Nõmmküla

Nõmmküla on üks neid põliskülasid, kus ei kujunenud Muhule tüüpilist tihedat sumbküla, vaid rootsiaja lõpul oli siin üpris suure (1698.a kaardi-eksplikatsioonis 14 talu) haja- või ridakülaga tegemist. Samas võib arvata, et Nõmmküla hajakülast juba muinasajal saab rääkida, kuigi dokumentaalseid andmeid selle kohta esitada ei ole.
Ka esimeses olulisemas kirjalikus allikas – 1569/71 aastate Maasilinna foogtkonna maa-raamatuis ei oska me Nõmmküla talusid ära tunda – võib-olla oli selleks kahe adramaaga Rotze Hindt’i talu, millest võivad mitmed hilisemad Hinto ja/või Hindo lisanimega peremehed pärineda. Samuti oletamisi võib ehk selleaegseks Nõmmküla peremeheks lugeda Marcus Vstalle ja siis juba ka 1592.a maaraamatu Niela Ustall’i. Siinjuures kerkib taas kord intrigeeriv lingvistiline küsimus: kas ikka keskaegne nimi Ustall, mida varastes allikates on ladinapäraselt ka kujul Vstall kirja pandud, üldse alati peab mingit “uut talu” tähendama, nagu enamasti arvatakse või on hoopis personüümiga tegemist? Igal juhul võiks mingi tõenäosusega oletada, et nimetatud taaniaegseist peremeestest pärastise Nõmmküla Uietalu talunimi pärineb, kuid seda aega, millal kahe rootsiaegse Ustallo lisanimega Nõmmküla peremehe (1674.a aktis Paul ja Frantz ning hiljem kaarditabelis Aad ja Mats) talud “uued olid”, ei oska kuidagi ära arvata!
Peaks rõhutama, et mitmete Nõmmküla talude asukohad on Põhjasõja järel muutunud. Kui rootsiaegse kaardi (EAA.308.2.56) rasterpilt kalibreerida MapInfo’s digikaardiks eeldusel, et Nõmmküla Muda, Pallasma Matsi ja Mõisaküla Siljavälja talud rootsiaja lõpul juba enam-vähem oma tänastel kohtadel asusid, siis osutuvad n.ö. paigas olevaiks peale Muda vaid Uietalu, millest lõuna-kagu pool veel kolme talu kujutatakse ja Sõo eelkäijaks arvatav nr.1 pildil vasakul. Selle juures tuleb arvestada, et kaardi eksplikatsiooni-tabelis on talusid loetletud 14, aga kaardilt leiame vaid 11 “punast katust” ja arvatavad Pendu, Tooma (võib-olla ka Laasu) eelkäijad paistavad olevat jäänud hoopis kaardile kandmata!

Praeguste Ansu ja Tõnu-Aadu kohale oli sel ajal veel mets ja Laasu kohale põld joonistatud. Arvatava Leemeti eelkäija – Pukama Laur’i talu nr.2 asus sel ajal pigem praegusest Tammikust põhja pool, kusjuures selleaegne Sõo oli hilisemast mõnevõrra edela pool – umbkaudu ehk praeguse Varju ja kolhoosiaegse “moonakamaja” vahel. Tänasest Insust põhja poole jääksid tema eelkäijaks arvatav nr.3 ja kaarditabeli Warblase Laas (nr.4), mis katku järel vist pisut Pallasmaa pool veel mõneks ajaks ka taluna taastati, kuid 18.s lõpul hääbus (sellest räägime hiljem veel eraldi). Üllatusena leiame “teise Uietalu” (kaardi nr.5, kus peremeheks Ustallo Matz) selleaegse kõige põhjapoolsemana pärastise Seanina tee äärsest "uusasumist" (Puurist ja Külmast veel Seanina pool)! Olgu öeldud, et enam-vähem praeguse Uietalu kohal oli sel ajal talu nr.7, kus peremeheks Ustallo Ahd. Tänasest Uietalust lõuna-kagu pool olid aga kõrvuti kolm talu: Hindo Jahn, Hindo Thomas ja Hiedlasmeh Tönno – neist esimene enam-vähem praeguse Uietalu tuuliku kohal ja järgmised sellest Tooma poole. Üsna hilisema Ansu kohal oli selleagne Pallasmeh Tönno numbriga 6, mida tuleks 19.s algul hääbunud Vana-Tõnu eelkäijaks pidada.
Loomulikult ei ole järgnevas põhjust ülearu tugineda n.ö. asukohalisele järjepidevusele, sest kaardilt näiteks ei selgugi, kus juba 1645.a maaraamatus esimesena Nõmmkülas kirjas olnud Pusep Jürgeni ja 1674.a akti kahe sama lisanimega peremehe (Puseppo Jürgen ja Puseppo Pafel) talud enne Põhjasõda asuda võisid?! Kaardi eksplikatsioonitabelist leiame küll Pafli Juri, Pafli Pusepe Pent’i ja Puseppa Juri, aga kaardiväljalt ei ole neid leida õnnestunud! Et 1674.a oli peale Puusepa Pauli veel Uietalu Paul (esimene Nõmmküla peremees aktis), siis tekib küsimus, kumma Pauli sugulane oli Pafli Juri ja katku üle elanud Pauly Ado Jack? Arvatav Pendu talule nime jätja Pusepe Pent oli nähtavasiti Puusepa Pauli järglane, aga kas ja kuidas nad Tooma katkueelse peremehega (arvatav kaarditabeli Puseppa Juri) sugulased olid, jääb üsna ebaselgeks. Oluline on siinjuures märkida, et veel 20. sajandil on kolme Kallaste-poolset Nõmmküla talu (Pendu, Tooma ja Muda) Puusepa-külaks nimetatud. Võiks veel märkida, et 19. sajandil olid Pendu ja Tooma Soopade sugulastalud kuni viimaks Toomal Suud ja Pendul Keinastid peremeesteks said, kuid talud paistavad juba rootsiajal sugulased olnud.
Probleemiks Nõmmkülas on ka paljude Hindo-Hinto lisanimede esinemine, mida erinevates dokumentides ilmselt erinevalt on kirja pandud ja tihti paleograafiliselt raske eristada Hintzo lisanimest. Nii on 1645.a maaraamatu 3. peremees Hinto Pawel, kelle järglasteks võivad olla 1674.a Hinto Pert ja Laur ning neid võib 1698.a kaardi 8. ja 9. taluga seostada, mis kumbki peale katku ei taastunud (nende arvel tekkis hiljem hoopis Ansu talu, mille 100 aastat hilisemat peremeest nimetatakse Indu Jaaniks!). Peale selle oli aga 1698.a kaardil veel Hinto Jaani talu (nr.3), mida asukoha järgi saab Insuga seostada, olgugi et katku paistab üle elanud hoopis üks Hintzo Simmo (kui ta just Põhjasõja ajal Muhusse asunud hiidlane ei olnud)!
Peale selle on rootsiajast alates üheks Nõmmkülale tunnuslikuks lisanimeks Puhkam. Niisugust lisanime on algul kandnud Sõo ja Leemeti üksjalakohad, aga 18. sajandil esineb see lisanimi ka Ansuga seoses. Hiljem tuleb neist probleemidest veel juttu talusid ükshaaval vaadates. Märgime vaid, et üksjalgadeks nimetati taani- ja rootsiajal omale hiljaaegu põllumaa raadanud peremehi, kes “päris” adratalumeestest algul väiksemaid koormisi kandsid.
Nõmmkülat tundev tähelepanelik lugeja on ehk märganud, et seni oleme peale hääbunud talude nimetanud ka kõiki kümmet 20. sajandini eksisteerinud Nõmmküla põlistalu ja kõigi nende eellugu paistab hiljemalt rootsiaega, aga enamasti veel varasemasse perioodi ulatuvat. Nagu öeldud, pidi enne Põhjasõda Nõmmkülas 14 arvestustalu olema ja sarnaselt naaberküla Kallastega võib rootsiaega pidada siinse asustuse hiilgeajaks, mis peale katku (vähemalt arvestustalude arvu mõttes) enam ei kordunud.
Selle juures paistab Nõmmküla keskmisest edukamalt üle elanud nälja-aastad ja Põhjasõja-aegse katku, sest juba 1713.a protokollis oli siin tervelt 7 talu koormisi kandmas ja kui Muhus keskmiselt elas katku üle vaid veerand elanikkonnast, siis Nõmmkülas olid pooled talud kohe peale katku veel teovõimelised! Sööti olid jäänud Muda, mõlemad Uietalud, kaks Hindo-nimelist talu, Warblase Laas’i ehk Varbse ja üks Tõnu taludest.
Talude edasist käekäiku ja tühjaks jäänud talude taastamist, samuti taludest hargnenud vabadikukohti on otstarbekam jälgida juba ükshaaval. Teeme seda selles järjekorras, nagu talud esinesid 19. sajandi hingeloendites. Mõisa poolt tulles oli kõigepealt kirjas nn. Vanavälja ots (Sõo, Insu ja Leemeti), seejärel Suurküla (Tõnu-Aadu, Ansu, Laasu ja Uietalu) ning lõpuks Puusepa küla (Pendu, Tooma ja Muda). Seda illustreeriks 100 aastat hilisema nn. reguleerimiskaardi 3. paan, millest Ajalooarhiivi 2072. fondis küll kolm säilikut (358, 363 ja 374) on olemas, kuid paraku kõik just oma põhjapoolses osas väga viletsalt säilinud (rebenenud ja suured tükid Nõmmküla keskelt lausa puudu)! Sellepärast piirdume siin vaid ühe tabeli esitamisega, kuhu reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köites EAA.311.1.1041 toodud Nõmmküla talununbrid ja peremeeste nimed ning neist kujunenud hilisemad talunimed saame kirja panna:

Kood	1698.a kaart		1713	Revisjonid		1799.a kaart		19. sajand
Kood	Nr.	Nimi	1713	1731	1756	Nr.	Nimi	Jrk. nr.	Hilisem talunimi
NM18	1	Puckama Hans	81	2	1	1	Lücke Jaan	1	Sõo
NM09	2	Puckama Laur	79	3	2	9	Lemeti Mihkel	2	Leemeti
NM03	3	Hinto Jahn	78	1	L	10	Hinzo Mart	3	Insu
NM22	6*	Pallasmeh Tönno	82	6	4	8	Tõnise Mihkel	4	Tõnu-Aadu
NM01	6*	Pallasmeh Tönno		5	L	6	Indu Jaan	5	Ansu
NM08	(11)	Pafli Juri	80	4	3	7	Lassi Mats	6	Laasu
NM24	7	Ustallo Adh		söötis		1	Uietalu Tähve	7	Uietalu
NM20	(13)	Pusepa Juri	84	8	5	2	Tooma Jaan	8	Tooma
NM13	(12)	Pafli Pusepa Pent	83	7	L	3	Pendi Andrus	9	Pendu
NM11	(14)	Moda Jahn		söötis		4	Muda Juri	10	Muda
NM29	10	Hiedlasmeh Tönno		söötis		5	Tõnise Mihkel	vabadik	(talu kadus)
NM31						*	Sõo sadamaks nimetatud lautrikoht

Tabelisse on lisatud ka veerud algul toodud rootsiaegse kaardi eksplikatsiooni-tabeli kajastamiseks, kusjuures kaardiväljalt leidmata nelja talu numbrid on sulgudesse paigutatud. Hilisemate üle-tee-naabrite Tõnu-Aadu ja Ansu puhul on tabelis nagu ühist eellast näidatud, sest kaardil olev talu nr.6 tõesti üsna Ansu kohale sattus, aga pigem peaks seda Pallasmeh Tõnu siiski Tõnu-Aadu rootsiaegseks ellaseks lugema! 1713.a veerus on kirjas Güldenstubbe protokolli juurde kuuluva vakuraamatu talunumber tervet protokolli (s.t. kogu Muhut) hõlmavas ühises numeratsioonis ja järgmises kahes veerus koormisi kandva talu järjenumber (küla lõikes) esimeses ning viimases adramaa-revisjonis. Lisaks katku üle elanud seitsmele talule kandis 1731.a revisjonis juba koormisi ka Ansu eelkäijaks arvatav Puhkama Hans, aga ega me veel ei tea, kus tema talu sel ajal asus?! Adrarevisjonides hakkas 1750. aastaks Nõmmkülas koormisi kandma veel üks rootsiaegse talu nr.4 õigusjärglane Mart, aga see üksus hääbus taluna juba 18.s lõpuks ega olegi meie tabelis kajastatud (nagu ka rootsiaegne kõige põhjapoolsem teine Ustallo nr.5). Viimases adrarevisjonis 1756.a oli sellega Nõmmkülas kokku 9 koormistega arvestusüksust, aga kolm neist (Insu, Ansu ja Pendu) olid hiljuti Lõetsas rajatud Ranna mõisale arvatud ja need on meie tabeli vastavas veerus L-tähega märgitud. Katku järel sööti jäänud Uietalu, Muda ja üks hiidlase Hansust jäänud üksus said asustuse alles 1760-ndatel ja leiavad kajastamist 1770.a Tamse mõisa vakuraamatus. Viimase reana on tabelile lisatud Seaninast Lepana poole jäänud Sõo sadamana (NM31) teatud vana lautrikoht, kus nn. reguleerimiskaardil on ka kahte ristkülikut kujutatud ja spetsifikatsioonis märgitud zwei wüsten Wohn--Stellen. Nähtavasti peavad need selleaegseid rannasaunu kujutama.
Üldisemas plaanis võiks veel lisada, et alates Tamse mõisa rajamisest 1650-ndatel aastatel on Nõmmküla olnud Tamse mõisa küla. Taaniajal kanti koormisi Suuremõisale, aga vaevalt Nõmmkülast Suuremõisa põldudel teol on käidud. Nähtavasti toimis sel ajal veel orduaegne maksude ja hinnuste kogumise süsteem ja otsene teokohustus piirdus ehk küüdi- ja veokohustustega, mida vakupiirkondade kaupa arvestati. Varem on Nõmmküla nähtavasti Tamse vakupiirkonda kuulunud, kuid 1645.a maaraamatus oli küla Paenase vakuseses, kuhu sel ajal kuulusid peale Paenase veel Külasema, Põitse ja Igaküla (!) külad. Tamsele mõisa rajamise järel on Nõmmküla 1674.a De la Gardie aktis arvatud Tamse poolvakusesse. Peale Nõmmküla kuulusid sellesse Mõisaküla ja Päelda külad; Paenase koos Külasema, Põitse ja Tupenurmega moodustasid siis teise Tamse mõisa vakupiirkonna ja Kallaste, Raugi ning Vahtraste kuulusid Lõetsa vakupiirkonda, mis rootsiajal samuti Tamse mõisale kuulus.
18. sajandil, kui teoorjus juba oma “klassikalisel kujul” toimis ja peaaegu iga endise vakupiirkonna kohta oli väike kroonumõis tekkinud (Rinsi, Kapi ja Ranna mõis Lõetsas), kaotasid vakupiirkonnad oma tähenduse. 19. sajandi keskel moodustusid mõisavallad (need muutusid kohustuslikeks uute talu-rahvaseadustega 1860-ndatel) ja kuni nende kaotamiseni 1891. aastal kuulus Nõmmküla Tamse kogukonda ehk mõisavalda. 19.s lõpust hakkas Nõmmküla ühendatud Muhu-Suure valla koosseisu kuuluma kuni ainsa Muhu valla moodustamiseni 1939. aastal.
1949. aasta kevadel tegi nõukogude okupatsioonivõim Nõmmkülast, Kallastest ja Pallasmast kolhoosi “Põhjarannik” (esimeseks esimeheks oli Uielu väimees – Tupenurme Rõuendi Ivan jun. Laisk-Laaneväli). Nõmmkülast sai kolhoosi keskus (kontor asus Insul) ja peale kolhooside liitmisi ning ainsa Muhu kalurikolhoosi “Muhu” moodustamist jäi selle keskus endiselt Nõmmkülla, sest siinsamas Seaninal (Seana) oli ka Muhu suurim kala kokkuostu-punkt ja kalatööstus. Sellega seoses ehitati kolhoosiajal Nõmmkülla hulgaliselt uusi eluhooneid – peale kahe mitmekorterilise “moonakamaja” on kolhoosiajal külla üle kümme uue individuaalelamu ehitatud (peale selle mitu uusehitist Seanal ning Tooma, Pendu, Tõnu-Aadu, Sõo jt. uued elumajad). Neid loetleme täpsemalt veel põlistaludega tutvumise käigus ja üldpildist kokkuvõtet tehes.
Õigupoolest peaksid “õitsvast kolhoosiajast” need koduloolased kirjutama, kellele selleaegne Nõmmküla töö- ja elukohaks oli. Siinkohal võiks soovitada omaaegse kolhoosi aseesimehe, Pallasma Tüü Ruudi (Rafael Pallas) mälestusi lugeda, mis igati hea koduloolise lugemismaterjalina on Ruudi laste lahkel loal tutvumiseks (ka “alla laadimiseks”) veebikataloogi http://ylo.rehepapp.com/Muhu/Külad/Pallasma/ välja pandud. Samas leiduvad ka Nõmmküla allkaustas Uietalu Mihkli (Mihail Suu) Rootsis kirjutatud mälestused, mis Nõmmküla külaelust 20.s esimesel poolel hea pildi annavad.

