Muiküla

Kui asetada Väikese väina veer, Tornimäe vene kirik ja Uuemõis ringile, siis seisab selle ringi keskel Mui küla, mu sünniküla. Mui külas oli kümme talu ja need olid Uuemõisa kroonumõisa talud. Minu sünni ajal ei olnud taludel mõisaga enam vähematki asja, sest talude päriseks ostmine oli alanud juba mõni aasta enne minu sündimist ja nüüd tunti ainult renti, mis tuli maksta vallamajja ja sealt toimetati see rent riigi renteisse. Küla 10 talust asus 6 talu üheskoos ja moodustas Suureküla – Olli, Reinu, Pärdi, Andruse, Reinu-Aadu ja Posti. Tooma oli alles mõni aasta enne minu sündi kõlast välja viidud põhja suunas, seisis üksikult, kuna Jaani, Tiidu ja Reedike, mis asusid põhja-hommiku suunas nn. põldetaga, on nähtavasti seal asunud põliselt. Neid kutsuti põldetagusteks, Koeramäe, ka Hurdamäe meesteks.
Põllud, kuigi tolajal veel kive täis, olid head ja andsid rahuldavat, isegi head saaki. Talude suurus 33–42 tiinu*, sellest põldu 8–10 tiinu, karjamaad-heinamaad 10–12 tiinu. Omal ajal oli Mui külale antud ka metsa, kuid see asetses Põitse mäel Mustjala vallas 60 km eemal ja seisis pea kasutamata. Seegi ei olnud mõni mets, vaid sealt võis saada ainult põletispuid või tulipuid, nagu tol ajal nimetati. Metsa ei olnud kodu lähedal sugugi, välja arvatud Reedike talu, mille põlluveerel oli vast 1 dessatiin lehtpuumetsa, mis oli siis ka lähema ümbruse ilutsemise ja mängupaigaks. Siin kasvasid kased, haavad, sarapuud, päris tugevad puud ja seal oli nõiduslikult ilus.
Talud olid põliselt olnud ühe ja sama sugukonna käes (peale Jaani talu) ja see näitab, et elu oli Mui külas mitmeti parem kui mujal, kus peremeeste vahetus oli alaline nähtus.
Maapind on Muikülas künklik, kusjuures madalamad kohad on eriti mullarikkad ja seega ka viljakandvad. Pärast nimetati küla nisukuningate maaks, kuid tol ajal oli muidugi kõik teisiti.
Parim talu suures külas oli Reinu-Aadu, eriti oma tasaste, madalate põldude poolest. Talupidajaks oli juba siis Andrei Trull, kes ka veel praegu, kui kõige vanem Mui küla peremees, elab ja on 86 aastat vana. Mäletan ka veel tema isa, kes aga juba 50 aastat tagasi suri, kuna ema alles aastat 15 tagasi suri umbes 90 aasta vanuses. Andrei on tagasihoidlik arukas mees, kes 1905. aastal oli Uuemõisa vallavanem ja oma tasakaalukusega aitas kaasa nende raskete aegade möödumisele. Andreil oli hulk vendi ja õdesid, kes kõik noorelt surid.
Vend Mihkel jättis eriti noorelt oma perekonna maha ja lesel oli väga raske oma 4 poega ja 1 tütart kasvatada. Kuressaares kasvasid nad meheks ja kõigile andis lesk ema korraliku hariduse.vanem poeg Aleksander lõpetas Peterburi Õpetajate Instituudi, järgmine, Anton, Pihkvas maademõõdu kooli, kolmas, Julius, oli postiametnik ja neljas, Vassili, metsahärra. Tänapäeval on neist järgi jäänud ainult vend Julius, kes pärast maapidajaks hakkas, kuna teised vennad on kõik manalasse varisenud.
