Külasema

Külasema-Põitse piirkond (nagu ka Päelda ja Tupenurme) on arvatavalt vanimad Muhu püsiva asustusega alad, kus nähtavasti juba eel-ajaloolisel ajal korilased paikseks jäid. Kaudselt kinnitavad seda teadaolevad vanad matmispaigad külast Tamse pool Metsikimäel ja 1876.a leitud matmispaik, mida asjatundjad on kindlalt neoliitikumi aega – neljandast teise aastatuhande keskpaigani enne Kristust arvanud (siit leitud nn. külasema tüüpi kivikirve ja luu-harpuuni järgi). Muinasasustuse aegadest võib pärineda ka külanimi, kuigi kirjalikke allikaid neist aegadest ei ole. Ilmselt olid 1569/71 Maasilinna foogtkonna maaraamatu Tamse vakuse kaks viimast peremeest Kullesme Ahndreß ja Kingesep Hanß just Külasema mehed, aga sellest muidugi ei järeldu, et viimase puhul pärastise Kingisepa talu otsese eelkäijaga tegemist oleks! Küll aga võib Andruse lisanime pärastise külanime üheks esmaseks kirjapanekuks lugeda. Ordujal kujunesid hinnuse kogumise piirkondlikud keskused, mis mõne selle piirkonna olulisema küla või paiga nime kandsid ja siinse kandi vakukeskusteks on olnud Paenase ning Tamse, aga võimalik, et mingil ajal ka Külasema. Õigupoolest hakatakse külasid alles rootsiaegseis dokumentides eristama ja 1645. aastast on meil Küllasme ning rootsiaja lõpu kaardilt Küllaseme nimi. 18.s adramaarevisjonides on isegi nimekuju Külla Asseme, mis lubab arvata, et nimi õigupoolest küla aset tähendab, aga kui vana muistse külaasemega võiks tegemist olla, jääb spekulatsioonide teemaks. Tahaks rõhutada, et me ei tea praktiliselt midagi sellest, mida muinasaegsed külad kujutasid ja siinkirjutaja arvates oli alepõllunduse aegadel pigem hajusa asustusega tegemist (mis muidugi ei välista ka sel ajal kompaktsemate külade olemasolu). Hiljem Muhus tüüpilised tihedad sumbkülad (nende hulgas ka Külasema) paistavad alles Liivi sõja järel olevat kujunenud, aga vallutusjärgset aega võiks pigem iseloomustada Lepiku küla hilisemgi olukord, kus võis rääkida Korista, Lepiku, Männiku ja Targa (haja)taludest, aga mitte kompaktsest külatuumikust.
Nähtavasti hiljemalt viikingiajast on piirkonna üheks olulisemaks keskuseks olnud Tamse, millest vallutuste järel ka üks vakukeskusi kujunes. Orduaja lõpust on Muhus teada 13 vakupiirkonda, milledest esimene kandis 1569.a maaraamatus nime Wacke Painsell (Paenase vakus) ja teine Wacke Tamse. Võib-olla kuulus Külasema varem ka Tamse vakupiirkonda, aga esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a on ta oma viie arvestustaluga märgitud Paenase vakuse esimeseks külaks. 1650-ndatel aastatel rajati Tamse põlisküla ja senise vakukeskuse kohal nn. ametimõis – teine riigimõis Muhus taaniajal rajatud Suuremõisa järel. Tamse mõisa külaks jäi Külasema mõisamajanduse lõpuni. Et mõisadeski jätkus esialgu koormiste arvestus vakupiirkondade kaupa, on Külasemat rootsiaja lõpuni (Nurme mõisa rajamiseni) Paenase vakupiirkonna külaks loetud.
1674. aastal anti Muhu saar Rootsi suuraadliku Magnus Gabriel de la Gardie korraldusel üle tema tulevasele väimehele Otto Wilhelm Königsmarckile ja sellega seoses koostatud nn. missiiv ehk üleandmisakt on üks paremaid rootsiaegse Muhu asustusloo allikaid (EAA.854.2.2218). Selle järgi oli Tamse mõisa Paenase vakuse 5 adramaa suuruses teises külas Dorff Küllasme kirjas 10 peremeest, kellede hulgas juba paljude katkujärgsete peremeeste eelkäijad võib ära tunda. Lisame kohe, et hajataludeks jäänud pärastised Mäe-pered (peale Mäe-Pärdi ja Mäe-Tooma oli veel kolmas neist oluliselt Rebaski pool) on omaette eraldi kirjas ja võib öelda, et juba sel ajal oli praeguse Külasema territooriumil rohkem talusid, kui neid peale katku taastus (läbi 19. sajandi räägime 11-st Külasema põlistalust). Üheks põhjuseks, miks talude arv oli 30 aastaga kahekordistunud, võib pidada seda, et Tamse mõisa rajamisel asustati selle põlisküla peremehed rajatavatelt mõisapõldudelt ümber (neid paistab isegi Vahtrastesse olevat viidud) ja kaks viimast, Pallasme lisanimega peremeest on nähtavasti Tamselt Külasema toodud. Peale selle paistab aktis Siljawellia Tönnis’e nimega peremees olevat seesama 1645.a maaraamatu pundenik Bile Tönnis, kes selleks ajaks oli Siljavälja kandist Külasema külla asunud. Siinkohal peaks rõhutama, et praeguse Pallasma küla kohal olid sel ajal samuti juba kaks hajatalu olemas. Need on samas aktis Tamse poolvakuse Siljavälja (pärastise Mõisaküla) küla all kirjas ja Külasema samanimelistest peremeestest kindlalt eristatavad. Tasub aga meenutada, et Pallasma nimi tundub alepõllunduse aegadest pärinevat ja sellenimelisi peremehi leiame taani- ja rootsiaegseis dokumentides peale Külasema ja “päris” Pallasmaa veel Lõetsas, Nõmmkülas ja Paenasel. 1645.a maaraamatus oli aga Tamse põliskülas esimesele kohale märgitud Pallasme Hans ja tema järglased paistavad olevat mõisa rajamisel Külasemasse asustatud!
1698. aastaga on dateeritud rootsiaja lõpul koostatud kaart (EAA.308.2.57), mis hõlmab külasid Paenaselt üle Põitse ja Tupenurme Kallaste ja Raugini ning edasi veel Vahtrastet, kusjuures kaardi paremas allnurgas on ka Pärase talud kujutatud. Kalibreerinud selle ulatusliku piirkonna kaardi (MapInfo vahenditega) kümnekonna punkti järgi digikaardiks, saame siin illustratsiooniks esitada väljavõtte Külasema-Põitse piirkonnast, mis üsna rahuldavalt tänase kaardipildiga ühtib. Olgu öeldud, et nn. reeper-punktidena on selle juures kasutatud illustratsiooni paremasse ülanurka jäävat Tupenurme Neo talu (peale selle Kallaste Anduväljat, Raugi Nõmmet, Vahraste kolme külatänava ristumiskohta jm.). Orienteerumiseks ja võrdluseks on kaardile (eraldi kihina) lisatud Inna Ligi poolt 2011.a suvel pärandkultuuri objektide inventariseerimisel määratud paikade koordinaate, milledest siin toodud pildile jäävad Metsikimäe tinglik punkt Põitsest Tamse pool ka Külasema objektidena Kõrve tänav, küla kaev ning 20.s teisel poolel kadunud pritsikuur, aga ka Tupenurme küla lammaste varjualune, mida Põllust Külasema pool mäletatakse.

Selgub, et rootsiaegse kaardi eksplikatsioonitabelisse märgitud esimesed 8 talu on praeguse külatuumiku kohal Kohist Koosini (või isegi tänase Mardini), kuid 9. talu (Kingesep Lemet) jääks üsna hilisemate Suurevärava ja Kopli-Andruse vabadikukohtade kohale. Lisame, et selle kohaga (taluga?) seoses jääb rida küsitavusi, sest eksplikatsioonis järgmist numbrit 10 kandnud Kingesep Hans’u talu ei leia kaardil üldse ja võib oletada, et see kaardil kujutatud “punane katus” (põldu vahetus läheduses ei näidatagi!) peab ehk nii Leemeti kui Hansu eluaset märkima!? Tuleks veel öelda, et juba 1674.a aktis on pisut eriskummaliselt esitatud kolm pooleadrast üksust – Kingesep Lehmet, Ustallo Teffen ja Ustallo Laes, kus peale peremehe ei näidata ühtki inimest! Pooleadrane Uietallo Lehmeti arvestustalu oli (lisaks katku üle elanud Kingiseppa Lehmet’ile!) koormisi kandmas ka juba 1731.a adramaa-revisjonis. See arvati 1744. aastaks Kansi mõisale ja 18. sajandi lõpuks sai sellest praegune Leemeti talu, aga rootsiaegsel kaardil praeguse Leemeti kohal talu ei ole. Samuti ei ole rootsiaja lõpul talu praeguse Kingisepa kohal ja võib väita, et need Külasema põlistalud (samuti ka Mardi) on oma praegusele kohale alles 18. sajandil asunud.
Kõnealuse kaardi eksplikatsiooni-tabelis on kirjas veel kaks Kingisepa lisanimega peremeest – nr.1 Kingesep Andrus ja nr.2 Kingesep Ad, keda hilisemaid arenguid arvestades võib Jaagu ja Kohi “eellasteks” lugeda, kuid sel ajal asusid talud kõrvuti üsna pärastise Kohi kandis! Samal ajal oli ehk kõige enam praeguse Jaagu kohal numbrit 4 kandnud Sillawellia Tönnis’e talu, mis Külasema 5. taluna ka De la Gardie aktis esines, aga 1645.a maaraamatus oli Bile Tönnis’e pundenikukoht hoopis tollases Siljavälja külas. Selle Tõnise talust Koosi poole mahtus veel talu nr.6 – Pawele Jach ja neid kahte talu on kiusatus rootsiaegseteks sugulasteks ning pärastise Marjavälja eelkäijaiks pidada (sellest lähemalt veel edasises). Lisame, et praeguse Jaagu või selleaegse Siljavälja Tõnise põhjapoolseks naabriks oli kaardil numbrit 5 kandnud Pallasma Hanso Hans – arvatav kunagise Tamse mehe järglane, kelle järeltulijat peale katku ei oska määratleda. Numbrit 3 kandis kaardil üsna pärastise Ennu kohal sellesama Hansu teine arvatav järglane Pallasma Hansu Loas. Peale selle kandis numbrit 7 selleaegne kõige lõunapoolsem talu küla-tuumikus – Henno Laas. See asus ligikaudu pärastise Mardi kohal, aga katkujärgne Mardi paistab oma asustuse hoopis eespool kirjeldatud külast väljas olnud Kingisepa Leemetilt saanud! Ette rutates lisame, et katku järel olid pärastiste Ennu talude (Ennu-Poali ja Ennu-Pärdi) eelkäijad söötis ning kui esimene taas-asustati ehk rootsiaegse Pallasma Hanso Laas’u talu kohal, siis Henno Petri Mihkel on oma talu vist katku järel uuesti rajanud.
Ainsana külas olnud taludest võib oma rootsiaegsele kohale püsima jäänuks lugeda Koosit, kus rootsiaja lõpul oli peremeheks Kosi Laas (kaardil nr.8). Üsna oma rootsiaegsele kohale paistab jäänud ka külast väljas olnud Mäe-Pärdi, kus rootsiajal Lade Jurgen’i (nr.11) hajatalu asus. Selle pärastise lähi-naabri Mäe-Tooma eelkäija Lade Laas (nr.12) pidi aga enne Põhjasõda oma tänasest asukohast tükk maad Paenase pool – üsna hilisema Maie vabadikukoha lähedal asuma, viimasest ehk pisut küla poole.
Arvestades paljude talude ümber paiknemisi võib-olla juba Põhjasõja ajal aga kindlasti ka seoses nende katkujärgse taas- ja ümberasustamisega, ei ole põhjust püüda väga üheselt siduda rootsiaegse kaardi-eksplikatsiooni talusid 18. sajandi arvestusüksuste ega hilisemate põlistaludega, kuigi kõigi taludena püsima jäänud adramaa-revisjonidesse kantud arvestus-üksuste rootsiaegne “päritolu” on ära tuntav. Kõige erandlikum on adrarevisjonide viimane, 13. üksus – söötis veerandadrane Ma Laur toodud pildi vasakus ülanurgas, millest peale põhjasõda enam talu ei saanudki. Tervik-kaardil jääks see Tamse Küünist ja Sepast vaid pisut Külasema poole ja eksplikatsiooni-tabeli lõppu on märgitud ilma numbrita (Litera M) ¾-adrane Mehe Lauren ... under Tambseh. See arvatavalt üsna vana Tamse ja Külasema vahel olnud hajatalu on nähtavasti sel ajal hääbuma hakanud, kui Paenase küla Nurme mõisale arvati, sest samal rootsiaegsel kaardil leiame Paenase eksplikatsiooni-tabelist Mehe Simo ja Mehe Jaach’u nimelised vabadikud, kellede jäljed hiljem kaovad. Võimalik, et samal ajal vahetusid inimesed ka rootsiaegseis Lade-nimelistes hajataludes ja tundub, et pärastised Mäe-pered on oma Mäe nime just kadunud põlistalult pärinud. Peale selle pärineb siit hilisem Laasuga Priidu rajatud Lauri kohanimi, sest Riidu tütar – Mäe-Pärdi Juula Kolk-Kand on Edgar Grünbergile kinnitanud, et Lauri nimi just muistse Lauri koha järgi on pandud.
On tähelepanuväärne, et rootsiaja lõpu näljahädad ning Põhjasõja ja katku on Külasema küla ülejäänud Muhuga võrreldes üpris edukalt üle elanud. 1713.a Güldenstubbe protokoll märgib siin Tamse mõisale koormisi kandmas kuut peremeest, kes siinkohal eraldi loetlemist vääriksid (märgime ka protokolli järjekorranumbri):

Muide tõsiasi, et Kingiseppa Jurri (nr.113) on kahe Lade-nimelise hajatalu peremehe vahele kirja pandud, jätab tema talu selleaegse asukoha üpris lahtiseks.
Kokku on 1713. aastal Külasemas 11 mees- ja 9 naishinge tööjõulistena kirja pandud, peale selle üks vana mees, üks vana naine, neli poiss- ja kaks tüdruklast – kokku 28 hinge. Arvestades, et Päelda küla oli samal ajal täielikult välja surnud, võib küll öelda, et Külasemal oli hästi läinud! Esimene adramaa-revisjon 1731. aastal märgib külas juba 9 koormisi kandvat peremeest ja hingede arv on vähema kui paarikümne aastaga kasvanud 63-ni – seega enam kui kahekordistunud (ainuüksi lapsi oli külas 1731.a juba 31, neist 18 poissi ja 13 tüdrukut).
Sai juba rõhutatud, et esimestes adramaa-revisjonides jäävad üsna ebaselgeks nelja asustatud talu (Lehmete Jack, Lehmete Hans, Kingiseppa Jürgen ja Uietallo Lehmet) asukohad, aga kõiki neid võib rootsiaja lõpul “Külasema koplis” olnud Leemeti ja Hansu järglasteks ning pärastiste Kingisepa, Mardi ja Leemeti eelkäijateks arvata. Nüüd Kohi Andrus’e nimega esinevat Andrust võib samastada rootsiaegse Kingesep Andrus’ega (kaardi nr.1), aga tema rootsiaegse naabri Aadu (nr.2) järglaseks loeme pärastise Jaagu peremehi Mihklit ja Jürgenit.
Rootsiaegse Laasu järglane Kosi Hans arvati juba 1738. aastaks Hiiumaalt Muhusse tulnud pastor Heinrich Vickile, kuna pastor asus Hellama mõisat rajama. Tamse kui ainus katku järel toimiv mõis Suuremõisa kõrval pidi nüüd hakkama ellu äratatavatele (Kansi ja Kapi) ning uutele rajatavatele (Hellama jt.) mõisadele n.ö. doonor-talusid andma ja sellega seoses on Ustallo ehk Uietallo Leemeti talu 1744. aastaks Kansi mõisale arvatud. Tamse mõisale oli 1738. aastaks hakanud koormisi kandma Henno Peter Michel – Pärdi eelkäija ja sajandi keskel said veel asustuse seni söötis olevateks märgitud Henno Jahn’i ning Pehle Jack’u arvestusüksused. Nii olid juba 18.s teisel poolel kõik pärastised 11 põlistalu asustatud, kuigi kaks neist – Koosi ja Leemeti olid mõisalise kuuluvuse mõttes üsna kummalises olukorras. Ei tea, kas Koosi mehed tõesti Hellamal teol käisid, aga adrarevisjonides on sajandi keskel Hellama mõisale kuuluvaks isegi kaks arvestusüksust – Kohsi Hans ja Kohsi Jurri märgitud. Kuidas need mehed oma koormised kandsid, on siinkirjutajale ebaselge nagu seegi, kuidas Ustallo Leemet Kansi mõisaga “arveldas”?
Edasises jälgime põlistalusid lähemalt ükshaaval selles järjekorras, nagu neid esitati 19. sajandi hingeloendites. Laste suurele suremusele vaatamata kasvasid pered kiiresti ja tekkis (eriti 19. sajandi teisel poolel) hulgaliselt vabadikukohti. Neid loetleme n.ö. tüvitalude juures, kusjuures Külasema eripäraks tuleb lugeda, et enamus vabadikukohti vahetasid korduvalt omanikke. Vanemad vabadikukohad tekkisid Põitse ja Külasema vahele külade ühiskarjamaale ja on kõik Külasema meeste rajatud, kuigi mitmeid neist on hiljem Põitse küla alla arvatud. Käesolevas jätame Saadu ja Tõnise Põitse küla käsitlusse, aga Koplimäest ja Keskülast teeme siinsamas hiljem lähemalt veel juttu.
Tuleb arvestada, et hingeloendites olid ka sulaste pered talude juures kirja pandud ja neist ei selgu, millised pered omale kuskile karjamaa- või põlluserva olid oma eluasemed ehitanud ning kes talu saunas või ka peretoas peavarju said. Selle tõttu jääb paljude vabadikukohtade tekkeaeg üsna ebamääraseks ja suure tõenäosusega võivad mitmed lühemat aega eksisteerinud eluasemed meile sootuks teadmata jääda. Nii võib esitatud teave vabadikest mõneti süsteemitu ja ebajärjekindel tunduda – eriti veel selle tõttu, et eespool kirjeldatavat Põitse ja Külasema “ametlikku” piiri on käesolevas pisut erinevalt käsitletud.
Teadaolevalt asutati Muhus juba 1820-ndatel mitmetes külades külakoolid, kus kihelkonna-koolis pisut koolitarkust saanud oma küla mehed lastele talvekuudel õpetust jagasid. Külasema kohta ei ole luteriusu abikoolide aegadest suurt midagi teada, peale selle, et Mardi ja Kingissepa talutubades paistab taoline abikool vaheldumisi toiminud. Õigeusu tulekuga 1847. aastast muutus Külasema valdavalt õigeusklikuks külaks (luterlasteks jäid põhiliselt Marjavälja inimesed) ja õigeusu abikoolid olid nii Paenasel kui Päeldas. 19.s lõpupoole ja 20.s algul, kui Päelda kool Viiraküla Rihva-Koplile asus, on siiski õigeusu abikool ka Kingisepa talutoas tegutsenud, kus kooliõpetajateks on olnud Mulgu Tähve (Timotheus) Pallas (1871–1966) ja hiljem lühemat aega Aleksander Paas ning Nõmmküla Uietalu (Sepa) Mihail Suu. Teadaolevalt on Külasema oma meestest pidanud külakoolmeistri ametit Tiheriku Mihkel Kand, Koplimäe Vassili Kao ja Maie Feodor Kand. Külasema külakool tegutses Tamsele koolimaja ehitamiseni 1919. aastal.
Mõisavallad ehk kogukonnad tekkisid vormiliselt juba 1820-ndate talurahvaseadustega, kui talurahvale priinimed anti ja formaalselt neist vabad inimesed said. Sestpeale saab Külasemast kui Tamse valla külast rääkida. Viimase hingeloenduse ajal 1858.a oli Tamse kogukonnakohtu eesistuja Nõmmküla Tooma Tähve/Timofei Soop (1811-74) ja kaas-istujateks Kallaste Anduvälja Mihkel Kindel ning Põitse Peele Tõnis Kolk (1821-92). 1891. aastal mõisavallad likvideeriti ja Tamse vald hakkas ühendatud Muhu-Suure valla koosseisu kuuluma.
1870-ndatel, kui Tamse mõisast nn. latsikohti jagati, said paljud Külasema mehed omale Rebaskil ja Rannakülas latsikohad, mida edasises ka konkreetsemalt nimetame. Siinjuures tuleks märkida, et mitmed latsikohtadeks muutunud vabadikukohad (Jõe, Ranna jt.) olid selleks ajaks küla karjamaal juba olemas ja n.ö. tekkepõhiselt tuleks neidki Külasema suitsudeks lugeda. Üldiselt on siinkirjutaja seadnud põhimõtteks mistahes koha külalise kuuluvuse määramisel lähtuda tänastest ametlikest külade nn. lahkmejoontest, mis maa-ameti aluskaartidele kantud, kuid mis viimase (ja õigupoolest vist veel lõpetamata!) maareformiga sageli muutuvad Näiteks kulges enne 2007. aastat Külasema-Põitse lahkmejoon nii, et kagu-loodesuunaline küla kirdepiir pöördus Külasema koplis järsult edelea suunas, minnes Suurevärava ja Kopli-Andruse vahelt (Kopli-Andruse jäi Põitse territooriumile!) üle Sepa-Ansu endiste Lubjaaugu põldude suunas, kus see Kasevilust pisut lõuna pool üle praeguse uue maantee läks ja edasi lääne suunas Oosearelt pisut Paenase pool randa jõudis. Sellega oli Külasema küll oma “merepiiri säilitanud”, aga Mäe-Pärdi ja Mäe-Tooma põlistalud samas Põitse küla territooriumile jäänud ning kunagised Paenase vabadikukohad (Kaera, Lepiku ja vist isegi põhjapoolsed Endriki-pered) hoopis Külasema territooriumile jõudnud! 2007.a seda piiri küll korrigeeriti, aga siinkirjutaja loobus nende "muutlike lahkmejoonte" jälgimsest hoopis; tõmbas Külasema koplist mõttelise joone Rebaski küla lõunatippu, millega Koplimäe, Kesküla (Tuhliaa) ja Peetrikivi ikkagi Külasema territooriumile jäid (rääkimata Mäe-peredest, Laurist ja Seljast). Sellest “piirist” me siinses lähtumegi ning jätame Põitse “suitsudeks” vaid Saadu ja Tõnise, ehkki ka need Külasema meeste rajatud kohad on.
Lisaks 11-le põlistalule tekkisid talude jagamise aegu Külasemas Silla (Mardist) ja Koidu (Kohist) osatalud ja ühtekokku saame umbes 30-st Külasema “suitsust” rääkida, mida järgnevas lähemalt üle vaatame. Enne seda toome veel illustratsiooniks väljavõtte 1799.a nn. reguleerimiskaardilt (EAA.2072.3.358) Külasema külatuumiku kohta, kus talud juba üsna äratuntavalt paiknevad.

