Oina

Oina nimi (Oyna, Oihna) hakkab väidetavalt (A. Rullingo) esinema 17. sajandi alguse taaniaegseis maa-raamatuis, kus näiteks olevat Oina Jurg'i talu märgitud. Õigupoolest esinevad juba 1569/71.a Maasilinna foogtkonna maaraamatuis kaks Kuivastu vakuse peremeest, keda Leo Tiik on transkribeerinud kujul Heleme Matz ja Heleme Peet (vt. Leo Tiik. Allikpublikatsioon. Talinn, 1992, lk.46 ja lk.81). Neidki võiks Oina adra-talumeesteks arvata, sest pärastise Oina Matsi algne nimi Keleme paistab küll Oina nimega samavanune olevat, aga et siinkirjutaja ei ole kõnealuste allikate originaalkujusid näinud, ei ole põhjust hakata siin paleograafia teemadel spekuleerima. Nimelt leiame esimese rootsiaegse maaraamatu Kuivastu vakuse lõpus järjekordse Oyna Jurgeni nimega pundeniku ja veel ühe üksjala, kelle lisanimeks küll Kehlemy peaks lugema! Vello Helgi poolt Leo Tiigile omal ajal Taanist saadetud kserokoopiaid nägemata ei saa siiski viimase allikapublikatsioonis toodud transkriptsiooni üle midagi otsustada!
Külast ei räägita Oina puhul ka veel rootsiaegseis dokumentides. Rootsiaegse kindralkuberneri fondi 1 2. nimistu säilikusse 947 "peidetud" maaraamatus on Muhu kõigi vakupiirkondade talud juba külade kaupa kirja pandud, aga Kuivastu vakuses on nelja küla (Kuivastu, Rässa, Võiküla ja Simiste) järel arvatavad Oina mehed eraldi hajatalude kirjas ja sama kordub 1674.a nn. De la Gardie missiivis (EAA.854.2.2218), kus Kuivastu vakuse lõpus tervelt 19 hajatalu on kirja pandud ilma nende külalist kuuluvust määratlemata. Nende hulgas kaks – Oyna Jack ja Oyna Matz on kindlasti Oina adratalumehed, aga ka Kahlemehs Hannus võiks seda olla, kui tema lisanimi just kalameest ei pea tähendama?! Meenutame, et paleograafias on pahatihti raske eristada väiketähti “a” ja “e” ning ilma lisa-informatsioonita võib eelnimetatud Hannust ühtviisi “kalamehe” või Keleme Hannuseks pidada! Vajalikku lisainfot on aga raske leida, seda enam, et sel ajal (ka juba taaniajal) muutusid koormatud adratalumeesteks mitmed endised vabad või poolvabad inimesed, keda veel orduajal paistab Muhus rohkem olnud, kui esmapilgul arvata võiks. Nende kohta aga puudub igasugune teave, sest maaraamatud kajastasid reeglina ikkagi koormisi kandvaid nn. erb-bauren’eid. Ka Oina kant võis üks viimaste vabade inimeste “pesapaik” olla, sest vähendatud koormistega pundeniku- või üksjalatalud ehk ei oleks suutnud ümberkaudsetesse küladesse täiendavat asustust anda, aga näiteks nimetatud 1674.a aktis kohtame Oyna Hannus’e nimega peremeest Rässas ja 1698.a kaardi-eksplikatsioonis on Rässas koguni kaks sellenimelist peremeest – Oihna Hanso Jahn (tõenäoline eelnimetatu järglane) ja Oihna Laas.
Rootsiaja lõpul rajati Muhus Suuremõisa, Tamse ja Võlla järel neljas riigimõis Nurmes. Koos Simiste ja Rässa külade ning ümberkaudsete hajataludega hakkasid Oina talud nüüd Nurme mõisale kuuluma, kuigi enne seda on mõne aja ka pisut varem rajatud Võlla mõisa all oldud. 1698.a kaart (EAA.308.2.51) hõlmab Simiste ja Rässa külasid ning sellelt leiame ka Oina talud, kuigi külaks neid veel ei nimetata! Simiste ja Rässa kandsid rootsikeelset By lisandit, aga Oina talude juurde oli lihtsalt Oina Gesinder kirjutatud.

Kõige lõunapoolsemat neist kolmest talust – Lemete Juri võib hilisema Matsi eelkäijaks lugeda, kuna see peale kaardipildi digikaardiks kalibreerimist just sellel kohal olevaks osutub! Selgituseks lisame, et MapInfos kaardi "registreerimisel" oli eeldatud Simiste ja Rässa külatuumikute ning ka kolme Oina talu enam-vähem oma hilisemal kohal asumist. Orienteerumiseks on eraldi kihina kaardile kantud hilisemate kohtade koordinaadid (mustad viisnurgad) ja mõned pärandkultuuri inventeerimisel tuvastatud objektid (mustad kolmnurgad: Lõhkine kivi taludest kirde pool ja piirikivi hilisemast Soo heinamaavahi-kohast pisut hommiku pool). Kaarditabeli Oihna Jacko Jahn ja Oihna Matz asuvad oma taludega üsna pärastiste Juri ja Andruse talude kohal.
17.s lõpu ikalduseajad ning järgnenud Põhjasõja ja katku paistab Oina ainsana Muhu küladest ilma suuremate kaotusteta üle elanud. Enamgi veel – siin võib koguni asustuse kasvu täheldada, sest toodud kaardile märgitud kolme talu asemel on 1713.a Güldenstubbe inkvisitsiooni-protokollis Oinal kirjas neli koormisi kandvat peremeest: Kelleme Tönnis, Oina Matz, Oina Thomas ja Oina Siim. Viimasel on küll ainult mees ja naine peres (ei lapsi ega vanu) ja hiljem adramaa-revisjonides seda üksust enam ei esine. Selle asemel ilmub mõistatuslikult 1731.a adrarevisjoni Kicko Jack, keda varasemate dokumentide põhjal võiks pigem Kansi mõisa meheks pidada. Niisama salapäraselt ta juba järgmiseks (1738.a) revisjoniks kadus, kuigi tema veerand adramaad jäi revisjonide lõpuni söötis arvestusüksusena Oinale ja oli 1756.a revisjonis nagu selleaegse Juri peremehe Jaani üksusega liidetud! Tuleb vist arvata, et see tõenäoliselt orduaegsest Wannaleibe vabatalust pärinev Jaak Oinal siiski kunagi olnud ei ole (eks bürokraatial oli juba sel ajal oma võim ja tähendus!).
Peale selle esinevad adramaa-revisjonides Oina Andruse 3/8- ja Oina Matsi 1/4-adrased söötis üksused, kuigi Mats 1713.a veel koormisi kandis. Paraku ei saa me kuskilt teada, mis suhe hiljem Juri talu juures toodud skeemi Jaanil võis rootsiaegse Matsiga olla? Sama skeemi Toomast võib küll pärastiste Jaani ja Andruse talude eelkäijaks arvata ja sellega seoses oleks kõige lihtsam oletada, et Jaan rootsiaegse kaarditabeli Matsi järglane (kes 1713.a veel koormisi kandis) ja Toomas siis rootsiaegse Oina Jaagu Jaani (kaardil nr.1) järglane pidi olema. Kõige rahvarohkem oli katku järel Oina Toomase talu (1731.a kahe tööeas mehe ning naise ja kolme lapsega) ja sellest paistab ka hiljem hingeloendites esikohal olnud Jaani talu hargnenud. Võiks arvata, et läbi 18. sajandi toiminud Tooma üksus tegelikult selleaegset Andruset kujutabki.
Kuna katku järel olid nii Võlla kui Nurme mõisad teovõimetud, kannavad 18. sajandi esimesel poolel Oina talud oma koormisi taas Suuremõisale, nagu see taaniajast alates oli olnud. Kui sajandi keskel endise vakukeskuse asemel Kuivastu mõis rajati, on 1778.a vakuraamatus Oina talud selle vakupiirkonna kunagiste taludena Kuivastu mõisale kuuluvaiks märgitud, aga esimene hingeloend 1782.a märgib neid jällegi selleks ajaks “ellu äratatud” Nurme mõisa taludena. See oli nn. mõisapiiride korrastamisel toimunud segaduste algus. 1795. aasta hingeloendis kuuluvad Jaani ja Juri talud Nurme mõisale, aga Keleme Matsi poja Aadu pere on hoopis Lõetsas rajatud Ranna mõisa (Kansi mõisa karjamõis) hingedeks arvatud. Samas on kirjas neli selleaegset Oina vabadikuperet, kuid nende ees seisab siiski märkus Nach Nurms ja Andruse-nimelisest talust siin veel ei räägita!
Lõpptulemusena sai 19.s algul Oinast hoopis Hellama mõisa küla ja nähtavasti pidid Oina mehed 19.s esimesel poolel ka Hellama põldudel teol käima. Kuna adramaa-revisjonides oli Oinal kuus arvestusüksust kirja saanud, siis üritas Hellama mõis siin lisaks enam-vähem järjepidevale neljale talule veel viienda talu moodustada, milleks ta Suuremõisalt on Nautse Salu Kerstik’u pere saanud (Kerstik oli vahepeal juba Rootsiveres peremeheks seatud). 19.s hingeloendites ongi Oinal viis arvestustalu, mida edasises ükshaaval lähema vaatluse alla võtame, aga ette rutates olgu öeldud, et Kerstiku (Kästiki) talu kadus juba 1860-ndatel, kui Hellamaal latsikohti jagati. Siin toome aga võrdluseks nn. reguleerimiskaardi 1. paani säilikust 356 (EAA.2072.3.356) väljavõtte, mis napilt selle säiliku neljandaks skaneeritud lehe vasakusse serva on mahtunud:

