Võlla

Mõned arheoloogilised juhuleiud annavad tunnistust püsivast asustusest Võlla piirkonnas juba Kristuse-eelsel ajal, rääkimata esimese aastatuhande teisest poolest (nn. viikingiajast), kui Muhu asustus arvatakse juba üsna arvukas olnud. Ometi ei tea me muinasajast ega ka vallutusjärgsest varasest orduajast detailides praktiliselt midagi, sest kirjasõna neist aegadest ei ole.
Nagu ikka Muhust rääkides on esimeseks arvestatavaks kirjalikuks allikaks Maasilinna foogtkonna maaraamatud ordu- ja taaniaja piirilt aastaist 1569-71. Need lubavad arvata, et orduajal on Võlla üheks vakukeskuseks olnud, kus paar korda aastas Ordule määratud maksud ja andamid ümberkaudsetelt talumeestelt kokku koguti ja sel puhul vakupidu peeti. Kust Võlla nimi pärineb ja mida see algselt tähendas, jääb veel lingvistidele selgitada, sest umbes samast ajast on teada samasugune kohanimi ka Pärnumaal, aga siinkirjutaja küll ei julge arvata, kas sellel võlla- ehk kaagipuuga midagi pistmist võiks olla ja mis ajast seda sorti tapariista üldse laiemalt kasutatakse?
Nimetatud maaraamatuis kannab kuues selleaegsest 13 vakupiirkonnast Muhus nime Wollo wacke ja sellesse kuulusid 14 peremeest kokku 12 adramaaga (Micko Tonnis ja Rotsi Mart ning Olloue Gorrius ja Tollo Jurg kannavad paarikaupa ühiseid koormisi). Pisut kummastav on, et ühe söötis adramaa valdajaks on vallaline naisterahvas (leddig Lowr Wio) märgitud! Esimesel kohal nimekirjas on 1,5 adramaaga Tomas Tust, keda esmapilgul võiks Tusti taluks arvata, aga hilisemaid dokumente arvestades paistab Tusti küla lugu alles 100 aastat hiljem algavat, kui 1674.a aktis oli kirjas Thuste Andruse hajatalu. Küll aga on Tusti-Tooma talu hiljem Mõegakülas ja ilmselt kuulusid omaaegsesse Võlla vakupiirkonda ka sama vana (või vanema?) Mõegaküla talud. Siinkohal võiks taas korrata oma arvamust, et kompaktsed külad kujunesid Muhus alles taaniajal ja varem oli hoopis enam hajusa asustusega tegemist ning tänases mõistes küladest rääkimine olekski üsna tinglik.
Teadupärast jäi peale Liivi sõda Muhu saar mitmekümneks aastaks endiste Ordu maade pärast kaklevate rootslaste, taanlaste ja poolakate meelevalda (kuigi formaalselt Taani kroonile kuulus) ja selle perioodi laastav mõju on lausa Põhjasõja-järgse katkuga võrreldav. 1592.a rootslaste koostatud Saaremaa maaraamatus (Das Öselsche Land Buch, EAA.1.2.963) on Muhu kaetud veel vaid 8 vakupiirkonnaga (kadunud olid Võlla, Hellama, Soonda, Viiraküla ja Igaküla vakused) ja nüüd tuleb Võlla talusid Urrika (nimetatud ka Horiack) vakusest otsida, kuhu endise kolme vakupiirkonna (Hellama, Urrika ja Võlla) talud kõik hakkasid kuuluma, aga nende arv oli enam kui poole võrra vähenenud. Üpris lootusetu on nende hulgast võimalikke Võlla talusid vähegi kindlamalt välja selgitada, kuni hilisemaid taaniaegseid maaraamatuid 17. sajandi algusest kõrval ei ole. Sellepärast siirdume kohe esimese rootsiaegse (1645.a) maaraamatu juurde, kus Urrika vakuse kolmas küla on 7 adramaaga Dorff Wöllokülla ja kus on kirjas 9 adra-talumeest ning üksjalg Kantzi Mats. Siit pärineb ilmselt pärastise Kantsi talu nimi. Kui esimesena kirja pandud 1,5-l adramaal ühiselt koormisi kandvaid Tusti Andrus’t ja Tönnis’t võib ehk juba Tusti küla meesteks arvata, siis pisut spekuleerides võiks teisena märgitud adramaal olevaid Matze Pert’i ja Niggo pärastiste Võlla Andruse ja Mihkli, aga võib-olla ka Ennu eelkäijaiks arvata. Hiljem Võllas olnud kahe Sepa talu (Sepa-Ansu ja Sepa-Mihkli) nimi on samuti juba Seppa Jurg’i näol olemas, aga tuleb tunnistada, et rootsiaegsed arengud Võllas jäävad siiski üsna mõistatuslikeks.
Nimelt rajati rootsiaja keskel (üsna varsti peale Tamse mõisa asutamist 1650-ndatel) endise Urrika küla kohal kolmas ametimõis, mis Magnusdahl nimeks sai ja mida maakeeles on hiljem mõneti eksitavalt Võlla mõisaks kutsutud. Sellega seoses pidi 1645.a maaraamatu neli Urrika adratalu ümber asustatama ja vähemalt teisena kirjas olnud Lolli Mart paistab Võlla külla paigutatud, kus Lolli nimi läbi 18. ja 19. sajandite isegi mitme taluga seoses figureeris. Samas on 1674.a aktis (EAA.854.2.2218) Võllas ainult viis peremeest märgitud. Meenutame, et paarkümmend aastat varasemas maaraamatus, kui Lolli Mart arvatavalt veel Urrika külas asus, oli Võllas üheksa peremeest ja lisaks Kantsi üksjalakoht ning see on ainus juhtum Muhus, kus arvestustalude arv rootsiaja algusega võrreldes on vähenenud! Võiks hüpoteesi püstitada, et rootsiajal Võllas pidalitõbi puhkes, millest jäänud pärimust tuntud ballaad Võlla küla tüdrukutest, kes ennast, lillepärjad peas, merre uputasid, kajastab. Kas see oletus mingite kindlamate faktidega kunagi kinnitust või ümber lükkamist leiab, seda saab üksnes aeg näidata.
Rootsiaegse Võlla kirjeldamist raskendab veel tõik, et seni puudub Võlla mõisa ümbruskonna ja seega ka Võlla küla kaart, nagu need ülejäänud Muhu piirkondade kohta rootsiaja lõpust olemas on. Täpsustame, et rootsiaja lõpu katastrikaardid puuduvad peale Võlla veel Lõetsa, Lehtmetsa, Hellamaa, Mõegaküla ja selleks ajaks kujunenud Tusti külade kohta. Vaid 18. sajandi adramaa-revisjonid lubavad arvata, et rootsiaja lõpuks Võllas vähemalt 10 arvestustalu pidi olema, milledest pooled on sajandivahetuse näljahäda ja Põhjasõja-aegse katku üle elanud. Nii on Võlla küla selle katsumusega keskmisest märksa paremini toime tulnud, aga selle eest pidi rootsiajal midagi niisugust juhtuma, et erinevalt teistest Muhu küladest 17. sajandi lõpuks asustus siin rootsiaja alguse tasemele oli jäänud.
Veel üks kummastav tõik seoses Võlla külaga seisab selles, et kui Põhjasõja ajal sisuliselt tegevuse lõpetanud Võlla mõis 1730-ndatel Buxhövdenitele rendile anti, siis jättis Otto Friedrich von Buxhoeveden selle rootsiajal kindlasti mõisale kuulunud ja katku edukalt üle elanud küla puutumata ja “hoidus sellest nagu pidalitõbisest" eemale. Alles 1750. aastaks on Võlla mõis oma kaks seni söötis seisnud talu (rootsiaegsed Kerdi Hans ja Telbi Sahre Hans – pärastised Mardi ja Nõmme) “omaks tunnistanud” ja need kuulusid nn. mõisapiiride reguleerimiseni Võlla mõisale. Ka 1767. ja 1770-ndate Võlla mõisa vakuraamatud tunnistavad ainult neid kahte talu Võllas omadeks ja märgivad kuut arvestusüksust Suuremõisale kuuluvaks. Katku üle elanud rootsiaegne kaksiktalu, kus Henno Cäsper ja Jürgen juba 1713.a protokollis Suuremõisale koormisi kandsid, sai hoopis Kuivastu mõisale (siiski ühe arvestusüksusena) arvatud ja juba 1738. aastaks oli pastor Vick Hellama mõisat rajama asudes saanud Võllast samuti katku üle elanud Lolli Andruse – arvatava pärastise Neo ehk Andruse talu. Märgime, et viimane on 1767.a Võlla vakuraamatus vist ekslikult Suuremõisa omaks arvatud. Millisele arvestusüksusele Hellama mõis 1770-ndatel veel teise talu asustas, kus 1782.a on Hellama rendi-peremehena Neo Andruse venda Mihklit märgitud, ei selgugi. Talu kandis 19.s hoopis Neo-Andruse nime, kuid õigupoolest on hilisema Mihkli talu eelkäijaga tegemist. Seni on selgumata, kuhu pastor Vick oma Hiiumaalt toodud Ustallo Lehmet’i paigutas. Ei ole välistatud, et ta Võlla toodi ja pärastine Mihkli talu võis isegi tema rajatud olla. Adramaa-revisjonides hoiti Vicki Hiiumaalt toodud peresid eraldi rubriigis ja külasid ei suvatsenud pastor revisjonis märkida, aga muid “arenguid” arvestades pidid kaks tema hiidlast Soondas ja üks Pärasel olema. Viimastes revisjonides on Leemetit ka Hellama Ustallo Lehmet’iks nimetatud, aga vaevalt ta oma taluga “päris” Hellamaal asus. Hingeloendite ajaks olid Leemeti jäljed kadunud, aga Hellamaa mõisal oli esialgu ikkagi Võllas vaid kaks talu!
1782.a hingeloenduse järgi oleks Võlla mõis nagu "söandanud" siin ka kolmanda – külast pisut eemal, Kantsi üksjala-koha läheduses olnud Lolli talu asustada, aga 1795.a loendis on seda numbriga 1135 märgitud talu ikkagi Suureõisale kuuluvaks arvatud?! Nende arengute kohta esitame järgnevas veel ühe ülevaatlikuma tabeli, kuid toome kõigepealt illustratsiooniks väljavõtte 1799. aastaga dateeritud nn. reguleerimiskaartide 1. paani (säilik EAA.2072.3.356) kolmandalt skaneerimislehelt:

Võlla küla 1799.a

Ainsana ei ole sellele illustratsioonile mahtunud kaardil numbrit 1 kandnud postmaanteest lõuna poole jääv Nõmme talu. Talude juures olevatele punastele numbritele vastavad 18./19. sajandivahetuse peremeeste nimed esitame arhiivisäilikule EAA.311.1.1041 tuginedes lubatud ülevaate-tabelina, kuhu täiendavaid pidepunkte 18. ja 19. sajandi dokumentidest proovime lisada.

Kood Käibenimi 1713 18. sajand 1799.a kaart 19.s hingeloendid Priinimed 1826
Nr. Nimi 1771 1782 1795 Nr. Nimi Nr. Nimi
VL12 Nõmme 8 Telbi Sahre Hans M M17 1 Nõmme Tõnis 11 Nõmme KUMPAS
VL10 Mardi 7 Kerdi Hans M M18 2 Kerdi Jaan 8 Mardi VAHTER
VL01 Mihkli ? ? H? H11 1132 3 Andruse Mihkel 10 Neo Andruse ROI(T)
VL21 Lõpe 10 Leppe Jaan ? G4 1138 4 Leppe Jaani Mihkel 9 Leppe KIIKER
VL02 Ennu 61, 62 4 Henno Jürgen* W W4 1139 5 Henno Pärdi  Jaan 7 Ennu Pärdi MÜÜR
VL14 Sepa-Ansu 63 1 Seppa Pert G G1 1137 6 Sepa Hans 6 Sepa Pärdi SEPP, MÖLDER
VL20 Andruse 60 5 Lolli Andrus (H) H10 1131 7 Niggo Andrus 5 Neo ÕIGE
VL15 Sepa-Mihkli 65 3 Seppa Tönnis G G3 1136 8 Sepa Andrus 4 Sepa SÕRM
VL09 Lauri
6 Lolli Mats
G G5 1135 9 Lolli Laur 3 Lolli Mihkli PEA
VL08 Lolli 64 2 Lolli Mart G M19 1134 10 Lolli Aadu 2 Lolli LINNAS,  PAUTS
VL06 Kantsi 9 Kanse Peeter G G2 1133 11 Kantzi Matz 1 Kantsi Tooma AIT
VL19 Uielu 12 Jaagu Andruse MEES
 
Juhime tähelepanu tõigale, et pärastine Ennu talu (VL02) on katku nii edukalt üle elanud, et Güldenstubbe protokollile lisatud 1713.a Suuremõisa vakuraamatusse koguni kaks koormistega arvestusüksust (61 ja 62) sai märkida ja nii sai Kuivastu mõis 18.s lõpupoole siit ilma probleemideta inimesed Lehtmetsa Lepikule asustada ning Raegma Sumarilt uued hinged asemele tuua ilma arvestusüksusi "ümber märkimata". Nimelt oli adramaa-revisjonidesse ainult Henno Jürgeni arvestusüksus kirja saanud ja sellest saigi lõpuks Müüride talu Hellamaa mõisa all, aga katku üle elanud Cäsper'i üksus nr.61 oleks nagu meie tabelis kajastamata jäänud! Adrarevisjonides 1744. aastani Suuremõisale koormisi kandnud  viie talu peremehed on tabaelis "rasvaselt" kirja pandud.
Peale mõnede peremeeste vahetuste, millest järgnevas veel talusid ükshaaval tutvustades juttu teeme, jäid nn. reguleerimiste järel kõik 11 talu Hellamaa mõisale ja viimane asutas 19.s algul Võllas veel Päraselt toodud inimestega Nõmme naabrusse 12. talu – Uielu, mille tarbeks tabelisse ka viimase rea lisasime (1799.a kaardil seda talu veel ei kujutata!). 12 talu oli Võllas vaid 19.s esimesel poolel, sest juba 1860-ndatel lakkas olemast Lõpe talu (kaardil nr.4) ning 1920-ndatel hääbus ka viimasena tekkinud Uielu koht. Sellega taastus rootsiaegne seis, mis kümne taluga piirdus. Edasises tutvume põlistaludega ükshaaval selles järjekorras, nagu neid 19.s hingeloendites esitati ja nimetame ka taludest hargnenud vabadikukohti. Võiks vaid lisada, et Võlla jäi peale mõisavaldade kadumist loomulikult Hellamaa ühendvalla koosseisu kuni ühe Muhu valla moodustamiseni 1939. aastal. Võlla mõisa asunduskohtadeks jagamisega 1920-ndatel hakati peale põlisküla küll ka Võlla asundusest kui omaette administratiiv-üksusest rääkima, aga viimaste külade lahkmejoontega jääks suurem osa Võlla asunduskülast Hellamaa territooriumile ja siinses käsitluses on lõpupoole vaid mõnda Võlla territooriumile jäävat krunti või asunduskohta nimetatud.


1. KANTSI

 Õuemärk
Nagu öeldud, oli juba 1645.a maaraamatus kirjas üksjalg Kantzi Mats, kelle külast pisut väljas rajatud kohast nähtavasti tavaline adratalu sai (taani- ja rootsiaegsed üksjalad olid omale ise põllumaa raadanud uusasunikud, kes algul tavalistest adra-talumeestest väiksemaid koormisi kandsid). Sellest rootsiaegsest talust jäi 18.s adramaa-revisjonidesse veerand-adrane arvestusüksus Kantze Peter, kuid see seisis üle poole sajandi söötis. Millalgi 18.s kolmandal veerandil on Suuremõisa rentnik pannud siin omaette koormisi kandma Seppa Tomase (~1716-92). Tema naine Ingel oli Viirakülast ja varastes abielu-meetrikates kohtame nende kahte poega ning kahte tütart. Hingeloenduse ajaks olid tütred Kadri ja Ingel juba mehele saanud, aga pojad Mats ja Mihkel olid oma peredega 1782.a veel mõlemad Kantsil kirjas. Noorem vend Mihkel pandi hiljem Igakülas peremeheks, kus tema järglased said priinime SÕBER ja neist saame Igaküla loos ettekujutuse. Kodus jäi peremeheks vanem vend Mats (~1744 – 1811), kelle järglased said priinime AIT.
Mats oli 1768.a abiellunud Raegma Aadu (Kumpaste ja Mölderite esiisa) tütre Marega ning neil kasvasid üles kolm poega ja tütar Mare (esimene tütar Eed sündis surnuna). Isa surma järel sai peremeheks keskmine vend Mats jun. Ait (1774–1843), nüüd juba Hellama mõisa peremehena. Talus sulaseks jäänud vanem vend Jaen (1771–1816) suri keskeas. Temast jäid kolm poega ja kaks tütart (üks poeg suri 2-aastaselt); noorem vend Toomas suri 24-aastaselt vallalisena.
Mats “teine” Ait abiellus 1800.a Külasema Leemeti peretütre Tiiuga. Nende esimene tütar sai mehele, aga kaks järgmist last (poeg Toomas ja tütar Kadri) surid väikestena. 1812.a sündisid veel kaksikud Andrus ja Eed. Andrus jõudis 1838.a ka abielluda, kuid suri paari aasta pärast järglasteta ja “õiguspäraselt” oleks nüüd pärimisliin Jaani vanemale pojale Mihklile (1795–1842) läinud, kuid ta suri onu Matsist aasta varem. Ka Jaani teine poeg Jaen (1801-35) oli noorelt surnud ning vahepeal võis peremeheks olla sulase Jaani noorem poeg Mats “kolmas” Ait (1813-80). Siiski ei ole 19.s keskel toimunu päris selge, sest arhiivis puudub 1850.a Hellama mõisa hingeloend ja viimane (1858.a) loend konstateerib Võlla Kantsil ühe Saaremaa mehe – Juri/Jermolai Habe (~1818-55) surma, kes oli 1830-ndatel mingil põhjusel (ilmselt Pädaste mõisa poolt) Simiste Jõe-Poalile toodud ning kes selle järel võis Võlla Kantsil ka ajutiseks peremeheks olla.
Sulase Jaani pojast Mihklist jäänud ainus poeg Toomas/Timofei Ait (1825-89) abiellus 1845.a Pärase Matsi Mare Lähebiga ja temast sai järgmine peremees Kantsil. Neile sündisid Marega  viis tütart ja kaks poega: esimene poeg Tähve suri 6-kuuselt, aga 1856.a sündinud ja õigeusku ristitud Mihailist sai sajandi lõpul koha pärija.
Mihail Ait (1856–1940) abiellus 1881.a Lõetsa Jaani Elena  Pallasmaga. Nende esimene poeg Timofei suri 24-aastaselt vallalisena; kolmest nooremast pojast keskmine – Mihail (s.1896) jäi esimesse ilmasõtta, aga Andrei (1891–1937) ja Ivan (1899–1940) elasid oma peredega Kantsil. Kruntimisel oli 53,325-hektarine Kantsi talu noorema venna Ivani nimel. Viimasest Hellama kogudude-nimekirjast võib aru saada, et Andrei oma perega 1930-ndatel on ka Meisterson-Metsmaade Metsa asunduskohal olnud (nende abielu oli lastetu ja pärimuste järgi kinkinud Iisa koha Võlla Aasa Reiu tütrele Loreida Tustitile), kuid Andrei tütar Salme (Salomonia) oli siiski Kantsil kirja pandud (poeg Nikolai paistab olevat Muhust välja läinud).
Peale viimast sõda 1959.a olid Kantsile jäänud 61-aastane Ivani lesk Kristina (sünd. Paist) noorema tütre Astaga ja Ivani vallaliseks jäänud õde Raissa Ait (s.1888). Ivani tütred Laine ja Asta elasid vaheldumisi ka Kuressaares, kuid vanas eas “valvasid” rohkem seda läbi kolme sajandi ühe suguvõsa käes olnud põlistalu, kust ei ole teada vabadikukohti ega osatalusid tekkinud.

