Kansi mõis ja küla


Kadunud Kansi mõis on Muhus see koht, kus üsna hiljuti seisis veel nõukogude ajal paigaldatud viit märkimaks muinasasula asukohta. Järeldusele, et siin Kristuse-eelsesse aega ulatuv asulapaik võiks olla, jõudis Vello Lõugas oma 1980-ndatel tehtud uuringutega ja seda arvatakse praegu vanimaks teadaolevaks (peale Külasema kiviaegsete elupaikade) asulapaigaks Muhus. Võib siis arvata, et pärastise mõisa kohast loode-põhja suunas kulgev seljandik kuni Kiisa ja Kopliväljani “on paksult muistsete muhulaste jalajälgi täis”! Ometi ei tea me nende elu-olust muinasajal (peale mõnede arheoloogiliste leidude) suurt midagi. Vallutusjärgsel ajal tekkis siit mitte kaugel kindlus-kirikuna Saksa (Liivi) Ordu tugikeskus Muhus ja paistab, et ainsaks ordu tugipunktiks jäi see ka Jüriöö-järgsel ajal.
Üldise arvamuse kohaselt säilitasid saarlased ja muhulased keskaja varasemal perioodil suhtelise iseseisvuse ja ordu sekkus nende ellu vaid hinnuse kogumise ning sõjasulaste värbamisega. Kes aga selleaegsed kohalikud “tegijad” olid, sellest ei ole paraku midagi kirja pandud (või me ei oska seni neid jälgi otsida?!). Alles orduaja lõpust (16.s algus) on teada siin toimunud maa läänistamine (seni esimene teadaolev Muhus), kui Loysis’e nimega maaüksus (mõis?) Johann Westphalenile läänistati. Nimi Loysis viitab vägagi sellele, et see varem de Loyse vasalli-suguvõsale kuulus. Seda keskaegset suguvõsa on ajaloolased oletanud ka muistsetest eestlastest pärinevaks ja võiks ju spekuleerida, et ehk oli algselt koguni mõne muistse muhulasega tegemist, kuid jäägu see kutseliste ajaloolaste selgitada. Küll aga võib pärastist Kansi mõisa esimeseks tavamõistes mõisaks Muhus arvata, sest jutud Ordule kuulunud mõisast Vanamõisa kohal on pigem müüt. Ei ole eriti tõepärane, et peale Jüriööd Maasi ehitatud nn. karistuslinnusel (Sonneborg) Muhus mingi oma majandustegevusega üksus oli. Hinnust koguti endiselt paljudes tihedama asustusega piirkondades ja küllap on ka Vanamõisas vakupidusid peetud, aga selleks sobisid ikkagi just selleaegsed suuremad talud, milledest orduaja lõpuks ehk püsivad vakukeskused kujunesid.
1534.a loovutas Johann Westphalen oma Muhu valduse väimehele Peter Gans’ile (läänistust kinnistas 1538.a ka ordumeister Hermann von Brüggeney) ja Ganside valdusse jäi see rootsiaja alguseni. Sellelt suguvõsalt sai mõis ka oma hilisema nime Ganzenhoff ja siin on seda maakeelsena Kansi mõisaks nimetatud, kuigi 19.s kirjapildis (ja hiljemgi) on ehk rohkem Kantsi nimekuju esinenud.
Taaniaegsed maaraamatud (1570. ja 1592. aastast) ei räägi meile Kansi eravaldustest midagi. 1569/71.a Maasilinna maaraamatud märgivad küll alles hiljuti Johann Knorringile läänistatud Pädaste talusid, kuid 1592.a ei nimetata ka neid enam. Taaniaja lõpu allikas on aga Tartu Ajaloo-arhiivist salapäraselt kadunud! Võib-olla jäi Leo Tiigi ja hiljem tema väimehe valdusse (või asub seni kingalaoks muudetud Leo Tiigi koduse kabineti kapis!), kuid siin-kirjutajal ei ole sellega tutvuda õnnestunud.  
Rootsiajal on mõis olnud pastor Lazarus Ottekeri ja Johann Stegemanni valduses, kuid rootsiaja lõpul  toimunud nn. reduktsiooniga Kansi mõis riigistati (vt. ka Ago Rullingo “Muhumaa”). Väidetavalt on rootsiaja algul kuulunud mõisale kolm Kuke-nimelist talu ja neli vabadikukohta. Muide, siit võib pärineda De la Gardie missiivis 1674.a Nurme vakuse Nurme põliskülas (enne Nurme mõisa rajamist) olnud peremees Kucke Jack.
Rootsiaja lõpust (1698.a) pärinevail kaartidel (EAA.308.2 säilikud 49 ja 54) on Kansi mõis üsnagi oma teadaoleval kohal (ka 1800.a nn. reguleerimis-kaardil) ja võib arvata, et see seal juba oma tekke algusest on asunud.

Rootsiaeg

Samal kaardil näeme ka mõisast lääne poole jäävat kolme üsna hajali asunud talu, mis spetsifikatsioonis kirja pandud kui Ansa Juri (1), Kaiko Rein (2) ja Loa Hans (3). Kui Ansa Juri paikneb mõisale kõige lähemal (ehk enam-vähem pärastise Reegi või Juustuvälja  kandis, siis Kaiko Reinu võiks üsnagi praeguse Kaegu kanti arvata; kolmas talu oli neist oluliselt lõuna pool ja 1800.a kaardil kujutatud Luha põld on ilmselt rootsiaegse Loa Hansu põld. Peale nende on Kansi mõisal sel ajal kaks talu (Seppa Matz ja Ustallo Laas) Mäla ja Raegma vahel nn. Mielasma’l. Peale katku need talud enam ei taastunud, kuid 18.s adrarevisjonidesse jäi sealt kolm söötis arvestusüksust ja väidetavalt on Kansi mõis seal heina teinud veel 18. sajandil.

Katku-järgses 1713.a (Güldenstubbe) protokollis, kui toimivateks riigimõisadeks Muhus olid jäänud vaid Suuremõis (Grossenhoff)  ja rootsiajal rajatud Tamse, ei leia me jällegi Kansi mõisast midagi, kui mitte arvestada Suuremõisa all viimasena (nr.72) märgitud 1/6 adramaal koormisi kandvat Kicko Jaaku, kellel kirjas veel üks tööeas naine ja poeglaps (ilmselt Jaagu naine ja poeg). Tuleks märkida, et sama nimega talu oli juba 1592.a maaraamatus kirja pandud Tamse vakuse lõpus hajatalude hulgas, kuid kas nüüd üle saja aasta hiljem ikka sama talu “õigusjärglasega” tegemist on, jääb muidugi küsitavaks. Ka 1723.a Kansi mõisa vakuraamatus (varaseim säilinud katkujärgse Muhu vakuraamat) on Jaak oma 1/6 adramaaga kirjas, aga 1731.a adra-revisjonis on ta miskipärast (vaevalt, et ekslikult!) kirjas hoopis Oina küla all! Nüüd on harituks märgitud ¼ adramaad. Pere koosseisu järgi (üks tööeas mees ja kaks naist ning vana mees) võib arvata, et vana Jaak on vanaks jäänud ja poeg naise võtnud, aga noore peremehe ema on veel “töökõlblikuks” arvatud! Talu võib üsna keskmiseks lugeda (kaks hobust ja sälg, neli härga ja kolm lehma ning kaks noorlooma), kuid 1738.a revisjonis on talu söötis olevaks märgitud! Söötis ¼ adramaad püsib Oina külas kirjas 1756. aastani, mil see Oina Jaani taluga on liidetud. Tundub usutav, et see pere 1730-ndatel “kroonu” teenistusse värvati – Oinaaru või Tikaaru metsavahiks, kuigi nn. Camphauseni juhendini (1783.a) riigimetsade korraldamisest veel 50 aastat kulus! Pärimused räägivad Kiku Jaagust Piiril, kes õhtuti olla suure kolinaga oma raudväravaid sulgenud! Muidugi ei saa tegemist olla Oinal adratalumeheks olnud kunagise Kansi mõisa mehega, küll aga tema poja või pojapojaga, sest  teatavasti on nimed tihti väga püsivad.
Peale salapärase Kiku Jaagu on nimetatud 1723.a vakuraamatus (EAA.310.1.551) kirjas veel kolm Kansi mõisa talu: ¼-adrane Kaicko Tönnis ja 1/6-adrased Kaicko Andrus ning Kaicko Diedrich. Kui esimesi võib (olgugi mõnede reservatsioonidega)  juba selleaegseks kaheks Kaegu taluks lugeda (kaks talu oli Kaegul edaspidigi), siis viimane on Viiraküla Tiiriki (Tidriki) eelkäija ja võis ehk juba sel ajal Viirakülas asuda.
Järgmises Kansi mõisa vakuraamatus 1733. aastast on peale juba nimetatud kolme talu veel kirja pandud kolm söötis Mielasma arvestusüksust (Seppa Matz, Tieda Laas ja Ustallo Hain), aga need talud (kokku üks adramaa) jäävadki Kansi mõisal taas-asustamata. Selleks ajaks olid aga Kansi mõisale arvatud (koormiste mõttes) kuus Tamse mõisa talu (Panga Ahd, Wannaka Jurgen ja Mardi Hanso Mart Tupenurmest, Raucke Matz Raugilt, Ustallo Lehmet Külasemast ning Torro Lehmet Kallastelt) – kõik 1/6 adramaaga.
Edaspidi toimuski Kansi mõisa “laienemine” talle teistest mõisadest teovõimeliste talude juurde arvamisega, mille juures ka talude “ümber mängimisi” esines – sedamööda kuidas uued rajatud mõisad (eriti pastor Vicki rajatud Hellamaa mõis ja vist Kansi mõisa karjamõisana Lõetsas rajatud Ranna mõis, aga ka riigimõisana uuesti “ellu äratatud” Kapi mõis) omavahel talusid ümber jagasid. Kogu seda 18.s teisel poolel toimunud keerulist protsessi ei ole mõtet siinkohal detailides kirjeldama hakata (pigem selgub see põliskülade talude kaupa käsitlustes). Märgime vaid, et 1756. aastaks kuulusid Kansi mõisale Viirakülas (peale juba nimetatud Tiiriki, kus nüüd peremeheks Kusiko Diedrike Laas), veel:
•    Teffena Thoma Jürgen – hilisem Tähvena-Tooma
•    Kusiko Diedrike Michel – hilisem (Tiiriki-)Mihkli
•    Kaigo Thomas – hilisem Peedu ja
•    Orboso Matzi Jaack

Viimase puhul on tegemist juba 18.s lõpul vabadikuks muutunud Orbusega, kuhu peremees oli hoopis endise Tamse mõisa hingena Paenaselt saadud; rootsiajal Viiraküla tuumikus eksisteerinud Orbuse-nimelised talud (neid oli koguni kaks) peale katku enam ei taastunud.
Tupenurmest oli Panga talu Kapi mõisale arvatud; Raugi Matsi, Kallaste Toru ja Külasema Leemeti kuulusid ikka veel Kansi mõisale ja lisaks olid Kansi mõisale arvatud pärastine Lõetsa Jaani (NB! ei kuulunud Ranna mõisa koosseisu!) ning Mälas Jaagu-Juri talu, mis samuti Tamse mõisast peremehe saanud. Selle juures on kahte Kaegu talu ja nelja Viiraküla talu arvatud nagu Kansi mõisa “päris”-taludeks, aga ülejäänud 8 talu (ka Viiraküla Orbuse) esitatakse rubriigis Von Tamsal verlegte.
Loendi lõppu (peale kolme vabadiku kirja panemist) on lisatud veel neli talu:

•    Seppa Matsi Jahn – arvatav Rässa Laasu
•    Tulliko Jacko Tönnis – Linnuse Tuulegi
•    Lehe Willeme Thomas – hiljem kadunud talu Linnuse Villemi naabruses
•    Perdi Jürna Teffe – pärastine Soonda Kaegu-Tähvena.

Nii tegid 18.s teise poole algul Kansi mõisale tegu kokku 18 talu, mis territoriaalselt üle terve Muhu laiali paiknesid. Sarnane oli ka teiste mõisade olukord ja ilmselt mitte ainult Muhus, sest 1767.a Senati ukaasiga algatati nn. mõisapiiride reguleerimine, mis Muhus õige hoo küll alles sajandi lõpus ja 19.s algul sai.
Viimases (1756.a) adramaa-revisjonis on endiselt kirjas kolm söötis arvestus-üksust (nn. Mielasma) ja seetõttu ei ole päris selge, kuidas Seppa Matzi Jahn’i talu Rässas taas-asustati, kuid pärastiseks Rässa Laasuks see üksus kuidagi muutus!
Lisaks taludele märgivad adrarevisjonid ka kolme Kansi mõisa vabadikku – Luha Hans, Ticka Jürgen (Juri) ja Hanska Jürgen, kes paistavad olevat juba katku järel vabadikeks jäänud (samad nimed esinevad 1738. aastast alates). Seega võib pärastise Luha latsikoha nime isegi rootsiaegseks (ka Loa) lugeda, ja vähemalt sama vana on pärastise metsavahikoha Tika nimi. Et praeguste külade lahkme-joonte järgi jääb Tika metsavahikoht Mäla territooriumile, siis järgnevas sellest rohkem ei räägita, aga tuleks märkida, et rootsiaegsel kaardil (EAA.308.2.58) leiame “Tika metsast” üksiku eluaseme, mille juurde kirjutatud Joachim Schöning. Arvatavalt on tegemist ühe vaba käsitöölise elukohaga, mis paistab pärastisest Tika metsavahikohast pisutt põhja poole jäänud. 
Järgmine Kansi mõisaga otseselt seotud allikas on 1778.a vakuraamat, mis märgib Kansi mõisale kuuluvaks:
•    kaks söötis arvestustalu Koristal
•    Leppiko Jahn – hilisem Lepiku Jaani
•    Targa hajatalu, kus peremeheks Targa Asmusse Jahn
•    terve Mäla küla 11 talu koos Mielasma ja Poali-Jaagu “mõisaga”
•    Raegma Kõrve (Körve Jurna Ahd)
•    hajataluna endine Tika Juri (vabadiku) maa, mida kasutab Wilhelm Nickel
•    kaks “oma” Kaegu talu
•    põline (?) pastoraadi armuadra-koht (gnadenhacken) Ritsu (!).

Ritsul on sel ajal asunud keegi Anna Helena Funck (sünd. Lang), kelle lähemad seosed Muhuga vajaksid eraldi uurimist. Tikal olnud Vilhelm Nickel oli samuti vaba inimene ja meetrika andmeil Kansi mõisa kingsepp.
Tuleks rõhutada, et hiljemalt rootsiajast, kui Kansi mõisat rentisid Muhu pastorid Lazarus Otteker ja hiljem Johann Stegeman, oli see mõis enesestmõistetavalt tihedalt seotud otseselt kirikule kuulunud valdustega. Seetõttu on veel 18. sajandil tihti raske vahet teha, millised majapidamised Levalõpmas, aga ka Soondas ja Viirakülas vormiliselt kirikule (Kirikumõisale ehk pastoraadile) ja millised varem rootsiajal riigistatud Kansi mõisale kuulusid. Segadust suurendab 18.s teisel poolel toimunu, kui uusi riigimõisaid üha juurde moodustati ja nende rentnikud tihti oma mõisadest hoopis kaugetes külades üksteiselt talusid “üle võtsid”. Selles kontekstis tundub 1778.a vakuraamat isegi “terve mõistuse välgatusena”, mille järgi Mäla küla oleks hakanud Kansi mõisa küla olema, kuid see jäi “teostumata projektiks”! Mitmete külade lugudes on arvamust avaldatud, et 1778.a vakuraamatud (eriti Suuremõisa, Nurme ja Kansi mõisade omad) olid vaid esimene reaktsioon kubermangu-valitsuse initsiatiivil ja Senati ukaasiga 1767.a algatatud reformile adramaade arvestusaluste muutmiseks ja kroonumõisade piiride korrastamiseks. Sajandi viimasel veerandil – esimeste hingeloenduste aegu püsis segadus endiselt ja alles 19.s algul suudeti nn. reguleerimine lõpule viia, kuid selle juures jäi Kansi kroonumõis üsna ebaloogiliseks majandusüksuseks.
Märgime, et 1778.a loetleb Kansi vakuraamat kõik Mäla 11 arvestusüksust, kusjuures sootuks puuduvad vakuraamatust 4 aastat hiljem esimeses hingeloendis taas Kansi mõisale kuuluvad Viiraküla ning rea teiste külade ühekaupa talud. Mälas olid sel ajal hilisemad Tähvena (rootsiaegse Jurri Matzi maa) ja Simmu (rootsiaegne Hiedlase Paweli ja Micheli maa) veel söötis; lisaks on söötis üksustena jätkuvalt kirjas ka 3 Mielasma arvestusüksust. Huvitavad sündmused on aga 18.s kolmandal veerandil toimunud Mäla ja Soonda vahel – Poali-Jaagul. Siin märgitakse pärastiste Mäla Sepa ja Poali-Jaagu talude asemel ühe-adrast arvestusüksust  von Weymarns Erben. Ühe von Weymarni lesk – Eva Sophia von Vietinghoff oli sajandi esimesel poolel Tamse mõisa rentnik ja 1744.a on Tamse rentnikuks tema arvatav poeg Johann Adolph von Weymarn. Selle jarel tuli Tamsele v. Dahlen ja peagi Hellerid, aga Kansi mõisa rentnik 1760-ndatel aastatel on selgitamata! Juba 1744.a revisjoni andmeil on keegi frau Frantzius müünud siin rootsiaegse Seppa Thomas’e maa maurer Formann’ile (ei tea, kas lihtsalt müürsepp või ka vabamüürlane, kuid võimalik Vahtna postijaama rajaja Rootsiveres!) ja 1756.a revisjonis leiame Sepa realt märkuse ist zur Hoflage Mella … worden. Nii on pärimustel Poali-Jaagu mõisast, erinevalt mitmete teiste vabade käsitööliste eluasemete mõisaks “tituleerimisest”, siiski üsna selge tõepõhi, aga mis siin täpsemalt toimus, vajaks muidugi eraldi uurimust.
Nagu juba öeldud, oli neli aastat hiljem, 1782.a hingeloendis Kansi mõisale kuuluvaiks taas arvatud praktiliselt kõik 1756.a revisjonis talle märgitud talud peale Kallste Toru ja Targa hajatalu (viimased on läinud Kapi mõisale). Viirakülast kuulus Kansile nüüd viis talu (Orbuse on juba jäänud vabadikuks), Külasemast, Raugilt, Lepikult, Soondast, Mälast ja Rässast igast külast üks talu, Linnuselt veel kaks ja lisandunud on Päelda Laasu, mis asustati Kansi mõisa poolt Viiraküla Tidrike Laasuga.
Mõisapiiride lõpliku reguleerimisega sajandivahetusel jäi Kansi mõis kõigist oma “välistaludest” ilma ja sai nende asemel hoopis kaks Kansist üsna kaugele jäävat küla – Lõetsa ja Mõegaküla. Jääb üsna arusaamatuks, kuidas Lõetsa ja Mõegaküla mehed said Kansis teol käia või kuidas siinseid mõisa põlispõlde üldse hariti (läheduses olnud selleks ajaks kaheks hargnenud Kaegugi arvati hoopis pastoraadile), aga kuidagi pidi asi raharendi aegadeni toimima. Selleks ajaks, muide, oli Kansi mõis juba Buxhövdenite käes rendil, nagu enamus Muhu mõisaid 19. sajandil.
Toome siin illustratsiooniks veel väljavõtte 1799.a nn. reguleerimiskaardi nr.3 (EAA.2072.3.358) servast, kus selleaegne Kansi mõis detailides kujutatud:

