Võiküla

Üpris usutavalt ulatub Võiküla asustuslugu muinasaega, kuid nagu kogu Muhu kohta, puuduvad siingi seni arvestatavad kirjalikud allikad vallutusjärgsest orduajast, rääkimata varasematest aegadest. Keskajal paistab Võikülal olevat palju sarnast Muhu “lääne-terminali” Koguvaga ja kui peale Jüriööd mõned muistsete muhulaste järglased veel suhtelise vabaduse olid säilitanud, siis olid nende hulgas kindlasti Võiküla mehed. Seni varaseimas kirjalikus allikas – Maasilinna maaraamatuis 1569-71 leiame Kuivastu vakuse alt ainsa Võikülaga seostatava kande: frie bur Sure Mart, kes maksab 5 marka maaraha (landgelt) ja muid koormisi (ka maa suurust!) tal ei märgita. Samal moel on Rootsivere vakuses kirjas 6 marka maksev Koguva Asmus. Olgu lisatud, et Igaküla vakuses on samal ajal tähelepanuväärselt suur – 2 adrane arvestustalu Woy Mart, aga kas seda pelgalt nime põhjal ka kuidagi Võikülaga saab seosteda, ei ole selge.
1592.a maaraamatus leiduvad Kuivastu vakuses 1,5-adrane Woya Matt (lisatud frey) ja poole-adrane Nissa Surematt arvestusüksused ning sellega faktid seni piirduvadki. Kas siin juba orduajal mingeid läänistusi oli toimunud, on üsna selgusetu. Mõnesugust valgust asjaoludele heidavad Endel Priideli “illustratsioonide kogumikus” ära toodud Saaremaa asehalduri Engelbrecht Mannerburgi kirjad vastuseks Koguva postimeeste kaebusele 19. aprillil, 1702.a Muhu Suuremõisas ja nähtavasti sellest julgust saanud Võiküla meeste kaebusele 16. juunil, 1702.a Kuressaares. Viimase kirja tõlge (E. Priidel, Koguva ajalugu, lk.141) tasub siinkohal sõna-sõnalt esitada:

Kuna niihästi Muhu postitalupojad Koguva külast minu juuresolekul Muhus kui pärast seda ka Võiküla postitalupojad Wabbaniko Adam ja Jürgen, kes 1 ½ adramaal, on siin linnas paludes nõudnud, et nemad heiteviljaratsanike kostitamisest vabastataks, kuna niisugust asja pole olnud endistel aegadel, vaid on alles endise rentniku hr. ooberstleitnant Brandti poolt neile peale pandud, mina olen ka juba tookord Muhus 19. aprillil s.a. selle kohta otsuse teinud ja Koguva postitalupojad sellest vabastanud, siis peavad samuti ka need ülalnimetatud Võiküla postitalupojad nüüdsest peale olema õiglaselt sellest vabastatud, seda enam et need vastavalt esitatud vanadele kirjadele, antud Maasilinnas 18. jaanuaril aastal 1560, niisamuti kui Koguva omad kõigist asjatutest kohustustest ja koormistest peavad olema vabastatud. Seda peavad niihästi praegune kui ka tulevased härrad rentnikud endale nõutavalt teadmiseks võtma. Antud Kuressaares 16. juunil aastal 1702.

Paraku ei ole teada, kas Mannerburgi viidatud dokument (18.01.1560), mis ilmselt Liivi sõja segaduste ajal endise Maasilinna foogti Lüdinghausen-Wulff’i poolt antud, oli tõeline läänikiri või pigem leping-kokkulepe postikohustuse täitmiseks, sest väidetavalt ei ole dokument ise säilinud. Blumfeldti ja Tarveli terminoloogiat kasutades ei ole nii-siis selge, kas tegemist oli maavabade (olgu siis lääniõiguse või pärushinnuse õiguse alusel) või lihtsalt vabatalupoegadega. Blumfeldt on nähtavasti 1592.a maaraamatu alusel arvanud, et tegemist siiski maavabadega oli, kuid läänistuse suuruseks on hiljemgi miskipärast vaid Woya Matt’i 1,5 adramaad arvatud. Kui aga rootsiaja lõpu katastrikaardilt kõik viis Wabbanicko nime kandvat talu kokku lugeda, saame kokku 2 adramaad, mis klapib 1592.a andmetega, kui Nissa Surematt’i pool atra samuti läänistuse hulka arvata!

Jääb mulje, et suur osa rootsiaegsest Võikülast olid kunagiste vabade inimeste järglased. 1645.a maaraamatus (EAA.1.2.947) on 10 peremehega küla suuruseks hinnatud 7,5 adramaad, millega Võiküla jagaks sama suureks arvatud Tupenurmega 6. ja 7. kohta; suuremad olid vaid kunagised vakukülad Igaküla (14 atra), Nurme (13 atra), Tamse (12,5 atra), Lõetsa (9,5 atra) ja Rootsivere (8.5 atra) ning järgneksid 7 adramaa suuruseks hinnatud Linnuse, Mõegaküla, Soonda, Viiraküla ja Võlla.
Võlla mõisa (Magnusdahl) rajamise järel hakkas Võiküla (nagu kogu Kuivastu vakus) kuuluma selle ametimõisa alla. 1674.a De la Gardie üleandmisakt loetleb külas 15 peremeest endiselt kokku 7,5 adramaal, kelledest neli (Hannus, Jaak, Andrus ja Heimart) kannavad veel Wabbanicko lisanime! See nimi on ka ainus, mis meeste kunagisele vabale staatusele viitab ja eks võivad kunagise Sure Mardi hõimlased olla ju ka Kangeri Laes ja Kerstik ning Ustallo Mats jne. Intrigeerivad on selles aktis kolm Tölpe-nimelist talu, sest juba 1645.a oli külas kaks sellenimelist peremeest (Tölpi Pert ja Tölpi Thomas) ning mõistatuseks jääb, kas samal ajal Urrika külas (pärastise Võlla mõisa kohal olnud vakuküla) ja Mõegakülas olnud samanimelised peremehed olid kõik lihtsalt “nimekaimud” või ka kuidagi hõimlased? Viimasel juhul oleks omakorda põnev küsimus, kas Tölbi-nimelised võisid algselt Võiküla vabadest inimestest põlvneda, või olid nad siin “immigrandid”? Igal juhul võib Tölpe Simo Niggolas’t arvata Võiküla Nigula talule nime jätnuks ja 1698.a kaardil Pärdi-peredest pisut mere pool asunud Telpi Peter paistab rootsiaja lõpul hoopis Pärasele toodud (või asunud?).
Juba nimetatud 1695. aastaga dateeritud katastrikaardil (EAA.308.2.58) on kujutatud tihedat sumbküla oma 18 taluga, milledest viimane (Koure Pert) esineb kaardil kahes kohas – küla kõige põhjapoolsemana ja peale selle veel hilisema Kuivastu Kaura piirkonnas. Paraku ei oska sellel suhteliselt piiratud ala kaardil leida kindlamalt teadaolevate koordinaatidega punkte ja kaardi rasterpildi registreerimisel MapInfo digikaardina on eeldatud üksnes külatuumiku asumist oma hilisemal kohal. Nii saadud digikaardile on eraldi kihtidena kantud hilisemaid elupaiku märkivad punktid (mustad viisnurgad) ning veel kahe Võiküla teadaoleva lautrikoha koordinaadid. Viimased jääksid rootsiaegsel kaardil küll paarisaja meetri kaugusele merre, aga siinkohal ei hakka me oletama, kui palju selles tõigas kolme sajandi maakerke ja kui palju rootsiaegsete kartograafide rannajoone kujutamise ebatäpsuse arvele peaks kirjutama. Toome siin vaid illustratsiooniks MapInfo ekraanipildi, aga kaarti ennast (nagu ka teisena tutvustatud 100 aastat hilisemat säilikut) oleks asjahuvilistel soovitav siiski nn. VAU-keskonnas lähemalt uurida.

Kuna toodud ekraanipildiga on ennekõike tahetud näidata külast lõuna poole jäävat ulatuslikku põllumassivi, siis jääb sellelt välja toonane Kaura hajatalu (kannab kaardil küla kõige põhjapoolsema "punase katusega" sama numbrit18), mis kaardil mõõdetuna hilisemast Kuivastu Kaurast siiski 160-170 meetrit edela poole jääks. Selle taluga seonduva jätame siinkohal hoopis Kuivastu loos käsitlemiseks.
Talude arvukuselt jäi küla rootsiaja lõpul Muhus alla vaid 20 taluga Igakülale (tõe huvides tuleks siiski lisada, et kunagised suured Nurme ja Tamse põliskülad olid selleks ajaks samanimeliste mõisade rajamise käigus “laiali puistatud”) ja rootsiaegset taset talude arvu mõttes ei ole ka Võiküla hiljem enam saavutanud. Külast pisut välja, lõuna-edela poole jäi kaardil numbrit 1 kandnud Takia Laur, mis peale Põhjasõda enam ei taastunud, kuid adrarevisjonides kahe Takja-nimelise arvestus-üksusena (Jürgen ja Laur) esines.
Küla tuumikust pisut edela poole jäi kaardil nr.2 all esinev Kotze Pert, kellest adrarevisjonidesse nagu ei olegi arvestus-üksust jäänud, kuid 18.s lõpul asustas Kuivastu mõis siia Rässa Obukult Hindriku poja Andruse ja taastati Välja nimega talu, mis hingeloendites Hobboko nime kandis. Kiriku-meetrikates esines juba sel ajal ka Välja nimi ja hilisemal nn. reguleerimis-kaardil (EAA.2072.3.356) kannab see talu numbrit 1 – Welja Andrus. Toome siin võrdluseks pildi ka nimetatud 100 aastat hilisemast kaardist, kus küla selle tundjate jaoks ehk juba märksa äratuntavamal kujul esineb:

Kuna teiseks toodud ekraanipilt just küla-tuumikut peab illustreerima, siis jääb sellel nägemata lõunapoolsete põldude ala (koos kahe selleaegse numbreid 13 ja 14 kandnud elupaigaga) ja selle kohta esitame lõpupoole veel ühe eraldi ekraanipildi. Märgime aga, et toodud pildil kujutab numbriga 15 tähistatud ala küla kapsamaad (Kohlgarten), mida ei ole põhjust lähemalt kommenteerida. Elupaikade jälgimise huvides püüame aga ühte tabelisse koondada mõlema kõnealuse kaardi eksplikatsiooni-andmed ja mõned täiendavad viited nii 18. kui 19. sajandi dokumentidele. Et rootsiaegsete talude "järjepidevus" selle juures loomulikult probleemne on, siis täidame tabeli ridu pigem 1799.a kaardi-numbrite järjekorras.

Kood	Käibenimi	1695.a kaart			1713	18. sajand					1799.a kaart		19.s hingeloendid		Priinimed 1826
Kood	Käibenimi	Nr.	Adrad	Nimi	1713	Nr.	Adrarevisjonide üksus	1778	1782	1795	Nr.	Nimi	Nr.	Nimi	Priinimed 1826
VI12	Välja	2	1/4	Kotze Pert		?	?	?	21	1148	1	Välja Andrus	4	Hoboka	KEPP, ARM
VI08	Mardi	8, 14	1/2+1/4	Kangur Mart ja Jaan	69	6	(Kangro Laas)	10	14	1151	2	Kangru Mart	7	Kangru	SEAR, LEISI
VI04	Panga	11	1/2	Tooma Tõnis*		5	(Panga Jaan)	9	16	1157	3	Panga Andrus	5	Panga	PÄRTEL
VI03	Lauri	1	3/8	Tackia Laur*		10	(Takja Laur)	7	18	1149	4	Tacke Laur	5	Lauri	NIKKEL
VI06	Pärdi-Matsi	10	3/8	Uustalu Roos	68	11	Rosa Jaak	3	17	1153	5	Rossa Jaak	9	Pärdi	HOBOKAK
VI07	Pärdi-Juri	10	3/8	Uustalu Roos	68	11	Rosa Jaak	3	17	1156	6	Rossa Mats	10	Pärdi-Matsi	PÄRTEL
VI05	Posti	12, 13	1/4+1/2	Vabaniko Mihkel ja Aad		3	(Vabaniku Aad)	4	15	1146	7	Posti Jaen	2	Posti	SCHMUL
VI02	Juri	7	1/2	Kaura Jurgen	?	1	Kaura Tähve	6	12	1147	8	Kaura Tähvena Juri	3	Caura	SAAREKAK
VI01	Aadu	9	1/4	Vabaniko Juri		4	(Vabaniku Jürgen)	5			9	Heimardi koppel	11	Aadu	TOOMS
VI09	Nigula	5, 6	1/2+1/4	Telpi Nigulas ja Lucho Andrus		8	(Niggola Mats)	8	19	1150	10	Nigo Juri	6	Nigula	NIKKEL
VI11	Uietalu	15	1/2	Telpi Peeter*		9	(Takja Jurgen)			1152	11	Tacke Andrus	8	Takja	RAUDJAS, LAAST
		3, 4	3/4+1/4	Vabaniko Andrus ja Jaan*				11	?	1154	12	vabadik Välja Jaak	vabadik		SILM
VI21	Koaritse	16	1/4	Tusti Pafwel*		7	(Heimarde Andrus)	(13)	M20		13	Karritse Mats
VI13	Taguranna	17	1/2	Eimarte Andrus*		7	(Heimarde Andrus)	(12)			14	Heimardi Hindrich

