Tupenurme

Oma asukoha ja mõnede arheoloogiliste andmete põhjal võib Tupenurmet üheks Muhu vanimaks asualaks (Kansi-Liiva ja Külasema-Põitse-Päelda kõrval) lugeda, kus inimasustuse algus võib kiviaega ulatuda. Kirjalikes allikates esineb nimi Tuppenorm teadaolevalt esmakordselt 1529. aastal. Paistab, et küla läks Kappenite eravaldusse juba orduajal, sest esimeses kättesaadavas terviklikumas allikas Muhu kohta – Maasilinna foogtkonna maaraamatutes 1569/71. aastaist, mis seniseid Liivi Ordule koormisi kandnud Muhu piirkondi kajastab, Tupenurmet ei ole. Taaniajal kuulus küla nähtavasti jätkuvalt Kapi eramõisale ja seega Kappen’ite perekonnale, aga 1610.a on Franz Kappen oma mõisa (Taani) riigile müünud. Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a on Tupenurme kirjas sel ajal veel ainsa Muhu riigi- (ameti)mõisa viimase, üheksanda vakupiirkonnana, kus 6,5 adramaal oli 8 talu ja peale selle kaks ½-adrast hajatalu Hennike Jack ja Hennike Gorrius. Viimased osutuvad Põitse Ännika eelkäijaiks ja nagu selgub rootsiaja lõpu (1698.a) kaardilt, asusid Põitse ja Tupenurme vahel (hilisemast Põitse Männikust pisut Põitse pool). Peale selle on nimetatud maaraamatus märgitud veel nelja (ilma adramaata) meest, kellede staatus ebaselgeks jääb ja lõpuks veel Korista üksjalga – Korreße Klaß.
1674. aastal kuulus Tupenurme küla selleks ajaks rajatud Tamse mõisale ja De la Gardie akt (EAA.854.2.2218) märgib siin 10 talu. Üsna rootsiaja lõpus (1698.a) oli selleaegsel kaardil (EAA.308.2.57) Tupenurmes kujutatud juba 12 "punast katust", kuid kahjuks puuduvad kaardil nende juures eksplikatsioonile viitavad numbrid ja nende sidumine hilisemate taludega on seda enam raskendatud. Kaart tervikuna hõlmab ulatuslikku piirkonda Paenaselt Päraseni ja selle rasterpilti on proovitud MapInfos digikaardina registreerida. Toome sellest siin illustratsiooniks ekraanipildi Tupenurme kohta, kusjuures orienteerumiseks oli eraldi kihina kaardile lisatud mõned mustade kolmnurkadena tähistatud punkt-objektid (Koapsuallikas, küla kaev ja Leitallikas), millede koordinaate Inna Ligi 2011.a nn. pärandkultuuri objektide inventeerimisel täpsustas.

Jätame selle kaardipildi kommenteerimise küla tundvatele koduloo-huvilistele, aga toome siin abiks ühe tabeli, kus kõnealuse kaardi eksplikatiooni-tabeli andmed koos mõnede pidepunktidega 18. ja 19. sajandist saame esitada:

Kood

Käibenimi

1698.a kaart

1713

18. sajand

1799.a kaart

19. sajand

Nr.

Perenehe nimi

1731

38-44

50-56

67-72

1782

Nr.

Peremehe nimi

Nr.

Nimi 1811

Nimi 1850

TP09

Neo

Kobia Nigu

103

Vanakubja Jaak

T22

Neo Tähve

Nego Jago

Nego

TP17

Jaagu

Kobia Toomas

100

Leemeti Jaak

T25

Ulla Aadu

Ulla Paavli

Ulla a

TP16

Andruse

Surepete Jürgen

Sure Pöldo Andrus

T26

Ulla Andrus

Ulla Andruse

Ulla b

TP01

Ansu-Pärdi*

Surepete Jaan

(märgitakse söötis Pedo Mardi üksust)

Hanso Pert

Hanso

TP04

Lauri

Ulla Jürgen

Ulla Laur

T24

Lauri Juri

Ulla Lauri

Ulla c

TP10

Panga

Panka Laas

Panga Aad

Panga Mihkel

Panga Tooma

Panga

TP20

Vanaga-Jaani

Klase Jürgen

102

Vanaka Jürgen

K10

T30

Vanako Jaan

Vanako

Vanako a

TP19

Vanaga-Juri

Klase Mats

104

kangrud Hess ja Borman

T29

Vannko Jaak

Vanako Mihkli

Vanako b

TP14

Saare*

(2)

Seretse Mats (Kapil)

Sahre Jack

Saare Andrus

Sare

Saare

TP07

Mihkli.Jaagu

Keppe Mihkel

105

Runni Jurna Aad

Mihkli Jaagu Jaan

Mihkli Märdi

Mihkli

TP11

Panga-Juri

Panka Mats

101

Panga Paavel

T27

Panga Juri

(vabadikud)

Panga

TP29

Villemi

Mahle Mihkel

söötis Jurna Lauri Mihkel

T28

Panga Laur

Villema

TP30

Mardi-Ansu

Sasse Mart

106

Mardi Hanso Mart

K12

(kadus talu ja arvestusüksusena)

Kuigi üldiselt on püütud tabeli-ridadega talude mõnesugust järjepidevust kajastada, ei saa sellest rääkida hilise tekkega Ansu-Pärdi (TP01) ega ka Saare (TP14) puhul. Viimast ei maksa toodud kaardipildilt üldse otsida ja 1698.a vastavatesse veergudesse on tabelis märgitud hoopis selleaegse Kapi küla mees Seretse Matz! Täiendavaid kommentaare nii kaardi kui tabeli kohta toome veel edasises taludega ükshaaval tutvudes. Juhime siin vaid tähelepanu, et tabelisse said talud kantud nende 19.s hingeloendites esinemise järjekorras ja vaid 18.s lõpupoole Tupenurmest kadunud Mardi-Ansu talu on viimase reana tabelisse kantud, kuigi sellest edasises juba Ansu-Pärdi järel pisut juttu tuleb.
Peaks rõhutama, et sellist talunumbrite kaardile kandmise "loogikat", mille järgi külast oluliselt loode poole jääv talu omale numbri 5 saaks ja kaks läänepoolsemat külas hilisema kahe Vanaga eelkäijad oleksid (peaksid numbreid 8 ja 9 kandma!), on üpris raske välja mõelda, aga jäägu see siin Tupenurme "ristsõna-mõistatuseks". Tähelepanuväärselt on üks rootsiaegseist taludest üsna külakaevu lähedusse "sattunud", aga jällegi ei ole alust arvata, kas see ehk mõni "suure Peedu" järglastest võib olla?!
Suure katku Põhjasõja ajal on Tupenurme küla Muhu keskmisega võrreldes väga edukalt üle elanud, sest 1713.a koostatud inkvisitsiooni-protokollile lisatud Tamse mõisa vakuraamatusse on Tupenurmest tervelt 8 talu 27 tööealise inimesega kirja saanud ja peale selle märgiti külas sel ajal ka 12 last olnud. Tabeli veergu "1713" said nende talude vakuraamatu järjekorra-numbrid kirja.
Esimeses adramaa-revisjonis 1731.a oli juba 10 talu Tupenurmes koormisi kandmas. Nendele lisaks oli katku üle elanud ka Tupenurme ja Põitse vahel asunud Hennika Mardi hajatalu – hilisem Põitse Ännika, mida 18.s lõpuni pigem Tupenurme juurde kuuluvaks loeti, aga käesolevas jätame selle siiski Põitse küla käsitlusse. Korista hajatalud (kaart rootsiaja lõpust kujutab neid koguni kolm – koos kõrtsiga neli “punast katust”) seisid 18.s esimese poole tühjadena, kuni ühe neist asustas Tamse mõis Kallaste Jõe Andrusega ja teise juba pastoraat. 19. sajandil hakkas Korista pastoraadile kuuluma ja sellest asumist võib Lepiku küla loos lähemalt lugeda.
Vahetult Põhjasõja järel ei toiminud rootsiajal riigistatud kunagised Kansi ja Kapi era-mõisad. Esimese taastamisel on 1738. aastaks Tupenurmest arvatud Kansi mõisale kolm talu: Vanaga-Jaani, üks Pangadest (Panga Ahd) ja küla keskel olnud Mardi Hanso Mart. Mihkli-Jaagu (Soh Ado Jack) on aga samal ajal arvatud rajatava Hellamaa mõisa koosseisu, kuhu see kuulus 1770-ndateni ja alles esimese hingeloenduse ajaks 1782.a on talu tulnud Kapi mõisale. Viimane taastati kroonumõisana 18.s keskel ning sai omale vahepeal Kansi mõisale arvatud Tupenurme talud, Targa hajatalu ja ühe talu Mõegakülas, kusjuures rootsiaegse Kapi talu, eespool nimetatud Saretse Matz’i oletatav “õigusjärglane” ja selleks ajaks Tupenurme külla asunud Sahre Jack jõuti vahepeal Lõetsas loodud Ranna mõisa hingeks arvata! Neid segadusi meenutame veel edasises talusid ükshaaval käsitledes.

1. NEO

Külast umbes kilomeetri loode poole jääv Neo talu on nähtavasti oma kohal asunud juba Kappenite eramõisa aegadest ja siit lõuna-kagu poole jäävate Külama põldude lugu võib ulatuda põllunduse algaegadesse. Nende põldude keskelt, muide, on teada ka üks Muhu tarandkalmetest, mida Kristuse-eelsesse aega arvatakse ja neid praeguste Tupenurme ning Põitse külade vahele jäävaid põlispõlde tulekski ehk mõlema küla algkoduks pidada.
Siinkirjutajale on teadmata, kui "kõrgel järjel" teoorjus Kappenite eramõias oli, peale Tupenurme muutumist Suuremõisa kroonumõisa külaks paistab Neo Matsist kohalik kubjas tehtud ja 1645.a maaraamatus oli Matsi talu 1,5-adramaad suur. Teisena on kirjas ühe-adrane Kubja Thomas ja mõlemat võib suure tõenäosusega Neo eelkäijateks pidada, kuigi rootsiaja lõpuks oli neist üksainus arvestustalu saanud. 1674.a De la Gardie üleandmisaktis on teisel ja kolmandal kohal talud Wanna Kubja Pert ning Wanna Kubja Niggo, kusjuures viimase nime leiame ka 1698.a kaardil ja selle põhjal arvamegi talu enam-vähem praeguse Neo kohal asuvaks. Seega tuleb Neo talunimi rootsiajast pärinevaks arvata (kaarditabeli talu nr.5 – Kobia Niggo). Talu on Põhjasõja ja katku üle elanud ning 1713.a protokolli järgi teeb Tamse mõisale tegu Wanha Kubia Jack.
Üks 79-aastane Jaak on Neo peremees ka esimeses hingeloendis 1782.a, aga jälgides revisjonides toodud pere koosseise, võib arvata, et “rootsiaegne” Jaak suri 1740-tel ja hiljemalt 1750. aastast on peremees tema poeg Jaak (~1703–1789), kelle järglased said priinime SOOP. Märgime, et samasugune priinimi pandi Tamse mõisas Nõmmküla Pendu ja Tooma rahvale, aga nähtavaid sugulus-sidemeid Tupenurme Neol nende Nõmmküla taludega ei paista ja tegemist on omaaegse toponüümiga (madal vesine või allikatepealne maa), mis mõlemas külas on käibel olnud.
Neo “noorel” Jaagul teame dokumentide järgi Vanamõisast võetud naise Ingliga viis tütart ja kaks poega, kes peale vanema tütre Mare on kõik abiellunud. Järgmiseks peremeheks sai Jaagu ja Ingli vanem poeg Tähve Soop (~1751–1827); noorem vend Juri (~1752–1822) oma perega jäi samuti tallu. Tal oli kaks poega ja kolm tütart. Juri vanem poeg Juri võeti nekrutiks; noorem poeg Jaen suri 3-kuuselt ja kõik kolm tütart said mehele.
Peremees Tähve oli 1779.a abiellunud Vanaga-Juri Mihkli tütre Eeduga (pärastised Peekerid) ja neile sündis viis tütart ning ainus poeg Mihkel Soop (1791–1845). 1834.a hingeloend ei märgi peale Tähve surma Neol kinnitatud peremeest, aga sisuliselt oli selleks ilmselt seesama Mihkel, kes 1818.a oli Mäla Pärdi-Mihkli Eeduga (Vaga) abiellunud ja kellel kolm poega ning kolm tütart sündisid. Mihkli vanem poeg Tähve “teine” Soop (1819–1847) suri paar aastat peale isa surma ja 1850.a on peremeheks Mihkli teine poeg Andrus Soop (1822–1889); noorem vend, Mihkel Mihkli p. Soop (s.1836) sai omale hiljem Kapi mõisast Riida latsikoha, millest Kapi latsiküla loos lähemalt räägitakse.
Noores eas surnud teisest Tähvest jäid tütar Mare (sai Külasema Kingisepa ja pärastise Rannaküla Riida Mihkel Keinasti naiseks) ja 4-aastaselt surnud poeg Madis. Peremeheks jäänud teisel vennal Andrusel oli Igaküla Ivardi Marega neli tütart ja 1854.a sündis ainus poeg Jaen Soop, kes 19.s viimasel veerandil peremeheks sai. Märgime, et Neo pere, nagu mitmed teisedki Tupenurmes, jäi usuvahetusel luterlasteks.
Neo Jaen abiellus 1874.a Viiraküla Peedu Jaani tütre Kadriga (Klaar) ja sündisid viis tütart ning kaks poega. Vanem poeg, Jaen “teine” Soop (1881–1954) oli Neo talu viimane peremees; noorema venna, 1888.a sündinud Mihkli käekäik 20. sajandil luteri kirikukirjadest ei selgu. “Noorel” Jaanil sündisid Suuremõisa põllalt Toomu Ingliga (Saarik) tütar Juula ja poeg Mihkel. Juula abiellus Vanaga-Jaani Jaen Maripuuga, aga tema varase surma järel orbudeks jäänud lapsed Aino ja Henn Maripuud kasvasid Neol üles.
Kruntimisandmeis oli 36,35-hektarise Neo talu omanikeks märgitud Jaan ja Mihkel Soobad – siinkohal ei ole selge, kas peetakse silmas teadmata saatusega vana Jaani venda Mihklit või poega Mihklit (1912-60). Viimane abiellus 1944.a Põitse Peele Mihkli tütre Elviinega (Kolk) ja sündisid tütar Helja ning poeg Heino. 1959.a rahvaloendus märgib Neol kahte leibkonda: 1) Mihkel ja Elvi (lapsed on ilmselt koolis kirja pandud) ja 2) Jaani leske Inglit Jaani vallalisteks jäänud õdede Ingli ja Kadriga – kõik üle 70-aastased.
Kolhoosikorra lagunemise järel üritas Mihkli poeg Heino Soop (1947–2001) kohe Neo talu taastadata. 21. sajandi algul oli see tema noorema poja Jan Sooba valduses ja sellega ehk juba viis sajandit ühe sugukonna koduks olnud.

