HELLAMAA


Oma praegustes piirides on Hellamaast saanud Muhu suurim küla, kus erinevatel aegadel on teadaolevalt üle 80 eluaseme eksisteerinud. Selle kujunemislugu on üsna eri-ilmeline ja viimase paarisaja aasta jooksul kahe mõisa (Hellama ja Võlla) ning 1860-ndatel siia rajatud õigeusu kirikuga seotud, kuid rääkida saab ka vanast Hellamast, kus orduajal ilmselt vakukeskus olnud ja mille eellugu tõenäoliselt muinasaega ulatub. Püüame järgnevas küla kujunemisloost pilti saada, aga et valdav osa praegusi Hellamaa eluasemeid on suhteliselt hilise tekkega (Hellama mõisa nn. latsimehed ja Võlla mõisa jagamisel tekkinud asundusküla) ning põlistaludest peaaegu ei saagi rääkida (peale Põhjasõda eksisteeris vaid paar talu ja needki kadusid 19. sajandil), siis teeme seda neljas osas. Alustame napi info esitamisest vana Hellama kohta. Seejärel räägime pisut 18.s rajatud Hellama mõisast ja selleaegseist taludest (mõisale kuulunud külad Oina, Pärase ja Võlla jäävad selle juures omaette käsitlustesse) ning siin 1860-ndatel tekkinud platsimeestest. Samal ajal latsikülaga kujunes seoses õigeusu kiriku rajamisega kirikuasundus ja lõpuks sai Hellamaast mitme kogukonna (mõisavalla) keskus, millest mõisavaldade likvideerimise järel üks Hellamaa vald moodustus. Kiriku ja vallakeskuse ümber kujunes alevik, aga loomulikult ei saa seda territoriaalselt selgelt eristada sel ajal ja juba varem siia asunud vabadikukohtadest. Neid käsitleme kolmandas osas koos nn. kirikuasundusega. Viimase suure “täienduse” sai praegune Hellamaa küla 1920-ndatel aastatel, kui Võlla mõis lõplikult asunduskohtadeks jagati. Sellega tekkinud kohad moodustasid enne-sõjaaegses administratiivses jaotuses omaette Võlla asunduseks nimetatud küla (peale selle on lühikest aega Lehtmetsast Võlla mõisa poole jäävat piirkonda ka Merikülaks nimetatud), aga et mõisa “süda” üsna Hellamaa latsikohtade külje alla jäi, on suur hulk asunduskohti varasemate Hellama mõisa latsikohtade naabruses; osa neist jäävad aga Võlla küla territooriumile ja mõned hoopis praeguse Mõegaküla piiridesse.
Käesolevas on püütud ühelt poolt “territoriaalsest printsiibist” lähtuda ja räägitakse vaid praeguste külade lahkmejoonte järgi Hellamaa territooriumile jäävatest elupaikadest. Teisalt võivad asukoha mõttes lähedased kohad hoopis erinevatest ajajärkudest pärineda ja neist on seetõttu käsitluse erinevates osades juttu. See muudab ehk Hellamaa oma inimeste jaoks esituse mõneti segaseks ja arusaamatuks, kui sugulastest või naabritest hoopis eri osades räägitakse, aga parema kriteeriumi puudumisel on nii kirikuasunduse kui 20. sajandi Võlla asunduse kohti üldjuhul lihtsalt tähestikulises järjekorras esitatud. Et vanade vabadikukohtade puhul nende tekkeaeg tihti päris selge ei ole, on neid (pealtnäha meelevaldselt) ühe või teise asumi alla paigutatud. Nii näiteks, on vana metsavahi-koht Nõmmenuka kiriku-asunduse juurde kuuluvaks loetud, kuigi see kirikust ja selle asundusest võib vanem olla! Üpris läbisegi paiknevad ka kunagiste mõisade piiril varasemad Hellama mõisa latsikohad ja hilisemad Võlla mõisa asunduskohad. Ümberkaudsete külade – Pärase, Lehtmetsa, Võlla ja Mõegaküla territooriumidele jäävaid kohti, mida ehk üldiselt Võlla asunduse või Hellamaa kohtadeks peetakse, on vaid nimetatud ja märgitud, millise külaga seoses neist veel räägitakse.
Olgu veel õiendatud: kirjutaja teab küll, et kõnealust kohanime ikka kahe “a”-ga lõpus on kirjutatud, aga kõnepruuk seda nagu eriti ei toeta ja katseks on siin (veel mõnel pool mujalgi) otsustatud täiesti intuitiivselt viimane täht kohanimes lihtsalt ära jätta!

Vana Hellama

Nagu enamiku Muhu põliskülade puhul, kohtame Hellama nime esmakordselt 1569/71. aastate maaraamatuis, kus üheks Muhu 13-st vakupiirkonnast on Helleme wacke (1570.a kirjutatud Hellenbecksche Wacke). Lähemad ümberkaudsed vakukeskused olid sel ajal De wacke zu Horyack ja Wollo wacke. Soonda vakukeskus (Sonetacke wacke) jäi juba kunagi Muhu saart poolitanud suurest vagumusest (Muhu soo ja Soonda oja säng) “Muhu poole”. Lähtume siinjuures ettekujutusest, mille järgi viimase jääaja järel peale korduvaid veetaseme muutusi kunagises Balti jää-paisjärves kerkis praegune Muhu saar saarestiku või arhipelaagina. Selle suurimaks saareks oli praeguste Päelda, Külasema, Tupenurme, Lepiku, Kansi ja Viirakülaga piirnev ala, mis ehk seetõttu kõige enam on õigustatud Muhu nime kandma. Sellest lääne-loode poole jäi Igaküla-Koguva-Rootsivere piirkond ehk nn. Sant-Jaagu saar ja ida poole veel rida väiksemaid saari. Neist omakorda suurema moodustas Pärase-Hellama-Mõegaküla-Võlla piirkond ja muhulased peaksid konkursi korraldama, kas seda Urrika või Hellama saareks nimetada. Lõetsa külaase eksisteeris nähtavasti üsna kaua omaette saarena, aga kuidas selleaegne rannajoon Lehtmetsa ja Võlla külade vahel võis välja näha, vajaks omaette analüüsi. Meenutame, et Muhu aluspõhi on põhjast lõuna suunas tublisti langev ja lõunapoolseid erinevate aegade rannajooni on märksa raskem ilma geoloogiliste uuringuteta tuvastada.
Võib oletada, et kunagine Hellama küla praeguse kiriku ümbruses paiknes ja siinse asustuse lugu ulatub arvatavalt muinasaega, kuigi selle juures ei ole põhjust siit väga konkreetset ega lokaliseeritud külaaseme jälge otsida. Usutavalt oli Muhus üldse ja siin kandis samuti veel vallutusjärgsel ajal tegemist märksa enam hajali asunud taludega, mis alles Liivi sõja jäerel on mitmel pool tihedateks sumbküladeks koondunud. Hellama piirkonnast teame seejuures kõige vähem, sest siit ei ole säilinud (või on leidmata) ka rootsiaegsed kaardid, mis ülejäänud Muhu piirkondade kohta Ajalooarhiivi 308. fondis olemas on. Kaardid puuduvad veel Lõetsa ja Lehtmetsa, aga samuti ka Võlla ja Mõegaküla kohta ning ainult Pärase on rootsiaja lõpu kaardi EAA.308.2.57 servale mahtunud.
Tõsiasi, et siin kandis orduajal on lähestikku kolm vakukeskust asunud, kinnitab ehk viimase ajani levinud arvamust, et Hellama ümbruses Muhu paremad põllumaad on olnud ja asustus võis siin juba põllunduse algaegadest üsna ulatuslik olla. Selle juures jääb teadmata, kui palju ja millised maad siin alepõllunduse aegadel “välja kurnati” ja kuidas asustus muinasajast alates muutunud on. Pealegi ei pruugi eelnimetatud Maasilinna foogtkonna maaraamatud meile isegi orduaegsest asustusest kuigi adekvaatset pilti anda, sest nende koostamise ajaks olid Liivi sõja sündmused ka Muhus oma mõju avaldanud ja paljudki orduaegsed talud võisid hävitatud olla. Nii Hellama kui Võlla vakustes on sel ajal kummaski 14 arvestustalu kirja pandud. Võlla vakusesse kuulusid nähtavasti praeguste Võlla ja Mõegaküla territooriumidel asunud talud, aga on põhjust arvata, et Hellama vakupiirkonda olid siis peale Hellama ja Pärase isegi Kallaste talud arvatud. Alust nii arvata annab tõsiasi, et viimased neli vakuses kirjas olnud peremeest: Poiste Matz, Vstall Marrett, Poiste Tomas ja Kaillassche Lulle paistavad märkivat just neid talusid, mis 1592. aastal hoopis Lõetsa vakupiirkonda on märgitud ja kellede järglased rootsiaegseis dokumentides on eraldi Paistu ja Kallaste küladeks nimetatud asumites ära tuntavad. Siinkirjutaja on veendunud, et ka rootsiajaks Kallaste alakülla ilmuv Rootsi talunimi just Hellamalt pärineb (Hellama vakuse 2. talu oli Rotze Hannus) ja mitte Tamselt, kus küll ka sama lisanimega peremees esines! Mõistagi viib see mõttele, et keskajal pidi ühendus Hellamalt Kallastele veel soostumata ürgväina idakallast mööda märksa parem olema, kui Muhu soo väljakujunemise järel võiks arvata.
Vakuse viiendat talu – Perreße Jurgen peaks ilmselt Pärase meheks arvama ja veel kolme talu – Moller, Werß ja Duicker järglasi tunneme nimede põhjal hiljem ära Lehtmetsas, kuigi sel ajal võisid need talud hoopis Pärasest põhja pool praeguse soo servas asuda. Nii jääks “päris” Hellamaalt otsida kuue talu jälgi: Keiko Hans, Rotze Hannus, Vstallo Jack, Mai Jack, Mun Niggo ja Taruese Hans. Esimese “jäljeks” võib pidada 1592.a maaraamatu Urrika vakuse (Wacke Urrinkas) liittalu, kus Hans Kauck koos vaba mehe Bodertiga (frig Bodert) ühel adramaal koormisi kandma on märgitud. Rootsi lisanime hiljem Hellamal ei esine, aga selle eest, nagu öeldud, leiame selle Kallastel. Kolmandana nimetatu järglaseks võib ehk olla 1592.a Ustall Pent ja Mai Jaagu järglaseks Maye Jack Lull. Mun Niggo arvestustalu oli juba 1570.a söötis olevaks märgitud ja samuti ei oska hiljem ära tunda Taruese Hans’u järglast. Selle asemel võib ehk 1592.a Hellama taluks pidada poolel adramaal koormisi kandvat Koepe Maz’i.
Märgime kohe, et 1592.a Hellama enam vakukeskuseks ei olnud ja samuti on maaraamatust omaette vakupiirkonnana kadunud Võlla. Kogu piirkond paistab olevat nüüdse neljanda vakuse – Wacke Urrinkas alla arvatud, kuhu varem Horyack’iks nimetatud 12 taluga vakuse asemel on nüüd kirja saanud 17 arvestusüksust. Meenutades, et 1570.a oli kolmes vaadeldud vakuses kokku 40 arvestusüksust, on paarikümne aastaga arvestustalude arv enam kui kaks korda vähenenud! Mõneti “leevendab” olukorda see, et Kallaste talud nüüdseks Lõetsa vakusesse kuuluvad, aga sellegipoolest näitab talude arvukuse pea poole võrra vähenemine ilmekalt seda laastamistööd, mida Poola, Taani ja Rootsi sõjasulased Muhus korda saatsid, kui kaklus endiste Ordu alade pärast käis.
Kadunud Urrikase põliskülast (vakukeskusena Horyack, Vrrakas ja Urrinkas) on rohkem juttu rootsiajal rajatud Võlla mõisa ja Võlla ning Mõegaküla käsitlustes. Peaks ainult märkima, et see Rootsi kõrgaadli silmapaistva esindaja Magnus De la Gardie (1622-86; riigimarssal, Liivimaa kindral-kuberner, Uppsala ülikooli kantsler ja Lundi ülikooli rajaja) auks Magnusdahliks ristitud mõis on üsna eksitaval moel maakeeles Võlla mõisa nime saanud!. Rootsiajal hakkasid mõisale kuuluma kõik ümberkaudsed külad ja mõisa valdused ulatusid Kuivastu, Võiküla ja Rässani, aga peale Põhjasõda mõisa taastamisel muutusid selle piirid tundmatuseni ja Võlla põlisküla jäi hoopis hiljem rajatud Hellama mõisale kuuluma! Küll aga kadus selle mõisa rajamisega kunagine vakuküla, mille nime mitmel eespool märgitud viisil on kirja pandud ja hoopis õigem mõisa omakeelne nimi oleks Urrika mõis! Kui täpselt muistne samanimeline küla just hilisema mõisasüdame kohal asus, ei ole muidugi selge, aga need, kes tahaksid külast ikka kui kompaktsest asumist rääkida, võivad Võlla Kantsilt või Lollilt Hellama kirikuni mõttelise joone tõmmata ja kuskil selle lõigu keskpunkti ümbruses see muistne küla pidi arvatavalt asuma. Selle juures võib Võlla küla arvata läbi aegade oma praegusel kohal asunud ja muistne Hellama, nagu öeldud, paiknes tõenäoliselt pärastise kiriku ja mõisa (nüüdse külakeskuse) piirkonnas.
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastal, kus ka vakuste külasid märgitakse, on kuue külaga Wacke Urrakas ja selle 5,5 adramaa suuruses Hellama külas (Dorff Helleme Külla) on kirjas seitse peremeest viie arvestus-taluna. Järgneva 30 aastaga on neist saanud 12 arvestustalu, mis 1674.a nn. De la Gardie üleandmisaktis kõik kirjas ja olgu nad siingi ära nimetatud:
 1.    Reile Hannus                 varasem eelkäija ebaselge; peale katku ilmuvad Rein Pawel’i nimega arvestusüksused peale Hellama veel Pärasel!
 2.    Mayo Hannuse Tonnis   1645.a Meye Hans (1570.a Mai Jack)
 3.    Waddeme Wana Niggo   1645.a Weddeme Niggo (vt. 1570.a söötis Mun Niggo)
 4.    Sallo Laur                      eelkäija teadmata; võimalik 18.s arvestusüksus Rein Pawli Laur
 5.    Lolle Michell                  1645.a kannab sama nimega peremees Meye Willem’iga ühiselt koormisi; 18.s paistab arvestusüksus olevat Võlla küla alla läinud!
 6.    Willemeh Hannus          1645.a Meye Willem (koos Lolle Michell’iga ühel adramaal)
 7.    Willemeh Nuudic           vt. eelmist; 18.s esinevad Willeme Andruse, Mihkli ja Tõnise nimedega arvestusüksused; Andrus on ka katku üle elanud!
 8.    Kackende Jurgen            1645.a Kekkende Mick; 18.s kaks sarnase nimega üksust
 9.    Willemeh Mathies          (vt. märkusi 6. ja 7. talu juures)
10.    Reile Tehho                  (vt. ka nr.1)
11.    Hunnemeh Jürgen        NB! taaniaegsetes dokumentides esineb Ustallo lisanimega peremees (1570.a Jack ja 1592.a Pent ning 18.s märgitakse Ustallo                                                  Mardi arvestusüksust, kus pärast Hellama mõisa aegadel Hellama Ustallo Lehmet tegu teeb! Selle seostamine siin nimetatud                                                         ¼-adrase taluga on siiski üsna meelevaldne!
12.    Waddeme Nohr Niggo   ilmne kolmandana nimetatud talu sugulane; neist kahest talust on rootsiaja lõpuks saanud kolm Weddeme nimega arvestustalu                                                      (Jürgen, Hans ja Niggo).

Paraku puudub seni rootsiaegne kaart, kust võiks saada ettekujutust loetletud Hellama talude paiknemisest enne Põhjasõda, aga peale katku on neist väga vähe järele jäänud. 17./18. sajandivahetuse näljahädad ja Põhjasõja-järgse katku on ainsana üle elanud Willeme Andrus, kes 1713.a Güldenstubbe protokollis on 41. Suuremõisale koormisi kandva taluna kirja pandud ja loetelu lõpus järjenumbriga 70 esinev Tölpi Jack, kelle hajatalu Hellamaa ja Mõegaküla vahel asus. Neist räägime veel järgnevas, kuid paistab, et uue mõisa rajamiseks Hellamal 1730-ndatel oli katk platsi puhtaks teinud ja siin ei olnud vajadust paljusid taluperesid ümber asustada nagu seda taaniajal Ennekülas ja rootsiajal Tamsel, Urrikas ning Nurme põliskülas nähtavasti oli teha tulnud.

Mõisade aeg

Nagu öeldud, rajati 17.s teisel poolel muistse Urrika vakuküla kohale sisuliselt Rootsi riigile kuuluv ametimõis ja sellele hakkasid tegu tegema ka nimetatud 12 Hellama adra-talumeest. Vaadeldud 1674.a aktis oli juba Tamse mõisa järel kirja pandud Ampt Magnusdahl ja selle esimest vakupiirkonda nimetati veel Wacke Urrakas, kuid sellenimelist küla enam ei ole. Urrika vakusesse kuulusid sel ajal (nende esinemisjärjekorras) Mõegaküla, Hellama, Pärase, Lehtmetsa ja Võlla külad. Teiseks mõisa vakupiirkonnaks oli Kuivastu vakus Kuivastu, Võiküla, Simiste ja Rässa küladega ning tervelt 19 hajatalu, millede hulgas olid Tusti, Oina, Rässa-Obuku ja Luiskama talud ning veel osa Raegma ning Raegmast põhja poole jäävaid kunagisi Kansi mõisa talusid.
Rootsiaja lõpul rajati Muhus veel neljas riigimõis Nurme põlisküla kohal endise Nurme vakupiirkonna baasil ja miskipärast on peetud vajalikuks seda “tugevdada” mitmete Võlla mõisa küladega (lisaks sai Nurme mõis veel Tamse mõisalt Paenase ja Päelda külad). Nii on ka Hellama küla Nurme mõisale arvatud (peale selle Võlla mõisalt veel Oina, Simiste ja Rässa külad). Seda kinnitab tõsisasi, et katku-järgsetes adramaa-revisjonides on kuni 1744. aastani 12 Hellama arvestustalu (NB! just niisama palju, kui neid oli 1674.a üleandmis-aktis) rubriigis Nurmische Bauren Päelda ja Rässa külade vahel kirja pandud. Selle juures on Magnusdahlsche Bauren’ite ossa ainsana Hellamast jäänud söötis Willeme Michel’i pooleadrane arvestusüksus, mis 1750-ks aastaks on jälgi jätmata kadunud. Märgime, et kaks Villemi lisanimega peremeest pidid rootsiajal olema Nurme mõisale arvatud, aga olgu siin loetletud kõik 12 rootsiaja lõpu Hellama peremeest, kellede adramaid ainult 1731.a revisjon meenutab ja 1738. ning 1744. revisjonides on neid vaid “reliktina” (adramaade suurusi enam näitamata) loetletud, sest selleks ajaks oli Hellamal uus kroonumõis rajatud:
•    Hellama Andrus     1731.a 1/6 adramaad haritud; järglane Jurgen hiljem Soondas
•    Willema Andrus      ½ adramaad söötis (katku üle elanud Andrus hiljem Lalli Mihklil ja Pärase Jaagu-Andrusel)
•    Weddeme Jürgen    3/8 adramaad söötis
•    Weddeme Hans       3/8 adramaad söötis
•    Weddeme Niggo      ½ adramaad söötis
•    Kackande Jürgen    ½ adramaad söötis
•    Michli Jahn            ½ adramaad söötis (vt. Võlla Lolli ja Lõpe talusid)
•    Kackande Peter       ¼ adramaad söötis
•    Rein Pawli Madis    ¼ adramaad söötis (Pärasel kolm sama lisanimega üksust!)
•    Rein Pawli Laur      ¼ adramaad söötis (vt. eelmist)
•    Ustallo Mart            ¼ adramaad söötis (1756.a Hellama Ustallo Lehmet!)
•    Willeme Tönnis       ¼ adramaad söötis
Viimasest Villemi nimega rootsiaegsest talust ei leia edasises mingeid jälgi, aga kahe mees- ja ühe naishingega katku üle elanud Villemi Andruse edasine käekäik osutub keeruliseks. Nimelt on 1733.a Kansi mõisa ja pastoraadi ühise vakuraamatu lõppu (EAA.310.1.516) märgitud neli pastor Henrich sen. Vickile Suuremõisa poolt loovutatud adra-talumeest: Tölbi Jack (eespool juba nimetatud hajatalu), Lalli Andrus, Hellama Andrusse Jürgen ja Perrase Laas Andrus. Viimase juures on märkus, nagu oleks ta 1731.a bey Tulicko Hans kirjas olnud. Kui esimene neist Andrustest on Võllas katku üle elanud Lolli Andrus (kunagise Urraka mehe järglane) ja teine Hellama Andrust märgib, kelle järglane Juri on Soonda viidud, siis viimane ilmselt peabki sedasama Villemi Andrust tähendama, kes nüüd Pärasele on paigutatud. Hellama Andrus oli küll 1731.a Hellamal kuuendiku haritud adramaaga koormisi kandvaks märgitud (mees, naine ja kaks poisslast peres), kuid nähtavasti pani vana Vick tema poja Juri (Jürgeni) Soondas peremeheks. Paistab, et Pärasel katku üle elanud endine Võlla mõisa hing Rein Pawel Laas oli eakas mees (1731.a ongi talus üks vana mees kirjas) ja siia pastor endise Hellama Villemi mehe paigutas, kuigi ta mõne aja võis ka Lallil olla (Tulicko Hans oli pärastise Lalli Mihkli talu selleaegne peremees). Selgusetuks jääb vaid, kumb Andrustest (Hellama või Villemi) mõisa rajamisel rohkem “jalgu jäi” või tuleks mõlemat rootsiaegset talu arvata mõisa (pärastise koolimaja ja praeguse Külakeskuse) kohal asunuiks. Vist ainult väga kulukad ja seetõttu ebareaalsed arheoloogilised uuringud võiksid siin mingit lisaselgust tuua, kui Hellama rootsiaegset kaarti ei peaks kuskilt välja ilmuma!
Pärase ja Soonda lugudes tuletatakse neid Andruseid hilisemate Pärase Jaagu-Andruse ja Soonda Juri taludega seoses veel meelde, aga siin me neil pikemalt ei peatu. Pigem tuleks mõne sõnaga veel meenutada Hellama riigimõisa rajajat, keda küll juba korduvalt on nimetatud. Kui Muhu pastor Johann Nässmann 1711.a venelaste eest Rootsi pages, pidi Pöide pastor Rubusch mõned aastad kahte kogudust teenima, aga 1715.a tuli Hiiumaalt Muhusse pastoriks Heinrich Vick (sünd. 08.12.1687 Artlenburgis – surnud 1741.a Muhus). Peale hingekarjase rolli sai temast Hellama mõisa rajaja, mille esimeseks rentnikuks ta ühtlasi oli. Isalt päris nii pastori ameti kui mõisarentniku rolli poeg August Heinrich Vick (1717 – 1755), keda elukohalt “puhtaks muhulaseks” võib lugeda!  Lisame, et vana Vicki teine poeg Heinrich jun. Vick oli hiljem Urvaste koguduse hingekarjane ja viimase poeg Ludvig Nathanael Karula pastor.
Hiljem oli Hellama mõis von Güldenfalcki ja 1782.a järgmise Muhu pastori Olaus Kellmanni rendil. 19. sajandil on mõisat, nagu mitmeid teisigi Muhu mõisaid rentinud Buxhövdenid (1840. aastast Otto ja hiljem Carl von Buxhövden). Peatumata siinjuures mõisa kui niisuguse tegevusel (see vääriks omaette käsitlust), märgime, et 1756. aasta revisjonis tegid Hellamaa mõisale tegu peale Tölbi hajatalu 4 talu Pärasel, üks Võllas ja üks Mõegakülas. Peale selle kandsid mõisa kasuks koormisi neli endist Tamse mõisa talu (Külasemas, Tupenurmes, Vahtrastes ja Mõegakülas – igas üks talu) ja omaette olid ikka veel kirja pandud vana Vicki Hiiumaalt toodud inimestega asustatud talud Soondas ja Pärasel. Nii oli sel ajal mõisal kokku 15 arvestustalu.
1778.a Hellamaa vakuraamat (EAA.311.1.425) märgib mõisale kuuluvaks Pärase, Lehtmetsa ja Soonda külad (koos Tölbi kupjataluga 24 talu ja kaks vabadikku), aga esimene hingeloend 4 aastat hiljem tunnistab taas Lehtmetsa talusid enamasti Kuivastu mõisa omadeks (nagu juba 1756.a adramaa-revisjon) ja Soonda küla jaguneb endiselt Suuremõisa, Hellamaa ja pastoraadi vahel. Siin-seal on juba väidetud, et 1778.a vakuraamatud oli alles “eelmäng” sajandivahetusel toimunud mõisade piiride korrastamisele, mille tulemusena jäid Hellama mõisa küladeks Pärase, Oina ja Võlla külad. Selle nn. reguleerimisega seonduvast on aga juttu kõigi põliskülade lugudes ja siin ei ole põhjust seda üle korrata. Peaks vaid nimetama, et nende reguleerimistega kaotas Hellamaa mõis oma Tölbi hajatalu, mis läks Võlla mõisale, kuid sellest kohe järgnevas lähemalt. Siia lisame veel vaid illustratsiooniks väljavõtte nn. reguleerimisaegsest kaardist, et näha, kuidas mõisa (praeguse külakeskuse) ümbrus 1800.a paiku välja nägi
Mõis 1800

TÖLBI

Vastava kaardimaterjali puudumisel jääb katkujärgse Tölbi talu eellugu suuresti teadmata. Teame vaid, et 1645.a maaraamatus esinesid selle lisanimega peremehed Urrika vakukülas, Mõegakülas ja ka Võikülas. Millal Mõegaküla ja Hellama vahel (enam-vähem kolhoosi-aegsete Hellama töökodade piirkonnas) hajatalu tekkis, jääb seega teadmata, aga päris kindlasti asus 1713.a protokollis 70. kohal märgitud Tölpi Jack juba rootsiajal samas kohas, kus me nn. reguleerimis-kaartidel ja ka Mellini atlases seda talu näeme.

