Ruhnu

Üldist

Nüüdseks pisut enam kui 11 ruutkilomeetrine Ruhnu saar keset Liivi (Riia) lahte on asustuslooliselt üsna huvitav paik. 1934.a ei osanud noor ajaloo-magister Evald Blumfeldt rannarootslaste poolt saare asustamist veel täpsemalt määratleda kui et see keskajal pidi toimuma. Võimalik, et ta paar aastat hiljem selles pisut enamale selgusele jõudis, kui ta 1936.a Ajaloolises ajakirjas "Rootsilisesest asustusest Saaremaal" kirjutas, aga juba 1934.a Saaremaa koguteoses teadis ta märkida, et on säilinud Kura piiskopi Johannese kiri 28. juunist, 1341. aastast, milles piiskop lubas Ruhnu rootslastel elada ja varasid omada rootsi õiguse järgi. Paradoksaalsel moel ei seadnud seda õigust kahtluse alla ei Liivi ordu ega selle järel ka Kura hertsogiriik, kellele saar 1621. aastani formaalselt kuulus, aga alles "oma maahärrade" tulekuga väidetakse ruhnulaste olukord halvema pöörde võtnud, kui saar Bohni-nimelisele rootslasele läänistati tingimusel, et viimane saarele majaka ehitab ja admiraliteedile märkimisväärset osa saare aasta-tulust maksma hakkab.
Neist asjust võib huviline Blumfeldtilt täiendavalt lugeda (kaasa arvatud tema hilisemad Rootsis ilmunud uurimused, kuigi viimaste puhul ehk ka mõnesugust erapoolikust võib kahtlustada). Igal juhul on maahärra Bohn oma ettevõtmistega Ruhnus täielikult äpardunud ja sellest ajast sai põlis-ruhnulaste seas populaarseks hoopis nende endi hulgast valitud külavanem (Heinrich Ellerbusch, keda ka kupjaks on nimetatud; kohalikus keeles upports-mann nagu veel 1738.a revisjonis seisab), kes põlisasukate huvide eest märksa paremini seista oskas.
Vabade inimestena kandsid Ruhnu rootslased perekonnanimesid juba rootsiajal, aga siinkirjutajale ei ole selge, kas ja kuidas need varem Kura hertsogiriigi poolt aktsepteeritud ja/või kuskil fikseeritud olid? Ebaselge on seegi, kas rootsi (protestantlikku) kirikut 16. sajandil (s.t. hertsogiriigi all) saarel üldse eksisteeris? Väidetavalt (EE andmeil) on tänini säilinud puukirik alles 1643/44. aastail ehitatud, aga mõnede teadete kohaselt hõivas saare juba 16.s lõpul Karl IX Vasa, kes oma vennapoja, 1587.a Poola kuningaks valitud Zygmunt III Wazaga lepitamatus vastuolus oli ja viimast Linköpingi all 1598.a verises kodusõja-lahingus võitis.
Põhjasõja ajal olla venelased juba 1708.a saarele tunginud, aga ilmselt oskas Peeter sel ajal siin diplomaatiliselt käituda. 1712.a kinnitas ta ruhnulastele nende vabadust ja järgmisel aastal andsid viimased uuele keisrile truudusevande. Seejärel arvati saar 13. kihelkonnana Saaremaa provintsi koosseisu (meenutame, et Saaremaa ja Muhu olid peale Põhjasõda 1767. aastani omaette provintsi staatuses enne kui need Liivimaa kubermangu koosseisu arvati).
Põhjasõja sündmuste käigus ei ole Ruhnu siiski oma suurele isoleeritusele vaatamata ka katkust pääsenud. Blumfeldt teadis kinnitada, et 1. septembril, 1710.a on Ruhnus loetud 293 hinge, aga peatselt puhkenud katk on neist 213 ohvriks nõudnud ja vaid 80 on sellest epideemiast pääsenud. Need andmed on pärit 1934.a koguteosest "Saaremaa", aga kahjuks sealt täpsemat viidet algallikale ei selgu! Samas jätkatakse, et juba 1726. aastaks oli saare rahvaarv 132-ni tõusnud. Kui palju sellest enam kui poole võrra kasvust 16 aasta jooksul loomulikuks juurdekasvuks tuleb lugeda ja milline osa sisserändel olla võis, jääb siiki ebaselgeks. Suurim väidetakse ruhnulaste arv olnud 1842.a, kui saarel on loetud 207 mees- ja 182 naishinge ehk siis kokku 389 inimest. 1922.a on Ruhnus loetud 10 eestlast, 2 sakslast, 252 rootslast (119 + 133) ja veel 7 meest, kelle rahvus teadmata.