Neo-Kopli

Neo meestel on paari sajandi jooksul rohkem tütreid kui poegi sündinud ja vabadikukohti ei olegi Neolt tekkinud, kuid siinkohal võiks meenutada Neolt pisut Põitse poole jäävat nüüdseks kadunud väga vana vabadikukohta, mille juba 18.s lõpul paistab rajanud omaaegne Korista kõrtsimees – Külasema Marjavälja Jaagu poeg Peeter (~1723–1809), keda 1795.a hingeloendis vana vabadikuna Neo Peetriks nimetatakse. Sellel Peetril on kokku neli naist olnud. Esimese abielu poeg Juri suri 3-kuuselt (tütre Lutsi käekäik ei selgu) ja teadmata on ka teise abielu tütre Eedu saatus, kes viimati 1795.a loendis oli koos isaga 20-aastane vabadikutüdruk. Kolmandast abielust 1781.a sündinud poeg Andrus võeti 19. sajandi algul nekrutiks ja kadus, aga õde Mare (1785–1861) abiellus 1805.a Tamse mõisa kutsari Juriga, keda meetrika vabaks meheks (frey Kerl) nimetab. Priinimeks on see pere saanud KUUSNÕMM (arvatavalt Juri sünnikoha järgi Saaremaal) ja 1816. ning 1826. aastate loendites peret ei esinegi. 1834.a loendi Tamse mõisa lõppu on aga juba (maksu- ja nekrutikohuslikena) lisatud Mare pojad Villem ja Priidu Kuusnõmmed, samuti nende lesestunud ema Mare ja õde Miina. Kummastav, et nii selles kui ka viimastes loendites, kus nad Külasema vabadikeks märgitakse, nimetatakse nende elukohta Pallasma b (!?). Seni on selgumata, kus nad tegelikult elasid ja miks neid Pallasma Matsi kodakondseteks arvatakse (Pallasma-nimeline talu Külasemas esines viimati rootsiaegseis dokumentides ja pigem peaks see Pallasma b ikkagi Matsi talu tähendama!?). Selge on, et sajandi viimasel veerandil asuvad Kuusnõmmed vanale pastoraadi armuadra-kohale Levalõpma Ritsule, aga kus luteri surmameetrika järgi 1861. aastal surnud Mare tegelikult suri, seda meetrika paraku ei täpsusta (märgitakse vaid Tamse mõisat).
Õnneks on Koguva muuseumis säilinud Kapi-Rinsi kogukonna-kohtu protokollid, kust selgub, et 1874.a 16.oktoobril said koha sisseseadmise kirjad Kappiwalla peremeestele ja teiste keikide kronomade pidajatele kätte antud ja nende hulgas märgitakse 18-ndana Aadu Meistersoni Kopli kohal. Tegemist peaks olema Vahtraste Noore-Jaagu Mihkli pojaga – 1815.a sündinud Aadu/Georgi Meisterson, kes 1843.a Pädaste Mäe Tähve tütre Tiiu Jürissoniga abiellus ja ühtedel andmetel Pädastes kõrtsimeheks oli. Luteri sünnimeetrikas on Aadul ja Tiiul kolm poega ning kaks tütart kirjas. Vanem tütar Anna suri noorelt, aga noorem õde Juula sai 1876. aastal Lõetsa Juri Georgi Vilto naiseks ja ilmselt sellesama Julia Vilto nimel oli hiljem kruntimisandmetes 0,48-hektarine Kopli maaüksus (Lit.18) Tupenurmes!
Tuleb tunnistada, et Aadu pere on "koha sisseseadmise paberi" Neo-Koplil saanud posthuumselt, sest Hellamaa surmameetrika järgi maeti 1867.a novemris uppunud ja järgmisel kevadel leitud Aadu 20. mail, 1868.a! Aadu vanemate poegade Villemi ja Kaarli käekäik jääb siin selgitamata, aga noorem poeg Mihkel paistab 1872.a Võlla mõisa nekrutite loosi-nimekirja põhjal hoopis Riias madruseks olevat. Tiiu suri 1889. aastal ja selleks ajaks, kui Ansu-Pärdi koduväi Priidu Aljase poeg Feodor (Priidu jun.) Aljas Neo Jaani tütre Marega 1904.a abiellus, oli Neo-Kopli kindlasti ammu tühjaks jäänud. Et Aljaste pere 20.s algul mõne aja Neo-Koplil elas, seda teavad veel tänased vanemad Tupenurme inimesed. Hiljem asusid Aljased Rintsi. Nende tütred said mehele: Juula Tupenurme Mardi Madis Hallikäärele ja Iisa Paenase Viisa-Saadule, aga lesk Mare suri 1944.a Rinsi Pähklal.
Neo-Kopli viimasteks asukateks olid vana meremees – Pärase Andruse Jaani poeg Ivan Ausmeel (s.1878; vanem vend Andrus oli Lõetsa Kearul koduväi) oma Tallinnast (või Peterburist ?) toodud naise Johanna-Elene Hansu tütrega. 1959.a rahvaloenduses olid 81-aastane Ivan Ausmeel oma 60-aastase naisega Neo-Kopli elanikeks märgitud. Lapsi neil ei olnud ja ligemale 200-aastane elupaik kadus lõplikult alles 1970-ndatel aastatel.

2. ULA-POALI ehk JAAGU

Naabertalud Jaagu ja Andruse paistavad taaniaegse “suure Peedu” (Suhr Pehdo) järglased ja seega kauged sugulased olevat. Selle juures jääb pisut ebaselgeks, kas pidada Jaagut rohkem 1645.a maaraamatu Clementi Jack’u või üksjala, algul väiksemaid koormisi kandnud arvestusüksuse Surepito Thomas’e järglaseks, aga esimene tundub tõepärasem ja üksjalg Toomase järglane võis pigem rootsiaja lõpu Ulla Jürgen ning hiljem jutuks tuleva Lauri eelkäija olla. Miks või kust see Jurgen omale Ulla lisanime sai, jääb paraku ebaselgeks. Selle juures on huvitav märkida, et kõik kolm talu (Jaagu, Andruse ja Lauri) kandsid hiljem seda lisanime (mõnikord kirjutati ka Ola). Selle juures oli Jaagu hingeloendites Ulla a, kuigi rootsiajal ilmub see lisanimi kõigepealt Lauri eelkäijale, mida hingeloendid hiljem nimetavad Ulla c. Nähtavasti jäi taoline talude järjestus sellest, et nii rootsiaja lõpul (Kobia Thomas) kui ka peale katku (Lemete Jack) on pärastise Jaagu peremees olnud ühtlasi Tamse mõisa kubjas Tupenurmes. Peaks rõhutama, et katkujärgse kupja Jaagu lisanimest ei maksa otsida seost ei Külasema ega Nõmmküla sellenimeliste peremeestega, vaid usutavalt on tegemist just 1645.a akti Surre Pito Clement’i ja Clementi Jack’u järglasega, mis 1674.a aktis esines ½-adrase Suhr Pehdo Jack’u taluna.
Toome siin tehtud oletuste selgituseks ka ühe lihtsustatud skeemi, mida koduloo-huvilised ja genealoogid siiski ei peaks “puhta ajaloolise tõena” võtma:

Endine kubjas Jaak oli peremees veel 1756.a adrarevisjonis ja temast on nähtavasti ka Jaagu nimi talule jäänud, aga 1760-ndatel sai juba peremeheks tema arvatav poeg Pawel (~1727–1797), kellest 19. sajandi Ula-Paawli nimi (hingeloendites lõpuni Ulla a) jäi. Esimestes hingeloendites on Paavel jätkuvalt peremeheks ja 1782.a on talus kirjas ka tema noorem vend Toomas (~1739–1782). Paavli esimene poeg Pawel suri 7-aastaselt ja isa surma järel sai peremeheks teine poeg Aad (1765–1802). Kuna temagi noores eas suri, sai järgmiseks peremeheks onupoeg (Toomase poeg) Mats (1771–1828), kes on peremees ka 1816.a loendis, aga 1826.a nn vaherevisjon nimetab Matsi heinamaa-vahiks ja peremehe rolli on asunud selleks ajaks täisealiseks saanud Aadu ainus poeg Juri. Priinimeks said Jaagu inimesed RAUN. Lisame, et Matsi kaks poega (Tähve ja Jaen) surid väikestena ja tema “oks” Raunade sugupuus hääbus. Matsi noorem vend Jaen Tooma poeg (s.1777) võeti naisemehena Napoleoni sõdade aegu nekrutiks. Temast jäi poeg Mihkel Raun, kes 1828. aastal abiellus ja sündisid kolm poega ning neli tütart. Mihkli vanem poeg Madis (s.1831) on 1849.a mingil põhjusel asumisele saadetud (verschikt); kaks nooremat poega (mõlemad Juriks ristitud) surid lapseeas. Mihkli enda märgib 1850.a hingeloend surnud olevat, kuigi surmakanne kiriku-meetrikas on leidmata. Nii osutuvad kõik 19.s teise poole ja hilisemad Tupenurme Raunad kauaaegse peremehe Juri Aadu p. (1799–1891) järglasteks.
Juri (peale usuvahetust Georgi) Raun elas kõrge eani, kuid kahe naisega on tal vaid kaks tütart ja kaks poega sündinud. Vanem poeg Andrus suri aastaselt ja teine poeg, Juri “teine” Raun (1838-70) samuti üsna noores eas, jõudmata õieti peremees olla. Tal oli Vahtraste Poali Kadriga (Aav) neli poega ja neli tütart sündinud, kuid kaks tütart sündisid surnuna ja veel üks tütar Elena suri väiksena; vaid Maria sai Raugi Jaani Tähve Vaheri naiseks. Teise Juri esimene poeg Nikolai suri aastaselt ja kolmas poeg Andrei 5-kuuselt, aga teine poeg Georgi (Juri “kolmas”) sai Jaagu peremeheks ja tallu jäi ka noorem vend, 1870.a sündinud Ivan. 1880-ndate koguduse-nimekirjas oli Ivan veel vallalisena Jaagul kirjas, aga esimesest 20.s nimekirjast on ta maha tõmmatud. Teatakse, et Ivan olla ühe Meemeli-reisi ajal (salapiirituse toomisel) uppunud.
20. sajandi peremehel, kolmandal Juril – Georgi Georgi p. Raun oli Lõetsa Juri Ingliga (Elena Vilto) neli poega ja neli tütart. Vanem poeg Mihail Raun (s.1883) jäi esialgu Jaagu peremeheks ja teine vend Andrei (1885–1945) ostis omale 20. sajandil Niidi koha, millest tekkepõhiselt Saarega seoses edaspidi lähemalt juttu tuleb. Kolmas vend Ivan (s.1894) paistab olevat esimesse ilmasõtta jäänud, aga noorim vend, 1899.a sündinud Vassel jäi koju ning kruntimisel jagati talu kolme venna vahel nii, et vanema venna Mihkli nimele jäi 9,04-hektarine Veski nimega üksus (temale jäi ka talu tuulik); Niidi Andruse koht sai 5,86-hektarine ja noorema venna Vassili Rauna nimele jäi 16,89-hektarine Ula-Paali nimega talu “põhi” (Lit.2), mida hiljem ikka rohkem Jaagu nimega teati.
Mihkel (Mihail) Raun abiellus Kansi Reegi Kadriga (Pere) ja sündisid kolm tütart ning poeg Mihail. Viimane suri 4-aastaselt, tütred lahkusid kodust ja 1959.a loenduslehel olid Jaagule märgitud veel vaid 70-aastane Mihkli lesk Eriina (ristitud Ekaterina) ja nende noorem tütar Krista (ristitud Krisilde, s.1928). Maja oli selleks ajaks väga armetuks jäänud ja noorem vend Vassel oma perega juba tühjaks jäänud Pangale asunud. Mihkli noorim tütar asus Tallinna ja väidetavalt olla kolm nädalat pärast seda, kui tütar ema oma juurde viis, maja kokku kukkunud! Koha lõplikule kadumisele aitas kaasa Liiva – Nõmmküla maantee õgvendus, mille trass praktiliselt kunagisest Jaagu taluõuest hakkas läbi minema.

3. (ULA-)ANDRUSE

Meie oletuste kohaselt olid Andruse rootsiaegseteks eelkäijateks “suure Peedu” Clement ja 1674. aastal Jürgen. 1698.a kaardi-eksplikatsioonis esinevad üheadrane Surepete Jürgen ja ¼-adrane Suhrepete Jahn ning 1713.a protokollis kannab ¼ haritud adramaaga Tamse mõisale koormisi Surepedo Andrus. 1731. aastaks on temast saanud Tamse mõisa kubjas (1713.a pidas kupja ametit sugulastalu Jaagu peremees Jaak). Andrus suri nähtavasti 1744. ja 1750. aastate vahel ning 1750. aastast on peremeheks tema arvatav poeg Andrus (~1706–1782). Esimeses hingeloendis oli ta veel peremehena kirjas, aga suri samal aastal ja mõneks aastaks sai peremeheks nähtavasti Andruse vanem poeg Mihkel (~1731–1788). Teine poeg Toomas (~1733–1815) oli juba 1763.a läinud koduväiks Mõisaküla Vaadumale ja sai seal hiljem peremeheks. Nimede panemise ajaks (1820-ndatel) oli kunagise Vaaduma meesliin välja surnud ja seal priinime KÕVAMEES saanud olid kõik Tupenurme Andruse Toomase järglased. Tupenurme Andrusel saadi aga priinimi TUUL ja mõlemaid arvukaid sugupuid võib ühe taaniaegse Tupenurme “Suure Peedu” harudeks arvata.
Mihkel Andruse poeg suri 1788.a ja 1795.a loendis on peremeheks Mihkli ning Toomase noorem vend Mats (~1735–1808). Temal kasvasid üles poeg Juri ja tütar Riste (sai Liiva Risti Mart Koplimei naiseks). Juri Matsi poeg laulatati 1802. aastal Külasema Ennu Mihkli tütre Ingliga, aga nende abielu oli lastetu ja peale isa Matsi surma pandi peremeheks Mihkli esimene poeg Andrus “kolmas” Tuul (~1759–1840). 1826.a loenduse ajal oli Andrus 67-aastane ja peremeheks on märgitud onupoeg Juri (1777–1849), aga 1834.a, kui Andrus ja Juri veel mõlemad elasid, on “delikaatselt” peremees üldse loendis märkimata!
Meespere oli talus sajandi keskel õige arvukas – 1811.a hingeloend loetleb siin 12 meeshinge, 1826.a loendis on talus 8 ja 1834.a 7 täisealist meeshinge (peale selle 1834. aastal 6 poeglast). Kolmanda Andruse (Mihkli poja) esimene poeg Andrus (s.1787) võeti 1812.a nekrutiks, aga koju jäi veel kolm venda. Peale selle oli talus sulaseks Andruse noorem vend Tähve, kellel Pallasma Matsilt võetud Tiiuga ühtekokku seitse poega ja kaks tütart sündisid! Peab küll lisama, et abieluni jõudis sulase Tähve lastest vaid tütar Mare (sai Pallasma Jaanile mehele); kolm poega surid päris lapseeas ja kaks (Mats ja Jaen) noorelt vallalistena. Tähve esimene poeg Mihkel võeti 1820.a nekrutiks ja teine poeg Juri, kes 1826.a mõisas tallipoisiks oli, on 1834.a surnuks märgitud, kuigi kiriku-meetrikas surmaaega ei ole! Lisame, et vanal Mihklil oli ühtekokku olnud viis poega, aga teine poeg Toomas suri vallalisena ja Andruse ning Tähve kaks nooremat venda (jälle Mats ja Mihkel) surid päris väikestena.
Toome siin jälgimise hõlbustamiseks ka ühe lihtsustatud skeemi Tuulede sugupuust, alustades teise katkujärgse Andrusega. Selguse huvides ei ole lapsena või noorelt (järglasteta) surnud poegi näidatud ning naised hoopis esitamata. Olgu öeldud, et kõik skeemil toodud mehed on Andrusel sündinud ja alles viimane põlvkond või nende järglased on hakanud talust välja minema.

