Lehtmetsa

Lehtmetsa nimi ja see, mis külaga seoses taaniajast alates teada on, pakub mõtlemisainet mitmes plaanis. Ühest küljest leiame 1569/71 aastate Maasilinna foogtkonna maaraamatuis Hellama vakusest pooleadrased koormisi kandvad talud Moller, Wers ja Duicker. Esimene nimi assotsieerub sel ajal arvatavalt Lõetsa jõel olnud vesiveskiga ja Veski talust saame hiljemgi rääkida, kuigi see praeguste piiride järgi pigem Lõetsa küla territooriumile jääks. Viimased kaks nime on samuti hiljem just Lehtmaetsas jälgitavad, kuigi nende algne tähendus ja päritolu mõistatuseks jäävad. Taaniaja esimesel poolel on Hellama ja Võlla omaette vakukeskustena kadunud ja kogu piirkonna jaoks jäänud ainus vakukeskus Urrinkas tulevase Võlla mõisa kohal. 1592.a maaraamatus kannavad selle vakupiirkonna kolm viimast peremeest jällegi nimesid Andreas Moller, Peet Duker ja Wersa Tönnis. Rootsiaja algul, 1645.a maaraamatus kohtame esmakordselt ka külanime – 2,5-adrane Dorff Lechtmetz ja siingi on peremeesteks ühel adramaal Dücker Michell ja teisel kannavad ühiselt koormisi Wersi Andrus ja Laes. Kahjuks puudub seni Lehtmetsa piirkonnast taoline kaart, nagu need enamiku Muhu alade kohta rootsiaja lõpust olemas on, mistõttu on üsna selgusetu, kus ikkagi 1674.a De la Gardie aktis kirjas olnud viis Lehtmetsa talu võisid asuda! On aga märkimisväärne, et üle saja aasta hilisemal, 1799.a kaardil, kui Lehtmetsa küla igati oma praegusel kohal juba oli, on Pärasest põhja pool soo servas maatükid Tükre, Tükre Metza Taggune ja Wersi Metza Taggune ning tekib “ketserlik mõte”, et ehk oli terve Lehtmetsa küla veel rootsiajal siin soo servas! Nii hiline küla ümber asumine on ehk väheusutav, aga võib siiski spekuleerida, et praegune külaase võib üks hilisemaid alepõllunduse “saadusi” Muhus olla ja muinasajal oli siin praeguste 5 ja 10 meetri kõrgusjoonte vahel ehk tõesti alles mets.
Kui rootsiaja teisel poolel Muhus Suuremõisa ja Tamse järel Urrika vakupiirkonna baasil kolmas ametimõis – Ampt Magnusdhal rajati, hakkas Lehtmetsa küla sellele (“maakeeles” Võlla mõisale) kuuluma, aga milliseks küla asustus rootsiaja lõpuks kujunes, jääb kaardi puudumise tõttu üsnagi selgusetuks. 17.s lõpu näljahädad ja järgnenud Põhjasõda ning katk on siinsele piirkonnale üsna hukatuslikud olnud. 1713.a Güldenstubbe protokollis leiame vaid kaks piirkonna teovõimelist peremeest – Rein Pawel Laas ja Rehepap Tonis (nr.59). Esimene on kindlasti Hellama-Pärase mees, aga teine paistab olevat hiljem adrarevisjonides jälgitava Lehtmetsa peremehe ja tulevaste Andruse, Aadu ning Jaagu talude eelkäija. Peaks kohe lisama, et temagi paistab rootsiaegne Pärase mees olevat, aga millal (enne sõda või lausa katku ajal) ta Lehtmetsa on asunud, jääb selgusetuks! Lehtmetsa küla rootsiaegsest asustusest ei ole aga katku järel enam muid märke peale nimede adrarevisjonide söötis arvestusüksustel. Meenutamaks siiski ka 1674.a akti viit Lehtmetsa talu, paigutame need tabelisse koos 18.s adrarevisjonides esineva seitsme Lehtmetsa arvestustaluga ja püüame neid siduda 18.s lõpuks kujunenud seitsme Lehtmetsa põlistaluga.

Juba 1750. aastaks on Lehtmetsas lisaks kahele Rehepapi nimega talule hakanud Kuivastu mõisale koormisi kandma Linnomes Jurgen ja Wersi Tönnisse Hans. Esimest neist saab seostada hilisema Tähvena ja teist Käspri taluga. Selle juures on tähelepanuväärne, et juba 1674.a aktis olid Lehtmetsas kaks huvitava lisanimega peremeest – Linnemehs Toomas ja Franz. Selle nime päritolu ja tähendus on samuti ebaselged, aga Tähvena esimene katkujärgne peremees oli revisjonides Linnomees Jurri (1767.a vakuraamatus Linno Mehe Jurry) ja Käspri teist peremeest – Wersi Tönnise Hans’u järglast nimetatakse esimeses hingeloendis Linnomees Kesper. Kas nad tõepoolest rootsiaegsed sugulased olid, ei selgu küll esimestest säilinud kirikumeetrikatest kuidagi, aga mingi nimeline seos on pärastisel Käspril nii rootsiaegsete Linnomehe kui Wersi taludega (viimaselt pärineb maa). Orduaegsest Veski (Moller) kohast kaovad jäljed juba rootsiajal, aga ometi hakkas seda nime kandma hiljem hingeloendites esimesena Lehtmetsa taludest kirjas olnud ja kogu aeg Võlla mõisale kuulunud talu, kuhu 1770-ndatel pandi peremeheks seni Pärasel olnud Võlla mõisa hiidlasest hing Peeter.
Nii olid kõik hilisemad seitse Lehtmetsa talu 18.s viimaseks veerandiks asustuse saanud ja neist räägime edasises ükshaaval veel lähemalt, samuti segadustest inimeste ühest külast teise asustamisel seoses 18./19. sajandivahetusel toimunud nn. mõisapiiride reguleerimisega. Selle tulemusel hakkas Lehtmetsa küla lõplikult Võlla mõisale kuuluma. Meenutame, et selleks ajaks (1794. aastal) oli Võlla mõis Buxhövdenitele päriseks kingitud ja 19.s keskelt saab rääkida nn. Võlla pärisvallast, mille kohtumaja oli Lehtmetsas. Pärimustes on räägitud veel mõisa moonakamajadest (Pulli, Ügeli jt.) ning mõisa sepikojast Mulgul, kuid seni on teadmata, kus need täpsemalt asusid. 19. sajandi teisest poolest ei arvatud Tähvenat enam koormisi kandvaks taluks ja usutavalt jäi koht nüüd mitmete moonakate-vabadike elupaigaks. Siin võis asuda ka selleaegne magasiait (Aida) ja võib-olla ka mõisale kuuluv küla sepikoda. Need väidetavalt Tähvena õues või õue all olnud kohad on seni siiski eraldi kaardile kandmata.
Tuleks veel märkida, et arvatavalt juba rootsiajal rajas Võlla mõis Lehtmetsa-Lalli alt mandrile suunduvate taliteede ristumiskohas kõrtsi, mis siin veel 19. sajandi esimesel poolel toimis. Lõpe kõrtsi müürid on tänaseni säilinud ja Lõpesauna kohaga seoses teeme sellest ka hiljem pisut juttu. Peale selle on siin kandis 18. sajandil asunud Võlla mõisa teenistuses olnud vabade inimeste – käsitööliste eluasemeid. Kõrtsist pisut Lalli poole märgitakse veel nn. reguleerimiskaardil numbriga 7 Wohlens Gehöfstelle, kus nähtavasti Võlla mõisa kingsepp Carl Wolenz on elanud (hiljem tekkis siia Kassallika vabadikukoht). Samuti teatakse pärimustes, et praegusel Nossal kunagi vabad kangrud olla elanud ja arvatavalt on tegemist esimestes adrarevisjonides Võlla mõisa lõppu märgitud Jonas Hess’i ning tema järglaste elupaigaga. Neidki tuletame järgnevas veel pärastise Nossa vabadikukohaga seoses meelde. Üldiselt tuleb hilisematest vabadikukohtadeast ja ka tekkinud osataludest (Kearu, Meedla, Saadu) juttu vastavate põlistalude juures.
Toome siin illustratsiooniks väljavõtte mitte kuigi hea kvaliteediga 1799.a nn. reguleerimiskaardist nr.1 (säilik EAA.2072.3.356), mille all paremas nurgas numbriga 7 kingsepp Wolenzi eluaset ja all keskel numbriga 8 ka Lõpe kõrtsi näeme. Hea tahtmise korral on illustratsioonilt välja loetavad ka kuue selleaegse talu numbrid (1...6), aga pisut põhja poole Lõetsa jõe äärde jääv Võlla mõisa Veski-nimeline koht vajaks omaette väljalõiget.

1820-ndatest kuni sajandi keskpaigani on Lehtmetsas tegutsenud luteriusu abikool, mis nähtavasti massilise usuvahetuse ajal 1850-ndatel tegevuse lõpetas. Nagu paljudes külades sel ajal, võis see talutubades tegutseda, aga usutavalt võis ka Nossal olla, millest hiljem juttu tuleb. Õigeusu abikoolid hakkasid sajandi teisel poolel tegutsema Pärasel ja viimati Lõetsas.
Võlla talurahvakogukonna ehk mõisavalla koosseisu kuulusid Lehtmetsa talud 1891. aastani, mil mõisavallad kaotati ja siitpeale kuulus küla halduslikult Hellama valla alla. EV maareformi ajaks olid Lehtmetsa taludest tükeldamata veel vaid Andruse ja Jaagu ning võrreldes enamike kroonuvalla taludega olid need märksa väiksemad kui Muhus üldiselt, jäädes 30 hektari piiridesse. Veskit ega Tähvenat selleks ajaks enam taludena ei käsitletud; Aadu, Lepiku ja Käspri aga olid juba pooltaludeks jagatud.

