LEVALÕPMA


Levalõpma-Päelda ja Kansi-Liiva piirkonnad moodustavad vast Külasema, Põitse ja Tupenurme kandiga vanimad Muhu asualad. Jäljed asustuse võimalikkusest Levalõpma küla maadel pärinevad juba teisest aastatuhandest enne Kristust, sest Grewingki andmeil on Levalõpmast 1870-ndatel leitud kivitalvad, mida arheoloogid nooremasse kiviaega või pronksiaega arvavad kuuluvat ja endisel Tooma talu maal asub teise aastatuhande algusesse dateeritud kalmistu, mis arheoloogia-mälestisena (reg. nr.704) oli kunagi ka riikliku kaitse all. Ometi on meie teadmised muinasaegsest Muhu asustusest niivõrd pinnapealsed, et siinkohal iidse Levalõpma külaga seoses midagi konkreetset lisada ei ole. Pärimustele tuginedes on siiski enam-vähem teada siinne muinasaegne hiiekoht, millest küll peale kolhoosiaegset maaparandust midagi alles ei ole, kuid mille Maavalla Koja inimesed nüüdseks siiski on „oma hoole alla võtnud“. Üsna selgusetuks jääb muidugi siinsete talumeeste käekäik vallutuste-järgsel ajal. Kui üldise arvamuse kohaselt Muhu saar tervikuna hakkas Liivi Ordule koormisi kandma ja ainsana on orduajal väike piirkond hilisema Kansi mõisa kohal eravaldusse läänistatud, siis ometi ei leia me teadaolevast kolmeteistmest vakupiirkonnast orduaja lõpul (orduajal võis vakuseid muidugi rohkem olla) Levalõpma talusid. Tõenäoliselt kuulusid need juba sel ajal kirikule, mistõttu neid ehk 1569/71. aastate ega ka hilisemais maaraamatuis ei ole kirja pandud?! Nii jääb ka külanime tekkeaeg ja -lugu ebaselgeks – võib-olla pärineb see rootsiaja lõpu ikalduse- ja näljaaegadest, sest katkujärgsetes 18.s dokumentides hakkab nimi Levalep esinema. Tihedam küla-tuumik, nagu mujalgi Muhus, on aga Levalõpmal arvatavasti juba taaniajal välja kujunenud.
1698. aasta kaardil (EAA.308.2.54) on kujutatud ulatuslik piirkond selleks ajaks Nurme mõisale kuuluma hakanud Päelda külast Liiva kirikuni (Viiraküla jääb kaardi alla vasakusse nurka paigutatud eksplikatsiooni-tabeli alla) ja Männiku- ning Lepiku-peredest Soondani. Üsna kaardi keskele jäävad 4 tihedalt kõrvuti seisvat talu enam-vähem pärastiste Levalõpma Tooma, Poali ja Aadu kohal ning viies pisut Targa pool (kuigi pärastisest Eerikist oluliselt küla pool).

Levalõpma enne Põhjasõda

Külast oluliselt põhja poole jäävad kaks Männuku hajatalu (14 ja 15) ning kirde suunas kaks Lepiku talu (17 ja 18), mida sama kaardi tükkidel on Lepiku küla loos demonstreeritud. Kahjuks on talude juures olevad spetsifikatsiooni-tabeliga siduvad numbrid üsna raskelt ära arvatavad
– kindlamalt tuntavad on vaid kaks viimast numbrit 12 ja 13 ning siin on oletatud, et neljast lähestikusest talust kolm alumist siis numbreid 9, 10 ja 11 kannavad; sellest lähtudes on kaardi andmeid allpool toodud tabelis kajastatud.
Arvatavalt pastoraadile kuulumise tõttu on Levalõpma talud kajastamata 1713.a nn. Güldenstubbe protokollis, kuid esimese adramaa-revisjoni põhjal võib arvata, et küla on nälja- ja katkuaja pea täies ulatuses üle elanud. Esimestes adramaa-revisjonides 1731. ja 1738. aastal märgitakse kõigepealt kahte söötis üksust pealkirja all Mennike Maa ja seejärel pealkirja Dorff Lewalepp all viite koormisi kandvat üksust, kusjuures kolmanda peremeest nimetatakse siingi Mennike Jahn! Et kaks söötis Mennike Maa üksust eraldi kirjas olid, tuleb arvata, et Jaan võis küll Männiku hajatalust pärit olla, kuid on millalgi Põhjasõja ajal või järel külla asunud! Viimast oletust kinnitab tõsiasi, et esimeste hingeloenditeni pidevalt jälgitav talu ikka Levalõpma talude vahel on kirja pandud ja nn. reguleerimiskaardil sajandi lõpust leiame Jaani järglase Matsi väimehe Mihkli talu (numbriga 1) küla kõige lõunapoolsema taluna.  
Eraldi tähelepanu väärivad aga adrarevisjonide lõpus toodud kolm pastoraadi arvestusüksust. 1731. aastal eelviimasena ja hiljem viimasel kohal märgitakse alati pastoraadi käsutuses olnud nn. armu-adramaad (Gnaden Haacken), mis üldiselt kirikuõpetajate leskedel või vaeslastel kasutamiseks oli määratud, kuid mida kirikumõis nähtavasti üsna suvaliselt sai kasutada. Siinkohal jääb küll teadmata, kes oli vaadeldaval rootsiaja lõpu kaardil numriga 16 märgitud Hans Hredhoff, aga näiteks sajand hiljem on arvatavalt pastor Kellmann sellele mingi kaubaga paigutanud Külasema Jaagu perepoja Aadu oma perega ja sellest räägime siingi hiljem Ritsu kohaga seoses. Peale selle on 1731.a revisjonis viie asustatud talu järel kirjas söötis veerand adramaad, mille kohta 1738.a revisjon täpsustab, et see Lõetsas asub. Selle asustas pastoraat hiljem ühe hiidlase Tuiso Hans’uga ja veel 19. sajandil on Hansu järglane Mart Kabel n.ö. vaba mehena Lõetsa jõe ääres “pesitsenud”, aga sellest on möödaminnes Lõetsa loos juttu ja Levalõpmaga ei ole sellel õigupoolest mingit seost, mistõttu seda ei ole ka alltoodus tabelisse kantud!
Kõige mõistatuslikum nimetatud kolmest üksusest on 1731. aastal viimasena märgitud asustatud Hobbokako Thomas’e üksus, mis 1744. aastaks pastoraadi talude hulgast kadus ja võib-olla hoopis Kansi mõisa taluna Viiraküla Peedut kujutab?! Seda tuleks ehk rohkem põlise Kansi Kaegu kontekstis käsitleda ja Levalõpmaga seoses ei ole seda samuti põhjust rohkem meenutada.

Kood 1698 Adra
maa
1731 1738 1744 1750 1756 1782 1800 Hilisem  nimi
Nr. Nimi Adrarevisjonide peremehi kaart
LV01 13 Olewa Mihkel 1/2 Leppiko Juri "jooksus" söötis vab. 1* Eeriki
LV04 11 Moiago Pavel (puudub) Pawli Aad Aadu Jaan 1 2 Aadu
LV04 10 Uustalu Andrus 1/2 Andruse Mihkel Pawli Mihkel 2 3 Mihkli
LV16 (puudub) 1/2 Männiku Jaen Männiku Mats 3 1 Matsi-Mihkli
LV06 9 Raso Nigu 1/2 Rantzo
Nigu
Nigu
1/2 söötis
Neo Juri Pavel 4 4 Poali
LV10 Rantzo Toomas 5 5 Tooma
12 Raso Jaak Uustalu Leemet - hiljem Hellamaa mõisa hing Soondas
LV08 16 Hans Hredhoff 1 Nn. armuadra maa (üks adramaa) Aadu 1 Ritsu
VK14 ? 1/4 Hobbokako  Toomas Viiraküla Peedu ?

Tuleks rõhutada, et Levalõpma oli 18.s dokumentides ainus pastoraadi küla ja sajandi jooksul pastoraadile kuuluma hakanud praeguse Lepiku küla hajataludel (Korista, Männiku, Targa ja Lepiku) kasutati hiljem Gesinde-määratlust, aga 1756.a adrarevisjonis on selleks ajaks asustatud kaks Männiku nimega talu täiesti eristamatult Levalõpma talude vahele paigutatud. Toodud tabelisse on neist vaid 1750. aastast Jaani järel koormisi kandma hakanud Matsi talu lülitatud, sest Mats oli ka esimeses hingeloendis Levalõpma talude hulgas ja tema väimehe Mihkli talu leiame 1800.a paiku koostatud nn. reguleerimiskaardil (EAA.2072.3.358) numbriga 1 küla kõige lõunapoolsema taluna umbes samal kohal, kus Poali (nr.4) ja Tooma (nr.5) rootsiaegne eelkäija Raso (või Rantzo) Nigu talu rootsiajal asus.

Levalõpma 1799

See hääbus taluna juba 19.s algul, kuigi ligemale sajandi veel vabadikukohana eksisteeris ja käesolevas oleme selle tinglikult Matsi-Mihkliks nimetanud, eristamaks seda 20. sajandini eksisteerinud Aadu (nr.2) vahetust naabrist, mida tänini Mihkli (nr.3) nimega mäletatakse.  Siinkohal peaks ehk märkima, et meie tabeli esimesele reale kantud Leppiko Jurri oli ikkagi katkujärgne Levalõpma peremees ja sellel ei ole tuvastatavat seost Lepiku hajataludega! Et rootsiaegne nr.13 (Olewa Mihkel) külale poole lähemal oli võrreldes 100 aastat hilisema pildi paremas ülanurgas oleva nr.1-ga (kindlalt hilisema Eerikiga) ei peaks siiski nende põhimõttelist järjepidevust suurema kahtluse alla seadma. 1756.a revisjon märgib, et  peremees on “ära karanud”; esimeses hingeloendis oli Erike Juri (loomulikult mitte enam katkujärgne Juri) veel peremeheks nimetatud, aga 1795.a loendis seisab: Erike Ges. ist jetzt unbesetzt ja arvestustaluna see lakkaski olemast. Küll aga eksisteerib koht siiani ja sellest tuleb ka edasises lähemalt juttu.
Viimase kaardiga seoses tuleks lisada, et sellel numbriga 6 esinev koht kaartide spetsifikatsiooni EAA.311.1.1041 järgi vabadik Piisko Jaani märgib, kelleks võib Vanamõisa Rullide esiisa Jaani arvata.
Nii saab tõdeda, et rootsiaegse viie talu asemel kujunes 18. sajandil Levalõpmas isegi kuus talu, kuid kaks neist (Eeriki ja Matsi-Mihkli) langesid 19. sajandil talude arvestusest välja (viimane kadus ka elupaigana) ja 20. sajandisse jõudis küla nelja talukohaga. Uute talurahva-seaduste tulekuga 1860-ndatel jagas pastoraat sarnaselt kroonumõisadele oma maid nn. latsikohtadeks. Platsid said 7 peret: Nõmme, Saadu, Posti, Kalda, Välja, Vanatoa ja Eeriki, milledest EV esimese maareformiga 14-18-hektarised väiketalud kujunesid. Lisades neile kunagise armuadra-koha Ritsu ja veel kümmekond vabadikku võib praeguste ametlike piiride järgi 22-st erineval ajal eksisteerinud Levalõpma suitsust rääkida ja nendest püüame edasises ükshaaval lähemat pilti saada. Mõisavaldade ajast jäi Kirguvalla nimi Muhus kõige enam käibele, aga seda tuleb ikkagi kogu kirikumõisa kogukonna tähenduses mõista ja mitte omaette külanimeks pidada. Kuni 1891. aastani kuulus ka Levalõpma (koos oma latsikohtadega) Kirguvalla koosseisu. Mõisavaldade likvideerimise järel hakkas küla Hellama valla koosseisu kuuluma. 1939-st kuni 1950. aastani võime ühest Muhu vallast rääkida, kuigi nõukogude okupatsiooni ajal said põhilisteks haldusüksusteks hoopis külanõukogud. 1945 – 1954 kuulus Levalõpma Liiva külanõukogu ja aastail 1954 – 1960 Hellamaa külanõukogu koosseisu. Selle järel oli kuni Muhu valla taastamiseni ainsa Muhu külanõukoguga tegemist.
Talumajanduse lõplikuks hävitamiseks moodustati 1950. aastal Levalõpma, Liiva, Kansi ja Lepiku külast (koos Targa-peredega) kolhoos “Muhu süda”. Esimene esimees oli Kalda Mihkel Kessel. 1951. aastal ühendati see juba “Kalevi” kolhoosiga, mille keskus oli algul Mälas ja hiljem Liival. 1960. aastal toimus uus ühinemine “Ühismaaga” ja 1976. aastast oli kolhoosikorra lõpuni ainsa “Muhu” kolhoosiga tegemist.
Kui 1782. aasta hingeloendist võime kokku lugeda 46 Levalõpma “hinge” (23 mees- ja samapalju naissoost), siis 1858. aastaks olid vastavad numbrid juba 36 ja 38 (kokku 74 hinge). 20.s algul võis Levalõpma elanike arv paarisajani ulatuda, kuigi sel ajal väga palju siin “hingekirjas” olnud inimesi tööd ja teenistust Muhust väljapool otsis. 1959.a rahvaloenduse lehtedelt leiame aga jälle vaid 42 Levalõpma “hinge” – 13 mees- ja 29 naissoost! Selleks ajaks olid sõjad ja 10 aastat “õitsvat kolhoosikorda” oma töö teinud, aga loomulikult oli ka elanike sooline tasakaal viimase sõja järel kõvasti rikutud.
Võiks veel märkida, et pastoraadi külana jäi Levalõpma 1850-ndate usuvahetuse kampaania ajal luterlikuks, kuigi hiljem üksikuid usuvahetusi ette tuli. Ei ole teada, et pastoraadil “omas külas” oleks 19. sajandil oma külakooli tegutsenud. Küll aga räägitakse 1906. aastal Levalõpma õigeusu abikoolist, mis tegelikult vist pigem Kapi kooli tähendab. Kapi-Rinsi vallakool on 1911. aastal olnud ka Vallil, kuid see koht jääb meil Lepiku küla käsitlusse.
Kruntimisel said nelja Levalõpma talu suurusteks 43 kuni 45 hektarit 8-10 ha põllumaaga; suurim oli 45,55-hektarine Poali. Nelja talu peale oli rehepeksumasin, mille ühe viiendiku osanikeks olid veel Eeriki ja Liiva Juri. Põllumajandusloenduse andmeil oli igas talus 2 hobust, 6 - 8 lehma ja 2 - 4 siga. Väiksematel latsikohtadel (ka Vesima vabadikukohal) oli üks hobune, enamasti 3 - 4 lehma ja 1- 2 siga. Vabadikel oli reeglina üks lehm (peale Ritsu, kus neid kolm oli märgitud).
Edasises tutvume põlistalude ja neist hargnenud vabadikukohtadega selles järjekorras, nagu talud 19.s hingeloendites kirjas olid. Hilisemaid latsikohti tutvustame nende kruntimis-andmikes esinemise järjekorras. Alustame aga kahe 19.s algul kadunud talukohaga.

