LÕETSA


Lõetsa piirkonnas võib oletada püsivat asustust ehk muinasajast alates, kuid ilmselt ei ulatu see Kristuse-eelsesse ega varasemasse aega, nagu Muhu vanimate piirkondade – Külasema-Tupenurme-Päelda ja Liiva ümbruse asustus. Selgus puudub selleski, kas muinasaja lõpuks kujutas Muhu omaette kihelkonda või moodustas ta Pöide (Horele) piirkonnaga ühise haldus-territoriaalse üksuse, kuid igal juhul jäi Lõetsa selle “ääremaaks”. Orduajal, kui kogu saar Pöide ja hiljem Maasilinna foogti lääniks oli, kujunes Lõetsas üks 13-st teadaolevast vakukeskusest. Nimi (De Loitze Wacke) leidub kirjalikult esmakordselt küll alles 1569-71.a maaraamatuis, kuid ilmselt võib küla selleks ajaks vähemalt mõnesaja aasta vanuseks arvata.
Nimetatud maaraamatute järgi kuulus Lõetsa vakusesse sel ajal 13 talu 14,5 adramaaga. Sama suur oli arvestus-talude arv ka 1592.a maaraamatus, aga haritavaid adramaid märgitakse kolme võrra vähem, kuigi selleks ajaks olid Lõetsa vakusesse arvatud lisaks Lõetsa-Lalli, Vahtraste ja Raugi taludele veel Kallaste (sel ajal ka Payste) talud, mis varem on nähtavasti Hellamaa vakusesse kuulunud. Siinjuures tuleb arvestada, et Liivi sõjale järgnenud periood (nn. taaniaeg) oli Muhu asustusele pea sama laastav, nagu hilisem Põhjasõda ja katk! Väidetakse küll, et võrreldes mandri-Eestiga kannatasid saared Liivi sõjas märksa vähem, kuid Liivi Ordu lagunemise järel alanud tülid Rootsi, Taani ja Poola vahel ülemvõimu pärast endistel ordu aladel said vähemalt Muhule sama kannatuste-rohkeks, nagu sajand hilisemad sündmused. Meenutame vaid, et 1568.a mõneks aastaks rootslastele läinud endise ordu alana hakkas Muhu 1573. aastast formaalselt küll Taanile kuuluma, kuid 1575-76. aastail korraldasid venelased saartele kaks rüüsteretke. Haapsalust lähtunud röövretkes sai ilmselt kõigepealt kannatada Muhu põhjaosa ja Muhu jäi sisuliselt “eikellegi” maaks, kus karistamatult röövisid ja laastasid nii Poola kui Rootsi teenistuses olnud aadlimehed ja sõjasulased. Lisaks tabas sajandivahetusel maad näljahäda ja 1603.a katk ning seejärel Kalmari sõja (1611-1613) “sangarite” Hans Maydelli ja šotlase Patrick Lermundi "vägiteod". Nii annavad poole sajandi jooksul koostatud maaraamatud (1569 – 1618), mis seni põhilisteks asustus- ja agraarajaloo algallikateks, vähemalt Muhu osas üsna ebaadekvaatse pildi siin orduajal välja kujunenud asustusest. Paraku ei ole seni teada ühtki ordu hiilgeajast (15.s lõpp – 16.s algus) säilinud analoogilist allikat, kuigi nende olemasolu Saksamaa või Vatikani arhiivides ei ole välistatud!
Rootsiaja algul 1654.a läbi viidud revisjonis märgitakse Lõetsa vakuses juba 30 arvestusüksust kokku 21,5 adramaaga, lisaks vabadik Lally Erich, keda hiljem kohtame Vahtraste küla all. Vakupiirkonna küladena esinevad peale Lõetsa enda veel Kallaste, Paistu (osa hilisemast Kallastest), Raugi ja Vahtraste ning 1,5 haritava adramaaga Kesse laid, kus kaks talumeest (Hans ja Caspar) on märgitud ilma koormisi näitamata. Eraldi üksjalgade rubriigis leiame kaks Lalli tulevast talu (samuti ilma adramaa ja koormisteta). Peale nende on üksjalgadena kirjas arvatav Lõetsa Sassi eelkäija Saßi Laur ja hiljem vabadikuks (1674.a Matto Thomas) muutunud Tönne Matto Andrus ning arvatavasti sel ajal Raugi Nõmmel tegutsenud pundenik Nömma Jack.
Vakuküla Lõetsa (Loetz) enda haritavat maad on hinnatud 9,5 adramaale, millel 8 koormisi kandvat peremeest. Siiski ei ole need veel kuigi hästi üheselt seostatavad  hilisemate taludega – seda enam, et seni puudub rootsiaja lõpu katastrikaart Lõetsa kohta, mis enamikust Muhu küladest on olemas. Ainsana võib (unikaalse nime tõttu) “ära tunda” üheadrase Nuhpenning Bertt’i talu, kelle arvatavad järglased elasid üle Põhjasõja ja asustasid hiljem enamust nn. keskeltkülast. Ustallo-nimelisi talusid on sel ajal kolm ja üks neist võiks olla hilisema Jaani eelkäija, kuigi talu sai peale katku uue asustuse hoopis Kansi mõisalt. Huvitav on märkida, et kaks selleaegset talu – pooleteist-adrane Keßo Hanß ja pooleadrane Hempa Laur on 1674.a Dela Gardie üleandmisakti ja 18.s adrarevisjonide põhjal otsustades pigem Lalli talud, mis viitab ilmsetele asustuse “siiretele” Lõetsa, Lalli ja Kesse vahel. Veel tuleks nimetada 1654.a maaraamatus kolmanda Lõetsa taluna märgitud Wanne Tallo Tönnis’t, kelle järglasi hilisemates dokumentides ei oska määratleda, kuid see võib märkida 19.s meetrikates ja tänaseni Vanapere nime kandvat talu, mis 18.s ja ka 19.s hingeloendites küll Herma nimega esines. Selgusetuks jääb siiski, kas asustasid 1674.a akti Naupenning Herm’i järglased praegust Vanaperet juba rootsiajal või asusid sinna alles peale katku?!
1674. aastaks on Lõetsa talude arv kasvanud 15-ni ehk siis samal 9,5 adramaal kahekordistunud! Ühelt poolt näitab see piisava maa-ressursi olemasolu ja seega märksa ulatuslikuma varasema asustuse võimalikkust enne Liivi sõja järgseid segadusi, kuid mingi roll on kindlasti ka sellel, et 17.s keskel rajati lisaks taaniaegsele ainsale riigimõisale Muhus veel Tamse ja pisut hiljem Võlla ametimõisad. Need rajati seniste põliskülade – vastavalt Tamse ja Urrikase (Vrinkas, Horyack) maadele, kusjuures talumehi asustati nähtavasti ümber teistesse küladesse. Esialgu kuulus Lõetsa vakus tervikuna Tamse mõisale (koos Tamse ja Paenase vakustega) ning Võlla mõisale hakkasid kuuluma Urrika ja Kuivastu vakused (vastavalt Lehtmetsa, Pärase, Hellamaa, Mõegaküla ja Võlla ning Kuivastu, Või, Rässa ja Simiste külade ning rea hajataludega). “Uute nimedena” on rootsiaja keskel Lõetsa ilmunud Pallaßme Tonnis ja kolm Rauke-nimelist talu, kus peremeesteks “noor” ja “vana” Nigu ning kolmandaks veel Teffen. Tundub, et viimaste puhul ei ole siiski tegemist Raugilt pärit meestega, vaid 1645.a oli Rauke Niggo talu hoopis Urrika vakukülas ja Võlla mõisa rajamisel asustati nähtavasti selle järglased Lõetsa. Keerulisem on lugu Pallasma-nimelis(t)e talu(de)ga, sest kuigi 1654. aastal oli sellenimeline talu ka Tamse põliskülas (lisaks “päris” Pallasma hajatalule), leiduvad 1674.a aktis ja rootsiaja lõpu katastrikaartidel sellenimelised talud veel Külasemas, Paenasel ja Nõmmkülas ning vahepeal isegi Igakülas! Tegemist on nähtavasti alepõllunduse aegadest pärineva nimega ja siinkohal on oletatud, et sellenimeline talu Tamse põliskülast asustati mõisa rajamisel siiski pigem Külasema või Paenasele. Lõetsas oli aga 18.s adrarevisjonides tervelt neli Pallasma-nimelist tühja arvestusüksust, milledest Pallasma Teffen ainsana 1744. aastaks taas koormisi kandma hakkas ja ainsa keskeltküla “mitte-Erma” taluna Mardi nimega 20. sajandini eksisteeris. Et sellest rootsiaegsest kohanimest poolteist sajandit hiljem Lõetsas ka priinimi saadi, võiks ehk oletada, et põliste Lõetsa inimestega tegemist oli.
Teine toponüümne priinimi – KALLAVER pandi Lõetsa Mäel. Nii 1674.a aktis kui 18.s adrarevisjonides esineb Lõetsas kaks sellenimelist talu (Kallapere-Kallawere), kuid kaardi puudumise tõttu ei saa siiski väita, et need rootsiajal just hilisema Mäe kandis või üldse altkülas asusid. Kolm asumit – altküla, keskeltküla ja ülaltküla kujunesid Lõetsas kindlasti hiljemalt rootsiajal, kuid viimane jäi Põhjasõja ja katku järel täielikult tühjaks. 1713.a Güldenstubbe protokollis ei leia ka ühtki koormisi kandvat altküla talu, sest nii Lalli Andrus kui Kubia Andrus osutuvad ikkagi Lalli taludeks. Ainsana teeb Suuremõisale tegu ilmselt keskeltkülas asuv Herma Pedo Laur, kellel kolm tööeas meeshinge ja sama palju naisi talus, aga siiski ei ühtki last! Mõneti jääb selgusetuks, kas seostada seda rohkem hilisemate Vanapere ja Tähvena või Tõnise (kandis veel 19.s Pedo nime) ja Matsiga – viimane variant tundub õigupoolest tõepärasem.
Lõetsa osutub üheks nälja- ja katkuajal rängemini kannatanud külaks Muhus. Üpris tühjaks jäid katkuga küll ka Pärase, Soonda ja Viiraküla ning pikaks ajaks lakkas olemast Päelda küla, kuid Lõetsa suurust arvestades olid siinsed kaotused samuti rängad – eriti teiste põhjaranniku külade Nõmmküla, Kallaste, Raugi ja Vahtrastega võrreldes.
Küla taastus 18. sajandil üsna pikkamööda. 1730-ndatel aastatel kandsid Suuremõisale koormisi ikka vaid kaks (H)Erma-nimelist peremeest – Laur ja Jürgen, kes nähtavasti 1713.a ühe arvestusüksuse moodustasid, sest nüüd märgitakse Herma Lauril vaid ühte mees- ja ühte naishinge; Jürgenil seevastu on 1731.a revisjonis ka 4 last kirjas. Jürgenit võib pidada Vanapere ja/või Tähvena esiisaks. 1744. aastaks lisandub kolmanda taluna Pallasma Teffena Mart – hilisem Mardi ja sellega olid keskeltküla viiest põlistalust kolm juba 18.s esimesel poolel taastatud (lisaks katku üle elanud Tõnise ja/või Matsi eelkäijale).
Kõik talud kandsid sel ajal koormisi Suuremõisale, kuigi umbes sel ajal rajati ülaltküla (hiljem nimetatud ka Mõisa- ehk Rannakülaks) territooriumil karjamõis, mille rentnikuks sai von Weymarni lesk Eva Sophia von Vietinghoff (1688–1761) ja mis sestpeale Rannamois’a nimega 19.s alguseni eksisteeris. Õigupoolest vajaksid Weymarnide-Vietinghoffide sidemed Muhuga 18. sajandil lähemat uurimist, sest 1731-38.a oli Eva Sophia ka Tamse mõisa rentnikuks ja Vietinghoffide lesed Margaretha von Stackelberg (1663–1728) ning hiljem Margaretha Glück Suuremõisa, Nurme ja Kantsi rentnikeks (viimane lühikest aega ka Võlla rentnikuks).  Nii oli see perekond 18. sajandi esimesel poolel enne Buxhövdeneid põhiliseks “tegijaks” Muhus.
1750.a revisjonis on rootsiaegsed arvestustalud Rehepapi Tönnis, Tölpi Thomas, Ustallo Laas, Kingessepa Jahn, Kallaperre Jurgen ja Wahre Laur näidatud ilma maata ja märkusega, et need üksused nüüd Ranna mõisa kujutavad. Samal ajal kannavad Herma Matz (senise Lauri asemel), Pallasma Teffena Mart ja Herma Jürgen koormisi ikka edasi Suuremõisale ja Ranna mõisal omas külas talud puuduvad! Seevastu on Ranna mõisale arvatud kolm talu Nõmmkülas (Insu, Ansu ja Pendu), kolm Kallastel (Anduvälja, Rootsi ja Korju) ning veel Tupemurme Saare ja Raugi Mihkli-Matsi.
Püüdes hilisemaid mõisaküla talusid nüüd rootsiaegsetega siduda, selgub, et nimeline side eineb Tölpi Thomas’el (hilisem Suure-Jaagu) ja Wahre Laur’il (hilisem Juri ehk Aarni). Andrusega on lugu keeruline selles mõttes, et kuigi esimestes adrarevisjonides esineb tühi arvestustalu Mella Andrus, asustas Võlla mõis siia enne 1744. aastat ühe seni teadmata päritolu Mihkli, kes paistab aga olevat 1750-ndatel Võikülla viidud (oli seal Võlla mõisa viimaseks “tugipunktiks” veel peale Kuivastu mõisa rajamist). Samas leiame 1750.a Andrusele viitava Mella-nimelise talu – nüüd aga Mella Mardi (?!) nimega juba Võlla mõisa kahe Lõetsa talu hulgas! Segadust lisab veel tõik, et viimastes adrarevisjonides (1750 ja 1756) esinevad rootsiaegsed arvestustalud Rehepapi Tönnis ja Ustallo Laas topelt – neid korratakse Lõetsa nimistu lõpus, kusjuures varem esinenud Mella Andrus on 1756.a hoopis puudu ja endiselt söötis olevaks märgitud Kallawerre Pert’ist on nüüd saanud Kallaperre Mart! Nii ei saagi aru, kuidas rootsiaegse Ustallo Laasu pool adramaad saab korraga kuuluda Kansi mõisa Jaanile ja ühtlasi olla mõisaalune maa? Rehepapi Tönnis’e arvestustalu, mis 1750.a revisjonis, nagu juba öeldud, on ühe Võlla mõisa Mardiga asustatud, jääb 1771. aastani Võlla mõisa ainsaks taluks Lõetsas, kui toimus talude vahetus Raugi Mihkli-Matsiga – viimane läks Ranna mõisalt Võlla mõisale ja Rehepapi Mart – arvatav Mäe eelkäija hakkas kuuluma Ranna mõisale.
Ei saa muidugi välistada, et selles mitme mõisa arvepidamises adrarevisjonides ka vigu ette tuli. Nii on 1771.a Ranna mõisa vakuraamatus Tõnise (Herma Pedo Tönnis) talu juures märkus: Dieses Land ist denen voriger Revisionen nicht notiert und mus… lange vor der Pest wüs gewesen!! Samuti märgitakse sel ajal veel söötis Pallasme Niggo arvestusüksuse juurde, et …wüst und ist in Unrichtigkeit! Nii oleks nagu adrarevisjonides “näpuga järge ajada” isegi mõttetu! Tinglikult võib ju viimastes adrarevisjonides märgitud mõisa alla jäänud arvestusüksustest oletada Rehepapi Tönnis hiljem tekkinud Rehe, Kingseppa Jahn Kearu ja Kalleperre Jurgen Andruse “vasteteks”, aga asustuslugu sellest selgemaks ei saa ja Ustallo Laasu kahekordsest esinemisest ei oskagi midagi arvata! Kas kogu segadusest võiks ka järeldada, et Kallavere-nimelised talud rootsiajal pigem ülaltkülas paiknesid, jäägu järgmiste uurijate otsustada (kui rootsiaegsed Lõetsa kaardid peaksid kunagi välja ilmuma!).
Altkülaga seoses oli juba juttu Jaanist ja Mäest. Mõlemad said asustuse 1750. aastaks – esimene Kantsi mõisalt ja teine Võlla mõisalt. Jaani jõudis 1760-ndatel vahepeal veel Kapi mõisale kuuluda ja küllap ta siis Tupenurme Saare vastu lõpuks Ranna mõisale tagasi vahetati. Mäega aga segadused jätkuvad, sest 18./19. sajandivahetusel koostatud kaardil leiame Maeh Jaack’u talu (nr.9) pigem praeguse Nurme ja Uue-Sauna kandis ning sellest pisut edela pool on vabadik Maeh Mardi eluase nr.10. Esimese hingeloendi järgi oli juba 1782.a tõepoolest Rehepapi Mardi (~1700 – 1773) poeg Mart vabadikuks tehtud ja noorem vend Jaak oli Mäe peremees, aga tuleb välja, et talu asus praegusest Mäest oluliselt põhja pool (vana Mäe keldri kohta Nurme lähedal teatakse tänaseni). Hilisema (Lepmetsade Mäe) kohal oli aga sel ajal numbrit 11 kandnud Koso Mart, keda või mida nagu päris Lõetsa taluks ei saagi arvata! Nimelt on kaardi-eksplikatsioonis pealkirjaks Dorfes Ranna-Lötza mit Kosema Gesinde ja isegi 1811.a hingeloendis algavad Lõetsa talud vahe-pealkirjaga Ranna Löetza dorf, Kosema Gesinde, kuigi seda viimast talude hulgas ei märgitagi! Siinkohal tuleks lisada, et esimestes adramaa-revisjonides märgitakse pastoraadile kuuluvat söötis veerandit adramaad Lõetsas (ilmselt juba rootsiajast), kuid hiljem see kaob. Esimeses hingeloendis 1782.a on aga pastoraadi 9. taluna kirjas Kose Hans, kus kaks poega Laas ja Mart (mõlemad peredega). Selgub, et Hans on millalgi katku järel Hiiumaalt Muhusse toodud. Sajandi lõpus läheb vanem vend Laas Hiiumaale ja 1795.a hingeloendis märgib pastoraat talu tühja olevat (ist unbesetzt) ning edaspidi puuduvad hingeloendites talu ning ka inimeste jäljed! Tuleb oletada, et pastoraadil oli rootsiajal Lõetsa jõe ääres mingi maatükk, kuhu millalgi hiidlane Tuiso Hans asustati. Tõenäoliselt võis see olla seotud pastor Vick’i aktiivse tegevusega Hellamaa mõisa rajamisel, kuid kas ja milline siin Võlla mõisa roll oli, jääb selgusetuks. Selles aga, et hiidlase Tuiso Hansu pojad hiljem vabaks lasti, tuleb nähtavasti pastor Olaus Kellmanni teenet näha! Igal juhul hingeloendid (peale esimese) neid hiidlasi ei kajastanud ja Laasu “jäljed” on 19.s algul leitud Hiiumaal, aga Mart suri vaba mehena Muhus – 1834.a leidub surma-meetrikas kanne, mille järgi 5. märtsil on surnud 80-aastane hiidlasest lesk Kose Mart – perekonnanimeks märgitud KABBEL. Ilmselt elas Mart oma Kosema gesind’es surmani. Meetrikatest leiame ka tema viis tütart, kelledest kaks Muhus abiellusid; lisaks kolmanda tütre Mare vallastütar, kes samuti mehele sai. Nii võib Mardi järglasi 6. – 7. põlveni Muhus üle 200 kokku lugeda, kuid kummalisel kombel assotsieerub kohanimi siinkirjutajale 19.s teisel poolel Lõetsas olnud Kosla vabadikukohaga, millest hiljem veel eraldi räägime.
1767. aastaks asustas Kuivastu mõis Lehtmetsa Tähvena Juri poja Paavliga (Linnomehi Jurri Pawel) Poali-Andruse ja Poali-Juri ühise eelkäija ning vakuraamatus räägitakse Tönnise Michel’i maast!? Et adrarevisjonides ei ole sellenimelist üksust Lõetsas esinenud, jääb üle arvata, et tegemist on rootsiaegse Pallasma Michel’i maaga, mis seni söötis seisis ja see omakorda viib mõttele, et Poali-perede, Jaani, keskeltküla ja Rihva ning Nõmmega piirnev põllumassiiv ongi kunagise alepõllunduse saadus, millest nii rootsiaegsed kohanimed kui ka perekonnanimi PALLASMA pärinevad.
18./19. sajandivahetusel pooldus Lehtmetsa Paavli talu kaheks, kusjuures Paavli järglased jäid Poali-Jurile, mis 19.s hingeloendites hoopis Rehepapi nime kandis ja see omakorda viitab mingitele seostele kunagise Mäega! 19.s lõpuks olid perekonnanime LEPMETS saanud Paavli järglased asustanud nii kunagise Mäe kui Rehepapi “asualad”, aga täpsemat pilti toimunust püüame veel hilisemas selgitada.
Huvitavaks näiteks nimede püsivusest on Sassi lugu. Juba 1654.a revisjonis märgitakse Lõetsa vakuse üksjalga Saßi Laur (sel ajal hajaasustuse hulgas) ja 1674.a aktis on Lõetsas esimesel kohal üheadrane Saße Jack’u talu, mida võiks kõhkluseta Sassi eelkäijaks arvata. 18. sajandi adrarevisjonides aga sellenimelist arvestusüksust ei leia ja alles 1767.a ilmub Ranna mõisa vakuraamatusse poole adramaaga Lõetsa talu Sassi Maitz, mis kannab edaspidi vähemalt sada aastat varasemat Sassi nime 20. sajandini ning tänapäevani!
Ühena viimastest tekkis altkülas Kiisa talu. Võimalik, et rootsiaegset Kucke Jahn’i saab selle kaugeks eelkäijaks lugeda (1771.a vakuraamatu järgi oli Lõetsa jäänud kaks ¼-adrast söötis arvestusüksust Kallewerre Pert ja Kucke Jahn), aga sada aastat peale katku võiks Vanapere Juri asumist Kiisale pigem uue talu rajamisena käsitleda.
Nii olid 19.s alguseks 16 Lõetsa põlistalu (taas)asustatud ja rootsiaja keskpaiga “tase saavutatud”. Kuigi täpsem pilt rootsiaja lõpust puudub, võib arvata, et selle seis talude arvu mõttes jäi hiljem saavutamata, kui mitte arvestada 19.s lõpupoole ja 20.s algul tekkinud osatalusid. Hulgaliselt tekkis muidugi 19.s jooksul vabadikukohti, aga neid on mõttekam nimetada põlistaludega seoses, mida järgnevas esitleme talude viimastes hingeloendites esinemise järjekorras. Sellel tutvumisretkel liigume mõisakülast keskelt-külla ja sealt edasi altkülla. Olgu öeldud, et põlistalu tunnuseks meie esitluses jääb peale talu järjekorra-numbri veel peremärk, mille toome sellisena, nagu Koolielu Juri Vilto on need omal ajal üles joonistanud. Kui mõne talu osas neid praegu teisiti mäletatakse, siis oleks ka siinkirjutaja sellest teadmisest huvitatud. On räägitud, et Lõetsas isegi kahesugused peremärgid on kasutusel olnud – n.ö. maatöö riistadel ühed ja meretarvetel teised, aga neid “peensusi” ei ole siin küll osatud arvesse võtta.
Enne mõisaküla ehk ülaltküla talude juurde asumist toome siin illustratsiooniks väljavõtte 18,/19. sajandivahetuse nn. reguleerimiskaardist EAA.2072.3.361, kus mõisa asemel juba nelja talu näeme. Selgituseks lisame, et nn reguleerimiskaart nr.1 kujutab idapoolset veerandit Muhust Lõetsast kuni Rässa Obuku ja Võipea laiuni ja sellest on arhiivis säilinud kolm eksemlari (2072. fondi säilikud 356, 361 ja 372). Õnnetuseks on aga parema kvaliteediga 356. säilikul vasak ülemine nurk puudu (ara rebenenud) nii, et seal ei ole näha ei mõisaküla ega keskeltküla talusid ja siin peame leppima väljavõttega viletsama kvaliteediga säilikust 361.

