Pärase

Pärase küla asub praktiliselt 10 meetri kõrgusjoonel, mis tähendab, et siit kirde poole jääv ala on merevee alt vabanenud enam kui 4000 aastat tagasi, moodustades selleaegse Muhu arhipelaagi ühe idapoolse saare. Selle keskel oleks Mihklist põhja-kirde suunas asuv kõrgendik, mis praeguseks enam kui 15 meetrit üle perepinna kerkinud ja endas veel pisut Pärase loodusvara – magneesiumi-rikast dolomiiti varjab. Edela poole jäi väiksem saar, millel nüüd Hellama kirik asub ja siit lõuna poole veel rida saarekesi – suurem neist kunagise Killu kõrtsi ümbrus. Vanimaks võimaliku asustuse jäljeks siin kandis on Pärase dolomiidimurrust leitud poolik nn. venekujuline kivikirves, mille vanuseks hinnatud 2200-1500 aastat enne Kristust. Nooremast rauaajast arvatakse pärinevat Tõnise põllust leitud hoburaud-sõlg (Vello Lõugase kataloog).
Teadaolevais kirjalikes allikates esineb Pärase nimi esmakordselt Saaremaa Maasilinna foogtkonna 1569/71.a maaraamatuis, kus Hellamaa vakuses (Hellame Wacke) on Perresse Jurgeni talu. Taaniajal (16.s lõpp – 17.s algus) Hellamaa enam vakukeskusena ei esine (kadusid ka Igaküla, Viiraküla ja Soonda vakused) ning Pärase talud kuuluvad edaspidi Urrakas (varasem nimekuju Horyack) vakusesse. See vakuküla asus nähtavasti pärastise Võlla mõisa piirkonnas ja kadus viimase rajamisega 17.s kolmandal veerandil.
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a on kuue külaga vakupiirkonna (Urrakas, Mökekülla, Völlokülla, Helleme Külla, Lechtmetz ja Perrase Külla) viimases külas loetletud viis adra-talumeest ja haritavat maad hinnatud 4 adramaale. Paraku ei ole peremeeste nimed veel kuigivõrd seostatavad hilisemais dokumentides esinevatega. 1674. aasta aktis märgitakse Pärasel kuut talu (kaks ühe-adrast ja neli ½-adrast), kusjuures kaks neist on märgitud söötis olevaks. Siin võib ehk hilisemaid arenguid arvestades ära tunda pärastiste Andruse ja Poali (võib-olla ka Peetri) võimalikud eelkäijad (Rein Paule Jack ja Laes), samuti Matsi võimaliku eellase Rehepape Laur.
Võlla mõis (Magnusdhal) rajati algselt Urraka ja Kuivastu vakuste baasil ning Pärase ja Lehtmetsa jäid esialgu selle põhjapoolsemateks küladeks (lõunas ulatusid Võlla mõisa valdused algul Võiküla ja Rässani). Rootsiaja lõpust on säilinud Muhu põhjaosa kujutav kaart (EAA.308.2.57) põhiliselt Tamse ja Nurme mõisa küladega, kus paremas allservas lausa kaardi raamjoonest välja jäävana kujutatud ka Magnusdahls By Perrast oma seitsme taluga.

Kahjuks puuduvad talude juures eksplikatsioonile viitavad numbrid ja nii jääks nende sidumine katkujärgsete arvestusüksuste ning taas-asustatud taludega üsna spekulatiivseks. Kaardi raster-kujutis tervikuna on MapInfos digikaardiks registreeritud kümnekonna äratuntava koha koordinaatide põhjal eeldusel, et Pärase ja Paenase külatuumikud sel ajal enam-vähem oma tänastel kohtadel olid ja üldiselt võib rootsiaegsete kartograafide täpsust üsna rahuldavaks pidada. Näiteks klapib küla põlde ümbritsev ulatuslik kiviaed üsna hästi hilisemail kaartidel kujutatuga. Kaardile on omaette kihina kantud küll hilisemaid Pärase elupaiku (mustad viisnurgad) ja mõnesid loodusobjekte (mustad kolmnurgad) märkivad punktid, kuid loomulikult ei saa sellest järeldada, et näiteks Tõnise või Matsi talud hiljemgi oma rootsiaegsetel kohtadel oleksid asunud! Et me aga viite "elus" ja kahte arvatavalt "välja surnud" maja kujutist isegi selleaegse eksplikatsioonitabeliga ei saa (numbrite puudumise tõttu) siduda, siis muutub talude järjepidevuse ära arvamine üsna mõttetuks.
17./18. sajandivahetuse näljahäda ning Põhjasõja-aegse katku ajal on küla kõvasti kannatada saanud. Katku-järgses nn. Güldenstubbe protokollis 1713. aastast võib Pärase ja Lehtmetsa külade peale kokku vaid kaks teovõimelist talu ära tunda (külasid selles dokumendis ei märgita) – need on veerandi adramaaga Rein Pawel Laas ja Rehepap Tõnis. Viimast oleme hoopis Lehtmetsa taluks arvanud, kuigi Rehepap Jürgen vaadeldava kaardi eksplikatsioonis Pärasel esikohal oli ja sama lisanimega Lauri siin juba 1674.a aktis märgitakse. Võib-olla oli Tõnis just nälja- ja katkuajal Lehtmetsa ümber asunud?! Et ta oma maad muidugi kaasa viia ei saanud, jäi adramaa-revisjonidesse poole-adrane Rehepape Jürgeni arvestusüksus ja sellest sai oma alguse hilisem Matsi talu. Lisanimega Rein-Pawel olid aga 1698.a kaarditabelis koguni kolm peremeest: Tähve nr.3, Mihkel nr.4 ja Laas nr.5. Viimane neist paistab katku üle elanud, aga tema "õigusjärglaseks" oleme seda talu arvanud, mis 100 aastat hilisemal kaardil numbrit 1 kandis ja 19. sajandil Võlla külla ümber asustamisega Pärase taluna sootuks kadus. Nii jätame järjepidevusega seotud kommentaarid pigem talude ükshaaval käsitluse juurde.
Pärase küla katkujärgseks taastajaks sai 1730-ndatel rajatud Hellamaa mõis. Kuigi varsti peale katku taastati ka Võlla mõis, oli 1732. aastast selle rentnikuks saanud Buxhövdenil huvi pigem seniste Tamse mõisa külade – Vahtraste, Raugi ja Kallaste vastu ning alles 1750. ja 1756. aastate revisjonid märgivad Võlla mõisal üht asustatud talu Pärasel – Perrasse Simmo. 1767.a Võlla vakuraamatus on Simmu asendunud Peetriga (pooleadrane Pörrasse Peter), kuid kus need hiidlased Simmo ja Peeter Pärasel asusid, on siiani mõneti ebaselge. 1770-ndatel asustati Peeter Lehtmetsa Veskile, aga enne seda oli Pärasel nähtavasti hilisema Tõnise maid kasutatud, kuhu Hellamaa mõis hiljem oma Võlla mõisalt vahetusega saadud Vahtraste Keskela Jaagu väimehe Tõnise paigutas. Muidugi võis Simmul ja Peetril ka praeguse Tõnise kohal oma eluase olla (see seletaks Tõnise talu Pedo Ustallo nime tekkelugu), kuid selleaegse kaardimaterjali puudumise tõttu jääb see pelgalt oletuseks.
1744. aastaks oli Hellamaa mõis Pärasel taas-asustanud lisaks katku üle elanud ja nüüd Perrase Laso Andrus’e nime kandvale talule veel pärastised Matsi ja Jaani talud ning 1756. aastaks said asustuse ka hilisemad Poali ja Andruse. Nii oli Hellama mõisal 18.s teisel poolel (ka esimestes hingeloendites ja nn. reguleerimiskaardil) kuus talu ehk siis 1674.a akti tase taastatud, aga rootsiaja lõpu taset (7 talu) Pärase küla hiljem ei saavutanudki, kui 20.s osatalusid mitte arvestada.
Just Pärase küla puhul on oluline tähele panna, et 18.s adramaa-revisjonides oli küla rubriigis Magnusdahlsche Bauren kirjas, aga Hellamaa põlisküla arvati rootsiaja lõpul Nurme mõisa rajamisega viimasele ja esines adrarevisjonide rubriigis Nurmische Bauren. Selles Pärasest oluliselt suuremas külas (adrarevisjonides 12 arvestusüksust) oli katkuaja üle elanud vaid Willeme Andrus (Güldenstubbe jrk. nr.41), kelle järglasi hiljem Pärasel ja Soondas kohtame ja nii valmistas katk Hellamaa riigimõisa rajamiseks pinnase ette, kust Heinrich sen. Vick'il ei tarvitsenud enam talusid mõisapõldudelt "jalust ära koristada" nagu seda rootsiaegsete (Tamse, Võlla ja Nurme) mõisadega oli teha tulnud. Uuele mõisale hakkas ka Pärase küla kuuluma ja siinkohal toome võrdluseks väljavõtte nn. reguleerimiskaardi teiselt paanilt (EAA.2072.3.347 - leht 4) Pärase külast 1800.a paiku.