MATSI-MIHKLI

Esimesed katkujärgsed adramaa-revisjonid ütlevad, et Levalõpma kolmandaks peremeheks on Mennige Jahn ja selgub, et tegemist on küla kõige lõuna-poolsema taluga hinnanguliselt ehk umbes samal kohal, kus rootsiaegse kaardi järgi võis Raso Niggo (nr.9) talu olla. Kirikuraamatuist ei saa me selle Jaani kohta suurt midagi teada, aga oletame, et ta võis rootsiaja lõpul või katku ajal olla emmast-kummast Männiku hajatalust külla asunud. Jaani daatumid on andmebaasi üsna meelevaldselt oletatud, kusjuures suurema või väiksema tõenäosusega on tema lasteks kaks tütart ja  kaks poega arvatud. Vanem poeg Mats (~1712–1794) oli juba 1750. aastaks peremeheks kinnitatud ja esimesest hingeloendist saame teada, et ta Hellama Leemeti tütre Marega on abiellunud ning loendis olid kirjas nende teismelisena surnud noorem poeg Aad (1773-89) ning kaks tütart. Kaks vanemat poega, Mats ja samuti Aaduks ristitu olid juba väikseina surnud. Vana Jaani teine teadaolev poeg Jaen (~1733–1793) oli sel ajal tulevasel Toomal sulaseks ja tema järglased said hiljem priinimed PAASHALLIK (vanem poeg Mihkel Koristal) ja RULL (noorem poeg Jaen Vanamõisas). Matsi järglasi Levalõpmas ei olnudki priinime saamas. Lisame, et Matsi ja noorema venna Jaani naised olid õed – Hellama Leemet’i tütred ja see Leemet tundub olevat 1731.a revisjonis Levalõpmal peremeheks nimetatud Ustallo Lehmet – arvatav rootsiaegse Ustallo Andruse (kaardil nr.10) järglane, kellest pastor Vick’i hing sai. Mõne aja on ta vist Võlla Lollil peremeheks olnud, kuid meetrika järgi 1776.a Levalõpmal surnud.
Kui vana Jaani kaks nimetatud poega on dokumentaalselt üsna hästi tuvastatud, siis enne katku sündinud vanem tütar Ann jääb üsna oletuslikuks. Noorem tütar Made seevastu on jällegi suurema usutavusega teada, aga temast on Lepiku küla loos kui Männiku-Jaani esimesest katkujärgsest perenaisest juttu.
18.s teise poole peremehe Matsi pojad on ilmselt väikestena surnud ja 1784. aastal tuli Matsi vanemale tütrele Eedule koduväiks Paenase Tõnise Andruse esimese abielu poeg Mihkel, kes 1795.a loendis ka talus peremees oli. Mihklil ja Eedul oli viis tütart ja neli poega, kelledest esimene poeg Andrus ja esimene tütar Mare on väikestena surnud. Sajandivahetuse reguleerimis-kaartide register nimetab selleaegse talu nr.1 peremeest Matzi Michel ja selle järgi on ka siinne kohanimi välja mõeldud, kuigi hilisemais dokumentides taolist talunime enam ei esine ja loomulikult seda ka hiljem ei mäletatud. Nimelt oli Mihkli pere 1811.a loendis vabadikeks arvatud. Mihkli ja Eedu lastest abiellusid teine poeg Jaen Alt (1789–1853) – pärastine Poali sulane ja noorim tütar Rõõt. Sulasel Jaanil omakorda oli ainus mehele saanud tütar Ingel ja 16-aastaselt surnud poeg Mihkel.
Miskipärast said Matsi-Mihkli inimesed 1820-ndatel edasises jutuks tuleva “päris” Mihkli talu inimestega samasuguse priinime ALT. Tuleb siiski rõhutada, et need Levalõpma Aldid kadusid juba 19.s kolmandal veerandil ega ole sugulased Mihkli ja Vesima (ka Kaegu) Altidega. Ometi ei kadunud see Altide pere Levalõpmast veel Poali sulase Jaaniga, sest Jaani õel Eedul (1795–1848) oli kaks vallaspoega – Mihkel ja Madis, kes samuti Aldi nime kandsid. 1830.a sündinud Madis võeti 1850-ndate algul nekrutiks ega ole ilmselt teenistusest tagasi tulnud, aga Mihkel Alt (1825-69) abiellus Lehtmetsa Aadu Riste Tüükeriga ning neil sündisid kuus tütart, kelledest kaks ka mehele said. Noorim tütar Raissa Alt sai 1890.a Tupenurme Mihkli-Jaagu Ivan Auväärti naiseks (suri oma esimese poja sünnituse järel) ja nähtavasti kadus see Levalõpma vanim vabadikukoht alles 19.s lõpul. Olgu meenutuseks lisatud, et Matsi-Mihklist pisut hommiku poole jäi muistseks hiiekohaks peetav ala ja nn. Iienukk ulatub üsna Aadu talu õue alla.

EERIKI

1731.a revisjonis oli Levalõpma esimene peremees ½ adramaaga Leppeko Juri kahe mees- ja kahe naishinge ning 3 lapsega talus.  Oletame selle külast pisut Targa pool asunud taluks, kus rootsiaja lõpul Olewa Mihkli talu numbrit 13 kandis, aga selgusetuks jääb, millal see veel mõnisada meetrit Lepiku perede poole pärastise Eeriki kohale jõudis? Miks või kust Lepiku lisanimi ilmus ja kas sellel Lepiku hajataludega võib seos olla, selle üle võib vaid spekuleerida. Kirikuraamatuis ja hilisemates dokumentides hakkab hoopis Erike nimi esinema. 1750.a on talus vaid üks tööeas naine ja kaks vanainimest (mees ja naine) ning 1756.a on talu märgitud söötis olevaks, sest peremees on verlaufen! Naljaga pooleks võib öelda, et ära karanud “Kristuse eas” noor Juri käis omale naist otsimas, sest 1762.a laulatati ta Soonda Matsi tütre Marega ja esimeses hingeloendis oli Juri Erike peremeheks nimetatud ning kirjas olid neil Marega sündinud kaks poega ja kaks tütart; kolmas poeg Jaen oli 1772.a mõnepäevasena surnud. Pere edasine käekäik on aga üsna ebaselge. “Noore” Juri surmaaega meetrikas ei ole. 1795.a loendis on Mare vanema tütre Lutsiga, kellel kaks vallastütart olid sündinud, vabadikeks kuulutatud. Juri teine tütar Kadri on Tallinna mehele saanud ja noorim tütar Mare sai Rootsivere Niidile mehele.
Juri ja Mare vanem poeg Mats (1766-89) oli 23-aastaselt surnud ja teine poeg Mart (1768–1846), keda ka metsavahiks nimetatakse, edaspidi Poali sulasena kirjas. Sellel Mardil oli kahe naisega kolm poega ja tütar Lutsi. Meetrikad nimetavad teda Risti Mardiks ja pere sai hiljem priinime KOPLIMEI. Kuigi nad loendites edaspidi Poali hingekirjas olid, paistab Mart hoopis Liivale asunud ja selles pidi ilmselt pastor Kellmanni käsi mängus olema. Liiva loos oleme juba märkinud, et vana Kellmann 1802.a paiku oma hiidlasest kellamehe Kristjani pere vabaks laskis ja nende jaoks oma Levalõpmas likvideeritud Eeriki talu organiseeris. Selleks paigutati Eeriki Juri metsavahist poeg Mart Liivale pärastise Juri koha eelkäijale, teisele Risti-nimelisele vabadikukohale (esimesel samanimelisel olid pastoraadi kangrud) ja Eerikist sai vabade inimeste (peatsete KELNIKute) elupaik.
Kordame, et kellamees Kristjani tütred said Männiku-Jaani meeste (vendade Mihkli ja Andruse) naisteks, aga tema vanema poja Mihkli käekäik ei ole kuigi selge. Ta paistab Hiiumaalt naise Mare võtnud, kellega 1802.a lõpus poeg Aad sündis, kuid 21.07.1810 Mare suri (vanuseks märgitud 40 aastat) ja mõne nädala pärast suri ka 8-aastane Aad. Järgmisel aastal on Mihkel laulatatud Pädaste Kane Jaagu tütre Marega ning sündisid tütar Ingel (temast on juttu veel Vahtraste Peetri-Jaagu ja Simiste Lepiku-Jaaguga seoses) ning poeg Juhan, kuid selle järel on pere mõneks ajaks vaateväljast kadunud. Tundub, et Mihkel on Läänemaal küla-kooliõpetajaks olnud ja kuskil ka priinime KOOL (esineb veel nimekuju KÖLL) saanud. Pere ilmub välja 1834.a Pädaste mõisa loenduse lõpus, sest Buxhövden on vist unustanud, et ta Kellmannilt vabaduse saanud Mihklit ei peakski hingeloendis kajastama! Perest on pisut veel juttu Pädaste loos.
Levalõpma Eeriki meesteks jäid kellamees Kristjani nooremad pojad –  Mats Kelnik (~1768–1836) ja noorem vend Juri. Kuigi pastor Kellmann nad töölistena (arbeiter oklad) ka Kuressaare linnainimeste hulka on sokutanud, nimetavad muhu meetrikad Matsi nooremate laste sünni-kannetes ikka Eeriki Matsiks. Peale selle on nähtavasti Eerikil tüdrukuks olnud Soonda Lauri-Aadu Lauri tütar Ingel, kellel Matsi noorema venna Juri Kelnikuga kaks vallaslast sündisid. Nemad kandsid 1826.a loendis pastoraadi vabadikena priinime ERIK ja see nimi on ilmselt kohanimest tuletatud. Juri Kelnik abiellus 1808.a Võiküla tüdruku Kadriga ja nähtavasti on nad Muhust minema läinud, sest kirikuraamatuis nende edasised jäljed puuduvad. Juri Kelniku ja Lauri-Aadu Ingli vallaspoeg Juri Erik abiellus 1829.a Lepiku Poali Marega, kuid võeti samal aastal nekrutiks; nende enne abielu (1826.a) sündinud tütar Riste suri 7-kuuselt ja nii ei ole Eriku perekonnanimi kaugemale jõudnud. Juri õde Ingel Erik sai hiljem Pärase sulase, Vihukse Jaak Lähebi naiseks.
Mats Kelnik oli juba 1794.a abiellunud kiriku tüdruku Anniga ja ilmselt enne Eerikile asumist oli neil Liival kaks poega ja kaks tütart sündinud; nooremad lapsed Andrus (1804) ja Mare (1813) võivad juba Eerikil sündinud olla. Keskmine poeg Mats suri väiksena ja üles kasvasid pojad Jaen (1794–1841) ning Andrus (1804-69), kes 1834.a Suuremõisa loendi järgi on Kuressaares tööl käinud, kuid 1820.a sai Viiraküla Tiiriki-Mihkli Riste Jaaniga “kaubale” ja Jaen laulatati tema kolmandaks meheks. Nüüd on nii Jaen kui noorem vend Andrus oma perega edaspidi Viiraküla Tiiriki-Mihkli hingedena kirjas, kuid ilmselt elas vähemalt Andruse pere edasi Eerikil. Jaanil ja Ristel lapsi ei olnud. Jaen võis küll koduväina Viirakülas surra, kuid peremehe-õigusi hakkasid Riste esimeste abielude pojad – poolvennad Juri Ausmeel ja Tähve Noor jagama ning Andrus Kelnikul ei olnud siin midagi teha. Tõsi küll, Andruse tütar Ingel sai Tiiriki-Mihkli pärastise sulase, Kõinastust pärit Mihkel Kesküla naiseks (asuti Igakülla), aga vaba mehena sündinud Andrusele see vist korda ei läinud, et Suuremõis ta oma hingeks oli arvanud!
Andrus Kelnik’ul oli Igaküla Ansu-Matsi Mardi tütre Marega (Osa) poeg Mihkel ja tütar Ingel. Viimane, nagu öeldud, asus Mihkel Keskülaga Igakülla ja Igaküla loos on neist ka pisut juttu.
Mihkel Kelnik (1831-92) abiellus 1857.a Linnuse Aadu Andruse tütre Marega (Merka). Nende esimene poeg Madis suri 4-aastaselt, aga 1863.a sündinud teine poeg ristiti taas Madiseks ja tema ning veel kaks nooremat õde (Mare ja Riste) lõid sajandi lõpul oma pered.
Mihkel Kelniku ajal toimus kirikumõisas latsikohtade jagamine. Kelnikud olid pigem käsitöölised kui põlluharijad ja nemad ilmselt latsikohast huvitatud ei olnud. Ago Rullingo on omaaegsete Kirguvalla inimeste (Nõmme Lembit Linnupõld) käest kuulnud, et Saariku latsikoht olla Eeriki ja Välja vahel jagatud. Kuidas sellega just oli ja kes edasises veel jutuks tuleva Saariku platsi esmane saaja oli, jääb siin välja selgitamata, aga millalgi 19.s viimasel veerandil on Kelnikud Saarikule asunud.
Nüüd juba latsimehena asus Eerikile Poali Andruse teine poeg Madis Saaremäel. Ta abiellus 1872.a Männiku-Juri Ruudu Tuulikuga ning Eerikil sündisid neli poega ja kuus tütart. Esimene poeg Jaen ja kolmas tütar Kadri surid imikutena; 28-aastaselt vallalisena suri ka teine poeg Mihkel (1883–1912). 1888.a sündinud Madis jun.Saaremäel ’i nimele sai hiljem 14,68-hektarine Eeriki latsikoht. Noorema venna, 1891.a sündinud ja 1912.a kutsealuste nimekirjas olnud Villemi käekäik esimese ilmasõja ajal jääb siinkohal teadmata.
Madis jun. Saaremäel abiellus 1914.a Viiraküla Tähvena-Tooma Marega (Ausmeel) ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Nooremad lapsed on väiksena või noores eas surnud ja keskeas suri ka ema Mare. 1935.a võttis Madis Värava Ruudu Maripuu teiseks naiseks, kellega lapsi enam ei olnud. Madise vanem poeg Albert Saaremäel oli Liival postkontori ülem. Ta olla rahavahetuse ajal Liiva Risti Pritsule lubatust hiljem raha vahetanud, mille eest ta vanglakaristuse sai. Albert suri 1950.a Tartus ja lesk Linda läks lastega sünnikoju Lepiku-Poalile. 1959.a olid Eerikil 70-aastane Madis oma 67-aastase teise naise Ruuduga, Madise esimese abielu tütar Elvi (ristitud Elfriede Armilda; abielus Kõvamees) ja lahkusulise Elvi usuõena Eerikile asunud Agatha Hansu t. Pruljan.
1960.a Eeriki maja põles ja mõne aja elati Aadul, kuid Madis ehitas maja uuesti üles. Peale Madise surma (Ruudu suri hiljem hooldekodus) müüdi koht ühele laevamehele suvekoduks. Uue aastatuhande alguseks on koht omanikke vahetanud, viimaste omanike poolt eeskujulikult hea-korrastatud ja hiljemalt rootsiaegne Levalõpma elupaik elab oma elu edasi.

