LIIVA

Kahtlemata pidi praeguse Muhu keskasula aladel juba muinasajal üsna vilgas elutegevus olema, aga püüded seda kuidagi lähemalt kirjeldada jääksid paratamatult fantaasia valdkonda. Kui Kansi muinasasulat arvatakse hiljemalt esimesest aastatuhandest enne Kristust pärinevat, siis küllap sama vanaks võib ehk ka Liiva piirkonna asustust lugeda. Vanimaks siit kandi juhuleiuks on tükk rombikujulisest kivikirvest, mida arheoloogid pronksiaega dateerivad. Seda (säilik AJ 91:7) on kirjeldanud Grewingk, Hartmann ja Holtzmayer ning väidetavalt on see kirikuaiast välja kaevatud, kus veel muinasaja lõpul (teise aastatuhande algul) arvatakse matmispaik olnud. Teine vallutuste-eelse aja matmispaik on teada Liiva mäe seljandikul Pendu ja Jaani vahel, mis samuti oli riikliku kaitse alla võetud (reg. Nr.704), kuid mille vanus on siiani täpsemalt välja selgitamata.
Esimese kiriku rajamise osas Muhus puudub ajaloolastel üksmeel (vt. ka A. Rullingo “Muhumaa” lk.277-288) ja vaieldakse selle üle, kas Hermann von Wartberge kroonikas, kus kiriku valmimisajana 1267. aasta seisab, on jutt algsest puukirikust või juba tänaset silmapaistvast vara-gooti ehitisest, mis Saare-Lääne piiskopil ordumeister Otto von Luttenbergi toetusel võis ka juba 13.s teisel poolel valmida. Muhu kontekstis on oluline meeles pidada, et vallutuste järel jäi saar Ordu valdusse, kuid kuulus samal ajal Saare-Lääne piiskopi diötseesi – s.t. kiriklik võim oli siin algul Lihulas ja Haapsalus, hiljem Kuressaares resideerunud piiskoppidel. Kui Ordu kogus oma maksud ja hinnused nn. vakupiirkondade kaupa kokku ja rohkem nagu otseselt kohalikku ellu ei sekkunud, siis kirikul on nähtavasti ka oma majapidamised eksisteerinud, kuigi piiskopil Muhus oma stifti ei olnud. Neid majapidamisi ei kajasta tihti aga ka  hilisemad säilinud maaraamatud.
Skolaaride kaitsepühakule Aleksandria Katariinale pühitsetud Muhu kirik jäi oma ümbrusega Muhu kiriku-kihelkonna keskuseks, aga selle detailsemast asustusest keskajal ei ole seni eriti midagi teada. Isegi rootsiaja lõpust pärinevail kaartidel (EAA.308.2.50 ja EAA.308.2.54) ei ole peale kiriku ja pastoraadi-hoome ning sel ajal kirikule kuuluva Levalõpma küla Liival ühtki eluaset kujutatud. See muidugi ei ole veel tõestuseks, et siin ka varasemal ajal ei võinud mõnede käsitööliste eluasemeid olla.
100 aastat hilisemal nn. reguleerimisaegsel kaardil (EAA.2072.3.358) on aga peale kiriku ja kirikuaia jälgitavad kõik selleaegsed pastoraadi hooned, Liiva kõrts (Liewa Krug üsna toodud illustratsiooni keskel) ning lukksepp Lundi eluase hilisema Opmanni kohal (samasuguse numbriga 1 tähistatud, nagu kirik kaardipildi vasakus allnurgas).


Peale selle on kõrtsist põhja pool enam-vähem Pendu kohal (jällegi numbriga 1, kuid jääb toodud illustratsioonilt välja!)) Pend Wohn und Gartenplatz. Risti eelkäijatena näeme koguni kahte eluaset – nr.2 Lostreiber Christian Haus Stelle ja nr.3 – Christian Wohn und Gartenplatz. Viimane on pärastise Juri kandis olnud kellamehe Kristjani elupaik. Kõrvalpaanil (säilik 357) näeme Liivalt Soonda pool praeguse looduskaitse all oleva Raagi männi läheduses kahte eluaset, mida registriköites nimetatakse Der Gehöffplatz von Christinendahl. Siin elas 18. sajandil vaba mehe rätsep Franz Georg Graack’i pere, kellest kohale ka Raagi nimi jäi ja sellest on ka Soonda loos põgusalt juttu. Nii võib tõdeda, et 18. sajandi jooksul on Liival (peale katku) märkimisväärne asustus tekkinud/taastunud ja alevik võib ka kirikut arvestamata hakata varsti oma vähemalt 300-ndat aastapäeva tähistama.
Ometi kulus veel peaaegu sajand selleni, kui kõrtsi ümbrusse praegune aleviku keskus oma poodide, kõrtsmik Jakob Tarvise maja ja möldri Tolmu Tõnise elupaigaga (hilisem Raunmäe) tekkisid. On märkimisväärne, et kogu territoorium pastoraadist praeguse vallamajani ja maanteest kolhoosi-aegsete kortermajadeni kujutas toonasel kaardil kiriku Rehe-esist põldu, kusjuures rehi ise asus üsna praeguse keskmise kortermaja kohal. Praegune maantee läheb (kauplusest Viiraküla pool) läbi tollase Ringa põllu; põhja pool maanteed kõrtsist Levalõpma poole jääv tühermaa kandis aga kaardil nime Körtzi Welly. Selle juures võib kõrtsi üsna pärastise meierei kohal asuvaks arvata.
Edasises on ehk otstarbekas Liiva elupaikadest ja objektidest ning nende rajajatest püüda enam-vähem nende vanuselises järjekorras rääkida. Selle juures ei ole sugugi selged ei vanade vabadikukohtade ega ka 19. ja 20. sajandivahetusel tekkinud uuemate paikade täpsed tekkeajad ja järgnevat esitusjärjekorda tuleb siiski üsna tinglikuna võtta.
Nii oma kujunemisjärgus kui 19. sajandi mõisavaldade aegu oli Liiva asum kirikumõisa “jurisdiktsiooni” all. Peale mõisavaldade kaotamist arvati kirikuvald miskipärast Hellama valla koosseisu (kuigi sama hästi oleks ta ju võinud ka Muhu-Suure valla koosseisu jääda?!). 1939.a moodustati teatavasi üks ja ainus Muhu vald, mille keskus sai tookord hoopis Piirile. Nõukogude okupatsiooni tulles seadis aga valla täitevkomitee ennast pastoraadi majas Liival sisse. Vormiliselt eksisteeris üks Muhu vald 1950. aastani, kuid sõja järel seati sisse hoopis külanõukogud – üks neist ka Liival Raunmäe majas (peale selle veel Piiril, Hellamal ja Tamsel; viimast nimetati Põitse külanõukoguks). 1954. aastal liideti Liiva ja Hellama külanõukogud  ja kuueks aastaks jäi Liiva ilma keskuse funktsioonita kuni 1960. aastal Muhu ainus külanõukogu taas Liivale kolis ja Kansi Luha ning Nurme Toonela Mihkel Kesküla selleks ajaks tühjaks jäänud maja hõivas. Siinsamas taastati ka 1. oktoobril, 1990.a esimesena Eestis uuesti Muhu vald.
Suurem osa tänasest Liiva asustusest on alles 20. sajandi keskel või teisel poolel tekkinud ja selle “veel ilma ajaloota” asustuse puhul piirdume lõpus vaid tekkinud kohtade loetlemisega. Samas ulatub Liiva lugu kiriku ja pastoraadi näol nii kaugetesse aegadesse, et sellest detailsem pilt sootuks puudub ja paremal juhul ehk alles rootsiajast alates toimunust terviklikumat ettekujutust omame. Rootsiaja lõpul, muide, pandi 1695.a koolikorraldusega alus rahvakoolide tekkele ja mõnes mõttes võib tänane ainus Muhu põhikool ennast enne Põhjasõda ellu kutsutud kihelkonnakooli “õigusjärglaseks” lugeda, seda enam, et tänane uus koolimaja justkui pastoraadi juurdeehitust kujutab! Siin tahaks märkida, et nüüdseks enam kui 300-aastane Muhu koolide lugu vääriks lisaks A. Rullingo raamatus lk.541-550 toodule omaette käsitlust ega mahu kuidagi käesoleva raamidesse. Meenutame vaid, et 1705. – 1706. aastatel superintendent Gabriel Skragge poolt ellu viidud koolikorraldusega sai hilisema Viiraküla Reinu lähedusse koolmeistri talu ja see on hästi näha samal nn. reguleerimis-kaardil. (säilik 358), mida siin pisut ida-poolt tehtud väljalõikega illustreerisime.
19. sajandi algul (hiljemalt köster Carl Wilhelm Freundlichi ajal) jäi pastoraadi koolitaluks üks kahest põlisest Kansi Kaegu talust. Järgmisteks märksõnadeks võiksid juba olla nn. ministeeriumikool Kansi Juriväraval ja selle tarbeks 1907.a Piiril ehitatud uus koolimaja, millest peale viimast sõda tänu Vassili Randmetsa entusiasmile mõneks ajaks isegi keskool sai. Selle juures võib tänane põhikool “ära unustada”, et paralleeselt ministeeriumikooliga jäi luterlik kihelkonnakool Kaegul edasi tegutsema ja selle õigusjärglusele võiks ehk pretendeerida alles 1920.a Liivale ehitatud algkool, mille eluiga üsna lühikeseks jäi. Nimelt põles koolimaja 1948.a kevadtalvel maha ja kool paigutati sügisel ümber pastoraadi hoonesse. Siin jõudis kool 1955.a 4-klassiliseks algkooliks hääbuda ja likvideeriti 1976.a hoopis. Samas “tänu” Muhu rahvaarvu kiirele kahanemisele ja Liiva kui loomuliku keskuse rollile toodi samal 1976. aastal siia Piiri 8-klassiline kool, millest tänane ainus Muhu põhikool sai.

