Paenase


Arheoloogiliste leidude põhjal (näiteks Tõnise talu põllult leitud nooremasse kiviaega kuuluv venekirveste kultuuri talb) võib Paenase piirkonnas oletada inimasustust juba nooremal kiviajal, kuid selle järjepidevuse kohta on raske midagi konkreetsemalt arvata. Üheks tõendiks ulatuslikumast püsiasustusest siin muinasajal on arvatav hiiekoht külast lõuna-edela suunas. Muinasaja lõpust ja 13. sajandi alistamise aegadest ei ole Paenasega seonduvalt midagi täpsemalt teada. Orduajal on aga Paenasel kujunenud üks Muhu hilisema 13 vakupiirkonna keskusi. Tegelikult ei olegi teada, kui paljudes ja millistes kohtades on Liivi Ordu esindajad kunagi oma makse ja hinnuseid kokku kogumas käinud, aga orduaja lõpupoole paistab taolisi keskusi Muhus vähemalt 13 olnud.
1569/1571.a Maasilinna foogtkonna maaraamatutes ongi esimese vakusena kirjas 15 adramaa suurune ja 14 koormisi kandva peremehe ning nelja üksjalakohaga Paenase vakus – Painisell Wacke. Teine, lähim vakupiirkond oli sel ajal Tamse vakus samanimelise vakukülaga hilisema Tamse mõisa kohal. On huvitav, et peremeeste nimede põhjal otsustades (külasid selles maaraamatus ei märgita) kuulusid Paenase vakusesse Põitse talud (Poideste Mart ja Dirich, samuti Uggel-nimelised üksjalad), samal ajal kui arvatavad Külasema talud (Kullesme Ahndres ja Kingesep Hans) on Tamse vakuse all kirja pandud. Lähimaks eravalduseks sel ajal võib arvata Kappenite perekonnale kuulunud rüütlimõisa koos Tupenurme külaga, aga Päelda selleaegne “staatus” on ebaselge. Rinsi kandis võib sel ajal oletada vaid hiljem taaniajal läänistatud Wannaleibe talu eelkäija olemasolu. Tuleks siiski märkida, et nimetatud maaraamatud – seni varaseim kättesaadav terviklik kirjalik allikas, ei ole iseenesest kuigi hea alus suuremateks üldistusteks vara-keskaegsest asustusest, sest Muhu pikaajaline valdaja Liivi (Saksa) Ordu lakkas Liivi sõja käigus juba 1562.a olemast. Maasilinna viimane foogt Heinrich von Ludinghausen-Wulff  tegutses siin omapäi. Taanlaste ja rootslaste omavahelistes tülides, aga ka siia ulatunud venelaste rüüsteretkedes oli Muhu asustus selleks ajaks (1570-ndateks) juba üsna palju kannatanud ja nimetatud maaraamatud ei anna kuigi õiget pilti 16.s alguse ega ka varasemast võimalikust asustusest.
Painsell-nimelise külana esineb Paenase esmakordselt 1645. aasta rootslaste maaraamatus samanimelise vakuse 2. külana. Peale Paenase kuulusid sel ajal vakusesse Külasema, Põitse ja Nõmmküla (!) külad ning viienda ja suurima külana Igaküla, mis orduajal on ka omaette vaku-piirkonnaks olnud, aga juba 1592. aastal Igaküla enam vakusena ei esinenud. Paenasel oli rootsiaja algul 5 ühe-adrast arvestus-üksust, milledest kolm olid kahe peremehega ühiselt koormisi kandvad n.ö. liittalud – seega 8 peremeest. Nimeliselt võib nende hulgast “ära tunda” ehk tinglikult Mihkli, Matsi ja Kunni eelkäija Melke Pertt, sest Melgo nimi esineb Kunniga seoses 19. sajandini välja.
1650-ndatel moodustati Muhus Suuremõisa kõrvale teine riigimõis või nagu sel ajal nimetati amet Tamsel, mille koosseisu arvati senised Paenase, Tamse ja Lõetsa vakused ning taaniajal riigile läinud endise Kapi eramõisa Tupenurme küla. 1674.a. De la Gardie üleandmisaktis kuuluvad Tamse mõisa Paenase vakusesse peale Paenase veel Külasema, Põitse ja Tupenurme külad; Päelda on nüüd arvatud Tamse pool-vakusesse. Siis oli Paenasel juba 8 ½-adrast ja 3 ¼-adrast talu. Et Tamse mõis rajati endise Tamse põlisküla talumaadele, asustati sellega seoses sealsed talupered (1645.a oli Tamse põliskülas 13 adramaal 11 peremeest) ümber teistesse küladesse. Paenasele on ilmunud Söe Tonnis ja Söe Hannus, keda võib arvata pärastiste Ansu, Andruse ja Tõnise eelkäijateks. Nende eelkäijad omakorda olid sel juhul 1645.a veel Tamse põliskülas asunud kaks Sigga-nimelist talu. Melke Pert’ist on selleks ajaks saanud Melgo Simo ja Melgo Mart’i talud. Viimane suri Põhjasõja ajal välja, aga esimesest paistavad olevat hiljem kujuneneud Mihkli, Kunni ja Matsi. Nimede põhjal on selles aktis ära tuntavad veel Ivardi (Ustallo Baltzer), Kõue (Köwe Jurgen) ja võib-olla ka Tooma (Mehe Kerthe Laur) eelkäijad. Nii jääb üle oletada, et 1674.a akti esimene talu Alber Tönno on Abru ehk Jaani eelkäija. Kuidas Alber’ist 18. sajandil Abro sai, jäägu lingvistide mõistatada, aga üsna tõepärane see tundub ja sel juhul tuleks juba 1569.a maaraamatus olevat Painase vakuse esimest ja suurimat 1,5-adrast Alber Yann’i talu Abru eelkäijaks pidada!
Rootsiaja lõpul rajati Muhus veel kolmas (peale Tamse ja Võlla) riigi- ehk ametimõis Nurmes ja sellele on arvatud lisaks senisele Nurme vakusele ka algul Tamse mõisale kuulunud Paenase küla. 1698. aastaga on aga dateeritud Ajalooarhiivis säilinud kaardi eksemplar EAA.308.2.57, mis hõlmab külasid Paenaselt üle Külasema ja Põitse ning Tpenurme Kallasteni ja sealt edasi veel Raugit ja Vahtrastet ning kaardi alumisse paremasse nurka on ka Pärase küla mahtunud.  Teist nii suure ulatusega kaarti Muhu kohta säilinud kümne rootsiaegse kaardi hulgas ei ole ja sellepärast pakub eriti huvi sellest kaardist skaneeritud rasterpildi kalibreerimine digikaardiks. Toome siin illustratsiooniks väljavõtte nii saadud digikaardist Paenase küla osas (teiste kaardil olevate külade kohta on samasugused pildid toodud vastava küla loos).

Rootsiaegne Paenase

Orienteerumiseks on eraldi kihina kaardile kantud ka hilisemate kohtade punkt-koordinaadid (mustad viisnurgad) ja mõned pärandkultuuri inventeerimisel täpsustatud koordinaatidega objektid (mustad kolmnurgad). Kui pärimust uskuda, et kunagi on küla hajali olnud ja röövlite kartuses olla hiljem kokku asutud, siis pidi see hiljemalt Liivi sõja järgsete segaduste ajal toimuma. sest rootsiaja lõpuks on suur ja tihe külatuumik üsna oma hilisemal kohal välja kujunenud (sarnaselt näiteks Soonda külale). Sellest tuumikust jääksid välja ilmselt katku järel rootsiaegsele põllule asunud Matsi ja alles 18.s lõpupoole asustuse saanud Kunni ning muidugi 20. sajandil sündinud Otsa. Paneme tähele, et hilisema Põllu kohal on juba rootsiajal talu olnud ja teine sellest veel pisut loode pool (numbrid 1 ja 2), aga loomulikult ei saa siin mingist järjepidevusest rääkida! Ilmselt üsna oma kohal on juba rootsiajal olnud Kõue tänav, mida Külasema pool ka Langitänavana teati, aga selleaegne Teotänav (hiljem ka Hiie tänavaks nimetatud) pidi küla all siiski tänasest sadakond meetrit ida pool kulgema!
Tähelepanuväärne on külatuumikut ümbritsevate põllumassiivide ulatus. Põhjapoolsed põllud on ulatunud pärastiste Kaera ja Kadariku vabadiku-kohtadeni (Kaera jääks isegi rootsiaegse põllu sisse) ning hommikupoolsed põllud pärastiste Rinsi mõisa maadeni (Värava ja Kupitse vabadiku-kohtadeni). Külasema pool lähevad aga nn. Apiste  põllud üsna sujuvalt üle Külasema põldudeks, nii et isegi Külasema külatuumik on pidanud meie kaardipildi paremasse ülanurka jääma!
Kui veel küla nimest rääkida, siis varasemates dokumentides esineb see reeglina kujul Painsel, mis võiks ka viidata kunagisele Selja mäel asumisele. 18. sajandil hakkas valdavalt esinema nimekuju Painast ja viimases hingeloendis 1858.a esineb ka Paina Soo. Seega on rahvapärimustes räägitud “soo-painajate” jutt vist üsna hilise tekkega müstifikatsioon. Küllap oleks küla tundvatel inimestel toodud kaardipildilt veel mõndagi õpetlikku leida, aga püüame siin esitada ühe kokkuvõtliku tabeli selle kohta, kuidas 100 aastat hilisemale kaardile Paenase 10 arvestustalu said, milledest Tooma juba sajandivahetusel vabadikukohaks muutus ja 19. sajandil saame üheksast põlistalust rääkida. Esitatud rootsiaegse kaardi eksplikatsiooni-tabelis oli küll kokku 14 talu kirja pandud, kuid mitmeid neist ei oska ühegi katkujärgse talu kindlaks eelkäijaks pidada. Nii tuleb arvata, et küla-tuumiku kõige põhjapoolsemad (Mehe ehk Mäe Simmu ja Jaak) numbritega 5 ja 6 küla Nurme mõisale minekuga vabadikeks jäid ja nende katkujärgseid "õigusjärglasi" ei olegi põhjust otsida! Muuseas on oletatud, et need mehed Paenasele Tamse mõisa rajamisega sattusid, sest nähtavasti kadus sel ajal Külasema kõige Tamse-poolsem Mäe Lauri hajatalu (oli kaardi järgi vaid paarsada meetrit hilisemast Tamse kogukonna kohtumajast Sepast lõuna pool). N.ö. õigusjärglasi  ei oska määrata ka küla-tuumikus numbreid 10 (Räfwa Juri), 11 (Oherte Juri) ja 12 (Orbuse Mihkel) kandnud peremeestele, aga samal ajal jääb Abru ehk Jaani rootsiaegne eelkäija külas leidmata! Ülejäänud numbid on erinevate põhjendustega küll tabelisse kantud, aga neid kommenteerime veel hiljem talusid ükshaaval üle vaadates.

Kood 1698.a kaart 18. sajand 1799.a kaart 19.s hingeloendid Saadud priinimi
Nr. Nimi 1713 1731 1750 1756 Nr. Nimi
PN24 3* Raune Simmo 1 1 Kunni (Melgo) OTS
PN27 1 Mälgo Mart 6 6 6 2 7 Matsi NÕGU (NEGGO)
PN20 2 Ustallo Pantzell 8 8 3 9 Ivardi ABE
PN15 7 Seha Hans 37 3 3 3 4 4 Ansu AUVÄÄRT
PN32 13 Seha Tönnis Hans 4 4 4 5 5 Tõnise ALASI
PN25 (14)* Pallasmeh Jaack 9 9 6 8 Kõue TAGAKÜLA
PN29 4 Melge Simmo och Muh (?) 39 5 5 5 7 3 Mihkli MÜÜRISEPP
PN13 ? (vt. selgitust talu juures) 40 1 1 R 8 6 Abru ehk Jaani VASIKSAAT
PN14 9 Tennise Hans 7 7 9 2 Andruse KAO (KAJO)
PN10 8 Kerdi Laur 38 2 2 2 10 vab. Tooma KEERD

Põhjasõja ja Suure katku on Paenase küla Muhu keskmisel tasemel üle elanud: katkujärgses Güldenstubbe protokollis 1713. aastal on siin teovõimelisteks 4 talu  arvatud (Ansu, Mihkli, Tooma ja Jaani ehk Abru eelkäijad) ning 1731. aastaks on lisandunud tulevased Matsi ja Tõnise. Nendegi asustus paistab ikka siitsamast ja rootsiaegne olevat. 1750. aastaks on hakanud koormisi kandma veel Andruse (Sea Hanso Andrus), Kõue (Kaue Mihli Jürge) ja Ivardi (Pansle Andruse Matz) talud ning viimasena sai koormisi kandma Kunni.
18. sajandi lõpul koostati Muhust detailsed kaardid, mis põhjast lõunasse üle saare ulatuva nelja paanina olid vormistatud ja neid on neljaks reguleerimiskaardiks (Regulierungs Charte nr.1 ... nr.4) nimetatud. Igast paanist on Ajaloo-arhiivi 2072. fondis (nimistu 3 järgi) vähemalt kolm erineva kvaliteediga eksemplari säilinud, aga Paenase jääb  3. kaardipaani üsna vasakusse serva ja hea kvaliteediga illustratsiooni sellest ei õnnestugi esitada. Toome siiski väljavõtte 358. säilikust, mis 9 tükina on "Saagasse" skännitud ja mille 3. lehelt ka  küla põlistalud  leiame, kuigi Kunni õue selle juures poolenisti juba 4-le kaardipaanile jääb!

Paenasr nn. reguleerimiskaardil

Olgu öeldud, et 4. paani säilikul 359 me siiski peale läänepoolsete põldude selleaegsest külast midagi rohkemat ei näe ja Paenase vabadikukohti kaardil veel kujutatud ei ole. Hoolikal vaatamisel võib suurelt punasega kaardile kantud 10 talunumbrit siiski välja lugeda ja õigupoolest said talud meie tabelisse just nendesamade numbrite järjekorras paigutatud.
Peale katku tegid Paenase talud Nurme mõisa "ellu äratamiseni" tegu Suuremõisale. 1756. aastaks on Abru vast-rajatud Rinsi mõisale arvatud (seda märgib meie tabeli vastavas veerus "R") , aga 1770-ndatel arvati kogu küla (peale Abru) taas Nurme mõisale kuuluvaks. Sajandivahetusel toimunud mõisapiiride korrigeerimisel läks Paenase küla siiski Muhu-Suuremõisale (Mohn-Grossenhoff), jäi sellele kuuluma mõisamajanduse lõpuni ning selle järel loomulikult Muhu-Suure valla koosseisus 1939. aastani.