1. TOOMA

19. sajandi Levalõpma esimene talu kandis hingeloendites veel Ranso nime ja selle lisanimega olid rootsiaegsete talude nr.9 ja 12 peremehed (Nigu ja Jaak) ülaltoodud 1698.a kaardil. Võrreldes seda kaarti 100 aastat hilisemaga näeme, et hilisem Tooma pigem rootsiaegse Uustalu Andruse (nr.10) talu kohal (sellest veel pisut lääne pool) asub ja arvatavalt on taluasemed millalgi 18. sajandil oma asukohti muutnud. Tõenäoliselt oli 1730-ndate adrarevisjonides peremeheks märgitud Ranzo Niggo veel rootsiaegne mees, aga tema pere koosseisu järgi (mees, naine ja tütar) otsustades on siiski mitneid küsitavusi. Mingi tõenäosusega võis 1744. aastal peremeheks märgitud Neo Jurri (selleaegse Poali peremees) olla Ranso Neo väimees, aga samal ajal ilmunud peremehe Rantzo Thomas’e päritolust ei oskagi midagi arvata! Adrarevisjoni märkus räägib midagi ühest kingsepast ja tegemist võis ehk rootsiaegse armuadra-mehe Ritsu Hansu järglasega olla, aga olemasolevad dokumendid jätavad selle küll üsna lahtiseks. Esimese hingeloendi määratluse järgi pidi Tooma naine MareTeffene Jago Toma tütar Nõmmküla Toomalt olema. Märgime, et Viiraküla Reinule on mehele saanud umbes 15 aastat  noorem samanimeline Mare, kuigi tema võis ka sellesama Nõmmküla Tooma teise abielu tütar olla! Nõmmküla Toomas ise on 1766.a augusti lõpus või septembri algul Liiva kõrtsis surnud (surmapäev meetrikas märkimata; maetud 3. septembril), aga tema vanust jällegi meetrika ei anna – enne katku sündinud mees ta nähtavasti siiski olla võis ja ehk siis olid tal ka kaks Mareks ristitud tütart!.
Nii siis oli 1744. aastaks Levalõpmas peremeheks saanud Toomas veel 1782. aastal 65-aastaseks peremeheks märgitud ja tema vanem poeg Mihkel perega oma aega ootamas; Toomase noorem poeg, 1761.a sündinud Toomas paistab selleks ajaks surnud olevat, kuigi tema surmakanne on meetrikast leidmata. Märgime, et noore Toomase sünnikandes oli ema nimeks hoopis Eed märgitud, kuid millal nimega eksitud on – Toomase sünnikandes või 1782.a loendis, ei oska arvata; kahte naist ei ole Tooma Toomasel vist siiski olnud ja rohkem lapsi (peale kahe poja) ei ole samuti põhjust oletada. Siinkohal peaks veel tähelepanu juhtima probleemsele seigale 1782.a loendis. Selles nimetatakse nii Pärase Matsi Tõnise naist Anne kui Levalõpma Mihkli Tõnise ema Ristet Ranzo Tooma tütardeks! Vanuseid arvestades ei saa Tooma selleaegse peremehe tütardega kuidagi tegemist olla (pigem võiksid nad Tooma õed olla), kuid et veel üks vanem Toomas ja selleaegse Tooma peremehe isa oleks eksisteerinud, ei selgu kuskilt!  
Mihkel Tooma poeg (~1747–1826) oli 1773.a Soonda hiidlase Siimu tütre Riinuga abiellunud ja sündisid kümme last – viis poega ja viis tütart. Nii Mihkel kui tema arvukas järglaskond kandsid 1826.a priinime VESKIMEISTER ja Toomalt pärinevad kõik sellenimelised Muhus. Mingil määral selgitab perekonna edasist hargnemist järgmine lihtsustatud skeem, kus Mihkli viis poega ja nende meesliini järglasi on kujutatud. Vanem poeg Juri Veskimeister oli pastoraadi kubjas. Ta suri varases eas ja temast jäi vaid kaks poega ning tütar Rõõt. Kaks järgmist venda – Mihkel ja Johan võeti vastavalt 1803. ja 1814.a nekrutiteks ning Mihkli neljas poeg Jaak suri 5-aastaselt. Nii on hilisemad Veskimeistrid vaid kupja Juri ja sulase Tähve järglased.

Veskimeistrid

Peale vana Mihkli surma on tema noorem poeg Tähve Veskimeister (1797–1835) mõne aja ka peremees olnud, kuid tema surma järel läks peremehe roll Toomal kupja Juri vanemale pojale Andrusele, kellel kahe naisega kuus poega ja kolm tütart sündisid. Tähve kaks poega (Juri ja Tähve) surid väikestena ja ainsana kasvas üles noorem poeg Madis Veskimeister, kes hiljem omale Käbru vabadikukoha ehitas.
Andrus Veskimeister (1805-69) abiellus Kallaste vabadikutüdruku, Punni Mihkli tütre Ristega ja sündisid kaks poega ning tütar Kadri (sai hiljem Tupenurme Vanaga-Jaani Mihkel Maripuu naiseks). Riste suri 28-aastaselt ja Andrus võttis Soonda Peetri Tähve tütre Kadri Väärtnõu teiseks naiseks, kellega veel neli poega ja kaks tütart sündisid. Andruse kuuest pojast kasvasid üles vaid Mihkel esimesest abielust ja teise abielu noorim poeg Andrus. Viimane ehitas omale hiljem Ärma vabadikukoha, millest Liiva loos lähemalt juttu. Mihkel loobus ka oma pärimisõigusest ja hakkas Liival poodi pidama, millest samuti Liiva loos räägitakse.
Kupja Juri noorem poeg Jaen Veskimeister suri aga varases keskeas ja temast jäi ainus poeg Juri Veskimeister (1838-78), kes onu Andruse surma järel peremeheks sai. Tal oli Männiku-Juri Mare Tuulikuga viis poega ja kaks tütart, kuid üles kasvasid vaid vanem poeg Jaen ja noorem poeg Madis ning tütar Kadri (sai Mihail Saare naiseks).
Isa surma järel oli peremeheks Jaen Veskimeister (1864–1915); noorem vend Madis suri varakult ja lesk Kadri (Prii Targa-Jurilt) kasvatas kolm poega Toomal üles. Madise vanem poeg Mihkel (s.1897) sattus ajateenistusest 1. Maailmasõtta, võitles Bessaraabia rindel ja osales hiljem ka Vabadussõjas. EV algul said Madise pojad Kuivastus Kalju ja Panga asunduskohad (keskmine vend Villem läks Tallinna) ja nendest on veel Kuivastu loos juttu. Siinkohal võiks lisada, et peale viimast sõda oli Mihkel Madise p. Veskimeister Koguva Väljal koduväiks ja ehitas vanas eas omale veel Piiril maja.
Peremees Jaanil oli Soonda Nuudi Kadriga (Soopard) seitse poega ja kaks tütart. Jaani vanem poeg Juri Veskimeister (1883–1961) jäi peremeheks; teine poeg Villem suri 6-kuuselt, aga Jaani (s.1893) ja Mihkli (s.1895) käekäik esimese ilmasõja ajal jääb siinkohal ebaselgeks. Võimalik, et emb-kumb või mõlemad ka Vabadussõjas olid, sest noorim vend Vassel sai omale hiljem Pädastes asunduskoha (hakkas Tooma nime kandma) ja see võis Vabadussõja preemiakoht olla. Vabadussõjas võis olla ka Juri viies vend Madis, kes hiljem Pisikse-Saadule koduväiks läks. Sellest Aadu vabadikukohast tuleb edasises veel eraldi juttu.
Juri Veskimeistri nimele sai kruntimisel 42,85-hektarine Tooma talu. Tal sündisid Linnuse Mihkli-Jaagu Kristina Randmetsaga jällegi seitse poega ja kaks tütart. Esimene poeg Bernhard õppis merekoolis ja jäi merd sõites viimase sõja eest maapakku (sõitis hiljem kaptenina liinilaeval ja kuuldavasti suri Kaplinnas). Rudolf (1915-87) asus Tallinna ja kolmas vend Artur elas hiljem Narvas. Voldemar (1919) ja Oskar (1921) olid samuti meremehed ning põgenesid sõja ajal Rootsi; noorim vendadest, Hillar (1924)   asus sõja järel samuti Tallinna. 1959. aastal oli 75-aastane Juri oma 1929.a sündinud tütre Hildaga (vanem õde Linda suri 14-aastaselt) Toomale kahekesi jäänud. Uueks aastatuhandeks on Toomale asunud Rudolfi poja Kalle poeg Veiko Veskimeister (s.1970) oma perega ja nii on see Levalõpma põlistalu üle 250 aasta ühe perekonna käes olnud.

Käbru

Tooma vana Mihkli nooremal pojal ja ajutisel peremehel Tähvel kasvas üles ainus poeg Madis Veskimeister. Ta abiellus 1853.a Hellama Tölbilt Raugi Mihkli-Matsile viidud Jaen/Ivan Vaheri tütre Ristega (õigeusus Irina) ja nähtavasti on sel ajal omale Ritsu pool põllu servas vabadikukoha ehitanud, mis sai Käbru nime. Võib-olla lootis Madis ka oma “hingemaad”, sest abiellumisel on ta õigeusku siirdunud, aga sellega ta vist peale Schmidti ja Freundlichi pahameele midagi ei saavutanud.
Madisel ja Ristel sai Hellama ja pärast Rinsi koguduses kirja kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg Ivan Veskimeister (1860 – 1913) abiellus peale kroonuteenistust 1892.a Lõetsa vabadiku Leo Loorise tütre Elenaga ja sündisid kolm poega ning tütar Julia. Ivani noorem vend Mihail on 1880-ndatel kroonuteenistuses Poolamaal surnud. Ivan suri 52-aastaselt ja Rinsi 9. koguduse-nimekiri märgib Käbrul vaid leske Elenat nelja lapsega, noorim neist 1902.a sündinud Julia. Viimases Rinsi nimekirjas olid Käbrul Leena oma poja Timofei ja tütre Juliaga ning viimasel sündis 1928. aastal vallastütar Melita. Samas on kogu pere maha tõmmatud märkusega, et nad metodisti usku läinud! Kas Ivani vanemad pojad Vassili ja Ivan ehk esimesse ilmasõtta jäid nagu seegi, mis Timofeist hiljem sai, jääb siinkohal välja selgitamata. Kruntimis-andmetes oli 2,89-hektarine Käbru popsikoht Julia Veskimeistri nimel.
Viimase sõja järel oli Käbru maja üsna elamiskõlbmatuks muutunud ja 1959.a rahvaloenduse lehel leiame Juula Paenase Endrikil (kohta on sel ajal Allikaks nimetatud!), kus ta nähtavasti Endriki Vassili Liigi naiseks oli saanud ja tütrele üks Saaremaa mees Arnold Rüütel ka koduväiks tulnud. Sellest on rohkem Paenase loos juttu. Levalõpma üks vanemaid vabadikukohti on aga 1950-ndatel kadunud.

