MÕISAKÜLA

Mõisaküla nimi on seotud rootsiaja algupoolel rajatud Tamse mõisaga ja kuigi üldiselt võib küla Muhu põliskülade hulka arvata, tuleb teda siiski enamikust põlisküladest nooremaks pidada. 18. sajandi adramaa-revisjonides ja veel 1770-ndate Tamse vakuraaamatuis on kolme Tamse mõisa renditaluga küla nimetatud Dorff Siljavelja, kusjuures Mõisaküla nimi esineb vist esmakordselt 1800.a paiku koostatud nn. reguleerimiskaartide registris (EAA.311.1.558). Siljavälja külaks (Dorff Sillawely) nimetab kolme pundenikukohta juba esimene rootsiaegne maaraamat 1645. aastast ja see paistab paar sajandit külanimena esinenud, aga 16.s dokumentides ei kohta veel sedagi nime. Märgime, et kolmest vanast “väljast” – Anduvälja, Marjavälja ja Siljavälja paistavad esimene ja viimane taaniaegsed pundenikukohad olevat, Marjavälja nimi ilmub aga esmakordselt alles 1756.a adramaa-revisjonis Külasema talunimena. Muhu kontekstis tuleks pundenikeks nimetada n.ö. pool-vabasid, kellede kohustuseks sai hilis-keskajal, kui saartelt märkimisväärsel hulgal vilja välja veeti, sälitis ehk üks laevapund vilja anda.
Tundub, et siitkandi põhiliseks asualaks oli nähtavasti juba muinasajast alates Tamse põlisküla, mis mõisa rajamisega 1650-ndatel kadus ja alles 1920-ndatel asunduskülana taastus. Sellest põhja-kirde poole jääv “tagamaa” on küll mõnesuguse hajaasustuse saanud, kuid Muhule tüüpilist tihedat sumbküla siia ei tekkinudki. Rootsiajal paistab kõige kontsentreeritum asustus olnud praeguse Siljavälja ümbruses, kus 1698.a kaardil (EAA.308.2.56) näeme viite “punast katust”.

Mõisaküla ~1700

Number 1 märgib õigupoolest kahte lähestikust maja praegusest Siljaväljast pisut lõuna pool ja nr.2 kolmandat üsna Siljavälja kohal. Eksplikatsiooni-tabeli järgi on nr.1 Sillawellia Jaagu ja numbriga 2 Lausejako Jürgen’i eluase. Siit oluliselt lääne-loode poole jääb numbrit 3 kandnud neljas eluase – Wadoma Mart. Olgu ette rutates öeldud, et kõik kolm arvestustalu elasid katku üle ja olid 1713.a protokollis koormisi kandvateks arvatud, aga viimane sai siiski 18.s esimesel poolel omale uue asustuse nimetatud Lausejako Jurgeni järglastest ja see kujutab praegust Laasuga talu, mis nähtavasti “aegade algusest” on oma praegusel kohal asunud, kuigi esialgu Wadoma nime kandnud! Nimelt praeguse Vaaduma kohal rootsiajal veel talu ei olnud ja siia asuti alles peale katku (18.s lõpuks oli talu juba oma praegusel kohal), aga sellest lähemalt edasises.
Viies “punane katus” nimetatud kaardil (nr.4) on oluliselt põhja pool – selleaegsele kahele Pallasma talule isegi pisut lähemal kui Siljaväljale ja Laasugale. Eksplikatsioonitabel märgib selle poole adramaa peremeheks Tyho Tönnes ja tegemist võiks Mõisaküla vanima taluga olla, sest juba 1569/70 Maasilinna maaraamatus leiame Tamse vakuses ½-adrase Tuhi Olle nime! Arusaamatuste vältimiseks nimetame seda edaspidi Vana-Tüü taluks, sest ehkki Pallasma Tüü kohal eksisteeris juba 18.s lõpul samuti eluase, sai see Tüü nime alles 1860-ndatel, kui senisel Vana-Tüü arvestusüksusel Pallasma Matsi Mart peremeheks pandi. Märgime, et praeguste ametlike lahkmejoonte järgi jääks Vana-Tüü samuti Mõisaküla territooriumile (kui see 1860-ndatel ei oleks maha põlenud!)  ja nii on põhjust Tüü talu(de)st nii Mõisaküla kui Pallasma kontekstis rääkida.
Kaardi-pildiga seoses peaks selgitama, et rootsiaegse kaardi rasterkujutis on MapInfo vaheditega digikaardiks kalibreeritud ja sellele eraldi kihina hilisemate elupaikade punkti-koordinaadid kantud (mustad viisnurgad pildil). Nii saavad paikkonda tundvad inimesed kaardil orienteeruda ja ühtlasi rootsiaegsete kartograafide täpsust imetleda.
Täpsustame, et 1645.a maaraamatus olid Sillawely külaks arvatud kolm pundenikukohta: Bile Tönnis, Lade Matz ja Sillawelge Hitz. Kui viimast võib Siljavälja “põhjaks” pidada, siis Bile Tõnise leiame 1674.a aktis hoopis Külasemast (kannabki seal nime Sillawelia Tönnes) ja Lade Mats kujutab ilmselt pärastist Külasema Mäe-Pärdi hajatalu (“sugulane” Lahdi Jurgen – Mäe-Tooma eelkäija oli sel ajal eraldi hajatalude rubriigis kirjas ja asus ka praegusest veel pisut Paenase pool). Nii võib oletada, et rootsiaja lõpuks ilmunud Lausejako Jürgen ja Wadoma Mart ehk alles mõisa rajamise aegu omale uued talud rajasid, sest just 1674.a De la Gardie aktis ilmuvad  esmakordselt Tamse poolvakuse esimeses – Siljavälja külas peremehed Waddema Hannus ja Lase Jack ning üsna ilmselt on pärastiste Mardi ja Jurgeni eelkäijatega tegemist! Võiks lisada, et 1674.a aktis on koos ½-adrase Tyhho Tonnis’e söötis üksusega Siljavälja küla all 7 arvestusüksust kirjas – nende hulgas peale tegelike Mõisaküla talude ka juba nimetatud Külasema Mäe-Pärdi (sel ajal Lahde Tonnis) ja ka kahe tänase  Pallasma talu eelkäijad – peremesteks Simo ja Matz.
Nagu öeldud, oli rootsiajast alates 1860-ndateni Mõisakülas neli põlistalu; peale Vana-Tüü “kolimist” alla Pallasma külla jäi neid kolm ja tegemist oli sajandi lõpul Tamse mõisa ning ka Muhu suurimate taludega (Vaaduma osteti välja 99-tiinusena!). 20.s jagamistega tekkisid Siljaväljast Jaani ning Vaadumast Palmi ja Lumiste osatalud. Kõige enam Mõisaküla “suitse” võib arvata Laasugalt tekkinud või hiljem sealt asustuse saanud – peale Minsi ja Niidi märgime Laasugaga seoses veel Pallasma Saadu Tähve rajatud Kaldamäed ning viimasest omakorda alles hiljaaegu tekkinud Veeret. Siljavälja vabadikeks tuleb lugeda Tammiski ja Ranna-Uielu. Peale selle jääb Mõisaküla praegustesse piiridesse mitmeid Põitse vabadikukohti (Tika, Mäksa ja Põllunuka) ning Mõisaküla alla arvame ka kolm Korja kohta, milledest kaks küll pigem Põitse (Ännika ja Peele) inimeste rajatud. Kõigist neist räägime edasises ükshaaval oma “tüvitaluga” seoses või “võõrastest” vabadikest ka lõpuks eraldi. 
Mõisavaldade aegu kuulus Mõisaküla loomulikult Tamse valda ehk kogukonda; nende kaotamise järel hakkas küla Muhu-Suure valla koosseisu kuuluma. Peale viimast sõda oli mõneks ajaks Põitse külanõukogu moodustatud, mille alla ka Mõisaküla (õigupoolest kogu kunagine Tamse vald) kuulus. Selle järel oldi mõne aja Piiri külanõukogu ning okupatsiooniaja lõpuni ainsa Muhu külanõukogu all kuni Muhu valla taastamiseni.