20. sajandi algupoolel tekkisid talude jagamisel pooltalud. Andruse talu jagamisel  tekkisid Vaariku e. Andruse-Mihkli ja Jaani-Andruse e. Iie, Kõue jagamisel Kraavi, Tõnise jagamisel Alli, Kunni jagamisel Otsa ja Ansu jagamisel Ansuvälja.
Vabadikukohad, rääkimata rootsiaegseist vabadikest, tekkisid Paenasel omaette eluasemetega juba 18.s lõpus ja 19.s algul. Varakult muutus vabadikukohaks Tooma talu. 1811.a hingeloendi järgi on sajandivahetusel Paenasel elanud 1809.a Viirakülla asunud ja hiljem nekrutiks võetud Otti Jaack ja millalgi uue sajandi algul rajas siin omale eluaseme Siljavälja Juri tütre Tiiu vallaspoeg Hendrik VOLENS, kelle eestkostjaks võis sel ajal olla tema piirivalves teeninud vanem poolvend Carl Hermann Wolenz (1753 – 1826). Märgime, et 1750-ndatel Tamse mõisa valitsejaks olnud ja hiljem Võlla mõisa juures kingsepana tegutsenud vaba mehe Heinrich Fabian Wolenzi (~1711–1789) päritolust ja hõimkonnast võib mingi ettekujutuse saada Leo Tiigi omaaegsest kirjutisest ajalehes Nõukogude Hiiumaa (20. mai, 1986. a numbris).
19. sajandi keskel lisandus uusi vabadikukohti. Hendrik Volensi rajatud ja temalt nime saanud  Endriki lähedusse tekkis mitu Endriki-peret, lisaks Kadariku ja alalised elanikud sai veel Ooseare rannasaun Tamse ja Paenase vahele jäävas vanas kalapüügikohas. Sajandi lõpupoole asusid paljud taludes “üleliigseks” muutunud sulased Rinsi-poolse karjamaa serva seal rootsiajal eksisteerinud pisipõldude – nn. soatude kohale ja tekkis mitu Saadu-nimelist vabadikukohta. Rinsi mõisa piirile rajasid Paenase mehed veel Kupitse, Nuka, Uielu, Uiema ja Värava vabadikukohad. Külast õhtu poole tekkisid Metsa e. Niidialuse ning Tamse poole Lepiku ja Kaera kohad.
Sootuks uued kohad on 20. sajandil Mihkli järglasena ehitatud Nurmiku, Asula ja Nõlva lausa rootsiaegsete põldude keskel. Lisaks nimetatuile väidetakse Paenase küla maal ka Külasema Tänavasuu koht asuvat, kuna selle maa olla omal ajal Ansu talu maadest ostetud. Kaardile tõmmatud punane piirijoon seda küll ei kinnita, aga me ei hakka siin analüüsima, mitmeid kordi on paari sajandi jooksul külade piire korrigeertud!
Tabelis nimetatud Paenase küla taludest on kadunud Ansu ja Abru e. Jaani (müürid siiski säilinud), pooltaludest Alli ja Kraavi. Suvekodudeks või turismitaludeks on muutunud Mihkli, Andruse, Ivardi, Tõnise, Tooma, Jaaniõue ja Jaani-Andruse. Vabadikukohtadest ei ole säilinud Endriki pered, Niidialuse, Lepiku, Kadariku, Ooseare ja Värava kohti. Saadu-nimelisi kohti on korduvalt ümber ehitatud ja neist tuleb allpool veel juttu. Uuel aastatuhandel on uued püsielanikud asunud Ansuväljale;  Kõue ja Põllu aga tühjaks jäänud. Nimetamata on siin nüüdseks Rinsi küla territooriumile jäävad Paenase vabadikukohad, milledest lähemalt Rinsi loos räägitakse.
Nagu kõiki Muhu külasid, ilmestasid varem ka Paenase küla arvukad pukktuulikud – neid oli 19.s lõpupoole külas seitse: Kunnil , Andrusel, Mihklil , Ansul, Tõnisel, Abrul (Jaanil) ja Matsil. Tänaseks on nad kõik hävinud. Sepapajad olid Kunnil, Andrusel, Mihklil, Tõnisel, Abrul (Jaanil) ja Ivardil. Küla lautrid ja võrgumajad asusid Tamse piirile jääval Oosearel (tegelikult Külasema karjamaa territooriumil).
Hiljemalt 1824. aastal (või juba 1819. aastast) on Paenasel olnud külakool, mille töö seiskus 1840. aastate lõpus, kui 1847. aastal avati Rinsis õigeusu kihelkonnakool. Enne Rinsi õigeusu kiriku valmimist on aastail 1869-73 peetud jumalateenistusi Tõnise talutoas, kus preester ja köster olla ka korteris olnud.
Edasises räägime juba Paenase taludest ja neist hargnenud kohtadest talude esinemise järjekorras 19.s hingeloendites. 

1. KUNNI   

 Õuemärk
Kunni sai omale peale Põhjasõda asustuse Paenase taludest kõige viimasena – kirikumeetrikate põhjal otsustades 1760. aasta paiku ja nähtavasti seoses Nurme mõisa taastamisega. Kuigi varasemad meetrikad ei ole säilinud ja puuduvad ka selleaegsed Nurme ja Suuremõisa vakuraamatud, paistab, et Kunni rajas sisuliselt uuesti (oma hilisemal kohal rootsiaegsel põllul) Matsi katkujärgse peremehe Simo Matz’i noorem poeg Mihkel. Nähtavasti läks käiku seni adrarevisjonides tühjana seisnud Melcke Simmo ½ adramaad ja küllap siit Melgo nimigi talule jäi, mida ta läbi 19.s hingeloendites kandis, aga selle rootsiaegse nimega seostuvad veel Mihkli ja Matsi talud. Samas peab märkima, et algul toodud tabelisse on esimesele reale lihtsalt hilisemale Kunnile lähim talu märgitud, mis pealegi paistab juba ikalduste ja näljaajal sööti jäänud ning rootsiaegsest Raune Simo'st ei tea me õigupoolest midagi!
Kunni nimi hakkas 1760-ndatest kirikuraamatuis esinema (varasemad kirikuraamatud hävisid 1762.a pastoraadi põlengus), aga selle täpsem tähendus või päritolu on seni selgumata. Võib oletada, et Mihkel uppus (seda juhtus tol ajal sageli), sest tema surmakannet meetrikas ei ole. Viimased lapsed (kaksikud) sündisid 20.11.1774, aga 1778.a Nurme mõisa vakuraamatus (samuti esimestes hingeloendites) on perepeaks märgitud Mihkli lesk Madli (~1732–1819). Mihklil said täisealisteks kolm poega – Jaen (~1763–1808), Mats (1765–1829) ja Andrus (1770–1819). Jaen ja Andrus surid poissmeestena keskeas, aga keskmine vend Mats abiellus 1788.a ja hingeloendites 1811-26 on teda Kunni peremehena märgitud. Priinimede panekul said Kunni inimesed nimeks OTS, sest Kunni oli selleaegse küla läänepoolne ots.

Järgmiseks peremeheks sai Matsi vanem poeg Jaen/Ivan Ots (1797–1866), kes oli peremees ka viimases hingeloendis 1858.a. Seejärel oli peremeheks 1825.a sündinud Jaani poeg Juri/Georgi ja 19.s sajandi lõpust Juri poeg Jaak/Jakov Ots (1848–1932). Kruntimisel oli talu veel vana Jaagu nimel  ja Jaagu vanem poeg Maksim (Madis) Ots (1872–1937) ei ole formaalselt võttes peremees olnudki. Talu jagati Madise poegade Vassili (1900–1991) ja Matvei (1903–1956) vahel. Vassel jäi Kunni peremeheks; Matvei ehitas 1938/40. aastail omale Otsa osatalu.
Viimases hingeloendis 1858.a oli talu nimeks endiselt Melgo. Kuigi peale katku viimasena asustatud, oli talu selle eest 19.s hingeloendites ikka Paenasel esimesena kirjas ja küla lorilaulgi märgib, et Kunni Joak oli number üks, tal püksi perset vaksa kaks...
Peremees Juri poeg teisest abielust, Jaagu poolvend Ivan Ots (1887—1952) ostis Rätsepa ja Selja kohad ning ühendas need Rätsepa ehk Uietoa väikekohaks, millest Rinsi külaga seoses juttu tehakse. Juri venna, 1835.a sündinud Jakobi poeg Timofei Ots asutas 1894. aastal Kootevärava taha Uielu koha, mis samuti praeguse Rinsi küla territooriumile jääb. Tema 1897.a sündinud poeg Timofei jun. Ots sai 1920-ndatel Tamse asunduses krundi ja ehitas Tamse Otsa koha.
Kunagise peremehe Jaani noorem vend Juri elas Kunnil sulasena oma kolme pojaga. Noorem poeg, 1837.a sündinud Mihkel läks Rootsivere Kästikile koduväiks, aga vanemad pojad Andrus ja Madis elasid oma peredega Kunnil. Andruse poeg Mihail paistab 7-aastaselt surnud, aga Madise 1885.a sündinud poeg Matvei võeti Mõegaküla Padaaitale kasulapseks ja temast on pisut veel Mõegaküla loos juttu.
1939. aastal (peale talu jagamist) oli Kunni pooltalu suuruseks 18,60 ha, millest põldu 4,85 ha, heinamaad 3,95 ha, karjamaad 1,80 ha. Põllumajandusloenduse ajal oli talus 1 hobune ja 3 lehma. Pere kõrvalteenistusena oli märgitud kalapüük. Talus oli 9 liiki mõrdu, õnged ja paat. Elumaja kambrite osa on ehitatud 1930.a, kelder 1926.a. Kunnil oli oma tuulik ja sepapada, mis lammutati 1950-ndate algul.
1959.a olid Kunnile jäänud kahekesi Vassili oma Igaküla Kasemetsalt võetud naise Raissaga; kolm tütart olid kodust välja läinud. Noorem tütar Meida (s.1935) tuli pensionieas koju tagasi kohta veel elus hoidma.

OTSA

Pooltalu rajas Kunni Vassili (1900–1991) noorem vend Matvei Ots aastail 1938-40. 1939. aastal oli Madise pooltalu suurus 18,60 ha, sellest põldu 5,05 ha, heinamaad 4,05 ha, karjamaad 8,00 ha. Põllumajandusloenduse ajal oli talus 1 hobune ja 4 lehma. Pere kõrvalteenistusena oli samuti märgitud kalapüük. Otsa elumaja sai valmis 1940.a.
Madis abiellus 1935. aastal Viiraküla Rihva-Koplil üles kasvanud Juulia Mihaili t. Noodaga ja sündisid kaks poega ning kolm tütart. Madis suri keskeas ja 1959.a oli Otsale jäänud Madise lesk Juulia noorema poja Matvei (Mati) ning 88-aastase ämmaga (Kristina Mitrofani t. Nukk Kallaste Korjult); vanem poeg Veljo oli sel ajal ajateenistuses ja tütred juba kodust väljas.  Madise vanem poeg Veljo Ots (s.1938) jäi oma perega Otsale; noorem vend Mati uppus noore mehena Väikeses väinas (tema lesk Linda elas Linnuse Mäel, millest Linnuse loos pisut lähemalt juttu). Nüüdseks on Otsalt saanud uue asustuse veel edasises jutuks tulev vana Matsi põlistalu.


2. ANDRUSE

Õuemärk

Andruse rootsiaegse eelkäijana märkisime tabelisse kaardil numbriga 9 esinenud Tennise Hans'u, aga seegi on üsna spekulatiivne, sest ega me kuskilt kindlamalt teada ei saa, et just sellest Hansust adrarevisjonidesse  söötis
Sea Hanso Tönnis’e  pooleadrane arvestusüksus jäi. Sellel on hakkanud 1750-ks aastaks koormisi kandma Sea Hanso Andrus, aga nähtavasti pidi Andrus sisuliselt uue taluaseme rootsiaegse külatuumiku loodeserva omale rajama, kus 1698.a kaardil veel “sula põldu” kujutati! Sellest Andrusest on ilmselt ka talunimi jaäänud
1778.a Nurme mõisa vakuraamat märgib Andrust veel peremehena, aga meetrika järgi suri ta 1777. aasta augustis. Tema Hiiumaalt pärit lesk oli oma kahe tütre ja sulase seisuses poja Tõnisega esimeses hingeloendis veel talus kirjas, aga peremeheks oli Nurme mõis seadnud ühe Jaagu poja Mardi, keda võib oletada Linnuse Suuremõisa hingedest pärinevaks. Nimelt olid rootsiaja lõpul Linnusel kaks Henno-nimelist talu ja 18.s adrarevisjonides märgiti neist jäänud Henno Laas’u söötis arvestusüksust, mille Suuremõis oli 1778-ks aastaks asustanud – ½-adrane Henno Laso Mart. Nelja aasta pärast on talus veel vaid Mardi lesk lastega ja 21-aastane alles vallaline poeg peremeheks nimetatud, kuid varsti on pere hoopis Tamse mõisa hingedeks antud! Mardi pojad Juri ja Jaen said hiljem Külasema Kingissepal priinimeks Linnuse toponüümi KAO ja et Paenase uue peremehe järglased Andrusel siis sama priinnime said, sunnib arvama, et Nurme mõis juba enne 1780. aastat sealtsamast Linnuse Kao põldude kandist omale selle Jaagu poja Mardi oli saanud! Tuleks lisada, et reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köites  (EAA.311.1.1041) oli Marti ilmselt ekslikult Andruse Matsiks nimetatud.

Mardil oli Külasema Leemeti Kadriga viis poega. Vanem poeg Andrus oli nõrgamõistuslik (blödsinnig), teine poeg Tähve suri noores eas (1775–1807), kolmas poeg Mart võeti 1799.a nekrutiks ja peale Mardi surma sai peremeheks neljas poeg Jaen/Ivan Kao (1781–1851). Väärib märkimist, et Jaani noorem vend Jaak (1784–1848) võttis Tustilt naise ja oli hiljem Mõegakülas sulane, kus sai oma priinimeks hoopis KODU (KODDO).
Jaanil oli kuus poega, kelledest kaks nooremat lapsena surid. Järgmine peremees oli Jaani vanem poeg Andrus/Andrei Kao (1811–1889), kelle käest talu läks Alasite suguvõsale. Tal oli kuus tütart ja ainus poeg Matvei (1851-53) suri 2-aastaselt; teine vend Juri (1816–1874) jäi vanapoisiks ja kolmas vend Mihkel (1818–1888) sai omale hiljem Suuremõisas Andruse latsikoha.  
1860-ndatel tuli Andrusele peremeheks Tõnis/Dionisi Alasi. Tema järglastest räägime veel edasises, kusjuures ei ole selge, kas ta enne Andrusel peremeheks saamist jõudis ka oma isa rajatud Niidialuse vabadikukohal olla või tuli ta Andrusele otse sünnikodust Tõniselt. Andruse Kaod on aga sel ajal Tooma vabadikukohale asunud, kust Keerdid olid omakorda Soonda Jaagule läinud.
1910. aasta paiku jagati Andruse talu Tõnis Alasi poegade vahel kolmeks: vanem poeg, 1867.a sündinud Matvei Alasi jäi Andruse peremeheks,  Nikolai (Mihkel, 1873–1960) asutas Vaariku e. Andruse-Mihkli osatalu ja Ivan (1881–1957) Hiie e. Jaani-Andruse osatalu.  Kuna Madisel oma naisega lapsi ei olnud, päris talu hiljem Madise venna – Jaani-Andruse Ivani tütre Julia (s.1907) ja sel ajal Tamsel kooliõpetajaks olnud Karl-Osvald Juht’i poeg Julius Juht (1930–1991).

Algselt oli Andruse talu 43 tiinu. Rent selle eest olnud algul 25 rubla, hiljem koos osturahaga 30 rubla. 1939. aastal oli osatalu suuruseks jäänud 16,2 ha, millest põldu 2,3 ha, heinamaad 4,0 ha ja karjamaad 7,7 ha. Põllumajandusloenduse ajal oli talus 1 hobune ja 3 lehma. Nagu ikka, olid talul oma tuulik ja sepapada.
1959.a elasid Andrusel Kunni Hildaga abiellunud Julius Juht ja nende tütar Enda; peale Juliuse surma müüdi maja 1994. aastal Liivi Nelanderile, kes rajas siin turismitalu ja ristis koha Riinu taluks.