1. SÕO

Omaaegsetes hingeloendites oli esimeseks Nõmmküla taluks Mõisaküla ja Pallasma talude järel Tamse mõisa ühise numeratsiooni järgi nr.7, mis 19. sajandil Seo Jani nime kandis. Selle algust arvame taaniaegsest üksjalast Puchkamme Anno’st ja rootsiaja lõpul oli siin peremeheks Puckama Hans, kes ka katku järel 1713.a protokollis on koormisi kandnud – üks mees, kaks naist ja kaks last (poiss ja tüdruk) peres.
Esimeses adramaa-revisjonis oli peremeheks Puchkama Michel ühe tööealise ja ühe vana mehega ning ainsaks naishingeks üks tüdruk. Märgime, et millalgi Põhjasõja ajal või järel Kallastele asunud samanimeline mees paistab selleaegselt Leemetilt pärit olevat, aga Puhkama lisamine kandsid sel ajal mõlema talu asukad.
1750. aastal oli nimetatud Mihkel veel peremees, kuid 1756.a revisjonis on peremeheks Puchkama Proos, kes paistab olevat oma naisega (Aet) Hiiumaalt Nõmmkülla toodud. Esimeses hingeloendis vabadikena kirjas olevad Proos ja Aet olid hingeloendi vanuste järgi varsti peale katku sündinud; nende surmakandeid Muhu meetrikast ei leia, kuid kahte tütart, 44-aastaselt vallalisena surnud Rõõta ja 8-aastaselt surnud Inglit näeme säilinud surma-meetrikates küll.
1770-ndate vakuraamat märgib Proosi pool adramaad söötis olevaks ja ilmselt oli ta vabadikuks arvatud. Esimeses hingeloendis on aga talu peremeheks 55 aastane Lucki Jahn. Siinkohal on oluline märkida, et nn. reguleerimisaegsel kaardil 1800.a paiku on rootsiaegse Sõo (Puhkama Hansu) talu kohal hoopis tühi maja (wüsten Wohnstelle) ja Lücke Jahn’i eluaset kujutatakse pigem rootsiaegse Leemeti (Pugkam Lauri talu) ehk tänase Tammiku kohal, kusjuures Leemeti (nr.9) on sellel kaardil juba üsna oma hilisemal kohal.
Nn. Luki Jaaniga on põnev lugu selles mõttes, et meetrikates nimetatakse teda rohkem Lukian’iks ja paistab, et ta algul Tamse mõisa kutsar on olnud! Võimalik, et ta oligi mõne Tamse “härra” tentsikuna siia toodud slaavi päritolu Lukiani-nimeline mees, kes assimileerus ja temaga peab kuidagi ka Sõo (Seo) nimi seotud olema, sest varem ei ole seda nime esinenud. “Luki Jaani” järglased said omale SEO koguni priinimeks ja järgmistes loendites kandis ka talu Seo Jaani nime!
Jaanil (alias Lukianil) oli ühe Mürisepa Hansu tütre Triinuga kolm poega ja kaks tütart. Vanem poeg Jaen suri 1792.a 35-aastaselt vallalisena; teisel pojal Mihklil olid Proosu tütre Rõõdaga ja Siljavälja Juri tütre Madliga vallaslapsed (viimane, 1784. aastal sündinud Jaak võeti hiljem nekrutiks); vana Jaani noorem poeg Andrus suri 2-aastasena. 1792. aastal võttis Mihkel (1763–1802) Laasu Matsi tütre Eedu naiseks ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Arvatavalt kinnitati Mihkel isa surma järel ka peremeheks, kuid ta suri juba 39-aastasena, kui pojad Jaen ja Andrus olid alles lapseohtu. Eedule tuli teiseks meheks Siljavälja Matsi poeg Juri Saarkoppel (1782–1850) ja temast sai Sõol peremees. Neil sündisid Eeduga veel poeg Mihkel ja tütar Mare ning viimases hingeloendis on Mihkel/Mihail Saarkoppel (1809-1875) juba Sõo peremeheks märgitud. Ta oli 1837. aastal Kallaste Paistu Mardi tütre Ristega (Palu) abiellunud, kuid nende abielu oli lastetu ja Saarkoppelite aeg Sõol selle Mihkliga lõppeski, sest oma aega ootasid veel Luki Jaani järglased Seod.
Dokumentidest ei selgu Luki Jaani pojapoja, Mihkli noorema poja Andruse peremeheks kinnitamine. Tema vanemal vennal Jaanil (1794–1846) oli kolm tütart, kes kõik küll abiellusid, kuid temast talu pärijat ei jäänud. Ilmselt läks pärimisliin Andrus Mihkli p. Seo vanemale pojale, 1825.a sündinud Priidu/Feodor Seole, kellel Tõnu-Aadu Kadriga (Peremees) sündisid neli poega ja viis tütart. Kaks esimest poega surid küll imikutena, kuid Matvei Seo (1854-76) abiellus 20-aastaselt Pallasma Matsi Elena Pallasega ja jõudis tütar Maria sündida. Paraku Madis suri (vist uppus?) sama aasta sügisel ja kes 1880-ndatel Sõol peremeheks oli, on ebaselge.
Sajandi lõpul tuli Madisest jäänud ainsale tütrele koduväiks Külasema Ennu-Pärdil sündinud ja Rannaküla Jõe latsikohal kasvanud Ivan Küla (1871–1952) ja temast sai 20.s Sõo peremees. Koos koduväi Ivaniga asusid Sõole ka Ivani isa, Jõe latsikoha saanud vana Jaen/Ivan Küla (1844–1929) oma tütre Juulaga. Viimane abiellus Kohi Tõnu Mätasega ja 1904.a andis vana Ivan Jõe koha Tamsel väimees Mätasele.
Külade tallu asumisel ehitas Matvei Seo noorem vend Feodor Seo (1865–1924) omale Sõo-Saadu vabadikukoha. Kas tema isa ja arvatav viimane Seodest peremees, 1825.a sündinud vana Riidu suri sajandivahetuse paiku Sõos või Sõo-Saadul, jääb siin selgumata; tema kaks nooremat venda olid lapsena surnud ja kolmas vend, 1835.a sündinud Jaen võeti 1853.a nekrutiks ning jäi nähtavasti Krimmi sõtta.
Sõo Küladel (Ivanil ja Marel) sündisid kaheksa poega ja kaks tütart. 1901.a sündinud Vassili ja kaks nooremat poega (Anton ja Herman) surid imikutena ja väiksena on surnud ka esimene poeg Maksim (kuigi surmaaeg on meetrikast leidmata!), aga neli poega: Joann (1899), Mihail (1903), Aleksander (1905-34) ja Matvei (1910) olid viimases kogudusenimekirjas kõik veel Sõole märgitud. Neist vanim, Joann/Ivan Küla abiellus Pendu Ivani tütre Mariaga (Keinast) ja pidi pärima kruntimisandmetes veel isa nimel olnud 41-hektarise talu, sest nooremad vennad olid sel ajal juba põhiliselt kodust väljas. Nõukogude okupatsiooni ja 1940-ndate alguse kogemused sundisid aga noore Ivani 1944. aastal perega Rootsi põgenema. Järgmise venna Mihaili ja noorema venna Matvei käekäigud jäävad siin välja selgitamata; varakult surnud Aleksander oli Tallinnas abiellunud ja temast jäi ainus tütar, 1931.a sündinud Halvi, kes hiljem Sõol üles kasvas.
1959.a olid Sõo elanikeks vana Ivani teise abielu lesk, 69-aastane Riste Küla (sündinud Kolk Põitse Tõniselt) ja Viiraküla Toomu-Aadu Mihkli poja Väino Saarikuga abiellunud Sassi tütar Halvi Küla-Saarik ning Halvi poolvend Raivo Martini p. Põldmäe. Saarikud ehitasid kolhoosiajal omale Sõo õue uue maja, mis jäi nende kasutütre Monika (abielus Soom) pere valdusse. Raivo Põldmäe abiellus Tooma Juula tütre Linda Suuga (viimane oli muide Sõo Madis Küla vallastütar) ja nad ehitasid kolhoosiajal omale Uietalu vastas üle vana tee Toome nime saanud elupaiga.
Kuigi Sõo vanast majast (ammugi mitte talust) peale vundamendi enam midagi järel ei ole, võib tinglikult siiski seda hiljemalt taaniaegset elupaika Nõmmkülas alles olevaks lugeda, seda enam, et ka rootsiaegse Puhkama Hansu talu kohal on nüüd kolhoosiajal ehitatud korter-maja ja hiljuti lahkunud Rinsi Nuka Vassili Auväärti individuaalelamu, mis Varju nime hakkas kandma.

Sõo-Saadu

Noorelt surnud Sõo Madise noorem vend Feodor Seo (1865–1924) abiellus 1889.a Põitse Kästiki Elena Saartokiga ja ehitas omale Sõost pisut lõuna pool karjamaa serva oma vabadikukoha. Neil sündisid viis poega ja kolm tütart. Esimene poeg Adrian Seo abiellus 1916.a Laasu Juri tütre Raissaga (Uulits) ja jäi Sõo-Saadule. Teine vend Mihail on lapsena surnud; 1897.a sündinud Matvei abiellus 1932.a Sõo Ivani tütre Ekaterinaga ja viimane koguduse-nimekiri märgib teda koduväina Sõol, aga hilisem (nagu ka noorema venna Vassili kohta) sellest nimekirjast ei selgu! 1908.a sündinud noor Feodor Seo läks Uieaa Liinale koduväiks, kuid jäi viimasesse sõtta.
Kruntimisel sai Sõo-Saadust 9,68-hektarine väikekoht, mis dokumentides kandis muistset Vanavälja nime. Andrusel ja Iisal sündisid omakorda neli poega ja üks tütar. Aleks (1918) ja Volli (1925) jäid viimasesse sõtta; Anton (1920) ja Linda (1923) põgenesid 1944.a Rootsi ning ainsana jäi koju sõja läbi teinud Herman Seo. Peale selle kasvas Sõo-Saadul üles Vahtraste Uiemale Mihail Saare naiseks saanud ja noorelt surnud Andruse õe Juula ainus poeg Berland Saar (s.1932), kes kolhoosiajal omale Seanina tee ääres Puuri koha ehitas.
Herman Seo abiellus Päelda Mardi Floreida Vagaga. Nende kolm last surid väikestena, kuid kasulapsena kasvas Sõo-Saadul üles orvuks jäänud Floreida venna Sergei Vaga tütar Eevi Vaga. Viimasel oli vallaspoeg Madis, kelle Herman ja Floreida ametlikult lapsendasid ja kes Seo nime hakkas kandma.
1959. aastal olid Sõo-Saadul kirjas Herman ja Floreida, Hermani 65-aastane ema Raissa (sünd. Uulits) ja 26-aastane tädipoeg Berland Saar. Koht jäi Eevi poja Madis Seo pere (naine ja kaks tütart) valdusse ja vana Lukian’i järglaste saadud priinimi elab Nõmmkülas edasi.

Puuri

Vahtraste loos on pisut rohkem juttu Vahtraste Pärdi Saarte vabadikukohast Uiemast, kus Mihail Saare ja Sõo-Saadu Juula Seo ainus poeg Berland Saar 1932.a sündis. Berland oli aastane, kui ema suri ja ta kasvas üles onu Andruse juures Sõo-Saadul. Hiljem Berland abiellus Põitse Pärna Hildaga (Kolk) ja ehitas omale kolhoosiajal selleaegsesse planeeritud keskus-asulasse Seanina tee ääres oma maja. Sündisid kolm poega: Toomas, Jüri ja Aadu. Põhiliselt jäid nii Puuri koht kui ka Põitse Pärna hiljem Berlandi vanema poja Toomas Saare “valitseda”.

Toome

Sõolt hargnenuks võib lugeda ka teist kolhoosiaegset uusehitist Nõmmkülas, mille Aleksander Küla (1905-34) lese Mahta teise abielu poeg, Sõol üles kasvanud Raivo Põldmäe Tooma Juula tütre Lindaga kolhoosiajal omale edaspidi jutuks tuleva Uietalu põlistalu vastas ehitasid. Sellest sai nende poja, Jaan Põldmäe kodu (Raivo ja Linda tütred said Piirile ja Leeskopale mehele).

Uielu ehk Välja

Mingis mõttes võib Sõoga seostada õigupoolest Pallasma vabadikukohta, mille ennast nekrutikohustusest vabaks ostnud Pallasma Jaani Tähve neljas poeg Madis/Matvei Armas omale Sõo maale ehitas. Madis olla peale enda priiks ostmist (seda märgib ka viimane hingeloend 1858.a) mõne aja Pallasmaal Matsi või Tüü kodakondsena elanud, millest talle Koda Madise nimi jäi. Nähtavasti 1860-ndatel rajas ta omale Pallasma ja Nõmmküla vahel eluaseme, mida enamasti Uielu nimega teatakse, kuid mis hiljem on dokumentides ka Välja nime kandnud.
Madis abiellus 1866.a Mäla Jaani-Andruse Mare Ausmehega. Nende kaks esimest last (Irina ja Matvei) surid mõne-nädalastena; üles kasvas vaid tütar Maria, kes hiljem Külasema Jaagu Mihail Vapperi naiseks ja ühtlasi Insu perenaiseks sai.
20.s algul asus Uielule Tüü Mardi pojapoeg ja Koda Madise õepoeg, Lepana rannasaunas üles kasvanud Tüü Ivan Pallas, kes peale kroonuteenistust võttis 1901.a naiseks Põitse Vildiaugu Mihkli teise abielu tütre Juliana Murd (Juula ema oli Insu Riste, kes 1857.a sündinud ja õigeusus Kristinaks ristitud).
Kruntimisel jäi Uielu 3,3-hektariseks popsikohaks Ivani lese Juulia Pallase nimel. Ivani ja Juula vanemale tütrele Elenale tuli 1926.a koduväiks Tupenurme Rõuendi Ivani esimene poeg Ivan Laisk. Meenutame, et kunagi Vahtnast Tupenurme Saarele asunud ja siin omale “halvakõlalise” priinimi LAISK saanud muutsid selle nimede eestindamise kampaania ajal LAANEVÄLIks.
Elena vennad Aleksander (1906) ja Arteemi (1909) Pallased on Muhust välja läinud ja noorem õde Raissa sai Päelda Põesa Sassi naiseks (peale leseks jäämist veel Kansi Koplivälja Mihkel Väli naiseks).
Ivan Laaneväli oli kolhoosi “Põhjarannik” esimene esimees. 1959.a loenduslehel oli Uielu Pallasma küla järgi kirja pandud ja siis olid siin peale Ivani ja Elena nende noorem poeg, 1932.a sündinud Valeeri Laaneväli oma naise Hilda ja äsja sündinud poja Matiga. Ivani vanem poeg, 1926.a sündinud Voldemar oli 1944.a Rootsi põgenejatega kaasa läinud.
Kolhoosiajal ehitas Valeeri (Vaali) Uielule uue maja, mis hiljem jäi Tartusse asunud poja Mati pere suvekoduks.

Varju

Hiljaaegu (2012.a jaanuaris) manala teele läinud ajakirjaniku ja kunagi ajalehe Rahva Hääl korrespondendina töötanud Vassili Auväärti ehitatud elamut märgime Sõoga seoses üksnes selle tõttu, et see rootsiaegse Sõo vahetusse naabrusse jääb. Vassili juurtest on pigem Paenase ja Rinsi lugudes juttu ning Nõmmküla kontekstis ei ole sellele olulist lisada. Pealegi on Vassili eluloolised lühiandmed toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.590.

Tiigi

Et “Sõo-tagustega” ühele poole saada, nimetame veel Varju ja Uielu vahele jäävat kolhoosiaegset Tiigi kohta, mille rajas Rannaküla Viherpuu koduväi, Kallaste Söödivälja Vassel Palu poeg Arvo Palu. Ta uppus noore mehena ja koht jäi Arvo lese, viimati Sülla nime kandnud Maie pere valdusse.

2. LEEMETI

Puhkama nime päritolu ja seegi, kas arvatav Sõo eelkäija, taaniaegne üksjalg Puchkamme Anno ning 1674.a akti üksjalg Pugkam Laur võisid kuidagi sugulased olla, jääb üsna ebaselgeks, kuid viimase üksjalakohast sai rootsiajal tavaline adratalu, mis selleaegse kaardi järgi enam-vähem praeguse Tammiku kohal asus ning arvatavalt millalgi 18.s jookul on hilisema Leemeti kohale “nihkunud”. Vahetult peale katku 1713.a protokollis kandis Tamse mõisale koormisi Puchkama Lemeth ja selle rootsiaegse mehe nimi talule jäigi. Säilinud meetrikatest ei selgu Leemeti daatumid, kuid tema vallaliseks jäänud tütar Mare oli 1713.a paiku sündinud ja adrarevisjonide pere koosseisu järgi võib arvata, et Leemet 1750. ja 1756. aastate vahel on surnud. Viimases revisjonis 1756.a on peremeheks märgitud Puchkama Lemete Jahn, kellel paistavad kolm tütart ja poeg Mihkel (~1736–1811) täisikka ja abieluni jõudnud. Viimane oli esimestes hingeloendites ka talu peremees, kuid tal sündisid Tupenurme Lauri Mardi tütre Rõõdaga vaid kaks tütart. Vanemale neist, Marele tuli 1790. aastal koduväiks Tupenurmest pärit Pallasma sulane Juri ja pere sai 1820-ndatel priinime TAMMIK. Lisame, et Juri oli ühe Raugi juurtega Mihkli ja Tupenurme Ula Andruse tütre Tiiu esimene poeg ja vist Tupenurme Andrusel sündinud. Selle Mihkli noorem vend Tõnis sai hiljem Raugi Juril priinime KUSIT (hiljem KUUSIK). Nii tuleb Leemeti Tammikud ja Raugi Kusit-Kuusikud meesliinis sugulasteks (vendade järglasteks) lugeda. Tammikute “tüvitaluks” peab siiski just Nõmmküla Leemetit pidama, millel kaua aega ka veel rootsiaegne Puhkama lisanimi säilis.
Juril ja Puhkama Mihkli tütrel Marel sündisid kuus poega ja neli tütart, millega Tammikute arvukale sugupuule “kindel põhi” sai. Nende esimene poeg, 1792.a sündinud Juri võeti küll Napoleoni sõdade aegu nekrutiks ja temast edasised andmed puuduvad, kuid kolm järgmist venda abiellusid. Kaks nooremat poega (Jaak 1803-69 ja Andrus 1806-31) surid Leemetil järglasteta.
Juri teine poeg Mihkel/Mihail Tammik (1794–1873) abiellus Pallasma väimehe Matsi tütre Ingel Keinastiga, kuid nende abielu oli lastetu. 1834.a loendis on vana Juri surnuks märgitud (surmakannet meetrikas ei ole!) ja Mihkel peremeheks kinnitatud, kuid 1850. aastaks on peremeheks pandud noorem vend Jaen/Ivan Tammik (1796–1859), kellel Tupenurme Vanaga Tähve tütre Marega (Peeker) viis poega ja kolm tütart sündisid ning kõik jõudsid ka abieluni. Mihkli naine Ingel suri 1860. aastal ja järgmisel aastal võttis Mihkel Sõo Juri tütre Mare Saarkoppeli teiseks naiseks ning peale vennapoja peremeheks saamist ehitas omale Leemeti-Kopli koha. Mihkli ja Jaani kolmas vend Tähve Tammik jäi Leemeti sulaseks. Ta oli vahepaeal ka Kallaste Anduväljal sulane, abiellus Anduvälja Jaagu tütre Marega ja neil oli neli tütart ning poeg Matvei. Viimane abiellus Külasema Kopli-Andruse Pauli tütre Maria Kaoga ja 19. sajandilõpu koguduse-nimekiri märgib Madise leske ning Aru Kaarli tütre Ruudu Lootusega abiellunud poega Andrei Tammikut (s.1866) Leemeti saunas. 20.s nimekirjades on pere Vildiaugul, kuid ilmasõja-järgsest nimekirjast on kogu pere maha tõmmatud – nähtavasti nad lahkusid Muhust. Tuleb arvata, et pere Põitses elas, kuni Vildiaugu koha omandas 100-aastaseks elanud Jaen/Ivan Läks, aga sellest on pigem Põitse loos juttu.
Nagu öeldud, jõudsid Jaen Tammiku kõik kaheksa last abieluni. Esimene poeg Mihkel/Mihail jun. Tammik kinnitati isa surma järel peremeheks; teine poeg Juri Tammik ehitas omale Kearu vabadikukoha ja kolmas vend Jaen/Ivan Tammik asus oma Ansult võetud naise Ingliga (Saabas) Kallaste Jaanile. Neljas vend Andrus/Andrei Tammik (s.1845) teenis kroonu välja ja oli 1880-ndate nimekirjas oma 1881.a võetud naise (Ekaterina Kao, s.1842), tütre Elena ja poja Matveiga soldatiperena kirjas (kohaviidana märgitud vaid “Nõmmkülas”), kuid 20.s alguse nimekiri nende lapsi enam ei märgi ja vanad on Leemeti inimeste lõpust ka lihtsalt maha tõmmatud! Viies ja noorim vend Matvei Tammik ehitas omale vanema venna Juri ehitatud Kearu kõrvale Risti vabadikukoha.
Leemetil peremeheks jäänud Mihkel oli 1851. aastal abiellunud Põitse Kästiki Eed Saartokiga ning neil sündisid samuti viis poega ja kolm tütart, kuid pooled lapsed surid väikestena. Kolm poega said täisealisteks: Matvei Tammik (1853–1928) sai 20. sajandi algul Leemeti peremeheks; teine vend Georgi ehitas omale Uieaia koha ja kolmas vend, 1861.a sündinud Ivan ei ole nähtavasti kroonuteenistusest tagasi tulnud.
Leemeti Madisel ja Kadril sündisid kolm tütart ja ainus poeg Mihail Tammik (1891–1977), kes 1916. aastal abiellus Pallasma Tüü Juri tütre Elenaga (Pallas, s.1883) ja oli viimane Leemeti peremees – neljas Mihkli-nimeline vanast Puhkama Mihklist arvates. Tema nimele sai 25,2-hektarine pooltalu, mis jäi pärast onu Georgi pooltalu ja vabadike juurdelõigete eraldamist.
1959.a rahvaloenduse lehel oli 67-aastane Mihkel perepeaks märgitud ja siis oli tema pere veel 5-liikmeline – peale naise Elena ja 34-aastase tütre Olga oli Leemetil ka 72-aastane Mihkli vanem õde Maria, kellel ühtekokku on neli vallaslast sündinud. Selleks ajaks oli viiendaks pereliikmeks Mare tütre Raissa vallaspoeg, 1925.a sündinud August Tammik. Lisame, et Mihkli ja Leena ainus poeg Anton Tammik suri 9-aastaselt 1925. aastal.
Olgale tuli 1960-ndatel koduväiks Saaremaa mees Boris Tilling ja Olga oma poja Rein Tillinguga olid veel aastatuhande vahetuse Leemeti elanikud.