1. SILJAVÄLJA

 Õuemärk
Et rootsiaegsel kaardil hilisem Siljavälja liigagi täpselt Lausejako Jürgeni maja kohale jääb, võib ju ka juhus olla, sest taluhooneid on järgnevatel sajanditel kindlasti korduvalt ümber ehitatud, aga numbriga 1 tähistatud kahe maja piirkond nn. Siljavälja koplis (mille järgi kindlasti ka hilisem priinimi saadi) on hiljemgi Siljaväljaga seotud inimeste elupaigaks olnud ja vääriks õigupoolest lausa arheoloogilisi uuringuid. Taaniajast alates on teada Siljavälja kolme järjestikuse peremehe nimed: Hitz, Matz ja Jack, aga see on enam-vähem kõik, mis selleaegseist dokumentidest selgub. Rootsiaja lõpu näljahäda ja Põhjasõja-aegne katk on siingi oma töö teinud. Juba viidatud 1713.a Güldenstubbe protokollis leiame järjenumbriga 77 Tamse mõisale koormisi kandva peremehe Matzi Jacko Laas ning märgitakse vaid meest ja naist – ei vanu ega lapsi. Ilmselt seesama Laas on kirjas ka esimeses adramaa-revisjonis 1731.a naise, hobuse, kahe härja ning paari veiseloomaga. 1738. aastaks on aga talus peale kahe vanainimese ilmselt uued tööealine mees, naine ja kolm tütart. Kuigi peremeest nimetatakse endiselt Matsi Laas, on ilmselt juba “tegijaks” 1750.a peremehena märgitav Matsi Laso Jurgen, kellel siis juba kaks poega ja kuus tütart kasvamas olid. Revisjonides toodud perede koosseise jälgides võib oletada, et see SAARKOPPEL’ite esiisa Jurgen (Juri) siitsamast naabertalust pärit oli, aga rootsiaegsete Siljavälja inimeste sugu paistab olevat lõppenud (vana Laasu naine on vist 1740.a paiku ja Laas ise 1744. ja 1750. aastate vahel surnud).
Ühtekokku kohtame dokumentides Juril täisikka jõudnud kolme poega ja seitset tütart, aga kas need kõik selle naisega sündisid, kes 1778.a 20. novembril suri ja kelle nimegi surma-meetrikas ei märgita, selle üle on raske otsustada!
Juri vanem poeg Mats (~1734–1801) on millalgi 1760-ndatel Nõmmkülast Puhkama Andruse tütre Eeduga abiellunud, aga kus Siljavälja mehed (ka noorem vend Laas) laulatamas käisid, on seni teadmata, sest ei Matsi ega Laasu abielukandeid Muhu meetrikaist ei leia! Kui Matsi laulatus võis ehk enne 1762. aastat toimuda, millised meetrikad hävinud on, siis Laas oli 1782.a veel vallaline ja tema lapsed hakkasid alles 1780-ndatel sündima; keskmise venna Juri laulatus seevastu on 1764.a Liival toimunud.
Vana Juri surma järel jõudsid nii vanem poeg Mats (~1735–1801) kui ka noorim vend Laas Saarkoppel (~1753–1832) Siljaväljal peremeesteks olla; keskmine vend Juri (~1739–1804) oli 1782.a  Pallasma vabadikuna kirjas, aga 1795. aastaks oli ta Kallaste Jõel peremeheks pandud ja tema järglastest saame Kallaste loos pisut rohkem teada.
Vana Juri seitsmest tütrest viis said mehele; vanem õde Made ja üks keskmistest – Madli jäid oma vallaslastega tallu tüdrukuteks. Teisel õel Tiiul sündis 1758.a Tamse mõisa valitseja Heinrich Fabian Wolenziga vallaspoeg Hendrik, kes hiljem perekonnanime VOLENS kandis ja Paenasel omale Endriki vabadikukoha rajas. 1764.a tuli Tiiule koduväiks hiidlasest sulane Hans Päraselt ning pere oli esimeses loendis Tamse mõisa vabadikena kirjas. Arvatavalt oli neil Siljaväljal ka oma eluase ja Hans paistab sepatööd teinud, sest küllap temalt pidi ka kasupoeg Hendrik seda ametit õppima! Peaks lisama, et Hansul ja Tiiul sündisid 2 tütart ja neli poega. Noorima poja Mihkli käekäik ei ole selge, aga kolmest vanemast pojast said mõisapiiride korrastamise ja sellega kaasneva hingede vahetuste ajal Pädaste mõisa hinged – Simiste Andruse Andrus SAAR ja Pädaste Kane Jaak MÖLDER olid Siljavälja Tiiu ja Hansu pojad. Nende noorem vend Juri võeti Simistest nekrutiks. Hendrik Volensi käekäigust on aga Paenase loos veel pisut juttu.
Sajandivahetusel surnud Matsil oli kolm poega ja kuus tütart. Vanem poeg Juri Saarkoppel (1782–1850) oli isa surma järel alles noor peremeheks saama ja talu jäi onu Laasu ning tema järglaste valdusse. Jurist sai hiljem Nõmmküla Sõo peremees ja teine vend Mihkel Saarkoppel (1790–1855) pandi 1820-ndatel Kallaste Uietalu peremeheks; Matsi noorim poeg, 1794.a sündinud  Andrus võeti 1810.a nekrutiks ja temast edasised andmed puuduvad.
19. sajandi esimesel peremehel Laasul sündisid ühtekokku viis poega ja ainus tütar Mare (sai 1820.a Koguva Sumari Andruse naiseks ning üheks Tüüride esiemaks). Esimene poeg Mihkel/Mihail Saarkoppel (1786–1869) jäi Siljaväljal peremeheks, aga kolm järgmist poega surid noorelt (Juri päris imikuna ja Jaen ning Andrus teismelistena). Noorim poeg Tähve/Timofei Saarkoppel (1801-69) jäi Siljavälja sulasepereks. Tema vanem poeg Jaen suri 2-kuuselt, aga õigeusku ristitud Mihaili on 6. koguduse-nimekirjas Siljavälja saunikuks märgitud. Ta abiellus ühe Irina Aameriga Saare mõisast ja asus hiljem Saaremaale Uuemõisa valda.
Mihkel Laasu poeg oli 1810.a Pallasma koduväi Matsi tütre Kadriga (Keinastite sugu) abiellunud ja sündisid kolm poega ning viis tütart. 1812.a sündinud Jaen/Ivan Saarkoppel sai 1860-ndatel peremeheks; Mihkel võeti 1840.a nekrutiks ja kadus, aga 1824.a sündinud Tähve (Siljavälja “noor” Tähve) on oma perega Tammiski rannasauna asunud. Noorperemees Jaanil oli Külasema Jaagu peretütre Eeduga (Vapper) omakorda neli poega ja kaks tütart, kelledest vaid noorim poeg Ivan 3-aastaselt suri. Kolm venda ja kaks õde jõudsid abieluni ja ühtekokku sai neile 35 järglast, kellede ükshaaval loetlemine ehk siinkohal pisut tüütuks muutuks!
Pärimisõiguslikul, aga varases keskeas surnud Andrusel (1836-73) jõudsid abieluni kaks vanemat tütart ja kaks nooremat poega, aga teisel vennal Madisel vaid kaks tütart (tema ainsad kaks poega surid väikestena). Nii on peale vana Jaani surma 1901.a asunud peremehe rolli tema kolmas poeg  Mihkel/Mihail Saarkoppel, kellel meetrikate andmeil oli Nõmmküla Tõnu-Aadu Tähve tütre Ristega (Peremees) neli poega ja kaks tütart. Vanem tütar Elena suri aastasena, aga 1879.a sündinud Ekaterina sai 1911.a Soonda Tammiku Villem Väärtnõu naiseks. Mihkli vanemad pojad Matvei (1867–1924) ja Ivan (1870–1959) olid kruntimise algandmetes 76,84-hektarise Siljavälja talu omanikeks märgitud. Rullingo andmeil olla talu nii jaganud, et Madise pojale Ivanile jäi 4/5 kohast ning Madise noorem vend Ivan on 1/5-ga omale Jaani osatalu rajanud. Viimases koguduse-nimekirjas oli üksikuna kirjas veel Mihkli 1881.a sündinud ja Nikolaiks ristitud noorem poeg, aga tema hilisem käekäik jääb siin välja selgitamata.
Siljavälja viimasel Ivanil oli Pallasma Matsi Priidu tütre Marega viimases koguduse-nimekirjas ainus tütar, 1934.a sündinud Sibille. Viimase sõja lõpul põgenes pere Eestist. Maha jäi Ivani noorem õde, 1910.a sündinud Kristina, kes hiljem oma nimeks Maia võttis. Sõja järel tuli talle koduväiks keegi Mart Karla p. Suurkivi (s.1918) ja 1959.a rahvaloenduses oli Siljavälja juba Suurkivide koht: siia oli toodud ka Mardi isa Karla Tõnise p. Suurkivi (sel ajal 72-aastane) ning kirjas oli Maia ja Mardi 3-aastane (lapsendatud) poeg Rain Suurkivi. Peale Maia (Kristina) ja Mardi surma jäi koht tühjaks, aga uueks aastatuhandeks oli sellest Raini pere suvekodu saanud. Lisame, et oma kõnepruugi järgi oli Mart nähtavasti Venemaal sündinud ja kasvanud, aga kas tema esivanematel mingi seos Oina Jaani Suurkividega võis olla, on seni välja selgitamata.

Tammiski

Tammiskil oli Mõisaküla ja Põitse meeste vana kalapüügi-koht lautri ja võrgumajadega. Millal sinna esimene tulekoldega rannasaun oli tehtud, jääb siinkohal teadmata, aga kui Siljavälja Mihkli noorem poeg, 1824.a sündinud Tähve/Timofei Saarkoppel ennast 1854. aastal Tupenurme Vanaga-Juri Ingliga (Peeker) laulatada laskis, on nad Rinsi koguduse-nimekirjade järgi otsustades Tammiski rannasauna asunud. Neil oli Ingliga juba 1851. aastal (vallaslapsena) tütar Ekaterina sündinud (sai 1876.a väljateeninud soldati Jaen/Ivan Läksi naiseks); Tammiskil sündisid poeg Maksim Saarkoppel (1857–1926) ja 1865.a tütar Kristina, kes paarikuiselt suri.
Tähve ainus poeg Maksim ehitas omale sajandi lõpupoole siinsamas rannakarjamaal Ranna-Uielu koha ja küllap jäi Tammiski saun Saarkoplitest vabaks. Mõne aja võis siin enne Vildiaugule asumist “koduväina” elada Jaen/Ivan Läks (vt. Põitse lugu).
Üks viimaseid siit kandi rannasaunade asukaid oli Tupenurme Panga-Juri Riste 1887.a sündinud vallaspoeg Ivan Tuul. Nimelt märgib viimane Rinsi nimekiri Ranna-Uielu järel 1912.a abiellunud Ivani peret (neli tütart ja kolm poega), kuid kindlasti ei olnud nad Ranna-Uielul. Pallasma Tüü Ruudi mälestuste järgi elasid nad Lepana saunas, aga Tupenurme Uielu (Aida) Amanda Tuul, arvas neid ka Tammiski saunas elanud. Lõpuks suri Ivan 1941.a hoopis Võlla Saadu naabrusse jäänud (pisut Mõegaküla pool) Uue.Saadu (ka Kadaka-Saadu) vabadikukohal. Nüüdseks on Tammiski nukk jälle “tühi ja paljas nagu maailm peale loomist”!