VAARIKU (ANDRUSE-MIHKLI)

Andruse Tõnise teine poeg Nikolai (Mihkel) Alasi ehitas oma osatalu külast välja Rinsi poole. Kuigi kohta rohkem Mihkli päritolu järgi Andruse-Mihkli nimega teati, olla oma pere inimesed seda sõimunimeks pidanud ja oma kohanimeks ikka Vaarikut arvanud. Nikolai Alasi  naine oli Tupenurme Mihkli-Jaagu Juri tütar Iriina (sünd. Auväärt). Nende lapsed:
1. tütar Maria (Riia), sünd. 1900.a.
2. poeg Nikolai (Mihkel), sünd 1902.a.
3. poeg Joann (Ivan), sünd 1904.a.
4. poeg Aleksander ( Sass), sünd 1907.a.
5. tütar Emiilia (Helmi), sünd 1917.a.
Vana Mihkli tütar Maria (1900—1928) oli Kodukaitse esinaine; poeg Nikolai (Mihkel jun., 1902–1980) Alasi viidi uue korra tulles Venemaale, kuid pääses tagasi ja oli peale 2. Maailmasõda Vaariku peremees (nagu isagi, oli ta Nikolaiks ristitud, kuid samuti ikka Mihkliks kutsutud). Mõne aja elas pärast leseks jäämist Vaarikul ka vana Mihkli õde Leena, aga 1937.a ehitasid Alasid talle pisikese maja järjekordselt tühjaks jäänud Tooma vabadikukohale.
Vana Mihkli poeg Ivan võttis naiseks Igaküla Neo-Jaani Raissa; nad kolisid Loksale ja sealt hiljem Viljandi lähistele Viiratsise. Hiljem on seal kandis elanud nende poeg Anton ja tema tütar. Vana Mihkli teine poeg, 1907.a sündinud Aleksander Alasi abiellus Rebaski Konta Juulia Külaga (1907-1996) ja asuti Tallinna; sõja järel (1944-49) oli pere mõne aja ka Andruse-Mihklil. Neil oli 4 last: Kaia, Kulle, Tõnis ja Rein.
Noorem tütar Helmi läks mehele Lõetsa Poali-Juri Paulile ja pere põgenes viimase sõja lõpul Rootsi ning sealt asuti edasi Kanadasse. Helmil oli 2 last – tütar Juta ja poeg Lembit.
1939. aastal oli Vaariku osatalu suurus 19,5 ha, sellest põldu 3,6 ha, heinamaad 6,25 ha, karjamaad 8,6 ha. Loenduse ajal oli talus 1 hobune ja 4 lehma. Noor Mihkel oli kalamees, käis kevadeti Pärnus Nuka juures ja Naissaarel Ludvig Markuse juures mõrrasulaseks.
1959.a elasid Vaarikul veel 85-aastane vana Mihkel oma mõned aastad noorema naise Irinaga ja vallaliseks jäänud “noor” Mihkel. Peale isa surma abiellus ta Kallaste Jaagu Salmega (Salomonia Pink) ja 1963.a sündis neil tütar Kati, kellele tuli hiljem Saaremaalt koduväiks Mart Puss. (Muide, viimase emapoolne vanaisa oli Viiraküla Nuka Madise poeg Vassili Soond). Mart  ehitas 1990-ndatel Vaarikule ka uue maja. Vana elumaja oli ehitatud 1910.a, aidamaja (kalalaut, ait, suvine magamislaut) 1918.a ja saun 1922.a ning kuur 1939.a.
Et viimased täpsustused-täiendused on siin Kati Pussi soovi kohaselt tehtud, siis saagu kirja ka tulevased Vaariku pärijad – 1987.a sündinud poeg Mati ja 1990.a sündinud tütar Helina.

HIIE (JAANI-ANDRUSE)

Teise Andruse osatalu ehitas Ivan Alasi 1923. aastal kodutalu naabrusse, saades 1/3 Andruse maadest. Ta oli 1906.a abiellunud Linnuse Uielu Mare vallastütre Juliaga ja neil oli kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg, 1909.a sündinud Vassili põgenes sõja ajal välismaale (ta elas kõrge eani ja tuli 1990-ndate algul esimesel võimalusel Eestisse tagasi, kuid suri varsti Tallinnas). Teine poeg Anton suri noorelt (1911-28) ja 1923.a sündinud Artur elas peale sõda Leningradis ning Tallinnas.
1939. aastal oli talu suurus 18,2 ha (põldu 1,9 ha); loenduse ajal peeti hobust ja 3 lehma. Pere kõrvalteenistuseks oli ehitustöö. Märgime, et Jaani-Andruse põlde on ammustest aegadest Hiie põldudeks nimetatud ja küllap on see mälestus muinasajast, kui siit edela pool teatakse püha hiiemets oma ohvrikiviga asunud.
1959. aastaks oli Jaani-Andruse ainsaks elanikuks jäänud Ivani lesk Juula; 1914.a sündinud tütar Helmi (Emilia; abielus Urboja) oli oma tütrega Toomale asunud ja noorem õde, 1919.a sündinud Evrosinia sõja lõpul välismaale põgenenud. Koht jäi hiljem Elmi tütre Aino-Helle Urboja valdusse.


3. MIHKLI  (SIMMU-MARDI)

Õuemärk 
Kaudselt võib Mihkli talu eelkäijaks lugeda juba 1645.a revisjonis esinenud Melke Pert’i talu ja 1674.a üleandmisaktis olnud ½-adrast Melgo Simo talu, mis 1698.a kaardil kannab külatuumiku kõige lääne-poolsemana numbrit 4 ja eksplikatsioonist võib välja lugeda Melge Simo och Muh (?). Mida see viimane täpselt tähendama peaks, on jäänud arusaamatuks, aga hiljem Kunnile jäänud Melgo lisanimi paistab rootsiaegsel Paenasel laiemalt levinid olevat. Seda nime muide esineb ka rootsiaegses Päeldas, kuid nime etümoloogia on seni selgusetu. Vahetult peale katku 1713.a on Miheli Siim arvatud Suuremõisale koormisi kandvaks (seega katku üle elanud) ja 1731.a revisjonis on peremeheks Simo Mart, kellest talule pikemaks ka Simmu-Mardi nimi jäi. 1750. aastaks on saanud peremeheks Siemo Mardi Michel, aga 1778.a on Nurme mõisa vakuraamatu järgi juba peremeheks Mihkli tütrele Marele (~1733–1817) Hiiumaalt koduväiks tulnud Selja Matsi poeg Mihkel. Koduväi Mihkli surmakannet meetrikast ei leia, aga 1795.a on peremeheks vana Mihkli (Mardi poja) vallaliseks jäänud poeg Aad (~1735–1816) ja talus on veel tema noorem vend Mats oma perega ning nende lesestunud õde Mare oma viie pojaga. Nii hiidlasest koduväi kui vana Mihkli järglased saavad 1820-ndatel perekonnanime MÜÜRISEPP. Mare ja koduväi Mihkli kaks poega läksid talust välja: Laur (1770–1845) Igakülla, kus tema järglased samuti Müürisepa nime said ja hiljem mitmeid Igaküla kohti asustasid (vt. Igaküla loos) ning hiljem ka „Paistu mustaks“ nimetatud Jaen (1773–1850) Kallastele, aga vanem poeg Jaak Müürisepp on 1826. aastaks peremeheks kinnitatud. Tema esimene poeg Mihkel suri 2-aastaselt ja edaspidi elavad Mihklil Jaagu nooremad pojad Andrus ja Mats oma peredega. 1834.a loendis on peremeheks märgitud vanem vend Andrus (1806–1872), aga 1850. aastal noorem vend Mats Müürisepp peremehe kirjas. Viimane loend selgelt peremeest ei märgi, kuid paistab, et “jäme ots” läks edaspidi Matsi poja Madis/Matvei Müürisepa (1836–1926) kätte, kes 20-aastaselt Nautse Pärdilt naise võttis ja kelle mitu poega sünnimeetrikasse miskipärast nagu vallaslapsed (ema perekonnanimega SONN) on kirja pandud (?!). Madise vanem poeg, 1863.a sündinud Maksim suri noorelt ja temast jäid Tupenurme Saare Marega (Laisk) vaid poeg Ivan ja tütar Irina. Koos isaga jõuti 1882.a 53-tiinune talu välja osta (maksis 635 rubla ja 75 kopikat) ja peale vana Madise surma sai peremeheks juba pojapoeg, Maksimi poeg Ivan Müürisepp.
Hingeloendites kandis talu Simmo Mardi nime, aga nähtavasti on seda omas külas juba kahe järjestikuse Mihkli-nimelise peremehe aegadest  Mihkliks nimetatud.
Ivan abiellus 1913.a Matsi Timmu tütre Elenaga (Saad) ja viimases Rinsi kogudusenimekirjas on nende kaks poega ning tütar Eugenia kirjas. Noorem poeg Valeri suri 6-aastaselt (1920-26); Ivani vanem poeg, 1915.a sündinud Anton Müürisepp asus vahepeal oma perega Piirile (Metsavahi kohale), kuid kolhoosiajal  (1964.a) ehitas omale Paenase põldudel Nurmikuks ristitud koha ja müüs Mihkli hooned 1980. aastate algul suvilaks. Nüüdseks on vana taluase küll omanikke vahetanud, kuid heakorrastatud suvekodu on Mihklil ka uue aastatuhande teisel kümnendil.
Kruntimisandmetes oli 38-hektarine Mihkli talu Ivan Müürisepa nimel ja 1959.a loenduse ajal olid Ivan ja Leena veel kaks Mihkli elanikku (Anton oli sel ajal oma perega Piiril).
19.s keskel peremeheks olnud Matsi vanem poeg Juri/Georgi Müürisepp elas Mihkli saunas, mida ka talu õues olevaks omaette Kooru kohaks olla kutsutud. Tal oli kahe naisega 7 tütart ja kolm poega. Esimene Timofeiks ristitud poeg suri 2-aastaselt; 1886.a sündis uus Timofei, kes 1908.a kroonusse võeti ja hilisem käekäik on teadmata. 1883.a sündinud Joosep (Josif) võeti Väravale kasupojaks ja elas hiljem oma perega seal.
Dokumentidest ei selgu, miks 1834.a peremeheks olnud Andrus oma peremehe-õigused nooremale vennale Matsile loovutas, kuid ta on omale külast Tamse pool Lepiku vabadikukoha ehitanud, millest järgnevas pisut veel eraldi räägime.
Vana Madise keskmised pojad, 1865.a sündinud Ivan ja noorelt uppunud Mihail (1868–1895) rajasid Rinsi Kupitse vabadikukoha, kust Ivan hiljem Virtsu asus; neljas vend, 1871.a sündinud Konstantin ostis Alasi Tõniselt Niidialuse, aga vana Madise noorim poeg, 1874.a sündinud Aleksander ei ole peale kroonuteenistust Muhusse tagasi tulnud.

 Nurmiku

Nurmiku on Mihkli põlistalu “õigusjärglane” Paenasel, mida ka õueväravale kinnitatud Mihkli õuemärk rõhutab. Mihkli Ivani vanem poeg Anton Müürisepp ehitas omale kolhoosiajal siia põllu serva eluhooned ja tema vanem poeg, 1946.a sündinud Vassel Müürisepp hakkas siin võimaluste avanedes esimeste seas 1980-ndate lõpul talu pidama. Koha ajalugu jääb alles tulevaste põlvede kirjutada.

Lepiku

Ilmselt ehitas Mihklil peremeheõigustest loobunud (või mingil põhjusel ilma jäänud ?) Andrus Müürisepp (1806-72) omale küla põldude Tamse-poolsesse serva nüüdseks kadunud vabadikukoha, mida Lepiku nimega mäletatakse.
Andrusel oli Männiku-Jaani Eed Maripuuga kaks poega ja kolm tütart. Noorem poeg Mihkel suri 5-kuuselt, aga vanem poeg Jaen Müürisepp sai omale Suuremõisas latsikoha, mis samuti Lepiku nime hakkas kandma. Suuremõisa loos on ka Jaani järglastest lähemalt juttu.
Andruse kolm tütart said mehele (Riste Kesse, Ingel Nõmmküla Uietalu Andrus Suule ja Mare Põitse Ügeli Andrus Murd’ile) ning koha sai Ivardi soldat Ivan Abe , kes 1850.a oli nekrutiks võetud, kuid Krimmi sõjast tagasi jõudis, 1866.a Kallaste Korju Eedu naiseks võttis ja neil sündisid kaks tütart. Nooremale tütrele, 1870.a sündinud Ekaterinale tuli 1898.a koduväiks Korista-Matsi Madise poeg Vassili (Villem) Müüripeal. Villemi ja Kadri abielu oli lastetu ja nad võtsid kasulapseks 1911.a sündinud Liina Prii, kes hiljem Niidialuse Ivan Müürisepaga abiellus. Viimane jäi Teise maailmasõtta ning Liina sai Ivan (Rajur) Kõvamehe naiseks Rannaküla Vesiaal.
Kruntimisandmetes oli Villemi naise Ekaterina Müüripeali nimel 5,5-hektarine Lepiku nimega popsikoht, kuid põllumajandusloenduse andmeil on siingi olnud hobune ja lehm (põldu oli 1 ha, heinamaad 1,8 ja karjamaad 2,6 hektarit). Liliputi kasvu Villem oli tuntud kaevupuurija.
Väidetavalt elas Lepikul viimati üks Elena Müürisepp – arvatavalt Mihkli sauniku, Kooru Juri 1866.a sündinud ja vallaliseks jäänud tütar Elena, kuid peale tema surma lammutas Rannaküla Vesiaa Ivan Kõvamees 1957/58. aastatel maja maha ja 1959. loenduse ajal Lepiku kohta Paenasel enam ei märgita.

4. ANSU 

Õuemärk 
Arvatavalt asustati Tamse mõisa rajamisel Tamse põliskülast Sigga Rett’i ja Sigga Tönnis’e järglased Paenasele, kus 1674. aastaks on ilmunud ½-adrased Söe Tönnis’e ja Söe Hannus’e talud ning 1698.a kaardil on üsna küla keskel numbrit 7 kandev Seha Hans’u talu, mida tulebki Ansu eelkäijaks arvata. Nälja- ja katkuaja on talu üle elanud ning 1713.a kannab Suuremõisale koormisi arvatavasti veel sama Sea Hans kahe tööeas mehe ja naisega talus. 1731.a revisjonis on peremeheks samuti Sea Hans, aga võib-olla juba rootsiaegse Hansu poeg Hans ja 1756. aastaks on peremeheks saanud Hansu poeg Aad. Võib muidugi küsida, kas varem jutuks olnud Andruse talu rajanud Andrus oli vana Hansu või hoopis järgmisena kõne alla tuleva Tõnise järglane, aga sellele vastamiseks puuduvad meil nii rootsiaegsed kui katkujärgsed kiriku-meetrikad! Arvatavalt olid aga kõigi kolme Paenase talu (pärastiste Ansu, Andruse ja Tõnise) rootsiaegsed asukad omavahel kuidagi sugulased.
Vana Aad on peremees ka esimeses hingeloendis 1782.a, aga peale tema surma sai peremeheks tema vanem poeg Aad Aadu poeg (~1748–1822). Nende järglased saavad hiljem priinime AUVÄÄRT. Vana Aadu kaks poega Laas (~1754–1826) ja Andrus (1761–1815) on 18. sajandi lõpupoole Mälasse asunud (või viidud? 
vt. ka Mäla küla lugu) ja nende järglased said seal priinime RISTKOK.
1826. aastal on Paenasel peremeheks juba vana Aadu pojapoeg Aadu Auväärt (1774–1855) ehk Aadu “kolmas”, kuid talu kannab sellegipoolest hingeloendites rootsiaegset Sea Hansu nime! Märgime, et teisel Aadul sündis 1771.a ka Hansuks ristitud poeg, aga ta suri 2-aastaselt.
1850. aastal oli peremeheks Aadu poeg Mihkel Auväärt (1807–1855). Ta suri varases keskeas. Mäla Mihkli Matsi tütre Ingliga (Ristkok) oli tal neli poega ja kaks tütart sündinud, kes kõik täisikka jõudsid ja vanem poeg Madis Auväärt oli selleks ajaks täisealine ning kinnitati järgmiseks peremeheks. Nooremad vennad pidid aga nüüd hakkama talust välja minema: 1839.a sündinud Jaen/Ivan rajas omale Rinsi Nuka ja 1843.a sündinud Tõnu Viisa-Saadu vabadikukoha; noorim vend Mihkel oli koolmeister ja paistab selleks ajaks tühjaks jäänud Endriki vabadikukohale asunud, mida lõpupoole veel eraldi vaatame.
Ansu peremeheks jäänud Madisel oli Kõinastust võetud Ristega (Lember) kolm poeg ja kuus tütart. Mihkel Auväärt sai järgmiseks peremeheks, Tõnu/Timofei tegi omale Viisa-Saadu kõrvale Uie-Saadu vabadikukoha ja merd sõitnud noorem poeg Madis soetas omale peale noorelt surnud Kallaste Kopli Mihkli lesega abiellumist Linnusel Aru vabadikukoha.  
Seni luterlaseks jäänud Mihkel „teine“ Auväärt abiellus 1880.a Tupenurme Mihkli-Jaagu Elena Auväärtiga ja nende lapsed ristiti õigeusku. Esimene poeg Ivan suri 3-nädalaselt, Timofeist (Tõnuks kutsutud) sai permees, aga 1888.a sündinud Mihail ja uuesti Ivaniks ristitud kuus aastat noorem vend Ivan olid viimati vallalistena 1915.a Rinsi pihinimekirjas.
Väidetavalt ei saanud peremeheks jäänud Timofei (Tõnu) Auväärt (1883–1942) oma poja Mihkliga hästi läbi. Ta jättis omale 1/3 talust ja rajas Ansuvälja osatalu, aga 2/3 jäi poja, 1910.a sündinud Mihail “kolmanda” Auväärti nimele. Ta mobiliseeriti Punaarmeesse ja jäi sõja ajal Venemaal kadunuks. Leseks jäänud Elmi (Emilia Vapper Maielt) abiellus Päelda Pühati Sassiga (1959.a loenduses oli ta veel Ansu ainsaks elanikuks märgitud, kuid perekonnanimeks oli juba Vaga); hooned lammutati 1960-ndail ja 20.sajandi lõpuks said viimasedki Ansu paekivi-müürid külavahelt koristatud.

