MÕEGAKÜLA

Võib-olla ulatub Mõegaküla asustus sellesse aega, kui siin veel rannaküla oli, sest praeguste arusaamiste järgi kerkis Muhu kunagisest Balti jää-paisjärvest saarestikuna ja mõnede märkide järgi on neid saari korilased juba mõnituhat aastat enne Kristust asustanud. Neoliitikumi ulatuva asustuse jälgi siiski Mõegaküla territooriumilt teada ei ole. Kohanimi võib viikingiaegne olla, kuigi me ei tea suurt midagi Muhu muinasaegsest asustusest ega ka vallutusjärgsest varasemast orduajast. Võib vaid oletada, et neil (alepõllunduse) aegadel suuresti haja-asustusega tegemist oli ja küladest tänapäeva mõistes on üldse raske rääkida. Arvatavalt kuulus Mõegaküla piirkond orduaja lõpupoole Võlla vakusesse, mis taaniajal enam omaette vakupiirkond ei olnud. See on nähtavasti seotud Liivi sõja järel pool sajandit kestnud Muhu jaoks väga raske ajaga, kui rootslased, taanlased ja poolakad endisi Saksa (Liivi) Ordu maid jagasid ja nende sõjasulased siin korduvaid rüüsteretki korraldasid. Sellesse aega, muide, arvab siinkirjutaja ka tihedate sumbkülade kujunemise Muhus.
Esimeses arvestatavas kirjalikus allikas – 1569./71. aastate Maasilinna foogtkonna maaraamatuis on Võlla (Wollo) vakupiirkond oma 12 adramaa ja 14 peremehega veel olemas, kuid nimede põhjal on siin Võlla ja Mõegaküla talusid üsna raske eristada. Paarkümmend aastat hiljem koostatud Saaremaa maaraamatus (EAA.1.2.963) on senisest 13 vakupiirkonnast Muhus jäänud vaid kaheksa ja nüüd kuuluvad kõik ümberkaudsed (endise kolme vakupiirkonna) talud Urrika vakusesse. Olgu öeldud, et Urrika (varemas kirjapildis ka Horyack) küla (niivõrd, kui ikkagi sel ajal on mõtet külast rääkida) pidi enam-vähem hilisema Võlla mõisa ümbruses asuma ja rootsiajal, 17.s kolmandal veerandil rajati sinna riigimõis. Kuni mõisa rajamiseni oli siin vakukeskus, kuhu taaniaja keskelt alates ümberkaudsed talumehed oma maksud ja andamid kaks korda aastas kokku tõid. Varem oli seda siinkandis kolmes keskuses – peale Urrika veel Hellamal ja Võllas tehtud, aga taaniaja esimesel poolel oli teovõimeliste adra-talude hulk sedavõrd vähenenud, et nii Hellama, Pärase ja Lehtmetsa kui ka Võlla ja Mõegaküla peremehed kõik Urrika vakupiirkonda olid arvatud.
Külasid hakati maa- ja vakuraamatutes alles 17. sajandil märkima ja 1645.a (esimeses rootsiaegses) maaraamatus on neljandas vakuses vakuküla (Dorff Urrakas) järel teisena kirjas 7 adramaaga Dorff Mökekülla. Märgime, et Mõegaküla ja Võlla olid sel ajal vakupiirkonna kaks suurimat küla – kummaski 7 adramaad; vakukülas endas oli 4 ½ adramaad, Hellama külas 5 ½ , Pärasel 4 ja Lehtmetsas vaid 2,5 adramaad.
Küla, nagu enamik Muhu külasid sel ajal, paistab olevat 16.s lõpu segadustest üsna räsitud. Kaks 1,5-adrast arvestusüksust kujutavad nähtavasti hiljuti taas-asustatud ja kahekaupa ühiseid koormisi kandvat nelja endist talu. Esimesi neist – Tölpe Andrus und Jurgen Simon võib pidada hilisema Tähvena eelkäijaks (kuigi peale Põhjasõda seisis talu jälle pool sajandit tühjana), teist paari – Simiste Michel und Tusti Hans võib sama tinglikult (Tusti nime kaudu) siduda peale katku esinenud kahe Tusti-nimelise taluga – hilisemad Tooma ja Aadu. Peale selle võib arvata, et siitsamast ka Tusti külanimi pärineb, mis oma alguse alles rootsiajal paistab saanud.
1674.a De la Gardie üleandmisaktis on (nüüd juba Võlla mõisa esimese külana – Dorff Moick) kirjas 8 omaette peremeest, kusjuures 1-adrases Mella Hannus’e talus ei ole peremeest märgitud (kuigi 3 tööealist meeshinge on kirjas!). Tegemist paistab olevat 1645.a revisjoni Möllo Jürgen’i 1,5-adrase taluga, millest pool siis veel söötis oli, kuid 18.s taludega seda seni siduda ei oska. Teine suurem (1-adrane) talu – Loyta Michel  “pärandas” aga 18. sajandisse kolm Loeta-nimelist arvestusüksust, mis osutuvad pärastiste Jaagu, Pärdi ja Tõnise eelkäijateks. Uute nimedena on külas kaks Mase- (Maasi-) nimelist talu – Mart ja Laes, mis tõenäoliselt asustati Mõegakülla Urraka külast, kui viimase maadele Võlla mõis rajati. Neist jäi 18. sajandisse tervelt neli üksust –  Andruse-Mihkli ja Juri-Jaagu eelkäijad. Hilisemate talude eelkäijatena on ära tuntavad veel Ustallo Matz kui Mardi, Thuste Pert kui Tooma-Andruse ja Tölpe Jurgen kui Tähvena eelkäijad, kuid et rootsiaja lõpu kaarti ei ole seni Mõegaküla kohta leitud (enamuse Muhu külade kohta on sellised aastaist 1695–1698 olemas), siis on talude kujunemise detailsem jälgimine üsna problemaatiline.
Põhjasõja ja katkuga sai Mõegaküla järjekordse tõsise hoobi. Esimeses katkujärgses dokumendis (nn. Güldenstubbe inkvisitsiooni-protokoll 1713. aastast) on koormisi kandvaks märgitud vaid üks talu – Massi Thomas, kus üks tööeas ja üks vana meeshing, kaks tööeas naist ning kaks poisslastki kirjas. 1731. aastaks oli koormisi kandvaks arvatud  veel teine talu – Tuisti Teffen, kus 1738. ja 1744.a revisjonide ajal oli koguni kolm tööealist meeshinge. See viib mõttele, et mingis mõttes oli talu katku siiski üle elanud, kuigi Güldenstubbe oma 1713.a protokollis ei olnud seda mingil põhjusel koormisi kandvaks arvanud. 1750.a revisjoniks oli siit saanud asustuse kolmas – rootsiaegne “sugulastalu” Tusti Thomas, kus nüüd peremeheks Tusti Teffene Thomas – arvatav Tusti Tähve poeg. Peale nende kolme olid 1750. aastaks “ellu ärganud” veel rootsiaegne Ustallo Jurgen (hilisem Mardi) ja Loeta Pissoke Jurgen, kus peremeheks Lojate Pissoke Pert. Pärt oli peremees veel esimese hingeloenduse ajal 1782.a (vanuseks märgitud 69 aastat) ja tegemist on 19.s keskel kadunud Pärdi taluga.
Rootsiaja lõpus kuulus Mõegaküla Võlla mõisale, kuid peale katku oli see mõis “rivist väljas” ja taastus alles peale Otto Friedrich von Buxhövdenile rendile andmist 1732.a. Esialgu paistab aga Buxhövdeni huvi olnud mõisa laiendamine Tamse mõisa (Kallaste, Raugi ja Vahtraste külade) arvel ning kõik Mõegaküla talud kandsid oma koormised 1750. aastani Suuremõisale. Seoses uute mõisade (Hellamaa ja Kuivastu) rajamisega ning kunagiste eramõisade (Kansi ja Kapi) taastamisega riigimõisadena oli 1756.a revisjoni ajaks pilt Mõegakülas üpris kirjuks muutunud. Asustatuina oli juba kirjas vähemalt 9 talu, aga nad kuulusid koguni viie erineva mõisa alla. Tusti Teffena Aad ja Tölbi Jacko Teffen olid arvatud Kuivastu mõisa hingedeks kunagise Võiküla vaba mehe Wabbanicko Jürgen’i maal! Nende senised maad loetakse endiselt Suuremõisa omadeks ja Suuremõisa kupjaks Mõegakülas on Tusti Teffena Thomas, kelle talus oli 4 tööeas meeshinge. Peale Tusti (Tooma) talu tegid 18.s lõpuni Suuremõisale tegu Pärdi, Tõnise ja Tooma-Andruse talud. Kuidas aga Aadu ja Tähvena mehed oma koormisi Kuivastu mõisa ees kandsid ja Võiküla maid kasutasid, jääb mõneti arusaamatuks, sest inimesed on ümber asustatud vist alles 18./19. sajandi vahetusel. Võlla mõis oli omale saanud pärastise Mardi talu (“põhinimekirjas” Ustallo Jurna Jaen Michel, Võlla mõisa all aga Ustalli Michli Jahn!) ja asustanud ühe Hiiumaalt toodud Kristjaniga seni tühjana seisnud rootsiaegse Loeta Jurgeni talu. Aktiivne “tegija” oli nüüd ka Hellamaa mõis, kes seni tühjalt seisnud Masi Andrus’e maadele ühe seni selgumata päritoluga Andruse peremeheks seadis ja siitpeale on jälgitav Andruse-Mihkli talu.
Suuresti jääb arusaamatuks, miks just Mõegakülas mitme mõisa “huvide konflikt” tekkis ja lõpptulemusena ei hakanud küla tervikuna ei Võlla ega Hellama mõisale kuuluma, vaid arvati nn. reguleerimiste tulemusena sajandivahetusel hoopis Kansi mõisa külaks! Sellega seoses asustati siit inimesi Võikülla ja Lehtmetsa ning toodi omakorda Raegma peresid asemele. Sellest räägime veel põlistaludega ükshaaval tutvudes, aga kas ja kuidas selle järel Mõegakülast Kansis teol käidi, jääb ikkagi mõistatuseks. Märgime, et Kansi mõisa külaks jäi teise ja veel kaugema külana Lõetsa, kuid siin toimis mõne aja Kansi karjamõisana Rannamõis. Arvatavalt pidid aga Lõetsa ja Mõegaküla peremehed veel 19.s esimesel poolel oma rendikohustusi naturaal- ja raharendi kujul kandma, sest Mõegakülast Kansi mõisa põldudel teol käimist on üsna raske ette kujutada.
Kuigi rootsiajast jäi 18.s adramaa-revisjonidesse Mõegakülas 11 arvestusüksust, milledest 1731.a vaid kaks (Tusti Teffen ja Masi Thomas) koormisi kandsid, jõuti neist sajandi lõpuks taastada 10 arvestustalu ja kümnest põlistalust saame rääkida ka 19. sajandil. Nn. reguleerimisaegse 2. kaardipaani paremasse serva on need õnneks tervikpildina ära mahtunud ja toome siin illustratsiooniks väljavõtte 1798.a säilikust EAA.2072.3.357:

Et talude numeratsioon kaardil erineb nende esitus-järjekorrast hingeloendites, aga me oleme tavapäraselt just viimasest lähtunud, peaksime jälgimise hõlbustamiseks siin tooma ühe tabeli:

Jrk. Nr	Varasem nimi	Kaardi Nr.	Peremees kaardil	Hilisem nimi	Saadud priinimed
1	Tusti-Tooma	5	Tusti Tooma Juri	Tooma	Aru; Väli (Väljas)
2	Tusti	6	Tähvena Aadu	Aadu	Räimauk, Väli (Väljas)
3	Maasi	3	Maasi Mihkel	Andruse-Mihkli	Maripuu
4	Loeta	9	Annuse Tõnis	Tõnise	Ader, (Tuulmägi)
5	Loeta	8	Ma(t)si Jaagu Tõnis	Jaagu	Öövel
6	Uustalu	2	Loeta Tõnis	Mardi	Kodu, Paak
7	Tooma-Andruse	4	Tusti Tooma Andrus	Tooma-Andruse	Tuulmägi
8	Maasi	1	Maasi Jaak	Juri-Jaagu	Maas
9	Tölbi	7	Tölbi Tähvena Andrus	Tähvena	Kodu, Õue
10	Loeta	10	Loeta Pärdi Juri	Pärdi  (hääbus 19.s)	Nööp

Paneme tähele, et reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köites EAA.311.1.1040 on Mõegaküla kolme talu peremeesteks Tõnised märgitud (meie käsitlus-järjekorras 4., 5. ja 6. talul), aga vaid pärastise Tõnise peremeest, keda Annuse Tõniseks nimetatakse, saame ehk Mõegaküla juurtega meheks arvata! Sellest aga veel edasises.
1860-ndatel, kui mõisade kogukonnad pidid oma vallakohtud moodustama, rajasid Lõetsa ja Mõegaküla peremehed Hellama mõisavallaga ühise kohtumaja hoopis Hellamaal ja nende side Kansi mõisaga seisis eeskätt selles, et paljud Mõegaküla sulased ja vabadikud (nagu ka Lõetsa omad) said omale Kansis nn. latsikohad (neid tutvustatakse lähemalt Kansi küla loos). Peale mõisavaldade kadumist 1891.a hakkas Mõegaküla loomulikult mitme mõisavalla (Kuivastu, Pädaste, Hellama ja Võlla ning osa Kapi-Rinsi kogukonda) liitmisel moodustatud Hellama valla alla kuuluma, kuni 1939.a kaks Muhu valda (Hellama ja Suurvald) üheks vallaks liideti. Nõukogude-aegsed külanõukogud ja “õitsev kolhoosikord” jäävad enamasti siinse käsitluse “skoobist” välja.

