Kõigepealt nimest Pallasma, mis paistab olnud vana Tamse ja ka Lõetsa toponüüm. 1645.a olid sellenimelised talud Igakülas, Tamse põliskülas ja peale selle veel poole-adrane Pallasmeh Lemmedt’i hajatalu. Just viimast tuleb pidada tänase Pallasma küla eelkäijaks. De la Gardie üleandmisaktis 1674 on kirjas tervelt 7 sellenimelist talu: lisaks kahele Siljawelli (hilisema Mõisaküla) talule, mis tegelikud Pallasma talud olid, veel kaks sellenimelist Külasemas, üks Paenasel, üks Nõmmkülas ja üks Lõetsas!
Kuigi 1674.a dokumendis ei esine Pallasma veel külana, olid toonase Siljavälja nimega küla alla paigutatud kõik selleaegsed siit kandi hajatalud (ka Külasema Mäe-Pärdi!). Selle juures kujutavad ilmselt Pallasme Simo ja Pallasme Matz just kahte toonast “päris” Pallasma talu (esinevad samade nimedega ka 1698.a kaardil). Tundub aga, et Külasema ilmunud sellenimelised talud võisid olla Tamse põlisküla ümber asustamisel tekkinud. Katku ajal need talud kas hääbusid või sulandusid varasematega ja Güldenstubbe protokollis 1713.a on Tamse mõisa lõpus vaid vabadikuna kirjas Pallasma Lehmet’i 2 vanainimest. Selle vabadikukoha katkujärgne asupaik on seni selgusetu! On huvitav, et viimastes hingeloendites (1850 ja 1858) on Külasemas märgitud Pallasme b nimega vabadikukohta kuhu kantud Juri Kuusnõmme lesk Mare (kunagise Korista kõrtsmiku Marjavälja Peetri tütar!) oma kahe pojaga. Miks ja kuidas see nimi rohkem kui 100 aasta järel on kasutusele võeud ja kus Mare sel ajal tegelikult elas, on siiani üheks Külasema „mõistatuseks”, mida ehk Vassili Kolga informandid võisid kuulnud olla, kuid mida nüüd enam kelleltki küsida ei ole!
1698.a kaardil on ka Paenasel kujutatud talu, mis võib olla 1674.a akti veerand-adrane Pallaßme Jack ja ehk isegi 1645.a maaraamatu Paenase vakuse Igaküla viimase taluna märgitud Pallasme Tönnis. Peale katku selle talu jälgi enam ei leia ja jääb selgusetuks, kas sellel rootsiaegsel toponüümil oli seos Tamse põliskülaga või näitab see taolise, oletamisi alepõllunduse-aegse nime varasemat laiemat levikut?!
1674-ks aastaks on ka Nõmmkülla tekkinud Pallasmeh Tönno talu, mis võib samuti Tamse põliskülast pärit olla, kuigi on küsitav, kas 1645.a Pallasme Hans’u järglasi Tamselt kahe küla (Külasema ja Nõmmküla) jaoks jätkus! Mõneti lahtiseks jätab asja ka selle Nõmmküla talu edasine käekäik, sest rootsiaja lõpus oli Nõmmkülas (hiidlase Hannuse järglasena) veel ¾-adrane Hiedlasmeh Tönno talu ja ei ole päris selge, kumb oli Põhjasõja üle elanud tulevase Tõnu-Aadu (1713.a protokollis Tönno Ado) eelkäija? Perepärimust arvestades võis see olla just 1645.a hiidlase Hansu järglane, kuid sellele räägib vastu tõik, et 18.s adrarevisjonides nimetatakse 1756. aastani tühjaks jäänud kaht arvestustalu Hiidlase Hanso Tönnis ja Hiidlase Hanso Tönno! Pole ka võimatu, et selleks ajaks olid juba “Hiidlase Hans” ning võimalikku Tamse päritolu “Pallasma Hans” segi aetud! See kaua tühjana seisnud talu asustati katku järel uuesti alles 1771-ks aastaks – Tönno Pert, jetzt Jurri, aga sellega seotud detailidesse on meil õigem Nõmmküla loos süveneda.
Lõpuks peab märkima, et 1674.a aktis esineb Pallasme Tonnis’e nimega talu veel Lõetsas. 1731.a adrarevisjonis on sellenimelisi (arvestus)talusid Lõetsas tervelt 4 (Niggo, Teffen, Michel ja Andrus) – kõik söötis. Asustuse sai 18.s vaid hilisem Mardi (ja sealt omakorda Jaani), kus perekonnanimekski saadi PALLASMA, kuid põlise Tamse külaga neid vaevalt on mõtet püüda siduda! Pigem võib nime laialdasest esinemisest järeldada, et see varasemal ajal üldiselt viljeldud alepõllundusega on seotud, kuid see oleks rohkem lingvistide teema.