Rqanna- ja keskeltküla ~1800

Juhime tähelepanu, et ülaltküla põlistaludest puudub kaardil Kearu! Kaartide spetsifikatsiooni-köites (EAA.311.1.1041) on Kähra Jaan küll kirja pandud, aga viitenumbriks on tal Andrusega samasugune 1 (või I) antud ja kaardilehel ei õnnestu Jaani nime kuidagi leida! Selle üle aga spekuleerime veel hiljem keskeltküla talude lõpus.

1. SUURE-JAAGU (TELBI)

 Õuemärk
Põhjasõja-järgsetes adramaa-revisjonides on Lõetsa viienda arvestusüksusena kirjas söötis Tölbi Thomas’e maa, mis jäi 1750. aastaks rajatud Ranna mõisa alla. Et sellenimelist talu Lõetsas rootsiaja algul veel ei esine, võib oletada, et Tölbi nimi pärineb rootsiaja keskelt, kui Võlla mõis paigutas siia osa kunagises Urrika külas olnud sellenimelise talu asukaid. Talu jäi katku ajal tühjaks ja nähtavasti olid veel esimese hingeloenduse ajal (1782.a) Suure-Jaagu kohal mõisapõllud, aga 1795. aastaks on Lõetsa toodud Simiste Valka koduväi Jaani poeg Jaak. Ta pidi vist suurt kasvu mees olema, et talu hiljem taolist nime kandis. Toodud kaardilõigul kannab see numbrit 3 ja enam-vähem samal kohal on talu ka 21. sajandisse jõudnud.
1811-st 1836. aastani oli, nüüd juba Kansi mõisa all, peremeheks Jaagu poeg Mihkel (1780–1836) ja sulaseks tema noorem vend Jaen (1784–1835), kes said priinimeks KELDER. Mihkli kaks poega surid lapseeas ja 1858. aastaks on Suure-Jaagul peremeheks pandud Mälast pärit Nurme mõisa vabadiku Jaagu poeg Jaen/Ivan RÄIM(ES) (1812–1872), kes 1830-ndatel oli Mõegakülas sulaseks. Võiks märkida, et Jaen Räime ema oli pärit samuti Simiste Valkalt ja nii on Suure-Jaagul Valkaga topelt-side. Pärinemist Simiste Valkalt mäletati Lõetsas veel 20. sajandil; räägitakse isegi Külasema Kingissepa “leva lõimest” (leiva hapendamise astjast), mis Simiste Valka kaudu olla Lõetsa Suure-Jaagule jõudnud!  
Niisiis said 19.s keskelt Suure-Jaagul peremeesteks Räimed: 19.s lõpupoole Jaani poeg Madis/Matvei, seejärel 1861.a sündinud Madise poeg Mihail ning lõpuks viimase poeg Ivan Räim. Ivani noorem vend Timofei asus Tallinna. Madise noorem vend Tähve/Timofei Räim (1839–1918) sai vanas eas Kansi mõisas latsikoha, mis samuti Jaagu nime hakkas kandma.
Ivanil sai täisealiseks viis poega ja kolm tütart. 1922.a sündinud vanem poeg Vassili jõuti enne pöördelisi sündmusi kaitseväe ajateenistusse kutsuda, kust ta peagi pidi uue “suure kodumaa” kaitsele asuma. Peale sõda töötas Vassel sel ajal Vahtraste majaka juures tegutsenud meteoroloogia-jaamas ja oli ka Hiiumaal Sõrus samasuguse jaama juhatajaks. Lõetsa tagasi tulles asus ta kolhoosi ehitatud uude “moonakamajja” keskeltkülas ja vanas eas tühjaks jäänud Jaanile. Teine vend Albert jäi sõtta. Kodust on lahkunud ka Ivani nooremad pojad Arno (Sillamäel), Heino (Tartus) ja Uuno (Kuressaares) ning viimasteks püsielanikeks jäid koju õed Milda ja Mairi.
Ivani onu – eelmise peremehe Mihaili vend Timofei (s.1871) rajas 20.s algul omale Põllu osatalu (kruntimise järel Kalju).
Kruntimisandmetes kannab Suure-Jaagu 25,61-hektarine talu (1939.a põldu 7,98 ha) pisut “ilustatud” katkujärgset nime Telbi, mis hingeloendites 1858. aastani oli ikka Tölbi’na kirja pandud, kuigi kirikuraamatuisse juba 19.s algusest ka Suure-Jaagu nimi ilmus.
1959.a olid Suure-Jaagul veel vana Ivan oma naise Ingliga (Tupenurme Vanaga-Juri Madise tütar) ning tütred Senni ja Milda. Suure-Jaagul oli sel ajal ka Ingli õde Maimu oma 81-aastase ema Juulaga (Peekerid).

KALJU (PÕLLU)

Õuemärk 
Suure-Jaagu sajandivahetuse peremehe Mihkli vend Timofei Räim on sajandi algul mõnda aega perega Pangal elanud, kuid 1910.a paiku rajas omale Hellama-Vahtraste tee ääres Lõetsa kõige lõuna-poolsema koha, millest 1930-ndate kruntimisel sai Suure-Jaagu osatalu – 11,75 ha 2,75 ha põllumaaga.
Timmu vanem poeg August lahkus Muhust; noorem vend Paul jäi sõtta. 1959. aastal elasid Kaljul Timmu lesk, 81-aastane Raissa tütre Iidaga (Sinaida). Viimane suri valla pansionaadis ja koht jäi Augusti järglaste valdusse.

2. JURI (AARNI)

Õuemärk 
Teine ülaltküla põlistalu, mis katku ajal tühjaks jäi ja 18. sajandil vaid mõisa põldudena eksisteeris, oli rootsiaegne Warne Laur. Hilisema Juri nime jättis talule 1795. aastaks siin peremeheks seatud (H)Erma Peetri poeg Juri, kelle järglased said priinime MÕIS (Moiss). Juri Mõis oli peremees veel 1826.a hingeloendis ning peale tema surma sai peremeheks poeg Andrus (1788–1841), aga Andruse ainus poeg Juri suri 6-aastaselt ning 1826.a sündinud kaksikutele tütardele tulid koduväid – Rõõdale 1849.a Poali-Juri sulase, Külasema Leemetil vabadikuks jäänud Jaani poeg Juri Armas (see priinimi oli Külasemas saadud) ning Ristele 1851.a Sassi perepoeg Tähve Vilto. Juri Armas võeti nekrutiks (Rõõt elas hiljem Oarni vabadikukohal) ning peremeheks jäi talus Tähve/Timofei Vilto.
Ristel ja Sassi Tähvel sündisid neli tütart ja kaks poega. Noorem, 1856.a sündinud ja Mihailiks ristitud poeg suri juba sündimise päeval. Riste suri 1889. aastal ja vana Tähve võttis järgmisel aastal veel Lehtmetsa Jaagult teise naise (Evdokia Räim), kuid lapsi neil rohkem ei olnud.
Järgmiseks Juri peremeheks sai Tähve ainus üles kasvanud poeg Georgi Vilto ja hiljem tema 1896.a sündinud poeg Georgi jun. Vilto. Viimase Juri vend Ivan (Jaan) Vilto ehitas EV aastail omale Jurilt saadud osaku arvel Juri-Jaani osatalu.
1939. aastal oli Juri talu (rootsiaegsest nimest – Warne oli teiseks nimeks Aarni saanud) suuruseks jäänud 21,43 ha, millest talundilehe järgi oli põldu 6,05 ha. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Juril 62-aastane Juri Vilto oma naise Kristina ja kahe noorema tütre – Elfriide ja Ernaga; vanem õde Senni oli vist juba enne sõda kodust välja läinud. Selleks ajaks oli Lõetsast saanud kolhoos “Suur Väin”. Tüdrukud asusid Tallinna ja hiljem jäi Juri koht neile üksnes suvekoduks.
Märgime, et toodud 1800.a kaardil kandis kõige loodepoolsem mõisaküla talu numbrit 2 ja peremeest nimetati kaardil Oarne Jürri.

Oarni

Juri Armase kroonust (Krimmi sõjast) tagasi jõudmise kohta andmed puuduvad ja selge ei ole seegi, kelle abiga Püssina-poolsele karjamaale soldati lesele elupaik ehitati, kuid Rõõt oma ainsa tütre, 1853.a sündinud Mariaga elas ilmselt sellel Juri talu rootsiaegse nime saanud vabadikukohal. Mare sai 1887. aastal Vahtraste Poali vabadiku Ignati (Hans) Aava naiseks ja Oarnile on asunud Kearu ajutine peremees Jakob/Jakov Siig (1838-98), kes peale oma esimese naise – Kearu peretütre Mare surma 1884.a võttis 1887.a Kallaste Niidilt teise naise. Endine Kearu perepoeg Mihkel oli juba 1864.a abiellunud ja valmis Kearul peremeheks olema ning Jakob pidi nüüd oma kahe pojaga talust välja minema. Kearu Marega oli neil viis poega ja kaks tütart sündinud, kuid viis last olid selleks ajaks juba surnud.
Jakob Siia teine naine suri noorelt (1890.a koos oma kuu vanuse tütre Kristinaga) ning järgmisel aastal võttis Jakob  kolmandaks naiseks Nuka Andruse õe, Elena Peetri t. Ebrausi. Neil sündisid veel poeg Timofei (1892–1916, suri Kuressaares) ja tütar Akiliina (1895) ning 20.s alguse Hellamaa koguduse-liikmete nimekirjas on Nuka järel märgitud ka Jakob Siia poeg 1. abielust Kearu Marega – Mihail Siig (1866–1913) oma naise ja kuue lapsega. Jakobi 1. abielu poeg Maksim (1862-86) abiellus 1884.a, kuid suri juba kahe aasta pärast järglasi jätmata.
Mihail Siia esimene poeg Vassili (1890–1925) suri kodus, kuid nooremad pojad Ivan (1892–1935) ja Mihail (1899–1919) osalesid Vabadussõjas. Viimane suri haavadesse Valga hospidalis; Ivan sai Võlla mõisa jagamisel Oru asundustalu, kuhu 20.s teisel poolel asus kogu pere. Praeguseks on koht Nuka naabrusest praktiliselt kadunud. Kruntimisel jäi see tegelikult Matsi krundi sisse.

JURI-JAANI

Nagu öeldud, ehitas Juri peremehe Georgi Vilto noorem vend Ivan (Jaan) Vilto omale altküla põldude vahel oma elupaiga, millest kruntimisel sai 11,09-hektarine Juri-Jaani osatalu 2,86 ha põllumaaga.
1959. aastal oli Juri-Jaani ainus elanik 58-aastane Jaani lesk Eriina Vilto. Ainus poeg Juhan paistab viimasesse sõtta jäänud ja tütar Akiliina sai Põitse Ännika Juri naiseks (Kolk; ehitasid omale Nõmmkülas Külma nime saanud maja). Peale ema surma müüs Liina Juri-Jaani koha keraamik Margit Taffelile, kes siin oma talu-stuudiot pidama hakkas.

3. ANDRUSE (MELBI)

 Õuemärk
Andruse talu vanemaks nimeks oli Mella (kruntimisandmetes oli sellest Melbi saanud), mis esineb veel 1858.a hingeloendis ja lubab talu üsna kindlalt seostada rootsiaegse Mella Andrus’e taluga. See ¼-adrane arvestustalu oli peale katku tühi ja söötis, kuid 1744. aastaks on Võlla mõis paigutanud maale peremeheks ühe Mihkli – adrarevisjonis on harituks märgitud üksnes 1/12 adramaad, sest kirjas on vaid üks meeshing ja hobune! See “majandusüksus” on Võlla mõisa kirjas ka veel 1750.a revisjonis, kuid nüüd on peremeheks märgitud Mella Mart ja inimesteks talus üks tööealine naine ning vanaks märgitud meeshing ning kaks last! Juba varem kirjeldatud segaduste tõttu Lõetsa adramaa-revisjonidega ja rootsiaegse küla kaardi puudumise tõttu ei saa neis andmetes väga kindel olla ja võimalikud seosed (või segi ajamised?) teise Võlla mõisa talu – Mäe Mardiga ning rootsiaegsete Kallawerre-nimeliste taludega jäävad siinkohal lahtiseks. 1756. aastaks jääb Võlla mõisale Lõetsas vaid Rehepapi Mardi (arvatav Mäe) talu altkülas ja Andruse, nagu teisedki ülaltküla talud on nähtavasti Ranna mõisa põldude all. 1795. aastaks on aga taas talu tekkinud ja peremeheks pandud (kas peagi hääbuva Ranna mõisa või hoopis Kuivastu mõisa poolt?) Tõnise peremeheks saanud Lalli (Tulike) Hansu väimehe Tõnise poeg – Pedo Tönnisse Andrus, kellelt ilmselt ka talu hilisem nimi jäi. Sellel Andrusel oli kolm poega ja kolm tütart, kes kõik täisealisteks said ja abiellusid. Vanem poeg Mihkel (1771–1844) oli juba 1811.a hingeloendis peremeheks märgitud, kuid 1816. ja 1826.a loendites on vahepeal vanaks ja võimetuks (alt und unvermögend) arvatud Andrus taas ise peremehena kirjas! Nähtavasti ei suutnud Kansi mõisa rentnik otsustada, kumb vana Andruse kahest koju jäänud pojast – Mihkel või Tõnis (1782–1859) ikkagi peremeheks jääb; keskmine vend Andrus oli 1811. ja 1816. aastate vahel Poali-Andruse peremeheks pandud ja sai seal priinime LOORIS, aga Mihklil oli Levalõpma Tooma Kadriga kolm tütart ja Tõnisel Võikülast võetud Ristega kaks tütart, nii et talu pärijat ei olnud kummalgi. Küsimus lahenes sellega, et Tõnise tütrele Rõõdale (1819-86; hiljem õigeusus Glikeria) tuli 1846. aastal koduväiks Lalli Uuelu Juri p. Tõnis/Dionisi KIPPER ja sai järgmiseks Andruse peremeheks ning Andrusel pandud priinimi VANASEPP kadus varsti sootuks.  Nii on Lõetsa Andruse omale koguni kaks korda Lallilt peremehe saanud.
Tõnisel ja Rõõdal sündisid kaks poega, kes juba õigeusku ristiti. Vanem poeg, 1848.a sündinud Madis/Matvei Kipper jäi järgmiseks peremeheks, aga noorem vend Tõnis/Dionisi Kipper ehitas omale hiljem altkülas Mäe-Saadu vabadikukoha, millest 20. sajandil kujunes Andruse osatalu.
Madis abiellus Matsi Tähve tütre Ingliga (Ärm) ja sündis tütar Kristina, kuid Ingel suri ja samal (1880.) aastal võttis Madis teiseks naiseks Tõnise Tähve tütre Mare (Kumpas). Esimene poeg Marega suri 7-kuuselt, aga kaks poega said täisealisteks.  Vanem poeg Andrei Kipper (1884—1959) oli 20.s Andruse peremees ja noorem vend, Matvei “teine” Kipper ehitas omale Nõmme osatalu.
Kruntimisel Andruse talu kõigepealt poolitati vendade vahel ja siit sai veel osaku Mäe-Saadu Tõnise poeg Andrei Kipper ning Andruse koha suuruseks jäi vaid 12,66 ha.
1959. aastal elasid Andrusel 74-aastane Andrus oma kolm aastat noorema naise Maria (Umal) ja vallaliseks jäänud tütre Juulaga, kellest sai “Suure Väina” kolhoosi esimees. Juulal oli sel ajal 6-aastane poeg Hants ja tema vanem, 1938.a sündinud poeg Georgi Kipper oli omast 7 aastat vanema naise ning mõne-kuuse tütre Mallega samuti Andrusel kirjas. Juula noorem poeg Hants Kipper asus hiljem Tallinna. 1970-ndatel hakkas ta omale Andruse õue oma maja ehitama ja 1990-ndatel tuligi koju tagasi, töötas mõne aja Muhu vallavalitsuses ning jai ühtlasi Andruse koha peremeheks.

Mäe-Saadu

 Õuemärk
19.s lõpukümnenditel ehitas Andruse peremehe, 1821.a sündinud Tõnise/Dionisi noorem poeg Dionisi Kipper (Tõnis “teine”; 1851–1924) omale altkülast Lallile mineva tee äärde vabadikukoha, mis arvatavalt siinse Mäe talu järgi sai Mäe-Saadu nime. Kruntimisel saadi Andruse talust juurdelõige ja kohast sai väike 8-hektarine osatalu, mille peremeheks jäi Dionisi poeg, 1878.a sündinud Andrei Kipper. Tema noorem vend Dionisi (Tõnis “kolmas” Kipper, 1889–1944) sai 1920-ndatel aastatel Kuivastus Ankru asunduskoha, millest Kuivastu loos lähemalt räägitakse.
Mäe-Saadu Andrei (Reiu) tütred lahkusid kodust ja kolhosiajal omandas koha omale suvilaks Neeme Järvi. Viimase Eestist lahkumise järel vahetas Mäe-Saadu veel mitu korda omanikke ja viimati asus siia Valgamaa juurtega Tallinna mees ning lõpuks “pool-muhulane” Lauri Einer.

NÕMME

 Õuemärk
Andruse vanaperemehe Matvei noorem poeg Matvei jun. Kipper (1887—1972) sai 1920-ndatel talu jagamisel poole Andruse maadest ja rajas Lõetsa altküla kõige Lalli-poolsema talu, mis omale siit kandi vana toponüümi Nõmme nimeks sai.
1939.a talundilehel oli Nõmme suuruseks 21,24 ha 3,20 ha põllumaaga. 1959. aastal oli Nõmme pere 5-liikmeline: peale vana Madise ja naise Ruudu elasid siis Nõmmel Madise noorem poeg Leo oma naise Elleni ja 7-aastase poja Hannesega. Leo vanema venna Juhani saatus vajaks täpsustamist.
Leo pojast Hannesest sai 20.s lõpu Nõmme peremees.