Nautse Kerstiku talu ei ole sellele kaardile siiski jõudnud ja selle täpsema asukoha selgitamine oleks omaette teema, aga kuskil Matsist lõuna või edela pool on see asunud. Olgu öeldud, et sellel kaardil on talude punased numbrid järjrkorras Jaani, Andruse, Juri ja Matsi, kuigi hingeloendites Andruse alles Jaani, Juri ja Kelema (s.t. Matsi) järel neljandana oli toodud. Sellest järjekorrast on hingeloendites küll kinni peetud, kuid asjadega vähem kursis olevad inimesed ei peaks üllatuma, kui nad näiteks 1834.a hingeloendist leiavad, et Jaani ja Juri mõlemad ühesugust Oina Jurri nime kannavad ja Andruse nimeks vaid Oina on märgitud; Matsi oli hingeloendites üsna järjekindlalt Kelema.
Oina vabadikukohtadest räägime koos põlistaludega, aga nende tekkeajad on üsna ebaselged. Meenutame, et juba 1795.a loend märgib Oinal nelja vabadikuperet, aga kas ja kui paljudel neist sel ajal oma eluasemed olid, ei selgu kuskilt (tihti elasid selleaegsed vabadikud veel taludes või nende saunades). 19. sajandil paistab olevat vabadikena Oinale asunud Kuivastus uisu-teenistuses olnud Võiküla mehi, kes nähtavasti on selleks ajaks Buxhövdenite eravaldusse läinud Kuivastu mõisast ennast Hellama kroonumõisa külla “turvalisemalt” sisse seadnud. Peale selle on Pärase Matsi vabadik Päraselt Oina Vihukse vabadikukohale asunud, aga selgusetuks jääb, kas koht siin mõne vabadiku eluasemena juba varem on eksisteerinud. Lisaks jääb praeguse Oina küla territooriumile Oina ja Raegma vahel olnud Nurme mõisa heinamaa-vahi koht Soo (ka Soovälja), mis algse asustuse küll pigem Nautsest on saanud.
Mõisavaldade moodustamisel 1860-ndatel hakkas Oina küla loomulikult Hellama kogukonda kuuluma ja jäi hiljem samanimelise ühendvalla koosseisu. Jaanist eraldus hiljem Põllu pooltalu, aga Andruse, Juri ja Matsi olid EV maareformi ajal veel üle 40-hektarised täistalud (Oina suurim oma 48 hektariga oli Juri talu).
Kui kaua kolhoosikorra tulekuga Oinal veel talud püsisid, ei olegi täpselt teada, aga kui Hellamaa kolhoos (Hellamaa ja Pärase külad) Võlla ja Mõegaküla “Ühistöö” kolhoosiga liideti, hakkas ka Oina küla suure “Ühismaa” kolhoosi koosseisu kuuluma. Siinjuures on tähenduslik, et kui küla oli Põhjasõja ja katku peaaegu puutumatuna üle elanud, siis “kolhoosikatk” suutis küla üsna kiiresti tühjaks teha. Kui 1959.a rahvaloenduse ajal oli Oina seitsmes peres veel 18 “hinge”, siis lõpuks jäi Juri Salme Kask viimaseks Oina küla alaliseks asukaks.
Nüüd aga Oina suitsudest veel ükshaaval...