Rõhutame, et siin teeme pisut juttu pastoraadist kui elupaigast (mitte kui institutsioonist), kuigi muudes tekstides on seda sõna enamasti kirikumõisa sünonüümina kasutatud. Selle juures saame taolist sõna õigupoolest alles 16. sajandi usupuhastusest alates pruukida, aga kuidas katoliku preestrid varem Muhus elasid, sellest ei tea siinkirjutaja paraku midagi!
Loomulikult on Muhu hingekarjaste elupaika kiriku juures korduvalt ümber ehitatud ja mitmeid kordi on see ka tulekahjudes kannatanud. Ago Rullingo on oma raamatus (lk.634) nimetanud kahte taaniaegset ja kuute rootsiaegset teada olevat Muhu pastorit, keda siin ei ole põhjust üle korrata. Võiks ehk siiski märkida Kopenhagenist pärit Rostocki ülikooli magistrit Johann Stegemanni, kes aastail 1669–1686 on Muhus hingekarjaseks olnud, olles ühtlasi Saaremaa superintendent (piiskop) ja konsistooriumi assessor ning ka tollase Kansi mõisa omanik. Ta suri Kuressaares 1704.a. Samuti tasub meenutada viimast rootsiaegset (1703–1711) pastorit Johann Nässmanni, kes siit 1711.a venelaste eest koos kiriku kantseleiga Rootsi põgenes. Kahjuks on tema kaasa viidud kiriku-raamatud seni Rootsis välja ilmumata, millest tänased koduloolased vaid suurt puudust võivad tunda! Sellesama Nässmanni kohta leidub muuseas Saaremaa konsistooriumi fondis toimik (EAA.1192.2.1), kus teda 1708. ja 1709. aastatel pietismis süüdistatakse. Pietistid olid luterliku ortodoksia arvustajad ja hakkasid usuelu kõrval suurt tähelepanu rahvaharidusele pöörama, mistõttu Rootsi riik neid pisut pelgas. Neist sai alguse hilisem hernhuutlus ja nn. vennastekoguduste liikumine.
Katku järel on kolm aastat Muhus teeninud Pöide pastor Rubusch ja 1715.a sai Muhu oma hingekarjase Hiiumaalt, kui siia asus Lüneburgist pärit Heinrich Vick (sen. 1687 – 1741). Peale pastori-ameti oli ta ka Hellama kroonumõisa rajaja ja teda on paljude külade lugudes meenutatud. Ta oli ka hulga hiidlaste katkujärgsesse Muhusse asustaja. Vana Vick suri Muhus ja  tema ameti siin päris poeg August Heinrich Vick  (1717 – 1755).  NB! Viimasel oli noorem vend Heinrich Vick  junior (1725 – 1795) – pärastine Urvaste hingekarjane ja 10-aastaselt orvuks jäänud poeg Ludvig Nathanael (1745 – 1810), kellest 1779.a sai Karula koguduse pastor.
Järgmiseks pikemaajaliseks pastoriks peale Vickide ja vaid paar aastat Muhus teeninud Gottfried Gerlachi sai jällegi Hiiumaalt tulnud Olaus Kellmann (1724.a Rootsis – 1807.a Muhus), kes 1758.a Kuressaares pastoriks ordineeriti. Temagi on omale Hiiumaalt erbkerl’e toonud. Kellmanni ajal toimus ka üks teadaolevaid pastoraadi põlemisi 1762.a kevadel, mille käigus hävisid lisaks pastor Nässmanni minema viidutele veel katkujärgsed poole sajandi kirikuraamatud!
Järgmise sajandi algul teenisid Muhus lühemat aega (1800–1804) Hoffmann ja paarkümmend aastat Carl Fromhold Glöckner (1804-22). Viimast on meie lugudes siin-seal meenutatud seoses kohtuasjaga, mille Ritsu Aadu tema vastu 1809.a julges ette võtta, kui temast mõisapiiride korrastamise aegu Nurme mõisa hing tehti. Nähtavasti on Glöckneri ajal muhulased ka oma esimesed priinimed saanud ja selleaegsed kiriku dokumendid vääriksid hoopis põhjalikku uurimist, sest mõnedel andmetel olla 1822.a pastoriks tulnud Gottlob Alexander von Schmidt Glöckneri pandud nimesid korrigeerinud (“pookinud”, nagu Vassili Kolga mälestustes väidetakse!). Valjala pastori poeg von Schmidt (1795–1871) on üks nimekamaid Muhu pastoreid, kes muuseas ka F. J. Wiedemanniga koostööd teinud viimase legendaarse sõnaraamatu koostamisel. Tema esimene poeg Johann Heinrich Eugen oli 1821.a Kuressaares sündinud; neli poega (Carl Oswald Alexander, Wilhelm Bernhard Emanuel, Hermann Adolph Alexander ja Otto Rudolph Richard) sündisid  Muhus. Kõigist said hiljem haritlased ja tuntud inimesed. Kaks venda – Carl Oswald ja Hermann Adolf olid hiljem tihedalt seotud Tartu Ülikooliga – esimene mitu aega prorektoriks ja teine aastail 1885-90 Tartu Ülikooli rektor. Nii isa kui viie poja lühielulood on Rullingo raamatus lk.621-622 esitatud ja neid ei hakka me siinkohal üle kordama.
Pastor Schmidt oli ühtlasi Saaremaa konsistooriumi superintendent, mistõttu teda hilisemais mälestustes on tihti piiskopiks tituleeritud. Teda ja temaaegset Kaegul elanud köster-koolmeistrit Carl Wilhelm Freundlich’i (1803-72; muhulastel Rentli) teatakse ehk rohkemgi kui hilisemaid pastoreid – peale Schmidti tulnud Arnold Wilhelm Nerling’it ja 20.s alguse pastorit Joosep Meerit (1870–1929).  Viimane oli Viljandimaa mees. Tartus teoloogiat õppinud ja Saaremaa Anseküla ning Püha kogudustes oma prooviaja läbi teinud, ordineeriti ta 1904.a pastoriks. Elu lõpul oli ta kolm aastat Hiiumaal Reigi koguduses, kuid maeti Muhus.
Gottlob Schmidti ajal on 1832.a uuesti ehitatud tänaseni säilinud pastoraadihoone, mis arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud. Märgime, et kui tänane üsna suuremahuline puitehitis paikneb põhja-lõuna suunas, siis 1800.a kaardil on pigem loode-kagu-suunalist peahoonet kujutatud rea väiksemate kõrvalhoonetega.
1930-ndate pastorid Schultz ja Eicchorn ei ole enam pidevalt Muhus elanud. Selle asemel on sel ajal pastoraadis elanud Muhu arstid – doktor Luig ja 1932. kuini 1940. aastani doktor Dmitri Golubjatnikov (1896–1942), kes siinsamas ka haigeid vastu võtsid. Tallinnas sündinud Golubjatnikov oli 1. Maailmasõja ajal õppinud Peterburis sõjaväe arstiteaduse akadeemias ning hiljem Tartu Ülikoolis, osales velskrina Vabadussõjas ja töötas selle järel arstina Valgamaal, Sõrves, Muhus ning lõpuks juba nõukogude okupatsiooni tulles oli lühikest aega Kuressaare linnaarstiks. Olles Kaitseliidu teenete-ristidega tunnustatud arst, osutus ta nõukogude võimule vastuvõetamatuks ja suri Norilski vangilaagris. Naisel Selmal poegadega õnnestus küüditamisest pääseda. 1944.a jäi ta Rootsi põgenemisel sakslaste kätte, kuid jõudis läbi põgenikelaagrite vintsutuste 1949.a Ameerikasse, kus pojad Ole (1930) ja Rjurik (1931) mõlemad ülikoolihariduse said. Nendegi elulood leiame A. Rullingo raamatu lehekülgedelt 592-593. 2001. aastal püstitati pastoraadi aeda Dmitri Golubjatnikovile mälestuskivi.
Võiks lisada, et kruntimisel jäi 75,84 hektarit kiriku maad kiriku nõukogule, aga Saaremaa Maavalitsuse omandisse oli moodustatud 5-hektarine “Käsitöölise” nimega maaüksus, millel arst Golubjatnikov 1939.a põllumajandusloenduse andmeil ka 2,4 hektarit põldu haris ja ühte lehma pidas.  
Nagu öeldud, asus peale Liiva koolimaja põlemist 1948.a sügisest kool pastoraadi hoonesse. Peale selle oli siia juba sõja järel paigutatud postkontor, mille hoone sõja ajal hävis ja 1950-ndatest elas siin oma perega veel tollane sidejoskonna ülem – Sõrve kandi mees Edmund Uisk, kes peale Eeriki Albert Saaremäeli õnnetut rahavahetust ja vanglakaristuse saamist ametisse pandi. Postkontor sai omale uue hoone alles 1971. aastal. Selleks ajaks oli koolile juba esimene juurdeehitus tehtud, mis 1968.a valmis sai ja nüüd jäid pastoraadi hoonesse ainult söökla ja käsitöö-klassid. 2001. aasal valmis siinsamas sootuks uus koolimaja, kuid kõik see moodustab siiski ühe kompleksi, mille küljes ka vana ja auväärne pastoraadi maja ehk veel mõne aja alles püsib.
Märgime, et kunagise kirikumõisa Kaegu-poolse põllu serva rajati juba 1930-ndatel Kaitseliidu spordiplats. Nüüdseks on siin Liiva spordihoone ja Rehe ehk Kangaste mäe lõunanõlva all 1980.a valminud lastepäevakodu hoone. Viimases asuvad nüüd ka vallavolikogu, maa-ameti ja raamatukogu ruumid. Kõik see koos katlamajaga moodustab üsna ulatusliku kompleksi, mida “uueks pastoraadiks” võiks nimetada ja mille sisse ka pisut iidset pastoraadi parki jääb.

Siinkohal peaks meenutama veel üht ammu kadunud paika pastoraadi pargi otsast pisut ida pool, mida nüüd enam kaardilegi kanda ei õnnestu, sest see jääb täielikult praeguse kooli-kompleksi alla. 1950-ndatel Liival koolipoiss olles oli siin Kangaste mäel veel vundamendikoht näha... Mis otstarvet arvatavalt 19. sajandil ehitatud maja võis täita (1800.a kaardil ei paista sellel kohal veel midagi, kuigi selleaegne kirikumõisa Rehemäe rehi siit mitte kuigi kaugele jäi), ei ole siiani õnnestunud täpsemalt välja selgitada. Nii peame piirduma vaid Milda Raunmägi ja Artur Kesküla mälestustega, kes teadsid, et kahe sõja vahel olla siin saksa soost endine Pädaste mõisa virtin, kellegi Groth’i lesk Ida Elisabeth oma tütre Silviaga elanud. Viimane oli 1891.a Riias sündinud ja võimalik, et alles ilmasõja ajal Pädaste mõisa tuldi. Silvia olla klaverit mänginud ja laulukoori juhatanud, kuigi tal omal lauluhäält ei olnud. Ta teinud ka näputööd ja korraldanud õmbluskursusi.    
Rehemäel olnud väidetavalt tegemist palkehitusega, kus oli suur tuba – leerituba (!), mille palkidesse olnud nimed sisse lõigatud. Peale selle olnud kaks väiksemat tuba, kus mäletataval ajal Groth’id elasid, kes muide olnud võimelised eesti, saksa ja vene keelt õpetama. 1936.a veebruaris suri 83-aastaseks märgitud Ida Elisabeth (sündinud Timm), kelle nimi selles kandes on Grath kirjutatud! Tütar Silvia Alvine läks 1939.a Saksamaale ja maja hävis viimase sõja ajal.

Nagu öeldud, ei leia rootsiaegsetel kaartidel veel jälgi Liiva kõrtsist, kuigi Suuremõisa kõrts Viirakülas sellel ajal juba olemas oli. Tundub, et Liivale ehitati algselt postijaam (nähtavasti samal ajal Vahtna ja Kuivastu postijaamadega), kui Rootsi riik üsna oma valitsemisaja lõpul siin ülemere-provintsis postivedu korraldas. Loomulikult hakkas Suuremõis siin peale katku ka kõrtsi pidama ja tegi seda kahe sajandi jooksul kuni 1. Maailmasõjani. Samas ei ole kirik nähtavasti kõrtside kui “patupesadega” tegelenud ega neist ka mingit kasu saanud.
Kõrtsmikeks on 18. sajandil olnud arvatavalt vabad inimesed ja adramaa-revisjonidest ei saa me kõrtside kohta kuigi selget pilti. Selleks peaks ilmselt täiendavalt uurima Saaremaa rüütelkonna ja teisi asjasse puutuvaid fonde ajaloo-arhiivis ja siinkohal ei ole meil Liiva kõrtsi kohta kuigivõrd konkreetset teavet pakkuda. Esimestes hingeloendites on küll ka vabade seisuste inimesi kirja pandud, kuid pahatihti on nende tegevusala märkimata. Nii näiteks ei selgu, millega tegeles 1782.a loendis Suuremõisa algusse pealkirja Standes Personen all kirja pandud Cristian Wilhelm Schröderi pere.
Alles 19. sajandi keskelt teame kindlamalt, et sel ajal oli Liiva kõrtsimeheks Rootsivere Laasu Jaani poeg Laas Tarvis ja hiljem tema 1847.a sündinud poeg Jakob Tarvis. Tuleks siiski rõhutada, et nad kõrtsis üksnes teenistuses olid ja nende puhul ei saa loomulikult veel mingitest omaniku-suhetest rääkida. Laas Tarvis abiellus 1841.a Igaküla Oeldu Andruse tütre Rõõdaga ja kuigi hingeloendid tema peret Rootsivere Laasul kirja panid, võis ta juba 1830-ndate lõpul Liiva kõrtsmikuks saada. Tema esimene poeg Andrus suri väiksena, kuid Jakob ja kolm tütart said täisealisteks. Vanas eas soetas Laas omale Ridasis platsikoha ja oma teise abielu naise Juula Kirvesega elati ilmselt juba Ridasi Sildul.
Jakob Tarvis jäi edasi Liiva kõrtsimeheks ja hakkas sajandilõpul (1898.a) ka Liival poodi pidama. Sellest aga peaks juba järgmise Liiva kohana rääkima. Väidetavalt on kõrts oma tegevuse lõpetanud 1. Maailmasõja eel 1912. aastal. Selleks ajaks kehtis ammu riigi viinamonopol ja ainsaks viinaga kauplemise kohaks jäi Suur kõrts Viirakülas, aga küllap suutis Liiva kõrts ka veel 19.s lõpul ilma viinaga kauplemata kuidagi oma funktsioone täita.
Eesti Vabariigi ajal ehitati Liival kõrtsi kohale Soonda meeste eestvõttel asutatud Muhu Piimaühingu meierei. Muhu Piimaühing oli suurim Saaremaal (1928. aastal 120 osanikku 644 lehmaga). Meierei töötas 258 päeva aastas ja ühisus võttis esimesena maakonnas tarvitusele auto piima kokkuveoks.
Meierei teisel korrusel olid eluruumid. 1959.a rahvaloenduse ajal elasid siin tollase võitööstuse juhataja Püve 3-liikmeline pere, Jaak ja Ilma Tautsid, Soonda Poali Paul Väärtnõu naise Õiega ning Maaniidi Salme Tammiku tütar Malle.
Saaremaa Piimatoodete Kombinaadi jaoskonnana tehti Liiva meiereis võid veel 1970-ndate aastatel. Sel ajal (1976.a) ühendati kaks Muhu kolhoosi “Ühendus” ja “Ühismaa” ainsaks põllumajandus-kolhoosiks “Muhu” (kalurid kuulusid “Saare Kaluri” koosseisu) ja meierei hoonesse asus Muhu kolhoosi kontor.
Kolhoosikorra lagunedes üritas Soonda Kaegu-Tähvena Joosep Naaber veel piimaühistut taastada, kuid edutult. Meierei hoone jäi “polüfunktsionaalseks”: siin on olnud väikefirmade kontoreid (Muhu kasukavabrik jm.) ja pangakontoreid ning pisikauplusi. Nüüdseks on siin kõrts taastatud ja ehkki see uuema aja vaimus restorani nime kannab, võiks sellele oma eelkäijaga sama pikka iga soovida.