Edasi on Tamse põliskülas 1645.a maaraamatus kirjas 2-adrane kolmiktalu Pilli Jack, Gordti Peth und Pilli Pert, mis tundub osaliselt olevat asustatud Vahtraste külla. Nimelt muutub Vahtraste asustus 1645. ja 1674. aasta vahel oluliselt ja vanast Vahtrastest on hiljem kindlalt jälgitav vaid Tika ning (osaliselt ja oletamisi) ehk 1645.a revisjonis esikohal olnud liittalu Nömcker Matz und Koze Pertt. Kui De la Gardie akti Thueste Matz (hilisem Vahtraste Kesküla) neist pärineb, siis sama akti 2. talu ja 1698.a kaardi Pille Käsper paistab Vahtrastesse ilmunud Tamse põliskülast (Pilli-nimeline talu oli ka Nurme põliskülas enne mõisa rajamist, kuid see on seal 1674.a alles). Usutavalt toodi Tamselt Vahtraste ka 1674.a akti 1. ja 3. Vahtraste peremees (Waddeme Jahn ja Lase Peter – viimane võis olla 1645.a Tamse mõisa 3. talu Pelli Laes’u järglane). Märgime, et Tamse mõisale arvatud kogu Lõetsa vakus jäi (eriti Vahtraste ja Lõetsa külade mõttes) mõisa kaugeks „ääremaaks”, mille asustuse “tugevdamine” seniste Tamse inimestega oli mõneti arusaadav! Siinkohal jätame aga edasised spekulatsioonid rootsiaegsete ja katkujärgsete Vahtraste talude seostest Vahtraste küla käsitlusse ning läheme tagasi Tamsele.
1645.a maaraamatus Tamsel 2. kohal olnud suure kolmiktalu keskmise peremehe Gordti Peth’i järglasi võiks mingi tõenäosusega Nõmmkülast otsida, sest 1674.a aktis on “uue nimena” Nõmmkülas Gertho Pert. Samal ajal on siit kadunud 1645.a maaraamatu nimi Warbalane (Jaak), mis 1698.a kaardil taas esineb (Warblase Laas; asus kuskil hilisema Jaaniõue ja Leemeti vahel) ja see oli tühja arvestustaluna ka 18.s adrarevisjonides – nüüd Warblasse Jürgen nimega! See viib mõttele, et Nõmmkülla võidi asustada ka 1645.a Tamse küla viimane peremees Rehepap Suhr Jury, kes võis olla 1674.a akti 10. peremees Nõmmkülas – Seppa Jürgen (teda ei saa segada hilisema Tooma Puseppo Jürgen’iga – 1698.a kaardi Pusepa Juri!). 1713.a on Güldenstubbe protokollis Tamse mõisa lõpus kolme vabadiku seas kirjas ka Seppa Laas, kuid jääb selgusetuks, kas ta Külasemas või Nõmmkülas asus. Lisame, et Varblase talu Nõmmkülas sai 18.s keskel veel pooleks sajandiks asustuse, kuid jäi 18./19. sajandivahetusel vabadikukohaks ja 19.s esimesel poolel kadus.
Tamse põlisküla teine suur 2-adrane üksus (1645.a revisjonis 4. kohal – Sigga Rett), samuti ka eelviimasena kirjas olnud Sigga Tönnis asustati suure tõenäosusega Paenasele, kus veel 19. sajandil esinesid Sea-nimelised talud. Peale Paenase võib seda nime kohata veel vaid Igaküla Kästiki puhul (näiteks, 1674 Söe Kersting ja 1811 hingeloendis Sea Körstike Ado), kuid sinna võis see ka Paenase kaudu jõuda, sest vastupidiselt Paenasele pole Igaküla kunagi Tamse mõisa alla kuulunud (1645 on selle talu nimi Igakülas Kerstiek Iwar, millel paistab hilisema Ivardi nime tekkes oma roll olevat!).
1645.a Tamse külas 5. kohal kirjas olnud 1,5-adrase Kohala Lüll’e järglane sai (ühe võimalusena) ehk hilisema Külasema Kohi talu taasasustajaks. Kuigi 1674.a aktis ega ka 1698.a kaardi eksplikatsioonis seda nime otseselt ei esine, on 1731-ks aastaks Külasema ühe talu poolest adramaast 1/6 haritud ja peremeheks Kohhi Andrus, kelle lisanimi kahtlaselt kunagise Tamse Lülle lisanime meenutab! Teise võimalusena võidi Lüll asustada Päelda, sest 1674.a aktis on Päeldas kolmanda taluna kirjas Koggela Thomas, kellele 1645.a dokumendis eelkäijat ei paista olevat. Lisame, et katku ajal suri rootsiaja lõpul Nurme mõisale arvatud Päelda küla täielikult välja, aga 18. sajandi adramaa-revisjonides olid küla söötis adramaad Nurmische Bauren’ite “rubriiki” arvatud.
Kuuendana oli Tamse põliskülas 1645.a kirjas Sassi Jahn’i ja Tönno 1,5-adrane (kaksik)talu. Esmapilgul võib tunduda, et need mehed ehk Lõetsa asustati, kuid juba 1645.a oli Lõetsa vakuses üksjalg Sassi Laur ja nähtavasti pärineb ikkagi siitsamast hilisema Lõetsa Sassi nimi. 1698.a kaardilt leiab aga hoopis Tupenurmes Saße Mart’i talu, mille järglaseks omakorda võib olla Põhjasõja üle elanud Marti Hans (1713). Igal juhul on see veel üks kunagise Tamse põlisküla talu võimalik jälg!
