Lepiku

Lepiku külast oma tänastes piirides saame rääkida alles 20. sajandil, kui kahele Lepiku-nimelisele hajatalule ja nende lähedusse tekkinud vabadikukohtadele lisaks arvati halduslikult sama küla alla ka Korista, Männiku ja Targa hajatalude asumid. Kõigi nelja asumi algus ja tekkelugu paistab hiljemalt orduaja lõppu või taaniaega ulatuvat, kuid mis siin kandis vallutuste-eelsel ajal 12. ja 13. sajandeil olla võis, on seni üsna ebaselge. Erinevalt enamusest Muhu põlisküladest ei ole siin hiljem toimunud talude koondumist tihedaks sumbkülaks ja võimalik, et arvestatav asustus siin kandis orduajal üldse puudus. Igal juhul ei oska 1569/71. aastate maaraaamatuist nime järgi ühtki siitkandi koormiste kandjat ära tunda. Tõenäoliselt võis siiski juba orduajal hilisema kahe Lepiku talu kohal Soonda vakupiirkonda kuuluv talu või pundenikukoht olla, sest sel ajal tunduvad Soonda vakuse talud praegustest Lepiku-peredest kuni Mäla Poali-Jaaguni laiali asunud ja kompaktne Soonda küla on arvatavalt alles taaniajal kujunenud.
Targa hajatalust leiame esimese “märgi” 1645.a maaraamatus, kus Inneküla vakuse lõpus (Soonda vakupiirkonda sel ajal enam ei olnud) märgitakse Tarka Matt’i söötis poolt adramaad. Rootsiajal sai see taas asustuse ja 19. sajandi lõpupoole jagunes sealne üks arvestustalu kolmeks.
Kahte Männiku talu näeme esmakordselt rootsiaja lõpust pärineval kaardil, kuid et need sel ajal kirikule kuulusid ja kiriku talusid (ka Levalõpmal) varasemais maaraamatuis ei näidatud, ei oska jällegi nende võimalikku tekkeaega ära arvata. Põhjasõja ja katku ajal on kaks Männiku talu sööti jäänud. Pärastine Männiku-Juri sai omale katku järel 1740-ndateks asustuse, aga Männiku-Jaani seisis läbi adramaa-revisjonide söötis ja see taastati alles 18.s kolmandal veerandil.
Korista nime kohtame esmakordselt samuti 1645.a maaraamatus, kus taaniajal riigile müüdud Kapi eramõisa arvel nüüd üheksas (Tupenurme) vakupiirkond oli tekkinud ja selle lõpus märgitakse Korreße Klaß’i üksjalakohta. Nähtavasti on üks endine Kapi mõisa mees omale siin taaniajal maa raadanud, kus ta mõne aja suuremate koormisteta üksjala-põlve sai pidada. Tupenurme vakus ja koos sellega Korista üksjalakoht arvati rootsiajal rajatud Tamse riigimõisale ja üsna varsti on Tamse mõis siia kõrtsi ehitanud. Sel ajal sai Koristast mitmete taliteede sõlmpunkt, kus ka Lõuna-Saaremaalt lähtunud taliteed kohtusid, et siit ühe “trassina” üle Muhu soo Raugi ja Vahtraste vahelt üle Suure väina Haapsalu poole siirduda. Kõrts on siinse piirkonna omamoodi “tõmbekeskuseks” muutnud ja võiks oletada, et 1674.a aktis Korresta Laeß’i pooleadrase talu järel hajatalude hulgas kirja pandud ¾-adrane üksus ehk samuti Koristal oli. Samas on selle peremeeste Andruse ja Pendi lisanime Heinecke järgi otsustades siiski pigem Tupenurme ja Põitse vahel olnud Põitse Ännika eelkäijaga tegemist! Olgu öeldud, et nimetatuist eespool on ¾ adramaal ühiselt koormisi kandmas veel Heinecke Mart ja Mats ning see arvestusüksus kujutab suure tõenäosusega just selleaegset Ännika hajatalu, aga Koristalgi on kaardisäiliku EAA.308.2.57 järgi otsustades enne Põhjasõda vilgas elutegevus olnud! Kui nimetatud ülatusliku piirkonna (Paenaselt Päraseni ja põhjaranniku külasid Kallastelt Vahtrasteni hõlmav) rasterpilt MapInfo vahenditega digikaardiks kalibreerida ja sellele hilisemate kohtade kiht lisada, saame selleaegse Korista ümbrusest järgmise pildi:

Paneme tähele, et hilisemad Korista elupaigad (Korista-Mihkli, Korista-Matsi ja Puka ning Lagasma vabadikukohad) jääksid rootsiaegseist "punastest katustest" oluliselt lõuna poole ja kõige lähemal kolmele tihedalt kõrvuti joonistatud talule jääks nüüdseks kadunud Panga vabadikukoht nn. Korista pangal. Neljas "punane katus" on neist küll lõuna-keskhommiku pool, aga tänasest Korista-Matsist siiski umbes 300 meetrit põhja pool! Selle juures ei selgu kuskilt, milline neist neljast hoonest peab kõrtsi märkima ja nii on seda kaardipilti ilma eri-uuringuteta üsna raske kommenteerida
Seni on seegi selgusetu, kui kaua Tamse mõis peale katku Koristal veel kõrtsi pidas. Esimese hingeloendi Tamse mõisa lõppu on 1782.a kirja pandud Korista kõrtsmik Peeter – Külasema Marjavälja Jaagu poeg (~1723–1809), kuid 1795.a loend nimetab teda Tupenurme vabadikuks ja selleks ajaks paistab Peeter omale Neolt pisut Põitse poole Neo-Kopli vabadikukoha ehitanud. Arvatavalt Tamse mõisa poolt Koristale asustatud Kallaste Jõe Andrus on selleks ajaks juba kirikumõisa hingeks arvatud ja peale selle oli pastoraat Kansi mõisalt omandanud ka kaks Lepiku talu. Viimasena omandas pastoraat veel vahepeal Kapi mõisale kuulunud Targa hajatalu. Et kaks Männiku hajatalu juba teadmata aegadest kirikule kuulusid, siis sai kogu hilisemast Lepiku külast 18./19. sajandivahetusel pastoraadi valdus ja mõisavaldade aegu 19. sajandil olid Lepiku ja Levalõpma kaks Kirguvalla küla, kuigi Lepiku külast sel ajal veel tänases mõistes ei räägitud. Piirkond jäi hajatalude kogumiks talumajanduse lõpuni ja oma 20. sajandi koosseisuga on sobivaks näiteks sellest, milline võis kunagi territoriaalases mõttes välja näha kõigi teistegi Muhu piirkondade asustus.
Nelja piirkonnana on otstarbekas Lepiku külast rääkida ka edaspidises. Koristal taastati 18. sajandil küll kaks arvestustalu, kuid 1811. aastast alates käsitleb kirikumõis neid ühe arvestusüksusena. Sajandi lõpul võime taas kahest talust ja Korista-Jaani vabadikukohast rääkida. Peale selle jääksid siia piirkonda Kearu, Lagasma, Puka ja Tiigi vabadikukohad; Nurme mõisa maale tekkinud Maaniidi jätame siin Tupenurme küla käsitlusse. Kahe arvestustaluga jõudis 20. sajandisse ka küla n.ö. nimi-piirkond, kus peale kahe talu veel vähemalt viiest vabadikukohast (Mäe, Nuka, Allika, Rennikse ja Panga) saab rääkida. Õigupoolest tuleks selle piirkonnaga seoses veel juttu teha vanast Lepiku-sauna vabadikukohast ning hilisemast Kalju osatalust.
Männikul katku järel esimesena taastunud põlistalust (hilisem Männiku-Juri) tekkis hiljem Valli vabadikukoht; Männiku-Jaani vabadikud asusid hiljem Levalõpma territooriumile (Uietoa, Uie-Villemi ja sealne Kearu) ning neist on Levalõpma loos juttu, aga peale selle eraldati 20. sajandil Männiku-Jaanist veel Kaasiku osatalu.
Targa põlistalust sai 20. sajandiks kolm talundit ja Targa-perede külje alla jäi pärimuste järgi ka Nonni metsavahikoht. Peale selle tekkisid päris Lepiku “küla keskele” kolm või neli vabadikukohta, mida naljatamisi võiks “Augukülaks” nimetada – tänaseni alles olevad Mullaaugu, Liivaaugu ja Saueaugu ning on veel Muruaugust räägitud, mida õigupoolest enam ei mäletata, kas see üldse omaette koht oli või on ühe kolmest nimetatust paralleelnimega tegemist. Nende nimedega seoses on tähelepanuväärne, et 1800.a kaardil on kujutatud Lepiku taludest lõuna pool Keldre Aucku põldu ja siit lääne poole jäi Keldre Aucko mets. Seega võib öelda, et nimed üsna vanu toponüüme kujutavad, kuigi esmapilgul ehk selle peale ei tulekski!
Kui nüüd kõik nimetatud kohad kokku lugeda, võime tänase Lepiku küla territooriumil eksisteerinud 26-st suitsust rääkida – koos hilisemate osataludega 10 talust ja 16 vabadikukohast. Kui palju neist tänaseks kadunud on, selgub selle järel, kui oleme nendega ükshaaval lähemalt tutvunud.
Üldises plaanis võiks veel lisada, et pastoraadi hajatalud olid Levalõpma küla taludest mõnevõrra suuremad. Üle viiekümne hektari on olnud pooldunud Männiku-Jaani ja kolmeks jagunenud algne Targa talu, samuti 19. sajandil ühe arvestustaluna esinenud Korista.
Siinkirjutaja jaoks seni selgumata põhjusel hakkasid Kirguvalla külad peale mõisavaldade kaotamist Hellama ühendvalla alla kuuluma. Et Hellama valda jäid peale Hellama ja Kansi kroonuvaldade veel seniste eramõisade (Pädaste, Kuivastu ja Võlla) kogukonnad, on Hellama valda hiljem mõnikord ka pärisvallaks nimetatud (Muhu Suurvald oli puhtalt kroonuvald). Kas sellel ka mingi tähendus oli Kirguvalla liitmiseks Hellama vallaga või on siin lihtsalt kahe valla suuruste tasakaalustamisega tegemist (Hellama valla alla ühendati veel endine Kapi-Rinsi kogukond, kuigi see territoriaalses mõttes võinuks pigem Suurevalla alla hakata kuuluma), ei oska siinkohal kommenteerida.
Peale viimast sõda jätkunud nõukogude okupatsioon hävitas talumajanduse ja kahest Kirguvalla külast sai 1950.a kolhoos “Muhu süda”. Aasta pärast liideti see Mäla-Soonda-Liiva “Kaleviga” ja seejärel idapoolse Muhu “Ühismaaga”. 1959.a loeti Lepiku külas veel 22 suitsu kokku 72 elanikuga. Tänaseks on need arvud ilmselt oluliselt kahanenud, kuid küla on ikkagi alles ega ilmuta teiste küladega võrreldes enamaid kadumise märke.

1. KORISTA

Läbi kõigi 18. sajandi adramaa-revisjonide märgitakse Tamse mõisal pealkirja Korrista all nelja arvestustalu – kõigepealt asustatud Hennicka (algul Mart ja hiljem Mats), mis ilmselt selleaegset Põitse Ännikat kujutab ja seejärel kolme söötis üksust: Korrista Andrus (3/4 adramaad), Ustallo Lehmet (½ adramaad) ja Hennico Lehmet (1/4 adramaad). Viimane on 1770-ndate Tamse mõisa vakuraamatutest kadunud, kuid kahte eelmist, kokku üks ja veerand adramaad, märgitakse endiselt söötis seisvat. Nii jääb üsna arusaamatuks, mis rootsiaegsete põldudega kõrtsi naabruses katku järel toimus, kuigi kõrtsi on Tamse mõis arvatavalt Koristal veel läbi terve järgmise (18.) sajandi pidanud. Ka esimeses hingeloendis 1782.a ei leia veel Koristal muud kui Tamse mõisa lõppu kantud kõrtsmik Peetri pere. 1795. aastaks oli aga mõis Koristale asustanud Kallaste Jõe Andruse pere, kelle priinimeks on 1826. aastal ilmselt tema päritolu märkiv KALLAS. Samal ajal on pastoraat Koristal peremeheks seadnud Levalõpma Matsi-Mihkli sulaseks jäänud endise perepoja Jaani vanema poja Mihkli, kes sai hiljem priinime PAASHALLIK (kirjutatud ka Paschallik). Selle juures jäävad pastoraadi ja Tamse mõisa suhted sajandilõpu Koristal üsna ebaselgeks, sest 1795. aastaks oli ka Jõe Andrus kirikumõisa hingeks arvatud ja, nagu öeldud, ei ole selge, millal Tamse mõis siin kõrtsi pidamisest loobus. Samas on 1795.a loend aga ainus dokument, kus Koristal katku järel kahest arvestustalust räägitakse.
Mihkel Paashallikul oli kolme naisega kuus poega ja kaheksa tütart, aga kõik kuus poega surid lapseeas. Kaheksast tütrest neli said küll mehele, kuid juba 1811.a loendis oli Mihkel vabadikuks kuulutatud ja ainsaks peremeheks Koristal jäänud Jõe Andrus. Temalgi olid Külasema Jaagu (sel ajal Ado Juri) Kadriga ainult tütred sündinud – kuus tütart, kelledest viis vanemat üles kasvasid ja neli neist ka mehele said (Lutsi jäi vallaliseks ning noorim tütar, 1789.a Koristal sündinud Riste suri 6-kuuselt). Andruse teisele tütrele Inglile tuli 1804.a koduväiks Tamse mõisa vabadiku Kure Jaagu poeg Mats (1780–1830), kelle pere sai hiljem priinime MÜÜRIPEAL ja siitpeale jäi Korista, mida hingeloendites hiljem ühe taluna näidatakse, eeskätt Müüripealide valdusse.
1816.a loendis oli vana Andrus veel peremeheks märgitud ja endine “konkureeriv” peremees Mihkel Paashallik, kes samal aastal teise naise võttis, Korista Einwohner’iks nimetatud, kuid paistab, et Andruse koduväi Mats on sel ajal omale uued taluhooned ehitanud ja siitpeale võiksime Korista-Matsi kohast eraldi rääkida. Tundub, et hiljem käibel olnud Korista-Mihkli kohanimi on Mihkel Paashallikust jäänud, kuigi ta Koristal enam peremees ei olnud ja hiljem siiagi Müüripealid asusid. Tuleks lisada, et nn. reguleerimskaartidel jääb Korista parajasti kahe kaardilehe (nr.2 ja nr.3) servadele, mis paraku niivõrd lagunenud on, et siit selleaegseid Korista talusid näha ei õnnestu ja seetõttu on selgusetu, kus Andruse ja Mihkli taluhooned 18.s lõpul võisid asuda? Andmebaasis on Andruse talu puhul pärastise Korista-Matsi viita (LP14) kasutatud, kuigi esialgne Andruse talu võis siit oluliselt Panga pool olla!
19. sajandi dokumentidest on üsna raske aru saada, kes ainsa Korista nimega arvestustalu inimestest üldiselt vanemaks peetaval Korista-Mihklil ja kes Korista-Matsil olid, seda enam, et hilisemad hingeloendid enam kinnitatud peremeest kummalgi ei märgi. 1834.a loenduseks olid nii vana Andrus Kallas kui tema väimees Mats surnud ja loendi vanimaks meeshingeks Koristal Mihkel Paashallik oma kolmanda naise ja kahe tütrega; kaks vanemat tütart olid selleks ajaks mehele saanud. Mihklit nimetatakse endiselt vaid elanikuks (einwohner), kuid sel ajal võis ta veel oma kunagises talus ehk omaette mees olla, sest selleks ajaks oli Müüripealidel kindlasti Matsi koht olemas. Mõne aja pärast asusid Müüripealid ka Korista-Mihklile, kuid kõigepealt peaksime nüüd selleks ajaks ammu olemas olnud Matsi talust rääkima ja edasiste hargnemiste jälgimise hõlbustamiseks toome ka ühe lihtsustatud skeemi Müüripealide kohta:

KORISTA-MATSI

Jõe Andrusele Koristale koduväiks tulnud Kallaste vabadiku Kure Jaagu pojal Matsil sündisid peretütre Ingliga kaks tütart ja kaks poega. Tütred Eed ja Mare said mehele; pojad Andrus ja Jaen võtsid mõlemad naised ning jäid 50-aastaselt surnud isa rajatud tallu. Peremeheks ei ole kumbagi neist hingeloendites nimetatud ja mõlemad surid ka varases keskeas.
Andrus Müüripeal (1811-47) võttis isa surma-aastal 19-aastaselt Mälast naise ja sündisid kaks tütart ning kaks poega. Vanem tütar Ingel suri lapsena; noorem õde Riste sai hiljem Tupenurme mehele. Pojad Aad (s.1835) ja Andrus (s.1840) olid isa surma järel alles poisiohtu. Paraku suri paari aasta pärast ka onu Jaen (1815-49) ja Matsile jäid kaks leske lastega. Jaani lese, Vahtraste Tähvena Kadri pojad Mihkel ja Madis olid alles 10- ja 7-aastased (Jaani ja Kadri kaks tütart ning üks poeg olid väikestena surnud). Nüüd on mõneks ajaks tallu pandud Männiku-Jaani Käsperi noorem vend Juri Maripuu (1809-65), keda 1850.a loend jällegi “elanikuks” nimetab. Ilmselt oli tema seni peremehe eest, kuni Andruse teine poeg Andrus täisikka jõudis, sest vanem vend Aad võeti 1853.a nekrutiks ja jäi arvatavalt Krimmi sõtta.
Jaani vanem poeg Mihkel (1839-55) suri täisikka jõudmata, kuid noorem vend Madis kasvas Matsil üles ja paistab peale onupoja Andruse peremeheks saamist ja Lõetsa Kiisa Ristega abiellumist selleks ajaks tühjaks jäänud Korista-Mihklile asunud.
Korista-Matsi teine Andrus Müüripeal (1840–1908) võttis 1860.a Oina Kästiki Mare (Kask) naiseks ja jõudsid sündida tütar Ruudu ning pojad Mihkel ja Madis, kui Mare 35-aastaselt 1865.a suri. Andrus võttis järgmisel aastal Vanamõisa Sepalt teise naise (Rõõt Üksik), kellega veel kaks tütart ning poeg Andrus sündisid. Peale seda, kui Andruse esimese abielu poeg Mihkel 1881.a 18-aastsaselt suri (õde Ruudu ja noorem vend Madis olid juba väikestena surnud), on Andrus vist talu pidamisest loobunud ja omale Puka koha ehitanud, kus ta vanas eas oma teise abielu poja Andrus “kolmandaga” sepatööd hakkas tegema. Selleks ajaks oli onupojal Madisel juba viis poega kasvamas ja neist pidi jätkuma peremehi kahele Korista talule ning Andrus on pärimisõiguse onupojale loovutanud.
Madis Jaani p. Müüripeal (1842–1923) paistab seni kahte Korista kohta pidanud, kuni tema vanem poeg Mihkel Korista-Mihklil hakkas peremehena toimetama ja jäi seejärel oma kolmanda poja Andrusega Matsile. Madise esimene poeg Juri oli lapsena surnud; neljas poeg Madis (1870-89) suri 19-aastaselt, kuid veel kaks nooremat poega jõudsid abieluni. 1872.a sündinud liliputi kasvu Vassili (Villem) läks sajandi lõpul Paenase Lepiku vabadikukohale koduväiks ja Paenase loos on temast veel pisut juttu; noorim poeg Ivan (Johannes) Müüripeal ehitas aga omale Kearu vabadikukoha. Madis Jaani poja ajal on Matsi kohta ka Soku-Matsiks hakatud nimetama. Selle juures tasub tähele panna, et kõik Madise 12 last on Koristal (Korista-Mihklil) sündinud. Madis jäi ise küll luterlaseks, kuid oma lapsed on ta enamuses Rinsis ristinud; vaid kaks nooremat last (1880.a sündinud Juula ja 1882.a surnult sündinud viimane tütar) olid luteri meetrikas kirja pandud. Selle juures on kummaline, et esimesed lapsed said 1860-ndatel Rinsi sünni-meetrikais perekonnanimedeks hoopis Sepp (Elena ja Andrei) ning Müür (Maria ja Mihail)! Tütred surid väikestena, aga Mihail Müürist sai “jumala abiga” siiski pärastine Korista Mihkel Müüripeal ja Andrei Sepast Soku-Matsi Andrus Müüripeal; kas aga eksitavad meetrikakanded isa Madise vigurite või Rinsi preestri joomase pea tõttu sündisid, jääb omamoodi mõtlemisaineks.
Andrei Sepaks ristitud Andrus Müüripeal (1868–1903; koos kahe Puka Andrusega oli ta neljas Korista-Matsi Andrus Müüripeal!) abiellus 1892. aastal Tupenurme Vanaga-Juri Marega (Peeker) ja sündisid kaks poega, kuid paar nädalat peale teise poja Jaani sündi suri Mare 25-aastasena. Andrus võttis Päelda Kaasikult teise Mare (Peegel), kellega 1897.a enne Jõule kaksikud tütred sündisid, aga seegi Mare jäi põdema ja suri aasta pärast 1898.a detsembris. Nii surid Andruse mõlema abielu neli last väikestena või noorelt. 1900. aastal võttis Andrus kolmanda naise – Männiku-Jaani Juri noorema tütre Juula Maripuu, kellega poeg Madis sündis, kuid nüüd suri Andrus ise 35 aasta vanusel ja vana Madis pidi veel pojapoja ning koha pärija üles kasvatama.
Koha rajajast Matsist arvates kolmas Madis Müüripeal abiellus aasta peale vanaisa surma oma onutütre – Korista Mihkli tütre Juulaga ja tema nimele sai kruntimisel 17,39-hektarine Korista-Matsi koht. Madis oli tehnika-huviline mees, seadis Matsil tuulegeneraatori üles ja ehitas ise ühe esimese raadioaparaadi Muhus. Sugulusabielust sündinud esimene poeg Elmar-Erich suri kaasasündinud ajukahjustuse tõttu 15. eluaastal 1940.a. 1944.a sügisel üritas Madise pere läheneva nõukogude okupatsiooni eest põgeneda, kuid laev lasti põhja (või sattus miinile?) ja Juula koos lastega uppusid. Ainsana pääses Madis, kes hiljem Ameerikasse jõudis. Sellelt laevalt olla üldse 16 inimest pääsenud; muhulastest nende seas peale Matsi Madise veel Liiva köster Andrus Vana oma naise Nelliga ja Nooda poe Ivani poeg Raul Noot. Viimane jõudis läbi põgenike-laagrite vintsustuste kuidagi tagasi Eestisse, pidi hiljem oma “supluse” eest ka Siberi katsumused läbi tegema ja suri 1980.a Tallinnas.
Peale sõda oli Matsi koht tühi ja siia asus Venemaalt tagasi tulnud Liivaaugu Reiu naine Mare Nõu oma kahe tütrega (perest tuleb hiljem Liivaauguga seoses lähemalt juttu). 1959.a rahvaloenduse ajal oli Matsil koguni seitse hinge kirjas: Mare ja noorem tütar Aili Nõud, noorelt Liiva Juri Endel Keskülaga abiellunud Asta poja Erkki ja kahe tütrega (6-aastane Signe ja 4-aastane Ülle) kandsid Kesküla nime ning veel Mare vanem õde, 67-aastane Männiku-Kaasiku Ingel Maripuu. Keskülade valdusse jäi Korista-Matsi koht ka peale viimast maareformi.

Puka

1800.a kaardil nimetatakse üht muistset põldu Pucka põlluks ja nähtavasti sai sellest oma nime Korista-Matsi Andrus Müüripeali rajatud koht, kui Andrusel 1880-ndatel talu pidamisest “villand sai” ja ta oma teise abielu perega Pukale sepikoja ehitas. Noor Andrus Müüripeal (1877–1945) õppis isa käe all ära sepatöö ja temast sai uuel sajandil üks tuntumaid ja legendaarsemaid seppi Muhus. Teatakse, et luteri kalmistu suured raudväravad Viiraküla-Nõmmküla tee ääres on Puka Andruse tehtud ja sellega olla ta lunastanud oma süü ebaseadusliku soku või hirve laskmise eest. Samuti räägitakse lugu sellest, kuidas Andrus oma sepapaja ees tammepakul olla Kuivastu paruni auto kõveraks läinud väntvõlli mõne löögiga sirgeks õiendanud! Peale 1. Maailmasõda hankis Andrus omale materjali Võiküla patareidel maha jäänud suurtüki-aluste käsitsi saagimisega ja ehitas ise valmis traktori. Tema ettevõtmised olid aga tihti nii suured ja aeganõudvad, et enne, kui midagi müüa õnnestus, pidi pere ka puudust kannatama ja lahedam äraelamine tulnud alles siis, kui juba poeg Oskar hakkas hobuseraudu valmistama ja sellega perele pidevama sissetuleku kindlustas.
Andrus abiellus 1901. aastal selleks ajaks Korista-Matsile asunud Madis Müüripeali tütre Juulaga ja see oli teine Müüripealide sugulasabielu, ehkki Matsi Madise ja Juulaga võrreldes pisut kaugema sugulusega tegemist oli – nimelt Puka Andrus ja Juula olid vanast Matsist arvates kolmas põlv. Neil sündisid Juulaga neli poega ja kolm tütart. Vanemad lapsed (Julius, Aleksander ja Juula) surid teismelistena; 1909.a sündinud Riina sai mandril mehele ja noorim tütar, 1920.a sündinud Roosi sai hiljem Targa-Tähvena Julius Prii naiseks, aga noorim poeg Albert suri 6 kuu vanusel. Ainsaks koha pärijaks jäi 1912.a sündinud Oskar, kes 1937.a Targa-Juri Villemi tütre Rosalie Priiga abiellus. Teine Maailmasõda tõmbas edasisele kriipsu peale; Oskari pere oli Soku-Matsi Madise perega samal õnnetul laeval ja neil ei õnnestunud pääseda.
Kruntimisel moodustatud 8,31-hektarine Puka väikekoht jäi peale sõda tühjaks (Juula oli oma tütre juures Targa-Tähvenal) ja siia asusid Kapi Nõmme Volli (Voldemar Tuul) oma Lepiku-Poalilt võetud naise Allaga. Nemad olid 1959.a kaks Puka elanikku. Peale Volli surma suutis Alla Seanina kalatööstuses nii palju teenida, et omale Kuressaarde korteri soetas ja vanaduspäevil oma toasooja eest liialt muretsema ei pidanud. Tema on, muide, oma mälestuskildudega ka käesoleva kirja panemisel suuresti abiks olnud.
Siinkohal tahaks Muhu “vallaisadele” südamele panna, et legendaarset Puka sepakohta ka 21. sajandil veel mäletataks ja sellest mingi jälg võimalikult kaua püsiks.