1898. aastal sai kõrtsmik Jakob Tarvisel valmis oma poemaja Liival kõrtsi vastas üle tee ja 1900. aastal lisandusid sellele eluruumid, kuhu Jakob oma 1885. aastal Kõljalast võetud noore naise (Liisu Lember) ja lastega nüüd Ridasi Sildult elama asus. Nagu kõrtsmikel pahatihti, ei olnud Jakobil Liisuga pojaõnne: kaheksa tütre vahel sündisid kaks poega, kelledest vanem (Artur Aleksander) suri 15-aastaselt ja ainsana kasvas üles 1893.a sündinud Bernhard, kes 1922.a Kohilast naise võttis ja Haapsallu elama asus. Viimane poeg sündis 1902.a surnuna. Selle eest kasvasid Jakobi kaheksast tütrest kuus üles ja vaid kaks surid imikuna (esimene tütar Liina elas 6 tundi ja 1889.a sündinud Ida suri kahe nädalasena). Vana Jakob langes ise 1923.a teeröövlite ohvriks. Juttude järgi olla Jakob Liiva laadal oma suure rahakotiga uhkeldanud, mis teadjate kinnitusel tegelikult väärtusetuid pabereid sisaldas, kuid see hakkas silma kahele Saaremaa mehele, kes saagi lootuses Jakobi Liiva ja Viiraküla vahel surnuks pussitasid ning tema uhke rahakoti röövisid.
EV aastail oli Tarvise majas Tarvitajate Ühisuse kauplus, kus ärijuhuks oli Paenase Tõnise Andrei Vaga. Viimane abiellus 1928.a Päelda Juri Juula Peegeliga ja 1931.a sündis neil poeg Ahto. Pere põgenes 1944.a sügisel ja lõpuks jõuti USA-sse.
Kruntimis-andmetes oli Jakobi lese Liisa Tarvise nimel 4,86-hektarine Vagala nimega maaüksus, aga selle nime tähendus ning tekkelugu peavad siinkohal kommenteerimata jääma.
Väikeste vaheaegadega oli Tarvise majas kauplus kuni 1960. aastateni välja, viimati ETKVL-i majatarvete kauplus. 1959.a rahvaloenduses on kohta samuti Vagalaks nimetatud. Siis elas veel Jakobi vanim tütar, vallaliseks jäänud 72-aastane Julie Tarvis ja korterilisteks olid tal kaks võitööstuse töötajat: Erich Miller ja raamatupidaja Meta Lemberpuu.
Maja sai Jakobi tütre järglaste Pajuniitide valdusse.

Jakob Tarvise majast vähemalt 100 aastat vanem on siit pisut Soonda poole jääv Opmanni koht. Millal see just 18. sajandil rajatud on, seda on jällegi raske välja selgitada, kuid 1799.a kaardi siin toodud väljalõikel on numbriga 1 tähistatud elupaik üsna suure põllulapiga näha ja selleaegseiks elanikeks oli lukksepp Carl Johann Lundi pere. Muidugi viitab kohanimi sellele, et siin millalgi kirikumõisa valitsejad on elanud, kuid neid me nimepidi nimetada ei oska.
1860-ndatel on Opmannile asunud Igaküla Pärdi-Juri Andruse poeg Madis Olak, kes külakoolmeistri ametit pidas. Tema esimene naine, Kõinastust võetud Kadri Kivihall suri noorelt. 1867. aastal abiellus Madis arvatavalt Kuivastu postijaamas sündinud Miina Vakhausiga ja neil sündisid neli tütart ning kaks poega. Vanem poeg Osvald Aleksander suri alla-aastasena; nooremast pojast Paulist (1880–1949) sai peale Kaarma õpetajate seminari lõpetamist ajakirjanik ja teatritegelane Tallinnas (lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.613).
20. sajandil on Opmanni olnud veel mitmesuguste inimeste elupaigaks. 1940-ndatel (enne sõda) elas seal Liiva kooliteenija, Vanapoe Nelli poeg Aleksei Hals (1918-1941; kutsuti Koolimaja Alle). Tema läks kaasa punavõimuga (kuulus komsomoli ja hävituspataljoni), mistõttu ta Saksa ajal maha lasti. Kruntimisel moodustati 3,59-hektarine Opmani nimega väikekoht, mille omanikuks oli 1939. aastal märgitud Muhu Vallavalitsus.
Peale sõda asus Opmannile Suuremõisa Andruse Villemi esimese abielu poeg Augustin Vokk, kes Soonda Suure-Tähvena Leida Väärtnõuga abiellus. Viimane oli Liival kooliõpetaja ja hiljem ka kooli direktor. Loenduslehel on kirjas Augusti ja Leida kaks nooremat last Karita ja Raivo; vanem tütar Gerda oli kirjas Pärase Andrusel. Võiks lisada, et Raivo Vokk lõpetas hiljem Leningradi ülikooli ja temast sai bioloog ning TTÜ Toiduainete instituudi direktor.
Vokad ehitasid omale hiljem Kansi tee äärde oma maja, mida hiljem veel uusehitiste hulgas nimetame. Opmannil elasid viimati Soonda Simmu Juulia Väärtnõu ja Mäla Mardi Aleksander Naaber, kes olla koha ostnud Poali-Jaagu Kalju Priilt, kui viimane omale Opmannist pisut keskuse poole (pärastise OÜ Kiiskari territooriumi taha) oma maja ehitas. 20.s lõpuks sai Opmannist üks paljudest Muhu suvekodudest.

Opmanniga ehk samaealiseks võib arvata 18. sajandil tekkinud Liiva kõige Levalõpma-poolsemat vabadikukohta. Nn. reguleerimiskaartide registris nimetatakse seda Pend Wohn und Gartenplatz ja tegemist on  esimeses hingeloendis 1782.a kirjas olnud Kirriko Pendi (~1730–1802) – nähtavasti pastor Kellmanni Hiiumaalt toodud erbkerl’i elukohaga, kellelt ka kohanimi on jäänud.
Pendil on Levalõpmalt võetud naise Anniga teada kaks tütart ja 1781.a aastaselt surnud poeg Jaak. Vanem tütar Kadri (1775–1818) suri vallalise kirikumõisa vabadikuna; noorem õde Ingel sai 1808.a Soonda Kaegu-Tähvena Matsi naiseks, kuid suri ka 37-aastaselt. Pendi lesk Ann on elanud 1819. aastani, kuid selleks ajaks oli Pendule asunud Levalõpma Mihkli kauaaegse poissmehest peremehe Tõnise vennapoeg Andrus Alt, keda 1826.a loend vabadikuks ja tõllasepaks nimetab.
Andruse vanem poeg Juri võeti 1819.a nekrutiks. Abieluni jõudsid Andruse kaks nooremat poega. Tähve (1811-41) oli 1830-ndatel Lehtmetsa Tähvenal sulaseks, kuid suri noorelt ja lapseeas surid ka tema poeg Jaen ning tütar Mare; lesk Eed (Soonda Matsilt) sai hiljem Kuivastu mõisa aidamehe, Tusti Matsi Andrus Tamme naiseks. Pendu Andruse noorim poeg Jaen Alt (1814-77) ehitas hiljem omale Levalõpmal Vesima vabadikukoha.
Pendu Andruse ametivennaks paistab olnud Lepiku-Jaanil peremeheks pandud Männiku-Jaani vana Mihkli esimese abielu poeg Jaen Maripuu (1786–1832), kes hingeloendites Levalõpma Toomal kirjas oli, aga keda samuti tõllameistriks ja püttsepaks nimetatakse. Tema ema muide oli edasises jutuks tuleva kellamehe Kristjani vanem tütar Mare ja ainus üles kasvanud poeg Aad Maripuu (1812-74) asus Pendu Andruse keskmisele tütrele Ristele koduväiks ning siitpeale said Pendule Maripuud. Aadul ja Ristel oli vaid kaks poega: Jaen ja Juri. Vanem poeg Jaen Maripuu (1839–1909) jäi Pendule, aga 1844.a sündinud Juri kohta on üksnes teada, et personaalraamat märgib ta 1864.a surnud olevat – võimalik, et ta kroonuteenistusse jäi.
Jaen Maripuu võttis Mõegaküla Tõnise peretütre, Lõetsa juurtega Mare Pere naiseks ja sündisid kolm tütart ning kaks poega. Noorem poeg Jaen suri 7-aastaselt. Jaani ajal olla pärimuste järgi Pendul uus maja ehitatud – pisut kõrgemale Liiva mäele; vana majakoha lähedal on kaevukoht tänini alles.
Villem Maripuu abiellus 1898.a Suuremõisa Ivardi Ingel Osaga ja sündisid kuus poega ning kaks tütart, kuid neli vanemat poega surid väikestena. Kaks nooremat poega (Vassel ja Artur) on vist viimasesse sõtta jäänud ja vanem õde Liina Saaremaale mehele saanud. Võimalik, et Villem sajandivahetuse paiku oma perega edasises jutuks tulevale Mulgule asus, kuid sellest veel eespool.
Vallaliseks jäänud vana Jaani esimesel tütrel, Villemi vanemal õel Kadril olid kaks vallastütart (Mare ja Ida) ning veel poeg Paul (1897–1941). Viimane oli liikumispuudega ja pidas hiljem Kuressaares kingsepa ametit (sai 1941.a sügisel sakslaste tulles aknast sisse tulnud mürsukillust õnnetult surma), kuid tema nimel oli kruntimis-andmetes Mulgu vabadikukoht, kusjuures pisut suurem, 5,22-hektarine Pendu koht oli Kadri Maripuu nimel. Kadri vanemale tütrele Marele tuli koduväiks Vesima Jaani poeg Mihkel Alt ja Pendu koht sai taas Altide kätte.
1959. aastal olid Pendule kahekesi jäänud Mihkel ja Mare Aldid; ainus tütar Aino oli juba Soonda Juri Ülo Äkke naiseks saanud (nende pere oli sel ajal Koguva Jaagul kirjas, kuid hiljem ehitati Liivale oma maja, mida lõpus ka nimetame). Peale vanade surma müüs Aino Pendu koha Päelda Saadu väimehele, Saaremaa mehele Tüile suvekoduks ning Tüide pere valdusse jäi Pendu ka peale viimast maareformi.

1885.a luteri personaalraamatu põhjal võib väita, et Mulgu vabadikukoha Jurist pisut Soonda pool on rajanud Risti Mardi poeg Aad Koplimei (1823–1906), kuid et see kruntimisel moodustatud 4,29-hektarine popsikoht hiljem Pendu Kadri vallaspoja Paul Maripuu nimel oli, on seda viimasel ajal pigem Penduga seostatud. Selle tõttu olgu teadaolev sellest kadunud kohast siinsamas ära toodud.
Nimelt abiellus järgnevas lähemalt tutvustatava Risti Mardi teise abielu noorim poeg Aad 1845. aastal toonase Linnuse Aadu (Ustallo) tüdruku, Raegma Kõrve juurtega Mare Jasveliga ning paistb olevat omale Kiriku niiti (Liivalt Targa pool) eluaseme rajanud. Aadu ja Mare abielu jäi lastetuks, kuid mõlemad elasid kõrge eani – Aadust tublisti vanem Mare suri 91-aastasena 1896. aastal ja Aad pidas veel 10 aastat lesepõlve. Võimalik, et sel ajal (sajandivahetusel) asus Mulgule eespool tutvustatud Pendu Villem Maripuu oma perega, sest kodus maksis veel vana Jaani sõna ja pealegi olid vanemal õel Kadril kolm vallaslast sündinud. Paraku on Villem Maripuu surmaaeg kirikukirjadest selgumata ja ebaselge ka tema nooremate poegade käekäik (Vassel 1908 – 1943 paistab viimasesse sõtta jäänud). Kruntimiste ajal pidi Mulgu koht veel “elus” olema, sest siin moodustati 4,29-hektarine popsikoht. See jäi aga miskipärast eespool jutuks olnud Pendu Kadri poja Paul Maripuu nimele.
Nüüdseks on siin uude katastrisse kantud 1,5-hektarine Metsaselli nimega maaüksus, kuid kunagisest eluasemest on väidetavalt alles vaid kaevukoht.

