Paenase
Arheoloogiliste leidude
põhjal (näiteks Tõnise talu põllult leitud
nooremasse kiviaega kuuluv venekirveste kultuuri talb) võib
Paenase piirkonnas oletada inimasustust juba nooremal kiviajal, kuid
selle järjepidevuse kohta on raske midagi konkreetsemalt arvata.
Üheks tõendiks ulatuslikumast püsiasustusest siin
muinasajal on arvatav hiiekoht külast lõuna-edela suunas.
Muinasaja lõpust ja 13. sajandi alistamise aegadest ei ole
Paenasega seonduvalt midagi täpsemalt teada. Orduajal on aga
Paenasel kujunenud üks Muhu hilisema 13 vakupiirkonna keskusi.
Tegelikult ei olegi teada, kui paljudes ja millistes kohtades on Liivi
Ordu esindajad kunagi oma makse ja hinnuseid kokku kogumas käinud,
aga orduaja lõpupoole paistab taolisi keskusi Muhus
vähemalt 13 olnud.
1569/1571.a Maasilinna foogtkonna maaraamatutes ongi esimese
vakusena kirjas 15 adramaa suurune ja 14 koormisi kandva peremehe ning
nelja
üksjalakohaga Paenase vakus – Painisell Wacke.
Teine,
lähim vakupiirkond oli sel ajal Tamse vakus samanimelise
vakukülaga hilisema Tamse mõisa kohal. On huvitav, et
peremeeste nimede põhjal otsustades (külasid selles
maaraamatus ei märgita) kuulusid Paenase vakusesse Põitse
talud (Poideste Mart ja Dirich, samuti Uggel-nimelised üksjalad),
samal ajal kui arvatavad Külasema talud (Kullesme Ahndres ja
Kingesep Hans) on Tamse vakuse
all kirja pandud. Lähimaks
eravalduseks sel ajal võib arvata Kappenite perekonnale kuulunud
rüütlimõisa koos Tupenurme külaga, aga
Päelda selleaegne “staatus” on ebaselge. Rinsi kandis
võib sel ajal oletada vaid hiljem taaniajal
läänistatud Wannaleibe
talu eelkäija olemasolu. Tuleks
siiski märkida, et nimetatud maaraamatud – seni varaseim
kättesaadav terviklik kirjalik allikas, ei ole iseenesest kuigi
hea alus suuremateks üldistusteks vara-keskaegsest asustusest,
sest Muhu pikaajaline valdaja Liivi (Saksa) Ordu lakkas Liivi
sõja käigus juba 1562.a olemast. Maasilinna viimane foogt
Heinrich von Ludinghausen-Wulff tegutses siin omapäi.
Taanlaste ja rootslaste omavahelistes tülides, aga ka siia
ulatunud venelaste rüüsteretkedes oli Muhu asustus selleks
ajaks
(1570-ndateks) juba üsna palju kannatanud ja nimetatud maaraamatud
ei anna kuigi õiget pilti 16.s alguse ega ka varasemast
võimalikust asustusest.
Painsell-nimelise
külana esineb Paenase esmakordselt 1645.
aasta rootslaste maaraamatus samanimelise vakuse 2. külana. Peale
Paenase kuulusid sel ajal vakusesse Külasema, Põitse ja
Nõmmküla (!) külad ning viienda ja suurima külana
Igaküla, mis orduajal on ka omaette vaku-piirkonnaks olnud, aga
juba 1592. aastal Igaküla enam vakusena ei esinenud. Paenasel oli
rootsiaja algul 5 ühe-adrast arvestus-üksust, milledest kolm
olid
kahe peremehega ühiselt koormisi kandvad n.ö. liittalud
– seega 8 peremeest. Nimeliselt võib nende hulgast
“ära tunda” ehk tinglikult Mihkli, Matsi ja Kunni
eelkäija Melke
Pertt, sest Melgo nimi
esineb Kunniga seoses 19.
sajandini välja.
1650-ndatel moodustati Muhus Suuremõisa kõrvale
teine riigimõis või nagu sel ajal nimetati amet
Tamsel, mille koosseisu arvati senised Paenase, Tamse ja
Lõetsa vakused ning taaniajal riigile
läinud endise Kapi eramõisa Tupenurme küla. 1674.a.
De la Gardie üleandmisaktis kuuluvad Tamse mõisa Paenase
vakusesse peale Paenase veel Külasema, Põitse ja Tupenurme
külad; Päelda on nüüd arvatud Tamse pool-vakusesse.
Siis oli Paenasel juba 8 ½-adrast ja 3 ¼-adrast talu. Et
Tamse mõis rajati endise Tamse põlisküla
talumaadele, asustati sellega seoses sealsed talupered (1645.a oli
Tamse põliskülas 13 adramaal 11 peremeest)
ümber teistesse küladesse. Paenasele on ilmunud Söe
Tonnis ja Söe
Hannus, keda võib arvata pärastiste
Ansu, Andruse ja Tõnise eelkäijateks. Nende eelkäijad
omakorda olid sel juhul 1645.a veel Tamse põliskülas asunud
kaks Sigga-nimelist talu. Melke Pert’ist
on selleks ajaks saanud
Melgo Simo
ja Melgo Mart’i
talud. Viimane suri
Põhjasõja ajal välja, aga esimesest paistavad olevat
hiljem kujuneneud Mihkli, Kunni ja Matsi. Nimede põhjal on
selles aktis ära tuntavad veel Ivardi (Ustallo Baltzer),
Kõue (Köwe
Jurgen) ja võib-olla ka Tooma (Mehe
Kerthe Laur) eelkäijad. Nii jääb üle
oletada, et
1674.a akti esimene talu Alber Tönno
on Abru ehk Jaani
eelkäija. Kuidas Alber’ist 18. sajandil Abro sai,
jäägu lingvistide mõistatada, aga üsna
tõepärane see tundub ja sel juhul tuleks juba 1569.a
maaraamatus olevat Painase vakuse esimest ja suurimat 1,5-adrast Alber
Yann’i talu Abru eelkäijaks pidada!
Rootsiaja lõpul rajati Muhus veel kolmas (peale Tamse ja
Võlla) riigi- ehk ametimõis Nurmes ja sellele on arvatud
lisaks senisele Nurme vakusele ka algul Tamse mõisale kuulunud
Paenase küla. 1698. aastaga on aga dateeritud Ajalooarhiivis
säilinud kaardi eksemplar EAA.308.2.57, mis hõlmab
külasid Paenaselt üle Külasema ja Põitse ning
Tpenurme Kallasteni ja sealt edasi veel Raugit ja Vahtrastet ning
kaardi alumisse paremasse nurka on ka Pärase küla mahtunud.
Teist nii suure ulatusega kaarti Muhu kohta säilinud
kümne rootsiaegse kaardi hulgas ei ole ja sellepärast pakub
eriti huvi sellest kaardist skaneeritud rasterpildi kalibreerimine
digikaardiks. Toome siin illustratsiooniks väljavõtte nii
saadud digikaardist Paenase küla osas (teiste kaardil olevate
külade kohta on samasugused pildid toodud vastava küla loos).
Orienteerumiseks on eraldi kihina kaardile kantud ka hilisemate
kohtade punkt-koordinaadid (mustad viisnurgad) ja mõned
pärandkultuuri inventeerimisel täpsustatud koordinaatidega
objektid (mustad kolmnurgad). Kui
pärimust uskuda, et kunagi on küla hajali olnud ja
röövlite kartuses olla hiljem kokku asutud, siis pidi see
hiljemalt Liivi sõja järgsete segaduste ajal toimuma. sest
rootsiaja lõpuks on suur ja tihe külatuumik üsna oma
hilisemal kohal välja kujunenud (sarnaselt näiteks Soonda
külale). Sellest tuumikust jääksid välja ilmselt
katku järel rootsiaegsele põllule asunud Matsi ja alles
18.s lõpupoole asustuse saanud Kunni ning muidugi 20. sajandil
sündinud Otsa. Paneme tähele, et hilisema Põllu kohal
on juba rootsiajal talu olnud ja teine sellest veel pisut loode pool
(numbrid 1 ja 2), aga loomulikult ei saa siin mingist
järjepidevusest rääkida! Ilmselt üsna oma kohal on
juba rootsiajal olnud Kõue tänav, mida Külasema pool
ka Langitänavana teati, aga selleaegne Teotänav (hiljem ka
Hiie tänavaks nimetatud) pidi küla all siiski tänasest
sadakond meetrit ida pool kulgema!
Tähelepanuväärne on külatuumikut ümbritsevate
põllumassiivide ulatus. Põhjapoolsed põllud on
ulatunud pärastiste Kaera ja Kadariku vabadiku-kohtadeni (Kaera
jääks isegi rootsiaegse põllu sisse) ning
hommikupoolsed põllud pärastiste Rinsi mõisa maadeni
(Värava ja Kupitse vabadiku-kohtadeni). Külasema pool
lähevad aga nn. Apiste põllud üsna sujuvalt
üle Külasema põldudeks, nii et isegi Külasema
külatuumik on pidanud meie kaardipildi paremasse ülanurka
jääma!
Kui veel küla nimest rääkida, siis
varasemates
dokumentides esineb see reeglina kujul Painsel, mis
võiks ka
viidata kunagisele Selja mäel asumisele. 18. sajandil hakkas
valdavalt esinema nimekuju Painast ja
viimases hingeloendis 1858.a
esineb ka Paina
Soo. Seega on rahvapärimustes räägitud
“soo-painajate” jutt vist üsna hilise tekkega
müstifikatsioon. Küllap oleks küla tundvatel inimestel
toodud kaardipildilt veel mõndagi õpetlikku leida, aga
püüame siin esitada ühe kokkuvõtliku tabeli selle
kohta, kuidas 100 aastat hilisemale kaardile Paenase 10 arvestustalu
said, milledest Tooma juba sajandivahetusel vabadikukohaks muutus ja
19. sajandil saame üheksast põlistalust rääkida.
Esitatud rootsiaegse kaardi eksplikatsiooni-tabelis oli küll kokku
14 talu kirja pandud, kuid mitmeid neist ei oska ühegi
katkujärgse talu kindlaks eelkäijaks pidada. Nii tuleb
arvata, et küla-tuumiku kõige põhjapoolsemad (Mehe ehk Mäe Simmu ja Jaak)
numbritega 5 ja 6 küla Nurme mõisale minekuga vabadikeks
jäid ja nende katkujärgseid "õigusjärglasi" ei
olegi põhjust otsida! Muuseas on oletatud, et need mehed
Paenasele Tamse mõisa rajamisega sattusid, sest nähtavasti
kadus sel ajal Külasema kõige Tamse-poolsem Mäe Lauri
hajatalu (oli kaardi järgi vaid paarsada meetrit hilisemast Tamse
kogukonna kohtumajast Sepast lõuna pool). N.ö.
õigusjärglasi ei oska määrata ka
küla-tuumikus numbreid 10 (Räfwa
Juri), 11 (Oherte
Juri) ja 12 (Orbuse Mihkel)
kandnud peremeestele, aga samal ajal jääb Abru ehk Jaani
rootsiaegne eelkäija külas leidmata! Ülejäänud
numbid on erinevate põhjendustega küll tabelisse kantud,
aga neid kommenteerime veel hiljem talusid ükshaaval üle
vaadates.
Kood |
1698.a kaart |
18. sajand |
1799.a kaart |
19.s hingeloendid |
Saadud priinimi |
Nr. |
Nimi |
1713 |
1731 |
1750 |
1756 |
Nr. |
Nimi |
PN24 |
3* |
Raune Simmo |
|
|
|
|
1 |
1 |
Kunni (Melgo) |
OTS |
PN27 |
1 |
Mälgo Mart |
|
6 |
6 |
6 |
2 |
7 |
Matsi |
NÕGU (NEGGO) |
PN20 |
2 |
Ustallo Pantzell |
|
|
8 |
8 |
3 |
9 |
Ivardi |
ABE |
PN15 |
7 |
Seha Hans |
37 |
3 |
3 |
3 |
4 |
4 |
Ansu |
AUVÄÄRT |
PN32 |
13 |
Seha Tönnis Hans |
|
4 |
4 |
4 |
5 |
5 |
Tõnise |
ALASI |
PN25 |
(14)* |
Pallasmeh Jaack |
|
|
9 |
9 |
6 |
8 |
Kõue |
TAGAKÜLA |
PN29 |
4 |
Melge Simmo och Muh (?) |
39 |
5 |
5 |
5 |
7 |
3 |
Mihkli |
MÜÜRISEPP |
PN13 |
? |
(vt. selgitust talu
juures) |
40 |
1 |
1 |
R |
8 |
6 |
Abru ehk Jaani |
VASIKSAAT |
PN14 |
9 |
Tennise Hans |
|
|
7 |
7 |
9 |
2 |
Andruse |
KAO (KAJO) |
PN10 |
8 |
Kerdi Laur |
38 |
2 |
2 |
2 |
10 |
vab. |
Tooma |
KEERD |
Põhjasõja ja Suure katku on Paenase küla
Muhu
keskmisel
tasemel üle elanud: katkujärgses Güldenstubbe protokollis 1713. aastal on siin
teovõimelisteks 4 talu arvatud (Ansu, Mihkli, Tooma
ja Jaani ehk Abru
eelkäijad) ning
1731. aastaks on lisandunud tulevased Matsi ja Tõnise. Nendegi
asustus paistab ikka siitsamast ja rootsiaegne olevat. 1750. aastaks on
hakanud
koormisi kandma veel Andruse (Sea
Hanso Andrus), Kõue (Kaue
Mihli Jürge) ja Ivardi (Pansle
Andruse Matz) talud ning viimasena
sai koormisi kandma Kunni.
18. sajandi lõpul koostati Muhust detailsed kaardid, mis
põhjast lõunasse üle saare ulatuva nelja paanina
olid vormistatud ja neid on neljaks reguleerimiskaardiks (Regulierungs Charte nr.1 ... nr.4)
nimetatud. Igast paanist on Ajaloo-arhiivi 2072. fondis (nimistu 3
järgi) vähemalt kolm erineva kvaliteediga eksemplari
säilinud, aga Paenase jääb 3. kaardipaani
üsna vasakusse serva ja hea kvaliteediga illustratsiooni sellest
ei õnnestugi esitada. Toome siiski väljavõtte 358.
säilikust, mis 9 tükina on "Saagasse" skännitud ja mille
3. lehelt ka küla põlistalud leiame, kuigi
Kunni õue selle juures poolenisti juba 4-le kaardipaanile
jääb!
Olgu öeldud, et 4. paani säilikul 359 me siiski
peale läänepoolsete põldude selleaegsest külast
midagi rohkemat ei näe ja Paenase vabadikukohti kaardil veel
kujutatud ei ole. Hoolikal vaatamisel võib suurelt punasega
kaardile kantud 10 talunumbrit siiski välja lugeda ja
õigupoolest said talud meie tabelisse just nendesamade numbrite
järjekorras paigutatud.
Peale katku tegid Paenase talud Nurme mõisa "ellu
äratamiseni" tegu
Suuremõisale. 1756. aastaks on Abru vast-rajatud Rinsi
mõisale
arvatud (seda märgib meie tabeli vastavas veerus "R") ,
aga 1770-ndatel arvati kogu küla (peale Abru) taas Nurme
mõisale kuuluvaks. Sajandivahetusel toimunud
mõisapiiride korrigeerimisel läks Paenase küla siiski
Muhu-Suuremõisale (Mohn-Grossenhoff),
jäi sellele kuuluma mõisamajanduse lõpuni ning selle
järel loomulikult Muhu-Suure valla koosseisus
1939. aastani.
20. sajandi algupoolel tekkisid talude jagamisel pooltalud.
Andruse talu jagamisel tekkisid Vaariku e. Andruse-Mihkli ja
Jaani-Andruse e. Iie, Kõue jagamisel Kraavi, Tõnise
jagamisel Alli, Kunni jagamisel Otsa ja Ansu jagamisel Ansuvälja.