Andreil omal oli 2 poega, kelledest vanem (juba 60 aastane) peremeheks saamist ootab, kuna noorem 1920. aastal noore andeka gümnaasiumiõpilasena tüüfusesse suri. Andruse talu on pidanud ka nn. vakumehed (kohalikus murdes vakemehed). Siin on elanud ametimehed, kes endisel ajal tähtsat osa etendasid. Need olid vahemehed valla ja mõisa vahel juba rootsi ajal (põllumajandusjuhid, usaldusmehed). See omal ajal tähtis sugu on välja surnud. Praegu kannab seda nime ainus ligi 70 aastat vana Andruse Aadu poeg Villem, kes on sündinud kurttumm ja vanapoisina hauda läheb. Tema õde Anna kannab Kivi nime, kelle mees Mihkel oli sissetulnud mees. Poeg Aleksander Kivi on praegune kohapidaja, kuna Aadu kaks venda samuti lasteta surid. See olevat needus, sest oma vakumehe ametit ei olla need Andruse peremehed omal ajal mitte küllalt ausalt ja erapooletult pidanud. Andruse Aadust räägiti kui mehest, kellel omal ajal ka mitusada rubla pidi riigipankas olema.
Pärdi talu pidasid Reek’id ja siit tuleb ka tuntud kindral Reek’i esivanemaid otsida. Peremees Aadu oli suur kõrtsisõber, tema pojad Anton ja Vassili jagasid talu pooleks, kuid ees seisab jällegi vististi ühendamine, sest kummalgi neist ei ole lapsi.
Reinu talu on samuti naiste läbi ühe sugukonna käes olnud, kuna mehed on olnud sissetulijad. Pärdi ja Reinu talude põllud olid samuti väga head. Külast väljakolinud Tooma talu on kuulunud Mui nimelistele meestele. Talu pidajaks oli Mihkel Mui,väga arukas, kuid laisavõitu ja haiglane mees, kellel oli suur hulk lapsi. Poeg Aleksander oli tuntud kommunistlik tegelane, kes istus 16 aastat vanglas ja 1941. aastal, saksa okupatsiooni ajal, mõrvati. Mihkel oli ka kaubamees, oli ühe viimase sumplaeva omanik ja vedas elusaid angerjaid Riiga.
Olli talu peremees Mihkel Oll oli joomamees ja ka jutumees. Jäädvustas oma nime külarahva seas sellega, et ta muuseas ka varastas ja iga paari aasta tagant ka mõni kuu vanglas istus. See vargus oli väga omapärane. Ta vaatas võõraid mõrdu, tõi ära mõne koorma mõisa heinu, võttis mõrravaiu jne. Seda ei pandud talle iseäranis pahaks, sest ta kinnitas, et tal on sarnane tõbi ja rääkis suure heameelega ise oma sissekukkumistest ning vangla elust. Ka Olli talu on jagatud Mihkli pojapoegade vahel pooleks.
Jaani Mihkel Täht oli ainus uustalunik külas, kes noores põlves oli teeninud Uuemõisa rentnik Eikfussi ja pärast oma perekonnaga oli võtnud Jaani talu. Talu oli üks vaesemaid külas, põllud kõrged ja vähese viljasaagiga, hooned vanad. Mihkel pärandas talu oma pojapoja Ottile, kellest samuti talupidajat ei saanud, nii et talu ostu teel uute omanikkude kätte läks.
Tiidu Juhan Kaal oli omapärane mees, keda teised talunikud heameelega ei sallinud. Juhan kandis kraed, kalosse ja hõbenupuga keppi, käis igal pühapäeval Pöide kirikus ja säärased uhkused olid ometi lubamatud, sest kraed ja kalosse ei kandnud ükski talunik ning ta oli nagu valge vares teiste hulgas. Juhani enesetunnet tõstis muidugi ka see, et ta poeg Anton oli linnas rentei ametnik ja tuli mõnikord isa vaatama kui päris suur saks. Vanemast pojast Aleksandrist sai talupidaja, oli põllumeeste saadik Riigikogus ja küüditati 1941. a. Venemaale. Lastele püüdis ta anda haridust. Poeg Anton on agronoom ja tütar Aira on tuntud ajaleheinimesena.