ANSUVÄLJA

Ansu Timofei (Tõnu) Auväärt jättis 2/3 talust oma pojale Mihklile (osa algsest talust oli juba varem Külasema Langi-Tänavasuule müüdud) ja ehitas omale Külasema poole mineva Kõue tänava äärde Ansuvälja kolmandik-talu. Kruntimis-andmetes oli selle suuruseks 12,17 hektarit.
Tõnul oli peale Mihaili veel 1924.a sündinud noorem poeg Anton, kes hiljem Tallinna asus ja kaks tütart. Vallalisteks jäänud õed Lidia (1917) ja Julia (1920) elasid sõja järel Ansuväljal kahekesi. Noorem õde Julia suri varem; Lidia oli viimased aastad valla hooldekodus ja vald müüs Ansuvälja maja Nautse Tiri Bruno pojale Ain Kollole, kellest sellega sai Paenase mees ja Ansuvälja koha omanik

.    

Viisa-Saadu e. Saadu

Õuemärk
Päelda-poolsete vanade soatude piirkonda ehitas 1870-ndatel omale vabadikukoha asutas Paenase Ansu selleaegse peremehe Madise vend Tõnu Auväärt. Tema naine oli Kesse Hindriku tütar Liisu (Liso) Brück. Nende esimesed pojad Madis ja Mihkel surid väikestena; kolmas poeg (1871) ristiti taas Madiseks ja temast sai hiljem Kõue koduväi, kes Auväärti nime Kõuele viis. Neljas poeg Tõnu (1873-95) suri noorelt ja Saadule jäi viies vend, 1875.a sündinud Priidu Auväärt. Noorima poja, 1887.a sündinud Joosepi käekäik peab siinkohal selgitamata jääma lihtsalt andmete puudumise tõttu.
Priidu omandas noorelt surnud vennapoja Tõnu leselt ka naabrusse rajatud Uie-Saadu koha ja kruntimisandmetes olnud algsest 4,33-hektarisest Saadu-Tõnu popsikohast sai 1939.a loenduse aegne 9-hektarine väikekoht, mida hakkas pidama Priidu vanem poeg Jaen Auväärt (s.1902). Noorem poeg Priidu jun. Auväärt (s.1910) ehitas uuesti üles ka Uie-Saadu maja, millest veel eraldi juttu tuleb.
1959.a loend nimetab mõlemat kohta Saaduks. Viisa-Saadul oli sel ajal Jaani lesk Raissa Feodori t. (s.1913) oma poegade Ilmari ja Jaaniga. Vanem poeg Ilmar läks 1960-ndatel Rässa koduväiks ja noorem vend Jaan jäi koju. Ta abiellus ja sündis tütar Annika, kuid mingil põhjusel otsustas Jaan vabasurma minna; minija ehitas omale selle järel väikese maja Grüntali poe krundile Viirakülas, aga tütar Annika Auväärt jäi Viisa-Saadule ja temast sai koha järgmine omanik.

Uie-Saadu

Ansu Madise (1831-1889) teine poeg Tõnu Auväärt ehitas 1890.a paiku oma nimekaimust onu naabrusse Viisa-Saadu kõrvale Uie-Saadu vabadikukoha. Ta abiellus 1889.a Tusti sulase, Või Uietalu Madise tütre Elenaga (Laast; 1865–1929), aga Leena on varakult leseks jäänud. Temalt ostis koha eespool jutuks olnud Viisa-Saadu Priidu sen. Auväärt nähtavasti oma noorema poja Priidu (s.1910) tarbeks, kes peale sõda (1962.a) ka Uie-Saadule uue maja ehitas.
Kruntimisandmetes oli Uie-Saadu 4,72-hektarine maaüksus veel Elena Auväärti nimel, kuid enne sõda liideti see Viisa-Saadu kohaga. 1959.a loenduslehel on teise Saadu pereks (mõlemat kohta on Saaduks nimetatud): Priidu jun. Auväärt oma naise Hermelindaga (1916–1992) ja 85-aastane Priidu ema – Tupenurme Vanaga-Jaani (vana) Mihkli tütar Riste Maripuu. Hiljem omandas koha Tallinnas elav Lepiku Rein Lingu onupoeg Tõnu Ling, kes siia oma pere suvekodu rajas.
    

5. TÕNISE

Õuemärk
Tõnise on Ansu ja Andruse kõrval kolmas Paenase talu, millel lisanimi Sea püsis veel 19. sajandil ja tema eelkäijaks võib arvata 1674.a akti Söe Tönnis’e talu, mis 1713.a revisjonis küll koormisi ei kanna, kuid 1731.a peremeheks märgitud Sea Matz pidi ilmselt “rootsiaegne” mees olema. Nagu juba Ansu juures rõhutatud, ei saa me andmete puudumisel siiski siin mingeid sugulus-skeeme esitada, nagu seda mitmete teiste külade lugudes mõnevõrra hilisemate sugulussidemete puhuk on tehtud. 1756. aastaks sai  Paenase viienda talu peremeheks arvatav Matsi poeg Sea Matzi Tönnis. Tema ainus teadaolev poeg Mart (~1746–1778) suri noores eas ja temast jäi ainult tütar Mare. 1782. aastal on peremeheks veel vana Tõnis; poeg Mart on juba surnud ja talus on sulaseks Igaküla Lauri Tõnise poeg Aad. Temast oleks ehk järgmine peremees saanud, sest 1783.a abiellus ta peretütre – Tõnise noorema tütre Ristega (~1758–1819) ja neil sündisid ka kaks poega, aga paraku suri Aad juba 1789.a. Teine koduväi tuli Ristele isa surma-aastal Nautsest – Riimi Jaani poeg Aad. kes 1795.a hingeloendis oligi juba Tõnise peremeheks märgitud. Tal sündis Ristega viis tütart, kes küll abiellusid, aga nimede paneku ajal Tõnisel pandud priinime ALASI (ALLAS) sai tegelikult Igaküla väimehe Aad Tõnise poja ainsa abiellunud järglase Mihkel Alasi pere. Tõnise Alasitest saab ehk parema pildi eraldi käsitluses „Paenase Tõnise ALASI“ veebikataloogi Paenase alamkaustas, kuid siin rõhutame, et Alasite hõimlasteks on eeskätt Igaküla Akka- ja Puu-nimelised.
1826. aastal oli Mihkel Aadu p. Alasi Tõnise peremees, aga tema ja ta ainsa täisikka jõudnud poja Jaani (1816–1883) käest läks talu kuidagi Päelda Mardi Jaen/Ivan Vagale, kes oli enne seda omale juba Päelda Selja vabadikukoha ehitanud. Jaen/Ivan Alasi ehitas omale Niidialuse vabadikukoha ja tema vanem poeg, 1839.a sündinud Tõnis/Dionisi sai eespool juba jutuks olnud Andruse talu peremeheks. Tõnise endisele peremehele Mihkel Alasile (1785–1869) ehitas uus peremees Jaen/Ivan Vaga Paenase Kootevärava põllu taha Vana-Soadu e. Arusaadu koha, millest järgnevas ka eraldi räägime.

Ivan Vaga järel oli Tõnise peremeheks tema poeg Matvei Vaga, kelle noorem vend Ivan oli küla-kooliõpetaja ja  asus hiljem Viiraküla Rihvakoplile.
Matvei Vagal oli 7 last. Vanemal pojal Andreil poegi ei olnud ja isa jättis välja ostetud koha oma kolmandale pojale Ivan Vagale. Madise teine poeg Matvei Vaga läks Anne-Saadule koduväiks ja jõudis vist vana Rätsepa koha omale peaaegu taastada, kuid asus 20.s algul hoopis väljarändajatega Ussuurimaale. Matvei neljas poeg Nikolai (Mihkel) Vaga ehitas Rinsi kiriku juures Sarapuu kellamehe-koha.
Ivan “teine” Vaga abiellus 1893.a Ridasi Tõnu Matsi tütre Elenaga (Noot) ja neile sündis viis poega ning kolm tütart. Ivan oli omavalitsuse-, kiriku- ja seltskonnategelane; tema lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.627. Kruntimisel jättis Ivan poole talust oma esimesele pojale – Ivan “kolmandale” Vagale ning ehitas omale Halli pooltalu. Tema teine poeg Timofei (1899–1923) suri noorelt tiisikusse; 1901.a sündinud Andrei (pidi Halli koha pärima) oli Liiva Ühisusepoe ärijuht ja põgenes 1944.a välismaale. Neljanda poja Matvei (Madis) Vaga (1906-96) lapsendas emapoolne onu Matvei Noot 1935.a Kansi Poalile. Madis Vaga omandas 1928.a Läänemaa õpetajate seminaris kutse ja töötas kooliõpetajana (lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa lk.628) ning vanas eas sai 1964.a loa pere juurde Ameerikasse emigreeruda. Ka Madise õed Julia ja Raissa ning noorem vend Vassili Vaga (s.1906) olid 1944.a Eestist põgenenud; nende vanem õde, Luiskama Ivan Grünthaliga abiellunud Elena suri Kansi Poalil.
Tõnise peremeheks jäänud Ivan “kolmas” Vaga (1893–1965) abiellus 1924.a Matsi Timmu noorima tütre Raissaga (sünd.1903; Saat), aga nende ainus poeg Valfred suri 1925.a mõne-kuuselt. Kruntimisel jäi Ivani nimele 22,37-hektarine Tõnise osatalu. 1959.a olid Ivan ja Iisa Tõnisele kahekesi jäänud. Peale Ivani surma pärandas Iisa maja Nurmiku Ülo Müürisepale, kes 1990. aastatel müüs selle A/S Muhu Group’ile, mille omanikeks olid siis soome arhitekt Jaakko Salonen ja tema naine Pirkko Silvennoinen. Nüüdseks on Tõnise hooned renoveeritud ja siin peetakse vähehaaval ka turismitalu. Kuuldavasti olla Tõnise maad tagasi taotlenud emigreerunud Madis Vaga tütre Drosiida mees.

HALLI

Nagu öeldud, jättis Tõnise vana Ivan Vaga (1867–1954) kruntimise ajal poole talu oma vanemale pojale ja ehitas omale lõunapoolsete põldude serva oma osatalu, mis kruntimisandmetes oli 18,32 ha ja kandis Halli nime. Esmatarvilikud hooned (laudamaja) olla 1937.a valmis saanud, aga elumaja vist jäigi lõpuni valmis ehitamata
Viimase sõja ajal jäid Ivan ja Elena (1872–1958) Hallile kahekesi. Kui Kansi Mutsi majad maha põlesid, asusid Elena sugulased – Mutsi Mihkli tütar Raissa Noot oma tütre Nadežda ja väimehe – Suuremõisa Võrkaa Artur Vassili p. Osaga Hallile. 1959.a (peale vana Ivani ja Elena surma) olid Hallil kirjas nii Raissa Noot kui ka Artur ja Nadežda Osad oma kahe poja Jago ja Jaanusega. Hiljem ehitas Artur Osa omale Paenase ja Rinsi vahel tee äärde väikese Asula koha; kolhoos aga seadis Hallil oma loomalauda sisse. Nüüdseks on Halli kohast alles väike lauda juurde ehitatud karjaköök, mille Nadežda Osa olla viimase omandireformi ajal koos väikese maatükiga erastanud. Uuel aastatuhandel on Halli jäänud Nadežda ja Arturi laste-laste pärida.

Asula

1959/60. aastail ehitas Kansi Mutsile koduväiks läinud Suuremõisa Võrkaa Vasseli poeg Artur Osa (s.1912) peale mõnda aega Hallil elamist omale Nurmikust pisut Rinsi pool tee äärde väikese maja, mida Asulaks kutsuti. Kui Rinsi Annesaadu koht tühjaks jäi, omandasid Asula inimesed selle ja Artur ehitas Asulale oma teise poja Jaanuse jaoks ka uue maja (kõigepealt hakkas Annesaadul elama Nadežda (Testa) ema Raissa Noot); Asula pidi jääma vanemale pojale Jagole, kes õnnetuseks Roomassaare sadamas uppus. Artur suri Asulal; poeg Jaanus asus Annesaadule (läks hiljem vabasurma) ja Testa sai lõpuks koha valla hooldekodus.
Uuel aastatuhandel pärisid Testa järelt nii Asula kui Halli poegade Jago ja Jaanuse lapsed, aga selle üksikasju me siinkohal enam selgeks tegema ei hakka.