Tölbi 1800

1713.a oli talus 2 mees- ja 2 naishinge, aga lapsi ei olnud. 1731.a revisjonis märgitakse endiselt kahte tööeas meest, aga lisaks ühte vana meest; naisi on jäänud üks, aga selle eest on viis tüdruklast kirja saanud, kelledest 1738.a vähemalt kaks juba täisikka jõudnud. Peremeheks on nüüd arvatav Jaagu poeg Tölbi Ahd (~1709-79), kellest sai Hellama mõisa kubjas. Aadul said kahe Marega sündinud lastest kuus poega ja kolm tütart täisealisteks. Ainult noorem tütar Tiiu jäi vallaliseks (sai hiljem Oinal perekonnanime KASK). Viiest Aadu pojast said ümberkaudu peremehed. Esimene poeg Paavel (~1732-89) pandi Pärasel (pärastine Poali talu) peremeheks ja tema on HOBUSTKOPPELite esiisa. Teine poeg Andrus (~1735–1812) oli isa surma järel Tölbil peremeheks, aga pandi nn. reguleerimiste ajal Soonda Jaagu peremeheks (järglaste priinimi USK). Aad (~1736–1815) oli juba varem Soonda Lauri-Aadul peremeheks pandud (järglaste perekonnanimi VORN). Jaen (~1747–1814) jäi peale vanema venna Andruse Soonda viimist kodus peremeheks, kuid varsti vahetasid Võlla ja Hellama mõisad talusid ning Jaanist tehti Võlla Mardi peremees (järglaste perekonnanimi VAHTER). Vana Aadu teise abielu poeg Jaak Väljas (1773–1846) sai Mõegaküla Tusti-Tooma peremeheks ja vaid noorim kupja poegadest – Tõnis jäi Lõetsa Mäel sulaseks. Lõetsa Mäe perekonnanimeks sai KALLAVER ja arvestades, et vana Aadu Oinale mehele saanud tütarde järglased kandsid nimesid SUURKIVI ning KASK, võib tõdeda, et Tölbi Aadu teise põlve järglased kandsid seitset erinevat perekonnanime. See on üks markantsemaid näiteid sellest, kui vähe perekonnanimede panemisel veresugulust arvestati!
Mõisapiiride korrastamise käigus hakkas Tölbi talu Buxhövdenite eravaldusse läinud Võlla mõisale kuuluma; Jaen Aadu poeg seati nüüdsest Hellamaa mõisale kuuluva Võlla Mardi talu peremeheks ja Buxhövdenid tõid Lehtmetsa Tähvenalt kunagise Linnomes Juri poja Tähve (~1741–1809) pere Tölbile. Peremeheks kinnitati vana Tähve poeg Tõnis Vaher (1781-53). Siinkohal peaks tähelepanu juhtima Hellama perekonnanimedele VAHER ja VAHTER, mis algselt selgelt eristusid – esimene oli Lehtmetsast Tölbile ja siit hiljem Raugile asustatud inimeste, aga teine Võllas elavate kupja Aadu järglaste perekonnanimi. Paraku aeti need hiljem (kõigepealt õigeusu kiriku-kirjades) lootusetult sassi ja 20. sajandil on tihti raske vahet teha, kummast “liinist” nüüd sagedamini Vaher’ina kirja pandud inimene pärineb!
19.s keskel viis Võlla mõis Tölbi Tõnise pojad Raugile. Neist said Raugi Jaani ja Mihkli-Matsi peremehed, ning edasisest on juba Raugi loos juttu. Viimases Võlla mõisa hingeloendis 1858.a on Buxhövdenid oma siinsest talust loobunud (cessat) ja nii kadus viimane Hellama territooriumil olnud põlistalu. Sellest säilis vaid hilisemates Võlla mõisa Tölbi-Juri ja Tölbi-Matsi asunduskohtades Tölbi nimi, aga et neil kunagise taluga muud sidet ei ole, siis tuleb neist edaspidi hoopis eraldi juttu.
1860-tel aastatel, kui pooled Hellama mõisa maad siia rajatud õigeusu kirikule läksid (kirik valmis aastail 1864-66), jagati mõisast välja veel 25 nn. latsikohta ja nende loetlemisega me siinkohal jätkamegi.

1. Mesipuu

Esimese platsi omandas Hellamal Vanamõisa Simmu Madise poeg Stefan Kann, kes sel ajal oli Rinsis ja Hellamal köstriks. Ta oli Simmu Madise teine poeg, kes Muhus esimeste seas oli sünnijärgselt õigeusku ristitud ja et vana Madis vist poja nimeks Aadut soovis, ristitigi ta algul Alekseiks, aga peale Rinsis õigeusu kihelkonna-koolis käimist ja “psalomtšikuks” pühitsemist sai temast Stefan.
Köster Kann abiellus 1870.a Lõetsa Suure-Jaagu Elena Räimega ja väidetavalt olla köstriproua Hellamal esimest poodi pidanud. Hellamal sündisid Kannude neli poega ja kolm tütart; noorem poeg Aleksander on vist juba Kuressaares sündinud. 1880-ndate lõpul või 90-te algul asus pere Kuressaarde ja koha ostis Tornimäelt Hellamale kõrtsmikuks tulnud Aleksander Mesipuu. Peaks lisama, et köster Kannu lastest said hiljem haritlased ja juba väljapool Muhu nimekad inimesed (mõned nende lühielulood on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.598-99), aga oma sünnikodu olla nad Hellamal hiljemgi külastanud.
Täpselt on teadmata, mis ajast Hellama mõis on siin teenurgas, kus Kuivastust tulnud postmaantee järsult Soonda poole keeras, kõrtsi pidanud, aga ülal-toodud kaardijupil on 1800.a pikk kõrtsihoone sellele teeristil selgesti näha. Ilmselt kuulus kõrts juba hääbuma hakkavale Hellama mõisale veel sel ajal, kui Aleksander Mesipuu seda 1880-ndatel rentima asus, kuigi varsti kehtestatud riigi viinamonopol sellele peagi lõpu tegi. Selleaegne kõrts oli köster Kannu rajatud eluaseme vahetus naabruses ja viimane sai nüüd kõrtsmiku elukohaks, aga tavamõistes latsikohta sellest ei saanudki. Maa oli omandanud (võib-olla juba köster Kannult) Mäla Pärdi-Andruse Joosep Metsaalt (1868–1927), kes hiljem Võlla Saadule koduväiks läks ja tema lesk Elena Metsaalt (1874.a sündinud Ingel Pea) oli kruntimisandmetes 8,92-hektarise Poe nimega (Lit.I) kinnistatud maaüksuse omanik.
Aleksander Mesipuu tuli Muhusse noore abielumehena. Tema esimene tütar Julia (s.1879) suri 10-aastaselt; Muhus sündisid pojad Vassili ja Aleksander ning neli tütart (1883.a sündisid kaksikud Aleksander ja Ekaterina). Pojad läksid juba noorelt Muhust minema haridust omandama: Vassili (1881–1921) õppis Riias vaimulikus seminaris ja hiljem Peterburi usuakadeemias; Aleksandrist sai tsaariarmee ohvitser ja hiljem töötas ta Tallinna sadama tollivalitsuses.
Vana Aleksandri vanemale tütrele Ekaterinale asus uue sajandi algul koduväiks selleaegne Hellama valla kirjutaja Vassili Ebraus (1879–1910). Tema päritolust on juttu Rässa ja Lõetsa küladega seoses ja seda me siinkohal ei korda, kuid tuleks märkida, et “metskapteni” poeg pidi rahakas mees olema, sest väidetavalt on ta Pädaste Sepa koha välja ostnud (kuigi selle omakorda Villem Sugulile müüs) ja temalt olla “heauskselt” ostnud Rässa Jaani koha ka koolmeister Tõnu Kann (samuti Vanamõisa Simmult). Ise ei ole Vassel arvatavasti ühtki talu pidanud, küll aga on ta Mesipuul üritanud poodi pidada (meenutame, et 1890-test kehtis nn. viinamonopol ja kõrtsi kui niisugust ei saanud Hellamal enam pidada). 1905.a põles Mesipuu maha. Tulekahju põhjus on siinkirjutajal teadmata, aga see pidi üsna ulatuslik olema, sest kannatada olla saanud ka koolimaja ja Nisuaa?! Vana Aleksander ehitas järgmisel aastal koha uuesti üles, aga millised tal väimehega suhted olid, on jällegi teadmata. Mingil põhjusel laskis Vassili Ebraus ennast 1910.a maha; temast jäänud 1902.a sündinud poeg Nigul Ebrus kasvas Mesipuul üles ja temast sai hiljem juristi haridusega riigiametnik. Vasseli lesk – Mesipuu Kata elas surmani Mesipuul.
Teiseks Mesipuu väimeheks oli 20.s algul Viljandimaalt Muhusse kooliõpetajaks tulnud Vassili Müristaja (1886–1942). Ta oli aktiivne ühiselu tegelane sõjaeelsel Hellamal (lühielulugu vt. A. Rullingo; lk.610) ja langes esimese nõukogude okupatsiooni repressioonide ohvriks. Pere küüditati 1941.a juulis (naine Lidia sai Harkust tagasi) ja Vassili suri ametlikel andmetel Kemerovo laagris 1942.a.
Mesipuu koht eksisteerib tänapäevani (nüüd Oidekivide valduses), aga sellega seoses on otstarbekas vahepeal pisut veel nüüdseks kadunud Hellama kõrtsist rääkida.

Kõrtsi

Ilmselt hakkas Hellama mõis juba 18. sajandil Kuivastu-Vahtna postmaantee ääres kõrtsi pidama, aga kahjuks on kõrtsmike kohta andmed väga lünklikud. Teada on, et 18.s lõpupoole on siin kõrtsimeheks olnud ühe katku järel Hiiumaalt Muhusse toodud või asunud Hansu (nn. Tuisu Hans) poeg Laas (~1744–1813), kes esimeses hingeloendis 1782.a on ka pastoraadile kuuluva Kose talu peremeheks märgitud. See talu asus Lõetsa jõest pisut küla pool üsnagi hilisema Lõetsa Mäe kohal (olgu öeldud, et algne Lõetsa Mäe talu oli oluliselt veel põhja pool pärastise Nurme läheduses ja "koliti" Poali-Juri Juri Lepmetsa poolt hiidlasest Mardist jäänud elupaika alles 19.s teisel poolel). Laasu lasi vist pastor Kellmann vabaks ja ta läks 1790-te algul perega Hiiumaale tagasi, aga tema poeg Tuisu Tähve (1773–1837) oli vist surmani Hellamaa kõrtsimeheks (peaks ka Muhusse maetud olema). Tuisu Tähvel sündisid Soonda Simmu talu eelkäija – Tõnu-Mihkli Pärdi tütre Ingliga ka viis poega ja kaks tütart. Täisikka jõudnud pojad on Hiiumaale läinud (said seal perekonnanime MOONSON), aga tütar Rõõt sai Oina Kästiki Mihkli poja Aadu Kase naiseks ja on seega edasises jutuks tulevate Värava ja Kaasiku latsikohtade esimeste omanike ema.
Kes 19.s keskel ja kolmandal veerandil enne juba nimetatud Tornimäe mehe Aleksander Mesipuu siia asumist Hellamal kõrtsimeesteks olid, on seni selgumata. 1890-ndatel kehtestatud riigi viinamonopol lõpetas sisuliselt senisel kujul toiminud kõrtside tegevuse (Muhus jäi ainsaks legaalseks viina müüjaks Suur kõrts Viirakülas) ja Aleksander Mesipuu hakkas Hellama kõrtsis lihtsalt poodi pidama, mille ta 1908.a Muhu Põllumeeste Seltsile üle andis.
1919.a omandas poe Kansi Keldri vana Ivani kolmas poeg Vassili Oidekivi (1881–1942), ehitas uue hoone ja hakkas siin omakorda poodi pidama (konkurentideks said Raegma mehe Jürjestausti pood Aaval ja nn. Ühisuse pood Madismetsal). Vassel abiellus 1923.a Olga Aleksei t. Ilvestiga Kärlast ja sündisid poeg Richard (1924), tütar Senta (1928-36), poeg Herbert (1930) ning 1932.a veel tütar Maria. Vasseli äri paistab olevat hästi läinud, sest nõukogude võimule ta ei meeldinud ja 1941.a viidi ta Siberisse; Olga sai lastega Harkust tagasi. Pood oli rüüstatud ja sõja algul seadis ennast selles sisse Punaarmee ladu. Lõpuks põles see maha ja sellega oli paarisaja aastase Hellama kõrtsi lugu lõppenud.
Kruntimisel oli Vassili Oidekivi saanud oma poe juurde ka 5,95-hektarise Kõrtsi maaüksuse (Lit.A-10), mis Olgale lastega sõja ajal ja järel mingiks toeks oli, aga elama asusid nad Mesipuule Ebrause lese Kadri juurde (noorem õde Lidia – Vassili Müristaja naine elas algul koolimajas). 1959.a rahvaloenduse ajal on Mesipuu kohta miskipärast Kõrtsiotsaks nimetaud – ju siis vana Mesipuu nimi ka sel ajal tabu oli! Siin on kirja pandud 71-aastane Lidia Müristaja ja Olga Oidekivi oma noorema poja Herbertiga (Ants) ning korteris kolm Lõetsa koolitüdrukut (Leili Ärm, Mairi Räim ja Leida Lepmets). Oidekivi Antsu koduks Mesipuu jäigi. Tuleks ehk lisada, et kohanimena kinnistus kõrtsmik Mesipuu nimi köster Kannu rajatud kohale arvatavasti alles Oidekivide ajal. Peale selle on keerulistel aegadel eluasemena kasutusel olnud veel
 

Mesipuu saun

Siiani ei ole seda muhulaste andmebaasis küll omaette elukohana kirjeldatud, kuid 1959.a rahvaloenduse loenduslehel, kus sel ajal siin ajutiselt elanud Raugi Laasu Sinaida Vaheri elukohaks on märgitud Müristaja! Kummalisel kombel on nii jäädvustatud kõrtsmik Mesipuu teise väimehe, kooliõpetaja ja aktiivse Hellama ühiselu tegelase ning 1941.a represseeritud Vassili Müristaja nimi. Väidetavalt on mõne aja Mesipuu saunas elanud ka eespool jutuks tulev Eduard Jaus sel ajal, kui ta omale uut maja ehitas.

2. Konksi

Oinaaru riigimetsa metsavahi – Oina Matsi (Keleme) Aadu ainus poeg Mihkel/Mihail Hopp (1832-73) pidas isa Aadu järel Konksil (Rässa ja Oina vahel) metsavahiametit, aga võimaluse avanedes otsustas omale Hellamal latsikoha soetada ja sai teise platsi omanikuks. Mihklil oli Viiraküla Poali-Andruse sulase, Rootsivere juurtega Aadu Leeme tütre Kadriga kaks poega ja viis tütart. Noorem poeg Aleksei suri aastaselt; Ivan Hopp pidas küll veel mõne aja metsavahi-ametit, aga elamise ehitas omale isa platsile kõster Kannu kõrval. Ta võttis 1884.a Raegma Aadu Kadri (Ekaterina Siig) naiseks ja nende neljast lapsest kasvasid üles 1885.a sündinud tütar Elena ning neli aastat noorem poeg Andrei Hopp. Viimane abiellus 1923.a Laudsauna Ivani tütre Elena Mölderiga ja neil jõudis enne viimast sõda 9 last sündida (poeg Augustin oli Leenal enne abiellumist). Laudsauna oli selleks ajaks kadunud vabadikukoht Rässa ja Võiküla vahel, mis Järve patareide ehitusele “jalgu jäi”. Laudsauna Ivan oli Vahtraste Peetri-Jaagu juurtega Simiste Valka-Lepiku peremehe Jaen Mölderi pojapoeg ja seega oli Andrei naine Vahtraste, mitte Võlla  Mölderite “liinist”.
Andrei suur pere asus hiljem koolimaja sauna, mida viimasel ajal ka Opiks on nimetatud. Kruntimis-andmetes oli 9,53-hektarine Konksi maaüksus Andrei vanema õe Elena nimel. Talle tuli 1930.a Mõegakülast koduväiks Vassili Maas, aga lapsi neil ei olnud. 1959. aastaks oli 74-aastane Leena Konksile üksi jäänud ja seltsiliseks oli tal paar aastat noorem Maria Mihaili t. Mölder Kessest. Hiljem omandas koha Vahtraste Uustalu (Kesküla) Vassili poeg Albert Maltis, kelle valdusse see jäi ka uuel aastatuhandel.

Opi

Keegi vist enam ei mäleta, kas vallamaja taha (Mesipuu pool) oli saun ehitatud vallamaja ehitamise ajal 1892.a või millalgi hiljem. 20. sajandil arvati seda koolimaja saunaks ja sinna asus kooliteenijana töötanud Konksi Elena Hopp oma lastega. Elena abielu-eelne poeg Augustin (1921-35) suri teismelisena, abielust 1923.a sündinud Andrei asus hiljem endise Võlla mõisa südames Aia kohale, millest hiljem eraldi juttu tuleb (ehitas kolhoosi keskus-asulas ka uue maja); kaks vanemat tütart Anastasia ja Leida läksid täisikka jõudes Virtsu ning kolmas õde Vaike sai Kuivastu Juurikale mehele. 1959.a loenduslehel on 62-aastane Elena oma kahe pojaga (1930.a sündinud Endel ja 1932.a sündinud Heiki) märgitud koolimajas elavaks, aga ju see peab ikka sedasama kooli sauna ehk Opit märkima; kaks nooremat poega (Heinu ja Lembit) ning noorim tütar, 1939.a sündinud Leeni on sel ajal kodust väljas olnud (Lembit oma naise Helju ja kasutütrega oli Koplil kirjas). Hakkamata siinkohal nooremate laste käekäiku lähemalt jälgima, märgime vaid, et Opile asus hiljem noorima tütre Leeni tütar Grete Reeman oma lastega.

3. Tüükri

Tüükri kohanimi on üllatavalt vana – see on Hellamale jõudnud Pärase ja Lõetsa vahelt, kus siiani Vana-Tüükri aeda teatakse ja kus Pärase Poalil omal ajal peremeheks pandud Paavli (Pawel) poeg Andrus rabavahiks oli. Meenutame, et Poali katkujärgne peremees oli Hellama kupja Tölbi Aadu poeg ja tema rabavahiks olnud poja Andruse poeg Mats Hobustkoppel (1815–1911) on nähtavasti juba 19.s esimesel poolel omale vastu Hellama mõisa maid vabadikukoha rajanud ning sellele soo-servast ka Tüükri nime kaasa toonud. Enamgi veel: nimel tundub olevat seos 1570.a Hellama vakuse lakoonilise talunimega Deucker ja küllap samast tuleneb ka Lehtmetsas saadud perekonnanimi TÜÜKER, aga kuigi selgelt neid omavahel seostada ei ole seni õnnestunud. Märgime vaid, et rootsiajal oli Lehtmetsa küla all peremees Dücker (ka Tuicker) Mihkel ja 18.s adrarevisjonides esines Lehtmetsas Tuckri Adam’a nimega arvestusüksus, aga ei ole teada, et seda “sorti” rootsiaegseid inimesi oleks katku üle elanud!
Muidugi ei tea me täpselt, kas Matsi rajatud vabadikukoht just praeguse Tüükri kohal asus, aga kui kolmandast Hellama koguduse-nimekirjast välja loetud Matsi surmaaeg tõele vastab, siis jäi tal vaid 4 aastat sajast puudu ja ta jõudis ise siinsamas ka latsikoha peremees olla! Matsil oli Mõegakülast võetud Ristega (Raegma juurtega) kaks poega ja neli tütart. Vanem poeg Georgi suri paari-aastaselt, aga Aleksei Hobustkoppel (1859–1924) abiellus 1882.a Konksi Mihkli tütre Elena Hopiga ja pidas isa latsikohta edasi. Nende lapsed surid väikestena (esimene poeg sündis surnuna) ja 1896.a suri ka Elena. Samal aastal võttis Aleksei Mäla Pärdi-Mihkli Tähve tütre Elena Vaga teiseks naiseks ja järgmisel aastal sündis poeg Mihail Hobustkoppel (1897–1949), kelle nimel olid kruntimis-andmetes nii kunagine 0,44-hektarine vabadikukoht (Lit.14; Tüükri) kui 9,84-hektarine latsikoht (Lit.III), mis millegipärast Tõukriks on nimetatud!
Mihail abiellus 1922.a kauge sugulase – Akilina Mihaili t. Hobustkoppeliga Pärase Lepikult ja neile sündis kolm tütart ning kaks poega. Esimene tütar suri lapsena; Meeri ja Astrid ning poeg Bernhard läksid kodust välja. 1959. aastaks oli Tüükrile jäänud Mihkli lesk oma noorema poja Alekseiga (1933-1989; Aleks), kes samuti Tallinna asus, kuid hiljem (perest lahutatuna) Tüükrile tagasi tuli. Pensionieas tuli Tallinnast koju ka Bernhard (1927-2003) ja peale vendade surma asus Tüükrile veel vanem õde Meeri (s.1925), kes vahepeal oli jõudnud lasta edasises jutuks tuleva Mäe kohal omale maja ehitada.   