Ka Reedike rahvas Loo’d olid elurõõmsad inimesed. Talu hooned asusid Reediku mäel, kust alla vaadates paistsid Muiküla heina- ja karjamaad ning veidi eemal Väike väin. Üle väina paistis Muhu nagu peopeal. Laialdased roolahed väina veerul andsid sellele vaatele erilise ilu ja võluvuse. Reedike rahvas oli mängu- ja lauluinimesed. Mäelt kostis alaline laul ja viiulimäng. Peremees Priidu kannad kadusid laia maailma. Mihkel oli Peterburgis laevaehituse meister, Anton ja Aleksander kolisid Ameerikasse. Reedike mehed surid noorelt. Priidu poeg Villem oli eriti elurõõmus kuju, kes 1918. aastal ka vallavanem oli , pärast mitmes ettevõttes valla piirides tegutses ja noorelt suri.
Jääb üle veel minu isatalu Posti. Ka siin elasid minu esivanemad põliselt. Kuigi perekonna traditsioon kinnitab, et minu vanavanaisa Posti Priidu olevat umbes 150 aastat tagasi siia asunud Nenu mõisast, näitavad Pöide kiriku raamatud, et see sugu juba Põhjasõja järel siin on elanud. Talu on siiski uuemaid külas ja olevat eraldatud Andruse talust üle väina postivedajale. Sellest ka talu nimi. Posti talu pidajaks on olnud Priidu s. 1792, sur. 1861, poeg Jaak (1815–1885), minu isa Aadu (Aleksei) (1851–1906), poeg Anton (1877). Jaak on olnud oma aja kohta tähtis mees: oskas kirja ja oli kihelkonna kohtumees. Jaagu aega olid ehitatud ka kõik Posti talu hooned ja need olid palju suuremad ja nägusamad kui naabritel. Ehitamine meil pidi olema üldse nagu selle aja haigus. Jaagu aegu on siin olnud ka sugukonna siirdumine vene usku 1847. a. Ka on Jaagu aegu aset leidnud priinimede andmine (1819).
Isa Aadu (Aleksei) oli tugevalt ühiskondline loomus. Olgugi, et ta haridus oli väiksem kui vanaisa Jaagul (usuvahetuse tulemus) oskas ta ka kirja ja oli korduvalt valla ametites. Ta oli püüdlik ja kokkuhoidlik mees. Ka tema ehitas peaaegu kõik talu hooned ringi, laiendas ja ajakohastas neid ja mis iseäralik tolleaja oludes, ehitas nn. häärberi või õuemaja oma perekonna elamiseks, missugust nähet meie mail vaevalt näeme. Selle häärberi otsas asus suur tuba, kus küla lapsed koolis käisid ja saadav üür oligi nähtavasti põhjus, mis sarnast hoonet sundis ehitama. Peale koolitoa asus siin köök ja elamistuba. Hoone taga asus õunapuuaed hulga õunapuudega, mis nähtavasti juba Jaagu aegu sinna oli istutatud. Hoone oli pliida ja korstnaga, kuna naabritalud olid tol ajal veel kõik suitsumajad. Koolmeister Aleksander Nurk ehitas pärast ise „külavahele” uue koolimaja ja isa müüs häärberi hoone asudes ise vastehitatud taluhoonesse (1896). Ka see ei olnud tavaline talu elumaja, sest peale rehetoa oli siin veel suur koda ja tervelt 3 suurt kambrit elamiseks. Need kambrid olid küll külmad, kuid nemad pakkusid siiski laia elamise võimalust, eriti suvel. Elamine sündis muidu küll rehetoas, kus asus suur reheahi, pliit ja soesein. Siin asus ka pere isa-ema voodi. Pea veerandi suurest rehetoast võttis oma alla reheahi, mille kohta öeldi, et see on üheksa muhulasega mõõdetud.