2. MIHKLI

Nüüdseks kadunud Mihkli talu (hingeloendites ka Pawli Mihkli) on üheselt jälgitav (nagu Toomagi) alates 1744.a revisjonist, kui peremeest nimetatakse Pawli Michel. Sissejuhatuses toodud tabelis oli samale reale kantud 1731. ja 1738.a peremees Andrusse Michel, kes võib rootsiaegse Ustallo Andruse järglane olla, aga selle juurde tuleme veel Aadu talu juures tagasi (vt. ka seal toodud skeemi). Seni on selgusetu, kas ühe või kahe Mihkliga tegemist oli, sest võimaliku kahe Mihkli daatumid ei selgu olemasolevaist dokumentidest kuidagi. Igal juhul paistab viimane ja talule nime jätnud Mihkel ühtpidi Aadu taluga, aga samas ka  rootsiaegse Moiago Pawel’iga sugulane olevat, kuid et tema surmaaeg meetrikast leidmata on, ei ole teda seni isiku-andmebaasi  kantud.  
1782. aastal oli talus peremeheks teise Mihkli 43-aastaseks märgitud vallaline poeg Tõnis, kelle daatumid samuti üsna ebaselgeks jäävad. Nimelt märgib alles 1826.a loend, et ta 1821.a on surnud, kuid meetrikas vastavat kannet jällegi ei leia ja tagatipuks märgivad vahepealsed loendid ta 1782.a loendiga võrreldes hoopis vanemaks! Nii nimetab 1816.a loend teda 90-aastasena (!) ikka veel peremeheks, aga kui esimese loendi vanus õigeks lugeda, pidanuks Tõnis sel ajal vaid 77-aastane olema. See on märksa tõepärasem (arvestades ka 1782.a loendis toodud Tõnise ema vanust) ja nii ongi Tõnise daatumiteks oletatud  ~1735—1821.
Peale kauaaegse vanapoisist peremehe Tõnise on Pawli Mihklil olnud veel kaks poega: teine poeg Tähve oli oma perega kodus ja kolmas vend Jaen Poalil ning hiljem kodus sulaseks. Viimasest sai sajandivahetusel Nurme mõisa hing ja peremees Rässa Jaanil ning tema järglased said priinime TIKKA, aga Mihklile jäänud inimesed hakkasid kandma priinime ALT (nagu ka varem jutuks olnud Matsi-Mihkli rahvas!).
Jääb mulje, et talunimena kinnistus 18. sajandi peremehe Mihkli nimi, aga priinimede panekuni peremeheks olnud vallalisest Tõnisest tulenes ehk tema kõrge ea tõttu venna Tähve perele antud priinimi.
Vana Tõnise teisel vennal Tähvel oli Raugi Jaani peretütre Rõõdaga neli poega ja üks tütar sündinud. Vanem poeg Andrus (1774–1835) oli 1826.a loendis vabadikuks ja tõllameistriks (stellmacher) nimetatud ning meetrikais esineb ta Pendu Andrusena. Paistab, et ta hoopis pastoraadi vabadikukohal Liiva Pendul elas ja talu asjadest sugugi huvitatud ei olnud, sest vana Tõnise surma järel on peremeheks pandud Tähve teine poeg Tähve Alt (1777–1853). Vana Tähve kolmas poeg Mart oli 9-aastaselt surnud ja neljas poeg Jaen Alt (1787–1847) sai hiljem pastoraadi Kaegul peremeheks.
Mihklil peremeheks saanud “noorel” Tähvel sündisid Soonda Poali Kadriga neli poega ja tütar Eed, aga kaks vanemat last (Andrus ja Eed) on väiksena surnud. Teine poeg Mihkel (1805-28) abiellus 1825.a Vanamõisa sulase tütre Mare Rulliga, kuid suri noorelt järglasteta ja noorelt surid ka Tähve kaks nooremat poega – Jaen 16- ja Tähve 6-aastasena. 1850. aastal suri Tähve naine Kadri ja Tähvel paistab suur mure talu pärija pärast olnud, sest samal aastal võttis ta veel Viiraküla Lauritse Jaani tütre Ingli teiseks naiseks, kuid lapsi tal rohkem ei sündinud. Küllap tegi Tähvet murelikuks seegi, et sugulastalus Aadul oli koduväina peremeheks saanud Kansi mõisa toapoisi Peetri vallaspoeg Peeter ja Tähve hõimlased Raunmägid ei olnud seal enam “tegijad” (vt. järgnevat Aadu lugu). Tähve palus kogukonna-kohtul ennast peremehe kohustustest vabastada ja uueks peremeheks määrata noorelt surnud Aadu Mihkli pojapoja Jaen Raunmägi (1823-99). Nähtavasti olid Mihkli vana Tähve ja pikaealine peremees Tõnis ning 36-aastaselt surnud Aadu “vana” Mihkel vendade pojad?  Sellega seotud kahtlustest, nagu öeldud, on veel Aadu talu puhul juttu. 
Siinkohal peaks lisama, et Mihkli Tähve vanema venna, tõldsepp Pendu Andruse vanem poeg Juri oli selleks ajaks nekrutiks võetud, teine vend Tähve (1811-41) surnud ja kolmas vend Jaen omale Vesima vabadikukoha ehitanud, mida eraldi käsitleme. Võiks lisada, et Pendu Tähvest jäänud poeg ja tütar surid väikestena, aga lesk, Soonda Targa-Matsi Eed Äkke-Alt nägi kurja vaeva, et ennast Kuivastu mõisa aidamehe, Tusti Matsi Andrus Tammega lasta laulatada.
Siitpeale jäi Mihkli talu Altide hõimlaste Raunmägide kätte. Jaen Raunmägil oli Pallasma Jaani Kadri Armasega 4 poega ja 3 tütart sündinud, kui Kadri 1876.a suri. Jaen võttis järgmisel aastal veel Igakülast teise naise Ruudu Müürisepa (sai Irinaks salvitud), kellega esimene poeg surnuna sündis ja 1883.a sündis veel poeg Tõnu, kelle hilisem käekäik peale leeritamist 1899.a on selgeks tegemata.    
Jaani ja Kadri vanem poeg Mihkel Raunmägi jäi Mihklil peremeheks; teine vend Jaen ehitas omale Liival vabadikukoha, mida Jaaniks hakati kutsuma, kolmas poeg Tähve suri 5-aastaselt, aga noorima venna, 1862.a sündinud Madise kohta ütleb sajandilõpu luteri personaal-raamat, et ta Poolamaal soldatiks on ja et ta ilmasõjast oleks tagasi jõudnud, ei ole teada!
Vahemärkus: Neil päevil (2013.a suvel) jõudis siinkirjutajani e-kiri Poolast, kus üks Raunmjagi nime kandja oma juuri otsib. Suure tõenäosusega on tegemist Madise järeltulijaga, kelle kinnitusel tänaseni Poolas kaks võõrapärast perekonnanime (Raunmjagi ja Raunmagi) kandvat hõimkonda elab. Kindlamalt on teada Madise teise (?) abielu poeg Zigmund (nüüdseks surnud), aga esimese ilmasõja järel Poolasse jäänud Madisel on usutavalt rohkem järglasi olnud, kelledest mitmed Teise Maailmasõja ohvriteks jäid. Madise enda saatus viimase sõja ajal või enne seda on paraku teadmata!

Mihkel Raunmägi abiellus 1871.a Kuivastu postijaamas töötanud ja omale Lepiku Tiigi koha rajanud Saaremaa mehe Villem Lindentali tütre Emiliega ja neil oli kolm poega ning neli tütart. Vanem poeg Jaen Raunmägi (1874–1950) oli viimane Mihkli peremees, kelle nimele sai 43-hektarine Mihkli talu. Tema abielu Soonda Peetri Juula Väärtnõuga oli lastetu ja kasupojaks võeti Koonga vallas 1908.a sündinud Mihkel Adolfi p. Pauts, kes hiljem Muhust minema läks.
1959.a oli Mihkli ainsaks elanikuks jäänud 81-aastane Jaani lesk Juula. Hooned lagunesid ja viimaseks asukaks oli Mihkli õueköögis elanud Vesima Meinhard Alt, kui ta veel Piiri ja Liiva raketibaasides kütjana töötas. Mõnes mõttes oli see sümboolne Levalõpma viimase Aldi oma tüvitallu tagasi pöördumine! Juba 20.s lõpuks oli see Levalõpma põlistalu üsna lõplikult kadunud.

Vesima

Mihklilt Liiva Pendule asunud vokimeister Andruse noorem poeg Jaen Alt on omale Levalõpma karjamaale vist juba 1840-ndatel vabadikukoha ehitanud ja seda võib ehk taludest vabadikeks jäänud Matsi-Mihkli ja Eeriki järel vanuselt kolmandaks, aga 18./19. sajandibahetusl eksisteerinud Piisko Jaani vabadikukohta külas arvestades siiski Levalõpma neljandaks vabadikukohaks pidada. Ümberringi olnud madal ja vesine karjamaa, millest mõnede arvates ka kohanimi on tulnud.
Jaen abiellus 1837. aastal Soonda Peetri sulase Juri tütre Ingliga ja sündisid neli tütart ning neli poega. Poegadest ainsana kasvas üles vanem poeg Mihkel Alt (1841–1918); kaks poega (Jaen ja Madis) surid imikutena ja Tähve sai 10-aastaseks. Neljast tütrest seevastu suri ainult esimene tütar Kadri väiksena; Mare, Riste ja Ingel said täisealisteks.   
Vesima Mihkel Aldil, keda sugupuude uurijad eespool jutuks olnud Matsi-Mihkli Mihkel Aldist kindlasti eristama peaksid, sündisid Nautse Pärdi Ruuduga (Sonn) vaid tütar Mare (sai Viiraküla Tiiriki-Mihkli Mihkel Väärtnõu naiseks) ja ainus poeg Jaen Alt (1874–1915). Viimane abiellus 1902. aastal Nonni Jaani tütre Ingliga (Maripuu) ja sündisid neli tütart ning kaks poega. Vanem poeg Mihkel (1905-80) läks Liiva Pendu Marele koduväiks; noorem poeg, 1908.a sündinud Jaen “kolmas” Alt asus hiljem Tallinna.
5,62-hektarine Vesima popsikoht oli Jaani lese Ingli (1879–1961) nimel, kes oma vanema tütre Juulaga (1903-80) Vesimale jäi; nooremad tütred said mehele (Liina Vanapoe Ilmar Veskisele ja Iisa Suuremõisa Toomu Bärni Tuulikule). Juulal sündisid vallaslapsed: 1924.a tütar Hermanta ja 1927.a poeg Meinhard ning 1930.a veel tütar Doris. 1959.a olid Vesimal kirja pandud 79-aastane Ingel tütre Juula ja tütrepoja Meinhardiga. Viimane, nagu juba märgitud, elas viimati Mihkli õueköögis, sest Vesima maja oli selleks ajaks elamiskõlbmatuks muutunud ja koht sisuliselt kadus. Viimase maareformiga tagastati aga väikekoht Vanapoe Liina nooremale tütrele Lindale, kes selle võõrandas. Nüüdseks on Vesima elupaik taastatud ja alustab uuel aastatuhandel oma uut eluringi.  

3. AADU

Aadu talunimi paistab jäänud 1738.a adrarevisjonis Levalõpmal peremeheks märgitud Pauli Ahd’ult. Miks teda esimeses (1731.a) revisjonis ei märgita, jääb arusaamatuks – võimalik, et arvatav rootsiaegse Moiago Pafwell’i järglane tõesti alles Põhjasõja ajal sündinud oli ja seega ehk 1731.a veel noor kinnitatud peremees olema, aga 1738.a revisjon märgib talus meest, naist ja kahte poisslast. 1750. aastaks oli peres juba kolm tööeas meest, kaks naist ja üks vana naine ning neli poissi ja üks tüdruk. Ilmselt oli selleks ajaks juba poeg Jaen oma perega “tegijad” ja 1756. aastal oli Pawli Ado Jahn ka peremeheks kinnitatud. Ebaselgeks jääb selle juures eespool jutuks olnud Mihkli talu kahe (?) katkujärgse peremehe Mihkli (Andrusse Michel ja Pawli Michel) võimaliku samasuse küsimus. Paraku ei saa olemasolevaist dokumentidest aimu Pawli Mihkli võimalikest daatumitest ega sellest, kas ta Aadu vanem vend või hoopis poeg võis olla?! Samas paistavad Aadu ja Mihkli talud siiski katkujärgsed sugulastalud olevat! Illustreerime neid oletusi ja kahtlusi ühe skeemiga, millele juba eespool viitasime ja mis ka Aadu talu hilisemat käekäiku jälgida hõlbustab.