Kearu

Teiseks Korista-Matsi vabadikukohaks on 20.s algul Korista-Jaani naabrusse rajatud Kearu koht, mille Korista ja Matsi Madise noorim poeg Ivan Müüripeal on omale 20. sajandi algul ehitanud. Ta abiellus 1905.a Kapi Kaasiku Madise tütre Ruudu (Raissa) Hallikäärega ja neil sündisid kaks poega ning kaks tütart. 1925.a surid Ivan ja Ruudu teineteise järel, kui vanem poeg Johannes oli 18-aastane ja teine poeg Matvei alles 15-aastane; tütred Salme ja Liidi olid veel päris lapseohtu. Johannes on omale Lihula kandist pruudi leidnud, kellega ta 1925.a oktoobris Lihula kirikus laulatati. Kus õed Salme ja Liidi üles kasvasid, jääb siinkohal täpsustamata, aga Madise võttis edasises jutuks tulev Valli Andrus omale karjapoisiks, kui ta Jaan Klaari preemiatalu Haapsalu lähistel Võnnu mõisas pidama hakkas. Nimelt oli Männiku-Juri ja pärastise Valli Andrus Tuuliku naine Ingel Viiraküla Peedu Tõnu tütar ja Jaan Klaari õde, mistõttu Andrus ja Ingel nüüd kolme Vabadusristi, III klassi Kotkaristi ja Läti Karutapja ordeni kavaleri Jaan Klaari preemiatalu hakkasid pidama. Hiljem läks Madis Müüripeal Varbla kandi (Saulepi valla) Haapsi küla laevniku Aleksander Pärna laeva tekipoisiks ja lõpuks sai temast Toritamme Aleksander Pärna väimees ning ta rajas omale Metsa asundustalu. Sellest on Madise poja Manivald Müüripeali mitmetes mälestuslugudes juttu. Varbla kanti asusid hiljem ka Madise nooremad õed.
1939.a oli Helga Müüripeali nimel ainus Lepiku küla kinnistatud maaüksus, väike 4,07-hektarine Kääru nimega popsikoht ja tegemist võis olla Kearu noore Ivani (Johannese) tütrega, kes 1926. aastal oli Lihulas Elga-Reseetaks ristitud. Eluasemeks ei ole aga Kearu ilmselt juba enne viimast sõda enam olnud. 20.s lõpuks oli Kearu koht juba nii metsa kasvanud, et vaid vanemad siit kandi inimesed selle asukohta leida oskasid.

KORISTA-MIHKLI

Tuleme nüüd korraks tagasi 19. sajandi keskpaika. Kirikumõisa esimene peremees Koristal, Mihkel Paashallik suri 86-aastaselt 1853. aastal ja järgmisel aastal suri ka tema 3. abielu lesk Rõõt. Tütred olid selleks ajaks ammu mehele saanud ja koht jäi tühjaks. Hiljemalt 1860-ndatel on Korista-Mihklile asunud Matsi Jaani noorem poeg Madis Müüripeal; vanem vend Mihkel (1839-55) oli noorelt surnud. Madise kuuest pojast ja kuuest tütrest oli juba eespool juttu. Ka tema esimene poeg Juri oli lapsena surnud, aga järgmised vennad Mihkel ja Andrus võtsid lõpuks 1890-ndatel Tupenurme Vanaga-Juri tüdrukud naisteks – Andrus vanema õe Mare ja Mihkel 1896.a noorema õe Riste. Paraku suri Riste koos oma esimese pojaga sünnitusel (meenutame, et ka Andruse naine Mare suri noorelt peale teise lapse sündi). Isa Madis maksis nähtavasti endiselt kahe talu rendi, kuigi ta ise sel ajal arvatavalt tagasi Matsil oli (oli ju ühe ainsa arvestustaluga tegemist!).
1898.a võttis Mihkel Raugi Juri Kadri Tüükeri teiseks naiseks ja temaga sündis 1899.a poeg Aleksander ning uuel sajandil veel viis tütart. Kruntimisel sai Mihkel Müüripeali nimele 37-hektarine Korista-Mihkli talu, mida ainus poeg Aleksander pidi pidama hakkama. Viimane abiellus 1931.a Kapi Rauna Andruse tütre Juulaga (Kann) ja vana Mihkel oma naise ning kahe noorema tütrega läksid hoopis naisekoju Raugi Jurile; kaks vanemat tütart (Juula ja Raissa) olid selleks ajaks mehele saanud ja kolmas tütar Ekaterina 20-aastaselt surnud. Mihkli naise Kadri vallalisteks jäänud noorem vend Matvei ja õde Raissa Tüükerid olid Raugi Juril uue maja ehitanud, kuid talul puudus pärija ja küllap lootis Korista Mihkel siit oma nooremate tütarde jaoks kaasavara saada. Nõnda koliti tühjaks jäänud Raugi Juri vanasse majja. See on siiski pigem Raugi küla lugu ja siin märgime vaid, et Mihkel ja Kadri Müüripealid Raugil suridki.

Korista-Jaani

Korista-Jaani vabadikukoha tekkeaeg 19. sajandil jääb sama ebaselgeks nagu kõrtsi kadumine 18. ja 19. sajandivahetuse paiku. Kirikuraamatuis on Korista meesteks nimetatud edasises Männiku-Jaaniga seoses meenutatavat sulast Andrus Maripuud (1768–1842) ja tema poega Jaani (1802-84), kuid kas viimaselt võis ka Koristale kohanimi jääda, ei oska siinkohal kinnitada ega ümber lükata! Jaen Andruse p. Maripuud võib pigem Targal Nonni metsavahikoha rajajaks arvata (vt. ka Maripuude põlvnemis-skeemi), millest lõpus eraldi juttu tuleb. Järgmiseks Korista-Jaani asukaks võib oletada Koristal ajutiselt peremeheks olnud Männiku-Jaani Käspri venda Juri Maripuud, kelle poeg Juri hiljem tutvustatava Mäe vabadikukoha ehitas ja noorem poeg Jaen Ridasi Rannale koduväiks läks. Juri suri keskeas ja kahe pojaga jäänud lesele (Levalõpma Aadu Mare) tuli koduväiks Lepiku-Mihkli Jaagu teine poeg Jaen Saar. Arvestades edasises tutvustatava Lepiku-Mihkli Jaagu suurt peret ja seda, et Jaani vanem vend Madis koha pidi pärima, on üpris arusaadav, et Jaen Korista vabadikukohale asus ja kõige tõenäosemalt on just temalt kohale nimigi jäänud.
Jaanil sündis Marega poeg Madis ja kaks tütart – Ruudu suri imikuna, aga Mare sai hiljem Levalõpma Aadu Mihkel Prii naiseks Kansi Juri-Väraval. Madisest sai hiljem siiski onu Madise asemel Lepiku-Mihkli peremees ja nüüd asus Korista-Jaanile Jaani poolvend Tõnu Saar (1867–1938), kes 1895.a Leeskopa Värava Kaarli tütre Kadri Pärati naiseks võttis.
Tõnu Saare nimele sai ka hiljem 4,63-hektarine Korista-Jaani popsikoht. Tõnul ja Kadril oli neli poega ja kolm tütart. Vanemad pojad Villem (1896) ja Juri (1898) on vist Vabadussõjas osalenud; Juri sai omale hiljem Võlla mõisast Mäe krundi ja kolmas vend Madis (1900) läks Hellama Mäele koduväiks. Vanem vend Villem läks 1922.a Raegma Uiesaunale koduväiks ja kõigist neist on veel Hellama ja Raegma lugudes juttu. Tõnu ja Kadri neljas poeg Aleksander suri 17-aastaselt südame puudulikkuse tõttu.
1913.a sündisid Tõnul ja Kadril kaksikud tütred. Liina sai hiljem Massu mehele, aga Elviine (Elliks kutsutud) jäi koju ning oli 1959.a loenduse ajal ainus Korista-Jaani elanik. Tal olid vallaslapsed – poeg Heldur (s.1931) ja tütar Sirje (s.1946). Heldur läks Saueaugu Sandri kasutütrele koduväiks; Sirje sai Saaremaale mehele ja tütre juures suri hiljem ka ema Elli. 1970-ndatel, kui tühjaks jäänud kohti likvideeriti, lammutas Saueaugu Heldur Korista-Jaani maja ja sestpeale on koht kadunud.

Et Lepiku küla Korista-poolse otsaga ühele poole saada, räägime siin veel paarist kadunud kohast. Kui Lagasma metsavahi-kohta võib tinglikult hiljem tutvustatava Lepiku-Mihkli vabadikuks arvata, siis küla kõige loode-poolsem Tiigi koht on oma asustuse hoopis väljapoolt saanud, kuid sellest siis järgnevas.

Lagasma

Alustama peaks 18.s lõpul mõne aja Lepiku-Mihklil (sel ajal Lepiku-Jaani) peremeheks olnud Viiraküla Tähvena-Tooma juurtega Jaanist ja Levalõpma loos räägitakse tema nooremast vennast Andrusest, kelle järglased said priinime LINNUPÕLD. See Andrus on omale kõigepealt Päelda külje all Levalõpma karjamaal Aru vabadikukoha ehitanud. Tema poeg Andrus jun. Linnupõld (1813-98) oli kirikumõisa metsa- ja heinamaa-vaht ning on omale hiljemalt 19.s keskel pärastise Puka naabruses eluaseme rajanud, mis vana Lagasma kohanime sai. Märgime, et 1800.a kaardil on Puka põllust soo poole Lagasmaa pank, kuhu hiljem Panga vabadikukoht tekkis (sellest räägime Lepiku Poaliga seoses) ja siit soo poole jääv suur heinamaatükk kannab nime Laagasmaa Panka Allune. Kuskile siit pisut Puka poole ongi Andrus oma metsavahi-koha ehitanud. Võiks veel lisada, et Lagasma panga-alusest heinamaast Tupenurme poole jääv heinamaa kannab kaardil nime Paas Allika Nieth ja selle järgi sai nähtavasti esimene katkujärgne Korista Mihkel omale priinime.
Andrus “teisel” Linnupõllul oli Korista Mihkli tütre Lutsiga (Paashallik) imikuna surnud tütar ja kolm poega, kes üles kasvasid. Noorim neist – Madis suri 25-aastaselt vallalisena, aga kaks vanemat poega abiellusid. Andruse esimene poeg, 1842.a sündinud Mihkel Linnupõld abiellus 20-aastaselt Vahtraste Tika sulase tütre Marega (Põld) ja sündis poeg Ivan. Mihkel võeti kroonusse, kust ta 12 aasta pärast tagasi jõudis ja seejärel sündisid neil Marega veel kaks tütart ja neli poega, kuid nooremad lapsed paistavad kõik väikestena surnud. Ivan Linnupõld võttis 1889.a Hellamalt naise (Kurise Irina Kokk) ja Hellamaal ristiti ka nende kaks last (tütar Raissa ja poeg Vassili). Viimati on pere ilmasõja-aegses Rinsi koguduse-nimekirjas, kus see aga on maha tõmmatud – s.t. kogudusest lahkunud, kuid millal ja kuhu nad läksid, on selgumata!
Vana Andruse teine poeg Andrus “kolmas” Linnupõld (1846–1930) oli pärimuste järgi kirikuhärrale vahele jäänud, kui ta metsast salaja puid müüs ja aeti kogukonnast välja. Ta oli Raugi Nõmmel sulaseks ja seal sündisid ka tema esimesed lapsed, kuid vana Andrus sai vahepeal omale armuadra latsikoha ja sellest räägitakse Levalõpma loos lähemalt.
Rinsi koguduse-nimekirja järgi on uue sajandi algul Lagasmale asunud hoopis Külasema Koplimäe Aleksei poeg Timofei Kao oma Nõmmküla Kearult võetud naise Maria Tammikuga ja siin sündisid neil kolm poega ja kaks tütart. Järgmises nimekirjas on aga ka see pere maha tõmmatud (Muhust lahkunud) ja Lagasma kohta hilisemais kirikukirjades enam ei esine. Võib arvata, et millalgi 1. Maailmasõja ajal või järel see vabadikukoht kadus.

Tiigi

19. sajandi algupoole on Saaremaalt Roobaka mõisast tulnud Vahtna üks Villem, Suurna Rõõda vallaspoeg, kes sai priinime LINDENTAL. Ei ole teada, kas ta oli Vahtnas kõrtsimees või uisu peal sõudmas. 1840.a on ta kodukandi tüdruku Kadriga (Laratsi tütar) Muhus laulatatud ning muhu meetrikaisse sai neil kolm tütart ja kaks poega. Esimeste laste sünnikannetes märgitakse sünnikohaks Kuivastut – ju siis Villem ka Kuivastus võis uisumeheks olla, aga nooremad lapsed paistavad juba Tiigil sündinud. Kuna Lepiku küla all soo servas oli peale kirikumõisa ka Suuremõisa ja Nurme heinamaid, siis ei ole selge, milliselt mõisalt Villem omale majaplatsi sai. Hiljem on kohta küll kiriku saunakohaks peetud, kuid Villemit on seejuures ikka Suuremõisa kogukonna hingena käsitletud.
Villemi ja Kadri kolm last surid väikestena; Emilia sai Levalõpma Mihkli Mihkel Raunmägi naiseks ja noorim poeg, 1856.a sündinud Friedrich (Priidu) Lindental abiellus 1875.a Mäla Sepa Andruse tütre Kadriga (Targem) ning elas Tiigil kuni “erkude" põletik (surmakande järgi) talt 1923.a elu võttis. Priidul ja Kadril olid omakorda kaks poega, kes Villemiks ja Priiduks (Friedrich) ristiti, kuid nende hilisem käekäik ei ole luteri kirikuraamatuist selgunud. Täisikka jõudsid ka Priidu ja Kadri kaks tütart: Riste sai Kapi Mulgi Andruse naiseks (pere asus hiljem Läänemaale) ja nooremale õele Marele tuli 1922.a Oinalt koduväiks Ivan Kask. Tema nimele mõõdeti kruntimisel 5,79-hektarine Tiigi popsikoht.
Ivanil ja Marel sündisid poeg Vambola (1923) ja tütar Hermilde (1926). 1959. aastaks oli 71-aastane Mare oma tütrega Tiigile kahekesi jäänud (poeg Vambola on Tallinna asunud). Vaimse puudega Milda suri hiljem hooldekodus; Tiigi koht jäi tühjaks ja nüüdseks on see Roobaka mehe Lepikule rajatud elupaik sootuks kadunud.
Õnneks selgus hiljuti (2011.a kevadel), et 1908.a Kapi Mulgi Madise noorema venna Andrei Palu naiseks saanud Tiigi Priidu tütre Riste oks (nüüdseks Palude puus) on veel täiesti haljas ning tänu Andruse ja Riste pojatütrele Helgi Palu-Kaalule saame siia ka Tiigi Marest ja Ivanist ühe foto-illustratsiooni lisada.