Mõis 1799

Kui uute talurahvaseaduste kehtima hakates 1860-ndatel mõisavallad moodustati, tekkis ka Kansi mõisavald, aga selle valla- ehk kohtumaja rajati vist kohe (ühiselt Hellama mõisavallaga) Hellamaale, kus Lõetsa ja Mõegaküla peremeestel hoopis käepärasem oli oma kogukonna asju ajada. Viimaseks teadaolevaks Kansi mõisa rentnikuks oli Carl von Buxhövden (1822-84), aga mõisa majandustegevusest Kansis puudub siinkirjutajal küll selgem ettekujutus terve 19. sajandi jooksul. Arvatavalt juba 1860-ndatel jagati siinsed mõisa maad 8–10 hektariste platsidena eeskätt “oma” külade, Lõetsa ja Mõegaküla, aga mõnel määral ka teiste mõisade sulastele-vabadikele ning ülerahvastatud talude perepoegadele. Ühtekokku on Kansi mõisamaadest moodustatud 35 platsi, mida edasises ükshaaval üle vaatame. Peale selle on siin välja antud mõned tiinused soldati-platsid ja mingil määral võis Kansi maid kasutada Kirikumõis (pastoraat), kellele juba 19.s algusest kuulusid kaks põlist Kansi talu Kaegul. 19.s lõpupoole hakkas mõnesuguse keskusena välja kujunema ka Liiva (lisaks Suuremõisa kõrtsile tekkis siia mitu poodi ja käsitööliste eluasemeid), aga nagu öeldud, sai Kansi mõisavalla keskuseks hoopis “õigeusklik” Hellamaa.

Et käesoleva eesmärgiks on põhiliselt Kansi latsiküla tutvustamine tema praegustes piirides, tuleks kõigepealt lähemalt tutvuda ainsa rootsiaegse põlistaluga, mis ilmselt juba rootsiaja lõpul oli kaheks jagunenud ja kahe arvestus-taluna (mõlemad Kaegu nimega!) siin lähedaste naabritena talumajanduse lõpuni eksisteerisid ning eluasemetena veel 21. sajandilgi olemas on.

KAEGU

Ilmselt oli rootsiaegsesse kaardi-eksplikatsiooni kirjutatud Kaiko Rein’u talu suur ja rahva-rohke, sest peale talu enda pooldumise on siit saanud uue asustuse mitmed katkuga rängalt kannatanud Viiraküla talud (kõigepealt Tiiriki ja Tiiriki-Mihkli, aga hiljem arvatavalt ka aelleaegne Reinu ja kindlasti Tähvena-Tooma). Küllap on siin ka katkujärgse Soonda Kaegu-Tähvena juured ja 18.s asustati siit inimesed Rässa Kaegu-Andrusele.
Nähtavasti juba rootsiaja lõpus kaheks jagunenud talud elasid siin “kiriku külje all” edukalt üle nälja- ja katkuaja ning 18.s esimese poole dokumendid (1750.a adrarevisjon kaasa arvatud) märgivad kaht peremeest: Kaicko Andrus ja Kaicko Tönnis.
1738.a on Andruse (~1690–1773) talul märgitud 6 tööealist hinge (4 meest ja 2 naist); Tõnise talus on vastavad arvud 2 ja 3 (kokku viis tööjõus hinge). Mõlemas peres oli ka 3-4 last. 1750. aastaks on tööealiste osakaal vähenenud (Andrusel veel 4 ja Tõnisel 3 tööealist), peremehed jäid vanaks ja 1756. aastaks on mõlemas talus uued peremehed: esimeses Andruse p. Tõnis (~1711-84) ja teises  Tõnise p. Mart (~1725-70). Mart suri suhteliselt noorelt ja 1778.a vakuraamatus on perepeaks Mardi lesk Greth märgitud, kuid 1782.a hingeloendis on peremeheks Mardi tütrele Rõõdale tulnud koduväi Pert, kelle päritolu ja daatumid on seni ebaselged.
Siitpeale on mõttekam Kaegu talusid eraldi vaadelda, sest vana Tõnise talust sai hiljem (peale Mardi järglste Rässa asustamist) pastoraadi köstri-talu, kus uue sajandi algul paistab olevat ka pastor Carl Fromhold Plöckner ise elanud. Küllap oli see kahest sõsartalust Kansi-poolsem juba rootsiajal ja seda kinnitab ka 1800.a kaart, kui siin Tõnise poeg Andrus peremeheks oli.
Viiraküla-poolses vana Andruse talus oli esimese hingeloenduse aegu (1782.a) veel peremeheks Andruse poeg Tõnis. Tema vanem poeg Andrus (~1738-94) oli Viiraküla Tähvena-Toomal peremeheks pandud ja seal oli sulasena ka noorm vend Laas, kuid peale Tõnise surma on Laas sünnitalus peremeheks seatud.
1795.a hingeloend on erandlikult mitte mõisade, vaid külade kaupa kokku pandud (nähtavasti selle tõttu, et talude mõisaline kuuluvus sel ajal väga “kirju” oli) ja siin märgitakse viimast korda kaht Kaegu talu Kansi mõisale kuuluvatena. Miskipärast on nende ette märgitud veel Igganese Wacke, mis jälle hulga mõtteainet annaks, sest esmapilgul jääb Kaegu seos kunagise Igaküla vakusega üpris arusaamatuks, aga küllap see mingi jälg rootsiaegsest reduktsiooni-ajast peab olema.
Nüüd on vana Andruse talus peremees tema pojapoeg – Laas Tõnise poeg (~1743–1800), kelle järglasi perekonnanime saamas ei olnudki, sest neli poega olid noorelt surnud ja kaks tütart (Riste ja Ingel) jõudsid enne nimede panekut abielluda. Noorelt on vist surnud ka kolmas õde Mare (1787), kuigi tema surmakanne (nagu ka noorima venna Jaani oma) on seni leidmata! Peale Laasi surma on peremeheks pandud vanema venna, Viiraküla Tähvena-Tooma Andruse poeg Jaak (1776–1815), keda peale surma märgitakse perekonnanimega VÄRAV (Viirakülas saadi priinimeks AUSMEEL). Ta abiellus küpses eas (1814.a) Soonda Andruse Juri tütre Ristega, kuid suri juba järgmisel aastal ja temast jäi ainus poeg Jaen Värav, kes 1836.a nekrutiks võeti. Jaagust kümme aastat nooremal, leseks jäänud Ristel sündisid Soonda Targa-Matsi Jaen Äkkega kaks vallaslast – Mare 1820.a ja Tähve 1823.a. Mare sai 1842.a Vahtraste Pärdi Jaagule mehele (Põld), aga Tähve on omale 1847. aastaks leidnud Kuressaarest ühe Mathilde Lindbergi, kandis hiljem perekonnanime VÄRAV-VALTER ja hakkas arvatavalt tema rajatud Valtri kohal poodi pidama. Praeguste piiride järgi jääks Valtri Liiva territooriumile ja Liivaga seoses on ka Valtri Tähvest rohkem juttu.
1815.a jäi Kaegu talu peale Jaagu ootamatut surma peremeheta ja 1816.a loend siin peremeest ei märgigi, kuid pastoraat (juba enne 1811.a loendust oli talu pastoraadile arvatud) on peremeheks pannud senise sulase – Levalõpma Mihkli Tähve poja Jaen Alt (1787–1847) ja sestpeale on Kaegu Viiraküla-poolne talu Altide valduses.
Jaen Alt oli 1811.a abiellunud Päelda Juri Mare vallastütre Ingliga ja sündis nende esimene poeg Andrus (1812-36). Andrus võttis 1833.a Kallaste Punni Mihkli tütre Eedu naiseks ja sündisid pojad Mihkel ja Jaen, aga Andrus suri 24-aastaselt peremeheks saamata. Peale vana Jaani surma sai ajutiseks peremeheks tema noorem poeg Tähve Alt ja Andruse poeg Mihkel Alt päris oma peremehe-õiguse alles peale abiellumist 1857.a (pärast Andruse surma sündinud teine poeg Jaen suri 10-aastaselt).
Kaegu meestele tüüpiliselt jäi väikeseks ka ajutise peremehe Tähve pere: tema kolmest pojast kasvas üles vaid keskmine poeg Mihkel (s.1847), kelle käekäik jääb siinkohal välja selgitamata. Suureks kujunes aga sajandi lõpuks peremehe Mihkli pere. Tal sündisid Soonda Mihkli Riste Väärtnõuga 5 poega ja 6 tütart, kes kõik ka täisealisteks said. Vanem poeg Madis Alt jäi Kaegul peremeheks, teine vend, 1861.a sündinud Mihkel sai Saadu latsikoha, millest edaspidi juttu, aga nooremad vennad lahkusid hiljem kodust. Villem oli venna Madise surma järel Kaegul peremees ja tema nimel on kruntimis-andmetes ka 21,21-hektarine Kaegu pooltalu (Lit.A-4). Kaarel  läks Ridasi Saadule ja 1879.a sündinud Andrus asus peale 1. Maailmasõda mandrile. Noorelt surnud Madise poeg Mihkel Alt on aga onu Villemi peremeheks jäädes omale Juustuvälja koha rajanud.
1959.a rahvaloenduse ajal oli Kaegu Padaeite kõrval teine viie “hingega” koht Kansis. Perepeana märgitakse Villemi leske – 67-aastast Eriinat oma 34-aastase tütre Selmaga ja viimasele koduväiks tulnud Tümina Rihardit ning nende lapsi Silja ja Vello. Villemi ja Riina poeg Alvis langes viimases sõjas sakslaste mobiliseerituna.
21. sajandiks sai selle Kaegu ainsaks elanikuks siia asunud Jaagu Reiu tütar, Sildu Arkadi Tarvise lesk Elfriide (Elvi) Tarvis (sünd. Jõgi), kes vahepeal Virtsus ja Lihulas elas ja tallegi sai Kaegu pigem suvekoduks, sest talved oli ikka Kuressaares hõlpsam mööda saata.

Juustuvälja

Seda EV algul tekkinud kohta võiks hiliseks Kaegu vabadikuks (või siis osataluks) nimetada ja selle rajas Kaegu Madise poeg Mihkel Alt. Maareformiga sai ta 8,17 ha Kaegu talust, mille ta 1938.a ka korralikult kinnistusse kandis.
“Usuleige” Mihkli perest ei jäänud lähemat teavet ühegi kiriku kirjadesse (vormiliselt oli ta Rinsi koguduses kirjas) ja muhulaste andmebaasi jääb ta üksikuks. 1959.a loenduslehel, kui Mihkel veel Juustuväljal elas, on tema naiseks märgitud 64-aastane Akiliina Jaani t. Tuulik. Koht jäi viimase tütre Vaike (abielus Heinat) perele ja viimane teadaolev omanik on Vaike poeg Peeter Heinat.

Kaeguga seoses peaks veel nimetama arvatavalt juba 19.s algupoole pastoraadi ja Kansi mõisa piirile tekkinud väravavahi-kohta, mille järeltulijaks oli 20.s kruntimis-andmetes 8,38-hektarine Madis Rasva Väravavahi nimega maaüksus (Lit.A-7), aga see jääks praeguste külapiiride mõttes Liiva territooriumile ja siin me seda "Kansi suitsuks" ei loe (nagu ka eespool nimetatud Tähve Valteri Valtri kohta). Ometi on ilmselt just selle koha ja ametiga seotud Kaegul mõne aja peremeheks olnud Viiraküla Tähvena-Tooma Jaagu ja tema naise Riste poegade, poolvendade Jaani ja Tähve omal ajal saadud priinimi.

KÖSTRI-KAEGU


Olgu see välja mõeldud talunimi siinkohal suurtähtedega kirjutatud, sest pastoraadi valduses jäi teine (Kansi-poolne) Kaegu talu sisuliselt samuti taluks, kuigi mitte tavaliste teo-talu koormistega ja 19.s hingeloendites ta ei kajastugi.
1795.a hingeloendis on see talu kahest Kaegust esimesena kirjas ja peremeheks eespool nimetatud Kaegu Mardi poeg Andrus (1761–1823), kes Nurme mõisalt sai priinimeks KAIGAS. Millalgi sajandivahetuse paiku on ta kogu perega antud Nurme mõisa hingedeks ja asustati Rässa, kus sestpeale võib tema käekäiku Kaegu-Andruse nime saanud talus Rässa küla loos jälgida.
1811.a hingeloendist võib välja lugeda, et sellesse Kaegu tallu on asunud 1804.a Muhu pastoriks tulnud 43-aastane Carl Fromhold Glöckner, kuid tema ei kuulunud loomulikult teo-talumeeste hulka.
Õigupoolest kuulub selle kirikumõisa valdusse jäänud koha edasine käekäik rohkem kirikumõisa ja Liiva küla arengulukku ega ole Kansi mõisa ega pärastise külaga kuigivõrd seotud. Võib vaid märkida, et ilmselt elas hiljem Kaegul kauaaegne tuntud Muhu köster Carl Wilhelm Freundlich (1803-72) ja siin on asunud ka luteriusu kihelkonnakool. 20. sajandil (peale Liiva kiriku põlemist sõja ajal) on Kaegul peetud ka jumalateenistusi. 1936.a tuli Muhusse köstriks Eduard Viik Piirsalust ja elas oma perega Kaegul. Ta teenist kogudust surmatunnini (suri 1976.a) ja Köstri-Kaegu viimaseks püsielanikuks oli tema poeg Harri, kes siit peale ajurabandust noorema õe Valve juurde Tallinna viidi.
Nii on koha nimetamine Köstri-Kaeguks põhjendatud, kuigi kõnepruugis räägitakse mõlema koha puhul ühtviisi Kaegust ja vaid kontekst teeb vahet, kummast Kaegust parajasti jutt käib. 1959.a rahvaloenduse lehell on kohta nimetatud lihtsalt Köstri ja võib-olla ta viimastes ametlikes dokumentides nii kirjas oligi, kuid käibe-keeles ei ole see nimi levinud.

EV maareformiga moodustati 75-hektarine maaüksus (Kiriku maa, lit.A-1), mille omanikuks jäi kiriku nõukogu. Kui palju sellest moodustas kiriku ja pastoraadi alune maa ning kui palju siin kunagise Kansi mõisa Kaegu talu maad oli, jääb siinkohal analüüsimata.  

Kuna latsikohtade tekkeajad ja varasemad soldati-platside saamised ei ole kuigi täpselt teada, siis vaatleme järgnevas Kansi latsiküla kujunemist siin välja antud platsinumbrite järjekorras. Kansi ja Suuremõisa vahele jäävaid, sageli teadmata tekkeaegadega ja esimese 35 platsiga maa-andmikes kattuvaid numbreid kandnud kohad (Kullasepa, Luha, Maripuu-aia ja Riida) jäävad viimasesse järjekorda.