18./19. sajandivahetuse segadustest mõisapiiride reguleerimisel tuleb edaspidises ehk veel juttu, kuid üldiselt puudutas see juba 18.s viimaseks veerandiks täielikult Hellamaa mõisale kuuluma hakanud Pärase küla vähe. Võlla mõisaga klaariti suhted juba 1770. aastal ja ainsa muutusena loobus mõis oma kuuendast (katku üle elanud) talust Pärasel ning asustas siinsed inimesed Võlla Nõmme naabrusse loodud uude tallu (mõisaline kuuluvus sellega ei muutunud!). Sellest räägime lähemalt lõpupoole seoses kadunud kuuenda Pärase põlistaluga.
Hellamaa mõisale kuulus küla mõisamajanduse lõpuni. 1860-ndatel moodustatud Hellama mõisavald ehk kogukond ehitas oma kohtumaja koos Kansi mõisa (Lõetsa ja Mõegaküla) peremeestega Hellamaale ühiselt ja kui Buxhövdenid peale väina tammi ehitusrahade “läbi löömist” pidid oma Võlla eramõisa riigile loovutama, jäi ka selle kogukonna keskus sisuliselt Hellamaale (varem olid Võlla mõisa kogukonna-keskus ja kohtumaja Lehtmetsas). Nii tekkis mõisavaldade likvideerimisel 1890-ndate algul Hellama ühendvald, kuhu ka Pärase küla oma viie põlistaluga 1939. aastani kuulus (1939.a liideti Hellama ja Muhu Suurvald üheks Muhu vallaks).
19. sajandil, eriti teisel poolel tekkis Pärasel mitmeid vabadikukohti ja 1860-ndatest alates tekkis Hellama mõisa jagamisel nn. latsikohti, mida järgnevas on märgitud põlistalude juures. Tänaste ametlike külapiiride (lahkmejoonte) järgi jääksid Pärase “territooriumile” Alvandi, Kupitse, Niidi, Peedu, Vana-Tüükri ja Vihukse vabadiku- või latsikohad ning muidugi 20.s algul tekkinud osatalud (Lepiku, Mihkli, Piiri, Pärna ja Välja). Mitmed Pärase vabadiku- ja latsikohad jäävad aga praeguste piiride järgi Hellamaa territooriumile (Kurise, Mäe, Rehe, Saare, Tamme, Tuka ja Tüükri) ja nendest on lähemalt Hellama loos juttu.
Aastail 1850-67 asus Pärasel Hellamaa apostliku õigeusu kihelkonnakool. Koolitöö on toimunud arvatavalt kunagise talu asemele ehitatud koolimajas.
Esimeste taludena osteti Pärasel päriseks Andruse ja Poali – vastavalt aastatel 1883 ja 1884. Lapimaad krunditi siin Muhu esimeste seas 1928.a (kruntimisplaan kinnitatud 1930.a). Lapimaade ajal olnud igal Pärase talul soos 44 heinamaa arba, Jaaniniitis 2 arba ja Suures niitis 5 arba (Martin Kivisoo andmed). Külas oli kolm tuulikut ja kaks sepikoda. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmeil oli külal kokku 281,93 ha maad, millest põldu 51,9 ha (18,4%), heinamaad 121,3 ha (43,1%), karjamaad 96,8 ha (34,3%) ja muud maad 11,9 ha (4,2%). Suurim (üle 50 ha) oli Tõnise talu; 40-50 ha vahele jäid peale kruntimist Matsi ja Andruse. 20-30 ha suurusvahemikku jäid Lepiku, Poali ja Jaani ning alla 20 ha oli Mihkli osatalu. Heina- ja karjamaadel oli 5 talul, kokku 19,7 ha kasvavat metsa.
Talupidamine oli 1939. aasta põllumajandusloenduse järgi põhi-elatusallikaks kogu külas, v.a Niidi, kus selleks oli plekksepatöö. Peale traditsiooniliste kultuuride on Pärasel kasvatatud mitut liiki kultuurheina ja heinaseemet. Loenduse andmeil on Matsil kasvatatud ka sigurit. Köögiviljadest kasvatas enamik peresid kapsast, kurki, porgandit ja sibulat. Õunapuid ei olnud ainult 2 majapidamises; kõige suurem õunaaed oli Lepiku pooltalus – 64 puud.
Kõrvalteenistusena nimetatakse käsitööd Mihkli pooltalus. Kuigi loendis ei ole ükski majapidamine kalapüüki nimetanud kõrvalteenistuseks, on teada, et sellega on tegeldud Andrusel, Matsil, Poalil ja Tõnisel, kus olid ka mõrrad. Tõnisel ja Poalil olid oma paadid. Põhiline oli võrgupüük Lalli rannas. Pärase meestel olid siin oma võrgumajad ja rannasaun – nn. Läku saun (asus vist viimasest Lalli kalurite majast pisut Püssina pool).
1931. aastal asutati Pärase-Hellama masinaühistu, millel oli 16 osanikku. Viljapeksumasin ja 8-hobujõuline Herkules-tüüpi mootor osteti Tallinnast. Motoristid olid Mihkli Joosep Arumäe ja hiljem Andruse Andrei Ausmeel. Motoristi töötund olnud 60 senti. 1939. aasta loenduse järgi oli ühistus Päraselt 7 osanikku. Muude põllutöömasinate osas olid omavahel koopereerunud Andruse ja Tõnise ning Jaani ja Lepiku talud.
Põlistaludest kadus Jaagu-Andruse (Peetri) juba 19.s algul ning 1950-ndatel lammutati Matsi talu hooned. Vabadikukohtadest on kadunud Alvandi, Vihukse ja Vana-Tüükri. Uueks elupaigaks on 1946.a ehitatud Jaanimäe maja. 1959. aastal oli Pärasel 13 majapidamist 42 elanikuga.
1949. aastal moodustati Pärase ja Hellamaa küladest Hellamaa kolhoos, mis 1951.a Võlla ja Mõegaküla “Ühistöö” kolhoosiga suuremaks “Ühismaa” kolhoosiks ühendati. Esimeseks esimeheks (“Hellama” aegadel) oli Mihkli Joosep Arumäe. Kolhoosikorra juurutamise hinnaks olid eelnenud repressioonid. 1949. aastal küüditati kogu Pärase Piiri pere: peremees Georgi (1867—1949) suri juba teel Siberisse, kuid tema naine Juulia (s.1886), nende poeg Vassili (s.1907), pojanaine Adele (s.1913) ning viimaste lapsed Haljand (1937), Aadu (1943) ja Silja (1948) pidid Siberi katsumused läbi tegema. Juba 1944. aasta lõpul oli arreteeritud ja laagrisse saadetud Piiri Vasseli noorem vend Hermann Heinla (s.1921). Pärase Tõniselt küüditati vanaperemees Georgi Kokk (1871—1949; suri Venemaal), tema poeg Andrei Kokk (1900), pojanaine Akiliina (1906) ning nende tütar Tiia (1943). Andruse inimestest represseriti Suuremõisa elama asunud Alfiina (s.1918) ja tema 1941.a sündinud poeg Juri Ausmeel.
Nüüd siiski veel põlistaludest ja vanadest kohtadest ükshaaval, kusjuure parema puudumisel lähtume talude esinemisjärjekorrast 19.s hingeloendites ning neist hargnemisi käsitleme vastava põlistalu juures.

Tõnise talust saab rääkima hakata sellest ajast, kui Vahtraste Keskela Jaagu väimees – Lõetsa Mäe Mardi poeg Tõnis (~1724–1808) 1772.a Pärase Tönise (hilisema Matsi talu) peretütre Eedu teiseks naiseks võttis ja Hellama mõisa hingeks tehti. 1778.a Hellamaa mõisa vakuraamatus (EAA.311.1.425) oli küll Pärasel veel esimesena kirjas Pörrasse Peeter, aga tema paistab Võlla mõis siit oma hingena juba selleks ajaks Lõetsa jõe äärde muistsele Veski kohale asustanud (kui Peeter omale vahepeal veel mõnda ajutist eluaset Pärasel ei pidanud leidma?!). Võlla mõis pidas vana vesiveski kohta Lõetsa jõe ääres läbi 18. sajandi kiivalt oma valduses ja kuigi ta 1740-ndatel oli oma rootsiaegsesse külla ühe Hiiumaalt toodud Simmu peremeheks seadnud ja viimases adrarevisjonis 1756.a seda veel Võlla mõisa taluna Pärasel märgiti (pere koosseisuks üks tööeas mees ja kaks vana naist), pidi sel ajal ilmselt juba Simmu veel vallalise poja Peetri (või Peeduga?) tegemist olema! 1761.a laulatati see Peet Kallaste Jõe Hansu tütre Rõõdaga ja 1769.a Võlla vakuraamatus oli Peeter endiselt ainus Võlla mõisa peremees Pärasel! Hiljemalt esimeseks hingeloenduseks 1782.a sai aga Peetrist Lehtmetsa küla järgi kirja pandud Võlla mõisa Veski koha peremees. See pikk selgitus on Pärase kontekstis oluline sellepärast, et me ei tea, millal täpselt koduväi Tõnis Pärasel peremeheks seati. Nimelt paistab Peetrist-Peedust Pärasele lisaks sellele, et Tõnise talu hakkas hingeloendites Pedo Ustallo nime kandma ja selleaegsete vakuraamatute järgi oli see Perrase Simmo endise maa saanud, veel teinegi Peedu nimega toponüüm jäänud. Sellest tuleb lõpus veel omaette juttu. 100 aastat hilisemal kaardil oli Tõnise talu numbriga 6 küla põhjapoolseim ja võib-olla hiidlane Simmu siinsamas katku järel peremeheks seatigi, kust Rehepapi lisanimega mehed millalgi olid Lehtmetsa asunud.
Tõnise järglased said hiljem priinimeks KOKK. Olgu lisatud, et Tõnise ainus poeg teisest abielust suri lapsena ja Kokkade esiemaks on peale katku Vahtrastesse asustatud hiidlase Jaagu tütar Mare. Tõnise ja Mare vanem poeg Jaak suri 1795.a 34-aastaselt ja peale Tõnise surma oli peremeheks Mare noorim poeg Jaen (1769–1818) kuni Jaagu ainsa poja Juri täisikka jõudmiseni. 1816.a loendis oli Jaen veel peremeheks märgitud. Tema esimese abielu poeg Aad (õigeusus Avrami) jäi talu sulaseks nagu ka noorem vend Tähve Jaani teisest abielust. Aadu poeg Mihkel Kokk (s.1830) sai omale hiljem Hellama mõisast Kurise latsikoha ja Hellama loos on juttu Aadu järglastest. Jaani noorem poeg Andrus (1818-94) sai samal ajal omale Hellamal Tamme nime kandma hakanud latsikoha.
Noorelt surnud Jaagu poeg Juri Kokk (1791–1837) kinnitati peale onu Jaani surma peremeheks ja tema järglaste valdusse jäi talu lõpuni. Juril oli Vahtraste Tähvena Kadriga (Hein) neli poega, aga kaks neist surid imikuna. Esimene poeg Juri/Georgi Kokk (1815–1885) sai isa järel peremeheks, aga noorem vend, 1821.a sündinud Aadu paistab nekrutiks võetud. 1834.a loendis oli ta 13-aastase perepojana veel kirjas, kuid 1850.a Hellama mõisa hingeloendi puudumise tõttu ei ole tema hilisem käekäik kuigi selge — igal juhul viimases hingeloendis teda enam ei esine. “Noorel” Juril oli Võlla Nõmme Ingliga kolm tütart ja ainus poeg Mihkel/Mihail Kokk (1846-89), kes 1868.a oma küla Poali peretütre Kadriga (Ekaterinaks ristitud) abiellus ja neil oli neli poega ning kuus tütart. Vanem poeg Georgi (Juri “kolmas” Kokk, 1871–1949) sai 20.s Tõnise peremeheks, kuid pidi vanas eas Siberis surema. Temast järgmine vend Vassili suri väiksena ja Andrei (1874–1904) noores eas vallalisena. Andreist 10 aastat noorem vend Ivan abiellus 1912.a, kuid jäi esimesse ilmasõtta (temast jäi 1912.a sündinud poeg Aleksander; tütar Salomonia suri 6-aastaselt).
Juri “kolmas” Kokk võttis vanaisa eeskujul jälle Võlla Nõmmelt naise ja neile sündis koguni kaheksa poega ning kolm tütart. Viimastest kaks said mehele ja Akilina suri 8-aastaselt. Peale imikuna surnud esimese poja Mihaili on järglasteta surnud veel nooremad vennad Vladimir ja Paul. Keskmine poeg, 1902.a sündinud Vassili paistab Tallinna asunud, aga neli venda olid viimases kogudusenimekirjas kodus — Aleksander ja Andrei peredega ning Georgi ja Feodor vallalistena. 1905.a sündinud Georgi Koka leiame represseeritute nimekirjast (arreteeriti 28.11.1941 ja mõisteti 15+5 aastat), aga 1907.a sündinud Feodori hilisem käekäik jääb siinkohal teadmata.
Vanemad pojad Aleksander ja Andrei pääsesid vanuse tõttu viimase sõja vintsutustest, kuid mitte järgnenud uue korra repressioonidest. Esimene ostis peale talu hävitamist kolhoosiaja algul omale Matsi osataluna tekkinud Pärna koha, millest eespool eraldi juttu tuleb; Andreil (Reiu) tuli Siberi “elukool” läbi teha, kuid ta pääses siiski tagasi ja oli oma naise Akilinaga (sünd. Paist) 1959.a rahvaloenduse ajal Tõnisel kirjas. Nende tütre, 1943.a sündinud Tiia (abielus Jõgi) valdusse Tõnise koht hiljem jäigi.
1939. aastal oli talu suurus 52,0 ha, millest põldu 8,1 ha, heinamaad 22,1 ha, kultuurheinamaad 2,2 ha ja karjamaad 18,2 ha. Muhu soost oli haritud 2-3 ha uudismaad. Oldi osanikuks Pärase-Hellamaa masinaühistus (1/16 osa viljapeksumasinast ja mootorist). Sellega kaasnesid muidugi uue korra ajal “kulaku” staatus ja repressioonid.

