Kas Rässas juba muinasajal inimasustus oli, selle kohta on raske midagi arvata, sest paraku ei ole Läti Hendrik sellest midagi kirjutanud, mida mõõgavennad siin nägid, kui issa-meie Viirel loetud sai ja edasi Muhu (või hoopis Tornimäe?) maalinna alla siirduti! Salapärast virvatuld, nn. Rässa lõkitsat on küll seostatud ka märksa varasemate aegadega – Ingvari sõjaretke ja seega esimese aastatuhande keskpaigaga peale Kristust, kuid neil spekulatsioonidel puudub seni kindlam alus. Pealegi on mõnede seisukohtade järgi liivlased alles neil aegadel (nn. suure rahvaste-rändamise ajal) oma algkodust Düüna jõe äärest siia ümber asunud ja saarele oma nimegi andnud!
Kindlamalt võib asustusest Rässa piirkonnas rääkida orduajal, sest 1569/71.a maaraamatus nimetatud Kuivastu vakuse peremehed Rese Hannus ja Rese Tomas (samuti 1592.a maaraamatus esinevad Ressa Bodert ja Ressa Jaack) asusid suure tõenäosusega just siin kandis. Esimeses rootsiaegses maaraamatus (EAA.1.2.947:315) on Rässa kirjas omaette Kuivastu vakuse külana Reseküll, kus kannavad koormisi kaks poole-adrast talu Reso Teffen ja Müresep Jack, aga peale selle veel kolm üksjala-kohta: Resa Tönnise Steffen, Mustik Kanno Simon ja Luiskam Jack. Viimast võib üsna kindlalt arvata pärastiseks Luiskama hajataluks, kuid kaks esimest võisid ka külas asuda. Peale selle on Kuivastu vakuse lõpus veel Hobbokak Jurgen’i hajatalu ja pundenik Hobbokak Matz, mis viitab, et hiljem tihti omaette külaks arvatud Obuku-pered  asusid siin nähtavasti juba taaniajal. Tõsi küll, Obuku (Hobukaku) nime kandsid rootsiajal ja 18. sajandil veel Raegma Mardi ja Simiste Ranna ning hiljem ka Võiküla Välja, kuid nime “tekkekohaks” tuleb ehk siiski Rässa Obukut (või siis Simistet ?) pidada.
1674.a De la Gardie üleandmis-aktis (EAA.854.2.2218) on Kuivastu vakuse Dorff Reßa kirjas juba nelja taluga: Müresep Jack, Tönnise Teffen, Oyna Hannuß ja Reßza Andrus. Vakuses on aga veel tervelt 19 hajatalu, millede hulgas võib ära tunda Oina ja Tusti külade “alged”, aga samuti kaks Obuku-peret (Mats ja Jürgen), Luiskama (Lüßkam Jack) ning ka Simiste Jõe-Poali (Lülße Paul) ja Valka (Walckas Laur) eelkäijad. Nimetada tuleks veel kolme Seppa-nimelist hajatalu (Toomas, Hannus ja Mats). Kui esimesed võivad olla pärastise Pädaste Sepa eelkäijad, siis arvestusüksus Seppa Mats esineb 18.s adramaa-revisjonides Rässa kirjas. Seda võib aga pidada ka üheks kunagi Kansi mõisale kuulunud taludest nn. Mielasma’l – Raegma Kõrvest pisut Oina poole.
Rootsiaja teisel poolel moodustati Urrika ja Kuivastu vakuste baasil Võlla mõis (Magnusdhal) ja Simiste, Rässa ning Võiküla hakkasid koos rea siitkandi hajataludega Võlla mõisale kuuluma. Päris rootsiaja lõpul moodustati veel kolmaski riigimõis – Nurme (Tamse oli esimesena lisaks taaniaegsele Suuremõisale rootsiajal rajatud nn. mõisaamet) ning miskipärast arvati Simiste ja Rässa külad ning Obuku ja Luiskama hajatalud Nurme mõisale. 1698.a kaardil (EAA.308.2.51) kannavad Oina, Simiste ja Rässa talud ühist numeratsiooni: esimesed kolm on Oina talud, nr.4 kujutab Jõe-Poalit, nr.5 Luiskamat ja edasi on kirjas 9 Simiste talu. Toome siin illustratsiooniks MapInfost salvestatud ekraanipildi nimetatud säilikust, mille rasterkujutis sai digikaardina registreeritud ja sellele eraldi kihina hilisemate elupaikade kui punkt-objektide koordinaadid (mustade viisnurkadena) tähistatud:


Rässa küla-tuumikus on kujutatud 4 punaste katustega maja, mis peavad selleaegseid poole-adraseid arvestustalusid märkima:

15. Oihna Hanso Jahn pärastise Kaegu-Andruse piirkonnas,
16. Oihna Laß umbes hilisema Ansu kohal,
17. Tenso Teffen pärastiste Juri ja Jaani kandis, ning
18. Müresep Handrus hilisemast Laasust nagu pisut lõuna pool.

Külatuumikust keskhommiku pool näeme veel ühte "punast katust" nr.19 üsna pärastise Obuku-Mardi kohal, mille kolmveerandi adramaa selleaegseks peremeheks oli kaardi eksplikatsiooni-tabeli järgi Hobboka Matz.
Paneme tähele, et esimesed kaks talu (nr.-d 15 ja 16) ei kujuta siiski mitte Oina talusid, nagu nime järgi võiks arvata. Samal kaardil oli kaks sellenimelist talu ka Oina küla kohal ja tõenäoliselt pärinebki sealt ka kahe selleaegse Rässa talu asustus, aga Oina küla tutvustatakse lähemalt omaette loos. Võib küll kujutleda, kuidas kunagi Mäla ühendus merega kulges üle Mielasma, Luiskama ja Rässa (osaliselt muidugi ka üle Raegma ja Simiste) ning taaniaja algul läänistatud väike Pädaste eramõis omanimelise lahesopi äärde üsna omaette jäi.
Põhjasõja ja katku ajal on Rässa külatuumik tõsiselt kannatanud, sest terve 18. sajandi esimese poole märgitakse adrarevisjonides ainult viite söötis arvestusüksust, milledest neli esimest on hästi seostatavad nimedega rootsiaegsel kaardil. Viiendaks Rässa arvestusüksuseks on aga 1744. aastani samuti tühjalt seisnud Seppa Matz, mis võib märkida teisel 1698.a kaardisäilikul (EAA.308.2.49) numbriga 4 tähistatud sellenimelist Mielasma talu, kui oletada, et see ikalduste ja nälja-aastail sealt Rässa Müresepa talu kohale asus! Peab arvestama, et katkule eelnenud nälja-aastate üle elamisel võis just meri oluliseks päästjaks olla olnud ja seda võib ka Pädastega seoses  täheldada.
Märkimisväärne on seegi, et 1713.a protokollile lisatud Suuremõisa vakuraamatus kannavad siin kandis koormisi just hajatalud (Obuku Juri nr.46 ja Jaen nr.47 ning Luiskama Juri nr.48), kes nähtavasti rasked ajad üle elasid ja välja surnud on just küla tuumik, mis ehk alles taaniajal oli kujunenud. Võib oletada, et orduajal oli Muhule märksa iseloomulikum haja-asustus ja tihedad sumbkülad kujunesid põhiliselt taaniajal kaitseks igat sorti rüüstajate ja röövlite vastu, nagu seda veel pärimustes mäletatakse Mäla, Paenase ja teistegi külade puhul. Põhjasõja ajal puhkenud katk aga laastas kõige armutumalt just rootsiaegseid suuri ja tihedaid sumbkülasid (Soonda, Viiraküla jt.) – nii mitmepalgeline on elu ja keerukas sellest õppimise kogemus!
Üheks põhjuseks, miks peale katku Rässas "asustuse märgid puuduvad”, võib pidada sedagi, et Rässa oli rootsiaja lõpul arvatud vastrajatud Nurme mõisale, kuid katku järel oli see n.ö. rivist väljas ja muutus taastoimivaks alles 18.s viimasel veerandil. 1778.a vakuraamatuis on Rässa (koos Obuku ja Luiskama taludega) kirjas hoopis Kuivastu mõisa all ja selleks ajaks on küla tuumikus koormisi kandmas kaks peremeest: Seppa Matsi Jahn (arvatav Tupenurme Hanso Mardi poeg) tulevasel Laasul ja Ressa Hanso Mats, kes kasutab ka rootsiaegse Tönnise Teffen’a maad. Sellest ühe-adrasest talust kujunesid sajandivahetusel Ansu, Juri ja Jaani (viimane ka Matsi nimega) talud. Peale selle märgitakse vabadik Peetrit, kes esimese hingheloenduse andmeil oli rootsi ratsamehe (ritter) poeg. Kiriku-meetrika nimetab teda Sambasäre Peter  ja Sambaseare toponüüm viitab ehk laiuvahi ametile Võilaiu silmas, aga võib-olla oli Peetri isa ka üks märgutulede põletajaid Viirel.
Segadus mõisalise kuuluvusega kestis Rässa jaoks sajandivahetuseni. Esimeses hingeloendis 1782.a on Rässa talud (peale jätkuvalt Kansi mõisale kuuluva pärastise Laasu) kirjas Nurme mõisa all, aga 1795.a hingeloend märgib Obuku-Mardi (sel ajal Obuku-Hendriki) taas Kuivastu mõisale kuuluvaks ning teised Rässa talud (peale Laasu) on hoopis Lõetsas asutatud Ranna mõisa kirjas! Ressa Hanso Mats’i üheadrane talu pooldus Ansuks ja Juriks ning sajandivahetuse nn. reguleerimisaegsel kaardil on külas kujutatud kolme talu: Ansu, Juri ja Laasu.  Neid näeme numbritega 1, 2 ja 3 järgmisel väljalõikel, mis tehtud reguleerimiskaardi 1. paani (EAA.2072.3.356) kuuendana skaneeritud lehest:

Toodud väljalõikele ei ole mahtunud kagu-lõuna poole jäävad Obuku pered, milledest edasises eraldi illustratsiooni toome, ega ka külast oluliselt põhja poole jääv Luiskama hajatalu. Viimane muide oli välja jäänud juba rootsiaegselt kaardipildilt, aga kõigi nimetetud kaartidega on asjahuvilistel nüüdseks lihtne nn. VAU-keskonnas Ajaloo-arhiivi serveri vahendusel lähemalt tutvuda.
19.s algul tekkisid Rässas seni nimetatuile lisaks Jaani (Matsi), Kaegu-Andruse, Tõnise ja lühikeseks ajaks veel Ritsu talud. 1811.a hingeloendis leiame (koos Luiskama ja kahe Obuku taluga) juba 10 Rässa talu, mida võib pidada 20.s osatalusid arvestamata Rässa talude suurimaks arvuks. 1816.a hingeloend enam Ritsu talust ei räägi ja 19.s lõpuni saame rääkida kuuest põlistalust külas. Luiskama ja Obuku Gesinde’d on 19.s hingeloendites ikka eraldi toodud. Selleks ajaks oli küla Nurme mõisa külaks kinnistunud ja jäi mõisamajanduse lõpuni sellele mõisale kuuluma. Et Nurme mõis päris 19.s lõpul Suuremõisaga ühise kogukonna moodustas, millest Muhu Suurvald keskusega Piiril kujunes, on ka Rässa küla mõneti ebaloogiliselt mitte Hellamaa vaid Suurevalla koosseisus olnud kuni ühe ühendvalla tekkimiseni 1939. aastal.
Järgnevas jälgime Rässa põlistalusid ja neist tekkinud vabadikukohti pisut detailsemalt nende viimastes hingeloendites esinemise järjekorras. Toodud on ka õuemärkide kujusid nii nagu andmed neist siinkirjutajani on jõudnud. Kuna mitmel juhul on sama koha jaoks pakutud erinevaid märgikujusid, oleks täpsustav lisateave selles osas vägagi teretulnud.