2. MÄNNIKU-JAANI

19. sajandi hingeloendid märgivad Korista järel teise pastoraadi taluna Männiko a, mis Männiku-Jaanit tähendab. Kaks talu olid kirikul siin juba rootsiajal (1698.a kaardi-tabelis Mennike Hans ja Mennike Jaak), kuid katku järel olid need tühjad. Kui eespool jutuks tulev Männiku-Juri sai omale uuesti asustuse juba 1740-ndateks, siis Mennike Hans’u arvestusüksus seisis söötis läbi kõigi 18.s adramaa-revisjonide ja alles 1760-ndatel on see pastoraadi poolt taasasustatud nähtavasti katku järel Levalõpmal koormisi kandnud Mennicke Jahn’i (~1670–1745) nooremale tütrele Madele koduväiks tulnud Jaani perega. Sellest Jaanist on jäänud ka hilisem talunimi, kuid tema päritolu dokumentides eriti ei selgu. Mingi tõenäosusega võis ta olla samal ajal Mõegakülas Hellama mõisale koormisi kandma hakanud pärastise Andruse-Mihkli toonase peremehe Andruse noorem vend, sest mõlema järglased said hiljem priinime MARIPUU. Muhus paistab priinimede panekul veresugulust üsna vähe arvestatud, kuigi see üldteada nõue oli. Mõneti võib seda sellega seletada, et 1822.a pastoriks tulnud noor Schmidt kogudust veel ei tundnud ja tal olnud pigem printsiibiks “ühes talus olgu üks nimi”! Maripuu nimega on aga nii, et 1813.a suri Mõegakülas 72-aastane peremees Mihkel Andruse poeg ja paar aastat varem (1811.a) oli surnud pastoraadi Männiku peremees Jaen. Et viimane Mõegaküla kauaaegse peremehe onu oli, võis siiski üldisemalt teada tõsiasi olla ja see seletaks ka sama priinime saamist – seda enam, et Mõegakülas selleks ajaks vana Mihkli kasupojana hoopis üks hiidlase Laasu poeg oli peremeheks pandud!
Jaanil ja Madel sündis teadaolevalt viis poega ja kaks tütart, kelledest vaid vanem tütar Ingel ja eelviimane poeg Tähve on lapsena surnud (viimase surmakanne meetrikas puudub, kuid 1782.a hingeloend teda enam ei märgi!). Neli poega kasvasid üles ja moodustasid arvuka Maripuude suguvõsa põhja, millest ülevaate saamiseks esitame siin lihtsustatud skeemi:

Skeemilt puudub Jaani noorem poeg Juri (s.1778), kes 1807.a nekrutiks võeti ja kellest midagi rohkemat teada ei ole.
18. sajandi lõpul olid Jaani vanemad pojad Mihkel ja Jaen mõlemad Männikul oma talud rajanud, mida ka nn. reguleerimisaegne kaart kujutab, kuigi arvestustaluna kirikumõis ainsat Männiko a talu näitab. Uue sajandi algul pandi aga Mihkel (~1753–1823) edasises tutvustataval Lepiku-Jaanil peremeheks ja tema noorem poeg Mihkel (1802-70) sai hoopis Tupenurmes Vanaga-Jaani peremeheks ning sellest Maripuude harust on lähemalt Tupenurme loos juttu. Lisame, et Mihkli vanem poeg Jaen Maripuu (1786–1832) oli vigane ja elatus hiljem Liiva Pendul puutööst. Teise venna Jaen Maripuu (1766–1830) talu jäi tänaseni teatud Männiku-Jaani taluks, millest kohe edasi räägime, aga kolmas vend Andrus Maripuu jäi sulaseks ja 1826.a loend nimetab teda öövahiks ning meetrika ühel korral ka Korista Andruseks. Tema rajatud on ilmselt Targa metsas olnud Nonni koht, millest lõpus eraldi juttu teeme.
Männiku-Jaani teisel nimi-peremehel Jaanil oli Soonda Peetri Marega neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Tähve suri 30-aastaselt vallalisena ja teine poeg Jaen “kolmas” sajandi-vahetusel aastasena. Neid ei ole meie skeemil näidatud. Peremeheks sai peale isa surma kolmas poeg Käsper Maripuu (1801-72); nooremast vennast Jurist oli juba Koristaga seoses juttu ja teda oletasime Korista-Jaani vabadikukoha asutajaks.
Käsprile sündisid kaheksa tütart ja viis poega ning laste arvukuselt võistles ta edukalt Korista Mihkel Paashallikuga, sest Mihkli 14 last sündisid kahe naisega ja lõpuks pidi ta veel kolmanda võtma, aga Käspri 13 last kandis ja kasvatas kõik Nautse Aljaste soost Lutsi. Pealegi said Korista Mihklil üksnes pooled tütred täisealisteks, aga Käspri viiest pojast suri vaid kolmas poeg Madis 9-aastaselt. Selle eest surid Käspri vanema poja Mihkli kõik kolm poega väikestena ja tema seitsmest lapsest jõudsid abieluni vaid kolm tütart. Nii ei ole Mihkel ka oma esimese poja õigust “realiseerinud” ja Käspri järel sai peremeheks tema teine poeg Juri Maripuu (1833–1903). Abieluni jõudis ka noorim vendadest, õigeusku ristitud Timofei, kuid viimase ainus Levalõpma Tooma Marega sündinud poeg Andrus suri 7-kuuselt ja teda ei ole samuti meie skeemile kantud; eelviimane poeg, 1846.a sündinud Jaen on aga veränderungen’ite andmeil Eestimaa kubermangu (ju ehk Tallinna) siirdunud ja temast hilisemad andmed puuduvad.
Järgmisel peremehel Juril sündisid Vahtraste Kesküla Mare Maltisega taas kaheksa poega ja seekord “vaid” kolm tütart. Kolm Jaaniks ristitud poega ja ka eelviimane poeg Aleksander surid väikestena – ju ei olnud enam Jaani-nimelist peremeest tallu ette nähtud! Vanemad vennad Mihkel ja Madis jäid talu jagama; nooremad – Juri ja Villem ehitasid omale armuadra latsiküla külje alla Uietoa ja Uie-Villemi vabadikukohad, millistest Levalõpma loos räägitakse. Eeskuju selleks andis neile vanem vend Madis, kes 1880.a naise võttis, kuid sel ajal ei olnud veel talude tükeldamine võimalik ja ta ehitas omale kõigepealt Lepiku ja Levalõpma piirile jääva Kearu koha, mis hiljem Männiku-Kaasiku osataluks ümber ehitati (seda Kearut tuleb eristada Korista-Jaani naabruses olnud Ivan Müüripeali samanimelisest vabadikukohast).
Pärimisõiguslik Mihkel Maripuu (1856–1909) abiellus 1878.a Lõetsa Kiisa Kadriga (Pere) ja sündisid jällegi viis poega ning neli tütart. Kaks vanemat (Aleksander ja Madis) ning noorim poeg Jaen surid lapseeas; 1890.a sündinud Vasselit ei mäletata ja tema võis 1. Maailmasõtta jääda, kuigi kasutatud dokumentidest see ei selgu. Kruntimisel jagati talu selleks ajaks surnud Mihkli laste ja Mihkli noorema venna Madis Maripuu vahel. Mihkli ainsale koju jäänud pojale Juri Maripuule (s.1894) jäi 23,91-hektarine pooltalu ja teisele poolele ehitas onu Madis omale Kaasiku nime saanud pooltalu.
Juri Maripuu oli 1917.a abiellunud Lehtmetsa Veski Kaarli tütre Akiliinaga (Lootus) ja neil oli kaks tütart ning 1920.a sündinud poeg Alvi (ristitud Alfi-Albert). Vanem tütar Salme sai Saaremaale mehele; Elviinele tuli peale viimast sõda koduväiks Külasema Silla Valentin Tänav. 1959.a loenduse ajal oli Männiku-Jaani pere veel arvukas: elas 65-aastane Juri lesk Akiliina, kelle juures oli ka tütre Salme poeg – 22-aastane Joosep Männik (Heinoks kutsutud); edasi olid kirjas Elviine ja Vaali Tänavad oma nelja lapsega ning lõpuks 38-aastane Albert Maripuu, kellel Liivaaugu Reiult ostetud maja oma õue oli püsti pandud. Tänavad ehitasid omale hiljem Liivale maja; Joosep-Heino läks Kuressaarde ning uue aastatuhande algul oli Männiku-Jaanile jäänud üsna viletsa tervisega 90-le liginev Alvi-Albert Maripuu oma mandrilt leitud naise Salmega.

MÄNNIKU-KAASIKU

3. MÄNNIKU-JURI

1744. aastaks on rootsiaegse Mennige Jaagu poolel adramaal hakanud koormisi kandma üks Juri oma naise Marega ja peres märgitakse ka ühte poisslast. Tuulikute pere-pärimuses on räägitud sellestki, et nende esivanem Hiiumaalt olla tulnud, kuid selle kohta 18. sajandi dokumendid mingit kinnitust ei anna ja selleaegsete kirikuraamatute puudumise tõttu jääb Juri päritolu meil teadmata. 1750.a revisjonis oleks nagu Juril ja Marel kolm poega kirjas, kuid 1756. aastaks on Juri surnud; perepeana märgib adrarevisjon Juri leske Maret ja kahte poissi – kolmas poeg on nähtavasti noorelt surnud.
Esimeste säilinud meetrikate ja hingeloendite põhjal teame, et Juri pojad olid Juri ja Jaen. Esimeses hingeloendis 1782.a oli noor Juri veel vallalisena peremeheks kinnitatud. Ta võttis alles 1789.a Pärase hiidlase Peedu tütre Riste (Kirsti) naiseks, kellega kaks tütart Ingel ja Mare sündisid. Loendite järgi jäi ta surmani peremeheks ning õigupoolest temalt on jäänud ka pärastine talunimi. Noorem vend Jaen abiellus 1772.a Kallaste Pärdi peretütre Eeduga ja neil oli kaks poega ning kuus tütart. Pere sai priinime TUULIK, kuid seda nime kandis edasi vaid Jaani noorem poeg Jaak Tuulik (1780–1849), sest vanem vend Juri “kolmas” suri 11-aastaselt.
1820-ndatel surid vennad Juri ja Jaen teineteise järel ning peremeheks kinnitati ainsa pärimis-õiguslikuna Jaak Jaani poeg, kes oli 1804.a Levalõpma Tooma peretütre Rõõdaga abiellunud. Neil sündisid neli poega ja viis tütart, kelledest kaks poega ja kaks tütart abieluni jõudsid – viis last surid väikestena või noorelt.
Jaagu poeg Juri “neljas” Tuulik (1811-65) võttis Raugi Juri Tõnise tütre Riste naiseks ja sündisid viis poega ning neli tütart. Sulaseks jäänud noorem vend Jakob (1816-91) abiellus Tupenurme Lauri Jaani tütre Kadriga, kuid nende abielu oli lastetu.
Neljanda Juri Tuuliku kaks poega (Mihkel ja Madis) surid väikestena, kuid kolm poega ja kõik neli tütart jõudsid abieluni. Esimene poeg Jaen Tuulik (1834-70) abiellus 1855.a Päelda Mardi Ingel Vagaga, kuid suri varases keskeas ja jõudis isa surma järel vaid viis aastat peremees olla. Tema teine vend Juri Tuulik (1847-98) pidi nähtavasti nüüd mõne aja peremeheks olema, kuni Jaani pärimisõiguslik poeg Madis täisealiseks sai. Selleks kulus tervelt 18 aastat, sest Jaani vanem poeg Juri oli 2-aastaselt surnud (esimene poeg Päelda Mardi Ingliga sündis surnuna) ja ainus pärija Madis Tuulik (1866–1909) võttis alles 1888.a omaaegse kiriku kellamehe Tähve Tüüri tütre Juula naiseks. Selleks ajaks oli onu Juri omale Valli koha ehitanud ja tema arvuka järglaskonnaga tutvume edasi seal. Kolmas vend Mihkel Tuulik sai omale armuadra-platsi ja temast on edasi Levalõpma loos Saadu kohaga seoses juttu.
Koguvast pärit kellamehe Tähve (temast on lähemalt Kansi loos juttu) tütre Juulaga abiellunud Madis Tuulikul sündisid kaks poega ja neli tütart. Vanem poeg, 1890.a sündinud Mihkel paistab ilmasõtta jäänud; nooremast vennast Jaen Tuulikust (1893–1941) sai viimane Männiku-Juri peremees. Jaanist järgmine õde Ingel sai 1921.a Simiste Kearu Mihkel Kärme naiseks; Mare ja Ruudu jäid vallalistena koju ning neljas õde Riste suri imikuna. Jaen Tuulik oli vastuoluline isiksus. Teda mäletatakse organiseerimisvõimelise ja juhi kalduvustega mehena, keda Posti Mihkel on “üheks suterdiks” nimetanud. Noorena oli ta Kuivastu mässus osaline ja kommunismi ideed on talle hingelähedasteks saanud, nagu paljudele nn. juuni-kommunistidele. Samas teatakse teda rahvuslasena, kes president Pätsi Muhu-visiidi ajal olnud Viiraküla Tiiriki värava taga muhu tekki presidendi jalge alla laotamas ja oma maale Kapi-poolsel karjamaal lubas ta Kaitseliidu lasketiiru ehitada. Nõukogude okupatsiooni tulles sai temast Muhu valla täitevkomitee esimees, kuid samas olla ta Levalõpma Tooma inimesi juuni-küüditamise eest hoiatanud, nii et need rettu minna jõudsid. Oma pere evakueeris Jaen sõja jalust Venemaale, mis ehk kõige ilmekamalt Jaani idealismi ja “nõukogude-usku” näitab. Saksa okupatsiooni algul arreteeriti ta kodus ja väidetavalt lasti Põris maha.
Männiku-Juri 36,38-hektarine talu oli kruntimis-andmetes Jaani ema Juula nimel. Jaen võttis 1912.a Mõegakülast Akiliina Paikase (Kallste Toru juurtega) naiseks ning sündisid viis poega ja kaks tütart. Kaks vanemat poega surid lapseeas; vanem tütar Liidia sai mandril mehele ja vanem poeg Eeri sõitis laevas. Tema jäi “sõidust maha”, kui Jaen naise ja kolm nooremat last (Endel, Vaike ja Meinhard) 1941.a Venemaale evakueeris. Peale sõda jõudsid nad tagasi ja elasid mõne aja veel Männiku-Juril, kuid Liina sai Kansi Juustuvälja Mihklile uuesti mehele ja lapsed läksid Muhust minema – Endel ja Meinhard elasid hiljem Pärnus ja Vaike Sakus. Vanem vend Eeri läks Mõegakülla koduväiks.
1959.a olid Männiku-Juri kaks viimast elanikku Jaani vallalisteks jäänud õed Mare ja Ruudu. Viimane suri Mõegakülas ja Eeri müüs sünnikodu selle aja tava järgi suvekoduks. Peale omanike vahetust on see uuel aastatuhandel renoveeritud ja vana kiriku talu elab kellegi suvekoduna oma uut elu.