Ranna-Uielu

Siljavälja (Tammiski) Tähve ainus poeg Maksim Saarkoppel abiellus 1883.a Kohi Jaagu ja Kopli-Saadu Riste tütre Mariaga (Mätas) ja ehitas omale Tammiskilt napp kilomeeter Lepana poole uue eluaseme, mis Ranna-Uielu nimega siiani püsib. Madisel ja Marel sündis kolm tütart ja viis poega, kuid kaks poega surid lapseeas ja Aleksandri ning noore Maksimi saatus esimese ilmasõja ajal on teadmata. 1889.a sündinud Aleksander ei olnud armulaual juba 1912.a; noorem vend Maksim oli küll 1915. aastani pihil käinuks märgitud, kuid 10-ndast Rinsi koguduse-nimekirjast on mõlemad jäljetult kadunud.
Vendadest vanim – Feodor ehk Priidu abiellus 1914.a ja peale surnult sündinud poja jõudis 1915.a lõpul veel tütar Olga sündida, kui Riidu koos kälimehe Pärna Ivaniga uppus ja lesk Riina (Ekaterina) tagasi oma sünnikoju Tupenurme Palgiaale läks.
Viimases Rinsi nimekirjas oli vana Madise lesk Mare kahe noorema tütrega (Maria ja Julia) Ranna-Uielul. Maria (1897–1982) asus hiljem oma 1922.a sündinud vallaspoja Augustiniga Paenase Kaera-Saadule, kust viimane peale sõda Rebaski Uie-Mardile asus. Ranna-Uielule jäi noorem õde Julia ja talle tuli koduväiks Nõmmküla Sepa-Saadu Mare vallaspoeg Matvei Suu, kellega enne abiellumist oli 1930.a poeg Harvi sündinud (jäi ema neiupõlve-nimega). 1959.a rahvaloenduse lehel olid Pallasma küla järgi Ranna-Uielul 54-aastane Julia Maksimi t. Suu oma poja Harvi Saarkoppeliga. Viimane suri järglasteta ja koht jäi Harvi viimase elukaaslase kasutusse, kuid pärijateks olla väidetavalt Juula õepoja, Uie-Mardi Kusti järglased.
Olgu öeldud, et kuigi viimasel ajal on kohta Pallasma küla all arvatud, jääb ametlike lahkmejoonte järgi Ranna-Uielu siiski Mõisaküla endisele karjamaale. 

JAANI

Siljavälja Mihkli teine poeg Ivan Saarkoppel (1870–1959) ehitas omale Mäksa-poolsete põldude serva väikese maja nähtavasti juba enne esimest ilmasõda. Ta abiellus 1904. aastal Laasuga Jaani tütre Ingliga (Kolk) ja viimane koguduse-nimekiri märgib neil kahte poega (Aleksander 1904 ja Vassili 1909) ning tütart Akilina (s.1913).
Kruntimisel sai Ivan 1/5 Siljavälja kohast ja Jaanist sai osatalu, mis ka Lillevälja nime on kandnud. Ivani pojad läksid juba enne sõda kodust välja ja 1944.a põgenes kogu pere kardetava uue terrori eest. Koht jäi tühjaks ja mõne aja oli siin Põitse Pärna Sergei Kolk, kuni ta omale endistele Laasuga põldudele Kuusiku koha ehitas.
1959.a rahvaloenduse ajal oli Jaanile asunud sel ajal Seanina kalatööstuse juhatajana töötanud Endel Indermitte oma perega  (naine Liia, poeg Jüri ja kaks tütart ning ka 63-aastane ema Elfriide Jakobi t. – pere oli pärit Saaremaalt), kuid nemad läksid siit üsna varsti minema (juhtiv kaader vahetus Seaninal sel ajal sageli). Selle järel omandas koha Põitse Rapikule asunud Sergei Vassili p. Evert oma perega (Rapikust on lähemalt Põitse loos juttu). Sergei vanem poeg, 1942.a sündinud Kalju Evert ehitas Jaanile uue maja ja tema perele jäi koht ka viimase maareformi ajal.

2. LAASUGA

Õuemärk 
Praegune Laasuga on katku järel oma nime “pärandanud” edasises jutuks tulevale Vaaduma talule ja ise saanud uue nime rootsiajal Siljaväljast pisut põhja pool olnud Lase Jack’u talult. De la Gardie missiivis olid 1674.a Siljavälja küla all kirjas nii ¾-adrane Waddema Hannus kui 3/8-adrane Lase Jack. 25 aastat hiljem on algul toodud kaardil üsna praeguse Laasuga kohal samuti ¾-adrane Wadoma Mart, keda lisanime järgi võib küll Hannuse järglaseks arvata ning Siljaväljast vaid pisut põhja pool Lausejako Jürgen, keda omakorda peaks Jaagu järglaseks pidama.
Võib oletada, et nii Hannus kui Jaak olid seoses Tamse mõisa rajamisega Tamse põliskülast ümber asunud, aga loomulikult jääb see vaid oletuseks. Nii Hannuse kui Jaagu järglaste talud paistavad olevat nälja- ja katkuaja üle elanud (kolmandana ka eespool jutuks olnud Siljavälja Matsi talu), kuid kõige elujõulisemaks neist osutus hiljem kadundud Laso Jaagu järglase Jürgeni talu. Siit paistavad pärastise asustuse juba esimese adramaa-revisjoni ajaks saanud nii rootsiaegne Wadoma, mida sestpeale võib igati Laasugaks nimetada kui ka hiljem 18.s keskel Siljavälja, sest rootsiaegse Matsi järglane Laas paistab järglasteta surnud! Ühe võimaliku “interpretatsioonina” toimunust esitame järgmise skeemi:

Kolme talu kujunemine

Peaks kohe märkima, et adrarevisjonide nappide andmete põhjal on kindlasti võimalikud ka muud “konstruktsioonid” ja suuresti jääb siin toodu spekulatiivseks, kuid aitab siiski mõista, kuidas Laasuga ja Vaaduma katkujärgses arengus n.ö. rist sisse tekkis ja talud oma nimed vahetasid. Kui Güldenstubbe protokollis koormisi kandnud lasteta Siljavälja (Matzi Jacko) Laas esines revisjonides 1750. aastani (Juri pere oli siiski vist juba 1744. aastaks sinna asunud!), siis samasuguse ühe mehe ja ühe naishingega Wadoma Jurry asemel oli juba 1731. aastal Laso Jacko Michel, kelle daatumiteks võime umbkaudu arvata 1680 – 1760. Tema järglastena kohtame säilinud meetrikais kahte tütart – Kingisepa Jaanile mehele saanud Mare (~1714-98) ja vallaliseks jäänud Liso (~1725-87). Mõlemad leiame ka veel esimesest hingeloendist.
Samas oli katku üle elanud Laso Jacko Tönnis’e talus, kus 1713.a kaht tööeas meest märgiti, 1731. aastaks vaid üks täismees jäänud (tõsi küll, kolme poja ja ühe tütrega) ning see sunnib arvama, et Tõnis ja Mihkel vennad ning rootsiaegse Jürgeni pojad olid! Revisjonides figureerivad Tõnis ja Mihkel peremeestena 1750. aastani, aga 1756.a revisjon märgib Tõnise asemel peremehena Laso Jacko Jurri, keda võib küll Tõnise pojaks arvata, kuid arvatavalt oli Juri päris uue talu rajanud pärastise Vaaduma kohal. 1771.a vakuraamat selgitab, et see mit ½ h. Wadama Jacks Land on ja ilmselt seetõttu hakkaski seda onu Mihkli talu rootsiaegset nime kandma! Sellest räägime veel eraldi, kuid rõhutame, et Juri Tõnise poja järglasi priinime saamas ei olnudki (tema vallaliseks jäänud tütar Ingel suri 1822.a) ja priinime KÕVAMEES hakkasid kandma hoopis Tupenurme-Nõmmküla juurtega endise sulasepere järglased.
Mihkli talu (s.t. Laasuga) juurde tagasi tulles tuleb kõigepealt märkida, et ka 1756.a revisjonis on peremeheks Laso Jacko Mihkel, aga nüüd on nähtavasti juba teise Mihkliga tegemist, kelle surmaaeg ka säilinud meetrikais esineb. Tema puhul jääb lahtiseks, kas teda vana Mihkli pojaks või hoopis venna Tõnise pojaks arvata! Esimese variandi kasuks räägib tõik, et juba 1738. aastast Mihkli talus ikka kahte tööeas meest märgitakse, aga samas võib 1731.a revisjonist välja lugeda, et Tõnisel on kolm poega olnud! Muidugi võis üks Tõnise poegadest (Juri ja Jaagu vendadest) ka millalgi sajandi teisel veerandil surra?!
Esimene hingeloend annab siiski olulise vihje. Nimelt elas sel ajal veel teise Mihkli lesk Made (~1717–1801) ja loend nimetab teda peremehe venna leseks. Peremeheks oli aga sel ajal juba Tõnise p. Jaak, kelle järglased perekonnanime METSNIIT said. Nii tuleb tõdeda, et rootsiaegse Lase Jacko järglased on 18. sajandil kaks korda kunagisse Wadoma Mardi tallu asunud – kõigepealt Tõnise vend Mihkel ja hiljem tema poeg Mihkel. Mõlemal Mihklil oli aga vilets “pojaõnn” (teisel Mihklil on teada ainus tütar Made, kes 1786.a Paenase Matsi Jaani naiseks sai) ja lõpuks jäi talu teise Mihkli noorema venna Jaagu ja tema järglaste valdusse. Lisame, et skeemile on kandmata rootsiaegse Mardi järglased Jaak ja Juri. Esimese olemasolu võib vaid vaid arvata, et 18.s keskpaigani söötis seisnud arvestusüksus Waddoma Jaagu nime sai; Juri esineb aga vaid 1713.a protokollis ja rohkemat ei ole temastki midagi teada.
1770-ndatest Laasugal peremeheks olnud Jaagul sündis Tamse mõisa toodud hiidlase Kure Aadu tütre Riinuga viis poega ja kolm tütart. Kaks tütart on väiksena surnud, kuid pojad said kõik täisealisteks ja neid loetlevad ka esimesed hingeloendid. Sellega oli Metsniitide suurele sugupuule toekas põhi pandud. Vanem poeg Mihkel (~1757–1835) ja eelviimane poeg Andrus (1762–1813) surid vallalistena; teine poeg Tõnis Metsniit (~1759–1835) sai järgmiseks peremeheks ja neli venda jäid talle sulasteks. Märgime, et 1811.a loendis, kui vana Jaak veel elas, aga üks poeg Andrus juba surnud oli, on talus (koos noore Jaagu ja Juri poegadega) 11 meeshinge! Noorel Jaagul kasvas üles ainus poeg Tähve (1796–1852), kelle poeg Juri (1826-78) Külasema Koosil peremeheks pandi ja Külasema loos saab seda Metsniitide haru edasi jälgida. Peremehe nooremal vennal Juril (1775–1835) said kolm poega täisealisteks ja 1837.a on kogu tema pere Soonda Kaegu-Tähvenale asustatud, kus Juri vanem poeg Jaen Metsniit (1805-59) peremeheks seati. Edasisest on Soonda loos lähemalt juttu, kuid peaks märkima, et Soondast on Metsniidid asunud hiljem Suuremõisa  (Andruse ja Ränga) ning Ridasi latsikohtadele, aga veel Linnusele (hiljem Nurme Hiiemäele), Rootsivere ja Koguva vabadikeks ning lõpuks ka Pädaste, Simiste, Kuivastu ning Lehtmetsa küladesse. Isegi veel 1959.a rahvaloenduse ajal, kui Metsniite ei olnud ammu enam ei Laasugal, Koosil ega Soonda Kaegu-Tähvenal, leidub neid ikka veel viies Muhu külas seitsmes erinevas peres ja kõiki neid peab Laasuga vana Jaagu järglasteks arvama!
Laasugal peremeheks jäänud Tõnis oli 1791.a abiellunud Mäe-Tooma Laasu tütre Marega ja kuigi Mare juba 42-aastaselt suri, jõudsid neil kolm poega ja tütar Mare sündida. Esimene poeg Andrus suri 4-aastaselt; Toomas Metsniit sai järgmiseks peremeheks ja noorim poeg Tõnis suri 18-aastaselt vallalisena. Nii ei olnud sellest Metsniitide põlvkonnast enam Laasugalt välja minejaid. Selle aja mõistes tagasihoidlikuks jäi ka Toomase pere – tal oli Tupenurme Andruse Kadriga (Tuul) kaks poega ja kolm tütart, kuid kõik nad jõudsid abieluni. Vanem poeg Jaen Metsniit (1826-76) võttis 1849.a Kallaste Anduvälja peretütre Mare (Kindel) naiseks, aga Mare suri 27-aastaselt järglasi jätmata. Paar aastat noorem vend Jaak nais 1853.a Mäe-Tooma Toomase tütre Kadri (1832-90) ja sündisid kuus tütart ning 1873.a lõpuks ka poeg Madis, kuid tema suri 3-nädalaselt. Vanem vend Jaen oli 1857.a Kallastelt teise naise võtnud – Uietalu Riste Mänd (1824–1909), kuid seegi abielu jäi lastetuks. Jaen on oma pärimisõigusest loobunud ja omale Tammiski randa Minsi vabadikukoha ehitanud. Peremeheks jäänud Jaak/Jakov Metsniit (1828-99) oli mõisavaldade lõpuajal Tamse vallatalitaja ja vist jõudis talugi välja osta, kuid nüüd oleks ta pidanud hakkama omale pärijat Metsniitidest vabadike või latsimeeste hulgast otsima! Peale oma Kadri surma võttis ta veel vanas eas 1892.a Lepikult teise naise – Mare Saar (s.1846), kuid talule pärija jäi sündimata.
Jaagu esimene tütar oli 10-aastaselt surnud, aga teisele tütrele Ristele (ristitud Kristina; 1857–1911) tuli koduväiks Marjavälja perepoeg Jaen Kolk ja Laasuga talu läks Kolkade valdusse. Märgime, et Riste neli nooremat õde said samuti kõik mehele. Juula sai Kukka Mihkli noorema venna, Kopli-Saadul sündinud Georgi Küla naiseks ja nad ehitasid Laasuga karjamaale omale Niidi vabadikukoha. Neljas õde Kadri sai Mäepärdi Mihkel Kannale, Ingel Koguva Tooma Juri Smuulile ja Ruudu Paenase Kõue Kaarlile (Arkadi Tagaküla).
Jaan ja Riste Kolkadel oli kirjade järgi viis poega ja kaks tütart. Esimene poeg, 1878.a sündinud Madis suri aastaselt; 10 aastat hiljem sündinud neljas poeg ristiti taas Madiseks ja ta omandas hiljem Ellumäe Tähve rajatud Kaldamäe vabadikukoha. Kolmas poeg Priidu (1885–1954) ostis omale EV algul veerandi Mäe-Pärdi talust ning ehitas Lauri mäel oma osatalu, millest Külasema loos räägitakse. Teine poeg Andrus Kolk (1879-1949) jäi Laasuga peremeheks, aga 1892.a sündinud noorim poeg Mihkel suri 23-aastaselt vallalisena. Vanem peretütar Ingel (s.1882) sai Siljavälja (Jaani) Ivan Saarkoppeli naiseks ning noorem õde Juula 1921. aastal Peele Sandri noorema poja Ivan (Jaan) Kolga naiseks.
Andrus abiellus 1903.a Koguva Ansu Joosepi tütre Ristega (Smuul) ja neil kasvasid üles kaks poega ning kaks tütart (üks poeg sündis 1910.a surnuna ja 1912.a sündinud Artur suri 6-aastaselt). Vanem poeg Madis Kolk (1905-71) oli viimane Laasuga peremees; teine vend Vassel (1907-2003; võttis hiljem oma nimeks Lembit) lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi ja õppis advokaadiks. Lembit Kolk oli 1937.a valitud Rahvuskogu I koja liikmeks. Tema eluloolised lühiandmed on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.603. 1944.a põgenes pere Rootsi ja Lembit oli hiljem Kanadas eestlaste kesknõukogu juhatuse liige.
Kruntimisandmetes oli Mõisaküla suurim talu (84,98 ha) Andrus Kolga ja tema tädi, Niidi Juula Küla kaasomandisse märgitud. Sisuliselt jäi talu lõhkumata ja nõukogude korra ajal tähendas see paratamatult “kulaku” staatust. 1949. aastal pere represseeriti ja Andrus suri Siberis. Madis, kes 1940.a oli Saare Maavolikogu liikmeks valitud (oli ka Muhu vallavanem) viidi juba 1944. aastal Komi vangilaagrisse, kuid pääses sealt tulema ja varjas ennast 1953.a amnestiani naisekodus Rootsiveres. Madisel oli naise Alviinega (Saat) poeg Harald (1930) ja tütar Aino (1932), kes selleks ajaks olid juba Tallinna asunud ja kolhoosiajal elas mõne aja Laasugal Paenase Ivardi juurtega Päelda Taguküla Madis Abe pere. Nemad ehitasid omale hiljem Nõmmkülas Ranniku koha ja peale kolhooside liitmisi lõppes ka taluhoonete loomafarmina kasutamine. Laasugast sai Haraldi järglaste suvekodu.

Minsi

Nagu varem juba jutuks, loobus lastetuks jäänud Laasuga Tooma vanem poeg Jaen Metsniit oma peremeheõigustest ja ehitas omale Korja perede ning Tammiski vahel karjamaal eluaseme, millest Minsi aiana teatud paik ehk uuel aastatuhandelgi veel leitav. Nähtavasti elas Jaen siin oma teise naise, Kallaste Uietalu vabadiku ja Anduvälja sulase Mihkel Mänd’i tütre Ristega, kes viimase Minsi elanikuna 1909.a suri. Selle järel on koht ilmselt tühjaks jäänud. Paistab, et koht pidi asuma üsna hilisema Ranna-Uielu naabruses – sellest pisut edela pool.
Kruntimisandmetes oli 0,34-hektarine Ranna nimega maaüksus Kolk Madise nimel ja A. Rullingo teab, et see Minsi aeda tähendab, mille Laasuga (pärastine Kaldamäe) Madis olla omandanud. Teada on seegi, et Kaldamäe pere viimati tõepoolest Minsi aiast heina tegi.