Leemeti-Kopli

Leemeti “teise” Mihkli (1794–1873) abielu oli lastetu, kuid Sõo Marega sündis Mihklil 1845. aastal vallaspoeg Jaen. Peale oma naise Ingli (1792–1860) surma laskis Mihkel ennast Sõo Marega laulatada ja ehitas pojaga koduõue all oma eluaseme, mis Leemeti-Kopli nime, aga Sõo Mare kaudu Saarkoppeli perekonnanime sai. Jaen/Ivan Saarkoppel (1845–1923) abiellus peale isa surma Insu Irina Armasega ja sündisid neli tütart ning poeg Matvei Saarkoppel. Viimane võttis enne Esimest Maailmasõda Saaremaalt ühe luteriusulise Ann Gustavi tütre naiseks ja sündisid viis poega. Esimene poeg August (1914) ja noorim poeg Eduard (1923) surid väikestena. Viimases koguduse-nimekirjas olid Leemeti-Koplil kirjas Madis ja Anna oma kolme pojaga (Aleksander, Nestor ja Paul) ning vallaliseks jäänud Madise vanem õde, 1881.a sündinud Maria Saarkoppel (tema vallastütar Raissa suri 11-aastaselt).
Kruntimisel jäi Leemeti-Kopli 3,32-hektariseks popsikohaks Matvei Saarkoppeli nimel. Madise pojad läksid Muhust minema (Nestor ja Paul põgenesid sõja ajal Rootsi, Sass elas peale sõda Tallinnas) ja 1959.a oli Kopli ainsaks elanikuks 76-aastane Maria Saarkoppel, kes Uietalu Mihkli mälestuse järgi olnud Insu Mihkli “kompanjoniks” Insu talu ülesehitamisel ja kelle eestvõttel ka Leemeti-Koplile uus maja tehti. Peale tema surma kohendasid Kopli maja veel Uieaa Liide ja Pendu Riina Keinastid, kuid lõpuks jäi koht lihtsalt Uieaa õuemajaks.

Kearu

Umbes samal ajal, kui Leemeti vana Mihkel Leemeti-Koplile asus ja noor Mihkel (Jaani poeg) Leemetil peremeheks sai, on viimase teine vend Juri/Georgi Tammik omale Kivari-aluse karjamaa serva Kearu koha ehitanud. Ta abiellus 1859. aastal Insu Tähve tütre Marega (Vett) ja sündisid viis tütart ning kaks poega. Noorem poeg Matvei ja kaks tütart surid lapseeas; vanem poeg Feodor Tammik (1873–1926) abiellus 1908.a Rannaküla Suurekraavi Aleksei Armase tütre Ekaterinaga. Kogudusekirjades on neil noorelt surnud poeg Ivan ja kaks tütart: Raissa (1910) ning Akilina (1913). Viimane nimekiri märgib Kearul veel Riidu vallalisteks jäänud õdesid Kristinat (1864–1922) ja Elenat (s.1867).
Kruntimisel sai Kearu maaks 0,37-hektarine õueaed (Lit.A-25) Feodori tütre Raissa Tammiku nimel. 1959.a olid Kearu viimasteks elanikeks 78-aastane Riidu lesk Ekaterina tütre Raissaga, aga 1976.a ei olnud külanõukogul põhjust kohale enam individuaal-omandi toimikut vormistada.

Risti

Kearu Juri noorem vend (Leemeti vana Jaani viies poeg) Matvei Tammik (s.1849) abiellus 1878.a Muda Madise tütre Elenaga (Rihvk) ja ehitas omale Kearust pisut õhtu poole Risti koha. Teadaolevalt sündisid Madisel ja Leenal neli poega ning kolm tütart, kuid üles kasvasid vaid teine poeg Vassili ja noorem õde Julia. Viimane asus hiljem oma vallastütre Salmega Viiraküla Essile ning sealt Tupenurme Maaniidile. Vassili Tammik abiellus 1906. aastal Kallaste Lee Juri tütre Kristinaga (Seur) ja ilmasõja-järgne kogudusenimekiri märgib neil tütart Elenat ning kolme poega: Artemi, August ja Vassili.
Kruntimisandmetes oli Matvei Tammiku pärandustombuks nimetatud 1,44-hektarine Risti koht (Lit.54). Vasseli poegade käekäik on mõneti ebaselge; peale viimast sõda tuli koju tagasi vaid noorena merd sõitnud vanem poeg Artemi Tammik, kes kolhoosiajal “Põhjaranniku” kolhoosi elektrijaama (Nõmmküla ja Pallasma vahel, Uielu vastas üle tee) “hinges hoidis”. Ta võttis Saaremaalt naise ja 1959.a olid Artur ja Senni (Ksenja Georgi t.) Tammikud kaks Risti elanikku. Kolhoosiaja lõpupoole asus Ristile Saaremaa mees Jüri Sink (arvatav Senni hõimlane), kelle valdusse koht viimase maareformiga jäi.

UIEAIA

Kui Leemeti kolmanda Mihkli vanem poeg Matvei Tammik Leemetil peremeheks sai, ehitas noorem vend Georgi Tammik omale kodust pisut Insu poole Uueaiaks (muhupäraselt Uiea’a) nimetatud koha, millest kruntimisel sai Leemeti osatalu.
Juril/Jegoril sündisid Laasu Timmu tütre Elenaga kuus poega ja kaks tütart. Vanem poeg, 1884.a sündinud Matvei Tammik jäi Uieaale. Teine vend Andrei abiellus Sepa-Saadu Mare Suuga ja elas nüüdseks kadunud Sadama saunas, millest ka pisut eraldi räägime. Kolmas vend Ivan jäi esimeses ilmasõjas invaliidiks ja läks Muhust minema, aga 1895.a sündinud neljas vend Vassili abiellus 1918. aastal Jaroslavlis ühe Agripina Kuzmini tütrega ja elas peale opteerumist 1920. aastal oma suure perega Seanina saunas ning asus hiljem Rebaski Tuule-Saadule. Viies vend Georgi läks Umnale koduväiks (sellestki tuleb hiljem lähemalt juttu) ja vana Juri kuues, 1904.a sündinud poeg Aleksander on lapsena surnud.
Kruntimisel sai Matvei Tammiku nimele 18,92-hektarine Uueaia osatalu (väidetavalt pidi Madis noorematelt vendadelt vana Juri päranduse osakud välja ostma). Rannaküla Vigalalt võetud naise Juulaga (Muld) sündisid Madisel kolm tütart ja poeg August, aga kaks nooremat last surid imikutena ja üles kasvasid kaks tütart.
Vanemale tütrele, 1910.a sündinud Akilinale tuli 1933.a koduväiks Sõo-Saadu Feodor Seo, kuid ta mobiliseeriti 1941.a Punaarmeesse ja sõjast ta tagasi ei jõudnud (Riidu ja Liina kolm last surid kõik mõne päeva vanustena). Noorem õde Lidia sai Pendu Anton Keinasti naiseks, kes samuti sõtta jäi ja Liide kasvatas oma ainsa tütre Elve Uieaal üles. Liina sai peale sõda Kõrve Albert Kollo naiseks ja töötas kolhoosiajal kalurina. Kõrve Liina ja Umna Juula (Liina onunaine) olid sel ajal tuntud “Põhjaranniku” naiskalurid, kes koos oma meestega üsna ränkrasket rannakaluri tööd tegid.
Uieaa Liide ja Pendu Antoni tütar Elve Keinast abiellus Ranniku Arvo Abega (Paenase juurtega Abede Nõmmkülla asumisest tuleb lõpus veel eraldi juttu) ja Liide üksi jäädes tulid Arvo ja Elve oma perega Uieaale. Nii sai koht Abede valdusse.

Sadama

Reguleerimiskaartide registri (EAA.311.1.558) kolmandas jaos on Pallasma ja Nõmmküla kohtade nimistud dateeritud aastaga 1796 ja seal märgitakse numbritega 1 ja 2 kahte tühja eluaset (wüsten Wohnstelle), milledest nr. 2 leiame kaardil rootsiaegse Sõo kohal (sellest oli juba juttu), aga nr.1 on kaardil üsna mere ääres (Lepana ja Seanina vahel), kus mäletatakse Sadama saun olnud! Üldiselt on kohta Sõo Sadama nimega teatud ja küllap pidanuks sellest juba Sõoga seoses rääkima, aga veel enam on Leemeti Tammikuid Sadama saunas peavarju leidnud. Nimetatud reguleerimiskaardil kannab siit lõuna-edela suunas jääv puisniit nime Hintzo Nieth, aga siinsamas on ka Sõo niidiks nimetatud metsa-heinamaa. Ilmselt on siin juba hiljemalt 18. sajandil olnud üks Tamse mõisa meeste kalapüügi-koht lautrite ja võrgukuuridega, mida Muhus võrkmaadeks nimetatakse. Kui vanu lautrikohti võib ümber terve Muhu üsna palju leida (neid, muide, on üritanud kirja panna Tupenurme Mihkli-Jaagu Vassili Auväärt, kelle materjalid siinkirjutaja Koguva muuseumile üle andis), siis põhjarannikul Tammiski nukast Rannaniidi pangani võib neid ligemale paarkümmend loetleda. Üksnes Nõmmküla piiridesse jäävad peale nimetatud Sõo sadama ja Seanina piirivalvekordoni veel Leemeti-Võrkaa, Va(h)e-Võrkaa ja Muda-Vesiaa lautrikohad. Üldjoontes on küll teada, millistes randades ühe või teise küla mehed püüdsid, kuid iga mäletaja juttudest koorub pisut erinev pilt ja nähtavasti on püügikoha valikul määravaks olnud püügiaeg ja vahendid (vanasti noodapüük, hiljem võrgu- ja lõpuks ka mõrrapüük). Igal juhul on Sõo sadamast peale Nümmküla meeste merel käinud veel Külasema, Põitse, Mõisaküla ja Pallasma mehi.
Sõo Sadama esimene tulekoldega eluase (rannasaun) võis olla juba 1796.a kaardil kujutatu, aga millal ja millistele küla vabadikele see hiljem on peavarju andnud, ei selgu olemasolevaist dokumentidest kuigi hästi. 1880-ndate Rinsi koguduse-nimekiri, näiteks, märgib noorelt surnud Muda perepoja Andruse (1822-46) lese Mare eluasemena Sadama, mis ilmselt Sõo Sadama rannasauna tähendab. Kindlalt on teada, et 20. sajandil elas siin oma perega veel pärastpoole jutuks tuleva Sepa-Saadu Marega abiellunud Uieaa Andrei Tammik, kuni tühjaks jäänud Sepa-Saadule asuti. Nõukogude okupatsiooni ja selle range piiri-režiimiga hääbus koht kalapüügi-kohana koos oma rannasaunaga lõplikult.

SEANINA

Siinkohal ei püüa me täpsema teabe puudumise tõttu anda pilti hiljemalt 19.s algusest Nõmmkülas tegutsenud piirivalve-kordoni kohta (Vene tsaaririigi piirivalve asus Muhusse juba 1785. aastal). Hiljem tuleb Ansuga seoses küll juttu ühest Muhusse jäänud piirivalvurist Ivanovist, kes omale Liguva metsa all eluaseme rajas. Sea(ni)na lähedal teatakse ka üht kohta soldati aiana, aga ei ole selge, kas siin mõni “tonger” oma perega on elanud või oli siin mõne kroonu välja teeninud Nõmmküla mehe soldatiplats. Seana rannasauna märgib aga 1880-ndate kogudusenimekiri 1861.a surnud Muda peremehe Juri Rihvki lese – Päelda Mardi Ingli (Vaga) ja tema vallaliseks jäänud tütre Mare Rihvki (1838–1919) eluasemena. Et hiljem jutuks tuleval Mudal “pärimisliin” juba 1830-ndatel Juri noorema venna Tõnise järglaste kätte läks, võis juba vana Juri (1798–1861) oma perega Seana sauna asuda, kuigi dokumentaalset kinnitust sellele ei ole võimalik leida.
1920.a opteerus Esimesse Maailmasõtta mobiliseeritud ja revolutsiooni järel kodusõja keerisesse sattunud Uieaa Vassili Tammik tagasi Eestisse. Ta oli Jaroslavlis 1918.a abiellunud venelanna Agripina Kuzmini tütrega, aga et Uieaal vanem vend Matvei selleks ajaks peremehe õigustes oli, asus Vassel perega Seanina sauna. Tema esimene poeg Vladimir suri 2-aastaselt 1921.a, aga perre sündisid veel kaks poega ja viis tütart. Mõned neist surid küll väikestena, aga 1926.a sündinud August Tammik (vahepeal Muhust väljas elanud) maeti alles 2007. aasta 26. juulil Muhu vanale õigeusu kalmistule.
Vassili Tammik asus enne viimast sõda perega Rebaski Tuule-Saadule, aga selleks ajaks oli Seanina hea sadamakohana saanud Muhu laevnike kodusadamaks ja kruntimisel eraldati isegi 0,28-hektarine Seanina maaüksus (Lit.A-24) Muhu kalurite ühistu “Koha” omandisse. Peale sõda tegutsesid siin nn. riigi kalurid ja isegi 1959.a rahvaloenduses on Seanina elanikena kirjas selleaegsed kalakombinaadi valvurid – vahepeal Saikla asunud Kallaste Mihkli-Aadu Mihail Laanet, Joosep Peetri p. Remmel ja keegi Vassili Nikolai p. Tamm.
Peale Muhu kalurite lülitamist “Saare Kaluri” koosseisu jäi Volbert Tamme entusiastlikult välja ehitatud kalatööstus Seaninal kiratsema. Kolhoosikorra kokku kukkumise järel tegi see vist neli pankrotti läbi ja lõpuks sai kogu kompleks ühele soomlasele. Seanina tulevik võib ehk alles järgmistele põlvedele selguma hakata.

Et jutt juba läks Nõmmküla ühele “märksõnale” – Seaninale ehk Seanale, siis võiks siinkohal märkida ka kolhoosiajal Seana vahetusse naabrusse kerkinud eluasemeid: ühe viimase tootmisjuhi Erik Vohu Mäeveere, Rässa juurtega Ants Lasna Pärna ja üle tee Maie Lasn-Kreisi Kreisi-nimelist eluaset. Nõmmküla kontekstis ei ole neil põhjust pikemalt peatuda, samuti nagu siit pisut Võrkaa pool tee ääres alles hiljuti ehitusjärgus olnud Kallaste Aru-Mihkli väimehe alustatud ja hiljem võõrandatud Indreku kinnistul. Ebaselged on kolhoosiaegse Nõmmküla kalasadama, endise Leemeti-Võrkaa tulevik ja sellest pisut Vahe-Võrkaa pool olnud Soonda Juri Arno Äkke “Saare Kalurilt” omandatud kuuri saatus, mida Tallinnas elanud vana meremees surmani oma suvekoduna kasutas (Lautri kinnistu).

3. INSU

Nõmmküla põlistalude juurde tagasi tulles märgime, et dokumentidest jääb üsna ebaselgeks, mis suhe oli rootsiaegse kaardi talul nr.3 (Hinto Jahn) ja katku üle elanud Hintzo Simmo’l ning kas neid 1674.a akti Hintzo Peter’i otsesteks järglasteks saab lugeda, kuid üsna ilmselt märgivad mõlemad pärastist Insu talu.
1713.a protokollis on Tamse mõisale koormisi kandmas Hintzo Simmo (mees, naine ja üks tütar peres) ja sama nimi esineb peremehena läbi kõigi adrarevisjonide ning veel Ranna mõisa vakuraamatutes 1771. aastani – nimelt arvati talu 1740-ndatel Lõetsas rajatud Ranna mõisale ja sellele kandis talu oma koormisi mõisa hääbumiseni 19. sajandi algul. Nähtavasti peab kahe Simmo või Siimu-nimelise peremehega tegemist olema, sest 1775. aasta 5. juulil Nõmmkülas surnud Hinso Siimo, ein alter Wirth ei saanud ilmselt juba 1713. aastal koormisi kanda ja on (seni oletuslikult) oma Ingliga Hiiumaalt 1750ndatel Insule tulnud. Adrarevisjonide pere koosseisu järgi võib oletada, et esimene (rootsiaegne?) Siim või Simmo (tema nimi muide vihjab sanuti võimalikule hiiumaisele päritolule) sajandi keskel suri. Teisel Siimul (1722 – 1775) on säilinud abielu-meetrikate järgi abiellunud kaks tütart ja poeg Jaan. 1768. aastal Ännika Matsi tütre Eeduga kihlatud Jaak, kes enne laulatust surra jõudis, pidi vist veel vana Siimu poeg olema. Teise Siimu ainus poeg Jaen (~1756 – 1796) abiellus 1776. aastal Siljavälja Juri tütre Ingliga ja oli esimestes hingeloendites ka peremeheks märgitud, kuid lapsi ei ole neil Ingliga ei meetrikais ega hingeloendites märgitud! 1795.a loendis on peale Jaani ja Ingli talus kirjas veel hiljuti Vahtraste Matsi Ristega abiellunud Tooma Mart ja nende paariaastane tütar Mare. See pere sai veerand sajandit hiljem perekonnanime VETT (WET) ja juba nimetatud hingeloendis on Mardi ette ka tiitel Wirth (peremees) lisatud. Nii võib väita, et nälja- ja katkuaja üle elanud rootsiaegsed inimesed püsisid Insul läbi 18. sajandi, kuid priinimesid saamas ei olnud neist enam kedagi (isiku-andmebaasis on neile omistatud tinglik priinimi /INSU/).
Ilmselt Toomalt tallu toodud Mart ja Riste Vettidel oli kolm poega ja kaks tütart. Vanem poeg Tähve Vett (1796–1872) oli 1826.a Tamse mõisarahva hulgas kirjas, aga 1834. aastaks Insul peremeheks kinnitatud ja teine vend Mart (1799–1867) jäi Insul sulaseks; kolmas vend, 1805.a sündinud Mihkel võeti 1831.a nekrutiks, ega ole nähtavasti Muhusse tagasi jõudnud.
Tähve Vett abiellus 1831. aastal noorelt surnud Külasema Kingisepa Mihkli lese, Päelda Mardi Juri tütre Kadriga ja Insul kasvas üles ka Kingisepa Mihkli poeg Aad, kes sai priinime ARMAS. Tähvega sündisid Kadril veel kolm poega ja kaks tütart, aga neist ainsana jõudis abieluni tütar Mare. Tähve nooremal vennal, sulasel Mardil oli ainult kaks tütart ja nii sai 1860-ndatel Insul peremeheks Tähve kasupoeg Aad/Aleksei Armas (1826-73); perekonnanimi Vett kadus aga Muhust sootuks.
Aad Armas võttis kodukülast Kingissepa vabadiku Andrus Kao tütre Rõõda naiseks ja neil oli neli tütart ning kolm poega. Vanem poeg Ivan Armas (1851–1916) abiellus 21-aastaselt Muda Elena Rihvkiga ja sai Insu peremeheks; teine vend Mihkel võeti nähtavasti viimase Türgi sõja ajal kroonusse ja kadus ning kolmas vend Matvei oli Insul sulaseks. Matveil oli Kallaste Niidi Madise tütre Juulaga (Mundi) kolm poega ja kaks tütart, kusjuures sajandi lõpuks olid nende kaks poega (Matvei ja Feodor) samuti juba perekonnad loonud. Ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas on aga kogu perekond maha tõmmatud ja nende edasist käekäiku on üksnes kiriku-raamatute põhjal üsna keeruline jälgida!
Ivan Armase ajal on Insu talu 19. sajandi lõpupoole võlgadesse sattunud (pärimuste järgi olnud Ivan joomamees ja talu lausa maha joonud!) ning Ivan pidi talust välja minema. Sel ajal on tekkinud küla karjamaale Tupenurme tee äärde Värava koht, kus Ivani järglasi veel enne viimast sõda elas.
Mõne aja on sajandivahetuse paiku Insul olnud Linnuse Uieniidi Tõnu poeg Mihkel Ling (s.1864) oma perega, kuid talu asus võlgadest välja ostma Külasema Jaagu Andruse poeg Mihail Vapper (s.1882), kes 1905.a abiellus eespool jutuks olnud Koda Madise tütre Mariaga (1884.a sündinud Armas).
Mihkel pani Insu talu igati “järjele”; ehitas uued hooned (kõrge sokliga suure elumaja ja rida abihooneid) ning soetas veel maad juurde. Kruntimisandmetes oli tema nimel peale 41,6-hektarise Hintso koha (Lit.8) veel 18.74-hektarine Uue-Tooma nimega maaüksus, mis Pendu Ivaniga abiellunud tütre Maria kaasavaraks jäi. Insul mitmed suved suiliseks olnud Kallaste Kopli Riina armastas Insu Mihkli töökust aasida juttudega sellest, kuidas Mihklil olnud üks spetsiaalne õuemaja selle tarbeks, et kui pühapäeviti muud tööd ei olnud (palgatöölised pidid oma puhkepäeva saama), siis tõstnud Mihkel seda maja tungraudadega ühest kohast teise sellele sobivamat paika otsides! Paraku pidi ta vanaduspäevad oma köögis veetma, mille “Põhjaranniku” kolhoos talle “armulikult” jättis, kui Insu hooned ühistati ja kolhoosi kontor Insul sisse seati.
Mihklil ja Marel sündis ühtekokku üheksa last, kusjuures Marel oli veel enne abielu sündinud tütar Julia (sai Külasema Pärdile mehele). Esimene abielust sündinud tütar Ekaterina sai Vaaduma Sandri ja järgmine tütar Maria Pendu noore Ivani naiseks; Akilina suri 16-aastaselt. Esimene poeg Mihail (1914) suri samuti lapseeas ja poegadest ainsana kasvas üles 1924.a sündinud Vassili, kes 1944.a Rootsi põgenes; üks noorem õde Linda sai Saaremaale Rahula Andruse Vassel Nooda naiseks. Väikestena on surnud veel 1919.a sündinud Olga ja viimasena 1927.a sündinud poeg Arni. Keskmine õde Raissa sai Ansu (Sepa) Ivan Saabase naiseks, mille kohta Nõmmkülas naljatati, et “soapa keer viis Iisa ää”.
1959.a olid üle-seitsmekümnesed Mihkel ja Mare veel kahekesi Insul kirjas, kuigi sellel ajal siin kolhoos juba 10 aastat oli peremehetsenud. Kolhoosiaja lõpul jäid hooned küll vabaks, kuid uusi asukaid need ei leidnud. Kuidas Mihkli tütarde pärijad hiljem oma pärandust jagasid, jääb siinkohal analüüsimata, aga kuuldavasti on “soapa keer” nüüdseks Insu koha täielikult võõrandanud.

