Saaremaa

Sellel sõnal on tänases keelepruugis peale Lääne-Eesti saarestiku suurima saare märkimise tekkinud veel teisigi tähendusvarjundeid. Arvatakse, et muinasajal jõudis Saaremaa oma merelise avatuse tõttu kujuneda selliseks inimasustuse piirkonnaks, kus väikeste kogukondade vahelised sidemed ja varanduslik kihistumine juba mingi halduskorralduseni olid välja viinud. On ju inimkarjade ürgsete instinktide hulka peale soo jätkamise kindlasti alati ka saamahimu kuulunud ja eks viimasest needki moodustised, mida üldjuhul riikideks nimetatakse, on sündinud. Saarlastel jäi oma riik siiski sündimata, sest nn. rahvasterändamise järel kujunenud suuremate riikide saamahimu selle protsessi peatada suutis.
Juba 12. sajandil asusid taanlased tänaseid Harju- ja Virumaad ning seejärel kohe ka sakslased lõuna pool liivlaste ja kurelaste asualasid koloniseerima. Jäägu siinkohal küsimus, kas nn. kristlik kultuur pidanuks sel ajal misjonitöö või "tule ja mõõga läbi" levima, hoopis kultuuri-semiootikutele mõtisklemiseks, aga ilmselgelt ei saa koloniseerimise "liikumapaneva jõuna" igi-inimlikku saamahimu alahinnata. Tõe huvides peaks muidugi lisama, et ega saarlaste viikingiaegne "vahvuski" midagi muud peale selge saamahimu väljenduse ei olnud.
Üheks kindlamaks kinnituseks selle kohta, et Saaremaa oma 5000-aastase agraar- ja ilmselt sama vana merekultuuriga oli Kristuse-järgse teise aastatuhande algul oma lähemate naabritega võrreldes ehk nn. riiklusele kõige lähemale jõudnud, tuleb pidada tõsiasja, et Muhu ja Valjala linnuste alistamise järel 1227.a Mõõgavendade Ordu ordumeistri Volquini isikus ja Riia piiskop Albert lepingu sõlmisid, kus saarlased kolmandaks osapooleks olid. Viimaste "initsiatiivil" (vastuhakkude ehk lepingu-rikkumiste tagajärjel) kinnitati seda lepingut veel korduvalt – 1241., 1255. jne aastatel. Sellega säilitasid saarlased suhtelise iseseisvuse peale 1227. aastat veel enam kui sajandi ja tegid selle taastamiseks viimase meeleheitliku katse 1343. aastal, mille järel nad lõplikult alla heideti.
1343.a ehk nn. Jüriöö sündmusi on takkajärel mitmeti kirjeldatud/tõlgendatud, vahetut teavet sellest ehk peidetud ja kaotatudki, aga tõsiasjana paistab, et sel ajal Läänemere idakalda senised hõimud (eestlased, liivlased, kurelased jt.) lõplikult alla heideti ja me (Oswald Spenglerilt sõnakasutust laenates) fellah-rahvaks muutusime. Järgnenud sajandid on selleni viinud, et tänaseks terve Euroopa oma fellah-rahva staatust peab tunnistama ja sellega elama õppima, kui  veel mõnda aega  (väärika surmani) edasi kesta tahab! Paistab küll, et pikema aja jooksul on riigid ja rahvad (koos oma kultuuridega) samamoodi surelikud nagu indiviidid hoomatavas ajas ja need, kes oma lohutuseks millegi kestvama järele igatsevad, võivad selleks ju elu ennast oma pidevas muutumises pidada  – olgu sellele siis esmase aluse pannud mõni üleloomulik loomeakt või looduse oma evolutsioon.
Saaremaa halduskorraldusest muinasajal teame me sama vähe nagu kogu mandrialagi kohta ­­­–­ põhiliselt kolonisaatorite üles tähendatud suuremate piirkondade nimetusi, mida tavatsetakse muinas-kihelkondadeks nimetada. Evald Blumfeldti järgi võib siinkandis sellisteks lugeda (idast lääne poole liikudes) Mone, Horele, Valdele, Carmele, Kilikunde ja Svorve. Tuleks lisada, et Enn Tarvel räägib oma viimases ülevaate-raamatus ("Ajalookimbatused", 2013.; lk 209) siiski viiest (ja Taani Hindamisraamat neljast!) Saaremaa muinas-kihelkonnast. Siinkohal võiks seda ehk nii "tõlgendada", et 1255.a lepingu sõlmimisel, kus 8 vanemat (ladinapäraselt Ylle, Culle. Enu, Muntele, Tappete, Yalde, Melete ja Coke) Saaremaad esindasid, ei olnudki muhulaste esindajat, sest nende vanemad 1227.a talvel puha maha said tapetud ja ürikus nimetatud kaheksa vanemat tuleks ehk kahekaupa vaid 4 piirkonna vahel "ära jagada"!? Üksnes hiljem ette tulevate nimede põhjal võiks ehk Melete üheks Carmele esindajaks olla oletatud, aga kas viimasena nimetatud vanem Coke Pöide, Valjala või hoopis Kihelkonna piirkonda esindas, jääks siiski pelgalt spekulatsioonide teemaks.