1. JAANI

Kuigi Oihna Jacko Jahn oli juba rootsiaja lõpul Oinal peremees ja Jaani-nimeline peremees oli siin ka kõigis 18.s adrarevisjonides, tuleb viimast siiski pigem Juri talu eelkäijaks arvata (vt. ka toodud skeemi). Peaks märkima, et hilisemate hingeloendite Oina Jürna a (Jaani) ja b (Juri) talude eelkäijad olid vist juba rootasiajal sugulased ja peale katku sai põhiliseks “tegijaks” Oina Thomas'e pere, keda võib nii pärastiste Jaani SUURKIVIde kui Andruse HEINATite esiisaks lugeda. Paraku ei selgu säilinud kiriku-meetrikatest Toomase (ega ka Jaani) daatumeid, kuid Toomase vanem poeg Andrus pidi olema pisut enne katku või katku ajal sündinud. Andrus oli 1. hingeloenduse ajal Matsil (Kelemel) ajutiseks peremeheks, kuid tema pojad surid noorelt ja tema järglasi perekonnanime saamas ei olnudki. Peale Andruse on Toomase lastest teada noorem poeg Juri, kellest edasises kohe juttu tuleb ja kaks nooremat õde Made ja Tiiu, kes 1760-ndatel mehele said ning seetõttu ka varastes abielu-meetrikates esinevad.
1778.a Kuivastu vakuraamatus on peremeheks Toomase noorem poeg Juri (~1720-89) ja neli aastat hilisem hingeloend täpsustub tema pere koosseisu. Nimelt on seal kirjas Juri Rootsiverest võetud naine Mare, kolm poega ja kaks tütart. 1795. aastaks oli Juri vanem poeg Jaen (~1755–1820) peremeheks kinnitatud ja pere sai hiljem priinimeks SUURKIVI. Sellest Jaanist jäi ilmselt ka hilisem talunimi, mida hingeloendid lõpuni esimeseks Oina Jurna või Oina Juri taluks märkisid. Juri kaks nooremat venda surid noorelt (Tõnis päris imikuna ja Mihkel 29-aastaselt vallalisena), aga Jurist paarkümmend aastat noorem neljas vend Andrus pandi omaette peremeheks ja temast räägime veel Andruse taluga seoses edasises eraldi.
Jaani esimene poeg Mihkel (s.1796) on lapsena surnud, sest hingeloendites teda ei esine (surmakanne meetrikas on küll ka leidmata!). Kaks nooremat venda ja kolm õde said aga täisealisteks. Vanem vend Aadu Suurkivi (1797–1857) kinnitati isa surma järel peremeheks, kuid tal sündisid Pärase Matsi Kadriga vaid neli tütart ja viimane hingeloend jätab Jaanil peremehe märkimata. Mõneks ajaks sai selleks vist Aadu noorem vend Andrus Suurkivi (1806-76) kuid ta oli hoopis vallaliseks jäänud ja peale tema surma oli talu taas probleemi ees. Õnneks oli Aadu ja Andruse õel Ristel Hellama kõrtsmiku, Tuisu Tähve poja Andrusega kaks vallaspoega sündinud. Vanem neist – Juri võeti küll 1854.a nekrutiks, kuid Riste noorem poeg Andrus/Andrei Suurkivi (1839–1903) “kulus nüüd vägagi peremeheks ära”. Ta oli 1864. aastal abiellunud Raegma Aadu sulase Matsi tütre Ristega (Siig) ja sündisid seitse poega ning kolm tütart. Neli poega surid küll väikestena, aga kolm jõudsid abieluni. Vanem poeg, 1887.a sündinud Georgi võeti 1887.a kroonusse, kust ta tagasi jõudis ja 1896.a Suuremõisa Aadu Mihkli tütre Elenaga (Liisk) abiellus, kuid paari aasta pärast suri. Temast jäi 1897.a sündinud poeg Vassili, kes Kuivastu mässu mahasurumise ajal 1919. maha lasti.
Vana Andruse kaks nooremat poega Ivan ja Timofei jagasid Jaani talu pooleks. Vanem neist, Ivan ehitas omale Jaani kõrvale Põllu koha ja 1879.a sündinud noorem vend Timofei Suurkivi jäi Jaanile.
1925.a võttis Timmu oma küla Andruse Juri tütre Raissa Heinati naiseks, aga abielu jäi lastetuks. Mis täpsemalt Jaani põlistalu maadega toimus, on ebaselge. Teada on, et juba 19. sajandil on mingi osa Jaani maadest omandanud Kuivastu uisumees Andrei Obukak, kes omale Oinal Peedu koha rajas. Kruntimis-andmetesse on aga jäänud vaid 17,47-hektarine Jaani maaüksus (Lit.1), mille omanikeks märgitud Ivan ja Timofei Suurkivid. Seega peaks see nii järelejäänud Jaani kohta kui Ivani Põllu osatalu koos tähendama.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Jaani elanikeks 79-aastane Timofei oma 62-aastase naise Raissaga. Peale nende surma jäi koht tühjaks ja oli uue aastatuhande algul juba praktiliselt kadunud.

PÕLLU

Peedu

Kiriku-kirjadest ei selgu kuigi hästi, mis 19.s kolmandal veerandil Võikülas toimus ja siin võiksid Kuivastu kogukonna-kohtu protokollid ehk mingit lisateavet anda, kuid esimene säilinud Hellama koguduse-nimekiri (1868-79) märgib Andrus/Andrei Obukaku (1827-99) Võiküla Nigula peremehena (sellest ja Obukak’udest lähemalt on juttu Võiküla loos). Umbes sel ajal hakkas aga Nigula talu rentima Raegma Mardi perepoeg Madis/Matvei Paist ja järgmine nimekiri märgib Andrei Obukaku peret juba Peedul. Tegemist peab olema Oina Peedu vabadikukohaga, mis külast põhja pool põllu ja karjamaa-aia nurgas (üsna edasises jutuks tuleva Vihukse vastas üle tee) ja on ka nn. verstakaardil kujutatud. Paistab, et endine Või Pärdi-Matsi perepoeg Andrus Obukak oli põhiliselt hoopis Kuivastus uisu peal ametis (Peedu Andrust nimetab ka tuntud uisu-laul) ja nähtavasti on ta omale sel ajal Oinal oma vabadikukoha rajanud. A. Rullingo andmeil olla Andrei Obukak (arvatavalt siin nimetatu poeg) 1898.a omale Jaani talu maadest ka maad soetanud, kui Jaani talu oma rendikohustustega raskustes oli. Selgusetuks jääb aga kohanime päritolu, sest ühtki Peetu ei ole 19. sajandil teada ei Oinal ega Võikülas ja taolist kohanime ei leia ka reguleerimis-aegsel Oina piirkonna kaardil. Koguduse-kirjades märgitakse kohta 19.s hoopis Võiküla all ja alles 1925.-30. nimekirjas ilmub see Oinale! Võib arvata, et nimi Kuivastus olnud Kaura Peedu elupaigalt pärineb, kus ka Uisu Andrus millalgi mõne aja on peavarju saanud, aga see jääb puhtalt oletuseks.
Vanal Andrus Obukakul oli Võlla Lauri Mihkli tütre Marega (Pea) kolm poega ja neli tütart. Vanem poeg Mihkel suri 3-aastaselt; Andrei jun. Obukak (1862–1942) abiellus 1886.a Raegma Kusta Juri tütre Elena Veskiga ja pere elas Oina Peedul, kuni Andrus omale Kuivastus asunduskoha sai, mis Andruse nime hakkas kandma. Vana Andruse noorem poeg Ivan Obukak sai omale Hellamal Narbla latsikoha, millest Hellama loos pisut juttu on.
Viimases Hellama kogudusenimekirjas on Oina Peedule märgitud Vahtraste Noore-Jaagu Vasseli noorema poja, 1930.a abiellunud Nikolai Meistersoni (s.1907) pere (naine Julia Ivani t. Nikkel ja kaks tütart), kuid samas on pere maha tõmmatud. Väidetavalt olla Kuivastu asunud (noore) Andrei Obukaku 1890.a sündinud poeg Vassili 1942. aastal Peedu maja lammutanud ja Kuivastu Andrusele viinud. Kummalisel kombel ei ole aga kruntimis-andmetes Oina Peedu kohast üldse mingeid jälgi.