1. TOOMA (TUSTI)

Rootsiaegse kaardi puudumisel ei saa me teada, kus selleaegsed Tusti Teffen ja Thomas külas asusid, kuid suure tõenäosusega olid nende talud ka katku järel sugulastaludeks jäänud hilisemate Tooma ja Aadu kohal. Esimesed adramaa-revisjonid märgivad Tusti Thomas’e pooleadrast arvestustalu söötis üksusena, kuid 1750. aastaks on sellel hakanud koormisi kandma Tusti Teffene Thomas (arvatav Tusti Tähve poeg). Esimestes säilinud kiriku-meetrikates kohtame tema kolme poega: Andrus (~1727–1804) pandi hiljem Tooma-Andruse nime saanud talu peremeheks, Mart (~1734-79) viidi Võikülla ja noorem vend Juri jäi peale isa surma kodus peremeheks. Koormisi kanti sajandi lõpuni Suuremõisa kasuks. 1756.a oli Toomas Suuremõisa kubjas Mõegakülas ja talus oli 4 tööealist meeshinge.
Esimese hingeloenduse ajaks 1782. aastal oli peremeheks juba Tooma noorem poeg Tusti Thoma Juri (~1744–1817). Juri pojad võeti 1800. ja 1803. aastail nekrutiteks ning nn. reguleerimiste käigus sai Jurist küla vabadik, kelle järglased said hiljem priinime ARRO (Aru). Koos talu minekuga Hellama mõisale jäi peremeheks Jurile 1804.a koduväiks tulnud kunagise Hellamaa kupja Tölbi Ado p. Jaak, kelle järglased said priinime VÄLJAS (hiljem mugandus see VÄLI’ks).
Jaak Väljasel kasvas Tooma Juri tütre Rõõdaga üles viis poega. Andrusest (1804-91) oleks pidanud järgmine peremees saama, kuid viimane hingeloend märgib teda talus sulasena ja peremeheks on kinnitatud noorem vend Jaak. Andruse kolmest pojast kaks surid lapsena; noorem poeg Tõnu (Dosifei) abiellus 1851.a Vahtraste Matsi Ingliga, aga lapsi neil meetrikais ei ole ja viimane hingeloend tunnistab ta surnuks (vastav meetrika-kanne on siiski leidmata!). Andrus ise suri vabadikuna Räimil.
Andruse teine vend Juri pandi naabertalus Aadul peremeheks ja seal tuleb tema perest juttu. Kolmas vend Jaen (1810-41) jäi kodus sulaseks. Tema kahest pojast ja kolmest tütrest jõudis ainsana abieluni tütar Riste ja Jaen ise suri noore mehena. Neljas vend, 1812.a sündinud Mats võeti 1833.a nekrutiks, kuid paistab 20-aastase teenistuse järel olevat Muhusse tagasi jõudnud. Ta abiellus 1866.a omast paarkümmend aastat noorema Targa-Juri peretütre Kadriga, aga järglasi neil ei olnud (Kadri suri 30-aastaselt 1875.a).
Noorel Jaak Jaagu p. Väljasel (1815–1893) oli kahe naisega kuus poega ja kaks tütart. Kaks vanemat poega surid imikueas, aga neli poega ja kaks tütart abiellusid. Jaagu vanem poeg Juri abiellus 1862.a Männiku Käspri tütre Eeduga ja sündis poeg Mihail, kuid Eed enam titevoodist ei tõusnud ja vähem kui kuu aja pärast surid nii ema kui poeg. Juri paistab selle peale kroonu-teenistusse jäänud – 1873.a laulatati Hellamal teise abiellu 10. Väikevene grenaderipolgu allohvitser Georgi Jakovlev Väli ja hiljem Muhu kirikukirjad peret ei kajasta!
Jaagu 1. abielu noorem poeg Madis/Matvei Väli (1847–1932) sai sajandi lõpupoole Tooma peremeheks, aga poolvend Vassili rändas sajandivahetusel perega Kaug-Itta (Ussuurimaale, nagu sel ajal öeldi). Madise noorem poolvend Joann/Ivan Väli rajas omale Jaani vabadikukoha.
Madis ostis 1884. aastal Tooma talu mõisalt välja ja pärandas selle oma 1892.a sündinud pojapojale Mihkel (Mihail) Välile, kuid esialgu jäi peremeheks tema oma vanem poeg ja noore Mihkli isa – Mihail Matvei p. Väli (1869–1926). Kuigi Mihkel Madise poeg suri isast 6 aastat varem, jõudis temalgi kahe naisega kuus poega ja neli tütart sündida. Esimene poeg Vassili oli imikuna surnud ja lapsena suri ka esimese abielu noorem poeg Joosep, aga kolm esimese abielu poega ning Andrei teisest abielust said täisealisteks.
Vanaisalt koha pärinud noor Mihkel hakkas juba teismelisena Tallinnas ehitustööl käima. Sealt õnnestus tal enne esimest ilmasõda Ameerikasse minna. EV aastail käis ta küll Muhus ja võttis Rootsivere Ansu-Tõniselt ka naise Riina (Noor), kes pidi suilise Ksenia Ööveliga hakkama peale isa ja vanaisa surma talu pidama, sest teine vend Timofei oli selleks ajaks omale Kuivastus Aasa koha soetanud ja kolmas vend Joann koos poolvenna Andreiga olid Kuivastus Laane koha saanud. 1937.a mindi (koos naisega) veel Ameerikasse lootuses 1940.a tagasi tulla, kuid puhkenud Soome Talvesõda katkestas selle plaani ja Mihkel jäigi Ameerikasse. Nüüd asus Toomale talu hooldajana (Ameerikas elava Mihkli enda soovil) kunagi Padaaitale kasulapseks võetud Paenase Kunni sulase Madise poeg Matvei Ots oma perega.
Kruntimisel jagati talu tegelikult noore Mihkli ja tema vanaisa Madise poolvenna – Jaani Ivani vahel ning 41,23-hektarisest Tusti talust (hingeloendite-aegne nimi!) jäi Mihail Väli nimele 16,143-hektarine pooltalu.
1959.a rahvaloenduse ajal oli Tooma üsna rahvarohke. Siin oli 73-aastane Matvei Ots oma 66-aastase naise Maria ja tütre Leonilla perega (Madis vist pidas surmani oma kohuseks Ameerikasse jäänud Mihklile antud lubadust täita!). Otsadele tuli koduväiks Männiku-Juri Erich Jaani p. Tuulik ja neil oli kaks tütart ning poeg Jaan. Tuulikute lapsed läksid siit hiljem Saaremaale, aga kolhoosiajal jõudsid Toomal surra Otsade-Tuulikute mõlemad vanemad generatsioonid. Viimase maareformiga tagastati Tooma maa Või Silla Mihkel Toomile, kelle ema oli Ameerikasse jäänud Mihail Väli õde. Maja seisis uuel aastatuhandel tihti tühjalt, kuigi aeg-ajalt rentis seda omale suvekoduks tuntud poliitik Jürgen Ligi. Küllap pidi Toomi Mihkli surm ka selle Mõegaküla põlistalu staatusesse mingeid muutusi tooma, kuid jäägu need siinkohal välja selgitamata.

 

Aru on ilmselt Mõegaküla vanim vabadikukoht, mille külast Oina poole (Võlla Nõmmelt Oinale ja soo-heinamaadele viiva tee hargnemiskohas) rajas nähtavasti juba 19.s algul Toomal vabadikuks jäänud Juri Aru ja võimalik, et siin toodud „päikeserist” ka kunagi Tooma õuemärk oli. Kohanimest tuleneb ilmselt ka Juri järglaste saadud perekonnanimi ARRO, mida normaliseeritud kujul peaks 3-tähelisena kirja panema. Juri kaks poega, Andrus ja Mihkel võeti vastavalt 1800. ja 1803. aastail nekrutiteks (Andrus jõudis isegi 25-aastasest kroonuteenistusest tagasi ja suri 80-aastasena 1857. aastal). Peale selle kasvasid ilmselt Arul üles Juri tütre Mare (1769 – 1845) vallaspoeg Mihkel Aru, kellest hiljem Kesse kõrtsimees sai ja Mare õe Eedu vallastütar Kadri (s.1813), kes sai 1842.a Kesse Pärdi Andrusele mehele.
Sajandi teisel veerandil on Arule asunud Mardi sulane Mihkel Kodu oma perega. Ta oli Paenase Mihkli (sel ajal Simmu-Mardi) Jaagu poeg, kes Mõegakülla sulaseks jäi ja sai koos Mardi inimestega priinimeks KODU (Paenase Mihklil saadi nimeks MÜÜRISEPP). Mihklil sündis kahe naisega seitse poega (esimene neist küll surnuna) ja esimene Hellama kogudusenimekiri märgib tema teise abielu leske Irinat (1829-92; Rõõt Üllisaar Rässast) oma kasupoja Ivani ning kahe pojaga (Mihail ja Josif) Arul. Kuigi Mihkel hingeloendites Mardi sulasena kirjas oli, pidas ta nähtavasti hoopis Arul küla sepa ametit. Mihkli esimese abielu poeg, 1864.a sündinud Ivan võeti 1878.a kroonusse ja tema vist Vene-Türgi sõjast tagasi ei jõudnud, kuid teise abielu poeg, 1856.a sündinud Mihail jun. Kodu abiellus 1884.a Soonda Kaegu-Tähvena Maria Naaberiga ja elas oma perega Arul, kuni poeg Feodor (s.1885) Võlla mõisa jagamisel Kuusiku asunduskoha sai. Mihkel oli Kuivastu mõisas sepaks, tegi plekksepatööd ja oli ka tuntud vokimester, nagu hiljem tema poeg Feodorgi.
Kruntimisel jäi 1,05-hektarine Aru maaüksus Võlla Nõmmele abiellunud Elena Kumpas-Kodu nimele. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Arule asunud Räimi Maria Räimauk oma tütre ja tütretütrega (edasises jutuks tulev Räimi vabadikukoht oli selleks ajaks nähtavasti elamis-kõlbmatuks muutunud), kuid peale vana Mare surma ja nooremate lahkumst mandrile lammutasid Nõmme mehed Aru hooned ning uueks aastatuhandeks oli kohast alles vaid kiviaia ring.

Tooma peremehe Madise (Matvei) poolvend Ivan Jakobi poeg Väli ehitas omale kõigepealt vabadikukoha, kuid hiljem sai ½  Tooma talust ja tekkis 17,94-hektarine Jaani pooltalu. Ivan oli purjelaeva kapten, kellel kahe naisega jõudsid 16 last sündida - kõigepeal esimese naisega kuus poega ja 1905.a Kallastelt võetud Niidi-Uielu Juulaga üheksa tütart ning nende vahel 1912.a 3-nädalasena surnud poeg. Ivani kaks esimese abielu poega surid väikestena; kolmas poeg Ivan jun. koolitas end ka kapteniks, kuid uppus 23-aastaselt Soome ranniku lähistel. Neljas poeg Andrus asus hiljem Läänemaale ja noorim poeg Aleksander hoopis Ameerikasse (sõitis samuti kaptenina merd), aga Vassili kohta hilisemast andmed puuduvad.

Kohta pidas EV aastail Ivani vanem tütar teisest abielust – Akiliina Väli. Ta koolitas ja kasvatas nooremaid õdesid. Veerast ja Elisabetist said kooliõpetajad, kuid segaste aegade tulles läksid nad välismaale. Noorim õde, 1923.a sündinud Armilde läks samuti sõja ajal oma poolvenna juurde Ameerikasse ja Eestisse jäi vaid 1921.a sündinud Salomonia (Salme), kellest  sõja järel oli saanud Zakovatskaja.
1959.a oli Jaani ainsaks elanikuks märgitud 52-aastane Akilina Väli; mõne aja olla Jaanil elanud veel ka õde Salme oma 1947.a sündinud tütre Maiega, kuid maja muutus elamiskõlbmatuks ja oli juba 20.s lõpuks kadunud. Uuel aastatuhandel teatakse veel vaid Jaani aeda.

 

Aadut võib ehk kunagise Mõegaküla Tusti-nimeliseks põhitaluks arvata (1674.a akti Thuste Pert), mis juba rootsiajal kaheks jagunes, kuigi me ei saa teada, kumb pärastistest taludest (Aadu või Tooma) hiljem rohkem oma põlisel kohal asus ja millal eespool vaadeldud Tooma talu sellest oli eraldunud. Ilmselt elas siin nälja- ja katkuaja üle ka Tusti Teffen, keda 1731.a adrarevisjon märgib Suuremõisale koormisi kandvat – kaks tööeas ja üks vana mees talus.  Adrarevisjonide pere koosseisu jälgides võib oletada, et vana Tähve elas 1740-ndateni. Tema vanem poeg Toomas hakkas eespool jutuks olnud Tooma talus omaette koormisi kandma ja noorem poeg Aad jäi nagu kodus peremeheks.
Aad elas peaaegu läbi terve 18. sajandi ja säilinud abielu-meetrikates leiame abiellumas tema kahte poega ning viite tütart. Kuidagi arvati Aadu pere Kuivastu mõisa rajamise järel selle mõisa hingedeks (uue Kuivastu mõisa tehingud Suuremõisaga ei ole siiani säilinud dokumentides kajastust leidnud!), aga sajandi lõpuni paistab siiski olevat Mõegakülas elatud. Esimese hingeloenduse aegu 1782.a oli vana Aad veel peremees, kuid 1795.a loend märgib peremehena juba Aadu poega Toomast (~1757–1831), kes sajandivahetusel oma ja noorema venna Juri peredega Võikülla asustati ja kunagise Võiküla vaba mehe Jürgeni maal tekkis Või Aadu talu (priinimeks saadi hiljem TOOMS). Kuigi rootsiaegse Wabbanicko Jurgen’i maad Võikülas olid juba 18.s teisel poolel Tusti Teffena Ado kasutuses, on sajandivahetuse kaardil tulevase Või Aadu kohal siiski vaid Heimarde Koppel ja ilmselt asus Võikülla peremehena alles Aadu poeg Toomas.
Seoses kogu küla minekuga Kansi mõisale on Mõegaküla Aadul 1802. aastal peremeheks pandud Ado Jaak, kes oli Linnusel sündinud Nurme mõisa vabadiku Saare Jaagu poeg, aga Mõegakülla toodud Simiste Jõe-Poalilt. Vahepeal oli Jaak ka Soonda Targa-Matsil ja hiljem Mõegaküla Toomal sulaseks ja õigupoolest on välja selgitamata, kui paljudes toonaste mõisade-vahelistes hingede vahetustes see Jaak vahetuskaubana osaleda jõudis!. Tema järeltulijad saavad Kansi mõisalt priinime RÄIMAUK.
Jaagu esimene poeg Tähve on noorelt surnud (hingeloendites ei esine, kuigi surmakanne meetrikas on leidmata) ja nooremat poega Juri (1805-85) Aadul enam peremeheks ei kinnitatud. Ta on omale Räimi vabadikukoha ehitanud (sellega on seotud ka saadud priinimi) ja Aadul pandi peremeheks Tooma (Tusti) vana Jaagu (1773–1846) teine poeg Juri/Georgi Väljas. Nii läksid mõlemad kunagised sugulastalud omaaegse Hellama kupja Tölbi Aadu järglaste valdusse ja neist said taas sugulaste talud.
Juri Väljasel sündis Külasema Kingissepa Mihkli tütre Mare Armasega kaks tütart ja viis poega. 1831.a sündisid kaksikud pojad Mihkel ja Andrus, kes mõlemad täisikka jõudsid. Andrusest sai hiljem Aadu peremees, aga Mihkel võeti 1852.a nekrutiks. Ta on küll 10 aasta pärast tagasi, sest laulatati Hellamal 1863.a veebruaris Igaküla tüdruku Maria Akkaga ja meetrika järgi sündisid ka kaks poega ning vahepeal veel 3-nädalaselt surnud tütar, kuid pojad surid 1873.a sügisel rõugetesse ja sel ajal väidetakse Mihkel juba surnud olevat, sest meetrikasse kirjutati lese Mare pojad! Ometi puudub Mihkli enda surmakanne meetrikas ja et pere puudub ka 1860-ndate pihi-nimekirjades, tekib kahtlus, kas Mihkel peale kroonuteenistust alaliselt Muhusse elama asuski?!
Juri esimese abielu poegadest kasvas peale kaksikute üles veel 1837.a sündinud Tähve, kes hiljem omale Kansis latsikoha sai. Juri naine Mare suri 37-aastaselt 1842. aastal ja samal aastal võttis Juri Lõetsa Mardi Kadri Pallasma teiseks naiseks. Temaga sündisid veel kaks poega: Tõnu suri mõne-nädalaselt, aga Jaen/Ivan Väljas sai samuti omale hiljem Kansis latsikoha.
Kroonut teeninud Mihkli kaksikvend Andrus/Andrei Väljas (1831–1893) abiellus 1851.a (isa järgides) Lõetsa Mardi Ingel Pallasmaga, kuid Ingel suri 27-aastaselt 1855. aastal. Nende kaks poega (Mihail ja Jakov) surid imikueas ja järgmisel aastal võttis Andrus Levalõpma Tooma Tähve tütre Riste (õigeusus Agripina) teiseks naiseks. Ristega sündisid veel neli poega ja kuus tütart, kelledest kolm tütart ja poeg Vassili väikestena surid, kuid kolm poega ja kolm tütart üles kasvasid.
Andruse vanem poeg Timofei Väli (1857–1931; selleks ajaks oli Väljase nimi lõplikult Väliks mugandunud) jäi Aadu peremeheks; teine vend Georgi (1869–1911) paistab meremehena (?) hukkunud ja 1877.a sündinud noorim vend Ivan ehitas omale 20.s algul Saarevälja vabadikukoha.
Timofei Välil sündis Soonda Kaegu-Tähvenalt võetud Kristina Naabriga neli tütart ja 20. sajandil läks Aadu talu väimeeste ning Timofei õdede-vendade vahel jagamisele. Vanem tütar Elena abiellus juba 1906.a Soonda Kearu Juri poja Madis Soopardiga. Madis paistab esimesse ilmasõtta jäänud, aga Elena suri lesena kruntimisel Vainu nime saanud kohal, millest edasises eraldi räägime. Teine õde Kristina suri 19-aastaselt, aga Julianale tuli Tusti Toomalt (s.t. Tusti külast) koduväiks Vassili Tust, kelle järglasi oma perekonnanime TUUSTIks eestindas). Nemad jäid Aadule, aga noorima peretütre Akilinaga abiellunud Igaküla Jaani-Saadu Vassili Liik ehitas talu lõunapoolsesse otsa (vastu teed) oma elamise. Viimasest räägime veel Tooma-Aadu nimega kohana.
Kuidas algne 41,15-hektarine talu just tükeldati, ei selgu maa-andmikest kuigi hästi. Jääb mulje, et Tustid-Tuustid oleks nagu kogu talule tahtnud "käppa peale panna", sest 13,74-hektarine Aadu nimega üksus (Lit.18) oli hiljem kinnistatud Joosep Tuusti nimele, aga 18,355-hektarine Tooma-Aadu kinnistamata üksus (Lit.26) oli Juulia Tusti ning Kristina Väli (?) nimel. Viimane oli 19-aastaselt tiisikusse surnud  Juulia vanem õde. Peale selle oli veel Joosep Tuusti nimel 7,2-hektarine Vainu maaüksus, aga Kuivastus asunduskoha saanud Vassili Liigi nimel Mõegakülas nagu kruntimise järel maad ei olnud!
1959.a loenduslehel on Aadule märgitud nii Vassili Tu(u)sti lesk Juulia oma tütre Roosiga (Eufrosinia) kui ka 67-aastane Vassili Timofei p. Liik oma kolmanda naise, Akilina Mihaili tütrega (sündinud Õue Tänavasuult). Kuna Vassili Liigi Kõrgetalu koht Kuivastus viimase sõja lõpul hävis, siis oli ta Mõegakülla tagasi tulnud, kuid elas nähtavasti ikka oma kunagi ehitatud tee-äärses maja-otsas, mida siin Tooma-Aaduks nimetasime. Siinkirjutaja ei tea, kuidas omas külas kahte Aadu kohta 20. sajandil nimetati, aga siin oleme põhjapoolse põlistalu puhul Aadu nime kasutanud (seda nime, muide, kandis talu ka 19.s hingeloendites) ja selle lõunapoolsesse otsa tee äärde tekkinud koha Tooma-Aaduks arvanud.
Niisiis oli Aadu põlistallu jäänud Vassili Tuusti lesk Juulia oma noorema tütre Roosiga. Viimane asus varsti Lõetsa Nurme Herman Lepmetsaga Lihula ning seal suri ka üle 100-aastaseks elanud Juulia Tuust-Väli. Koha omandas sõja-invaliidist Või Aadu Meini (Menander) Toom, kelle pere valdusse see jäi. Siinjuures on märkimisväärne, et mõlemad Võiküla Toomid – nii Tooma (pool)talu tagasi saanud Silla Mihkel Toom kui Või Aadult Mõegaküla Aadule tulnud Menander Toom pärinesid otsejoones nende talude rootsiaegsest peremehest Tusti Tähvest!