Alustame käesolevat koduloo-huvilistele mõnesuguse "teejuhina" mõeldud sissejuhatust E. Blumfeldti poolt nimetatud kuue piirkonna, milledest hiljem 12 kiriku-kihelkonda kujunesid, põgusa kirjeldamisega.  

Mone

Lääne-Eesti saarestiku suuruselt kolmandat saart (vanades dokumentides Mone, Mohn jmt.) on oma merelise eraldatuse tõttu päris loomulik omaette käsitleda ja siinkohal ei olegi põhjust hakata selle üle targutama, kas sellel ida-Saaremaa ehk Horelega enne koloniseerimist mingeid ühishuvidest tulenevaid halduslikke sidemeid võis olla. Spekulatsioonide teemaks jääb seegi, kas aastasadu varem juba liivlased saart ei olnud koloniseerinud, teadmata mitmes koloniseerimine see kiviaegse algasustuse järel võinuks siis olla?! Paigamälu kontekstis võiks siiski meenutada ühte 20. sajandi muhulasest publitsisti Madis Küla-Nurmikut, kes paistab tõsimeeli uskunud oma fantaasiamaigulist oletust liivlaste kolonisatsioonist esimesel aastatuhandel! Mõnesuguseid pidepunkte saab see oletus nähtavasti lingvistilistest probleemidest (vt. näiteks 1920-ndatel tehtud uurimust õ-hääliku murdepiirist Saaremaal), aga tänasel päeval peaks ehk hoopis küsima, kas ikka pelgalt lingvistilise lähenemisega on üldse võimalik esimesel aastatuhandel toimunud keerukaid ja dünaamilisi demograafilisi muutusi mõista? Pealegi vajaks õ-hääliku murdepiir, mida Virumaa mees Enn Tarvel arvas (küllap ikka keelemeestelt kuuldu järgi!) Saaremaal läbi Nenu, Kapra ja Audla külade kulgevat, tänaste lingvistidega veel üle rääkimist.
Kui sakslased 1227.a 3. veebruaril liivlaste ja lätlaste abiga Muhu linnuse alistasid, olnud neil tapatöö ja saagi röövimisega nii palju tegemist, et muhulaste ristimiseni asi ei jõudnuki. Läti Hendrik on ohvrite arvust vaikinud ja Liivimaa vanema riimkroonika teated 2500 tapetust võivad mõnevõrra liialdatud olla, aga taolisse suurusjärku on Muhu optimaalne rahvaarv ka hilisemail sajandeil jäänud, kuni sõjad või regulaarsed katku-epideemiad seda aeg-ajalt reguleerisid ja korrigeerisid. Loomulikult ei olnud legendaarne linnusest pääsenu selle järel ainus Muhu elanik – seda enam, et juba 40 aasta pärast oli põhjust (Hermann de Wartberge järgi) siia hakata kirikut ehitama. Kirik jäi nähtavasti Muhus ka Ordu (vt. lisamärkust Valdele alalõigus) ainsaks tugipunktiks keskaja lõpuni. Algselt piiskopile antud veerand saarest loovutati peagi samuti Ordule, aga et viimasel oleks Muhus oma residentset "maksuametit" ehk mingit Ambt'i olnud, selle kohta puuduvad teated isegi veel taaniaja alguse Maasilinna maaraamatuis (1569/70).
Käesoleva lisana mõeldud mõisade tabelist (18.s seisuga) on Muhu kihelkond hoopiski välja jäetud kuna sellele on päris omaette veebileht pühendatud; teise lisana mõeldud külade tabelis on (terviku mõttes) küll ka 52 Muhu küla kajastatud, kuid rohkem teavet peaks Muhust huvitatu siiski juba viidatud veebilehe kaudu leidma

Horele

Enn Tarveli teadmisel tuleneb Horele nimi tänini Pöide vallas eksisteeriva Ardla põlisküla nimest ja toponüümi "Pöide" onomastika kohta võib samuti soovitada Tarvelit lugeda. Evald Blumfeldt on 1934.a Saaremaa koguteoses selle 12-st kiriku-kihelkonnast tervelt üheksa puhul märkinud nende kujunemisajaks 13. sajandit – nende hulgas ka Pöide kihelkond. Siia rajati esialgu ainus Ordu tugipunkt (paekivist torn-linnus), mille saarlased 1343.a maatasa tegid ja peale seda ehitati uus nn. karistuslinnus ning haldus-keskus Soneborg hoopis Maasi (Mapenzar). Peale selle ulatub ilmselt orduaega sel ajal veel veega eraldatud saarekesele kihelkonna lõunarannikul kujunenud Ampt Holmhoff, mis nähtavasti alles 16. sajandil tavamõistes majandus-tegevusega mõisaks (Saaremõis) kujunes ja mille Paul I 18.s lõpul Saaremaa rüütelkonnale kinkis.
Orduajal on Pöide kihelkonnas toimunud ka mõned maade eravaldusse läänistamised. Varaseim teade on 14.s algusest (1309.a), mil pärastise Oti mõisa eelkäija paistab omale alguse saanud. 15.s lõpust pärinevad teated Reina ja Tumala mõisade kohta. Tumala (ja Karja kihelkonna väike Roobaka eramõis) on omanike riigireetmise karistuseks küll taaniajal riigistatud, kuid peale Põhjasõda eksisteerisid mõlemad edasi eramõisadena. 
