Kui ajaloolased meie muinaskihelkondadest räägivad, on Saaremaa idaosa Horele kihelkonnaks nimetatud ja Enn Tarvel on arvanud selle nime tänase Ardla külanimest tulenevat. 13. sajandi esimesel poolel sakslaste alistatud alade jagamisel jäi Võlupe ja Maadevahe jõgedest ning Koigi järvest Väikese väina poole jääv osa Saaremaast ordu valduseks, kusjuures Liivi lahest Soela väinani ulatuvad Valdele ja Carmele  muinaskihelkonnad hakkasid Saare-Lääne piiskopiriigi üheks tuumikalaks olema. Ordu esmaseks tugipunktiks sai kindlus-kirik Pöidel ja alles 17. sajandil kujunes Pöide kiriku-kihelkonna põhja-loodeosast veel St. Johannis ehk Jaani kiriku-kihelkond. Teatavasti hakkas ordule kuuluma ka osa loode-Saaremaast (nn. Kilkunden ehk pärastise Pajumõisa piirkond) ja hilisem Pühalepa kihelkond Hiiumaal, kuid neid ei saa territoriaalselt kuidagi Horele muinaskihelkonna hulka arvata (sõltumata sellest, kas muistsete saarlaste jaoks niisugust kihelkonda üldse eksisteeris või mitte!).
Leo Tiigi järgi on 7-aastase sõja algusajast pärinevas (1563.a Jüripäevaga dateeritud) rootslaste ülevaate-dokumendis märgitud kuus endise orduala keskust, milledele rootslased nüüd peale ordu kadumist hakkasid “silma heitma” ja "hammast ihuma":

•    Der Hoff form Schloss (Maasi loss)
•    Der neue Hoff (Uuemõis)
•    Holm Hoff (Saaremõis)
•    Hoff vf Mohn (Muhu)
•    Der Hoff vf Tageden (Pühalepa Hiiumaal)
•    Der Hoff vf Kilkunden (Kihelkonna ja Pajumõis)

Tiik nimetab neid kõiki mõisadeks, kuid on üsna ebaselge, mida rootslased näiteks mõistega Hoff vf Mohn silmas pidasid, sest 1569/71 aastate maaraamatuis ei räägita Muhuga seoses ühestki “hoovist” vaid pigem Muhu läänist – Dutt is datt Landboeke vom Lendlin Moen! Märgime, et keskaegse feodaalõiguse mõistes oleks üsna mõttetu rääkida omaette majandustegevusega ordumõisast, sest nn. teo- ehk pärisorjus on sootuks hilisemad mõisted, millest ühtne arusaam ajaloolastel tänini puudub! Ordul kui lääniõiguslikul subjektil oli oluline kätte saada oma alamatele pandud maksud ja oma Pauren’eid vajadusel sõjasulasteks värvata, kuid nn. ametimõisadest saab nähtavasti alles taani- ja rootsiajast alates hakata rääkima, kui senised arvukad hinnuse kogumiskohad ehk vakukeskused pisut suuremateks ametkondadeks (Ahmpte) koondati ja neist kujunesid tõepoolest lõpuks teoorjuslikud riigimõisad.

Jüriöö sündmuste järel rajati Maasis uus ordu tugipunkt – nn. karistuslinnus Soneburg, mis ordufoogti residentsina sai kogu nimetatud muinaskihelkonna ja Muhu saare (aga samuti Saaremaa loodenurga ja Hiiumaa kaguosa) ühiseks haldus-keskuseks. Viimase ordumeistri Gotthard Kettleri alistumisleping Poola kuningale ja Leedu suurvürstile Sigismundile likvideeris 1562. aastal 300-aastase Ordu ülemvõimu Saaremaal (arvates viimasest saarlaste vastuhakust 1260/61. aastatel, Jüriööd arvestamata) ja nüüd hakkas kunagine Horele muinaskihelkond koos juba 1559. aastal 30 000 taalri eest Taani kuningale müüdud endiste piiskopi valdustega Taani kroonile kuuluma. Viimaseks ordufoogtiks olnud Heinrich Wulff von Lüdinghausen üritas ka seniseid ordu maid Taanile müüa ja hakkas ennast Taani asehalduriks nimetama, kuid tehing jäi sõlmimata. Siinkohal peaks viitama Leo Tiigi allikapublikatsiooni sissejuhatusele (lk.6-9), kus “ametlikest” ajaloo-allikatest märksa konkreetsemalt on nn. taaniaja alguse keerulisi sündmusi ja ka karistuslinnuse õhkimist 1576.a suvel kirjeldatud. Siitpeale jäi Pöide kihelkonna suurimaks ametimõisaks (hiljem riigi- ehk kroonumõisana) Maasi mõis, mis sellisena eksisteeris mõisamajanduse lõpuni veel läbi kolme sajandi.