1. VESKI

19.s hingeloendites kandis esimene Lehtmetsa talu Veski nime ja eespool oli juba oletatud, et see nimi arvatavalt juba orduajal või hiljemalt taaniajal Lõetsa jõel olnud vesiveskilt pärineb. Rootsiaegse kaardi puudumisel ei oska veski olemasolust rootsiajal suurt midagi arvata ja üsna selgusetu on ka koha katkujärgne asustus, aga toome siin lisaks juba küla kohta esitatule veel ühe väljalõike samast 1799. aastaga dateeritud nn. reguleerimis-kaardist, seda enam, et sellel peale huvitavate jõesängi hargnemiste ka mitmes seoses räägitud hiidlasest vaba mehe Kose Mardi selleaegset eluaset nr.11 paremas ülanurgas näeme.

Paistab, et Võlla mõis on seda trapetsikujuliselt piiratud Lõetsa jõe-äärset ala läbi aegade oma valduseks pidanud ja 1770-ndate algul pandi siin peremeheks seni Pärasel olnud hiidlane Peeter, keda mõnesuguse tõenäosusega võib arvata katku järel Hiiumaalt toodud Simmo (või Siimu) pojaks. Peeter (kirikukirjades ka Pert!) oli 1761.a abiellunud Kallaste Jõe Hansu tütre Rõõdaga ja teada on nende neli poega ning kolm tütart. Kõik lapsed peale noorema tütre Kadri on ka abieluni jõunud (kaks venda jõudsid kahte naist pidada) ja kogu perekond sai hiljem perekonnanimeks PÕLD (PÖLD). Vanem poeg, 1765.a sündinud Juri oli hiljem Vahtraste Matsil sulaseks ja võeti 1806.a nekrutiks; teine vend Tõnis (1768–1813) oli Käspril sulaseks ja tema poeg Tähve kasvas Raugi Matsil üles ning sai hiljem Tähvenal peremeheks, kus temast veel juttu tuleb. Veskil jäi peremeheks kolmas vend Mats Põld (1773–1840). Neljas vend Jaen (1777–1850) oli Lallil sulaseks ja pandi hiljem Vahtraste Pärdil peremeheks, kus ka tema järglased perekonnanime Põld kandsid. Peaks lisama, et kuna eravaldusse läinud Võlla mõisa hingeloend 1795. aastast puudub, on Veskil sajandivahetusel toimunut raske täpsemalt jälgidada. Võimalik, et Peetri vanem poeg Juri isa surma järel siiski peremeheks kinnitati, kuid tema esimene abielu ühe Pärase lesega oli lastetu ja nekrutiks võtmist 1806. aastal märgib hingeloend Vahtraste Matsilt. Selleks ajaks oli Juri jõudnud juba teise naise võtta, kellega ka tütar ja kaks poega sündisid. Isata kasvanud noorem poeg Juri (s.1806) võeti hiljem jälle nekrutiks, aga vanem vend Jaen Põld (1803-55) oli hiljem Vahtraste Tika sulane.
Mats Põld (1773–1840) on sajandivahetuse paiku abiellunud Lehtmetsa sulase Tõmba Jaagu tütre Eeduga (laulatust Muhu abielumeetrikast ei leia!) ja neil oli kaks tütart ninga kaks poega. Vanem poeg Mihkel suri 11-aastaselt; noorem poeg Andrus Põld (1812-74) on viimases hingeloendis Raugilt võetud naise (Tõnso ehk Mihkli-Matsi Mardi t. Eed) ja kahe poja ning kahe tütrega Veskil kirjas, kuid peremeheks ei ole teda nimetatud ja paistab, et Võlla mõis on oma möldritalust juba 1860-ndatel loobunud. Toimunu on pelgalt kirikukirjade järgi üsna raskesti jälgitav ja vajaks lisateavet omaaegseist Võlla kogukonnakohtu protokollidest. Nimelt abiellusid Andrusel vaid kaks tütart, kusjuures noorem tütar Irina Põld laulatati 1873.a pärastise Kapi Kosla Madis/Matvei Raudjasega, kelle Kapile „smugeldatud“ paarikümne hektarine maavaldus paistab siitsamast Lõetsa jõe äärest pärinevat! Lisame siingi, et Madis Raudjas oli Võikülast pärit ja viimases hingeloendis Pädaste Peedu-Jaagul peremeheks olnud Mats Raudjase (1809-69) poeg, aga tema Lõetsa ja hiljem Kapi Koslale asumise asjaolud on üsna ebaselged. Lõetsa ja Kapi külade lugudes on asjast siiski rohkem juttu ja siinkohal sellel pikemalt ei peatuks. Küll aga peaks rõhutama, et praeguste lahkmejoonte järgi jääb ka kunagine Lehtmetsa Veski talu pigem Lõetsa küla territooriumile (Lõetsa jõe põhjakaldale), kus nii Kosla Madise kui Lõetsa Mäe Juri maavaldused algselt asusid.
Luterlaseks jäänud Andrus Põllu poegade Aleksandri ja Konstantini hilisem käekäik jääb siinkohal üsna selgusetuks: esimene neist paistab peale kroonuteenistust Muhusse mitte tagasi tulnud, aga Konstantin (1854-95) on millalgi õigeusku läinud ning Hellama surma-meetrika järgi suri 41-aastaselt vallalisena krampidesse (ot sudorog). Andruse vanemale tütrele Minnale (õigeusus Melania; s.1843) tuli Igaküla Ennu Jaani poeg Villem Lootus koduväiks ja siitpeale jäi Veski koht Lootuste valdusse.
Villemil ja Minnal oli ainus poeg Juri/Kirill Lootus (1866–1932), kes 1891. aastal võttis Lõetsa Rehe-Jaagu Ivani tütre Elena (Põld; NB! mitte Veski Põldudest) naiseks ja sündisid viis tütart ning poeg Matvei Lootus. Viimase nimel oli kruntimisandmetes 11,24-hektarine Veski väikekoht (2,72 ha põldu), kus 1939.a põllumajandusloenduse andmeil peeti hobust ja kahte lehma.
Vallaliseks jäänud 61-aastane Matvei Lootus oli oma 92-aastase ema Elenaga Veskil kirjas veel 1959.a rahvaloenduses; samuti vallaliseks jäänud vanem õde Irina oli selleks ajaks nähtavasti surnud. Peale Madise surma müüsid Lõetsa (Kaldale ja Ennule) mehele saanud nooremad õed Elena ja Raissa oma sünnikodu suvekoduks.

