Põitse


Arvatakse, et Põitse ja Külasema ümbrus on sobinud elupaigaks juba kiviaja asukatele. Nimelt kolmest Muhust leitud nn. venekirveste kultuuri kivikirvest pärineb üks Külasemast ja teine Põitsest. Peale selle on siit kandist leitud tulekivilaaste ja kvartsikilde, mis samuti arvatakse kiviaegsele asustusele viitavat. Muidugi ei ole selle juures kuigi selge, mis ajast eluasemed just siin ürgse rannavalli all on olnud, kus me rootsiaja kaardil (EAA.308.2.57) tervelt kuute talu kobaras koos ja neist pool kilomeetrit ida pool veel kahte "punast katust" näeme, kuid need peavad kõik selleaegsed (kaart on dateeritud 1698. aastaga) Põitse talud olema. Mis küla nime puudutab, siis vanimaks kirjalikuks allikaks on meil jällegi (nagu Muhu puhul üldse) 1569./71. aastate Maasilinna maaraamatud, kus Paenase vakuse peremehed Poideste Mart ja Poideste Dirich ilmselt Põitse mehi märgivad, aga kaardile on rootslased kirjutanud Paidast Kylla. Selle juures jääb põnev lingvistiline küsimus, kas õ-häälik juba muistsete (viikingiaegsete) muhulaste kõnepruugis esines? Et vana Otto Masing selle tarbeks kirjatähe alles 19. sajandil välja mõtles, kohtame praktiliselt 20. sajandini selle nime üsna erinevaid kirjapanekuid: nimetatud Poidaste ja Poiteste taaniajal ning Peudaste, Peidast ja Paidast rootsiajal. 18. sajandi adrarevisjonid kasutavad De la Gardie aktis olnud nime Peidast ja ei ole imeks pandav, et Endel Priidel oma “Koguva ajaloos” on “sõgedate” Põitsest võetud naisi hoopis Pädastest pärinevateks pidanud!

Rootsiaeg

Paneme tähele, et külatuumikus on kaardile kuus maja joonistatud, aga eksplikatsioonitabelis märgitakse vaid viite peremeest ja kahte põhjapoolset punast katust peaks ehk mõlemat tabelinumbri 1 (Paidaste Kerstik) juurde kuuluvaiks lugema?! Sellega seoses on andmebaasi mõneti fiktiivne Vana-Kästiki koht lülitatud – selles kandis eksisteeris talu veel 18. ja 19. sajandivahetusel, kuid hiljem see hääbus ja Kästiki talu hiljem hoopis üks küla lõunapoolsem oli. Küla keskel (numbritega 2 ja 3) olevad talud kannavad kaarditabelis Tydo nime (Jürgen ja Hans), kuid katku järel seda nime enam ei esine. Teeäärsed numbrid 4 ja 5 on tabelis Ügle nimega ja kaks Vggel-nimelist üksjalga olid Paenase vakuses kirjas juba 1570.a maaraamatus. See nimi püsis Põitses Uielu paralleelnimena veel 20. sajandil
Kaardiga seoses peaks selgitama, et 308. fondi 57. säilik (nimistu 2 järgi) üsna laialdast ala Paenaselt Päraseni kujutab, kuhu peale nimetatute ja siin toodu veel Külasema, Tupenurme, Kallaste, Raugi ja Vahtrastr külad jäävad. Kaardi registreerimisel MapInfos on n.ö reeperiteks valitud Paenase ja Pärase külatuumikute hinnangulised keskpunktid, Tupenurme Neo talu, Anduvälja tänava algus Kallastel ning kolme tee rist Vahtraste küla kirdepoolses otsas. Kõige vähem ootuspärane on tulemus ehk just Põitse osas, kus hilisemate elupaikade punkt-koordinaadid (eraldi kihina kaardile kantud mustad viisnurgad) nagu süstemaatiliselt kuni sadakond meetrit rootsiaegseist taludest ida poole jäävad. Pildi paremas ülemises nurgas olev talu peaks selleaegset Tupenurme Neo talu kujutama, kuid tema tänased punkti-koordinaadid jääksid sellest sadakond meetrit Tupenurme poole ja rootsiaegsest talust vaid 30 meetri kaugusele jääv viisnurk märgib hilisemat Neo-Kopli vabadikukohta.
Paika tundvate inimeste tähelepanu peaksid köitma selleaegsest külast peaaegu pool kilomeetri Tupenurme poole jäävad kaks talu, mis selleaegset kahte Ännikat kujutavad. Eksplikatsiooni-tabelisse on nende numbrid (3 ja 4) sattunud üsna eksitavalt ühte gruppi kahe siit vähemalt 2,5 km kaugele jäävate Korista taludega
– seda enam, et kaardil kujutatud nelja Korista talu juures numbrid hoopis puuduvad!
Kuna talude asukohad 18. ja 19. sajandil on oluliselt muutunud, siis loobume Põitse talude järjepidevust kajastava eraldi tabeli koostamisest nagu seda mitmete külade puhul on üritatud ja juhime olulisematele seikadele tähelepanu taludest ükshaaval rääkides.  
Põhjasõja-aegse katku kaotused Põitses paistavad Muhu keskmisel tasemel olnud. 1713.a inkvisitsiooni-protokoll ei märgi küll külasid, kuid kaks Põitse peremeest – Tido Jack (nr.107) ja Kerstiko Mart (nr.108) on selle lisana toodud Tamse mõisa vakuraamatus Põitse meestena ära tuntavad ja ilmselt oli ka 1731.a adramaa-revisjonis oma Põitse hajatalus koormisi kandnud Hennika Mart tegelikult katku üle elanud mees, kuigi teda ehk 1713.a veel koormistega ei kimbutatud. Olgu öeldud, et adramaa-revisjonides jätkus rootsiaegse kaardi märkimisviis, kus kaks Ännikat (üks koormisi kandva ja teine söötis üksusena) ikka koos kahe Korista-nimelise üksusega Tupenurme järel pealkirja Korrista all kirja olid pandud
Tähelepanuväärne on aga Tido nimega seonduv, sest rootsiaegsete Jürna ja Hansu asemel oli nüüd üks sellenimeline Jaak ilmunud, kusjuures see on ainus dokument kus Jaagul Tido lisanimi esineb! Hiljem sellist lisanime Põitses enam ei kohta, aga adrarevisjonides kannab Põitses esikohal koormisi hoopis Pehle Jaak ja tekib tõsine kahtlus, et pärastine Külasema Marjavälja Jaak millalgi Põhjasõja ajal Külasemast Põitse asus (kuigi ta 1774.a Külasemas 100-aastasena suri!). Sellest peame järgnevas ja veel Peele taluga seoses rääkima.
Paari katkujärgse inimpõlve jooksul said Põitses viis talu teovõimelisteks ja viiest põlistalust saame siin rääkida talumajanduse lõpunini 20. sajandil. Selle juures peaks aga osundama, et 18.s adramaa-revisjonid märgivad Põitses (ilma kahe Ännikata!) kuut arvestusüksust! Neist neli: Üggle Jürgen, Nackkitze Hans, Pehle Tönnis ja Kersticko Tönnis olid esimestes adrarevisjonides 1744. aastani söötis olevateks märgitud. Kui esimesest kahest said pärastised Ügeli ja Nakitse talud ning katku üle elanud Kerstiko Mardi talust, mida edaspidi Vana-Kästikiks nimetame, said hiljem asustuse uued Kästiki ja Ügeli, siis Pehle nime ilmumine Põitse adramaa-revisjonidesse on üllatav, sest varasemais dokumentides ei ole õnnestunud taolist nime Põitses kohata! Asi seda kummastavam, et eespool kolmandana nimetatud veerand-adrane söötis üksus (lisaks katku üle elanud Jaagule) samuti Pehle Tõnise nime kandis, aga rootsiaegseist Tydo-nimelistest enam jälgegi ei olnud. Siinkohal peaks märkima, et juba 1592.a maaraamatus esines Tamse vakuses poole adramaaga Pela Hans ja rootsiaja algul märgiti tollases Sillaweli külas (pärastine Mõisaküla) pundenik Bile Tõnist, keda 1674.a De la Gardie missiiv Külasemas kirja pani. Kuhu Tõnis tegelikult asus, jääbki mõistatuseks, sest algul tutvustatuga samal rootsiaegsel kaardil leiame (eksplikatsiooni-tabeli järgi) ka Külasemast Sillawellia Tõnise (nr.4) ja Pawele Jaagu (nr.6) pooleadrased talud! Enamgi veel
Pehle Jaagu nimeline söötis arvestusüksus oli 18.s adramaa-revisjonides ka Külasemas kirjas, viimati veel 1750. aastal ja 1756.a ilmus selle asemele äkki Marja Welja Jaak kahe tööeas mehe ja naise, ühe vana mehe ja naise ning kahe poisslapsega peres. Lisame, et Põitses sai juba 1774.a katku üle elanud Jaagu asemel peremeheks Pehle Jaagu Jaan ja 1750.a revisjonis oli eelviimane Põitse söötis üksus Tõnise-nimelisest Hansu-nimeliseks muudetud! Selle “müsteeriumi” mõistmine olemasoleva info põhjal oleks ehk üsna raske, kui 1774.a surmameetrikas ei leiduks 27. novembri surmakanne, mis väidab Marjavälaja Jaagu 100-aastasena surnud! Et vanal Jaagul ka 1724.a paiku sündinud poeg Hans pidi olema, kes muide varsti Külasemas Marjavälja peremeheks sai, siis võib uskuda, et Peele alias Marjavälja Jaak ongi millalgi Põhjasõja ajal Põitse asunud (võib-olla katkuga teovõimetuks jäänud Tydo tallu) ja selle tõttu 1731. ja 1738. aastate Põitse peremeest  adrarevisjonides Peele Jaaguks nimetatigi ning temaga seotud rootsiaegseid Külasema arvestusüksusi (nr.4 ja nr.6) siis ka Põitses näidati!? Veel 1770-ndate Tamse vakuraamatud märgivad Põitses ¼-adrast Peele Hansu söötis üksust ja lõpuks see nähtavasti ikkagi Peele talu koosseisu jäi, aga täit selgust me selle kohta olemasolevaist dokumentidest ilmselt ei saagi ja selgusetuks jääb muidugi ka see, kuidas ikkagi rootsiaegse Bile Tõnise ümber asumine nn. Siljavälja pundenikekülast täpsemalt toimus?!
Toome siin veel võrdluseks rootsiaegsega võrreldes 100 aastat hilisema kaardipildi Põitse kohta 
väljavõttena nn. reguleerimiskaardi 3. paani säilikust EAA.2072.3.363:

18./19. sajandivahetuse Põitse

Siin paistab Ännika Mardi (selleks ajaks juba pojapoja, Mats Matsi poja) talu veel oma rootsiaegsel kohal olevat (numbriga 1 külast Tupenurme pool). Külas kujutatakse aga kuute eluaset, kusjuures meie Vana-Kästiki siin kahe numbritega (5 ja 5a) esineb. Peele on numbriga 1 ära tuntav, Ügeli ehk Uielu nr.2, Nakitse nr.3 ja hilisem Kästiki nr.4. Põitset tundvad inimesed ütleksid nüüd, et numbrid 4 ja 5 just Kästiki ja hilisema Ännika kohal on ning usuksid need just rootsiaegsete samade numbrite kohal asuvat! Sel juhul peaks Peele ja Vana-Kästiki samuti oma rootsiaegseil kohtadel olevaiks arvama ja meie algul kirjeldatud küla idasuunaline nihe tuleb rootsiaegsete kartograafide ebatäpsuseks arvata, aga terve kaardi ulatust (Paenaselt Päraseni) arvestades ei saa 100-meetrist eksimust neile kindlasti ka suureks süüks panna!
Siitpeale on otstarbekas viit Põitse põlistalu ükshaaval jälgida. Lähtume selle juures talude esinemisjärjekorrast 19.s hingeloendites, kusjuures alustame 19.s algul kadunud kuuendast, nn. Vana-Kästiki talust. Põhiliselt 19. sajandil tekkinud vabadiku-kohti nimetame vastavate “tüvitalude” juures. Peale selle teeme lõpupoole juttu veel kahest Põitse territooriumile jäävast, kuid õigupoolest Külasema vabadikukohast (Kopli-)Saadu ja Tõnise, mis meie Külasema loos tehtud “piiri-kokkuleppe” järgi ikkagi Põitse territooriumile jäid. Selgituseks peaks lisama, et ametlikke külade lahkmejooni on mitmel korral muudetud. Külasema loos „panime” Põitse piiri Külasema koplist Rebaski lõunatippu eeskätt selleks, et kaks Külasema põlistalu – Mäe-Tooma ja Mäe-Pärdi Külasema territooriumile jääksid (1990-ndate kaartide järgi jäid need koos Lauri ja Seljaga hoopiski Põitse küla alla!). Esitame siin oma Põitse „piirikirjelduse”, alustades kadunud Tupenurme Tänavasuu ja Põitse Nõmmenuka vahelt, kust Põitse piir põhja suunas Männikust pisut ida pool ja Tupenurme Neo-Koplist lääne pool põhja suunas kulgeb. Edasi pöördub see itta, jõuab Rõuendi ja praeguse kruusakarjääri vahel Liiva-Nõmmküla teeni ja edasi mööda seda teed peaaegu Umna ja Kõrveni, kus see Nõmmküla lõunapiiriga ühtub. Põitse põhjapiiriks on Nõmmküla lõunapiir kuni Mõisaküla piirini endise Kõrve metsa uudismaa-massiivist pisut lääne pool nii, et vana Külasema heinamaavahi koht Vileta jääb Põitse territooriumile. Mõisaküla-Põitse piir kulgeb lõuna suunas kuni Vildiaugust ja Saarikust pisut põhja pool pöördub läände (Tika jääb napilt Mõisaküla territooriumile). Tika ja Lembri vahelt algav piir Rebaskiga suundub lõunasse, pöördub Uue-Mardi ja Konta kohal edelasse ning muutub uue maantee ületamisel piiriks Tamsega. Siit maanteega lõikumise kohast tõmbasime Külasema loos mõttelise joone Külasema koplisse, „lõigates Põitselt ära” Lauri, Mäe-pered ja Kasevilu ning Metsikumäest lõuna poole jääva karjamaa. Sellega jätsime Külasema territooriumile lisaks nimetatuile ka Peetrikivi ja Kesküla kohad. Peaks lisama, et taas korrigeeriti külade lahkmejooni 2007.a veebruaris ja uued piirid erinaevad vahepealseist mõnes osas üsna oluliselt.

