Põitse

Arvatakse, et Põitse ja Külasema ümbrus on sobinud elupaigaks juba kiviaja asukatele. Nimelt kolmest Muhust leitud nn. venekirveste kultuuri kivikirvest pärineb üks Külasemast ja teine Põitsest. Peale selle on siit kandist leitud tulekivilaaste ja kvartsikilde, mis samuti arvatakse kiviaegsele asustusele viitavat. Muidugi ei ole selle juures kuigi selge, mis ajast eluasemed just siin ürgse rannavalli all on olnud, kus me rootsiaja kaardil (EAA.308.2.57) tervelt kuute talu kobaras koos ja neist pool kilomeetrit ida pool veel kahte "punast katust" näeme, kuid need peavad kõik selleaegsed (kaart on dateeritud 1698. aastaga) Põitse talud olema. Mis küla nime puudutab, siis vanimaks kirjalikuks allikaks on meil jällegi (nagu Muhu puhul üldse) 1569./71. aastate Maasilinna maaraamatud, kus Paenase vakuse peremehed Poideste Mart ja Poideste Dirich ilmselt Põitse mehi märgivad, aga kaardile on rootslased kirjutanud Paidast Kylla. Selle juures jääb põnev lingvistiline küsimus, kas õ-häälik juba muistsete (viikingiaegsete) muhulaste kõnepruugis esines? Et vana Otto Masing selle tarbeks kirjatähe alles 19. sajandil välja mõtles, kohtame praktiliselt 20. sajandini selle nime üsna erinevaid kirjapanekuid: nimetatud Poidaste ja Poiteste taaniajal ning Peudaste, Peidast ja Paidast rootsiajal. 18. sajandi adrarevisjonid kasutavad De la Gardie aktis olnud nime Peidast ja ei ole imeks pandav, et Endel Priidel oma “Koguva ajaloos” on “sõgedate” Põitsest võetud naisi hoopis Pädastest pärinevateks pidanud!

