Pühendan Kasemetsa Rein Liigi mälestusele,
kellega omal ajal Igaküla “paika panemata” jäi…

IGAKÜLA

Igaküla paistab olnud üks Muhu suurimaid külasid juba orduajal (kuigi ehk sel ajal märksa suuremal territooriumil olnud hajaasustusena) ja kindlasti ulatub siinne paikne asustus ka muinasaega. Kuigi Igakülaga seostuvad mitmed legendid ja pärimused Suurelaeva soonest, Musta Mardi mäest jne., mis oma ainese võivad olla viikingi-ajast või veelgi varasemast saanud, ei tea me paraku muistsest Igakülast midagi, sest kirjalikud allikad puuduvad ja arheoloogiliselt on külaase täiesti uurimata. Rootsivere loos on märgitud Vello Lõugase tutvumisretke siia kanti 1983. aastal, kui ta Suurevarel (Igaküla arus) lõhutud tarandkalme olemasolu kinnitas. Praegusest külast põhja-loode pool võib märke muinaspõldudest tuvastada ja ümberkaudu on mitmeid kohti, millede nimed (nagu “katkuaugud” Marika Mägi järgi) võivad muinaskalmetele viidata, kuid kõik need vajaksid põhjalikumaid uuringuid.
Orduajal moodustas piirkond nähtavasti omaette vakupiirkonna, mis esimestes säilinud dokumentides (“Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud”, 1569/70) kannab nime Ykkenkulla Wacke. Rootsivere oli sel ajal omaette vakupiirkond, mille lõppu ka vaba mees Koguva Asmus on kirja pandud. Kuigi territooriumi mõttes üks väiksemaid, ületab arvestustalude arv vakuses sel ajal (12 talu 15 adramaaga) ilmselt suurema territooriumiga Nurme vakust (11 talu 14 adramaaga) nii talude arvu kui adramaade poolest. Suurim oli sel ajal Tamse vaku-piirkond 15 talu ja 18 adramaaga ning haritud maa poolest väikseim (11 adramaad) Kuivastu vakus oma  üsna laialdasel territooriumil hajali asunud 14 taluga. Peale 12 talu on taaniaja alguse maaraamatus Igakülas kirjas veel üksjalakoht, mida Leo Tiik on dokumendist välja lugenud kord kui Nemi Mart ja teisal Reni Mart – võib-olla peaks seda hoopis Igaküla Runni kirjalikuks esma-mainimiseks arvama?
Väärib tähelepanu, et taaniaja keskel 1592.a maaraamatus moodustab “Sant-Jaagu saar” – Igaküla, Koguva, Rootsivere ja arvatavalt ka “vastaskaldale jääv” Nautse ainsa Rootsivere (Randeuer) vakupiirkonna, kus kirjas ühtekokku vaid 16 arvestustalu 17 adramaaga! Jäägu selle arhiivi-säiliku (EAA.1.2.963) allika-kriitika ajaloolaste mureks, kuid siinkirjutaja arvates iseloomustab see suurt laastamistööd, mida kõigepealt Ivan Julma tatarlased ja seejärel Rootsi, Taani ning Poola sõjasulased olid Muhus poole sajandi jooksul korda saatnud. Rahuaeg tuli Muhu jaoks alles Kalmari rahuga 1613. aastal ja sellega algas pea sajandi-pikkune “hingetõmbe aeg”, et siis taas näljahäda, Põhjasõda ja katk üle elada.
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a on Igaküla Paenase vakusesse arvatud ja on oma 14 adramaa ning 15 arvestustaluga ikkagi vakuse ning ka kogu Muhu suurim küla. Vakukülas Paenasel oli siis viiel adramaal viis arvestustalu 8 peremehega (mitmed kannavad paarikaupa ühiselt koormisi) ja umbes sama suured on ka samasse vaku-piirkonda arvatud Külasema ja Nõmmküla ning veel väike 2 adramaaga Põitse küla.
Taaniajal oli Muhus esimene riigimõis rajatud ja üldise arvamuse kohaselt olid pärisorjuslikud  (teoorjuse) suhted selleks ajaks välja kujunenud, kuid see ilmselt ei tähenda, et üle Muhu oleks härgadega Lahekülas teol käidud! Kuidas adratalumehed oma rendikohustusi nüüd täitsid, vajaks omaette uurimist, aga ilmselt maksti rent endiselt natuuras ja/või rahas nagu orduajalgi, ainult ordufoogti asemel käis Suuremõisa rentnik seda vakukeskustes kokku kogumas. Sammuks teoorjuse suunas võiks ehk seda lugeda, et nüüd mõisa rentnik-valitseja igas külas kupja oli ametisse määranud, kes inimesi neid oma toitval maal pidi mõisa jaoks “tõhusamalt” tööle sundima.  Kunagise 13 vakuse asemel oli neid selleks ajaks Muhus veel 9 ja sedamööda, kuidas rootsiajal nn. ametimõisaid juurde rajati, kaotasid vakukeskused rootsiaja lõpuks oma haldusliku tähenduse. 1650-ndatel rajati Tamse mõis ja üldiselt hakkas Paenase vakus selle alla kuuluma, kuid Igaküla jäi Suuremõisa külaks ja 1674.a, kui Muhu kihelkond nn. De la Gardie missiiviga Otto Wilhelm von Königsmarckile üle anti, on 12 adramaa ja 21 peremehega Igaküla (Dorff Iggone) Rootsivere vakuse teine küla. Vakukülas Rootsiveres oli sel ajal 15 peremeest 8 ¾ adramaal ja samasse vakupiirkonda kuulusid veel Koguva ning Nautse külad.
Paneme tähele, et rootsiajal on Igaküla talude arv küll mõnevõrra kasvanud, kuid adramaade arvestuses on küla pigem vähenenud (14 adramaalt 12-le). Muidugi tuleb arvestada, et adramaa ei olnud sel ajal enam mitte haritava maa pindala mõõduks vaid pigem talu võimekuse näitaja ja maksustamise alus. Maagiline 21 jääbki Igaküla talude suurimaks arvuks. Kuigi 1800.a paiku koostatud nn. reguleerimiskaardi spetsifikatsiooniköites on neid 22 kirja saanud, jäid sel ajal või pisut hiljem viis talu vabadikeks ja 19. sajandi hingeloendites räägitakse Igaküla 17-st arvestustalust. Selle sajandi keskel hääbus veel üks Runni (hingeloendite Runni Pendi) talu ja 20. sajandiks oli põlistalusid jäänud 16. 1674.a aktiga võrreldes on talude arv vähenenud juba 1698.a kaardi-eksplikatsioonis, kus on kirjas 20 peremeest. Neist enamus on poole-adrased, neli talu vaid ¼-adrased ja ainult Ranna Nigu talu suuruseks on terve adramaa märgitud (seda võib Neo, Neo-Jaani ja Ranna talude eelkäijaks lugeda). Kummastav on tõsiasi, et kaardile (EAA.308.2.52) on seejuures 23 “punast katust” joonistatud,

Rootsiaeg

aga numbreid nende juurde ja ka eksplikatsioonitabelisse on vaid 20 märgitud (numbrid 16, 18 ja 19 kuuluksid nagu kahele "punasele katusele!). Nii ei saa päris kindel olla, kas ikka kaardile märgitud numbrid ka “õigete katuste” juurde on sattunud, sest kui nimesid eksplikatsioonis annab veel kuidagi 18.s adrarevisjonide arvestusüksustega siduda (selgumata jääb vaid katkujärgseis adrarebvisjonides esineva Simmo Laur'i asupaik!), siis vastavate talude asukohad kaardil osutuvad mõneti ettearvamatuiks! Muidugi võisid talude asukohad Põhjasõja ajal ja eriti peale nende taas-asustamist 18.s jooksul oluliselt muutuda. Arvestame, et järgmine kaart võrdluseks on meil alles 100 aastat hilisemast ajast, kuid sellel kujutatud 22 talu paiknevad juba 20.s küla mäletajate jaoks palju ootuspärasemalt. Kahjuks on just saare lääneosa (Muhu nn. reguleerimiskaardi nr.4 säilinud eksemplarid) 2072. fondis (nimistu 3 järgi) üsna halvasti säilinud (näiteks säilik 366 on hiljem nii "paigatud", et Igakülast vaid pool küla näha on). Toome siin illustratsiooniks väljavõtte nimetatud fondi säilikust 359, mis "Saagasse" on 6 lehena skaneeritud ja mille 4. lehel ka küla tervikuna esineb.
Igaküla_1800

Enamuse külade puhul klapivad rootsiaja lõpust pärinevatel kaartidel kujutatud talud üsna hästi 18.s adrarevisjonide arvestustaludega ja isegi nende asukohtadega 100 aastat hilisemail reguleerimis-kaartidel, kuid just tihedate sumbkülade (ka Paenase, Soonda, Viiraküla) puhul ei saa talude n.ö. järjepidevusest asukoha mõttes kuigivõrd rääkida. Selle tõttu loobume siingi katsest siduda rootsiaegset kaardi-eksplikatsiooni adrarevisjonide arvestusüksustega – seda enam, et viimased on revisjonides esitatud kahes osas – 17 arvestustalu Suuremõisa all ja veel 4 – 5 talu (hilisemad Ansu-Matsi ja Ansu-Jaani ühe üksusena, Ennu-Laasu, Ennu-Matsi ja Ennu ning katku järel kaua söötis olnud rootsiaegse Ranna Laasu üksus) eraldi rubriigis Nurmische Bauren.
Et reguleerimiskaartide register (EAA.311.1.558) ja Muhu kihelkonna spetsifikatsioonid (sama fondi säilikud 1040 ja 1041) on "Saagasse" skaneerimata, siis esitame viimase kaardi punaste numbrite selgituseks väljavõtte säilikust 1041 Igaküla osas, mida püüame ka rootsiaegse kaardi tabeli-numbritega täiendada. Selle juures märgime tärniga need rootsiaegse kaardi numbrid, mis ilmselt on oma asukohta muutnud (näiteks olid Runni lisanimega 3 talu nr.-d 4, 5 ja 6 rootsiajal ühed küla põhjapoolsematest, aga sajand hiljem hoopis kolm lõunapoolsemat reas nn. Runni tänava lõunaküljel):
1800 1700 1800 1700 1800 1700 1800  1700
Nr. Nimi Nr. Nr. Nimi Nr. Nr. Nimi Nr. Nr. Nimi Nr.
1 Peetri Laur 15 7a Ranna Nigu 1, 8 13a Ansu Mart 12 19 Lepiku-Mihkli Jaan 7*
2a Mihkli Aadu  14 8a Neo Jaan 1, 8 14 Pärdi Toomas 16 20 Runni (?) Mart  4*, 5*, 6*
3a Ennu Andrus 3 9a Terala Jaak  19* 15 Pärdi Mihkel 2 21 Runni Andrus
4a Lauri Jaan ? 10a Oeldu Andrus 13 16 Ansu-Matsi Jaan (vt.12) 22 Runni Mardi Jaan
5a Ennu Juri 18 11 Lauri Tõnis ? 17 Sea Kerstik 10*
6 Terala Tõnis 19* 12a Ranna Jaan 11 18 Ivardi Andrus 9*

Küsimärk tabeli rootsiaega kajastavas veerus on jäänud hilisemate Uielu (nr.4a) ja Tõnise (nr.11) üksuste juurde, kuna rootsiaegse Simmo Laur'i adramaad ei õnnestu esimese kaardi eksplikatsioonitabelis tuvastada! Kui uskuda, et hilisem Terala kohanimi on rootsiaegsest Terrewerre'st mugandunud, siis on 1800.a kaardi talud 6 (hilisema Laasu kohal) ja 9a (enam-vähem tänase Terala kohal) mõlemad 18. sajandil uutele kohtadele asunud. Samuti oleksid nagu ümber paiknenud 18/19. sajandivahetusel juba oma tänastel kohtadel asuvad Kästiki (17) ja Ivardi (18) ning võib-olla vajaks täiendavat "mediteerimist" veel Mihkli-Aadu (2a) ja Lepiku-Mihkli (19 – esineb hiljem ka Uuetalu nimega) taludega seonduv. Kahest Põhjasõja-eelse kaardi peremehest (Kulli Hans nr.17 ja Hanso Thomas nr.20) 18.s adramaa-revisjonidesse jäänud arvestusüksused jäävad siinkohal hoopis tuvastamata, aga neid ei oska kuidagi ka juba korduvalt meenutatud Simmo Laur'i adramaaga seostada! Muidugi tuleb tunnistada, et rootsiaegse Ustallo Hans'u (nr.12) arvamine hilisemate Ansu-Matsi ja Ansu-Jaani "eelkäijaks" on suuresti spekulatsioon (sama hästi võis selleks seni tuvastamata Kulli Hans nr.17 olla) ja peab tõdema, et toodud andmete põhjal võivad Igaküla koduloolased omale muidki (siin-esitatust erinevaid) "narratiive" Igaküla varasema arengu kohta luua! 
Nähtavasti oli juba rootsiaja lõpul, kui Nurme mõis rajati, 4 talu Igakülast Nurme mõisale arvatud. Kohe katku järel (1713.a) tehtud Güldenstubbe protokollis leidub 1/6 adramaal koormisi kandnud Henno Mart’i talu ja sellest kujunenud kaks arvestusüksust (Ennu-Laasu ja Ennu-Matsi) esinevad ka adramaa-revisjonides. Mõlemad talud jäid 20.s algul vabadikeks, aga nähtavasti on siin toodud kaardipildi ja registrisäiliku (EAA.311.1.558) koostamisel ainult Ennu-Laasu Juri (tabeli 5a) veel rendiperemeheks arvatud. Mõlemast hääbunud talust tuleb järgnevas veel eraldi juttu. Samuti on Põhjasõja ja katku üle elanud Marti Hanso Matz (Güldenstubbel veerandi adramaaga Suuremõisa talu nr.28) adrarevisjonides kirjas Nurme rubriigi 1. taluna ja läbi kõigi revisjonide kannab see nime Hanso Matz. 1750.a revisjonis on talus kirjas koguni viis tööeas meest (peale selle veel kaks poisslast) ja sellest ajast on sisuliselt juba Ansu-Jaani (pärastiste Liikide) ning Ansu-Matsi (pärastiste Osade) taludega tegemist. Neistki tuleb veel edasises juttu.
Tuleks mainida, et Igakülas on veel rootsiajal mäeke vabade inimeste järglastest, kes alles 17. sajandil on adratalumeesteks kuulutatud. Nii leiame 1674.a aktis Igakülas ühele adramaale märgitud Wabbatmehz Jugkam’i ja veerandi adramaaga Wabbatmehs Peter’i, kellede lisanimed kindlasti nende kunagisele staatusele viitavad – kas just nn. maavabadele omaaegse lääniõiguse mõttes, aga ilmselt tuleb neid ikkagi hiljutiste vabade inimeste järglasteks pidada. Seega võib Igaküla arvata Koguva ja Võiküla kõrval kolmandaks Muhu külaks, kus inimesi läbi nelja sajandi oli mingisuguse vabaduse säilitanud ja kui Koguvas on nüüdseks iga kuurilobudik või paargu muinsuskaitse alla võetud, siis vääriks ehk ka Igakülas, näiteks 19.s algul vabadikuks muutunud, aga veel mäletatav Peetri-Jaani taluase (meie tabelis nr.1) kuidagi ära märkimist! Selle eelkäijaks rootsiaegsel kaardil võib pidada pooleadrast talu nr.15 – Wabamehe Peter, mis muide üsna pärastise Peetri-Jaani kohal asus.
Päris rootsiaja lõpul “nuheldi” Muhut (õigupoolest tervet Eesti- ja Liivimaad) ikaldusaastatega, millega suur näljahäda kaasnes. Tagatipuks rüüstas Põhjasõja ajal saart Menšikovi baškiiride pataljon ja puhkes laastav katkuepideemia. Viidatud Güldenstubbe inkvisitsiooni-protokollis on Igaküla seitsmes teovõimeliseks arvatud talus kirja pandud 13 mees- ja 10 naishinge (üks neist vana) ning ka kuus last (3 poissi ja 3 tüdrukut). Ükshaaval märgime neid katku üle elanud talusid veel edasises. Küla suurust arvestades võib tõdeda, et kaotused on enam-vähem Muhu keskmisel tasemel – s.t. umbkaudu igast neljast inimesest elas üks rasked ajad üle.
Küla taastumiseks kulus vähemalt kaks inimpõlve. 1731.a adramaa-revisjon märgib külas (koos kahe endise Nurme mõisa taluga) kuut teovõimelist talu (Ennu-Matsi jõudis vahepeal sööti jääda).
1738. aastaks lisandus seitsmenda toimiva taluna  Sea Kestick Laas – tulevane Kästiki ja 1744. aastaks kandis Ennu-Matsil juba koormisi üks Jaan. Viimases revisjonis 1756.a on neile lisaks hakanud koormisi kandma Tõnise ja Uielu eelkäija Simmo Lauri Tönnis ning veel peaks nimetama katku üle elanud Pärdi-Andruset (tabeli nr.14), kus 1750-ndatest rendiperemeheks Juri ja 1790-ndatest tema poeg Toomas. Märgime, et nr.15 meie tabelis kujutab Pärdi-Mihkli (ka Pärdi-Matsi) talu.
1778.a Suuremõisa vakuraamatus on Igakülas kirjas juba 20 teotalu ja ainsa veel söötis üksusena märgitud ½-adrast Runni Michel’i üksust, kuigi rootsiaegses kaarditabelis sellenimelist peremeest ei olegi! 21. taluks oli sel ajal Igakülas Rinsi mõisa asustatud Ennu Juri talu (meie tabelis tema poja poja Andruse talu nr.3a). Järgneva inimpõlve jooksul seisid Igakülas veel ees olulised muutused, kuigi mitte nii trastilised, nagu Kuivastu, Hellamaa ja Võlla mõisa küladega, kus perede kaupa inimesi ühest külast teise asustati (sellest on Lehtmetsa, Mõegaküla ja Raegma, aga ka mitmete teiste külade juures lähemalt juttu). Igakülas jäid neli talu (Ennu-Laasu, Ennu-Matsi, Laasu ja Peetri-Jaani) lihtsalt vabadikeks. Viiendana jäi vabadikuks Runnist nende “reguleerimiste” käigus hargnenud Runni-Mardi (nr.22) ja 19.s teisel poolel hääbus ka katku üle elanud Runni-Aadu (kaardi nr.21). Kõigepealt käsitleme neid edasises ükshaaval pisut lähemalt ja seejärel asume 20. sajandisse jõudnud 16 põlistalu juurde. Viimastest tekkinud vabadikukohti ja osatalusid vaatleme selles järjekorras, nagu nad esinesid 19.s hingeloendites, kusjuures hiliseid vabadikukohti ja 20.s osatalusid esitleme vahetult oma tüvitalu järel.

ENNU-LAASU

Katku üle elanud Henno Mart (Güldenstubbel nr.26) oli esimestes adramaa-revisjonides (Nurme mõisa rubriigis) endiselt peremehena kirjas ja 1750.a revisjonis on peremeheks arvatav Mardi poeg Henno Marti Laas. 1778.a Suuremõisa vakuraamat märgib Igakülas kuuendana Henno Marti Laso Jurri (~1752–1808) talu, mis esimestes hingeloenditeski oli ikka Nurme mõisa taluks märgitud ja sealt saame pildi ka selle Juri (kaardi ja tabeli nr.5a) pere koosseisust. Tema vallaliseks jäänud vanem vend Tõnis ja õde Kadri olid sel ajal talus sulaseks-tüdrukuks. Juril sündisid Põitsest võetud Mihkli tütre Tiiuga kaks poega ja kuus tütart. Vanem poeg Juri ja üks tütar surid väikestena; viis õde jõudsid abieluni. 1819.a abiellus ka noorem poeg Jaen (1796–1857), kelle perekonnanimeks sai ENNO (õdede puhul esineb nimekuju END), aga tema oli selleks ajaks Rootsivere Ansu-Jaanil sulaseks ja seal märgivad teda kõik järgnevad hingeloendid. Jaani isa Juri ja onu Tõnis on (peale surma) 1811.a loendis vabadikeks nimetatud ja nähtavasti lõpetas oma vanaduspäevad Ennu-Laasul ka Simistest pärit pime sulane Aad (1764–1831), kelle perekonnanimeks PIME märgitakse. Tema Mõegakülast pärit naine Mare suri 1844.a ja nende pime tütar Kadri 1853.a.
Ilmselt elas Rootsivere sulase Jaen Enno pere tegelikult ikka Igakülas. Tema kaks poega surid lapseeas, aga 1821.a sündinud Tõnis Enno sai vanas eas omale Suuremõisas latsikoha ja seegi hakkas Ennu-Laasu nime kandma. Tõnis/Timofei Enno oli viimastes hingeloendites samuti Rootsivere Ansu-Jaanil kirjas, kuid tema paistab ennast pigem käsitöölisena elatanud olevat, sest Suuremõisa Ennu-Laasust teatakse, et seal käsitöölised elanud ja “aganaleiba ei söödud”. Sellest on Suuremõisa loos ka pisut juttu.
19.s viimasel veerandil on Ennu-Laasule asunud Kästiki noorem perepoeg Andrei Kuuse, kes 1872.a abiellus Pärdi-Mihkli Ristega. Neile sündisid neli tütart ja 1878.a poeg Mihail, kes 4-kuuselt suri; teine poeg sündis 1887.a surnuna ja kaks õde surid ka lastena. Peale vanade surma jäi koht tühjaks ja kadus nähtavasti EV algusaastail. Igal juhul kruntimisandmetes enam Ennu-Laasu kohta ei meenutata.

ENNU-MATSI

1713. aastal kannab Igakülas kuuendikul adramaal koormisi Henno Matz, kelle pereks vaid üks mees ja naine on märgitud. Paraku ei oska me rootsiaegsete kirikuraamature puudumisel midagi oletada katku üle elanud meeste, varem nimetatud Mardi ja selle Matsi võimaliku suguluse kohta. Esimestes adramaa-revisjonides on 9. real tühi pooleadrane Henno Matz’i arvestusüksus, kuhu 1744. aastaks ilmub koormisi kandma Henno Matze Jahn (~1704–76). Tema järglased saavad hiljem perekonnanimeks JANSEN, aga siingi jääb selgusetuks, kas Jaen oli vana Matsi järglane või kuskilt mujalt tühjaks jäänud tallu peremeheks seatud mees. Esimestes abielu-meetrikates kohtame Jaani poega Matsi ja tütart Tiiut ning Rootsivere Muda Jaani naisena ka nende vanemat õde Ristet (võimalik, et Jaani esimese abielu tütar). Lisaks selgub, et Jaani poeg oli ka praegusele Neo-Jaani talule nime andnud Jaen, aga sellest juba hiljem Neo-Jaaniga seoses.
1778.a vakuraamatus ja esimeses hingeloendis on peremehena märgitud Henno Matzi Jahni Matz, kellega nähtavasti Ennu-Matsi talunimi lõplikult kinnistus, aga rõhutame, et talu asukoht külas jääbki ebaselgeks, kuna sajandivahetuse kaartidele kas ei ole seda enam taluna kantud või on siis registriköites Mart Matsi poega (andmebaasis id=10812) eksitavalt Runni Mardiks nimetatud?!   Viimase Matsi surmaaeg meetrikast ei selgu; 1795.a hingeloend märgib Matsi vanemat poega Mart Jansen (1771–1835) küll veel noore peremehena (abiellus 1796.a Paenase Tooma Andruse ümmardaja Marega ja sündis poeg Tõnis), aga Mare suri sünnituse järel ja 1800.a võttis Mart teiseks naiseks Kaegu Juri lese, Viiraküla vabadiku Välja Lauri tütre Mare, kellega veel kolm tütart sündisid. Loogiline on oletada, et sedasama Marti reguleerimiskaartide registris Runni Mardiks nimetatud ja toodud kaardipildi 20. talu peab tegelikult Ennu-Matsit kujutama!
1811.a loendis on Mart oma esimese abielu poja, 13-aastase Tõnisega vabadike kirjas (naisi see loend ei kajasta); noorem vend Mats (1775–1847) on Ivardil sulaseks, kus 1850.a loend ka tema surma kinnitab ja kolmas vend Aadu (1783–1810) oli vallalisena surnud. Miks Suuremõis sellest oma talust Igakülas loobus, jääb mõneti arusaamatuks, sest nii Mardil kui sulasel Matsil olid pojad kasvamas ja sel ajal ei pidanuks veel selge olema, et mõlemad suhteliselt noorelt surevad – nii Tõnis Mardi p. Jansen kui Mihkel Matsi p. Jansen jõudsid 1826.a abielluda, aga meessoost järglasi neist ei jäänud ja Janseni perekonnanimi kadus Muhust juba 19.s keskel.
Igaküla pärimusteski mäletatakse Ennu-Matsi kohta asunud nn. Runni tänava alguses. Sellist nime kandis küla kaevu juurest Koguva poole kulgev külatänava, millest põhja poole jäävad Tõnise ja Oeldu ning lõuna pool asus ilmselt Põhjasõja ajal siia asunud Runni Aadu järglaspere, millest eraldi juttu tuleb. Need õued on praeguseks vähemalt osaliselt uue Piiri-Koguva tee alla jäänud. Vaadeldud kaardil (EAA.2072.3.359) on Runni tänava alguses numbriga 20 märgitud Runni Mart, aga tõdeme, et 1782.a hingeloendis oli Igaküla 8. talu peremeheks hoopis isiku-andmetes id-numbrit 13195 kandev 55-aastane Runni Mart, kelle poeg Jaan meie kaardipildi ja tabelis 22. talu peremeest kujutab! Nii jääme siin juba tehtud oletuse juurde, et registriköites peaks 20. talu peremeheks just Ennu-Matsi Mart olema! 
Mart Janseni vanem tütar Eed (1800-56) abiellus 1831.a Rootsiveres vabadikuks jäänud Jaagu-Laasu Jaagu poja Mihkel Kadun’iga (1810-82) ja kuigi Mihklit märgivad hingeloendid Mäla Juri-Matsi sulasena, elas pere nähtavasti selle ajani Igakülas, kuni Mihkel vanas eas Suuremõisas omale latsikoha sai. See hakkas samuti Ennu-Matsi nime kandma, aga sellest juba lähemalt Suuremõisa loos.
19.s viimasel veerandil väidetakse Ennu-Matsile asunud Oeldu Andruse (Aleksandri) vend Timofei (Tõnu) Liik (vt. ka Liikide hargnemisi Ansu-Jaani juures), kes 1889.a abiellus oma kolmanda põlve sugulase, Ansu-Jaani Aleksei tütre Raissaga (kutsuti Ruudu). Nende üks poeg suri tiisikusse, teine lõpetas elu enesetapuga. Kruntimiste algul oli 0,1-hektarine Ennu-Matsi õuemaa Raissa Liigi nimel, aga juurdelõiget koht ei saanud.
Ruudul olnud näppamise komme ja kord üritanud ta isegi oma varguste varjamiseks Ansu-Matsi maju põlema panna. Kui ta selle järel kohtu-kutse oli saanud, olla ta ennast üles poonud. Tütar Elena asus Tupenurme; ligemale sajandi vabadikukohana Igakülas eksisteerinud Ennu-Matsi jäi tühjaks ja kadus.