 

Viimastena peale katku said Rässa põlistaludest asustuse Tõnise ja Jaani. Tõnisel seati 19.s algul peremeheks Mõegaküla Loeta perepoeg, Aderite ja Tuulmägide esiisa – Annuse Tõnise poeg Tõnis (1764–1821). Tõnise kolm poega surid lapsena; noorima poja Mihkli (s.1807) surmakannet ei leia küll meetrikates, kuid 1811.a hingeloend teda ei märgi ja arvatavalt suri temagi väiksena.
1826. aastaks on peremeheks saanud sulane Jaen (1777 – 1846) – Simiste Juri pojapoeg, kelle isa Peetri oli Nurme mõis 1770-ndatel seadnud peremeheks Linnusel ja kelle järglased said priinime ÜLLISAAR. Peaks märkima, et Üllissaare oli vana Rässa toponüüm. mis mitmel juhul esineb näiteks 18.s lõpu nn. reguleerimiskaartidel Kaistu lõpe põhjasoppi jäävatel kohtadel.
Millal Üllissaare Jaen Rässa tagasi tuli või toodi, ei ole selge, kuid juba 1811.a hingeloendis oli ta Tõnisel sulaseks. Jaani vanem poeg Andrus oli nähtavasti põdura tervisega (suri 40-aastaselt 1851.a) ja peale isa surma sai peremeheks Jaani teine poeg Juri/Georgi Üllisaar (1817-91). Juri ainust poega, 1841.a sündinud Jaen/Ivan Üllisaart mäletatakse kohaliku värsisepana (Rässa-Papa). Tema viis poega surid kõik lapseeas ning tütrele Marele (s.1862) tuli koduväiks Ivan Vaga Mäla Pärdilt, aga 1850-ndatel oli Tõnisele paigutatud veel Oina Andruselt naise võtnud Paenase Ivardi Juri poeg Mihkel/Mihail Abe (1834–1923), kes nähtavasti mõnda aega ka Tõnisel peremeheks oli. 1870-ndatel sai ta Nurme mõisast Ridasis platsikoha (seegi sai Tõnise nime) ning Rässa Tõnisel jäi peremeheks koduväi Ivan Timofei p. Vaga (1858—1946). 20. sajandil oli Tõnise viimaseks peremeheks Ivani poeg Vassili Vaga (1902—1983). 1959.a rahvaloendus märgib Tõnisel kolm elanikku: Vassel oma naise Liinaga ja nende tütar Felita.
Hingeloendites oli Tõnise esimesena kirjas – talunimeks Ressa a. Talu suurus enne kruntimisi oli ligi 60 hektarit. Oluliseks elatusallikaks talus on olnud kalapüük. 20.s oli Tõnisel oma mootorpaat, mõrrad ja hülgevõrgud.
Tõniselt on juba 19.s keskel tekkinud Kadaka vabadikukoht; siit sai nime Ridasi Tõnise latsikoht ning viimase peremehe Vassili noorem vend Mihail Vaga (s.1904) sai koduväina Obuku-Saadu koha omanikuks.

 

Luiskamast pisut küla pool asunud Kadaka vabadikukohta võib lugeda Tõnise vabadikuks, sest nähtavasti rajas selle Tõnise kauaaegse sulase, algselt Mäla Rehematsilt pärit Mart Vindi poeg Jaen/Ivan Vind (s.1832). Tema ainus poeg Timofei (1857-59) suri 2-aastaselt; tütardele tulid koduväid: Elenale Ivan Eisenberg (Hebestreit) Raegmast ja Raissale Matvei Kärme (1865—1924) Simiste Lepikult. 20.s algul elas Kadakal viimase, merd sõitnud Matvei Kärme pere – naine kahe tütre ja poja Vassiliga (s.1902). Vassili läks Lalli Toomale koduväiks, sai siin peremeheks ja vanas eas asusid poja juurde Lallile ka tema vanemad, aga tütardele paistab Madis olevat Kuivastus Koplimäe asunduskoha soetanud.
Kadaka koht müüdi Mihail Ruttule, kes 1929. aastal oma Mäe maja lammutas ning selle uuesti Kadakal üles ehitas. Mihkel suri 1938.a; poegade saatus oli sõjajumala kätes ja viimati elas Kadakal veel Mihkli lesk, Öörikilt pärit Olga Aleksei t. Ruttu (sünd. Viil). Maja jäi nn. kolhoosipere seadusega kolhoosile ja seal elasid mõnda aega Raegma Kõrve väimees Voldemar Känd (enne Virtsu asumist), siis Vassili Põld Pädaste Saksatoalt perega (läks Pärnu) ja lõpuks Ilmar Jõgi perega Pädaste Aidromäelt.
1959.a olid Kadakal Vassili Põld naise Resenta ja kolme lapsega (Reet, Tiia ja pisipoeg Teet) ning kuuendaks Vasseli 80-aastane tumm onu, Pädastes sündinud Timofei Timofei p. Põld. Kadaka koht muide on teine koht (peale lõpupoole tutvustatava Kopli), millest Vassili Kolk on 1953.a suvel vihikulehele joonistanud asendiplaani ning elumaja ruumide jaotuse ja siin saame nende Koguva muuseumis säilitatavate materjalide digikoopiaid tutvustada.

Sajandivahetuse Hellamaa koguduse-nimekirjas (1892–1909) ilmus Rässa Soonda Simmu sulase Matsi pojapoeg – Ivan Matvei p. Ruttu (s.1862) oma naise, Uielu Tõnu tütre Marega. Tõenäoliselt ehitas Ivan Rässas ka Mäe koha, kuid tema saatus ilmasõja ajal on selgumata. Järgmises koguduse-nimekirjas on Maret leseks nimetatud ja märgitud, et ta 1922.a hoopis Haapsalus suri. Nende ainus  poeg Mihail Ruttu (1884–1938) olla ühtedel andmetel olnud Koguva Saadul kasulapseks, kuid  siin on ilmselt teda segatud Koguva Jaagu teenijatüdruku, Ivan Ruttu vanaonu Aadu tütre Ingli vallaspojaga (samuti Mihail Ruttu, s.1871), kes 1899.a omale Nautsest naise võttis, Rootsivere Nukal elas ja hiljem Pädaste Kesküla koha ostis (kõik Ruttud on 18. sajandil Päelda Mardilt Soonda asunud Tõnise järglased ja põhimõtteliselt Päelda Vagade sugulased).
Mäe Mihail Ruttu abiellus Olga Aleksei t. Viiliga Öörikilt ja neil sündis kolm poega ning tütar Julia. 1929.a ostis Mihkel Vassili Kärmelt Kadaka koha, lammutas Mäe maja ja ehitas selle uuesti üles Kadakal. Mäe, mida võiks ka Uielu vabadikukohaks nimetada, osutub üheks lühiealisemaks elukohaks Rässas (nagu ka Kalda ja Kearu). 1959.a rahvaloenduse lehtedel Mäe kohta enam ei märgita.

 

Mõneti jääb selgusetuks, kas lugeda 1756. aastaks Suuremõisale koormisi kandma hakanud Oina Hanso Mats’i (~1708 – 1784) Ansu, Juri või hoopis Jaani eelkäijaks. 1778.a vakuraamatus on Mats terve adramaaga (lisaks Oina Hanso Jaani ja Ressa Hansu veerand-adrastele arvestusüksustele veel Tennisse Teffena’a pool adramaad) kirjas Kuivastu mõisa all, aga esimeses hingeloendis 1782.a on tema vanem poeg Juri (~1732–1791) juba omaette peremees ja Mats ise samuti veel peremees – mõlemad Nurme mõisa all. Peale Matsi surma sai peremeheks Matsi noorem poeg Hans (~1758–1815) ja siitpeale võib kindlasti Ansu talust rääkida, kuigi sama hästi võis talu nimi jääda ka rootsiaegseilt Ressa või Oina Hansult. Matsi keskmine poeg Mihkel (~1746–1830) sai peremeheks Mäla Sepal ja seal priinime ÜLEM; vendade Juri ja Hansu järglased Rässas said aga priinime RÜHVK, mida hiljem (eriti peale usuvahetust) hakati rohkem kirjutama kujul “Rihvk” ja see muutus äravahetamiseni sarnaseks Nõmmküla Muda perekonnanimega. Muhulaste andmebaasis on neil kahel muhu nimel püütud küll võimalikult kaua vahet teha, kuid 20. sajandil see tihti enam siiski ei õnnestu.
Hansu ainus poeg Juri (1794—1817) on 1816.a loendis küll peremeheks märgitud, kuid ta suri noorelt vallalisena ja uueks peremeheks sai hoopis sugulastalu Juri peremehe Andruse (1764–1836) noorem vend Toomas Rühvk (1776–1848). Järgmine peremees oli Toomase ainus täisikka jõudnud poeg Andrus Rühvk (1803-81), kellel sündis kahe naisega 6 poega ja 7 tütart. Selle juures jõudsid esimese abielu kaheksast lapsed pooled (kolm poega ja üks tütar) abieluni, aga teise abielu viiest lapsest sai vaid noorim tütar Raissa Muhus mehele. Esimene poeg Tõnu (1828-56) suri noore mehena vallalisena; Ansule jäi Andruse teine poeg Kaarel/Kirill Rühvk (1835-77). Kolmas vend Mats/Matvei (s.1838) sai Nurme mõisast Leeskopal Ansu latsikoha, aga kaks nooremat poolvenda “võttis kroonu omale”: 1840.a sündinud noor Andrus jäi Vene-Türgi sõtta, aga vana Andruse teise abielu esimene poeg Feodor jäi peale kroonuteenistust Tallinna elama.
Kaarel suri varases keskeas (42-aastaselt), kuid temalgi oli 5 poega ja 4 tütart. Vanem poeg Andrei (1855-74) suri jällegi noorelt; Matvei pere oli hiljem Või Tagurannal ja kolmas vend Mihail (s.1860) ehitas omale peale kroonuteenistust Lõetsas Rihva koduväi-koha. Noor Kaarel suri paari-aastasena, aga vana Kaarli noorim poeg Vassili on 20.s algul Kaug-Itta välja rännanud
Ansu koha ostis mõisalt välja Laasu (Sepa) Mare vallaspoeg Vassili Lasn (s.1862), kes oli Virtsus postipoisiks ja hiljem kõrtsmikuks. 20. sajandil oli Ansu peremeheks veel tema 1898.a sündinud poeg Mihail Lasn. 1959.a olid Ansule kirja pandud Mihail Lasn oma õdede Juula ja Adelaidaga, viimane abielust Maripuu ning tema 7-aastane poeg Aavo. Kolhoosiaja lõpuks jäi Rässa Ansu koht veel vaid suvekoduks.

    

1770-ndate lõpus Kuivastu mõisalt Nurme mõisale minekuga eraldati senisest Oina Hanso Matsi talust omaette talu, kus Matsi vanem poeg Juri (~1732–1791) peremeheks pandi. Talule nime jätnud Juri järglased, nagu teisedki Rässa jäänud Hanso Matsi järglased said samuti priinime RÜHVK. Isa surma järel sai peremeheks Juri vanem poeg Andrus Rühvk (1764–1836); noorem vend Toomas, nagu öeldud, sai peremeheks Ansul. Andrusel oli küll neli poega, kuid vanem poeg Juri võeti nekrutiks; väike Andrus suri paari-aastaselt ja Jaen (1797—1824) samuti noorelt – 27-aastasena. Nii sai Juri koha järgmiseks peremeheks vana Andruse neljas ja noorim poeg Mihkel/Mihail Rühvk (1799–1855).
Mihklil oli kahe naisega kuus poega ja neli tütart. Üks tütar ja kaks poega surid lapsena, kuid kolm poega ja kolm tütart abiellusid. Mihkli surma järel aga tema poegi peremeheks ei kinnitatud, sest oma pärimisjärge ootas Mihkli vanema venna, noorelt surnud Jaani poeg Andrus/Aleksander Rühvk (1821–1901). Hellamaa koguduseliikmete nimekiri märgib Mihkli teise poja Andruse peret 1868-79. aastatel Nabi vabadikukohal olevaks (Mihkli mõlema abielu esimesed, Madisteks ristitud pojad surid lastena). Tegelikult tuleks vist Nabi vabadikukoha ja samanimelise Ridasi platsikoha asutajateks Mihkli esimese abielu kahte poega Andrust ja Ivanit arvata, sest viimane on peale vanema venna surma 1878.a ja hiljemalt peale Oina Kästikilt omale 1882.a teise naise võtmist samuti Ridasi Nabile asunud. Ivani esimese abielu poeg ehitas omale aga Rässas Keldrimäe vabadikukoha. Vana Mihkli teise abielu ainus üleskasvanud poeg Mihail jun. Rühvk sai aga Ridasis omaette platsikoha, mis Juri (ka Lensi) nime hakkas kandma.
Oma pärimisõigust pikalt oodanud Andrus/Aleksandril ei olnud pojaõnne (ainus poeg suri imikuna) ja ta loobus talu välja ostmisest. Juril sai peremeheks hoopis Suuremõisas Uielu latsikoha saanud kunagise Paenase ja Rootsivere sulase, Igaküla Eku Juri poeg Georgi Saat (Saad, s.1850).
Lisame, et varakult surnud Nabi Andruse teine poeg, 1860.a sündinud Ivan Rühvk rändas sajandivahetusel välja Kaug-Itta ja kolmas poeg, 1864.a sündinud Mihkel sõitis laevadel ning jäi enne esimest ilmasõda perega Liibavi (Liepaja).
Georgi Saadi vanem poeg Timofei Saat (s.1873) abiellus 1921.a Päeldas leseks jäänud Tusti Matsi Elana Tamm-Vaga’ga ja jäi Rässa Juril peremeheks. Tema pojad Vladimir (s.1922) ja Artur (s.1924) jäid 2. Maailmasõtta (viimane sakslaste mobiliseerituna); Leena poeg esimesest abielust, Joosep Vaga suri 16-aastaselt 1927. aastal. 1926.a sündinud tütrele Lindale tuli hiljem koduväiks Suuremõisa Ansu-Jaani Tõnu poeg Herman Liik. Pärast vanade surma asusid nad elama Karusele ja Juri maja ostis Obuku-Saadu koduväi, 1904.a Tõnisel sündinud Mihail Vaga. Tema uus (vabaabielu) naine Akiliina Eilmann oli noorelt surnud Võlla Lolli Andrei Mölderi lesk, kes vahepeal teisest abielust Eilmanni nime saanud ja nemad olid 1959.a loenduslehel kaks Juri elanikku. Hiljem on nad Pärnu läinud ja Jurile on asunud (Kaegu-)Andruse Asta Kepp oma Paenaselt tulnud mehe Ilmar Auväärtiga.
Hingeloendites kandis Rässa kolmas talu nime Ressa c ja kruntimisel oli talu suuruseks arvatud 53,71 ha. Olgu siinjuures veel kord nimetatud teadaolevad talust hargnemised:

•    Andruse vend Toomas Rühvk (1776–1848) sai 1819.a Ansu peremeheks;
•    Andruse vanema poja Jaani poeg Andrus Rühvk (1821–1901) rajas Saadu vabadikukoha;
•    Mihkli poeg Andrus Rühvk (1828-78) rajas Nabi vabadikukoha ning sai nähtavasti enne surma ka samanimelise latsikoha Ridasis;
•    Mihkli poja Ivani poeg esimesest abielust, Georgi (Juri) Rihvk rajas Keldrimäe koha.