2. ANDRUSE

Nagu varem öeldud, ei ole selge, millal rootsiaegne Rehepapi Tönnis Päraselt Lehtmetsa asus, aga 1713. aastast on tema talu Lehtmetsas jälgitav. Läbi kõigi adrarevisjonide ja veel 1767.a Kuivastu vakuraamatus kannab talu Rehepapi Tönise nime, aga adrarevisjonide pere koosseisu jälgides võib arvata, et 1750. aastaks on Tõnise tütrele Inglile tulnud koduväiks “uus” Tõnis , keda võib Lehtmetsa Pruulide ja Tüükerite esiisaks lugeda. Arvatav vana Tõnise vend, ilmselt samuti Päraselt Lehtmetsa asunud Mihkel kandis juba 1720-ndatest tulevasel Jaagul koormisi, millest edasises eraldi räägime.
Esimeste säilinud abielumeetrikate järgi saame rääkida “noore” Tõnise ja Ingli kahest pojast ja kahest tütrest; kolmas tütar Made (~1751-63) on lapsena surnud. Esimese hingeloenduse ajaks 1782. aastal oli peremeheks Tõnise ja Ingli vanem poeg Andrus (~1737–1802), kelle järglased said priinime PRUUL ja Andruselt jäi ka hilisem talunimi. Noorem vend Aad sai millalgi 1782. ja 1795. aastate vahel omaette peremeheks ja tema talu kandis edaspidi Aadu nime ning järglased perekonnanime TÜÜKER.
Andrusel sündis Lõetsa Mardi Marega neli poega ja seitse tütart. Vanem poeg Aad (1766-93) suri noorelt vallalisena; teine poeg Juri sai isa surma järel peremeheks ja kolmas poeg Mihkel Pruul (1774–1836) jäi esialgu kodus sulaseks, kuid 1829.a sai temast Nurme mõisa peremees Rässa Kaegu-Andrusel. Vana Andruse noorim poeg Andrus suri 13-aastaselt.
Juri Pruul (1771–1835) võttis 1793.a Tusti Tooma Ingli naiseks ja neil oli viis poega ning kolm tütart. Kolm vanemat poega said täisealisteks; neljas poeg Tõnis suri 2-aastasena, aga noorim poeg Aad (s.1814) võeti nekrutiks ja 1850.a loend märgib, et ta on im dienst gestorben.
Juri esimene poeg Juri/Gavril Pruul (1798—1856) kinnitati peremeheks, aga tallu jäid ka nooremad vennad Andrus (1803-75) ja Mihkel (1809-93 ) oma peredega. Viimane suri oma tütre ja väimehe, Käspri Juri Tustiti juures Lõpe-Saunal (tema ainus poeg Tähve suri 2-aastaselt). Vanem vend Andrus suri vist kodus, kuid tema esimesest abielust kasvasid üles kaks poega (esimene poeg Mihkel oli imikuna surnud), kes pidid hiljem kodust välja minema. Andruse poeg Aadu/Aleksei Pruul (1836–1904) sai omale Kansi mõisas Lageda latsikoha, kust pojad hiljem Kuivastu (Koplimäele ja Rannale) asusid; noorem vend Andrus/Andrei Pruul (1839–1922) pidas oma kolm naist Mõegaküla Padaaitel. Vana Andruse teisest abielust 1860.a sündinud ainus poeg Ivan kadus 1869. aastast pihinimekirjadest ja suri nähtavasti lapsena (kuigi meetrikakannet ei ole!).
Andruse teisel Juri Pruulil oli Mäla Juri-Matsi Kadriga (Pauts) taas viis poega ja kaks tütart. Esimene poeg Tähve/Timofei Pruul (1823-84) jäi peremeheks; kaks poega (Aadu ja Mihkel) surid lapsena ja 1831.a sündinud Tõnu võeti 1851.a nekrutiks ega jõudnud enam Muhusse tagasi. Koju jäi veel noorim poeg Juri/Georgi Pruul (1834-94), kes 1863.a Mäla Pärdi-Andruse Marega (Metsaalt) abiellus, aga nende abielu oli lastetu.
Tähve Pruul oli 1849.a abiellunud Lõetsa Suure-Jaagu Kadriga (Kelder) ja sündisid kolm poega ning kaks tütart. Esimene poeg Matvei Pruul (1849–1918) jäi koju peremeheks; teine poeg Terenti (1852-76) uppus mereväes teenides, aga kolmas poeg Timofei Pruul (1857–1922) jõudis kroonu-teenistusest tagasi, abiellus 1886. aastal Võlla Mardi Kristina Ivani t. Vahteriga ja sai nähtavasti omale soldatiplatsi Hellama latsiküla piiril olnud kunagise Võlla mõisa moonakamaja Üti läheduses. Sellest sai hiljem Kukemetsa nime kandnud väikekoht, millest Hellama loos veel pisut juttu tehekse. Lisame, et esimene Hellama kogudusenimekiri märgib Üti nimega kohta hoopis Raugi Nõmmel vabadikeks jäänud Rannide eluasemena, aga Raugil ei ole sellist vabadikukohta olnud ja tegemist peab Lehtmetsast mõisa poole – üsna Võlla mõisa põldude piirile vastu Hellama maid jäänud moonakamajaga olema!
Matvei Pruul jäi viimaseks Andruse Pruulidest peremeheks. Tema naine oli Võlla Mardilt – Kristina Andrei t. Vahter, kellega kaksikud tütred ja kolm poega sündisid. Esimene poeg Timofei (1882) suri 5 päeva vanusel; Terenti (s.1883) võttis 1909.a Lõetsa Mardilt Maria Tuulmägi naiseks ja sündisid tütar Kristina ning poeg Georgi, aga Terenti mobiliseeriti maailmasõtta, kust ta tagasi ei tulnud. Madise kolmas poeg Georgi Pruul (s.1887) oli Kurssaare merekooli lõpetanud ja sõitis tüürimehena ning maailmasõja puhkedes teenis samuti mereväes. Temast sai 1919.a veebruaris üks Kuivastu mässu õhutajaid, kui Lehtmetsa Jaagul salakoosolekut peeti. Mässu mahasurumise järel pages ta Petrogradi, kus olla väidetavalt hukkunud bolševike käe läbi Kroonlinna mässu maha-surumise ajal.
Nii jäi 24,91-hektarine Andruse talu Terenti lese Maria (s. Tuulmägi; 1887–1967) nimele. Nende ainus poeg Georgi oli aastaselt (1913) surnud, aga tütrele Kristinale (1910-58) tuli hiljem Ridasi Saarelt koduväiks Vassili Andrei p. Metsniit (1905-77). Viimane Hellama kogudusenimekiri märgib Metsniitidel kahte poega ja nelja tütart. 1959.a oli Andruse üks rahvarohkemaid peresid, kui elas veel 72-aastane Terenti lesk Maria Pruul ja kodus olid väimees Vasssili Metsniit poegade Meinhardi (s.1932) ja Johannese (s.1942) ning kolme tütrega (Meeta, Heldi ja Leili) – 1935.a sündinud Milvi asus hiljem Narva lähistele Soldinosse. Meeta sai Lõetsa Kummile ja Heldi Koguva Saadule mehele; noorem õde Leili asus Saaremaale. Johannes Metsniit läks oma perega Lõetsa Mäele.
Meinhard Metsniit (s.1932) tutvus Koguva “Tormipoja” kolhoosi esimeheks olnud Sõrve sõjapõgeniku Sophie Mestkülaga (s.1927) ja viimane asus Lehtmetsa, kus nad Meinhardiga lastetut vabaabielu elasid. Sofie oleks ehk Andruse majagi uuendanud, aga lahkhelide tõttu Meinhardiga ehitas Sofie omale maja hoopis Aadu taluasemele ja teda meenutame hiljem ka veel Lepikuga seoses. Meinhard suri valla hooldekodus ja Andruse kohast oli 21. sajandi teisel kümnendil vaid taluase säilinud.

3. AADU

Aadu talust saame rääkida alates 18. sajandi lõpust, kui Rehepapi Ingli ja koduväi Tõnise teine poeg Aad omaette Kuivastu mõisa peremeheks tehti. Märgime, et juba 1767.a Kuivastu vakuraamatu järgi olid kaks Rehepapi talu Lehtmetsa suurimad – ühe ja kolmveerandi adramaa suurused ja neile on juurde arvatud ka rootsiaegse Wersi Andruse veerand adramaad. Põhitaluks jäi eespool jutuks olnud Andruse, mida hingeloendites Rehepapi a taluks nimetati; Aadust sai Rehepapi b ja järgmisena eraldi vaadeldav Jaagu kandis algul Rehepapi c nime.
Aad oli 1770.a Võlla Sepa-Mihkli Marega abiellunud ja peremeheks saamise ajaks olid neil kolm poega ning kolm tütart sündinud. Esimene poeg Mihkel suri aastaselt; kaks nooremat – Jaak ja Juri said täisealisteks. Miskipärast said Aadu järglased perekonnanimeks vana Pärase-Lehtmetsa nime TÜÜKER, kusjuures ei olegi selge, kas seda toponüümiks või hoopis kunagiseks personüümiks tuleks lugeda!
Jaak Tüüker (1779–1851) abiellus 1804. aastal Või Juri Tähve tütre Ingliga ja kinnitati isa surma järel peremeheks. Neil sündisid neli poega ja neli tütart, kelledest pooled (kaks poega ja kaks tütart) abieluni jõudsid. Jaagu noorem vend Juri Tüüker (1783–1828) jäi talus sulaseks. Tema kaks poega – Juri ja Jaen viidi 19. sajandi keskel Raugi Jurile, kus Juri (1815-54) peremeheks pandi ja nende Tüükerite edasisest käekäigust saame Raugi küla loost lähemalt teada.
Jaagu pojad Mihkel ja Tähve (õigeusus Tarass), nagu öeldud, olid mõlemad naisemehed ja vanem vend Mihkel/Mihail Tüüker (1815-88) sai 1850. aastaks ka peremeheks kinnitatud, kuid tal sündis Soonda Nuudi Ingliga (Soopard) ainus tütar Kadri, kes 1861. aastal Rässa mehele sai. Nooremal vennal Tähvel (1818-89) oli ka ainult kaks tütart ja tema vanemale tütrele Inglile tuli 1864.a koduväiks Raegma Mardi Tähve/Tihon Paist (#17595). Sellega sai Tüükerite aeg Lehtmetsas ümber, sest talu hakkasid välja ostma Paistid.
Tähve Paistil sai Ingliga sünnimeetrikasse kirja 10 poega (!) ja 3 tütart, aga üheksa last 13-st surid päris väikestena (üks poeg sündis surnuna) ja üles kasvasid ainult kaks poega ning kaks tütart. Tähve esimene poeg Matvei Paist (1868–1925) abiellus 1888.a Kallaste Jaagu Andruse tütre Mariaga (Pink) ja jäi poole talu peremeheks; noorem vend Tihon Paist rajas omale Kearu osatalu.
Madisel ja Marel sündisid ka kuus tütart ja neli poega, aga jällegi surid enamus lapsi väikestena, nii et 1925.a olid kogudusenimekirja jäänud ainult kaks tütart – Irina (s.1895) ja Kristina (s.1907). Ainus täisikka jõudnud poeg Joann/Ivan jäi esimeses ilmasõjas kadunuks. Kruntimisandmetes oli 12,53-hektarine Aadu pooltalu Madise vanema tütre Irina Paisti nimel ja tema oli 63-aastasena Aadu ainus elanik ka veel 1959.a rahvaloenduse ajal. Peale Irina surma jäi koht tühjaks ja Aadu põlistalu kui selline kadus.
Andrusega seoses jutuks olnud sõrulane Sofie Metsküla ehitas kolhoosiajal sisuliselt Aadu talu kohale oma maja, mille ta hiljem (1993.a) oma õetütre pojale Tarvi Valdmetsale jättis ja sellega võib Aadu kohta endiselt “elus olevaks” lugeda, kuigi Paistidest (rääkimata Tüükeritest) siin enam ammu midagi ei teata.