LAASU ja Libe-Laasu

(Õuemärk teadmata)
Kolmas katku üle elanud talu Igakülas oli 1713.a revisjonis Terrevere Mart. Pisut spekuleerides võiks tema eelkäijaks ehk lugeda 1645.a maaraamatus esineva Terra Rand Tönnis’e ja sellega võib 18. sajandi Laasu talu lugu vähemalt 16. sajandisse ulatuda. 1731. aastaks oli taas üks Tõnis peremeheks – Terrala Tönnis (~1690–1766), aga paneme tähele, et seda ei saa veel hilisemaks Terala taluks arvata, mille nähtavasti alles Tõnise noorem vend Jaak rajas, kuid sellest edasises. 1756. aasta revisjon märgib peremehena veel Tõnist – tööealisi kaks meest ja üks naine, üks vana mees ja naine ning neli last peres. 1778. aastaks oli peremeheks saanud Laas Tõnise p. (~1715-89), kellelt ka talule nimi jäi.
Peale perekonna-nimede panekut kandsid vana Tõnise järglased nime TERRAL, aga see nimi hääbus üsna varsti. Jällegi on selgusetu, miks või kelle arvates Laasu talu “aeg ümber sai”; 1795.a oli Laasu vanem poeg Mats (~1737–1824) hoopis Oeldul sulaseks ja noorem vend Tõnis Terral (~1744–1817) oli veel Laasul peremeheks märgitud, kuid 1811.a loend nimetab teda vabadikuks. Tema vanem poeg Juri oli hiljem Soondas sulaseks; kaks poega Mihkel ja Jaen surid lastena. Vanema venna, Oeldu sulase Matsi poeg Mihkel oli hiljem Teralal sulaseks.
Täpsemad andmed küll puuduvad, kuid paistab, et 19.s algul sai Laasust Igaküla koolikoht. Teadupärast on Igakülas olnud külakool läbi 19. sajandi ja sajandi teisel poolel tegutses veel õigeusu abikool Ivardil, kuid Igaküla kooliõpetajad ootavad alles välja selgitamist. “Kahtlusalusteks” on Pärdi-Juri (hingeloendites Pärdi-Andruse) Tooma poeg Andrus Olak (1790–1870), keda hingeloendid Pärdi-Juri sulasena märgivad ja kindlasti tema poeg Madis Olak (1838–1912), kes hiljem Liiva Opmannil elas ning kelle pojast Paulist üsna tuntud teatritegelane sai (vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.613). Võib-olla on kooliõpetajana tegutsenud ka Kästiki Seiu (Aleksei) poeg Matvei Kuuse, kes 1874.a abiellus Koguva Andruse Marega ja sajandi viimasel veerandil elasid nad Laasul (Kuusede ajal ka Libe-Laasuks nimetatud). Meetrika järgi oli neil seitse poega ja kolm tütart, kelledest mitu surid väikestena ning kahe poja – 1876.a sündinud Timofei ja 7 aastat noorema ning 1905.a kutsealuste nimekirjas olnud Matvei hilisemad käekäigud on välja selgitamata. Nende noorim täisikka jõudnud vend Ivan Kuuse (1886–1925) abiellus 1924.a Nautse Kästiki Timmu tütre Raissa Aljasega, kuid suri järgmisel aastal Tallinnas tööl olles. Lesk poja Verniga elas hiljem Nautse Mäe väikekohal, mida Nautse loos ka veel meenutatakse.
Mäletamisi tegutses külakool Laasul veel 1920-ndatel aastatel ja viimaseks kooliõpetajaks oli Vassili Teder (1896–1936), kes võis ennast 3. põlve muhulaseks lugeda. Vasseli isa Villem/Vassili teenis noorena Lõetsa (Vahtraste) kordonis, hiljem oli Pädastes ja lühemat aega Kuivastus mõisa sepaks ning ostis omale veerandi Külasema Mäe-Pärdi kohast, millele oma Sepa koha rajas. Hiljem viidi see Rannaküla Väravale (vt. ka “Tamse ajalugu” lk.61). Villemi pojad Vassili ja Aleksander elasid Nõmmküla Umnal, kus Sass pere lõi. Vassel asus Igakülla kooliõpetajaks ja olla Veskil ja Vana-Jaagutoal elanud. Pärastpoole on käesolevas temast Uielu ja Saue-Jaaguga seoses veel pisut juttu.
Kui Ansu-Matsi Madise üks noorem vend Timofei Osa 1927.a Ranna Liina Sõberiga abiellus, asusid nad Laasule. Timmu sai kruntimisel 2/9 Ansu-Matsi kohast ja nii sai Laasust taas talu, kuigi 1939.a talundilehe järgi vaid 11,67 ha. Timmu olevat vennapoja, Ansu-Matsi Veedaga (Feodor Matvei p. Osa, s.1910) parketti valmistanud, mida Tallinnas müüdi.
Kui viimane sõda ja uus okupatsioon olid oma töö teinud, oli 1959.a rahvaloenduse andmeil Laasu ainsaks elanikuks Ansu-Matsi Madise lesk, 74-aastane Ekaterina Osa (sünd. Kesküla, Terala Juri tütar). Vahepeal praktiliselt kadunud kohta on 21. sajandil taastama asutud ja selle ühe Igaküla vanima elupaiga tulevik seega lootusrikas.

Vana-Jaagutoa ja Jaagutoa

 Õuemärk
Laasuga seoses oleks otstarbekas pisut rääkida ka kahest nüüdseks kadunud vanast vabadikukohast, mis oma nime on nähtavasti saanud siin 18.s teisel poolel omale talu rajanud Terrala Tönnis’e vennalt Jaagult (~1719–1810). Seni ei ole selge, millal see talu praeguse Terala kohale asus ja sellest räägime veel edaspidigi, aga see võis alles 18. sajandi lõpupoole sündida. 1795.a hingeloend märgib Terala Jaagu talus kaht kasvandikku (aufzöglings) – Mart ja Pavel, kellede päritolu ei ole siiani selgunud. Mart võeti nekrutiks, aga Paavel (Paul) oli hiljem Terala sulane ja tema järglased saidki perekonnanime SULANE (SULLAN). Ilmselt jäi Terala Jaagu talu ümber asumisel vana taluase sulase elukohaks ja siitpeale see endise kauaaegse peremehe Jaagu järgi Jaagutoa nime kannabki.
Paavel võttis 1805.a naiseks kolmekordse lese – Paistu (Raugi Nõmme) Juri tütre Rõõda, kes enne seda oli olnud Rootsivere Niidi sulase Aadu naiseks (Aadu paistab olevat noore mehena uppunud), seejärel Igaküla Pärdi-Mihkli perepoja Aadu naiseks, kes ka noores eas suri ja siis veel 6 aastat (1796–1802) Koguva Ansu sulase, ühe Orjakult pärit hiidlase Juri naiseks. Kaks esimese abielu last olid väiksena surnud, aga Pavel sai omale abiellumisel mitu kasulast: Rootsivere Niidi Aadu poja Mihkli, Pärdi-Mihkli Aadu lapsed Juri ja Mare ning võib-olla ka 1798. aastal sündinud Koguva sulase Juri poja Andruse, keda hingeloendid hiljem ei märgi, aga surma-meetrikais teda ka ei esine. Vanem kasulastest, Mihkel oli hiljem Rootsiveres heinamaa-vahiks ja sai priinime VÄRAV. Teda võib Rootsiveres Heinamaa vabadikukoha rajajaks pidada. Pärdi-Mihkli Aadu lapsed surid noorelt vallalistena ja Andrusest, nagu öeldud, ei ole midagi teada. Paavlil sündisid Rõõdaga veel kaks poega. 1806.a sündinud Jaak suri 13-aastaselt, aga noorem vend Juri Sulane (1808-53) abiellus Rootsivere Niidi Ingliga ja neil sündis kuus poega. Viis vanemat poega surid lastena ja abieluni jõudsid vaid noorim poeg, 1842.a sündinud Aadu Sulane ning ainus tütar Kadri.
Kuigi meetrikad nimetavad Jurit enamasti Niidi Juriks ja hingeloenditeski on ta Rootsivere Niidi sulasena kirjas, paistab pere siiski Igakülas elanud, sest kui Aadu Sulane 1870-ndatel omale Suuremõisas latsikoha sai, hakkas seegi seal Jaagutoa nime kandma.
Peab kohe lisama, et Suuremõisas sai latsikoha ka 1834. aastaks Teralal peremeheks kinnitatud Rootsivere Ansu-Jaani Tõnise poja-poeg Mihkel/Mihail Kesküla ja seegi sai Jaagutoa nime (Suuremõisas hiljem eristamiseks ka Saksa-Jaagutoaks nimetatud). Kuna Tõnise vanem vend Mihkel (1787–1872) Teralal peremehe-ohjad oma kätte sai, võib oletada, et algul peremeheks kinnitatud Tõnis Kesküla (1790–1869) on omalegi kunagisel nn. Ranna-Terala taluasemel elupaiga sisse seadnud. Hingeloendites on Tõnis küll Terala sulasena kirjas, aga mõnede “märkide” järgi võib arvata, et ta ehk Teralal põldu ei kündnudki, vaid “peenemaid ameteid pidas”. Igal juhul paistab 19.s keskelt alates Laasu õue all kaks eluaset olnud. Neist ida-poolsemat, Ennu ja Uielu poole jäävat on hiljem Vana-Jaagutoaks nimetatud ja küllap oli see Aadu Suuremõisa asumiseni Sulaste eluase. Läänepoolset võib Terala Keskülade rajatuks arvata ja seegi jäi 1870-ndatel tühjaks, sest Tõnisel peale Mihkli rohkem poegi täisikka ei jõudnud ja Mihkli pojad Matvei ja Mihail said omale latsikohad: esimene Kansi Luha ja teine Suuremõisa Jaagutoa (Mihkli esimest poega Andreid ja 1886.a kroonusse võetud Alekseid me hilisemais dokumentides ei kohta).
Paistab, et Vana-Jaagutoale asus peale Sulaseid Tõnise Jaagu teine poeg Mihail Puu, kui ta 1884.a Kõinastust naise võttis. Tema ja poja Madise nimel oli kruntimiste algul ka 0,13-hektarine Jaagutoa maaüksus (Lit.III), mis kruntimises siiski ei osalenud. Madis läks Ridasi Lingale koduväiks, teine vend Ivan soetas omale Mihkel Ruttult Rootsivere Nuka koha, kui viimane Pädaste Keskülale asus, aga lahkus vist hiljem hoopis Muhust. Nii kadus Vana-Jaagutoa juba enne viimast sõda.
Teisele Jaagutoale paistab peale Keskülasid olevat asunud noorelt surnud Runni Andruse poja Jaen Verendeli (1835-68) lesk, Ivardi sulase tütar Ingel (Elena) oma kahe lapsega, kui ta 1868.a juba teist korda leseks jäi. Nii tema tütar Kadri kui poeg Madis abiellusid 1886.a ja Madis/Matvei Verendel jäi nähtavasti Jaagutoale. Tema poja Ivan Verendeli nimel oli kruntimis-andmetes ka teine Jaagutoa nimega maaüksus (Lit.VI; 0,09 ha). Ivan sai omale hiljem Maasis asunduskoha ja olla maja müünud Ranna Feodor Sõberile, kes siin mõne aja veel oma perega elas. Veeda naine oli Rootsivere Runni Madise tütar Juula ja lapseohtu olid sel ajal tütred Milvi ja Viive. Pere asus sõja järel Tallinna ja Veeda müüs koha (maad sisuliselt ei olnud) Ansu-Matsi (Välja) Joosep Osale, kes siit üht-teist oma Koguva piirile rajatava Männiku koha jaoks sai.
Täpsustuseks peab lisama, et väidetavalt on ülaltoodu Vana-Jaagutoa õuemärk, aga Keskülade Jaagutoa peremärk (kui see Terala omast erines?) ei ole teada. Mõnes mõttes teatakse veel hilisema tekkega kolmandat Jaagutoad ehk Saue-Jaagut, aga sellest lähemalt eespool.

PEETRI-JAANI

(Õuemärk teadmata)
Juba 1674.a aktis ja ka rootsiaja lõpu kaardil on pooleadrane Wabamehe Peter’i talu, millest ilmselt adramaa-revisjonidesse söötis 13. arvestusüksus jäi (eeltoodud tabeli talu nr.1). 1778. aastaks on sellel peremeheks pandud Wabbanicko Petri Jahn (~1727-92), kes paistab olevat Paenase Abrult siia toodud. Naine Made oli tal Linnuse Uustalu (Aadu) Juri tütar ja meetrikas on neil kaks poega ning kolm tütart kirjas. Vanem poeg Laur Pruul (1764–1846) oli teise hingeloenduse ajal (isa surma järel) peremeheks saanud, aga nooremat venda, 1770.a sündinud Matsi hingeloendid ei märgi – ju ta pidi lapsena surema, kuigi surmakanne meetrikas on leidmata.
Seegi talu ei ole Suuremõisa rentnikule meelepärane olnud ja 1811.a loendis on Laur kogu perega vabadikeks kuulutatud, kuigi selleks ajaks oli tal neli poega ja kaks tütart sündinud, kes kõik hiljem ka abieluni jõudsid. Igaküla vabadike hulgas on Lauri pere veel järgmiseski (1816.a) loendis, aga 1826.a loendi järgi on ta Mäla Ansul peremeheks pandud! Nimelt surid Mäla Ansul üksteise järel vana Jaani pojad – Jaen 1817.a ja Juri 1824.a ning kolmas vend Mihkel võeti 1818.a nekrutiks. Sellega jäi talu peremeheta ja nüüd kõlbas Peetri-Jaani Laur Suuremõisale peremeheks küll! Et see kõik just perekonnanimede paneku ajal sündis, sai kogu Mäla Ansu selleaegne pere nimeks PRUUL. Kuna Mäla Ansu endine meespere oli selleks ajaks “otsa saanud”, siis võib oletada, et siin Lehtmetsa Andruse perekonnanimi pandi, sest Ansu surnud noore Jaani lesk Mare, kellel hiljem ka Peetri-Jaani Lauriga poeg sündis, oli Lehtmetsast pärit. Õigupoolest oli Mare küll Lehtmetsast Simiste Jõe-Poalile peremeheks viidud Aadu tütar ja Aadu järglased said Simistes hoopis JÕGI oma perekonnanimeks, aga see pigem näitab, kui vähe nimede panekul siiski veresugulust arvestati – eriti “naisliinide” puhul. Sellest kõigest on lähemalt veel Mäla ja ka Lehtmetsa lugudes juttu.
Seni ei ole kuskilt selgunud, mis peale Lauri pere Mälasse asumist Peetri-Jaanil toimus, aga tühjaks koht nähtavasti ei jäänud. Viimastes hingeloendites on Igaküla vabadikeks 1837.a Koigi mõisast siia asunud Hans Lipu (~1796–1845) pere ja Hansu poeg Juri Lipp (~1823–1903) abiellus 1845. aastal Rootsivere Ansu-Tõnise Marega. Muhus on kirjas nende ainsa poja Priidu sünd, kes 7 päeva vanuselt suri, samuti ka Mare ja Juri surmad vastavalt 1901. ja 1903. aastail. Kirikumeetrikates on nii Hansu kui Juri paaril korral Ennu (Henno) meesteks nimetatud, aga hingeloendites on nad eraldi vabadike kirjas, kus paraku elukohta ei märgita. Ei ole välistatud, et nad hoopis Peetri-Jaanil elasid, aga see jääb siinkohal pelgalt oletuseks. Muidugi oleks huvitav teada, millega nad tegelesid, sest päris tavalised küla vabadikud nad arvatavalt ei olnud. Võib-olla oli tegemist külakooli õpetajatega, aga sama hästi võisid nad Vahtnas ametis olla – kunagi võib see kaudseid teid pidi ehk veel selguda.
Sajandi lõpupoole on Peetri-Jaanile asunud Uielule Aljavalt peremeheks toodud Mihkel Naabri noorem poeg, juba Igakülas sündinud Mihkel/Mihail Naaber, kes 1884.a abiellus Ennu Juri tütre Marega. Mare suri oma esimese tütre sünnituse järel ja 7 kuu pärast suri ka tütar Elena. Mihkel võttis teiseks naiseks Paenase Mihkli Mare, kellega rida poegi sündisid. Esimene poeg Mihail Naaber abiellus 1922.a Nautse Jaagu-Mihkli Mare Aljasega ja Peetri-Jaanil sündisid nende pojad Boris ja Endel. Koolis käisid poisid veel Peetri-Jaanilt (Boris õppis merekoolis), aga enne kolhoosikorra tulekut lahkusid nad Muhust ja 1949.a loodud “Kaljukotka” kolhoosil ei olnud siit enam midagi ühistada.
Lisame, et Mihkli noorem vend Ivan läks 1922.a oma onutütrele, Uielu Villemi tütrele Raissa Naabrile koduväiks ja jäi Uielul peremeheks; teine noorem vend, 1897.a sündinud Aleksander võeti Teralale kasulapseks ja sai hiljem seal peremeheks. Kruntimis-andmetes Peetri-Jaani kohta Igakülas enam ei ole.

RUNNI

Viienda Igakülas katku üle elanud taluna esineb 1713.a dokumendis Runni Juri Ado, kelle peres peale tööeas mehe ja naise on kirja pandud üks vana naine ja üks tüdruklaps. Läbi kõigi adramaa-revisjonide kannab see Igaküla 4. talu Runne Ado (kirjutati ka Ahd) nime, aga esimene revisjon 1731.a ei märgi talus ühtki tööeas meest. Vana mees on talus kirjas 1750. aastani ja kuskilt ei selgu, kas oli ühe või kahe Aaduga tegemist. Poisslapsi ei märgi talus ükski revisjon; 3-4 tüdrukut on seevastu alati kirjas. Esimestest säilinud abielu-meetrikatest leiame vaid ühe Riste (~1733–1806), keda Runni Aadu tütreks on nimetatud, kui ta 1764.a Mäla Pärdi perepojale Jaanile (Mäla Vagade esiisa) mehele sai. Nii jäävad meie teadmised sellest rootsiaegsest Igaküla peremehest üsna kasinaks. Võib siiski oletada, et Aadu talu peale katku juba pärastiste Tõnise ja Oeldu vastas Runni tänava lõunaküljel (mäletatavate Ennu-Matsi ja Mardi vahel) asus. Kaardil rootsiaja lõpust on kolm Runni lisanimega talu (Jürgen, Tohmas ja Tönnis) pigem pärastise Tõnu-Aadu kandis, aga siinkohal meenub ka pärimus, et küla varem rohkem mere ääres olnud ja peale põlemist oma praegusele kohale olla asunud. Nii võib oletada, et see põlemine ehk Põhjasõja-aegse baškiiride rüüsteretke ajal toimuski ja peale Runni perede asusid siit lõuna poole ka nimetatud kaardi kõige põhjapoolsemad talud Ranna Niggo, Perti Matz ja Terrewere Jürgen. Igal juhul võib siin vaadeldava talu (1800.a kaardi nr.21) rootsiaegseks eelkäijaks lugeda 1698.a kaardi talu nr.5.
Lisaks katku üle elanud Runni Juri järglase Aadu talule on adramaa-revisjonides veel kaks Runni nimega söötis arvestusüksust: Runne Michel ja Runne Tönnis. Esimest märgib söötis olevaks veel 1778.a vakuraamat ja millise taluga see nn. reguleerimiste ajal liideti, jääbki selgusetuks. Märgime vaud, et Mihkli nie ei esine ka rootsiaegsel kaardil ja ainus võimalus oleks seda üksust siduda rootsiaegse (küla põhjapoolse) taluga nr.6. Samas vakuraamatus on ka rootsiaegse Tõnise (kaardi nr.4) üksus omale peremehe saanud – Runni Tönnise Mart, kuid sellest räägime eespool kui kadunud Mardi vabadikukohast. Juba 1713. aastast tegu teinud Runni Aadu talu nimetab aga 1778.a vakuraamat Runni Penti Ado ja siin on arvatavasti kirjaveaga tegemist – peaks vist olema Runni Ado Pent! Nimelt sai Suuremõis omale sel ajal, kui Tamse, Võlla ja Hellamaa mõisade jaoks Hiiumaalt inimesi toodi, ühe Pendi nimelise mehe (~1720-70), kes nähtavasti on Runni Aadu talus peremeheks pandud. Meetrikais leiame ka Pendi neli poega Andrus, Aad, Juri ja Tõnis – kõik nähtavasti Muhus sündinud, kuigi Andruse sünnikanne 1758. aastast ei ole säilinud. Pent on 1770.a surnud, aga tema vanemad pojad Andrus ja Aad olid veel peremeheks noorevõitu; 4 aastat hiljem, esimeses hingeloendis on Andrus tõesti juba peremeheks (21 aastaseks ja veel vallaliseks) märgitud, kuid noorem vend Aad ei saanud vakuraamatus veel kuidagi peremehena esineda! Küllap oli talul sel ajal peremees kinnitamata, ja tagatipuks vahetati kogemata ka eelmiste peremeeste nimede järjekord. Pendi kolmas poeg Juri suri 3-aastaselt ja lapsena on surnud ka 1765.a sündinud neljas poeg Tõnis, sest hingeloendid teda ei kajasta.
Pendi järglased said priinimeks VERENDEL. Vanem poeg Andrus Verendel (~1758–1823) oli surmani Igakülas peremees. Muhu abielu-meetrikas tema laulatust ei ole, aga ühe Rõõdaga sündisid tal 4 poega ja 5 tütart. Vanem poeg Jaen suri 2-aastaselt, teisest vennast Andrusest sai järgmine peremees; Mihkel võeti nekrutiks ning noorem vend Juri (1804-71) jäi talus sulaseks. On üpris tõenäone, et Juri rajas omale küla põhjaserva tänaseni eksisteeriva Veski vabadikukoha, aga selle hilisemate asukate parema jälgimise huvides räägime sellest lähemalt edaspidi Neo talu järel.
Vahepeal pisut vana Andruse nooremast vennast Aadust (1761 – ~1830), kes 1798. aastal vabadikuks kuulutati. 1811.a loend märgib tema kohta herumtreiber in Oesel. Mitmel korral ja kui kaua ta Saaremaal “hulkus”, ei ole selge; 1795.a loend märgib teda Neo-Jaani sulasena, aga naise oli ta juba varem Saaremaalt Valjala kandist võtnud (üks Rõõt Võhksa mõisa Piiparilt). Nende esimene poeg Juri (1792–1810) suri 18-aastaselt, aga teine poeg Aadu, kes arvatavalt oli Saaremaal sündinud (Muhu meetrikais kanne puudub!), jäi samuti Igaküla vabadikuks. 1834.a loend märgib vana Aadu surnud olevat (eelmises loendis oli teda veel kõrtsimeheks nimetatud – arvatavalt Vahtnas), aga kiriku-kirjad seda ei täpsusta. “Noor” Aadu Verendel (~1805–1868) paistab olevat isa “kombeid” jätkanud: Muhu meetrikaist ei selgu, kust ta naise Eeva oli võtnud ega ka nende nelja poja ja kahe tütre sünniaegu. Pealegi ei ole pere vist hiljem enam Runnil elanud. Mingi eriline side paistab noore Aadu perel olnud Võrkaa rannasaunaga, sest kui tema pojad Mihkel ja Jaen omale hiljem Suuremõisas latsikohad said, hakkasid mõlemad Võrkaa nime kandma ja koos Linnuse Eemu latsikohaga oli Suuremõisas koguni kolm sellenimelist kohta! Neist aga räägitakse lähemalt Suuremõisa loos.
Andrus “teine” Verendel (1794–1859) abiellus 1816.a Mäla Poali-Jaagu Mihkli tütre Kadriga (Agar) ja neil oli kaks poega ning viis tütart. Vanem poeg Andrus “kolmas” (1831-48) suri noorelt järglasteta. Teine poeg Jaen Verendel (1835-68) abiellus 1857.a Uietalu Aadu lesega (Ivardi sulase Mihkli tütar Ingel Jansen) ja kaks last jõudsid ka sündida, kuid Jaen suri samuti noores eas.
Viimases hingeloendis 1858.a on Runni-Pendil (sellist nime kandis talu 19.s hingeloendites) Andrus “teine” ikka esikohal kirjas, aga kinnitatud peremeest ei märgita. Juba 1850. aastaks oli tallu toodud Soonda Mihkli Andruse kolmas poeg Juri/Georgi Väärtnõu (1803-87) oma perega (naine, kaks tütart ja poeg Jaen) ja siin ka peremeheks pandud, aga temalgi ei tulnud Igakülas talu pidamisest midagi välja. Milles tegelikud probleemid seisnesid, võiks ehk Suuremõisa kogukonna-kohtu protokollidest selguda, aga sajandi lõpupoole asus Juri poeg Jaen/Ivan Väärtnõu (1826–1900) koos onupojaga (Jaen Joanni p. Väärtnõuga Soonda Mihklilt; 1839-83) Viiraküla Tiiriki-Mihklile ja oli seal kogukonna-kohtu aktsepteeritud peremees. Tuleks vaid lisada, et Runnilt ei jäänud Igakülla Väärnõu-nimelisi inimesi ja kõik hilisemad Igaküla Väärtnõud on Uietalu Tähve järglased, kellest lõpupoole juttu tuleb.
Varem oli juba öeldud, et noorelt surnud Jaen Verendeli lesk Ingel on lastega asunud Jaagutoale, kust Jaani poja-poeg Ivan Verendel hiljem Maasi asus.
Kruntimisandmetes ei ole Runni-Pendi talust enam mingeid jälgi ja mis 19.s lõpul või 20.s algul talu maadest sai, jääb siinjuures teadmata. Vana taluõu on vist osaliselt uue Piiri-Koguva maantee alla jäänud ja tulevased arheoloogid võivad vana Pendi koldekive siit maantee kraavist otsida.

Võrkaa ja Eku

Suure rannakülana pidi Igakülal mitu lautrikohta olema. Üheks põhiliseks kalapüügi-kohaks loeme siin külast põhja-loode suunas jäävat Võrkaad, kus kindlasti ka rannasaun oli. Lõpemeres võrgupüügi tarbeks jäid külale pisut ligemale Pesima ja Kulliniidi lautrikohad. Väikesesse väina püügile minemiseks oli sobivam lautrikoht loode pool Eku nukas, mida ka Koguva mehed on kasutanud ja mida Tillu nimega teatakse. Tegelikult vajaks kalapüügiga seonduv Igakülas omaette uurimust, aga käesoleva raamidesse see ei mahu.
Kuna Runni noorema Aadu (1805-68) pojad oma latsikohad Suuremõisas Võrkaa’deks ristisid, võib oletada, et Aadu pere juba 19.s keskel püsivamalt Võrkaa rannasaunas elas. Nagu ranna-külades tavaline, võisid siin hiljem veel mitmed teisedki küla vabadikud ajutist peavarju leida (näiteks Paenasel sulaseks olnud Rootsivere mees Juri Saad (1824-84), kelle poeg Juri Suuremõisas Uielu latsikoha sai), aga kindlamaid andmeid sellest on raske leida, sest enamik 19.s dokumente ei täpsusta vabadike elupaiku.
Tänaselgi kaardil näeme Eku-Võrkaal koguni kahte kunagi kiviaiaga piiratud ala – väiksemat merele lähemal, mis kindlasti võrkaeda ehk nn. vabeaeda kujutab ja sellest pisut küla poole jäävat suuremat kiviaiaga piiratud ala, mille juurde kaardil “Eku” kirjutatud. Teame, et Eku on siinse üsna ulatusliku piirkonna ürgvana toponüüm nii Ekumäe-nimelise kõrgendiku kui seda ümbritseva alvari ja siia rajatud dolomiidi-karjääri märkimiseks. Kuskil siin on omale 1880-ndatel eluaseme-õiguse soetanud veel Raegma Mardi sulase Andruse poeg Juri Paist (1847–1930), kes peale Raegma Aadu Ristega abiellumist oli mõne aja Raudja vabadikukohal elanud. Paraku on ilma täiendavate uuringuteta raske hinnata, kumb kaardil kujutatud kiviaedadest just Juri elupaika kujutab, rääkimata sellest, et ära arvata, kust siit Suuremõisa latsikohtadele asuti. Sellepärast on siiani muhulaste andmebaasis Eku-Võrkaa ainsa koha-viidaga IG45 tähistatud, kuigi siin arvatavalt vähemalt kahe erineva elupaigaga peaks tegemist olema!
19.s lõpu ja 20.s andmetega jätkates lisame, et Juril ja Ristel oli juba Raegmas neli poega ja kaks tütart sündinud. Vanem tütar Julia suri 13-aastaselt vist Igakülas, kus sündisid veel tütar Maria (1891) ja pojad Matvei (1888) ning Aleksei (1894; viimane abiellus 1923.a Kansi Mäe Raissa Nööbiga). Mitmete Juri vanemate laste käekäik on ebaselge. A. Rullingo andmeil olla kaks keskmist venda Georgi (s.1883) ja Matvei (s.1888) Suuremõisa Jaanile asunud, aga täpsemad andmed selle kohta siinkirjutajal puuduvad.
Juri vanem poeg Mihkel/Mihail Paist võeti 1896.a kroonusse, aga paistab ilmasõjast eluga pääsenud. Ta abiellus 1932.a Maria Vassili t. Vaheriga Raugi Laasult ja viimane Rinsi koguduse-nimekiri märgib neid Igaküla Võrkaal, kusjuures lapsi neil kirjas ei ole. Kruntimiste algul oli vana Juri nimel 0,37-hektarine Eko maaüksus (Lit.I), millest 1939.a talundilehe järgi on saanud 7,56-hektarine väikekoht. Põldu oli siiski vaid 0,8 ha ja põhilise osa maast (5,9 ha) moodustas karjamaa. Mare on nähtavasti leseks jäänud ja olla võtnud omale elukaaslaseks Külasema Koplimäe Aleksei poja Andrei Kao, kes oli üks kahest teadaolevast legendaarsel ristlejal “Varjag” teeninud muhulasest (teine oli Raegma Aadu Juri Siig). Lõpuks jäänud Andrus Võrkaale üksi ja leitud külmununa lumehangest.