Kirjeldatud piirides saame (koos kadunud Vana-Kästiki põlistaluga) loetleda vähemalt 20 teadaolevat Põitse suitsu, mis teeb keskmiselt kolm “lisasuitsu” iga talu kohta. Seda on muide oluliselt rohkem kui naaberkülas Külasemas ja Tamse mõisa küladest on see arv ehk vaid Kallastega võrreldav. Selle juures peab märkima, et Põitse juurtega on veel vähemalt kaks kolmest Mõisaküla-Pallasma territooriumile jäävast Korja kohast. Toodud piiri-kirjelduses meenutatud Tika koht on samuti tekkelt Põitse vabadikukoht, kuid siin Mõisaküla käsitlusse jäetud. Puhtalt osataluks saame Põitses nimetada vaid Peele jagamisel tekkinud Männikut. Nüüd aga tutvume kõigi nendega ükshaaval pisut lähemalt.

VANA-KÄSTIKI  ja  Ännika-Sauna

Kuigi me ei tea, kus Poideste Mart ja Dirich Liivi sõja ajal oma taludega asusid (kõne alla tuleks ulatuslik piirkond Külasema-Tupenurme-Põitse kolmnurgas), võib mingi tõenäosusega oletada, et rootsiaja alguse Peudaste Gorrius ja 1674. aasta Paidaste Michel asusid juba praeguses Põitse külas, kus algul toodud kaardil oli numbriga 1 märgitud vist koguni kahte kõrvuti asetsevat “punast katust” ja eksplikatsioonitabelisse kantud ühe-adrane Paidaste Kerstick. Sellest ajast võime tegelikult ka juba Kästiki talunime kasutada, kuigi praeguse Kästiki kohal oli sel ajal hoopis Üggle Michle Jürgen'i talu nr.4 ja üks kaardil kujutatud kahest põhjapoolsest punasest katusest võis sel ajal hoopis Peelet kujutada. 1713.a protokollis oli Kerstiko Mardi pere viieliikmeline, aga vaid üks tüdruk-laps kirja pandud! Kaudsetel andmetel saab Mardi kolmest pojast ja tütrest Marest rääkida. 1744.a revisjoni ajal oli talus juba kolm tööeas meest ja kolm naist (peale selle üks vana naine ja viis last) ning peremeheks on Kerstiko Mardi Michel (~1713-90). Ilmselt sedasama Mihklit märgib peremehena ka 1750.a revisjon, kus teda Tamse mõisa kupjaks nimetatakse. Umbes sel ajal on aga hakanud omaette koormisi kandma veel Kerstiko Mardi Jurge ja temast räägime juba edasises praeguse Kästiki taluga seoses. Nähtavasti seesama 71-aastaseks arvatud Mihkel on peremees veel esimeses hingeloendis 1782. aastal. Tal on teada kolm abieluni jõudnud poega ja tütar Ingel, kes 1762.a Koguva Käspri Aadu naiseks sai.
Mihkli vanem poeg Jaak (~1734-98) päris isalt kupja ameti ja oli teises hingeloendis (1795.a) ka Põitses talu peremeheks. Teine poeg Mihkel oli juba 1760-te lõpul Pallasmal peremeheks pandud ja kolmas poeg Kerstik läks 1766.a Külasema Leemetile koduväiks ning sai seal peremeheks. Nende mõlema järglased said priinime ARMAS. Vana Mihkli noorem poeg Tõnis (~1747-85) suri varases keskeas. Tema naine Eed (Nõmmküla Toomalt) sai Külasema Kingisepa selleaegse peremehe Juri [Kao] naiseks ja Tõnise kaks poega, Mihkel ning Aad kasvasid Kingisepal üles; kolmas poeg Tõnis suri aastaselt. Neist on ka Külasema loos juttu, kuid märgime, et Tõnise vanem poeg Mihkel sai samuti priinime ARMAS ja oli hiljem mõne aja ka Kingisepal peremeheks; noorem vend Aad võeti 1806.a nekrutiks ja temast rohkem midagi teada ei ole.
Kodus peremeheks jäänud kubjas Jaagul oli Peanase Abru Eeduga seitse tütart ja ainus poeg Mart (1773–1809), kellel 36 eluaastaga kaks naist jõudis olla. Ta abiellus 1793. aastal Aljava Mardi tütre Marega ja sündisid kaks tütart, kuid Mare suri 1798. aastal ja Mart paistab uue sajandi algul Nõmmküla Tõnu-Aadule läinud, kus noor peremees Tähve oli 1798.a surnud. Seda Marti muide märgib reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köide EAA.311.1.1041 talu 5a peremehena ja raske on aru saada, kes vana kupja Mihkli arvukatest järglastest sel ajal rootrsiajast sööti jäänud teise Ügeli kohal ja kes Peele naabrusse jäänud Vana-Kästikil olid, aga mõlemad taluasemed  paistavad senikaua kupja Mihkli järglastega olevat asustatud, kuni Ännika talu külla kolis.
Tõnu-Aadu Tähve lesk Mare (Mõisaküla Laasugalt) ja Tamse mõisa Mardiks nimet
atud mees on abielu-meetrika järgi 1799.a 25. pühapäeval (post Trinitati) kantslist maha kuulutatud ja 1800.a viimane abielukanne märgib ka nende laulatust, aga kas Mart koduväina Nõmmkülla jäi või emmale-kummale kohale (5 ja 5a reguleerimiskaardil) asus, jääb ebaselgeks. Tõnu-Aadu Marega sündisid Mardil veel kolm poega ja kolm tütart, kelledest noorim poeg Peeter suri aastaselt, aga teised lapsed paistavad Nõmmkülas üles kasvanud. Hiljem kandsid nad Nõmmküla vabadikena perekonnanimesid KUSSA, LÄKS (algul kirjutati LEKSI), aga ka ALJAV ja tütar Leenu enne abiellumist 1828.a isegi Tõnu-Aadu perekonnanime PEREMEES. Mardi kaks poega Mihkel ja Jaak võeti Nõmmkülast 1824. ja 1820. aastatel nekrutiteks. Nende priinimeks on 1826.a vaherevisjonis KUSSA, aga kroonust tagasi tulemas neid ei olnud ja hiljem seda perekonnanime Muhus enam ei esinenud. Märgime, et ainsana neist nimedest püsis 20. sajandini LÄKS, kuid hilisemate sellenimeliste esiisaks on hoopiski Peele ja Nakitse sulane, 1802. aastal sündinud Ännika Mare (?) vallaspoeg Mihkel Läks, kelle isa oli ilmselt seesama kupja Jaagu poeg Mart. See Mihkel kanti sünni-meetrikasse vallaslapsena – isaks märgitud Pawli Jago Mart, kuid 1811.a loend, kus Mihkel 10-aastasena Peelel kirjas oli, kinnitab üheselt, et ta oli Körstiko Jaagu pojapoeg! Nii näeme siin Peele ja Pawli nimede samastamist kirikuraamatus ja selleks ajaks paistab Peele nimi Põitses hoopis tähenduslikum olnud, kui rootsiaegse Kerstiku või tema poja Mardi nimi!
Siin ja edasise võiks mõnesuguseks abiks olla lihtsustatud skeem Kerstiku poja Mardi järglastest:

Vana-Kästiki
Sellele skeemile on küll vaid Mardi 3. põlve järglastest lõpuks Nõmmkülla läinud Jaagu poeg Mart ja kupja Mihkli noorema poja Tõnise poeg Mihkel kantud, sest viimased Põitse jäänud Vana-Kästiki inimesed oleks selle ehk liiga raskelt jälgitavaks muutnud!
Sajandivahetuse nn. mõisapiiride korrastamise aegu on Tamse mõis oma "armsa kupja" talust Põitses (mis juba Tõnise nime jõudis kandma hakata) loobunud ja 1811.a loend meenutab nii kubjast Jaaku kui tema poega Marti (mõlemad selleks ajaks surnud) vabadikena. Vabadikuks nimetatakse ka Jaagule 1785.a koduväiks tulnud Juri, kelle päritolu on üsna ebaselge (ta võib olla esimeses loendis Kapi mõisa mõisarahva hulgas kirjas olnud hiidlane, kelle jäljed hiljem kaovad). Hingeloendi väitel on ka see Juri 1804.a surnud, kuigi sellekohast meetrikakannet ei ole õnnestunud leida. Sellel sulase seisusse jäänud Juril oli peretütre Ingliga neli poega ja neli tütart, aga kolm poega surid väikestena ja 1795.a sündinud Juri on noorelt Napoleoni sõdade aegu nekrutiks võetud. Abieluni jõudsid vaid kaks tütart: Eed sai 1809.a Targa Juri naiseks ja Tiiu peale Lepikul leseks jäämist teist korda Külasema Leemeti Andruse naiseks.
1816.a hingeloendis märgitakse Põitses kahte vabadikuperet Jaagu poja Mardi ning koduväi Juri väheste järglastega. Täpselt ei ole teada, millal Ännika talu ennast külla rootsiaegse Ügeli nr.5 kohale kolis, aga nimetatud kaks vabadikuperet võisid sel ajal juba Vana-Kästiki taluaset jagada ja eluasemena ei kadunud see koht veel niipea. Nimelt abiellus eespool nimetatud Mardi vallaspoeg, 1802.a sündinud Mihkel Läks 1830.a Ügeli Tooma tütre Kadriga ja kuigi hingeloendid märgivad neid Peele sulaseperena, elati suure tõenäosusega siinsamas Peele naabruses kunagisel taluasemel edasi. Mihklil ja Kadril kasvasid üles kolm poega (1840.a sündinud kaksikud poeg ja tütar surid ristimata). Vanem poeg Madis Läks (1832-57) abiellus 1852. aastal Kallaste Korju Kadriga (Nukk; 1823-54) ja sündis poeg Andrei, kuid Kadri suri 30-aastaselt ning kahe ja poole aastasena suri ka nende poeg. Madis võttis 1857.a Nakitse peretütre Ingli (Nakk) teiseks naiseks, kuid suri ise samal aastal ja sellest abielust jäi ainus poeg Matvei jun. Läks, kes hiljem emaga Nakitse Jaani rajatud Uiekoplile asus.
Mihkli ja Ügeli Kadri teine poeg Jaen/Ivan Läks (1836–1937) võeti 1855.a nekrutiks. Ta jõudis 15-aastase teenistuse järel Muhusse tagasi, abiellus Siljavälja vabadiku, Tammiski Tähve tütre Kadriga (Saarkoppel) ja elas 100-aastaseks. Hiljem teati teda Vildiaugu Jaanina ja selle Ügeli vabadikukohaga seoses meenutame teda veel siinse loo lõpupoole.
Viimase hingeloendi järgi on Mihkel Läks 1850-ndatel surnud (meetrikakanne leidmata!) ja Kadri sai Päelda Laasu vana peremehe Mihkel Vaga (1805-61) teiseks naiseks. Paistab aga, et Leksi Mihkel on Rinsi kõrtsimeheks olnud ja ta oli omale Selja mäel Tooma-Saadu nimega vabadikukoha ehitanud, millest Päelda loos samuti pisut räägitakse. Nii olid 1860-ndatel kõik Läksid Vana-Kästikilt kadunud, aga koht paistab eluasemena veel 19. sajandi lõpuni eksisteerinud. Nimelt ilmub 1860-ndate Rinsi kogudusenimekirja Hänniko nimega vabadikukoht Kallaste küla all, aga Kallastel sellist kohta ei ole olnud! Asukateks on siin Raugi Matsi juurtega Kallaste Mihkli-Aadul vabadikuks jäänud Tõnis Toomase p. Tee (1817-75) oma viiest lapsest ainsana üles kasvanud tütre Marega (s.1838). Tõnise naine Kadri, Ügeli Toomase tütar (Murd) suri 1861.a. Selleks ajaks olid Laanetid Kallaste Mihkli-Aadul peremehe õigustesse asunud ja Mihkli-Aadu Tõnis Tee paistab olevat Põitse asunud. Peale Tõnise surma on veel sajandilõpu kogudusenimekirjas  HännikoSauna ainsa elanikuna kirjas vallaliseks jäänud Tõnise tütar Mare Tee ja paistab, et koht just sedasama “Ännika taga ja Peele kõrval” olnud eluaset märgib, kus kaevukoht tänaseni pidavat alles olema ja mida asukoha mõttes võib kunagise kupjatalu asukohaks arvata. Peaks muidugi lisama, et loomulikult ei olnud 19. sajandi teisel poolel enam midagi alles 18.s taluhoonetest ja võib-olla olid Ännika Kolgad siia juba millalgi ka oma sauna ehitanud, kus Tõnis Tee viimast peavarju sai. Küll aga võib öelda, et Mihkel Läksi surmani ja tema poja Jaani kroonuteenistusse asumiseni siin igati kunagise talu “õigusjärglasega” tegemist oli.      

