Väljavõte Madis Küla-Nurmiku (1890-1969) albumist:

Muhu ajalugu algab Düüna äärest umbes poolteist tuhat aastat tagasi. Düüna ehk Väina jõe kaldal, Kokona maaninal, vanade liivlaste laial asumisalal oli muiste Muhu linnus, mida lätlased oma keele kohaselt nimetasid Muhu Kalns. Sakslased aga kandsid ta hiljem Kokenhuseni nime all oma kaartidele. Vanade kroonikate andmeil kasutas hiljem seda linnust slaavlaste vürst Vjatško sakslaste sissetungi ajal meie maale. Viiendal sajandil aga hakkasid lõunanaabrid, slaavlased ning läti-leedu suguharud liivlastele jõhkralt peale suruma. Küllap oli neil vist omal ka sõit seljas, sest ajad olid väga rahutud: rahvaste katel Euraasia tohutul mandril kees ja möllas kohutavalt, sest oli käimas suur rahvaste rändamine. Liivlased paisati laiali piki Riia lahe kaldaid, kuni Domesnesi maaninani, teine osa suruti koguni lõuna-eestlaste eluruumi. Muhulased ei kannatanud lõpuks seda rõhumist enam välja, ladusid oma naised-lapsed ja pudulojused ning varanatukese paatidele-parvedele ja rändasid nagu iisraeli rahvas Egiptusest välja - uut kodumaad otsima. Suure karavaniga sõitsid nad Väina jõge mööda alla ning piki Riia lahe idakallast üha edasi, kuni jõudsid Suure väina suhu ning peatusid praeguse Pädaste lahe lõukas. Selle liivi hõimu uueks kodumaaks saigi mandri ning Saaremaa vahel asuv saar, mille kõrgemad nukid alles meie ajaarvamise algpäevil, s.o. 2000 aastat tagasi olid merest kerkinud. Järgneva poole tuhande aasta jooksul oli siin veelgi uut maad merest juurde tulnud.
Kuna saar üsna harvalt oli asustatud, siis tundsid uued peremehed endid siin eestlaste asumaal päris koduselt ning andsid saarele oma endise asukoha järgi Muhu nime, rajades Väikse väina äärde kodusaare kaitseks ka vägeva linnuse. Selle põhjal saavad meile nüüd selgeks muhulaste iseloomu, nende keele ning värvimeele iseärasused, mis neid isegi tänapäeval veel saarlastest eraldavad.

Väljavõtte Maimu Pallas-Saarväli valduses olnud albumist tegi veebis avaldamiseks 2008.a mais Ülo Rehepapp