Niidialuse (Metsa)

Hilisemates dokumentides kandis Tõnise Mihkel Alasi poja Jaen/Ivan Alasi rajatud vabadikukoht Metsa nime, kuid külas on seda rohkem ikka Niidialuseks nimetatud. Jaen oli 1837.a abiellunud Viiraküla Kuusiku (Tähvena) Mihkli tütre Kadriga (Noor) ja neil sündisid neli poega ning kaks tütart. Viimases hingeloendis 1858.a oli Jaani isa Mihkel veel Tõnisel peremeheks märgitud, kuid 1856.a oli oma Selja vabadikukohalt tallu tulnud Päelda Mardi Jaen Vaga ja temast sai Tõnise peremees. Jääb mõneti ebaselgeks, kuidas Alasite vabadikeks kuulutamine toimus. Vassili Randmetsa (enamasti külajuttudel põhinevate) märkmete järgi hakanud Selja Jaen Tõnise Mihklit jootma ja ennast talle kasupojaks “sättima”. Ilmselt ei toimunud talu üleminek ilma Jaen Vaga initsiatiivita, sest väidetavalt olla ta vana Mihkel Alasile ka vabdikukoha ehitanud. Küllap võiks esimestest Suuremõisa kogukonna-kohtu protokollidest neist asjust parema pildi saada, aga paraku ei ole neid (senistel andmetel) säilinud.
Seni on ebaselge, millal Jaen Alasi omale Niidialuse koha rajas ja kas ta selleks ka Tõnise uuelt peremehelt ning oma eakaaslaselt Jaen Vagalt mingit abi sai? Tema esimene poeg, 1839.a sündinud Tõnis/Dionisi Alasi sai 1860-ndatel Andruse peremeheks, millest juba juttu oli; nooremad vennad Mihail (s.1850) ja Ivan (s.1859) läksid sajandi lõpus Ussuurimaale Vladivastoki lähedale, kus 20.s algul valdavalt muhulaste Linda küla tekkis. Neljas vend, 1854.a sündinud Juri/Georgi Alasi asus Lätimaale Salatsisse ja Niidialuse koht müüdi 19. sajandi lõpul Mihkli Madise neljandale pojale Konstantin Müürisepale, kes 1898.a ühe luteriusku Maria Juri tütrega abiellus.
Rinsi koguduse-nimekirja järgi oli Kostil ja Marel kaks poega: noorem poeg Vassili (1910-31) suri noorelt vallalisena, aga 1906.a sündinud Ivani võtsid sakslased viimase sõja ajal “omale appi” ja sõjast tagasi ta ei jõudnud (langes 1944.a).
Kruntimisandmetes oli 5,02-hektarine Metsa nimega maaüksus Konstantin Müüriepa nimel. 1939. aasta loenduse andmeil peeti ühte hobust ja ühte lehma. Sõja järel jäi koht tühjaks ja kadus – 1959.a rahvaloenduses seda Paenasel enam ei esine.

Arusaadu (Vana-Saadu)

Väidetavalt (V.Randmets) olla Tõnisel peremeheks saanud Jaen Vaga vanale Mihkel Alasile vastu Rinsi kiriku maid ühele rootsiaegsele soadule vabadikukoha ehitanud ja see pidi ilmselt 1860-ndatel toimuma. Mihkli tütrele Marele (1845–1880) tuli koduväiks Külasema Jaagu Madis Vapper ja neile sündisid kolm tütart ning poeg Juri, kes 9-kuuselt suri. Mare suri 1880.a ja veel samal aastal võttis Madis Igakülast uue Mare – Uietalu Tähve tütre Väärtnõu (1853–1936), kellega tal veel neli poega sündisid. Kaks neist surid samuti lapseeas; 1887.a sündinud Ivan rändas hiljem oma perega Muhust välja (muide, Ivani tütre, 1912.a sündinud Lidia poja-tütar on tuntud väliskommentaator ja tele-ajakirjanik Astrid Kannel) ja Aru-Saadule jäi noorem poeg Matvei/Maksim Vapper (1890–1936). Ta abiellus 1924.a Külasema Kohi Kadri Mätasega (s.1898) ja kogudusenimekirjas on nendel 1925.a sündinud tütar Elisabet ning poeg Arteemi (1929–2004).
Kruntimisandmetes oli 8,17-hektarine Aru-Saadu väikekoht Madise lese ja laste (Elisabeti ja Arteemi) nimel. 1959.a elas Aru-Saadul Madise 60-aastane lesk Ekaterina poja Arteemiga. Viimane abiellus Tamse Tuulel kasvanud Tupenurme Vanaga-Jaani Mihkli tütre Vilmaga (Maripuu) ja neil oli sel ajal 3-aastane tütar Maere. Peale Arti surma jäi Arusaadule lesk Vilma oma teise tütre Riina (abielus Hopp) perega.  


6. ABRU ehk JAANI

Õuemärk
Kui uskuda, et muistsest Alber’ist 18. sajandiks kuidagi Abro nimi sai, siis võib Jaanit ehk Abrut üheks Paenase iidsemaks taluks lugeda. Selle juures tuleb siiski eristada hilisema Rinsi mõisa kohal olnud ja veel 1799.a kaardil märgitud Abro põlde Paenase külas 1713.a koormisi kandvast Abroka Jurry talust! Mõnesugune kiusatus tekib seda Juri samastada rootsiaegsel kaardil numbrit 10 kandnud Räfwa Juri'ga, aga sellega läheksime nende arvukate spekulatsioonide "libedale teele", mis juba niigi on seotud hilisema Rinsi mõisa territooriumil kunagi olnud Wanaleibe-nimelise muistse vabatalu ja selle taaniaegse läänistusega, mille tulemusena veel rootsiajal Jürgen Felgeri paari adramaa suurune "mõis" eksisteeris! Lähemalt on sellest juttu Rinsi loos ja seda oleks mõttetu siin kordama hakata, kuid mainime siiski, et ega midagi üleloomulikku ei oleks selleski, kui peale Jürgen Felgeri surma ja tema lese abiellumist rootsi maamõõtja Printziga sellest Fellershoff'ist Printzenhoffiks muutunud "mõisast" üks Juri (mistahes lisanimega) oleks Paenase külla asunud?! Kuna siinkirjutaja on niigi ülearu patustanud puuduliku informatsiooni põhjal igasuguste oletuste tegemisel, siis jätame algul toodud tabeli rootsiaegse kaardi veerus Abru reale ikkagi küsimärgi ja keskendume pigem hilisema ja dokumentidel põhineva lühikesele esitusele.
1713.a protokollile lisatud vakuraamatust ei selgu muud, kui et Abroka Jürry kahe tööealise naise ning ühe poisslapsega veerandil adramaal Suuremõisale koormisi kannab. Esimeses adramaa-revisjonis 1731.a on ilmselt seesama Kerdi Abro Jürgen Nurme mõisa rubriigis Paenase esimese taluna kirjas; haritud endiselt veerand adramaad ja teine veerand söötis ning nüüd juba peale naise kaks tööealist meest ja kolm last (kaks poissi ja tüdruk) peres. Peaks aga märkima, et adrarevisjonide lõpuni oli Paenase 12 arvestusüksuse järel viimaseks kaheks üksuseks kirja pandud 3/4 adramaad nimega Grabben Landt ja pool adramaad nimega Abro Jürgen ning need peavad ilmselt Rinsi mõisa eelkäija Fellershoff'i (rootsiaja lõpuks siis Printzenhoff'i)  maid tähendama! Sellekohase märkuse leiame ka viimases (1756.a ) revisjonis, kus juba eraldi Rinsi mõisa vakuraamat on toodud, siin vaadeldav Paease talu on Rinsi mõisale arvatud ning peremeheks juba saanud Juri poeg Jahn. Võks lisada, et alates 1738. aastast märgivad adra-revisjonis talus ühte vana meest ja nätavasti suri Juri 1750-ndate algul.
1778.a vakuraamatus ja esimestes hingeloendites on peremeheks Jaani poeg Abru Aad, kelle ajal talu hakkas sajandivahetusel (nagu kogu Paenase küla) lõplikult Suuremõisale kuuluma. Peale Aadu oli talus kirjas tema noorema venna Tähve pere ja nimede panemisel said Abru inimesed priinimeks VASIKSAAT, milline nimi toponüümina ka nn. reguleerimis-kaartidel esineb.

Aadul sündis Siljavälja Hansu ja Tiiu tütre Kadriga neli poega ja kolm tütart, aga vanemad pojad (Jaen ja Mihkel) surid noores eas vallalistena ja 1816.a loend märgib peremehena Aadu nooremat venda Tähve Vasiksaat. 1826. aasta loend jätab peremehe lahtiseks, aga edaspidi läks pärimisliin Tähve poegadele ja Aadu poeg Aadu Vasiksaat (1800–1868) oli 1834. aastal hoopis Tõnisele sulaseks märgitud. Nüüd oli peremeheks juba Tähve poeg Jaak Vasiksaat (1787–1847). Nimelt jäid Aadu Aadu poja kaks poega Tõnis ja Madis vallalisteks, aga onu Tähve kaks poega olid nekrutiteks võetud ja ju siis nüüd noor Aad on “õigluse nimel” oma pärimisõigusest loobunud!
Jaak Tähve poeg oli 1815.a abiellunud Rootsivere Porsa Mare vallastütre Marega (Heapost) ja neil oli neli poega ning kolm tütart. Kolm nooremat poega surid noores eas; neist ainsana jäi 25-aastaselt surnud noorest Jaagust poeg Matvei Vasiksaat, kes hiljem Ooseare rannasaunas elas, lõpuks Hellama vallamajas valvuriks oli ning viimaks omale Võlla asundusest Valdma koha sai (temast on juttu Hellama loos). Järgmiseks Abru peremeheks sai vana Jaagu poeg Jaen Vasiksaat.
Jaani kaks vanemat poega surid jällegi noorelt (Mihkel 14- ja Jaen 23-aastaselt) ning 19. sajandi viimasel veerandil sai peremeheks Jaani kolmas poeg Jakob Vasiksaat (1858–1945), kes 1882.a abiellus ühe Külasemast pärit Ingliga. Selle Ingli “identiteet” on seni selgumata! Abielumeetrikas märgitakse tema perekonnanimeks Vapper ja Ingli juurde sulgudes “Tõnis Kolk”, aga jääb selgusetuks, kas peetakse silmas mõnd Tõnis Kolga (Peetrikivi Tõnise) vallaslast või midagi muud? Samas ei ole sünnimeetrikas ühtki taolist 1860.a paiku sündinud Inglit!  
Jakobil ja sellel “tundmatul” Inglil (1858–1937) sündisid kolm poega, kelledest kõigist naisemehed said: Madis Vasiksaat (1883–1960) jäi Abru peremeheks, 1886.a sündinud Jaen ehitas omale Põllu vabadikukoha ja noorem vend, 1895.a sündinud Mihkel sai hiljem poole talust ning ehitas 1933. aastal Abru õue Jaaniõue maja.
Madise nimele sai kruntimisel 17,41-hektarine Abro nimega pooltalu. Tal sündisid Tamse Rannakülla asunud Koguva Laasu Mihkli tütre Ingliga (1886–1969; Tüür, Kondimäe Madise õde) tütar Liina (1910) ja pojad Artur (1920) ning Bernhard (1923). Viimane läks peale sõda Pärnu; Artur ja Liina asusid tühjaks jäänud Koguva Laasule. 1959.a olid Abrul kirjas vaid 75-aastane Madis ja kolm aastat noorem Ingel (suri Koguvas); koht jäi tühjaks ja lagunes. Uue aastatuhande tulles oli Abru põlistalust vaid pisut paekivimüüre säilinud.


Põllu

Abru Jakobi teine poeg Jaen Vasiksaat abiellus 1919.a Matsi Timmu tütre Ekaterinaga (s. 1889; Saat) ja ehitas omale Põllu koha. Jaen uppus Väikesesse väina ja 2,82-hektarine vabadikukoht jäi kruntimisel lese Kadri nimele. Peale Kadri surma asusid Põllule Kadri õe Juula ja Viiraküla Toomu-Jaani Timmu tütar Paula (sünd. Lahke) oma Linnuse Rannalt tulnud mehe Arno (Adrian) Naerisega (sünd.1914).
1959.a olid Põllu elanikeks Arno (Adrian) Naeris naise Paula ja tütre Külliga. Koha päris Külasema Leemeti Aadu poja Argo Toomsaluga abiellunud Külli tütar Ave.

JAANIÕUE

Abru Jaagu noorem poeg Mihkel Vasiksaat sai kruntimisel poole Abru kohast (20,12 ha) ja ehitas 1933. aastal Abru õue Jaaniõue maja. Ta abiellus 1924.a Saadu Tõnu tütre Juulaga (Auväärt) ja sündisid pojad Adolf (1927) ning Lembit-Manivald (1935). Viimane võttis ka Lehtmetsa Kearult omast 10 aastat vanema naise ja 1959.a loenduse ajal oli Jaaniõuel peale Mihkli ja tema kahe poja kirjas ka Hilda Timofei t. Vasiksaat, aga teda ei ole Lembit-Manivaldi naiseks nimetatud (staatus “üksik”!). See abielu nurjus ja Lembit-Manivalt läks hoopis Pärnumaale (perekonnanimeks võeti VASK). Adolf ehk Aadi jäi isa surma järel üksi ja läks Kallaste Uieniidi Leidale (Pink) koduväiks ning müüs koha Järvidele (dirigent Vallo Järvi) suvekoduks. Selle perekonna valduses püsib koht mälestusena kunagisest Paenase põlistalust ka veel 21. sajandil.

7. MATSI

Õuemärk
Võib arvata, et peale katku rajas Simo Mardi p. Mats sisuliselt uue talu rootsiaegsel põllul, aga tema sünnikoduks arvasime rootsiaegse kõige läänepoolsema, külatuumikust pisut eraldi seisva Mälgo Simo talu (kaardil nr.1). Säilinud meetrikates on "jäljed" Matsi kolmest pojast ja kahest türest: noorim poeg Mart (~1731–1765) suri 34-aastaselt järglasteta, keskmine poeg Mihkel rajas esimesena tutvustatud Kunni talu ja vanem poeg Andrus (~1725–1801) jäi peale isa surma Matsi peremeheks. Andruse kolmest pojast kaks surid lapseeas; 1767.a sündinud Juri jäi 1813. aastani vallaliseks ja peale Andruse surma on Nurme rentnik Matsil peremeheks pannud ühe Mihkli (Micku) poja Jaani, kes esimeses hingeloendis oli Nurme mõisas toapoisiks ja 1786.a Laasuga Mihkli tütre Madega abiellus. 1795. aastaks olid nad Matsile asunud (hingeloend nimetab Jaani aufzögling). Nii nende kui põliste Matsi inimeste järglased said perekonnanime NEGGO, mida vist normaliseeritult oleks tänapäeval õige kujul NÕGU kirjutada (nimi kadus Muhust juba 19.s keskel).
1826.a loendis oli endine mõisa toapoiss Jaen Nõgu Matsil peremeheks kinnitatud; Andruse p. Juri, kes 1813.a oli Rootsiverest ühe lese Mare (pärit Viiraküla Tiirikilt) naiseks võtnud, oli sulasena kirjas. Jaani pojast Jurist (1799–1874) aga ei saanud hiljem peremeest ja hingeloendite lõpuni jäi ta Matsil samuti sulasena kirja.
1834. aastaks on Matsil pandud peremeheks Rootsivere Andruse (endise Jaagu-Laasu) Mihkel Saad. Olgu märgitud, et 19.s keskpaigani võib dokumentides vahet teha Rootsiveres pandud priinime SAAD ja Linnuse Vana-Toomal pandud nime SAAT vahel, kuid sajandi lõpuks muutusid need nimed eristamatuks. Mihkel oli 1818.a abiellunud Rootsivere Muda Jaagu tütre Kadriga ja sündisid kolm poega ning kaks tütart. Esimene poeg, 1824.a sündinud Jaen jõudis 1843.a Kunni Jaani tütre Kadriga abielluda ja sündis ka tütar Kadri, kuid Jaen võeti nekrutiks ja pidi 15 aastat kroonut teenima. Ta jõudis 1860-ndatel teenistusest tagasi ja Kadriga sündis 1865.a veel teine tütar Elena, kuid peremeest Jaanist Matsil enam loomulikult ei saanud. 6. Rinsi koguduse-nimekirjas on soldat Jaen Saad Kadarikul kirjas ja ilmselt on ta selle koha oma soldatiplatsile rajanud.
Vana Mihkli teine poeg Andrus suri noorelt (temast jäid kaks tütart, kelledest üks ka abieluni jõudis) ja sajandi viimasel veerandil sai peremeheks Mihkli kolmas poeg Mihkel/Mihail Saad. Lisame, et ka vana Mihkel võttis küpses eas (1841.a) veel teise naise – Siberisse viidud Viiraküla Peedu Andruse lese, Päelda Mardi Juri tütre Made, kellega tal küll lapsi ei olnud, kuid Peedu Andruse poeg Juri Klaar (s.1828) kasvas Paenase Matsil üles. Peale selle olid sulastena Matsil kirjas arvatavalt Ooseare rannasaunas elanud Igaküla päritolu Andrus Musta (1812-61) pere ja Ansul sündinud ning Auväärti nime saanud kauaaegne Matsi sulane Juri Juri poeg (1806-67).
Teisel Mihkel Saadil oli seitse tütart (kolm said ka täisealisteks) ja ainus poeg Timofei (Tõnu) Saat, kes 1884.a Männiku-Jaani Mare Maripuuga abiellus ja järgmiseks Matsi peremeheks sai. Tema nimel oli kruntimisandmetes Kõue järel suuruselt teine Paenase talu – 41,79 ha (mitmed talud olid siis juba tükeldatud).
Tõnul ja Marel sündis viis tütart ja viis poega. Tütred said kõik mehele (Elena Mihkli Ivanile, Ekaterina Abru Jaanile, Juula Viiraküla Toomu-Jaani Timmule ja Raissa Tõnise noorele Ivanile). Vanem poeg, 1887.a sündinud Matvei oli 1908.a kutsealuste nimekirjas ja võis ilmasõtta jääda (igal juhul ei ole ta keeruliste aegade möödudes Muhus välja ilmunud). Järgmine poeg Ivani suri 3-aastaselt. Tema nimi pandi uuesti 1908.a sündinud noorimale pojale, kuid nii see kui eelviimane poeg Vassili surid noorte meestena järglasteta.
Viimasest Rinsi koguduse-nimekirjast oli kadunud ka vana Tõnu keskmine poeg, 1895.a sündinud Timofei jun. Saat ning tema eelviimasele tütrele Mariale (sünd.1900) tuli küpses eas koduväiks Ansu vana Mihkli poeg (Ansuvälja Tõnu vend) Ivan Auväärt. Ta oli noorena merd sõitnud ja ehitas Matsile uue maja, kui vana maja 1935.a maha põles. Lapsi neil Mariaga ei olnud ja 1959.a rahvaloenduse ajal olid nad kaks ainsat Matsi elanikku. Peale Ivani surma jäi Manniks kutsutud Maria Matsile üksi. Teda hooldas õetütar Põllu Paula (Viirakülas sündinud), kuni 1980-ndatel tekkis taas tulekahju ja maja sisemus sai sedavõrd kannatas, et Mann Põllule viidi, kus ta ka suri. Hiljem müüdi maja ühele Tallinna ettevõttele (Orbita Service), kuid viimane loobus oma puhkebaasi rajamisest; maja läks valla bilanssi ja selle ostsid Otsa Elle ja Veljo Ots oma teise poja Avo Otsa perele. Nii on enam kui 250 aasta eest Matsilt Kunnile tulnud asustus nüüd üle Otsa Matsile tagasi läinud.