Niidi

Järgmiseks Laasuga vabadikukohaks oleks nüüdseks samuti kadunud Niidi, mille Kukka Mihkli noorem vend Georgi Küla on hiljemalt 1890-ndatel Laasuga ja Vaaduma vahele karjamaale ehitanud.  Pärimuste järgi elas Juri oma 1880.a Laasugalt võetud peretütre Juulaga (Metsniit) esialgu Kukkal, kuid nähtavasti saadi Laasuga vanaperemehelt Jaagult majaplats ja muudki abi eluaseme ehitamiseks. Meenutame, et Laasuga Jaagul poegi ei olnud ja talu jäi Juula vanemale õele Ristele koduväiks tulnud Jaen Kolga valdusse, kuid kruntimisandmetes oli ka teine õde Juula (Küla) Laasuga omanikeringi arvatud.
Juril ja Juulal oli neli poega ja kaks tütart. Viimased said mõlemad mehele ja pered olid ka keskmistel vendadel Feodoril ja Mihailil. Vanem poeg Maksim oli juba 1904.a pihi-nimekirjast kadunud ega ilmunud enam ka Rinsi koguduse-nimekirjadesse. Kolm nooremat venda olid 1913. aastal veel pihi-nimekirjades, kaasa arvatud 1910.a naise võtnud  Feodor, kuid nii tema pere kui noorema venna Ivani jäljed hilisemais koguduse-kirjades jällegi kaovad!
Teada on, et 1890.a sündinud kolmas poeg Mihail Küla jõudis esimesest ilmasõjast ja ka Vabadussõjast tagasi. Ta läks Rebaski Aadule (Suurekivile) koduväiks ning sai omale Tamse mõisa jagamisel Oru asunduskoha. Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas märgitakse Niidil 1902.a sündinud nooremat tütart Juliat, kellele on koduväiks tulnud Vahtraste Noore-Jaagu Vasseli poeg Feodor Meisterson (hiljem võeti perekonnanimeks MEREKIVI). Kirjas on ka nende poeg Kaljo (1930) ja tütar Elva-Asta (1932). Peale nende märgitakse Niidil Juula vanema õe Elena 1910.a sündinud vallastütart Raissat.
Merikivid asusid enne viimast sõda Virtsu. Juula suri ja lapsed kasvasid kasulastena Muhus üles – Kaljo sugulase Tausa Piina (Agripina) juures Lõetsas ja 1935.a sündinud õde Meeli Hellama Lehekoplil.
Kruntimisandmetes Niidi kohta Mõisakülas ei esine. Nähtavasti on koht hiljemalt 1940-ndatel tühjaks jäänud ja mäletatakse, et punaarmeelased olla maja lammutanud ning oma Korja kaevikutesse vedanud.

Kaldamäe

Väidetavalt on Kaldamäe vabadikukoha (Lumistest pisut Pallasma-Nõmmküla poole) 19.s viimasel kümnendil ehitanud Saadu (Ellumäe) Mihkel Armase poeg Tähve Armas ja see olla Laasuga maal asunud. Armaste pere on esimese ilmasõja järel Virtsu läinud ja koha olla ostnud Laasuga Jaani neljas poeg Madis Kolk. Madis oli 1911. aastal abiellunud Tupenurme Mihkli-Jaagu Marega (Auväärt) ja Laasugal sündisid kaks poega – Eduard ja Bernhard. Peale Laasuga vana Jaani surma, kui Andrus peremeheks sai, olla ta noorema venna Madise sundinud välja minema. Mõne aja olla Mäksal elatud, kuid noorelt surnud kolmas poeg Albert on 1917.a vist juba Kaldamäel sündinud. Peale selle sündisid veel kolm tütart; kaks neist surid samuti lapseeas, aga noorim tütar Helgi elas hiljem Orissaares.
Madise teine poeg Bernhard (1914-43) läks Võlla asunduse Lõhmusele koduväiks (vt. Hellama lugu), kuid jäi viimasesse sõtta. Vanem poeg Eduard (1912-83) ehitas omale peale sõda Mäksa taha Veere koha, mida eraldi “üle vaatame”.
Kruntimisandmetes oli Madise nimel 0,18-hektarine Kaldamäe maaüksus (sisuliselt majaalune maa) ja eespool jutuks olnud Minsi aed (Ranna nimega 0,34- hektarine maatükk) 1959. aastaks olid Madis ja Mare Kaldamäele kahekesi jäänud ja peale vanade surma on Kaldamäe maja lammutatud.

Veere

Kaldamäe Madise vanem poeg Eduard Kolk (1912-83) abiellus viimase sõja järel Kallaste Pärdi Madise tütre Ernaga (Irina Paat) ja ehitas omale Mäksast pisut Tika ja Saariku poole uue maja, mis ristiti Veereks. 1959.a olid Veere elanikud Eedi ja Erna 7-aastase poja Arnoga; vanem poeg Heino oli sel ajal Piiril kooli internaadis. Heino asus hiljem Liivale; Veere jäi Kuressaares elava noorema venna Arno Kolga valitseda.

Kuusiku

Laasugalt hargnenuks võib lugeda ka Mõisaküla uusimat “suitsu”, mille Põitse Pärna (Sõnnisaadu) Sergei Kolk (1914-1984) peale sõda ehitas. Ta oli Laasuga Andruse tütre Elvinega (1916-1991) abiellunud ja Põitses sündisid nende kaks vanemat tütart Maire ja Aili. Sõja järel elati mõne aja tühjaks jäänud Jaanil (Lilleväljal) ning Sergei ehitas Laasuga põllule oma maja, mis 1950-ndatel on valmis saanud. 1959.a loenduslehel oli pere (Sergei ja Elvine oma kahe tütre Aili ja Sirjega; Maire oli nähtavasti kooli internaadis) Kuusikul kirjas. Uue aastatuhande algul oli Kuusiku peremeheks Maire poeg Veiko Kallas.