4. Kuke

4. platsi sai enne surma Oina Juri sulane Andrus Kask (1805-75; rendileping 1874. aastast). Arvestades kohanimede pikaealisust, võib spekuleerida, et koht ehk oma nime isegi rootsiaegse Kuke Oto järglastelt on saanud, kes siin 1645.a koos Weddeme Niggo’ga kunagi ühiselt koormisi kandis!
Andrusel oli Mõegaküla Mardi Marega (Kodu) neli poega ja kolm tütart. Kolm poega jõudsid ka täisikka (noorim poeg Aleksei suri 7-aastaselt), aga vanem poeg Juri/Georgi Kask (1834-96) jäi vallaliseks. Teine vend Mihkel/Mihail Kask (1840-88) suri keskeas ja tema kaks tütart väikestena; 1880.a sündinud Andrei Kask on hiljem emaga Oinale tagasi läinud (tühjaks jäänud  Vihukse vabadikukohale). Vennad Mihkel ja Jaen ostsid 1884.a 10-tiinuse koha välja ja peremeheks jäi noorem vend Jaen/Ivan Kask, kes 1872.a abiellus Võlla Nõmme Mare Kumpasega ja neil sündisid seitse poega ning neli tütart. Neli poega surid lapseeas; esimene poeg Andrei Kask ehitas hiljem Kasevälja koha ja noorem vend Ivan Kask jäi Kukele. Vana Ivani kolmas täisikka jõudnud poeg Mihail on viimati ilmasõja-järgses koguduse-nimekirjas vallalisena kirjas, aga tema juurde tehtud pliiatsi-märkus on seni välja lugemata!
Kuke “noor” Ivan abiellus Pädastest Vahtraste Tähvenale asunud Ivan Kõrtsmiku tütre Mariaga ja Hellamal on kirjas nende kolm poega Feodor (s.1911), Nikolai (s.1914) ja Mihail (s.1922) ning noorelt surnud tütar Eugenia (1919-33). Kui vanem vend Andrus pidas Kukel sepa ametit, siis Ivan käis Vahtraste meestega kala püüdmas ja on ka mõrramees olnud. Ivani vanemad pojad mobiliseeriti Punaarmeesse, noorema võtsid sakslased, aga kõigi nende lähem saatus on teadmata.
Kruntimisel Ivan Kase nimel olnud Kuke maaüksus (Lit.IV) oli 9,53 hektarit. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Kukele jäänud 75-aastane Ivan oma 69-aastase naise Mariaga ja korteriliseks oli neil Kirguvalla Saadu Vaike Tuulik. Ivan oli peale vennapoja Kaseväljale asumist veel Kukele uue maja ehitanud, aga lõpuks jäi Mare sinna üksi ja teda tuli hooldama Mare õetütar, Päelda Saadu Vaike (s.1932; Läks, abielus Soo). Lõpuks jäi Kuke Saadu Vaike tütarde suvekoduks.

12. Kasevälja

Siinkohal kaldume korraks platsinumbrite järjekorrast kõrvale, sest on põhjust arvata, et vana Oina Juri Andrus või tema pojad juba kohe platside jagamisel lisaks neljandale veel 12. platsi olid soetanud (Andrusel oli ju sel ajal kolm täiskasvanud poega). Et aga vanematel vendadel järglasi ei olnud, jäi nn. Kassisaba plats seni asustamata, kuni sepaametit pidanud Ivani esimese poja Andrei poeg Andrei Kask (s.1906) hakkas meheikka jõudma. Kruntimisandmetes oli teine Kuke nimega 9,34-hektarine maaüksus (Lit.12) Andrei Kase nimel (ei tea, kas noore või vana Andrei!) ja võib-olla oli see Kuke vana Ivani vanemate vendade Juri ja Mihkli omanduses samuti juba 19.s lõpul välja ostetud! Märgime, et Kuke ja Konksi kuulusid asumisse, mida omas külas on “alevi nõleks” kutsutud, aga Kasevälja jäi Kassisabaks või Põllutagusteks kutsutud latsikohtade ritta.
Sepp Andrei Kask oli 1899.a abiellunud Pärase Jaani Ivani tütre Raissa Hobustkoppeliga ja viimastes Hellamaa koguduse-kirjades on neil kolm tütart ja kolm poega. Vanem poeg, juba nimetatud Andrei jun. ehitas Kaseväljale maja ja olla ka isa sepikoja sinna kolinud. Teise venna Aleksandri (s.1908) juures on loetamatu märkus pliiatsikirjas ja viimases nimekirjas teda ei märgita, aga 1911.a sündinud Paul (Paavel) oli veel 1959.a rahvaloenduse ajal Kaseväljal kirjas.
Peale tema on 1959.a loenduslehel noore Andrei lesk Ekaterina Georgi t. (sünd. Hobustkoppel Pärase Niidilt) ja Andrei ning Pauli vallaliseks jäänud õde, 1903.a sündinud Irina. Kaks nooremat õde Julia ja Lidia olid ilmselt juba enne sõda kodust lahkunud. Kohta hakkasid jagama Irina vallastütar Meida (abielus Jalakas) ja Pärase Niidi Enn Ormet.

5. Kurise

Viienda ja viimase “alevi nõle” platsi sai Pärase Tõnise sulase Aadu (usuvahetusel ristiti Avramiks) poeg Mihkel/Mihail Kokk (s.1830). Ta oli 1853.a abiellunud Vahtraste Tähvena Ingliga (Põld) ja neil oli juba Pärasel sündinud neli tütart ja kaks poega (noorem poeg Timofei suri imikuna). Millal ja kuidas koht Kurise nime sai, ei ole siinkohal teada.
Mihkli ainus täisikka jõudnud poeg Mihail Kokk (1858–1918) võttis 1889.a Oina Juri Jaani tütre Raissa naiseks. Üksteise järel sündisid pojad Vassili ja Ivan ning 1893.a kaksikud Mihail ja Akilina. Sajandivahetusel sündisid veel poeg Andrei (1898) ja tütar Raissa (1901). Esimene poeg Vassili (1890–1919) võttis aktiivselt osa Saaremaa mässust (oli Muhus mässajate komissar) ja lasti 29-aastasena karistussalga poolt 19.02.1919 Kuivastus maha (vt Vassili Saksakulmu mälestused raamatus “Saaremaa ülestõus” (Tln 1988), lk 122; Simiste Uiekääru Ludmilla Luht (1908-2006) mäletas 1992.a., et Vassili Kokk lasti maha Võlla metsas. Kaks venda Ivan ja Mihail abiellusid ühel ajal 1921. aastal ja elasid oma peredega Kurisel, noorema venna, 1898.a sündinud Andrei kohta hilisemad andmed puuduvad. Kruntimisandmetes oli 9,32-hektarine Kurise maaüksus (Lit.V) Mihail Koka nimel, aga selgusetu on, kas see vana või noort Mihklit märgib! Enne viimast sõda elasid Ivani ja noore Mihkli pered mõlemad Kurisel: Ivanil oli poeg Eduard (s.1921; käekäik teadmata) ja tütred Alviine ning Aurelia, Mihklil kolm tütart Terese, Miralda ja Virve-Elfride. Miraldale tuli hiljem koduväiks Kummi Paul Heinat ja 1959.a olid Kurisel juba Heinatid “ülekaalus” – Kokkadest veel 65-aastane Mihkel 57-aastase naise Raissaga (sünd. Hobustkoppel) ja Paul ning Miranda Heinatid kahe lapsega (Jaak ja Made). Koht jäi Pauli ja Miranda noorema poja Peeter Heinati valdusse.
Lisame veel, et Ivani ja Mihkli noorem õde Raissa sai 1926.a Koplile asunud Niidi Mihail Hobustkoppeli naiseks ja Koplil kasvas üles Iisa 1922.a sündinud vallaspoeg Eugenius Kokk, kellest hiljem sai kauaaegne “Ühismaa” kolhoosi esimees. Enne viimast sõda elas Kurisel ka veel vana Mihkli vanatüdrukuks jäänud ja kõrge eani elanud õde, 1856.a sündinud Maria.

[6. Peedu]

Kruntimis-andmetes Andrei Roi nimel olnud 6. platsi oli välja ostnud noorelt orvuks jäänud Andrei vanaisa Maksim Roi (1843–1912). Ta oli 18.s Soonda sulase ja hilisema Pärase vabadiku Aadu tütre Ingel Roi (1814-53) vallaspoeg, aga et Peedu nimi 18.s Päraselt pärineb ja ka praeguste külade lahkmejoone järgi jääks Peedu koht pigem Pärase territooriumile, siis jätamegi selle lähema kujunemisloo Pärase küla käsitlusse. Märgime vaid, et Maksim Roi onu Jaen/Ivan sai 19.s keskel Võlla Uielu talu peremeheks, mistõttu Pärase vabadikest Roidest ka Võlla küla loos juttu tehakse. Peale viimast sõda olid Peedule jäänud sõjas langenud Maksimi pojapoja Andrei lesk, 54-aastane Juulia Matvei t. (sünd. Palu Kallaste Söödiväljalt, 1904-1962) poja Vahuri perega ja Andrei noorem õde Akilina oma vallastütre Katiga. Andrei noorem vend Vassili Roi (1909-1991) oli sel ajal juba Pallasma Matsil.

7. Nuka

Seitsmenda platsiga jõuame Põllutaguste ehk Kassisaba kõige põhjapoolsema kohani, mille algselt paistab olevat saanud Võlla Mihklil peremeheks saanud Pärase Poali Juri noorem poeg Tähve/Timofei Hobustkoppel, kes sajandi lõpul on perega (õieti vanema poja, 1863.a sündinud Vassili perega; noorem poeg Ivan suri 27-aastaselt) Muhust välja rännanud. Koha omandas Võlla Nõmme sulase Mihkli poeg Jaen/Ivan Kumpas (1839-83). Lisame, et Jaani vanem vend Mihkel sai peale onu Juri surma Nõmme talu peremeheks.
Jaen oli 1861.a abiellunud Võlla Andruse Juri tütre Riste Õigega (salviti Haritinaks) ja neil oli 3 poega ning 3 tütart. Pojad jäid Nukale. Vanem poeg Mihail Kumpas (1865–1935) abiellus sajandi lõpul Elena Paistiga Vahtraste Tikalt. Nende esimene poeg suri lapsena, teine poeg, 1903.a sündinud Andrei asus hiljem Tallinna ja noorem poeg Feodor Kumpas (1911-38) jäi kodus peremeheks – tema nimel oli 9,22-hektarine Nuka maaüksus.
Mihkli teine vend Timofei (1871–1902) suri noorelt (lesk Julia Jaani t. Ausmees läks Mälasse tagasi), aga kolmas vend Georgi (1883–1940) suri kodus vanapoisina (olla kingsepa-ametit pidanud).
Feodor abiellus Igaküla Ansu-Pärdi Ivani tütre Olga Osaga (Nisuaa Ivani onutütar) ja neil kasvas üles kaks poega, kes mõlemad küll pered jõudsid luua, kuid suhteliselt noores eas surid. Noorema venna Olevi pere jäi mandrile; Halleri tütar sai, muide, Kurise Peeter Heinati naiseks. 1959.a oli Olga Nukale üksi jäänud (Veeda ema Elena läks vanas eas poja Andrei juurde Tallinna). Peale Olga surma müüsid Halleri ja Olevi lapsed koha edasises jutuks tuleva Tammevälja Aleksi lastele suvekoduks.   


8. Tuka (Vanatoa)

Pärase loos räägitakse lähemalt keerulistest peremeeste vahetustest 18./19. sajandivahetusel Pärase Jaanil ja Peetril ning nendega seotud Tukkade perekonnaloo algusest. Märgime vaid, et perekonnanime TUKK said kunagi Lehtmetsa koduväiks läinud Viiraküla Peedu Toomase poja Jaani järglased, kes Hellama ja Võlla mõisade vaheliste hingede vahetusega hiljem Pärasele toodi. Jaani poeg Andrus oli Hellama mõisa metsavahiks ja teda võib arvata esimese Alvandi metsavahikoha rajajaks Pärasel, aga Andruse poeg Andrus/Aleksander Tukk (1829–1908) on omale hiljem mõisast jagatud 8. platsi saanud. Et 19.s teise poole kirikukirjades Aleksandri elupaika Vanatoaks nimetatakse, siis jääb mõneti ebaselgeks, kas ja millal siia Hellama ja Võlla mõisade piirile esimene eluase oli rajatud ning kellele see võis kuuluda?
Aleksander võttis 1854. aastal Igakülast Rõõt (Irina) Akka naiseks ja neile sündisid kolm poega ning kuus tütart. Enamus lapsi surid väikestena; poistest jõudis täisikka vaid Vassili Tukk (1874–1926). Ta abiellus Rehe Julia Lähebiga (Oina Veoksel sündinud) ja 1900.a sündis poeg Aleksander, kes kogudusekirjas on märgitud 1919.a sõjaväljal (niisiis Vabadussõjas) langenuks. Julia suri 1902.a märtsis ja Vassili võttis teiseks naiseks Kristina Maksimi t. Räime, kellega sündisid kaks poega ja viis tütart. Vanem poeg Timofei (1903-29) suri noorelt vallalisena ja Tukale jäi noorem poeg, 1909.a sündinud Mihail Tukk.
Kruntimis-andmetes oli 9,01-hektarise Tuka maaüksuse omanikeks märgitud Vassili Tuka pärijad, aga ilmselt seda kruntimiste käigus ei tükeldatud. 1959. aastal olid Tukale kahekesi jäänud Mihkli lesk Raissa Timofei tütar (sünd. Kesküla) oma tütre Liljaga (Mihkli ainus poeg Heino suri 1934.a imikuna). Kaua aega elas Tukal üksi veel Mihkli ja Raissa tütar Lilja, aga lõpuks jäi koht tühjana Lilja poolvenna – Viiraküla Juril üles kasvanud Raissa vallaspoja Endel Kesküla poja Erkki Kesküla valdusse.

9. Mäe

Pärase Poali sulase ja 19.s keskel Jaanil peremeheks saanud Mihkel Hobustkoppeli teine poeg Mihkel/Mihail Hobustkoppel (1840–1907) omandas ühe kahest endise mõisa rehe lähedal välja antud platsist, mis Mäe nime sai. Mihkel võttis 1867.a Raegma Mardilt naise, kellega kaks poega ja kaks tütart sündisid. 1920-ndatel elasid vennad Timofei ja Mihail jun. Hobustkoppelid oma peredega Mäel. Timmul oli kolm poega ja neli tütart, aga nende edasine käekäik jääb suuresti teadmata – viimases kogudusenimekirjas on Mäel juba Timmu vanemale tütrele Elenale Lepikult koduväiks tulnud Korista-Jaani Matvei (Madis Tõnu p.) Saare pere ja Elena nimel oli ka 9,25-hektarine Mäe koht. Olgu siiski loetletud ka Timmu nooremad lapsed, kes (kõik või osaliselt) on Hiiumaale asunud: Vassili (1902), Irina (1905), Julia (1911), Joosep (1914), Ksenia (1918) ja Robert (1923).
Timmu noorem vend Mihail Hobustkoppel asus Järvele (Rässa ja Võiküla vahel). Tema kolm poega (Nikolai, Georgi ja Peeter) paistavad olevat noorelt surnud, sest viimases nimekirjas oli leseks jäänud Mihkel oma tütre Lidiaga Järvel kahekesi ja teadaolevalt võttis ta kasupojaks Või Panga Konstantin Pärteli, kellest Võiküla loos on lähemalt juttu.
Koduväi Matvei Saar on maad juurde soetanud ja 1939.a talundilehe järgi oli Mäe juba väiketalu mõõtu – 16,2 hektarit, millest 4,9 ha oli põldu. 1959.a olid Mäe elanikeks Matvei ja Elena Saared poja Platoni ja minija Õiega (sünd. Aav Kuivastust). Viimaste pere Mäele jäigi.

10. Rehe

Pärase Matsi Ingli vallaspoeg Jaak Läheb (1814-89) paistab kõigepealt Pärase karjamaal (külast põhja pool põldude taga) omale Vihukse vabadikukoha ehitanud, kust ta hiljem Oina külla asus (siin kandis tema vabadikukoht samuti Veokse või Vihukse nime). Vanas eas on ta Hellamal platsi omandanud ja koos oma vanema täisikka jõudnud poja Madisega endise mõisa rehe kohale eluaseme rajanud. Ühtekokku oli Jaagul kahe naisega kuus poega ja neli tütart, aga abieluni jõudsid poegadest vaid Madis ja Joann-Ivan; viimane jäi oma perega Oinale.
Madis/Matvei Läheb (1838-87) abiellus 1871. aastal Kallaste Mihkli-Aadu Mardi tütre Kadriga (Tee) ning neil oli 4 poega ja ainus tütar Julia, kes Vassili Tuka esimeseks naiseks sai, kuid noorelt suri. Madise ja Kadri kolm poega surid päris imikueas ja ainsana kasvas üles Vassili Läheb (1880–1930). Ta võttis sajandivahetusel Kansi Käsprilt Raissa Saksakulmu naiseks ja koguduse-kirja sai nende kaks  poega ning kolm tütart (noorim tütar Raissa suri lapsena).
Kruntimisel läks 9,23-hektarine Rehe koht Vassili esimese poja Andrei Lähebi nimele. 3 aastat noorema teise venna Vassili leiame represseeritute nimekirjast (arreteeriti 29.09.1948 Haapsalus ja mõisteti 25 aaastat; suri ilmselt Mordva laagris). Vana Vasseli tütred läksid kodust välja (1912.a sündinud Salme asus Tallinna).
Andrei võttis 1932.a Saaremaalt ühe Anastasia Mihaili tütre naiseks, kellega 9 last sündisid. Ka tema vanemad lapsed läksid viimase sõja järel kodust välja; 1959.a olid peale Reiu ja Siia ning Reiu 78-aastase ema Raissa koju jäänud kolm nooremat last Õie, Urve ja Rein. Sajandi lõpuks sai Rehe perepeaks Urve poeg Toomas Kivistik.

11. Tihuse

18.s lõpul toodi Raegma Aadult inimesed Võlla Nõmmele ja Sepale. Esimesed said hiljem perekonnanime KUMPAS ja teised MÖLDER. Nii tuleks Võlla Möldereid eristada Vahtraste Peetri-Jaagu Mölderitest (kolmas “sort” olid veel Pädastes sama perekonnanime saanud Mõisaküla Siljavälja hiidlasest väimehe Hansu üks järglasliin) ja Võlla Mölderid olid pigem Kumpaste kauged sugulased. 19.s keskel asusid Sepa Mihkli nooremad pojad Mihkel ja Tähve Võlla Lollile; Mihkli poeg Madis jäi seal peremeheks, aga noorema venna Tähve ainus poeg Andrus/Andrei Mölder (1840–1918) on omale Hellama mõisast 11. platsi saanud. Küllap Andruse kohanimi isa Tähve nimest (täpsemalt selle slaavi variandist Tihonist) pärineb.
Andrusel oli Pärase Poali Kadriga kolm poega ja neli tütart, aga poegadest kasvas üles ainult Maksim Mölder, kes 1896.a abiellus Lalli Tähvena Maria Kipperiga. Neil sündisid kolm poega ja viis tütart. Esimene poeg Andrei Mölder võttis omakorda Lalli Tähvenalt naise – Elena Nikolai t. Kipperi, kelle vana-vanaisa ja Andrei emapoolne vanaisa (Mare isa) olid vennad! Maksimi teine poeg Mihail Mölder (s.1898) võeti Lõetsa Saarele kasupojaks ja jäi Saare peremeheks, millest Lõetsa loos räägitakse. Kolmas poeg ja noorim Maksimi lastest – 1915.a sündinud Anton paistab hiljem Muhust ja vist Eestistki välja läinud.
Kruntimisel oli 9,14-hektarine Tihuse koht veel Maksimi nimel. 1959.a olid Tihusele jäänud Maksimi nooremad tütred Maria ja Akilina; Andrei pere läks viimase sõja ajal, kui Lalli Tähvena pere sõja jalust oli Venemaale evakueerunud, Lallile ja sinna nad jäidki. Maksimi vanem tütar, 1901.a sündinud Elena sai Pärase Lepikule mehele ja kui Tihuse tühjaks jäi, asus Tihusele Leena tütrepoeg Martin Kivisoo (1945), kes siin nüüd hobuseid kasvatab ja ratsa- ning turismitalu peab.


13. Kesküla

Kuna 12. platsist oli juba Kukega seoses juttu, saame asuda põllutaguste keskele jääva 13. platsi juurde. 1860-tel lõppes Võlla Lõpel (Ennu-Jaagu) Kiikerite “valitsemisaeg”: ainus pärimis-õiguslik perepoeg Tähve oli isa Jaani varase surma järel alles noor peremeheks saama ja peremeheks pandi Mardi Tähve Vahter. Tähve/Timofei Jaani p. Kiiker (1841-77) paistab kõigepealt Võlla Lolli naabrusse omale vabadikukoha ehitanud (sellest on Võlla loos juttu), aga enne surma sai ta Hellama mõisast omale platsi nr.13.
Tähvel olid Nautse Pärdi Eeduga (Sonn) viis poega, kelledest kaks nooremat surid väikestena, aga kolm jõudsid abieluni. Esimene poeg Andrei Kiiker (1866–1920) abiellus 1902. aastal Võlla Mardi Mihkli türe Elenaga (Vahter) ja neil sündisid ainult kaks poega. Esimese poja, 1905.a sündinud Andrei jun. Kiikeri nimel oli kruntimisandmetes 9,49-hektarine Kesküla maa-üksus; teine poeg Feodor (1912-18) suri 6-aastaselt.
Vana Tähve teine poeg Timofei Kiiker oli kroonuteenistuse järel kuskilt ühe Liisa-nimelise naise (Elisaveta Mihkli t. Mink) võtnud, kellega tal ka 1903.a tütar Maria sündis ja nemadki olid ilmasõja-järgses kogudusenimekirjas Keskülale märgitud. Kolmas vana Tähve poeg Mihail abiellus 1898.a Või Aadu Juri tütre Mariaga ja mõne aja oldi Oina ning Raegma vahelisel vanal Soovälja vabadikukohal, aga pere hilisem käekäik on teadmata.
Enne viimast sõda olid Keskülale jäänud vana Andrei lesk Elena poja Andreiga, kes Lehtmetsast oli ka naise võtnud – Julia Matvei t. Tomsoni, aga lapsi neil ei olnud ja kolmekesi oldi Kesküla elanikeks ka 1959.a rahvaloenduse lehel. Koht jäi nende kasutütrele Helvele (abielus Õismaa).
 

14. Kaasiku

Oina Kästiki viimase peremehe Aadu (asutas noorema poja Jaaniga Värava koha) teine poeg Mihkel/Mihail Kask (1840–1913) sai omale põllutaguste reas (ka Kassisabaks nimetatud) latsikoha, mis hiljem kruntimis-andmetes Kaasiku nime kandis. Mihkel abiellus küpses eas Mäla Mardi Kadri Vaskega ja neile sündis kolm tütart ning ainus poeg Ivan Kask (1885–1948). Vanemad õed Elena ja Raissa surid lapseeas, Ekaterina (1881–1942) ja Ivan jäid vallalisteks ja olid viimases Hellama koguduse-nimekirjas kaks Kaasiku elanikku.
Kruntimisel oli 8,55-hektarine Kaasiku maaüksus (Lit.XIV) Ivani nimel, aga mis sellest viimase maareformi ajal sai, jääb siinkohal teadmata. Viimati oli Kaasikust vaid majaase säilinud.

15. Viherpuu

Võlla Lauri Tähve noorem vend Mihkel/Mihail Pea (1825-71) abiellus noorelt Igakülast Mäla Ansule peremeheks toodud Laur Pruuli tütre Eeduga ja on ennast 1850-ndatel nekrutikohustusest vabaks ostnud. Ta suri aga keskeas ja nähtavasti ei jõudnudki oma Hellama latsikohale asuda. Mihklist jäi ainus poeg Timofei Pea (1858– 1938), kes ilmselt Viherpuu koha välja ehitas ja kirikukirjade järgi elas siin kõrge eani ka Tähve ema (Mihkli lesk) Eed/Evgenia (1821–1905). Timofei nimel oli 8,69-hektarine Viherpuu koht ka kruntimisandmetes.
Tähve (Timofei) abiellus 1879.a Pärase Andruse Irina Ausmeelega ja teadaolevalt sündis neile neli poega ning kaks tütart. Vanem poeg Andrei ja üks noorematest, Georgi surid väikestena; 1890.a sündinud Mihail on kodusõja ajal 1920.a Venemaal surnud. Teine poeg, 1881.a sündinud Ivan Pea abiellus 1912.a Kapi Riida Mihkli tütre Elenaga (Soop) ja Hellama koguduse-nimekirjas on nende kaks poega (Mihail – 1913 ja Artemi – 1917) ning tütar Lidia (s.1919), aga viimases nimekirjas (peale 1930. aastat) puudub neist igasugune jälg! Paistab, et Ivani pere on 1920-tel Muhust välja läinud.
Ivani nooremale õele Akilinale (1896–1980) tuli Lehtmetsast koduväiks Kansi Tümina Vassili Räim. Ta omandas algul Lehtmetsas Peekspuu koha, kus ka mõne aja perega elas, kuid seejärel asuti Viherpuule. Neil olid pojad Eduard, Bernhard ja Erki; tütar Leida suri noorelt. Eduard abiellus Mõegaküla Möldri Ludmilla Ööveliga ja Viherpuu koht jäi nende tütre Riina Räime pere valdusse.