2. LOLLI

(Õuemärk teadmata)
Jääb mulje, et 18. ja 19. sajandil Võllas sageli esinev Lolli nimi (mõnikord ka Lalli kirjutatud) võib muistsest Urraka külast pärineda, kuigi 1645.a oli ka Võllas peremees nimega Lulli Pert. Põhjasõja ja katku olid 1713.a protokolli järgi Võllas üle elanud Lolli Andrus ja Lolli Mart, aga esimest tuleks pigem juba 1730-ndatel pastor Vicki hingeks saanud pärastise Neo ehk Andruse talu eelkäijaks arvata ja Mardi poega Lauri pärastise Lauri talule nime jätjaks pidada. Samas peaks tähelepanu juhtima toponüümile Lolli Alune Põld (kaardil Kantsi naabertalust nr.10 lõuna poole jäävad põllud), mis lubab arvata, et hiljemalt rootsiaegse toponüümiga peaks tegemist olema. Siinkohal meenub ka üks Muhus kuuldud käibefraas "Võlla Lollilt Lalli põllale", aga selle konteksti teadmata ei oska siiski Võlla toponüümi ja Lalli külanime seosest midagi arvata (kuigi 1744.a revisjonis oli see Võlla arvestusüksuste lisanimi selgelt Lalli kujul kirja pandud!). 
Ei 1767. ega 1771-73. aastate Võlla mõisa vakuraamatud ei räägi midagi Lolli Mihkli talust Võllas, aga 1750.a revisjonis oli Lolli Mardi asemel peremeheks märgitud Lolli Mardi Mats ja esimesest hingeloendist 1782.a selgub, et see Mats Mõegakülas koormisi kandnud vana Mardi oletatava vanema poja Mihkli tütrele Inglile oli koduväiks tulnud ning võib-olla siis Mihkli kodutalus Võllas vana Mardi järel peremeheks seati. Nii sai Ingel (oletamisi) isa kodukülas perenaiseks, aga väimehe Matsi päritolust ei saa me midagi teada ei hingeloendist ega esimestest säilinud kiriku-meetrikatest. Peaks lisama, et üsna vähe on ka Ingli isast Mihklist teada. 12. augustil, 1764.a suri surma-meetrika järgi 70-aastane Ustallo Mihkel, keda meetrika-kandes Võlla mõisa peremeheks nimetatakse, aga et Võllas sellist talu ei olnud, ongi oletatud, et ta katku üle elanud Lolli (või Lauri?) Mardi vanem poeg oli. Võiks lisada, et juba viimases revisjonis 1756.a oli Mõegaküla Uustalul (pärastine Mardi) Võlla mõis ühe Jaani nooremaks peremeheks pannud, aga et Mihkli-järgsete peremeestega Mõegakülas omakorda palju ebaselget on, siis võime vaid uskuda, et Mihkel Mõegakülas suri. Tema kaks tütart ja neli poega oleme oletanud Võlla Lollil (või Lauril?) sündinuiks ja arvanud, et Mihkel alles küpses eas (1740-ndatel) Mõegakülas peremeheks pandi. Väimees Mats sai ilmselt Võlla mõisa hingeks Lollil (kuigi tema päritolu teadmata on) ja neil sündisid Ingliga kolm poega ning kaks tütart. 
1795.a oli Lollil peremeheks Matsi vanem poeg Aad (~1741–1801), kes 1771.a oli Kallaste Korju Paavli tütre Marega abiellunud ja neil sündisid kolm poega ning viis tütart, aga ainsana jõudis abieluni vanem poeg Aad jun. (1777–1801). Ta jõudis 1798.a Koguvast naise võtta, kuid suri kolme aasta pärast isaga samal aastal ja temast jäi ainus tütar Kadri, kes hiljem Võikülas priinime SIIM sai, kuid Kuivastu mõisa vabadikuna seal ka vallalisena suri. Rohkem koduväi Matsi järglasi priinime saamas ei olnudki!
1811. aastaks, kui kõik Võlla talud juba Hellama mõisale kuulusid, oli Lollil peremeheks pandud kunagise Lolli sulase, Lauri Mardi poeg Juri Linnas (1774–1838). Märgime, et sulase Mardi ülejäänud järglased said Lauril priinime PEA. Juril sündis Rootsivere Runnilt võetud Eeduga kaks poega ja viis tütart, aga pojad (Jaen ja Aad) surid mõne päeva vanustena ja Linnastest ei saanudki pikemaks Lolli peremehi. 1826.a loend märgib Jurit veel peremehena ja tal oli sulaseks õe Rõõda esimese abielu poeg, 1796.a sündinud Aad Pauts. Juri õde Rõõt sai Mäla Juri-Matsi Mihkli naiseks ja neil oli kaks poega (Aad ja Andrus), aga Mihkel suri noorelt ja Rõõt abiellus teist korda Võlla Lauril (sel ajal Lolli-Mihkli) sulaseks olnud Rootsivere Muda Lauri poja Andrusega. Temaga sündis samuti kaks poega, kuid Andrus võeti 1812.a Napoleoni sõdade ajal “keisri isamaad kaitsma” ja tagasi ta ei tulnud. Andruse noorem poeg Mihkel suri väiksena, aga Rõõda kolm vanemat poega (kaks Juri-Matsi Mihkliga ja Jaen Lauri sulase Andrusega) said kõik Võllas Mäla Juri-Matsi priinime PAUTS. Lollile jäänud Aad Pautsi noorem vend Andrus (1798–1838) kasvas Soonda Poalil kasulapsena üles ja oli hiljem Rootsivere Runnil sulaseks; nekrut Andruse poeg Jaen oli hiljem Võlla mõisa heinamaa-vahiks Kallaste ja Tupenurme vahel Nagiväljal ning tema poeg Tähve sai hiljem Hellama mõisast Saare latsikoha, millest Hellama loos on lähemalt juttu.
Viimases hingeloendis 1858.a oli Aad Pauts naise Ingli (sünd. Tukk Päraselt) ja kahe pojaga (Julius ja Adolf) Lollil esikohal kirjas, aga kinnitatud peremeest siin ei märgita. Tallu olid asunud Sepa-Ansu Mihkli nooremad pojad Mihkel ja Tähve Mölderid oma peredega, aga millal see täpsemalt juhtus, jääb 1850.a Hellama hingeloendi puudumise tõttu selgusetuks (juba 1840-ndatel nimetab sünnimeetrika Mihklit ja Tähvet laste sündide juures Lolli meesteks, aga et Lolli lisanimi Võllas nii levinud oli, ei saa selle põhjal kindlalt midagi järeldada!). Lisame, et Aad Pautsil sündis Ingliga kokku neli poega ja kolm tütart, aga nende käekäik 19.s teisel poolel ei ole kiriku-kirjade kaudu jälgitav ja paistab, et pere on Muhust ära läinud. 1834.a hingeloendis on Aadu poegade juures (hiljem tehtud?) märkus Aadu vanemate poegade Andruse ja Kristjani Pärnu asumisest. Väärib tähelepanu, et mitmed Aadu ja Ingli lapsed kandsid Muhus üsna tavatuid nimesid (pojad Kristjan, Julius ja Adolph ning ka tütar Ann, kes 20-aastaselt Muhus suri) ja võib arvata, et Aadu ise ka mitte tavaline adra-talumees ei olnud (pigem võib-olla küla-kooliõpetaja), aga täpsem teave pere kohta ssiinkohal puudub. Selle juures on huvitav, et luteri surma-meetrikas on 1916.a kanne arvatava Aadu noorema poja Adolph Pautsi surma kohta (03.09.1916) ja siin võiks täiendav “niidiots” olla, kui keegi selle perekonna loo uurimise ette võtaks.
Esimeses Hellama koguduse-nimekirjas (1868-79) märgitakse Lolli peremehena Mihkel Mölderi (1807-66) vanemat poega Madis/Mitrofan Mölder (1832–1904) ja talus on ka noorema venna Juri/Georgi (s.1848) pere. Onu Tähve on vanas eas Hellamaal Tihuse latsikoha saanud. Paistab, et vennad Madis ja Juri on talu ka Hellama mõisalt välja ostnud, sest 1890-ndateks oli see poolitatud ja noorem vend oma Lolli-Juri osatalu rajanud.
Madise ja Ingli (Lepmets Lõetsa Poali-Jurilt) kolm poega ja kaks tütart surid lapseeas ja ainsana kasvas üles keskmine poeg Andrei Mölder (1864–1932), kes 20. sajandil Lolli peremeheks jäi. Tema pärijate nimele oli kinnistatud 21,12-hektarine Lolli nimega pooltalu. Ühtekokku oli Andreil Maria Maksimi t. Jürissoniga (Simiste Jõe-Poalilt) viis poega ja viis tütart. Kaks vanemat tütart (Elena ja Ekaterina) said mandril mehele, Raissa suri imikuna ja Juliania 8-aastaselt sarlakki ning noorim tütar Akiliina sai hiljem jutuks tuleva Mihkli Aleksei Vaske naiseks, kes oma nimeks Lembit Vainomäe eestindas. Andruse vanem poeg, 1893.a sündinud Ivan läks Kesse, teine vend Timofei jäi esimesse ilmasõtta ning Andrei (1900–1935) pidi järgmiseks peremeheks saama. Ta abiellus 1934.a, kuid suri aasta pärast ja peremeheks jäi hoopis kaks aastat noorem neljas vend Mihail Mölder; noorim vendadest – Vassili (1908-38) suri vallalisena neeru-tiisikusse. Mihail abiellus Kristina Ivani t. Tustitiga (s.1910) ja oli oma seitsme lapsega Lollil veel 1959.a rahvaloenduse ajal kirjas. Kõigi nende käekäiku ei hakka me siinkohal täpsemalt jälgima (Kallemäel ja Kuressaares õpetajana töötanud Õie tuli hiljem kodukülla (Sepa-Mihklile) tagasi; Juta sai Pädaste Aidromäele, Eha oma küla Mihklile, kuhu Kuivastust tulnud Juri Veskimeister uue maja tegi jne.). Koju jäi 1940.a sündinud poeg Allo, kelle naine oli uue aastatuhande algul viimane Lolli alaline elanik.

JURI

Lolli Madise noorem vend Juri/Georgi Mölder (1848–1922) rajas oma pooltalu Lolli-aluste põldude Tusti-poolsesse nurka, Kantsilt Tusti küla poole. 1938.a kanti kinnistusse 22,194-hektarine Juri koht tema poja Georgi jun. Mölderi nimel. Vanal Juril oli Kristina Martini t. Kõrtsmikuga sündinud kolm poega ja kuus tütart. Vanem poeg Mihail suri 12-aastaselt, teine vend Georgi jäi kodus peremeheks ja noorem vend Andrei (s.1892) abiellus 1921.a Mardi Raissa Vahteriga ning asus koos noorema õe Akilinaga  Massu.
Noor Juri abiellus 1914.a ja viimases koguduse-nimekirjas on kirjas tema pojad Vladimir ja Herman ning 1920.a sündinud tütar Leonida; noorem tütar Elena paistab noorelt surnud. Juri esimene naine suri ja 1929.a võttis ta teiseks naiseks Elena Ivani tütre (sünd. Vaga, vist Rässa Tõniselt – Ivan Grüntali lesk?).
1959. aastaks olid Jurile jäänud kaks vana naist: 66-aastane Juri lesk Elena ja üks 79-aastane Raissa Mölder. Lisame, et Leonida sai Simistes Valk Vassili naiseks ja Herman läks Tusti (Kuivastu) Rannale koduväiks ning peale vanade surma müüdi Juri maja Aleksander Kuumale. Nii sai Lolli-Jurist Kuumade suvekodu.

3. LAURI

Õuemärk 
Pärastine Lauri talu kandis läbi hingeloendite hoopis Lolli Mihkli nime ja seda ei saa ei Lolli ega lõpupoole jutuks tuleva Mihkli taluga seostada. Küsimus on vaid selles, kas lugeda katku üle elanud Marti (Güldenstubbel nr.64) Lolli või Lauri meheks ehk teisiti öeldes kus rootsiaegse Matsi (kellest adrarevisjonidesse lisaks katku üle elanud Mardile veel poole-adrane söötis arvestusüksus jäi) talu rootsiajal täpsemalt asus? Sellise kaardi puudumisel jääb see küsimus paraku ühese vastuseta. Et Lolli ja Lauri rootsiaegsed sugulastalud olid, selles ei ole nagu põhjust kahelda, kuid millal ja kuidas just talu kaheks hargnes, jääb ebaselgeks!  1738.a revisjonis on tallu märgitud 3 tööeas naishinge, üks vana mees ja üks poisslaps. Viimastes revisjonides oli nii tööeas mehi kui naisi kaks, vanu enam ei märgita ja lapsed on kasvamas. Need kaks meest võisid olla Mardi poeg Laur (~1708-64) ja Mõegakülas peremeheks pandud Mihkli väimees Mats (~1712-89), sest Lauri vanem vend Mihkel (~1695–1764) oli meie oletuse kohaselt Mõegaküla Mardil peremeheks pandud. Et siinseid ja juba Lolli taluga seotud oletusi ning mõttekäike paremini jälgida, toome selle kohta ühe lihtsustatud skeemi.

