Tamse

Tamse küla lugu ulatub nähtavasti muinasaega. Üheks kindlamaks tõendiks sellest on 1967.a aardeleid, kui Oru Aino ja Lembitu 14-aastane poeg Andi Paas leidis oma põllust künnivaost 440 hõbemündist ja kahest kaelaehtest koosneva aarde. Olemata asjatundja, ei hakka me seda siin lähemalt kirjeldama, kuid leid sai tollasele TA Ajaloo Instituudile üle antud ja on Arheoloogiakeskuses kirjeldatud ning säilitatud (AJ 4457:1-441). Kuuldavasti on arheoloog Marika Mägi selle põhjal ka Tamsel uurimistöid kavandanud, kuid kas need kunagi finantseerimist leiavad, on omaette küsimus. Märgime vaid, et aardeleidu on seostatud 1206. aasta taanlaste sõjakäiguga Muhusse ja Saaremaale ja kui neil Tamse alla asja oli, pidi siin sel ajal arvestatav asustus-keskus olema.
Veebi-kataloogi mõisade kausta Tamse allkaustas leidub tekst, kus tutvustatakse rootsiaja alguse üht Muhu suurimat põlisküla ja selle ümber asustamist 1650-ndatel aastatel, kui Tamsele Rootsi riigi ametimõis rajati. Sellest ajast lakkas Tamse põlisküla umbes 270 aastaks külana eksisteerimast ja “reinkarneerus” 1920-ndatel, kui mõis asunduskohtadena välja jagati. 1919. aasta sügisel alustasid Nõmmküla ja Külasema külakoolid oma tööd Tamse mõisa härrastemajas ja paarikümne aasta pärast (1940.a) jõuti selle kohale uus koolimaja ehitada. Erinevate klassikomplektide arvuga algkool ja vahepeal 7-klassiline kool oli Tamsel 1975. aastani. Siin kujunes EV algusaastatel kohaliku seltsielu keskus ja Tamse külaselts kutsuti taas ellu peale iseseisvuse taastamist 1990-ndate algul. Seltsi eestvõttel on üllitatud kaks koduloolist raamatut – 2001. aastal ilmus “Tamse ajalugu” ja 2007. aastal “Tamse kooli ajalugu”. Esimene annab ülevaate kolme siinse küla – Rebaski ja Rannaküla latsikülade ning Tamse asundusküla asustusest ja peredest, teine aga rohke fotomaterjaliga illustreeritud ülevaate 20. sajandil (1919 - 1975) mõisa asemel eksisteerinud Tamse koolist.
Käesolevas toome vaid lühikese kokkuvõtte EV algusaastail Tamsel moodustatud 16 asunduskohast (koos koolile eraldatud krundiga oli neid 17) ja nimetame ka kolhoosiajal kooli õue ehitatud kahte individuaal-elamut (Kooli ja Aasa), mis tänase Tamse 18. ja 19. suitsu moodustaksid. Ainsana on asunduskohtadest seni teada Sarapuul kasutatud õuemärk, mille siingi ära toome. Sarnaselt platsikülade tutvustustele loetleme Tamse kohti krundi-numbrite jäejekorras ja 21. sajandi alguseks kadunud kohtade nimed märgime kursiivkirjas.

Sarapuu

Rannaküla Jõe Tõnu Mätas (1876–1965) sai mõisa jagamisel 22-hektarise asunduskoha ja 1923.a kolis pere Jõelt Sarapuule. Tõnu ja Juula (sünd. Küla) kaks last (Akilina ja Joann) olid väikestena surnud; Emilia (1912-59) sai Päelda Mardi Ivan Vaga naiseks ja nooremale tütrele Olgale (1913-55) tuli koduväiks Rannaküla Kondimäe Voldemar Tüür (1914-74).
Olgal ja Vollil sündisid viis poega ja kolm tütart, kelledest teine poeg Toivo imikuna suri. Nooremad lapsed jäid üsna noorelt ema hooleta (Olga suri 42-aastaselt) ja pidid üksteisele toeks olema. Tamse raamatus on perest üksikasjalikumalt kirjutatud. Märgime vaid, et tänaseks on Volli ja Olga neljal pojal ning kolmel tütrel kõigil pered.
1959.a elas veel 82-aastane vana Tõnu Mätas (taat) ja siis oli Sarapuul Voldemar Tüür oma nelja pojaga (Tõnu, Peeter, Paul ja Andres); tütred Meida, Maia ja Lia olid juba kodust väljas. Sarapuule jäi eelviimane poeg, 1949.a sündinud Paul Tüür, kes Nõmmküla Muda-Saadu Õie Rannamaaga abiellus ja neil on omakorda kaks poega ning kaks tütart. Vanem tütar Kadri Tüür (1975) on asunud tagasi Kondimäe Tüüride algkodusse Koguva Laasule (meenutame, et Tamsel olid kahesugused Tüürid – Rannaküla Riida Tüürid olid Koguva Sumarilt). Pauli poeg Kaarel Tüür omandas Nõmmkülas endise kolhoosi puutöökoja, et siin paadiehitust edendada. Pauli vanem vend Peeter on nüüdne Rannaküla Kondimäe omanik ja nende vanema venna Tõnu poeg Kalle Tüür taastas Jõe vabadikukoha. Oma koht Rannakülas on ka Volli ja Olga esimese tütre Meida tütrel (Signe Siim), kes vahepeal kadunud Mihkli ehk Kalda koha uueks aastatuhandeks oli uuele elule äratanud.