Päris taaniaja algul on lisaks Maasi riigimõisale moodustatud Pöide kihelkonna kesk- ja kaguosast teine suurem riigimõis, mis Uuemõisa nime sai ja selle nimega ka 20. sajandisse jõudis. Hilisemaid ja väiksemaid nii era- kui kroonumõisaid loetleb kihelkondade kaupa käesolevale lisatud  ja juba viidatud tabel.
Jaani kiriku-kihelkond kujunes Pöide kihelkonnast alles rootsiajal, kui siin 1675.a kunagise pidalitõbiste varjupaiga kabeli asemel päris oma kirik valmis sai. Selle juures on iidne Pöide kirik veel 19. sajandil ja 20.s algulgi Jaani kirikut oma abikirikuna käsitlenud. Koduloo-huvilistel tekib Jaani kihelkonnaga seoses tihti probleeme, sest Ajaloo-arhiivi registrites ja rubrikaaatorites on ordu halduskeskusest kujunenud Maasi riigimõis reeglina Pöide kihelkonda arvatud (kuhu ta ju tõepoolest kuulub), aga vähemalt pooled selle mõisa küladest hakkasid juba 17. sajandil sisuliselt Jaani kihelkonda kuuluma. Peale selle on Jaani kihelkonda jäänud ühe vanima siinkandis arheoloogiliselt uuritud piirkonna Kuninguste ja Tagavere aladel 15.s kujunenud Kareda ja hilisema Välja eramõisad; Tagaverel oli veel väike Arju eramõis ning kihelkonna põhjarannikul olid 18. sajandil (samuti väikesed) Taaliku eramõis ja Rannaküla kroonumõis.
Tänaseks on Horele alale kolm valda – Orissaare, Pöide ja Laimjala tekkinud. Kuigi Orissaares oli väike rüütlimõis juba 16. sajandil, kujunes siin "tõmbekeskus" (Maasi asemel) alles 19. sajandil seoses postijaama ja Muhu-vahelise uisu-ühendusega ning mõnesuguseks keskasulaks sai Orissaare alles 20. sajandil. Laimjala valla territooriumile tekkis aga 19.s teisel poolel tugev õigeusu kogudus Kahtlas. Tänaseks ei ole kirik enam ilmselt kuskil mingiks "tõmbekeskuseks" ja sestap on haldusreformi ideoloogidel tükk tegemist nende välja mõtlemisega.

Valdele

Valjala linnus alistus 1227.a talvel Muhu järel teisena ilma vastupanuta ja siin läinud ka tõsiseks saarlaste ristimiseks lahti, mis linnuse kaevu juures kolm päeva ühtejärge olla kestnud. Ordumeister ja piiskop olid ilmselt saavutatuga rahul ja piirkond, mis sel ajal läbi terve saare Liivi lahest Soela väinani ulatus, läks Riia piiskopile. Hiljem tekkisid muidugi teravad vastuolud Ordu ja  piiskoppide vahel – põhiliselt ikka valduste ja mõjuvõimu jagamise pärast, aga selle pisutki detailsem kirjeldamine ei mahuks kuidagi käesoleva raamidesse.
Peaks siiski lühidalt selgitama suure algustähega sõna "Ordu" kasutamist käesolevas tekstis, mis sõltuvalt ajast nii Mõõgavendade (1207 – 1237) kui hilisema Saksa Ordu Liivimaa haru ehk Liivi Ordut märgib. Asjahuviline võib selle kohta näiteks Vikipediast  täiendavat teavet leida, aga selle juures oleks kasulik omale aru anda, mis on millalgi "troonipärija jaoks" kirja pandud ja millest (H. de Balzac'ilt sõnu laenates) midagi ka häbiväärse ajaloo kohta selgub!
Saaremaa uuemas (2007.a) koguteoses on Enn Tarvel teada andnud, et Rooma kuningas Heirich VII (ilmselt siis 1275 – 1313 elanud Saksa kuningas, kes aasta enne surma ka Saksa Rooma keisri tiitli sai) läänistanud Saaremaa piiskopile Godefridusele 5 kihelkonda (NB! mitte 6 nagu Blumfeldt arvas) Saaremaal ja 7 Läänemaal; lisaks tühja (?!) Hiiu saare väiksemate selle juurde kuuluvate laidudega. Vikipedia samal ajal teab ainsat Gottfriedi-nimelist Saare-Lääne piiskoppi, kes alla aasta (1228.a augustist 1229.a juulini) on enne nn. esimest interregnumi sellel aujärjel olnud. Kuidas asjad tegelikult olid, tuleb igal asjahuvilisel endal välja mõelda (või kuidagi selgeks saada), aga tõsiasi on, et Riia peapiiskopi "haldusalas" sel ajal peale Saare-Lääne veel Tartu ja Kuramaa "piiskopiriigid" kujunesid ja tüliküsimusi nii Orduga kui omavahel jätkus neil läbi terve keskaja.