Värava

Kõrve ja Umna vahel, Tupenurmest Nõmmkülla tulles vasakul tee ääres on tänini ära tuntav paik, kus mäletatakse olnud Värava koht. Siin oli 19.s lõpul ja 20.s algul ka Nõmmküla ja Tupenurme piirivärav, millest koht oma nime on saanud (olla ka Vibuväravaks kutsutud). Kogudusekirjades esineb Värava nimi vaid ilmasõja-järgses nimekirjas ja sinna on märgitud 1916.a surnud Ivan Armase – endise Insu peremehe pere.
Ivanil oli Muda Leenaga neli poega ja kolm tütart, kuid kolm nooremat poega surid mõne-aastastena juba Insul. Koguduse-nimekiri märgib Väraval Ivani leske poja Feodori (s.1872) ja kahe tütrega: Juliana (1876) ja Ekaterina (1891). Feodor (Riidu) oli 1891.a Targa-Peetri Ekaterina Priiga abiellunud ja kirjas on ka nende tütar Juliania (1896) ning poeg Vassili (1903); kaks Mariaks ristitud tütart olid väiksena surnud. Peale selle on kirjas Ivani vanema tütre Juliania vallaspoeg, 1919.a sündinud Augustin Armas. Dokumentaalselt jääb nende edasine käekäik ebaselgeks, sest viimane kogudusenimekiri neid lihtsalt enam ei kajasta.
Kätraniidi (Kukka) Maimu Saarväli (s.1923; Pallas) mäletab, et Väravalt käis koolis August Armas ja Riidu olla Insu trepil kukkudes surma saanud. Riidu naine Kadri oli Riidust 5 aastat vanem ja võis Maimu mäletamise ajaks juba surnud olla, kuid enama teada saamiseks jääb loota järglaste mälestustele, kui neid Värava Armastest 2. Maailmasõja-järgsesse aega üldse jäi.

4. TÕNU-AADU

Tõnu-Aadu perepärimus väidab, et nende esiisa olla kunagi Hiiumaalt Muhusse tulnud või toodud. See annaks alust oletada, et Tõnu-Aadu rootsiaegseks eelkäijaks oli sel ajal Uietalust hommiku poole jäänud kolmest talust kõige Tooma-poolsem – Hiedlasmeh Tönno talu, mis katkuga tühjaks jäi ja millalgi 18. sajandi jooksul on praeguse Tõnu-Aadu kohale ümber asunud. Seda oletust ei toeta siiski ei kaartidel ega 18.s adrarevisjonides leiduv ja algul toodud tabelis on Tõnu-Aadu eellaseks ikkagi rootsiaegne Pallasmeh Tõnu arvatud!
Põhjasõja ja katku järel kannab 1713.a protokollis Tamse mõisale koormisi Tönno Ado. See Aad paistab 1750-ndatel surnud ja 1756.a revisjonis on peremeheks Tönnise Ado Tönnis (~1711–1781) ning talus on kaks tööeas meest ja neli poisslast. Esimese hingeloendi andmeil oli Tõnise naine Made (~1712–1798) Kõinastu Matsi tütar ja neil on teada kolm täiskasvanud poega ning 1761.a 4-aastaselt surnud poeg Peeter. Esimeses hingeloendis oli Tõnu-Aadul peremeheks vanem poeg Mihkel Tõnise p. (s.~1735) ja talus kirjas ka tema kaks venda – Simmo ja Hendrik. Sajandi lõpul on viimasest Suuremõisa hing saanud ja teda kohtame viimati hoopis Soonda Matsil (sel ajal Targa-Matsi). Soonda loos on spekuleeritud, et Soonda Nuudile asunud Äkkede esiisa Aad võis Mihkli ja Hendriku neljas vend olla, aga kindlamalt seda tõestada on muidugi raske.
Mihkel oli sajandivahetuseni Tõnu-Aadu peremees, aga tema surmaaeg paraku meetrikast ei selgu. Temast jäi Kallaste Mihkli-Aadu Marega kuus poega ja kaks tütart ning teine poeg Mart (1764–1819) oli 1811.a loendis peremeheks märgitud. Arusaamatuks jääb aga see, miks Mardi kolmas vend, 1766.a sündinud Andrus esineb ainult esimeses hingeloendis ja nooremat venda Matsi (s.1776) ei märgi ükski hingeloend? Samas puuduvad meetrikas andmed nende surmast ja peale selle kihlati Andrus 1792. aastal ühe hiidlase Mihkli lese Ingliga ning sündisid kolm tütart, kuid seda 1847. aastal 79-aastaselt surnud Inglit hingeloendid samuti ei kajasta! Ühe võimalusena võib oletada, et Tõnu-Aadul olid veel 18.s lõpul Hiiumaaga tihedad sidemed (see kinnitaks 20. sajandini säilinud pere-pärimust) ja ehk peaks salapäraselt kadunud pereliikmeid hoopis Hiiumaalt otsima.
Tõnu-Aadu Mardil ei olnud Suude esiisa, Pallasma Juri tütre Ristega teadaolevalt lapsi ja peale Mardi surma on peremeheks pandud tema noorelt surnud kolmandast vennast Tähvest (1769-98) jäänud ainus poeg Tähve (1794–1877), kes sai priinimeks PEREMEES. Mardi neljas vend Mihkel (1772-99) oli 27-aastaselt vallalisena surnud, aga nimede paneku ajal elas veel vallaliseks jäänud sulane Simmo – noore Tähve vanaonu, kes samuti Peremehe nime sai. Nii oli Tõnu-Aadu hõimkond enne priinimede andmist üsna arvukas ja kui oletuslik Äkkede esiisa välja arvata, peaksid need kõik Peremehe nime kandma, kuigi edasi kandus see nimi vaid Tähve järglastele – noorele Tähvele ja tema õele Marele.
Kompenseerimaks mitme Tõnu-Aadu vanema meesliini hääbumist sündis noorel Tähvel kahe naisega kuus poega ja kolm tütart. Tähve esimene naine Ingel oli Külasema Mäe-Tooma Mihkli tütar. Nende esimene poeg Mihkel suri väikesena; teine poeg Juri/Georgi Peremees (s.1824) sai isa surma järel peremeheks. Ingel suri 1838.a ja samal aastal võttis Tähve teiseks naiseks Külasema Marjavälja Hansu tütre Riste (Kolk), kellega 1839.a sündis poeg Mart/Martin Peremees. Ta oli õigeusu tulekuga Tõnu-Aadule asutatud abikoolis kooliõpetaja ja ehitas omale 1870-ndatel Jaaniõue koha. Teine 2. abielu poeg Jaen suri paari-nädalasena; 1845.a sündinud Aadu käekäik ei ole Rinsi varastest koguduse-nimekirjadest selgunud, aga noorim vend, õigeusku ristitud Matvei rajas Liguva metsa all (Nõmmküla ja Kallaste vahel) omale Tõnu vabadikukoha.
Tähve 1. abielu poega Jurit märgib 1880-ndate nimekiri veel Tõnu-Aadu peremehena (tema surmaaeg sajandi-vahetusel on seni selgumata). Ta oli 1845. aastal abiellunud Pallasma Matsi Juri tütre Ingliga (Pallas) ja sündisid viis tütart ning ainus poeg Timofei Peremees (1853–1926; Tähve “kolmas”), kes peale isa surma ka Tõnu-Aadu peremeheks jäi. Abiellunud 1878. aastal Pallasma Jaani Juri tütre Kristinaga (Armas) sündis tal vanaisa vääriliselt üheksa (!) poega ja ainus tütar Maria, kes Külasema Jaagule mehele sai.
Tõnu-Aadu teise Tähve esimene poeg Ivan Peremees (s.1879) abiellus 1908. aastal Linnuse Salu-Jaani Kadriga (Ling) ja neil kasvasid üles viis poega ning tütar Akilina; esimene tütar Maria suri 11-aastaselt. Ivani teine vend Maksim Peremees võttis “õe vastukaubaks” Külasema Jaagult naise ja sündisid kaks tütart, kuid Madis jäi esimesse ilmasõtta ja Ekaterina läks oma kahe tütrega (Julia ja Akilina) tagasi sünnikoju. Kolmas vend Mihail suri 1920.a vallalisena ja lapsena surid veel Tähve kolm poega (kaks Georgiks ristitut ja esimene Vassilidest). Kaks nooremat venda, Andrei (1893) ja Vassili (1896) said merd sõites Esimese Maailmasõja jalust Ameerikasse ja sinna nad jäidki; Tähve noorim poeg, 1899.a sündinud Konstantin Peremees omandas 1920-ndatel Kallastel tühjaks jäänud Aru-Jaani koha, kus ta 1959.a loenduse ajal veel üksinda kirjas oli. Selle kohta ütleb vana laulusalm: “Tõnu-Aadu vana Kosti, kui tal välja minna kästi – võttis oma vana nänne, Aru-Jaanil maja enne”
45-hektarine Tõnu-Aadu talu oli kruntimisandmetes kirjas Timofei Peremehe pärandus-tombuna, aga see jäi jagamata. Ivani vanemad pojad (1912.a sündinud Vassili ja kaks aastat noorem Arteemi) ei tulnud viimasest sõjast tagasi; Vassili elas hiljem Ameerikas. Koju jäi kolmas vend, 1919.a sündinud Valentin; neljas vend Arno (1924) langes viimases sõjas vabatahtlikuna sakslaste poolel ja Ivani noorim poeg Heimar (1930) läks peale sõda Tallinna. Heimar Peremees lõpetas keemikuna TPI ja töötas Maardu keemiakombinaadis ning hiljem kõrgema- ja kesk-erihariduse komitees ministri asetäitjana ning TPI-s õppejõuna. Tema eluloolised lühiandmed on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.616.
1959. aastal oli Tõnu-Aadu pere veel 5-liikmeline: elasid pimedaks jäänud vana Ivan ja Kadri ning poja Valentini (Vaali) pere – Mälast võetud naine Vaike (Noot) ja 10-aastane poeg Jüri. Nüüdseks on koht Jüri poja, Pärnus elava Sander Peremehe valduses. Võiks lisada, et Vaali ehitas kolhoosiajal Tõnu-Aadu õue uue maja; hiljuti põles vana taluhoone poolenisti maha, aga selle püsti jäänud seinad ja enamasti tühjalt seisev uus maja alles ootavad oma peremeest.

Jaaniõue

Dokumentidest ei selgu, kumba Tõnu-Aadu vabadikukohta (Jaaniõue või Tõnu) vanemaks lugeda, sest 1880-ndate nimekirjas olid peremees Juri poolvennad Martin ja Matvei mõlemad peredega veel Tõnu-Aadu järel kirja pandud, kuid võib arvata, et nii Jaaniõue kui Tõnu juba 1870-ndatel olid rajatud. Mis koha nime puudutab, siis 1799.a kaardil on tervele piirkonnale Sõolt Lepana poole suurelt kirjutatud Jahni Aue. Millal või kuidas selline toponüüm tekkis, jääb siinkohal selgusetuks, aga ilmselt on see ka koolmeister Mardi kohanimeks jäänud. Märgime, et siin kandis võis juba 18.s lõpul või 19.s algul mõni vabadiku eluase olla, sest 1811.a hingeloendis on nimetatud 9 Nõmmküla vabadikuperet, aga kus näiteks 1807.a surnud Lemetti Jahn või 1818.a nekrutiks võetud Jaagu isa Puhkama Jahn tegelikult sel ajal elasid, ei selgu kuskilt! Muidugi ei maksa arvata, et koolmeister Mardil siin 19.s teisel poolel veel mõni eluase ootamas oli (nagu tema nooremal sugulasel Kostil Kallaste Aru-Jaanil), kuid vaevalt see kohanimi ka Mardi 1881.a sündinud poja Ivaniga saab seotud olla!
Mart(in) Peremehel sündisid Kallaste Paistu Mihkli tütre Kadriga (Palu) kolm poega ja kolm tütart, kelledest pooled väiksena surid. Esimeses 20.s nimekirjas on Jaaniõuel Mardi lesk Kadri vanema poja Matvei perega, aga noorem vend Ivan (s.1881) võis sel ajal kroonuteenistuses olla; kirikukirjade järgi ei ole ta aga Muhusse tagasi tulnud. Märgime, et Mart oli abiellunud oma “noorema kolleegi” – 1851.a sündinud Kallaste Paistu Mihkli poja Feodor Palu vanema õega. Hiljem Hellama Tammele koduväiks läinud Feodor paistab samuti noores eas Tõnu-Aadul lugemist ja piiblisalme õpetanud.
Matvei Peremees (1867) võttis sajandi lõpul Leeskopalt naise – Maria Timofei t. Noot ja sündisid kaks poega ning viis tütart. Vanem poeg Ivan (s.1902) läks Tupenurme Ruusiaugu Riinale (Verendel) koduväiks ja Vassili (s.1904; võttis hiljem nimeks Valdur) asus Tallinna. Mandrile läks ka üks noorem õde, 1912.a sündinud Akilina; vanem õde Iriina (1899) sai Põitse Männiku Sassi naiseks ja Maria (1909) sai Orissaarde mehele.
Kruntimisel sai Matvei Peremehe nimele 6,41-hektarine Jaaniõue väikekoht. 1959. aastaks olid Jaaniõuele jäänud kaks Madise tütart: vallaliseks jäänud Juulia (s.1907) ja Ridasi Jaagu Arseeni Suurteega abiellunud ning sõja järel leseks jäänud noorem õde Eulalia (Elvi; s.1915). Viimase pere (poeg Sulev ja tütar Kati) asus siit mandrile. Mõne aja oli Juula üksi Jaaniõuel (ta keeldus kolhoosi astumast), kuid hiljem oli valmis õe juurde mandrile minema ning Jaaniõue selle aja tava järgi kellelegi suvekoduks müüma. Tänu Uieaa Liide ja Orissaares elava Juula õe Maria sekkumisele sai koha ostjaks Valdur Peremehe poeg Kalju Peremees ja n.ö. järjepidevus Jaaniõuel säilis. Uuel aastatuhandel oli koht Valduri tütretütre Sirje Reinmetsa valduses.

Tõnu

Tõnu-Aadu vana Tähve noorim poeg Matvei Peremees (1849–1929) ehitas omale Liguva metsa alla Kallaste ja Nõmmküla piiril vabadikukoha, mis sai Tõnu nime. Siin sündisid tal Pallasma Tüü Mardi tütre Elenaga viis tütart ja kaks poega. Vanem poeg Andrei Peremees (s.1878) abiellus 1912.a Lepiku Nuka Andruse tütre Mare Saarega ja pere asus peale ilmasõda Rakverre. Leena suri keskeas ja 1898. aastal võttis Madis Külasema Suureväravalt teise naise – Kristina Vapperi, kellega lapsi enam ei olnud.
Ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas olid Tõnule jäänud Madis oma teise naise Ristega ja noorem poeg, küürakas Ivan (s.1891), kes rätsepana omale elatist teenis. Ivani õed olid selleks ajaks mehele saanud – Ekaterina Rootsiverre, kust hiljem Saaremaale Orinõmme asuti ja Elena Igaküla Vana-Jaagutoa Ivan Puule ning Juulia abiellus Muda-Saadu Mihail Rihvkiga. Viimaste poeg Augustin Rihvk-Rannamaa kasvas tegelikult Tõnul üles, sest isa Mihkel üritas sel ajal Tupenurmes renditalu pidada.
Viimase sõja ajal põles Muda-Saadu maja maha ning Tõnule asusid ka Mihkel ja Juula Rannamaad. Peale sõda ehitati Muda-Saadu küll üles, kuid sinna asus Kallaste Uiesaadu Liinega abiellunud poeg Kusti ja 1959.a olid Mihkel ning Juula Rannamaad veel Tõnu elanikeks märgitud. Hiljem lammutas Kusti Tõnu maja, kuid ait ja kelder jäid alles ja tinglikult võib Tõnu kohta veel siiani alles olevaks lugeda.

VANA-TÕNU

Siinkohal peaks meenutama veel üht Nõmmküla põlistalu, mis juba 18.s lõpuks taluna hääbus ja seetõttu jääb ilma järjekorra-numbrita, kuid hiljemalt rootsiajast on Nõmmkülas taluna eksisteerinud. Tinglikult oleme sellele siin Vana-Tõnu nime andnud, rõhutamaks, et sellel ei ole seost ei Tõnu-Aadu talu ega hilisema Tõnu vabadiku-kohaga, millest äsja juttu oli, aga esimestes hingeloendites kandis seegi Tönno nime. Selle eelkäijaks arvasime rootsiaegse kaardi talu nr.10 (Uietalust Tooma pool), millest adrarevisjonidesse oleks nagu koguni kaks arvestusüksust jäänud (hiidlase Hansu Tõnise ja Tõnu nimedega). Tamse mõisa 1770-ndate alguse vakutaamatuis oli selle poole-adrase üksuse peremeheks Tönno Pert jetzt Jurri märgitud ja selgub, et Nõmmkülas peremeheks pandud Pärt (~1727–1767) pidi Põitse Ännika Matsi (~1688–1766) poeg olema.
Pärdil on ühe Pime Siimu tütre Anniga teada ainus poeg Andrus (~1753-89), kes nagu isagi on noorelt surnud. Annile tuli peale Pärdi surma 1767. aastal Põitsest teiseks meheks Pärdi noorem vend Juri (~1732–1805), kuid lapsi neil ei olnud ja 1791. aastal Ann suri. Selleks ajaks oli surnud ka Pärdi poeg Andrus. Temast jäi Tupenurmest pärit Eeduga neli tütart, kelledest vaid noorim tütar Kadri 1814.a Pärasele mehele sai. 1794. aastal sündis Eedul veel surnud ämma teise mehe Juriga poeg Juri, kuid tema suri aastaselt ja peale vana Juri surma 1805. aastal oleks talu jäänud meeshingeta, kui Külasema Kingissepalt ei oleks tallu peremeheks toodud Ännika Matsi kolmanda poja Mihkli poeg Mihkel (1765–1827), kes sai hiljem Kallastel priinime KORV. Peaks lisama, et katku üle elanud Ännika Matsil oli ühtekokku kuus poega ja kolm tütart ning noorem poegadest – Mats jun. jäi kodus peremeheks (sai priinime LEPIK). Niisugused olid katku järel lood iibega!
Mihkel Korvil oli Kallaste Jaagu Kadriga viis poega, kuid arusaamatul põhjusel on pere 1811. aastaks vabadikeks kuulutatud (Mihkli vanem poeg Jaen oli 1808. aastal Kallaste Anduvälja Jaagule sulaseks antud) ja Tamse mõis on sellest oma Nõmmküla talust loobunud. Võimalik, et selleaegsete Tamse mõisa dokumentide lähem uurimine võiks talu likvideerimise põhjusi aidata selgitada (Torule kõlbas Mihkel peremeheks küll!), aga see ei ole siiski käesoleva loo põhi-teema. Võib vaid oletada, et umbes samal ajal Tõnu talu likvideerimisega on oma hilisemale kohale asunud järgmisena jutuks tulev Ansu talu, kuigi üsna lagunud reguleerimiskaardi järgi oleme Vana-Tõnuks ristitud koha 18. sajandil Ansust ida pool ja kolhoosiaegsest Toomest pisut kirde pool asuvaks oletanud!