Valli

4. LEPIKU-POALI

Nii nagu Männikul, oli ka Lepikul rootsiaja lõpul kaks talu, kuid sel ajal ei kuulunud need kirikule vaid on Hingeküla vakuses koos Soondaga Suuremõisale koormisi kandnud. Katku ajal on mõlemad talud tühjaks jäänud ja läbi kõigi adramaa-revisjonide seisid Soonda küla järel eraldi hajatalude pealkirja all kirjas kaks söötis üksust – veerand-adrane Leppiko Jürgen ja poole-adrane Leppiko Teffen. Viimast arvame siin pärastise Lepiku-Poali eellaseks. Millalgi 1760-ndatel on siinsed ¾ adramaad Kansi mõisale arvatud ja 1778.a Kansi mõisa vakuraamatus kannab koormisi Leppiko Jahn, kuid see on pigem hiljem vaadeldava teise Lepiku talu katkujärgne algus. Juba 1730-ndatel oli Kansi mõis saanud omale ühe talu Raugil (pärastine Raugi Matsi) ja selle perepoja Paavel Matsi poja on Kansi mõisa rentnik Lepikul peremeheks seadnud. Esimeses hingeloendis 1782. aastal oli Paavel veel kodus Raugil Kansi mõisa hingena kirjas, kuid 1795. aastal oli ta juba Lepikul peremees – nüüd aga juba kirikumõisa hingena, sest vahepeal on siinsed talud (ka varem Kansi mõisale koormisi kandnud teine talu) pastoraadile arvatud. Sellelt samalt Paavlilt jäi ka hilisem talunimi, kuigi hingeloendites märgiti talu Leppiko a. Priinimeks sai pere varsti (H)ALLIK – küllap läheduses olnud suurte allikate (Tõrsallikas jt.) järgi.
Paavlil sündis kodukülast Raugilt pärit Jaani Kadriga kuus tütart ja ainus poeg Aad. Kadri suri 1808.a ja Viiraküla Reinu Aadu tütre Marega sündisid veel tütar Riste ning poeg Mihkel, kuid viimane suri 11-aastaselt (Riste sai 1838.a mehele). Nagu sel ajal tavaline, oli Paul surmani peremees ja selleks ajaks oli ainus poeg Aad Allik (1800-66) ka küps järgmiseks rendiperemeheks saama. Aad oli 1825.a laulatatud Vanamõisa Simmu juurtega Võlla sulase Andruse tütre Marega ja neil sündisid vaid tütar Ingel ning järgmine peremees Mihkel Allik (1833–1917). Mihkli ajal jäi talu kehvaks. Pärimuste järgi olnud Mihkel kõva joomamees ja 19.s lõpul olnud talul magasiaidast 75 vakka vilja võlgu võetud. Esimese naise, Paenase Abru Tõnise tütre Marega sündisid kaks tütart (esimene suri 3-nädalaselt) ning poeg Mihkel. Mare suri 29-aastaselt ja 1866.a võttis Mihkel Nautse Pärdilt teise naise – Riste Sonn, kellega tütar ja kaks poega sündisid. Kui Mihkli esimese abielu pojal, noorel Mihklil naisevõtu aeg kätte jõudis, läinud ta Pallasmale kosja, et sealt rikas pruut majja tuua. Kui aga Pallasma tüdruk Lepikule “ruudiköima” tulnud ja talu viletsust näinud, saatnud ta kosjaviinad tagasi ning Mihkel pidi Männiku-Jaani Ingliga leppima, kelle ta 1884.a koju tõi.
Mihkel jun. Allik (1863–1938) pidi talu taas järjele saama. Poolvend Matvei on omale nüüd Panga vabadikukoha ehitanud, kus Rinsi koguduse-nimekirja järgi ka vana Mihkel oli kirja pandud. Noorel Mihklil sündisid kolm poega ja kolm tütart. Esimene poeg Madis suri 3-aastaselt; kolm järgmist last on venestamise kampaania ajal Rinsis ristitud – Ruudust sai Raissa (pärastine Levalõpma Posti Mihkli naine), Jaanist Ivan (ka Joann) ja 28-aastaselt surnud Kadri oli Ekaterinaks ristitud; viimastest lastest said taas luterlased: 1897.a sündis Mihkel “kolmas” Allik ning 1901.a veel tütar Juula.
“Noore” Mihkli nimele sai kruntimisel ligemale 40-hektarine (39,26 ha) Poali talu, mida maa-andmikes on ka Lepiku-Mihkliks nimetatud! Siin peaks pisut selgitama segadust Lepiku-Mihkli nimega. Nimelt jäid 19.s algul käibele nn. reguleerimis-aegsed talunimed Lepiku-Poali ja Lepiku-Jaani. Viimasest tuleb eespool juttu ja seda hakati hiljem (peale Männiku-Jaani Mihkli peremeheks olekut) samuti Lepiku-Mihkliks nimetama ning veel hilisema kauaaegse peremehe Jaak Saare ajal on seda omakorda Lepiku-Jaaguks kutsutud. Kruntimisel on sellele talule jäetud algne Lepiku-Jaani nimi ja sulgudesse märgitud “Jaagu”. Siin vaadeldav talu on aga maa-andmikesse kantud Lepiku-Mihkli nimega, sulgudes “Paavli”. Siinkirjutaja on selle talu puhul üsna järjekindlalt püüdnud Lepiku-Poali nime kasutada, aga algset Lepiku-Jaanit küll tihti ka Lepiku-Mihkliks nimetanud.
Juhtus nii, et Mihkli vanemal pojal Ivan Allikul sündisid Külasema Mäe-Tooma Ivani tütre Elenaga (Mundi) ainult tütred (ainus 1923.a sündinud poeg Bernard suri väiksena) ja peale kruntimist jagas (nüüd juba vana) Mihkel talu poegade vahel nii, et vanemale pojale jäi ¼ ning kolme veerandiga rajas noorem vend, Mihkel “kolmas” Allik omale üle tee Kalju osatalu, millest eraldi räägime.
Ivani viis tütart said üksteise järel mehele. Vanim tütar Salme sai Hellama Pisikse-Saadu Alfius Roi naiseks, Alla abiellus Kapi Nõmme Voldemar Tuulega (elati Pukal) ja Linda Eeriki Albert Saaremäeliga; nooremad õed Erna ja Aino said Saaremaale mehele. Levalõpma loos on mainitud, et Liival postkontori ülemaks olnud Eeriki Albert Saaremäel olla sõjajärgse rahavahetuse ajal Liiva Risti Pritsule lubatud tähtajast hiljem raha vahetanud, mille eest talle vanglakaristus mõisteti. Albert suri 1950.a Tartus ja Linda tuli lastega sünnikoju tagasi.
1959.a olid Poali elanikeks märgitud Linda Saaremäel oma 10-aastase poja Ruubeniga. Hiljem läks Linda vanema õe Salme pärijateta jäänud koju Hellama Pisikse-Saadule ning Poali hooned müüdi suvekoduks. Uuel aastatuhandel omandas Poali hooned Kaljul turismitalu pidama hakanud Mihkel Sepp ja võib öelda, et sellega justkui Poali ja Kalju oma rollid vahetasid – Poalist on sai oma endise osatalu Kalju “osatalu” ja turistide majutuspaik.

KALJU

1939.a talundilehel oli Kalju talu suuruseks 29,5 hektarit 9 hektari põllumaaga. Tegemist on Mihkel “kolmanda” Alliku (1897–1971) taluga, mille ta oma ja kahe õe Poali talu osakutega 1930-ndatel ehitas (vanem õde Kadri oli juba 1923.a surnud; noorem õde Juula jäi vallalisena Kaljule).
Mihkel laulatati 1930.a aprillis Vanamõisa (Leeskopa) Sauemäe Juulaga (Poleühtid), kuid sama aasta suvel suri Juula oma enneaegsel sünnitusel. Sel ajal 15-aastane Poali Ivani tütar Alla (Puka Alla) mäletas, kuidas siis Lepikul veel vanu pulmakombeid peeti. Kirikust tulnud noorpaar vahtu aetud hobusega Kalju õue, kus pruut oma kindad hobuse laudjale pannud ja vana Mihkel lehis-vihaga nooriku jalgade ees teed pahadest vaimudest puhastades nooriku tuppa juhtinud. Paistab, et selleaegsed pahad vaimud ei ole enam neist kommetest ennast kuigivõrd eksitada lasknud!
Mihkel jäigi järglasteta. 1940.a võttis ta teiseks naiseks sel ajal Allikal õe juures elanud Nõmmenuka Sinaida Sonni (s.1908), kuid sellele Kaljul perenaiseks olemine ei sobinud ja ta olla siit põllupeenart mööda Allikale tagasi jalutanud, kus ta vanem õde Leena Allika Jaani naiseks oli (Sinaida suri peagi vähki). 1942.a võttis Mihkel 47-aastase Nautse Laasu Ingli (Kollo) veel kolmandaks naiseks, kuid lapsi talle ei sündinudki.
1959.a olid Kaljul kolm vanainimest: 61-aastane Mihkel oma paar aastat vanema naise Ingli ja noorema õe Juulaga. Mihkel suri esimesena ja olla naistele soovitanud Puka Alla Kaljule kutsuda, kuid viimane jäi lasteta leseks ega olnud Kalju suurest majapidamisest huvitatud. Nii asus Kaljule Posti Mihkli Saaremaale abiellunud tütar Linda (sünd. Maripuu; abielus Sepp). Meenutame, et Linda ema Ruudu oli Kalju Mihkli vanem õde. Linda poeg Mihkel Sepp hakkas Kaljul turismitalu pidama ja ta võib ennast neljandaks Poali Mihkliks lugeda, sest tema valduses on majutuskohtadena ka Poali renoveeritud hooned. Vahepeal lahknenud kaks talu oleks nagu sellega taas üheks saanud.