Lollilt hargnemiserd

Peame tõdema, et adramaa-revisjonide andmete põhjal ei saa otsustada, kas katku üle elanud Lolli Marti peaks Lolli või Lauri taluks arvama?! Peale selle koormistega üksuse oli kõigis revisjonides kirjas veel söötis poole-adrane Lolli Matsi üksus ja kahest koormistega talust saab esmakordselt peale katku rääkida alles esimese hingeloenduse põhjal 1782.a, kui Võlla mõisal oli lisaks oma senisele kahele (Nõmme ja Mardi) talule kirja pannud veel 70-aastane Lolly Maitz, Gesindes Wirth. Sellest Mõegaküla Mihkli väimehest oli juba Lolliga seoses juttu ja Hellamaa mõisale arvati talu alles sajandi lõpul, kui juba Matsi poeg Aadu peremeheks oli. Samal ajal oli Lauri talu kirjas Suuremõisa loendis Võlla 5. üksusena, aga paraku on säilikus EAA.1865.4.334/7 (vt. kaader 11)
eksitus juhtunud: Lauri poegi on mõlemat Mardiks nimetatud, kuigi perede koosseisude põhjal peaks peremeheks siiski
vanem poeg Mihkel (~1735–1800) olema, kelle järglased hiljem said priinimeks PEA. Samas on sulaseprena kirjas noorema venna Mardi pere, kelle vanem poeg Juri juba tutvustatud Lollil omale priinimeks LINNAS sai! Sajandivahetuse nn. reguleerimis-kaartide spetsifikatsiooni-köites (EAA.311.1.1041) kannab Lolli Lauri nimega talu numbrit 9 (NB! peremees Mihkel suri juba 1800.a), aga ilmselt just temast jäi talule hingeloendite Lolli Mihkli nimi! Kirikuraamatuis kohtame sel ajal ka Lauri nime, aga rohkem siiski mitmetimõistetavat Lolli kohanime. Toodud skeemiga seoses peaks lisama, et Mõegakülla viidud Lolli/Lauri vana Mihkli noorem poeg Laur oli mõne aja Soonda Lauri-Aadul peremeheks, aga see on pigem Soonda ja Pärase külade teema. Selle Mihkli vanematest (oletatud) poegadest tuleb aga veel siinsamas hiljem Andruse ja Mihkli taludega seoses juttu.
Mihkel Lauri pojal said täisealisteks kaks poega – Aad ja Tähve (kaks Andrusteks ristitud poega surid väikestena). Noorem vend Tähve (1774–1809) suri noorelt ja tema kaks poega ning tütar Ingel on samuti lapseeas surnud (1805.a sündinud Tähve poja Andruse surmakanne on küll meetrikast leidmata, kuid ükski hilisem hingeloend teda ei märgi!).
Aad Pea (1771–1846) sai isa surma järel Lauri peremeheks ja tal oli neli poega ning kaks tütart. Kolmas poeg Jaen ja vanem tütar Riste surid lapseeas, aga kolm venda ja õde Rõõt jõudsid abieluni. Aadu vanem poeg Juri Pea (1797–1868) abiellus 1817.a Soonda Jaagu Mihkli tütre Kadriga (Kirves) ja oli viimases (1858.a) hingeloendis Lauri peremees. Talus olid kirjas ka nooremate vendade Mihkli (1799–1856) ja Jaagu (1807-88) pered. Mihklil oli seitse tütart (üks neist surnult sündinud), kelledest vaid Eed ja Mare abieluni jõudsid; noorem vend Jaak on omale Saadu vabadikukoha ehitanud ja tema perest räägime veel eraldi.
Juri teine poeg Juri suri 12-aastaselt. Ka kaks nooremat last (tütar Eed ja poeg Jakob) surid noorelt ning täisikka jõudsid pojad Tähve/Terenti ja Mihkel/Mihail. Viimane on ennast nekruti-kohustusest vabaks ostnud ja temast on juttu Viherpuu latsikohaga seosese Hellama loos. Vanem vend Tähve/Terenti Pea (1818-72) jäi isa surma järel Lauri peremeheks. Tema viiest lapsest Rässa Obukult võetud Marega kasvasid üles kolm tütart ja ainus poeg Juri/Georgi Pea, kes Lehtmetsa Aadu Kadri Tüükeriga abiellus. Neil jõudis kaks poega ja kaks tütart sündida, kuid Juri suri 33-aastaselt. Kadrile tuli 1880.a koduväiks Simiste Andruse perepoeg Madis Mihkli p. Saar, kelle Stackelberg kalessi lõhkumise eest pärimisõigusest ilma jättis (Simiste loos on sellest lähemalt juttu). Tema aitas Kadril Juri lapsed Georgi ja Ekaterina üles kasvatada (Juri poeg Vassili ja tütar Uljana surid väikestena). Kas kasuisa ka noorel Juril aitas talu välja osta, ei ole siinkirjutajal teada, aga hiljem oli 54,867-hektarine Lauri talu noore Juri  ehk Juri "kolmanda" Pea nimel kinnistusse kantud. Märgime, et erinevalt teistest Muhu põlisküladest olid Võlla talud 1938/39. aastatel enamasti uude kinnistusse kantud, aga nende välja ostmisest 19.s lõpul või 20.s algul ei ole siinkohal andmeid esitada.
Noor Juri ehk Georgi Pea (1874–1940) abiellus 1897.a Nõmme Elena Mihaili t. Kumpasega. Nende vanemad lapsed Irina ja Vassili surid noores eas tiisikusse; 1910.a sündinud Joosep suri imikuna ja enne viimast sõda oli Lauri peremeheks Juri noorem poeg, 1913.a sündinud Nikolai Pea. Viimasest sõjast jõudis ta tagasi ja 1959.a loenduslehel olid Lauri elanikeks Nikolai oma naise Salomonia (sünd. Enno), poja Vahuri ning tütre Liiviga. Hiljem jäi koht Liivi (abielus Viita) pere suvekoduks. 

Saadu

Saadu on ilmselt üks Võlla esimesi vabadikukohti, mille rajas ehk juba 1830-ndatel Lauri peremehe Juri noorem vend Jaak Pea (1807-88), kui ta Mõegaküla Tähvena Kusta tütre Kadriga abiellus. Maja platski võib olla Mõegaküla karjamaal saadud (Võlla ja Mõegaküla maade piiril).
Jaagul ja Kadril sündisid kolm poega ja neli tütart, aga esimene poeg Mihkel suri 4-kuuselt ja Tähve 3-aastaselt. Vaid noorem poeg Kaarel/Kirill Pea jõudis abieluni (kaks korda abielus jõudis olla ka Kaarli vanem õde, 1840.a sündinud Juula). Kaarel abiellus 1867.a Pädaste Luha Kadri vallastütre Ruuduga (Luht). Nende tütar Juula ja poeg Jaen surid imikueas, aga Elenale tuli 1894.a koduväiks Mäla Pärdi-Andruse Andruse poeg Joosep (Josif) Metsaalt (1868–1927) ja nii sai Saadust Metsaaltide vabadikukoht (vana Kaarel Pea oli ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas lihtsalt maha tõmmatud, aga tema surmaaeg ei olegi selgunud).
Joosepil ja Leenal on vähemalt neli tütart ja 1904.a sündis poeg Timofei. Viimane on 1925.a nimekirja veel kirja pandud, kuid viimasest nimekirjast jäljetult kadunud; vanema tütre Kristina juures on märkus, nagu oleks ta Tallinna asunud ja ka noorem tütar Akilina on lihtsalr maha tõmmatud. Kruntimis-andmetes oli 2,312-hektarine popsikoht Raissa Pea – ilmselt Kaarli lese Ruudu (sünd. Luht) nimel, aga Metsaaltiks saanud tütar Elena seda nähtavasti pärinud ei ole (tema nimel oli miskipärast hoopis kunagi köster Kannu saadud Mesipuu maaüksus Hellamal, aga milliste seoste läbi see tema nimele sai, jääb siinkohal selgitamata).
Enne viimast sõda asus Saadule Võlla Mihkli Aleksei Vaske poeg Aleksander Vaske oma naise Akilina Mihaili t. Vah(t)eri, poja Vambola (s.1928) ja tütre Maimu-Miraldaga (s.1931). 1959.a loenduse ajal said siin kirja Aleksander ja Akilina Vasked oma noorema poja Väinoga; hiljem jäi koht Pärase Mihkli Endel Arumäega abiellunud Maimu lastele.

4. SEPA-MIHKLI

 Õuemärk
Sepa lisanimega peremees Seppa Jürg oli Võllas kirjas juba 1645.a maaraamatus ja rootsiaja lõpus on vähemalt kaks sellenimelist talu olnud, mis mõlemad Põhjasõja ja katku on üle elanud: Sepa Pert (Güldenstubbel nr.63) ja Seppa Tönnis (samas nr.65). Paistab, et esimesest sai pärastine Sepa-Ansu talu, mis hingeloendites veel Sepa-Perdi nime kandis ja millest edasises eraldi juttu tuleb. Teine peaks siis hilisem Sõrmede talu olema, mida hingeloendites lihtsalt Sepaks nimetati, aga hiljem kiriku-kirjades on see Sepa-Mihkli nime kandnud. Ei ole välistatud, et siin 18.s teise poole peremeeste vahetustega veel mingi “rist” sisse tekkis, aga kahjuks puuduvad seni 1760/70. aastate Suuremõisa vakuraamatud ja esimesed säilinud kiriku-meetrikad ei anna sajandi esimese poole peremeeste Pärdi ja Tõnise järglastest kuigi selget pilti, kuid tundub, et 1756.a revisjonis on talud oma esinemis-järjekorras kohad vahetanud! Revisjonide andmeid võrreldes võib tõdeda, et 1750. aastani esimesel kohal olnud Pärdi pere on kolmandana märgitud Tõnise omast kogu aeg rahvarohkem olnud ja ilmslt oli sealt pärit ka Kantsi talu taasasustanud Toomas. 1756.a on esimesel kohal kirjas Seppa Perdi Michel (~1732-72) ja kuigi ta võib Pärdi talust pärit olla, on ta ilmselt tulevase Sõrmede talu ehk siis siinse oletuse kohaselt senises Seppa Tönnis’e talus peremeheks pandud!. Et samas revisjonis kolmandal kohal endiselt Seppa Tönnis seisab, peab vist mingi eksitus olema, sest “rootsiaegse” Tõnisega ei saa ilmselt enam tegemist olla ja varastes meetrikates puuduvad mõnest nooremast Sepa Tõnisest igasugused jäljed! Pigem võiks selle asemel Pärdi tallu peremeheks jäänud Hans kirjas olla, aga sellest juba edasises.
Mihkel on varases keskeas surnud. Tema poeg Tõnis (1762-90) oli esimeses hingeloendis (1782.a) kirjas talu sulasena, aga peremeheks oli hoopis 39-aastaseks märgitud Seppa Michkli Jaack (~1741-91), kes paistab olevat siia Tupenurmest toodud. See Jaak oli 1772.a ühe hiidlase Juri tütre Wolberiga abiellunud, kuid naine suri 1783.a 30-aastaselt ja Jaak ise suri 50-aastaselt 1791. aastal. Orbudeks jäid tütred Lutsi ja Mare ning 1778.a sündinud poeg Mihkel, kes 1802.a nekrutiks võeti.
1795. aastaks oli peremeheks pandud varasema peremehe Sepa Mihkli tütrele Ristele (1765–1809) koduväiks tulnud Viiraküla mees Andrus Reinu poeg (~1759–1819), kelle järglased said perekonnanime SÕRM. Riste vend Tõnis, kes esimese hingeloenduse ajal talus sulaseks oli, suri noorelt ja temast jäi ainus tütar Eed (1786–1862), kes 1808. aastal Rootsivere Ansu-Jaani Mihkli naiseks sai. Muide Andrus Reinu poeg oli Viirakülas koolitalu heaks koormisi kandnud Kuse Reinu talus sündinud ja tema isalt paistab praegusegi Reinu koha nimi tulnud, kuigi koht ise alles 20.s algul Toomu-Jaani osataluna tekkis. Esimese hingeloenduse aegu oli aga Andrus Reinu poeg Rootsiveres sulaseks.
Andrusel ja Ristel kasvasid üles kolm poega: Andrus, Mihkel ja Tähve. Andrus Andruse p. Sõrm (1792–1844) sai isa järel peremeheks, kuid tema kaks poega surid lastena (Juri 12-aastaselt ja noorem vend Mihkel imikuna) ning tema surma järel sai Sepa-Mihkli peremeheks noorem vend Tähve. Keskmine vend Mihkel võeti 1827.a nekrutiks ega jõudnud sellele ajale tüüpiliselt enam teenistusest tagasi. Ta oli enne (1820.a) jõudnud ka Võikülast naise võtta ja koju jäi 4-aastane tütar Rõõt, kelle ema Mare üles kasvatas ja kes hiljem kaks korda abielus oli.
Viimases hingeloendis oli Sepa peremeheks vana Andruse noorem poeg Tähve/Timofei Sõrm (1801–1872), kellel Neo-Andruse (NB! pärastise Mihkli!) peretütre Ingliga neli poega ja viis tütart sündisid (enne abiellumist oli Tähvel veel ühe teise Ingliga – talus kasulapseks ja tüdrukuks olnud Lehtmetsa Andruse Tõnise tütre Rõõda vallastütrega vallastütar Ingel, kes samuti Sepal üles kasvas).
Tähve vanem poeg Andrus/Andrei Sõrm (1824-92) paistab olevat mingis posti-teenistuses olnud ja asus nähtavasti hiljemalt 1860-ndatel Hellamale, kus ta omale Tõela-Posti koha rajas ja sellele ka Hellama mõisast hiljem platsi sai. Teine vend, 1827.a sündinud Juri on ennast (juba enne uusi talurahva-seadusi) vabaks ostnud. Viimases hingeloendis on ta naise Riste ja kahe pojaga (Eduard ja Julius) küll Sepal kirjas, kuid abiellunud on ta väljapool Muhut; Muhu meetrikais ei ole tema laste sünde ja hingeloendisse tehtud märkuse järgi otsustades asus ta Tallinna. Võimalik, et Tallinna asus ka Tähve noorim poeg, 1839.a sündinud Jaak, sest viimane jälg temast on jällegi 1858.a loend, kus ta 17-aastasena viimati talu kirjas oli.
Sepa-Mihklil jäi peremeheks vana Tähve kolmas poeg Tähve/Timofei Sõrm (1834–1897), kes 1854. aastal abiellus Mõegaküla Tusti (Tooma) peretütre Eed Väljasega (usuvahetusel Nataliaks salvitud) ja neil sündis kaheksa poega ning ainus tütar Uljania (üks tütar sündis surnuna). Kaheksast pojast viis surid lastena ja üles kasvasid Andrei, Timofei ning Lavrenti. Kõik kolm venda abiellusid Muhus: vanem vend Andrus jäi peremeheks, olles seega neljas Sepa-Mihkli sellenimeline peremees; noorematest vendadest said meremehed. Timofei võeti 1884.a mereväkke ja hukkus 1. Maailmasõja algul 1914.a (ta oli 1892.a Muhus abiellunud Rässa Obuku-Mardi Raissa Luhtiga ja neist jäi ainus poeg Mihail, kelle hilisem käekäik on selgumata). Kolmas vend Lavrenti oli samuti meremees ja uppus 15. septembril, 1914.a (koguduse-nimekirjas täpsemaid uppumise asjaolusid ei märgita), aga tema pere jäi Võlla. Kruntimisel poolitati talu Andruse ja Lavrenti pärijate vahel ning tekkis Ärma osatalu.
Andrei Sõrm (1859–1937) abiellus 1878.a Lõpe Ivani tütre Mariaga (Kiiker) ja neile sündis 7 last. Vanem poeg, 1881.a sündinud Mihail võis esimesse ilmasõtta jääda; viis aastat noorem Timofei suri10-aastaselt ning 1890.a sündinud Andrei (Andrus “viies”) on koguduse-nimekirja tehtud märkuse põhjal otsustades jäänud Venemaale (osales vist ka 1919.a Kuivastu mässus).
Kruntimis-andmetes oli 22,913-hektarine Sepa-Mihkli koht vana Andrei nimel ja paistab, et Sepa-Mihklile enam Sõrmesid ei jätkunud. 1919.a tuli Andrei nooremale tütrele Mariale koduväiks Mardi Georgi Vaher, kelle õige perekonnanimi oleks Vahter, aga Hellama koguduse-kirjades oli seda hakatud Hellama Tölbi nimega VAHER ühtviisi kirjutama.  Neil sai koguduse-nimekirja kaks poega – Herbert ehk Rein ja Einvald ehk Eino ning kaks tütart – Evrosinia ja Elga. Noor pere lahkus siit viimase sõja ajal ja järel ning 1959.a rahvaloenduse ajal oli 66-aastane Maria Vahter-Sõrm Sepa-Mihklile üksi jäänud.
Hiljem asus Sepa-Mihklile edasises jutuks tuleva Sepa-Ansu Arseeni (Aadu) Vah(t)eri lesk, Lehtmetsa juurtega Lõetsa Silla Elena Tustiti tütar Ilaria (Hilda) Vaher-Rooleht. Temalgi läks siin lõpupäevil raskeks ja uuel aastatuhandel oli "valvekorra üle võtnud" Õie Päästel.

ÄRMA

Pooltalu tekkis EV maareformiga, kui uppunud Sepa-Mihkli Lavrenti Sõrme (1867–1914) pere üle poole Sepa-Mihkli talust (maa-andmikes 28,775 hektarit) sai, aga millal vana talu vahetusse naabrusse hooned ehitati, ei ole siinkohal selge. Ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas on Lavrenti pere (Soonda vabadiku Raagi Juri tütar Maria, sünd. Usk oma seitsme lapsega) ikka Sepa-Mihklil kirjas ja talu rajama võisid ehk hakata Lavrenti pojad Vassili ja Mihail (1905-29), kuid viimane suri noorelt ja Vassili on viimases nimekirjas kadunuks märgitud! Nende kolm venda (Matvei, Timofei ja Josif) olid juba lapseeas surnud ja Ärmale jäid emaga tütar Raissa Sõrm oma vallastütre Salmega ning noorem õde, 1907.a sündinud Akilina. Viimasele tuli 1930.a koduväiks Rudolf Sepmann ja nad ehitasid omale küla keskel Uuetoa koha.
Peale viimast sõda asus Raissa tütrele Salmele koduväiks Manivald Timofei p. Õue Kuivastu Mäelt ja 1959.a olid nemad  kolm Ärma elanikku. Õuede valdusse jäi koht ka viimase omandireformiga.

Uuetoa

Siin jääb ebaselgeks, kust ja mis asjaoludel Rudolf Sepmann 1920-ndatel Muhusse tuli, aga nähtavasti 1930-ndatel ehitas ta Võlla küla keskel (Andruse vastas Tusti pool külatänavat) Uuetoa koha, kui ta Ärma Liinaga oli abiellunud. Ühtki maaüksust tema ega Uuetoa kohaga kruntimis-andmetes ei saa seostada ja nähtavast ei toimunud ka hilisemat (kruntimisjärgset) Ärma koha jagamist õdede Raissa ja Akilina Sõrmede vahel.
Viimases koguduse-nimekirjas on märgitud Rudolfi ja Akilina kolme poega. Esimene poeg Sulev (1931) on aastaselt surnud, aga üles kasvasid Lembit (1933) ja Harand (1938).
1959.a olid Rudolf ja Akilina kahekesi Uuetoa elanikeks märgitud; poeg Lembit omandas Võlla asunduses Männamaa koha (vt. Hellama lugu) ja Uuetoa müüdi hiljem suvekoduks.