RUNNI-MARDI ja Mardi

Nagu öeldud, jäi rootsiajast 18. sajandi adramaa-revisjonidesse kaks Runni nimega söötis arvestusüksust. Arvatava Toomase järglase Mihkli üksus jäi kindla “õigusjärglaseta”, aga Runne Tönnis’e maal on sajandi teisel poolel hakanud koormisi kandma Runni Mart (~1737-87). Tema võimalikku sugulust eespool kirjeldatud katku üle elanud Runni Aaduga ei ole õnnestunud selgitada. Põhiliselt esimese hingeloendi andmetel, kui Mart veel peremees oli, võime kinnitada, et ta naine Riste oli Kõinastust (pärastiselt Kõinastu Jaanilt) ja neil oli vähemalt kaks poega ning kolm tütart. Vanem poeg Jaen Üksik (1771–1837) sai peale isa surma peremeheks ja teda märgibki algul toodud kaardil ja tabelis viimane (nr.22) talu. Noorem vend Tõnis suri 5-aastaselt. Üks kolmest õest – Lutsi sai 1797.a Neo-Jaani Jaani naiseks (said priinime POOLMAA), aga Ingel ja Madli jäid vallalisteks vabadiku-tüdrukuteks ja hilisemad loendid märgivad nende perekonnanimeks JANIT, samal ajal, kui sulaseks pandud venna Jaani perekonnanimeks ÜKSIK märgitakse. Eks näita see jällegi perekonnanimede omistamise suvalisust.
Jaen Üksik oli järgnevates hingeloendites Neo-Jaani ja Terala sulaseks märgitud; tema vanem poeg Mihkel oli Kõinastu Teetlil (sai perekonnanime LEMBER) ja noorem vend Andrus suri 12-aastaselt. Nii piirdus sellegi Igaküla katkujärgse talu eluiga sajandiga, aga Mardi vabadikukohta pärastise Kästiki osatalu Matsi vastas, Runni tänava Koguva-poolses otsas teati veel 20. sajandil. 0,17-hektarine Runni-Mardi maaüksus (lit.VII) esineb Aleksander Uustalu nimel ka kruntimis-andmetes.
1828. aastal võeti Uuetalu peremehe, Lepiku-Mihkli Andruse teine poeg Madis 24-aastaselt kroonusse, aga 25-aastase teenistuse järel jõudis ta Muhusse tagasi ja abiellus 1856. aastal Runni Eed Verendeliga. Selleks ajaks olid Runni-Mardi vanatüdrukud Janitid surnud ja küllap pidi soldat Madis siia ka soldatiplatsi õigusega omale uue eluaseme rajama, aga koht ja nimi jäid endiseks ning kunagisest Runni-Mardi talust sai Madis Uustalu (1804-69) soldatikoht.
Madisel ja Eedul sündisid kaks poega. Vanem poeg Tähve jäi Mardile ja noorem vend Madis rajas omale hiljem Andruse vabadikukoha.
Mardi Tähve Uustalu (1857–1902) abiellus 1883. aastal Terala (hilisema Välja) Jaani tütre Marega ja neil sündis viis tütart ning kolm poega. Vanem poeg, vanaisa järgi Matveiks ristitu abiellus 1917.a Soonda Kaegu-Tähvena Elena Metsniidiga ja neil said ka kaks tütart (Leonida ja Elfriide) kogudusekirja, kuid 1920-ndatel paistab pere Muhust välja läinud. Selgumata on ka nooremate vendade Ivani ja Aleksandri saatus ilmasõja ajal ja järel. Vana Tähve tütred said mehele (Elena Rootsiveres Ivan Kesküla teiseks naiseks, Maria Rinsi Nuka Vassili Auväärti naiseks jne.) ning EV alguspoolel paistab koht tühjaks jäänud. Kruntimisandmetes 0,17-hektarine Runni-Mardi soldatikoht hoopis Andruse Sander Uustalu (Tähve vennapoja) nimel ja jäi ilmselt Andruse väikekoha koosseisu. 20. sajandi lõpuks ei olnud Mardi kohast enam nimetamisväärseid jälgi säilinud.

Andruse

Uietalu soldati Madise noorem poeg Madis/Matvei Uustalu oli nähtavasti samuti kroonut teeninud ja Muhust väljas olnud. Kui ta 1893.a Neo Mihkli tütre Kristiinaga (Riste) laulatati, rajas ta omale küla serva (Mäe ja Ansu-Mihkli vahel) vabadikukoha. Miks see just Andruse nime sai, ei ole päris selge, aga võib oletada, et Madis selle oma vanaisa – Uietalu rajaja Andruse (1775–1818) mälestuseks nii ristis.
Madisel ja Ristel oli kaks tütart (Julia suri paari-aastasena, Elena sai 1917.a mehele) ja ainus poeg Aleksander Uustalu , kes 1924.a Koguva Nuka Ristega abiellus. Neil sündis 1925.a tütar Elvi. Riste suri noorelt ja Sander võttis 1930.a Riste õe Liina teiseks naiseks. Liinaga sündisid veel tütar Vaike (1930) ja poeg Heino (1932).  
Kruntimisel sai Andrusest 10,17-hektarine väikekoht, kus talundilehe järgi oli põldu vaid 0,08 ha. Pere asus enne sõda Tallinna (vanem tütar Elvi jäi Neole) ja peale vana Riste surma olla maja 1958.a lammutatud.

***
Sellega on 20. sajandiks kadunud vanad Igaküla talukohad ja nende vabadikud üle vaadatud ning võime asuda kruntimisteni püsinud põlistalude juurde. Lähtume selle juures nende esinemis-järjekorrast 19.s hingeloendites, aga lisame ka talu numbri kruntimis-andmikes ja õuemärgi kujutise, kui see teada on.

TERALA nr.13

Õuemärk 
Kuigi hilisem Terala talu paistab oma praegusele kohale alles 18.s lõpupoole asunud, võib selle nime lugu väga kaugele tagasi ulatuda. 16.s Maasilinna maaraamatus sarnast lisanime Igaküla vakuses ei kohta, kuid rootsiaja lõpu kaardi-spetsifikatsioonis on kaks Terrewerre lisanimega peremeest. Nende talud on küll sootuks mujal (Jürgeni oma nr.3 praegusest külast oluliselt kirde pool ja Hanni talu nr.19 kuskil pärastiste Kästiki ja Ivardi kandis), aga Terala toponüümi tuleb vist sellesama Terrewerre muganduseks arvata.
2010.a pärandkultuuri inventeerimisel fikseerisid Inna ja Tõnu Ligi pärimuste põhjal Ranna-Terala nimega paiga (aia) kadunud Ranna ja Jaagutoa(de) vahel ning seda tuleb Terala ühe vahepealse asupaigana 18. sajandil käsitleda. Muistsetest Terala meestest Mardist ja Tõnisest oli juba Laasuga seoses juttu. 1760-ndatel on arvatav Tõnise noorem vend, Mardi poeg Jaak (~1719–1810) isatalu kõrvale ehk enam-vähem Vana-Jaagutoa kohale veel oma eluaseme rajanud ja 1778.a Suuremõisa vakuraamat märgib teda ka poolel adramaal peremeheks. Meetrikais ei kohta me Jaagu lapsi, kuigi 1. hingeloend tema naist, Kästiki Laasu tütart Mare märgib. Sajandi lõpuks paistab Jaagu talu praeguse Terala kohale asunud ja Laasu õue alla jäi nähtavasti sulase eluase. Pisut oli eespool ka selle üle spekuleeritud, kuidas hiljem veel teine Jaagutoa tekkis.
1811.a loend märgib Terala peremeheks Jaagu venna Tõnise noorema poja Juri (~1749–1813) ja kuigi Juril koguni kaks abielu teada on, ei õnnestu jällegi laste sünde meetrikais leida. 1795.a hingeloendis on siiski Juri ainsat (1. abielu) tütart Rõõta nimetatud, kes 1800.a 11-aastasena suri.
1816. aastaks on nii Juri kui ajutise peremehe rollis olnud sulane Paavel surnud ja peremees talul puudub. Sama olukord jätkub 1826. aastal, kui ainsaks vanemaks meeshingeks talus on sulase seisuses Runni Mardi poeg Jaen Üksik. Selle järel on tallu toodud Rootsivere Ansu-Jaani Jaani pojad Mihkel ja Tõnis oma peredega ja 1834.a loendis oli miskipärast just noorem vend Tõnis Kesküla (1790–1869) peremeheks märgitud. Viimased loendid märgivad siiski peremehena vanemat venda Mihkel/Mihail Kesküla (1787–1872) ja eespool oli spekuleeritud, et noorem vend Tõnis võis omale sel ajal endisel taluasemel teise Jaagutoa vabadikukoha rajada.
Mihkli järel sai peremeheks tema poeg Jaen Kesküla (1814-91), kellel oli kahe naisega 9 last. Esimese naise, Ansu-Matsi Marega sündisid kaks tütart ja kolm poega ja kui Mare 1848.a suri, võttis Jaen teiseks naiseks Tõnise Mihkli tütre Eed Puu. Temaga sündisid veel kaks tütart ja kaks poega.
Jaani esimese abielu vanem poeg Mihkel/Mihail Kesküla (1838 – 1922) jäi Terala peremeheks, aga temal lasteõnne ei olnud – ei 1860.a võetud Mare Sõberiga ega hiljem Paenase (Rinsi) Väravalt võetud Elena Müürisepaga. Mihkli teise naise õde, Peetri-Jaani Mare jäi 1900.a kevadel leseks ja Leena võttis õepoja – 2,5-aastase Peetri-Jaani Mihkli poja Aleksander Naaberi omale kasupojaks. Temast sai Terala viimane peremees. Vana Mihkel olnud huumorisoonega mees, kelle loodud võis olla ka Igaküla lorilaul, kus kõik talukohad ükshaaval “läbi võeti”. (Teine võimalik laulu autor võis olla selleaegne Pärdi-Mihkli sulane ja Terala Mihkliga üheealine nimekaim – Kõinastu mees Mihkel Kesküla.) Sellised lugulaulud olid 20.s algul praktiliselt igal Muhu külal ja folkloristidel tasuks püüda neid veel kokku koguda. Igaküla laulu on Alviine Schmuul 1986.a üles kirjutanud ja see peaks Koguva muuseumis tallel olema.
Järglasteta Mihkli nooremad vennad läksid talust välja: Juri rajas omale Mäe ja Jaen Välja vabadikukoha. Vana Jaani teise abielu poeg Matvei rajas Nuka vabadikukoha, aga 1860.a sündinud Timofei kohta on viimased andmed sellest, et ta 1881.a kroonusse võeti.
Terala kasupoega Aleksandrit hakati Andruseks kutsuma. Ta abiellus 1921. aastal Mihkli-Aadu Madise noore tütre Mariaga (kutsuti Riiaks). Nende esimesed pojad Alfred ja Heino surid väikestena; 1933. aastal sündis tütar Vilma, kes Teralale jäi ja siis veel poeg Hillar, kes hiljem Pärnu asus.
Kruntimiste algul oli 56,23-hektarine Terala talu veel vana Mihkli nimel. 1939.a talundilehe järgi oli talu suuruseks saanud 66,55 hektarit ja see oli Igaküla suurim talu. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Teralale jäänud 60-aastane Aleksander Naaber naise Mariaga kahekesi (Vilma ja Hillar olid sel ajal juba kodust väljas).

Mäe

Terala Mihkli teine vend Juri Kesküla (1840–1912) abiellus 1872.a Nautse Pärdi Ingliga (ristitud Olga Sonn) ja ehitas omale külast välja karjamaale Mäe vabadikukoha (Terala Mihkel olla vennale külla minnes öelnud, et läheb Põhja-Grööni venda vaatama!).
Meetrikaist on teada Juri ja Ingli kaks tütart ja ainus poeg Mihkel/Mihail Kesküla (1877–1927), kes 1905. aastal abiellus Pärdi-Juri Kristina (Riste) Uustaluga. Rinsi nimekirjas neil lapsi ei märgita; Mihkel suri 50-aastaselt ja Riste jäi üksi. Mäele asus mõneks ajaks Riste vend –  Pärdi-Juri Ivan Uustalu oma perega sel ajal, kui ta oma Võidu osatalu välja ehitas. Ivani Võidule asudes jäi Mäe koht tühjaks ja seejärel kadus juba enne viimast sõda.
 

Välja

Terala Mihkli kolmas vend Jaen Kesküla (1843–1904) abiellus juba 1865. aastal Koguva Tooma Juri tütre Rõõdaga ja ehitas omale küla loodeserva Välja nime saanud vabadikukoha. Teadaolevalt oli neil vallaliseks jäänud tütar Mare (1870–1918) ja 1887.a sündinud poeg Jaen Kesküla. Viimane müüs koha 1930-ndatel Ansu-Matsi Joosep Osale, kes omale Koguva küla piirile Männiku kohta asus ehitama ja soetas ise Pädastes Mäe koha. Välja koht lakkas olemast.
Lisame, et praeguseni eksisteeriv Männiku koht on õieti Ansu-Matsi osatalu, aga territooriumi mõttes jääb see pigem Koguva küla piiridesse ja viimase käsitlusse selle siinkohal jätamegi.

Nuka ja KOIDU

Terala vana Jaani teise abielu poeg Matvei Kesküla võttis 21-aastaselt Nautse Pärdi Tähve tütre Kadri (Ekaterina Sonn) naiseks ja ehitas omale Neo õue alla vabadikukoha. 1874. aastal sündis nende tütar Raissa ja 7 aastat hiljem ka poeg Feodor Kesküla. Viimane abiellus 1906.a Ranna Kadriga ja samal aastal jõudis ka poeg Ivan sündida, aga Kadri jäi põdema ja suri 1914. aastal. 1917.a võttis Veeda Levalõpma Eriki Juula Saaremäeli teiseks naiseks ja 1920.a sündis poeg Edgar Valentin, kes aastaselt suri. Kruntimises Nuka vabadikukoht ei osalenud ja nähtavasti läksid Veeda ja Juula Muhust minema.
Kui Neo Madise pojad Ivan ja Maksim Neo talu poolitasid, ehitas Maksim oma pooltalu praktiliselt Nuka kohale, aga selle eluiga jäi lühikeseks. Maksim Müürisepal oli Põitsest võetud esimese naise Tiinaga (Kristina Mihaili t.) ainus poeg Elmar, kes jäi viimasesse sõtta. Teiseks naiseks võttis Madis Kõinastust Juuli Kivialli, kellega lapsi ei olnud. Madis suri 1950-ndatel vähki ja 1959. aastaks oli 58-aastane lesk Nukale üksi jäänud. Ta läks peagi Kõinastusse tagasi, kruntimisel moodustatud 32-hektarine Koidu talu oli nagunii kolhoosi ühisomandiks saanud ja ühtviisi kadusid nii Nuka vabadikukoht kui selle kohale tekkinud Koidu osatalu.


NEO-JAANI nr.14

Õuemärk 
Rootsiaegsel kaardil leiame kaks Neo-nimelist peremeest: Ranna Niggo ja Ustallo Niggo. Arvatavasti viimasest jäi 18. sajandisse söötis Petri Niggo pooleadrane arvestusüksus, millel alles sajandi viimasel veerandil hakkas koormisi kandma üks Jaan – 1778.a vakuraamatus ja esimestes hingeloendites nimetatud Petri Neo Jahn (~1740–1809). 1795.a oli ta veel peremehena kirjas, aga 1811.a loend märgib ta surnud olevat, kuigi surmakannet meetrikast ei leia! Selgub, et Jaen oli Ennu-Matsi Jaani poeg ja Jansenite esiisa – Ennu-Matsi Matsi vanem vend (vt. eespool Ennu-Matsi lugu). Seega võib Neo-Jaani talu, mis hingeloendites veel rootsiaegset Petri Neo nime kandis, Ennu-Matsilt hargnenuks lugeda. Selle juures jääb rootsiaegse Ustallo Niggo põlvnemine ebaselgeks, aga tuleks siiski märkida, et varasemat sugulust Neo-Jaanil Neo taluga ei ole, nagu esmapilgul võiks ehk oletada.
Meetrikaist võime kokku lugeda Jaanil Viiraküla Toomu-Jaani Ristega sündinud neli poega ja neli tütart. Vähemalt kolm tütart ja poeg Laas on lapsena surnud; vanem poeg Jaak on ainult esimeses hingeloendis 18-aastasena kirjas ja rohkem ei ole temast teada, aga 1769.a sündinud Jurit ei kohta me üheski hingeloendis! Ometi ilmub üks selleealine lesestunud ja MUSTKIVI priinime kandev Juri Jaani poeg 1839.a Muhus välja, kui ta 45-aastase lapsega tüdruku Ingel Kaigasega laulatatakse. Neil sünnib ka poeg Joosep, kelle sünnikandes nimetatakse isa  Osäre Juriks ja muhulaste andmebaasis on see Juri Neo-Jaani Jaani kadunud pojaks oletatud! Genealooge tuleks siiski hoiatada, et tehtud oletus ei pruugi paika pidada ja selleealised Karja kihelkonna Jurid peas samuti "läbi sõeluma".
1816. aastaks on peremeheks kinnitatud Jaani noorem poeg Mihkel, kes sai perekonnanime POOLMAA. Nagu ka hõimlaste Jansenite nimi, kadus see perekonnanimi üsna varsti. Viimane Poolmaa oli vanatüdrukuks jäänud Mihkli noorem tütar Kadri, kes 1885. aastal suri.
Mihkel Poolmaa (1774–1852) oli 1797. aastal abiellunud Runni Mardi tütre Lutsiga ja neile sündisid kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Juri suri aastaselt ja teine poeg Mihkel 20-aastaselt vallalisena. Vanemale tütrele Marele tuli 1826. aastal Külasema Leemetilt koduväiks Juri/Gerassim Aadu p. Vapper (1805-73) ja siin esitatud õuemärk oli kindlasti Külasemast kaasa toodud. Juri oli nn. armuadra Ritsul (Levalõpmas) sündinud, isaga vahepeal Rässa viidud ja lõpuks Külasema Leemetile asunud, kus ta isa sajandivahetusel peremeheks pandi. Juri vanaisa Aad oli kunagine Külasema Jaagu perepoeg. Külasema, aga ka Levalõpma ja Rässa lugudes on lähemalt juttu sellest, kuidas vana Aad armuadra Ritsule asus ja sealt Rässa viidi, mille peale Aad Muhu pastori peale kaebas ja oma õiguste eest võitles. Siinkirjutaja arvates sai just sellega seoses kogu Külasema Jaagu suguvõsa omale priinime VAPPER ja kõik Muhu Vapperid (Külasema Jaagu ja Leemeti, Soonda Simmu ning Igaküla Neo-Jaani) on tegelikult Külasema Jaagu “puust”. Sealtsamast pärineb ka ankru kujutis õuemärgina.
Peale Mihkel Poolmaa surma oli viimases hingeloendis väimees Juri Vapper ka peremeheks kinnitatud  ja oli seda nähtavasti surmani. Juri ja Mare esimene (enne laulatust sündunud) poeg Mihkel (1826-62) jäi vallaliseks ja oli talus sulasena kirjas. Teine poeg Jaen/Ivan Vapper (1828-89) jäi isa surma järel peremeheks, aga kolmas poeg Juri suri 9-aastaselt.
1848. aastal abiellus Jaen Vapper Rootsivere Ansu-Jaani Ingel Keskülaga ja sündisid kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Matvei Vapper (1848 – 1914) jäi sajandi lõpus Neo-Jaani peremeheks; noorem vend Ivan suri 2-nädalaselt. Ingel suri 44-aastaselt ja Jaen võttis teise Ingli – taas Rootsiverest, Olgaks ristitud Porsa Juri tütre Heaposti. Temaga sündisid veel kolm tütart.
Madis (Matvei) Vapper abiellus 1869. aastal Nautse Kästiki Mare Aljasega; kõigepealt sündisid kaks tütart ja seejärel seitse poega. Esimene poeg Ivan Vapper oli Neo-Jaani viimane peremees. Madise ja Mare kolm poega surid väikestena; 1878.a sündinud Mihail võeti 1899.a kroonusse ja temast rohkemat teada ei ole ning ebaselge on ka 1883.a sündinud Timofei hilisem käekäik. Kruntimisel jagati talu Ivani ja tema noorima venna, 1886.a sündinud Juri (Gerassimiks ristitu) vahel. Viimane rajas omale külast välja (Rinsi pool) Kungla osatalu.
Kruntimiste algul märgiti vendade Ivani ja Juri nimel olnud Neo-Jaani talu suuruseks 56,44 hektarit; 1939.a talundilehel oli Neo-Jaani pooltalu suuruseks jäänud 32,52 ha. Ivan Vapper abiellus 1898.a Nautse Pärdi Andruse tütre Raissaga (kutsuti Ruuduks) ja nende neljast lapsest kasvasid üles vaid kaks tütart: 1899.a sündinud Juliania (Juula) jäi vallaliseks aga noorem õde Raissa sai Paenase Andruse-Mihkli Ivan Alasi naiseks. Ivan muidugi ei tahtnud “Kaljukotka” kolhoosnikuks jääda ja nad asusid mandrile. Kui Juula Neo-Jaanile üksi jäi, võttis ta omale manulisteks Ennu Madise poja Valentin Liigi pere, keda kasuema Elena ei olevat sallinud. 1959.a rahvaloenduse ajal ongi Neo-Jaani Igaküla arvukaim pere, kus Valentin Liik (1911-89) oma naise (Julia Mägi Mõisaküla Korjalt), viie poja ja kahe tütrega kirjas oli. Selleaegse nn. kolhoosipere seaduse alusel jäi Vaali ühtlasi Neo-Jaani (hoonete) peremeheks. Vaali lapsed läksid üksteise järel kodust välja – kolhoosiaegne elu oli ju noortele perspektiivitu. Peale Vaali surma 1989.a müüdi Neo-Jaani koht Olev Linnasele, kelle valdusesse see suvekoduna jäigi. Ivan ja Raissa Alasi olevat küll hiljem püüdnud oma õigusi kohale kohtu kaudu kehtestada, aga toonaste nõukogude seaduste järgi ei tulnud sellest midagi välja.

KUNGLA

Neo-Jaani Ivani noorem vend Juri (Gerassim) Vapper ehitas oma pooltalu külast tükk maad eemale – peaaegu kunagistele Rinsi mõisa maadele. 1939.a talundilehe järgi oli selle suuruseks 33,31 hektarit, aga nagu kõigi kruntimisel tekkinud osataludega juhtus, jäi selle eluiga lühikeseks.
Viimaste Rinsi koguduse-kirjade järgi olid Juril Pärdi-Juri Madise tütre Raissaga tütred Efrosinia ja Florida ning poeg Feliks. Teine tütar suri imikuna ja üks poeg sündis 1923.a surnuna, aga hiljem on sündinud veel tütar Siina. 1959. aastaks olid Kunglale jäänud Juri lesk Raissa oma tütre Floriidaga (kandis juba Taimaru nime). Nii Floriida kui Feliks asusid hiljem Saaremaale; koht jäi tühjaks ja hiljemalt 1976. aastal tehti "plats puhtaks".