Peale kolmanda Andruse surma oli talus pärimisõiguslik Andruse teine poeg Mats Tuul (1793–1860), kellel selleks ajaks oli neli täiskasvanud poega (viies ja noorim poeg Toomas suri paari-aastasena).
Üllatuslikult märgib 1850.a loend talus kahte peremeest: peale Matsi ka tema noorema venna, Kapi mõisa kupjaks olnud Tähve Tuule (1796–1853)! Sellest tuleb nii aru saada, et selleks ajaks oli lõpupoole tutvustatav Panga-Juri koht juba teist korda tühjaks jäänud ning selleks ajaks Kapi mõisa rentnikuks saanud Otto von Buxhövden otsustas selle eelmise rentniku Andreas von Aghte (1761–1828) kramplikult alles hoitud 11. arvestusüksuse taluna taastada, sest Andrusel hingi jätkus. Viimane hingeloend ei märgi enam Andrusel kinnitatud peremehi üldse, aga kõik Tuuled on endiselt Andruse (Ulla b) talu kirjas. Meetrikates hakatakse aga Matsi poegi Panga meesteks nimetama ja hilisemaid “arenguid” arvestades võib väita, et Mats kinnitati juba 1850. aastaks Panga-Juri peremeheks ning Andrusele jäid nooremate vendade Tähve ja Toomase pered. Viimane paistab talutööga mitte tegelenud (võis küla koolmeister olla). Külasema Ennu Juri tütre Marega (Pihelmägi) oli tal tütar Riste (pärastine Külasema Marjavälja ja Peetrikivi Tõnis Kolga naine) ja poeg Tähve, kellel samuti kaks laulatust Muhus kirjas, aga lapsi ei ole teada. Tähve Tuule (1836-93) teine naine, Vanaga-Juri Tähve tütar Ingel Peeker suri luteri personaalraamatu andmeil 91-aastaselt 1940. aastal, aga surmakoht on teadmata.
Andrusel peremeheks kinnitatud Kapi mõisa kupjal Tähve Tuulel oli Mõisaküla Laasuga Tõnise tütre Marega (Metsniit) neli poega ja neli tütart. Vanem poeg Madis Tuul (1831–1904) jäi Andruse peremeheks; kaks keskmist poega surid noorelt (Jaen 27-aastaselt vallalisena ja Andrus juba 4-aastase poisina 1840. aastal) ning Tähve noorim poeg Juri/Georgi Tuul (s.1842) sai omale Kapi mõisast Nõmme latsikoha, millest lähemalt Kapi latsiküla loos räägitakse. Eespool mainitud kogukonna-kohtu protokollide põhjal võib aru saada, et Juri on enne latsikoha saamist ka Rõuendi vabadikukoha omanik olnud (võib-olla selle koguni rajanud), aga sellest kohast räägime käesolevas siiski pigem Saare Laiskadega seoses.
Andruse Madisel oli Ansu-Pärdi Ingel Kolloga omakorda kuus poega ja kolm tütart. Esimene poeg Juri (s.1858) suri 5-kuuselt, Mihkel (s.1859) ja Jaen (s.1861) on personaal-raamatu järgi enne esimest ilmasõda Muhust välja läinud ning 1866.a sündinud Madise ja noorima venna, 1878.a sündinud Priidu juures on personaalraamatus märge, nagu oleksid nad surnud – võib-olla siis esimesse ilmasõtta jäänud. Peaks märkima, et Kapi-Rinsi kogukonna-liikmete nimekirjas 1874. aastast Tupenurme Andruse inimesed puuduvad! Võib-olla tähendab see seda, et selleks ajaks oli Madis (ainsana Tupenurmes!) Andruse talu juba välja ostnud? Nimekiri märgib renditalusid ja vabadikke. Teisalt on juba mainitud kogukonna-kohtu protokollides 37 koha sisseseadmise kirjade saajate hulgas (koos Päelda talude ja Kapi latsiküla ning mitmete vabadikega) kolmandana (Neo ja Jaagu järel) Ulla Andruse Madis Tuul kirjas. Nii jääb talu väljaostmise küsimus siinkohal lahtiseks.
Madise poegadest ainsana Andrusele jäänud Juri/Georgi Tuul (1875–1950) sai paraku isa väljaostetud (?) talu “kirstunaelaks”! Nimelt jäi ta 20.s algul vahele salapiirituse toomisel ja võttis omale käendajaks (talu tagatisel) Kallaste Uietoa koduväi, Nõmmküla Uietalu Ivan Suu. Kuidas asjad täpselt kulgesid, vajaks lisaselgust selleaegseist kohtutoimikuist, aga külajuttude põhjal tõstis Ivan Suu pärast Tuuled Andruselt välja ja sellest on säilinud mitmeid dramaatilisi pärimusi. Juri elas mõnda aega perega Kallaste Üügu rannasaunas ja asus sealt Rebaski Silla-Väravale. Tamse mõisa jagamisel 1920-ndatel oskas ta siiski saada ühe väärtuslikumaist maatükkidest – endise mõisa viljapuu-aia ja rajas sellega Aia ehk Tuule koha. Kruntimisandmetes oli Tupenurme suurim, 38,49-hektarine Andruse talu Ivan Suu nimel (hiljem vormistatud tema tütre Julia Vaga nimele). Ivanist talupidajat ei olnud ja see oli 20.s esimesel poolel mitmete inimeste (pikemalt Nõmmküla Muda-Saadu Mihkli ja hiljem veel Kallaste Niidi-Uielu Uulits-Rannalate) käes “pooletera”-rendil. Peale sõda asus sinna Saarnaki laiust naasnud Külasema Jaagu Madis/Matvei Vapperi teine naine Riia (ristitud Maria – Ivan Suu väimehe, Kallaste Munska Madise õde) oma lastega (Madis Vapper ise oma kolmanda, vaba-abielu naise Riinaga Targa-Peetrilt asus Kõrgemäele).
1959.a olid Andruse elanikeks Linda (Leonida) Vapper-Uustalu oma Igakülast koduväiks tulnud mehe Vambolaga; Linda vend Eedi (Eduard Vapper) oli selleks ajaks oma perega Kõrgemäele asunud. 1990-ndatel erastas Andruse maad päritud subjektsusega Ivan Suu tütre-tütre poeg Veiko Jürisson, aga Andruse õue Uustalude ehitatud väikese maja viimaseks asukaks jäi Vambola Uustalu.

4. ANSU-PÄRDI

Uueks aastatuhandeks kadunud Ansu-Pärdit tuleb Tupenurme põlistaludest kõige nooremaks pidada, sest selle käekäiku saame jälgida alles esimesest hingeloendusest (1782. aastast) alates, kui Raegma Aadu Pärt (~1739–1819) Võlla Neo Juri noore lese Lutsi (Linnuse Tõnso Jaani tütre) 1772. aastal naiseks oli võtnud, nad mingi mõisadevahelise hingede vahetusega Kapi mõisa hingedeks tehti ning Pärt Tupenurmes peremeheks seati. Olgu öeldud, et Pärt oli juba 1764.a kihlatud Mäla Pärdi Tiiuga, kuid sellest abielust ei saanud asja ja noore Pärdi elukäik ning tema Tupenurme asumine jäävad üpris ebaselgeks. Selge on vaid, et see langeb aega, kui Tupenurmes katku üle elanud Marti Hans’u talu (Güldenstubbe nr.106) 1770-ndatel hääbus ja üksnes katku üle elanud Hansu nimi uue talunime esimese poolena edasi elas. Kuigi arvestusüksusena võib Ansu-Pärdit ka Mardi-Hansu “õigusjärglaseks” lugeda, teeme sellest kadunud talust siin siiski veel eraldi juttu, sest ilmselt on tegemist selle taluga, mis rootsiaegsel kaardil üsna küla keskel kujutatud ja mille taluase arvatavalt 1960-ndatel rajatud uue Liiva-Nõmmküla maantee alla jäi. Et rootsiaegse Hansu sugulastest on hiljem saanud nii Päelda Vagad kui Soonda Kirvesed ja Rässa Räimed, siis on ehk mõnede külade lugudes viidatud Tupenurme Ansu-Pärdile, kuigi tegelikult peaks neil juhtudel kadunud Mardi-Ansu talust rääkima!
Pärdi ja Lutsi järglased said Tupenurmes priinime TOSS ja talule jäi peremehest ka pärastise talunime teine pool. Teadaolevalt sündisid Pärdil ja Lutsil kolm tütart ning kolm poega, kuid abieluni jõudsid vaid keskmine poeg Aad ja tema noorem õde Tiiu. Esimene poeg Mart (s.1775) on lapsena surnud (esimene hingeloend teda ei meenuta) ja kolmas poeg, 1780.a sündinud Andrus võeti sajandivahetusel nekrutiks.
Aad Toss (1776–1828) abiellus 1807. aastal Mõisaküla Vaaduma Tooma (pärit Tupenurme Andruselt) tütre Rõõdaga ja sündisid neli poega ning kaks tütart, aga vaid tütred abiellusid. Kaks vanemat poega surid juba isa eluajal; Andrus suri pool aastat peale isa surma 17-aastaselt ja 1834.a loendis on Ansu-Pärdi ainus meeshing Aadu noorim, 14-aastane poeg Jaak Toss (1820–1849).
Hiljemalt 1840-ndatel on Ansu-Pärdile paigutatud lõpupoole jutuks tuleva Panga-Lauri Mihkli nooremad pojad Aadu ja Jaen Kollod; nende vanem vend Mats (1796–1850) oli juba 1827.a Nautse Laasule koduväiks läinud ja seal 1832.a ka peremeheks kinnitatud. Tuleks siiski rõhutada, et nimede panekul said priinime KOLLO sel ajal Tupenurme Panga-Juril elanud vabadikud.
Aadu Mihkli p. Kollo (1801–1884) oli 19.s keskel Ansu-Pärdi peremees, kuid tema ainus poeg Tähve (1828–1836) suri lapseeas. Noorema venna Jaani (1804–1890) vanemad pojad Andrus (1829–1848) ja Madis (1837–1866) surid samuti noorelt; Andrusest ei jäänudki järglasi, aga Madis abiellus 1858. aastal Võlla Lauri Juulaga (Pea) ja sündisid kaks tütart ning poeg Jaen. Noorelt lesestunud Juulale tuli 1868.a Nautsest koduväiks Priidu/Feodor Aljas ja Kapi kogukonnakohtu protokolli-raamatus on ta 1871.a Ansu-Pärdi peremeheks märgitud. Tegelik “sõnaõigus” paistab siiski olevat olnud kõrge eani elanud Aadu Kollo ja noorema venna Jaani käes. Viimane võttis 1861.a veel teise naise (Panga Tähve tütre Riste Pangapä) ja oli vist sisuline peremees, kuni sajandi lõpuks juba pojapoeg, Jaen Madise p. Kollo (1862–1949) peremeheks sai. Vanal Jaanil oli esimesest abielust Mõisaküla Laasuga Jaagu tütre Kadriga (Metsniit) kolm poega ja viis tütart sündinud (peale nimetatud Andruse ja Madise sündis kolmas poeg surnuna); teisest abielust sündis 1863.a veel poeg Mihkel, kes hiljem omale Tupenurme ja Nõmmküla piirile Kõrve vabadikukoha ehitas.
Koduväina tallu tulnud Feodor Aljase pere elas Ansu-Pärdil 20.s alguseni. Priidu ja Juula vanem poeg Matvei Aljas (s.1871) sai Võlla asunduses Pärdi-Jaani asunduskoha (kui kohanime teine pool võib olla Madise pojalt Ivanilt, siis esimene pool on kindlasti Ansu-Pärdi “auks” pandud). Priidu teine poeg, 1875.a sündinud Feodor Aljas asus peale abiellumist eespool juba tutvustatud Neo-Koplile.
Kruntimisel sai Jaan Kollo nimele 35.7-hektarine Ansu-Pärdi talu. “Noor” Jaen abiellus 1885.a Panga Madise tütre Ingliga (Päelda Juril 1863.a sündinud ja õigeusus Elenaks ristitud Peegel) ja sündisid kolm poega. Kaks esimest surid paar-nädalastena ja üles kasvas vaid Jaani kolmas poeg Madis (1893–1955), kes muutis oma perekonnanimeks KOLU, sest olnud palju segadust posti kätte toimetamisel nimekaimu – Kõrve Madisega.
Madis Kollo-Kolul oli ka kolm poega ja kolm tütart, aga kõik nad läksid hiljem kodust välja. Sõja läbi teinud Madise vanem poeg, 1920.a sündinud Herbert oli kolhoosiajal mehaanik ja remondimees (kutsuti “vana kurss”), kes eelistas Piiril endises vallamajas elada. 1959.a olid Ansu-Pärdil kirjas Madise lesk, 62-aastane Elena (sünd. Oidekivi) oma noorema tütre, 1938.a sündinud Leaga ja noorema poja Evald-Heino (s.1931) pere – naine Meeri ja pooleaastane poeg Andres. Nende pere asus Virtsu; keskmine vend Edgar-Arnold abiellus Rinsi köstri Jupaschevski noorema tütre Olgaga ja asuti Kuressaarde ning Kuressaares abiellus varsti ka Madise ja Leena noorim tütar Lea (vanemad õed said Raugi Mihkli-Matsile ja Kapi Mulgile mehele). Väidetavalt ei soovinud viimase maareformi ajal Ansu-Pärdi maid keegi tagasi ja 21. sajandi alguseks oli koht praktiliselt kadunud. Isegi seni heas korras seisnud raidkivist keldri rind olla ühe viimase Jaanipäeva paiku poolenisti ära viidud (talu kelder asus taluõue vastas üle vana tee panga nõlval).