Selgituseks tabeli juurde peaks lisama, et kuigi viimased kolm tabelirida ei ole hilisemate põlistaludega seotavad, tuli rootsiaegse 17 üksuse kirja panemiseks tervelt neljale reale kaks kaarditabeli üksust märkida. Neli täiendavat rida jäänuks muus osas lihtsalt tühjadeks ja kaks Wabbanicko lisanimega peremeest (Andrus ja Jaan) ongi 18.s lõpu vabadiku Välja Jaagu reale märgitud, kuna neist kummastki ei ole n.ö. järglastalu jäänud. Selle juures rõhutame, et tabelis on kajastamata ka eksplikatsiooni viimane rida nr.18 (Koure Pert), millele kaardiväljal leiame "punased katused" nii külatuumikus (kaardipildi põhjapoolseim) kui sellest ca 1,3 km Kuivastu pool. Nagu juba varem öeldud, jääb see üksus Kuivastu loos lähemalt tutvustamiseks – seda enam, et pärastise Juri nimega (VI02) teine Kaura külas on tabelis esindatud.
17./18. sajandivahetuse ikalduse-aastad, järgnenud näljahäda ja Põhjasõja ajal Muhusse korraldatud Menšikovi baškiiride rüüsteretked ning puhkenud katkuepideemia laastasid Võiküla tõsiselt. 1713.a Güldenstubbe protokollis (õigemini selle lisana esitatid Suuremõisa vakuraamatus) leiame vaid kaks teovõimeliseks arvatud talu: Woy Rohs ja Kanguri Andrus vakuraamatu järjekorra-numbritega 68 ja 69. Need numbrid said ka tabeli veergu "1713" kirja. Kui esimest saab pärastiste Pärdi talude eelkäijaks arvata, siis teise oleme hilisema Mardi (VI08) reale märkinud. Tuleks lisada, et kolmandaks katku üle elanud pereks siin kandis oli Kuivastu Kaura Jaan vakuraamatu järjekorra-numbriga 67, kuid meie tabelis see puudub!
18.s teisel veerandil hakkas toimima Võlla mõis, mis 1732.a Buxhövdenile rendile anti, aga viimane ei ilmutanud Võiküla vastu erilist huvi. Seda võib ehk seletada siinsete inimeste kunagise vaba staatuse “kummitamisega” ja postiveo probleemiga. Pealegi olid kunagised Kuivastu vakuse külad Rässa ja Simiste juba rootsiaja lõpul Nurme mõisale arvatud ning Otto Friedrich v. Buxhövdeni huvi pöördus rohkem seniste Tamse mõisa külade Kallaste, Raugi ja Vahtraste vastu. Nii jäidki 1750. aastani vaid kaks talu Võikülas Suuremõisale koormisi kandma (kolmandana veel Kuivastu Kaura). Selle juures Mardit (katku üle elanud Kanguri Andrust) ei olnud 1731.a enam teokohustuslikuks arvatud (kolmes esimeses adrarevisjonis 1731 - 44 märgitakse vaid söötis poole-adrast Kangro Laasu üksust ja alles 1750.a on hakanud Suuremõisale koormisi kandma arvatav Andruse koduväi Jaan. Selle asemel oli aga juba 1731.a revisjonis Suuremõsale koormisi kandmas pärastise Juri eelkäija Kaura Tähve, keda samuti tuleks katku üle elanud meheks lugeda.
1750-ndatel rajati katku ajal praktiliselt välja surnud Kuivastu põlisküla kohale Kuivastu mõis ja 1756.a adrarevisjon märgib juba neli (ikka koos Kuivastu Kauraga) Võiküla teovõimelist talu Kuivastu mõisa omadeks. Et nüüd nii Kuivastu kui Võlla mõisad Buxhövdenite käes olid, on Wabbanicko Heimarti arvestusüksusele (revisjonides ½-adrane Heimerte Andrus) Võlla mõisa hingena arvatavalt siitsamast Võikülast pärit Kärmede esiisa Mihkel peremeheks pandud. Muide, see Mihkel oli vahepeal (just Võlla mõisa hingena) Lõetsa Andrusele viidud, aga üsna varsti koju tagasi toodud ja poeg Mats oli ainsaks Võlla mõisa rendiperemeheks Võikülas veel 1. hingeloenduse ajal 1782.a.
Teiseks Võlla mõisa “panuseks” siia kanti oli Hiiumaalt (vist pastor Vicki abiga) saadud Leppe Hansu pere andmine Lõpe kõrtsist (ühtedel andmetel on Hans vahepeal ka Kesses olnud) Kuivastu mõisa hingedeks. Kaura Jaani poeg Andrus tehti vabadikuks ja Hans pandi rendiperemeheks, kuid tuleb mõista, et kõik see ühe ja sama Buxhövdenite perekonna suva järgi toimus! Võlla mõisa põhihuviks paistab jäänud oma rootsiaegsetes valdustes põhiliselt heinamaade säilitamine ja nn. reguleerimis-kaartidel ongi Võlla mõisale jäänud maad Võiküla ja Rässa vahele jäävas Või järve piirkonnas.
18.s lõpul tõi Kuivastu mõis Rässa Obukult Obuku Hindriku järglased Võikülla ja taastas rootsiaegse Kotze Pert’i Välja (sellest ajast Hobboko) talu, aga peale selle tehti selleks ajaks oletatavasti juba kaheks jagunenud Roso Pärdi järglased vabadikeks ning taludesse pandi peremeesteks Obuku Mats Obukak ja Mõegakülast toodud Juri (Pärdi-Matsi ja Pärdi-Juri). Lauril oli “vere-vahetus” toimunud juba varem, kui Kaura Laasu lesele Ristele oli 1761.a teiseks meheks tulnud Keleme Matsi poeg Jaen Oinalt. Vana Laasu poeg Laur (~1734–1804) sai küll sajandi lõpul mõneks ajaks Lauri peremeheks, kuid tema järglased surid noorelt ja siia asus Posti Jaani poeg Tõnis. Mardi ehk Kangro Laso Jaani pojast Jaagust (~1736–1823; sai hiljem priinime SILM) tehti vabadik; noorem vend Jaen (~1750–1804) oli 2. hingeloenduse ajal Lehtmetsa Jaagule sulaseks antud ja tallu toodud peremeheks Tusti Teffena Toomase poeg Mart Mõegakülast. Temast jäigi ilmselt ka talu hilisem nimi (järglased said priinime SEAR).
Nigula ja Panga talud seisid tühjalt 1760-ndateni; esimene sai 1767. aastaks Kuivastu mõisa poolt asustuse Tustilt, teises oli 1771. aastaks peremeheks seatud Simiste Jõe-Poali Pärdi kasupoeg Andrus, kelle pere juba sajandi lõpuks samuti vabadikeks tehti ja alles 1820. paiku pandi siin peremeheks Pärdi-Juri Mats Juri p. Pärtel. Kaua seisid tühjalt ka kaks “vabade” nime kandnud arvestusüksust – oma õiguste eest 1702.a seista püüdnud Aadama ja Jurna talud. Ühte neist asus 1778. aastaks Koguva Ansu Tõnise poeg Jaen, kes siin ühtlasi oma postimehe kohuseid jäi täitma ja talu hakkaski Posti nime kandma; teise toodi 1803.a Mõegaküla Tusti-Toomalt Toomas Aadu poeg, kes siin sisuliselt uue talu pidi rajama (nn. reguleerimis-kaardil on Aadu kohal nr.9-ga märgitud piirkond, mida registris nimetatakse Heimarte Koppel).
Sellega olid 19. aastasaja alguseks kunagiste vabade meeste järglased Võikülas kadunud või kõrvale tõrjutud. Priinimede saamisel võib nende järglasteks arvata neid väheseid, kes said nimedeks KÜTT, ROSO, SIIM ja SILM, aga 20. sajandiks olid nendegi meesliinid hääbunud. Rootsiaegse 18 talu asemel oli suudetud ühtekokku taastada 12 talu, milledest kümmet võib Võiküla põlistaludeks lugeda ja mida edasises ükshaaval veel detailsemalt üle vaatame. Eriliseks jääb selle juures Panga ja Lauri suhe, sest 19.s hingeloendites esinevad need nagu ühe arvestusüksusena (Kuivastu mõisa 10. arvestusüksus), kuid sisuliselt paistab ikkagi juba 18. sajandist olevat kahe pere ja eluasemega tegemist olnud. Nii võib 20.s arvestuses siiski 11 põlistalust rääkida ja 12. oleks 19. sajandi keskel kujunenud Uuelu.
19.s hingeloendites alati esimesena kirja pandud Kuivastu Kaura hajatalu, mis ka ametlike külade lahkmejoonte järgi Kuivastu territooriumile jääks, on juba 1834.a hingeloendis märgitud tühjaks. Lõpe Hansu pojapoeg Mihkel Jaagu p. Kaur (1780–1847) oma perega ja tema sulase Aadu Väli (1798–1866) pere asusid Või Mardile. Sajandi teisel poolel asusid taas küll Kaurale Uietalu rajanud Lõpe Hansu vanema poja Andruse järglased, kuid sellega seonduva pidime Kuivastu teemaks jätma. Lisame ainult, et Kaural sulaseks olnud Aadu Väli oli Mardi ehk Kangro Laasu Jaani noorema poja – Lehtmetsa sulaseks antud Jaani poeg. Tema sai omale priinimeks VÄLI – võib-olla oli ta nimede paneku ajal Välja sulane, kuid sellel nimel ei ole midagi ühist Mõegakülas pandud priinimega VÄLJAS, mis hiljem samuti VÄLI’ks mugandus.
Põhjust pikemalt rääkida ei anna ka Võlla mõisa ainus talu 18.s Võikülas, mis juba teise loenduse ajaks 1795.a oli kadunud. Võiks vaid märkida, et tõenäoliselt oli sajandi keskel ajutiselt Lõetsa Andrusele viidud Mihkel ikkagi üks rootsiaegse Võiküla Heimarti järglane, kes peagi Võikülla (Heimerte Andrus’e arvestus-tallu) tagasi toodi. Tema pojast Matsist tuleb lõpupoole veel pisut juttu. Teise poja Tõnise järglased said priinimeks KÄRME ja olid hiljem Võlla mõisa vabadikud, kuni Pädaste ja Võlla mõisade ühine omanik Matthias v. Buxhövden nad hoopis Simistesse paigutas.
Üsna vanad, vähemalt 18. sajandisse ulatuva tekkelooga on veel Võiküla kohad Ahuvare ja Taguranna (neist pisut veel lõpupoole), aga Põllu ja Silla seevastu on 20. sajandi “uus-moodustised”.
Võiküla jäi mõisamajanduse lõpuni kuuluma 1805.a Buxhövdenite eravaldusse läinud Kuivastu mõisale ja erinevalt kroonu-mõisade küladest olid siin peremeeste vahetused üpris sagedased – eriti 19.s lõpupoole, kui raharendile üle mindi. Kahtlemata mõjutas küla arengut ka veel peale põhimõttelisi ümberkorraldusi 19. sajandil siinne muistne tegevus – postivedu, sest uisu-ühenduse pidamine Kuivastu ja mandri vahel vajas ikkagi paljude meeste tööjõudu, mida Võikülas paistab siiski enim jätkunud.
Uute talurahva-seaduste kehtima hakates moodustati 1860-ndatel selgelt ka Kuivastu mõisavald ehk kogukond, mille valla- või kohtumaja siiski mõisa juurde Kuivastu jäi, kuid külakool on Võikülas kohapeal töötanud (Koolielu oli Uielust pisut loode pool, pärastise Põllu naabruses). Erinevalt Pädaste mõisa küladest, millised Stackelberg juba 1880-ndatel talu haaval päriseks müüs, ei ole kuigi palju andmeid talude varasest päriseks ostmisest Tustil, Raegmas ega Võikülas. Mõisavaldade kadumise järel kuulus Võiküla Hellamaa valla ja lõpuks ühendatud Muhu valla koosseisu.