Aadu ja Mihkli

Märgime, et skeemile on Pawli Mihkli oletuslikud daatumid sellised kantud, et ta võis Pawli Aadu vanem vend ja ehk koguni rootsiaegse Ustallo Andruse väimees olla, aga see jääb ikkagi spekulatsioonide teemaks!
Esimestes hingeloendites oli Aadu talu peremeheks Jaani poeg Mihkel (~1760–1796), kes varases keskeas suri. Tal oli Lõetsa Tähvena Marega viis poega sündinud, kelledest vanem poeg Tähve 3-aastaselt suri ja kolmas poeg Juri 1814.a nekrutiks võeti (neid ei ole meie skeemile kantud!), kuid kolm poega kasvasid Aadul üles. Marele tuli 1797.a teiseks meheks Viiraküla Orbuse Mare ja Kansi mõisa toapoisi Peetri vallaspoeg Peeter Prii, keda järgnevad hingeloendid ka talus peremeheks nimetavad. Siinkirjutaja arvates oli see “hoiatav pretsedent” Mihkli Tähvele, kelle pojad kõik noorelt surid ja kes 1850.a palus kogukonna-kohtul Aadu Mihkli pojapoja Jaani oma talus peremeheks panna!  
Peale Aadu koduväi Peetri surma on Aadul siiski õigusjärgseks peremeheks pandud Mihkli vanem poeg Jaen Raunmägi (1788–1856), kuigi Marel ja Peetril oli ka poeg Tähve Prii sündinud. Viimane sai hiljem Targal peremeheks, millest Lepiku küla loos lähemalt räägitakse (seal on ka Priide edasistest hargnemistest juttu). Noorelt surnud Aadu Mihkli neljas poeg Mihkel jun. Raunmägi oli kirikumõisa kupjaks, aga mingi “loodusseaduse” põhjal kippusid kubjastel rohkem tütred sündima! Ka kubjas Mihklil sündisid Männiku-Juri Jaani tütre Lutsiga neli tütart ja ainus poeg Jaen Raunmägi, kes Mihklil (Tähve soovil) peremeheks pandi ja sellega kaks talu jälle mõneks ajaks sugulastaludeks said – seekord Raunmägide valduses. Noorelt surnud “vana” Mihkli viies poeg Aad jäi koju sulaseks. Tema ainus poeg Mihkel ehitas omale hiljem soo serva Rennikse vabadikukoha, mis siit Lepiku küla käsitlusse jääb.
Jaen Raunmägil sündisid Soonda Poali Ristega neli poega, kuid kõik surid noorelt ja üles kasvas ainus tütar Mare, kes 1840.a Soonda Nuudi Aadu Soopardi naiseks sai. Jaen võttis kasupojaks Targa Tähve Prii vanema poja Jaani ja palus kogukonna-kohtul kasupoeg oma surma järel peremeheks kinnitada. Nii läks Aadu talu lõpuks ikkagi Priide valdusse, kuigi seda Raunmägide “tüvitaluks” tuleb lugeda.
Aadu Jaani kasupoeg Jaen Prii oli 1845.a Tupenurme Andruse Mats Tuule tütre Ristega abiellunud ja neil sündisid kuus poega ning neli tütart. Esimene poeg Andrus (1847-78) suri isaga samal aastal ega jõudnud peremeheks saada. Mõne aja (1880-92) oli peremeheks Jaani teine poeg Madis Prii (1852–1940). Kui Andruse esimene ja pärimisõiguslik poeg Jaen Prii (1872–1960) täisikka jõudis, sai temast Aadu peremees ja onu Madis ehitas omale Pisikse-Saadu vabadikukoha. Teise Jaani nimele sai kruntimisel 43,11-hektarine Aadu talu. Esialgu jäi koju ka Jaani noorem vend Madis Andruse p. Prii, kuid tema asus peale ilmasõda Saaremaale Kangruseljale. Lisame veel, et noorelt surnud Andruse ja Pisikse-Saadu Madise kaks venda (Tähve ja Juri) surid imikutena, kuid üles kasvasid veel nooremad vennad Jaen ja Mihkel (1867–1941). Sellest Jaanist on viimane jälg kirikuraamatus tema leeris olemisest 1879. aastal ja edasine on teadmata; Mihklil oli õnn leheriisumisel metsast sitahunniku kõrvalt kuldraha leida, mille eest ta olevat Kansi Juri-Värava koha ostnud! Sellepärast on temast veel Kansi küla loos juttu.  
Aadu “teine” Jaen Prii abiellus 1903.a Viiraküla Tähvena-Tooma Mare Ausmeeliga ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Mihkel Prii (1904-49) jäi koju; noorem vend Artur sõitis merd ja jäi enne viimast sõda Ameerikasse ning suri New-Yorkis. Koos Poali ja Tooma meestega tegelesid Aadu mehed mingil määral ka võrkudega kalapüügiga. Kolme talu peale oli paat ja Kallaste-Raugi vahel Kaseseare rannas võrkmaad. Talul oli varem oma tuulik ja nagu teisteski taludes oma sepapada.
Mihkel abiellus küpses eas 1937. aastal Korista Mihkli tütre Raissaga (Müüripeal) ja sündisid tütred Juta ja Silja. Ta suri 45-aastaselt ja 1959.a olid Aadul 89-aastane vana Jaen oma minija Raissa ning pojatütre Jutaga; nooem õde Silja oli Kuivastu teemajas kirja pandud. Siinkohal saame esitleda Juta Prii poolt Liiva kooli õpilasena 1953.a joonistatud oma kodumaja plaani.
Hiljem müüs Kapi Riidale abiellunud Mihkli noorem õde Aliide Aadu koha Pärisoodele, kes siin kolhoosiaja lõpuaastail seemnekasvatusega tegelesid. Sellega sai Aadust Urve Pärisoo uus kodu.

Pisikse-Saadu

Aadu Andruse noorem vend Madis Prii andis peale Andruse poja Jaani täisikka jõudmist 1890-ndatel peremeheõigused Aadul viisipäraselt vennapojale ja ehitas omale Viiraküla pool karjamaal vabadikukoha, mida Saadu latsikohast eristamiseks on Pisikse-Saaduks nimetatud. Madis oli 1877.a abiellunud Lõetsa Tõnise Kadriga (Ekaterina Kumpas) ja neil sündisid juba Aadul kuus poega. Kolmas poeg Madis ja noorim poeg Juri (1891) surid imikutena, kuid neli poega kasvasid Saadul üles. Esimene poeg Jaen Prii (1878–1953) võttis 1901.a Aljavalt Juula Ligi naiseks, kellega “vastukaaluks” kolm tütart sündisid. Tema jäi oma perega koju, aga nooremad vennad pidid siit välja minema, sest vabadikukoht ei saanud neid kuidagi ülal pidada. Teine vend Andrus on ühe personaalraamatu märke põhjal otsustades Austraaliasse jõudnud, Mihkel (1885–1914) jäi esimesse ilmasõtta ja 1888.a sündinud Villemi saatus on sootuks teadmata.   
Saadu jäi kruntimisel 5,12-hektariseks popsikohaks (Lit.A-33) Jaan Prii nimel. Jaani vanemale tütrele Ruudule tuli koduväiks eespool juba nimetatud Tooma Madis Veskimeister (1898–1947); nooremad õed Juula ja Liina said hiljem samuti mehele.
Madis ja Ruudu Veskimeistritel sündisid kaks poega, kuid Ruudu suri 1940.a 38-aastasena ja pojad  Villiam (s.1935) ning Kalju (s.1937) jäid isa ja vanaisa kasvatada. 1949.a suri ka isa Madis ning poisid jäid mõneks ajaks veel vanaisa hoole alla kuni seegi 1953.a suri. 1959.a loenduslehel olid Villiam ja Kalju Veskimeistrid kaks Saadu elanikku (koht oli sel ajal Liiva küla koosseisus kirja pandud). Poisid pidid sel ajal juba kumbki oma iseseisvat elu elama. Siin saame tuua noorema venna Kalju Liiva koolipoisina 1953.a talvel joonistatud Pisikse-Saadu majaplaani. Villu suri noore mehena 1968.a Ruhnus ja Kalju elas hiljem Orissaares.
1950-ndatel (peale vana Jaani surma) oli mõne aja Pisikse-Saadul teetöölise Ernst Merilo pere (1959.a olid nad Võlla asunduse Kuusikul kirjas), kuid hiljem asus siia tollase Liiva postkontori ülem Edmund Uisk oma perega. Veel hiljuti elas Pisikse-Saadul Edmundi lesk Vaike Uisk (sünd. Laaneväli – Tupenurme Põllu Mihkli tütar) ja peale tema surma päris koha Edmundi ja Vaike tütretütar, abielus Randviir. Hiljuti (2015.a juulis) laekus viimaselt e-kiri, kus ta teada annab, et nüüd taas Levalõpma küla alla kuuluv tänastes kirjades hoopis Uisu nime kannab ja kuna Pisikse-Saadu õuemärk siinkirjutajale teadmata on, siis uue nimega koht omale ka uut õuemärki otsib. Nii ajaratas ringi käib...

4. POALI

Rõhutame kõigepealt, et Poali talunimi jäi ühelt hoopis hilisemalt Paavlilt, kellel varasemas jutuks olnud Mihkli ja Aadu talude algse Paavli lisanimega seos puudub (viimane oli rootsiaegselt Moiago Pafwell’ilt jäänud). Pigem võib Poali talu rootsiaegse Ra(n)so Nigu “õigusjärglaseks” lugeda, sest  1744. aastast koormisi kandma hakanud Neo Jurri paistab 1738.a veel peremeheks nimetatud rootsiaegse Neo väimees olnud. 1756. aastaks oli peremeheks saanud juba Juri poeg Neo Jürna Pawel, kellel Nõmmküla Insu Siimu tütre Madega kaks tütart ja kaks poega teada on ja kellest ka pärastine talunimi (19.s hingeloendites veel Neo Pawel) jäi. Paavli ja Made noorem poeg Jaen suri 1761.a poole-aastasena; kaks tütart said mehele: Ingel Viiraküla Kuusiku Tähvele (pärastised Noored) ja Made Mõegaküla Tähvena Andrusele (seega Võiküla Pärtelite ja Lehtmetsa Tähvena Mägide esiema).
Vanem perepoeg Juri (1753–1828) oli esimeses hingeloendis isa surma järel peremeheks kinnitatud ja pere sai hiljem priinime SAAREMÄEL. Juri naine Ingel oli Kallaste Paistu Juri tütar – pärastiste Raugi Nõmme Rannide ja Raegma Paistide õde. Neil sündisid kolm tütart (kaks said mehele, noorim suri väiksena) ja ainus poeg Juri “kolmas” Saaremäel (1788–1861), kes isa järel peremeheks jäi. Kolmandal Juril oli Kaegu Ristega ainus poeg Andrus Saaremäel (1812-85) ja ka üksainus tütar Mare, kes Põitse Ügeli Tooma (Murd) naiseks sai.
Paneme tähele, et Poali meeste järglaskond oli mitme põlve joooksul tagasihoidlik ja talus on ikka võõrad sulased olnud; samas oli laste suremus Poalil peaaegu olematu. Andrusel sündisid siiski Pallasma Matsi Kadriga (Pallas) kolm poega ja kaks tütart, kes kõik ka abieluni jõudsid. Viimase hingeloenduse ajal elas veel vana Juri ja peremeest talus ei märgitagi, kuid tallu jäid Andrus oma vanema poja Tähve Saaremäel’iga (1833-91); teine poeg Madis (1848–1914) asus eespool jutuks olnud Eeriki latsikohale ja kolmas poeg Juri (1852–1912) ehitas omale sajandi lõpul Liiva Juri koha (enam-vähem kunagise teise Risti vabadikukoha asemel), millest Liiva loos lähemalt juttu.  
Tähve Saaremäelil oli Tupenurme Panga Tähve tütre Marega ka kolm poega ja tütar Kadri. Tütar ja keskmine poeg Tähve surid lapseeas, vanem poeg Andrus Saaremäel (1857–1942) oli viimane Poali päris-peremees ja Villem Saaremäel ehitas omale Liival Villemi koha. Kui Levalõpma mehed enamasti Kasesearel võrgumehed olid, siis pärimuste järgi olla Poali Andrusel varem ka paar liiki mõrdu olnud ja Mullaaugu mehed olnud tal mõrrasulasteks.
Andruse järglaskond Soonda Suure-Tähvena Ruuduga (Väärtnõu) sai Poali meestest kõige arvukam – kuus tütart ja kolm poega. Vanem poeg Mihkel Saaremäel (1895–1960) pidi oma nimele saanud Levalõpma suurima talu (45.55 ha) kolhoosile loovutama; teine vend Villem läks Lehtmetsa Lepikule koduväiks ja kolmas vend, 1901.a sündinud Jaen lõpetas Kuressaare merekooli ning sõitis ennast kapteniks. Hiljem soetas ta omale Vigalas talukoha. Andruse vanemad tütred said mehele (Kadri Mõegaküla Jaagule ja Mare Viiraküla Tähvena-Toomale); Ingel, Ruudu ja Liina jäid vallalistena koju.
1959.a loenduse ajal oli Poali pere veel 6-liikmeline. Peale Mihkli ja tema Liiva Jaanilt võetud naise Mare (Raunmägi) olid siis kodus Mihkli neli õde – vallalised Ingel, Ruudu ja Liina ning lesena koju tagasi tulnud Kadri Öövel. Mihkli ja Mare kaks poega, 1928.a sündinud Osvald ja 1931.a sündinud August olid siis juba kodust väljas. Viimane elas hiljem Porkunis, aga metsatehnik ja metsavaht Oskar Saaremäel tuli Muhusse tagasi ja elas hiljemgi Poalil.
Viimase maareformiga tagastati Poali koht Liiva Villemi Ain Saaremäel’ile (oli ühe aja ka Muhu vallavanem) ja võib tõdeda, et koht on katkujärgsest koduväist Jurist arvates ikka sama perekonna valdusse jäänud.