Paneme tähele, et külatuumikus on kaardile kuus maja joonistatud, aga eksplikatsioonitabelis märgitakse vaid viite peremeest ja kahte põhjapoolset punast katust peaks ehk mõlemat tabelinumbri 1 (Paidaste Kerstik) juurde kuuluvaiks lugema?! Sellega seoses on andmebaasi mõneti fiktiivne Vana-Kästiki koht lülitatud – selles kandis eksisteeris talu veel 18. ja 19. sajandivahetusel, kuid hiljem see hääbus ja Kästiki talu hiljem hoopis üks küla lõunapoolsem oli. Küla keskel (numbritega 2 ja 3) olevad talud kannavad kaarditabelis Tydo nime (Jürgen ja Hans), kuid katku järel seda nime enam ei esine. Teeäärsed numbrid 4 ja 5 on tabelis Ügle nimega ja kaks Vggel-nimelist üksjalga olid Paenase vakuses kirjas juba 1570.a maaraamatus. See nimi püsis Põitses Uielu paralleelnimena veel 20. sajandil
Kaardiga seoses peaks selgitama, et 308. fondi 57. säilik (nimistu 2 järgi) üsna laialdast ala Paenaselt Päraseni kujutab, kuhu peale nimetatute ja siin toodu veel Külasema, Tupenurme, Kallaste, Raugi ja Vahtrastr külad jäävad. Kaardi registreerimisel MapInfos on n.ö reeperiteks valitud Paenase ja Pärase külatuumikute hinnangulised keskpunktid, Tupenurme Neo talu, Anduvälja tänava algus Kallastel ning kolme tee rist Vahtraste küla kirdepoolses otsas. Kõige vähem ootuspärane on tulemus ehk just Põitse osas, kus hilisemate elupaikade punkt-koordinaadid (eraldi kihina kaardile kantud mustad viisnurgad) nagu süstemaatiliselt kuni sadakond meetrit rootsiaegseist taludest ida poole jäävad. Pildi paremas ülemises nurgas olev talu peaks selleaegset Tupenurme Neo talu kujutama, kuid tema tänased punkti-koordinaadid jääksid sellest sadakond meetrit Tupenurme poole ja rootsiaegsest talust vaid 30 meetri kaugusele jääv viisnurk märgib hilisemat Neo-Kopli vabadikukohta.
Paika tundvate inimeste tähelepanu peaksid köitma selleaegsest külast peaaegu pool kilomeetri Tupenurme poole jäävad kaks talu, mis selleaegset kahte Ännikat kujutavad. Eksplikatsiooni-tabelisse on nende numbrid (3 ja 4) sattunud üsna eksitavalt ühte gruppi kahe siit vähemalt 2,5 km kaugele jäävate Korista taludega – seda enam, et kaardil kujutatud nelja Korista talu juures numbrid hoopis puuduvad!
Kuna talude asukohad 18. ja 19. sajandil on oluliselt muutunud, siis loobume Põitse talude järjepidevust kajastava eraldi tabeli koostamisest nagu seda mitmete külade puhul on üritatud ja juhime olulisematele seikadele tähelepanu taludest ükshaaval rääkides.  
Põhjasõja-aegse katku kaotused Põitses paistavad Muhu keskmisel tasemel olnud. 1713.a inkvisitsiooni-protokoll ei märgi küll külasid, kuid kaks Põitse peremeest – Tido Jack (nr.107) ja Kerstiko Mart (nr.108) on selle lisana toodud Tamse mõisa vakuraamatus Põitse meestena ära tuntavad ja ilmselt oli ka 1731.a adramaa-revisjonis oma Põitse hajatalus koormisi kandnud Hennika Mart tegelikult katku üle elanud mees, kuigi teda ehk 1713.a veel koormistega ei kimbutatud. Olgu öeldud, et adramaa-revisjonides jätkus rootsiaegse kaardi märkimisviis, kus kaks Ännikat (üks koormisi kandva ja teine söötis üksusena) ikka koos kahe Korista-nimelise üksusega Tupenurme järel pealkirja Korrista all kirja olid pandud
Tähelepanuväärne on aga Tido nimega seonduv, sest rootsiaegsete Jürna ja Hansu asemel oli nüüd üks sellenimeline Jaak ilmunud, kusjuures see on ainus dokument kus Jaagul Tido lisanimi esineb! Hiljem sellist lisanime Põitses enam ei kohta, aga adrarevisjonides kannab Põitses esikohal koormisi hoopis Pehle Jaak ja tekib tõsine kahtlus, et pärastine Külasema Marjavälja Jaak millalgi Põhjasõja ajal Külasemast Põitse asus (kuigi ta 1774.a Külasemas 100-aastasena suri!). Sellest peame järgnevas ja veel Peele taluga seoses rääkima.
Paari katkujärgse inimpõlve jooksul said Põitses viis talu teovõimelisteks ja viiest põlistalust saame siin rääkida talumajanduse lõpunini 20. sajandil. Selle juures peaks aga osundama, et 18.s adramaa-revisjonid märgivad Põitses (ilma kahe Ännikata!) kuut arvestusüksust! Neist neli: Üggle Jürgen, Nackkitze Hans, Pehle Tönnis ja Kersticko Tönnis olid esimestes adrarevisjonides 1744. aastani söötis olevateks märgitud. Kui esimesest kahest said pärastised Ügeli ja Nakitse talud ning katku üle elanud Kerstiko Mardi talust, mida edaspidi Vana-Kästikiks nimetame, said hiljem asustuse uued Kästiki ja Ügeli, siis Pehle nime ilmumine Põitse adramaa-revisjonidesse on üllatav, sest varasemais dokumentides ei ole õnnestunud taolist nime Põitses kohata! Asi seda kummastavam, et eespool kolmandana nimetatud veerand-adrane söötis üksus (lisaks katku üle elanud Jaagule) samuti Pehle Tõnise nime kandis, aga rootsiaegseist Tydo-nimelistest enam jälgegi ei olnud. Siinkohal peaks märkima, et juba 1592.a maaraamatus esines Tamse vakuses poole adramaaga Pela Hans ja rootsiaja algul märgiti tollases Sillaweli külas (pärastine Mõisaküla) pundenik Bile Tõnist, keda 1674.a De la Gardie missiiv Külasemas kirja pani. Kuhu Tõnis tegelikult asus, jääbki mõistatuseks, sest algul tutvustatuga samal rootsiaegsel kaardil leiame (eksplikatsiooni-tabeli järgi) ka Külasemast Sillawellia Tõnise (nr.4) ja Pawele Jaagu (nr.6) pooleadrased talud! Enamgi veel – Pehle Jaagu nimeline söötis arvestusüksus oli 18.s adramaa-revisjonides ka Külasemas kirjas, viimati veel 1750. aastal ja 1756.a ilmus selle asemele äkki Marja Welja Jaak kahe tööeas mehe ja naise, ühe vana mehe ja naise ning kahe poisslapsega peres. Lisame, et Põitses sai juba 1774.a katku üle elanud Jaagu asemel peremeheks Pehle Jaagu Jaan ja 1750.a revisjonis oli eelviimane Põitse söötis üksus Tõnise-nimelisest Hansu-nimeliseks muudetud! Selle “müsteeriumi” mõistmine olemasoleva info põhjal oleks ehk üsna raske, kui 1774.a surmameetrikas ei leiduks 27. novembri surmakanne, mis väidab Marjavälaja Jaagu 100-aastasena surnud! Et vanal Jaagul ka 1724.a paiku sündinud poeg Hans pidi olema, kes muide varsti Külasemas Marjavälja peremeheks sai, siis võib uskuda, et Peele alias Marjavälja Jaak ongi millalgi Põhjasõja ajal Põitse asunud (võib-olla katkuga teovõimetuks jäänud Tydo tallu) ja selle tõttu 1731. ja 1738. aastate Põitse peremeest  adrarevisjonides Peele Jaaguks nimetatigi ning temaga seotud rootsiaegseid Külasema arvestusüksusi (nr.4 ja nr.6) siis ka Põitses näidati!? Veel 1770-ndate Tamse vakuraamatud märgivad Põitses ¼-adrast Peele Hansu söötis üksust ja lõpuks see nähtavasti ikkagi Peele talu koosseisu jäi, aga täit selgust me selle kohta olemasolevaist dokumentidest ilmselt ei saagi ja selgusetuks jääb muidugi ka see, kuidas ikkagi rootsiaegse Bile Tõnise ümber asumine nn. Siljavälja pundenikekülast täpsemalt toimus?!
Toome siin veel võrdluseks rootsiaegsega võrreldes 100 aastat hilisema kaardipildi Põitse kohta väljavõttena nn. reguleerimiskaardi 3. paani säilikust EAA.2072.3.363:

Siin paistab Ännika Mardi (selleks ajaks juba pojapoja, Mats Matsi poja) talu veel oma rootsiaegsel kohal olevat (numbriga 1 külast Tupenurme pool). Külas kujutatakse aga kuute eluaset, kusjuures meie Vana-Kästiki siin kahe numbritega (5 ja 5a) esineb. Peele on numbriga 1 ära tuntav, Ügeli ehk Uielu nr.2, Nakitse nr.3 ja hilisem Kästiki nr.4. Põitset tundvad inimesed ütleksid nüüd, et numbrid 4 ja 5 just Kästiki ja hilisema Ännika kohal on ning usuksid need just rootsiaegsete samade numbrite kohal asuvat! Sel juhul peaks Peele ja Vana-Kästiki samuti oma rootsiaegseil kohtadel olevaiks arvama ja meie algul kirjeldatud küla idasuunaline nihe tuleb rootsiaegsete kartograafide ebatäpsuseks arvata, aga terve kaardi ulatust (Paenaselt Päraseni) arvestades ei saa 100-meetrist eksimust neile kindlasti ka suureks süüks panna!
Siitpeale on otstarbekas viit Põitse põlistalu ükshaaval jälgida. Lähtume selle juures talude esinemisjärjekorrast 19.s hingeloendites, kusjuures alustame 19.s algul kadunud kuuendast, nn. Vana-Kästiki talust. Põhiliselt 19. sajandil tekkinud vabadiku-kohti nimetame vastavate “tüvitalude” juures. Peale selle teeme lõpupoole juttu veel kahest Põitse territooriumile jäävast, kuid õigupoolest Külasema vabadikukohast (Kopli-)Saadu ja Tõnise, mis meie Külasema loos tehtud “piiri-kokkuleppe” järgi ikkagi Põitse territooriumile jäid. Selgituseks peaks lisama, et ametlikke külade lahkmejooni on mitmel korral muudetud. Külasema loos „panime” Põitse piiri Külasema koplist Rebaski lõunatippu eeskätt selleks, et kaks Külasema põlistalu – Mäe-Tooma ja Mäe-Pärdi Külasema territooriumile jääksid (1990-ndate kaartide järgi jäid need koos Lauri ja Seljaga hoopiski Põitse küla alla!). Esitame siin oma Põitse „piirikirjelduse”, alustades kadunud Tupenurme Tänavasuu ja Põitse Nõmmenuka vahelt, kust Põitse piir põhja suunas Männikust pisut ida pool ja Tupenurme Neo-Koplist lääne pool põhja suunas kulgeb. Edasi pöördub see itta, jõuab Rõuendi ja praeguse kruusakarjääri vahel Liiva-Nõmmküla teeni ja edasi mööda seda teed peaaegu Umna ja Kõrveni, kus see Nõmmküla lõunapiiriga ühtub. Põitse põhjapiiriks on Nõmmküla lõunapiir kuni Mõisaküla piirini endise Kõrve metsa uudismaa-massiivist pisut lääne pool nii, et vana Külasema heinamaavahi koht Vileta jääb Põitse territooriumile. Mõisaküla-Põitse piir kulgeb lõuna suunas kuni Vildiaugust ja Saarikust pisut põhja pool pöördub läände (Tika jääb napilt Mõisaküla territooriumile). Tika ja Lembri vahelt algav piir Rebaskiga suundub lõunasse, pöördub Uue-Mardi ja Konta kohal edelasse ning muutub uue maantee ületamisel piiriks Tamsega. Siit maanteega lõikumise kohast tõmbasime Külasema loos mõttelise joone Külasema koplisse, „lõigates Põitselt ära” Lauri, Mäe-pered ja Kasevilu ning Metsikumäest lõuna poole jääva karjamaa. Sellega jätsime Külasema territooriumile lisaks nimetatuile ka Peetrikivi ja Kesküla kohad. Peaks lisama, et taas korrigeeriti külade lahkmejooni 2007.a veebruaris ja uued piirid erinaevad vahepealseist mõnes osas üsna oluliselt.
Kirjeldatud piirides saame (koos kadunud Vana-Kästiki põlistaluga) loetleda vähemalt 20 teadaolevat Põitse suitsu, mis teeb keskmiselt kolm “lisasuitsu” iga talu kohta. Seda on muide oluliselt rohkem kui naaberkülas Külasemas ja Tamse mõisa küladest on see arv ehk vaid Kallastega võrreldav. Selle juures peab märkima, et Põitse juurtega on veel vähemalt kaks kolmest Mõisaküla-Pallasma territooriumile jäävast Korja kohast. Toodud piiri-kirjelduses meenutatud Tika koht on samuti tekkelt Põitse vabadikukoht, kuid siin Mõisaküla käsitlusse jäetud. Puhtalt osataluks saame Põitses nimetada vaid Peele jagamisel tekkinud Männikut. Nüüd aga tutvume kõigi nendega ükshaaval pisut lähemalt.