Jälgimise huvides toome kaardile lisatud punastele numbritele vastavad üheksa selleaegse peremehe nime (kaks Mäe-peret ei ole toodud kaarditükilele lihtsalt mahtunud) nende originaalkujul kaartide spesifikatsiooni-köites (EAA.311.1.1041), kusjuures Kohi (nr.1) ja Jaagu (nr.8) vahele jääv nr.10 kujutab selleaegset küla kapsamaad (Dorfs Kohlgarten). Peaks ehk rõhutama, et Mardi (nr.6) selleaegne peremees kandis spetsifikatsioonis Jako Lauri nime!

1	Kohhi Jahn	2	Lemetti Kerstik	3	Enno Carl
4	Enno-Perdi Jahn	5	Kinkseppa Jurri	6	Jako Laur
7	Kose Mart	8	Ado-Jurri Jaak	9	Marjawelja Tönnis

Põlistalusid eristab järgnevas teistest kohtadest peale hingeloendi järjenumbri veel lisatud õuemärgi kujutis, kuigi see ka mõnede vabadikukohtade puhul teada on ja siis samuti on kohanime alla lisatud. Et õuemärgid on Lõetsa Koolielu Juri Vilto märkmete põhjal esitatud, siis võivad oma küla inimesed neid ka teisiti mäletada ja igasugune lisateave selles osas oleks teretulnud.

1. MARJAVÄLJA

Hingeloendites Külasema esimese taluna kirjas olnud Marjavälja (Marja Welja) nimi ilmub esmakordselt 1756.a adramaa-revisjonis, kus 1/3 haritud ja 1/6 söötis adramaal on peremeheks Marja Welja Jaack. Peres on kaks tööeas meest ja kaks naist; peale selle üks vana mees, üks vana naine ja kaks poisslast. Ilmselt peab see vana mees peremeest ennast tähendama, sest 18 aasta pärast (27.11.1774) suri Külasemas 100-aastaseks elanud vana Jaak ja peab arvama, et ta seesama Jaak on, kes 1698. aastal Koosi naabruses kujutatud talu nr.6 peremeheks oli! Kummastav, et siis oli talunimeks Pawele Jaak, aga et see Jaak oleks Külasemas katku üle elanud, seda 1713.a Güldenstubbe protokoll ei märgi! Vastupidi – esimesed neli adramaa-revisjoni (1731 – 1750) märgivad Külasemas pooleadrast söötis Pehle Jaagu arvestusüksust ja 1756.a oli see Jaak justkui "surnuist üles tõusnud"! Usutavalt oli Jaagu talu selleks ajaks peale uue nime saamist ka teise kohta asunud, kus me seda 40 aasta pärast nn. reguleerimiskaardil numbriga 9 kohtame!
Põitse loos räägitakse lähemalt sellest, kuidas (siinkirjutaja arvates) seal katku üle elanud Tido Jaagust adrarevisjonide Pehle Jaak sai ja et Põitseski lisaks koormisi kandvale Jaagule veel söötis veerand-adrast Pehle Tõnise nimega üksust märgitakse, mis 1750.a ühtäkki (endiselt söötis olevana!) Pehle Hansu nimeliseks muutus. Sellega seoses meenub rootsiaja lõpu Sillawellia Tõnise talu (kaardil nr.4), mida me 1645.a pundemiku Bile Tõnise omaks oletasime, kuid mille jälgi Külasemas peale katku ei leia. 1750-ndatel paistab vana Jaak Põitsest Külasema tagasi tulnud, kus teda 1756.a uue Marjavälja talu peremeheks märgitakse, olles oma noorema venna (või väimehe?) Jaani Peele peremeheks jätnud. Tuleb tunnistada, et olemasolevate dokumentide põhjal me taaniaegse Bile Tõnise järglaste Külasema (ja/või Põitse) asumisest kuigi head pilti ei saa. Ometi paistab, et nii 1645.a maaraamatu Bile Tõnis kui 1592.a maaraamatu Tamse vakuse Pela Hans tuleksid suure Kolkade sugupuu "patriarhideks" artvata!
Meetrikate põhjal võime 100-aastaseks elanud Jaagu nooremateks järglasteks pidada kahte poega ja tütart Mare, kes 1762.a Külasema Ennu Mihkli naiseks sai. Jaagu (viimase abielu) poegadeks tuleb kahte üsna üheealist meest arvata: 1) Korista kõrtsimeheks olnud Peeter (~1723 – 1809), kellel 4 naist oli ja kes arvatavalt vanas eas Tupenurme ja Põitse vahel Neo-Kopli vabadikukoha ehitas ning 2) juba 1750-ndatel Kristuse ikka jõudnud Hans (~1724–1797), kes vana Jaagu järel Marjavälja peremeheks sai.
Hans Jaagu pojal sündisid Paenase Matsi Ristega 5 poega ja kaks tütart ning ainult teine poeg Andrus ning noorem tütar Eed surid väikestena. Neli venda lõid pered ja siitpeale muutub Marjavälja Kolkade täielik jälgimine juba üsna mahukaks. Hansu ja Riste vanem poeg Tõnis Kolk (~1759 – 1828) jäi järgmiseks Marjavälja peremeheks; teine vend Aad (1764 – 1840) oli esialgu kodus sulane, kuid hiljem paistab Põitse Peele saunas olnud (1834.a loendis oli Peelel kirjas) ning tema poeg Jaak pandi hiljem Ännika peremeheks, millega Kolkade "Ännika liin" tekkis. Aadu kaks poega jäid Peele sulasteks.
Peremees Tõnise kolmas vend Juri läks Mardile (sel ajal Leemeti-Lauri) koduväiks, kus ta varases keskeas suri; tema poeg Jaak Kolk (1799 – 1864) oli Kohi koduväi ja sulane ning vanas eas mõne aja Mardil ajutiseks peremeheks, kui Mardi Aad suri ja poeg Tähve alles alaealine oli. Selle Jaagu ainus poeg Juri (1823-81) oli sel ajal samuti Mardil, kuid tema poeg Matvei Kolk läks hiljem Suurevärava vabadikukohale koduväiks.
Marjavälja Tõnise noorim vend Hans Kolk (1775 – 1829; NB! Marjavälja teine Hans) oli loendites samuti Marjaväljal kirjas, aga kui palju ta siin sulaseks oli, ei ole selge. Ta paistab küla poolt ehitatud Vileta heinamaa-vahi kohale asunud, kus tal kolme naisega kaks poega ja viis tütart sündisid. Kolm vanemat tütart said mehele ja abieluni jõudsid ka kaks poega: Tähve oli hiljem Jaagul sulaseks ja Vassili. Kolga andmetel on oma onupoja – Ennu Jaani sulasepereks läinud, aga noorem poeg Andrus Kolk on hiljem Viletal, millest Põitse loos lähemalt räägitakse.
Peremees Tõnisel oli Põitse Nakitse Ingliga neli poega, kelledest teine suri 2-aastaselt. Vanem poeg Jaen Kolk (1792–1867) läks 1817.a Ennu perenaise Mare kolmandaks meheks ja jäi Ennul peremeheks (sellest räägitakse lõpupoole lähemalt). Marjavälja Tõnise kolmas poeg Mihkel võeti 1818.a nekrutiks ning peremeheks jäi Tõnise noorim poeg Jaak Kolk (1801-61). Lisame, et V. Kolga andmeil olla Mihkel peale kroonu-teenistust Kroonlinna jäänud, kus ta ka pere lõi. Hiljem olla pere kord ka Muhus (Marjaväljal) käinud, kuid Mihkli lapsed enam eesti keelt ei osanud!
Jaak abiellus 1825. aastal Tupenurme Vanaga-Juri Ingliga (Peeker) ja sündisid neli poega ning neli tütart. Esimene poeg Mihkel Kolk (1826-91) jäi peale isa surma peremeheks, teine poeg Jaen asus (koos noorema venna Tõnisega) Peetrikivile. Jaen sai omale 1870-ndatel Rannakülas Kondimäe latsikoha ja Peetrikivi koht jäi Tõnisele. Jaagu neljas poeg Aad suri 21-aastaselt vallalisena. Märgime, et Jaagu neljast tütrest sai mehele vaid kolmas tütar Mare; vanem tütar Ingel suri 16-aastaselt ja noorem tütar Eed lapsena. Teine tütar Riste (1836–1925) jäi vallaliseks ja vennad olla talle kunagiste Lubjaaugu põldude äärde Kearu nime saanud eluaseme rajanud.
Mihkel Kolk oli juba 1847. aastal 21-aastaselt Kõinastust omale Vana-Jaani Mare naiseks võtnud ja taas sündisid viis poega ning kaks tütart, kelledest poeg Mihkel ja noorim tütar Mare küll väikestena surid, aga Ingel ja neli venda jõudsid abieluni. Tavapäraselt jäi esimene poeg Juri Kolk (1849-97) peremeheks, kuigi ta juba 6 aastat peale vana Mihklit suri ja siinkohal jääb teadmata, kas Juri ka (koos isaga) talu välja osta jõudis? Vana Mihkli teine poeg Jaen Kolk (1852–1913) läks 1877. aastal Mõisaküla Laasuga Ristele koduväiks ja senisest Metsniitide Laasugast sai Kolkade Laasuga. 1861.a sündinud Tõnis Kolk hüüdnimega “pitk Tõnis” abiellus 1884. aastal Rootsivere Uielu Tähve tütre Maria Tarvisega ja ehitas omale nüüdseks Põitse territooriumile jääva Tõnise koha, aga noorima, 1863.a sündinud ja 3-aastaselt surnud venna järel taas Mihkliks ristitut teati hüüdnimega “vana Plotski” (oli kaug-idas laevastikus teeninud – flotski). Ta võttis 1901. aastal Kõinastu Teetli Jaani tütre Ingli (Lember) naiseks ja asuti Rootsivere Keanu-nimelisele vabadikukohale, kuid lapsi neil ei olnud.
Marjavälja viimaseks päris-peremeheks jäi Juri poeg Mihkel Kolk (1875–1954; neljas sellenimeline esimesest Mihklist arvates). Tema noorem vend Juri oli kolmeaastaselt surnud, aga kolmandast vennast Jaanist (1880-1953) sai Liibavi merekooli lõpetamise järel teenekas meremees (keisri nimelise relva ja 5000 kuldrubalaga autasustatud), kes hiljem omale Kuressaare lähedal Kudjapea mõisasüdame soetas (tema lühielulugu on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.602-603). Mihkli ja Jaani nooremast vennast Madisest (1894–1951) sai arhitekt ja ehitus-ettevõtja (põgenes hiljem Rootsi). Temagi lühiandmed on toodud Rullingo raamatus (lk.603). Võiks veel lisada, et Juri vanem tütar Mare (1883–1946) on tuntud Saaremaa Hintide (Aadu ja Johannese) ema. Nii pärineb Marjavälja sellest põlvkonnast arvukalt teada-tuntud ja nimekaid inimesi. Marjavälja juurtega Peetrikivi Tõnise järglastest räägime veel Peetrikivi juures, aga Põitse loos tutvustatav Tõnise "pitka" Tõnise poeg Jaan Kolk (1886–1975) hüüdnimega Sumba Jaen oli samuti Muhus üsna tuntud meremees – mitmete purjelaevade osanik ja kippar.
Marjavälja noor Mihkel võttis juba traditsiooniliselt 1900. aastal omale jälle Kõinastust Vana-Jaani Mare (1874-1960) ja sündisid 5 poega ning neli tütart. Tema nimele sai kruntimisel 40,9-hektarine Marjavälja talu (Lit.33), mille oleks esimene poeg Juri (1902-65) pärinud, kuid paraku pidi Mihkel ise selle “Muhu Kaluri” kolhoosile loovutama. 1959. aastaks olid Marjaväljale jäänud 84-aastane Mihkli lesk Mare vallalisteks jäänud poja Juri ja Peele Ivani naiseks saanud tütre Kadriga. Nooremad lapsed Jaan, Juhan, Bernhard ja Salme olid varakult kodust lahkunud. Üks noorematest poegadest, Eduard suri 8-kuuselt ja ka tütar Juuli (1910-1921) suri noorelt. Mihkel on olnud edumeelne mees ja teinud pingutusi lastele hariduse andmiseks (ainult vanem poeg Jüri jäi ilma hariduseta). Jaan (1905-1927) õppis Tondi sõjakoolis, kuid sai 1. detsembri 1924.a. mässu ajal raskelt põrutada, mille tagajärjel suri ja maeti sõjaväeliste auavaldustega Muhu kalmistule. Mihkli lapsed Ruudu (abielus Linda Merilind), Juhan (1907-1985), Bernhard (1913-1943) ja Salme (abielus Tasa, 1916-1985) elasid Tallinnas. Juhan oli insener ja töötas oma onu Madis Kolga ehitusfirmas, samas töötasid ka Bernhard ja Mõisaküla Laasuga Lembit Kolk. Juhan ja Bernhard mobiliseeriti 1941, Bernhard sai Velikije Luki all surmavalt haavata, Juhan tuli Eesti korpusega sõjast tagasi ja elas pärast sõda Tallinnas (hiljem Ääsmäel).
Viimati toimetas Marjaväljal (1980-ndatel) veel Salme poeg Jaak Tasa (1939-91), aga tema ja vend Valdur on nüüdseks järglasteta surnud ja kuuldavasti Juhani järglased võõrandasid koha lõplikult. Uute omanike valduses on koht kui niisugune siiski “suvesuitsuna” alles. Marjavälja vana elumaja lammutati 1970ndate lõpul või 1980ndate algul, õueköök viidi 1973 Vabaõhumuuseumi. Ait ja keldri varemed müüdi võõrastele pärast Valduri surma.