1. POSTI

Siin-kirjutajal on teadmata, kuidas peale Põhjasõda ligi pool sajandit omaette provintsi staatuses olnud Saaremaa rüütelkond oma posti-teenistust korraldas, aga küllap toimis see mõnda aega lihtsalt “vanas (rootsiaegses) vaimus”. Ometi ei olnud peale katku enam postiveo-kohustusi täitmas 1702.a oma õigusi kaitsnud Adamat ega Jurgenit (kui nad katku ei surnud, siis olid nad selleks juba liiga vanad!), aga seni ei ole kuskilt selgunud, kellele need ülesanded edasi läksid. Teisalt on ilmne, et kui juba rootsiajal Koguva meestele kohustus pandi ühe korra asemel kaks korda nädalas post üle kahe väina toimetada, siis pidi see “sõgedatele” üksi üle jõu käima! Et Võiküla mehed rootsiajal asjasse kaasatud olid, seda kinnitab kasvõi nende eespool viidatud õiguse nõudmine 1702. aastal, aga peale seda jääb olukord selgusetuks. Pisut kummastav on tõik, et 1750.a adrarevisjonis oli jätkuvalt söötis (s.t. koormisteta) olevaks märgitud Vabbanicko Aadu arvestusüksus üht-äkki Wabbanicko Jaaniks muutunud ja veel kummalisem, et 1767.a Kuivastu vakuraamatus on kahe (ilma maata!) Wabbanicko-nimelise arvestus-üksuse järel märgitud (samuti ilma maata) Thomas Matsons Wittwe Albina! Kes oli see Toomas Matsi poeg, kelle lesk Albina veel hiljem Tagurannal vabadikuna kirjas oli, jääb varaste meetrikate puudumise tõttu teadmata, aga on võimalik, et mõned Koguva mehed (Asmuse järglaste seas pidi nii Matse kui Toomaseid olema!) juba 18.s algul Postbauren’itena Võikülla asusid!
Igal juhul on 1778.a Kuivastu vakuraamatus neljandal kohal poole haritud adramaaga kirjas tavaline adratalu Wabbaniko Jahn ja see Jaan (~1745 – 1794) osutub Koguva Ansu Tõnise neljandaks pojaks, kes 1770.a abiellus omaküla Jurna Juri tütre Kadriga (~1746–1825).
E. Priideli arvamus, nagu oleks tegemist mõne Võiküla vabade inimeste järglasega, ei kannata kriitikat. Tarvitsenuks tal vaid Muhu esimesi säilinud abielu-meetrikaid sirvida ja neid esimese hingeloenduse andmetega võrrelda, et eelöeldus veenduda. Asja üle sügavamalt järele mõeldes tekib aga küsimus, kuidas Hansekeni järglasest ikkagi teo- ehk adra-talumees sai? Siinkohal võiks hüpoteesi püstitada, mida Koguva-uurijad edaspidi peaksid kindlamate faktide najal ümber lükkama (või aktsepteerima): Koguva mehed püüdsid ka uutes oludes (Vene riigi all) iga hinna eest oma senist seisust säilitada ja et Võiküla meestest ehk postiveol enam asja ei olnud, proovisid oma maavabade enklaavi Võikülla laiendada. Kuidagi pidi Võiküla meeste soodamiskiri nende kätte sattuma ja sellest pidi neile nende arvates õiglane boonus raske postiveo-kohustuse täimise eest saama. Küllap nad seda siis ka esimesele Kuivastu mõisa rentnikule kapten von Tollile näitasid. Priidel tsiteerib üsna sõna-sõnalt Koguva Tooma Juri Smuuli (1863–1940), kes teadnud, kuidas Võiküla vabaduskiri kavalusega välja peteti. Nimelt Juri jutu järgi ütelnud “mõisahärra”: “Schmul, anna paberid mulle, panen sind mõisa kupjaks”! Kui see Juri jutt samasugune “folkloor” ei olnud, nagu Koguvas räägitud lugu sellest, kuidas nende esivanem Põhjasõja ajal Karl XII elu päästis (!), siis on üsna ilmne, et Võiküla soodamiskiri peteti välja hoopis Koguva meeste käest (kuidas iganes see nende valdusse ka ei sattunud) ja seda enam oskasid nad enda oma hiljem kindlalt “kaitsta ja varjata”! Kaudseks tõendiks esitatud (esmapilgul ehk jaburale) hüpoteesile on seegi, et Priideli raamatus toodud paljude ürikute fotode hulgas on ka 1702.a Võiküla Adamale ja Jurgenile antud Mannerburgi õigustus-kiri. mida käesoleva loo algul tsiteerisime ja need ürikud olnud raamatu koostamise ajal Juhan Smuuli lese valdustes! Et peale viimast sõda Koguva vanad ürikud Juhan Smuuli valdusse jäid, selles pole põhjust kahelda, kuid küsida tuleks, kuidas Võiküla meestele antud paber nende hulka sattus ja mis neist peale Juhan Smuuli surma sai?!
Jätame siinkohal “sõgedate süüdistamise” ja jälgime Jaen Tõnise poja pere, kelle järglased enesestmõistetavalt postimeeste priinime SMUUL said, edasist käekäiku. Esimese hingeloenduse ajal oli Jaanil sulaseks noorem vend Tõnis (~1755–1828), kuid nende Koguva Ansule peremeheks jäänud vanem vend (või poolvend?) Aad oli 1780.a sügis-talvel Suurel väinal uppunud (selle kohta leiame 1781.a surma-meetrikast 12/13. juuli kande: Ein Post Kerl Koggova Ado, der ertrunken worden im Großen Sunde und wieder gefunden ist nach 8 Monaten) ja millalgi oli noor Tõnis otsustanud Koguva tagasi minna. Jaani saatus oli viimase ajani lahtine, sest Muhu meetrikas tema surmakannet ei leia, kuid 1795.a loendis oli Postil perepeaks märgitud tema lesk Kadri oma kolme poja ja ühe tütrega ning ainsaks täismeheks talus oli sulase seisuses Tustilt pärit Jaen (1765–1819). Järgmisel, 1796. aastal abiellus see sulane Kadriga ja neil sündis veel tütar Mare. Sulasest koduväi jäi kadunud peremehe Jaani asemel Posti peremeheks, kuni viimase oma poeg Johan/Jaan peremehe-ikka jõudis. Hiljuti juhtis Pärnu genealoogia-huviline Riho Holter siinkirjutaja tähelepanu Pärnu Elasabeti koguduse surma-meetrikale, mille järgi suri Pärnus 03.09.1794 ja maeti järgmisel päeval Muhu postimees Jaan, kes suure tõenäosusega pidi olema Võiküla Posti senine peremees. Nii võib arvata, et Jaen Tõnise poeg siiski mitte postiveol märga hauda ei leidnud, nagu varem oli oletatud. Genealoogia-huvilistele veel teadmiseks, et Jurna Kadrile Postil teiseks meheks asunud Jaen oli Viiraküla Peedu Tooma tütre Mare vallaspoeg; Mare sai Tusti Aadule (sel ajal Tusti Kerdi) mehele ja järglased priinanime OIDEKIVI. Sama perekonnanime pani Kuivastu mõis ka Või Posti sulase Jaani ja perenaise Kadri 1798.a sündinud tütrele Marele.
1811.a hingeloendis oli Posti peremeheks juba Pärnus surnud Jaani esimene poeg Johann/Ivan Smuul (1776–1859) ja võõrasisa Jaen on endiselt sulaseks märgitud; teine vend Tõnis (NB! Jaani poeg, mitte Koguva tagasi läinud vend) on aga 1802.a pandud Lauril (sel ajal nimetatud ka Tacke) rendiperemeheks. Vana Jaani kolmas poeg, 1791.a sündinud Juri jäi Postil sulaseks ja viimane hingeloend tunnistab ta surnuks, kuigi surmakannet kiriku-meetrikast ei leia (mis temagi võimalikule uppumisele viitab!).
Viimases hingeloendis 1858.a on 78-aastaseks (tegelikult juba üle 80!) märgitud Johann/Ivan Smuul veel Postil esimesel kohal kirjas, kuid tema vanem samanimeline poeg (1801-54) oli juba surnud ning viimase pojad Andrus ja Mihkel surid samuti keskeas (kaks poega Juri ja Jaen surid 4-aastastena). Võib-olla oli vallaliseks jäänud Andrus/Andrei Smuul (1825-69) vanaisa surma järel kümmekond aastat Postil veel rendiperemeheks, kuid selleks ajaks oli postivedu ammu Vahtna-Kuivastu kaudu korraldatud ja kuigi Koguva mehed oma õiguste ja privileegide eest edasi võitlesid, oli Võikülla jäänud üksnes talu nimi. Andrusest ja tema võimalikust osalemisest postiveol ei ole seni midagi teada, kuid tema varase surma järel said Postil peremeesteks hoopis Tusti Käsprilt Võikülla asunud Saksakulmud.
Esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas (1868-79) on Postil veel esimesele kohale kirja pandud vahepeal Lauril (või Pangal?) peremeheks olnud Juri/Georgi Tõnise p. Smuul (1817–1909) oma perega, kuid permeheks on märgitud juba Tõnis/Dionisi Saksakulm. Lisame, et Lauri Juri Smuuli ainus poeg Juri (1845-46) suri aastaselt, neli tütart said mehele ja 92-aastaseks elanud Juri suri kiriku-kirjade järgi hoopis Kuivastu territooriumile jääval Tipika-nimelisel vabadikukohal. 1925-30. aastate koguduse-nimekiri enam Võikülas Smuule ei tea olevat!
Uute talurahva-seaduste kehtima hakates hakkas Posti talu eest Arthur v. Buxhövdenile renti maksma Tusti Käspri Mihkli poeg Tõnis/Dionisi Saksakulm (1835–1910) ja hiljem tema poeg Timofei Saksakulm (1867–1932). Timmu esimene poeg Vassili paistab olevat see Kuivastu mässust osavõtnu, kes 10 aastat sunnitööd sai. Tema noorem vend Ivan suri 18-aastaselt ja kaks vanemat õde said mehele. Veel üks noorem õde suri noorelt, aga Sinaidale tuli 1939.a mandrilt koduväiks Rudolf Juhani p. Hanga (s.1905, pärit Läänemaalt, Asuküla vallast), kes 2. Maailmasõja keerises Inglismaale sattus. Tema ainus poeg, 1940.a sündinud Arvi Hanga kasvas Postil üles ja jäi ka selle viimaseks peremeheks (kui kolhoosiaja kohta on paslik sellist sõna kasutada). Sinaidale asus küll peale sõda elukaaslaseks “üks must Vorontsov”, kuid kui Rudolf hakkas Inglismaalt selleaegsete nappide võimaluste piires oma naist ja poega toetama, pahandas see uut “peremeest” niivõrd, et ta läks tagasi Venemaale.
EV esimese maareformi järel oli Posti talu Panga järel suuruselt teine Võikülas – 52,59 ha.