4. REHE(-JAAGU)

 Õuemärk
Nähtavasti viimase ülaltküla taluna sai Rehe oma talu-asustuse üsna 18.s lõpus endise mõisa rehe kohal (ülaltoodud kaardil nr. 4). 1795.a hingeloendis veel talu ei esine, kuid nn. reguleerimiskaardil on nr. 4a all Rehhe Jaack ülaltkülas olemas. Jaak oli esimeses hingeloendis selleaegse Simiste Ranna perepoeg (isa Jaak oli tookord 70-aastane Simiste Ranna peremees Nurme mõisa all), kuid jäi talu minekuga Pädaste mõisale vabadikuks ning on 1795.a loendis kirjas Nurme mõisa vabadikuna Oinal. Kas Jaagu “pani paika” Nurme või Kantsi mõis, jääb siinjuures selgusetuks, sest sajandivahetuse kaardi eksplikatsioonis on terve Lõetsa küla juba märgitud Kansi mõisale kuuluvaks. Jaagu järglased said priinimeks PÕLD, kusjuures vennad Mäla Poali-Jaagul said omale priinimeks AGAR. Siinjuures peaks ehk meenutama, et nii Agar kui Põld kujunesid Muhus “kahesteks” priinimedeks – peale Poali-Jaagu Agarite said Võlla mõisalt samasuguse  priinime Lehtmetsa Jaagu varasemad inimesed ja Põld sai teatavasti veel Pärase hiidlase Peetri (kelle Võlla mõis Lehtmetsa Veskile paigutas) järglaste priinimeks. Kummalgi juhul ei õnnestu nende nimede erinevates mõisades saajatel varasemat sugulust tuvastada!
1811.a hingeloendis oli Lõetsa ülaltkülas peremeheks juba Jaagu poeg Tõnis Põld ning tema surma järel Tõnise vanem poeg Mihkel (1799–1867). Mihkli vanemad pojad Juri ja Mihkel surid isast varem (Jurist jäi kaks tütart) ning järgmiseks peremeheks sai Mihkli/Mihaili kolmas poeg Jaen/Ivan Põld. Tal oli Mardi Andruse tütre Marega (Pallasma) neli tütart ja kaks poega. Sajandi lõpul sai vanem poeg Mihail Põld (1869–1933) peremeheks, aga 1875.a sündinud Ivan Põld tegi läbi kroonuteenistuse ning ehitas omale koduõue alla Saare koha.
Rehe-Jaagu teine Mihkel abiellus Elena Meistersoniga Vahtraste Noore-Jaagult. Neil sündisid neli poega ja neli tütart. Elena suri 1923. aastal ja Mihkel võttis veel teise naise (Akilina Hein samuti Vahtrastest), kellega 1926.a tütar Friide sündis.
Vana Mihkli vanem poeg, 1896.a sündinud Mihail III Põld oli viimane Rehe-Jaagu peremees; nooremad vennad läksid täisikka jõudes Muhust välja: 1898. aastal sündinud Ivan Tallinna ja  1905.a sündinud noorim vend Vassili Põld Tartu. “Noor” Mihkel abiellus Tähvena Tähve tütre Irinaga (Keskpaik) ja neil oli neli poega ning kaks tütart. Kruntimisel jäi Saare eraldamisega Rehe-Jaagu suuruseks 25,69 ha, millest põldu oli 7,90 ha. Märgime, et hingeloendites ja ka kruntimis-andmetes kandis talu Rehe nime, aga kiriku-raamatuis esineb reeglina Rehe-Jaagu.
Kolmanda Mihkli teine poeg ja kaks tütart surid imikutena, aga oma osa võttis ka viimane sõda. 1959. aastal oli 62-aastane Mihail Mihaili p. Põld ainus Rehe-Jaagu elanik ja koht jäi tema noorima tütre Esta suvekoduks.

SAARE

Õuemärk 
1908. aastal ehitas Rehe-Jaagu vana Mihkli vend, 1875.a sündinud Ivan Põld omale siinsamas koduõue kõrval Saare nime saanud koha. Kruntimisel sai Ivan ka Rehe-Jaagust osaku ja 1939. aastal oli tema koha suurus 15,42 ha, millest põldu oli 3,66 ha.
Ivanil oma Hellama Tihuselt võetud naise Ekaterinaga (Mölder) lapsi ei olnud ja kasulapseks võeti Kadri vennapoeg Mihail Maksimi p. Mölder. Viimane abiellus Tähvena Raissa Timofei t. Keskpaigaga ja 1939.a sündis nende ainus poeg Ants Mölder – pärastine skulptor, kelle pere suvekoduks Saare lõpuks jäi.


5. VANAPERE

 Õuemärk
Vanapere tunnevad Lõetsa inimesed toodud kaardil numbriga 1 märgituna, kus sel ajal oli peremeheks Herma Matz. 1731. aastaks omaette koormisi kandma hakanud Herma Jurgen’it võib ühtviisi arvata nii Vanapere kui Tähvena eelkäijaks. Enne katku sündinud Jurgen (Juri) oli peremees veel 1750.a revisjoni ajal, kuid sel ajal toimusid keskeltkülas mitmed üsna raskelt jälgitavad muutused. Edaspidi hakkasid seni Suuremõisale kuulunud keskeltküla talud kuuluma siinsele Ranna mõisale; 1756.a revisjonis on peremeheks märgitud Herma Jurna Tönnis, keda võiks arvata Juri vanemaks pojaks (~1723–1807) ja kes peagi vabadikuks muutus ning sajandi lõpus hoopis Kallaste Anduväljal peremeheks pandi. Vabadikuks tehti ka Jurgeni (arvatav) teine poeg Juri (sünd. u.1726) ning 1771.a vakuraamatus ilmub Ranna mõisa 11-nda peremehena juba nimetatud Herma Jurna Matz. Mats oli (hingeloendite vanuseid arvestades) 1730.a paiku sündinud ja teda võiks ka vana Jurgeni kolmandaks pojaks pidada, kuid otsest kinnitust sellele siiski ei ole. Teisalt saab just teda esimeseks kindlalt Vanapere peremeheks lugeda. Esimeses hingeloendis 1782.a on ta märgitud vaid 40-aastaseks, aga 1795.a juba 65-aastaseks. Võimalik, et 18./19. sajandivahetusel toimunuga on kuidagi seotud ka juba mainitud Kearu probleem, aga kõnealusel kaardil ei leia me Kearut ei mõisa- ega keskeltkülast! Samas võib kõiki keskeltküla talusid (peale Mardi) lugeda rootsiaegse (1674.a akti) kummalise nimega peremehe Naupenning Herm järglasteks. Tema on ainus Hermi-nimeline, kellest see lisanimi ja ka hilisem priinimi ÄRM Lõetsas võiksid pärineda. Lisame, et tema arvatav esivanem esimeses rootsiaegses maaraamatus 1654.a oli Nuhpenning Bertt ja samas dokumendis esineb veel Lõetsa kolmanda taluna Wanna Tallo Tönnis, kust võib oletada Vanapere talunime meie ajani edasi kandunud!
Rootsiaegse Herm’i ühe arvatava pojapoja Matsi järglased said hiljem priinimeks PERE. Matsi vanem poeg Juri (1769–1835) taasasustas (sisuliselt rajas uuesti) 19.s algul Kiisa talu, millest hiljem altküla talude juures lähemalt räägime, noorem vend Tähve Pere (1773–1842) oli vähemalt 1834. aastani Vanapere peremees.
Tähve seitsmest lapsest surid kuus lapseeas ja ainsana jõudis abieluni tütar Riste, kes Kesse kõrtsimehe Mihkel Aru teiseks naiseks sai. 1858.a loendi järgi (talu kannab ikka veel Herma nime) on Vanaperele  asunud Kiisa Juri poeg teisest abielust – Jaen/Ivan Pere (1806–1870) oma perega ja tallu on paigutatud ka Mardi Tähve poeg Juri/Jegor Pallasma (1811–1889) perega, kes arvatavalt peremeheks pandi (kinnitatud peremeest ei ole 1858.a loendis Vanaperel märgitud). Mardi Juri ainus poeg Mihkel (1835–1860) suri noores eas järglasi jätmata, kuid Mihkli õele Kadrile (s.1839) tuli koduväiks Matsi Tähve poeg Tähve/Timofei Ärm, kes ka järgmiseks peremeheks sai. Kiisa Jaani pojad, 1833.a sündinud Andrus ja 1840.a sündinud Aad/Aleksei jäid Vanaperel sulasteks. Andrus võeti Krimmi sõja ajal nekrutiks ja vist ei jõudnudki tagasi, aga tema lesk Mare oli hiljem Selja soldatikohal; Aad/Aleksei sai Kansi mõisas Aadu nime saanud latsikoha. Võiks lisada, et rootsiaegse Herm’i süda võis hauas üsna rahul olla, sest nii Matsil priinime ÄRM (algul ka HERM) saanud kui ka Vanapere ja Kiisa PEREd olid kõik puha tema otsesed järglased!
Tähve/Timofei Ärmil oli kuus poega. Kaks vanemat poega Mihail ja Georgi surid noorelt ja peremeheks jäi kolmas poeg Vassili (1870–1918; Villemiks kutsutud). Neljas vend, 1873.a sündinud Tõnu (ristitud Timofei) oli Vanaperel sulaseks ja põhjustas 1920.a (?) suvel keskeltkülas suure tulekahju. Tõnu viinud karjaaeda turba tuhka, millest süttis seal olnud põhk. Tules hävisid Vanapere, Matsi ja Tõnise hooned (ju ka sel ajal juba eksisteerinud Matsi-Uielu); Tähvena ja Mardi suudeti päästa. Vett kustutamiseks olla hobustega veetud nii mõisa- kui altkülast. Pärast seda sattus vana Tõnu keskeltkülas põlu alla ja ta asus oma perega Nuka vabadikukohale ülaltküla Püssina-poolsel karjamaal.
Vana Tähve nooremad pojad Ivan (1875) ja Maksim (1879) asusid hiljem Tallinna, aga 1877.a sündinud Andrei on ilmasõja-aegses Hellamaa koguduse-liikmete nimekirjas (1909-23) märgitud teadmata kadunuks – nähtavasti ilmasõtta jäänud! Viimaseks peremeheks (enne kolhoosikorra tulekut) oli Vanaperel 1897.a sündinud Villemi poeg Mihail Ärm.
Kruntimisel moodustati 24,22-hektarine Vanapere nimega ja 3,15-hektarine Kesküla nimega maaüksus – mõlemad Mihail Ärmi nimel, kusjuures viimane peab ilmselt vallaliseks jäänud noort Mihklit tähendama?!  
1959. aastal oli Vanaperel 64-aastane vana Mihkli lesk Raissa (sünd. Vilto) oma kahe tütre (Julia ja Felistas) ning 1923.a sündinud ja vallaliseks jäänud poja Mihailiga. Viiendaks “hingeks” oli ühe tütre 4-aastane poeg Bromet Borisi poeg. Kuuldavasti on just temast 21. sajandiks Vanapere pärija saanud.

Selja

Õuemärk 
Nähtavasti 1860-ndatel sai Vanapere nekruti Andrus Pere lesk Maria Pere (s. Kao, 1830–1916) omale soldatiplatsi (pärastisest Kaldast pisut Lalli pool). Andrusest jäänud 1855.a sündinud poeg Mihail suri 2-kuuselt, aga hiljem sündisid Marel vallastütred Maria ja Elena. Esimesel sündis 1895.a vallaspoeg Andrei Pere, kes 1912. aastal abiellus Lehtmetsa Nossa Mihkli tütre Irinaga (Tustit). Kogudusenimekiri märgib noore Andruse surma 28.12.1918, aga  teadmata on, kas ta kodus või sõjaväljal suri. Seljale jäi tema lesk Irina (1893–1930) tütarde Lidia ja Agniaga; poeg Andrei oli 3-aastaselt surnud ja 1918.a suri ka vanem tütar Lidaia, kuid noorem õde Agnia (Agnes) kasvas hiljem tädi juures Lehtmetsa Nossal. Peale Irina varast surma jäi Selja koht tühjaks ja ilmselt juba viimase sõja ajal kadus, kuid selle asukohta veel mäletatakse. Kruntimis-andmetes esines 3,27-hektarine Selja popsikoht 0,07 ha põllumaaga Irina Pere pärandustombuna, kuid 21. sajandiks oli sellest vaid nimi kahel väikesel maaüksusel teine teisel pool Lõetsa-Lalli teed.

Nuka

 Õuemärk
Nuka vabadikukoha tekkelugu ei ole päris selge. Selle võis rajada 19.s keskel Kesse ilmunud hiidlase Hindrik Brücki poeg Philip Brück (Villem, 1849-75), kes abiellus Paenase Tõnisel üles kasvanud Igaküla Ennu Madise tütre Ruudu (Raissa) Lootusega (1852–1917). Villem suri noorelt ja Ruudule tuli teiseks meheks sajandi algupoolel Maasist Muhusse asunud (toodud?) Obuku Mardi pojapoeg Andrus Ebra(u)s (1851–1927), kellega Ruudul neli poega ja neli tütart sündisid. Tuleks selgitada, et nimetatud Andrus Peetri p. Ebrause onu – Andrus Mardi p. Ebrause (~1800–1852) naiseks oli Lõetsa “vabamehe” Kose Mardi tütar Kadri (1793–1868). Nende ainus meetrikast selgunud tütar sai 1851.a Võlla Mardile mehele, kuid Ebrauste side Lõetsaga osutub mitmetiseks ja võiks ehk isegi Raudjaste Lõetsa asumisele valgust heita! Nii Kesse Brückid kui Rässa Obukult võrsunud Ebraused on merd sõitnud ja küllap ka salakauba-veoga tegelenud. 20.s algul oli Andrei Peetri p.Ebra(u)se pere hoopis Pädaste Sepal (Raegma küla alla märgituna) kirjas ja nähtavasti oli “metskapten” Ebraus Stackelbergilt Sepa koha välja ostnud, kuid selle omandas hiljem Mäla Rehematsi Villem Sugul (samuti üsna tuntud meremees). Andruse vanem poeg Vassili Ebraus (1879–1910) üritas Hellamal poodi pidada ja lasi ennast miskipärast 1910.a maha (Hellama loos on sellest pisut juttu). Teine vend Mihail Ebraus (s.1883) oli jällegi kapten ja asus Tallinna ning ilmselt on Muhust välja läinud ka noorem vend, 1892.a sündinud Andrei Andrei p. Ebraus.
1891.a võttis eespool jutuks olnud Oarnile asunud Kearu ajutine peremees Jakob/Jakov Siig (1838-98) kolmandaks naiseks “metskapten” Andrei Peetri p. Ebrause õe Elena ja paistab sajandi lõpul Nukale asunud. Õigupoolest ei selgu ilmasõja-aegsest koguduse-nimekirjast kuigi hästi, millised Siiad Oarnil ja millised Nukal olid. Vanal Jakob Siial sündisid Elenaga poeg Timofei (1892–1916), kes jäi ilmasõtta ja 1895.a tütar Akilina. EV algaastail on aga Nuka koht järjekordselt tühjaks jäänud.
Teatakse, et Vanapere Tõnu ehk Timofei Timofei p. Ärm olla peale tuleõnnetust 1920-ndatel ostnud Nuka vabadikukoha Andrus Ebraselt, kelleks pidi nähtavasti olema Andrus Peetri p. Ebarase noorim poeg, eespool nimetatud 1892.a sündinud Andrei Ebra(u)s. Tõnu naine Juula oli 1900.a Lehtmetsa Veskilt võetud (sündinud Lootus); nende poeg Joosep (s.1909) asus Tallinna ja peale viimast sõda elas Nukal Vanapere Tõnu tütar Irina Ärm. Kruntimisandmetes oli Tõnu nimel 15,1-hektarine Nuka nimega maaüksus (Lit.86), mis nähtavasti ka Vanaperest saadud osakut sisaldas, kuid mis sellest hiljem sai, ei ole siinkirjutajale teada. 1959.a rahvaloenduse lehtedel Nuka kohta Lõetsas enam ei esine.

6. TÄHVENA

 Õuemärk
Tähvena talust saab peale Põhjasõda esmakordselt täie kindlusega rääkida 1767.a, kui Ranna mõisa vakuraamatus on 11-nda taluna 1-adrane Herma Jurna Teffe märkusega mit ½ hacken Cubja oder Laso Andrus wüsten Land. Küllap just selle Laso Andruse maa tõttu kannab talu 1771.a vakuraamatus nime Laso Andrusse Teffe ja esimeses hingeloendis Erma Andrusse Teffe. Ühtki Herma lisanimega Andrust varastes meetrikates ei leidu ja nii võib Tähve ka vana Herma Jurna poeg olla – Kallaste Anduvälja Tõnise, Vanapere Matsi ja vabadik Juri vend, kuid see jääb siin pelgalt oletuseks. Mõnesuguseks kinnituseks sellele oleks ehk tõik, et peale Tõnise Anduväljal peremeheks panemist seal vabadikuks jäänud eelmise peremehe järglased (said priinime TIHU) olid just Lõetsa Tähvena sulasteks ja kodakondseteks veel 19.s keskel.
1795.a loendis on Tähvena peremeheks Tähve poeg Mats (1766–1803). Matsi ainus poeg Tähve võeti 1813.a nekrutiks ja peale Matsi varast surma sai peremeheks tema noorem vend Juri Tähve p. (1772–1830), kes mõned aastad ka ise jõudis Tähvenal saadud priinime KESKPAIK kanda. Nime saamisest on peres pärimus, et Tähvena mehed ei olnud mõisas kohal nime saamas ja keegi siis arvanud, et eks nad seal küla keskpaigas ole ning nii see nimi jäänudki (muide, vägagi takkajärel välja mõeldud legendile sarnanev jutt!).
Peale Juri surma sai peremeheks tema vanem poeg Andrus/Andrei Keskpaik (1802–1886) ja siis viimase poeg Mihkel/Mihail Keskpaik. Mihkli kahest pojast vanem (Georgi) suri 15-aastaselt ja sajandi lõpupoole sai peremeheks 1860.a sündinud noorem poeg Ivan Keskpaik. Ivanil oli ainus poeg Mihail (1885–1974), kes jäi Tähvena viimaseks päris peremeheks. Tal kasvas üles neli poega ja tütar Akiliina (esimene poeg suri lapseeas). Kaks poega (Mihkel ja Sass) tulid viimasest sõjast tervena tagasi, aga noorim poeg Vladimir (Volli, s.1919), kes mobiliseeriti Punaarmeesse otse kaitseväe ajateenistusest (koos Suure-Jaagu Vasseliga), langes oma esimeses lahingus Staraja Russa all. Vanem vend Andrei (Reiu, 1908–1984) lahkus juba enne sõda kodust, sõitis merd ja elas peale sõda Haapsalus.
Peale sõda elasid Tähvenal noor peremees Mihail (Mihkel) ja noorem vend Aleksander (Sass) koos vanaperemehest isa Mihkliga ning ehitasid ka Tähvenale uue maja. Sass abiellus 1954.a ja asus hiljem oma perega naise koju Koolielule; “noor” Mihkel jäigi vallaliseks ja elas lõpuks kümmekond aastat Tähvenal üksinda. Peale tema surma (1983.a) tuli sünnikoju tagasi Mäe Mihail Ruttuga abiellunud Liina oma poja Jüri Ruttu ja miniaga.
Viimased andmed pärinevad Aleksander Keskpaiga ja Raissa Vilto-Keskpaiga pojalt, majandusgeograaf Aado Keskpaigalt.
Viimases hingeloendis 1858.a oli Tähvenal peale peremees Andruse (Andrei) pere kirjas ka tema noorema venna Tähve/Timofei (1808–1888) pere. Tähvel sündis kokku 10 last, kelledest abieluni jõudsid küll vaid kaks poega ja üks tütar. 19.s lõpul rajasid Tähve pojad omale Uiema ja Ristikivi vabadikukohad. Peale kruntimist oli Tähvena talu suurus 1939. aastal 40,15 ha, millest põldu oli 8,92 ha.

Uiema

 Õuemärk
Vabadikukoha rajas külast Vahtraste poole 1870-ndatel Tähvena sulane Tähve/Timofei Keskpaik oma vanema poja Aleksei (Aad) Keskpaigaga (1853–1915). Aadu pojad Vassili (1884) ja Timofei (1886) eestindasid oma perekonnanimeks KALJULA; noorem vend, 1890.a sündinud Ivan  hukkus 1. Maailmasõjas.
1939. aastal oli väikekoha suuruseks saanud 13,17 ha 1,19 ha põllumaaga. Vasseli tütrele Iljale tuli peale viimast sõda koduväiks Vahtraste majakavahi Josif Shappeli poeg Joosep ja 1959.a olid Uiemal peale 77-aastase Vasseli lese Maria Kaljula 4-liikmeline Šappelite pere – Joosep ja Ilja oma tütre Veera ning poja Valeriga.
Tuleks lisada, et Uiemast ehk napilt kilomeeter Vahtraste poole oli veel samanimeline Vahtraste vabadikukoht, mis praeguste külade lahkmejoonte järgi samuti Lõetsa territooriumile jääks. See jäi tühjaks juba 20.s esimesel poolel, kuid lähemalt on sellest juttu Vahtraste külaga seoses.