Posti talu õuest käis läbi nn. talvetee ja sellepärast olid talvel alati majas öömajalisi, peamiselt muhulased, ju neid siis kunagi tervelt üheksa meest ahjul magas. Ahi oli suur paekivimürakas, mille keskuses oli ümarik ruum, nii et vaka leiba (umbes 50 kg jahu) võis korraga sisse panna. Ahju ees asus kolle, kuhu 2 suurt pada võidi õlletegemiseks üles riputada. Suits tuli muidugi tuppa ja läks sealt ukse kaudu välja rehalasse. Toa põrand oli laotud laiadest paelahmakatest. Ahju ees oli suur kivist seatoidu nõu – kivert. Toas oli veel söögilaud ja mõni õlepõhjaga tool. Laua kohal akna all rippus väike lamp, mis õhtuste tööde ajaks kesktuppa riputati ja mille ümber siis naised ketrasid, mehed mõrda kudusid ja lapsed õppisid. Peeruhalud olid küll veel parsil kuivamas, kuid neid tarvitati ainult harukordadel.
Kambrite mööbliks olid samuti valged värvimata puuvoodid, kaetud ruuduliste kodukootud vaipadega (sõbadega) ja mõni puupink ning tool. Seintel oli mõni pilt: keiser ja proua, kuidas kolm inglise kindralit buuride eest jooksid, kõik maailma valitsejad ühel pildil. Pildid osteti laatadelt või ümberkäijatelt raamatukaupmeestelt ja maksid 5 kopikat tükk. Pildid kinnitati naeltega puuseinale ilma raamide ja klaasideta.
Peale piibli ja lauluraamatu leidus majas veel jutluse raamat, mõned palveraamatud ja isegi „Jenuveeva”, „Õnnetu Hirlanda”, „Must roos”, „Apolonius”. Ei puudunud ka „Tasuja” ja „Villu võitlused”. Veel oli üks raamat vanas kirjaviisis ilma kaanteta ja nimeta, mis koosnes värvikatest jutukestest ja mille kohta keegi ei teadnud rääkida kust ja millal ta majja sattunud. Esimene lugu kandis pealkirja „Vanna” ja tagapool olid „Ühe Torgu mehe kirjutud paberi lehed”. Seda nimetut raamatut uurisin suure huviga ja alles pärast selgus mulle, et see oli Luce „Saaremaa juto ramat I”. Külast toodi alati raamatutele lisa ja nii loeti siis Suve Jaani „Venne süda ja Venne hing ehk Suve Jaani mälestused suurest prantsuse sõjast”, Vürst Gabrieli, Suvorovit, Vürst Taaveti pojast ja „Maa, kus Jeesus elas”. Ka loeti meil ajalehti ja see oli J. Kõrvi „Valgus”, mida paari teise talumehega ühiselt telliti ja loeti. Varem oli isa tellinud „Sakalat”, kuid mina seda ei mäleta, ainult üksikuid koltunud lehti, mida suure au sees peeti. Jakobsonist ja tema „Sakalast” räägiti üldse suure hardumusega, isegi salmikene oli selle kohta:

Mulle näib, et see aeg algupäraste isikute poolest palju rikkam oli, kui tänapäev. Olgu neist lähemalt mõni sõna.
Kõigepealt Valgepea Reet Reedike mäelt. Talle oli miskisugusel kombel sündinud majake Reedike talu krunti, mäele, omaette, kus ta üksildase vanatüdrukuna elas. Ta ketras talunaistele villa, takku ja lina, kudus kampsuneid, sokke ja kindaid, kuid see näis nii kui muuseas, mitte puuduse pärast, vaid lõbu pärast. Oli ju Reeda poeg Peterburis peauulitsal rätsepaks, kus ta pidi töötama Reeda jutu järele mitmekümne selli ja töölisega, ta pidi olema koguni keisri rätsep. Poeg ei unustanud nähtavasti oma ema ja saatis talle sagedasti raha ning muud, millest tolleaegne Peterburi rikas oli.