3. VAADUMA

Õuemärk 
Kuigi Vaaduma nimi on hiljemalt rootsiaegne, saame talust oma praegusel kohal rääkida alates 18.s keskpaigast. Eespool oli juba katkujärgseid sündmusi pisut analüüsitud (vt. ka Laasuga juures toodud skeemi) ja seda ei hakka üle kordama. 1756.a adramaa-revisjonis koormisi kandnud Laso Jacko Jurri oli katku järel sündinud ja 70-aastaseks peremeheks märgitud veel esimeses hingeloendis ning suure tõenäosusega on just tema millalgi 18.s keskel või kolmandal veerandil rootsiaegsete Tüü põldude lõunaserva uue talu rajanud. Juri naine Mare (~1713–1789) oli Nõmmkülast Puhkama Leemeti (pärastisele Leemeti talule nime andja) tütar, aga ei säilinud kirikuraamatuis ega hingeloendeis ei ole andmeid nende lastest peale ainsa vallaliselt surnud tütre Ingli (1762–1822). Küll on aga esimestes hingeloendites talus kirjas Juri noorem vend Toomas, kellest vallaliseks jäämise tõttu säilinud meetrikais samuti jäljed puuduvad (1795.a loend märgib teda 75-aastaseks). Peale selle oli talus sulaseks Tupenurmest pärit Toomas Andruse  poeg, kelle naine Lutsi oli selleaegselt Nõmmküla Laasult (pärastised Uulitsad) ja 1795.a loendis on ilusti kirjas kõik nende teadaolevad üheksa last – 5 poega ja 4 tütart. Sellest sulasest on peale vana Juri surma (tema surmaaeg on meetrikast leidmata!) saanud talu peremees ja õigupoolest on kõik Muhu Kõvamehed selle Toomase järglased. Nii tuleb tõdeda, et rootsiaegse Laso Jascko Tõnise poegadest sai sugupuu edasiviijaks vaid Laasuga Jaak. Metsniitide ja Saarkoppelite rootsiaegne sugulus on hüpoteetiline, aga Kõvamehed on pigem Tupenurme Tuulede kauged sugulased.
Nagu öeldud, oli sulasest peremeheks saanud Toomasel viis poega ja  neli tütart, kelledest 7 vanemat ka abiellusid – noorim poeg, 1788.a sündinud Jaak võeti 1811.a nekrutiks ja noorim tütar Made suri 13-aastaselt. Esimene poeg Mihkel Kõvamees (1765–1832) oli 1811.a loendis peremeheks kinnitatud ja paistab seda surmani olnud, kuid tema järglaskond jäi kasinaks. Peale kolme tütre kasvas tal üles ainus poeg Tähve, keda isa surma järel ei ole veel peremeheks kinnitatud. Selle asemel märgib 1834. loend peremehena vana Toomase kolmandat poega Tähve Kõvamees (1772–1860), kellel 1808.a oli Koguvast naine võetud, kuid lapsi neil Tõnise Rõõdaga ei olnud. Samas oli Mihkli ainus poeg, “noor” Tähve Kõvamees (1804-81) 21-aastaselt onu eeskujul samuti Koguvast naise võtnud ja 1829.a sündis ka pärimisõiguslik poeg Madis, kes ka noore Tähve ainsaks lapseks jäi! 1850.a loend märgibki noort Tähvet esikohal, kuid kinnitatud peremeest talul ei ole! Et vana Mihkli ainsal pojapojal Madisel sündis Sõo Kadriga vaid ainus tütar Mare (sai 1875.a Saadu-Uielu Ivan Armase naiseks), siis katkes nn. esimese poja pärimisliin juba noore Tähvega (nii noor kui vana Tähve jäid Vaaduma sulasteks) ja 1858. aastaks on peremeheks kinnitatud vana Toomase kõige “viljakama”, teise poja ja eluaegse sulase Andruse vanem poeg Jaen/Ivan Kõvamees (1810-71). Enne Andruse järglaste tutvustamist märgime, et vana Toomase neljas poeg Mats (1778–1817) oli Külasema Ennul sulaseks, kus noorelt leseks jäänud perenaisega abiellus, kuid ise peagi suri. Temast jäänud kaks tütart surid väikestena ja siit Kõvameeste puu järglasi ei saanud (Külasema loos on Ennul toimunust lähemalt juttu).
Vaaduma sulasel Andrusel oli Siljavälja Matsi tütre Rõõdaga kolm tütart ja viis poega. Vanem poeg Jaen, nagu öeldud, kinnitati 1850-ndatel talus peremeheks; teine vend, 1815.a sündinud Juri on omale pärastise Rebaski latsiküla territooriumil Mulgu vabadikukoha ehitanud ja sellest võib lähemalt Tamse külaseltsi (Helve Saartoki ja Õie Tüüri) raamatust lugeda. Andruse kolmas poeg Mihkel/Mihail Kõvamees (1818-68) läks 1843.a Kesse Jaani-Aadule koduväiks ja sealt jõudis Kõvamehe nimi hiljem Lallile ning Pädaste Aarnile. Andruse neljas poeg Jaak võeti 1843.a nekrutiks ja temast rohkem teada ei ole; noorim poeg Priidu/Feodor Kõvamees on Tamse rannas Vesiaa vabadikukoha rajanud ja tema järglastest saab samuti nimetatud “Tamse ajaloos” (või Rannaküla platsiküla käsitluses) edasi lugeda. Lisame, et Andruse vanem tütar Kadri sai 1830.a Paistu Mihkli poja Juri (Palu) naiseks ja Mare 1839.a Päelda Laasu Aad Kivimägi naiseks, aga noorim tütar Riste suri järglasteta.
1850-ndatel peremeheks saanud Jaani naine Riste oli Simiste Valkalt pärit. Nendel said kolm poega täisealisteks ja ainus tütar Kadri suri 3-nädalase imikuna. Kuidas Jaani pojad 19.s viimasel veerandil peremehe kohustusi jagasid, jääb mõneti ebaselgeks, sest vanem poeg Juri/Jegor (1832-76) suri 3 aastat isast varem ja mõned aastad hiljem ka teine vend Tähve/Tihon (Vaaduma kolmas Tähve Kõvamees; 1837-81) – mõlemad 44-aastaselt. Noorem vend Madis/Maksim oli kiriku vöörmünder ja muuseas 1898. aastal esimene Sepamäe uuele kalmisule maetu. Tema oli seni peremehe rollis, kuni Juri ainus poeg Matvei Kõvamees täisealiseks sai. Märgime, et vöörmündrist Madisel oli Peele Tõnise tütre Ristega (õigeusus Agripina) teadaolevalt ainus tütar Ekaterina, kes 1891.a Kallaste Anduvälja Juri teiseks naiseks sai; teisest vennast Tihonist jäi ainus poeg Georgi Kõvamees (1869–1936), kes perega hiljem Saarikule asus ja neist on pisut ka Põitse loos juttu.
Vaaduma viimane täis-peremees Matvei abiellus 1890.a Pallasma Matsi peretütre Mariaga (Pallas) ja viis poega sai kirikukirja. Vanem poeg Ivan (1892–1940) abiellus 1923. aastal Kingisepa Mihkli tütre Ekaterinaga (Keinast) ja Rinsis on kirja saanud ka nende poeg Rudolf (1924) ning tütar Asta (1926). Pere läks enne viimast sõda Muhust minema ja sõja järel elasid Rudolf ja Asta Tallinnas (Ruudi ehitas omale ka Veskimetsas Maja). Kruntimisel on 81,69-hektarine (välja ostetud) talu mõttelisteks 28-ndikeks jagatud. Madise kolmas poeg, 1898.a sündinud Georgi ja noorim poeg Vassili (s.1906) on oma seitsmendikud (4/28 ehk 11,67 ha) talust eraldanud ja tekkisid Palmi ning Lumiste osatalud; neljas vend, 1900.a sündinud Aleksander Kõvamees jäi 13/28 osaga (37,69 ha) Vaaduma peremeheks ja Tallinna asunud Ivani osak oli veerand ehk 7/28 (20,43 ha). Viimane jäi samuti sisuliselt talu külge. Vana Madise teine poeg Matvei jun. Kõvamees olla Tamse mõisa valitseja koera maha lasknud ja selle peale Muhust minema (merele) läinud. Ta jäi mereväkke teenima ja elas hiljem Peterburis ning sõitis Põhja-Jäämerel. Madisel olla Petrogradis ka tütar Maimu olnud, kes Leningradi blokaadi üle elas ja viimasel poeg, kuid hiljem ei ole neist midagi teada. Viimati olla Leningradis peret külastanud Palmi Uudo Kõvamees (s.1935), kui ta 1950-ndate lõpul oma ajateenistusest nõukogude armees vabanes.
Vaadumal peremeheks jäänud Aleksander Kõvamees abiellus Insu Mihkli tütre Ekatrinaga (Vapper; Kadriks kutsutud) ja neil kasvasid üles kaks tütart ning noorem poeg Uno (vanem poeg suri poole-aastasena). 1959.a rahvaloendusel olid Vaadumal kirja pandud peale Sandri ja Kadri vanem tütar Ilme, kes siis oli Rinsi Nuka Vassili Auväärtiga abielus ja nende tütar Malle ning poeg Mati. Sandri nooremad lapsed Elve ja Uno olid sel ajal kooli internaatides. Ilme abielu purunes (Vassili Auväärt ehitas omale hiljem Nõmmkülas maja; nende poeg Mati asus Nautse ja tütar Hellamaale) ning 20.s lõpul elas Ilme hoopis Lumistel. Sandri ainus poeg Uno suri järglasteta ja noorem tütar Elve abiellus Saaremaale. 250-aastane talu seisis uue aastatuhande algul pool-tühjana ja ootas oma pärijat.

PALMI

Vaaduma Madise kolmas poeg Georgi Kõvamees abiellus 1923. aastal Tamse Sepa Mihkli tütre Kristinaga (Vapper; 1899-1996) ja ehitas omale 1930-ndatel Vaadumalt üle tee Mäksa poole oma elamise. Vaaduma mehed olid läbi mitme põlve ikka ka muude tööde kõrval sepatööd teinud, kuid Jurist sai (võib-olla oma äia, Vidi-Mihkli eeskujul) elukutseline sepp. Vaaduma sepikoda Lumiste taga, Vaadumast pisut lõuna pool muutus Juri ajal päris töökojaks, kus kolhoosiajalgi paadimootoreid remonditi ja muidki remonditöid tehti.
Koguduse-nimekirjas on Juril ja Tiinal kolm poega ning kolm tütart. Armilde ja Manivald surid väikestena; vanemad lapsed Aino, Esper ja Vilma läksid kodust välja ja 1959.a olid Palmil Juri ja Tiina oma noorema poja Uudoga. Uudo jäi oma Rootsivere Mudalt võetud naise Eeviga kahekesi (pojad asusid Tallinna) ja saatuse tahtel jäi Uudo lõpuks üksi oma sünnikodu hoidma.

LUMISTE

Palmi Juri noorem vend Vassili Kõvamees (1906-87) hakkas poodi pidama ja ehitas oma seitsmendiku talu arvel venna sepikojast Tamse-Nõmmküla tee poole oma kodu ja kaupluse-hoone. Ta abiellus Piiri-Aadu Juri tütre Raissa Keskülaga ja 1935.a sündis Lumistel nende tütar Juta. Pere põgenes 1944.a punase terrori eest Rootsi ja elas hiljem Kanadas. Raissa Kõvamees avaldas Kanadas rea raamatuid, mis annavad üpris hea ilukirjandusliku pildi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse elu-olust Muhus. Tütrest Jutast (abielus Kitching) sai keeleteadlane. Nende lühi-elulood on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.606.
Viimase okupatsiooni tulles hõivas sõjavägi mõneks ajaks Lumiste, kuid 1949. aastast avati siin ETKVL-i kauplus ja 1990-te algul hakkas Lumistel poodi pidama Vaaduma Ilme Auväärt-Kõvamees. Kuuldavasti olla ka Juta Kitching-Kõvamees oma isakodu tagasi taotlenud ja sellega seoses korrastas Ilme vahepeal ka oma sünnikodu Vaadumal, aga lõplikke lahendusi ei ole aeg vist neis asjus veel andnud. Igal juhul on nii Vaaduma põlistalu kui selle osatalud esialgu jätkuvalt Kõvameeste järglaste valduses.

4. VANA-TÜÜ

(Õuemärk teadmata)
18. ja 19. sajandil peame rääkima veel neljandast Mõisaküla põlistalust, mida ehk siinseist taludest vanimaks tuleb lugeda. Juba 1569/70 aastate maaraamatuis kohtame Tamse vakuses pooleadrast Tuhi Olle talu, mida suure tõenäosusega võib 1674.a akti söötis Tyhho Tonnis’e eelkäijaks pidada (kuigi 1645.a maaraamatust me talu ei leia!). Sama nimega talu kujutatakse rootsiaja lõpu kaardil (vt. nr. 4) praegusest Vaadumast napp pool kilomeetrit põhja pool ja see paistab ka nälja- ning katkuaja olevat üle elanud, sest 1713.a protokoll märgib 75. taluna Tamse mõisale koormisi kandmas Tühe Jack’u kahe tööeas mehe ja ühe naisega (lapsi ei ole). Esimeses adramaa-revisjonis 1731.a on peremeheks märgitud Tye Tönnis samasuguse pere koosseisuga ja jääb mõistatuseks, kas Jaak ja Tõnis võisid vennad või isa-poeg olla?
1744. aastal on peremehena kirjas Tye Tönnise Michel, keda juba ka säilinud meetrikais kohtame. Tal oli ühe selgumata päritolu Eeduga kolm poega ja kolm tütart. 1782.a hingeloendis on üks noorematest poegadest – Mart, kes 1778.a oli Kallaste Jõe Hansu tütre Ingli naiseks võtnud, peremeheks kinnitatud; kaks venda, Mats (~1742–1805) ja Toomas (~1754–1818) on vallalistena talus kirjas ja vanapoistena nad suridki. Vallalisteks jäid ka Mardi kaks õde: Eed (~1744–1805) ja Kadri (~1748–1818). Viimasel sündisid vallaslapsed Kadri (1780.a mõisa toapoisi Villemiga) ja Tõnis (1785.a ühe Reina mõisa Juhaniga), aga mõlemad surid vist noorelt, sest 19.s hingeloenditest nad kaovad.
Mardil ja Inglil oli kaks tütart ja kolm poega. Esimene poeg sündis surnuna ja Tõnis suri 5-kuuselt. Ainsana jõudis abieluni Aad (1790–1820), kellest jäid Paenase Kunni Matsi tütre Kadriga kaks poega: Jaen (1818) ja Juri (1820) – Aad ise suri 30-aastaselt. Kadrile tuli koduväiks Külasema Mäe-Tooma Andruse ja Kallaste Jaagu Mare esimene (vallaslapsena sündinud) poeg Andrus Mägi. Viimasest sai Tüü ajutine peremees. Et see parajasti priinimede paneku ajal sündis, jäi Tüüle põhiliselt Mäe-Tooma priinimi MÄGI. Paistab, et mingit vahet on siiski püütud teha ja osal endistest Tüü inimestest kohtame ka priinime TÜÜ, kuid see kadus hiljem dokumentidest sootuks. Võib-olla, et pastor Schmidt siin samasugust “nimede pookimist” harrastas, nagu ta pärimuste järgi olla Põitse Peelel teinud!
Illustratsioonina võiks siin lisada väljavõtte nn, reguleerimiskaardist nr.3.  Sellest Lepana rannast Linnuseni ulatuvast kaardipaanist on kolm säilikut (2072. fondi 3. nimistu järgi 358, 363 ja 374), aga Pallasmaa ja Mõisaküla osas kõik üsna viletsalt säilinud. 