MARDI-HANSO

1698.a kaardi-eksplikatsioonis on Tupenurme 11. talu peremeheks märgitud Saße Mart, kes võib olla Tamse mõisa rajamisel Tamse põliskülast Tupenurme asustatud Sassi-nimeliste meeste järglane. Niisama oletuslik on seegi, et numbrit 11 just see talu kaardil peaks kandma, mis üsna küla keskele (hinnanguliselt pärastiste Uielu ja Mardi kohal) uue maantee alla jääb, aga see tundub niisama usutav, nagu seegi, et selle Mardi poega või venda Hansu märgib 1713.a protokoll katku üle elanud peremehena. 1731.a adramaa-revisjonis kannab aga Tamse mõisale koormisi Mardi Hanso Mart (~1690–1761). Tema lasteks võib (jällegi mingi tõenäosusega!) arvata kolm poega ja kaks tütart, kes 18. sajandi kolmandal veerandil on abiellunud. Vanem neist – Jaen (~1715–1797) oli esimestes hingeloendites Rässa Laasu peremeheks ja tema järglased said priinime LASN. Keskmine vend Mart (~1732–1802) sai Kapi mõisa hingeks Päeldas ja VAGAde arvuka sugupuu esiisaks (Päelda Mardi ja hiljem ka Laasu ning Paenase Tõnise Vagad). Noorim vend Juri (~1740–1777) oli isa surma järel napilt täisealine ja 1767.a Kapi vakuraamatus on ta veel Tupemurmes peremeheks. 1738. aastaks Kansi mõisale arvatud talu oli selleks ajaks juba Kapi mõisale tagasi tulnud.
Juri esimene naine, teadmata päritolu Kadri suri 1766. aastal ja sellest abielust kasvas üles vaid tütar Eed (sai Nõmmküla Tõnu Andruse naiseks); kaks poega surid väikestena. Järgmisel aastal abiellus Juri Tamse mõisa kupja, Panga(-Juri) Matsi tütre Ristega ja sündisid samuti kaks poega: Andrus ja Mihkel ning tütar Ingel. Riste ja Juri surid teineteise järel (1776. ja 1777. aastal) ning ilmselt sel ajal on arvestustalu peremeheks pandud Raegma Aadu Pärt, aga tema paistab oma talu otse külavahelt pisut kõrvale – Allikaniidi heinamaa-serva välja ehitanud. Märgime, et Juri ja Riste vanem poeg Andrus (1767–1835) oli esimeses hingeloendis Ansu-Pärdi sulane, aga noorem vend Mihkel (1769–1846) oli Võlla Neol (Neo-Andruse) kasulapseks. Sellega seoses võiks meenutada, et uue peremehe Pärdi naine Lutsi oli noorelt surnud Võlla Neo Juri lesk, aga millesed perekondlikud suhted siin veel võivad mängus olla, jääb varaste kiriku-meetrikate puudumise tõttu ebaselgeks. Samuti ei ole teada, kas Andruse ja Juri sel ajal veel elavad onud (Rässa Laasu Jaen ja Päelda Mardi Mart) ehk kuidagi ka poiste käekäiku said mõjutada. 1795.a loenduse ajaks olid poisid Mälas ja Soondas koduväid: Andrus Mäla Sepal ja Mihkel Soonda Jaagul. 1811.a loendist selgub, et Mihkel on korraks Lõetsa Poali-Juril peremeheks pandud, aga sedamaid Soonda tagasi toodud ja 1826. aastal oli ta juba Soonda Jaagul peremees ning kandis priinime KIRVES. Andrus on miskipärast 19.s algul Lõetsa vabadik ja hiljem Nurme mõisa vabadik Rässas. Priinimeks sai ta omale RÄIM(ES) ning 1834.a hingeloaend märgib teda Rässa Jaani peremehena. Kõigest sellest on aga vastavate külade lugudes rohkem juttu. Tuleks vaid lisada, et Andruse esimene poeg Mihkel jäi Mäla Sepale kasulapseks ja sai seal priinime KASVAT. Ta abiellus 1826. aastal ja oli hiljem Rootsivere Muda kodakondsena kirjas. Tema poja Andruse ja tütre Ruudu käekäik on siiski selgumata.
Lõpuks peaks veel mainima, et kui eespool jutuks tuleva Lauri vana Juri pojad 19.s lõpul Lauri talu poolitasid, ristis vanem vend Mihkel oma osatalu Mardiks. Võimalik, et sel ajal oli veel teada mälestus siinsamas külavahel kunagi olnud sellenimelisest talust, sest Lauril oli küll ka 1760-ndatel lühemat aega peremees Mart olnud, aga tema mäletamine on veel vähem tõenäone. Igal juhul on praegune Mardi rohkem rootsiaegse Sassi-Mardi ja hilisema Mardi-Hansu talu kohal kui selle “õigusjärglane” ja tänaseks taas kadunud Andu-Pärdi.

Kõrve

5. LAURI

Algul tutvustatud kaardi eksplikatsioonis oli kolmanda Tupenurme taluna märgitud ½-adrane Ulla Jurgen. Güldenstubbe protokollis 1713.a küll selle järglast ei ole, aga 1731.a revisjonis kannab Tamse mõisale koormisi Ulla Laur (~1683–1763), kes pere koosseisu jälgides on tõenäoliselt Juri (Jurgeni) poeg ja pere on sisuliselt nälja- ning katkuaja üle elanud. Märgime, et 1730.a paiku sündinud Lauri õde Mare sai küpses eas 1763. aastal Kallaste Jaagu Mardi naiseks.
Talule nime jätnud Laur oli peremees veel 1756.a adra-revisjonis, aga 1771. aastaks on saanud peremeheks tema ainus teada olev poeg Mart (~1719–1773) ja esimeses hingeloendis 1782.a oli juba peremeheks Mardi p. Juri, kelle pere sai priinimeks HALLIKÄÄR. Talus elas oma perega ka Juri noorem vend Jaen (1751–1821). Juri ainus abieluni jõudnud, kuid varakult surnud poeg Jaen (1784–1820) koha pärijat ei jätnud ja peale Juri surma sai peremeheks venna Jaani poeg Tähve Hallikäär (1801–1851). Märgime, et Tähve kaks venda olid jällegi imikueas surnud ja peale onu Juri surma oli ta ainus pärimisõiguslik meeshing talus.
Tähve õele Kadrile (1805–1873) tuli 1831.a koduväiks Tamse mõisa teenistusest Kallaste Punni Mihkli poeg Juri Rehepapp (1803–1882) ja tema sulasepere aitas nähtavasti meespere nappust Lauril leevendada. Hiljem rajas sulane Juri omale Leitallika vabadikukoha, millest veel eraldi räägime.
Tähvel oli kahe naisega neli tütart ja kolm poega. Esimese abielu vanem poeg Juri/Georgi Hallikäär (1830–1888) sai isa surma järel peremeheks; teine vend Mihkel suri imikuna. Peale Laasuga Ingli (Metsniit) surma 1844.a võttis Tähve samal aastal Kõinastust Eed Lemberi teiseks naiseks, kellega veel kaks tütart ja poeg Maksim sündisid. Viimane rajas omale hiljem Küla-Kaasiku koha.
Tähve pojal Juril oli Andruse Tähve tütre Marega (Tuul) ainus tütar ja kuus poega, kelledest küll vaid tütar ja kaks poega abieluni jõudsid. Kolm vanemat poega surid väikestena; neljas poeg Mihkel Hallikäär ehitas omale Mardi osatalu ja noorim vend Juri jun. Hallikäär (1868–1940) jäi Lauri peremeheks. Mihkli ja Juri vahepealne vend Madis (1865-87) suri 23-aastaselt vallalisena.
Lauri “noor” Juri abiellus 1888.a Neo Andruse tütre Juulaga (Soop). Kõigepealt sündisid kolm tütart ja siis poeg Madis Hallikäär (1901-61) – viimane Lauri pärisperemees. Kruntimisandmetes oli isa Juri nimel 17,52-hektarine Lauri osatalu, millest nähtavasti peale vanema venna Mardi pooltalu oli eraldatud ka juba Rehe Tähve ostetud osa endisest Lauri talust.
Madisel oli Külasema Leemetilt võetud Juulaga (Pallas) kolm poega ja rida tütreid. 1959.a loenduslehel olid Laurile märgitud peale Madise ja Juula vaid nende vanem poeg, 1932.a sündinud Villem; 4 aastat noorem teine poeg Vaali sai 10-aastaselt õnnetult surma ja kolmas poeg, 1940.a sündinud Vello oli selleks ajaks juba kodust välja läinud. Villem oli 1957.a Valjala tüdruku Anette Tulgiga (Siiksaare külast) abiellunud ja sündis ka tütar Siljanne, aga rahvaloenduses oli Villemi naine miskipärast Nõmmküla algusse üksikuna eraldi kirja pandud – elupaiga määranguna vaid kolh. “Põhjarannik”. Pere asus varsti Kuressaarde, kus veel vähemalt kolm tütart sündisid, aga Villem suri keskeas ilma nime pärijata.
Madise vanemad tütred said mehele (Salme Nõmmküla Ränga Vambule, Alma Põitse Männiku Meinile); üks noorim tütar Aime suri lapsena. Nende dokumentides jälgimise muudab keeruliseks seik, et Madis pani oma lapsed vaheldumisi luteri ja Rinsi kirikus kirja!
Peale Madise ja Juula surma jäi Lauri sootuks tühjaks ja üsna vana maja lagunes. Kuressaares elav noorem poeg Vello kohendas siin ühe õuemajadest omale suvekoduks ja kuuldavasti on ta ka Lauri maad tagasi saanud, aga alalist suitsu Lauril uuel aastatuhandel enam ei ole.

MARDI

Leitallika

[Küla-Kaasiku]

6. PANGA

Kuigi rootsiaegsel kaardil oli eksplikatsiooni märgitud kaks Panga lisanimega peremeest (nr.6 Panka Laas ja nr.7 Panka Matz), ei oska kumbagi (ka asukoha mõttes) pärastise Panga eelkäijaks arvata. 1713.a protokollis koormisi kandvaks märgitud Panga Pawel sai hilisemaid arenguid arvestades meie tabelis pigem Panga-Juri eelkäijaks märgitud ja tõenäoliselt on sealtsamast peale katku ka hilisem Panga kujunenud, kuigi selle lisanimega rootsiaegsed talud tõenäoliselt rohkem "panga peal" asusid! 1731.a adra-revisjonis on peale Paavli hakanud koormisi kandma veel Panga Aad, kusjuures tööealisi on nüüd kahe talu peale kokku sama palju kui 1713.a oli Paavli talus. Selle Aadu kohta me säilinud kirikuraamatuist veel andmeid ei leia, kuid teda võib ehk Paavli vennaks ja rootsiaegse Matsi pojaks arvata. 1738. aastaks oli Aadu talu arvatud Kansi mõisale, aga Paavel tegi endiselt tegu Tamse mõisale ja 1750.a kandis Kansi mõisale koormisi arvatav Aadu poeg Panga Thomas (~1712–1793). 1756.a revisjonis kuulub talu juba Kapi mõisale, kus vist ekslikult nimetatakse endist peremeest Panga Ahd, aga 1767.a Kapi vakuraamatus on peremeheks ikkagi Toomas, nagu see oli juba 1750.a Kansi mõisa all. Toomal on ühe hiidlase Ingliga teada tütar Mare ja kaks poega. Sajandivahetuseks sai peremeheks Tooma vanem poeg Mihkel (~1735–1819), kellel kahe naisega sündisid kuus tütart ja lõpuks teisest abielust ka kaks poega. Neist esimene – Juri suri 13-aastaselt, aga noorim poeg Tähve jõudis enne isa surma 1818.a Viiraküla Tähvena-Toomalt naise võtta (Ingel Ausmeel) ja sai ka talu järgmiseks peremeheks. Olgu öeldud, et Tooma noorem poeg Aad (~1752–1828) jäi talus sulaseks. Tal oli ainus tütar Kadri (sai Viiraküla Kuusikule mehele). Priinimeks said Panga inimesed PANGAPÄ, mida hiljem ka PANGAPEAL on kirjutatud, kuid 1826.a dokumentides esineb nimi just esimesel kujul.
Tähve Pangapä (1798–1847) oli 1826.a loendis peremeheks märgitud, kuid mingil põhjusel ei märgi 1834.a loend talus peremeest üldse. Samas on 1832.a Tamse mõisast tallu toodud Andrus Suit (1803–1846), kes oli vana Mihkli õepoeg ja seega Tähve tädipoeg. Nimelt abiellus vana Panga Toomase tütar Mare (~1751–1826) 1796. aastal ühe Buxhövdeni toapoisi (Tocfer’i) vallaspoja Jaaguga. Jaak oli Soonda Peetril üles kasvanud, kuhu Jaagu ema oli kiriku kellamehele, hiidlasest Peetrile mehele saanud. Jaak võeti nekrutiks, aga et tema ema oli kunagine Tamse mõisa hing (Ännika Juri tütar), siis läks nekruti naine (Panga Mare) oma poja Andrusega Tamse mõisa hoolekande alla. Priinime SUIT saanud Andrus võttis 1829.a Nõmmküla Sõo Tõnise tütre Kadri naiseks ja 1832.a on nad koos aastase poja Mihkliga Pangale asunud (või vähemalt Panga kodakondsetena kirja pandud!).
Võib-olla seati Andrus Pangal peremeheks, aga 1850.a loenduseks on nii Tähve Pangapä kui tädipoeg Andrus Suit surnud ja üllatavalt märgitud peremeheks alles 19-aastane Tähve poeg, 1831.a sündinud Aad Pangapä! Andruse poeg Mihkel Suit oli sama vana ja võib-olla oli tegemist isegi mingi “võimuvõitluse” või “krutskitega” Panga Aadu poolt, sest viimase loenduse andmeil saadeti ta 1856.a Siberisse asumisele! Samas võeti Mihkel Suit 1853.a nekrutiks ja peremeheks on saanud hoopis Tähve noorim poeg, 1837.a sündinud Madis Pangapeal, kes selleks ajaks napilt täisikka oli jõudnud. Rõhutame, et Tähvel oli Viiraküla Tähvena-Tooma Ingliga kokku neli poega ja kolm tütart, aga kaks vanemat poega (Mihkel ja Tähve) surid aastastena ja nii jäigi peale Aadu Siberisse viimist ainsaks pärimisõiguslikuks Tähve poeg Madis. Tuleks lisada, et Andrus Suitil kasvas peale nekrutiks võetud Mihkli üles veel teine poeg Tähve/Timofei Suit (kolmas poeg Madis suri noorelt), kes 1860.a Raugi Laasu Mare Maltisega abiellus. Tema figureerib veel 1874.a “koha sisse seadjana” Kapi latsimeeste hulgas. Ta oli Mulgi latsikoha saaja, kellelt Kallaste Paistu Mihkel Palu selle peagi ära ostis.
Madis Pangapea peremehe “karjäär” siiski ei õnnestunud. Esimene naine, Lõetsa Jaani sulase Mihkli tütar Eed suri tal aasta-poolteist peale esimese lapse sündi. Madis siirdus õigeusku, võttis Lõetsa Kiisalt teise naise, kellega neli poega ja kaks tütart sündisid, aga esimene poeg Ivan suri jällegi mõne-kuuselt ja talu paistab just tööjõu puudusel raskustesse sattunud.
Eespool korduvalt mainitud kogukonna-kohtu nimekirjas 1874. aastast on Panga talu peremeheks juba Päelda Jurilt perega siia asunud Madis/Maksim Peegel. Ta oli sel ajal, muide, ise ka Kapi-Rinsi vallakohtu talitaja. Maksim Pangapä on aga Kapi latsimeeste hulgas viimasena (enne soldat Mihkel Rehepappi) kirjas ja nii jätame meiegi siin tema pere edasise käekäigu Kapi latsiküla käsitlusse, kus Liivaaugu kohast lähemalt räägitakse. Rõhutame vaid, et kohta ei maksa segada Lepiku Liivaauguga, kus sel ajal Linnuse Tuulegi Andrei Nõu (tulevase aktiivse “punase” Andrei jun. Nõu isa) vabadikukohta pidas.
Pangale asunud Päelda Juri Jaani nooremal pojal Madisel oli Kallaste Paistu Jaani tütre Eeduga (Palu) ühtekokku kuus poega ja neli tütart – vähemalt pooled neist olid Päeldas sündinud ja esimene poeg seal ka 2-aastaselt surnud. Teine poeg Mihail Peegel sai järgmiseks Panga peremeheks ja esialgu jäid Pangale ka kaks järgmist venda Ivan ja Maksim; kaks nooremat poega, Tupenurmes sündinud Georgi ja Andrei surid lapseeas.
20.s alguse kogudusenimekiri selgelt peremeest Pangal ei märgi. Kõik kolm venda olid pered loonud, kusjuures esikohale on märgitud hoopis Pöidelt naise võtnud noorema venna Maksimi jun. Peegli pere. Ta asus hiljem Pöidele (tema poeg oli Tartu Ülikooli ajakirjandus-kateedri rajaja Juhan Peegel). Ivan on aga peale 1905. aastat uppunud ja tema pojad rajasid EV algaastail Mäe koha, millest eraldi räägime.
Panga Mihkel abiellus 1882. aastal Põitse Peele Mihkli tütre, Tika vabadikukohal kasvanud Mariaga (Kolk) ja neil oli kaks poega ning neli tütart. Vanem poeg, 1887.a sündinud Ivan langes 1. Maailmasõjas ja temast jäi vaid tütar Akiliina. Noorem poeg Georgi Peegel (1899–1942) jäi peale Vabadussõda Panga peremeheks. Kruntimisel paistab Panga talu olevat jagatud vana Madise kolme poja järglaste või omakorda nende järglaste vahel. Mihkli poja Juri nimel oli 16,38-hektarine ja Saaremaale asunud Maksimi nimel 10,18-hektarine maaüksus, mis mõlemad kandsid Panga nime. Keskmise venna Ivani poegade Mihaili ja Matvei nimel oli 17,17-hektarine Mäe maaüksus.
Georgi Peegel abiellus Nõmmküla Uietalu Madise tütre Mariaga ja sündisid kaks poega ning kolm tütart (vanem neist, Vaike suri paari-aastasena). Esimene poeg, 1925.a sündinud Arno langes viimase sõja lõpul Sinimägedes. Juri ise suri 43-aastasena kodus. Lesk Maria jäi kahe tütre (Helga ja Milvi) ning noorema poja, 1941.a sündinud Unoga peale sõda Pangale üsna abitusse olukorda. Et venna pere Nõmmkülast 1944.a septembri lõpul Rootsi põgenes ja koju jäänud vana isa seal järgmisel talvel suri ning koht sootuks tühjaks jäi, läks Maria lastega sünnikoju Nõmmküla Uuetalule. Panga jäi esialgu tühjaks, aga 1953.a ostis hooned oma perele eespool jutuks olnud Jaagu Vassili Raun, sest Jaagu hooned olid selleks ajaks üsna elamiskõlbmatuks muutunud.
1959. aastal olid Panga elanikeks Vassel Raun naise (Kallaste Paistu Irina Palu) ja kahe tütrega (Liivi ja Liisi). Kolhoosiaja lõpupoole jäi koht taas tühjaks, kuid 20.s lõpul tuli Pangale Raunade väimees Ants Sau oma perega ja peagi kerkis Panga õue juba uus eluhoone.