Vabadikukohad, rääkimata rootsiaegseist vabadikest,
tekkisid Paenasel omaette eluasemetega juba 18.s lõpus ja 19.s
algul. Varakult muutus vabadikukohaks Tooma talu. 1811.a hingeloendi
järgi on sajandivahetusel Paenasel elanud 1809.a Viirakülla
asunud ja hiljem nekrutiks võetud Otti Jaack ja millalgi uue
sajandi algul rajas siin omale eluaseme Siljavälja Juri tütre
Tiiu vallaspoeg Hendrik VOLENS, kelle eestkostjaks võis sel ajal
olla tema piirivalves teeninud vanem poolvend Carl Hermann Wolenz (1753
– 1826). Märgime, et 1750-ndatel Tamse mõisa
valitsejaks olnud ja hiljem Võlla mõisa juures kingsepana
tegutsenud vaba mehe Heinrich Fabian Wolenzi
(~1711–1789) päritolust ja hõimkonnast võib
mingi ettekujutuse saada Leo Tiigi omaaegsest kirjutisest ajalehes
Nõukogude Hiiumaa (20. mai, 1986. a numbris).
19. sajandi keskel lisandus uusi vabadikukohti. Hendrik Volensi
rajatud ja temalt nime saanud Endriki lähedusse tekkis mitu
Endriki-peret, lisaks Kadariku ja alalised elanikud sai veel Ooseare
rannasaun Tamse ja Paenase vahele jäävas vanas
kalapüügikohas. Sajandi lõpupoole asusid paljud
taludes “üleliigseks” muutunud sulased Rinsi-poolse
karjamaa serva seal rootsiajal eksisteerinud pisipõldude –
nn. soatude kohale ja tekkis mitu Saadu-nimelist vabadikukohta.
Rinsi mõisa piirile rajasid Paenase mehed veel Kupitse,
Nuka, Uielu, Uiema ja Värava vabadikukohad. Külast
õhtu poole tekkisid Metsa e. Niidialuse ning Tamse poole Lepiku
ja Kaera kohad.
Sootuks uued kohad on 20. sajandil Mihkli järglasena ehitatud
Nurmiku, Asula ja Nõlva lausa rootsiaegsete põldude
keskel. Lisaks nimetatuile väidetakse Paenase
küla maal ka Külasema Tänavasuu koht asuvat, kuna selle
maa
olla omal ajal Ansu talu maadest ostetud. Kaardile tõmmatud
punane piirijoon seda küll ei kinnita, aga me ei hakka siin
analüüsima, mitmeid kordi on paari sajandi jooksul
külade piire korrigeertud!
Tabelis nimetatud Paenase küla taludest on kadunud Ansu ja
Abru e.
Jaani (müürid siiski säilinud), pooltaludest Alli ja
Kraavi. Suvekodudeks või turismitaludeks on muutunud Mihkli,
Andruse, Ivardi, Tõnise, Tooma, Jaaniõue ja
Jaani-Andruse. Vabadikukohtadest ei ole säilinud Endriki pered,
Niidialuse, Lepiku, Kadariku, Ooseare ja Värava kohti.
Saadu-nimelisi kohti on korduvalt ümber ehitatud ja neist tuleb
allpool veel juttu. Uuel aastatuhandel on uued püsielanikud asunud
Ansuväljale; Kõue ja Põllu aga
tühjaks jäänud. Nimetamata on siin nüüdseks
Rinsi küla territooriumile
jäävad Paenase vabadikukohad, milledest lähemalt Rinsi
loos räägitakse.
Nagu kõiki Muhu külasid, ilmestasid varem ka Paenase
küla arvukad pukktuulikud – neid oli 19.s lõpupoole
külas seitse: Kunnil , Andrusel, Mihklil , Ansul,
Tõnisel, Abrul
(Jaanil) ja Matsil. Tänaseks on nad kõik hävinud.
Sepapajad olid Kunnil, Andrusel, Mihklil, Tõnisel, Abrul
(Jaanil) ja Ivardil. Küla lautrid ja võrgumajad asusid
Tamse piirile jääval Oosearel (tegelikult Külasema
karjamaa territooriumil).
Hiljemalt 1824. aastal (või juba 1819. aastast) on Paenasel
olnud
külakool, mille töö seiskus 1840. aastate lõpus,
kui 1847. aastal avati Rinsis õigeusu kihelkonnakool.
Enne Rinsi õigeusu kiriku valmimist on aastail 1869-73
peetud jumalateenistusi Tõnise talutoas, kus preester ja
köster olla ka korteris olnud.
Edasises räägime juba Paenase taludest ja neist
hargnenud kohtadest talude esinemise järjekorras 19.s
hingeloendites.
1. KUNNI
Kunni sai omale peale
Põhjasõda asustuse Paenase taludest kõige
viimasena – kirikumeetrikate põhjal otsustades 1760. aasta
paiku ja nähtavasti seoses Nurme mõisa taastamisega. Kuigi
varasemad meetrikad ei ole säilinud ja puuduvad ka selleaegsed
Nurme ja Suuremõisa vakuraamatud, paistab, et Kunni rajas
sisuliselt uuesti (oma hilisemal kohal rootsiaegsel põllul)
Matsi katkujärgse
peremehe Simo Matz’i
noorem poeg Mihkel. Nähtavasti
läks käiku seni adrarevisjonides tühjana seisnud Melcke
Simmo ½ adramaad ja küllap siit Melgo nimigi talule
jäi, mida ta läbi 19.s hingeloendites kandis, aga selle
rootsiaegse nimega seostuvad veel Mihkli ja Matsi talud. Samas peab
märkima, et algul toodud tabelisse on esimesele reale lihtsalt
hilisemale Kunnile lähim talu märgitud, mis pealegi paistab
juba ikalduste ja näljaajal sööti jäänud ning
rootsiaegsest Raune Simo'st
ei tea me õigupoolest midagi!
Kunni nimi hakkas 1760-ndatest kirikuraamatuis esinema (varasemad
kirikuraamatud hävisid 1762.a pastoraadi põlengus), aga
selle täpsem tähendus
või päritolu on seni selgumata. Võib oletada, et
Mihkel uppus (seda juhtus tol ajal sageli), sest tema surmakannet
meetrikas ei ole. Viimased lapsed (kaksikud) sündisid 20.11.1774,
aga 1778.a Nurme mõisa vakuraamatus (samuti esimestes
hingeloendites) on perepeaks märgitud Mihkli lesk Madli
(~1732–1819). Mihklil said täisealisteks kolm poega –
Jaen (~1763–1808), Mats (1765–1829) ja Andrus
(1770–1819). Jaen ja Andrus surid poissmeestena keskeas, aga
keskmine vend Mats abiellus 1788.a ja hingeloendites 1811-26 on
teda
Kunni peremehena märgitud. Priinimede panekul said Kunni
inimesed nimeks OTS, sest Kunni oli selleaegse küla
läänepoolne ots.
Järgmiseks peremeheks sai Matsi vanem poeg Jaen/Ivan Ots
(1797–1866), kes oli peremees ka viimases hingeloendis 1858.a.
Seejärel oli peremeheks 1825.a sündinud Jaani poeg Juri/Georgi
ja 19.s sajandi lõpust Juri poeg Jaak/Jakov Ots
(1848–1932). Kruntimisel oli talu veel vana Jaagu nimel ja
Jaagu vanem poeg Maksim (Madis) Ots (1872–1937) ei ole
formaalselt
võttes peremees olnudki. Talu jagati Madise poegade Vassili
(1900–1991) ja Matvei (1903–1956) vahel. Vassel jäi
Kunni peremeheks; Matvei ehitas 1938/40. aastail omale Otsa osatalu.
Viimases hingeloendis 1858.a oli talu nimeks endiselt Melgo. Kuigi
peale katku viimasena asustatud, oli talu selle eest 19.s
hingeloendites ikka Paenasel esimesena kirjas ja küla lorilaulgi
märgib, et Kunni Joak oli
number üks, tal püksi perset
vaksa kaks...
Peremees Juri poeg teisest abielust, Jaagu poolvend Ivan Ots
(1887—1952) ostis Rätsepa ja Selja kohad ning ühendas
need Rätsepa ehk Uietoa väikekohaks, millest Rinsi
külaga seoses juttu tehakse. Juri venna, 1835.a sündinud
Jakobi poeg
Timofei Ots asutas 1894. aastal
Kootevärava taha Uielu
koha, mis samuti praeguse Rinsi küla territooriumile
jääb. Tema 1897.a sündinud poeg Timofei jun. Ots sai
1920-ndatel Tamse asunduses krundi ja ehitas Tamse Otsa koha.
Kunagise peremehe Jaani noorem vend Juri elas Kunnil
sulasena oma kolme pojaga. Noorem poeg, 1837.a sündinud Mihkel
läks Rootsivere Kästikile koduväiks, aga vanemad pojad
Andrus ja Madis elasid oma peredega Kunnil. Andruse poeg Mihail
paistab 7-aastaselt surnud, aga Madise 1885.a sündinud poeg Matvei
võeti Mõegaküla Padaaitale kasulapseks ja temast on
pisut veel Mõegaküla loos juttu.
1939. aastal (peale talu jagamist) oli Kunni pooltalu suuruseks
18,60 ha, millest põldu 4,85 ha, heinamaad 3,95 ha, karjamaad
1,80 ha. Põllumajandusloenduse ajal oli talus 1 hobune ja 3
lehma. Pere kõrvalteenistusena oli märgitud
kalapüük. Talus oli 9 liiki mõrdu, õnged ja
paat. Elumaja kambrite osa on ehitatud 1930.a, kelder 1926.a. Kunnil
oli oma tuulik ja sepapada, mis lammutati 1950-ndate algul.
1959.a olid Kunnile jäänud kahekesi Vassili oma
Igaküla Kasemetsalt võetud naise Raissaga; kolm tütart
olid kodust välja läinud. Noorem tütar Meida (s.1935)
tuli pensionieas koju tagasi kohta veel elus hoidma.
OTSA
Pooltalu rajas Kunni Vassili
(1900–1991) noorem vend Matvei Ots aastail 1938-40. 1939.
aastal oli Madise pooltalu suurus 18,60 ha, sellest põldu 5,05
ha, heinamaad 4,05 ha, karjamaad 8,00 ha. Põllumajandusloenduse
ajal oli talus 1 hobune ja 4 lehma. Pere kõrvalteenistusena oli
samuti märgitud kalapüük. Otsa elumaja sai valmis
1940.a.
Madis abiellus 1935. aastal Viiraküla Rihva-Koplil üles
kasvanud Juulia Mihaili t. Noodaga ja sündisid kaks poega ning
kolm tütart. Madis suri keskeas ja 1959.a oli Otsale
jäänud Madise lesk Juulia noorema poja Matvei (Mati) ning
88-aastase ämmaga (Kristina Mitrofani t. Nukk Kallaste Korjult);
vanem poeg Veljo oli sel ajal ajateenistuses ja tütred juba kodust
väljas. Madise vanem poeg Veljo Ots (s.1938) jäi oma
perega Otsale; noorem vend Mati uppus noore mehena Väikeses
väinas (tema lesk Linda elas Linnuse Mäel, millest Linnuse
loos pisut lähemalt juttu). Nüüdseks on Otsalt saanud
uue asustuse
veel edasises jutuks tulev vana Matsi põlistalu.
2. ANDRUSE
Andruse rootsiaegse eelkäijana märkisime tabelisse kaardil
numbriga 9 esinenud Tennise Hans'u,
aga seegi on üsna spekulatiivne, sest ega me kuskilt kindlamalt
teada ei saa, et just sellest Hansust adrarevisjonidesse
söötis Sea Hanso
Tönnis’e pooleadrane arvestusüksus
jäi. Sellel on hakkanud 1750-ks aastaks koormisi kandma
Sea
Hanso
Andrus, aga
nähtavasti pidi Andrus sisuliselt uue taluaseme rootsiaegse
külatuumiku loodeserva omale rajama, kus 1698.a
kaardil veel “sula
põldu” kujutati! Sellest Andrusest on ilmselt ka talunimi
jaäänud
1778.a Nurme mõisa vakuraamat märgib
Andrust veel peremehena, aga meetrika järgi suri ta 1777.
aasta augustis. Tema Hiiumaalt pärit lesk oli oma kahe
tütre ja
sulase
seisuses poja Tõnisega esimeses hingeloendis veel talus kirjas,
aga peremeheks oli Nurme mõis
seadnud ühe
Jaagu poja
Mardi, keda võib oletada Linnuse
Suuremõisa hingedest pärinevaks. Nimelt olid rootsiaja
lõpul Linnusel kaks Henno-nimelist
talu ja 18.s adrarevisjonides märgiti neist jäänud Henno Laas’u söötis
arvestusüksust, mille Suuremõis oli 1778-ks aastaks
asustanud – ½-adrane Henno
Laso Mart. Nelja aasta pärast on talus veel vaid Mardi lesk
lastega ja 21-aastane alles vallaline poeg peremeheks nimetatud, kuid
varsti on pere hoopis Tamse mõisa hingedeks antud! Mardi pojad
Juri ja Jaen said hiljem Külasema Kingissepal priinimeks Linnuse
toponüümi KAO ja et Paenase uue peremehe järglased
Andrusel siis sama priinnime said, sunnib arvama, et Nurme
mõis juba enne 1780. aastat sealtsamast Linnuse Kao põldude
kandist omale selle Jaagu poja Mardi oli saanud! Tuleks lisada, et
reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köites
(EAA.311.1.1041) oli Marti ilmselt ekslikult Andruse Matsiks
nimetatud.
Mardil oli Külasema Leemeti Kadriga viis poega. Vanem poeg
Andrus oli nõrgamõistuslik (blödsinnig), teine poeg
Tähve suri noores eas (1775–1807), kolmas poeg Mart
võeti 1799.a nekrutiks ja peale Mardi surma sai peremeheks
neljas poeg Jaen/Ivan Kao (1781–1851). Väärib
märkimist, et Jaani noorem vend Jaak
(1784–1848) võttis Tustilt naise ja oli hiljem
Mõegakülas sulane, kus sai oma priinimeks hoopis KODU (KODDO).
Jaanil oli kuus poega, kelledest kaks nooremat lapsena surid.
Järgmine peremees oli Jaani vanem poeg Andrus/Andrei Kao
(1811–1889), kelle käest talu läks Alasite
suguvõsale. Tal oli kuus tütart ja ainus poeg Matvei
(1851-53) suri 2-aastaselt; teine vend Juri (1816–1874) jäi
vanapoisiks ja kolmas vend Mihkel (1818–1888) sai omale hiljem
Suuremõisas Andruse latsikoha.
1860-ndatel tuli Andrusele peremeheks Tõnis/Dionisi
Alasi. Tema järglastest räägime veel
edasises, kusjuures ei
ole selge, kas ta enne Andrusel peremeheks saamist jõudis ka oma
isa rajatud Niidialuse vabadikukohal olla või tuli ta Andrusele
otse sünnikodust Tõniselt. Andruse Kaod on aga sel
ajal Tooma vabadikukohale asunud, kust Keerdid olid omakorda Soonda
Jaagule läinud.
1910. aasta paiku jagati Andruse talu
Tõnis Alasi poegade vahel kolmeks: vanem poeg, 1867.a
sündinud Matvei Alasi jäi Andruse peremeheks,
Nikolai
(Mihkel, 1873–1960) asutas Vaariku
e. Andruse-Mihkli osatalu ja
Ivan (1881–1957) Hiie e.
Jaani-Andruse osatalu. Kuna
Madisel oma naisega lapsi ei olnud, päris talu hiljem Madise venna
–
Jaani-Andruse Ivani tütre Julia (s.1907) ja sel ajal Tamsel
kooliõpetajaks olnud Karl-Osvald Juht’i poeg Julius Juht
(1930–1991).
Algselt oli Andruse talu 43 tiinu. Rent selle eest olnud algul 25
rubla, hiljem koos osturahaga 30 rubla. 1939. aastal oli osatalu
suuruseks
jäänud 16,2 ha, millest põldu 2,3 ha, heinamaad 4,0
ha ja karjamaad 7,7 ha. Põllumajandusloenduse ajal oli talus 1
hobune ja 3 lehma. Nagu ikka, olid talul oma tuulik ja sepapada.
1959.a elasid Andrusel Kunni Hildaga abiellunud Julius Juht ja
nende tütar Enda; peale Juliuse surma müüdi maja 1994.
aastal Liivi Nelanderile, kes rajas siin turismitalu ja ristis koha
Riinu taluks.
VAARIKU (ANDRUSE-MIHKLI)
Andruse Tõnise teine poeg
Nikolai (Mihkel) Alasi ehitas oma osatalu
külast
välja Rinsi poole. Kuigi kohta rohkem Mihkli päritolu
järgi Andruse-Mihkli nimega teati, olla oma pere inimesed seda
sõimunimeks pidanud ja oma kohanimeks ikka Vaarikut arvanud.
