Rinsi

Ajaloo-arhiivis leidub üks rootsiaja algul (~1650) koostatud ja 1704. aastal maapealik Engelbrecht Mannerburgi korraldusel renoveeritud Saaremaa provintsi üldkaart (EAA.308.2.28), mis kõvasti moonutatud rannajoonte järgi otsustades tundub mõnel hoopis vanemal – võib-olla hansa-aegsel kaardil põhinevat.

Nagu toodud pildilt näha, on Muhu saar loode-kagu suunas tublisti kokku surutud, Paenase lõpp Tamse alla nihkunud jne. Peale kiriku, pastoraadi ja Linnuse maalinna on ilmselt 1704.a renoveerimise käigus kaardile kantud umbes 35 talu kujutavat tingmärki (küladest juttu ei ole) ja seitse mõisat: Kansi, Pädaste, Võlla, Tamse, Nurme ja Suuremõis on igati ära tuntavad, kuid seitsmendana on Tamse mõisast lõuna pool mõisa tingmärgiga Fellershof, mida mõnes mõttes võib 1750-ndatel rajatud Rinsi mõisa eelkäijaks lugeda. Nimelt on (vt. ka Ilmar Arens. Tulimuld. 1980, nr.4) Taani asehaldur Anders Belle 1635. aastal läänistanud Muhus "randrüütel" Jürgen Felgerile Wanaleibe-nimelise talu. Selle Jürgen Felger-Felleri kohta võiks ehk Taani Riigiarhiivist (või ka nüüdseks Tartu Ajalooarhiivis moodustatud Vello Helgi fondist) üht-teist täiendavalt selguda. Ago Rullingo on varem avaldatut kommenteerides tõdenud, et Felger oli taaniaegne lipnik (Fänrik), kes teenis rannavalvurina (strandriddearena) ja teda olla nimetatud ka mõõka keerutavaks Muhu rüütliks. Selle juures usub Rullingo teda küll võõramaalase olnud, kuid Liivi sõja aegsete nn. mõisameeste ja nii taanlaste kui rootslaste teenistuses olnud palgasõdurite tausta arvestades ei saa välistada, et ka eesti soost mehe või koguni mõne Koguva Asmuse taolise muhulasega tegemist võis olla! Nimelt paistab siiski Orduaja lõpuks ka Muhus märksa rohkem inimesi n.ö. poolvaba staatuse säilitanud, kui seda tavaliselt arvatakse.
Märgime, et juba 1569.a Maasilinna maaraamatus leiame Viiraküla vakusest ühe adramaaga peremehe Wannaleibe Jack; 1592.a maaraamatus esinevad aga Tamse vakuse hajatalude hulgas ühe-adrased talud Wannaleip Jack ja Kicko Jack. 100 aastat hilisema samanimelise mehe üle on spekuleeritud Piiri küla loos, aga mõneti üllatavalt kohtame sellenimelist adra-talumeest ka esimestes katkujärgsetes adramaa-revisjonides, kuigi seekord Nurme mõisa hingena! Et Kiku toponüüm 20. sajandil nõukogude raketibaasi rajamisega Piiri metsa taas muhulaste kõnepruuki tuli, tekib mõte, et see üks väga vana toponüüm võib olla ja pärimus Kiku Jaagust, kes õhtuti suure kolinaga oma raudväravaid (?!) olla sulgenud, võib tegelikult väga mitmekihiline ning Liivi sõja aegadesse tagasi ulatuv olla.
Siinkohal me siiski Kiku Jaakudest rohkem ei fantaseeri, aga Rinsi kontekstis pakub ikkagi huvi „Vanaleiva” nimi, sest see esineb ka 1645.a maaraamatu (EAA.1.2.947:313) Tamse vakuse hajatalude seas juba kahe Wanna leib nimega üksusena – esimene ühe ja teine poole adramaaga koormisi kandmas. Ka 1674.a aktis (EAA.854.2.2218) märgitakse 1,5-adrast üksust Wannaleibe Niggo, seekord ilma koormisteta, aga lisatud märkus on dešifreerimata! Varem juba nimetatud Ilmar Arens on aga Kanada eestlaste lehes Vaba Eesti Sõna (07.08.1980) teatanud, et Magnus de la Gardie 1653.a 7. augustil Jürgen Felgeri läänistust on kinnitanud. Sellekohane märkus pidavat ka kindral-kuberner Gustav Kurcki 1669.a aruandes leiduma, et eelmine kindralkuberner on Felgeri lese lääniõigust 1666.a kinnitanud seoses viimase abiellumisega maamõõtja Ambernus (Ambjörn) Printziga. Et Ilmar Arens selle juures järjekindlalt Felgerit/Fellerit hoopis Helleriks nimetab, on vist sellega seotud, et tal oli vaja oletada katkujärgse Tamse mõisa rentniku ja hiljem aadlimatriklisse kantud Helleri pärinemist "mõõka keerutavast Muhu rüütlist", aga jäägu see siinkohal kadunud Arensi südametunnistusele.
1698.a kaart (EAA.308.2.57) kujutab Tamse ja vastrajatud Nurme mõisa külasid üsna ulatuslikul territooriumil Paenaselt Päraseni ja selle rasterpilt on mõne kindlamalt äratuntava punkti järgi MapInfos digikaardiks registreeritud, millest siin illustratsiooniks saame Rinsi mõisa ümbruse rootsiaegse kaardipildi esitada:

Mustad viisnurgad pildil on eraldi kihina kaardile kantud hilisemate eluasemete punkt-koordinaadid ja mustad kolmnurgad (kirik, mõisaase jm.) märgivad mõnede ümbruskonnas teadaolevate objektide koordinaate. Näeme, et kaardil on kirikust lääne-edela pool kolme talu kujutatud ja eksplikatsioonitabelisse on need Tamse mõisa Bönder'itena esimestena pealkirjaga Wanaleib Gesinder - A kirja pandud. Kaardi vormistamisel on aga eksplikatsiooni-tabelis esimese talu (kirikust paarsada meetrit Igaküla pool) juurde vaid pool adramaad ja kahe kaugema (2. Vannalefwa Niggo ja 3. Wannalefwa Pawel) juures ainult veerand adramaad märgitud. Selle juures on siinkirjutajale arusaamatuks jäänud, mida eksplikatsioonis esimese talu juurde märgitud Mattis Arn(?)tz Enkur õigupoolest peab tähendama?!
Tegemist peab olema "kooslusega", mis taaniaegsest Fellershof’ist rootsiaja lõpuks peale mõisade riigistamist oli saanud, aga kindlamate dokumentide puudumisel jääb selgusetuks, mis siin rootsiaja lõpul ja Põhjasõja ajal täpsemalt toimus? Saame vaid tõdeda, et ilmselt rootsi maamõõtjast Printzist 18. sajandi keskel (taas)rajatud väikesele mõisale ja selle läbi kogu piirkonnale Rinsi nimi jäi!
18. sajandi esimestes (1731. – 1750. aastate) adramaa-revisjonides oli Paenase küla lõpus kaks tühja arvestusüksust: ¾-adrane Grabben Land ja ½-adrane Abro Jürgen kirja pandud. Tasub tähele panna, et juba esimeses adrarevisjonis on peale nimetatud üksuste ka koormisi kandev Kerdi Abro Jürgen Paenase külas, aga selleaegsete meetrikate puudumise tõttu ei saa me kuskilt teada, kas ja kuidas see Jürgen võis Vanaleiva ja selle viimase rootsiaegse peremehega seotud olla?! Ometi paistab Abru nimi Paenasele kuidagi just kõnealusest Vanaleiva piirkonnast jõudnud, sest 100 aastat hilisemal kaardil kannavad Rinsi mõisa lõunapoolsed põllud veel Abro põllu nime! Kuigi selle nime etümoloogia siin lahti seletamata jääb, ei ole A. Rullingo varasem väide, nagu oleks Rinsi mõis rajatud katkuga tühjaks jäänud Paenase küla maadele, siiski kuigi korrektne. Võib-olla tundis Abru Artur Vasiksaat omal veel „vaba mehe verd” olevat, kui ta 20. sajandil kergel käel Jaani (alias Abru) koha Paenasel maha jättis ja Koguva Laasule asus!
Kummastav on ka nimetus Grabben Land, mida peaks ehk kalmumaaks tõlkima ja millest 1750-ndatel (taas)rajatud mõis oma saksakeelse nime sai – Grabbenhoff ehk siis Kalmumõis (!?). Peab siiski rõhutama, et säilinud kirikuraamatuis 18.s teisest poolest esineb Rinsi mõis mõned korrad ka Prinzenhoff’i nimega ja samast tüvest on üsna ilmselt ka paiga maakeelne nimi jäänud.
Mõistatuseks jääb küsimus, miks kunagised Wannaleibe maad katku järel sala- ja saksapärase Grabben Land nime said? Kas ja milline on siin seos väidetavalt Rinsi kirikust Päelda pool asuva (või mõne teise sel ajal teada olnud) muistse kalmistuga? Fantaasiale voli andes võiks ju arvata, et Holzmayeri poolt 1872.a siin kandis avatud üheksast kalmevarest ainus rikkalike hauapanustega kalme 12. sajandi Vanaleiva pereemandale kuulus, aga siin ei ole siiski aeg ega koht fantaasiatesse laskuda!
Uus kroonumõis esineb esmakordselt omaette üksusena 1756. aasta adramaarevisjonis, kus talle kuuluvad Igaküla Ennu ja Paenase Abru (Jaani) talud ning viis Maasi mõisast siia ümber asustatud teomeest, nende hulgas Keinaste Laas Kõinastust. 1767.a vakuraamatu järgi on lisaks kahele nimetatule saanud mõis omale kaks talu Nautsest: Petri Jurri Jahn ja Sallo Jurri Laas. Nende nelja taluga esineb mõis ka esimeses hingeloendis 1782.a. Algselt “kalmistu maale” asustatud Maasi mõisa talumeestest ei jäänud aga hilisemasse aega ühtki iseseisvat talu; nähtavasti jäid nad lihtsalt mõisa teomeesteks. 18.s lõpus toimunud mõisade piiride korrigeerimisel sai Nurme mõis oma talud Nautses, Igakülas ja Paenasel tagasi ning vastutasuks arvati Rinsi mõisale Päelda küla oma kolme taluga, mis siitpeale jäigi Rinsi mõisa ainsaks külaks.
Toome siin võrdluseks kaardipildi mõisa südamest nii nagu seda 1799.a reguleerimiskaardi 3. paanil (säilik EAA.2072.3.358) kujutatakse. Väljavõte on tehtud säiliku 3-ndast (skaneeritud) lehest, aga orientiiride lisamiseks MapInfos on kasutatud vaid osa sellele lehele jäävast pildiväljast. Nii ei pruugi orientiirid kahel siin toodud kaardipildil juba maštaapide erinevuse tõttu kuigi täpselt kokku langeda.