Ristikivi (Aasa)

Tähvena (Uiema) Tähve noorem poeg Mihail Keskpaik ehitas päris 19.s lõpus omale Lõetsa jõe äärde Ristikivi vabadikukoha, mis kruntimis-dokumentides ka Aasa nime kandis. Koha päris Mihkli 1901.a sündinud poeg Vassili, kes eestindas oma perekonnanimeks Kosk. Siinkirjutaja oleks väga tahtnud Vasselilt küsida, kas Lõetsa jõel tõesti on kunagi midagi kosetaolist olnud või kust niisugune toponüüm võiks pärineda, sest paratamatult meenub 18.s lõpupoole ja veel 19. sajandi dokumentides esinev kunagiste pastoraadi hiidlaste Kose kohanimi, mida siingi veel altküla ja Mäega seoses lõpupoole meenutatakse. Paraku ei oska selle küsimusega enam kellegi poole pöörduda!
1939.a oli Ristikivi koha suuruseks 6,10 ha vaid 0,4 ha põllumaaga. Lõpuks jäi Ristikivile Vasseli õepoeg Harri Kosk. Viimaste külade lahkmejoonte järgi jääks koht tegelikult Lehtmetsa territooriumile, kuigi seda tavaliselt on ikka Lõetsa suitsuks arvatud.

7. TÕNISE

Õuemärk
Hingeloendites kandis Tõnise talu Pedo nime ja see paistab rootsiaegne nimi olevat, sest juba 1713.a Güldenstubbe protokollis oli sel ajal ainsa Lõetsas koormisi kandnud peremehe nimeks Herma Pedo Laur märgitud. Ometi selgub (tänu Hiiumaa ja teistegi saarte 18. ja 19. sajandi dokumente hästi tundvale Patrick Rangile), et 1742.a paiku on Pühalepa kihelkonna Hellama vakusest Lõetsa tulnud (või toodud?) üks Jaagu Juri poeg Peeter ("Saaga" viit EAA.3.1.488:815 – vt. kaadri lõpus), kes arvatavalt Muhus Hellama Tõlbi Jaagu tütre Ristega laulatati ja neil on Lõetsas viis last sündinud. Peeter on keskeas surnud ja Ristele tuli 1761.a teiseks meheks Raugi Tõnso Matsi p. Aad, aga see oleks pigem järgmisena jutuks tuleva Matsi talu lugu! Ilma 1713.a protokollita kipuks uskuma, et Peedu nimi Tõnisele hiidlasest Peetrist on jäänud, aga peame siiski tõdema, et ainsana Lõetsas katku üle elanud Lauri talu on 18.s 2. veerandil ikkagi hääbunud. Nimelt on Herma Lauri üksus veel 1730-ndate adramaa-revisjonides, kui juba Vanapere (Herma Jürgen) teiseks asustatud taluks oli, aga Lauril on 1731.a üks mees ja vana naine ning 1738.a hoopis naine ja vana mees kirja pandud ja erinevalt Vanaperest ei ole ühtki last märgitud! Tuleb arvata, et talu sajandi keskel uue asustuse sai. 1767.a Kuivastu vakuraamat räägib, et Lõetsas on poolel adramaal peremeheks Tulliko Tönnis, aga 1771. aastal on talu juba Ranna mõisa vakuraamatus ja peremees Herma Pedo Tönnis ning lisatud varem mainitud pikk jutt sellest, et Tõnis nüüd Kuivastu mõisast siia üle toodud (hieher verlegt) ning et see maa juba ammu enne katku on söötis olnud! Peaks lisama, et Lallilt tulnud Tõnis pidi tegelikult Raegama Aadult pärit olema – võib-olla vana Aadu (~1706–1776) noorem vend, sest nii Tõnise kui Võlla Nõmmele asustatud “noore” Aadu (vana Aadu poja) järglased said hiljem priinimeks KUMPAS. 18.s esimese poole kirikuraamatute puudumise tõttu jääb see siiski vaid oletuseks!  
Igal juhul pärineb hilisem Lõetsa talunimi sellelt Lalli Hansu (pärastine Mihkli) väimehelt ja Tõnis on peremeheks veel esimestes hingeloenditeski (1795.a märgitud 85 aastaseks!). Tõnise vanem poeg Andrus [Vanasepp] sai 18.s lõpul Ranna mõisa põldudel taastatud Mella ehk Andruse  talu peremeheks, aga noorem vend Tähve (~1758–1835) oli 1811.a loendis Tõnise peremees ja tema järglased, nagu öeldud, said Võlla Nõmmega ühesuguse priinime – KUMPAS.
1834.a loendis oli Tähve veel peremees, kuid peagi saab peremeheks tema poeg Andrus (1790–1854) ja viimases loendis 1858.a on juba peremeheks Andruse poeg Tähve/Timofei Kumpas (1824–1885). Teise Tähve kolm esimest last olid tütred ja neljandana sündinud poeg suri 6-kuuselt. Perepärimuse järgi olnud Tähvel mure tulevase peremehe pärast ja vist 1860.a võttis ta omale “igaks juhuks” kasupojaks Nõmmküla Uietalu ja Pendu sulase Aadu (Andrei) Kivimägi noorima poja, 4-aastase Andrei. Samal aastal sündis Tähvel siiski ka omal poeg Mihail. Kasupoeg Andrei Kivimägi (1856–1916) abiellus hiljem oma kasuõe Elena Kumpasega ja nad rajasid omale Tõnise maale Jaagutoa vabadikukoha.
Tähve poeg Mihail Kumpas (1860–1942) abiellus Võlla Nõmme Mihkli tütre Kadri Kumpasega ja kui eespool tehtud oletus paika paeb, oli kaugete sugulastega tegemist, kuid Hellama kirik ei ole nii vana sugulust laulatamisel siiski takistuseks seadnud. Mihklil ja Kadril ei olnud samuti pojaõnne. Nende ainus poeg sündis surnult ja Mihkli seitsmest tütrest kolm surid noorelt. Mihkli onu, Tähve noorem vend Mihkel/Mihail (1827–1861) Kumpas suri noores eas järglasteta ning noorematele Tõnise peretütardele tulid koduväid: Elenale Lehtmetsa Nossa Mihkel Tustit, Juliale (1899–1926) Tusti Matsi juurtega Mihail Ivani p. Tamm ning 1897.a sündinud Raissale Mäla Pärdilt Mihail Vaga. Nossa Mihkel ehitas omale Tõnise maale Mihkli koha; Julia suri noorelt ja tema ainsat tütart, 1923.a sündinud Salmet kasvatas vallaliseks jäänud vanem õde Akilina.
Kruntimisel sai Akilina Kumpas mõttelise osa Tõnise kohast, mille suuruseks on 1939.a märgitud 5,03 ha (põldu 0,98 ha) ja mis Tõnu nime kannab, kuid omaette talundit sellest ei tekkinud. Samuti ei kujunenud osataluks Liina kasutütrele Salme Tammele eraldatud 4,6-hektarine Tamme nimega maaüksus. Põhiosa Tõnise talust (20,91 ha) kandis kruntimis-andmetes hingeloendite-aegset Peedu nime ja oli Liina noorema õe Raissa Vaga nimel.
Tõnise Vagadel sündisid tütred Ellen (1932) ja Leida (1936) ning poeg Ilmar (1934). 1959.a rahvaloenduse ajal olid siin kirjas kolm Vaga – 61-aastased Mihkel ja Iisa poja Ilmariga ning üksikuks jäänud Akilina Kumpas. Lõpuks jäid Ilmar Vaga naisega Tõnise koduhoidjaiks, sest  lapsed läksid kodust välja.

Jaagutoa

 Õuemärk
Tõnise Tähve kasupoeg (Päelda Laasult pärit ja Nõmmküla Uietalul üles kasvanud Nõmmküla sulase Aad/Andrei Kivimägi poeg) Andrei Kivimägi abiellus 1886.a oma kasuõe Elena Kumpasega ja nad rajasid Rehe naabrusse (Tõnise põllulatsi serval) omale vabadikukoha. Koha nimi – mugandunult Jaaguda võib kuidagi naabri, Rehe-Jaagu nimega seotud olla, kuid konkreetsemalt ei ole sellest midagi teada. Samas on Jaagutoal nähtavasti Tõnise õuemärki kasutatud.
Jaagutoa Andrusel ja Leenal (Inglil) olid poeg Vassili ja tütar Maria. Viimane lahkus peale abiellumist Vanamõisa Juri Poleühtid’iga mandrile (suri Raplas) ja 20. sajandil oli Jaagutoa popsikoha omanik Vassili Kivimägi (1886–1970). Tema vanem poeg Paavel (Paul, s.1918) hukkus 1942.a Velikie Luki all, 1920.a sündinud Herman pääses üle noatera Leningradi blokaadist, oli meremees ja veel hiljuti veetis suved naisega Jaagutoal. Nooremad vennad Nikolai (s.1921) ja Vassili (s.1924) jäid samuti viimasesse sõtta (Vassel Sinimägedes saksa mundris Eesti eest sõdides).  
Viimaseks püsielanikuks Jaagutoal oli Vassili naine – Lehtmetsa Andruselt pärit ja Hellama Ütil (Kukemetsal) kasvanud Iriina Pruul-Kivimägi, kes suri 1980.a. Peale seda jäi koht Hermani suvekoduks, kuid talle oli uuest aastatuhandest vaid mõned aastad antud!

MIHKLI

Maa mõttes tuleb Tõnise vabadikuks ja osataluks arvata Lehtmetsa Nossa Mihkli  noorema poja Mihkel Tustiti rajatud kohta Sassist ja Koolielust pisut põhja pool põlluservas. Nimelt abiellus Mihkel 1914. aastal Tõnise peretütre Elena Kumpasega ja sai omale Tõnise põlluserva majaplatsi, kuhu eluase ehitati. Kruntimisel sai sellest 10,30-hektarine osatalu 2,27 ha põllumaaga.
Mihklil ja Leenal oli kolm tütart ning kolm poega, kelledest 2 tütart ja üks poeg on lapseeas surnud. Vanem poeg Jüri (1921-88) asus Tallinna ja Eduard (1923-99) elas hiljem Hellama (Võlla asunduse) Sepal. 1915.a sündinud tütar Aleksandra (Sanna) abiellus enne sõda Tallinnas Tiidoveega. 1959.a loenduse ajal olid Mihklil kahekesi 72-aastane lesk Elena tütre Sannaga ja Tiidoveede valdusse Mihkli koht jäigi.  Illustrasioonina saame siinkohal lisada pildi Mihkli õuest arvatavalt 1930-datest aastatest.

8. MATSI

 Õuemärk
Eespool jõudsime Tõnisega seoses selgusele, et Matsi  talu oleks õigem 18.s esimesel poolel hoopis pärimustes räägitud Suurekearuks nimetada ja kuigi seda võib ka rootsiaegse Naupenning Herm’i “järglastaluks” lugeda (just siin saadi hiljem priinimi ÄRM), on see nälja- ja katkuajal välja surnud. 1740-ndatest on talu saanud omale asustuse hiidlase Peetri ja Hellama Tölbi Jaagu tütre Riste pere näol ja siin pidid sündima nende esimestest meetrikatest abielude läbi kaudselt selguvad viis last! Miskipärast ei ole aga seda peret adramaa-revisjonides n.ö. arvestusüksusena kajastatud ja selle tõttu jäi tervikpilt üpris arusaamatuks. Asjast huvitatud leiavad Peetri ja Riste abieluni jõudnud kolme tütre ja kahe poja andmed isiku-andmebaasist ja siin märgime vaid, et vanem poeg Jaen sai sajandi lõpul esimeseks mõisaküla Kearu talu peremeheks ja järglased priinime KOPPEL ning noorem vend Juri juba tutvustatud Juri ehk Oarni esimesks peremeheks ja järglased priinime MÕIS.
Arvestusüksusena ilmub Matsi talu 1750.a adramaa-revisjoni, kui Suuremõisale kandis koormisi 1/3 haritud adramaaga Herma Matz. See Mats ja ilmselt talule nime andja oli 69-aastasena kirjas veel esimeses hingeloendis 1782. aastal (suri sama aasta detsembris) ja hingeloendist selgub, et ta oli Kessest pärit (Matsi poeg!), aga tema oma perest ei ole peale isanime midagi selgunud! Peremeheks oli 1782. aastaks pandud juba Peetri lesele Ristele 1761.a Raugilt teiseks meheks tulnud Tõnso Matsi p. Aad. Aadu ja Riste esimese poja Jaagu sünnikandes 1762.a märgitakse isaks Rehepapi Aad, millest võiks järeldada, et sel ajal oli Aad juba Ranna mõisa teenistuses (tema sünnikodu, hilisem Raugi Mihkli-Matsi kuulus samuti Ranna mõisale).
Riste ja Aadu esimene poeg Jaak suri keskeas isast aasta varem ja Matsi järgmiseks peremeheks sai Aadu teine poeg Mihkel (1765–1832), kes juba priinime ÄRM (algselt ERM) kandis. Mihkli kaks poega (Andrus ja Aad) võeti nekrutiteks ning keskmine poeg Tähve (1802–1875) sai 1834. aastaks järgmiseks peremeheks. Tähvel oli Sassi Aadu tütre Eeduga kuus poega ja neli tütart, aga kolm nooremat poega ja üks tütar surid lapseeas. Viimases loendis on Matsil kirjas Tähve oma naise, kolme poja ja kolme tütrega ning Lõetsa 8. talu kannab Vanaperega ühesugust Herma nime. Nagu eespool jutuks, sai Tähve teine poeg Tähve/Timofei Ärm hiljem koduväina Vanapere peremeheks; kolmas täisikka jõudnud poeg, 1841.a sündinud Mihkel abiellus 1866. aastal Sassi Mihkli tütre Kadri Viltoga, aga 1871.a Hellama pihinimekirjas Mihklit ei olnud ja Kadri 25-aastaseks lastetuks leseks märgitud – võib-olla jäi Mihkel Türgi sõtta?!
Selleks ajaks oli vana Tähve vanem poeg Andrus/Andrei Ärm (1831-79) juba peremeheks kinnitatud. Ta suri keskeas (4 aastat peale isa surma), kui tema vanem poeg Maksim (1863–1921) oli veel alaealine. Küllap Vanapere peremeheks saanud onu Tähve vahepeal ka Matsi talu hooldaja oli, kuid 1881.a abiellus 18-aastane Maksim Ärm omast 5 aastat vanema Võlla Ennu Kadriga (Ekaterina Müür) ja sai nooreks Matsi peremeheks. Andruse teine poeg Mihail Ärm ehitas omale koduõue Matsi-Uielu koha ja noorem vend Andrei Ärm Panga vabadikukoha; Andruse esimene poeg Georgi ja neljas poeg Timofei surid lastena.   
Matsi Madisel (ristinimi Maksim) ja Kadril oli viis poega ning kaks tütart. Vanemad pojad Ivan ja Timofei surid noorelt ja 1892.a sündinud Matvei jun. jäi esimesse ilmasõtta. 20. sajandil sai peremeheks sajandivahetusel sündinud noorim poeg Andrei (Reiu) Ärm, kes 1921.a abiellus Kristina Mihaili t. Priiga ja sündisid kaks poega. Vanem poeg Eduard jäi viimasesse sõtta. Peale sõda (1959.a) elasid Matsil peale Reiu ja Tiina nende noorem poeg Voldemar (Volli, 1924-82) oma Tamse Riidalt pärit naise Armildega (Tüür; 1925–2000) ning Reiu vallaliseks jäänud vanem õde Irina Ärm. Volli ja Milda abielu oli lastetu ning koha päris Volli naiseõe – Pärnus abiellunud Tekla Tüüri poeg Peeter Dudnik (sünd.1961), kellele Matsi sai algul suvekoduks ja aegamööda ka päriskoduks.
Esimesel kruntimisel eraldati Matsist peale Matsi-Uielu veel osakud Reiu õdedele – Raegma Kusta Ivani viimaseks naiseks olnud Mariale (abielus Veski) 8,98-hektarine Põllu-Mihkli nimega üksus ning koju vallaliseks jäänud Irina Ärmile 6-hektarine Suurekivi nimega maatükk. Kumbki neist omaette talundiks ei kujunenud. Mis sellest 15 hektarist viimase maareformiga sai, ei ole teada, aga peale kruntimist jäi Matsi talu ametlikuks suuruseks 18,88 ha, millest põldu oli 3,27 ha.
Naljatamisi võiks lisada, et kui endeid uskuda, oleks Peeter Dudniku näol nagu “uue Herma Peetri" ilmumisega katkujärgsel Suurekearul tegemist, millega  üks eluring täis saanud ja uus võiks otsast alata…

Matsi-Uielu

 Õuemärk
Matsi Madise noorem vend Mihail Ärm (1865–1931) abiellus 1884.a Vahtraste Tähvena Irinaga (Hein) ja ehitas omale üsna keskeltküla “südamesse” (kuigi sisuliselt ka koduõue) Uie-elu koha. Sündisid kolm poega ja tütar Irina. Esimene poeg Ivan Ärm (1885–1915) võttis Kearu Ivani tütre Irina (Ausmeel) naiseks ja sündisid tütar Raissa (1908) ning poeg Joosep (1912), kuid Ivan võeti 1. Maailmasõtta, kust ta tagasi ei tulnud. Teine vend Vassili (1887-95) suri 8-aastaselt. Viimastes koguduse-nimekirjades oli Matsi-Uielul kirjas ka vana Mihkli kolmas poeg Mihail Ärm (s.1901) oma Lihulast võetud naise ja tütre Hilda ning poja Einoga.
Kruntimisel sai Joosep Ärmi nimele 4,59-hektarine Matsi-Uuelu maaüksus 0,7 ha põllumaaga. Joosep abiellus 1940.a Viiraküla Tiiriki Ivani tütre Salmega (Karjane) ja sündisid poeg Rein ning tütred Juta ja Leili. Kolhoosiajal läksid lapsed kodust välja. 1959.a oli Matsi-Uielu pere veel 4-liikmeline – peale Joosepi ja Salme elasid siis veel 74-aastane Joosepi ema ja 50-aastane õde Raissa. Peale vanade surma tuli koju tagasi Joosepi noorem tütar Leili ning peale tema pere jäi koht ka Tallinna asunud vanema õe Juta suvekoduks.  

Panga

 Õuemärk
Panga koha  rajas 20.s algul Matsi Madise ja Mihkli noorem vend Andrei Ärm. Ta abiellus Suure-Jaagu Mihkli õe Raissa Räimega, aga hukkus 1915.a  ilmasõjas. Temast jäänud kaks poega Andrei jun. (1908-15) ja Joosep (1915-30) surid poisieas ja ainsana kasvas üles 1912.a sündinud tütar Akiliina Ärm. Liina oli 1930-ndatel Suure-Jaagul suiliseks ja võttis omale kasupojaks onupoja – Suure-Jaagu Ivani 1933. a sündinud poja Heino. Heino Räim lõpetas Muhu keskooli Piiril ja õppis edasi Tartu õpetajate instituudis ning Tartu ülikoolis (vt. ka Ago Rullingo “Muhumaa” lk.619). Peale kasuema Liina surma sai Panga koht Tartus elava Heino Räime suvekoduks.
1939. aastal oli koha suurus 2,78 ha, millest põldu vaid 0,80 ha. Hellamaa koguduseliikmete nimekirja järgi otsustades on 20.s algul (enne Kalju koha rajamist) mingi aja Pangal elanud ka eespool jutuks olnud 1871.a sündinud Suure-Jaagu Timofei Räime pere.