Nikolai Alasi naine oli Tupenurme Mihkli-Jaagu Juri
tütar Iriina (sünd. Auväärt). Nende lapsed:
1. tütar Maria (Riia),
sünd. 1900.a.
2. poeg Nikolai (Mihkel), sünd 1902.a.
3. poeg Joann (Ivan), sünd 1904.a.
4. poeg Aleksander ( Sass), sünd 1907.a.
5. tütar Emiilia (Helmi), sünd 1917.a.
Vana Mihkli tütar Maria
(1900—1928) oli Kodukaitse esinaine; poeg Nikolai (Mihkel jun.,
1902–1980) Alasi viidi uue korra tulles Venemaale, kuid
pääses tagasi ja oli peale 2. Maailmasõda Vaariku
peremees (nagu isagi, oli ta Nikolaiks ristitud, kuid samuti ikka
Mihkliks kutsutud). Mõne aja elas pärast leseks
jäämist Vaarikul ka vana Mihkli õde Leena, aga 1937.a
ehitasid Alasid talle pisikese maja järjekordselt tühjaks
jäänud Tooma vabadikukohale.
Vana Mihkli poeg Ivan võttis naiseks Igaküla Neo-Jaani
Raissa; nad kolisid Loksale ja sealt hiljem Viljandi lähistele
Viiratsise. Hiljem on seal kandis elanud nende poeg Anton ja tema
tütar. Vana Mihkli teine poeg, 1907.a sündinud Aleksander
Alasi abiellus Rebaski Konta Juulia Külaga (1907-1996) ja asuti
Tallinna; sõja järel (1944-49) oli pere mõne aja ka
Andruse-Mihklil. Neil oli 4 last: Kaia, Kulle, Tõnis ja Rein.
Noorem tütar Helmi läks mehele Lõetsa Poali-Juri
Paulile ja pere põgenes viimase sõja lõpul Rootsi
ning sealt asuti edasi Kanadasse. Helmil oli 2 last – tütar
Juta ja poeg Lembit.
1939. aastal oli Vaariku osatalu suurus 19,5 ha, sellest
põldu 3,6 ha, heinamaad 6,25 ha, karjamaad 8,6 ha. Loenduse ajal
oli talus 1 hobune ja 4 lehma. Noor Mihkel oli kalamees, käis
kevadeti Pärnus Nuka juures ja Naissaarel Ludvig Markuse juures
mõrrasulaseks.
1959.a elasid Vaarikul veel 85-aastane vana Mihkel oma
mõned aastad noorema naise Irinaga ja vallaliseks
jäänud “noor” Mihkel. Peale isa surma abiellus ta
Kallaste Jaagu Salmega (Salomonia Pink) ja 1963.a sündis neil
tütar Kati, kellele tuli hiljem Saaremaalt koduväiks Mart
Puss. (Muide, viimase emapoolne vanaisa oli Viiraküla Nuka Madise
poeg Vassili Soond). Mart ehitas 1990-ndatel Vaarikule ka uue
maja. Vana elumaja oli ehitatud 1910.a, aidamaja (kalalaut, ait, suvine
magamislaut) 1918.a ja saun 1922.a ning kuur 1939.a.
Et viimased täpsustused-täiendused on siin Kati Pussi
soovi kohaselt tehtud, siis saagu kirja ka tulevased Vaariku
pärijad – 1987.a sündinud poeg Mati ja 1990.a
sündinud tütar Helina.
HIIE (JAANI-ANDRUSE)
Teise Andruse osatalu ehitas
Ivan Alasi 1923. aastal kodutalu
naabrusse, saades 1/3 Andruse
maadest. Ta oli 1906.a abiellunud Linnuse Uielu Mare vallastütre
Juliaga ja neil oli kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg,
1909.a sündinud Vassili põgenes sõja ajal
välismaale (ta elas kõrge eani ja tuli 1990-ndate algul
esimesel võimalusel Eestisse tagasi, kuid suri varsti
Tallinnas). Teine poeg Anton suri noorelt (1911-28) ja 1923.a
sündinud Artur elas peale sõda Leningradis ning Tallinnas.
1939. aastal oli talu suurus 18,2 ha (põldu 1,9 ha);
loenduse ajal peeti hobust ja 3 lehma. Pere kõrvalteenistuseks
oli ehitustöö. Märgime, et Jaani-Andruse põlde on
ammustest aegadest Hiie põldudeks nimetatud ja küllap on
see mälestus muinasajast, kui siit edela pool teatakse püha
hiiemets
oma ohvrikiviga asunud.
1959. aastaks oli Jaani-Andruse ainsaks elanikuks jäänud
Ivani lesk Juula; 1914.a sündinud tütar Helmi (Emilia;
abielus Urboja) oli oma tütrega Toomale asunud ja noorem
õde,
1919.a sündinud Evrosinia sõja lõpul
välismaale põgenenud. Koht jäi hiljem Elmi tütre
Aino-Helle Urboja valdusse.
3. MIHKLI (SIMMU-MARDI)
Kaudselt võib Mihkli talu
eelkäijaks lugeda juba 1645.a revisjonis esinenud Melke
Pert’i talu ja 1674.a üleandmisaktis olnud
½-adrast
Melgo Simo talu, mis 1698.a
kaardil kannab külatuumiku kõige lääne-poolsemana
numbrit 4 ja
eksplikatsioonist võib välja lugeda Melge Simo och Muh (?).
Mida see viimane täpselt tähendama peaks, on jäänud
arusaamatuks, aga hiljem Kunnile jäänud Melgo lisanimi paistab rootsiaegsel
Paenasel laiemalt levinid olevat. Seda nime muide esineb ka
rootsiaegses Päeldas, kuid nime etümoloogia on seni
selgusetu. Vahetult peale katku 1713.a on Miheli Siim
arvatud
Suuremõisale koormisi kandvaks (seega katku üle elanud) ja
1731.a revisjonis on peremeheks Simo Mart,
kellest talule pikemaks ka
Simmu-Mardi nimi jäi. 1750. aastaks on saanud peremeheks Siemo
Mardi Michel, aga 1778.a on Nurme mõisa vakuraamatu
järgi juba peremeheks Mihkli tütrele Marele
(~1733–1817) Hiiumaalt koduväiks tulnud Selja Matsi poeg
Mihkel. Koduväi Mihkli surmakannet meetrikast
ei leia, aga
1795.a on peremeheks vana Mihkli (Mardi poja) vallaliseks
jäänud poeg Aad
(~1735–1816) ja talus on veel tema
noorem vend Mats oma perega ning nende lesestunud õde
Mare oma viie pojaga. Nii hiidlasest koduväi kui vana Mihkli
järglased saavad 1820-ndatel perekonnanime MÜÜRISEPP.
Mare ja koduväi Mihkli kaks poega läksid talust välja:
Laur (1770–1845) Igakülla, kus tema järglased samuti
Müürisepa nime said ja hiljem mitmeid Igaküla kohti
asustasid (vt. Igaküla loos) ning hiljem ka „Paistu
mustaks“ nimetatud Jaen (1773–1850) Kallastele, aga vanem
poeg Jaak Müürisepp on 1826. aastaks
peremeheks
kinnitatud. Tema esimene poeg Mihkel suri 2-aastaselt ja edaspidi
elavad Mihklil Jaagu nooremad pojad Andrus ja Mats oma peredega. 1834.a
loendis on peremeheks märgitud vanem vend Andrus
(1806–1872), aga 1850. aastal noorem vend Mats
Müürisepp peremehe kirjas. Viimane loend selgelt
peremeest ei
märgi, kuid paistab, et “jäme ots” läks
edaspidi Matsi poja Madis/Matvei Müürisepa (1836–1926)
kätte, kes 20-aastaselt Nautse Pärdilt naise võttis ja
kelle mitu poega sünnimeetrikasse miskipärast nagu
vallaslapsed (ema
perekonnanimega SONN) on kirja pandud (?!). Madise vanem poeg,
1863.a
sündinud Maksim suri noorelt ja temast jäid Tupenurme Saare
Marega (Laisk) vaid poeg Ivan ja tütar Irina. Koos isaga
jõuti 1882.a 53-tiinune talu välja osta (maksis 635 rubla
ja 75 kopikat) ja peale vana Madise surma sai peremeheks juba pojapoeg,
Maksimi poeg Ivan Müürisepp.
Hingeloendites kandis talu Simmo Mardi
nime, aga nähtavasti
on seda omas külas juba kahe järjestikuse Mihkli-nimelise
peremehe aegadest Mihkliks nimetatud.
Ivan abiellus 1913.a Matsi Timmu tütre Elenaga (Saad) ja
viimases Rinsi kogudusenimekirjas on nende kaks poega ning tütar
Eugenia kirjas. Noorem poeg Valeri suri 6-aastaselt (1920-26); Ivani
vanem poeg, 1915.a sündinud Anton Müürisepp asus
vahepeal oma perega Piirile (Metsavahi kohale), kuid kolhoosiajal
(1964.a) ehitas omale Paenase põldudel Nurmikuks ristitud koha
ja
müüs Mihkli hooned 1980. aastate algul suvilaks.
Nüüdseks on vana taluase küll omanikke vahetanud, kuid
heakorrastatud suvekodu on Mihklil ka uue aastatuhande teisel
kümnendil.
Kruntimisandmetes oli 38-hektarine Mihkli talu Ivan
Müürisepa nimel ja 1959.a loenduse ajal olid Ivan ja Leena
veel kaks Mihkli elanikku (Anton oli sel ajal oma perega Piiril).
19.s keskel peremeheks olnud Matsi vanem poeg Juri/Georgi
Müürisepp elas Mihkli saunas, mida ka talu
õues olevaks omaette Kooru kohaks olla kutsutud. Tal oli kahe
naisega 7 tütart ja kolm poega. Esimene Timofeiks ristitud poeg
suri 2-aastaselt; 1886.a sündis uus Timofei, kes 1908.a kroonusse
võeti ja hilisem käekäik on teadmata. 1883.a
sündinud Joosep (Josif) võeti Väravale kasupojaks ja
elas hiljem oma perega seal.
Dokumentidest ei selgu, miks 1834.a peremeheks olnud Andrus
oma peremehe-õigused nooremale vennale Matsile
loovutas, kuid ta on omale külast Tamse pool Lepiku vabadikukoha
ehitanud, millest järgnevas pisut veel eraldi räägime.
Vana Madise keskmised pojad, 1865.a sündinud Ivan ja noorelt
uppunud Mihail (1868–1895) rajasid Rinsi Kupitse vabadikukoha,
kust Ivan hiljem Virtsu asus; neljas vend, 1871.a sündinud
Konstantin ostis
Alasi Tõniselt Niidialuse, aga vana Madise noorim poeg, 1874.a
sündinud Aleksander ei ole peale kroonuteenistust Muhusse tagasi
tulnud.
Nurmiku
Nurmiku on Mihkli
põlistalu “õigusjärglane” Paenasel, mida
ka õueväravale kinnitatud Mihkli õuemärk
rõhutab. Mihkli Ivani vanem poeg Anton Müürisepp ehitas omale
kolhoosiajal siia põllu serva eluhooned ja
tema vanem poeg, 1946.a sündinud Vassel Müürisepp hakkas
siin võimaluste avanedes esimeste seas 1980-ndate lõpul
talu pidama. Koha ajalugu jääb alles tulevaste põlvede
kirjutada.
Lepiku
Ilmselt ehitas Mihklil
peremeheõigustest loobunud (või mingil põhjusel
ilma jäänud ?) Andrus Müürisepp (1806-72) omale
küla põldude Tamse-poolsesse serva nüüdseks
kadunud vabadikukoha, mida Lepiku nimega mäletatakse.
Andrusel oli Männiku-Jaani Eed Maripuuga kaks poega ja kolm
tütart. Noorem poeg Mihkel suri 5-kuuselt, aga vanem poeg Jaen
Müürisepp sai omale Suuremõisas latsikoha, mis samuti
Lepiku nime hakkas kandma. Suuremõisa loos on ka Jaani
järglastest lähemalt juttu.
Andruse kolm tütart said mehele (Riste Kesse, Ingel
Nõmmküla Uietalu Andrus Suule ja Mare Põitse
Ügeli Andrus Murd’ile) ning koha sai Ivardi soldat Ivan Abe , kes 1850.a oli nekrutiks
võetud, kuid Krimmi
sõjast
tagasi jõudis, 1866.a Kallaste Korju Eedu naiseks võttis
ja neil sündisid kaks tütart. Nooremale tütrele, 1870.a
sündinud
Ekaterinale tuli 1898.a koduväiks Korista-Matsi Madise
poeg Vassili (Villem) Müüripeal. Villemi ja
Kadri
abielu oli lastetu ja nad võtsid kasulapseks 1911.a
sündinud Liina Prii, kes hiljem Niidialuse Ivan
Müürisepaga abiellus. Viimane jäi Teise
maailmasõtta ning Liina sai Ivan (Rajur) Kõvamehe naiseks
Rannaküla Vesiaal.
Kruntimisandmetes oli Villemi naise Ekaterina Müüripeali
nimel 5,5-hektarine Lepiku nimega popsikoht, kuid
põllumajandusloenduse andmeil on siingi olnud hobune ja lehm
(põldu oli 1 ha, heinamaad 1,8 ja karjamaad 2,6 hektarit).
Liliputi kasvu Villem oli tuntud kaevupuurija.
Väidetavalt elas Lepikul viimati üks Elena
Müürisepp – arvatavalt Mihkli sauniku, Kooru Juri
1866.a sündinud ja vallaliseks jäänud tütar Elena,
kuid peale tema surma lammutas Rannaküla Vesiaa Ivan
Kõvamees 1957/58.
aastatel maja maha ja 1959. loenduse ajal Lepiku kohta Paenasel enam ei
märgita.
4. ANSU
Arvatavalt asustati Tamse
mõisa rajamisel Tamse põliskülast Sigga Rett’i
ja Sigga Tönnis’e
järglased Paenasele, kus 1674.
aastaks on ilmunud ½-adrased Söe
Tönnis’e ja
Söe Hannus’e talud
ning 1698.a kaardil on üsna
küla keskel numbrit 7 kandev Seha Hans’u
talu, mida tulebki Ansu
eelkäijaks arvata. Nälja- ja katkuaja on talu üle elanud
ning 1713.a kannab Suuremõisale koormisi arvatavasti veel sama
Sea Hans kahe tööeas mehe ja naisega talus. 1731.a revisjonis
on peremeheks samuti Sea Hans, aga võib-olla juba rootsiaegse
Hansu
poeg Hans ja 1756. aastaks on peremeheks saanud Hansu poeg Aad. Võib muidugi küsida, kas varem
jutuks olnud Andruse
talu rajanud Andrus oli vana Hansu või hoopis järgmisena
kõne alla tuleva Tõnise järglane, aga sellele
vastamiseks puuduvad meil nii rootsiaegsed kui katkujärgsed
kiriku-meetrikad! Arvatavalt olid
aga kõigi kolme Paenase talu (pärastiste Ansu, Andruse ja
Tõnise) rootsiaegsed asukad omavahel kuidagi sugulased.
Vana Aad on peremees ka esimeses
hingeloendis 1782.a, aga peale tema surma sai peremeheks tema vanem
poeg Aad Aadu poeg (~1748–1822). Nende järglased saavad
hiljem priinime AUVÄÄRT. Vana Aadu kaks poega Laas
(~1754–1826) ja Andrus (1761–1815) on 18. sajandi
lõpupoole Mälasse asunud (või viidud? –
vt. ka Mäla küla lugu) ja nende
järglased said seal priinime RISTKOK.
1826. aastal on Paenasel peremeheks juba vana Aadu pojapoeg Aadu Auväärt (1774–1855) ehk Aadu
“kolmas”, kuid talu kannab sellegipoolest hingeloendites
rootsiaegset Sea Hansu nime! Märgime, et teisel Aadul sündis
1771.a ka Hansuks ristitud poeg, aga ta suri 2-aastaselt.