NEO nr.4

Õuemärk 
Rootsiaegsel kaardil oli suurim Igaküla talu üheadrane Ranna Niggo ja katku järel 1713.a kandis koormisi Ranna Tönnis, kellel 4 tööeas meest ja 3 naist peres. Lisaks juba eespool nimetatuile (Ennu-Laasu, Ennu-Matsi, Laasu ja Runni) oli see viies ja rahvarohkeim katku üle elanud talu Igakülas (Güldenstubbel üldnubriga 23 ja Igaküla taludest esimesena kirjas). 1731.a adramaarevisjonis on taas üks Tõnis peremeheks, aga see paistab juba rootsiaegse Tõnise poeg olevat ja 1756. aastal märgitakse peremehena Ranna Tönnise Jahn. Säilinud meetrikad ei anna meile neist meestest kuigi selget pilti, kes kelle poeg või vend oli. 1778.a vakuraamtus ja esimestes hingeloendites on peremeheks Ranna Tönnise Niggo (~1730-99), kes väidetakse Juri poeg olevat, aga arvestades, et 1713.a oli talus 4 tööeas meest märgitud, võivad kõik eelnimetatud rootsiaegse Neo järglased olla. Juri pojast Neost jäi talule praegune nimi (1800.a kaardi spetsifikatsioonis kannab praeguse Neo kohal asuv talu nr.7a samuti Ranna Niggo nime, nagu nr.1 rootsiajalgi, ainult viimane tundub nagu pisut põhja pool olevat asunud).
Nigu oli 1765. aastal selleaegse Tupenurme Andruse peretütre Ristega abiellunud, aga selgusetuks jääb, kas see tema esimene abielu oli (ta oli sel ajal juba küpses eas – umbes 35-aastane ja teada on ka, et tal 1766. aastal Linnusel Salu-Tooma Kadriga vallaspoeg Jaak sündis, kes 7-nädalaselt suri). Ristega sündis Neol poeg Andrus, kes peale isa surma ka peremeheks jäi ja sai priinimeks ÄI (AEI). 1773.a sündis Neol 5-aastaselt surnud tütar Mare. Peale selle märgib esimene loend Neo 7-aastast poega Mihklit, aga meetrikast ei leia Mihkli sündi ega surma (nähtavasti ei võtnud Nigu oma laste kirikukirja panemist kuigi tõsiselt!).
Andrus Äi (1766–1835) abiellus 1790.a Peetri-Jaani peretütre Marega ja oli 1811.a loendis Neo peremees. Marega sündisid kaks tütart ja kaks poega: vanem poeg Juri suri paari-aastaselt, tütred said hiljem mehele, aga noorem poeg Jaen enam Neol peremeheks ei saanud. Täpsemad asjaolud ei selgu, aga 1834.a loendis, kui Andrus veel elas, on tallu peremeheks toodud Mihkli-Aadu vahepealse peremehe ja pärastise sulase Aadu poeg Jaak Nõu (1790–1847) ning Andruse poeg Jaen Äi (1809-54) on Ennul sulaseks pandud. Jaanil oli kahe naisega kolm poega ja neli tütart, aga peale esimese poja Andruse surid need kõik lapsena. 1833.a sündinud Andrus Äi võeti Soonda sulasena 1853.a nekrutiks ja pidi nähtavasti ka Krimmi sõjas olema, aga Muhusse on ta tagasi jõudnud ja 1873. aastal laulatati ta Hellamaal Simiste Jõe-Poali Tähve tütre Ingliga (Elena Jõgi), kes sel ajal oli 53-aastane. Lapsi neil muidugi ei olnud ja kiriku-kirjadest ei ole nende kohta ka selgunud, millal ja kus nad surid. Nii kadus seegi Igaküla priinimi 20. sajandisse jõudmata.
Mihkli-Aadu Jaak Nõu oli küll surmani Neo peremeheks, aga tema ainus poeg Andrus suri 21-aastaselt isast varem ja 1850. aastaks on Neol peremeheks seatud Ranna sulane Aad/Aleksei Müürisepp (1805-77). Aadu isa Laur oli Ennul üles kasvanud, aga vanaisa Mihkel oli 18.s teise poole Paenasel peremees ja temast jäi endisele Simmo Mardi talule Paenasel pärastine Mihkli nimi. Mihkli esimene poeg Jaak jäi Paenasel peremeheks, aga teine vend Laur oli miskipärast Ennul kasulapseks ning hiljem Viiraküla Toomu-Jaanil ja Rootsiveres sulaseks. Nimede paneku ajal oli Lauri pere Viiraküla Toomu-Jaanil, aga mõneti erandlikult ei saanud ta siiski mitte LAHKE nimeks, vaid just Paenase Mihkli perekonnanime MÜÜRISEPP!
Aad Müürisepal oli sulasepõlves 1833.a sündinud poeg  Mihkel/Mihail Müürisepp, kellest sai sajandi viimasel veerandil Neo peremees. 1840. aastal olid veel kaksikud pojad sündinud – üks jõuti Aaduks ristida, kuid suri samal päeval ja teine sündis surnuna. Peale nende jõudsid Aadul abieluni tütred Mare ja Ruudu.
Mihkel/Mihail Müürisepal oli kahe Ristega 11 last, aga ainult kaks poega. Esimese naisega, Terala Jaani tütre Ristega sündis neli tütart ja poeg Matvei. Riste suri 1872. aastal ja paari aasta pärast võttis Mihkel Linnuse Tõnult uue Riste, kellega veel kuus last sündisid – nüüd viis tütart ja poeg Mihail. Neo Mihkli üheksast tütrest kolm (Elena ja kaks Kristinat) surid lapseeas; Maria abiellus Ansu-Jaanile, “teine” Elena (sel ajal oli kombeks väiksena surnud lapse nimi järgmisele lapsele panna!) ja Eed said mõlemad Uietalule mehele; Julia sai Koguva Jaagu Madisele, Kadri Nautse Jaagu-Mihklile ning Raissa Ivardi (pärast Uiesaadu) Alekseile mehele. Mihkel ise olnud kõva joomamees ja talu pidamine ei olnud tema “tugevaks küljeks”. Nooremalt olla ta teiste Igaküla meestega Riias tööl käinud (19.s kolmandal veerandil oli Riia linn paljude muhulaste töö- ja teenistuskohaks) ja ju siis seal teenituga ka talu rendikohustused täidetud said.
Mihkli esimese abielu poeg Matvei Müürisepp oli nähtavasti sajandivahetusel peremees, aga suri juba keskeas 1918. aastal ja küllap käis temagi kodust väljas lisa teenimas. Temast jäid kaks poega Ivan ja Maksim, kes EV ajal talu poolitasid. Madise poolvend – vana Mihkli 2. abielu poeg Mihkel/Mihail Müürisepp (1887–1936) läks hiljem  Koguva Mäele koduväiks.
Ivan Matvei p. Müürisepp abiellus 20-aastaselt Pärdi-Juri Riina (Ekaterina) Uustaluga ja jäi Neo perermeheks. Kruntimiste algul oli 56,24-hektarine Neo talu vendade Ivani ja Maksimi nimel. Ivanile jäi talundilehe järgi 34,09-hektarine Neo talu; noorem vend Maksim ehitas oma Koidu pooltalu üsna Neo kõrvale, kus endine Terala vabadikukoht Nuka oli tühjaks jäänud ja sellest oli juba eespool ka Nukaga seoses juttu).
Aastail 1927-34 oli Neo Ivan Müürisepp Muhu-Suurevalla vallavanem. Nõukogude okupatsiooni repressioonidest jäi ta siiski puutumata. 1920.a sündinud poeg Arno (Aron) asus hiljem Orissaarde; tütar Liina oli noorelt surnud. 1959.a rahvaloenduse ajal olid 68-aastane Ivan ja 70-aastane Eriina Neole kahekesi jäänud. Hiljem müüs Arno koha Tallinna Paludele suvekoduks ja sellisena eksisteerib koht veel uuel aastatuhandel.

Siinkohal oleks otstarbekas rääkida kahest Igaküla vabadikukohast, mis hiljem omavahel seotud, kuid mida otseselt ei saagi põlistaludega seostada – kõige enam siiski Neo ja kadunud Runniga (omaaegne Runni-Pendi).

Panga

Alustame sellest, et Neol peremeheks pandud Aad/Aleksei Müürisepal oli noorem vend Mihkel Müürisepp (1821-90), kes (vist) hoopis Viiraküla Toomu-Jaanil oli sündinud, kus tema isa Laur sel ajal sulaseks oli. Hiljem oli Mihkel Rootsivere Ansu-Tõnisel ja võimalik, et peale vanema venna Neol peremeheks saamist ka Neol sulaseks. Mihkel oli 1844. aastal abiellunud Rootsivere Laasu Madise tütre Ristega ja luteri meetrikais on kirjas nende kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Madis suri 3-aastaselt, aga 1855.a sündinud noorem poeg Tõnis (Tõnu) võis olla Igakülas sündinud, kus Mihkel arvatavalt selleks ajaks oli küla karjamaale oma eluaseme rajanud (viimases hingeloendis oli Mihkli pere küll veel Rootsivere Ansu-Tõnisel kirjas, aga see ei tähenda, et ta seal ka elas).
Mihkli ainus üles kasvanud poeg Tõnu Müürisepp (s.1855; ristitud Tõnis) abiellus 1877. aastal Koguva Laasu Tõnu tütre Rõõdaga ja neil oli kaks tütart. Vanem neist, Ingel suri 3-aastaselt; 1884. aastal sündinud Riste abiellus 1914. aastal Paenase Ivardi Jaagu poja Nikolai Abega. Viimane ostis Pivarootsi asunud Tõnu Keskülalt Veski koha, millest kohe eraldi räägime.
Peale Tõnu ja Rõõda surma jäi Panga koht nähtavasti tühjaks. Kruntimiste ajal sellest ei räägita ja peale maja-aseme ning õue ei ole sellel ametlikult kunagi ka oma maad olnud.

Veski

 Õuemärk
Suure tõenäosusega oli Veski vabadikukoha rajajaks Runni teise Andruse vend Juri Verendel (1804-71), kelle poja Tõnise latsikoht Suuremõisas samuti just Veski nime kandis. Juri abiellus 1824. aastal Tupenurme Neo Kadriga ja neil oli kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Tõnis/Dionisi Verendel (1828-71) sai omale Suuremõisas latsikoha ja kuigi ta varases keskeas suri, jõudis vist siiski perega Suuremõisa asuda; noorem vend Mihkel on 8-aastaselt surnud.
Arvatavalt omandasid Tõnis Verendelilt Veski koha Pärdi-Mihkli sulase ja oletatavalt Pärdi-Andrusel elanud Kõinastu mehe Mihkel Kesküla pojad. Pärimuse järgi olla vanem poeg, 1874.a sündinud Tõnu Kesküla ka Veskile uue maja teinud, mille vundamendil praegunegi koht seisab. Mihkel Kesküla poegadest ei ole palju teada. Tõnu Kesküla on 20.s algul Pivarootsi asunud; 1879. aastal sündinud Jaen Kesküla on ühtedel andmetel hiljem Rakveres õigeusku läinud (tema nime mäletas kuulnud olevat ka viimane Veski perenaine Salme Abe), aga noore Mihkli (1876) ja Andruse (1882) kohta on teadmata, kas nad esimese ilmasõja keerisest pääsesid.
1914.a abiellus Paenase Ivardi Jaagu poeg Nikolai Abe Panga Tõnu tütre Riste Müürisepaga ja ostis Pivarootsi läinud Tõnu Keskülalt Veski koha. Kui Tõnu nooremad vennad üldse olid Pärdi-Andruselt Veskile asunud, siis pidid nemadki ilmselt selleks ajaks Muhust läinud olema.
Uuel Veski Mihklil (Nikolaiks ristitud Abe) sündisid kaks tütart ja 1918.a poeg Augustin, kes 1945.a Kuramaal teadmata kadunuks jäi. Vanem tütar Rodefia (Roosi) asus Pärnu ja 1959.a rahvaloenduse ajal olid Veskile jäänud 74-aastane Mihkli lesk Riste tütre Salmega.
Kruntimisel sai Veskist 8,88-hektarine väikekoht; esialgne 0,54-hektarine Veski maaüksus oli kruntimiste algul veel Mihail Kesküla nimel. Mis kohanimesse puutub, siis mäletamata aegadest on ümber küla kümmekond tuulikut olnud, aga selgusetuks jääb, kas pidasid Runni Juri ja Tõnis Verendelid siin ise möldri ametit või oli sellel kohal kunagi Peetri-Jaani või Ennu veski asunud?
Lõpuks jäi Salme Abe Veskile üksi ja tema on olnud siinkirjutajale suureks abiks 20. sajandi Igaküla asjade täpsustamisel – olgu muld talle kerge!

OELDU nr.11

Õuemärk 
Oeldu (ka Oidla, Oheldo ja Öadla) nime kohtame alles 18.s säilinud kirikuraamatutes. Kõigis adramaa-revisjonides esineb söötis ½-adrane arvestusüksus Kitze Pert, aga milliselt rootsiaegselt talult see jäi, ei ole selge (kuigi algul toodud kaarditabelisse oleme puht-oletuslikult nr.13 ehk Lulle Ado märkinud!). 1778.a vakuraamatu järgi on sellel hakanud koormisi kandma Oheldo Pawel (~1720-80) ja esimeses hingeloendis nimetatakse teda veel Kitzi Perdi Pawel’iks, aga tema päritolust ei oskagi midagi arvata. Järglased said hiljem priinime TUGEV. 1782. aastal oli juba peremeheks Paavli poeg Andrus (~1737–1803) ja noorem vend Mart oli talus sulaseks. Meetrikaist leiame Andruse tütre Mare, kes Koguva Laasu Tähvele mehele sai ja Tähve Andruse poja (1776–1820), kes vallalisena suri.
1811.a loendis on peremehena märgitud Andruse vend Mart (~1739–1813) ja edasi olid peremeesteks tema järglased: algul Andrus Mardi p. Tugev (1776 – 1845) ja viimastes loendites Tõnis Andruse p. Tugev (1805-60). Lisame, et Andruse esimene poeg Tähve suri aastaselt, aga 1817.a sündis veel poeg Juri, kes on Kõinastusse kasulapseks võetud ja sai seal priinime KESKÜLA. Teda üheski Muhu hingeloendis ei esine, aga 1841. aastal lasi ta ennast Muhus Mare Väärtnõuga Soondast laulatada.
Tõnis Tugev abiellus 1826. aastal Ansu-Matsi Kadri Osaga ja meetrikas on kirjas nende neli poega ja neli tütart. Kõik pojad surid lapseeas, peale selle üks keskmine tütar Mare. 1854. aastal tuli vanemale tütrele Eedule koduväiks Ennu Juri teine poeg Jaen/Ivan Liik (1831-83; vt. ka Liikide genealoogiat Ansu-Jaani talu juures) ja sestpeale jäi Oeldu talu Liikide valdusse.
Jaanil ja Eedul kasvasid üles neli poega ja kolm tütart ning jätkus Liikide “invasioon” Igakülas: vanem poeg Aleksander Liik jäi Oeldu peremeheks; teine vend Timofei asus tühjaks jäänud Ennu-Matsile, millest juba eespool juttu oli; kolmas vend Ivan rajas omale nn. niidi all Kasemetsa koha ja neljas vend Matvei ehitas Veski naabrusse Põllu koha.
Oeldu Aleksander Liik (kutsutud Andruseks) abiellus 1882. aastal Uietalu Ekaterina Väärtnõuga. Nende esimene poeg Ivan Liik sõitis noorena merd, abiellus Tallinnas Külasema Marjavälja Juri tütre Juulaga (Kolk) ja tuli 1930-ndatel koju peremeheks. Koju jäi ka Ivani õde Raissa (Ruudu), kellele kruntimisel oma Räästa nimega osatalu moodustati, kuid Ruudu jäi vallaliseks ja omaette majapidamist sellest ei saanudki. Kruntimiste algul oli 56,14-hektarine Oeldu talu vendade Ivani ja Aleksandri nimel, aga noor Aleksander pidas kooliõpetaja ametit, asus Tallinna ja loobus oma osast venna kasuks. Kolmas vend Madis (1894 – 1933) suri keskeas vallalisena.
Ivanil ja Juulal olid tütred Leida ja Aino ning poeg Uno. Viimane lõpetas 1951.a Piiril keskooli ja õppis TPI-s mäeinseneriks (suunati tööle Inta söekaevansusse, kuid hiljem töötas Eestis põlevkivi-tööstuses ja viimati Johannes Hindi juures). 1959. aastaks olid Oeldule jäänud kaks vana naist: Ivani lesk Juula ja õde Ruudu (Raissa). Hiljem jäi koht Ivani laste suvekoduks.

Kasemetsa

Oeldu Jaani kolmas poeg Ivan Liik (1869–1925) abiellus küpses eas 1904. aastal Neo-Jaani Raissa Vapperiga ja ehitas omale külast väljas niidialuste kõige mere-poolsema – Kasemetsa vabadikukoha. Kuna Oeldu Andrus jättis talu terveks oma poegadele ja vennad Oeldult maad ei saanud, jäi Kasemetsa kruntimisel 2,9-hektariseks popsikohaks, kus põldu oli vaid 0,5 hektarit. Ivani ja Iisa ainus poeg Timofei Liik (1905-75) pidas oma peret ülal mitmesuguste lisatöödega, sest koht peret ei toitnud. Tütred läksid kodust välja: Raissa sai Paenase Kunni Vasseli ja Julia Ansu-Jaani Ivani naiseks; nooremad tütred Liisa (Elisaveta) ja Salme (Salomonia) asusid mandrile.
Timmul oli Rinsi poe Riiaga (Maria Kolk) poeg Rein ja tütar Juta. Rein lõpetas selleaegse TPI ja töötas Tallinnas Trammitrustis. 1959.a elasid Timmu ja Riia tütre Jutaga veel kolmekesi Kasemetsal, aga  maja jäi väga armetuks ja pere kolis vallaliseks jäänud Timmu õe Liisa juurde mandrile. Hiljuti oli võssa kasvanud Kasemetsa koht veel vaevu  ära tuntav, kuid kuuldavasti on see uuele elule ärkamas – päikesepaneelid ja generaator pidavat juba kohal olema!

PÕLLU

Oeldu Jaani neljas poeg Matvei Liik, kes omale 20. sajandi algul oli Veski naabrusse Põllu vabadikukoha ehitanud, ei saanud samuti kodutalust osakut, aga Tõniselt võetud naine Julia Matvei t. Puu sai kaasavaraks 1/3 Tõnise kohast ja Põllust sai ikkagi 16,19-hektarine osatalu, kus ka 5,4 hektarit põldu oli. Madisel ja Juulal sündisid kolm tütart ja neli poega, kes kõik täisikka jõudsid, aga siit ka hiljem välja läksid. Esimene tütar Raissa sai Saaremaale, Muraja Tilli Seiu (Aleksei Pitk) naiseks; teine tütar Elena (hiljem Elgi) asus Kuressaarde. Vanemad pojad Ivan ja Nikolai tegid viimase sõja läbi, kuid jäid pärast Tallinna elama; nooremad vennad August ja Heinard põgenesid sõja lõpul nõukogude okupatsioonivõimu eest. Noorim tütar Lidia abiellus Neo Arno Müürissepaga ja nad asusid Orissaarde. Nii ei olnud “Kaljukotka” ja pärastisel “Ühenduse” kolhoosil sellest Igaküla osatalust peale maa midagi võtta, sest 1960-ndatel lammutasid Pitkad ka Põllu maja ja viisid Saaremaale. Nii sai teoks, et 70 aastat peale koha rajamist ei oleks seda nagu olnudki!

TÕNISE nr.10

Õuemärk 
Katkujärgsetes adramaa-revisjonides oli Igakülas ühe adramaa suurune söötis arvestustalu Simmo Laur, mille otsest eelkäijat 1698.a kaardil on ilma täiendava informatsioonita üsna lootusetu ära tunda. Küll võib aga (nime põhjal) sellega seostada 1645.a maaraamatu Marte Simon’it ja 1674.a akti Marte Simo Laur’i. Sellest paistavad saanud Tõnise ja Uielu talud, mis 19.s hingeloendites mõlemad Simmo Lauri nime kandsid.
1756. aastaks on hakanud koormisi kandma Simmo Lauri Tönnis (~1717-87). Ta oli üle 70-aastane peremees veel esimeses hingeloendis ja pere oli sel ajal üsna arvukas. Peale vana Tõnise ja tema Vanamõisast võetud naise Riste ning nende noorima tütre Riste olid talus kahe vanema poja Andruse ja Jaani pered ning neist hulga noorem vend, veel vallaline Tõnis. Üks vana Tõnise poeg Aad oli sel ajal Paenase Tõnisel sulaseks. Tema järglased sinna jäidki ja said seal ALASI priinime; viies ja noorim vana Tõnise poeg Tähve oli 1763.a paari-päevasena surnud.
Järgmise loenduse ajaks 1795. aastal olid nii vana Tõnis kui tema vanem poeg Andrus surnud, teine vend Jaen Uielul omaette peremees ja kodus peremeheks noorem vend Tõnis, kelle järglased said perekonnanime PUU. Lisame, et Andrusest jäid vaid poeg Jaen ja tütar Eed; üks poeg Jaak oli lapsena surnud. Jaen oli hiljem Soonda Simmul sulaseks ja on hingeloendi järgi 1813.a surnud, aga meetrikast on vastav kanne leidmata! Uude tallu asustatud vana Tõnise teisest pojast Jaanist tuleb järgnevas veel Uielu taluna juttu.
Tõnis Puu (~1760–1836) oli üle 40 aasta talu peremees ja temalt jäi ka praegune Tõnise nimi. Tal oli Vahtraste Peetri-Jaagult võetud Ingliga kolm poega ja kolm tütart. Vanem poeg Jaak võeti 1813.a nekrutiks ja temast rohkemat teada ei ole. Teine poeg Mihkel Puu (1794–1857) sai isa surma järel peremeheks ja kolmas vend Tõnis (1801-49) jäi talus sulaseks. Tõnis kolmandal Puul oli teadaolevalt ainus poeg, 1834.a sündinud Andrus, kes 20-aastaselt Rootsivere Ansu-Jaani Eed Keskülaga abiellus, aga 59-aastaselt järglasteta suri.
Peremees Mihkli vanem poeg Madis suri 10-aastaselt ja peremeheks sai isa surma järel noorem poeg Jakob Puu, kellel oli kaks tütart ja neli poega. Peale teise poja Timofei, kes 6-aastaselt suri, jõusid kõik Jakobi järglased ka abieluni. Tütred said oma küla Pärdi-Jurile ja Nautse Kästikile mehele, vanem poeg Matvei abiellus 1877.a Paenase Kunni Juri tütre Kristina Otsaga ja jäi kodus peremeheks ning noorem vend Mihail sai oma Kõinastust võetud Marega Vana-Jaagutoale asuda, kui endise Terala sulase järglased Sulased olid siit Suuremõisa läinud (sellest oli juba eespool Jaagutoadega seoses juttu). Jakobi noorim, 1868. aastal sündinud poeg oli taas Timofeiks ristitud (kolme aasta eest surnud esimese Timofei asemel). Ta paistab olevat pikalt kroonut teeninud ja arvatavalt sai omale sajandi lõpul Kansi ja Suuremõisa vahel ka ühe soldatikoha, aga EV algul on ta pere Nurme Ristimäe asunduskohal ja Nurme külaga seoses on sellestki lähemalt juttu.
Sajandivahetuse Tõnise peremees Matvei Puu suri varases keskeas. Tal jõudis Kunni Ristega küll neli poega ja kuus tütart sündida, aga enamus neist surid lapseeas ja talu jagamas oli vaid Madise kaks tütart ning poeg Mihail. Nende vahel jagati algne 55,06-hektarine Lauri-Tõnise talu kruntimisel kolmeks. Julia sai, nagu eespool jutuks, Oeldu (Põllu) Madise naiseks ja tema osaku arvel sai Põllust osatalu. 1891.a sündinud Riina (Ekaterina) kolmandik hakkas Lutsu nime kandma, aga et Riina koju vallaliseks jäi, ei tekkinud sellest omaette talu ja see jäi sisuliselt venna Mihkli kolmandikuga Tõnise taluks kolhoosiajani.
Tõnise viimase peremehe Mihail Puu naine oli Paenase Ansu Maria Auväärt (Riiaks kutsutud). Neil sündis 1926. aastal ainus tütar Elfriide ja Riia suri 1935.a tiisikusse. 1959.a olid Tõnise elanikeks veel Mihkel õe Riina ja tütre Elfriidega, aga sajandi lõpuks oli viimane Tõnisele üksi jäänud. Lohutuseks saab ta ennast viimaseks katkujärgse Simmu-Lauri Tõnise otseseks järglaseks pidada.

ANSU-MATSI nr.8

 Õuemärk
18. sajandi sugulas-talude Ansu-Matsi ja Ansu-Jaaniga on lood mõneti intrigeerivad. Esmapilgul paistab, et katku üle elanud Marti Hanso Mats (Güldenstubbel Suuremõisa talu nr.28) ja kõigis adramaa-revisjonides Nurme mõisa rubriigi esimene Igaküla talu Hanso Matz peab igati Ansu-Matsit tähendama, kuid miskipärast kannavad edasistes hingeloendites ühtviisi Hanso Matsi nime nii 1778.a vakuraamatu 9. talu Mäe Matz kui ka 12. talu Hanso Matzi Jahn! Pärastpoole selgitame, miks adramaa-revisjonide Hanso Matz tuleks pigem Ansu-Jaaniks arvata, millest 1756. ja 1778. aastate vahel on Mäe Matz’i ehk pärastine Ansu-Matsi talu on eraldunud. Et talud peale katku pool sajandit ühe taluna eksisteerisid, selles ei ole kahtlust, aga siinkohal alustame Ansu-Matsi “ajaarvamist” just sellest vakuraamatu Mäe Matsist ja varasema aja üle arutleme veel pisut Ansu-Jaaniga seoses. Märgime, et esimestes hingeloendites olid mõlemad talud esitatud Nurme mõisale kuuluvana. Peale nn. reguleerimisi olid mõlemad küll Suuremõisale arvatud, aga hingeloenditesse kanti Ansu-Matsi 6-nda ja Ansu-Jaani alles 13-nda taluna ja selleni jõudmiseks kulub siingi seetõttu veel aega!
Millal Mäe Mats (~1725–1814) omaette peremeheks sai, ei selgu olemasolevaist dokumentidest kuigi hästi. Kahes esimeses hingeloendis on ta veel eaka peremehena kirjas. Tema esimene poeg Aad (1762–1832) abiellus 1788.a Tõnise (Simmu-Lauri) peretütre Ristega, aga Riste suri noorelt ja lapsi temast ei jäänud. Päris sajandi lõpul on mõne aja Aadust 10 aastat noorem vend Mart (1772–1833) peremeheks olnud (tema esineb ka meie kaarditabelis numbriga 13a), aga 1798.a võttis Aad Nautsest teise naise, kellega viis tütart ja poeg Mihkel sündisid ning 1811.a loendis on Aad taas peremeheks kinnitatud.
Mäe Matsi järglased said perekonnanime OSA ja siinkohal on kiusatus üht “legendi” esitada, mida kodu-uurijad ei peaks liiga tõsiselt võtma, sest see on pelgalt siinkirjutaja väljamõeldis:  Ansu-Jaani ja Ansu-Matsi mehed teadsid nimede paneku ajal väga hästi, et nad rootsiaegsed sugulased on ja üks osa seda liiki inimestest olid Ansu-Matsil. Nemad siis saidki oma nimeks OSA, aga Ansu-Jaani inimeste nimeks sai LIIK.
Vennad Aad ja Mart Osad surid teineteise järel (1832. ja 1833. aastail; kolmas vend Andrus oli lapsena surnud) ja 1834.a loendis on peremeheks Aadu ainus poeg Mihkel Osa (1806-38). Tema suri Kristuse eas ja kaks poega (Jaen ja Mihkel) jäid orbudeks. Onupoeg (Mardi poeg) Mihkel (1802-51) oli Ivardil peremeheks pandud ja noorem vend Andrus talle sulaseks antud ning Ansu-Matsile toodi ajutiseks peremeheks Mäla Sepa Matsi poeg Mats Ülem (1818-77).
Viimane loendus 1858.a ei märgi Ansu-Matsil kinnitatud peremeest, aga vana Aadu pojapoeg, 1834.a sündinud Jaen/Ivan Osa oli juba 1856. aastal Uietalu Andruse tütre Eed Uustalu naiseks võtnud ja ilmselt peagi kinnitati ka Ansu-Matsi peremeheks.
Seniseid ja edasisi hargnemisi aitab ehk paqremini jälgida pisut lihtsustatud skeem, mis hiljem ka Ivardi käsitluses võib abiks võib olla:

Ansu-Matsi hargnemised

Jaani noorem vend Mihkel/Mihail Osa (1837-64) paistab olevat Rinsis õigeusu kihelkonnakoolis käinud ja oli vist Ivardile asutatud õigeusu abikooli õpetaja. Ta suri noorelt ja 27-aastaselt järglasteta suri ka tema ainus poeg Matvei.
Jaanil sündisid Eeduga neli tütart ja kolm poega. Vanemast pojast Alekseist sai järgmine Ansu-Matsi peremees; teine poeg Maksim suri 3-aastaselt ja Ivan ehitas omale sajandi lõpul Ansu-Pärdi koha, millest kruntimisel ka osatalu sai.
Sajandivahetuse peremees Aleksei Osa abiellus 1883. aastal Maria Aljasega Nautsest ning neil oli viis tütart ja neli poega (kolm tütart surid väikestena). Matvei Osa oli viimane Ansu-Matsi päris-peremees; Joosep ostis Välja koha, millest Teralaga seoses juttu oli, Ivan asus 1920-ndatel Hellamaa Nisuaale ja 1904.a sündinud noorimast vennast Timofeist oli eespool juba Laasuga seoses juttu.
Nagu ikka, surid mehed enamasti naistest palju varem ja viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on Ansu-Matsil korraga kahe põlve lesed kirjas – 1927.a suri vana Jaani lesk Eed (sünd. Uustalu) ning 1930.aastal Seiu lesk Maria Georgi t. (sünd. Aljas).
Kruntimisel jagati algne 56,84-hektarine Ansu-Matsi talu Seiu kolme poja ja tema noorema venna Ivani vahel. Viimasele jäi 1/3 Ansu-Pärdi (Tähe) osataluks; Ansu-Matsi Madisele, Välja Joosepile ja Laasu Timmule igaühele 2/9 kohast. Madise Ansu-Matsi koht oli 1939.a talundilehel 11,78 ha, millest 5,15 ha oli põldu.
Madise pojad August ja Feodor jäid viimasesse sõtta ja 1959.a rahvaloenduse lehel Ansu-Matsi kohta Igakülas enam ei esinegi. Uueks aastatuhandeks tekkis Ansu-Matsi õue Aljava juurtega Kuressaare mehe Tõnu Ligi suvekodu, sest juhtumisi oli tema ämmaks saanud vahepeal Saaremaal Kirstu nime omandanud Laasu Timmu tütar Leida Osa.