5. ANDRUSE (NEO)

 Õuemärk
1674.a De la Gardie missiivis (EAA:854.2.2218), kui Muhu lään Otto Wilhelm von Königsmarckile üle anti, on Võlla küla kolmanda adra-talumehena kirjas Lolle Niggo ja tema järglane võis olla see Lolli Andrus, kes 1713.a protokollis on esimese Võllas katku üle elanud teokohuslasena (nr.60) kirja pandud. 1738.a adramaa-revisjonis on märkus, nagu oleks talu vast-rajatud Hellama mõisale arvatud ja 1744.a revisjonis ongi Hellama mõisa 2. talu Lolli Andrus, kus tööealisi kaks meest ja kolm naist, üks vana mees ja vana naine ning kolm poiss- ja kolm tüdruklast. Talu nimetati küll endiselt Lolli Andruseks, kuid nähtavasti oli vana Andruse asemel juba noorem peremees ja 1750. aastal ongi ilmselt sama talu peremehena kirjas Wölla Ahd. Ta oli peremeheks ka viimases revisjonis, kuid 1756-st kuni esimese hingeloenduseni 1782.a puuduvad talust andmed (Hellama mõisa vakuraamatuid sellest perioodist ei ole Ajalooarhiivis õnnestunud leida!).
1782. aastaks on Hellama mõisal Võllas juba kaks peremeest – Wölla Andrus ja Wölla Mickel. Meetrikate põhjal võib mõlemat peremeest eespool jutuks olnud Mõegakülla viidud Lolli Mihkli vanemateks poegadeks arvata! Paraku ei selgu säilinud meetriaktest midagi Võlla Aadu ega tema järglaste kohta. Igal juhul oli Andrus hilisemates hingeloendites Neo nime kandva viiendana talu peremees, kus hiljem priinimi ÕIGE saadi. 1800.a kaardil kannab see numbrit 7 ja spetsifikatsioonis nime Niggo Andrus (peremeheks oli sel ajal juba Andruse poeg Andrus). Lisame, et 19.s hingeloendites kandis edasises jutuks tuleva Andruse venna Mihkli (tulevaste ROIde) talu hoopis Neo Andruse nime, aga pärastistes Hellama koguduse-nimekirjades oli Neo-Andruse just Õigete talunimeks jäänud! Nii peavad genealoogid ja koduloolased siin tähelepanelikud olema, sest nii Roid kui Õiged võivad oma “tüvitaluks” Neo-Andruset nimetada, kuid tegemist on hoopis kahe erineva taluga!
Andrus Mihkli p. [Õige] (~1738-91) suri keskeas, aga tal kasvasid üles kaks poega ja kaks tütart (pojad Tähve ja Juri ning tütar Rõõt surid väikestena). 1795.a oli peremeheks kinnitatud Andrus Andruse p. Õige (1764–1829). Noorem vend Mihkel (s.1776) on nn. reguleerimiste ajal mitme mõisa “vahetushingeks” olnud; 1811.a loendis on ta Soonda Lauri-Aadul sulaseks, kus märgitakse, et ta 1809.a on Hellama mõisale arvatud, kuid järgnevates hingeloendites teda enam ei leiagi! Tema naine Riste sai 1816.a Kesse teist korda mehele; Mihkli kaks tütart ja nähtavasti ka noorem poeg Jaak surid väikestena, aga vanem poeg Mihkel (1801-62) kasvas Lehtmetsa Aadul üles, kus ta hiljem sulaseks oli ja seal ka suri.
Andrus “teisel” Õigel sündis Pärase Tõnise Ingliga kaks tütart ja neli poega: Jaagust sai järgmine peremees, Andrus suri 12-aastaselt ja Mihkel (1798–1870) ning Juri (1805-47) jäid kodus sulasteks. Mihkli kolm poega surid lastena ja abieluni jõudis vaid tütar Mare. Jurile sündiski vaid kaks tütart (Kadri suri ja Riste sai mehele). Nii ei olnud vana Andruse kolmandast põlvest veel vabadikukohti tekkimas.
Jaak Õige (1789–1866) abiellus 1821. aastal Viirakülas vabadikuks jäänud Orbuse Lauri tütre Ingliga ja neile sündis vaid kaks poega. Vanem poeg Juri (1822–1910) paistab olevat ennast vabaks ostnud ja temast sai Suuremõisale kuuluva Suure kõrtsi kõrtsimees. 1849.a abiellus ta Palmse mõisast Võlla mõisa teenistusse toodud Anna Mardi t. Õunpuu’ga ja Muhu meetrikais on kirjas ka nende kolm poega ning lapsena surnud tütar Maria. Vanema poja Aleksandri käekäik on ebaselge; teine poeg Kaarel abiellus 1887.a ja on omale Kuru vabadikukoha rajanud ning kolmas poeg Villem suri lapsena.
Peale Jaagu surma jäi Andruse peremeheks noorem poeg Jaen/Ivan Õige (1826–1913), kes 1850.a Nõmme Andruse tütre Kadri Kumpasega abielludes laskis ennast õigeusus laulatada. Ivan oli üks esimesi Hellama kogukonna-kohtu kaasesimehi ja nähtavasti ostis ka Neo-Andruse talu Hellama mõisalt välja (võib-olla kõrtsmikust vanema venna abiga). Ivanil ja Kadril sündis viis poega ja ei ainsatki tütart. Kolmas poeg Maksim suri 2-aastaselt ja noorim poeg Andrei 24-aastaselt väeteenistuses, aga kolm poega lõid perekonnad. Vanem poeg Georgi Õige (1852–1918) abiellus 1875.a Mardi Elena Vahteriga ja asus isa kõrvale peremeheks; teine vend, noor Ivan (1857–1909) võeti 1878.a mereväkke. Peale ajateenistust ta abiellus ja selleks ajaks oli ka noorem vend Mihail naise võtnud. Võib-olla koos rajati külast välja post-maantee äärde vabadikukoht, mis on Jaani nime kandnud, aga tõenäolisemalt oli see siiski noorema venna Mihkli rajatud ja isa auks Jaaniks ristitud. Hiljem elas Jaanil just Mihkel oma perega, aga meremees Ivani pere (tal oli 10 last) oli hoopis Kallaste ja Tupenurme vahel Nagivälja ehk Metsa heinamaa-vahi kohal.
Peremees Juril (Georgi) sündis Mardi Leenaga seitse tütart ja ainus poeg Ivan Õige (1881–1937), kes 1905.a  Lõetsa Välja Jaagu tütre Raissa Lepmetsaga abiellus. Ivani nimel oli ka 33,968-hektarine kinnistatud Andruse koht (Jaani Mihkel sai algsest talust 15 hektarit).
Ivani ja Iisa tütred said mehele. 1907.a sündinud vanem tütar Akilina sai eespool jutuks olnud Lolli Andrei Mölderi naiseks, kuid jäi aasta pärast leseks, abiellus 1934.a teist korda ühe Paul Eilmanniga ja koguduse-nimekirjas on nende noorelt surnud tütar Aino ning 1937.a sündinud poeg Arnold. Sõja järel teist korda leseks jäänuna elas Liina peale sõda Rässa Juril Tõnise ja Oobuku-Saadu Mihail Vagaga vabaabielu ning lõpuks asusid nad Pärnu.
Ivani vanem poeg, 1918.a sündinud Vladimir (Volli) on nähtavasti viimasesse sõtta jäänud ja 1959.a olid Andrusel 72-aastane Iisa ning sõjast tagasi tulnud poja Feodori (Veeda) pere – naine Marta ja tütar Silja. Viimane abiellus Valentin Valgu poja Heimariga Simistest ja sellega jäi Andruse koht Valkude perele.

Kuru

Siinkohal jääb teadmata, kus Suure kõrtsi kõrtsmik Juri Õige 1910.a suri, aga tema poeg Kaarel/Kirill Õige abiellus 1887.a mõnda aega Liiva kiriku kellameheks olnud Koguva Sumari Tähve tütre Ingel Tüüriga ja rajas omale Võlla mõisa külje alla (Killu kõrtsist Hellama poole, mitte kuigi kaugel post-maanteest) oma vabadikukoha. Luteri sünnimeetrikates on kirjas Kaarli ja Ingli kaks tütart Juula ja Mare, kes mõne-aastastena surid. Võimalik, et hiljem veel üks Mareks ristitud tütar pidi sündima, sest siitkandi vanad inimesed mäletasid veel 20.s elanud Kuru Maret, aga pigem võidi ehk siiski Kaarli leske Inglit mäletada.
Kruntimis-andmetes oli Kaarli lese Ingel Õige (1865–1940) nimel 11,53-hektarine Välja maaüksus, mis nähtavasti Võlla mõisa jagamisel oli saadud. Maad olla viimati kasutanud Uuetoa Sepmannid, aga asunduskohta sellest ei tekkinud ja ilmselt peale vana Ingli surma lakkas ka Kuru koht olemast.

Jaani

Nähtavasti oli Nõmme-poolsete põldude nurka, üsna post-maantee lähedale 19.s 80-ndatel tekkinud vabadikukoht Andruse noor-peremehe Juri noorema venna Mihail Õige (1861–1928) rajatud ja vana Jaani järgi oma nime saanud. Mihkel oli 1885.a Maria Ivani t. Jürissoniga abiellunud. Nende esimesed pojad Vassili ja Mihail surid väikestena ja üles kasvasid kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Ivan sai omale Võlla mõisa jagamisel Kalmu asunduskoha, mida veel eraldi vaatame. 1899.a sündinud Timofei on 1925.a ühe luteriusulise Joanna Villemi tütrega laulatatud ja Hellama eelviimasesse koguduse-nimekirja on märgitud ka nende poeg Meinard ning tütar Asta-Benita, aga pere on Muhust lahkunud. 15.07-hektarine Jaani koht oli kinnistatud Mihail Õige päranditombuna.
Enne viimast sõda olid Jaanile jäänud kaks õde: Elena oma vallastütre Ernaga ja Irina kolme vallaslapsega. Irina pojast Voldemarist (s.1926) hilisemad andmed puuduvad; Astra (s.1931) asus vist tädi Leena ja täditütre Ernaga Lihula ning sõja järel olid Muhus veel Irina oma noorema tütre Taimiga. Jaani maja oli selleks ajaks juba lagunenud ja 1959.a loenduses olid Irina ja Taimi Alakivil (vt. ka Hellamaa lugu) kirjas. Taimi teatakse olevat hiljem Vormsi asunud.

Kalmu

Vajaks selgitamist, kas Jaani Ivan Õige ka Vabadussõjas osales, kuid 1921.a abiellus ta Lauri Juri tütre Irina Peaga ja sai Võlla mõisa jagamisel ühe praeguse Võlla küla territooriumile jäävatest asunduskohtadest, mis kruntimsandmetes kandis Kalmu nime (12,52 ha; Lit.A-27; kinnistamata).
Ivan jõudis oma väikese asundustalu enam-vähem välja ehitada. Riinaga sündisid neil tütar Ludmilla (abiellus 1942.a Evald Liimanniga) ja viis poega. Vanem poeg Endel (s.1926) viimasest sõjast tagasi ei tulnud, aga neli nooremat olid sõja järel veel Kalmul. Manivald (1929) abiellus Riis Lilliga, kes uuel aastatuhandel Hellamaal (Võlla asunduses) oma erastatud korteris elas; Vambola (1932) läks Venemaale ja noorim, 1937.a sündinud Heimi asus Tallinna. Vaid 1934.a sündinud vigane Juhan jäi kolhoosi traktoristiks, aga 1959.a loenduse ajal on temagi kodust väljas olnud. Sel ajal olid Kalmul kirjas vaid 65-aastane Ivan oma 58-aastase naise Irinaga. Juhan läks hiljem Aasale Loreida Tustiti meheks ja Kalmu maja olla lammutatud. Vana Ivan Õige suri Muhu valla hooldekodus.

6. SEPA-ANSU

 Õuemärk
Sepa-Mihkliga seoses oli juba juttu kahest Võllas katku üle elanud Sepa talust ja segadusest 1756.a adramaa-revisjoniga. Seal püüdsime tõestada, et katku üle elanud Seppa Perdi talus võis sel ajal peremeheks olla üks Hans, kelle 90-aastast leske Eedu kohtame veel esimeses hingeloendis 1782.a, kui peremeheks oli juba Hans Hansu poeg (~1729–1812) ja tal sulaseks tema noorem vend Jaen (~1746-91). Vana Hansu tütred Ingel, Made ja Mare olid selleks ajaks juba mehele saanud. Et hingeloend peremeest Seppa Perdi Hans’uks nimetab, on kaudseks tõendiks sellest, et ikkagi katkujärgse Pärdi taluga tegemist on ja võimalik, et 1756.a Seppa Perte Michel’iks nimetatu oli vana Hansu noorem vend, aga peremeheks oli ta sel ajal juba katkujärgse Tönnise ehk pärastises Sepa(-Mihkli) talus.
Sepa teisel Hansul oli Lõetsa Erma Mardi tütre Tiiuga neli poega ja kuus tütart. Kolm vanemat poega ja kaks tütart surid väikestena. Ainsa pojana jõudis abieluni noorem poeg Tähve (1784–1844), kes sai priinimeks SEPP, aga peremeheks ei ole teda kinnitatud. Juba 1811.a loendis, kui talu oli Hellama mõisale arvatud, on sel ajal üle 70-aastast Hansu nimetatud ehemaliger Wirth – blind und unvermögend ja uueks (jetziger) peremeheks on sulane, Raegma Aadu perepoeg Mihkel Aadu p. Mölder (1774–1846), kes 1799.a oli Tähve vanema õe Kadriga abiellunud. Tuleks märkida, et kui Kuivastu ja Võlla mõisad oma hingi vahetasid (mõlemad mõisad olid Buxhövdenite valduses), toodi Raegma Aadult inimesed Võlla Nõmmele (Võlla mõisa poolt katku järel asustatud rootsiaegne Telbi Sahre Hans’u talu). Kaks venda (Jaen peremehena ja Andrus sulasena) said Võllas priinime KUMPAS, aga Sepa-Ansule koduväiks asunud Mihkel sai siin peremehena hoopis priinime MÖLDER. Lahtiseks jääb selle juures küsimus, kas ameteid märkivad perekonnanimed ka seda tähendavad, et talus sepatööd tehti ja lisaks siin ka veski oli? Mõlemad on tõenäosed, kuid kindlamaid andmeid sellest esitada ei ole.
Sepa Hansu p.Tähve oli 1807.a Mardi Jaani tütre Eeduga abiellunud ja neile sündis ka neli poega ning tütar Kadri. Esimene poeg Hans suri küll 3-aastaselt, aga Andrus, Jaen ja Jakob said täisealisteks. Nende edasine käekäik on üsna ebaselge; sünnimeetrikas on viimane Sepp kirjas 1838.a, kui Tähve tütrel Kadril sündis ühe vaba mehe –  Kuivastu Madisega vallastütar Mare, aga hiljem see perekonnanimi kadus Muhust sootuks.
Väimees Mihklil ja Kadril sündisid neli poega: kõige noorem, 1814.a sündinud Jakob suri aastaselt; kaks keskmist venda – Mihkel ja Tähve asusid (või paigutati) Lollile ja neist oli juba varem juttu. Vanem poeg Andrus (1800-36) pidi kodus peremeheks jääma, aga ta suri noorelt juba 10 aastat isast varem. Tal jõudsid küll neli poega ja kaks tütart sündida, aga abieluni jõudis neist ainult tütar Mare.
Naabertalus Mardil, millest kohe eraldi juttu tuleb, olid selleks ajaks kolm perepoega kuuest juba pered loonud ja veel enne sealse vanaperemehe Mihkli surma on vanem poeg Martin Vahter (1808-56) Sepa-Ansule peremeheks pandud. Nii sai Sepa-Ansust Võlla ühe arvukama suguvõsa – Vahterite talu. Martin Vahter suri ka keskeas, aga tal oli juba Mardil kaks poega ja kaks tütart sündinud (poeg Juri ja tütar Mare sündisid vist Sepa-Ansul). Vanem poeg Madis/Maksim Vahter (1832–1893) sai järgmiseks Sepa-Ansu peremeheks, aga nooremad vennad Mihkel ja Juri asusid Hellama mõisast saadud Kullapea latsikohale.
Madis abiellus 1851.a Natalia Ebrausega ja neil oli kolm poega ning neli tütart. Peaks märkima, et see Natalia (mõnikord ka Evdokia!) oli kunagi Saaremaalt Rässa Obukule toodud Mardi poja Andruse ja vaba inimesena Muhus (arvatavalt Lehtmetsa Veski naabruses) elanud hiidlase Mardi tütre Kadri Kabeli ainus teadaolev tütar, aga kus tema sünd registreeritud oli, ei ole selge. Tema isa Andrus paistab merd sõitnud, kusjuures tuleks vahet teha kahe kapteni, Andruse ja tema venna Peetri poja Andruse vahel, kes samuti merd sõitis ja keda siinkirjutaja mitmel pool on “metskapteniks” tituleerinud. 1835.a laulatati Andrus Mardi p. Ebraus Muhus Kose Mardi tütre Kadriga, kelle perekonnanimeks KABEL oli märgitud, aga nende lapsi Muhu meetrikais ei ole. Ainsana on teada (abielukande järgi) tütar Natalia, kes 1851.a Sepa-Ansu Madisega laulatati.
Madise ja Natalia vanem poeg Timofei Vahter (1858–1942) võttis 1880.a Oina Juri Aadu tütre Akilina naiseks ja oli viimane Sepa-Ansu peremees 20. sajandil. Tema noorem vend, 1861.a sündinud Mihail on teisest koguduse-nimekirjast jäljetult kadunud, aga kolmas vend Georgi rajas omale Kearu vabadikukoha ning tema pojad said hiljem Võlla mõisast Mihkli-Juri asunduskoha.
Timofeil ja Akilinal sündisid viis poega ja kuus tütart, aga palju lapsi suri väikestena. Sajandi lõpupoole hakati perekonnanime Vaherina kirjutama. Vanem poeg Mihail Vah(t)er (1882–1914) abiellus 1904.a Vahtraste Kesküla Ekaterina Maltisega, kuid uppus 1914. aastal (vajaks omaette uurimist, missuguses laevahukus mitu Võlla küla meest 1914.a septembris uppusid?). Mihklist jäi kolm tütart ja kaks poega. Kruntimisel jäi 56,04-hektarine (Võlla suurim) talu vana Timofei nimele ja oli 10.02.1939 koos enamuse teiste Võlla taludega ka uude kinnistusse kantud. Timofei tütar Juliana abiellus Vahtraste Kesküla Andrei Maltisega ja nad ehitasid omale Kiviristi koha.
Viimases koguduse-nimekirjas olid Sepa-Ansule jäänud lesestunud vana Timmu, tema lesest minija Kadri ja Kadri ning Mihkli kaks poega: Pavel (s.1911) ja Arseni (Aadu; s.1913). Viimane abiellus Lõetsa Silla Elena tütre Ilariaga (Hilda; sünd. Tustit, eestind. Rooleht), kuid jäi viimase sõja ohvriks. Vanem vend Paul abiellus peale sõda Soonda Kearu Alma Väärtnõuga, aga abielu oli lastetu ja peale Pauli surma tuli Sepa-Ansule Alma vennapoeg Jüri Väärtnõu, kes Sepa-Ansu õue uue maja ehitas (vana maja seisis ka veel hiljuti püsti). Sepa-Mihkliga seoses oli juba öeldud, et Pauli venna Aadu lesk Hilda asus tühjaks jäänud Sepa-Mihklile, kui Mihail Andrei p. Pruul Tusti Rannalt talle koduväiks tuli.