2. JURI

Kaura (Koure) lisanime järgi otsustades pidid 1695.a kaardi talud 7 ja 18 sugulastalud olema. Kui Kauri Jahn (1713.a oli talus 4 tööeas hinge – kaks meest ja kaks naist ning veel vana mees ja naine) ilmselt haja-Kaural katku üle elas, siis võib suure tõenäosusega arvata, et 1731.a adrarevisjonis koormisi kandnud Kaura Teffen just sealt oli tagasi külla asunud ja rootsiaegse Jürgeni poolest adramaast poole jõudnud üles harida. 1750. aastaks oli rendiperemeheks saanud juba Tähve poeg Juri (~1717-86), kes oli peremeheks märgitud veel 1. hingeloenduse ajal 1782.a ja kellest nähtavasti ka talu hilisem nimi jäi. Juri viiest pojast jõudis abieluni vaid Tähve (~1750-96). Neljast tütrest suri üks lapsena, kuid kolm õde said mehele. Peale Juri surma sai “noor” Tähve ka peremeheks, kuid ta suri juba keskeas ja 1811. aastaks on peremeheks kinnitatud tema vanem poeg Mihkel (1785–1835), kes sai omale priinimeks SAAREKAK.
Mihkel suri samuti 50-aastaselt, aga tal kasvasid omakorda üles 4 poega ja 4 tütart. Vanem poeg Juhan/Ivan Saarekak (1813-92) sai isa surma järel peremeheks. Segadust tekitavaks on vaid tõik, et 1826.a sündinud kaksikvennad said ristitud Jaen ja Juri, kuid Jaen sai omale usuvahetusel vanema vennaga samasuguse Ivani nime! Kaksikvend Juri võeti hiljem nekrutiks, kuid viimases hingeloendis on Juril (Kaural) kirjas kaks venda Ivan Saarekak’u! Kolmas ja noorim vend Mihkel (1831-69) suri noorelt ning temast jäi ainus tütar Elena.
Vanema venna Juhan/Ivani kaks poega surid lapsena, kuid Ivan ise elas kõrge eani ja maksis Juri talu renti. Sajandi lõpul võttis peremehe rolli üle noorem vend Jaen/Ivan Saarekak (1826–1908), kellel oli kolm tütart ja viis poega. Tema vanem poeg Andrei Saarekak (1852–1926) jäi peremeheks, aga kaks nooremat venda uppusid: Andreist järgmine vend Mihail (1855-73) uppus 18-aastaselt ja noorem vend Matvei (1873-95) hiljem 22-aastaselt. Georgi (1866–1918) võeti kroonusse ja suri Riias ning 1858.a sündinud noore Joan/Ivani saatus on siiani ebaselgeks jäänud.
Ka Andreil sündis esimesest abielust kolm poega. Vanem poeg Mihail (s.1876) kadus 1. Maailmasõja ajal, Ivan suri 3-aastaselt ja Vassili (1889–1909) samuti noores eas. Et Andrus oli oma pojad kaotanud, kinkis ta EV algus-aastail oma ristipojale, Aadu Mihkli pojale Vassili Toomile (1887–1925) 8 ha Juri talust ja viimane rajas omale Silla koha. Andrei tütrele teisest abielust, Akilinale (s.1903) tuli koduväiks Simiste Valka-Tähvena Tähve (Timofei) noorim poeg Andrei Jürgenson, kes eestindas oma perekonnanimeks SALUSTE ja temast sai Juri viimane peremees. Kruntimisel jäi Juri talu suuruseks 37,39 ha.
Sellega oli sajandivahetuse Saarekak’ude suurpere Jurilt kadunud ja viimases Hellamaa kogudude-nimekirjas on ainus Saarekak Vanamõisast pärit Obuku-Juri Juri lesk Maria Matvei tütar (sünd. Üksik), kes Juri Andrus Saarekaku teiseks naiseks oli.
Koduväil Andrusel (Saluste) olid tütred Elviine (Ella, abiellus Pädaste Tooma Vambola Veskimeisteriga) ja Ksenja (Senni, abiellus Soonda Tammiku Einuga) ning 1929.a sündinud poeg Erbert. Viimane töötas peale sõda Tallinnas ja Jurile asusid hiljem vanema õe Ella lapsed. Uue aastatuhande alguseks oli aga Juri koht Võikülast praktiliselt kadunud.

Silla

3. VÄLJA (HOBBOKO)

1770-ndatel aastatel, kui Agneta Juliana v. Ditmar (sünd. v. Buxhövden) Kuivastu mõisa rentnikuks sai, toimusid Võikülas mitmed muudatused. Vaevalt äsja abiellunud Agneta Juliana siin ise “pilli puhus” – küllap oli põhiliseks tegijaks juba vend Matthias Christoph, kes 1805.a ka mõisa omandas. 1782. aastaks on enam-vähem rootsiaegse Kotze Pert’i talu (nr.2) kohal taastatud talu, mida 1778.a vakuraamat veel ei märgi, aga 1. hingeloenduse Kuivastu mõisa nn. Supliment’i on lisatud peremees Kaura Jaani Andrus. Seda Andrust ei saa samastada ei vakuraamatu Panga Jaani Andruse ega ka vabadiku Kaura Andrusega, sest hingeloendi pere koosseisu järgi on ta Rässa Obukult siia toodud Hindriku vanem poeg Andrus (~1727–1807), kelle järglased said omale priinimeks KEPP. Noorem vend Juri jäi esialgu Rässa Obukul peremeheks, kuid sajandivahetusel asustati temagi pere Võikülla ja see Rässa Obuku talu (hilisem Obuku-Mardi) sai omale uue asustuse hoopis Simistest.
Vana Andrus ei ole vist uutele Kuivastu rentnikele “sobinud” (enne mõisa omandamist Buxhövdeni poolt jõudis 18.s lõpus mõisal veel paar “võõrast” rentnikku olla) ja 1800.a on Väljal rendiperemeheks pandud hoopis Andruse Oobukule jäänud noorema venna Juri poeg Juri (1772–1822), kelle järglased priinimeks hoopis ARM said. Selgusetuks jääb, kas Andruse pojad Andrus (1758–1839) ja Juri (1764–1825) peale isa surma ei saanud või ei tahtnud pärimisõigust, kuid tallu jäid nad sulasteks; hingeloendid märgivad siiski Andruse järglasi talus ikka esimesel kohal.
Peale Juri surma sai rendiperemeheks tema ainus täisikka jõudnud poeg Mihkel Arm, kuid ta võeti 1826.a nekrutiks ja selle järel on Laimjalast toodud tallu Tõnis Kanep (1775–1845) oma perega. Tema ainus teada olev poeg Aadu (~1800-29) suri noore mehena ja viimaste hingeloenduste aegu on Väljale jäänud vaid vana Andruse pojapoeg Juri/Georgi Kepp (1805-82) oma perega.
1860-ndatel aastatel, ilmselt seoeses uute talurahva-seaduste kehtima hakkamisega ja raharendi võimalustega vahetusid külas mitme talu pidajad. Vahepeal Uietalu rajanud Raudjased asusid (peale kahe perepoja nekrutiks võtmist) oma “algkoju” Kuivastu Kaurale ja Pädaste Peedu-Jaagule ning Välja Juri poeg Timofei Kepp (1833–1909) hakkas Uietalu kohta rentima. Olemas-olevatest dokumentidest ei selgu täpsemalt, kuid mõne aja võis Väljal olla veel mõni Nigulal vabadikuks jäänud Nikkelitest. Sajandi lõpus hakkas Väljat välja ostma Tusti Matsi perepoeg Timofei Matvei p. Tamm (1844–1931). Temal sündis Võlla Sepa-Ansult pärit naise Kadriga kaheksa poega. Kolm neist surid küll lapseeas, aga teine poeg Mihail Tamm (1872–1942) koos vanatüdrukuks jäänud õe Mare ja 1888.a sündinud noorema venna Joosepiga pidasid talu 1930-ndateni. Mihaili kolm poega surid sajandi algul lastena ja kui merd sõitnud vend Timofei koju jäi ning Kirguvallast Ruudu Madise t. Saare naiseks võttis, lahkus vana Mihkel naise ja ainsa tütrega Väljalt – algul Rässa Saadule ja viimane koguduse-nimekiri märgib teda hoopis Raegma Juril.
Kruntimis-andmetes on Välja talu suuruseks 25,56 ha ja peremeheks Timofei Tamm – ilmselt siis merd sõitnud 1877.a sündinud noor Timofei, kellel sündisid poeg Arnold (1934-45) ja tütar Armilde. Arnold sai õnnetult surma, kui Taguranna poiss tal ragulkaga silma peast välja lasi ja Kuressaare haiglas järgnenud operatsioon ebaõnnestus. Õde Armilde õppis õpetajaks ja abiuellus hiljem Ääsmäel, kuhu ka ema Ruudu vanas eas viidi. Koht müüdi juba kolhoosi-ajal kunstnik Bormeisteri suvekoduks ja see jäi viimase väimehe Ülo Laanoja valdusse.

4. PANGA

18. sajandi adrarevisjonides esineb Võikülas 5. kohal Panga Jahn’i poole-adrane arveststalu, mis veel 1756.a oli taas-asustamata (vähemalt ei märgita, et see koormisi kannaks). Rootsiaegsetes dokumentides Panga nime ei esine ja 1695.a katastrikaardil oleks hilisemale Pangale ehk lähimaks taluks Kaura Jurgeni nr.7 (juba jutuks olnud Juri eelkäija). Peale katku, nagu korduvalt öeldud, hakkasid Kaura nime kandma pärastine Juri ning Kuivastu poole jääv haja-Kaura. Võib-olla peaks Panga rootsiaegseks eelkäijaks arvama meie tabelis Mardi (VI08) reale teiseks märgitud Jaani (nr.14) veerandit adramaad, mida adrarevisjonides on hakatud Panga Jaani üksuseks nimetama?! Igal juhul ei ole hiljem rootsiaegse nr.14 kohal talu taastatud, aga Panga nimi paistab siiski hiljemalt 18.s algusest pärinevat.
1767.a Kuivastu vakuraamatus, kus adrarevisjonide talude järjekorda järgitakse, ei märgita ei haritud ega söötis Panga-nimelist üksust, kuid 5. kohal on ühtäkki märgitud ilma maa ja koormisteta ühe Toomas Matsi poja lesk Albina. Eespool oli juba spekuleeritud, et tegemist võib olla maavaba Koguva postimehe lesega, kes millalgi peale katku oli Võikülla asunud, kuid seni olemas-olevate andmete põhjal sellele otsest kinnitust kuskilt leida ei õnnestu ja seda seika meenutame veel lõpupoole Taguranna üle arutledes!
1771.a vakuraamat märgib endiselt lesk Albinat, kes nüüdseks nach Kuiwast gebrecht, kuid Võiküla viimase taluna on juurde tekkinud poole haritud adramaaga Panga Jahne Andrus ja meetrikate ning esimese hingeloendi põhjal osutub selleks Andruseks 1730.a paiku sündinud Simiste Jõe-Poali Nigu tütre Ingli 1. abielu poeg. Järgmine hingeloend 1795.a märgib vabadikena Andruse 2. abielu leske, hiidlast Madlit hiljem nekrutiks võetud poja Tõnisega ja eksikombel oli kirja pandud ka 3-aastaselt surnud Tõnise noorem õde Made, aga Andruse ja vanema poja Tähve saatused jäävadki selgusetuks, sest kiriku-meetrikais nende surmakandeid ei ole! 1799.a nn. reguleerimis-kaardil on üsna hilisema Panga kohal talu nr.3 ja kaartide spetsifikatsiooni-köitesse EAA.311.1.1041 oli peremehena ikka veel Panga Andrus märgitud, kuid 1811.a hingeloend, kus ainult meeshingi loeti, kordab sisuliselt 1795.a seisu, märkides Andruse leske Madlit poja Tõnisega vabadike hulgas.
Segadust tekitavaks on siinjuures veel asjaolu, et umbes samal ajal toimus ka naabertalus Lauril peremehe vahetus ja seda talu nimetati sel ajal Tacke (rootsiaegse Takja Lauri maa tõttu), aga 1826.a loendis on Kuivastu mõisa 10. talu all kirja pandud kaks peret: esimesena nagu Lauril juba 1802.a peremeheks seatud Posti Jaani poja Tõnise pere ning seejärel nüüd peremeheks nimetatav endine Pärdi-Juri Mats Pärtel (1772–1847) oma perega; talu nime kohale aga märgitakse Takke jetzt Panga! Et nii Lauri kui Panga talud ka edaspidi eksisteerisid, siis jääb üle arvata, et Posti Tõnis Smuul oli sel ajal Lauril ning Pangal sai siitpeale peremeheks 1802.a Mõegaküla Tähvenalt Võikülla toodud ja 1811.a loendis Pärdi-Juril sulaseks märgitud peremehe Juri noorem vend Mats Pärtel.
Matsil jõudis täisikka ainus poeg Andrus/Andrei Pärtel (1804-71), kes 1828.a abiellus Tusti Matsi peretütre Ingliga ja oli surmani Panga rendiperemees. Neil sündis Ingliga viis poega ja ainus tütar Eed, kes sai mehele Rässa Laasule. Kaks poega Mihkel ja Juri surid lastena ja noorima venna Andruse (s.1840) saatus on teadmata, aga Tähve/Timofei ja Jaen/Ivan abiellusid ning olid oma peredega esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas just Pangal kirjas. Samas ja veel järgmises nimekirjas märgitakse, et 1837.a sündinud Jaen/Ivan on 1869. (või 1870.?) aastal Siberisse asumisele saadetud, aga põhjust see märkus ei täpsusta.
Vanem vend Tähve/Timofei Pärtel (1830-90) oli isa surma järel Panga peremees. Tema kuuest lapsest (2 poega ja 4 tütart) Posti Juhani tütre Marega surid viis lapseeas ja järgmiseks peremeheks sai Tähve ainus täisikka jõudnud poeg Timofei Pärtel (1868–1916), kes 1889.a abiellus Rässa Ansu Maria Rühvkiga. Neil sündisid viis poega: esimene poeg Mihail suri 4-aastaselt; teine poeg Vassili (1896–1918) langes 1. Maailmasõjas Poolas, kolmas poeg Ivan (1898–1915) suri noorelt tiisikusse ja koju jäid nooremad pojad Matvei ja Konstantin (1906-46). Viimane läks Rässa Järve viimasele metsavahile Mihail Hobustkoppelile kasupojaks, abiellus 1937.a Lõetsa Uiesauna Siinaga ja sai Järve-Mihkli asunduskoha peremeheks, kuid Omakaitsesse kuulumise eest represseeriti peale viimast sõda uue võimu poolt ja hukkus vangilaagris. Panga viimaseks peremeheks jäi Matvei Timofei p. Pärtel (1899–1985), kelle lapsed – tütred Ella ja Vaike ning poeg Vambola lahkusid kolhoosikorra tulles kodust; 55,52-hektarine talu (kruntimise järel Võiküla suurim) muutus “ühisomandiks” ja peale vanade surma jäi Panga Tallinna asunud Vambola Pärteli suvekoduks. Lisame, et Vambola Pärtel on Eesti Rahva Muuseumi üleskutset järgides Võikülaga seonduvat kirja pannud ja olnud ka siin-kirjutajale üheks informandiks.