1850. aastal oli peremeheks Aadu poeg Mihkel Auväärt
(1807–1855). Ta suri varases keskeas. Mäla Mihkli Matsi
tütre Ingliga (Ristkok) oli tal neli poega ja kaks tütart
sündinud, kes kõik täisikka jõudsid ja vanem
poeg Madis Auväärt oli selleks ajaks
täisealine
ning kinnitati järgmiseks peremeheks. Nooremad vennad pidid aga
nüüd hakkama talust välja minema: 1839.a sündinud
Jaen/Ivan rajas omale Rinsi Nuka
ja 1843.a sündinud Tõnu
Viisa-Saadu vabadikukoha;
noorim vend Mihkel oli koolmeister ja paistab
selleks ajaks tühjaks jäänud Endriki vabadikukohale
asunud, mida lõpupoole veel eraldi vaatame.
Ansu peremeheks jäänud Madisel oli Kõinastust
võetud Ristega (Lember) kolm poeg ja kuus tütart. Mihkel
Auväärt sai järgmiseks peremeheks,
Tõnu/Timofei tegi omale Viisa-Saadu kõrvale Uie-Saadu
vabadikukoha ja merd sõitnud noorem poeg Madis soetas omale
peale noorelt surnud Kallaste Kopli Mihkli lesega abiellumist Linnusel
Aru vabadikukoha.
Seni luterlaseks jäänud Mihkel „teine“
Auväärt abiellus 1880.a Tupenurme Mihkli-Jaagu Elena
Auväärtiga ja nende lapsed ristiti õigeusku. Esimene
poeg Ivan suri 3-nädalaselt, Timofeist (Tõnuks kutsutud)
sai permees, aga 1888.a sündinud Mihail ja uuesti Ivaniks ristitud
kuus aastat noorem vend Ivan olid viimati vallalistena
1915.a Rinsi pihinimekirjas.
Väidetavalt ei saanud peremeheks jäänud Timofei
(Tõnu) Auväärt (1883–1942) oma poja Mihkliga
hästi läbi. Ta jättis omale 1/3 talust ja rajas
Ansuvälja osatalu, aga 2/3 jäi poja, 1910.a sündinud
Mihail “kolmanda” Auväärti nimele. Ta
mobiliseeriti Punaarmeesse ja jäi sõja ajal Venemaal
kadunuks. Leseks jäänud Elmi (Emilia Vapper Maielt) abiellus
Päelda Pühati Sassiga (1959.a loenduses oli ta veel Ansu
ainsaks elanikuks märgitud, kuid perekonnanimeks oli juba Vaga);
hooned lammutati 1960-ndail ja 20.sajandi lõpuks said viimasedki
Ansu paekivi-müürid külavahelt koristatud.
ANSUVÄLJA
Ansu Timofei (Tõnu)
Auväärt jättis 2/3 talust oma pojale Mihklile
(osa algsest talust oli juba varem Külasema Langi-Tänavasuule
müüdud) ja ehitas omale Külasema poole mineva
Kõue
tänava äärde Ansuvälja kolmandik-talu.
Kruntimis-andmetes oli selle suuruseks 12,17 hektarit.
Tõnul oli peale Mihaili veel 1924.a sündinud noorem
poeg Anton, kes hiljem Tallinna asus ja kaks tütart. Vallalisteks
jäänud õed Lidia (1917) ja Julia (1920) elasid
sõja järel Ansuväljal kahekesi. Noorem õde
Julia suri varem; Lidia oli viimased aastad valla hooldekodus ja vald
müüs Ansuvälja maja Nautse Tiri Bruno pojale Ain
Kollole, kellest sellega sai Paenase mees ja Ansuvälja koha omanik
.
Viisa-Saadu e. Saadu
Päelda-poolsete vanade soatude piirkonda ehitas 1870-ndatel
omale vabadikukoha asutas Paenase Ansu
selleaegse peremehe Madise vend Tõnu Auväärt. Tema naine oli
Kesse Hindriku tütar Liisu (Liso)
Brück. Nende esimesed pojad Madis ja Mihkel surid väikestena;
kolmas poeg (1871) ristiti taas Madiseks ja temast sai hiljem
Kõue koduväi, kes Auväärti nime Kõuele
viis. Neljas poeg Tõnu (1873-95) suri noorelt ja Saadule
jäi viies vend, 1875.a sündinud Priidu Auväärt.
Noorima poja, 1887.a sündinud Joosepi käekäik peab
siinkohal
selgitamata jääma lihtsalt andmete puudumise tõttu.
Priidu omandas noorelt surnud vennapoja Tõnu leselt ka
naabrusse rajatud Uie-Saadu koha ja kruntimisandmetes olnud algsest
4,33-hektarisest Saadu-Tõnu popsikohast sai 1939.a loenduse
aegne 9-hektarine väikekoht, mida hakkas pidama Priidu vanem poeg
Jaen Auväärt (s.1902). Noorem poeg
Priidu jun.
Auväärt (s.1910) ehitas uuesti üles ka Uie-Saadu maja,
millest veel eraldi juttu tuleb.
1959.a loend nimetab mõlemat kohta Saaduks. Viisa-Saadul
oli sel ajal Jaani lesk Raissa Feodori t. (s.1913) oma poegade Ilmari
ja Jaaniga. Vanem poeg Ilmar läks 1960-ndatel Rässa
koduväiks ja noorem vend Jaan jäi koju. Ta abiellus ja
sündis tütar Annika, kuid mingil põhjusel otsustas
Jaan vabasurma minna; minija ehitas omale selle järel väikese
maja Grüntali poe krundile Viirakülas, aga tütar Annika
Auväärt jäi Viisa-Saadule ja temast sai koha
järgmine omanik.
Uie-Saadu
Ansu Madise (1831-1889) teine poeg Tõnu Auväärt ehitas 1890.a
paiku oma nimekaimust onu naabrusse Viisa-Saadu
kõrvale Uie-Saadu vabadikukoha. Ta abiellus 1889.a Tusti sulase,
Või Uietalu Madise tütre Elenaga (Laast; 1865–1929),
aga Leena on varakult leseks jäänud. Temalt ostis koha
eespool jutuks olnud Viisa-Saadu Priidu sen. Auväärt
nähtavasti oma noorema poja Priidu (s.1910) tarbeks, kes peale
sõda (1962.a) ka Uie-Saadule uue maja ehitas.
Kruntimisandmetes oli Uie-Saadu 4,72-hektarine maaüksus veel Elena
Auväärti nimel, kuid enne sõda liideti see Viisa-Saadu
kohaga. 1959.a loenduslehel on teise Saadu pereks (mõlemat kohta
on Saaduks nimetatud): Priidu jun.
Auväärt oma naise
Hermelindaga (1916–1992) ja 85-aastane Priidu ema –
Tupenurme Vanaga-Jaani (vana) Mihkli tütar Riste Maripuu. Hiljem
omandas koha Tallinnas elav Lepiku Rein Lingu onupoeg Tõnu Ling,
kes siia oma pere suvekodu rajas.
5. TÕNISE
Tõnise on Ansu ja Andruse
kõrval kolmas Paenase talu, millel lisanimi Sea püsis veel
19. sajandil ja tema eelkäijaks võib arvata 1674.a akti
Söe Tönnis’e
talu, mis 1713.a revisjonis küll
koormisi ei kanna, kuid 1731.a peremeheks märgitud Sea Matz pidi
ilmselt “rootsiaegne” mees olema. Nagu juba Ansu juures
rõhutatud, ei saa me andmete puudumisel siiski siin mingeid
sugulus-skeeme esitada, nagu seda mitmete teiste külade lugudes
mõnevõrra hilisemate sugulussidemete puhuk on tehtud.
1756. aastaks sai Paenase viienda talu peremeheks
arvatav Matsi poeg Sea
Matzi Tönnis. Tema ainus teadaolev
poeg Mart (~1746–1778) suri noores eas ja temast jäi ainult
tütar Mare. 1782. aastal on peremeheks veel vana Tõnis;
poeg Mart on juba surnud ja talus on sulaseks Igaküla Lauri
Tõnise poeg Aad. Temast oleks ehk järgmine
peremees saanud, sest 1783.a abiellus ta peretütre –
Tõnise
noorema tütre Ristega (~1758–1819) ja neil sündisid ka
kaks poega, aga paraku suri Aad juba 1789.a. Teine koduväi tuli
Ristele isa surma-aastal Nautsest – Riimi Jaani poeg Aad. kes
1795.a hingeloendis oligi juba Tõnise peremeheks märgitud.
Tal
sündis Ristega viis tütart, kes küll abiellusid, aga
nimede
paneku ajal Tõnisel pandud priinime ALASI (ALLAS) sai tegelikult
Igaküla väimehe Aad Tõnise poja ainsa abiellunud
järglase Mihkel Alasi pere. Tõnise
Alasitest saab ehk parema pildi eraldi käsitluses „Paenase
Tõnise ALASI“ veebikataloogi Paenase alamkaustas,
kuid
siin rõhutame, et Alasite hõimlasteks on eeskätt
Igaküla Akka- ja Puu-nimelised.
1826. aastal oli Mihkel Aadu p. Alasi Tõnise peremees, aga
tema ja ta ainsa täisikka jõudnud poja Jaani
(1816–1883) käest läks talu kuidagi Päelda Mardi
Jaen/Ivan Vagale, kes oli enne seda omale
juba Päelda Selja
vabadikukoha ehitanud. Jaen/Ivan Alasi ehitas omale Niidialuse
vabadikukoha ja tema vanem poeg, 1839.a sündinud
Tõnis/Dionisi sai eespool juba jutuks olnud Andruse talu
peremeheks. Tõnise endisele peremehele Mihkel Alasile
(1785–1869) ehitas
uus peremees Jaen/Ivan Vaga Paenase Kootevärava põllu taha
Vana-Soadu e. Arusaadu koha, millest järgnevas ka eraldi
räägime.
Ivan Vaga järel oli Tõnise peremeheks tema poeg Matvei
Vaga, kelle noorem vend Ivan oli
küla-kooliõpetaja ja asus hiljem Viiraküla
Rihvakoplile.
Matvei Vagal oli 7 last. Vanemal pojal Andreil poegi ei olnud ja
isa jättis välja ostetud koha oma kolmandale pojale Ivan
Vagale. Madise teine poeg Matvei Vaga läks Anne-Saadule
koduväiks ja jõudis vist vana Rätsepa koha omale
peaaegu taastada, kuid asus 20.s algul hoopis
väljarändajatega Ussuurimaale. Matvei
neljas poeg Nikolai (Mihkel) Vaga ehitas Rinsi kiriku juures Sarapuu
kellamehe-koha.
Ivan “teine” Vaga abiellus 1893.a Ridasi Tõnu
Matsi tütre Elenaga (Noot) ja neile sündis viis poega ning
kolm tütart. Ivan oli omavalitsuse-, kiriku- ja
seltskonnategelane; tema lühielulugu vt. A. Rullingo
“Muhumaa” lk.627. Kruntimisel jättis Ivan poole talust
oma esimesele pojale – Ivan “kolmandale” Vagale ning
ehitas omale Halli pooltalu.
Tema teine poeg Timofei (1899–1923)
suri noorelt tiisikusse; 1901.a sündinud Andrei (pidi Halli koha
pärima) oli Liiva Ühisusepoe ärijuht ja põgenes
1944.a välismaale. Neljanda poja Matvei (Madis) Vaga (1906-96)
lapsendas emapoolne onu Matvei Noot 1935.a Kansi Poalile. Madis Vaga
omandas 1928.a Läänemaa õpetajate seminaris kutse ja
töötas kooliõpetajana (lühielulugu vt. A.
Rullingo “Muhumaa lk.628) ning vanas eas sai 1964.a loa pere
juurde Ameerikasse emigreeruda. Ka Madise õed Julia ja Raissa
ning noorem vend Vassili Vaga (s.1906) olid 1944.a Eestist
põgenenud; nende vanem õde, Luiskama Ivan
Grünthaliga abiellunud Elena suri Kansi Poalil.
Tõnise peremeheks jäänud Ivan
“kolmas” Vaga (1893–1965) abiellus 1924.a Matsi Timmu
noorima tütre Raissaga (sünd.1903; Saat), aga nende ainus
poeg Valfred suri 1925.a mõne-kuuselt. Kruntimisel jäi
Ivani nimele 22,37-hektarine Tõnise osatalu. 1959.a olid Ivan ja
Iisa Tõnisele kahekesi jäänud. Peale Ivani surma
pärandas Iisa maja Nurmiku Ülo Müürisepale, kes
1990. aastatel müüs selle A/S Muhu Group’ile, mille
omanikeks olid siis soome arhitekt Jaakko Salonen ja tema naine Pirkko
Silvennoinen. Nüüdseks on Tõnise hooned renoveeritud
ja siin peetakse vähehaaval ka turismitalu. Kuuldavasti olla
Tõnise maad
tagasi taotlenud emigreerunud Madis Vaga tütre Drosiida mees.
HALLI
Nagu öeldud, jättis
Tõnise vana Ivan Vaga (1867–1954) kruntimise ajal poole
talu oma vanemale pojale ja ehitas omale lõunapoolsete
põldude serva oma osatalu, mis kruntimisandmetes oli 18,32 ha ja
kandis Halli nime. Esmatarvilikud hooned (laudamaja) olla 1937.a valmis
saanud, aga elumaja vist jäigi lõpuni valmis ehitamata
Viimase sõja ajal jäid Ivan ja Elena (1872–1958)
Hallile kahekesi. Kui Kansi Mutsi majad maha põlesid, asusid
Elena sugulased – Mutsi Mihkli tütar Raissa Noot oma
tütre Nadežda ja väimehe – Suuremõisa
Võrkaa Artur Vassili p. Osaga Hallile. 1959.a (peale vana
Ivani
ja Elena surma) olid Hallil kirjas nii Raissa Noot kui ka Artur ja
Nadežda Osad oma kahe poja Jago ja Jaanusega. Hiljem ehitas Artur Osa
omale Paenase ja Rinsi vahel tee äärde väikese Asula
koha; kolhoos aga seadis Hallil oma loomalauda sisse.
Nüüdseks on
Halli kohast alles väike lauda juurde ehitatud
karjaköök, mille Nadežda Osa olla viimase omandireformi ajal
koos väikese maatükiga erastanud. Uuel
aastatuhandel on Halli jäänud Nadežda ja Arturi
laste-laste pärida.
Asula
1959/60. aastail ehitas Kansi
Mutsile koduväiks läinud Suuremõisa Võrkaa
Vasseli poeg Artur Osa (s.1912) peale mõnda aega Hallil
elamist
omale Nurmikust pisut Rinsi pool tee äärde väikese maja,
mida Asulaks kutsuti. Kui Rinsi Annesaadu koht tühjaks jäi,
omandasid Asula inimesed selle ja Artur ehitas Asulale oma teise poja
Jaanuse jaoks ka uue maja (kõigepealt hakkas Annesaadul elama
Nadežda (Testa) ema Raissa Noot); Asula pidi jääma vanemale
pojale Jagole, kes õnnetuseks Roomassaare sadamas uppus. Artur
suri Asulal; poeg Jaanus asus Annesaadule (läks hiljem vabasurma)
ja Testa sai lõpuks koha valla hooldekodus.
Uuel aastatuhandel pärisid Testa järelt nii Asula kui
Halli poegade Jago ja Jaanuse lapsed, aga selle üksikasju me
siinkohal enam selgeks tegema ei hakka.
Niidialuse (Metsa)
Hilisemates dokumentides kandis
Tõnise Mihkel Alasi poja Jaen/Ivan Alasi rajatud
vabadikukoht Metsa nime, kuid külas on seda rohkem ikka
Niidialuseks nimetatud. Jaen oli 1837.a abiellunud Viiraküla
Kuusiku (Tähvena) Mihkli tütre Kadriga (Noor) ja neil
sündisid neli poega ning kaks tütart. Viimases hingeloendis
1858.a oli Jaani isa Mihkel veel Tõnisel peremeheks
märgitud, kuid 1856.a oli oma Selja vabadikukohalt tallu tulnud
Päelda Mardi Jaen Vaga ja temast sai Tõnise peremees.
Jääb mõneti ebaselgeks, kuidas Alasite vabadikeks
kuulutamine toimus. Vassili Randmetsa (enamasti külajuttudel
põhinevate) märkmete järgi hakanud Selja Jaen
Tõnise Mihklit jootma ja ennast talle kasupojaks
“sättima”. Ilmselt ei toimunud talu üleminek ilma
Jaen Vaga initsiatiivita, sest väidetavalt olla ta vana Mihkel
Alasile ka vabdikukoha ehitanud. Küllap võiks esimestest
Suuremõisa kogukonna-kohtu protokollidest neist asjust parema
pildi saada, aga paraku ei ole neid (senistel andmetel) säilinud.