Nagu öeldud, mõistame me siin Tooma-Aadu all Aadu lõunapoolse naabrina tekkinud Timofei Väli noorema tütre Akilina ja Igaküla Jaani-Saadult talle 1915.a koduväiks tulnud Vassili Liigi osatalu, kuigi omas külas võis ehk Tooma-Aadu nimi ka millalgi Aadu põlistalu tähenduses kasutusel olla.
1920-ndatel soetas Vassili Liik omale Kuivastus Kõrgetalu nime saanud asunduskoha, mille ta ka välja ehitas. Kas ja kui palju ta Mõegaküla maid kasutas, jääb siinjuures ebaselgeks, sest maa-andmikes oli suurim Aadu jagamisel tekkinud üksus Akilina õdede Juulia Tust-Väli ja noorelt surnud Kristina Väli nimel ning kaks väiksemat hoopis Tuustide vanema poja Joosepi nimel.
Vasseli naine Akilina suri varakult ja noorelt suri ka nende kaks vanemat poega. Kolmas poeg Arseeni ehitas omale peale sõda Mõegakülas Aadu vastas üle tee Välja koha; noorem poeg Aksel oli vahepeal Saaremaal ja mandril, kust kolhoosiajal naise Ottiliega Muhusse tagasi tuli ja tühjaks jäänud Kansi Poalile asus.
1941.a sügisel põles Muhu vallutuslahingute ajal Vasseli Kõrgetalu koht Kuivastus maha ja ta pidi Mõegakülla tagasi tulema. Suri ka Vasseli teine naine, pimedaks jäänud Juula (Rässast). Mõegakülas sai Vasseli elukaaslaseks Tänavasuu Akilina Õue, kellega nad 1959.a rahva-loenduses olid Aadule märgitud. Sellel loenduslehel oli esikohal siiski Aadule märgitud Vassili Tuusti lesk Julia oma tütre Roosiga ja seda tuleb nähtavasti meie käsitluse Aadu põlistaluks lugeda, aga Vassili Liigi eluase oli ilmselt tema enda rajatud Aadu “lõunapoolne ots”.  Peale vanade surma jäi see Akiliina Õue tütre Helgi Õue valdusse.

Vassili Liigi esimese abielu poeg Arseeni Liik ehitas omale 1950-ndatel Aadu vastas, lõuna pool teed väikese Välja koha. Ta abiellus Möldri Iisaki tütre Mildred Ööveliga  ja 1959.a loenduslehel on kirjas ka nende kaks poega Mati ja Kuno. Vanem poeg Mati omandas hiljem Viiraküla Saariku koha, kus ta oma pere sisse seadis (Mati ise asus ettevõtjana Soomes tegutsema); Väljale jäi Mildret oma noorema poja Kunoga.

Kruntimisel Vainu nime saanud koha tekkelugu on pisut ebaselge. Nimelt võis järgnevas tutvustatavast Padaaitast pisut küla pool omale eluaseme rajada juba 19.s lõpul Aadu Timofei noorem vend Georgi Väli, kui ta 1890.a Ekaterina Aleksei t. Leisiga abiellus. Meetrikais on ka nende kahe tütre Akilina ja Julia sünnid kirjas, aga Juri on nähtavasti kuskil teenistuses olles surnud. 1906.a abiellus Aadu Timmu vanem tütar Elena Soonda Kearu Juri poja Madis Soopardiga ja Madistki on Vainu koha asutajaks peetud (Elena olla ¼ Aadu kohta kaasavaraks saanud ja sel juhul peaks Vainut koguni Aadu osataluks lugema). Madis on aga esimeses ilmasõjas 1916.a hukkunud ja 4. Hellama koguduse-nimekiri märgib Elenat juba lesena. Kruntimis-andmetes on aga 7,2-hektarine Vainu maaüksus hoopis Joosep Tuusti nimel. Ilmselt on tegemist Elena Soopard-Väli teise õe Juliana vanema pojaga, kes hiljem ühe Alma Peetri tütrega (Sõrvest) abiellus, kuid viimasesse sõtta jäi. Nähtavasti hakkas Joosep oma kodu Vainule ehitama ja Aadu pidi nooremale vennale Paulile jääma, kes peale sõda Kallaste Munska Lindaga abiellus ning Orissaarde asus. 1959.a oli Vainul kirjas küll 81-aastane lesk Elena Soopard, aga perepeana märgitakse Joosep Tuusti leske Almat.
Hiljem asus Vainule Alma õepoeg Paul Kärem ja elukaaslaseks sai talle Liiva Jaani Vasseli tütar Virve (sünd. Raunmägi, 1. abielus Väärtnõu). Hiljuti oli juba Vainu perepeaks nende poeg Rein.

Aadul peremeheks jäänud Timofei Väli 20 aastat noorem vend Ivan Andrei p. Väli abiellus 1903.a Kallaste Rootsi Tähve tütre Elenaga ja ehitas omale Saarevälja vabadikukoha. Kruntimisel sai ta osaku Aadu talu maadest ja tekkis 16,69-hektarine osatalu (Lit.33).
Ivanil ja Leenal oli kaks tütart (Raissa sai mehele) ja kaks poega. 1918.a sündinud Joosep on vist viimasesse sõtta jäänud, aga noorem vend, 1923.a sündinud Albert Väli abiellus sõja järel Juulia Aljase tütre Lainega ning 1959.a olid Saareväljal Albert oma naise, poja Aivari ning 55-aastase ämma Juulia Aljasega. Selle pere valdusse jäi koht ka pärast viimast maareformi.

Aru kõrval teiseks Mõegaküla vanemaks vabadikukohaks tuleb Räimit pidada, mille ilmselt rajas juba 1830-ndatel Juri Räimauk. Siinsest vanast kohanimest (1800.a kaartidel Reimi Soo ja Reimi Augo Allune) pärineb ilmselt ka saadud priinimi. Juril oli Tupenurme Vanaga-Jurilt võetud Kadriga (Peeker) kolm poega ja neli tütart. Vanem poeg Jaen/Ivan Räimauk ehitas omale hiljem naabruses Saueaugu vabadikukoha. Teine vend Andrus/Andrei sai omale Kansis latsikoha (seegi sai Räimi nime) ja noorem vend, Juri “teine” Räimauk jäi Räimile.
Noor Juri/Georgi Räimauk (1848–1913) oli välja teeninud soldat ja arvatavalt sai ka Räimil omale tiinu maad.
Peale kroonuteenistust abiellus Juri Tusti Matsi sulase tütre Akilina Tammega ja neil sündis kuus tütart ning kolm poega. Vanem poeg Ivan suri aastaselt; teine poeg, 1892.a sündinud Timofei oli osaline Saaremaa mässus ja põgenes 1920.a. suvel koos Mihail Õue ja Möldri Mihail Ööveliga Venemaale. 1900.a sündinud Vassili eestindas (koos vanema õe Juliaga) oma perekonnanimeks SIDE ja nad on viimase sõja eel Muhust välja läinud.
Enne viimast sõda oli Räimile jäänud Juri vanem tütar, 1882.a sündinud Maria Räimauk oma 1913.a sündinud vallastütre Akilinaga. Viimasest sai Aino Rannik, aga jääb ebaselgeks, kas eestindamisel muudeti nii nimi kui perekonnanimi (kirikuraamatu märkusest selgub nimelt, et ka Mare noorem õde, 1897.a sündinud Akiliina on Tallinnas oma nimeks võtnud Auli Rannik!).
Nähtavasti jäi Räimi maja üsna armetuks ja kui märksa paremas seisus Aru vabadikukoht tühjaks jäi, on Mare oma tütrega Arule asunud, kus nad 1959.a rahvaloenduse ajal kirjas olid (kolmandana veel Akilina-Aino tütar Valve). Räimi kohta sel ajal enam ei nimetata, kuigi kruntimis-andmetes oli 1,977-hektarine Räime nimega maaüksus alles olemas. Vt. ka tänu Võlla Saadu Väino Vaskele tehtud illustratsiiooni.

Räimi vana Juri vanem poeg Jaen/Ivan Räimauk abiellus 1860.a Tõnise Matsi lese Kadriga (sünd. Nõu Linnuse Neolt) ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Georgi ja noorem tütar Kristina surid väikestena, aga 1863.a sündinud Ekaterina ja 1865.a sündinud Andrei kasvasid üles. Viimane läks täisikka jõudes Riiga, lõi seal ka perekonna ja tema hilisem käekäik jääb siinkohal meile teadmata.
Paistab, et Jaen jõudis vahepeal kroonu välja teenida ja oma soldatiplatsile (kruntimis-andmetes oli hiljem parajasti tiinune (1,048 ha) Saueaugu maaüksus) Räimist pisut Tänavasuu poole ka oma eluaseme ehitada, mis Saueaugu nime sai.
1885.a võttis Jaen Lõetsa Mardi Maria Pallasma teiseks naiseks ja sündisid veel kaks poega ja kaks tütart. Teise abielu esimene poeg Timofei suri jällegi aastaselt; noorem poeg Vassili (1895–1919) jõudis täisikka, kuid oli 1919.a Kuivastu mässu segatud ja lasti karistussalga poolt maha – ühtedel andmetel Mõegaküla arus, aga Vassili Saksakulmu mälestuste järgi Kuivastus koos Hellamaa Kurise Vassili Kokaga. Saueaugule jäid peale vanade surma õed  Eleena ja Maria Räimaugud, kes siin vallalistena ka viimase sõja üle elasid. 1959.a oli Saueaugu viimaseks elanikuks jäänud noorem õde, 69-aastane Maria Räimauk. Peale tema surma kadus Saueaugu vabadikukoht Mõegakülas.

Selle kummalise nimega vabadikukoha on rajanud Aadu peremees Juri Väljas, kui ta 1860-ndatel talu oma esimese abielu pojale Andrusele jättis ning oma teise naise, Lõetsa Mardi Kadri Pallasma ning nooremate poegadega talust välja läks. Märgime, et Juri asutas oma elupaiga kunagise Hellama kupjatalu Tölbi aladele, kust ju õigupoolest tema vanaisa Aad oli Mõegakülla asunud ja võib arvata, et ta siinset paika üsna hästi tundis. Seda enam jääb kohanime tähendus ja päritolu mõistatuseks. Tõlgendusi on mitmeid ja sõna-sõnalisest „pajalt abi palumisest“ usutavam oleks nime mingite paekivi-aedadega (paade aite) sidumine, kuid ennekõike vajaks kohapealt kogutud folkloor läbi sõelumist.
Varsti soetas Juri esimese abielu poeg Tähve omale Kansis latsikoha ja see sai samasuguse nime, kuigi Kansis on nimi Padaeiteks moondunud. Vana Juri ise oma noorema poja Jaaniga asusid samuti Kantsi ja ehitasid seal Jurivärava koha välja. Jaen/Ivan Väljas (1845-91) oli vist ka kihelkonnakoolis käinud ja arvatavalt üks esimesi kooliõpetajaid Kansi Juriväraval (loomulikult enne ministeeriumi-kooli sinna asumist).
Välide Kantsi asumise järel on Mõegaküla Pada-aitele tulnud Lehtmetsast Andrus Pruul, kes 1874.a abiellus teadmata kus ja kuidas surnud Aadu Mihkli lese Marega. Lapsi neil ei olnud; Mare suri 1887. aastal ja Andrus võttis samal aastal Rässast teise Mare (Maria Rühvk). 1888.a novembris sündis nende tütar surnuna ja koos temaga suri ka ema. Järgmisel aastal võttis Andrus veel Raugi Jurilt Maria Tüükeri kolmandaks naiseks, kuid seegi abielu jäi lastetuks ja kasulapseks võeti Andruse õe Elena ning Paenase Kunni sulase Juri poja Madis/Maksim Otsa poeg Matvei Ots.  
Kruntimisel jäi Padaaite koht 3,6-hektariseks popsikohaks algselt Matvei Otsa nimel (Lit.32). Madis abiellus 1922.a Rootsivere vabadiku, Aadu Ivani tütre Maria Tarvisega ja sündisid tütred Leonilla ja Laine. Kui Tooma noor-peremees Mihkel Väli Ameerikasse jäi, läks Madis (Mihkli enda soovil) Toomale kohta pidama, kuid 1941.a tegi nõukogude võim temast siin “uusmaa-saaja”. Edasisest oli juba Tooma loos juttu.
Pada-aite ei jäänud siiski tühjaks. Viimase sõja järel tuli mandrilt tagasi edasises jutuks tuleva Annuse Vasseli leseks jäänud tütar Salme Jürisson-Pajula oma kolme tütrega ja nad asusid Pada-aitele (kõnepruugis oli kohanimi selleks ajaks ka Mõegakülas juba Padaeiteks mugandunud). Siin oli Salme oma invaliidist vanema tütre Ingridiga kirjas ka 1959.a rahvaloenduse ajal. Teine tütar Helju sai Mäla Jaani Rein Nooda naiseks ja noorem õde Erna asus peale õpetajakutse saamist Saaremaale. Hiljem jäi Padaeite  Erna pere suvekoduks.