RITSU

Levalõpma põliste elupaikadega seoses tuleks veel rääkida eespool nimetatud armuadra-kohast, mis hiljemalt rootsiajast on Ritsu (Rietzo, Ritzoma) nime kandnud. Agraar-ajaloolased peaksid paremini teadma, mis ajast kirikutel tava (ja õigus) tekkis omal äranägemisel käsitöölistele või ka adra-talumeestele nn. armu-adramaad (gnaden Hacken) kasutada anda? Igal juhul näeme 1698.a kaardil üsna praeguse Ritsu kohal eluaset nr.16, mille valdajaks eksplikatsiooni-tabeli järgi on Hans Hredhoff. Kas tegemist oli käsitöölise või mõne muu (vaba) inimesega, jääb siinkohal välja selgitamata. Võiks vaid lisada, et ka 1674.a aktis märgitakse Inneküla (oleme ka Hingekülaks nimetanud) vakuse hajatalude hulgas poole-adrast söötis Hannus Hristoff’i nimega üksust, mis paleograafia probleeme arvestades võib sama meest märkida, kuid rohkemat ei saa me sealtki teada. Eespool oli oletatud, et selle kingsepa (?) järglasest võis katkujärgne Tooma talu peremees saada, kuid oletuseks see paraku jääbki.
18. sajandi adramaa-revisjonid märgivad kirikumõisal ikka ühte söötis adramaad, aga mis 1760-ndatel ja 1770-ndatel toimus, jääb jällegi täpsemalt välja selgitamata. 1778.a Kansi mõisa vakuraamatu lõpus märgitakse ¼ adramaaga Ritzoma Gesinde’t, kus kirja pandud keegi Anna Helena Funck (sünd. Lang – ilmselt vaba inimene), aga 1795.a loendist selgub, et pastor Olaus Kellmann on mingi kokkuleppe alusel pastoraadi armu-adrale paigutanud Tamse mõisa hinge, Külasema Jaagu (sel ajal Ado-Juri) Jaagu vanima poja Aadu oma perega. Kui nüüd 1804.a uus pastor Carl Fromhold Glöckner ametisse tuli, ei teadnud (või pidanud?) ta enam Kellmanni kokkuleppeid ja suures mõisapiiride reguleerimise segaduses on ta Aadu pere hoopis Nurme mõisa hingedeks andnud ning pere viidi Rässa! Rässa ja Külasema (ka Soonda ja Igaküla) lugudes on sellest seigast ning Aadu maakohtusse pöördumisest juba juttu olnud. Tulemuseks oli, et 1811. aastaks olid Aadu vanem poeg Aad Külasema Leemetil ja noorem poeg Jaen Soonda Simmul peremehed, aga vana Aadu surma (1810.a) märgitakse Rässas, kuhu sellest ajast ka Ritsu kohanimi jäi!
1826.a pastoraadi loendi lõppu on lisatud esiteks Schulhaus köster Freundlichi perega ja selle järel Gnadenhaken Ritso Johan Georg Eichfuss’i perega (naine, kolm poega ja neli tütart) – võimalik, et nende eest oligi vaja Külasema mees Aadu ära koristada! Peab siiski lisama, et selleks ajaks oli juba pastor ja hilisem superintendent Gottlieb Alexander von Schmidt ametis ja Ritsu Aadu kohtuskäigud hakkasis ehk juba ununema!
Hilisemad hingeloendid vabu inimesi enam ei märgi ja sajandi keskel Ritsul toiminu jääb ebaselgeks. 1860-ndate uute talurahvaseaduste järel on aga nn. armu-adramaa latsikohtadena välja jagatud ja tekkis Levalõpma latsiküla, mida ka Ritsukülaks on nimetatud. Samal ajal ei ole ükski "uus" latsimees Ritsul sel ajal arvatavalt veel olemas olnud eluaset omale saanud, sest selleks ajaks paistavad Ritsule juba Kuusnõmmed asunud (võimalik, et just armuadrale paigutatuina).
Nimelt abiellus 1805.a endise Korista kõrtsmiku Peetri Tupenurme Neo-Koplil üles kasvanud tütar Mare (1785–1861) ühe Tamse mõisa teenistuses olnud vaba mehe, kutsar Juriga. Sajandi keskel on leseks jäänud Mare oma kahe tütre ja kahe pojaga Muhusse tagasi tulnud, kusjuures priinimeks oli pere saanud KUUSNÕMM (arvatavalt Juri sünnikoha järgi Saaremaal). Mare noorem poeg Villem võeti 1844.a nekrutiks ja tema ei ole Muhusse tagasi jõudnud (kuigi Kuusnõmmede järgmistes põlvedes veel kaks samanimelist oli!). Vanem tütar Liisa sai 1848.a Linnuse Neo Kaarli naiseks ja 1858.a loendis oli Mare oma vanema poja Priidu ning noorema tütre Miinaga Tamse mõisa vabadikena loendi lõpus kirjas. Kohamääranguna esineb loendis Pallasma b – just nagu peaks Pallasma Matsiga tegemist olema, kuid ei oleks üllatav, kui selguks, et Kuusnõmmed juba sellel ajal pastordaadi armuadral olid. Et vana Mare kunagine Tamse mõisa hing oli, võidi nad lihtsalt pro forma Tamse hingeloendisse lülitada.
Priidu Kuusnõmm (1821-99) abiellus 1851.a ühe mittemuhulase Triinu Lõhmusega (1830–1909) ja luteri meetrikais on kirjas nende kaks tütart ja kolm poega. 1854.a sündinud Aleksander Kuusnõmm jäi Ritsule; kahe noorema venna – Villemi (1858) ja Priidu (1860) edasine käekäik on selgumata. Tütred Mare ja Miina said Muhus mehele. Aleksander võttis 1889. aastal Aadu peretütre Riste Prii naiseks ning neil on kolm poega ning tütar Juula sündinud. Ilmselt on ilma maata Ritsu mehed kas merd sõitnud või Muhust väljas muid ameteid pidanud. Selle juures väärib tähelepanu seik, et Aleksandri ja Riste esimese poja Villemi sünnikohana märgib viimane luteri personaalraamat Tamsalu! Peab vist siiski arvama, et see võib käster Viiga eksitus olla ja algdokumendis ikkagi Tamse mõisa mõeldi (saksa keeles Tamsal)!
Aleksandri ja Riste kaks nooremat poega (Mihkel ja Jaen) surid lastena; ainus tütar Juula sai Linnuse Uielu Madis Lingu naiseks.
Villem “kolmas” Kuusnõmm (1890–1941) oli jällegi meremees. Ta abiellus 1924. aastal Viiraküla Toomu-Aadu Juula Saarikuga ja sündis poeg Feliks-Ferdinand, kelle kohta kirikuraamat peale leeris olemise enam midagi ei märgi. 1927.a sündis tütar Melita-Liane ja 1939.a veel poeg Jaano. Et rohkem kodus olla, munsterdas Villem ennast üsna enne viimast sõda kütjaks Hiiu madalal olnud tulelaevale. Saanud seal kaks nädalat olla, lasti see põhja ja Juula lastega jäi leseks. Villemi nimel oli kruntimisel moodustatud 7-hektarine väikekoht 1,5 hektari põllumaaga, millel Juula põllumajandus-loenduse andmeil kolme lehma üritas pidada.
1959.a oli 63-aastane Juula oma tütre Melita ja poja Jaanoga Ritsul. Melita suri 1960.a Lümanda vaimuhaiglas; Jaano jäi oma perega Ritsule. Isa järelt päris koha Jaano vanem poeg Rein Kuusnõmm ja vähemalt vormiliselt on iidne armuadra-koht Levalõpmal jätkuvalt elus.

***
Sellega on Levalõpma põlistalud ning vanemad elupaigad üle vaadatud ja edai teeme latsikohtadega tutvust, kusjuures enne teeme juttu veel ühest nüüdseks kadunud vanast vabadikukohagast, mis Nõmme platsikohale eelnema peaks. Lõpuks tutvume veel Männiku-Jaani Juri Maripuu poegade rajatud kohtadega, mis samuti praeguse Levalõpma piiridesse jäävad.

Aru

18.s lõpul sai Lepiku loos lähemalt käsitletava teise Lepiku talu, tollase Lepiku-Jaani ehk pärastise Lepiku-Mihkli peremeheks Viiraküla Tähvena-Tooma Juri vanem poeg Jaen ja talus olid 1795.a loendis kirjas ka Jaani ema, vana Tähvena-Tooma Juri lesk Eed ning noorem vend Andrus (1768–1846), kes sai hiljem priinime LINNUPÕLD. Andrus abiellus 1794.a Võlla Lõpe (Ennu-Jaagu) Marega, kuid Mare suri 1802.a 36-aastaselt ja lapsi neil kirikuraamatuis ei ole. 1804.a suri Andruse vend Jaen ja talus on peremeheks pandud Männiku-Jaani Mihkel Maripuu ning arvatavalt sel ajal ehitas Andrus omale Päelda poole Levalõpma karjamaa serva oma vabadikukoha.
Andruse teist laulatust ei õnnestu meetrikaist leida, kuid ilmselt Linnuse Eemu-Lauri Jaani tütre Rõõdaga sündisid tal selle järel neli last, kes kõik – nii noorelt surnud Juri (1804) ja Mare (1806) kui ka 1813.a sündinud kaksikud on seaduslike lastena meetrikas kirja pandud. Andrust on selle juures ka Aru Andruseks nimetatud. Tal kasvasid üles kaksikud pojad Mihkel ja Andrus.
Mihkel Linnupõld (1813-58) abiellus küpses eas 1843.a Männiku-Juri sulase Jaagu tütre Ingliga (1805-72), kuid lapsi ei ole neil olnud. Millega Mihkel omale ülalpidamist teenis, ei ole seni selgunud. Kaksikvend Andrus “teine” Linnupõld oli kirikumõisa metsavahiks ja ehitas omale soo serva Puka naabrusse metsavahi-koha, millele vana Lagasma kohanimi jäi ja millest jällegi Lepiku loos lähemalt juttu on, kuid tema oli ka edasises jutuks tuleva Nõmme latsikoha saaja.
19. sajandi kolmandal veerandil on Arule asunud Igaküla Ennu Jaani poeg Kaarel Lootus (1842–1913), kes 1867.a Tupenurme Vanaga-Jaani Ingel Maripuuga abiellus – võib-olla lastetute Mihkel ja Ingel Linnupõldude kasupojana. Lootuste kahest tütres ja kahest pojast Mare ja Mihkel surid lapseeas; üles kasvasid tütar Ruudu (sai Nõmmküla Leemeti Andrei Tammiku naiseks) ja poeg Villem Lootus. Viimane abiellus 1901.a Soonda Jaagu Mare Keerdiga ja sündisid pojad Priidu (1902) ja Mihkel (1907) ning tütar Iida (1911-21). Mare suri 1916.a ja Villem võttis Igaküla Ennu Madise tütre Juula (Liik) teiseks naiseks, kuid lapsi neil rohkem ei olnud.
Maa-andmetes oli Villem Lootuse nimel 7,59-hektarine Aru väikekoht. 1959.a loenduses oli Aru Päelda küla viimase kohana kirja pandud, kuhu ainsana oli märgitud 34-aastane Aino Ülem. Tegemist on Päelda Mardi Sassi tütrega (Vaga), kes Soonda Uustalu Einvald Ülemi naiseks sai ja väidetavalt Aru Villemi lese Juula hooldajaks oli. Hiljemalt 1970-ndatel on Aru koht kadunud.

NÕMME

Aru vana Andruse üks kaksikpoegadest Andrus jun. Linnupõld, nagu öeldud, ehitas omale Lagasma metsavahikoha, kus tal Korista Mihkli tütre Lutsiga tütar ja kolm poega sündisid. Vanem poeg Mihkel teenis kroonu välja ja abiellus Vahtraste Tika sulase tütre Marega (Põld); teine poeg, Andrus “kolmas” Linnupõld pidas edasi isa ametit, kuid pärimuste järgi olla puude müümisega pastor Schmidtile “vahele jäänud” ja mõneks ajaks koguni kogukonnast välja aetud. Tema esimeste laste sünnid Hellama Värava Kadriga (Kask) on luteri meetrikas Võlla mõisa märgitud ja see peab Raugi Nõmmet tähendama, kus noor Andrus mõne aja sulaseks oli. Latsikohtade jagamisel on vana Andrus siiski ka omale platsi saanud ja küllap tema see oli, kes pärimuste järgi olla une peale tulekuga katsetades majakoha Lepiku ja Levalõpma vahel välja valinud. Selleks sai suurte kadakatega koht karjamaal, kus arvatakse karstikoopad ja veesooned all olevat. Noor Andrus tõi Raugilt Nõmme kohanime kaasa (olla ka ühe küüni toonud!) ja siia ehitati Ritsuküla kõige põhja-poolsem latsikoht.
Noorel Andrusel sündisid kaks tütart ja kolm poega. Esimene poeg Madis suri imikuna; teine poeg Hans Linnupõld (1877–1936) jäi Nõmme peremeheks, aga kolmas poeg Mihkel (1879–1906), kelle sünnikohaks juba taas kirikumõis oli märgitud, suri noorelt vallalisena. Andruse esimene tütar Mare suri 17-aastaselt; noorem tütar Riste sai Kapi Küüni Ivan Mundi naiseks. Värava Aadu tütar Kadri suri 1909.a ja Andrus võttis samal aastal veel Lepiku Mihkli Ruudu Saare (1863–1946) teiseks naiseks, kuigi lapsi neil rohkem ei olnud.
Kirguvalla suurim (18,31 ha) latsikoht sai kruntimisel Hans Linnupõllu nimele. Ta abiellus 1902. aastal Hellama Nõmmenuka Juulaga (Sonn) ja sündisid viis poega ning kolm tütart. Vanem poeg Villem ja kaks nooremat (August ja Meinhard) surid noorelt; kolm tütart kasvasid kõik üles.
Aleksander Linnupõld abiellus 1943.a Koguva Sumari Selmaga (Tüür) ja sündis ka tütar Helve, kuid peale sõda Aleksander arreteeriti ja viidi Siberisse. 1959.a olid Nõmmel 78-aastane Hansu lesk Juula oma noorema tütre Selma ja selle lastega – Esta 1949.a ja Jaan 1952.a sündinud. Hiljem tuli koju tagasi ka Selma vend Lembit Linnupõld (ristitud Leander), kes 1980-ndatel Nõmmel suri. Hiljuti oli Selma poeg Jaan Linnupõld Nõmmele uue maja ehitanud ja kuigi veesoontele rajatud, paistab koht edasi elavat ka uuel aastatuhandel.