Peale selle tõdeb Enn Tarvel ("Saaremaa" 2007; lk.110 – ilmselt paavsti legaadi Modena Wilhelmi tegevust silmas pidades), et Saare-Lääne piiskopkond kui riik konstitueeriti 1228.a ja kindlamalt veel 1234. aastal. Piiskopid resideerusid esialgu Lihulas ja seejärel Haapsalus, sest Kuressaare lossist jõuti enne Jüriööd vaid nurgatorn valmis ehitada ja lossi esmamainimist teatakse 1381.a olnud, aga väidetavalt hakati piiskopi valdusi Kuressaare lossist haldama alles 15.s keskel. Piiskopi ja Ordu alade idapoolne vahepiir on täpsemalt määratletud alles 1438. ja 1507. aastate lepetes. See kulges mööda Ridama jõge, läbi Järveküla järve ja mööda Maadevahe jõge Kunnati laiuni lõuna-Saaremaal. Selle juures tekkis piiskopi aladel Orduga võrreldes märksa rohkem väikesi maa-läänistusi ja kõigepealt on Valdele muinaskihelkond juba 13. sajandil kaheks kiriku-kihelkonnaks – Valjala ja Karja (Carris) jagunenud. Karja kirikust on teateid juba 1254. aastast, kuigi mõnede arvates ei ole see mitte tänase kiriku eelkäija asukoha mõttes ja tänase kiriku algseks ehitusajaks arvatakse ehituslike detailide põhjal mõnevõrra hilisemat aega.
Küllap oli tänase Leisi valla territoorium oma asustusega kaugematele saamahimulistele ahvatlev juba enne sakslasi, sest teatavasti olid sellele mõnevõrra varem juba taanlased silma heitnud, kui nad Pammana poolsaarele (täpsema asukoha üle jätkub vaidlus tänini!) oma kindlustust rajada üritasid. Piiskopi pärastist "maksuametit" (Ampt Carris) hinnati hiljem tema valduste suurimaks. Ühtekokku on selliseid Ameteid (NB! neid ei ole veel õige mõisadeks nimetada, kuigi enamasti neist keskaja lõpuks teo-orjuslikud mõisad kujunesid) keskaegselt Saaremaal teada seitse, aga  rootsiaja alguse dokumendis (fondi EAA.1, nim.2 säilik 947) loetletakse neid (koos Muhu ametkonna  ja mõnede selleaegsete Saaremaa riigimõisadega kokku) juba 21.
Valjala kihelkonna "maksuametiks" sai Lõve amet, millest 17. sajandil Vana- ja Uue-Lõve riigimõisad moodustati. Lisatud tabelis on Valjala kihelkonna all 18.s seisuga peale kirikumõisa 12 era- ehk rüütlimõisa ja 7 riigi- ehk kroonumõisa  andmed toodud, aga siin ja edasises ei ole mõtet neid ükshaaval nimetama ega kommenteerima hakata. Selleks on mõisade ajalugu läbi aastasadade liialt keeruline ja mitmekihiline, et sellest ühes abimaterjalis üritada mingit pilti anda. Võrdluseks märgime vaid, et samast ajast on Karja kihelkonna kohta tabelisse kantud 14 era- ja 6 riigimõisa (nendele lisaks muidugi Karja kirikumõis). Seega on need kaks Valdele kirikukihelkonda läbi aegade üsna võrdsed ja tasakaalus püsinud.
Lisaks tänaste Leisi ja Valjala valla territooriumidele on Blumfeldti järgi samuti juba 13. sajandil Valdele ja Carmele muinas-kihelkondadest veel Püha kirikukihelkond moodustunud, mille "õigusjärglaseks" võib tänast Pihtla valda lugeda. Meie tabeli järgi sai Püha kihelkonnas 18. sajandil 6 era- ja 5 kroonumõisa ning koguni kaks kirikumõisa kirja panna, sest peale Püha kirikumõisa on selleaegseis adramaa-revisjonides Püha kihelkonna all esitatud ka Kuressaare pastoraadile (Arenburgsche Pastorath) kuulunud talud. Eraldi selgitust vajaks aga 18.s Püha kihelkonna suurim riigimõis, mis Suuremõisa nime kandis. See paistab algselt olnud piiskoppide "maksuamet" Püha kihelkonna jaoks ja hiljemalt taaniajal teoorjuslikuks mõisaks saanud, millele külad ja üksikud talud üsna laialdaselt territooriumilt oma koormisi kandsid. Paraku olla rootslased Kalmari sõja ajal (1611 – 1613) selle mõisa paljaks röövinud ja mahe põletanud, mistõttu mõisa-keskuse varasem asukoht ongi ebaselge. Kalle Kesküla leidis küll ühelt 1766.a kaardilt selle juba üsna Kuressaare linna alalt (tänase bussijaama lähistelt), aga arvatavalt asus mõisakeskus sinna (lossi kaitsele lähemale!) alles taaniaja lõpul. 18. sajandil liideti sellega veel viimased, samuti juba linna poolt "alla neelatud" Schultzenhoff'i (rootsiajast rahvapäraselt Nolgimõisa) maavaldused ja sestpeale hakkas mõis hoopis Kaarma-Suuremõisa nimega esinema. Nii peaks koduloo-huvilistele rõhutama, et kahte Suuremõisa (Grossenhoff) nimega mõisat ei ole Kuressaare ümbruses siiski kunagi olnud, kuigi Ajaloo-arhiivi registritest ja rubrikaatoritest kergesti selline mulje võib jääda!