LAURI

Lauri talu mõneti erilisest kujunemisloost oli juttu juba Pangaga seoses ja tegemist oleks nagu Võiküla 11-nda põlistaluga, kuid 19.s hingeloendites on ta miskipärast Pangaga “ühte patta pandud” ja selle rõhutamiseks jääb ka siinkohal hoopis ilma järjekorra-numbrita. Üheks selgituseks sellele oleks hüpotees, et 1820-ndate talurahva-reformide (nn. "esimese priiuse") aegu on ehk Buxhövdenid ühtäkki hakkanud "süümepiinu tundma", et kunagiste vabade inimeste järglased (nende hulgas Pangaga seoses meenutatud Posti Jaani poeg Tõnis) kõik puha erbkerl'ideks olid muudetud ja võib-olla jäi Lauri talu koormisteta ehk n.ö. vabataluks, aga omamata sellele ühtki dokumentaalset tõestust, jääb see siiski vaid uitmõtteks.
Nimi jäi talule arvatavalt 1795.a rendiperemeheks olnud Kaura Laasu pojalt Laurilt, kuid talu rootsiaegne eelkäija ja katkujärgne staatus jäävad sellegipoolest üsna ebaselgeiks. Nimelt ei esine 18.s adrarevisjonides Kaura Laasu nimelist peremeest ega ka söötis arvestus-üksust, kuid 1767.a Kuivastu vakuraamatusse ilmub ½ adramaaga Rosa Jacko Perte Jahn ja tema pool adramaad väidetakse olevat rootsiaegse Tacke Laur’i arvestusüksus. Abielu-meetrikast aga leiame, et 1761.a tuli Kaura Laasu lesele Ristele Oinalt koduväiks Keleme Matsi poeg Jaen (~1734–1808). Võib vaid oletada, et lesk Riste (s.~1720) oli katku üle elanud Rosa Jaagu tütar (pisut vanem vend Pärt oli juba 1750-ndatest Pärdil peremees), kuid Riste esimese mehe – Kaura Laasu päritolu ning staatus jäävad teadmata! Võib ju spekuleerida, et ta võis olla teo-talumeeste hulka mitte arvatud ja ehk ka postiveoga seotud, kuid midagi seda otseselt ei kinnita (ega lükka ka ümber)!
Esimeses hingeloendis on Oina Matsi poeg Jaen veel peremeheks märgitud, kuid 1795.a loendis on peremehena kirjas tema kasupoeg, Kaura Laasu p. Laur (~1734–1804); ema Riste on surnud ja võõrasisa Jaen on Simistest uue naise võtnud, kellega tal ka kolm tütart sündisid.
Meetrikate järgi sündis Laur Laasu pojal Võlla Sepa Hansu tütre Marega neli poega ja tütar, kuid kõik nad surid lapsena või noores eas (Juri ja Hans jõudsid küll abielluda, kuid esimesest jäi kaks tütart ja Hansu abielu jäigi lastetuks). 1811.a hingeloenduse ajaks on kogu senine Lauri meespere surnud ja peremehena on märgitud Pangaga seoses juba nimetatud 1802.a paika pandud Posti Jaani poega Tõnis Smuul (1779–1823).
Tõnise kaks vanemat poega surid mõne-aastastena ja 1826.a loendis, kui Tõnis ise samuti juba surnud oli, on lesk Riste kolme tütre ja kahe noorema pojaga taas Postil kirjas ning võiks arvata, et sel ajal, kui Takke Pangaks muutus, Lauri talu ei eksisteerinudki. Tegelikult on samas loendis Nigula (üldjärjestuse 11. talu) järele lisatud üksus 11a nimega Lauri ja seal kirja pandud Nigula peremehe Juri noorem vend Jaak (1772–1844) oma perega, kuid järgmises loendis 1834.a seda üksust jällegi ei esine ja Jaak on taas Nigulal sulase kirjas! Kogu see oma hingede üsna suvaline kajastamine Buxhövdenite poolt muudab Lauri koha arvestustaluna jälgimise üsna lootusetuks. 1831.a võeti Posti Tõnise 1809.a sündinud kolmas poeg Mihkel Smuul nekrutiks, aga noorim poeg Juri Smuul (1817–1909) on järgmistes loendites ikka 10. talus (Takke) esikohal kirjas, kuigi peremeheks teda (nagu ka Panga Andrus Pärtelit) ei nimetata! Juri ainus poeg Juri (1845-46) suri aastaselt ja tundub, et Juri üritas (pigem just Lauril, mitte Pangal) Smuulide “maavaba seisuse kohaselt” elada ilma Kuivastu mõisale tegu tegemata! Nagu juba varem öeldud, oli ta esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas veel Postile märgitud, kuid lõpetas oma elupäevad Tipika väravavahi-kohal.
Arvatavalt juba sajandi keskel on Laurile asunud Pärdi-Matsi sulane Mihkel/Mihail Obukak (1805-61) oma perega, keda hingeloendid küll lõpuni Pärdile märgivad, kuid esimene koguduse-nimekiri märgib Lauril nii Mihkli leske, Nigula Jaagu tütart Kadrit, poega Jurit naisega kui ka tütart Irinat Tusti Matsilt tulnud koduväi Andrei Tammega. Viimased asusid Pärdi-Matsile, kuid vana Mihkli ainus üles kasvanud poeg Juri/Georgi Obukak (1840–1917; Mihkli esimene poeg sündis surnult) maksis Lauri renti (kui temalt seda ikka nõuti?!) ilmselt veel 20.s algusaastail. Eed/Evdokia Jaagu t. Laastuga (1834–1915) sündis Juril ainus poeg Timofei, kes suri 5 päeva vanuselt ja esimeses kolmes koguduse-nimekirjas on Juri ja Eed ainsad selgelt Lauri elanikud. Ilmselt elas aga sel ajal Lauril veel Aadu Jaani poeg Mihkel, kellest juba Sillaga seoses juttu oli.
20.s algul asus Laurile 1866.a sündinud Tusti Aadu perepoeg Georgi Aleksei p. Leis(i), kes abiellus Posti Tõnise tütre Raissa Saksakulmuga. Nende esimene poeg Vassili Leis jäi selle vabatalu (?) viimaseks peremeheks. 1930-ndate maareformiga sai talu suuruseks 49 ha ja seda pidas Vassel koos nooremate vendade Joosepi ja Mihkli ning õe Akiliinaga (noorim vend Anton (1914-23) suri noorelt ajukelme põletikku). Mihkel langes viimase sõja lõpus Sõrve dessandis Vintri küla all.
Peale sõda üritas Punaarmee mingil moel taastada 1. Maailmasõja-aegseid Või (Järve) patareisid ja sellega seoses võttis Lauri talu oma valdusse. Vassel, Joosep ja Liina pandi mõneks ajaks Postile, kus Joosep suri. Kolhoosiajal taastati sõjaväe poolt laastatud talu hooned niivõrd, et Vassel ja Liina said koju asuda, kuid talu-majandus oli selleks ajaks hävitatud. Hiljem jäi koht Liina poja valdusse.

5. NIGULA

Juba rootsiaja alguse dokumentides esinevad Võikülas Tölpi Simon’a (1645) ja Tölpe Simo Niggolas’e (1674) nimed ning 1698.a kaardil on talu nr.5 (mis muide üsna pärastise Nigula kohal asus) peremeheks Telpi Niggolas. Ei ole erilist kahtlust, et just sellest katkuga välja surnud talust jäi 18.s adrarevisjonidesse Niggola Mats’i nimeline poole-adrane arvestustalu, mida viimane, 1756.a adrarevisjon ikka veel söötis olevaks märgib. 1767.a Kuivastu vakuraamatus on see pool adramaad harituks märgitud ja peremeheks Kerdi Andrusse Ado Jack. Jaak Ado p. (~1732-90) oli rendiperemees ka 1. hingeloenduse ajal 1782.a ja selle andmete ning varaste meetrikate põhjal võime väita, et ta oli Tusti Aadu (sel ajal Kerdi) perepoeg, kes oma Võlla Sepalt võetud naise Ingliga oli Võikülas rendiperemeheks seatud. Jaagu järglased said hiljem talunimest tuleneva priinime NIKKEL ja eks talunimi tulenes omakorda rootsiaegse peremehe Nigula nimest.
Jaagu kolm vanemat poega surid noorelt (Jaen 27-aastaselt järglasteta ja Mihkel ning Mart päris lapseeas). Peale isa surma sai noorelt peremeheks neljas poeg Juri Nikkel (1770–1838) ja noorem vend Jaak (1772–1844) jäi tallu sulaseks. Eespool oli märgitud Jaagu “episoodilist” esinemist 1826.a loendis Lauri peremehena, kuid hiljem oli Lauril Jaagu väimees, tütre Kadriga abiellunud Pärdi-Matsi Mihkel Obukak ja Jaak oli jätkuvalt Nigula sulaseks märgitud.
Nigula Juril sündis esimesest abielust Mõegaküla Tusti-Tooma Kadriga (Või Aadule peremeheks toodud Toomase õde) neli poega: esimene poeg Mihkel võeti 1818.a nekrutiks, teine poeg Juri suri 4-kuuselt, aga järgmisel aastal sündinud poeg sai uuesti Juri nimeks ja tema, Juri Juri poeg Nikkel (1796–1851) sai ka peale isa surma järgmiseks Nigula rendiperemeheks. Vana Juri neljas esimese abielu poeg Mats suri 21-aastaselt järglasteta, kuid teisest abielust sündis veel poeg Jaen/Ivan Nikkel (1823-70), kes hiljem omale Nuka vabadikukoha rajas.
Viimases hingeloendis on Nigulal kirjas “noore” Juri esimene poeg Mihkel/Mihail Nikkel (1820-61) oma perega, kes jäi vist viimaseks Nikkelitest peremeheks Nigulal ja tema noorem vend, veel vallaline Tähve/Timofei ning õed Ingel ja Riste, kes 1861.a mehele said. Nigulale on märgitud ka pärimisõiguseta vana Juri teise abielu poeg Ivan, kuid tema võis sel ajal juba Nukal olla (vabadikukohti hingeloendid ju ei märkinud!).
Esimeses koguduse-nimekirjas on Nigula rendiperemeheks märgitud hoopis Pärdi-Matsi Andrus/Andrei Obukak (1827-99) oma perega ja Nikkelid on kõik kirjas vabadike (babõli) hulgas, aga järgmises nimekirjas on Andruse pere ees Nigula maha tõmmatud ja asemele kirjutatud Peedu. Nähtavasti oli Andrus põhiliselt Kuivastus uisu peal ametis (Pärdi-Matsiga seoses tuleb sellest veel juttu) ja asus sel ajal pigem Kuivastu Peedul ning Nigulale tuli Raegma Mardi kauaegse peremehe Aadu (Aleksei) keskmine poeg Madis/Matvei Paist (1835–1908) oma perega ning hakkas Nigula talu rendiga välja ostma.
Nigula Madisel olnud pisike lepp hobune, kellega ta kord Kuivastu kõrtsi juures olnud, kui mõisasaksad merejääl hobuste võidusõitu olid korraldanud. Madisele tehtud ka ettepanek oma hobust proovida. Madis lükanud piibu teise suunurka, päästnud Lepu lasipuu küljest lahti ja Lepp kapanud kõigist “sakste saanidest” mööda, mispeale mõisasaks tahtnud Madiselt hobust ära osta, aga Madis arvanud, et piibu ta ehk võiks müüa, aga hobust küll mitte!
Madise ainus poeg Mihail Paist (1863–1935; noorem vend Andrei suri 5 päeva vanuselt) abiellus 1889.a Soonda Jaagu Juulaga ja oli 20.s esimese poole Nigula peremees. Kruntimisel sai Nigula talu suuruseks 23 ha. Viimase sõja katsumused jäid vanadel nägemata – nii Mihkel kui Juula ja vanatüdrukuks jäänud Mihkli õde Kristiina (1870–1939) jõudsid enne sõda surra ja Nigulale jäid Mihkli tütred Raissa (s.1891) ja Akilina (s.1901).
Nikkelite hilisema käekäigu jälgimine on mõneti keeruline; nad paistavad “usuleiged” inimesed olnud; kirikumaksud on neil maksmata ja seetõttu on nad nimekirjades ka väga puudulikult kirjas. Viimase peremehe Mihkli (1820-61) kaks esimest poega Andrei ja Mihail võeti teineteise järel kroonuteenistusse, aga nende hilisem käekäik ei ole kuskilt selgunud. Mihkli kaks tütart surid lapseeas, kuid noorima poja, 1857.a sündinud Matvei juures on ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas lakooniline märkus “Väljas”.
Vana Mihkli noorema venna Tähve/Timofei (1833-97) pere on teisest nimekirjast alates Nuka Ivani pere järel kirjas vabadike hulgas ja nemad võisid mõnede märkide järgi otsustades enne Tusti Matsi Timmu Väljale asumist Väljal olla. Tähve Nikkeli poegadest jõudsid abieluni vaid Ivan (1875–1930) ja Vassili (1880–1907), kes vist Tusti Rannal sündisid. Ivani poeg Timofei Nikkel sai hiljem Kuivastus Lepiku asunduskoha; noorelt surnud Vassili jõudis (algul ilmselt vabadiku-kohana) Kuivastu Ristikivi koha rajada, aga sellest on jällegi Kuivastu loos pisut juttu.