ANSU-PÄRDI

(Õuemärk teadmata)
20.s algul, kui Ansu-Matsi Aleksei noorem vend Ivan Osa Pärdi-Juri Elena Uustaluga abiellus, ehitas ta taluõue põhjapoolsesse nurka oma eluaseme. Nagu öeldud, sai ta hiljem kruntimisel 1/3 Ansu-Matsi kohast ja Ansu-Pärdist sai osatalu, mis dokumentides kandis Tähe nime. 1939.a talundilehe järgi oli talu isegi Ansu-Matsist suurem – 17,23 hektarit 4,45 hektari põllumaaga.
Ivani ja Elena ainus tütar Olga sai Hellamaale mehele ja oma taluga kolhoosi astumas oli vaid kaks vanainimest. Ansu-Pärdi õu on nüüdseks taas Ansu-Matsi õuega ühte liidetud.

RANNA nr.5

 Õuemärk
Läbi 18. sajandi adramaa-revisjonide seisis Igakülas söötis arvestustalu Ranna Laas (1738. ja 1744. revisjonides oli see Meri Laasuks nimetatud!) ja Ranna Laso nime kandis talu ka veel 19. sajandi hingeloendites. Kui kasutada olev teave Igaküla õuemärkide kohta ikka paika peab, siis võib juba selle põhjal ütelda, et Ranna ja Neo rootsiaegsed eelkäijad sugulased olid. Siiski ei saa kinnitada, et siin 18.s teisel poolel koormisi kandma hakanud Juri (~1724-89) just rootsiaegsete Laasu ja Nigu otsene järglane oleks olnud.
Meetrikates on kirjas Juri viis poega ja neli tütart, aga perekonnanime saamas ei olnud neist kedagi. Poegadest jõudsid täisikka vaid Jaen ja Andrus; kaksikud Tõnis ja Laas surid 7 päeva vanuselt ja noorim vend Juri 10-aastaselt.
Teises loendis 1795.a on peremeheks 1750.a paiku sündinud Jaen Juri poeg, kes 1782.a Ennu Juri tütre Madega abiellus. Neil sündisid ka neli poega ja neli tütart, aga muhu abielu-meetrikais me neid ei kohta. Veelgi enam, 1811.a loendis ei ole enam Jaani poegi üldse kirjas. 1816.a loend väidab Jaani 1813.a surnud olevat ja peremeheks on hoopis Jaani noorem vend Andrus Juri p. (1763–1819), aga mõne aasta pärast suri temagi. Temast jäi neli tütart, kelledest hiljem vaid Eed abieluni jõudis. Mille järgi sellele perekonnale 1826,a loendis oli priinimi LESK omistatud, jääb üsna arusaamatuks ja ega seda nime hiljem Igakülas ei esinenudki.
1826.a on talus peremeheks seatud Pärdi-Matsi Mihkli poeg Tähve Sõber (1793–1850), kes juba poisieas oli Rannale kasulapseks antud ja ta oli 1820.a Mäla Jaani-Andruse peretütre Marega abiellunud. Neil sündisid kolm poega ja kolm tütart. Vanem poeg Aad sai järgmiseks Ranna peremeheks, teine poeg Andrus suri 8-kuuselt ja 1834.a sündinud Jaen tegi läbi Krimmi sõja ning sai Suuremõisas Sildu-Ranna soldatikoha. Ta abiellus 1869. aastal Mihkli-Aadu Kadri Nõuga, aga kirikukirjades nendel lapsi ei ole.
Aad Sõber salviti usuvahetusel Andreiks, aga ei ole selge, kas see oli preestri suva või laskis Aad ennast noorelt surnud venna mälestuseks nii nimetada. Tal oli kahe naisega viis poega ja kaheksa tütart. Esimesest abielust Oeldu Andruse tütre Ristega jäid pojad Juri ja Andrus. Georgi (Juri) Sõber (1851-77) abiellus 1876. aastal Külasema Koosi Elena Kaoga, aga suri järgmise aasta märtsis ja temast järglasi ei jäänud (Elena sai hiljem Kallaste Võrkaa Jaagu naiseks). Teisest Aadu 1. abielu pojast Andreist sai Ranna peremees. Et Aad omale poja peremeheks saades Ranna-Saadu vabadikukoha ehitas, räägime tema teise abielu perest selle juures edasi.
Andrei Sõber abiellus 1882. aastal Soonda Kaegu-Tähvena Elena Naaberiga ja jäi Ranna peremeheks. Nende esimene poeg Ivan suri mõne päeva vanusena (9-kuuselt suri ka kolmas poeg Matvei); teine poeg Josif (Joosep) Sõber (1886–1934) oli kruntimiste-aegne Ranna peremees. Joosepi noorem vaend Andrei Sõber asus tühjaks jäänud Saue-Jaagule, millest Uieluga seoses edasises juttu tuleb
Joosep Sõber võttis 1908. aastal naiseks Viiraküla Tiiriki Elena Karjase ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Juhtus nii, et Ivan tappis kirvega oma vanema venna Vasseli (1909-35), aga ema olla ka Vasseli süüd tunnistanud ja reaalset karistust Ivanile ei järgnenud. 20.s Igaküla mehed olid Muhus üldiselt tuntud riiakate meestena ja mitmesugused tülid-kaklused olid vist üsna sagedased. Kas see just Rannaga seotud oli, ei või kinnitada, aga meenub jutt sellest, kuidas ühes peres vanadelt poiste kohta küsides olla saadud vastuseks, et “pusse nad nähti käiavat – ju siis kuskil ikka midagi sünnib”…
Kruntimiste algandmetes oli 56,54-hektarise Ranna talu juures märgitud Saue-Jaagu Andruse poeg Kalju Sõber "ja teised”, aga koht jäi jagamata. 1939.a talundilehel on peremehena kirjas Ivan Joosepi p. Sõber, aga peale viimast sõda läks ka tema pere Muhust minema, maja lammutati 1950. aastal ja kolhoosil ei olnud sellestki Igaküla põlistalust peale maa midagi võtta!

Ranna-Saadu ja RAJA

Nähtavasti ehitas Ranna Aad/Andrei Sõber omale 1870-ndatel külast välja Ranna-Saadu nime saanud vabadikukoha, kus ilmselt tema teise abielu nooremad lapsed sündisid. Aadu noorim poeg, 1881.a sündinud Aleksei Sõber on A. Rullingo arvates 20.s algul Ussuuri välja rännanud, mis on tõenäone, aga sinna läks ta nähtavasti noore vallalise mehena ja teda ei saa kindlasti Ranna-Saadu koha rajajaks pidada.
Viimane Rinsi koguduse-nimekiri märgib Ranna-Saadul lesena vana Aadu 2. abielu tütart, 1876. aastal sündinud Juliat, kes 1906.a Kasevälja Mihkli pojale Madis Väärtnõule mehele sai. Madis pääses küll 1. Maailmasõjast eluga, aga koduteel olla pika nälgimise järel kuskil mandril liiga palju korraga süüa saanud ja suri sealsamas koju jõudmata!
Madisel ja Juulal oli kaks noorelt surnud poega ja 1908.a sündinud tütar Paula (kutsuti Lindaks), kellele Uietalu Anton Maksimi p. Väärtnõu koduväiks tuli ja 1931.a sündis nende tütar Õie (Paulal oli veel 1929.a sündinud vallaspoeg Alfred, kes samuti noorelt suri). Märgime, et mõlemad Väärtnõud (Madis ja Anton) olid koduväidena Ranna-Saadule asunud.
Kruntimisel sai Ranna-Saadust vormiliselt Uietalu osatalu, sest Anton sai seitsme lapse vahel jagatud Uietalust ühe seitsmendiku.  6,98-hektarine väikekoht kandis talundilehel Raja nime, kus 2,2 ha oli ka põldu. Antoni ja Linda tütar Õie sai hiljem Pärsamale mehele (töötas seal raamatupidajana) ja tema juurde läks peale Antoni surma ka ema Linda (Paula). Maja on 1955.a lammutatud ja sellega koht kadunud.

UIELU nr.1

 Õuemärk
Ei ole selge, kui “autentne” on siin esitatud kolmnurga kujutis Uielu õuemärgina. Võib-olla hakkasid seda alles 19.s keskel Aljava Matsilt siia asustatud Naaberid oma peremärgina kasutama, aga ühte elementi varem toodud sugulastalu Tõnise õuemärgist see ju tõepoolest kujutab… Kordame, et Uielu tekkis alles 18.s lõpupoole, kui Tõnise (sel ajal Lauri) noorem perepoeg Jaen Akka (~1745–1818) kunagise Simmo Lauri terve adramaa suurusel arvestusüksusel omaette peremeheks tehti. Tõnisega sama Simmu-Lauri nime kandis talu ka läbi 19.s hingeloendite ja võiks arvata, et Akkade õuemärk ikka rohkem võiks Tõnise omale sarnaneda. Kui Tõnise perekonnanimeks jäi PUU, siis omaette peremeheks saanud Jaani järglased said priinime AKKA.
Jaen oli 1771. aastal Vanamõisa Matsi-Laasu Ingliga abiellunud ja neil oli kaks poega ning viis tütart. Noorem poeg Juri suri 2-aastasena; Jaen Jaani p. Akka (1775–1858) abiellus 1799.a Rootsivere Kästiki-Jaagu peretütre Eeduga ja kinnitati isa surma järel ka peremeheks. Tal sündisid kolm poega ja tütar Eed (sai Rootsivere Porsa Juri naiseks). Vanemad pojad surid: Jaak ühe nädala ja Andrus 2 aasta vanuselt. Kolmas poeg Mihkel abiellus küll 1825. aastal, aga temal sündisid vaid tütred (viiest tütrest said neli mehele ja ainult noorim, Riste suri 7-aastaselt). 1834.a oli veel tallu sulaseks pandud Mäla Ansule peremeheks viidud Peetri-Jaani Lauri poeg Andrus Pruul, aga ta võeti peagi nekrutiks ja meespere poolest jäi talu nõrgaks. 1850.a loendis oli 75-aastane Jaen küll esikohal kirjas, aga kinnitatud peremeest ei märgita ja tallu oli Aljava Matsilt toodud Mihkel Tõnu p. Naaberi (1804-88) pere. Varsti kinnitati Mihkel ka talus peremeheks ja siitpeale jäi Uielu talu Naabrite valdusse.
Mihkel Naaberil sündisid Rootsivere Ansu-Jaani Ingliga 20 aasta jooksul neli poega ja viis tütart. Üks poeg (Karl) suri aastaselt, aga kolm poega abiellusid. Vanem poeg, 1830.a Aljaval sündinud Tõnu/Timofei Naaber abiellus juba 1850.a Terala Tõnise tütre Ingliga. Ingel suri noorelt, aga temast jäi 1854.a sündinud "uus" Mihkel Tõnu p. Naaber (tütar Riste suri 5-aastaselt). 1857.a võttis Tõnu teiseks naiseks Mihkli-Aadu Kadri Nõu ja temaga sündisid veel kolm tütart ning poeg Maksim, kes 2-aastaselt suri.
Vana Mihkli noorem poeg, arvatavalt juba Igakülas sündinud Villem/Vassili Naaber (1844-88) abiellus 1867.a Paenase soldati tütre Kadri (Ksenja) Saadiga ja neil sündisid kuus tütart, aga ka kaks poega, kes mõlemad Mihailiks ristiti – esimene suri 1880.a 5-aastaselt ja 1881.a sündinud poeg sai taas nimeks Mihail. Villemi noorem vend, 1848.a sündinud Mihkel/Mihail Naaber on vist pikemalt “väljas” teeninud ja abiellus alles 1886. aastal – seega vanemast vennast Tõnust 36 aastat ehk terve inimpõlve hiljem! Ta on Ennu Marega abielludes selleks ajaks tühjaks jäänud Peetri-Jaanile asunud ja neist oli juba loo algul Peetri-Jaaniga seoses juttu. Märgime vaid, et ka Peetri-Jaani Mihkli noorem, 1891.a sündinud poeg kandis Mihail Naaberi nime ja nii oli sajandi lõpus Uielu vana Mihkli järglasi Igakülas neli Mihail Naabrit – üks poeg ja kolm pojapoega!
Vana Mihkel elas kõrge eani ja oli vist surmani ka vormiliselt peremees. Tema pärimisõiguslik vanem poeg Tõnu oli isa järel veel 11 aastat peremees ja Tõnu ainus täisikka jõudnud poeg Mihail jun. Naaber (s.1854) ei ole “oma aega ära oodanud” ning on Paenase Kunni Juri tütre Maria Otsaga abielludes omale Laasu õue alla kolmanda Jaagutoa ehk Saue-Jaagu koha rajanud. See Uielu Mihkel, kelle kosja minemist küla laul märgib, pidi vist Villemi ainus poeg, 1881.a sündinud Mihail Naaber olema. Tema suri 37-aastaselt 1918.a vallalisena tiisikusse; laulu vana Mihkel, kellel “Oeldule asja”, peab aga nähtavasti 1888.a surnud esimest Mihkel Naabrit meenutama.
1888.a lõpul surid paari kuuse vahega vana Mihkel ja tema keskmine poeg Villem ning 11 aasta pärast ka Mihkli vanem poeg Tõnu. Uielul hakkas nüüd meesperest puudus olema.Villemi vanem tütar, 1868.a sündinud Elena abiellus 1889.a Paenase Kõue Jaagu poja Timofei Tagakülaga ja algul oleks nagu Kõue Timmu Uielule koduväiks jäänud, kuid sajandi lõpul paistab Timmu pere Paenasele (ühele Endriki-nimelistest vabadikukohtadest) asunud. Ilmasõja-aegne Rinsi koguduse-nimekiri  märgib Uielul peremeheks vallaliseks jäänud Villemi poja Mihkli (1881 – 1918).
Villemi kaks tütart Maria (1872–1932) ja Irina (1876–1924) jäid samuti vallalisteks ning surid Uielul vanatüdrukutena; 1884.a sündinud Ekaterina sai Nurga Leena vallaspojale Andrei Sõberile mehele ja nooremale õele Raissale (Ruudu) asus 1922. aastal koduväiks temast 8 aastat noorem onupoeg – Peetri-Jaani Mihkli poeg Ivan Naaber.
Kruntimiste algul märgitakse 54,64-hektarise Uielu koha omanikena Villemi tütreid (Raissa, Maria jt.), aga kuidas koht täpsemalt üheksandikeks jagati, ei ole päris selge. Oma osakud said nii selleks ajaks Pärdi-Andrusel elav lesk Riina kui koju jäänud noorem õde Ruudu, aga ju siis ka vanatüdrukutest õed Maria ja Irina. 1939.a talundilehel oli talu suuruseks 42,28 ha (6,1 ha põldu) ja kadunud oleks nagu ainult Pärdi-Andruse Riina osak.
Vendade lastel Ivanil ja Raissal sündis 1922.a poeg Arteemi ja pärast veel tütred Vaike ning Ludmilla. Viimane sai hiljem Saaremaale mehele; Vaike suri imikuna. Arteemi oli kuskilt “punase pisiku” saanud ja temast sai viimase sõja järel agar kolhoosi organiseerija ning 1949.a küüditamisele kaasa aitaja. Paljuski tema hingele jäi küla ulatuslik tühjaks jäämine kolhooside asutamise alg-aastail. Kuigi sel ajal oli linnadesse pagemine üldine nähtus, on Muhu taustal Igaküla kiire tühjaks jäämine eriti silmatorkav.
1959.a rahvaloenduse ajal elasid Uielul veel vana Ivan ja Ruudu ning Arteemi oma perega: naise Armilde (sünd. Liik; Mihkli-Aadule abiellunud Raissa Liigi vallastütar), tütre Marje ja poja Jüriga. Sajandi lõpuks jäi Armilde Uielule üksi, aga kuuldavasti on Uielu omale Aljavalt uued asukad saanud.

Saue-Jaagu ja LAANEVÄLJA

Nähtavasti on kolmas Jaagutoa-nimeline koht (hiljem ka Saue-Jaagu; Laasust Nuka ja Kasevälja pool) rajatud 1870-ndatel aastatel, kui Uielu Tõnu ainus ja pärimisõiguslik poeg Mihail Naaber oma “peremehe-järge” Uielul ootama ei jäänud ja Paenase Kunnilt naise võttis. Meetrikais leiame Mihkli ja Mare kaks tütart (Ekaterina 1877 ja Maria 1887) ning 1881.a sündinud poja Matvei Naaber. Viimane asus EV algus-aastail Varbla kanti ja koha ostis selleaegne Igaküla koolmeister Vassili Teder (tema päritolust oli juba eespool Laasuga seoses pisut juttu). Tederi pere on Saue-Jaagule märgitud ka viimases Rinsi nimekirjas (naine – Kallaste Vanaelu Madise tütar Ekaterina-Irina Seur, nende kaks tütart ja kaks poega). Vassili Teder asus hiljem Saaremaale (sai Saare lastekodu juhatajaks) ja müüs Saue-Jaagu koha (s.t. maja sellealuse maaga) Ranna Andrei Sõberile, kes oma kruntimisel saadud 16,5-hektarist Laanevälja osatalu asus siin välja ehitama. Saue-Jaagul talu jaoks tarvilikke hooneid muidugi ei olnud ja jõudmata neid ehitada, olla Andrus ka naabruses tühjaks jäänud Risti maja kasutanud. Kolhoosikorra tulles jäi muidugi kõik sinnapaika ja 1950-ndatel kadusid ühtviisi nii Risti kui Saue-Jaagu endised vabadikukohad.

ENNU nr.2

Õuemärk 
Siin kujutatud Ennu õuemärk (nagu ülejäänudki) on arvatavasti Vassili Randmetsa eestvõttel Piiri koolilaste üles joonistatud ja huvitav oleks võrrelda Neo-Jaani ja Ennu võrkude aina-ujukeid, kui neid veel kuskilt leida õnnestuks. Võimalik, et need ankru kujutised on siiski hilisemal ajal (19. sajandil) kasutusele võetud, aga niisama lootusetu on teada saada, kas ja missugust peremärki Suuremõisa Ennu-Laasu käsitöölised kasutasid? See võiks ehk rohkem katku järel Igakülas koormisi kandnud Henno Mardi õumärgile sarnaneda. Nimelt 18.s lõpul vabadikuks jäänud Ennu-Laasu sugulastaluks tuleb pidada ka 1756. aastaks Rinsi mõisale tegu tegema hakanud Henno Jurri (~1715–1803) talu. Esimestes hingeloendites ja säilinud abielu-meetrikates leiame Juri kolm poega ja kolm tütart. Vanem poeg Andrus (~1735–1810) oli 1795.a loendi järgi 80-aastaselt isalt peremehe-kohustused üle võtnud – seni veel Rinsi mõisa hingena. Tema järglased said perekonnanime LOOTUS. Noorem vend Mihkel (~1752–1833) oli juba vabadikuks kuulutatud ja kolmas vend Jaen (1761–1836) oli Kallaste Rootsil sulaseks (sel ajal Ranna mõisa all) ning jäi samuti vabadikuks. Hiljem oli Jaen Raugi kõrtsis ning Nurme mõisa kõrtsis kõrtsimeheks, aga vanas eas pani Nurme mõis ta Vanamõisa Simmul peremeheks. Mihkel jäi Nurme mõisa vabadikuks Nautses. Arvatavalt Jaani kõrtsmiku-ameti järgi on mõlemale priinimeks antud KANN. Kannudest on juttu nii Vanamõisa kui Nautse, aga ka Rässa külade lugudes. Märgime vaid, et kõigi Muhu Kannude esiisaks tuleb Igaküla Ennu Juri pidada, ehkki Igakülas ei ole seda priinime üldse esinenud.
1811. aastaks oli Ennu talu juba Suuremõisale arvatud (nagu selleks ajaks kõik Igaküla talud), aga Andrus oli äsja surnud ja peremees alles kinnitamata. 1816. aastaks oli Andruse esimene poeg Mart Lootus (1779–1829) peremeheks kinnitatud ja noorem vend Aad (1790–1851) oli tal sulaseks. Andrusel oli Paenase Mihkli Eeduga viis poega sündinud, aga kolm keskmist surid lapseeas.
Mardil oli selleks ajaks teine naine (esimeseks Kõinastust võetud Made suri 1812.a) ja kaks poega kasvamas, aga tema surma järel ei ole veel vallalist, 1805.a sündinud esimese abielu poega Paavlit peremeheks kinnitatud ja tallu on ajutiseks peremeheks toodud Rootsivere Laasu Mihkel Tarvis (1798–1868). Paavel võeti 1838.a nekrutiks ja noorem vend Jaen paistab olevat nekrutiks võtmise hirmus hoopis Muhust “jalga lasknud”. Viimastes hingeloendites on ta küll Ennul esikohal kirjas, aga peremeheks teda ei nimetata ja ei olegi selge, kas ta üldse Ennul elas! Hiljuti selgus üks Keila laulatus, millega Hüüru mõisa aednik, Ennu Mart'i poeg Jaen laulatati 1835.a aprillis sama mõisa köögitüdruku Mariga (Eestimaa kubermangus sel ajal veel priinimesid ei olnud!) ja hiidlaste tundja Patrick Rang teab, et see Mari Hiiumaa Suuremõisast (Jaen vastavalt Muhu Suuremõisast, kuigi kirikukirja mõlemal sünnikohana lihtsalt Grossenhof oli märgitud!) pärit oli! Muhu viimane hingeloend märgib nende nelja poega (Villem, Kaarel, Mats ja Juri; noorim poeg Priidu sündis veel 1861.a) ning kahte tütart priinimega Lootus. Neid kohtame hiljem Muhus mitmel pool (Paenasel, Päeldas, Suuremõisas ja isegi Võlla mõisa “valitsemisalas” Lehtmetsa Veskil, aga nende käekäigu lähem jälgimine viiks meid siinkohal Igakülast kaugele. Pealegi ei ole pärast 1860-ndaid liikuvate inimeste jälgimine kuigi lihtne kõigi mõisavaldade liikmete nimekirju omamata. Märgime vaid, et Lootused, nii kaua kui neid Igakülas oli, võisid kas Peetri-Jaani asukateks olla (enne Uielu Mihkli sinna asumist) või ehitas Jaen omale naabrusse Uietoa nime kandnud eluaseme.
Peremeheks ei jäänud Ennul pikemalt ka Mihkel Tarvis – temagi esimene poeg Tähve võeti 1842. aastal nekrutiks ja Mihkel oli surmani Ennu sulaseks märgitud. 1850.a loendis on peremeheks pandud hoopis Ansu-Jaani Andruse poeg Juri/Georgi Liik, kellel võib uppumissurma kahtlustada (vt. ka Liikide hargnemisi Ansu-Jaani talu juures). Viimses loendis on Ennu talu all kirjas kokku 13 mees- ja 11 naishinge, aga nagu öeldud, ei pruukinud need kõik Ennul elada. Peale Jaen Lootuse pere olid Ennul kirjas sulaste Mihkel Tarvise ja Neo Jaen Äia pered ning lõpuks peremees Juri Liik oma naise, nelja poja ja ühe tütrega.
Kuigi viimane hingeloend jällegi Ennul peremeest otseselt ei nimeta, on talu siitpeale Liikide valdusse jäänud. Juri Liigil oli Vahtrastest võetud Noore-Jaagu Eeduga viis poega kelledest neli said täisealisteks (noorim poeg Hans suri aastaselt). Esimene poeg Andrus Liik jäi Ennul peremeheks, teine vend Jaen sai koduväina Oeldu peremeheks (vt. varasemas), kolmas vend Tõnu sai omale Suuremõisas latsikoha (ka Ennu nimega) ja neljas vend Juri asus Ennu kõrvale Uietoa kohale (selgusetu on vaid, kas ta ehitas selle ise või oli selle juba Jaen Lootus omale ehitanud).
Andrus/Andrei Liik abiellus 21-aastaselt Rootsivere Ansu-Tõnise Ingliga (Noor) ja neil sündisid neli tütart ning kaks poega. Vanem poeg Georgi suri 4-aastaselt, aga õnnetuseks suri ka noorem poeg Andrei (1865-88) 23-aastaselt (vist leetritesse). Ingel oli 1886.a surnud ja vanal Andrusel ei jäänud muud üle, kui võttis 62-aastaselt veel Ansu-Matsilt 28-aastase Ekaterina Osa teiseks naiseks – peremeest talule oli ju vaja! Paari aasta pärast sündiski Andrusel veel poeg Matvei Liik (1891–1933), kes  küll suhteliselt noores eas suri, aga siiski Ennul peremeheks jõudis olla.
Matvei (Madis) pidi noorelt omale peremehe kohustused võtma. Ta võttis 1911. aastal Tupenurme Pangalt omast veel paar aastat noorema Julia Mihaili tütre (Peegel) naiseks ja sündisid poeg Valentin ning neli tütart. 1927.a läksid Ennu majad põlema. Juula olla paljana põlevast laudast seapõrsast päästes külmetanud, jäi haigeks ja suri. Madis võttis teiseks naiseks Uielu koduväi Timmu tütre Elena Tagaküla, jõudis majad uuesti üles ehitada ja sündisid veel poeg Kalju ning tütar Heljo, aga ta suri 1933. aastal 42-aastasena.
Kruntimise käigus jagati 56,11-hektarine Ennu talu pooleks: Madise esimese abielu lastele pidi jääma pisut üle 25-hektarine Ennu osatalu ja Madise teise naise Elena perele umbes sama suur Adru nime saanud üksus. Kahte eraldi talu neist aga ei tekkinudki. Külajuttude järgi olnud Leena peale Madise surma Madise esimese abielu lastega väga tõre – eriti 1935.a abiellunud Madise esimese poja Valentini pere suhtes, nii et viimane oma perega hiljem hoopis Neo-Jaanile asus (sellest oli juba eespool juttu). Valentini õed Lidia ja Evgenia (Senni) läksid hoopis Varbla kanti ja Elviine Lihulasse (noorim õde Salme oli paari-aastaselt surnud). 1959. aastal oli Ennule jäänud 63-aastane Elena oma poja Kaljuga, aga selleks ajaks oli talumajandus lõppenud ja “maa me kõigi jagu”. Kalju sai maaparandustöödel õnnetult surma; õde Heljo tuli hiljem sünnikoju tagasi ja “kui ta surnud ei ole, siis elab seal tänini”.

Uietoa

Nagu öeldud, ei ole selge, kas ehitas Ennust põhja pool omale eluaseme juba 19.s keskel kunagise peremehe poeg Jaen Lootus või tegi seda 1860-ndatel sulane Juri/Jegor Liik (1836-86). Jaen Lootuse viimane poeg Priidu sündis 1861. aastal ja paistab olevat samuti Igakülas sündinud, aga sajandi lõpupoole Lootuseid enam Igakülas ei olnud. Nii võis Ennu sulane Juri oma perega ka Ennul elada ja Uietoale asus ehk alles poeg Juri (Georgi) Liik (1875–1935), kelle peret viimane Rinsi koguduse-nimekiri tõepoolest Uietoal märgib.
Noor Juri abiellus Paenase Kunni Jaagu tütre Julia Otsaga ja neil oli kolm poega (Matvei, August ja Timofei) ning kaks tütart. Täisikka jõudes läksid  noored kodust välja: pojad olid Tallinnas ehitustöödel ja tütred (Juliania ja Efrosinia) mandril teenijateks.
Kruntimiste algul oli 0,32-hektarine Uietoa maaüksus (Lit.VIII) Jegor Liigi nimel, aga see jäigi popsikohaks. 1939.a talundilehel oli 1,72-hektarine väikekoht Juri lese Julia nimel. Viimati elas peale sõda oma perega Uietoal Augustin Liik; vanem vend Matvei oli Tallinnas surnud. Kolhoosikorra tulles lahkus temagi Muhust lõplikult ja 1959.a loenduse ajal Uietoa kohta Igakülas enam ei märgita.