Mäe

Allikaniidi

7. VANAGA-JAANI

Vanaga kaksiktalu eelkäijaks võib suure tõenäosusega pidada 1645.a revisjonis esinevat Cleresse Matz’i talu Tupenurmes, millest rootsiajal on kaks talu kujunenud. 1674. aasta aktis nimetatakse nende peremehi Clase Mart ja Clase Jurgen ning 1698.a kaarditabelis esinevad peremehed Klase Jurgen (nr.8) ning Klase Matz (nr.9). Keda neist Vanaga-Jaaniks ja keda Vanaga-Juriks lugeda, jääb üsna meelevaldseks, sest, nagu öeldud, kaardiväljal talude numbrid puuduvad ja saame vaid tõdeda, et enam-vähem Vanaga-perede kohal tõepoolest kaks talu on kujutatud.
Algul toodud tabelis on katku üle elanud Wahaka Juri (Güldenstubbe nr.102) arvatud Vanaga-Jaani eelkäijaks, sest 1731.a revisjonis märgitud Wannaka Jürgen’i talu arvati 1738. aastaks Kansi mõisale ja 1750. aastaks hakkas (ikka Kansi mõisale) koormisi kandma Wannaka Jahn, keda viimane revisjon Wannaka Jürna Jahn’iks nimetab ja keda muidu võiks vana Jürna pojaks pidada, kui 1771.a Tamse vakuraamatus ei nimetataks peremeest Kingiseppa Jahn’iks (aus Wannako Jahns Land)! Et talu selleks ajaks Tamse mõisa alla oli toodud, võib siiski kahe Jaaniga tegemist olla, eriti arvestades Vanaga Jaani maa rõhutamist vakuraamatus. Selleaegne Jaan on aga nähtavasti hilisem Külasema vabadik (~1715–1798) ja Külasema Kingissepa juurtega mees. Kas Wannaka Jurna Jahn jäi Kansi mõisa hingeks või mis temast sai, jääb selle juures teadmata!
Juba esimeses hingeloendis 1782. aastal oli peremeheks pandud Tupenurme “oma” mees – Ola Jaagu poeg Jaen (~1723–1801), kelle järglased hiljem priinime KESKPÕLD said. Sellest Jaanist jäi nähtavasti ka Vanaga-Jaani talunimi, kuigi hingeloendites märgiti seda Wannako a. Lisame, et selleks ajaks oli edasises lähemalt tutvustatavas naabertalus Vanaga-Juril juba koduväina peremeheks saanud Ola Jaagu noorem poeg Jaak ja mõneks ajaks (Maripuude Vanaga-Jaanile asumiseni) oli vendade sugulastaludega tegemist. Naabertalu nime teine pool paistab aga hilisemast ajast jäänud olevat (hingeloendites oli ta lihtsalt Wannako b).
Jaen Jaagu pojal said täisealiseks kolm poega, kelledest vanemad – Mihkel (1767–1823) ja Jaak (1772–1824) on järgmistes loendites kordamööda peremeesteks märgitud; 1826. aastaks on aga mõlemad surnud ja noorim vend Tõnis (s.1790) mingi eksimuse või pahateo eest 1820.a välja saadetud (wegen verbrechen verschikt). Tähelepanu-äratavalt palju Tupenurme mehi on 19. sajandil välja saadetud; see vääriks lausa eraldi uurimist – kas oli agarate salakauba-vedajatega tegemist või olid mehed muidu “kuritegelike kalduvustega”? Väiksemate eksimuste eest arvatavalt siiski sel ajal Siberisse asumisele ei saadetud!
Vanema venna Mihkli ainus poeg suri 4-kuuselt ja peremeheks on saanud äsja abiellunud 20-aastane Mihkel Jaagu p. Keskpõld, kes noorema venna Jaaguga (s.1811) ongi talu ainsad meeshinged. Nimelt oli vanal Jaagul Lõetsa Vanaperest võetud Eeduga ainult kaks poega ja imikuna surnud tütar Kadri. 1806.a sündinud Mihkel oli 1825.a Võllast naise võtnud, aga sündisid vaid poeg Jaen ja 2-aastaselt surnud tütar Kadri ning 1834.a loendis on mõlemad surnuteks märgitud, kuigi meetrikatest ei ole nende surmakandeid õnnestunud leida! Viimane Keskpõld, viimase Mihkli ainus poeg Jaen võeti 1854.a nekrutiks ja Krimmi sõjast ta tagasi ei tulnud. Sellega vana Ulla Jaagu Keskpõldude oks kuivas.
1832.a oli tallu toodud Lepiku Mihkli p. Mihkel Maripuu (1802–1870) oma vigase vanema venna Aaduga (1796–1839) ja siitpeale jäi Vanaga-Jaani talu Maripuude valdusse. Mihkel oli 1828.a Lepikul abiellunud naabripere peretütre Kadriga (Allik) ja esimene tütar Mare oli Lepikul sündinud. Tupenurmes sündisid veel kolm tütart ja kaks poega. Esimene poeg Jaen suri noorelt vallalisena ning järgmiseks peremeheks sai Mihkel “teine” Maripuu (1838–1902).
Teisel Mihklil sündis Levalõpma Tooma Kadriga (Veskimeister) kaks poega ja viis tütart, kelledest vaid teine tütar Mare lapsena suri – 6 last jõudsid abieluni. Kadri suri 1874.a ja samal aastal võttis Mihkel Vahtraste Noore-Jaagu Mihkli tütre Riste teiseks naiseks, kellega veel neli poega ja tütar Ruudu sündisid. Miks Mihkel hiljem oma esimese abielu lapsi ignoreeris, ei ole selge, aga väidetavalt elas tema esimene, 1861.a sündinud poeg Madis hiljem Kallastel Üügu ranna-saunas. Meetrikate põhjal sündis Madisel Nõmmküla Sõo Riidu tütre Marega ka neli tütart ja kaks poega, aga teada on vaid vanema tütre Elena abiellumine 1909. aastal. Samuti on selgumata Mihkli teise poja, 1871.a sünsinud Jaani hilisem elukäik – temalgi on Muhus kaks abielu kirjas (viimane 1921.a) ja esimesest abielust teada tütar Mare ning poeg Vassel, aga rohkemat luteri kirikukirjadest ei selgu!
Vanaga-Jaani järgmiseks peremeheks sai Mihkli teise abielu vanem poeg Mihkel “kolmas” Maripuu (1876–1949), keda Vanaga-Jaani vana Mihklina mäletatakse – ehk pidi peremees tingimata just Mihkel olema! Kaks Priiduks ristitud nooremat venda surid päris väikestena, aga 1887.a sündinud noorim poeg Juri asus hiljem Kuressaarde.
Kolmas Mihkel abiellus 1895. aastal Viiraküla Tiiriki-Mihkli Madise tütre Ruudga (Noor) ja sündisid kolm poega ning neli tütart. Kruntimisel sai vana Mihkli nimele 34,37-hektarine Vanaga-Jaani talu. Vana Mihkli esimene, 1901.a sündinud poeg oli ettenägelikult jälle Mihkliks ristitud, kuid tema peremeheks saamise lõpetas nõukogude okupatsioon ja sõda. Teine vend Vassel Maripuu (s.1904) oli hiljem Tallinnas pagariks ja temast räägime pisut veel eraldi tema rajatud Poe ehk Maripuu kohaga seoses. Vana Mihkli noorim poeg Jaen asus eespool juba jutuks olnud Mäele.
Noor Mihkel abiellus 1926.a Mõisaküla Tika Ivani tütrega (Kolk; ristitud Ekaterina, luteriusus Iriina ja kutsutud Ruudu) ning sündisid kolm poega ja kolm tütart. Mihkel jõudis isa kõrval juba peremehe rolli asuda, kui algas nõukogude okupatsioon. Vene mobilisatsioonist jäi ta kõrvale ja sõja ajal sündis veel noorim tütar Juta, aga uue nõukogude okupatsiooni tulekuga algasid probleemid. 1946.a kevadel anti paljudele korraldus vallamajja ilmuda (nagu 3 aastat hiljem märtsi-küüditamise ajalgi), aga tänu “infolekkele” hoidsid Vanaga mehed (nii Mihkel kui noorem vend Vassel) sellest käsust kõrvale ja varjusid metsa. Selle järel Vanaga-Jaani talu rüüstati ja kodust kätte saadud inimesed (vana-peremees Mihkel ja noore Mihkli naine Ruudu lastega – osa lapsi oli siiski juba ohtu teades varjule toimetatud) evakueeriti Sõrve. Sealt õnnestus Koosi Linda Vinkelil (sünd. Metsniit) ära tuua Mihkli tütar Urve; vanem õde Vilma oli juba leidnud pelgupaiga Tamse Tuulel, samuti olid sugulaste-tuttavate juurde varjunud vennad Manivald ja Heimar. Headel inimestel õnnestus päästa ka noorim tütar Juta, aga vana Mihkel, Ruudu ja tema vanem poeg Endel küüditati 1949.a mass-küüditamise ajal Siberisse, kust tagasi pääses vaid Ruudu. Metsavennad ei suutnud end loomulikult kaua varjata; vennad Mihkel ja Vassel arreteeriti 1948.a suvel ja said oma 25+5. Nad pääsesid siiski 1956.-57.a amnestiaga ja Mihkel tõi naisegi Siberist tagasi. Muidugi ei saa pärast seda enam talust rääkida, aga neljanda Mihklil õnn oli vähemalt kodus surra...
Mihkli noorem poeg Heimar kasvas üles Põitse Nõmmel ja omandas hiljem omale Paenasel Nõlva koha; Manivald oli Mihkli-Jaagul kasulapseks ja hiljem koduväi Põitse Kästikil. Siberisse jäänud Endli järel vanema pojana ehitas ta kolhoosiajal omale koduõue uue maja. Vanem õde Vilma sai Tamse Tuulelt Paenase Aru-Saadule mehele ja esimeses abielus varakult leseks jäänud Urve asus hiljem (teises abielus Lembit Peegliga) onu Vasseli rajatud Maripuule. Noorim õde Juta sai Põllu Heinart Laaneväli naiseks.
Vanaga-Jaanil jäi Manivaldi lesk peale tütre Linnusele mehele saamist lõpuks üksi. Maripuu nime kannavad aga edasi Nõlva Heimari pojad Ivo ja Meelis Maripuud.