Kearu

Sepa-Ansu Timmu noorem vend Georgi Vahter (1863–1918) võeti 1884.a kroonusse. Peale teenistust ta abiellus 1891.a Lalli Tähvena Irina Maksimi t. Kipperiga ja ehitas omale post-maantee äärde (peaaegu Killu kõrtsi vastas) vabadikukoha. Siin sündisid neil neli tütart ja pojad Mihail (1904-25) ning Timofei (1907). Võlla mõisa jagamisel saadi väike Mihkli-Juri asunduskoht ja noorelt isata jäänud pojad asusid sellel oma kodu rajama. Mihklil juhtus lõhkeainega kivi lõhkumisel õnnetus ja ta hukkus noore mehena 21-aastaselt. Uus kodu sai siiski valmis ja Kearu vabadikukoht kadus ilmselt juba 1930-ndatel. Kruntimis-andmetes seda ei mainita.

Kiviristi

Vahtraste Kesküla Andrei Andrei p Maltis põgenes noorelt sõjaväeteenistuse eest Ameerikasse, tuli hiljem tagasi ja abiellus Võlla Sepa-Antsu Julia Timofei t Vahteriga. Nad ehitasid Ameerikas teenitud raha eest Võlla Kiviristi maja. Lapsi neil ei olnud ja Reiu läks tagasi Ameerikasse töö- ja laevameheks, nagu see üsna paljudel muhulastel 1920-ndatel tavaks oli. Viimati enne sõda kodus käies kutsus ka naist kaasa, kuid Juula ei läinud öeldes, et Ameerikas on ta vaid töölise naine, siin aga ameeriklase proua. Reiu suri pärast sõda Ameerikas.
Maa-andmikes on 13,186-hektarine Kiviristi maaüksus (Lit.15) Juulia Maltise nimel. Paneme tähele, et see ei kanna siiski asunduskohtade tüüpilist A-literat ja maa paistab juba enne kruntimisi ning Võlla mõisa jagamist olevat saadud – võib-olla Juula kaasavarana Sepa-Ansult.
1959.a rahvaloendus märgib Võlla Kiviristil 64-aastast üksikut vanainimest Juuli Timofei t. Maltis. Võlla inimesed teavad, et Juulil olnud hiljem kasupojaks Mihkli Johannes ja Sinaida Vaskede teine poeg, 1929.a sündinud Enno Vaske, kuid peale Juuli surma asus ta Virtsu ja hiljem Lihula ning müüs koha Tusti Matsi Valdur Tammele (s.1934), kelle valdusse Kiviristi koht ka viimase maareformiga jäi.

Mihkli-Juri

Kruntimisel sai 9,34-hektarine Mihkli-Juri nimega asunduskoht (Lit.A-17) Timofei Vaheri nimele (NB! peaks Vahter olema). Küllap sai koht oma nime noorelt hukkunud Timmu vanema venna Mihkli ja isa Juri mälestuseks. Viimases koguduse-nimekirjas olid Mihkli-Juril kirjas veel Timmu kolm õde Elena, Irina ja Juliana (Maria oli Tiigile mehele saanud) ning ema Irina (sünd. Kipper). Elenal oli 1919.a vallaspoeg Vladimir (Ants) sündinud, kes hiljem Paenase Ivardilt võetud naisega Orissaarde asus. Ka Juulal sündis poeg Valdur, kes Tiigil tädi Mare juures üles kasvas ja hiljem Lõetsa Kiisale koduväiks läks.
Timmu abiellus Madismetsa Madise tütre Ingel Kolgaga ja neile sündis 1937.a ainus poeg Jüri Vaher. Tema pere valdusse jäi viimase maareformiga Mihkli-Juri koht.

7. ENNU

 Õuemärk
Peale Põhjasõda ja katku on 1713.a Võllas teokohustuslikeks arvatud kaks peremeest: Henno Cäsper (nr.61) ja Henno Jürgen (nr.62). Rootsiaegse kaardi puudumise tõttu on nende eelkäijat 1674.a protokollis raske ära tunda, aga võib oletada, et pärastise Ennu kohal juba rootsiajal kaks talu tekkis. Adramaa-revisjonidesse on neist jäänud ainus poole-adrane Henno Jürgen’i üksus, mis 1756-ks aastaks oli vastrajatud Kuivastu mõisale arvatud ja siis oli peremeheks juba Henno Jürna Pert, aga meile jääb teadmata, kas ta vana Juri poeg või väimees oli! Sama peremeest märgivad nii vahepealsed Kuivastu mõisa vakuraamatud, kui ka esimene hingeloend 1782. aastal, kus Pärti 72-aastaseks märgitakse. Pastoraadi kokku seatud 1795.a hingeloend märgib Pärdi peret veel Võlla küla järgi ja peremeheks on nüüd Pärdi poeg Jaen ning sulaseks Jaani noorem vend Tähve. Pärt peab selleks ajaks surnud olema, aga tema surmaaeg meetrikast ei ole selgunud!
Kui reguleerimistega Võlla küla Hellama mõisale hakkas kuuluma ja Buxhövdenid Lehtmetsa küla Kuivastu mõisalt Võlla mõisa alla “munsterdasid” (Raegma jäi Kuivastu mõisale), viidi 1807. aastal kogu Võlla Ennu pere Lehtmetsa Lepikule (hiljem saadi priinimeks TOMSON) ja Lehtmetsa loos võime Pärdi järglaste käekäiku edasi jälgida. Samas toodi Raegma Sumari Jaagu poeg Mart (~1750–1818) Võlla ja pandi Ennul peremeheks ning Raegma Sumarile leiti peremees hoopis Võikülast.
1811.a loend märgib Mardi vigase olevat (völlig krüppel) ja peremeheks on pandud Lõpelt Ennule toodud Mardi venna Jaagu poeg Juri Müür (1770–1836). Mardi vanem poeg Jaak (s.1785) võeti nekrutiks; noorem vend Mihkel (1799–1823) jõudis 1822.a abielluda, kuid suri aasta pärast järglasteta. Lisame, et Ennule jäänud Raegma Sumari päritolu inimesed said priinimeks MÜÜR, aga sugulastele Lõpel pandi nimeks KIIKER. Algul toodud kaardi-illustratsioonil kannab Ennu talu numbrit 5.
Juri Müür oli 1795.a abiellunud Pädastest Pottri Villemi tütre Ingliga ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg Mart Müür (1796–1837) võttis 1821.a Lõetsa Tähvenalt naise ja sündisid samuti kolm poega ning neli tütart, aga kõik pojad surid lapsena ja vaid kaks tütart jõudis täisikka. Mart ise suri isast aasta hiljem ja peremeheks teda nähtavasti kinnitada ei jõutud (et 1850.a Hellama mõisa hingeloend puudub, siis sel ajal Võllas toimunust jääb pilt puudulikuks).
Viimases hingeloendis on Ennul esikohal kirjas Juri teine poeg Jaak Müür (~1798 – 1868) oma kolmanda naise ja ainsa esimese abielu tütre Marega. Nimelt sündis Jaagul esimesest abielust Igakülast võetud Neo Kadriga viis poega ja kaks tütart, aga vaid üks tütar Mare sai täisealiseks. Kadri suri 1843. aastal ja järgmisel aastal võttis Jaak ühe hiidlase Kadri Kibitsa (1803 1853), kuid temaga ta lapsi ei saanudki ja peale teise Kadri surma võttis Jaak veel 1855.a Pärase Poalilt Riste Hobustkoppeli, kellega tal viis tütart sündisid (kaks jõudsid ka abieluni). Talule peremees jäi Jaagul (nagu ka vanemal vennal Mardil) saamata! Noorem vend Mihkel (s.1805) ei osalenud vist talu pidamises niigi, kuigi ka hingeloendites ikka sulasena kirjas oli. Viimases hingeloendis on märkus, et ta 1860.a on Muhust lahkunud. Jaagu esimese abielu tütar Mare sai 1863.a Levalõpma Tooma Mihkli teiseks naiseks ja vana Jaak ilmselt suri 70-aastaselt 1868.a. 
Esimeses Hellama koguduse-nimekirjas (1868-79) on Ennu-Pärdiks nimetatud peres veel kirjas Jaagu lesk, 1871.a surnud Irina Georgi t. (Riste Hobustkoppel) oma kahe tütrega, kes 1880-ndatel Lõetsa mehele said. Märgime, et Jaak jäi luterlaseks ega pruukinud Hellama nimekirjas üldse kajastuda, kuid nähtavasti enne laulatust Hellamaal õigeusku salvitud Ristet on juba leseks nimetatud ning ta oli ilmselt Võlla viimane Müür. Samas nimekirjas on aga juba Henno’ks nimetatud talus peremeheks Mardi Mihkli kolmas poeg Tähve/Timofei Vahter (1814–1894) oma Lõetsa Sassilt võetud naise Riste (suri 1877.a) ja kuue lapsega.
Arvatavalt ostis Tähve Vahter koos poegadega Hellama mõisalt välja täistalu, mille koosseisu nii endisi Lõpe kui Ennu(-Pärdi) maid hakkas kuuluma, kuid täpsemad andmed sellest puuduvad. Tähve vanemad pojad Juri/Georgi ja Timofei elasid oma peredega Ennul. Kolmas poeg Joann/Ivan (1852-74) suri vallalisena Tallinnas; kolm nooremat poega  Andrei, Mihail ja Aleksei olid lapseeas surnud ning kolm tütart (Kadri, Mare ja Elena) said mehele.
Neljas kogudusenimekiri märgib vanemat venda Juri/Georgi Vahter’it (1846–1926) Ennu peremehena, aga noorem vend Timofei oli selles nimekirjas juba omaette märgitud ja nähtavasti tulevase Männiku kohal omale eluaseme ehitanud. Juril sündis Soondast võetud Ingel (Elena) Rasvaga kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Ivan suri 9-aastaselt, aga noorem vend Vassili Vahter abiellus 1908.a Nõmme Ivani tütre Raissa Kumpasega ja oli viimane Ennu päris-peremees – tema nimel oli 51,7-hektarine kinnistatud Ennu talu kruntimis-andmetes. 1959.a olid Ennul 76-aastane Vassel oma 68-aastase naise Iisa ja tütre Aglaidaga (s.1914), kellel oli 13-aastane tütar Merike. Viimasest sai hiljem kooliõpetaja Häädemeestel ja ema suri tema juures. Vasseli ja Iisa ainus poeg Mihkel (s.1910) jäi viimases sõjas kadunuks ning noorem tütar Ksenia (s.1919) põgenes 1944.a välismaale. Peale vanade surma müüdi koht (hooned) Vahtraste Pärdi Aleksi pojale Vello Maltisele ja viimase maareformiga jäi Ennu koht Maltiste valdusse.

Männiku

Mardi Tähve teine poeg, Ennu Juri noorem vend Tähve/Timofei Vahter (1849–1929) võttis 1875.a oma küla Kantsilt naise – Kristina Ait ja teadaolevalt sündisid neil ainult kaks poega. Esialgu elati Ennul, kuid kui vanem poeg Mihail Vahter (1876–1914) 1902.a naise võttis (Raissa Mihaili t. Hobustkoppel), paistab Mihkel omale hilisema Männiku kohal eluaseme ehitanud. See võis enne asunduskoha saamist ka mingit Silla-taolist nime kanda, aga koguduse-nimekirjast ei ole õnnestunud seda välja lugeda.
Mihkel (Mihail) Vahter otsis nähtavasti Muhust väljas tööd, nagu enamik vabadikke sel ajal, aga 1914.a augustis on ta surnud. Lesk jäi kahe lapsega (Vassili ja Akilina) ning koguduse-kirja järgi otsustades on nüüd vana Tähve oma naise Kristinaga siia asunud. Mihkli noorem vend Timofei oli sel ajal ilmselt kroonu-teenistuses. Võimalik, et noor Timmu (Tähve “kolmas” Vahter; s.1887) ka Vabadussõjas osales, sest ta sai omale Võlla mõisa jagamisel 17,19-hektarise asunduskoha (Lit.A-18, Männiku). 1922.a abiellus Timofei Vahter Kansi Mäe Julia Nööbiga ja neile sündis 1928.a ainus poeg Osvald. Ta abiellus peale viimast sõda Tamse Pihla Juhani tütre Armildega ja sündisid tütred Anne ja Kati (Armildel oli enne abiellumist poeg Ants, kes hiljem Kuressaarde asus). Vanema tütre Anne ja tema poja Hannese valdusse jäi Männiku koht viimase maareformiga. Peaks ehk lisama, et Männiku Osvald oli juba dokumentides Vahterist Vaheriks muutunud, aga tema naine Armilde oli sündinud Vahter! Selle juures ei ole sugulastega tegemist, sest Tamse Pihla Juri tütar Kadri (sünd. Kao) leidis oma Juhani (Johannes Vahter; s.1897) hoopis mandril suiliseks olles ja kas see mees kuidagi Võlla Mardi Vahterite suurde sugupuusse võiks kuuluda, on üpris keeruline välja selgitada! Mandrilt tulnud Vahteri perekonnanimi püsis Tamsel muide veel uuel aastatuhandelgi.