Algul tutvustatud kaardi eksplikatsioon-tabelis on Pärasel kolm Rein Pafwel’i nimelist talu (peremeesteks Teffen, Michel ja Laas). Kui Laas paistab katku üle elanud (sellest veel hiljem), siis esimeses adramaa-revisjonis 1731.a olid samasuguse lisanimega Mihkli ja Matsi pooleadrased söötis arvestusüksused kirjas. Kas rootsiaegse Tähve peres ka üks Mats võis olla, seda me muidugi kuskilt enam teada ei saa, aga 1756. aastaks on Hellamaa mõis seadnud sellel üksusel peremeheks Maitze Tõnise (~1703–1763). Teadmata jääb seegi, kas Tõnis ehk rootsiaegse Matsi poeg oli või sai ta Matsi lisanime üksnes arvestusüksuse nime kaudu, aga hiidlaseks teda meetrikad siiski ei nimetata ja ta võis ka põline Pärase mees olla! Peale Tõnise surma oli tema poeg Andrus veel alaealine ja lühemat aega (1763-72) on peremeheks olnud Petri Mardi poeg Mart (~1743–1806), kellest hiljem vabadik ja Hellamaa mõisa metsavaht sai. Lisame, et selle Mardi isa Mart (~1712-72) paistab vana Vicki poolt Hiiumaalt Pärasle toodud ja rootsiaegsesse Tölbi Peter’i tallu (pärastine Jaani) paigutatud. Tema järglastest said vabadikud, kuid nähtavasti noore Mardi Andrusel peremeheks oleku tõttu said nende järglased põliste Andruse inimestega sama priinime PÕLDMEES. See nimi hääbus juba 19.s keskel, sest meesliini järglasi ei olnud ei noorel ega vanal hiidlasel Mardil ega ka mitte Maitze Tõnisel ja Andruse priinimeks sai hoopis Viiraküla Tähvena-Tooma nimi AUSMEEL, kuna seal sündinud kasupojast Andruse peremees sai.
1778.a Hellamaa vakuraamatus oli Andrus Tõnise p. Põldmees (~1749–1835) talu peremeheks ja peremehena märgib teda ka 1826.a loend. Ilmselt temast jäi ka talule käibekeelne nimi, kuigi hingeloendites oli Pärase teise talu nimeks lõpuni Matzi Tönnis. 18./19. sajandivahetuse kaardil oli Andruse talu numbriga 5 Tõnise hommikupoolne naaber.
Andruse õde Mare oli abiellunud Viiraküla Tähvena-Tooma peremehe Andrusega ning suri oma neljanda poja (jällegi Andrus!) sünnitamisel. Et Mare venna – selleaegse Andruse peremehe (Andrus Põldmehe) ainus poeg suri lapsena, siis võeti Mare poeg Andrus/Andrei Ausmeel (1787–1868) tallu kasupojaks ja temast sai järgmine peremees. Vana Andrus elas 86-aastaseks ja oli veel 1834.a hingeloendis elavana kirjas ning noort peremeest ei olegi märgitud, kuid sisuliselt oli sel ajal ilmselt peremeheks juba kasupoeg Andrus. Tema esimene poeg Jaen (s.1816) on 1834.a loendi väitel surnud (1826.a loendis oli ta veel 11-aastasena kirjas ja meetrikas tema surmakannet ei ole!). Ka teine poeg Mats (1822-48) suri noorelt. Temast jäi 1841.a sündinud poeg Jaen Ausmeel, kes 1864. aastal abiellus Maria Georgi t. Oidekiviga ning Andruse sulaseperena kasvasid üles tema kolm poega ja kaks tütart. Keskmine poeg Andrei (s.1875) läks sajandi lõpul Lõetsa Kearule koduväiks ning temast sai sealse Kearu talu peremees. Sellega seoses asus Päraselt Lõetsa terve sulasepere ja Lõetsa loos on nende edasisest käekäigust rohkem juttu.
Pärasel jäi peremeheks Andrus Ausmeele noorem poeg Juri/Georgi Ausmeel (1824—1885), kellel oli Lõetsa Sassi Kadriga neli tütart ja kaks poega. Vanem poeg Mihail suri mõne-nädalaselt, aga nooremast pojast sai Andruse kolmas sellenimeline peremees (esimene oli olnud Põldmees) – Andrei Ausmeel (1853–1923). Temal sündis Soonda Juri Kadri Äkkega kuus poega ja vahele ka paar tütart. Esimene poeg Georgi (1879—1959) sai Kuressaares kooli-haridust, kuid otsustas siiski talu-peremeheks jäämise kasuks ja pidi ka talumajanduse kurva lõpuaja ära nägema. Teine vend Mihail sai hiljem 1/6 Andruse talust ja ehitas omale Välja osatalu. Kolmas vend Ivan suri paari-aastasena, aga 1888.a sündinud Timofei asus Tallinna ja sai seal kohtukoja kirjutajaks. Kaks nooremat venda Vassili ja Andrei surid noorelt vallalistena.
Vana Juri ja poeg Andrei “kolmas” ostsid 1883. aastal talu välja. 1939.a põllumajandusloenduse andmeil oli Andruse talu suuruseks 46,8 hektarit 7,7 ha põllumaaga. Muhu soost oli tehtud uudismaad, kus kasvatati timutit, aruheina, nurmikut, rootsi ristikut ja heinaseemet. Lepiku Martin Kivisoo hinnangul oleks 1940.a seemneraha eest olnud võimalik osta heinaniitja ja viljalõikaja. Põllutöömasinate osas oli Andruse talu koopereerunud Tõnise taluga. Osanikuks oldi ka Pärase-Hellamaa masinaühistus. Talul oli oma tuulik ja sepikoda. 1930-ndatel ehitati uuesti mitmed taluhooned.
Viimane “pärisperemees” Juri (Georgi) ei jäänud isale alla – tal oli samuti kuus poega (esimene neist küll imikuna surnud) ja kolm tütart. Peaaegu läbi 20. sajandi elas Andrusel Juri vanem poeg Andrei Ausmeel (1906—1996; Reiu ehk Andrus “neljas”), kuid läbi põetud mumpsi tagajärjel jäi tema abielu lastetuks. Teine vend Joann asus Tallinna ja onu Timofei juures Tallinnas sai kooliharidust ka pesamuna, 1922.a sündinud Mihail Ausmeel. 1919.a sündinud Vassili läks hiljem Hellama Nisuaale koduväiks; tema kaksikõde Lidia jõudis aga keerulistel aegadel Kanadasse.
1959.a elasid Andrusel veel vana-peremees Juri (viimast aastat) oma vanas eas võetud teise naise Kadriga (sünd. Umal) ja 52-aastane poeg Andrei oma viis aastat noorema naise Salmega (sünd. Äkke Soonda Jurilt). Uueks sajandiks jäi talu tühjaks, kuigi suhteliselt uued, 20. sajandil ehitatud hooned seisavad vist veel tänini (2014.a) püsti.