Kearu

2. AADU-JURI ehk JAAGU

Hingeloendites kandis Külasema teine talu Ado Jurna ja hiljem ka lihtsalt Ado nime, aga külas on talule pisut vanem Jaagu nimi jäänud. Pärimustes on seda ka Vaku taluks nimetatud, mis tundub mälestus rootsiajast (või veelgi varasemast?) olevat! Selle juures tekib intrigeeriv küsimus, kas Vaku nimi võis ehk hoopis rootsiaegsel Pehle Jaagu või Siljawelja Tõnise talul olla, mille kohale Põhjasõja ajal või järel Kingisepa Michel asus, sest nagu eespool öeldud, on Mihkli arvatav rootsiaegne eelkäija Kingesep Ad oma taluga nr.2 kaardil hoopis Kohi naabruses kujutatud (vt. ka Kingissepa juures toodud "pärilusskeemi"). Et katku üle elanud Mihkel “rootsiaegne” mees oli, selles ei ole põhjust kahelda, sest juba 1731.a revisjon märgib peremeheks Kingiseppa Michli Jürgen (peres üks mees, kaks naist ja neli last – kaks poissi ja kaks tüdrukut) ning selleks ajaks oli vana Mihkel nähtavasti surnud. 1750.a on Jurgen veel peremeheks nimetatud, aga kuue aasta pärast viimases revisjonis on juba peremeheks arvatav Juri (Jürgeni) poeg Kingiseppa Jürge Jaack (~1712 – 1804). Sellelt Jaagult pärineb tänane talunimi ja ühtlasi saab teda kõigi Muhu VAPPER’ite esiisaks lugeda. Huvitav on märkida, et üsna erandlikult saab selle Jaagu puhul veel vähemalt neljast eelmisest põlvest rääkida. Nimelt paistab ta pärinevat sellest Nigust, keda 1645.a maaraamat nimetab Kingesep Nohr Niggo ja kui siis taaniajal ka “vana Nigu” olemas oli, võib isegi viiest põlvest Jaagu eelkäijatest rääkida. Igal juhul tunduvad rootsiaegsed Aad ja Andrus “noore Nigu” pojad olevat ja Jaak oli suure tõenäosusega Aadu poja – katku üle elanud Mihkli pojapoeg (Jurgeni poeg).
Abielu-meetrikais kohtame Jaagu nelja poega ja tütart Inglit, aga kas neil sama ema oli, ei ole teada. Jaak paistab olevat kõrge eani võimukas peremees olnud, sest veel 1795. a loend märgib teda 83-aastaselt peremeheks, kes oma juba küpses eas nooremaid poegi Paavlit ja Juri nähtavasti “kamandas”. Paistab, et vanem poeg Aad (1734 – 1810) ei ole seda välja kannatanud. Esimese loenduse ajal 1782.a oli ta veel oma perega kodus, kuid ta oli juba 1766.a abiellunud ja selleks ajaks oli neil Raugi Jaani Ingliga viis last sündinud. Kuidagi on Aad ennast pastoraadi armuadral (Levalõpma Ritsul) sisse seadnud; teine vend Jaen oli juba 1762. aastal Nõmmküla Leemetile koduväiks läinud, kus ta vabadiku seisuses suri (lapsi neil Leemeti Ristega ei olnud).
Ritsu Aadu lugu vajaks eraldi uurimist, kuigi põgusalt on seda meenutatud Levalõpma ja Rässa ning ka Soonda ja Igaküla lugudes. Nimelt ei ole selge, mis “kauba” Aad selleaegse pastori Olaus Kellmanniga tegi, kui ta armuadrale asus, aga uue sajandi algul oli ajutiselt pastoriks keegi Hoffmann ja 1804. aastast tuli pastoriks Carl Fromhold Glöckner. See oli parajasti nn. mõisapiiride reguleerimise kõrgaeg, kui Matthias v. Buxhövden ja kroonumõisade rentnikud omavahel “hingi” vahetasid ja inimesi perede kaupa ühest külast teise ümber asustati. Paistab, et pastor Glöckner on Ritsu Aadu nüüd Nurme mõisa hingeks andnud ja tema pere viidi Rässa, kus sellest ajast isegi Ritsu kohanimi tekkis. Aad ei ole aga sellega leppinud ja Ajalooarhiivis leidub säilik (EAA.968.1.1873) aastast 1809: Muhu Suuremõisa talupoja Rizzo Ado ja tema naise kaebus pastor Glöckneri vastu omavoli tarvitamises ja vägivallas. Nimetatud kaasuse üksikasjad on teadmata, kuid tulemuseks oli, et 1811.a hingeloendis oli Aadu vanem poeg Aad (1775 – 1843) Tamse mõisa peremees kodukülas Leemetil ja noorem vend, Levalõpmas sündinud Jaen (1788–1861) oli Suuremõisa peremees Soonda Simmul! Siinkirjutaja on veendunud, et just selle “tõe ja õiguse eest” võitlemise tõttu said Aadu järglased nii Külasema Leemetil kui Soonda Simmul ja ka Leemeti Aadu poeg Juri Igaküla Neo-Jaanil priinimede panekul kõik omale priinimeks VAPPER.
Peale vana Jaagu surma sai Jaagul mõne aja peremeheks olla tema noorem poeg Juri (~1756 – 1818); vanem vend Paavel (~1745 – 1801) suri isast varem ja tema abielu jäi ka lastetuks. Juri järglastest said Vapperid ja peaks märkima, et hingeloendite talunimi pärineb ilmselt vana Jaagu poegadelt – Ritsu Aadult ja nooremalt vennalt Jurilt, kelledest järglased jäid. Juril oli Põitse Kästiki Marega kuus poega ja neli tütart, aga peale esimese poja Andruse ja kahe tütre Juri ja Mare poegadel järglasi ei olnud. Mõneti arusaamatult surid kolm poega juba täiseas: Juri 21-aastaselt, Toomas 28-aastaselt ja Jaak 37-aastaselt vallalistena, kusjuures kahe esimese surmakannet meetrikas ei ole ja nende surma kinnitavad vaid hingeloendid! See on kaudseks tõendiks, et Juri vanemad pojad merd sõitsid ja arvatavalt uppusid. Muide, huvitav on märkida, et nii Külasema Jaagu kui Soonda Simmu ja Igaküla Neo-Jaani peremärkideks olidki ilmselt Külasemast pärit ankru kujutised.
Isa surma järel sai Jaagul peremeheks Juri esimene ja ainsana abiellunud poeg Andrus Vapper (1780 – 1838), aga temalgi oli koha pärijatega lood viletsavõitu: Lõetsa Andruse Ingliga sündisid neli tütart ja kaks poega, kelledest noorem poeg Madis aastaselt suri. Vanem poeg Aad Vapper (1805 – 54) võttis 1825. aastal Mäe-Tooma Andruse tütre Ingli (Mägi) naiseks ja neil jõudsid kuus poega ning tütar Mare sündida, kuigi Aad juba keskeas suri. Usuvahetusel läks pere õigeusku. Aadu vanemast pojast Priidust sai Feodor Vapper (1827–1912), kes 1848. aastal Marjavälja Tõnise tütre Kadriga abiellus ja Jaagu peremeheks jäi. Teine vend Juri abiellus Tupenurme Andruse Ristega (Tuul) ja jõudis ka tütar sündida, kuid Juri suri 25-aastaselt ja Riste sai uuesti Marjavälja (Peetrikivi) Tõnise naiseks. Kolmas vend Andrus/Andrei Vapper soetas omale hiljem Kopli-Andruse koha ja neljas vend Jaen/Ivan Vapper ehitas omale Tuhliaa (pärastise Kesküla) vabadikukoha. Viies vend Aad/Aleksei suri 10-aastaselt ja vana Aadu kuues poeg Madis/Maksim Vapper läks Paenase Aru-Saadule koduväiks.
Priidul oli Marjavälja Kadriga neli tütart ja ainus poeg Andrei Vapper (1857 – 1936). Kadri suri 1883. aastal ja Priidu võttis 1886. aastal veel Kohi Mardi tütre Mare (Mätas) teiseks naiseks, aga lapsi neil enam ei olnud. Tema ainus poeg Andrei abiellus Mõisaküla Vaaduma Juri tütre Marega (Kõvamees) ja sündisid tütar Kadri ning neli poega. Vanemast pojast Mihail Vapperist (1882 – 1975) sai Nõmmküla Insu peremees ja võlgadest välja ostja; teine vend Andrei Vapper (1886–1927) soetas omale hiljem Mäe-Pärdiga seoses jutuks tuleva Maie-Saadu koha, kolmas vend Ivan Vapper (1889 – 1938) jäi kodus peremeheks ning noorim vend Maksim Vapper (1892–1959) asus Kallaste ja Nõmmküla piiril olnud vanale Kõrgemäe kohale.
Kruntimisel jäi 40,89-hektarine Aadu-Juri talu 1936.a surnud Andrei Vapperi nimele. Ta oli viimases koguduse-nimekirjas oma naise Maria ja poja Ivani perega. Viimasel oli naine Maria Timofei t. (Peremees Nõmmküla Tõnu-Aadult) ning kolm poega: Vassili, Anton ja Ivan. Vanem õde Ekaterina abiellus omakorda Tõnu-Aadu Maksim Peremehega – s.t. oma vennanaise vennaga. Neil sündisid tütred Juulia ja Akiliina. Pärast Madise sõtta jäämist tuli Ekateriina koos lastega Tõnu-Aadult Jaagule tagasi ja lapsed kasvasid Jaagul üles – Juulia sai mehele Paenase Kupitse Tõnu Müürisepale ja Akiliina teiseks naiseks Külasema Leemeti Madisele.
1959. aastal oli Jaagu pere veel 6-liikmeline. Siis elasid Jaagul Ivani lesk, 72-aastane Maria ja tema vanem poeg Vassili Vapper Nautse Jaagu-Mihklilt võetud naise Lidia (Aljas; 1912 – 2005), kahe poja (Anton ja Kalle) ning tütre Ilmega; üks poeg Väino oli ilmselt kodust väljas. Vassel sõdis Eesti Laskurkorpuses ja sai haavata; hiljem oli ta kalur ja Nõmmküla töökojas sepp. Tema vend Anton õppis aednikuks ja läks juba enne sõda mandrile. Ta töötas algul Virtsus ja hiljem Virumaal Oru lossi juures; pärast sõda Vinni mõisas, Rakveres ja Viimsis. Ivan lõpetas Kõljala põllutöökooli, mobiliseeriti 1941 Punaarmeesse ja suri Venemaal tööpataljonis. Vasseli poegadest Väino (1946) õppis merekoolis ja Anton Vigala põllutöökoolis, Kalle (1949) läks elama Saaremaale, tütar Ilme (1954) oli mõne aja Kallaste Uueniidil, aga asus mandrile.
Lõpuks jäi Jaagule üksi Vasseli poeg, 1947.a sündinud Anton Vapper, et enam kui kolme sajandi vältel ühe perekonna valduses olnud vakutalul veel silma peal hoida!

Tuhliaa ja Kesküla

3. KOOSI

Nagu öeldud, võib Koosit külas olnud taludest arvata hiljemalt rootsiajast enam-vähem oma praegusel kohal asuvaks ja nimigi paistab hiljemalt taaniaegne olevat, sest juba 1645.a maaraamat märgib Külasemas ühel adramaal peremeest Gosen Jahn. Selle juures jääb muidugi intrigeeriv küsimus, kas numbrit kuus meenutav kujutis ka peremärgina sama vana võib olla? 1674.a akt märgib peremeest Kohse Hannus ja 1698.a kaardil on üsna praeguse Koosi kohal kujutatud talu nr.8, mille peremeheks Kosi Laas. Selgusetuks jääb selle Laasu suhe nälja- ja katkuajad üle elanud ning 1713.a protokollis koormisi kandma märgitud Kosi Hans’uga, sest adrarevisjonides peremehena esinev Kosi Hans (~1700–1775) ei saanud 1713. aastal veel kuidagi peremees olla! Nähtavasti on Hans (Hannus) ja Laas olnud Koosil meelisnimedeks, aga nende järgnevust on ilma kiriku-raamatuteta üsna lootusetu täpsustama hakata...
Eespool oli juba märgitud, et 1738. aastaks on talu vastrajatud Hellama mõisale arvatud ja viimases revisjonis 1756.a märgitakse Hellama mõisal koguni kaht peremeest – Kosi Hans ja Kosi Jurri, kusjuures mõlemal on poolest adramaast vaid 1/12 harituks märgitud. Selle juures jääb selgusetuks, kas Hans ja Juri vennad olid ning kelle (kas rootsiaegse Hansu või Laasu) poegadeks neid tuleks pidada? Juri tundub hiljem Mõegakülas peremeheks pandud MAASide esiisa (~1717–1783) ja viimase Hansu noorem vend olevat. 1767.a vakuraamat märgib nähtavasti sedasama Juri poole adramaaga hoopis Kapi mõisale kuuluvat, aga esimeses hingeloendis oli ta ikkagi Mõegakülas tulevase Juri-Jaagu peremees!
Külasema osas on 1760/70-ndate aastate andmed üsna lünklikud, aga esimene hingeloend 1782.a märgib Hellama mõisa hingena 38-aastast Kose Laas’u, kes 1771. aastal oli Paenase Matsi Ingliga abiellunud ja neil oli kaks tütart – Mare ja Riste. Ingel suri 1783. aastal ja Laas on Pärase Matsile koduväiks läinud, kus ta 1795. aastal sulase seisuses kirjas oli. Lisame, et Laasu järglased said Pärase Matsi priinime LÄHEB ja pisut on neist ka Pärase loos juttu.
Teine hingeloend 1795.a märgib Koosit ikka veel Hellama mõisale kuuluvaks ja peremeheks on nüüd Pärasele läinud Laasu vend Pärt. Tal oli Viiraküla Tähvena-Tooma Juri tütre Eeduga ainus poeg Mihkel ja kolm tütart. Sajandivahetusel toimunud mõisapiiride korrastamisega hakkas Koosi talu jälle Tamse mõisale kuuluma ja 1811.a loendis on Koosi peremeheks juba Pärdi poeg Mihkel, kelle järglased said priinime TORN.
Mihkel Tornil sündisid Nautse Kästiki Kadriga kaks poega ja kaks tütart. Kadri suri 33-aastaselt ja Mihkel võttis Viiraküla Tiirikilt teise naise Riste, kellega veel poeg Laas sündis, aga ise jäi ta viimaseks Koosi Tornide “dünastia” peremeheks. Tema esimene poeg Mihkel suri 9-aastaselt ja juba 1826.a loendis oli Koosil peremeheks pandud selleaegne Kingisepa perepoeg Jaen Juri p. Kao. Mihkel Torn jäi Koosil sulaseks; tema mõlemad nooremad pojad (Juri ja Laas) võeti nekrutiteks ja nende kohta edasised andmed puuduvad. Mihkli enda surmaaega aga meetrikas ei ole ja kui tema noorem tütar Mare 1847.a Männiku-Jaani Jaen Maripuu naiseks sai, kadus Torni nimi Muhu kirikukirjadest. Võiks küll lisada, et 20.s algul laulatati Muhus üks Kuressaare mees Alexander Villemi p. Torn ja 1923.a tema arvatav õde Minna, aga ei ole õnnestunud tõestada, et need kuidagi Koosi Tornide järglased võiksid olla!
Kingissepa Juri poeg Jaen oli 1823.a abiellunud Päelda Mardi Marega (Vaga) ning neil sündisid vaheldumisi kuus poega ja kuus tütart, kelledest teadaolevalt küll vaid kaks poega ja kaks tütart abieluni jõudsid. Jaen jäi oma rendi- ja teokohustustustega mõisale võlgu ning 1858. aastaks oli Koosil peremeheks pandud Laasuga Tähve poeg Juri/Georgi Metsniit. Pärimuste järgi olla Jaen Kao oma perega Koosi saunas elanud, kust lõpuks Kopli-Andrusele asus. Tema kaks poega said 1870-ndatel omale Rannakülas latsikohad (Jaen/Ivan Uielu ehk Anenina ja noorem vend Laas/Leonti Laasu ehk Limbi koha); teine poeg Madis võeti nekrutiks, Juri (1834-58) suri noorelt vallalisena ja neljas poeg suri päris imikuna. Rannaküla Laasu rajaja oli “üldarvestuses” vana Jaani viies poeg. Jaani noorima poja, juba õigeusku ristitud Nikolai kohta on vaid teada, et ta 1874.a kroonut teenima hakkas
Laasuga põlise sulase Tähve vanem poeg Juri on Mäe-Pärdi Jaani tütre Kadriga (Kand) abiellunud, kuigi laulatust muhu meetrikais kirjas ei ole (Juri noorem vend Mihkel võeti 1851.a nekrutiks ja võib-olla on Juri ka nekrutihirmus mõne aja kuskil “maapaos” olnud, mida sel ajal tihti ette tuli). Neil sündisid Kadriga kuus poega ja kolm tütart, aga mitmed lapsed surid väikestena ja poegadest paistab abieluni jõudnud peale esimese poja Mihaili vaid noorim poeg Georgi Metsniit, kes omale hiljem Välja koha soetas. 1853.a sündinud Matvei ja 1865.a sündinud Feodor võeti vastavalt 1874. ja 1886. aastatel kroonusse ega ole sealt tagasi jõudnud, aga veel kaks poega surid imikueas.
Mihail Metsniit (1850–1939) võttis Vahtraste Noore-Jaagult naise – Pelagia (Juula) Andruse t. Meistersoni ja neil oli kaks poega ning viis tütart. Vanem poeg Matvei Metsniit (1880–1965) jäi sisuliselt viimaseks Koosi peremeheks; noorem vend Mihail Metsniit sai hiljem omale Kuivastus Kuusiku nime saanud asunduskoha. Ligemale 41-hektarine Koosi talu jäi Mihail sen. Metsniidi nimele ja poeg Matvei pidi selle 10 aasta pärast kolhoosi ühisomandiks andma.
Viimase Rinsi koguduse-nimekirja järgi surid 1927. aastal nii Mihkli naine Juula (Pelagia) kui vallaliseks jäänud tütar Juula ja peale vana Mihkli jäi Koosile poeg Matvei oma perega. Madise naine Juulia oli Viiraküla Orbuselt (Noor). Neil olid pojad Viktor (1918-21) ja Ivan (1909-96) ning tütar Leonida (Linda; 1921–1970). Viimane õppis mõne aja Tartu Ülikoolis ja mittestatsionaarselt selleaegses Tartu Õpetajate Instituudis ning oli Muhu Keskoolis õpetaja ja Liiva 7-klassilise kooli direktor. Ta abiellus Saaremaa mehe, pärastise filoloogiadoktori Aarne Vinkeliga ja töötas hiljem Tallinnas keele ja kirjanduse instituudis. Ivan oli noorena meremees, pärast sõda Kuressaare tööstuskoolis õpetaja ja partorg. Ta asus hiljem elama Pärnu, kus 1996.a suri
1959.a olid Koosile kahekesi jäänud Madis ja Juula Metsniidid. Koht jäi Linda tütre Pia Vinkeli (abielus Tint) suvekoduks.
Kuigi Vassili Kolga märkmete järgi on Koosi saunas mitmeid Külasema vabadikke elanud, ei saagi otseselt Koosilt tekkinud vabadikukohti nimetada. Kopli-Andruset on küll ka Koosi vabadikuks arvatud, kuid pigem on see Kingisepa Andrus Kao rajatud ja sellestki räägime hiljem Kingisepa arvukate hargnemistega seoses.