Kadariku

Kadunud Kadariku kohta Endriki-peredest pisut Ooseare pool karjamaal võib ilmselt Matsi soldati Jaen/Ivan Saadi asutatuks arvata. Jaanil oli Kunni Kadriga kaks tütart – Kadri enne ja Elena pärast Jaani 15-aastast kroonuteenistust sündinud. Mõlemad said mehele ja peale Kadri surma võttis Jaen 1889.a veel Linnuse Neo soldati, Saueaugu Tõnu Nõu lese Mare teiseks naiseks.  Võimalik, et Jaen vanas eas omale ka veel uue eluaseme tegi, mida Ivani-Endriki kohana mäletatakse ja millest veel lõpupoole juttu teeme, sest sajandi lõpul on koguduse-nimkekirja järgi Kadarikule asunud Kallaste Munska Aadu p. Ivan Uusmees (1850–1925). Uusmehe perekonnanimi pandi Kallaste Munskal, kuhu 19.s algul toodi Rootsiverest peremeheks ühe Kõinastu päritolu Mihkli pere. Mihkli teine poeg Andrus ja tema poeg Aleksei on kaudsetel andmetel Kallastel kooliõpetajateks olnud, aga võimalik, et Aleksei ka millalgi sajandi teisel poolel Paenasel koolmeistriks oli ja tema ainus täisikka jõudnud poeg Ivan oli ehk Paenasel üles kasvanud (kaks venda surid lapseeas).
Ivan Uusmehe noore ea tegevusest puudub seni lähem selgus. Naise Ingli (Elena, s.1865; Liik Igakülast) võttis Ivan alles vanas eas 1901.a ja lapsi neil ei olnudki. Rinsi viimases koguduseliikmete nimekirjas on Kadariku ainsaks elanikuks Ivani lesk Elena Uusmees ja tema nimel oli kruntimis-andmetes 0,25-hektarine Kadariku majaplats. Koht kadus ilmselt peale Leena (Ingli) surma hiljemalt viimase sõja eel või ajal.

8. KÕUE

Õuemärk
Peale katku seisis rootsiaegne Kaue Michel’i üksus 1740-ndateni söötis. 1750. aastaks on hakanud Suuremõisale koormisi kandma Kaue Michli Jürge ja 1756. aastal on peremeheks juba tema arvatav poeg  Kaue Andrus. Andrusel on Külasema Jaagu (sel ajal Ado-Juri) Kadriga teada kaks poega ja tütar Riste. Vanem poeg Jaen (~1756–1789) suri suhteliselt noorelt; tema esimene poeg Jaen (1780–1789) aga päris lapsena ja teine poeg, 1784.a sündinud Andrus võeti nekrutiks. Nii sai Kõuel järgmiseks peremeheks vana Andruse teine poeg Juri (~1758–1811) ja selle järel Juri vanem poeg Mihkel (1791–1869). Nimede panekul said Kõue inimesed priinime TAGAKÜLA. Peaks lisama, et algul toodud tabelisse sai väga tinglikult Kõue rootsiaegseks eellaseks kaardil pärastisele Kõuele lähim talu nr.14, mille rootsiaegseks peremeheks oli  kaarditabelis märgitud hoopis Pallasmeh Jaack. Mõnikord on selle Jaagu lisanime arvatud Tamse põliskülast pärinevat, aga sellist Mihklit, kellest adrarevisjonidesse võis Kaue lisanimega arvestustalu jääda, me rootsiaegsetest andmetest ei leia ja nii on antud juhul jälle järjekordse spekulatsiooniga tegemist! Saab vaid tõdeda, et 17.s lõpu ikalduste aeg pidi juba enne katku Paenase taludes mitmeid muutusi põhjustama, mistõttu lõpptulemusena sööti jäänud talunimed on rootsiaja lõpu kaardi-andmetega raskelt seostatavad ja jääbki mõistatuseks, kust ikkagi Kõue nimi Paenasel alguse sai.
Mihklil oli Viiraküla Poali-Andruse Ristega 4 poega ja 4 tütart. Järgmiseks peremeheks sai Mihkli vanem poeg Mart Tagaküla. Teine poeg Andrus suri 3-nädalaselt; 1831.a sündinud Jaen võeti 1854.a. nekrutiks ega jõudnud Muhusse tagasi, kuid noorem poeg, 1838.a sündinud Juri/Georgi sai hiljem omale Suuremõisast latsikoha ning rajas seal samuti  Kõue nime saanud koha.
Mihkli kaks nooremat venda Andrus (jäi vallaliseks) ja Mats olid hingeloendites Kõue sulasteks märgitud; neljas vend, 1808.a sündinud Juri võeti juba 1828.a nekrutiks ja temastki ei ole midagi enamat teada.
Mart Tagakülal oli kolm poega: 1848.a sündinud Nikolai (Mihkel) Tagaküla sai peremeheks; teine poeg Georgi (1855-81) suri noorelt vallalisena ja kolmas poeg Ivan (1857–1932) ehitas omale  Kaera-Saadu vabadikukoha.
Mihkli (Nikolai) esimene poeg Arkadi (Kaarel; sünd. 1871) abiellus 1891.a Mõisaküla Laasuga Jaagu tütre Ruuduga (Raissa Metsniit) ja nad läksid väljarändajatega Ussuurimaale. Kaks nooremat poega surid paari-aastastena (ka vanem tütar Raissa suri 4-aastaselt) ja 1878.a sündinud tütrele Elenale tuli koduväiks eespool jutuks olnud Viisa-Saadu Priidu vanem vend Madis/Matvei Auväärt, kellest nüüd Kõue peremees sai.
Elenal ja Matvei Auväärtil kasvas üles kuus poega ja kaks tütart ning vaid esimene poeg Timofei ja esimene tütar Irina surid lastena. Kruntimisel on Kõue talu kuidagi jagatud, aga kuidas see täpsemalt toimus, ei ole siinkohal selge. Kruntimis-andmetes oli kolmanda poja, 1907.a sündinud Feodor Auväärti nimel 43,91-hektarine Kõue talu, mis ainsana Paenase taludest oli ka uude kinnistusse kantud. Samal ajal oli 1902.a sündinud vanema venna Matvei nimel 18,65-hektarine Kraavi maaüksus. Feodor (Veeda) Auväärt mobiliseeriti Punaarmeesse ja jäi viimasesse sõtta. Madise ja Leena teise poja, 1905.a sündinud Johannese käekäik on ebaselge, aga nooremad vennad Vassili (s.1911) ja Timofei (1916–2005) varjasid ennast viimase sõja ajal kõikide mobilisatsioonide eest metsas. Timmu ilmus sõja järel välja (jäi ellu tänu ühele Sõrve naisele, kes ta nälginuna ja üsna võimetuna metsast leidis ning aokoormas koju tõi), aga Vassili jäigi kadunuks. Oletatakse, et ta siiski kalmistul Kõue hauaplatsile illegaalselt maetud sai. Seda kinnitavad kaudselt õe Liina haua kaevamisel välja tulnud luud, mida keegi küll täpsemalt tuvastada ei püüdnud!
1959.a oli Kõuele jäänud 80-aastane Madise lesk Elena (sünd. Tagaküla) oma vallaliseks jäänud poja Timofeiga. Koju tagasi tuli ka 1909.a sündinud Timofei õde Akiliina, kes 1935.a mandril abiellus, kuid  oli sõja ajal leseks jäänud (tema ainus tütar Vaike suri nädalaselt 1928.a). Madise ja Leena noorim poeg, 1918.a sündinud Arseni suri 16-aastaselt.
Timofei Auväärt (1916–2005) ehk Kõue Timmu oli Kõue viimane elanik; peale tema surma jäi koht tema hooldajate Aljaste valdusse ja kellegi suvekoduna jäi see Paenasel esialgu püsima.

KRAAVI

Kõue Madise vanem täisikka jõudnud poeg Matvei Auväärt (1902-45) ehitas omale kruntimiste ajal Paenase randa Kraavi osatalu, mille suuruseks kruntimisandmetes oli 18,65 hektarit.
Madis oli saksa okupatsiooni ajal omakaitses ja arreteeriti kohe peale sõda 1944.a. 1949.a küüditati kogu pere. Madise naine Maria (1898-1981) oli Tupenurme Laurilt. Lapsed Armilda (1926) ja Hubert (1935; esimene poeg Albert oli lapsena surnud) said 1957.a Siberist tagasi, kuid Muhusse neid sel ajal ei lastud. Armilda abiellus Siberis 1953.a. Albert Raamatuga Laadjalast ja nad läksid pärast vabanemist sinna elama; Hubert elas hiljem Pärnu lähedal Lius. Kraavi maja lammutati 1960. aastatel. 1970-ndatel hoiti suveti Kraavi laudas veel küla lambaid, kuid 21. sajandil ei olnud ka sellest laudast enam märgatavaid jälgi.

Kaera-Saadu

Paenase Tamse-poolsete põldude serva (tegelikult vist lausa rootsiaegsele põllule!) ehitas omale vabadikukoha Kõue Mardi noorem poeg Ivan Tagaküla. Ta abiellus 1883.a Tupenurme Lauri Juri tütre Elenaga (Hallikäär). Poeg Mihkel suri 4-aastaselt, aga 1886.a sündinud Julia sai Rootsiveres mehele (Suurtee) ja tema nimel oli ka kruntimisandmetes 4,92-hektarine Kaerasaadu popsikoht.
Leena suri 1922.a ja 1923.a võttis Ivan veel teise naise – Võiküla juurtega Ekaterina Mihaili t. Pärteli (sünd. 1866), kes peale Ivani surma siin veel mõne aja elas.
Hiljem ostis koha Pallasma Ranna-Uuelult pärit Maria Saarkoppel (Kaera Mann), kellel oli vallaspoeg Augustin Saarkoppel. Kusti asus siit oma perega Rebaski Uue-Mardile. Pärast Manni surma asus kolhoosiaja lõpul Kaerale Kusti poeg Villu Saarkoppel, kes proovis siin 1990-te algul uustalunikuks hakata, kuid lõpetas elu enesetapuga ja koht müüdi nn. suvekoduks.

Ooseare

Kõuega seoses võiks rääkida ka ühest vanemast Paenase vabadike eluasemest – külast Tamse poole jäänud küla lautrite juures olnud Ooseare rannasaunast. Millal siia põlisesse püügikohta tulekoldega eluase tekkis, jääb küll selgusetuks, aga paistab, et üheks esimestest püsiasukatest Oosearel oli Kõue Andrusele koduväiks tulnud ja Paenasel mitmel pool sulaseks olnud seni selgumata päritoluga Andrus, kelle perekonnanimeks 1826.a loendis on märgitud RAND. Andrusel sündis Kõue Ristega sajandivahetuse paiku ka kolm poega – Jaen, Juri ja Mihkel, aga kõik nad surid noorte meestena (vanuses 20 – 26 aastat) ning selle pere poolt jäi saun 1830-ndatel tühjaks.
Sel ajal paistab Oosearele asunud üks Juri Jaani poeg, kes 1839.a abiellus Rässa Kaegu-Andruse Juri tütre Ingliga. Abielu-meetrika märgib selle Juri Karja kihelkonnast olevat (67-aastane lesk) ja perekonnanimeks on MUSTKIVI, kuid ei ole välistatud, et mõne “ära karanud” endise muhulasega tegemist oli. Nimelt on kaks selleealist Juri Jaani poega Muhust kadunud: Igaküla Neo-Jaani Jaani p. Juri  ja Luiskama Jaani p. Juri. Et Ingel Rässast võeti, võiks Luiskama Juri “kahtlustada”, aga teistpidi on jälle endise Igaküla mehe Paenasele asumine tõepärasem. Et see Juri Oosearel elas, seda kinnitab tema poja Joosepi sünnikanne 1839. aastal, kus isa Osäre Juriks nimetatakse, aga see on ka kõik, mis neist teada on. Ingel suri 1846. aastal, aga Juri ja Joosepi kohta edasised andmed puuduvad.
1853.a Rinsi pihinimekirjad algavad nelja piirivalvekordoni – Suuremõisa (Silma), Vahtna, Tamse (Ooseare) ja Seanina isik-koosseisudega ja ilmselt on hiljemalt sellest ajast kuni esimese ilmasõjani Oosearel peale rannasauna veel piirivalve-kordon olnud, mida „tongrite välipeldiku“ järgi ka Sitamäeks on kutsutud. Võib siiski arvata, et viimane nimetus alles 20. sajandist pärineb, kui siin enne esimest ilmasõda rannakaitse-rajatisi ehitati ja militaarne asurkond ehk hoopis arvukam oli (1853.a olid Oosearel vaid Artemi Paleštšuk (perega) ja Danil Korniljev ametis).
Arvatavaks järgmiseks rannasauna asukaks oli Igaküla mehe Andrus Musta pere, kellel siin Rässast võetud Riste Üllisaarega 1850-ndatel kaks poega ja tütar sündisid (kõik kolm surid lapseeas).
19. sajandi teisel poolel on Oosearel elanud Abru Jaagu p. Madis/Matvei Vasiksaat (s.1849; ainus teadaolev Abru usuvahetaja) oma naise – Mihkli Madise tütre Ristega. Neil oli kaks poega: 1881.a sündinud Kaarel (Kirill) läks hiljem mandrile ja 7 aastat noorem Madis (Maksim; eestindas oma perekonnanimeks VALDMETS) sai hiljem Võlla asunduses Valdma asunduskoha.
A. Rullingo järgi (V. Randmetsale viidates) on 1923. aastal Ooseare rannasauna ostnud Tõnu Müürisepp aga muhulaste andmebaasist ei oska (peale 1920.a surnud Tõnu Mihkli poja) selles kedagi kahtlustada!? Samas on selgusetu, mida kujutab kruntimisandmetes Jaan Tuule nimel olnud 0,21-hektarine Silla nimega maaüksus Paenase Endriki- (Indriku-nimeliste) kohtade vahel?!
Peale viimast sõda ei ole Oosearel enam kindlasti kellegi eluaset olnud, kui mitte arvestada Ivardi Anton Abe siia kolhoosiajal ehitatud saun-suvilat. Küll aga prooviti aastatuhande vahetusel siia turistidele mõeldud peatuspaika ja telkmisplatse rajada. Kas ja kuidas üks Muhu põliseid kalarandu tulevaste põlvede jaoks mingit tähendust omama hakkab, seda ei julge siinkirjutaja prognoosima hakata