Andruse Andrei (1853–1923) teine poeg Mihail Ausmeel sai omale 1/6 välja ostetud Andruse talust ja ehitas omale kodust pisut lõuna poole, Hellamale viiva tee äärde Välja koha. Kruntimisandmetes oli selle suuruseks 9,03 ha (2,2 ha põldu).
Esimese naise, Raissa Timofei t. Räimega oli Mihklil ainus tütar Eugenia (Senni; s.1919), kes hiljem Pärnu asus. Teine abielu oli lastetu ja 1959.a olid Mihkel ja Riina (Irina Georgi t.) jäänud Väljale kahekesi. 1975. aastal müüdi maja Bruno Soomile, kelle abielu varsti lahutati ja Väljale jäi Bruno naine Toimi Tamm. Sellega on Välja suits Pärasel ka uuel aastatuhandel veel alles.

Varem oli juba jutuks, et ei ole selge, kas rootsiaegse Rehepapi Jürgen’i järglased Mihkel ja Tõnis Pärasel katku elasid või asuti juba ikalduste ja näljaajal mingil põhjusel Lehtmetsa? Igal juhul jäi Pärasele katku järel poole-adrane söötis arvestusüksus, mille Hellamaa mõis asustas 1744. aastaks Perrasse Tönnis’e nimelise peremehega (~1706–1784). Tõnis oli siin peremeheks veel esimese hingeloenduse ajal 1782. aastal, kuid tema päritolu jääb varaste meetrikate puudumisel teadmata; teada on vaid Tõnise neli tütart, kes kõik mehele said. Vanemale tütrele Eedule tuli Pärasele koduväiks eespool jutuks olnud Lõetsa Mäe Mardi poeg Tõnis, kes nähtavasti Hellama mõisa hingeks saades omale siin juba jutuks olnud Tõnise talu rajas. Vana Tõnise teisele tütrele Marele tuli 1771.a koduväiks Nõmmküla Pendu Andruse p. Mats (~1745–1798) ja viimane on 1795.a hingeloendis ka peremehena kirjas. 1785.a tuli Tõnise kolmandale tütrele Madele koduväiks senine Külasema Koosi peremees Laas (pärast oma esimese naise, Paenase Matsi Ingli surma 1783.a). Ta oli Pendu Matsiga üheealine mees ja tema surmaaeg on meetrikast leidmata, kuid 1811.a loend märgib ta surnud olevat. Ei ole selge, kas ta peale kälimees Matsi ka mõne aja võis Pärasel peremeheks olla? Madel ja Laasul oli kaks tütart ja poeg Jaen. Viimane oli hiljem Matsil sulasena kirjas; noorem tütar Kadri sai Oina Jaani Aadu naiseks, aga vanema õe Ingli kihlus Raugi Tõnso Mardiga 1804.a läks vist “vett vedama”. Inglil oli vallaspoeg Jaak, kellest edsises Vihukse vabadikukohaga seoses räägime.
Mõlema vana Tõnise väimehe järglased said hiljem priinime LÄHEB (algul kirjutati LEHHEB); hilisem talunimi on aga ilmselt väimees Matsilt jäänud (19.s hingeloendites Tönnisse Matsi). Matsil ja Marel sündisid kolm poega ja seitse tütart. Esimene poeg Aad on väiksena surnud (hingeloendid teda ei meenuta) ja 12-aastaselt suri ka kolmas poeg Andrus.
1811. aastal oli peremeheks kinnitatud Matsi teine poeg Juri Läheb (1775–1836). Tegelikult oli ta peremehena juba sajandivahetuse nn. reguleerimiskaardil, kus talu numbrit 4 kandis (Tõnisest ja Andrusest pisut edela pool)). Juri esimeseks naiseks oli noorelt surnud Tõnise Jaagu lesk Tiiu (Lõetsa Poali-Jurilt), kellega sündisid 2-kuuselt surnud poeg Jaen ja abieluni jõudnud tütar Mare. Tiiu suri 40-aastaselt ja 1805.a võttis Juri Lõetsast teise Tiiu – selleaegse Lõetsa Jaani Matsi tütre. Temaga sündisid veel kaks poega ja kaks tütart.
Dokumentidest ei selgu, kas Juri teise abielu vanem poeg Mihkel (Miron; 1812-72) isa surma järel peremeheks kinnitati? Viimases loendis oli ta Matsil küll esikohal kirjas, kuid tema kahest abielust sündinud kaks poega olid mõlemad väiksena surnud ja kinnitatud peremeest hingeloend Matsil ei märgi.
Esimeses Hellama koguduse-nimekirjas on Matsi peremeheks vana Juri noorem poeg Juri/Georgi Läheb (1816-87). Temal sündisid Vahtraste Poali Kadriga (Aav) kaks poega ja tütar Kadri. Vanem poeg Jaen/Ivan Läheb (s.1841) on viimasesse Vene-Türgi sõtta võetud ja tagasi ta sealt ei jõudnud. Tema naine – Tõnise Juri tütar Mare (Kokk) jäi kahe pojaga soldati leseks (kolmas poeg suri 6-aastaselt). Koguduse-nimekirjad märgivad Matsi peremehena nüüd Jaani nooremat venda Dimitri Läheb (1846–1916). Tema sünnikanne on luteri meetrikast leidmata, mistõttu jääb teadmata, kelleks ta õigupoolest ristitud oli; viimane hingeloend ja Hellama kogudusekirjad nimetavad teda slaavipäraselt Dimitriks. Ta abiellus 1869.a Lehtmetsa Lepiku Andruse tütre Ekaterina Tomsoniga ja sündisid poeg Georgi ning kolm tütart (viimane surnuna). Naine Kadri suri 1899.a ja uue sajandi algul on Dimitri Vanamõisa Väljalt veel teise naise võtnud (Maria Rull), kuid ta suri 1916.a ja rohkem lapsi tal kirikukirjades ei leia. Tema esimese abielu poeg, 1870.a sündinud Georgi Läheb abiellus 1892.a Oina Jaani Andruse tütre Elena Suurkiviga ja neil oli ka tütar Julia, kuid peale ilmasõda paistab pere olevat Tallinna asunud.
Türgi sõtta jäänud soldat Jaani kaks poega Ivan ja Vassili kasvasid Matsil üles, aga kas või kuidas talu välja ostmine toimus, ei ole selge. Ivan Jaani p. Läheb (1873—1913) abiellus sajandivahetusel Mäla Pärdi-Mihkli Juliana Vagaga ja jõudsid ka kolm poega ning kaks tütart sündida, kuid Ivan suri 40-aastaselt, kui onu Dimitri veel peremees oli. Peale Ivani surma on Matsil tekkinud pärimis-probleemid. Ivani 2 aastat noorem vend Vassili on omale karjamaale hoopis Pärna koha rajanud, millest kruntimisel kohtuvaidlustega osatalu tekkis. Peale Dimitri surma jäi nähtavasti vormiliselt peremeheks tema eespool nimetatud poeg Georgi, kes paistab hiljem olevat talust välja läinud. Talu pidama jäi Ivani lesk Julia oma perega. Ivani vanem poeg Nikolai (1901-22) sai “Lembitul” aega teenides surma ja peremeheks Matsil jäi Ivani teine poeg Andrei Läheb (1906–2000).
Kruntimis-andmetes oli 46,91-hektarine Matsi talu märgitud surnud Ivan Lähebi nimele. Viimase koguduse-nimekirja järgi elasid esimese vabariigi aastail Matsil Ivani lapsed: Andrei oma õe Kristina ja noorema venna Arseeniga. Viimane on vist viimase sõja ohvriks jäänud. Varakult suri ka Andrei naine Akiliina (sünd. Kann) ja 1959.a olid Matsile jäänud Andrei oma 83-aastase ema ja 14-aastase poja Reinuga. Peale ema surma läks Andrei Hellama Sikale koduväiks ja pidi selleaegsete seaduste järgi tühjaks jäänud Matsi hooned lammutama! Viimase maareformiga tagastati Matsi maad küll Andrei vanemale tütre Helgale (s.1935; abielus Kuik), kuid Matsi hooneid enam ei ole ja Helga üüris omale Hellamaal kirikla majas eluruumi.

Pärasel teatakse põldude taga nüüdseks metsastunud karjamaa servas (praegu Mihklilt Piirile minevast teest põhja pool) kunagi olnud Veokse (või Vihukse?) nimega vabadikukohta. Kõigepealt tuleks sellega seoses tähelepanu juhtida, et algul tutvustatud kaardi eksplikatsiooni-tabelis oli viimasena numbriga 7 märgitud Pärase taluks Wacse Niggo ja juba 1674.a aktis oli Weosse Nigo Pärasel peremeheks märgitud. Nii tuleb Veokse nime algselt Pärase toponüümiks arvata, mis siit nähtavasti ka Oinale jõudis, kuigi seal rohkem Vihukse kujul esines. Kahjuks ei oska me rootsiaegse kaardipildi põhjal otsustada, milline seitsmest talust võis taolist nime kanda, aga on vähe usutav, et hiljem mäletatud kohal kaugel põldude taga veel rootsiajal oleks talu olnud! Kui see nimi peab üldse kunagist taluaset märkima, siis seda talu tuleks pigem Liivi sõja eelsest ajast otsida, kuid sellesse aega meie konkreetsemad teadmised ei küüni!
Vabadikukoha rajaja võis olla eespool jutuks olnud Matsi koduväi Laasu poeg Jaen Läheb (1782–1847) ja sel juhul oleks ühe Pärase vanima vabadikukohaga tegemist. Ometi ei selgu ei hingeloenditest ega kirikuraamatuist, kas Matsi sulasepere elas 19.s algul Matsi saunas või oli neil oma eluase ehitatud. Jaani vanem poeg Juhan suri mõne-kuuselt ja Juri 17-aastaselt ning rohkem Jaanil Võlla Mardi Ristega poegi ei olnud. Neljast tütrest kaks surid samuti lastena ja kaks said mehele. Oina Jaani Aadule sai mehele ka Jaani noorem õde, aga vanemal õel Inglil sündis Tõnise Jaaguga vallaspoeg Jaak Läheb (1814-89), kes meheikka jõudis, kaks naist pidas ja hiljem kindlasti Oina Vihukse vabadikukohal elas. Oina loos on spekuleeritud, et Jaak võis Oinale alles selle järel asuda, kui tema Levalõpmalt pärit esimene naine Ingel suri ja ta 1854.a Võlla Sepa-Mihkli Mare teiseks naiseks võttis. Sealsamas on ka Oina Vihukse hilisemaist asukatest juttu, aga Pärasel ei ole sellenimelisest kohast õnnestunud mingeid dokumentaalseid jälgi leida.