Saadu vabadikukoha paistab omale ehitanud Juri viimane Rühvkidest peremees Andrus/Aleksander Rühvk (1821–1901) selle järel, kui Saadid Juri talu välja ostma hakkasid. Andruse ainus poeg suri lapsena, tütred Mare ja Riste said mehele ja viimasena jäi koju noorim tütar Eed, kes võttis omale kasupojaks Uielu Tõnu poja Matvei Paas’i (1867–1928). Eed sai 1897.a Saunametsa koduväi Mihail Poleühtidi (s.1847) teiseks naiseks, aga Matvei Paas elas Saadul surmani. Ta esimene naine Irina Metsniit (Soonda Kaegu-Tähvenalt) suri noorelt; teise naise võttis Madis Võiküla Uielult 1901.a ja temaga sündis neli tütart. Noorimale neist, 1912.a sümdinud Sinaidale tuli Saaremaalt, Valjala vallast koduväiks Artur Kannik (s.1910), kes jäi viimase sõja ajal kadunuks. Peale sõda jäi koht tühjaks ning seejärel kadus.

 

Peale Juri peremehe Mihkli surma 1855.a on tema esimese abielu pojad Andrus/Aleksei (1828-78) ja  Joan/Ivan  (1831-1918) omale küla lautrite lähedale vabadikukoha ehitanud, mille nimeks sai vana Rässa toponüüm Nabi. See nimi esineb Nabi ranna, Nabi nina ja Nabi soadu nimedes näiteks algul tutvustatud 18.s lõpu kaardil. Andrus suri 50-aastaselt 1878.a, kuid selleks ajaks oli pere (lesk Rõõt Oina Matsilt kolme poja ja kahe tütrega nähtavasti juba Ridasi Nabi latsikohal, kus noorem vend Ivan peremeheks jäi ja Rässa Nabile asus Mõegaküla Tõniselt Mihail Pere (1857–1909), kelle esimene naine oli Ansu Andruse noorim tütar Raissa Rühvk (1863-88). Iisa suri esimese sünnituse järel koos oma nädalase poja Timofeiga 1888.a oktoobris ja Mihkel võttis teise naise Oina Matsilt, kellega tal oli viis tütart. Vanemad tütred abiellusid Muhus; 1898.a sündinud Akilina ja 8 aastat noorem Kristina asusid Tallinna ning Nabile jäi 1900.a sündinud Julia Pere, kes hiljem omale Kuivastus Uuepere koha soetas. Nabi koht Rässas jäi arvatavalt viimase sõja ajal tühjaks ning kadus eluasemena nähtavasti juba kolhoosiaja alguseks.

1880-ndatel rajas Juri perepoja Ivani poeg esimesest abielust Georgi Rühvk (1860–1932) omale karjamaa-nurka (Kadakast Võiküla poole) Keldrimäe vabadikukoha, kus ta oma Nõmmküla Ansult pärit naise Marega elas veel 1930-ndatel aastatel. Lapsi neil ei olnud ja peale Mare surma 1939.a on koht viimase sõja ajal kadunud.

 

Varaste meetrikate puudumise tõttu ei selgu, kas Lasnade esiisa Seppa Matzi Jaen (~1714–1797) oli Tupenurme Hanso Mardi (~1690–1761) vanem poeg, kuid see tundub tõenäone. Kuigi talu asustati Kansi mõisa poolt juba 1750-ndatel, oli Jaen 1778.a vakuraamatu järgi vahepeal ka Kuivastu mõisa hingeks arvatud. Esimestes hingeloendites 1782. ja 1795.a oli talu taas Kansi mõisa all. Peale Jaani surma sai peremeheks tema ainus meetrikaist teada olev poeg Laas (~1739–1812), kelle järglased said priinime LASN ja Laasust jäi ka pärastine talunimi.    
Laasul oli 8 poega ja 2 tütart (lisaks veel Kesse Marega vallaspoeg Laas, kelle järglased said priinime KÕRTSMIK). Kolm poega surid teismelistena ja kaks võeti nekrutiks, kuid koju jäi veel kolm poega, kelledest kaks ka abiellusid (noor Laas jäi vanapoisiks). Järgmine peremees oli Laasu poeg Mihkel Lasn (1778–1847) ja seejärel Mihkli poeg Andrus (1804-73). Andruse vanem poeg Toomas Lasn (1827-69) oli vigane ja mõis ei kinnitanud teda peremeheks. Teine poeg Andrus (s.1834) pages nekrutiks võtmise eest Rootsi ja olla hiljem elanud Amsterdamis ning töötanud ühes laevasõidu-kontoris. Kolmas poeg Jaen suri 2-nädalaselt ning peremeheks sai neljas poeg Aad/Aleksei Lasn (1839-94). Järgmine peremees oli Aleksei poeg Mihail Lasn ja seejärel Mihaili noorem poeg Vassili Lasn (s.1914). Viimasel olid pojad Nikolai esimesest abielust (läks hiljem Soonda Peetrile) ning teisest abielust Kalle (hiljem Kuivastus), Mart ja Margus. Teise abielu teise lapsena sündis ainus tütar Anne (sai Kallaste Toru Tõnu Korvi naiseks) ning teise abielu poeg Aadu suri mõne-kuusena.
1959.a oli Laasu pere 6-liikmeline: Vassel oma teise naise Lidia, tütre Anne ning nooremate poegade Mardi ja Margusega; elas ka veel 85-aastane Vasseli ema Akiliina Mihaili tütar.
Hingeloendites kandis Nurme mõisa 29. talu Seppa nime, mis ilmselt rootsiaegsest Seppa Matz’ist 18. sajandi adramaa-revisjonidesse ja sealt edasi hingeloenditesse kandus. Samas oli Laasu Andruse vend Mihkel Mihkli poeg Lasn (1827-95) ka tuntud külasepp (talu asub umbes rootsiaegse Müresep’a talu kohal, kuhu oletamisi asus rootsiaja lõpus Seppa Matz Mielasma’lt).
Laasu maale tekkisid Põllu ja Ranna vabadikukohad. 20. sajandil eraldus Laasust Uustalu osatalu ja Laasu maale oli ehitatud ka Kalda koht. Laasult on mindud veel Vesiaa vabadiku-kohale.

Kolmandik-talu rajas Laasu Mihkli vanem poeg Timofei Lasn (s.1907), kes sai 1/3 Laasu talust ja asus 1937. aastal omale uut kodu rajama. Enne uue maja valmimist elati ajutiselt Kaldal, mis pärast Juuli Lasna mandrile siirdumist oli tühjaks jäänudi. Uude majja koliti sisse üsna vahetult enne sõda 1941.a.
1959.a märgiti Uustalul Timofeid naise Akiliinaga; pojad Mihkel ja Aadu olid sel ajal Orissaares keskoolis. Uustalu jäi Timofei vanema poja Mihail Lasna (s.1941) suvekoduks.

 

Vesiaa tekkelugu laiuvahi kohana nn. Võilaiu silmas on selles mõttes ebaselge, et ei ole teada, mis ajast laiuvahi amet on eksisteerinud ning kas ja kuidas see seostub ühelt poolt 18. sajandi Sambaseare Peetriga ja teiselt poolt edasises jutuks tuleva Jaani vabadiku Andrus Räime Tümina vabadikukohaga. Võib oletada, et juba 18.s dokumentides mainitud Sambasäre Peter (~1712–1788) kuskil siin kandis elutses, kuigi teda ka Viire märgutulede põletajaks võib arvata. Esimese hingeloendi järgi olnud ta ühe rootsi ratsamehe poeg ja nii peaks teda vabaks meheks (mitte erbkerl'iks) lugema. Märgime, et seda Peetrit on ka Kesse loos meenutatud, kuid siinkohal ei hakka me kõiki sellega seonduvaid oletusi üle kordama.
Oletamisi võis Võipea laiu heinamaa-vahiks olla Mäla Rehematsilt Rässa asunud Jaen, kes Sambaseare Peetri tütre Eedu 1790.a omale teiseks naiseks võttis ja kelle vennapoja pojapoeg Jaen Vind Tõnise sulasena hiljem Kadaka vabadikukoha rajas!
19.s keskel on Nautsest Rässa asunud Riimi Mihkli poeg Juri/Georgi Kann (1823-89), kelle poeg Ivan (s.1852) läks sajandi lõpus tagasi Linnuse-Nautse väravavahiks. Pärimuste järgi sai laiuvahi ameti ka Laasu Andruse vanem vigane poeg Toomas Lasn (1827-69). Kuigi esimestes Hellamaa koguduseliikmete nimekirjades Toomase  pere üldise tava kohaselt Laasule (n.ö. tüvitallu) märgiti, elasid nad tegelikult tõenäoliselt Vesiaal.
Laasu Toomase kaks poega surid lapseeas, tütar Elena sai 1880.a Mäla Ansu Aadu Äkke poja Mihkli esimeseks naiseks, teine õde Maria suri 30-aastaselt 1893.a ja nende ema, Toomase lesk Kadri 1897. aastal. Vesiaale jäi Toomase noorem tütar Raissa Lasn (1865–1921) oma 1886.a sündinud vallaspoja Vassili Lasnaga. Vasselile tuli hiljem “elukaaslaseks” enne 1. Maailmasõda kadunuks jäänud Linnuse Villemi Jaani poja, Aleksander Pärati (s.1885) lesk – Pöide vallast pärit Elisabet Juri tütar (1881–1932), kellel oli 1925.a sündinud vallaspoeg Paul Pärat. Viimane jäi teise sõja ajal Narva alla. 1959.a oli 72-aastane Vassel üksikuna veel Vesiaa elanikuks märgitud, kuid peale tema surma kadus ka Vesiaa koht.
Vesiaa Vassel oli legendaarne lõõtspillimees ja mängis ka omatehtud kandlel. Samuti remontis ja häälestas ta lõõtsapille. Peale selle on Vassel elu jooksul mitu lotja ehitanud, millega kalal ja laius käia. Tema „suur-ettevõtmine” oli aga tuuleveski ehitamine (tegelikult mõnes mõttes siin juba 18. sajandil olnud Tümina tuuliku taastamine), milleks Vasselil olla üksinda üsna mitmed aastad kulunud. Võiks märkida, et toodud viisnurga-kujulist õuemärki on mõnedel andmetel ka Laasu ja Kalda õuemärgiks arvatud, kuid siinkirjutaja oletab pigem, et „hambamees” Vassel võis seda nõukogude ajal hakata oma õuemärgiks nimetama. Igal juhul vajaks asi täpsustamist (kindlalt on teada, et samasugune õuemärk oli kasutusel Kallaste Anduvälja ja Lehtmetsa Jaagu põlistaludel).

 

Laasu peretütrel Raissal (1867–1947) oli vallaspoeg Mihail Lasn (1889–1925), kes 1919.a abiellus Tallinnas Juulia Kustavi t. Kastanjega (s.1895). Mihkel uppus 1925.a oktoobris; temast jäi kaks tütart Salme ja Benita. Lesk Juuli lasi Laasu maale ehitada Kalda maja, kuid asus 1930-ndatel koos lastega Koluvere mõisa ja Kaldale jäi tema ämm, Mihkli ema Raissa Lasn.
1930-ndate maa-andmikes on Kalda koha suuruseks märgitud 0,83 ha. Väidetavalt on enne oma Uustalu maja valmimist mõne aja Kaldal elanud ka Laasu vanem perepoeg Timofei Lasn. Peale Raissa Lasna surma 1947.a jäi Kalda koht tühjaks ja 1959.a rahvaloenduse kirjades seda enam ei esine. Nagu juba eespool oli märgitud, tuleb Kalda õuemärgi kujutisse ettevaatlikult suhtuda - see võib ka Vesiaa Vasseli huumor olla!