1. ÄNNIKA (MIHKLI)

Õuemärk
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastal oli Muhu 9. vakupiirkonnana kirja pandud varem Kapi eramõisale kuulunud Tupenurme küla oma 6,5 adramaa ja 8 peremehe ning viie üksjalakohaga. Lisaks nendele kuulusid sellesse vakupiirkonda eraldi hajatalude all kaks ½ adramaaga  peremeest Hennike Jack ja Hennike Gorrius. See on seni esimene teadaolev Ännika nime kirjapanek ja tuleb arvata, et Põitsest pisut Tupenurme poole (hilisemast Männikust siiski natuke Põitse pool) on hiljemalt taaniajast kaks hajatalu olnud. Muide siit kandist kuni Tupenurme Külama põldudeni on see piirkond, kus hea tahtmise korral võiks arheoloogiliste võtetega teisigi Põitse muinasaegsete asukate jälgi leida.
1674.a aktis, kui Tamsel juba mõis oli, on Tamse mõisa Paenase vakupiirkonda arvatud Paenase, Külasema, Põitse ja Tupenurme külad ning seitse hajatalu – nende hulgas kaks ¾ adramaa suurust üksust, milledel kummalgi kaks Heinecke lisanimega peremeest märgitud: esimesel Mart ja Mats ning teisel Andrus ja Pent. Ainsana ei märgita naishingi Andruse pooltalus. 1698.a kaardilt saame teada ka nende kahe talu asukohad, kuigi eksplikatsiooni-tabelisse olid selleaegsed peremehed Matz ja Lemet üpris eksitavalt koos kahe Korista peremehega kirja pandud pealkirja all Tambselske Bönder og Byar fölliander – Korrista Gesinder (maatükkide litera G), aga sellest "bürokraatia vingerpussist" oli juba juttu.
1738.a revisjonis oli Ännika peremeheks Hennicka Matz (~1688–1766; arvatav Mardi poeg) ja sama peremeest märgivad kõik edasisesd revisjonid, aga 1771.a vakuraamatus on juba peremeheks nimetatud Matsi vanem poeg Laur (~1724–1813). Meetrikais kohtame Matsi ja Kadri kuute poega ning kolme tütart, kuid Kadri enda kohta ei ole peale surmaaja 1772.a midagi rohkemat teada. Lauri teine vend Pärt (~1727-67) oli 1760-ndatel Nõmmkülas peremeheks pandud, kuid suri seal 40-aastaselt ja tema asemel pandi selleaegsel Nõmmküla Tõnul peremeheks Matsi kolmas poeg Juri. Sellest hiljem kadunud talust saame Nõmmküla loos lähemalt teada. Märgime vaid, et Ännika Matsi neljas poeg Mihkel oli esimese hingeloenduse ajal Külasema Kingisepal peremeheks ja tema poeg Mihkel asus hiljem samuti Nõmmküla Tõnule, kust ta 1826. aastaks Kallaste Torul peremeheks pandi. See Ännika Matsi “liin” sai Nõmmkülas ja Kallastel priinime KORV, aga Põitse jäänud meeste järglased said nimeks LEP(P)IK. Viies vend, Mats jun. Lepik (~1753–1818) oli juba 1795.a loendis ligemale 30 aastat vanema venna Lauri asemel peremeheks nimetatud. Esimeses loendis oli kodus veel kirjas vana Matsi noorim poeg ja nüüdse peremehe vend, 1756.a paiku sündinud Jaen oma naise Rõõda ja poja Toomasega, aga nemad paistavad olevat Muhust minema läinud või viidud, sest hilisemates dokumentides ei ole neid suudetud tuvastada.
Lauril oli Tupenurme Hanso-Mardilt võetud Marega teadaolevalt vaid kaks tütart ja küllap oli see üheks põhjuseks, miks noorem vend Mats peremeheks kinnitati. Noorel Matsil seevastu oli Nautse Pärdi Ingliga kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Juri Lepik (1776–1861) kihlati alles isa surma järel 1820.a Nõmmküla Hinto Jaani tütre Marega, aga lapsi neil ei ole teada. Siiski oli Juri 1826.a loendis peremeheks märgitud ja noorem vend Mihkel (1780–1830) tal sulaseks. Mihkli kolm poega surid kõik väikestena (abieluni jõudis ainult tütar Mare). Juri järglastest on teada vaid Tüü Ristega sündinud vallastütar Lutsi ja 1834. aastaks on tallu asunud Külasema Marjavälja Hansu poja, Peelel sulaseks olnud Aadu (1764–1840) pere ning Aadu vanem poeg Jaak Kolk (1798–1883) peremeheks kinnitatud. Sestpeale jäi Ännika talu, mis nähtavasti noore Matsi ajal 19.s algul oli külla oma praegusele (rootsiaegse Ügeli nr.5) kohale asunud, Kolkade valdusse.
Lisame, et viimase Lepikutest Ännika peremehe Juriga seoses on seni mitmeid “lahtisi otsi”! Hingeloendid märgivad teda küll lõpuni Ännikal, kusjuures Ännikal on tüdrukuna (magd) kirjas ka tema vallastütar Lutsi, kes samuti Ännika perekonnanime Lepik kandis. Tegelikult paistab Juri vanas eas omale hoopis praeguse Mõisaküla territooriumile esimese Korja koha rajanud, mida tema tütre Lutsi järgi veel 20. sajandil ka Lutsna nimega on mäletatud. Sellel Lutsil sündisid omakorda kolm vallaslast – kaks tütart ja poeg Juri. Viimane on üks legendaarsemaid Korja mehi, kes olla kolm korda piibli läbi lugenud, selle siis ära põletanud (kuna see tema meelest valetas!) ja omale Korja mäel ühe kuju ehitanud, mida ta andidega kostitas. Korja kohtadest on Mõisaküla loos lähemalt juttu ja sellega seoses on soovitav lugeda ka Tüü Ruudi (Rafael Pallase) mälestusi, mis veebikausta Pallasma alamkaustas saadaval on. Peale selle on mõistatuseks 1826.a hingeloend, kus peale Juri arvatava seadusliku (1820.a kihlatud) naise on kirjas veel 60-aastaseks märgitud Juri lahutatud naine (geschiedenes Weib) Mare Juri tütar (?!), kelle surmakanne leidub 1831.a meetrikas, aga Juri ja selle Mare laulatust muhu meetrikaist ei leia! Muide, see Mare pidi ka eespool jutuks olnud Vana-Kästiki Mihkel Läksi ema olema ja põhiliselt 1831.a surmakandele tuginedes on üks Mare Juri tütar ka andmebaasi kantud, kuid sellega jääb viimase Ännika Juri Lepiku elukäik siin suureks mõistatuseks! Meenutame, et just tema pidi see olema, kes oma tütrepojale lugemise ja võib-olla muidki “elutarkusi” selgeks õpetas!

Esimesel Ännika Kolgal Jaak Aadu pojal oli Külasema Mardi sulase, Kingisepa Jaani tütre Ingliga kuus poega ja kaks tütart, kelledest neli poega said täisealisteks. Esimene poeg, Marjaväljal sündinud Tõnis/Dionisi Kolk (1821-92) sai järgmiseks Ännika peremeheks ja kaks nooremat venda, Mihkel (1828-76) perega ning 1836.a sündinud Andrus veel vallalisena olid viimases loendis samuti talus kirjas. Andruse kaksikvend Jaak ja keskmine poeg Tähve surid väikestena, aga 1833.a sündinud Jaen võeti 1854.a nekrutiks ja tema võis Krimmi sõtta jääda. Lisame, et Ännika sulase Mihkli poeg Matvei Kolk (1859–1943) oli sajandivahetusel Rinsi kiriku kellameheks ja ehitas seal omale Pähkla koha.
Tõnis abiellus 1840.a Ügeli Kadri vallastütre Ristega (kandis kummalist perekonnanime ELAB) ja sündisid kaks poega ning kolm tütart. Vanem poeg Tähve/Tihon Kolk (1841–1909) sai vanas eas Ännika peremeheks, aga 1854.a sündinud Ivan Kolk ehitas omale 1870-ndate lõpul Päelda maale Jaani-Saadu vabadikukoha.
Tähve abiellus 1867. aastal Tupenurme Lauri Tähve tütre Ingliga (Hallikäär; 1846–1927) ja sündisid viis poega ning kolm tütart. Vanem poeg Mihail Kolk (1869–1952) oli viimane Ännika talu peremees, kelle järgi on talunimeks ka Mihkli olnud; teine vend Vassili (s.1874) ostis omale 20.s algul Külasema loos tutvustatava Tuhliaa (Kesküla) vabadikukoha, kolmas vend Maksim suri 10-aastaselt, neljas vend, 1886.a sündinud Ivan uppus koos Ranna-Uielu Priiduga Virtsu sadama ehituse ajal ja tema lesk Kristina kahe pojaga oli hiljem jutuks tuleval Sõnni-Saadu ehk Pärna vabadikukohal. Tähve ja Ingli noorim poeg Timofei suri imikuna 3-kuuselt.
Ännika Mihkel laulatati 1894. aastal Pallasma Tüü Marega (Pallas) ja ilmale sai seitse poega ning neli tütart. Kaks vanemat tütart ja kolm poega surid imikueas. Noorim tütar Elena sai Külasema Suurevärava Vassili Kolga ja hiljem veel Tamse kooliõpetaja Ahti Vana naiseks; esimene tütar Kristina sai 1922.a Igakülla mehele. Mihkli vanem poeg Matvei Kolk (1901-80) oli 1919.a veel poisiohtu, kuid väidetavalt olnud ka Kuivastu mässu segatud. Ta sai hiljem isa nimel olnud 51,35-hektarise Ännika põlistalu peremeheks, kuid pidi talu 1949.a Põitsest ja Tupenurmest moodustatud kolhoosile “Õitsev Nurm” loovutama, mille esimeheks ta ise sai. Vana Mihkli teine üles kasvanud poeg, 1905.a sündinud Aleksander läks hiljem Tallinna (abiellus Lõetsa Poali-Andruse Akilina Loorisega); Feodor (1910-86) soetas omale hiljem jutuks tuleva Nõmmenuka koha ja noorim poeg, 1913.a sündinud Georgi ehitas kolhoosiajal omale Nõmmkülas maja. Et Juri Seanina külmhoones töötas, sai tema Nõmmküla kodu Külma nime.
Koju jäänud Madis abiellus 1925. aastal Olga Maria t. Kannaga Rannaküla Aneninalt (viimase Tamse mõisa rentniku Artur Väärnovi vallastütar) ja neil kasvasid üles kaks poega ning kolm tütart (1929.a sündinud Etkar suri imikuna). Vanem tütar Heljo abiellus 1945. aastal Paenase Ivardi Anton Abega; kolhoosiajal läksid kodust välja ka nooremad lapsed. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Ännikal peale Madise ja Olga veel Madise ema, 82-aastane Mare ja Saaremaale abiellunud tütre Vaike poeg – 4-aastane Andres Kivi. Noorem tütar Luule sai kirjanik Uustuldi naiseks. Kuressaarde asusid ka Madise pojad Vaino ja Ilmar; esimesest jäi kolm poega, teisest kolm tütart.
Kuigi Ännika Kolgad on Põitses mitmeid kohti teistelt omandanud ja väljapool küla neid ka ehitanud, ei ole Põitses siiski otseselt Ännika inimeste rajatud vabadikukohti nimetada. Peale Ännika tühjaks jäämist sai sellest Saku sovhoosi puhkebaas, mis lõpuks vist ühe omaaegse põllumajandustöötaja (või selle järglaste?) valdusse jäi. Ännikaga lõpetamiseks peab hea sõnaga meenutama Ännika juurtega koduloo-huvilist, Päeldas sündinud Vassili Kolka, kes vanas eas üritas Muhu elupaikadest midagi tulevastele põlvedele säilitada. Vassel on 1953.a sügisel Jüri Kolga (Suurevärava Vasseli ja Ännika Leeni poja) mõõtmiste järgi üles joonistanud Ännika õue ja maja plaanid, mida siin mõlema mehe mälestuseks (olgu muld neile kerge!) saame esitleda. Samasse "albumisse" on paigutatud veel paar Põitsega seonduvat fotot ja neid võib ehk aja jooksul lisandudagi...