Millalgi on Pada-aite kõrvale tekkinud veel teine vabadikukoht, aga selle tekkeaeg ja eriti nime päritolu on seni üsna ebaselged. 19. ega ka 20.s alguse kirikukirjades Annuse kohanime ei esine. Kuigi 18. sajandil nimetati edasises jutuks tuleva Tõnise talu peremeest (H)Annuse Tõniseks, ei ole tema esialgne päritolu siiani selgunud ega ole ka teada, et tema järglastest oleks keegi hiljem Mõegakülas vabadikukoha rajanud. Tõnise taluga seoses on küll spekuleeritud, et Annuse võis 19.s kesekel Tõnise Jaani nekrutiks võetud poja Käspri soldatiplats olla, aga sellest midagi lähemalt teadmata räägime hilisemast teadaolevast siiski siinsamas Pada-aita "jätkuks".
1892-1908. aastate Hellama koguduse-nimekirjas on Simistes Valka-Tähvena Tähve poja Vassili Jürgensoni nime ette lisatud Mõegaküla Padaaita! Vassel abiellus 1907.a Võlla Sepa-Mihkli Andruse tütre Elena Sõrmega, aga mis asjaoludel nad Mõegakülla asusid, jääb samuti teadmata. Muide, veel ilmasõja-aegses nimekirjas on Vassel endiselt Simistes kirjas ja tema abielu on kajastamata (kuigi kohaviidana on taas Padaaita märgitud). 1920-ndate nimekirjas on Mõegakülas Padaeite all kirjas nii Vassili Jürissoni (NB! Jürgensonist oli selleks ajaks märkamatult Jürisson saanud, kuigi tegemist vana Valka Juri 5. põlve otsese järglasega, kes pidanuks Jürgensoni nime kandma!) pere kui ka Pruulide kasupoja Matvei Otsa pere. Selle juures on vana Andrus Pruuli kolmanda abielu lesk Mare (sünd. Tüüker Raugi Jurilt) pigem Vassili ja Elena Jürissonide pere juures kirja pandud?!
Viimasesse nimekirja on Vasseli pere ette algul Padaaita kirjutatud, kuid see siis maha tõmmatud ja Annuse asemele märgitud; perekonnanimeks oli aga juba eestindatud AAS. Vasselil ja Leenal oli neli poega ja kolm tütar. Vanem poeg, 1907.a sündinud Augustin on mandrile läinud ja paistab oma nime PAJULAks eestindanud! Kaks poega (Valentin ja Herman) surid noorelt. 1918.a sündinud noore Vassili käekäik ei ole selge. Kruntimis-andmetes oli popsiseadusega 1,64 hektarist 4,244-hektariseks väikekohaks muutunud Annuse koht Vassili Jürissoni (arvatavalt vana Vasseli) nimel.
1959.a olid Annusel vana Vasseli lesk Elena oma noorema tütre, 1923.a sündinud Rosaliaga, kellele oli Saaremaalt koduväiks tulnud Ants Rand. Kirjas olid ka viimaste tütar Enda ja poeg Margus. Selle perekonna valdusse arvame siin Annuse koha jäänud.

(Õuemärk teadmata)

Kolmanda Mõegaküla taluna märgivad 19.s hingeloendid külast Oinale suunduva tänava alguses olnud talu Maasi (Mahsi) nimega ja samasugust nime kandis hingeloendites ka Juri-Jaagu talu. On põhjust arvata, et need rootsiaegsed sugulastalud olid Mõegakülla asustatud Võlla mõisa rajamise aegu, kui muistsest Urrika külast talupered ümber asustati. Nälja- ja katkuajal oli rootsiaegne Masi Andrus’e talu  sööti jäänud ja adramaa-revisjonidesse jäi vaid sellenimeline veerand-adrane arvestusüksus, mille Hellama mõis 1756. aastaks oli asustanud. Õigupoolest oli adrarevisjonides kolm Masi lisanimega ¼-adrast söötis üksust, millede rootsiaegsed peremehed olid olnud Jaak, Leemet ja Andrus. Esimest kahte võib suurema tõenäosusega hiljem jutuks tuleva Juri-Jaagu eelkäijateks arvata.
Olemasolevaist dokumentidest ei selgu, kust see umbes katku ajal sündinud Andrus pärineb, kelle pastor Vick jun. 1750-ndate algul Mõegakülas peremeheks seadis ja siinkohal jääb üle oletada, et  kolm rootsiaegset Masi-nimelist talu ehk katku järel nii inimtühjad ei olnudki nagu adramaa-revisjonid neid näitavad! Nimelt oleme Lepiku küla loos oletanud, et sellel Andrusel veel noorem vend Jaen oli, kes Levalõpmale koduväiks läks ja pastoraadi rootsiaegse Männiku-Jaani talu taasasustas. Hiiumaalt neid mehi nähtavasti toodud ei ole (ühtki sellekohast vihjet dokumentides ei kohta!) ja jäägu nad siis täiendava selguse tekkimiseni Mõegaküla meesteks.
Veel 1782.a hingeloend märgib 70-aastast Andrust Hellama mõisa peremehena Mõegakülas ja tema viis aastat vanem naine Ann väidetakse olevat Obuku Jaani tütar. Nende ainus teadaolev poeg Mihkel (~1741–1813) oli 1770.a abiellunud Paenase Ivardi Matsi tütre Kadriga ja sündisid kaks tütart (Ingel suri lapsena; Eed sai 1799.a Vahtrastesse mehele). Kadri suri 1776.a ja kolme aasta pärast võttis Mihkel Päraselt Rõõt Tõnise tütre (tulevase Lähebi) teiseks naiseks, kellega samuti kaks tütart sündisid ja üks neist väiksena suri. Mihkli teise naise Rõõda surmakanne on meetrikas leidmata, aga 1795.a hingeloendis on tal uueks naiseks üks Mare oma kolme eelmise abielu lapsega – poeg Mihkel ning kaks õde (Mare ja Eed). 1791.a abielukandes nimetatakse vana Mihkli kolmandat naist Panga Laso lesknaene Marre ja ilmselt on tegemist varases keskeas surnud Tupenurme Panga-Juri Laasu lese ja lastega. 
1811.a hingeloendis oli juba Andruse-Mihkli (Mahsi) peremeheks Tupenurme Panga-Juri Laasu poeg Mihkel (1768–1836), kes sai priinimeks MARIPUU. Rõhutame, et eeltoodud oletus vendadest Andrusest ja Jaanist tugineb just sellele, et mõlema järglased (üks Lepikul ja teine Mõegakülas) omale priinimeks MARIPUU said ja oma kunagise hinge – Männiku-Jaani vana Jaani päritolu pidi pastoraat ilmselt teadma!
Vana Mihkli kasupoeg abiellus Männiku-Juri Rõõdaga (Tuulik) ja sündisid kuus poega ning kaks tütart, aga enamus lapsi surid väikestena. Esimene poeg Mihkel suri 17-aastaselt vallalisena ja järgmiseks peremeheks sai arvatavalt teine poeg Juri Maripuu (1804-57). 1850.a Hellama mõisa hingeloendi puudumise tõttu on see dokumentaalselt seni kinnitamata, kuid viimases hingeloendis on ainsaks meessoost Maripuuks talus veel noorelt surnud sulase Aadu poeg Mihkel ja tallu on pandud Pärdi Mihkel Nööbi pere. Kinnitatud peremeest aga viimane loend Andruse-Mihklil ei märgi ja päris peremehi Nööpidest siin ka ei saanud. Nööpidest räägime lõpuks kadunud Pärdi taluga seoses, kuid Andruse-Mihkli talu läks edaspidi hoopis Mihkel Nööbi koduväi Tuulmägi valdusse. Peaks lisama, et viimasel Maripuudest peremehel Juril sündis küll Rässast võetud Üllisaare Eeduga seitse poega ja kolm tütart, aga ainsana jõudis täisikka noorim tütar Mare, kes Lõetsa Poali-Juri soldati Mihkli naiseks sai. Juri noorema venna, sulase Aadu ainsat poega, juba nimetatud 1841.a sündinud Mihkel Maripuud Hellama koguduse-nimekirjad enam ei märgi ja tema hilisem käekäik jääb ebaselgeks. Aadu tütar Eed ja Aadu lese Riste vallastütar Elena olid viimased Mõegaküla Maripuud esimeses koguduse-nimekirjas ning peale nende abiellumist see priinimi Mõegakülast kadus.
1866. aastal abiellus Tooma-Andruse Tähve/Timofei Tuulmägi Andruse-Mihklile asunud Pärdi Mihkel Nööbi tütre Ingliga (õigeusus Elena) ja Tähvest sai Andruse-Mihkli peremees. Ilmselt oli peale Juri Maripuu surma 1857. aastast siin sisuliseks peremeheks olnud Tähve äi Mihkel Nööp, kuid talu hakkas nüüd välja ostma väimees Tähve Tuulmägi.
Tähvel ja Inglil oli kolm poega ja kaks tütart. Noorema poja, 1872.a sündinud Timofei juures on ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas märkus “kadunud”. Viimaseks dokumentaalseks teateks temast on kroonusse võtmine 1893. aastal.
Vanemad vennad Mihail ja Ivan jagasid isa välja ostetud talu omavahel pooleks. Kruntimis-andmetes kandis noorema venna Ivani 17,12-hektarine pooltalu (Lit.30) Andruse-Mihkli nime ja Mihkli oma Maasi nime (Lit.24). Nii sai pool talust tagasi oma rootsiaegse (ka 19.s hingeloendites esinenud) nime. Kuigi teatakse, et noorem vend Ivan, kes esimesena naise võttis, olla omale uue eluaseme rajanud, kannab 1959.a rahvaloenduses tema järglaste elupaik endiselt ikkagi Andruse-Mihkli nime ja siin me sellega ka põlistalu loo lõpetame; Mihkli osatalust räägime veel pisut eraldi.
Ivan abiellus 1898.a Kristina Randmetsaga ja neil oli kaks tütart ning poeg Timofei (1902-21). Viimase juures on koguduse-nimekirjas märkus: “surma saanud granati kuuli lõhkumise läbi”. Ju siis Timmu peale ilmasõda kõikjal vedelenud laskemoonaga hooletult ümber käis! Ivani nooremale tütrele Raissale tuli koduväiks Nõmmküla vabadiku, Tänavasuu Mare vallaspoeg Matvei Uulits ja 1959.a loenduslehel olid 53-aastane Raissa ning 59-aastane Madis kaks Andruse-Mihkli elanikku. Iisa suri varem ja Madis olla vanas eas veel Mardile (Uustalule) asunud ning maja müüdi laevamees Nikolai Sobrovile. Tema või ta järglaste suvekoduks jäi see vist ka viimase maareformi järel.

Andruse-Mihkli Tähve Tuulmägi vanema poja Mihkli pooltalu oli kruntimis-andmetes 17,72 ha ja kandis Maasi nime (Lit.24). Kumma venna 20. sajandi eluase rohkem 1800.a kaardil kujutatud põlistalu kohal asub, on raske otsustada, sest me ei tea, mitu korda hooneid on paarisaja aasta jooksul ümber ehitatud, aga Mihkli pooltalule jäi iidsem nimi.
Mihail Tuulmägi abiellus 1903. aastal Aadu Andruse tütre Raissa Väliga, kuid nende abielu jäi lastetuks. Iisa vanem õde, 1866.a sündinud Irina oli saanud Tusti Uuetalu vana Mihkli teiseks naiseks ja nende noorem poeg Joosep Oidekivi võeti nüüd Maasile kasulapseks. Joosep abiellus oma küla tüdruku, Tõnise Raissa Timofei t. Perega ja 1959.a loenduslehel olid kirjas ka nende poeg Ats ning tütar Maie (sai hiljem Rootsivere Väljale mehele). Sel ajal elas ka veel 85-aastane Mihkli lesk Raissa Tuulmägi-Väli.
Lastest ei saanud Maasi koha pidajat ja see võõrandati. Külajuttude järgi omandanud koha endises kolhoosikeskuse “moonakamajas” elanud Feliks Rüütel, kelle ema olla enne hooldekoju viimist mõne aja Maasil elanud.
Lisame, et vabadikukohti ei ole Andruse-Mihkli põlistalust Mõegakülla tekkinud.

(Õuemärk selgumata)

Rootsiaja lõpul on Mõegakülas olnud kolm Loeta-nimelist talu, mis kõik katku järel tühjad olid ja vaid adramaa-revisjonides on poole-adrased arvestusüksused Loeta Jürgen (hilisem Jaagu), Loeta Pissoke Jürgen (19.s kadunud Pärdi) ning Loeta Andrusse Pert. Just viimast tuleb pidada Tõnise talu eelkäijaks, kuigi see seisis üle poole sajandi söötis ja alles 1770-ndatel on siin hakanud Suuremõisale koormisi kandma Hannuse Tönnis. Esimeses (1782.a) hingeloendis oli Tõnis Nautse Mardi tütre Ingli ja kolme pojaga Mõegakülas Suuremõisale koormisi kandev peremees ja temast paistab ka hilisem talunimi jäänud, aga miks ta 1795.a loendis oli Loeta Hannuse Tõnise nime saanud, jääb mõistatuseks!
1795.a oli Tõnis veel 77-aastaseks peremeheks märgitud ja kodus oli ka järgmine peremees, vanem poeg Jaen oma perega. Teine vend Käsper oli juba Tooma-Andrusel koduväiks, aga noorem poeg Tõnis, kes varsti Rässas peremeheks pandi (järglased said priinime ÜLLISAAR), oli veel kodus kirjas.
1811.a loend kinnitab, et vana Tõnis suri 1799.a (meetrikakanne puudub!) ja peremeheks oli juba tema vanem poeg Jaen (~1748–1821), kelle järglased said priinime ADER. Paraku võeti Jaani vanem poeg Käsper (1789–1861) 1810.a nekrutiks. Ta on küll ühena vähestest 25-aastase teenistuse järel Muhusse tagasi jõudnud (suri 72-aastaselt Muhus), kuid Tõnise talu jaoks oli ta “kadunud mees”. Võib-olla oli tal hiljem Pada-aite naabruses ka Annuse nimega soldatiplats, aga dokumentaalseid andmeid selle kohta siin esitada ei ole!
Jaani surma järel sai peremeheks teine poeg Mihkel Ader (1792–1847), kes 1816.a Lepiku-Poali Eedu naiseks võttis kuid abielu oli lastetu ja juba 1834.a loenduse ajal on Lõetsast toodud tallu Kiisa Juri pojad Tähve ja Jaen Pered oma peredega. Noorem vend Jaen oli hiljem küll taas Lõetsa Vanaperel sulaseks, kuid  Mõegaküla Tõnise jäi Tähve Pere järglaste taluks.
Tähve/Timofei Pere (1798–1874) pojad Mats/Mitrofan ja Andrus/Andrei surid mõlemad isast varem. Järgmiseks peremeheks sai Matsi poeg Aleksei Pere (1848–1920); Andruse poeg Timofei Pere (1850–1911) sai omale Kansi mõisast Tõnise nime saanud latsikoha, aga Aleksei noorem vend Mihail Pere (1857–1909) läks Rässa Nabile koduväiks.
Aleksei Pere abiellus 1872.a Lõetsa Rehe-Jaagu Marega (Põld). Nende esimene poeg sündis surnuna; seejärel sündisid neli tütart (vaid vanem neist jõudis abieluni) ja siis poeg Timofei, kes Tõnise viimaseks peremeheks jäi. Vana Sei kaks nooremat poega Andrei ja Vassili surid jällegi lapseeas (kokku sündisid seitse tütart ja neli poega).
Kruntimis-andmetes oli 42,66-hektarine Tõnise talu (Lit.20) kinnistamata vana Aleksei nimel. Timofei Pere (1881—1941) abiellus 1908.a Elena Mihaili t. Kokaga Päraselt ja sündisid tütar Raissa ning kolm poega. Raissa abiellus sõja ajal Andruse-Mihkli Mihkli kasupoja Joosep Oidekiviga. Kaks vanemat venda (Andrei ja Joosep) jäid viimasesse sõtta; noorem vend, 1926.a sündinud Meinhard asus sõja järel Karksi-Nuia.
Viimase sõja algul sai Tõnise maja juhusliku pommitabamuse ja selle läbi hukkus ka 60-aastane peremees Timofei. Nii leidis see talu oma otsa juba kümmekond aastat enne talumajanduse lõppu ja siit ei ole Mõegakülla vabadikukohti (hüpoteetilist Käspri soldatikohta arvestamata) tekkinud.