1. Paistu ja Koplivälja

Platsi nr.I on Kansis saanud Raegma Mardi peremehe Aadu/Aleksei noorem vend Andrus/Andrei Paist (1829-93). Küllap ristis Andrus koha mitte niivõrd oma perekonnanime kui kunagise Kallaste satelliit-küla Paistu järgi, kust tema vanaisa Mihkel ja vanaonu Laur Raegma Mardile olid asustatud.
Andrusel sündis Raugi Matsi Tähve tütre Ristega (Agripina) vaid kaks tütart. Vanem neist – Ekaterina sai mehele Soonda Jaagu Jurile (Keerd, asusid Hellama Männikule ja hiljem Võlla Jaani-Jurile), aga noorem õde Maria abiellus 1894.a Padaeite Juriga ja Juri ehk Georgi Väli (1873–1934) on koduväina Paistu asunud. Koguduse-kirjades märgitakse Juri peret 1920-ndateni Padaeitel, aga Paistu nime ei esine kiriku-raamatuis üldse! Paistab, et perepoegi eelistati 19.s koguduse-kirjades ikka oma endise talu juures märkida (mine tea, mis neist latsikohtadest veel saab ). Nii oli ka vana Andrus lõpuni Raegma Mardil kirjas!
Kruntimis-andmetes on 8,39-hektarise Paistu maaüksuse omanikuks Maria Väli – ilmselt Padaeite Juri naine, sündinud Paist. Miks Paistu nimi Välidele ei meeldinud, ei ole teada, aga edaspidi nimetatakse kohta Kopliväljaks.
Juril ja Marel sündis teadaolevalt kümme last (ka kahed kaksikud). Esimene tütar Akilina ja pojad Vassili ning Vladimir surid noorelt (ka 1912.a kaksikud surid) ja viimastes nimekirjades olid jäänud tütred Elena (1906) ja Kristina (1908) ning poeg Mihail (1911). Elenal sündis 1935.a vallastütar Evi ja viimases nimekirjas on Mihail Väli Koplivälja ainus meeshing leseks jäänud ema, kahe õe ja Elena tütrega. 1959. aastaks oli Kopliväljale jäänud vaid Mihkel oma naise Raissaga. Peale Iisa surma müüsid sugulased koha ja hiljuti kerkis siin kellegi suvekodu.

2. Nööbi ehk Juri

Mõegaküla Pärdi Mihkli poeg Juri/Georgi Nööp (1840–1912) sai Kansi 1. külas platsi nr. II ja tema rajatud koht jäi esialgu Nööbi nimega. 1867.a oli Juri abiellunud Siberisse viidud Luiskama Kaarli (Kirill) tütre Ingliga, kes usuvahetusel ristiti Feklaks. Neil sündis neli poega, kes kõik täisealisteks said, kuid latsikoha pidajat neist kellestki ei saanud. Vanem poeg Ivan teenis mereväes ja ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas tehtud märkuse järgi otsustades jäi vist Soome.
Teine poeg Mihail (1871–1936) sai nähtavasti  kihelkonna-kooli hariduse. Ta oli 20.s algul Hellamaa valla talitaja (võimalik, et varem ka Juriväraval kooliõpetaja), abiellus 1900.a Mõegaküla vabadiku-tüdruku Maria Räimauguga ja neil sündisid ka tütar ja poeg, kes mõlemad 1907.a surid. Vanas eas asusid nad Kallaste ja Raugi vahel olnud Kirguvalla meeste võrgusauna Kasesearel, kus nad oma vanaduspäevad lõpetasid. 1925/30. aastate nimekirjas on nad veel Nööbil kirjas ja nende juures on Mihkli noorema venna Georgi kolm poega (1901.a sündinud Vassili ning 1907.a sündinud kaksikud Mihail ja Johan), aga juba eelmises nimekirjas on Georgi juurde tehtud märkus, et ta Ameerikas viibib. Siis oli tema naine Maria (Ruttu) veel Nööbil kirjas, kuid nähtavasti asus lõpuks kogu pere Ameerikasse. Neljanda, 1878.a sündinud venna Vassili saatus on peale kroonusse võttu 1899.a teadmata (viimased koguduse-kirjad teda ei kajasta!).
Kruntimisandmetes oli 7,64-hektarise Nööbi maaüksuse omanikuks juba Ivan Oidekivi ja tegemist on Keldri vana Jaen/Ivan Oidekivi teise pojaga, keda Muhus “Keldri Pimena” teatakse. 10-aastaselt rõuged läbi põdenud ja ühest silmast ilma jäänud Ivan oli tuntud riukamees ja siingi jääb teadmata, kuidas ta Mihkel/Mihail Nööbilt selle koha kätte sai (on vähe usutav, et Mihkel oma Marega lihtsalt “tahtsid vanas eas mereõhku hingata” ja Kaseseare rannasauna asusid!).
Küllap oli kohta juba varem Mõegaküla Pärdi Juri Nööbi järgi ka Juriks nimetatud ja mõneks ajaks sai sellest nüüd Keldri Pime eluase, kus Hellamaa koguduseliikmete nimekirjadki tema peret märgivad. Ivan oli 1905.a paiku abiellunud Lõetsa Sassi noore peretütre Raissa Viltoga ja neil jõudis 9 last (kolm poega ja kuus tütart) sündida. 1911.a sündinud Aglaida suri 3-aastaselt ja üks 1915.a sündinud kaksikutest – Valentin mõne kuuselt; kaksikõde Pelagia läks hiljem mandrile. Mandrile (Lihula kanti) asusid ka vanem tütar, 1905.a sündinud Julia, pojad Ivan ning Filaret (jäi viimasesse sõtta) ja noorem õde Olga. 1920.a sündinud Leonida (Linda) on olnud Hellamal Ivani noorema venna Vassili Oidekivi peres kasulapseks, kuid suri 9-aastaselt; noorim õde Elviine lahkus keerulistel aegadel Eestist ja elas hiljem Kanadas.
Keldri Pime üheks viimastest “trikkidest” sai see, et 1930-ndate lõpul põles ühel Jaani-laupäeva öösel Juri maja maha. Selleks ajaks oli vanem vend Mihail Oidekivi omale Võllas Laane asunduskoha saanud ja Ivan võis sünnikoju tagasi minna, aga Juri koha eest oli võimalik kindlustusraha sisse kasseerida! Nii sai Mõegaküla Pärdi Juri Kansis ehitatud eluase tuleroaks.

3. Aadu

Esimesel Kansi mõisa latsikohtade jagamisel sai Lõetsa Vanapere Aad/Aleksei Pere (1840–1916) omale platsi nr. III, kus tema rajatud eluase hakkas Aadu nime kandma. Aad oli Lõetsa Kiisa Jaani noorem poeg. 19.s alguspoolel oli Jaen Vanaperele sulaseks pandud ja Vanaperel kasvas ning oli siin enne latsikoha saamist sulaseks ka poeg Aad.
1879.a abiellus Aad Lõetsa Kearu Marega ja sündis 3 tütart ning 3 poega. Noorem lapsed surid mõneaastastena, aga vanem poeg Vassili Pere omandas 1920-ndate lõpus Tupenurmes osa Saare talust ja Kansi Aadu 7,36-hektarise koha ostis Liiva Raunmäe (Tõnise) Madis Raunmägi. Madis oli eelnevalt juba Randmetsalt Tõnise (Tolmu) koha omandanud ja oli vaid maast huvitatud ning Aadu koht Kansis lakkas eluasemena eksisteerimast.

4. Kalda ehk Kiisa

Kruntimis-andmetes hakkas selleks ajaks Oidekivide valdusse läinud Kansi üks põhja-poolsemaid – IV plats Kalda nime kandma, aga algselt sai selle 1870-ndatel Lõetsa Kiisa Tõnise noorem poeg Juri/Georgi Pere ning kohta teatakse enamasti Lõetsast pärit Kiisa nimega. Juri abielu Lehtmetsa Aadu sulase tütre Juula Õigega jäi lastetuks ja nad võtsid kasupojaks Raegma (Pädaste) Piiri vabadikukoha rajanud Tusti Uietalu nekruti Matsi poja Juri noorema poja Ivan Oidekivi, kes Kiisa peremeheks jäigi.
Ivan abiellus 1892.a Tusti Käspri Irina Saksakulmuga ja neil kasvasid üles suurte vahedega sündinud esimene tütar Elena (sai 1919.a Tupenurme Ansu-Pärdi Madise naiseks) ning kaks poega: 1905.a sündinud Vassili ja 1913.a sündinud Arseeni. Viimane abiellus 1939.a Jurivärava Liina Mihkli t. Priiga, tuli viimasest sõjast tagasi, kuid lahutas oma abielu ja asus Kuressaarde. Liina oli 1959.a rahvaloenduses Juriväraval kirjas, kuid viimane luteri personaalraamat väidab, et ta suri 1966.a Lihulas.
Vanem poeg Vassili abiellus 1929.a Sinaida Ivani t. Tuulmägiga ja oli Kiisa viimane peremees. Viimases koguduse-nimekirjas on nende lastena kirjas 1936.a sündinud Eimar ja 1941.a sündinud ning nelja päeva vanuselt surnud tütar Lii.
1959.a rahvaloenduses on Vassel ja Iida 22-aastase Eimariga veel Kiisal kirjas, kuid hiljem rajati Liival uus eluase; Kiisa koht jäi tühjaks ja eluasemena kadus.
Kruntimis-andmetes oli Kalda 10,16-hektarine maaüksus veel Ivan Oidekivi nimel ja see oli ainus üle 10 ha latsikoht – seega Kansi suurim (arvestamata muidugi Kaegu põlistalusid).

5. Pärdi

Platsi nr. V sai Mäla Poali-Jaagu Mihkli neljas poeg Karl Agar , kes 1873.a abiellus Rootsivere Ansu Ivani tütre Ingliga (Elena Kesküla). Kas Kaarel oli enne seda Mäla Pärdil sulaseks olnud või miks koht Pärdi nime sai (või on siin hoopis Kesse Pärdi mängus?), ei ole siiani selge.
Kaarli kaks vanemat poega Joosep ja Villem surid lastena ning Pärdile jäi kolmas poeg Madis Agar. Madis võttis 1907.a Mäe Tiina (Kristiina Aleksei t. Nööp) naiseks ja sündisid kolm tütart ning neli poega. Madise lapsed said õigeusku ristitud, kuid ise jäi ta luterlaseks. Rõhutame siinjuures, et Madise kaks nooremat tütart, 1927.a sündinud Õie-Asta ja 1929.a aastaselt surnud Ellen-Erika on muhulaste andmebaasi kandmata. 1925/30. aastate Hellamaa nimekirjas on pere maha tõmmatud ja  viimases nimekirjas Pärdit enam ei märgita.
Kruntimis-andmetes on 8,16-hektarine Pärdi maaüksus veel vana Karl Agari nimel. Nähtavasti lahkus pere 1930-ndatel Muhust, koht jäi tühjaks ning kadus.

6. Jaagu

Esimeste seas sai platsi nr. VI Lõetsa Suure-Jaagu perepoeg, Lõetsas peremeheks jäänud Madise noorem vend Tähve/Timofei Räim (1839–1918). Nii on see Kansi kohanimi Lõetsast “kaasa toodud”.
Tähve abielu Lalli Tähvena Mare Kipperiga jäi lastetuks ja peale Mare surma 1905.a võttis Tähve samal aastal leseks jäänud Simiste Uiesauna (algselt Jõe-Poali) Aleksei Jõgi lese, Võiküla Uietalult pärit Ekaterina Timofei t. Kepi teiseks naiseks. Aleksei Jõgi 13 lapsest olid kuus lapsena surnud, kuid koos emaga asusid Kansi Jaagule kolm venda ja neli õde – noorimad kaksikud Andrei ja Kristiina alles 6-aastased. Aleksei Jõgi vanem poeg Ivan asus 1913.a mandrile, teine vend Vassili jäi (vist) 1. Maailmasõtta,  vanemad õed Maria, Raissa ja Ekaterina abiellusid. 1930-ndatel asus mandrile ka noorim õde Kristiina oma 1922.a sündinud vallastütre Merandaga ja Jaagule jäi tema kaksikvend Andrei Jõgi, kes 1924.a abiellus Jurivärava Ruudu Priiga. Andrei (Reiu) nimel oli kruntimis-andmetes 8,84-hektarine Jaagu väikekoht.
Reiu ja Ruudu esimene tütar sündis surnuna, aga 1929.a sündis tütar Elfriide ja 1935.a poeg Elmar. Viimane läks 1950-ndatel noore mehena vabasurma; Elfriide abiellis Nurme Sildu Arkadi Tarvisega ja elati Lihulas ning Virtsus, kuid tuli lesena tagasi Muhusse. Jaagu koht oli selleks ajaks hävinud ja Elfriidest (Elvi) sai viimane Kaegu asukas. Reiu läks vanas eas Kallaste Mihkli-Aadu Elena Laanetile koduväiks ja seal ta (ilma uute järglasteta) ka suri. Jaagu koht jäi tühjaks ja kadus nähtavasti juba 1960-ndatel.

7. Keldri

Tusti Uietalult 1835.a küpses eas nekrutiks võetud Mats Oidekivi vanimal tütrel Marel sündis 1852.a vallaspoeg Joann/Ivan Oidekivi, kes 1876.a võttis naiseks Viiraküla Toomu-Jaani soldati lese Mare vallastütre Kadri/Ekaterina Lahke ja nad said Kansi mõisas platsi nr VII, mis edaspidi Keldri nime kandis (nime päritolu ja tekkelugu on seni ebaselged).
Jaanil ja Kadril sündis 6 poega ja ainus tütar Juliana, kes 1919.a Ivan Kiriga laulatati ja asuti Laimjala valda Saaremaal. Abieluni jõudsid ka Jaani kolm vanemat poega; kaks poega (Gavril ja Andrei) surid lapseeas rõugetesse. Noorim poeg, 1893.a sündinud Timofei läks hiljem Muhust välja (olevat üle 90-seks elanud). Vanim poeg Mihail sai hiljem omale Võlla asunduses Laane asunduskoha, teisest vennast Ivanist oli juba Kansi Juri kohaga seoses juttu ja kolmas vend Vassili omandas 1919.a endise Hellamaa kõrtsi, kus hakkas poodi pidama. Temast on täiendavalt juttu Hellama loos. 1925-30. aastate koguduse-nimekirjas on Keldrile märgitud 1928.a surnud vana Jaan ja ta lesk Kadri, aga viimane nimekiri ei märgi Keldri kohta enam üldse. Tegelikult suri Jaan poja Vasseli juures Hellamal ja Kadri vanema poja Mihkli juures Laanel. Sünnikoju Keldrile asus aga peale Juri maja maha põlemist ja oli selle viimaseks elanikuks keskmine vend, meile juba Keldri Pimena tuttav Ivan Oidekivi.  1939.a maa-andmikes on 8,48-hektarine Keldri maaüksus veel Mihail Oidekivi nimel, aga loomulikult ei saanud ta seda Võlla asundusse kaasa võtta ja kelle nimele see peale uue korra tulekut jäi, ei omagi enam tähtsust!  Praeguseks on Kansi Keldri koht kadunud.
Noorena käis Jaen Oidekivi (nagu paljud muhulased sel ajal) Riias ehitustööl ja olnud Riias ka sel suvel, kui Kadri oma teist poega Ivanit ootas. Jaen olnud äärmiselt ausameelne mees, aga Kadril olnud näppamise komme. Kui üks Jaani kambameestest suvel oli Riiast Muhus käinud ja selle järel Muhu uudiseid rääkis, pärinud Jaen ka oma pere kohta uudiseid. Selle peale olla kambamees teatanud, et Kadri jälle mingi näppamisega on hakkama saanud ja Jaen ohanud südamest, et ju ta siis ühe sulleri ilmale toob! Nii oli Jaen oma teise poja Ivani saatuse ära sõnunud.
1889.a puhkes Muhus rõuge-epideemia. Selle põdes läbi ka Keldri Jaani 10-aastane poeg Ivan (kaks nooremat venda surid), kuid kaotas ühe silma ja teine silm jäi peaaegu pimedaks. Nähtavasti stimuleeris see saatuse löök Ivanit oma ilmselt sünnipäraseid juristi eeldusi välja arendama ja teatakse, et Jõeääre-taolised advokaadid olla keeldunud neis protsessides osalemast, kus Ivan Oidekivi vastaspoole kaitsjaks oli! Tema kohtuprotsessidest räägitakse siiani Muhus mitmeid legende. Ometi pidi Ivan isegi mitmel korral vanglakaristust kandma ja olla ka oma naise (Lõetsa Sassi Iisa) millegagi “sisse mässinud”, nii et temagi vanglasse sattus.  

8. Käspri

Platsi nr. VIII sai Kuivastu mõisa mees – Tusti Käspri peremehe Mihkli noorem vend Tähve/Timofei Saksakulm (1837-96). Tähvel oli Mõegaküla Jaagu Kadriga juba Kantsi asudes 4 last ja kokku sündis neil 4 poega ning 5 tütart. Kaks poega (ka tütar Maria) surid väikestena. Vanem poeg Ivan Saksakulm võttis 1890.a Raegma Mardilt naise ja neilgi sündis 4 poega ning 4 tütart.
20.s algul oli Käspri pere väga arvukas, sest Ivani noorem vend Andrei abiellus noorelt uppunud Mihail Kõrtsmiku lese – Raegma Sumari Ivani tütre Raissaga ja kuni Kuivastu Paju asunduskoha saamiseni  pidid nemadki ilmselt Käsprile ära mahtuma.
Ivani vanem poeg Vassili läks koduväiks Mäla Juri-Matsile, teine vend Andrei Vanamõisa Keskülale ja kolmas vend Joann asus oma perega 1930-ndatel Tallinna. Käsprile jäi Ivani noorim poeg Mihail Saksakulm, kes oma naise Akiliinaga on Käspril kirjas ka 1959.a loenduslehel (poeg Jaan ja tütred olid selleks ajaks juba kodust välja läinud).
Kruntimis-andmetes on Käspri väikekoha suuruseks 7,59 ha. 20.s lõpuks olid Käspril Mihkli ja Liina tütre Aime lapsed Indrek Sugul ja Maare Paju-Sugul.