VANA-KÄSTIKI  ja  Ännika-Sauna

Kuigi me ei tea, kus Poideste Mart ja Dirich Liivi sõja ajal oma taludega asusid (kõne alla tuleks ulatuslik piirkond Külasema-Tupenurme-Põitse kolmnurgas), võib mingi tõenäosusega oletada, et rootsiaja alguse Peudaste Gorrius ja 1674. aasta Paidaste Michel asusid juba praeguses Põitse külas, kus algul toodud kaardil oli numbriga 1 märgitud vist koguni kahte kõrvuti asetsevat “punast katust” ja eksplikatsioonitabelisse kantud ühe-adrane Paidaste Kerstick. Sellest ajast võime tegelikult ka juba Kästiki talunime kasutada, kuigi praeguse Kästiki kohal oli sel ajal hoopis Üggle Michle Jürgen'i talu nr.4 ja üks kaardil kujutatud kahest põhjapoolsest punasest katusest võis sel ajal hoopis Peelet kujutada. 1713.a protokollis oli Kerstiko Mardi pere viieliikmeline, aga vaid üks tüdruk-laps kirja pandud! Kaudsetel andmetel saab Mardi kolmest pojast ja tütrest Marest rääkida. 1744.a revisjoni ajal oli talus juba kolm tööeas meest ja kolm naist (peale selle üks vana naine ja viis last) ning peremeheks on Kerstiko Mardi Michel (~1713-90). Ilmselt sedasama Mihklit märgib peremehena ka 1750.a revisjon, kus teda Tamse mõisa kupjaks nimetatakse. Umbes sel ajal on aga hakanud omaette koormisi kandma veel Kerstiko Mardi Jurge ja temast räägime juba edasises praeguse Kästiki taluga seoses. Nähtavasti seesama 71-aastaseks arvatud Mihkel on peremees veel esimeses hingeloendis 1782. aastal. Tal on teada kolm abieluni jõudnud poega ja tütar Ingel, kes 1762.a Koguva Käspri Aadu naiseks sai.
Mihkli vanem poeg Jaak (~1734-98) päris isalt kupja ameti ja oli teises hingeloendis (1795.a) ka Põitses talu peremeheks. Teine poeg Mihkel oli juba 1760-te lõpul Pallasmal peremeheks pandud ja kolmas poeg Kerstik läks 1766.a Külasema Leemetile koduväiks ning sai seal peremeheks. Nende mõlema järglased said priinime ARMAS. Vana Mihkli noorem poeg Tõnis (~1747-85) suri varases keskeas. Tema naine Eed (Nõmmküla Toomalt) sai Külasema Kingisepa selleaegse peremehe Juri [Kao] naiseks ja Tõnise kaks poega, Mihkel ning Aad kasvasid Kingisepal üles; kolmas poeg Tõnis suri aastaselt. Neist on ka Külasema loos juttu, kuid märgime, et Tõnise vanem poeg Mihkel sai samuti priinime ARMAS ja oli hiljem mõne aja ka Kingisepal peremeheks; noorem vend Aad võeti 1806.a nekrutiks ja temast rohkem midagi teada ei ole.
Kodus peremeheks jäänud kubjas Jaagul oli Peanase Abru Eeduga seitse tütart ja ainus poeg Mart (1773–1809), kellel 36 eluaastaga kaks naist jõudis olla. Ta abiellus 1793. aastal Aljava Mardi tütre Marega ja sündisid kaks tütart, kuid Mare suri 1798. aastal ja Mart paistab uue sajandi algul Nõmmküla Tõnu-Aadule läinud, kus noor peremees Tähve oli 1798.a surnud. Seda Marti muide märgib reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köide EAA.311.1.1041 talu 5a peremehena ja raske on aru saada, kes vana kupja Mihkli arvukatest järglastest sel ajal rootrsiajast sööti jäänud teise Ügeli kohal ja kes Peele naabrusse jäänud Vana-Kästikil olid, aga mõlemad taluasemed  paistavad senikaua kupja Mihkli järglastega olevat asustatud, kuni Ännika talu külla kolis.
Tõnu-Aadu Tähve lesk Mare (Mõisaküla Laasugalt) ja Tamse mõisa Mardiks nimetatud mees on abielu-meetrika järgi 1799.a 25. pühapäeval (post Trinitati) kantslist maha kuulutatud ja 1800.a viimane abielukanne märgib ka nende laulatust, aga kas Mart koduväina Nõmmkülla jäi või emmale-kummale kohale (5 ja 5a reguleerimiskaardil) asus, jääb ebaselgeks. Tõnu-Aadu Marega sündisid Mardil veel kolm poega ja kolm tütart, kelledest noorim poeg Peeter suri aastaselt, aga teised lapsed paistavad Nõmmkülas üles kasvanud. Hiljem kandsid nad Nõmmküla vabadikena perekonnanimesid KUSSA, LÄKS (algul kirjutati LEKSI), aga ka ALJAV ja tütar Leenu enne abiellumist 1828.a isegi Tõnu-Aadu perekonnanime PEREMEES. Mardi kaks poega Mihkel ja Jaak võeti Nõmmkülast 1824. ja 1820. aastatel nekrutiteks. Nende priinimeks on 1826.a vaherevisjonis KUSSA, aga kroonust tagasi tulemas neid ei olnud ja hiljem seda perekonnanime Muhus enam ei esinenud. Märgime, et ainsana neist nimedest püsis 20. sajandini LÄKS, kuid hilisemate sellenimeliste esiisaks on hoopiski Peele ja Nakitse sulane, 1802. aastal sündinud Ännika Mare (?) vallaspoeg Mihkel Läks, kelle isa oli ilmselt seesama kupja Jaagu poeg Mart. See Mihkel kanti sünni-meetrikasse vallaslapsena – isaks märgitud Pawli Jago Mart, kuid 1811.a loend, kus Mihkel 10-aastasena Peelel kirjas oli, kinnitab üheselt, et ta oli Körstiko Jaagu pojapoeg! Nii näeme siin Peele ja Pawli nimede samastamist kirikuraamatus ja selleks ajaks paistab Peele nimi Põitses hoopis tähenduslikum olnud, kui rootsiaegse Kerstiku või tema poja Mardi nimi!
Siin ja edasise võiks mõnesuguseks abiks olla lihtsustatud skeem Kerstiku poja Mardi järglastest:

Sellele skeemile on küll vaid Mardi 3. põlve järglastest lõpuks Nõmmkülla läinud Jaagu poeg Mart ja kupja Mihkli noorema poja Tõnise poeg Mihkel kantud, sest viimased Põitse jäänud Vana-Kästiki inimesed oleks selle ehk liiga raskelt jälgitavaks muutnud!
Sajandivahetuse nn. mõisapiiride korrastamise aegu on Tamse mõis oma "armsa kupja" talust Põitses (mis juba Tõnise nime jõudis kandma hakata) loobunud ja 1811.a loend meenutab nii kubjast Jaaku kui tema poega Marti (mõlemad selleks ajaks surnud) vabadikena. Vabadikuks nimetatakse ka Jaagule 1785.a koduväiks tulnud Juri, kelle päritolu on üsna ebaselge (ta võib olla esimeses loendis Kapi mõisa mõisarahva hulgas kirjas olnud hiidlane, kelle jäljed hiljem kaovad). Hingeloendi väitel on ka see Juri 1804.a surnud, kuigi sellekohast meetrikakannet ei ole õnnestunud leida. Sellel sulase seisusse jäänud Juril oli peretütre Ingliga neli poega ja neli tütart, aga kolm poega surid väikestena ja 1795.a sündinud Juri on noorelt Napoleoni sõdade aegu nekrutiks võetud. Abieluni jõudsid vaid kaks tütart: Eed sai 1809.a Targa Juri naiseks ja Tiiu peale Lepikul leseks jäämist teist korda Külasema Leemeti Andruse naiseks.
1816.a hingeloendis märgitakse Põitses kahte vabadikuperet Jaagu poja Mardi ning koduväi Juri väheste järglastega. Täpselt ei ole teada, millal Ännika talu ennast külla rootsiaegse Ügeli nr.5 kohale kolis, aga nimetatud kaks vabadikuperet võisid sel ajal juba Vana-Kästiki taluaset jagada ja eluasemena ei kadunud see koht veel niipea. Nimelt abiellus eespool nimetatud Mardi vallaspoeg, 1802.a sündinud Mihkel Läks 1830.a Ügeli Tooma tütre Kadriga ja kuigi hingeloendid märgivad neid Peele sulaseperena, elati suure tõenäosusega siinsamas Peele naabruses kunagisel taluasemel edasi. Mihklil ja Kadril kasvasid üles kolm poega (1840.a sündinud kaksikud poeg ja tütar surid ristimata). Vanem poeg Madis Läks (1832-57) abiellus 1852. aastal Kallaste Korju Kadriga (Nukk; 1823-54) ja sündis poeg Andrei, kuid Kadri suri 30-aastaselt ning kahe ja poole aastasena suri ka nende poeg. Madis võttis 1857.a Nakitse peretütre Ingli (Nakk) teiseks naiseks, kuid suri ise samal aastal ja sellest abielust jäi ainus poeg Matvei jun. Läks, kes hiljem emaga Nakitse Jaani rajatud Uiekoplile asus.
Mihkli ja Ügeli Kadri teine poeg Jaen/Ivan Läks (1836–1937) võeti 1855.a nekrutiks. Ta jõudis 15-aastase teenistuse järel Muhusse tagasi, abiellus Siljavälja vabadiku, Tammiski Tähve tütre Kadriga (Saarkoppel) ja elas 100-aastaseks. Hiljem teati teda Vildiaugu Jaanina ja selle Ügeli vabadikukohaga seoses meenutame teda veel siinse loo lõpupoole.
Viimase hingeloendi järgi on Mihkel Läks 1850-ndatel surnud (meetrikakanne leidmata!) ja Kadri sai Päelda Laasu vana peremehe Mihkel Vaga (1805-61) teiseks naiseks. Paistab aga, et Leksi Mihkel on Rinsi kõrtsimeheks olnud ja ta oli omale Selja mäel Tooma-Saadu nimega vabadikukoha ehitanud, millest Päelda loos samuti pisut räägitakse. Nii olid 1860-ndatel kõik Läksid Vana-Kästikilt kadunud, aga koht paistab eluasemena veel 19. sajandi lõpuni eksisteerinud. Nimelt ilmub 1860-ndate Rinsi kogudusenimekirja Hänniko nimega vabadikukoht Kallaste küla all, aga Kallastel sellist kohta ei ole olnud! Asukateks on siin Raugi Matsi juurtega Kallaste Mihkli-Aadul vabadikuks jäänud Tõnis Toomase p. Tee (1817-75) oma viiest lapsest ainsana üles kasvanud tütre Marega (s.1838). Tõnise naine Kadri, Ügeli Toomase tütar (Murd) suri 1861.a. Selleks ajaks olid Laanetid Kallaste Mihkli-Aadul peremehe õigustesse asunud ja Mihkli-Aadu Tõnis Tee paistab olevat Põitse asunud. Peale Tõnise surma on veel sajandilõpu kogudusenimekirjas  HännikoSauna ainsa elanikuna kirjas vallaliseks jäänud Tõnise tütar Mare Tee ja paistab, et koht just sedasama “Ännika taga ja Peele kõrval” olnud eluaset märgib, kus kaevukoht tänaseni pidavat alles olema ja mida asukoha mõttes võib kunagise kupjatalu asukohaks arvata. Peaks muidugi lisama, et loomulikult ei olnud 19. sajandi teisel poolel enam midagi alles 18.s taluhoonetest ja võib-olla olid Ännika Kolgad siia juba millalgi ka oma sauna ehitanud, kus Tõnis Tee viimast peavarju sai. Küll aga võib öelda, et Mihkel Läksi surmani ja tema poja Jaani kroonuteenistusse asumiseni siin igati kunagise talu “õigusjärglasega” tegemist oli.      

1. ÄNNIKA (MIHKLI)

Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastal oli Muhu 9. vakupiirkonnana kirja pandud varem Kapi eramõisale kuulunud Tupenurme küla oma 6,5 adramaa ja 8 peremehe ning viie üksjalakohaga. Lisaks nendele kuulusid sellesse vakupiirkonda eraldi hajatalude all kaks ½ adramaaga  peremeest Hennike Jack ja Hennike Gorrius. See on seni esimene teadaolev Ännika nime kirjapanek ja tuleb arvata, et Põitsest pisut Tupenurme poole (hilisemast Männikust siiski natuke Põitse pool) on hiljemalt taaniajast kaks hajatalu olnud. Muide siit kandist kuni Tupenurme Külama põldudeni on see piirkond, kus hea tahtmise korral võiks arheoloogiliste võtetega teisigi Põitse muinasaegsete asukate jälgi leida.
1674.a aktis, kui Tamsel juba mõis oli, on Tamse mõisa Paenase vakupiirkonda arvatud Paenase, Külasema, Põitse ja Tupenurme külad ning seitse hajatalu – nende hulgas kaks ¾ adramaa suurust üksust, milledel kummalgi kaks Heinecke lisanimega peremeest märgitud: esimesel Mart ja Mats ning teisel Andrus ja Pent. Ainsana ei märgita naishingi Andruse pooltalus. 1698.a kaardilt saame teada ka nende kahe talu asukohad, kuigi eksplikatsiooni-tabelisse olid selleaegsed peremehed Matz ja Lemet üpris eksitavalt koos kahe Korista peremehega kirja pandud pealkirja all Tambselske Bönder og Byar fölliander – Korrista Gesinder (maatükkide litera G), aga sellest "bürokraatia vingerpussist" oli juba juttu.
1738.a revisjonis oli Ännika peremeheks Hennicka Matz (~1688–1766; arvatav Mardi poeg) ja sama peremeest märgivad kõik edasisesd revisjonid, aga 1771.a vakuraamatus on juba peremeheks nimetatud Matsi vanem poeg Laur (~1724–1813). Meetrikais kohtame Matsi ja Kadri kuute poega ning kolme tütart, kuid Kadri enda kohta ei ole peale surmaaja 1772.a midagi rohkemat teada. Lauri teine vend Pärt (~1727-67) oli 1760-ndatel Nõmmkülas peremeheks pandud, kuid suri seal 40-aastaselt ja tema asemel pandi selleaegsel Nõmmküla Tõnul peremeheks Matsi kolmas poeg Juri. Sellest hiljem kadunud talust saame Nõmmküla loos lähemalt teada. Märgime vaid, et Ännika Matsi neljas poeg Mihkel oli esimese hingeloenduse ajal Külasema Kingisepal peremeheks ja tema poeg Mihkel asus hiljem samuti Nõmmküla Tõnule, kust ta 1826. aastaks Kallaste Torul peremeheks pandi. See Ännika Matsi “liin” sai Nõmmkülas ja Kallastel priinime KORV, aga Põitse jäänud meeste järglased said nimeks LEP(P)IK. Viies vend, Mats jun. Lepik (~1753–1818) oli juba 1795.a loendis ligemale 30 aastat vanema venna Lauri asemel peremeheks nimetatud. Esimeses loendis oli kodus veel kirjas vana Matsi noorim poeg ja nüüdse peremehe vend, 1756.a paiku sündinud Jaen oma naise Rõõda ja poja Toomasega, aga nemad paistavad olevat Muhust minema läinud või viidud, sest hilisemates dokumentides ei ole neid suudetud tuvastada.
Lauril oli Tupenurme Hanso-Mardilt võetud Marega teadaolevalt vaid kaks tütart ja küllap oli see üheks põhjuseks, miks noorem vend Mats peremeheks kinnitati. Noorel Matsil seevastu oli Nautse Pärdi Ingliga kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Juri Lepik (1776–1861) kihlati alles isa surma järel 1820.a Nõmmküla Hinto Jaani tütre Marega, aga lapsi neil ei ole teada. Siiski oli Juri 1826.a loendis peremeheks märgitud ja noorem vend Mihkel (1780–1830) tal sulaseks. Mihkli kolm poega surid kõik väikestena (abieluni jõudis ainult tütar Mare). Juri järglastest on teada vaid Tüü Ristega sündinud vallastütar Lutsi ja 1834. aastaks on tallu asunud Külasema Marjavälja Hansu poja, Peelel sulaseks olnud Aadu (1764–1840) pere ning Aadu vanem poeg Jaak Kolk (1798–1883) peremeheks kinnitatud. Sestpeale jäi Ännika talu, mis nähtavasti noore Matsi ajal 19.s algul oli külla oma praegusele (rootsiaegse Ügeli nr.5) kohale asunud, Kolkade valdusse.
Lisame, et viimase Lepikutest Ännika peremehe Juriga seoses on seni mitmeid “lahtisi otsi”! Hingeloendid märgivad teda küll lõpuni Ännikal, kusjuures Ännikal on tüdrukuna (magd) kirjas ka tema vallastütar Lutsi, kes samuti Ännika perekonnanime Lepik kandis. Tegelikult paistab Juri vanas eas omale hoopis praeguse Mõisaküla territooriumile esimese Korja koha rajanud, mida tema tütre Lutsi järgi veel 20. sajandil ka Lutsna nimega on mäletatud. Sellel Lutsil sündisid omakorda kolm vallaslast – kaks tütart ja poeg Juri. Viimane on üks legendaarsemaid Korja mehi, kes olla kolm korda piibli läbi lugenud, selle siis ära põletanud (kuna see tema meelest valetas!) ja omale Korja mäel ühe kuju ehitanud, mida ta andidega kostitas. Korja kohtadest on Mõisaküla loos lähemalt juttu ja sellega seoses on soovitav lugeda ka Tüü Ruudi (Rafael Pallase) mälestusi, mis veebikausta Pallasma alamkaustas saadaval on. Peale selle on mõistatuseks 1826.a hingeloend, kus peale Juri arvatava seadusliku (1820.a kihlatud) naise on kirjas veel 60-aastaseks märgitud Juri lahutatud naine (geschiedenes Weib) Mare Juri tütar (?!), kelle surmakanne leidub 1831.a meetrikas, aga Juri ja selle Mare laulatust muhu meetrikaist ei leia! Muide, see Mare pidi ka eespool jutuks olnud Vana-Kästiki Mihkel Läksi ema olema ja põhiliselt 1831.a surmakandele tuginedes on üks Mare Juri tütar ka andmebaasi kantud, kuid sellega jääb viimase Ännika Juri Lepiku elukäik siin suureks mõistatuseks! Meenutame, et just tema pidi see olema, kes oma tütrepojale lugemise ja võib-olla muidki “elutarkusi” selgeks õpetas!