Otsa

Paenase Kunni juurtega Rinsi Uielu vabadikukohal sündinud Timofei Ots (1897–1965) võttis osa Vabadussõjast ja sai Tamse mõisast 21,66-hektarise koha. Ta abiellus Rinsi Sarapuu Ekaterina Vagaga ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Vanem tütar Astrid (s.1931) suri mõne-päevasena; 1937.a sündinud noorem tütar Vaike abiellus ja elas hiljem Kuressaares. Esimene poeg Richard Ots (1929-99) oli kolhoosiaegne Otsa peremees; teine vend, 1935.a sündinud Raul asus Tallinna.
1959.a rahvaloenduse lehel olid Otsal kirja pandud 61-aastane Timofei oma 5 aastat noorema naise Ekaterinaga; Richard oli sel ajal Muhust väljas. Ta läks peale ajateenistust Jõhvis ohvitseride kooli, abiellus 1954.a Jõhvi tüdruku Helviga ja elas mõne aja Rakveres. Peale isa surma tuli ta perega (kaks poega Aivar ja Lembit) koju tagasi.
Viimati (2010.a paiku) elas vanem poeg Aivar Haapsalus ja noorem poeg Lembit oma perega Päelda Põesal. Peale Richardi surma jäi lesk Helvi (sünd. Tivas) Otsale üksi, kus autojuhina töötav vanem poeg Aivar oma Saaremaa-reisidel teda aeg-ajalt külastada sai.

Pääsukse

Pääsukse asunduskoha on saanud Tamse mõisa viimane kutsar, Lihula vallast pärit Ivan Heine, kes 1911.a Põitse Sõnnisaadu Andruse tütre Leenaga abiellus. Mingil põhjusel ei ole Heined (hiljem sai nimeks HEIN) siiski kohta pidama jäänud ja selle omandas Rannaküla Tähvena ehk Punaski Georgi Mägi, kes väidetavalt ka Tähvena väikese maja Pääsuksel uuesti üles ehitas (Tähvena maa omandas Tuule Juri TUUL). Paraku ei köitnud asuniku-põli ka Tähvena Koorut. Ta abiellus Tallinnas, elas mõne aja Hiiumaal ja hiljem taas Tallinnas ning kaotas tervise sõja ajal Leningradi blokaadis (vt. lähemalt Tamse ajalugu, Tamse, 2002).
1930-ndatel ostis koha Nõmmküla Pendu Riia (Maria Keinast) – tema nimel oli 23,62-hektarine Pääsukse koht ka toonastes maa-andmetes. 1904.a sündinud Maria Soop oli Rannaküla Vesiaa Priidu Nõmmküla Pendul üles kasvanud tütre Elena ja Pendu Juri (Georgi) ainus tütar, kellele Külasema Kingissepa Ivan Keinast koduväiks asus. Vormiliselt oli 20.s Pendu peremees küll Ivan Keinast, kuid sisuliseks perepeaks oli pigem Riia, kes ennast vist rohkem Kõvameestest kui Soopadest pärinevaks arvas. Arvatavalt peale Ivani surma 1935. aastal on ta Pääsukse Goorult (Georgi Mägi) omale Pendu talule lisaks Tamse asunduskoha ostnud.
Kui Pendu maja 1948.a maha põles, on Riia tütre Riinaga Pääsuksele asunud, kuid kolhoosikorra tulles ei tulnud siin talupidamisest loomulikult enam midagi välja ja Riia lõpetas oma vanaduspäevad laste juures Tallinnas (lõpuks Iru vanadekodus) – tema vanem poeg Ivan jun. Keinast taastas oma eluaseme Pendul.
Kolhoosiajal olid Pääsuksel kolhoosi hobused ja enne Pärnu-Jaagupisse asumist talitas neid ning ka elas Pääsuksel Riida Tekla Tüür. Mõne aja olla Pääsuksel elanud veel tollane “Muhu Kaluri” raamatupidaja, Külasema Silla Vaali (Valentin Tänav) ja pärastine hobuste talitaja Vesiaa Liina. Lõpuks laskis Pendu Riia Pääsukse maja lammutada ja uue aastatuhande algul märkis seda kohta vaid üks väike vana õunapuu.