 

Rootsiaegse Loeta Jürgeni pooleadrane talu seisis (nagu Tõnisegi) katku järel pool sajandit söötis, kuni Võlla mõis pani siin 1750-ndatel koormisi kandma ühe hiidlase Kristjani (~1705-88). 1767.a vakuraamatu järgi oli Kristjan oma pool adramaad üles harinud, aga esimeses hingeloendis oli ta Võlla mõisa vabadik (Kristjanil meessoost järglasi perekonnanime saamas ei olnud) ja peremeheks oli pandud Lalli Hansu poeg Andrus. Sajandi lõpul alanud mõisapiiride reguleerimise ja peremeeste vahetustega jäi Andrus Võlla mõisa vabadikuks Lallil; poeg Mihkel Lember (1761–1842) oli hiljem Raugi Juril sulaseks ja tulevase Jaagu talu peremeheks Mõegakülas on pandud üks Jaagu poeg Tõnis, kes mõne aja pärast Raegma Juril priinimeks JÜRJESTAUST sai. Temast jäi aga Mõegaküla talule hingeloendite nimi JagoTönnise, kusjuures kõnepruuki jäänud Jaagu nimi on vist talus tegelikult mitte kunagi olnud Jaagu oma! Nimelt oli see Jaak esimeses (1782.a) hingeloendis Võlla mõisa rendi-peremees Mõegakülas ja teda nimetati  Ustallo Michly Jaaguks, kuigi tegelikult paistab hoopis Võlla Ennu Juri poeg olnud (Tomsonite esiisa Pärdi noorem vend!). Nii võib Jaagu selleaegset talu (arvatavalt ka tema vanema poja Tõnise sünnitalu pigem hilisemaks Mardiks arvata, mis meil järgmisena jutuks tuleb.
19. sajandil Kansi mõisale kuuluma hakanud talus (mis Mardi Jaagu poja Tõnise näol oli hiljuti jõudnud omale järjekordse peremehe saada) pandi peremeheks Raegma Juri endise peremehe Juri poeg Mihkel, keda Mõegakülas hakati Jaagu Tõnise Mihkliks kutsuma ja kes paarikümne aasta pärast sai priinime ÖÖVEL (algul kirjutatud Oewel). Mihkli kaks naist (Võlla Sepa Hansu tütar Riste ja 1795.a Paenase Matsilt võetud Mare) surid noorelt järglasteta. 1798.a võttis Mihkel kolmandaks naiseks Raugi Nõmme (selleks ajaks juba Kallaste Paistu) Andruse tütre Ingli, kes 1792.a oli küll ühe vaba mehe Wilhelm Krombergiga kihlatud, kuid sellest kihlusest ilmselt ei saanud asja. Ingliga sündisid Mihklil neli poega ja kolm tütart. Esimene poeg suri imikuna; teine poeg Mihkel võeti hiljem nekrutiks ja peale isa surma sai peremeheks kolmas poeg Juri Öövel (1803-48). Neljas vend Jaen jäi esialgu talus sulaseks. Juri suri varases keskeas; tema esimene poeg oli lapsena surnud ja teine poeg, 1837.a sündinud noor Juri oli isa surma järel alles lapseohtu. Nii märgib viimane hingeloend Jaagu peremehena vana Juri nooremat venda Jaen Öövel (1807-58), kes paraku ka samal aastal suri. Pärimisõiguslik Juri/Georgi Juri poeg on vist nekrutiks võtmise kartuses Riiga pagenud (viimases hingeloendis oli ta veel talus esikohal kirjas) ja edasi läkski pärimisliin Jaani poegadele. Lisame, et Juri/Georgi Öövel abiellus Riias ühe Anna Hindriku tütrega ja neil oli kolm poega, aga Juri suri Jaagu meestele tüüpiliselt jällegi 37-aastaselt ja lesk Anna on Hellama koguduse-nimekirjade järgi otsustades poegadega Muhusse tulnud. Küllap aitasid surnud Juri onupojad siin postmaantee ääres Mõegaküla karjamaal eluaseme rajada, mida Jurka nimega mäletatakse ja kus Anna oma pojad üles kasvatas. Sellest aga veel edasises.
Jaagul kinnitati peremeheks Jaani vanem poeg Mihkel/Mihail Öövel (1828–1917) ja noorem vend Andrus/Andrei Öövel soetas omale Hellama mõisast Tõela latsikoha (Jaani kolmas poeg Jaen suri 4-aastaselt). Mihkel oli 1850.a abiellunud Lõetsa Sassi Mihkli tütre Ristega (Irina Vilto) ja sündisid kuus poega ning kolm tütart. Kolm vanemat poega ja ka noorim poeg  Andrei surid lapseeas ja üles kasvasid vaid vennad Georgi ja Ivan. Viimane ehitas omale küla serva (Võlla pool) Möldri vabadikukoha, millest hiljem pooltalu sai, aga vanem vend Georgi Öövel (1864–1928) jäi Jaagu peremeheks. Ta abiellus 1885.a Lõetsa Mardi Elena Tuulmägiga ja sündisid kolm poega ning tütar Kristina (suri 1914.a lapseeas). Vanem poeg Andrei suri imikuna; Vassili (1895–1919) oli Kuivastu mässus osaline ja lasti karistussalga poolt Tusti all merejääl maha, kui mässajad karistussalka püüdsid maale tulemisel takistada.  Sunila väide, nagu oleks Vassili Öövel oma kodus Raugil  (vt Saaremaa ülestõus, lk 122) kinni võetud, on ilmselt ekslik, sest Raugil pole Ööveli-nimelisi kunagi elanudki.
Juri esimese abielu nooremast pojast Joosepist (1904–1992) sai viimane Jaagu peremees. Vana Juri esimene naine suri 1914.a ja ta võttis Tusti Käsprilt teise naise Maria (Saksakulm). Nende esimene poeg suri 4-aastaselt. Selle järel sündisid tütar Ksenia (Senni; sai Hellama Liivaaugu Timofei Tustiti naiseks) ja poeg  Mihail. Viimane asus sõja järel Lihula. 1919.a septembris Maria suri ja 1920.a võttis Juri kolmandaks naiseks Kadri Saaremäeli, kellega enam lapsi ei olnud.
Kruntimisel Jaagu talu poolitati. Poole talust sai Juri noorema venna – Möldri Ivani poeg Isaak Öövel ja Joosep Ööveli nimele jäi 19,75-hektarine Jaagu pooltalu (Lit.21).
Joosep abiellus 1930.a Juulia Ivani t. Müürisepaga ja sündisid viis tütart ning poeg Jüri. Kolm vanemat tütart surid väikestena ja on ka muhulaste andmebaasi kandmata. 1936.a sündinud Meeli sai Laheküla Loigu Heino Saariku naiseks ja pere asus hiljem Viiraküla Tähvena-Toomale. 1938.a sündinud noor Jüri läks peale Orissaares keskooli lõpetamist Tallinna ja noorem õde Helju sai Nõmmküla Sepa Udo Saabase naiseks. Udo Saabas suri noores eas ja Helju sai uuesti Põitse Uuenuka Jüri Murd’i naiseks, kuid Udo poeg Tiit Saabas asus hiljem oma perega Jaagule ning peale viimast maareformi jäi Jaagu põlistalu Saabaste perele.

Jaagu Juri noorem vend Ivan Öövel abiellus 1887.a Rässa Obuku-Mardi Mihkli tütre Ristega (Irina Luht) ja ehitas omale küla Võlla-poolsete põldude nurka eluaseme, mida Möldriks hakati kutsuma (ühine tuulik oli Jaagul ja Möldril veel hiljemgi). Ivanil ja Riinal oli kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Mihail Öövel võttis osa Saaremaa mässust ja ühtedel andmetel põgenes 1920.a. suvel (koos Mihail Õue ja Räimi Timofei Räimauguga) Venemaale (vt. “Saaremaa ülestõus”, Tln. 1988, lk 17); teistel andmetel on ta mässu ajal hukkunud. Noorem vend Isaak Öövel (1895–1941) mõisteti mässust osavõtu eest 3 aastaks vangi. Ta abiellus 1922.a Raegma Kusta Ivani tütre Raissaga ja tema nimele sai ka kruntimisel tekkinud 19,45-hektarine Jaagu pooltalu. Iisakul ja Iisal sündis kuus tütart ja kaks poega. 1930.a sündinud Elga kaksikvend suri imikuna, aga 1934.a sündis veel poeg Bernhard, kes sõja järel end ise koolitas ja hiljem Venemaale läks.
1941.a lasksid saksa okupatsioonivõimud Iisaki maha ja vanem tütar Ludmilla pidi nooremate õdede-vendade eest hakkama hoolitsema (kaks järgmist õde, Adele ja Elmi surid väikestena). Hiljem läksid õed kodust välja (Mildred sai eespool jutuks olnud Välja Arseeni Liigi naiseks, Elga asus Kuressaarde ja Aino Tallinna) ning 1959.a loenduse ajal oli Ludmilla jäänud ainsaks Möldri elanikuks. Kui ta Hellama Viherpuu Eduard Räimega abiellus, müüdi koht Tiidustele suvekoduks ja kellegi suvekoduks on Möldri tänini.

Jaagu loos oli põgusalt juttu nekrutikohustuse eest Riiga läinud ja noorelt surnud Juri/Georgi Öövelist, kelle lesk Anna 1870-ndatel kolme pojaga Muhusse tuli. Vanem poeg Juri/Georgi “kolmas” Öövel (1865–1925) oli sel ajal alles teismeline ja paistab, et poiste isa onupojad Jaagult aitasid praeguste Hellama töökodade läheduses postmaantee äärde väikese eluaseme ehitada, kus Anna oma pojad üles kasvatas.
Teise poja nimeks on varasemates koguduse-nimekirjades märgitud Josif ja viimases Joosep Öövel (1867–1935). Kelleks ta Riias ristitud oli, jääb siinkohal teadmata, aga nähtavasti on teda 20. sajandil hoopis Oskariks kutsutud, sest Hellama kandis teati Lehekopli kohta (mille Joosep-Oskar Öövel paistab hiljemalt 20.s algul rajanud olevat)  ka Oskari nimega. Sellest on lähemalt Hellama loos juttu. Noorim vendadest, 1869.a sündinud Aleksander Öövel on meheikka jõudes tagasi Riiga läinud ja tema hilisem käekäik on teadmata.
Jurka Juri Öövel abiellus Võlla Sepa-Mihkli Andruse tütre Ekaterina Sõrmega ja kiriku-kirjades on nende ainsaks lapseks 1899.a sündinud Aleksander Öövel, kes Tölbi-Juri Kristina Jürissonile koduväiks läks (vt. ka Hellama lugu) ja peale Juri surma 1925.a on Jurka koht ilmselt kadunud (lesk Kadri suri neli aastat hiljem 1929.a, aga ta võis vanas eas ka poja juures Tölbi-Juril olla).

 

