Ruhnu
Üldist
Nüüdseks pisut enam
kui 11 ruutkilomeetrine Ruhnu saar keset Liivi (Riia) lahte on
asustuslooliselt üsna huvitav paik. 1934.a ei osanud noor
ajaloo-magister Evald Blumfeldt rannarootslaste poolt saare asustamist
veel täpsemalt määratleda kui et see keskajal pidi
toimuma. Võimalik, et ta paar aastat hiljem selles pisut enamale
selgusele jõudis, kui ta 1936.a Ajaloolises ajakirjas
"Rootsilisesest asustusest Saaremaal" kirjutas, aga juba 1934.a
Saaremaa koguteoses teadis ta märkida, et on säilinud Kura
piiskopi Johannese kiri 28. juunist, 1341. aastast, milles piiskop
lubas Ruhnu
rootslastel elada ja varasid omada rootsi õiguse
järgi. Paradoksaalsel moel ei seadnud seda õigust kahtluse
alla ei Liivi ordu ega selle järel ka Kura hertsogiriik, kellele
saar 1621. aastani formaalselt kuulus, aga alles
"oma maahärrade"
tulekuga väidetakse ruhnulaste olukord halvema pöörde
võtnud, kui saar Bohni-nimelisele rootslasele
läänistati tingimusel, et viimane saarele majaka ehitab ja
admiraliteedile märkimisväärset osa saare aasta-tulust
maksma hakkab.
Neist asjust võib
huviline Blumfeldtilt täiendavalt lugeda
(kaasa arvatud tema hilisemad Rootsis ilmunud uurimused, kuigi viimaste
puhul ehk ka mõnesugust erapoolikust võib kahtlustada).
Igal juhul on maahärra Bohn oma ettevõtmistega Ruhnus
täielikult äpardunud ja sellest ajast sai
põlis-ruhnulaste seas populaarseks hoopis nende endi hulgast
valitud külavanem (Heinrich Ellerbusch, keda ka kupjaks on
nimetatud;
kohalikus keeles upports-mann nagu
veel 1738.a
revisjonis seisab), kes põlisasukate huvide eest märksa
paremini seista oskas.
Vabade inimestena kandsid Ruhnu rootslased perekonnanimesid juba
rootsiajal, aga siinkirjutajale ei ole selge, kas ja kuidas need varem
Kura
hertsogiriigi poolt aktsepteeritud ja/või kuskil fikseeritud
olid? Ebaselge on
seegi, kas rootsi (protestantlikku) kirikut 16. sajandil (s.t.
hertsogiriigi all) saarel üldse eksisteeris? Väidetavalt (EE
andmeil) on tänini säilinud puukirik alles 1643/44. aastail
ehitatud, aga mõnede teadete kohaselt hõivas saare juba
16.s lõpul Karl IX Vasa, kes oma vennapoja, 1587.a Poola
kuningaks valitud Zygmunt III Wazaga lepitamatus vastuolus oli ja
viimast Linköpingi all 1598.a verises kodusõja-lahingus
võitis.
Põhjasõja ajal olla venelased juba 1708.a saarele
tunginud, aga ilmselt oskas Peeter sel ajal siin diplomaatiliselt
käituda. 1712.a kinnitas ta ruhnulastele nende vabadust ja
järgmisel aastal andsid viimased uuele keisrile truudusevande.
Seejärel arvati saar 13. kihelkonnana Saaremaa provintsi koosseisu
(meenutame, et Saaremaa ja Muhu olid peale Põhjasõda
1767. aastani omaette provintsi staatuses enne kui need Liivimaa
kubermangu koosseisu arvati).
Põhjasõja sündmuste käigus ei ole Ruhnu siiski
oma suurele isoleeritusele vaatamata ka katkust pääsenud.
Blumfeldt teadis kinnitada, et 1. septembril, 1710.a on Ruhnus loetud
293
hinge, aga peatselt puhkenud katk on neist 213 ohvriks nõudnud
ja vaid 80 on sellest epideemiast pääsenud. Need andmed on
pärit 1934.a koguteosest "Saaremaa", aga kahjuks sealt
täpsemat viidet algallikale ei selgu! Samas jätkatakse,
et juba
1726. aastaks oli saare rahvaarv 132-ni tõusnud. Kui palju
sellest enam kui poole võrra kasvust 16 aasta jooksul
loomulikuks juurdekasvuks tuleb lugeda ja milline osa sisserändel
olla võis, jääb siiki ebaselgeks. Suurim
väidetakse ruhnulaste arv olnud 1842.a, kui saarel on loetud 207
mees- ja 182 naishinge ehk siis kokku 389 inimest. 1922.a on Ruhnus
loetud 10 eestlast, 2 sakslast, 252 rootslast (119 + 133) ja veel 7
meest, kelle rahvus teadmata.