18. sajandi keskpaiku ja 19. sajandi esimesel poolel olid Rinsi mõisa rentnikeks von Tollid. Rinsi oli Muhu väikseim mõis. Toodud kaardipildil paistab punase nr.1-ga tähistatud mõisa keskuses kahte hoonet kujutatud, aga kahjuks ei selgu, milline neist "häärber" on ja kus moonakamaja või abihoone asus? Samuti ei selgu sellelt kaardilt kõrtsi asukoht, kuigi kindlalt on teada, et 19. sajandil mõisas kõrts oli ja see on mõisast pisut põhja- või loodepool asunud. Kõrtsi trepi kivi olla pärimuste järgi Nautse Koolielu Madis Aljas 1884. aastal Nautse viinud, kui seal uus koolimaja valmis sai. Selleks ajaks pidi siis Rinsi kõrts juba oma algses funktsioonis hääbunud olema.
1842. aastal “degradeeriti” väike Rinsi mõis koos ehk kolm korda suurema Kapi mõisaga “pool-mõisadeks” ja edaspidi peeti ühtset arvestust Kapi-Rinsi mõisa (saksa k. Kappimois-Grabbenhof) nime all. 1872. aastal jagati Kapi mõisa maad maata-meestele, mille tulemusena kujunes Kapi platsiküla. Rinsi edasist elu hakkas aga suuresti määrama 1847.a loodud Muhu kreeka-katoliku (apostelliku õigeusu) kogudus. 1847.a aprillis algas Muhus massiline usuvahetus ja 1850.a lõpuks oli uude usku salvitud ligemale 1900 hinge. 1850.a jagunes kogudus Hellamaa ja Rinsi kogudusteks, aga viimast nimetati esialgu ikka Muhu koguduseks ja on teada, et kogudus olla kindralkubernerilt isegi iidset Liiva kirikut oma valdusse taotlenud. Jumalateenistusi on peetud Tamse mõisa härrastemajas ja mõned aastad enne kiriku valmimist ka Paenase Tõnise talutoas, kus preester ja köster olla ka korteris olnud. Koguduse ja kirikuga seonduv vääriks täiendavat uurimist ja omaette käsitlust, aga tundub, et selleks ajaks, kui õigeusu kogudus tekkis, ei olnud Rinsi mõisast (hoonete mõttes) enam palju järel – vastupidisel juhul oleks sellest ehk kirikla kujunenud. Kiriku ehitus andis muidugi paljudele muhulastele tööd ja lisa-teenistust (sokli graniitrahnud on väidetavalt Hiiumaa laidudelt üle merejää kohale veetud) ning kujundas siia ka mõisa asemel uue “tõmbekeskuse”. Kirik valmis 1873.a ja pühitseti Kaasani Jumalaemale. Ilmselt mõnevõrra varem sai kiriku vahetus läheduses valmis koolimaja ja hilisem köstri eluase, mis kolhoosiajal nõukoguliku kombe kohaselt loomalaudaks muudeti. Preestri eluase sellest lõuna pool on kirikuga seotud rajatistest nähtavasti kõige uuem.
Platsikohti Rinsis praktiliselt ei jagatud ja kogu endine mõisa maa läks Rinsi kiriku valdusse. 19.s lõpul ja 20.s algul tekkisid lähikonnas mitmed vabadikukohad, millede külaline kuuluvus on aeg-ajalt ikka jälle vaidluse teemaks – millised neist peaksid Rinsi ja millised Paenase küla juurde kuuluma? Järgnevas on lähtutud praegusest ametlikust Rinsi ja Paenase lahkme-joonest, mis Andruse-Mihkli (Vaariku) Paenasele ning Uielu juba Rinsi territooriumile jätab. Selle juures on Rinsi Nukast põhja poole jäävad Paenase vabadikukohad (erinevatel aegadel kasutatud nimede ja ümber ehitamistega ehk pisut ka asukohti muutnud Saadu-nimelisi kohti võib siin vähemalt kolm nimetada) jäetud Paenase küla käsitlusse. Rinsi küla kõige põhjapoolsemaks elupaigaks on Rinsi ja Päelda piirile jääv Rätsepa, mille tekkelugu võib 18. sajandisse ulatuda, kuid on seni täpsemalt kindlaks tegemata. Formaalselt jääksid ehk praeguse Rinsi territooriumile (selle kagu-nurka) kadunud Päelda Mardi Jaani rajatud metsavahikoht Nurga (seda käsitletakse Päelda küla loos). Viimasest hiljem kujunenud Piiri (algul Saksasoadu) tekkis juba Vanamõisa maale ja leiab Piiri küla juures käsitlemist, kuigi seda on ka Rinsi küla alla arvatud. Kindlasti jääb aga Rinsi territooriumile 19.s lõpupoole kiriku maale ehitatud Annesaadu vabadikukoht.
Järgnevas loetleme ükshaaval 19. ja 20. sajanditel eksisteerinud ja mäletatavaid Rinsi elupaiku, mis tänini ametliku haldusüksusena säilinud väikese Rinsi küla moodustavad.