Seni on ebaselge, millal Jaen Alasi omale Niidialuse koha rajas ja
kas ta selleks ka Tõnise uuelt peremehelt ning oma eakaaslaselt
Jaen Vagalt mingit abi sai? Tema esimene poeg, 1839.a sündinud
Tõnis/Dionisi Alasi sai 1860-ndatel Andruse peremeheks, millest
juba juttu oli; nooremad vennad Mihail (s.1850) ja Ivan (s.1859)
läksid sajandi lõpus Ussuurimaale Vladivastoki
lähedale, kus 20.s algul valdavalt muhulaste Linda küla
tekkis. Neljas vend, 1854.a sündinud Juri/Georgi Alasi asus
Lätimaale Salatsisse ja Niidialuse koht müüdi 19.
sajandi lõpul Mihkli Madise neljandale pojale Konstantin
Müürisepale, kes 1898.a ühe luteriusku Maria
Juri tütrega abiellus.
Rinsi koguduse-nimekirja järgi oli Kostil ja Marel kaks
poega: noorem poeg Vassili (1910-31) suri noorelt vallalisena, aga
1906.a sündinud Ivani võtsid sakslased viimase sõja
ajal “omale appi” ja sõjast tagasi ta ei
jõudnud (langes 1944.a).
Kruntimisandmetes oli 5,02-hektarine Metsa nimega maaüksus
Konstantin Müüriepa nimel. 1939. aasta loenduse andmeil peeti
ühte hobust ja ühte lehma. Sõja järel jäi
koht tühjaks ja kadus – 1959.a rahvaloenduses seda Paenasel
enam
ei esine.
Arusaadu (Vana-Saadu)
Väidetavalt (V.Randmets)
olla Tõnisel peremeheks saanud Jaen Vaga vanale Mihkel Alasile
vastu Rinsi kiriku maid ühele rootsiaegsele soadule vabadikukoha
ehitanud ja see pidi ilmselt 1860-ndatel toimuma. Mihkli tütrele
Marele (1845–1880) tuli koduväiks Külasema Jaagu Madis
Vapper ja neile sündisid kolm tütart ning
poeg Juri, kes 9-kuuselt suri. Mare suri 1880.a ja veel samal aastal
võttis Madis Igakülast uue Mare – Uietalu Tähve
tütre Väärtnõu (1853–1936), kellega tal
veel neli poega sündisid. Kaks neist surid samuti lapseeas; 1887.a
sündinud Ivan rändas hiljem oma perega Muhust välja
(muide, Ivani tütre, 1912.a sündinud Lidia poja-tütar on
tuntud väliskommentaator ja tele-ajakirjanik Astrid Kannel) ja
Aru-Saadule jäi noorem poeg Matvei/Maksim Vapper
(1890–1936). Ta abiellus 1924.a Külasema Kohi Kadri
Mätasega (s.1898) ja kogudusenimekirjas on nendel 1925.a
sündinud tütar Elisabet ning poeg Arteemi (1929–2004).
Kruntimisandmetes oli 8,17-hektarine Aru-Saadu väikekoht
Madise lese ja laste (Elisabeti ja Arteemi) nimel. 1959.a elas
Aru-Saadul Madise 60-aastane lesk Ekaterina poja Arteemiga. Viimane
abiellus Tamse Tuulel kasvanud Tupenurme Vanaga-Jaani Mihkli tütre
Vilmaga (Maripuu) ja neil oli sel ajal 3-aastane tütar Maere.
Peale Arti surma jäi Arusaadule lesk Vilma oma teise tütre
Riina (abielus Hopp) perega.
6. ABRU ehk JAANI
Kui uskuda, et muistsest
Alber’ist 18. sajandiks
kuidagi Abro nimi sai, siis
võib
Jaanit ehk Abrut üheks Paenase iidsemaks taluks lugeda. Selle
juures tuleb siiski eristada hilisema Rinsi mõisa kohal olnud ja
veel 1799.a kaardil märgitud Abro
põlde Paenase külas
1713.a koormisi kandvast Abroka Jurry
talust! Mõnesugune kiusatus tekib seda Juri samastada
rootsiaegsel kaardil numbrit 10 kandnud Räfwa Juri'ga, aga sellega läheksime nende
arvukate spekulatsioonide "libedale teele", mis juba niigi on seotud
hilisema Rinsi mõisa territooriumil kunagi olnud Wanaleibe-nimelise muistse vabatalu
ja selle taaniaegse läänistusega, mille tulemusena veel
rootsiajal Jürgen Felgeri paari adramaa suurune "mõis"
eksisteeris! Lähemalt on sellest juttu Rinsi loos ja seda oleks mõttetu siin
kordama hakata, kuid mainime siiski, et ega midagi üleloomulikku
ei oleks selleski, kui peale Jürgen Felgeri surma ja tema lese
abiellumist rootsi maamõõtja Printziga sellest Fellershoff'ist Printzenhoffiks muutunud
"mõisast" üks Juri (mistahes lisanimega) oleks Paenase
külla asunud?! Kuna siinkirjutaja on niigi ülearu patustanud
puuduliku informatsiooni põhjal igasuguste oletuste tegemisel,
siis jätame algul toodud tabeli rootsiaegse kaardi veerus Abru
reale ikkagi küsimärgi ja keskendume pigem hilisema ja
dokumentidel põhineva lühikesele esitusele.
1713.a protokollile lisatud vakuraamatust ei selgu muud, kui et Abroka Jürry kahe
tööealise naise ning ühe poisslapsega veerandil adramaal
Suuremõisale koormisi kannab. Esimeses adramaa-revisjonis 1731.a
on ilmselt seesama Kerdi Abro
Jürgen Nurme mõisa rubriigis Paenase esimese taluna
kirjas; haritud endiselt veerand adramaad ja teine veerand
söötis ning nüüd juba peale naise kaks
tööealist meest ja kolm last (kaks poissi ja tüdruk)
peres. Peaks aga märkima, et adrarevisjonide lõpuni oli
Paenase 12 arvestusüksuse järel viimaseks kaheks
üksuseks kirja pandud 3/4 adramaad nimega Grabben Landt ja pool adramaad
nimega Abro Jürgen ning
need peavad ilmselt Rinsi mõisa eelkäija Fellershoff'i (rootsiaja
lõpuks siis Printzenhoff'i)
maid tähendama! Sellekohase märkuse leiame ka viimases
(1756.a ) revisjonis, kus juba eraldi Rinsi mõisa vakuraamat on
toodud, siin vaadeldav Paease talu on Rinsi
mõisale arvatud ning peremeheks juba saanud Juri poeg Jahn. Võks lisada,
et alates 1738. aastast märgivad adra-revisjonis talus ühte
vana meest ja nätavasti suri Juri 1750-ndate algul.
1778.a vakuraamatus ja esimestes
hingeloendites on peremeheks Jaani poeg Abru Aad, kelle ajal
talu hakkas sajandivahetusel (nagu kogu Paenase küla)
lõplikult Suuremõisale kuuluma. Peale Aadu oli talus
kirjas tema noorema venna Tähve pere ja nimede panemisel said Abru
inimesed priinimeks VASIKSAAT, milline nimi toponüümina ka
nn. reguleerimis-kaartidel esineb.
Aadul sündis Siljavälja Hansu ja Tiiu tütre Kadriga
neli poega ja kolm tütart, aga vanemad pojad (Jaen ja Mihkel)
surid noores eas vallalistena ja 1816.a loend märgib peremehena
Aadu nooremat venda Tähve Vasiksaat. 1826. aasta loend
jätab peremehe lahtiseks, aga edaspidi läks pärimisliin
Tähve poegadele ja Aadu poeg Aadu Vasiksaat (1800–1868) oli
1834. aastal hoopis Tõnisele sulaseks märgitud.
Nüüd oli peremeheks juba Tähve poeg Jaak Vasiksaat
(1787–1847). Nimelt jäid Aadu Aadu poja kaks poega
Tõnis ja Madis vallalisteks, aga onu Tähve kaks poega olid
nekrutiteks võetud ja ju siis nüüd noor Aad on
“õigluse nimel” oma pärimisõigusest
loobunud!
Jaak Tähve poeg oli 1815.a abiellunud Rootsivere Porsa Mare
vallastütre Marega (Heapost) ja neil oli neli poega ning kolm
tütart. Kolm nooremat poega surid noores eas; neist ainsana
jäi 25-aastaselt surnud noorest Jaagust poeg Matvei Vasiksaat, kes hiljem Ooseare rannasaunas
elas, lõpuks Hellama
vallamajas valvuriks oli ning viimaks omale Võlla asundusest
Valdma koha
sai (temast on juttu Hellama loos). Järgmiseks Abru peremeheks sai
vana Jaagu poeg Jaen Vasiksaat.
Jaani kaks vanemat poega surid jällegi noorelt (Mihkel 14- ja
Jaen 23-aastaselt) ning 19. sajandi viimasel veerandil sai peremeheks
Jaani
kolmas poeg Jakob Vasiksaat (1858–1945), kes 1882.a abiellus
ühe Külasemast pärit Ingliga. Selle Ingli
“identiteet” on seni selgumata! Abielumeetrikas
märgitakse tema perekonnanimeks Vapper ja Ingli juurde sulgudes
“Tõnis Kolk”, aga jääb selgusetuks, kas
peetakse silmas mõnd Tõnis Kolga (Peetrikivi
Tõnise) vallaslast või midagi muud? Samas ei ole
sünnimeetrikas ühtki taolist 1860.a paiku sündinud
Inglit!
Jakobil ja sellel “tundmatul” Inglil (1858–1937)
sündisid kolm poega, kelledest kõigist naisemehed said:
Madis Vasiksaat (1883–1960) jäi Abru peremeheks, 1886.a
sündinud Jaen ehitas omale Põllu
vabadikukoha ja noorem
vend, 1895.a sündinud Mihkel sai hiljem poole talust ning ehitas
1933. aastal Abru õue Jaaniõue
maja.
Madise nimele sai kruntimisel 17,41-hektarine Abro nimega
pooltalu. Tal sündisid Tamse Rannakülla asunud Koguva Laasu
Mihkli tütre Ingliga (1886–1969; Tüür,
Kondimäe Madise õde) tütar Liina (1910) ja pojad Artur
(1920) ning Bernhard (1923). Viimane läks peale sõda
Pärnu; Artur ja Liina asusid tühjaks jäänud Koguva
Laasule. 1959.a olid Abrul kirjas vaid 75-aastane Madis ja kolm aastat
noorem Ingel (suri Koguvas); koht jäi tühjaks ja lagunes. Uue
aastatuhande tulles oli Abru põlistalust vaid pisut
paekivimüüre säilinud.
Põllu
Abru Jakobi teine poeg Jaen
Vasiksaat abiellus 1919.a Matsi Timmu tütre
Ekaterinaga
(s. 1889; Saat) ja ehitas omale Põllu koha. Jaen uppus
Väikesesse väina ja 2,82-hektarine vabadikukoht jäi
kruntimisel lese Kadri nimele. Peale Kadri surma asusid Põllule
Kadri õe Juula ja Viiraküla Toomu-Jaani Timmu tütar
Paula (sünd. Lahke) oma Linnuse Rannalt tulnud mehe Arno (Adrian)
Naerisega (sünd.1914).
1959.a olid Põllu elanikeks Arno (Adrian) Naeris naise
Paula ja tütre Külliga. Koha päris Külasema Leemeti
Aadu poja Argo Toomsaluga abiellunud Külli tütar Ave.
JAANIÕUE
Abru Jaagu noorem poeg Mihkel
Vasiksaat sai kruntimisel poole Abru kohast (20,12 ha) ja
ehitas 1933. aastal Abru õue Jaaniõue maja. Ta abiellus
1924.a Saadu Tõnu tütre Juulaga (Auväärt) ja
sündisid pojad Adolf (1927) ning Lembit-Manivald (1935). Viimane
võttis ka Lehtmetsa Kearult omast 10 aastat vanema naise ja
1959.a loenduse ajal oli Jaaniõuel peale Mihkli ja tema kahe
poja kirjas ka Hilda Timofei t. Vasiksaat, aga teda ei ole
Lembit-Manivaldi naiseks nimetatud (staatus “üksik”!).
See abielu nurjus ja Lembit-Manivalt läks hoopis Pärnumaale
(perekonnanimeks võeti VASK). Adolf ehk Aadi jäi isa surma
järel üksi ja läks Kallaste Uieniidi Leidale (Pink)
koduväiks ning müüs koha Järvidele (dirigent Vallo
Järvi) suvekoduks. Selle perekonna valduses püsib koht
mälestusena kunagisest Paenase põlistalust ka veel 21.
sajandil.
7.
MATSI
Võib arvata, et peale
katku rajas Simo Mardi p. Mats sisuliselt uue talu
rootsiaegsel põllul, aga tema sünnikoduks arvasime
rootsiaegse kõige läänepoolsema, külatuumikust
pisut eraldi seisva Mälgo Simo
talu (kaardil nr.1). Säilinud meetrikates on "jäljed" Matsi
kolmest pojast ja kahest türest: noorim
poeg Mart (~1731–1765) suri 34-aastaselt järglasteta,
keskmine poeg Mihkel
rajas esimesena tutvustatud Kunni talu ja
vanem poeg Andrus (~1725–1801) jäi peale isa surma
Matsi
peremeheks. Andruse kolmest pojast kaks surid lapseeas; 1767.a
sündinud Juri jäi 1813. aastani vallaliseks ja peale Andruse
surma on Nurme rentnik Matsil peremeheks pannud ühe Mihkli (Micku)
poja Jaani, kes esimeses hingeloendis oli Nurme
mõisas
toapoisiks ja 1786.a Laasuga Mihkli tütre Madega abiellus. 1795.
aastaks olid nad Matsile asunud (hingeloend nimetab Jaani
aufzögling). Nii nende
kui põliste Matsi inimeste
järglased said perekonnanime NEGGO, mida vist normaliseeritult
oleks tänapäeval õige kujul NÕGU kirjutada
(nimi kadus Muhust juba 19.s keskel).
1826.a loendis oli endine mõisa toapoiss Jaen Nõgu
Matsil
peremeheks kinnitatud; Andruse p. Juri, kes 1813.a oli Rootsiverest
ühe lese Mare (pärit Viiraküla Tiirikilt) naiseks
võtnud, oli sulasena kirjas. Jaani pojast Jurist
(1799–1874) aga ei saanud hiljem peremeest ja hingeloendite
lõpuni jäi ta Matsil samuti sulasena kirja.
1834. aastaks on Matsil pandud peremeheks Rootsivere Andruse
(endise Jaagu-Laasu) Mihkel Saad. Olgu märgitud, et 19.s
keskpaigani võib dokumentides vahet teha Rootsiveres pandud
priinime SAAD ja Linnuse Vana-Toomal pandud nime SAAT vahel, kuid
sajandi lõpuks muutusid need nimed eristamatuks. Mihkel oli
1818.a abiellunud Rootsivere Muda Jaagu tütre Kadriga ja
sündisid kolm poega ning kaks tütart. Esimene poeg, 1824.a
sündinud Jaen jõudis 1843.a Kunni Jaani tütre Kadriga
abielluda ja sündis ka tütar Kadri, kuid Jaen võeti
nekrutiks ja pidi 15 aastat kroonut teenima. Ta jõudis
1860-ndatel teenistusest tagasi ja Kadriga sündis 1865.a veel
teine tütar Elena, kuid peremeest Jaanist Matsil enam loomulikult
ei saanud. 6. Rinsi koguduse-nimekirjas on soldat Jaen Saad Kadarikul
kirjas ja ilmselt on ta selle koha oma soldatiplatsile rajanud.
Vana Mihkli teine poeg Andrus suri noorelt (temast jäid kaks
tütart, kelledest üks ka abieluni jõudis) ja sajandi
viimasel veerandil sai peremeheks Mihkli kolmas poeg Mihkel/Mihail Saad. Lisame, et ka vana Mihkel
võttis küpses eas
(1841.a) veel teise naise – Siberisse viidud Viiraküla Peedu
Andruse lese, Päelda Mardi Juri tütre Made, kellega tal
küll lapsi ei olnud, kuid Peedu Andruse poeg Juri Klaar (s.1828)
kasvas Paenase Matsil üles. Peale selle olid sulastena Matsil
kirjas arvatavalt Ooseare rannasaunas elanud Igaküla päritolu
Andrus Musta (1812-61) pere ja Ansul sündinud
ning
Auväärti nime saanud kauaaegne Matsi sulane Juri Juri poeg
(1806-67).