18.s lõpu kaardil on enam-vähem praeguse Risti kandis numbriga 2 märgitud Lostreiber Christian Haus Stelle. Sel ajal oli kirikumõisas kaks Kristjani-nimelist hiidlast – priinimed KELNIK ja KOOL saanute isa kellamees Kristjan, kellest lähemalt järgneva Juri kohaga seoses räägime ja üks mõnevõrra noorem Kristjan, keda esimene hingeloend 1782.a teise pastoraadi vabadikuna märgib (vanuseks siis antud 45 aastat) ja kellel sel ajal Soonda Matsi tütre Rõõdaga ka 3-aastane tütar Mare oli. Hilisemates loendites märgitakse veel vaid selle Kristjani leske Rõõta (tütar Mare sai 1801.a Vanamõisa Simmu Mardi naiseks), kuid Kristjani enda surmaaeg on selgumata. Ometi võib just sellelt  Kristjanilt tänane Risti koht olla oma nime saanud, sest see sobiks kõige paremini viimase Risti Iisa Koplimei teadmistega oma sugupuust.
Levalõpma loos tutvustatud Eeriki Juri teine poeg Mart (1768–1846) oli kirikumõisa metsavaht ja sai priinime KOPLIMEI. Hingeloendites oli ta Levalõpma Poalile kirja pandud, kuid meetrikates esineb ta ikka Kristjani, Kristi või Risti Mardi nimega. Samal ajal on paaril korral Risti Tõniseks nimetatud ka pastoraadi kangrut, hiidlase Mihkli poega Tõnist (~1750–1805), keda hingeloendid ikka mõisarahva seas märgivad (tõsi küll, 1801. ja 1803. aasta meetrika-kannetes nimetatakse Tõnist ka kiriku Tõniseks ja pastoraadi Tõniseks). Millal see kangur Tõnis Risti (ka Keistri) Kristjani elupaiga "üle võttis", jääb siinkohal küll lahtiseks, kuid nii on põhjust arvata. Sellel Tõnisel sündisid ühe Edemanni ümmardaja Ingliga neli tütart, kelledest kolm 1820-ndatel mehele said ja abiellumise ajal priinime SUGANIIS kandsid. Nüüd on põhjust meenutada 1895.a sündinud Raissa Koplimei mälestusi, kes oma sugupuud on väga hästi tundnud ja väitnud, et tema vanaisa ema Rõõda neiupõlvenimi Suganiis olnud ning sellele naabrimees Koplimei olla koduväiks tulnud! Selle tõiga paikapidavuses veendume kohe, kuid siinjuures peaks rõhutama, et Christiani ja Christina nimed on sel ajal populaarsed olnud ning neist tulenenud kohanimede üle võib mitmeti spekuleerida. Meenutame, et algul mainitud kahe eluasemega paik Liiva ja Soonda vahel kandis kaardiregistris samuti nime Der Gehöffplatz von Christinendahl ja see nimi võib olla hoopis esimese hingeloendi pastoraadi kangru, vaba mehe Johann Friedrich Mahleri tütrelt Christina Louisalt jäänud. Siinne hilisem Raagi kohanimi paistab küll hiljem siinsamas elanud rätsep Franz Georg Graak’ilt jäänud, kuid paraku ei ole meil toonaste vabade käsitööliste liikumisest kuigi täpset ülevaadet. Hilisemad Soonda pärimused räägivad Raagi “preilnadest” ja tavapäraselt on seda vabade inimeste elupaika ka mõisaks nimetatud, kuid pastoraadi pärisorisel kangrul Tõnisel võisid ju ka mingid sidemed Christinendahl’i varasemate vabade kangrutega olla!   
Metsavaht Mart Koplimei võttis 1799.a Tupenurme Andruse Matsi tütre Riste naiseks ja sündisid poeg Andrus ning tütar Lutsi, kuid 1819.a Riste suri. Samal aastal võttis Mart Soondast teise Riste (Lauri-Aadu Aadu tütar), kellega veel kaks poega sündisid. Esimene neist (Jaen) suri mõne-päevasena, kuid Aad (1823–1906) kasvas üles ja teda arvasime eespool tutvustatud Mulgu koha rajajaks.
Mardi esimese abielu poeg, 1800.a sündinud Andrus Koplimei abiellus 1822.a kangur Tõnise noorima tütre Rõõdaga, kelle priinime Risti Iisa mäletas Suganiis olnud. Siinkohal peaks rõhutama, et Andrus oli pärastise Juri kohal asunud teisel Ristil (ülaltoodud kaardil nr.3 paremas allnurgas) kasvanud ning tuli kangrute Ristile (kaardi nr.2) koduväiks. 
Andrusel ja Rõõdal jõudsid kaks poega sündida ning kolmas jäi Rõõdal “põlle alla”, kui Andrus 1831.a nekrutiks võeti. Tema kroonust tagasi jõudmisest teateid ei ole, aga kangakuduja Rõõt kasvatas pojad Mihkli ja Kaarli üles; noorimast, 1832.a sündinud Andrusest siiski hilisemad andmed puuduvad ja arvatavalt suri ta imikuna. 1824.a sündinud vanem poeg Mihkel jagas isa saatust – ta abiellus 1845. aastal Mäla Mardi sulase Aadu tütre Ristega (Laid), kuid võeti järgmisel aastal nekrutiks ja personaalraamat märgib ta 1851.a surnuks (võib-olla üksnes sellepärast, et Riste laulatati 1852.a uuesti Rootsivere sulase Aadu Leemega). Nüüd peaks Raissa Koplimei mälestusi nii palju korrigeerima, et seesama Mihkel, keda ta kangakuduja Rõõda koduväiks arvab, oli siiski tema vanaonu, aga vaarisa nimi oli Andrus (mõlemad võeti nekrutiteks)!
Ristile jäi Andruse ja Rõõda teine poeg Kaarel Koplimei (1827-94), kes 1849.a Targa vana Tähve tütre Mare Priiga abiellus ja sündisid kolm tütart ning kolm poega. Kaks nooremat last (Mihkel ja Ruudu) surid väikestena ja 5-aastaselt suri ka esimesena Ruuduks ristitud teine tütar. Vanem tütar Mare sai 1872.a mehele ja Ristile jäid vennad Priidu ja Jaen.        
Priidu Koplimei (1856–1938) abiellus Rootsivere soldati tütre Marega (Pütt) ja neil oli ainus tütar Juula, kes sai Tupenurme Vanaga-Juri Mihkel Peekeri naiseks. Priidu jättis “koha mured” nooremale vennale Jaanile, kes ühe Saaremaa tüdruku Liisa (Elisaveta) Jõgiga abiellus ja neil oli kolm tütart ning kaks poega. Esimene tütar Mare sai Liiva kõrtsmiku Laas Tarvise noorema poja, Sildu Joosepi naiseks. 1891.a sündinud Jaani vanem poeg Aleksander on ilmasõja-aegses Rinsi koguduse-nimekirjas maha tõmmatud – kas ta sõtta jäi, seda kahjuks enam nooremalt õelt Iisalt küsida ei õnnestu! Noorem poeg Feodor Koplimei, keda viimase Risti Pritsuna mäletatakse, võttis Tallinnast ühe Anette Pauliine Mihkli tütre (sünd. Orpus) naiseks ja nad olid 1959. aastal kaks Risti elanikku. Õde Raissa, kelle mälestusi ka Koguva muuseum on talletanud, jäi vallaliseks ja oli 1950-ndatel Liiva kooli internaadis Mihklil kasvatajaks. Risti Iisa mälestuste järgi olnud isa Jaen kordonites (Vahtnas ja Seaninal) luubi kippariks ja hiljem Kuivastu postijaamas postipoisiks. Seal olnud 4 postipoissi, kellele 10 rubla kuus palka makstud.
Kruntimis-andmetes oli samuti kaks Risti maaüksust: 5,44-hektarine popsikoht Jaan Koplimei nimel ja väiksem 3,73-hektarine Feodor Koplimei (noore Pritsu) nimel. Iisa mälestustes maksnud Risti koht 48 krooni ja 60 senti!
Kolhoosiaja lõpupoole jäi Risti koht tühjaks ning siia asus Sildu Joosepi ja Risti Mare tütar Hilda Kipper, kes Lalli Tähvena Sassiga vahepeal Kesses ja Virtsus elas, kuid lesepõlves Ristile asus. Nii sai Risti Liiva vanadest vabadikukohtadest ühe viimasena omale veel mõneks ajaks püsielaniku.

Üsna praeguse Juri kandis näeme korduvalt mainitud 1800.a kaardil numbriga 3 elupaika Christian Wohn und Gartenplatz ja tegemist peab olema teise selleaegse kiriku Kristjani, pastor Kellmanni poolt Hiiumaalt toodud kellamehe elukohaga. Pere leiame vaid 1795.a hinge-loendis, sest 1802.a paiku on vana Kellmann oma kirikuteenri pere vabaks lasknud (freigelassen) ja osaliselt Kuressaare linnakodanike kirja „sokutanud“.
Teadaolevalt oli Kristjanil oma Hiiumaalt toodud Liisuga kolm poega ja kaks tütart, kes kõik abieluni jõudsid. Tütred said mõlemad Männiku-Jaanile mehele – vanem tütar Mare vanima perepoja Mihkli ja pärastise Lepiku-Mihkli peremehe esimeseks naiseks (tema on ka hilisemate Liiva Pendu Maripuude esiema) ning  noorem õde Riste noorema venna Andruse (hilisem Lepiku vabadik) naiseks.
Kristajni vanima poja Mihkli lugu selgus alles hiljuti tänu hiidlaste uurijale Patrick Rangile. Mihkli 1802.a Muhus sündinud ainus esimese abielu poeg Aad suri noorelt; teise abielu tütar Ingel kandis Muhus abielludes priinime KELNIK, aga Mihkli nooremad pojad Juhan ja Mihkel (vastavalt 1815. ja 1817.a sündinud) kandsid hiljem priinime KOOL. Nimelt paistab Mihkel Läänemaal küla-kooliõpetajaks olnud ja hiljem oli pere veel Pädaste mõisa teenistuses, mida vist Pädaste looski on mainitud.
Vana Kristjani nooremad pojad Mats ja Juri on isegi Kuressaare hingeloenditest leitavad, kuid neist on ka Levalõpma loos Eriki kohaga seoses eraldi juttu, sest Mats oli Muhus ikka Eriki Matsina tuntud. Teatavasti sai Matsi vanemast pojast Jaanist (1794–1841) Viiraküla Tiiriki-Mihkli Riste kolmas mees ja Suuremõisa hingena Tiiriki-Mihklil märkisid viimased hingeloendid ka Jaani nooremat venda Andrus Kelnikut, kuigi ka Andrus paistab tegelikult Eerikil elanud! Tema järglased olid viimati Levalõpma Saariku vabadikukohal.
Tänasest Liiva Juri kohast saame rääkida alles sellest ajast, kui Levalõpma Poali Andruse noorem poeg Juri Saaremäel omale siia vabadikukoha ehitas. See võis 1870-ndatel toimuda (samal ajal sai Juri vanem vend Madis omale Eeriki latsikoha) ja kas siin selleks ajaks kunagisest Kelnikute ning metsavahi Mart Koplimei elupaigast midagi säilinud oli, on üsna küsitav. Juri Saaremäel abiellus 1878.a Päelda Juri vabadiku – Kaasiku Juri tütre Mare Peegliga ja neil oli kolm poega ning viis tütart. Pärimuste järgi olnud Juri kiriku teener ja ta on algul pooletera-rendiga ka Kaegu köstri maid kasutanud.
Juri vanem poeg Mihkel Saaremäel (1880–1918) suri üsna noorelt vallalisena (pärimuste järgi olla ta selsamal tunnil hinge heitnud, kui Eesti Vabariik välja kuulutati!). Jurile jäi teine vend Tõnu Saaremäel (1882–1962); kolmas vend Madis paistab esimesse ilmasõtta jäänud.   
Tõnu Saaremäel sõitis noorelt merd ja abiellus 1921.a Soonda Kaegu-Tähvena Madise tütre Raissaga (Naaber). Nende ainus poeg Eduard suri 10 päeva vanusel ja rohkem lapsi ei olnud. Kruntimisel sai Liiva Jurist talu mõõtu koht (19.09 ha) ja Tõnu oli osanik ka Levalõpma nelja talu ning Eeriki latsikoha viljapeksu-ühistus. Naljatamisi olla teda ka Liiva linnapeaks nimetatud. Väidetakse, et pastor Meeri olla koha kruntimiste ajal Eitmaks ristinud – sellise nimega see maa-andmikes tõepoolest esines.  
1959.a olid kaks Juri elanikku 76-aastane Tõnu ja 67-aastane Raissa Saaremäelid. Hiljem sai Jurist 1990-ndatel pagulusest tagasi pöördunud Viiraküla Peedu juurtega Enno Klaari suvekodu.
1920-ndate teisel poolel (enne oma hoone valmimist) tegutses Juril Mihail Mundi ja Ko jahuveski, mille jaoks hiljem Juri maast krunt eraldati. Võiks veel lisada, et siinsamas oli esimene Liivale elektrit andnud jõujaam, mis 1954.a üles seati. Hiljem ehitati selle tarbeks lõuna pool maanteed hoone, kus hiljem Kiisa “poiste” autode remondi- ja hooldusfirma OÜ Kiiskar tegutses.