Esimesel Ännika Kolgal Jaak Aadu pojal oli Külasema Mardi sulase, Kingisepa Jaani tütre Ingliga kuus poega ja kaks tütart, kelledest neli poega said täisealisteks. Esimene poeg, Marjaväljal sündinud Tõnis/Dionisi Kolk (1821-92) sai järgmiseks Ännika peremeheks ja kaks nooremat venda, Mihkel (1828-76) perega ning 1836.a sündinud Andrus veel vallalisena olid viimases loendis samuti talus kirjas. Andruse kaksikvend Jaak ja keskmine poeg Tähve surid väikestena, aga 1833.a sündinud Jaen võeti 1854.a nekrutiks ja tema võis Krimmi sõtta jääda. Lisame, et Ännika sulase Mihkli poeg Matvei Kolk (1859–1943) oli sajandivahetusel Rinsi kiriku kellameheks ja ehitas seal omale Pähkla koha.
Tõnis abiellus 1840.a Ügeli Kadri vallastütre Ristega (kandis kummalist perekonnanime ELAB) ja sündisid kaks poega ning kolm tütart. Vanem poeg Tähve/Tihon Kolk (1841–1909) sai vanas eas Ännika peremeheks, aga 1854.a sündinud Ivan Kolk ehitas omale 1870-ndate lõpul Päelda maale Jaani-Saadu vabadikukoha.
Tähve abiellus 1867. aastal Tupenurme Lauri Tähve tütre Ingliga (Hallikäär; 1846–1927) ja sündisid viis poega ning kolm tütart. Vanem poeg Mihail Kolk (1869–1952) oli viimane Ännika talu peremees, kelle järgi on talunimeks ka Mihkli olnud; teine vend Vassili (s.1874) ostis omale 20.s algul Külasema loos tutvustatava Tuhliaa (Kesküla) vabadikukoha, kolmas vend Maksim suri 10-aastaselt, neljas vend, 1886.a sündinud Ivan uppus koos Ranna-Uielu Priiduga Virtsu sadama ehituse ajal ja tema lesk Kristina kahe pojaga oli hiljem jutuks tuleval Sõnni-Saadu ehk Pärna vabadikukohal. Tähve ja Ingli noorim poeg Timofei suri imikuna 3-kuuselt.
Ännika Mihkel laulatati 1894. aastal Pallasma Tüü Marega (Pallas) ja ilmale sai seitse poega ning neli tütart. Kaks vanemat tütart ja kolm poega surid imikueas. Noorim tütar Elena sai Külasema Suurevärava Vassili Kolga ja hiljem veel Tamse kooliõpetaja Ahti Vana naiseks; esimene tütar Kristina sai 1922.a Igakülla mehele. Mihkli vanem poeg Matvei Kolk (1901-80) oli 1919.a veel poisiohtu, kuid väidetavalt olnud ka Kuivastu mässu segatud. Ta sai hiljem isa nimel olnud 51,35-hektarise Ännika põlistalu peremeheks, kuid pidi talu 1949.a Põitsest ja Tupenurmest moodustatud kolhoosile “Õitsev Nurm” loovutama, mille esimeheks ta ise sai. Vana Mihkli teine üles kasvanud poeg, 1905.a sündinud Aleksander läks hiljem Tallinna (abiellus Lõetsa Poali-Andruse Akilina Loorisega); Feodor (1910-86) soetas omale hiljem jutuks tuleva Nõmmenuka koha ja noorim poeg, 1913.a sündinud Georgi ehitas kolhoosiajal omale Nõmmkülas maja. Et Juri Seanina külmhoones töötas, sai tema Nõmmküla kodu Külma nime.
Koju jäänud Madis abiellus 1925. aastal Olga Maria t. Kannaga Rannaküla Aneninalt (viimase Tamse mõisa rentniku Artur Väärnovi vallastütar) ja neil kasvasid üles kaks poega ning kolm tütart (1929.a sündinud Etkar suri imikuna). Vanem tütar Heljo abiellus 1945. aastal Paenase Ivardi Anton Abega; kolhoosiajal läksid kodust välja ka nooremad lapsed. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Ännikal peale Madise ja Olga veel Madise ema, 82-aastane Mare ja Saaremaale abiellunud tütre Vaike poeg – 4-aastane Andres Kivi. Noorem tütar Luule sai kirjanik Uustuldi naiseks. Kuressaarde asusid ka Madise pojad Vaino ja Ilmar; esimesest jäi kolm poega, teisest kolm tütart.
Kuigi Ännika Kolgad on Põitses mitmeid kohti teistelt omandanud ja väljapool küla neid ka ehitanud, ei ole Põitses siiski otseselt Ännika inimeste rajatud vabadikukohti nimetada. Peale Ännika tühjaks jäämist sai sellest Saku sovhoosi puhkebaas, mis lõpuks vist ühe omaaegse põllumajandustöötaja (või selle järglaste?) valdusse jäi. Ännikaga lõpetamiseks peab hea sõnaga meenutama Ännika juurtega koduloo-huvilist, Päeldas sündinud Vassili Kolka, kes vanas eas üritas Muhu elupaikadest midagi tulevastele põlvedele säilitada. Vassel on 1953.a sügisel Jüri Kolga (Suurevärava Vasseli ja Ännika Leeni poja) mõõtmiste järgi üles joonistanud Ännika õue ja maja plaanid, mida siin mõlema mehe mälestuseks (olgu muld neile kerge!) saame esitleda. Samasse "albumisse" on paigutatud veel paar Põitsega seonduvat fotot ja neid võib ehk aja jooksul lisandudagi...