Teisel Mihkel Saadil oli seitse tütart (kolm said ka
täisealisteks) ja ainus poeg Timofei (Tõnu) Saat,
kes 1884.a Männiku-Jaani Mare Maripuuga abiellus ja
järgmiseks Matsi peremeheks sai. Tema nimel oli kruntimisandmetes
Kõue järel suuruselt teine Paenase talu – 41,79 ha
(mitmed talud olid siis juba tükeldatud).
Tõnul ja Marel sündis viis tütart ja viis poega.
Tütred said kõik mehele (Elena Mihkli Ivanile, Ekaterina
Abru Jaanile, Juula Viiraküla Toomu-Jaani Timmule ja Raissa
Tõnise noorele Ivanile). Vanem poeg, 1887.a sündinud Matvei
oli 1908.a kutsealuste nimekirjas ja võis ilmasõtta
jääda (igal juhul ei ole ta keeruliste aegade
möödudes Muhus välja ilmunud). Järgmine poeg Ivani
suri 3-aastaselt. Tema nimi pandi uuesti 1908.a sündinud noorimale
pojale, kuid nii see kui eelviimane poeg Vassili surid noorte meestena
järglasteta.
Viimasest Rinsi koguduse-nimekirjast oli kadunud ka vana
Tõnu keskmine poeg, 1895.a sündinud Timofei jun. Saat ning
tema eelviimasele tütrele Mariale (sünd.1900) tuli
küpses eas koduväiks Ansu vana Mihkli poeg (Ansuvälja
Tõnu vend) Ivan Auväärt. Ta oli noorena merd
sõitnud ja ehitas Matsile uue maja, kui vana maja 1935.a maha
põles. Lapsi neil Mariaga ei olnud ja 1959.a rahvaloenduse ajal
olid nad kaks ainsat Matsi elanikku. Peale Ivani surma jäi Manniks
kutsutud Maria
Matsile üksi. Teda hooldas õetütar Põllu Paula
(Viirakülas sündinud), kuni 1980-ndatel tekkis taas tulekahju
ja maja sisemus sai sedavõrd kannatas, et Mann Põllule
viidi, kus ta ka suri. Hiljem müüdi maja ühele Tallinna
ettevõttele (Orbita Service), kuid viimane loobus oma puhkebaasi
rajamisest; maja läks valla bilanssi ja selle ostsid Otsa Elle ja
Veljo Ots oma teise poja Avo Otsa perele. Nii on enam kui 250 aasta
eest Matsilt Kunnile tulnud asustus nüüd üle Otsa
Matsile tagasi läinud.
Kadariku
Kadunud Kadariku kohta
Endriki-peredest pisut Ooseare pool karjamaal võib ilmselt Matsi
soldati Jaen/Ivan Saadi asutatuks arvata. Jaanil oli Kunni
Kadriga kaks tütart – Kadri enne ja Elena pärast Jaani
15-aastast kroonuteenistust sündinud. Mõlemad said mehele
ja peale Kadri surma võttis Jaen 1889.a veel Linnuse Neo
soldati, Saueaugu Tõnu Nõu lese Mare teiseks
naiseks. Võimalik, et Jaen vanas eas omale ka veel uue
eluaseme tegi, mida Ivani-Endriki kohana mäletatakse ja millest
veel lõpupoole juttu teeme, sest sajandi lõpul on
koguduse-nimkekirja järgi Kadarikule asunud Kallaste Munska Aadu
p. Ivan Uusmees (1850–1925). Uusmehe
perekonnanimi pandi Kallaste
Munskal, kuhu 19.s algul toodi Rootsiverest peremeheks ühe
Kõinastu päritolu Mihkli pere. Mihkli teine poeg Andrus ja
tema poeg Aleksei on kaudsetel andmetel Kallastel
kooliõpetajateks olnud, aga võimalik, et Aleksei ka
millalgi sajandi teisel poolel Paenasel koolmeistriks oli ja tema ainus
täisikka jõudnud poeg Ivan oli ehk Paenasel üles
kasvanud (kaks venda surid lapseeas).
Ivan Uusmehe noore ea tegevusest puudub seni lähem selgus.
Naise Ingli (Elena, s.1865; Liik Igakülast) võttis Ivan
alles vanas eas 1901.a ja lapsi neil ei olnudki. Rinsi viimases
koguduseliikmete nimekirjas on Kadariku ainsaks elanikuks Ivani lesk
Elena Uusmees ja tema nimel oli kruntimis-andmetes 0,25-hektarine
Kadariku majaplats. Koht kadus ilmselt peale Leena (Ingli) surma
hiljemalt viimase sõja eel või ajal.
8. KÕUE
Peale katku seisis
rootsiaegne
Kaue Michel’i üksus
1740-ndateni söötis. 1750. aastaks
on hakanud Suuremõisale koormisi kandma Kaue Michli Jürge
ja 1756. aastal on peremeheks juba tema arvatav poeg Kaue Andrus. Andrusel on Külasema Jaagu (sel ajal
Ado-Juri) Kadriga teada kaks
poega ja tütar Riste. Vanem poeg Jaen
(~1756–1789) suri suhteliselt noorelt; tema esimene poeg Jaen
(1780–1789) aga päris lapsena ja teine poeg, 1784.a
sündinud
Andrus võeti nekrutiks. Nii sai Kõuel järgmiseks
peremeheks vana Andruse teine poeg Juri (~1758–1811) ja selle
järel Juri vanem poeg Mihkel (1791–1869). Nimede panekul
said Kõue inimesed priinime TAGAKÜLA. Peaks lisama, et
algul toodud tabelisse sai väga tinglikult Kõue
rootsiaegseks eellaseks kaardil pärastisele Kõuele
lähim talu nr.14, mille rootsiaegseks peremeheks oli
kaarditabelis märgitud hoopis Pallasmeh Jaack. Mõnikord
on selle Jaagu lisanime arvatud
Tamse põliskülast pärinevat, aga sellist Mihklit,
kellest adrarevisjonidesse võis Kaue lisanimega arvestustalu
jääda, me rootsiaegsetest andmetest ei leia ja nii on antud
juhul jälle järjekordse spekulatsiooniga tegemist! Saab vaid
tõdeda, et 17.s lõpu ikalduste aeg pidi juba enne katku
Paenase taludes mitmeid muutusi põhjustama, mistõttu
lõpptulemusena sööti jäänud talunimed on
rootsiaja lõpu kaardi-andmetega raskelt seostatavad ja
jääbki mõistatuseks, kust ikkagi Kõue nimi
Paenasel alguse sai.
Mihklil oli Viiraküla
Poali-Andruse Ristega 4 poega ja 4
tütart. Järgmiseks peremeheks sai Mihkli vanem poeg Mart
Tagaküla. Teine poeg Andrus suri 3-nädalaselt;
1831.a
sündinud Jaen võeti 1854.a. nekrutiks ega jõudnud
Muhusse tagasi, kuid noorem poeg, 1838.a sündinud Juri/Georgi sai
hiljem omale Suuremõisast latsikoha ning rajas seal samuti
Kõue nime saanud koha.
Mihkli kaks nooremat venda Andrus (jäi vallaliseks) ja Mats
olid hingeloendites Kõue sulasteks märgitud; neljas vend,
1808.a sündinud Juri võeti juba 1828.a nekrutiks ja
temastki ei ole midagi enamat teada.
Mart Tagakülal oli kolm poega: 1848.a sündinud Nikolai
(Mihkel) Tagaküla sai peremeheks; teine poeg Georgi (1855-81) suri
noorelt vallalisena ja kolmas poeg Ivan (1857–1932) ehitas
omale Kaera-Saadu vabadikukoha.
Mihkli (Nikolai) esimene poeg Arkadi (Kaarel; sünd. 1871)
abiellus
1891.a Mõisaküla Laasuga Jaagu tütre Ruuduga (Raissa
Metsniit) ja nad läksid väljarändajatega Ussuurimaale.
Kaks nooremat poega surid paari-aastastena (ka vanem tütar Raissa
suri 4-aastaselt) ja 1878.a sündinud tütrele Elenale tuli
koduväiks eespool jutuks olnud Viisa-Saadu Priidu vanem vend
Madis/Matvei Auväärt, kellest
nüüd Kõue
peremees sai.
Elenal ja Matvei Auväärtil kasvas üles kuus
poega ja kaks tütart ning vaid esimene poeg Timofei ja esimene
tütar Irina surid lastena. Kruntimisel on Kõue talu kuidagi
jagatud, aga kuidas see täpsemalt toimus, ei ole siinkohal selge.
Kruntimis-andmetes oli kolmanda poja, 1907.a sündinud Feodor
Auväärti nimel 43,91-hektarine Kõue talu, mis ainsana
Paenase taludest oli ka uude kinnistusse kantud. Samal ajal oli 1902.a
sündinud vanema venna Matvei nimel 18,65-hektarine Kraavi
maaüksus. Feodor (Veeda) Auväärt mobiliseeriti
Punaarmeesse ja jäi viimasesse sõtta. Madise ja Leena teise
poja, 1905.a sündinud Johannese käekäik on ebaselge, aga
nooremad vennad Vassili (s.1911) ja Timofei (1916–2005) varjasid
ennast viimase sõja ajal kõikide mobilisatsioonide eest
metsas. Timmu ilmus sõja järel välja (jäi ellu
tänu ühele Sõrve naisele, kes ta nälginuna ja
üsna võimetuna metsast leidis ning aokoormas koju
tõi), aga Vassili jäigi kadunuks. Oletatakse, et ta siiski
kalmistul Kõue hauaplatsile illegaalselt maetud sai. Seda
kinnitavad kaudselt õe Liina haua kaevamisel välja tulnud
luud, mida keegi küll täpsemalt tuvastada ei
püüdnud!
1959.a oli Kõuele jäänud 80-aastane Madise lesk
Elena (sünd. Tagaküla) oma vallaliseks jäänud poja
Timofeiga. Koju tagasi tuli ka 1909.a sündinud Timofei õde
Akiliina, kes 1935.a mandril abiellus, kuid oli sõja ajal
leseks
jäänud (tema ainus tütar Vaike suri nädalaselt
1928.a). Madise ja Leena noorim poeg, 1918.a sündinud Arseni suri
16-aastaselt.
Timofei Auväärt (1916–2005) ehk
Kõue Timmu
oli Kõue viimane elanik; peale tema surma jäi koht tema
hooldajate Aljaste valdusse ja kellegi suvekoduna jäi see
Paenasel esialgu püsima.
KRAAVI
Kõue Madise vanem
täisikka jõudnud poeg
Matvei Auväärt (1902-45) ehitas omale
kruntimiste ajal Paenase
randa Kraavi osatalu, mille suuruseks kruntimisandmetes oli 18,65
hektarit.
Madis oli saksa okupatsiooni ajal omakaitses ja arreteeriti kohe
peale sõda 1944.a. 1949.a küüditati kogu pere.
Madise naine Maria (1898-1981) oli Tupenurme Laurilt. Lapsed Armilda
(1926) ja Hubert (1935; esimene poeg Albert oli lapsena surnud) said
1957.a Siberist tagasi, kuid Muhusse neid sel ajal ei lastud. Armilda
abiellus Siberis 1953.a. Albert Raamatuga Laadjalast ja nad läksid
pärast vabanemist sinna elama; Hubert elas hiljem Pärnu
lähedal Lius. Kraavi maja lammutati 1960. aastatel. 1970-ndatel
hoiti suveti Kraavi laudas veel küla lambaid, kuid 21. sajandil ei
olnud ka sellest laudast enam märgatavaid jälgi.
Kaera-Saadu
Paenase Tamse-poolsete
põldude serva (tegelikult vist lausa rootsiaegsele
põllule!) ehitas omale vabadikukoha Kõue Mardi noorem
poeg Ivan Tagaküla. Ta abiellus 1883.a Tupenurme
Lauri
Juri tütre Elenaga (Hallikäär). Poeg Mihkel suri
4-aastaselt, aga 1886.a sündinud Julia sai Rootsiveres mehele
(Suurtee) ja tema nimel oli ka kruntimisandmetes 4,92-hektarine
Kaerasaadu popsikoht.
Leena suri 1922.a ja 1923.a võttis
Ivan veel teise naise – Võiküla juurtega Ekaterina
Mihaili t. Pärteli (sünd. 1866), kes peale Ivani surma siin
veel mõne aja elas.
Hiljem ostis koha Pallasma Ranna-Uuelult pärit Maria
Saarkoppel (Kaera Mann), kellel oli vallaspoeg Augustin Saarkoppel.
Kusti asus siit oma perega Rebaski Uue-Mardile. Pärast Manni surma
asus kolhoosiaja lõpul Kaerale Kusti poeg Villu Saarkoppel, kes
proovis siin 1990-te
algul uustalunikuks hakata, kuid lõpetas elu enesetapuga ja koht
müüdi nn. suvekoduks.
Ooseare
Kõuega seoses
võiks rääkida ka ühest vanemast Paenase vabadike
eluasemest – külast Tamse poole jäänud küla
lautrite juures olnud Ooseare rannasaunast. Millal siia
põlisesse püügikohta tulekoldega eluase tekkis,
jääb küll selgusetuks, aga paistab, et üheks
esimestest püsiasukatest Oosearel oli Kõue Andrusele
koduväiks tulnud ja Paenasel mitmel pool sulaseks olnud seni
selgumata päritoluga Andrus, kelle perekonnanimeks 1826.a
loendis on märgitud RAND. Andrusel sündis Kõue Ristega
sajandivahetuse paiku ka kolm poega – Jaen, Juri ja Mihkel, aga
kõik nad surid noorte meestena (vanuses 20 – 26 aastat)
ning selle pere poolt jäi saun 1830-ndatel tühjaks.
Sel ajal paistab Oosearele asunud üks Juri Jaani poeg, kes
1839.a abiellus Rässa Kaegu-Andruse Juri tütre Ingliga. Abielu-meetrika märgib selle Juri
Karja kihelkonnast
olevat (67-aastane lesk) ja perekonnanimeks on MUSTKIVI, kuid ei ole
välistatud, et mõne “ära karanud” endise
muhulasega tegemist oli. Nimelt on kaks selleealist Juri Jaani poega
Muhust kadunud: Igaküla Neo-Jaani Jaani p. Juri ja
Luiskama Jaani p. Juri. Et Ingel Rässast võeti,
võiks Luiskama Juri “kahtlustada”, aga teistpidi on
jälle endise Igaküla mehe Paenasele asumine
tõepärasem. Et see Juri Oosearel elas, seda
kinnitab tema poja Joosepi
sünnikanne 1839. aastal, kus isa Osäre Juriks nimetatakse,
aga see on ka kõik, mis neist teada on. Ingel suri 1846. aastal,
aga Juri ja Joosepi kohta edasised andmed puuduvad.
1853.a Rinsi pihinimekirjad algavad nelja
piirivalvekordoni – Suuremõisa (Silma), Vahtna, Tamse
(Ooseare) ja Seanina isik-koosseisudega ja ilmselt on hiljemalt sellest
ajast kuni esimese ilmasõjani Oosearel peale rannasauna veel
piirivalve-kordon olnud, mida „tongrite välipeldiku“
järgi ka Sitamäeks on kutsutud. Võib siiski arvata, et
viimane nimetus alles 20. sajandist pärineb, kui siin enne esimest
ilmasõda rannakaitse-rajatisi ehitati ja militaarne asurkond ehk
hoopis arvukam oli (1853.a olid Oosearel vaid Artemi
Paleštšuk (perega) ja Danil Korniljev ametis).
Arvatavaks järgmiseks rannasauna asukaks oli Igaküla
mehe Andrus Musta pere, kellel siin Rässast
võetud
Riste Üllisaarega 1850-ndatel kaks poega ja tütar
sündisid (kõik kolm surid lapseeas).
19. sajandi teisel poolel on Oosearel elanud Abru Jaagu p.