Kalda Iisa noorem õde Ekaterina Lasn abiellus Raegma Kõrve Ivani poja Tõnis (Dionisi) Kõrv’ega (1868–1923) ja peale lühemat aega Võilaiul (ka Võipea ehk Võibe) elamist said nad Laasu maale omale koha Põllu vabadikukoha rajamiseks. Nende esimene tütar Raissa (1901-02) suri aastaselt; poeg Vassili (s.1905) ostis hiljem Obuku-Mihkli koha ja teine poeg Mihail (s.1910) abiellus Saaremaal (jäi 2. Maailamasõtta). Põllu koht (Pere-Jaanist Võiküla pool karjamaa-aia ääres) jäi tühjaks.
Peale viimast sõda elas mõne aja Põllul Hellama Kopli Volli (Vladimir Jaus-Känd) pere, kelle naine oli Kõrve viimase Ivani tütar Lidia (Salmeks kutsutud). Neil olid pojad Heiki ja Urmas ning tütred Tiiu ja Gersti. 1959.a loenduslehel on Põllu elanikeks Vladimir ja Lydia Kännud noorema tütre Gerstiga – vanemad lapsed olid ilmselt koolides ja kodust väljas. Pere asus siit 1960-ndatel Virtsu, koht jäi lõplikult tühjaks ning kadus.

Väidetavalt rajas Laasu (vana) Mihkli kolmas poeg Mihkel/Mihail Lasn (1821-95) – küla sepp omale Ranna vabadikukoha hilisemast Uustalust ja Kaldast mõnisada meetrit Simiste (küla lautrite) poole. Esimestes Hellamaa koguduseliikmete nimekirjades oli Mihkel küll eraldi (Laasu ja Kaegu-Andruse vahel) kirjas, kuid Ranna nimi ilmub esmakordselt alles sajandi lõpus, kui siia asus juba Aleksei Ivani p. Kõrv.
Sepp Mihklil oli kolm naist, kuid tema ainus laps, poeg Georgi (1876) elas vaid 6 tundi ja viis noorelt hauda ka Mihkli teise naise, Võikülast pärit Eed Smuuli. Mihkel võttis kasulapseks oma vennatütre Mare (1832–1909) vallaspoja Vassili Lasna, kes 1899.a müüs Ranna koha Aleksei Kõrv’ele (1853–1916) Raegma Kõrvelt ja ostis ise Ansu talu. Nähtavasti oli Vassel saanud sepp Mihklilt hea kasvatuse; noorena teenis ta Virtsus, algul postipoisina ja hiljem kõrtsmikuna ning oskas ilmselt rahaga hästi ümber käia, et talu osta.
Kõrve Ivani pojast Alekseist jäi kaks poega ja kaks tütart. Peale Seiu surma müüsid pojad Tõnis (Dionisi, 1884–1968) ja Ivan (1896–1985) Ranna koha Mihail Mihaili p. Luht’ile, kes maja lammutas ja oma Obuku-Mihkli osataluks uuesti üles ehitas. Vennad Kõrved said aga Pädastes Kuusiku asunduskoha.
Tõnis Kõrv abiellus 1917.a ja tal kasvasid Pädastes üles tütar Ella (s.1919) ning poeg Herman (s.1927); üks tütar suri lapsena. Noorem vend Ivan jäi vanapoisiks. Kuusiku mehed kasutasid küll veel Rässas heinamaad, kuid Ranna kohast ei saa enam juba enne viimast sõda rääkida.

 

18.s lõpul asustas Kansi mõis Rässas lisaks Laasule veel teisegi talu, pannes siin peremeheks Kansi Kaegu Mardi (s.~1735) poja Andruse (1761—1823), kelle järglased said priinime KAIGAS. Peale Andruse surma sai peremeheks tema esimene ja ainus täisikka jõudnud poeg Jaen Kaigas. Jaani ainus poeg Andrus võeti nekrutiks, talu sattus nähtavasti rendi-raskustesse ja 1829.a toodi Võlla mõisast peremeheks Lehtmetsa Andruse Juri noorem vend Mihkel Andruse p. Pruul (1774–1836).
Sestpeale oli talu Pruulide valduses. Peale Mihkli surma sai peremeheks veel Lehtmetsas sündinud poeg Jaen/Ivan Pruul (1806-85). Kõrge eani elanud Ivan jäi formaalselt peremeheks surmani. Ivani pojad Andrus/Andrei (1837–1921) ja Mihkel/Mihail (1842–1915) oma peredega moodustasid sajandi lõpus Kaegu-Andruse suurpere – Andruse poeg Matvei (1861–1937) abiellus juba 1885.a ja Mihkli viiest pojast (kokku oli Mihklil 9 last) jõudsid vanemad samuti enne sajandivahetust pered luua. Nähtavasti sel ajal ehitati veel teine maja (või laiendati vana) ja 20.s ilmub Hellamaa kogududeliikmete nimekirja Uieaa kohanimi. Kas aga vendade Andruse ja Mihkli vahel peale isa surma mingit talu jagamist toimus, jääb selgusetuks – pigem paistab talu jäänud Nurme mõisalt välja ostmata.. Kaegu-Andruse esineb viimati sajandivahetuse (1892–1909) koguduseliikmete nimekirjas. Sellel ajal ostis Andruse poeg Matvei Pruul Lalli Mihkli talu (küllap oli abiks ka salapiirituse-äri) ja edaspidi asus Andruse pere Lallil; seal surid nii Andrus ise kui tema mereväes teeninud noorem poeg Andrus (1865–1943) – Lalli peremehe Madise vend.
1920-ndatel on koguduse nimekirjades Rässas vaid Uieaa kohanimi ja perepeana esineb hoopis 1915.a surnud Mihkli vanem tütar, vallaliseks jäänud Elena Pruul (s.1875), kes hiljem noorema venna Vassili juures Ärmal elas. Märgime, et juba 20.s algul oli piirituse-äriga tegelejatel tavaks koht õe või ema nimele vormistada, sest siis ei langenud “vahele jäämise” korral talu löögi alla. Mihkli esimene poeg Georgi (1866-97) võeti 1887.a kroonusse, kus nähtavasti tervise kaotas ja suri 10 aastat hiljem kodus; teine poeg Mihail (1868–1950) asus 1920-ndatel perega Virtsu ja Kaegu-Andrusel (nüüd Uieaal) jäi peremeheks kolmas vend Ivan Pruul (1871—1941). Ivanil oli neli tütart; vanemad abiellusid talust välja, aga noorimale – 1916.a sündinud Sinaidale tuli Võiküla Uietalult koduväiks Vassili Kepp (s.1906). 1959.a on kohta Andruseks nimetatud, kus kirjas Vassili Kepp naise Sinaida, tütre Asta ja kasupoja Ants Lasnaga. Viimane asus hiljem Nõmmkülla; Asta oma Paenaselt tulnud mehe Ilmar Auväärtiga aga tühjaks jäänud Jurile ning Andruse/Uieaa jäi tühjaks. Seda hakkasid suvekoduna kasutama Asta ja Ilmari lapsed.
Lisame, et Ivan „teisel” Pruulil oli veel kaks nooremat venda: Timofei (1872–1913) läks koduväiks Obuku-Saadule ja suri 1. Maailmasõja ajal Tallinnas; noorim vend Vassili rajas omale küla kõige lõunapoolsema – Ärma koha ja sai maareformi käigus ka 1/3 Kaegu-Andruse maast. Sellega jäi Kaegu-Andruse (õigemini Uieaa) koha suuruseks esimesel kruntimisel 38,4 ha.    

 

Kaegu-Andruse Mihkli noorem poeg Vassili Pruul (1884—1941) ehitas 1914. aastal küla lõunapoolsete põldude nurka, mitte enam kaugel Obuku-peredest omale eluaseme, mis seni selgitamata põhjusel Ärma nime sai. Selgitamist vajab seegi, kas Kaegu-Andruse talu jagamine toimus tsaariaegsete seaduste alusel või hilisema maareformi käigus, kuid Ärmast sai Kaegu-Andruse osatalu, mille suuruseks kujunes 18,3 ha ja väidetavalt on Vassel ka Kaegu-Andruse õuemärki kasutanud.
Vasselil sündis Mõegaküla Tõniselt pärit naise Elena Perega neli poega ja neli tütart. Vanemad pojad sattusid ilmselt viimase sõja keerisesse, kuid kodust lahkusid ka nooremad lapsed (tütar Hilda Pruul lõpetas peale sõda Eesti Põllumajanduse Akadeemia ja õppis Leningradi Põllumajanduse Instituudis aspirantuuris). Viimati elas Ärmal Vasseli lesk Eleena, kes lõpuks asus Jaanimetsale (Konksil); koht jäi tühjaks ja lagunes ning 1959.a loenduslehtedel seda enam ei märgita.
Üsna eriskummaline on viimases Hellamaa koguduseliikmete nimekirjas Vassili tütre Eugenia (s.1921) juurde tehtud märkus “Kah üks mittereligioosse ilmavaatega”! Köites on küll mitmeid märkusi kogudusest lahkumiste või usuvahetuse kohta, kuid nii “hinnangulist” märkust ei ole siinkirjutaja kirikukirjades rohkem kohanud.

  

Fakt, et pärastist Jaani talu 19.s hingeloendites Matsiks nimetati, viib paratamatult mõttele, et see nimi pärineb 18.s keskel siin koormisi kandma hakanud Oina Hanso Matz’ilt. Samas on 18/19. sajandivahetuse kaardil kujutatud kolm talu külas üsna ilmsed Ansu, Juri ja Laasu eelkäijad ning Jaani kohal sel ajal veel talu ei ole! Muidugi ei tea me, kus Mats pool sajandit varem oma terve adramaaga “laiutas” ja õigupoolest on talu järjepidevuse mõiste üsna ebamäärane – eriti 18/19. sajandivahetuse suurte “reguleerimiste” ajal. Talu hilisem nimi pärineb nähtavasti Matzi Mihli Jaanilt (~1742–1821), kes esimestes hingeloendites oli Levalõpma Poalil ja Mihklil sulaseks, kuid 19.s algul Rässas peremeheks pandi. Hingeloendite järgi suri ta 1816. ja 1826. aastate vahel, kuigi meetrikaist ei ole tema surmakannet õnnestunud leida. 1826.a on surnud Jaani ja tema metsavahiks pandud poja Jaagu perekonnanimeks märgitud TIKKA, mis võib tuleneda rootsiaegsest kohanimest (talu eellaseks võib pidada Tehka Laas’u, kuigi neid maid kasutas 18.s ka Obuku-Juri Juri). See perekonnanimi hääbus juba 19.s keskel, sest metsavaht Jaagul oli neli tütart, kelledest kolm surid lapseeas; Eedul sündis 1841.a Luiskama Kaarliga vallastütar Mare ja viimase abiellumisel Mäla Pärdi-Andruse Juriga 1864.a on Tikka perekonnanimi vist viimast korda kirja saanud! Kahjuks ei selgu kuskilt, kas Jaak oli metsavahiks Konksil või hoopis Oina-Raegma pool Sooväljal, aga usutavam on esimene variant.
Jaani talu tugevdamiseks olid siia paigutatud juba 1819.a Tupenurme Panga Juri poeg Juri, kes talude ja hingede vahetustega oli Nurme mõisa vabadikuks muutunud ning 1821.a (tõenäoline Jaani surma-aasta!) veel teine samasugune Nurme mõisa vabadik, Laasu asutaja sugulase ja Tupenurme Hanso Mardi Juri poeg Andrus. Viimane sai priinime REIMES (hiljem RÄIM) ja pandi Jaani surma järel talu rendiperemeheks.
Andrus Juri p. Reimes (1767–1835) oli 72-aastasena märgitud Jaani peremeheks veel 1834.a hingeloendis, kuid aasta pärast ta suri ja järgmiseks peremeheks pandi senine sulane Juri Juri p. (1805—1887), kes oli saanud priinime AHVENAS.
Juri Ahvenal oli vaid kaks tütart: vanem neist, Ingel sai mehele Mõegakülla, aga Kadrile (1829-90) tuli 1859.a koduväiks Nautse Pärdi Matsi poeg Jaen/Ivan Sonn (1832–1900), kellest sai Jaani järgmine rendiperemees. Sonnidel sündis kuus tütart ja oodatud talu pärija Vassili alles 1873.a, kuid paraku ta suri ühe nädala vanusel. Keskmisele tütrele Marele tuli Leeskopalt koduväiks Maksim Ivani p. Mägi (1862–1906). Tedagi oli õnnistatud seitsme tütrega ja ainus poeg Ivan suri mõne-kuuselt. Maksim ise suri 44-aastaselt ja lesk Mare lastega läks siit tagasi mehekoju Leeskopale.
20.s algul on kuidagi Jaani talu omandanud Vassili Ebraus (1879–1910), kes arvatavalt oli sündinud Lõetsa Nukal (vt. ka Obuku-Mardi lugu allpool) ja müüs selle 1909.a Vanamõisa Simmu Tõnu Kannule.
Vassili Ebrase isa Andrei oli meremees ja võttis 1878.a naiseks Lõetsas Nuka vabadikukoha rajanud ning noorelt surnud Kesse hiidlase Filip (Villem) Brücki lese Ruudu Brück-Lootuse. Lõetsas teatakse, et 1920-ndatel ostis Vanapere Tõnu Nuka koha Andrus Ebraselt, kelle isa olnud laeva kapten – nähtavasti siis Vassili Ebrause nooremalt vennalt, 1892.a sündinud Andreilt, kes Tallinna asus. Kuigi Hellamaa koguduseliikmete nimekirjas 1868-79 on Peeter Ebrase lese juures kirjas ka poeg Andruse naine, luterlane Ruudu Matvei t. poja Vassiliga, elasid viimased tõenäoliselt siiski hoopis Lõetsas (küllap tegeles Andrus/Andrei sel ajal ka juba salapiirituse äriga). Püüdmata siinkohal Vassili Ebra(u)se elukäiku süveneda, märgime vaid, et varsti peale Jaani koha müüki lasi Vassili ennast 1910.a mingil põhjusel maha ja Rässas peremees ei ole ta nähtavasti kunagi olnud!
Vanamõisa Simmu Madise noorem vend Tõnu Kann (s.1849) oli nooremas eas Rässas küla-kooliõpetajaks. Koolituba oli Jaanil ja võib-olla oli Tõnul juba sellest ajast kohal “silm peal”. Nüüd sai ta heauskse ostjana Jaani peremeheks ja võttis vanas eas veel uue naisegi – Soonda Juri Jaani tütre Riste.
EV ajal sai peremeheks Tõnu poeg Tõnu jun. Kann (s.1883), kelle ajal talu jagati tema ja laste vahel viieks. Noore Tõnu pojad Mihkel ja Madis rajasid omale Rässas Pere-Jaani ja Aruvälja osatalud, kolmas vend Vassel läks koduväiks Lehtmetsa Saadule. Jaanile jäi Tõnu tütar Salme oma tütre Malle ja poja Velloga. 1959.a olid Jaani asukateks 76-aastane Tõnu Tõnu p. Kann tütre Salmega ja kolmandaks üksikuks märgitud Elena Georgi t. Väli, kelle siinkohal täpsustamata jätame. 20. sajandi lõpuks jäi Jaani veel vaid suvekoduks.