Juba 1674.a aktis oli Mõegaküla viiendaks taluks märgitud Ustallo Matz ja Uustalu nime kandis talu ka läbi 18. sajandi adramaa-revisjonide ning 19.s hingeloendite, kuigi kirikuraamatuis tuleb Matsi nimi samuti ette. Katku järel oli talu söötis, aga adrarevisjonid märgivad Ustallo Jurgen’i arvestusüksust, millel 1740-ndatel on hakanud Suuremõisale koormisi kandma Ustalli Jurna Michel. Võlla loos on oletatud, et see Mihkel võis Võlla Lollilt pärit pärastiste Õigete ja Roide esiisa olla, aga ainsaks dokumentaalseks jäljeks meetrikais on temast on 1764.a 12. augusti surmakanne, kus Mihklit Võlla mõisa peremeheks nimetatakse: Ustallo Mickel – ein Wirth ja vanuseks on 70 aastat märgitud. 1756. aastaks oli Mõegaküla talu tõepoolest Võlla mõisale arvatud, kuid peremehena kirjas hoopis Ustallo Michli Jahn ja selle Jaani kohta ei selgu esimestest säilinud kiriku-meetrikatest midagi! Küll aga selgub 1767.a Võlla mõisa vakuraamatust, et sel ajal on Mõegakülas peremeheks Jaak, keda Raegma Jürjestaustide esiisaks tuleb pidada ja kellest siin juba Jaagu taluga seoses juttu oli. 1761.a laulatusekande järgi oli see Jaak Võllas katku üle elanud Ennu Juri poeg, aga tema suhe varasemate Mõegaküla Uustalu katkujärgsete inimestega ei selgu kuskilt.
Esimeses hingeloendis 1782.a oli 44-aastaseks arvatud Jaak jätkuvalt Uustalul peremees ja naist, Jaagust 6 aastat vanemat Ristet on Mäla Jaagu tütreks nimetatud, kuigi 1761.a laulatusekanne seda Ristet Mikli Jago leseks ja Hellamaa mõisa hingeks arvab. Nii jääb Jaagu Tõnise ja Raegma Jürjestaustide eiisa täpsem päritolu ikkagi mõneti ebaselgeks (isegi kui 1761.a laulatus Jaagul juba teine oli ja tema teiseks naiseks saanud Mikli Jago lesk Mäla Jaagu-Jurilt pärit oli!), aga algul oli juba tähelepanu juhitud, et reguleerimiste segadustes ka pärastisel Mardil üks Tõnis on jõudnud vahepeal peremeheks olla. Kaartide spetsifikatsioonis oli seda Tõnist Loeta Tõniseks nimetatud, aga see määratlus ei juhata meid õigupoolest kuskile; seda vähem, et adrarevisjonides tervelt kolm Loeta-nimelist üksust oli.
1794.a kinkis Katariina II Võlla mõisa kindralleitnant krahv Friedrich Wilhelm von Buxhoevedenile päriseks ja 1795.a hingeloend üldiselt Võlla mõisa talusid ei kajasta. Nii ei leia me sellest külade kaupa kokku seatud loendist ka Mõegaküla Uustalu talu. 1811.a on talu juba Kansi mõisa kirjas ja siin on siiski vanaks ja võimetuks märgitud ehemaliger Wirth Tõnis, kes nähtavasti peale Jaagu surma 1796.a on peremeheks pandud. Selgub, et see Tõnis oli Viiraküla Kuse Rein’u poeg ja Võlla Sepa-Mihklil peremeheks saanud Andrus Sõrme vanem vend, kes enne seda Raegma Mardil oli sulaseks olnud. Tema ainus poeg Juri on väiksena surnud ja tema perekonnanimeks märgitakse 1826.a loendis PAAK. Nähtavasti peab tema see Loete Tönis olema, keda reguleerimis-kaartide spetsifikatsioon Mõegaküla talu nr.2 (kaardil oleva numbri järgi) peremehena märgib. 
1811. aastaks oli Raegma Mardilt Mõegakülla toodud ka üks Toomas, keda hingeloend nüüd Uustalu peremeheks nimetab ja siitpeale paistab ka Mõegaküla talule Mardi nimi külge jäänud! Nimelt oli see Toomas katku järel Raegmas tühjalt seisnud Obboka tallu peremeheks pandud Kusta Mardi poeg ja „suure hingede vahetusega” asustati kogu pärastine Raegma Mardi pere Kansi mõisale kuuluma hakanud Mõegakülla. Nii võib väita, et kunagiselt Raegma Kusta Mardilt on oma nime saanud nii Raegma Mardi (varem Obuku nimega) kui Mõegaküla Mardi talud! Siia peaks lisama, et samal ajal toodi Raegmast Mõegakülla ka selleaegsed Kusta inimesed (edasises jutuks tulevasse Tähvena tallu) ja Mõegakülas saadi mõlemas peres hiljem priinimi KODU (algselt KODDO)! Tuleks aga märkida, et hilisemat küla tundvad inimesed ilmselt ei nõustuks algul toodud kaardipildil Juri-Jaagu ja Jaagu vahel number 2-ga märgitud talus Mardit ära tundma, sest 20. sajandil oli Mardi pigem küla kõige hommikupoolsem talu; Tähvena naaber ja ehk 19. sajandil hääbunud Nööpide Pärdi (siinse kaardi nr.10) taluasemel.
1811.a hingeloendi põhjal olid meeshingedena Uustalule toodud peale Toomase ja noore perepoja Mihkli veel Toomase vennad Mart (vigane) ja Jaak ning Paenase Andruselt pärit noor sulane Jaak (1784–1848), kes siin samuti perekonnanimeks KODU sai. Ta oli perenaise (Toomase naise Mare) vend ja nemadki olid Mardi lapsed, aga selle (Paenase Andruse) Mardi järglased said Paenasel hoopis Linnuse toponüümi KAO oma priinimeks. Toomase vend Jaak võeti 1802.a nekrutiks ja temast me rohkemat ei tea, aga sulase Jaagu poeg Mihkel Kodu asus hiljem selleks ajaks tühjaks jäänud Aru vabadikukohale, mille varem jutuks olnud Tooma Juri juba oli ehitanud.
Toomasel ja Marel on teada vaid kaks last: tütar Rõõt suri 16-aastaselt, aga poeg Mihkel Kodu (1805-64) oli 1826. aastaks Uustalu (nüüd siis juba Mardi) peremeheks kinnitatud. Kogu selle segaduse juures oleks huvitav teada, kas ülaltoodud ahingu-kujuline õuemärk oli Raegmast Mõegakülla toodud või ehk juba Võlla mehe Mihkli aegadest siin kasutusel olnud?!
Mardi Mihklil sündis esimesest abielust kolm tütart ja poeg Juri, kes imikuna suri. Naine Mare suri 29-aastaselt ja Mihkel võttis 1838.a Pärase Poali Kadri teiseks naiseks, kellega sündisid veel kaks poega. Tähve suri mõne-nädalasena, aga Aad/Aleksei Kodu jõudis kihelkonna-koolis käia ja temast sai Mardi õue ehitatud koolimajas Mõegaküla õigeusu koolmeister. Ta abiellus 1870.a Raugi Mihkli-Matsi Lutsi (Glikeria) Vaheriga, kuid Lutsi suri järgmise aasta märtsis poja sünnitusel (paari aasta pärast suri ka poeg Juri). 1873.a võttis Aleksei veel oma küla Tooma Jaagu tütre Irina Väli teiseks naiseks, kuid temaga jõudis ainus tütar Maria (1875—1949) sündida, kui tiisikus 29-aastaselt Aleksei enda elu võttis. Olgu öeldud, et kirjeldatud ajaks oli Mardi juba kindlasti Tähvena hommiku-poolne naaber.
1860-ndatest kehtisid uued talurahvaseadused ja Mardil toimunut oleks õige Kansi kogukonna-kohtu protokollidest jälgida, kuid Ajaloo-arhiivist ei õnnestu neid leida. Aleksei Kodu lesele Irinale tuli 1879.a koduväiks Kallaste Toru Mihkli poeg Jaen Paikas ja neil sündisid kaks poega ning neli tütart, kuid et Jaen oli luterlaseks jäänud, said lapsed Hellama koguduse jaoks võõrastena kirja (zapisanõ v tšlenõ tšužeprihodnõh). Mardi põhi-perest (vana Mihkli lesk Kadri oma kasutütre Mariaga) räägime veel Tamme ja Räimi-Saadu kontekstis, kuigi ei ole selge, millal neile Räimi metsa  oma eluase tehti ja kes selle ehitas?
Aleksei Kodu ainsal täisikka jõudnud tütrel Marial sündis 1901.a vallaspoeg Joosep, aga 1909.a tuli Marele Saaremaalt (Uuemõisa valla Kanissaare külast) koduväiks temast 11 aastat noorem Vassili Andrei p. Kirs, kellega veel kaks tütart ja poeg Artemi sündisid. Ei ole teada, kas Vassili Kirs jõudis mingi osa Mardi talust ka välja osta, kuid kruntimis-andmetes oli 44,626-hektarine Uustalu nimega üksus (Lit.23) tervikuna Maria Kodu (arvatavalt siis vana Mihkli tütre Maria) nimel.
Ilmselt on sellest ajast, kui Mardi õue 1860-ndatel koolimaja ehitati, Mardil kaks eluaset olnud, aga et neid külas ikka üheks Mardi (või Uustalu?) kohaks loeti, ei ole neid siingi eraldi ja omaette kohtadeks tehtud. 19.s lõpul ja 20. sajandil elas nähtavasti koolimajas Aleksei lesk Irina oma teise abielu mehe Jaen Paikasega. Tamse mõisa hingena oli Jaen omale Tamse Rannakülas ka Suurekraavi latsikoha soetanud, kuid see jäi tal välja ehitamata. Tema kaks vanemat poega surid paarinädalastena ja kolmas poeg Timofei 10-aastasena 1901. aastal. Neljast tütrest kolm said 20. sajandil mehele ja 1915.a pihinimekirja oli jäänud vaid 63-aastane Irina Jakovleva Paikas. Toru Jaen maksis oma koguduse-maksu Liival ja suri ilmselt Mõegakülas 12.03.1931.
Koduväi Vassili Kirs jäi Mardile ja hiljem oli Mardi peremeheks tema poeg Arteemi Kirs oma Kihelkonnalt võetud naise Virvega. 1959.a loenduslehel oli Mardi elanikeks märgitud Arteemi Kirsi pere – naine Virve ja pojad Heiki ning Heino. Vanema poja Heiki valdusse see jäigi, aga Uustalule (NB! nüüd paistab vana Uustalu nimi koolimaja tarbeks jälle käibesse tulnud!) oli 1959.a märgitud Arteemi õde Marta Kirs oma 74-aastase manulise Peeter Põderiga (Saaremaalt). Peale Peetri surma olla Martale “manuliseks” asunud Andruse-Mihkli Matvei Uulits, kelle Marta samuti mattis, aga uuel aastatuhandel olla kunagine koolimaja Kuressaares elava Arturi ja Virve noorema poja Heino Kirsi suvekodu.

Koguduse-nimekirjadest ei selgu, kes ja millal Räimi vabadikukoha naabrusse Tamme-nimelise vabadikukoha ehitas, aga kolmandas koguduse-nimekirjas on selliselt märgitud Mardi Mihkli teise abielu lese Kadri ja tema kasutütre, Mihkli esimese abielu tütre Mare elupaika. Viimasel oli 1856.a vallaspoeg Mihkel sündinud, kes Vene-Türgi sõjast tagasi jõudis ja 1881.a Kuivastu mõisa vabadiku-tüdruku, Tipika Juri tütre Kadri Smuuliga laulatati. Nende teadaolevast neljast lapsest oli kolmandas koguduse-nimekirjas kolm kirjas, sest vanem poeg Vassili suri 1889.a 4-aastasena. Nimekirjas on Tamme juurde hiljem veel Saadu kirjutatud, millest võib nii aru saada, et Mihkel oma kroonuteenistuse järel saadud soldatiplatsi ehk Räimi metsa Raegma poole Soonda oja sai! Selle oletuse selgitamiseks olgu siia lisatud kord juba Räimi vabadikukohaga seoses viidatud illustratsioon.
Räimi-Saadu jäi selles mõttes lühiajaliseks, et Mihail Kodu pere on 1927.a Muhust lahkunud ja kruntimisel koht ei osalenud, aga oletamisi sai sellest 20. sajandil Metsa-nimeline heinamaavahi koht, millest pisut veel edasises.
Tamme Kadri suri 1892.a ja olla oma koha pärandanud vennapoja, Mihail Hobustkoppeli tütrele Raissale, kes 1902.a Võlla Ennu Mihail Vahteriga abiellus. Ennul vabadiku seisusse jäänud Mihkel paistab naisega Tammele asunud, kus neil kaks poega ja tütar Akiliina sündisid. Paraku uppus Mihkel koos kahe teise Võlla küla mehega õnnetult 1914.a septembris Kuivastu sadamas. Pojad surid vist noorelt, aga tütar Akilina kasvas Tammel üles ja sai 1926.a Võlla Mihkli Aleksander Vaske naiseks. Algul elati mõned aastad Võlla Mihklil ja seal sündis ka nende esimene poeg, aga peale Räimi-Saadu tühjaks jäämist paistab olevat sinna asutud, sest tütar Maimu oli juba Metsal sündinud. 
Väino Vaske võttis siinkirjutajaga ühendust 2017.a kevadel, käis suvel Muhus ja tõi kaasa fotosid ning tänaseks surnud vanemast õest Maimu Vaske-Arumäest jäänud paberite koopiaid. Ühe Maimu kaardilehe põhjal on tehtud ka siia lisatud illustratsioon, sest viimase omandireformiga kompenseeriti 26. mai, 1995.a otsusega Maimule kui eespool viidatud Raissa Vaheri (sünd. Hobustkoppel) tütre-tütrele 1,215 ha endise Tamme vabadikukoha maad. Tamme litera 1939.a maa-andmikes oli 40 ja see võimaldas piisava täpsusega määrata ka kunagise vabadikukoha asukoha kõrvaloleval pildil. Peale selle tundis Väino Vaske lähikonnas ära lapsepõlves nähtud vanemate kunagise elupaiga ja see sai ühtlasi oletatud kadunud Räimi-Saadu asukohaks. Nii ei ole siinkirjutajal põhjust hakata oma kohtade tabelisse lisama 1939.a maa-andmetes esinenud Metsa-nimelist kohta, kus ainult 0,148 ha maad oli ja omanikuks märgitud Mõegaküla talupered. Selle eest võime siin vaadata Saadu Väino pildistatud Metsa korstnakivi nurka ja kuivanud vana õunapuud.
Paistab, et esimesel kruntimisel ei jäänud Võlla Mihkli Sassile "midagi üle" ja ta ostis omale Muhust lahkunud Metsaaltidelt Võlla Saadu vabadikukoha, aga see oleks pigem Võlla küla teema. Mõegaküla Mardi Tamme-nimeline  vabadikukoht hääbus lõplikult aga alles peale viimast sõda.

(Õuemärk teadmata)

Rootsiaegse kaardi puudumise tõttu ei tea, kas enne Põhjasõda on pärastise Juri-Jaagu vastas, lõuna pool teed (Andruse-Mihkli ja Aadu vahel) talu olnud ning varasemate Suuremõisa vakuraamatute puudumiseni jääb seegi selgusetuks, millal ja millisel omaaegsel arvestusüksusel Andrus Tooma poeg koormisi kandma hakkas. Adrarevisjonid teda veel omaette peremehena ei märgi ja tõenäoliselt sai temast Suuremõisa peremees alles 1760-ndatel.
Esimeses hingeloendis oli Andrus 55-aastane peremees ja Aljava Matsi tütre Eeduga oli sündinud ainus tütar Riste, kellele 1789. aastal Tõnise (Hannuse) Tõnise poeg Käsper koduväiks tuli. Nad said omale priinimeks TUULMÄGI. Sellega oli rootsiaegse Tusti Tähve puus üks haru kuivanud – jäid onu Aadu järglased TOOM(S)id ja Andruse venna Juri järglased ARUd. Peaks lisama, et nimetatud kaardimaterjali puudumise tõttu jääb ebaselgeks seegi, kas katku üle elanud Tusti talu ikka asus pärastise Aadu, (Tusti-)Tooma või hoopis Tooma-Andruse kohal. Igatahes vana Toomas oli esimese hingeloenduse ajal kirjas Andruse juures (seega Tooma-Andrusel) ja pidi oma 77 eluaastale vaatamata veel üsna toimekas olema, sest surmakandest 04.09.1784 selgub, et ta (vilja)koorma alla jäädes õnnetult surma sai! Hingeloendites kandis aga Tooma-Andruse talu Toomaga ühesugust Tusti nime.
Käsper Tuulmägil sündis peretütre Ristega kolm poega. Esimene poeg, 1790.a sündinud Andrus oli 1816.a loendis puudu, kuigi ta 1811.a 20-aastasena kirjas oli ja ta võidi ehk nekrutiks või maakaitse-väkke võtta! Teisest pojast Mihklist sai kodus järgmine peremees, aga Toomas võttis Lõetsast naise ja pandi hiljem Lõetsa Mardil peremeheks. Riste suri 41-aastaselt ja 1806.a võttis Käsper Rootsiverest teise naise, kellega veel tütar ja kaks poega sündisid. Teise abielu vanem poeg, 1811.a sündinud Käsper võeti jälle nekrutiks, aga noorem vend Juri asutas omale hiljem Sillavärava vabadikukoha. Tema esimene poeg Tähve Tuulmägi (1837–1901), nagu eespool juba räägitud, sai naabertalu Andruse-Mihkli peremeheks.
Mihkel/Mihail Tuulmägi (1793–1860) võttis Oina Matsi Aadu tütre Ingli naiseks ja sündisid neli tütart ning kolm poega. Teine poeg Juri suri mõne-kuuselt, noorim poeg Mihkel sai omale hiljem Kansi mõisast Kearu latsikoha, aga esimene poeg Andrus/Andrei Tuulmägi (1825-78) oli isa järel järgmine Tooma-Andruse peremees. Tema vanemad pojad surid noorelt (Timofei 10- ja Joann 8-aastaselt) ning ka esimene naine, Võlla Sepa-Mihkli Tähve tütar Ingel suri 35-aastasena. Teise naise võttis Andrus Kallastelt (Kadri Mänd) ja temaga sündis veel neli tütart ning nende vahel ka poeg Georgi (1863–1909), kuid viimasest enam peremeest ei saanud. Ta suri sajandivahetusel vallalisena ja koju tagasi tuli Leeskopale mehele saanud vanem õde Ekaterina oma perega. Nii sai Leeskopa Aljaval üles kasvanud Nautse Pärdi Aadu poeg Jaen Sonn Tooma-Andruse peremeheks.
Sonnidel oli neli poega ja neli tütart (vanemad lapsed olid Leeskopal sündinud). Esimene poeg Vassili oli paari-kuuselt surnud. Mihail (1894–1918) jäi ilmasõtta. Kolmanda poja, 1897.a sündinud  Ivan Sonni nimele, kes oma perekonnanimeks KASENÕMM võttis, sai kruntimisel moodustatud 31,52-hektarine Tooma-Andruse talu (Lit.25). Ivani noorem vend Joosep (1902-26) suri noorelt vallalisena.
Ivan Sonn-Kasenõmme esimesest abielust sündis 1924.a poeg Albert, kelle ema suri 1928.a. Albert läks täisikka jõudes kodust välja. Teise naisega oli Ivanil samuti ainult üks poeg, 1934.a sündinud Alder. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Tooma-Andrusel peale Ivani ja tema teise naise Elena ka Alderi pere (naine Maime ja tütar Anne), kuid peale vanade surma soetati Hellamal (endises Võlla asunduses) Tölbi-Matsi koht ja Tooma-Andruse müüdi suvekoduks.

Tooma-Andruse Käspri noorem poeg Juri Tuulmägi (1814-89) oli pool eluaega vanema venna Mihkli sulaseks, aga kui ta 1849.a Põitse Ügeli sulase Andruse tütre teiseks naiseks võttis, on ta omale külast postmaantee poole (Killu kõrtsile lähemale!) vabadikukoha ehitanud. Tema esimese abielu poeg Tähve (1837–1901), nagu juba öeldud, sai Andruse-Mihklil peremeheks, aga noorem esimese abielu poegadest – Juri jun. on kuskil 82-aastase vanapoisina surnud.
Teisest abielust sündisid Juril pojad Mihail ja Andrei. Esimene sai omale Kansi mõisast latsikoha (sai samuti Sillavärava nime), aga Andrei suri 4-aastaselt.
Rullingo andmeil on Juri 1875.a (ilmselt siis, kui pere Kansi Sillaväravale asus) müünud oma koha Maria Saarekak’ule. Tegemist on Või Juri Juhani tütre Mariaga (1848-78), kes ehk Killu Kõrtsi juures kuidagi ametis oli, kuid üsna noorelt suri. Temalt on koht läinud Kallaste Rootsi Juri pojale Tõnu/Timofei Rehepapp’ile (1841–1900), kes samuti Killu kõrtsi juures on mingit ametit pidanud ja kes 1875.a abiellus Tänavasuu Tähve tütre Kristina Õuega.
Tõnu ja Tiina kuuest lapsest pooled olid Hellamaa ja pooled Rinsi meetrikasse kirja pandud, aga Hellama koguduse-nimekirjad peret ei kajasta. Küll aga märgitakse ilmasõja-aegses nimekirjas taas Sillavärava kohta, kus nüüd oli kirjas hoopis eespool nimetatud vanapoisiks jäänud vana Juri 1. abielu poeg Juri oma 92-aastaseks elanud kasuema Elenaga! Võib-olla ei saa seda kannet koguduse-nimekirjas siiski tõeseks lugeda?!
Kruntimis-andmetes oli aga 3,62-hektarine Sillavärava maaüksus (Lit.32) Kristina Rehepapi nimel. Nii jääbki mõneti arusaamatuks, kes just Sillavärava viimasteks asukateks olid, kuid ilmselt kadus koht hiljemalt 1930-ndatel.