KEARU

4. JAAGU

Jaagut võib teiseks katkujärgseks taluks Lehtmetsas lugeda, kus Rehepapi Michel (arvatava Pärase Tõnise noorem vend) juba 1731.a revisjoni järgi omaette Suuremõisale koormisi kandis. 1756. aastaks oli talu Kuivastu mõisale arvatud ja 1771.a Kuivastu vakuraamatus on peremeheks juba Mihkli väimees – Viiraküla Peedu Lauri vend Jaen Tooma p., kelle järglased said hiljem Pärasel priinime TUKK. Et see pere sajandi lõpul Pärasele asustati, siis sellel siinkohal pikemalt ei peatu (Tukkade edasisest käekäigust on Pärase ja Hellama lugudes juttu). Lehtmetsas kinnitati aga peremeheks vana Mihkli noorem poeg Jaak, kelle järglased said hiljem priinime AGAR. Siinkohal peaks märkima, et samasuguse nime said Simiste Rannalt Mäla Poali-Jaagule asustatud inimesed – ühe Jaak Tõnise poja järglased ja see viib mõttele, et ehk oli ka Simiste Rannal peremeheks olnud Jaak samade Pärase juurtega, nagu Lehtmetsa Andruse ja Jaagu katkujärgsed peremehed. Ometi on seda üsna lootusetu kindlamalt tõestada. Kui Poali-Jaagu Agarid jõudsid peremeestena 20. sajandisse, siis Lehtmetsa Jaagul kaotasid Agarid oma peremeheõigused juba 19.s keskel ja nende järglastest said Võlla mõisa vabadikud Raugil.
Jaak Mihkli pojal sündis Võlla Mardilt võetud Leenuga kaks poega ja tütar Mare (sai 1813.a mehele). Vanem poeg Mihkel Agar (1785–1845) abiellus 1808.a naabripere – Andruse Kadriga ja sündis tütar Rõõt, kuid Kadri suri 1811.a ja samal aastal võttis Mihkel noorelt surnud Tika metsavahi Aadu lese Tiiu (Tamse kupja Jaagu tütar) teiseks naiseks, kellega veel kaks tütart ja poeg Andrus sündisid. Mihkli noorem vend Andrus suri 18-aastaselt.
Mihkli poeg Andrus Agar (1821-70) võttis 1840.a Paenase Abru Jaagu tütre Rõõda (Vasiksaat) naiseks ja esialgu sündisid neli tütart. Võib-olla oli pärija puudumine see põhjus, miks Andrust isa surma järel peremeheks ei kinnitatud ja 1850. aastaks on Mõegakülast tallu toodud kolm Kansi mõisalt saadud Räime – Andrus, Madis ja Jakob ning vanem neist, Andrus/Andrei Räim on viimases hingeloendis Lehtmetsa Jaagul peremeheks kinnitatud. Märgime, et taoline “hingede saamine” teiselt mõisalt oli sel ajal üsna erandlik nähtus ja 1850.a loendis on Kansi mõisa “poisid” lausa punase tindiga kirja pandud! Räimede isa Juri oli nn. reguleerimiste ajal Luiskamal Nurme mõisa sulaseks jäänud Jaagu (Mäla Kitse-Mihkli Tõnise poja) poeg, kes hiljem Mõegaküla Aadul sulaseks oli. Perekonnanimi RÄIM saadigi Mõegakülas ja peaks rõhutama, et Lõetsa Suure-Jaagu esimene Räim oli asja nimetatud Juri vend Jaen. Võiks veel tähelepanu juhtida asjaolule, et ei ole selge, kas siin toodud Jaagu õuemärk ja üks vabamüürlaste sümbol oli juba Agaritel kasutusel (pigem arvaks, et neil midagi Andruse ja Aadu õuemärkide taolist võis olla) või on see hoopiski Räimede märk?! Tedaolevalt on Muhus taoline õuemärk olnud veel vaid Kallaste Anduväljal.
Olgu lisatud, et Andrus Agar pandi 1860-ndatel Raugi Mihkli-Matsil peremeheks, aga peale tema surma jäid lapsed ikkagi vabadiku seisusse. Neid on Raugi loos veel Kuuseniidi vabadikukohaga seoses meenutatud. Sulasepoiss Andrus Räim võttis aga vastu õigeusu ja lasi ennast 1851.a laulatada Vahtraste Noore-Jaagu Andruse tütre Ingliga, kellest nüüd Jaagu perenaine Elena sai (sünd. Meisterson). Jaagule jäi sulasena ka Andruse noorem vend Madis/Maksim Räim (1836–1925), aga kolmadat venda Jakobit ei kohta me hiljem ei Hellama pihi- ega kogudusenimekirjades ja tema käekäik jääbki siinkohal selgusetuks. Olgu kohe ka öeldud, et Madise ainus poeg Mihail Räim (s.1870) jäi esimeses ilmasõjas kadunuks.
Andrusel ja Leenal sündisid kaks poega ja neli tütart. Esimene poeg Joann/Ivan suri imikuna ja 20. sajandiks sai Jaagu peremeheks noorem vend Timofei Räim (1862–1910). Tal oli Andruse Maria Pruuliga viis tütart ja kolm poega. Pojad olid parajasti selleealised, et kuulusid 1919.a välja kuulutatud mobilisatsiooni alla ja Kuivastu mässu eel olla Jaagul salakoosolekut peetud, kus Andruse Georgi Pruul väidetavalt üks agaramaid vastuhakule õhutajaid olla olnud. Nähtavasti olidki kõik kolm venda Räime (Timofei jun., Andrei ja Vassili ) 16. veebruaril Kuivastus kohal ja mõnede väidete järgi olla keskmine vend Andrei Räim esimese lasu teinud või koguni lipnik Jefimovi tapnud. Neist asjust on nõukogude ajal palju kirjutatud ja siinkohal ei ole põhjust hakata mässuga seonduvaid fakte ja müüte eristama või analüüsima. Märgime ainult, et Jaagu poisid pääsesid lõppkokkuvõttes “terve nahaga”. Timofei (1893–1957) soetas hiljem (nõukogude ajal) omale Vahtraste Uustalu koha; Andrei osales “patukahetsuseks” Vabadussõjas ja sai Pädastes Oru asunduskoha ning noorem vend Vassili Räim jäi koju. Kruntimisandmetes oli 28,4-hektarine Jaagu talu (Lehtmetsa suurim) vendade Vassili ja Timofei ning õe Maria kaasomandis. Pädastes Oru asunduskoha saanud Andrei on koha jagamisel “mängust välja” jäetud!
Viimases Hellama kogudusenimekirjas oli Jaagu pere üsna arvukas – alates vana Andruse vallaliseks jäänud tütre Elenaga (1860–1944) ja lõpetades noorema venna Madise (Maksimi) samuti vanatüdrukuks jäänud tütre Elenaga. Nende vahele mahtusid Timofei sen. (1862–1910) Räime pojad Timofei jun. ja Vassili oma peredega ning nende vallaliseks jäänud õde Maria oma vallaspoja Egoniga. Viimased soetasid omale hiljem Lalli Niidi vabadikukoha; Timofei, nagu öeldud, asus Vahtraste Uustalule ja 1959. aastaks oli Jaagule jäänud Vassili Räim oma naise Aleftina ning kahe pojaga: Harald (s.1934) ja Ilmar (s.1945). Nende vanem tütar Asta (s.1932; abielus Venda) oli juba kodust Kuressaarde asunud. Harald Räim töötas bussijuhina, jäi vallaliseks ja elas veel uue aastatuhande algul oma vana emaga Jaagul.

5. KÄSPRI

Lehtmetsa viienda põlistalu nimi pärineb 18.s lõpul siin peremeheks olnud Käsper’ilt, keda 1795.a loend 83-aastasena veel peremeheks märgib, aga tema suhe eelmise peremehe – samaealise Wersi Tönnisse Hans’uga (~1712-88) jääb olemasolevais dokumentides ebaselgeks. Käsper võis olla edasises jutuks tuleva Tähvena esimese katkujärgse peremehe Juri vend, sest mõlema puhul esineb lisanimi Linnomees, aga miks Wersi Hansust oli esimese hingeloenduse ajaks Ranna mõisa vabadik saanud (varastes meetrikates kohtame tal kahte poega ning kahte tütart) ei selgu kuidagi. Igal juhul on talul mingi seos kahe rootsiaegse taluga (Wersi ja Linnomehe), aga see on ka kõik, mida praeguste teadmiste juures väita saab!
1770-ndatel peremeheks saanud Käspril on teada Lõetsa Mardi Lutsiga kaks tütart ja poeg Mihkel (1761–1824), kes sai järgmiseks peremeheks ja priinimeks TUSTIT. Mihklil sündis Võlla Ennu Ingliga neli poega ja neli tütart, aga abieluni jõudsid vaid kaks poega ja tütar Riste. Mihkli kaks esimest poega on noorelt surnud (1795.a loend neid ei maini) ja peremeheks sai kolmas poeg Aad Tustit (1796–1849). Noorem vend Käsper jun. Tustit (1799–1869) jäi sulase seisusse ja on omale hiljem vanal käsitööliste elupaigal Nossal elamise sisse seadnud.
Aadu esimene poeg Jaen suri imikuna, aga kolm poega (Mihkel, Tähve ja Juri) said täisealisteks. Viimased hingeloendid Käspril kinnitatud peremeest ei märgi. Aadu vanem poeg Mihkel/Mihail Tustit võis isa surma järel peremehe kohustes olla, kuid ta sai Rässa Järvel Võlla mõisa metsavahiks ja Käspril jäi peremeheks teine vend Tähve/Timofei Tustit (1832–1917). Mihkel, muide, on olnud ka Võlla vallakohtu eestseisja (vorsteher). Kolmas vend Juri/Georgi Tustit asus Lõpe-Saunale.
Tähve Tustit abiellus 1857. aastal Vahtraste Matsi Marega (Umal) ja sündisid kaks tütart ning neli poega. Vanem poeg Mihail Tustit (1862–1939) teenis kroonu välja ja jäi kodus peremeheks; teine vend Timofei on mandrile läinud ja kolmas vend Andrei (1868–1917) langes maailmasõjas. Tema perest tuleb ka Tähvenaga seoses veel juttu. Noorim vana Tähve poegadest, Matvei rajas omale Aru vabadikukoha, millest samuti eraldi räägime.
Mihail Tustit võttis juba enne ajateenistust Igakülast Kristina Kesküla naiseks ja neile sündisid kuus poega ning kaks tütart. Vanem poeg Nikolai võttis osa Vabadussõjast ja sai omale hiljem Pädastes Rehe asunduskoha; teine vend Joann/Ivan rajas omale Meedla osatalu; Vassili hilisem käekäik on selgumata, aga kaks nooremat venda – Timofei ja Peeter ning õde Akilina jäid koju. Mihkli neljas poeg Isaak oli noorelt (1918.a) surnud.
Kruntimisel jäi vana Mihkli nimele 15-hektarine Käspri osatalu, millest oli eraldatud 13-hektarine poja Ivani Meedla koht. 1959. aastaks olid Käspril kolm Mihkli vallaliseks jäänud nooremat last, kes kõik oma perekonnanimeks TAMSALU võtsid. Neist vanim, 1901.a sündinud Akilina, kes koos perekonnanime vahetusega ka oma eesnime Lindaks muutis, oli loenduslehel perekonnapeaks märgitud ja vennad Timofei ning Peeter tema pereliikmed. Peale Tamsalude surma jäi Käspri koht sootuks tühjaks ja müüdi Juhan Kilumetsale suvilaks.