Panga

Mäe

5. LEPIKU-JAANI (-MIHKLI)

Nagu varem öeldud, taasasustas Kansi mõis 1760-ndatel ühe kahest rootsiaegsest Lepiku talust ja siin on pandud koormisi kandma üks Jaen, kes esimeses hingeloendis 1782.a veel Kansi mõisa ainus peremees Lepikul oli. Tema päritolu selgitamine oleks selleaegsete kirikuraamatute puudumise tõttu üsna vaevarikas tegevus, sest Kansi mõis “krabas” 18.s keskel omale talusid üsna mitmest kandist – peale Kaegu ja mitme Viiraküla talu kuulusid 1756.a Kansi mõisale ühe-kaupa talud Külasemas, Tupenurmes, Kallastel, Raugil, Lõetsa ja isegi Rässas ning Linnusel. Selle tõttu ei hakaks siin spekuleerima, kust arvatavalt enne katku sündinud Jaen Lepikule toodi, kuid tõenäoliselt oli muhulasega tegemist (märgime, et katku järel said pea kõik mõisaid omale ka Hiiumaalt hingi, kuid nende hiiumaist päritolu enamasti hilisemais dokumentides nimetatakse).
Esimese hingeloenduse ja varaste säilinud abielu-meetrikate põhjal teame, et Jaanil oli Tupenurme Neo Jaagu tütre Tiiuga vahemalt kaks tütart ja poeg Mats (~1739–1826), kes hiljem sai priinime KESSEL (ka KÄSSEL). Siinkirjutajale assotsieerub see sõna hobustele pähe pandava kaera-kessiga või mingi põhu ja heinte kandmiseks mõeldud (punutud) korviga, aga jäägu selle nime onomastika lingvistide pärusmaaks.
1795. aastal oli talus peremeheks juba hoopis noorem Jaen – Viiraküla Tähvena-Tooma Juri poeg, kelle järglased said priinime LINNUPÕLD ja mõnes mõttes võib Lepiku-Jaanit nii Kesselite kui Linnupõldude “tüvitaluks” lugeda, ehkki nad omavahel sugulased ei ole. Talu nime puhul võib vaielda, kummalt Jaanilt see “rohkem” on jäänud – formaalselt võttes ikkagi viimaselt (olgu öeldud, et hiljem ei olegi talus Jaani-nimelisi peremehi enam olnud). Eelmise Jaani ainus poeg Mats oli tallu sulaseks jäänud ja Kesselitest saidki varased Lepiku saunikud-vabadikud, kes nähtavasti 19.s lõpukümnenditeni saunikuteks jäid. Hiljem on ka Lepiku-Sauna kohast räägitud ja tundub, et see saun (võimalik, et kahe siinse talu ühine) on hilisema Kalju kohal asunud. Sellepärast on seni andmebaasis kasutatud kahe koha märkimiseks ühist kohaviita LP04. Esiteks ei oska Lepiku sauna kohta eraldi kaardile kanda ja kuna see eluasemena vähemalt mõnikümmend aastat enne Kalju osatalu rajamist kadus, siis tuleb inimestel-asukatel, kelledest hiljem pisut veel eraldi räägime, kohaviida osas lihtsalt ajalist vahet teha!
Teise Jaani-nimelise peremehe viiest pojast (kaasa arvatud vallaspoeg Orbuse Kadriga) võeti kaks nekrutiteks, üks suri 5-kuuselt ja teine 16-aastaselt ning järglane oli vaid 28-aastaselt surnud Tähvel, kelle poeg Andrus Linnupõld (1821-72) hiljem Targal sulaseks oli ja on 1851.a Tamse mõisa viidud. Ta suri vallalisena. Kõik hilisemad Linnupõllud on Jaani noorema venna, varem juba Lagasmaga seoses nimetatud Kansi Kaegul üles kasvanud Andrus Linnupõllu (1768–1846) järglased, aga temast on rohkem Levalõpma loos juttu ja tal ei olegi Lepiku-Jaani taluga muud seost, kui et ta siin mõne aja vanema venna Jaani sulaseks oli. Paneme tähele, et ühtekokku on muhulaste andmebaasi kuus Andrus Linnupõldu kirja saanud!
Lepiku teisele talule ei ole kahest järjestikusest Jaanist kummastki peremeest jäänud (jäi vaid talunimi) ja peale teise Jaani surma on Lepikule toodud eespool jutuks olnud Männiku-Jaani vana Jaani vanema poja Mihkli pere, mistõttu hiljem on hingeloendite Leppiko b talu ka Lepiku-Mihkliks nimetatud (sellele segadusele osundasime juba eespool Poali taluga seoses).
Männiku-Jaani Mihkli teiseks naiseks oli toonasel Soonda Suure-Tähvenal (sel ajal Tõnu-Mihkli) Hellama mõisa peremeheks olnud ja keskeas surnud Toomase lesk Ann (nähtavasti mitte-muhulane – Kellamäe Reediku tütar) ja Lepikul kasvas üles ka Anni esimese abielu poeg Andrus, kelle järglased said priinime SAAR. Märgime, et Soondas jäi peremeheks Toomase noorem vend Tähve (Soonda “suur Tähve”), kes sai priinime PIRA. Nii on hilisemad Rootsivere Pirad ja Lepiku-Mihkli Saared hõimalsed ning naisliinis on nende sugulasteks ka pärastised Tupenurme Maripuud.
Peale vana Mihkli surma on talus peremeheks kinnitatud Mihkli kasupoeg Andrus Saar. Mihkli oma esimese abielu ainus poeg Jaen Marupuu oli hiljem Levalõpma Toomal sulaseks. Vana Mihkli teisest abielust Anniga sündinud vanem poeg Aad oli vigane; selle abielu noorem poeg Mihkel Maripuu oli 1826.a loendis hoopis Targa sulasena kirjas ja temast sai hiljem Tupenurme Vanaga-Jaani peremees ning sulasteks Tupenurmes jäid ka noore Mihkli vanemad vennad Tähve ja vigane Aad.
Siitpeale olid Lepiku-Jaanil Saared. Andrusel sündisid Mäla Juri-Matsi Eeduga kolm poega ja kolm tütart. Vanem poeg Jaak Saar (1814-84) sai isa surma järel peremeheks; noorem vend Juri (1816-69) jäi talus sulaseks, aga kolmas vend Andrus võeti 1840.a nekrutiks ja kadus. Lisame, et sulase Juri poeg Andrus Saar ehitas omale hiljem Nuka vabadikukoha.
Jaak laulatati 1836.a Tupenurme Vanaga-Juri Rõõdaga (Peeker), kuid Rõõt suri oma esimese tütre sünnitusel koos tütrega. 1838.a võetud Tupenurme Lauri Jaani tütre Marega (Hallikäär) sündisid Jaagul kolm poega ja kaks tütart, kuid ka Mare suri keskeas ja 1860.a võttis Jaak Külasema vabadikutüdruku, Koplimäe Riste Kao kolmandaks naiseks, kellega veel kaks tütart ja viis poega sündisid.
Jaagu teise abielu viis last jõudsid kõik abieluni. Vanem poeg Madis jäi esialgu kodus peremeheks. Teine vend Jaen läks Korista Juri Maripuu lesele koduväiks ja teda oli juba Korista-Jaaniga seoses nimetatud; kolmas vend Mihkel sai omale Levalõpmal armuadra-platsi ja ehitas seal Vanatoa koha. Lisame, et Jaagu teise abielu tütar Ingel sai Viiraküla Poali-Andruse sulase Mihkli (Leem) naiseks, kuid suri noorelt; noorem õde Kadri oli Vanamõisa Simmu koolmeistri Tõnu Kannu naine.
Jaagu viimase abielu kaks tütart Mare ja Ruudu said samuti mehele (Marest on Leeskopa loos pisut juttu). Kolm viimase abielu poega surid väikestena; Tõnu asus hiljem poolvenna Jaani Korista-Jaani kohale, aga 1874.a sündinud vana Jaagu noorim poeg Juri ei ole vist peale kroonuteenistust enam Muhusse tagasi tulnud.
Jaagu pärimisõiguslik vanem poeg Madis Saar (1839–1911) abiellus 1859.a hõimlase, Tupenurme Vanaga-Jaani Riste Maripuuga ja sündisid tütar Mare (sai Simiste Kearule mehele) ning poeg Jaen. Mis talude väljaostmise aegu täpsemalt toimus, ei ole kuigi selge, aga Madise ainus poeg Jaen ei ole tallu jäänud ja nad on isaga omale Mullaaugu vabadikukoha ehitanud. Võib-olla istus neile rohkem kalapüük Kasesearel (koos Levalõpma Tooma meestega), aga võib-olla maksis veel 1884.a surnud vana Jaagu sõna – igal juhul on tallu tagasi tulnud Madise noorema venna, Korista-Jaanile läinud Jaani esimene poeg Madis “teine” Saar (1866–1934). Ta abiellus 1886. aastal Vanamõisa soldati, Ridasi Põllu Jaagu tütre Kadriga (Saarväli) ja paistab sel ajal 50-aastase onu Madise asemel peremehe rolli asunud.
Noorel Madisel ja Kadril sündisid viis tütart ja neli poega. 20.s algul (arvatavalt 1901.a – Levalõpma Posti Mihkel olla 14-aastane olnud) läksid Lepiku-Mihkli majad välgust põlema. Koos Mullaaugu meestega said need siiski taastatud; perenaine Kadri arvanud selle peale, et see tulekahi pole muud kui üks suure vara laiali jagamine!
Madise vanem poeg Villem on 1. Maailmasõjas olnud ja teine vend Madis (s.1899) hiljem kiriku-kirjadest hoopis kadunud. Kruntimisel sai jagamata talu (42.85 ha) Madise kolmanda poja Aleksander Saare nimele. Aleksander ja noorem vend Joosep jäid vallalistena Lepiku-Mihkli kohta pidama. Siin kasvas üles ka nende vanema õe Mare poeg Artur Saarväli (s.1917). Nimelt sai Mare Linnuse Rõtu Villemi naiseks, kuid jäi varakult leseks ning abiellus uuesti Nautse Riimi Madisega (Aljas). Villemi poeg Artur oli selle järel emakodus kasulapseks.
1959.a rahvaloenduses on kohta lihtsalt Mihkliks nimetatud ja siin olid kirjas Aleksander Saar ning Artur Saarväli pere – Saaremaalt võetud naine Aliine ning pojad Uno (1950) ja Ülo (1953). Viimase maareformi ajal said Lepiku-Mihkli maad katastrisse varsti selle järel surnud Uno Saarväli nimele. Uue aastatuhande esimesel kümnendil seisis koht veel tühjana ja ootas oma peremeest.

Lepiku-Sauna

Allika

Lepiku taludel olid suured allikad nii põhja- kui idakaares. Eespool nimetatud Tõrsallikas jäi idapoolse mäenõlva alla, aga üks suur allikas taludest pisut põhja pool kannab 1800.a kaardil Rennikse allika nime. Selle lähedusse on Tähve Kessel oma vanema poja Mihkliga omale kodu rajanud. Saunamees Tähve oli 1859.a Paenase Tooma vabadikutüdruku Kadri Kaoga abiellunud ja kui pärimusi uskuda, pidid nende kaks poega ning tütar Mare veel Lepiku saunas olema üles kasvanud. Noorem poeg Madis Kessel sai omale Ritsukülas platsi ja ehitas seal Kalda latsikoha. Temast läheb jutt edasi Levalõpma loos. Vanem poeg Mihkel Kessel (1862–1918) laulatati 1884. aastal Targa Tähve tütre Kadri Priiga ja hiljemalt sel ajal pidi ka Allikal ehitus algama, sest väidetavalt olnud Mihkli ja Kadri teine poeg, 1887.a sündinud Jaen 3-aastane, kui Allikale asuti.
Mihkel suri 56-aastaselt isa Tähvega samal aastal, kuid tal jõudsid seitse poega ja kaks tütart sündida. Vanem poeg Andrus on 10-aastaselt surnud ja lapsena surid veel kaks poega (Mihkel ja Kustas). Teise poja Jaen Kesseli nimele sai EV ajal 7,34-hektarine väikekoht. Jaaniga samal ajal 1924.a laulatati ka 1891.a sündinud noorem vend Madis Kessel, kuid tema naine oli Kullamaa kandist pärit ja nähtavasti on Madis hiljem sinna asunud. 1896.a sündinud Mihkel Kessel võis Vabadussõtta jääda, aga noorima venna, 1906.a sündinud Aleksandri saatus jääb siin sootuks teadmata.
Jaen jäi luterlaseks, kuid Hellama Nõmmenukalt võetud naine Elena (Sonn) oli õigeusku ja lapsed said Hellama koguduses kirja. Teadaolevalt sündis Jaani ja Elena esimene poeg Johannes 1927. aastal; järgmisel aastal sündis üks poeg surnuna, 1930.a sündis Alfred ning 1932.a veel tütar Elvi.
1959.a olid 71-aastane Jaen oma tütre Helvi (nüüd H-ga kirjutatud!) ja väimehe Ilmar Mihkli p. Saarikuga (Siberisse viidud Piiri metsavahi, Viiraküla Toomu-Aadu Mihkli poeg) kolm Allika elanikku. Noortel ei olnud siin kolhoosiajal midagi peale hakata ja peale Jaani surma müüs Elvi koha suvekoduks. See on kord ka tulekahjus kannatanud, kuid uuel aastatuhandel uute omanike (Triibmannid) poolt korda tehtud ning võiks veel kaua ühe Lepiku eluasemena püsida.

Nuka

Mullaaugu

1880-ndatel, kui Korista Jaani poeg Madis Saar peale vana Jaagu surma Lepiku-Mihklil peremeheks hakkas, on pärimisõiguslik Madis Jaagu p. Saar oma ainsa poja Jaaniga sel ajal juba olemas olnud Saueaugu ja Liivaaugu ritta ka omale vabadikukoha ehitanud ja selle nimeks sai Mullaaugu. Pärimuste järgi olnud Mullaaugu mehed Levalõpma Tooma mõrra-sulasteks.
Jaen Saar (1868–1924) abiellus 1892.a Tupenurme Saare Tähve tütre Ingliga (Laisk) ja sündisid viis poega ning kaks tütart. Esimene poeg Madis suri imikuna, 1894.a sündinud Villem paistab ilmasõtta jäänud ja kolmest nooremast pojast kasvas üles vaid Jaen jun. Saar (1905-54); kaks nooremat venda Mihkel ja Aleksander surid jällegi mõne-aastastena. Lapseeas suri ka vanem tütar Mare; teine õde Juula jäi vallalisena koju.
Kruntimis-andmetes oli Jaan Saare nimel kaks maaüksust: 7,71-hektarine Mullaaugu (A-58) ja 2,01-hektarine Uuesauna (A-73). Esimene kujutas arvatavalt popsiseadusega saadud juurde-lõiget. Jaen jäi vanema õe Juulaga väikekohta pidama. Ta võttis Vahtraste Matsi Juri tütre Elena Umala naiseks ja sündisid kaks poega. Vanem poeg Randar eelistas kolhoosikorrale vabasurma (laskis ennast maha); noorem vend Heinar asus Saaremaale Kihelkonnale.
1959.a loenduses, kus kohta oligi Uuesaunaks nimetatud, oli siia jäänud ainult 49-aastane Jaani lesk Elena. Hiljem läks ta poja juurde Kihelkonnale ning Heinar müüs sünnikoha suvekoduks.
20.s lõpul ja uuel aastatuhandel on Enn ja Reet Eigod Mullaaugut hoolega renoveerinud ning heakorrastanud ja see püsib kolmanda “augu”-kohana keset Lepiku küla. Selle kahest vanemast naabrist räägime lähemalt veel lõpupoole. Siin saame aga tutvustada (teise Lepiku elupaigana) veel Mullaaugu Heinari 1953.a talvel Liiva koolipoisina joonistatud selleaegse Mullaaugu majaplaani.

Rennikse

Enne Targa-perede juurde asumist oleks otstarbekas rääkida veel ühest kadunud vabadikukohast, mille Levalõpma Aadu sulase Aad Raunmägi ainus poeg Mihkel Raunmägi on omale Rennikse allikast pisut Lagasma panga poole ehitanud. Mihkel abiellus 1863. aastal Tupenurme Lauri koduväist sulase, Kallaste Punni ja pärastise Tupenurme Leitallika Juri Rehepapi tütre Ristega ja neil sündis 1865.a poeg Madis. Teadmata on, kas Mihkel vahepeal kroonusse võeti või käis ta pikalt Riias raha teenimas, kuid järgmine poeg sündis neil Ristega alles 27 aasta pärast, kui esimene poeg Madis oli juba naise võtnud (!). Rohkem lapsi Mihklil ja Ristel kirikukirjades ei olegi ja 1892.a sündinud noort Mihklit ei kajasta ka personaalraamatud – nii tuleb vist arvata, et ta väiksena suri!
Vanem poeg Madis Raunmägi abiellus 1891.a Poali Mihkli tütre Ruudu Allikuga ja neil oli kaks tütart ning 1899.a sündinud poeg Aleksander. Viimane on 1925.a märtsis Suures väinas uppunud (täpsemad asjaolud teadmata).
1920-ndatel saadi Kuivastust 8,54-hektarine asunduskoht (Lit.A-5), mis kandis Männiku-Matsi nime ja oli Madise noorema tütre Ruudu Raunmägi nimel (esimene tütar Mare suri 12-aastaselt). Samal ajal oli Madise enda nimel 6,3-hektarine Rennikse popsikoht.
Madis ei jõudnud Kuivastus asunduskohta välja ehitada ja nähtavasti ei ole tütar Ruudu omale ka väärikat või usaldatavat väimeest leidnud, kuid saadud maa oli nähtavasti Ruudu jaoks hindamatu väärtusega. Ta on veel kolhoosiaja algul üritanud kangelaslikult “oma kohti” pidada ega ole neid kolhoosile andnud! Kuivastus olla Ruudu isegi vilja kasvatanud, mida Panga mehed (Levalõpma Tooma Veskimeistrid) olla aidanud tal koristada ja hobusega Renniksele vedanud. Paraku ei olnud Renniksel ruume, kus reht peksta ja pärastpoole olla Ruudu vili ikkagi Kuivastus masindatud.
1959.a oli 62-aastane Ruudu ainus Rennikse elanik. Arvatavalt veel vanaisa ehitatud maja lagunes ja muutus nii elamiskõlbmatuks, et Ruudu vanas eas sel ajal tühjaks jäänud Mäla Pärdi-Mihklile organiseeriti. Nüüdseks on Rennikse majaase ehk veel hea tahtmise korral leitav.