1930-ndate lõpus ehitas Jaani Tõnu p. Mihkel Kann (s.1913) külast väljas põldude keskel välja oma osatalu, mis Pere-Jaani nime hakkas kandma (siia asus esialgu ka osa Mihkli õdesid-vendi).  Mihkli pojast Juri Kannust (s.1938) sai keemia-insener ja teadlane (lühi-elulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.598); TPI lõpetas ka noorem õde Evi. 1959.a olid Mihkel ja Akiliina Kannud kaks Pere-Jaani elanikku, aga kuidas kohta viimase maareformiga jagati, sellesse me siinkohal süvenema ei hakka.

Jaani Tõnu vanem poeg Madis Kann (s.1908) sai oma osatalu, Rässa kõige põhjapoolsema, valmis alles peale viimast sõda 1946.a. Ta ostis Lehtmetsa koduväiks läinud vennalt Vasselilt ka tema viiendiku Jaani kohast, kuid sellel ei olnud uue korra tingimustes enam suurt tähtsust – ühtviisi „Lõunaranna” kolhoosipõldudeks muutusid varsti nii Aruvälja, Pere-Jaani kui ka muistse Jaani põllud.
1959.a oli Aruväljale samuti vaid kaks elanikku märgitud – Madis oma Raugi Mihkli-Matsilt pärit naise Senniga. Lapsed olid selleks ajaks juba kodust välja läinud.

Jaanilt hargnenuks võiks lugeda veel ühte Rässa vana vabadikukohta, mille seos (või isegi samasus) eespool jutuks olnud Vesiaaga on seni üpris ebaselge. Kui Jaani Andruse poeg Andrus/Adrian Räim (1803 – ~1865) peale isa surma vabadikuks jäi, on ta (nähtavasti juba 1840-ndatel) alla Obuku randa asunud, kuid kaardimaterjali puudumisel jääb ebaselgeks, kas ta siin omale uue eluaseme rajas ja kuidas see kunagise Sambaseare Peetri elupaigaga võiks suhestuda? Märgime, et vanadel kaartidel jäi Sambasäre nimega neem Vesiaast õhtu poole, aga nn. verstakaardil ja isegi veel nõukogude-aegsel 1:10000 topofraafilisel kaardil märgitakse üsnagi pärastise Vesiaa kohal Tümina nimega kohta, kust ilmselt ka pärastine Kansi latsikoha nimi tuleneb (viimane on peale selle kuidagi seotud Raegma ja Oina vahel olnud Soo heinamaavahi kohaga!).
Tüminal paistab Andruse ainus poeg Mihkel/Mihail Räim (1829-84) peaaegu terve oma elu elanud, aga enne surma sai siiski Kansi mõisast latsikoha, mis samuti Tümina nime hakkas kandma. Esimese naise Kadriga (Raegma Aadult) sündis talle neli poega ja kaks tütart; teise Kadri võttis Mihkel Võiküla Aadult, aga nende esimene tütar sündis surnuna ja rohkem vist ei üritatudki!
Ainsana jõudis abieluni 1887.a Mihkli poeg Timofei Räim (1862-92), aga tema kasvas üles juba Kansis, kuigi sinna asumist kinnitab alles 1892–1909. aastate koguduse-nimekiri.
Sama nimekirja järgi on Soo Marena mäletatava Raegma vabadiku ja tema poja Mihail Ivani p. Jürjestausti pere elukohaks märgitud Tümina – arvatavalt siis Obukul, sest Raegmas sellenimelist kohta ei teata. Ühe võimalusena vüiks arvata, et Jürjestaustid asusid tühjaks jäänud Tüminale ja müüsid Soo koha Jaen Sonnile. Viimastes nimekirjades Rässas enam Tümina kohta ei esine, aga kas hilisem Lasnade Vesiaa sama või ikkagi erinevat kohta märgib, jääb paraku üsna selgusetuks.

 

Ajalooarhiivi fondis 968 (nim.1) leidub säilik nr.1873, mille sisuks on märgitud: “Muhu Suuremõisa talupoja Rizzo Ado ja tema naise kaebus pastor Glöckneri vastu omavoli tarvitamises ja vägivallas. 1809”. See säilik ootab alles põhjalikumat uurimist, kuid üldjoontes paistab kõik olevat alguse saanud sellest, et Tamse mõisa Külasema põlistalu (hilisema Jaagu) peremees Ado Jürna Jaak (~1712–1804) pidas oma peremehe-kohustusi kõrge eani (esimeses hingeloendis 1782.a on ta koguni 87-aastaseks märgitud, kuigi oli sel ajal vist umbes 70-ne) ja arvas oma kolme täiskasvanud poega (kaks neist peredega) omal n.ö. sulasteks. Küllap ei kannatanud vanem poeg Aad (~1734–1810) seda välja ja sai oma perega kuidagi pastoraadi nn. armuadra-kohale Levalõpma Ritsul, mis sel ajal tühjana seisis. Seal oli Aadu pere kirjas ka 1795.a pastoraadi hingeloendis, aga nähtavasti “ohverdas” või vahetas pastor Glöckner sajandi-vahetuse mõisapiiride reguleerimise tuhinas Aadu pere Suuremõisale (või Nurme mõisale?) ja sundis teda Rässa asuma. Kas Aadut siin ka mõni eluase ees ootas või pidi ta sellegi uuesti ehitama (patoraadi Ritsule asus käsitöölise – mütsitegija Eichfussi pere), on selgusetu, aga Rässa küla sai uue kohanime ja mõneks aastaks ka oma seitsmenda talu!
1811.a hingeloendis on Aad raskest õigluse eest võitlemisest hinge heitnud, aga tema vanem poeg Aad jun. (1775–1843) on saanud Tamse mõisa peremeheks Külasema Leemetil ja noorem poeg Jaen (1788–1861) Suuremõisa peremeheks Soonda Simmul. Aadu väimees, Igaküla Tõnise (sel ajal Simmu-Lauri) Andruse poeg Jaen on Igakülla tagasi viidud ja temagi on siin Suuremõisa peremees. Arvatavasti vana Aadu vapruse märgiks saavad nii pojad kui väimees, aga peale selle kogu Külasema Jaagu pere kümmekond aastat hiljem priinimeks VAPPER.
1816.a hingeloendis Rässas enam seitsmendat talu ei ole ja järg läheb Obuku-perede juurde. Kindlasti ei jäänud aga siia Aadu poegade ehitatud maja tühjaks! Paraku ei selgu hingeloenditest vabadike elukohad ja hiljem ei pruukinud ka sulased neis taludes elada, mille kodakondseteks nad hingeloendis märgiti. Tõenäoliselt asus Ritsule juba 1820-ndatel Obuku-Hendriki Mihkli poeg Juri Paas (1800-76), keda Hellamaa koguduseliikmete nimekiri 1868-79 selleks ajaks Uielu-nimelisel kohal esimesena märgib; millal armuadralt toodud Ritsu “uieks” ehitati, jääb vist teadmata; hiljem oli siin perepeaks Juri poeg Tõnu/Antoni Paas (1831-75), keda hingeloendid endiselt Obuku sulaseks märgivad. Sajandivahetusel (1892–1909) on taas kasutusel ka Ritsu nimi, kusjuures Uielu perepeaks on Tõnu teine naine, nüüdseks lesk Elena Ivani t. Kaegu-Andruselt (sünd. Pruul, 1835-99), aga 1906.a surnud Tõnu vanema poja Mihail Paasi (1862–1906) lese Juula juurde on pliiatsikirjas (kirillitsas) märgitud “Rässa Ritsu”.
Tõnu keskmine poeg Andrei (s.1864) oli meremees; ta uppus septembris, 1901.a; ainus tütar Raissa suri 6 päeva vanuselt ja lesk Elena Eisenberg-Paas jäi sünnikoju Raegma. Noorim vendadest, 1867.a sündinud Matvei Paas läks Saadule koduväiks.
Väidetavalt ostis 1905.a Linnuse Salu-Jaani Kaarel Matsi p. Ling (1853—1921) Ritsu (Uielu) koha, aga kas tehinguga ka mingi maa (peale õueaia) kaasnes, ei ole teada. Mihkel Paasi lesk Juula (sünd. Väärtnõu Soonda Mihklilt) elas esimese ilmasõjani Ritsul (lapsi neil Mihkliga ei olnud) ja lasi hiljem omale ehitada Kearu koha.
Kaarel Ling oli luterlane ja tema pere käekäik Ritsul ei ole Hellamaa koguduse-nimekirjades jälgitav. Tema juba Linnusel sündinud neljast tütrest sai noorim, 1903. aastal sündinud Ruudu mehele Vassili Kõrvele Obuku-Mihklil, Ritsule jäid kolm õde Riste, Mare ja Juula, kes kolme vanatüdrukuna siin veel 1959.a loenduslehel kirjas olid (neist noorim, 1900.a sündinud Juula oli perepeaks märgitud). 20. sajandi lõpuks oli Ritsust jällegi saanud kellegi suvekodu.

Ritsu (Uielu) Mihkli lesk, lastetu Juula Paas (sünd. Väärtnõu Suuremõisa Põllult) lasi omale Esimese maailmasõja ajal ehitada Tänavasuu naabrusse väikese Kearu koha. Viimase sõja lõpus (peale Juula surma) aastail 1944-45 asus siin vene sõjavägi, kes maja seestpoolt lõhkus ja laastas ning selle järel on koht kadunud.

    