2. ÜGELI (UIELU)

Õuemärk

19. sajandi hingeloendites kandis Põitse 2. talu taaniaegset (või varasemat?) Ügeli nime, mis esimestes säilinud dokumentides on esinenud kujudel Vggulla, Iggely, Higgola, Ügle jmt. Algul oli juttu, et rootsiaegsel kaardil kaks Ügle-nimelist talu numbritega 4 ja 5 küla lõunapoolseimad olid, aga need nälja- ning katkuajal tühjaks jäid. Uue asustuse said need katku üle elanud Vana-Kästiki Mardi järglastelt. Mardi noorem poeg Jaak (vt. ka Vana-Kästiki skeemi) paistab oma taluhooned siiski päris uude kohta (pisut selleaegse Ännika poole) ehitanud ja arvatavalt sellest ajast ka Uielu kohanimi käibele tuli. 19.s kirikuraamatuis esineb siiski veel edasi ka Ügeli nimekuju. 

Esmakordselt esineb katkujärgne Ügeli 1795.a hingeloendis, kui peremeheks oli juba Jaagu vanem poeg Mihkel Murd (~1745–1816). Üldse on Jaagul teada täisikka jõudnud kolm poega ja neli tütart. Mihkli õed said mehele, aga vennad Tõnis (~1759–1815) ja Jaak (1763–1832) jäid vallalisteks ning olid surmani talus sulastena kirjas. Mihklil oli Külasema Leemeti Aadu tütre Eeduga seitse tütart ja kaks poega. Viimastest kasvas üles vaid vanem poeg Toomas Murd (1778–1842), kellest siis ka järgmine peremees sai; noorem vend Mihkel suri 4-aastaselt. Nende seitsmest õest jõudsid abieluni vaid nooremad õed Kadri ja Mare; Mihkli vanem tütar Ingel suri 40-aastaselt vallalisena, aga neli õde on lapsena surnud.
Toomasel oli Peele Andruse tütre Ingliga (Kolk või Nurk?) neli poega ja neli tütart. Kaks vanemat poega (Andrus ja Mihkel) surid jällegi väikestena ning üles kasvasid nooremad pojad Toomas ja Juri. Neljast tütrest kolm jõudsid ka abieluni; nende hulgas eespool jutuks olnud Mihkel Läksi ja hiljem Mihkel/Mihail Vaga naiseks olnud Kadri. Toomas jun. Murd jäi Ügeli peremeheks; noorem vend Juri/Georgi Murd ehitas omale nn. koplialuste põldude serva Vildiaugu vabadikukoha, millest järgnevas eraldi juttu tuleb.
Noor Toomas/Timofei (ka Foma) Murd võttis 1838.a Levalõpma Poali Juri tütre Mare naiseks ja sündisid viis poega ning neli tütart. Esimene poeg Andrus suri 15-aastaselt, aga kaks paari kaksikuid – 1843.a sündinud Mihkel ja Tähve ning 1849.a juba õigeusku ristitud Aleksei ja Georgi jõudsid kõik täisikka. Neljast tütrest sai teadaolevalt mehele vaid noorim tütar, 1856.a sündinud Kristina.
Üks vanematest kaksikvendadest – Mihkel/Mihail Murd jäi sajandi viimasel veerandil Ügeli peremeheks; teine vend Tähve/Timofei paistab olevat omale Uienuka koha rajanud. Nooremad kaksikud Aleksei ja Georgi jõudsid ka mõlemad abieluni, aga Aleksei suri 30-aastaselt ja Elena läks tagasi sünnikoju Pallasamale; nende tütar Ekaterina sai Konta Madis Küla naiseks. Kaksikvend Georgi võeti 1874.a kroonuteenistusse ja ta võttis alles 37-aastaselt Nakitselt naise. Nende esimene laps - tütar Ekaterina suri 2-aastaselt; vanem poeg Madis suri 26-aastaselt vallalisena ja teine poeg, 1896.a sündinud Vassili Murd asus 1920-ndatel Rootsivere Uielule, mida Rootsivere vabadikikohana selle küla loos on märgitud. 
Mihkel/Mihail Murd abiellus 1881.a Külasema Ennu Kadriga (Kolk) ning neil sündisid kolm tütart ja 1892.a poeg Mihail jun. Murd. Tema nimel oli kruntimiste algul Põitse suurim – 52,23-hektarine Ügeli talu. Enne esimest ilmasõda võetud Marega sündis noorel Mihklil 1915.a poeg Aleksander ja 3-4-aastaste vahedega  veel neli tütart (üks neist, 1922.a sündinud Elfride suri 13-aastasena). Keerulistel aegadel jäi Aleksander Ameerikasse, kuid peret talle seal ei tekkinud. Väidetavalt olla Sass veel 1990-ndatel igal suvel reisi Muhus käinud, aga sünnikoju surema ta siiski ei söandanud jääda! Kolhoosikorra tulles läksid õed kodust välja ja 1959.a loenduse ajal oli 64-aastane Maria Murd ainus Ügeli elanik. Peaks märkima, et loenduslehel on kohta nimetatud Lepiku – ju vist selleaegsete arusaamade järgi põline Ügeli nimi halvakõlaline või “kahtlase maiguga” oli! Siinkohal võiks lisada, et kõigil Põitse põlistaludel on olnud käibel kaks nime ja omas külas kolmandana veel nimi "Teiste", mida igas talus on kõigi ülejäänud naabrite kohta ühtviisi tarvitatud! Talud olid väga lähestikku ja tihe läbikäimine paratamatu ning atribuut "teiste" paistab Põitses iga omaküla inimese juurde sobinud, nii et see sõltuvalt kontekstist võis suvalist naabriperet tähendada!
Ügeli ehk Uielu koht jäi Mihkli ja Mare noorima tütre, vallaliseks jäänud Ilme Murd’i valdusse ja on nüüdseks üle 200 aasta ikka samale perekonnale kuulunud.

Vildiaugu

Ügeli vana Toomase noorem poeg Juri/Georgi Murd võttis 1840.a Pallasmalt Eed Armase naiseks ja arvatavalt peale isa surma, kui vanem vend (noor Toomas) Ügelil peremeheks jäi, on nn. koplialuste põldude Rebaski-poolsesse serva oma elukoha ehitanud. Kirikukirjade järgi oli Juril ja Eedul kaks poega ja tütar Kadri (sai 1866.a Nõmmkülla mehele). 1870-ndate kogudusenimekiri märgib Jurit oma kahe pojaga Vildiaugul.
Vanem poeg Andrus/Andrei Murd (1845-98) abiellus 1871.a Mare Müürisepaga Paenaselt ja on omale järgmiseks eraldi jutuks tuleva Sõnnisaadu koha ehitanud. Noorema venna, 1851.a sündinud Mihaili esimene naine, Nõmmküla Ansu Riste Saabas suri 28-aastaselt järglasteta ja 1879.a võttis Mihkel Insu Aleksei Armase tütre Kristina teiseks naiseks, kellega kolm tütart ja poeg Matvei sündisid. 
Mihkel suri 57-aastaselt 1908.a. Paistab, et mõne aja on Vildiaugul peavarju saanud ka Nõmmküla Leemeti Andrei Tammiku pere, kes 1891.a Päelda Aru Kaarli tütre Ruudu Lootusega abiellus, sest 1903.a kogudusenimekiri märgib neid Vildiaugul (kuigi Nõmmküla all!) ja hiljem oli kruntimisandmetes Ruudu Tammiku nimel 0,15-hektarine Vildiaugu nimega kinnistatud (kinnistus-teatis nr.151) maaüksus (Lit.XVII). Peale selle on aga sama nimega 0,12-hektarine üksus (Lit.XVI) veel 101-aastaseks elanud Ivan Läksi nimel! Viimase puhul on tegemist varem jutuks olnud 15 aastat kroonut teeninud Vana-Kästiki Mihkli pojaga, kes 1876.a abiellus omast 15 aastat noorema Tammiski (Siljavälja) Tähve ja Tupenurme Vanaga-Juri Ingli tütre Ekaterinaga (Saarkoppel). 1880.a sündis neil ainus teadaolev tütar Juulia, kes viimases Rinsi koguduse-nimekirjas oli isa ja kasuemaga (Viiraküla Tiirikilt 1907.a võetud vana Jaani teise Kadriga – sünd. Karjane) Vildiaugul kirjas. Väidetavalt oli Jaen Vildiaugu koha ostnud, aga seni on selgumata, kas ta selle juba Murdudelt omandas või alles peale teise naise võtmist 1907.a paiku ehk Tammikutelt ostis?!
Kruntimistega sai Vildiaugust 3,18-hektarine popsikoht, kus vana Jaen surmani elas. Elu lõpul olid tema hooldajateks Rebaski Mulgu Tähve naine Elena  ja viimaste 1895.a sündinud tütar Irina Pallased. Peale viimast sõda (1950-ndatel) asus Vildiaugule Külasema Maripuu Madise poeg Anton Keinast oma perega ja 1959.a rahvaloenduse ajal oli Vildiaugul Anton Keinasti 4-liikmeline pere: Mäksalt võetud naine Emilde (sünd. Saartok), tütar Viivi ja poeg Mati. 21. sajandil on Vildiaugu suvekoduks võõrandatud.

Sõnni-Saadu e. Pärna

Praeguste teadmiste kohaselt on Vildiaugu Juri vanem poeg Andrus/Andrei Murd (1845-98) poegadega 1880-ndatel omale Külasema kopli alla Põitse karjamaale (Kopli-Saadu naabrusse) uue elupaiga ehitanud, mis varem Sõnni-Saadu ja hiljem Pärna nime kandis. Andrusel oli Paenase Mihkli Andruse tütre Mare Müürisepaga neli poega ja tütar Elena. Vanem poeg Mihail Murd (1872–1937) jõudis omale 1920-ndatel Pädaste mõisast Kesküla asunduskoha soetada, kuid asus hiljem Läänemaale. Teise venna Ivan Murd’i (1875–1925) pere on viimases kogudusenimekirjas veel Sõnni-Saadul kirjs märkusega, et nad Saaremaale asusid. Kolmas vend Georgi suri 20-aastaselt ootamatult talvise metsatöö ajal muhu soos ja 1888.a sündinud Maksim ei ole peale ilmasõda ning järgnenud segadusi Muhusse tagasi jõudnud.
Ivani lesk Juulia Feodori t. (s.1887) oli pärit Saaremaalt. Ta müüs peale Ivani surma koha uppunud Ännika Ivani (Kolk s.1886) lesele Kristiina Kolk'ile (sünd. Pink; Lõetsa metsavahi, Palgiaa Aadu tütar) ja läks lastega oma sünnikoju. Lesestunud Palgia'a Riste kasvatas oma kaks poega Pärnal üles. Algselt maata kohast sai kruntimisel popsiseadusega 3,78-hektarine väikekoht, mille omanik oli 1939. aastal Augustin Kolk (1909–1997). Noorem vend Sergei Kolk (1914–1984) ehitas omale hiljem (kolhoosiajal) Mõisakülas Kuusiku koha ja sellest on veel Mõisaküla loos pisut juttu.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Pärnal Kusti (Augustin Kolk) oma Päraselt võetud naise Aleksandraga (Sanna) ja 75-aastase ema Kristinaga; kaks tütart Hilda ja Evi olid nähtavasti koolis loendatud. Lõpuks jäi Pärna koht Nõmmkülla abiellunud Hilda poja Toomas Saare valdusse.

Uienuka

Teiseks vanemaks Ügeli vabadikukohaks peale Vildiaugu on üks Nuka-nimeline koht olnud, mille Ügeli Mihkli kaksikvend Tähve/Timofei Murd (s.1843) on ehitanud. Siinkohal tuleks tähelepanu juhtida tõigale, et 1860-ndatel Tähve ehitatu ei pruugi veel tänase Uienuka kohal olla, vaid see, nagu nimigi ütleb, on mõnevõrra hiljem tekkinud. Nimelt on Rebaski Sillavärava kanti jäävat keldrit Mõisakülas Nuka keldrina teatud ja mitte Rebaski Nuka vaid just Põitse Uienukaga seostatud!
Tähvel oli Külasema Mäe-Pärdi Eeduga (Kand) neli poega ja neli tütart. Esimene poeg, 1867.a sündinud Mihail on 36-aastaselt vallalisena surnud, aga  meetrikakandest ei selgu, mis õigupoolest Mihkli äkksurma põhjustas?! Tundub, et Ügeli Mihkli kaksikvenna Tähve järglspõlvedes on olnud üsna palju pärilikku südamehaigust. Paistab, et teine poeg Georgi Murd (1874–1930) ehitas (koos noorema venna Ivaniga?) tänase Uienuka koha ja Ivan sai omale hiljem Lahekülas Allika asunduskoha. Nende neljas vend, 1881.a sündinud Matvei Murd võeti 1902.a kroonusse, aga ilmasõja-järgsest koguduse-nimekirjast teda enam ei leia ja ilmselt ta sõjast tagasi ei tulnud!
Uienukaga on seotud üks paljudest 20.s alguse maavaidlustest, mis õigupoolest ka nimetatud keldri loole „oma valgust heidab“. Nimelt oli Rebaski Silla-Värava latsikoha (nr.XXV) omanikuks Uienuka Eedu vend – Mäe-Pärdi Jakob Kand, kelle viis poega noorelt surid (või Muhust välja läksid?). Jakob olla Silla-Värava koha õepojale, Uienuka Jurile lubanud, kuid talle “sättis ennast kasupojaks” salapiiritusega sisse kukkunud ja Tupenurme Andruse kohast ilma jäänud Juri Tuul. Kohtus olla 10,63-hektarine latsikoht siiski Uienukale mõistetud ja maa-andmikes on selle omanikuks “Marie Murd jt.” – ilmselt 1930.a surnud Uienuka Juri lesk, 1886.a sündinud Nõmmküla Umna Madise tütar Maria Kivimägi. Nii sai Uienukast kruntimisel väiketalu mõõtu koht.
Juril ja Marel oli kogudusenimekirja järgi kolm poega ja 1923.a sündinud tütar Linda. Vanem poeg Ivan Murd (1907-78) võttis Rinsi Nukalt naise ja asus peale sõda naisekoju Rintsi; teine poeg Vassili (1909-45) langes punaarmees ja noorim vend, 1912.a sündinud Artur asus hiljem Pärnu.
1959. aastal oli Linda Murd ainus Uienuka elanik (vend Ivan oli Rinsi Nukal). Hiljem jäi Linda poeg Jüri Murd Uienuka peremeheks ja koht on jätkuvalt Murd'ude omandis ka peale viimast maareformi.