Pihla

Rannaküla loos tutvustatud Siberi Juri (Georgi) Kao (1863–1928) teiseks naiseks oli Mäe-Pärdi Jaani lesk Riste (1855–1937; sündinud Vapper), kellega neil 1897. aastal poeg Mihail sündis. Mihkel langes Vabadussõjas, aga vana Juri jõudis enne surma koos oma esimese abielu poja Ivaniga (s.1891) Mihkli autasu-maale (20,41 ha) veel Pihla koha rajada. Maja olla plaanitud kahe pere tarbeks ja siin pidi ruumi jätkuma ka vana Juri tütrele Ekaterinale (1893–1955), kes mandri mehe Vahteriga oli abiellunud. Merd sõitnud Ivan asus aga hiljem oma perega Hiiumaale ja Pihla koha ehitas valmis Ekaterina mees Johannes Vahter (1897–1972). Neil oli juba mandril kaks poega sündinud – Vladimir (1917) suri väiksena, kuid Arteemist sai pärastine Pihla peremees. Tamsel sündisid veel kolm poega ja kolm tütart. Kolmas poeg Ilmar (1925-27) suri paraku lapseeas; noorematest vendadest abiellus Sulev (1938-70); merd sõitnud Vambola (1933-97) jäi vallaliseks. Juhani ja Riina vanem tütar Roosi (s.1922) abiellus Kuressaares; Armilda (s.1927) sai Võlla asunduse Männiku Osvald Vaheri naiseks ja 1930.a sündinud Vaike jäi vallalisena koju.
Arteemi Vahter (s.1920) abiellus Kapi Pihla Adeele Osaga ning neil on pojad Sulev (1947) ja Olev (1952). Kolhoosiajal omandas Arti tühjaks jäänud Rannaküla Välja (Veiu) koha ja 1959.a oli tema pere juba Väljal kirjas (sellest on ka Rannaküla loos juttu). Pihlal olid 1959. aastal vana Juhan tütre Vaike ja kahe noorema poja Vambola ning Suleviga. Viimane asus hiljem Kuressaarde ja Vaike Vahter jäi viimaseks Pihla elanikuks.

Künnati

Rebaski Konta Aadu keskmine poeg Georgi Küla (1889 – 1947) võttis samuti Vabadussõjast osa ja sai omale Tamsel viienda asunduskoha – 21,28 hektarit. 1925. aasta Jõuluks sai maja mõisast Mõisaküla-Viiraküla teele suundunud tee ääres valmis ja läheduses endisel karjamaal olnud nn. Künnati augu järgi sai see Künnati nime.
Künnati Juril oli Külasema Mardi Marega (Tänav) poeg Valentin (1921 – 2011) ja kaks tütart. Vaali põgenes 1944.a sügisel Rootsi, kus abiellus Nõmmküla Muda Vasseli tütre Hildaga (Suu); edasi asus pere sealt Kanadasse. 2017.a märtsis saatis Kihelkonna Karala Katri juurtega Väino Raun siinkirjutajale Toronto Star'is 2011.a sügisel ilmunud Valentin Küla surmakuulutuse ja selgus, et Vaalist on jäänud ka poeg Jüri (sealses keelepruugis Yuri Kula). Künnati Juri ja Mare noorem tütar Laine (s. 1928) sai Saaremaale Aleksander Alasi naiseks ja Sennile (Ksenia; s.1923) tuli koduväiks Rannaküla Värava Valentin Teder (1918-91).
1959. aastal elas Künnatil Juri lesk Mare Küla tütre Senni ja väimehe Vaaliga (Tederid). Viimastel oli ka 9-aastane tütar Pille. Tema asus täisikka jõudes Kuressaarde ja peale Vaali surma elas 2001. aastani Senni Künnatil üksi; seejärel asus ta tütre juurde Kuressaarde ja Künnati jäi vaid Pille pere “suviseks suitsuks”.

Mehiku

1959.a oli Mehiku pere 6-liikmeline: Alfred ja Maimu Mägid 5-aastase poja Reinuga ning Iisa ja Aleksander Tarvised oma poja Velvoga. Iisa mõlemad tütred olid juba kodust välja läinud – Veeli (Felitsia) oli Kuressaarde ja Vilma Orissaarde asunud.
1960-ndatel ehitasid Sass ja Velvo omale Tamse koolimaja õue uue maja, mis hakkas Aasa nime kandma. Mehikule jäi Alfred Mägi (1926–2007) oma perega. Alvi töötas Nõmmkülas kolhoosi töökojas, aga teadupärast tegi selleaegne kolhoositöö kõigist meestest alkohoolikud. Virtsust pärit naine Maimu soetas omale Liiva Kasel elamise ja Alvi jäi vanas eas Mehikule üksi. Peale Alvi surma jäi Mehiku koht omale uusi peremehi ootama.