MIHKLI-AADU nr.3

 Õuemärk
Raske on otsustada, kui vana võib olla “searangide” kujutis õuemärgina, aga talu enda lugu ulatub vähemalt rootsiaega. Katku järel oli Leppiko Michell’i talu (rootsiaegsel kaardil nr.7) küll söötis, aga sajandi kolmandal veereandil hakkas siin koormisi kandma Leppiko Mihkli Jaen (~1717–1804). Ta elas kõrge eani ja teda saab lugeda nii Igaküla Nõude kui Uustalude esiisaks, kuigi tema enda päritolu ei ole seni kuidagi selgunud. Jaani naine oli Tusti Käsprilt (Käsperi tütar Ann; ~1713-84), aga lastest teame vaid kahte üheealist poega Jaen ja Aad. Sajandi lõpuni elasid vendade pered koos ja 1795.a hingeloendis on Mihkli-Aadu (sel ajal Lepiku-Mihkli) talu oma 9 mees- ja 8 naishingega Igaküla rahvarohkeim. Nn. reguleerimiste käigus on vanemale vennale Jaanile oma arvestustalu mooduststud ja sellest räägime eraldi Uietalu pealkirja all. 1800.a kaardil on talu nr.2 peremeheks Mihkli Aadu (~1748–1825), kelle perekonnanimeks 1826.a loendis oli NÕU (algul kirjutati NAU). Tuleks lisada, et sama perekonnanime said Linnusel arvatavalt Hiiumaalt toodud Neo Mihkli järglased, aga mingit omavahelist seost nende vahel ei paista olevat.
Aad Nõul oli Rootsiverest võetud Ingliga neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Jaen Nõu (1782–1848) sai järgmiseks peremeheks ja noorem vend Jaak Nõu jäi talus sulaseks; teine vend Mihkel suri 27-aastaselt vallalisena ja noorim vendadest, Juri päris lapseeas.
Sulasel Jaagul sündis neli tütart ja ainus poeg Andrus (1820-41), kes ka noorelt vallalisena suri. Peremees Jaanil seevastu oli Külasema Leemetilt võetud Eeduga kolm poega ja kolm tütart. Eed suri 1822.a ja Jaen võttis teiseks naiseks ühe Mare, keda abiellumisel nimetati Tölbi Mardi Mihkli õeks! Seega peaks ta olema ühe Simiste Valka juurtega Jaagu tütar, aga selle Jaagu vanem tütar kandis sünnimeetrika järgi samuti Mare nime ja sai 1805.a hoopis Lõetsa Mardi Tähve naiseks! Mihkli-Aadu Jaani teise naise sünnikanne ja ristinimi on aga meetrikaist  hoopis leidmata!
Järgmiseks Mihkli-Aadu peremeheks sai Jaani esimene poeg Andrus Nõu (1808-53); teine vend Juri võeti nekrutiks ja Tähve suri 2-nädalaselt. Jaani teise abielu poeg Jaen Nõu (s.1824) abiellus 1846. aastal ja tal sündisid viis tütart. Hingeloendid märgivad seda Jaani Mihkli-Aadu sulasena.
Peremees Andrusel oli Koguva Käspri Rõõdaga (usuvahetusel ristiti Agripinaks) kaks poega ja kolm tütart. Esimesest pojast Andrusest sai usuvahetusel Aleksander (hilisem peremees). 1843.a sündinud poeg ristiti onu nimega Jaaniks, aga et teda ei märgita kummaski viimases hingeloendis, tuleb arvata, et ta päris väiksena on surnud! 
Viimases hingeloendis on Andruse surma järel uus peremees Mihkli-Aadul kinnitamata. Selleks sai Andrus/Aleksander Nõu, kes 1857. aastal võttis omale Kõinastust naiseks Mare Kesküla. Neil oli kaks poega ja kolm tütart: vanem poeg Matvei Nõu jäi kodus peremeheks; noorem vend Timofei (Tõnu) ehitas omale sajandivahetusel Tõnu-Aadu nime saanud koha, millest hiljem kruntimisel ka osatalu tekkis.
Matvei (Madis) Nõu naiseks sai Paenase Kunni Jaagu tütar Elena Ots. Paneme tähele, et Kunnil olid peremees Jaak ja sulane Jaak. Eespool jutuks olnud Uietoa Juri naine oli sulase Jaagu tütar, aga Mihkli-Aadu perepoeg Madis võttis ikkagi peretütre!
Madisel ja Leenal sündisid ühtekokku kuus tütart ja neli poega, aga paar poissi surid imikueas ja abieluni jõudis vaid Mihail Nõu, kes 1924.a laulatati Ansu-Jaani Ivani õe Raissaga (Iisaks kutsutud).
Kruntimiste eel oli 54,68-hektarine Mihkli-Aadu talu vendade Madise ja Tõnu nimel. See jagati vana Andruse laste vahel viiendikeks – Madisele jäi 3/5, Tõnu-Aadule sai 1/5 ja vallaliseks jäänud õdedele Irinale ja Mariale kokku 1/5 (vanim kolmest õest, Elena oli 25-aastaselt juba 1890. aastal surnud). Et õdede viiendikust omaette talu ei tekkinud, oli 1939.a märgitud talu suuruseks koguni 60,69 ha (8,4 ha põldu) ja see oli Terala järel suuruselt teine talu Igakülas, mille Mihkel 1949.a pidi “Kaljukotka” kolhoosile andma. Külajuttude järgi päästis Mihkli nõukogude repressioonidest see, et ta KGB nuhiks soostus olema. Selleks oli teda kerge sundida, sest tema esimene poeg Alfei (Alfred) pääses saksa sõjaväest Austraaliasse. Peale selle oli naise abielu-eelne tütar saanud nõukogude aktivistile Arteemi Naabrile mehele.
Mihkli vanem õde Elena oli varem riigivanem Pätsi talus teenijaks-karjatalitajaks olnud, aga hiljem jäi koju ja tema ning teise õe Raissa (Ruudu) õlul oli suuresti talutöö. Võiks öelda, et Mihkli-Aadu suure talu töötegijateks oligi valdavalt naispere – peale Madise tütarde Elena ja Raissa olid vallalistena koju jäänud ka Madise õed Irina (Riste) ja Maria (Mare). Madise nooremad tütred Julia ja Akiliina said mehele – esimene Kansi Padaeite Vasselile ja teine Uietalu Timmule, kes omale Lõhmuse koha rajas.
Mihklil sündis peale abielu-eelse tütre Iisaga rida poegi ja veel üks tütar Helga (hiljem Ivardil). Nagu öeldud, õnnestus Mihkli vanemal pojal Alfredil sõja lõpul Saksamaalt Austraaliasse jõuda; teine poeg Hermi-Kalju jäi koju. Nooremad vennad Edmund, Uno ja Villem (Vello) asusid Tallinna, kust Uno peale pensionile jäämist koju tagasi tuli. Koju jäi ka noorim vend Arvo. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Mihkli-Aadu pere 5-liikmeline: Mihkli õed Elena ja Raissa ning Mihkel naise Raissa ja poja Arvoga. Muide, Mihkli naine Raissa elas 100-aastaseks, sest võib-olla raskema osa talutööst olid mehe õed ja tädid tema eest ära teinud. 20. sajandi lõpuks jäi Mihkli-Aadule tugev meespere kolme pensionärist venna Hermi, Uno ja Arvo näol.

TÕNU-AADU

(Õuemörk teadmata)
Mihkli-Aadu Madise noorem vend Timofei (Tõnu) Nõu abiellus sajanivahetusel Ansu-Matsi Ivani tütre Raissa Osaga ja ehitas omale Veskist pisut põhja poole oma eluaseme. Kokku sündis perre kuus poega ja kolm tütart, aga viimases Rinsi kogudusenimekirjas olid neist 1904.a sündinud tütar Raissa ja kolm poega: Timofei ehk noor Tõnu jäi koju, Feodor (1914-34) uppus 20-aastaselt ning noorim vend Matvei  mobiliseeriti 1941.a Punaarmeese ja tagasi ta sealt ei jõudnud.
Kuntimisel sai Tõnu viiendiku sünnitalust ja 1939.a talundilehel oli Tõnu-Aadu suuruseks 15,19 ha 4 hektari põllumaaga. Tõnu tütar Raissa sai Saaremaale (Pöide Ardlale) mehele. Tõnu jun. oli põdura tervisega ja kui ta peale sõda üksi jäi, asus ta leseks jäänud õe juurde Saaremaale. Nii kadus Tõnu-Aadu koht üsna kolhoosiaja algul ja 1959.a loenduslehtedel seda enam ei esine.

PÄRDI-MIHKLI nr.7

 Õuemärk
Seda Sõberite tüvitalu, mis 20. sajandil Pärdi-Mihkliks ja Pärdi-Matsiks pooldus, nimetati 19.s hingeloendites Perdi Matsi, aga 20. sajandil on põlistaluks arvatud just Pärdi-Mihklit. Võimalik, et käesolevas on mõnikord Pärdi-Mihkli asemel (põlistalu tähenduses) Pärdi-Matsi nime tarvitatud, aga mõeldud on sel juhul ikka sedasama arvatavalt taaniaega ja kaugemalegi ulatuvat talu küla keskel, kus Perty Matz katku üle elas (1713. aastal kaks tööeas meest ja üks poisslaps peres) ning kus adramaa-revisjonide Perdi Tönnis (arvatav Matsi poeg) peremehena jätkas.
Usutavalt oli Põhjasõja üle elanud Mats seesama, kes rootsiaja lõpul ¾ adramaal peremeheks oli, kuigi talu nr.2 selleaegsel kaardil tundub oluliselt põhja pool olevat. Võib spekuleerida, et Matsi eelkäija oli 1674.a akti Marte Lülle Pert ja peremees nimega Marty Lüll esineb Igakülas juba 1645.a maaraamatus – igal juhul esimene pool talunimest pärineb kindlasti rootsiaegselt Pärdilt. Nii võib arvata, et sirvilaua-kirja meenutav õemärk samuti üsna iidne on.
1756. aastaks on peremeheks saanud juba peale katku sündinud Tõnise poeg Perdi Tönnis Matz (~1720-90), kes veel 1782.a peremees oli ja hingeloendist selgub, et tema naine Mare oli Koguva Hansu tütar – seega väärikast Hanskeni ja Asmuse soost. Teada saame ka nende kaks poega Aadu ja Juri ning 1762.a sündinud ning 27-aastaselt vallalisena surnud tütre Mare. Noorem poeg Juri (~1760-85) suri samuti vallalisena; Aad (~1752-90) võttis 1784. aastal Rootsivere Niidi Aadu noore lese (Paistu Juri tütre) Rõõda naiseks ja sündisid poeg Juri (1785–1811) ning tütar Rõõt (1788–1820), kuid tema suri 1790. aastal ja ka mõlemad lapsed surid hiljem suhteliselt noores eas vallalistena. Nii sai rootsiaegse Igaküla Pärdi mees- ja Koguva Hansu ühe naisliini sugu otsa. Paistu Rõõt sai pärast veel kaks korda mehele ja temast oli juba Terala ja Vana-Jaagutoa Sulastega seoses juttu, aga see ei puuduta enam Pärdi-Matsit ega Pärdi-Mihklit. Peaks vaid tähelepanu juhtima, et hääbunud perekonna (tinglikuks) priinimeks on muhulaste andmebaasis üsna meelevaldselt jäänud [SÕBER], kuigi selle priinime saanute esiisa oli Igakülla hoopis Võllast toodud!
1795. aastaks on Võllast Igakülla peremeheks toodud Võlla Kantsi Tooma poeg Mihkel (~1746–1817) ja tema järglased said 30 aasta pärast priinime SÕBER. Rõhutame, et see perekonnanimi pandi ainult Igakülas; Võlla Kantsi perekonnanimeks sai hoopis AIT. Nii tuleb tõdeda, et kuigi talu on Igakülas ehk üks vanimaid, ei saa Igaküla Sõbereid just eriti põlisteks Igaküla inimesteks pidada ja selgusetu on seegi, kas oma peremärgi tõi Mihkel Võllast kaasa või on see siiski vana Igaküla õuemärk? Selle Mihkli järgi on muidugi õigustatud põlistalu Pärdi-Mihkliks nimetamine, kuigi hingeloendites kandis see Pärdi-Matsi nime edasi!
Mihkel [Sõber] oli 1779.a Vahtrastest Peetri-Jaagu Mare naiseks võtnud ja esimene poeg Jaak, kes järgmiseks peremeheks sai, oli Võllas sündinud. Teine Võllas sündinud poeg Tõnis suri 16-aastaselt; Andrus (1790–1861) jäi vanema venna sulaseks, aga neljas ja noorim poeg Tähve (1793–1850) anti poisieas Rannale kasulapseks ja sai hiljem Ranna peremeheks (temast oli juba Rannaga seoses juttu). Peale nelja poja sündisid Mihklil ja Marel ka kaks tütart: Riste suri lapsena, Mare sai hiljem mehele.
Peale isa surma kinnitati vanem poeg Jaak Sõber (1780–1855) peremeheks. Tal oli Tusti Matsilt võetud Eeduga viis tütart ja kaks poega. Vanem poeg Mihkel suri 4-aastaselt ja Andrus/Andrei Sõber (1816-62) sai nähtavasti isa surma järel peremeheks, kuigi viimane hingeloend kinnitatud peremeest ei märgi. Tema esimene naine, Vanamõisa Tähvena Riste suri oma teise, surnult sündinud tütre sünnituse järel 1839. aastal ja teise naise Rõõda võttis Andrus Rootsivere Runnilt. Rõõdaga sündisid kaks tütart ja kaks poega: vanem poeg Madis/Matvei Sõber (1843–1913) on keskeas surnud isa järel peremeheks kinnitatud; 1849.a sündinud ja õigeusku ristitud noorem vend Mihail Sõber rajas omale hiljem 20.s algul Uie-Pärdi koha. Madise ja Mihkli nooremal õel Elenal sündis 1882. aastal vallaspoeg Andrei ja vennad ehitasid õele külast välja karjamaale (Uietoast põhja pool) väikese Nurga eluaseme.
Madis Sõber abiellus 1863. aastal Koguva Tooma Ristega. Nende esimesed kolm poega on Rinsis ristitud, aga hiljem on Madis taas luterlaseks hakanud. Luteriusu tagasi võtmist võib sel ajal Igakülas teistegi perede (näiteks osa Uietalu Väärtnõude) puhul täheldada. Madise ja Riste lastest kasvasid üles kaks poega ja kaks tütart; neli poega (õigeusku ristitud Timofei, kaks Jaanideks ristitut ja Tõnu) surid väikestena.
Peale vana Madise surma 1913.a jagasid vanemad pojad Mihail ja Matvei Sõberid, kelledel mõlemal selleks ajaks pered olid, koha omavahel (nüüd oli juba talude jagamine võimalik) ja 20. sajandil võib Pärdi-Mihkli ja Pärdi-Matsi osataludest rääkida.
Vanem poeg Mihail (Mihkel) Sõber (1864–1935) abiellus 1900.a Soonda Simmu Maria Vapperiga ja neile sündisid kaks tütart – Iida ja Salme. Peale isa surma müüsid tütred koha onupojale Madis Sõberile ja asusid mandrile (Iida oli juba varem mandrile läinud). Sellega sai “ajalooline tõde jalule seatud” ning taas-ühendatud talu hakkas jälle oma rootsiaegset nime kandma!

PÄRDI-MATSI

(Õuemärk teadmata)
Pärdi-Mihkli Madise noorem poeg Matvei (Madis) Sõber (1867–1935) võttis 1897. aastal emakodust Koguva Toomalt jälle Riste ja ehitas taluõue lõunapoolel (vastu Pärdi-Jurit) oma elamise. Paistab, et rootsiaegse nime kasutusele tulek on ka muistse elujõu tallu toonud: Madisel ja Ristel sündisid kolm poega ja neli tütart. Vanem poeg Joosep suri küll imikuna (ka esimene tütar Juula suri 15-aastaselt), aga teine poeg Madis jun. Sõber pidas oma talu senikaua, kuni uus nõukogude kord seda võimaldas.
Kruntimis-andmetes oli algse Pärdi-Mihkli talu suuruseks märgitud 57,12 ha. Midagi läks siit ehk ka vanaisa Madise venna, Uie-Pärdi Mihkli osataluks, aga 1939.a talundilehel oli taasliidetud Pärdi-Matsi talu suuruseks siiski 56,48 ha, millest 12,2 hektarit oli põldu.
Madise vanem õde, 1902.a sündinud Iisa asus Tallinna; kaks nooremat õde Riste (Tiina) ja Roosi läksid mandrile (Ida-Roosi laulatati 1937.a Muhus Vigala mehe Jaan Grünmanniga) ning noorem vend Artur jäi samuti Tallinna.
Noore Madise ainus poeg, 1941.a sündinud Heino suri õnnetult 1944. aastal keeva veega saadud põletushaavadesse; vanem tütar Asta asus kolhooside tulekul jällegi Tallinna ja 1959.a olid Pärdi-Matsile jäänud Madis “kolmas” naise Emiliega (sünd. Kesküla) ning noorem tütar Meida. Viimane abiellus hiljem Kuressaares, aga tema pere (abikaasa Einar Lepik) valduses on nüüdseks suur Pärdi-Mihkli ja Pärdi-Matsi taluõu, millele viimase maakorraldusega olevat ka endine Pärdi-Juri õu liidetud. Nii on sellel põlisel elupaigal lootust taas “uuele elule ärgata” ja võib-olla selguvad kunagi ka siinse kultuurkihi reljeef ning võimalikud rootsiaegsete ja varasemate eluasemete kohad!

UIE-PÄRDI

Õuemärk 
Pärdi-Mihkli Andruse noorem poeg Mihail Sõber abiellus peale kroonuteenistust 1878. aastal Mihkli-Aadu sulase Jaani tütre Elena Nõuga ja sündis poeg Ivan. Paraku suri Leena mõni nädal peale sünnitust ja paari kuu pärast suri ka poeg Ivan. Selle peale paistab Mihkel olevat ligemale 30 aastat merd sõitnud. Millal ta omale Tõnu-Aadu naabrusse eluasema rajas, ei olegi selge, aga 1907. aastal võttis ta omast paarkümmend aastat noorema Oeldu Ivani tütre Kristina teiseks naiseks ja neile sündisid kaks poega: 1908.a sündinud Ivan Sõber jäi kolhooside tulekuni Uie-Pärdile; noorem vend Joosep hakkas isa eeskujul meremeheks ja sõitis ennast kaugesõidu-kapteniks.
Ei ole selge, kas kruntimiste ajal Uie-Pärdi ka Pärdi-Mihklilt mingit maad sai või soetas Ivan seda omale muul moel, aga talundilehe järgi oli Uie-Pärdi väiketalu suuruseks 15,94 ha, millest põldu oli siiski vaid üks hektar. Kolhoosikorra tulles asus Ivan oma Liiva Saadult võetud naise Liinaga Orissaarde; koht jäi tühjaks ja oli sajandi lõpuks loomulikult kadunud.

Nurga

Pärdi-Mihkli Madis ja Mihkel ehitasid oma õele Elena Sõberile (1853-99) Ennust ja Uietoast põhja pool karjamaale pisikese majahüti, kus Leena oma 1882. aastal sündinud vallaspoega Andreid kasvatas. 20. sajandi algul oli Pärdi-Andruse koht järjekordselt tühjaks jäänud ja kui Nurga Andrei Sõber Uielu Villemi tütre Ekaterina Naabriga abiellus, asusid nad Pärdi-Andrusele. Seal räägime neist veel pisut, aga Nurga koht kadus sel ajal ja oli vist üks lühema elueaga vabadikukohti, mis Igakülas on olnud. Maa-andmikes temast mingeid jälgi ei ole ja siinkirjutaja ei oska ka kommenteerida, kas Liina Ligi võis sedasama Nurgat silmas pidada, kui ta oma koostatud küla skeemile ühe selle-nimelise koha eespool jutuks olnud Ennu-Matsi kohale paigutas?

KOLGA

Pärdi-Mihkli ja Pärdi-Matsiga seoses tuleks nimetada veel ühte Igaküla lühiajalist elupaika, mille Külasema Ennu Madis Mihkli-Aadu taha põlluserva omale rajas, kui ta Pärdi-Mihkli (vana) Madise tütre Riste Sõberiga 1907. aastal abiellus. Rinsi koguduse-nimekirjas on viimase Igaküla taluna kirja pandud Kolga nimega viiendik-talu, kus 1884.a sündinud Maksim Kolk oma naise Riste ja kolme pojaga kirjas oli. Nende vanem poeg Matvei läks hiljem Rootsivere Posti Miili (Emilie) Tarvisele koduväiks ja nad asusid Saaremaale, teine vend Aleksander asus koduväina Rannaküla Väljale (ka Veiuks nimetatud) ja nooremat venda teatakse ikka rohkem Külasema Kasevilu Kustina. Külasema Ennu perepoeg Maksim Kolk ei saanud oma isaga läbi; isa Madis jättis talu tütrele Võikülast koduväiks tulnud Pärtelile ja noor Madis asus hoopis Igaküla Pärdi-Mihkli peretütrele Ristele koduväiks. Uue korra tulles sai Madisest “nõukogude aktivist”, kes nüüd ka Külasemas oma õigusi hakkas nõudma. Saksa okupatsioonivõim arreteeris Madise, sest ta keeldus endisele omanikule tagasi andmast talle kui “kehvikule ja uusmaa-saajale” antud lehma. Kust see lehm pärit oli, jääb siinkohal teadmata, aga konstaabel leidis ka nõukogude okupatsioonivõimule esitatud anonüüm-kaebuse Kingissepa Mihkel Keinasti peale ja selle käekirjas tundis Viiraküla Toomu-Aadu Mihkel Saarik ära Kolga Madise käekirja, kui konstaabel talle möödaminnes kirja näitas. Selle eest saatis järgmine nõukogude okupatsioonikord Mihkli omakorda Siberisse, aga Kolga Madise lasid sakslased nõukogude aktivistina maha! – nii need asjad neil segastel aegadel käisid.
Siinkohal tuleks nõustuda Edgar Grünbergi osundusega, et Ennu Madis Kolk on 1988.a Vancouveris ilmunud Raissa Kõvamehe kogumiku “Oli kord…” loo “Ärakadunud poeg” peategelase prototüüp ja see lugu annab Madisest üsna hea ilukirjandusliku pildi.

PÄRDI-JURI nr.9

(Õuemärk teadmata)
Katku järel seisid terve 18.s esimese poole adrarevisjonides Igakülas viimasel kohal kaks ½-adrast söötis arvestustalu Perdi Michel ja Perdi Andrus. Kas ja kuidas need rootsiaegsed Mihkel ja Andrus katku üle elanud ja eespool kirjeldatud Matsi ning Tõnise sugulased olid, on üsna lootusetu kindlaks teha. Peaks vaid rõhutama, et nimetatud Perdi Michel’i üksusel siiski nüüdsama jutuks olnud Pärdi-Mihkli ja Pärdi-Matsi taludega seost ei ole – see oli söötis olevaks märgitud veel 1756.a revisjonis, kui Perdi Andrus’e üksusel oli hakanud koormisi kandma Perdi Andrus Jürge (~1706-84). Kus see Juri enne katku sündinud oli, jääb paraku selgusetuks, aga võimalik, et siiski põlise Igaküla mehega tegemist oli. Lisame kohe, et hingeloendites jäigi talu Pärdi-Andruse nime kandma, kuigi külas teati põlistalu ikka Pärdi-Juri nimega. Õigupoolest on siin samasuguse segadusega tegemist, nagu eespool Pärdi-Mihkli ja Pärdi-Matsiga seoses jutuks oli, aga sellest veel edasises.
Esimestes säilinud meetrikates leiame, et Juri naine Ingel suri 1767. aastal, aga teist laulatust arvatavalt Mihkli-Aadult (sel ajal Lepiku-Mihkli) võetud Marega muhu meetrikast ei leia! Esimesest abielust olid Juril kaks poega ja kaks tütart; Marega 1769. aastal sündinud Mats suri 17-aastaselt.
Vana Juri oli 1. hingeloendis 76-aastasena veel kirjas, aga vanem poeg Laas oli 45-aastaseks peremeheks märgitud. Meetrikais on Laasul kokku viis poega ja kolm tütart, aga abieluni jõudsid neist vaid tütred Mare ja Rõõt. Laasu esimene poeg Andrus suri 25-aastaselt 1790. aastal; teine poeg Mihkel oli 1782.a loendi järgi Terala Laasule kasulapseks antud, aga hiljem teda hingeloendites ei esine. Nii tema kui isa Laasu surmakandeid meetrikas ei ole ja võimalik, et nad sajandi lõpupoole on uppunud! Laasu kaks nooremat poega Pärt ja Pavel surid päris imikueas ja kolmas noorematest vendadest – Aad suri 12-aastaselt 1792. aastal.
Teises loendis 1795. aastal on peremeheks Laasu noorem vend Toomas (~1748–1808), kelle järglased said priinime OLAK (ka OLLAK). Selle nime tähendus ja päritolu ei ole selgunud. Toomase pere oli venna omast veel arvukam – sündis kuus poega ja kolm tütart. Vanematest poegadest suri 2-aastaselt vaid Jaak; kolm poega (Mihkel, Jaen ja Andrus) abiellusid. Kaks nooremat poega Tõnis ja Juri surid siiski teismelistena abieluni jõudmata.
Toomase esimene poeg Mihkel Olak (1784–1845) oli 1811. ja 1816.a loendites peremeheks märgitud. Ta võttis 1821. aastal küpses eas Vanamõisast ka naise, aga lapsi neil ei olnud (peale Mihkli surma sai Ingel veel kaks korda mehele, aga lõpuks jäigi lastetuks!). 1826. aastaks oli peremeheks kinnitatud Mihkli noorem vend Jaen Olak (1788–1863), kes vist surmani Pärdi-Juri peremees oli. Ta oli 1816.a Rootsivere Runni Juri tütre Marega abiellunud, aga lastetuks jäi seegi abielu – ju vist viga ikka Pärdi-Juri meestes oli! Ka noorema venna Andruse esimene abielu Neo Ristega oli lastetu, aga Riste suri 38-aastaselt ja järgmisel aastal teiseks naiseks võetud Mäla Jaani-Andruse Jaani lese Marega sündisid Andrusel tütar Mare (suri aastaselt) ja poeg Madis. See aga ei päästnud enam talu Olakite käest ära minemast. Juba 1830-ndatest aastatest oli talus algul kasvandiku ja hiljem sulasena Uietalu Mihkli poeg Mihkel/Mihail Uustalu (1816-61), kellel hiljem seitse poega sündisid ja Uustalude valdusse talu jäigi. Võimalik, et seni samuti sulaseks märgitud Tooma poeg Andrus Olak oli selleks ajaks omale Mihkli-Aadu õue kõrval vabadikukoha rajanud, mis Pärdi-Andruse nimega veel 20. sajandil eksisteeris (meenutame, et hingeloendites kandis Olakite talu Pärdi-Andruse nime).
Nagu öeldud, oli Mihkel/Mihail Uustalul Rootsivere Runni Juri tütre Ingliga (Jaen Olaki naise Mare õde) seitse poega ja kaks tütart. Vanematest poegadest kaks (Tõnu ja Jaen) surid väikestena, aga Juri, Mihkel ja Madis abiellusid ja olid peale isa surma järgemööda kõik ka peremehe rollis. 1849.a sündinud Timofei paistab nekrutiks võtmise eas Riiga läinud ja vähemalt ilmasõjani sinna jäänudki (kuigi ta pihi-nimekirjade järgi oleks nagu vahepeal ka Rinsis pihil käinud ?!). Noorim vendadest, 1854.a sündinud Andrei võeti 1875.a kroonusse ja temast rohkem teada ei ole.
Vanemal vennal Juri Uustalul (1838-91) sündis ainus tütar Mare, kes aastaselt suri ja pihi-nimekirjades teda peremeheks ei nimetatagi. Ka Mihklil (1840 – 1899) ei olnud poegi kasvamas (kaks järgemööda Timofeiks ristitud poega surid 2 – 3-aastaselt ja abieluni jõudis vaid kaks tütart), aga 1895.a pihi-nimekirjas oli ta peremeheks nimetatud ja 1900. aastast sai peremeheks kolmas vend Madis/Matvei Uustalu (1846 – 1914), kelle pärijaid kruntimisel 56,33-hektarise Pärdi-Juri koha omanikena esitatakse. Madise esimene poeg suri ka aastaselt, aga teine poeg Matvei jun. Uustalu päris 2/3 talust ja viis kruntimisel talu hoopis külast välja Piiri (Paljaaru) riigimetsa külje alla, kuhu ta 1930-ndatel uued taluhooned ehitas. See hakkas ametlikult Oru nime kandma. 1/3 talust jäi nooremale vennale Ivan Uustalule, kes omale Võidu osatalu rajas ja sellega lakkas Pärdi-Juri talu külas olemast. Nüüdseks olla viimaste maakorraldustega Pärdi-Juri õu Pärdi-Mihkli ja Pärdi-Matsi suure õuega ühte krunditud ja rootsiaegne Pärdi talu võib oma uuele eluringile asuda.