1645.a Tamse põlistaludest viimase – Rehepap Suhr Jüry “jäljed” võivad, nagu juba öeldud, Nõmmkülas olla, kuid nendeks saab arvata ka 1731.a Külasema vabadikuna märgitud vana Jürna Lauri leske, kes võis Juri minija olla!? Jutu jätkuks võib lisada, et “ajalugu kordub farsina” – 200 aastat hiljem oli Tamsel (siis kindlasti mõisa rehes) rehepapiks jälle üks Juri (siinkirjutaja hõimlane), kes sellest ametist omale priinime sai...
Sellega oli Tamsel Hoflage jaoks “plats puhas” ja varsti võisid Kallaste inimesed hakata üle Suure Aru ja Kivari-aluse Tamsel teol käima, sest põhimõtteliselt oli teoorjus juba taaniajal välja kujunenud. Kuidas aga Vahtraste ja Lõetsa mehed oma kohustused uue mõisa ees kandsid, jääb üsna ebaselgeks, sest härgadega Lõetsast Tamsel teol käimist on siiski pisut raske ette kujutada. Ilmselt pidi ka rootsiajal ja veel peale katku kuni täiendavate mõisade rajamiseni veel suuresti toimima kunagine maksude ja hinnuste kogumise süsteem, millega adratalumehed oma kohustused mõisa ees õiendasid. Illustratsiooniks võiks siia lisada väljavõtte kaardisäilikust EAA.308.2.56, näitamaks, kuidas Tamse mõisat 1689.a kaardil kujutati:
Kõige tuntavamalt said Tamse põlisküla ümber asustamisest nähtavasti täiendust Nõmmküla ja Vahtraste – mõlemal 1674.a üleandmisaktis 3 lisandunud talu, millel 1645.a revisjonis “eellasi” ei paista olevat! Täheldame, et adramaade arvestuses ei ole Muhus tervikuna rootsiaja esimese 30 aastaga (1645 – 1674) põllupinda juurde tulnud; maa ressurss oli nähtavasti juba orduajal ammendatud ja samal ajal inimressurss Liivi sõja ning selle järgsetes tülides kõvasti kahanenud. Kui 1645.a revisjonis on palju ühiselt koormisi kandvaid n.ö. liit-talusid (178 arvestustalu 223 adra-talupojaga), siis 1674.a aktis võib juba kokku lugeda 306 peremeest. Selle keskmise 1,5-kordse talude-peremeeste arvukuse kasvu juures on märkimisväärne Kallaste ja Nõmmküla talude enam kui kahekordne kasv (esimene ei paista ka Tamse põliskülast täiendust saanud), mis nagu kinnitab, et just need külad (ka Raugi ja Vahtraste) kannatasid Liivi sõja järgsetes segadustes keskmisest rohkem ja nende kohta oleks eriti huvitav saada informatsiooni 16.s alguse olukorrast. Igal juhul 1569–71 maaraamatud siin varasemast (orduaegsest) asustuset kuigi adekvaatset pilti ei anna!
Mõni sõna ka 18.s keskpaigani Tamse mõisale jäänud Raugi külast, mis on huvitav selle poolest, et 1731.a revisjonis oli seal (ilma Nõmmeta!) 4 asustatud ja 5 tühja arvestustalu! See oleks maksimaalne teadaolev Raugi arvestusüksuste arv aga ilma taaniaegsete maaraamatute ja Jacob Harjeni tegevust valgustavate dokumentideta on neiat raske lähemat pilti saada. 1771.a Tamse vakuraamatust siiski enam-vähem selgub, millistele viiele põlistalule need maad 18.s jooksul kuuluma hakkasid ja see heidab mingit valgust ka võimalikele sidemetele rootsiaegsete taludega. Otseselt ei elanud aga Raugil katku üle vist ükski rootsiaegne peremees. 1698.a kaardil olevast Raugi Hans’ust (nr.15), näiteks, jäi ½-adrane arvestustalu Hanso Andrus, mis hiljem on jagatud Juri, Laasu ja Matsi vahel. Samal ajal võiks inimeste mõttes olla nii Matsi kui Laasu eelkäijaks kaardi 14. talu Raugi Peet! Väljapoolt ei paista peale hiidlase Neo Jürgen’i siiski kedagi Raugile toodud olevat (kui mitte arvestada hiljem Tönso Teffene Hans’ule koduväiks tulnud teadmata päritolu Jaani). 1674.a akti suurim talu Raucke Tonnes paistab aga olevat Renni (Jaani) ja Mihkli-Matsi ühine eelkäija.