Maripuu (Poe)

8. VANAGA-JURI

Üks kahest rootsiaegsest Klase-nimelisest talust oli katku järel tühi. 1713.a protokollis märgitakse küll ilmsete Tupenurme talude vahel (külasid see revisjon ei märgi!) üht Hiiumaalt toodud Ustallo Jurna Pent’i koormisi kandmas. Hilisemates revisjomides seda peret Tupenurmes ei ole ja Pendi-nimelist hiidlast ei leia 1731.a revisjonis enam üldse! Küll aga esineb 1731.a pastoraadi 5. taluna Ustallo Lehmit üsna vastava pere koosseisuga (mees, naine, üks poeg ja kaks tütart) ja samanimeline üksus on kirjas ka 1733.a Kantsi mõisa vakuraamatus rubriigis von Tamsal verlegte!
1731. – 1738. revisjonides on Tupenurmes kirjas üks vaba mees – kangur Friedrich HESS, kes ka ¼ adramaad maad kasutab ja selle eest 4 rubla maksab. Hessi-nimelisi käsitöölisi oli 1731.a revisjoni järgi Muhus koguni kolm (peale Tupenurme veel Viirakülas ja Võlla mõisa “haldusalas” – Lehtmetsas). Ilmselt kõige kauem asusid nad Viirakülas, kus neist ka tänaseni on Essi kohanimi püsinud. 1744.a on Hessi asemel Tupenurmes kangur Hans BORMANN (kasutab samuti 4 rubla eest ¼ adramaad), aga 1750. aastaks ilmub revisjoni ¼ haritud adramaaga (teine veerand söötis) Wannacka Michel (~1717–1775) ja tema puhul on juba kindlasti tegemist pärastise Vanaga-Juri taluga. Kas Mihkel oli põline Tupenurme mees, jääb siinkohal lahtiseks ja varastes meetrikates kohtame vaid tema nelja tütart. 1771.a vakuraamatus oli Mihkel veel peremees, aga 10 aastat hiljem märgib esimene hingeloend peremehena Mihkli tütrele Marele tulnud väimeest Jaak’u (~1729–1818), keda meetrikad ka Ola Jaagu pojaks nimetavad ja ilmselt on ta naabertallu Vanaga-Jaanile peremeheks pandud Jaani vend. Jaagu järglased saavad priinime PEEKER ja nii osutuvad Keskpõllud, Peekerid ja Raunad ühe puu harudeks. Märgime, et varem toodud Ulla-perede skeemil on need ühe pere (Ulla-Paavli ehk Jaagu) hilisemad siirded siiski kujutamata (kuna need ju Vanaga-peresid veel Ulla-peredeks ei muutnud!).
1811. ja 1816.a hingeloendites on juba 90-le liginev Jaak Jaagu poeg ikka veel peremeheks märgitud, kuigi sisuliselt oli sel ajal nähtavasti peremeheks juba Jaagu vanem poeg Juri Peeker (1770–1827), kellest ilmselt ka hilisem Vanaga-Juri nimi talule jäi (hingeloendites Wannako b).
Esimesest abielust peretütre Marega sündisid Jaagul neli poega ja 38-aastaselt vallalisena surnud tütar Mare. Jaagu teine naine oli Nõmmküla Leemetilt (Lutsi Jaani tütar) ja temaga sündisid veel kolm poega ning kolm tütart, aga teise abielu pojad surid kõik väikestena ja ükski Jaagu neljast tütrest ei paista ka abiellunud olevat. Nii oli järglasi peale Juri veel vaid teisel vennal, sulasel Tähvel (1773–1817), kes 1798.a Pallasma Jaani peretütre Mare kosis. Temalgi sündis viis poega ja kolm tütart, aga esimene poeg Tähve suri lapsena, Jaen võeti nekrutiks ning sulaste Juri, Mihkli ja Andruse järglaskond oli kasin. Juril ja Mihklil sündis kummalgi vaid üks tütar, aga Andrus jäi hoopis vallaliseks.
Peremees Juril oli Nõmmküla Tõnu-Aadu Marega kolm poega ja kuus tütart. Tema vanem poeg Jaen suri 2-nädalaselt ja 19.s teisel poolel “ajalugu kordus” – peremeheks sai Juri teine poeg Juri Peeker (1820–1882) ning jälle jäi noorem vend Tähve (1826-96) sulaseks. Tema järglaskond oli juba arvukam ja teine Tähve on omale Tänavasuu vabadikukoha rajanud, millest eraldi räägime.
Juri Juri poeg Peeker abiellus Soonda Matsi Kadri Äkkega ja neil oli kaks poega ning neli tütart; esimene poeg Mihkel Peeker (1842–1907) oli sajandilõpu peremees, aga noorem poeg Juri suri 4-kuuselt. Mihklil oli Neo Ingliga (Soop) samuti kaks poega ja neli tütart: vanem poeg Madis jäi tallu, aga noorem vend Mihkel ehitas omale osataluks kujunenud Juri-Mihkli koha.
Madis Peeker abiellus 1895.a Paenase Ansu vabadiku, Saadu Tõnu tütre Juula Auväärtiga ja sündisid viis tütart ning neli poega. Vanem poeg Madis jun. Peeker (1901-95) oli 1930-34.a Hellamaa vallavanem, ostis maid Muhus ja väljapool (pidas ka Lihulas talu), oli Muhu Veeühingu asutaja ning saksa okupatsiooni ajal taas Muhu vallavanem. 1944.a õnnestus tal Rootsi põgeneda. Tema eluloolised lühiandmed on A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk. 616 toodud (sünniaastaks on seal küll ekslikult 1901 asemel 1891 märgitud!). Kaks venda Ivan (1910-45) ja Villem (s.1912) asusid elama Tallinna. Ivan suri Tallinnas, aga Villemil kuuldavasti õnnestus samuti Rootsi pääseda. Noorim vendadest – Anton (1914-52) jõudis end sisse seada selleks ajaks tühjaks jäänud Panga-Juril, mille vanem vend Madis oli ostnud, aga kui sünnikodu peale sõda tühjaks jäi, tuli pere koju tagasi (Panga-Juril seati sõja järel sisse 3-klassiline algkool).
Kruntimisel jäi vana Madise nimele 32,87-hektarine Vanagu nimega talu, millest 13 ha oli eraldatud tema nooremale vennale Mihklile. Noor Madis suutis omale ise piisavalt maavaldusi soetada ega ole kodutalust mingit osakut soovinud (aitas hoopis nooremal vennal Panga-Juri kohta hankida).
1959.a rahvaloenduse ajal oli Vanaga-Juri ainsaks elanikuks märgitud Antoni lesk, Niidi Andruse tütar Juula (sünd. Raun). Tema ja Antoni vanem poeg Rein kasvas tädide juures Niidil (elas hiljem Murmanskis); noorem poeg Igor oli loenduslehel Piiri kooli internaadis kirjas, aga tütar Irma paistab loendusest hoopiski välja jäänud. Lisame, et vana Madise lesk, üle 80-ne Juula oli sel ajal oma noorema tütre Ruuduga (nimi Maimuks muudetud) vanema õe Ingli juures Lõetsa Suure-Jaagul.
Viimase maareformiga tagastati Vanaga-Juri maad enamasti Antoni tütrele Irma Järvesalule, kes peale Tupenurme algkooli likvideerimist tühjalt seisnud Panga-Jurile asus, kuna Vanaga-Juri oli vahepeal hõivanud üks Maripuu Urve ja Lembit Peegeli poegadest ja see koht pidavat uuel aastatuhandel Ivar Peegli valduses olema.

JURI-MIHKLI

Tänavasuu

Kadariku

9. SAARE

1731. aastaks on Tupenurmes hakanud Tamse mõisale koormisi kandma Sahre Jack ja eespool oli oletatud, et ta võib rootsiaegse Kapi küla peremehe Saretse Matz’i järglane olla. Jaak oli nähtavasti eakas mees, sest juba 1744.a revisjonis on peremeheks Sahre Jürgen. 1750. aastaks on talu läinud Lõetsas rajatud Ranna mõisale, kuhu ta kuulus 1770-ndate aastateni. 1767.a on Ranna mõisa peremees veel Jürgen (Juri), aga esimeseks hingeloenduseks 1782.a on talu arvatud Kapi mõisale ja peremeheks Juri poeg Andrus (~1728–1810), kelle järglased said priinime LEIT.
1795. aastal oli Sahre Jurna Andrus jätkuvalt peremees, aga tema esimese abielu vanem poeg Mihkel (s.1764) on 1811.a loendis surnuks märgitud ja peremeheks nimetatud Andruse teise abielu poeg Andrus “teine” Leit (1783–1846). Teise Andruse esimesed (kaksikud) pojad sündisid 1814.a surnult; 1816.a sündis Tähve ja seejärel veel Andrus “kolmas” Leit (1822–1876). Teise Andruse surma järel sai peremeheks Tähve Leit (1816–1869), aga talul oli magasiaidast suur vilja võlg ja 1849. aastal pidi Tähve võla tõttu kohast loobuma ning temast ja vend Andrusest said vabadikud. Küllap oli määravaks seegi, et talus oli puudus meeste tööjõust, sest mõlemal vennal olid valdavalt tütred sündinud (Tähvel 5 tütart ja Andrusel 6 tütart ning üks poeg).
Kus Tähve oma elupäevad lõpetas, ei ole selge, aga Andruse 1874. aastal “sisse seatavat kohta” nimetab kogukonna-kohtu protokoll Lõithallika (jrk.nr.19) – täpselt samuti, nagu Lauri koduväi Juri Rehepapi 17.-na märgitud kohta! Paistab, et Korista panga Tupenurme-poolse nurga all olnud allikat on vanast ajast Lõitallikaks nimetatud ja võib-olla oleks Saare vana priinime autentsemaks kirjapanekuks hoopis LÕIT! Kuna vana Masing õ-tähe alles hiljem välja mõtles, jääb Saare vana priinimi muidugi selleks, nagu seda omaaegseis dokumentides kirjutati, aga hoopis huvitavam küsimus on selles, kus ikkagi vabadikuks jäänus Saare kolmanda Andruse elupaik oli? Minu isa kuuldud mälestuste järgi olnud tema vanaema Kadri pärit Sõerult ja mitmel pool olen märkinud, et Saare “kolmas” Andrus rajas Sõeru vabadikukoha, sest “kirjade järgi” oli Punni (hiljem Kallaste Kopli) Madise naine Tupenurme Saare Andruse tütar. Sõeru kohast on Kallaste loos ka pisut juttu, aga et Saare Andrus või tema tütred seal oleks elanud, sellest paraku dokumentaalsed andmed puuduvad! Samas on seni mäletatavat Tupenurme Leitallika kohta ikka Lauri koduväi, Juri Rehepapi järglastega seostatud ja seda 1940-ndatel veel eksisteerinud kohta mäletavad siiani elavad vanad Tupenurme inimesed. Jääb üle arvata, et Saarest ja Mihkli-Jaagust soo poole, Korista panga all on Lõitallika läheduses kaks vabadikukohta olnud, aga täiendavate andmete selgumiseni jääb teine neist (Saare Andruse oma) teadaoleva Tupenurme suitsuna “arvele võtmata”! Kui aga 2007.a suvel kadunud Leitallika kohta otsisin, tekkis küll kahtlus, et siin kandis kunagi kaks eluaset võisid olla!
1849. aastal on Saarel peremeheks pandud Priidu Laisk (1810–1865), kes oli ühe Rootsivere vabadiku, arvatavalt Vahtnas tegutsenud Hendriku (~1731–1806) tütre Lutsi vallaspoeg. Selle Hendriku tütred Lutsi (1767–1833) ja Ingel (1775–1845) on oma vallaslastega 19.s algul Tupenurme toodud või asunud ja 1816.a hingeloend märgib neid Willema asukatena, kusjuures üksus on nagu Tupenurme 12. taluna kirja pandud! See tundub hääbunud kolmas Panga nimega talu olevat, millest lõpus Panga-Juriga seoses veel lähemalt räägime, aga Willema nimi paistab samas olevat Rootsiverest “kaasa toodud”. Võib tõdeda, et Pärnu voorimehe Kaarli poeg Priidu (sünnikandes Frederik) on sisuliselt Tupenurmes üles kasvanud ja nähtavasti suutis ta hakkaja mehena Saare Tähve magasiaida võlad tasuda ning sai talu peremeheks, olgugi et priinimeks oli ta LAISK saanud! Lisame, et 1930-ndatel eestindati see nimi LAANEVÄLI’ks. Teatakse, et Põllu Mare olla alati kurtnud: “Terve elu tee hommikust õhtuni rasket tööd, aga risti peale kirjutatakse ikka laisk!”
Priidu oli 1830. aastal Vanaga-Juri peretütre Eeduga (Peeker) abiellunud ja neil oli neli poega ning kuus tütart. Kaks keskmist poega surid imikutena, aga esimene poeg Tähve/Timofei Laisk (1830-94) jäi peale isa surma Saare peremeheks. Noorem vend Jaen/Ivan Laisk paistab sajandi lõpukümnenditel Pranglil teeninud ja teda meenutame hiljem veel Rõuendi vabadiku-kohaga seoses.
Saare Tähve Laisk abiellus 1853. aastal Targa-Tähvena Ingel Priiga ja sündisid kolm poega ning neli tütart. Vanem poeg Mihkel Laisk jäi tavapäraselt peremeheks, teine vend Madis ehitas omale Saare-Saadu vabadikukoha, aga noorim poeg Jaen suri aastaselt. Mihkel kordas Soonda Andruse Marega (Ader) isa Tähve saavutust – jälle kolm poega ja neli tütart, kusjuures pojad said ka samad nimed – taas Madis (1886), Jaen (1893) ja Mihkel (1896). Vana Mihkel ei olnud vist enam talutööst “vaimustuses” ja talle omistatakse ütlemist: “Ei ole aega talu töö eest rukit lõigata”. Mihkli vanem poeg Madis loobus talupidamisest sootuks, tegutses parisnikuna ja müüs 1928. aastal poole Saare kohta Kansi Aadu Vassili Perele (Lõetsa Tõnise sulase Aadu/Aleksei Pere poeg). Teise venna, 1893.a sündinud Jaani hilisem käekäik ei ole kirikukirjadest selgunud, aga noorem vend Mihkel Laisk-Laaneväli ehitas omale Saarelt üle tee Niidi koha. Nii on Saare kõige enam hargnenud-paljunenud talukoht Tupenurmes.
Vassili Pere (1882—1947) nimele sai 16,39-hektarine Saare pooltalu. Tal oli Kansis Raegma Juri Ekaterina Jürjestaustiga kaks tütart ja kaks poega sündinud. Vanem poeg Aleksander (1914) jäi viimases sõjas kadunuks; noorem vend Augistin asus enne sõda Tallinna (muutis oma nime Peetriks) ja tema saatus on suuresti teadmata. Vasseli ja Riina tütardele ei olnud talutöö samuti “konti mööda”; Akiliina sai eespool nimetatud Mäe Ivan Maripuu teiseks naiseks ja Raissa sai Pärnus mehele. Viimaseks koha pidajaks oli Vasseli naine Riina, kelle kasvatada jäid ka tütarde lapsed – Liina enne abielu sündinud tütar Eevi Pere (1940) ja samuti Pärnusse asunud teise tütre Iisa poeg Rein Michelson. Vanemaks saades asusid nii Evi Pere kui Rein Michelson samuti Pärnu. 1959. aastal oli Saarele üksi jäänud Riina juures kirjas Augusti tütre Ulve pere: mees Arkadi-Villu Kangur ja nende aastane poeg Villu Kangur. Harva kasutatavaks “suvekoduks” on lagunev Saare koht jäänudki ja vana maja seisis ka uuel aastatuhandel ikka veel püsti. Väärtuslikuks infokilluks sellega seoses saab lugeda Eevi Pere poolt 1953.a talvel Liiva kooli õpilasena üles joonistatud Saare eluhoone plaani.