Teine Liival talu-mõõduliseks kujunenud koht oli Levalõpma Mihkli Jean Raunmägi teise poja Jaen Raunmägi rajatud. Jaen abiellus 1882.a Viiraküla Orbuse Madise tütre Julia Noorega ja ehitas omale Liiva mäel (Pendust Risti poole) vabadikukoha. Neil sündisid Juulaga kolm poega ja kuus tütart. Juula suri keskeas ning Jaen võttis 1909.a Juula noorema õe Leena teiseks naiseks, kellega veel neli tütart sündisid, kuid need neli surid kõik noorelt. Jaani ja Juula esimese poja Mihkli käekäik on selgumata; teine poeg Jaen (1891) suri 3-aastaselt ja ainsana jäi koju 1900.a sündinud Vassel Raunmägi.
Kruntimis-andmetes oli 6,58-hektarine Jaani nimega maaüksus vana Jaani nimel ja peale selle oli 17,65-hektarine Kivistiku nimega üksus Vasseli naise Raissa Raunmägi (sünd. Kann; Kannu Mihkli tütar Piirilt) nimel. Nõukogude okupatsiooni tulles oli Vassel tegev Muhu Valla Täitev-komitees. Ta evakueeris naise lastega (pojad Erich ja Rein ning tütar Virve) Venemaale, kuid jäi ise sakslaste kätte ja lasti 1941.a maha. Sõja ajal põles ka Jaani maja maha. Kui Iisa lastega peale sõda Venemaalt tagasi tuli, ehitati Jaanil väike hädapärast elamist võimaldav maja uuesti üles ja Iisa sai oma nooremad lapsed siin üles kasvatada.
1959.a oli Iisa noorema poja Reinu ja tütre Virvega Jaanil; vanem poeg, 1929.a sündinud Erich oli Paide asunud. Hiljem läks Rein Pihtla, aga Virve sai Mõegakülla mehele ja Jaani koht müüdi suvekoduks. Selle uus omanik olla Tallinnas elav Toomas Saarest – Vahtraste Uustalu Vaike Vassili t Saaresti (sünd Maltis) poeg.

Järgmise Levalõpma vabadikukohana Liival nimetame nüüdseks kadunud Villemit, mille asutas Levalõpma Poali Villem Saaremäel, kui ta 1888.a selleaegse Tupenurme Ansu-Pärdi Priidu Aljase tütre Juulaga abiellus. Villemil ja Juulal sündisid kolm tütart ja kolm poega, kuid neli vanemat last surid noorelt: esimene poeg Madis suri 20-aastaselt ja teine poeg Jaen alla-aastasena; vanem tütar Ruudu elas 7- ja Juula 17-aastaseks. Üles kasvasid noorem tütar Ingel (sai 1923.a mehele) ja poeg Vassel Saaremäel (1905-45).
Kruntimisel sai vana Villemi nimele 4,21-hektarine popsikoht ja poja Vasseli nimele veel väike 0,69-hektarine Põllu nimega maaüksus. Vassel abiellus 1925.a Targa-Peetri Julia Priiga ja sündisid kolm poega. Vassel töötas Liival Mundi veski ehitusel ja läks 1940.a. ka punavõimuga kaasa (olnud Muhu apteegi juures komissariks), kuid värvati hiljem hoopis sakslaste poolt. See omakorda viis selleni, et Vassel Venemaal vangilaagris pidi surema.
1959.a elas Villemil Vasseli lesk Juula oma kahe noorema poja Manivaldi ja Verneriga. Manivald oli Hilda Kärmega abiellunud ja kirjas oli ka nende 7-aastane tütar Reet. Hiljem ehitasid pojad omale Liiva planeeritud keskuses majad – Manivald endise Liiva koolimaja ja pärastise vet.-jaoskonna vastas ning Verner vana maantee äärsesse ritta. Kui 1970-ndatel tühjaks jäänud kohti likvideeriti, lammutati ka Villemi maja Liiva-Nõmmküla tee ääres. Lisame, et Verneri poeg Ain Saaremäel (sünd. 1967) töötas mõnda aega Muhu vallavalitsuses ja oli ühe aja ka vallavanemaks.

Jaanist ja Villemist ilmselt mõnevõrra vanem on Liiva kõige Levalõpma-poolsem vabadikukoht, mille Tooma Andrus Veskimeister arvatavalt juba 1860-ndate lõpul ehitas. Ta võttis 1867. aastal Pallasma vabadiku, Saadu Mihkel Armase tütre Riste naiseks ja 1874.a sündis nende ainus tütar Ingel, kes paari-nädalasena suri. Rohkem lapsi ei ole Andrusel olnud, kuigi ta peale Riste surma 1904. aastal 35-aastase Eeriki Mihkli tütre Riste Kelniku veel teiseks naiseks võttis. Millalgi sel ajal on Ärma maja põlenud, kuid Andrus ehitas selle uuesti üles. Algul olla kohta Toomaks kutsutud, kuid kruntimiste ajal ristinud pastor Meeri selle Ääremaaks, millest Ärma mugandus.
Kruntimiste ajal elas Ärmal Andruse teise abielu lesk Riste, kuid moodustatud 4,28-hektarine popsikoht on saanud Pisikse-Saadu Madis Veskimeistri nimele. Nimelt olid Pisikse-Saadu Madise vaarisa ja Ärma Andruse isa vennad – omaaegse kirikumõisa kupja Juri Veskimeistri pojad (osundame, et Veskimeistrite sugupuu lihtsustatud skeem on toodud Levalõpma küla loos).
Viimase sõja järel tuli peale ebaõnnestunud põgenemiskatset Sõrvest Muhusse tagasi Igaküla väimehe, Hiiumaa juurtega Johannes Muda pere ja asus tühjalt seisnud Ärmale. 1959.a olid Ärma elanikeks Johannes ja Nelli Mudad oma kolme pojaga ja Mudade valduses püsib üks Liiva vanemaid vabadikukohti ka uuel aastatuhandel elus.

Kui juba jutt Levalõpma Tooma meestele läks, siis oleks paras aeg hakata lahkama ka Liivale 19. sajandi lõpupoole tekkinud poodide lugu. Neist on juttu nii Vassili Kolga kui Vassili Randmetsa märkmetes ja A. Rullingo on neid omakorda interpreteerinud, kuid küsitavusi on siinkirjutaja jaoks ikkagi veel mitmeid. Olgu siiski esitatud ka üks versioon sellest, mida 19.s lõpul ja 20.s esimestel aastakümnetel Liival eksisteerinud pool tosinat poodi on endast kujutanud.

Väidetakse, et esimese poe olla Liival asutanud Levalõpma Tooma Andruse vanem poeg Mihkel Veskimeister, Ärma Andruse vanem vend. Ta loobus peremeheõigustest Toomal oma onupoja Juri (1838-78) kasuks ja olla Pulbi põllu nurgale poe asutanud, mille tarbeks käis Lihulast seljas kaupa toomas! Vassili Randmets on arvanud, et see Ärma lähedal on olnud, kust väike maja hiljem Liivale toodud, milleks sellele koguni rattad alla ehitatud! Usutavam on, et algne pood ikkagi juba Pulbi põllu kagunurgas praeguse poe ja Vanapoe piirkonnas asus ja siin arvame selle ühtlasi pärastise nahaparkija Brücki elupaiga eelkäijaks.
Mihklil oli Võlla Ennu Jaagu tütre Marega kolm tütart ja kaks poega. Vanemale tütrele Marele tuli koduväiks Mõisaküla Siljavälja Maksim Saarkoppel ja sestpeale võime juba omaette nn. Mare poest rääkida.
Arvatavalt jätkas Mihkli vanem poeg Mihkel “teine” Veskimeister sajandivahetusel veel isa poe pidamist, kuid peale seda, kui ta 1907.a kellegi Milda Charlotte Kaspersoniga abiellus, tema jäljed Muhust kaovad. Vana Mihkli teine poeg Villem (1870-84) oli 14-aastaselt surnud; noorem tütar Juula sai mehele ja hiljemalt enne 1. Maailmasõda paistab vana Pulbi poe tegevus lõppenud.
Kunagise Kesse kõrtsmiku Hindrik Brücki vallaliseks jäänud tütrel Juulal (1831–1907) oli vallaspoeg Kaarel Brück (1857–1923), kellest sai nahaparkija ja väidetavalt on tema omandanud (võimalik, et noorelt Mihkel Veskimeistrilt) koha, kuhu ta Liival oma maja ehitas. See maja kukkus alles hiljaaegu kokku ja seda on hiljem ikka Vanapoe nimega teatud, kuigi kruntimisandmetes kandis Elena Brücki nimel olnud 3,67-hektarine koht Nahaparkija nime.
Kaarel Brück abiellus 1879.a Simiste Valka Jaani tütre Elena Jürgensoniga ja neil on teada vähemalt neli tütart – Mare, Eleena, Nelli ja Raissa. Vanemale tütrele Marele tuli 1915.a koduväiks Hiiumaa mees Johannes Andruse p. Veskis. Siinjuures jätame Liiva oma koduloolaste selgitada, kas kruntimisel moodustatud 3,67-hektarine popsikoht oli Kaarli lese või tütre Eleena nimel? Samas võiks lisada, et Kaarli kolmas tütar Nelli sai abiellumisel ühe Eduard Halsiga nimeks Ludmilla ja elas hiljem kooliteenijana oma tütre ja pojaga Liiva koolimaja teisel korrusel, mida hiljem ka veel eraldi meenutame.
Veskistel leiame kirikukirjades kolm poega ja kolm tütart, kusjuures kolm tütart on lapsena surnud. Kaks vanemat poega Rudolf Artemi (s.1918) ja Alfred Ilmar Veskis (s.1920) jäid Vanapoele; noorem vend Vambola Harald abiellus hiljem Kase Ruudu tütre Imbiga ning asuti Tallinna. Artemi abielu purunes ja ta suri Vanapoel järglasteta; Ilmaril sündisid Vesima Jaani tütre Liinaga (sünd. Alt) kaks poega ja neli tütart (peale selle oli Liinal 1934.a sündinud abielueelne tütar Meida Alt). Ilmari ja Liina esimene poeg Bernhard (1941-42) suri alla-aastasena; noorem poeg Tõnis (s. 1954) asus hiljem Kuressaarde.
1959.a oli Vanapoe oma 9 Veskisega Liiva arvukaim pere: peale Ilmari ja Liina ning kuue lapse elas siis veel 75-aastane Ilmari ema Mare (sünd. Brück). Jätame siinkohal Ilmari ja Liina nelja tütre (Hilda, Kati, Liisi ja Linda) järglaskonna analüüsimata. Uuel aastatuhandel on parkal Brücki maja kokku kukkunud, aga 1,17-hektarine Nahaparkija katastriüksus siiski uude kinnistusse kantud. Selle välja selgitamine, kas kunagine Levalõpma Tooma Mihkli Pulbi pood rohkem praeguse Liiva kaupluse või Vanapoe territooriumil asus, nõuaks aga omaette uurimust.