3. PEELE (JAAGU)

Õuemärk
Uuemal ajal on omas külas Peelet ka Jaaguks nimetatud, aga hingeloendites ja kirikuraamatuis esineb 18. sajandist alates mõneti mõistatuslik Peele nimi, mida juba oletasime 16.s algusepoole Sillaweli pundenikult Bile Tõniselt pärinevat. 18. sajandil oli Peelel vähemalt kahe Jaaguga ja hiljem veel kolmandagagi tegemist, kuid Peele nime päritolu ja 18.s Põitse ilmumine pakub jätkuvalt mõtlemisainet. Algul räägitut üle kordamata proovime siin ühte "voograafi " kujutada, millega asjasse puutuvaid tõiku 19. sajandini  püüame kokku võtta:

Peele

1744. aastaks oli Peelel peremeheks saanud Pehle Jaagu Jaen (~1681  1771) ja kuigi dokumentaalset kinnitust ei ole, võis Jaagu noorema vennaga tegemist olla. Meetrikais leiame vaid tema surmakande, kus teda 90-aastaseks märgitakse ja nii pidid Bile Tõnise järglased mõlemad pikaealised mehed olema! Muidugi ei ole välistatud seegi, et Jaagul esimeses abielus tütreid oli, kellele kuskilt võis koduväi ilmuda, aga selleaegsete kirikuraamatute puudumisel jääb see meile teadmata! Selgumata on ka Jaani järglased peale ainsa arvatava poja, kelle nimeks jällegi Jaak ja kes 1770-ndate Tamse vakuraamatutes ning esimestes hingeloendites Peelel peremeheks oli. See Jaak on 1765.a laulatatud Hiiumaalt Tamse mõisa toodud Sarve Jüri esinese tütre Marega ja kihlusekanne on ka ainsaks tõestavaks dokumendiks, kus seda Jaaku Peidaste Jaani pojaks nimetatakse. Abielu paistab aga lastetuks jäänud! Mare surmakanne on 1791.a 30. jaanuari kuupäevaga, aga 1795.a hingeloendis oli Jaaku veel 80-aastaseks peremeheks  nimetatud  ja teisena oli kirjas surnud Mare noorem õde, pime Ingel. Ilmselt on Jaagu nimi Peelele sellest järglasteta Jaagust jäänud, kuigi reguleerimiskaartide spetsifikatsioonis oli Peele peremehena juba Mare noorem vend Andrus kirjas.
See Andrus oli juba esimeses hingeloendis 1782.a Peelel lesestunud sulasena oma kolme lapsega (poeg Andrus ja kaks tütart) kirjas ning temast sai alguse järgmine Peele peremeeste dünastia. Märgime, et Andruse 1768.a Mäe-Toomalt võetud naine Kadri suri 37-aastaselt ja 1783.a võttis Andrus teiseks naiseks Raugil sündinud, aga selleks ajaks Kallastele toodud Rõõt Laasu tütre, kellega veel kaks tütart ja poeg Toomas sündisid.
Noorema Jaagu surmaaeg on meetrikast leidmata, aga 1811.a hingeloend väidab ta 1801.a surnud ja nii pidi temagi 90 lähedale jõudma. Selleks ajaks oli Peelel peremeheks juba Andruse 1. abielu poeg Andrus ehk siis hiidlase Sarve Juri pojapoeg. Juhtus aga nii, et 1826. aastaks oli Peele rahvas saanud Külasema Marjavälja priinime KOLK, mida Külasema Kolkadest küll pisut erinevalt (KOLCK) kirjutati. Selle kohta on Vassili Kolga kaudu meieni jõudnud legend, et algul saanud Peele pererahvas omale priinime NURK, aga 1822.a Muhusse tulnud noore pastori Gottlieb Aleksander von Schmidti ajal olla armulaualiste nimesid kirja pannes Peele Andrus oma priinimeks Nurk öelnud, kuid tema koduväi 
Külasema Marjavälja Aadu poeg Tõnis hoopis priinime Kolk teatanud. Pastor pahandanud, et ühes peres peab ikka üks nimi olema ja lubanud välja selgitada, kumma pere suurem on, et siis selle nimi kogu perele seadustada. Paraku oli Andrusel sel ajal kodus veel ainus poeg  tulevane peremees Mihkel, aga koduväi Tõnisel oli Andruse vanema tütre Ristega vist juba kaks tütart sündinud ja nii jäänudki Peele priinimeks Kolk.
Sellesse legendi võib mitmeti suhtuda, sest 20.s koduloo-huviline Vassili Kolk on põhiliselt suulist pärimust talletanud ilma sellele dokumentaalset kinnitust otsimata, aga Kolkade kolmest "liinist" (Külasema Marjavälja, Põitse Ännika ja Põitse Peele) rääkimisel peab viimast pigem Sarve Juri järglasliiniks arvama! Kuigi perepärimustes on räägitud ka Miikast ja Nuudist, kes kunagi olla Hiiumaalt Muhusse tulnud, ei ole nende kohta mingeid dokumentaalseid tõendeid õnnestunud leida. Küll aga võib rootsiaegse Siljavälja pundeniku Tõnise eellaseks oletada 1592.a maaraamatus märgitud Tamse vakuse peremeest Pela Hans'u, kelle hiiumaise päritolu kohta samas mingeid tõendeid ei õnnestu leida. Nii võiks tõdeda, et Peele kohanimi võib vana Tamse toponüüm olla, mis pundenik Tõnise ja tema oletatava poja Jaagu kaudu Põitse jõudis. 
Lisame, et esimese hingeloenduse ajal Peelel sulaseks olnud Sarve Juri poega Andrust nimetab abielu-meetrika tema esimesel laulatusel 1768.a Marjavälja (!) Andruseks (abiellus Mäe-Tooma Kadriga), aga 1783.a teist naist Kallaste Uietalult võttes jälle Peele Andruseks. See üksnes kinnitab 18.s Peele ja 1756. aastast esineva Külasema Marjavälja tihedaid sidemeid ning meie oletust 100-aastaseks elanud Jaagu võtmerolist mõlema talu juures. Sarve Jürist ja tema naisest Kerstist ei ole varasemate kiriku-meetrikate puudumisel paraku midagi enamat teada. Jürit kohtame viimati 1750.a adrarevisjonis Tamse mõisa lõpus ja arvatavalt jäid nad surmani Tamse mõisa moonakateks. Selleaegse surma-meetrika puudulikkuse näiteks võiks aga olla  1773.a 35. surm, kus  ühe Hiiumaalt pärit naise surma konstateeritakse ilma nime, vanuse ega ühegi muu lisaandmeta!
Meenutame veel, et sulasel Andrusel oli kummagi naisega üks poeg – juba nimetatud peremeheks saanud noor Andrus esimesest abielust ja Toomas teisest abielust. Viimane võeti 1812.a nekrutiks ja kadus. Nii jääb meil teadmata, millist priinime ta Muhus oleks kandma hakanud?!
Peremeheks saanud noorel Andrusel oli Ügeli Kadriga kaks poega: vanem poeg Tähve suri aastaselt, aga Mihkel/Mihail Kolk (1806-69) sai järgmiseks Peele peremeheks. Ta laulatati 1828.a Nõmmküla Tõnu-Aadul üles kasvanud eespool jutuks olnud Vana-Kästiki Mardi tütre Leenuga ja neil kasvasid üles kolm poega (üks poeg sündis surnuna). Vanem poeg Juri/Georgi Kolk sai omakorda peremeheks; teine vend Mihkel ehitas Siljavälja all vastu Mõisaküla karjamaad Tika koha ja kolmas vend Madis sealt pisut küla pool Saariku koha. Juba 1795. aasta loendis oli Peelel veel 26-aastane sulane Juri, kes hiljem omale külast Tupenurme poole Rapiku vabadikukoha ehitas, kuid sellest räägime veel eraldi.

Peremees Juri võttis 1855.a Laasuga Tooma tütre Ingli (Metsniit) naiseks ja sündisid viis poega ning kolm tütart. Esimene poeg suri 4-kuuselt; Aleksander Kolk (1857–1932) oli veel kruntimiste algul Peele vana-peremees, aga kaks poega Mihail ja Matvei pidid jällegi talust välja minema: esimene ehitas Külasema kopli all Kalju koha ja teine pisut kaugemale karjamaale Nõmmesaadu koha. Üks poegadest, isalt nime pärinud Jegor Kolk (1863-89) suri 26-aastaselt vallalisena.
Aleksander sen. Kolk võttis 1882.a Päelda Juri Mare naiseks ja kogudusekirjade järgi paistab neil olnud kuus poega ning ainus tütar Ekaterina. Esimene poeg Mihail Kolk (1883–1936) jäi Peelele, kuid talu jagati noorema venna Aleksandriga, kes omale külast välja Männiku osatalu rajas. Teine poeg suri mõni tund peale sündimist (jõuti siiski Ivaniks ristida) ja noorelt paistab surnud ka 1891.a sündinud Matvei. 1895.a sündinud neljas poeg ristiti uuesti Ivaniks. Ta on ühe luterlase Juula Jaani tütrega abiellunud ja 1923.a ka tütar Rosalie sündinud, kuid viimases Rinsi kogudusenimekirjas on kõigile kolmele ristid ette tehtud. Ilmselt peab see seda märkima, et nad kogudusest lahkusid – pere olla Saaremaale asunud. Juba nimetatud Aleksander jun. Kolk, kes omale Männiku pooltalu ehitas, oli “üldarvestuses” viies poeg ja 1904.a on sündinud veel Maksimiks ristitu, kes 1926.a on Tallinnas surnud.
Peele viimane Mihkel abiellus enne esimest ilmasõda Paenase Ansu Mihkli tütre Elenaga (Auväärt) ja neil said kolm tütart ning kolm poega kirikukirja. Kaks poega surid lapsena; 1925.a sündinud Arno mobiliseerisid sakslased viimase sõja ajal ja tagasi ta sõjast ei jõudnud. Kruntimis-andmetes oli 51,43-hektarine Peele talu vendade Mihaili ja Aleksandri kaasomandis; Mihklile jäi sellest 1939.a talundilehe järgi 28,43 hektarit. Mihkli ja Leena vanem tütar, 1914.a sündinud Akilina jäi vallaliseks; tema tütrele Elvele tuli 1950-ndatel koduväiks Kapi Mulgi Ilmar Palu ja 1959.a loenduse ajal oli Peele pere 5-liikmeline: kaks Kolka (Akilina ema Elenaga) ja kolm Palu (Ilmar, Elve ja tütar Enna).  Keskmine õde Drosiida (Iidaks kutsutud) abiellus mandril ja elas peale sõda perega Tallinnas, aga noorem õde Elvi sai Neo Mihkli naiseks.
Uue sajandi alguseks oli Elve oma ema Akilinaga Peelele kahekesi jäänud. Läbi aegade on Peelelt kõige rohkem Põitse vabadikukohti tekkinud, mida siin ükshaaval veel üle vaatame.