Niidi

Saadu

Rõuendi

Rõuendi vabadikukoha tekkelugu on seni pisut ebaselge. Nimelt märgib 1874.a kogukonna-kohtu protokoll talude järel esimesena (järjekorras nr.15) Rõuendi Jurri Tuul – s.t. Andruse Tähve Tuule nooremat poega, 1842.a sündinud Juri, kes alles küpses eas peale kroonu ja muid teenistusi 1888.a naise võttis ning Kapi Nõmme latsikoha rajas. Samas on 1880-ndate koguduse-nimekirjas Rõuendil esikohale märgitud hoopis eespool jutuks olnud Panga Andrus Suit’i poeg Tähve/Timofei Suit ema ja oma perega, kuigi 1874.a protokollis oli Tähve Kapi latsimeeste hulgas kirjas. Küllap ta esmane Mulgi latsikoha saaja oli, mille seejärel Kallaste Paistu Mihkel Palu ära ostis, aga siinkohal on oluline teada, et Tähve leske ja poega märgib Rõuendil veel 20.s alguse kogudusenimekiri ja jääb arusaamatuks, kas Rõuendi esmaasutajaks lugeda sajandi keskel Pangal olnud Suitide peret (peale Madis Pangapä Pangal peremeheks saamist) või Andruse peremeheks jäänud Tähve Tuule nooremat poega, pärastist Kapi Nõmme Juri Tuult?
Alles 20.s koguduse-nimekirja ilmuvad Pranglil kroonuteenistuses olnud Saare Priidu poja, 1844.a sündinud Jaen/Ivan Laisa pojad: 1873.a Rinsi meetrika järgi soldati poeg Ivan Ivani p. Laisk ja 1875.a Pranglil sündinud noorem vend Mihail Ivani p. Laisk oma peredega. Nende ema Kadri/Ekaterina oli Viiraküla Tähvena-Tooma Mihkli tütar, sündinud Ausmeel. Tema suri hiljem noorema poja Mihkli juures Põllul, mille Mihkel omale sajandivahetuse paiku rajas, aga vana Jaen/Ivan Laisa surmaaeg ja koht ongi siinjuures selgumata.
Rõuendile jäi Rõuendi vana Ivanina mäletatav Saare Jaani vanem poeg Ivan, mistõttu kohta siin ka Saarega seoses tutvustame. Tal oli Vanamõisa Lauri Juri tütre Ingliga (Randmets) kaks poega ja neli tütart. Vanem poeg, 1902.a sündinud Ivan Laisk-Laaneväli oli kolhoosi “Põhjarannik” esimene esimees ja Pallasmaa (Nõmmküla) Uielu koduväi. Vanas eas tuli ta tagasi Rõuendile, kus ka suri. Üks noorematest õdedest, Akiliina (s.1913) sai Pädaste Värava Timmu Jõgi naiseks. 1959. aastal elas Rõuendil veel 85-aastane vana Ivan oma noorema tütre, 1917.a sündinud Raissaga. Teadmata on vana Ivani noorema, 1919.a sündinud poja Aleksandri saatus.
Rõuendi algne 0,12-hektarine vabadikukoht jäi ka peale kruntimist popsikohaks – 1939. aastal 2,6 ha, millest põldu oli 1,2 ha. 21. sajandil oli Rõuendile ühe Tartu mehe suvekodu tekkinud.

Põllu

10. MIHKLI-JAAGU

Katku järel, 1713.a protokollis kannab Tupenurmes Tamse mõisale koormisi Kaue Jurna Ado. Arvatavalt on sama mehega tegemist, keda 1731.a revisjon Tupenurmes nimetab Runni Jurna Ahd Tamse mõisa all. 1738.a revisjon seda talu enam Tupenurme (Tamse mõisa) talude hulgas ei nimeta, aga Hellamaa mõisale on arvatud SohAdo Jack ja 1771.a Tamse vakuraamat märgib, et samanimelise talu maa on 1758. aastast Michli Jacko Jurri käes Hellamaa mõisa all. Ilmselt on ikka sama, katku üle elanud taluga tegemist, mille peremeest algul Soh Ado Jaaguks ja 1750. aastal (endiselt Hellama mõisa all) Michli Jaaguks nimetati. Võib vaielda selle üle, kas just ühe ja sellesama Jaaguga (~1690–1758) tegemist oli, aga siitpeale on Mihkli-Jaagu talu üsna üheselt jälgitav; algul toodud tabelis oleme aga talu rootsiaegseks eelkäijaks üsna suvaliselt arvanud hinnanguliselt ehk pärastise Saare-Saadu piirkonnas asunud talu, oletades, et just see numbrit 12 kandis (meenutame, et kaardil tegelikult talude juures numbrid puuduvad).
Hilisemais dokumentides ei ole nähtavasti 1730-ndatel sündinud Jaagu pojast Jurist muid jälgi, peale selle et ta 1773. aastal ühe Sepa Miko lese Marega laulatati, aga lapsi ega ka Juri surmaaega meetrikaist leida ei ole õnnestunud! Küll aga võime vana Jaagu lasteks pidada veel poegi Mart, Jaak ja Laas ning 1740-ndatel sündinud tütart Rõõta, kes Mäla Pärdi Andruse naiseks sai (Metsaaltide esiema). Selle juures paistab 1782.a hingeloendis Tupenurmes peremeheks olnud Mart Jaagu p. (~1730–1789) isegi Juri vanem vend olevat, aga ta on alles 1761. aastal abiellunud ja ju siis nooremal vennal Juril juba varem (enne teist abielu 1773.a) pere oli, et ta esimesena peremeheks kinnitati. Kolmas vend Jaak Jaagu poeg (~1741-91) on esimeses loendis Võllas pärastisel Sepa-Mihklil peremeheks ja temast on Võlla loos veel pisut juttu, aga neljas vend Laas (~1742–1801) on esimeses loendis Kapi mõisa hingena vanema venna sulaseks. Pere sai priinime AUVÄÄRT, kusjuures seni ei ole selgunud sugulust Paenase Ansul sama priinime saanud inimestega ja tuleb arvata selline nimi Kapi mõisas ja Suuremõisa Paenase külas sõltumatult pandi!
Mardil on meetrikaist teada kolm poega ja tütar Eed (sai 1793.a Paenase Kõue Juri teiseks naiseks). Esimene poeg Jaen Auväärt (1763–1831) oli isa surma järel peremeheks pandud, aga tema kaks poega surid noorelt ja edasi läks pärimisliin sulase Laasu järglastele. Märgime, et Jaani noorem vend Tõnis suri 3-aastaselt ja noorelt on surnud ka kolmas vend Tähve (s.1770), sest hingeloendid teda ei meenuta.
Sulasel Laasul oli samuti kolm poega ja peale selle viis tütart; keskmine poeg Mart on 1814.a Kõinastu asunud (tema üle viimist märgib ka 1816.a loend) ja noorem poeg Tõnis Auväärt (1778–1858) on 1811.a loendi järgi mingisse kroonuteenistusse arvatud, kuid luteri surmameetrika järgi suri ta 1858.a Muhus (vallalisena). Laasu esimene poeg Juri Auväärt (1774–1839) jäi aga onupoja Jaani surma järel sisuliseks peremeheks, kuigi kinnitatud peremeest 1834.a hingeloend ei märgi.
Juri oli 1797. aastal Jaagu peretütre Eeduga abiellunud ja sündisid neli poega ning kaks tütart. Viimased said mõlemad mehele ja abiellusid ka Juri kaks vanemat poega, aga Mihkli (1800 – 1855) abielu Neo Tähve tütre Ristega (Soop) oli lastetu. Tagasihoidlik oli ka teise venna Madise (1806-71) järglaskond. Tal sündis 1828. aastal ainus poeg Jaen ja seejärel tütar Mare (sai Soonda Matsi Tähve Äkke naiseks). Kolmas vend Tähve võeti nekrutiks ja noorim vend Andrus suri imikuna. Nähtavasti pidasid vanemad vennad Mihkel ja Madis peale isa surma talu n.ö. kahe peale, aga 1850.a on peremeheks kinnitatud äsja täisikka jõudnud Madise poeg Jaen/Ivan Auväärt, kes abielludes juba õigeusku salviti.
Jaanil oli Vahtraste Poali Juri tütre Marega (Aav) viis poega ja neli tütart, kusjuures 1. poeg Mihkel uppus 21-aastaselt ja noorim poeg Vassili suri 3-aastaselt. Kolm poega ja kõik neli tütart abiellusid. Ema Mare suri 45-aastaselt 1872. aastal ja 1875.a võttis Jaen Ansu-Pärdi Jaani tütre Kadri Kollo teiseks naiseks, aga temaga sündis ainus tütar Maria, kes 3-aastaselt suri. Mihkli-Jaagu peremeheks jäi Jaani teine poeg Georgi Auväärt; kolmanda venna, 1856.a sündinud Ivani pere oli 1880-ndate kogudusenimekirjas soldatiperede hulgas kirjas, aga sajandivahetuse paiku on pere Muhust välja läinud. Neljas vend Andrus sai omale Kapi Aaviku latsikoha.
Peremeheks jäänud Juri abiellus 1876. aastal Paenase Tõnise vana Jaani tütre Eed Vagaga (õigeusus Eudokia) ning sündisid kuus tütart ja kaks poega. Esimene poeg Vassili suri väiksena; kõik kuus tütart said 20.s algul üksteise järel mehele – vanim neist Irina Paenase Andruse-Mihkli Mihklile, Elena Kallaste Ringa Sandrile, Julia Rinsi Poe Mihklile, Maria Laasuga Madisele, Raissa Igaküla Pärdi-Juri Madisele ja noorim tütar Akilina Koguva Käspri Aadule. Ainsa üles kasvanud poja Georgi Georgi p. Auväärti (1885–1973) nimele sai vana Juri välja ostetud ligemale 40-hektarine Mihkli-Jaagu talu, millest kruntimisel jäi talundilehe järgi 33 hektarit 11 hektari põllumaaga ja mis dokumentides hakkas “moodsamat” Pärna nime kandma.
Noorel Juril sündis Rootsivere Mihkli Ivani tütre Kristinaga (Heapost) kuus poega ja ainus tütar Akilina. Õnnetuseks sündisid kolmas poeg Sergei ja kaks nooremat poega kurtidena. Vanem poeg Andrei Auväärt lõpetas 1928.a Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja õppis aastail 1930—1931 Tartu ülikoolis usuteadust. Teine poeg Vassili (1910–2000) koolitas end samuti jõudumööda, oli Pärnumaal turba-konsulendiks ja pisut ka kommunistlikust ideoloogiast nakatunud. Kolhoosiajal oli ta melioraator ning elas vanas eas Mihkli-Jaagul, kuid talu maid ta põhimõtteliselt tagasi ei taotlenud.
Aastaid tagasi sai üks Vassili Auväärti portfell temast jäänud märkmetega Koguva muuseumi antud, aga kuuldavasti on hulk tema pabereid veel Kuressaares elava Nõmmküla Uietalu Helga Peegeli valduses. Kolhoosiajast huvituvatele koduloolastele võivad need märkmed huvi pakkuda.
Juri neljas poeg Mihail Auväärt langes viimases sõjas sakslaste poolel (Ambla teeristis) ja kaks nooremat poega (Herman ja Aleksander) surid juba lapseeas. 1959. aastal oli Mihkli-Jaagul Juri oma poegade Vassili ja Sergei ning vallaliseks jäänud tütre Akiliinaga. Kurt Sergei tegi kolhoosi-ajani kodus talutööd, aga hiljem asus Kuressaarde. Peale vanema venna Vassili surma ostis Sergei kasupoeg Mihkli-Jaagu koha teistkordselt välja (nüüd uuelt Eesti Vabariigilt!) ja Sergei tuli tagasi sünnikoju, kus ta kõrge eani elas. Kuuldavasti käinud ta üle 90-aastasena bussiga Kuressaares saunas, kui head inimesed ta Liivale bussile aitasid!