Kui Türgi sõtta jäänud Matsi vana Jaani pärimisõiguslik poeg Ivan 1913.a noores eas suri, on noorem vend Vassili Läheb omale karjamaa nurka oma vabadikukoha ehitanud, sest Ivanist jäid kolm poega, kes temast selleaegsete seaduste järgi pärimisõiguslikumad olid. Peale selle oli vormiliseks peremeheks hoopis vana Jaani noorem vend Dimitri, kelle poeg Georgi vist oma perega ka veel 20.salgul talus elas. Uute EV seaduste järgi sai Pärnast kruntimisel siiski Matsi osatalu, aga millise osa Vassili nimele saanud 12,42-hektarine Pärna maaüksus Matsi talust moodustas, võiks selle-aegseist kohtutoimikuist selguda.
Paraku sündisid Vasselil 1905.a võetud Irinaga (Kipper) tütred, kes oma külla mehele said ja juba enne viimast sõda jagati Pärna osatalu tütarde kaasavarana pooleks. Mihkli Joosep Arumäega abiellunud Raissa (1907-85) sai 6,2 ha 1,25 ha põllumaaga ja Piiri Vassili Heinla naiseks saanud noorem õde Adelaida (s.1913) teise poole 0,95 ha põllumaaga.
Peale Vasseli surma läks lesk Irina vanema tütre juurde Mihklile ja Pärna koha (eluaseme) omandas eespool jutuks olnud küüditamisest pääsenud Tõnise Aleksander Kokk. 1959.a loenduslehel olid Pärna kaks elanikku 61-aastane Aleksander oma paar aastat noorema naise Kristinaga. Koht jäi nende 1925.a sündinud tütre Eulalia valdusse ja lõpuks sai Pärnale Eulalia tütre Anne poeg Marko Reinväli.

Andrusega umbes samal ajal, 18.s keskel asustas Hellamaa mõis teisegi rootsiaegse Rein Pawli (Mihkli nimega) arvestusüksuse. Peremeheks seati Hellamaa kupja – Tölbi Aadu poeg Pawel (~1732–1789), kes oli peremees veel esimese hingeloenduse ajal 1782.a ja kellelt talu nimigi pärineb. Paul ehk Pavel oli 1765.a abiellunud Hellama mõisa tüdruku Triinuga (Mitsi Toomase tütar Saaremaalt) ja neil kasvasid üles kolm poega ning kaks tütart. Noorim poegadest, 1780.a sündinud Jaak oli 1795.a kirjas Hellama mõisa poisina (Jung), kuid võeti 1814.a nekrutiks ja rohkem temast teada ei ole. Vanemast vennast Jaanist sai järgmine Poali peremees ja Andrus oli hiljem Hellama mõisa rabavaht ning on omale Vana-Tüükri vabadikukoha ehitanud. Mõlema järglased said priinimeks HOBUSTKOPPEL ja sellest sai üks arvukam Pärase suguvõsa, milles orienteerumiseks siin ühe lihtsustatud skeemi esitame:

Nagu öeldud, sai peale isa surma peremeheks vanem poeg Jaen Hobustkoppel (1766–1826) ja reguleerimiskaardil kannab talu nr.2 Pärase Jaani nime, kuigi seda järgmisena jutuks tuleva Jaani taluga ei peaks segama! Jaanil sündis Mälast võetud Rõõdaga neli poega ja üks tütar. Üks noorem poeg suri sündides (jõuti siiski Mihkliks ristida) ja 1808.a sündinud Jaani väidab 1816.a loend ka surnud olevat, kuigi surmakannet meetrikas ei leia! Vanemad vennad Andrus ja Juri olid isa surma ajaks mõlemad naisemehed. Andrus/Afanassi Hobustkoppel (1796–1859) paistab olevat hiljem Pärasel küla-koolmeistri ametit pidanud ja nähtavasti said ka talu rendikohustused täidetud, aga peremeest talus viimased hingeloendid ei märgi. 1858. aastaks oli noorem vend Juri Hobustkoppel (1799–1863) Võlla Mihklil (hingeloendite Neo-Andruse) peremeheks pandud ja Poali peremeheks sai Andruse esimene poeg Mihkel/Mihail Hobustkoppel (1822—1909). Arvatavalt oli ta juba sajandi keskel peremehe kohuseid hakanud täitma, sest pärimuste järgi on koolmeistrist isa Andrus vanas eas hoopis koolitallu Peetrile asunud.
Mihkel ostis 1884.a talu päriseks. Tal oli Võlla Uuelu Marega (Mees) vaid üks poeg ja üks tütar. Ainus poeg Andrei Hobustkoppel (1842–1917) on ka sajandilõpu kogudusenimekirjas Poali peremeheks märgitud. Tal oli Mõegaküla Juri-Jaagu Ristega kolm poega ja tütar Raissa. Esimene poeg Ivan Hobustkoppel (1863–1935) jäi Poali peremeheks; Mihail rajas omale külast Lehtmetsa poole Mihkli koha ja noorem vend Georgi põhjapoolsete põldude taha Piiri koha. Kruntimisel said neist Poali osatalud.
Ivanil ja Marel (sünd. Vaske) sündisid kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg Andrei (1901-17) suri noorelt tiisikusse ja viimaseks Poali peremeheks jäi teine poeg Nikolai Hobustkoppel (1907—1974), kes eestindas oma perekonnanimeks Heinsalu. Tema nimele oli 1939.a kinnistatud 29,84-hektarine Poali talu “jääk” peale Mihkli ja Piiri maade eraldamist. Märgime, et viimased Poali Hobustkoppelid eestindasid kõik oma perekonnanimed: Mihkli Joosepist sai ARUMÄE ja Piiri meestest HEINLAd ning KOPPELid. Sellegipoolest jäi Pärasele ja Hellamale veel piisavalt Hobustkoppeleid, kelledest Jaani taluga seoses ka käesolevas veel juttu tuleb.
1959.a oli Poalil 4-liikmeline Heinsalude pere: Nikolai oma naise, poja Heino (1933 - 90) ja tütre Liiviga. Uue aastatuhande hakul oli Poalile jäänud Heino tütar Anu oma emaga.

Poali esimese peremehe noorem poeg Andrus (1768–1834) oli rabavaht ja on omale ilmselt raba serva ka eluaseme ehitanud, mis siit kandi vana toponüümi Tüükri on omale nimeks sai. Et hiljem Hellamaale veel samanimeline platsikoht tekkis, siis kasutame siin Vana-Tüükri nime. Paiga asukoht on tänaseni jälgitav – kaardi järgi Lõetsa Kalju ja Pärase Piiri joonest pisut loode pool ja mõlemast nimetatud kohast pea võrdsel kaugusel. Huvitav on märkida, et see nimi (pigem personüümina) juba 1569.a maaraamatus Hellamaa vakuses kujul Deucer ette tuleb ja 1820-ndatel saadi Lehtmetsas ka priinimi TÜÜKER! Tundub, et veel rootsiaegses Lehtmetsas pidi sellenimeline (ka Duicer) talu olema, aga kui kaugele aegade hämarusse see nimi tagasi ulatub, on raske hinnata.
Andruse kaks vanemat poega surid lapse-eas, kuid kolmas poeg Mihkel/Mihail Hobustkoppel (1808-84) sai 19.s keskel Jaani peremeheks ja edasises tuleb Jaaniga seoses Hobustkoppelitest veel juttu. Noorem poeg Mats/Matvei (1815–1911) sai omale vanas eas Hellamaa mõisast latsikoha, mis samuti hakkas Tüükri nime kandma, aga sellest räägitakse Hellama loos.
Ilmselt kadus Vana-Tüükri elukohana peale latsikoha saamist 1860-70-ndatel aastatel. Peaks märkima, et Mats elas kõrge eani (4 aastat jäi sajast puudu) ja ilmselt tänu temale on ka teadmine Vana-Tüükri kohast Pärasel siiani alles. Samas oli veel kruntimis-andmetes Mihail Hobustkoppeli nimel lisaks 9,84-hektarisele Hellama latsikohale (Lit.III) veel 0,44-hektarine Tüükri nimega väike maaüksus (Lit.14), mis arvatavalt Vana-Tüükri aeda tähendas.

Nagu öeldud, ehitas Poali Andrei teine poeg Mihail Hobustkoppel (1865–1918) enne esimest ilmasõda omale külast Lehtmetsa poole oma eluaseme, mis siiani tema nime kannab. Mihkel oli 1890.a abiellunud Võlla Lolli Elenaga (Mölder) ja neile sündisid neli poega ning kaks tütart. Paraku surid kolm vanemat poega (Vassili, Andrei ja Mihail) noores eas esimese ilmasõja aastatel ja 14-aastaselt suri ka noorim tütar Raissa; vaid 1897.a sündinud Elena sai hiljem mehele. Isa surma järel pidi alles 17-aastane Joosep Hobustkoppel (hiljem Arumäe) õega hakkama Mihkli kohta pidama. Algne Poali talust moodustatud 10-tiinune koht sai kruntimisel Pärnast 6,2 ha juurde, kui Joosep oli Pärna Raissa Lähebiga abiellunud ja 1939. aastaks oli talu suuruseks saanud 17,65 ha, millest põldu oli 3,0 ha. Oldi ka osanikuks Pärase-Hellamaa masinaühistus. 1929. aastast oli talus tuuleturbiin (rootor-tüüpi), millega sai panna käima jahvekivid, tööle treipingi ja linaropsimismasina. Turbiinist saadi ka elektrivalgus elutuppa. Pärast sõda kasutati veel kahetiivalist turbiini akude laadimiseks. Talul oli ka oma tuulik. Mihkli talu üheks tuluallikaks oli kanakasvatus ja talu märgiti viie suurima Saaremaa kanakasvataja hulgas. Hakkajast ja ettevõtlikust Joosep Arumäest tehti esimese Hellamaa ja Pärase kolhoosi esimees. Mida küüditamiste hirmuga kolhoosi aetud inimeste tööle motiveerimine sel ajal tegelikult tähendas, paneb vaid Joosepile kaasa tundma.
1959.a oli Pärase Mihkli Arumäede pere veel 5-liikmeline: peale pensionieale lähenevate Joosepi ja Iisa oli kodus ka poeg Endel (1928-66) perega – naine Maimu ja tütar Airi. Endli õde Amalie oli Endel Maripuuga abiellunud ja Mihkli jäi Endli pere valdusse.