9. IVARDI

Õuemärk
Ivardi nime päritolu Paenasel on üsna ebaselge (samanimeline talu oli ka Igakülas, kus sellenimeline peremeeski on kunagi eksisteerinud), aga 18. ja 19. sajandil kandis see Paenase talu pigem Pantsli-Matsi nime ja see seostub üsna üheselt 1674.a aktis Paenasel olnud Ustallo Baltzer’i nimega. 1698.a kaardi järgi otsustades asus see talu küll pigem pärastiste Põllu kandis külatuumikust loode pool, aga on Põhjasõja ajal hääbunud ning adrarevisjonide Pansle Andrus’e arvestusüksust võib üsna suure tõenäosusega lugeda just sellelt rootsiaegselt talult jäänuks. 1750. aastaks oli sellel üksusel hakanud koormisi kandma Pansle Andruse Matz. Matsi päritolus kohta ei ole 18.s dokumentidest õnnestunud küll midagi leida, aga mingi side võis sellel ilmselt peale katku sündinud mehel isegi rootsiaegse Uustaluga olla! Kaudselt selguvad säilinud meetrikaist siiski Matsi viis poega ja üks tütar. Vanem poeg Jaak (~1748–1778) on Nurme mõisa vakuraamatus 1778.a juba Ivardi peremeheks märgitud (talu kandis küll sel ajal ja hiljemgi Pansli Matsi nime), aga et ta samal aastal 30-aastasena suri, on esimeses hingeloendis peremeheks taas vana Mats märgitud. Matsi järgmised pojad, 1756.a paiku sündinud Andrus ja mõned aastad noorem Mats jun. olid vist mõlemad põdurad (Matsi enda kohta on 1795.a loendis märkus ist gelähmt) ja nad surid sajandivahetuse paiku; 1795.a on peremeheks märgitud neljas vend Pärt ning 1811.a loendis juba viies vend Toomas Abe (1766–1841). Perekonnanimeks said Iivardi inimesed ABE, mida küll ka kujul Abbi on kirja pandud.
Toomasel oli 12 last, neist 7 poega, kelledest küll abieluni jõudsid vaid nooremad pojad Jaen (1804–1886) ja Juri (1807–1835). Juri suri noore mehena ja ta naine Ingel (Linnuse Tuulegilt) sai teist korda mehele Rässa, kus kasvas üles ka Juri ainus poeg Mihkel/Mihail Abe. Tema rajas 1870. aastate algul Ridasi Tõnise koha. Paenasel sai järgmiseks peremeheks Juri vanem vend Jaen/Ivan Abe (1804–1886). Tema esimene poeg  Mihkel/Mihail Abe (1824-65) suri aga enne, kui jõudis peremehe rolli asuda, sest kogukonna-kohtu jaoks oli nähtavasti peremeheks surmani vana Jaen, kelle teine poeg Jaen/Ivan jun. (1829  1908) 1850-ndatel nekrutiks võeti. Tema jõudis küll Krimmi sõjast tagasi, kuid leppis oma soldatiplatsiga eespool juba jutuks olnud Lepiku koha näol. Varakult surnud Mihkli vanem poeg Ivan (1847–1916) pidi samuti kroonut teenima ja tema teenis omale välja Värava soldatiplatsi, millest järgnevas mõni sõna eraldi. Mihkli noorem poeg, 1861.a sündinud Georgi asus sajandi lõpupoole Kuressaarde ja tema hilisem käekäik jääb siinkohal teadmata
Nii sai järgmiseks peremeheks Ivardil Jaani noorem poeg Jakob Abe, kellel omakorda oli Viiraküla Tiiriki-Mihkli Ristega (Noor) kuus poega ja neli tütart. Nende vanem poeg Matvei Abe jäi kodus peremeheks; teine vend, 1896.a sündinud Ivan ehitas Rinsi Uiema vabadikukoha ja 1876.a sündinud Nikolai soetas omale Igakülas Veski koha. Jaagu ja Riste eelviimane poeg Vassili suri 2-kuuselt, aga 1878.a sündinud Timofei ja 4 aastat noorem Aleksei olid nii ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas kui 1915. aastani peetud pihinimekirjades kodus kirjas. Viimasest koguduse-nimekirjast on nad miskipärast sootuks kadunud!
Matvei Abe abiellus sajandi lõpul Andruse Tõnise tütre Mariaga (Alasi) ja sündisid jälle viis poega. Esimene poeg Timofei Abe jäi loomulikult peremeheks, aga nooremad vennad on pidanud talust välja minema: Matvei jun. Abe (1900-56) läks Päelda Mardile koduväiks ja asus hiljem Päelda Tagukülale; Andrei (1904-93) ja nooremad vennad Vassili ning Alekasnder läksid Pärnu mõrrasulasteks ja viimase sõja lõpul põgenesid Rootsi – nende käekäigust saame pildi Timofei poja Anton Abe mälestustes, mis autori soovil alles peale tema surma avalikustatud saab.
Kruntimisel sai Timofei Abe nimele 32,29-hektarine Ivardi talu. 1939.a loenduse ajal on talus peetud kahte hobust ja kuut lehma.
Timmu abiellus 1919.a Kunni Madise tütre Irinaga (Ots) ja viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on neil tütar Florida (asus hiljem Orissaarde) ning pojad Anton (1921) ja Meinhard (1926-86). Viimane põgenes sõja lõpul onudega Rootsi; Anton õppis agronoomiks (vt. ka A. Rullingo “Muhumaa” lk.589) ja töötas hiljem Sakus, kuhu ta ka oma kodu rajas.
1959.a loenduslehel olid Ivardil peale Timmu ja Iriina veel Timmu 88-aastane ema Maria ja tema vallaliseks jäänud tütar – Timmu tädi Juulia Jakobi t. Abe (s.1885) ning Florida poeg Arvo Vaher (s.1945). Peale vanade surma müüdi hooned kolhoosile ja viimane omakorda müüs koha oma lauda-töölisele Virve Kruusamägile, kes siin mõnda aega oma mehe Rein Aavaga ka elasid. Hiljem läks koht võlgade katteks Hansapangale ning selle omandas omale suvekoduks Peeter Mänd. Viimane on taluhooneid restaureerinud ja heakorrastanud, nii et Paenase tihe sumbküla endiselt üsna muistse küla moodi välja näeb.

Värava

Arvatavalt sai Ivardi Mihkli poeg Ivan Abe, kes olla ka Türgi sõjas kokaks olnud, omale soldatiplatsi. Abiellunud oli ta juba enne sõtta minekut ja ta ainus tütar Elena (sünd.1867) sai mehele Pallasma Saadu Mihklile. Ivan ja Ruudu (sünd. Rühvk Rässast) võtsid omale kasupojaks Mihkli sauniku, Kooru Juri poja Joosep Müürisepa , kes 1909.a Viiraküla Toomu-Jaani vabadiku Ivan Lahke tütre Mariaga abiellus.
Joosepi surmaaeg jääb siinkohal selgumata, aga maa-andmikes oli 13,04-hektarine Värava väikekoht viimati Maria Müürisepa nimel. Joosepi ja Maria vanem poeg, 1916.a sündinud Mihkel Müürisepp läks linna, aga noorem vend Timofei  jäi nõukogude mobilisatsiooni järel viimases sõjas kadunuks. 1959.a rahvaloenduses Väraval enam elanikke ei olnud.
Kohta on varem nimetatud ka Pantsli-Värava ja see asus pigem Rinsi küla territooriumil mitte kuigi kaugel Uielu ja Uiema vabadikukohtadest. Neid kohti on Paenase kontekstis ka Kootevärava-tagusteks nimetatud. Kolhoosi-ajal oli Väraval kolhoosi vasikate laut. Teatakse, et elumaja puuosa olla peale sõda mandrile viidud.
 

10. TOOMA

(Õuemärk teadmata)
Lisaks loetletud üheksale põlistalule, mis Paenasel 20. sajandini eksisteerisid, oli siin 18. sajandil veel kümnes talu, millel ka varasem (hiljemalt rootsiaegne) eelkäija teada on, kuid mis 18./19. sajandivahetusel mõisapiiride korrastamise ajal vabadikukohaks muutus ja lõpuks kellegi suvekoduna isegi uude aastatuhandesse jõudis! Juba 1674.a aktis on Paenasel Mehe Kerthe Laur’i talu. Võib vaielda, kas 1698.a kaardil nr.8 all esinev Kerdi Laur on sama Laur, kuid ilmselt on talu nälja- ja katkuaja üle elanud ning 1713.a Suuremõisale koormisi kandnud Kerdi Thomas just sellest talust – võimalik, et isegi Lauri poeg või noorem vend. Tuleb siiski märkida, et rootsiaegsel kaardipildil on talu nr.8 pigem külatuumiku ühe kirde-ida-poolsena kujutatud ja 100 aasta jooksul pidi see millalgi küla lääneserva asuma, kus me seda reguleerimiskaardil numbriga 10 Andrusest lõuna pool ja Abru ehk Jaani (nr.8) vastas näeme kujutatud ja kus rootsiajal veel põld oli. Jälgides pere koosseisu adrarevisjonides, võib tõdeda, et 1744. aastaks saab peremeheks uus Toomas Tooma poeg, kes on peremeheks märgitud ka 1778.a Nurme mõisa vakuraamatus ja esimeses hingeloendis.
Hingeloendist selgub, et Toomase tütrele esimesest abielust – Inglile (~1749–1807) on Kõinastust tulnud koduväiks üks Aad. Toomasel oli teisest abielust Siljavälja Juri tütre Ristega kaks poega: 1775.a sündinud Aad ja 6 aastat noortem Laas. Teise abielu vanem poeg, 1773.a sündinud Toomas on meetrika järgi 2-kuuselt surnud. 1795. aasta loendist selgub, et peale Toomase surma on peremeheks saanud tütre Ingli ja väimees Aadu poeg Mihkel, kelle järglased saavad hiljem priinime KEERD. 1811.a loendis oli aga Mihkel oma teise abielu poja Matsiga vabadikeks arvatud ja Toomase poeg Aad viidud 1798.a Torma kihelkonna Võtikvere mõisa Põhja-Tartumaal (ema Riste suri Paenasel 16.11.1819). Mihkli esimene naine – Soonda Jaagu Asmuse tütar Eed on nähtavasti noorelt surnud, kuigi meetrikakannet ei ole; temast jäänud ainus poeg Juri suri ka 2-aastaselt 1800. aastal. Samal aastal võttis Mihkel noorelt surnud Ivardi Matsi lese Riste (Siljavälja Hansu tütar) teiseks naiseks, kellega poeg Mats ja kolm tütart sündisid. Esimene tütar suri imikuna, aga kaks tütart said hiljem mehele.
Sellega oli Paenase 10. talu likvideeritud ja 1834. ning 1850.a loendites on Mats Keerd perega Igaküla Iivardil sulaseks märgitud, kuid viimases hingeloendis 1858.a on nad veel lihtsalt Paenase vabadikena kirjas. Nähtavasti elas pere siiski kogu aeg Toomal edasi. Mats Keerd abiellus 1823.a Igaküla Ennu-Matsi Juri tütre Marega ja neil oli kolm poega (tütar Ingel suri lapsena). 1829.a sündinud teine poeg Mihkel võeti 1840-ndatel nekrutiks, aga vanem poeg Jaen/Ivan Keerd (1824–1870) sai 1860-ndatel Soonda Jaagul peremeheks, kui Kirvesed seal talu pidamisega jänni jäid (Matsi kolmas poeg Madis suri 4-aastaselt).
Umbes samal ajal sattus oma taluga rendi-raskustesse ka siin varem jutuks olnud Andruse peremees Andrus Kao (1811–1889) ja kui Niidialuse Tõnis Alasi Andrusel peremeheks pandi, asus nähtavasti Andrus Kao oma tütardega tühjaks jäänud Toomale. Andruse kuuest tütrest neli said mehele (kaks tütart ja ainus poeg surid lastena) ning sajandi lõpuks jäi Tooma koht taas mõneks ajaks tühjaks.
Mis või kes sajandivahetuse paiku Toomal oli, on mõneti ebaselge, aga 20.s maa-andmikes esines veel 0,12-hektarine Tooma nimega maaüksus – omanikuks märgitud Andrei Kao pärijad!
1930-ndatel ehitasid Alasid vanale majakohale Andruse-Mihkli Nikolai lesestunud õele Elena Alasi-Keskülale (sünd.1875) väikese maja, kus Leena surmani elas. Ta pärandas koha vennapojale, Jaani-Andruse Artur Alasile, kuid Artur läks Tallinna ja müüs maja juba 1960-ndatel Irma Riisile suvilaks. Irmast sai vahepeal Ekpas, kuid ka 21. sajandil oli Tooma veel tema suvekoduks, nii et ta ennast juba Paenase põlisasukaks hakkas pidama
.

VANAD  VABADIKUD

1811.a  hingeloendis märgitakse Paenasel kuut vabadikeperet:
1.   Kerdi Mihkli pere, millest äsja juttu oli ja
2.   Võtikverre viidud Kördi Tooma poeg Aad, kes ilmselt samuti Toomal edasi elas.
3.   Andruse Tähve kolm poega, kes ilmselt onu Jaani talus Andrusel üles kasvasid. Jaak võeti hiljem nekrutiks aga kaks venda asusid arvatavasti hiljem vabadikuks jäänud onupoeg Andrusega tühjaks jäänud Toomale.
4.   Kõue koduväi Andruse pere, keda arvame juba siis Ooseare rannasaunas asunud.
5.   Viirakülla asunud Oti Jaak, kelle võimalikust eluasemest Paenasel seni  selgus puudub.
6.   Endine Siljavälja vabadik – Siljavälja Tiiu vallaspoeg Hindrik, kes oma isa järgi Volens priinimeks sai. Temast on nähtavasti jäänud Endriki kohanimi Paenasel ja 20.s algul on isegi kolmest Endriki kohast räägitud (ka maa-andmikes esines  kolm sellenimelist väikest maaüksust). Räägime neist pisut lähemalt.