4. MARDI

Mardi on üks neid Külasema põlistalusid, mida võib lugeda taani- ja rootsiajal Kingesepa lisanime kandnud meeste järglaste asutatuks, aga tema asumine praegusele kohale paistab olevat alles peale Põhjasõda toimunud. Nimelt on rootsiaegsel kaardil küla kõige lõunapoolsem talu hoopis Henno Laas (nr.7), mis katku järel tühjaks jäi (adrarevisjonides olid söötis arvestusüksused Henno Jahn ja Henno Peter), aga esimeses revisjonis 1731.a kandsid koormisi nähtavasti rootsiaegse Kingesep Lemet’i (nr.9) järglastena Lehmete Jack ja Lehmete Hans – kummalgi veerand adramaad harituks ja veerand söötis olevaks märgitud. Olgu öeldud, et me ei tea nende meeste daatumeid ja Hans võis isegi rootsiaegse kaardi-eksplikatsiooni Kingesep Hans (nr.10) olla, kuigi 1713.a Güldenstubbe protokoll ainult Kingiseppa Lehmet’it märgib (selle katku üle elanud pere koosseisus, muide, oli sel ajal kaks tööeas ja üks vana mees ning kaks poisslast kirja pandud). 1738. aastal oli Hansu järglasena juba kirjas Lehmete Hanso Lehmet, aga 1744.a revisjon märgib seda poolt adramaad taas söötis olevaks ja seni on selgusetu, mis sellest arvestustalust õigupoolest sai (rääkimata sellest, et me ei tea, kas see veel 18.s keskel pärastiste Kopli-Andruse ja Suurevärava kandis asus?!).
1750. aastaks on peremeheks saanud Lehmete Jacko Mart ja talus on peale peremehe-perenaise kirjas üks vana mees, üks vana naine, üks poiss ja neli tüdrukut. Sellest Mardist on jäänud külas kasutatud talunimi ja arvatavalt asus talu Mardi ajal ka juba oma hilisemale kohale. Peremehe Mardi daatumid jäävad teadmata, sest säilinud meetrikaist tema surma ei leia. 1772.a suri Mardi naine Eed (just nii seisab meetrikakandes: Ein alter Wirthin Eed, Lehmette Jago Mardi Weib...), aga Mardi enda andmebaasi kandmiseks tuleks oletusi teha! Küll võime aga dokumentides kohata Mardi ja Eedu kolme poega ning nelja tütart. Esimeses hingeloendis 1782.a oli peremeheks Mardi venem poeg Laur ja talus oli ka Lauri vallaliseks jäänud noorem õde Rõõt; kolm õde olid selleks ajaks mehele saanud ja Lauri kaks nooremat venda (Jaen ja Juri) juba 1760-ndatel väikestena surnud. Laur on nähtavasti surmani peremees olnud ja tema järgi kandis talu hingeloendite lõpuni Leemeti-Lauri nime, kuigi kõnepruugis (ja kirikumeetrikates) kinnistus Mardi nimi. Lisame, et algul toodud 1799.a kaarditabelis nimeti seda 6. talu peremeest Jako Laur'iks
Lauril oli teadaolevalt kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg, 1764.a sündinud Tähve on ilmselt noorelt surnud (hingeloendid teda ei märgi), aga noorem vend Jaak (1773–1836) abiellus 1798. aastal Koguva Tooma Juri tütre Madega ja neil sündisid neli poega ning kolm tütart. Pere sai varsti priinimeks TÄNAV (Tennaw).
Jaagu ja Made esimene poeg Mihkel Tänav (1799–1831) võttis 1827. aastal Nautsest naise, aga neil jõudis sündida ainus tütar Eed (sai hiljem Leemeti Toomas Vapperi teiseks naiseks) ja Mihkel suri 32-aastaselt (muide, ta võis üks esimesi Külasema kooliõpetajaid olla!). Peremeheks sai isa surma järel Jaagu ja Made teine poeg Aadu/Aleksei Tänav (1808-52). Kaks nooremat venda (Juri ja Jaak) surid väikestena; kaks õde (Riste ja Eed) said mehele, aga keskmine tütar Mare suri samuti lapsena.
Aad Tänav abiellus isa surma-aastal Viiraküla Tähvena-Tooma sulase Tähve tütre Eeduga (Ausmeel) ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Paraku suri Aad keskeas ja sel ajal oli vanem poeg Tähve alles 15-aastane. Nüüd oli mõne aja ajutiseks peremeheks vana Jaagu õe Eedu ja eespool jutuks olnud Marjavälja Juri poeg Jaak Kolk (1799–1864) oma ainsa poja Juriga (1823-81). Viimane jäi ka Tähve peremeheks saades veel Mardile sulaseks; tema poeg Madis (Matvei) Kolk läks siit hiljem Suurevärava vabadikukohale koduväiks.
Tähve Tänav läks õigeusku ja abiellus küpses eas (1865. aastal) Paenase Tõnise Maria Alasiga ning nähtavasti sel ajal kinnitati ka Mardil peremeheks. Hiljem oli Tähve ise Tamse kogukonna-kohtu eestseisja. Tema noorem vend, juba õigeusku ristitud Mihail Tänav (1847–1925) ehitas omale latsikohtade jagamise aegu Rebaski kõige lõunapoolsema – Uie-Mardi koha Külasema karjamaal. Sellest on Rebaski külaga seoses lähemalt juttu.
Tähve/Timofei Tänaval oli kolm poega ja seitse tütart, kelledest pooled küll lapseeas surid. Vanem poeg, 1868.a sündinud Mihail teenis mereväes (Mustal merel) ja suri 32-aastaselt tiisikusse; teine poeg Konstantin (Tõnu) Tänav (1871–1943) jäi Mardi peremeheks ning kolmas poeg Vassili Tänav (s.1881–1963) ehitas omale 1920-ndatel Mardi kõrvale Silla osatalu.
Kruntimisel jäi 41,14-hektarine Mardi talu Tähve kahe poja (Tõnu ja Vasseli) ning kahe tütre (Julia ja Raissa) kaasomandisse. Ridasi Jaagu Andrei Suurtee teiseks naiseks saanud Raissa osak eraldati hiljem, kuid ülejäänud kohta jagasid sisuliselt Tõnu (ristinimi Konstantin) ja Vassel. Tõnu oli juba eelmise sajandi lõpul abiellunud omast mõne aasta vanema Kohi Tõnu tütre Kadriga (Ekaterina Mätas; 1867–1929), kellega viis tütart sündisid. Nende esimene tütar Maria (1898 – 1978) sai Konta (pärast Tamse Künnati) Juri Küla naiseks. Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas olid Mardil Tõnu ja Kadri oma kahe noorema tütre Elena (1903-76) ja Akilinaga (1906-92). Elena abiellus Päelda Jaani-Saadu Vassili Kolgaga (1899 – 1960), tuntud Muhu rännumehe, ettevõtja ja koduloolasega, kelle lühike elulugu on toodud A. Rullingo raamatus lk.603-604. Temast muidugi ei saanud Mardi talu koduväid – peale oma maailma-rännakuid tegeles Vassel keskkütte-süsteemide ehitamisega ja peale sõda oli Simistes kooliõpetajaks. Mardi koha pidamine jäi peale pereema Kadri surma vana Tõnu ning vallaliseks jäänud ainsa peretütre Akilina (Liinaks kutsutu) õlule. Märgime, et siinkirjutaja ema on Liinat Külasema kopli ööbikuks tituleerinud tema silmapistvalt hea lauluhääle tõttu ja ta olnud noores eas üks asendamatud eeslauljaid Külasema kopli koosviibimistel. Talundilehe järgi oli enne viimast sõda Mardi suuruseks deklareeritud vaid 9,19 hektarit (põldu ainult 1,8 ha) ja selleks ajaks oli juba sisuliselt väikekohaga tegemist.
1959. aastaks olid (peale Liina üksi jäämist) Mardile tulnud Vassel ja Leena Kolgad (nende lapsed olid selleks ajaks juba Muhust väljas), aga Vassel suri juba järgmisel aastal ja varsti jäi Liina taas üksi. Ta suri Tamse Künnatil oma õetütre Ksenia (Senni) Teder-Küla juures ja Künnati Mare tütred müüsid Mardi hooned selle aja tava järgi suvekoduks. Need omandas sel ajal Saaremaa mees Aleksander Riik, aga kui palju need hiljem on omanikke vahetanud, jääb siinkohal täpsustamata.
Lõpuks peab veel lisama, et Mardil surnud koduväi Vassili Kolk tegeles 1950-ndatel info jäädvustamisega Muhu elupaikadst ja tema millalgi Mardi pööningult leitud pärandi hulgas olid vihikulehtedele joonistatud vähemalt 84 elupaiga asendiplaanid ja maja ruumide jaotused 24-st erinevast külast. Külasemast oli Vassel peale oma viimase elupaiga üles tähendanud veel nelja vabadikukoha (Suurevärava, Tiheriku, Simmu-Saadu ja Välja) andmed. Viimastele viitame vastavate kohtadega seoses, aga siinsamas toome lingid Vasseli joonistatud Mardi asendiplaanile ja maja (selleaegsele) ruumide jaotusele. Need 2011.a Inna Ligi eestvõttel skännitud pildid annavad peale muu ka ettekujutuse V. Kolga kodu-uurimise vallas tegutsemisest.

SILLA

5. KINGISEPA

1731.a revisjonis oli taas kirjas Kingeseppa Jürgen (kahe tööeas mehe ja naise ning kuue lapsega – neist kolm poissi), aga nähtavasti on juba “noore” Juriga tegamist, keda võime peremehena jälgida 1750. aastani. 1750.a revisjoni ajaks oli pere tugevasti “taandarenenud” – kirjas on veel vaid üks mees ja üks poisslaps ning peremeheks märgitud Kingiseppa Jahn (~1715–1798).
Kui Juri puhul leiame meetrikaist vaid tema kahe tütre (Ingel ja Kadri) abielud ja Juri enda daatumid jäävad teadmata (lesk Riste suri umbes 50-aastaselt 1764. aastal), siis Jaanil sündis 1764.a poeg Mihkel ja 1766.a tütar Eed. Viimane suri 4-kuuselt, aga Mihkli surmakanne on leidmata. Et hingeloendites teda ei ole, võib arvata, et temagi noorelt suri ja võimalikke varasemaid Jaani lapsi ei ole teada. Jaen ise elas üle 80, kuid jäi hiljemalt 1770-ndatel vabadikuks. Tuleb tõdeda, et neid (pärastiste MÄTASte, TÄNAVate ja VAPPERite) rootsi-aegseid või veel kaugemaid sugulasi oma perekonnanime saamas enam ei olnud.
1770-ndatel on talus peremeheks pandud Ännika Matsi poeg Mihkel (~1734–1816), kelle järglased said Nõmmkülas priinime KORV. Märgime, et rootsiajal olid Põitsest Tupenurme pool kaks Ennigo-nimelist talu, kust 18.s lõpul praeguse Ännika kohale asuti ja kohanimigi Põitse külla toodi. Sellest on Põitse loos lähemalt juttu. Ännikal peremeheks jäänud Lauri vend Mihkel oli Siljavälja Juri tütre Marega abiellunud ja meetrikast on teada nende tütar Mare ja poeg Mihkel. Viimasest sai hiljem peremees Nõmmkülas ja 1826. aastaks Kallaste Torul, aga vana Mihkel oli 1795.a loendis Tamse mõisa vabadikuks arvatud ja Kingissepal oli peremeheks pandud (arvatavalt juba 1780-ndatel) Nurme mõisalt saadud hing – sel ajal kadunud Linnuse Ennu-Laasu talu endise peremehe Mardi poeg Juri Kao (~1758–1828). Lisame, et Linnuselt on Külasema toodud Ennu-Laasu Mardi kaks poega: Juri noorem vend Jaen Kao (1769–1842) on loendis Kingisepa sulasena kirjas, aga hiljem oli ta sulane Mardil ja lõpuks Põitse Ännikal. Kas tema või ta poeg, 1806.a sündinud Juri Kao on omale Koplimäe vabadikukoha rajanud. Peale selle pandi samal ajal Paenase Andrusel peremeheks Linnuse päritolu sulane Mart Jaagu poeg ja kõigi nende meeste järglased nii Külasemas kui Paenasel said hiljem priinimeks vana Linnuse toponüümi KAO.
Linnuse mehel Juri Kaol sündisid 1785. aastal Oina Jaani Lutsiga kaksikud tütred (surid väikestena) ja 1788. aastal poeg Andrus. Lutsi suri 1789. aastal ja Juri on “leivad ühte kappi pannud” noorelt surnud Põitse Vana-Kästiki (Kästiki-Mihkli) Tõnise (~1747-85) lese, Nõmmküla Toomalt pärit Eeduga, kes nähtavasti oma kahe pojaga Kingisepale asus. Juri ja Eedu laulatust kiriku-meetrikas ei ole, aga neil sündisid 1791.a tütar Mare ja 1794.a poeg Jaen, kes mõlemad ka täisikka jõudsid ja hiljem Kao nime said. Eedu esimese abielu pojad Kästiki Tõnisega seevastu said perekonnanime ARMAS. Tõsi küll, Kästiki Tõnise noorem poeg Aad võeti 1806.a enne nimede panekut nekrutiks ja kadus, aga vanemast vennast Mihklist sai varsti Kingissepa peremees. Lisame, et Põitse loos on lähemalt juttu rootsiaegse Kästiki talu hargnemistest ja Tamse mõisa kupjast Mihklist ning tema pojast Tõnisest, kellede talu sel ajal Põitse küla loode-servas, Peele naabruses asus. Kui hilisema Kästiki inimesed said perekonnanimed SAARTOK ja MURD, siis kupja Mihkli järglsed kandsid nimesid ARMAS ja LÄKS (LEKSI). Noorelt surnud Tõnise üks vend oli vaadeldaval ajal juba Pallasmal peremees ja teine vend Kerstik oli eespool jutuks tuleval Külasema Leemetil peremeheks (mõlema järglased said priinime ARMAS); kolmas vend, LÄKS’ide esiisa Jaak oli aga isalt pärinud Tamse mõisa kupja ameti.
1826.a loendis oli Juri Kao veel Kingisepa peremees ja esimese abielu poeg Andrus ka Kingisepal kirjas, aga noorem poeg Jaen Kao (1794–1869; Põitse Kästiki Eeduga sündinud) oli juba Koosil peremeheks pandud (vt. eespool). Hilisemad hingeloendid märgivad Andrust Koosi sulasena, aga paistab, et ta omale hoopis Kopli-Andruse vabadikukoha ehitas.
Peale Juri Kao surma on Kingisepal peremeheks kinnitatud Kästiki Eedu 1. abielu poeg Mihkel Armas (1776–1839), aga Armaste “valitsemisaeg” kestis Kingisepal jällegi vaid napi inimpõlve. Mihkel oli 1801. aastal abiellunud Raegma Sumari Aadu tütre Marega ja sündisid neli poega ning tütar Mare. Esimene poeg Mihkel suri 24-aastaselt; tema kahest lapsest tütar Ingel suri väiksena, aga poeg Aad/Aleksei Armas (1826-73) pandi hiljem Nõmmküla Insul peremeheks ja Nõmmküla loos saame temast rohkem teada. 1850.a loenduses olid Kingisepal kirjas vana Mihkli kaks poega Andrus ja Tähve oma peredega (neljas ja noorim vend Juri oli 4-aastaselt surnud), kuid kinnitatud peremeest talul ei olnud.
1858. aastaks oli Pallasmalt toodud peremeheks Kõinastust Pallasma Matsile koduväiks tulnud Matsi pojapoeg Jaen Keinast. Andrus ja Tähve Armased on omale (Vassili Kolga märkmete järgi) Põitse-Külasema karjamaale Peetrikivi vabadikukoha ehitanud, millest eraldi räägime. Peaks lisama, et koos Jaaniga on nähtavasti mõneks ajaks Kingisepale asunud ka tema noorem vend Mihkel Keinast, kes omale latsikohtade jagamisel Rannakülas Riida koha sai, aga hiljem sajandivahetusel rändas ta poegadega välja Kaug-Itta. Jaen Keinast oli 1845. aastal abiellunud Ennu Jaani tütre Kadriga (Marjaväljal sündinud Kolk) ja neil sündisid neli poega ning kaks tütart. Esimene poeg Madis suri 10-aastaselt; teine poeg, juba õigeusku ristitud Georgi (Juri) Keinast (1850–1932) sai järgmiseks peremeheks; 1852.a sündinud Mihail Keinast ehitas omale Välja vabadikukoha, aga noorim vend Ivan Keinast võeti 1880.a kroonusse. Peale teenistust abiellus ta 30-aastaselt Pärdi (Jõe) Ivani tütre Kadriga (Küla) ja 1890.a sündis poeg Vassili, kuid 1891.a Ivan uppus. Kadri sai sajandivahetusel Põitse Peele (Nõmmesaadu) Madis Kolga naiseks, aga Vassili on meheikka jõudes Venemaale läinud.
Kingissepa vanem pereema Kadri suri 1861. aastal ja Jaen võttis samal aastal veel Mäla Ansu Jaani lese Eedu (sünd. Saarik Viiraküla Toomu-Aadult) teiseks naiseks, kuid temaga neil lapsi ei olnud (Eedu esimese abielu kaks last olid väikestena surnud).
Kauaaegne peremees ja talu välja ostja Juri (Georgi) Keinast abiellus 1874. aastal Vaaduma Kadri Kõvamehega ja neil sündisid neli poega ning seejärel neli tütart, kes kõik üles kasvasid ja abieluni jõudsid. Võiks märkida, et see järgmine pereema Kadri juba 42-aastaselt suri kui noorim tütar oli alles 3-aastane ja minu emapoolne vanaema Kristina just 10-aastaseks saanud. Seetõttu olen emalt palju kiidusõnu kuulnud tema vanaisa Juri kohta, kes teist naist ei võtnud ja ise kõik oma 8 last üles kasvatas. Vanem poeg Mihail Keinast (1875–1960) jäi loomulikult peremeheks – tema saatuseks sai talu “Muhu Kaluri” kolhoosile anda. Kolm nooremat venda pidid aga talust välja minema, sest ei vana Juri ega Mihkel ei raatsinud talu tükeldada (mis sel ajal juba põhmõtteliselt võimalik oli). Mihkli teine vend Georgi hakkas peale kroonuteenistust mereväes omale Sepa-Ansu kohta rajama ja kolmas vend Matvei (1880 – 1956) ehitas Apiste põldude serva Maripuu koha. aga neljas vend Ivan Keinast (1882–1935) läks Nõmmküla Pendule koduväiks.
Väidetavalt kunagi 76-st põllulapist (kokku olla Kingisepa lapitalul olnud 130 lappi!) koosnenud talust sai kruntimisel Mihaili ja vendade kaasomandisse 41,24-hektarine Kingisepa talu, aga Maripuu Madis ja Sepa-Ansu Juri said siit vaid vastavalt poolteistme- ja ühe- hektarised killud. Mihkel oli sajandivahetusel abiellunud Ennu Madise tütre Juulaga (Kolk; 1879 – 1957) ja viimane Rinsi kogudusenimekiri märgib neil kolm poega: Johannes (1903-54) õppis merekoolis ja jäi oma praktikasõidu ajal 1928.a Ameerikasse; teine poeg Vassili (1905-87) lõpetas 1936.a Tallinna Tehnikaülikooli ja temast sai elektriinsener (läks 1944.a välismaale, suri USA-s New York’i osariigis). Vana Mihkli noorim poeg Mihail Keinast (1908-81) võttis osa viimasest sõjast Eesti korpuses, abiellus Kallaste Uietalu Sinaida Saarkoppeliga (1914 – 96) ja oleks võinud selleks ajaks (nähtavasti vana ja noore Mihkli naiste kaasavarade arvel) 50-hektariseks kasvanud talu peremees olla, kui “uus kord” siin omi korrektiive ei oleks teinud.
1959.a rahvaloenduse ajal elas Kingisepal veel 83-aastane vana Mihkel ja “noor” Mihkel oma naise, tütre Aino ning kahe noorema pojaga; vanem poeg, 1936.a sündinud Heimar oli selleks ajaks juba kodust väljas (elas toona Kuressaares ja hiljem naisekodus Piiri Paasil). Aino abiellus Mihkel Kivihalliga (ehitasid Piiril oma maja); Mihail “kolmas” Keinast asus hiljem koduväina Tamse Veskile ja Kingisepale jäi teise Mihkli noorim poeg Jaan Keinast (sünd.1954). Nii on 18. ja 19. sajandil palju kordi peremehi vahetanud põlistalu viimase enam kui pooleteistme sajandi jooksul Keinastite valdusse jäänud.
Aegade jooksul on Kingisepalt alguse saanud terve rida Külasema vabadikukohti, mida nüüdsama ükshaaval asume üle vaatama.