Nagu öeldud, võib praegust kiriklat lugeda kõige uuemaks hooneks siinses kompleksis, mis säilinud kujul alles 20. sajandil ehitatud. Samas tuleb õigeusu koguduse rajajaks Muhus lugeda Jakov Boikovi, kes ise Kuressaares elas. 1853. aastast hakkas Muhus teenima veel Joann/Ivan Nikolai p. Rajevski ja 1858.a suvest Aleksander Kudrjavtsev, kuid nemadki ei ole alaliselt siin kohapeal elanud. Hellamal sai kirik valmis 1866. aastal ja Rinsis 1873. aastal. Püüdmata anda täit pilti kõigist vaheldumisi Rinsis ja Hellamal teeninud preestritest, võiks siiski 19. sajandist nimetada veel Pavel Panovi, Aleksander Pokrovskit ja esimest eesti soost õigeusu preestrit Rinsis Joann Mihaili p. Meri. Tema ajal, muide, teenis köstrina Rinsis hiljem Hellamale ja lõpuks Kuressaarde asunud Vanamõisa Simmu Madise poeg Stefan (Aleksei) Kann.
Juba 19.s lõpul (arvatavalt Aleksander Bobkovski ajal) kujunesid kiriku maadest nii preestri kui köstri talundid. 1939. a põllumajandus-loenduse andmeil oli preester Vassili Raaveli kasutada 24,8 hektarit maad, sellest põldu 3,6 ha, heinamaad 11,6 ha ja karjamaad 8,9 ha. Raavelil oli ka 30 mesipuud. Samal ajal oli köster Jupaschevsky kasutada 24,5 hektarit maad, sellest põldu 3,0 ha, heinamaad 11,7 ha ja karjamaad 8,8 ha. Tema majapidamises oli hobune ja 2 lehma. Köstril oli samuti 8 mesipuud.
Saksa okupatsiooni ajal sai preestriks Tornimäelt pärit Andrei Klaas, kelle vanaisa Andrei Peetri p. Klaas teenis muide Rinsis ja Hellamal köstrina preester Rajevski ajal (Aleksander ja Andrei Klaasi lühi-elulood leiduvad A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.602). Peale sõda 1947.a lahkus Andrei Klaas Muhust ja asus mõneks ajaks elama Krimmi, aga tuli vanas eas tagasi ja teenis ka veel Rinsi kirikus (1972 – 1974 ja 1982 – 1987), elades ise Tornimäel. Jupaschevski järglased lahkusid samuti Muhust; viimati elas köstri majas tema tütar Olga, kes abiellus Tupenurme Ansu-Pärdi Edgariga ja pere asus Kuressaarde. Kolhoosiajal ehitati köstri maja ümber loomalaudaks ja seisis sellisena veel uue aastatuhande algul püsti. Preestri majja paigutas kolhoos samal ajal korterisse oma farmi-töötajaid. 1990-ndate algul tuli mõneks ajaks (1991–1996) Rintsi preestriks Andreas Põld, kes ka preestri majja elama asus, aga lahkus siiski koguduse väiksuse ja võib-olla ka sel ajal toimunud õigeusu kiriku lahknemisel tekkinud vastuolude tõttu. 2004.a lõpust on ta taas Rinsi ja Hellamaa preester, kuid elukohaks on siiski Kuressaare. Vormiliselt peaks preestri maja praeguse seisuga kogudusele kuuluma ja üürnikuna elab selles juba kolhoosi-ajal sinna asunud, aga vahepeal Kallastel “pesitsenud” Viiraküla Uiesaadu Andres Paist.

Lisaks preestri ja köstri talunditele tekkis juba 19.s kiriku naabrusse kellamehe koht. Ivo Maripuu on väitnud, et Sarapuu koha rajas Paenase Tõnise peremehe vend Mihail Vaga ja seejärel pidanud seda tema poeg Nikolai. Et Paenase Tõnisel koguni kolm Ivani-nimelist peremeest on olnud, siis peaks ikkagi täpsustama... Sarapuu vana Mihkel ehk meetrika järgi Nikolai sen.Vaga oli Paenase Tõnise teise Vagadest peremehe Madise poeg ja Ivan "teise" Vaga noorem vend. Kuigi Nikolaiks ristitud, on teda kõnepruugis ikka Mihkliks kutsutud nagu mitmeid teisigi Muhus Nikolaideks ristituid. Ta laulatati 1899.a Elena Keskülaga Rootsiverest ja sündisid tütar Ekaterina ning poeg Nikolai. Viimane läks Tallinna ja kuuldavasti jäi 2. Maailmasõtta.
Sarapuu koha ostis Päelda Kaasiku Elmar Villemi p. Peegel ja elas seal naise, tütre ja tütrepojaga.
1939. aastal oli koha suurus 11,4 ha, sellest põldu 2,0 ha, heinamaad 6,0 ha, karjamaad 3,1 ha. Sarapuud võiks mingis mõttes ka Rinsi ainsaks platsikohaks nimetada.