Madis/Matvei Vasiksaat (s.1849; ainus teadaolev
Abru usuvahetaja) oma
naise – Mihkli Madise tütre Ristega. Neil oli kaks poega:
1881.a sündinud Kaarel (Kirill) läks hiljem mandrile ja 7
aastat noorem Madis (Maksim; eestindas oma perekonnanimeks VALDMETS)
sai hiljem Võlla asunduses Valdma asunduskoha.
A. Rullingo järgi (V. Randmetsale viidates) on 1923. aastal
Ooseare rannasauna ostnud Tõnu Müürisepp aga muhulaste
andmebaasist ei oska (peale 1920.a surnud Tõnu Mihkli poja) selles kedagi
kahtlustada!? Samas on selgusetu, mida kujutab
kruntimisandmetes Jaan Tuule nimel olnud 0,21-hektarine Silla nimega
maaüksus Paenase Endriki- (Indriku-nimeliste) kohtade vahel?!
Peale viimast sõda ei ole Oosearel enam kindlasti kellegi
eluaset olnud, kui mitte arvestada Ivardi Anton Abe siia kolhoosiajal
ehitatud saun-suvilat. Küll aga prooviti aastatuhande vahetusel
siia
turistidele mõeldud peatuspaika ja
telkmisplatse rajada. Kas ja kuidas üks Muhu põliseid
kalarandu tulevaste põlvede jaoks mingit tähendust omama
hakkab, seda ei julge siinkirjutaja prognoosima hakata
9. IVARDI
Ivardi nime päritolu Paenasel on üsna ebaselge
(samanimeline talu oli ka Igakülas, kus
sellenimeline peremeeski on kunagi eksisteerinud), aga 18. ja 19.
sajandil kandis see
Paenase talu pigem Pantsli-Matsi
nime ja see seostub üsna
üheselt 1674.a aktis Paenasel olnud Ustallo Baltzer’i
nimega. 1698.a kaardi järgi otsustades asus see talu küll
pigem pärastiste Põllu kandis külatuumikust loode
pool, aga on Põhjasõja ajal hääbunud ning
adrarevisjonide Pansle
Andrus’e
arvestusüksust võib üsna suure
tõenäosusega lugeda just sellelt rootsiaegselt talult
jäänuks. 1750. aastaks oli sellel üksusel hakanud
koormisi kandma Pansle
Andruse Matz. Matsi päritolus kohta ei ole 18.s
dokumentidest õnnestunud küll midagi leida, aga mingi side
võis sellel ilmselt peale katku sündinud mehel isegi
rootsiaegse Uustaluga olla! Kaudselt selguvad säilinud meetrikaist
siiski Matsi viis poega ja
üks tütar. Vanem poeg Jaak (~1748–1778) on Nurme
mõisa vakuraamatus 1778.a juba Ivardi peremeheks märgitud
(talu kandis küll sel ajal ja hiljemgi Pansli Matsi nime), aga et
ta samal aastal 30-aastasena suri, on esimeses hingeloendis peremeheks
taas vana Mats märgitud. Matsi järgmised pojad, 1756.a paiku
sündinud
Andrus ja mõned aastad noorem Mats jun. olid vist mõlemad
põdurad (Matsi enda kohta on 1795.a loendis märkus ist
gelähmt) ja nad surid sajandivahetuse paiku; 1795.a on
peremeheks
märgitud neljas vend Pärt ning 1811.a loendis juba
viies vend Toomas Abe
(1766–1841). Perekonnanimeks said
Iivardi
inimesed ABE, mida küll ka kujul Abbi
on kirja pandud.
Toomasel oli 12 last, neist 7
poega, kelledest küll abieluni
jõudsid vaid nooremad pojad Jaen (1804–1886) ja Juri
(1807–1835). Juri suri noore mehena ja ta naine Ingel (Linnuse
Tuulegilt) sai teist korda mehele Rässa, kus kasvas üles ka
Juri ainus poeg Mihkel/Mihail Abe. Tema rajas 1870. aastate
algul Ridasi Tõnise
koha. Paenasel sai järgmiseks
peremeheks Juri vanem vend Jaen/Ivan Abe (1804–1886). Tema esimene
poeg Mihkel/Mihail Abe (1824-65) suri aga enne,
kui jõudis peremehe rolli asuda, sest kogukonna-kohtu jaoks oli
nähtavasti peremeheks surmani vana Jaen, kelle teine poeg Jaen/Ivan jun. (1829 –
1908) 1850-ndatel nekrutiks võeti. Tema jõudis küll
Krimmi sõjast tagasi, kuid leppis oma soldatiplatsiga eespool
juba jutuks olnud Lepiku koha näol. Varakult surnud Mihkli vanem
poeg Ivan (1847–1916) pidi samuti kroonut teenima ja tema teenis
omale välja
Värava soldatiplatsi,
millest järgnevas mõni sõna eraldi. Mihkli noorem
poeg, 1861.a
sündinud Georgi asus sajandi lõpupoole Kuressaarde ja tema
hilisem käekäik jääb siinkohal teadmata
Nii sai järgmiseks peremeheks Ivardil Jaani noorem poeg Jakob
Abe, kellel omakorda oli Viiraküla Tiiriki-Mihkli Ristega
(Noor) kuus poega ja neli tütart. Nende vanem poeg Matvei Abe
jäi kodus peremeheks; teine vend, 1896.a sündinud Ivan ehitas
Rinsi Uiema
vabadikukoha ja 1876.a sündinud Nikolai soetas omale Igakülas
Veski koha. Jaagu ja Riste
eelviimane poeg Vassili suri 2-kuuselt, aga
1878.a sündinud Timofei ja 4 aastat noorem Aleksei olid nii
ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas kui 1915. aastani peetud
pihinimekirjades kodus kirjas. Viimasest koguduse-nimekirjast on
nad miskipärast sootuks kadunud!
Matvei Abe abiellus sajandi lõpul Andruse
Tõnise tütre Mariaga (Alasi) ja sündisid jälle
viis poega. Esimene poeg Timofei Abe
jäi loomulikult peremeheks,
aga nooremad vennad on pidanud talust välja minema: Matvei jun.
Abe (1900-56) läks Päelda Mardile koduväiks ja asus
hiljem Päelda Tagukülale;
Andrei (1904-93) ja nooremad vennad
Vassili ning Alekasnder läksid Pärnu mõrrasulasteks ja
viimase sõja lõpul põgenesid Rootsi – nende
käekäigust saame pildi Timofei poja Anton Abe
mälestustes, mis autori soovil alles peale tema surma
avalikustatud saab.
Kruntimisel sai Timofei Abe nimele 32,29-hektarine Ivardi talu.
1939.a loenduse ajal on talus peetud kahte hobust ja kuut lehma.
Timmu abiellus 1919.a Kunni Madise tütre Irinaga (Ots) ja
viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on neil tütar Florida (asus
hiljem Orissaarde) ning pojad Anton (1921) ja Meinhard (1926-86).
Viimane põgenes sõja lõpul onudega Rootsi; Anton
õppis agronoomiks (vt. ka A. Rullingo “Muhumaa”
lk.589) ja töötas hiljem Sakus, kuhu ta ka oma kodu rajas.
1959.a loenduslehel olid Ivardil peale Timmu ja Iriina veel Timmu
88-aastane ema Maria ja tema vallaliseks jäänud tütar
– Timmu tädi Juulia Jakobi t. Abe (s.1885) ning Florida poeg
Arvo Vaher (s.1945). Peale vanade surma müüdi hooned
kolhoosile ja viimane omakorda müüs koha oma
lauda-töölisele Virve Kruusamägile, kes siin
mõnda aega oma mehe Rein Aavaga ka elasid. Hiljem läks koht
võlgade katteks Hansapangale ning selle omandas omale suvekoduks
Peeter Mänd. Viimane on taluhooneid restaureerinud ja
heakorrastanud, nii et Paenase tihe sumbküla endiselt üsna
muistse küla moodi välja näeb.
Värava
Arvatavalt sai Ivardi Mihkli
poeg Ivan Abe, kes olla ka Türgi sõjas
kokaks
olnud, omale soldatiplatsi. Abiellunud oli ta juba enne sõtta
minekut ja ta ainus tütar Elena (sünd.1867) sai mehele
Pallasma Saadu Mihklile. Ivan ja Ruudu (sünd. Rühvk
Rässast)
võtsid omale kasupojaks Mihkli sauniku, Kooru Juri poja Joosep
Müürisepa , kes 1909.a Viiraküla Toomu-Jaani
vabadiku Ivan Lahke tütre Mariaga abiellus.
Joosepi surmaaeg jääb siinkohal selgumata, aga
maa-andmikes oli
13,04-hektarine Värava väikekoht viimati Maria
Müürisepa nimel. Joosepi ja Maria vanem poeg, 1916.a
sündinud Mihkel Müürisepp läks linna, aga
noorem vend Timofei jäi nõukogude mobilisatsiooni
järel viimases sõjas kadunuks. 1959.a rahvaloenduses
Väraval enam elanikke ei olnud.
Kohta on varem nimetatud ka Pantsli-Värava ja see asus pigem
Rinsi küla territooriumil mitte kuigi kaugel Uielu ja Uiema
vabadikukohtadest. Neid kohti on Paenase kontekstis ka
Kootevärava-tagusteks nimetatud. Kolhoosi-ajal oli Väraval
kolhoosi vasikate laut. Teatakse, et elumaja puuosa olla peale
sõda mandrile viidud.
10. TOOMA
(Õuemärk teadmata)
Lisaks loetletud üheksale
põlistalule, mis Paenasel 20. sajandini eksisteerisid, oli siin
18. sajandil veel kümnes talu, millel ka varasem (hiljemalt
rootsiaegne) eelkäija teada on, kuid mis 18./19. sajandivahetusel
mõisapiiride korrastamise ajal vabadikukohaks muutus ja
lõpuks kellegi suvekoduna isegi uude aastatuhandesse
jõudis! Juba
1674.a aktis on Paenasel Mehe Kerthe
Laur’i talu. Võib
vaielda, kas 1698.a kaardil nr.8 all esinev Kerdi Laur on sama Laur,
kuid ilmselt on talu nälja- ja katkuaja üle elanud ning
1713.a Suuremõisale koormisi kandnud Kerdi Thomas just sellest
talust – võimalik, et isegi Lauri poeg või noorem
vend. Tuleb siiski märkida, et rootsiaegsel kaardipildil on talu
nr.8 pigem külatuumiku ühe kirde-ida-poolsena kujutatud ja
100 aasta jooksul pidi see millalgi küla lääneserva
asuma, kus me seda reguleerimiskaardil numbriga 10 Andrusest
lõuna pool ja Abru ehk Jaani (nr.8) vastas näeme kujutatud
ja kus rootsiajal veel põld oli. Jälgides pere koosseisu
adrarevisjonides, võib
tõdeda, et 1744. aastaks saab peremeheks uus Toomas Tooma poeg, kes on peremeheks märgitud
ka 1778.a
Nurme mõisa vakuraamatus ja
esimeses hingeloendis.
Hingeloendist selgub, et Toomase tütrele esimesest
abielust – Inglile (~1749–1807) on Kõinastust tulnud
koduväiks üks Aad. Toomasel oli teisest abielust
Siljavälja Juri tütre Ristega kaks poega: 1775.a
sündinud Aad ja 6 aastat noortem Laas. Teise abielu vanem poeg,
1773.a sündinud
Toomas on meetrika järgi 2-kuuselt surnud. 1795. aasta
loendist selgub, et peale Toomase surma on peremeheks saanud tütre
Ingli ja väimees Aadu poeg Mihkel, kelle järglased
saavad hiljem priinime KEERD. 1811.a loendis oli aga Mihkel oma teise
abielu
poja Matsiga vabadikeks arvatud ja Toomase poeg Aad viidud 1798.a
Torma kihelkonna Võtikvere mõisa Põhja-Tartumaal
(ema Riste suri Paenasel 16.11.1819). Mihkli esimene naine –
Soonda Jaagu Asmuse tütar Eed on nähtavasti noorelt surnud,
kuigi meetrikakannet ei ole; temast jäänud ainus poeg Juri
suri ka 2-aastaselt 1800. aastal. Samal aastal võttis Mihkel
noorelt surnud Ivardi Matsi lese Riste (Siljavälja Hansu
tütar) teiseks naiseks, kellega poeg Mats ja kolm tütart
sündisid. Esimene tütar suri imikuna, aga kaks tütart
said hiljem mehele.
Sellega oli Paenase 10. talu likvideeritud ja 1834. ning 1850.a
loendites on Mats Keerd perega Igaküla Iivardil sulaseks
märgitud, kuid viimases hingeloendis 1858.a on nad veel lihtsalt
Paenase vabadikena kirjas. Nähtavasti elas pere siiski kogu aeg
Toomal edasi. Mats Keerd abiellus 1823.a Igaküla Ennu-Matsi
Juri
tütre Marega ja neil oli kolm poega (tütar Ingel suri
lapsena). 1829.a sündinud teine poeg Mihkel võeti
1840-ndatel nekrutiks, aga vanem poeg Jaen/Ivan Keerd (1824–1870)
sai 1860-ndatel Soonda Jaagul peremeheks, kui Kirvesed seal
talu
pidamisega jänni jäid (Matsi kolmas poeg Madis suri
4-aastaselt).
Umbes samal ajal sattus oma taluga rendi-raskustesse ka siin varem
jutuks olnud Andruse
peremees Andrus Kao (1811–1889) ja kui Niidialuse Tõnis
Alasi Andrusel peremeheks pandi, asus nähtavasti Andrus Kao oma
tütardega tühjaks jäänud Toomale. Andruse kuuest
tütrest neli said mehele (kaks tütart ja ainus poeg surid
lastena) ning sajandi lõpuks jäi Tooma koht taas
mõneks ajaks tühjaks.
Mis või kes sajandivahetuse paiku Toomal oli, on
mõneti ebaselge, aga 20.s maa-andmikes esines veel
0,12-hektarine
Tooma nimega maaüksus – omanikuks märgitud Andrei Kao
pärijad!
1930-ndatel ehitasid Alasid vanale majakohale Andruse-Mihkli
Nikolai lesestunud õele Elena Alasi-Keskülale
(sünd.1875) väikese maja, kus Leena surmani elas. Ta
pärandas koha vennapojale, Jaani-Andruse Artur Alasile, kuid Artur
läks Tallinna ja müüs maja juba 1960-ndatel Irma Riisile
suvilaks. Irmast sai vahepeal Ekpas, kuid ka 21. sajandil oli Tooma
veel tema suvekoduks, nii et ta ennast juba Paenase
põlisasukaks
hakkas pidama
.
VANAD VABADIKUD
1811.a hingeloendis märgitakse Paenasel kuut
vabadikeperet:
1.
Kerdi Mihkli pere, millest äsja juttu oli ja
2. Võtikverre viidud Kördi Tooma poeg Aad,
kes ilmselt samuti Toomal edasi elas.
3. Andruse Tähve kolm poega, kes ilmselt onu
Jaani talus Andrusel üles kasvasid. Jaak võeti hiljem
nekrutiks aga kaks venda asusid
arvatavasti hiljem vabadikuks jäänud onupoeg Andrusega
tühjaks jäänud Toomale.
4. Kõue koduväi Andruse pere, keda
arvame juba siis Ooseare rannasaunas asunud.
5. Viirakülla asunud Oti Jaak, kelle
võimalikust eluasemest Paenasel seni selgus puudub.
6. Endine
Siljavälja vabadik – Siljavälja Tiiu vallaspoeg
Hindrik, kes oma isa järgi Volens priinimeks sai. Temast
on nähtavasti
jäänud Endriki kohanimi Paenasel ja 20.s algul on isegi
kolmest Endriki kohast räägitud (ka maa-andmikes esines
kolm sellenimelist väikest
maaüksust). Räägime neist pisut lähemalt.
Endriki
Esimeses hingeloendis oli Tamse
mõisa kolmas vabadikupere Silliawelja
Hans. Hans oli 18.s
Pärasel peremeheks olnud hiidlase Siimu poeg ja abiellus 1764.a
Siljavälja Juri tütre Tiiuga, kellel enne seda oli kaks
vallaspoega – esimene neist omaaegse Tamse mõisa
valitseja, Hiiumaalt tulnud Heinrich Fabian Wolenz’iga kasvas
meheks, aga 1762.a sündinud Jaak suri 4-kuuselt. Hansuga
sündis Tiiul veel neli poega ja kaks tütart. Kaks Hansu
vanemat poega, 1767.a sündinud Andrus ja 5 aastat noorem Jaak said
hiljem Pädastes peremeesteks ja priinimedeks vastavalt SAAR
ja MÖLDER. Valitseja poeg Hendrik Volens paistab meheikka
jõudes kodust välja läinud, aga millal ta omale
Paenasel eluaseme rajas, ei ole seni
õnnestnud kuigi täpselt välja selgitada! Sepaametit
pidanud Hendriku jälgimise dokumentide kaudu
muudab raskeks tõsiasi, et teda rohkem vaba mehena on
käsitletud ja 1795.a ei ole pastor Kellmann ühtegi temasugust
hingeloendisse märkinud. Ometi pani Mathias v.