Samal ajal oli Pöidel juba 14.s algusest (on märgitud aastat 1309) Oti ehk Pöide rüütlimõis, mis jäi eramõisaks ka peale Põhjasõda ja mida varased maaraamatud seetõttu ei kajasta. Olgu öeldud, et 18.s adramaa-revisjonides olid Oti mõisa küladeks Veere ja Välta külad, kuigi viimane oli 1560-ndatel ka Maasi ametkonna 4. vakukeskus (Wolto Wacke) ja 19. sajandil arvati küla (koos Neemi külaga) hoopis Saare mõisa külaks. Veel kaks vanemat, orduajal läänistatud rüütlimõisa olid siin piirkonnas Reina (Saltack) ja 1495.a Hinrik Schulmannile läänistatud Tumala (Thomel). Arvatavalt alles peale ordu kadumist, kui Heinrich Wulff siin mõne aja “suverääniks” oli, on läänistatud veel hulgaliselt väikesi rüütlimõisaid. Nii on 1570.a maaraamatus kirjas De Kappere Wacke so nach Gossen Wulffs Hoff belegen – s.t. endine Kapra vakupiirkond oli nüüd Heinrichi onupoja (ka Goswiniks nimetatud) valduses. Rüütlimõisadena figureerivad hiljem veel Audla, Kingli, Koigi ja Kuke mõisad ning arvatavalt juba orduaja lõpul läänistatud (teistel andmetel millalgi Tumalast eraldatud?) väike Orissaare (Orrisar) rüütlimõis.
1570.a maaraamatus oli Audla (Howkulla) hiljem rüütelkonnale kuuluva Saare ametkonna (Ahmpte zum Holm under Soneborg Gebede) esimese vakupiirkonna keskus, kuid siin taani- ja rootsiajal toimunu vajaks täiendavat uurimist. Lisame, et 1731.a revisjon märgib Audla ja Kuke mõisaid ühe üksusena, kusjuures Audlat nimetatakse Uuemõisast eraldatud eramõisaks ning Kuke on von Wietinghofile Saare mõisast “erastatud”.  Paneme tähele, et Leo Tiigi viidatud 1563.a dokumendis teisena kirjas olnud Uuemõisat (der neue Hoff) 1570.a maaraamat omaette ei märgi ja selle pärastise suuruselt teise Pöide kihelkonna kroonumõisa suurim küla Ardla (Hardele) on veel Maasi 5. vakupiirkonna vakukülaks nimetatud. Nii tuleb ka Uuemõisa tekkeajaks nähtavasti taaniaja algust lugeda. Mis ajast omaette Ahmpte zum Holm eksisteeris, jääb üsna ebaselgeks – EAA register räägib samuti 1562. aastast, kuigi mingitel andmetel on teateid ka varasemast?! Võib-olla ongi asi seotud Saaremaa rüütelkonna “subjektiks muutumisega”, kelle kollektiivses omandis olid peale Saare mõisa veel Uue-Lõve mõis Valjala kihelkonnas ning Elme ja Laadjala mõisad Kaarma kihelkonnas. Siinjuures tuleb rüütelkonnale kuulunud mõisaid eristada "päris" rüütli- ehk eramõisadest ja neid märgivad ka 18.s adramaa-revisjonid pigem riigimõisadena (publiquen). Omaette probleemiks Saaremõisaga seoses on aga veel 20. sajandil kohalike inimeste seas olnud kindel teadmine pärimusest, nagu oleks Saarekülas kunagi rootslaste nunnaklooster olnud?! Kindlamaid (reformatsiooni-eelseid) kirjalikke allikaid ei ole selle kohta õnnestunud leida, aga üheks "tõendiks" on väikese Kloostrimäe katastriüksuse nimi tänases maakatastris Saare lastekodu lähinaabruses ja lugeda tasub ka Kalev Koeli kirja pandud vanaisa Aleksandri mälestusi käesolevas kaustas. Tema koos Tänava Veera Madalaga on kaastööna siinsele veebilehele kandnud kaardile ka tänaseks kadunud Kadariku-nimelise Saareküla vabadikeküla omaaegsed eluasemed – vt. kaardipilti Kadariku.jpg.  
Mõnesuguseks "tõendiks" kunagisest kloostri olemasolust Saaremõisas saab lugeda veel 1906. aastaga dateeritud kaardi-säilikut EAA.3724.5.2395 (leht 1) Saaremõisa mõisasüdamest, kus mõisa õues kujutatakse ehitist või rajatist, mille juurde alt Kloster on märgitud.