Mihkel Veskimeistri vanem tütar Maria (1863–1933) abiellus 1894. aastal Mõisaküla Siljavälja Andruse poja Maksim Saarkoppeliga (1870–1932) ja ilmselt läks äri sel ajal Liival nii hästi, et Madis ja Mare on varem jutuks olnud Tarvise poe kõrvale oma poe asutanud. Siinjuures tundub, et Vassili Randmetsa kuuldud lugu sellest, kuidas pisike maja ratastel Liivale lohistatud, võib pigem sellest ajast pärineda, sest Ärma kandist maja ratastel Liivale toomine on siiski pisut väheusutav ja pealegi võis noor Mihkel Veskimeister (Mare vend) sel ajal omale isa poe asemel uue ehitada ning vana maja vanema õe kaasavaraks jätta, mis siis tervelt üle tee lohistati?! Küllap ehitati mõne aja pärast siiagi uus maja.
Saarkoppelitel sündis 1897. aastal tütar Angelina (hiljem Ellaks kutsutud) ja 1909.a poeg Rafael. Viimase käekäik jääb siin teadmata; Ellale tuli 1917.a koduväiks Semjon Lukiani p. Savõikov (nii seisab Rinsi viimases koguduse-nimekirjas), keda enamasti Savikovi nimega teatakse. Võiks märkida, et 19.s lõpul on Kuivastus teeninud keegi Savikovi-nimeline mees, kellel 1892. aastal eesti soost naise Adele Karli tütrega Hellama sünnimeetrikasse tütar Maria kirja sai. Seda meest nimetati tookord küll mitte Lukianiks vaid Ivan Vassiljeviks ja puudub selgus, kas ehk pärastise Liiva Saarkoppelite koduväi sugulase või hõimlasega võis tegemist olla?
Slaavi verd mehel ei õnnestunud poe pidamine tollastes keerulistes oludes enam sugugi ja varsti läksid noored hoopis Kuressaarde. Rinsis said neil kirja poeg Emanuel (1920) ja tütar Angelina Felitsia (1922), keda samuti Ellaks on hakatud kutsuma. Liiva kandi inimesed mäletavad viimast peale sõda veel kaua aega bussikonduktorina töötanud, kuid arvatavalt on endise Mare poe tagust Liival Ella pargiks kutsutud siiski vanema Ella Savikovi (sünd. Saarkoppel) järgi.
Kruntimisandmetes oli Liival kaks väikest maaüksust: 4,64-hektarine Kasela nimega Maksim Saarkoppeli nimel ja 0,63-hektarine Koidula nimega Angelina Savikovi nimel. Viimane paistab oma endise nimega ja endistes piirides (bussipeatuse taga Kasest postkontori poole) ka uude kinnistusse kantud olevat. Saarkoppelid said Liival omadega kuidagi hakkama ja surid teineteise järel – Madis 1932. ja Mare 1933. aastal. Hiljem on siin lühemat aega veel kaubelnud Rinsi poe Ivan Kolk, kes aga oma poe siit Orissaarde kolis. Peale seda seisis maja tühjalt. “Vabastajate” tulles 1944. aasta sügisel  hõivas maja  vene sõjavägi, kelle käes see maha põles ja vaid kelder alles jäi. Hiljem ehitas ETKVL siia sel ajal veel Tarvise majas olnud kauplusele täienduseks ajutise hoone, mis peale praeguse kaupluse valmimist 1971.a mõneks ajaks veel laohooneks jäi. Kuidagi omandas selle 1990-ndate algul Poali-Jaagu Andrei Prii ja Mare poest sai üks tema kinnisvaradest väikesel Kalapoe nimega katastriüksusel.

Miku

Võib-olla pisut varem, kui nahaparkija Kaarel Brück Liivale asus, on päris postmaantee äärde (ilmselt ikkagi tee põhjaserva) veel üks maja ehitatud, mille omanikud siinkohal üsna lahtisteks jäävad. Tegemist võib olla 1861.a Muhus laulatatud Kaarma Suurevalla mehe Priidu Tammeli ja Valjala kihelkonna Sassi mõisast pärit Mare Rauna poja Friedrich Paul Tammega, kelle sünd 1869.a on Muhus kirja pandud. Siinkohal peaks aga rõhutama, et käesolevas ei püütagi selgeks teha kõiki omaaegseid Liiva “antvärke”, sest selleks ei piisa kaugeltki kirikuraamatutes leiduvast infost ja siin jääb koduloolastele veel lai tööpõld. Mikuga seoses on mainitud ka üht Eiknerit – nähtavasti ühte Kuivastu postijaamas tegutsenud Juri/Georgi Eigneri (1826-72) järglastest. See Juri oli kunagise Kuivastu mõisa koka Juri ja Kaura Riste vallaspoeg, kelle priinimeks algul EIGMEES märgiti ja hiljem sai sellest Eigner või Eikner. Võimalik, et nimetatud Priidu (Friedrich) Tammel ka Eigneritega perekondlikud sidemed olid, kuid siin jäävad need välja selgitamata. Küll aga peaks alternatiivse variandina selgitama veel võimalust, et Liivale maja ehitanud Priidu Tamm hoopis Tusti Matsi Tähve poeg oli, kes 1882.a Pädaste moonakamajast Kurebelt Elena Pautsi naiseks võttis ja kellest pisut Tusti, Raegma ja Kuivastu lugudes ka juttu on?!
Miku kohanimi paistab hoopiski jäänud Pöide mehelt Johann Kaarli p. Mickault (ka Meikan; sünd umbes 1858), kes 1879. aastal abiellus Kuivastu postijaama Juri Eigneri noorema tütre Eugenie Amaliega ja neil said luteri meetrikaisse kirja viis poega ning neli tütart. Nende esimene poeg, 1882.a sündinud Emil Osvald Aleksander on ennast 1906.a Muhus laulatanud ühe Riia tüdruku Ottilie Vendeline Kaidisega (elati nähtavasti Riias), aga Mickaude nooremad lapsed võisid 19.s lõpul olla Liiva Mikul sündinud.
Nähtavasti on Mikul ka poodi peetud, kuid üks “hambamees” on asjast salmi sepitsenud:

   Seal silla kõrval mõni samm
   seda ehitas kord Priidu Tamm.
   See pole õige koha peal,
   ei kaupmehed taha seista seal.
   Ja üks kaob teise järele
   ja raha puudus kõigil käe.
   Seal kord ka nahku pargiti
   ja seinakellad värgiti.
   Ei siiski kaupmees leiba saa,
   vaid Vändramaale putkas ta.

Peale 1. Maailmasõda olla Mikul hoopis kirikupreilid elanud, aga milliste preilidega tegemist oli, jääb siin jällegi välja selgitamata. Kirguvalla Posti Aino teadis, et tema isa olnud Miku maja lammutamas, kui järgmisena tutvustatav Raunmäe Madis Raunmägi üle postmaantee toimetama hakkas. Nähtavasti võime Miku koha juba 1920-ndatel kadunuks lugeda.
1971.a valmisid Liival uus kauplus ja postkontori hoone, milledele nüüdseks ka teenindusmaad ärimaana alla kinnistatud – esimesele 0,46 ha ja teisele 0,23 ha. Kummale katastriüksusele kunagise Miku vundament jääb, peaks hea tahtmise korral olema võimalik veel kasvõi vanade fotode põhjal välja selgitada.  

Vanamõisa Lauri Mihkli poeg Tõnis Randmets abiellus 1872. aastal Simmu Andruse tütre Ristega (Kann) ja on saanud Liival kirikumõisa möldri ametisse ning pastoraadilt ka omale postmaantee äärde majaplatsi (sel ajal oli kõrtsi ümbrus Liival ilmselt veel üsna tühi). Toonane kiriku tuuleveski on olnud Opmanni lähedal, kus Tõnis oma tolmust ametit pidas, aga võib-olla sai tema elupaik Tolmu hüüdnime hoopis selle tõttu, et see nii postmaantee ääres oli ja teetolmu pidi siin ehk rohkemgi olema kui jahutolmu veskis. Tolmu Tõnis on Muhus üsna laialt tuntud mees, kellest üks lugu räägib, kuidas tal veski purjede seadmisel kord veskil “pärss pealt ära” tulnud ja Tõnis jäänud tiiva külge, kui need tugeva tuulega pöörlema hakkasid. Tõnis hõikunud veski tiiva küljes “tulen aga jälle” ja “lähen aga jälle”... Millega lugu lõppes, seda siinkirjutaja enam ei tea. Tuntud oli Tõnis ka oma leiutaja-vaimu poolest. Tema on Muhus katsetanud üht tuntumat igiliikuri versiooni, kus vesiratas peab enda poolt üles tõstetud veega ennast liikuma panema. Taolise ratta olla Tõnis oma kaevule ehitanud ja selle ehituse kivivare pidavat tänini Raunmäe õues (majast pisut vallamaja poole) alles olema. Värvikamalt võib Tõnise ettevõtmistest J. Smuuli “Muhu monoloogides” lugeda.
Tõnisel ja Ristel oli kolm poega ja kaks tütart. Vanem tütar Mare suri imikuna; Liina abiellus 1910.a Peterburis Soonda Poali Madis Rasvaga, aga kahe noorema poja Tõnu ja Priidu käekäigud ootavad välja selgitamist. Esimene poeg Madis Randmets abiellus 1905.a Eriki Madise tütre Ingliga (Saaremäel) ja oli uue sajandi algul mõne aja Liival kõrtsmikuks. 1913.a müüs ta isa koha Levalõpma Mihkli Madis Raunmägile (1882–1964) ja läks Muhust minema. Sestpeale teatakse kohta rohkem Raunmäe nimega.
Madis Raunmägi hakkas samuti Liival poodi pidama ja ehitas selle tarbeks 1919. aastal uue poe-ruumidega maja. See oli nüüd viies (erinevail aegadel olnud) pood Liiva südames ja siit pisut kaugemale Kansi poole jäi veel hiljem jutuks tulev Valtri pood.
Peale selle soetas Madis tüki endisest kirikumõisa Rehe põllust ja rajas siin suure õunapuu-aia (1939.a oli Madisel 200 õunapuud ja 18 mesilaseperet). Poodi pidas Madis nõukogude okupatsiooni tulekuni, aga peale selle ostis ta veel Kansi Aadu Vassili Perelt Kansis latsikoha, kui Vassel Tupenurmes osa Saare talust omandas. Kruntimisel sai Tõnise koha suuruseks ligemale 9 hektarit ja peale selle oli 7,36-hektarine Kansi Aadu koht, mis võimaldasid Madisel hobust ja viite lehma pidada ja enne viimast sõda oli Raunmäe sisuliselt talukoht keset Liiva alevit. Talundilehe järgi oli Raunmäel 3,5 ha põldu, 5,2 ha heinamaad ja 6,8 ha karjamaad. Küllap oli Madisel plaanis ka oma poodi üle maantee endise Miku poe kohal laiendada, kuid ta jõudis vaid „omapool maanteed“ õunakeldri ehitada.
Madis ja Kadri Raunmägidel (Kadri oli Soonda Jaagu Keerd) sündisid kaks tütart ja poeg Martin, kuid kaks esimest last surid väikestena ja üles kasvas ainus tütar Milda. 1959.a olid Madis ja Kadri vallaliseks jäänud tütre Mildaga veel kolm Tõnise elanikku, kuigi hooned natsionaliseeriti juba esimese nõukogude okupatsiooni ajal. Peale sõda oli Raunmäel 9 aastat Liiva külanõukogu ja 1955.a septembrini ka “Kalevi” kolhoosi kontor. Viimati elas siin Milda Raunmägi üksi, aga oma viimased päevad lõpetas ta Muhu valla hooldekodus ja pärandas Raunmäe koha vallale. Kuuldavasti olla vallavalitsusel plaanid olemas, kuidas Tõnisest alias Raunmäest uus vallamaja saaks, aga eks aeg peab veel nende teoks saamist näitama.

Raunmäelt mõnisada meetrit kiriku poole sai omale krundi ja ehitas 1930-ndatel maja kauaaegne Liiva kiriku köster ja Liiva algkooli juhataja Andres Vana (1884–1968). Ta oli Oti mõisa rentniku poeg, lõpetanud Balti õpetajate seminari ja tuli 1906.a ministeeriumikooli õpetajaks Kansi Juriväravale. Olnud vahepeal mõned aastad Pilistveres kooliõpetajaks, tuli ta 1913.a Muhusse tagasi köstriks ja kooliõpetajaks. Temast sai Muhu haridusseltsi “Tulevik” asutaja ja Liiva Algkooli juhataja. Kruntimisandmetes oli haridusseltsil 0,62-hektarine maaüksus ja peale selle Andrus Vana nimel 1,27-hektarine Veereste nimega krunt, millele 1934.a üsna silmapaistva arhitektuuriga ärklikorrusega alevi tüüpi elamu valmis. 1939.a talundilehel märgiti Veereste väikekoha suuruseks 7,4 hektarit 2,3 ha põllumaaga.
Andrus Vanal sündisid Jakob Tarvise tütre Nelliga juba enne esimest ilmasõda ja sõja-aastatel viis poega, kes uue sõja alguseks kõik täismehed olid. Vanem poeg Artur (võttis oma nimeks Ahti) laulatati 1934. aastal mandri tüdruku Salme Lisete Roosikuga, kuid viimane suri noorelt ja 1939.a võttis Artur-Ahti teise naise, kellega abielu sõja ajal purunes. Ahti lahutas 1943.a ja tuli lastega Muhusse ning elas algul Liival. Varsti sai ta Tamsel kooliõpetaja koha, hakkas elama Suurevärava Vasseli lese, Põitse Ännika Leeniga ja hiljem asuti Keila.
Vanade teine poeg Elmur Bernhard oli saksa okupatsiooni ajal Piiril vallamajas ametis; ema Nelli olla tõlgiks olnud ja 1944.a sügisel ei julgetud nõukogude okupatsioonivõimu kätte jääda. Vanad olid samal põgenikelaeval, kus mitmed siit kandi inimesed uppusid (Korista-Matsi Madise pere, Puka Oskar ja Roosi jt.), kuid Vanadel – Andrus ja Nelli ning Elmur õnnestus läbi põgenike-laagrite Ameerikasse jõuda. Kolmas vend Harald tegi sõja läbi Punaarmees; Mauno hukkus juba 1941. aasta suvel, kui leav mobiliseeritutega Soome lahel põhja lasti ja Roman elas peale sõda Pärnus.
Sõja järel paigutati tühjaks jäänud Veerestele ambulants. Peale selle olid siin 1959.a peavarju saanud tollane med.-õde Liidia Sander oma perega (mees Jüri, aastane tütar Signe ja mehe ema Olga Kraavmeister) ning ärklikorrusel Võikülast pärit meierei autojuht Joosep Pärtel oma naise Raissa ning noorema poja Jüriga (vanem poeg Rein oli sel ajal keskkoolis). Nüüdseks muidugi elanikke ambulantsis enam ei ole, kuid oma perearsti-punkti eest võlgnevad muhulased suuresti tänu ikkagi kunagisele Uuemõisa valla mehele Andres Vanale.