9. MARDI

 Õuemärk
Rootsiaegse Pallasma Teffen’a poolest adramaast oli 1744.a 1/6 haritud ja koormisi kandis (esialgu Suuremõisale) Pallasma Teffena Mart. Kahjuks ei selgu varaste meetrikate puudumise tõttu Mardi päritolu, kuid ta võis tõenäoliselt siitsamast mõnest rootsiaegsest Pallasma-nimelisest talust pärineda. Vist esimese oma küla taluna läks Mardi 1756. aastaks Ranna mõisale ja on edaspidi Ranna mõisa vakuraamatutes kaheksa “võõra” talu järel esimeseks Lõetsa taluks. Algul toodud kaardipildil kannab talu numbrit 5 ja peaks (vähemalt Lõetsa inimestele) hästi ära tuntav olema
1771.a vakuraamatus on peremeheks juba Mardi p. Tähve (~1738–1825), keda 1816.a loendis küll vanaks ja võimetuks märgitakse, kuid ikka veel peremeheks nimetatakse. Tähve ja tema pere saavad priinimeks PALLASMA – küllap ikka rootsiaegse kohanime järgi. Tähvel oli 6 poega ja 3 tütart. Esimene poeg Mats on 2-aastaselt surnud; 3. ja 5. poeg võeti hiljem nekrutiteks, aga kolm poega jäid koju ja abiellusid. Neist vanim – Tähve Tähve p. Pallasma (1782–1857) oli 1811. aastast Mardi peremees. Temalgi oli 10 last (peres olid kahed kaksikud), kuid tema 1805.a sündinud vanem poeg Jaen võeti jällegi nekrutiks. 1811.a sündinud kaksikvendadest Jaak suri 42-aastaselt isast varem; Juri oli Vanaperele viidud ning noorem poeg Tähve (“kolmas”) oli Juril sulaseks. Et selleks ajaks oli 1782.a sündinud teise Tähve noorem vend Andrus saanud Jaanil peremeheks ning keskmise venna Juri poeg Aad/Aleksei (1820-85) pandud Mõegaküla Tähvenal peremeheks, toodi nüüd Mardile peremeheks Mõegaküla Tooma-Andruse (sel ajal Tusti) Toomase p. Mihkel/Mihail Tuulmägi. Koos noore Mihkliga asusid Mardile ka tema isa ja ema; viimane, muide, oli Suurekearu Juri tütar Kadri (sündinud Mõis) mõisaküla Jurilt.
Mihkel Tuulmäe esimene poeg suri 3-nädalaselt ja sajandi lõpupoole sai Mardi peremeheks tema ainus täisikka jõudnud poeg Timofei Tuulmägi (1864–1938). Viimase vanem poeg Kesse Vana-Aadu Kadriga suri nädalaselt; seejärel sündisid viis tütart ning alles 1900.a sündis Mardil koha pärija Matvei Tuulmägi, kes jäi õigupoolest ka Mardi viimaseks peremeheks.
Et Pallasmaade suguvõsa “ammendas” end Mardil juba 19.s esimesel poolel (mitmed nimetatud Lõetsa ja Mõegaküla peremehed) ning Tuulmägidel oli hiljem märksa vähem poegi, siis ei ole Mardilt hargnenud Lõetsa vabadikukohti ega osatalusid. Seetõttu jäi talu peale kruntimist Lõetsa üheks suuremaks – 1939.a oli talul 47,82 ha maad, millest põldu 10,76 ha, aga see tõi paraku peale sõda uue okupatsiooni tingimustes “kulaku” seisuse ning repressioonid kaasa.
Matvei Tuulmägi võttis isa eeskujul samuti Kessest naise – Jaani-Aadu Elana Kannu, kellega sündisid kaks poega (Endel 1925. ja Arno 1937. aastal) ning tütar Erna (1927). 1959. aastaks olid Mardile jäänud Madise lesk Elena oma noorema poja Arnoga ja Madise vallaliseks jäänud õde, 1906.a sündinud Akilina. Lõpuks jäi Mardi koht Siberist tagasi jõudnud Madise vanema poja, Tallinna elama jäänud Endel Tuulmägi suvekoduks; noorem vend Arno jõudis end  vahepeal Piiril sisse seada.

10. KEARU

 Õuemärk
Siin pöördume korraks (hilisema aja mõttes) mõisakülla tagasi, sest hingeloendites oli sealne kõige lõuna-poolsem talu kirjas alles viie keskeltküla talu järel. Võib-olla on see kuidagi seotud pärimusega, et Suurekearu nimega koht varem hoopis keskeltkülas on asunud ja eespool jõudsime arusaamisele, et see pidi katku järel Matsi ja hilisema Matsi-Uielu kohal olnud hiidlase Peetri elupaik olema! Sellest oli aga juba Matsiga seoses juttu.
1800.a kaartidel tundub Lõetsas kõik juba üsna harjumuspärasel viisil olevat peale selle, et kaartide spetsifikatsiooni-köites numbiga 1 esinevat Kearu Jaani talu nagu ei olegi kujutatud ja see mõisaküla Andrus ning keskeltküla Matsiga sama numbrit 1 kannab! Nii jääb teadmata, millal Jaen oma talu mõisakülas välja ehitatud sai ja ta võis 18./19. sajandivahetusel tõesti veel keskeltküla nn. Suurekearul asuda, kuigi Matsi talu oleks nagu juba pool sajandit omaette eksisteerinud!?

Kearu 1795.a loendi dokumenteeritud peremees Erma Peetri p. Jaen oli esimeses (1782.a) loendis oma Kallaste Jaagult pärit Tiiu ja kahe lapsega justkui Matsil (sel ajal Erma Ado) kirjas ja 1811. aastaks oli saanud Kansi mõisa rendi-peremeheks juba Jaani esimene poeg Mihkel (1780–1837), kes loendi andmeil oli vigane (ist lahm), kuid sellegipoolest peremees veel 1834.a loendis ja jõudis ka kaks naist pidada. Priinimeks saadi KOPPEL. Laste sünnikannetes nimetatakse Mihklit neljal korral Uetallo (või Ustallo) Mihkliks, kord Erma Ado Mihkliks, aga ühel korral ka Kaero Mihkliks. Et Mihkli kaks venda surid lapseeas ja kolmas vend Tähve võeti 1805.a nekrutiks (sel ajal tähendas nekrutiks minek reeglina mehe igaveseks kadumist!), siis Koppeli nimi Muhu perekonnanimena 20. sajandil enam kuigi arvukas ei olnud.
Viimases loendis 1858.a on Kearu olukord üsna troostitu: nii Mihkel kui tema kaks poega Juri ja Tähve on surnud (kolmas poeg Mihkel paistab nekrutiks võetud) ja ainsateks meeshingedeks talus on Mihkli vanema poja Juri (1812-56) kaks alaealist poega – 15-aastane Mihkel ja 12-aastane Juri (lisaks vana Mihkli tütre Mare 4-aastane vallaspoeg Karl, kes noorelt suri). Naispere koosnes kolmest lesest ja kuuest tüdrukust (nende hulgas Tähve lesk Kadri, kes 10 aasta pärast Kosla vabadikukohal oli). 1859.a tuli Juri vanemale tütrele Marele (1833-84) koduväiks Raegma Aadu sulase Matsi poeg Jakob/Jakov Siig (1838-98), kes paarikümneks aastaks jäi Kearu peremeheks.
Juri Koppeli pojad abiellusid 1860-ndatel. Vanem poeg Mihkel Koppel jäi Kearule ning oli peale õe Mare surma 1884.a ka mõne aja Kearul peremeheks; koduväi ja ajutine peremees Jakob Siig oli hiljem oma perega eespool jutuks olnud Oarnil ja Nukal. Et aga Mihkli kaks poega olid lapseeas surnud, tuli ainsale täisikka jõudnud tütrele Kristiinale 1895.a koduväiks Pärase Andruse sulase Jaani poeg Andrei Ausmeel ja sestpeale on Kearu talu Ausmeelide valduses. Koos noore peremehe Andreiga asus Kearule tegelikult kogu Pärase Andruse Jaani (1841–1926) pere: Tustilt pärit naine Mare (sünd. Oidekivi) ja kaks tütart Elena ning Irina. Jaani kaks vanemat poega olid lapsena surnud; kolmas poeg Vassili (1872–1905) uppus Vene-Jaapani sõja ajal Port-Arturis ja noorem vend Ivan Ausmeel teenis mereväes (elas vanas eas Tupenurme Neo-Koplil, kuid sajandivahetuse koguduse-nimekirjades oli temagi Kearul kirja pandud).
Lisame, et viimase Kearu Koppeli (Mihkli) noorem vend Juri/Georgi Koppel läks 1868.a noorelt lesestunud Poali-Andruse perenaisele Kadrile (Kipper Lallilt) teiseks meheks ja jäi siin 1890. aastani ka peremeheks. Tema järglastest räägime veel Poali-Andruse juures lähemalt.
Kearu uuel koduväil Andrei (Reiu) Ausmehel oli 11 last – 6 poega ja 5 tütart. Esimene poeg, 1895.a sündinud Vassili Ausmeel abiellus Tupenurme Vanaga Madise tütre Mariaga (Peeker) ja oli sisuliselt Kearu viimane peremees; teine vend Timofei suri noorelt, 1902.a sündinud Mihail soetas peale mereväes teenimist omale Kansi Jõe koha ja 1905.a sündinud “noor” Reiu (Andrei) teenis saksa okupatsiooni ajal piirivalves ning pidi pärast sõda Siberi katsumused läbi tegema. Ta asus hiljem Raugi Laasule. Viies vend, 1907.a sündinud Joosep läks Pärnu ja vana Reiu kuuenda ning noorima poja, 1912.a sündinud Joanni võttis viimane sõda.
Ligemale 40-hektarine Kearu talu jäi kruntimisel vana Reiu naise Kristina (sünd. Koppel) nimele ja 80-aastane Kristina oli perepeaks märgitud ka 1959. aasta rahvaloenduse lehel. Tema leibkonda olid arvatud 83-aastane mees Andrei Ausmeel ja nende kaks vallaliseks jäänud tütart Elena ja Akilina (kolm tütart surid noorelt). Teise leibkonna moodustas selleks ajaks Siberist tagasi jõudnud Vassili oma perepeaks märgitud naise Maria ja Vasseli 92-aastase tädi Elenaga (vana Jaen Ausmeele vallaliseks jäänud tütar).
Vasseli ja Maria vanem poeg, 1924.a sündinud Aleksander jõuti sõja lõpul sakslaste poolt mobiliseerida. Ta langes “vabastajatele” vangi ja pääses tagasi 1940-ndate lõpus ning asus Lehtmetsa Nossale koduväiks. Vasseli teine, 1937.a sündinud poeg suri imikuna. Talu tagastati 1990-ndatel Vasseli tütardele Almale (abielus Kohver), Hildegardile (s.1927) ja 1941.a sündinud noorimale õele Marjele ning see jäi nende suvekoduks.

Kosla

Kaua aega uskus siinkirjutaja, et Kosla kohanimi peab kuidagi 18. sajandi pastoraadi hiidlase Tuiso Hansu ja tema poja Mardi elupaigaga seotud olema, kuid nn. reguleerimiskaardil on Mardi eluase üsna tänase Lõetsa Mäe kohal ja sellel puudub küll seos Kearu Tähve lesele Kadrile Lalli tee äärde ehitatud vabadikukohaga. Kadril kasvas üles ainus tütar Mare, kes 1879.a sai  Vanapere Aadu Pere naiseks ning asuti Kansis saadud latsikohale. Järgmisel aastal suri Mare ema Kadri ja Marelt olla Kosla koha ostnud 1884.a Madis Raudjas, keda ka Mäe Madiseks on nimetatud. Räägime temast hiljem veel Mäe taluga seoses, aga siingi tasub osundada, et Madis ilmselt üks salapiirituse äriga seotud mehi oli ja kohta oli talle ennekõike teatud kattevarjuks vaja. Võimalik, et just Madis Raudjas kohale sellise rannakülades tuntud linnu nime andis, aga selle juures võis teda inspireerida ka Kosema Gesinde nimi, mis Madisele kindlasti tundmatu ei olnud!
Madis oli 1873.a Lehtmetsa Veski Irina Põlluga abiellunud, aga ei ole selge, kas või kui kaua nad Lõetsas elasid, sest sajandi lõpul oli Madisel juba Kapi latsikülas tegemist. Kapi loos on tema perest ka veel juttu, aga et Madis Kosla vabadikukohta Kalda ja Selja vahel omale ennekõike eluasemeks oleks vajanud, selles võib küll kahelda! Pigem võib arvata, et koht hiljemalt Eesti Vabariigi algus-aastail tühjaks jäi ja hääbus. Viimati olla Välja Sassi pere kolhoosiajal omale Kosla aias lehmaheina teinud.

Koslaga juba jõudsine Lõetsa altkülla ja toome siis ka väljavõtte 18./19. sajandivahetuse kaardilehelt, seekord 2072. fondi säilikust 356:

Lõetsa Altküla ~1800

Paneme tähele, et erinevalt mõisa- ja keskeltkülast ei ole altkülas oma külatuumikut kujunenud ja talud ning ka hilisemad vabadikukohad asetsesid pigem ridakülana Lõetsast Lallile viiva tee ääres. Selle juures ei ole altküla ühte olulisemat "tegijat" Poali-Juri talu 18./19. sajandivahetuse kaardil veel olemas ja puudub ka üsna 19.s algul tekkinud Kiisa oma satelliitidega.

11. SASSI

Õuemärk 
Toodud pildil on Sassi numbriga 6 üsna vasakus ülanurgas keskeltkülla suunduvast teest vasakul. Nagu juba algul märgitud, paistab Sassi nimi olevat üks vanemaid Lõetsas, sest juba 1654.a maaraamatus esineb Lõetsa vakuses üksjalg Saßi Laur, kellest 1674. aastaks on saanud üks Lõetsa suuremaid talusid – ühe-adrane Saße Jack. Üksjalgadeks nimetati taani- ja rootsiajal omale väljapool küla maa raadanud mehi, kes esialgu “päris” adratalumeestest väiksemaid koormisi kandsid ja teoorjuse aegadel pidid ühe jalainimese teopäeva tegema.
Nälja- ja katkuajal (võib-olla ka varem, kuna meil rootsiaja lõpust ülevaade puudub!) jäi talu ilmselt tühjaks ning 18.s adrarevisjonides Sassi nime ei esine. 1767.a ilmub aga Ranna mõisa vakuraamatusse ½-adrane talu Sassi Maitz  ja sestpeale on talu jälle pidevalt jälgitav. Matsi päritolu jääb küll selgusetuks (naine Ann oli tal Hiiumaalt) ja seni jääb küsitavaks, kas ta oli põline Lõetsa küla mees või kuskilt sisse tulnud/toodud? Ainsaks vihjeks on 1771.a vakuraamat, kust paistab, et talu on auf Herma Laas Land ja järgmisele reale on lisatud, et ½ hacken Herma Lasi oder Lauri maast on nüüd Herma Lauri Matz'i – s.t. uue Matsi-nimelise peremehe kasutada.
Mats oli esimese loenduse ajal 1782.a veel Sassi peremees. 1795. aastaks on ta vanem poeg Mihkel juba surnud ja peremeheks noorem poeg Aad (1764–1811). Peale Aadu surma sai peremeheks Mihkli p. Mihkel (1784–1865), kes juba priinime VILTO kandis ja Sassit tuleb Viltode tüvitaluks lugeda. Mihklil oli mõisaküla Juri Ingliga viis poega ja viis tütart. Kaks vanemat poega Andrus ja Tähve ning neljas poeg Juri surid lastena. 1858. aastaks on peremeheks saanud Mihkli kolmas poeg ja Sassi kolmas Mihkel Vilto (1815–1887). Noorem vend, 1825.a sündinud Jaen jäi Sassil sulaseks ja tema poeg Vassili rajas hiljem Kummi vabadikukoha.
Kolmanda Mihkli naine Riste oli Nõmmküla Laasult (Uulits). Nende esimene poeg Andrus suri aastaselt (see oli sel ajal esimeste laste tüüpiline saatus!); teine poeg Joann/Ivan Vilto (1849–1913) tegi läbi oma kroonu-teenistuse ja peale abiellumist Tupenurme vabadiku Saare Andruse tütre Eeduga (Leit) asus peremehe rolli. Vahepeal oli 7 aastat olnud peremeheks Ivani noorem vend Timofei Vilto (Tõnu, 1851–1919), kes pidas Lõetsas küla-koolmeistri ametit ja tema eestvõtmisel on väidetavalt ka Koolielu koht ehitatud.
Sassi Ivanil ja Eedul oli kaks poega ja neli tütart, kusjuures esimene tütar elas ainult tunni (jõuti Akilinaks ristida). Viimases kogudusenimekirjas olid Sassil nii vanem poeg, 1884.a sündinud Vassili Vilto oma Kirguvallast võetud naise Kadriga (Tuulik) kui ka 1900.a sündinud noorem vend Nikolai Vilto naise (Raissa Lepmets), kahe poja ja tütre Vilmaga. Kruntimisel jagati Sassi talu Ivani poegade ja Koolielu Juri vahel kolmeks. Sassi nimega 15,87-hektarine põhikoht oli maa-andmikes hoopis Jüri Tuuliku (Kadri venna) nimel, sest Vasseli ja Kadri abielu oli lastetu. Noorema venna Nikolai Vilto nimel oli 14,85-hektarine Salu nimega maaüksus, millest omaette osatalu ei kujunenud. 1959.a olid Sassil kirjas Vasseli 69-aastane lesk Kadri ning kahekesi jäänud Nikolai ja Raissa Viltod – nende pojad Vladimir (1923) ja Nikolai (1925) jäid viimase sõja ohvriteks, aga tütar Vilma sai Tausa Kalju Merekivi naiseks. Peale vanade surma müüdi koht skulptor Mati Varikule suvekoduks.

KUMMI

 Õuemärk
Sassi sulasel Jaanil oli Tõnise Ingliga kolm tütart ja poeg Vassili Vilto, kes 1880-ndatel, kui ta Mäla Rehematsi Eed Targemaga abiellus, ehitas omale Lõetsa jõe äärde vabadikukoha. Vassilil (Villemil) ja Eedul sündisid samuti kolm tütart ja 1896.a ainus poeg Vassili Vassili p. Vilto. Viimane sai nähtavasti kruntimisel ka Sassilt juurdelõike, sest maa-andmetes oli tema nimel 9-hektarine Kummi maaüksus ja 1939.a talundilehel on koha suuruseks koguni väiketalu mõõtu 15,95 ha märgitud, millest põldu oli 2,6 ha.
“Noor” Vassel abiellus 1926. aastal Kapi Riida Kadriga (Ekaterina Soop) ja sündisid tütar Raissa (1927) ning poeg Vladimir (1930). 1959.a rahvaloenduses oli Kummi Lehtmetsa küla järgi kirja pandud, kuigi praeguse ametliku külade lahkmejoone järgi jääks koht ehk napilt Lõetsa territooriumile (NB! Ennu Helja järgi on neid Lehtmetsa külje alla jäänud Lõetsa kohti “puruvitski kohtadeks” nimetatud).
20.s keskel elasid Kummil kolmekesi Vassel ja Kadri oma vallaliseks jäänud poja Vladimiriga. Uue aastatuhande esimesel kümnendil olid Kummi Viltod surnud ja koht suvekoduks müüdud.

KOOLIELU

Õuemärk 
Külakool toimis Lõetsas juba 1850. aastast – algul (1863. aastani) Lehtmetsa Veskil ja hiljem Lõetsa Jaanil (1863-82). Jaanil oli koolmeistriks ka Sassi Tõnu (Timofei) Vilto, kelle organiseerimisel ehitati 1882.a küla-kogukonna maale (leping ühe tiinu maa andmiseks kooli tarbeks 16 selleaegse peremehega on 1880. aastast) omaette kooli-talu ja Tõnu ise jäi ka selle peremeheks. Algul saadi Balti koolide nõukogult Riias 40 rubla n.ö. üüriraha aastas ja 1900.a laiendati koolimaja õpilaste söögi- ja magamistoa ning kahe õpetajate toa juurde ehitamisega, misjärel hakati koolide nõukogult juba 100 rubla aastas saama.
Tõnu abiellus Lalli Saadule asunud Raugi Juri vabadiku Juri Kuusiku tütre Raissaga. Nende kaks vanemat poega Vassili ja Mihail surid väikestena; üles kasvas ainus tütar Ekaterina ja poeg Georgi Vilto (1892–1964), kes oli järgmiseks Koolielu peremeheks ja mitmeid perioode ka koolmeistriks. Muhus tuntud Koolielu Juri oli huvitava elukäiguga ja iga valitsuskorra ajal aktiivne ühiselu tegelane (olla 1919.a Saaremaa mässu likvideerimise järel isegi tagaselja surma mõistetud). Tema lühike elulugu leidub Ago Rullingo raamatus “Muhumaa” ja palju huvitavaid seiku (näiteks, kuidas Juri 1914.a Harjumaal Angerja kiriku köstriks olles kiriku torni punaseks värvis) leidub Juri tütrepoja – majandusgeograaf Aado Keskpaiga perekonna-märkmetes. Nende refereerimine läheks aga siinkohal liialt mahukaks.
Muhu muuseumis Koguvas leiduvad Vassili Randmetsa märkmed (MM 577/Ar 956), kus ta on Georgi Vilto andmete põhjal üksikasjalikult kirjeldanud Lõetsa külakooli käekäiku. Väljavõte sellest on ka käesolevale lisatud. Algselt Koolielu Juri üles joonistatud on muuseas ka käesolevas ja teistegi külade lugudes toodud (enamasti põlistalude, aga mõnel juhul ka vabadike) õuemärgid.
Juri abiellus 1912. aastal Kesse Jaani-Aadu Maria Kannuga ja kokku sündisid kaks tütart ning kaks poega, kuid vanemad lapsed surid väikestena. Kruntimisel sai Koolielu veel Sassi talu maadest osaku ja koha suuruseks kujunes 11,97 ha. Vanas eas jäi Juri Koolielule üksi (tütar Raissa sai eespool jutuks olnud Tähvena Sassi naiseks) ja ta võttis omale hooldajaks Igaküla Võrkaa vabadiku Mihail Paisti lese, Raugi Laasu Mare (Vaher). 1959.a olid üheealised Juri Vilto ja Maria Paist kaks Koolielu asukat.  Hiljem tuli sünnikoju tagasi ka Raissa Keskpaik-Vilto ja lõpuks jäi koht tema poja Aado Keskpaiga valdusse.