9. Reegi

Platsi nr. IX sai Kansis Lõetsa Kiisa Jaagu poeg Andrus/Andrei Pere (1831–1900). Reegi nimi esineb juba sajandivahetuse Hellamaa koguduse-kirjades, kuid nime päritolu on seni selgusetu.
Teadaolevalt oli Andrusel ainus tütar Ekaterina ja pojad Matvei ning Vassili. Viimane jäi vallaliseks ja mõneti eriliselt märgitud surma-kuupäeva (14.04.1919 ilma matmise aega märkimata) põhjal võib oletada, et ta 51-aastaselt sõjas hukkus.
Matvei Pere (1862–1932) võttis 1887.a Raegma Juri Mihkli tütre Maria naiseks ja sündisid tütar Ekaterina (abiellus 1909) ning poeg Timofei. Viimase kohta märgib viimane Hellamaa nimerkiri, et ta on sõjas kadunud. Madise naine Maria suri 1924.a ja järgmisel aastal võttis Madis veel Mälast teise naise – Ruudu Jaani t. Ausmees, kuid suri ise 1932.a ja järglasi tal rohkem (vähemalt Hellamaa koguduse arvestuses) ei olnud. Madis läks teisel abiellumisel luteri usku ja viimasest Hellamaa nimekirjast on Reegi koht maha tõmmatud.
Maa-andmikus on Reegi 8,78-hektarine koht Madise nimel, aga 1959.a oli Reegi ainus elanik Madise lesk, 77-aastane Ruudu Pere ja peale tema surma on koht kadunud.

10. Jurivärava

Kunagise Hellamaa mõisa kupja, Tölbi Aadu poeg Jaak (1773–1846) pandi 19.s algul Mõegaküla Toomal (sel ajal Tusti) peremeheks ja perekond sai perekonnanime VÄLJAS, mis hiljem mugandus VÄLIks.  Märgime, et üks Võiküla sulane sai ka algselt perekonnanime VÄLI, kuid see Välide liin hääbus ja hilisemad Muhu Välid on õigupoolest Tölbi Aadu järglased ning Võlla Vahterite sugulased.
Jaagu poeg Juri/Georgi Väljas (1807-91) oli 1830-ndatel pandud Mõegaküla Aadu peremeheks, kuid sajandi keskel on Juri loovutanud peremehe rolli oma vanemale pojale Andrusele ja nähtavasti rajanud (kunagisel vanaisa “valdusel”) vabadikukoha, mis hakkas Pada-aita nime kandma. Kansi mõisa latsikohtadeks jagamisel on Juri oma nooremate poegadega Kantsi asunud: keskmine vend Tähve rajas siin Padaeite nime saanud koha, millest edaspidi juttu, aga vana Juri koos noorema poja Jaaniga on asunud platsile nr.X. Olgu öeldud, et Jurivärava koha vastas – üle Suuremõisa tee on 1800.a kaartidel kujutatud kohti Jurri Auk ja Jurri Soat, mistõttu peaks ehk Jurivärava kohanime vanaks Kansi toponüümiks lugema ja ei saa arvata, et Juri Väljas-Välil selle nime tekkes “teeneid oleks”!
Juri noorim poeg Jaen/Ivan Väli (1845-91) suri keskeas; tema esimene laps (tütar) sündis surnult ja kolmest pojast kaks vanemat surid lastena. Sajandivahetusel oli Juriväravale jäänud Jaani lesk Maria (sünd. Aav Vahtrastest) poja Vassiliga, aga järgmine nimekiri märgib nende lahkumist (kuhu, ei ole õnnestunud seni välja lugeda!)
1882.a asutati Juriväraval õigeusu abikool, mis sellisena tegutses 1901. aastani. Kas Jaen/Ivan Väljas-Väli siin ka kooliõpetajana tegutses ja kes veel koolmeistriteks olid, selle kohta siin-kirjutajal täpsemad andmed puuduvad. 20.s algul (vist 1904-st) asus Juriväravale nn. ministeeriumi-kool, mida Muhusse ammu oodati, kuid mille jaoks hoone suhtes Hellamaa ja Muhu-Suure “vallaisad” kuidagi kokkuleppele ei jõudnud!  Lõpuks uus koolimaja Piirile siiski ehitati ja peale 1909. aastat Jurivärava vist enam koolikohaks ei olnud.
Kruntimis-andmetes oli Jurivärava 7,99-hektarise maaüksuse omanikuks hoopis Mihkel Prii (1867–1941) ja viimastes Hellamaa koguduse-nimekirjades Jurivärava kohta enam ei märgita, sest Mihkel oli luterlane. Ta oli Levalõpma Aadu Jaani poeg ja teda ei peaks segi ajama samaealise nimekaimu, 1865.a sündinud Targa Tähve poja Mihkel Priiga. Märgime, et peale selle oli Mihklil veel kaks nooremat nimekaimu – hiljem Hellamal tegutsenud Targa Tähve tütre Juula vallaspoeg, kes Hellama Põlluotsa soldatikohale asus ja Targa-Juri Juri poeg Mihkel Prii, kes Võlla asunduses omale Prii-Mihkli asunduskoha sai. Pärimused räägivad, et Aadu Jaani poeg Mihkel Prii olla sügisel metsas lehti riisudes leidnud sitahunniku kõrvalt 10-rublase “tsaari kulla” ja ostnud selle eest Jurivärava koha!
Mihkel abiellus 1899.a Lepiku-Mihkli Mare Saarega ja sündisid kolm tütart. Esimene tütar Juula suri 5-aastaselt, Ruudu sai hiljem Jaagu Andrei Jõgi naiseks ning noorim tütar Liina (1910-66) Kiisa Arseeni Oidekivi naiseks.
1959.a oli ametlikult Juriväraval kaks elanikku: 83-aastane Mare Jaani t. Prii ja 48-aastane Liina Mihkli t. Oidekivi – Kiisa Seeni lahutatud naine, kes luteri viimase personaal-raamatu andmeil 1966.a Lihulas suri. Hiljuti oli Jurivärava koht taas kord müüdud ja kelle (suve)kodu siia seekord kerkib, selgub loodetavasti mõne aja pärast.

11. Kearu

Platsi nr. XI on saanud Mõegaküla Tooma-Andruse Andruse vend Mihkel/Mihail Tuulmägi (1835–1918). Mihkel oli 1863.a abiellunud Võlla Sepa-Ansu Ingliga (Vahter), kes usuvahetusel Evgeniaks oli ristitud. Neil sündis 8 tütart ja ainus poeg Ivan Tuulmägi, kes oli 7,68-hektarise Kearu väikekoha omanik ka 1930-ndate maa-andmikes. Ivani kolm õde olid lapseeas surnud, vanemad õed abiellusid Muhus, nooremad Juliania ja Kristina asusid 20.s alguspoolel Tallinna.
Ivan abiellus 1890.a Leeskopa Oolu Tõnu (Noot Linnuse Tõnult) tütre Irinaga (NB! Hellamaa koguduse-kirjades on vist ekslikult Irina sünniajaks saanud vanema õe Elena sünniaeg!) ja neil sündis 3 poega ja 4 tütart. Vanem poeg Vassili asus enne viimast sõda Uue-Virtsu. Virtsu on asunud ka noorem vend, 1911.a sündinud Aleksander. Mihail Tuulmägi (1903-81) abiellus Linnuse Tõnu Raissa Noodaga ja peale Tõnu Madise surma 1933.a asusid nad Linnusele.
1959.a rahvaloendusel on Kansi Kearu ainsaks elanikuks 69-aastane Akiliina Seer, aga millal 19.s lõpul Muhusse ilmunud Mihail Scheeri (1853–1926; Soondas Juudi Mikuks kutsutud) tütar või minija (?!) Kansi Kearule asus, jääb siinkohal välja selgitamata. Scheerid olid Hellamaa koguduse-kirjades ikka Kansi küla all kirjas (viimati 1925/30. aastatel Riida Ruttude järel, aga viimane nimikiri märgib Akiliina Scheeri oma vallaspoja Aleksandriga hoopis Simiste Tänavasuul!
Ilmselt peale Liina S(ch)eeri surma 1960-ndatel jäi Kearu koht tühjaks ja kadus. Viimasel maade tagastamisel olid õigustatud subjektideks Kiisa Peeter Oidekivi ja Ahto Tuulmägi.

12. Mihkli (Kesse)

Mihkli koht Kansi 1. külas on nähtavasti kujunenud alles EV algus-aastail. 1925/30. aastate Hellamaa koguse-nimekirjas on Langjale peale Perede kirja pandud Georgi Abe (1859–1941) pere, aga viimasesse nimekirja ilmub ka Mihkli kohanimi. Georgi (Jegor, Juri) Abe oli Paenase Iivardi juurtega mees, kelle isa Mihkel oli 19.s keskel asunud Rässa Tõnisele (oli seal lühemat aega ka peremees) ja sai 1870-ndatel Ridasi Tõnise latsikoha. Veel Rässas sündinud Juri abiellus 1884.a Vahtraste Matsi Ivani tütre Elenaga (kutsutud Ingliks). Nende esimene poeg Mihail Abe (1885–1972) jäi Ridasis kohta pidama, teine poeg Ivan soetas omale 1920-ndatel Pädastes Välja asunduskoha, aga on vahepeal koos isaga ka Kansis olnud (tema esimene tütar Armilda on sünnimeetrika järgi 1922.a Kansis sündinud!) ja kruntimisel oli 6,93-hektarine Mihkli maaüksus (nr. XII) Jegor Abe nimel. Arvatavalt on nimi kohale antud ligi 90-aastaselt surnud Juri isa Mihkli auks, kuigi platsi esma-saajaks võis ehk hoopis mõni Kesse mees olla!? See võiks vaid omaaegsetest Kansi kogukonna-kohtu protokollidest selguda.
Viimase koguduse-kirja järgi on Mihklile jäänud Juri kolmas poeg ja arvatavalt ikka Ridasis sündinud Vassili Abe oma perega; noorim vendadest, 1909.a sündinud Timofei on asunud Tallinna (eestindas oma perekonna-nimeks AAS).
1959. loenduse ajaks olid Vassili ja ta naine Irina Ivani t. (sünd. Pruul Lagedalt) jäänud Mihklile kahekesi – tütred Asta ja Urve olid juba kodust väljas. Viimase maareformiga jäi koht Kiisa Peeter Oidekivi valdusse.

13. Poali

13. platsi esmasaaja Kansis on seni ebaselge. Koha nime järgi otsustades võis selleks olla Lõetsa Poali-Andrusel ajutiseks peremeheks olnud Juri Koppel (1846–1918), kes omale hiljem poegadega Lõetsas hoopis Jaani-õue vabadikukoha rajas. Kas temalt või kelleltki teiselt ostis hiljem koha juba Ridasis Tõnu latsikoha saanud Linnuse Tõnu Matsi poeg Maksim (Madis) Noot. Tõnu Matsi vanem poeg Timofei (Tõnu) Noot oli Liival kõrtsmikuks ja pidas hiljem Piiril oma poodi. Tema nooremad vennad Madis ja Mihkel aga omandasid mõlemad Kansis latsikohad (viimane eespool pikemalt jutuks tuleva Muutsi koha).
Maksim Nooda naine Julia (Juliania) oli Suure-Lao Madise õde (sünd. Jürisson). Nende abielu jäi lastetuks ja kasupojaks võeti Madise õepoeg, Päelda-Paenase juurtega, 1906.a sündinud Matvei (Madis) Vaga. Kruntimis-andmetes oli 8,51-hektarine Poali koht veel Maksim Nooda nimel, kuid peremeheks jäi kasupoeg Matvei Vaga, kes oma kasuema Juliaga on Poalil kirjas ka 1959.a rahvaloenduse lehel. Peale selle oli Poalile asunud Madise õde, Ivan Grüntali 62-aastane lesk Elena Ivani t. Grünthal (sünd. Vaga).
Hiljem kolhoosiajal, kui koht tühjaks jäi, asus Poalile Igaküla-Mõegaküla juurtega Aksel Liik oma naise Otiliega. 2014.a oktoobris andis Otilie pojatütar Eva-Maria Kaasik endast siinkirjutajale teada Poali asukana ja nii saab Kansi Poali kohta ka uuel aastatuhandel veel elus olevaks lugeda.

14. Nuka

Lõetsa Kiisa Tõnise poolvenna, vana Juri 2. abielu poja Andruse (1812-68) poeg Jaen/Ivan Pere (1838–1912) pandi Võlla Nõmme-Uielul ajutiseks peremeheks ja jõudis vist seal ka oma Tänavasuu vabadikukoha rajada, kuid sai siis Kansis platsi nr. XIV, kuhu ta Nuka koha rajas.
Esimese naise, Võlla Sepa-Ansu Kadriga oli Jaanil 4 poega, kes kõik täisikka jõudsid (kaks vanemat olid veel Lõetsas sündinud). Esimese ilmasõja järgsetes koguduse-nimekirjades on Jaani kolm vanemat poega pered loonud, aga noorimast, 1873.a võib-olla juba Kansis sündinud Ivanist on viimased andmed tema 1895.a kutsealuseks olemisest.
1865.a sündinud teine poeg Timofei Pere jäi Võlla Tänavasuule ja sai hiljem omale Võlla mõisast Männamaa asunduskoha; esimene poeg Mihail Pere (1862–1939) jäi Nuka peremeheks, aga kolmas vend Juri/Georgi läks Kallaste ja Tupenurme vahel olnud Kurule (Kallaste Toru vabadikukoht) koduväiks.
Vana Jaani esimene naine Kadri suri 1897.a ja samal aastal võttis Jaan nähtavasti siitsamast Kupitselt veel teise naise – Linnuse juurtega Irina Lingu, kellega lapsi enam ei sündinud, kuid 1855.a sündinud lesk Irina oli 1930-ndatel veel Kansi Nukal kirjas.
Kruntimis-andmetes on Nuka koha suuruseks 7,97 ha.  Peale isa surma jäi kolhoosikorra tulekuni Nuka kohta pidama tema esimene poeg Vassili Pere. Teine vend Georgi jäi noore mehena kadunuks juba esimese ilmasõja ajal, kolmas vend Mihail läks Tõnisele koduväiks, aga kaks nooremat venda Joann (1907) ja Andrei (1909) olid viimases koguduse-nimekirjas samuti veel Nukal kirjas Joann oli ka Rootsivere Mihklilt naise võtnud – Raissa Matvei t. Heapost ja pääses aastakäiguga mobilisatsioonist, kuid Andrei langes Punaarmeesse mobiliseerituna. Sakslaste mobiliseerituna jäi sõtta ka 1924.a sündinud Vassili poeg Urban.
1959.a oli Nukale jäänud vaid 66-aastane Vassili oma 58-aastase naise Juliaga (sünd. Abe). Nüüd tuli Nukale Vassili vennatütar, Tõnisele koduväiks läinud Mihkli tütar Helju oma perega (meheks Kuivastu Ristikivil sündinud Arnold Nikkel) ja Nuka koht on sestpeale Nikkelite valduses.  

15. Saadu

Kruntimis-andmetes oli 8,04-hektarine Saadu maaüksus (Lit.XV) Noot Matvei nimel. Paneme tähele, et Poali koha omanikku nimetatakse samas Noot Maksim ja jääbki arusaamatuks, kas veel vana Ridasi Tõnu Mats (1835-1905) oli selle koha omandanud või peaks siin ikkagi Poali Madisega tegemist olema? Esialgseks Saadu latsikoha saajaks oli aga ilmselt Kaegu Mihkli poeg Mihkel/Mihail Alt (1861–1936), kes 1886.a laskis ennast õigeusku salvida ja Rinsis Kallaste Rootsi (algselt Külasema Mäe-Pärdi) Tähve tütre Irinaga (Riste) laulatada. Võimalik, et seda aega tuleks ka Saadu koha tekkeajaks arvata.
Mihklil (edaspidi ametlikult Mihail) ja Ristel sündisid kolm poega ja neli tütart. Keskmine poeg Mihail suri 3-nädalaselt ja noorem vend Timofei 1922.a 26-aastaselt vallalisena, aga vanem poeg Vassili sai Kuivastu Jaani asunduskoha. Ilmselt müüdi Saadu koht Nootadele. Et Ridasi Tõnu Mats selleks ajaks juba manalamees oli, tuleb arvata, et ostjaks siiski Poali Madis pidi olema.
1959.a loenduse ajal Saadu kohta Kansis enam ei märgita. Peaks aga lisama, et viimases Hellama koguduse-nimekirjas oli Mihkel Alt oma perega hoopis Oina Sooneväljal kirjas, mis võib teist Vihukse kohta Oinal tähendada. Kas ja kui kaua Aldid (enne Kuivastu asumist?) ikkagi Oinal olid, jääb siinjuures loomulikult üsna küsitavaks, sest ka kiriku-kirjades tuleb ekslike kannetega arvestada!