Peale Nõmmküla ja Vahtraste tekitas Tamse põlisküla ümberasustamine parajat segadust Külasemas. Lisaks sinna 1674-ka aastaks tekkinud kahele Pallasma-nimelisele talule paistab millalgi sinna asunud 1645.a Siljavälja küla pundenik Bile Tönnis, keda võib 1674.a aktis Külasemas 5. kohal kirjas olnud Sillawellia Tönnis’ega samastada! Sama nimega esineb talu veel 1698.a kaardil (kas Tõnis ise nii kaua elas, ei tea!) ja kui eksplikatsioonitabelit uskuda (4. talu), siis asus suhteliselt hilisema Marjavälja kandis! Kolk’ade perepärimuses räägitav talu Põitse viiva tänava alguses (oluliselt küla tuumikust Põitse pool) kannab aga kaardil numbrit 9 ja peaks eksplikatsiooni järgi olema hoopis Kingesep Lemet – arvatav hilisema Mardi eelkäija! Võib-olla ongi pärimustes algselt jutt lihtsalt sellest, et seal kandis talu asus, kuid hiljem hakati seda miskipärast just Marjaväljaga seostama. Salapärane on aga kaardi eksplikatsioonis 6. kohal (kuueks ei oska kaardil küll ühegi talu juures olevat numbrit lugeda!) kirjas olev Pawele Jack, kellel pole ei “eellast” ega järglasi, kui selleks mitte lugeda 1731.a adrarevisjoni tühja talu (jrk.nr.10) Pehle Jack. Huvitav, et samal ajal on samanimeline poole-adrane talu Põitses asustatud (1/6 adramaad haritud) ja see on kindlasti hiljemgi Peele nime kandnud Põitse talu. 1756-ks aastaks hakkab koormisi kandma ka Sillawellia Tönnis/Pawele Jack järglane Külasemas, kus nüüd peremeheks Marja Welja Jaack! Meetrika-kande ja esimeste hingeloendite põhjal võib kinnitada, et Marjavälja Jaak elas koguni 100-aastaseks ja suri 27.11.1774. Seega võis ta isegi rootsiaja lõpus Külasemas peremees olla – näiteks, salapärane Pawele Jack (?!), kuid teadmata jääb, miks 1713.a Güldenstubbe protokollis märgitud ja ilmselt katku üle elanud Tido Jack Põitses 1731-ks aastaks äkki Pehle Jack’uks muutub! Sellegi üle on aga veel Põitse ja Külasema lugudes põhjust arutleda.
Külasema külaga jätkates oleks asjakohane seal rootsiajal palju esinenud Kingissepa nimele pisut tähelepanu päärata... 1645.a kahel sellenimelisel talul on 1674.a üsna ühesed järglased: “noorest” Nigust on lihtsalt saanud Kingesep Niggo (aktis esimene) ja Tönno järglaseks on ilmselt Kingesep Lehmet (6.). Rootsiaja lõpuks on aga mõlemad talud “pooldunud”. Nigu järglasteks on Andrus ja Aad ning kaardi järgi otsustades (nr.-d 1 ja 2) ei asunud kumbki hilisema Jaagu kohal, vaid pigem üle praeguse tee kuskil Kohi kandis. Ometi on just talu nr.2 (pooleadrane Kingesep Ad) vähemalt inimeste mõttes pärastise Jaagu (Ado-Juri) eelkäija. Ühes oma Külasema konspektis arvab A. Rullingo 1. talu (Kingesep Andrus) praeguse Kingissepa eelkäijaks, kuid selles tuleb küll kahelda. Nimelt ei selgu kuskilt, kust pärinevad 1713.a protokollis Tamse mõisa 113. taluna kirjas olev katku üle elanud Kingiseppa Jurri ning 1756-ks aastaks peremeheks saanud Jaen? Intrigeeriv on selle juures 1771.a revisjonis Jaani juurde tehtud märkus ...bey ihr Michel und Hans ?! Mõnd Hansu otsides märkame, et rootsiaja teisel poolel eksisteerinud ja katkugi üle elanud (1713.a protokollis nr.111 Tamse all) Kingiseppa Lehmet’i talul oli 1698.a kaardil “paariline” – numbriga 10 esinev Kingesep Hans, mida paraku kaardilt üldse ei leia! 1738. aastani oli see (1731 Lehmete Hans, 1738 Lehmete Hanso Lehmet) asustatud, kuigi üsna viletsas seisus ja hääbus 1744-ks aastaks (NB! Ei saa segi ajada 1731.a Uietallo Lehmet’iga – Leemeti eelkäijaga). Tõenäoliselt suri see Hans enne 1738. aastat ja tema side hilisema Kingisepaga (peale nime!) jääb üpris küsitavaks. Rootsiaja lõpu kaardil on aga küla tuumikus veel (nr.5) Pallasma Hanso Hans, kelle järglasi 18.s adrarevisjonides kuidagi ei leia! „Midagi ei kinnita, ega lükka ümber”, et Kingisepa Juri ja Jaen hoopis selle kunagise Tamse põlisküla mehe Pallasme Hannus’e järglased olid! Sellepärast ei olegi korrektne väita, et “vaieldamatult” oli üks Kingisepa-nimeline rootsiaegne talu praeguse Kingisepa eelkäija! Võidi “pärida” pelgalt nimi – ei enamat! Suhteliselt “järjepidevatena“ jõudsid rootsiaegsetest Kingisepa-nimelistest 19. sajandisse (ja sealt ka tänapäeva) vaid Jaagu ja Mardi. Kummagi puhul ei ole selge, millal nad oma praegusele kohale asusid, kuid ilmselt 18.s jooksul juhtus see mõlemaga. Peab tõdema, et 1698.a kaardil on veel nii praeguse Kingissepa kui ka Mardi kohal “puhas plats”! Rootsiaja lõpu Kingesep Andrus’ega seoses on hoopis intrigeerivam 1731-ks aastaks asustatud Kohhi Andrus. On huvitav, et 1731.a revisjonis ei olegi talus tööealist meeshinge, aga see-eest 1738. aastani üks vana mees, kes võib olla Kingesep Niggo poeg! Meenutame, et kaardi järgi otsustades asusid nii Andruse kui Aadu talud rootsiaja lõpul just hilisema Kohi kandis. Lahtiseks jääb muidugi Kohi nime päritolu ja selle võimalik seotus varem arvatud Tamse põlisküla Kohala Lüll’ega, aga viimase järglaseks võis olla 1750-ks peremeheks saanud Kohe Adh, sest jällegi midagi ei kinnita, et ta Andruse järglane oli!