2. JURI

Et eespool juba nimetatud ja siin veel räägitavatest Jaanidest ning Juridest paremat ettekujutust saada, toome kõigepealt ühe lihtsustatud skeemi, millel püüame kahest rootsiaja lõpu peremehest lähtuda:

Oina talud

Kui juba jutuks olnud Jaani talunimi jäi katkueelse Toomase pojapojalt Jaanilt (samas hingeloendite nimi tema isalt Jurilt), siis Juri talunimi on katkueelse Jaani pojalt Jurilt jäänud. Selle juures jääb ebaselgeks, kas ja kuidas rootsiaegsed Toomas ja Jaan ehk täpsemalt Oina Jaagu Jaan ja Oina Mats võisid sugulased olla?
Katkuaegse Jaani pojal Juril (~1710–1783; rohkem selle Jaani järglasi ei olegi selgunud) oli esimese hingeloenduse andmeil kolm poega, aga nooremat neist, sel ajal 25-aastaseks märgitud Jaani-nimelist kiriku-kirjades ei kohta ja ka hilisemad hingeloendid teda enam ei märgi. Vanemad vennad Aad ja Toomas olid esimese loenduse aegu juba mõlemad naisemehed ja mõlemal ka pojad kasvamas. Nooremal vennal Toomasel sündis kahe naisega kokku seitse poega ja kaks tütart. Tema esimesest pojast Andrusest sai sajandivahetusel Tamse mõisa hing ja ta pandi Külasema Ennu-Pärdil peremeheks (perekonnanimeks saadi KÜLA). Kaks nooremat poega (Mart ja Tähve) võeti hiljem nekrutiteks, aga pooled Toomase lastest surid lapseeas ja Toomas ise oli juba 1795.a loendis vabadikuks kuulutatud. Selleks ajaks oli vanem vend Aad Juri poeg (~1734–1823) peremeheks kinnitatud. Tal oli Pädaste Kane Peedu tütre Marega viis poega, kuid kaks neist (Jaak ja Jaen) surid aastaselt ja Aad ning Juri teismelistena. Ainsana jõudis meheikka Aadu esimene poeg Mihkel (1769–1810), kes küll isast varem suri ja peremees olla ei jõudnudki, kuid ta oli 1790.a Tölbi Aadu tütre Marega abiellunud ja neil jõudis kuus poega ning neli tütart sündida.
1811.a loendis oli Mihkli esimene poeg Juri Kask (1792–1874) peremeheks kinnitatud (vana Aad oli vanaks ja võimetuks märgitud); kolm nooremat venda Jaen, Andrus ja Aad jäid talus sulasteks (kaks Mihkli poega Tähve ja Mihkel surid lapsena).
Kõik neli venda (peremees Juri ja tema kolm sulast) olid naisemehed ja 19.s keskel sai Oina Juri pere üpris suureks. Kahjuks puudub 1850.a Hellama mõisa hingeloend ja kuna Juri inimesed enamasti luterlasteks jäid, siis ei saa me ka esimestest Hellama koguduse-nimekirjadest pere kohta täit pilti. Peremees Juri ainus poeg Mihkel suri aastaselt, kaks tütart (Mare ja Ingel) said mehele ning Riste suri 20-aastaselt vallalisena. Järgmiseks peremeheks sai teise venna Jaani poeg Andrus Kask (1823–1910), aga Jaani enda käekäik on seni pisut ebaselge. Ta oli 1822.a Viiraküla Kuusiku Laasu tütre Kadriga abiellunud ja sündisid pojad Andrus ning nädalaselt surnud Jaen (tütar Riste sai hiljem mehele), aga ema Kadri suri noorelt 1831.a ja teist abielu Jaanil ei ole olnud. Samas on tema surmaaeg meetrikas seni leidmata ja teda ei märgi enam ka viimane hingeloend!
Juri ja Jaani kolmanda venna Andruse (1805-75) pere asus 1860-ndatel Hellamale, kus Kuke ja Kasevälja latsikohad saadi. Kukel märgivad koguduse-nimekirjad hiljem ka neljanda venna Aadu (1810-62) ainsat tütart Akilinat.
Andrus Jaani p. Kask abiellus 1852.a Vahtraste Kesküla Tähve tütre Ingliga (Maltis) ja neil oli taas viis poega ning kaks tütart. Andruse vanem poeg Jaen Kask (s.1854) kaob meetrikatest ja luteri personaalraamat märgib ta surnuks ilma surma-kuupäevata (nähtavasti suri kroonuteenistuses). Teine poeg Juri Kask (1857–1947) võttis isalt üle peremehe-kohustused ja Jurile on jäänud ka noorem vend Aadu (1872–1949) oma perega. Aadul sündis Soondast võetud Ruudu Väärtnõuga (1877-1965) poeg Vassel ja neli tütart. Vassel Kask (1896 – 1942) võttis osa Vabadussõjast, oli Vabadusristi II liigi 3. järgu kavaler ja sai Pädastes Rehe asunduskoha, kuid vahetas selle parema vastu Virtsus, kuhu Kase talu rajati. Peale selle oli ta osanik Soonda meeste asutatud Muhu Piimaühistus (lõpetas Õisu piimanduskooli ja oli Muhu Piimaühistus esimene meier) ning ehitas omale ka Liival (algselt laohooneks ja hiljem elumajaks kohendatud) Kase maja. Ta represseeriti esimese nõukogude okupatsiooni ajal 24.02.1941.a ja lasti maha Permi oblasti vangilaagris (tema lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.600). Vasseli vanemad ja õed asusid Virtsu Kase tallu. Vasseli naine Juuli Hallikäär (1902-1999) oli Tupenurme Mardilt. Ta küüditati koos lastega 14.06.1941, kuid sai Harkust tagasi ja elas samuti Virtsus. Vasseli õde Liina abiellus Soonda Nuudi Jüri Soopradiga (Sooäär, s 1899), õde Juula (1898-1978) Pädaste Luha Peeter Maripuuga (1901-1945); õde Alviine-Johanna (Raadik, teises abielus Liik) jäi elama Virtsu, õde Iisa (abielus Saartok) põgenes 1944.a septembris ja elas hiljem Torontos.
Jurist järgmine vend Mihkel Kask (s.1860) paistab olevat Võiküla Pärdi-Matsi Andrus Raudjase tütre Marega abielludes õigeusku läinud ja ta on omale Oina põldude lõunaserva Tänavasuu koha ehitanud.
Juri “kolmas” Kask abiellus 1879.a Raegma Aadu Andruse tütre Marega (Siig), aga nende lasteõnn oli kehvapoolne. Peale ühte surnult sündinud tütart sündis neil 1884.a poeg Vassili; selle järel sündis veel üks tütar surnult ja 1891.a sündis tütar Julia, kes hiljem Soonda Kaegu-Tähvenale mehele sai.
Vassili Juri p. Kask (1884–1963) jäi viimaseks Oina Juri peremeheks, kuigi kruntimis-andmetes oli 48,84-hektarine Juri talu veel isa nimel. Viimane koguduse-nimekiri märgib Vasseli ja Mare (sünd. Abe) poega Aleksandrit (1913-1945), kes 1943.a abiellus Aino Aleksandri tütrega, aga nad on Muhust välja läinud. Vasseli noorem poeg Herman (1921-31) suri 10-aastaselt ja 1959.a loenduslehel olid Juri elanikeks veel Vassel ja Mare oma vallaliseks jäänud tütre Salmega (Salomonia; s.1915). Tema jäigi nii oma sünnikoha kui terve Oina küla viimaseks alaliseks elanikuks. Suvekoduna on Juri koht siiski veel elus ka uuel aastatuhandel.