12. JAANI

 Õuemärk
Juba rootsiaja algul (1645.a) oli Lõetsas kolm Ustallo-nimelist talu. Põhjasõja järel esineb adrarevisjonides tühi poole-adrane Ustallo Laas’u arvestusüksus, mille Kansi mõis 1750. aastaks ühe Jaaniga asustas, kellest ilmselt ka hilisem talunimi jäi (mehe oli Kansi mõis saanud omakorda Tamse mõisalt – võimalik, et Raugilt, kuid tema täpsem päritolu on seni ebaselge!). Et selle juures 1756.a revisjonis nimetatud arvsestusüksust (ilma adramaata) kaks korda märgitakse, tuleb ehk mingiks eksituseks arvata!
1767. aastaks on talu (mõne vahetuse tulemusel?) läinud Kapi mõisale, mida kinnitavad nii Kapi vakuraamat 1767.a kui ka Võlla mõisa vakuraamatud 1767. ja 1771. aastaist, kui  peremeheks Lõetsas endiselt seesama Jaan oli. Arvatavalt asus talu taas-asustamisest alates sealsamas keskeltkülla mineva tee ääres (paremat kätt), kus me seda numbriga 7 ka toodud illustratsiooni päris ülaservas näeme.
Esimese hingeloenduse ajaks oli talu hakanud Ranna mõisale kuuluma (ilmselt vahetus Tupenurme Saarega) ja peremeheks oli siis nimetatud Jaani poega Mats (~1752–1791). Mats suri keskeas ja 1795.a on peremeheks tema noorem vend Juri (1766–1820). Juri jäi poissmeheks ja kuulutati enne 1816. aastat vabadikuks, kuid tema nimi on peremehena kirjas ka kõnealusel kaardil.  1816. aastaks oli peremeheks pandud Soonda Kaegu-Tähvena Pärdi p. Mats (1785–1828), kes 1808. aastast oli Sassil sulaseks ja 1814.a abiellus (teist korda) Kallaste Jaagu Juri lesega. Matsi järglased ja kasupojad (Kallaste Jaagu Juri pojad) said priinimeks PEET; vabadikuks jäänud vana Jaani poeg Juri aga JÜRISSON (Jurrissen). Viimasega seoses tuleks märkida, et meetrikate andmeil jäi Juri vallaliseks, aga 1816.a loendis on miskipärast juba 1789.a surnud Raugi Jaani poja Juri leske Tiiut ta naiseks (1826.a vastavalt leseks) nimetatud! Kas tegemist on eksitusega või vabadike “vabaabieluga”, jääb siinkohal selgusetuks, aga oluline on märkida, et hilisemad Muhu Jürissonid Simistes – Pädaste Mäe Tähve järglased pärinevad algselt samuti Raugilt!
1826.a loendis on Soonda mees ja Sassi sulane Mats Peet veel Jaani peremees ning kasupojad Mihkel ja Juri sulasteks. Juri võeti 1831.a nekrutiks. Vanemat venda Mihklit ei ole peale kasuisa surma siiski peremeheks pandud, vaid Jaani peremeheks sai Mardi vana Tähve noorim poeg Andrus/Andrei Pallasma (1796–1880). Hingeloendites kandis talu jätkuvalt rootsiaegset Ustallo nime. Siinjuures peaks ehk lisama, et 1826.a loendis on küll priinimedes püütud pedantselt vahet teha, märkides Soonda juurtega Matsi enda nimeks Peet I ja tema kasulastel – Kallaste Jaagu Juri poegadel Peet II, aga antud juhul osutus see üsna tarbetuks kuna priinimi Peet Muhust üsna varsti hoopiski kadus.
Pallasmade ajal 19.s teisel poolel kujunes Jaani üheks Lõetsa edukamaks taluks. Järgmiseks peremeheks oli Andruse vanem poeg Juri Pallasma, kes usuvahetusega sai (või võttis isa auks?) nimeks Andrei. Juri ainus poeg Aleksei sai Riias õpetajate seminaris hariduse (elulugu vt. Ago Rullingo “Muhumaa”, lk.615). Peale isa surma loobus ta oma peremehe õigustest onupoja Mihail Jaani p. Pallasma kasuks. Lisame, et peale mitmeid ameteid 19.s lõpupoole mandril ja Hiiumaal tuli Aleksei Pallasma 20.s algul tagasi Muhusse, oli Rinsis köstriks-koolmeistriks ja hiljem Simiste koolis õpetaja ning kooli juhataja. Ta ostis Pädaste mõisalt poole Simiste Kearu kohast ja rajas omale seal vanas eas Uiekearu väikekoha.
Peaks veel märkima, et vana Andruse kõik kolm poega ja kaks tütart abiellusid. Teine poeg Jaen/Ivan Pallasma jäi vanema vennaga tallu, aga nende noorem vend Mihkel/Mihail Pallasma ehitas omale Uielu vabadikukoha, millest eraldi juttu teeme. Keskmisel vennal Jaanil oli kaks poega ja kolm tütart; vanem poeg Georgi suri väiksena, aga Mihail, nagu öeldud, päris onupojalt Alekseilt talu. Ta oli üks Muhu edu-meelsemaid talumehi, kes juba 20.s algupoolel suutis vilja ja muid talu-saadusi ka müügiks toota. Talu suuruseks oli peale kruntimist 30,92 ha, millest põldu oli 8,97 ha. Uue korra ajal olid aga püüdlikkus ja edukus teatavasti karistatavad ning Mihkelgi pidi oma elupäevad Siberis lõpetama.
Mihkel oli 1889. aastal abiellunud Soonda Jaagu peretütre Ekaterinaga (Keerd) ja ühtekokku sündisid neil viis tütart ning neli poega, kuid paljud neist surid juba lapseeas. Üles kasvasid vaid kaks tütart (Elena ja 9 aastat noorem Maria) ning 1909.a sündinud poeg Mihkel. Noore Mihkliga ei olnud vanal Mihklil head läbisaamist ja tema lahkus kodust juba enne viimast sõda (koguduse-nimekirja järgi on ta 1942.a sõjaväljal hukkunud).
1959. aastal  olid Jaani viimasteks elanikeks Mihkli tütred Leena ja Mann (Maria) ning peale nende surma asus Jaanile naiste hooldajaks olnud Suure-Jaagu Vassili Räim.

Uielu

1865.a abiellus Jaani Andruse noorim poeg Mihkel/Mihail Pallasma Rehe-Jaagu Kadriga (Põld) ja ehitas omale Sassist ning pärastisest Koolielust pisut lõuna pool Uielu vabadikukoha, mida ka Kärina-Uieluks on nimetatud. Mihkli abielu jäi lastetuks ja kruntimis-andmetes Uielu kohta ei esinegi. Viimases koguduse-nimekirjas oli Uielul kirjas 1932.a surnud Mihkli lesk Ekaterina Georgi t. Pallasma ja siia on märgitud veel Mõegaküla Tõnisel 1886.a sündinud vallaliseks jäänud Ekaterina Aleksei t. Pere. Mõegaküla Tõnise Kadri on vist tõsiselt võtnud üht vana laulusalmi: mis sest kasu, et ma Kadri – oleks Mare, maksaks palju… ja oma nime ametlikult Ainoks muutnud, kuid rohkemat ei ole siinkirjutajal temast midagi teada!
Uielu koht paistab viimase sõja ajal või järel tühjaks jäänud ja kadunud; 1959.a rahvaloenduse andmetes sellist kohta Lõetsas enam ei teata.

13. POALI-ANDRUSE

Õuemärk 
1760-ndatel aktiviseerus Lõetsas Kuivastu mõisa tegevus ja lisaks Lalli väimehe Tõnise paigutamisele pärastise Tõnise talu peremeheks, on sel ajal asustatud veel Poali-Andruse ja Poali-Juri ühine eelkäija, kuhu 1767.a Kuivastu vakuraamatu järgi on pandud peremeheks Lehtmetsa Tähvena Juri (sel ajal Linnomehe Juri) poeg Paavel. 1770.a on talu arvatud Ranna mõisale ja esimeses loendis 1782.a on Paul-Paavel veel Ranna mõisa peremees, kuid 1795. aasta loend märgib peremeheks tema vanemat poega Mihkel (~1752–1817) ja talus on kirjas ka kolm nooremat venda: Jaak, Juri ning 21-aastaselt vallalisena surnud Aad. Tuleks rõhutada, et 1811.a loendis on need Paavli järglased järgmisena jutuks tuleva naabertalu – Poali-Juri asukad (said priinime LEPMETS), kuid nad paistavad 19.s algul omale asukoha mõttes päris uued taluhooned pisut Lalli poole ehitanud ja nende talu kandis edaspidi hingeloendites hoopis Rehepapi nime, samal ajal kui 18.s lõpu dokumentides esineb talunimena ka Tõnnisse Pawli! Ülaltoodud kaardipildil kujutatud talu nr.8 (mis ju üsnagi Poali-Andruse kohal paistab) peremeest nimetab kaartide spetsifikatsiooni-köide Poali Jaack ja teda me arvame veel Lehtmetsa Paavli teiseks pojaks, aga 1811.a loendis olid talus kirjas hoopis Tupenurme Hanso Mardi (üks Tupenurme kadunud taludest) Juri pojad Andrus ja Mihkel. Esimene, keda peremeheks nimetatakse, on samas 1809. aastast vabadikuks tehtud; Mihklit tituleeritakse gegenwärtigen Wirth, kuid 1816.a on ta peremees hoopis Soonda Jaagul (tulevased KIRVESed) ja Poali-Andrusel on peremeheks pandud varem juba jutuks olnud mõisa- ehk ülaltküla peremehe Andruse keskmine poeg Andrus, kes sai siin omale priinimne LOORIS. Meenutame, et Andruse inimesed mõisakülas said priinime VANASEPP.
Vaielda võib selle üle, kas talunime teine pool pärineb ehk mõned aastad siin peremeheks olnud Andrus Kirveselt või siiski Looriselt (üldiselt kinnistusid talunimed sajandivahetuse nn. reguleerimiskaartide spetsifikatsioonile vastavalt), kuid  nime esimene pool on ilmselt Lehtmetsa Linnomehe Juri pojalt Paavlilt jäänud.
Andrus Loorisel oli neli poega ja kolm tütart. Esimene poeg Mihkel suri 8-aastaselt; järgmiseks peremeheks sai teine poeg Andrus/Andrei II Looris (1814–1856) ja kolmas poeg Jaen jäi talu sulaseks. 1834. aastani oli sulasena kirjas ka neljas ja noorim vana Andruse poeg Juri, kuid hiljem tema jäljed dokumentidest kaovad (ta võidi 1840-ndatel nekrutiks võtta). Jaen Looris ristiti õigeusku minnes miskipärast Leoks (Lev). Ta ehitas omale sajandi keskel Jõe vabadikukoha.
Poali-Andruse teine Andrus Looris abiellus 1836.a Rässa Obuku Juri tütre Ingliga (Oblik) ja sündisid taas neli poega ning kolm tütart. Vanem poeg Mihkel/Mihail Looris (1842–1867) sai üsna noorelt peremeheks; teine vend Jaen/Ivan Looris (1849–1915) jäi vallaliseks sulaseks. Kaks nooremat poega Andrei ja Timofei surid imikutena. Paraku suri noor peremees Mihkel juba 27-aastaselt ja lesele Kadrile (õigeusus Feodosia) tuli teiseks meheks Kearu Juri noorem poeg Juri/Georgi Koppel (1846–1918), kes Mihklist jäänud ainsa poja, 1867.a sündinud Georgi täisikka jõudimiseni Poali-Andruse peremeheks jäi.
1890.a abiellus perepoeg Georgi Looris Vahtraste Tika peretütre Maria Paistiga ja sai Poali-Andrusel peremeheks. Neil sündisid viis tütart ja neli poega, kelledest kolm poega ja kolm tütart ka täisikka jõudsid. Ajutine peremees Juri Koppel ehitas omale Jaaniõue koha, mis eraldi jutuks tuleb.
Juri esimene poeg, 1894.a sündinud Ivan Looris abiellus 1926. aastal Julia Kirilli t. Lootusega ja oli viimane Poali-Andruse peremees enne talumajanduse hävitamist. Kruntimisel moodustati talust 13,72-hektarine Paavli nimega üksus vana Juri ja Ivani nimele ning 7,025-hektarine Kadaka nimega üksus Ivani noorema venna, 1906.a sündinud Aleksander Loorise nimele, millest omaette talundit ei saanud. Teadmata jääb siinkohal ka Ivani teise venna, 1897.a sündinud Mihaili käekäik (viimases Hellama koguduse nimekirjas oli ta veel Poali-Andrusel).
1959. aastaks olid koju jäänud Ivan ja Julia oma vanema poja, 1927.a sündinud Arnoldiga; nooremad pojad Endel (1930) ja Eino (1937) olid sel ajal kodust väljas, aga elas veel vana Juri lesk, 91-aastane Mare. Edasi jäi koht Ivani noorema poja Eino valdusse, kes eespool jutuks tuleva Uiesauna Siina tütre Astaga abiellus.

Jõe

Õuemärk 
Nähtavasti rajas Poali-Andruse vana Andruse noorem poeg Jaen/Leo Looris juba 19.s keskel omale Jõe vabadikukoha, kuigi hingeloendites oli ta ikka Poali-Andruse sulasena kirjas. Ta abiellus 1848.a Mõegaküla Mardi peretütre Eeduga ja neil sündis 3 poega ning 3 tütart. Esimene poeg Tõnis suri 11-aastaselt, teine poeg, 1859.a sündinud Mihail Looris jäi Jõe kohta pidama ja noorem poeg Andrei (1865–1924) läks Leeskopa Rõtule koduväiks. Vanas eas sai Leo veel Kansi mõisast latsikoha, mis samuti Jõe nime hakkas kandma. 1920-ndatel oli selle ainus elanik Leo vanatüdrukuks jäänud tütar Ekaterina Looris (1849–1923) ja Kansi Jõe koht võõrandati varem nimetatud Kearu Mihkel (Mihail) Ausmeelele.
20.s algul asus Lõetsa Jõele Lehtmetsa Lepiku Juri neljas poeg Matvei Tomson (1868–1942) perega. Nad eestindasid oma perekonnanimeks TOOMIKAS. Madise pere käekäiku 20. sajandil jälgimata lisame, et tema nimel oli kruntimisandmetes 0,67-hektarine Jõe nimega maaüksus (Lit.III), millele arvatavalt nn. popsiseadusega ka mingi juurdelõige lisandus. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Jõe ainsaks elanikuks Madise 2. abielu lesk, 84-aastane Eriina Georgi t. Toomikas (sünd. Paist). Maa tagastati 1990-ndatel Madise pärijatele, kuid Jõe majast ei olnud selleks ajaks enam midagi järel.

Jaaniõue

 Õuemärk
Peale peremehe-õiguste loovutamist Poali-Andruse õigusjärgsele perepojale Georgi Loorisele rajas Kearu Juri Koppel koos vanema poja Matvei Koppeliga 19.sajandi lõpul omale keskeltkülas (Jaani vastas üle tee) Jaaniõue vabadikukoha. Kruntimisel saadi ka juurdelõige (ei ole selge, kas Kearult, Poali-Andruselt või hoopis Jurilt?) ja koha suuruseks kujunes 8,36 ha, millest põldu oli tervelt 4,17 ha. 1901.a abiellus Madis Juri Elena Viltoga ja sündisid neli tütart ning lõpuks ka kaks poega. Esimene poeg Vassili suri paari-aastaselt rõugetesse, aga 1922.a sündinud Ivan oli viimati Hellama koguduse-nimekirjas Jaaniõuel kirjas. 
1959. aastal oli Madise vallaliseks jäänud tütar Akilina Koppel ainus Jaaniõue elanik. Hiljem asus Jaaniõuele Tausa Piina (Agripina) kasupoeg Kalju Merekivi (s.1930) oma perega. Nii sai Jaaniõuest Vahtraste Noore-Jaagu juurtega Merekivide kodu. Märgime, et Vahtraste ja ka Tamse Mõisaküla lugudes on pisut juttu Vahtraste Noore-Jaagu Vasseli pojast Feodor Meisterson-Merekivist, kes Muhust Virtsu asus ja kelle varakult surnud esimese naise lapsed Tausal ja Hellama Lehekoplil üles kasvasid.

Kasemetsa

Õuemärk 
Jaaniõue Madise noorem vend, samuti Poali-Andruse perepojana sündinud Timofei Koppel rajas 20.s algul omale kõige soo-poolsema Lõetsa vabadikukoha, mis jäi popsikohaks ka kruntimiste järel – 1939. aastal oli maad vaid 3,55 ha ja põldu ainult 0,52 ha. Timmu võttis Tupenurme Panga-Juri Ruudu (õigeusus Raissa; sünd. Tuul) naiseks ja kirikukirjade järgi oli neil neli poega ning neli tütart. Kolm nooremat last (kaks tütart ja poeg Vassili) surid väikestena. Timmu vanem poeg, 1900.a sündinud Georgi Koppel on 1922.a abiellunud ja kogudusekirjas on tema poeg Etkar (1933) ning 4-aastaselt surnud tütar, aga pere edasine käekäik, nagu ka Timmu noorema poja Joosepi saatus jäävad siinkohal teadmata. Teine poeg Joann/Ivan Koppel (1907-29) on noore mehena Tallinnas surnud.
1959.a oli Kasemetsa ainus elanik Timmu vallaliseks jäänud vanem tütar, sel ajal 56-aastane Irina Koppel.  21. sajandil on koht ühe Saaremaale asunud Koppeli järglase valduses, kes Henri Komp’i nime kannab, aga oma põlvnemise katkujärgsest Herma Peetrist võiks ta kõigepealt proovida ise omale selgeks teha (et seda siis Lõetsa ja teistele Muhu koduloo-huvilistele selgitada).

14. POALI-JURI

 Õuemärk
Eespool oli juba selgitatud, et 19.s Poali-Juri inimesed on Kuivastu mõisa poolt Lehtmetsast Lõetsa toodud Paavli järglased, aga nad paistavad 19.s algul omale Poali-Andrusest pisut Lalli pool uued talu-hooned ehitanud ja  nende talu hakkas hingeloendites (rootsiaegset) Rehepapi nime kandma. Siin toodud viimasel kaardipildil me Poali-Juri talu veel ei näe! Peab siiski lisama, et rootsiaegse kaardi puudumiseni on siinsete talude asukohalisest “järjepidevusest” üsna mõttetu rääkida. 1811.a loendis oli eelmise sajandi Poali-Andruse peremees Mihkel Lepmets oma kahe teismelise pojaga küll kirjas (voriger Wirth), kuid teine poeg Jaak (1761–1823) juba vabadikuks märgitud (Jaagu ainus poeg Tähve suri aastaselt) ning peremeheks Paavli kolmas poeg Juri Lepmets. Juri abielust sündis ainus tütar Mare, kellele 1821.a tuli koduväiks Külasema Leemetil vabadikuks jäänud Jaen (kandis Külasema/Põitse priinime ARMAS). Sel ajal surid teineteise järel Jaak ja Juri (meetrikas Juri surmakanne puudub!) ja peremeheks on pandud 1817.a surnud Mihkli poeg Juri/Jegor Lepmets, kes 19.s keskel pikka aega peremeheks oli ja ilmselt temast jäi ka praeguse talunime teine pool. Koduväi Jaen Armas jäi tallu sulaseks (tema poeg Juri läks hiljem ülaltküla Jurile koduväiks, millest eespool juba juttu oli). 1820.a võeti nekrutiks ka vana Mihkli noorem poeg Jaen (1800–1876), kuid selle aja kohta üsna erandlikult jõudis ta teenistusest tagasi, abiellus 1839.a ja sai nelja lapse isaks. Teeninud soldatina märgitakse tema perekonnanimeks laste sünni-kannetes kord MIHKEL, kord MIHELSON või MIHKELSON. Ilmselt ehitas ta oma saadud soldatiplatsile ka Kopli koha.
1860-ndateni peremeheks olnud teisel Juri Lepmetsal oli kuus poega, kellest kaks küll lapseeas surid, kuid neli poega abiellusid. Vanem poeg Andrus (1823-94) ristiti usuvahetusel Aleksandriks. Tal oli Vahtraste Tika Kadriga (Saar) kaks tütart ja noorelt surnud poeg Vassili. Koguduse-nimekirjad märgivad teda talus pärimisjärjekorras esikohal ja samal ajal jäi koju ka noorem vend Mihkel/Mihail Lepmets (1838–1925), kellel kahest abielust sündisid kolm poega ja tütar Irina. Kuidas vennad peremehe kohustusi jagasid, ei selgu paraku kuskilt! Kolmas vend Juri (1829-91) sai Mäe talu peremeheks ja neljas vend Jaak ehitas peale kroonuteenistust omale Välja vabadikukoha.