Nossa

Arvatavalt oli Käspri teisel Käsper Tustitil, kui ta millalgi 19.s teisel veerandil Nossale asus, siin veel üht-teist Võlla mõisa käsitööliste elupaigast säilinud. Igal juhul on tõepärane, et 18.s adramaarevisjonides kirjas olnud Jonas Hess, kes oma veerandi adramaa eest Võlla mõisale 4 marka aastas maksis, oma perega just Nossal elas ja tema veerandit adramaad meenutavad veel 1767. ja 1772. a Võlla mõisa vakuraamatud. Esimeses hingeloendis küll Hessi-nimelisi Võlla mõisa teenistuses enam ei märgita ja hilisemad hingeloendid ei tavatsenud vabu inimesi üldse enam kirja panna, mistõttu on seni selgusetu, kes viimased kangrud Nossal olid, aga perepärimuses teatakse kindlalt, et Nossal kunagi kangrud olla elanud!
Teadmata on seegi, millal Käspri Käsper Nossale asus, sest hingeloendid märgivad tema peret ikka Käspril, aga see on hingeloendite üldine “õnnetus”, et vabadikukohti seal kirja ei pandud. Pealegi võis Käsper mingi tõenäosusega Lehtmetsa esimene külakooli õpetaja olla (selle kaudseks tõendiks on tema väike pere, mis usuvahetusel kindlameelselt luterlasteks jäi!) ja sel juhul võib Nossat ka esimeseks Lõetsa-Lehtmetsa koolikohaks pidada.
Käsper abiellus 1825. aastal Viiraküla Peedu Tõnise tõtre Rõõdaga ja neil sündisid kaks poega. Noorem poeg Juri suri 13-aastaselt, aga vanem poeg Tähve Tustit (1826-80) abiellus küpses eas Koguva Sumari Andruse tütre Marega (Tüür) ning sündisid kuus poega ja kaks tütart. Tütred ja teine poeg Jakob surid lapseeas, aga viis poega on täisikka jõudnud ja võib väita, et Nossalt on ehk enamgi Tustiteid välja läinud kui “tüvitalust” Käsprilt. Peaks märkima, et seni ei ole õnnestunud välja selgitada, kas ka Tähve võis koolmeistri ametit pidada, kuid nähtavasti ei olnud päris tavalise talusulasega tegemist.
Tähve esimene poeg Mihkel Tustit (1859–1907) jäi oma Kallaste Uieniidilt võetud Marega (Pink) Nossale; vend Jaen ehitas omale Lõetsa ja Lehtmetsa piiril nüüdseks kadunud Silla koha ja noorem vend Villem samas Sepa koha. Neist ja ka Mihkli poja Mihkel/Mihail Tustiti rajatud Lõetsa Mihkli kohast on Lõetsa küla loos lähemalt juttu. Vana Tähve neljas poeg Tähve Tustit (s.1868) on sajandivahetuse luteri personaalraamatus märgitud Kroonlinnas asuvat, aga tema edasine saatus on teadmata; Tähve noorim poeg Kaarel abiellus 1910.a Kapi Küüni Mihkli tütre Elenaga (Mundi) ja nemadki paistavad esimese ilmasõja ajal või järel olevat Muhust lahkunud.
Mihkli ja Mare pere Nossal sai jälle üsna arvukas – sündisid seitse poega ja kolm tütart. Märgime, et enne esimest ilmasõda ilmusid Nossa luterlased Hellama kogudusse ja Mihkli nooremad lapsed said juba õigeusku ristitud. Mihkli esimene poeg Jaen Tustit (1887–1933; õigeusus Joann) abiellus 1913.a Vahtraste vabadiku – Lõetsa Põlluvälja Juri tütre Kadriga (Ekaterina Hein; 1887– 1997), aga nende abielu oli lastetu. Teine vend Mihkel/Mihail, nagu öeldud, ehitas omale Lõetsas Mihkli koha ja Andrus/Andrei Tustit (s.1898) sai hiljem omale Võlla mõisast Aasa asunduskoha. Vennad Joosep (s.1891) ja Aleksander (s.1905) asusid Tallinna (perekonnanimeks eestindati TALVIK). Mihkli ja Mare kaks poega (Timofei ja Feodor) surid lapseeas.
Kruntimisandmetes oli 10-hektarine Nossa väikekoht Jaani noorema venna Aleksander Talviku nimel, aga tema jäi viimasesse sõtta. Nossale jäid Jaani lesk ja õde Elisaveta (hakkas oma nime Elisabeth kirjutama) ning nende kasulaps – Lõetsa Selja Andrei Pere tütar Agnia (Agnes; 1917-74). Vana Mihkli tütar Riste (Irina; s.1893) sai 1912.a Lõetsa Selja noore Andrei Pere naiseks, aga jäi 1918.a oma kahe tütrega leseks. Vanem tütar Lidia suri noorelt 1918.a ja peale Irina surma 1930.a jäi noorem tütar Agnes Nossale jäänud vallalise tädi kasvatada.
Peale viimast sõda tuli Agnes Perele koduväiks Lõetsa Kearu Vasseli poeg Aleksander Ausmeel ja 1959.a rahvaloenduses oli Nossal juba Ausmeelide pere: Aleksander ja Agnes oma kahe tütre ja alla-aastase poja Kaleviga. Nossale jäi nende vanem tütar Külli Ausmeel.
Lisame, et Juri Vilto andmeil kasutasid Nossa Tustitid Käspriga ühesugust õuemärki, aga kas ka siin kunagi elanud kangrutel oma peremärk võis olla, jääb meile küll teadmata.

Aru (Nurga)

MEEDLA

LÕPE kõrts ja Lõpe-Sauna

1756.a revisjonis on Löppe Hans oma 1/6-adrase taluga (mees, naine ja kaks poisslast peres) Võlla mõisa lõpus rubriigis Krug Land kirjas. Teise üksusena on samas veel kirjas 1/12 adramaaga (!) Michel – arvatav Kallaste Mick (~1711–1801), kellel Urgi talu taasasustamisest omaaegses Paistu külas (Kallaste ja Raugi vahel) midagi välja ei tulnud. Hans paistab hiljem Kesse ja sealt Kuivastu Kaurale paigutatud, aga Mihkli p. Mihkel (~1741–1802) on Lõpe kõrtsis kirjas veel esimestes hingeloendites. 19. sajandil kõrtsi kohta siiki arvestustaluna enam ei käsitleta.
Üheks kõrtsimeheks Lõpel on olnud Vahtraste Tika Tähve (~1706-89) poeg Juri (~1744–1824), kes sai priinime ÕUNPUU (AUNPUH). Tundub, et Kallaste Miku järglastest said nn. reguleerimiste ajal Pädaste mõisa hinged (Simiste Vabatid), aga Juri Õunpuu järglased on hiljem Võlla mõisa vabadikena Kassallikal elanud, millest lõpus veel eraldi räägime. Kes just esimesed Lõpe-Sauna asukad võisid olla, ei ole kuigi selge, aga võib oletada, et 19.s teisel veerandil asus siia eespool jutuks olnud Andruse sulane Mihkel Pruul (1809-93), kui ta 1833.a Linnuse Neo Aadu tütre Ristega abiellus. Mihkli ja Riste ainus poeg Tähve suri paariaastaselt, aga nende tütar Mare abiellus 1865. aastal Käspri Juri Tustitiga (1837–1901) ja sestpeale olid Lõpesaunal Tustitid.
Juril ja Marel oli teadaolevalt kaks poega ja kaks tütart. Vanem tütar Irina (s.1865) jäi vallaliseks ja oli enne viimast sõda veel Lõpesaunal kirjas; vend Ivan Tustit abiellus 20. sajandi algul Maria Matvei t. Noorega ja jäi n.ö. Lõpesauna peremeheks; noorema venna, 1884.a sündinud Aleksandri käekäik ei ole teada – ta kadus ilmasõja-järgsest kogudusenimekirjast jälgi jätmata.
Ivanil ja Marel oli kaks poega ja kolm tütart. Vanem poeg Roman (1903-34) suri noores eas vallalisena; teine vend Aleksander oli viimases koguduse-nimekirjas samuti veel vallaline ja hilisemad andmed temast jällegi puuduvad. Ivan Tustiti nimel oli maa-andmikes Lehtmetsa kontekstis päris talu mõõtu 23,17-hektarine Lõpe maaüksus, mis ainsana Lehtmetsa maadest paistab olevat ümber kruntimata (Lit.28). Siinkohal jääbki selgusetuks, millal ja kelle poolt see Võlla mõisalt oli välja ostetud.
Viimase sõja järel olid Lõpesaunale jäänud Ivani tütred Ekaterina ja Maria. Viimasele tuli koduväiks eespool jutuks olnud kauge sugulane Aru Vassili Tustit (1903-79) ja koht jäi endiselt Tustitite valdusse. 1959.a loenduslehel oli Ivani tütar Ekaterina Tustit perepeaks ja noorem õde Maria oma perega tema pereliikmeteks märgitud. Selleks ajaks olid Vassilil ja Marial kuueaastane poeg Jaanika ja kaks aastat noorem tütar Rael (sai hiljem Mäla Juri-Matsi Joonas Saksakulmu naiseks). 20.s lõpuks sai 1953.a sündinud Jaanika Tustit vana kõrtsikoha peremeheks.