Nagu algul märgitud, olid Obukul kaks arvestustalu nähtavasti juba taaniajal ja läbi terve rootsiaja. Kuigi 1698.a kaart kujutab Obukul vaid ühte, ¾-adrast Hobboka Matz’i talu, kannavad vahetult peale katku Suuremõisale koormisi jälle kaks peremeest Jahn ja Jurri. Viimase järel saab 1750. aastaks peremeheks Juri poeg Hendrik (Hindrich, ~1711–1781) ja 1811.a hingeloendis kannab talu Hobboka Hindrike, aga hiljem lihtsalt Hobboka või Hobboka a nime. Toodud kaardipildil märgib seda taluõuet nr.1 ja kummastavalt on reguleerimiskaartide spetsifikatsiooniköites EAA.311.1.1041 peremehena märgitud juba 1781.a surnud Hendrikut, kelle pojadki selleks ajaks olid Võikülla viidud! Nimelt sel ajal, kui  Ritsu Aad tõe ja õiguse eest võitles, asustati Hendriku pojad Juri ja Mats oma peredega Võikülla. Juri (s.1742) oli peale isa surma Obukul Kuivastu mõisa rendi-peremees olnud ja peale talu Nurme mõisale arvamist oli Kuivastu rentniku “jäme õigus” oma hinged siit Võikülla viia!
Nurme mõis seadis Obukul peremeheks Oina Kelema (hilisem Matsi) Andruse poja Mihkli (1775–1842), kes sai hiljem priinime PAAS. Endiste inimeste, Hendriku järglaste (priinimed OBUKAK ja ARM) vastu oli Võikülast sulaseks antud kunagiste Võiküla vabade järglase, erbkerl'iks muudetud Jaani (~1743–1807) pere, kes said siin priinime KÜTT. Muide, Jaen võis olla esimene, kes tühjaks jäänud Ritsu maja kasutas. Ühtlasi oli ta üks viimaseid teadaolevaid kunagiste Võiküla vabade Sure-nimeliste meeste järglasi.
1834.a hingeloendi ajaks oli Obukule toodud Maasi mõisast Mart Ebra(u)se pere – frau Reet, 4 poega ja kolm tütart, kusjuures poeg Mats on jooksus olevaks (entlaufen) märgitud. Mart suri juba paari aasta pärast 1836.a. Viimases hingeloendis 1858.a on vana Mardi neljast pojast kirjas veel vaid  Peeter oma naise, tütre ja poja Andreiga (vanem vend Andrus on uppunud (?) ja vend Mats endiselt verschollen).  Raske on otsustada, kas Rässa pärimustes mäletatava Peetri puhul, kellel olla rannas (kuskil Tümina või Sambaseare kandis?) oma eluase olnud, seda Ibrase Peetrit (niisugust nime hakkas Ridasis saadud latsikoht kandma!) või 18.s Sambaseare Peetrit mõeldakse? Igal juhul ei saanud Ebra(u)stest Obukul peremeest. Hellamaa koguduse-liikmete nimekirjas 1868-79 on Peeter Ebrase lesk oma poja Andrei ja tütre Elenaga kirjas vabadike hulgas (Saunametsa ja Tümina vahel), aga see võib ka juba Ridasi platsikohta tähendada! Eraldi on siinsamas kirjas veel Peetri kaks vanatüdrukuks jäänud õde Maria ja Melania – 1834.a hingeloendi Mare ja Mai.
Suure tõenäosusega asus Kelema Mihkli poeg Juri/Georgi Paas (1800-76) üsna varakult Ritsule (Uielule) ja peale Mihkli surma pandi 1846.a Obukul peremeheks hoopis Simiste Mardi peremees Juri/Georgi Mardi p. Luht (1802-80), kelle vanaisa Leemet (~1733–1815) olla pärimuste järgi Pädaste Luhale toodud Mõntust (Sõrvest). Juri isa (või Simiste Mardi talunime?) järgi sai see Obuku talu 19.s lõpuks omale Obuku-Mardi nime.
Juri Luht’il oli kahe naisega 12 last (6 poega ja 6 tütart, enamus Simistes sündinud), kelledest pooled (4 tütart ja kaks poega) ka abieluni jõudsid. Järgmiseks peremeheks oli Jüri poeg Mihkel/Mihail Luht (1839–1915); noorem vend Mart (1842–1926)  rajas peale kroonu-teenistust omale Tänavasuu soldatikoha.
Mihkli kümnest lapsest abiellus viis tütart ja kaks poega: vanem poeg Mihail (1869–1905) suri noorelt ja peremeheks jäi teine vend Ivan Mihaili p. Luht (1876–1941). Noorim vendadest, Andrus (s.1879) uppus 21-aastaselt 1900.a sügisel.
Ivani poeg Vassili (s.1908) sõitis merd ja kadus viimase sõja ajal, noorem vend Arseeni asus vahetult enne sõda Pärnumaale. Seitse tütart lahkusid enamasti kodust (teine tütar Akiliina sai Pere-Jaani Mihkli naiseks), aga Roosile jäi pärast viimast sõda koduväiks Punaarmee velsker Fjodor Fedossejev, kes oli paar aastakümmet Liiva ambulatooriumis velskri ametikohal. Neil oli Roosiga 5 last:

•    Jevgeni (Senka, s.1946) –  kuuldavasti mandril talunik,
•    Boris (1948),
•    Juri (1950),
•    Nikolai (1953) – olla muutnud oma nimeks Tanel Luht ja väidetavalt viimase omandireformi ajal ennast Obuku-Mardi "õigustatud subjektina" esinenud,
•    ja lõpuks tütar Marina.

Vanem poeg Senka oli 1959.a nähtavasti kooli internaadis kirja pandud ja rahvaloenduse lehel oli Obuku-Mardi pere 6-liikmeline. Pere lahkus 1970-ndatel Muhust Roosna-Allikule, kus külajuttude järgi Fjodor olevat pere maha jätnud ja Venemaale läinud. Millega Fjodori ja Roosi noorema poja, Tanel Luht'iks muutunud Nikolai taotlus Obuku-Mardi kohale lõpuks päädis, jääb siinjuures välja selgitamata ning kommenteerimata.
Peale Obuku-Mihkli osatalu võib Obuku-Mardi vabadikkudeks nimetada mõnes mõttes Ritsust kujunenud Uielu vabadikukohta külas, Saunametsat Järvel ja Tänavasuu soldatikohta.

Esimese maailmasõja ajal sai Obuku-Mardi Ivani noorelt surnud vanema venna Mihkli (1869–1905) poeg Mihkel Luht (1898–1932) omale 1/3 Obuku-Mardi talust ja ehitas siinsamas taluõue lõunaküljel oma osatalu (siin ehitati uuesti üles ka Mihkli ostetud Ranna maja). Mihkel suri noore mehena ja hiljem müüdi koht Põllu Vassili Kõrv'ele – Raegma Kõrvelt pärit Laasu koduväi ja Põllu vabadikukoha rajaja Tõnis Kõrve pojale.
Peale Mihkli surma asus Obuku-Mihklile veel lese Kadri noorem õde, Soonda Lauri-Aadu Maria Maksimi t. Targem oma 1904.a sündinud vallaspoja Ivaniga. Peale koha müümist läksid nad tagasi Soonda Tänavasuule. 1959. aastaks oli Obuku-Mihklile jäänud ainult Vasseli lesk Ruudu Kaarli tütar ja uue aastatuhande alguseks oli Obuku-Mihklist saanud Vasseli ja Ruudu tütre Helmi suvekodu.

Tõenäoliselt rajas Saunametsa koha Obukult Järve poole Oinalt Obukule toodud Mihkel Paasi noorem poeg Jaen/Ivan Paas (1815-71), kelle ainsale tütrele Marele tuli 1862.a koduväiks Vanamõisa Jurilt Mihkel/Mihail Poleühtid. Mihkel sai omale varsti Ridasis latsikoha, mida samuti Saunametsaks hakati nimetama. Ta olla siinse koha kinkinud oma ristipojale Andrus Luht’ile – ilmselt Obuku-Mardi Juri nooremale pojale (1858-83), kes noorelt suri ja Saunametsale asus Jaen/Ivan Grünt(h)al Luiskamalt, kelle naine Kristina oli Obuku-Mardi Juri tütar – noorelt surnud Andruse noorem õde.
Grüntalid ehitasid Saunametsa maja uuesti üles. Nende vanem poeg Mihail (1884–1912) uppus; noorem vend, 1889.a sündinud Vassili abiellus 1925.a naabripere, Järve Elena Tustitiga ja eestindas oma perekonnanimeks SAARLAID. Viimati elasid nad Järvel; Saunametsa olla viimase sõja ajal vene sõjavägi lõhkunud.
Vasseli ja Leena poja Aleksandri (s.1925) ning tütarde Leida ja Vaike käekäik jääb siinkohal välja selgitamata.

 

Simistest Obukule toodud peremehe Juri noorem poeg Mart/Martin Luht (1842—1926) teenis sõjaväes välja allohvitseri kraadi, abiellus 1874.a ja ehitas oma soldatiplatsil (küla ja Obuku-perede vahel) Tänavasuu koha. Tal oli Laasu Andruse tütre Kadriga kolm poega, kelledest keskmine, 1882.a sündinud Ivan täisikka jõudis, Aljava Matsilt naise võttis ning EW-aastail oma ainsa poja, 1907.a sündinud Mihkliga Tänavasuul elas. Mihkel asus 1935.a  Pärnu; peale vanade surma jäi koht tühjaks ja kadus. 1959.a rahvaloenduse ajal enam Tänavasuu kohta Rässas ei esine.

 

Teist Obuku põlistalu (kaardipildil numbriga 2) võib enam-vähem sama vanaks arvata, kuigi ei ole selge, kumb pärineb rootsiaja alguse pundenik Matsist ja kumb Kylto Jurist. Katku järel tegi siin Suuremõisale tegu Hobbokacko Jahn ja hiljemalt 1750-ndast aastast Hobbokako Jurgen (~1703–1780). Viimaselt võis juba hilisem talunimi jäänud olla. Esimese hingeloenduse ajaks oli peremeheks saanud Juri (Jurgeni) poeg Mihkel (~1740–1800), kelle järglased said priinime OBLIK. Erinevalt naabertalust on Obuku-Juri 1795.a hingeloendis hoopis Ranna mõisa kirjas ja kuna see kauge Kansi mõisa karjamõis Lõetsas oli sel ajal juba hääbumas, siis nii karmi inimeste vahetust, nagu tegi naabertalus Kuivastu mõis, siin ei toimunud. 1811. aastaks oli peremeheks Mihkli poeg Juri Oblik, kes nähtavasti surmani peremeheks jäi ja sellega ka talunimi lõplikult kinnistus. Juri surmakannet meetrikaist ei leia, mis tähendab, et ta võis vanas eas ka uppuda. Meeste uppumist tuli tihti ette, aga kui laipa ei leitud ega maetud, siis ka surmakannet kiriku-meetrikas ei ole! 1858.a hingeloend märgib Juri surnuks, aga peremeest ei ole määratud. Juri pojad Mihkel (s.1806) ja Aad (s.1812) on mõlemad naisemehed, kuid vanemal vennal Mihklil lapsi ei olnud. Temagi võis Neptuni ohvriks jääda, sest ka tema surma ei leidu meetrikas ja esimene Hellamaa koguduse-liikmete nimekiri teda lihtsalt enam ei kajasta.
Järgmiseks peremeheks sai Juri teine poeg Aad/Aleksei Oblik (1812-70). Tal sündis kuus poega (esimene 1836.a küll surnuna) ja lõpuks “pesamunana” tütar Maria (1851–1926). Teine poeg Madis (1837-50) suri noorelt; talu päris kolmas poeg Mihkel/Mihail Oblik (1840-99) ja 20. sajandil sai peremeheks Mihkli noorem poeg Ivan Oblik; vanem vend Georgi (1864-96) suri järglasteta.
Ivani vanem poeg, 1908.a sündinud Joosep asus enne viimast sõda Varbla, teine vend Mihkel (1910-11) suri lapsena, aga nooremate poegade Vladimiri (s.1915) ja Arnoldi (s.1928) saatusi määras juba viimane sõda.
18.s kauaaegsest peremehest Jurgenist (~1703–1780) jäi peale talunime tallu veel poeg Juri (1734 – 1808), kes oma vanema venna Mihkli sulaseks, aga ka kroonule nekrutite andjaks sai. Tema oma kaks poega võeti nekrutiteks ja poja Juri jun. (1780–1850) neljast pojast samuti kaks!
Juri oli ka 19.s kolmanda veerandi peremehe Aadu/Aleksei poja nimi, kes omale 1870-ndatel Obuku-Saadu vabadikukoha rajas.
Obuku-Juri on üks neist Muhu põlistaludest, mis vähemalt 10 inimpõlve jooksul on ühe perekonna valduses olnud ja neid ei olegi enam kui kolmesaja põlistalu hulgas eriti palju! 20. sajandi „katk” lõpetas selle talu eksistentsi ja nüüdseks kasvatab tüseda kultuurkihiga taluõu üksnes võsa ning alles on vaid mõned paekivi-müüride varemed.

Obuku Jüri peremehe Aad/Aleksei (1812-70) kolmas poeg Juri/Gerassim Oblik (1843 – 1910) rajas omale 1860-ndatel taludest küla pool tee ääres ühel muistsel põllu-soadul eluaseme, kus tema 1866.a võetud naine – Ansu Andruse tütar Ruudu (õigeusus Varvara, sünd. Rühvk) oma kahe lapsega oli kirjas ka esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas. Juri ise sõitis vist merd, aga sajandivahetuse nimekirjas oli temagi Obuku-Saadul kirja pandud. Juri ainus poeg Ivan suri 11-aastaselt ja tütrele Elenale tuli koduväiks Kaegu-Andruse Timofei Pruul (1872–1913). Nende kolmest tütrest noorimale – Sinaidale (s.1910) tuli omakorda koduväiks Tõnise Mihail Vaga ja nii sai vabadikukoht vähem kui poole sajandiga juba kolmanda perekonnanime.
Koha tänane „õigusjärglane” jääb siinjuures välja selgitamata.