Nuka

6. MARDI (KANGRO)

Mardi talu võib lugeda üheks kolmest katku üle elanud Võiküla talust, kus 1713.a kandis 1/6 adramaaga Suuremõisale koormisi Kanguri Andrus. Kangru nime kandis talu ka veel 19.s hingeloendites, kuid 1730-ndate ja ka 1744.a adra-revisjonides märgitakse vaid tühja ½-adrast Kangro Laas’u arvestus-üksust. Ilmselt jäi talu katku üle elanud Andruse surma järel teovõimetuks ja alles 1750. aastaks on hakanud (esialgu veel Suuremõisale) tegu tegema Kangro Laso Jahn (~1714-92), kelle järglased said priinime SILM. Jaan jäi peremeheks ka Kuivastu mõisa alla minekuga ja on seda 70-aastasena veel 1. hingeloenduse ajal 1782.a. Tal kasvasid üles ka pojad Jaak ja Jaen, kuid 1795.a loenduse ajaks on neist vabadikud tehtud ja tallu peremeheks toodud Mõegaküla Tusti Teffena Tooma poeg Mart (~1734-99), kellelt nähtavasti ka talu hilisem nimi jäi.
Mardi ainus täisikka jõudnud poeg Tähve Sear (1770–1844) sai isa surma järel Mardil peremeheks, aga edasine jääb pisut selgusetuks. 1834.a loend enam peremeest ei märgi, aga 1826.a loendis on Mardile märgitud mitut sorti inimesi (Saarekakud, Raudjased ja Leisid), kusjuures Tähve ise on hoopis mõisarahva hulka arvatud (hofsleuten) ja peremeheks on märgitud Tusti Aadu Andruse poeg Mihkel Leisi, kes hiljem taas Tusti Aadul sulasena kirjas oli.
Tähve Seare kahest pojast ja kolmest tütrest sai täiskasvanuks ainult tütar Kadri, kes 1830.a abiellus vabadiku, Kaura Peedu poja Andrus Siimuga; teised surid lastena. 1820.a veebruaris surid teineteise järel Tähve mõlemad pojad – Toomas 10-aastasena ja Juri 3-aastasena ning sellega see perekonnanimi Muhust ka kadus.
1834.a loendis on Tähve Sear veel Mardil esikohal kirjas, kuid siia on asunud Kuivastu Kauralt endine perepoeg Mihkel Kaur (1780–1847) ja sulane Aadu Väli (1798–1866) oma peredega. Viimases loendis on Mardil esikohal Kaura Mihkli poeg Juri/Georgi Kaur (1817–1900), kes oma “truu sulase” Aadu Väliga vist raharendi aegadeni ka Mardi teokohustused kandis.
Peale selle kasvas Mardil üles kunagise peremehe Jaani pojapojast, 1771.a sündinud ja sajandivahetusel nekrutiks võetud Jurist jäänud poeg Tähve/Timofei (1798–1866), kes perekonnanimeks oli Saarekak saanud (kuigi oleks pidanud SILM olema!). Ka tema pere oli viimases hingeloendis Mardi kirjas, aga esimeses koguduse-nimekirjas ei ole enam selge, kas ta asub Juril või Mardil. Veel üheks kasvandikuks (aufzögling) Mardil oli 19.s esimesel poolel Uietalu rajanud Kaura (Lõpe) Hansu poja Andruse noorem poeg, 1797.a sündinud Jaak Andruse p. Raudjas, kes 1824.a nekrutiks võeti. Märgime, et umbes selle ajani võetud nekrutid kadusid reeglina jäljetult – märke nende teenistusest tagasi jõudmisest leiame aru-harva. Alles sajandi keskel, kui teenistusaeg 15 aasta ja hiljem veel lühema aja peale kahanes, hakkasid ka nn. välja teeninud soldatid tagasi ilmuma.
Uute talurahva-seaduste kehtima hakates on asunud Mardit rentima Uietalult nekrutiks võetud Kaura Andruse pojast Jurist jäänud poeg Mart Raudjas (1813-85) – Pädaste Peedu-Jaagule asunud Matsi noorem vend. Tema vanem poeg Mihkel/Mihail Raudjas (1839-86) suri keskeas; noorem vend Andrus/Andrei (1844–1933) oli Kuivastus uisu kippar ja rajas omale Oinal Tänavasuu eluaseme.
Mihkli esimene poeg Ivan (1863–1939), keda kiriku-kirjades miskipärast ka Andreiks on nimetatud, läks Pärdi-Matsile koduväiks ja asus hiljem esiisade koju Kuivastu Kaurale, noorem vend, 1877.a sündinud Vassili aga siirdus Tallinna.
Sajandi lõpus asus Mardi rentnikuks Tusti Tooma sulase Jaagu tütre Eedu vallaspoeg Jaen/Ivan Tust (1845–1923) oma perega ja sulaseks oli tal vanapoisiks jäänud vana Tusti Tooma Jaagu poja-poeg Maksim Ivani p. Tust (1853–1918). Pärimuste järgi teadnud Mardi Jaen ussisõnu ja osanud ussi hammustusi ravida ning tundnud ka muid ravimise ja “nõiakunste”. Teda on pärimustes ka esimeseks Või külakooli õpetajaks arvatud ja seega võis ta Mardil olla juba enne siin peremehe kohustuste saamist.
1920-ndatel võttis peremehe kohused üle Ivani vanem poeg Georgi Tust (1874–1939). Georgi (Juri) esimene naine, Tusti Matsi Mihkli tütar Julia (1874–1904) suri peale esimese tütre sündi ja teiseks naiseks võttis ta Või Juri peretütre Julia Saarekaku (1879–1928). Nende esimesed pojad Mihail ja Anton surid lapse-eas, aga üles kasvasid kaks poega ja kolm tütart: Lidia (1912), Herman (1915), Joosep (1918), Salomonia (1922) ja Leida (1927).
Kruntimisel sai Mardi täistalu suuruseks 50,87 ha, millest oleks ju ehk mõlemale pojale jätkunud, aga sõja ajal ja järel läks pere laiali (vanem poeg Herman oli hiljem Estonia kolhoosis sepp ja Võiküla naiste jutu järgi “nii rikas, et särki ei vaheta”!) ning maja ostis 1950-ndatel Võlla asundusest Kalju Mihkel Mereäär. Mõneks ajaks ehitati see Oinal üles, aga siit viis Mihkli poeg Arno selle edasi Pädaste Koplile ja Mardile jäid vaid paekivist müüride jäänused.

7. UIETALU (TAKJA)

Algul tutvustatud rootsiaja lõpu katastri-kaardil näeme hilisematest Uietalust ja Väljast oluliselt veel lõuna-edela pool numbriga 1 kujutatud Takia Laur’i talu, mis peale katku enam ei taastunud. 18.s adrarevisjonidesse jäid poole-adrased Tackia Jürgen’i ja Tackia Laur’i arvestus-üksused, mida 1767.a vakuraamatu järgi on kasutanud selleagsete Mardi (Kangro) ja Lauri (Panga ?) mehed, kuid uue talu rajas Mardist pisut lõuna poole alles 1780-ndatel Kaura (Lõpe) Hansu poeg Andrus (~1749–1820), kelle järglased hakkasid priinime RAUDJAS kandma. Hingeloendites kandis talu Takja nime, aga sama nime kasutatakse ka veel Panga ja/või Lauriga seoses.
Andruse vanem poeg Mats Raudjas (1783–1838) on 1826.a loendis märgitud mõisa metsavahi ametis olevaks ja arvatavasti asutas juba sel ajal Raegmast Tika metsa pool hiljem Raudja-nimelise metsavahikoha, kus tema vallaliseks jäänud tütar Eed/Evdokia (1825-98) vist surmani elas, kuigi pärastistes hingeloendites on Eed ka Uietalul tüdrukuks (magd) märgitud. Matsi kolm nooremat venda võeti Napoleoni sõdade ajal nekrutiks. Neist vanemal – Juril jäid koju kaks poega Mats ja Mart, keda juba Mardiga seoses meenutasime. Nekruti-kohustus kimbutas Raudjaseid hiljemgi ja ka metsavahi Matsi kaks nooremat poega võeti 1850-ndail nekrutiteks; vanemad pojad olid juba lapseeas surnud. Sajandi lõpupoole asus Raudja Matsi metsavahi-kohale teisigi Kuivastu mõisa vabadikke, nende hulgas Aadu sulase Juri (1841-87) poeg Mihkel/Mihail Toom, kes sinna omale Raudja-Mihkli koha ehitas.
Peale Andrus Raudjase surma on Uietalule peremeheks toodud Mõegaküla Mardilt Raegma juurtega Mihkel Jaagu p. Laast (1780–1830), kellel jõudis kolm poega sündida, kuid kaks surid alla-aastastena ja meheks kasvas vaid Jaak/Jakov Laast (1806-78). Viimane on oma pere ja Raegma Sumarilt pärit sulase Juri Laastu perega viimases loendis Uietalul Raudjaste järel kirjas, aga Raudjastest võis sel ajal peremehe rollis olla vaid nekruti Juri poeg Mart, kes hiljem hakkas Mardit rentima. Tundub, et sel ajal olid tihti arvestus-talude teo-kohustused mitme pere vahel jagatud ja nii võis see 19.s keskel ja teises pooles ka Uietaluga olla, sest viimastes hingeloendites ei pidanud Buxhövdenid enam üldse peremehe märkimist tarvilikuks.
Jaak Laastu kaks poega surid noorelt (Mihkel 25-aastaselt järglasteta ja Juri 8-kuuselt) ning seegi perekonnanimi kadus Muhust 19.s teisel poolel täiesti.
Vanima Hellamaa koguduse-nimekirja järgi on Uietalule asunud Välja talu rajaja, Rässa Obuku Hindriku poja Andruse pojapoeg Juri/Georgi Kepp (1805-82) oma perega. Nimekirjas on samale lehele Keppide järel kirja pandud ka Posti Jaani järglased Smuulid, aga kas nad peale Saksakulmude Postile asumist mingi aja ka tegelikult Uietalul olid, seda antud nimekirja põhjal siiski kindlalt väita ei saa.
Keppide valdusse jäi Uietalu EV maareformini ja 19.s lõpuaastail oli peremeheks Juri esimene poeg Tähve/Timofei Kepp (1833–1909). Juri teine poeg Andrus (1840-65) suri noorelt järglasteta.
Esimese naise, omast 8 aastat vanema Ingli (usuvahetusel ristiti Aleksandraks) võttis Tähve Vahtraste Pärdilt ja temaga sündisid 3 tütart. Peale Ingli surma 1875.a võttis Tähve samal aastal teiseks naiseks Võlla Mardi Tähve tütre Mare, kellega tal sündisid neli poega ja tütar Raissa. Nooremad pojad surid – Vassili 2-aastaselt ja viimane poeg sündiski surnuna. Vanem poeg Mihkel (s.1876) võeti 1897.a kroonusse ja hiljem ei ole temast enam midagi teada. Tähve teine poeg Timofei Kepp (1878–1938) oli aga 20.s alguspoolel Uietalu peremees, võttis 1905.a Hellamaa Argilt Maria Georgi t. Pere naiseks ja neil sündis 10 last – 5 poega ja 5 tütart. Kurioosumina on kiriku-kirjades 7. lapse, 1918.a sündinud tütre Ksenja juurde märgitud, et suri 10. augustil kell pool seitse südamerabandusse, aga surma aasta on miskipärast unustatud märkida!
Juba enne viimast sõda lahkusid mitmed Uietalu noored kodust: vanem poeg, 1906.a sündinud Vassili läks Rässa Kaegu-Andrusele (Uieaa) koduväiks, aasta noorem Timofei “kolmas” asus Paatsallu ja kolmas poeg, 1910.a sündinud Joosep läks Uielule koduväiks. Vanem tütar Julia sai samuti mehele; Akilina ja Kristina asusid Pärnu ja Tallinna.
Kruntimisel sai Uietalu Timofei Kepi pärandustombu suuruseks 27,11 ha, mida sõja järel olid jäänud valdama nooremad lapsed, 1924.a sündinud Feodor (Veeda) ja kaks aastat noorem õde Taali. Veeda asus Kuivastu Kõrtsile (Talvani) ja Taalile tuli 1950-ndatel koduväiks Aadu Mihkli noorim poeg Alvi Toom (s.1933), kes ehitas uuesti üles üpris vanad ja sõja ajal kannatada saanud talu hooned ning jäi Uietalu omanikuks ka viimase maareformiga. Alvi on olnud siin-kirjutaja kolmandaks (ajaliselt esimeseks) oluliseks informandiks Võiküla asjades peale juba nimetatud Silla Mihkel Toomi ning Panga Vambola Pärteli.