16. Aida

18. sajandi lõpul jäi peremeeste vahetusega Kallaste Anduväljal senine perepoeg Andrus vabadikuks. Uus peremees oli selleaegsest Ranna mõisast Lõetsast toodud ja kui temast Tamse mõisa hing sai, arvati vabadik Andrus “vastukaubaks” Ranna mõisa hingeks. Andrus suri veel Kallastel, kuid poeg Tähve Tihu (1774–1843) oli hiljem Lõetsa metsavaht Palgiaal (Kallaste ja Tupenurme vahel olnud heinamaa-vahi koht) ning tema järglased olid Lõetsa Tähvenal sulasteks. Tähve pojapoja Jakob/Jakov Tihu (1838-84) pere on esimestes Hellamaa koguduse-nimekirjades kirjas Lõetsa vabadike hulgas, aga Jakob oli vist sel ajal juba Kansi mõisas aidameheks, kus ta ka platsi nr.XVI sai. Tema aidamehe amet jääb siinjuures küll dokumentaalselt tõestamata paljaks oletuseks, aga Jakobi kaks tütart ja kolm poega olid suure tõenäosusega kõik Kansis sündinud ja tal võis mõisa juures juba enne platside jagamist oma eluase olla!
Vanem poeg Timofei (1865–1910) suri 45-aastaselt, kuid arvatavalt juba isa soetatud Suuremõisa Tähvena (1. küla nr.9) latsikohal, millest Suuremõisa loos võib lugeda. Jakobi teine poeg Vassili suri 19-aastaselt järglasteta ja pisut kauemaks jäi Kantsi Jakobi noorim poeg Ivan Tihu (s.1873).
Ivani esimene naine suri noorelt. Temast jäid noorelt tiisikusse surnud tütar Akilina ja pojad Aleksander ning Vassili. Teise naise, Suuremõisa Toomu Riste Saarikuga sündisid veel tütar Salomonia (1914) ja poeg Arseeni (1917), kuid selleks ajaks oli Ivan Suuremõisa surnud vanema venna Tähvena kohale asunud – oli see siis Ivani onu Mihkli (suri 1861.a vallalisena) saadud või soetas selle Jakob Tihu oma vanema poja Timofei jaoks! Kruntimis-andmetes on 7,45-hektarise Aida maaüksuse omanikuks Kansis märgitud Jakob Tihu pärijad, kuid neid ei ilmunud hiljem kuskilt välja ja Kansi Aida koht kadus arvatavalt juba EV algusaastail.

17. Langja

Väidetavalt on teise Võlla mõisa “hingena” (peale Lehtmetsa Aleksei Pruuli) Kansi mõisast platsi taotlenud Vahtraste Matsi kunagise perepoja ja pärastise sulase Jaani poeg Mihail Umal (1831-72), kes Raugi Juril ajutiseks peremeheks pandi, Juri Tüükeri lesega abiellus ning peale oma võõraspoja peremehe-ikka jõudmist omale Raugi Saadu koha rajas. Et ta aga varakult suri, kui tema ainus poeg Vassili (s.1859) oli veel lapseohtu (teine poeg Ivan oli aastaselt surnud), siis tuli lastel kohast loobuda ja selle sai Kuivastu mõisa mees – Raegma Sumari Andrei Kärner (1839–1925). Tema ainus tütar Elena abiellus 1891.a vanalt Nurme kõrtsikohalt Lingalt pärit Aleksander Eisenbergiga, kelle perel sel ajal juba ka Ridasis Linga-nimeline platsikoht oli ja arvatavalt asus Aleksander hoopis Kantsi koduväiks (paraku ei selgu Aleksandri ja Elena kahe tütre sünnikannetest Rinsi sünnimeetrikas, kas lapsed Ridasis või Kansis sündisid!). Selle asemel võib oletada, et Langja kohanimi Kansis suhteliselt hiline on ja kuidagi ehk siiski Linga nimest tuleneb (või on sellest moondunud).
10-ndast Rinsi koguduse-nimekirjast selgub, et Elena 1929. ja Aleksander 1934.a on surnud ja kuigi neid siis Ridasis märgitakse, võisid nad vana Andrei Kärneri surmani 1925. aastal suurema tõenäosusega siiski just Kansi Langjal olla! Maa-andmikes oli 7,88-hektarine Langja maaüksus lõpuni Andrei Kärneri nimel. Ühe lõpu-daatumina Langjalt on teada veel Andrei naise – Tusti Uietalult pärit 84-aastase Riste (Irina) surmaaeg 7. jaanuaril, 1923.
Teatakse, et viimase maareformi ajal said pärijatena Langja maa omanikeks Aleksandri  ja Elena noorema tütre, Ridasi Linga Mare (abielus Puu) järglased, kuid eluasemena on Langja koht Kansist ilmselt juba 1920-ndate lõpul kadunud.

18. ja 19. Otsa

Maksualuste maade nimekirjas on Timofei Mihaili p. Vokk kahe 8-hektarise maaüksuse – Otsa (XVIII) ja Kopli (XIX) omanik. Tänu Timofei pojapoja-pojale Imre Vokale võime kinnitada, et Simiste Andruse Ivani noorem vend Timofei 20.s algul 9 aastat Liibavi majakatel teenis (seda kinnitab talle 3. novembril, 1909.a Liibavis antud atestaat nr.249) ja sedagi, et Timmu 1908.a sügisel (lihtleping tunnismeeste J. Kase ja M. Kumbase allkirjadega 15. oktoobrist, 1908.a) omale 700 rubla eest Linnuse Salu-Mihklile 1896.a koduväiks asunud, aga Pädaste mõisa moonakana sündinud Raegma Aadu juurtega Timofei Timofei p. Siia'lt Kansi Otsa koha ostis. Kuigi meil siin Timofei Siia tegevusest Kansis 19.s lõpul täpsemad andmed puuduvad, tuleb teda ilmselt Otsa koha esma-asutajaks pidada. Selle juures jääb selgusetuks ka hiljem Kopli nimega esineva platsi (XIX) algne staatus, kuid sellenimelist eraldi kohta ei olegi Kansis tekkinud. Otsa nimi ilmus aga Hellamaa koguduse-nimekirja alles peale esimest ilmasõda.
Timofei Vokk oli 1907.a laulatatud Kansi Tähvena (vt. lõpus) Elena Pautsiga ja 1908.a sündis neil poeg Feodor - nähtavasti juba Otsal, kus sel ajal oma eluase paistab olemas olnud. Teine poeg Arseeni sündis alles 1917.a ning kahe pojaga Timmu ja Leena järglaskond piirduski. Märgime, et Veeda vabanes 30. septembril, 1930.a ajateenistusest (7. jalaväe-rügemendi 3. kompanii reamehena), aga suri 7 aasta pärast tiisikusse. 
Noorem poeg Arseeni Vokk pääses viimase sõja mobilisatsioonidest ja asus Rootsivere Karjalale koduväiks. Kolhoosiaja algul jäi vana Timofei Vokk Otsale üksi ja talle tuli seltsiliseks Soonda Tänavasuu Maria Targem, kes toonase nn. kolhoosipere seadusega oleks Timmu surma järel peaaegu Otsa koha pärinud. Ilmselt sellega seoses on 1959.a rahvaloenduse lehel Otsa ainsaks elanikuks saanud 41-aastane Arseeni Timofei p. Vokk, kusjuures Rootsivere Karjalal on kirjas tema kolm poega - vanem poeg Raivo 14-aastaseks perekonnapeaks märgitud, Arturi ämm Ingel Tarvis üksikuna kirjas ja naine Melania (Milvi) loendusest kuidagi üldse välja jäänud! 
Kui Karjala Arturi pojad oma elu alustasid (vt. ka Rootsivere lugu) ja noorem poeg Vaino omale Piirile maja hakkas ehitama, olla Kansi Otsa maja lammutatud ja Piirile toodud. Nii oli Otsa koht 20.s lõpul Kantsis mõne aja kadunud, kuid 21.s teisel kümnendil asus Vaino Voka poeg Imre seda taastama. Nii paistab Kansi Otsa eluaseme tulevik lootusrikas.

20. Lageda

Lageda nimi ilmub esmakordselt sajandivahetuse koguduse-kirjadesse Lehtmetsa vabadike juures ja paistab, et nn. põllutaguse platsi nr. XX sai Võlla mõisa sulane, Lehtmetsa Andruse kunagise perepoja Andruse poeg Aad/Aleksei Pruul (1836–1904). Aadul oli Oina Jaani Marega kolm poega. Mare suri 43-aastaselt 1874.a suvel ja sama aasta novembris võttis Aad Simiste Kearu Matsi tütre Ruudu teiseks naiseks. Ruuduga neil lapsi ei olnud, kuigi hilisemad kiriku-kirjad märgivad ekslikult 1874.a jaanuaris sündinud Georgi Aadu 2. abielu pojaks. Et Georgi 26-aastaselt järglasteta suri, siis suuremat “genealoogilist viga” sellest ei teki!
Peale vana Aadu surma oli Lageda perepeaks tema vanem poeg Ivan Pruul (1863–1921), kellel oli Võlla Mardi Kadriga 7 poega ja 2 tütart. Ka noorem vend Andrei (1867–1908) oli Simiste Lolliniidilt naise võtnud, kuid suri 41-aastaselt; temast jäi kaks poega ja tütar, kes hiljem Kuivastu Rannal olid, aga nende sinna asumise aeg on siiani ebaselge.
Peale Ivan Pruuli surma jäid Lagedale kaks leske ja 1924. aastani elas siin veel Ivani tädi – vallaliseks jäänud vana Aadu õde Maria, kellel oli 1872.a sündinud vallastütar Maria (abiellus sajandivahetuse paiku Kuressaarde).
Ivani esimene poeg Mihail paistab esimesse ilmasõtta jäänud. Teine poeg Georgi Pruul sai omale Kuivastus Koplimäe asunduskoha ja noorem vend Timofei asus Saaremaale. Kaks nooremat poega surid lapsena ja viimases koguduse-nimekirjas on Lagedale ainsa inimesena märgitud Ivani lesk Kadri (Ekaterina) Pruul (sünd. Vahter).
Maa-andmikus on 8,59-hektarise Lageda omanikuna märgitud “Pruul J. pärijad” – küllap peab see “J.” siinkohal Ivanit (ehk Jaani) tähendama, kes juba 1921.a suri. Maja olevat Koplimäe Juri Kuivastu viinud ja Lageda koht Kansis kadus ilmselt enne viimast sõda.

21. Tõnise

Platsi nr. XXI sai Kansis Mõegaküla Tõnise Andruse poeg Timofei Pere (1850–1911). Tema isa oli Mõegakülas peremeheks pandud Lõetsa Kiisa Tähve poeg ja mõnes mõttes võiks Kansi Tõnise “juuri” ka Lõetsa Kiisalt arvestada, kuid kohanimi tuli ikkagi Mõegakülast.
Lõetsa Kiisa (pärast Mõegaküla Tõnise) Tähvel suri noorelt kaks poega – nii vanem poeg Mats (Mitrofan) kui paar aastat noorem Andrus. Pärimisõiguseta Andrusest jäi ainus poeg Timofei (noorem poeg Mihail suri 2-nädalaselt), kes 1874.a Mäla Uielult Maria Ivani t. Ristkoka naiseks võttis ja umbes sel ajal ka omale Kansis platsi sai. Talle sündisid kaks poega Mihail ja Ivan ning tütar Raissa. Viimane suri 9-aastaselt.
Mihail Timofei p. Pere (1875–1930) abiellus 1901.a Kristiina Terenti t. Väärtnõuga Soonda Suure-Tähvenalt ja sündisid neli tütart. Mihkli noorem vend Ivan läks 1910.a Mäla Niidile koduväiks ja nii ei kasvanud Tõnise pere kuigi suureks.
Mihkel suri 55-aastaselt. Vanemale tütrele, 1907.a sündinud Akiliinale tuli oma küla Nuka Mihkli poeg Mihail Pere koduväiks ja Tõnise sai omale “uue” Mihkel Pere peremeheks. Et Liina ja Mihkel Lõetsa Kiisa kaudu kauged sugulased olid, seda ei teadnud nad arvatavasti ise ega osanud ka kirik kahtlustada. Seda laadi sugulus-abielusid on Muhus loomulikult palju, kuigi sama perekonnanimi muutis antud juhtumi pisut eriliseks.
Vana Mihkli kaks tütart (Raissa ja Ksenia) surid noores eas 1930-ndatel vallalistena. Viimases koguduse-kirjas on peale koduväi Mihkli ja Liina pere (sündinud olid poeg Kalju ja tütar Helju) Tõnisel kirjas veel vana Mihkli lesk Kristiina ja nende keskmine tütar Tatjana.
Kruntimis-andmetes oli 8,52-hektarine Tõnise maaüksus alles vana Timofei Pere nimel ja saabuv segaduste aeg vaevalt seda olukorda muutis. Timofei paistab üks Kansi edukamaid peremehi olnud. Tema, muide, oli ka Tõnisele tõrvaahju teinud, sest väikekoht vajas lisa-sissetulekuid.
1959.a rahvaloenduse ajal oli Tõnise koht veel “elus”, aga ainsaks elanikuks oli nüüd 67-aastane Julia Madise t. Alt – ju siis vallaliseks jäänud Kaegu Madise tütar. Mihkli ja Liina poeg Kalju asus hiljem Mustjalga ja Helju sai Kuivastu Ristikivi Arnold Nikkeli naiseks ning asuti Nukale. 20.s lõpuks oli Tõnise koht kadunud.

22. Kudjapea

Platsi nr. XXII on Kansis saanud Pädaste mõisa moonakas, Tusti Aadu sulase Mihkli poeg Aad/Aleksei Leisi (1824-87). Suure osa elust oli ta olnud Pädaste ja Simiste vahel asunud Kudjape(a) moonakamajas ja nähtavasti sealt tuli see nimi ka Kansi latsikohale.
Aadu vanem poeg Mihail Leis(i) (1853–1905) abiellus 1877.a Raegma Kõrve Ivani tütre Kristinaga; 1880.a sündis tütar Elena, 1884.a poeg Ivan ja 1889.a veel kaksikud tütred Kristina ja Maria. Mihkel suri keskeas, poeg Ivan läks Simiste Koplile koduväiks ja 1920-ndate lõpus oli Kudjapeale jäänud valdavalt naispere: peale lese Kristina olid kodus vanem tütar Elena oma vallastütre Akilinaga ja noorem õde Kristina 1912.a sündinud vallaspoja Mihailiga. 1928.a sündis Akilinal veel vallaspoeg Endel.
Kruntimis-andmetes on 8.06-hektarine Kudjapea maaüksus märgitud Aleksei Leisi pärijatele, kuid mingit pärimist ilmselt ei toimunud ja Mihkli noorema venna, 1859.a veel Pädaste moonakamajas sündinud Georgi hilisem käekäik jääb siin teadmata. 1959.a oli Kudjapea ainsaks elanikuks jäänud 79-aastane Elena Leis ja peale tema surma ilmselt koht ka kadus, sest Akilina oli selleks ajaks mandril ühe mustlaseVolliga elama hakanud, keda Muhus Tutaks kutsuti. Nad elasid Kapi Rehel ja hiljem ka Pädastes, kuid selle pere täpsemat käekäiku me siin jälgima ei hakka.

23. Mäe (Ussinurga)

Mõneti arusaamatult kadus 19.s keskel Mõegakülas põline Pärdi (18.s Loeta nimega) talu, kus perekonnanimeks oli pandud NÖÖP. Peale vana peremehe Juri (1769–1833) surma ei ole poega Mihklit 1834.a loendis peremeheks märgitud, kuigi ta oli juba naisemees ja paari-aastane perepoeg Andruski kasvamas. Viimases hingeloendis on Mihkel hoopis Andruse-Mihkli peremees, kuid siin said hiljem peremeesteks Tuulmägid ja Mihkel/Mihail Juri p. Nööp (1806-77) paistab veel enne surma olevat Kansis platsi nr. XXIII saanud.
Mihkli esimene poeg Andrus/Andrei Nööp (1832-73) suri isast 4 aastat varem ega jõudnud Mäe koha rajamisel vist üldse kaasa aidata. Tal oli küll Viiraküla Lauritse Mardi tütre Rõõdaga sündinud 3 poega ja 2 tütart, aga täisikka jõudis ainult poeg Aleksei. Viimane oli isa varase surma järel alles poisike, kuid peale vanaisa surma jäi nähtavasti 15-aastaselt perepea rolli. Kui kaua veel Mõegakülas elati ja millal Mäel eluase (võib-olla onu Juri abiga) valmis sai, ei selgu olemasolevaist andmetest kuigi täpselt, kuid Mäe koha tegelikuks rajajaks võib ilmselt lugeda Andruse poega Aleksei Nööp (1862–1902).
Aleksei suri nagu isagi varases keskeas, aga tal jõudis Tusti Matsi Marega sündida 4 poega ja 4 tütart. Esimesed lapsed Elena ja Mihail surid väikestena, vanemad õed Kristina ja Julia said mehele ning teine poeg Ivan (1891–1913) suri noore mehena järglasteta. Mäele jäi kolmas poeg Timofei Nööp; Aleksei nooremad lapsed Vassili ja Raissa on 1925.-30. aasta Hellamaa koguduse-nimekirjas Mäel maha tõmmatud ja ilmselt on nad Muhust lahkunud.
Kruntimis-andmetes on 8,7-hektarise Mäe koha omanik Timofei Nööp, kes tütre Evrosiinia ja 1926.a sündinud poja Arnoldiga oli Mäel kirjas ka veel 1959.a rahvaloenduses. Timofei vanemad pojad Menander (1919-27) ja Ilmar (1923-29) surid noorelt; tütar Armilda hukkus 1944.a märtsis Tallinna pommitamise ajal. Vanem tütar Natalia (s.1916) läks oma 1937.a sündinud vallaspoja Lembituga Saaremaale ja noorim tütar Vaike on samuti kodust lahkunud. Timmu noorem poeg Arnold oli sünnipärase liikumis- ja nägemispuudega ning suri hiljem hooldekodus. Koht kadus eluasemena vist peale vana Timmu surma. Mäe maa olevat viimase maareformi ajal tagasi taotlenud Timmu tütre Natalia järglased.
Märgime, et Mäe (rohkem Nurga ja Ussinurga nimega teatud) oli külast pisut eemale jäävate (põllutaguste) kohtade reast (Otsa, Lageda, Tõnise, Kudjapea) veel lõuna poole jääv koht ja edasises jõuame juba Kansi teise, Suuremõisa-poolsesse külla, kus enamus eluasemeid (samuti, nagu endise mõisa ümbruse esimeses külas) oli üsna tihedaks sumbkülaks koondunud.