6. TARGA ja TARGA-JURI

Üksiku Targa hajatalu eellugu võib orduaega või kaugemalegi ulatuda ja ei oleks üllatav, kui selguks, et siin taaniajani mõni suhtelise sõltumatuse säilitanud eraku-pere pesitses. 1674.a De la Gardie üleandmisaktis märgitakse üksjalga Tarcke Michel, aga mööname, et sel ajal tähendas üksjalg ennekõike vähendatud koormistega peremeest, keda alles “harjutati” täiskoormisi kandma ja see ei pea tingimata äsja rajatud uue koha peremeest tähendama. Rootsiaja lõpu kaardil kannab Tarka Mihkli talu numbrit 20 ja selle suuruseks märgib eksplikatsiooni-tabel veerand adramaad. Toome siinkohal veel teisegi väljavõtte juba tutvustatud 308. fondi 54. säilikust, kus peale kahe rootsiaegse Lepiku pere ka numbrit 20 kandvat Targa hajatalu näeme.

Üllatavalt jääb see pärastise Targa-Juri põlistalu ja 19. sajandil kujunenud Tähvena ning Peetri vahele, aga kas seda kaardi kalibreerimise või rootsiaegsete kartograafide täpsuse arvele kirjutada, jäägu vaatajate otsustad!
Katku järel on adramaa-revisjonides Soondas kaks Terka lisanimega peremeest – Andrus ja Mats. Vähemalt esimene neist oli sel ajal nähtavasti Targal ja talu võib katku üle elanuks lugeda. 1750. aastaks on talu nüüd riigimõisana taastatud Kapi mõisale arvatud ja peremeheks Terka Asmus ning talus oli 3 tööeas meest ja kaks poisslast. 1756. aastaks paistab Asmus surnud ja peremeheks on tema vanem poeg Jaen (~1715 - ~1790), kes ka 1782.a veel Kapi mõisale koormisi kandis. Asmuse lesk Made on 1766. aastani elanud ja paistab olnud Männiku-Jaani rootsiaegse peremehe Hansu tütar. Peale Jaani võib Asmuse ja Made lasteks arvata veel kolme poega (Juri, Jaak ja Andrus) ning Pärasele mehele saanud tütart Kadrit.
Jaani surmaaeg on meetrikast leidmata, kuid 1795.a oli Targal nüüd juba kirikumõisa hingena peremeheks Jaani noorem vend Juri (~1727–1817). Jaanil on Pauna Tõnise tütre Ingliga teada küll kuus tütart ja kaks poega, kuid pojad surid väikestena – Aad 4-aastaselt ja Juri aastasena. Jaani ja Juri kolmas vend Jaak on 1761.a 21-aastasena surnud; neljas vend Andrus oli 1782.a Levalõpma Matsi-Mihklil sulaseks ja hiljem lühemat aega sel ajal Targa ja Soonda vahel eksisteerinud hajatalus peremeheks, millest Soonda küla loos ka veel räägitakse. Tema ainus poeg Tõnis võeti 1812.a Soonda Jurilt nekrutiks ja nii oli priinimede andmise ajal rootsiaegsete Targa meeste ainsa meesliini järglasena nime saamas vaid Juri poeg Aad (1789–1858), kes sai nime LEPIKUS. Olgu öeldud, et Juril oli Soonda Poali Eeduga vaid kaks poega ja tütar Mare. Esmasündinud poeg ristiti samuti Juriks, kuid suri 4-kuuselt. Tütrel Marel sündis aga 1813.a Aljava Matsi Tõnuga vallaspoeg Tõnu (suri 4-aastaselt) ja Mare sai hoopis Aljava Matsi priinime NAABER.
Aad Lepikus kinnitati isa surma järel Targa peremeheks. Ta oli 1809.a Põitse vabadiku Juri tütre Eeduga abiellunud ning sündisid viis poega ja viis tütart. Kaks poega ristiti jällegi Jurideks, kuid mõlemad surid – esimene 4-aastaselt ja teine aastasena. Ka kolmas poeg Mihkel suri lapsena ja üles kasvasid vaid teine poeg Aad jun. Lepikus ning noorim poeg Jaen. Kolme pisikese Juri (vana Juri poja ning kahe pojapoja) surm on olnud halvaks endeks, et Lepikused pidid talust, mis toonaste reeglite järgi võinuks edaspidi Targa-Juri nime kanda, lahkuma. Et siin ainsa taluga tegemist oli, kandis see hingeloendites lihtsalt Targa nime, kuid 1834. aastaks oli Targal peremeheks pandud Levalõpma Aadu koduväi Peetri poeg Tähve Prii ja Aad Lepikus ehitas oma perele esimese Lepiku nn. auguküla vabadikukoha Saueaugu.
Levalõpma loos saame täpsema pildi sellest, mis Raunmägide Aadu talus 18. ja 19. sajandi-vahetusel toimus. Märgime vaid, et seal leseks jäänud perenaisele Marele (pärit Lõetsa Tähvenalt) tuli teiseks meheks Viiraküla Orbuse Mare ja kunagise Kansi mõisa toapoisi Peetri vallaspoeg, PRII nime saanud Peeter, kes ka Levalõpmas peremeheks kinnitati. Neil sündis Marega poeg Tähve. Peetri surma järel kinnitati peremeheks küll Tähve poolvend, Mare esimese abielu poeg Jaen Raunmägi, kuid noorel perepojal Tähvel on olnud samuti peremehe ambitsioonid ja neid asus ta Targal realiseerima.
Tähve Prii abiellus 21-aastaselt Kaegu Laasu tütre Ingliga (esimene poeg Juri sündis juba enne laulatust vallaspojana) ja kasvasid üles viis poega ning kaks tütart; kolmas ja noorim tütar Riste suri 6-aastaselt. Tähve järglaskonnast ja ka Targa talu hilisemast tükeldumisest pildi saamiseks esitame siin mõneti lihtsustatud skeemi:

Esialgu jäi Targa üheks kirikumõisa arvestustaluks ja Tähve Prii selle peremeheks. Et ka Targa-Juri nimi säiliks, sai uute talurahva-seaduste aegu 1860-ndatel peremeheks Tähve esimene poeg Juri Prii (1820-76). Tähve teise poja Jaani kutsus Levalõpma Aadu Jaen Raunmägi oma tallu peremeheks, sest tema pojad surid kõik noorelt. Tähve kolmas poeg Mihkel suri 29-aastaselt ja temast jäänud kaks poega surid mõne-nädalastena. Arvukaks kujunes aga noore Tähve järglaskond kahe naisega ja see Tähve on Targal sisuliselt teise talu rajanud, mida järgnevas omaette Targa-Tähvena nimega tutvustame. Vana Tähve viies poeg Peeter läks õigeusku ja Rinsi koguduse-nimekirjad nimetavad teda platsimeheks! Kuidas sajandi lõpupoole Targal talude välja ostmine käis, jääb siinkohal ebaselgeks, kuid sel ajal saab Targal veel kolmandast – Targa-Peetri osatalust rääkida. Siinkohal jätame nooremad vennad Tähve ja Peetri “oma järge ootama” ning jälgime edasi vanema venna talu, mis siitpeale Priide taluna igas mõttes Targa-Juri nime hakkas kandma.
Juri Prii võttis 1839.a Lõetsa Tõnise Mare Kumpase naiseks ja kokku sündisid neli poega ning kolm tütart, kuid üks poeg sündis surnuna ja üles kasvasid vaid kaks vanemat tütart ning ainus poeg Juri “teine” Prii (1857–1936). Ta abiellus 1876.a Tupenurme Saare Andruse tütre Ingliga (Leit) ja sündisid viis tütart ning kaks poega. Vanem poeg Villem Prii (1883–1976) oli 20. sajandi Targa-Juri peremees; noorem vend Mihkel sai hiljem omale Võlla mõisast asunduskoha, millest Hellama loos juttu.
Kruntimisel jäi Targa-Juri n.ö. põhitaluna ülejäänud kahest pisut suuremaks – 20,69 hektarit. Villemil ja Marel (sünd. Väärtnõu) oli kümme last, neist kaks poega. Vanem poeg Albert (1912-44) jäi viimasesse sõtta, kuid noorem vend Valfried oli päris lapsena surnud. Tütred said mehele. 1959.a oli lühemat aega oma väikese poja Arviga kodus noorim tütar Heldi (abielus Salumets); hiljem tuli koju tagasi Linnuse Mäele abiellunud üks vanematest tütardest Salme. Talle tuli Saaremaalt teiseks meheks Oskar Kuulberg. Neist jäi koht uueks aastatuhandeks tühjaks ja ootab vist oma pärijat.

TARGA-TÄHVENA

Targa-Juri Tähve neljas poeg Tähve Prii (1828–1908) abiellus 1853.a Koguva Jaagu Eeduga (Aer) ja sündisid poeg Jaen ning kaks tütart: Mare suri lapsena, aga Kadri sai Allika Mihkel Kesseli naiseks. 1862. aastal Eed suri ja järgmisel aastal võttis Tähve Linnuselt teise naise – Tuulegi Madise tütre Ingel Nõu. Temaga sündisid veel neli poega ja neli tütart ning Targa-Juri talu jäi mitmele perele kitsaks. Siinkohal jääb teadmata, kas uute talurahvaseaduste valgusel selleks ka kirikuhärra luba vaja oli või piisas kogukonna-kohtu nõusolekust, kuid Tähve on omale Targal sisuliselt uue talu rajanud. Arvatavalt jäi rendikohustus pastoraadile esialgu vanema venna Juriga ühine.
Isa rajatud koha päris Tähve esimese abielu poeg Jaen Prii (1854–1909), aga Tähve teise abielu poegade käekäik on mõneti ebaselge. 1865.a sündinud Mihkel on 1911. aastal küpses eas Muhus laulatatud verinoore Hageri tüdruku Kristina Poodiga ja nähtavasti oli Mihkel juba varem kodust välja läinud. Teine vend Madis (1868–1919) laulatati 1900.a Mäla Poali-Jaagu vana Jaani tütre Ingel Agariga, kusjuures samal ajal sai Madise noorem õde Riste Poali-Jaagu noore Jaen Agari (Madise pruudi venna) naiseks. Kuidas selle “sümbioosi” tulemusel Mälas Põlluvälja koht sündis, oleks pigem Mäla küla teema, kuid paistab, et Priide “invasioon” Poali-Jaagule on juba enne Targa-Peetri Andrei Prii sinna asumist alanud!
Vana Tähve teise abielu kolmas poeg Tähve Prii (1870-98) läks Oina Kästiki Juri Kase Hellamal saadud soldatikohale Põlluotsale koduväiks, kuid suri noorelt. Temast jäänud ainus poeg suri imikuna ja hiljem sai Põlluotsa koha Tähve õe Juula vallaspoeg Mihkel Prii, kuid see on jällegi pigem Hellama lugu! Vana Tähve teise abielu noorima poja, 1877.a sündinud Andruse käekäik 1. Maailmasõja ajal on selgumata ja teda ei ole ka eespool toodud skeemile kantud.
Targa-Tähvena Jaen Prii abiellus 1882. aastal oma kauge sugulase, Levalõpma Aadu Mare Priiga ja sündisid kaks poega ning kolm tütart. Noorem poeg Villem sai omale hiljem Võlla asundusest Kasula asunduskoha, aga vanem vend Tähve “kolmas” Prii (1886–1921) abiellus 1913.a Liiva Juri Elena Saaremäeliga ning jäi kodus peremeheks. 1917.a sündis neil poeg Julius Prii, kes oli viimane Targa-Tähvena peremees enne kolhoosikorra tulekut ja hiljem töötas elektriliinide hooldajana Muhus. Kolmas Tähve suri noorelt ja krunitimisel sai kolmest Targa talust väikseim – 16,79 ha Tähve lese Elena nimele.
1959.a rahvaloenduse lehel oli Targa-Tähvena pere veel 7-liikmeline ja suurim Targal. Perepeaks oli märgitud Juliuse naine Puka Roosi (sünd. Müüripeal) ning neil olid Juliusega pojad Väino ja Toomas (keskmine poeg oli väiksena surnud). Peale selle elasid siin veel Juliuse 68-aastane ema Elena ning 70-aastane vallaliseks jäänud tädi Juula Prii ning 78-aastane Roosi ema Juula Müüripeal.
Lõpuks jäi Targa-Tähvenale Juliuse vanem poeg Väino, aga koha pärijaks olla külajuttude järgi Tallinnas elav noorem vend Toomas Prii.