Toome siinkohal veel ära Leo Tiigi publitseeritud 1570.a “Maasilinna foogtkonna maaraamatu” 13 selleaegset "muistse Horele" vakukeskust – seitse neist Haue zu Masich Ludende ja kuus Ahmpte zum Holm juurde kuuluvat:

a) Maasi lään
1.    Rahula (Rauele) vakus Tumala mõisa naabruses (Väike-Rahula küla)
2.    Levala (Löuelsche) vakus (Tumalast Pöide poole)
3.    Kõrkvere (Korckuersche) vakus (hiljem tekkis Uuemõisa abimõisana Keskvere mõis)
4.    juba nimetatud Välta (Wolto) vakus 
5.    Ardla (Hardele) vakus üsna eelmise naabruses (pärastine Uuemõisa suurim küla)
6.    Tagavere (Tacuersche) vakus – kuulus hiljem Jaani kihelkonda
7.    Pahila (Paidele) vakus – samuti pärastine Jaani kihelkond
b) Saare "amet"
1.    Audla (Howkulla) vakus
2.    Paju-Kurdla (Pauia Kurgell) vakus
3.    Mägi-Kurdla (Megge Kurgell) vakus
4.    Kõiguste (Keikuste) vakus
5.    Randvere (Rantuer) vakus
6.    Kahtla (Kachtyalke) vakus

Maaraamatus kahel järjestikusel aastal (1569 ja 1570/71) kirja pandud Muhus oli sel ajal kokku samuti 13 vakust ja mõned on sellest järeldanud, nagu oleks Muhu asustus tihedam olnud. Muhu kontekstis on siinkirjutaja korduvalt rõhutanud, et see taaniaja alguse maaraamat ei pruugi anda kuigi adekvaatset pilti orduaja lõpu asustusest ei Muhus ega Saaremaal. Kas ja kumb piirkond Liivi sõja ajal ning järel rohkem kannatas, vajaks omaette uurimist ja kindlasti tuleks võrrelda ka 1592. aasta maaraamatu andmeid, mil Muhus oli 13-st jäänud alles vaid 8 vakupiirkonda, aga siinses lühi-ülevaates me seda analüüsima ei hakka.
Peab aga lisama, et rootsiajal tekkis Saare "ametimõisa haldusalas" Gustavsdahl ehk Laimjala eramõis, mis enne Põhjasõda riigistati ja oli kihelkonna üks suuremtest kroonumõisadest ka veel 18. sajandi adramaa-revisjonides, kuid läks 1793. aastast eravaldusse ja jäi eramõisaks (mitme omanikuga) kuni mõisade võõrandamiseni 1920-ndatel.  Peale selle tekkisid 18. sajandil endiste vakuste baasil Kõiguste ja Kahtla kroonumõisad; Mägi- ja Paju-Kurdla külad jäid põhilisteks Laimjala mõisa küladeks (peale selle siinkirjutajale seni üsna tundmatud külad Harjewelli ja Tammemois). Omal ajal Heinrich Wulfi onupojale läänistatud Kaprast sai peale Põhjasõda samuti väike kroonumõis ja nii võime 18. sajandil tänase Laimjala valla territooriumil 8 kroonumõisat (publique Güthen) kokku lugeda.
Omaette märkimist väärib tõik, et kõigis kuues Saare mõisa vakupiirkonnas on 1570.a kirja pandud keskmiselt kuus vaba meest (Kahtla vakuses 4, Mägi-Kurdlas 5 ja Kõigustes 7 ning ülejäänud kolmes vakupiirkonnas igaühes 6) – nn. frig kerls, kelle ainsaks koormiseks on 9 või 12 šillingi suurune rahaline maks! Maasi kuues vakupiirkonnas on küll hulgaliselt üksjalgu kirja saanud (119 adratalumehe kõrval kokku 55 üksjalga), kuid ei ole ühtki vaba inimest nimetatud ja terve Muhu kohta on vabadena kirjas vaid Koggi Asmus Rootsivere vakuses ning Suri Mart Kuivastu vakuses (Võikülas). Viimased maksavad ka oluliselt suuremat maaraha (vastavalt 6 ja 5 marka). 34 vaba mehe olemasolu selleaegse Saare (Holmi) ametkonna piires jääb aga üsna erandlikuks tõsiasjaks ning selle tõttu tänaste kohalike koduloolaste täiendavaid selgitusi ootama.