Kallaste Anduvälja Mihkli p. Mihail Kindel oli kihelkonna-koolis käinud ja pidas küla-kooliõpetaja ning Muhu-Suure valla kirjutaja ameteid. Et kodus oli peale pärimisõigusliku vanema venna Juri veel kolm venda täisealisteks saanud, pidi Mihkel 1882.a abielludes hakkama omale eluaset soetama. Suure valla kirjutajana oli ta Viiraküla Orbusel korterit üürinud, kuid 1880-ndate lõpus kauples Mihkel Rinsi kirikult omale maja platsi ja rajas Anne-Saadu koha. Maja sai valmis 1890.a, aga Mihkel põdes tiisikust ja suri sama aasta sügisel. Paari aasta pärast tuli Mihkli lesele – Mõisaküla Vaadumalt pärit Marele koduväiks Paenase Tõnise Madise keskmine poeg ja juba jutuks olnud Sarapuu Mihkli vanem vend Maksim Vaga. Ta oli alustanud omale Rätsepale uue maja ehitamist, aga läks sajandivahetusel alanud Kaug-Itta välja rändamise kampaaniaga kaasa ja siirdus 1904.a Ussuurimaale – algul üksi ja olles ennast seal sisse seadnud, viis 1885.a sündinud Anduvälja Mihkli p. Vassili Kindel 1908.a oma ema koos võõrasisa Madise kolme lapsega sinna järele. Vasseli enda kireva elukäigu kirjeldamine läheks siinkohal liialt pikaks – tema mälestuste ärakiri on Muhu Muuseumis olemas ja failina Kindel.pdf ka veebikaustas saadaval.
Anne-Saadule jäi esialgu Vasseli vanem vend – vigane Juri Kindel. Ta tegi puutööd ja ehitas Anne-Saadule paekivist töökoja hoone, aga kui tema 1907.a Tamselt võetud naine 3 aasta pärast suri ja Juri pisipoja Mihkliga kahekesi jäi, otsustas temagi Ussuurimaale jõuda. Sinna ta jõudis ja seal ta ka suri, aga poeg Mihkel tuli 1950-ndatel onu Vasseli toel ja eestkostel kuidagi tagasi Eestisse; elas algul (umbes samal ajal naasnud) onu Vasseli juures Kallaste Anduvälja õuemajas, aga peale Kallaste Uielu tühjaks jäämist sai selleaegse kolhoosi “Põhjarannik” nn. abistamiskassa kaudu (Mihkli enda teada ostis ta Uielu koha kolhoosilt 300 rubla eest!) Uielule asuda. Sellest kõigest on Kallaste loos lähemalt juttu.
Anne-Saadule on asunud arvatavalt juba peale Vasseli ja ema Mare pikale reisile asumist Rootsivere Ansu-Jaanil 1903.a leseks jäänud Mare noorem õde Elena (abielus Kesküla ja teises abielus Mägi) oma nelja tütrega, kelledest kolm varsti mehele said. Noorim neist – Julia Kesküla elas veel peale viimast sõda vallalisena Anne-Saadul ja suri 1972.a talvel Saaremaal hooldekodus. 1973. aastal ostis maja Arteemi Osa, kes selleks ajaks oli Kansist Paenase Asulale asunud ja Anne-Saadul hakkas elama tema naiseema Raissa Noot. Artur oli ehitusmees ja 1977. aastal sai Annesaadul valmis uus elumaja, kuhu kolis Arturi ja Testa poeg Jaanus Osa oma naise Liiviga. Viimase valdusse jäi koht ka peale Jaanuse vabasurma minemist.
Lisame, et enne sõda oli Anne-Saadu töökoja-maja lühemat aega kasutanud Päelda Selja-Saadu (Saadu-Jaani) Vassili Kolk, kes tegi algust õhukeskkütte kalorifeeride valmistamisega. Esimene Anne-Saadul valmistatud kalorifeer olla üles pandud Rinsi poodi.
1939. aastal oli Anne-Saadu koha suuruseks 13,3 ha; sellest põldu 2,5 ha, heinamaad 4,5 ha ja karjamaad 5,5 ha. Loenduse ajal peeti 2 lehma ja parajasti oli kasvamas ka üks vasikas.