Aasa

Tarviste ehitatud Aasa maja jäi paarikümne aastaga samuti tühjaks. Velvo abiellus Viiraküla Oti Laine Klaariga, kuid mõne aja pärast lahutati. Teiseks naiseks võttis ta Lõetsa Matsi-Uielu Leili Ärmi, kellega ka poeg ja tütar sündisid, kuid Leili otsustas lastega Kuressaarde minna. Kõrivähk röövis Velvo tervise ja peale tema surma seisis maja mitu aastat tühjana. 1997.a müüdi see Pallasma Kännu (Saariku) Hiljale n.ö. külalistemajaks ja aeg-ajalt pidavat see isegi kasutamist leidma.

Küüni ja Mäe

Tamse mõisa kagu-piiril, omaaegse kogukonna kohtumaja ja Rebaski Konta vahel oli varem mõisa lõunapoolse väravavahi ja hiljem teenijate-maja. Selles on 20.s algul elanud tallimehe lesk Ruudu lastega, karjanaine Liisu, Sõnnisaadu Andrei Murd naisega ja teisi. Viimati elas Küünil Korja Andruse ja Tiiu tütre Ingli (Elena; 1854–1929) vallaspoeg Aleksander Mägi. Noorena rändas Sander tööotsinguil Saaremaal ja mandril. Tema esimene naine Juula oli pärit Laimjalast ja neil sündisid kaks poega (Vladimir 1916 ja Viktor 1919; viimane on imikuna surnud) ning tütar Nadežda (1917). Juula suri noorelt 1920. aastal ja Rakveres sündinud Nadežda (kandis hiljem Leida nime) võeti Viherpuule kasulapseks. Kruntimisel moodustati popsiseaduse alusel ka 6,16-hektarine Küüni maaüksus, mis sai Leida kasuisa, Viherpuu Mihkel Rihvki nimele.
Sander sai omale mõisa jagamisel 16,28-hektarise asunduskoha ja ehitas endise mõisa rehe kohal välja Mäe koha. Ta võttis teiseks naiseks Rinsi (Paenase) Kupitse Elena Müürissepa (1892–1944) ning sündisid veel kolm poega ja neli tütart. Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas oli Mäel peale Sandri 2. abielu laste kirjas ka 1. abielu poeg Vladimir. Tema ja nooremad lapsed läksid täisikka jõudes kõik Muhust minema – Tallinna ja mujale mandrile (1925.a sündinud Heljo elas hiljuti Tallinnas ja on paaril korral siinkirjutajalt oma Muhu juurte kohta “aru pärinud”). Mäele jäi Sandri 2. abielu vanem tütar, 1922.a sündinud Anete, kellel vallaslapsed (tütar Meeta-Liilia ja poeg Aivol) sündisid. Talle tuli Rootsiverest koduväiks Ivan Ivani p. Tarvis. Mingi müsteeriumina on Rootsivere Tarvised ja Korja Mägid Tamsel kokku saanud – oli ju ka Mehiku Iisa teine mees – Nurme Kaasiku Sass tegelikult Rootsivere juurtega.
Peale teise naise surma läks vana Sander oma nooremate laste juurde Loksale ja 1959.a olid Mäel Anete ja Ivan Tarvised poja Aivoli ja tütre Eeviga (mõlemad kandsid Mägi nime). 1959.a sündis neil veel tütar Liivi. Anete vanemad lapsed läksid samuti mandrile; Liivi sai Hellamale mehele ja tema juures oli oma viimased eluaastad ka Nete.
Kolhoosiaja lõpu-poole Mäe maja lammutati ja see Tamse asunduskoht (nagu ka kunagine Küüni moonakamaja) paistavad lõplikult kadunud olevat.

Oru

Rebaski Kukka Mihkli noorema venna, Laasuga Juulaga abiellunud ja Mõisaküla Niidi vabadikukoha rajanud Georgi Küla poeg Mihail Küla (1890–1954) läks Rebaski Suurekivile Elena Paadile koduväiks ja Rebaskil sündisid nende esimesed kolm last (Emilia, Voldemar ja Linda), kes kõik noorelt surid. Mihkel oli esimese ilmasõja ja Vabadussõja läbi teinud ning sai Tamsel 18,57-hektarise asunduskoha, mille ta Oruks ristis. 1924.a sündis nende neljas laps Heljo vist juba Orul. Edasi sündisid veel kaks tütart ja kaks poega: Aino 1927., Arno 1929., Deelia 1931. ja Eelar 1937. aastal. Peale viimast sõda ja kolhoosikorra tulekut läksid noored igaüks oma teed, sest kolhoosnikuks jäämine oli sel ajal kõige perspektiivitum. Koju jäi Mihkli ja Leena teine täisikka jõudnud tütar Aino, kellele tuli Kuressaarest koduväiks Lembit Paas (s.1922).