16. Risti

Võlla Mardil peremeheks pandud Tölbi Mihkli noorima poja Jaen/Ivan Vahteri (1825-68) pere oli juba esimeses koguduse-nimekirjas (1868-79) Ristile märgitud ja võimalik, et noorelt surnud Jaen ise omale siia vabadikukoha oli rajanud. Lesk ja lapsed said nähtavasti  Hellama mõisalt platsi, kus Jaanist jäänud ainus poeg Andrei Vahter (1862–1931) võis juba teismelisena hakata “oma risti ja viletsust” kandma (sellega ei taha me väita, nagu oleks koht just sellest oma nime  saanud – nime tegelik päritolu lihtsalt ei ole teada!).
Andrei abiellus 1887.a Lõetsa Jaani Kadriga (Pallasma) ja neile sündisid neli tütart ning neli poega (viimane poeg sündis 1899.a surnuna). Nagu ikka, suri osa lapsi väiksena; Kristina ja Ekaterina said mehele, aga keskmiste poegade Vassili (s.1894) ja Ivani (s.1897) käekäik vajaks täiendavat selgitamist.
Kadri suri suhteliselt noorelt 1912.a ja järgmisel aastal võttis Andrus veel teise naise – Võiküla Smuulide viimase esindaja Mihkli tütre Maria, kellega 1914.a ka poeg Andrei sündis. Viimases koguduse-nimekirjas ongi Ristile jäänud vana Reiu lesk Maria poja Andreiga, kes on enne sõda ühe Serafima Timofei tütrega abiellunud ja neil oli ka aastaselt surnud tütar Erna kirjas.
Kruntimis-andmetes oli 8,66-hektarine Risti maaüksus Vaher Maria nimel, aga siin on järjekordselt Vahterist Vaher saanud – tegemist peab kindlasti olema Andrei 2. abuelu lese Mariaga, sündinud Smuul. 20.s lõpuks oli Risti maja tühjaks jäänud, kuid seisis ikka veel püsti.

17. Sika

Keskülaga seoses oli jutuks, et Võlla Lõpe talu läks Mardi Tähve Vahteri valdusse. Kui perepoeg Jaen Kiikeri ainus poeg sai hiljem omale Kesküla latsikoha, siis sulane Tähve Kiiker ehitas kõigepealt omale Killu Kõrtsi vastas Kalda (algul Kaoks nimetatud) vabadikukoha ja tema teisest abielust Raugi Laasu Tõnise tütre Kadri Maltisega sündisid 1853.a kaksikud pojad, kes ristiti Terenti ja Timofei. Neid tuleb Sika koha rajajateks pidada; noorem vend Mihail (s.1857) jäi Kaldale ja tema poeg Vassili sai hiljem Luha nime kandnud asunduskrundi. Viimastest on Võlla loos täpsemalt juttu.
Terentiks ristitu (1853-97; oletame, et Tõnuks kutsutu) suri keskeas ja temast jäi Lõetsa Poali-Juri Marega ainus poeg Mihail, kes 1901.a lapseeas (11-aastaselt) suri. Teisel kaksikvennal, keda siinkohal Tähveks nimetame, sündis Soondast võetud Maria Rasvaga ainus poeg Vassili ja viis tütart. Märgime, et peale kahe Mare (Tõnu lesk ja Tähve naine) elas 20.s algul Sikal veel kolmas, “tüdruk” Mare – vallaliseks jäänud vana Tähve tütar (1859–1928).
Vassili Timofei p. Kiiker (1880–1929) laulatati 1905. aastal Elena Georgi t. Õigega. Sündisid pojad Vassili (1908) ja Feodor (1913) ning 1919.a kaksikud Vladimir ja Eugenia. Kruntimisel oli 8,34-hektarine Sika koht Vassili Kiikeri nimel. Vanemad pojad olid sõja algul mobilisatsiooni-alused ja nende saatus on ebaselge; Vladimir (Volli) sai 1942.a õnnetult surma sel ajal kõikjal vedelenud laskemoona “käsitledes”. Eugenia (Senni) elas vabaabielu leseks jäänud Pärase Matsi Andrei Lähebiga (1906–2000) . Viimane lammutas oma kodukoha Pärasel ja asus Sikale. Senni abielu-eelne poeg Juri läks hiljem Saaremaale, aga Reiuga sündis veel kolm poega. Kes kõik perekonnanime KIIKER kandsid. Andi jäi kadunuks, Jaan Kiiker suri Sikal ning noorem vend Tõnis asus Simiste Lepikule.
Märgime, et 1959.a rahvaloenduses on Sika, Risti ja Viherpuu latsikohad Võlla asunduse (mitte Hellama) kohtadena kirjas (ka Saadu ja Lehekopli).

Argi

Põllutaguste latsikohtade rivi võiks lõpetada selle lõunapoolse nn. Argi tänava alguses olnud soldatikohaga. Lõetsa Kiisa vana Juri teise abielu poeg Andrus Pere (1812-68) jäi Kiisa sulaseks, kuid tal oli suur pere ja ta on omale Lõetsas Nõmme-Uielu vabadikukoha rajand. Tema vanem poeg Juri/Georgi Pere paistab olevat kroonuteenistuse järel Hellamal, kus sel ajal latsikohti jagati, omale soldatiplatsi saanud. Juri abiellus 1871.a Võlla Sepa-Ansu Marega (Sõrm) ja neil oli kolm poega ning kaks tütart. Esimene poeg Mihail suri paari-aastaselt ja 3 aastat noorem Vassili 23-aastaselt järglasteta, aga kolmas poeg Andrei Pere (1877–1912) on 4. Hellama koguduse-nimekirjas oma ema, naise ja nelja lapsega Argil kirjas. Laste (kahe tütre ja kahe poja) juures on märkus, et nad mandril on sündinud ja sünniaegu ei ole märgitud. Mis nendest peale Andruse surma sai, ei ole selgunud, aga arvatavalt on lesk lastega Muhust lahkunud. Andruse vanemal õel Julianal on 1902.a vallaspoeg Aleksander sündinud, aga nende edasine käekäik on samuti teadmata; noorem õde Maria sai 1904.a Võikülla mehele. Kus vana Juri lesk, üle üheksakümne elanud Mare oma vanaduspäevad veetis, on jällegi teadmata, sest koht on nähtavasti EV algusaastail kadunud. Seda oletame tõsiasjast, et kruntimis-andmetes ei ole kohast mingeid jälgi leida.

18. Kullapea

Võlla Sepa-Ansul peremeheks saanud Mart Vahteri vanem poeg Madis/Maksin Vahter jäi Sepa-Ansu peremeheks, aga kaks nooremat venda – Mihkel/Mihail Vahter (1840–1920) ja Juri/Georgi Vahter (1847–1901) asusid Hellama latsikohale, mis oli nii välja mõõdetud, et nad oma eluaseme üsna post-maantee äärde ehitasid. Noorema venna Juri pere sai hiljem tühjaks jäänud kogukonna kohtumajja asuda ja sellest tuleb edasises juttu; Mihkel oli 1863. aastal abiellunud Sepa-Ansu peretütre Eeduga (Sõrm) ja neile sündisid kolm poega ning kuus tütart.
Mihkli vanem poeg Timofei Vah(t)er läks 1898.a Tamme Feodor Palu tütrele Mariale koduväiks (perekonnanimi oli tal selleks ajaks kirikukirjades Vahterist Vaheriks muutunud!) ja jäi Tammel peremeheks. Mihkli teine poeg Andrei oli 3-kuuselt surnud ja Kullapeale jäi kolmas poeg Mihail jun.Vahter (1887–1950), kes 1909.a võttis Kuke Ivani tütre Elena Kase naiseks ning sündisid neli poega. Mihkli vanem poeg Nikolai suri 18-aastaselt; Feodor ja Arseni jäid viimase sõja ohvriteks (Feodori pere elas hiljem Tallinnas) ning esialgu jäi koju noorem poeg Eduard.
8,55-hektarine Kullapea koht oli kruntimisandmetes Mihail Vaheri nimel (õige olnuks kirjutada Vahter!). 
1959. aastaks olid Kullapeale jäänud 71-aastane Mihkli lesk Elena, 82-aastane Pelagiaks ristitud Mihkli õde Juuli ja Mihkli 1926.a sündinud poeg Eduard. Temagi asus hiljem Tallinna. Lõpuks jäi koht Feodori tütre Riina ja poja Olari ning Eduardi laste ühiseks suvekoduks.

19. Pisikse-Saadu

Perekonnanime ROIT, mis hiljem ROI’ks mugandus, said nii Võlla Mihkli (sel ajal Neo-Andruse) inimesed kui ka Soondas peremeheks olnud arvatava Lolli Mihkli poja Lauri poja Aadu järglased Pärase vabadikena. Siinjuures on oletatud, et Soondas olnud Laur ja Võllas peremeheks pandud Mihkel olid vennad ning kolmas vend oli Võlla Andrusel peremeheks pandud ÕIGEte esiisa Andrus.
Võlla küla loos räägitakse lähemalt sellest, kuidas Mihkel Andruse p. Roi (1805-61) enam Võlla Mihklil peremeheks ei jäänud ja tema teise abielu lesk Elena (sünd. Õunpu) lastega arvatavalt Lehtmetsas Kassallikal elas. Mihkli esimese abielu poeg Jaen/Ivan Roi (1837–1900) sai omale Hellamal Kullapea naabruses platsi, kuhu ta eluaseme rajas, mida esimestes Hellama koguduse-nimekirjades Pissukse Soadu’ks on nimetatud. Lisame, et sajandilõpu koguduse-nimekirjas oli Kassallikal veel kirjas Mihkel Roi teise abielu poeg Maksim Roi (s.1849, ristitud Matvei), kes 1872.a omast 19 aastat vanema Tusti Tooma sulase Jaagu tütre Kadriga abiellus ja sündisid ka poeg Ivan ning tütar Maria, kuid lapsed surid ja Maksim võis viimane Kassallika asukas olla. Teda peaks siiski eristama nimekaimust – Pärase vabadiku Ingli vallaspojast Maksim Roist, kes Hellamal Peedu latsikoha sai!
Ivan Roi oli 1861.a abiellunud Nõmmküla Insu Mardi tütre Ingliga (Vett) ja neil sündisid pojad Mihail, Andrei ja Ivan. Viimane suri 5-aastaselt; Andrei on 1886.a nekrutiks võetud ja temast ei ole rohkemat teada, aga esimene poeg Mihail (s.1863) abiellus sajandi lõpul Pädaste Vesiaa Kadriga (Ekaterina Mihaili t. Vokk) ja pere on 20.s algul Ussuuri välja rännanud. Nende pojast Andreist (sünd. Muhus 1896.a) on juttu Vladivostoki lähistel Linda külas elanud Vassili Kindeli mälestuses. Nimelt olla Roi Reiu seal revolutsiooni-järgsel ajal korealastega ühinenud, kes mõnda aega küla terroriseerisid.
Ivan Roi esimene naine suri 1870.a ja järgmisel aastal võttis ta teise Ingli Võikülast (Kepp; 1844-74). Temaga sündinud esimene tütar suri 2-nädalaselt ja 1874.a surnult sündinud kaksikute tütarde järel suri ka Ingel. Jaen/Ivan võttis samal aastal Rässast veel kolmanda Ingli – Elenaks salvitud Juri t. Üllisaar. Temaga sündisid tütar Ekaterina (1878) ja pojad Timofei ning Georgi.
Muhu Muuseumis on internetist leitud fail Timoteus Roi. doc , mis kujutab Ali Kikkase 2003.a koostatud Timofei Roi elulugu ja mida siin oleks põhjust lühidalt refereerida. Isa olla Timmu 4-aastaselt lugema õpetanud, nii et ta juba kuue ja poole aasta vanusena (koos vanema õega) Hellamaa vallakooli võeti, mille ta 10-aastaselt eksamiga lõpetas. 12-aastasena olla poisil heade inimeste abiga õnnestunud Kuressaare Kõrgemasse Kihelkonnakooli astuda ja selle lõpetas ta 1898.a 15-aastasena küla-koolmeistri kutsega ning sai esialgu vallakirjutaja abi ametisse.
1899.a sügisest sai Timofei Lõetsa külakooli koolmeistriks, aga juba 1900.a jaanuaris määras kirikuvalitsus ta Laimjala AÕK köstriks ja ühtlasi sealse kihelkonna-kooli õpetajaks. Tuule tiibadesse saanud Timofei sai 1906.a Haapsalu Linnakooli juures asutatud pedagoogilistel kursustel õiguse ministeeriumi-kooldes töötada, jõudis veel Saaremaal Reo kiriku köster-kooliõpetaja (kool oli Vana-Lõvel Valjalas) olla, aga 1908.a suvel sai kutse Riiga Peeter-Pauli-nimelise kooli õpetajaks. Edasist oleks õigem juba Ali Kikkaselt lugeda. Märgime vaid, et  pere lõi Timofei 1914.a Tallinnas, kuhu  ta  ennast 1912.a palus määrata. 1915.a pühitseti ta Tallinna Issanda Muutmise Kiriku diakoniks ja järgmisel aastal Võnnu kiriku preestriks. Ta jõudis teenida Petserimaal Kulje kirikus, Värskas ja 1923.a sai temast algkooli juhataja Laanemetsa vallas Valgamaal. Laanemetsas teenis ta enne surma ka veel ajutiselt preestrina.
Noorem vend Georgi Roi abiellus 1906.a Raissa Aleksei t. Saarväliga Leeskopa Rõtult; 1907.a sündisid tütar Adelaida ning 1911.a poeg Alfius Roi (1911-1975).
Juri (Georgi) oli nähtavasti Võlla mõisa jagamisel maad juurde soetanud, sest Väike-Saadu koht oli kruntimiste järel Hellamal suuruselt teine Madismetsa järel – 16,45 hektarit. 1959.a loenduslehel ongi Väike-Saadu koht, kus Alfei oma Lepiku Poalilt võetud naise Salmega (Salomonia Allik 1914-1983) kahekesi elasid, Võlla asunduse all kirja pandud.
Peale Alfei ja Salme surma loobus mandrile abiellunud Alfei õde Adelaida oma pärandiosast ja Väike-Saadule asus Salme õde, Eriki Alberti lesk, 1922.a sündinud Linda Saaremäel.

20. Tamme

Pärase Tõnise Aadu (Avrami) noorem vend Andrus/Andrei Kokk (1818-94) sai omale Väike-Saadust ja Kullapeast lääne pool (teisel pool postmaanteed) platsi, mille ta Tammeks ristis. Tal oli Raugi Nõmme Aadu tütre Ingliga (Rann) vaid kaks last sündinud ja ainus poeg Jaen suri 8-aastaselt.
1874.a (selleks ajaks oli Tamme koht nähtavasti välja ehitatud) tuli Andruse ainsale tütrele Marele koduväiks Kallaste Paistu Mihkli 1. abielu poeg Feodor Palu (1851–1923). Märgime, et kui pärimisõiguslik Andrus Palu Paistu peremeheks sai, soetas vana Mihkel omale Kapi Mulgi latsikoha, kus tal teise naisega veel kolm poega sündisid ja pärastine Kapi Mulgi Madis oli Tamme Feodori (Veeda) poolvend. Veedal ja Marel sündis küll neli poega ja viis tütart, aga enamasti surid nad väikestena. 1882.a sündinud Andrei suri 15-aastaselt ja noorim poeg, 1894.a sündinud Ivan langes 1917.a ilmasõjas.  Nii oli Tamme saatuseks koduväide kohaks olla: 1898. aastal tuli ainsale täisikka jõudnud Tamme peretütrele (samuti Mariale) koduväiks Kullapea Timofei Vah(t)er. Kruntimisel oli 8,77-hektarine koht siiski Maria nimele kirjutatud.
Timmul ja Marel sündisid viis poega ja viis tütart. Vanemad pojad Andrei (s.1903) ja Nikolai (1915–2000) asusid hiljem Tallinna; kaks õde (Raissa ja Elena) surid noorelt ning kolm said mehele. Noorematest poegadest kaks – Arseni (Enn) ja Eduard jäid viimasesse sõtta. 1920.a sündinud Hermann õppis Tartu ülikoolis arstiks ja elas hiljem Tartus. 1913.a sündinud Lidia sai Võlla asunduse Tammevälja Vassili (noorema) Paisti naiseks. Ka Vassel jäi viimasesse sõtta; Lidia tuli sõja järel Tammele üksi jäänud ema Mariat aitama ja sellega jäi koht tema tütre Mairi Paisti ning selle kasulapse valdusse (Lidia ja Vasseli teine tütar Taivi elas Orissaares).

21. Madismetsa

Mäla Mihkli perepoja Juri (1812-81) vanem poeg Mihkel/Mihail Ristkok (1833-89) omandas Hellamal postmaantee ääres (Väikse-Saadu vastas üle tee) välja antud 21. platsi ja on selle vist vanaisa Matsi (1782–1856) auks Madismetsaks ristinud. Mihkli isa Juri sai alles peale vana Matsi surma 1856.a Mälas peremeheks, kui Mihkel juba noor naisemees oli ja kuigi ta oli esimene (pärimisõiguslik) poeg, ei mallanud ta nähtavasti kodus oma peremehe-aega ootama jääda ning ehitas Hellamal Madismetsa koha välja. Peale isa surma 1881.a asus ta Mäla Mihkli peremeheks ning koht jäi nooremale vennale Juri/Georgi Ristkokale (1844–1916), kes sepa ametit pidas (hüütud “vana kõks”). Mihkli poegadest tervelt kolm (Georgi, Timofei ja Andrei) koolitasid ennast preestriteks; vanem poeg Ivan, pärastine Mihkli peremees oli küla-kooliõpetaja ja hiljem Hellamal vallavanem, aga usuga on tal “omad sotid” olnud ja matta laskis ta ennast pigem praegustele maausulistele meelepäraselt kodutalu metsa. Kõigest sellest on Mäla külaga seoses ka pisut juttu.
Sepp Juril sündis Pärdi-Juri Tähve tütre Marega (Pärtel Võikülast) neli poega: esimene poeg Georgi suri aastaselt; 1869.a sündinud, Peetriks ristitud ja hiljem Joosepina (Josif) kirjas olev teine vend on 20.s algul (võib-olla Vene-Jaapani sõja ajal) hukkunud. Tema abielu Muhu meetrikais ei ole, aga Hellama koguduse-nimekiri aastaist 1909-23 märgib veel Joosepi leske Kristina Toomase (Foma) tütart ja kahte Joosepi poegadeks nimetatud poega: Nikolai (s.1894) ning Evgeni (s.1904). Lisatud on veel ilma sünniaegadeta kaks last Elena ja Aleksander, aga nende juurde tehtud pliiatsikirjas märkust ei ole õnnestunud välja lugeda! Paistab, et Joosepi naine ei olnud muhulane ja pere vist ei olegi Muhus elanud (tasuks välja selgitada peale viimast sõda Pöide külanõukogu Veere küla Reinu talus olnud Ristkokkade juured!). Märkimisväärne kõige selle juures on veel asjaolu, et Madismetsa on kõigis koguduse-nimekirjades hoopis Mäla küla järel kirja pandud ja viimastes nimekirjades puudub sootuks (siis olid Madismetsal juba luteriusulised Kolgad).
Juri/Georgi Ristkoka kolmas poeg Mihail (1872-97) on ka ühe Maria Jaagu tütrega abielus olnud ja 1894.a on tütar Elena sündinud, kuid Mihail suri 24-aastaselt langetõppe. Juri noorimast pojast Vassilist (1877–1942) sai aga ehk kõige nimekam Ristkok (lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.619). Peale Riia seminari ja Peterburi vaimuliku akadeemia lõpetamist ning mitmel pool Venemaal töötamist tuli ta 1921.a Kuressaarde, oli Saaremaa Ühisgümnaasiumis usuõpetuse õpetaja, Kuressaare Nikolai koguduse ülempreester ning lõpuks Saare- ja Muhumaa AÕ kiriku praost. Loomulikult oli ta nõukogude võimule vastuvõetamatu ning suri seetõttu Irkutski oblastis.
20.s algul (enne 1. Maailmasõda) on Madismetsa koha omandanud Külasema Marjavälja juurtega Peetrikivi Tõnise poeg Madis Kolk (1868–1948). Tema naine Ingel oli Kapi Kaasikult (Peegel Juri t.) ja esimesed (Peetrikivil sündinud) lapsed on väiksena surnud. 20.s algul on Madis Tamsalus teenistuses olnud (1902.a sündinud tütar Ingel väidetakse olevat Tamsalus sündinud), kuid 1905.a paiku Muhusse tagasi tulnud. Siinkohal on oluline märkida, et muhu luteri sünnimeetrikas on 17. detsembri, 1903.a kuupävaga ristimiskanne, kus pastor Meeri ilmselt ekslikult on ristitud Mihkli isaks märkinud Madis Kolu (kanne on venekeelne)! Hilisematest personaalraamatutest selgub siiski, et Madis Kolga teise pojaga pidi tegemist olema! Mihkel on 1920.a leeris olnud ja merele läinud, aga tema hilisem käekäik on siiski selgumata). Kaks nooremat poega: Jaen (s.1909) ja Albert-Bernhard (Ants; s.1912) sündisid juba Hellamaa Madismetsal.
Kruntimise algul oli 8,51-hektarine Madismetsa koht Kolk Madise nimel ja nähtavasti ostis ta selle Hellama köster-kooliõpetajalt Johan Partsilt (1857–1923), kes olla selle Mäla Mihkli Ivan Ristkokalt (“vana kõksi” vennapojalt) ostnud. Teatakse, et kooliõpetaja Parts kavatses hakata Madismetsal poodi pidama ja ta olla ka kolmandiku Madismetsa põllust õunapuid täis istutanud (olnud üks esimesi õunapuu-aedu Hellamal), kuid 1906.a müünud ta koha Madis Kolgale ja hakanud Saaremaal riigimõisat rentima.
Madis Kolk soetas nähtavasti maad juurde ka Võlla mõisa jagamise ajal ja 1939.a oli koha suuruseks juba 19,1 hektarit. Madise pojad sõitsid merd ja nende käekäik segaste aegade tulles jääb siin paljuski teadmata. Üks noorem poeg Jaan Kolk (1909-1941) on noorelt (1920-ndatel) Ameerikas olnud ja vist sealt ka kommunistliku ilmavaate saanud. Esimese nõukogude okupatsiooni tulles sai temast “aktivist”, kes küüditamise eelõhtul Lalli Tähvena Mihkliga ennast Piiril mootorrattaga surnuks sõitis (sel ajal kaduma läinud legendaarsest portfellist küüditatavate nimekirjaga räägiti Muhus veel 21. sajandil). Jaani õde Liina evakueerus sõja eest Venemaale ja oli seal abillunud (sai Fedorenkovaks), aga tagasi tuli ta üksinda ja elas viimati Madismetsal. 1959.a oli tema juurde märgitud õetütre – Tõela Juula tütre Eljo (abielus Klaas) aastane poeg Kalju ja viimase valdusse jäi ka Madismetsa koht.

Poe

Madismetsaga seoses tuleks rääkida ka Hellama Tarvitajate Ühisuse poe hoonest, kus kauplus veel 21.s asub ja mis oma olemasolu ajal on ühtlasi mitmete inimeste eluasemeks olnud. Väidetavalt ehitas praeguse poe kohal esimese hoone juba päris 20.s algul Hellama kooliõpetaja Johan Parts, kes kavatses siin poodi pidama hakata. Hiljem jäi hoone 1910.a asutatud Tarvitajate Ühisusele ja siin olla kaubelnud eespool jutuks olnud Vassili Ebraus ning Soonda Mihkli Jaen Väärtnõu. Esimese Maailmasõja ajal oli siin sakslaste sõjaväe komandantuur; kauplus laastati ja Ühisuse tegevus lakkas. Selle taastas 1920-ndate algul vallasekretär Küng Laimjalast ja lühemat aega kauples siin Bakuust naasnud kapten Tõnu Kolk – Madismetsa Madise vend (hiljem oli Tõnu Kuivastu sadama kapteniks). Pikemalt oli Ühisuse pood Raegma Mardi juurtega Päelda Selja vabadikukohal sündinud Tamse mõisa aidamehe Jaen Paisti pojapoja Vassili Paisti (1881–1968) pidada. Ta sai omale Võlla mõisast Tammevälja asunduskoha, millest edasises veel juttu tuleb.
Kruntimisel oli moodustatud ka umbes hektarine nn. Hellama ärikoht, mille omanik oli Hellama Tarvitajate Ühisus (0,97 ha; Lit.A-4 – talundilehe järgi Vassili Paisti kasutuses 1,1 ha 0,7 ha põllumaaga). Viimase sõja ajal oli Hellamal ärijuhiks Rinsi Poe Mihkli poeg Joann/Ivan Kolk ja tema oli oma naise Olga ja 1936.a sündinud poja Mihkliga siin kirjas veel 1959.a, kui ta selleaegse Tarbijate Kooperatiivi raamatupidajaks oli. Nõukogude ajal sai poest ETKVL-i kauplus, kus eraldi toidu- ja tööstuskaupade osakonnad sisse seati. Esimeses oli peale sõda üsna pikka aega müüjaks Vassili Teisi tütar Pürje Lango ja teises Kopli Leena poeg Eduard Jaus –  mõlemast tuleb veel järgnevas pisut juttu.  