Majake oli puhas ja seal valitses kõige rangem kord, kuid Reedu pealõbu oli siiski külaskäimine ja uudiste edasikandmine. Reet ei olnud harilik Plära-Lära Leenu, kes külas poiste-tüdrukute vahekordi ja perekonnasaladusi edasi kandis, vaid Reedu juttudes oli midagi münchausenlikku. Ta valetas nii, et vale ka lapsele äratuntav oli, kuid seda tegi ta niisuguse veendumusega ja enesetundega, et ise vähemalt oma tõelikkuses põrmugi ei kahelnud.
Nii kiitis Reet kui hea nägemine tal noores põlves oli olnud. Ta oli näinud Reedike mäelt (4 km Pöide kirikust) kuidas sääsk Pöide kiriku tornis haigutas. Ta rääkis kuidas ta suurel näljaaastal 1869 oli Orissaare sõjas käinud, kuidas tuhanded inimesed tahtnud Saaremaalt välja rännata tühjale maale, kuidas need kõik Orissaarde kokku tulnud, kuidas parunid neid palunud paigale jääda, lubanud maainimeste elujärge parandada, kuid kuidas väljarändajad seda ei uskunud ja kuidas viimaks lahinguks läinud väljarändajate, parunite ja nende käsilaste vahel kus Reet ise agarasti kaasa löönud. „Sukk tõmmati jalast ära, aeti kivi suka pöida ja sellega anti parunile pähe”. Verd olnud poole säärde ja tapetuid ning haavatuid lugemata.
Reedu jutuannist oli osa saanud ka poeg, kes tõesti mõnikord Reedikemäele tuli oma vana ema vaatama. See oli tore keskealine mees, uhkelt riietatud ja mitme poja isa. Ühe niisuguse kodumaal viibimise puhul oli ta naabritallu pulma kutsutud, kus ta oma lõbusa jutuga kõigile nalja tegi. Pruudi kodust peigmehe juure sõites oli ta tõesti talu vankris natuke põrutada saanud ja siis oigas nagu suremisel. Ta olla teel kümmekonna küljekonti puruks muljunud ja neli-viis tükki pealuud. Poeg armastas mõni nädal ema juures juua, külameestele Peterburi uudiseid rääkida ja kadus siis jälle mitmeks aastaks. Kes poja isa oli, seda ei teadnud keegi, kuid Reet rääkis pojast suure hardumusega, pojast ja pojalastest.
Pojapoeg teenis keiserlikul jahil „Põhjatäht” ja sai keisriga iga päev kokku. Kui keiser merde suplema läks, siis valvas poeg keisri riideid, katsus keisri mütsi pähe, mis talle paras oli ja leidis keisri vestitaskust 20 kopikat. Kui poeg pärast isale kiitis, et keisri müts talle paras on, siis oli isa naerdes ütelnud: „Selleks ei pruukinud sul küll keisri mütsi pähe panna, sest on lõpuks müts minu tehtud ja pea on tal tõesti nii suur kui sinul, nr. 52, ühed ahvipead mõlemad”.
Reet oli jumalakartlik, kuid see oli kuidagi kombetäitmine. Kirikus käis ta küll igal pühapäeval ja seda enamasti paljajalu, kingad turjal, kuuesaba põlvedeni üles keeratud. Kirikutee oli Reedu jutu järele muidu „käde võtta”.
1906. a. algul, kui minu isa suremas oli ja mitmesaja pealine karistussalk Uuemõisa vallamajas „korda loomas” oli, tuli Reet meile ja rääkis, kuidas maailma lõpp tulemas on. Keegi ei kuula enam valitsuse sõna, sõjavägi tapab ja peksab, mille peale minu isa tähendas, et meie küll seda ilma lõppu veel ei näe. Reet sai kurjaks ja hakkas noomima et kuidas inimene, kes suremas on, sarnast juttu võib rääkida. „Sa lähed lausa põrgumerre vanakuradi noota vedama”. „Mis mul viga minna” ütles isa, „su oma vend sääl uisu kipriks.” Sest oli ju Reedu vend mõni aeg tagasi vägivaldselt oma elu lõpetanud. Reet ei osanud muud ütelda, kui: „Jah, siis on teil seal seltsim.”