Krundi

Kadunud Rannaküla Laasu (Limbi) kolmas perepoeg Leonti Kao (1890–1949) osales samuti Vabadus-sõjas ja sai omale Rannaküla Keanust mõisa pool Tamse suurima – 28,16-hektarise krundi, millele jäigi Krundi nimi. Pulmad pidas Leo juba uues majas, mille palgid ta Saaremaalt (Karjalaskmast) olla ise kohale vedanud. Märgime, et isa järgi Leontiks ristitud pojast oleks kunagiste arusaamade järgi pidanud Laas saama, kuid see nimi jäi “muistseks” ja poeg kandis hiljem Leo nime. Tal sündisid Külasema Kohi Juula Mätasega kaks tütart Aino (1927) ja Juta (1933). 13 ha põllumaaga talu mõõtu koht nõudis Leolt täit pingutust (tööjõudu nappis ja tuli ka kolmepäeva-suilist pidada) ning selleks ajaks, kui Leo oma töö ja vaeva vilja pidi kolhoosile loovutama, ta suri.

Koolimaja

Krundi-numbrite järgi oli 10. välja mõõdetud krunt (A-10) koolile moodustatud 5,41-hektarine maaüksus, mille omanikuna oli selleaegsetes maa-andmetes märgitud “Muhu valla kogukond”. Peale koolimaja-aluse maa ja kooliõue ning -aia sisaldas see veel toonaste kooliõpetajate poolt kasutatavat maad. Et Tamse kooli lugu on külaseltsi (Helve Saartoki) raamatus väga illustratiivselt käsitletud, siis ei ole põhjust seda siin refereerida ega üle korrata. Võiks ainult märkida, et nõukogude ajal, peale kooli sulgemist 1975.a anti koolimaja tollase ERKI (kunsti-instituudi) bilanssi kunsti-üliõpilaste n.ö. suviseks õppebaasiks ja selle õigusjärglasele – tänasele Eesti Kunstiakadeemiale kuulus veel hiljuti 1,15-hektarine Tamse õppebaasi maaüksus ka uues katastris.

1991. aastani elasid koolimaja teisel korrusel korterilistena viimane Tamse kooliõpetaja Hilda Paas-Aer oma mehe – Rannaküla Niidi Edmund Aeruga. Viimane ehitas lõpuks koolimaja õue päris oma maja. Nende kahel tütrel (Ada ja Eve) on ammugi oma pered, aga 1,1 ha maaga Kooli nimega kinnistuks saanud koht jäi peale Edmundi ja Hilda surma tütarde perede n.ö. suvekoduks. Peale nimetatud kahe uuede katastrisse kantud üksuse moodustasid endise mõisa südame edasises jutuks tulev Tuule ehk Aia koht, millel uues katastris 1,7 ha maad. Kui sellele lisada veel eespool jutuks olnud Mehiku Sassi ja Velvo rajatud Aasa koht (praegune katastriüksus 1,4 ha Aiast põhja pool) ning väike 0,22-hektarine Uue-Tähe kinnistu kooliõue põhjapiiril, olekski 5,5-hektarine endine mõisa süda uute kinnistutega kaetud.

Veski

Veski asunduskoht on oma nime saanud siin asunud endiselt mõisa tuuleveskilt. Samas olnud ka mõisa sepikoda. Koha said Mõisaküla Mäksa Jaani (laulumeister Ivan Saartok 1864–1951) Vabadussõjast osa võtnud pojad Mihail ja Ivan Saartokid. Noorem vend Ivan abiellus Saaremaal Nenu tüdruku Liisa Kaaluga ja jäi sinna koduväiks; Mihkel ehitas välja Veski koha, mille suuruseks 1939.a oli 16,52 hektarit. Lisame, et neil oli veel kolmas vend. 1896.a sündinud Aleksander, kes Põltsamaale asus ja eestindas hiljem oma nimeks Siim Saarpuu.

Mihail Saartok (1891–1979) võttis naiseks Rebaski Nuka Mihkli tütre Maria (Muld; 1900-95) ja neil oli kolm tütart. Noorim tütar Hilja (1941) sai Suuremõisa Kõue Jaan Vapperi naiseks ja nad ehitasid omale Piirile kolhoosi keskus-asulas maja (Jaan oli omal ajal nimekas “Ühenduse” kolhoosi kombainer). Vanemad tütred said mõlemad omale 5-6 aastat nooremad mehed: Elma (1937) sai Põitse Rapiku Kalju Everti naiseks (seadsid endid sõja järel tühjaks jäänud Mõisaküla Jaanil sisse) ning lõpuks tuli vanemale õele Ernale (s.1935) koduväiks Külasema Kingissepa noor Mihkel (Keinast; 1941–2007). 1973.a sündis neil ka poeg Jaan. 1959.a rahvaloenduse lehel olid vana Mihkel ja Mann Veskil vanema tütre Ernaga kolmekesi (nooremad õed olid sel ajal nähtavasti alles koolis). 2007. aastast jäi Erna oma poja Jaaniga Veskile kahekesi.