24. Räimi

Räimi kohanimi on Kantsi toodud Mõegakülast. Peale Põhjasõda jäi Linnusel Suuremõisa vabadikuks üks Saare Jaak, kelle poeg Jaak hiljem Simistes sulaseks oli ja nn. mõisapiiride reguleerimise ajal 19.s algul Mõegaküla Aadul peremeheks pandi. Tema poeg Juri (1805-85) jäi taas vabadikuks ja rajas omale ühe Mõegaküla esimestest vabadiku-kohtadest, mis läheduses olnud Räimi augu ja samanimelise oja järgi Räimi nime sai ning ka perekonna-nimeks pandi neile RÄIMAUK. Juri poeg Andrus/Andrei Räimauk (1842–1908) on saanud Kansis platsi nr. XXIV, millele samuti Räimi nimi jäi.
Andrusel sündis Lõetsa Poali-Andruse Ingliga (Elena) kaks poega ja kaks tütart, kes kõik ka abieluni jõudsid. Vanem poeg Mihail Räimauk (1867–1909) abiellus 1889.a Lõetsa Jaani peretütre Mariaga (1868–1918) ja neil jõudsid 8 last sündida selleks ajaks kui Mihkel 42-aastaselt suri. Ainus poeg Vassili ja kolm õde surid imikutena ja teine tütar Akilina (1892–1912) 19-aastaselt; Julia, Maria ja Irina, kes oma nime hiljem Salmeks muutis, jõudsid abieluni. Mihkli noorem vend Vassili abiellus Ignati Aava tütre Elenaga, kuid jäi 1. Maailmasõja ajal (1915.a) kadunuks. Temast jäid ka kaks tütart.
1925/30.a Hellamaa kogudusekirjas on Räimi koguni kaks korda kirjas: esimeses kandes on perepeaks 1926.a surnud vana Andruse lesk Elena ning kirjas veel Mihkli tütred Julia ja Maria, samuti Vassili lesk Elena oma tütarde Lidia ja Sinaidaga; küla lõpus esineb aga Räimi veel kord ja siia on kirja pandud Ridasi Linga Kaarli poja Ivan Eisenbergi pere (Langja puhul kõne all olnud Aleksandri vend) ning lisatud (ilma daatumiteta) Joosep Eisenberg oma naise Elenaga. Viimane on vana Andruse 1877.a sündinud tütar Elena Räimauk, kes 1906.a Ridasi Linga Kaarli poja Joosep Eisenbergiga laulatati ja kellel 1909.a tütar Elena sündis. Viimane oli kruntimis-andmetes 8,63 ha suuruse Räimi maaüksuse omanikuks märgitud. Paistab, nagu oleks sel ajal kõik Kuivastu mõisa Mardi järglased Lingalt Kantsi asunud! Viimase sõja ajal ja järel on Räimi koht tühjaks jäänud ning kadunud.

25. Jõe

Kansi Jõe kohanimi pärineb Lõetsast, sest vanas eas sai Kansis omale platsi nr. XXV varem Lõetsas samanimelise vabadikukoha rajanud Poali-Andruse Jaen Looris (1818–1890), kes usuvahetusel ristiti Leoks (Lev). Tema esimene poeg Tõnis oli 11-aastaselt surnud, teine poeg Mihkel/Mihail jäi Lõetsa Jõele ning kolmas poeg Andrus/Andrei läks Leeskopa Rõtule koduväiks. Neljandas koguduse-nimekirjas (1909-23) on algul Jõe ainsaks elanikuks märgitud Jaani vanatüdrukuks jäänud tütar Ekateriina Looris (1849–1923), kuid hiljem on lisatud Leeskopa Ansult siia asunud Ivan Maksimi p. Rühvk’i pere. Ivan oli Leeskopal latsikoha saanud Rässa Ansu Matsi noorim poeg, kellel selleks ajaks Võikülast võetud naise Raissaga (sünd. Tamm) kolm poega olid täisikka jõudmas (neljas poeg Konstantin suri 17-aastaselt 1919.a). 1920-ndatel sai Ivan Pivarootsis asunduskoha ja lahkus perega Muhust ning Jõe koha ostis 1923.a Kansi Taguranna Mihkli tütre Elenaga (s.1900, Siim) abiellunud Lõetsa Kearu Reiu keskmine poeg Mihail (Mihkel) Ausmeel, kes mereväes teenimise järel omale “kuivamaa kodu” otsis. Tänu nende vanema tütre tütrele saame siia illustratsiooniks lisada ühe vana fotomeenutuse Mihkli ja Leena kogust:
 
Olupilt

Selle juures ei ole paraku selge, kes on pildil ja milliselt uusehituselt foto pärineb! Kui keegi oskab selle kohta midagi täiendavalt kommenteerida, siis igasugune lisainfo on aadressil ylo@rehepapp.com teretulnud.
1939.a oli 8,13-hektarine Jõe latsikoht Mihkel Ausmeele nimel ja viimases Hellamaa koguduse-nimekirjas on Jõel kirjas ka Mihkli ja Leena lapsed – tütred Alide, Resenta, Ellen ja Elma ning 1939.a sündinud poeg Paul. Viimane suri 1951.a pimesoole-põletikku ja noorelt (samal 1966.a) surid Pärnus ka nooremad õed Ellen ja Elma. Resenta pere elab Pärnus veel uue sajandi teisel kümnendilgi. 1959.a rahvaloenduse ajaks olid Mihkel ja Leena Jõele kahekesi jäänud. Jõe koht jäi nende vanema tütre Aliide poja valdusse ja äsja siinkirjutajale laekunud täpsustuse kohaselt on see (peale isa surma) juba Aliide pojapoja omanduses.
Lisame, et hiljuti andis siinkirjutaja valdusse Tallinnas elav Mihkli ja Leena tütretütar Marje Suursaar kümmekond vana fotot – mitmed Mihkli teenistusajast “Lennukil” ja mõned vanad fotod identifitseerimist vajavate muhulastega. Nende koht oleks Muhu Muuseumis, kui see ükskord kihelkonna-muuseumiks saab ega pea omale simmanite pidamisega “omatulu” ehk ülalpidamist teenima!

26. Taguranna

Sellenimeline koht eksisteeris Võikülas juba 18. sajandil ja mõnede oletuste kohaselt võis olla sealsete postimeeste rajatud – 18.s keskel märgitakse Võiküla Tagurannal  arvatavalt uppunud postimehe Toomas Matsi poja leske Albinat. 100 aastat hiljem on Taguranna vabadikukohal Kaura Peedu poja Andruse (1805-47) järglased, kes perekonnanimeks olid saanud SIIM. Andruse teine poeg, Kuivastu mõisa vabadik Juri/Georgi Siim (1834–1912) abiellus 1866.a Lehtmetsa Tähvena Tähve tütre Ristega (Irina Põld) ja sai Kansis latsikoha. Neil sündisid 3 poega ja 3 tütart.
Kansis suri ka Juri noorem vend Andrus (1841–1930), kes kroonu ja muus teenistuses kaua aega väljas oli ja alles vanas eas Muhusse tagasi tuli. Noorim Juri vendadest – Tähve/Timofei (1844-83) suri keskeas. Temast jäi vennapojaga ühe-ealine poeg Mihail (s.1875), kes abiellus Mõegakülla asunud Kallaste Toru mehe, Jaen Paikase tütrega, aga nemad paistavad olevat 20.s algul Muhust lahkunud.
Ainsana Juri poegadest jõudis abieluni Mihail Siim (1876–1928), kellel Pädaste Mäe Mardi tütre Juulaga (Uljania) sündis kaks poega ja kuus tütart. Vanem poeg Timofei (1898–1919) oli 1919.a koos Aida Sandriga läinud Soonda “mässu uudistama” ja lasti karistussalklaste poolt maha; noorem poeg Vassili (s.1916) aga suri aastaselt. Tütred Elena (1900) ja Julia (1908) said mehele; kaks tütart Raissa ja Lidia surid noorelt vallalistena. Vallaliseks jäi ka vanem tütar Akilina ning 1909.a sündinud Ekaterinale tuli koduväiks Nõmmküla Tänavasuu Aleksander Georgi p, Uulits. Enne seda olid Ekatrinal sündinud vallastütred Lidia (1924-28) ja Astra (s.1930). Aleksandriga sündis 1938.a veel tütar Alvi.
Kruntimis-andmetes on Taguranna 8,22-hektarine maaüksus Mihail Siimu nimel. Koduväi Aleksander on enne 1959. aastat surnud ja 1959.a rahvaloenduses on Taguranna elenikeks 55-aastane Ekaterina Uulits 85-aastase ema Juliaga ning tema üksikuks märgitud 63-aastane õde Akilina. Sandri ja Riina tütrest Alvi Uulitsast sai abielludes Kullerkupp ja temale tagastati viimase maareformiga Taguranna maa, aga eluasemena on koht Kansist kadunud.

27. Sillavärava

Sillavärava nimi on Kantsi jällegi Mõegakülast toodud. Nimelt rajas kunagise Mõegaküla Tõnise (teine Loeta) perepoja ja pärastise Tooma-Andruse peremehe Käspri poeg Juri/Georgi Tuulmägi (1814-89) omale 19.s keskel Mõegakülas Sillavärava vabadikukoha. Juri 1. naine, Tupenurme Mihkli-Jaagu Juri tütar Mare oli 30-aastaselt surnud ja 1849.a võttis Juri teiseks naiseks Põitse Ügeli sulase Andruse tütre Ingli (Elena), kellega sündisid pojad Mihail ja Andrei. Noorem vend Andrei suri 4-aastaselt, aga naise ja vanema poja Mihkliga paistab Juri 1870-ndatel Kantsi asunud.
Mihail Georgi p. Tuulmägi (1852-89) abiellus 1873.a Mare Rulliga Vanamõisast, kuid suri 37-aastaselt Riia haiglas. Nagu juba Keldri loos oli märgitud, leidsid paljud muhulased suveti Riias ehitusel tööd. Mis seal Sillavärava Mihkliga täpsemalt juhtus, võib ehk juhuslikult mõnedest vanadest pärimustest selguda, kuid tuleks ka meenutada, et 1889.a oli Muhus rõuge-epideemia ja Sillavärava Mihkel võis Riiaski rõugetesse surra.
Mihklist jäid kaks poega Feodor ja Mihail ning tütar Elena (neljas laps Maria suri 1886.a tund peale sündimist). Koguduse-nimekirjas märgitakse Feodori surma 1900.a, aga tema ei ole nähtavasti Muhus surnud ega maetud. Noorem vend Mihail Mihaili p. Tuulmägi võttis uue sajandi algul vanaema kodukülast Põitsest naise – Elena Timofei t. Murd ja Sillaväraval sündisid nende esimesed lapsed. Hiljem omandas Mihkel eespool jutuks tuleva Tamme koha ja 1925/30. aastate Hellama nimekiri märgib nende asumist Tammele. Viimases nimekirjas Sillavärava kohta enam ei märgita; Mihkel ja Leena on oma viie lapsega – Mihail, Elena, Joosep, Johann ja Aleksander (osa lapsi oli selleks ajaks surnud) juba Tammel.
Kruntimis-andmetes on Mihail Tuulmägi nii Sillavärava 8,02-hektarise (XXVII) kui Tamme 8,57-hektarise (XXIX) maaüksuse omanik. 1959.a olid Tammele jäänud 81-aastane Mihkel Tuulmägi oma vanema poja – 52-aastase Mihkliga kahekesi, aga Sillavärava koht kadus ilmselt juba 1920-ndatel.

28. Ranna

Ranna nime saanud platsi on nähtavasti vanas eas omandanud Rässa Uielu (Ritsu) Tõnu Paas (1831-75), kes usuvahetusel Antoniks ristiti. Tõnul oli (koos esimese, surnult sündinud pojaga) 10 last ja neli poega jäid temast järele. Noorim neist, Ivan suri 10-aastaselt, kuid Mihail, Andrei ja Matvei võisid kõik oma panuse Ranna koha rajamisse anda.
Koguduse-kirjade järgi jäi Rannale Tõnu teine poeg Andrei Paas (1864–1901). Ta abiellus 1890.a varem Langja ja Räimiga seoses mainitud Ridasi Linga Kaarli tütre Elena Eisenbergiga, aga 3. Hellama koguduse-nimekirja väitel on Andrus 1901.a 30. septembril uppunud (NB! Surma-meetrika selle kohta lisainfot ei anna!). Jõudsid vaid kaks tütart sündida, kusjuures esimene neist, Raissa suri mõne päevasena. 1895.a sündinud Akiliinale tuli 1928.a koduväiks Paul Andrei p. Luur (sünd.1887) Taali vallast Pärnumaalt.
Kruntimis-andmetes oli 7,99-hektarine Ranna maaüksus Andruse lese Elena Paasi nimel (ta suri 1940.a). 1959.a oli Rannale üksikuna jäänud  63-aastane Akiliina Luur-Paas, aga manulisteks on tal 28-aastane Astra Ekateriina t. Siim Tagurannalt oma 5-aastase tütre Gerdaga. Viimane müüs hiljem Ranna koha Vanamõisa Randla Vasseli pojale Tambet Randmetsale.

29. Tamme

Sillaväravaga seoses oli juba põgusalt Tammest juttu, kuid nähtavasti sai algselt platsi nr. XXIX Soonda Lauri-Aadu sulase Mihkli pojapoeg Mihail Madise p. Vorn. Tema vanaisa Mihkel (1783–1843) oli kunagise Hellamaa mõisa kupja, Tölbi Aadu pojapoeg ja 19.s esimese veerandi lõpul Soonda Lauri-Aadu peremees, kuid nähtavasti ei tulnud toime talu kohustustega ja peremeheks pandi Matsi Tähve Äkke. Meetrikate järgi oli vanal Mihklil kolm vallaslast ja oma naise, Igaküla Lauri Tõnise tütre Kadriga on teada kaks poega, kelledest vanem, 1827.a sündinud Mihkel on 2-nädalaselt surnud. Noorema poja, 1831.a sündinud Madise juures on esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas märkus “Siberis”, aga ei selgu, mis põhjusel või asjaoludel Madis Siberisse viidi. Madise naine, Männiku-Jaani Jaani tütar Kadri on poja Mihkliga olnud Raugi (või Kaseseare?) rannasaunas, kus Mihkel nähtavasti üles kasvas ja abiellumise järel Kansis omale latsikoha sai.
Mihail Vorn (1853–1907) abiellus 1873.a Pädaste Vesiaa Jakobi tütre Marega ja neil oli 8 last, aga viis vanemat last surid väikestena ja täisikka jõudsid vaid 1888.a sündinud poeg Timofei ja noorem õde Uljana (sai Võlla Kansi Andrei Aida naiseks).
Timofei Vorn (eestindatud perekonnanimi MERISAAR) abiellus 1908.a Paenase Tõnise Andrei tütre Ekaterina Vagaga ja sündisid pojad Roman ja Anatoli ning tütred Emeljania ja Olga. Viimane ja vanem poeg Roman surid lapseeas. Ilmasõja-järgse koguduse-nimekirja järgi on Timofei naisest lahutatud ja ta on Muhust lahkunud. 1925/30. aastate nimekirjas on Ekaterina oma kahe lapsega (Emeljania ja Anatoli) algul Tammele kirja pandud, kuid hiljem märgitud nende asumist Kopliväljale, sest sel ajal asus oma perega Sillaväravalt Tammele Mihail Tuulmägi. Emeljania (Elmi) Vorn sai hiljem Pädaste Peedu-Jaagu Joosep Toomi naiseks ja Peedu-Jaagul elas enne viimast sõda ka Elmi vend Anatoli (Ants). Vana Timofei Vorn (Merisaar) olevat vanas eas, kui Elmi juba Mäla Pärnal elas, tütre üles otsinud ja soovinud tema juurde asuda (kuigi tal väidetavalt Tallinnas hilisematest suhetest teisigi järglasi pidi olema), aga selle soovi olla kunagi hüljatud tütar nüüd tagasi lükanud.
Nagu juba öeldud, oli kruntimise ajal 8,57-hektarise Tamme maaüksuse (lisaks Sillaväravale) omandanud Mihail Tuulmägi ja 1959.a loenduse ajal olid Tammel eespool nimetatud kaks Mihkel Mihkli poega Tuulmäge – isa ja poeg. Hiljem tuli siia Leeskopa Jaagult Joosep Tuulmägi poeg Ants oma perega ja Tamme koht on jätkuvalt Tuulmägide valduses.