Sajandi lõpus sai peremeheks Mihkli 1. abielu poeg Georgi Lepmets  – koos Mäe Juriga juba neljas sellenimeline peremees Lõetsas. Mihkli pojad teisest abielust läksid talust välja: 1870.a sündinud Timofei Lepmets asus Koplile ja noorem vend Vassili ehitas omale uue sajandi algul keskeltkülas Ennu koha.
Poali-Juri viimane Juri abiellus 1887. aastal Mardi Mihkli tütre Mariaga (Tuulmägi). Esimesena sündis 2-nädalaselt surnud tütar Elena ja 1892.a sündis talule pärija Ivan Lepmets. Ivanil oli Rehe-Jaagu Mihkli tütre Ekaterinaga (Põld) kaks poega: 1910.a sündinud Vassili ja kaks aastat noorem Paul, kellel mõlemal õnnestus viimasest sõjakeerisest eluga pääseda ja lõpuks Kanadasse jõuda.
Kruntimisandmetes oli (koos edasises jutuks tulevate Mäelt hargnemistega) Lõetsas seitse Lepmetsade nimel olevat maaüksust. Neist 14,16-hektarine Paavli-Jüri nimega üksus oli Juri “neljanda” Lepmetsa nimel.
1959. aastal olid Poali-Juril ligemale 70-sed Ivan ja Eriina Lepmetsad 92-aastase vana Juri lese Mariaga. Peale nende surma jäi koht tühjaks ning siia asusid Välja inimesed  –  Helje Lepmets oma ema ja mehe Vello Tikerpaluga.

Kopli

 Õuemärk
Teises Hellama koguduseliikmete nimekirjas on Lõetsa Koplil soldat Jaen Lepmets-Mihkelsoni (1800-79) poeg Ivan oma õe Ekateriina ja Mõegaküla Maasilt pärit naise Mariaga. Lapsi neil ei olnud ja kasupojaks oli võetud Pärase Jaani Ivani noorem poeg Vassili, kes täiskasvanuna läks Pärasele tagasi ja sai seal 20. sajandil Jaani koha jagamisel Jaani peremeheks (Hobustkoppel-Nurmsoo). Oluline on siinjuures tõik, et üsna ilmselt oli Kopli vabadikukoha omale ehitanud 1820.a nekrutiks võetud ja 1839. aastaks tagasi tulnud Poali-Juri esimese Juri noorem vend Jaen, kes Külasema Marjavälja Hansu tütre Ingliga abiellus ja ilmselt on Kopli üks vanemaid Lõetsa vabadikukohti.
Soldat Jaani ja Ingli neljast lapsest kaks surid lapseeas; juba nimetatud lastetuks jäänud poeg Jaen/Ivan Lepmets-Mihkelson suri 1895.a ja 20.s algul olid Kopli asukateks veel vaid Ivani lesk Mare ning vanatüdrukuks jäänud õde Kadri. Sel ajal on Koplile asunud Poali-Juri Mihkli 2. abielu vanem poeg, samuti välja-teeninud kahurväelane Timofei Lepmets, kes 1896.a abiellus Liiva Pendu Ruudu Maripuuga. Nende kaks poega Mihail ja Joann ning kaks tütart Ekaterina ja Akilina olid viimases koguduse-nimekirjas veel kõik vallalistena Koplil kirjas. Kruntimis-andmetes oli 0,52-hektarine Kopli maaüksus Vassili Hobustkoppeli (Kopli teise Jaani lapsendamata kasupoja) ja G. Vilto kaasomandisse märgitud, aga seda seika siinkirjutaja kommenteerida ei oska!
1959.a oli Timmu tütar, 61-aastane Ekaterina Lepmets jäänud ainsaks Kopli elanikuks. 20.s lõpuks oli see Lõetsa üks vanemaid vabadikukohti kadunud.

Välja

Õuemärk 
Poali-Juri Juri (1797–1874) noorem poeg Jaak Lepmets oli samuti väljateeninud soldat (bombardir) ja sai omale soldatiplatsi eespool jutuks olnud Selja kohast pisut Lalli poole, kuhu Jaak omale Välja vabadikukoha ehitas. Tema 1874.a sündinud vanem poeg Vassili jäi peale kroonuteenistust üleaja-teenijaks mereväes, teenis laevadel Soomes ja Tallinnas ning jäigi lõpuks Tallinna. Väljale jäi noorem vend, 1877.a sündinud Ivan Lepmets. Ta abiellus 1907.a Pärase Andruse Marega; tütar Raissa ja noorem poeg Andrei surid lapseeas ning ainsana jäi Väljale 1911.a sündinud Aleksander Lepmets ehk Muhus üldiselt Välja Sassina tuntud autojuht.
Sassi kooliõpetajast tütar Helje tõi mandrilt Muhusse siin igati tuntuks saanud pillimehe Vello Tikerpalu. Peale Poali-Juri tühjaks jäämist asus pere sinna ja seal lõpetas oma päevad ka Sassi lesk Liide.
Kruntimis-andmetes oli 4,51-hektarine Välja väikekoht 0,53 ha põllumaaga veel vana Ivani nimel (põldu oli 0,53 ha) ja kolhoosiajal ei olnud Sassil põhjustki ennast Väljal peremeheks tituleerida!
Tikerpaludele sai nii Lepmetsade tüvitalu kui Välja väikekoht. Viimane olla nüüdseks välja renditud ja nii püsib see elus ka uuel aastatuhandel.

ENNU

Õuemärk 
Poali-Juri Mihkli poeg teisest abielust, Kopli Timmu noorem vend Vassili Lepmets abiellus uue sajandi algul Tähvena Ivani tütre Mariaga (Keskpaik) ja ehitas omale keskeltkülas Ennu koha. Sündisid kolm tütart ja kaks poega, kuid Vassel suri noorelt vähki ja lapsed jäid Mare kasvatada.
Vanem poeg Joann/Ivan Lepmets (s.1905) abiellus 1939.a Lehtmetsa Veski Elena Lootusega. Viimases kogudusekirjas olid Ennul veel Ivani kaks nooremat õde (Akilina ja Julia) ning 1914.a sündinud noorem vend Joosep. Viimane asus peale sõda Virtsu.
Kruntimisel sai Ennust 12,25-hektarine Poali-Juri osatalu 3,7 ha põllumaaga. 1959. aastal olid kodus kirjas Ivan ja Leena oma vanema tütre, 1942.a sündinud Heljaga ning siis veel ka Ivani noorem vend Joosep. Lõpuks jäi Helja Ennule üksi (noorem õde Leida sai Nõmmkülla mehele).
Olgu märgitud, et Ennu Helja Lepmets on käesoleva koostamisel olnud üheks oluliseks informandiks Lõetsa viimase aja sündmuste ja inimeste osas, aga paraku on selle juures Ennu kohanime päritolu (või tekkelugu) jäänud välja selgitamata.

15. MÄE

 Õuemärk
1744.a oli Võlla mõisal Lõetsas kaks Mardi-nimelist peremeest: Rehepape Mart ja Mella Mart. Nende võimalik seos pärastiste ülaltküla Andruse ja altküla Mäe ning Poali-Juriga (rääkimata Kosema Gesinde’st) jääb nähtavasti detailides selgusetuks. 1756.a revisjonis märgitakse Võlla mõisal Lõetsas vaid kolmandiku haritud adramaaga Rehepape Mardi talu, mis 18.s dokumentide järgi otsustades Mäe eelkäijaks võiks olla, kuid miskipärast sai 19. sajandiks Rehepapi nime hoopis Poali-Juri talu! 1767.a kuulus talu veel Võlla mõisale, kuid 1771.a vakuraamatus on ta juba Ranna mõisa taluks arvatud (auf Leppe Matz Land ?!) ja peremeheks ikka Rehepapi Mart. Esimestest säilinud meetrikatest siiski selgub, et kahe Mardiga tegemist on. Vanal Mardil jõudsid abieluni neli poega ja neli tütart. Poegadest vanimaks, muide, võib arvata Pärase Kokkade esiisa Tõnist (~1724 – 1808) ja vana Mardi teiseks pojaks osutub 1770-ndate Lõetsa peremees Mart.
Esimeses hingeloendis 1782.a oli see noor Mart vabadikuks arvatud  (kolmas vana Mardi poeg  Jaen suri juba 1775.a) ja neljas vend Meh Mardi Jack peremeheks pandud. 1795.a loendis nimetati tedagi Rehhepappi Mardi Jaack. Seda olukorda kinnitab ka eespool toodud altküla kaart, kus enam-vähem pärastise Nurme kohal asuva talu nr.9 peremees on Maeh Jaak ning sellest pisut edela pool kannab numbrit 10 vabadik Maeh Mardi eluase. Paneme tähele, et kuidagi “iseenesest” muutus Rehepapi Mart Mäe Mardiks ja see on ilmselt sellega seotud, et Lehtmetsa Paavli järglaste talu Rehepapi nime kandma hakkas. Oluline on veel märkida, et siin nimetatud Mardi ja Jaagu järglased said priinime KALLAVER ja selletaolist lisanime kandsid Lõetsas kaks peremeest juba 1674.a aktis ning kaks sellenimelist söötis arvestusüksust (Kallaperre Jürgen ja Kallawerre Pert) esinesid ka katkujärgsetes adramaa-revisjonides. Paraku jääb rootsiaegse kaardi puudumisel üsna ebaselgeks, kus sellenimelised talud varem paiknesid ja mitu korda Mäe talu on oma asukohta muutnud! Eespool toodud kaardiga seoses peaks veel lisama, et Mäe Jaagust ja Mardist lõuna poole jääv poolkuu-tähisega ala kujutab küla kapsamaad, aga sellest veel pisut Lõetsa jõe poole (kaardipildi päris all paremas nurgas) on numbriga 11 hiidlase Mardi (Tuisu Hansu poja) Kosema Gesinde.
1811.a loendis on Mäe Jaagust omakorda vabadik ja kiriku kerjus (kirchen Bettler) saanud ning peremeheks on nüüd „noore“ Mardi poeg Juri (1778–1824). Nagu juba öeldud, saadi priinimeks KALLAVER, mis ilmselt vanast Lõetsa toponüümist tuleneb. Tuleks lisada, et “noorel” Mardil oli Kesse Pärdi tütre Madega kokku neli poega ja koguni viis tütart, kuid abieluni jõudsid neist peale nimetatud Juri veel vaid tema õde Eed. Selle eest oli vallalisteks jäänud tütardel Kadril ja Tiiul mitmeid vallaslapsi!
1826.a loend jätab Mäel peremehe lahtiseks, kuid 1834.a on peremeheks Juri ainus abiellunud poeg Andrus Kallaver (1806–1861). Andruse kaks nooremat venda (Mihkel ja Jaen) võeti nekrutiteks ja see vist saigi Kallaveride dünastiale saatuslikuks. Andruse esimesed kaksikud pojad sündisid surnuna ja veel kaks poega surid lapseeas ning üles kasvasid vaid kaks tütart Ingel ja Mare. Nii on enne viimast hingeloendust (arvatavalt 1856.a) tallu peremeheks pandud Poali-Juri teise Juri kolmas poeg Juri Lepmets (1829-91).
Siinkohal võiks märkida, et Juri abiellus 1856.a Võiküla Uuetalul (varem ka Takja) üles kasvanud Mats Raudjase tütre Eeduga. Kunagise Võiküla soldati poeg Mats oli kirju elukäiguga. 1826.aastal näiteks oli ta Kuivastu mõisateenijate hulgas ja 1858. aastaks Pädaste Peedu-Jaagul peremeheks pandud. Matsi poeg Madis Raudjas (Eedu vend, s.1841) abiellus 1873.a Lehtmetsa Veski Andruse tütre Irina Põlluga ja oli hiljem Kapi Kosla peremees, aga temast oli juba Kosla vabadikukohaga seoses pisut juttu. Teatavasti on piiritus ja raha ikka imettegeva võimega olnud ja küllap need kunagise Kose Mardi maad olid, mis uue Mäe talu Lõetsas „ammusest ajast ühes tükis taluks muutsid“ ning paarkümmend hektarit siit veel "Kapi põllale toimetasid"! Kuidas asjad tegelikult käisid, selle selgitamiseks peaks ehk selleaegsete Kansi, Kapi ja Võlla kogukonnakohtute materjale ning Pädaste eramõisa ja Buxhövdenite tegevust uurima. Samas võib üsna kindlalt väita, et just Juri Lepmetsa peremeheks oleku ajal asus Mäe talu tükk maad Lõetsa jõe poole, nii et Mäe nimi nagu kohale enam hästi ei sobinudki! Võimalik, et Võlla ja Kansi mõisade vahel sel ajal ka mingid maadevahetuse tehingud aset leidsid, sest hiidlaset "vabahärra" Kosema  talu oli selleks ajaks tühjaks jäänud. Väidetavalt ei osalenud Mäe 1930-ndate kruntimisel, kuna see „varasemast ühes tükis talu” olnud, aga millal ja kuidas see selliseks muutus, ei ole vist keegi selgitada püüdnudki!
Kallaveridega seoses tuleks lisada, et nii vanal vabadik Mart Mardi pojal kui ka tema pojal Juril (1778–1824) oli rida vallalisteks jäänud tütreid, kelledel oli ka vallaslapsi ja küllap kuskil praeguste Nurme ja Mäe vahel asusid ehk pärimustes mäletatavad Nirgi, Roti ja Sopsi varased vabadikukohad, kus olla elanud lastega vabadiku-tüdrukud (veel kaasaegsel aluskaardil on selles kandis paar “eluaseme-kahtlusega” kohta märgatavad). Tähelepanuväärne on aga 1868.a koostatud Hellamaa koguduseliikmete nimekirjas Lõetsa küla lõppu (ilma kohanimeta!) märgitud kunagise Suure-Jaagu sulase Jaani poja Mihkel/Mihail Kelderi ja tema teise naise – Mäe viimase peremehe Andruse tütre Ingli (õigeusus Olga, 1833-92) märkimine, kuhu hiljem on pliiatsikirjas lisatud: “Mäe Madis Raudjas”! Olgu öeldud, et abielu-meetrikais ei leidu ei Mihkel Kelderi teist abielu ega ka Ingel/Olga Kallaveri abielu. Siin oleks tulevastel Lõetsa koduloolastel tänuväärt “uurimispõld”.
Perekonnanimi KALLAVER jõudis 20. sajandiks Muhust kaduda. Teadaolevad viimased kanded kirikuraamatus olid 1883.a Juri tütre-tütre – Mare vallastütre, 1850.a sündinud Irina Kallaveri vallastütre Julia sünnikanne ja sama Irina abielu 1896.a, kui ta Raegma Aadul sündinud Simiste Jõe-Poali sulase ja pärastise Hellamaa väravavahi, Raunamäe Tähve Siia teiseks naiseks sai.
Paistab, et Juri Lepmets rajas sisuliselt uue Mäe talu, kus peale tema surma 1891.a sai peremeheks tema vanem poeg Joann/Ivan Lepmets (1856–1916); teine vend Mihail suri 20-aastaselt ja noorem vend Vassili Lepmets ehitas omale Kalda vabadikukoha.
Mäe Ivan oli 1880.a Lallilt Elena Kipperi naiseks võtnud, kellega neli poega ja seitse tütart sündisid, aga viis last surid päris väikestena. Teine poeg, 1892.a sündinud  Mihail Lepmets jäi Mäe peremeheks ja abieluni jõudis veel noorim vend Vassili, kes omale kunagisel taluasemel Nurme koha ehitas.
Mäe Mihklil sündis Mardi Tiinaga (Kristina Tuulmägi) ainus tütar surnult. Mihkli vanemale õele Juulale tuli Kansist tallu koduväiks Georgi Ruttu. Nende ainsa poja, 1910.a sündinud Mihail Ruttu naiseks sai Tähvena Mihkli tütar Akiliina Keskpaik. 1959. aastal oli loenduslehel Mäele kaks leibkonda märgitud: Mihail ja Kristiina Lepmetsad ning neli Ruttut – Mihail oma naise Akilina, poja Jüri ja 78-aastase ema Juulaga. Peale mehe ja ämma surma asus Liina poja ja minijaga tühjaks jäänud Tähvenale ning Mäe koha omandas Ridasist Lehtmetsa Andrusele asunud Vassili Metsniidi pere (Mõisaküla Laasuga ja Soonda juurtega Metsniitidest saab enamat teada nende külade, aga ka Ridasi ja Lehtmetsa lugudes).
Kruntimis-andmetes oli Mäe talu ametlikuks suuruseks 15,26 ha märgitud (sellest põldu 3,45 ha), kuid talu kruntimises mitte-osalemist ei oska siinkohal kinnitada ega ümber lükata!

Kalda

Õuemärk 
Mäe Ivani noorem vend Vassili Lepmets, nagu mitmed Lepmetsad, oli väljateeninud suurtüki-väelane ja rajas sajandivahetuse paiku (võib-olla oma soldatiplatsile) Kalda koha. Tema 1902.a sündinud vigane poeg Mihkel abiellus 1932.a Veski Kaarli tütre Raissaga ja sündisid kaksikud tütred. Senta suri paari-nädalaselt ja Amanda elas 6-aastaseks. Mihkli nooem vend, 1905.a sündinud Vassel läks peale Nurme Vasseli surma viimase lesele teiseks meheks. Vana Vasseli kolm nooremat last Joosep, Aleksander ja Eugenia surid lapseeas 1920.a rõugetesse.
Kruntimisel oli 5,97-hektarine popsikoht vana Vasseli lese Kristina (sünd. Kipper Lallilt) nimel, kes 80-aastasena oli Kalda ainus elanik ka 1959.a loenduslehel. 20. sajandi lõpuks olid Kalda kohast järel vaid varemed. Teatakse, et Kalda Mihklil olnud oma koostatud ja köidetud mahukas kogumik “Norukoll” Lõetsa küla pärimuste ja lorilauludega, mis peale Mihkli surma on kahjuks kaduma läinud. Selle kohta mistahes andmete otsimine oleks Lõetsa jaoks suure koduloolise väärtusega ja ehk mitte päris lootusetu ettevõtmine isegi veel 21. sajandil.  

NURME

Õuemärk 
Mäe Ivani noorem poeg Vassili Lepmets ehitas 1920-ndatel hinnanguliselt üsna kunagise Mäe talu kohal omale eluaseme, mis kirjades ja seejärel ka kõnes Nurme nime sai. Kruntimisel sai talu suuruseks 19,05 ha, millest põldu 3,45 ha, kuid selgusetuks jääb, milliste endiste talumaade arvelt see tekkis?
1928. aastal abiellus Vassel Jaaniõue Madise tütre Juliaga (Koppel) ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Kaks vanemat last (Vassili ja Salme) surid väikestena ja Vassel ise suri ka varases keskeas. Juulale tuli teiseks meheks Kalda Vassel (olgu öeldud, et enne viimast sõda oli Lõetsas kolm üheealist Vassili Lepmetsa!), kellega lapsi enam ei olnud. 1959.a olid Nurmel Juula oma teise Vasseli, esimese abielu poja Hermani ning esimese Vasseli õe, Mäe Ivani vallaliseks jäänud 68-aastase tütre Elenaga. Hiljem olid lühemat aega Nurmel Poali-Andruse Loorised ning seejärel omandas koha Tallinna mees Rein Kotov –  Soonda Lauri-Aadu Saima (sünd. Maajärv) väimees.