8. MARDI

 Õuemärk
1645.a maaraamatus oli Võllas kirjas peremees Köwerti Andrus ja mingi tõenäosusega võib seda Mardi talu eelkäijaks lugeda. Andrus (või tema järglane) paistab küll rootsiajal olevat Tustile asunud, sest seal kandis pärastine Aadu talu 18. sajandil samuti Kerdi lisanime, aga rootsiaegsest Võllast on adramaa-revisjonidesse jäänud ½-adrane Kerdi Hans’u arvestusüksus, mis katku järel söötis seisis. 1750.a revisjonis on märkus, et see (endiselt) Võlla mõisale kuulub ja 1756.a revisjon märgibki Võllas Võlla mõisale tegu tegevat Kerdi Hanso Mart’i (~1720–1765). Mardi päritolu suhtes saab mitmeti spekuleerida, aga kindlasti kuulus ta 1750.a revisjoni Võlla mõisa lõpus esitatud Hiiumaa Suuremõisast toodud nelja pere hulka ja kõige tõenäolisemalt Leppa Hansu peresse. Viimast proovis Võlla mõis mitmel pool peremeheks seada (algul vist Lehtmetsas ja Võllas, kust ehk Lõpe talunimigi jäi, ja isegi Kesses), aga lõpuks olid Hansu järglased Kuivastu Kaural. Kas Hans ja Mart vennad olid, seda me siiski kuskilt välja ei loe.
1767.a ja ka 1770-ndate Võlla vakuraamatud märgivad perepeaks Mardi leske Rõõt (~1724-86), kellele 1768.a üks hiidlasest Toomas (~1732-88) koduväiks tuli, kuid esimeses hingeloendis 1782.a on peremeheks Mardi vanem poeg Jaen. Kirjas on ka Jaani ema Reet ja koduväi Toomast tituleeritakse ihr Kerl! Jaani lihane vend Mart ja õde Leenu on nüüd Toomase kasulastena kirjas ja peale selle sündis Toomasel Rõõdaga veel poeg Mihkel (1768–1828), kes hiljem Raegma Kustal sulaseks oli. Nimelt korjasid Buxhövdenid nn. reguleerimiste ajal, kui Võlla talud Hellama mõisale hakkasid kuuluma, oma hinged siit kokku ja asustasid Kuivastu mõisale jäänud Raegma külla. Ei tea küll, kas nad oma hingi endistest Suuremõisa hingedest paremaks pidasid või oli sellel muu põhjus, aga Mardi Jaani noorem vend Mart pandi Raegma Aadul peremeheks (järglased said priinime SIIG) ja Jaen ise suri Raegma Kustal, kus tema vanem poeg Juri peremeheks pandi (Kusta inimesed said priinime VESKI).
Hellama mõis tõi nüüd Hellama loos lähemalt tutvustatud Tölbi hajatalust (see läks Võlla mõisale) oma kunagise kupja Aadu poja Jaani pere Mardile ja need said siin varsti priinimeks VAHTER. Algul toodud kaardijupil kannab see talu numbrit 2.
Kupja pojal Jaanil oli Lehtmetsa Lepiku Mihkli tütre Ristega kolm poega ja kuus tütart sündinud. Üks Mihkel oli küll mõne-aastaselt surnud, aga sama nimega ristitud Mihkel Vahter (1783–1846) pandi nüüd Mardil peremeheks (talu nimeks jäi siiski Raegma viidud Martide järgi Mardi). Mihkel abiellus 1807.a Raegma Aadu peretütre Madega (hingede vahetusega oli see “lausa koju kätte” – Võlla Nõmmele toodud!) ja neile sündis kuus poega ning lõpuks ka tütar Ingel, kes paraku aastaselt suri. Mihkli noorem vend Jaen jäi talus sulaseks, aga Tölbi meeste kohta pisut erandlikult sündis tal ainult kaks tütart (Ingel suri lapsena ja Mare sai mehele). Peremees Mihklil oli aga Vahterite sugupuule tugev põhi pandud ja neid jätkus hiljem vähemalt nelja või viide Võlla talusse, rääkimata hilisemaist vabadiku- ja asunduskohtadest.
Vana Mihkli surma järel oli vanem poeg Mart juba Sepa-Ansul peremeheks ja temast oli äsja juttu. Teine vend Andrus jäi kodus peremeheks ja Tähve pandi Lõpel peremeheks ning tema tõi selle talu tühjaks jäänud Ennule. 1819.a sündinud noore Mihkli osas puudub selgus, kuna 1850.a Hellama hingeloendit ei ole ja viimasest loendist oli ta kadunud. 1845.a abiellunud Juri väidetakse viimases loendis surnud olevat, aga meetrikakannet ei leia ei Mihkli ega Juri surma kohta! Sünni-meetrikate järgi sündis nooremal vennal Juril küll neli poega, kes kõik väikestena surid, aga vanema venna Mihkli peame siin “tagaotsitavaks kuulutama"! Kuues ja noorim vend Jaen (1825-68) suri ka suhteliselt noorelt, aga tema pere oli juba esimeses koguduse-nimekirjas Ristile märgitud, millest Hellama loos räägitakse.
Andrus/Andrei Vahter (1811-98) abiellus 1834.a Lalli Tähvena Tähve tütre Rõõdaga (salviti Irinaks) ja neile sündis viis tütart ning kaks poega. Vanem poeg Mihkel/Mihail Vahter (1839 – 1903) abiellus juba 1861.a Mäla Juri-Matsi Juri tütre Ristega (usuvahetusel sai miskipärast Elenaks) ja oli sajandi viimesel veerendil isa kõrval nooreks peremeheks (ilmselt osteti ka talu Hellama mõisalt välja). Mihkli noorem vend Andrus suri 7-nädalaselt.
Riste-Elenaga sündis Mihklil viis tütart ja neli poega, kelledest mitmed väiksena surid. Neli tütart jõudsid abieluni, aga esimene poeg Ivan suri 14-aastaselt ja kolmas poeg Andrei mõne päeva vanusena. Maksim (1869–1902) abiellus 20-aastaselt Lõetsa Rehe-Jaagu Kristina Põlluga ja ka kolm poega ning üks tütar jõudsid sündida, kuid Madis suri 33-aastaselt aasta isast varem. Vana Mihkel paistab juba varem talu pärija pärast mures olnud, sest kui Riste-Elena 1890.a suri, võttis ta Raugil vabadikuks jäänud Nõmme Aadu tütre Elena (oli sünnijärgselt õigeusku ristitud) veel teiseks naiseks ja 1895.a sündis neil poeg Georgi. 1900.a sündinud Irina, kes viie päeva vanusel suri, oli vana Mihkli 11. laps kahest abielust.
Tegelikult oli vana Mihkli mure pisut asjata, sest ka tema 1. abielu noorem poeg Mihail tuli esimese ilmasõja katsumustest välja, abiellus Suuremõisa asunud Soonda Matsi Mihkli tütre Kristina Äkkega ja asus naise ning kahe tütrega 1920-ndatel hoopis Uue-Virtsu (kirik andis “kirjad” Kõmsi kogudusele üle 1. veebruaril, 1925.a). Vana Mihkli teise abielu poeg Georgi (s.1895) asus aga Sepa-Mihklile koduväiks, nagu varem juba jutuks oli.
Mardile jäid noorelt surnud Maksimi pojad Andrei Vahter ja teine vend Ivan; kolmas vend Vassili asus Tallinna. Kruntimisel jäi 55,44-hektarine kinnistatud Mardi talu Vah(t)er Andrei ja vendade kaasomandisse.
Peale sõda, 1959.a oli Mardi kõige rahvarohkem pere Võllas. Rahvaloenduse lehel oli esimesena kirja pandud noorema venna Ivani pere: 64-aastane Ivan ja tema 62-aastane naine Elena Matvei t. (sünd. Uustalu) ning 1920.a sündinud poeg Alfei (Albert) oma teise naise Lidia ja 11-aastase poja Jaaniga. Teise viie-liikmelise leibkonna moodustas vanema venna, 67-aastase Andrei pere – peale Andrei enda tema naine Elena Mihaili t. (sünd. Maltis Vahtraste Keskülast), tütred Helgi (1924) ja Helju (1927) ning Helju 6-aastane poeg Neeme. Sellele perele jäi pool Mardi kohta ka viimase maareformiga.
Pisut keerulisemaks kujunes lugu Ivani poole taluga. Ivani vanemad pojad Vladimir ja Alfei (Albert) mobiliseeriti; õde Linda asus Tallinna ja noorem vend Evald (1927) peale sõda Orissaarde. Vanem vend Volli ei tulnud sõjast tagasi, aga Albert, kes oli enne sõda abiellunud Aliide Müürisepaga Koguvast (Paenase Mihkli juurtega), leidis nüüd, et ta naine Liide (Müürisepast Vaheriks saanu) oli hakanud kokku elama Viiraküla (Liiva) Aki Vasseliga ja Albert hakkas “revanšiks” Viiraküla (Liiva) Juri Tõnu tütre Lidia Keskülaga elama, kellest enne sõda oli Raugi Laasu Joosepiga abielludes samuti Vaher saanud (Joosep jäi sõtta)! Neil sündis ka poeg Jaan ja nimelt need Liidia ja Jaan on kirjas 1959.a loenduslehel Mardil. Hiljem läks see Liide poja Jaaniga tagasi Liiva Jurile ja (külajuttude järgi) olla Albert lõpuks oma esimese naise – Aki Liidega elanud! Neid “peensusi” kirjeldame siinkohal eeskätt sellepärast, et hiljem võivad perekonnaloo uurijad nende kahe Liide Vaheriga üsna suures segaduses olla!
Kuuldavasti olla pool Mardi talust viimase omandireformiga Aliide Müürisepp-Vaheri poja Jüri Vaheri valdusse saanud.

9. LÕPE (ENNU-JAAGU)

(Õuemärk teadmata)
Juba 1860-ndatel kadunud, aga hingeloendites Lõpe (Leppe) nime kandnud 9. talu tekkelugu Võllas jääb pisut ebaselgeks (nagu selle kadumise põhjusedki!). Rootsiajast oli 18.s adramaa-revisjonidesse jäänud ¼-adrane Leppe Jahn’i arvestusüksus, aga me ei tea, kas Jaani talu rootsiajal juba pisut külast väljas (Mihkli ja Mardi vastas, aga külatänavast oluliselt kaugemal, kui teised talud) asus, nagu me seda 18./19. sajandivahetuse kaardil numbriga 4 näeme? Adrarevisjonides 1738-50 märgitakse talus koormisi kandmas Leppe Jahni Michel – algul ainult mees ja naine, aga 1750. aastaks ka kolm tütart peres. Ometi ei selgu säilinud kiriku-meetrikatest selle Mihkli kohta midagi peale selle, et 1766.a abiellus Raegma Sumari Jaagu p. Jaak (~1732–1818) Enno Mihkli tütre Eeduga, kes järgmisel aastal 30-aastasena suri. Ilmselt oligi Lõpe talu peretütrega tegemist ja et meetrika Mihklit Ennu Mihkliks nimetab, võib oletada, et Mihkel katku üle elanud Ennu talust pärines ja oli Lõpel omaette koormisi kandma seatud. Selle ja koduväi Jaagu järgi kandis talu meetrikais hiljem enamasti Ennu-Jaagu nime.
1782.a oli peremeheks seesama Sumari Jaagu poeg, keda hingeloend nimetab Leppe Michle Jaack ja kes 1768.a Lõetsast ühe Matsi tütre Kadri (Lötsa Ado võõrastütar) teiseks naiseks võttis.  Esimesest abielust oli Jaagul 1766.a ainus tütar Mare sündinud (sai hiljem pastoraadi Lepikule mehele), aga teisest abielust sündisid kolm poega ja kolm tütart. Vanem poeg Juri pandi hiljem Raegmast Võlla toodud vigase onu Mardi asemel Ennul peremeheks (vt. varasemat) ja teine poeg Paavel (1775–1838) jäi Lõpel peremeheks ning noorem vend Mihkel (1780–1837) talle sulaseks. Priinimeks pandi Lõpe inimestele üsna eriskummaline nimi KIIKER.
Siinkohal peame jällegi 1850.a Hellama hingeloendi puudumist meenutama, sest 1834.a loendis oli Lõpe veel üsna tavaline adratalu, kus vennad Paavel ja Mihkel oma peredega kirjas olid (Paavel peremehena), aga viimases hingeloendis märgitakse juba peremeheks Mardi Mihkli kolmandat poega Tähve/Timofei Vahter (1814-94). Teadupärast ehitas ta oma (välja ostetud?) talu hiljem Ennu kohal üles ja nii võime tõdeda, et 1860-ndatel lakkas Lõpe ehk Ennu-Jaagu talu olemast. Meenutades, et algselt oli tegemist vaid ¼-adrase üksusega, võib oletada, et “täis-talu” see ehk ei olnudki ja “sulandus” nüüd Mardi Tähve taluga, aga täpsem pilt võiks viimase talu-dokumentidest selguda, kui need arhiivis säilinud on.
Vendade Kiikerite pered olid selles mõttes sarnased, et nii Paulil kui Mihklil suri esimene poeg lapsena, aga mõlema täisikka jõudnud vanemad pojad – Juri Paavli p. (s.1806) ja Mihkel Mihkli p. (s.1816) kaovad nii hingeloenditest kui kiriku-kirjadest! Esimest märgib 1834.a loend küll surnud olevat, aga meetrikad seda ei kinnita ja võib-olla peaks nende jälgi hoopis Riia sadama munster-rollidest otsima?!
Paavli noorem poeg Jaen Kiiker (1815-56) suri varases keskeas ja temast jäi kaks tütart ning poeg Tähve/Timofei Kiiker (1841-77), kellest Hellama loos Kesküla latsikohaga seoses juttu on. Paistab, et Tähve on kõigepealt omale Lolli naabrusse Lolli-Niidi vabadikukoha rajanud, kust varsti Hellama Kesküla latsikohale asuti.
Mihkli nooremal pojal Tähve/Timofei Kiikeril (1819-67) oli kaks naist. Esimene abielu lahutati 1847.a (vt. ka järgnevat Kalda lugu), aga peale teise naise võtmist ja Lõpe talu Tähve Vahteri valdusse minemist on Tähve Kiiker omale vabadikukoha ehitanud, mis esimestes koguduse-nimekirjades Kao nime kannab. Nähtavasti on tegemist hiljem Kalda nime saanud kohaga Killu kõrtsi vastas (Võlla pool teed), kust vanemad pojad, kaksikvennad Terenti ja Tähve Hellama Sika latsikohale asusid. Noorem vend Mihail jäi Kaldale ja tema poeg Vassili sai 1920-ndatel Võlla mõisast Luha nime kandnud asunduskrundi, kuid eluaset sellele ei tekkinud.
Kunagisest Lõpe talust Võllas puuduvad aga kruntimis-andmetes igasugused jäljed ja taluhoonetest ei mäletatud ka 20.s enam midagi.

Niidi

Kui Lõpe talu aeg “ümber sai”, ehitas kunagise Lõpe peremehe Paavli pojapoeg, Tähve/Timofei Jaani p. Kiiker (1841-77) omale Lolli naabrusse vabadikukoha, mida teine koguduse-nimekiri Lolli-Niidiks nimetab.
Tähvel oli Nautse Pärdi Aadu tütre Eeduga (Sonn) viis poega, kellest kaks nooremat surid väikestena. Kui Hellama mõisast latsikohti jagati, sai Tähve omale sealse 13. platsi, kus tema vanemad pojad Kesküla latsikoha välja ehitasid (sellest Hellama loos).
Kirikukirjadest ei selgu, mis Niidi vabadikukohal 19.s lõpus ja enne esimest ilmasõda oli, aga võimalik, et Kiikeritelt omandasid koha Sepa-Mihkli Andrei Sõrme lapsed (Andreil kasvas üles kolm poega ja kolm tütart). Sepa-Mihkli Kristina Sõrm (s.1883) sai 1924.a ühe Torgu mehe Georgi Leonti p. Mölderi teiseks naiseks (paneme tähele, et siin ei ole Muhu Mölderiga tegemist!) ja viimase koguduse-nimekirja järgi olid nad Niidil. Lapsi neil ei olnud, kuid 72-aastane Georgi ja 75-aastane Kristina olid Niidil kirjas isegi veel 1959.a rahvaloenduse ajal.
Kruntimis-andmetes esineb koguni kaks Georgi Mölderi nimel olevat maaüksust: 1,352-hektarine Niidi (Lit.21) ja 1,127-hektarine Vana-Niidi (Lit.25) – viimane ka kinnistusse kantud.
Kolhoosiajal, peale Mölderite surma müüdi koht Toomlatele ja suvekoduna eksisteeris see koht Võllas veel 21. sajandi alguskümnendil.

Kalda ja Luha krunt

 Õuemärk
Lõpe sulase Mihkli noorem poeg Tähve/Timofei Kiiker (1819-67; mitte segada eespool jutuks olnud Niidi Tähve Kiikeriga!) oli 1842.a abiellunud Pädaste Mäe Tähve vallastütre Kadriga (kandis Jürissoni nime) ja sündisid poeg Juri ning tütar Kadri. Viimane suri 3-aastaselt 1848.a, aga 8. aprillil, 1847.a oli ema Kadri hoopis Tähve Kiikerist lahutatud ja abiellus 1848.a ühe Keskverest Simiste Jõe-Poalile asunud Hans Ratase poja Aaduga. Hans Ratast nimetavad kiriku-kirjad Jõe-Poali Hansuks, aga hingeloendid teda ei märgi ja kas või miks Pädaste mõis ta Jõe-Poalile tõi, jääb siinkohal teadmata. Hansu pojad Aadu ja Jakob abiellusid 1840-ndatel Muhus (esimene koguni kaks korda), aga hiljem on pered jälle Muhust lahkunud. Aadu Ratas abiellus 1843.a Pädaste Sepa Laasu noore tütre Eed Kõrtsmikuga, kes 23-aastaselt 1847.a suri ja 1848.a laulatati see Aadu Tähve Kiikeri lahutatud naise Kadriga. Mis asjaoludel sel ajal üsna erakordne lahutus oli toimunud, ei selgu kuskilt. Tähve ja Kadri poja Juri perekonnanimena on hiljem ka Ratas esinenud ja ilmselt jäi Tähve oma esimesest pojast ilma.
1852.a laulatati Tähve Kiiker teist korda Raugi Laasu Tõnis Maltise tütre Kadriga (laulatus on nii luteri kui Hellama meetrikas kirjas) ja järgmisel aastal sündisid neil kaksikud pojad, kes ristiti Terenti ja Timofei (nii sai korraga kaks uut Tähve Kiikerit!). Nemad said omale hiljem Hellamal Sika nimega latsikoha, millest Hellama loos räägitakse, aga 1857.a sündis Kadril ja Tähvel veel poeg Mihail.
Kui Lõpe talu juba 1850-ndatel Tähve Vahteri valdusse jäi, on Tähve Kiiker omale Killu kõrtsi vastas post-maantee äärse eluaseme ehitanud ja esimestes koguduse-nimekirjades on seda Kaoks nimetatud, kuid hiljem kannab see Kalda nime. Vana Tähve kaksikute poegade Hellamale asumisel jäi noorem vend Mihail Kiiker (1857–1909) Kaldale, abiellus Maria Georgi t. Hobustkoppeliga ja neile sündis neli poega ning viis tütart. Noorematest poegadest – 1890.a sündinud Mihailist, paar aastat nooremast Ivanist (1892) ja 1896.a sündinud Timofeist on vaid nii palju teada, et viimane suri 23. märtsil, 1917.a 21-aastasena. 4. nimekiri märgib veel, et noor Mihkel on 1921.a luteri usku läinud, aga hilisemad Hellama nimekirjad neid enam ei meenuta.
Mihkli vanem poeg, 1883.a sündinud Vassili Kiiker abiellus Julia Timofei t. Meistersoniga (Lehtmetsa Tänavasuult) ja sai Võlla mõisa jagamisel omale 13,89-hektarise Luha krundi (Lit.A-56), aga asundustalu sellele jäi välja ehitamata. Märgime, et 0,698-hektarine (kinnistatud) Kalda maaüksus (Lit.19) oli kruntimisandmetes vana Mihkli lese Maria Kiikeri nimel.
Vasselil ja Juulal oli neli tütart ja ainus poeg Herman, kes viimasesse sõtta jäi. Enne sõda elas Kaldal veel Vasseli õde Ekaterina Kiiker oma vallaslaste Joanni ja Salomoniaga, aga nemad on hiljem mandrile asunud. Vasseli teine tütar Eugenia suri 8-aastaselt; 1914.a sündinud Aglaidal (Teele) oli vallaspoeg Meinhard (s.1931), kes hiljem Pöidele asus. Üks tema järglasi Kristo Kiiker oli hiljaaegu Muhu valla maa-ameti pealik ja seega ei ole Sumari Jaagu Kiikerite sugu kaugeltki veel kadunud!
Vasseli kolmas tütar Evrosinia (Roosi, s.1925) abiellus Tallinnas (Pilv) ja viimaseks jäi Kaldale 1929.a sündinud noorim tütar Ella. Pärast tema Pärase Niidile mehele saamist lakkas Kalda koht mõne aja pärast olemast.