(Õuemärk teadmata)

Esimeses katkujärgses dokumendis, varem viidatud 1713.a inkvisitsiooniprotokollis oli ainsaks Mõegakülas koormisi kandvaks taluks Massi Thomas, kelle pere koosnes ühest tööeas ja ühest vanast mehest, kahest naishingest ja kahest poisslapsest. Kuigi talu esineb adrarevisjonides sama nimega 1744. aastani, võib arvata, et juba 1730-ndatel hakkas peremehe rollis olema arvatav Tooma poeg Masi Thoma Laas, keda 1750.a revisjon ka peremeheks nimetab.
1756. aastaks on talu Kapi mõisale arvatud ja peremeheks Masi Thoma Laas Jürge (Kapi mõisa all lihtsalt Masi Jürgen). Paraku ei selgu, kas ta Tooma ja Laasi otsene järglane, koduväi või Kapi mõisa pandud hoopis võõras peremees oli! Selge on vaid, et kunagise Masi Thoma maa jäi esialgu Suuremõisale ja Kapi mõisa talu (võib-olla pastoraadi ja Hellamaa mõisa osalusel) rajati tegelikult rootsiaegsete Masi Jack’u ja Masi Lehmet’i maadele. Hellamaa mõisale pidi talu minema 1767. ja 1782. aastate vahel, sest esimeses hingeloendis on (ilmselt seesama) Jürgen ehk Juri Hellama mõisa peremees Mõegakülas.
Juri esimene naine Eed suri 1768.a ja järgmisel aastal võttis Juri Rässa Matsi tütre Riste. Kummagi naisega sündis neli last, kelledest kolm poega ja kolm tütart veel esimeses loendis kodus kirjas olid. Juri kolm poega (Andrus, Jaen ja Juri) surid noorelt. Järgmiseks peremeheks sai Juri vanem poeg Masi Jurna Jaak. Tema kolm poega olid isa varase surma järel alles noored ja peremeheks sai nüüd Jaagu vend Mihkel. 1826.a loend märgib talus perekonnanimeks MAAS, mis ilmselt rootsiaegse talunimega seostub, kuigi selle algne tähendus ei ole seni selgunud! Mihkli ainus poeg Juri suri aastaselt, kuid Mihkli surma järel olid Jaagu nooremad pojad Andrus ja Jaen mõlemad naisemehed (vanem vend Juri oli nekrutiks võetud). Pärimisõigusliku Andruse esimene naine, Viiraküla Peedu Lauri tütar Rõõt oli aga noorelt järglasteta surnud ja 1820.a võetud Männiku-Juri Ingliga sündis ainus tütar (sai esimese naise järgi ka Rõõt nimeks). Nii kinnitati kohe peremeheks Jaagu noorem poeg Jaen Maas (1797–1863) ja vanem vend Andrus (1793–1861) jäi sulase seisusse.
Jaanil sündis Soonda Simmu Kadriga kolm tütart ja ainus poeg Jaen/Ivan Maas, kes parajasti aasta enne isa surma jõudis Kesse Mardilt naise võtta ja kogukonna-kohtu poolt ka järgmiseks Juri-Jaagu peremeheks kinnitati.
Jaen “teisel” Maasil oli neli poega ja ainus tütar Mare (sai 1890.a Matvei Rulli naiseks). Vanem poeg Georgi Maas (1863–1913) jäi Juri-Jaagu peremeheks, teine vend Ivan (Jaen “kolmas”) Maas ehitas omale Mäe vabadikukoha ja kolmas vend Mihkel (Mihail) Maas (1870–1924) suri kodus vanapoisina. Noorim vendadest, 1872.a sündinud Vassili läks Hellama Konksi Leenale koduväiks.
Peremees Juril (Georgil) sündis Lõetsa Mardilt võetud Kadriga (Ekaterina Tuulmägi) kaks poega ja tütar. Kadri suri 42-aastaselt ja Juri võttis Võlla Mardilt Maria Vahteri teiseks naiseks ning sündisid veel kolm tütart (kaks neist surid lapseeas). Juri vanem poeg Ivan “neljas” Maas (1885—1973) oli viimane Juri-Jaagu peremees. Tema noorem vend Mihail (1893–1919) oli Kuivastu mässu osaline ja lasti 1919.a veebruaris maha. 42,864-hektarine talu oli kinnistatud vana Juri nimele (üks kolmest Mõegakülas kinnistatud talust Aadu ja Tooma-Andruse kõrval) ja küllap vana Juri poolt ka välja ostetud. Märgime, et higeloendites kandis talu Andruse-Mihkliga ühesugust Maasi nime ja see oli sulgudes lisatud ka Juri-Jaagu talunimele maa-andmikes.
Viimasel Ivanil sündisid suurte vahedega kolm tütart; noorim neist, Elja (1925-26) suri aastaselt. 1959.a olid Juri-Jaagul Ivan ja Iisa oma keskmise tütre, 1919.a sündinud Salmega. Peale vanade surma anti Juri-Jaagu 1880.a paiku ehitatud rehielamu Vabaõhu-muuseumile Rocca-al-Mares, kus see vist tänaseni on säilinud. Juri-Jaagule tehti aidamajast ajutine eluase, kuid see olla millalgi maha põlenud ja uueks aastatuhandeks oli see Mõegaküla põlistalu kadunud.

Juri-Jaagu Juri teine vend Ivan Maas abiellus 1897.a Tõnise Aleksei tütre Kristinaga (Pere) ja ehitas omale sajandivahetusel külast kirde pool (Riida kõrval) vabadikukoha, mis Mäe nime sai. Ivanil ja Ristel sündisid kuus poega, kelledest vaid kolmas poeg Mihail lapsena (paari-nädalaselt)suri. Viis venda kasvasid üles ja läksid enamasti kodust välja. Vanem poeg Timofei (hiljem ka nooremad vennad Andrei ja Joosep) asusid Virtsu (Andrei jäi viimases sõjas kadunuks); Vassili elas Tallinnas (hukati saksa okupatsioonivõimude poolt). Koju jäi neljas vend Ivan Maas (1906-61) –  “üldarvestuses” viies sellenimeline Mõegakülas.
Kruntimisel jäi Mäe 7,455-hektariseks väikekohaks (Juri-Jaagu talu ei jagatud). Ivan oli vokimeister ja elatus juhutöödest. 1930.a abiellus ta Kristina Ivani t. Metsaaltiga ja sündisid poeg Meinhard ning tütar Aino. Ivan alustas ka uue kodu rajamist (külla suunduva tee nurka), mis pidi Sillamäe nime saama, aga see jäi valmis ehitamata. Saksa okupatsioonivõimud panid Ivani vangi ja uue, nõukogude okupatsiooni ajal sai temast Muhu miilitsavolinik.
1947.a sündis Ivanil ja Tiinal veel tütar Leida, kelle esimene abielu purunes, kuid talle tuli koduväiks meremehe ameti maha pannud Väino Tammisaar (s.1930). Tänu viimase suurele teotahtele ja ettevõtlikkusele sai Mäest nõukogude korra lõpukümnendil seemnekasvatus-talu ja hiljem turismitalu, mis uue sajandi hakul juba mõnda aega nooremaid tegijaid ootas.

(Õuemärk teadmata)

Rootsiajal pidi lisaks Mõegaküla ja Hellama vahel olnud Tölbi hajatalule üks Tölbi lisa-nimega talu ka külas olema, sest 18.s adrarevisjonidesse jäi pooleadrane söötis Tölbi Jaagu arvestusüksus. Siin-seal on arutletud, kas see nimi algselt Urrakast või hoopis Võikülast pärineb, aga selgus selles osas siiski puudub (võib-olla on hoopis põlise Mõegaküla nimega tegemist!?). Nagu pooled Mõegaküla talud, seisis seegi üksus ligemale pool sajandit söötis, aga 1756. aastaks on siin Kuivastu mõisale hakanud koormisi kandma Tölpe Jacko Teffen. Sellest Tähvest on varastes meetrikates üsna palju “jälgi” ja kuigi teda ka Tusti Teffen’aks on nimetatud, ei saa teda ometi segada eespool jutuks olnud Aadu, Tooma ja Tooma-Andruse rootsiaegse samanimelise eellasega (sugulus muidugi ei ole välistatud!).
Tähve arvatavaid esimese abielu lapsi leiame kaks poega ja neli tütart; 1765. aastal võttis Tähve ühe Simmo Matsi tütre Rõõda teiseks naiseks ja temaga sündisid veel neli tütart. Märgime, et teadaolevalt said Tähve kaheksast tütrest viis mehele ja kolm surid vallalistena, aga küllap oli ka väikselt surnud lapsi, keda me küll enam kuskilt teada ei saa!
Tähve vanem poeg Juri sai isa surma järel peremeheks kinnitatud, kuid suri keskeas 1787. aastal ja 1795.a loend märgib peremehena teist venda Andrust (~1740–1815). Kui nüüd küla 19.s algul Kansi mõisale arvati, viis Kuivastu mõis oma hinged – Juri järglased Võikülla, kus nad hiljem said priinime PÄRTEL. Andrus anti aga oma perega Võlla mõisa hingedeks ja nad asustati Lehtmetsa Tähvenale, kus priinimeks saadi MÄGI. Lisame, et viimases vahetuste ringis osales peale Raegma Kusta veel Hellama mõisale läinud Tölbi hajatalu, kuhu nüüd Lehtmetsa Tähvenalt endised Kuivastu mõisa hinged, Linnomes Juri järglsed toodi ja Võlla mõis oma siinsed hinged samuti Hellama mõisale loovutas. Nende suurvahetuste, mis tihti mitut küla ja paljusid talusid hõlmas, detailne kirjeldamine oleks siiski päris omaette teema ja jääb meie siinsest käsitlusest välja!
1811. aastaks oli Mõegaküla Tähvenal peremeheks juba Raegma Kusta koduväi, Päeldas sündinud Lõetsa Erma Tõnise vallaspoeg Gustav. Mardi loos oli juba öeldud, et Raegma Kusta juurtega Mõegakülla (nii Raegma Mardilt Mõegaküla Mardile kui Kustalt Tähvenale) toodud inimesed said siin priinime KODU, kuid sedagi on arvestatud, et Gustavi naine Lutsi ja sulane Jaak olid hoopis Mäla Ansul sündinud (nende ema oli Raegma Kustal teises abielus) ja kui Lutsi priinimeks sai Kodu, siis Jaagul hoopiski ÕUE (Aue).
Gustav suri 1817.a ja järgmiseks peremeheks Tähvenal oligi Jaak Õue, sest Gustavil oli Lutsiga viis tütart ja üksainus poeg, kes küll ka Gustavi nime sai, aga 9-aastaselt suri!
Lisame genealoogia-huvilistele täpsustuseks, et Raegma Kustal oli Gustavi nimi populaarne (sellest ka talunimi), aga üldiselt oli rootsiaegse Werdi Simmo järglastega tegemist. Siin nimetatud Gustav oli aga hoopis Päelda Juri Lutsi ja Lõetsa Erma Tõnise vallaspoeg ning sattus pealtnäha üsna juhuslikult Raegma koduväiks! Nimelt tema ema Lutsi sai Mäla Ansu Lauri naiseks (ja isa Tõnis Kallaste Anduvälja peremeheks), aga 19-aastane Gustav oli 1782.a Tupenurme Saarel ja hiljem veel mitmel pool sulaseks kuni ta 1793.a Raegma Kustalt oma Lutsi leidis. Pruut Lutsi oli aga Raegma Kusta peretütreks sel moel saanud, et Mäla Ansu Jaani vanem poeg Juri (eespool nimetatud Lauri vend) suri noorelt, ning tema naine Rõõt sai Raegma Kusta peremehe Gustvi (järjekorras teise muuseas) naiseks. Raegmas kasvasid üles ka Rõõda esimese abielu lapsed Lutsi, Jaak ja Mare (viimane sai Rässa Obukule mehele) ning selleks ajaks, kui pere Mõegakülla toodi, oli Kusta Gustav „teisel“ (~1747–1807) ka väimees Gustav III olemas. Ilmselt kõigepealt saigi vana Gustav peremeheks, kuigi temast me jõudsime siin juba „üle hüpata“!
19.s esimesel poolel pidid mõnda aega kõik mõisad oma panuse postiveol andma ja Jaak Õue oli Kansi mõisa Postkerl. Tema kolmest pojast kasvas ainsana üles Tähve, kuid ta oli isa surma järel alles poisike ja peremeheks on talus pandud Kansi mõisa kubjas, Andruse-Mihkli Eedu ja Pärase Poali Andruse vallaspoeg Andrus, kellele samuti oli Õue priinimeks saanud! 1826.a loenduse ajal olid nii Jaak kui Andrus Kansi mõisa teenistuses (esimene postimehe ja teine kupjana) ja küllap sellest ka nende priinimed tulid – n.ö. “õueteenrid”!    
Andrus Õue abiellus 1820.a Võlla Lolli Aadu tütre Rõõdaga, aga lapsi sellest abielust ei sündinud (ainus kupja Andruse teadaolev järglane oli 1828.a Lõetsa hiidlase Kose (Tuiso) Mardi tütre Kadriga sündinud vallastütar Eed. Nii jäi Tähvena talu peale Andruse surma taas peremeheta. Jaak Õue ainus üles kasvanud poeg Tähve oli selleks ajaks omale Tänavasuu vabadikukoha ehitanud ja teda ka enam peremeheks ei kinnitatud. Tallu toodi nüüd peremeheks hoopis Lõetsa Mardi sulase Juri poeg Aad/Aleksei Pallasma.
Aadul oli kahe naisega kokku 13 last, kelledest vähemalt kaheksa täisikka jõudsid (seitsmest pojast suri lapsena vaid teise abielu eelviimane poeg Ivan). Esimene, Lõetsas sündinud poeg Andrus võeti 1871.a kroonusse ja temast rohkemat teada ei ole. Järgmised lapsed olid juba õigeusku ristitiud. Timofei ehitas hiljem omale Riida ja Mihail Leedusaadu vabadikukoha. Tähvena järgmiseks peremeheks sai Aadu teise abielu vanem poeg Aleksei Pallasma (1863–1918). Tema teine vend Isaak (1865–1919) võeti 1886.a kroonusse, kuid tunnistati teenistuseks kõlbmatuks, tuli koju tagasi ja abiellus 1891.a Mäla Värava Andruse tütre Maria Ristkokaga. Neil sündisid pojad Mihail ja Vassili; esimene oli Kuivastu mässu segatud ja lasti 1919.a Tallinnas maha. Isaak ise oli mehi Kuivatus mässule õhutanud, kartis karistust ja laskis ennast 21.02.1919 samuti maha. Nii jäi temast ainus poeg Vassili, kellest järgnevas veel pisut juttu tuleb.
Teise Aleksei noorem vend Vassili ehitas omale hiljem Tähvena õue Uuetoa nime saanud eluaseme. Noor Aleksei abiellus 1887.a Rässa Jaani Ivani tütre Elena Sonniga ja sündisid poeg Mihail ning kaks tütart. Kõik kolm last surid 1895.a verisesse kõhutõppe ja rohkem neile lapsi ei sündinud. Vormiliselt jäi peale teise Aleksei surma talu tema lese Elena pidada, aga tallu jäi ka venna Isaaki poeg Vassili Pallasma (1892–1977), keda võib Tähvena viimaseks sisuliseks peremeheks pidada. Kruntimis-andmetes oli 38,6-hektarine Tähvena talu Aleksei Pallasma nimel, kuid  kaks Vassili Pallasmad – Isaaki poeg Vassili ja Aleksei ning Isaaki noorem vend Vassili jagasid selle omavahel. Viimane ehitas pojaga Tähvena õue oma eluaseme.
Vassili Isaaki p. Pallasma abiellus 1921.a Leeskopa Salu Madise tütre Irinaga ja neil olid tütred Linda (1922), Meida (1924) ja Vaike (1929); ainus poeg Ferdinand suri 1927.a imikuna. 1959.a olid Tähvenal veel Vassel ja Riina nooremate tütarde Meida ja Vaikega (viimane oli Liival ja pärast Hellamal kooliõpetaja) ning Vassili tütarde valdusse Tähvena koht jäigi.