6. TÄHVENA

Lehtmetsa kuuendat, nüüdseks kadunud põlistalu võib lugeda rootsiaegsete Linnomehe nimega talude “õigusjärglaseks”, kuigi ka Käspri esimene Käsper seda lisanime kandis. Katku järel oli rootsiaegse Mardi talu tühi (söötis), aga 1750. aastaks on siin Suuremõisale hakanud koormisi kandma Linnomes Jurry. Paraku ei selgu kuskilt, kas ta ka Mardi (või mõne teise Linnomehe) otsene järglane oli! Peagi arvati talu Kuivastu mõisale ja Juri oli 72-aastase lesena peremeheks märgitud veel esimeses hingeloendis 1782. aastal. Juri ainsa järglasena on teada poeg Tähve (~1741–1809), kes 1768.a abiellus Mõegaküla Loeta Pärdi tütre Ingliga ja neil sündisid neli tütart ning poeg Tõnis (1781–1853). Viimane sai Hellama mõisalt priinime VAHER.
Sajandivahetusel sattus talu mõisapiiride korrastamise suurde segadusse, mille tulemusena seni Hellama mõisale kuulunud Tölbi hajatalu (praeguste Hellama töökodade piirkonnas) hakkas Võlla mõisale kuuluma ja Linnomehe Juri pojapoeg Tõnis pandi seal peremeheks. Nähtavasti suri ka Lehtmetsa talule nime jätnud Tõnise isa Tähve Hellama Tölbil, sest 1807.a oli Tähvenale, mis nüüdsest kogu Lehtmatsa külaga hakkas Võlla mõisale kuuluma, toodud Kansi mõisale arvatud Mõegakülast peremeheks senine Mõegaküla Tähvena perepoeg Andrus. Tema järglased kandsid hiljem perekonnanime MÄGI ja siinjuures peaks lisama, et see oli Linnuse Salu-Mihkli ja Külasema Mäe-Tooma ning Pallasma Tüü kõrval kolmas koht, kus Muhus taoline priinimi pandi. Mäe-Tooma ja Tüü Mägid olid sugulased, aga Lehtmetsa Mägidel ei olnud vist nende ega Linnuse Mägidega midagi ühist. Küll olid aga Lehtmetsa Mägid veresugulased Võikülas PÄRTELi nime saanud inimestega.
Andrus Mägil oli Levalõpma Poalilt võetud Madega Mõegakülas sündinud kaks tütart ja kolm poega. Kaks nooremat poega (Mihkel ja Tähve) surid väikestena, aga vanem poeg Andrus jun. Mägi (1788–1830) kinnitati isa surma järel Lehtmetsas peremeheks. Ta suri aga varases keskeas, kui tema ainus poeg Tähve (1822-74) oli alles 8-aastane. Nähtavasti oli ajutiseks peremeheks vana Andruse venna Juri poeg Jaen Mägi (1775–1840), aga 1834.a loenduse ajaks olid tallu juba toodud ka Veski Peetri järglased Põllud: nekrutiks võetud Tõnise poeg Tähve Põld ja Tõnise noorem vend, vahepeal Vahtraste Pärdil peremeheks olnud Jaen Põld. Peab ütlema, et pelgalt hingeloendite põhjal ei selgu sajandi teisel veerandil Tähvenal toimunu kuigi hästi. 1834.a loend tituleerib surnud Andrus Mägi veel peremeheks. Tema onupoeg, Mõegakülast Võikülla viidud vana Andruse venna Juri poeg Jaen oli Tähvenal sulaseks ja sai siin ka priinime MÄGI (kuigi teised vennad said Võikülas PÄRTELiteks). Jaen Mägi vanem poeg, 1808.a sündinud Tähve võeti 1828. aastal nekrutiks ja teine poeg Juri (1812-55) oli siis veel peremeheks liiga noor. Sellega paistab Mägide “aeg” Tähvenal lõplikult ümber saanud.
Arvatavalt oli Jaen Põld Tähvena hingeloendis ainult pro forma kirjas ja rajas omale peale Vahtraste Pärdilt ära tulemist hoopis Tänavasuu vabadikukoha; Tähvenal oli aga 1850. aastaks peremeheks kinnitatud Tähve/Trofim Põld ja peremeheks nimetab teda ka viimane loend 1858. aastal.
Raugi Matsil ja hiljem Lehtmetsa Tähvenal üles kasvanud soldat Tõnise poeg Tähve oli 1829. aastal abiellunud Levalõpma Mihkli sulase Andruse tütre Ingliga (Alt) ja neil oli viis tütart ning kolm poega. Esimene poeg Mihkel suri aastaselt, teine poeg Tõnu (õigeusus Konstantin) 20-aastaselt ja isa surma järel jäi tallu “meeshingeks” jällegi vaid 14-aastane Timofei Põld. Ilmselt on Carl v. Buxhövden nüüd oma Tähvena talust Lehtmetsas loobunud ja esimene Hellama kogudusenimekiri märgib noort Tähvet (Timofeid) vabadike hulgas Tähvena-Saunal. Pärimustes (Käspri Peeter Tustit) on räägitud ka Tähvena õues olnud Pulli ja Ügeli moonakamajadest ning ilmselt jäigi Tähvena sajandi kolmandal veerandil vaid mõisa moonakate elupaigaks. Peaks lisama, et endistest Tähvena Mägidest leiame esimeses koguduse-nimekirjas vaid noorelt surnud Andruse poja Tähve/Timofei Mägi (1822-74) oma naise, Lallilt võetud Maria Juri t. Kipperi ja neljast lapsest ainsana ellu jäänud tütre Ekaterinaga Rässa Järvel.
Järgmistes kogudusekirjades Tähvena kohta Lehtmetsas enam ei nimetatagi, kuigi Timofei Põld oma Lõetsa Poali-Jurilt võetud naise (Ekaterina Lepmets) ja lastega olid lihtsalt Lehtmetsa vabadike hulgas kirjas. Millalgi sajandi viimasel veerandil asus Timofei Põllu pere siit Pädaste mõisa moonakateks ja elati Raegma ning Pädaste vahel olnud Saksatoa moonakamajas, millest nende külade lugudes samuti räägitakse.
Kui kaua Carl v. Buxhövden Lehtmetsas oma moonakamaju pidas, ei ole selge, aga kui mõis sajandi lõpul Mathilde v. Rennenkamffile (sünd. Buxhövden) läks, on Lehtmetsa nähtavasti oma rolli mõisavalla keskusena minetanud ja ilmselt kadusid 20. sajandiks ka siinsed moonakamajad. Sajandivahetuse paiku on Tähvenale asunud (või pandud) Käspri Tähve kolmanda poja Andrei Tustiti pere. Andrei teenistuskäik ei ole täpsemalt teada. Sajandi lõpul Võikülast võetud naisega (Maria Nikkel; 1872-1935) jõudsid tal kolm poega ja kaks tütart sündida, kuid 1907.a suri Andrus peapõletikku. Võimalik, et lesk lastega alles sel ajal Tähvenale asus. Vanemad pojad Andrei ja Timofei surid noorelt ja ainsana kolmest pojast jõudis abieluni 1901.a sündinud Vassili Tustit. Tema nimel oli kruntimisandmetes ka 8,83-hektarine Tähvena maaüksus (Lit.A-85), aga kuidas see moodustus, ei ole selge. Otsest seost sellel kunagise Tähvena taluga muidugi ei ole, kuigi need 9 hektarit ilmselt endistest Tähvena maadest olid saadud. Peaks ehk lisama, et suuliste pärimuste kohaselt olla Käspri Andrei Tustiti pere ka Mulgul elanud, aga sellest vist tulebki nii aru saada, et Tähvena taluasemele tekkinud moonakamaja rohkem Mulgu nimega esinema hakkas.
1959. aasta rahvaloenduses oli 58-aastane Vassili Tustit oma naise Akilinaga (sünd. Tomson Lepikult) ja poja Udoga (s.1932) Tähvenal kirjas – s.t. vana talunimi oli jälle vahepealse moonakamaja nime asemel ausse tõstetud. Vasseli vanem poeg, 1926.a sündinud August pääses sakslaste mobiliseerituna sõja keerisest välismaale ja kolm aastat noorem Endel läks peale sõda Saaremaale. Väidetavalt olla Vassili käes Tähvena hooned lõplikult lagunenud ja oma vanaduspäevad on ta Lalli rannas kalurite majas mööda saatnud. Tema noorem poeg Udo oli (emalt päritud) labiilse närvisüsteemiga ja viidi Saaremaal sel ajal veel tegutsenud Pilguse hooldekodusse. 20. sajandi lõpuks võis Tähvena koha Lehtmetsas kadunuks lugeda.

Tänavasuu

Eespool tutvustatud Veski Peetri poeg Jaen Põld (1777–1850) pidi 1830.a paiku Vahtraste Pärdil peremeheseisusest loobuma, kui Kesküla Mart Maltis seal peremeheks pandi ja kuigi ta edaspidi hingeloendites Lehtmetsa Tähvena üksuse all kirjas oli, paistab ta sel ajal omale Lehtmetsa karjamaal vabadikukoha ehitanud. Jaanil oli Vahtraste Tähvena Ingliga 1823.a ainus poeg Jaak Põld (1823–1900), kes 1842.a abiellus Kaegu Riste vallastütre Marega (Värav) ja neil sündisid tütar Ingel ning kaks poega. Ingel ja noorem vend Ivan surid väikestena; 1846.a sündinud Tähve juures seisab esimeses Hellama kogudusenimekirjas märkus, et ta on uppunud. 1889.a suri ka Jaani lesk Mare ja sajandi-lõpul on üksi jäänud Jaagul olnud manulisteks veel ühe Veski Peetri järglase – Vahtraste Matsilt nekrutiks võetud Juri pojapoja Mihkli teise abielu lesk Rõõt Jaani t. (sümd. Tukk) oma kasulapse, Viiraküla Kuusiku sulase Mihkli tütre Kadri/Ekaterina Keskülaga.
Arvatavalt veel vana Jaagu eluajal on Tänavasuule asunud Vahtraste Noore-Jaagu Kadri vallaslapsed: Timofei Meisterson oma pere ja õe Raissaga (nende ema suri 1893.a ilmselt Tausal). Timofei oli 1887.a abiellunud Lalli Tooma Hansu (Ignati) tütre Raissa Lemberiga ja nende esimesed tütred sündisid nähtavasti Lalli Toomal. Kogudusekirjades on Timofeil ja Raissal neli tütart ning kaks poega. Vanemad tütred Juliania ja Ekaterina ning noorem õde Akilina said mehele; vallaliseks jäänud Maria oli viimases kogudusekirjas nii Tänavasuul kui Võlla Kaljul kirjas. Timofei vanem poeg Mihail (1904-78; eestind. MEREÄÄR) sai omale Võlla asunduses Kalju asunduskoha ja noorem vend Vassili (1907-82; eestind. MERILAHT) jäi naise Olgaga (1915-2001) Tänavasuule. Tema nimel oli popsiseadusega moodustatud 5-hektarine Tänavasuu koht (A-84), mis ainsana Lehtmetsa kohtadest sai 30.08.1938 ka uude kinnistusse kantud.
1959.a olid Tänavasuul Vassili ja Olga Merilahed oma tütre Inge ja poja Jüriga. Koht oli elus veel uue aastatuhande saabudes.