Koplimäe

On põhjust arvata, et 18.s lõpul Linnuselt Kingisepa peremeheks toodud Juri Kao noorem vend Jaen Kao või tema poeg Juri Kao on juba 19.s algupoolel omale Külasema kopli serva vabadikukoha ehitanud ja seda võib siiani teadaolevaist Külasema vabadiku-kohtadest üheks vanimaks pidada. Jaen abiellus 1797. aastal selleaegse Mardi (Leemeti-Lauri) peretütre Marega ja 19.s alguse hingeloendid märgivad teda Mardi sulasena, aga 1830-ndatest märgitakse Jaani peret Põitse Ännika sulaseperena ja arvatavalt oli selleks ajaks Koplimäe vabadikukoht juba olemas (teatavasti hingeloendid vabadikukohti ei kajasta).
Jaanil ja Marel oli kaks poega ja kolm tütart; noorem poeg Jaen suri 2-aastaselt, aga 1806.a sündinud Juri Kao abiellus 1829. aastal Tupenurme Vanaga Tähve tütre Kadriga ja nende neli tütart ning kaks poega sündisid kindlasti juba Koplimäel. Huvitav oleks lisada, et nii Koplimäe kui järgmisena jutuks tulev Kopli-Andruse on mitte kuigi kaugel kohast, kus rootsiaegsel kaardil oli Kingesepa Leemeti (ja võib-olla ka Hansu) eluaset kujutatud ning suure tõenäosusega olid siin 19.s esimesel poolel veel mingid jäljed rootsiaegsest elupaigast säilinud!
Koplimäe Juri kaks tütart (Mare ja Riste) said mehele Mõegakülla ja Lepikule; Ingel on jäänud vallaliseks, aga noorem tütar Kadri suri aastaselt. Ainus täisikka jõudnud poeg Aad/Aleksei Kao (1842–1920) võttis 1862. aastal Leemeti Andruse tütre Eedu (õigeusus Varvaraks ristitud) naiseks ja sündisid kaheksa poega ning kolm tütart. Viis last on mõne kuu vanustena surnud. Vanem täisikka jõudnud poegadest, Georgi Kao (1863–1928) sai omale Rannakülas latsikoha ja ehitas seal Siberi nime saanud koha, millest lähemalt võib Rannaküla loos, aga ka Tamse külaseltsi ja Helve Saartoki raamatust lugeda.
Järjekorras kuuendana sündinud Maksim Kao (1872 – 1956) jäi Koplimäele; 1874.a sündinud Andrei Kao oli Vene-Jaapani sõjas ristlejal „Varjag“. Ta elas oma perega Venemaal, opteerus 1920-ndatel Eestisse ja tuli Muhusse tagasi ning elas vanas eas tütre juures Leeskopa Ansul ja lõpuks veel Igaküla Võrkaal (Ekkus).
Neljas täisikka jõudnud vana Aadu poegadest Timofei (s.1876) paistab 20.s algul oma Nõmmkülast võetud Marega Lepiku Lagasmal olnud, aga hiljem Lihula asunud (E. Grünbergi andmeil elavad tema järeltulijad nüüd Pärnus, aga pärast sõda olla Timoteus Kao Lihulas auto alla jäänud!). Vana Aadu kolm nooremat last (tütar Maria ning pojad Vassili ja Mihail) surid imikutena.
Märgime, et maa-andmikes oli Matvei Kao nimel 0,15-hektarine Riida nimega maaüksus (Lit. XLVIII), mida ei saa seostada Rannaküla Riidaga. Ei ole selge, kust ja millal Koplimäe dokumentides Riida nime on saanud, aga popsiseadusega sai sellest 4,5-hektarine väikekoht, kus põldu oli algul vaid 0,03 ha ja 1939.a talundilehel oli märgitud põldu 0,5 ha (aiamaa). Madis elas Koplimäel viimaks üksi, sest Kohilt võetud naine Ingel oli Madisest 10 aastat vanem ja suri juba 1942.a. Ta ajas salapiirituse äri ja selleks oli tal oma paat; piirituseveol olla ta vahele jäänud ja pidanud oma kogutud kulla trahviks maksma. Madis ostis ka kalu kokku ja käis neid Orissaares müümas. Ta olnud kange iseloomuga, riiumees ja joomamees. Orissaare laadapäeval olevat ta jõudnud kolmes kohas riielda – esmalt laadal, siis Viirakülas monopolipoes ja lõpuks Külasemas. Pahempoolsete vaadete pärast kutsutud teda „vana sots“ või „Koplimäe sots“, aga ka „tosina-pudru Madis“. Vanas eas elanud Madis Koplimäel „nagu üks põrgu vürst“ – must ja karvane, pliit ajas suitsu sisse ja elamine oli suitsune ja tahmane. Ajaviiteks käinud Madis külas kaarte mängimas, aga kolhoosi ei ole ta mingi põhimõtte pärast astunud.
Koplimäe Madisel Kohi Tõnu tütre Ingliga sündinud viiest pojast kasvasid üles vaid kaks vanemat – Vassili (1896 – 1965) ja Ivan. Viimane sõitis tüürimehena merd ja jäi vist revolutsiooni järel Petrogradi. Kuigi arhiivis leidub tema opteerumistoimik ERA.28.2.4900, on Ivan väidetavalt viimase sõja ajal Leningradi blokaadi jäänud.
Vassili lõpetas Piiril ministeeiumikooli ja oli Muhus kooliõpetaja, hiljem vallasekretär Muhus ja Torgus, aktsiisiametnik Muhus Rinsi tubakatööstuses (elas sel ajal Rinsi Poel) ja Pärnus ning 1931-1954 raamatupidaja Kuressaares. Tal oli neli poega ja tütar. Hiljem Kuressaares elanud 1930.a sündinud poeg Villem Kao olla viimase maareformi ajal Koplimäe maa tagasi saanud.
Viimases Rinsi kogudusenimekirjas olid Koplimäele märgitud veel Madis ja Elena (kuigi Ingliks kutsutud, oli ta ristinimi Elena) kahekesi ning laste kohta tehtud märge “väljas”. 1959.a rahvaloenduses Koplimäe kohta enam Külasemas (ega ka Põitses) ei märgita, sest peale Madise surma ostis Tõnise Jaen Kolk (Sumba Jaen) Koplimäe maja omale küttepuudeks.

Kopli-Andruse

Paistab, et Koplimäest pisut küla poole on 1830-ndatel rajanud teise vabadikukoha Kingisepa Juri Kao esimese abielu poeg Andrus Kao, kui tema poolvend Mihkel Armas Kingisepal peremeheks kinnitati. Andrus oli 1814.a Linnuselt naise võtnud (Esli Juri tütre Rõõda) ja neil oli kuus tütart ning kaks poega. Noorem poeg Jakob suri paari-aastaselt, aga vanem poeg Paavel Kao (1817 – 96) abiellus Nõmmküla Sõo Eeduga (Seo) ja sündisid ka kaks tütart. Hingeloendites olid nii Andrus kui poeg Paavel Koosi sulastena kirjas (Andruse noorem poolvend Jaen oli sel ajal Koosi peremeheks), aga üllatuslikult on 1863.a Rinsi koguduse-nimekirjas Andruse ja Paavli pere eluaset nimetatud Wilti! Järgmistes nimekirjades sajandi lõpuni kannab Pauli elukoht Külasemas Vildiaugu nime, kusjuures sama nimega on ka Ügeli Murdude elukoht Põitses! Peale Paul Kao surma sellenimelist kohta enam Külasemas ei esine ja selleks ajaks olid ka Koosi Jaani pojad, keda pärimustes on samuti Kopli-Andruse rajajateks peetud, ammu omale Rannakülas latsikohad saanud. Nii jääbki siinkohal arusaamatuks, kas on koguni kahe erineva vabadikukohaga tegemist või on Vildiaugu nimi Külasemas siiski Kopli-Andruse algus-aja sünonüüm!?
Märgime, et Koosil rendiga raskustesse sattunud endine peremees Jaen Kao (1794 – 1869) paistab oma elupäevad Koosi saunas lõpetanud, kuid tema pojad Jaen ja Laas võisid enne Rannaküla latsikohtade saamist tõepoolest Kopli-Andrusel olla; kogudusenimekirjad seda aga ei kinnita! Tundub siiski, et oma tavanime on koht just Jaen Kao vanemalt poolvennalt – Kingisepa Andruselt saanud ja kohta võib ühe inimpõlve võrra vanemaks pidada, kui A. Rullingo on arvanud.
Selle järel, kui Jaen Kao pojad omale Rannakülas latsikohad said (Jaen/Ivan Jaani ehk Anenina ja Laas/Leonti Laasu ehk Limbi), on Vassili Kolga andmeil Kopli-Andruse koha ostnud Jaagu Aadu poeg Andrei Vapper. Tal oli Ännika Jaagu tütre Ingliga kolm tütart – Maria (1871), Julia (1877) ja Elena (1881), kes viimati siin vallalistena elasid. Neid meenutab oma märkmetes ka minu ema, sest lapsena olla ta tihti oma nooremate kaksikõdedega Kopli-Andrusel külas käinud. Külasema küla kiigeplats olnud üsna Kopli-Andruse värava taga.
Kruntimisandmetes oli 0,18-hektarine Kopli maaüksus Andrei Vapperi nimel ja praktiliselt ilma maata kohaks (vaid 0,69 ha õueaeda) jäi Kopli-Andruse ka maakorralduse järel.
1959.a rahvaloenduse ajaks oli seegi Külasema vana vabadikukoht juba kadunud. Aastatuhande vahetusel omandas Kopli-Andruse majaaseme Suurevärava Jüri Kolk ja püstitas siia ka oma suvemaja. Nii võib kohta tänini ka alles olevaks (täpsemalt taastatuks) lugeda, aga kas see peale Jüri surma tema pärijate käes Suurevärava kohaga „ühte sulab“, seda saab üksnes aeg näidata.

Peetrikivi

Vanuselt ehk kolmas 19.s vabadikukohtadest on järgmise Kingisepa peremehe Mihkel Armase poegade Andruse ja Tähve Armas’te Põitse-Külasema ühiskarjamaale ehitatud ning tänaseni alles olev Peetrikivi koht. Pärimustes on legend, mille järgi Peetrikivi õues olev hiidrahn saanud oma nime sellest, et Peeter I olla kunagi selle kivi otsast Väikest väina, Kõinastut ja Saaremaad silmitsenud! Ei ole küll teada, et vene tsaar oleks kunagi Muhus viibinud, aga et siin oleval märkimisväärselt suurel kivil juba muinasajal oma nimi võis olla, selles ei ole põhjust kahelda. Paraku ei ole selge, mis ajal sellest nimest piibli nimi võis saada, kuid vene tsaarilt küll vaevalt see kivi on oma nime saanud!
Andrus Armasel oli Kohi Ingliga (Mätas) neli tütart ja kaks poega, aga ainsa lapsena jõudis abieluni tütar Mare – sai 1861. aastal Külasema väravavahi, Kallaste Nuka Tähve (Muld) naiseks. Andruse nooremal vennal Tähve Armasel (1810-46) seevastu jõudis Paenase Kunni Matsi tütre Eeduga sündinud kahest pojast ja kahest tütrest abieluni vaid poeg Aad/Aleksei Armas (1836–1901), kes omale Rannakülas Kraavisuu latsikoha sai. Nii Andrus kui Tähve surid varases keskeas ja koha on omandanud Marjavälja Jaagu pojad Jaen ja Tõnis Kolk, kes nähtavasti juba 1860-ndatel Peetrikivile asusid.
Jaen Kolk oli selleks ajaks juba naisemees ja esimesed lapsed nähtavasti Marjaväljal sündinud. Ta sai peagi omale Rannakülas Kondimäe latsikoha ja asus perega sinna (poeg Ivan rändas sajandi lõpul välja Ussuurimaale). Peetrikivile jäi noorem vend Tõnis Kolk (1833–1917), kes 1862. aastal abiellus Tupenurme Andruse Ristega (Tuul) ja sündisid tütar Mare ning neli poega. Esimene poeg suri aastaselt, aga kolm järgmist poega kasvasid üles. Vanem poeg Madis Kolk (1868–1948) abiellus 1895. aastal Kapi Kaasiku Ingliga (Peegel) ja teadaolevalt sündisid neil viis tütart ning viis poega. Madis on 20.s algul mandril ehitustel töötanud ja asus millalgi esimese ilmasõja ajal perega Hellama Madismetsale. Nooremad vennad Tõnu ja Mihkel teenisid mereväes ja sõitsid kaptenitena – Tõnu Kaspial ja Mihkel Araali merel. Tõnu oli hiljem Kuivastus sadama kapteniks ja elas vist mõne aja ka Madismetsal. Hellama loos on Madismetsa kohast ja 20.s sinna asunud Kolkadest pisut rohkem juttu. Märgime vaid, et Madise üks noorem poeg Jaan Kolk (1909-41) oli noorena Ameerikas, kust talle kommunistlik ilmavaade külge jäi ja temast sai esimese nõukogude okupatsiooni ajal “aktivist” ning 1941.a küüditamise organisaator. Saatuse tahtel hukkus ta 1941.a suvel mootorratta õnnetuses Piiril.
Peale vana Tõnise surma müüs Madis Kolk Peetrikivi koha Nakitse Mihkli pojale Matvei Nakk’ile. Viimane Rinsi kogudusenimekiri märgib Peetrikivil teda oma ema (Ennu-Pärdi Ingel Küla), esimese abielu laste Vassili, Raissa ja Matvei ning teise naise, Rannaküla Niidi Mihkli tütre Kristinaga (Rehepapp). Madise esimese abielu pojad Vassili ja Matvei on ilmselt Muhust välja läinud ja nende käekäik jääb siinkohal teadmata; teisest abielust sündisid Madisel poeg Aleksander (1921-96) ja tütar Linda.
Praktiliselt ilma maata kohast (0,11 ha) sai juurdelõigetega talundilehe järgi 5,53-hektarine popsikoht, kus põldu oli siiski ainult 0,17 hektarit. 1959.a loenduslehel oli (Põitse küla järgi) Peetrikivil kirjas 78-aastane Kristina Nakk oma vallalisteks jäänud laste Aleksandri ja Lindaga. Viimane läks hiljem mandrile; Sass tegi viimase sõja “valel poolel” (töötas saksa politseis) läbi, mille eest pidi hiljem ka Siberi katsumused läbi tegema (arreteeriti 1951.a). Ta jõudis siiski Muhusse tagasi, kuid suri siin vallalisena ja järglasteta. Koht müüdi peale Sassi surma jällegi suvekoduks ja omanike vahetuste järel oli see uue aastatuhande algul jõudnud Veljo Soo valdusse.

Välja

Vabadikukohtade teke Kingisepalt jätkus ka Keinastite ajal. Vana Jaani kolmas poeg Mihail Keinast on omale Apiste põldude serva (külast Paenase pool) Välja koha ehitanud. Tekkeajalt on see küll seni vaadeldutest märksa hilisem (19/20. sajandivahetuse paiku), sest sellele eelnesid keerulised sündmused Leemetil, millest hiljemgi veel juttu tuleb. Nimelt uppus 1875.a paiku noor Leemeti pärimisõiguslik perepoeg Georgi Vapper, kellest jäi lesk Kadri (ristitud Ekaterina; Paenase Tõnise Ivani tütar Vaga) oma tütre Elenaga. Kadri sai Kingisepa Mihkli naiseks, aga nüüd tekkis Leemetil pärimiskonflikt uppunud Juri noorema venna Andruse ja uuesti abiellunud Juri lese Kadri vahel. Täpsemad asjaolud võiksid selleaegseist Tamse kogukonnakohtu protokollidest selguda, aga väidetavalt on sillakohtu otsusega antud pärimisõigus Juri tütrele Elena Vapperile, kelle täisikka jõudmiseni jäi ema Kadri tema hooldajaks. Pärimuste järgi mõne aja juba Suureväraval olnud Mihkel ja Kadri Keinastid on nüüd sajandi lõpuni (V. Kolga andmeil 23 aastat) Leemetil olnud, kus vist ka kõik nende seitse poega ja ainus tütar Julia on sündinud.
Kui täisikka jõudnud Elena Vapper Pallasma Tüü Ivani poja Mihail Pallasega (1870 – 1971) abiellus ja Leemeti perenaiseks sai, on Mihail Keinast oma suurele perele Välja koha ehitanud. Mihkli ja Kadri kolm vanemat poega ning eelviimane poeg Vassili olid lapseeas surnud; Ivan ja Mihail pääsesid esimesest ilmasõjast, sest olid tööotsinguil Ameerikasse jõudnud, aga noorema venna, 1891.a sündinud Georgi käekäik on teadmata (ta võis ilmasõtta jääda). Ivan ja noor Mihkel tulid EV algusaastail Ameerikast tagasi; esimene soetas omale Ellama kandis Virutamme talu ja Mihail Keinast läks Linnuse Mihkli-Jaagule (ka Kivilossiks kutsutud) koduväiks.
Peale vana Kadri surma 1928. aastal müüdi koht Koosi Juri pojale Georgi Metsniit, kes 1901.a oli abiellunud Tupenurme Andruse Madise tütre Juulaga (Tuul). Koguduse-nimekirja järgi oli neil kaks tütart: Raissa ja Juliania (1909-89). Enne Väljale asumist oli pere elanud Tupenurmes ja Kirguvallas.
Kruntimisel jäi Välja 4-hektariseks popsikohaks 0,8 hektari põllumaaga, kus põhiliseks elatusallikaks oli hooajaline palgatöö kodust väljas. 1959.a loenduslehel oli 48-aastane Juliana Metsniit (Välja Juuli) ainus Välja elanik. Hiljem ta abiellus leseks jäänud Rinsi Poe Mihail Ivani p Kolgaga (1886 - 1973) ja peale Mihkli surma läks õe juurde Lihulasse (suri seal) ning müüs Välja koha ära. Kunstnik Heiki Zoova ehitas vana maja vastu teisele poole tänavat ainulaadse päikeseküttega nn ökomaja. Selle omanik on Leili Zoova (1955). Vahepeal Zoovadele kuulunud Välja vana maja ja selle juurde viimase maareformiga liidetud Simmu-Saadu maa olla nüüd uutele omanikele edasi müüdud.
Nagu eespool juba märgitud, on Vassili Kolk Välja vana maja asendiplaani ja ruumide jaotuse ka tulevastele põlvedele jäädvustanud ja neid võib siinsamas toodud linke klõpsates igaüks veel üle vaadata.