22. Tõela

Kansi mõisa mees – Mõegaküla Jaagu perepoeg Andrus/Andrei Öövel (1834–1927) on saanud Hellamal 22. platsi. Kust Tõela nimi pärineb, on siinkirjutajal teadmata, nagu mitmed teisedki Hellama toponüümid, mida koduloolased võiksid veel välja selgitada (Kullapea, Sika jt.).
Andrus oli 1859.a abiellunud Kallaste Paistu Mihkli 1. abielu tütre Ingliga (Tamme Feodori poolõde) ja Mõegakülas oli neil kolm tütart sündinud, kelledest kaks surid mehele mineku eas vallalistena. Ekaterina sai ühe Hobustkoppeli naiseks, kuid jäi esimese ilmasõja ajal leseks ning elas hiljem samuti Tõelal.
Juba Tõelal sündinud Andruse ja Ingli ainus poeg Andrei Öövel (1883–1930) on 1908. aastal võtnud (arvatavalt Soomest) ühe Ilma Kristjani tütre (s.1885) naiseks, kellega tal tütar Lidia (1911) ja poeg Nikolai (1912) sündisid.
Kruntimisel oli Andrei Ööveli nimel 8,42-hektarine Tõela maaüksus (Lit.XXII). 1959.a loenduslehel nimetatakse kohta Tõela-Mäe ja selle elanikeks on 73-aastane Andrei lesk (nüüd Ilmi nimeks märgitud) ning eespool nimetatud Hobustkoppeli lesk, 87-aastane Ekaterina, kelle nimeks nüüd Eriina saanud.
Nikolai Öövel abiellus 1943.a Targa-Juri Villemi tütre Lindaga ja oli sel ajal Orissaares postkontori ülem (1943.a sündis nende poeg Lauri). Kui Tõela tühjaks jäi, vahetas see mitmel korral omanikke ja viimati oli koha omandanud Mäla Metsa Linda Õun (sünd. Sugul), kes Kopli Harald Hobustkoppelist lahutas ja teise abielu läbi omale Õun perekonnanimeks sai.


23. Tõela-Posti

Teise Tõela nimega platsi sai Võlla Sepa-Ansu Tähve poeg Andrus/Andrei Sõrm (1824-92). Ta oli 1849.a Igaküla Uielu Mihkli tütre Kadri Akkaga abiellunud ja nende esimesed lapsed (kokku oli neil viis poega ja kolm tütart) olid ehk veel Võllas sündinud (esimene tütar Maria sai juba 1871.a Lõetsa Kiisa Jurile mehele), kuid kiriku-kirjade järgi otsustades on Andrus juba enne latsikohtade jagamist (hiljemalt 1860-ndatel) Hellamale asunud ja Tõela-Posti kohta tuleb latsikohtadest vanemaks pidada. Et koht Tõela-Posti nime kandis, võib “kahtlustada”, et Andrus ehk mõnes posti-teenistuses oli, aga seni puudub selle kohta täpsem info.
Andruse esimene poeg Joann/Ivan Sõrm (1852-77) abiellus 1875.a jällegi Kallaste Paistu Mihkli tütre Kristinaga (Tamme Veeda lihane õde), aga suri paari aasta pärast; ainus tütar Raissa suri 3-kuuselt ja Kristina sai varsti Pärase Niidi Juri/Georgi Hobustkoppeli naiseks.
Andruse kaks järgmist poega (Mihail ja Timofei) ning noorim poeg Andrei surid mõne-aastastena ja kohta pidama jäi eelviimane poeg Georgi Sõrm (1867–1903). Ta võttis 1891.a Leeskopa Mäelt Ruudu (Raissa) Treieli naiseks ja koguduse-nimekirjas on neil kaks poega ning kolm tütart. Vanem poeg Aleksander oli Vabadussõjas ja sai omale Võlla mõisa jagamisel Võitma asunduskoha, millest tuleb edasises eraldi juttu; Tõelale jäi noorem vend Andrei Sõrm, kes abiellus Madismetsa Madise tütre Juula Kolgaga. Nende poeg Arnold (s.1928) ja tütar Eljo (s.1933) läksid kolhoosikorra tulles Tallinna. 1959.a oli Juula üksi koju jäänud. Kohast sai hiljem Arnoldi tütre Estri suvekoduk.

24. Saare

Võllas said kahe sulase pered (selleaegsel Lollil ja Lolli-Mihklil ehk Lauril) Mäla perekonnanime PAUTS (algselt BAUTS), sest noorelt surnud Mäla Juri-Matsi Mihkli lesk, Lolli sulase Mardi tütar Rõõt sai teist korda Lauri sulase Andruse (Rootsivere Muda Lauri poja) naiseks. Andrus võeti 1812.a nekrutiks ja Võlla jäänud Rõõda kolm täisikka jõudnud poega – kaks Juri-Matsi Mihkli poega ning nekrut Andruse poeg Jaen) said kõik Mäla Juri-Matsi perekonnanime (Andruse teine poeg Mihkel suri lapsena).  Hiljem oli Jaen Võlla heinamaa-vahiks Kallaste ja Tupenurme vahel Nagivälja nimega teatud kohal ja tema poeg Tähve/Timofei Pauts (1830–1903) sai omale Hellamal 24. platsi.
Viimased hingeloendid märgivad Tähvet Pärase Matsi sulasena ja koguduse-nimekirjades on Saarel ka Matsi Mihkli (salvitud Miron) vallaliseks jäänud tütar Eed/Evgenia Läheb. Tähve oli 1853.a abiellunud Viiraküla Tiiriki-Mihkli Tähve tütre Ingliga (Noor) ja neile sündis neli tütart ning poeg Joann (1857-83). Viimane suri 25-aastaselt vallalisena; nooremale õele Ekaterinale tuli 1885.a koduväiks Soonda Juri Tähve poeg Ivan Äkke (1862-89), aga tema sattus Tallinnas kalasadamas tööl olles ühte kaklusse ja suri saadud noahaavast (olla väike hiidlane ja ka väike puss olnud, aga Ivanile sai see saatuslikuks). Koju jäi 4-aastane poeg Aleksander, kelle ema üles kasvatas. Armilda Kiige (sünd. Äkke) andmeil oli Aleksander Äkke noorelt Kesses koduõpetajaks, teenis mereväes ja sõitis hiljem  laevadel ning jäi esimese ilmasõja algul Ameerikasse maapakku. Koju saadetud kirjadest selgub, et ta hiljem New-York’is ka pere lõi ning Eestisse tagasi ei tulnudki.   
Peale 1. Maailmasõda asus Saarele Soonda Ristipõllu Madise poeg Matvei Äkke (1896–1989). Märgime, et Veiu isa – Ristipõllu Madis (vanem, s.1865) ja hukkunud Ivan Äkke isa – Juri Tähve (1830–1903) olid vendade pojad.
Madisel (Veiuks kutsutud) oli Iisaga (Raissa Toom) ainus tütar Armilda, kes hiljem Kuressaarde mehele sai (Kiik). Kruntimisandmetes oli 8,44-hektarine Saare koht veel Ivani lese Ekaterina Äkke nimel. 1959.a olid Saarel Matvei ja Raissa Äkkede juures kirjas ka tütre pojad: 8-aastane Tiit ja 7-aastane Priit (Kiiged). Peale vanade surma tuli pensionieas Armilda tühjaks jäänud sünnikoju tagasi, kus nüüd pojad vanaduspõlves tema eest hoolt kandma hakkasid ja nii omale siin ka muhu suvekodu said.

25. Värava

Viimase latsikoha sai Oina Kästiki Aadu noorem poeg Jaen/Ivan Kask (1843–1913). See jäi tegelikult kirikule läinud mõisamaade sisse ja võib arvata, et väravavahi koha oli omale siia rajanud juba Jaani isa – Kästiki viimane peremees. 1809.a sündinud Aadu Kask, kui Hellama mõis oma talust Oinal loobus. Viimases hingeloendis 1858.a oli Aad oma perega veel Oinal kirjas, aga tema vanem poeg Juri võeti 1855.a nekrutiks (sai hiljem omale Põlluotsa soldatiplatsi) ja nähtavasti kadus Kästiki talu Oinal juba 1860-ndate algul enne latsikohtade jagamist. Vana Aadu nooremad pojad Mihkel ja Jaen said mõlemad omale latsikohad – Mihkli Kaasikust oli juba eespool juttu ja Jaen on oma platsi Väraval saanud; noorem vend Andrus (1849–1926) suri vallalisena vanema venna Juri soldatikohal Põlluotsal.
Värava Jaen abiellus 1864.a Vahtraste Peetri-Jaagul peremeheks olnud Juri Lemberi tütre Ristega (õigeusus Agripina) ja neil oli kolm poega ning neli tütart. Vanem poeg Juri/Georgi Kask jäi Väravale, Maksim suri 10-aastaselt ja kolmas vend Mihail sai hiljem Võlla mõisa jagamisel omale Lõhmuse asunduskoha.
Juri esimene poeg Vassili suri imikuna; teine poeg Ivan Kask abiellus 1917.a Raissa Georgi t. Abega ja oli viimane Värava latsikoha peremees. Tema pojad Menander (1918) ja Valentin (Enn; 1921) olid meremehed ning 1944.a põgenes pere läheneva uue punase terrori eest. Piiri (Nurga) Artur Vagaga abiellunud Ivani õde Akiliina (s.1902) tuli lastega tühjaks jäänud sünnikoju ja viimati oli Väraval Arturi ja Liina vanem poeg Sulev Vaga.

Põlluotsa

Nagu öeldud, võeti Värava Aadu esimene poeg Juri/Georgi Kask Krimmi sõja ajal 1855.a nekrutiks, aga tal õnnestus sõjast tervena tagasi tulla ja 1866.a abiellus ta Mäla sulese tütre Eed Targemaga ning neil sündis kaks tütart. Nähtavasti sai Juri omale üsna mõisa külje all tee ääres (hilisemast Nisuaast pisut Võlla pool) soldatiplatsi, mis kruntimis-andmetes Põlluotsa nime kandis ja popsiseadusega 5,64-hektariseks saanuna  (Lit.I) oli hiljem Mihkel Prii nimel.
Juri noorem tütar Anna suri 7-aastaselt, aga vanem tütar Julia abiellus Targa-Tähvena Tähve poja Tähve Priiga (1870-98), kes teadmata põhjusel noorelt suri. Nende ainus poeg Vassili suri 7-nädalaselt 1891.a ja rohkem neil lapsi ei olnud.
1899.a abiellus Julia Kask-Prii teist korda Või Panga Jaani poja Timofei Pärteliga (1866–1927) ja Põlluotsale asus ka Timofei ema – Ingel/Elena Juri tütar (1833–1916; sünd. Luht). Või Panga Andruse poeg Jaen/Ivan Pärtel saadeti 1860-te lõpul mingil põhjusel Siberisse asumisele ja naine Ingel jäi kahe lapsega – 1863.a sündinud Elena ning 1866.a sündinud Timofei maha (üks poeg ja üks tütar olid väikestena surnud).
Koguduse-nimekirjades Timofeil ja Julial lapsi ei märgita; viimases nimekirjas oli Põlluotsa ainsaks elanikuks teistkordselt leseks jäänud Julia Pärtel (sünd. Kask), aga maa-andmike järgi otsustades on Põlluotsale asunud noorelt surnud Tähve Prii õe Juula vallaspoeg Mihkel Prii (1895–1941), kelle nimele popsikoht nüüd oli saanud.
Mihkel olla Põlluotsal kanu pidanud. Ta oli ka põhiliselt Lõetsa meeste rajatud Hellama veski osanik, aga nõukogude võimu tulles olla kiiresti oma osalusest loobunud ja muutus suureks nõukogude “aktivistiks”. Venemaale evakueeruda ta nähtavasti siiski ei tahtnud ja lasti 1941.a novembris sakslaste poolt Loode tammikus maha.

Kummi

Teise soldatiplatsi üsna Põlluotsa kõrval sai Krimmi sõjas osalemise eest Oina Andruse Jaani poeg Juri/Georgi Heinat (1836–1909). Ta abiellus 1873.a Elena Smuuliga (selleks ajaks vabadikuks jäänud Või Posti Juri tütar) ja neil kasvasid üles kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Andrei jäi Kummile, noorem poeg Mihail (1883–1915) langes 1. Maailmasõja ajal Karpaatides.
Andrei Heinat abiellus 1905.a Mäla Pärdi Madise tütre Raissaga (sünd. Vaga) ja nende kuuest lapsest jõudsid täisikka pojad Aleksander ja Paavel (Paul) ning 1922.a sündinud tütar Linda. 
1,102-hektarine (tiinune) soldatiplats oli kruntimis-andmetes Andrei Heinati nimel ja kruntimisel sai ta 4,91-hektarise juurdelõike (Lit.A-14) ning tekkis 6-hektarine väikekoht. Andrei noorem poeg Paul läks Kurisele koduväiks, aga Aleksander on viimasesse sõtta jäänud. Viimases koguduse-nimekirjas oli Kummil veel üks 1900.a sündinud Elena Raissa tütar Heinat oma vallaspoja Arnoldiga (s.1926), aga 1959.a loenduse ajal olid Kummile jäänud 80-aastane Andrei oma 73-aastase naise Iisaga ja 21-aastase tütrepoja Reinuga (Linda poeg).

Kopli

19.s lõpul on Pöide kihelkonnast (Reinast või Muikülast) tulnud Võlla mõisa teenistusse Vassili Mihaili p. Jaus (1855–1935) perega ja nähtavasti on tema rajatud Hellama kõige lõuna-poolsemast latsikohast Saarest post-maantee poole jääv Kopli koht Hellama ja Võlla mõisade piiril. Koguduse-kirjade järgi on Vassilil olnud neli tütart ja 1893.a sündinud poeg Aleksander. Kolm tütart on noorelt surnud, aga 1885.a sündinud Elena sai omale viis vallaspoega, kelledest kolm on vist väiksena surnud. 1907.a sündinud esimene poeg Vladimir võttis hiljem Raegma Kõrve Salmega (ristitud Lidia) abielludes perekonnanimeks KÄND. Ta elas peale sõda perega Pädaste mõisas, lühemat aega Kõrtsi-Saunal ja Rässa Põllul ning lõpuks asus pere Virtsu. 1921.a sündinud  Eduard ehitas peale sõda omale Hellamal maja ja järgnevas on tema Jausa kohta veel eraldi nimetatud.
Vassili Jausi ainus poeg Aleksander abiellus Kesse Vana-Aadu Mihail Vondi lese, Liiva Jaani Ruudu (Raissa) Raunmägiga ja võttis omale hiljem perekonnanimeks LEE. Nende abielu oli lastetu.
Kruntimis-andmetes on Kopli koht juba 12,53-hektarine Võlla mõisa asunduskoht (Lit.A-4 koos 1,15-hektarise juurdelõikega Aleksander Jausa nimel). 1959.a olid Koplile jäänud 65-aastased Aleksander ja Raissa Leed ning siin on kirjas veel Konksi (Opi) Andrei üks noorem poeg Lembit Opp oma naise Helju (sünd. Müürisepp) ja 3-aastase kasutütre Üllega.
Kolhoosi algaegadel oli Koplil Hellama kolhoosi (hiljem ka mõne aja Võlla ja Mõegakülaga ühinenud “Ühismaa”) kontor, kus Kuivastu Kärneril kasvanud Helju Müürisepp raamatupidajaks ja ühtlasi korteriliseks oli. Mõne aja pärast asusid Opid Virtsu ja vana Sass müüs osa majast Saaremaa mehele Aleksander Põllule, kes Narbla Raissa Laugeni tütre Endlaga abiellus. See abielu küll purunes ja Aleksander Põld läks Muhust minema, aga selleaegse nn. kolhoosipere seadusega jäigi Kopli koht Endla Laugen-Põllu ja tema ema, Narbla Raissa (sündinud Obukak, eestindatud Jõesaar ja abielust Laugen) valdusse.  


Kirikuasundus


1847. aastal jõudis Muhusse “keisri usk” – 22. aprillil, 1847.a salviti esimesed 13 muhulast kreeka-katoliku ehk nn. õigeusku ja aasta lõpuks oli (koos vastsündinutega) Muhus juba 1521 õigeusulist. Põhilisteks õigeusu keskusteks said Tamse ja Hellama mõisad. Algselt oli tegemist ühe Muhu õigeusu kogudusega. See taotles 1848.a isegi Liiva kiriku oma valdusse saamist, aga ilmselt Saaremaa rüütelkonna vastuseisu tõttu ei tulnud sellest midagi välja ja jumalateenistusi tuli algul mõisades pidada – nii Tamsel kui Hellamal. 1850. aastast võib juba omaette Hellama kogudusest rääkida (sellest ajast on peetud eraldi Hellama ja Rinsi meetrikaid) ja alustati ka Hellamale õigeusu kiriku rajamist. See valmis 1866.a ja samal aastal kehtima hakanud uue kogukonna-seadusega kaotas mõis suuresti ka haldusliku võimu oma kogukonna (mõisavalla) üle. Pealegi läks umbes pool Hellama mõisa maast kirikule; ülejäänud osa mõisapõldudest jagati eespool loetletud 25 nn. latsikohaks ja 1870. aastatest muutus Hellama mõis majanduslikus mõttes üsna marginaalseks üksuseks, et oma kolme küla (Pärase, Võlla ja Oina) taludelt veel rendirahasid kasseerida ja eespool jutuks olnud kõrtsi pidada. Teorent oli selleks ajaks ametlikult keelatud ja mõisa (põllu)majanduslik tegevus sisuliselt lakkas.
Kõrvuti mõisa latsikohtade asustamisega kujunes kiriku ümbruses peale kirikla veel mitmeid eluasemeid, mida järgnevas põgusalt üle vaatame.

Aava

Vahtraste Poalil 19.s keskel peremeheks olnud Juri Aava noorema venna Jaani poeg Vassili Aav (1849-91) õppis Hellama õigeusu kihelkonna-koolis ja oli ise hiljem kooliõpetaja ning köster Hellamal. Ta ehitas omale kiriku maal (kirikust pisut mõisa pool) eluaseme, mis jäi Aava nime kandma. Köstri vanem poeg Herman Aav (1878–1961) sai vaimuliku hariduse ja oli hiljem apostelliku õigeusu piiskop Soomes ja Karjalas (vt. A. Rullingo “Muhumaa”, lk.589). Teine poeg Aleksander suri imikuna, aga noorem poeg, 1884.a sündinud Nikolai on samuti Muhust välja läinud.
Köstri lesk Maria Juri t. (s.1850; Pöidelt) elas Aaval 1928. aastani aga 20. sajandil sai Aavast poekoht. Kõigepealt pidas siin enne Viirakülla asumist mõned aastad poodi Kuivastu kõrtsmik Kaarel Grünthal. Ka Aleksander Mesipuu on peale maja põlemist mõned aastad Aaval olnud, kuni ta oma maja taastas. 1908.a hakkas Aaval poodi pidama köstri lese Maria õemees – Kaarel Grünthali vend Johannes Grünthal ja hiljem on siin veel poodi pidanud Pärnumaa mees Heinrich Tiidermann. Viimane läks 1935.a tagasi Kalli ja koha omandas Raegma Juri Mihkli noorem poeg Andrei Jürjestaust. Tema nimel oli kruntimis-andmetes ka 0,76-hektarine Aava maaüksus.
Andrei ja Kristina (Raegma Kusta Veski) esimene poeg Emil suri lapsena; 1922.a sündinud Roland lahkus siit sõja ajal. 1959. aastal olid Aaval veel 67-aastane Andrei ja 58-aastane Kristina Jürjestaustid ning nende juures elas Kristina vennapoeg – Raegma Kusta Ivani p. Ülo Veski. Lõpuks sai vahepeal põlenud ja taastatud Aava kohast Rolandi järglaste suvekodu.

Aida (Teisi)

1929.a ostis Pöidelt Hellamale köstriks ja kooliõpetajaks tulnud Vassili Peetri p. Teiss (1891–1954) endise mõisa magasiaida ja ehitas sellest omale elumaja. Peaks märkima, et Aida kohanimi esineb juba 1925-30. aastate Hellama koguduse-nimekirjas, kus esimesi Võlla mõisa asunduskohti (Kopli, Narbla, Laane, Lõhmuse ja Pärdi-Jaani) on Merikülaks nimetatud! Nende hulka on ka Aida märgitud ja selle elanikeks on Paenase Abru vabadiku, Ooseare Madise poja Maksim Vasiksaadi pere, millest lõpupool veel Valdmaa asunduskohaga seoses juttu tuleb. Hiljem on Madise elukohaks vallamaja märgitud, mis pigem vist küll nüüdseks kadunud seegimaja peab tähendama, aga  Madise seos Aidaga jääb siinjuures ebaselgeks.
Kruntimisel sai Aidast 4,69-hektarine väikekoht ja ega siin põllu pidamisest ei olegi elatud, sest Vassili Teisi elatusallikaks jäi ikkagi õpetaja palk. Vassili tütar Pürje (s.1913; abielus Lango) lõpetas Kuressaare Ühisgümnaasiumi ja ETK kaubanduskooli ning töötas peale sõda pikka aega Hellama kaupluses. 1959.a olid Aidale jäänud Vassili lesk Sofia tütre Pürjega ja siin oli korteris Kallaste Pärdi Vilma Paat. Lõpuks jäi koht Pürje poja Peep Lango suvekoduks.

Jausa (Vahtra)

Varem juba jutuks olnud Kopli Leena poeg Eduard Jaus mobiliseeriti Punaarmeesse, kuid jäeti sakslaste tagalasse raadioside-operaatorina luureülesandeid täitma ja elas sõja Tallinnas üle. Peale sõda tuli ta Muhusse tagasi, abiellus oma konspiratiivkorterist leitud pruudiga (Mercedes-Angela Augusti t.) ja ehitas omale Hellamal maja, mis dokumentides küll Vahtra nime kannab, kuid kõnepruugis harilikult Jausaks kutsutakse.
1959.a elas Jausal Eduard oma naise ja kahe lapsega (10-aastane Toomas ja 6-aastane Eve) ning 73-aastase ema Elenaga. Perekonna valdusse on see Hellama uus suits jäänud ka 21. sajandil.

Kirikla

Nähtavasti juba enne kiriku valmimist oli ehitatud kirikla hoone, kus peale preestrite vähem või rohkem alalise elupaiga on ka õigeusu kihelkonnakool tegutsenud. Esimene Muhu õigeusu koguduse preester oli Jakov Boikov, kes 1850-tel nii Tamsel kui Hellamal ümber-ristimisi toimetas, kuid hiljem resideerus ta rohkem Kuressaares ja ei ole teada, kas ta pidevamalt Hellamal elanud on. 1859.a hakkas Hellamal teenima Joann/Ivan Nikolai p. Rajevski, kelle ajal kirik valmis sai, aga siin on teeninud veel Pavel Dimitri p. Panov, Joann/Ivan Pokrovski ja Aleksander Kudrjavtsev. Üsna kindlasti elas Hellamal 1870-tel teeninud ja noorelt tiisikusse surnud Vassili Mariptšelski, kes Hellama surnuaiale maeti. Nii Rinsis kui Hellamal on teeninud Aleksander Bobkovski, aga teda peaks siiski rohkem Rinsi preestriks arvama (maetud Rinsi vanal kalmistul). 1886.a tuli Hellamale preestriks Vsevolod Troitski ja 1930-45 teenis siin tema poeg Feodor (Theodor Troitsky; s.1878); vahepeal olid preestriteks olnud veel Aleksei Allik ja Mihail Bobkovski.
Kruntimisandmetes on 50,61-hektarine maaüksus “Õigeusu kirikumõis” (Lit.A-1), mille omanikuks koguduse nõukogu. Nõukogude võim loomulikult rekvireeris nii kiriku maa kui kirikla hoone. Viimase sõja järel muudeti see Hellama kooli internaadiks ja kui preester Eugen Tamme järel Aleksander Riisik Hellamale preestriks tuli, pidi ta algul Konksil oma perele korterit üürima. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Aleksander Riisik oma naise Olga ja noorema poja Joeliga siiski Kiriklas elavaks märgitud (tema vanemad pojad olid sel ajal Orissaare Keskooli internaadis).
1990-ndatel sai kirik oma maja tagasi ja üürilisena elas selles 21.s algul Pärase Matsi Helga Kuik  (sünd. Läheb – Sika Andrei 1. abielu tütar).