Silla

Andrus-Aleksander abiellus Kraavisuu Joosepi tütre Akiliinaga. Nende esimene poeg Georgi (1927) suri imikuna. 1928.a sündis teine poeg Jaanus ja 10-aastase vahega veel tütar Karin. Andrus ja Liina surid varases keskeas mõlemad 1945. aastal. Jaanus ja Karin kasvasid üles Kraavisuul. Lisame, et noorem vend Vassel abiellus Põitse Ännika Mihkli tütre Eleenaga (Leeni; mõlemad Kolgad) ja sündis ka poeg Juri, kuid Vassel mobiliseeriti ja hukkus sõja algul; Leeni sai Tamse kooliõpetaja Ahti Vana kolmandaks naiseks ja hiljem elati Keilas.
Peale sõda elas mõne aja tühjaks jäänud Sillal Rebaski Nuka Ekaterina Muld. 1959. aastaks oli Jaanus Kolk (1928–2003?) abiellunud Vesiaa Liina tütre Lanniga (1931-87) ja Sillale asunud. Siinkohal peaks sugupuu-uurijate tarbeks selgitama Lanni perekonnanimede “müsteeriumi”. Nimelt võib Lanni erinevates dokumentides kanda priinimesid PRII, MÜÜRIPEAL, MÜÜRISEPP, KÕVAMEES ja lõpuks KOLK, kuigi ta vaid Silla Jaanusega abielus oli! Asi selles, et Lanni ema Liina oli Targa juurtega PRII ja Paenase Lepikule kasulapseks võetud, kus. tema kasuvanemateks olid Paenase Ivardi soldati Ivan Abe tütar Kadri (Ekaterina) Abe ja viimasele koduväiks tulnud Korista Villem MÜÜRIPEAL. Nii pidi Liina saama lapsendamisel perekonnanimeks MÜÜRIPEAL. Ta sai Paenase Niidialuse Ivan MÜÜRISEPA naiseks, kuid enne seda (1931.a) oli tal vallastütar Lanni sündinud, kes Müüripeali nime kandis. Sõtta jäänud Niidialuse Ivani lesk sai hiljem Vesiaa Ivan (Rajur) KÕVAMEHE naiseks ja Vesiaalt sai Liina tütar Lanni Silla Jaanuse naiseks. Nii ei ole välistatud, et mingites dokumentides Lanni ka ema hilisemaid nimesid – Müürisepp või Kõvamees on kandnud!
1959.a rahvaloendus-lehel oligi Lanni Akiliina t. Kolk Silla perepeaks märgitud ja pereliikmeteks tema mees Jaanus Kolk ning kaks tütart – 2-aastane Hiie Müüripeal ja äsja sündinud Virge Kolk. Hiljem sündis veel kolmas tütar Ülle, kes Kallaste Jaagu Aivar Pingi naiseks sai. Vanem tütar Hiie sai Edmund Põllu naiseks (Saaremaal Kaalis) ja Virge abiellus Mehiku Rein Mägiga.
Peale Lanni surma elas Jaanus noorema tütre juures Kallaste Jaagul (viimased aastad ratastoolis) ja Silla maja jäi tühjaks. Pärijaid peaks Jaanusel siiski jätkuma ja loodetavasti saab see Tamse koht, kus ka Tamse esimese kolhoosi (“Muhu Kaluri”) kontor oli, omale millalgi jälle omaniku.

Kolga

Põitse ja Külasema piiril on Marjavälja “pitka Tõnise” ehitatud vabadikukoht, kus sündis tema ainus meheikka jõudnud poeg Jaen Kolk (1885–1975). Nn. Sumba-Jaen oli mitmete purjelaevade osanik ja kippar (vt. ka Põitse küla lugu) ning tal oli omaaegsete “asjameestega” häid suhteid. Nii oskas ta oma kasvava poja Eedi jaoks Tamsel väikese asunduskoha soetada ja 1939.a oli 1918.a sündinud Eduard Kolga nimel 6,9-hektarine Kolga nimega maaüksus. Koht jäi välja ehitamata – Rebaski Nuka Mihkel olla vaid rehalse 1936.a valmis saanud ja elumaja materjal olnud ka juba kohal, aga 1944.a septembris läks Eedi rootsi põgenejatega kaasa ja elas hiljem Kanadas. Kolga rehalne või küün on olnud põgenike viimaseks laagripaigaks, kui Põitse Kästiki meeste transpordi-paadi sõukruvi Ahelaiu all kivide otsas purunes ja Palmi Juri seda remontis. Sellest räägib Nõmmküla Uietalu Mihail Suu oma mälestustes, millega veebi-kataloogi Nõmmküla kaustas saab tutvuda.
Kolhoosiajal olla Kolga rehalust viljaaidana kasutatud. Nüüdseks on maa (7,23 ha) Kolga nimega ka uude katastrisse kantud (Allikast lõuna pool), kuid eluaset ei ole sellele vist siiani tekkinud.