5. ANSU

Tundub, et arvestusüksusena on Ansu talu rootsiajal praeguse Uietalu veski all olnud ja sööti jäänud kahe Hindo-nimelise talu õigusjärglane (18. sajandi lõpu peremeest nimetati reguleerimis-kaardi spetsifikatsioonis Indu Jahn), kuid 1731. aastaks peremeheks pandud Hansu, kellelt ehk ka pärastine talunimi pärineb, nimetatakse Puhkama Hansuks. Paraku ei selgu selle Hansuga seoses esimestest säilinud meetrikatest midagi ja selgusetuks jääb seegi, kas oli tegemist katku üle elanud ja eespool jutuks olnud Sõo Hansuga (meenutame, et 1731. aastaks oli selleaegsel Sõol peremeheks juba Mihkel) või mõne noorema Sõo või Leemeti mehega. Et juba 1738. aastal oli peremeheks Puhkama Andrus (~1710 – ~1760), võib oletada, et ikkagi katku üle elanud Puhkama Hansuga tegemist oli. Märgime, et Ansu inimesed said hiljem priinime SAABAS (SAPAT), aga kirikukirjades esines neil läbisegi nii Hindo kui Puhkama lisanimi 19. sajandini välja.
Andrusel on Insu Siimu (sen.) tütre Marega üles kasvanud kaks poega ja kaks tütart. Ingel sai Soonda mehele ja Eed Siljavälja Matsi naiseks. 1750. aastaks oli talu (koos Insu ja Penduga) Ranna mõisale arvatud. Andrus on keskeas surnud ja 1756.a revisjon märgib perepeana Andruse leske Mare. Ilmselt sai Andruse vanem poeg Jaen (~1738–1816) üsna noorelt peremeheks. Tal oli kahe naisega kaheksa poega ja neli tütart, kelledest küll vaid kaks poega (Andrus ja Aad) ning kaks tütart (Mare ja Riste) abieluni jõudsid. Muide, Jaani laste sünnikannetes nimetatakse isa viiel korral Hinto, kahel korral Puhkama ja ühel korral Hanso Jaaniks; reguleerimiskaartide registris aga kandis ta nime Indu Jahn. Jaani kolm poega surid lapseeas ja kolm nooremat poega (Juri, Jaen ja Jaak) võeti nekrutiteks.
Jaani vanem poeg Andrus (1767–1818) abiellus 1797. aastal Insu Jaani lese Ingliga (Siljavälja Juri tütar), aga lapsi ei olnud Inglil kummagi mehega. Jaani nooremal pojal Aadul (1773–1842) sündisid küll kaks poega ja kolm tütart, aga kaks nooremat last (nende hulgas poeg Madis) surid väikestena ja üles kasvas ainus poeg Mihkel Saabas (1813-69), kelle kaks poega samuti lapseeas surid. Nii ei jäänud Jaanist talu pärijat (hingeloendites kandis talu küll Puhkama Jani nime) ja juba 1811.a on peremeheks kinnitatud Jaani noorema venna, sulase Juri (~1748-98) noorem poeg Toomas (1777–1820). Arvatavalt sel ajal asus talu ka oma praegusele kohale. Muide, Toomase vanem vend Mihkel Saabas abiellus 1798. aastal hiljem Kallastele viidud Vana-Tõnu Mihkel Korvi õe Marega (1763–1836) ja tal oli 11 aastat vanema Marega ainus poeg Mihkel (s.1802), kes paistab lapsena surnud (hingeloendites ei esine!). Sellega ilmselt noorem vend Toomas peremeheks saigi.
Toomasel jõudis Ännika Matsi (loomulikult ühe noorema Matsi!) tütre Marega viis tütart ja kolm poega sündida, kuid peale tema varast surma olid pojad veel alaealised ja ajutiseks peremeheks sai mõne aja ka vanem vend Mihkel Saabas (1774–1842) olla. 1850. aastaks on aga peremeheks kinnitatud Toomase teine poeg Tähve/Timofei Saabas (1809-81). Toomase esimene poeg Mihkel (1803-38) suri 35-aastaselt järglasteta; noorem vend Toomas jun. Saabas (1820-66) jäi Ansu sulaseks. Tema esimene poeg Juri suri aastaselt, aga 1850.a sündinud Matvei elukäik peale kroonu-teenistust on välja selgitamata. Sulase Toomase noorem poeg Mihail (s. 1862) jäi peale mereväes teenimist Riiga sadama puksiiri kapteniks ja olla 1. Maailmasõja ajal oma puksiiriga ka Väinameres madalikule aetud ristleja "Slava" päästetöödel osalenud. Toomase kaks tütart Ekaterina ja Maria said Linnusele ja Rässa mehele; Elena oli vallalisena veel esimese ilmasõja järel Ansul.
Peremees Tähvel kasvas üles ainus poeg Ado/Aleksei Saabas (1842-74); teine poeg Madis ja tütar Ingel surid lapseeas. Aad suri samuti noorelt ega jõudnudki Ansul peremeheks olla. Tal oli Põitse Ügeli Juri tütre Ekaterinaga (Murd) ainus poeg Georgi Saabas (1869–1904), keda 1880-ndate koguduse-nimekiri juba peremeheks nimetab. Juri abiellus 1888. aastal Uietalu Aleksei tütre Elenaga (Suu; 1864–1954) ja sündisid kaks tütart ning kolm poega, aga ilmasõja-aegses nimekirjas on Elena juba lesk. Lisame, et Juri ema Kadri abiellus 1880.a Seanina piirivalve-teenistusest Nõmmkülla jäänud venelase Feodor Nikifori p. Ivanoviga, kes omale Liguva metsa all Panga-Liguva koha ehitas.
Ansu Juri vanem poeg Mihail Saabas (1892–1919) võttis Pallasma Matsi Riidu tütre Kadri (Ekaterina Pallas) naiseks ja 1919.a jõudis sündida ainus poeg Valentin, kui tiisikus samal aastal Mihkli elu võttis. Mihkli noorem vend Vassili ehitas hiljem omale Ansuvälja osatalu ja kolmas vend Ivan omandas Suudelt Sepa vabadikukoha. Viimases koguduse-nimekirjas on Ansule jäänud kaks leske: Juri lesk Elena poja Ivaniga, kes Sepale asus ja Mihkli lesk Ekaterina poja Valentiniga. Kruntimisandmetes oli 47,87-hektarine talu veel tervikuna vana Juri lese Elena nimel.
1959. aastal oli Ansul Mihkli poeg Valentin Saabas oma perega: naine Ksenja (Senni) ja kaks tütart ning 66-aastane ema Ekaterina. Lõpuks jäid Vaali ja Senni Ansule kahekesi – kolm tütart (Silja, Liia ja Külli) abiellusid ja läksid kodust välja.

Panga-Liguva

Mõneti võib Ansuga seostada Liguva metsa all Liguvast pisut Kätraniidi pool olnud vabadikukohta, mille “tongriametist” vabanenud Feodor Nikifori p. Ivanov (~1840–1922) ehitas, kui ta 1880. aastal Ansu Aadu lese Ekaterinaga (sünd. Murd, Ansu Juri ema) abiellus. Meetrikate järgi olid Feodor Ivanovil esimese naise, teadmata päritolu Maria Mihailovnaga kaks poega (Vassili 1861 ja Nikolai 1863) ning 1867.a tütar Anna sündinud, aga nende hilisem käekäik on teadmata. Kadriga sündis küürakas poeg Ivan Ivanov (1882–1919), kes hiljem rätsepa ametit pidas ja tütar Elena, kes 6-aastaselt suri. Koguduse-kirjade järgi otsustades on Pangal mõne aja olnud ka Kadri pojapoeg Vassili Saabas, kes hiljem omale Ansuvälja koha rajas.
Millalgi enne esimest ilmasõda on vana Feodor Ivanovi teine naine Kadri surnud ja järgmine nimekiri märgib tal veel kolmandat naist – Laasu Timmu tütart Maria Uulits (1858–1926). Hiljemalt 1930-ndatel, kui Ansu Vassel omale Ansuvälja koha ehitas, on Panga-Liguva tühjaks jäänud ja nüüdseks ehk on vaid majaase veel kuidagi ära tuntav.

ANSU-VÄLJA

Ansu Juri teine poeg Vassili Saabas (1897–1935) abiellus 1924. aastal Muda Andruse tütre Mariaga (Suu) ja asus omale Ansu taha eluaset rajama. Väidetavalt olla maja alles 1930-ndatel valmis saanud ja selleks ajaks oli tiisikus ka Vasselist jagu saanud. Temast jäid kolm tütart: Agnia (1925), Vilma (1929) ja Alvi (1933), kes üksteise järel mehele said.
1959. aastal oli 57-aastane Maria Saabas Ansuväljale üksi jäänud; noorim tütar Alvi sai Põitse Ännika Vasseli pojapoja, Kesküla Vassili Kolga naiseks ja Ansuväljast sai hiljem Vasseli ja Alvi poja Valdu Kolga pere kodu.
Võiks lisada, et tänaseks on moodustatud kunagistest Ansu maadest kaks Pühati nimega katastriüksust – üks Ansuväljast mere poole ja teine pika kitsa siiluna praegusest maanteest Kõrve metsani. Seda nime seostavad Maavalla koja inimesed muinasaegse Nõmmküla hiiekohaga. Loodetavasti peavad nad silmas siiski Kõrve metsa alust paika (Pühatiks on nimetatud ka siin kandis olnud Tupenurme metsaheinamaid), aga miks ja millal Ansuvälja alune mereäärne mets, kus ka mõned tammed kasvavad, Pühati nime sai, vajaks ehk veel täpsemalt välja selgitamist.

6. LAASU

1799.a kaardil on Insult Uietalule tulevast teest pisut põhja pool kaks lähestikku asuvat talu – teele lähemal nr.7a – Las(?)i Matz ja selle taga numbriga 8a Tõnnise Michel. See klapib veel mäletatava situatsiooniga, kui enne Laasu ja Tõnu-Aadu põlemist 1930.a Laasu talu Tõnu-Aadust tee pool asus (koht seal kasvavate sirelitega on tänini jälgitav). Millal aga talu peale katku sellele kohale asus, jääb ebaselgeks.
Nimetatud reguleerimisaegse Matsi isa Laas (~1710-89; Pawli Jacko Laas) oli adra-revisjonides 1744. aastast Nõmmküla 4. talu peremees ja ilmselt temast pärineb ka hilisem talunimi. Nähtavasti oli ta omakorda katku üle elanud Pauly Ado Jaagu poeg, kes Güldenstubbe protokollis 1713.a kolmanda Nõmmküla taluna koormisi kandis (üldarvestuses 80. ja Tamse mõisa 8. katku üle elanud talu). Mingi tõenäosusega võib seda Jaaku rootsiaegsest Pafli Juri talust pärinevaks arvata, mis tollases kaardi-tabelis numbriga 11 esines, kuid paraku leiame kaardil (EAA.308.2.56) vaid ühe 10-st suurema numbriga talu üsna Muda kohal ja tabelis oli Moda Jahn numbriga 14. Pendu, Tooma ja Laasu eelkäijad, nagu juba varem öeldud, paistavad olevat selleaegsele kaardile lihtsalt kandmata jäänud! Algul oli juba spekuleeritud, et rootsiaegne Pafli Juri võis nii Pendu Pauli kui Uietalu Pauli järglane olla – pigem vist siiski viimase, aga kus Pauly Ado Jaak katku üle elas, ei saa sellest sugugi selgemaks!
Talu nimi-peremehel Laasul oli ühe teadmata päritolu Marega üles kasvanud neli tütart ja kaks poega. Vanem poeg Mats (~1737–1816) oli esimestes hingeloendites peremeheks märgitud, kuid 1811. ja 1816. aastail vanaks nimetatud ning peremehena oli siis kirjas noorem vend Jaak (~1743–1816). Mõlemad vennad surid 1816. aastal ja järgmiseks peremeheks on kinnitatud Matsi vanem poeg Laas (1777–1846), kellega ehk talunimi lõplikult kinnistus. Priinimeks saadi UULITS ja Uulitsate valdusse jäi koht talumajanduse lõpuni.
Vendadel Matsil ja Jaagul kasvas kummalgi üles kaks poega ja kummalgi suri üks poeg ka lapseeas. Matsil oli kuus ning Jaagul neli tütart ja kummalgi jõudsid kaks tütart abieluni.
Laasu vend Aad jäi vallaliseks ja suri Laasu sulasena; Laasul endal sündisid kolm tütart (kaks said mehele) ja peale tema surma on 1850.a loendis Laasul peremees kinnitamata, kuigi meespere oli üsna arvukas, sest sulase Jaagu vanemast pojast Aadust oli jäänud kaks poega ja nooremast vennast Tähvest veel üks Ado/Aleksei Uulits (s.1823). Väidetavalt on 19.s esimesel poolel Laasul olnud luteriusu abikool Nõmmkülas, kuid millised Laasu mehed siin Nõmmküla lastele lugemist õpetasid, ei ole selge. Äsja ilmunud Helve Saartoki raamatus “Tamse kooli ajalugu” refereeritakse Tamse kooli kroonikat, kus Tüü Mihail Pallas (1878–1962) on märkinud, et kui õigeusu tuleku ajal piiskop (mõeldud on ka superintendendina tegutsenud pastor Gottlob Alexander Schmidt'i) viimast korda Laasul “loetamas” käinud, küsinud ta peremehelt, kas see luteri usule truuks jääb ja eitavat vastust kuuldes võtnud piibli ning testamendi-raamatud kaenlasse ning lubanud Laasule enam mitte tagasi tulla.
1858. aastaks oli Laasul peremeheks kinnitatud sulase Aadu noorim poeg Tähve/Timofei Uulits (1812-59), sest vanem vend Jakob (1805-74) oli jäänud vallaliseks (võib-olla tema see koolmeister oligi) ja keskmine vend Juri juba 1834.a surnud. Jurist (1809-34) jäi aga ainus poeg Tähve/Timofei Uulits (s.1833), kes onu Tähve surma järel Laasu peremeheks sai. Vanema Tähve esimene poeg Madis (1841-74) suri järglasteta, aga noorem vend Juri/Georgi Uulits ehitas omale Insu ja Sõo vahel Tänavasuu vabadikukoha.
Tähve Juri poeg abiellus 1856.a Sõo Jaani tütre Ingliga ja sündisid neli poega ning viis tütart, kuid poegadest kasvas üles vaid kolmas poeg Georgi Uulits (1869–1940), kes (Uietalu Mihkli mälestuste järgi) Laasu talu hooletusse jättis, kui ta Seana piirivalvurite valvelaeva kippariks sai. Ta võttis 1892. aastal Raugi Mihkli-Matsilt Uietalu juurtega Elena Suu naiseks ja sündisid neli poega ning viis tütart. Mitu last surid noorelt; osa tütreid sai mehele, vanem poeg, 1895.a sündinud Timofei ja paar aastat noorem Matvei olid veel 1915.a Rinsi pihi-nimekirjas, aga ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas oli Timofei taha kriips tõmmatud (arvatavalt sõjaväljal teadmata kadunuks jäänud), kusjuures Matvei on 20-aastaselt 1918.a jaanuaris (küllap samuti sõjakeerises) kopsupõletikku surnud.
Rahulikumate aegade tulles olid Laasule jäänud peale Juri ja Leena nende kaks nooremat poega Ivan (1902) ja Vassili (1910). Viimane eestindas hiljem oma perekonnanimeks SAIDLO ja abiellus enne sõda Tallinnas ühe Benita Peetri tütrega, kuid jäi viimasesse sõtta. Ivan võttis Muda-Saadu Iisa (Rihvk-Rannamaa) naiseks, aga nende abielu jäi lastetuks. Kasulapseks võeti Sepa-Saadu Vassili Suu naiseks saanud ja varakult surnud Ivani õe Akilina poeg Bernhard Suu.
1930.a paiku läks Laasu eluhoone tahma süttimisest lõõrides põlema ja põles maha; tulekahjus hävis ka Tõnu-Aadu laudarait. Uus maja ehitati Tõnu-Aadust pisut Leemeti poole (vana Laasu talu asus Tõnu-Aadust tee pool).
Ligemale 44-hektarine Laasu talu jäi jagamata ja oli kruntimisandmetes vana Juri nimel. 1959. aastaks olid Laasule jäänud Ivan ja Iisa Uulitsad kasupoja Bärniga ning Vasseli lesk Benita poja Tõnu ning tütre Sentaga. Viimane abiellus Saaremaa mehega (Room) ja nad ehitasid omale kolhoosiajal keskus-asulas oma maja, mis nüüdseks on kuuldavasti võõransatud. Kauaaegne Liiva kooli direktor Senta Room asus Liivale; vend Tõnu Saidlo aga Lumistele.
Laasu koht jäi Ivani ja Iisa kasupojale Bernhard Suule ning lõpuks tema poja Jaak Suu valdusesse.

Tänavasuu

Selle territooriumi edelanurgas, kuhu kolhoosiajal Nõmmküla töökodade kompleks ehitati, oli veel 1940-ndatel väike Tänavasuu vabadikukoht. Siit tuli Sõo tänav Insu juurde. Koha on ehitanud Laasu vana Tähve teine poeg Georgi (Juri) Uulits (1845–1922), kui ta Siljavälja Ivani tütre Ristega (Irina Saarkoppel) abiellus. Neil sündisid seitse poega ja tütar Maria, kellel omakorda oli kolm vallaslast. Peale nende on Tänavasuul elanud ka Juri õde Maria (1858–1926) ja Juri vanaonu Tähve poja Aadu vallaliseks jäänud tütar Ekaterina Uuulits (1866–1932).
Juri ja Riste seitsmest pojast kaks Matveiks ristitut surid lapsena. Feodor (s.1876) läks Kallaste Niidi-Uielu Liinale koduväiks, oli hiljem Tupenurme Andrusel rentnikuks ja lõpetas oma päevad Viiraküla Andrusel. 1885.a sündinud Ivani käekäik 1. Maailmasõja ajal on teadmata; Aleksander (1890) läks Kansi Tagurannale koduväiks ja koju jäid Vassili (1879) ning noorim vend Mihail (1893). Viimane abiellus Muda kasulapse Raissa Priiga ja sõja järel asuti tühjaks jäänud Mudale (nende abielu-eelne poeg Elmar Prii läks Raugi Saadule koduväiks).
Tänavasuu jäi kruntimisel popsikohaks – 3,44-hektarine maaüksus oli Vassili Uulitsa nimel. Vassili elas vaba-abielu Sepa-Saadu Madise teise naise, Juula Maripuu vallastütre Ruudu Maripuuga (s.1891; esineb ka Raissa nimega), kelle 1913.a sündinud vallaspoeg Artemi Maripuu mandrile asus. Vasselil ja Ruudul sündis 1932. aastal ka tütar Ella Maripuu, kes kolhoosiaja algul Tallinna läks. Koht “jäi jalgu” kolhoosi-aegsetele ehitustele ja nüüd märgib selle asukohta ehk kõige enam kolhoosiajal töökodade juurde ehitatud väike kontorihoone.
Asustuslooliselt peaks lisama, et peale Nõmmküla ja Kansi Taguranna on Uulitsa nimi 1959. aastaks Muhus jõudnud veel Mõegakülla, kus Andruse-Mihklil oli koduväina Tänavasuu Juri ainsa tütre Mare vallaspoeg Matvei Uulits (s.1899). Tema vanem vend Ivan (s.1895) oli pisut ullike ja suri vist kuskil hooldekodus, aga Mare kolmandal vallaslapsel Raissal oli omakorda kaks vallaslast: tütar Armilde (1923) suri aastaselt, kuid 1928. aastal sündinud Arnold Uulitsa leiame 1959.a loendis Maasi külanõukogu Kavandi külas Rebase peres, kus ta kuulu järgi olla kolhoosi-esimeheks olnud.

Raja

Olgu siinkohal nimetatud ka kolhoosiajal ehitatud Laasu Vasseli tütre Senta Saidlo-Rooma pere ehitatud individuaalelamu (teine Seanale mineva tee ääres), mis nüüdseks küll uute omanike valduses on. Kauaaegne Liiva kooli direktor Senta Room, nagu öeldud, asus ühte kolhoosiajal Liival ehitatud korter-elamutest.