Heino Gustavsoni artiklist (ENSV TA Koduloo-uurimise komisjon, Tallinn, 1985. lk.105) selgub, et Saare maakonnas on viimaste seas hakatud maa-apteeke asutama, kuid selle juures on Muhu üks esimesi kohti olnud, kus 1886.a on apteek avatud. Tsiteerime: Jaani kuu 6. päeval käis kreisi arst asja üle vaatamas ja sest ajast sai apteek lahti tehtud. Asutaja oli senine Lihula apteegi juhataja (mitte omanik) Gustav Nörmann. Tõenäoliselt lõpetas ta muhulaste teenindamise 1888. aastal, mil siirdus Haapsallu, kuhu oli ostnud apteegi.  Samast artiklist loeme edasi: Postimees avaldas 3. novembril 1898 lootust, et Muhumaale tahetakse uuest aastast jälle apteek käima panna. Kahjuks kavatsus luhtus siis ja ka 1905. aastal, kuigi sellekohased load olid välja antud. Alles 1922. aasta Pharmacia juuninumber teatab, et apteekriabiline Valfrid Perli on kiriku juures taas apteegi avanud.
Väidetavalt on apteek mingi aja ka Mikul olnud, kuid kruntimisandmetes oli apteeker Perli ja Vesima Juula vallastütre Doris Perli nimel 1,1653-hektarine ehituskrunt, kuhu enne sõda ka apteek sai ehitatud. Valfred Perli pere küüditati 1941. aastal ja peale sõda jõudis Venamaalt tagasi vaid Doris Perli, kes mõne aja Vesimal oli ning hiljem Tallinna asus.
Peale sõda töötas apteekrina Liival mõnda aega pärastine Teaduste Akadeemia liige ja bioloogia-doktor Udo Margna. 1959.a rahvaloenduse ajal oli ta naise ja tütrega ka apteegi elanikena kirja pandud. Peale teda tuli apteekriks Alma Heinsoo (sünd. Kodu; Lepiku Mäe Mare ja Feodor Kodu tütar), kes poja ja tütrega samuti apteegi majas elasid. Alma sai Viiraküla Jaani Vassel Lahke teiseks naiseks (nn. Pulbiküla Jaani kohta on viimasel ajal ka Liiva alla arvatud), aga õnneks töötab apteek Perli majas ka 21, sajandil esialgu edasi.

Koolikorraldusest Muhus saame lähema ülevaate A. Rulingo raamatus “Muhumaa” (lk.541-550), kuid Liiva kontekstis peaks märkima, et 1920.a sai Liival valmis üsna ruumikas uus koolimaja, kus sama aasta sügisest ka õppetöö algas. Mõneks ajaks sai see ühtlasi koolijuhataja Andrus Vana elupaigaks ja hiljem on koolimaja teisel korrusel elanud kooliteenijaks olnud Vanapoe Mare õde Nelli-Ludmilla Hals oma tütre Hedvigiga. Viimane läks 1944.a sügisel sõjapõgenikega kaasa.
Sõja ajal sattus sõjapõgenikuna Ingerimaalt Muhusse keegi Andrei Vesikov, keda siiani vaid Iki hüüdnimega mäletatakse. Peale sibiameti oli ta ka Liiva koolimajas kütjaks ja sai siin peavarju. 1948.a märtsis läks koolimaja (väidetavalt Iki hooletu kütmise tõttu) põlema ja põles maani maha. Uueks õppeaastaks viidi kool pastoraadi majja ja koolimaja jäigi sõjajärgsetes oludes taastamata. Lühemat aega olla siin hiljem “Kalevi” kolhoosi kanala olnud.
Kui Muhusse tuli 1956.a loomaarstiks Harald Kreen, ehitati tema eestvõttel koolimaja vundamendile veterinaar-jaoskonna maja (algul oli see praeguses vallamaja hoones Mihklil). Hiljem tuli veterinaariks Henn Vigla ja 1990-ndate erastamiste käigus jäi Kreeni initsiatiivil ehitatud maja Viglade valdusse.

Kansi-poolse Liiva üks vanemaid kohti on õigupoolest Kansi Kaegult alguse saanud Valtri. Nimelt sündisid Kaegu Jaagu lesel, Soonda Andruse Ristel Soonda Matsi Jaaniga kaks vallaslast. Abielust sündinud ja Kaegul pärimisõiguslik poeg Jaen võeti 1836.a nekrutiks, kuid kus Riste oma nooremad lapsed üles kasvatas, ei olegi selge! 1826.a oli Kaegul juba peremeheks pandud Levalõpma Mihkli vana Tähve noorem poeg Jaen Alt (1784–1847) ja kuigi priinime VÄRAV saanud noorelt surnud Kaegu Jaagu pere oli edaspidigi Kaegul esikohal kirjas, ei ole usutav, et Väravad sajandi keskel enam Kaegul oleks elanud. Riste tütar Mare sai 1842.a Vahtraste Pärdi Jaen Põllu naiseks, aga Tähve Värav-Valter (1823-87) on 1847.a laulatatud kellegi Mathilde Lundbergiga, kelle sünnikohaks abielumeetrikas Soomet märgitud! Millega Tähve noorena tegeles, kus ringi liikus ja millal omale teise perekonnanime VALTER sai, jääb olemasolevaist dokumentidest üsna ebaselgeks, kuid sajandi teisel poolel paistab ta Valtril hakanud poodi pidama. Nähtavasti kujutas Valtri sel ajal üsna väikest kohta praegusest raudkivi ehitisest pisut Mihkli pool, aga sajandivahetuse nn. verstakaardil on juba Valtril üsna suurt kompleksi kujutatud. Samal kaardil, muide, on praeguse vallamaja vastas üle tee samuti hoonet kujutatud ja siinkirjutaja on seda Kitsevärava nimega mäletatavaks kohaks arvanud, mis veel 1940-ndate vene topograafilisel kaardil näha. Viimasel kaardil on loomulikult juba olemas ka Mihkli ehk praegune vallamaja, aga nn. verstakaardil seda veel ei ole. Samas peab lisama, et dokumentides kandis edasises eraldi vaadeldav Mihkel Kesküla koht Värava nime, aga kas või milline seos sellel nimel Kaegu Ristna saadud priinimega on, jääb paraku spekulatsioonide teemaks.
Tähvel-Theodoril oma Mathildega ei ole järglasi teada ja nii Värava kui Valteri perekonnanimed kadusid Muhust koos Tähvega.  Sulev Äkke on välja selgitanud, et Tähve on lapsendanud ühe 1868.a sündinud Helene Mathilde Elisabethi tütre, kelle ema paistab Tähve naise Mathilde tütar olnud (sündinud Viiburis soldat Matei Obrasaitisega). See Elisabeth ehk Betty, muide, sai 1873.a Johann Peter Peetri p. Weckhauseni (ka Vakhaus ja Vakune) naiseks ning viimane omakorda võib olla Kuivastu postijaamas töötanud Peeter Vakhausi poeg. Arvatavalt vallaslapsena sündinud Betty ehk Elisabeth Obrasaitise tütre Helene Mathilde perekonnanime on aga juba kirjutatud kujul OBRASCHIZEW. Kõigest sellest räägime üksnes selleks, et illustreerida, kui keeruline võib olla pelgalt kirikuraamatutes erinevalt kirja pandud nimede põhjal liikuvate inimeste jälgimine ja identifitseerimine.
Selgusetu on seegi, kas Tähve oma eluajal Valtri koha Soonda Poali Mihkli poegadele jättis, või omandasid Rasvad Valtri koha peale Tähve surma. Viimane paistab tõenäosem, sest 1860-ndatel sündinud Juri ja Madis Rasvad “seiklesid” Valtri Tähve surma ajal arvatavalt Riias, Tallinnas ja Peterburis. Soonda loos räägitakse sellest, et Poali pärimisõiguslik perepoeg Mihkel Rasva (1835-85) on mingil põhjusel oma isatalu välja ostmisest loobunud ja Poalile asusid Väärtnõud. Mihkli vanemad pojad Juri ja Madis on meheikka jõudes Muhust välja läinud; noorem vend Andrus asus Jaen Verendeli koduväina Suuremõisa Võrkaale (laulatati Ingel Verendeliga 1900.a).
Juri Rasva (1863–1940) laulatati samal 1900. aastal omast 10 aastat noorema Korista-Matsi Andruse tütre Ruuduga (Müüripeal) ja tema nimel oli hiljem kruntimis-andmetes 4,49-hektarine Valtri koht. Teine vend Madis Rasva (1865–1950) on 1910.a Peterburis laulatatud Tolmu Tõnise tütre Liinaga (Randmets) ja arvatavalt sel ajal on vennad ka Valtrile tänase raudkivist uue hoone ehitanud, kus poodi peeti. Pärimustes ja külajuttudes on Valtri mehi Rasvasid jõukateks laevnikeks peetud, kuid faktilist teavet nende tegevusest 19.s lõpul ja 20.s algul siinkirjutajal esitada ei ole.
Peaks märkima, et Madis Rasva nimele sai kruntimisel pisut suurem, 8,38-hektarine Väravavahi koht ja seda võiks pigem algse Värava (ka Kitsevärava) kohaga seostada, mille kohta mõne sõna veel eraldi lisame. Samas on mäletajate kinnitusel vennad Juri ja Madis ikka Valtril elanud. Juri ja Ruudu Rasvadel lapsi ei olnud; Madisel ja Liinal sündis 1916.a poeg Theodor, kes köster Viiga peetud viimase personaal-raamatu järgi on saksa okupatsiooni ajal vangistatud ja mõrvatud. Millega ta esimese nõukogude okupatsiooni ajal “silma paistis”, jääb siinkohal välja selgitamata.
1959.a rahvaloenduses oli Valtri ainsaks elanikuks 75-aastane Madise lesk Liina Rasva (sünd. Randmets) ja peagi jäi koht tühjaks. Siia asus Pädaste Tooma asunduskoha saanud Levalõpma Tooma Jaani poja Vasseli vanem poeg Vambola Veskimeister oma perega ja tema pere valdusse jäi Valtri koht ka viimase maareformi järel.

Oli juba jutuks, et ei ole selge, kas Värava ja Kitsevärava kohanimedel Liival võib olla mingi seos kunagise Kaegu Riste ja tema järglaste saadud priinimega. Tõenäoliselt võisid siin pastoraadi ja Kansi mõisa valduste piiril Liivalt Kansi poole mineval teel värav ja väravavahi koht juba 19. sajandi keskel olla, kuid seni on selgumata, millised vabadikud siin on väravavahtideks olnud?
Kirguvalla Posti Aino Saksakulm-Maripuu teadmisel on Kitsevärava koht siis tühjaks jäänud, kui tema hõimlase, Levalõpma loos lähemalt tutvustatud Kaarel Maripuu (1849–1902) tütar Ruudu 1935.a Levalõpma Eeriki Madise teiseks naiseks sai. Kus asusid kruntimisaegsetel planšettittel Ingel Maripuu nimel olnud 3,31-hektarine popsikoht Levalõpmal ja Valtri Madis Rasva nimele saanud 8,38-hektarine Väravavahi koht Liival, jäävad siiski välja selgitamist ootama, kuid 1940-ndate vene topograafilisel kaardil on Mihkli vastas üle tee veel eluaset kujutatud ja vundamendi kohta vallamajast üle tee teatakse tänini. Nüüdseks on siia kerkinud ka Sülla Aare elamu ja mõnes mõttes võib ta ennast Kitsevärava “õigusjärglaseks” lugeda, kuigi maja ehk rohkem järgmise, Liiva-poolse Äkke Lennarti krundile lähemal on kui kadunud Kitsevärava eluase.