Buxhövden veel 1811.a Võlla mõisa loendisse Hendriku
poolvennad, vana Fabiani seaduslikud pojad Gustav Wilhelmi ja Caspar
Emmanueli vabade inimestena kirja, väites esimest Tamse
mõisas elavat (?!) ja teist piirivalvurina teenivat! Mis sel
ajal Lehtmetsa Lõpe kõrtsi juures oli, kus meeste isa,
kingsepp Herinrich Fabian 1789.a oma kodus (hilisema Kassallika nimega
kohas) hinge heitis, jääb paraku tedmata! Samal ajal
märgib Suuremõisa loend Paenase vabadikku Hendrikut, kes
nagu samal 1811.a oleks Suuremõisa hingeks arvatud, aga tema
paari aasta pärast surevat naist ega kahte väikesena surnud
poega see hingeloend loomulikult ei kajasta. Siinjuures ei oleks
üllatav, kui kuskilt selguks, et Gustav Wilhelmi puhul Tamse
mõisast rääkides on keegi hoopis midagi (tahtlikult
või eksikombel ?) tema vallaslapsena sündinud poolvenna
Hendrikuga segamini ajanud!
Hendrik Volensi esimene abielu ühe Kadriga on seni
dokumentaalselt kinnitamata! Igal juhul ei ole laulatus Muhus toimunud
ja seetõttu on Kadri päritolu teadmata, kuigi muhulaste
andmebaasis koguni kaks „sobivat“ Kadrit leidub, kelledel
seni just hilisem käekäik selgusetu! Seetõttu on
(asjade selgumiseni) oletatud, et Hendriku esimeseks naiseks sai
esimeses hingeloendis Tamse mõisas tüdrukuks olnud 1763.a
paiku sündinud Kannosepa
Käspri tütar Kadri,
kellega Hendrikul vähemalt kaks lapsena surnud poega on
sündinud. Mõlemad surid 1804.a oktoobris, kusjuures
4-aastaseks märgitud vanema poja Käsperi ristimist Muhus ei
leia (täpne sünniaeg seega teadmata), aga Andrus oli pea
aasta
varem (21.11.1803) Muhus ristitud. Kadri suri 1813.a (surmakande
järgi 50-aastaselt) Muhus ja arvatavalt oli perel selleks ajaks
Paenasel juba oma eluase olemas.
Teiseks naiseks võttis Hendrik 1814.a Igakülast juba
kahekordse lese – Kallaste Jõe Andruse tütre Eedu
(1771–1842), kellega teadaolevalt ainus tütar Eed
(1814–1855) sündis. See Eed sai 1834.a Mäla Ansu
sulasele Mihklile mehele. Emal Eedul oli esimesest abielust Lehtmetsa
sulase Andrusega (Linnuse ja Pädaste juurtega) kaks kasvavat poega
(esimene poeg oli 3-aastaselt surnud), kes nähtavasti Paenasel
üles kasvasid (vähemalt keskmine poeg Mihkel Tõmba
oli hingeloendites hiljem oma perega Pädaste mõisa
vabadik ja küllap siis ka Pädaste mõisa teenistuses).
Tuleks märkida, et õigupoolest vaba mehe staatuses
olnud Hendrik paistab samuti mingi aja Pädaste mõisas
sepaks olnud ja tema poolvendadest – eespool nimetatud
Siljavälja Tiiu poegadest Hansuga said ka sajandivahetusel
Pädaste mõisa hinged.
Kas 3-kordne lesk Eed peale Hendriku surma 1827. aastal ja
tütre mehele saamist Endrikile üksi jäi või
tekkisid talle manulised, on teadmata, kuid 19.s teisel poolel on
Endrikile asunud Paenasel kooliõpetajaks olnud Ansu noor
Mihkel/Mihail Auväärt, kes 1873.a Soonda
Peetri Eed
Väärtnõuga (1850–1934) abiellus. Nende kaks
tütart surid väikestena ja vanas eas võtsid nad
Igakülast Ansu-Jaani “sorti” Vassili Liik'i (s.1901)
kasupojaks. Pärimuste järgi olnud see Endriki Eed kodutohter
ja arstinud Koguva Käspri Lilli Schmuuli liikumispuudest terveks
(Alviine Schmuuli andmed).
Kruntimisel sai Endrikist 4,14-hektarine popsikoht, mis Vassili
Liigi nimel kandis maa-andmikes Indreku nime – Lit.125 (peale
selle olid veel kaks väiksemat, Indriku ja Indriko nimega
maaüksust, millede kohta edasises ka pisut lisada oskame).
Külajuttude järgi
leidis Vassel oma otsa naise ja tütre käe läbi, kes tema
poomise lavastasid, aga selleaegne Muhu miilitsavolinik Ivan Maas ei
ole seda kinnitanud ega ka ümber lükanud!
1959.a loenduslehel oli Endrikil (selles dokumendis Allikaks
nimetatud!) Vasseli lesk, Levalõpma Käbru Julia Ivani t.
(s.1903) oma tütre Melitaga ja viimasele oli Saaremaalt
koduväiks tulnud üks Arnold Rüütel. Neil oli ka
3-aastane
tütar Eevi ja alla-aastane poeg Arne. Noor pere läks siit
varsti Saaremaale, koht jäi tühjaks ja lagunes. Majaaseme
koht allika juures oli siiski veel uuel aastatuhandel ära arvatav.
Endriki II (Endriki-Timmu)
19.s teisel poolel on Endriki
naabrusse (siit pisut Ooseare poole) omale vabadikukoha ehitanud
Kõue sulase Jaagu poeg Timofei Tagaküla. Ta
abiellus 1889. aastal Igaküla Uielu Elena Naaberiga ja
jõudsid kolm tütart ning kaks poega sündida, kui Leena
1906.a 38-aastaselt suri. Selle järel on Timmu oletatavalt
Rootsiverest teise naise võtnud (laulatus on leidmata!), kuid
suri ise 1912. aastal verisesse kõhutõppe
Viimases Rinsi kogudesliikmete nimekirjas on sellel Endriki
vabadikukohal Timmu lesk Kristina Ivani t. Tagaküla oma poja,
1909.a sündinud Timofei jun.
Tagakülaga.
Kristiina nimel oli kruntimis-andmetes 3,67-hektarine väike
maaüksus, mille nimeks oli sel ajal Indriku märgitud. Lisame,
et vana Timmu esimese abielu laste saatus jääb siinjuures
täiesti teadmata, kuna esimese ilmasõja-aegses
koguduse-nimekirjas olid kõik küll kirja pandud, kuid
seejärel ilma ühegi märkuseta lihtsalt maha
tõmmatud ja viimane nimekiri neid enam ei meenuta!
Noor Timmu alustas Endrikile ka uue maja ehitamist (vundamendi
koht on tänini näha), kuid sõda tuli vahele. Ta oli
saksa okupatsiooni ajal Liiva postkontori ülem ja uue
nõukogude okupatsiooni tulles ta selle eest represseeriti. Nii
võib selle Endriki koha 1940-ndatel kadunuks arvata.
Endriki III (Endriki-Ivani)
Kolmas Endriki-peredest asus
kõige enam Ooseare pool, aga sellega seonduvast saame vaid
suuliste pärimuste põhjal rääkida, sest esimene
20.s Rinsi koguduse-nimekiri märgib Paenasel vaid kahte
Endriko-peret. Pärimuste järgi olnud Endriki-Ivani asukateks
Ivan ja Mare. Üsna tõenäoliselt olid need eespool
jutuks olnud Matsi soldat Jaen/Ivan Saad oma teise naise,
Linnuse Neo soldati Saueaugu Tõnu lese Marega (sünd.
Lepikus Targalt). Sellega kipuvad küll eespool tutvustatud
Kadariku ja kolmas Endriki pere nagu samastuma, aga arvestades, et
soldat Jaen võis oma tiinuse soldatiplatsi õigust
üsna hilja (peale esimese naise Kadri surma ja teise naise
võtmist) realiseerima hakata ning oma Kadariku koha üsna
19.s lõpul hoopis Ivan Uusmehele müüa, on kolmanda
Endriki-pere olemasolu siiski loogiline. Kaudselt kinnitab selle seost
just Matsiga tõsiasi, et kruntimisandmetes oli väike
0,31-hektarine Indriko nimega
maaüksus selleaegse Matsi peremehe,
koduväi Ivan Auväärti nimel, kuigi Matsi talu ise oli
veel vana Timmu nimel.
Pärimustes räägitakse ka ühest Tõnust
ja Inglist, kes siit enne esimest ilmasõda olla Kohilasse
asunud. Võib-olla mõeldakse Rootsivere Salu-Andruse Juri
poega Tõnu Saadi (1842–1918), kelle naine
Ingel
(Võrklaev) oli Kõinastu Aadult. Neil oli neli
tütart, kelledest Mare juba 1889.a mehele sai, aga Ingel ja Kadri
jäid vallalisteks ja lõpetasid oma vanaduspäevad vist
Rootsiveres.
Kõik need tõigad vajaksid täiendavaid
dokumentaalseid kinnitusi, sest selgusetu on veel kauaaegse Matsi
sulase Maksim Auväärti (vana Sea Hansu otsene 4. põlve
järglane) ainsa poja, 1867.a sündinud Ivan Auväärti
käekäik ja tedagi võib kolmanda Endriki koha rajajaks
pidada! Igal juhul on koht juba enne viimast sõda kadunud.
Mõneti tähelepanuväärne on siiski tõsiasi,
et "poolvaba" Hendrik Volens paistab kolmele Paenase vabadikukohale
nime jätnud!
Langitänava
(Tänavasuu)
Paenasega seoses peaks
rääkima veel õigupoolest Külasema vabadikukohast,
mille Kohi Tõnu vend Jaen/Ivan Mätas Külasema, Paenase ja
Rinsi piiride ristumiskohta Kõue ehk
Langitänava Külasema-poolsesse otsa omale ehitas. Jaani ainus
poeg Nikolai Mätas (1877–1958) oli meremees
ja sõitis
noorena Põhja-Ameerika Suurjärvistul. 1902. aastal
võttis ta Igaküla Neo-Jaanilt naise (Elena Ivani t. Vapper;
s.1875), soetas Paenase Ansu meestelt pisut maad, mida naine ja noorem
õde Maria harisid ning teenis ise veel mõne aja
Ameerikas.
Kruntimisandmetes oli 15,32-hektarine koht (Paenase küla
järgi) Nikolai naise Elena, Ingliks kutsutu) nimel. 1939. a.
põllmajandusloenduses oli koha suuruseks märgitud 16 ha,
sellest põldu 2,3 ha, heinamaad 6,7 ha ja karjamaad 6,0 ha.
Talus oli hobune ja 3 lehma (loenduse-eelse päeva keskmiseks
väljalüpsiks on märgitud 6,66 liitrit). Eelmisel aastal
oli müüdud üks vasikas ja üks siga.
1959.a rahvaloenduses olid Tänavasuu elanikeks märgitud
Külasema Maripuu Matvei Keinasti tütred Akiliina (1908) ja
Alevtiina (1913) Keinastid, kuid nemad olid siin ajutised elanikud sel
ajal, kui nende vend Anton veel perega Maripuul elas (enne Vildiaugule
asumist).
Tänavasuu koha ostsid suvekoduks mandrilt pärit Harald
Hallik (s.1915) oma naise Olgaga (1915–2006) –
Mõisaküla Korja Madise kaptenist poja Andrei Kolga
Tallinnas sündinud tütar. Harald ja Olga (Tänavasuu Ats
ja Olli) elasid algul Tallinnas, kuid asusid hiljem (juba kolhoosiaja
lõpupoole) alaliselt
Tänavasuule, kuhu Harald lõpuks üksinda jäi.
Nüüdseks (2014.a) on Tänavasuul uued omanikud ja koht
elab oma elu edasi, aga siinkohal anname viida Paenase veebikaustale
moodustatud Tänavasuu nimega allkaustale, kus
hiljuti Aru-Saadu pööningult leitud Nikolai
Mätasest jäänud materjalide hulgas olnud paari fotot
demonstreeritakse ning peale selle leiduvad digikujutised Vassili Kolga
käega 1952.a sügisel joonistatud Tänavasuu asendiplaanist ja ameerika stiilis ehitatud
elumaja ruumijaotusest. Võiks lisada, et
Tänavasuu Mihkli viimasest eluperioodist peale Ameerikast naasmist
on üht-teist kirja pannud ka varasemas nimetatud Ivardi Anton Abe,
aga tema mälestused peavad Antsu enda soovil veel tema surma
ootama!
***
Rõhutame, et siinkohal
jäävad käsitlemata mõned endid Paenase kohtadeks
arvavad, kuid tegelikult Rinsi territooriumile jäävad kohad,
nagu kaks
Nukat, Kupitse ja Uielu, samuti nüüdseks kadunud Uiemaa.
Neist on Rinsi loos pisut juttu. Peaks aga nimetama veel Paenase uusi
elupaiku, milledest esimene on kolhoosiajal ehitatud Nõlva.
Nõlva
Päelda Saadu Arnold
Läks ehitas omale 1960-ndatel Rinsi-Paenase tee
äärde
maja, mis nüüd Nõlva nime kannab. Tal avanes
võimalus endise Võlla mõisa südames tekkinud
Aia asunduskoha maja osta ja veel lõpuni ehitamata Nõlva
maja ostis Põitse Nõmmel üles kasvanud Tupenurme
Vanaga-Jaani Mihkli poeg Heimar Maripuu (1934-1982). Heimar abiellus
Mäla Mardi Aleksandri tütre Aili Naaberiga (1941-1992).
Mõlemad surid keskeas ja kohta jagavad nüüd nende
pojad Meelis ja Ivo Maripuud.
Viimasel ajal on Paenasele veel
uusehitusi kerkinud (näiteks, endistest Endriki peredest pisut
küla poole Ätse nimega kinnistul Päelda Mardi Janne poja
Jaano Vinki suvekodu), aga neist on siinses kontekstis veel vara
rääkida. Küllap vajaks küla mõnekümne
aasta pärast uut “kaardistamist”. Et aga Paenase vanad
kohanimed sootuks ei ununeks ja praegu neid veel mäletavad oma
küla inimesed võiksid nendega seonduvat veel üles
tähendada ning seda nimistut täiendada, lisame siia ühe
väikese valiku omal ajal Koguva muuseumi poolt kirja pandud
Paenase
kohanimesid:
Apiste põllud
Iie kivi ((H)Iie põllult üle aia
metsas)
Iie põld
Jõe arb (üks paljudest kunagistest
heinamaa-arbadest)
Karuallika soon (Igaküla metsas)
Koera arb
Koote mägi, Koote põllud
Koplinurga arb
Kõue tänav (sama, mis Langi tänav)
Laedemäe allikas
Lahti-niidi allikas
Langi põld (Tänavasuu taga)
Maarja allikas
Niidi arb
Ooseare mägi
Pükstega arb
Ranna mägi
Rannaniidi arb
Ranna-poolne mets
Ranna põld
Ranna tänav
Saksakare
Simmu-niidi arb
Suur-allikas
Tooma tänav (20.s ka Kopli tänavaks nimetatud); muistne
Teo tänav
Tõrsallikas (koht kantud ka algul toodud rootsiaegsele
kaardile)
Umbaid
Vahe-niidi arb
Koduloo-huvilistel oleks seda
nimekirja võimalik täiendada ja täpsustada 18. ja 19.
sajandivahetusest pärinevate nn. reguleerimis-kaartide uurimisega,
sest need kaardid nüüd veebis nn. VAU-keskonnas on
hõlpsalt kättesaadavaks muudetud.
Mai, 2005; parandatud ja täiendatud aastail 2007 ja 2008;
ümber
formateeritud jaanuaris, 2012 ja viimati kohendatud juunis, 2014.
Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839