Kohtuelu

Kui 1860-ndate uued talurahva-seadused kohustasid mõisast sõltumatuid kogukonna-kohtuid looma, ehitati mõisa vastas üle tee Hellama ja Kansi mõisade ühine kogukonna-kohtu hoone. Kansi mõisa küladeks olid ajalooliselt saanud Mõegaküla ja Lõetsa ning loomulikult oli nende külade peremeestel hoopis mõistlikum oma kogukonna asju Hellamal ajada. Kansi “latsimehed” olid selle juures teisejärgulised.
Peale mõisavaldade kaotamist 1891.a ühendati lisaks Hellama ja Kansi kogukondadele uueks Hellama vallaks senised Võlla, Kuivastu ja Pädaste mõisavallad, aga mõneti ebaloogiliselt veel Kapi-Rinsi kogukond (samal ajal jäi Rässa küla Suure-valla koosseisu!). Uuele ühendvallale ehitati ka uus vallamaja ja senine kohtumaja jäi tühjaks. Kuidas see Kullapea Mihkli noorema venna Juri/Georgi Vahteri (1847–1901) valdusse sattus, ei ole selge, aga 3. koguduse-nimekiri (1892–1908) märgib Juri peret Kohtuelul.
Juril oli Lehtmetsa Tähvena Eed Põlluga kolm tütart ja kolm poega sündinud. Kaks vanemat poega (Timofei ja Georgi) surid lapsena; Maria ja Ekaterina said uue sajandi algul mehele ning peale vanemate surma 1901.a jäid 1883.a sündinud Elena oma noorema venna Ivaniga orbudena Kohtuelule. Elena sai 1908.a Oinale Timofei Grüntalile mehele ja Kohtuelule jäi Ivan Vah(t)er (s.1889). Ta abiellus 1920.a Oina Tänavasuu Andrus Raudjase kasutütre, Oina Juri  Mihkli tütre Raissa Kasega ja asus koduväina Oina Tänavasuule, kus vana uisu kippar Andrus Raudjas oli üksi jäänud.
Kruntimisel moodustati popsiseaduse alusel 4,9-hektarine Kohtuelu maaüksus (Lit.A-5), mis oli Ivan Vaheri nimel, aga Ivani perest on pisut lähemalt veel Oina küla loos juttu.
Kohtuelu viimasteks elanikeks oli Mäe Madise venna Juri Tõnu p. Saare (Korista-Jaanilt) pere, kes praeguse Võlla küla territooriumil omale Mäe-nimelise krundi sai ja hiljem Võlla mõisa valitsejamajas Lossil elas. Viimase sõja järel on Kohtuelu maja lammutatud ja nüüdseks on alles vaid kaev, mis kunagi Hellama külakaevuks olla olnud.

Kolga (Pärna)

Teise sõjajärgse uue maja Hellamal ehitas omale Jausa kõrval “Ühenduse” kolhoosi kauaaegne esimees Arnold Kolk (1916-1996). Ta oli küll Saaremaal sündinud ja Muhu meetrikais ei ole ka tema vanaisa Antsu (Hans) mitte, aga et see oli varasematel aegadel Andruste, Jaakude, Juride ja Tõniste kõrval üks Külasema Marjavälja Kolkade meelisnimi, ei oleks üllatav, kui tema juured 19. sajandil samuti rootsiaegse Bile Tönnis’e suurde Muhu Kolkade sugupuusse ulatuvad!
Enne kolhoosi esimeheks määramist töötas Arnold Kolk ETKVL-i “süsteemis” ja tutvus Hellamal müüjaks olnud Lepiku-Mihkli Jaani tütre Laine Saarega (s.1921) ning kodu otsustati Hellamale rajada. Dokumentides kannab see küll Pärna nime, aga kõnepruugis kasutatakse perekonnanime, nagu ka Jausa puhul. Tuleks märkida, et Pärna nimi on Hellamal nii mitmekordselt “üle tarvitatud”, et selle kasutusele tulek ei oleks praeguses suures Hellamaa külas kuidagi aktsepteeritav! Nimelt kannavad seda nime ametlikult peale Kolkade eluaseme veel kaks keskus-asulasse (endises Võlla asunduses) ehitatud kohta ning kunagi kandis Pärna nime ka Mihkel Prii saadud teine asunduskrunt.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Kolgal peale Arnoldi, Laine ja nende kahe tütre veel Arnoldi ema Ida ning omaette leibkonnana 17-aastane Hilda Augusti t. Kolk.

Kooli

1905.a põles maha Hellama mõisa peahoone. Tulekahju põhjused on ebaselged, aga selleaegsete nn. revolutsiooniliste sündmustega seda siiski ei seostata. 1907.a ehitati endise mõisa häärberi kohale koolimaja ja täiemahuline kool oli siin 1978. aastani. Siis jäi kool 4-klassiliseks algkooliks; 1993.a muudeti kool mõneks ajaks 6-klassiliseks, kuid 2000. aasta sügisest jäi õpilaste vähesuse tõttu taas 4-klassiliseks ja nüüdseks on koolimajast saanud Hellamaa Külakeskus.
Jätame siinkohal Hellama kooli ajaloo üksikasjus käsitlemata (see oleks Hellama koduloo-huvilistele tänuväärt teema) – kokkuvõtlikke andmeid leidub A. Rullingo raamatus “Muhumaa”, lk.541-550, aga Koguvas peaksid ka Lõetsa Koolielu Juri Vilto ja Vassili Kolga märkmed kasutatavad olema. Märgime vaid, et erinevatel aegadel on koolimaja ühtlasi olnud ka mõne õpetaja elukohaks, alustades Aleksei Väli ja Vassili Müristajaga. Kruntimisel moodustati 5,884-hektarine koolikoht (Lit.A-2) valla omavalitsuse omandis, mida reeglina kooli juhataja kasutas.
1939.a talundilehe järgi kasutas 22 hektarit kiriku maad Tusti Tooma Vasseli noorem vend Joosep Tuust, kes ühtlasi kooliõpetaja ja hiljem ka kooli juhataja oli (olla ka kirikus köstrina teeninud). Märgime, et Tusti Aadul pandi perekonnanimi TUST ja Lehtmetsa Käspril TUSTIT, aga paraku tekkis nende nimedega samasuguseid “moondumisi” ja segi ajamisi, nagu Võlla Vahteri ja Raugi Vaheriga. Tusti Aadu mehed Vassili ja Joosep hakkasid oma perekonnanime TUUST kirjutama.
1949.a pandi koolijuhatajaks Rüpp; Joosep Tuust abiellus oma suilise – Ridasi Vaarna Roosiga (Rull) ja mõne aja elasid nad küüditamise järel tühjaks jäänud Pärase Tõnisel, kuid hiljem asusid Roosi sünnikoju Ridasi.
Nõukogude ajal ei saa loomulikult enam koolitalust rääkida ja jäägu siinkohal kõrvale ka kooli edasise käekäigu üksikasjad. Loodetavasti saab nüüdseks tekkinud Külakeskusest Hellama seltsielu vanade traditsioonide jätkaja ja ühtlasi püsib sellega mingis mõttes hinges ka Hellama mõis – see oleks Muhu 12 mõisast (koos pastoraadiga) siis neljas, mis Pädaste, Tamse ja pastoraadi kõrval uuel aastatuhandel mingil kujul edasi elab.

Kopli

Lisaks eespool jutuks olnud Võlla mõisa moonaka- ja pärastisele asunduskohale – Jauside Koplile tekkis 1920-ndatel kiriku maale veel teine samanimeline koht, kui Pärase Niidi Juri poeg Mihail Hobustkoppel omale kodu rajas (noorem vend, 1895.a sündinud Andrei jäi Niidile). Ta jätkas Niidi meeste traditsioonilist plekksepa ametit ja kohta teatakse ka Plekisepa nimega, aga kruntimisel saadud 11-hektarine maaüksus (Lit.A-15) kandis Kopli nime.
Mihkel abiellus 1926. aastal omast 10 aastat noorema Kurise Raissa Mihaili t. Kokaga ja neil oli kolm poega ning kolm tütart. Esimene poeg, 1928.a sündinud Harald (kirikukirjades Aralt) jäi Koplile; noorem vend Mihail (Mihkel; s.1934) abiellus Kallaste Pärdi Vilmaga ja ehitas kolhoosiajal omale Nõmmkülla maja, aga noorim, 1937.a sündinud poeg suri imikuna.
1959.a olid Koplil peale vanade veel mõlemad pojad (Harald oli isa eeskujul samuti 11 aastat noorema naise – Mäla Metsa Linda Suguli võtnud) ja poistele 1942.a sündinud õde Mairi. Hiljem Haraldi ja Linda abielu lahutati; Harald asus Köstrile ja peale vanade surma Kopli maja lammutati (mõnede väidete kohaselt see päris lõpuni valmis ehitatuks ei saanudki).

Köstri (Kännu)

Paistab, et Hellama köstrid on ettevõtlikud mehed olnud ja ise omale eluasemed ehitanud. Oleme juba rääkinud köster Kannu rajatud Mesipuust, Vassili Aava Aavast ning Vassili Teisi ehitatud Aida kohast, kuid nähtavasti on kiriku juurde (vist juba 19. sajandil) ka eraldi köstri eluase ehitatud. Paraku ei ole selge, kes siin varasemal ajal on pikemalt elanud. Esimeste köstrite seas oskame peale Stefan Kannu nimetada Vassili Svetlovi, Ivan Perensit, Mihail Paisti (Raegma Mardilt), Vassili Kudrjavtsevit ja Andrei Peetri p. Klaasi (Tornimäelt).
1930-ndatel hakkas kiriku maid nn. pooletera-rendil kasutama Võlla Uuetoale asunud Või Aadu Juri poeg Vassili Toom, kes 1902.a oli abiellunud Simiste Andruselt pärit Raissa Andrei t. Saarega. Märgime, et Raissa vanaisa oli Simiste Andrusel peremeheks pandud Siljavälja Hansu poja Andruse, kes Simistes perekonnanime SAAR sai, pojapoeg ja nendel Saartel puudub sugulus pastoraadi Lepiku-Mihkli Saartega.
Kiriku maid rentides asus Vassili Toom perega Köstrile (Iisa olla hea kiriku laulja olnud ja hädapärast ka köstri kohustusi täitnud). Nõukogude võimu tulles sai Vasselist selle toetaja ja nn. uusmaa-saaja (miskipärast oli kruntimis-andmetes 0,115-hektarine Lauri-Uuetoa maaüksus Raissa Toomi nimel, aga selgusetu on, kas sellel Hellama Köstri kohaga seost on?). Väidetavalt olla Vassel käinud 1941.a suvel isegi Virtsus siia jõudnud sakslaste eelsalka tagasi löömas ja hävitus-pataljoni ta jäigi. Vanem poeg, 1911.a sündinud Nikolai seevastu jõudis mõlemal vaenupoolel olla – Punaarmeesse mobiliseerituna langes ta vangi ja oli hiljem sakslaste politsei-pataljonis, mille eest oma elupäevad Siberis lõpetas. Noorem vend Herman tuli sõjast “puhtalt välja” ja läks hiljem Tusti Aadule koduväiks; tema juures oli vanaduspäevil ka ema Iisa.
1942.a sai mingitel asjaoludel köstriks ja elas lühemat aega siin pärastine Liiva kooli direktor Niina Väin (Boris Aleksandrovi t.), aga kui sakslased ta arreteerisid, hakkas köstri ametit pidama preester Theodor Troitsky vend ja ta majutas Köstrile oma tütre pere.
Peale sõda (1954.a) läks maja Hellama külanõukogu valdusse ja see kohandati kooli internaadi tarbeks. Lõpuks, nagu juba öeldud, asus Köstrile Kopli Harald Hobustkoppel.

Liivaaugu

Hellama laadaplatsi lähedusse on omale 19./20. sajandivahetusel eluaseme rajanud Raugi Petsiku Mihkli poeg Mihail Vaher (1866–1919). Tema isa rajas omale Raugil Petsiku vabadikukoha juba sel ajal, kui vanem vend Jaen/Ivan veel Mihkli-Matsil peremeheks oli. Lisame, et Petsiku Mihkli ja Mihkli-Matsi Jaani isa Jaen Vaher oli Võlla mõisale arvatud kunagisse Hellama kupjatallu Lehtmetsast peremeheks toodud Tölbi Tõnise poeg.
Petsiku “noor” Mihkel on pikalt kroonu- (või muus?) väliteenistuses olnud, aga 1903.a abiellus ta Võlla Kantsi sulase Matsi tütre Kristinaga (Ait; s.1872) ja samal aastal sündis nende ainus poeg Mihail. 1919.a on Mihkel “kolmas” Vaher leeris olnud, aga viimane koguduse-nimekiri temast enam ei räägi. Hiljuti otsis oma “muhu juuri” Gersti Jürgens, kelle andmetest selgub, et Liivaaugu “noor” Mihkel on Kuressaares kellegi Grossi lese Adele Karolinega (sünd. 1905; neiuna Ivaštšenko) abiellunud ja neil olnud neli last, kelledest kaks väiksena surid. Pere elas Kuressaares, kuigi Mihkli surmatunnistus (27.05.1937) on Hellama valla poolt välja antud ja seal seisab, nagu oleks ta Liivaaugul surnud.
Kruntimisel moodustati 4,563-hektarine Liivaaugu popsikoht vana Mihail Vaheri lese Kristina nimele. 1930-ndate lõpus (või alles sõja ajal?) asus üksi jäänud Riste juurde Liivaaugule Lehtmetsa Aru Madise noorem poeg Timofei Tustit (s.1905), kes abiellus Mõegaküla Jaagu Juri tütre Ksenia Ööveliga. Timmu isa Matvei oli Lehtmetsa Käspri Tähve noorem poeg, kes omale Lehtmetsas Aru vabadikukoha oli ehitanud.
Peale Riste surma jäi Timmu oma perega Liivaaugule. Ta töötas parisnikuna ja hiljem kooperatiivi varumiskontoris ning Muhus teati teda ka “Muna Timmuna”.
1959.a loenduslehel on Liivaaugul kirjas Timmu ja Senni tütre Helju ning kolme pojaga: Harri, Mihkel ja Endel; vanem poeg Jüri ja hiljem ka ainus tütar Helju surid noorelt. Harrist sai lendur, aga pensionile jäänult tuli ta koju tagasi ja ehitas siin oma maja; keskmine vend Mihkel asus Hiiumaale ja noorem vend Endel jäi Liivaaugule. Nii moodustasid vendade Harri ja Endli eluasemed lõpuks Liivaaugu “topeltkoha”.

Männiku

Kiriku-kirjadest ei selgu, millal Soonda Jaagu Mihkli noorem vend Georgi Keerd (1863–1941) omale Hellamal kirikla vastas eluaseme rajas. Kuigi veel 4. nimekirjas (1908-24) on tema pere Soonda Jaagu järel kirjas, võiks arvata, et ta juba 19.s lõpul Hellamale asus. Perekonnanime KEERD said Paenasel kunagise Tooma (Kerdi) talu peremehele Toomasele Kõinastust koduväiks tulnud Aadu järglased, kes 19.s Paenasel vabadikeks jäid. Kõinastu Aadu pojapoja Matsi poeg Jaen/Ivan Keerd pandi 1860-ndatel Soonda Jaagul peremeheks, kui Tupenurme juurtega Kirvesed oma rendikohustusi ja magasiaida viljavõlga ei suutnud tasuda. Soonda loos on pisut rohkem sellest juttu, kuidas Jaani lapsed noorelt orbudeks jäid ja vanem poeg Mihkel/Mihail Jaagul peremehe kohustusi pidi kandma hakkama.
Georgi Keerd abiellus 1886.a Raegma Mardi Ekaterina Andrei t. Paistiga ja neile sündisid kaks tütart ning kuus poega. Vanem tütar Julia suri noorelt ja esimene poeg Ivan (1891–1919) jäi Vabadussõtta (langes Võnnu lahingus samal ajal, kui Kansi Mardi Mihail Kõrtsmik seal surmavalt haavata sai). 1894.a sündinud Mihail ja kaks aastat noorem Georgi on 1925-30. nimekirjas veel Männikul kirja pandud, kuid nähtavasti olid nad sel ajal juba Muhust väljas. Neljas poeg Anton Keerd abiellus Raissa Mihaili t. Hobustkopliga ja jäi Männikule; nooremad vennad Vassili (s.1905) ja Aleksander (s.1909) asusid Võlla mõisa jagamisel saadud Jaani-Juri asunduskohale. Viimases koguduse-nimekirjas on vana Juri naise Kadriga kirjas nii Männikul kui Jaani-Juril ja siinkirjutajal on teadmata, kus ta tegelikult 1941.a suri. Lisame, et asunduskoha nimeks valiti Jaani-Juri ilmselt kunagi Soonda Jaagul peremeheks saanud Juri isa Jaani mälestuseks.
Kruntimisel moodustati 13,85-hektarine Männiku maaüksus (Lit.A-11a). Antonil ja Iisal oli neli poega. Vanem poeg, 1931.a sündinud Tetlev läks sõja järel kodust välja; teine poeg Simon suri 4-aastaselt ja 1959.a olid Männikul Anton ja Iisa nooremate poegade Ruuprehti ja Karliga. Viimasest sai Männiku peremees, kuigi koht on suvekoduks ka vanemate vendade peredele.

Nisuaa

Pisut ebaselge on praktiliselt kunagise mõisa südames tekkinud Nisuaa koha tekkeaeg ja sellele nime andja. Viimases koguduse-nimekirjas on algul Nisuaale märgitud Värava Ivan Kase tütar Juliania Kask, kellel 1901.a oli vallaspoeg Vassili sündinud. Viimane abiellus 1927.a Maria Taaveti t. Vondiga Kessest ja Kesse läks ka Vassili ema Juliania. Kruntimis-andmetes oli 9,95-hektarine Nisuaia maaüksus (Lit.A-3) juba Igaküla mehe Ivan Osa nimel, kes Vabadussõjas haavata sai, 1922.a Rinsis Elena Mihaili t. Kolgaga Põitsest laulatati ja seejärel Hellamale asus. Nii võis Ivan Osa omale maja ehk Värava Ivanilt osta (kes selle ehk mõisa kadumisel 1. Maailmasõja järel oli soetanud), aga maa sai Ivan Osa vist ikkagi Vabadussõjas osalemise eest?!
Ivan ja Elena Osadel oli kolm poega ja kaks tütart. Vanemale tütrele Armildele tuli peale viimast sõda koduväiks Pärase Andruse Vassili Georgi p. Ausmeel ja 1959.a olid Nisuaal juba Ausmeeled ülekaalus: elasid veel Ivan ja Elena Osad oma noorema poja, 1940.a sündinud Velloga, aga Vasselil ja Armildel oli poeg Jaan ning tütred Marika ja Anu kirjas. Koht jäigi lõpuks Ausmeelide valdusesse.

Nõmmenuka

Kunagi olid Nurme mõisa Nautse küla heinamaad Soonda soos ja siia asus heinamaa-vahiks Nautse Pärdi sulase Mihkli poeg Mihkel/Mihail Sonn (1848–1915). Arvatavalt tema rajatud on Pärase-poolsesse soo-serva koht, mida hiljem Nõmmenukaks nimetati.
Mihkel Sonn abiellus 1872. aastal Soonda Nuudi Aadu tütre Marega (Soopard) ja ühtekokku sündis tal kahe naisega seitse poega ning üheksa tütart. Esimesest, 1874.a sündinud pojast Villemist (Mihkel jäi esialgu luterlaseks) ei ole midagi teada; kaks järgmist poega Mihail ja Ivan elasid esimese ilmasõjani mõlemad Nõmmenukal ja kolm nooremat esimese abielu last ( Ruudu, Andrei ja Matvei) surid väikestena. Mare suri 1887.a jaanuaris ja samal aastal võttis Mihkel teise naise – noorelt surnud Lõetsa Kearu Madise lese Elena (Külasema Koosi Kadri vallastütar, sünd. Kao), kellega veel seitse tütart ja kaks poega sündisid. Viimased surid imikueas; kaks teise abielu tütart (Elena ja Kristina) said mehele (Kristina abiellus Võlla Tänavasuu Mihail Perega VR II/3 (1892-1943), elasid hiljem Tallinnas) ning viimases Hellama koguduse-nimekirjas oli Nõmmenukal veel vana Mihkli noorim, 1908.a sündinud tütar Sinaida kirjas.
Mihkli vanem poeg Mihail jun. Sonn (s.1876) abiellus Pärase Poali Raissa Andrei t. Hobust-koppeliga. Nende tütar Juliania (1902-27) suri noorelt vallalisena ja Nõmmenukale jäi 1909.a sündinud poeg Aleksander Sonn, kes hiljem oma perekonnanimeks SALUMETS võttis.
Teine vend Ivan Sonn abiellus Lehtmetsa Jaagu Eedu vallastütre Akulinaga (Räim) ja oleks nagu 1920-ndatel Oina Soo (ka Soovälja ja Soopere) vabadiku-kohale märgitud. Vajaks siiski selgitamist, kas siin mingi eksitusega tegemist ei ole, sest Oina ja Raegma vahele jäänud teine vana heinamaa-vahi koht pidi sel ajal juba Raegma Jürjestaustide valduses olema?! Lisame, et Ivani nimel oli kruntimis-andmetes ka väike 0,561-hektarine Soo maaüksus, aga Nõmmenuka kohta kruntimis-andmed puuduvad! Võib-olla on Nõmmenukal mingi aja enne hääbust hoopis kahe eluasemega tegemist olnud!
Aleksander Sonn-Salumets paistab olevat viimasesse sõtta jäänud. 1959.a olid Nõmmenukal 83-aastane Mihail Sonn oma minija Hilja ja 16-aastase pojatütre Liiviaga (Salumetsad). Peale vana Mihkli surma läksid Hilja ja Liivia mandrile; koht jäi tühjaks ning kadus.

***
Sellega oleme 43 Hellama “põhikohta” üle vaadanud ja võime asuda Võlla mõisa jagamisel lisandunud asunduskohti loetlema, kuigi mõned neist (näiteks Üti, Tölbi-Juri ja Lehekopli ehk Oskari) on Hellama territooriumil juba enne mõisa jagamist eksisteerinud.

Võlla asundus


Aia

Kruntimisandmetes oli litera A-12 all 16,15-hektarine maaüksus, mis kandis nime “Võlla viljapuuaed” ja selle omanikuks oli Johannes Kiisk. See Nehatus 1888.a sündinud mees oli 1921.a Tallinna Kaarli kirikus abiellunud Anna-Wilhelmine Priidu t. Albiniga ja siinkirjutajale on teadmata, kas tal mingeid varasemaid sidemeid Võlla mõisaga (veel selle eksisteerimise ajal) oli olnud. Igal juhul sai ta mõisa jagamisel ühe parema koha, mida ta siin nõukogude okupatsioonini pidas.
1941.a suvel küüditamise teise lainega Johannes ja Anna küüditati, kuid Anna sai Harkust tagasi. Ta kutsus omale abiks õetütre Helmi ja viimasele tuli koduväiks Konksi Andrei vanem poeg, 1923.a sündinud Andrei (H)Opp. Anna läks vanas eas sugulaste juurde mandrile; Opid ehitasid omale uude “Ühismaa” keskusesse uue maja (kannab jällegi Pärna nime) ning Aia koha ostis Päelda Saadu Arnold Läks.