Kupitse vabadikukoha kunagisel Paenase karjamaal ehitasid Paenase Mihkli Madis Müürisepa pojad Ivan ja Mihail. Viimane uppus 27-aastaselt 1895. aastal ja lesk Raissa (1872 – 1933) elas oma poja Timofeiga mitmel pool (Uielul, Päelda Toomasaadul, Päelda Tagukülas, Rätsepal), kuni Ivan Müürisepp (s.1865) sai Virtsus asunduskoha ja Kupitse jäi vennapojale Timofei Müürisepale. Vassili Kolga andmeil olla Timofei koha oma onu Ivanilt välja ostnud. Kohanimega seoses peaks lisama, et Kupitsest pisut kiriku poole jääb omaaegse mõisapiiri murdepunkti märkiv piirikivi, mis 2011.a suvel ka pärandkultuuri objektina Inna Ligi poolt kaardistatud ja arvele võetud sai. Kunagi 18.s lõpul märkis see kolme mõisa (Rinsi, Suuremõisa ja Nurme) piiride lõikepunkti ning kujutas nn. 3HM-märki, milline sümbol on ka kivisse raiutud. Selle kivi koordinaate on muide kasutatud eelnevas tutvustatud reguleerimiskaardi tüki registreerimisel MapInfo digikaardiks.
Kruntimiseni oli Kupitse ilma maata popsikoht; 1939. aastal sai sellest 5,3-hektarine väikekoht 0,8 ha põllu-, 0,9 ha heina- ja 3,5 ha karjamaaga. Pere kõrvalteenistuseks oli loenduslehele märgitud ehitustöö.
Peale viimast sõda oli Kupitsele jäänud Timofei tütar, 1915.a sündinud Juulia. Tema poeg Meinhard asus Kuressaarde ja töötas ajakirjanikuna. Peale Juula surma jäi Kupitse tühjaks ning ootama Meinhardi tütarde otsust oma edasise saatuse kohta.

Selle mõnikord ka Paenase või Päelda küla koosseisu arvatud koha tekkelugu ei ole kuigi selge. Nime põhjal võiks arvata, et algselt pidi siin mõne käsitöölise eluase olema ja ei oleks üllatav, kui selguks et 1730-ndate kahes adramaa-revisjonis Tupenurme märgitud vaba käsitääline kangur Friedrich Hess (või mõni tema järglane) omale Selja mäele eluaseme rajas (samal ajal elas arvatav hõimlane Carl Hess algul samuti kangru, aga hiljem kõrtsmikuna Viirakülas). Et 19. sajandil vabade inimeste kajastamine revisjonides ja hingeloendites lõppes ja konkreetsemad dokumentaalsed andmed hilisemast siinkirjutajal puuduvad, siis siin me sellel teemal rohkem ei spekuleeri.
Järjekordse uue maja ehitamisest Rätsepal räägitakse 19.s lõpul seoses Paenase Tõnise Madise ehk Maksim Vagaga, kes noorelt surnud Anne-Saadu Mihail Kindeli lesele koduväiks asus ning 1904.a Ussuurimaale välja rändas. Teatakse, et ta müüs maja Paenase (Rinsi) Uiema Ivan Abele (s.1869), kuid temagi ei ole Rätsepale elama asunud, vaid müünud selle enne ilmasõda Muhus tegutsenud mandrimees Madis Taulonile. 1915. aasta paiku ostis koha Paenase Kunni peremehe Juri (Georgi; s.1825) teisest abielust sündinud poeg Ivan Ots (1887 – 1952). Ta ostis Vassili Paistilt ka Päelda Selja koha (asus Rätsepa vahetus naabruses) ning liitis need üheks Rätsepa ehk Uietoa väikekohaks. Ivani poeg Aleksander suri punaarmeelasena viimase sõja ajal Leningradi hospitalis. Pärast Ivani ja tema naise surma lammutati maja Muhu külanõukogu poolt 1962.a ja viidi Piiri koolimajale kütteks. Tuntud koduloolasest Vassili Kolgast on aga jäänud kaks vihikulehte tema poolt 1953.a sügisel üles joonistatud Rätsepa asendiplaani ja maja ruumide jaotusega. V. Kolga elamulugude kollektsioon peaks Muhu muuseumis Koguvas olema, aga siin ja järgnevas toome lingid veebikausta paigutatud kahe Rinsi elupaiga failidele. Kuigi Vassel on Rätsepat Päelda ja Poe kohta Paenase küla alla arvanud, on siin illustratsiooniks toodavad failid siiski Rinsi küla alamkausta paigutatud.
1980. aastatel ehitas praktiliselt samale kohale oma elumaja Orissaare metskonna selleaegne ülem Edmund Urb. Uus elamu registreeriti Kadaga nimega Külasema küla alla (asub vanast Rätsepa kohast tõeopoolest pisut Külasema pool) ja ainult aeg saab näidata, millal Rätsepa nimi unustatakse ja selle asemel Kadaga kohta teadma-mäletama hakatakse.