16. KIISA

 Õuemärk
Viimasest Lõetsa põlistalust saab rääkida alates 1811.a hingeloendist, kui (ilmselt juba Kansi mõisa poolt) oli viimastele “arvel olevatele” söötis maadele seatud peremeheks Vanapere Matsi poeg Juri, kes, nagu Vanapere rahvaski, sai piinimeks PERE. Juril sündis kahe naisega 9 last, kes kõik täisikka jõudsid. Esimene tütar Ingel suri 20-aastaselt ja vanem poeg Mihkel võeti nekrutiks, kuid kaks tütart ja viis poega abiellusid. Juri teine poeg Tähve pandi enne 1834. aastat Mõegaküla Tõnisel (sel ajal Loeta) peremeheks, kolmas poeg Tõnis (1801-66) sai järgmiseks Kiisa peremeheks ja neljas poeg Jaak (1803-38) suri suhteliselt noorelt. Tema poeg Andrus oli 1858.a Kiisal sulane. Sulasteks jäid ka vana Juri pojad teisest abielust: Jaen (1806-70) Vanaperel ja Andrus (1812-68) oma nelja pojaga kodus.
Peale Tõnise surma sai peremeheks tema vanem poeg Tähve/Timofei Pere (1827-81). Tähve esimene poeg, 1858.a sündinud Georgi uppus noore mehena 1878.a ja teine poeg Mihkel oli isa surma järel alles alaealine. Nii jäi talu Tähve lese – Vahtraste Tähvenalt pärit Kadri (1833–1910) õlgadele. 1890.a abiellus Tähve teine poeg Mihail Pere (1868-92) Simiste Jõe-Poali sulase tütre Irina Siiaga, kuid juba paari aasta pärast ta suri. Tema esimene poeg Georgi suri 6-kuuselt, aga veel isa surma-aastal sündinud poeg Mihkel abiellus 1912.a Vahtraste Noore-Jaagu Vasseli tütre Akiliinaga ning temast sai Kiisa viimane peremees 20. sajandil. Hellamaa koguduseliikmete nimekirjast leiame ka Mihkli seitse last, kelledest peale viimast sõda oli Kiisale jäänud vaid 1919.a sündinud tütar Akiliina ja paar aastat noorem vend Vladimir. Akilinale tuli Võllast koduväiks Valdur Vahter, kes uue aastatuhande alguseks oli jäänud Kiisa ainsaks asukaks.
Väärib märkimist, et Lõetsa noorimast põlistalust on märksa rohkem PEREsid välja läinud kui selle nime tekkeloolisest algtalust Vanaperelt ja mõnes mõttes võib Kiisat lausa PEREde tüvitaluks arvata. Selle juures vajaks talu enda nime päritolu siiski välja selgitamist.
Kiisalt on hargnenud:
I.    Kiisa Tõnise vanem vend Tähve Pere (1798–1874) pandi 19.s teisel veerandil Mõegaküla Tõnisel peremeheks.
II.    Kiisa sulase, Tõnise poolvenna Andrus/Andrei (1812-68) lesk on teises koguduse-nimekirjas Võlla Nõmme-Uielul kirjas, kus noorem poeg Jaen/Ivan Pere (1838–1912) nähtavasti ajutiseks peremeheks oli ja hiljem omale Võlla Tänavasuu vabadikukoha rajas.
III.    Andruse vanem poeg Juri/Georgi Pere  sai omale Krimmi sõjas osalemise eest Hellamal Argi soldatiplatsi.
IV.    Jaen/Ivan Pere sai Kansi Nuka latsikoha.
V.    Tõnise noorelt surnud venna Jaagu ainus poeg Andrus/Andrei Pere sai 1870-ndatel Kansi Reegi latsikoha.
VI.    Tõnise noorema poja Juri/Georgi Pere abielu Lehtmetsa Aadu sulase tütre Juula Õigega jäi lastetuks, kuid vanas eas said nad Kansi mõisast Kiisa latsikoha, mis nende kasupoja, Ivan Oidekivi valdusse jäi.
VII.    Kiisa Tähve tütrele, 1860.a sündinud Mariale tuli 1889.a koduvaiks Mihail Rühvk Rässast ja nad rajasid omale Rihva koha.
Viimane on õigupoolest ainus Kiisalt hargnemine omas külas – enamus Pere-nimelisi on 19. sajandi jooksul Lõetsast mujale läinud. Peale selle on Kiisa saun olnud talu sulaste ja hiljem ka võõraste inimeste eluasemeks. Sellest räägime pisut ka eraldi, kuigi omaette eluasemena on see n.ö. kohtade registrisse seni kandmata.
Kruntimisel jagati Kiisa talu justkui vana Tähve laste vahel kolmeks: ühe kolmandiku sai Rihva Mare, teise Tähve noorem tütar – Riste (Irina, s.1863), mis hiljem liideti Lalli Põllu kohaga ning Kiisale jäi ilmselt noorelt surnud Mihkli (1868-92) kolmandik, mille suuruseks oli 1939.a andmetel vaid 9,89 ha 3,46 ha põllumaaga.

RIHVA

Õuemärk 
Rässast Kiisa Marele koduväiks tulnud Mihail Rihvk (ka Rühvk) teenis ära oma kroonu-teenistuse ja hiljemalt 1890-ndatel sai Mihklil ja Marel Lõetsas oma eluase valmis (sajandilõpu nimekirjades on Mare soldatiperede hulgas). Nende esimene poeg Vassili suri aastaselt. Mis keskmistest poegadest sai, on ebaselge, aga kohta pidama hakkas alles 1903.a sündinud noorim vend Feodor Rihvk, kes kruntimisel sai ema osakuna 1/3 Kiisa talust ja sellega sai Rihva kolmandik-taluks. 1939. aastal oli koht isegi Kiisast suurem – 11,83 ha 3,09 ha põllumaaga.
Veedaks kutsutud Feodoril ja Iisal (sünd. Metsaalt) oli kirikukirjade järgi neli poega ja neli tütart, kelledest mitu surid noorelt. 1959.a oli Rihval peale vana Veeda ja Iisa nende teise poja, 1932.a sündinud noore Feodori ehk Veeda pere (naine Hilja Külasema Mäe-Pärdilt oma vallaspoja Tiidu ja nende ühise poja Maiduga); peale nende veel vana Veeda nooremad lapsed Maie (1942) ja Mati (1951). Nii oli Rihva 8-liikmeline pere sel ajal Lõetsa suurim. Varsti asus aga noore Veeda pere Kohilasse ja kodust lahkusid ka vana Veeda nooremad lapsed. Ta ise suri kodus, aga lesk Iisa tütre Maie juures Tallinnas.
Peale Rihva tühjaks jäämist paigutas kolhoos siia mitmesuguseid ajutisi inimesi, keda siinkohal loetlema ei hakka ja lõpuks müüs koha lihtsalt maha. Peale mitmeid omaniku vahetusi sai Kiisast Toivo Okki suvekodu.

Kiisa-Sauna

20.s alguse (1909-23) Hellamaa koguduse nimekirjas on Lõetsas kirjas koht, mida nimetatakse Kiisa Sauna ja sinna on märgitud Lehtmetsa Nossa Tähve noorem poeg Villem/Vassili Tustit oma perega (sündisid neli tütart ja poeg Joosep). Nossa Tähve suurest perest on Lehtmetsa loos juttu, aga tema poegade rajatud on (lisaks eespool Tõnise osataluks arvatud Mihklile) Lõetsa piiridesse jäävad vabadikukohad Sepa ja Silla. Jääb mõneti ebaselgeks, kas 1902.a Põitse Rapiku Elena Ühtidiga abielludes õigeusku siirdunud Villem Tustit asus ajutiselt lihtsalt Kiisa talu saunas või oli siiski juba varasemate Kiisa sulaste (näiteks, peremehe Tõnise poolvenna Andrus/Andrei Pere) rajatud omaette vabadikukohaga tegemist? Et Nossa Tähve pere olid luterlased, siis tuleks koguduse nimekirjade asemel pigem uurida Kansi ja Võlla mõisavaldade ning ühinenud Hellamaa vallaliikmete nimekirju. Igal juhul on Kiisa-Sauna seni omaette suitsuks tunnistamata. Lõetsa kontekstis olgu aga siinkohal lühidalt esitatud veel kaks Lehtmetsa Nossalt tekkinud vabadikukohta Lõetsa territooriumil, mida ligikaudu oskame ka kaardil näidata:

Silla

Õuemärk
Nossa Tähve keskmine poeg, Tõnise koduväi Mihkli noorem vend Jaen Tustit abiellus 1893.a Mardi peretütre Kristinaga (Tuulmägi) ja ehitas omale Lõetsa jõe äärde (arvatavalt Mardi maale) Silla koha. Nii võiks nüüdseks kadunud Sillat ka Mardi vabadikuks nimetada.
Jaani ja Tiina neli vanemat last (kolm tütart ja poeg Timofei) surid 1920-ndatel üksteise järel juba täisealistena tiisikusse; 2,97-hektarine popsikoht oli kruntimisandmetes neljanda tütre, 1908.a sündinud Akilina nimel. Viies õde Kristina sai Võlla Lollile mehele ja Sillale jäi 1916.a sündinud noorim poeg Nikolai (Mihkel). Perekonnanimeks eestindati ROOLEHT.
1959.a oli Silla pere veel arvukas: Nikolai ja Olga Roolehtedel oli kirjas kolm poega (Tiit, Priit ja Mait) ning tütar Siiri, kuid varsti asus pere siit mandrile ja kolhoosiaegse maa-paranduse järel märgib seda kunagist eluaset vaid üksik pärn praeguse uue tee servas.

Sepa

 Õuemärk
Nagu öeldud, rajas Kiisa saunas olnud Nossa Tähve noorem poeg Villem/Vassili Tustit omale Kalju ja Silla vahel Sepa koha. Perekonnanimeks eestindati TAMMENIIT. Kruntimisandmetes oli Vassili Tammeniidi nimel väike 5,87-hektarine maaüksus. Pere asus siit Saaremaale ning seegi koht on kolhoosiaegse maaparanduse järel jäljetult kadunud.

Uie-Sauna

Õuemärk 
Kiisa ja talu saunaga seostub (vähemalt nime mõttes) veel Vahtraste Poali vabadike Aavade rajatud ja tänini Lõetsa altkülas olev Uiesauna koht. Pärimuste kohaselt asus Vahtraste Poali noor Juri oma venna Hansuga (õigeusus Ignati) kõigepealt Vahtrastest Lõetsa Kiisa sauna ja seejärel ehitas Juri omale Lõetsa-Vahtraste piiril Uiekopli vabadikukoha, aga noorem vend Ignati (Hans) Aav ehitas siinsamas uue maja (arvatavalt ei jäänud Kiisa sellega saunata!). “Kirjade järgi” võeti Hans 1874.a kroonuteenistusse ja Hellamaa koguduses on ta 1879-91 soldatiperede hulgas kirjas (abiellus 1887.a), kust paraku elukoht hoopiski ei selgu. Õnneks saame usaldada Hansu tütre-tütre – Sinaida Räimauk-Pärteli (sünd.1913) mälu, kes teadis, et onu Vassel (Hansu ja ülaltküla Juri Maria Armase teine laps) ristiti 1890. aastal uues majas. Võimalik, et siis vana Kiisa saun siinsamas läheduses oli, kus Nossa Villem Tustit hiljem veel mõne aja peavarju sai!
Vassili Aav (1890–1919) jäi Vabadussõtta (kaksikõde Ekaterina oli 8 päeva vanuselt surnud). Vasseli vanemale õele, 1888.a sündinud Elenale tuli Kansi Räimilt koduväiks Vassili Räimauk, kuid tema jäi 1. Maailmasõtta; üks poeg ja üks tütar surid lapseeas ning ainsana kasvas üles 1913.a sündinud Sinaida Räimauk, kes sai Või Pangalt Järve metsavahikohale kasupojaks võetud Konstantin Pärteli naiseks. Uiesaunale jäi tookord Sinaida noorem onu – vana Hansu teine poeg Timofei Aav.
Koht jäi ka kruntimise järel popsikohaks Timofei Aava nimel – 6,62 ha, millest põldu vaid 0,17 ha. Timmu jäi vallaliseks ja elas oma lesest õe Elenaga Uiesaunal veel 1959.a rahvaloenduse ajal.
Sinaida Räimauk-Pärtel sai oma mehe Kostiga Võiküla Järvel elada 7,5 aastat. Kuulumise eest Omakaitsesse mees arreteeriti ja ta suri vangilaagris. Siinalgi tuli Siberi katsumus läbi teha. Siberist tagasi saades asus ta poja Hugo ja tütre Astaga Uie-Saunale, kus ta üsna hiljuti Lõetsa kõige eakama inimesena elas ja siinkirjutajalegi oma head mälu demonstreerida jõudis. Siina poeg Hugo asus Tallinna, aga tütar Asta sai Poali-Andruse Eino naiseks ning ühtlasi ema hooldajaks Uiesaunal.

Uiekopli (Sihi)

Siinkohal on sobiv meenutad ka teist Vahtraste Poali vabadikukohta, mille rajas 1880-ndatel Lõetsa ja Vahtraste piirile Poalil peremehe-õigused kaotanud vana Juri vanem poeg Georgi Aav. Tema ainus poeg, 1877.a sündinud Vassili Aav ostis hiljem Mäla Värava koha ja Uiekoplile jäid Juri tütred Elena ja Maria. Eleena vallaspoeg Ivan Aav sai hiljem koduväina ½ Mäla Uielu talust ja rajas Mäla Uiepere koha. Juri noorema tütre Maria poeg, 1907.a sündinud Joann Aav sai omale Kuivastus Aidamäe koha.
Uiekopli jäi popsikohaks, mille suurus 1939.a andmeil oli 4,16 ha, sellest põldu 0,17 ha (Ivan Aava nimel). Peale sõda asus Uiekoplile Ivani tütar Maimu, kes abiellus Soonda Matsi Liina poja Manivald (Valde) Äkkega. 1959. aastal olid Uiekopli elanikud juba Maimu ja Manivald Äkked oma tütre Dagmari ja poja Aivariga.

Põlluvälja

Õuemärk 
Kolmandaks Vahtraste vabadikukohaks Lõetsa territooriumil sai Vahtraste Tähvena noorelt surnud perepoja Mihkli poja Georgi Heina rajatud Põlluvälja. Juri abiellus 1878. aastal Mõisaküla Mäksa Villemi tütre Kristina Saartokiga ja sündis poeg Maksim ning viis tütart, kelledest neli esimest ka mehele said. 1895. aastal sündis veel teine poeg Georgi Hein, kes 1926.a abiellus Suure-Jaagu Mihkli tütre Irinaga (Räim). Noore Juri peres oli kaks tütart ja 1935.a sündinud poeg Aleksander, kui pere Läänemaale asus. Põlluväljale jäid vallalisteks jäänud vana Juri poeg, 1879.a sündinud Maksim Hein ning õde Julia. Nemad olid kaks Põlluvälja elanikku ka 1959.a loenduse ajal.  Vana Juri noorima poja Aleksandri käekäik ei ole selgunud.
6,27-hektarine väikekoht (0,14 ha põldu) oli kolhoosiajani Maksim Heina nimel. Madis oli Vahtraste majakate juures ametis. 1970-ndatel jäi koht tühjaks ja kadus. Peaks rõhutama, et siinkohal oleme juba altkülast tagasi keskeltkülla tulnud, kus kadunud Põlluvälja koht külast õhtu pool asus ja lõpetuseks pöördume veel tagasi hoopis mere äärde...

Ranna

 Õuemärk
Lõpuks peaks Lõetsa suitsudest rääkides nimetama veel 19. sajandi piirivalvekordonit, mille vundamendi Inna Ligi 2010.a suvel tänasest Rannast ca 80 m lõina pool leidis ja Vahtraste Tähvena omaaegset peremeest Tähve/Timofei Heina, kes. 19.s lõpul Ivan Kõrtsmiku Tähvenal peremeheks saades oma ainsa täisikka jõudnud poja Vassiliga (nooremad lapsed surid väikestena) on  Lõetsa vabadikeks muutunud. Hellama kolmandas (venekeelses) koguduse-nimekirjas nimetatakse kohta Raja, kuid hiljem sai sellest Lõetsa Ranna. Ilmselt tegi Tähve oma eluaseme vanema Vahtraste vabadikukoha Tausa naabrusse, aga see paistab (vähemalt osaliselt) Lõetsa karjamaale jäänud ja hiljem on naljatamisi öeldud, et Lõetsa-Vahtraste piir käinud üle Ranna korstna.
Vahtrastes sündinud Vassili Hein (1867–1904) abiellus Lõetsa Vanapere Kadriga (Ekaterina Ärm) ja sündisid  kolm poega ning kaks tütart. Vassili ise suri varases keskeas ja ilmasõja-järgsest kogudusenimekirjast on kadunud ka tema kaks vanemat poega (Timofei ja Vassili); kolmas poeg Mihail oli abiellunud Rootsivere vabadikutüdruku Elenaga (sünd. Leem) ja Virtsu asunud. 1897.a sündinud Raissal oli vallastütar Lidia ja 1930-ndatel tuli Raissale Lallilt koduväiks Timofei Kipper. 1936. aastal sündis neil poeg Georg Kipper. Raissa noorem õde Irina Hein sai Pärnus mehele.
1959.a olid Rannal kirjas Timmu ja Iisa Kipperid lastega (Lidia Hein ja Georg Kipper). Kolhoosiaja lõpupoole jäi koht tühjaks ja Rannast sai selle aja tava kohaselt kellegi suvekodu.

Selgub, et praegusete külapiiride järgi jäävad Lõetsa territooriumile ka juba nimetatud Vahtraste Noore-Jaagu vabadikukoht Tausa ja isegi siit tükk maad Vahtraste poole jääv nüüdseks kadunud Tipika (nimetatud ka seegi-aiaks). “Õigluse nimel” jätame siinkohal viimati nimetatud kohad Vahtraste käsitlusse (kuigi Tausat oli Jaaniõue Kalju Merekiviga seoses juba eespool mainitud).
Lõetsa vanemad inimesed väidavad, et kunagi olnud Lõetsas 53 suitsu! Käesolevas oleme (koos Tausa ja “kaardistamata” Kiisa-Saunaga) lähemalt rääkinud viiekümne ühest suitsust. Kui palju neist samaaegselt eksisteerinud on, seda ei olegi väga lihtne kokku arvata. Lisades neile pärimuste järgi eespool nimetatud oletatavad Mäe tüdrukute (Kallaveride) eluasemed, saame isegi 54-st kohanimest rääkida, aga huvitav oleks ikkagi siin toodud kohti mõne Lõetsa inimese kokku pandud nimekirjaga võrrelda! Muidugi ei tuleks selle juures arvesse kruntimisel mitmetele maa-eraldistele antud nimed nagu Kadaka, Salu, Tamme, Tõnu jt., kus omaette eluasemeid ei tekkinud.
1959.a rahvaloenduse lehtedelt võime kokku lugeda 42 Lõetsa suitsu, kusjuures “puruvitski-pered” Kummi ja Ristikivi (Aasa) olid sel ajal Lehtmetsa küla alla arvatud. Neis 44 elupaigas loeti siis kokku 157 “hinge”; hiljuti ei suutnud Ennu Helja enam viitkümmet Lõetsa alalist asukat kokku lugeda! Kui aga meenutame, et katkujärgsest 1713.a Güldenstubbe protokollist leiame vaid Herma Pedo Lauri 6 hinge (kolm meest ja kolm naist – arvatavalt katku üle elanud pärastiste Tõnise ja Vanapere ühe üksusena kirja pandud asukad), siis suureks pessimismiks põhjust ei ole, sest ega siis nõukogude “kolhoosi-katk” Põhjasõja-järgsest katkust millegi poolest viletsam ei olnud!
 
August, 2005; parandatud ja täiendatud juunis, 2007 ja viimati kohendatud detsembris, 2011; novembris, 2012 ja mais, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
Tel. 657 2839
ylo@rehepapp.com

LISA

Andmeid Lõetsa külakooli tegevusest


Lehtmetsa Veski kambris:
1850—1858    Mihail Pallasmaa Lõetsa Jaanilt.
1858—1863    Maksim Mölder Võllast, Läks pärast Tallinna Issandamuutmise kiriku diakoniks.
Lõetsa Jaani kambris:
1863—1870    Ivan Targem, Soonda vabadik.    
1870—1880    Timofei Vilto  Lõetsa Sassilt.
1879—1882    Ivan Hobustkoppel Pärase Poalilt.
Koolielus:
1882—1890    Mihail Kumpas Võlla Nõmmelt; Lutsu kooli haridus.
1890—1892    Mihail Leiner Uuemõisa vallast; Lutsu kooli haridus.
1892—1894    Georgi Siig Lõetsa Nukalt.
1894—1896    Vassili Ling.
1896—1899    Vassili Grünthal Luiskamalt; kaugesõidu kapten.
1899—1899    Timofei Roi, Hellama Pisikse-Saadu peremehe vend. Läks 1900. aasta algul Kahtla köstriks ja hiljem oli mandril preestriks.
1900—1900    Ivan Kalmus. Läks Vormsi. Oli ka ajakirjanik.
1900—1901    Vassili Saksakulm Tusti Käsprilt; Lutsu kooli haridus. Oli esimene ühendatud Hellamaa vallavanem.
1901—1905    Vassili Toom Või Aadult; Lutsu kooli haridus. “Punase” meelsuse tõttu lasti 1941. aastal sakslaste poolt maha.
1905—1907    Juhan Pops Kasarist, hiljem Kõmsi preester.
1907—1908    Nikolai Kärner Saaremaalt, Suur-Pahilast. Lutsu kooli haridus.
1908—1935    Georgi Vilto.
1904—1935    Liina Saar, koolijuhataja asetäitja ja tagavaraõpetaja (mandrilt).
1935—1938    Aleksei Väli.
Teiseks õpetajaks oli:
1921—1925    Aleksei Allik, preester.
1925        Juhan Nääb, Kärla kooli juhataja.
1925—1928    Helmi Krull Saaremaalt Tagaverest.

Kool suleti 1938.a seoses valdade ühendamisega.