SAADU  (MÄNNIKU-SAADU)

Õuemärk
Nõmmest järgmine latsikoht (A-98) oli Männiku-Juri Juri kolmanda poja  Mihkel Tuuliku ehitatud Saadu koht. Mihkel abiellus 1878.a Rootsivere Laasu Jaani tütre Ingliga (Tarvis) ja neli poega sündisid Männiku-Juril. 1880-ndatel sai pere Saadule asuda ja siin sündisid veel kaks poega ja neli tütart. Mihkli ja Ingli esimene poeg Kaarel suri väiksena, aga viis poega kasvasid üles. Loomulikult ei pakkunud latsikoht neile kõigile äraelamist ja pojad hakkasid üksteise järel kodust välja minema. Teine poeg Madis asus hiljem Suuremõisa Toomule; kolmas poeg Mihkel abiellus 1913.a Targa Juri Mare Priiga ja asuti Uuemõisa valla Kanissaare külla. Koju jäi neljas poeg Villem Tuulik (1887–1961). Viies vend Jaen sõitis merd ja tema alt lasti 1944.a sõjasügisel Rootsi põgenedes põhja “Merikaru”. Kuues ja noorim vend, 1902.a sündinud Juri asus täisikka jõudes Tallinna.
Villemi nimele sai kruntimisel 16,3-hektarine Saadu koht. 1923.a abiellus ta Soonda Tammiku Ingel Väärtnõuga ja sündisid neli tütart ning lõpuks ka kohapärija Vello, kuid siis algas Teine Maailmasõda... 1959. aastaks olid Saadule jäänud Villem ja Ingel tütarde Vaike ja Heljuga; Hildegard ja Salme töötasid kooliõpetajatena, Vello lõpetas TPI ja oli hiljem TA kostrueerimis-büroos osakonnajuhataja.
Saadu viimasteks elanikeks peale ema Ingli surma jäid Villemi noorem tütar Helju ja pensionieas koju naasnud kooliõpetajast õde Hildegard. Samas oli see ka venna Vello suvekoduks, ehkki Vello uuel aastatuhandel Vana-Kearu aeda ka oma maja püsti pani. Seda viimast märgime veel lõpuks kunagise Kearu vabadikukoha “õigusjärglasena”, sest 3631-ruutmeetrine katastriüksus ja kinnistu kannab ka nüüd Kearu nime ja jääb ametlike külapiiride järgi vastu Lepiku küla veel napilt Levalõpma territooriumile.
Saaduga seoses võiks lisada, et ühe esimese abihoonena oli 1885.a Saadule sepikoda ehitatud ja 1925.a ehitas Villem ka oma tuuliku (lammutati 1965. aastal). Peale põllutöö on Villem ka Kasesearel võrgupüügiga tegelenud. Lõpuks saame siin veel eksponeerida Vello Tuuliku 1953.a Liiva koolis paberile pandud oma kodumaja plaani.

Nonni ja Värava

Lepiku küla jutus räägitakse Targa-Peetri naabruses olnud vanast Männiku Andruse ja tema poja Jaani ehitatud Nonni-nimelisest metsa- ja heinamaavahikohast. Selle Jaani vanem poeg, meie oletuse kohaselt veel Korista-Jaanil sündinud Mihkel Maripuu (1833–1911) sai omale armuadra-platsi, millest järgnevas kohe lähemalt räägime. Levalõpma kontekstis tuleks aga veel rõhutada, et Nonni Jaanil oli kahe naisega kuus tütart ja viis poega, kusjuures kolm tütart ja kaks poega on väikestena surnud, üks noorematest tütardest (Rõõt) suri 37-aastaselt vallalisena ja perekonnad lõid vaid kaks tütart ning kolm poega. Mihkli noorem vend Jaen jäi Nonnile, aga 1849.a sündinud vana Jaani 2. abielu poeg Kaarel Maripuu on ka 1880.a pere loonud.
Kaarel abiellus Vanamõisa Matsi-Laasu Ingliga (õigeusus Elena Saarväli) ja neil sündisid viis tütart ning 1883.a poeg Mihkel. Lapsed ristiti luterlasteks, aga 1902.a surnud Kaarli lesk Ingel oli ilmasõja-eelses Rinsi kogudusekirjas Levalõpma Väravale märgitud! Kaks vanemat tütart (Juula ja Mare) surid lapseeas, aga ainsat poega Mihklit ei ole hilisemaist luteri kirikukirjadest õnnestunud leida!
Ruudu Maripuu sai 1935.a Eeriki Madis Saaremäeli teiseks naiseks ja noorem õde Ingel abiellus 1921.a ühe Tartumaa mehe Ott Kattaiga. Ingli laulatusekandes märgitakse sünnikohana samuiti pastoraadi Värava kohta!  Rõhutame, et hiljem oli kruntimis-andmetes 3,31-hektarine Värava popsikoht Levalõpmal Ingel Maripuu nimel ja tegemist peaks Kaarli lesega (ristitud Elena) olema. Siiski on teadmata, kus see Värava koht õigupoolest asus? Posti Aino Saksakulm-Maripuu teadis kindlalt, et Eeriki Madis oma teise naise Ruudu Liiva Kitseväravalt on võtnud!? Liiva Juri linnapeaks kutsutud Tõnu olla isegi Eeriki Madiselt käinud viina välja nõudmas selle eest, et see omale Liivalt naise võtnud! Liiva loos aga selgub, et seal oli kruntimisel 8,38-hektarine Väravavahi koht moodustatud, mis Valtri Madis Rasva nimele sai! Kruntimisaegsetelt planšettidelt võiks ju selguda, kus õigupoolest nimetatud maaüksused (Levalõpma Värava ja Liiva Väravavahi) asusid, kuid see ei anna veel selgust selles, kas Levalõpmal ka sellenimeline eluase on eksisteerinud? 19.s lõpul ja 20.s algul võisid Liiva-Tupenurme teel ka Levalõpma piiridel omad väravad olla. Üheks “kahtlusaluseks” kohaks oleks teekäär, mille Liiva-Nõmmküla maantee omal ajal Vesima kohal moodustas. Peale selle teadis Posti Aino, et tema isa Mihkel üht Kuivastu mõisas kärneriks olnud meest oma vanaisaks pidas ja see pidi küll Posti vana Mihkli poolvend Kaarel olema!

POSTI

Nonni Mihkel Maripuud nimetavad kirikuraamatud peale Nonni veel Targa ja ka Vahi Mihkliks. Ta sai omale armuadra-platsi, mis hiljem maa-andmikes tähist A-99 kandis ja koos poegadega ehitati kõige Ritsu-poolsem armuadra-koht. Nagu Saadugi on see 1880-ndatel enam-vähem nii kaugele saanud (dateering rehalse laes märgib aastat 1885), et pere sai elama hakata.
Mihkli vanem poeg Jaen Maripuu (1860–1918) abiellus samal 1885. aastal Mäla Värava Andruse tütre Kadri Ristkokaga. Koju jäid esialgu ka vana Mihkli nooremad pojad Kaarel ja Villem; kaks poega (Madis ja Mihkel) olid mõne kuu vanustena surnud ja tütreid vanal Mihklil Külasema Marjavälja Jaagu tütre Marega ei sündinudki.
Jaani abielu jäi lastetuks ja kui noorem vend Kaarel omale hiljem Pädastes Luha koha soetas, jäi tema vanem poeg Mihkel Maripuu (1887–1971) koju Posti kohta pidama. Vana Mihkli noorema poja Villemi (1873–1947) esimene naine – Viiraküla Tiiriki-Mihkli Juula Väärtnõu suri 1906.a 26-aastaselt ja imikutena surid ka nende kaks last (poeg Villem 1904.a ja tütar Juula 1906.a). 1912.a võetud teise naise – Soonda Nuudi Juula Soopardiga asuti hiljem Vallile, millest Lepiku loos lähemalt juttu on. Märgime vaid, et teisest abielust Valli Villemil lapsi ei olnud.
Posti noor Mihkel abiellus 1909.a Lepiku-Poali Raissa (Ruudu) Allikuga ja sündisid 2 poega ning viis tütart. Noorem poeg Villem suri paari-nädalasena; vanema poja Jaani (s.1912) mobiliseerisid sakslased ja ta jäi viimasesse sõtta. Mihkli ja Ruudu vanem tütar Juula sai Lepiku Kaasikule mehele ja läks hiljem mandrile; Linda abiellus peale sõda Kuressaares Rudolf Sepaga ja elas hiljem lesena Lepiku Kaljul. 1924.a sündinud kaksikõdedest Hilda suri mõne-nädalaselt; Armilda sai peale sõda Pihtla mehele.
1959.a olid Postile jäänud Mihkel ja Ruudu oma noorima tütre Ainoga ning siin oli kirjas ka Milda aastane poeg Kaupo. Ainole tuli hiljem koduväiks Kuivastu Käspri Hugo Saksakulm, kuid uue aastatuhande tulles oli Aino lesena Postile üksi jäänud.    
Kruntimisel sai Posti koha suuruseks 18 ha, millest põldu oli 5,3 ha. Nagu teistelgi Kirguvalla latsikohtadel, oli Postil tüüpiline Muhu talu-hoonestus välja ehitatud – 5-st ruumist koosnev aidarait, sepipada, saun ja kuurid ning 1894.a ehitatud raudkivist kelder. Postil oli ka oma 19.s lõpul Saaremaalt toodud ja siin üles ehitatud tuulik. Lisatööks oli hooajaline kalapüük Kallaste rannas (Kasesearel). Peale võrkude ja õngede olla Posti Mihklil ka mõni liik mõrdu olnud.

KALDA

Kalda nime saanud armuadra-platsi on ilmselt saanud Lepiku külas tutvustatud Tähve Kessel, sest latsikohtade jagamisel olid Tähve pojad Mihkel (1861–1918) ja Madis (1864–1953) mõlemad alles poisiohtu. Vanem poeg Mihkel paistab 19. sajandi lõpul oma perega Lepiku Allikal olnud ja Kalda latsikoht jäi nooremale vennale Madisele.   
Madis Kessel abiellus 1887.a Suuremõisa latsimehe, Niidi Tähve Tarvise tütre Ingliga ja selleks ajaks oli Kalda koht üsna Ritsuküla keskel ka enam-vähem välja ehitatud. Madisel ja Inglil sündisid viis poega ning viis tütart, kelledest teadaolevalt vaid neljas poeg Villem on imikuna surnud. Vanem poeg Tõnu abiellus 1914.a Mõegaküla Tooma Juula Väliga ja asus peale ilmasõda mandrile; teine poeg Mihkel Kessel (1890–1971) jäi kohta pidama, aga kolmanda venna Madise (s.1898) käekäik ei ole olemasolevaist dokumentidest selgunud. Noorim vend Aleksander tegi viimase sõja läbi ja elas peale sõda mõne aja Kaldal, kuid asus kolhoosikorra tulles mandrile.
Mihklil naabriperest Väljalt võetud Ristega (Ling) lapsi ei olnud. Isa Madis pidi oma 16,98-hektarise koha ise kolhoosile “Muhu süda” loovutama ja poega Mihklit kui 5. põlve sulaseseisuses meest usaldas nõukogude võim kolhoosi juhtima, kuni see “Kaleviga” liideti. 1959.a olid Mihkel ja Riste Kaldal kahekesi. Mihkli nooremal õel Kristiinal oli vallastütar Helga-Reseeda, kes ühele Õigele mehele sai ja Helga poeg Raivo Õige asus peale Mihkli surma 1970-ndatel vanaema Kristiinaga (1906-86) Kaldale. Tema perele jäi koht ka viimase maareformi käigus.

VÄLJA

Siinkohal jääb selgusetuks, kas Linnuse Salu-Jaani Matsi poeg Mihkel Ling sai ise mingite teenete eest kirikumõisalt latsikoha või ostis Mihkel selle hiljem mõnelt endiselt pastoraadi hingelt, kuid Välja koht Kalda naabruses on Linnuse mehe Mihkel Lingu rajatud.  Ago Rullingo väidab, et Välja ja Eeriki latsikohad olla algse Saariku latsikoha poolitamisega tekkinud, kuid sel juhul pidid mõlemad kruntimisel oluliselt suuremateks muutuma – Välja oli kruntimise järel 17,6 ha ja eespool juba tutvustatud Eeriki 14,68 ha. Paraku ei oska tänasel päeval enam keegi arvata, kas nii Mihkel Ling kui ka Poali Madis Saaremäel omale kohad endistelt Eeriki Kelnik’udelt või kelleltki teiselt ostsid?  Peale selle on pärimustes Välja kohta latsikohtadest vanemaks peetud, aga milline pastoraadi vabadik siin enne latsikohtade jagamist võis olla, on samuti selgumata!
Mihklil oli Vanamõisa Lauri Kadriga (Randmets) viis poega ja kaks tütart. Esimene poeg Madis suri imikuna; teine poeg Villem (1883–1914) jäi esimesse ilmasõtta ning Välja peremeheks jäi vana Mihkli kolmas poeg Mihkel jun. Ling (1886–1970), kes 1. Maailmasõja ajal veterinaaria-velskri kutse sai ja hiljem Muhus loomaarstiks oli. Vana Mihkli kaks nooremat poega Anton ja Otto surid päris väikestena. Kahest tütrest vanem, 1895.a sündinud Juula suri 22-aastaselt vallalisena ja noorem õde Riste sai eespool jutuks olnud Kalda Mihkli naiseks.
Noor Mihkel abiellus peale Vabadussõda Soonda Juri Ruudu Äkkega ja kirikukirjades on neil kaks tütart ning 1923.a sündinud poeg Endel-Lemming. Viimane suri noorelt. Ka noorem tütar Hilja-Õnnela on 1951.a 19-aastaselt surnud. 1959.a olid Väljal Mihkel ja Ruudu oma vanema tütre Hildaga. Viimasele tuli Viiraküla Andruselt koduväiks Arnold Rannala (sünd. Uulits Kallaste Niidi-Uielult) ja seejärel sai Väljale kolmas Mihklist peremees – 1964.a sündinud Hilda ja Arno poeg Mihkel Rannala.