Püha kihelkonna kohta muide leidub Saagas üks dateerimata säilik, millele siinkohal võiks viidata, sest sellest on mõnesugune täpsem kirjeldus ja isegi osaline sisu väljavõte tehtud.

Carmele

Blumfeldt teadis väita, et 1233.a liisuvõtmisel (kui 6 aastat peale alistamist Saaremaad täpsemalt jagati) läinud Kaarma ja Sõrve muinaskihelkonnad Riia linnale. Viimane pidi saama veel 100 adramaad Kilikunde Sõrve-poolsest osast, aga juba 1241. aastaks olla piiskop haaranud endale kõik Riia linnale antud alad. Oma õigusi olevat Riia linn veel 1524.a seisuste päeval Tallinnas (siis Revalis) meelde tuletanud, aga selleks see jäigi... Selle juures ei esita Blumfeldt konkreetsemat süüdistust ühegi piiskopi vastu, sest paavsti legaat Modena Wilhelm (1184 – 1251), kes vähemalt paaril korral Liivimaal käis, olla juba 1234.a andnud tema poolt ametisse seatud Saare piiskopile (s.t. siis dominiiklasele Heinrich I-le) kõik varem Riia piiskopile arvatud Saaremaa alad jäädavalt! Sel ajal olla ka Riia linn osa oma Saaremaa sõjasaagist piiskopile loovutanud!?!
Kuidas ka nende ammuste asjadega oli, aga Carmele muinaskihelkonna territooriumile kerkis 14.s lõpuks piiskopiloss ja selle juurde kujunes ka oma linnaline asum – seni õnneks ainuke tervel Saaremaal. Õnneks sellepärast, et keegi ei ole suutnud ära arvata, kas tsivilisatsioonide elutsüklitega alati kaasnenud linnastumine lõpptulemusena rohkem hädasid kui õnnistust on kaasa toonud!
1563.a 8. mail andis Holsteini hertsog Magnus Kuressaarele linnaõigused ja sellest sai 18. sajandiks Vene impeeriumi läänepoolseim linn, mille meridiaani impeeriumi kaartidel on lausa alg-meridiaaniks loetud. Linna esmaseks toitjaks jäi muidugi Carmele muinaskihelkond, millest juba 13. sajandil Kärla kirikukihelkond eraldati. Ilmselt ulatus muinas-Carmele sarnaselt idapoolsetele piirkondadele samuti läbi terve saare Soela väinani. Rootsiaja algul (1646.a) sai Kaarma kihelkonna põhjapoolsest osast veel Mustjala kiriku-kihelkond, mille läänepoolne osa varem pigem Kilikunde ala oli. Et Carmele kagupoolne osa Püha kihelkonda kuuluma hakkas, sellest oli juba eespool juttu.
Siinkohal tahaks rõhutada, et ei muinas- ega hilisematel kiriku-kihelkondadel ole kunagi mingeid fikseeritud piire olnud ja selles mõttes tundus ERMi initsiatiivil hiljutine Maanteeameti ettevõtmine tänastele maanteedele kunagiste kihelkondade piirisilte seada pisut pentsik. Samal ajal võeti RMK viimase pärandkultuuri objektide inventeerimise käigus 2011.a Kärla vallas (Sauverest Kihelkonna poole) "arvele" Allivälja kivirist, millele pärimused on mitmeid tähendusi omistanud. Paadla mõisa Buxhövdeni (vist 1850-ndate Otto) arvates olevat see ka kunagi Ordu ja piiskopi valduste piiri märkinud, aga siinjuures jääb teadmata, kas see objekt peale RMK poolt "arvele võtmise" ka mõne tänase instantsi hoole ja kaitse alla on saanud?
Carmelest sai Kaarma kirikukihelkond, mille maksustamist Meleni ametkond korraldama hakkas. Hiljem sai sellest Meedla mõis ja selle nime põhjal söandasime eespool oletada, et Melete-nimeline vanem ehk 1255.a Riias Carmele kihelkonda esindas. Piirkonna üheks vanemaks mõisaks võib ehk hiljem saksakeelse nimega Schultzenhoff esinenut pidada, mida Kalle Kesküla arvab koloniseerimise-eelse külavanema mõisa olnud hilisema Kuressaare linna territooriumil Sõrve turu kandis. Pole kahtlust, et "mõis" meie omakeelne sõna on, mille baltisakslasedki hiljem omaks võtsid. Küllap nimetati suuremaid talu-majapidamisi nii juba muinasajal ja sõnade ning nimede üldteada pikaealisuse tõttu on eriti oluline paljude Vanamõisa-nimeliste külade puhul nende onomastikas selgusele jõuda. Näiteks ei ole siinkirjutajale selge, kust Kaarma ja Püha kihelkondade piirimail Kasti mõisast pisut Kailuka poole jäänud Vanamõisa külanimi pärineb või milliselt mõisalt Upa ja Tahula vahele jääv Mõisaküla oma nime on saanud?