Rapiku

Esimeses hingeloendis 1782.a oli järgmisena kõne alla tuleval Nakitsel sulasena kirjas 10-aastane (!) hiidlase Simmo poeg Juri, kes 1798.a abiellus Nõmmküla Muda Juri tütre Tiiuga. 1795. aastast märgivad hingeloendid teda Peele sulasena, kuid paistab, et Juri on omale juba 19.s algul külast Tupenurme poole oma eluaseme ehitanud, mida siiani Rapiku kohanimega teatakse. Kiriku-kirjadesse sai Juril vaid 3-aastaselt surnud tütar Made ja poeg Andrus/Andrei Ühtid (1812-92) – samuti eluaegne Peele sulane. Temal oli Vahtraste Tika Juri tütre Marega (Saar) kolm tütart ja 1846.a sündis poeg Andrus, kes usuvahetusel Adrianiks ristiti.
Noor Andrus abiellus 1872.a Viiraküla vabadiku Oti Juri tütre Ruuduga (Vokk). Samal aastal oli Ruudul vallaspoeg Mihkel sündinud, kes kirikukirjadesse perekonnanimega Vokk kirja pandi, kuid samuti Rapikul üles kasvas. Tema paistab omale sajandi lõpul Rapikust pisut lõuna pool Nõmmenuka koha ehitanud. Rapikul sündisid Andrusel ja Ruudul veel neli tütart, kelledest kaks on lapsena surnud. Seni on täpsemalt selgumata, kas või millal Andrus teise naise võttis, kuid viimases Rinsi kogudusenimekirjas on Rapikule märgitud adventisti usku läinud Maria Ühtid (s.1866) – ilmselt Tupenurme Panga Jaani tütar Mare, sündinud Tuul. Tema nimel oli kruntimisandmetes ka 0,11-hektarine väike Rapiku maaüksus (Lit.XXII), mis jäigi 0,5-hektariseks popsikohaks.
1920-ndatel asus Rapikule Saaremaa päritolu (Ööriku kandist) Sergei Vassili p. Evert ja 1959.a oli ta oma naise ning kahe pojaga (Kalju ja Heino) Rapikul kirjas. Kolhoosiajal asus vanem poeg Kalju Evert oma perega tühjaks jäänud Mõisaküla Jaanile (noorem vend Heino suri järglasteta) ja sellega vana Põitse vabadikukoht kadus.

Nõmmenuka

Rapiku Andruse ja Oti Ruudu esimene, vallaslapsena sündinud poeg Mihail Vokk abiellus 1896. aastal Nakitse Jaani tütre Ekaterinaga ja sellega paistab Rapikust lõuna poole tekkinud Nõmmenuka koht. Mihkli ja Kadri kaksikud pojad surid paari-nädalastena. 1900.a sündinud  poeg Ivan Vokk oli parajasti selleealine, et kuulus 1919.a veebruaris mobilisatsiooni alla ja mitmete allikate järgi osales aktiivselt Kuivastu mässus (Põitse pärimuste järgi oli ta üks osalisi Tamse mõisavalitseja Vesbergi tapmises). Viimase Rinsi kogudusenimekirja järgi on Ivan 1925.a kellegi Olga Peetri t. Laursoniga abiellunud, kuid juba Muhust lahkunud. Ilmselt on kogu pere Muhust minema läinud (peale Ivani olid Mihklil ja Riinal kirjas tütred Iriina (s.1904) ja Kristina (s.1907) ning 1926.a imikuna surnud poeg Rudolf), sest väidetavalt ostis 1930. aastail Nõmmenuka koha Ännika Mihkli poeg Feodor Kolk (1910-86).
Esialgsest maata kohast sai kruntimisel 3,9-hektarine väikekoht, kus 1959.a olid Veedaks kutsutud Feodor Kolk oma naise Salme (Peegel Päelda Jurilt) ja kasupoja – Tupenurme Vanaga-Jaani Heimar Maripuuga kirjas. Heimar omandas 1960-ndatel Paenasel Nõlva koha, kus tal Mäla Mardi Ailiga pojad Ivo ja Meelis sündisid. Vanemast pojast Ivo Maripuust on peale viimast maareformi saanud Nõmmenuka peremees.

[Tika]

Praeguste piiride järgi jääks Tika koht napilt Mõisaküla territooriumile, kuid varem on seda Peele Juri venna Mihkel/Mihail Kolk’i (1837-78) rajatud kohta ikka Põitse alla arvatud, mistõttu siin sellest lähemalt räägime ja Mõisaküla loos vaid viitame. Mihkel abiellus 1859.a Kallaste Korju Jaagu tütre Ingliga (Nukk; õigeusus Olga) ja neil oli kaks poega ning viis tütart, kusjuures esimene ja viimane tütar surid väikestena. Vanem poeg, 1865.a sündinud Andrei jäi vallaliseks ja suri vanapoisina Tikal; noorem vend Ivan Kolk (1874–1937) abiellus 1900.a Mäe-Toomal (emakodus) üles kasvanud Nõmmküla Pendu Madise tütre Marega (Soop; 1879–1933) ning viimases koguduse-nimekirjas on neilgi viis tütart ja kaks poega. Samas on 1913.a sündinud vanem poeg Matvei maha tõmmatud (asus mandrile, Saastna kanti Paga külla; arreteeriti 1945.a ja jäi kadunuks). 1916.a sündinud Anton jäi vaimuhaigeks ja suri 1939.a vallalisena Sindi varjupaigas. Tütred said enne viimast sõda mehele ja koht jäi tühjaks. Sõja järel asus Tikale Saariku Juri tütar, Tallinnas rätsepana töötanud ja seal abiellunud Juta Ellert (1904.a sündinud Julia Kõvamees - pärastise Maie Anton Kõvamehe õde), kes 1959.a Tika ainsa elanikuna kirjas oli.
Kolhoosiaja lõpupoole omandas koha Pallasma Tüü Ruudi ja Laine tütar Külli Pallas (Tika Juta vennatütre tütar) ja suvekoduna oli Tika koht ka uuel aastatuhandel veel “elus”.

Saariku

Peele Juri noorem vend Madis/Matvei Kolk (1846–1916) abiellus 37-aastaselt Pallasma Matsi Mihkli tütre Kristinaga ja ehitas omale Vildiaugust pisut põhja poole vabadikukoha. Tema vanem poeg, 1888.a sündinud Andrei Kolk asus esimese ilmasõja järel Saaremaale Kärdu külla ja teine vend Matvei Kolk jäi USA-sse Kaliforniasse. 1925. aasta paiku ostis koha Vaaduma Tähve poeg Georgi Kõvamees (1869–1936) ja asus oma perega Saarikule. Kruntimisel jäi kohale Uue-Saariku nimi, kuid maad oli vaid majaase – 0,285 ha. Peale vana Juri surma elas Saarikul poeg Andrei Kõvamees (vana Juri esimene poeg oli kuu vanusel surnud), kes 1926.a Pallasma Matsi peretütre Raissaga (Pallas; s.1905) abiellus ja neile sündisid kaks tütart: Laine (1927) ja Hilja (1930). Andruse noorem vend, 1911.a sündinud Anton sõitis hiljem merd ja tuli alles peale viimast sõda Muhusse ning ostis Külasema Maie väikekoha. Tallinnas abiellus ka nende eespool nimetatud  õde Julia (Juta) Ellert-Kõvamees, kes peale sõda Tikale asus. 1959.a olid Saariku kaks elanikku 61-aastane Andrus oma 8 aastat noorema naise Raissaga.
Saariku Andruse vanem tütar Laine sai Pallasma Tüü Ruudi (Rafael Pallas) naiseks ja veel Andruse eluajal viis Ruudi äia maja Pallasmaale. See ehitati Pallasmaa karjamaal uuesti üles ning hakkas seal Kännu nime kandma. Saariku koht ei ole siiski päris kadunud, sest siia ehitas hiljem omale suvekodu Tüü Ruudi ja Laine tütar Pilvi Pallas.

Kalju

Peele järgmise põlve vabadikukoht on Juri poja, peremeheks jäänud Aleksandri teise venna Mihail Kolk’i (1860–1944) Uienukast pisut Külasema kopli poole rajatud Kalju. Viimases kogudusenimekirjas on Kaljul Mihail oma 1890.a Lallilt võetud naise Raissa (Kipper; s.1864) ja 1909.a sündinud noorima tütre Raissaga. Kolm vanemat tütart olid mehele saanud ja esimene tütar paari-nädalasena surnud, aga poegi Mihklil ei olnudki. Hiljem sai ka Raissa Vahtraste Poalile mehele ja maareformiga tekkinud 3,98-hektarine väikekoht jäi tühjaks. 1959.a rahvaloendus tühjana seisnud Kalju kohta Põitses ei märgigi, kuid see on pääsenud kolhoosiaegsest tühjade majade lammutamiskorraldusest ja uueks sajandiks on Kaljule asunud Panga Herman Suu ja Ügeli Liina Murd’i vanem poeg Rein Murd oma perega.

Nõmmesaadu

Peele Sandri ja Kalju Mihkli noorem vend Matvei Kolk on eelmisel sajandivahetusel omale Rapikust ja Nõmmenukast pisut küla pool samuti vabadikukoha ehitanud, kui ta Külasema Pärdilt omale naise võttis. Nende esimene poeg, 1900.a sündinud Matvei asus hiljem Varbla, aga noorem vend Aleksander Kolk võttis 1932.a Kallaste Jaagu Madise tütre Sinaida (Pink) naiseks ja sündisid poeg Heimar ning tütred Velda ja Vilma (viimane suri noorelt). Algne maata koht muutus Peelelt saadud juurdelõikega 3,45-hektariseks väikekohaks.
1959.a olid Sander ja Iida Nõmmesaadule kahekesi jäänud – poeg Heimar läks Tamsele koduväiks ja Velda sai Päelda Kaasiku Edgar Peegli naiseks. Hiljem sai üks Velda ja Edgari kaksikutest poegadest – Aivar Peegel Nõmmesaadu omanikuks. Siin saame näidata Velda poolt 1953.a talvel Liiva kooliõpilasena üles joonistatud Nõnnesaadu maja plaani.

MÄNNIKU

Viimaseks Peele hargnemiseks oli 1930. aastatel Männiku osatalu rajamine, kui peremeheks jäänud Mihkli noorem vend Aleksander Kolk (1898–1966) omale külast välja – kunagisest kahest Ännika talust veel pisut Tupenurme poole oma osatalu ehitas. 1939.a talundilehe järgi oli koha suuruseks 17,21 ha.
Aleksandril sündis kahe naisega neli poega, aga esimene ja kolmas poeg surid lapseeas ja üles kasvasid Meinhard (s.1932) ning Velvo (s.1941). 1959.a elasid Männikul Aleksander oma teise naise Akilinaga ning vanema poja Meinhardi pere (naine Alma Tupenurme Laurilt ja aastane poeg Andres). Meinhard suri noorelt; Alma läks tagasi Tupenurme ja koht jäi Sandri noorema poja, Kuressaarde asunud Velvo Kolga omandusse.

Lisaks nimetatud kuuele vabadikukohale ja Männiku osatalule peaks Peelelt hargnenuks lugema veel ühe kolmest Mõisaküla Korja kohast, kuhu väimehest sauniku – Marjavälja Tõnis Kolga järglased asusid, aga selle tõpsem kirjeldamine jääks pigem Mõisaküla käsitlusse.

4. NAKITSE (JAANI)

Õuemärk
Ei ole kuigi selge, miks rootsiaegse Tydo Hansu talust jäänud söötis arvestusüksus adramaa-revisjonides ühtäkki Nackkitze Hansu nime kandis, aga nii see paistab olevat ja seda läbi kolme sajandi esinenud nime võib 18.s algusest pärinevaks lugeda. Alles 1756. aastaks on sellel hakanud koormisi kandma Nackise Hanso Jahn (~1719–1792), aga tema päritolu jääb meile teadmata! Esimene hingeloend 1782.a märgib Jaani 63-aastaseks, aga surmakandes 1792.a on ta arvatud vaid 65-aastaseks! Nii ei ole ka tema sünniaeg kuigi täpselt teada, aga kindlasti oli ta alles peale katku sündinud ja teadmata on, kes oli 1756.a revisjonis talus vana mehena kirja pandud mees – võimalik Jaani isa ning nii jääbki teadmata, kust see pere õigupoolest Põitse ilmus või toodi?!
Meetrikates kohtame Jaani ja Tupenurmest pärit Ingli (Ulla Juri tütar) kolme tütart ning ainust poega Tõnis (~1759–1825), kes 1795.a oli peremeheks nimetatud. Nimede panekul sai pere priinimeks NAKK. Tõnisel oli samuti Tupenurmest võetud naisega (Lauri Mardi tütar Kadri) kaks poega ja kaks tütart; poegadest said naisemehed, aga tütred surid vallalistena. Tõnise vanem poeg Mihkel Nakk (1792–1858) sai peale isa surma peremeheks; teine vend Jaen on omale Uiekopli vabadikukoha ehitanud.
Mihkel abiellus 1824.a Tupenurme Vanaga Tähve tütre Eeduga (Peeker) ja sündisid kaks tütart ning kolm poega. Vanem poeg Jaen/Ivan Nakk abiellus 1855.a Ännika sulase, Marjavälja Aadu tütre Marega (Kolk) ja sai järgmiseks peremeheks; teine vend, tallu sulaseks jäänud Mihkel/Mihail Nakk (s.1836) võttis 10 aastat hiljem ka naise ja sündisid tütar ning poeg, aga kolmas vend, 1840.a sündinud Tõnis on 1909.a vallalisena surnud. Lisame, et sulase Mihkli ainus poeg Matvei Nakk (1874–1932) soetas hiljem omale Külasema loos tutvustatava Peetrikivi koha.
19.s kolmanda veerandi Nakitse peremehel, teisel Jaen Nakil sündisid oma Marega neli tütart ja kolm poega. Noorim neist, Maksim (1871-90) suri noorelt; kaks vanemat venda Mihail (1864–1942) ja Ivan (1866–1928) jäid mõlemad Nakitsele, kuid 51-hektarine talu oli vanema venna Mihkli nimel. Viimases kogudusenimekirjas olid Mihklil Pallasma Matsilt võetud Ekaterinaga (Pallas) kirjas tütar Ekaterina ja 1908.a sündinud Matvei. Nooremal vennal Ivanil on samas Ügeli Tiinaga (Kristina Murd; 1870–1929) kaks tütart – Ekaterina ja Kristina, kelledest viimane sai 1930.a Kaarel Tõnu p. Ligi naiseks.
1959.a olid Nakitsele jäänud Mihkli poeg Matvei Nakk (1908-59) omast 12 aastat vanema naise Marie Peetri tütrega, kelle Madis Saaremaalt oli leidnud, kui ta mobilisatsioonist pääsemiseks Pilgusel “hullu mängis”. Madis suri järglasteta. Tallinnas elav Mari poeg Peeter realiseeris  1970-ndatel  hooned (Madise ehitatud ruumikas elumaja kambrite ots jäigi lõpuni valmis tegemata) ja kolhoosiaja lõpuks olid Nakitsest jäänud vaid varemed.