Sepa-Ansu

Maripuu

6. (ENNU-)PÄRDI

Nagu algul öeldud, oli rootsiaja lõpul Külasema lõunapoolseim talu Henno Laas (nr.7), aga kas tal ka järglane Peeter oli, kellest adramaa-revisjonidesse poole-adrane söötis arvestusüksus jäi, ei ole selge. Igal juhul paistavad kaks 18.s jookul taas-asustatud talu (viimastes hingeloendites Henno Perdi ja Henno) oma Ennu nime rootsiajast pärinud olevat! 1738.a revisjonis kandis Külasemas koormisi Henno Petri Michel, aga tema päritolu jääb meile teadmata. Talus on kirjas mees, naine ja üks poisslaps. 1750-ndatel on Mihkel endiselt peremeheks märgitud ja juba kaks tööeas meest kirjas – ju oli poeg Pärt selleks ajaks täisikka jõudnud ja 1760-ndatest sai temast peremees.
Henno Michli Pert esineb juba ka säilinud kiriku-meetrikais ja teada on tema kolm poega ning tütar Riste (sai 1793.a Pärasele mehele). Pärdi vanem poeg Mihkel on 18-aastaselt surnud; teine vend Aad (~1760–1817) jõudis kaks naist pidada ja sündisid kolm poega ning kolm tütart, kuid abieluni jõudis vaid vanem tütar Eed ja peremeheks Aadut ei kinnitatud (pere sai priinime ERLAK). Aad Aadu poeg võeti 1810. aastal nekrutiks ja Aad ise kuulutati vabadikuks.
Nn. mõisapiiride reguleerimise ajal toimunud Hellama, Nurme ja Tamse mõisade vahelised hingede vahetused vajaksid täpsemat analüüsi, kuid Oina Juril sel ajal vabadikuks jäänud Toomase (~1747 – 1814) poeg Andrus paistab 1800. aastal Paenase Tõnisele koduväiks tulnud, kus ta selleaegse Nurme mõisa sulaseks jäi ja mingi vahetusega pidi temast Tamse mõisa hing saama, sest ta pandi Külasemas peremeheks. Tema pere sai priinimeks KÜLA (Oinale jäänud sugulased said priinime KASK).
Andrusel sündis Paenase Tõnise Marega kaheksa poega ja ainus tütar Mare suri imikuna. Nende esimene, Paenasel sündinud poeg Jaen (1800-68) jäi vallaliseks ja oli surmani Pärdi sulasena kirjas; teine poeg Mihkel/Mihail Küla (1804-79) abiellus 1828.a Tupenurme vabadikutüdruku Ingliga (Raun) ja sündisid kaks tütart ning viis poega, aga poegadest jõudsid vaid kaks (Aad ja Mihkel) abieluni – vist koos rajati kõigepealt Rebaskil Konta koht, kust noor Mihkel Mäe-Toomale koduväiks läks. Vana Andrus paistab olevat surmani peremehe rollis olnud ja alles viimane loend 1858.a märgib peremehena tema kolmandat poega Juri/Georgi Küla (1807-70), kusjuures vanemad vennad, vallaline Jaen ja üsna suure perega Mihkel jäid sulaste seisusse. Vana Andruse neljas poeg Mats võeti 1831. aastal nekrutiks ja tema ei ole Muhusse tagasi jõudnud; Aad ja viimastena 1822.a sündinud kaksikud pojad (Tähve ning Tõnis) surid väikestena, aga kuues poeg Andrus (1818-56) on omale Külasema kopli ja Põitse karjamaa piiril Kopli-Saadu vabadikukoha teinud. Ei tea, miks Vassili Kolk on arvanud, et varakult surnud Andruse lese Riste (Tupenurme Ansu-Pärdilt) teine mees – Kohi Jaak Mätas alles peale Andruse surma on selle koha ehitanud? Pigem tundub, et Kohi Jaak koduväina juba Kopli-Saadule asus, kus Andruse ja Riste viiest lapsest kaks poega (Mihkel ja Juri) ning tütar Ingel nüüd kasuisa said. Kohi Jaagul sündis Ristega 1862.a ainus tütar Mare ja muidugi võis Jaak ehk Andrusest pooleli jäänud koha lõpuni ehitada, aga selle Külasema-Põitse vabadikukoha alguseks võib ilmselt juba 1840-ndaid aastaid lugeda. Et meie “piirikokkuleppe” järgi Saadu koht Põitse territooriumile jääb, siis ongi sellest lähemalt veel Põitse loos juttu.
Viimases hingeloendis on Ennu-Pärdile kirja pandud 10 mees- ja 5 naishinge (nende hulgas ka surnud noore Andruse pere) ja latsikohtade jagamise aegu on Külad saanud Rebaskil Konta ja Kukka ning Rannakülas Jõe latsikohad, kust edasised hargnemised toimusid. Sellest mingi pildi saamiseks esitame lihtsustatud skeemi, kus vana Andruse 1. ja 2. põlve täisikka jõudnud meessoost järglased ning nende edasised elupaigad on püütud kirja panna. Otseselt Külasema territooriumile jäävaid vabadikukohti ei ole Pärdilt siiski tekkinud.

7. ENNU(-POALI)

Algul sai juba märgitud, oli rootsiajal oli üsna praeguse Ennu kandis kaardil numbrit 3 kandnud talu Pallasma Hanso Laas, aga katku järel ei ole sellest adrarevisjonides mingeid jälgi. Küll aga oli 1731.a Külasema seitsmendaks arvestusüksuseks söötis Henno Jahn’i pool adramaad, millel 1756. aastaks oli hakanud koormisi kandma Henno Jahni Jaack. Selle Jaagu päritolu on ebaselge, aga dokumentides esinevad tema tütred Mare (sai 1763. aastal Paenase Matsi Andruse naiseks) ja Lutsi (sai 1769.a ühe Pädaste mõisa mehe Nätsi Hindriku naiseks) ning kaks poega: Mihkel ja Paavel. Mihkel (~1738–1795) oli esimeses hingeloenduses peremeheks märgitud ja noorem vend Paavel oma naisega samuti talus kirjas. Elas ka veel vana Jaagu lesk, Aljavalt pärit Made. Perekond sai hiljem priinimeks PIHELMÄGI, kuid juba 19.s keskel see perekonnanimi kadus Muhust.
Mihkli naine oli Marjavälja Jaagu tütar Mare ja neil oli viis tütart ning kolm poega. Vanem poeg Andrus (1763–1829) jäi vallaliseks; teine poeg Mihkel (1766–1809) suri varakult (tal oli küll Pallasmalt võetud Ingliga 3 poega ja 2 tütart, aga need on kõik väikestena surnud) ja vana Mihkli kolmas poeg Tähve suri aastaselt. Mihkli surma järel on peremeheks kinnitatud teine vend Paavel Pihelmägi (~1742–1827), kellel Põitse Kästiki Jaagu tütre Ingliga oli viis tütart ja ainus poeg Juri (1786–1810). Viimane abiellus 1808.a Tupenurme Lauri Juri tütre Marega (1787–1868) ja jõudsid ka poeg Mihkel ning tütar Mare sündida, aga Juri on 1810. aastal uppunud (poja Mihkli väidab 1816.a loend 1813.a samuti surnud olevat, kuigi meetrika-kannet ei ole). Nii jäi peale Paavli surma talu ilma peremeheta.
Juba 1811. aastaks oli tallu sulaseks toodud Mõisaküla Vaaduma perepoeg Mats, kes 1813. aastal laulatati uppunud Juri lese Marega, aga temagi suri nelja aasta pärast (Matsil sündisid Marega ka kaks tütart, kes aastastena surid). Nüüd tuli Marele kolmandaks meheks Märjavälja Tõnise poeg Jaen Kolk. Temast sai järgmine Ennu peremees ning sestpeale jäi talu 20. sajandini Kolkade valdusse. Ühtekokku sündis Marel kolme mehega 10 last ja seda Tupenurme Lauri Juri tütart võib õigupoolest Ennu talu “järjepidevuse hoidjaks” nimetada. Märgime, et “vastutasuks” said järgmised Ennu tüdrukud enamasti Tupenurme mehele.
Jaanil ja Marel sündis viie tütre kõrval ainus poeg Andrus Kolk (1828-56), kes 20-aastaselt abiellus Paenase Abru Tõnise tütre Ingliga (salviti usuvahetusel Elenaks). Sündisid poeg Matvei ja kaks tütart, aga Andrus suri juba 28-aastaselt ja viimane hingeloend ei märgigi Ennul kinnitatud peremeest. Vana Jaen elas veel kümmekond aastat, aga kas enne pojapoja Matvei täisikka jõudmist talul ka hooldaja oli, ei ole siinkohal teada. Igal juhul abiellus Matvei Kolk (1850 – 1934) 1872. aastal Pallasma Jaani Maria Armasega (1851-1928) ja kinnitati ilmselt sel ajal ka Ennu peremeheks.
Madisel ja Marel oli vähemalt kolm poega ja kuus tütart, aga kaks vanemat poega (Feodor ja Matvei) ning üks noorematest tütardest surid väikestena. Vanemad tütred Maria ja Julia said mehele (Mare Linnuse Tõnu Maksim Noodale ja Juula oma küla Kingissepa Mihail Keinastile). Koju jäid esialgu nooremad tütred Ekaterina, Elena (1891–1933) ja Raissa (sai 1917.a mehele) ning ainus poeg Maksim (1884–1941). Külasema inimesed teavad siinkirjutajast paremini, miks vana ja noore Madise (Maksimi) vahel konflikt tekkis ja isa otsustas poja talust ilma jätta ning selle oma tütardele pärandada. 1907. aastal Igaküla Pärdi-Mihkli Ristega (Sõber; 1880-1968) abiellunud Madis (Maksim) ehitas omale (nähtavasti naise kaasavara arvel) Igakülas Kolga-nimelise koha, millest Igaküla loos ka pisut juttu on. Seal sündisid neil Ristega neli poega ja tütar Raissa. Viimane ja 1915.a Timofeiks ristitud poeg surid väikestena, aga kolm poega said täismeesteks ja neid nimetame veel edasises.
1925.a tuli vanemale koju jäänud tütardest - Ekaterinale Võikülast koduväiks Andrei Pärtel. Kuidas 41,26-hektarine Enno-Paavli talu kruntimisel jagati, jääb siinkohal täpsustamata, aga väidetavalt olla 1/10 kohast ka Madisele jäänud ja see oli mitme omaniku kaasomandina 1939.a ka kinnistusse kantud. Peale isa surma hakkas aga Madis oma kaasomanikke sõna otseses mõttes represseerima. Räägitakse, et Jaagu vana Andruse matuseõhtul (1936.a) olevat Riste Madise käsul Ennu maja põlema pannud (Madis koos poegadega olnud Jaagul matusel). Pärast lõhkunud Madis Ennu aida maha ja ehitanud sellest küla „karge peale” omale "uue Ennu koha"! Asi muutus vist eriti jaburaks peale juulipööret 1940.a, kui Madis oma õemehe Kingissepa Mihkli peale anonüümkaebuse esitas, et viimane temale kui uusmaasaajale keeldus lehma andmast! Asi lõppes kurvalt mitme asjaosalise jaoks, aga lõpetame selle kurbloo pigem Kasevilul!
Nn. saksa ajal ehitati Pärtelite eestvõttel Ennu hooned Kansi Värava meeste poolt uuesti üles. Kadri ja Reiu ainus poeg Anton oli aastaselt surnud. 42-aastaselt suri vallalisena ka Kadri noorem õde Elena. Viimasest on teada, et ta olnud andunud Külasema kopli külastaja ja sügise poole suve, kui ööd juba pimedamad olid, toonud sinna poolsalaja ka laterna kaasa, et valgem tantsida oleks. Mäletati tema ütlemist, et teiselt emmalt-kummalt mu mees ikka tuleb, kas laevast või taevast!
1959. aastaks olid üle 70-sed Pärtelid Ennule kahekesi jäänud. “Muhu Kaluri” aegadel olid Ennul kolhoosi loomad ja mõne aja oli siin karjatalitajaks Tamse Riida Ella Tüür, kes olla Ennu majad ostnud, kuid asus hiljem õe juurde Lõetsa Matsile ja müüs koha Nõmmküla Pendu Ivani pojale, Kingisepalt Pendule läinud vana Ivani pojapoja Mati Keinasti ning tema poja Margo perele. Viimasest saigi uuel aastatuhandel Ennu-Poali uus peremees.

Kasesalu (Kasevilu ehk Ennu)

8. LEEMETI

Hingeloendites kandis Leemeti talu Ustallo nime, aga see uus talu pidi nähtavasti juba rootsiajal tekkima, sest De la Gardie aktis olid 1674.a Külasemas kirjas isegi kaks peremeest: Ustallo Teffen ja Ustallo Laes. Selle juures jääb arusaamatuks, miks kummaski talus ei märgitud (peale peremeeste) üldse inimesi?! Eespool korduvalt viidatud kaardi-tabelis ega ka Güldenstubbe katkujärgses protokollis Uustalu nime ei esine, aga 1731.a adramaa-revisjonis kandis Külasemas koormisi Uietallo Lehmet, kelle peres mees, naine, kaks poega ja kolm tütart. Kuigi selle katku üle elanud mehe rootsiaegsed eellased üsna selgusetuks jäävad, pärineb ilmselt just temalt tänane talunimi, aga säilinud kirikuraamatuist leiame vaid Leemeti surmaaja 1768. aastal.
Juba 1738.a revisjonis oli Leemet Kansi mõisa hingeks arvatud ja 1744.a revisjon märgib selles Tamse mõisalt saadud Kansi mõisa talus kolme tööeas meest ning kahte naist; peale selle ühte poissi ja kahte tüdrukut. Paistab, et enne 1750. aastat on siit asustuse saanud veel üks talu, sest 1750. aastaks on tallu jäänud ainult üks tööeas mees ja kaks naist ning peremeheks nimetatakse endiselt Leemetit. Kas Leemetilt sai asustuse Kansi või mõne teise mõisa talu, on siiani välja selgitamata. See nõuaks 1750. ja 1756. aastate vahel kõigi vastasustatud talude “süvaanalüüsi”. Küll aga võib arvata, et 1756. aastaks peremeheks kinnitatud Ustallo Lehmeti Ahd (~1715–1789) ei olnud vana Leemeti ainus poeg!
Esimeses hingeloendis 1782.a oli Aad oma naise, Kohi Andruse tütre Tiiuga kirjas ja seni veel Kansi mõisa peremehena. Nende kaks meetrikais esinevat poega Juri ja Andrus surid väikestena ühel ajal 15.01.1764 – esimene 6 ja teine 3-aastasena ja tütrele Inglile oli 1766. aastal tulnud koduväiks Tamse mõisa kupja, Põitse Kästiki Mihkli poeg Kerstik, keda teine loend 1795.a veel Kansi mõisa peremehena märgib. Sajandivahetuse mõisapiiride korrastamisega hakkas talu taas Tamse mõisale kuuluma.
Kerstiku ja Ingli järglased said priinimeks ARMAS, aga Leemeti peremeesteks Armased pikemalt ei jäänud. Meetrikad loetlevad Kerstikul ja Inglil küll kuus poega ja neli tütart ning esimene poeg Juri Armas (1770–1840) oli 1795.a Vanamõisast ka naise võtnud, kellega 1797.a poeg Jaen sündis, aga 1811. aastaks oli Leemetil peremeheks pandud Jaagu loos jutuks olnud Ritsu Aadu poeg Aad Vapper ja talu jäi sajandiks Jaagu Vapperite valdusse. Samal ajal oli Juri Armas vabadikuks kuulutatud ja sellena ta ka suri. Siinjuures jääb selgusetuks, kas Juri Leemeti saunas elas või rajas ta omale Külasemas mõne seni selgumata vabadikukoha. 1826.a hingeloend märgib vabadik Juri Armase pere juurde I Ustallo, samuti Pärdi Aad Erlaki juurde II Henno Perdi – seega nende endised talunimed. Võib-olla seda tulebki nii mõista, et nad oma talude saunikud olid. Peaks lisama, et Juri Armasel oli kolm naist, kelledega ühtekokku neli poega ja viis tütart sündisid ning mingi tõenäosusega võis Juril siiski ka kuskil oma eluase olla! Tema esimene naine Mare suri 1797.a titevoodis, kui poeg Jaen oli alles nädalane. Jaen kasvas meheks ja läks 1821.a Lõetsa Poali-Andrusele koduväiks ning 1826.a loendis oli ta ka Kansi mõisa hingeks kuulutatud. Lõetsa loos on sellest täiendavalt lugeda. Teise, Mälast võetud Marega sündisid Juril kaks tütart, kelledest Ingel mehele sai, aga Mare suri 2-nädalaselt ja ema Mare suri jälle 33-aastaselt. 1813.a võttis Juri veel Raegma Sumari Aadu tütre Made kolmandaks naiseks ja temaga sündisid kolm poega ning kolm tütart. Kaks nooremat poega surid väikestena, aga 1814.a sündinud Mihkel Armas oli vallaline Külasema vabadik hingeloendite lõpuni (tema lõpuaeg on dokumentidest selgumata).
Jaagul (Aadu-Juril) sündinud ja vahepeal isaga Levalõpma armuadral (Ritsul) ning ka Rässas ära käinud Aad Aadu p. Vapper oli 1798. aastal abiellunud Mäe-Tooma Mihkli tütre Madega ja neile sündis seitse poega ning ainus tütar Riste. Keskmine poeg Madis ja kaks nooremat poega (Tähve ja Aad) surid väikestena, aga neli poega jõudsid abieluni. Esimene poeg, Levalõpmas sündinud Andrus/Andrei Vapper (1799–1865) oli Paa Andrusena tuntud sepp ja isa surma järel ka Leemeti talu peremees. Teine vend Mihkel võttis Lõetsa Tähvenalt naise, kuid nende abielu oli lastetu ja Mihkel ning noorem vend Toomas olid hingeloendite lõpuni Leemeti kodakondsetena kirjas. Kolmas vend Juri (1805-73) läks Igaküla Neo-Jaanile koduväiks ja sealsetest Vapperitest saab Igaküla loos lugeda. Noorim täisikka jõudnud vendadest, Toomas (1809-81) on pärimustes mäletatav torupilli-Toomas, kes omale on Suurevärava vabadikukoha ehitanud (kui see juba Juri Armase rajatud ei olnud!).
Paa Andrusel sündis kahe naisega 7 poega ja 5 tütart. Esimese, Soonda Jurilt võetud Marega sündinud neli poega ja tütar surid kõik väikestena ja Mare ise samuti juba 27-aastaselt. 1828.a võttis Andrus Lepiku Jaani lese, Põitses sündinud Tamse kupja Jaagu tütretütre Tiiu (1800-87) teiseks naiseks ja sündisid veel 3 poega ning 4 tütart. Ka teise abielu kolm vanemat tütart surid noorelt, kuid pärimisõiguslik Madis/Matvei Vapper (1830-57) võttis 1849. aastal Nõmmküla Leemeti Kadri naiseks ja jõudsid kaks poega ning tütar Mare sündida. Paraku suri Madis 27-aastaselt ja vana Andruse surma järel pidi nähtavasti mõne aja peremeheks olema Andruse teise abielu teine poeg Tähve/Tihon Vapper (1839–1905) – samuti tuntud sepp, kes vennapoja Georgi Vapperi (1851-76) täisikka jõudes Külade-Mätaste Kopli-Saadu koha omandas ja oma sepikoja sinna ehitas. Vana Andruse kolmas teise abielu poeg Jaen oli 2-nädalaselt surnud.
Noorelt surnud Madisest, nagu öeldud, jäid pojad Georgi ja Adrian ning tütar Maria, kes kõik abieluni jõudsid. Georgi abiellus 1873. aastal Paenase Tõnise Ivani tütre Kadriga (Ekaterina Vaga) ja jõudis sündida ainus tütar Elena, kui Juri 1876.a uppus. Nagu juba Kingisepaga seoses jutuks oli, sai Kadri uuesti Kingisepa Mihkli naiseks ja selleks ajaks (1877.a) oli ka uppunud Juri noorem vend Adrian Vapper (noor Andrus; 1856–1933) Siljavälja Andruse tütre Ingliga (õigeususus Olga) abiellunud ning valmis peremeheks asuma. Siinkirjutaja ei ole tuttav selleaegsete Tamse kogukonnakohtu ega ka sillakohtu materjalidega, kuid teadaolevalt on sajandi lõpupoole sillakohtu otsusega tunnistatud Leemeti koha pärijaks uppunud Juri ainus tütar Elena Vapper (1874–1959) ja onu Adrian Vapper sunnitud talust välja minema. Ei ole selge, kas “huvitatud pooleks” selles kohtuasjas oli Elena hooldajaks määratud ema Kadri, tema teine mees – Kingisepa (hiljemVälja) Mihkel või hoopis Paenase Tõnise mehed (Elena onud), kuid lõpptulemusena ehitas Adrian Vapper omale 1890-ndatel Rannakülas Kadakamäe koha (rahvasuus ka Põrguks kutsutud) ja tema perest võib edasi lugeda Helve Saartoki raamatus “Tamse ajalugu” lk.38.
Sajandi lõpul tuli Elena Vapperile koduväiks Pallasma Tüü Juri venna Ivani poeg, 100-aastaseks elanud Mihail Pallas (1870 – 1971) ja 20. sajandil oli Leemeti juba Pallaste talu. Mihklil ja Leenal sübdisid kolm poega ja kolm tütart, aga kaks vanemat poega surid juba imikutena, vanemad tütred Irina ja Julia said mehele ning viimase Rinsi koguduse-nimekirja järgi oli Leemetil Mihkli ema – Tüü Ivani lesk Riste (sünd. Armas) ja Mihkli ning Leena lastest veel Julia (sai hiljem Tupenurme Laurile mehele), Elena ja Matvei Pallas (1905-78). Eraldi on veel kirjas Mihkli vanemale tütrele Irinale (s.1899) koduväiks tulnud Nõmmküla Umna Madise poeg Andrei Kivimägi (1891 – 1926) ja nende aastaselt surnud poeg Hermann ning tütar Armilde (s.1927). Maakorralduse algul oli 41,24-hektarine Leemeti talu Mihail Pallase nimel.
Mihkli ainus poeg Matvei Pallas abiellus 1932.a Kallaste Munska Mihkli tütre Akilinaga (Vaga), aga Liina suri noorelt ja teiseks naiseks võttis Madis Jaagul üles kasvanud Nõmmküla Tõnu-Aadu Akilina Peremehe (1908–2006). Viimast on siinkirjutaja ema oma märkmetes nimetanud Külasema kopli ööbikuks nr.2. Madise õel Elenal olid vallaslapsed Valentin (1927-99) ja Helju (s.1935) ning enne viimast sõda oli Leemeti pere üpris arvukas. 1959.a rahvaloenduseski oli pere veel 6-liikmeline: elasid 88-aastane vana Mihkel oma 84-aastase naise Elenaga ja nende leseks jäänud vanem tütar Irina Kivimägi. Teise leibkonna moodustasid Matvei Pallas oma teise naise Akilina ja tütre Lainega. Viimasele tuli hiljem koduväiks Tika metsavahi poeg Ado Toomsalu (Tomson; s.1946) ja nii sai 200 aasta järel Leemetil taas peremeheks Aadu ning perepoeg Argo (s.1973) sai asuda kohta pärima.