30. Mu(u)tsi

1850.a 19. augustist on Muhu (Liiva) kirikumeetrikas kanne, mille järgi on surnud 31-aastane Muutsi Mihkel Kool  elukohaks Pädaste mõis ja sünnikohaks Vatla (Wattel, ilmselt Karuse kihelkonnas Läänemaal). Tegemist peab olema 18.s pastoraadi hiidlase Kristjani esimese poja Mihkli mandril 1819.a paiku sündinud noorema pojaga! Nimelt on pastor Kellmann oma kellamehe Kristjani pere 18.s lõpul vabaks lasknud (neid meeshingi märgib muide Kellmanni teenistuses olevatena 1811.a Kuressaare hingeloend http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1865.4.327/2:53) ja hiljem KELNIKu priinime saanud Kristjani noorematest poegadest on pisut juttu Liiva ja Levalõpma lugudes. Viidatud vanem poeg Mihkel on 1802.a paiku laulatatud ühe Pädaste mõisa Marega. Sellekohast kannet muhu meetrikast ei leia; sama aasta lõpus sünnib neil poeg Aad, aga nii ema kui poeg surevad 1810.a suvel ja 1811.a meetrikas on Mihkli laulatus juba teise Marega (Pae Jaagu tütar, samuti Pädaste mõisast). Neil sündisid Muhus tütar Ingel ja poeg Juhan, kuid millalgi selle järel paistab Mihkel olevat Läänemaale läinud, kus ta nähtavasti priinime KOOL sai! Et vaba mehega tegemist oli, ei saa hingeloendite põhjal pere käekäiku eriti jälgida, kuid 1834.a Pädaste hingeloendi lõppu on Alexander v. Buxhövden lisanud 9 Pädaste mõisa "talupoja" (saksakeelse dokumendi pealkirjaks on venekeelne krestjane) nimed nende hulgas Mihkel Kooli pere, kusjuures selles on Mihkli priinimeks KÖLL kirjutatud.
Selgub, et Mihkli 2. abielu 1. laps Ingel laulatati 1934.a Vahtraste Peetri-Jaagu Jaaguga ja neist on rohkem juttu Vahtraste ning Simiste küladega seoses. Juhan KOOL (s.1815) oli hiljem Pädaste mõisa teenistuses ja perepärimuste järgi on pere 19.s lõpupoole Pädaste ja Simiste piirile jäänud väikesel Ristikivi vabadikukohal elanud, aga vana Mihkli surma kohta on andmed seni hoopis leidmata! Nii jääb Kansi kontekstis oluliseks 31-aastaselt vallalisena surnud noore Mihkli surmakanne, millest saab järeldada, et hilisema samanimelise platsikoha kohal pidi juba 19.s keskel sellenimeline eluase olema.  

Juba nimetatud Vahtraste ja Simiste lugudes on kummastav, et Ingel Kelnik-Kooli laulatuse järel hakkas Pädaste Alexander oma venna Otto Buxhövdeni Võlla mõisa hinge Jaaku (selle Jaaguga segadust rohkemgi, aga sellest on Vahtraste ja Simiste lugudes juttu) oma Simiste Lepiku-Jaagu talus rendi-peremeheks märkima! Kuidas sellega ka oli, aga siinkohal jääb kahtlus, et peale Jaak Mölderiga kahe tütre sündimist ja Jaagu surma 1842.a ei olnud Ingel Mölder-Kelnik ei Simiste Lepiku-Jaagul ega Vahtraste Peetri-Jaagul vaid Kansi Mutsil, kus tal veel kaks vallaspoega (Priidu ja Kustav) sündisid! Ingli abielust sündinud pojad surid väikestena, aga 1847.a sündinud Priidu/Feodor Mölder kasvas arvatavalt Kansis üles ja latsikohtade jagamisel sai siin (kellegi soosimisel või eestkostel?) ka 30. platsi omanikuks. Priidu esimene naine oli Saaremaalt (suri üsna noorelt), aga peale seda oli tal veel kaks naist ja kokku sündisid 6 poega ja 6 tütart. Hellama koguduse-kirjades oli Priidu pere küll Vahtraste vabadike hulgas, aga vähemalt ühel korral kohtab seal ka Muutsi nime!
Pere asus 1906.a Karja kihelkonda Pärsamale ja siinkohal ei hakka me Priidu järglasi lähemalt tutvustama (üle poolte 12 lapsest surid väikestena). Paistab aga, et Ridasi Tõnu Matsi poeg (Poali Madise noorem vend) Mihail Noot (1869–1910) on Priidult selle Mu(u)tsi koha ostnud. Mihkel oli meremees, suri varases keskeas ja lesk Maria Matvei t. (sünd. Vaha Viiraküla Poali-Andruselt, Viiraküla Kearu Mihkli õde) jäi tütre Raissa ning poja Vassiliga üsna raskesse olukorda. Viimasest Hellamaa nimekirjast võib välja lugeda, nagu oleks millalgi Mutsil olnud veel Tamme Timofei Vorni lesk (või lahutatud naine?) Ekaterina oma tütre ja pojaga, aga paljudes kohtades nad pärast Sillavärava Mihkel Tuulmägi Tammele asumist ja enne oma arvatavat Muhust lahkumist võisid olla, on üsna selgusetu. Otsest seost neil Mutsiga siiski ei paista olevat.  
Viimane Rinsi koguduse-nimekiri märgib 1930.a surnud Mihail Nooda leske oma tütre ja pojaga Mutsil (selles nimekirjas Muntsi). Kruntimis-andmetes oli 7,86-hektarise Mutsi maaüksuse omanikuks Mihkli 1906.a sündinud poeg Vassili Noot, kuid tegelikult võeti Vassili oma emapoolse onu – Viiraküla Kearu Mihkel Vaha kasupojaks. Ta abiellus 1934.a  Paenase Kunni Madise tütre Iisaga ja sai 1940.a kinkelepinguga Kearu väikekoha omanikuks Viirakülas, kuid jäi viimasesse sõtta! Mutsile jäi õde Raissa Noot, kellel 1924.a vallastütar Nadežda sündis.
Peale sõda abiellus Nadežda Noot (Testaks kutsutu) Igaküla mehe Artur Osaga, kuid Mutsi maja põles maha! Artur ja Testa asusid Paenasele – algul Allile ja hiljem rajasid omale Paenasel väikese Asula koha. Kansi teisest külast pisut eraldi (lõuna pool) olnud Mutsi kohta võib 1950-ndatest Kansis kadunuks lugeda. Maa tagastati Viiraküla Kearu Meidale (abielus Kamp) – viimasesse sõtta jäänud Mutsi ja Kearu Vasseli ning Kunni Iisa tütrele.

31. Kupitse

Linnuse Salu-Jaani sulase Jaani poeg Juri/Jegor Ling paistab olevat Muhus kolm Kupitse nimega kohta rajanud. Kõigepealt tegi ta omale nähtavasti juba 1850-ndatel Linnuse karjamaale vastu Nautset Kupitse nimega vabadikukoha, kus arvatavalt ta neli poega ja neli tütart sündisid. Kaks poega – Tõnu/Timofei ja Matvei said täisealisteks ning mõlemad on (võib-olla isa abiga) omale latsikohad soetanud: Tõnu Ridasi Kupitse ja Matvei Ling Kansi Kupitse. Viimasest on siis siinkohal jutt…
Madis laulatati 1891.a Rinsis Päelda Taguküla Madis Lootuse tütre Marega ja Rinsi meetrikasse said kolm tütart kirja. Esimene tütar Akilina suri 2-nädalaselt, aga kaks nooremat (Julia ja Raissa) võeti ilmselt kaasa, kui pere uue sajandi algul Kaug-Itta välja rändas. “Koduhoidjaks” Kantsi paistab jäänud Madise vanem õde, 1855.a sündinud Irina Ling, kellel kaks vallaslast sündisid: 1881.a tütar Elena (oli 1959.a rahvaloenduse ajal Kansi Mardil kirjas!) ja 1890.a poeg Ivan, kes 24 aastaselt vallalisena suri. Irina sai küll 1897.a Nuka Ivani teiseks naiseks ja viimane sellega omanimelise noore kasupoja, kes paraku noorelt ka suri, aga küllap Kupitse koht ka ikka seni valvatud/hoitud oli kuni Ridasi Kupitse Tõnu pojapoeg Aleksander Ling selle kruntimisel 7,88 ha suuruses oma nimele sai.  Lisame vaid, et Madise ja Ridasi Kupitse Tõnu kaks nooremat õde said samuti mehele: Maria 1887.a Suuremõisa Niidi Mihail Tarvise naiseks ja Raissa Jakob Voka teiseks naiseks.
Ridasi Kupitse Aleksander Lingu ja käekäik enne viimast sõda ja sõja ajal jääb siinkohal välja selgitamata, aga hiljemalt sõja ajal on Kupitse koht Kansist kadunud.

32. Tümina ja Soo

Obuku rannas Rässas tekkis juba 19.a algul vabadikukoht, mille võis rajada Tupenurmes sündinud ja hiljem erinevate mõisade rentnike “vahetuskaubaks” jäänud Hanso Mardi Juri poeg Andrus (1767–1835). Ta on olnud Mälas sulaseks, sajandivahetusel lühikest aega Lõetsas peremeheks ning muutus peale “suur-reguleerimisi” Nurme mõisa vabadikuks Rässas. Perekonnanimeks sai ta RÄIMES, mis pikapeale RÄIMeks mugandus ja mida pärastistest Lõetsa ning Lehtmetsa Räimedest tuleks eristada. Enne surma oli Andrus veel lühemat aega Rässa Jaanil peremeheks, kuid tema ainus poeg Mihkel jäi taas Rässa vabadikuks ja paistab oma perega Tümina vabadikukohal olnud.
Siinkirjutaja arvates on see sama koht Võilaiu silmas, mis hiljem ka Rässa Vesiaa nime kandis. Esimene Hellamaa koguduse-nimekiri märgib Tümina kohta Rässa vabadikega seoses ja see peab Rässa Tüminat tähendama, kuid järgmises kahes nimekirjas esineb Tümina koos Soo nimega Raegma (!?) küla all! Hakkamata siin mitmete küladega seoses meenutatud vana Nurme mõisa heinamaa-vahi koha asukaid üle kordama, väidame, et millalgi on Rässa Tümina ja Oina-Raegma Soo(välja) kohad kiriku-kirjades mingis mõttes sassi aetud, aga milles see täpsemalt seisneb, jääb lahti seletamata!
Ilmselt sai Kansis platsi nr. XXXII Mihkel/Mihail Räim(es) (1829-84) Rässa Tüminalt. Esimesest abielust Raegma Aadu Kadriga sündis Mihklil 4 poega ja 3 tütart. Esimene poeg Mihkel suri 5-päevaselt ja lastena surid ka Raegma (Soo?) Kadri viimased lapsed Elena (1870) ja Andrei (1871). Kadri ise suri 42-aastaselt 1873.a ja samal aastal võttis Mihkel Või Aadult uue Kadri, kellega tal vaid surnult sündinud tütar oli.
Mihkli vanem poeg Timofei Räim (1862-92) abiellus 1887.a Pallasma Saadu (Ellumäe) Aleksei tütre Maria Armasega. Neil jõudis enne Timofei varast surma sündida kaks poega ning tütar Elena. Noorem poeg Vassili suri aastaselt, aga Ivan Timofei p. Räim abiellus 1921.a Kansi Jaagu Kadri tütre, Simistes sündinud Ekaterina Jõgiga. Viimases Hellamaa nimekirjas on nemad 1922.a sündinud poja Rihardiga ainsad Tümina elanikud, kuid siingi on Tümina maha tõmmatud ja Soo asemele kirjutatud! Ilmselt on ikkagi ühe ja sama kohaga tegemist, kuid kuidas need nime-sünonüümid tekkisid, jääb üpris arusaamatuks!
Vana Mihkli tütred Julia (oma vallaspoja Vassiliga) ja Maria on 1920-ndatel Tüminalt läinud Lehtmetsa Peekspuule, aga järgmises nimekirjas on nad seal taas maha tõmmatud. Nende vend Ivan (1867-90) suri 23-aastaselt järglasteta.
Kruntimis-andmetes on 7,9-hektarine Soo maaüksus Ivan Räime nimel ja Sooks nimetatakse kohta ka 1959.a loenduslehel, kui siia oli jäänud vaid 69-aastane Ivani lesk Ekaterina Aleksei t. Räim. Ivani ja Ekaterina poeg Rihard abiellus Kaegu Villemi tütre Selma Altiga (1959.a loenduslehel olid nad Kaegul kirja pandud) ja loodame, et Selma ei pahanda, kui teda siin Tümina viimaseks püsi-asukaks nimetame!

33. Mardi

Suuremõisa hingena sai platsi nr. XXXIII Mäla Mardi selleaegse peremehe Juri noorem vend Mihkel/Mihail Vaske (1823–1890), kelle ainsale tütrele Elenale tuli 1890.a koduväiks Pädaste Sepa Madise poeg Mihail Kõrtsmik (1861–1939). Neil sündis kaks poega ja tütar Julia, kuid Elena suri 28-aastaselt 1900.a ja samal aastal võttis Mihkel teiseks naiseks Raegma Mardi Aleksei tütre Ekaterina Paist. Temaga sündis 1905.a poeg Josif (Joosep).
Mihkli esimene poeg Vassili oli 9 päeva vanuselt surnud; teine poeg Mihkel (1893–1919) suri Vabadussõjas saadud haavadega Tartu hospidalis. 1930-ndatel rajas poolvend Joosep Mihkli autasu-maale Pädastes oma eluaseme, mis ametlikult Mihkli nime sai (see olnud ka hukkunud Mihkli soov, et tema nimi koha nimes jäädvustuks), kuid pärastises kõnepruugis on Pädaste kohta rohkem Mardiks kutsutud (vt. ka Pädaste lugu).
Peale vana Mihkel Kõrtsmiku surma 1939.a jäi Kansi Mardile vaid naispere – lesk Kadri, kasutütar Julia ja Pädaste (Raegma) Piirilt oma tütre-tütrega siia asunud Mihkli õde – Timofei Oidekivi lesk Elena. Nende pidada jäi veel kümnekonnaks aastaks 7,91-hektarine väikekoht.
1959.a loenduse ajal on Mardile lisaks siia jäänud Mihkli 1. abielu tütrele Juliale asunud veel kaks üksikuks jäänud Lingu: 77-aastane Elena Irina tütar ja 53-aastane Mare Mihkli tütar – esimene neist oli Kupitse Matvei Lingu õe Irina (Riste) vallastütar ja teine Linnuse Uueniidi vana Tõnu poja, Laheküla Lepikul surnud Mihkel Lingu vallaliseks jäänud tütar.
Viimase maareformiga on Mardi koht jäänud Suuremõisa Silma Vassili Metsaalti järglaste valdusse (Kansi Mardi ja Suuremõisa Silma seoseid on Suuremõisa loos selgitatud).

34. Padaeite

Ilmselt on selle kohanime algkujuks Mõegakülas esinev “Pada-aita”, aga onomastika on selle juures üsna segane! Nimelt on vähe-usutav, et selle nime tekkes midagi “pajalt abi palumisega” tegemist on – olgu või huumori-võtmes! Pada ei ole üldsegi muhu sõna ja pigem võis Mõegaküla toponüüm paekivi-aedadega (või aukudega?) seotud olla! Sel juhul oleks keeleliselt õige vorm “Paade-aite”, aga jäägu see siiski filoloogide probleemiks.
Sellenimeliselt Mõegaküla vabadikukohalt asus Kantsi eespool Juriväravaga seoses lähemalt jutuks olnud Juri/Georgi Väljas (Väli) oma nooremate poegadega: Tähve/Timofei Väljas (1837–1909) sai platsi nr.XXXIV, mis “kodust kaasa toodud” nime sai ja vana Juri asus noorema poja Jaaniga varem juba jutuks olnud Juriväravale.
Padaeite Tähvel oli Tusti Tooma Ristega 5 poega ja 4 tütart (enamus juba Mõegakülas sündunud), kelledest pooled lapseeas surid. Abieluni jõudsid nooremad pojad Georgi ja Mihail ning tütred Maria ja Akilina.
Tähve üleskasvanutest vanem poeg Georgi abiellus 1894.a Paistu Andruse tütre Mariaga ja et Paistu vana Andrus oli eelmisel aastal surnud, pidi Juri koduväiks asuma, aga sellest ja Paistu Kopliväljaks muutumisest oli juba varasemas juttu.
Noorem vend Mihail (Mihkel) Väli jäi Padaeitele, kus kasvasid üles Mihkli pojad Timofei ja Vassili ning tütred Julia ja Rufina. Timofei asus elama Pärnu, Julia läks Tallinna ja viimases koguduse-kirjas on peale vanade Padaeitele jäänud 1906.a sündinud Vassili Väli oma naise Julia Matvei t. Nõu ja kahe pojaga (Aleksander ja Heino) ning Vasseli noorem õde, 1918.a sündinud Rufina. 7,99-hektarine väikekoht oli maareformi järel ikka Mihail Väli nimel.
1959.a oli Padaeite Kansi üks rahvarohkemaid  – viie inimesega koht nagu Kaegugi: peale Vasseli ja Juula ning nende kahe poja elas veel Vasseli ema – Rootsiverest pärit Elena Andrei t. (sünd. Noor). Vasseli ja Juula pojad läksid hiljem kodust välja ja nüüdseks on koht suvekoduks müüdud, aga maa olla Virtsu asunud Vasseli noorem poeg Jaan Väli tagasi taotlenud.