Muhu kihelkonnas kohtab peremeestel Wannamoise lisanime peale Nurme vakuse (Nurme, Linnuse ja Vanamõisa külad) juba 1569/71 maaraamatus veel Viiraküla vakuses ja eriti palju on neid De la Gardie üleandmisaktis 1674. aastal. Kui hea tahtmise korral võib neist mõnesid ka väikese Vanamõisa külaga seostada, kus Evald Blumfeldti arvates esimene Ordu ametimõis Muhus olla olnud, siis Kallaste ja Raugi vahel kunagisest pundenikukohast 3/4-adraseks teotaluks saanud Vannamoise Toomast ei saa kuidagi ei Vanamõisa küla ega taaniajal Enneküla vakukülla tekkinud Suuremõisaga siduda. Noor ajaloo-magister tahtis aga väga uskuda, et Ordul juba keskajal pidi ka Muhus oma "maksuamet" olema ja küllap nii sündiski müüt Vanamõisa küla kohal olnud ordumõisast!
18. sajandil saame Kaarma kihelkonnas tosinast riigimõisast (lisaks sajandi lõpul siia arvatud Püha Suuremõisale) ja vähemalt 11-st eramõisast rääkida. Kunagine piiskopi maksuamet oli selleks ajaks ammu Meedla eramõisaks muutunud, aga peale selle olid suuremad rüütlimõisad Eikla, Kaarma, Loona ja Muratsi. Kihelkonda arvati ka keskaegne läänistus Püha kihelkonnas – Kasti mõis ja muidugi linna külje alla jäänud Kudjapea. Peale suuremate riigimõisade Elme ja Randvere (viimasel olid pooled külad Kärla kihelkonnas) jäid katku järel riigimõisadeks Praakli ja Pähkla ning sedamööda kuidas elanikkond katku järel taastus, tekkis juurde väikesi riigimõisaid, milledest osa ka mõisapiiride korrastamise järel hiljem kadusid.
Kaarmaga seoses peaks veel Tingiste Priidut meenutama (vt. 1795.a loend EAA.1865.1.70:7 "Saagas"), kelle esivanematele arvatavalt juba rootsiajal on postiveo kohustus pandud ja kelle perest (koos vabadik Mihkli perega) on 1811.a eraldi hingeloend (EAA.1865.4.305/18) koostatud. Viimase asjaolu tõttu on Ajaloo-arhiivi mõisade registrisse lausa Tingiste mõis (Kaarma kihelkonnas) ilmunud! Ilmselt on siin tänases mõttes mõisast põhjust sama vähe rääkida kui Koguva postimeeste puhul Muhus, kuigi ka need sel ajal omaette hingeloendiga esinevad. Lõpupoole (vt. Svorve alalõiku) saame aga Mari Tuulikult teada, et see Priidu hoopis esimeseks Abruka püsielanikuks sai!
Kärla kihelkonnas saame 18. sajandil ainult kolmest riigimõisast (Kärla, Mõnnuste ja Kaarmise) rääkida, aga eramõisaid annb samuti 11 kokku lugeda. Kolm neist – Nõmpa külaga seonduvad olid küll üsna marginaalsed ja samasse kanti jäänud Tergemäe (Terckimäggi) mõis oleks omaette teema. Nimelt on selle rootsiajal riigistatud mõisa katkuga tühjaks jäänud talud hiljem enamasti Randvere kroonumõisale arvatud, mille adra-revisjonide spetsifikatsiooni-tabelid Kaarma kihelkonna alt leiame, aga samal ajal esineb Kärla kihelkonna all ka samanimeline era-mõis, mille ainsaks arvestusüksuseks 1731.a oli 1/12 asustatud adramaaga Tergemäe Larrats ja viimastes revisjonides (1750 ning 1756) märgitakse ainult Leemeti Jürgeni leske. Räägitakse, et Tergemäe mõisa omanik millalgi oma mõisa olla Pidula härrale maha mänginud, aga siinkirjutaja ei oska sellest midagi arvata (kas see 18. või 19. sajandil võis toimuda?). Nii oleks Kärla koduloolastel Sauvere kandiga seoses üsna avar tööpõld ees ootamas.
Viimasena Carmelest moodustunud Mustjala kihelkonna osas (teated 1646.a) saame adramaa-revisjonide põhjal vaid neljast riigi- ja kahest väikesest eramõisast rääkida. Pisut kummastavalt on järgnevas lähemalt jutuks tuleva Kihelkonna adra-revisjonides nagu kahest Selgase mõisast (Zelli im Mustell ja Zelli im Kielkond) juttu, aga kohalikud inimesed peaksid paremini oskama selgitada, kas sellega tahetakse märkida üksnes Selgase küla talude kahesugust kiriku-kasutust või saab mingil ajal ka kahest erinevast Selgase mõisast jutt olla?!
Käesoleva ettevalmistamisel saatis Mustjala vallavanem Kalle Kolter üsna põhjaliku ülevaate valla (just endiste kroonumõisade) külade kohta ja see materjal võiks koduloolastele veebiski kättesaadav olla, aga kus ja kuidas, seda peaks autor ise otsustama. Küladest rääkides jäi meil tookord lahtiseks Järise küla varasem mõisaline kuuluvus, aga 19.s alguseks (1811.a hingeloendis) leiame selle veel Kaarma kihelkonna Elme mõisa (Magnushoff) alt, kuhu küla nähtavasti juba taaniajal oli kuuluma hakanud.