Üksikasjaliku pildi Ruhnu elanikkonna taastumisest katku
järel annavad Saaremaa adramaa-revisjonid, kus elanike arvud
vähem
kui 10-aastaste vahedega viiel korral (1731., 1738., 1744., 1750. ja
1756. aastatel) lausa kolmes vanuse-kategoorias (tööealised,
vanad ja alla 15-aastased lapsed) on kirja pandud. Koduloo-huviliste
tarbeks on siin kõigi viie revisjoni spetsifikatsiooni-tabelid
MS Excel'i formaadis (2003.a
versioon) arvuti-kandjale tipitud ja see 6-leheline fail Ruhnu.xls moodustab käesoleva
lühi-ülevaate sisulise osa. Vahepeal olid 6 Exceli lehte
siinsamas ka eraldi htm-failidena avatavad, aga ilmselt on
asjahuvilistel siiski mõttekam omale Exceli formaadis fail alla
laadida ja sellega siis omale meelepäraste vahenditega edasi
toimetada. Peaks lisama, et otselingid Ruhnu adramaa-revisjonidele
ning 1782.a hingeloendi
alguskaadrile "Saagas" leiduvad ka Saaremaa veebikausta 18.s
mõisade
tabeli Mõisad_18s.xls
(samuti Exceli 2003.a versioon) viimases reas. Paleograafias pisut
kodus olevatel saksa keele
oskajatel oleks kindlasti huvitav peale failiks
tipitud revisjonide spetsifikatsiooni-tabelite tutvuda ka iga
revisjoni paari-kolme
kaadrini
ulatuvate algustekstidega "Saagas".
Olgu siinkohal veel mõned üldist laadi märkused failis
toodud andmete kohta. Faili
esimesel lehel on tähestikulises
järjekorras loetletud 27 Ruhnu talunime 1922. aastast, mis
ühtlasi
selleaegsete ruhnulaste perekonna-nimesid märgivad.
Võrdluseks on
kõrvale lisatud andmed 1826.a hingeloendist, kus perekonnanimed
juba kohustuslikud olid ja lisatud ka arvestusüksuse number 1826.a
vaherevisjonis. Sellega seoses on täiendavalt 1922.a andmetele
juurde
lisatud rida 1826.a Ruhnu ainsa vabadiku Mellersi märkimiseks.
1934.a koguteoses ütles Blumfeldt, et Ruhnus on "igivanast ajast"
olnud 27 talu ja kirikuõpetaja koht. Küllap ta igivana aja
all rootsiaega ehk 17.s teist poolt silmas pidas, kusjuures ta teeb
vahet 20-l täistalul ja 7-l väiksemal ehk pooltalul. 20.
sajandiks olid täistaludest terveks jäänud vaid
kolm –
Bissa, Hollingers ja Jons. 17 täistalu olid selleks ajaks jagatud
ehk n.ö. kahe pere taludeks muutunud, kusjuures Ruhnus on neis
taludes hakatud ka ühise katuse all olevat eluaset jagama. Paneme
tähele, et juba 1826.a loendis olid kaaspered üheksal talul
ja ilmselt sai siis 1920-ndateks taolisi juba 17. Talude kruntimine
toimus Ruhnus 1931.a ja selle järel oli saarel 46 talundit, mis
oma suuruselt jagunesid:
- 5 – 10 ha
2 vabadikukohta
- 10 – 20 ha 37
jagatud ja pooltalu
- 20 – 30 ha 5
talu
- 30 – 50 ha 2
talu, mis hiljem kindlasti
kulakuteks oleks kuulutatud, kui ruhnulased ei oleks 1944.a Rootsi
põgenenud!
Adramaa-revisjonides (faili viis järgmist lehte –
iga revisjoni
spetsifikatsioon omaette lehel) tunneme täis- ja pooltalusid
külvi järgi, sest sellel ajal tavalist adramaa mõistet
ei
ole Ruhnu puhul kasutatud. 1731.a oli täistalu külvinorm 8 ja
pooltalul 4 vakka rukist; 1738. aastast on see kasvanud vastavalt 9 ja
4,5 vakani, kusjuures 1750-ndatel varieerus pooltalu külv 4,5-st
5,5 vakani. Siinkohal peaks märkima, et kahe viimase revisjoni
andmed on detailides nii kokkulangevad, et ühte saab teise
koopiaks või mustandiks pidada (kirjapildid on siiski
erinevad!). Millega tegemist on, see vajaks ehk kunagi arhiivis
kohapeal täiendavat selgitamist, aga käesolevas jätame
selle tähelepanuta!
Omaette huvitav on ka taludes peetud loomade arvukuse jälgimine.
Kaks esimest revisjoni ei kajasta Ruhnus härgade pidamist (1738.a
spetsifikatsioonis puudub isegi vastav tabeli veerg), aga 1744.a on
saarel viies talus kokku 7 härga olnud. 1750-ndate kokkulangevais
tabeleis on veel vaid Passil üks härg. Hobuseid seevastu on
alati üle saja olnud; 1744.a oli saarel 116 hobust ja 36
sälgu. Võrdluseks võiks tuua, et 1929.a andmetel oli
Ruhnus 160 hobust - neist 3-aastasi ja nooremaid 139.
Algajatele huvilistele on erinevate aegade dokumentide
võrdlemine ja kõrvutamine juba selle poolest õpetlik,
et veenduda, kui erinevad siiski samade nimede kirjapildid läbi
aegade võivad olla ja kui vähe saab ikkagi igasuguseid
nimede "normaliseerimisi" tõsiselt võtta. Head uurimist!
November, 2013
Ülo Rehepapp