35. Tähvena

35. platsi sai Kansis Rootsivere Runni-Mihklilt Mäla Tähvenale koduväiks asunud Runni-Mihkli sulase Andruse poeg Juri/Georgi Pauts (1827-94 ), kes 1854.a abiellus Mäla Tähvena Tähve tütre Ingliga. Märgime, et mõlema perekonnanimi oli enne abiellumist Pauts ja siin oligi üsna kauge sugulusega tegemist. Sellest, kuidas Rootsivere sulane Andrus Võllas Mäla Juri-Matsi perekonnanime sai, on pisut Võlla küla loos juttu. Kansi Tähvena kohta võib aga lugeda ühtviisi Rootsivere Runni-Mihklilt või Mäla Tähvenalt tekkinuks, kuigi oma kohanime on see ilmselt Mälast saanud. Juril ja Inglil sündis 4 poega ja tütar Ingel, aga kolm poega surid juba imiku-eas. Nähtavasti maa saamise lootuses on Juri läinud õigeusku (viimane, 2-aastaselt surnud poeg Mihail ristiti 1871.a õigeusklikuna)
Juri ainus täisikka jõudnud poeg Tõnu/Terenti Pauts (1859–1938) abiellus 1879.a Võlla Mardi Mihkli tütre Kristiinaga ja sündisid neli poega ning kolm tütart (ilmasõja-järgsesse koguduse-nimekirja on neile lisatud veel tütar Raissa, kuid hiljem on see maha tõmmatud märkusega “ne suštšestvujet”!).
Tõnu neli nooremat last surid noorelt (noorim poeg Timofei 20-aastaselt 1922.a südame-rabandusse!) ja abieluni jõudsid vaid tütar Elena (sai eespool jutuks olnud Otsa Timofei Voka naiseks) ja poeg Mihail Pauts (1882–1927). Viimase nimel oli kruntimis-andmetes 8,23-hektarine Tähvena maaüksus. Mihkel suri varases keskeas ja Põitsest pärit Kristina Mihaili tütrega (s.1888, Murd) jäid poeg Vladimir ning 3 tütart (Lidia, Elviine ja Linda). Kõik neli last surid 1930-ndatel aastatel noorelt tuberkuloosi (noorim tütar Linda oli alles 10-aastane) ja viimase sõja mured pidi üle elama vaid Mihkli lesk Kristiina (Tiina), kes Tähvena ainsa elanikuna on 70-aastasena kirjas ka 1959.a rahvaloenduses. Peale tema surma jäi koht tühjaks ning 1976.a siin enam induviduaal-omandi toimikut ei moodustatud. Võiks lisada, et viimase maareformiga tagastati Tähvena maad Elena poja, Rootsivere Karjala koduväi Arseeni Voka  järglastele ja kunagine 35. plats sai uuel aastatuhandel Otsa (XVIII) ja Kopli (XIX) platsidega üheks maavalduseks.

Sellega said 35 platsi ja neile tekkinud 34 Kansi eluaset üle vaadatud (Timofei Voka valdusse jäänud ja hiljem Kopli nime kandnud 19. plats ei saanud omaette kohaks). Nendele lisaks tuleks aga veel nimetada arvatavalt varasema tekkega ja nüüdseks kadunud kohti Kansi ja Suuremõisa vahel. Ühena sellistest oli juba Muutsist juttu, aga selle “varasem eksistents” jääb siiski mõneti oletuslikuks. Ometi võib siin teatud analoogiat näha ühe hilisema kiriku kellamehe Tähve Tüüri elukohaga, millest eespool veel juttu tehakse. Kõigi edasises veel tutvustatavate kadunud elupaikade puhul tuleks aga rõhutada info nappust nende kohta ja sellest tulenevat suurt oletuslikkust.

Kullasepa

Maa-andmikus on Maria Liigi nimel väike 2,19-hektarine Kullasepa maaüksus, millel Kansi Nukaga ühesugune tähis – litera XIV. Viimasest asjaolust saab vaid seda järeldada, et sellel Kansi latsikohtadega seost ei ole ja tegemist peab mõne kunagise soldatiplatsiga või hoopis vana käsitöölise elukohaga olema.
Suuremõisa loos on juttu Soonda Jaagul vabadikuks jäänud Andrus Kirvese (1823-85) arvatavast Vana-Paldu vabadikukohast Kansi ja Suuremõisa vahel (enne nende latsikülade teket!). Teatavasti oli Andruse poeg Juri/Georgi Kirves samuti väljateeninud soldat, kes siin kandis omale ehk ka soldatikoha sai. Tal oli kolm seni selgumata käekäiguga poega (Andrei, Timofei ja Vassili Kirvesed). Peale selle olid Juril veel nooremad vennad Joann/Ivan ja Andrei, kelledega seonduv samuti ebaselge. Nii võib Kullasepa koht mingi tõenäosusega seostuda Kirveste ja Vana-Paldu ehk Paldu-Juri kohaga, mis ise küll pigem Suuremõisa territooriumile peaks jääma.
Suuremõisa loos räägitakse ka sealsest Igaküla Ansu-Jaani Mihkli latsikohast, kus Mihkli pojapoeg Vassili Liik EV aastail meierei asutas ja poodi üritas pidada. Kuna tema äri pankrotiga lõppes, pidi ta enne Muhust lahkumist Paldu-Juri vabadikukohale asuma (seda kinnitab viimane Rinsi koguduse-nimekiri) ja nähtavast sel ajal sai ka Kullasepa koht Vassili Liigi ema – Lõetsa Nukal sündinud Maria Brück-Liigi (1872–1940) nimele. Võiks lisada, et noorelt surnud Kesse Filip Brücki ja Lehtmetsa Veskile asunud Ruudu Lootuse tütar Maria oli Hellama valla-kirjutaja ja poepidaja Vassili Ebrause poolõde.
Ilmselt olidki Kullasepa viimased elanikud Vassili Liigi ema ja õed: Juliana, Raissa ning Akilina. Viimane neist sai 1939.a Kuivastu Jõe Mihail Hopi naiseks (temal mäletatakse ka vallastütar Hermine olnud, kes Liival ja hiljem Simistes koolis käis). Sellega jäi Kullasepa koht tühjaks (vanemad õed olid nähtavasti juba varem lahkunud) ja hiljemalt viimase sõja ajal see koht kadus. Paraku jääb koha tekkelugu 19. sajandil ebaselgeks!

Luha

Loo algul oli märgitud, et Luha (Loa) kohanimi Kansis hiljemalt rootsiaegne on, kui siin (praeguse Luha alajaama kandis) Loa Hansu talu oli. 1800.a paiku on sellest säilinud vaid nimi Luha põldudel, mis nn. reguleerimis-kaardil on kujutatud (Luhha Peld ) ja mille järgi oleks ehk arheoloogidel isegi võimalik siit kunagise eluaseme jälgi otsida!
Maa-andmikes oli koguni kaks Luha nimega maaüksust: edasises jutuks tuleva Maripuu-aiaga sama literat (XV) kandnud 0,87-hektarine väike plats Mihail Tuulmägi nimel ja 8,32-hektarine (Lit.XVII) koht Ekaterina Kesküla nimel. Viimane on Igaküla Jaagutoa Mihkli poja Matvei Kesküla (1852–1931) lesk, kuid selgusetuks jääb, millal täpsemalt Matvei Kesküla Kantsi asus. Paistab, nagu oleks ta 1878.a Luhale koduväiks asunud ja tema naine Kadri oli isalt selle soldatiplatsi pärinud!
Matvei Kesküla abiellus 1878.a Rootsivere Kästiki-Laasu soldati Tõnu (ka Tõnis, 1806-87) tütre Ekaterinaga. Tõnu oli, muide, üks neist vähestest, kes 1829.a nekrutiks võetuna teenistusest tagasi jõudis. Ta abiellus 1852.a eespool jutuks olnud Kuivastu mõisa (ka Linga) Mardi tütre Anna Hebestreitiga ja nende esimene tütar Ekaterina (pärastine Luha Kadri) ristiti perekonnanimega JAEN (soldat Tõnu isanimi).
Madisel ja Kadril oli 4 tütart ja 1887.a sündinud poeg Mihail Kesküla, kes vabadussõjast osa võttis ja omale Nurme mõisast Toonelaks ristitud asundustalu sai. See aga otsustati hiljem Linnuse Vana-Tooma Ivan Saadule müüa ja Mihkel rajas omale uue koha Liival, ehitades omale Mihkli ehk praeguse vallamaja maja, mille ta 1944.a Rootsi põgenedes pidi maha jätma. Madise vanem tütar Julia sai 1905.a mehele, noorema õe Raissa käekäik on selgumata ja peale Madise surma jäid Luhale lesk Kadri kahe tütre Elena ja Ekaterinaga. Elenal oli 1912.a vallastütar Lidia sündinud, kes hiljem Mäla Ansu Artur Noore naiseks sai.
1959.a olid Luhale kahekesi jäänud 73-aastane Elena Kesküla oma 62-aastase õe Ekaterinaga (Luha “noor” Kadri). Peale nende surma jäi Luha koht tühjaks ja on praeguseks praktiliselt kadunud, kuid Ansu Arturi ja Liide keskmine poeg, kapten Henn Noor olla Luha maa viimase maareformiga tagasi saanud ja ehk siis taastub kunagi ka siinne eluase, mille algust lausa rootsiajast annab otsida
Mis Mihail Tuulmägi nimel olnud Luha nimega väikest (0,87 ha) platsi puudutab, siis ei ole päris selge, kas see Kearu vana Mihkli, Sillavärava (hiljem Tamme Mihkli) või hoopis viimase poja Mihkli nimel oli. Selle asukoht peaks kruntimis-aegsetelt kaartidelt hõlpsasti leitav olema ja küllap mäletatakse sedagi, kes seda viimati kasutas. Huvi pakuks see vaid selles mõttes, et kas rootsiaegse Luha nimega sai 19. sajandil siin ikkagi kaks soldatiplatsi välja antud ja kes võis Rootsivere Kästiki-Laasu Tõnu kõrval teine väljateeninud soldat olla?

Maripuu-aia

Ilmselt sai “kiriku kaudu” omale Kansi ja Suuremõisa vahel (enne nende latsikülade teket) eluaseme Koguva Sumari Jaani poeg Tähve Tüür. Tähve abiellus 1865.a eelmise kellamehe Jakob Labbo “verinoore” tütre Ruuduga ja sai “kaasavaraks” (vähemalt mõneks aastaks) ka kellamehe ameti. Luteri meetrikatest leiame Tähve ja Ruudu kümne lapse (5 poega ja 5 tütart) sünnid, kelledest vaid noorim poeg Mihkel (1885) on 7-kuuselt surnud ja ka poolte laste laulatused. Vanem poeg Jaen Tüür on omale hiljem Soondas Lembri vabadikukoha ehitanud ja Soonda pärimustes teatakse teda “Suuremõisa põllalt – Kiitsakapesa kohalt tulnud”! Ju siis on nüüdseks kadunud Maripuu-aia kohta ka selle nimega teatud. Tähve nooremale tütrele Kadrile tuli sajandivahetusel koduväiks välja teeninud soldat, Igaküla Tõnise Jaagu poeg Timofei (Tõnu) Puu, kes hiljem omale Nurme mõisas Ristimäe asunduskoha omandas ja Nurme loos on neist veel juttu. Tähve vanim tütar Ingel sai Suure kõrtsi kõrtsmiku Juri Õige poja Kaarli naiseks ja ehitati Võlla küla piiril (vastu Võlla mõisa valdusi) Kuru vabadikukoht (vt. Võlla lugu).
Ilmasõja-aegsesse Hellama koguduse-nimekirja (1909-24) ilmub ka Maripuu-aia kohanimi Kansis, kui Tähve nooremad pojad Aleksander  ja Priidu on õigeusku läinud ja viimane neist  1905.a Hellamal Kapi Pihla Tõnu tütre Elenaga (sünd. Osa) laulatati. Algul Hellama ja lõpuks Rinsi meetrikaisse said kirja nende viis last (muhulaste andmebaasis on nad Maripuu-aiale märgitud), kuid pere hilisem saatus on selgumata!
Kruntimis-andmetes esinevad 3,44-hektarise Maripuu-aia maaüksuse omanikena hoopis Akiliina ja Kaarel, kelle perekonnanimeks (vähemalt ühes dokumendis) oleks nagu SUUR märgitud, kuid siin on ilmselt mingi eksitusega tegemist ja arvatavalt on hoopis “Juudi Liinana” teatud-mäletatud naisega tegemist, kelle priinime peaks vist Scheer kirjutama! Selle juures on siinkirjutajale selgusetu, kas see Liina enne esimest ilmasõda Muhus liikunud juudi kaupmehe Mihail Scheeri tütar või minija oli!  Igal juhul on hiljemalt viimase sõja ajal Maripuu-aia koht tühjaks jäänud ja kadunud.

Riida

Soonda Simmu sulase, Päelda Mardi Tõnise poja Matsi esimene poeg Mihkel Ruttu (1826 – 1900) võeti 1847.a nekrutiks, sai kroonus “väärikama” nime Miron ja peale aja ära teenimist ka Kansi mõisas tiinuse soldatiplatsi. 1866.a abiellus Mihkel Vahtraste Poali Juri tütre Ristega (Irina) ja sündis 6 poega ning kaks tütart. Nendest kasvasid üles pojad Mihail ja 10 aastat noorem Georgi ning 1905.a abiellunud õde Maria.
Mihkli vanem poeg Mihail jun. Ruttu (s.1870) võttis 1902.a naiseks Paenase Aru-Saadu Madise tütre Elena. Mõned aastad hiljem abiellus noorem vend Georgi Lõetsa Mäe Ivani tütre Juulaga (Uljania) ja 1910.a sündis poeg Mihkel. Koguduse-nimekirjas on aga hiljem Georgi juurde märgitud “olla sõjas tapetud” – seega 1. Maailmasõjas teadmata kadunud. Juula läks hiljem poja Mihkliga tagasi Lõetsa Mäele.
Mihail Mironi p. Ruttu esimesed lapsed surid väikestena ja 1925/30. aastate nimekirjas on Riida Mihklil ja Leenal ainus tütar, 1914.a sündinud Salomonia kirjas. Võlla mõisa jagamisel sai Mihkel omale seal Alakivi asunduskoha, millest Hellama loos veel räägitakse. Samal ajal oli Mihkli kälimees – Nõmmküla Uuetalu Aleksei noorem poeg Andrei Suu maailmasõtta jäänud ja tema lesk Julia (sünd. Vapper Paenase Arusaadult) asus nüüd oma tütrega Riidale.
Julia ja Andrei Suu ainus tütar Maria (1905-31) sai Pädaste Kõrsi Timofei jun. Äkke esimeseks naiseks (suri noorelt ja jäi ainus tütar Olga). Kruntimis-andmetes oli väikese 2,17-hektarise Riida maaüksuse omanikuks Juulia Suu märgitud Tema surmaaeg on kindlaks tegemata, kuid ilmselt koos temaga lõppes ka Riida koha lugu.

***
Sellega oleme suutnud “tuvastada” (koos kahe Kaeguga) 41 Kansi küla territooriumil olnud suitsu. Nendest on tänaseks alles küll vaid tosinkond, kuid selle eest on kaks Kaegu põlistalu veel oma kohal ja Muhu ühe vanima elupaiga ning esimese mõisa ümbruski veel üsna “elus”.
Tulles veel kord siin kunagi välja antud 35 platsi juurde, võib tõdeda, et suure osa neist said loomulikult mõisa oma külade – Lõetsa  ja Mõegaküla inimesed (kummagi küla arvele võib 7 kohta lugeda), kuid märkimisväärselt on latsikahti saanud ka Suuremõisa (8) ja Kuivastu (5) ning Nurme mõisa (3 Rässa ja vähemalt üks Linnuse) inimesed. Täpsemat “raamatu-pidamist” ei õnnestu hilisemate kruntimis-andmete põhjal siiski koostada, sest selleks ajaks oli toimunud algsete platside ümber jagamisi ja ei ole näiteks selge, kuidas Otsa (Simiste Andruse) Timmu kaks platsi omandas. Lahtisi küsimusi on ka varem saadud soldati-platside ja nende hilisema ümberkujunemisega.
Kansis räägitakse 36-st suitsust ja enne esimest ilmasõda võis neid (üheaegselt) nii palju olla; hiljem on see arv tasapisi vähenenud ja suurem osa kohti hääbus muidugi viimase sõja ajal ning kolhoosikorra tulles. 1959.a rahvaloenduse ajal, peale kümme aastat kestnud “õitsvat kolhoosikorda” on Kansis olnud siiski veel 25 suitsu, aga täna võib neid poole vähem kokku lugeda. Ometi kerkivad ka juba esimesed uued eluasemed (esialgu küll nn. suvekodudena) ja mõne inimpõlve pärast ei pruugi pilt sugugi enam nii troostitu olla.


Detsember, 2006; pisut parandatud ja täiendatud novembris, 2011 ja aprillis, 2014. ning viimati  kohendatud 2015.a suvel.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
tel. 657 2839; ylo@rehepapp.com