Kilikunde

Vallutusejärgsel maade jagamisel sattus muistne Kilikunde kõige keerulisemasse olukorda. Riia linn oli loomulikult oma mereväravast huvitatud ja himustas Sõrvet, aga et terve lääne-Saaremaa merepiir oma viikingiaegsete sadmakohtadega kõigile ahvatlev oli, otsustati Kilikunde kolmeks jagada. Ei ole teada, mille põhjal kihelkonna suuruseks just 600 adramaad arvati, aga pool sellest pidi algsete plaanide järgi Ordule jääma ja Sõrvega külgnevad 100 adramaad olid Riia linnale lubatud. Samal ajal räägib Tarvel veel 200 adramaast hilisema Mustjala kihelkonna territooriumist, mis justkui koos Carmelega pidanuks samuti Riia linnale minema. Et Modena Wilhelmi seisukohad neis küsimustes meile üsna teadmata on, siis ei ole mõtet ka Kihelkonna adramaid hakata kokku lugema ega "paika panema". 13. sajandil kujunenud kiriku-kihelkonna keskuseks jäi Kihelkonna, aga tänase EHAK-u koodiga 3012 märgitav Kihelkonna alevik on alles 19.s lõpupoole ja 20. sajandil kujunenud uusasum, mida võib keskaegse Pajumõisa territooriumile ja kihelkonna-kiriku ümbrusse tekkinud tõmbekeskuseks pidada. Pajumõis muutus eramõisaks alles 19. sajandil, aga orduajal tuleb nähtavasti veel teisest "maksuametist" rääkida, sest peale Pajumõisa esineb loode-Saaremaal veel Ambt Nemmal ehk hilisem Tagamõis, mis lõpuni riigimõisaks jäi. Kas ja miks Undva "vandiraiujatele" oma maksuametit vaja läks, selle üle võiksid kohalikud koduloolased mõtteid mõlgutada – seda enam, et sellega võib tänase Neeme külanime etümoloogia seotud olla! Nimelt on põhjust arvata, et see toponüüm pigem šotipäraselt nõmmeks nimetatavast maastikutüübist tuleneb ega ole ühegi neemega seotud, aga siinjuures tekib intrigeeriv lisaküsimus, kas keskaegsed vandiraiujad üldse õ-häälikut valdasid?!
18.s adramaa-revisjonide põhjal oli Kihelkonnal peale kirikumõisa 10 riigimõisat ja 7 eramõisat, aga kunagised ordu alad paistavad põhiliselt Pajumõisa ja Tagamõisaga kaetud olevat. Mõlema nimega esinevad ka omaaegsed vakupiirkonnad, mis veel 1795.a hingeloendis on ära märgitud. Nii võiks tõdeda, et tänane Kihelkonna vald oma 44 külaga on suuremas osas endiste riigimõisade territoorium (kui ehk viimati Tollide valduses olnud Pidula mõis välja arvata).
Muistse Kilikunde lõunapoolsemast osast sai 19.s lõpuks Lümanda vald, mis tänaseks ametlikult juba jälle kadunud, kuid millel klassifikaatori järgi oli 2000.a seisuga veel 24 küla. Lümandas on hiljemalt 16. sajandist samuti meie tabelis kroonumõisaks (publique) liigitatud mõis olnud. Nähtavasti oli juba keskajal siin üks piiskoppide seitsmest "maksuametist" (Ambt Lümmada) ja taaniajaks sai sellest teoorjuslik mõis, mis hiljemalt rootsiajast kuni 20. sajandini riigimõisana eksisteeris. Valla territooriumiks jäid peale Lümanda vakupiirkonna (vähemalt osaliselt) veel muistsed Koimla, Karala ja kadunud Vaivla (Waiwel) nimega vakused. Siia tekkis ka rida eramõisaid nagu Loona, Pilguse ja omaette kujunemislooga Kotlandi. Samuti oli Kihelkonnale lähemate Atla, Kuusnõmme ja Rootsiküla eramõisadel talusid, mis hiljem pigem Lümanda valla territooriumile jäid. Et Koimla vakupiirkond juba taaniaja lõpul Suuremõisale "valurahaks" sai, võib küla hilisem mõisaline kuuluvus koduloolastele peavalu valmistada, sest seda tuleb 19. sajandil otsida peale Suuremõisa veel Mathias v.Stackelbergi käes rendil olnud Kärla kroonumõisa alt, rääkimata muudele mõisadele kuuluma hakanud üksikutest taludest.

  Svorve

Sõrve poolsaar on geograafiliselt küll üsna omaette piirkond, aga selle kuuendaks muinaskihelkonnaks arvamine Blumfeldti eeskujul on siiski mõneti vaieldav. Näiteks koduloo-huviline Bruno Pao usub, et lääne-Saaremaa rannikuala juba muinasaja lõpul suuresti ranna-rootsilise asustusega võis olla!? Et siin viikingiajal "tegijad" olid, sellest annavad kasvõi hiljutised Salme kaevamiste leiud tunnistust ja ega Riia linn peale 1227.a vallutusi ka ilma põhjuseta ei ole just Sõrve peale "hammast ihunud", aga kas "pahalasteks" tuleb Saaremaa põlis-asukaid või hoopis ranna-rootslasi pidada, selle kohta peaksid nüüd ehk arheoloogidki oma selge seisukoha kujundama. Pealegi on üpris tõenäosed Sõrve tihedad suhted ja ka vastastikused asustus-siirded Kuramaaga.