7. UIETALU

Usutavalt on Uietalu taluase üks Nõmmküla vanemaid ja võimalik, et siin juba orduajal Marcus Vstalle talu oli. Kaardil rootsiaja lõpust on numbriga 7 Ustallo Ahd üsna praeguse Uietalu kohal ja peale selle oli veel külast Seanina pool Ustallo Matz’i talu, kuid viimane ei ole peale katku taastunud. Söötis seisis terve 18. sajandi esimese poole ka Uietalo Jürgen’i pooleadrane arvestusüksus. 1760-ndatel on sellel hakanud Tamse mõisale koormisi kandma üks Tähve (~1735-97) kelle nooremat venda Marti (~1750-83) nimetatakse abiellumisel 1774. aastal Uietalo Tönis’e pojaks, aga täpsemad andmed sellest Tõnisest puuduvad! Esimeses hingeloendis elas veel Tähve ja Mardi 71-aastaseks märgitud ema Ann, keda väidetakse Külasema Koosi Laasu tütar olevat.
Meetrikates puuduvad andmed Tähve abielu ja järglaste kohta. Noorelt surnud nooremast vennast Mardist jäid kolm tütart, kelledest vanemale tütrele Marele tuli 1798. aastal koduväiks Pallasma vabadiku Juri poeg Toomas (1773–1830) ja nende järglased said priinime SUU. Pallasma loos on pisut rohkem juttu Pallasmaal katku üle elanud Aadu järglastest, kelle pojapoeg Juri 18.s lõpul vabadikuks jäi (Pallasma Jaanile asus Armaste esiisa Põitsest) ja kelle vanem poeg Tõnis 19.s algul Tamse mõisa metsavahiks oli. Tõnise järglased said priinime VAHT ja olid hiljem Ränga vabadikukohal, millest eraldi räägime. Märgime ainult, et Suud ja Nõmmküla Vaht’id (seda nime pandi veel mujalgi) on 18. sajandist sugulased (neid olla hiljem ka “metsa-Juri kutsikateks” nimetatud). Siinjuures on märkimisväärne, et Uietalu viimase peremehe Mihail Suu Rootsis kirjutatud mälestusi lugedes jääb mulje, nagu pidanuks Suud ennast põlisteks Uietalu inimesteks ja koduväist Toomasest ning “metsa Juri kutsikatest” minnakse nagu mööda (või neist lihtsalt ei teatud?).
Suude suguvõsa sai hiljem üsna arvukas. Toomasel ja Marel sündisid neli poega ja neli tütart, kelledest kaks poega ja kolm tütart abiellusid (kaks poega – Toomas ja Jaak surid päeva vanustena). Mare suri 1820. aastal 44-aastasena ja järgmisel aastal võttis Toomas veel teise naise – Päelda Laasu Jaani lese Kadri, kellega veel tütar Kadri sündis. Uietalul kasvas üles ka Kadri esimese abielu poeg Aad (1815-70), kes sai Päelda perekonnanime KIVIMÄGI. Tema rajatud on Umna vabadikukoht.
Uietalu Toomase esimene poeg Tähve Suu (1801-75) abiellus 1823. aastal Vaaduma Mihkli tütre Ristega ja sai isa surma järel Uietalu peremeheks; noorem vend Mihkel (1814-59) jäi talle sulaseks. Viimane uppus 45-aastaselt Kallaste Pärdi noore perepoja Mihkliga Kesse ja Muhu vahel 1859.a märtsis. Temast jäid kaks poega (kolmas suri paari-aastaselt): vanem poeg Andrus (s.1839) on koguduse-nimekirjas hiljem soldatiperede hulgas ja on omale Kätraniidi vabadikukoha rajanud; noorem vend Madis/Matvei Suu sai aga Raugi Mihkli-Matsi talu peremeheks. Vajaks selgitamist, kas ja millal ta asus senist Vaherite talu Võlla mõisalt välja ostma, kuid see oleks juba pigem Raugi küla teema.
Peremehel Tähve Tooma pojal oli Vaaduma Ristega viis poega. Ainus tütar Riste ja üks poegadest (Tähve) surid väikestena. Vana Tähve esimene poeg Aad/Aleksei Suu (1825–1902) oli sajandi lõpupoole Uietalu peremees; teine vend Toomas (s.1830) võeti 1852.a nekrutiks ja edasistes dokumentides teda enam ei kohta. Kolmas vend Andrus/Andrei Suu ehitas omale Sepa vabadikukoha. Tähve noorem poeg Juri abiellus 1872.a Põitse Kästiki Maria Saartokiga ja 1874.a sündis ainus poeg Feodor. Juri uppus ja lesk läks pojaga oma noorema venna Andrei juurde Põitse Laasipangale. Sellest on Põitse loos lähemalt juttu.
Aad/Aleksei Suul sündis Kallaste Pärdi Tõnise tütre Ristega kuus poega ja kaks tütart. Nende esimene poeg Tähve suri küll 7-aastaselt, aga viis venda olid sajandi lõpuks naised võtnud ja enne esimest ilmasõda pidi Uietalu pere õige suur olema. Matvei Suu (1862–1945) jäi vanema poja õigusega Uietalule, teine vend Ivan (s.1866) abiellus Kallaste Uietoa Ekaterina Paluga ja omandas mitmel puhul jutuks olnud Tupenurme Andruse koha, mille pidamisest tal küll midagi välja ei tulnud (sellest on Kallaste ja Tupenurme lugudes juttu). 1869.a sündinud Mihail Suu võeti 1886.a kroonuteenistusse ja elas mõnda aega Peterburis. Enne ilmasõda oli ta naise, kahe poja ja kahe tütrega Uietalul kirjas, kuid asus EV algaastail Saastna. Neljas vend Andrei Suu (s.1871) jäi esimesse ilmasõtta. Tema lesk Julia (Vapper Paenase Aru-Saadult) läks kahe lapsega oma õe juurde Kansi Riidale. Noorim perepoegadest – Vassili Suu (1876–1939) omandas hiljem Tooma pooltalu ja temast tuleb veel edasises juttu.
Uietalu Madisel ja Tõnu-Aadu Juri tütrel Irinal (Peremees) on kirikukirjadest teada kaks poega ja tütar Maria (sai Tupenurme Panga Juri Peegli naiseks). Vanem poeg, 1886.a sündinud Ivan läks Viljandimaale Suislepi valda (oli köstrer-koolmeister) ja viimases koguduse-nimekirjas olid Uietalule jäänud Madis ning noorem poeg Mihail Suu (s.1890) oma naise Elena (sünd. Vapper; Vidi-Mihkli tütar Tamse Sepalt), tütre Agnese (1922) ning kolme pojaga: Eduard (1921), Arno (1924) ja Vaino (1933). Ema Irina on 1930.a surnud. Arno astus 1944.a vabatahtlikult saksa sõjaväkke ja suri Poolas vangilaagris.
Kruntimis-andmetes oli Nõmmküla suurim, 52,55-hektarine talu Mihail Suu nimel ja uuelt nõukogude okupatsioonilt ei olnud Mihklil midagi head loota – pere põgenes 1944.a septembris Rootsi. Üksi jäänud vana Madis suri ja tühjaks jäänud Uietalule tuli oma kahe tütre ning poja Unoga Madise leseks jäänud tütar, Tupenurme Panga Maria Peegel-Suu (enne seda oli Uietalul pisut aega koduhoidjaks ka Tooma Julia Suu). Kõigest sellest saab üksikasjaliku pildi Mihail Suu Rootsis kirjutatud mälestustest, mis siinkirjutaja veebi-kausta Nõmmküla allkaustas saadaval on.
1959.a loenduslehel olid Maria Peegel ning tütred Helga ja Milvi Uietalul kirjas, Uno oli sel ajal Orissaares keskooli internaadis. Helga ja Milvi olid “Põhjaranniku” ja “Muhu” ning hiljem “Saare Kaluri” teenistuses – Helga Seanina kalatööstuses ja Milvi raamatupidajana; Unost sai meremees ja kodu lõi ta omale Pärnus, kuid tema tütar ja väimees (Kraused) ehitasid omale Umna lepikus ka suvekodu ja nii ei ole ka Uno side lapsepõlvekoduga katkenud. Õed ehitasid omale kolhoosiajal Ansu naabruses uue maja, mis Kalda nime hakkas kandma ja põhiliselt Kuressaares elavate õdede Peeglite suvekoduks jäi. Uietalu koht müüdi omaaegsele kunstikombinaadile “Ars” suvilaks. Nii talu-kompleks kui uhke hollandi-tüüpi tuulik said millalgi ka muinsuskaitse alla võetud, aga selle mõtte ja tähenduse üle uuel aastatruhandel ei ole vist mõtet targutama hakata.
Selgub, et 1953. aastal on Uno Peegel olnud Nõmmkülast ainus Liiva kooli õpilane, sest tema on vihikulehele joonistanud selleaegse Uietalu majaplaani, mis Vassili Kolga materjalide hulgas on Koguva muuseumis säilinud ja mida seetõttu siingi saame esitleda.

Ränga

Uietaluga võib seostada ehk kõige arvukamalt Nõmmküla vabadikukohti, kuid alustame hoopis Suude hõimlaste Vaht’ide nüüdseks kadunud kohaga. Võib-olla peaksime alustama Nõmmküla ja Kallaste piirile jäänud vanast vahikohast, mis 19.s algul on Wahhi nime kandnud ja mida siinkirjutaja Kõrgemäe eelkäijaks peab, aga sellest on rohkem Kallaste loos juttu. 1816.a hingeloend märgib nimelt sellise nimega Nõmmküla teise vabadikukohana endise Sõo sulase, Pallasma Juri poja Tõnise (1770 – ~1821) elupaika, aga jääb üsna ebaselgeks, kas see peab Kõrgemäed, Rängat või hoopis mõnd kolmandat kohta tähendama? Tõnise (Uietalu koduväi Toomase venna) pojad Jaen (1808-69) ja Andrus (s.1811) said priinime VAHT ja hingeloendites oli Jaen Tõnu-Aadu sulasena hoopis Tõnu-Aadu kodakondsena kirjas, aga noorem vend Andrus Kallaste Anduvälja ja ühes loendis koguni Lehtmetsa sulaseks märgitud. Viimases hingeloendis kohtame veel Wahi nime noorema venna Andruse elupaigana (mida, muide, koos Kallaste Anduväljaga märgitakse), aga 1880-ndate koguduse-nimekirjas on Jaani poeg Mihail Vaht (1848–1932) oma perega juba Rängale märgitud. Nii võib Ränga kohta hiljemalt 1880-ndatel rajatuks arvata, kuid tõenäoliselt olid siin üles kasvanud nii küpses eas 1884.a abiellunud Mihkel kui ka 1882.a Rannaküla Niidi Mihkli (Rehepapp Kallaste Rootsilt) teiseks naiseks saanud Kadri/Ekaterina Vaht (s.1844).
20.s alguse koguduse-nimekirjas on Rängal Mihail Vaht oma Igakülast võetud naise Juula (Uielu Tõnu tütar Naaber), kahe tütre ja kahe pojaga. Vanem tütar Elena suri 9-aastaselt ja pojad, 1885.a sündinud Andrei ning paar aastat noorem Matvei on vist mõlemad ilmasõtta jäänud!
Viimases nimekirjas on Rängal 1932.a surnud Mihkli lesk oma noorema tütre Juulaga, kellel kaks vallaspoega (Endel 1926 ja Vambola 1929) sündisid. 1939.a 30. detsembril kanti kinnistusse Mihail Vahti pärandustomp – 2,9 hektarine Ränga maaüksus (kinnistusteade 146).
Juula vanem poeg Endel oli 1959.a loenduslehel selleks ajaks mitmete juhuslike inimeste elukohaks muudetud Viiraküla Kuusikul naise Florida Naaberiga kirjas; hiljem elati Florida sünnikodus Suuremõisa Uuetalul. Vambu ehitas omale Kasest pisut Pallasma poole Oksa koha, mille Pallasma loo juurde jätame (sinna kuulub koht nii ametlike külade lahkmejoonte järgi kui ka “õigluse huvides” – Pallasma saab oma kunagise vabadikukoha asemele nüüd Oksa koha!). Kunagist Ränga majaaset võib veel vaid vanade kaartide järgi otsida ja selle koordinaadfid täpsustas Inna Ligi 2011.a suvel muhu pärandkultuuri jälgi otsides..

Umna ja Umna-Lepiku

Uietalu Toomase teiseks naiseks saanud Päelda Laasu Jaani lese esimese abielu poeg Aad/Andrei (1815-70) kasvas Uietalul üles, sai priinime KIVIMÄGI ja oli hiljem Pendul ning Toomal sulaseks. Ta abiellus 1839.a Vaaduma sulase Andruse tütre Marega (Kõvamees) ja arvatavalt on juba 1840-ndatel omale küla piiril vastu Tupenurme maid vabadikukoha ehitanud, millele vanast toponüümist paistab nimi jäänud.
Aadu ja Mare esimene tütar suri, aga Eed ja kolm poega jõudsid abieluni. Noorim poeg Andrei võeti Lõetsa Tõnisele kasupojaks, kus ta hiljem oma kasuõega abiellus ja Jaagutoa koha ehitas.
Vanem poeg Juri/Georgi Kivimägi abiellus Kallaste Korju vabadiku – Saadu Andruse tütre Eeduga (Evgenia Nukk) ja neil oli poeg Matvei (1871) ning tütar Irina (1874). Esimene abiellus 1894.a Jaaniõue Mardi tütre Irinaga ja sündisid samuti ainus poeg Mihail (1897–1929) ning tütar Irina (1903). 1915.a koostatud nimekirjas oli aga Umnale jäänud vaid vana Juri oma teise naise Raissa Naabriga (Igaküla Uielult) ja poja Madise lapsed: noorelt vallalisena surnud Mihail ja tütar Irina, kellele 1922.a tuli koduväiks Aleksander Vassili p. Teder (1898–1927). Tederitest on Külasema loos pisut rohkem juttu, kuid andmed nende kohta on üpris lünklikud. Igal juhul on Pädaste ja Kuivastu mõisades sepaks olnud ja sajandivahetusel Külasemas omale väikese Sepa koha soetanud Vassili sen. Tederi poeg Aleksander Teder Umnale koduväiks tulnud ja siia on vahepeal kirja pandud ka tema vanem vend Vassili Teder (s.1896), kes oli viimane küla-kooliõpetaja Nõmmkülas (Uietalul) ja selle järel veel Igakülas. Ta asus pärast Saaremaale ja oli hiljem Saare lastekodu juhataja (sellest on ka Igaküla loos juttu).
Kõige lasterikkam oli Umna Aadu teise poja, 1849.a sündinud Matvei Kivimägi pere. Tal sündisid Siljavälja Tähve tütre Elenaga (Saarkoppel) neli poega ja neli tütart. Madis on nähtavasti sajandi lõpukümnenditel Umna õue alla (pisut Kätraniidi poole) ka oma eluaseme ehitanud, sest 1915.a nimekirjas on ta pere eraldi Lepiku kohanimega kirjas ja üht vana õunapuud teatakse tänini seda kohta tähistavat. Siiski ei ole seda lühiajaliselt eksisteerinud eluaset seni n.ö. omaette suitsuna “arvele võetud”, sest hilisemad koguduse-nimekirjad ei märgi enam ei Lepiku kohta ega Madise järglasi. Nimetatud ilmasõja-järgses nimekirjas (1915-22) on pere enamasti maha tõmmatud ja juurde märgitud vaid 1922.a abiellunud Andrei Matvei p. Kivimägi (s.1891) lapsed Linda (1922) ja Rudolf (1924) ning õe Kristina (s.1894) vallaspojad Oskar ja Evald. Nähtavasti on Umna-Lepiku Kivimägid Muhust lahkunud, kuid täpsemat teavet sellest siinkohal esitada ei ole. Võiks vaid lisada, et hiljuti ehitasid omale Umna-Lepikust pisut Tupenurme poole suvekodu Pärnus elava Uietalu Uno Peegli (s.1941) tütar ja väimees ning nüüd kannab siin hoopis Krausede kinnistu Lepiku nime.
Umna Sassi (Aleksander Tederi) esimene naine Irina suri paar kuud peale esimese poja sündi ja varsti suri ka poeg Ilmar. Sass võttis 1927.a naabriperest Kõrve Mihkli tütre Juula (Kollo; s.1902) teiseks naiseks, kuid suri ise sama aasta lõpus. Järgmisel aastal sündinud poeg Verner jäi ema kasvatada. Juulale tuli koduväiks eespool jutuks olnud Uieaa Madise noorem poeg Georgi Tammik, kuid lapsi neil Juulaga ei olnud.
5,85-hektarine Umna popsikoht oli Juula Tammiku nimel ja põhiliseks sissetuleku allikaks oli kalapüük. Juula ja Juri olid "eesrindlikud" kalurid ka kolhoosiajal. 1959.a oli Umnal peale Juri ja Juula kirjas veel 87-aastane Juula ema-õde, vallaliseks jäänud Viiraküla Uiesaadu Mihkli tütar Ekaterina Karjane. Juula poeg Verni läks kolhoosiaja algul Muhust minema, kuid koht jäi tema järglaste suvekoduks.

Kätraniidi

Uietalu sulase Mihkli poeg Andrus/Andrei Suu (s.1839) abiellus 1862. aastal Kallaste Pärdi Tõnise tütre Marega (Paat) ja 1863.a sündis nende ainus laps, poeg Matvei. Arvatavalt teenis Andrus peale abiellumist kroonut, sest 1880-ndatel oli pere soldatiperede hulgas kirjas. Selleks ajaks oli Andrusel ilmselt ka Umnast Kallaste pool Kätraniidi (vana toponüüm) koht ehitatud. Kas seda soldatiplatsiks saab lugeda, ei ole päris selge.
Matvei Suu võttis 1882.a Külasema Kohi Tõnu tütre Kristina Mätase naiseks ja esimene 20.s nimekiri märgib neid tütre Irinaga veel Kätraniidil, kuid pere läks vist juba enne ilmasõda Muhust minema (Madist teati hiljem Laiakivi Madisena Metskülas) ja Kätraniidi koha omandas Pallasma Matsi Matvei Pallas. Tal oli naabri peretütre, Pallasma Jaani Andruse tütre Maria Armasega kolm poega ja kolm tütart; vanemad lapsed olid Pallasmal sündinud. Peaks ehk märkima, et Mihail Suu mälestuste järgi olla Laiakivi Madiselt koha algul omandanud hiljem Tooma pooltalu soetanud Uietalu Vassili Suu, kes siis nähtavasti koha Matvei Pallasele müüs.
Kruntimisel sai Matvei Pallase nimele 9,15-hektarine väikekoht. Viimase sõja järel olid Kätraniidil vallalisteks jäänud Madise vanemad lapsed Juulia (s.1903) ja Vassili (s.1906). Madise teine poeg Matvei (1909-23) suri noorelt; merd sõitnud Anton (s.1912) pääses küll mobilisatsioonist, kuid suri 1943.a Tallinna haiglas sooltepõletikku (temast jäi Pendu Irina Keinastiga poeg Alver, kes hiljem emaga Tallinna asusid).
Peale sõda olid Kätraniidil veel Madise tütar, Kallaste Jaani Valentin Korvi leseks jäänud Liidia Korv (s.1915) oma tütre Aime ja poja Maiduga; Madise noorim tütar, 1923.a sündinud Maimu sai Rebaski Kukka Arteemi Saarväli naiseks.
Kolhoosiajal asus Liidia Korv poja Maiduga Külasema Laurile; Aime elas Ridasi Saarel. Peale Juula ja Vasseli surma jäi koht tühjaks ning Maimu Saarväli müüs selle Tallinna inimestele (Jegorovid) suvekoduks. Nüüdseks on 6,39-hektarine Kätraniidi kinnistu (endiselt suvekoduna) juba uute omanike valduses.

SEPA

Uietalu Tähve kolmas poeg Andrus/Andrei Suu (s.1833) abiellus 1857.a Leemeti Jaani tütre Ristega (õigeusus Irina Tammik) ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Esimene poeg Mihail ja kaks tütart surid lapseeas; kaks poega (Matvei ja Andrei) ning tütar Ekaterina sündisid ja kasvasid veel Uietalul. Matvei ehitas omale hiljem Sepa-Saadu koha; Andrei jun. läks Mudale koduväiks, misjärel senine Rihvkide talu Suude valdusse läks ning Ekaterina sai Targa-Peetri Mihail Prii naiseks.
Andruse naine Riste suri 37-aastaselt 1870. aastal. Arvatavalt seni Uietalul venna kõrval sepa ametit pidanud Andrus võttis 1871.a Paenaselt teise naise (Ingel/Elena Müürisepp) ja ehitas omale Langisma põldude taha oma eluaseme. Ingliga sündisid veel kolm poega. Kaks vanemat poega Georgi ja Mihail surid 1892. aasta sügisel noorte meestena – Georgi 20 ja Mihail 17-aastasena (üks tiisikusse ja teine kopsupõletikku) ning Sepale jäi vana Andruse noorim poeg, 1879.a sündinud Ivan Suu. Ta abiellus 1898.a Põitse Kästiki Irina Saartokiga ja neil on olnud kuus last. Esimestena sündisid 1924.a mehele saanud Maria ja 6-aastaselt surnud Julia. Peale seda sündisid pojad Aleksander (1908) ja Mihail (1911) ning lõpuks veel tütred Olga (1914) ja Alla (1917). Pojad jäid merd sõites Ameerikasse ning tütred läksid Rootsi. Sepa Jaani noorem poeg Mihkel Suu – hiljem Ameerikas Michael Suuberg sõitis hiljem suurte hiidtankerite kaptenina ja olla oma viimase reisi veel 1990. aastal teinud. Tema eluloolised lühiandmed vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.626.
Kruntimis-andmetes oli Ivan Suu nimel 9,75-hektarine Sepa väikekoht, mille 1937.a ostis eespool jutuks olnud Ansu Juri poeg Ivan Saabas (1901-85). Ta sai ka osaku Ansu talust ja Sepast sai Muhu mõistes talu. 1959.a loenduslehel olid Sepal Ivan Saabas oma Insult võetud naise Raissa (sünd. Vapper) ja noorema poja Udoga; vanem poeg Hargo (1937) oli sel ajal juba kodust väljas. Tänaseks on Sepa koht vahepeal Kuressaarde asunud Hargo Saabase valduses; noorem poeg Udo suri noorelt (temast jäänud poeg Tiit Saabas asus emakoju Mõegaküla Jaagule).