TARGA-PEETRI

Targa vana Tähve viies ja noorim poeg, pisut ehk “siniverelise” esiisa Peetri nimepärija pidi samuti oma talu saama ja ilmselt üsna samal ajal Tähve osataluga on sellest pisut hommiku-poole veel kolmas Targa osatalu ehitatud, mida Rinsi koguduse-nimekiri platsikohaks nimetab.
Peeter Prii (1833-91) abiellus 1854.a Nõmmküla Laasu vabadiku Eeduga (Elder või Uulits) ja sündisid kolm poega. Tütre Maria sünnitusel 1862. aprillis Eed suri. Õnneks leidus Nõmmküla Leemetil sel ajal teine Eed (Tammik), kes Peetri teiseks naiseks sai ja ka eelmise Eedu tütre Mare üles kasvatas (Mare sai 1892.a Lõetsa Tähvena Mihkel Keskpaiga naiseks). Teise Eeduga sündisid Peetril veel neli poega ja kolm tütart, kelledest kolm vanemat poega lapseeas surid ja üles kasvas vaid 1876.a sündinud noorim poeg Andrei Prii. Viimane asus hiljem koduväina Mäla Poali-Jaagule. Kolmest teise abielu tütrest said kaks vanemat (Kristina ja Ekaterina) mehele; noorim tütar Elena suri 8-kuuselt. Abieluni jõudsid ka mõlemad esimese abielu pojad Mihail ja Terenti; Vassili suri 2-aastaselt.
Vanem esimese abielu poegadest Mihail Prii jäi Targa-Peetri kohta pidama, noorem vend Terenti (Tähve) asus hiljem Pädaste Koplile ja tema peret me siinkohal rohkem ei jälgi. Märgime, et peremees Peeter oli juba esimesel abiellumisel õigeusku siirdunud ja tema lapsed olid kõik Rinsis ristitud.
Mihail Priil sündisid jällegi kahe naisega kuus tütart ja 1895.a ainus poeg Ivan Prii, kes 1921.a naabripere Juri peretütre ja sugulase Ruudu Priiga abiellus. Ivani vanem õde Maria ning kaks nooremat (Kristina ja Julia) said seaduslikku abiellu; teine vanem õde Ekaterina (Riina) elas hiljem vabaabielu Kallaste Kõrgemäe Madis Vapperiga. Raissa jäi kahe vallaslapsega vallaliseks.
Ivani ja Ruudu kaks esimest last (Elmar ja Õiela) surid mõne-aastastena; üles kasvasid kaks poega August ja Arno. Kruntimisel sai Ivani nimele suuruselt teine Targa talu – 19,14 hektarit. Vanem poeg August jäi Targale, noorem vend Arno asus Tallinna. 1959. aastal olid Targa-Peetril kirjas 63-aastane Ivan õe Raissa ja selle tütrepoja Raimondiga ning Augusti naine Vaike poja Peetri ning tütre Kaidaga. Viimane õppis hiljem Tartus juristiks ja asus Tallinna; vend Peeter jäi Orissaarde. Ka August asus hiljem Orissaarde ja Targa-Peetri jäi pigem Priide suvekoduks.

Saueaugu

Nüüd läheme tagasi sellesse aega, kui Tähve Prii 1830-ndate algul Targale asus ja senine Targa peremees Aad Lepikus pidi omale Lepiku- ja Männiku-perede vahel Saueaugu vabadikukoha ehitama, mis kunagiste Keldri-augu põldude ja samanimelise metsa järgi paistab oma nime saanud.
Aadul sündisid Põitsest võetud Eeduga viis tütart ja viis poega. Kaks Juriks ristitut surid väikestena, aga noor Aad ja nähtavasti juba Saueaugul 1834.a sündinud viimane poeg Jaen kasvasid üles; Aadust järgmine poeg Mihkel suri 18-aastaselt. Jaen Lepikus laulatati 1855.a temast 18 aastat vanema Korista Jaani lese Kadriga (Vahtraste Tähvena Hein), kuid hingeloendi andmeil võeti Jaen samal aastal nekrutiks. Ometi sündis Kadril alles 1859.a poeg Ivan, kes Rinsis Ivani pojana ja perekonnanimega LEPIK kirja pandi! Võib-olla ei jäänudki Saueaugu Jaen Krimmi sõtta, kuid muid jälgi temast hilisemais kirikukirjades ei ole ja kas sajandivahetusel Nurme mõisa Merkadelt Tupenurmes Maaniidi koha omandanud Ivan Lepik(us) oli Saueaugu Jaani poeg või lihtsalt Korista lesel Kadril sündinud vallaspoeg, jääb siinkohal mõistatuseks. Maaniidi vabadikukohast on aga lähemalt Tupenurme loos juttu.
Aad “teine” Lepikus (1819-79) võttis 1845.a Raegma Jurilt naise – Riste Jürjestausti, kellega kolm poega ja tütar sündisid. Esimene poeg Mihail Lepikus (1848-88) võttis isa jälgedes 1871.a Raegma Kusta Mardi tütre Irina (Riste) Veski naiseks, kuid lapsi neil kirikukirjades ei ole. Mihkel suri keskeas ja 20.s alguse Rinsi koguduse-nimekiri märgib Saueaugul ainult tema leske. Selles nimekirjas, muide, on Saueaugule märgitud veel neiuks nimetatud Aadu ainus tütar Kristina, kes tegelikult luteri meetrikate järgi 1887.a Tupenurme Ansu-Pärdi Mihkel Kollo naiseks sai ja kahe aasta pärast suri! Tõele au andes oli ta Rinsi nimekirjas küll maha tõmmatud nagu ka Mihkli lesk Irina Mardi tütar, kuid viimase surmaaeg on selgumata!
Teise Aadu kaks nooremat poega (mõlemad Joanniks/Ivaniks ristitud) surid – esimene poole ja teine kuue-aastaselt ning sellega said Targa ja Saueaugu Lepikused otsa! Peab aga lisama, et vana Aadu esimene, 1811.a sündinud tütar Mare jõudis ka oma “tähetunni” ära oodata ja 47-aastaselt tuli talle 1858.a koduväiks kroonu-teenistusest tagasi jõudnud Linnuse Neo Mihkli noorem poeg Tõnu Nõu. Lapsi neil ei olnud, aga soldat Tõnu on Saueaugu kõrvale nähtavasti oma eluaseme ehitanud, mis sai Liivaaugu nime. Sellest räägime kohe veel eraldi, kuid siinkohal märgime, et 20. sajandil sai Saueaugu omale omakorda Liivaaugult uue asustuse, kui siia asus Liivaaugu Andruse esimene poeg Aleksander Nõu. Ta abiellus 1918.a Targa-Peetri Mihkli tütre Elenaga ja asuti tühjaks jäänud Saueaugule.
Sandri ja Leena kolm last surid noorelt ja kasulapseks võeti Leena õe, Kallaste Torule mehele saanud ja varakult leseks jäänud Mare lesepõlves sündinud vallastütar Drosiida Korv. Viimasele tuli hiljem koduväiks Korista-Jaani Elviine poeg Heldur Saar ja 1959.a olid Saueaugul Sander ja Elena Nõud ning Heldur ja Drosiida Saared. Viimaste ainus tütar Juta (abielus Rand) asus Kuressaarde ja tema juurde läks vanaduspäevil ka Drosiida. Saueaugu on jäänud vaid nooremate Saarede suvekoduks.

Liivaaugu

Keskmine kolmest Lepiku “augu”-perest on ilmselt Linnuse Neo soldati Tõnu/Timofei Nõu ehitatud. Ta oli 1839. aastal 21-aastaselt nekrutiks võeti, aga ühena vähestest selleaegsetest nekrutitest tuli paarikümne aasta pärast tagasi. Tõnu abiellus omast 7 aastat vanema Saueaugu vana Aadu tütre Marega ja nähtavasti soldatiplatsi õigusega ehitas Saueaugu kõrvale oma eluaseme. Lapsi neil ei olnud ja Tõnu surmaaeg on ka meetrikas selgumata, aga 1889.a sai Mare veel 78-aastaselt teist korda mehele – Paenase soldati, Endriki Jaen/Ivan Saadi teiseks naiseks, kelle esimene naine Kadri samal aastal suri. Selle järel on Liivaaugule asunud vana Tõnu onupoja, Linnuse Tuulegil vabadikuks jäänud Andrus Mardi poja kolmas poeg Andrei Nõu, kes 1891.a Rootsiverest Elena Suurtee naiseks võttis. Neil sündisid Liivaaugul neli poega ja kaks tütart. Esimese poja – Aleksander Nõu õnneks oli selleks ajaks, kui ta Targa-Peetri Elena Prii naiseks võttis, naabruses Saueaugu koht tühjaks jäänud ja tema Saueaugule asumisest oli juba juttu. Teine vend Andrei jun. Nõu (1895–1941) jäi Liivaaugule; kolmas vend Anton on vist ilmasõtta jäänud ja ebaselge on 1900.a sündinud Ivani käekäik, kes viimases Rinsi koguduse-nimekirjas veel kirja oli pandud.
Liivaaugu noor Andrus ehk Reiu abiellus Männiku-Jaani (pärastise Kaasiku) Madis Maripuu tütre Marega ja 1923.a sündis Liivaaugul nende esimene poeg Alfred. Süvenemata Reiu tegevusse EV algusaastail võib spekuleerida, et ta 1920-ndatel ehk Ameerikas teenistust otsimas käis (see oli sel ajal üsna levinud), sest kaks tütart Asta ja Aili sündisid neil Marega alles vastavalt 1931. ja 1935. aastal. Tõenäoliselt sai Reiu oma kommunistliku ilmavaate just Ameerika “ametiühingute koolis” ja ta hakkas nõukogude Venemaad (seda ise nägemata) idealiseerima.
Esimese nõukogude okupatsiooni ajal sai Reiust aktiivne kommunist ja Muhu valla täitevkomitee esimehe (Männiku-Juri Jaani) asetäitja. Uus-maasaajana seadis ta ennast sisse naise emakodus Kallaste Uielul ning likvideeris Liivaaugu koha. Maja müüdi Männiku-Jaani Alvi Maripuule ja see ehitati Männiku-Jaani õues uuesti üles.
Viimase sõja eel saatis Reiu oma naise kahe tütrega Venemaale; poeg Alfred oli sel ajal juba noore mehena merd sõitmas ja temal õnnestus Ameerikasse pääseda. Väidetavalt olla Reiu ka oma vana isa tahtnud evakueerida, kuid viimane siiski keeldus “tõotatud maale” minemast. Reiu ise hukkus hävituspataljonis Saaremaal. Sõja järel tuli Mare lastega Venemaalt tagasi ja asuti tühjaks jäänud Korista-Matsile (sellest oli juba eespool juttu). Mare olla peale Venemaalt naasmist oma leseks jäämist kommenteerinud, et ma saan ilma Reiuta elatud küll, aga ta oleks nii kaua võinud elada, et ma oleks talle saanud ütelda, kui loll ta oli! Eks olid Marel selleks ajaks mehe ideaalid omal nahal ära tuntud.
1939.a seisuga oli Andrei Nõu nimel 8,05-hektarine Liivaaugu maaüksus (A-74), aga elu-asemena ei ole kohta 1940-ndatest Lepikul enam eksisteerinud ja seda ei nimeta ka 1959.a rahvaloendus. Viimase maareformiga olid Reiu tütred Asta Kesküla ja Aili Nõu 1990-ndate algul siiski varmad kohta tagasi taotlema ja üsna pea sai see realiseeritud ning nüüdseks on Liivaaugu koht Lepikul kellegi suvekoduna taas olemas.

Nonni

Männiku-Jaani esimese katkujärgse peremehe Jaani nooremat poega Andrus Maripuud nimetatakse tema kolmanda poja sünnikandes 1807. aastal Targa Andruseks ja Andrusel võis juba sel ajal Targa metsas oma eluase olla. 1826.a loend nimetab Andrust öövahiks ja ilmselt olid ka tema järglased veel pastoraadi teenistuses heinamaa-vahtidena. Andruse naine oli Hiiumaalt toodud kiriku kellamehe Kristjani tütar Riste (märgime, et Kristjani järglased Liiva Ristil ja hiljem Levalõpma Eerikil said priinime KELNIK) ja neil oli kaks tütart ning kolm poega. Üles kasvas vaid esimene poeg Jaen Maripuu (1802-84). Andruse vanem tütar Mare (1800-57) suri vallalisena; noorem õde Eed sai 1833.a Paenasele Andrus Müürisepa nasiseks.
Jaen Andruse p. Maripuul oli kahe naisega kuus tütart ja viis poega ning lisaks veel Levalõpma Matsi-Mihkli Eeduga vallaspoeg Mihkel Alt. Esimese naise, Korista Mihkli tütre Ristega (Paashallik) sündisid kuus tütart, kelledest kolm surid väikestena, kaks said mehele ja noorim tütar Rõõt suri 37-aastaselt vallalisena. Kolmest esimese abielu pojast kaks vanemat, Mihkel ja Jaen abiellusid, aga Madis suri 4-kuuselt. Ema Riste suri 41-aastaselt 1847.a ja samal aastal võttis Jaen Külasema Koosi Mihkli tütre Mare (Torn) teiseks naiseks ning sündisid veel kaks poega. Vanem neist, Kaarel Maripuu (1849–1902) võis omale hiljem Levalõpma Värava vabadikukoha teha, kuid selle üle spekuleeritakse Levalõpma loos; noorem vend Juri suri 7-aastaselt.
Jaani esimese abielu vanem poeg Mihkel sai hiljem omale armuadra-platsi ja ehitas poegadega Levalõpma Posti koha ning temast on samuti Levalõpma loos veel juttu. Noorem vend, Jaen “teine” Maripuu (1836-80) abiellus 1861.a “ametivenna”, Pärase Alvandi Seiu tütre Ingliga (Elena Mees) ja paistab Nonnil edasi elanud. Neil oli kaks tütart, kes mõlemad 1902.a mehele said. Jaen suri keskeas, aga lesk tütardega elas nähtavasti sajandi lõpuni Nonnil ning suri Levalõpma Vesima Jaani naiseks saanud noorema tütre Ingli juures Vesimal.
Kinnituseks, et Nonni koht 19.s lõpuni eksisteeris, on tõik, et Posti vana Mihkli pojapoeg, pärastise Pädaste Luha Kaarli poeg ja hilisem Posti peremees Mihkel, kes oli 1887.a sündinud, mäletas, kuidas ta väiksena Nonnil “maapaos” oli, kui Aleksander III venestamis-kampaania ajal olla teda poolvägisi tahetud õigeusku ristida! Ilmselt pidid siis Nonni Jaani lesk ja tütred sel ajal veel Targa metsas elama. Targa-Peetri August oskas alles mõned aastad tagasi kunagise Nonni koha üsna oma kodu läheduses ka kätte näidata ja seda üpris vana Lepiku elupaika võiksid Targa inimesed edspidigi au sees pidada!