Tänavasuu

Kuigi A. Rullingo teab, et uisukippar Andrei Raudjas olla Oina Jurilt 0,28 hektarit põldu saanud, kuhu ta Tänavasuu koha rajas, paistab siiski Tänavasuu koha ehitajaks olnud Oina Juri Mihkel Kask (1860–1926), kes 1885.a sellesama kippari tütre Mariaga abiellus. Et parajasti talude välja ostmise aeg oli, võis kippar Andrus selle majaplatsi (tütre kaasavarana) ehk küll kinni maksta, aga koguduse-nimekiri märgib Andrust 1890.a veel Võil Pärdi-Matsi peremehena ja Oinale paistab ta oma tütre ja väimehe juurde alles päris sajandi lõpus asunud olevat, kui Tusti Matsi Timofei Tamm Või Pärdi-Matsi talu hakkas välja ostma!
Mihklil ja Marel sündisid kolm poega ja viis tütart. Vanem poeg, 1889.a sündinud Ivan Kask läks hiljem Lepiku Tiigi Marele (Lindental) koduväiks; nooremad pojad Andrei (s.1892) ja Timofei (s.1904) asusid 1920-ndatel Virtsu, kus Põldma-nimeline talu soetati. Märgime, et Tiigi vabadikukoha, millest Lepiku külaga seoses eraldi räägitakse, oli Korista panga all sooservas pastoraadi maale rajanud Roobaka mõisast Vahtna asunud Villem Lindental (~1808-77). Villem oli hiljem ka Kuivastus ametis, kus tal kolm tütart sündisid, aga poeg Friedrich (Priidu), kelle tütrele Marele nüüd Tänavasuu Ivan Kask koduväiks asus, oli juba Tiigil sündinud.
Mihkli ja Mare ühele keskmistest tütardest, 1895.a sündinud Raissale tuli 1920.a koduväiks Võlla Sepa-Ansu Ivan Vahter (s.1889; sel ajal kirjutati tema perekonnanimeks juba Vaher, kuigi Ivan Võlla Mardi Vahteritest pärines). Neil sündisid kaks tütart ning pojad Nikolai (1922-93), Arnold (1932) ja Ivan (1936). Viimane poeg sündis 1940.a surnuna.
Tõe huvides peab lisama, et 19.s lõpust elas Tänavasuul ka uisumeheks olnud ja algul juba nimetatud Andrus Raudjas (1844 – 1933) oma naise, Tusti Matsilt võetud Kadriga (1839–1918; Tamm). Teadaolevalt on neil olnud ainult kaks last: Mihkel Kase naiseks saanud tütar Mare ja 1873.a sündinud poeg Ivan, kellest koguduse-nimekirja on viimane märge tehtud 1896. aastal, aga mis temaga 23-aastaselt juhtus, ei ole selge. Arvatavalt sel ajal ongi vana kippar Tänavasuule asunud.
Kruntimis-andmetes Oina Tänavasuu kohta andmed puuduvad (Ivan Vaheri nimel oli küll 4,9-hektarine Kohtuelu maaüksus Hellamal), aga 1959.a rahvaloenduse ajal elas siin veel Ivan Vah(t)eri lesk Raissa oma vallaliste poegade Nikolai ja Ivaniga. Jaan sai mootorrattaga juhtunud õnnetuses surma, aga vallaliseks jäänud Kolla olla viimati Tänavasuul üksi elanud. Lõpuks peaks siiski tähelepanu juhtima, et kahel uisu-Andrusel – varem jutuks olnud Peedu Andrus Obukakul ja siin räägitud Tänavasuu Andrus Raudjasel tuleb kindlasti vahet teha, kuigi päris selge ei ole, kumb neist ikkagi tuntud uisu-laulus peeretas!