Sepa-Saadu ja Tammiku

Uietalu ja pärastise Sepa Andruse esimese abielu poeg Matvei Suu on omale Sepast pisut küla pool Sepa-Saadu koha ehitanud. Tema esimene naine, kellega kaks poega ja kaks tütart sündisid, oli Raugi Saadult – Kristina Umal. Nende esimene poeg Vassili suri kuu vanuselt, aga 1883.a sündinud Ivan kadus ilmasõja-järgsest koguduse-nimekirjast. Tütred Maria ja Ekaterina said mehele. Vanem tütar Maria abiellus Uieaa Juri poja Andrei Tammikuga (s.1886) ja kui peale esimest ilmasõda Uieaal elamine väga kitsaks muutus, elati eespool jutuks olnud Sadama saunas.
Matvei Suu võttis uue sajandi algul Lepikult veel teise naise – Juula Jaani t. Maripuu, kelle vallastütar Ruudu Maripuu elas hiljem vabaabielu Tänavasuu Vassili Uulitsaga. Juulaga sündisid Madisel veel tütar Elena (1903) ja kolm poega. 1906.a sündinud Vassili Suu abiellus Laasu Akilina Uulitsaga, kuid Liina suri noorelt; Vassel läks mandrile ja poeg Bernhard kasvas Laasul kasulapsena üles. Madise ja Juula teise poja, 1908.a sündinud Aleksandri käekäik on ebaselge; 1912.a sündinud Joosep on viimase nimekirja andmeil uppunud, kuid täpsemad asjaolud ei ole jällegi teada.
Kruntimis-andmetes oli Matvei Suu nimel 2,98-hektarine Sepa-Saadu popsikoht, mis 1940-ndatel tühjaks jäi ja siia tuli Sadama saunast Tammikute pere. 1959.a loenduse ajal olid Sepa-Saadu ja Muda elanike arvult kõige rahvarohkemad Nõmmkülas – kummaski seitse asukat. Siis elasid veel 72-aastased Maria ja Andrei Tammikud oma noorema poja, 1923,a sündinud Eduardi perega: naine Helga (Müürisepp) ja tütred Õie ning Maie. Peale selle oli Sepa-Saadul ka Helga ema, 67-aastane Juula Müürisepp. Sõja läbi teinud Andruse ja Mare esimene poeg Aleksander Tammik oli selleks ajaks asunud Ellumäele, millest Pallasma loos juttu (abiellus Kapi Pihlal koduväina surnud teise venna Alfei (Alberti) lesega.
Kolhoosiajal ehitas Eduard Tammik omale enam-vähem kunagise Luki Jaani taluasemele Tammiku koha ja Sepa-Saadu maja lammutati. See andmebaasis viita NM17 kandnud Nõmmküla suits on seega kadunud ja selle asemel on nüüd (viidaga NM44) Tammiku koht.

Kalda

Lõpuks nimetame Uietaluga seoses veel kord kolhoosiajal õdede Peeglite ehitatud elamut Ansu naabruses, mis kirjades Kalda nime kannab. Panga Juri ja Uietalu Riia noorem tütar Milvi Peegel töötas “Põhjaranniku” ja “Muhu” kolhoosis raamatupidajana ning asus juba varem Kuressaarde; vanem õde Helga töötas veel Seanina kalatööstuses, kuid asus hiljem samuti linna ja Nõmmkülas ehitatud maja jäi nende teiseks koduks, kus pensionäridest õed ka uuel aastatuhandel veel oma suvesid mööda saatsid.

8. TOOMA

Tamse mõisa üldarvestuses 14. ja Nõmmküla 8. põlistalu kandis juba hingeloendites Tooma nime. Alates 1756.a adramaarevisjonist kandis siin Tamse mõisale koormisi Teffena Jacko Thomas (~1700-66), kellelt nähtavasti talunimi pärineb. Võib oletada, et Toomas oli 1713.a protokollis 84. koormisi kandva rootsiaegse peremehe Puseppa Teffen’a pojapoeg ja 1731.a revisjonis peremeheks märgitud Teffena Jaack’u poeg. Neid võib omakorda rootsiaegse Puseppa Jürgen’i järglasteks ning võib-olla ka edasises jutuks tulevate rootsiaegsete Pendu inimeste sugulasteks arvata, kelledel samuti Puusepa lisanimi esines, kuid täpsemat pilti on selleaegsete kirikumeetrikate puudumise tõttu raske luua. Selle juures rõhutame, et siin toodud õuemärk on küll viimasel ajal Tooma Suudel kasutusel olnud, kuid ei ole selge, millist õumärki Tooma Soobad 19. sajandil kasutasid, rääkimata katkujärgsetest ja rootsiaegsetest Tooma inimestest.
Säilinud meetrikate ja esimese hingeloendi (1782) andmetele tuginedes teame, et Toomase naine Rõõt oli Koguvast ja neil oli kaks poega ning viis tütart. Vanem poeg Jaen (~1746-84) oli esimeses hingeloendis talus peremees ja kirjas oli ka tema noorem vend Mart, kes 1795. aastaks oli Insul peremeheks pandud ja kelle järglased said priinime VETT. Jaanil oli Kallaste Jaagu Marega viis tütart, kellest kolm mehele said. Ingel suri lapsena ja vallaliseks jäänud Eed oli 1834.a loendis Kallaste Korjul “tüdrukuks” (53-aastane magd) ning kandis Korju priinime NUKK. Tinglikult on andmebaasis kõigile Tooma Toomase järglastele, keda priinime saamas ei olnud, omistatud Insul pandud priinimi VETT.
Toomase kaks tütart Mare ja Made said selleaegse pastoraadi koolitalu – Viiraküla Reinu perepoegade naisteks: Mare Reinu Aadu naiseks (nende nekrutiks võetud poja Andruse poeg Mihkel (1806-31) kandis hiljem priinime REINA) ja Made teise venna Jaani naiseks. See Jaen (~1752–1829), oli esimeses hingeloendis Külasema Mardi sulane, kuid peale Tooma Jaani [Wett] surma on ta Toomal peremeheks pandud. Koduväi Jaanil ja Madel oli kaks tütart (Ingel ja Mare; mõlemad said mehele) ning kaks poega (Juri ja Mihkel), kes lapseeas surid. Made suri juba 1807. aastal 50-aastaselt ja samal aastal tuli tütrele Marele koduväiks naabri Pendu Andruse poeg Aad. 1826.a loendis olid Toomal vana Jaen oma tütre Ingliga saanud priinimeks PAAK, aga Mare ja sulane Aad kandsid Pendu priinime SOOP. On märkimisväärne, et priinime PAAK kandis sel ajal veel Mõegaküla Mardil kirjas olnud Jaani vanem vend, 80-aastane Tõnis Reinu poeg, keda nüüd küll ekslikult Juri pojaks nimetatakse! Ta oli Raegma Mardi sulasena abiellunud sealse peremehe, Kusta Mardi lese Marega ja sündis ka üks lapsena surnud poeg Juri, kuid selleks ajaks oli kogu pere Mõegaküla Mardile viidud, kus Kusta Mardi järglased said priinime KODU, aga nende kasuisa Tõnis on omale just Paak priinimeks saanud. Ilmselt pidi keegi nimede panejaist nende Viiraküla päritolu ning sugulust Nõmmküla Tooma teise Jaaniga teadma ja arvestama.
Peale vana Jaani surma kinnitati Aad Soop (1776–1843) Toomal peremeheks ja 20. sajandini olid Pendu ja Tooma taas sugulastalud nagu nad seda arvatavalt rootsiajalgi on olnud. Selle juures peaks Pendut Soopade “tüvitaluks” arvama ja Tooma võiks pigem Vettide talu olla, kuigi see nimi hoopis Insul pandi. Märgime, et korduvalt mainitud Uietalu Mihail Suu mälestusi lugedes tekib mõte, et Toomalt võis pärineda ka eespool jutuks olnud Uietalu esimene katkujärgne peremees Tähve Tõnise poeg, kelle isa Tõnis võis see Tooma mees olla, kes Nõmmküla ja Kallaste vahelise vana rannavalli nõlval õnnetult surma sai (kohta märgib senini üks raiutud ristiga kivi).
Aad ja Mare Soopadel sündis Toomal neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Tähve/Timofei Soop (1811-74) sai järgmiseks Tooma peremeheks; teine vend Jaen (s.1815) võeti 1839. aastal nekrutiks, Mihkel suri aastaselt ja neljas vend Aad/Aleksei Soop (1822-64) jäi talus sulaseks. Peremees Tähvel sündis Raugi Juri Rõõdaga ainus tütar Kadri (1838-88; sai Kallaste Mihkli-Aadu Andrus Tee naiseks) ja 1880. aastateks olid Toomale jäänud sulase Aadu pojad Ivan Soop (s.1849) ja Stefan (Tähve) Soop (s.1856), kusjuures peremeheks ei nimetata kumbagi.
Ivanil oli Rootsiverest 1876.a võetud naise Mariaga (Tarvis) kaks poega ja kaks tütart. Esimene poeg Georgi suri väiksena, aga Maksim (s.1879) oli ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas naise, kahe tütre ja poja Eugrafiga kirjas. Tähve esimene naine, Rannaküla Vesiaa Feodor Kõvamehe tütar Ekaterina suri 21-aastaselt järglaseta, aga Rootsiverest võetud teise naisega (Elena Ruttu) olid tal kolm poega ja surnult sündinud tütar. Esimese Maailmasõja järel on mõlemad vennad peredega Virtsu asunud ja poolt Tooma talu hakkas välja ostma Uietalu Aleksei noorem poeg Vassili Suu (s.1876).
Vassel abiellus Igaküla Ivardi Elena Osaga ja neil oli kaks poega ning neli tütart. Nooremad lapsed: poeg Vassili (1919) ja tütred Raissa, Salomonia ning Olga surid lapseeas ja täisikka jõudsid vaid Ivan ja Julia. Vassel ehitas Toomale uue taluhoone, kuigi vana maja seisis püsti veel 1948.a Pendu tulekahju ajal (üsna vahetult Pendu vastas üle tänava). Seal olla enne Tuule-Saadule asumist mõne aja elanud veel Uieaa Vassili Tammiku pere.
Ivan Suu (s.1906) abiellus 1934.a Raugi Jaani noore peretütre Evgeniaga (Senni Vaher) ja samal aastal sündis poeg Arno. Kruntimisel sai Ivani nimele 25.96-hektarine Tooma pooltalu; teise poole ostis oma tütre kaasavaraks välja eespool juba tutvustatud Insu Mihail Vapper.
1959. aastal oli Tooma Ivan Suu leibkonnas peale naise ja poja Arno veel 76-aastane Ivani ema Elena ning üksikuna Ivani vallaliseks jäänud õde Julia (s.1909). Juula vallastütar Linda, kes eespool jutuks olnud Sõo Raivo Põldmäe naiseks sai, oli sel ajal nähtavasti Piiri koolis kirjas. Ivani ja Senni tütred, kaksikud Helga ja Aino asusid Tallinna; Helga lõpetas Kergetööstuse Tehnikumi ja hiljem veel TPI rahvamajanduse planeerimise eriala, töötas raamatupidajana ning viimati Flora osakonna-juhataja ja lõpuks peaökonomistina. Ta abiellus Tallinnas Mäla Jurimatsi Tõnis Saksakulmuga ja pojast Ivost sai omal ajal üsna tuntud Kalevi korvpallur (1991.a ka üks NL-i viimane meister korvpallis). Aino jäi vallaliseks; oli 17 aastat kohvik Narva juhataja ja sai pensionile toonasest Kirovi-nimelisest kalurikolhoosist. Arno oli teeneline kalur ja ehitas Tooma õue omakorda uue maja, kuhu tema lesk Silja (sünd. Müürisepp) tütre ja väimehe perega elama asusid. Vassili Suu ehitatud Tooma vanem maja pidi jääma varakult surnud Arno ja Silja pojale Reinule, kelle pere valdusse see jäigi, kuid eraldi “suitsudeks” me kahte Tooma eluaset siinkohal siiski ei ole arvanud.

9. PENDU

Ilmselt on Pendu talunimi rootsiaegne, sest 1698.a kaardi-tabelis oli 12. talu peremees Pafli Pusepe Pent, kuid, nagu öeldud, ei ole talu ennast kaardil kujutatud. Üsna ilmselt võib selle Pendi eelkäijaks olla 1674.a De la Gardie akti 5. talu – Puseppo Paul, aga kas ja kuidas see puusepp Paul arvatava Tooma eelkäija Puseppo Jürgen’iga sugulane oli, jääb ebaselgeks.
Nälja- ja katkuaja on Pendul üle elanud Pendi Simmo (Güldenstubbe 83. talu) ja 1756. aastaks on hakanud Ranna mõisale koormisi kandma Pendo Simmo Teffe – talus kaks tööealist meest ja naist, üks vana mees ning kolm poissi ja üks tüdruk. Võib oletada, et teine selleaegne tööealine mees Pendul oli Tähve vend Andrus (~1721-66), kelle vallaliseks jäänud tütar Mare veel 1782.a loendis Pendul kirjas oli. Tema poeg Mats (~1745-98) läks 1771. aastal Pärasele koduväiks ja järglased said seal priinime LÄHEB. Tähvel seevastu teame ainsat poega Andrus (~1749–1810), kelle järglased said priinime SOOP ja kes esimestes hingeloendites oli Pendu peremees.
Andrus Tähve pojal oli Uietalu Tõnise tütre Marega (Uietalu katkujärgse esimese peremehe Tähve õde) kolm poega ja kolm tütart. Esimene poeg Tähve suri 15-aastaselt; teine poeg Aad läks eespool jutuks olnud naabertallu Toomale koduväiks ja kolmas vend Mart Soop (1778–1837) oli surmani Pendu peremees. Nende noorim õde Kadri suri 3-aastaselt, aga Mare ja Ingel jäid vallalisteks Pendu talu tüdrukuteks.
Mardil sündisid Muda Juri tütre Eeduga kolm tütart ja ainus poeg Tähve/Terenti Soop (1814-74), keda viimased hingeloendid miskipärast peremeheks ei nimeta (kinnitatud peremeest nagu Pendul sel ajal ei olnudki!). Tähvel oli Vanamõisa Sepalt võetud Rõõdaga (Üksik) kaks poega (Mihkel ja Madis) ning teise naise, Vahtraste Matsi Juri tütre Ingliga (Umal) sündis 14 aastat peale abiellumist ainus tütar Ekaterina, kes 1887. aastal sai Päelda Juri Matvei Peegli naiseks.
Tähve vanem poeg Mihkel/Mihail Soop abiellus 1857. aastal Vaaduma Juri tütre Marega (Kõvamees) ja oli kogudusekirjas Pendu peremeheks märgitud. Mihklil ja Marel sündis 1861.a ainus poeg Georgi, kellel Rannaküla Vesiaa Priidu tütre Elena Kõvamehega sündisid 1884.a tütar Maria ning selle järel kaks poega. Viimased surid aasta-paari vanustena. Peremees Mihkli nooremast vennast Madisest jäi Mäe-Tooma Maria Mägiga samuti ainus tütar Maria (s.1879); kolm vanemat last (Elena, Mihail ja Irina) surid imikutena.
Nii oli 1901.a 40-aastaselt surnud Georgi viimane Pendu meessoost Soop. Onu Madisest jäänud ainus tütar Maria sai 1900.a Mõisakülla mehele, aga viis aastat nooremale Georgi ja Elena ainsale tütrele Mariale tuli 1904.a koduväiks Külasema Kingisepa Juri poeg Ivan Keinast (1882–1935) ja vormiliselt sai temast Pendu peremees. Ümberkaudu teatakse aga siiani tegeliku perepeana maskuliinset Pendu Riiat, kes peale 13 lapse sünnitamise ja kasvatamise ka põhiliselt talu asju korraldas. Ta elas kõrge eani (suri Iru hooldekodus) ja valmistas oma lastele vanas eas oma ekstravagantse käitumisega üksjagu peavalu.
Nõmmküla suuruselt teine talu (52,5 ha) oli Ivan Keinasti nimel. Peale selle ostis Riia (vist juba peale Ivani surma) Georgi Mägilt Tamsel Pääsukese asunduskoha, kus selle järel, kui Pendu maja 1948.a maha põles, ka mõnda aega elati. Ivani ja Riia 13-st lapsest surid teine poeg Vassili (s.1910) ja 1920-ndatel sündinud viis nooremat last (neli poega ja tütar Elviine) väikestena. Esimene poeg Ivan jun. Keinast (s.1906) jäi Pendule; Aleksander (1911) ja Arseeni (1914; hiljem ka Velloks kutsutud) asusid Tallinna ja Anton (1916) jäi viimasesse sõtta. Esimene tütar Julia sai Pallasma Kase Vassili Pallase naiseks, teine tütar Maria Sõo noore Ivan Küla naiseks (läksid 1944.a Rootsi) ning 1919.a sündinud Irina läks oma Kätraniidi Antonist jäänud poja Alveriga sõja järel jällegi Tallinna.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Pendul “noor” Ivan (Joann) oma 1934.a Insult võetud naise Maria (Vapper; kutsuti Mann) ja tütre Ilmega. Nende esimene poeg Kalju suri noorelt ja 1944.a sündinud Mati, kelle vallatusest maja 1948.a maha põles, oli sel ajal Piiri kooli internaadis. Siis elas Pendul ka veel 74-aastane vana Riia. Nüüdseks on Pendu koht Mati Keinasti pere valduses. Ei Pendult ega Toomalt ei ole Soopade vabadikukohti tekkinud (kui mitte arvestada, et Tooma Soobad enne Virtsu asumist olla mõne aja Mõisaküla Kaldamäel ja Rebaskil asunud).