Üksikasjaliku pildi Ruhnu elanikkonna taastumisest katku järel annavad Saaremaa adramaa-revisjonid, kus elanike arvud vähem kui 10-aastaste vahedega viiel korral (1731., 1738., 1744., 1750. ja 1756. aastatel) lausa kolmes vanuse-kategoorias (tööealised, vanad ja alla 15-aastased lapsed) on kirja pandud. Koduloo-huviliste tarbeks on siin kõigi viie revisjoni spetsifikatsiooni-tabelid MS Excel'i formaadis (2003.a versioon) arvuti-kandjale tipitud ja see 6-leheline fail Ruhnu.xls moodustab käesoleva lühi-ülevaate sisulise osa. Vahepeal olid 6 Exceli lehte siinsamas ka eraldi htm-failidena avatavad, aga ilmselt on asjahuvilistel siiski mõttekam omale Exceli formaadis fail alla laadida ja sellega siis omale meelepäraste vahenditega edasi toimetada. Peaks lisama, et otselingid Ruhnu adramaa-revisjonidele ning 1782.a hingeloendi alguskaadrile "Saagas" leiduvad ka Saaremaa veebikausta 18.s mõisade tabeli Mõisad_18s.xls (samuti Exceli 2003.a versioon) viimases reas. Paleograafias pisut kodus olevatel saksa keele oskajatel oleks kindlasti huvitav peale failiks tipitud revisjonide spetsifikatsiooni-tabelite tutvuda ka iga revisjoni paari-kolme kaadrini ulatuvate algustekstidega "Saagas".
Olgu siinkohal veel mõned üldist laadi märkused failis toodud andmete kohta. Faili esimesel lehel on tähestikulises järjekorras loetletud 27 Ruhnu talunime 1922. aastast, mis ühtlasi selleaegsete ruhnulaste perekonna-nimesid märgivad. Võrdluseks on kõrvale lisatud andmed 1826.a hingeloendist, kus perekonnanimed juba kohustuslikud olid ja lisatud ka arvestusüksuse number 1826.a vaherevisjonis. Sellega seoses on täiendavalt 1922.a andmetele juurde lisatud rida 1826.a Ruhnu ainsa vabadiku Mellersi märkimiseks.
1934.a koguteoses ütles Blumfeldt, et Ruhnus on "igivanast ajast" olnud 27 talu ja kirikuõpetaja koht. Küllap ta igivana aja all rootsiaega ehk 17.s teist poolt silmas pidas, kusjuures ta teeb vahet 20-l täistalul ja 7-l väiksemal ehk pooltalul. 20. sajandiks olid täistaludest terveks jäänud vaid kolm 
Bissa, Hollingers ja Jons. 17 täistalu olid selleks ajaks jagatud ehk n.ö. kahe pere taludeks muutunud, kusjuures Ruhnus on neis taludes hakatud ka ühise katuse all olevat eluaset jagama. Paneme tähele, et juba 1826.a loendis olid kaaspered üheksal talul ja ilmselt sai siis 1920-ndateks taolisi juba 17. Talude kruntimine toimus Ruhnus 1931.a ja selle järel oli saarel 46 talundit, mis oma suuruselt jagunesid:
Adramaa-revisjonides (faili viis järgmist lehte  iga revisjoni spetsifikatsioon omaette lehel) tunneme täis- ja pooltalusid külvi järgi, sest sellel ajal tavalist adramaa mõistet ei ole Ruhnu puhul kasutatud. 1731.a oli täistalu külvinorm 8 ja pooltalul 4 vakka rukist; 1738. aastast on see kasvanud vastavalt 9 ja 4,5 vakani, kusjuures 1750-ndatel varieerus pooltalu külv 4,5-st 5,5 vakani. Siinkohal peaks märkima, et kahe viimase revisjoni andmed on detailides nii kokkulangevad, et ühte saab teise koopiaks või mustandiks pidada (kirjapildid on siiski erinevad!). Millega tegemist on, see vajaks ehk kunagi arhiivis kohapeal täiendavat selgitamist, aga käesolevas jätame selle tähelepanuta!
Omaette huvitav on ka taludes peetud loomade arvukuse jälgimine. Kaks esimest revisjoni ei kajasta Ruhnus härgade pidamist (1738.a spetsifikatsioonis puudub isegi vastav tabeli veerg), aga 1744.a on saarel viies talus kokku 7 härga olnud. 1750-ndate kokkulangevais tabeleis on veel vaid Passil üks härg. Hobuseid seevastu on alati üle saja olnud; 1744.a oli saarel 116 hobust ja 36 sälgu. Võrdluseks võiks tuua, et 1929.a andmetel oli Ruhnus 160 hobust - neist 3-aastasi ja nooremaid 139.
Algajatele huvilistele on erinevate aegade dokumentide võrdlemine ja kõrvutamine juba selle poolest
õpetlik, et veenduda, kui erinevad siiski samade nimede kirjapildid läbi aegade võivad olla ja kui vähe saab ikkagi igasuguseid nimede "normaliseerimisi" tõsiselt võtta. Head uurimist!

November, 2013
Ülo Rehepapp
[ICO]NameLast modifiedSizeDescription

[PARENTDIR]Parent Directory  -  
[   ]Ruhnu.xls2017-01-18 22:09 56K 
[TXT]HEADER.html2017-01-18 22:09 9.5K