10. MIHKLI

 Õuemärk
Maanteelt külla tuleva tee ääres esimene talu vasakut kätt kandis 1799.a kaardil nime Andrusse Michel ja numbrit 3, aga hilisemad hingeloendid nimetavad seda talu hoopis "Neo Andrus"! Meenutame, et pärastine Andruse talu (kaardil nr.7) kandis hingeloendites lihtsalt Neo nime ja tuleb tõdeda, et hingeloendite nimekasutus on üpris eksitav. Rootsiaegse kaardi puudumise tõttu, ei tea me, kas Mihkli kohal juba enne katku oli talu olnud, kuid paistab, et pastor Vick paigutas 1730-ndatel siia oma Hiiumaalt toodud Leemeti, keda adramaa-revisjonid küll Hellama Ustallo Lehmet’iks nimetavad. Kuni mõne Hellama vakuraamatu leidmiseni 1760-ndatest või 1770-ndatest aastatest jääb aeg täpsemalt teadmata, kuid esimese hingeloenduse ajaks 1782.a oli Hellamaa mõis oma kahes Võlla talus pannud peremeesteks eespool korduvalt nimetatud vennad Andruse ja Mihkli ning viimase talu kandis esimeses hingeloendis nime Wölla Mickel.
See Mihkel (siinse oletuse järgi Mõegakülla viidud Lolli Mihkli poeg; ~1740–1810) oli 1769.a abiellunud Mäla Juri-Matsi Marega ning sündisid kaks tütart ja poeg Andrus. Mare suri 1775. aastal 30-aastaselt, kui Andrus oli alles aastane. Mihkel võttis samal aastal teiseks naiseks Lauri peretütre Anna, kuid tema suri samuti veel samal aastal! Järgmisel aastal võttis Mihkel Soonda Pärdi (Kaegu-Tähvena) Andruse lese Riste (Paenase Abru Jaani tütre) ja temaga sündis veel kaks poega ning kaks tütart (tütred surid väikestena ja ka selle abielu esimene poeg Tõnis suri 21-aastaselt vallalisena).
Mihklil suri ka kolmas naine noorelt (1788.a juunis 40-aastasena) ja sama aasta sügisel võttis Mihkel veel neljanda naise – Maasi Juri tütre Mare Mõegakülast, kellega ka poeg ja tütar sündisid. Poeg Tähve suri 3-kuuselt, aga Riste jõudis 1811.a abielluda, kuigi 1817.a jällegi 26-aastasena suri.
Nii said Mihklil neljast abielust vaid kaks poega – Andrus esimesest ja Jaak kolmandast abielust täisealisteks. 1811.a loendis oli juba Andrus (1774–1816) peremeheks kinnitatud ja poolvend Jaak temal sulaseks.Priinimeks saadi ROI, mida algul kirjutati ROIT ja selgusetuks on jäänud, kas või mida see nimi õigupoolest tähendama pidi?! (Sama priinime saanud Pärase vabadike järglane, Peedu Leida (abielus Tänak) on arvanud, et see rotti pidi tähendama ja tal võib ju õiguski olla!).
Andrusel oli Nautse Riimi Jaani tütre Lutsiga kaks tütart ja kaks poega. Noorem poeg Mart suri päeva vanusel ja täisikka jõudis ainult Mihkel, kes isa surma ajal oli alles 11-aastane. Nüüd oli peremeheks Andruse poolvend Jaak Roi (1784–1848), kes Pärase Matsilt 1811.a ka naise Ingli võttis, kuid nende abielu oli lastetu. Võib-olla just keskeas surnud vana Mihkli esimese abielu poja Andruse tõttu tuli hingeloendites Neo Andruse talunimi käibele, kuigi kõnepruuki ilmselt juba sellest ajast Mihkli nimi jäi!
Viimases hingeloendis oli talus kirjas küll veel Andruse poja Mihkel Roi pere, aga peremeheks oli pandud Pärase Poali Jaani poeg Juri Hobustkoppel (1799–1863; Poalil peremeheks jäänud Andruse/Afanasi noorem vend). Mihkel Roi (1805-61) oli 1831.a abiellunud Või Mardi Kadriga (Sear) ja neil oli kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Andrus (1832-47) suri noorelt ja pojaga samal aastal suri ka Mihkli naine Kadri. Arvatavalt pandi Juri Hobustkoppel talus peremeheks juba 1850.a paiku, aga selleaegse Hellama mõisa hingeloendi puudumise tõttu ei ole sellele dokimentaalset kinnitust! 1847. aastal abiellus Mihkel teist korda Võlla mõisa “hinge”, Lepe Juri Aadu tütre Ingliga (sai õigeusus Elenaks). Hingeloendites oli Ingli isa Aad Raugi Laasu sulasena kirjas, aga on väga tõenäone, et Aadu tegelik eluase Lõpe kõrtsist pisut Lalli lõpe poole Lõpe allika läheduses oli, kus eluaseme jäljed veel uue aastatuhande algul olid jälgitavad. Esimesed Hellama koguduse-nimekirjad nimetavad Mihkli leske Elenat oma poja Maksimi (üks 1849.a sündinud kaksikvendadest; teine suri aastaselt) ja kolme kasulapsega (Mihkel Roi 1. abielu lapsed) Kassallikal ja tuleb arvata, et see koht Lehtmetsas Lõpe kõrtsi naabruses oli! Mihkli 1. abielu poeg Jaen/Ivan Roi sai hiljem omale Hellamal Pisikse-Saadu latsikoha ja seal on Roidest veel pisut juttu.    
Juri Hobustkoppelil oli juba Pärasel Lolli Juri tütre Marega (Linnas) kolm poega ja kaks tütart sündinud. Vanem poeg Andrus (s.1825) on nähtavasti nekrutiks võetud, sest ta kadus kõigist dokumentidest, aga kaks poega (noor Juri juba abielus) ja tütar Kadri (õde Riste oli 1856.a mehele saanud) olid 1858.a loendis Mihklil kirjas. Vanem poeg Juri/Georgi Hobustkoppel (1830-66), kes 1850.a oli abiellunud Nõmmküla Insu Mardi tütre Marega (Vett) ja nähtavasti selleaegse tava kohaselt Riias teenimas käis, on arvatavasti asunud talu välja ostma, kuid suri juba 36-aastaselt. Tema kaks poega surid lapseeas (Mihail 6-aastaselt ja Timofei 11-aastaselt) ja Mare jäi oma nelja tütrega Mihklil üsna raskesse olukorda, sest Juri noorem vend Tähve/Timofei Hobustkoppel oli omale Hellamaal Nuka latsikoha soetanud.
Arvatavalt jätkas talu välja ostmist 1875.a Juri vanemale tütrele Ekaterinale koduväiks tulnud Kallaste Toru Mihkli poeg Mihkel/Mihail Paikas (1851-88). Paikased jäid Kallastel juba 19.s teisel veerandil vabadikeks, kui Tamse mõis oma vanast Tõnu talust Nõmmkülas loobus ja sealsed Korvid Kallaste Torule ümber paigutas.
Paraku suri ka Mihkel Paikas üsna noorelt; tema ainus poeg Georgi suri 3-aastaselt ja kolmest tütrest kasvas üles vaid Elena, kes ema Kadriga kahekesi Mihklile jäid. Nüüd asus Mihklile Mäla Mardi vana Juri noorem poeg Aleksei Vaske oma perega, kes 1886.a oli Mihkli Kadri noorema õe, Kristina Georgi t. Hobustkoppeliga abiellunud. Neil sündis ühtekokku kümme poega ja teise lapsena ainus tütar Raissa. Esimene poeg Ivan suri 8-aastasena ja veel kaks venda kümnest – Andrei ja noorim poeg Feodor surid päris väikestena, aga 7 venda jõudsid meheikka. Mihail jäi esimesse ilmasõtta; merd sõitnud Timofei jäi segastel aegadel Inglismaale ja suri seal vallalisena; Georgi oli maailmasõja puhkedes kutsealune, sai sõjas põrutada, aga suri 1916.a lõpus kodus, kusjuures kiriku-meetrikas on surma põhjuseks märgitud tiisikus. 1904.a sündinud Vassili on eelviimases koguduse-nimekirjas ka maha tõmmatud, sest perepärimuse kohaselt abiellunud ta lätlannaga ja elanud viimati Jurmalas, kuid oma soovi kohaselt on maetud Hellamaa surnuaiale oma ainsa õe Raissa kõrvale! Kolm venda oma peredega olid kirjas ka viimases Hellama kogudusenimekirjas. Vanem neist, Aleksander, oli oma perega märgitud esimesele kahest Võlla küla lõpus toodud Metsa-nimelisest kohast. Et teine neist hoopis Kallaste ja Tupenurme külade vahel asunud Võlla küla heinamaa-vahi kohta varasema Nagivälja nimega kujutab, peab arvama, et Mihkli Sassi Metsa oli Mõegaküla vabadikukoht varasema nimega Tamme, mis nn. Räimi metsas asus  Soonda jõe ääres Mõegaküla ja Oina vahel. Mõegaküla Mardi Tamme-nimelisest vabadikukohast on lähemalt juttu Mõegaküla loos, aga Võlla heinamaa-vahi ametit pidanud Mihkli Sass on enne viimast sõda ostnud eespool Lauriga seoses juba kirjeldatud Metsaaltidest "vabaks jäänud" Saadu vabadikukoha ning selle tõttu on ka koguduse-nimekirja esimese Metsa juurde hiljem Saadu kirjutatud.
Mihkli talu kirjas olid viimases koguduse-nimekirjas 1925.a surnud Aleksei lesk Kristiina (neiuna Hobustkoppel) oma ainsa (vallaliseks jäänud) tütre Raissa ja kahe poja peredega. 
1900.a sündinud Aleksei jun. Vaske abiellus 1923.a Lolli Akilina Andrei t. Mölderiga, eestindas hiljem oma nimeks Lembit Vainomäe ning neil said kirja pojad Valdek ja Ülo. Viimased läksid peale sõda Muhust välja, kuid Lembit ja Liina Vainomäed olid 1959.a veel Võlla Mihklil kirjas (kuuldavasti asusid nad vanas eas poegade juurde Pärnumaale). 3 aastat noorema  Johannese pere oli sel ajal juba 7-liikmeline – tal oli Sepa-Ansu Sinaidaga kolm poega ja kaks tütart sündinud. See pere asus hiljem Pivarootsi. Viimastena olid koguduse-nimekirjas Mihklile kirja saanud Kristiina Vaske vanem õde Ekaterina (abielus Paikas) oma ainsa tütre Elenaga.
1959.a rahvaloenduses olid Mihklil peale Vainomäede veel vaid 76-aastane Elena Paikas ja 70-aastane (samuti vallaliseks jäänud) Raissa Vaske kirjas. Märgime, et kinnistatud 56,45-hektarine Mihkli talu oli Elena Paikase nimel, kuigi faktilisteks talu pidajateks olid EV ajal Elena tädipojad Vasked-Vainomäed. Lembit Vainomäe järglased aga kas ei suutnud või tahtnud viimase omandireformi ajal oma “subjektsust” tõestada ja Mihkli õue ehitasid uue maja hoopis Akiliina Mölder-Vainomäe venna – Lolli Mihkli tütar Eha oma Kuivastu Pangalt tulnud mehe Jüri Veskimeistriga.

11. NÕMME

 Õuemärk
Kus rootsiaegne Tölpe Matsi Hans’u talu asus, seda me kaardi puudumisel teada ei saagi, aga 1674. aastaks võis see Hans olla Urraka külast (Võlla mõisa “jalust”) Võlla ümber asustatud. Adramaa-revisjonidesse jäi ilmselt sellest talust ½-adrane Telbi Sahre Hans’u arvestusüksus, mis 18.s esimese poole söötis seisis. 1756. aastaks on Võlla mõis sellel peremeheks pannud ühe Tõnise (~1712-89), kes veel 1782.a peremeheks oli ja hingeloend nimetab teda Tölbi Jacko Tönnis. Sellest võib järeldada, et ta ühe Jaagu poeg oli ja üsna tõenäoliselt võis ta katku üle elanud Tölbi Jaagu poeg ning pärastise Hellama kupja Tölbi Aadu vend olla. Tema naise Ingli märgib hingeloend Hiiumaalt pärit olevat. Loendis on kirjas ka Tõnise ja Ingli kolm poega ning kolm tütart. Vanem tütar Riste sai Raegma Kõrve Tähve naiseks ja sajandivahetuse mõisapiiride korrastamisel viidi kogu pere Raegma Kõrvele. Siinkohal ei hakka me kõiki selleaegseid hingede vahetusi detailides jälgima (neist on ka Raegma ja Mäla külade puhul juttu); märgime vaid, et Tõnist võibki Raegma Kõrv’ede esiisaks lugeda, aga Võlla Nõmmele toodi hoopis Raegma Aadule talunime jätnud vana Aad Aadu poja (~1740–1801) pere, kes siin hiljem priinime KUMPAS said (üks vend Mihkel oli juba varem Võlla Sepa-Ansule koduväiks asunud ja sai seal perekonnanime Mölder, nagu eespool jutuks oli).
Raegma Aadu vanem poeg Jaen Kumpas (1772–1821) oli 20-aastaselt Rässa Juri Marega abiellunud ja kui ta 1811.a loendis Nõmme peremeheks oli märgitud, olid ka pojad Juri ja Mihkel kasvamas (esimene poeg oli surnult sündinud). Jaani vend Aadu oli 1796.a nekrutiks võetud, aga kaks nooremat venda – Andrus (juba naisemees) ja Juri (veel vallaline) olid samuti Nõmmel kirjas. Juri võeti 1813.a nekrutiks, aga Andrus (1784–1861) jäi talus sulaseks (tal oli kuus tütart ja ainus poeg Mart, kes 3-aastaselt suri).
Jaen Kumpase vanem poeg Juri Kumpas (1802-62) oli isa surma järel pikka aega (praktiliselt surmani) Nõmme peremeheks, aga tal sündis Aljava Matsi Tooma tütre Ingliga ainus tütar Mare ja peale Juri surma sai peremeheks sulasest venna Mihkli kolmas poeg Mihkel/Mihail Kumpas (1837–1929). Noorelt surnud sulasest Mihklist jäi kolm poega (esimene poeg Andrus suri 3-kuuselt): Juri (s.1832) võeti 1852.a nekrutiks, Mihklist sai nüüd peremees ja noorem vend Jaen/Ivan soetas omale Hellama Nuka latsikoha.
Mihkel abiellus 1857.a Raugi Mihkli-Matsi Jaani tütre Rõõdaga (õigeusus Irina). Nende kolmest pojast kaks surid lapsena ja ainsana jõudis abieluni Ivan Kumpas (1863–1907), kuid ta suri keskeas, kui isa veel täies jõus peremees oli. Märgime, et vana Mihkel elas 92-aastaseks ja selleks ajaks oli juba peremeheks pojapoeg – Ivani vanem poeg Mihail Kumpas. Tema nimele oli kinnistusse kantud 54,48-hektarine Nõmme talu.
Noorelt surnud Ivanist jäi veel teine poeg Timofei Kumpas, kes noorelt merele läks ja ennast kapteniks koolitas. Tema omakäeline elulugu ja pisut illustreerivat pildimaterjali sellest tagasihoidlikust kuid sihikindlast mehest on Timofei tütrepoja Toomas Sannikase lahkel loal ka Võlla veebikausta alamkausta Nõmme paigutatud, kus asjahuvilised nendega tutvuda ja/või alla laadida saavad. Ivani kaks tütart Raissa ja Elena said Muhus mehele.
Mihail jun. Kumpas abiellus 1908.a Elena Mihaili t. Koduga ja neile sündis neli poega ning kaks tütart. Vanem poeg Paul Kumpas jäi kodus peremeheks ja sajandi lõpuks sai koht juba tema noorema poja Heiki valdusse; teine poeg Mati Kumpas asus Pädastesse. Pauli nooremad vennad Herman ja Mihail läksid Muhust välja ja kaks õde (Hilda ja Elena) said mehele.