Alakivi

Soonda (õigemini Päelda Mardi) juurtega Kansi Riida soldatikohal sündinud Mihail Ruttu (s.1870) sai omale ühe Hellama-poolstetest asunduskohtadest, mis kruntimisandmetes kandis Alakivi nime – 16,27 hektarit (Lit.6). Mihkel oli 1902.a abiellunud Paenase Aru-Saadu Elena Auväärtiga Nende esimesed lapsed surid väikestena. 1914.a sündinud tütrele Salmele tuli koduväiks Leeskopa Aljava Juula vallaspoeg Arseni Sonn, kes viimasesse sõtta jäi. Peale vanade surma läks leseks jäänud Salme Lihula ja 1959.a loenduse ajal oli Alakivil Võlla Jaani Eriina Mihaili t. Õige oma tütre Taimiga. Hiljem omandas koha Tammevälja Aleks Paist oma perega (Tammeväljast tuleb veel edasises juttu) ja tema pere valdusse koht jäigi.

Kalju

Vahtraste Noore-Jaagu juurtega Lehtmetsa Tänavasuu Timofei Meistersoni poeg Mihail Meisterson sai 15-ndana välja mõõdetud 10,83-hektarise asunduskoha, mis Kaljuks ristiti. Mihkel abiellus 1930.a Maria Mihaili t. Naerisega, eestindas perekonnanimeks MEREÄÄR ning neile sündisid poeg Arno (1931), tütar Aino (1935) ja poeg Eino (1937). Kaljul elas ka Mihkli vanem õde Maria, kelle perekonnanimeks oli eestindatud MERILAHT.
Vanem poeg Arno omandas hiljem Oina Põllu koha, kust naise koju Pädastesse asuti ja Kaljule jäi noorem vend Eino Mereäär oma perega.

Kuusiku

Mõegaküla Mardil sulaseks olnud Paenase juurtega Mihkel Jaagu poeg sai Mõegakülas (koos Raegmast siia toodud pererahvaga) perekonnanimeks KODU ja asus 19.s keskel tühjaks jäänud vanale Aru vabadikukohale. Tema poeg Mihkel/Mihail Kodu (s.1856) oli Kuivastu mõisa sepp ja Muhus tuntud vokimeister. Mihkli ja Soonda Kaegu-Tähvenalt võetud Mare Naabri vanem poeg Feodor Kodu sai Võlla mõisast 16-hektarise maatüki ja rajas sellele Kuusiku asunduskoha (kruntimis-andmetes kandis koht A-9 Kuuse nime).
Feodor abiellus 1921.a Korista-Matsi Juri tütre Marega (Maripuu) ja neil olid tütred Selma ja Alma. Viimane (abielus Heinsoo) töötas hiljem Liiva apteegis ja abiellus teist korda Viiraküla Jaani Vassili Lahkega. Kuusiku koht müüdi peale Veeda surma sõja järel Muhusse tulnud Saaremaa mehele August Suurhansule ja selle pere suvekodu on Kuusiku 21. sajandil.

Laane

Kansi Keldri vana Ivani vanem poeg Mihail Oidekivi (varem siin jutuks olnud poodnik Vassili Oidekivi vanem vend) sai omale Võlla asunduses 9,19-hektarise koha, kuhu ta Laane asundustalu rajas. Mihkel oli 1901.a abiellunud Kansi Aadu Aleksei tütre Julia Perega ja enamus nende kaheksast lapsest, kes täisikka jõudes suures osas Muhust välja läksid, olid Kansis sündinud. Laanele jäi Mihkli kolmas poeg Vassili Oidekivi. 1959.a rahvaloenduse ajal oli ta 74-aastase ema Juula, teise naise (Lehekopli Umalate kasulapse Meeli Feodori t. Merikivi) ja kahe pojaga (9-aastane Ants ja 4-aastane Mart) Laanel ning sama perekonna valdusse jäi koht ka viimase maareformi ajal.

Lehekopli

Mõegaküla Jaagul 19.s teisel veerandil peremeheks olnud Juri Öövel (1803-48) suri noorelt, kui tema poeg Juri (1837-74) oli veel noor peremeheks saama. Selleks sai onu Jaen (1807-58), kes samuti suhteliselt noores eas suri, kuid järgmiseks peremeheks kinnitati  pärimisõiguslikust Jurist 9 aastat vanem Jaani poeg Mihkel/Mihail Öövel (1828–1917) ja Juri läks 1860.a paiku (nähtavasti nekruti-kohustuse tulles) Riiga. Ta on seal ühe Anna Hindriku tütrega abiellunud ja neil oli kolm poega, aga Juri suri 37-aastaselt ja lesk Anna on Hellama koguduse-nimekirjade järgi otsustades poegadega Muhusse tulnud. Arvatavalt Mõegaküla Jaagu meeste abiga ehitati praeguste Hellama töökodade läheduses postmaantee äärde Jurka nimega mäletatav eluase. Et see praeguste lahkmejoonte (ja ka omaaegsete kirjade järgi) peaks Mõegaküla territooriumile jääma, on sellest kadunud kohast ka Mõegaküla loos pisut juttu.
Riias surnud Juri Ööveli kolmest pojast keskmine (1867–1935) oli nähtavasti Joosepiks ristitud ja selle (õigemini Josifi) nimega esines ta ka Hellama kirikukirjades. Ta laulatati 1894. aastal Lalli Tooma soldati Mihkli tütre Elena Lemberiga ja neil sündisid sajandivahetusel neli tütart, kelledest teine (vanaema järgi Annaks ristitu) suri imikuna.  Koguduse-kirjades oli Joosepi pere küll Jurkale märgitud, kuid arvatavalt ehitas Joosep omale juba 20.s algul Hellama ja Võlla mõisade vahelisse “halli tsooni” oma eluaseme, millele Lehekopli nimi sai. Hellamal on kohta küll ka Oskariks kutsutud, aga siinkirjutajale on selle nimekasutuse tekkelugu ja põhjused teadmata.
Joosepi ja Leena vanim tütar Olga jäi vallaliseks (suri 1942.a); teine tütar Anna, nagu öeldud, suri imikuna. Noorim tütar Akilina on väidetavalt 22-aastasena Paadremal surnud. 1898.a sündinud Sinaidale tuli koduväiks Vahtraste Matsi (Ranna) Vassili poeg Joosep Umal ja Võlla mõisast saadud 11,19-hektarine asunduskoht (A-5) oli Sinaida Umala nimel. Lapsi Umalatel ei olnud. Kasulapseks oli hiljem Vahtraste Noore-Jaagu Feodor Meistersoni (eestind. Merikivi) noorim tütar, 1935.a sündinud Meeli Merikivi, kes pärast Laane Vasseli teiseks naiseks sai. Räägitakse, et Muhu noorikud hakkasid erk-kollaseid muhu seelikuid peale 1. Maailmasõda selle järel kandma, kui Lehekopli Iida oli sellisega Hellama kirikusse ilmunud (oli vist nn. miini kollasega värvitud). Nii võib Iidat selle populaarse rahvariide viimaseks “reformijaks” pidada, sest vanemad inimesed kandsid veel 20. sajandil märksa tumedamaid (oranže) seelikuid.
Iida suri keskeas ja peale sõda võttis Joosep Umal teiseks naiseks Kuivastu Ristikivi Vasseli tütre Ksenia Nikkeli. 1959.a loenduslehel olid Lehekopli elanikeks peale Joosepi ja Senni ka Senni ema, Vassili Nikkeli 73-aastane lesk Elena (sünd. Saksakulm) ja Senni vallaspoeg, 1938.a sündinud Ilmar Nikkel. Lõpuks jäi koht Ilmari poja Urmase ja Lõetsa abiellunud tütre Ulvi n.ö. suvekoduks.

Lossi

Tänaseks on Võlla mõisast säilinud viimaseks valitseja-majaks olnud raudkivist hoone (algselt ehk viinaköögiks või muuks abihooneks olnud ehitis), mis peale mõisa jagamist on paljudele asunikele ajutiseks eluasemeks olnud. Pikemalt elas siin Korista-Jaani Tõnu Saare poeg Juri Saar (s.1898), kes omale praeguse Võlla küla territooriumile jääva 16,2-hektarise Mäe krundi (Lit.A-22) sai, kuid eluase sinna jäi ehitamata. Märgime, et Juri Saare krunti Võllas ei peaks segatama eespool jutuks olnud Hellama Mäe latsikohaga, kuhu Juri noorem vend Madis Saar koduväina asus.
1959.a loenduslehel on kohta Lossiks nimetatud ja selle ainsaks elanikuks oli sel ajal Juri Saare lesk – 50-aastane Tuka Vasseli tütar Raissa Tukk-Saar. Raissast sai vanas eas veel Raegma Aadul Siig; Raegmast asuti tagasi Võlla asundusse, aga nüüd juba ostetud Lõhmuse kohale, millest järgmiseks juttu tuleb.
Kolhoosiajal ehitati majja kolm korterit, aga jäägu siin olnud korterilised ükshaaval loetlemata. Hiljuti oli majas kaks erastatud korterit Riis Lilli ja Jõgi Elli (Pädaste Aarnilt) omandis, aga nende sugupuid me siinkohal lähemalt uurima ei hakka.

Lõhmuse

Eespool jutuks olnud Värava Jaani poeg Mihail Kask (s.1872) on omale nähtavasti juba esimese ilmasõja ajal Võlla mõisa viiva tee ääres (kolhoosiaegse keskus-asula vastas lõuna pool teed) eluaseme rajanud, mis 1925.-30. aastate koguduse-nimekirjas Lõhmuspuu nime kannab. Aidaga seoses oli juba märgitud, et selles nimekirjas on esimesi Võlla asunduse kohti (peale Lõhmuspuu veel Jausade Kopli, Narbla, Laane, Pärdi-Jaani ja Juri) Lehtmetsa küla järel omaette asumina kirja pandud, mida Merikülaks on nimetatud.
Mihail Kasel oli Pallasma Mihklilt võetud naise Elena Armasega 1910.a sündinud ainus tütar Efrosinia (hiljem Elvi), kes vahetult enne viimast sõda abiellus Mõisaküla Kaldamäe Madise poja Bernhard Kolgaga (1914-1943). Viimane mobiliseeriti Punaarmeesse ja jäi sõtta. 14,33-hektarine Lõhmuse maaüksus (Lit.A-14) oli Mihail Kase nimel.
1959. aastal olid Lõhmuse elanikeks veel 87-aastane Mihkel oma paar aastat noorema naise Leenaga ja tütar Elvi 11-aastase vallastütre Mallega. Elvi suri Lõhmusel; tütar Malle (abielus Loon) asus hiljem Virtsu ja müüs koha Raegma Aadu Vassili Siiale, kes vanas eas oli Juri Saare lese, Tuka Iisa teiseks naiseks võtnud. Raegmasse jäi Vasseli tütar Hilda (abielus Laide) ning mõne aja elasid Lõhmusel vanapaar Siiad. Hiljem läks koht Raegma Uiesauna Jüri Marksi (sünd. Kõrv) valdusse.

Metsa

Lõetsa kordoni naabruses olnud Vahtraste Noore-Jaagu vabadiku, Tausa Vassili Meistersoni poeg Mihail Meisterson (s.1888) sai omale Võlla mõisast ühe suurema, 17,62-hektarise asunduskoha (A-10). Viiteks genealoogidele nii palju, et Tausa kohta on hiljem ka Lõetsa küla juurde arvatud, kuid see oli Vahtraste Noore-Jaagu meeste rajatud (Vahtraste karjamaa ulatus Lõetsa kordoni ja praeguse Lõetsa Ranna kohani) ning siin kasvatas oma kolm vallaslast üles Noore-Jaagu kunagise perepoja ja pärastise sulase Andruse tütar Riste Meisterson (1834 – 1908). Hiljem elas Tausal Riste poeg Vassili, kelle tütar Agripina kasvatas siin Noore-Jaagu Vassili poja Feodori lapsi (1935.a sündinud Meeli Merikivist oli eespool Laane ja Lehekopliga seoses juttu; vend Kalju jäi Lõetsa ja asus hiljem Tausalt Jaaniõuele). Neid kahte ühe-ealist Vassili Meistersoni tuleks kindlasti eristada, seda enam, et Tausa Vasselil oli veel 1889.a sündinud poeg Vassili!
Mihail Meisterson abiellus 1926.a Pärase Alvandi Seiu tütre Raissaga (s.1898; Mees) ja perekonnanimeks eestindati METSMAA. Metsmaade abielu oli lastetu ja vanas eas kinkis Iisa koha Võlla Aasa Reiu tütrele Loreida Tustitile (s.1928), kes selle omakorda Jaani-Juri Florida Keerdile müüs. Nii sai lõpuks Metsa koha peremeheks Indrek Keerd.

Mihkli (Prii-Mihkli)

Targa-Juri Juri noorem poeg Mihkel Prii abiellus 1912.a Soonda Juri Kadri Äkkega ja tundub, et ta juba enne mõisa jagamist on omale Võlla mõisa külje all postmaantee ääres koha rajanud. Kruntimisel oli Mihkli nimel kaks maaüksust – 13,48-hektarine Mihkli (Lit.46) ja mõisa viimasel jagamisel saadud 13,81-hektarine Pärna (Lit.A-11). Paistab, et esimesed maa-eraldised Võlla mõisast on juba hiljemalt 1. Maailmasõja ajal tehtud. Mihkliga analoogilisi (lihtnumbriga literaid kandsid kruntimisandmetes veel Kukemetsa, Võlla Lõpe, Narbla, Saarevälja ja mõned teisedki pärastise Võlla asunduse kohad.
Mihklil ja Kadril on viimases luteri personaalraamatus kirjas neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Voldemar ja 1929.a sündinud Meinhard asusid Tallinna; 1915.a sündinud Alide sai Lõetsa Välja Sassi naiseks ja koju jäi noorim poeg Richard Prii. Ta oli lühikest aega ka abielus Liivaaugu Reiu tütre Aili Nõuga, aga see abielu lahutati ja jäi järglasteta. Lõpuks jäi Mihkli koht Meinhardi poja Rein Prii suvekoduks.

Männamaa

Lõetsa Kiisa sulase Andruse poeg Jaen/Ivan Pere sai omale Kansi Nuka latsikoha, kuid paistab enne seda Võlla Uielul ajutiseks peremeheks olnud ja ka Tänavasuu vabadikukoha (Uielu vastas Võlla pool maanteed) rajanud, kus tema teine poeg Timofei Pere 19.s viimasel kümnendil ja ka 20. sajandil oma perega elas. Võlla küla loos on Tänavasuu kohast lähemalt juttu aga vanas eas sai Timofei Võlla mõisast 12,26-hektarise asunduskoha (A-54), kus ta Raissa ja noorema poja Andreiga viimases koguduse-nimekirjas kirjas oli. Andrei asus hiljem Hiiumaale ja Männamaale tulid Tänavasuult Joosep ja Akilina Kipperid.
Timofei Pere vanemad pojad olid juba varem Muhust välja läinud – kõige vanem poeg Mihail Haapsallu (1892-1943), Ivan Tallinna jne. 1959. aastaks oli Männamaa ainus elanik 52-aastane Akilina Timofei t. Kipper (sünd. Pere). Tema ja Joosep Kipperi (1894–1953) pojad Georg ja Elmar  läksid jällegi Muhust välja (Elmar, kelle käest Tänavasuu maja oli põlema läinud, asus hiljem Pärnu) ja koha omandas Võlla Uuetoa Rudolfi ja Akilina poeg Lembit Sepman, kelle valdusse see vist viimase maareformiga sai.

Narbla

Narbla paistab üks neist nn. Meriküla kohtadest olevat, kus vist juba 20.s teisel kümnendil on mingid maatükid välja antud. Kruntimis-andmetes oli 12,32-hektarine koht Ivan Obukaku (1865–1914)  lese Maria (1868–1956) nimel, aga millal koht tekkinud on, jääb ebaselgeks.
18. sajandil asustati Rässa Obukult inimesed Võikülla ja nende järglased said seal perekonnanime OBUKAK (HOBBOKAK). Hiljem vahetasid Kuivastu Buxhövdenid Võikülas peremehi üsna sageli ja sellest kõigest on selle küla loos lähemalt juttu. Märgime siin ainult, et Ivan Obukaku isa Andrus (1827-99) oli 19.s keskel mõne aja Või Pärdi-Matsil ja korraks vist ka Nigulal peremeheks, aga Võiküla mehed (eriti Raudjased ja Obukakud) olid põhilised “tegijad” Kuivastu-Virtsu vahel uisuühenduse pidajatena ja Andrus (vanem) Obukak on omale Oinal Peedu vabadikukoha ehitanud. Tema vanem poeg Andrus jun. (1862–1942), kes hiljem Kuivastu Andruse asunduskoha sai, oli noores eas samuti uisu peal (kumb neist – isa või poeg tuntud uisu-laulu Peedu Andrus oli, ei olegi selge!).
Peedu Andruse noorem poeg Ivan võeti 1886.a kroonusse, aga kus ja milla ta sajandivahetusel abiellus, see Hellama koguduse-kirjadest ei selgu. Tema naine Maria väidetakse Mäla Ansu sulase Jaen Treieli tütar olevat (Tõela Juri naise Ruudu õde Leeskopa Mäelt), aga luteri abielu-meetrikas on 1899.a kanne, kus see Maria  kihlati ühe Emmaste mehe Aadu Kasega (41-aastane lesk)! Võib-olla on Oina Peedu Ivani abielu ja laste sünnid hoopis Riias või Liibavis kirjas, aga peale ilmasõda on Mare kahe poja ja 1910.a sündinud tütre Raissaga juba Narblal.
Vanem poeg Vassili Obukak abiellus Julia Georgi t. Randmetsaga, aga lapsi neil koguduse-nimekirjas ei märgita. Perekonnanimeks võeti HAUGASAAR; lühemat aega elati Liiva Opmannil ja hiljem asus pere Tallinna. Tallinna läks ka noorem vend Joann/Ivan, ametlikult oma nime Juhaniks muutis. Tema ja õde Iisa eestindasid oma perekonnanimeks JÕESAAR. Iisa abiellus Voldemar Peetri p. Laugeniga ja neil olid pojad Ülo ja Uno. Voldemar Laugen langes viimase sõja lõpul Sõrves; 1942.a sündinud Ülo läks hiljem Muhust minema, aga teine poeg Uno suri noorelt.
1959.a oli lesk Raissa oma 12-aastase vallastütre Endlaga Narblal kahekesi. Maja oli üsna armetuks muutunud ja Iisa omandas Pruulidelt Üti koha, millest loo lõpus veel eraldi juttu tuleb. Kui tütar Endla Saaremaa mehe Aleksander Põlluga abiellus, asuti viimase ostetud eespool jutuks olnud Koplile ja Koplil Iisa ka suri. Narbla koht on aga nüüdseks täiesti kadunud.

Nurme

Võlla mõisa südames sai 18,64-hektarise asunduskoha Vabadussõjast osa võtnud Pöide valla mees Anton Koel (1889–1942; Kahutsi Väljalt). Talle jäi ühtlasi endine mõisa moonakamaja, millest ta praeguse Nurme koha ehitas. Talu oli katsetalu staatuses ja sai selle tõttu riigipoolset toetust.
Anton Koel oli Kaitseliidu mererühma komandör (Kaitseliidu kuldristi kavaler) ja nn. vapside saadik maanõukogus. Loomulikult langes ta seetõttu esimeste nõukogude repressioonide ohvriks ja lasti 1942.a vangilaagris maha. Tema teise abielu naine Malju sai Harku küüditatute laagrist tagasi; kaks poega (Mait ja Leo) kasvasid Nurmel üles ja 1959.a rahvaloenduse ajal oli Malju alla-aastase pojapoja (Leo poja) Ennoga Nurmel kirjas. Hiljem soetasid pojad talle Orissaares eluaseme ja Nurme hooned ostis Mäla Uustalu (end. Sepa) Einvald Ülem. Viimati oli koht tema Laimjalas elava poja Mart Ülemi valduses.
Võiks veel lisada, et Anton Koelil olid esimesest abielust sündinud tütred Loreida ja Selma ning poeg Lembit, kes on Muhust lahkunud.

Palmi

Kunagise Kallaste Paistu Juri järglased asustati 18.s lõpul Raugi Nõmmele ja Raegma Mardile. Esimeste järglased said priinime RANN ja Raegmas saadi PAIST. Kui viimastest sai üks Muhu arvukamaid sugupuid, siis Rannid “hajusid” mitmel põhjusel. Raugil kõrtsmikuks olnud Juri Ranni järglaskond hääbus üsna varsti, sest tema ainsal abieluni jõudnud pojal Juril (samuti kõrtsmik) sündis ainus tütar Kadri, kes 6-aastaselt suri. Nõmmel jõudis küll kolm põlve Ranne peremeesteks olla, aga 1860-ndatel pandi siin peremeheks Vahtreste Tika Saar (Kõinastu juurtega) ning Rannidest said Raugi vabadikud. Seni ei ole õnnestunud selgitada, kus täpsemalt keskeas (1850-ndatel) uppunud Nõmme Mihkel Ranni lesk oma kahe tütre ja poja Ignatiga (Hans) peale Üti moonakamaja veel elada võis? 19.s koguduse-nimekirjad märgivad neid ikka Raugile, aga n.ö. sünnijärgse koha märkimine vabadikele oli tol ajal pigem üldine tava. 19.s teisel poolel tekkis Raugil mitmeid nüüdseks kadunud vabadikukohti, kuid Nõmme Mihkli lesel (Võlla Nõmme Andruse tütar Lutsi Kumpas – s.1821; õigeusus Glikeria) päris oma eluaset ilmselt ei olnudki. Tema vanem tütar Maria suri 18-aastaselt vallalisena ja noorem õde Irina sai 1870.a Kesse Tõnu Kannu naiseks.
Hans-Ignati Rann on üsna pikalt kroonut teeninud ja oli juba 34-aastane, kui ta 1887.a Vahtraste Poali sulase, Raugi Mihkli-Matsi juurtega Mihkel Tõnsu tütre Elenaga abiellus. Viimases 19.s koguduse-nimekirjas märgitakse neid ikka veel Raugil ja alles 1908.-24. aastate nimekirja on tehtud märkus, et nad Lehtmetsa Kohtuelule on “sisse kirjutatud”. Ilmselt elati Lehtmetsas endises Võlla kogukonna kohtumajas hiljemalt 1890-test aastatest, kui mõisavallad kadusid, aga vene keele oskajana võis Ignati siin juba varem (kroonuteenistuse järel) kogukonna-kohtu kirjatoimetajaks olla. Selleks ajaks oli hakatud tema perekonnanimeks RAND kirjutama ja selleks see jäigi.
Ignatil ja Elenal esimesena sündinud kaksikud tütred surid väikestena; 1890.a sündinud poeg Vassili jäi kadunuks 1. Maailmasõja ajal, Nikolai (1892–1917) suri tiisikusse ja viimasesse koguduse-nimekirja on jäänud vaid tütar Ekaterina (sai hiljem Lehtmetsa Saadu Vassili Tomsoni naiseks) ja noorim poeg Ivan Rand, kes omale Võlla mõisa jagamisel 11,55-hektarise Palmiks ristitud asunduskoha sai.
Ivan Rand abiellus 1933.a Lõetsa Poali-Andruse Juulia Georgi t. Loorisega ja neil oli kaks tütart. Vanem tütar Helju abiellus hiljem Kapi Aaviku Manivald Auväärtiga ja nad ehitasid omale keskus-asulasse Võidu nime saanud koha; noorem õde Heldi jäi Palmile.
Peaks märkima, et Helju Rand-Auväärt (kauaaegne Muhu külanõukogu täitevkomitee esinaine) on olnud käesoleva koostamisel põhiliseks informandiks Hellama ja Võlla asunduse 20. sajandi inimeste ning sündmuste osas ja teda tuleks siinse loo kaasautoriks lugeda.