ORU

Igaküla suures sumbkülas oli talude kruntimisega muidugi tõsiseid raskusi, sest isegi põllumaid oli rake talul ühte tükki saada. Kindlasti olid eelistatud need peremehed, kes olid nõus oma taluga külast välja minema. Nii talitasid Neo-Jaani Juri Vapper oma Kungla osataluga kui ka Pärdi-Juri Madis Uustalu praktiliselt terve Pärdi-Juri taluga. Kunagine Igaküla aru oli selleks ajaks riigimetsa külje all juba metsastuma hakanud. Nähtavasti pidi Madis omale siin põldu uudismaana raadama (selleks oli sel ajal ka riigipoolne toetus ette nähtud). Talundilehe järgi oli Oru koha suurus 44,36 hektarit, millest 6,15 ha oli põldu ja tervelt 36,8 ha karjamaad. Hädapärased taluhooned jõudis Madis enne sõda üles ehitada, aga lõplikult jäi talu välja ehitamata, sest peale tulnud sõda ja järgnenud okupatsioonivõim seda enam ei võimaldanud.
1941. aastal langesid Madise tütred Emilie ja Leida propaganda ohvriks ning evakueerusid enne sõda Venemaale. Vanem õde sinna surigi, aga Leida oli tagasi jõudes ühe Venemaa eestlase Aleksander Veileriga abiellunud ja neil sündis ka poeg Vladimir. Aleksander jättis varsti Leida maha ja 1959. aastal elasid Orul vana Madise tütar Leida oma 10-aastase poja Vladimiriga. Orule oli asunud ka Madise õde, eespool jutuks olnud Mäe Mihkli lesk Riste, kes lõpuks Hellamaal oma õetütre – Ansu-Pärdi Olga Kumpase juures suri.
Madise kaks poega surid imikutena ja üles kasvas vaid noorem poeg Vambola Uustalu, kes pärast sõda Tupenurme Andruse Lindale koduväiks läks; Leida asus peale vanade surma Orissaarde ja 1970-ndatel oli Orust jäänud vaid vundament.

VÕIDU

Pärdi-Juri noore Madise noorem vend Ivan Uustalu asus peale Julia Sõberiga abiellumist (1921.a) Mäele, kus tema õde Kristiina oli lesena üksi jäänud ja hakkas siin kõrval oma osatalu välja ehitama. Selleks sa ta kruntimisel 1/3 Pärdi-Jurist. Talu sai Võidu nimeks ja talundilehe järgi oli selle suuruseks 19,87 hektarit.
Ivanil ja Juulal sündisid tütred Loreida ja Florida. Floridale tuli peale sõda koduväiks Rootsivere Runnilt (selleks ajaks Välja) sõjast tagasi jõudnud Ernst-Ärni Tüür, aga kolhoosikorra tulles asusid nad Tallinna. Maja olla ostnud Päelda Tagukülalt selleks ajaks küüditamise järel tühjaks jäänud Mõisaküla Laasugale asunud Alviine Abe pere. Nad ehitasid omale Nõmmkülas selleaegse “Põhjaranniku” kolhoosi keskuses Ranniku nime saanud elumaja, mille näol Pärdi-Juri Ivani Võidu maja oma “uue hingamise” sai.

PÄRDI-ANDRUSE

Usutavasti ehitas Pärdi-Juri Tooma poeg Andrus Olak (1790–1870) omale vanas eas, kui Uustalud Pärdi-Juril peremeesteks jäid, Mihkli-Aadu õue alla omale vabadikukoha, mis kas Andruse enda või Pärdi-Juri ametliku (hingeloendite) nime järgi Pärdi-Andruse nime hakkas kandma. Võib oletada, et Andrus üks esimesi küla-koolmeistreid Igakülas on olnud. Päris kindlasti sai kihelkonna-kooli haridust tema ainus poeg Madis Olak (1838–1912), kes mitmel pool (ka Igakülas) kooliõpetajaks oli ja 1870-ndatel Liiva Opmannil elas.
Pelgaks oletuseks jääb seegi, et Kõinastu mees Mihkel Kesküla (1833–1915) Madis Olakilt Pärdi-Andruse maja omandas, aga Igakülla on see Pärdi-Mihklil sulaseks olnud mees 19.s viimasel veerandil asunud ja Pärdi-Andrusel võis ta ka surra, kuigi vanemad pojad 19.s viimasel veerandil Veskile asusid.
Muhu hingeloendid Kõinastu meest ei kajasta, seda enam, et ta Muhusse vist alles peale kroonuteenistust jäi. Ta abiellus 1860. aastal Viiraküla Tiiriki-Mihklil olnud Andrus Kelniku tütre Ingliga ja väidetavalt on nende kaks esimest last Jaani koguduse meetrikais. 1866.a sündinud Kadri ja 1871.a sündinud Mare on aga Muhus kirja pandud (nemad võisid ka Viirakülas sündida). 1874. aastal Ingel suri ja Mihkel võttis samal aastal teiseks naiseks Linnuse Villemi sulase Tähve tütre Mare Pärati ning kohe sündis ka nende esimene poeg Tõnu. Hiljem sündisid veel kolm poega: Mihkel, Jaen ja Andrus ning üks surnult sündinud tütar.
Kui eespool tehtud oletus, et Veski koht juba Verendelide rajatud oli, paika peab, siis tekib taas küsimus, kas ja millal Pärdi-Andruse Mihkel Kesküla selle Suuremõisa asunud Tõnis Verendelilt omandas, aga Veski Salme seda kuulnud ei ole ja tuleks 19.s viimase veerandi dokumente otsida! EV algul oli aga 0,54-hektarine Veski maaüksus Mihkel Kesküla nimel ja vaevalt siin Terala Mihkliga tegemist sai olla! Pealegi teatakse kindlalt, et Mihkli vanem poeg Tõnu Kesküla olla Veskil uue maja ehitanud. Nagu juba eespool jutuks oli, asus Tõnu Pivarootsi ja ka nooremad vennad on ilmselt enne ilmasõda või sel ajal Muhust lahkunud.
1909.a abiellus Nurga (Pärdi-Mihkli) Leena vallaspoeg Andrei Sõber Uielu Villemi tütre Ekaterina Naaberiga ja on ilmselt tühjaks jäänud Pärdi-Andrusele asunud – seal märgib lesk Ekaterinat viimane Rinsi koguduse-nimekiri. Lapsi ei teata Andrusel ja Riinal olnud ja arvatavalt jäi Andrus esimesse ilmasõtta. Hiljem elasid Riina juures Pärdi-Andrusel Timofei Tagaküla naiseks saanud vanema õe Elena tütred: Julia ja nõrgamõistuslik Raissa.
74-aastane Ekaterina Sõber ja 56-aastane õetütar Julia Tagaküla olid Pärdi-Andruse elanikeks veel 1959.a rahvaloenduse ajal, aga sajandi lõpuks oli koht muidugi kadunud.
Peaks siiski lisama, et Uielu arvel sai kruntimise ajal Pärdi-Andrusest 11,81-hektarine väiketalu, kus talundilehe järgi oli 2,8 ha põldu. Nimelt päris Ekaterina Naaber-Sõber 2/9 Uielu kohast. Sellegipoolest ei anna kohta eriti Uielu osataluks nimetada; pigem on ta ikka endine Pärdi-Juri vabadikukoht, aga et nii põhitalu kui selle vabadikukoht nüüdseks pärijateta kadunud on, ei ole sellel ka erilist tähtsust.

ANSU-JAANI nr.6

(Õumärk teadmata)
Eriti huvitav oleks teada 19. sajandil Ansu-Jaanil kasutatud õuemärki ja seda Ansu-Matsi omaga võrrelda, sest tegemist on 18.s esimesel poolel ühe taluna eksisteerinud põlistaludega, millede rootsiegsed eelkäijad samuti paistavad sugulased olnud. Rootsiaja lõpu kaardil on kaks Hansu-nimelist peremeest – Ustallo Hans (nr.12) ja Kulli Hans (nr.17). Kumma järglaseks 1713.a koormisi kandnud Marti Hanso Matz (~1688–1768) arvata, on raske otsustada (seda enam, et juba 1645.a maaraamatus oli koguni kolm Marty lisanimega peremeest), aga mingil moel võivad isegi mõlemad rootsiaegsed Hansud pärastiste Ansu-Jaani ja Ansu-Matsi eelkäijad olla! Kummastav on tõsiasi, et kõigis adramaa-revisjonides on (rubriigis Nurmische Bauren) talu nimeks Hanso Mats. Esimestes säilinud meetrikates leiame, et 20. oktoobril, 1768.a suri 80-aastaseks märgitud Hanso Matz – ein alter Wirth ja tuleb vist arvata, et ta sama Mats on, kes Güldenstubbel 1713.a oli 25-aastaselt koormisi kandma arvatud! Paneme veel tähele, et kogu aeg oli talus näidatud 2-3 tööeas meest (1750.a koguni viis tööeas meeshinge) ja lisaks paar poisslast ikka ka kirjas. Peale vana Matsi surma on 1778.a vakuraamatus peremeheks poeg Hanso Matzi Jahn, kelle surmaaeg ei ole seni selgunud. Selleks ajaks kandis noorem vend Mats Matsi poeg (ka Mäe Matsiks nimetatud) omaette koormisi ja temast oli varasemas juttu kui Ansu-Matsi esimesest peremehest. Selle loogika järgi tulebki Ansu-Jaanit “tüvitaluks” lugeda, millest 18. sajandil on Ansu-Matsi hargnenud, aga see ei välista, et mõlemal talul kui majandusüksusel rootsiajal oma eelkäija oli.

Ansu-Jaani hargnemised

Toodud skeemil on kujutatud Ansu-Jaani LIIKide jõudmine kolme põlis- ja kahte osatallu ning vähemalt neljale vabadikukohale Igakülas, aga ka kahele Suuremõisa latsikohale asumised. Et Igaküla kaks arvukat suguvõsa – Liigid ja Osad sugulased olid, sellest oli juba eespool juttu
Jaen Matsi poeg oli esimestes hingeloendites peremeheks (1795.a juba 80-seks märgitud!) ja 1811.a loend väidab ta 1803.a surnud olevat, aga kirikuraamatust on surmaaeg leidmata. Jaani teadaolevad kolm poega said kõik täisealisteks. Esimene poeg Andrus (1762–1808) sai järgmiseks peremeheks, aga ta on keskeas surnud. 1811.a on peremees kinnitamata; teist venda Matsi nimetatakse gegenwärtiger Wirth, aga ta suri juba samal aastal. Matsil oli Viiraküla Lauritse Mardi tütre Ristega 3 poega ja 2 tütart, aga needki surid kõik noorelt. Noorim vend Tõnis oli vigane ja 1816.a loend ei märgi peremeest üldse (“panus” oli vist algusest peale noorele Andrus Andruse pojale tehtud), aga 1826.a loend nimetab Tõnist siiski peremehena. Tal oli ka kaks tütart, kes hiljem mehele said, aga peremeheks kinnitati Andrus Andruse p. Liik (1792–1866), kes nüüd surmani peremees oli. Tema noorem vend Juri seati Ennul peremeheks, millest juba varasemas oli räägitud.
Noorel Andrusel oli Pärdi-Mihkli peretütre Marega kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Aad/Aleksei Liik (1824-74) sai järgmiseks peremeheks; noorem vend Mihkel oli talle sulaseks, kuni hiljem Suuremõisas oma latsikoha sai (seegi hakkas Ansu-Jaani nime kandma).
Aadul-Seiul sündis Ennu Mare Lootusega seitse poega ja neli tütart. Viimased said kõik mehele, aga poegadest jõudsid teadaolevalt vaid kolm kojujäänut abieluni: Matvei Liik (1850 – 1906) sai järgmiseks peremeheks, Timofei ehitas omale Jaani-Saadu vabadikukoha ja Aleksei jun. asus Paenase Endriki vabadikukohale.
Vana Sei teine poeg Mihkel oli 1873.a pihi-nimekirjas maha tõmmatud ja jääb mulje, nagu oleks ta just kroonusse kutsumise vanuses surnud. Surma-meetrikas küll Mihkli surma ei ole ja mõneti jääbki selgusetuks, mis tegelikult juhtus, aga dokumentidest ta selle järel kadus!
1860.a sündinud Andrei puhul selgub kutsealuste-kirjadest, et ta Tartu seminaris õpib ja temast sai vist kooliõpetaja, kuid Muhus teda hiljem ei kohta. Noorimat poega Joan/Ivanit kohtame viimati 1891.a soldati-nimekirjas ja tema võis ilmasõtta jääda
Matvei Liigi esimene poeg Timofei Liik (1876 – 1903) suri noorelt, aga tal jõudsid poeg ja tütar sündida ning kruntimiste algul oli 56,09-hektarine Ansu-Jaani talu tema 1901.a sündinud poja Ivani ja venna Andrei (1888 – 1929) nimel. Nad jagasid talu pooleks ja Andrei ehitas Ansu-Jaani kõrvale oma Jaani-Andruse osatalu.
Noor Ivan jäi viimaseks Ansu-Jaani peremeheks edaspidi Muru nime kandvas pooltalus, mis talundilehel oli 24,52 hektarit. Ivan abiellus 1928. aastal “pisut sugulase” – Juulia Ivani t. Liigiga ja sündisid tütar Aino ning pojad Heimar ja Ahto. Esimene (saksa) okupatsioon elati üle, aga nõukogude okupatsiooniga alanud talumajanduse hävitamine sundis ettevõtlikku Juulat “alternatiive otsima” ja kolhooside tulles lahkus pere Muhust. 1959.a rahvaloenduses Ansu-Jaani kohta enam ei esine. Kuuldavasti on ka Ivani ja Juula lapsed nüüdseks surnud ja selgusetu on, kas ja kuidas see Igaküla põline koht veel taastuda võiks. Viimase maareformi ajal ei tekkinudki Ansu-Jaani ehk Muru maale õigustatud subjekti, aga nüüdseks on riigile jäänud maaüksus Murunuka nime saanud ja küllap see on ka võimeline veel muru kasvatama!

JAANI-ANDRUSE

 Õuemärk
Ansu-Jaani Madise noorem poeg Andrei Liik (1888–1929) sai poole isatalust ja ehitas selle kõrvale ka oma talu välja. Talundilehel kandis see Jaani nime ja suuruseks oli 23,63 hektarit 6,1 ha põllumaaga. Andrus oli 1910.a abiellunud Tupenurme Saare Mihkli tütre Kadriga (salviti Ekateriinaks), aga lapsi neil ei olnud. Kasulapseks võeti Pöide Eekrilt Rootsivere Muda ja Heinamaa juurtega Kaarli tütar Nelli Suurtee, kellele hiljem tuli Hiiumaalt koduväiks üks Johannes Johannese p. Muda. Viimase sõja järel olla Juhan ja Nelli üritanud Rootsi põgeneda, aga see ebaõnnestus ja peale mõnda aega Sõrves elamist tulid nad Muhusse ning asusid Liival tühjaks jäänud väikesele ja armetule Ärma kohale. Selle ümber ehitamiseks olla hiljem ära kulunud ka Jaani-Andruse hooned.
1959. aastal oli Jaani-Andrusele üksi jäänud Andruse lesk, 74-aastane Eriina. Peale tema surma lammutasid Liivale asunud Mudad Jaani-Andruse majad ja seegi koht on nüüdseks kadunud. Tõe huvides tuleks siiski lisada, et praegune maade omanik on üks endiste Jaani-Andruse inimeste sugulane, tänu kellele hiljuti sai Jaani-Andruse õuemärk tuvastatud. Tänud talle siinkohal!

Jaani-Saadu

Ansu-Jaani Seiu kolmas poeg Timofei Liik abiellus peale kroonu- ja muid teenistusi 1881. aastal Neo Mihkli tütre Maria Müürisepaga ja ehitas omale Niidialuste lõuna-poolsema vabadikukoha. Tal sündis Marega 8 poega ja 1897.a ainus tütar Irina, kes 1933.a Matsi Ivan Kuuse naiseks sai. Vanemate poegade käekäik on siiani üsna ebaselge. Matvei (1882 – 1916) oli nn. “valge pileti mees”, kuid on millalgi 1916.a paiku oma otsa leidnud. 1884.a sündinud Mihaili kohta ei ole õieti midagi teada ja kolm aastat noorem Timofei võeti 1908.a kroonusse, kuid kas ta ilmasõtta jäi, ei ole jällegi kindel.
1889.a sündinud neljas poeg Ivan suri imikuna, aga kaks aastat noorem Vassili läks 1915.a Mõegaküla Aadule koduväiks ja koju jäi 1894.a sündinud Aleksei Liik. Eelviimane poeg Joosep (1901 – 1912) suri 11-aastaselt ja noorim poeg Anton (1903-48) oli noorena Tallinnas tööl, läks hiljem Rannaküla Uielule (ka Aneninaks ja omas külas Jaaniks nimetatud latsikoht) koduväiks, kus ta keskeas järglasteta suri.
Aleksei Liik abiellus 1922. aastal ja muhulaste andmebaasi on kirja saanud tema 2-nädalasena surnud tütar Leonida ning ainus poeg Bruno Liik (1923–2006).
Maata-mees on kruntimisel nn. popsi-seadusega saanud 4,11 ha maad, millest üks hektar ka põldu oli. 1959.a olid Jaani-Saadule kahekesi jäänud 64-aastane Aleksei ja Põitsest pärit aasta noorem naine Kristina (Tiina) Mihaili tütar (sünd. Kolk). Peale Aleksei surma läks Tiina poja Bruno juurde ja koht jäi tühjaks.  Hiljuti kinnitas Bruno noorim tütar Anu Liik siinkirjutajale, et Jaani-Saadu on tänini nende armas suvekodu.

KÄSTIKI nr.12

Õuemärk 
Kästikit võib tinglikult kaheksandaks Igakülas katku üle elanud taluks lugeda, kuigi 1713.a protokollis seda ei märgita. Nimelt juba 1738.a revisjonis kannab koormisi ilmne rootsiaegse talu Sea Kerstich “õigusjärglane” Sea Kerstike Laas. Veel võiks spekuleerida, et 1645.a maaraamatus leiduv Kerstick Iwar on nii Kästiki kui Ivardi talu eelkäija – vähemalt lubab nii arvata selleaegse peremehe nimi.
Nähtavasti oli Laas samuti noore mehena peremeheks saanud, nagu temast ehk mõnevõrra vanem Marti Hanso Matz. Tema vist nii vanaks ei elanud, aga daatumid jäävad siin täpsustamata. 1778. aastaks oli peremeheks Kerstik Laasu poeg (~1740–1816), kelle järglased said perekonnanime KUUSE (ka GUUSE).
Sajandivahetuse reguleerimistest ja segadustest jäi talu puutumata. 1811.a loend märgib Kerstikut nõdraks ja võimetuks (schwach und unvermögend) ja peremeheks on tema teine poeg Aad Kuuse (1767–1843). Kerstiku esimene poeg Juri oli imikuna surnud, kolmas poeg Jaak võeti 1806.a nekrutiks ja kaks nooremat poega (Kerstik ja Mihkel) surid jällegi väikestena.
Aad Kuusel sündis Rootsivere Jaagu Juri tütre Kadriga kaks poega ja kaks tütart. Kadri suri 1804.a 36-aastaselt ja Aad võttis Rootsivere Runnilt teise naise Mare, kellega veel poeg ja kolm tütart sündisid. Esimese abielu poeg Juri Kuuse (1796–1845) suri paar aastat peale isa surma ja ei ole selge, kas ta jõutigi peremeheks kinnitada. Teine esimese abielu poeg Mats oli lapsena surnud ja 1850. aastaks on peremeheks kinnitatud Aadu 2. abielu poeg Aad/Aleksei Kuuse. Noorel Aadul sündisid Koguva Tooma Kadriga peale ainsa tütre Riste kuus poega. Vanem poeg Mihkel suri 5-aastaselt ja eelviimane poeg Georgi 3-kuuselt, aga neljast pojast said hiljem pereisad.
Vanem Aadu täiskasvanud poegadest, Tõnu/Timofei Kuuse abiellus 22-aastaselt Linnuse Ranna Aadu tütre Ruudu Kirvesega ja neile jõudis kaks poega ning kolm tütart sündida. Ruudu suri 1881. aastal ja järgmisel aastal võttis Tõnu omast külast Mihkli-Aadu Andruse tütre Maria Nõu teiseks naiseks, kellega veel kaks poega ja üks tütar sündisid. Tõnu esimese abielu vanem poeg Matvei Kuuse (s.1870) ei ole oma peremehe-õigust ootama jäänud ja rajas omale küla edelaserva (lõuna pool praegust Igaküla-Koguva maanteed) Matsi koha, millest hiljem osatalu sai. Tõnu esimese abielu noorem poeg, 1877.a sündinud Aleksei paistab vallaliseks jäänud; viimases Rinsi nimekirjas oli ta poolvenna Timofei järel Kästikil kirja pandud koos vanema õe Ekaterinaga, kes selleks ajaks oli omale perekonnanime Kannik saanud.
Tõnu Kuuse nooremad vennad läksid talust välja: 1846.a sündinud Andrus omandas Suuremõisa asunud Ennu-Laasu Ennodelt nende senise eluaseme (kunagise talu, millest päris alguses juttu oli); neli aastat noorem Matvei asus koolikohale Laasule (võib-olla oli ka kooliõpetajaks) ja temastki oli juba varem juttu. Peremeheks jäänud Tõnu noorim vend Aleksei Kuuse on omale Laasu kõrvale Risti vabadikukoha ehitanud.
20. sajandil sai Kästiki peremeheks Tõnu teise abielu poeg Timofei Kuuse. Ta abiellus 1911.a Kapi Aaviku Andruse tütre Kristina Auväärtiga ja Rinsi koguduse-nimekiri märgib neil kolm poega ja kaks tütart. Ei saa kinnitada, kas kruntimis-andmetes 56,06-hektarise Kästiki talu omanikuks märgitud Timofei Kuuse pidi noort või vana Tõnu märkima – tõenäoliselt siiski veel vana Tõnu. Kruntimisel sai ilmselt Kästikist osaku ka vana Tõnu esimese abielu poeg, Matsi Matvei Kuuse ja talundilehel oli Kästiki talu suuruseks jäänud 39,39 hektarit 8,8 hektari põllumaaga. Noore Tõnu vanem poeg Timofei “kolmas” Kuuse mobiliseeriti 1941.a Punaarmeesse ja hukkus viimases sõjas. Vanem õdedest, Lidia ja noorim vend Endel asusid hiljem Kuressaarde ja keskmine vend Elmar (Tarsaniks kutsutud) oli hiljem Tõnise Elfriide elukaaskaseks.
1959. aastaks oli teise Tõnu lesk, 67-aastane Kristiina (Tiina) Kästikile üksi jäänud. Kolhooside algusajal oli siin sisse seatud “Kaljukotka” kolhoosi kontor ja sellega seoses hooned “ühistatud”, mis muidugi hoonete seisukorrale kasuks ei tulnud vaid pigem nende lagunemist kiirendas. Uhked raudkivi-müürid seisid siiski viimase ajani püsti ja Tõnu suure hoole ning armastusega ehitatud kelder, mida ta püramiidiks olla nimetanud, peaks ehk siiani kasutatav olema.
Kuuldavasti on nüüdseks Kästikit korrastama asutud ja see üks väheseid Igaküla elupaiku, mis hiljemalt rootsiajast ühe ja sama (Kuusede nime saanud) perekonna valduses on olnud, võib ehk lootusrikkalt tulevikku vaadata.

MATSI

Nagu õeldud, ei jäänud pärimisõiguslik Kästiki vana Tõnu esimese abielu poeg Matvei Kuuse (s.1870) oma peremehe-aega ära ootama ja ehitas omale 19.s lõpul küla serva päris oma elukoha. Ta abiellus omast mõned aastad vanema Uietalu Madise tütre Elena Väärtnõuga ja kirikukirja said neli poega ning viis tütart. Vanem tütar Ekaterina sai Koguva Kopli Madis Noore teiseks naiseks; Juliania, Raissa ja Akilina läksid mandrile ja üks õde Elena on 21-aastaselt surnud.
Kruntimisel sai vana Madis küll Kästikilt oma osa ja Matsist sai 12,6-hektarine osatalu (4,2 ha põldu), kuid elujõulist talu sellest ei saanud. Madise esimene poeg Ivan Kuuse abiellus alles 40-aastaselt Jaani-Saadu Irina Liigiga ja sündis ainus tütar Neide, kes lapseeas suri. Teine vend Aleksander võttis Saaremaa mässust osa ja lasti 18.02.1919 sõjaväljakohtu otsusega maha. Et Ivani perel ei olnud noorema venna Antoniga ka head läbisaamist, asus ta 1930-ndatel Ristile. Anton jäi Matsile üksi. Temast teati, et ta hälbinud soo-orientatsiooniga oli; peret ta ei loonud ja lõpetas oma päevad Muhu valla pansionaadis Liival.
Matsi koha omandasid Aavikud Saaremaalt; hooned ja ümbrus on korda tehtud ja juba mõnda aega on Matsil turismitalu peetud.