2. ÜGELI (UIELU)

Vildiaugu

Sõnni-Saadu e. Pärna

Uienuka

3. PEELE (JAAGU)

Uuemal ajal on omas külas Peelet ka Jaaguks nimetatud, aga hingeloendites ja kirikuraamatuis esineb 18. sajandist alates mõneti mõistatuslik Peele nimi, mida juba oletasime 16.s algusepoole Sillaweli pundenikult Bile Tõniselt pärinevat. 18. sajandil oli Peelel vähemalt kahe Jaaguga ja hiljem veel kolmandagagi tegemist, kuid Peele nime päritolu ja 18.s Põitse ilmumine pakub jätkuvalt mõtlemisainet. Algul räägitut üle kordamata proovime siin ühte "voograafi " kujutada, millega asjasse puutuvaid tõiku 19. sajandini  püüame kokku võtta:

1744. aastaks oli Peelel peremeheks saanud Pehle Jaagu Jaen (~1681 – 1771) ja kuigi dokumentaalset kinnitust ei ole, võis Jaagu noorema vennaga tegemist olla. Meetrikais leiame vaid tema surmakande, kus teda 90-aastaseks märgitakse ja nii pidid Bile Tõnise järglased mõlemad pikaealised mehed olema! Muidugi ei ole välistatud seegi, et Jaagul esimeses abielus tütreid oli, kellele kuskilt võis koduväi ilmuda, aga selleaegsete kirikuraamatute puudumisel jääb see meile teadmata! Selgumata on ka Jaani järglased peale ainsa arvatava poja, kelle nimeks jällegi Jaak ja kes 1770-ndate Tamse vakuraamatutes ning esimestes hingeloendites Peelel peremeheks oli. See Jaak on 1765.a laulatatud Hiiumaalt Tamse mõisa toodud Sarve Jüri esinese tütre Marega ja kihlusekanne on ka ainsaks tõestavaks dokumendiks, kus seda Jaaku Peidaste Jaani pojaks nimetatakse. Abielu paistab aga lastetuks jäänud! Mare surmakanne on 1791.a 30. jaanuari kuupäevaga, aga 1795.a hingeloendis oli Jaaku veel 80-aastaseks peremeheks  nimetatud  ja teisena oli kirjas surnud Mare noorem õde, pime Ingel. Ilmselt on Jaagu nimi Peelele sellest järglasteta Jaagust jäänud, kuigi reguleerimiskaartide spetsifikatsioonis oli Peele peremehena juba Mare noorem vend Andrus kirjas.
See Andrus oli juba esimeses hingeloendis 1782.a Peelel lesestunud sulasena oma kolme lapsega (poeg Andrus ja kaks tütart) kirjas ning temast sai alguse järgmine Peele peremeeste dünastia. Märgime, et Andruse 1768.a Mäe-Toomalt võetud naine Kadri suri 37-aastaselt ja 1783.a võttis Andrus teiseks naiseks Raugil sündinud, aga selleks ajaks Kallastele toodud Rõõt Laasu tütre, kellega veel kaks tütart ja poeg Toomas sündisid.
Noorema Jaagu surmaaeg on meetrikast leidmata, aga 1811.a hingeloend väidab ta 1801.a surnud ja nii pidi temagi 90 lähedale jõudma. Selleks ajaks oli Peelel peremeheks juba Andruse 1. abielu poeg Andrus ehk siis hiidlase Sarve Juri pojapoeg. Juhtus aga nii, et 1826. aastaks oli Peele rahvas saanud Külasema Marjavälja priinime KOLK, mida Külasema Kolkadest küll pisut erinevalt (KOLCK) kirjutati. Selle kohta on Vassili Kolga kaudu meieni jõudnud legend, et algul saanud Peele pererahvas omale priinime NURK, aga 1822.a Muhusse tulnud noore pastori Gottlieb Aleksander von Schmidti ajal olla armulaualiste nimesid kirja pannes Peele Andrus oma priinimeks Nurk öelnud, kuid tema koduväi – Külasema Marjavälja Aadu poeg Tõnis hoopis priinime Kolk teatanud. Pastor pahandanud, et ühes peres peab ikka üks nimi olema ja lubanud välja selgitada, kumma pere suurem on, et siis selle nimi kogu perele seadustada. Paraku oli Andrusel sel ajal kodus veel ainus poeg – tulevane peremees Mihkel, aga koduväi Tõnisel oli Andruse vanema tütre Ristega vist juba kaks tütart sündinud ja nii jäänudki Peele priinimeks Kolk.
Sellesse legendi võib mitmeti suhtuda, sest 20.s koduloo-huviline Vassili Kolk on põhiliselt suulist pärimust talletanud ilma sellele dokumentaalset kinnitust otsimata, aga Kolkade kolmest "liinist" (Külasema Marjavälja, Põitse Ännika ja Põitse Peele) rääkimisel peab viimast pigem Sarve Juri järglasliiniks arvama! Kuigi perepärimustes on räägitud ka Miikast ja Nuudist, kes kunagi olla Hiiumaalt Muhusse tulnud, ei ole nende kohta mingeid dokumentaalseid tõendeid õnnestunud leida. Küll aga võib rootsiaegse Siljavälja pundeniku Tõnise eellaseks oletada 1592.a maaraamatus märgitud Tamse vakuse peremeest Pela Hans'u, kelle hiiumaise päritolu kohta samas mingeid tõendeid ei õnnestu leida. Nii võiks tõdeda, et Peele kohanimi võib vana Tamse toponüüm olla, mis pundenik Tõnise ja tema oletatava poja Jaagu kaudu Põitse jõudis. 
Lisame, et esimese hingeloenduse ajal Peelel sulaseks olnud Sarve Juri poega Andrust nimetab abielu-meetrika tema esimesel laulatusel 1768.a Marjavälja (!) Andruseks (abiellus Mäe-Tooma Kadriga), aga 1783.a teist naist Kallaste Uietalult võttes jälle Peele Andruseks. See üksnes kinnitab 18.s Peele ja 1756. aastast esineva Külasema Marjavälja tihedaid sidemeid ning meie oletust 100-aastaseks elanud Jaagu võtmerolist mõlema talu juures. Sarve Jürist ja tema naisest Kerstist ei ole varasemate kiriku-meetrikate puudumisel paraku midagi enamat teada. Jürit kohtame viimati 1750.a adrarevisjonis Tamse mõisa lõpus ja arvatavalt jäid nad surmani Tamse mõisa moonakateks. Selleaegse surma-meetrika puudulikkuse näiteks võiks aga olla  1773.a 35. surm, kus  ühe Hiiumaalt pärit naise surma konstateeritakse ilma nime, vanuse ega ühegi muu lisaandmeta!

Rapiku

Nõmmenuka

[Tika]

Saariku

Kalju

Nõmmesaadu

MÄNNIKU

4. NAKITSE (JAANI)

Uie-Kopli

Laasipanga ehk Panga

Vileta

(Kopli-)Saadu

Tõnise