Pärdi-Jaani

Kuidas Nautse Kästiki Tõnu poeg Priidu/Feodor Aljas Tupenurme Ansu-Pärdile asus, sellest räägitakse Nautse ja Tupenurme lugudes, aga Priidu vanem poeg Matvei Aljas abiellus 1894.a Tupenurme Panga peretütre Elena Peegliga ja nende ainik poeg Ivan Aljas osales Vabadussõjas. Selleks ajaks olid pärimisõiguslikud Kollod (hiljem Kolu) Ansu-Pärdil taas peremeesteks saanud ja kus Madise pere sajandi algul elas, ei ole siinkohal selge (noorem vend asus Tupenurme vanale vabadikukohale Neo-Koplile). Võimalik, et Madis juba sajandi algul Võlla mõisa maile asus – igal juhul on Pärdi-Jaani kohanimi Tupenurmest pärit ja esmakordselt esineb see 1925.-30. aastate Hellama koguduse-nimekirjas nn. Meriküla kohtade hulgas. Kruntimis-andmetes oli Ivan Aljase nimel 19,29-hektarine Pärdi-Jaani maaüksus (nähtavasti Ivani preemiatalu) ja sellele lisatud 0,7-hektarine juurdelõige, mis võib varem isa Madise rajatud koha õue-alust maad tähendada.
Ivan oli noorelt abiellunud emapoolse sugulase, Allikaniidi Ivani tütre Kristina Peegliga ja 1917.a sündis poeg Aleksander ning seejärel tütred Vaike, Drosida ja Linda. 1959.a oli Pärdi-Jaanil peale Ivani ja Kristina juba poja Aleksandri pere – naine Helga ja 3-aastane poeg Aavo. Perekonna valdusse koht jäigi, kuigi 21. sajandil on see vist tühjaks jäänud.

Salu

1916.a abiellusid Muhus Karksi mees Peeter Jaagu p. Järv (1871–1936) ja Kärust pärit Elisabet Mihkli t. Vilberg. Väidetavalt oli Peeter Järv viimaseks Võlla mõisa metsavahiks ja sai mõisa jagamisel ka 10,9-hektarise asunduskoha (Lit.A-50), mis jäi tema lese Elisabeti nimele. Nende abielu oli lastetu.
1959.a olid Salul 73-aastane lesk Elisabet Järv oma 5 aastat vanema õe Maria Vilbergi ja Järvedel teenijatüdrukuks olnud Mõegaküla Tänavasuu Aleksei Õue tütre Raissaga (s.1898). Koha (eluaseme) omandas Üti Rudolf Pruul, kelle tütar Külli selle hiljem Olev Kilterile suvekoduks müüs.

Sepa

Pärase Alvandi Aleksei Aleksei p. Mees (s.1870) sai 12,37-hektarise maatüki ja rajas Pärdi-Jaani naabrusse Sepa asunduskoha. Võimalik, et siin kunagi Võlla mõisa sepikoda on olnud, millest ehk kohale nimi jäi.
Seiu esimene naine, Pärase Andruselt pärit Ekaterina Georgi t. suri 1915.a. Temast jäid tütar Raissa ja poeg Vassili. Samal aastal võttis Seiu Kallastelt teise naise – Julia Timofei t. Laaneti. Teise abielu lapsed Aleksander ja Evrosinia surid lapseeas ja 1935.a pidi Seiu ka teise naise matma.
Vassili Aleksei p. Mees abiellus 1931.a Lehtmetsa Nossa Mihkli tütre Maria Tustitiga ja neil sündisid kolm tütart (Erna, Luise ja Helju), kes kõik lapseeas surid. Peale sõda oli Maria Sepale üksi jäänud ja 1959. aastaks olid siia asunud Maria vanem vend, 67-aastane Joosep (perekonnanimeks eestindatud TALVIK) ning teise venna, Lõetsas Mihkli koha rajanud Mihkli poeg Eduard Tustit oma naise Hildaga. Viimaste kaks poega surid samuti lapseeas; Kuressaarde asunud tütar Merle müüs koha Soonda Juri Lennarti pojale Aadu Äkkele.

Sepa-Jaani

1912.a laulatati Muhus sel ajal Tallinnas elanud Mäla Poali-Jaagu Jaani tütar Kadri Agar Jaan Jaani p. Pussakuga (s.1884). Jaan Pussak võis viimaseks Võlla mõisa sepaks olla, sest ilmselt tema saadud 13,14-hektarine asunduskoht hakkas Sepa-Jaani nime kandma.
Kas Jaani ja Kadri lapsed Muhu koguduses kirja said, ei ole siinkohal selge; väidetavalt olid neil pojad Eeri ja Elmar ning perekonnanimeks on võetud LILLEORG. Elmar oli Punaarmeesse mobiliseeritud, kuid jõudis sõjast tagasi ja 1959.a on Võlla asunduses kirjas 41-aastane Elmar Lilleorg oma 50-aastase naise Olga Juhani tütrega (kohta on Alvandi Seiu ja selleaegsete Tustitite kohaga ühtviisi Sepaks nimetatud!).
 Elmar Lilleorg müüs koha peale sõda omale Liivale maja ehitanud Raugi Mihkli-Matsi Aleksander Suule ja tema lesk Ellen (s.1925) elaski viimati 21. sajandi hakul Sepa-Jaanil.

[Tamme]

Tamme asunduskoht ei jõudnudki eluasemeks kujuneda – valmis sai ainult laut ja nüüdseks on seegi lõhutud. 13,51-hektarise asunduskoha sai Lehtmetsa Lepiku Juri noorim poeg Matvei Tomson (1868–1942), kes vanas eas võttis omale perekonnanimeks TOOMIKAS.
Madis oli 1895.a abiellunud Lalli Uuetoa Raissa Mihaili t. Kipperiga ja omandas Lõetsa Poali-Andruse Looristelt nende rajatud Jõe vabadikukoha. Jõel märgivad Madise peret kõik viimased koguduse-nimekirjad ja neil oli Iisaga viis poega ning kaks tütart sündinud. 1905.a sündinud noorem tütar Julia sai Hellama Kesküla Andrei Kiikeri naiseks. Teatakse, et viimati (enne viimast sõda) kasutasid Tamme maid just Kesküla Kiikerid.
Madise ja Iisa vanem poeg Vassili eestindas oma perekonnanimeks TAMME ja küllap on see seotud ka isa nimel olnud asunduskoha nimega, aga koguduse-nimekirjades tehtud märkuste põhjal on nii Vassili kui nooremad vennad (Joosep ja Nikolai) Tallinna asunud ning nende edasine käekäik jääb siinkohal välja selgitamata. Teine poeg Mihail suri imikuna ja kolmas poeg Aleksander 15-aastaselt.

Tammevälja

Nagu juba varem oli öeldud, sai Päelda Selja Vassili Paist (1881–1968) omale 15,46-hektarise maatüki (Lit.49) millele ta Tammevälja asundustalu rajas. Ühena vähestest oli see ka 1938.a selleaegsesse kinnistusse kantud. Naine Maria Mihaili t. (s.1882; Vill) oli Vasselil 1905.a Saaremaalt võetud ja neile sündis viis tütart ning kolm poega. Vanemad tütred said mehele (Akilina Pärase Tõnise Reiule, Maria Virtsu, Lidia Raegma Mardi Nikolaile ja Alla Orissaare teemeister Kuumale) ning ainult 1921.a sündinud noorem tütar Paula suri Tammeväljal vallalisena.
Vasseli ja Mare esimene, Päeldas sündinud poeg Vassili Paist  jun. abiellus Tamme Lidia Vahteriga, kuid mobiliseeriti Punaarmeesse ja tagasi ta Venemaalt ei jõudnud. Lidia läks tütarde Mairi ja Taiviga tagasi sünnikoju, nagu eespool oli juba märgitud. Sõtta jäi ka vana Vasseli teine poeg, 1915.a sündinud Aari. Noorem poeg Aleks Paist oli oma naise Salme ja kahe tütrega 1959.a veel Tammeväljal, kuid eelistas paremate liiklusoludega Alakivile asuda. Soonda Kopli Harald Väärtnõu müüs oma Kopli koha ja tuli Tammevälja Vaikele (esimesest abielust Koel) koduväiks. Nii said Tammeväljale Väärtnõud. Peaks veel lisama, et kodust välja läinud Tammevälja Aleks Paisti lapsed omandasid omale suvekoduks varasemas tutvuststud Nuka koha.

Tiigi

Vahtraste Kesküla juurtega Jaen/Ivan Maltis kaotas Raugi Laasul peremehe-õigused ja rajas omale Vahtraste pool karjamaal Niidaste vabadikukoha. Tema vanem poeg Ivan jäi Niidastele, aga teine vend Georgi Maltis asus sajandi lõpupoole Killu kõrtsi (võimalik, et tal oli ka siin-kandis oma eluase rajatud, kuid mitmed Killu kõrtsi ümbruses 19.s lõpul tekkinud ja ammu kadunud vabadikukohad vajaksid veel lähemat uurimist). Juri kolmest pojast kaks surid väikestena ja abieluni jõudis vaid Mihail Georgi p. Maltis, kes 1918.a abiellus Võlla Sepa-Ansu (pärastise Mihkli-Juri) Juri tütre Mariaga (s.1895; perekonnanimi peaks Vahter olema, kuigi see dokumentides on juba Vaheriks moondunud!).
Mihkel paistab ka Vabadussõjas osalenud. Ta sai omale üsna mõisa südames 19,06-hektarise koha ja rajas Tiigi asundustalu. Neile sündis Marega kuus tütart ja ainus poeg Arnold. Tiigil elas ka Mihkli vallaliseks jäänud vanem õde Raissa Maltis.
Arnold Maltis abiellus peale sõda Kuivastu Poali Vasseli tütre Evrosinia (Roosi) Tammega ja 1959.a olid Tiigil kirja pandud 63-aastane Mihkli lesk Maria ning poeg Arnold naise, tütre Ada ja poja Avoga. Maltiste valduses peaks koht jätkuvalt olema ka 21. sajandil.

Tölbi-Juri

Pädaste loos on juttu sellest kuidas Pädaste Mäe juurtega Martin Jürisson Luhale asus. Kui Kirguvalla mees Kaarel Maripuu 1890-ndatel Luha talu välja ostis, asus Mardi poeg Georgi Jürisson (1863–1940) Hellamale, kus kunagise kupjatalu nimi veel nii palju sotsiaalses mälus oli, et tema rajatud eluase sai Tölbi-Juri nime (praeguse uue maantee ja Saare latsikoha vahel; dokumentides ka lihtsalt Juriks nimetatud).
Georgi Jürissoni esimene poeg Luiskama Maria Grüntaliga, Pädastes sündinud Vassili suri mõne-kuuselt; teine vend Timofei on Saaremaal abiellunud, kuid suri ka noores eas. 1896.a võttis Juri teiseks naiseks Targa-Peetri Kristina Prii, kellega veel kaks poega ja kolm tütart sündisid. Nende 1900.a sündinud tütrele Kristinale asus koduväiks Lehekopliga seoses jutuks olnud Jurka Juri poeg Aleksander Öövel ja tema nimel oli Võlla mõisa jagamisel saadud 15,5-hektarine Juri nimega maaüksus (Lit.A-47).
Viimases Hellama koguduse-nimekirjas on Tölbi-Juril veel vana Juri oma teise naisega (suri 1943.a) ja lisaks 6-lapseline Öövlite pere. Aleksander Öövel läks 1940/1941 koostööle punavõimuga (oli vist Muhu valla TK aseesimees) ja teda mäletatakse sellest ajast bravuurse kommunistina, kuid miskipärast arreteeriti ta 1941.a. juulis ja lasti Venemaal maha (kõik NKVD-ga seonduv on ju ettearvamatu!). Aleksandri vanem poeg Herman (1925-35) oli 10-aastaselt surnud; õed Hilda ja Armilda lahkusid kodust ning 1938.a sündinud kaksikud Aili ja Rein surid väikestena. 1959. aastaks oli 58-aastane Aleksandri lesk Kristina Tölbi-Jurile üksi jäänud, sest ainus poeg, 1931.a sündinud Allan oli sel ajal kuskil kodust väljas. Ta töötas hiljem kolhoosis traktoristina, kuid suri järglasteta ja tema ajal põles ka isa ehitatud maja maha. Nii on Tölbi-Juri koht uueks aastatuhandeks kadunud.

Tölbi-Matsi

Teine Tölbi lisanimega koht tekkis kunagiste Tölbi põldude kohal (Tölbi-Juri vastas maanteest lõuna pool), kui Tusti Uuetalu Eliase (Ilja) poeg Vassili Oidekivi siin omale 1920-ndatel 8,13-hektarise asunduskoha sai. Seni selgumata asjaoludel oli Elias/Ilja Oidekivi pere esimese ilmasõja ajal Raegma Kustal (võib-olla Vassili Kärneri rentnikuks). Tema vanem poeg Vassili abiellus siin Kõrve Mihkli tütre Mariaga; nooremad vennad Timofei ja Andrei asusid Tallinna. Vasseli ja Mare ainus tütar Emilia-Ella suri lapsena; Tölbi-Matsile asus ka Vasseli naise Maria noorem õde Elena Kõrv ja 1959.a loenduse ajal olid leseks jäänud Maria õe Elenaga kaks Tölbi-Matsi elanikku.
Hiljem võttis omale Liivale maja ehitanud Evald Kõrv tädi Leena (s.t. isaõe) oma juurde ja Tölbi-Matsi maja müüdi Mõegaküla Tooma-Andruse Alder Kasenõmmele, kelle perele see suvekoduks sai ja selle läbi vist ka veel 21. sajandil püsti seisab.

Uustalu

Tusti Käspri Timofei Saksakulm (s.1860) abiellus 1881.a Rässa Jaani Ivani tütre Raissa Sonniga ja rajas omale Mõegakülas Viherpuu vabadikukoha, millest Mõegaküla loos ka juttu on (mitte segada samanimelise Hellama latsikohaga Kassisaba asumis!). Tema ainus poeg Joosep (Josif) Saksakulm abiellus 1921.a Võlla Nõmme Elena Kumpasega ja pani oma Võlla mõisast saadud 12,98-hektarisele asunduskohale Uustalu nimeks. Joosep mõrvati 1941.a Kuresssare lossi hoovis; lapsi temast ei jäänud ja Elena jäi Uustalule üksi.
Kolhoosiajal abiellus Koplil üles kasvanud Kurise Iisa poeg Eugenius Kokk (kauaaegne “Ühismaa” kolhoosi esimees) Uustalu Elena vennatütre, Nõmme Hilda Kumpasega ja peale ajutisi elukohti asuti pere kasvades Uustalule, kuhu ka leseks jäänud Hilda ema Elana Mihaili t. (sünd. Kodu; 1887) asus (Nõmmele jäi Hilda vanema venna Pauli pere).
1959.a loenduse ajal olidki Uustalul kaks Elenat – 66-aastane Joosepi lesk Saksakulm (sünd. Kumpas) ja 71-aastane Nõmme Mihkli lesk Kumpas (sünd. Kodu) ning peale selle Eugenius Koka 3-lapseline pere. Eugenius ehitas hiljem omale keskus-asulasse uue maja (dokumentides Vahtra nimega), aga Uustalu jäi tema poja Taavi Koka valdusse.

Valdmaa

Varasemas oli juba nimetatud Paenase Abru Aadu pojapoega – Ooseare rannasaunas sündinud Maksim Matvei p. Vasiksaati, kes hiljem omale perekonnanimeks VALDMETS võttis. 1917.a abiellus Madis Tõela Juri tütre Juuliaga (Sõrm) ja kuigi Põitse Kästiki Juulia Saartok (1906-2004) mäletas Madist ja Juulat ka Tamse rannas Oosearel nn. Sitamäel elanud, asuti arvatavalt ikka üsna varsti selleaegsesse “tõmbekeskusesse” Hellamale, kus mõne aja vallamaja juures peavarju saadi.
Võlla mõisa jagamisel on 8,44-hektarine asunduskoht soetatud. Veel viimane koguduse-nimekiri märgib Madise elukohaks vallamaja (tegelikult vallamaja vastas olnud valvurimaja), kus ta vahimeheks-valvuriks on olnud.  Millal tema oma eluase (üsna praeguste Hellama töökodade naabruses) valmis sai, ei ole siinkohal päris selge.
Madise ja Juula vanem poeg Ferdinand jäi viimasesse sõtta; 10 aastat noorem teine poeg Heldur sündis invaliidina ja jäi õe Erna hooldada. Ernale asus koduväiks peale sõda Hellamale käsitöö ja kehalise kasvatuse õpetajaks tulnud Rudolf Tedrekull, kuid kooselu oli lastetu.
Nüüdseks on koht suvekoduks müüdud ja omanikke jõudnud vahetada. Kas ja millal see omale uue “päris” peremehe leiab, näitab aeg, aga uue aastatuhande esimesel kümnendil oli maja veel püsti.

Veskimäe

Raegma Kusta Juri kolmas poeg Vassili Veski (kokku oli Juril 5 poega ja 5 tütart) asus Mõegaküla Riidale Kristina Timofei t. Pallasmale koduväiks, sai omale mõisa jagamisel 11,75-hektarise asunduskoha. Palmi naabrusse ehitati Veskimäeks ristitud elupaik.
Viimases koguduse-nimekirjas olid Veskimäel Raegmas sündinud Vasseli kolm poega ja 1907.a sündinud tütar Kristina, aga peale sõda oli 1959. aastaks siia jäänud vaid noorema poja Arteemi Veski pere ja 82-aastane vana Vassel. Arteemi ja Miranda (Tupenurme Niidilt) lapsed läksid muidugi kodust välja, kuid nüüdseks olla päriseks koju tagasi tulnud noorem poeg, Muhus ja kaugemalgi tuntud muusik Villu Veski.

Võitma

Eespool tutvustatud Tõela-Posti latsimehe Georgi Sõrme vanem poeg Aleksander Sõrm sai Vabadussõja preemiakohana 15,06-hektarise maaüksuse ja see sai Võitma nime. Asunduskoht rajati maantee äärde üsna mõisa mineva teeotsa vastas (jäi hiljem vana ja uue maantee vahele).
Aleksandril ja Elenal (sünd. Naeris Linnuse Rannalt) sündisid neli poega ja kolm tütart, aga lapsed lahkusid kõik kodust (1932.a sündinud poeg Arvet suri imikuna): vanem poeg Alder (1928) asus Tallinna ja sealt hiljem Kuressaarde; Heino (1930) lõpetas Piiril Muhu keskooli (Muhu ja nüüdse Orissaare keskooli hümni autor) ning elas hiljem Kadrinas ja Muhust jõudis vist välja minna ka varakult surnud noorem vend Jaanus. Vanem tütar Elna asus Kuressaarde, Taimi Lihula ja Selma abiellus Karujärvel teeninud sõjaväelasega, kellega selle sünnikoju Siberisse mindi.
Peale vanade surma müüdi Võitma koht Kuivastu Kaura Anton Õuele ja selle pere valdusesse jäi vist Võitma Sandri koht ka viimase maareformi järel.

Üti ja Kukemetsa

“Tölbi kant” sai sellega ammendatud ja lõpuks siirdume veel läbi terve asunduse kirde suunas kunagistele Võlla mõisa põldudele, kus juba 19.s keskel on asunud Võlla mõisa moonakamaja. Üti nime kohtame juba esimeses Hellama kogudusenimekirjas 1868. aastast, kuhu sel ajal olid märgitud Raugi Nõmmel vabadikeks jäänud Rannid. Nähtavasti oli siin sel ajal mõisa ehitatud moonakamaja, kus küladest mõisale lähemale toodud teolised peavarju said.
Lehtmetsa Andruse Tähve noorem poeg Timofei Pruul (1857–1922) võeti 1878.a nekrutiks, teenis “kroonu selgeks” ja abiuellus 1886.a Võlla Mardi vabadiku, varem jutuks olnud Risti Ivani tütre Kristina Vahteriga. Neil oli viis poega ning 1893.a sündis tütar Ekaterina, kes 1917.a Lõetsa Jaagutoa Vassili Kivimägi naiseks sai. Esimene poeg suri paari-aastasena; Timofei jun. abiellus 1913.a ja Mihail aasta hiljem, aga viimane langes Vabadussõjas.
1925.a koguduse-nimekirjas on pere algul Ristile märgitud, aga see hiljem Ütiks parandatud. Ju siis Pruulid olid selleks ajaks moonakamajast oma eluaseme teha!
Peale perepeaks olnud noore Timofei oli Ütil kirjas veel tema noorem vend Vassili, kes hiljem Muhust välja läks. Timofei jun. Pruuli nimel oli kruntimisandmetes 21,07-hektarine Kukemetsa nimega maaüksus (Lit.30), mis ilmselt hukkunud noorema venna Mihaili autasu-maad kujutas.
Lehtmetsa Andruse Tähvest arvates kolmandal Timofei Pruulil oli Raissa Georgi t. Sõrmega viis poega ja 1925.a sündinud tütar Meralda. Neilgi surid kaks poega (2. poeg Paul ja noorim poeg Eduard) väikestena; vanem poeg, 1914.a sündinud Joakim asus hiljem mandrile ja Muhust välja on läinud ka neljas vend Alfred (või Albert). Koju jäi kolmas poeg Rudolf Pruul, kes oma naise Salme ja 4-aastase tütre Külliga moodustasid 1959.a Üti noorpere (elasid veel ka 70-aastane isa Timmu ja 67-aastane Iisa). Peale vanade surma asus Rudolf oma perega keskusele lähemale Salule (vt. varasemat), kus Järvede endine teenija Raissa Õue oli üksi jäänud.
Üti koht jäi Narbla Raissa Laugenile, sest Narbla maja oli selleks ajaks üsna lagunenud, kuid nagu juba öeldud, läks Iisa hiljem hoopis Koplile asunud tütre Elleni juurde ja Üti koht müüdi suvekoduks – selleks ajaks oli nende soetamine Muhus juba linnainimestele “moeks saanud”.

Sellega sai üle 70 Hellama elupaiga üle vaadatud, aga lisama peaks veel kolhoosiajal keskus-asulaks ehitatud kümme eluaset, mis kunagisse Võlla mõisa viinud tee vasakus servas reas seisavad. Nende vastu üle tee jääb omaaegne kontori- ja klubihoone ja selle ning Lõhmuse taha (üsna Palmi naabrusse) samuti kolhoosiajal ehitatud 8-korteriline “moonakamaja”. Viimaste tulevik on sedavõrd tume, et neist siin rohkem juttu teha ei ole põhjust, aga 10 nn. individuaalelamut olgu siiski nende paiknemise järjekorras üles loetud (mitmetele neist on juba ka varasemas ühe või teise kohaga seoses viidatud):
•    Nuudi – Soonda Nuudi Arno Sooääre ehitatud koht
•    Vahtra – kauaaegse "Ühismaa" esimehe Eugenius Koka ehitatud eluase
•    Võidu – Kapi Aaviku Manivald Auväärti ja Helju Rand-Auväärti rajatud koht
•    Pärna – Andrei Opi ehitatud
•    Sarapuu (Mati Kaljuste valduses)
•    Pärna (kahe pere valduses)
•    Pihlaka (Naima Ool)
•    Nõmme (Kasenõmmed)
•    Targema (Jaan Targem)
•    Põhja (Roots)
Viimased kuus kohta ehitas kolhoos ja need said omale omanikud alles kolhoosi likvideerimse ja selleaegsete erastamiste käigus. Mitmed neist on juba omanikke vahetanud ja tõenäoliselt ei ole mitte kõik kohad omale veel lõpplikke peremehi leidnud.

Kokkuvõtteks meenutame, et pisut rohkem kui sajandi jooksul on Hellama ja Piiri kujunenud valla- ja hiljem kolhoosikeskustena üsna võrdsetes tingimustes, kuid pikemas plaanis vaadates oli Hellama “põhi” siin eelmise kahe sajandi vältel olnud kahe mõisa näol palju toekam. Pealegi kaotas Piiri oma tuumik-alaks kujunemisel oluliselt sellega, et Rinsi kirik ikkagi siit eemale, 18. sajandil külvatud riigimetsa taha ehitati ja Nurme mõiski oluliselt kaugemale jäi. Nüüd konkureerivad Hellama ja Piiri vana ja geograafilise kihelkonna-keskuse Liivaga jällegi üsna võrdsetel alustel ja seni on esimesel oluline edumaa. Kuidas asi 100 aasta pärast võiks välja näha, seda me siinkohal ennustama ei hakka. Pealegi võiks viimaste sajandite tsentraliseerumis-protsess asustuses uuel aastatuhandel detsentraliseerumise suunas tagasi pöörata, aga esialgu jääme ootama, kuidas mõni järjekordne valla arengukava neid asju näeb.

November, 2006
Täiendatud Edgar Grünbergi andmetega jaanuaris, 2007 ja pisut kohendatud novembris, 2011; ümber formateeritud märtsis, 2012.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com