3. MATSI

Juba taaniajast (võib-olla varemgi) oli Oinal üheks “tunnusnimeks” Kelema ja algul oli juba spekuleeritud, et paleograafia probleemidest tulenevalt jääb selle nime tähendus üsna ebaselgeks. Kui näiteks 1674.a De la Gardie üleandmisaktis esinevast nimekujust Kahlemehs lähtuda, siis võiks koguni arvata, et sellenimelised Oina mehed rootsiajal pigem Rässas ja/või Simistes kalamehed olid ning ainult vabade inimeste järeltulijatena Oinal "pesitsesid", aga tühipaljaks hüpoteesiks see ilmselt jääbki. Mõnesuguseks toetuseks niisugusele hüpoteesile võiks Oina adra-talumeestest sootuks erinev õuemärgi kujutis olla, aga me ei tea, kui "autentsena" see peremärk Lõetsa Koolielu Juri märkmetesse 20. sajandil jõudis?! Nagu algul öeldud, oli 1645.a maaraamatus kirjas üksjalg (Einfüsling) Kehlemy Tonnies ja mingi tõenäosusega pidi tema eluase juba sel ajal Oinal olema. Selgituseks veel, et üksjalad ja pundenikud olid taani- ja rootsiajal tavaliselt tihedamast asustusest eemal omale põllumaa raaadanud talumehed, kes esialgu väiksemaid koormisi kandsid (mõnikord ka peale pandud koormistega endised vabad inimesed). Üksjala nimi arvatakse sellest tulnud, et nad mõisale ühe jalamehe teopäeva pidid tegema, aga millised nende koormised Muhus enne riigimõisa rajamist võisid olla, ei selgu kuskilt ja midagi ei takista meid uskumast, et veel rootsiajal üksjalgadeks neidki nimetati, keda alles "harjutati" erb-kerl'iks olema!
1698.a kaardi-eksplikatsioonis kannab talu nr.3 üsna pärastise Matsi kohal küll nime Lemete Juri, kuid 1713.a protokollis on esimese katku üle elanud Oina taluna kirjas Kelleme Tönnis, mees, naine ja poisslaps peres. Arvatavalt sama (rootsiaegne!) Tõnis oli peremeheks ka 1730-ndate adramaa-revisjonides (1738.a oli talus tööealisi mehi ja naisi kumbagi kaks ning neli last: kolm poissi ja üks tüdruk). 1744.a märgitakse peremeheks Kehleme Matz ja teda märgib peremehena veel 1778.a Kuivastu mõisa vakuraamat, kuigi selleks ajaks oli Mats ilmselt surnud. Tõenäoliselt suri Mats enne 1762. aastat, sest säilinud meetrikates tema surmakannet ei leia. Et talul Keleme kõrval just Matsi nimi esinema hakkas, pidi ta nähtavasti siiski auväärsesse ikka jõudnud ja üsna kauaaegne peremees olema.
Matsi järel on vist peremeheks saanud tema 40-aastaselt surnud poeg Andrus (~1736-76), kellel Obuku Juri tütre Ristega kuus poega ja tütar sündisid. Ristet nimetab aga 1. hingeloend miskipärast hoopis Keleme Matsi leseks ja "Keleme Matsi Ristena" esineb ta ka kirikuraamatuis. Kuna Andrus varases keskeas suri ja Riste pojad üles kasvatas, siis võib tema keskset rolli mõista ja kuidagi on see kaasa aidanud vana Matsi nime jäädvustumisel. Matsiga seoses võiks veel lisada, et peale noores eas surnud poja Andruse on ka tema kaks tütart noorelt surnud. Eed (~1739-64) oli 1764.a kihlatud Pädaste mehe Jaak Penti pojaga (pärastine Vesiaa peremees ja Vokkade esiisa), kuid nähtavasti enne laulatust “ruudiköima” käies oli Eed Võiküla ja Obuku vahel ära eksinud ning leiti surnuna (surmakanne 1. novembril, 1764.a). Teine õde Mare oli 1782.a loendis veel 25-aastane tüdruk (magd) talus, kuid järgmisel aastal on ta vallalisena surnud.
1782.a hingeloend märgib peremeheks 75-aastase Oina Tooma Andrus’e (~1710-84), kes nähtavasti Matsi poja Andruse surma järel oli ajutiseks peremeheks pandud ja see võis kuidagi ka eelmise peremehe (Matsi poja Andruse) maha vaikimisele kaasa aidata! Tema vanem poeg Jaak (~1754-86) on ennast surnuks joonud (surmakandes märgitakse, et Nurmische Kerl ... der sich im brandtwein Tod gesoffen hatte) ja noorem poeg Andrus suri 1764.a 3 päeva peale sündimist.
Teises loendis 1795.a, kui talu oli Ranna mõisale arvatud, on peremeheks kinnitatud juba Andruse poeg Aad (1764-1828), kes sai omale priinimeks HOPP (hiljem kirjutati ka OPP). Tema noorem vend Mihkel pandi nn. reguleerimiste käigus Rässa Obukul peremeheks ja sai seal priinime PAAS.
Aadu Hopil oli neli poega ja neli tütart, kuid kaks vanemat poega surid mõne-aastaselt. Isa surma järel sai peremeheks kolmas poeg Juri Hopp (1795–1861) ja esikohal oli ta Oinal kirjas ka viimases hingeloendis, kuigi seal peremeest enam ei olegi märgitud. Noorem vend Aadu oli talus sulasena kirjas, kuid on vist juba ka Konksil metsavahiks olnud. Metsavahi-ametit pidas seal tema ainus poeg Mihkel ja mõnda aega veel Mihkli poeg Ivan, kes omale Hellamal sama-nimelise latsikoha sai.
Juri Hopp on 1816.a abiellunud Pärase Tõnise Jaagu tütre Eeduga (Kokk) ja neilgi oli neli poega ning neli tütart. Eed suri 1849.a 53-aastaselt ja Juri võttis samal aastal Võikülast veel teise naise Kadri (Laast), kellega nad Hellamal õigeusku laulatati. Kadriga sündis 1851.a ka poeg Mihkel, kuid ta suri mõne-aastasena. Noorelt surid samuti kaks Juri esimese abielu poega. Abieluni jõudsid vaid keskeas surnud esimene poeg Andrus (1817-60) ning 13 aastat noorem Tähve/Timofei Hopp (1830–1904). Andruse kaks poega ja kaks tütar surid jällegi lapseeas. Ainult tütar Mare sai 1871.a Tusti Käspri Aadule mehele. Tähve ainus poeg Andrei suri ka 4-aastaselt, aga tema vanemale tütrele Mariale tuli 1873.a koduväiks Luiskama Andruse poeg Aleksei Grüntal (1853–1934), kellest nüüd Oina Matsi peremees sai. Nii kadusid Hopid Oinalt juba 20.s algul ja hilisemad Muhu Hopid/Opid on Hellamale asunud Konksi metsavahi Mihkli järglased.
Aleksei Grüntalil sündisid Matsi Marega vaid tütar Elena (suri 1910.a vallalisena) ja poeg Timofei Grüntal (1883–1953). Viimane abiellus 1908.a Võlla Sepa-Ansu Elena Vahteriga ja sündisid kaks tütart ning kaks poega. Vanem poeg, 1913.a sündinud Vassili asus hiljem Kuressaarde; 1920.a sündinud Vladimir jäi vist viimasesse sõtta. Matsile jäi õde Akiliina, kes 1959.a loenduslehel oli Oina Matsi ainus elanik. Peale tema surma jäi koht tühjaks ja nüüdseks on see Oina põlistalu kadunud. Lisame, et enne viimast sõda oli 46,75-hektarine Oina Matsi talu Timofei Grüntali nimel.
Lisame, et Vassili Kolk on 1952.a suvel hoolikalt üles joonistanud Matsi taluõue plaani ja ka elumaja ruumide jaotuse ning neid Koguva muuseumis säilitatavaid dokumente saame siingi esitleda.

4. ANDRUSE

Nagu juba selgitatud, ilmus Andruse talu alles 19.s hingeloenditesse, kuigi on ilmselt läbi 18. sajandi Toomase arvestusüksusena eksisteerinud ja seda tuleb tegelikult ka Jaani eelkäijaks lugeda. Et aga katku üle elanud Juri Matsist adramaa-revisjonidesse osati söötis Oina Matsi arvestusüksus kirja panna, mille arvel Hellamaa mõis alles sajandi lõpul Jaani Juri noorema poja Andruse (1774–1852) rendikohuslaseks tegi, saab vormiliselt Oina neljandast talust alles nn. reguleerimiste tulemusena rääkida. Talunimeks hingeloendites sai selle juures lihtsalt Oina! Priinimeks saadi peatselt HEINAT. Paistab, et vanema venna Jaani talu oli sel ajal üle tee juba välja ehitatud ja Andrus jäi sisuliselt kodus peremeheks.
Andrusel sündis ainus tütar Ingel ja kolm poega, kelledest keskmine poeg Mihkel suri 3-aastaselt. Viimases hingeloendis on vana Andruse surma järel peremees kinnitamata, aga nähtavasti sai selleks Andruse vanem poeg Juri Heinat (1805-75). Paraku olid tema kaks poega Mihkel ja Andrus imikueas surnud ja pärimis-järjekord läks noorema venna Jaani (1811-61) poegadele. Jaani esimene poeg Juri (1836–1909) võeti 1855.a nekrutiks. Ta jõudis küll Krimmi sõjast tagasi, kuid selleks ajaks oli noorem vend Tähve/Timofei Heinat (1839–1911) peremeheks kinnitatud. Juri rajas oma soldatiplatsile Hellamal Kummi koha ja tema järglasi jälgime Hellama loos.
Tähve abiellus 1860.a Võlla Nõmme Mihkli tütre Mare Kumpasega ja sündisid kaks tütart ning kaks poega. Tütred surid juba väikestena; vanem poeg Andrei (1863–1905) jäi vanapoisiks ja 20. sajandil asus peremehe rolli Tähve noorem poeg Georgi Heinat (1866 – 1913). Ta suri keskeas, kuid Linnuse Villemi Kaarli tütre Juulaga (Juliania) jõudsid kaks poega ja kolm tütart sündida. Nooremad lapsed (nende seas noorem poeg Vassili) surid noorelt; vanem poeg Ivan Heinat (1892–1963) oli viimane Oina Andruse peremees ja tema nimele sai kruntimisel 41,46-hektarine Andruse talu. 1921.a Ridasi Kõrtsilt võetud Raissa Saaduga (Linnuse Vana-Tooma juurtega) sündisid kolm poega ja kolm tütart, kuid pojad (Menander, Ilmar ja Evald) läksid juba enne viimast sõda kodust välja. Tütred said mehele (Vaike asus Tallinna) ning 1959.a olid Ivan ja Iisa Andrusele kahekesi jäänud. Peale nende surma jäi koht veel vaid laste (põhiliselt Ilmari pere) suvekoduks.
Vabadikukohti ei ole Andruse talust (nagu ka Matsilt) Oinale tekkinud.