 

Rootsiaja algul oli Luiskama veel üksjala-koht, aga siingi on neli sajandit järjepidevalt elatud, ehkki mitte ühe perekonna valdamisel. 1713.a siin koormisi kandnud Luiskama Juri on ilmselt 1698.a kaardi-eksplikatsioonis kirjas olev Lüskas Jurri ja 1731. aastaks peremeheks saanud Luiskama Aad võib tema poeg olla. Kuivastu vakuraamatus 1778.a on esimest korda kirjas järgmine peremees Luiskama Ado Jahn (~1716–1789). Meetrikate järgi on ta Simiste Juri poeg, aga millist Simiste Juri selle juures silmas peetakse, ei ole lihtne selgeks teha! Et see Jaen vana Aadu ühele vanematest tütardest on koduväiks tulnud, paistab ilmne, aga me ei tea selle tütre nime ega ka surmaaega (1760-ndatel on Jaen juba teise naise Eedu võtnud!) Surma-meetrikas on küll veel Linnusel 1774.a surnud Ustallo Juri, keda Üllisaare Peetri isana ka Simiste Juri’ks on nimetatud ja tema vanemaks pojaks võiks ehk Luiskama koduväi Jaen "hädapärast" olla! 
1795. aastal oli Luiskama (samuti Obuku-Juri ja kaks talu küla-tuumikus) pandud Ranna mõisale koormisi kandma. Peremeheks on nüüd Jaani poeg Juri Mets (1763–1827). Juri vanem poeg Mihkel võeti nekrutiks, kaks poega surid lapseeas ja noorem poeg Aad (1805-71) oli vigane. Nähtavasti ei suutnud Juri oma ainsa töövõimelise poja Andrusega koormisi kanda ja 1825.a on Luiskamale peremeheks toodud Reina e. Salli mõisa toapoiss ja kokk Aadu Jaagu p. Grünt(h)al (~1780–1841) oma naise, kahe poja ja kahe tütrega.
Aadu Grüntali vanema poja, 1810.a paiku sündinud Kaarli peremeheks saamist 1850.a loend ei kinnita, aga viimase (1858.a) loenduse andmeil on Kaarel 1854. aastal mingi pahateo eest Siberisse viidud! Peremeheks sai noorem vend Indrik/Andrei Grüntal (~1818-85) ja sajandi lõpukümnendeil Indriku poeg Juri/Georgi Grüntal (1845–1920). Juri teine vend Ivan asus Saunametsale (ka Obuku-Sauna, vt. eespool) ja kolmas vend Aleksei läks koduväiks Oina Matsile. Aleksei kaksikvend Andrei oli enne 1. Maailmasõda veel Luiskamal kirjas ja pihi-nimekirjades on tal ka 12 aastat noorem naine, keegi Maria Juhani tütar, kuid nad ei ole Muhus laulatatud ja lapsi neil ka ei märgita. Tundub, et ilmasõja ajal või järel on nad Muhust minema läinud.
Juri pärandas talu oma pojapojale – vanema poja Ivani (s.1869) teisele pojale, 1895.a sündinud Ivan Grüntalile. Vana Ivani esimene poeg Timofei (hiljem Timotheus, s.1893) sai Hellamaa kihelkonnakooli ja Kuressaares gümnaasiumi hariduse ning läks Tartu ülikooli (elulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.593). Haritlaseks sai ka vana Ivani noorim poeg Vassili (1906-85; vt. samas lk.618). Tütred said mehele Pädaste Orule ja Kesse. Et teine poeg Ivan peremeheks jäi, läks vana Ivan vanas eas Konksile metsavahiks. Tema teine vend Mihail Grüntal (s.1872) sai 1/3 Luiskama talust ja rajas omale Kopli osatalu (ka Luiskama-Kopli ehk Konksi-Kopli); noorem vend, 1878.a sündinud Vassili läks merele (olla ka Kaspia merel kaptenina sõitnud).
Noor Ivan lahkus 1920.a Hellamaa kogudusest; vana Ivan tegi seda vist juba 1891.a. Nende naisi-lapsi hoitakse siiski hoolega viimastes koguduse-nimekirjades. Noore Ivani pojad Jaan ja Adolf (samuti tütar Velistas/Felitsitas) lahkusid kodust. Sõja ajal sai Luiskama ka tulekahjus kannatada ning peale viimast sõda oli siia jäänud vaid Ivani lesk Elena Ivani t. (sünd. 1896, Vaga).
Lühemat aega (parajasti 1959.a rahvaloenduse ajal) oli Luiskamal Simiste Palgi Endli pere (Jõesalud), kuni nad omale Simistes Veere koha ehitasid. Selle järel müüdi Luiskama suvekoduks.
Olgu siinkohal õiendatud üks mõneti ka kultuurilooliselt oluline seik: 1825.a Muhusse asustatud Audla mõisa toapoisi järglased siirdusid juba usuvahetuse ajal 1850-ndatel “keisri usku” ja nende perekonnanime kirjutati terve 19.s teise poole (kirillitsas) KRINTAL. “Peenem” ja saksapärasem nimekuju GRÜNTHAL, mis ehk Pöide kihelkonnas luterlasteks jäänud sugulastel võis kogu aeg kasutusel olla, ilmus Muhus alles 19.s lõpupoole, kui Kaarel Grünthal (kunagi Siberisse viidud kauge sugulase nimekaim) Pöidelt Kuivastu kõrtsmikuks tuli, hiljem Hellamaal poe avas ja Viirakülla elama asus. Tema poja, Villem Grünthali kirjanikunime RIDALA võtsid omale eestindamise kampaania ajal perekonnanimeks miskipärast ka Luiskama vana Ivani poeg, veterinaaria-teadlane Vassili ja noore Ivani lapsed, kuigi neil Villemi sünnikodu Ridala külaga Saaremaal õigupoolest mingit sidet ei olnud!

Talumajanduse hävitamiseni pidas talu Mihkli teine poeg Vassili Grüntal (s.1901). Tema vanem vend, 1896.a sündinud Mihkel oli nõrgamõistuslik. Ta tegi lihtsamaid talutöid, aga metsas olnud tal oma puu, mida ta Neemetsiks kutsunud ja kellele käinud õunu ja marju viimas.  Vasseli õde Juuli sai Karusele mehele; Vasseli esimene poeg Ülo suri alla-aastasena (1930-31), edasi sündisid tütred Heldi, Helle ja Külli.
1959.a oli pere kirjas 4-liikmelisena: Vassel ja Riina Grünthalid, tütar Helle kandis juba perekonnanime Joab ja neljandaks oli arvatav Vasseli õde, lesena koju tagasi tulnud Juliania Põder. Viimase poole sajandi jooksul Luiskama-Koplil toimunu jääb siin teabe puudusel vaatluse alt välja, kuigi koht vist tänini (2014.a) edasi eksisteerib. Mõnesuguseks kompensatsiooniks saame siin tuua lingid Vassili Kolga poolt 1953.a suvel üles joonistatud Kopli koha asendiplaanile ja elumaja selleaegsele ruumide jaotusele.

Koplilt üle tee (Oina poole) oli vana metsavahikoht (Konksi-Jaagu), mis eelmisel sajandivahetusel lammutati ja kus kunagi olla elanud metsavaht Jaak. On üpris tõenäone, et see oli Rässa Jaani esimese perepoja Jaak Tikka (1773–1832) rajatud, sest pärimused räägivad ka Jaagu vennast Aadust ja meetrikates on Jaagu noorem vend Aad (1781–1811), tema abielu 1804. aastal ning tema ainsa, aastaselt surnud poja daatumid kõik kirjas. Sellepärast ei saa sõna-sõnalt uskuda suulisi pärimusi, nagu oleks siin esimeseks metsavahiks olnud Oina Kelema Matsi Aad, kuigi mingi “konkurents” Jaak Tikkaga võis neil siin olla! Keeleliselt on mõistetav Jaak Tikka sidumine Raegmast Suuremõisa pool olnud Tika-Aru metsavahi-kohaga, aga nagu juba Jaani talu juures märgitud, tulenes see kadunud perekonnanimi pigem rootsiaegsest Teckja või Techka kohanimest, mis läbi 18.s adrarevisjonide Rässas esineb ja kui sellel mingi side ka Tika-Aruga on, siis veel hoopis palju varasem!
Peale Jaak Tikkat sai Konksil nähtavasti metsavahiks Oina Kelema Matsi Aad Hopp (1799–1864) ja hiljem tema poeg Mihkel/Mihail Hopp (1832-73), kes pidi ka juba uue maja ehitama (seegi veel tari-katusega, nagu sajandivahetusel lõhutud majast mäletati).
Nii Mihkel kui tema poeg Ivan (s.1856) olid viimases hingeloendis Oina Matsil kirjas; Ivan oli tõesti ka millalgi Tika-aru metsavahiks (Oina-Aru ja Tika-Aru olid juba 19.s kaks n.ö. riigimetsa piirkonda) ja sai Hellamaal Konksi-nimelise asunduskoha, aga millal Kuivastu mässu ajal maha lastud Saaremaa mees Aleksei Vaher Oina-Aru metsavahiks asus, vajaks eraldi täpsustamist.
Vanas eas pidas Konksil metsavahi-ametit Luiskama vana Ivan, nagu juba eespool märgitud. Kui metsavahikoht kaotati, ostis oksjonilt maja Luiskama Ivani poeg, veterinaaria-teadlane Vassili Ridala. Ta lasi 1936.a peale vanemate (Ivani ja Riste) surma maja täielikult ümber ehitada.  Uue aastatuhande algul kuulus see suvekoduna Vassili Ridala järglastele.

Eespool jutuks olnud Saunametsa Ivani noorem poeg Timofei sai Kuressaares linnakooli ja gümnaasiumi hariduse ning õppis hiljem Peterburi Ülikoolis ja Moskvas sõjakoolis. Tema lühielulugu (kuigi väikeste ebatäpsustega sünnikoha osa) leidub Ago Rullingo raamatus Muhumaa lk.593. Asudes Tartu Ülikoolis õigusteadust õpetama on Timotheus Ivani p. Grünthal (1893—1955) omandanud 1935. aastal Muhus tüki riigimetsa maast ja lasknud Külasema Kesküla Mihail Kolgal (1894—1951) omale põikpalkidest mansardkorraga ja plekk-katusega maja ehitada, mis nähtavasti isa auks Jaanimetsaks nimetati.
Viimase sõja ajal, kui Luiskama põles, olla Luiskama pere mõneks ajaks Jaanimetsale asunud, aga 1942.a võttis saksa piirivalve maja oma valdusse ja 1944.a sügisel asus sisse “vabastajate” õhutõrje-väeosa. Et Timotheus sel ajal juba Rootsis oli, määras Saaremaa TSN TK 1946.a tühjaks jäänud hoone Simiste kooli abihooneks, kuid "militaarses kasutuses" olnud maja oli muutunud kasutus-kõlbmatuks ja seisis edasi tühjana. 1949. aastal läks hoone kolhoosi “Lõunarand“ valdusse, mille kontor asus siin 1960. aastani. Seejärel pandi hoonesse kauplus ja 1990-ndatel pidas siin poodi Jõe-Poali Eha Säde, kes oma tegevuse lõpetas Jaanimetsal 2000. aasta oktoobris.

Kõige enam ehk 1933-34. aastatel siia lähedale ehitatud Simiste koolimaja tõttu on uuemal ajal kogu piirkonda arvatud Simiste küla juurde kuuluvaks, kuigi Simiste-Rässa looduslikuks piiriks on ikka olnud Jõe-Poali juurest Litsi lõppe voolav (Soonda) jõgi, mis on ka praeguseks ametlikuks külade lahkmejooneks. Nii jääks ka Jõe-Poali jagamisel tekkinud Simiste Uietalu talu praeguste piiride järgi Rässa territooriumile. Simiste koolimajast, mis varem vaheldumisi Raegma ja Simiste talutubades asus, on lähemalt juttu nende küladega seoses. Kuni uue koolimaja ehitamiseni on aga Rässa koolituba olnud oma küla Jaanil.

Teadaolevalt on Rässa ümbruses eksisteerinud metsavahikohad Järvel ja Konksil. Peale selle on Oina ja Raegma vahele jäävat Sooväljat ka metsavahi-kohaks arvatud, kuid pigem on tegemist heinamaavahi ning hiljem lihtsalt vabadikukohaga. Viimane jääb praeguste külade lahkmejoonte järgi pigem Oina territooriumile, kuigi juttu on sellest nii Oina kui Raegma lugudes. Konksi metsavahikohast oli äsja Luiskamaga seoses juttu, aga Või järvest edela poole jääv metsaala jäi 19. sajandil Võlla mõisale (jäänukina mõisa siinseist rootsiaegseist valdustest) ja võimalik, et Järve mets juba Campenhauseni ajal Võlla mõisa „metsakultuuriks“ kuulutati.
Mõegaküla Tähvena Juri poega Jaen Mägi (1775–1840) märgivad 19.s hingeloendid Lehtmetsa Tähvena sulasena, kuhu Võlla mõis tema onu Andruse 18.s lõpul peremeheks pani. Samal ajal said Jaani vendadest (Juri ja Mats) Kuivastu mõisa hinged ja peremehed Võikülas (algul Pärdi-Juril ja hiljem ka Pangal). Tundub, et Võlla mõisa hingeks jäänud kolmas vend Jaen pandi Järvele metsavahiks ja on vaid hingeloendites onu Andruse tallu kirja pandud (kuna see Võlla mõisale kuulus). Ometi ei leia 1799-1800. aastate nn. reguleerimis-kaartidelt veel Järvel metsavahi eluaset ja seda ei suuda kindlaks teha isegi verstakaardilt, kuigi sellel kõrtsi  ja sellest kummalgi pool veel kahte ehitist kujutatakse.
Jaanil oli Võikülast võetud Ingliga kolm poega ja kaks tütart. Vanem poeg Tähve (s.1809) võeti nekrutiks, noorem poeg Jaen suri imikuna ja kaks tütart (Kadri ja Ingel) said mehele. Keskmine poeg Juri/Georgi Mägi (1812-55) võis ehk isa ameti pärida, kuid suri varases keskeas. Tema lesk Mare, Külasema Leemeti Jaani tütar oli aga esimeses Hellama koguduse-nimekirjas Võlla mõisa vabadikuna Järvele märgitud; kaks last, Jaen ja Kadri paistavad mõlemad väiksena surnud.
Nüüd on metsavahiks pandud Lehtmetsa Käspri Aadu poeg Mihkel/Mihail Tustit. Tal sündisid kahe naisega kolm poega, kuid kaks vanemat poega surid väikestena ja ainsana kasvas üles noorem poeg Georgi Tustit, kes edasises jutuks tuleva kõrtsmik Tähve tütre Kadriga abiellus ning pigem vist kõrtsi juurde ametisse jäi.
Millalgi 19.s algupoole rajas Võlla mõis siia Saaremaalt üle Muhu Haapsallu kulgeva talitee äärde kõrtsi ja saja aasta pärast, kui tsaaririik esimeseks ilmasõjaks valmistudes siia oma rannakaitse patareid ehitas, oli kõrtsi ümbruses lausa väike asum välja kujunenud. Proovime sellest mõnesugust pilti luua, kuigi see vaid kiriku-raamatuis leiduvate info-kildude põhjal üsna lünklikuks ja „uduseks“ osutub! Jääb siiski mulje, et 19.s viimase veerandini oli Võlla mõisa kõrts Järvel ainus eluase, kus ka metsavahid oma peredega n.ö. alaliste elanikena peavarju said.