Tüü ja Vaaduma ~1800

Siiski on pildi allservas näha numbriga 1 varem jutuks olnud Vaaduma ja sellest põhja pool numbriga 2 märgitud Tüü taluõued, kusjuures väärib tähelepanu, et selleaegne Mõisaküla ja Pallasmaa piir nimetatud talud juba erinevate külade alla paigutab!
Tüü Andrusel ja Kadril sündisid veel kaks tütart ja kaks poega; vanem neist, 1831.a sündinud Madis Mägi võeti 1854.a nekrutiks ja tema jäi vist Krimmi sõtta. Noorem poeg Mihkel Mägi abiellus Nõmmküla Uietalu Kadriga (Suu) ja sai hiljem omale Rannakülas Kalda (ka Mihkliks kutsutud) latsikoha. Pere rändas sajandi lõpul välja Kaug-Itta (lähemalt on Rannakülast juttu Tamse külaseltsi raamatus, aga ka veebikausta Rannaküla allkaustas.
Tüü Aadust jäänud vanem poeg Jaen/Ivan Mägi (oleks pidanud TÜÜ nime kandma!) abiellus 1836.a Tupenurme Panga Mare vallastütre Ristega ja oli 1850.a hingeloendi järgi ka Tüü peremeheks kinnitatud. Neil sündisid Ristega kuus poega ja kolm tütart. Esimene poeg Mihkel suri 2-aastasena; 1845.a sündinud Andruse käekäik on selgumata, aga 1848.a sündinud noor Ivan ja paar aastat noorem vend Tähve (õigeusus Stefan) said omale hiljem Rannakülas Värava ja Tähvena platsikohad. Viies poeg Matvei suri 6-aastaselt, aga noorim poeg Georgi abiellus 1882.a Lembri Andruse tütre Elenega, kusjuures ei ole päris selge, kas sajandivahetusel koos vanema venna Ivaniga Kaug-Itta mindi või läksid nad lihtsalt Muhust mandrile?
Viimases hingeloendis on Tüül kirjas ka Jaani noorem vend, 1820.a sündinud Juri, kelle ainus poeg Jaen oli 3-aastaselt surnud ja lapsena surid ka tema esimese abielu neli tütart. Ainsana sai 1882.a Vileta Andruse naiseks Juri teise abielu tütar Elena, aga kus Juri ise oma vanaduspäevad lõpetas, ei olegi päris selge. Nimelt sattus talu Jaani ja Juri ajal raskustesse – magasiaidast olnud suur viljavõlg ning 1860. aastatel on ka taluhooned maha põlenud. Talu koormisi hakkas kandma Pallasma Matsi Juri noorem vend Mart Pallas, kes selle lõpuks ka päriseks ostis, aga tema ehitas talu uuesti üles juba päris Pallasmaa külas oma sünnikoha naabruses ja edasisest on juttu juba Pallasmaa küla loos.
Peaks vaid lisama, et 1810. aastast oli Vana-Tüül sulaseks Mäe-Tooma Mihkli noorem poeg Juri Mägi (1772–1819), pärastise ajutise peremehe Andruse onu, kes Tüü Mardi tütrele Marele koduväiks oli tulnud. Seega oli Tüül kaks Mäe-Toomalt tulnud koduväid ja küllap oli seegi üheks põhjuseks, miks Tüül Mäe-Tooma perekonnanimi kinnistus. Juril ja Marel oli kaks tütart ja poeg Andrus. Viimane on omale 1840-ndatel Korja vabadikukoha ehitanud (hingeloendis oli pere küll Tüül kirjas!). Selleks ajaks oli Põitse Ännikal peremeheks pandud Marjavälja (Peele) Aadu poeg Jaak Kolk ja endine peremees Juri Lepik samuti vabadikuks jäänud. Viimasel oli aga Tüü Aadu õe Ristega (sulase Juri naise õega) vallastütar Lutsi (1816–1902), kes tegelikult Ännikal üles kasvas (kandis ka Ännika perekonnanime Lepik) ja üsna tõenäoliselt ehitasid Ännika vana Juri oma tütrele ning Tüü sulase Juri poeg Andrus oma perele üsna ühel ajal Tammiski randa (Mõisaküla maale) kaks Korja kohta. Hiljem tekkis veel kolmas samanimeline ja neist on põhjust just siinsamas ükshaaval eraldi rääkida.

Korja (Lutsna)

Kolmest Korja kohast Pallasma-poolsem, mida 20.s veel Lutsna nimega teati, oli ilmselt Ännika Matsi poja Juri Lepiku ehitatud. Vana Juri on üsna mõistatusliku elukäiguga (Põitse loos on esitatud teadaolevaid fakte). 1826.a hingeloend, näiteks, märgib Ännikal kahte Maret, kelledest ühte Juri naiseks ja teist lahutatud (geschiedenes) naiseks nimetatakse!? Lapsi ei olnud tal (meetrikate järgi) kummagagi, küll aga on teada vallastütar Tüü Ristega, keda sama hingeloend Ännikal tüdrukuks (magd) nimetab ja kes ka perekonnanime LEPIK sai. Peale selle tundub Juri kirjaoskaja mees olnud, sest kes muu võis tütrepojale (edasises jutuks tulevale Lutsi vallaspojale) lugemise selgeks õpetada?
Hingeloendid märgivad Lutsi Lepikut lõpuni Ännika tüdrukuna, aga nähtavasti sündisid tema vallaslapsed (1845.a Kadri ning 1851.a kaksikud Jegor ja Maria – ristiti õigeusku) ikkagi juba Korjal. Tüü Ruudi (Rafael Pallas; s.1920) mälestuste järgi elanud 20.s algul Lutsnal kaks vanatüdrukut ja “pisut isevärki” vanapoiss Juri. Juri olla kolm korda piibli läbi lugenud, selle Korja mäel ära põletanud ja sinna ühe kuju ehitanud, millele ta ande (õunu, marju jm.) viinud. Tänased maausulised, kes viimastel aastatel hoolega Muhu muinasmälestisi on välja selgitanud, on muuseas Korja mäge nende pärimuste põhjal võimalikuks muistseks pühapaigaks arvanud! Selle künka 10 meetri kõrgusjoon moodustab üsna korrapärase põhja-lõunasuunalise ovaali (umbes 170 m kirde-edela ja 100 m loode-kagu suunas) ning paik on kindlasti 4-5 tuhat aastat merest väljas onud.
Teadaolevalt suri Lutsi vanem tütar Kadri 1926.a 81-aastasena; Juri olla vanas eas Laasugal elanud ja nähtavasti jäi koht juba 1920-ndatel tühjaks. Kruntimisandmetes esineb siiski Egor Leppik’u nimel 0,63-hektarine kinnistatud Korja nimega maaüksus (Lit.80), millele viimase maareformi ajal enam pärijaid ehk “õigustatud subjekte” välja ei ilmunud!

Korja (Kesküla)

Praeguste teadmiste kohaselt on Vana-Tüü koduväi ja sulase Juri poeg Andrus Mägi omale peale Siljavälja Mihkli tütre Tiiuga abiellumist teise Korja koha ehitanud. Andrus suri varases keskeas, kuid temast jäid neli poega ja tütar Elena. Vanemad pojad Mihkel ja Andrus paistavad Muhust minema läinud. Mihkel on (võib-olla Riias) ühe 1843.a sündinud Juliaga abiellunud ja 1905.a kutsealuste nimekirjas on nende poeg Andrei (sünd. 05.12.1883; õpib sel ajal usuteaduste seminaris!), kelle juurde miskipärast Kallaste küla on märgitud. Kommentaariks viimasele võiks märkida, et Kallastel oli Korju talu ja ju siis kuskil kroonu-kirjades oli see Korja vabadikukohaga segi aetud (peaasi, et Tamse mõisast Tamsalut ei saanud!).
Vana Andruse kolmas poeg Ivan suri 4-aastasena, aga neljas poeg Matvei Mägi abiellus 1884.a Kallaste Jaagu Kadriga (Ekaterina Pink) ja hakatuseks sündisid neil kolm tütart. Selle järel on 2-aastaselt surnud Mihail sündinud, kelle ristimiskanne seni leidmata. 1895.a sündis veel tütar Ekaterina ja 1897.a poeg Matvei jun. Mägi, kes vist ka Vabadussõjast osa võttis ja Tamse mõisa jagamisel omale Mehiku asunduskoha sai. Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on kogu pere juba Tamsele märgitud. Noor Madis suri 32-aastaselt (1929.a kolm aastat peale abiellumist) ja Mehiku koha ehitas välja lesele (Raissa Timofei t. Puu) Nurme Kaasikult teiseks meheks tulnud Aleksander Ivani p. Tarvis. Sellest on aga Tamse ja ka Nurme külade lugudes lähemalt juttu.
Kruntimisandmetes oli kinnistatud 0,46-hektarine (samuti Korja nimega; Lit.I) maaüksus noore Madise õdede Elena ja Ekaterina nimel. Tüü Ruudi mälestustes on seda Korjat ka Mo-Korjaks nimetatud, sest vana Madise keelepruugis olnud väljend “samma mo”. Koht paistab Tamsele asumisega tühjaks jäänud ja nüüdseks on sellegi selgitamisega raskusi, kummaga kahest lõunapoolsest Korjast õigupoolest tegemist oli? Siin on küll Mo-Korjat kõige lõunapoolsemaks arvatud, aga Kesküla nimi paistab sellele vastu rääkivat!?