Suurevärava

Paistab, et Suureväravat tuleb igati Leemeti vabadikukohaks lugeda, aga selgusetuks jääb, kas selle juba eespool jutuks olnud Juri Armas (1770–1840) rajas, kui Aad Vapper 18./19. sajandivahetusel Leemetil peremeheks pandi või on koht siiski alles torupilli-Toomase ja tema vanema venna Mihkli asutatud? Vanadest vabadikukohtadest kõige külapoolsem, oli see ilmselt ka põldude ja Külasema kopli vahel olnud värava läheduses ja siinse väravavahi elukohaks. Väravavahi ametit võisid siin pidada nii vana Juri Armas kui ka tema vallaliseks jäänud poeg Mihkel Armas. V. Kolk on Ekaterina Õigelt kuulnud, et kohta kunagi ka Mihkliks on nimetatud ja A. Rullingo on sellest omakorda järeldanud, et selle rajajaks Leemeti Aadu teine poeg, Paa Andruse vend Mihkel Vapper võis olla, aga kui mõelda, et lastetu Mihkel Vapper oli pigem peremehe “parem käsi” Leemetil, kellel väravavahi ametiks küll põhjust ei olnud, on tõenäolisem, et Mihkliks on kohta just Mihkel Juri poeg Armase järgi kutsutud! See iseenesest ei tähenda, et Mihkel VAPPER ei võinud Suureväravale maja ehitamas olla!
Et Mihkel Armasel järglasi ei olnud, paistab hiljem Suureväravale asunud Paa Andruse noorem vend, torupilli-Toomasena tuntud Toomas Vapper (1809-81), kui ta 1861.a Mardi Eedu (Tänav) teiseks naiseks võttis. Toomase esinene naine oli Laasuga Jaagu tütar Riste, kellega sündisid kaks poega ja kaks tütart, aga poisid surid väikestena (tütred Mare ja Ingel said 1870. aasta paiku mehele). Eeduga sündisid Toomasel neli tütart; kaks nooremat surid aastastena, Kristina sai Nõmmküla Tõnu-Aadu Madise teiseks naiseks ja Ekaterinale tuli 1891. aastal koduväiks Mardi ja Kohi sulase Juri poeg Matvei Kolk. Madis olnud mäletajate kinnitusel muhe ja huumorimeelne mees.
Maakorralduse algul oli Madise naise Ekaterina nimele märgitud 0,08-hektarine Kopli nimega maaüksus, millest popsiseadusega sai 5,96-hektarine väikekoht 0,06 ha põllumaaga. Madise ja Kadri poeg Aleksander Kolk (1898–1945) osales Vabadussõjas ja sai omale Tamse mõisast Silla koha. Tütrele Ekaterinale tuli Võlla heinamaavahi kohalt Nagiväljalt (Kallaste ja Tupenurme vahel) koduväiks Anton Õige (1906-56). Nende abielu oli lastetu ja 1959.a loenduslehel oli 53-aastane Ekaterina Õige ainus Suurevärava elanik.
Aleksandri noorem vend Vassili Kolk (1909-41) mobiliseeriti 1941.a ja suri Venemaal töö-pataljonis. Temast jäi Põitse Ännika Leeniga poeg Jüri Kolk (1940 – 2011), kes oma isakodu surmani ka oma koduks pidas ja seetõttu võiks seda Külasema üht vanimat vabadikukohta ikka veel elus olevaks lugeda. Nagu varem öeldud, omandas Jüri Kolk viimase maareformi ajal ka naabruses olnud Kopli-Andruse majaaseme ja kavatses mõlemad kohad taastada, kuid mitte kõigil meie kavatsustel ei ole antud teostuda. Siinkohal saame aga näidata Vassili Kolga oma käega joonistatud Suurevärava asendiplaani ja kunagise maja ruumide jaotust.

Simmu-Saadu

9. KOHI

Dokumentidest ei selgu kindlalt, kas 1731.a Külasemas koormisi kandvaks märgitud Kohhi Andrus oli seesama Andrus, keda 1698.a kaarditabelis Kingesep Andrus’eks nimetatakse, aga et pere koosseisus märgitakse kahte tööeas naist ja vaid ühte vana meest (ka kahte poissi ja kahte tüdrukut), tundub see tõepärane. Seetõttu on siin oletatud, et katku on üle elanud nii rootsiaegne Andrus kui Aadu poeg Mihkel – eespool jutuks olnud Jaagu eelkäija ja nad olid rootsiaegsed sugulased – 1645.a Kingesep-nimelise noore Nigu ja 1674.a akti Kingesep Nigu järglased. Kohi nime me rootsiaegseis dokumentides siiski ei kohta.
1738. aastaks paistavad Andruse tütred ja üks poeg olevat täisikka jõudnud (tütar Tiiu, muide, oli juba 1731. aastaks Leemeti katkujärgse peremehe Aadu naiseks saanud) ja kuigi adrarevisjonid märgivad veel 1744.a talunimeks Kohhi Andrus, võib arvata, et poeg Aad juba 1740. aastast peremees oli (umbes sel ajal on ka vana Andrus surnud).
Aad suri meetrika järgi 1762. aastal ja peremeheks on jäänud tema noorem vend Juri (Jurgen), keda ka esimesed hingeloendid peremehena märgivad. Aadul leiame meetrikais ainsa tütre Kadri, kes 1782.a mehele sai; Juril seevastu oli ühe Tönise Ado tütre Rõõdaga neli poega ja kolm tütart (seni ei ole Rõõda täpsemat päritolu õnnestunud kindlaks teha). Kaks vanemat poega (Tõnis ja Juri) surid väikestena ja abieluni jõudsid Juri nooremad pojad Jaen ning Mart. Perekonnanimeks sai sai see rootsiaegse Kingesep Niggo järglaste liin MÄTAS.
Jaen Mätas (1773–1842) abiellus 1795. aastal Koguva Tooma Juri tütre Eeduga ja kinntati isa surma järel peremeheks. Tema kuuest pojast ja kahest tütrest surid neli vanemat last väikestena; tütar Ingel ja kolm nooremat poega jõudsid abieluni. Neist vanem, Jaak Mätas (1808-77) abiellus 1830.a Linnuse Eemu Tähve tütre Ristega, aga lasteõnn oli neil kehva-poolne: esmasündinud Mare suri 23-aastaselt vallalisena, 1834.a sündinud poeg Mihkel suri 7-aastaselt ja teine poeg sündis 1839.a surnuna. Hoopis lastetu oli Jaagu teise venna Juri (1811-61) abielu Paenase Mihkli Ristega ja peale isa surma läksid peremehe kohustused Jaani nooremale pojale Mart Mätasele (1813-57). Sauniku seisusse jäänud Jaak läks peale oma Riste surma leseks jäänud Kopli-Saadu Ristele (noorelt surnud Pärdi Andrus Küla lesk) teiseks meheks, kellega tal ka veel tütar Mare sündis ja tema hilisemast käekäigust võib Rebaski ja Mõisaküla lugudes lugeda (ehitas esimese eluaseme Rebaski Kukka latsikohal). Lisame, et vana Jaani noorem vend Mart (pärastise samanimelise peremehe onu) oli talus sulasena ja temal oli kolm tütart ning kaks poega. Vanem poeg Villem on väiksena surnud (1811.a loendites ei esine) ja teine poeg Mihkel võeti 1828. aastal nekrutiks.
Keskeas surnud peremehest Mardist jäi neli poega ja tütar Maria (esimene poeg Tähve suri 7-aastaselt ja eelviimane tütar Elena imikuna). Vanem poegadest, Tõnu Mätas (1838-99; õigeusus Dionisi ja hiljem ka Timofei) oli 19.s lõpul Kohi peremees; Madis/Matvei Mätas (1841–1920) sai omale Rannakülas Ranna latsikoha ja Jaen/Ivan Mätas ehitas omale Külasema ja Paenase piirile Langi tänava algusse Tänavasuu vabadikukoha. Viimasest on lähemalt Paenase küla loos juttu. Mardi noorim poeg, 1847.a sündinud Peeter Mätas on viimase hingeloendi järelmärkuse põhjal otsustades Lätimaale läinud ja temast ei ole siinkirjutajal rohkemat teada.
Lisame, et kogudusenimekirja järgi on Ranna latsikoha saanud Madis/Matvei Mätas ka Oosearel elanud. Sellest Külasema ja Paenase meeste kalapüügikohast ning hiljem seal olnud piirivalve-kordonist on pisut rohkem Paenase loos juttu, kuigi tänaste ametlike lahkmejoonte järgi jääks seegi Külasema territooriumile.
Tõnu Mätas abiellus 1858. aastal Paenase Kõue Mihkli tütre Marega (Tagaküla) ja sündisid viis tütart ning kaks poega. Vanem poeg Georgi (Juri) Mätas (1869–1942) oli 20. sajandi Kohi peremees; noorem vend Timofei (Tõnu; 1876–1965) läks Rannaküla Jõele koduväiks ja teda võib sealse Sarapuu koha rajajaks lugeda.
41,17-hektarine Kohi talu oli kruntimisel Georgi Mätase nimel. Tal oli Nõmmküla Sõo Kadriga 9 last, kelledest neli poega ja tütar Julia (1904-97; sai hiljem Tamse Krundi Leonti Kao naiseks) üles kasvasid. Kolm vanemat venda jäid koju; noorim vend Vladimir sõitis merd ja hukkus viimase sõja ajal kuskil Kaug-Idas. Sõjas Velikie Luki all langes ka kolmas vend Aleksander (teistel andmetel suri juba tööpataljonis).
1936. aastal puhkes Kohil tulekahju ja hooned said kõvasti kannatada. Ivan ja Timofei Mätased jagasid selle järel talu pooleks ja noorem vend Timofei Mätas ehitas omale Koidu osatalu. Vanem vend, Vabadussõjas soomusrongil võidelnud Ivan Mätas (1896 – 1980) taastas Kohi hooned ja jäi nüüdsest pooltalu peremeheks. Tal oli Nõmmküla Sepa Maria Suuga (1900 – 88) kolm poega ja tütar Floriida (1930 – 37). Etkar asus hiljem Virtsu, kus ta veel uue aastatuhande algul järglasteta elas. Teine vend Arno (1927 – 88) elas sõja järel mõne aja Saaremaal ja asus hiljem samuti Virtsu. 1959.a loenduse ajal olid Kohile jäänud Ivan ja Riia oma noorema poja Vambolaga (1933 – 94). Vambola elas viimati osaliselt Kohil ja osaliselt Orissaares. Kuidas Vambu naine Laivi ja Virtsus surnud Arno lapsed (Mihkel, Laivi ja Külli) kohaga edasi talitavad, on nende otsustada, aga meist jääb see Külasema põlistalu tühjana oma edasist saatust ootama.

KOIDU

10. MÄE-TOOMA

Rootsiaegsel kaardil, nagu juba algul selgitatud, näeme Tamse ja Paenase vahel kolme hajatalu, millede tekkelugu võib muinasaega ulatuda. Katkujärgseid arenguid arvestades saame neist kõige Paenase-poolsemat Mäe-Tooma eelkäijaks arvata, kuid Põhjasõja ajal või millalgi katku järel paistab Lade Laas’u talu oma põhjapoolse naabri – Lade Jurgeni talu vahetusse lähedusse ümber asunud. Muidugi ei tea me, kus katku üle elanud ja 1713.a Güldenstubbe protokollis viimasena kirjas olnud Lade Pert sel ajal oma veerandit adramaad haris – hingedeks üks mees ja kaks naist. Sama nimega esineb talu kõigis revisjonides 1750. aastani, aga 1731. aastast peale märgitakse talus alati ka ühte vana meest, kusjuures juba 1731.a revisjonis on tervelt viis poisslast kirja pandud. Nii tundub, et katku üle elanud Pärdile on hiljemalt 1714.a paiku samanimeline koduväi tulnud ja 1744.a oli talus juba neli tööealist meeshinge.
1756. aastal oli peremeheks Lade Perti Thomas, kellel meetrikais kohtame kahte poega ja tütart Kadrit. Viimane sai 1768.a Marjavälja Andruse naiseks; noorem poeg Aad suri 1763. aastal paari-aastasena, aga vanem poeg Mihkel (~1743–1804) oli teises hingeloendis peremeheks kinnitatud. Märgime, et 1770-ndate Tamse mõisa vakuraamatuis on Külasema eelviimane talu kirjas: Lade oder Maeh Thomas mit Pallasma Matz Land ja suure tõenäosusega toimus talu asumine oma praegusele kohale alles Toomase ajal 1760-ndatel aastatel. Säilinud kirikuraamatuis Lade nime enam ei esine ja selle asemel on ikka Mäe lisanimi. Sellest ajast jäi ka tänane talunimi, kuigi 19.s hingeloendites veel Mäh Michli nimi esines.
Mihklil oli Mardi (sel ajal Leemeti-Lauri) Eeduga neli poega ja kolm tütart, kes kõik peale kolmanda poja Mihkli ka abieluni jõudsid (viimane suri 26-aastaselt vallalisena). Vanem poeg Andrus (1769–1808) võttis 1793. aastal Kallaste Jaagu Mardi tütre Mare naiseks ja kinnitati nähtavasti isa surma järel peremeheks; teine vend Juri (1772 – 1819) läks selleaegsele Tüüle (praegusest Vaadumast ja Lumistest pisut Pallasma pool) koduväiks. Olgu öeldud, et Mõisaküla ja Pallasma lugudes on Tüü talu kujunemisest lähemalt juttu, kuid nimede panekul said nii Mäe-Tooma kui selleaegsed Tüü inimesed priinime MÄGI, mida õigupoolest Mäe-Tooma perekonnanimeks (Tamse mõisa osas) peaks arvama. Andrus suri varases keskeas ja 1811.a oli peremeheks pandud tema noorem vend Toomas Mägi (1782 – 1844), kellega muidugi ka praegune talunimi lõplikult kinnistus. Andrusest jäi Kallaste Jaagu Marega kolm poega ja kolm tütart; üks poeg Juri oli aastaselt surnud. Andrus Andruse poeg Mägist (1793–1861) sai hiljem Tüü peremees; teine vend Mihkel (1795 – 1836) jäi kodus sulaseks, aga noorim vend Tähve võeti 1826. aastal nekrutiks.
Toomas “teisel” Mägil kasvas üles ainus poeg Madis Mägi (1815 – 1867; salviti õigeusus Martiniks, kuigi hiljem esines ikkagi Matvei nimega), kellest sai isa surma järel Mäe-Tooma peremees (Toomase kaks poega Jaen ja Jaak olid aastastena surnud). Madisel sündisid Pallasma Matsi Ingliga üheksa tütart ja ainus poeg Mihkel suri 4 kuu vanusel! Nii oli Madis viimases hingeloendis ainus Mäe-Tooma meeshing. 1864. aastal tuli tema teisele tütrele Kadrile (esimene tütar Mare oli 7-aastaslt surnud) koduväiks Kallaste vabadiku Juri poeg Andrus/Andrei Mundi. Kallaste loos on rohkem juttu 18./19. sajandivahetusel Kõinastu Hanso Perdi’lt Tamse mõisa sulaseks tulnud Matsist, kes kandis hüüdnime Mundi ja järglased said ka selle priinime. Nüüdseks on leitud tema arvatava eluaseme jäljed Kallaste ja Nõmmküla vahel Üügu mäel, mida Kallaste pärimustes Mäe-Toomale tulnud Andruse isa, Matsi poja Juri järgi on omal ajal Kooru nimega teatud. Juri vend ja Mäe-Tooma Andruse onu Mihkel oli juba varem Kallaste Niidil peremeheks pandud.
Andrusel ja Kadril sündisid kolm poega, aga Andrus on 30-aastaselt surnud, kui pojad alles alaealised olid. Võimalik, et selleks ajaks Kontale asunud Ennu-Pärdi Mihkel/Mihail Küla (1840–1913) on ka talu hooldajaks määratud, aga tegelikuks perenaiseks paistab olnud “tõhakas” Mäe-Tooma Kadri, keda võib talu järjepidevuse kandjaks lugeda. 1879.a laulatati Kadri Mihkel Külaga ja sündisid veel kaks tütart, aga kui see sel ajal võimalik olnuks, oleks ehk Kadri kõigi oma laste perekonnanimeks Mägi jätnud! Ometi on 1894.a talu väljaostuakt tehtud Ekaterina Matvei t. Küla nimele. Mäe-Tooma Kadrile mõeldes peaks siinkirjutaja pisut häbenema, sest taludes jälgitakse enamasti ikka nn. meesliine ja peretütarde abiellumised jäävad pahatihti üldse nimetamata.
Andruse esimene poeg Ivan Mundi (1865–1903) abiellus 1890.a Pallasma Jaani Kadri (Ekaterina) Armasega (1871 – 1952) ja sai “tavaarusaamade” järgi peremeheks; nooremad vennad Peeter ja Andrei jäid esialgu samuti koju. Edgar Grünbergi andmeil on Andrei peale kroonuteenistust uue sajandi algul kodust ära läinud ja Mihail Mundi on 1914.a oma onu jälgi Vladivostokist otsinud. Keskmine vend Peeter (1867-96) suri noores eas tiisikusse. Mälestusena temast on tänini Mäe-Toomal tema 1891.a kivist välja raiutud veenõu kaevu juures. Muuseas olla vennad ka sel ajal üldlevinud salapiirituse veoga tegelenud, sest talu oli vaja lõplikult välja osta. Paraku olla Tiheriku poisid nende kulla ära varastanud!
Ivanil ja “noorel” Kadril oli teadaolevalt seitse last. Ivan suri ootamatult 1903.a veebruaris Marjaväljal küla-koosoleku ajal ja talu jäi jätkuvalt vana Kadri õlule. 1912.a sai see lõplikult välja ostetud ja 1913.a vormistas Kadri selle kinkelepinguga Ivani esimese poja Mihail Mundi (1891–1943) nimele. Märgime, et Ivani vanem tütar Elena (1893–1949) sai Lepiku Poalile mehele; teine õde Raissa on lapsena surnud ja kolmas õde Maria (1897 – 1924) suri noorelt tiisikusse. Noorim õde Julia (1899–1976; abielus Puhang) elas hiljem Tallinnas. Mihkli teine vend, ministeeriumikooli lõpetanud Matvei mobiliseeriti 1915.a sõjaväkke ja jäi ilmasõja järel kadunuks (saadud teadete järgi olla mitte sõjas langenud, vaid kuskil uppunud). Noorim vend Ivan Mundi (1902–1965) lõpetas TÜ majandusteaduskonna ja töötas hiljem Eesti Pangas. 1944.a ta emigreerus ja suri Montrealis.
Mihail Mundi abiellus 1917.a Vahtraste Kesküla Julia Mihaili tütrega (Maltis) ja sündisid kaks poega ning kaks tütart, kuid Juula suri 1929. aastal. Mihail Mundi oli Muhus tuntud ettevõtja ja üks esimesi uut (kapitalistlikku tüüpi) talu pidajaid. Tema asutatud oli ettevõte Mihail Mundi ja Co, millel Liival oli jahuveski ja hiljem ka saekaater. Enne viimast sõda olid need tema ainuomandis. 1939.a põllumajandus-loenduse järgi peeti Mäe-Toomal nelja hobust, kuut lüpsilehma ja nelja noorlooma ning kasvatati müügiks sigu. Märgitud on nelja palgalise sulase-teenija kasutamist. Enesestmõistetavalt langes Mihkel 1941.a nõukogude repressioonide ohvriks ja hukkus Siberis. Tema lühiandmed on toodud ka A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.608.
Mihkel võttis 1935. aastal teiseks naiseks Liiva kooliõpetaja Anastasia Maripuu (1904 – 1988) ning sündisid tütred Silja (1937) ja Lembi (1940 – 2004). 14.06.1941.a küüditati Mihkel koos perega (Anni, Viktor, Silja ja Lembi; koju jäi ainult Mihkli ema Kadri). Pere oli 1941 – 1946 asumisel Kirovi oblastis; 1946.a. lõpus tulid nad Mäe-Toomale tagasi. Viktor asus 1950ndatel elama Türile. 1959.a oli 54-aastane Anastasia (Anni) Mundi ainus Mäe-Tooma elanik. Tütred olid sel ajal juba koolis: Silja lõpetas Tartu Ülikooli ja töötas hiljem TA Keele ja Kirjanduse Instituudis; teine õde Lembi (abielus Kull) lõpetas kaugõppes TÜ majandusteaduskonna ja töötas hiljem ökonomisti ja raamatupidajana selleaegses kergetööstuse ministeeriumi “süsteemis”.
Juba kolhoosiajal jäi Mäe-Tooma koht Silja Grünberg-Mundi suvekoduks ja praeguseks peremeheks arvab nii külarahvas kui siinkirjutaja tema poega Edgar Grünbergi, kellelt ka käesoleva loo tarbeks on kõigi Külasema perede kohta hulgaliselt täpsustusi ning lisateavet saadud.