Poali Andrei noorim poeg Georgi Hobustkoppel (1867–1949) ehitas EV algusaastail omale küla põldude loodenurka Piiri koha. Selleks ajaks oli Juril Tusti Aadu Juliaga (Leis) neli poega sündinud. Esimene poeg Aleksander (1900) ja 1912.a sündinud Feodor (Väino) võtsid hiljem oma perekonnanimeks KOPPEL (Väino asus Tallinna); Vassili (1906-89) ja Hermann (1921-96) aga HEINLA. 10,22-hektarine Piiri väikekoht oli kinnistatud vanemate poegade, Aleksander Koppeli ja Vassili Heinla nimele. Vassili abiellus Pärna Vasseli noorema tütre Adelaidaga (Adeele) ja viimase kaasavarana lisandus veel 6,2 ha Pärna maad. Kohta pidama jäigi Vassili Heinla. Noorem vend Hermann lõpetas 1941.a Riigi Kunsttööstuskooli ja jäi Tallinna. Ta mobiliseeriti 1944.a saksa sõjaväkke, pääses ühtede okupantide küüsist ja jõudis 1944.a sügisel Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti astuda, kuid aasta lõpul arreteeriti ja saadeti Inta vangilaagrisse. Peale laagrit ja eriasumist Uhtas jõudis ta Eestisse tagasi 1964. aastal; töötas Silikaltsiidi Instituudis ja Eesti Projektis ning tegutses vabakutselise kunstniku-akvarellistina. Oma vanaduspäevad lõpetas Hermann Muhu valla pansionaadis.
Jäägu siinkohal analüüsimata, mis teist nõukogude okupatsiooni Piiri Juri poegade suhtes kõige rohkem ärritas, kuid 1949.a küüditati kogu pere Siberisse (kuulduste järgi suri vana Juri juba teel). Vasseli pere jõudis siiski Siberist tagasi ja 1959.a loenduslehel olid Vassel ja Adeele noorema poja Aaduga Piiril kirjas (tütar Silja oli Hellamal internaadis, aga vanema poja Haljandi kutsus Lehtmetsa Meedla Ivan Tustit oma juurde).

Jaani, nagu enamus Pärase põlistalusid, jäi katku järel tühjaks ja Hellamaa mõisa rajamisel 1740-ndate algul asustati rootsiaegsesse Tölpe Jürgen Peter’i tallu üks Heinrich Vick’i toodud hiidlane Mart (~1712–1772). Esimestes adrarevisjonides kandis söötis ½-adrane arvestus-üksus nime Tölbi Peter ja hilisemates revisjonides nimetatakse peremeest Perrasse Petri Mart. Siit paistab lisaks Tõnisega seoses räägitud Peedule veel Peetri toponüüm Pärasele jäänud, millest kadunud Pärase taluga seoses ka juttu tuleb. Võiks märkida, et see Peeter rootsiajal Pärasel uustulnuk oli, aga kuskilt ei selgu, kas ta Võikülast või lähemalt, Hellamaa ja Mõegaküla vahel olnud Tölbi hajatalust pärines. 100 aastat hilisemal kaardil kandis talu numbrit 3 ja see võib isegi oma rootsiaegsel kohal olla taastatud (sel juhul pidi Peetri talu rootsiajal vist küla läänepoolseim olema).
Abielu-meetrikaist selguvad Mardi kaks poega: Mats (~1732-92) ja Mart (~1743–1806). Esimene oli 1782. aastaks arvatud pastoraadi vabadikuks Pärasel; Mart oli lühemat aega Andrusel peremeheks (Tõnise poja Andrus Põldmehe täisealiseks saamiseni) ja 1782.a veel tulevasel Jaanil peremees (Hellamaa mõisa 16. talu Petri Mart). Nagu eespool juba öeldud, said Mardi mõlema poja järglased hiljem Andruse priinime PÕLDMEES, mis vist pelgalt noore Mardi seal ajutiseks peremeheks olekuga seostub.
Peagi (1780-ndatel) toodi Petri Mardi tallu Lehtmetsa Jaagu koduväi – Viiraküla Peedu Tooma poeg Jaen (~1737–1790) oma perega, kes olid Hellama mõisa hingedeks arvatud. Järglased said siin priinime TUKK. Kas või kui kaua vana Jaen Pärasel üldse peremeheks oli, ei ole selge (1795.a loendis on peremeheks juba tema vanem poeg Aad (1767–1812), kuid hilisema nime on ta talule jätnud. Kuigi Jaanil oli viis poega, jäi Tukkade “valitsusaeg” talus suhteliselt lühikeseks. Aad suri 1812.a ja 1811.a loendis oli noorem vend Mihkel Tukk (1773–1835) peremeheks märgitud (Perrase Mihkel kaartide spetsifikatsiooni-köites), kuid tema poeg Jaen suri 32-aastaselt jättes vaid kolm tütart. Hoopis järglasteta jäi pärimisõigusliku Aadu poja Jaani (1794–1847) abielu. Aadu ja Mihkli kaks nooremat venda võeti nekrutiteks ning noorim vend Andrus oli Hellamaa mõisa metsavahi ametis omale Alvandi koha rajanud. Nii pandi hiljemalt peale Jaen jun. Tuka surma 1847.a Jaanil peremeheks Poali (selleks ajaks juba Vana-Tüükri) Andruse poeg Mihkel/Mihail Hobustkoppel (1808-84). See oli Hobustkoppelite “invasiooni” algus Pärasel.
Mihklil abiellus kolm poega ja üks tütar. Vanem poeg Jaen/Ivan Hobustkoppel (1837—1881) jäi Jaani peremeheks, nooremad vennad Mihkel ja Georgi (Juri) läksid talust välja. Mihkel sai omale Hellamal Mäe latsikoha ja Juri ehitas omale Hellama-Lõetsa tee äärde Niidi vabadiku-koha (vt. ka Poali juures toodud skeemi).
Peremees Jaanil oli omakorda viis poega. Üks keskmistest poegadest, Ivan suri 3-aastaselt, aga neli venda jõudsid täisikka. Vanem poeg Aleksei Hobustkoppel (1862–1910) abiellus 1887.a Vahtraste Poali Elena Paistiga, kuid abielu jäi lastetuks. Sajandilõpu kogudusekirjades oli Aleksei peremeheks märgitud, kuid peale tema varast surma jagasid nooremad vennad Mihail ja Vassili talu omavahel (üks keskmistest vendadest, Georgi oli sajandivahetuse paiku uppunud). Vanem vend Mihail rajas omale Lepiku osatalu ja noorem vend, Lõetsa Koplil kasupojaks olnud Vassili (sünd.1875) jäi Jaanile. Aleksei lesele Elenale jäi kruntimisel 2-hektarine nn. elatusmaa, mis hiljem dokumentides esines Leena-nimelise maaüksusena, kuid Leena elas surmani Jaanil.
Jaani Vassili Hobustkoppel eestindas oma perekonnanimeks NURMSOO. Tema nimel oli kinnistatud 21,63-hektarine Jaani pooltalu, mis 51-tiinusest talust poolitamisel jäi. Vassel oli 1900.a Hellama Kullapea Iida (Stefanida, Sinaida) Vahteriga abiellunud ja neil oli kaks tütart ning kolm poega. Vanem poeg, 1911.a sündinud Augustin põgenes perega 1944.a läheneva punaterrori eest ja tal õnnestus hiljem Kanadasse jõuda – naine Leida (Leonida Matvei t Kolk oli Tamse (Rebaski) Sepalt ja neil oli poeg Ülo; teine vend, 1914.a sündinud Nikolai asus enne viimast sõda Tallinna ja tema ning 1927.a sündinud noorema venna Rihardi hilisem käekäik ei ole siinkohal teada.
Vasseli vanem tütar Julia abiellus Võlla Jaani-Juri Villem Keerdiga (s.1905) ning viimase sõja järel asus pere Pärasele, kus Vassili juba sõja ajal oli alustanud uue maja ehitamist. Selle ehitas nüüd Villem Keerd lõpuni ja pere asus Jaanimäele. Õigupoolest võiks seda Jaani koha “õigusjärglaseks” lugeda, kuid 1959.a loenduslehel olid mõlemad kohad kirjas. Jaanile olid märgitud 83-aastane Vassili Nurmsoo oma 77-aastase naise Sinaidaga ning Keerdide pere oli Jaanimäel. Nii võiks Jaani koha Pärasel peale Nurmsoode surma kadunuks lugeda.