1903/04. aastal ehitas Kallaste Ringa Aleksander Mundi kirikust pisut põhja poole tee äärde (Paenase küla maale) omale raudkivist poehoone. Varsti läks ta pood pankrotti ja selle ostis 1909. aastal Kuressaare kaupmees Ling. Tema käes seisis maja tühjalt üle kahe aasta. 1912. aastal ostis koha Mihail Ivani poeg Kolk Päelda Saadu-Jaanilt. Ta oli teeninud sõjalaevastikus ja Vene-Jaapani sõjas haavata saanud. Sõja ajal oli maja tühi; pärast sõda asutas Kolk poe ruumidesse väikese tubakatööstuse, kus töötles oma kasvatatud tubakat. 1906.a ehitatud aidamaja ühte otsa asutas Mihkel koos Kapi Mulgi Madisega poe. Selle teises otsas elas ka Külasema KoplimäeVassili Kao oma perega. Kauplemine aidamajas kestis kolm aastat. Siis likvideeriti tubakatööstus ja Mihkel avas neis ruumides uue kaupluse. 1922. aastal oli Muhu Masinatarvitajate ühisus hankinud saekaatri, mis paari-kolme aasta pärast pankrotti läks. Mihail Kolk ostis selle ühisuselt ära. 1928/29. aastal proovis ta koos venna Vassiliga saeraamiga ühiselt ajamilt jahuveskit tööle panna, kuid erilise eduta. Veskiseade osteti Soonda Kaegu-Tähvena Joosep Naabrilt. Poe pidamisega tegeles Mihkel veel Liival ja Orissaares. Eespool oli juba märgitud, et Rinsi poemaja sai omale katsetuste korras ühe esimestest kuuma õhu kütteseadmetest, mis oli Mihkli noorema venna Vassili maailma-rännakutelt kaasa toodud ideede üheks realiseerimiskatseks.
Toome siin ka lingid eelnevas juba selgitatud V. Kolga kahele vihikulehe kujutisele kõnealusest paigast: asendiplaan ja hoonete ruumide jaotus.
Poel elas loomulikult ka Mihkli ainus poeg Ivan Kolk oma naise Olgaga, kuigi hiljem asus pere mõneks ajaks Hellamaale kooperatiivi majja elama. 1990-ndatel seadis end isakodus sisse vahepeal Tallinna asunud Ivani poeg Mihkel Kolk.
Algselt oli koht ehitatud minimaalse suurusega õueplatsile. EV nn. popsiseadusega saadi ka pisut maad ja 1939. aastal oli koha suurus 7,8 ha, sellest põldu 0,3 ha ja karjamaad 7,2 ha. 1939.a loenduse ajal peeti majapidamises ka lehma, aga ilmselt ei ole see koht algusest peale olnud taluelule orienteeritud. Selles mõttes oleks üsna huvitav teada, kui kaua see üsna kapitaalne maakivi-ehitis 21. sajandil eluaseme rolli täidab.

Pähkla vabadikukoht üsna kiriku taha (Päelda poolt tuleva tee äärde) ehitati 1901. aastal ja seda tegi Põitse Ännika Matvei Mihaili poeg Kolk (1859 – 1943). Madis käis Pärnus mõrrasulaseks ja oli hiljem ka Rinsi kiriku kellamees. Nii võiks Pähklat ka teiseks kellamehe-kohaks Sarapuu kõrval nimetada. Madise abielu Viirakülast võetud Julia Ausmeelega oli lastetu ja kasupojaks võeti Päelda Mardi Georgi Vaga, kes hiljem Viiraküla Jaagule koduväiks läks. Seejärel lapsendas Madis suure rännumehe, Päelda Saadu-Jaani Vassili Kolk'i. Et tal aga kummagi kasupojaga head läbisaamist ei olnud, kolis ta vanas eas Põitse Ännikale. Pärast Madise surma läks koht pärimise teel Ännika selleaegsele peremehele Mihail Kolk'ile, kes selle peagi Paenase Viisa-Saadu Priidu Auväärtile müüs.
Maja lagunes 1950. aastail ja sajandi lõpuks oli koht praktiliselt kadunud.

1860-ndatel aastatel rajas Paenase Ansu peremehe Madise vend Jaen/Ivan Mihkli poeg Auväärt omale Paenase karjamaa nurka vastu Rinsit Nuka vabadikukoha. Jaani üheksast lapsest surid neli lapseeas ja poegadest said täisealiseks kaks nooremat poega Timofei ja Vassili. Vanem neist, 1882.a sündinud Timofei Auväärt jäi Nukale ja noorem vend Vassili Auväärt (s.1887) ehitas praktiliselt samale õuele Uie-Nuka maja. 1980. aastatel elas Nukal Timofei tütretütar, 1941.a sündinud Milla Vaher, kelle isa Ivan Murd oli tulnud Nukale koduväiks Põitse Uienukalt.
Nuka vana Jaen olla noorena olnud õpetaja, kes lapsi kodus ja koolis, aga peamiselt kiriku juures lugema õpetas. Selle juures ta ise kirjutada ei olevat osanud. Poeg Timofei tegi kivi- ja puutööd, oli ahjumeister ja ratassepp.
Nuka oli popsikoht. Algul olla küla ühiskarjamaast saadud 0,6 ha maa eest tehtud teopäevi, hiljem makstud ka raharenti (algul 2 ja hiljem 3 rubla aastas). 1930-ndate maakorraldusega kujunes 6,3 ha suurune väikekoht, kus oli 1,8 ha põldu (heinamaad 0,8 ja karjamaad 3,4 ha). Pere kõrvalteenistuseks oli loenduslehe järgi ehitustöö.

1926.a ehitas Nuka Timmu noorem vend Vassili Auväärt (s.1887) omale üsna koduõue oma maja, mida Uie-Nukaks hakati nimetama. Maareformiga saadi ka 4,8 ha maad, sellest põldu 1,3 ha. Pere kõrvalteenistuseks oli samuti ehitustöö. Vasseli poeg Vassili jun. Auväärt (1928 - 2012) lõpetas 1951.a Muhu Keskkooli ja asus tööle selleaegse Orissaare rajoonilehe “Punalipp” juures. 1959. aastast oli ta ajalehe “Rahva Hääl” korrespondent. Ta ehitas omale uue maja Nõmmkülas ja müüs 1980. aastate algul Uie-Nuka maja graafik Vello Vinnale suvilaks. Poeg Mati ostis 1990-ndatel aastatel omale Nautses Koolielu koha.