Kui nüüd püüda n.ö. Tamse-keskne olla, siis tundub, et 1674-ks oli Pallasme Hannus poja(?) Matsiga Tamselt Külasema asunud – kuhu täpselt, jääb lahtiseks (1674.a akti viimased – 9. ja 10. talu). Mis Matsist sai, ei tea, kuid 1698.a kaardi-eksplikatsioonis esinevad arvatavad Hannuse (Hansu) pojad Laas (nr.3) ja Hans (nr.5). Viimane asus küla tuumikus ja võis pärastise Kingissepa eelkäija olla, esimene aga paiknes kõige enam hilisema Ennu-Poali kohal ja seda võibki pärastise Ennu eelkäijaks pidada, kuigi nimi on rootsiaja alguse Henno Niggolas’est edasi kandunud. Viimasest sai 1674-ks aastaks kaks talu – Henno Jahn ja Henno Laes, aga 1698.a kaardil oli alles vaid Henno Laas (nr.7) ehk hilisem Ennu-Pärdi. Henno Jahn esines 18.s adrarevisjonides vaid tühja arvestustaluna, kuni selle 1756-ks aastaks asustas keegi Henno Jahni Jaack. Selle juures jääb muidugi teadmata, kas priinime PIHELMÄGI saajad olid Pallasme Hannus’e või Henno Niggolas’e järglased (või ei kummagi!), kuid nime ERLAK saajad olid suure tõenäosusega Henno Niggolas’e veresugulased ja Ennu-Pärdi järjepidevus ulatub üsna üheselt rootsiaja algusesse (vaatamata katku ajal tühjaks jäämisele ning siin hilisemale KÜLAde dünastia kujunemisele).
Nime poolest ulatub rootsiaja algusesse ka praegune Leemeti – 1645 Ustallo Clement ja sellest 1674-ks pooldunud Ustallo Teffen ning Ustallo Laes. Rootsiaja lõpus ei ole (kaardil) nendest tuntavaid jälgi ja ega ole uue sajandi alguseski, välja arvatud 1713.a revisjonis Tamse mõisa lõppu märgitud üks kolmsest vabadikust – Seppa Laas ! Äkki oli talule tõesti “peale pandud” sepa-ameti pidamine, mida hiljem juba VAPPERite sugu mehed edasi kandsid . Paraku ei saa kinnitada, et nimetatud vabadik üldse Külasemas elas ja sellepärast jääb pakutu vaid “ilusaks spekulatsiooniks”!