Risti

Kästiki vana Tõnu noorim vend Aleksei Kuuse abiellus 1882. aastal (samal aastal, kui peremees Tõnu teise naise võttis) Viiraküla Poali-Andruse Ingliga ja ehitas omale Laasu kõrval vabadikukoha, mis mingil põhjusel sai Risti nime. Sündisid kolm poega ja kaks tütart, kusjuures esimene poeg suri 5-aastaselt ja noorim tütar 2-aastaselt.
Seiu teine poeg Mihail Kuuse (1885 – 1920) suri noorelt tiisikusse. 1918.a jõudis tal Ivardi Mihkli tütre Raissa Osaga poeg Viktor sündida. Iisa sai uuesti Jaagutoa Ivan Verendelile mehele ja nagu varem märgitud, asusid nad hiljem Maasi elama – perega koos ka Iisa esimese abielu poeg. Teatakse, et Risti Mihkli poeg Viktor Kuuse jäi viimasesse sõtta.
Mihkli nooremast vennast, 1889.a sündinud  Ivanist  täpsemad andmed puuduvad – ta võis ilmasõtta või Vabadussõtta jääda.
Nagu öeldud, asus Ristile Matsi Ivan Kuuse oma naise ja tütrega (siin olla Ivani ja Riina ainus tütar Neide surnud). Ei ole päris selge, kas Ivani vanaonu Aleksei Kuuse või tema naine Ingel – emb-kumb sel ajal veel elasid, aga kui, siis olid nad juba raugaeas. Lõpuks asus Matsi Ivan tühjaks jäänud Ansu-Mihklile, kus ta 1959.a naise Riinaga kirjas oli.
Risti viimasteks elanikeks olla olnud oma Saue-Jaagu ehk Laanevälja osatalu rajada püüdnud Ranna Andrei Sõberi pere, kes Saue-Jaagul ei jõudnud veel kõiki vajalikke hooneid ehitada. Kolhooside tulles lahkus temagi ja 1959.a Risti kohta Igakülas enam ei nimetata.


IVARDI nr.15

 Õuemärk    
Kästiki puhul oli juba märgitud, et neid Ivardiga rootsiaegseteks sugulasteks võib pidada. Viimased paarsada aastat on talud külas ka asukoha mõttes naabrid olnud – naabriteks olid talud nr.9 ja nr.10 ka rootsiaegsel kaardil, aga kui sellel on numbrid talude juurde õigesti kantud, siis paistavad need talud hilisematega võrreldes küll tublisti lääne-loode pool paiknevat!
Erinevalt Kästikist seisis rootsiaegse Iwardi Michel’i arvestustalu peale katku pool sajandit söötis, aga 1778. aastaks on sellel hakanud koormisi kandma Iwarde Andrus (~1720–1805) ja ta võis Kästiki Laasu vanem poeg olla aga andmete nappusel on see Laas ise muhulaste andmebaasi kandmata. Erinevalt Kästikist  ei jäänud talu siiski Andruse järglaste kätte.
1770-80-ndatel abiellusid Andruse kolm poega ja kaks tütart. Vanem poeg Mihkel võttis 1777.a paari aasta eest Mälasse abiellunud ja seal leseks jäänud Rootsivere Jaagu Juri tütre Eedu naiseks ning neil jõudsid poeg Jaen ja kaks tütart sündida. Jaen – võib-olla Eedu esimese mehe mälestuseks nime saanud, suri 2-aastaselt ja Mihklit ei märgi enam ei järgmised hingeloendid (peale 1782.a) ega kirikuraamatud! Kummastav, et samuti kadus ka Eedu esimene mees Jaen Juri poeg Mälast, kellel lapsi ei jõudnudki sündida. Võimalik, et mõlemad Neptuni ohvriteks jäid… Eedu ja Mihkli kaks tütart said hiljem mehele ja Eed ise abiellus veel kolmandat korda, saades 1788.a Kaegu Tõnise poja Andruse teiseks naiseks.
Ivardi Andruse teine poeg Andrus (~1755–1805) abiellus 1784.a Soonda Nuudi Marega ja neil oli kolm poega ning neli tütart, aga Andrus suri isast mõni kuu varem. Kas ta sajandivahetusel ka peremeheks kinnitati, jääb teadmata, sest kuskilt ei selgu, kas reguleerimiskaardi spetsifikatsiooni-köites märgitav Ivardi Andrus peab isa või poega märkima (vana Andrus oli 1795.a 75-aastaselt veel peremeheks märgitud, aga võib-olla jõuti poeg Andrus ehk enne surma uueks peremeheks kinnitada?!). 1811. aastaks on Ivardi peremeheks pandud Vanamõisa Tähvena Jaak (1766–1820), kes 1803.a abiellus Koguva Andruse Rõõdaga. Rõõda vanem õde Eed oli juba 1787.a saanud Ivardi vana Andruse noorema poja Jaani (~1755-95) naiseks ja neil oli ka kolm poega sündinud; kaks neist surid küll lapsena, aga keskmisest pojast Aadust (1791–1851) pidi tulevikus Ivardi peremees saama! Võib-olla oligi Koguva Andruse Tõnise tütarde Eedu ja Rõõda käsi mängus, et Jaani vanema venna Andruse lesk Mare oma poja Andrusega Soonda Targa-Matsile “sokutati”. 1792.a sündinud poeg Andrus "kolmas" võeti sealt 1813.a nekrutiks, aga Mare jäigi Soonda ja sai hiljem ka Targa-Matsi priinime ÄKKE.
Nimede paneku ajal said Ivardi inimesed priinimeks PÕLLUÄÄR (PÖLLOJÄR), aga pikka iga sellel nimel ei olnud. Siinjuures peaks märkima, et kui Vanamõisa Sauemäe Aleksander Poleühtid 1930-tel oma perekonnanimeks Põlluäär eestindas, siis ta vaevalt teadis, et selline nimi juba kunagi Igaküla Ivardil oli antud – rääkimata sellest, et selle seal oma küla Tähvena Jaagu järglased said!
Vanamõisa Tähvena Jaak Põlluäärel (Vanamõisas saadi perekonnanimeks KESKÜLA) sündis Koguva Andruse Rõõdaga 1804.a ainus tütar Mare, kes sai 1826. aastal Ansu-Matsi sulase Mardi poja Mihkel Osa naiseks. Nüüd oli Jaani ja Eedu poja “tund tulnud” ja Aad Põlluäär (1791–1851) kinnitati peremeheks. Tal oli ka kaks poega, aga Andrus suri 22-aastaselt vallalisena ja noorem vend Tõnu juba imikuna; kaks tütart said mehele ja 19.s keskel kadus see nimi Muhust seniks, kuni Sauemäe Sander selle 1930-ndatel oma Poleühtid'i asemele otsustas valida.
1850. aastaks oli Ivardil peremeheks kinnitatud Jaagu ja Rõõda väimees, Ansu-Matsi Mihkel Osa (1802-51) ja sulaseks tallu pandud ka Mihkli noorem vend Andrus (1817-53). Siitpeale jäi talu Osade valdusse. Mihkel suri küll juba 49-aastaselt, aga tal oli Marega kaks poega ja kuus tütart sündinud. Viimane hingeloend kinnitatud peremeest ei märgi, aga ilmselt sai selleks Mihkli vanem poeg Aad/Aleksei Osa. Aadu noorem vend, 1847.a esimeste seas õigeusku ristitud Joann/Ivan Osa paistab olevat kroonut teeninud. Ta abiellus 1877.a Paenase Ansu Elena Auväärtiga ja sündisid ka kaks tütart ning kolm poega, aga kui tütred said 20.s algul mehele siis poisid surid üksteise järel noorte meestena järglasteta.
Aad/Aleksei Osal sündisid Päelda Mardi Kadriga neli poega ja seitse tütart. Ainult kolmas poeg Ivan suri 2-nädalaselt; kolm poega jõudsid abieluni. Vanem poeg Matvei jäi Ivardil peremeheks, teine vend Mihkel paistab olevat 1860-tel Ivardile asutatud õigeusu abikoolis õpetaja olnud ja Koolielul ta vist perega elaski; noorim vend Aleksei rajas omale hiljem Rootsivere nn. põllutaguste vabadike naabrusse Uiesaadu vabadikukoha.
Peaks lisama, et ka eelmise peremehe Mihkli nooremal vennal, sulasel Andrusel kasvas Ivardil üles kolm poega: 1842. aastal sündinud Tõnust sai Päelda vabadik ja ta sai hiljem omale Kapi mõisast Tõnu ehk Pihla latsikoha (vt. Päelda ja Kapi lugudsid); teine poeg Madis sai omale Suuremõisas latsikoha (kandis sealgi Ivardi nime) ning kolmas vend Mihkel Osa rajas omale Ansu-Mihkli vabadikukoha.
Aad/Aleksei Osa esimene poeg Matvei Osa (1859 – 1896) abiellus 1882.a Rootsivere Porsa Tõnu tütre Elena Heapostiga ja sündisid kolm poega ning kaks tütart. Noorem tütar suri 2-kuuselt, aga Ekaterina asus hiljem oma vallastütre Salmega Orissaarde. 1883.a sündinud Mihail Osa oli viimane Ivardi päris-peremees; teine vend, 1890.a sündinud Ivan oli viimases Rinsi nimekirjas surnuks märgitud ilma midagi täpsustamata (ta võis 1. Maailmasõja ajal või järel oma lõpu leida) ja noorim vend Aleksei on Tallinna asunud, kus teda teati oma naise Roosiga elanud.
Kruntimiste algul oli 55,26-hektarine Ivardi koht Mihail Osa nimel, aga nähtavasti sai siit osaku ka Uiesaadu Timofei Osa. Talundilehe järgi oli talu suuruseks 42,81 hektarit, millest 10,1 ha oli põldu. Mihkel abiellus Külasema Marjavälja Juri tütre Ingliga (Kolk) ja 1910.a sündis nende esimene poeg Vladimir (Jaan), kes Punaarmeesse mobiliseerituna Venemaale jäi. Samal 1910. aastal, muide, sündis Ivardil ka Ingli õe Mare poeg, tuntud kirjamees Aadu (Adolf) Hint.
Mihkli ja Ingli 1917.a sündinud tütrest Eugeniast sai Reet ja abiellumisel Valgma. Tema üks tütar, Mare Peedimaa töötas Tartu Ülikoolis ja järglased olla 20.s lõpul saanud poole Ivardi koha pärijateks.
Mihkli ja Ingli noorem poeg Johannes Ilmar (1924-99) jäi Ivardile, aga järglasi tal ei olnud. Elukaaslaseks sai talle Mihkli-Aadu Helga Nõu ja 1959.a loenduse ajal olid nemad veel kaks Ivardi elanikku, aga  lõpuks jäi Helga Ivardile üksi.

Koolielu

1862.a on Igakülas asutatud apostelliku õigeusu abikool ja nähtavasti oli esimeseks kooliõpetajaks siin Ansu-Matsi Jaani noorem vend Mihkel/Mihail Osa (1837-64). Ta suri noores eas ja ei ole selge, kas ta ka Ivardi taluõue omaette koolihoone rajamise juures oli. Hiljem paistab koolmeistri ametit pidanud Ivardi Madise noorem vend Mihail Osa (1863–1929) ja tema elas oma naise, Ansu-Matsi Mihkli (esimese koolmeistri) vennatütre Mariaga nähtavasti Koolielul. Nende esimene poeg Aleksander (1892 – 1910) suri 18-aastaselt tiisikusse; kaks tütart said mehele ja teine poeg Matvei Osa abiellus 1919.a Risti Aleksei tütre Irina Kuusega ning mõne aja elati veel Koolielul. Siin sündisid ka pojad Viktor ja Helmut ning tütar Melania. 1930-ndatel asus Matvei perega Orissaarde ja tema olla ka Koolielu maja lammutanud. Lisame, et Madisel oli veel noorem vend Anton, kes 5-aastaselt (1900 – 1905) suri.
Peaks veel kord rõhutama, et omaaegse suurima külana on Igakülal kaks külakooli olnud: eespool oli juttu juba 19.s algul asutatud (luterlikust) külakoolist Laasul, mis veel 20.s algul tegutses, aga Koolielu nime kandis Ivardi õue rajatud õigeusu abikool.

Ansu-Mihkli ja NURME

Ivardi sulase Andruse noorem poeg, Ansu-Matsil üles kasvanud Mihail Osa abiellus 1878. aastal Uietalu Tähve tütre Elena Väärtnõuga ja ehitas omale külast välja (Andrusest pisut küla pool) vabadikukoha, mis Ansu-Mihkli nime sai. Mihkli ja Leena kaks tütart (Elena ja Irina) on Saaremaale läinud ja kui Uietalu Ivan Väärtnõu (1892–193?) omale kruntimisel seitsmendiku Uietalu kohast sai, asus ta Ranna Elena Sõberiga Ansu-Mihklile oma osatalu üles ehitama. Talundilehel oli Nurme nimega väikekoha suurus 7,08 hektarit 2,4 ha põllumaaga. Ivan põdes epilepsiat ja uppus rehepeksu järel merre ujuma minnes. Ivani poeg Hermann läks kodust välja – õppis agronoomiks, abiellus Viiraküla Kuusiku Hella Noorega ning 1944.a õnnestus neil koos teiste Kuusiku ja Pallasma Tüü inimestega Rootsi põgeneda. Üksi jäänud lesk Elena asus tütre juurde mandrile.
Nüüd asus varem jutuks olnud Matsi Ivan Kuuse Ristilt Ansu-Mihklile ja Ivan ning Iriina Kuused olid Ansu-Mihkli viimasteks asukateks kolhoosiajal. Peale nende surma jäi koht tühjaks ja lagunes.

Uiesaadu ehk KÕUE

Ivardi vana Madise noorem vend Aleksei Osa abiellus Neo Mihkli tütre Raissa Müürisepaga ja ehitas omale sajandivahetusel Rootsivere vabadike lähedusse Igaküla karjamaa piiril vabadikukoha. Kirikukirjade järgi sündisid perre kaks poega ja tütar Juliania, kes hiljem Piirile asus. 1901.a sündinud Antoni kohta andmed puuduvad, aga noorem vend Timofei Osa abiellus 1932.a Uietalu Liisa Väärtnõuga. Viimane sai Uietalu jagamisel ka 1/7 kohast ning nii sai vabadikukohast dokumentides Kõue nime kandnud väikekoht. Talundilehel oli selle suuruseks 11,47 ha (2,8 ha põldu). Lapsi Timmul ja Liisal ei olnud. 1941.a mobiliseeriti Timmu Punaarmeesse ja ühe vene allika (http://www.obd-memorial.ru/html/info.htm?id=57843320) andmeil on ta juba 16.09.1941 Saaremaal langenud. Teadaolevalt sai Timmu maetud kodukalmistule Sepamäel.
Peale Timmu surma võttis Liisa omale kasutütre ja koos oma emaga elati mõne aja veel Kõuel, aga maja sai tulekahjus kannatada ja selle järel lahkuti Muhust. Uuel aastatuhandel on Kõue koha omandanud üks muhu juurtega noorem pere ja sellega võib seda Igaküla elupaika seni veel elus olevaks lugeda.

UIETALU nr.16

(Õuemärk teadmata)
Uietalu, nagu nimigi ütleb, on Igaküla põlistaludest kõige noorem ja sellest saame alates 18.s lõpust rääkida, kui Mihkli-Aadu (sel ajal Lepiku-Mihkli) perepoeg Jaen Jaani poeg (~1747–1800) nn. reguleerimiste käigus omaette peremeheks tehti. Tema pidi ka Igaküla kõige lõunapoolsemad taluhooned Ivardi ja Ennu-Matsi vahele rajama. Priinimekski said Jaani järglased UUSTALU (USTALLO) ja kuigi Uietalu-nimelisi kohti on Muhus paljudes külades, ei ole neist vist ükski nii hilise tekkega. Märgime, et eriti palju Ustallo lisanimega peremehi esineb taani- ja rootsiaegsetes dokumentides (varasemas kirjapildis ka Ystall) ning kohati tekib lausa kahtlus, kas see lisanimi ikka üldse peab “uut talu” tähendama?
Uietalu Jaanil sündis Vanamõisa Laurilt võetud Madliga kolm poega ja kolm tütart. Vanem poeg Andrus Uustalu (1775–1818) sai isa surma järel peremeheks ja teine vend Mihkel (1782–1818) jäi talle sulaseks; 1796.a sündinud Aadut ükski hingeloend ei nimeta ja tuleb arvata, et ta väiksena suri.
Andruse esimene poeg Tõnis Uustalu (1802-34) jäi vallaliseks ja suri noorelt. 1834.a loendis oli ta küll peremeheks märgitud (1826.a on peremees nimetamata), kuid suri samal aastal. Nooremad vennad Madis ja Aad võeti teineteise järel (vastavalt 1828. ja 1833. aastail) nekrutiteks. On märkimisväärne, et mõlemad jõudsid kroonust tagasi ja Madis rajas omale tühjaks jäänud Runni-Mardi kohal soldatikoha, millest juba alguses juttu oli. Tema 1865.a sündinud poeg Madis ehitas Andruse vabadikukoha, mida õigupoolest peaks Uietalu vabadikukohaks arvama, aga sellestki sai juba üsna alguses räägitud. Ka Madise noorem vend, kroonus Mihailiks ristitud Aad abiellus peale 15-aastast teenistust Ivardi sulase tütre Ingel Janseniga, kuid tema suri paari aasta pärast järglasteta ja oma soldatikoht on tal ehitamata jäänud.
Nii jäi keskeas surnud esimesest Andrusest vaid pojapoja rajatud tema-nimeline vabadikukoht. Peale Tõnise surma on peremeheks kinnitatud sulase Mihkli poeg Andrus Uustalu (1811-82), kuid tema ainus poeg Jaen suri imikuna (noorem vend Mihkel oli selleks ajaks juba Olakite Pärdi-Juril peremeheks pandud) ja 1858. aastaks on Uietalule toodud Soonda Mihklil sündinud ning Suure-Tähvenal sulaseks olnud Tähve Väärtnõu (1814-66) arvukas pere. Nimelt oli Tähve 1836. aastal abiellunud Uietalu vana Andruse tütre Rõõdaga (ristiti usuvahetusel Glikeriaks) ja neil oli Soondas üks tütar ning neli poega sündinud (Igakülas sündis veel kolm tütart). Siitpeale jäi Uietalu Väärtnõude valdusse ja endine peremees Andrus jun. Uustalu (uue perenaise Rõõda onupoeg) jäi talus sulaseks.
Tähve esimene poeg Madis/Matvei Väärtnõu (1841–1919) sai isa surma järel Uietalu peremeheks. Ta laulatati 1860.a Männiku-Jaani Käspri tütre Ruuduga (salvitud Olgaks) ja ühtekokku jõudis neil kuus poega ning kaks tütart sündida. Kolm poega ja tütar Elena jõudsid abieluni – noorem tütar Maria suri 2-aastaselt.
Märgime, et Madise noorema venna, Tähve jun. Väärtnõu pere sai veelgi arvukam – 7 poega ja 4 tütart, kuid temast on veel Suuremõisa loos juttu. Ta jäi luterlaseks ja paistab olevat omale Suuremõisas latsikoha saanud (samuti Uietalu nimega), aga hilisemad luteri kirikukirjad tema peret ei kajasta ja tundub, et ta hiljem on Muhust minema läinud.
Vana Tähve kolmas poeg Mihkel (1846–1938) ehitas omale küla serva (Nuka kõrvale) Kasevälja vabadikukoha ja seda vaatame siinsamas veel eraldi; noorim vendadest, juba õigeusku ristitud Andrei (1848 – 1914) oli Uietalu soldat, kellel vanas eas küll kaks naist oli aga lapsi mitte. Teda tuleb ilmselt Niidialuse asutajaks pidada, kuid sellest veel lõpuks.
Peremehe Madise esimene poeg Mihail suri alla-aastasena ja Uietalu järgmiseks peremeheks sai teine poeg Maksim Väärtnõu (1864 – 1923); teine abieluni jõudnud vend Georgi (1869–1932) asus juba nimetatud Suuremõisa latsikohale, aga 1871.a sündinud Ivanit kohtame viimati 1892.a kutsealuste nimekirjas. Vana Madise poegadest on nimetamata veel vallalisena surnud Andrei (1873 – 1904) ja 1906.a abiellunud Vassili (sünd. 1879), kes eelviimases Rinsi koguduse-nimekirjas oli Uietalul lausa esikohale seatud, kuid samas maha tõmmatud ja viimasest Rinsi nimekirjast tema peret enam ei leia!
Uietalu kolmas Madis abiellus 1889. aastal Neo Mihkli tütre Elena Müürisepaga ning neilgi sündis kaheksa poega ja tütar Elisaveta (Liisa), kes Uiesaadu Timofei Osale mehele sai. Esimene poeg, 1890.a sündinud Maksim paistab esimese ilmasõja ajal teadmata kadunuks jäänud, sest teda on kruntimisel talu seitsmendikeks jagamisel veel arvesse võetud: Uietalule jäi 2/7 (nähtavasti kaduma jäänud Maksimi ja hiljem Laimjalga läinud Feodori osad); teine poeg Ivan asus oma seitsmendikuga selleks ajaks tühjaks jäänud Ansu-Mihklile (vt.eespool); Anton läks oma seitsmendikuga Ranna-Saadule koduväiks; Timofei ja Aleksander rajasid 2/7-ga Lõhmuse osatalu ja ainsa tütre Liisa seitsmendik läks kaasavarana Uiesaadule. Nii jäi algsest 56,67-hektarisest Uietalu talust alles 10,23 hektarit, kus talundilehe järgi siiski tervelt 8,7 ha põldu oli märgitud.
Koht hakkas dokumentides Lootuse nime kandma, aga lootus oli petlik! Feodor (Veeda) jäi Uietalule üksi ja läks uue korra tulles hoopis Laimjalga, kus olla endalt ise elu võtnud. Kolhoosiajal kadus koht märkamatult, aga nüüdseks võib see uuesti “ellu ärgata”, sest Matsil turismitalu pidavad Aavikud paistavad olevat ka Uietalu kunagisele taluasemele laienenud.

LÕHMUSE

21. sajandil elab edasi Uietalu jagamisel tekkinud Lõhmuse osatalu, mille Timofei Väärtnõu külast välja nüüdseks metsastunud endisele karjamaale rajas. Timmu vanem vend Aleksander, kelle seitsmendik samuti Lõhmusele jäi, abiellus Ennu Elena Liigiga ja nad läksid Laimjalga.
1939.a talundilehe järgi oli Lõhmuse osatalu 12,9-hektarine ja 8,6 hektarit oli põldu. Nähtavasti pidi Timmu seda suuresti uudismaast üles harima. Timmu kaks poega (Hillar 1930 ja Rauli 1932) on väikestena surnud. Peale ühe surnult sündinud tütre sündisid veel tütred Vilma, Helle ja Tiia. 1959.a oligi Lõhmuse pere 5-liikmeline: Timmu oma naise Akiliina ja kolme tütrega. Uuel aastatuhandel on koht juba noorema tütre Tiia Kaljula nime kandva pere valduses.

Kasevälja

Uietalu vana Tähve kolmas poeg Mihkel Väärtnõu (1846–1938) on omale 1870-ndatel (arvatavalt Terala Madis Keskülaga üsna ühel ajal) Nuka kõrval Kasevälja vabadikukoha ehitanud. Noores eas on ta nähtavasti isa sünnikodus Soonda Mihklil sulaseks olnud ja sealt võttis ta ka kauge sugulase Mare Madise t. Väärtnõu naiseks, kellega tal kolm poega ja kuus tütart sündisid.
Mihkli esimene poeg Madis läks peale kroonu teenimist 1906.a Ranna-Saadu Juulale koduväiks ja eespool oli tema õnnetust surmast ilmasõjast tagasiteel juba juttu. Teine vend Andrus “päris” nimekaimust onult, vanalt Uietalu soldatilt Niidialuse vabadikukoha, aga noorima venna, 1890.a sündinud Vassili käekäik peale 1912.a kroonusse võtmist on teadmata (ta võis esimesse ilmasõtta jääda!).
Vana Mihkli kuuest tütrest kaks said mehele, Ingel suri 9-aastaselt, Riste kohta andmed puuduvad ning kaks õde (Kadri ja Juula) elasid vanatüdrukutena Kaseväljal veel 1959.a loenduse ajal.
Kruntimisel jäi Kasevälja 5,57-hektariseks popsikohaks 0,3 ha põllumaaga. Peale Kadri ja Juula surma jäi koht tühjaks ning kadus.

Niidialuse

Õuemärk 
Rinsi 8. koguduse-nimekirjas (1903 – 1914)  on Niidialuse vabadikukohale märgitud nii 1914.a surnud vana Uietalu soldat Andrus (Tähve poeg ja esimese Madise noorem vend) kui ka luterlaseks jäänud Kasevälja Mihkli teine poeg Andrus Väärtnõu (1877 – 1945) oma perega. Pihinimekirjadest meil selle “oikumeenilise” pere puhul palju abi ei ole, aga paistab, et vana Andrus (Andrei) omale eluaseme juba siis ehitas, kui ta 1882.a esimese naise võttis ja Kasevälja Mihkli poeg ehk alles 20. sajandil talle “kasupojaks asus”. Huvitaval kombel ei ole see n.ö. niidi alla ehitatud koht muud nime saanudki ja esineb selle toponüümiga nii kõnes kui kirjas. Koht oli kolmest siinsest vabadikukohast keskmine – Kasemetsa põhjapoolseks ja Jaani-Saadu lõunapoolseks naabriks.
“Noor” Andrus laulatati 1909.a luteri kirikus Mihkli-Aadu Madise õigeusku tütre Iriina Nõuga, aga lapsi on nad kirja pannud, nagu juhtus: Rinsi koguduse-nimekirjas on neil neli poega ja 1928.a sündinud tütar Elvi, aga 1925.a sündinud Liina-Laine (hiljem Lümandale läinud) ja 1923. aastal sündinud poeg Joosep on luteri personaal-raamatus kirjas – ühtekokku sai Väärtnõude vääriliselt seitse poega ja kolm tütart kirja.
Niidialuse koht jäi kruntimisel 4,05-hektariseks popsikohaks 0,8 ha põllumaaga. Andruse ja Riina kaks vanemat poega (Mihail ja Orest) on 1933. aastal surnud; 1916.a sündinud Arteemi elas hiljem Saaremaal ja töötas Pidula kalakasvanduses; 1918.a sündinud Arseni kohta andmed puuduvad. 1959.a loenduslehel on Niidialuse ainsaks elanikuks Andruse 74-aastane lesk Iriina, aga teadupärast elas Niidialusel viimati noorim poeg Joosep Väärtnõu (1923–2006). Kolhoosi asjadest ta palju ei arvanud, aga et karjamaad ümberkaudu palju oli, pidas ta loomi ja püüdis Lõpemerest enda tarbeks kala. Lambad ja pudulojused olid küll suuresti “vabapidamisel” ja sellepärast olla “metsmaugil”, nagu teda siinkandis kutsuti, ka küla ja ümberkaudsete inimestega pahandusi olnud. Vanadusepäevad lõpetas Joosep Sõmera hooldekodus ja seegi Igaküla vabadikukoht on seniks kadunud, kuni nn. arendajad siin taas kord "kopa maasse löövad"!

Sellega oleme viimase 300 aasta jooksul Igakülas olnud 56 eluaset “läbi käinud”. Rõhutame, et esitatud mosaiigis võivad mõned killud ka valesti paigutatud olla, aga üldpilt sellest Muhu suurimast külast peaks tõepärane olema. Raissa Kõvamehe raamatus “Kahe väina vahel” toodud olupildist, kus talveõhtul Sepa mäelt vaadates siit nii palju suitse taeva poole on tõusnud, “nagu peaks siin üks suur linn olema”, on ehk vaid tosin suitsu alles, aga sellele mõeldes, mis Liivi sõja ja Põhjasõja järel oli toimunud, ei ole ehk ka 20. sajandi hävitustöö lõplik ja igavene – antagu ainult aega!

September – oktoober, 2006; ümber formateeritud märtsis, 2012 ja pisut täiendatud aprillis, 2014

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
Tel. 657 2839; e-post: ylo@rehepapp.com või papp@neti.ee