Korja-Uielu

Kolmanda Korja koha on 1860-ndatel heinamaa-vahi kohana ehitanud Põitse Peele sauniku Tõnise poeg Andrus Kolk. Teadmata on, mis ajast osa Põitse heinamaid siin Korja rannas olid, aga ka Tüü Ruudi mälestustest selgub, et siin vanasti on Põitse heinamaad olnud ja kõige põhja-poolsem Korja kohtadest just heinamaavahi kohana on ehitatud.
Andrus abiellus 1860.a Soonda Andruse Ingliga (õigeusus Olga, elas 90-aastaseks) ja sündisid viis poega ning neli tütart, aga kuus last on väikestena surnud. Teisena sündinud Matvei Kolk (1862–1941) abiellus Vaaduma Juri tütre Ristega (Kõvamees) ja sündisid neli poega ning 1904.a mehele saanud tütar Ekaterina (lisaks enne laulatust sündinud ja paari-päevaselt surnud pojale). Heinlaost heinu tuues olla Riste jalad külmunud. Need hakkasid mädanema ja selle tagajärjel Riste suri. Tüü Ruudi mälestustes räägitakse järele jäänud tütrest ja kahest pojast, sest nooremad pojad Aleksander ja Ivan on väikestena surnud.
1897. aastal võttis Madis Rootsiverest teise naise (Maria Noor). Nende ainus poeg sündis 1899.a surnuna ja selle järel sündisid veel kaks tütart: Elena suri 20-aastaselt aga 1904.a sündinud Raissa (Iisa) põgenes 1944.a mehega Rootsi.
Vana Madise vanem üles kasvanud poeg, 1887.a sündinud Andrei Kolk läks merele ja oli hiljem Tallinnas sõjasadamas pootsmaniks; teine vend Matvei (1889-1969) jäi Korjale, kuid tema esimene naine suri noorelt ja Madis läks hiljem Tamse Sepale Vidi-Mihkli noorimale tütrele Irinale koduväiks.
Sõja järel oli ka kolmas Korja koht tühjaks jäänud. Selle lõplikku kadumist võiks kõige paremini kirjeldada vana Madise tütrepoja (Ekaterina poja) Tüü Ruudi sõnadega: "Korja maja, mis oli veel üsna korralik, kuid omanikuta - tol ajal põgenikke enam ei peetud omanikeks - lammutati külanõukogu poolt ja müüdi küttepuudena. Hiljem juuriti üles kuusehekk, õunapuud ja sirelid, lükati kiviaed kokku ja künti õue üles uudismaaks. Järele jäi ainult kelder, kust Kase Vassel vedas keldri esiku paekivid omale keldriks. Kelder ise on veel praegu alles."
   
***
Sellega on õigupoolest Mõisaküla “omad” kohad – nii talud kui vabadikud ammendatud, kuid tuleks veel rääkida Põitse Kästiki vabadikukohatadest, mis Kästiki vana Aadu (~1747–1826) neljandast pojast Jaen/Ivan Saartokist on alguse saanud.

Mäksa ja Põllunuka

Hingeloendites ikka Kästiki sulaseks märgitud Jaen Saartok abiellus 1826.a Külasema Mardi sulase Juri tütre Rõõdaga (Kolk) ja meetrikad märgivad neil kolme suurte vahedega sündinud poega: Villem (1827), Tähve (1832) ja Juri (1841). Millal Jaen omale Põitse ja Mõisaküla piiril Mäksa vabadikukoha ehitas, seda me kuigi täpselt teada ei saa, aga noorem poeg Juri oli arvatavalt ikkagi Mäksal sündinud.
Tähve võeti Krimmi sõja aegu nekrutiks ja temast ei ole rohkem midagi teada. Villem abiellus juba 1850. aastal Nõmmküla Laasu Ingliga (Uulits) ja sündisid neli tütart ning poeg Jaen/Ivan jun. Saartok (1864–1951). Villem on omale siinsmas naabruses ka eraldi eluaseme ehitanud, mida Põllunuka nimega teatakse. Villemi ainus poeg Jaen oli pärastine tuntud värsisepp ja kaugemal Mäksa Jaanina tuntud. Ta olevat Vassili Kolgale tunnistanud, et tema isa Villem õigupoolest nii ema kui isa poolt Kolk olnud – Külasema Mardi Juri tütre Rõõda ja vist Peele Tõnise vallaspoeg. Seda peetakse ka põhjuseks, miks Villem (ametlikult Jaen Saartoki vanem poeg) pidi omale ise uue eleaseme ehitama ja Mäksa jäi noorema venna (tegelikult siis poolvenna) Juri valdusse.
Põllunuka Jaanil oli Simiste Uielu Ingli vallastütre Marega (Rand) neli poega ja neli tütart. Keskmine poeg Aleksander osales Vabadussõjas, eestindas hiljem oma nimeks Siim Sarapuu ja asus mandrile. Vabadussõjas võisid olla ka Mihail (1891–1979) ja noorem vend, 1897.a sündinud Ivan, kes hiljem Saaremaale asus. Igal juhul saadi Tamse mõisa jagamisel autasukoht, mis Veski nime hakkas kandma ja viimane koguduse-nimekiri märgib kogu peret juba Veskil (Põllunuka kohta enam ei ole ja seda ei ole seni ka omaette suitsuna kaardile kantud). Märgime, et Mäksa-Põllunuka koha koordinaadid on markeeritud algul toodud rootsiaegse kaardi väljalõikel.
Mäksale jäi vana Jaani noorem poeg Juri/Georgi Saartok, kes 1872.a abiellus Kallaste Korju Jaagu tütre Marega (Nukk) ja teada on nende ainus poeg – üsna noorelt surnud Matvei Saartok (1877–1916). Temast jäänud jällegi ainus poeg, 1898.a sündinud Georgi Saartok on vist samuti Vabadus-sõjas osalenud. Ta läks 1920-ndatel Hiiumaale, kuid langes hiljem nõukogude repressioonide ohvriks ja suri Siberis.
Mäksa koha omandas Põitse Kästiki Mihkli poeg Vassili Saartok. Vassel töötas ise Tallinnas riigiametnikuna, aga naine Ekaterina (sünd. Kolk Põitse Peelelt) oli lastega Mäksal. Nii osutub Mäksa koht kahekordselt Põitse Kästiki vabadikukohaks, aga Põllunuka võiks “Kolkade rahulduseks” hoopis Külasema (olgu siis Mardi või Marjavälja või hoopis Põitse Peele) vabadikuks arvata!
Viimaste Mäksa Saartok’ide (Vasselil ja Riinal) üheksast lapsest kasvasid üles neli tütart ja poeg Matvei (1910-72). Viimane läks Tamse Kraavisuu Liidele (Saat) koduväiks; noorem õde Emilde sai Külasema Maripuu Anton Keinasti naiseks. ja lõpuks jäi Mäksale nende tütar – Kallaste Paistu Ülo Palu lesk Viivi Palu (sünd. Keinast).

Tika ja Kaasiku

Lõpuks peaks nimetama veel Põitse Peele vabadikukohta Tikat, millest Põitse loos lähemalt juttu on, kuid et see praeguste piiride järgi Mõisaküla territooriumile jääb, kordame siingi üle, et koht seni Tüü Ruudi ja Laine tütre Külli suvekoduna alles püsib.
Peale selle teatakse Tika naabruses Kaasiku nimega elupaik olnud, kus viimati Külasema Maripuu Madis Keinasti pere on lühemat aega elanud (enne Maripuu maja valmis saamist), kuid algselt oli see vist ühe Siljavälja mehe ehitatud. Täpsemalt ei ole Kaasiku lugu seni õnnestunud välja selgitada.
Ringiga Siljaväljale tagasi jõudnult peaks ehk lisama, et see Mõisaküla süda – viimane taluõu ja Siljavälja koppel vääriks lausa arheoloogilisi uuringuid ja mitmete siin olnud ning kadunud elupaikade (alates rootsiaegse Lause Jaagu taluaseme ja 18. sajandi koduväist sepa sepikoja jälgede) täpsemat välja selgitamist. Tika asukohast saab samuti ettekujutuse  algul toodud rootsiaegse kaardipildi allservas.

Kui Mäksa ja Põllunuka ikkagi kaheks “suitsuks” lugeda, oleme meenutanud kahtkümmet üht Mõisaküla elupaika, milledest üheksa nüüdseks kadunud. Allesolevast tosinast kohast on pooled küll nn. suvekodu staatuses, aga järgnevad aastakümned võivad sellise mõiste absurdseks muuta või muidki olulisi korrektiive teha. Seda, et 400-aastane küla sootuks kaoks, ei maksa siiski esialgu kellelgi karta.

Mai, 2007; pisut kohendatud jaanuaris, 2012; ümber formateeritud aprillis, 2012 ja viimati üle vaadatud mais, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com või papp@neti.ee
tel. 657 2839