Uie-Kopli

Nakitse Tõnise noorem poeg Jaen Nakk (1802-65) abielleus 1831.a Tupenurme Andruse Ingliga (Tuul) ja on omale külast Tamse pool nn. kopli-aluste põldude serva vabadikukoha ehitaud (1800.a kaardil kannavad need Põitse põllud nime Koppli allune Peld).
Jaanil ja Inglil sündisid neli poega ja kolm tütart, aga enamus lapsi surid väikestena. Üles kasvasid vaid vallaliseks jäänud esimene poeg Mihkel Nakk (1832-79) ja viimane tütar Maria, kes 1875.a Konta Aad Küla naiseks sai. Aad oli nõuks võtnud Kallastele kosja minna, aga juhtus möödaminnes Uiekoplile sisse astuma ja sai siitsamast nooriku kätte – Kallaste kosjareis jäigi ära!
Ingel suri 1856.a ja järgmisel aastal võttis vana Jaen veel Külasemast Kopli-Andruse (Kingisepa) Andruse tütre Kadri Kao teiseks naiseks. 1862.a sündis neil surnuna poeg ja seejärel veel tütar, kes vaid mõne tunni elas (jõuti siiski Kristinaks ristida).Peale vana Jaani surma jäid Uiekoplile tema teise abielu lesk Kadri ja vallaliseks jäänud esimese abielu poeg Mihkel. Ilmselt sel ajal asus Uiekoplile noorelt surnud Vana-Kästiki Madise lesk, Nakitse peremehe Mihkli tütar Ingel Nakk-Läks oma 1857.a sündinud poja Matveiga ja Uiekoplist sai rohkem Läkside elupaik.
Uiekoplil üles kasvanud Matvei Läks abiellus küpses eas peale kroonu- ja muid teenistusi Kallaste Munska Aadu tütre Juulaga (Uusmees; õigeusus Julita) ja viimane kogudusenimekiri märgib nende tütart Ekaterinat ning 1903.a sündinud poega Matveid – “kolmas” Matvei  Läks. Viimane jäi merd sõites Ameerikasse; Kadril (Riinaks kutsutud) sündis 1923.a vallastütar Sinaida, kellega nad veel 1959.a rahvaloenduse ajal Uie-Koplil elasid.
Kruntimiste algul oli maa-andmikes 0,25-hektarine Uuekopli nimega (Lit.XLIV) maaüksus veel vana Jaani (Ivan Naki) pärijate nimel. Popsiseadusega sai Uiekoplist 4,82-hektarine väikekoht. Viimase nõukogude okupatsiooni ajal, kui mõneks ajaks oli Põitse külanõukogu moodustatud, oli Uie-Kopli Sinaida Läks selle esinaiseks. Peale Riina ja Iida surma jäi koht tühjaks ja kolhoosiaja lõpul omandas selle Tamse Allika Ruudi ja Helve poeg Mati Saartok. Maja sai uuesti ehitatud, kuid Mati Saartoki pere lahku minnes jäi koht Mati esimese elukaaslase, Mulgu Jana Palu valdusse.

5. KÄSTIKI (JURI)

Õuemärk
Nagu korduvalt märgitud, olid rootsiajal praeguste Kästiki ja Ännika kohal hoopis Ügeli-nimelised talud, mis katku järel söötis seisid. 1750. aastaks on aga praeguse Kästiki kohal hakanud koormisi kandma kupja Mihkli vend Kerstiko Mardi Jürge (~1717 77) ja esimese hingeloenduse aegu 1782.a oli peremeheks teine vend Jaak (~1715 – 1801) – Murdude esiisa, kellest eespool Ügeliga seoses juba juttu oli (vt. ka algul Vana-Kästiki juures toodud skeemi).
1795. aastaks on peremeheks saanud Juri (Jürgeni) poeg Aad (~1747 – 1826) ja tema pere sai hiljem priinime SAARTOK (algul kirjutati ka SATOG). Aadu naine oli üks Tamse mõisa kasvandik Kadri (Kannosepa Käspri tütar), kellega tal oli viis poega ja ainus tütar Mare (sai Vahtraste Peetri-Jaagule mehele). Esimene poeg Mihkel suri 4-aastaselt; teine poeg Villem ja noorim vend Andrus võeti nekrutiteks ning koju jäid 3. ja 4. vend – teist korda Mihkliks ristitu ja Jaen Saartokid.
Mihkel/Mihail Saartok (1796 – 1869) abiellus Külasema Jaagu Ristega (Vapper) ja sündisid poeg Andrus ning kaks tütart. Viimane hingeloend märgib Mihklit peremehena, aga talus oli kirjas ka noorema venna Jaen/Ivan Saartoki pere, kes teadaolevalt omale vastu Mõisaküla maid Mäksa vabadikukoha rajas. Tema pere edasise käekäigu jätame siinkohal Mõisaküla loos käsitleda.
Mihkli ainus poeg Andrus/Andrei Saartok (1821-76) võttis 1843.a Tupenurme Jaagu Juri tütre Kadri (Raun) naiseks ja 1845.a sündis poeg Mihkel, aga kuu aja pärast väike Mihkel suri ja varsti selle järel suri ka Kadri. Teiseks naiseks võttis Andrus Peele Tõnise tütre Ingli (Kolk), kellega kolm poega ja neli tütart sündisid. Teise abielu esimene poeg ristiti taas Mihkliks, kuigi nüüd juba õigeusku ja seega siis Mihail Saartok, kes isa surma järel ka peremeheks sai. Teine vend Matvei Saartok (1856-94) olla kaks aega kroonut teeninud ja paistab põhiliselt Muhust väljas olnud. Ta abiellus 1882.a Marjavälja Mihkli tütre Ingliga ja teadaolevalt sündisid kolm poega, kelledest vaid keskmine poeg, 1886.a sündinud Aleksander oma tädi (vana Andruse noorima tütre Ekaterina) juures Rätsepal üles kasvas ja hiljem Virtsu asus. Vana Andruse kolmas poeg Andrei Saartok ehitas omale Laasipanga koha.
Mihklil oli Nõmmküla Tõnu-Aadu Elenaga (Peremees) vaid tütar Irina ja kaks poega. Vanem poeg Matvei Saartok (1877 – 1947) oli õigupoolest viimane Kästiki peremees, kelle nimel oli kruntimiste algul 50,79-hektarine Kerstiku nimega talu. Noorem vend Vassili (1881–1956) läks hiljem Mõisaküla loos tutvustatavale Saartok’ide vabadikukohale Mäksale.
Madis võttis sajandivahetusel Mäe-Tooma Kadri teise abielu tütre Juula (Küla) naiseks. Sündisid viis tütart ja 3-aastaselt surnud ainus poeg Aleksander (1918 1921). Vallalisena suri 20-aastaselt ka eelviimane tütar Efrosinia (1922.-1942); Alma (abielus Rump) läks Tallinna. Vanemale tütrele Mariale (1903 – 1977, Manniks kutsutud) tuli koduväiks Tartumaa mees August Ferdinandi p. Mölder (1905 1971) ja 1959.a loenduslehel märgitakse nende peret (1943.a oli sündinud ka poeg Peeter) omaette Juri kohana. Et Madis oli Kästiki õue uue maja ehitanud, ei hakka me neid siinkohal erinevate Põitse “suitsudena” käsitlema. Sama loenduse teisel lehel on Kästiki elanikeks märgitud Madise lesk, 76-aastane Juulia tütarde Juulia (1906 2004) ja Akiliina (191294) ning Juulia vallastütre Helvi (s.1934) perega. Viimasele oli koduväiks tulnud Tupenurme Vanaga-Jaani Manivald Maripuu ja neil oli siis aastane tütar Eve. Maripuud asusid siit hiljem Tupenurme, kus Manivald oma sünnikodu õue uue maja ehitas ja Kästikile jäi Mölderite pere. Peremeheks sai siin Kusti ja Manni poeg Peeter Mölder, kellel omakorda neli poega. Nii võib öelda, et ka viies Põitse põlistalu on sisuliselt alles ning kuuest rootsiaegsest talust on kadunud vaid Vana-Kästiki ja Nakitse. Viimati elasid Kästiki uues majas vallaliseks jäänud õed Julia ja Akiliina; peale viimast maareformi olla selle omanik Juula tütretütar Eve Oks, kes ise elab Linnuse Pärnal. Mann ja Kusti elasid oma perega vanas majas (ametlikult Jüri kohanimega), mis Peeter Mölderi omandisse sai. Peetri vanem poeg, 1963.a sündinud Margus olla millalgi Soonda Pira-Saadule asunud.   

Laasipanga ehk Panga

Kästiki Andruse teise abielu noorem poeg Andrei Saartok (1860–1944) abiellus 1891.a Ännika Tähve tütre Marega (Kolk; s.1872) ja ehitas omale Põitse kõige lõunapoolsema vabadikukoha (Nõmme-saadust napp veerand kilomeetrit lõuna pool). Siin kasvas üles nende poeg Feodor (Priidu) Saartok (1898–1972), kes Vabadussõjast osavõtnuna sai Tamse mõisa jagamisel Allika asunduskoha ja pere asus Tamsele. Andrus jättis Laasipanga koha oma õele – noorelt uppunud Nõmmküla Uietalu Juri lesele Maria Saartok-Suu, kelle ainus poeg, 1874.a sündinud Feodor Suu selleks ajaks juba täismees oli. Ta oli 1907.a abiellunud Ännika Tähve noorema tütre Elenaga (Kolk; s.1882) ja nii oli Laasipanga uueks omanikuks saanud Priidu Suu ühtlasi Andrus Saartoki kälimees.
Viimases koguduse-nimekirjas on Panga Priidu ja Leena lastest kirjas tütar Raissa (s.1909) ja poeg Herman Suu; 1912.a sündinud Ivan suri 6-aastasena. Herman abiellus Ügeli Mihkli tütre Akilinaga (Murd) ja neil oli kolm poega. Ema neiupõlve-nimega jäänud vanem poeg Rein Murd asus eespool jutuks olnud Kaljule; teine vend Mati on surnud ja noorem vend Priit läks Kuressaarde. Pangale oli viimati jäänud Hermani lesk Akiliina Murd-Suu ja toeks talle noorem õde, eespool nimetatud Ügeli Ilme Murd.
Kruntimisel jäi Panga 3,6-hektariseks popsikohaks.

***
Sellega on õigupoolest Põitse põlistalud ja neist hargnemised ammendatud, kuid Põitse territooriumile jäävad veel kolm tegelikult Külasemast alguse saanud “suitsu”, millised lõpuks veel põgusalt üle vaatame.