Väidetavalt on Kansi Luha Madise ainsa poja Mihkel (Mihail) Kesküla Liivale ehitatud maja, kus uuemal ajal vallamaja asub, 1931.a valmis saanud. Mihkel oli omale kõigepealt Nurme mõisast asunduskoha saanud, kuhu Toonela koht tekkis, kuid ta müüs selle Piirile asunud Linnuse Vana-Tooma Ivan Saadule ja soetas omale Liival majaplatsi. 1938.a on Mihkli nimele kinnistatud 6,423-hektarine Värava nimega maaüksus. Võimalik, et see algselt Valtri Madis Rasva nimel olnud maaüksust kujutab! 
Mihkel oli 1921.a abiellunud Mäla Jaani Juula Ligiga ja teadaolevalt sündis neil kaks tütart. Esimene tütar Agnes Hermiine on lapsena surnud; 1923.a sündinud Vaike liitus 1944.a sügisel Saksamaale põgenejatega. Mihkel ja Juula surid üsna varsti peale sõda (Juula 1947. aastal).  
Nõukogude ajal on Mihklil olnud kooli internaat (kasvatajaks oli Risti Iisa Koplimei), veterinaaria-jaoskond, “Kalevi” kolhoosi kontor ja 1960. aastast Muhu külanõukogu. Siinsamas taastati ka “uuel ärkamisajal” esimesena Eestis Muhu vald. Kui nüüd vallavalitsusel pealehakkamist jätkub oma Raunmäe Mildalt saadud pärand ka sisuliselt vastu võtta, võib Mihkli koht olla kadumisele määratud.

Mihkli ehk Väravaga üheealiseks võib lugeda kunagisest Mikust pisut Viiraküla poole tekkinud Kase kohta, mille rajas Oina Juri Aadu poeg Vassili Kask (1896–1942). Ta oli II liigi 3. järgu  Vabadusristi kavaler ja sai Pädastes Rehe asunduskoha, kuid vahetas selle parema vastu Virtsus. Peale selle oli Vassel Õisu tehnikumi lõpetanud ja sellega seoses Soonda meeste Muhu Piimaühistu osanikuks ning esimeseks meieriks ja ka üheks aktiivsemaks ühiselu tegelaseks Muhus (lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.600).
Liival soetas Vassel omale väikese krundi (0,61-hektarine Pihlaka nimega üksus), kuhu ta laohoone ja väikese elumaja püstitas. Nõukogude okupatsiooni tulles oli kaitseliitlase Vasseli pere esimesi repressioonide ohvreid. Ta arreteeriti ja naine Juuli (Hallikäär Tupenurme Mardilt) küüditati ning Kasele asus Juuli õde Ruudu Hallikäär oma 1931.a sündinud vallastütre Imbiga. Sõja ajal 1944.a põles Kase elumaja ja Ruudule kohendati nurk laohoonest elamiseks. Imbi abiellus Vanapoe Manni ja Juhani noorema poja Vambola Veskisega ning 1959.a olid Kasel peale 59-aastase Ruudu Hallikääre kirjas veel Imbi Veskis oma kahe tütrega. Veskised asusid Tallinna ja peale Ruudu surma müüs Imbi koha Tamse Mehiku Alvi naisele Maimu Mägile, kelle valdusse see jäi ka viimase maareformi järel.
    
Jõudnud tagasi kiriku ümbrusse, peaks märkima, et siin oli kruntimisel moodustatud veel väike 0.64-hektarine Raja nimega maaüksus tol ajal Viiraküla Essil elanud Maria Aava nimel. Essi koht jääb loomulikult Viirakülla ja seal on sellest ka lähemalt juttu, kuid Liivaga seoses on oluline märkida, et lõpus loetletavaist uus-asustuse kohtadest kandis Raja nime Raugi Mihkli-Matsi Aleksander Suu sõja järel ehitatud koht (apteegist järgmine ambulantsi poole). Kas on tegemist juhusliku kokkusattumusega, või teadis Sass tol ajal midagi ka Essi Mare krundist Liival, ei ole kahjuks võimalik enam Sassilt küsida!
Peale selle jääb tänaste piiride järgi viimasena vastu Soondat Liiva territooriumile õigupoolest Viiraküla Toomu-Jaani vabadikukoht, millest tuleks eraldi juttu teha.   

Viiraküla Toomu-Jaani noorelt surnud pärimisõiguslikust Mihklist (peremeheks saanud Jaagu vanem vend) jäi tütar Kadri (1845–1921), kellel sündis vallaspoeg Juri Lahke. Sajandi lõpul on Juri saanud Liiva ja Soonda piiril omale platsi, kuhu ta Vike-Nuka nime saanud koha rajas.
Luterlaseks jäänud Juri abiellus 1895.a Vanamõisa Matsi-Laasu Madise tütre Ingliga ja neil sündisid pojad Villem ja Madis ning tütred Juula ja Liina. Villem abiellus 1919.a kellegi Tiina Pihelgasega ja Liina 1925.a Anton Loosiga – mõlemad nähtavasti lahkusid Muhust (Villem kuuldavasti Lihula kanti). Vanem tütar Juula suri lapsena, aga 1904.a sündinud Madis Lahke elas Vike-Nukal veel 1950-ndatel ja oli Soonda küla järgi kirjas ka 1959.a rahvaloenduses omast 10 aastat vanema naise Ekaterina Madise tütrega – Nõmmküla Leemeti Matvei Tammiku tütar. 
Viimases personaalraamatus on Ingel ja Madis Lahke juurde kirja pandud hoopis Hiiumaalt Pühalepa vallast pärit Julie Lasn (sünd. Kastange; 1895), kes paistab olevat noorelt surnud Rässa Laasu Ruudu (Raissa) vallaspoja Mihkli (1889–1925) lesk. Miks köster Viik ta Vike-Nuka Ingli ja Madise juurde on kirja pannud, jääb siiski arusaamatuks, sest  ei mäletata, et Vike Madisel oleks kahte naist olnud. Küll aga teatakse seda, et Madis noores põlves on toonast Muhu rändkaupmeest Mihkel Scheeri rünnanud, mille eest ta isegi Kuressaare arestimajas olla “konksu otsa riputatud”. Selle kohta on Soondast pärit laulusalm: oh hoidku Juudi Miku eest – sai peksa Vike Matu käest...
Kruntimisandmetes oli Ingel Lahke (noorelt surnud Juri lese) nimel 4,23-hektarine Nuka nimega popsikoht, mis tegelikult pojale Madisele jäi. Järglasi Vike Madisel ei olnud ja kolhoosiajal on tühjaks jäänud koht (kolhoosi ja külanõukogu vahendusel) suvekoduks müüdud. See võib olla korduvalt omanikke vahetanud, kuid kellegi suvekodu paistis siin veel uue aastatuhande esimesel kümnendil olevat.

Arvatavalt kuskil Valgeposti ja Vike-Nuka kandis peab 20.s algul olema olnud veel üks vabadikukoht, sest kruntimis-andmetes oli Vike-Nuka järel kirjas 4,1-hektarine Tammeniidi nimega maaüksus Mihail Mulla nimel. Seni ei ole selgunud, kuidas emma-kumma – Rebaski Nuka Mihkli või Rannaküla Vigala Mihkli nimele võis siin Liiva-Soonda piiril mingi koht saada, mida pealegi ei oska ka kaardile kanda. Eriti kummastav on, et kruntimiste ajal pidi siin veel midagi “elus” olema (muidu ei oleks popsikohta moodustatud), kuid siit kandi inimesed (ka nüüd Hellamal elav 1928.a sündinud Kopli-Nuka Harald Väärtnõu) ei ole taolise koha olemasolust midagi kuulnud! Nagu muudki mõistatused, peab ka see kunagi omal ajal selgeks saama, kuid jääb siin esialgu veel oma aega ootama.

Lõpuks olgu enne-sõjaaegsetest Liiva kohtadest nimetatud veel Külasema Mäe-Tooma Mihail Mundi (1891–1943) 1930-ndatel Liivale ehitatud veski, kus Kansi Koplivälja Mihkel Väli ja Juustuvälja Mihkel Alt möldriteks olid. Algul ehitati puithoone ja hiljem juba mitmekorruseline plokk-kivist ehitis, mis sõja algul 1941.a tühjaks põles, kuid müürid seisid Liiva Juri naabruses püsti veel 1950-ndatel. Lisame, et nõukogude repressioonide ohvriks langenud Mihail Mundist on pisut rohkem juttu Külasema loos ja tema lühi-elulugu on toodud ka A. Rullingo raamatus (lk.608).

***

Sellega oleme veerandsada Liiva varasemat “suitsu” üle vaadanud ja teist sama palju kerkis neid siin veel peale Teist Maailmasõda – valdavalt kolhoosiajal. Neid “ajaloota” kohti loetleme piirkonniti, alustades nn. Opmanni tänavast, mis bensiinijaama ja kunagise elektrijaama (Kiiskari töökoja) juurest vallamaja poole suundub:

•    Silla nimega Prii Kalju ja Vaike maja
•    Nüüdseks väimees Jaan Naaberi suvekoduks jäänud Villemi Valdi Saaremäeli maja
•    eelmise vastas endise koolimaja vundamendile ehitatud vet.-jaoskond ja hilisem Vigla maja
•    Kuusiku nimega August ja Leida Vokkade ehitatud maja
•    Kõrve Evaldi ehitatud Arukalda (Anne Lemberi valduses)
•    Nurme nimega Soonda Juri Lennart Äkke maja
•    Sülla maja (Aare Süld) peaaegu kunagise Kitsevärava kohal.

•    Kiisa maja (Neeme Oidekivi; vend Peeter elab Rehemäel “moonakamajas”)
•    Tänava maja, mille Männiku-Jaani koduväi, Külasema Silla Vaali ehitas, jääb pisut omaette Kiisa ja pastoraadist keskusesse tuleva otsetee vahele.

Edasi loetleme juba kunagisele Rehe-esisele põllule ja Madis Raunmägi õunaaeda kerkinud kohti liikudes ümber asumi vastupäeva Raunmäest ambulantsi ja apteegini ning pastoraadi juurest keskusesse tagasi:

•    Pae maja (Paed)
•    Kaasiku – Männiku-Kaasiku Rauli Maripuu ehitatud teine maja (Rauli ja Maie Maripuud)
•    Pärtli – peale sõda ambulantsis elanud Joosep ja Raissa Pärtelite maja (Joosepi pojapoeg Priit Juri p. Pärtel)
•    Uielu – Rauli Maripuu esimene maja; nüüd Mõisaküla Veere Eino Kolga valduses (märgime, et varem tutvustatud Veereste ja ambulants jäid siin vahele!)
•    Nooda – Mäla Jaani Elmut Nooda ja Friida maja
•    Raja – Raugi Mihkli-Matsi Aleksander Suu ehitatud maja
•    Vapri – Verni Vapperi ehitatud maja (elab Selma Neidorf)
•    Kõrve – Arved Kõrve ehitatud maja
•    Pajusti – Leo ja Liivi Pajustite maja
•    Põllu – Targa-Peetri Raimond Prii ehitatud maja, mille lesk hiljem võõrandas Laitse pensionäridele (Mõisaküla Jaani Kaido Everti naise vanematele)
•    Villemi – Villemi Verner Saaremäeli ehitatud maja (Verni lese Viivi elupaik)
•    Pärna – Soonda Tänavasuu Sulev Targema ehitatud; lese Asta (Viivi Saaremäeli õe) elupaik.

Märgime, et Pärna jääb sisuliselt Villemi ja ambulantsi vahele ning sellega sulgub siin üks majade ring. Pastoraadist Ella pargi taha tuleva tee paremale poole jäävad veel kolm uusehitist – viimased kaks neist paarismajana.

•    Kalda – Soonda Juri Ülo Äkke ja Pendu Aino maja Rehemäe nõlva all
•    Kabur Aivo ja Selma eluase ja sellega nurkapidi koos olev
•    Pädaste Aidrumäe Endel Jõgi elamu.

Kui loetletuile lisada veel Rehemäele püstitatud kolm kolhoosiaegset “moonakamaja” ja algselt samuti korterelamuks mõeldud, kuid ehituse käigus hooldekoduks kohandatud maja, siis saame kokku 28 “uut suitsu” ja Liiva võib ennast selles mõttes väga nooreks asulaks lugeda, et siin teadaolevaist elupaikadest üle poolte suisa uued on.
Milliseks Liiva kui Muhu loomuliku keskasula tulevik kujuneb, seda on ehk 50 või 100 aasta pärast taas kord paras aeg üle vaadata, kui meile ikka veel aega on antud! Võib juhtuda, et tänaseks „moodi läinud“ ja pahatihti ainumõeldavaks peetav n.ö. linnalik elustiil ehk ei osutugi nii ainumõeldavaks ja jätkusuutlikuks kui veel uue aastatuhande algul mõeldi, aga sellele dilemmale saab siiski üksnes aeg oma vastuse anda.