8. PÄRDI-MATSI (PÄRDI)

Peale katku 1713.a kandis ¼ adramaaga Suuremõisale koormisi Woi Rohs, keda suure tõenäosusega võib samastada rootsiaja lõpu kaardil olnud taluga nr.10 – Ustallo Roß, kuigi see asus pärastistest Pärdi-peredest pisut lõuna pool (hilisemaile Aadule ja Jurile lähemal). 1731.–1750. aastate revisjonides on peremeheks märgitud Rosa Jack ja 1744. aastaks on praktiliselt kogu pool ardamaad ka harituks loetud (söötis on veel 1/12 adramaad). 1756.a on talu koos teiste Võiküla taludega arvatud äsja rajatud Kuivastu mõisale ja peremeheks on nüüd arvatav Jaagu poeg Roso Jacko Pert (~1720–1789). 63-aastaseks märgitud Pärt on peremees ka 1. hingeloenduse ajal 1782.a. Temalt pärineb hilisema kahe Pärdi talunime esimene pool ja selle ajani võib vaadeldud talu lugeda hilisemate Pärdi-Juri ja Pärdi-Matsi ühiseks eelkäijaks. Sajandivahetusel toimunu on nimede põhjal üsna raskelt jälgitav, sest vanal Pärdil olid pojad Jaen (~1743–1807) ja Mats (~1748–1805) ning võiks arvata, et talu poolitus kõigepealt nende vahel. 1795.a loendis leiame aga vaid Jaani talu (nr.1153), kusjuures peremeest nimetatakse Wabbanicko Jahn, aga vend Mats on kirjas vabadikuna. Samas on 1799.a kaardil üsna pärastise Pärdi-Matsi kohal talu nr.5a, mida spetsifikatsioon nimetab Rossa Jaach (!) ning Pärdi-Juri kohal nr.6 on registri järgi Rossa Maetz. Asi on seda segasem, et 1800.a toodi Rässa Obukult siia Hindriku pojad Juri ja Mats, kes 1811.a loendis on 9. talus kirjas. See osutub 19.s Obukak’ude Pärdi-Matsiks, kuid arusaamatuks jääb, kas Matsi nime lugeda Obuku Hindriku pojalt või Roso Pärdi pojalt saaduks! Kaartide registri-köites (EAA.311.1.1042) võib ju viga olla – nr.5a peaks ehk siiski Jaan olema, sest ühtki Jaaku sel ajal ei oska nende taludega seostada, kuid kuidas vana Woi Rohs’i talu siiski poolitus, jääb detailides selgusetuks! Intrigeeriv kogu loos on hoopis see, et Rässa Obukule sulaseks viidud Jaani 1795.a loendis veel Wabbanicko-nimeliseks märgiti, mis võib vihjata ta pärinemisele kunagistest Võiküla vabadest meestest. Tema jäi ka nende viimaseks peremehe seisuses olnud “esindajaks” (järglased said priinime KÜTT).
Obukak’ude valduses oli hilisemais hingeloendeis lihtsalt Pärdiks nimetatud talu 1860-ndate aastateni. Obukult tulnud vanem vend Juri oli juba 1811.a loendis vanaks ja võimetuks märgitud ning noorem vend Mats Obukak (Hobbokak; ~1757 – 1830) on kolmes järgmises loendis (viimati 1826.a) peremees. Tema meetrikas leiduvat 1797.a sündinud vanemat poega Matsi ei märgi hingeloendid üldse, kuigi surmakanne sajandivahetuse ümbrusest on ka leidmata! Noorem poeg Andrus (1800-27) suri noore mehena ilma järglasteta ja Matsi surma järel sai ilmselt peremeheks vana Juri pojapoeg, sulase seisuses olnud Mihkli (1770–1830) poeg Juri Obukak. Viimane hingeloend märgib ta surnuks, kuid temagi surmakannet ei ole seni meetrikais leitud. Meenutame, et Juri onu – sulase Mihkli vend Juri (1772–1822) oli Väljal peremeheks ja tema järglased said omale priinime ARM.
Viimases loendis on Pärdile jäänud Juri nooremate vendade Mihkli (1805-61) ja Tähve (1810-68) pered ning ka Juri poeg Andrus/Andrei Obukak (1827-99) on juba naisemees ja poja isa. Ometi ei märgi hingeloend kinnitatud peremeest. Paistab, et Pärdi Obukak’ud olid sel ajal ametis uisu-ühenduse tagamisel Kuivastus, kuigi otseseid dokumentaalseid andmeid ei ole selle kohta õnnestunud leida. Juri poeg Andrus võis küll mingi aja Nigulat rentida, aga nähtavasti ei olnud talupidamine “tema rida” ja põhitegevuseks jäi tal vist ikkagi uisu “purjede seadmine”, nagu tuntud uisu-lauluski öeldud.
Tähelepanu väärib siinjuures tõsisasi, et Võiküla uisu-mehed püüdsid Kuivastu paruni “silma alt” võimalust mööda mujale asuda ja üheks selliseks kohaks oli Hellamaa mõisale kuulunud Oina küla. Õigeusu kiriku rajamisega Hellamaal jäi mõisa roll mõneti tagasihoidlikuks ja Oina oli igas mõttes “ääremaa”, kus Andrus Obukak on omale Peedu vabadikukoha ehitanud. Teine teada olev uisu kippar Andrus Mardi p. Raudjas (1844–1933) asus samuti vanas eas Oina Tänavasuu vabadikukohale.
1861.a surnud Juri venna Mihkli lesk on esimeses koguduse-nimekirjas lastega miskipärast Laurile märgitud, kuid Mihkli tütrele Irinale tuli 1864.a koduväiks Tusti Matsi Andrus/Andrei Tamm (1842–1902) ja temast sai järgmine Pärdi-Matsi peremees (rentnik).
Andruse esimene poeg Timofei Tamm (1864–1904) abiellus 1889.a Ekaterina Tuulmägiga Mõegakülast ja oli oma varase surmani Pärdi-Matsi peremees. Andruse nooremad pojad Nikolai, Ivan ja Vassili surid kõik mõne-aastastena. Timofei esimene poeg Vassili (1891–1914) jäi esimesse ilmasõtta, teine poeg Ivan sõitis pootsmanina meredel ja elas hiljem Tallinnas. Vanemale tütrele Kristinale tuli 1921.a koduväiks Simiste Lepiku Joann/Ivan Vokk, kes ostis välja kruntimisel moodustunud 48,14-hektarise Pärdi-Matsi koha. Nende lapsed aga lahkusid Muhust: tütar Armilda abiellus Tallinna, teine õde Natalja sai mehele ühele venelasest majaka-mehele ja poeg Arnold asus Kõmsile. Kolhoosi-ajal müüdi koht Pärdi-Juri Vassili Pärteli tütrele Lainele ja sellest sai viimase suvekodu.

9. PÄRDI-JURI (MATSI)

PÄRDI

Koolielu (Kopli)

10. AADU

Läbi 18.s adramaa-revisjonide märgitakse Võikülas tühjadena kahte Wabbanicko-nimelist arvestus-üksust – ¼-adrane Aad ja ¾-adrane Jurgen, mida eespool korduvalt nimetatud ja seostatud viimati 1702.a oma õigusi kaitsnud Võiküla vabade meeste järglaste Adama (Aadu) ja Jurgeniga. 1767.a Kuivastu vakuraamatu järgi said need üksused Mõegaküla meestele Tusti Tähvena Aadule ja Tölbi Jaagule. Tusti Teffena Aad (~1713–1806) on 1. hingeloendis 1782.a veel Mõegaküla Aadu peremehena kirjas ja nn. reguleerimis-kaardil on isegi sajandivahetusel Või Aadu kohal nr.9-ga märgitud Heimarte Koppel! Alles 1811.a loend kinnitab sõnaselgelt, et Toomas Aadu p. (~1757–1831) on 1803.a Võikülas peremeheks seatud. Kuidas Mõegaküla mehed 30-40 aastat oma maid Võikülas kasutasid (koormised kanti küll Kuivastu mõisale) jääbki üsna arusaamatuks, aga ilmselt pärineb talu hilisem nimi just Mõegaküla Tusti-Teffena Aadult (kuigi ei saa välistada, et siin ka Wabaniko Adam’al mingi roll võis olla!). Hiljem saadud priinimi TOOMS on aga ilmselt Võikülas juba tegelikult peremeheks saanud Toomas Aadu poja “pärand” (19.s teisel poolel, eriti õigeusu slaavi-keelseis kiriku-kirjades kadus tasapisi nime lõpust s ja 20. sajandisse jõudis nimi reeglina kujul TOOM).
Peale Toomase surma sai peremeheks tema ainus teadaolev poeg Juri Tooms (1786–1855), kes ilmselt on peremees ka veel 1850.a loendis, kuigi seda seal otseselt kirja ei ole pandud. Esimese naise, Tusti Käspri Marega (1785–1828) südisid Juril 4 poega ja tütar Riste, kes 7 päeva vanuselt suri. Teiseks naiseks võttis Juri Välja Juri tütre Kadri (1806-58), kellega sündis veel 4 poega ja 3 tütart. Nii oli Toomide suguvõsale “kindel põhi” pandud ja neid jätkus edaspidi nii peremeesteks, vabadikeks kui “kroonu tarbeks” – Juri lastest jõudsid abieluni 5 poega ja 2 tütart!
Järgmiseks peremeheks Aadul oli Juri esimene poeg Tähve/Timofei Tooms (1812-62), kellel Posti Juhani tütre Eeduga sündis ainus poeg Juri/Georgi Toom(s) (1841 – 1921). Kas lõi “sõgedate veri” välja või tundis ainus poeg muidu suurt vastutust ja muret talu käekäigu pärast, kuid perepärimuse järgi ei usaldanud Juri “mukut” surmani talu oma vanemale pojale Ivanile (kes õigupoolest väikest kasvu ja pisut vigane oli) ja oodanud surma-päeval kannatamatult pojapoega Mihklit (sünd. vana kalendri järgi 24.12.1900) küüdi-reisilt Kuressaarest koju. Kui Mihkel lõpuks saabus, jõudnud Juri vaid öelda, et “kõik on sinu” ja heitnud hinge. Juri kullakott aga jäänudki Mihklil ja ta poegadel hiljem leidmata! Hüüdnime “mukut” olla Juri sellest saanud, et tal esinenud jutus tihti väljend “muudkui et”, mida välja öeldi “muud-kut” ja sagedasest kasutamisest sai sellest “mukut”.
Juri noorem poeg Vassili läks 1902.a koduväiks Võlla Uuetoa Raissa Andrei t. Saarele; Aadule jäi vanem vend Ivan (1873–1943) juba nimetatud poja Mihailiga. Ivani tütar Sinaida abiellus eespool tutvustatud Koolimaja kasvandiku Aleksander Kress-Seliga ja talumajanduse hävitamiseni oli Mihail Toom (1901-83) Aadu 45-hektarise talu peremees. Viirakülast võetud naise Iriina Nikolai t. Lahkega sündisid tal pojad Menander, Ivan ja Alvi ning tütar Laine. Vanem poeg Menander mobiliseeriti Punaarmeesse, kuid pääses (invaliidistumise hinnaga) siiski sõjast tagasi ja asus hiljem esivanemate kodukülla Mõegaküla Tooma-Aadule. Teine poeg Ivan sattus segastel aegadel Austraaliasse ja noorim vendadest, Alvi läks 1950-ndatel Uietalule koduväiks. Aadu koht (hooned) müüdi 1978.a Tallinna mehele, elektri-insener Jüri-Madis Keremile suvekoduks, kes siin 1980-ndatel ka sel ajal “moes olnud” seemnekasvatusega tegeles. Tema järglaste valdusse jäi Aadu koht ka peale viimast maareformi.
Lõpuks tuleks veel lühidalt üle vaadata Aadu vana Juri (1786–1855) 8 poega, kelledest vaid teise abielu esimene poeg Toomas 3-nädalaselt suri. Peremeheks jäänud Tähve teine vend Juri võeti 1840-ndatel nekrutiks ja temast ei ole rohkemat teada, aga nooremad vennad esimesest abielust, Andrus ja Jaen abiellusid sajandi keskel ja on viimases hingeloendis Aadu suurpere hulgas – peale surnud ja nekrutiks võetud meeste oli sel ajal Aadul kirjas 10 meeshinge, aga vaevalt need kõik sel ajal enam "kodused" olid. Andruse abielu Tusti Tooma Ingliga jäi lastetuks, aga Jaanil (tema jäi luterlaseks) sündisid omaküla Pärdi-Juri Tähve tütre Kadriga pojad Mihail (1858-95) ja Georgi (1866-90). Viimane suri noores eas järglasteta, aga Mihkli saatusest oli juba Sillaga seoses juttu.
Vana Juri teise abielu poeg Mihkel (1832-56) abiellus 1856.a Tusti Aadu sulase Mihkli (oli 1826.a loendis Või Mardil peremeheks märgitud) tütre Marega, aga suri samal aastal. Tema ainus poeg Ivan suri 2-aastaselt ja Mare sai 1870.a Pädaste Vesiaa Mihkel Voka teiseks naiseks. 30-aastaselt järglasteta suri ka Juri teise abielu kolmas poeg Madis/Matvei Tooms (1842-72) ja kõrge eani elas vaid noorim Aadu Tähve poolvendadest – Aadu/Aleksei Tooms (1846–1919), kes peale kroonu-teenistust 1876.a Pädaste Vesiaa (pärastise Simiste Andruse) Jaen/Ivan Voka tütre Kristinaga abiellus ning Pädaste Peedu-Jaagu poolt kohta välja ostma asunud Kesse mehelt Andrus Arult (Arro) selle omandas, kui viimane Ussuurimaale välja rändas.
Sellega ei ole Toomside sugupuu siiski veel ammendatud, sest 19.s algul asus Mõegakülast Aadule ka esimese peremehe Toomase vend Juri (1763–1812), kes talus sulaseks jäi. Sulase seisuses oli ka tema ainus poeg Mihkel Tooms (1805-58), kes 1830.a abiellus Viiraküla Kuusiku (Tähvena) Laasu tütre Rõõdaga (õigeusus Agripina) ja neil sündis kolm poega ning tütar Kadri. Vanem poeg Mihkel (1831-93) võeti 1854.a nekrutiks, kuid jõudis teenistusest tagasi ja on esimestes koguduse-nimekirjades eraldi välja-teeninud soldatite seas kirjas oli (suri vallalisena). Olgu öeldud, et Või Aadult pärineb kokku seitse Mihklit ja kaheksa Juri, kes kõik Toom(s)i nime kandsid!
Sulase Mihkli kaks järgmist poega surid imikutena, aga Juri/Georgi (1841-87) abiellus 1861.a Tusti Uietalu Matsi tütre Riste/Irinaga ja nende esimene poeg (1866–1946) sai jällegi Mihail nimeks. Peale kroonu-teenistust abiellus see Mihkel 1894.a Hellamaa Saare Timmu (endise Pärase Matsi sulase) tütre Irina Pautsiga ja nad asusid (soldati-platsi õigusega) Raegma Raudja kunagisele metsavahi-kohale, kus Mihkel omale Raudja-Mihkli nimega eluaseme rajas. Mihkli noorem vend Aleksander võeti 1911 sõjaväkke ja tagasi ta sealt enam ei tulnud; kolmas ja noorim vend Ivan suri 7 nädala vanuselt 1876.a.