Teine alaline talu võõras oli Sepphaamer. Sepphaamer oli vana, kaugelt üle 80 aasta vanakene, kes liikus talust tallu oma valges kasukas, säärsaabastes ja talvemütsis. Ta oli noorpõlves olnud talunik, muidugi rentnik, sest pärisperemees oli tol ajal alles tundamatu seisus. Tema talu oli õnnetul kombel sattunud sarnase õnnetuma koha peale, et talu värava vastas seisis Levala kõrtsi uks ja sinna oligi talu vara aegamööda kõik veerenud jättes peremehele ainult kasuka ja paari saapaid. Sepphaamer oli nüüd vallavaene, nagu neid tol ajal kümnete viisi valdas ringi käis, kuid sarnane vaene, kes ise ennast selleks ei tunnistanud. Sepphaamer kobis tallu ikka sööma ajal ja tema harilik kõnekäänd perenaisele oli: „Perenaine, võtke võimalik olla pakkuda mulle üks taldrik suppi.” Kohe võttis ta aga seapõiest koti seest 2 kopikat ja pani selle lauale. Selleks ajaks, kui supp söödud oli see kaks kopikat jällegi Sepphaamri kottis tagasi.
Ükskord oli peale Sepphaamri meie talus ka teine kerjus öömajal, kellel juba varem oli vihk õlgi põrandale laotud ja kui perenaine hädaldades ütles: „Kuhu ma sind nüüd magama panen, sa pead otsekohe siia teise juurde minema” sai Sepphaamer nii vihaseks, et jalamaid uksest välja läks ja mitmel kuul oma nägu ei näidanud. Ukse vahelt hüüdis ta veel: „Sa tahad mind panna kerjustega kokku magama, see ajab mind täisid täis”, sülgas ja läks.
Sepphaamer oli isik, kes maksva korraga põrmugi rahul ei olnud, see oli revolutsinäär kõige tõsisemas mõttes, kes ei väsinud silmapilgukski maksvat korda mahategemast ja uut ootamast. Ta luges vahetpidamata, kui palju iga inimene peab maksma riigimaksu tubaka, tuletikkude, tee ja viina pealt, kuidas see kõik läheb suurte isandate ja peamiselt keisri ülalpidamiseks ja lõbustamiseks, kuidas talurahvas peab äärmises viletsuses ja puuduses elama, aga kuidas talurahvas rumal ja harimata on ja sellest kõigest midagi aru ei saa.
1894. aasta sügisel, kui keiser Aleksander III suri, tuli Sepphaamer hilisõhtul meile ja rääkis, kuidas see joodik ja lakekrants viinaga on oma hinge ära võtnud ja kuidas tema vaimuhaige poeg peab nüüd suurt Venemaad valitsema, kuid kellest ei saa Venemaa valitsejat, sest et Venemaa selle haige lapse jaoks liiga suur on. Minu isale, kes väga keisritruu oli, ei meeldinud sugugi Sepphaamri jutud, kuid vähemgi vasturääkimine ärritas Sepphaamri nii üles, et ta jalamaid uksest välja pühkis ja paaril aastal oma nägu ei näidanud. Mis tegi Sepphaamri nii sapiseks, kust sai ta aluse sarnaste mõtete tekkimiseks ja levitamiseks on mulle tänapäevani mõistatus. Kuid üks on kindel, Sepphaamer oli revolutsionäär, sihikindel ja teadlik. Tema pojapoeg oli 1905. aastal Loona valla sekretär, sai kuulsaks samuti oma punase meelsuse pärast, istus kolm aastat kindluse vanglas ja rändas pärast Ameerikasse.

Selgitus

1. Mui küla

2. Isikuid ja mälestusi lapsepõlvest

Järelsõnaks