1894. aastal rajas Paenase Kunni sulase Jaagu (Jakobi) poeg Timofei Ots omale Rinsi-poolsele küla karjamaale Uielu vabadikukoha. Viie kuldrubla eest kogukonna kassasse sai ta ca 0,6 ha suuruse majaplatsi. Timofei vanem poeg Timofei jun. Ots (1897–1965) sai omale hiljem Tamse mõisast asunduskrundi ja ehitas 1925. aastal Tamse Otsa koha. Uielu päris Timofei noorem poeg Matvei Ots. Tema tütrele Jutale tuli Päelda Kaasikult koduväiks Eino Villemi poeg Peegel (s.1936).
1939. aastal oli kruntimisejärgse väikekoha suurus 4,1 ha, millest põldu oli 0,9 ha, heinamaad 1,0 ha ja karjamaad 2,0 ha. Põllumajandus-loenduse ajal oli 1 hobune ja 1 lehm. Põhielatusallikaks on märgitud kalapüük. Enne viimast sõda, 1940.a ehitati Uielule uus elumaja.

Eelviimase sajandivahetuse paiku ehitas omale Uielu naabrusse eluaseme Paenase Iivardi Jaagu p. Ivan Abe ja võttis 1901.a Nautsest Irina Timofei t. Aljase naiseks. Neil sai kiriku-kirja neli poega (Vassili, Maksim, Ivan ja Aleksander). Vanema poja Vassili lapsendasid Viiraküla Kearu Vahad. Vassel sõitis merd ja elas enne viimast sõda mõne aja Rannaküla Rannal. Kui elukaaslane Milda Meos (olid ka kaks tütart Maud ja Mall) Vasseli maha jättis, läks ta Saaremaale Randkülla. Teise venna Maksimi hilisem saatus jääb siinkohal täpsustamata. Noor Ivan jäi vanapoisiks ja Ivardi Anton Abe andmeil langes viimase sõja lõpul Kuramaal, aga vana Ivani noorim, 1913.a sündinud poeg Aleksander suri imiku-eas.
Ilmasõja-järgses Rinsi koguduse-nimekirjas on Uiema pere seni selgumata põhjusel maha tõmmatud. Mäletajate kinnitusel surid nii vana Ivan kui Riina ikkagi Uiemal ja koht kadus alles kolhoosiajal. Kruntimis-andmetes oli popsiseadusega moodustatud väike 5,15-hektarine Uiemaa maaüksus Ivan Abe nimel. Sajandi lõpuks olid kohast vaid rehalse müürid säilinud.

Tupenurme Allika-Niidi Ivan Peegel (s. 1898) võttis osa Vabadussõjast ja sai preemiataluna Rinsis omale Männi koha. Oleks muidugi huvitav taeada, mida Ivan siin eest leidis, sest see on kunagisele Rinsi mõisale ja ühtlasi rootsiaegsele Wannaleib-talule kõige lähem hilisem eluase, aga nüüd (2014.a) on selle vastu ilmselt juba hilja huvi tunda! Maja ehitati saadud krundile alles 1938/39. aastal. Pärast Ivani surma jäi koht tühjaks ja müüdi selleaegse tava kohaselt suvilaks.
1939. aastal oli koha suurus 10,6 ha, sellest põldu 2,3 ha, heinamaad 1,8 ha, karjamaad 6,3 ha. Põllumajandus-loenduse ajal oli talua 1 hobune ja peeti 2 lehma.

RINSI MÕIS JA KÜLA

Kirikla

Sarapuu

Anne-Saadu

Kupitse

Rätsepa e. Uietoa

Rinsi-Poe

Pähkla

Nuka

Uie-Nuka

Uielu

Uiema

Männi

Koht	Suurus (ha)	Algus	Päritolu	Märkused
Preestri maja	24,8	19. saj. lõpp		Kolhoosiajal farmitööliste korter
Köstri maja	24,5	19.s keskelt		Kolhoosiajal laut
Rinsi-Poe	7,8	1903/04	Kallaste Ringa
Anne-Saadu	13,3	1890	Kallaste Anduvälja	Uus elumaja 1977
Sarapuu	11,4	1880-ndad	Paenase Tõnise
Pähkla		1901	Põitse Ännika	Kadunud 1950-natel
Kupitse	5,3	~1860	Paenase Mihkli	Tühi
Nuka	6,3	~1890	Paenase Ansu
Uie-Nuka	4,8	1926	Rinsi Nuka	Suvekodu
Uielu	4,1	1894	Paenase Kunni
Uiema	5,1	~1880	Paenase Ivardi	Kadunud
Rätsepa		18. sajand (?)	Vana käsitööliste eluase (?)	Elab edasi Külasema Kadaga kohana!
Männi	10,6	1930-ndad	Tupenurme Allikaniidi	Suvekodu