Kindlasti ulatuvad rootsiaja algusesse (küllap kaugemalegi) hilisemate Mäe-perede juured, kuid täpsema pildi saamiseks on detaile üsna napilt! 1698.a kaardil on enam-vähem praeguste Mäe-perede kandis talu nr.11 Lade Jürgen ja sellest tublisti Paenase pool (enam-vähem praeguse Maie kandis) nr.12 Lade Laas. Arvatavalt kujunes esimesest tänane Mäe-Pärdi ja teisest Mäe-Tooma, mis peab olema millalgi küll tublisti Mäe-Pärdile lähemale nihkunud. Pärimus kolmandast selles kandis olnud Mäe talust, kust inimesed millalgi Mäe-Pärdile asunud, leiab 1698.a kaardil samuti kinnitust umbes praeguse Külasema Lauri kohal asunud talu näol (eksplikatsioonis eraldi Litera M. Mehe Lauren), mis 1713.a revisjonis kirjas kahe vanainimesega vabadikukohana ja söötis maaga veel hilisemateski 18.s adrarevisjonides. Kaks Mehe-nimelist vabadikku on aga märgitud Paenase küla lõppu juba 1645.a aktis ja koguni kolm sellenimelist vabadikku Paenase vakuse hajatalude järel 1674.a aktis! Seega olid seal läbi terve rootsiaja vabadikud ja asumine ühte Lade-nimelisse tallu võis toimuda millal tahes rootsiajal või koguni veel varem! Kummaline on seejuures, et Mäe-Pärdi arvatav eellane rootsiaja algusest on nii 1645.a kui 1674.a arvatud Tamse vakuse Siljavälja küla alla (1645 koosnes küla küll vaid kolmest pundenikukohast), kuid Mäe-Tooma eelkäija leiame 1645.a Tamse vakuse hajatalude (Lahdi Jürgen) ning 1674.a hoopis Paenase vakuse hajatalude (Lade Michel) hulgast. Jääbki arusaamatuks, miks 1645.a revisjonis oli Tamse vakuses vaja eristada kolme pundenikuga Siljavälja küla ülejäänud hajataludest? 1674.a aktis näib Siljavälja küla alla olevat arvatud kõik Tamse vakuse hajatalud ja Mäe-Pärdi leidmine selle küla alt on mõistetav, kui sinna kuulusid ka, näiteks, selleaegne Tüü ja Pallasma talud. Kas tuleks siit järeldada, et 1645.a pundenik Lade Matz asus siiski pigem kuskil Siljavälja naabruses ja 1674.a Lahde Tönnis (või alles rootsiaja lõpu Lade Jürgen) asus talu praegusele kohale? Kuna see küsimus jääb “õhku rippuma”, siis ei oska ka midagi arvata kunagiste Mäe inimeste asumisest Mäe-Pärdile... Küll aga tekib kahtlus, et kogu selles Tamse-Külasema-Paenase hajatalude pildis võivad peegelduda Liivi sõja järgsete hävingute tagajärjed.
Kokkuvõttes saab tõdeda, et Külasema hilisematest põlistaludest on otsese rootsiaegse eelkäijata Kohi (kui selleks ei olnud Kingesep Nohr Niggo), Marjavälja ja paraku ka Kingisepa. Koosi on seevastu kõige “ühesemalt” jälgitav juba rootsiaja algusest (1645.a Gosen Jahn); kõigist ülejäänuist oli juba pikemalt juttu.
Mõisaküla ja Pallasma lugudes on nendest küladest (eeskätt neljast vanimast põlistalust Siljavälja, Laasuga, Vaaduma ja 1860-ndateni Vaaduma naabriks olnud Vana-Tüü) taas juttu, mistõttu siin ei ole põhjust seda kordama hakata. Võimalik, et siinsete hajatalude (ka Laasuga eelkäija – 1674.a Waddema Hannus’e) tekkelood orduaega ulatuvad, kuigi rootsiaja keskel ilmunud Lase Jack (kaardil nr.2 – Lausejako Jürgen) võib Tamse põlisküla 3. talust – Pelli Laes pärineda (see veel ei välista, et samast ei oleks võidud üks Peeter Vahtrastesse viia!). Samuti tunduvad lisanime järgi “sugulased” olevat 1674. aasta Waddema Hannus hilisema Laasuga kohal ning Waddema Jahn Vahtrastes!
Pallasmaga seoses peaks rõhutama, et rootsiajast 19.s sajandi keskpaigani on siin vaid kahe arvestusüksusega tegemist, kuid 18.s lõpu nn. reguleerimiskaardil kujutatakse tegelikult kolme talu ja sel ajal pärastise Tüü kohal olnud eluaset võib Jaani talu esimese Põitse Armaste soost peremehe Mihkli poegade (kupja Matsi ning nekrutiks võetud Mihkli) eluasemeks pidada, kes katku üle elanud ja hiljem vabadikuks jäänud Pallasma Jürna Ad’u rootsiaegsele taluasemele olid asunud. Arvestus-taluna see aga dokumentides ei esinenud. Nendeks olid sel ajal Matsi ja Jaani enam-vähem oma hilisematel kohtadel – viimane rootsiaegse Pallasme Simo asemel ning Matsi üsna rootsiaegse samanimelise kohal.