Endriki

Esimeses hingeloendis oli Tamse mõisa kolmas vabadikupere Silliawelja Hans. Hans oli 18.s Pärasel peremeheks olnud hiidlase Siimu poeg ja abiellus 1764.a Siljavälja Juri tütre Tiiuga, kellel enne seda oli kaks vallaspoega – esimene neist omaaegse Tamse mõisa valitseja, Hiiumaalt tulnud Heinrich Fabian Wolenz’iga kasvas meheks, aga 1762.a sündinud Jaak suri 4-kuuselt. Hansuga sündis Tiiul veel neli poega ja kaks tütart. Kaks Hansu vanemat poega, 1767.a sündinud Andrus ja 5 aastat noorem Jaak said hiljem Pädastes peremeesteks ja priinimedeks vastavalt SAAR ja MÖLDER. Valitseja poeg Hendrik Volens paistab meheikka jõudes kodust välja läinud, aga millal ta omale Paenasel eluaseme rajas, ei ole seni õnnestnud kuigi täpselt välja selgitada! Sepaametit pidanud Hendriku jälgimise dokumentide kaudu muudab raskeks tõsiasi, et teda rohkem vaba mehena on käsitletud ja 1795.a ei ole pastor Kellmann ühtegi temasugust hingeloendisse märkinud. Ometi pani  Mathias v. Buxhövden veel 1811.a Võlla mõisa loendisse Hendriku poolvennad, vana Fabiani seaduslikud pojad Gustav Wilhelmi ja Caspar Emmanueli vabade inimestena kirja, väites esimest Tamse mõisas elavat (?!) ja teist piirivalvurina teenivat! Mis sel ajal Lehtmetsa Lõpe kõrtsi juures oli, kus meeste isa, kingsepp Herinrich Fabian 1789.a oma kodus (hilisema Kassallika nimega kohas) hinge heitis, jääb paraku tedmata! Samal ajal märgib Suuremõisa loend Paenase vabadikku Hendrikut, kes nagu samal 1811.a oleks Suuremõisa hingeks arvatud, aga tema paari aasta pärast surevat naist ega kahte väikesena surnud poega see hingeloend loomulikult ei kajasta. Siinjuures ei oleks üllatav, kui kuskilt selguks, et Gustav Wilhelmi puhul Tamse mõisast rääkides on keegi hoopis midagi (tahtlikult või eksikombel ?) tema vallaslapsena sündinud poolvenna Hendrikuga segamini ajanud!
Hendrik Volensi esimene abielu ühe Kadriga on seni dokumentaalselt kinnitamata! Igal juhul ei ole laulatus Muhus toimunud ja seetõttu on Kadri päritolu teadmata, kuigi muhulaste andmebaasis koguni kaks „sobivat“ Kadrit leidub, kelledel seni just hilisem käekäik selgusetu! Seetõttu on (asjade selgumiseni) oletatud, et Hendriku esimeseks naiseks sai esimeses hingeloendis Tamse mõisas tüdrukuks olnud 1763.a paiku sündinud Kannosepa Käspri tütar Kadri, kellega Hendrikul vähemalt kaks lapsena surnud poega on sündinud. Mõlemad surid 1804.a oktoobris, kusjuures 4-aastaseks märgitud vanema poja Käsperi ristimist Muhus ei leia (täpne sünniaeg seega teadmata), aga Andrus oli pea aasta varem (21.11.1803) Muhus ristitud. Kadri suri 1813.a (surmakande järgi 50-aastaselt) Muhus ja arvatavalt oli perel selleks ajaks Paenasel juba oma eluase olemas.
Teiseks naiseks võttis Hendrik 1814.a Igakülast juba kahekordse lese – Kallaste Jõe Andruse tütre Eedu (1771–1842), kellega teadaolevalt ainus tütar Eed (1814–1855) sündis. See Eed sai 1834.a Mäla Ansu sulasele Mihklile mehele. Emal Eedul oli esimesest abielust Lehtmetsa sulase Andrusega (Linnuse ja Pädaste juurtega) kaks kasvavat poega (esimene poeg oli 3-aastaselt surnud), kes nähtavasti Paenasel üles kasvasid (vähemalt keskmine poeg Mihkel Tõmba oli hingeloendites hiljem oma perega Pädaste mõisa vabadik ja küllap siis ka Pädaste mõisa teenistuses).
Tuleks märkida, et õigupoolest vaba mehe staatuses olnud Hendrik paistab samuti mingi aja Pädaste mõisas sepaks olnud ja tema poolvendadest – eespool nimetatud Siljavälja Tiiu poegadest Hansuga said ka sajandivahetusel Pädaste mõisa hinged.
Kas 3-kordne lesk Eed peale Hendriku surma 1827. aastal ja tütre mehele saamist Endrikile üksi jäi või tekkisid talle manulised, on teadmata, kuid 19.s teisel poolel on Endrikile asunud Paenasel kooliõpetajaks olnud Ansu noor Mihkel/Mihail Auväärt, kes 1873.a Soonda Peetri Eed Väärtnõuga (1850–1934) abiellus. Nende kaks tütart surid väikestena ja vanas eas võtsid nad Igakülast Ansu-Jaani “sorti” Vassili Liik'i (s.1901) kasupojaks. Pärimuste järgi olnud see Endriki Eed kodutohter ja arstinud Koguva Käspri Lilli Schmuuli liikumispuudest terveks (Alviine Schmuuli andmed).
Kruntimisel sai Endrikist 4,14-hektarine popsikoht, mis Vassili Liigi nimel kandis maa-andmikes Indreku nime – Lit.125 (peale selle olid veel kaks väiksemat, Indriku ja Indriko nimega maaüksust, millede kohta edasises ka pisut lisada oskame). Külajuttude järgi leidis Vassel oma otsa naise ja tütre käe läbi, kes tema poomise lavastasid, aga selleaegne Muhu miilitsavolinik Ivan Maas ei ole seda kinnitanud ega ka ümber lükanud!
1959.a loenduslehel oli Endrikil (selles dokumendis Allikaks nimetatud!) Vasseli lesk, Levalõpma Käbru Julia Ivani t. (s.1903) oma tütre Melitaga ja viimasele oli Saaremaalt koduväiks tulnud üks Arnold Rüütel. Neil oli ka 3-aastane tütar Eevi ja alla-aastane poeg Arne. Noor pere läks siit varsti Saaremaale, koht jäi tühjaks ja lagunes. Majaaseme koht allika juures oli siiski veel uuel aastatuhandel ära arvatav.

Endriki II (Endriki-Timmu)

19.s teisel poolel on Endriki naabrusse (siit pisut Ooseare poole) omale vabadikukoha ehitanud Kõue sulase Jaagu poeg Timofei Tagaküla. Ta abiellus 1889. aastal Igaküla Uielu Elena Naaberiga ja jõudsid kolm tütart ning kaks poega sündida, kui Leena 1906.a 38-aastaselt suri. Selle järel on Timmu oletatavalt Rootsiverest teise naise võtnud (laulatus on leidmata!), kuid suri ise 1912. aastal verisesse kõhutõppe
Viimases Rinsi kogudesliikmete nimekirjas on sellel Endriki vabadikukohal Timmu lesk Kristina Ivani t. Tagaküla oma poja, 1909.a sündinud Timofei jun. Tagakülaga. Kristiina nimel oli kruntimis-andmetes 3,67-hektarine väike maaüksus, mille nimeks oli sel ajal Indriku märgitud. Lisame, et vana Timmu esimese abielu laste saatus jääb siinjuures täiesti teadmata, kuna esimese ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas olid kõik küll kirja pandud, kuid seejärel ilma ühegi märkuseta lihtsalt maha tõmmatud ja viimane nimekiri neid enam ei meenuta!
Noor Timmu alustas Endrikile ka uue maja ehitamist (vundamendi koht on tänini näha), kuid sõda tuli vahele. Ta oli saksa okupatsiooni ajal Liiva postkontori ülem ja uue nõukogude okupatsiooni tulles ta selle eest represseeriti. Nii võib selle Endriki koha 1940-ndatel kadunuks arvata.

Endriki III (Endriki-Ivani)

Kolmas Endriki-peredest asus kõige enam Ooseare pool, aga sellega seonduvast saame vaid suuliste pärimuste põhjal rääkida, sest esimene 20.s Rinsi koguduse-nimekiri märgib Paenasel vaid kahte Endriko-peret. Pärimuste järgi olnud Endriki-Ivani asukateks Ivan ja Mare. Üsna tõenäoliselt olid need eespool jutuks olnud Matsi soldat Jaen/Ivan Saad oma teise naise, Linnuse Neo soldati Saueaugu Tõnu lese Marega (sünd. Lepikus Targalt). Sellega kipuvad küll eespool tutvustatud Kadariku ja kolmas Endriki pere nagu samastuma, aga arvestades, et soldat Jaen võis oma tiinuse soldatiplatsi õigust üsna hilja (peale esimese naise Kadri surma ja teise naise võtmist) realiseerima hakata ning oma Kadariku koha üsna 19.s lõpul hoopis Ivan Uusmehele müüa, on kolmanda Endriki-pere olemasolu siiski loogiline. Kaudselt kinnitab selle seost just Matsiga tõsiasi, et kruntimisandmetes oli väike 0,31-hektarine Indriko nimega maaüksus selleaegse Matsi peremehe, koduväi Ivan Auväärti nimel, kuigi Matsi talu ise oli veel vana Timmu nimel.
Pärimustes räägitakse ka ühest Tõnust ja Inglist, kes siit enne esimest ilmasõda olla Kohilasse asunud. Võib-olla mõeldakse Rootsivere Salu-Andruse Juri poega Tõnu Saadi (1842–1918), kelle naine Ingel (Võrklaev) oli Kõinastu Aadult. Neil oli neli tütart, kelledest Mare juba 1889.a mehele sai, aga Ingel ja Kadri jäid vallalisteks ja lõpetasid oma vanaduspäevad vist Rootsiveres.
Kõik need tõigad vajaksid täiendavaid dokumentaalseid kinnitusi, sest selgusetu on veel kauaaegse Matsi sulase Maksim Auväärti (vana Sea Hansu otsene 4. põlve järglane) ainsa poja, 1867.a sündinud Ivan Auväärti käekäik ja tedagi võib kolmanda Endriki koha rajajaks pidada! Igal juhul on koht juba enne viimast sõda kadunud. Mõneti tähelepanuväärne on siiski tõsiasi, et "poolvaba" Hendrik Volens paistab kolmele Paenase vabadikukohale nime jätnud!

Langitänava (Tänavasuu)

Paenasega seoses peaks rääkima veel õigupoolest Külasema vabadikukohast, mille Kohi Tõnu vend Jaen/Ivan Mätas Külasema, Paenase ja Rinsi piiride ristumiskohta Kõue ehk Langitänava Külasema-poolsesse otsa omale ehitas. Jaani ainus poeg Nikolai Mätas (1877–1958) oli meremees ja sõitis noorena Põhja-Ameerika Suurjärvistul. 1902. aastal võttis ta Igaküla Neo-Jaanilt naise (Elena Ivani t. Vapper; s.1875), soetas Paenase Ansu meestelt pisut maad, mida naine ja noorem õde Maria harisid ning teenis ise veel mõne aja Ameerikas.
Kruntimisandmetes oli 15,32-hektarine koht (Paenase küla järgi) Nikolai naise Elena, Ingliks kutsutu) nimel. 1939. a. põllmajandusloenduses oli koha suuruseks märgitud 16 ha, sellest põldu 2,3 ha, heinamaad 6,7 ha ja karjamaad 6,0 ha. Talus oli hobune ja 3 lehma (loenduse-eelse päeva keskmiseks väljalüpsiks on märgitud 6,66 liitrit). Eelmisel aastal oli müüdud üks vasikas ja üks siga.
1959.a rahvaloenduses olid Tänavasuu elanikeks märgitud Külasema Maripuu Matvei Keinasti tütred Akiliina (1908) ja Alevtiina (1913) Keinastid, kuid nemad olid siin ajutised elanikud sel ajal, kui nende vend Anton veel perega Maripuul elas (enne Vildiaugule asumist).
Tänavasuu koha ostsid suvekoduks mandrilt pärit Harald Hallik (s.1915) oma naise Olgaga (1915–2006) – Mõisaküla Korja Madise kaptenist poja Andrei Kolga Tallinnas sündinud tütar. Harald ja Olga (Tänavasuu Ats ja Olli) elasid algul Tallinnas, kuid asusid hiljem (juba kolhoosiaja lõpupoole) alaliselt Tänavasuule, kuhu Harald lõpuks üksinda jäi. Nüüdseks (2014.a) on Tänavasuul uued omanikud ja koht elab oma elu edasi, aga siinkohal anname viida Paenase veebikaustale moodustatud Tänavasuu nimega allkaustale, kus hiljuti Aru-Saadu pööningult leitud Nikolai Mätasest jäänud materjalide hulgas olnud paari fotot demonstreeritakse ning peale selle leiduvad digikujutised Vassili Kolga käega 1952.a sügisel joonistatud Tänavasuu asendiplaanist ja ameerika stiilis ehitatud elumaja ruumijaotusest.  Võiks lisada, et Tänavasuu Mihkli viimasest eluperioodist peale Ameerikast naasmist on üht-teist kirja pannud ka varasemas nimetatud Ivardi Anton Abe, aga tema mälestused peavad Antsu enda soovil veel tema surma ootama!

***
Rõhutame, et siinkohal jäävad käsitlemata mõned endid Paenase kohtadeks arvavad, kuid tegelikult Rinsi territooriumile jäävad kohad, nagu kaks Nukat, Kupitse ja Uielu, samuti nüüdseks kadunud Uiemaa. Neist on Rinsi loos pisut juttu. Peaks aga nimetama veel Paenase uusi elupaiku, milledest esimene on kolhoosiajal ehitatud Nõlva.

Nõlva

Päelda Saadu Arnold Läks ehitas omale 1960-ndatel Rinsi-Paenase tee äärde maja, mis nüüd Nõlva nime kannab. Tal avanes võimalus endise Võlla mõisa südames tekkinud Aia asunduskoha maja osta ja veel lõpuni ehitamata Nõlva maja ostis Põitse Nõmmel üles kasvanud Tupenurme Vanaga-Jaani Mihkli poeg Heimar Maripuu (1934-1982). Heimar abiellus Mäla Mardi Aleksandri tütre Aili Naaberiga (1941-1992). Mõlemad surid keskeas ja kohta jagavad nüüd nende pojad Meelis ja Ivo Maripuud.

Viimasel ajal on Paenasele veel uusehitusi kerkinud (näiteks, endistest Endriki peredest pisut küla poole Ätse nimega kinnistul Päelda Mardi Janne poja Jaano Vinki suvekodu), aga neist on siinses kontekstis veel vara rääkida. Küllap vajaks küla mõnekümne aasta pärast uut “kaardistamist”. Et aga Paenase vanad kohanimed sootuks ei ununeks ja praegu neid veel mäletavad oma küla inimesed võiksid nendega seonduvat veel üles tähendada ning seda nimistut täiendada, lisame siia ühe väikese valiku omal ajal Koguva muuseumi poolt kirja pandud Paenase kohanimesid:
Apiste põllud    
Iie kivi    ((H)Iie põllult üle aia metsas)
Iie põld    
Jõe arb    (üks paljudest kunagistest heinamaa-arbadest)
Karuallika soon (Igaküla metsas)
Koera arb    
Koote mägi, Koote põllud
Koplinurga arb
Kõue tänav (sama, mis Langi tänav)
Laedemäe allikas
Lahti-niidi allikas
Langi põld (Tänavasuu taga)
Maarja allikas
Niidi arb
Ooseare mägi
Pükstega arb
Ranna mägi
Rannaniidi arb
Ranna-poolne mets
Ranna põld
Ranna tänav
Saksakare
Simmu-niidi arb
Suur-allikas
Tooma tänav (20.s ka Kopli tänavaks nimetatud); muistne Teo tänav
Tõrsallikas (koht kantud ka algul toodud rootsiaegsele kaardile)
Umbaid
Vahe-niidi arb
Koduloo-huvilistel oleks seda nimekirja võimalik täiendada ja täpsustada 18. ja 19. sajandivahetusest pärinevate nn. reguleerimis-kaartide uurimisega, sest need kaardid nüüd veebis nn. VAU-keskonnas on hõlpsalt kättesaadavaks muudetud.


Mai, 2005; parandatud ja täiendatud aastail 2007 ja 2008; ümber formateeritud jaanuaris, 2012 ja viimati kohendatud juunis, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839