Sellega said Võiküla 11 (koos Lauriga) põlistalu põgusalt üle vaadatud, aga esimese EV maareformi ajal kujunesid külas talu-mõõdulisteks veel vana vabadikukoht Taguranna ning hilisema tekkega Uuelu. Nendest ning veel mõnest vabadikukohast oleks siiki põhjust veel ükshaaval lähemalt rääkida.

UIELU

TAGURANNA

Taguranna lugu jääb ehk kõige ebaselgemaks, sest meil puudub pisutki järjepidavam teave. Algul juba oletasime, et 18. sajandil võis ehk Tagurannal olla vaba mees Toomas Matsi poeg, kes ilmselt oli postiveoga seotud ja nähtavasti millalgi 1765-67 aastate paiku uppus, sest sünni-meetrika järgi on 23. septembril, 1765.a sündinud tema viimane tütar Mare ja leske Albinat on hiljem Tagurannale märgitud?! Üldse on meetrikaist teada sellel Toomasel 1760-ndail sündinud kolm tütart ja mõnevõrra vanem poeg Gustav (~1750–1807), kes 1794.a abiellus Soonda Kaigo Teffen’a tütre Ristega ning vahemikus 1795–1803 sündisid neil viis poega! Meetrikais on vaid esimese, 1795.a sündinud ja kahe-kuuselt surnud poja Jaani surmakanne, aga nelja poja – Jaagu, Mihkli, Matsi ja Andruse hilisemad käekäigud on selgumata. Kolme lapse sünnikandes nimetatakse isa Või Gustaviks, aga 1807.a surmakandes 60-aastaseks Obuku Gustav’iks ning lisatud frey Kerl! Hingeloendites on vaid 1795.a loendi alguses vabade inimeste hulgas Gustavi peret märgitud, kuid hilisemais loendeis ei ole Gustavi poegi (nagu üldse vabasid inimesi!) enam kirjas. Toomase tütred võisid küll ka mõne adra-talumehega abielluda, aga neidki ei ole hingeloendeis õnnestunud tuvastada.
Küll on aga 1799. aastaga dateeritud reguleerimis-kaardil, millest algul juba ühe illustratsiooni külatuumiku kohta tõime, kujutatud ulatuslikku külast lõuna poole jäävat põllumassiivi, kus domineerib nimi Taggo Ranna Peld ja peale selle numbritega 13 ning 14 märgitud elu-asemeid – registri järgi Karritze Matz ja Heimardi Hindrich.

Koaritse Matsist räägime järgmiseks veel pisut eraldi, aga Heimarde Hindriku eluasemeks nimetatu tundub vägagi selles kandis olevat, kus Alvi Toom omal ajal siinkirjutajaleTaguranna vundamenti näitas! Et Taguranna koht 20. sajandini eksisteeris, aga Vene tsaaririik enne esimest ilmasõda ka siin (peale Järve piirkonna) oma rannakaitse-rajatisi ehitas (millede alla kindlasti ka endised põllud jäid!), siis ei saa kindel olla, et siinne vana elupaik just 18. sajandist lõpuni oma kohal püsis. Huvi pakub loomulikult kõigepealt Hindrik, aga muhulaste andmebaasis leiame ainsa 18. sajandil sündinud Hindrich'u ja tuleb siis arvata, et seesama hiidlase Miku Laasu poeg oligi selleaegse Taguranna alias Heimardi koha peremees!? Lisame, et Miku Laasust on pisut juttu Simiste Mardi taluga seoses, aga kuna 1795.a hingeloendit Pädaste eramõisa kohta ei ole koostatud, siis jääb selle Pühalepa kihelkonna hiidlse ja tema naise Triinu Muhusse sattumine üsna ebaselgeks. 1811.a hingeloendist selgub vaid, et Laasu ja Triinu nooremad pojad Hindrik ja Karl on nekrutiteks võetud ja kui siinsel oletusel Hindriku suhtes üldse alust on, siis temast pidi Taguranna koht 1804.a maha jääma! Tema abielu ja võimalike järglaste kohta ei selgu aga hilisemaist dokumentidest üldse mitte midagi.
Ilmselt asusid millalgi 19.s algupoole Tagurannale Kuivastu Kaura Jaani poja Andruse (~1713–1801) järglased. Viimane jäi seoses Lõpe Hansu Kaural peremeheks seadmisega vabadikuks, poeg Mihkel suri vanapoisist sulasena, aga vanem poeg Peet(er) Andruse poeg (1763–1834) abiellus 1797.a Vahtraste hiidlase, Keskela Jaagu tütre Marega (järglased said priinime SIIM) ja on hingeloendites Võiküla vabadikuna kirjas. Kaura Peedu poja Andruse (1805-47) lesk, Mardi Tähve tütar Kadri/Ekaterina on aga lastega esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas ikka Tagurannale märgitud. Mõnesugune alus on arvata, et Kaura Peedult võib pärineda Kuivastu Peedu kohanimi aga otseseid tõendeid selle kohta jällegi ei ole!
Keskeas surnud Andrus jun. Siimust jäi neli poega ja kaks tütart (peale selle Eed Alt’iga Kirguvalda sündinud vallaspoeg Madis). Esimene poeg Mihkel (ka aasta vanem vallaspoeg) võeti nekrutiteks. Andruse teine poeg Juri/Georgi Siim (1834–1912) abiellus 1866.a Lehtmetsa Tähvena Tähve tütre Ristega (Irina Põld) ning sündisid 3 poega ja 3 tütart. Ainsana neist jõudis abieluni Mihail Siim (1876–1928), aga see toimus juba Kansis, kus Juri oli Kansi mõisa jagamisel Kansi Taguranna latsikoha saanud. Kansis suri ka Juri noorem vend Andrus (1841–1930), kes kroonu ja muus teenistuses kaua aega väljas oli ja alles vanas eas Muhusse tagasi tuli. Noorim vendadest – Tähve/Timofei (1844-83) suri keskeas. Temast jäi vennapojaga ühe-ealine poeg Mihail (s.1875), kes abiellus Mõegakülla asunud Kallaste Toru mehe, Jaen Paikase tütrega, kuid nemad paistavad olevat 20.s algul Muhust lahkunud. 1920-ndatel on ainsad Siimu-nimelised Muhus veel vaid Kansi Tagurannal ja sealgi oli järel ainult naispere.
Esimese ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas on Või Tagurannale asunud Rässa Ansu Kaarli (1835-87) poeg Matvei Rühvk (1858–1924) oma perega. Madise noorem vend Vassili rändas sajandivahetusel välja Ussuurimaale ja seal käis vist reisi ära ka Madis, kuid tuli lõpuks Muhusse tagasi. Madisel oli Raegma Kõrve Ivani tütre Elenaga kolm poega. Teine poeg Andrei suri 2-aastaselt, kolmas – Vassili (s.1895) asus Tallinna, aga esimene poeg Mihail (Mihkel; 1886–1941) abiellus Tusti Tooma Ivani tütre Marega ja sündisid neli poega ning tütar Lidia (1918). Voldemar suri aastaselt ja järgmisel aastal (1928) suri ka ema Maria. Mihkel võttis teiseks naiseks Tusti Käspri Tõnise tütre Raissa ja 1932.a sündis veel poeg Arti.
Kruntimisel sai Taguranna koha suuruseks väiketalu mõõtu 14,65 hektarine koht, mistõttu käesoleva lõigu pealkiri on ka “talu kombel" suur-tähtedega kirjutatud, kuigi mõisa-aegsest sellenimelisest arvestustalust rääkida ei saa. Ometi võib arvata, et Taguranna põllud veel peale Või patareide maha jätmist ihaldusväärsed olid ja suure tõenäosusega leiaks ehk Uieluga seoses nimetatud 17,3-hektarise Ranna maaüksuse kruntimis-planšettidel samuti kuskil külast lõuna pool.
Mihkel eestindas oma perekonnanimeks VAINULA ja pidas Taguranna kohta, kuid põhiliseks elatus-allikaks oli tal ehitustöö majakate ehitustel (nagu mitmetel teistelgi Võiküla meestel). 1941.a suvel, kui sakslased korraks Pärnust Virtsuni jõudsid (kust nad esialgu küll tagasi löödi), kahtlustasid nõukogude võimud Mihklit koostöös sakslastega ja ta hukati Kuressaare lossi hoovis. Mihkli esimene poeg Mihkel sai juba enne sõda õnnetult surma Varbla saeveskis. Lidia sai Rässa Laasu Vasseli naiseks; nooremad vennad asusid Virtsu ja Tallinna. 21. sajandi esimesel kümnendil oli sellest Taguranna kohast järel vaid veel hädapärast leitav vundamendi koht.