Allika

Tamse 14. asunduskoht oli jällegi Vabadussõja autasu-maa, mille sai Põitse Laasi-Panga Priidu (Feodor) Saartok (1898–1972). Priidu abiellus Põitse Nakitse Mihkli tütre Elenaga (Nakk) ja nende esimene poeg Herman sündis 1922.a Pangal. 1925. aastaks, kui tütar Ksenia sündis (sai hiljem Nõmmküla Ansu Vaali Saabase naiseks), oli elamine Allikal juba sisse seatud. Peale seda sündisid veel kolm poega, kelledest kaks (Feliks ja Valeri) imikutena surid. 1932.a sündis tütar Hermeliina ja 1934.a viimane poeg Rudolf. Allikale asusid ka Priidu isa, Põitse Kästikil sündinud Andrei Saartok (1860–1944) ja ema Mare (1872–1951; sündinud Kolk – Ännika Tähve tütar).

Priidu esimene poeg Herman mobiliseeriti Punaarmeesse ja jäi sõjas kadunuks; viimasel sõjasügisel läks Priidu teise poja, 1928.a sündinud Verneriga põgenikega kaasa (Vabadussõjast osavõtt oleks nõukogude repressioonideks piisavalt põhjust andnud – eriti mõne pealekaebaja olemasolul). Naine Elena jäi kahe noorema lapsega (Herme ja Ruudi) koju. Varsti tuli Hermele koduväiks Põitse Nõmme-Saadu Heimar Kolk (1932-82) ja 1959.a oli Allika pere 6-liikmeline: Elena ja Rudolf Saartokid ning Hermeline ja Heimar Kolgad oma tütre Viive ja poja Atsiga. Viimased soetasid omale hiljem Tamse Tuule koha (vt. edasises), aga Rudolf Saartok (1934–2008) abiellus Tamse kooliõpetaja, Vahtraste Matsi Helve Umalaga ja nende pere jäi Allikale. lõpuks jäi Allika juba Ruudi ja Helve noorema poja valdusse (vanemad pojad Mati ja Priit on kodust välja läinud).

Sepa

Pärastise Tamse Sepa kohal (Künnatist pisut Mõisaküla-Viiraküla tee poole vasakul) oli 1879.a ehitatud Tamse kogukonna kohtumaja. Sel ajal oli kogukonna-kohtu eestseisjaks Külasema Mardi Tähve Tänav (s.1837). Märgime, et kui 1860-ndate uute talurahva-seadustega kogukonna-kohtud pidid mõisast sõltumatud olema, tuli kogukonna peremeestel oma ühiste jõududega ise oma kohtumaja ehitada – mõis siin enam ei sekkunud; vaid maa oli mõisa oma. Varem toimisid kogukonna-kohtud mõisade juures. Seni on selgumata, kas ja kui palju on Tamse kogukonna-kohtu protokolle säilinud ja seetõttu ka raske loetleda kõiki kohtu koosseise ja eesistujaid. Viimase hingeloenduse järgi teame, et 1858.a oli Tamse kogukonna-kohtu eesistujaks Nõmmküla Tooma Aadu poeg Tähve Soop (1811-74) ja kaasistujateks Kallaste Anduvälja Matsi poeg Mihkel Kindel (1829 - 98) ning Põitse Ännika Jaagu poeg Tõnis Kolk (1821-92). Nemad ajasid oma asju veel mõisa juures. Kordamööda on aga kogukonna-kohtu koosseisu kuulunud kõigi kuue Tamse mõisa küla “asisemad” talu-peremehed ja see oligi “demokraatia kool”, mis külarahvale EV rajamise kogemused ja oskused pidi andma (loomulikult ei mõelnud seda nii tollane vene tsaarivõim).