7. LEPIKU

1756. aastaks hakkas Lehtmetsas Võlla mõisale tegu tegama Tickry Ado Michel (~1705-82) ja teda võib ilmselt rootsiaegse Tuchkri Adam’a “õigusjärglaseks” pidada, kuigi me ei tea, kas ta Aadama otsene järglane oli. Mihklil oli ühe Raugilt võetud Eeduga vähemalt kaks tütart ja poeg Mats (~1740-83), kes esimeses hingeloendis oli oma Kessest võetud naise Ingli ja poja ning tütrega samuti talus kirjas ja sel ajal vist ka tegelik peremees oli, sest 78-aastaseks peremeheks märgitud vana Mihkel suri samal aastal. Paraku suri järgmisel aastal ka poeg Mats ja peremeheks jäi Mihkli tütrele Madele arvatavalt Raugilt koduväiks tulnud Aad Juri poeg. Matsist jäid kaks tütart ja poeg Aad (1773–1839), kes hiljem oli Vahtraste Matsil sulaseks ja hakkas kandma priinime VESKI. Märgime, et Aad Veskil jõudis abieluni ainus poeg Tähve, kuid tema viis last surid kõik väikestena ja hilisemad Muhu sellenimelised on kõik Raegma Kustalt oma VESKI nime saanud. Võiks aga spekuleerida, et äkki oli see Lehtmetsas pandud priinimi veel mingi mälestus taaniaegsest Moller’ist?!
Koduväi Aad sai peremeheks olla sajandivahetuseni, kui talu sarnaselt Tähvenale sattus mõisapiiride korrastamise segadustesse. Võllas seni Kuivastu mõisale kuulunud Henno Perdi talu läks nüüd Hellama mõisale ja viimane pani seal uue peremehe paika, aga Matthias v. Buxhövden otsustas senised Kuivastu mõisa hinged Võllast Lehtmetsa tuua ja viis Lepiku Aadu pere hoopis Pädaste mõisa hingedeks Simiste Jõe-Poalile (olgu öeldud, et sel ajal oli Matthias kõigi kolme mõisa – Kuivastu, Pädaste ja Võlla peremees). Lisame, et Aadu järglased said Simistes perekonnanime JÕGI (JOGGI) ja kõik Muhu Jõgid on selle Lehtmetsa Lepiku koduväi järglased, aga seni ei ole selgunud, kas Aad ise Pädastest või hoopis Raugilt pärit oli?!
Võllast toodud inimesed said Lehtmetsas priinimeks T(H)OMSON. 1811.a loendis oli Lepiku peremeheks Võlla Ennu-Pärdi Tähve poeg Andrus Tomson, kellel Käspri Käspri tütre Marega jõudsid kolm tütart ja poeg Andrus sündida. Viimane oli isa varase surma järel alles lapseohtu ja 15 aastat on Lepikul ajutiseks peremeheks Raugil sündinud, kuid Lehtmetsas üles kasvanud ja siin sulaseks jäänud Vahtraste Tika Tähve pojapoeg Tõnis Õunpuu (1795–1850).
Noor Andrus/Andrei Tomson (1812-93) võttis 1833.a Võlla Nõmme Eed Kumpase naiseks ja kinnitati varsti ka peremeheks. Neil sündisid kolm tütart ja neli poega. Kolmas poeg Andrus suri 7-aastaselt, kuid kolm venda said täisealisteks. Esimene poeg Juri/Georgi Tomson (1837–1902 ) jäi kodus peremeheks, teine vend Tähve rajas omale Peekspuu ja noorim vend Joann/Ivan Saadu koha.
Juril oli Vahtraste Matsi Ingliga neli poega: Vassili (1862—1949; eestindas perekonnanimeks TALU) jäi Lepikule, 1864.a sündinud Andrei läks hiljem onu Ivani rajatud Saadule ja noorim vend Matvei asus tühjaks jäänud Lõetsa Poali-Andruse Looriste rajatud Jõe kohale. Temast on Lõetsa loos pisut juttu, aga siinkohal märgime, et nagu enamus Tomsoneid, eestindas temagi 1930-ndatel oma perekonnanime ja selleks sai TOOMIKAS. Juri kolmas poeg Timofei (1866–1903) teenis kroonu välja ja lõi ka 1895.a pere, kuid suri 36-aastaselt tiisikusse.
Vassili Tomson-Talu abiellus 1884.a Raugi Matsi Julia Väärtnõuga (1863–1907) ja sündisid viis tütart; viimasena 1905.a sündinud poeg Vassili suri lapsena ja 1907.a jäi Vassili ise leseks. Kruntimisel jäi tema nimele pool endisest Lepiku talust – 13,21 ha; teise poole sai Saadule asunud noorem vend Andrei. Vassili nooremale tütrele Akilinale tuli Levalõpma Poalilt koduväiks Villem Saaremäel ja koju jäid ka vanemad õed Raissa ning Maria. 1959.a koosneski Lepiku pere neljast eakast inimesest: 60-aastane Villem Saaremäel paar aastat noorema naise Akilinaga ja viimase õed – 73-aastane Raissa ning 68-aastane Maria Talud.
Varsti tühjaks jäänud kohale ehitas kolhoosiajal omale eespool jutuks olnud Andruse Meinhard Metsniidi elukaaslane, Sõrvest Muhusse tulnud Sofie Metsküla (s.1927) uue maja ja sellisena eksisteerib vana Lehtmetsa elupaik veel uuel aastatuhandel.
Lisame, et Lepiku nime on koht kandnud hiljemalt selle katkujärgsest taasasustamisest; see toponüüm esineb nn. reguleerimis-kaartidel ja ka esimestes säilinud kirikuraamatutes ning sama nimega märgiti talu läbi kõigi hingeloendite.

Peekspuu

SAADU

Lepiku Juri noorem vend Joann/Ivan Tomson abiellus 1877.a Võlla Mihkli Elena Hobustkoppeliga ja ehitas omale Peekspuu kõrvale Saadu koha. Neil sündisid kaks poega ja neli tütart, aga vanem poeg Terenti (1878-80) suri väiksena ja noorem poeg Mihail (1887–1908) samuti noores eas vallalisena. Saadule asus Lepiku Juri teine poeg, vana Jaani vennapoeg Andrei Tomson ja kruntimisel jagasid nad Lepikule jäänud vanema venna Vassiliga isatalu pooleks. Andrei Tomsoni nimele sai 14,14-hektarine Saadu pooltalu.
Andrei oli 1890.a abiellunud Või Panga Elena Pärteliga ja neil kasvasid üles kaks poega (viimane poeg Timofei suri 2-aastaselt) ning kolm tütart. Vanem poeg Vassili Tomson (1891–1942) jäi koos noorema venna Andreiga, kes oma perekonnanimeks LEHE eestindas, Saadule. Väikekoht vajas lisasissetulekut ja teatakse, et Saadu mehed vähehaaval ka salapiirituse äriga tegelesid. See sai neile selles mõttes saatuslikuks, et külajuttude järgi oli Vassel Hellama Madismetsa Jaanile raha laenanud ja julgenud seda siis tagasi küsida, kui Jaanist oli 1940.a punane aktivist saanud. Vennad küüditati 1941.a suvel Siberisse, kust nad enam tagasi ei tulnud.
Vassili Tomson abiellus 1939.a Kohtuelu Hansu (Ignati) tütre Ekaterina Rannaga, aga lapsi neil ei olnud. Saadul kasvas aga üles Vassili õe Ekaterina (1894–1955) esimene tütar Eugenia (Senni; s.1923). Ekaterina Tomson sai Kuivastu mässust ja Buxhövdeni hukkamisest osa võtnud Mõegaküla Tänavasuu Timofei Õue naiseks, kuid “lidukõrva” hüüdnime saanud Timmu ei olevat nende esimest tütart “omaks tunnistanud” ja nii ta onude Vassili ja Andrei peres Lehtmetsas üles kasvaski.
Pere, nagu öeldud, langes 1941.a suvel esimeste nõukogude repressioonide ohvriks; Vassili ja Andrei surid Siberis, Vasseli naine Ekaterina pääses Harkust tagasi. Sõjaaja elas ta Saadul kasutütre Senniga, kellele 1948.a tuli koduväiks Rässa Jaani Tõnu poeg Vassili Kann. 1959.a oli Saadul peale 63-aastase Vassili Tomsoni lese Ekaterina juba Vassili Kannu pere – naine Eugenia (Senni), tütar Aino ning poeg Heino. Vassel ehitas omale hiljem uue maja, mis hakkas Raja nime kandma ja Saadu koht jäi tema vanemale tütrele Ainole (abielus Lepp). Viimane müüs selle soomlasele Mauri Kalevi Vallemale, aga kas seda hiljem edasi on võõrandatud, jäägu siinkohal välja selgitamata.