 

Vassili Pallasma (1870–1959) ja tema 1902.a sündinud poeg Joann Pallasma ehitasid 1930-ndatel Tähvena õue oma maja, mida võib ka Tähvena osataluks nimetada, sest väidetavalt olla Vassili saanud 1/3 Tähvena talust.
Teadaolevalt oli Vassilil Maria Georgi t. Õigega kaks poega ja kaks tütart, aga esimene poeg Timofei oli mõnepäevasena surnud ja noorelt suri ka esimene tütar Irina. Ainus täisikka jõudnud tütar Kristina läks hiljem Lihula. Uuetoa ainsa pärija Juhani ja Juri-Jaagu Kristiina Maasi abielu oli lastetu. 1959.a olid Uuetoal nooremateks inimesteks 56-aastane Juhan oma 51-aastase naise Irinaga ja kolm üle 80-aastast vanainimest: Vassili Pallasma oma naise Marega ja 83-aastane ämm Maria Maas (sünd. Vahter).
Koht jäi Juhani õe Kristina (abielus JÄNES) lastele suvekoduks.

19.s algul Tähvenal peremeheks olnud Jaak Õue ainus täisikka jõudnud poeg Tähve/Timofei Õue jäi oma pärimisõigusest ilma ja ehitas küla lõunapoolsete põldude lõppu, karjamaa-aia äärde omale vabadikukoha. Siin sündisid Tähvel kahe Marega kolm poega ja kuus tütart. Mitu last (nende hulgas vanem poeg Timofei) surid väikestena, kuid kaks poega ja kolm tütart kasvasid Tänavasuul üles. Ei ole selge, kumb Tähve poegadest (Aleksei või Mihail) siin veel teise maja ehitas, kuid nn. verstakaardil on kõrvuti kujutatud kaks Tänavasuu maja. Ühes elas ilmselt vanem vend Aleksei Õue oma Igakülast võetud Marega (sünd.Liik) ja neil oli kolm poega ning tütar Raissa. Vanem poeg Vassili Õue sai 1920-ndatel omale Kuivastu mõisast Kaldamäe asunduskoha;  teine vend Timofei jäi esimesse ilmasõtta, aga 1896.a sündinud kolmas vend Mihail Õue oli Kuivastu mässus aktiivne osaleja. Koos onupoja, Timofei Õuega olid nad osalised Axel ja Arthur Buxhövdenite röövimisel ning hukkamisel ja peale mässu mahasurumist pages Mihail Venemaale. Naine Kristina Raudjas Kuivastu Kauralt jäi kahe pojaga maha ja elas hiljem Kaural ning Kuivastu loos on ka asjast pisut juttu.
Teisel Tänavasuul (Teise-elul) elas vana Tähve noorem poeg Mihail Õue (1865–1922), kes küpses eas Kristina Mihaili t. Ööveliga abiellus. Nende ainus täismeheks kasvanud poeg, 1900.a sündinud Timofei Õue oli samuti üks Buxhövdenite uputajaid ja külajuttude järgi ka röövitud kulla valdaja. Tal õnnestus omale ka Kuivastus Mäe asunduskoht soetada, kuid rohkem, kui kohapidamisest, elas ta vist röövitud kullast ja peale selle istus iga valitsuskorra ajal mõne aja kinni. Muhus teati teda laiemalt „lidukõrva” hüüdnimega.
Aleksei Õue eluase jäi tühjaks ja lagunes juba enne viimast sõda, kuid Teise-elu seisis veel pärast sõdagi püsti. 1959.a loenduslehel märgitakse Tänavasuu elanikeks Akiliina Õue (“lidukõrva” õe) vallastütart Helgi Õue oma aastase tütre Marjega. Akilina sai Aadu Vassili Liigi kolmandaks naiseks ja hiljem asus Aadule ka Helgi Õue. Akilinal olid veel õed Kristina (1903) ja  Lidia (1912), kuid nendest hilisem teave puudub. 21. sajandiks oli Tänavasuu koht lõplikult kadunud.
Kruntimis-andmetes oli ilmselt popsiseadusega 5,63-hektariseks muudetud Tänavasuu väikekoht veel vana Mihail Õue nimel. Tänavasuu literaks kruntimis-andmetes oli 35 ja eespool tutvustatud illustratsioonil on näha nii Tänavasuu eluaseme(te) asukoht kui juurdelõikena saadud kolmnurkne lisatükk Räimist ja Tammest pisut põhja pool

Tähvenal peremeheks pandud Aad/Aleksei Pallasma esimese abielu pojad ei lootnud enam oma pärimisõigusele (esimene poeg Andrus võeti nekrutiks) ja rajasid omale külast post-maantee pool vabadikukohad.
Aadu teine poeg Timofei Pallasma võttis peale kroonuteenistust 1878.a Linnuse Jaagu Juri tütre Elena naiseks ja ehitas Võlla-poolsete põldude serva omale Riida koha. Neil sündisid Leenaga küll kaks poega ja viis tütart, aga nooremad lapsed surid väikestena. Üles kasvasid poeg Aleksander (1883–1913), kes 30-aastaselt vallalisena suri ja kaks vanemat tütart Raissa ning Kristina. Esimesele tuli 1907.a Raegma Aadult koduväiks Georgi Andrei p. Siig (s.1875); Kristina sai Raegma Kusta Vassili Veski naiseks, kes varsti omale Võlla asundusest Veskimäe asunduskoha sai.
Viimases koguduse-nimekirjas olid Georgi ja Raissa Siiad kaks ainsat Riida elanikku. 0,58-hektarist Riida maalappi nimetatakse Timofei Pallasma pärandustombuks, mille pärimine nähtavasti jäigi vormistamata (selle asemel on Irina (?) Siia nimel 0,43-hektarine Pärdi nimega maaüksus – arvatavalt Pärdi aiaks nimetatud koht päris küla sees).
1959.a rahvaloenduse ajal enam Riida kohta Mõegakülas ei esine.  

Tähvena Aadu kolmas esimese abielu poeg Mihail Pallasma sai omale kroonuteenistuse asemel maantee väravavahi ameti ja ehitas praeguste Hellama töökodade läheduses eluaseme, mida siinse iidse leedutule koha järgi Leedusaunaks (ka Leedumäe ja Uduaugu) nimetati.
Mihkel võttis 1873.a Tamse mõisa vabadiku, Priidu Kuusnõmme tütre Mare naiseks ja neile sündisid neli poega ning kaks tütart. Vanemad pojad läksid meheikka jõudes Muhust minema:  1877.a sündinud Aleksander asus Tallinna ja Mihail (1880–1905) uppus noorelt Riias. Kaks nooremat poega Vassili ja Isaak surid kodus lapseeas. 1883.a sündinud tütar Juulia sai Muhust mehele, aga Maria (s.1889) läks Penija mõisa teenistusse.
Kruntimis-andmetes Leedusaadu kohta ei meenutata ja ilmselt kadus see hiljemalt EV algusaastail.

(Õuemärk teadmata)

Oleme 20. sajandisse jõudnud 9 Mõegaküla põlistalu üle vaadanud, kuid 18. ja 19. sajandil toimis ligemale sajandi jooksul külas veel 10. talu, mille juured samuti rootsiaega ulatuvad. Eespool oli juba nimetatud, et 18.s adrarevisjonidesse jäi rootsiajast kolm poole-adrast Loeta lisanimega arvestusüksust – üks neist Loeta Pissoke Jürgen. Et rootsiajal Loetal suur ja pisike Jürgen võisid olla, oleks ju arusaadav, aga pisut kummastav, et 1750.a revisjonis, kui Suuremõis oli siin ühe Pärdi koormisi kandma pannud, nimetatakse tedagi Loeta Pissoke Pert. See Pärt oli 69-aastaseks permeheks märgitud ka esimeses hingeloendis 1782.a oma teise naise (Heimo Matsi tütar Rõõt Vahtrastest), kolme poja ja kahe tütrega (üks esimese abielu tütar oli juba 1768.a mehele läinud).
1795.a loendis oli peremeheks juba Pärdi veel vallaline vanem poeg Juri (1769–1833) ja talu kuulus alles Suuremõisale. Kansi mõisale arvamisega jäi Juri peremeheks ja noorem vend Mihkel talle sulaseks (suri 1823.a 51-aastaselt vallalisena); kolmas vend Jaen võeti 1800.a nekrutiks. Priinimeks sai pere omale NÖÖP (NOEP) ja ehk on see tõesti Pissokse hüüdnimega seotud.
1799.a abiellunud Juri suri 1833.a ja 1834.a hingeloendis on talus Juri poja Mihkel Nööbi (1806-77) pere, aga kinnitatud peremeest ei märgita. Nähtavasti nappis sel ajal talus tööjõudu ja samal ajal kiratses ka Andruse-Mihkli talu ning viimases hingeloendis oli Mihkli pere hoopis Andruse-Mihklile paigutatud. Mis Pärdi talu põldudest edasi sai, ei ole selge, aga ilmselt on Kansi mõis 19.s keskel, juba enne uute talurahvaseaduste tulekut oma kümnendast talust Mõegakülas loobunud ja ilmselt sel ajal asus taluasemele varem Juri-Jaagu naabriks olnud Mardi (varasem Uuustalu) talu. 20. sajandil oli vaid Pärdi nimi säilinud väikesel 0,43-hektarisel maaüksusel, mida Pärdi aiaks on nimetatud, aga seegi ei olnud kunagisel taluasemel vaid Jaagust kirde pool.
Andruse-Mihklile paigutatud Mihkel Nööbil sündisid Lõetsa Kiisa Juri tütre Kadriga kuus poega ja kaks tütart. Kolm nooremat poega (Aleksei, Mihail ja Timofei) surid lastena; 1845.a sündinud Jaani saatus on teadmata, aga vanemad pojad Andrus ja Juri said omale Kansi mõisast latsikohad ja Kansi loos on Mõegaküla Nööpidest veel täiendavalt juttu.

***

Mõegaküla territooriumile jäävad veel nüüdseks kadunud Viherpuu koht, mis paistab hoopis Tusti Käspri meeste rajatud olevat ja Võlla mõisa jagamisel tekkinud Oru asunduskoht, millel samuti Mõegakülaga muud seost (peale “territoriaalse”) ei ole, aga olgu need siin veel "ilmutatud kujul" Mõegaküla suitsudena esitatud.

Tusti Käspril peremeheks jäänud Tõnisel oli neli venda, kes omale talust väljas pidid kohta ja ametit otsima. Tõnise (Dionisi) teine vend Timofei Saksakulm abiellus 1881.a Rässa Jaani Ivani tütre Raissaga (Sonn) ja on omale seni selgumata asjaoludel Mõegakülas (külast Võlla poole viiva tänava ääres) majaplatsi saanud.
Timmu ja Iisa esimene poeg sündis surnuna, kuid peagi sündisid veel kolm tütart ja 1892.a poeg Joosep (Josif). Viimane sai omale hiljem Võlla mõisast Uustalu asunduskoha ja Hellama loos on sellest ka lähemalt juttu. Kaks õde (Maria ja Elena) said Mõegakülas mehele, aga noorem õde Raissa suri 3-aastaselt.
Timmu enda saatus esimese ilmasõja ajal ei ole kuigi selge – ta oli maakaitse reservi ehk nn. ratnikuks arvatud ja ühtedel andmetel on ta 1918.a surnud. Viherpuu maja olla omandanud Tusti Tooma Juulia Tust, kes 1930-ndatel selle Tusti külas tekkinud Asula kohale laskis viia. Kruntimis-andmetes Viherpuu maaüksusest Mõegakülas enam andmeid ei ole.

Raegma Aadu sulase Matsi poeg Jakob Siig läks Lõetsa Kearule koduväiks ja oli seal mõne aja n.ö. ajutiseks peremeheks. Kui Kearu pärimisõiguslik perepoeg (Koppel, enne Ausmeelide tallu tulemist) täisikka jõudis ja peremeheks kinnitati, asus Jakob oma perega Oarni vabadikukohale (vt. ka Lõetsa lugu) ja hiljem veel koduväina Nukale. Jakobi esimese abielu pojal Mihail Siial (1866–1913) oli kolm poega ja neli tütart, kes Oarnil üles kasvasid. Vanem poeg Vassili (1890 – 1925) suri noores eas kodus, aga nooremad vennad Ivan ja Mihail osalesid Vabadussõjas. Viimane suri 1919.a Valga all saadud haavadesse, kuid Ivan Siig (1892–1935) tuli sõjast tagasi ja sai omale Võlla mõisa jagamisel 16,54-hektarise asunduskoha (Lit.A-1), mis hiljem Oru nimega oli tema õemehe Jüri Kuuskla nimel.
Oru koha rajamisel osalesid nähtavasti ka vallaliseks jäänud Ivani õed, 1887.a sündinud Elena ja 10 aastat noorem Raissa; kaks õde Maria ja Ekaterina asusid mandrile. Elena abiellus ka ühe Nehatu mehe Jüri Preismanniga (1881–1945), kes oma perekonnanime on Kuusklaks eestindanud ja viimane Hellama nimekiri märgib neid Orul (laulatati 1932.a Karusel). Lapsi ei ole Kuusklatel olnud, aga selle eest sündisid Ivani nooremal õel Raissal vallaslapsed – poeg Johannes (jäi viimase sõja algul vist kaitseväest mobiliseerituna kadunuks) ja tütar Elviine. Viimasele tuli peale sõda koduväiks Sika Vasseli poeg Feodor (Veida) Kiiker ja 1959.a rahvaloenduses olid Oru elanikeks 71-aastane lesk Elena Kuuskla ning Feodor ja Elviine (Elli) Kiikerid oma poja Antsuga. Nii sai Raegma Siigade ühe haru viimasest kodust hoopiski Kiikerite koht Võlla asunduses, kuid uute piiride järgi jääks see pigem Mõegaküla territooriumile. Võiks veel lisada, et Rakveres Johann August Loik'iga (1890 – 1972) abiellunud Maria  olla soovinud surra kodusaarel ja toodud 1964.a (pisut aega enne oma surma) Orule, kus ta 21. oktoobril, 1964.a suri. Maetud on ta aga Tallinna Liiva kalmistule, kuhu abikaasa ja tütar Elli (ristitud Aleftina, 1910 – 1989) talle mõne aja möödudes järele jõudsid. Viimased andmed pärinevad Maria tütre-tütre-tütrelt Signelt (abielus Juursalu), kes uuel aastatuhandel on ka Muhus käinud oma vana-vanaema surmapaika üle vaatamas. Temale kuulub ka Maria Loigu ja Elena Kuuskla ema Kristiina matusepilt Orul 1940.a märtsis, mille koopia saame siiagi lisada:

Sellega oleme “üle käinud” 33 Mõegaküla suitsu, neist kümme põlistalu. Õigupoolest jääb praeguse Mõegaküla territooriumile ka postmaantee ääres olnud Killu kõrts, kuid sellega seonduv vajaks omaette uurimist.
Tänaseks on Mõegakülas umbes pooled kunagi eksisteerinud eluasemetest veel ühel või teisel kujul säilinud ja see on Muhu “keskmine tase”. Mis põliskülast edasi saab, seda hakkab uue aastatuhande esimene sajand näitama.

Jõulud, 2006; täiendatud märtsis, 2008 ja kohendatud detsembris, 2011; ümber formateeritud aprillis, 2012 ning viimati üle vaadatud 2014. aastal.