Esmapilgul pisut eksitav võib olla 1570/71.a maaraamatu pealkiri: Datt Lant boek vonn dem gebede Sonenborch ludende vff datt iar 1570  vp Johannis och till Johannis 1571. Siin ei ole siiski veel juttu tulevasest Jaani kihelkonnast, vaid tegemist on üksnes ajaperioodi (1570.a Jaanipäevast 1571.a Jaanipäevani) märkimisega. Alles rootsiajal (17.s teisel poolel) kujunes vaadeldava piirkonna põhjaosas välja omaette kiriku-kihelkond, mille keskuseks sai üsna mere äärde (algselt Pöide abikirikuna) rajatud Jaani kirik. Väidetavalt on see 1675.a valmis saanud ja ilmselt juba märksa varem on siin olnud pidalitõbiste varjupaik (ka 18.s adrarevisjonides märgitakse ikka St. Johannise ehk Jaani pastoraadi juurde kuuluvat hospidali).
1570.a maaraamatus on vaid kaks tulevase Jaani kihelkonna vaku-piirkonda – Tagavere ja Pahila. Esimeses, 1731.a adramaa-revisjonis on aga Maasi kroonumõisa küladena Rahula järel kirjas 3 Pulli peret (Harjell), Liigalaskma, Orinõmme ja Orissaare külad, samuti Tagavere, Suur- ja Väike-Pahila, Kavandi, Randküla ning Võhma. Omaette üksusena esineb viie taluga Kõinastu laid, mis varem on ka Drotzenholmi nime kandnud. Jaani pastoraadi küladeks olid sel ajal Haapsu, Ööriku ja Järveküla, aga Rannakülas ja Taalikul olid väikesed eramõisad. Peale selle oli Friedrich von Polli eramõis Tagaverel (kandis sama nime Taggafer ja hiljem veel Arju nimega väike mõis Tagaverest pisut põhja pool). Tagaverelt lõuna poole jäi nelja taluga Välja (Niethoff) eramõis ning Tagavere külje all oli veel Kareda (Karridahl) eramõis Kuninguste ja Salu külade taludega. Tagaverelt on saanud asustuse ka Karja kihelkonda jäänud väike Täätsi (Thetz) mõis ja Jaani ning Karja kihelkondade piirile jäi Pavestküla (Pawast) mõis Paaste, Jõiste ja Mujaste küladega. Nii võib tõdeda, et praeguse Orissaare valla põhja- ja loodepoolsed külad olid arvatavalt kõik juba rootsiajal olemas.  Paraku on Ajaloo-arhiivi (EAA) 308. fondi säilik 61 (nimistu 2 järgi), mida Soneborgi lääni kaardiks nimetatakse, nii vähe-informatiivne, et seda ehk ei pidanukski Saagasse skaneerima! Siiski on koduloo-huvilistel kasulik meeles pidada, et neil Maasimõisa puhul kahe kiriku-kihelkonnaga tuleb tegemist teha.
Vanimate (17.s lõpust) säilinud kaartide kohta võiks veel lisada, et erinevalt eelnimetatud 61. säilikust on märksa informatiivsemad sama fondi säilikud 62, 65 ja 66. Viimasest on siinkirjutajal arhiivilt isegi kõrge resolutsiooniga digi-koopia (ligemale 700-megane tif-fail) "välja ostetud" ja Pöide kihelkonna koduloolaste tarbeks siinsesse veebikausta (alla laadimiseks) välja riputatud.
Loodetavasti saab koduloo-huvilistele abiks olema hüperlinkidega n.ö. Saaga spikker (kausta fail "Vallad.xls"), mis kergesti peaks neid viima ennast huvitava küla ja/või talu andmeteni 18. ja 19. sajandi hingeloendites. Vahepeal oli see Excelis (2003.a versioon) tehtud fail ka omaette veebileheks salvestatud, aga et "Microsoft'i stiilis" veebileht võib erinevate veebilehitsejate kasutamisel mõnesuguseid lisaprobleeme tekitada ja samas on "siinmail" valdaval osal kasutajatest mõni Exceli versioon (2003 või uuem) oma töö-arvutis ikkagi olemas, siis oleks otstarbekas see (või mistahes muu siinsetes veebi-kaustades pakutav xls-tüüpi fail) omale alla laadida ja seda oma individuaalsete töö-harjumuste kohaselt kasutada.
Kuna siinkirjutaja ei pea ennast ida-Saaremaa kuigi heaks tundjaks, oleks igati tervitatav, kui koduloolased mistahes siin pakutud xls- ehk "spikri-faili" kriitilise pilguga üle vaataksid ja seda vajadusel ise täiendaksid ja/või parandaksid.