Raja

Kohtuelu

Hiljemalt sellest ajast, kui 1860-ndate uued talurahvaseadused kohustasid mõisavaldadel mõisast sõltumatud kogukonnakohtud looma, on Lehtmetsas olnud Võlla mõisa kohtumaja ehk vallamaja. Selle tegevuse protokollidest võiks palju huvitavat leida, aga paraku ei ole neid säilinud. Märgime vaid, et 1858.a oli Võlla vallakohtu eesistujaks Raugi Jaani Mihkel/Mihail Vaher (1831-90) ja kaasistujaks Vahtraste Noore-Jaagu Andrus/Andrei Meisterson (1807-76). Eestseisja oli sel ajal eespool juba nimetatud Käspri Aadu poeg Mihkel/Mihail Tustit.
Raugi Nõmme perepoeg Mihkel Rann on 1858.a paiku uppunud ja Nõmmel seati mõneks ajaks peremeheks hoopis Vahtraste Tika Aadu poeg Aad/Aleksei Saar. Mihkel Ranni lesk Lutsi (õigeususus Glikeria, pärit Võlla Nõmmelt) jäi oma kahe tütre ja poja Ignatiga (Hans, s.1853) Raugi vabadikeks, aga esimestest kogudusenimekirjadest ei selgu, kus ta lastega elas. Kuna teisi Nõmmel vabadikeks jäänud Ranne märgib teine kogudusenimekiri Ütil, mis ilmselt Hellama piirile jäänud Võlla mõisa moonakamaja märgib, võis Lutsi lastega ehk esialgu mõne aja ka Nõmme saunikuks olla, kuid millalgi on ilmselt siiski Lehtmetsa asutud.
Nõmme Mihkli vanem tütar Maria suri 18-aastaselt ja noorem õde Irina sai 1870.a mehele; poeg Ignati (1853–1925), kelle perekonnanime oli hakatud kujul RAND kirjutama, paistab hiljemalt kroonuteenistusest vabanedes kogukonna kohtumajas talitajana ametisse asunud ja vist siinsamas ka peavarju saanud. Ta abiellus 1887.a Vahtrastesse asunud Raugi Mihkli-Matsi soldati Mihkel Tõnsu tütre Elenaga ja kui viie aasta pärast mõisavallad likvideeriti, jäigi Lehtmetsa Kohtuelu selle pere eluasemeks.
Ignatil-Hansul ja Leenal sündisid kolm tütart ja kolm poega. Esimesed (kaksikud) tütred surid väikestena; 1895.a sündinud Ekaterina sai hiljem eespool jutuks olnud Saadu Vassili Tomsoni naiseks. Vanem poeg Vassili (s.1890) jäi esimeses ilmasõjas kadunuks ja teine poeg Nikolai (1892 – 1907) suri poisieas.
Hansu noorim poeg Ivan Rand (1899—1950) sai omale Võlla mõisa jagamisel 1920-ndatel asunduskoha, kuid selle välja ehitamine võttis aega. Ivan laulatati 1933.a Lihulas Lõetsa Poali-Andruse Juulia Loorisega (1903—1991) ja sündisid tütred Helju (1934) ning Heldi (1936). Esialgu elati veel Lehtmetsas, kus kruntimisel sai vanaema Elena nimele 5,19-hektarine Kohtuelu popsikoht. Alles sõja järel kolis pere Palmile (selleaegses Võlla asunduses ja nüüdsel Hellamal) ning Kohtuelu maja olla alles 1955. aastal lammutatud.
Peaks vist lisama, et siin Juri Vilto järgi esitatud Kohtuelu õuemärki võib kunagiseks Raugi Nõmme õuemärgiks arvata, sest hiljem Nõmmele asunud Vasked hakkasid teadaolevalt Mäla Mardi õuemärki kasutama.

Kassallika

Lõpuks peaks veel rääkima ühest Lehtmetsa kadunud elupaigast, mille jäljed alles hiljaaegu üsna tuntavad olid ja mis vägagi sellel kohal (Lõpe kõrtsist pisut Lalli poole) asub, kus 1799.a kaardil numbriga 7 märgitakse Wohlens Gehöfstelle. Nähtavasti on siin 18. sajandi lõpupoole elanud Võlla mõisa kingsepp Heinrich Fabian Wolenz, kes 1760-ndatel Tamse mõisas valitsejaks oli ja kellel sel ajal Siljavälja peretütre Tiiuga vallaspoeg Hendrik sündis. Neist asjust on Mõisaküla ja Paenase lugudes pisut juttu ja tänu Hiiumaa tundjale Patrick Rangile on vana Heinrich Fabiani seitse poega ka muhulaste andmebaasi kirja saanud, aga pojad on siit igaüks oma teed läinud ja ilmselt 19. sajandil enam Wolenzi järglasi Muhus ei olnud. Paistab aga, et Wolenzi elupaigast sai Lõpe kõrtsimehe, Vahtraste Tika Tähve poja Juri Õunpuu (~1744–1824) eluase ja tõenäoliselt elas siin edasi Juri vanem täisikka jõudnud poeg Aadu, kellel ainus tütar Ingel üles kasvas. Sellele Inglile asus 1847. aastal koduväiks Võlla Mihkli (Neo-Andruse) kunagine perepoeg Mihkel Roi (1805-61), kelle esimene naine Kadri 1847.a märtsis suri ja kes peale selle oli ka vabadikuks arvatud, kui Pärase mees Juri Hobustkoppel Võlla Mihklil peremeheks pandi. Mihklil sündisid Ingliga veel kaksikud pojad (Matvei jõudis täisikka, aga Mihkel suri aastaselt) ja esimesed Hellama kogudusenimekirjad märgivad Mihkel Roi teise abielu leske ning ka Mihkli esimese abielu lapsi Kassallikal. Kas koht juba kingsepp Wolenzi ajal sellist nime kandis, ei oska muidugi arvata!
Mihkel Roi vanem poeg Andrus suri 15-aastaselt (selle järel Mihkel vist vabadikuks arvatiga), aga teine poeg Jaen ja kaks esimese abielu tütart kasvasid Kassallikal üles. Jaen/Ivan Roi sai hiljem omale Hellamal Pisikse-Saadu latsikoha ja sellest on Hellama loos juttu. Kassallika Ingliga sündinud kaksikutest üles kasvanud Matvei (1849–1917; hiljem ka Maksimi nimega esinenud) abiellus 1872. aastal omast paarkümmend aastat vanema Tusti Tooma Kadriga. Nende esimene poeg Ivan suri sünnijärgsel päeval 1873.a. Paari aasta pärast sündis veel tütar Maria, kes elas 9-aastaseks. Sajandivahetuse kogudusenimekirjas olid Madis ja Kadri Võlla vabadike seas kirja pandud ja arvatavalt ikka Kassallikal. Kadri suri 1911. ja Madis 1917. aastal ning ilmselt olid nad selle vana Lehtmetsa elupaiga viimased asukad.

***

Kui kunagine kõrts ja pärastine Lõpesauna ikkagi erinevateks kohtadeks lugeda, oleme ühtekokku rääkinud 19-st Lehtmetsa eluasemest, mis seni on kaardile kantud. Nagu öeldud, ei ole mitme pärimustes mainitud arvatava kunagise mõisa moonakamaja (Aida, Mulgu, Pulli, Ügeli) puhul selge, kas üldse erinevate elupaikadega tegemist oli ja kus need asusid. Lõpe kõrtsist veerand kilomeetrit Võlla poole on seni üsna hästi säilinud endise mõisa rehe müürid ja siit mitte kuigi kaugel Kupitse Nikolai (Mihkel) Vaheri majaplats, mis tal saadud Võisiku asunduskohale enne viimast sõda ehitamata jäi. See oleks võinud 20. Lehtmetsa eluase olla. Kupitse vabadikukoht ise jääb siit napp kilomeeter Pärase poole ja ametlike piiride järgi ka Pärase territooriumile. Nende vahele jääb nn. seitsme tee rist, mida Tihuse Martin Kivisoo oma ratsaturistidele tutvustab. Eespool mainitud arvatav kunagine Üti moonakamaja ja pärastine Andruse Timofei Pruuli soldatiplats jäävad siit pisut alla kilomeetri edela suunas – Hellama latsiküla “Kassisaba” naabrusse ja praeguseks ametlikult ka Hellama küla territooriumile.
On märkimisväärne, et ligemale 20-st teadaolevast Lehtmetsa suitsust on kolmveerand siiani siiski ühel või teisel kujul alles. Seitsmest põlistalust on kadunud Tähvena ja Andruse; muudest kohtadest Kohtuelu ja Aru ning muidugi juba unustatud Kassallika. Viimase võivad uued kinnisvara-arendajad siiski veel “taasavastada”.
Koduloo-huvilistele võiks soovitada hoolega uurida seni kasutatavat 1:10000 must-valget aluskaarti (nn. “lehmanahka”), kus Lehtmetsa ümbruses on suurel hulgal vanu kiviaedu kujutatud – paljud neist arvatavalt tänaseks looduses juba raskesti leitavad, et püüda mõtestada nende kunagist tähendust ja otstarvet. Kuna küla jäi 19. sajandil Võlla mõisa lähimaks “oma” külaks, on see kindlasti jätnud oma jälje – kasvõi eespool mainutud moonakamajade olemasoluga, mida kaugemates külades mõisal ei olnud põhjust pidada. Nagu öeldud, on üsna lootusetu nende kohta kirjalikest allikatest mingit täiendavat teavet saada ja paraku on ka suulised pärimused n.ö. sotsiaalsest mälust juba kustunud!

Kood	De la Gardie akt 1674.a			18.s adrarevisjonid			Kaart	19.s hingeloendid		Hilisem kohanimi
Kood	Nr.	Adrad	Peremees	Nr.	Adrad	Nimi	1799	Nr.	Nimi	Hilisem kohanimi
LM02	Eelkäijad alles Pärasel!			1	0,5	Rehepape Tönnis	5	XVI	Rehepapi a	Andruse
LM01				2	0,5	Rehepape Michel	4	XVII	Rehepapi b	Aadu
LM03				2	0,5	Rehepape Michel	2	XVIII	Rehepapi c	Jaagu
LM12	3	0,5	Linnemehs Thomas	3	0,5	Linno Mees Mart	1	XX	Tähvena	Tähvena
LM15	4	0,5	Linnemehs Frantz	4	0.5	Linno Mees Teffen	*	XV	Veski	Veski
LM15	1	1	Wersa Laes	5	0,25	Wersi Andrus	*	XV	Veski	Veski
LM05	1	1	Wersa Laes	6	0,25	Wersi Tönnis	3	XIX	Käspri	Käspri
LM07	2	1	Tuikcer Michel	7	0,5	Tuchkri Adam	6	XXI	Lepiku	Lepiku
LM08	5	0,25	Leppe Mats		Lõpe kõrts		8	Lõpe kõrts		Lõpe-Sauna
LM18				Kingsepp Wolenz (vaba)			7			Kassallika

LEHTMETSA