18.s lõpus Jaanile toodud Lehtmetsa Jaagu koduväi Jaani noorem poeg Andrus Tukk (1788—1853) oli 1826.a loendi andmeil Hellamaa mõisa metsavaht ja nähtavasti rajas omale külast loode pool metsa servas ka oma eluaseme. 18./19. sajandivahetuse kaartidel kannab see koht Alvandiku-aluse (Alvandiko Allone) nime, millest ilmselt ka Andruse metsavahi-koha nimi tuleb. Andruse vanema poja Jaani (s.1825) käekäik jääb 1850.a Hellama hingeloendi puudumise tõttu teadmata (viimane hingeloend teda enam ei märgi ja ilmselt võeti ta nekrutiks!), kuid noorem vend Andrus/Aleksander Tukk (1829–1908) oli Alvandil selle ajani, kui ta Hellama mõisast omale Vanatoa ehk Tuka latsikoha sai. Ta müüs Alvandi koha Võlla Uielul sulase seisusse jäänud endisele Uielu perepojale Aad/Aleksei Mees (1811-70). Aadu isa Mihkel oli 1800.a paiku Päraselt Võlla asustatud. Nüüd oli Võlla Uielul peremeheks pandud samuti Pärasel sündinud nekruti poeg Jaen/Ivan Roi (1807-68) ja sulaseks jäänud Aad Mees tuli n.ö. kodukülla tagasi.
Aadul oli esimese naisega kaks poega sündinud, kes mõlemad väiksena surid. Nõmmküla Muda Mardi tütar Eed suri tal 50-aastaselt 1855.a ja 1859.a võttis Aad Mõegakülast teise Eedu, kellega kolm tütart sündisid. Kaks nädalat pärast seda, kui Aad 1870.a suvel suri, sündis Eedul poeg, kes nüüd muidugi Alekseiks ristiti. Märgime, et vana Aadu surmakannet meetrikas ei ole; seda märgib vaid esimene koguduse-nimekiri ja tegemist võis enesetapuga olla. Samas me ei tea täpsemalt, mis asjaoludel ta Võllas peremehe-õigustest ilma jäi!
Noor Aleksei Mees ehk Alvandi Seiu kasvas Alvandil ema ja poolõe Kadriga (1848–1923) üles ja abiellus 1897.a 34-aastase Andruse peretütre Kadriga (Ausmeel). Sündisid tütar Raissa ja poeg Vassili, kuid 1915.a Kadri suri. Seiu võttis Kallaste Mihkli-Aadult teise naise, aga sellest abielust sündinud poeg Aleksander ja tütar Evrosinia surid mõlemad lapseeas.
1920-ndatel sai Seiu koos esimese abielu poja Vassiliga Võlla mõisast omale Sepa asunduskoha ja pere lahkus Alvandilt. Mälestuste järgi olnud viimase sõja ajal Alvandil veel sarikad püsti, kuid uue aastatuhande algul oli kohta juba raske leida.

Jaanil peremeheks pandud Mihkel Hobustkoppeli noorem poeg Georgi Hobustkoppel (1850—1929) teenis kümme aastat kroonut (1873-83) ja abiellus siis noorelt surnud Võlla Sepa-Mihkli Ivani lese Kristinaga (Kallaste Paistu Mihkli tütar; Palu). Arvatavalt sai ta omale ka tiinuse soldatiplatsi Hellamalt Lõetsa poole mineva tee ääres, kuhu Juri omale vabadikukoha ehitas. Jurile sündisid viis poega ja viimasena 1898.a tütar Ekaterina. Vanem poeg, 1884.a sündinid Ivan asus 20.s algul Tallinna, Timofei suri 3-aastaselt; kolmanda poja, 1887.a sündinud Vassili käekäik ilmasõja ajal ja järel ei ole selge ja neljas vend Mihail asutas omale Hellamal Plekisepa-Kopli käsitöölisekoha. Koju jäi noorem vend Andrei Hobustkoppel. Juba vana Juri on põhiliselt käsitööst elatunud ja plekisepa ametit pidasid ka tema pojad.
Kruntimisel sai nn. popsiseadusega vana Juri soldatikohast 6,45-hektarine väikekoht. Vana elumaja olla olnud savi-rootäidisega sõrestikmaja, mille seinad rotid läbi sõid. Uus elumaja ehitati 1976.a. juba Andrei poja Arnoldi poolt.
1959.a elas Niidil 63-aastane Andrei Hobustkoppel poja Arnoldi ja minija Ellaga. Andrei kuus aastat noorem naine Elena (sünd. Vaher) suri 50-ndates aastates ja Niidil suri ka vallaliseks jäänud Andrei noorem õde Ekaterina. Arnoldi ja Ella järglaste valduses püsib Niidi koht siiski elus.

Kui Jaani Ivani nooremad pojad Mihail ja Vassili peale vanema venna Aleksei surma talu poolitasid, ehitas Mihail Hobustkoppel (1865– 1925) oma osatalu Hellama alevi külje all välja. Ta oli 1895.a abiellunud Kallaste Ringa Tähve tütre Kadriga (Ekaterina Mundi) ja sündisid kaks poega ning kolm tütart. Teine poeg Andrei suri lapseeas ja kohta pidama jäi vanem poeg Vassili Hobustkoppel (1896—1978). Tütar Akiliina (1902) sai Hellamaa Tüükri Mihail Hobustkoppelile, Raissa (1907) Hellamaa Männiku Anton Keerdile ja Julia Lihulasse Juhan Murdmets’ale mehele.
1939. aastal oli talu suuruseks 22,6 ha, millest põldu oli 5,7 ha. Heina- ja karjamaal oli 1,5 ha okaspuumetsa ja 4,2 ha lehtpuumetsa. Põhi-elatusallikaks oli talupidamine ja tallu oli rajatud suur õunapuuaed (1939. aastal 64 õunapuud).
Vasselil sündisid Tihuse Elena Mölderiga kolm tütart (teine neist suri aastaselt). Vanem tütar Armilda (1923–2002) abiellus Tallinna, kuid tuli sõja ajal koju tagasi, kus sündis tema poeg Martin Kivisoo. Viimane töötas peale Tartu Ülikooli lõpetamist Orissaares õpetajana, Koguvas muuseumi juhatajana ja hakkas hiljem vanaema sünnikodus Tihusel hobu-turismi talu pidama (vt. ka A. Rullingo “Muhumaa” lk.601). Viimase omandireformiga jäi Martin ka Lepiku talu omanikuks.

Nagu öeldud, hakkas Jaani Vassili Nurmsoo poja Augustiniga viimase sõja ajal omale uut maja ehitama, kuid sõda jättis selle pooleli. Augustin põgenes oma perega uue okupatsiooni eest ja sõja järel asus Pärasele Vassili väimees, Võlla Jaani-Juri Villem Keerd (s.1905), kes maja lõpuni ehitas ja 1959.a rahvaloendus märkis Jaanimäe elanikena Keerdide peret: Villem oma naise Juuliaga ja poeg Georg (s.1932) naise Eva ning aastase tütre Triinuga. 20.s lõpupoole tuli Triinule koduväiks Tartu Ülikooli haridusega keemik Mart Lang, kes kolhoosikorrra lagunemise järel otsustas Muhus talumeheks hakata.
Georgi Keerd, viimase sõja järel kauaaegne kinomehaanik ja Muhu valla 2002. aasta kultuuripreemia laureaat on nüüdseks manalamees.

Loo algul oli jutuks, et 18. sajandil oli Pärasel kuus talu, kusjuures nälja- ning katkuaja üle elanud ja juba 1713. aastal koormisi kandvaks märgitud Rein Pawel Laas püsis siin Hellama mõisa taluna 19.s alguseni, mil Võlla Nõmme naabruses uus talu (Uielu) rajati ning inimesed siit Võlla asustati. Võib vaid oletada, et see talu rootsiajal Pärase lõunapoolseim oli, sest seda kinnitab ka 100 aastat hilisema kaardi talu nr.1 asukoht.
1731.a adra-revisjonis oli talu nimeks Perrasse Laas ja küllap siis rootsiaegne Laas veel peremees oli. Sel ajal oli tallu märgitud üks tööeas ja üks vana mees, kaks naishinge ja ka kaks last (poiss ja tüdruk). Arvatavalt oli siis Laas juba vanaks märgitud ja ainus tööjõus mees oli tema arvatav poeg Andrus. 1738.a on Suuremõisa nimistus kõik Pärase viis “arvestustalu” tühjadena näidatud, kuid pastor Heinrich Vick’i talumeeste hulgas Suuremõisalt saadud peremeeste seas on kolmandana kirjas Perrase Laso Andrus ja harituks märgitud endise veerandi asemel juba kolmandik adramaad. Edaspidi (1756.a revisjonini) on see Andrus (hiljem lihtsalt Perrasse Andrus) juba Hellamaa mõisa kirjas. Et Võlla mõis oma kunagistel maadel ka ikka “silma peal hoidis”, siis märgivad 1770-ndate alguse Võlla vakuraamatud, et Pörrasse Laas’u poolel adramaal on nüüd Pärrasse Laso Jack besetzt ja sama kinnitavad ka 1778.a Hellamaa vakuraamat ning esimene hingeloend 1782.a, kus Jaak (~1718-89) on 74-aastaseks märgitud. Surma-kandes 1789.a märgitakse ta vanuseks 71 aastat, mis hingeloendi andmetest usutavam tundub, kuid kuskilt ei selgu, kas ta Andruse poeg või Laasu pojapoeg võis olla?!
1795. aasta hingeloendis on Pärase viies peremees Pärrasse Jacko Andrus (~1737-97) ja ta on (jällegi arvatav) eelnimetatud Jaagu poeg. Meetrikais leiame Andruse kaks abielu ja seitsme lapse sünnid, kuid tema oma surmakannet miskipärast mitte (hingeloendi järgi suri ta 1797.a).
Nn. reguleerimisaegsel kaardil leiame Pärase kõige lõunapoolsema talu (hilisemast Väljast veel pisut lõuna-kagu pool), mis kannab numbrit 1a ja eksplikatsioonis on peremeheks Jacko Michel! Tegemist saab olla vaid Jaagu poja Andruse vanema poja Mihkliga (1774–1838), kes 1811. aastaks on asustatud Võlla Nõmme naabrusse rajatud uude tallu, mida algul Jaagu-Andruseks ja hiljem Uieluks nimetati. Seal sai kogu pere omale priinimeks MEES. Kahjuks puudub 1850.a hingeloendist Hellamaa mõisa osa, mistõttu jääb selgusetuks, millal Jaen/Ivan Roi Võlla Uielul peremeheks pandi, kuid viimases hingeloendis oli Mihkli ainus täisikka jõudnud poeg Aad/Aleksei Mees oma perega Uielul sulaseks ja peremeheks Jaen/Ivan Ado p. Roi. Aadu edasisest käekäigust oli juba Alvandi metsavahi-kohaga seoses juttu ja Roidest räägime veel Peeduga seoses.
Võib mitmeti spekuleerida selle üle, kuidas Pärase koolitalu omale Peetri nime sai. Ühe võimalusena asusid peale Jaagu-Andruse inimeste Võlla siirdumist siia kunagise Petri Mardi vabadikest järglased (Põldmehed) ja kohale kinnistus kuidagi rootsiaegse Tölbi Peetri nimi, mis õigupoolest oleks võinud Jaani talu nimeks saada! Sama hästi võib aga Peetri nimi olla Võlla mõisa hingeks jäänud hiidlase Simmo poja Peetriga seotud, kes vähemalt 1770.a jaagupipäevani Pärasel peremees oli ja hiljem Lehtmetsa Veskile viidi. Igal juhul on koht 19.s algul vabadike eluasemeks muutunud ja siin võis elada ka 1814.a 36-aastaselt nekrutiks võetud 5 lapse isa Aad [ROI], kelle poeg Ivan pool sajandit hiljem Võlla Uielu peremeheks sai! See Soondast pärit Hellamaa vabadik Aad oli, muide, Petri Mardi poja Mardi (ajutise Andruse peremehe) järglane Hellamaa metsavahi-ametis ja tema tütre (pärastise Võlla Uielu Ivani õe) vallaspoeg Maksim Roi soetas omale hiljem Peedu latsikoha.
Teadupärast on aastail 1850—1867 Peetril asunud Hellamaa apostliku õigeusu kihelkonnakool, kus esimeseks õpetajaks olnud Poali talu peremees Andrus/Afanassi Hobustkoppel, kellest juba varasemas juttu oli. Nähtavasti ehitati sel ajal küla peremeeste ühiste jõududega, nagu sel ajal tavaks oli, siia koolimaja (kui täpselt see just kunagise Jaagu-Andruse talu ja oletatava vahepealse vabadikukoha kohal asus, ei ole muidugi selge). Ilmselt peale kiriku valmimist Hellamal 1867. aastal hakkas kihelkonnakool kiriklas tegutsema, kuid millal Peetri koht Pärasel lõplikult tühjaks jäi ja kadus, ei ole siinjuures sugugi selge. Igal juhul 19.s Hellama koguduse-nimekirjades sellisest kohast enam ei räägita.