VANATOA

Meie käsitluses kuuenda, aga saamise järjekorras vist viienda platsi sai Lepiku-Mihkli Jaagu kolmas poeg, kodus peremeheks jäänud Madise noorem vend Mihkel Saar. Võiks küsida, miks Kaldast ja Väljast pisut Lepiku poole jäänud koht Vanatoa nime sai? Pärimustest selgub, et Mihkel tõi Vanatoale oma vanaisa Andruse (1790–1836) ehitatud eluaseme Lepiku külast, mille Andrus oli jõudnud enne Lepiku-Mihklil peremeheks saamist omale ehitada. See on Muruaugu nime kandnud ja seal võis Mihkelgi oma iseseisvat elu alustada, sest isal Jaagul oli kahe naisega kokku 12 last ning talus võis juba kitsaks jääda! Igal juhul ei ole Levalõpma Vanatoa kohal varem eluaset olnud!   
Mihkel Saar abiellus 1872.a Paenase vabadikutüdruku Tooma Eed Kaoga ja sündisid seitse poega ning kaks tütart. Vanatoa inimeste jälgimise muudab keeruliseks tõik, et lapsi on vaheldumisi Rinsis ja Liival kirja pandud ning lõpptulemusena ei kajasta peret täielikult ei Rinsi koguduse-nimekirjad ega sajandivahetuse luteri personaalraamat. Mihkli esimene poeg Ivan (Johannes) Saar (1872—1928) jäi latsikohta pidama ja tema pere on ka viimases Rinsi kogudusenimekirjas, kuid pihi-nimekirjad märgivad peale tema vaid õigeusku ristitud nooremaid vendi Maksimi (s.1875) ja Alekseid (s.1882). Viimane on 1914.a pihinimekirjas maha tõmmatud ja võis juba esimesel sõja-aastal sõja ohvriks jääda; Maksim on veel 1915.a märgitud armulaual käinuks, kuid varasematel aastatel on ta sageli armulaual käimata ja oli arvatavalt kuskil Muhust väljas teenistuses. Luterlasteks ristitud vendade kohta on teada, et Tõnu (1880 - 1915) paistab ilmasõjas langenud, Aleksander (s.1885) olla peale sõda Lätimaale jäänud ja Villem (s. 1893) on meremehena Norras pere loonud, kus tal tänaseni järglasi pidavat olema. 1878.a sündinud noor Mihkel (Mihail) suri 4-aastaselt.
Mihkli esimene poeg Ivan abiellus küpses eas Leeskopa Salu Ivani noorima tütre Juulaga (ristitud Juliania) ja neil on kuus tütart ning kolm poega sündinud, kusjuures neli nooremat last (tütar Alla, kaksikud Linda ja Lembit ning noorim poeg Evald) surid väikestena. Vanemad tütred said mehele, aga ainus üles kasvanud poeg, 1914.a sündinud Aleksander Saar oli meremees. Teatakse, et nõukogude okupatsiooni tulles nende laeva meeskond interneeriti ja olla Sahhalini saarele saadetud.
Maa-andmetes oli 17,57-hektarine Vanatoa koht 4 ha põllumaaga viimati Ivani lese Juulia Saare nimel. 1942.a läksid Juula tütred Virtsu ja mõne aja oli Juula veel üksi Vanatoal, kuid läks siis tütarde juurde ning edasi asuti Haapsallu. Vanatoa koht jäi tühjaks ja kadus.
Kohast veel nii palju pärimuslikku, et "Vanatoa Juula oln üks lõbuarmastaja inimene ja Vanatoal käidi alati tantsimas. Kui põln muud, tapeti kana ära – sai sulgi ja sai talgud ja tantsi lahti teha. Kui kord külapoisid olla kambri ukse maha löönud, vaadanud Juula sealt katkisest uksest, kuidas noored toas tantsivad". Juula suri Haapsalus oma noorima täisikka jõudnud tütre Paula juures ja viimaseid andmeid on ka Paula tütre Helle Merisaarega täpsustatud ning „kooskõlastatud”.

Saariku

Maa-andmikes järgneb Vanatoale (A-102) Eeriki (A-103), millest juba algul juttu oli ning see oli seitsmes ja viimane Kirguvalla “latsikoha mõõtu” üksus. Järgneb Lit.A-103 – Saariku, mis juba tüüpilist popsikohta tähendab – 4,68 hektarit Villem Kelnik’u nimel. Jätame siinkohal Saariku algse latsikoha staatuse ja selle poolitamise küsimuse Eeriki ja Välja vahel lahtiseks ja mööname vaid, et ei Poali Madis Saaremäel ega Linnuse Salu-Jaani Mihkel Ling ei pruukinud platside esmasaajad olla! Asustuslooliselt oleks aga hoopis huvitavam teada, millal ja kelle poolt oli Saadust pisut põhja pool Saariku koht ehitatud, kus viimaseks elanikuks teatakse olnud Eeriki Mihkel Kelnik’u (1831-92) pojapoeg – 1. Maailmasõja invaliid Villem Kelnik?
Suuremõisa kogukonda arvatud Eeriki Andruse poeg Mihkel Kelnik (1831-92) abiellus 1857.a Linnuse Aadu vabadikutüdruku Mare Merkaga ja nende kahe poja ning kahe tütre sünnikannetes on Mihklit ikka Eeriki Mihkliks nimetatud. Mihkli ja Mare esimene poeg suri väiksena, aga uuesti Madiseks ristitud teine poeg ja kaks tütart (Mare ja Riste) jõudsid abieluni.
Madis Kelnik (1863–1912) võttis 30-aastaselt Nurme mõisa kõrtsmiku Kaarel Kirvese tütre Mare naiseks ja arvatavalt oli neil äsja surnud isa Mihkliga selleks ajaks Saarikul eluase üles raiutud. Koht olla oma nime saanud siin kandis kasvanud suurte saarte järgi ja siinsamas kasvas ka vana nn. raasik-kask, kus otsas pärimuste järgi Muhu hundijahi ajal üks aju jälgijatest olla asunud; teine vaatluspunkt olnud Liiva-Soonda maantee ääres Raagi männi otsas.
Madisel ja Marel kasvasid üles kaks poega; kaks tütart surid väikestena. Vanem poeg Villem Kelnik oli Esimeses Maailmasõjas ja tuli sealt tagasi invaliidina (olla hiljem 2 krooni kuus toetust saanud); noorema venna, 1900.a sündinud noore Madise käekäik jääb paraku teadmata.
Villem pidas hiljem kingsepa ametit ja tema nimel oli kruntimisel moodustatud 4,68-hektarine Saariku popsikoht. Villem olnud kõva joomamees ja kord purjuspäi Hellamaalt tulles jäänud ta tuisku, kus ta ka oma otsa leidis. Väidetavalt on Saariku koht enne viimast sõda kadunud, kuigi tänaseks on siin taas 2430-ruutmeetrine Saariku nimega ja elamumaa sihtotstarbega katastriüksus moodustatud. See kuulub nüüd üle tee Uietoa kinnistu juurde ja siinkohal arvame Saariku koha siiski kadunud suitsude hulka.

Uietoa

Männiku-Jaani toonasel peremehel Juri Maripuul (1833–1903) oli Vahtraste Kesküla Mare Maltisega kaheksa poega ja kolm tütart. Pooled pojad (nende hulgas kolm Jaaniks ristitut!) surid väikestena, aga peale peremeheks jäänud vanema poja Mihkli ja omale Männiku-Kaasiku osatalu saanud Madise pidid kaks venda (Juri ja Villem) ikkagi veel kodust välja minema.           
Juri/Georgi Maripuu käis Tallinnas tööl, abiellus 1886.a Kallaste Uietalu Aleksei tütre Mariaga (Saarkoppel) ja ehitas omale Vanatoast pisut põhja pool vabadikukoha, mis sai Uietoa nime. Juril ja Marel sündisid viis tütart ning 11-aastaselt surnud poeg Ivan. Teine tütar Maria sai Viiraküla Tähvena-Tooma (Põllu) Vassili Ausmeele naiseks; Tiina (Kristina) ja Ruudu (Raissa) jäid koju. 4,61-hektarine Uuetoa popsikoht oli kruntimisandmetes noorema õe Kristina nimel. Haige jalaga vanem õde, Raissaks ristitud ja Ruuduks kutsutu oli kuduja. Tal sündisid vallaspojad Eugraf (Einu, 1912) ja Vladimir (Volli, 1919).
1959. aastal olid Uietoal õed Tiina ja Ruudu ning viimase vallaliseks jäänud poeg Volli; omale Einu nime võtnud vanem vend asus Tallinna. Viimati Uietoal üksi elanud Volli pärandas koha vennapoja tütrele, pärastisest ministrist ja poliitikust Maret Maripuule, kellele Uietoa suvekoduks jäi. Lisaks erastasid poliitikud üle tee jääva endise Saariku õue, kus Kelnikute kelder veel säilinud oli, sest Maret olla teadnud, et see tema esivanemate ehitatud on!

Uie-Villemi

Männiku-Jaani Juri noorem vend Villem Maripuu ehitas sajandivahetusel omale venna Uietoa kohast veel pisut põhja pool ka oma eluaseme, millele jäi Uie-Villemi nimi. Ta abiellus 1896.a Pärase Matsi Raissa Lähebiga ja nende lapsed – kaks poega ja neli tütart ristiti Hellamal õigeusku. Vanem poeg Ivan ei tulnud esimesest ilmasõjast tagasi; 1902.a sündinud Elena sai Rootsivere Runni Albert Tüüri naiseks, Raissa suri 1920.a 14-aastasena ja noorim tütar Akilina (1915-19) 4-aastaselt. Noorem poeg Alvin (eestindatult Endel) läks merele ja elas hiljem Tallinnas.
3,22-hektarine popsikoht oli kruntimise ajal Villemi lese Raissa nimel ja seda on hiljem ka Iisa kohaks kutsutud. Peale Iisa surma jäi koht tühjaks ja 1959.a rahvaloenduses ei ole enam sellist kohta ei Levalõpmal ega Lepikul kirja pandud.

Kearu

Lisaks Lepiku küla samanimelisele Korista-Matsi vabadikukohale on Kearu nimega koht lühikest aega eksisteerinud ka Levalõpma kõige põhjapoolsema vabadikukohana Uietoast ja Uie-Villemist veel pisut Männiku-perede pool, kus nähtavasti pärastine Männiku-Kaasiku Madis Maripuu on kõigepealt omale eluaseme ehitanud, kui ta 1880.a Kallaste vabadikutüdruku, Uielu Aadu tütre Mare Rehepapiga abiellus. Tõenäoliselt on koht nooremate vendade, Uietoa Juri ja Uie-Villemi Villemi elupaikadest varem ehitatud ja kadus juba siis, kui Madis omale 20. sajandil Kaasiku osatalu rajas, kuid nähtavasti on Madise ja Mare kõik kümme last Kearul sündinud ja kaks esimest poega (Juri ja Madis) siin ka surnud. 1887.a sündinud Ekaterina, kes 1908.a Koguva Andruse Madis Smuuli naiseks sai, on Aleksander III venestamis-kampaania ajal Rinsis ristitud, mistõttu 20.s alguse Rinsi koguduse-nimekiri ka luterlaseks jäänud Madist ning naist Mariat märgib ja nende elukohaks on selles nimekirjas märgitud Levalõpma Kearu. Kolmas poeg Aleksander ristiti 1889.a taas luteri usku (samuti nooremad lapsed) ja ilmasõja-aegsest Rinsi nimekirjast on ka see Kearu koht maha tõmmatud.
Madise perest on rohkem juttu Lepiku loos ja siinkohal peaks vaid lisama, et nüüdseks on Vana-Kearu aiana mäletatud paika omale suvekodu ehitanud Saadu Vello Tuulik, kellest eespool Saaduga seoses juba juttu oli. Nii võib seda Lepiku-Levalõpma piiril olnud elupaika taastatuna seni alles olevaks lugeda!

Ühtekokku saime (koos kaardile kandmata Värava kohaga) 22 Levalõpma eluaset tutvustatud, milledest kaheksa on tänaseks kadunud. Põlistaludest on kadunud Matsi-Mihkli ja Mihkli ning latsikohtadest Vanatoa; peale selle viis vabadikukohta (Aru, Käbru, Saariku, Uie-Villemi ja Värava). Seega ei ole 20. sajandi “katk” Levalõpmale oluliselt laastavamalt mõjunud kui Põhjasõja-järgne päriskatk ja küla elab uuel aastatuhandel oma elu edasi.


Oktoober – november, 2007; kohendatud detsembris, 2011; ümber formateeritud aprillis, 2012 ja viimati üle vaadatud mais, 2014

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
Tel. 657 2839; e-post ylo@rehepapp.com; papp@neti.ee