12. UUELU (JAAGU-ANDRUSE)

(Õuemärk teadmata)
Kõige hilisema tekkega 19. sajandi Võlla taludest on nn. mõisapiiride reguleerimise käigus 19.s algul Hellama mõisa poolt Nõmme naabrusse moodustatud Uielu (ka Nõmme-Uielu) talu, mida hingeloendites Jaagu-Andruseks nimetati ja mis 20.s kruntimiste ajal taluna kadus.
Pärase loos on lähemalt juttu ainsast Pärasel katku üle elanud Rein Pawel Laas’u talust, kus 18.s lõpul üks Jaak ja tema poeg Andrus koormisi kandsid ning mida võib tinglikult ka Pärase koolitalu (Peetri) eelkäijaks arvata. Seal 1795.a loendis peremeheks märgitud Andruse (~1737-97) pere tõi Hellama mõis Võlla ja 1820-ndatel saadi siin priinimeks MEES.
1811.a loendis, kus see Hellama mõisa talu esmakordselt esineb, on peremeheks Andruse esimese abielu poeg Mihkel Mees (1774–1838) ja poolvennad Jaen ning Andrus on tema sulasteks. Lisame, et vana Andruse esimene naine Eed oli Kallaste Mihkli-Aadult, aga Jaani ja noore Andruse (veel kaks venda olid lapsena surnud) ema Kadri oli Võllast (Neo Andruse tütar).
Mihkli ja Mäla Pärdi-Andruse Rõõda esimene poeg Jaak suri 5-aastaselt ja isa järel sai peremeheks teine poeg Aad/Aleksei Mees. Peale selle oli Mihklil ja Rõõdal neli tütart, kelledest kaks abieluni jõudsid. Sulaste peredest abiellusid kolm tüdrukut: Jaani tütar Eed (Ingel ja Tähve surid väikestena) ning Andruse kaks tütart Mare ja Riste (Andrusel rohkem lapsi ei olnudki).
Viimases hingeloendis 1858.a on Aleksei Mees oma kahe tütrega Jaagu-Andrusel kirjas, kuid peremeheks on talus pandud senine Pärase vabadik Jaen Aadu p. Roi(t) (1807-68).  Meenutame, et Jaani isa Aad oli kunagise Soonda Lauri-Aadu talu peremehe Lauri poeg, kes Napoleoni sõdade ajal nekrutiks võeti ja naine Eed (Lõetsa Mardilt) kahe poja ning kolme tütrega n.ö. soldati leseks jäi. Pärase vabadikena kasvasid üles Aadu pojad Jaen ja Tähve (viimane võeti hiljem omakorda nekrutiks) ning tütar Ingel.
Jaen/Ivan Roil oli Lehtmetsa Veskilt võetud Marega (Põld) tütar Eed ja kaks poega (Andrus ja Mihkel), kes viimase hingeloenduse ajal olid juba täisikka jõudmas. Neljandaks meeshingeks oli talus Jaani õe Ingli 17-aastaseks märgitud vallaspoeg Maksim Roi (tegelikult alles 15-aastane – sünd.1843), kes peale kroonuteenistust omale Hellamal Peedu latsikoha soetas.
Jaen Roi pojad võtsid mõlemad 21-aastaselt naised ja Andrusel jõudis ka kolm last sündida, kuid ta suri isaga samal aastal. Esimene Hellama koguduse-nimekiri märgib Nõmme-Uielul Andruse leske Olga Andrejevat (Lõetsa Kiisa Andruse tütar Ingel) kolme lapsega, kellest vaid 1867.a sündinud Ivan üles kasvas, aga Andruse noorem vend Mihkel, kes 1862.a Kallaste Rootsi Juri tütre Eeduga (Rehepapp) abiellus, võeti 1865.a kroonusse. Eed suri kurvastusest viie aasta pärast 1867.a ja Mihkel väljateeninud soldatina 1916.a järglasteta.
Paistab, et Andruse surma järel on ajutiseks peremeheks pandud Lõetsa Kiisa Andruse poeg Jaen/Ivan Pere (1838–1912), kes varsti omale Kansi Nuka latsikoha sai, aga tema paistab jõudnud siinsamas lähedal hoopis Tänavasuu vabadikukoha rajada?!. Nimelt märgib 1879.a koguduse-nimekiri Nõmme-Uielul Jaen Roiga samal aastal surnud Lõetsa Kiisa Andrus Pere (1812-68) leske Inglit oma poegade Juri ja Jaaniga. Vanem vend Juri teenis Krimmi sõja ajal kroonut ja sai omale Hellamal Argi soldatiplatsi, aga kolmandas koguduse-nimekirjas on pärastise Kansi Nuka Jaen/Ivan Pere perekond alles Võlla Tänavasuul!
Kui noorelt surnud Andrus Roi ainus poeg Ivan “teine” Roi (1867–1906) täisikka jõudis, on ta 21-aastaselt Ridasi Rannalt Elena Matvei t. Naerise naiseks võtnud ja arvatavalt Uielul ka peremeheks kinnitatud. Sündisid viis tütart ja kolm poega, kelledest poeg Vassili ja kolm tütart mõne-aastastena surid. Ivan suri 1906.a ja koha pidamine jäi taas kahe Ingli - Ivani vana ema (kirikukirjas Olga) ja noore lese Elena mureks.
Viimases säilinud 1915.a Hellama pihi-nimekirjas olidki Uielu kaks leske - 82-aastane Olga ja 44-aastane Elena oma kuue lapsega (peale Ivani nelja lapse sündisid Elenal veel vallaslapsed Raissa ja Aleksander) kirjas, kusjuures 22-aastaseks saanud Ivani vanem poeg Mihail paistab pere toitjana mobilisatsioonist pääsenud. Kas või kuidas Uielul esimene ilmasõda üle eleati, sellest meil täpsemad andmed puuduvad, sest viimati kajastab peret 1909-23. aastate koguduse-nimekiri. Selles märgitakse Mihklit Matsallu asunud ja millalgi EV algusaastail on kogu pere Muhust lahkunud. Teada on, et 1898.a sündinud Joan on hiljem oma perekonnanimeks ROHI võtnud ja 1908.a sündinud Raissa Roi on hiljem Laine Vaariku nime kandnud. Suulised pärimused räägivad sellestki, et Uielu inimesed (või osa neist?) 1920-ndatel Brasiiliasse välja rändasid, aga konkreetsemaid andmeid selle kohta siin esitada ei ole.
Kruntimis-andmetes oli 21,85-hektarise Nõmme-Uielu maaüksuse (Lit.11) omanikuks Saarte Ühispank. Sellega seoses peaks taas kord meenutama legendi, mida siinkirjutaja siin-seal juba varem (kontrollimatult) on tutvustanud. Nimelt olla Kansi Keldri Ivan Oidekivi (Keldri pimeks kutsutu) talu dokumendid oma valdusse saanud ja talu laenu tagatisena pangas hüpoteekinud. Et see Kallaste soos asuvate paari-hektariste tükkidena 1930-ndatel oksjonil maha müüdi, on kindel fakt ja et tühjaks jäänud talu kruntimiste ajal Võlla küla peremeeste otsusega Kallaste soosse “tõsteti”, on samuti üldisemalt teada, aga Keldri pime laenu võtmise “tehiolud” jäävadki vist legendide tasemele. Igal juhul kadus Võlla kõige noorem talu enne viimast sõda “jälgi jätmata”!

Tänavasuu

Arvatavalt Nõmme-Uielul ajutiseks peremeheks olnud Lõetsa Kiisa Andruse poeg Jaen/Ivan Pere (1838–1912) on enne Kansi Nuka latsikoha saamist Võllas (Uielult üle maantee Võlla poole) Tänavasuu vabadikukoha ehitanud, kus 3. koguduse-nimekirja järgi tema teise poja Timofei Pere pere elas. Timofei abiellus 1886.a Mäla vabadiku, Värava Andruse tütre Raissa Ristkokaga ja kiriku-kirjades kohtame nende viite poega ning nelja tütart. Vanemad tütred Elena ja Maria surid noorelt; vanem poeg Mihail Pere (1892-1943) võttis osa Vabadussõjast, sai II liigi 3. järgu Vabadusristi, asus pärast seda asundustallu Haapsalu lähedale Uuemõisa ja hiljem Tallinna (tema naine Kristina Sonn oli Hellamaa Nõmmenukalt). 1925.-30. aastate nimekirjas on Tänavasuul veel kolm nooremat poega Timofei, Ivan ja Andrei ning 1906.a sündinud kaksikud tütred Akilina ja Raissa (viimane suri lapsena). Akilinale tuli koduväiks Lalli Tähvena Juri poeg Joosep Kipper (1894–1953) ja nende pere on viimases kogudusekirjas Tänavasuul, sest Liina vennad, 1896.a sündinud Timofei jun. ja kolm aastat noorem Ivan olid Muhust välja läinud. Viimane laulatati 1928.a Hellamal Hiiumaa Pähalepa vallast pärit Anna Juhani t. Voolmanniga ja asuti Tallinna. Kruntimisel sai popsiseadusega 6,9-hektariseks saanud Tänavasuu koht (Lit.16) Joosep Kipperi nimele.
Vana Timmu sai vanas eas Võlla mõisast Männamaa asunduskoha ja viimases nimekirjas on ta naise ning noorema poja Andreiga juba seal kirjas (vt. ka Hellama lugu). Hiljem asus Andrei Pere Hiiumaale ja 1940-nadate lõpul, kui Tänavasuu maja Joosepi ja Liina poja Elmari käest maha põles, asuti siit Männamaale. Maantee-äärne Tänavasuu vabadikukoht on sellest ajast kadunud.

Sellega on Võlla põlistalud ja nendega ühel või teisel moel seotud vabadikukohad, aga ka Võlla inimeste saadud ja praeguse küla territooriumile jäävad hilised asunduskohad üle vaadatud. Peale selle jäävad praeguse küla territooriumile veel mõned 1920-ndatel tekkinud Võlla mõisa asunduskohad (Aasa, Jaani-Juri, Kasula), millised küll väljapoolt Võlla küla inimeste saadud olid, kuid  needki tuleks veel põgusalt ära nimetada.

Aasa

10,92-hektarise asunduskoha (A-24) said Võlla mõisast Lehtmetsa Käspri juurtega Nossa Mihkli nooremad pojad Joosep (asus hiljem Tallinna) ja Andrei Tustit. Nossa Mihkel jäi luterlaseks ja vist alles 20. sajandil, kui Andrust rohkem Reiuks kutsuti, on pere Hellama kogudusse läinud. Reiu abiellus 1923. aastal Lehtmetsa Tänavasuu Akilina Meistersoniga ja Aasale asus ka Liina ema Raissa
Reiul ja Liinal kasvas üles ainus tütar Loreida (s.1928); poeg Arnold suri aastaselt. 1959.a oli 30-aastane Loreida isaga Aasale kahekesi jäänud. Loreidale tuli elukaaslaseks eespool jutuks olnud Kalmu Juhan Õige, kuid Juhani poeg läks hiljem Muhust minema ja müüs Aasa maja (juba kolhoosiajal) suvekoduks.

Jaani-Juri

Hellama loos räägitakse sellest, kuidas Soonda Jaagu Georgi Keerd (1863–1941) omale Hellamal Männiku koha rajas. Tema noorem poeg Anton jäi oma perega Männikule, aga Juri koos nooremate vendadega ehitas Vabadussõtta jäänud vanema venna Ivani autasumaale Võllas 15,83-hektarise asunduskoha (A-25), mis hukkunud venna ja tema enda nimedest Jaani-Juri nimeks sai.
Viimases koguduse-nimekirjas on Jaani-Juril peale vana Juri ja pereema Kadri (sünd. Paist) ka nooremate poegade Vassili (Villem; s.1905) ja Aleksandri (s.1909) pered. Esimene abiellus 1931. aastal Julia Vassili t. Hobustkoppeliga Päraselt ja sündisid poeg Georgi (1932) ning tütar Koidula (1934). Hiljem läks leseks jäänud Julia lastega Pärasele tagasi. Georgist sai Pärase mees, aga õde Koidula (Muhus tuntud muusika-õpetaja ja isetegevuslane) abiellus hiljem kolhoosi veterinaartöötaja Viglaga ja nende koduks sai Liiva.
Aleksander Keerd abiellus alles 1940.a Targa Tähvena Olga Priiga. Sündisid tütred Linda ja Luule ning poeg Jaan. Oma neljanda lapse sünnitusel 1951.a Olga suri. Tütred said hiljem mehele (Linda Nautse Tiri Brunole ja Luule Oljanoile Piiril);  Jaan töötas peale ajateenistust veel kolhoosis, aga sai õnnetult surma. Tal ei olnud ka eriti häid suhteid võõrasemaga, sest isa võttisi veel teise naise – Vahtraste Lõo Floriida. Majapidamine vist isegi poolitati, kuid hiljem omandas Floriida Aasa Loreidalt Metsa koha (vt. Hellama lugu) ja Jaani-Juri müüdi Bruno Paole, kes mõne aja taastatud Muhu valla arendusnõunikuks oli. Paod asusid peagi Kuressaarde ja koht müüdi edasi Bruno naise sugulasele Kalev Vapperile, kelle eksnaise Tiina suvekoduks koht oli 21. sajandi algul jäänud.

Kasula

12,55-hektarise asunduskoha (A-26) sai Võlla mõisa jagamisel Targa-Tähvena Jaani poeg Villem Prii (s.1895). Ta abiellus 1922.a Juliania Ivani t. Ülemiga ja ehitas Võllas (Jaani-Juri ja Kalmu vahel) oma asundustalu välja. Vanem poeg Meinhard jäi saksa sõjaväes kadunuks ja 1959.a rahvaloendusel olid Kasulal Villem ja Juula oma 34-aastase tütre Leidaga. Viimane sai Kuivastu Ankru Herbert Kipperi naiseks ja asuti Kuressaarde ning Kasulast sai tavapäraselt kellegi suvekodu.

Uue-Saadu (Kadaka-Saadu)

Lõpuks tuleks veel nimetada Võlla küla territooriumile (Nõmmest Mõegaküla poole) jäänud nüüdseks kadunud vabadikukohta, mida ka Tuule-Saadu nimega teatakse. Viimane nimi on ilmselt sellega seotud, et maa-andmikes oli (märkimisväärselt suur) 15,11-hektarine Uue-Saadu nimega maaüksus (Lit.24) Tuul Elana nimel ja ilmselt on tegemist Tupenurme Panga Tooma poja Tähve Tuule (1836-93) teise abielu lesega – Tupenurme Vanaga-Juri Tähve tütre Ingel Peekeriga (1849–1940), kes 1868. aastal Tähve Tuule teiseks naiseks sai. Tähve Tuule elukäik on üsna ebaselge. Viimases hingeloendis oli ta kirjas Põitse Ännika sulasena, aga temast võis üks Killu kõrtsi kõrtsimehi saada. 1863.a on ta kihlatud ilmselt mitte Muhust pärit Miina Valters’iga, aga viimasest ei ole rohkem midagi teada ja kui Tähve 1868.a Vanaga-Juri Tähve tütre Ingliga laulatati, on teda meetrikas ikkagi vallaliseks (ledig) nimetatud! Lapsi me Tähvel meetrikais ei leia – ei esimesest ega teisest abielust. On siiski tõepärane, et just tema siin Killu kõrtsi läheduses Võlla ja Mõegaküla maade piiril omale mingi eluaseme rajas, kus ta lesk Ingel (Elena) kõrge eani elas.
Kes Inglil vanas eas manulisteks ja aitajateks olid, on selgumata, nagu seegi, kuidas kruntimisel tema nimele 15-hektarine maaüksus sai. Märgime, et siin võis omaaegse Hellama vallavanema – Vanaga-Juri Mihkli poja Madis Peekeri käsi mängus olla (Ingel Tuul oli Vanaga-Juri Mihkli onutütar). Peale selle oli Ingli vend – vallavanema nimekaim Madis Peeker selleks ajaks Kapi mõisa südame omandanud ja maa-andmikes oli kokku neli Madis Peekeri nimel olevat maaüksust – kaks neist ilmselt Kapi Madise omad, aga kummale Madis Peekerile 15,58-hektarine Loo nimega üksus (Lit.26; võimalik, et samuti Võlla piirides) kuulus, ei olegi selge! Siinkohal ei ole aga meie eesmärgiks Peeker Madiste paljusid omaaegseid maa-tehinguid uurida.
Ilmselt peale Ingli surma jäi Kadaka-Saadu koht tühjaks ja kadus ning viimase maareformiga ei ole ka Ingli pärijaid enam kuskilt välja ilmunud.

Nii oleme üle vaadanud 30 Võlla “suitsu” ja oma 10-12 endise taluga kuuluks Võlla parajasti keskmise suurusega Muhu külade hulka. Siinsed asunduskrundid (Kukemetsa, Mäe, Lõo, Luha), kuhu eluasemeid ei tekkinud, ei vaja eraldi käsitlemist, sest neid on juba vastavate Hellama kohtadega seoses ja viimast siin jutuks olnud Kalda juures nimetatud. Lõetsa Silla Ivani perest ja tema Lõo krundist on aga Lõetsa loos juttu.
Ühtlasi peaks sellega 1920-ndatel tekkinud ja nüüdseks administratiivses mõttes kadunud Võlla asundus üldjoontes üle vaadatud olema – põhiliselt küll Hellama loos, kuhu suurem osa (28 kohta) sellest asundusest jääb, aga siin lisandus neile veel kuus asunduskohta ja mõned välja ehitamata krundid said nimetatud. Lisaks leiavad Oru asunduskoht, mis Mõegaküla territooriumile jääb ja Kupitse Mihkel (Nikolai) Vaheri Võisiku krunt Lehtmetsas vastavate külade käsitlustes ära märkimist (nagu ka Järve ja Kürva maaüksused Rässa küla Järve asumi juures).
21. sajandi Võlla elanikkond on küll vist sama hõre nagu Suure katku järel ja oma koosseisult kindlasti ka liiga vana, aga lõplikku hääbumist ei peaks Võlla põlisküla siiski veel  mitte kartma.

AD 2005; täiendatud novembris, 2011; ümber formateeritud märtsis, 2012 ja viimati kohendatud augustis, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839