5. KÄSTIKI

Rootsiaegse Nautse Mardi poja, Sallo Kerstik’u (~1741–1806) pere sattus mõisapiiride korrastamise ajal Suuremõisa rentniku meelevalda. Kõigepealt pandi Kerstik Rootsiveres peremeheks ja ise jõudmata vist seal seal surra, on pere antud Hellama mõisa hingedeks ning poeg Mihkel (~1773 – 1818) pandi Oinal moodustatud viienda talu peremeheks. Miskipärast said Mihkli järglased 1820-ndatel Oina Juri priinime KASK ja paljude hilisemate Muhu Kaskede puhul peaksid sugupuude koostajad hoolega jälgima, kas on Oina Juri Juri või Nautse Salu Kerstiku järglastega tegemist. Väärib märkimist, et 1826.a vaheloendis on kohe Sallo Kerstik’u ehk Ustallo talu järel vabadikena kirja pandud selleks ajaks nekrutiks võetud endise Juri peremehe noorema poja Toomase pojad Mart ja Tähve samuti priinimega KASK. Juri Toomas oli juba 1795.a hingeloendis vabadikuks kuulutatud ja võib oletada, et tal oli siia põldude serva (Matsist lõuna-keskhommiku pool ) ka oma eluase rajatud, kuhu arvatavalt Rootsiverest toodud Mihkel ka oma taluhooned ehitas.
Mihklil oli Paenase Toomalt võetud Kadriga neli poega ja aastaselt surnud tütar Mare. Kaks poega (Mihkel ja Tähve) surid samuti väikestena ning tallu jäid vennad, 1809.a sündinud Aad ja Juri (1813-86). Viimane võeti 1833.a nekrutiks ja viimases hingeloendis on Kästikil luterlaseks jäänud Aadu pere – naine Rõõt (Hellama kõrtsmiku Tuiso Tähve tütar), neli poega ja neli tütart. Kinnitatud peremeest ei märgi aga Kästikil ei viimane ega juba eelmised hingeloendid. Hiljemalt 1860-ndatel on Hellama mõis oma Oina Kästiki talust loobunud ja vana Aadu paistab Hellama kiriku maadele väravavahiks asunud (selleks ajaks oli suur osa Hellama mõisa maast siinsele õigeusu kirikule arvatud). Aadu vanem poeg Juri võeti Krimmi sõja ajal nekrutiks, kuid jõudis 10 aasta pärast tagasi ja ehitas oma soldatiplatsile Hellamaal Põlluotsa koha. Teine poeg Mihkel (1840–1912) sai omale Hellamaal Kaasiku nime saanud latsikoha ja kolmas poeg Ivan (1843–1913) on (koos isaga) kiriku maadel Värava koha rajanud, kus neil ka mõni tiin maad kasutada oli (kruntimisel sai Väravast 7,44-hektarine väikekoht). Aadu noorem poeg Andrus (1849–1926) jäi vallaliseks ja elas hiljem vanema venna Juri soldatikohal Põlluotsal. Rõhutame, et kõiki neid pärastisi Hellama Kaski tuleks eristada Oina Jurilt pärit Kuke ja Kasevälja Kaskedest. Oinale ei jäänud aga umbes pool sajandit kestnud Kästiki talust midagi.

Vihukse

Pärase Matsile koduväiks läinud Külasema Koosi Laasu tütrel Inglil sündis vallaspoeg Jaak (1814-89), kes sai Pärase Matsi priinime LÄHEB. Jaak abiellus 1836. aastal Targa-Juri tüdruku Ingli vallastütre Ingliga ja paistab olevat omale Pärase põhjapoolsete põldude taha karjamaale vabadikukoha ehitanud. Kui Pärase pärimustes ei kinnitataks, et ka Pärasel on Vihukse (Veokse) nimega vabadikukoht olnud, siis võiks uskuda, et Jaak Läheb pere luues on kohe Oinale asunud. Nimelt kannab 1800.a kaardil Oina loodepoolne põld nime Wihhuckse Peld ja just nende põldude Mõegaküla-poolsesse nurka oli millalgi Vihukse (hiljem ka Vihukse-Jaani) vabadikukoht rajatud ning tegemist on Oina kohanimega. Võis muidugi juhtuda, et Jaak siiski algul oma eluaseme Pärase karjamaale ehitas, aga Vihukse nime on see alles hiljem (peale Jaagu Oinale asumist) saanud.
Esimese abielu neljast pojast ja ühest tütrest kasvas Jaagul üles ainus poeg Madis (1838-87), kes hiljem omale Hellamal Rehe latsikoha sai. Jaagu esimene naine suri 1853.a ja järgmisel aastal võttis Jaak Võlla Sepa-Mihkli Tähve tütre Mare (Sõrm) teiseks naiseks. 1850.a Hellama mõisa hingeloendi puudumise tõttu ei saa me teada, kuhu Jaagu vabadikupere sel ajal oli märgitud, kuid viimane hingeloend märgib teda Oina vabadikuna ja selleks ajaks oli Jaak kindlasti juba Oinale asunud. Võib spekuleerida, et Jaak asus Oinale siis, kui ta teise naise võttis ja esimese abielu poeg Madis jäi Pärase vabadikukohale, aga Hellamaa koguduse-nimekirjad meile selles osas mingit pidepunkti ei anna. Kuni Madise Rehe latsikohale asumiseni näidati Jaagu peret ikka koos.
Teise naise Marega sündisid Jaagul veel kaks poega ja kolm tütart. Vanem poeg Ivan Läheb (1855–1933) elas oma perega Vihuksel (sel ajal on kohta ka Vihukse-Jaaniks nimetatud). Noorema venna, 1870.a sündinud Gavrili juures on koguduse-nimekirjas märkus, et ta türmi on mõistetud.
Kruntimisandmetes oli Ivan Lähebi nimel 1,36-hektarine popsikoht (Lit.34). Viimases Hellama koguduse-nimekirjas on Vihuksel Jaan oma teise naise, Ivan Müürisepa lese Elenaga (sünd. Kolk; Vileta Andruse tütar) ja Elena esimese abielu tütre, 1907.a sündinud Akilina Müürisepaga. Viimasel olid ka kaks vallaslast – tütar Helju ja poeg Heiki sündinud. Jaanil endal ei ole (kogudusekirjade järgi) kummagi naisega lapsi olnud. Jaani esimene naine oli Mäla Mardi vana Mihkel Vaske (1823-90) kolmanda abielu lesk, Tupenurme Lauri Tähve tütar Kadri (Ekaterina) Hallikäär.
Vihukse Jaan suri 1933. ja Leena 1940. aastal. Viimase tütar Akilina asus sõja järel Kuivastu Aiale, kust Verendelid olid Rootsi põgenenud. Rohkem seda Vihukset hilisemates dokumentides ei kohta.
Peaks siiski lisama, et nn. verstakaardil (ka 1940-ndate nõukogude topograafilisel kaardil!) on Vihuksel kahte hoonet kujutatud. Pealegi räägitakse ka A. Rullingo märkmetes Vihukse-Jaani ja Vihukse-Soone kohtadest, kuigi viimase asukate suhtes puudub selgus. Helju Auväärt mäletab kolhoosiaja algul, kui ta Mõegaküla, Oina ja Raegma brigadir oli, Vihuksel elanud Juulat – ilmselt 1959.a rahvaloenduses esimesena Oinal märgitud 56-aastast Juulia Mihaili t. Alti, kelle elukohaks loenduslehel on Sooneääre. Tegemist on Kansi Kaegu (pärast Saadu) Mihkel/Mihail Alt’i (1861–1936) tütrega ja õigupoolest märgib ka viimane Hellama kogudusenimekiri Oinal 1936.a surnud Mihail Alti oma Kallaste Rootsilt pärit naise Irina (sünd. Kand) ja kahe tütrega. Kirjas on ka Vabadussõjast osa võtnud ja Kuivastus (Jaani) asunduskoha saanud Mihkli 1889.a sündinud poja Vassili Alti lesk Ella Kustase t. (sünd. Jürgens) poja Meinhardiga. Nähtavasti jõudis Vabadussõjast osa võtnud ja 1928.a surnud Vassel oma autasu-maale Kuivastus siiski eluaseme valmis teha (kust see Jaani nime sai, jääb siin selgumata), aga lesk paistab poja Meinhardi jätnud tädide kasvatada. Viimased on nii Kuivastus kui Oinal elanud, aga millal ja kelle poolt see teine elupaik Oina Vihuksele ehitatud oli, jääb siinkohal kindlaks tegemata ja seda ei ole eraldi eluasemena ka muhulaste andmebaasis Oina “suitsude sekka” arvatud.