Põitse puhul jääb seni kõige mõistatuslikumaks Peele tekkelugu. Enne Põhjasõda ega ka 1713.a Güldenstubbe protokollis ei ole sarnasest nimest Põitses mingeid jälgi; 1731 on aga Pehle Jack ühest poole-adrasest talust 1/6 adramaad üles harinud ja 1744-ks aastaks saab seal peremeheks Pehle Jaacko Jahn, kusjuures talus on koguni 3 tööeas meeshinge! Samal ajal seisab Külasemas 1750. aastani tühja arvestusüksusena kirjas poole-adrane samanimeline Pehle Jack! Eriti arusaamatu on, et juba 1731. aastast märgitakse Põitses (?) veel ¼-adrast tühja Pehle Tönnis’e arvestusüksust, mille nimeks 1750.a on saanud hoopis Pehle Hans! Kõik “märgid” viitavad sellele, et tegemist on rootsiaja alguse pundeniku Bile Tönnis’e järglastega, kes 1674. aastaks Külasemasse (või siiski kuskile Külasema-Põitse vahele !?) asusid. 1756-ks aastaks saab Külasemas asustuse poole-adrane Marja Welja Jack (1/6 veel söötis), kuid veerand-adrane Pehle Hans’u arvestustalu püsib Põitses edasi. Miskipärast märgitakse seda ka veel 1771.a vakuraamatus, kui Marjaväljal on peremeheks juba Marjama Welja Hans. Üheks võimalikuks seletuseks kogu loole oleks see, et Põhjasõja üle elanud Tido Jack millalgi 1713. – 1731. aastate vahel suri ja talu võttis üle seni kuskil Külasemas pesitsenud Pawele/Pehle Jaak. 1744-ks aastaks andis ta aga siin peremehe rolli poeg (?) Jaanile ja asus ise Külasemas vana (Siljavälja) Tõnise talu taastama, millest 1756-ks aastaks Marjavälja sai! Igal juhul on ilmne, et Põitse Peele ja Külasema Marjavälja sidemed olid väga läbi põimunud terve 18.s jooksul – ammu enne seda, kui üks Andrus Marjaväljalt 18.s lõpupoole Peelel sulaseks oli ja ta poeg Andrus pärast seal peremeheks sai! Täpsema pildi asjade arengust võiks siin anda vaid KOLKade sugupuu 18.s osa, kuid tundub küll, et Kolgad võivad 1645.a Siljavälja küla pundeniku Tõnise oma sugupuusse arvata, olgu tema side Hiiumaa ja Kolga küla Miikaga milline tahes! Märgime vaid, et esimese hingeloenduse ajaks (1782.a) Peelel peremeheks saanud järjekordne Jaak (loendis 67-aastaseks märgitud!) pidi sel juhul olema 100-aastaseks elanud Marjavälja vana Jaagu pojapoeg!
Põlisteks Põitse taludeks on muidugi hilisem Kästiki (1771 Körstike Juri) ja selle 19.s algul hääbunud sugulane (1744.a Mardi Michel, 1771 Körstike Michel), milliste nimi viib 1645.a Peuduste Gorrius’eni. Tuleks vaid märkida, et rootsiaja lõpuni asus talu praeguse Peele kohal ja sellest pisut lääne pool, kus veel 1799.a kaardil on Körstike Michel’i eluase näha. Praeguste Kästiki ja Ännika kohal asusid rootsiaja lõpus kaks Ügle-nimelist talu, millede eellaseks oli 1645.a üksjalg Jggely Simon. Need talud hävisid katku ajal ja 18.s revisjonides on neist säilinud vaid söötis arvestusüksus Üggle Jürgen, mille hoopis uuel kohal (1799.a kaardil nr.2) asustas 1795-ks aastaks Kästiki Jaagu p. Mihkel (hilisem Ügeli ehk Uielu).
Rootsiaja algul oli aga Põitses veel Tyto Jack’u talu, mis poolitus (1698.a kaardil Jürgen – nr.2) ja Hans – nr.3) ja millest 1713.a “veel hingitses” Tido Jack (nr.107). Selle võis eespool tehtud oletuse kohaselt üle võtta Peele Jaak. 18.s esimese poole revisjonides märgitakse aga veel tühja Nackkitza Hans'u talu, mis 1756-ks aastaks on Nackise Hanso Jahn’i poolt asustatud. Miks rootsiaegne Tydo ühtäkki Nackise’ks muutus, ei tea, kuid hilisem Nakitse asub üsna rootsiaegsete Tydo talude kohal ja võib rahulikult olla kunagise (1645.a) Tyto Jack’u järglastaluks arvatud!
Ännika eelkäija asus rootsiaja lõpus kahe hajataluna (1698.a kaardil Henniko Mats ja Henniko Lehmet) külast tublisti Tupenurme pool (hilisema Männiku ja Tupenurme Neo lähikonnas). Eelkäijad olid neil taludel juba 1674.a aktis – koguni neli sellenimelist adra-talumeest, kuid nad on lootusetult läbisegi Korista hajataludega (poole-adrane Korresta Laes on paigutatud kahe ¾-adrase Heinecke-nimelise paaristalu vahele). Et selles aktis hajatalud olid üsna suvaliselt kirja pandud (Tamse vakuses koondati nad kõik Siljavälja küla alla, kuid siiski rangelt suuruse järjekorras!), ei saa siit palju järeldada! Paraku on ka läbi 18.s revisjonide Tupenurme järel märgitud nagu omaette külaks Korriska (1750-56 Korrista), kus ainsaks asustatud taluks Hennicka (!) Matz (Korrista Andrus, Ustallo Lehmet ja Hennicko Lehmet olid tühjad). Alles 1771.a vakuraamatus tehakse selge vahe: Korista alla on jäänud esimesed kaks, kuid Hennicka Laur (aus Hennicka Matz und Hennicka Lemets Land) on nimetatud Tupenurme ja Põitse vahel asuvaks hajataluks (Streu Gesinde). Niisiis küllap olid nad seal juba rootsiajal (nr.-d 3 ja 4 1698.a kaardil), kuid 1645.a maaraamatus nende jälgi veel ei leia. Põitse põliskülla asus Ännika Laur nähtavasti üsna 18.s lõpus sest esimeses hingeloendis on talu ikka pigem Tupenurme kui Põitse alla arvatud; Tamse mõisale kuulub aga talu (nagu kogu Põitse küla) mõisa rajamisest kuni lõpuni.