Peale mõisavaldade likvideerimist 1891. aastal (peale mõisavaldade likideerimist) on kogukonna peremeestelt mingi kaubaga kohtumaja omandanud Külasema (Põitse) Kopli-Saadu Tähve esimese abielu poeg Mihail Vapper (1861–1926). Ta oli 1884.a laulatatud Külasema Ennu-Pärdi Madise tütre Elena (Ingel) Külaga ja olles isalt sepa-ameti õppinud, ehitas Mihkel omale Ennu-Pärdil sepikoja. Nüüd tõi ta selle Tamse kohtumaja juurde ja siitpeale hakkas koht Sepa nime kandma.
Mihklil ja Leenal sündisid viis tütart ja neli poega. Esimene tütar Juula sai Piiri Villem Vaga naiseks. Teine tütar Maria suri noorelt. Elena sai Nõmmküla Uietalu Mihail Suu naiseks, Irina Korja Matvei Kolgale ning noorim tütar Kristina Vaaduma (pärastise Palmi) Juri Kõvamehele. Paneme tähele, et vana Vidi (nii on sepp Mihklit laiemalt tuntud, sest talle olla pidudel-pulmades ja talgutel meeldinud tantsupõrandal uhkeid kannapöördeid teha ja selle juures “vidi-piu” hõigata; kord olla ta selle trikiga isegi jalaluu murdnud!) kaks väimeest – Piiri Villem ja Palmi Juri olid samuti tuntud sepad ja küllap on nad äia kaudu ka Saadu Tähve ja legendaarse Leemeti Andruse (Paa-Andruse) sepatarkusi pärinud.
Vidi-Mihkli vanem poeg, noor Mihkel (s.1889) läks esimese ilmasõja eest Ameerikasse; kolm nooremat poega (Vassili 1902, Aleksander 1904 ja Timofei 1906) on noorelt surnud.
Kruntimis-andmetes oli väike 6,76-hektarine Sepa koht väimehe Mihail Suu nimel, mille kohta Nõmmküla Uietalu Mihkel oma mälestustes selgitab, et see vastu tema tahtmist tema nimele sai (ta oli üheks vana Vidi matjaks). Sepale asus Korja Matvei Kolk (1889–1969), kelle naiseks oli Mihkli neljas tütar, 1897.a sündinud Irina. Neil oli tütar Leoniida ja kaks poega (Vaali ja Paul), kes 1944.a sügisel Rootsi läksid.
1959.a olid Sepale jäänud Madis ja Riina Rebaski küla järgi kirja pandud. Peale sõda oli Sepal sel ajal moodustatud endist Tamse valda hõlmav Põitse külanõukogu, kus esinaiseks oli Uiekopli Sinaida Läks. 20.s lõpuks sai aga Sepast Maie Kalda suvekodu.

Aia (Tuule)

Salapiirituse afääriga (sellest on Tupenurme ja teistegi külade lugudes pisut juttu) Tupenurme Andruse talust ilma jäänud Georgi Tuul (1875–1950) asus EV alg-aastail oma perega Rebaski Silla-Väravale. Tal oli Simiste Mardi Ekaterina Jürgensoniga tütar Juula (1899) ja viis poega. Vanem poeg Mihail (1901-24) uppus noore mehena; Vassili (s.1903) suri mandril karjapoisina ja noorelt on surnud veel kolmas poeg, 1905.a sündinud Joann/Ivan. Täisikka jõudsid kaks nooremat poega – Matvei (1906-70) ja 1909.a sündinud Andrei (Reiu), kes 1944.a Rootsi ja sealt edasi Ameerikasse läks.

Juri ostis Rannaküla Tähvena kunagise soldati-platsi ja kruntimiste ajal õnnestus tal endine mõisa-teenijate maja koos mõisa viljapuu-aiaga oma nimele saada. Ühtekokku sai noorema poja Andrei (Reiu) nimele 11,11-hektarine maaüksus (lit. A-21), mis katastri-andmetes kandis nime “Tamse viljapuuaia”.
Endine mõisa-teenijate maja ehitati ümber ja Juri lootis vanas eas veel talumeheks hakata. Kohta hakati Tuuleks nimetama, aga uue nõukogude okupatsiooni tulles sellest talu siiski ei saanud. Tuulele jäid vallalistena Juri ainus tütar Juula ja poeg Madis. Nad võtsid kasulapseks represseeritud Tupenurme Vanaga-Jaani Mihkli ühe tütardest, Vilma Maripuu, kes Tuulel üles kasvas ja siit Paenase Aru-Saadu Arti (Vapper) naiseks sai.
1959.a olid Tuulel õde ja vend Juulia ja Matvei Tuuled kahekesi (kohta on loenduslehel Aiaks nimetatud). Peale nende surma omandasid tühjaks jäänud koha Põitse Nõmme-Saadu Heimar Kolk ja Allika Herme Saartok-Kolk oma perega, kes Allikalt Tuulele asusid. Heimar suri 50-aastaselt ja Herme jäi Tuulele üksi.

Niisuguseks on kujunenud 1920-ndatel taastekkinud Tamse küla seis uuel aastatuhandel. Enne viimast sõda optimistlikult tulevikku vaadanud elujõuline küla on peale nõukogude okupatsiooni-aastaid üsna räsitud ja paljudes peredes (Otsa, Pihla, Oru, Tuule jt.) vaid eakad pereemad veel ainsateks koduhoidjateks. Pikemas ajaloolises plaanis asju vaadates võib siiski lohutada, et oma vähemalt 1000-aastase ajaloo jooksul on Tamse hullemaidki aegu üle elanud ja kui meile täna ka ikka veel pisut Aega on antud, võib küla teiselegi aastatuhandele lootusrikkalt vastu minna.