Üheks esimestest kõrtsimeestest Järvel on olnud Lehtmetsa Tähvena peremehe Andruse poeg Tähve/Timofei Mägi (1822-74) – eespool nimetatud metsavaht Jaani onupoeg. Kõrtsmik Tähve kaks poega ja üks tütar surid lapsena, ainus täisikka jõudnud tütar Kadri abiellus hiljem siitsamast metsavahi Mihkli poja Juri/Georgi Tustitiga ja et Tustitid Järvel hiljem peremeeste rollis olid, seda kinnitab kasvõi Järve õuemärgiks pakutud Lehtmetsa Käspri peremärk. Tundub, et eespool jutuks tulev Järve-Mihkli koht on märksa hilisema tekkega ega olegi metsavaht Mihkel Tustitiga seotud. Kas aga viimase pojast Jurist kõrtsimees sai, selle kohta dokumentaalsed andmed puuduvad. Sajandi keskel paistab Võlla mõis omale Saaremaalt Järvele kõrtsmiku saanud. 1849.a laulatati Hellamaal Karja mõisast pärit Toomas Peetri p. Käsk arvatavalt Järve kõrtsis üles kasvanud Lehtmetsa Käspri kasvandiku Riste vallastütre Kadriga (Põld, s.1826) ja küllap see Toomas ka mõne aja Järvel kõrtsimeheks oli.
Sajandi lõpupoole on Järvele asunud Pädaste ja Kuivastu mõisade vabadikke (nii Pädastest, Simistest kui Võikülast) ja neid nimetame veel edasises. Verstakaardil on kujutatud üsna ühel joonel kolme lähestikust hoonet, millest keskmist võib Järve kõrtsiks pidada. Selle Võiküla-poolses otsas võiks V. Kolga andmeile tuginedes Nurga ja Rässa-poolses otsas Laudsauna olla, mis ehk tänaseni Järve-Uielu kohana eksisteerib.
Esimese ilmasõja ajal ehitas tsaaririik Võikülla oma kaitserajatised – kohaliku raudtee ja munakivi-tee Kuivastust Võikülani ja sealt edasi Järvele ning kaks rannakaitse-patareid (ühe Võiküla alla ja teise Järvele). V. Kolga andmeil lõhuti Järve kõrtsihoome 1912.a, kuigi kõrtsina lõpetas see oma tegevuse seoses riigi viina-monopoli kehtestamisega ilmselt juba märksa varem.

Järvele on asunud kunagine Pädaste Vesiaa perepoeg (viimases hingeloendis oli Vesiaa veel talu Pädastes), pärastise Simiste Andruse Mihkli noorem vend Jaagup/Jakov Vokk, kes siia ka oma eluaseme rajas. See olnud Järve maja taga – ainult ei tea, kust poolt vaadates () ja nimetatud on seda Nurga või Persetagune! Verstakaardi põhjal võib siiski oletada, et tegemist võis kõrtsi Võiküla-poolses otsas olnud eluasemega olla (kuigi seda on kerge ka Või Nigula Nuka vabadiku-kohaga segi ajada!).
Jaagupi poeg Mihkel/Mihail (s.1871) sai hiljem Kuivastus Värava asunduskoha, aga Jaagup olnud vanas eas Kuivastus nn. uisu-saunas, kus ta uisumeestele sooja tuba hoidis. Jaagupi tütar Elena abiellus 1893.a siitsamast Laudsauna Aleksander Mölder’iga (sünd.1873), kes oleks nagu Nurgale koduväiks asunud! Hellama koguduse-nimekirjas 1909-23 on nad ikka lihtsalt Simiste vabadikena kirjas ja kus pere peale Nurga koha lammutamist (kui see patareidele jalgu jäi) elas, on ebaselge. Nende tütar Juliana sai Viire Roman Grigorjevile mehele ja pere asus hiljem Tallinna; 1898.a sündinud poja Vassili käekäik esimese ilmasõja ajal jääb siinjuures välja selgitamata.

Ivani esimene naine oli Rootsivere Muda Jaani tütar Kadri ja neil sündis seitse last: vanem poeg Ivan jäi ilmasõjas kadunuks, teine poeg Mihail suri mõne-kuuselt ja 1900.a sündinud kolmas poeg Dionisi (Tõnis) teatakse hiljem mandrile läinud. Kadri suri oma viimase lapsega 1907.a ja Ivan olla hiljem Obuku-Juri saunas elanud. Ta suri 1916.a ja Tammenuka koha Kuivastus pidi vist poeg Tõnis saama, kes hiljem mandrile asus, aga Ivani teine naine, Linnuse Tõnult pärit Ekaterina Mölder (sünd. Noot, 1867) oli enne viimast sõda Kuivastus Tammenuka omanik ja ainus elanik.
Kunagise Järve metsavahi Mihkli poja ning kõrsmik Tähve koduväi Georgi Tustiti tütrele Elenale (s.1893) tuli koduväiks Saunametsa Vassili Grüntal, kellest nii Obuku-Mardi kui Luiskamaga seoses juba juttu oli ja siinkohal peame oletama, et nad (võib-olla Laudsaunast pisut Rässa poole) omale üsna patarei külje alla uue eluaseme rajasid, mis tänaseni Järve-Uielu nimega püsti seisab. Nimede eestindamisel sai pere nimeks SAARLAID. Märgime, et 1930-ndate maa-andmikes on Saarlaid Elena nimel kinnistatud 10,25-hektarine Kürva nimega maaüksus ja Tustit Elena nimel väike 0,94-hektarine Järve nimega üksus. Ilmselt on tegemist sama omanikuga (erineva aja alusdokumentidest), kusjuures järgnevas eraldi jutuks tuleva Järve-Mihkli kasupoja Konstantin Pärteli 23-hektarine asunduskoht kandis samuti Järve nime!

Ei ole selge, kes peale Mihkel Tustitit Järvel järgmiseks metsavahiks oli, kuid viimaseks metsavahiks oli siin olnud Hellamaa Mäe Mihkli poeg Mihail Hobustkoppel (1874–1942), kes omale siia 1923. aastal ka asundustalu rajas ja temalt peab ka Järve-Mihkli kohanimi tulenema. Mihkli pojad lahkusid kodust ja ta võttis kasupojaks Konstantin Pärteli (s.1906) Võiküla Pangalt, kes maksis koha maksud ja sai lõpuks ka selle omanikuks. 1937.a abiellus ta Lõetsa Uiesauna Siinaga ja kolm lastki jõudis sündida. Et Kosti oli omakaitses, siis arreteeriti ta “vabastajate” poolt juba 1944.a ja saadeti Siberisse. Siberi katsumused tegi läbi ka naine Siina, kuid pääses sealt noorema tütre Asta ja poja Hugoga siiski tagasi ning pidas 2005.a suvel Lõetsa Uiesaunal oma 92. sünnipäeva. Järve-Mihklist ehk nüüdsel kaardil ka Uue-Järvest sai aga Kaia Lehari suvekodu. Lõetsa loos on Poali-Andrusele abiellunud Astat ja Tallinna asunud venda Hugot samuti nimetatud.

Et Järvel (koos Saunametsaga, millest oli juttu Obuku-Mardi juures) on erinevatel aegadel neli-viis eluaset eksisteerinud, siis annab see lausa küla mõõdud välja. Koos nelja Obuku-pere ja kadunud Vesiaa ja/või Tüminaga oleks aga kümnekonna elupaigaga Obuku küla üsna “konkurentsivõimeline” Rässa endaga, kuhu (ilma Luiskama ja Konksita) annaks  erinevail aegadel olnud 19 eluaset kokku lugeda. Siin oleme aga tänasel Rässa territooriumil ühtekokku 36 „suitsu” kokku lugenud, millega Rässa lausa Muhu suuremate külade hulka võiks kuuluda. Tagatipuks on seni selgumata, kus kirikuraamatuis esinenud Ristivälja koht võis asuda? Selle asutajaks pidi olema 1. hingeloendis Simiste Mardil peremeheks olnud Obuku Juri poeg Jaen (~1735 – 16.02.1784, nähtavasti freygelassen), kelle vallaliseks jäänud tütar Rõõt (1772 – 1837) 19. sajandil iseäralikku priinime ERRA kandis ja kelle järglasi hilisemais hingeloendites vaid juhuslikult Ranna mõisa all märgiti (kuna mitu Rässa-Oobuku talu olid nn. reguleerimiste ajal veel Ranna mõisa kirjas!).

***

Lõpetuseks veel pisut Rässaga põimunud ja seostatud ning eespool juba mainitud Oina Sooväljast:
Esimese hingeloenduse ajal 1782.a oli Rinsi mõisal Nautses Petri Jurri talu, kus peremeheks 58-aastane Jaen (~1711–1795, tegelikult oli ta loenduse ajal vist juba üle 60). Kas ta oli Rinsi mõisa rajamisel väidetavalt Maasist toodud viie pere hulgas, ei ole seni selgunud, aga silma paistab ta selle aja kohta üllatavalt lasterikka perega – meetrikaist leiame tema 7 poega ja 6 tütart, kelledest kokku 7 abiellusid. Nii võib Jaani tütart Evat lugeda Külasema Mäe-Pärdi Kand’ide ja Lutsit Võlla Roi’de esiemaks. Üks poeg Aad läks Paenase Tõnisele; teine poeg Peeter Koguva Ansule koduväiks (viimane sai väärikate Hanskeni järglaste häbiks isegi perekonnanime SMUUL ja 1816.a loendis on ta Ansul peremeheks märgitud, aga oma “õilsa vere rikkumise” suutsid päris Smuulid siiski ära hoida!). Nautse Riimil oli järgmiseks peremeheks Jaani poeg Pärt, kelle järglased said priinimeks KIRI. Pärdi tütrel Eedul (1798–1862) sündis Koguva Sumari Andrusega vallaspoeg Andrus/Andrei Kiri (1828-69), kes nähtavasti pandi Nurme mõisa heinamaa-vahiks Oina ja Raegma vahel Sooväljal. Nii on seda kohta nimetatud esimestes Hellamaa koguduse-nimekirjades Rässa küla all, kus kirjas Andruse lesk Elena Georgieva (Linnuse Rõtu Juri t. Ingel) oma tütre Ekaterina ja poegade Andrei ning Mihailiga.
Sajandivahetuse paiku on Kirid asunud Leeskopa Jaagule (vist Linnuse Jaagu järgi nime saanud latsikoht) ja Soole on asunud Raegma vabadikud “eesotsas” Rässa Jurilt pärit Raegma Juri Ivani lese Marega (1834–1928, Rühvk-Jürjestaust), keda 20. sajandil Soo Marena teati. Mare elas küll kõrge eani, aga miskipärast on Hellamaa nimekirjades tema sünniaeg meetrikaga võrreldes veel 6 aastat varasemaks märgitud, nagu oleks ta 100-aastaseks elanud!
Mare viiest pojast jõudis täisikka ainult vanem poeg Mihail Jürjestaust, kellel oli teise naise, Kallaste Korju Leenaga kolm poega. Kogudusekirjades märgitakse Soo Jürjestaustidega seoses ka Rässa Tümina kohta, kuid Jürjestaustide mingil ajal Rässas olemist ei selgu siiski kuskilt. Mihkli vanem poeg Vassili Jürjestaust (s.1892, eestind. Sinijärv) asus hiljem Simiste Arule koduväiks ja edasi Pädaste Uietoale.
Soo koha omandas Hellama Nõmmenuka Mihkli poeg Ivan Sonn (s.1879), kelle pere hiljem Tallinna asus ja koha olla omakorda saanud Raegma Juri Tiina – tõenäoliselt Vassili Mihaili p. Jürjestausti (1883–1931) naine Kristina Georgi t. (s.1897, Vaher) oma 1919.a sündinud pojale Augustile, kuid see ei puuduta enam Rässat kuidagi!  Millalgi 1950-ndate lõpus läks Soo Kusti pere mandrile, koht Oina ja Raegma vahel jäi tühjaks ja lagunes.