Soo

Seda Oina ja Raegma vahele jäävat kunagist heinamaa-vahi kohta on erinevail aegadel ka Sooväljaks ja Soopereks nimetatud ning tegemist on ühe üsna vana Oina ümbrusse jääva elupaigaga. Õigupoolest on ka Rässa loo lõpus selle kohaga seonduvast juttu, sest varastes Hellama koguduse-nimekirjades on kohta märgitud Rässa küla järel. Praeguste teadmiste järgi võib koha rajajaks olla Nautse Riimi Pärdi tütre Eedu (1793–1862) vallaspoeg Andrus Kiri (1828-69; isa oli Koguva Sumari Andrus), kes 19.s keskel siin sel ajal olnud Nurme mõisa heinamaadel heinamaa-vahiks pandi. Andrusel sündisid Sool Linnuse Rõtu Juri tütre Ingliga kolm poega ja kaks tütart. Võib-olla veel enne Andruse surma saadi Nurme mõisalt Leeskopal latsikoht ja pere asus sinna (Leeskopal nimetati kohta Kirju’ks, aga ka Jaaguks, mis võib Ingli sünnikodu – Linnuse Jaaguga seotud olla).
Järgmisteks Soo asukateks sai Raegma Juri sulase Juhan/Ivan Jürjestausti (1839-75) pere. Jaen suri küll noores eas ja lastena surid ka neli tema viiest pojast, kuid Rässa Jurilt pärit lesk Mare (1834–1928; sünd. Rühvk) kasvatas poja Mihaili ja tütre Elena Sool üles. Mare ise elas kõrge eani ja koguduse-nimekirja märgitud eksliku sünniaja järgi võiks teda isegi 100 aastani elanuks lugeda – tegelikult on ta 94-aastaselt surnud.
Mihail Jürjestaust (1863–1921) abiellus 1884.a Järve Laudsauna Andruse tütre Maria Mölderiga, kes 1889.a suri (jäi ainus tütar Uljana). 1891.a Kallaste Korjult võetud teise naise Elenaga (Nukk) sündisid Mihklil veel kolm poega ja tütar Akilina. Kaks poega surid noorelt, kuid vanem poeg, 1893.a sündinud Vassili asus Simiste Arule ja sai hiljem omale Pädastes Uietoa asunduskoha (perekonnanimeks eestindati SINIJÄRV).
Millalgi esimese ilmasõja järel või 1920-ndate algul (arvatavalt veel vana Mare eluajal) on Soole asunud teiselt heinamaa-vahi kohalt Hellama Nõmmenukalt Ivan Mihaili p. Sonn, olles 1908.a abiellunud Lehtmetsa Jaagu Eedu vallastütre Akulinaga (Räim). Ivan Sonni nimel oli ka kruntimis-andmetes 0,56-hektarine Soo nimega maaüksus. Viimane Hellama koguduse-nimekiri nimetab kohta Soopere ja siin on kirjas peale Ivani ja Akulina nende 1915.a sündinud poeg Timofei Sonn, kes 1942.a on abiellunud ühe Linda Kaarli t. Mõttusega ja lisatud märkuse järgi on nad Tallinna asunud.
Kus Ivan ja Liina Sonnid oma vanaduspäevad lõpetasid, ei ole siinkohal selge, kuid väidetavalt omandas veel viimase sõja järel neilt koha Raegma Juri Vasseli lesk Kristina Jürjestaust (sünd. Vaher) oma teise poja, 1919.a sündinud Augustini tarbeks ja tõepoolest on 1959.a rahva-loenduses Soo koht veel olemas, kuigi see on miskipärast jälle Rässa küla järgi kirja pandud. Sel ajal olid Sool 39-aastane Augustin Jürjestaust (Soo Kusta) oma naise Meranda ja 9-aastase tütre Maretiga. Varsti läks aga pere siit mandrile, koht jäi tühjaks ning on nüüdseks praktiliselt kadunud. Rässa külale on Soo koha arvanud ka koduloolane Vassili Kolk, kes 1953.a kevadel on vihikulehtedele joonitanud koha asendiplaani ja ka elumaja ruumijaotuse.
Huvitav on märkida, et kuigi koht on pea paarisaja aasta jooksul nelja erineva perekonna valduses olnud, saab seda suurema osa ajast ehk Raegma Juri vabadikukohaks pidada ja Raegmale on ta küllap lähemalgi kui Oinale. Soopere külalise kuuluvuse üle võib palju vaielda – siinkohal on koht „Oinale arvatud“ sellel lihtsal põhjusel, et see Oina pool Soonda jõge asub. Muide 2011.a suvel nn. pärandkultuuri objekte inventeerides leidis Inna Ligi Soo jälgedest pisut hommiku pool ühe piirikivi, mis üllatuslikult rootsiaegsele kaardile kantuna ka ühel selleaegsel piirijoonel asub. Teise loodusliku objektina on algul toodud rootsiaegsel kaardil näha Oinal teada-tuntud Lõhkise kivi asupaik, mille järgi 100 aastat hilisemal kaardil Oina idapoolsed põllud Luchkekiwi põllu nime kandsid.

***

OINA