Vileta

Põitsest põhja pool, vastu Nõmmküla karjamaad olid Külasema nn. kõrve-alused heinamaad ja nende heinamaade Mõisaküla-poolsesse serva on nähtavasti juba 19.s algupoolel tekkinud heinamaavahi koht, mis on Vileta (ka Viletamäe) nime kandnud. Kindlamad andmed seni puuduvad, kuid koha võis ehitada juba Marjavälja Hansu noorem poeg Hans Kolk (1775–1829), keda mõnikord on küll väidetud vanaduspäevil ka Lepana rannasaunas olnud. Hansul oli kolme naisega kaks poega ja viis tütart, kelledest vaid kaks nooremat tütart ei jõudnud abieluni. Esimese naise Riste võttis Hans 1802.a Kallaste Jaagult (Mardi tütar) ja temaga sündisid poeg Tähve ja kaks tütart. Tähve oli hiljem Marjavälja sulasena kirjas (nagu isa Hanski!), aga V. Kolk teab, et ta oma naisega hiljem onupoja Jaani sulaseperena Külasema Ennul elas (sündisid ka kolm tütart).
Hansu esimene naine Riste suri 35-aastaselt ja 1814.a võttis Hans Nõmmküla Laasu Matsi tütre Rõõda teiseks naiseks, kellega ainus tütar Ingel sündis (sai Lõetsa Poali-Juri soldati Jaani naiseks). Rõõt suri 1820.a ja 1823.a sündis Hansul Nõmmküla Muda Mardi tütre Marega vallaspoeg Andrus, kes Viletale (kas esimeseks või järgmiseks?) heinamaa-vahiks sai. Hans lasi ennast 1826.a ka Muda Marega laulatada ja neil sündisid veel kaks tütart, kes siiski mõlemad vallalistena surid. Mis Hansu Lepana rannasauna asumist puudutab, siis dokumentaalset kinnitust sellele on raske leida ja jääb teadmata, kas ta Viletal või kuskil mujal suri.
Andrus/Andrei Kolk võttis 1856.a Tupenurme Vanaga-Jaanilt Mare Mihkli tütre (Keskpõld; enne Maripuude tulekut olid Vanaga-Jaanil Keskpõllud) naiseks ja sündis poeg Mihail, aga ema suri titevoodis ja paari nädala pärast suri ka poeg. Järgmisel aastal võttis Andrus uue Mare –  Kallaste vabadiku Nuka Mihkli tütre (Muld), kellega sündisid poeg Georgi Kolk (1860–1926) ja kolm tütart.
Vileta Juri abiellus 1882.a Vana-Tüü Juri tütre Elenaga (Mägi; s.1858), aga viimane kogudusenimekiri neil lapsi ei märgi. Juri õel Kristinal (s.1863) sündis 1893.a vallastütar Mare (Maria, kutsutud Riia), kellele esimese ilmasõja järel tuli Saaremaalt koduväiks Aleksander Lemberg ja nende pere (sündisid kaks tütart, kelledest noorem suri 8-aastaselt) jäi viimasteks Vileta elanikeks. Juri ja Kristina nooremad õed 1865.a sündinud Maria ja 5 aastat noorem Elena said mehele. (NB! V. Kolga andmeil on Riia lasteta surnud ja Aleksander Lemberg tagasi Saaremaale läinud!?)
Kruntimisandmetes oli 0,78-hektarine Vileta maaüksus, mille omanikeks märgitud “Külasema küla talumehed”. Koht jäi juba enne viimast sõda tühjaks ja praegu teatakse veel vaid Vileta aeda, kust kolhoosiajal oli võimalik oma lehma pidajail heina teha.

(Kopli-)Saadu

Külasema Ennu-Pärdil peremeheks pandud Oina juurtega Andruse kuues poeg Andrus Küla on 1840-ndatel omale Külasema kopli ja Põitse karjamaa piiril vabadikukoha ehitanud. Vana Andruse Külasema asumisest ja suurest perest (kokku sündis tal 8 poega) on lähemalt Külasema loos juttu.
“Noor” Andrus abiellus 1840.a Tupenurme Ansu-Pärdi Ristega (Toss) ja sündisid kolm poega ning tütred Ingel ja Mare. Andrus suri varases keskeas 1856.a ja Riste jäi kahte poega ning tütart Inglit kasvatama (üks tütar oli 4 päeva vanuselt surnud ja 9-aastaselt suri ka eelviimane poeg Matvei). 1861. aastal tuli Ristele koduväiks leseks jäänud Kohi Jaak Mätas (1808-77). Tema esimene naine, Linnuse Eemult pärit Riste ja kolm last olid surnud. Küllap on Jaak ka Saadu koha lõpuni ehitanud – V. Kolk oma märkmetes arvab selle koguni Jaagu rajatud olevat, kuid vähe usutav, et Andrus Küla oma perega Pärdile mahtus!  Siinkirjutaja emale oli lapsepõlvest meelde jäänud kõige armsama paigana Saadu vana maja, mida ta korduvalt oma märkmetesse joonistas ja olgu see pilt siingi viidatud, kuigi selgusetuks jääb, kui palju sellest mõneti ebaharilikust ehitusest Kohi Jaagu ja kui palju hilisema Leemeti Tähve tööks tuleb arvata?
Jaagul ja Ristel sündis 1862.a tütar Mare (sai 1882.a Ranna-Uielu Maksim Saarkoppeli naiseks), aga mõisast latsikohtade jagamisel soetas Jaak omale Rebaskil Kukka latsikoha ja pere asus sinna.
Umbes sel ajal asus Külasema Leemetil oma peremehe-õigustesse noorelt surnud Madis Vapperi pärimisõiguslik poeg Georgi Vapper (1851-76) ja peale vana Paa-Andruse surma mõne aja kodus ajutiseks peremeheks olnud noorem poeg Tähve/Tihon Vapper (1839 – 1905) asus Kopli-Saadule. Ta oli isalt sepa ameti õppinud ja ehitas nüüd oma sepikoja Saadule.
Esimese naise, Kallaste Anduvälja Matsi tütre Ristega oli Tähvel juba Leemetil neli poega ja tütar sündinud; Saadul sündisid veel poeg Timofei ja tütar Maria, aga seitsmest lapsest kasvasid üles vaid pojad. 1861.a sündinud esimesest pojast  Mihail Vapper sai samuti tuntud sepp  – hiljem Tamse Sepale asunud nn. Vidi-Mihkel. Kaks nooremat venda, Jegor ja Maksim esinevad viimati nekruti-nimekirjades, esimene Ivani nimega 1885.a ja Madis 1889.a nimekirjas, aga nende hilisemast saatusest andmed puuduvad. Saadul sündinud Timofei, keda Veiuks kutsuti, asus hiljem Kuressaarde ja tema järglasi on ka 21. sajandisse jõudnud. Tähve esimene naine Riste suri 1878. aastal ja järgmisel aastal võttis Tähve Paenase Abru Jaani tütre Ingli (Vasiksaat) teiseks naiseks ning sündisid veel viis poega, aga neist ainsana jõudis täisikka 1884.a sündinud Feodor ehk kodusemalt Priidu Vapper. Priidu abiellus 1907. aastal Kingisepa Juri tütre Kristinaga ja sündis poeg Vassili ning rida tütreid, kelledest kolm täisikka jõudsid ja Kallastele mehele said.
Kruntimiste algul oli Priidu nimel 0,14-hektarine Saadu nimega maaüksus (Lit.71) ja popsikohaks jäi Saadu ka peale kruntimisi. Priidu ainus poeg Vassili (1908-42) asus Tallinna ja jäi viimasesse sõtta (temast jäänud kaks poega, nüüdseks manalamehed, elasid Tallinnas). 1916.a sündinud tütar Elisaveta (Elisabet) sai Kallaste Kopli Anton Rehepapi naiseks ning Kallaste meestega abiellusid ka nooremad, 1921.a sündinud kaksikõed Salme ja Olga. Salme elas oma elupäevad Pärdi Artur Paadi naisena, aga Korju Vassili Vaga naiseks saanud Olga jäi juba viimase sõja algul leseks. Elati ema Kristinaga Saadul, kus sõja-aastail ka venna Vassili pojad (Jaks ja Anton) kasvasid.
1950-ndatel tuli Olgale elukaaslaseks oma pere maha jätnud Suuremõisa Ansu Vassili Noor. Ta ehitas Saadule ka uued majad ja neil sündis Olgaga poeg Vassili Vaga (noor Vassa ehk “purukange”). 1959.a loenduses oli Vassili Noore ehitatud uus koht Külasemas Kuusikuks ristitud ja selle elanikeks Vassili Noor naise Olga Vaga ning 6-aastase poja Vassili Vagaga. Samas oli üksikuna kirja pandud ka 71-aastane Priidu lesk Kristina Vapper (sünd. Keinast). Võiks lisada, et rahvaloendusse on Vassili Noor ja Olga Vaga kahekordselt kirja saanud, sest neid märgitakse ka Kõrkvere kalakombinaadi ühiselamu asukatena!
Vahepeal jäi “purukange” Saadule päris üksi, kuid uuel aastatuhandel on Vassili Vaga ja Valentina Šappel-Schmuuli tütre Helbe (abielus Saksakulm) pere endid Saadul põhjalikumalt sisse seadnud ning see vana elupaik võib veel mõnda aega elus püsida.
Perepärimusena võiks lisada, et minu emapoolne vanaisa Priidu Vapper oli oma isalt küll sepatööd õppinud ja ka sepikoja pärinud, aga ema hinnangul pidas ta sepa tööd liiga raskeks ning eelistas rohkem maalritööd. Ta olnud unistaja tüüpi ning on ka pisut kergemat tisleriametit proovinud. Samas pidi ta üsna raske iseloomuga olema, sest palju on kuuldud lugu sellest, kuidas Priidu memme (Kristina) hoole ja armastusega tehtud linase särgi olla pliidi ees pakul kirvega peeneks raiunud, sest sellel juhtunud üks nööp ära tulema või puudu olema!


Tõnise

Saadu üks lähemaid naabreid – Tõnise on samuti oma tekkelt Külasema vabadikukoht, mis praeguste piiride järgi Põitse territooriumile jääb. Selle ehitas 1880-ndatel Marjavälja Mihkli neljas poeg Tõnis Kolk (1861–1933) hüüdnimega Pitk Tõnis, kui ta 1884.a Rootsivere Uielu Mare Tarvisega oli abiellunud. Vassili Kolga andmetel elasid nad algul Marjaväljal ja seejärel Peetrikivil, Tõnise koht olla ehitatud 1895.a.
Tõnis oli tuntud ehitusmees ja eestööline ning väikest viisi ka ettevõtja. Peale selle oli tal veerand osa muhulaste purjelaevas “Elisabeth”, millele Tõnise esimene poeg Jaen Kolk (1885–1975) 16-aastaselt jungaks läks. Kokku oli Tõnisel ja Marel kaks poega ja viis tütart (Jaani kaksikõde sündis surnuna). Kaks vanemat tütart Kadri ja Riste said mehele (Riste sai Nõmmküla Sõo Ivan Külale), aga kolm nooremat (Ingel 1892-1976, Mare 1898-1976 ja Juula 1901-1983) jäid vallalistena koju ja teenisid n.ö. käsitöölistena: Ingel masinal kudujana, Mann kangruna ja Juula rätsepana. Nii sai Tõnisest üsna jõukas koht, kust vaesemad vabadikud (siinkirjutaja ema mälestuste järgi) vajadusel kergesti "ilma intressita laenu" said. Vana Tõnise noorem poeg Madis (1895–1912) suri 17-aastaselt, aga Jaanist sai Muhus üks tuntumaid meremehi – nn. Sumba Jaen, kes oli mitmete purjelaevade osanik (1/4 “Mehilin’i”, 1/5 sumplaevas “Vermes”, 1/3 kaljases “Tere” ja 1/8 saarlastega koos ehitatud “Merilinnus”) ning ise nendel ka kipparina sõitis.
1908.a võttis Jaen Igakülast Maria Uustalu (1884-1950) naiseks; sündis tütar Akilina (1910-28) ja 1918.a poeg Eugraf (Eedi). Viimasel õnnestus sõja ajal Rootsi põgeneda ja ta elas veel 20.s lõpul Kanadas. Jaen hankis pojale Tamse mõisa maadest ka Kolga nime saanud 6,9-hektarise maatüki kuhu loomalaut jõuti valmis ehitada (elumaja jäi tegemata); sõja järel jäi see muidugi sinnapaika.
Tõnise algsest maata kohast sai maareformiga 5,4-hektarine väikekoht, kus Jaani vallalisteks käsitöölisteks jäänud nooremad õed (Ingel, Mare ja Juula) pisut ka põldu pidasid. 1959.a oli koht Uuelu nimega Külasema all kirja pandud ja siis elas Tõnisel veel 73-aastane Jaen oma kolme noorema õega. Viimaseks Tõnise elanikuks jäi neist noorim, 1901.a sündinud Juula Kolk.
Tühjaks jäänud koha võttis oma hoole alla kauaaegne “Ühenduse” kolhoosi esimees Arnold Kolk, kelle naine Laine (s. Saar) oli Tõnise Jaani vanema õe, Lepiku Nuka Jaen Saare naiseks saanud Kadri (1887–1978) tütar. Nii sai üsna paradoksaalsel moel Tõnisest Kolkade suvekodu. Nimelt Arno Kolga naine Laine oli küll Tõnise Jaani õetütar, kuid siiski sündinud Saar. Vassili Kolk on omal ajal püüdnud selgitada Saaremaalt Muhusse tulnud Arnold Kolga ema Iida võimalikku sugulust Muhu Kolkadega, kuid järeldusele jõudnud, et siiski hoopis teise sugu-seltsiga tegemist on ja kauaaegne kolhoosiesimees “koguni mitte Miikast ei põlvne”!

***

Näeme, et loetletud 20-st Põitse elupaigast on vaid kaks põlistalu (ammu kadunud Vana-Kästiki ja veel mäletatav Nakitse) ning kaks vabadikukohta (Rapiku ja Vileta) seni "maha kantud". Ülejäänud 16 “suitsu”, kuigi neli neist nn. suvekoduna, on veel igati elus ja järgneva mõne inimpõlve jooksul võib ehk Põitses ikka paarikümnest suitsust rääkida. Arvatavalt ei taastu küll enam kunagi taani- ja rootsiajal kujunenud tihe sumbküla, aga rohkem muinasaega meenutav haja-asustus võiks ju püsida seni, kuni meile “siin halli taeva all aega on antud”...

Märts, 2004 – aprill, 2007; ümber formateeritud jaanuaris, 2012 ja viimati üle vaadatud ning kohendatud juunis, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839