Evald Blumfeldt arvab Sõrve lõunapoolse, Jämaja kiriku-kihelkonna kujunemisajaks samuti 13. sajandit, aga teab Anseküla kihelkonna paar sajandit hiljem (15. – 16.s) olevat sündinud. On vist mitmeid legende ja pärimusi, kuidas Anseküla kirik "nõiutud" kohale olla ehitatud, aga Eldur Seegel teab neid kindlasti siinkirjutajast paremini. Kahjuks ei ole õnnestunud temaga käesoleva teksti koostamisel ühendust saada ja nii ei ole ka põhjust siinkohal midagi pikemalt kommenteerima hakata. Tänaste Torgu ja Salme valdadega sai küll ühendust võetud, aga erilist entusiasmi ega huvi kodulooliste küsimuste vastu see tänastes valla-ametnikes ei tekitanud – võimalik, et parajasti käsil olnud ettevalmistused KOV-ide valimiseks seda tookord ka ei soosinud.
18.s andmetest sai Jämaja kihelkonnas (lisaks pastoraadile) Torgu riigimõis (eespool viidatud rootsiaja alguse dokumendis 21 ameti ja mõisa hulgas viiendana kirjas olev Torkenhoff) ning 4 rüütlimõisat (Kaunispe, Kargi, Mõntu ja Sääre) kirja panna. Võib-olla tuleks neile alles 19.s lõpul Anseküla järgi olnud Koltse ja Mõntu ning Sääre mõisade liitmisega tekkinud Olbrücki mõis lisada, aga et sellega meie tabelisse allikaviiteid ei lisanduks (kirikuraamatuisse ilmub Olbrücki nimi alles 19.s viimasel veeramdil), ei ole sellel esialgu suuremat tähendust. Külade tabelis on tänasel Torgu vallal 22 küla kirjas ja seni on vaid Kaavi ja Mässa külade puhul jäänud ebaselgeks, mis ajast neist küladena rääkima hakati ja milliste mõisade alt nende "juuri otsida", aga loodetavasti leiavad need kõik kunagi kohalike asjahuviliste poolt täpsustamist.
Anseküla kihelkonnas oli 18.s adrarevisjonide järgi kolm riigimõisa ja teist sama palju eramõisu. Lõmala mõis on hiljemalt rootsiajast Kuressaare magistraadile kuulunud, aga selle varasem staatus ja suhe Lümandaga vajaksid samuti koduloolaste täpsustusi. Kui väikest Anseküla kirikumõisa ka nimetada, saaksime Sõrve noorema kihelkonna puhul kokku kaheksast mõisast rääkida ja vähemalt ühe neist on iga tänane Salme valla küla (neid on tabelis 24) oma kunagiseks valdajaks saanud. Selle juures on aga oluline märkida, et Salm ise (milleks muuks kui Salme külaks tuleb seda arvata!) esineb juba korduvalt nimetatud Rootsi kindralkuberneri fondi säilikus 947 oma taludega peale Holm Abraw'i (Abruka saarelt nime saanud ameti) veel Paadla ameti (vt. Saaga kdr.161) ja isegi Torgu ameti all. See tõik võiks kõigile asjahuvilistele teadvustada, kui keeruline on pikemas ajalises plaanis külade ja talude mõisalist kuuluvust kirjeldada, rääkimata mingi üks-ühese suhte olemasolust.
Suurim Anseküla kroonumõis oli ilmselt Abruka saarelt nime saanud, aga oma keskusega Salmel olnud mõis. Adrarevisjonides kandis see üksus ikka Abruka saare (die publique Insul Abro) nime, kuigi selle all loetleti üle kolmekümne arvestusüksuse ennekõike Sõrve külade  (Hindu, Salme Üüdibe jt.) talusid ja tollaseid mereäärseid hajatalusid kuni Kuressaare linnani välja. Mari Tuuliku raamat "Abruka ajast aega" toob asjasse mõnesugust selgust. Nimelt on Abruka mõisat märgitud juba Kalmari sõja (1611 – 1613) järgses raportis ja 1618/1619. aastate Saaremaa halduskonna majandusliku aruande raamatus (dokumendid Taani Riigiarhiivis). Teatakse, et saarel hobusekasvandus oli, aga püsiasustuse tekkimist olla karja- ja heinamaade säästmise huvides välditud. Tuuliku väitel olnud esimeseks Abruka alaliseks elanikuks kroonu metsavaht Frido Kristjanson (1766 – 1838) ehk siis eespool juba nimetatud Tingiste Priidu! Peale selle teab Mari Tuulik kinnitada, et 1848.a on Abrukale uus rookatusega mõisahoone ehitatud, kui Carl von Rose enampakkumisel 1021 rubla eest 12 aastaks oli mõisa rentimise õiguse omandanud. Mis samal ajal Salmel toimus, jäägu parem kohalike koduloolaste kirjeldada ja interpreteerida.
Tuleb siiski välja, et neljast väikesaarest (Abruka, Kesse, Kõinastu ja Ruhnu) saaks tavamõistes mõisast vaid Abruka puhul rääkida, kuigi omaette säilikutena hingeloendeid on ka ülejäänud kolme saare kohta koostatud ja Ajaloo-arhiivi register on mõneti eksitavalt nii Kesse kui Kõinastu mõisadest rääkinud.