Siiani Pärase ja Hellama piiril olevat Peedu kohta on siin seostatud kunagise Jaagu-Andruse talu kadumise järel külla jäänud ja arvatavalt Peetri või Peedu nime kandnud vabadikukohaga (enne koolimaja ehitamist), sest siit võis Maksim Roi saadud latsikoht oma nime saada. Alternatiivina ei saa aga välistada sedagi, et Tõnisega seoses räägitud hiidlane Peeter (alias Peet) oli sunnitud enne Lehtmetsa asustamist omale külast kagu poole (pärastise Niidi kanti) vabadikukoha ehitama. Igal juhul leiame reguleerimiskaardil üsna Niidi kandis numbriga 7 märgitud koha, mida spetsifikatsioon paraku impersonaalselt tutvustab: Lostreiber Vohn Stelle!
Alustada tuleks sellest, et 18. sajandi teisel poolel Soondas (pärastisel Lauri-Aadul) peremeheks olnud Lauri poeg Aad (s.1778) jäi sajandivahetuse nn. mõisapiiride korrastamise ajal Hellama mõisa vabadikuks ja 1811.a loenduse andmeil oli pandud mõisa metsa- ja heinamaa-vahiks (Bush und Heuschlags Wächter). Aad oli 1803.a abiellunud Lõetsa Mardi Tähve tütre Eeduga ja neil jõudsid kaks poega ning kolm tütart sündida. Napoleoni sõdade järel võeti aga Aad kroonuteenistusse ja Eed pidi pojad Jaani ja Tähve ning veel samal 1814. aastal sündinud Ingli üles kasvatama (kaks tütart Riste ja Mare surid väikestena). Võib ju oletada, et Eed soldatilesena oma lapsi just Jaagu-Andruse talust jäänud vabadikukohal kasvatas, aga kolmanda võimalusena ei ole seegi välistatud, et heinamaa-vahiks pandud Aad ise omale enne nekrutiks võtmist jõudis elupaiga rajada, mida nn. reguleerimiskaardil kujutatakse. Põhiküsimuseks jääb siiski, kust pool sajandit hiljem tekkinud Peedu latsikoht omale nime sai?!
1809.a sündinud Tähve võeti hiljem omakorda nekrutiks, kuid 1807.a sündinud Jaen oli arvatavalt selleks ajaks, kui Pärasele koolimaja hakati ehitama, juba ehk pärastise Peedu kohal oma vabadikukoha ehitanud. 1826.a loendist alates kandsid Aadu järglased priinime ROI (algul kirjutati ROIT) ja tähelepanu-väärselt said sama perekonnanime ka Võlla Mihklil (sel ajal Neo-Andruse) peremeheks saanud Lolli Mihkli poja Mihkli järglased. Sellest võib oletada, et nekrutiks võetud Aadu isa Laur ja Võlla Neo-Andruse Mihkel vennad (Võlla Lolli Mihkli pojad) olid!
Arvatava Peedu vabadikukoha rajanud Jaen/Ivan Roi (1807-68) pandi sajandi keskel Võlla Uielul (hingeloendites Jaagu-Andruse) peremeheks ja viimases loendis oli talus kirjas ka Jaani õe Ingli (1814-53) vallaspoeg Madis/Maksim Roi (1843–1912). Inglil sündis kolm vallaslast. 1832.a sündinud noor Ingel suri 3-aastaselt; nimetatud Madis kasvas onu Jaani toel üles, aga 1853.a sündis Inglil veel poeg Mihkel, kes 2 päeva vanusena suri. Ingli oma surmakuupäev on päev peale sünnitust (23.04.1853) ja pojal Mihklil päev hiljem (24.04.1853)!
Võllas peremeheks saanud Jaani järglastest saame mõnesuguse pildi Võlla küla loos, aga Ingli poeg Madis/Maksim abiellus 1867.a Mäla Uielu Tähve tütre Marega (Ristkok) ja sai omale Hellama mõisast kuuenda platsi. Arvatavalt oli sellel juba vabadikukoha "põhi all" ja nimigi olemas! Peaks märkima, et Peedu latsikoht jäi üsnagi 19.s viimasel veerandil rajatud Niidi vabadikukoha naabrusse – vaid Hellamaalt Lõetsa poole minevast teest üle tee Hellamaa poole ja Niidi vabadikukoht võis isegi kunagise Peedu vabadikukoha "õigusjärglane" olla?!
Maksimil ja Marel sündisid kolm poega ja kolm tütart. Kaks poega surid lapseeas, kuid 20.s algul sai Peedu peremeheks Maksimi vanem poeg Ivan Roi (1873–1955), kes 1902. aastal Kallaste Ringa Tähve tütre Juliaga (Mundi; 1880-1952) abiellus. Kruntimisandmetes oli 9,1-hektarine Peedu latsikoht (Hellamaa lit.VI) juba Ivani vanema poja Andrei Roi (1904-44) nimel, kes jäi Sinimägede lahingus kadunuks. Ivani teine poeg Vassili (1909–1991) abiellus Pallasma Matsi Akilina Pallasega ja elas pärast sõda Pallasmal.
1959.a loenduses oli Peedu Hellama küla järgi kirja pandud. Siin elas Andrei (Reiu) lesk Juulia (sünd. Palu Kallaste Söödiväljalt; 1904-1962) poja Vahuri perega (naine Ellen ja poeg Aarne) ning Andrei õde Akiliina (1917-1992) oma vallastütre Katiga (1942, abiellus Joel Riisikuga ja asuti Kuressaarde). Andrei tütred Viive (1938) ja Leida (1941) olid juba kodust väljas. Viimane päris hiljem onu Vasseli järelt Pallasma Matsi koha. Peedule jäi Vahuri (1932-1989) lesk Ellen (1932; sünd Pauts, Mäla Tõnismäelt). Nende lapsed on Aarne (1956-1998) ja Tallinna asunud Ivika (abielus Kärner) ning Vahuri järglaste suvekoduna püsib Peedu koht alles ka uuel aastatuhandel.

Praeguse Pärase territooriumile jäävatest kohtadest on seni veel nimetamata Kupitse, millel õigupoolest Pärasega muud seost peale “territoriaalse kuuluvuse” ei olegi. 1860-ndatel sai Võlla mõisalt omale väikese platsi Raugi Jaani peremehe Mihkli vend Ivan Vaher (1833-90) ja rajas selle Pärase ja Lehtmetsa piirile jääva koha. Kruntimisel sai sellest 5,8-hektarine nn. popsikoht, kus põldu oli 1,4 ha, heinamaad (koos kultuur-heinamaaga) 3,2 ha ja karjamaad 1,2 ha.
Ivani esimene poeg Georgi suri 6-kuuselt; teine poeg Ivan jun. Vaher jäi Kupitsele ja kolmas poeg Ignati (Hans) läks Suuremõisa Tõnu Kirvesele koduväiks ning ehitas välja Rehematsi koha (Hansu kaksikvenna Timofei saatus peale kroonusse võtmist 1885.aastal ei ole selgunud).
Kupitse “noore” Ivani kolm vanemat last, nende seas vanem poeg Vassili surid lapse-eas. Noorem poeg Nikolai (Mihkel, s.1902) ehitas 1930-ndatel Kupitsele kõrvalhooned (õueköögi 1933.a, aidamaja 1936.a ja lauda 1937.a). Ta sai Võlla mõisa lõplikul jagamisel ka Võisiku nimelise asunduskrundi (umbes poolel teel Lõpe kõrtsi juurest endise Võlla mõisa reheni), kus maja materjalgi oli osaliselt varutud, aga sõda tuli peale ja Mihkel põgenes 1944.a Rootsi. Kupitsele jäi Mihkli õde Akiliina (1895–1961) ning hiljem ostis koha Inge Auväärt.

Sellega oleme teadaolevad 18 Pärase “suitsu” üle vaadanud. Neist kümmekond on uude aastatuhandesse jõudnud ja jääb üle oodata, mis külast järgmise 100 aasta jooksul saab.

Pärase

1. TÕNISE

2. ANDRUSE

VÄLJA

3. MATSI

Veokse

PÄRNA

4. POALI

Vana-Tüükri

MIHKLI

PIIRI

5. JAANI

Alvandi

Niidi

LEPIKU

Jaanimäe

JAAGU-ANDRUSE ja PEETRI

Peedu

Kupitse