11. PANGA-JURI

21. sajandisse jõudnud Panga-Juri koht asub nähtavasti hiljemalt rootsiaegsel taluasemel ja Tupenurme põlistaluks võis seda veel 20. sajandilgi lugeda. Eespool meenutatud “koha sisseseadmise kirjad” anti 1874.a Panga-Juri Andrus Tuulele küla 11. taluna ja protokolli märgitud kohanimeks oli Pangajurri.
Alustame siiski varasemast. 1674.a aktis kannab Tupenurmes numbrit 6 ja 1698.a kaardi-tabelis numbrit 7 Panka Matz’i talu. Suure tõenäosusega oli see kaardil üsna Panga-Juri kohal kujutatud talu, kuigi viitenumbrite puudumise tõttu kaardil seda kinnitada ei saa. Oletamisi elas siin katku üle 1713.a koormisi kandnud Panga Pawel (Güldenstubbel nr.101) kahe tööeas mehe, kahe naise ja kahe lapsega. 1731. aastaks on talu kaheks pooldunud ja võib arvata, et juba jutuks olnud hingeloendite 6. talu (tänane Panga) on siitsamast eraldunud. 1731. aastal Paavli talus märgitud kolm poissi on 1738. aastaks tööealisteks saanud ja vaatamata juba ühe arvestustalu eraldumisele on talus jälle 4 tööeas meeshinge ning lisaks veel kaks poissi. 1744.a revisjon nimetab peremehena Panga Pawli Matz’i ja Mats on endiselt Tamse mõisa hing ning pealegi Ulla Andruse asemel Tamse kupjaks pandud.
1750. ja 1756. revisjonide andmeil kasutab Mats ka rootsiaegse Jurna Lauri Michel’i maad. See siiani söötis arvestusüksus võib pärineda rootsiajal Panga-Jurist pisut Vanaga pool asunud talust, mis (oletamisi) omaaegses kaarditabelis numbriga 10 ja Mahle Michel’i nimega esines. 1771.a Tamse vakuraamatu järgi teeb Tamse mõisale tegu peale vana Panga Matsi veel Lauri Jurri, keda ei saa segada eespool jutuks olnud “päris” Lauri talu esimese hingeloendi peremehe, Juri Mardi pojaga, vaid tegemist on kupja Matsi vanema pojaga – Juri Matsi poeg (~1722–1772), kelle järglased said priinimed AHVENAS ja PINK. Vanast Matsist ja tema teisest pojast Laurist räägime veel järgmise, juba 19.s keskel hääbunud Tupenurme põlistaluga seoses, kuid Panga-Juri nimi (vähemalt reguleerimiskaartide registris) paistab Matsi vanemast pojast ja pojapojast (mõlemad Jurid) jäänud.
Esimeses hingeloendis Panga-Juri peremeheks olnud Juri esimene poeg Laas (~1743–1783) suri 40-aastaselt ja naine Mare sai Mõegaküla Andruse-Mihkli (sel ajal Masi) Mihkli kolmandaks naiseks ning Laasu poeg Mihkel sai hiljem Mõegakülas peremeheks ning priinime MARIPUU, millest Mõegaküla loos veel juttu. Laasu teine vend Jaen (~1756–1789) suri vallalisena ja kolmas vend Mihkel lapseeas. 1795.a loendis on talus peremeheks Juri neljas poeg Juri (1762–1808) ehk Juri “teine”, kellelt nähtavasti ongi kohanimi jäänud, kuid kes samuti keskeas suri. Temast jäid kolm tütart ja poeg Juri “kolmas” (1805-82), kes täisikka jõudsid; esimene poeg Mihkel suri jällegi 11-aastaselt (kui hingeloendi andmeid uskuda). Kolmandast Jurist sai hingede vahetamisega Nurme mõisa hing. Ta abiellus Rässa Obuku Juri tütre Rõõdaga, oli Rässas sulaseks ja pere sai seal priinime AHVENAS. Märgime, et sajandi keskel sai Juri Ahvenas mõneks ajaks isegi Rässa Jaani peremeheks, kuid neil sündis Rõõdaga vaid kaks tütart (mõlemad ka abiellusid) ja varsti see perekonnanimi hoopis hääbus.
Esimese Juri viies poeg Laur (1764–1835) oli esimese loenduse ajal Nõmmküla Leemetil kasvandikuks (zögl), 1795.a kodus vanema venna sulaseks ja 1811.a Kallaste Munskal sulane. 1816. aastaks on ta perega Kallaste Jaagule paigutatud ja peremeheks seatud ning sai siin priinime PINK. Sellega oli aga Panga-Juri talu praktiliselt tühjaks jäänud.
1811.a loend märgibki Tupenurmes ainult kümmet talu, aga nähtavasti ei tahtnud uus Kapi mõisa rentnik Andreas von Aghte (1761–1828) sugugi oma tosinast arvestusüksustest loobuda ja 1816.a on jälle 12 üksust kirja pandud, kusjuures 11. kannab Panga nime ja siia on märgitud vabadikuks nimetatud Kollode esiisa Mihkel Lauri poja pere, millest me juba Ansu-Pärdiga seoses rääkisime ning viimase ja 12. põlistalu puhul seda veel kord meenutame. Sama loendi 12. üksus kannab hoopis uut Willema nime ja siin on ainsaks meeshingeks 3-aastaseks märgitud Karel Karels Sohn (!), aga naispere, endiste Rootsivere vabadike Lutsi ja Ingli järgi võime selles ekslikult Kaarliks nimetatus hoopis Pärnu voorimehe Kaarli vallaspoja ja tulevase Saare peremehe Priidu ära tunda!
On üsna tõepärane, et vana kupja Matsi poja Juri järglaste talu tühjaks jäädes Matsi teise poja Lauri järglased (nüüd samuti vabadikud) Vanaga-poolsest talust Panga-Jurile asusid ning Rootsiverest siia toodud (või asunud) Vahtna Hendriku tütred oma vallaslastega nende endisesse tallu said. Igal juhul märgib 1834.a hingeloend, kui Ansu-Pärdi ainsaks meeshingeks 14-aastane Jaak Toss oli jäänud, Kollosid veel Pangaks nimetatud 11. üksusel ja Mihkli vanem poeg Mats Kollo võis Nautse Laasule koduväiks ehk tõesti Panga-Jurilt minna, aga ilmselt üsna pea paigutati nooremad vennad siit Ansu-Pärdile ja Panga-Jurile asusid ülerahvastatud Andruse mehed Tuuled – eeskätt Matsi pere, mida siin veel kord tutvustame (vt. ka varasemas toodud skeemi).
Taluna taastatud Panga-Juri peremeheks kinnitati nähtavasti Ula-Andruse kolmanda Andruse poeg Mats Tuul (1793–1860), kellel oli Mihkli-Jaagu Jaani tütre Marega viis poega ja üks tütar sündinud. Noorim poeg Toomas suri küll lapsena, aga neli poega kasvasid üles. Vanem neist, Andrus Tuul (1820–1902) sai järgmiseks Panga-Juri peremeheks; teine poeg Mihkel (s.1822) on omale külavahel Uielu koha ehitanud ja kolmas poeg Jaen (1828–1867) suri varases keskeas Panga-Juri sulasena. Temast jäid vaid kaks tütart (Riste ja Mare), kelledest viimane teadaolevalt mehele sai. Matsi noorem poeg Juri (s.1830) oli kirikumõisa kutsar. Ta abiellus 1857. aastal ühe mitte-muhulase – Mihkel Valtsini tütre Katariinaga ja luteri meetrikais on nende neli poega ning tütar Miina kirjas. Vanim ja noorim poeg surid lapsena, aga keskmiste poegade Priidu (s.1861) ja Juri (s.1869) hilisem käekäik jääb siinkohal teadmata - ilmselt on nad Muhust välja läinud.
Peremehel Andrus Tuulel sündis Männiku-Juri Marega (Tuulik) jälle viis poega ja kolm tütart. Kolm poega (Madis, Mihkel ja Jaen) surid noorelt ning abieluni jõudsid Juri ja 10 aastat noorem Andrus. Viimane abiellus 1875.a Miina Põlluga Kaarmalt ja asus Saaremaale (Astesse), aga Juri Tuul (1843–1886) oli 19.s viimasel veerandil isa Andruse kõrval Panga-Juri noor-peremees. Tal oli Korista-Matsi Madise tütre Ristega (Müüripeal) kolm poega ja seitse tütart, kuid neli last (nende hulgas poeg Villem) surid päris väikestena. Noorem poeg, 1879.a sündinud Juri on jällegi Muhust välja läinud ja Panga-Jurile jäi esimene poeg Jaen Tuul (s.1864), kes isa surma ajaks oli parajasti täisikka jõudnud ja naise võtnud. Märgime, et vormiline peremees oli renditaluks jäänud Panga-Juril sajandi lõpuni vana Andrus. Peaks lisama, et Saaremaale asunud Andrus Tuul sai Kuressaares koolihariduse ja oli 19.s viimasel veerandil Elme mõisas asutatud nn. Tsentraalkooli õpetaja ning juhataja. Nähtavasti on tema käe all saanud õpetust ka mitmed 19.s lõpu ja 20.s alguse Muhu küla-koolmeistrid (eeskätt õigeusu külakoolides) ja Andrus jun. Tuule lühi-elulugu vääriks „nimekamate muhulaste" seas kungi kindlasti ära toomist.
Jean Tuul abiellus 1883. aastal Paenase Kunni Madise tütre Ristega (Kristina Ots) ning sündisid taas kord viis poega ja kolm tütart. Vanematest poegadest kaks (Villem ja Mihkel) surid väikestena; Madis Tuul jäi vanema poja õigusega viimaseks Panga-Juri peremeheks ning Jaen Jaani poeg ehitas vanaisa Juri onupoegadest (vana Andruse noorema venna Mihkli poegadest) tühjaks jäänud Uielule uue maja. Kõige noorem vend, 1898.a sündinud Juri langes Vabadussõjas Võnnu lahingus.
Panga-Juri Madis Tuulel sündisid Lõetsa Suure-Jaagu Marega (Räim) poeg Johannes ja tütar Lidia, kes mõlemad 1930-ndate algul noorelt surid. Madis võttis kasupojaks Vahtraste Matsi Aleksander Umala ja enne viimast sõda asus pere Varbla valda Piha külla. Vanaga-Juri koha (peale Uielu osaku eraldamist 25,77 ha) ostis 1939. aastal 2500 krooni eest Vanaga-Juri Madis Peeker ja siia asus Madise noorem vend Anton Peeker oma perega. Peale sõda läks Anton tühjaks jäänud Vanaga-Jurile tagasi ja Panga-Jurile paigutati Tupenurme Algkool, mis tegutses siin 1967. aastani. Märgime, et 3-klassiline algkool võib ennast Kapi Mulgi külakooli “õigusjärglaseks” pidada. Enne seda oli 19. sajandil luteriusu külakool Kapi mõisas.
1959.a rahvaloendus Panga-Juri kohta Tupenurmes ei tunnista. Kolhoosiaja lõpupoole asus siia Antoni ja Juula tütar Irma Peeker-Järvesalu (s.1944) oma perega ja üks Tupenurme vanemaid taluasemeid on sellega hinges püsinud. Viimasega seoses peaks lisama, et hiljaaegu (2010.a paiku) teatas mulle Irma pojapoeg Rasmus Peeker, et vanaema Panga-Juri õuemärki teisiti mäletab, kui käesolevas toodud kolm püstkriipsu! Asja lähemalt selgitades tuli välja, et kolmele püstkriipsule peaks risti ette lisama. Päikeserist oli aga teadupärast Vanaga-Juri õuemärk. Leidsin, et Vanaga-Juri Peekerite (Madise ja Antoni) mälestuseks oleks tänaseks igati õigustatud nende kahe õuemärgi liitmine ja "andsin selleks oma õnnistuse"... Siinkohal otsustasin siiki veel n.ö. vanema variandi käibele jätta, kuni uus õuemärk Panga-Juri väravale ilmub!
Lisame, et 1953.a talvel on Liiva kooli 7. klassi õpilasena Panga-Juri selleaegse koolikoha plaani vihikulehele joonistanud Heljo Kerm, aga siinkohal jääb kommenteerimata, kuidas ta seda tol ajal oma kodukohaks arvas.

Uielu ja Aida

12. WILLEMA (PANGA-LAURI)

Maaniidi

Ruusiaugu

Palgiaa (Metsa)

Mälestusena 18/19. sajandivahetuse mõisapiiride korrastamisest jäi Kallaste ja Tupenurme vaheline mets 20. sajandini Võlla (Hellama mõisa) ja Lõetsa (Kansi mõisa) külade heinamaaks – Kallaste-poolne osa Võlla ning Tupenurme-poolne Lõetsa külale. Palgiaa on vana Lõetsa metsa- ja heinamaa-vahi koht, kus arvatavalt esimesteks heinamaa-vahtideks olid Kallastel (Ranna mõisa) vabadikuks jäänud Anduvälja Andruse poeg Tähve (1774–1843) ja tema poeg Jaen (1811–1842), kes kandsid priinime TIHU. Nii Jaen kui tema kaks poega olid hingeloendites Lõetsa Tähvena kodakondseteks märgitud, kuid arvatavalt ei olegi nad Lõetsas elanud. Jaani vanem poeg Jakob Tihu (1838-84) oli hiljem Kansi mõisa aidamees ja sai omale mõisast latsikoha ning Tihudest on veel juttu nii Kansi kui Suuremõisa latsikülade juures.
19. sajandi keskel on asunud Palgiaal metsavahi-ametisse Kallaste Jaagul vabadikuks jäänud Jaagu esimese Pinkidest peremehe, Panga-Juri Lauri poeg Tähve Pink. Tal oli Põitse Ügeli Tooma tütre Marega kuus poega ja kaks tütart. Vanemad pojad Jaen ja Madis (Mihkli saatus on teadmata) ehitasid omale hiljem Kallaste ja Nõmmküla piiril Uieniidi vabadikukoha; vallaliseks jäänud “noor” Tähve (1843-92) ja 1848.a sündinud Aadu Pingid on aga 20. sajandini “ametisse jäänud”. Vana Tähve kuues ja noorim poeg Andrus suri 6-aastaselt.
Aadu Pink abiellus 1880. aastal Kallaste Toru Marega (Korv) ja neil oli neli poega ning neli tütart. Esimene poeg Villem suri imikuna, aga kolme noorema poja (Matvei, Mihkel ja Priidu) hilisemad andmed on välja selgitamata. Aadu teine tütar Riste sai Põitse Ännika Ivan Kolga ja kolmas tütar Ekaterina Ranna-Uielu Priidu Saarkoppeli naiseks Mehed uppusid Virtsu sadama kai ehituse ajal, kui oma kiviveo-paadi üle laadisid. Riste kahe pojaga omandas hiljem Põitse Pärna koha, aga Ekaterina tuli oma tütre Olgaga koju tagasi.
Märgime, et esimeses 20.s Rinsi koguduse-nimekirjas (1903-14) on Mõisaküla Ranna-Uielu Priidu (Feodor Saarkoppeli, s. 12.07.1886 v.k.j.) 1914.a võetud naiseks ekslikult märgitud Elena Adova, sündinud 25.10.1897) – NB! abiellunud nagu 17-aastaselt! Tegelikult sai Priidu naiseks Palgiaa Aadu kolmas tütar Ekaterina Pink (sünd. 19.09.1885; samuti v.k.j.), sest hilisemates nimekirjades Palgiaal olnud Ekaterina Saarkoppel on Aadu tütar, kuid tema sünniaajaks on ilmselt edasi kandunud vea tõttu selle “vale-Elena” sünniaeg (nüüd juba uue kalendri järgi 07.11.1897)!
Ekaterina ainsa tütre Olga kihlus Tupenurme Saare Sandriga (Pere) luhtus ja Olga suri poja Villu sünnitusel (teel Kuressaarde). Vanaema kasvatas tütrepoja üles ja 22-aastane Villem Saarkoppel oli 1959.a loenduses ainus (ka viimane) Palgiaa elanik. Tema poolt sai Liiva kooliõpilasena 1953.a talvel üles joonistatud ka oma kodumaja plaan – neljas omataoline Tupenurmest, mis V. Kolga kollektsioonis leidub.
1929. aastal tuli Palgiaa Ekaterina Pink-Saarkoppelile koduväiks Linnuse Villemi juurtega Leeskopa Värava Jaani poeg Vassili/Villem Pärat, kuid järglasi neil ei olnud (pigem oleks Villem Päratil võinud järglasi olla eespool meenutatud Kadariku Kadri Peekeriga, kellele Villem oli ennast juba segaste aegade järel EV algaastail “kasupojaks” sättinud!).
1970-ndatel lammutati siinse maaparanduse käigus Palgiaa koht lõplikult, sest selleks ajaks oli Villem Saarkoppel juba vabasurma läinud.

Nagivälja

1798.a kaardil on Kõrve metsast Kallaste poole jääva heinamaa nimeks Naggi Welja Nieth ja hiljem ka Metsaks kutsutud Nagivälja nimi seega üsna vana toponüüm. Arvestades veel Musta Mardiga seonduvat muhu folkloori, tuleks Nagivälja lausa folkloorseks toponüümiks arvata.
19.s alguspoolel oli siin heinamaavahiks Võlla Lolli Jaen Pauts, kelle esimene poeg Mihkel lapsena suri, kuid teine poeg Tähve/Timofei Pauts arvatavalt isa ametit edasi pidas. Olgu öeldud, et hingeloendites oli Tähve pere Pärase Matsi kodakondsetena kirja pandud. Tähve ainus poeg Joann/Ivan Pauts (1857-83) suri noorelt vallalisena ja 19.s viimasel veerandil on Nagiväljale asunud Võlla Neo-Andruse Ivan Õige (1857–1909).
1887. aastal Linnuse Eemu-Lauri Andruse tütre Juliaga (Mõte) abiellunud Ivanil sündisid Nagiväljal neli tütart ja kuus poega. Teadaolevalt suri lapsena vaid kolmas poeg Ivan ja viis poega on siit "laia ilma läinud". Ivani noorim poeg, 1907.a sündinud Anton läks Külasema Suureväravale koduväiks, aga vanemaid vendi, kui neid esimesest ilmasõjast pääses, ei ole hiljem Muhus elanud. Nagivälja viimaseks asukaks oli Ivani teine tütar, 1890.a sündinud Kristina Õige oma noorema, tugeva sünnipuudega poja Voldemariga; Tiina 1914.a sündinud vanem vallaspoeg Herman asus hiljem Virtsu.
Koerarakendiga sõitnud jalutu Volli suri 1973.a Pädaste hooldekodus; Tiina läks vanas eas vanema poja juurde Virtsu ja juba 1970-ndatel jäi Metsa koht tühjaks ning hääbus. Viimase maareformi ajal ei tekkinud sellele eluaseme-maale ka uut omanikku. Tähelepanuväärsel moel kannab riigi omandisse jäänud maaüksus nüüd Sarviku nime ja võib oletada, et selle ristijad on üsna hästi muhu folkloori ja Musta Mardi pärimust tundnud!
Siinkohal võiks soovitada lisalugemiseks 2011.a juunikuu „Muhulases“ avaldatud Meinhard Saarkoppeli südamlikku meenutust omast mõned aastad vanemast noore põlve eakaaslasest – koerarakendiga sõitnud Metsa Vollist.