10. MUDA

Ka Nõmmküla 10. põlistalu nimi on rootsi- või isegi taaniaegne. Rootsiaja alguse (1645.a) maaraamatus on Nõmmkülas kirjas kolm vabadikku: Mudda Martt, Michel ja Jürgen, aga 1674.a aktis märgitakse pooleadrast Muda Michel’i talu. Korduvalt kommenteeritud 1698.a kaarditabelis on selle ½-adrase talu peremees Moda Jahn ja kaardil kujutatud talu sedavõrd praeguse Muda kohal, et seda on rootsiaegse kaardi kalibreerimisel lausa “reeper-punktina” kasutatud. Peaks aga veel mainima, et toodud õuemärk on hoopis Muda-Saadu Kusti sõnnikuhargi varrelt üles joonistatud ja ei ole selge, kui palju kriipse või “hagasid” sellele võrreldes vana Rihvkide talu märgiga on lisandunud! Samuti ei ole siinkirjutaja teada saanud, millist õuemärki 19.s lõpul Mudale asunud Suud kasutasid?
Nälja- ja katkuajal on Muda talu tühjaks jäänud ning läbi kõigi 18.s adrarevisjonide märgitakse söötis ¼-adrast Muda Matz’i arvestusüksust. Seda söötis üksust märgivad veel 1770-ndate Tamse vakuraamatud, aga samas on 1771. aastast poolel adramaal koormisi kandmas Mudda Jurri (~1718-91), kes ka esimeses hingeloendis peremees oli. Kas Juri võis rootsiaegse Matsi sugulane olla, ei selgu kuskilt. Tal oli Hiiumaalt Tamse mõisa toodud Kure Aadu tütre Rõõdaga kolm poega ja viis tütart ning pere sai priinimeks RIHVK. Märgime, et analoogiline nimi pandi veel Rässas ja kui varasemates dokumentides kirjutatakse Rässa nime pigem RÜHVK ning Nõmmküla nime ka RIUHK, siis hiljem hakati neid üsna ühtviisi kirja panema (Lõetsa Rihva Rässast pärit nime on 20. sajandil ka RIFK kirjutatud). Nõmmküla Rihvkide kohta on pärimus, nagu oleks omaaegne Tamse mõisa rentnik Carl Gustav Ströhm öelnud, et “te nagu rihvakivid mere ääres peate olema”.
Muda Juri ja Rõõda kaheksast lapsest jõudsid seitse abieluni – vaid üks Tiiuks ristitud tütar suri väikesena. Esimene poeg Mihkel (~1757–1805) oli 1795.a loendis peremeheks ja nooremad vennad Mart ja Tõnis peredega samuti talus kirjas, kuid sajandivahetusel on teine vend Mart (1762–1843) vabadikuks kuulutatud ja keskeas surnud Mihkli järel peremeheks kinnitatud kolmas vend Tõnis (1768–1820). Märgime, et vabadik Mardil oli kolm poega ja neli tütart, kuid vanem poeg Tähve (s.1798) võeti nekrutiks ja kaks nooremat poega (Andrus ja Jaak) surid lapseeas. Nii hääbus see Rihvkide “liin” juba 19.s algul. Mihklist jäi ainus pärimisõiguslik poeg Juri Rihvk (1798–1861), kes 1826.a loendis oli ka peremeheks märgitud, kuid tema ainsast noorelt surnud pojast Andrusest (1822-46) jäi vaid üks tütar Ingel (sai Insu Ivan Armase naiseks) ja pärimisliin läks ikkagi vana Juri noorema poja Tõnise järglastele. Eespool oli juba märgitud, et Juri lesk, Päelda Mardi Ingel Vaga (1800-85) oli 1880-ndate koguduse-nimekirjas oma vallaliseks jäänud tütre Marega (1838–1919) märgitud Seanina sauna ja seal võis oma vanaduspäevad lõpetada ka Juri; tema noorelt surnud poja Andruse lesk, Sõo sulase Tõnise tütar Mare (s.1818; Vaht) oli aga vanas eas Sadama rannasaunas (sellest oli samuti varem juttu).
Tõnisest jäi neli poega ja kolm tütart. 1834. aastaks oli Tõnise vanem poeg Juri “kolmas” Rihvk (1802-78) Mudal peremeheks kinnitatud. Teine vend Jaen võeti 1829.a nekrutiks ja kadus; noor Tõnis oli 2-aastaselt surnud ning sulaseks tallu jäi vana Tõnise noorim poeg, 1813.a sündinud Tähve Rihvk. Tähvel oli Paenase Mihklilt võetud Marega (Müürisepp) kuus poega, aga täisikka jõudsid vaid kaks: Aad/Aleksei Rihvk sai omale hiljem Rannakülas Viherpuu latsikoha ja noorem vend Andrus rajas Liguva metsa alla Liguva vabadikukoha.
Muda kolmandal katkujärgsel Juril sündisid Tupenurme Mihkli-Jaagu Kadriga (Auväärt) kolm poega ja tütar Ingel (sai Kallaste Paistu vabadiku, Uietoa Tähve Palu naiseks). Kolmest pojast keskmine suri paari-aastasena. Esimene poeg Madis (1828-60) abiellus 1847. aastal Vahtraste Kesküla Maria Maltisega ja sündisid neli tütart ning 1857.a poeg Georgi (neljas Juri Rihvk). 1860.a Rinsi surma-meetrikast aga selgub, et Madis on saadud kuulihaavast surnud. Perepärimus räägib, et piirivalvurid Madise öösel rannas kogemata maha lasksid; mis täpsemalt juhtus, ei ole teada, aga vaevalt Muda mehedki selleaegses agaras salapiirituse veos päris “puhtad poisid” olid!
Peale vana Juri surma kinnitas kogukonnakohus Mudal pärimisõiguslikuks peremeheks Madise noorema venna Ado/Aleksei Rihvk (s.1838). Sellest räägib pere-pärimus, et Aad olla kogukonna-kohtus Madise pärimisõigusliku poja Georgi maha salanud – muidu ehk oleks ta vaid ajutiseks peremeheks pandud. Neljas Juri Rihvk ehitaski hiljem omale koduõuest pisut mere poole Muda-Saadu vabadikukoha, millest eraldi räägime.
Aad/Aleksei oli 1859.a Pärase Andruselt naise võtnud (Kadri/Ekaterina Ausmeel) ja neil oli kaks tütart ning kolm poega, aga vanemad pojad (Andrei ja Georgi) surid päris väikestena ja noorem poeg Feodor 1890.a 17-aastaselt. Nii ei olnud Aadul Muda talu enam Rihvkidele pärandada. 1889.a tuli Aadu nooremale tütrele Ekaterinale koduväiks Uietalu (Sepa) Andruse poeg Andrei Suu (1862–1935) ja talu läks sellega Suude valdusse.
Andrus ja Kadri Suudel sündis kokku 4 tütart ja kolm poega, aga vaid Vassili Suu (s.1893) ja ta noorem õde Maria jõudsid abieluni (viimane sai oma küla Ansuvälja Vasseli naiseks). Vassel jäi Muda viimaseks peremeheks. Ta abiellus Sõo Ivani tütre Juliaga (Küla) ja sündisid kuus tütart ning 2 poega. Esimesed kuus last on muhulaste andmebaasi kirja saanud, aga kahe noorema - poja Arturi ja tütre Helga daatumid vajaksid veel täpsustamist. Kruntimis-andmetes oli Vassili Suu nimel 45,68-hektarine Muda talu, mille ta 1944.a septembris (oma teada ajutiselt) maha jättis ja perega Rootsi põgenes; maha jäi vaid kolmas tütar Liidia, keda parajasti kodus ei olnud. Tema abiellus hiljem Lõetsa Vanapere Mihkel (Mihail) Ärmiga ja elati Pärnus; abielu jäi lastetuks ja Liide suri 92-aastasena 2018.a 21. detsembril (maeti Muhus Sepamäe kalmistule). Vassel ehitas Mudale uue elumaja ja mitmeid õuemaju ning töö pidi jätkuma. 1960-ndatel, kui Nõmmküla inimesed Vasselit Rootsis külastasid, olnud tema esimene küsimus, kas ta paekivid ikka värava taga alles on!
Juba sajandivahetusel oli Mudale kasulapseks antud Targa-Peetri Kristina vallastütar Raissa Prii (s.1889), kui tema ema Võlla asunduse Tölbi-Jurile mehele sai. Iisa sai eespool jutuks olnud Tänavasuu Mihail Uulitsa naiseks ja Vassel olla ära minnes Mihkli ja Iisa Mudale kutsunud n.ö. kohta valvama. 1959.a rahvaloenduse ajal olidki Muda asukateks kolm Uulitsat (Mihkel ja Iisa oma noorema poja Verneriga) ja nende enne abielu sündinud vanem poeg Elmar Prii, kes Raugi Saadu Aino Umalaga oli abiellunud ning neil oli ka kaks poega: Kalju ja Sulev. Priide pere asus hiljem Aino sünnikoju Raugi Saadule, aga peale Mihkel ja Iisa Uulitsate surma paigutas kolhoos Mudale mitmeid ajutisi inimesi. Viimase maareformi ajal olla Muda koht Rootsis elavale Vasseli pojale Heimar Suule (s.1930) tagastatud, kuid hiljaaegu elas Mudal veel üürnikuna “kolhoosiaegne” Jüri Lepik. Nüüd (2018.a) on kuulda omale muhu leivaga nime tegemas Muda uus rentnik, aga Rootsi jäänud Heimar (ega tema järglased) ei ole vist oma peremehe-õigustest seni siiski loobunud!

Liguva

Muda sulase Tähve noorem poeg Andrei Rihvk abiellus Paenase Ivardi soldat Jaani naiseks saanud Kallaste Korju Eedu esimese tütre Irinaga (Riste Nukk-Abe) ja ehitas omale Liguva metsa all vabadikukoha, mida ühe viimase muldpõrandaga eluasemena mäletatakse. Andrusel ja Ristel oli neli tütart ja neli poega. Vanem poeg Matvei Rihvk (s.1886; eestindas hiljem perekonnanimeks RANNALA) võttis 1921. aastal Viiraküla Nuka Madise tütre Elena (Soond) naiseks ja sündisid kolm tütart ning kolm poega. Liguval kasvas üles ka Leena vallaspoeg Feodor Soond, kes hiljem omale Pärnu-Jaagupi kandis talu soetas. Sinna poolvenna lähedusse (Pööraverre) asus ka Madise ja Leena esinene tütar Ludmilla.
Lisame, et Madise paar aastat noorem vend Mihail on Muhust välja läinud (eestindas hiljem oma nimeks RUKIS), kuid vana Andruse kaks nooremat poega (Andrei ja Ivani) surid väikestena. Vana Andruse ja Riste vanem tütar Mare sai Raegma Mäeaia Georgi Luht’i naiseks, Ekaterina (hiljem Kataks kutsutud) sai mandrile mehele, aga 1880.a sündinud Elena ja noorem õde Kristina jäid vallalistena Liguvale.
1930-ndatel asus Madis oma perega Läänemaale Sinalepa valda ja nende edasine käekäik jääb siinkohal lähemalt kirjeldamata. Teada on, et Madis ja Leena koos oma teise tütre Liidiaga lasti saksa okupatsiooni ajal oma metsatalus selleaegsete metsavendade ja omakaitse konfliktis maha. Kaksikvendadest Arnold ja Valeeri (s.1926) ning nooremast vennast Arturist (s.1928) on siinkirjutajale teada andnud Arturi tütar Els Guziene ja siinkohal peaks temale sõna andma:

Peale seda, kui vanemad olid hukkunud, olid vanemad lapsed sulasteks mandril ja Siina kasvas Muhus tädide juures. Kaksikud Valeri ja Arno ehitasid kõrvuti majad Pääskülla, nende lähedale, mõni tänav kaugemale ehitas maja Artur. Valeril on poeg Mati ja Arnol tütred Krista ja Reet, kes kõik praegu elavad Tallinnas. Valeri suri kas 70-ndate lõpus või 80-alguses Loksal, olles külas õde Sinaidal. Arno suri 80-ndate lõpus. Mul on kolm aastat vanem õde Epp. Praeguseks on jäänud ainult tädi Sinaida,kes elab Loksal. Temal on kolm poega: Urmas,Toomas ja Madis. Vanim poeg Urmas elab perega Raplas, teised pojad Loksal. Urmas on ema jutu järgi üles märkinud sugupuu, ilmselt teab ta rohkem, kui mina. Kuna minu isa suri nii varakult ja ema oli pärit Kundast,siis me õega isegi ei teadnud täpselt, kus asus Muhus isa kodu. Polnud ju ka võimalik nii lihtsalt Muhusse sõita. Mõni aasta tagasi kutsus Siina kõiki meie põlvkonna sugulasi Nõmmkülla ja käisime vaatamas isa sünnikohta. Alles oli vundament, kelder, värava koht.

Lisame, et Tallinnas elav Valeeri poeg Mati Rannala käis siinkirjutaja juhatusel ka aastaid tagasi Nõmmkülas oma isa sünnikodu aset üle vaatamas.
Peale sõda oli lühemat aega Tamse koolis pioneerijuhiks Madise noorem tütar Sinaida Rannala (s.1930), kes hiljem Loksale asus. 1959.a olid Liguval Madise õed – 60-aastane Kristiina ja 78-aastane Eleena Rihvkid, kuid peale nende Loksale vennatütre juurde asumist jäi koht tühjaks ning kadus. Kruntimis-andmetes nimetati 3,26-hektarist Liguva popsikohta Andrei Rihvki päranditombuks, aga pärinud ei ole seda keegi.

Muda-Saadu

1860. aastal saatuslikult hukkunud Muda Madise ainus poeg Georgi Rihvk (1857–1925) abiellus 1879. aastal Ridasi Sildu Kadriga (Tarvis) ja 20.s esimene koguduse-nimekiri märgib nende elukohaks Muda-Sauna. Millal praeguse Muda-Saadu kohal esimene eluase püstitati, jääb siinjuures pisut selgusetuks. Juril ja Kadril sündis kaks poega ja tütar Maria. Vanem poeg Matvei suri 8 päeva vanusel, aga Mihail Rihvk (1884–1970) abiellus 1907.a Tõnu Madise tütre Juulaga (Juliania Peremees) ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Perekonnanimeks võeti eestindamise kampaania ajal RANNAMAA.
Kruntimisel jäi Muda-Saadu 5,17-hektariseks popsikohaks. Mõnda aega oldi ka Tupenurme Andrusel pooletera-rentnikeks. Mihkli ja Juula vanem poeg Aleksander (s.1909) mobiliseeriti Punaarmeesse ja sõjast tagasi ei jõudnud; Tõnule kasulapseks võetud Augustin (s.1915) abiellus peale sõda Kallaste Uiesaadu Liine Saarkoppeliga ja ehitas üles sõja ajal põlenud Muda-Saadu maja – vahepeal oli kogu pere Tõnul elanud.
1959.a olid Muda-Saadul Kusti ja Liine Rannamaad poegade Arvo ja Tõnise ning tütre Õiega. Viimane sai Rannaküla Sarapuu Paul Tüüri naiseks; pojad asusid Kuressaarde (kuigi Kusti nende jaoks Muda-Saadu värava taha ka uue maja laskis ehitada, mis mõneti pooleli jäi). Oma 60. pulma-aastapäeva said Kusti ja Liine kahekesi Muda-Saadul tähistada; Liine saatuseks sai viimaseks kodukolde valvuriks jääda.

Sellega on Nõmmküla põlistalud ja neist hargnemised ammendatud, kuid peale katku on mõne aja veel taluna eksisteerinud rootsiaegne koht

VARB(LA)SE

Juba 1645.a maaraamatus on Nõmmküla teine peremees Warbalane Jack ja 1698.a kaardil on kujutatud Insust pisut loode pool talu numbriga 4 ning eksplikatsioonitabelis on peremeheks Warblase Laas. Nagu algul õeldud, jäi see meie tabelist välja, sest kuigi viimases adramaa-revisjonides 1756.a oli hakanud seni söötis ½-adrasel Warblasse Jürgen’i arvestusüksusel Tamse mõisale koormisi kandma Warblasse Jürna Mart (~1697–1782) – üks mees ja naine, kolm poissi ja üks tüdruk peres ning 1/6 adramaad oli harituks märgitud), ei jõudnud see talu 19. sajandisse. Mart oli 85-aastaseks (!) peremeheks märgitud veel esimeses hingeloendis, kuid meetrika järgi ta samal aastal ka suri. Jääb muidugi üsna ebaselgeks, kus enne Põhjasõda sündinud Mart 18.s esimese poole oli, kuid selle eest võib teda suure tõenäosusega rootsiaegsete Nõmmküla meeste järglaseks arvata. Kõrge eani elas ka Mardi naine Riste, kes hingeloendi andmeil oli naabertalu Insu Jaani tütar. Teada on veel nende poeg Aad (sünd. ~1747; surmaaeg selgumata) ja kaks tütart: Madli sai 1774.a Tupenurme Saare Andruse naiseks (LEIT’ide esiema), kuid vallaliseks jäänud Mare oli 1795.a loendis (ainsa jäljena talust!) vabadikuks ja kiriku kerjuseks märgitud. Samas on meetrikaist teada Aadu ja Rootsivere Runni Juri tütre Madle viis poega, kelledest teine poeg Mart (s. ~1776) 1798. aastal Külasema Koosi Hansu tütre Marega laulatati. Aadu esimese poja Aadu (s.1774) ja kolme noorema poja (Laas 1778, Tõnis 1782 ning Andrus 1784) sünnid on sünnimeetrikas ilusti kirjas, aga hiljem ei esine neid ei hingeloendites ega kiriku-meetikates, kusjuures talust ei räägita enam juba 1795.a loendis. Hilisemad hingeloendid märgivad vabadikuna (Warbse vabadikukohal ja 1826.a loendis priinimega WARBSE) vaid noore Mardi leske Mare (Külasema Koosi Hansu tütar), väites, et Mart on nekrutiks võetud. Ülejäänud pere saatus on seni jäänud mõistatuseks ja vaid juhuslik lisainfo või 18.s lõpu dokumentide hoolikas uurimine võiks aidata selgitada, milliseks “vahetus-kaubaks” need Tamse mõisa hinged mõisapiiride reguleerimise segadustes said?! Peaks ehk lisama, et RMK eestvedamisel toimunud 2011.a pärandkultuuri inventeerimisel Muhus Varbse toponüümi (Varbse värava asukohana Tõnu-Aadult Seaninale mineva vana tee ääres) Nõmmkülas veel mäletati ja paika tundvatele koduloo-huvilistele võiks soovitada ka viletsalt säilinud kuid selle-eest hõlpsalt kättesaadavaks muudetud 18.s lõpu nn. reguleerimiskaartide algul nimetatud säilikuid siiski süvenemisega üle vaadata ja uurida.

Lõpuks jääks nimetada veel vähemalt neli kolhoosiaegset Nõmmküla “uut suitsu”, milledest kõige vanem on juba 1950-ndatel Insu naabrusse rajatud.

Ranniku

Paenase Ivardi Jaagu pojapoeg, Matvei Matvei p. Abe (s.1900) abiellus 1931. aastal Päelda Mardi Aleksandri tütre Alevtina Vagaga (s.1909) ja elati Päelda Tagukülas. Sõja järel kolis pere tühjaks jäänud Mõisaküla Laasugale ja hiljem (peale Madise enesetappu) ehitas pere omale Nõmmkülas Insu naabruses päris oma eluaseme. Madise ja Viine vanemad tütred (Johanna, Meida ja Agnes) olid selleks ajaks juba kodust väljas. Vanem poeg Arvo Abe abiellus Uieaa Elve Keinastiga ja nende pere asus hiljem Uieaale; Ranniku jäi noorema venna Peeter Abe koduks.

Mihkli

Pärase juurtega Hellama Kopli (Plekisepa) Mihail Hobustkoppel abiellus Kallaste Pärdi Vilma Paadiga ja ehitas Seanina tee äärde planeeritud „uue Nõmmküla” kõige lõunapoolsema maja, kus ta oma vanema tütre Reedaga sai 21. sajandi teist aastakümmet vastu võtta.

Mulla

Mihklist pisut Seanina poole jääb juba varem nimetatud Roomade ehitatud Raja ja kolmandaks uusehitiseks on Rannaküla Vigala Muld’ade rajatud Mulla. Et kunagiste Kallaste vabadike Muldade Rebaskile ja Rannakülla asumisest nende latsiküladega seoses räägitakse, piirdume siin samuti vaid koha ära märkimisega.

Külma

Viimane selles reas (vahepeale jääb juba varem mainitud Puuri) on Põitse Ännika Juri Kolga ehitatud Külma, mis nähtavasti nime sellest saanud, et Juri Seanina külmhoones töötas.

Ühtekokku saime nimetatud 48 Nõmmküla suitsu, milledest 11 küll juba kadunud on. Päris viimasel ajal on aga eluasemed püstitatud veel Kõrgemäe veeru alla (kaks “suitsu” – üks neist küll ilma suitsuta ja vaid ventilatsiooni-korstnaga maaküttega ehitis), Sepa mäele ja Uus-Insu kinnistule (Lepana teest Nõmmküla pool). Küllap võib neid siinkirjutajale märkamata jäänud uusehitisi veelgi olla, aga neid oleks õigem alles paari inimpõlve järel “inventeerima” asuda ja siis nende asukate juuri selgitada. Küll võib aga öelda, et Nõmmküla tänaseks oma teadaolevate elupaikade koguarvuga (tänu kolhoosiaja pärandile) Muhu suuremate külade hulka kuulub ja näiteks Linnusega konkureerida võib. Alla jäädakse vaid Hellama liitkülale (koos endise Võlla asundusega) ja Liiva keskasulale; kunagised Muhu suurimad külad Igaküla ja Lõetsa ei ole 20. sajandi katsumustest veel toibunud.
Jääb üle tänada mitmeid tänaseid Nõmmküla inimesi info ja abi eest ning eriti Rebaski Kukka Maimu Saarväli-Pallast, kes 20. sajandi esimese poole Nõmmküla inimesi veel väga hästi teadis ja mäletas. Teda võib kahtlemata käesoleva ülevaate kaasautoriks lugeda.

Märts, 2004; parandatud ja täiendatud suvi, 2007; ümber formateeritud jaanuaris, 2012 ja viimati kohendatud juunis, 2014 ning detsembris, 2018.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
Tel. 657 2839
e-post: ylo@rehepapp.com; papp@neti.ee
http://ylo.rehepapp.com