Sellega on antud mingi visioon Tamse mõisa hilisematest põlisküladest. Raugi ja Vahtraste küladest räägitakse lähemalt Võlla mõisaga seoses ja Paenaset ning Päeldat meenutatakse veel Nurme mõisa puhul. Esimene neist jäi 19. sajandil hoopis Suuremõisa külaks; teine moodustas hiljem väikese Rinsi mõisa küla. Nn. Kapi-Rinsi kogukonda kuulus 19. sajandil ka Kapi mõisa ainus küla Tupenurme, aga Lõetsa jäi peale Ranna mõisa hääbumist Kansi mõisa külaks. Tähelepanu peaks juhtima sellele, et Ajaloo-arhiivi registrites käsitletakse Ranna mõisat Kansi mõisa karjamõisana, aga see on põhjendatud alles 19.s algusest! Moodustatud oli mõis ikkagi rootsiaegse Tamse mõisa baasil. Mõneti jääb selgusetuks, mis sai Lõetsa külast Võlla mõisa rajamisel 1670-ndatel (1674.a aktis oli Lõetsa veel Tamse mõisa vakuküla), sest seni on leidmata Lõetsa (ka Võlla ja Mõegaküla) rootsiaegsed kaardid, mis ülejäänud Muhu piirkondade kohta üsna täielikult olemas on.
Tamse mõis jäi kogu oma eksisteerimisaja jookul riigi- ehk kroonumõisaks. Esimene Tamse mõisa valitseja (sel ajal vist riigimõisa rentniku mõistet veel ei olnud!) on rootsiajal olnud oberst Ingelström (ta oli ühtlasi juba taaniajal rajatud Suuremõisa valitseja ja võib-olla ka Võlla mõisa rajamise algataja).
1671. aastal andis ekskuninganna Kristiina oma tulundusmaade kindralkubernerile Gustav Kurckile korralduse vahetada 4 aastat varem suuraadlik Magnus Gabriel de la Gardiele panditud Elme ja Randvere mõisad Saaremaal Muhu saare vastu. Viimane andis Muhu saare omakorda 1674.a üle oma tulevasele väimehele Otto Wilhelm Königsmarckile. See üleandmisakt ehk nn. De la Gardie missiiv on peale kõige muu üks asendamatumaid koduloolisi allikaid rootsiaegse Muhu kohta.
Peale Põhjasõda on Muhu riigimõisade rentnikuks olnud von Vietinghofi lesk Margaretha von Stackelberg (1663–1728). Olgu õeldud, et 1730-ndate aastateni olid toimivateks kroonumõisadeks vaid Suuremõisa ja Tamse ning need on katku järel sama rentniku valitseda olnud. 1731.a adramaa-revisjoni järgi on Tamse rentnikuks von Weymarni lesk Eva Sophia von Vietinghoff ja 1744.aastal Johann Adolph von Weymarn. Edasi olid Tamse rentnikeks 1750.a Christian von Dahlen ja 1756.a kapten Peter von Heller. Hellerite kätte jäi mõis 1811. aastani, aga 1816.a hingeloendis on Tamse rentnikuks Carl Gustav Ströhm. Mingi aja on 19.s teisel veerandil Tamse rentnikeks olnud Unger-Sternbergi perekond ja kolmandal veerandil Arthur von Buxhoeveden (1821-74).
Mõisavaldade kaotamise aegu märgitakse Tamse rentnikuna üht Treumundi ja sestpeale hakkas Tamset rentima Läänemaalt Muhusse asunud Hiiumaa juurtega Pontus Wernhoff (Wirrenhoff; 1845–1899). Ta oli ühtlasi Väina tammi ehituse ettevõtja ja uute ettevõtmiste algataja ka Tamse mõisas. Viimasteks Tamse rentnikeks olid Pontuse poeg Arthur Wernhoff ja väimees (Arthuri õemees) Karl Adolf Vesberg (Vestenberg). Viimase tapsid 1919.a mässulised mõisa sealaudas maha (asja üks osalisi paistab olnud Põitse Nõmmenuka Ivan Vokk).
Peaks lisama, et Ago Rullingo koostatud ülevaade Tamse mõisa kogukonnast on publitseeritud Saaremaa Muuseumi nn. kahe-aastaraamatus 2003/4 (Kuressaare, 2005) ja seal on hulgaliselt adrarevisjonidest ja hingeloenditest kokku loetavat statistilist materjali Tamse mõisa külade talude ja inimeste arvukuse kohta läbi kahe sajandi (18. ja 19. sajand), aga ka muud faktilist materjali, mida siin ei ole põhjust üle korrata.
Lisame lõpetuseks vaid illustratsioonina väljavõtte 18./19. sajandivahetuse nn. reguleerimisaegselt kaardilt EAA.2072.3.367, kus näha selleaegne mõisa põhiplaan häärberi, selle aja tüüpilise suletud siseõuega tallide kompleksi ja vähemalt ühe rehe-hoonega.