11. MÄE-PÄRDI

Teine rootsiaegne Külasema hajatalu, mis viimases hingeloendis Mäh Lauri nime kandis, paistab juba rootsiajal enam-vähem oma praegusel kohal asunud. Kui rootsiegne kaarditabel märgib selle peremeheks Lade Jurgen (nr.11), siis 1713.a protokollis on peremeheks Lade Michel kahe mehe, kahe naise ja ühe poisslapsega ning 1730-ndatel taas Lade Jurgen, kusjuures nüüd on juba kolme poissi ja ühte tüdrukut lastena märgitud. Kahes järgmises revisjonis on peremehe nimi Lade Jurna Jaack ja 1756. aastal Lade Jurna Laur. Kui Jaak ja Laur võisid rootsiaegse Jurna (Juri) pojad olla, siis 1713.a märgitud Mihkli “suhe” jääb selgusetuks (või on hoopis protokollis nimega eksitud?). Sarnaselt Mäe-Toomaga seisab 1771.a Tamse mõisa vakuraamatus Lade oder Maeh Laur, jetzt Pert ja Pärt oli juba Lauri poeg Pärt Kand (~1738–1824), keda ka kaks esimest hingeloendit peremeheks nimetavad. Kui Mäe-Tooma puhul seostasime Mäe nime ilmumist võimaliku talu asukoha muutusega, siis Mäe-Pärdi on hiljemalt rootsiajast oma praegusel kohal olnud. A. Rullingo on küll Külasema pärimustest kuulnud, nagu oleks kunagi Mäe-Pärdile Lauri talust tuldud, aga siin paistab pigem sellega tegemist olevat, et Külasemas mäletati veel 20. sajandil, kuidas Mäe-Pärdi talu hingeloendites Mäe Lauri nime kandis! Ei saa muidugi välistada, et pärimustes ka mingi mälestus kolmandast siin kandis olnud hajatalust oli säilinud, mis rootsiaegsel kaardil oli ilma numbrita (Litera M) Ma Laur ja millest jäänud veerand-adrast söötis üksust kõik adramaarevisjonid Külasemas viimesel kohal märgivad ning mida ka 1770-ndate vakuraamatud veel meenutavad. Talu sellest enam ei kujunenud, aga nähtavasti on mõlemad Mäe-pered sellelt oma nime saanud ning tagatipuks pärineb siit vist ka lõpus jutuks tuleva Laasuga Priidu Lauri osatalu nimi. Lade nime ei esine säilinud kirikuraamatuis ei Mäe-Pärdi ega Mäe-Toomaga seoses, aga nende rootsiaegsele sugulusele viitavad peale omaaegse Lade lisanime ka sarnased õuemärgid.
Peale nimetatud vanema poja Pärdi (talule nime jätja) on Lauril teada veel kolm tütart ja neli poega. 1766. aastal sündinud kaksikud Mats ja Juri surid väikestena, aga Mart Kand (1763–1831) sai vanema venna surma järel mõneks ajaks peremeheks ja noorim vend Mihkel (1768–1807) oli talus sulaseks. Pärdi järglastest peremeest ei saanud – vanem poeg Jaen (1781–1816) suri noorelt (temast jäid kaks tütart), Juri võeti nekrutiks, Mihkel suri aastaselt ja vigane Andrus 20-aastaselt vallalisena (ka ainus tütar Eed suri imikuna).
Pärdi nooremal vennal Mardil sündis Linnuse Tõnu Ristega kolm poega. Vanematel poegadel Andrusel ja Jaagul olid mõlemal suured pered; kolmas poeg Toomas suri 7-aastaselt. Mõneti arusaamatult ei ole Mardi vanemat poega Andrust peremeheks kinnitatud, kuigi tema pere hingeloendites ikka esimesel kohal kirjas oli. Tal kasvas üles viis poega, aga abiellusid ainult kolmas poeg Tähve (1822-69) ja ainus tütar Ingel. Vanem poeg Toomas (1817-60) võeti 1838. aastal nekrutiks, kuid jõudis teenistusest tagasi ja suri 1860.a vallalisena Muhus. Teine poeg Andrus (1819-65) suri samuti vallalisena ja neljas poeg Madis (s.1829) võeti jällegi 1849.a nekrutiks. Ka noorim poeg Juri (1832-55) suri noorelt vallalisena. Tagatipuks on Andrus vanas eas 1860.a Kallaste Rootsil peremeheks kinnitatud ja tema poja Tähve/Timofei järglastele Rootsi koht jäigi. Kallaste loos saame Andruse ja tema poja Tähve järglastest täpsema pildi, kuid siinkohal tuleks ehk korrata mujalgi tehtud oletust, et Andrus paistab Tamse mõisa rentnikega heades suhetes olnud, kuid keskmisest avarama silmaringiga mehena ei ole rendiperemehe staatus teda sugugi köitnud ja pigem võis ta kauaaegne küla-kooliõpetaja olla.
Peremeheks on 1834. aastaks Mäe-Pärdil kinnitatud Mardi teine poeg Jaak Kand (1797–1866). Pärimuste järgi olnud ta Tamse mõisa kupjaks ja tema poeg Mihkel Kand mõisa aidameheks. Kokku oli Jaagul Soonda sulase, Päelda Mardi Tõnise tütre Ingliga viis poega ja kolm tütart. Esimene poeg Jaen suri imikuna, teine poeg Mihkel sai järgmiseks Mäe-Pärdi peremeheks, kolmas poeg Priidu on jälle väiksena surnud ja neljas poeg Jaen ehitas Tiheriku vabadikukoha. Noorim poeg Jakob omandas pärimuste järgi Kaug-itta välja rännanutelt Rebaski Sillavärava latsikoha.
Järgmisel peremehel – Jaagu pojal Mihklil oli Koguva Sumari Kadriga seitse poega, kes õigeusku ristiti. Esimene poeg Ivan (1857-87) jõudis 1886. aastal Jaagu Priidu tütre Kristinaga (Vapper) abielluda, kuid suri 29-aastaselt järgmise aasta jaanuaris ja pärimisjärg läks teisele pojale, 1859.a sündinud Mihailile. Viiest nooremast vennast neli paistavad lapseeas surnud (1869.a sündinud Jaagu surm on küll meetrikas leidmata, kuid pihi-nimekirjades ei olegi teda märgitud!). Küla-koolmeistriks olnud ja 1885.a kroonusse võetud Feodor (1864–1928; Riiduks kutsutu) ehitas omale Mäe-Saadu ehk Maie vabadikukoha.
Mihail ehk Mihkel “teine” Kand (1859–1923) abiellus 1883. aastal Laasuga Kadriga (Metsniit) ja kõigepealt sündis rida tütreid, aga uue sajandi algul ka pojad Mihail ja Aleksander. Mihail “kolmas” Kand (1898–1919) langes Vabadussõjas ja koju jäi noorem vend Aleksander Kand (1902-67). Vana Mihkli tütred Ekateriina (Tiiu Reimann), Julia ja Maria (abielus Vapper, suri 1954.a Kohilas) läksid mandrile. Julia elas Rakveres. Kadri läks tööle Kohila paberivabrikusse, tema järel tuli Kohilasse hiljem palju sugulasi ja 20. sajandi teisel poolel kujunes Kohila üheks Mäe-Pärdi suguvõsa keskuseks! Mihkli tütar Raissa sai Lauri Riidule kolmandaks naiseks.
Maakorralduse algul olid Külasema suurima, 43,67-hektarise talu omanikeks maa-andmikus Mihail Kand ja Priidu Kolk – ilmselt Mäe-Pärdi “teine” Mihkel ja Laasuga Priidu Kolk, kes väidetavalt oli Mihklilt ¼ Mäe-Pärdi kohast ostnud. Mihkli naine Kadri suri 1908. aastal ja Mihkel võttis Igakülast teise naise – Evdokia Liik (Uietoa Juri tütar), kellega 1911.a sündis poeg Vassili. Viimane ehitas omale hiljem Lauri kõrvale Selja koha.
Aleksander Kand ehk Mäe-Pärdi vana Sass oli ümbruskonnas tuntud sepp ja rookatuste meister. Mäe-Pärdi mehed (Sass, tema vennad ja pojad) olid musikaalsed ja hinnatud pillimehed. Sassi naine Juula (1908-2001) oli Külasema Lauri Riidu vanem tütar. Neil sündis 11 last: Aino, Hilja, Voldemar, Meinhard, Alfred (1936-1989), Urve (1938-1947/8), Virve (1939), Hilda (1942), Naima (1945), Ruti (1947) ja Alder (1950-2002). Urve suri lapsena peaaju põletikku, teised said kõik täiskasvanuks ja lõid oma pered.
1959.a rahvaloenduse ajal oli Mäe-Pärdi 10-liikmeline pere Külasema kõige rahvarohkem. Siis elasid siin Aleksander ja Juula Kand oma kolme poja (Voldemar, Alfred, Alder) ning kolme tütrega (Virve, Ruth, Hilda) ja peale nende olid kirjas veel neljanda tütre Hilja 5-aastane poeg Tiit ning Virve mees – 24-aastane Herman Pauli p. Murula. Nüüdseks on Aleksandri pojad kõik surnud ja Voldemari ehitatud uus maja ootab oma pärijaid.
Olgu siia lisatud veel naabrimehe, Edgar Grünbergi täpsustus: Aino abiellus Vambola Tarvisega (1925-2004) Suuremõisa (Nurme) Sildult, Hilja Feodor Rihvkiga Lõetsa Rihvalt. Nad elasid oma peredega Kohilas (Aino ja osa järeltulijaid praegugi seal). Voldemar elas Pärnus, Meinhard Kose-Uuemõisas ja Alfred samuti Kohilas. Virve (teises abielus Muruvee) läks Saaremaale, Tahulasse. Hilda (Kuusnõmm) sai mehele Levalõpme Ritsule, nüüd elab mandril (osa tema poegi elavad Ritsul). Naima (Korv) mees oli pärit Kallaste Torult, nad elasid algul Mäe-Pädil, kuid läksid siis mandrile. Ruti sai Pädaste Tooma Kaarli Veskimeisterile (1939-1995), elab Pädastes. Alder (noor Sass ehk Sassu) asus pärast oma onu Vassli surma Seljale ja Juula jäi Mäe-Pärdile üksi. 1983.a. talvel langesid vana elumaja ja küüni katused sisse, misjärel need lammutati, kuid Voldemar oli enne seda elumaja kambriteosast emale uue maja jõudnud ehitada. Voldemar juhtis ka Mäe-Pärdi veski taastamist (esimene ja seni ainus taastatud tuulik Külasemas) ja alustas vana keldri peale suvemaja (nn vigvami) ehitamist, mis on aga pooleli jäi. Pärast Juula surma päris Mäe-Pärdi koha Sassi poeg Kalmer (1982), kes käis Tallinna Tehnikaülikoolis ja elama asus Tartu. Mäe-Pärdil 21. sajandi teisel aastakümnel enam alalisi elanikke ei ole.

LAURI

SELJA

Tiheriku

Mäe-Saadu ehk Maie

Maie kohanimega seoses teatakse legenditaolist pärimust, nagu oleks koht ühele Mäe-Pärdi Maie-nimelisele tüdrukule ehitatud, aga dokumentidest ei õnnestu selle inimese “prototüüpi” leida (Mai oli Muhus üldse väga haruldane nimi). Kindlamalt võib koha ehitajaks pidada Mäe-Pärdi teise Mihkli venda Priidu Kanda (Feodoriks ristitud), kuid ka tema aktiivsest eluperioodist 19.s lõpul ja 20.s algul on seni väga vähe teada peale selle, et ta olla küla-kooliõpetaja olnud (see paistab läbi 19. sajandi Mäe-Pärdi meeste amet olnud!). Seetõttu saame ainult lühidalt refereerida, mida Kolga Vassel oma märkmetes on kirja pannud ja selle järgi on koht oma rajamise järel 50-60 aasta jooksul vähemalt seitse korda elanikke vahetanud!
Priidu naine Mare oli Igaküla Ivardilt – Maria Osa, kellega kaks tütart ja kaks poega sündisid. Mare vanem õde Ekaterina sai Igaküla Ennu Andruse teiseks naiseks ja peale Kadri leseks jäämist olla Priidu ja Mare mõnda aega ka Igaküla Ennul olnud (ju siis Priidu sel ajal Ivardil kooliõpetajaks oli; ilmasõja ajal on ta olnud kooliõpetajaks Nõmmküla Uietalul).
Ajutiste elanikena on Maiel olnud Põitse Ügeli mehed – Juri/Georgi Murd kuni oma Uienuka koha valmimiseni ja Sõnnisaadu Mihail Murd, kes hiljem Pädastes Kesküla asunduskoha sai. Peale selle teadis Vassili Kolk mõne aja Maiel olnud ka Kearu Madist ja Mihkel Kolkasid (vt. eespool Kearu lugu).
Priidu ja Mare Kandade vanem poeg Feodor Kand (1898–1919) suri Vabadussõjas kopsupõletikku ja väidetavalt sai Priidu Varbla mõisast poja autasukoha. Enne Varbla asumist olla ta siiski mõne aja veel Maiel olnud, kuid müünud siinse koha 1924.a Jaagu Andrei Vapperile (1886–1927). Lisaks on Priidu perest veel teada, et tema noorem tütar Raissa oli 1919.a Tamse koolis käsitööõpetaja; vanem tütar Julia sai 1917.a Mihail Maria p Jürissoni naiseks, aga noorem poeg Anton oli laevamees ja jäi Ameerikasse.
Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas ongi Mäe-Saadul ehk Maiel kirjas Andrei Vapper oma Ennu-Pärdilt võetud naise Ekaterina (Küla), tütre Emilia ja poegade Mihaili ning Aleksandriga. Andrus sai noorelt surma, kui ta Leemeti kare all kahemastilise purjeka pealt üle parda kukkus ja uppus.
Kruntimisel sai maata kohast 3,11-hektarine popsikoht ühe hektari põllumaaga. Reiu ja Kadri tütar Emilia sai Paenase Ansu Mihail Auväärti naiseks, aga pojad jäid viimase sõja ohvriks (Aleksander langes Velikie Luki all ja Mihail suri peale saksa sõjaväest pääsemist 29-aastaselt õe juures Paenase Ansul tiisikusse).
1948. aastal ostis Paenase Ansu Miililt koha sõja järel perega Tallinnast Muhusse tulnud Saariku Anton Kõvamees (1911–2005) ja 1959.a loenduslehel oli ta oma naise Kristina, poegade Velvo ja Ando ning tütre Tiiaga Maiel kirjas. Pojad läksid kolhoosiajal Muhust minema. Kristina (Kriku) suri varem, mõne aja järel suri ka jalutuks jäänud Ants. Maiele jäi nende tütar Tiia oma mehe Aako Grasmanniga; nende lapsed Annika ja Argo elasid juba siis Tallinnas.

KÜLASEMA