Rootsivere


Geoloogid arvavad, et kunagised liustikud kulutasid Muhu aluspõhja paar suuremat vagumust – peale Muhu soo ja Soonda ning Hellamaa vahelt lõunasse kulgeva Soonda oja sängi veel teise ja väiksema, mis saare kujunemise mingil perioodil Lõpemerest praeguse Väikese väinani ulatus. Topograafiliselt on kaarjas nõgusam ala siiani jälgitav Rootsivere ja Nautse külade vahel. Kuidas see vagumus hiljem viimase jääaja järel korduvate veetaseme tõusude ja languste ajal praeguses Läänemeres setetega täitus, jäägu geoloogide kirjeldada, aga võib oletada, et mingitel aegadel moodustas praeguse Igaküla, Koguva ja Rootsivere piirkond veest kerkinud Muhu põhiosale loodepoolse sõsarsaare, mida siinkirjutaja teadmata kust kuuldu põhjal on mõmikord Santjaagu saareks nimetanud. Muhu põhisaarest ida pool – Lõetsa, Lehtmetsa, Hellamaa ja Mõegaküla-Võlla piirkonnas võis samal ajal terve arhipelaag väiksemaid saari olla. Millistele saartele tollasest Muhu saarestikust korilaste jalg esimesena astus, jääb muidugi spekulatsioonide teemaks, sest seda ei suudaks vist ka kuitahes põhjalikud arheoloogilised uuringud tuvastada.
Rootsivere pärimustes on kindel veendumus, et praeguseks küla oma kolmandal kohal asub. Selle juures olla Jaagu Madis Tarvis (s.1865) ja Mihkli Ivan Heapost (s.1905) teadnud, et küla algne asukoht olnud Suurevarel. 1799.a nn. reguleerimiskaardil (EAA.2072.3.366) leiame Igaküla arus praegusest Taimeaia teest Piiri poole arvatavasti tol ajal kivikülvidena kaardile kantud moodustised Suur Warre ja Suure Warre Poig ning nende vahele jääb Warreste Arro, mida arvatavasti mitte Vareste vaid Varede aruks tuleks lugeda.
1980-ndatel, kui arheoloog Lõugas Mäla Ussimättal kaevas, on ta (A. Rullingo andmeil) ka Suurevaret külastanud ja siin lõhutud kalme olemasolu tuvastanud, mida ta Mäla kalmetega umbes ühevanuseks ja sama tüüpi tarand- või segakalmeks olla arvanud. Arvatavalt tekkis Lõugase huvi koha vastu omaaegse geoloogi ja arheoloogi Constantin Grewingki (1819–1887) teate põhjal 1871. aastast, kui viimane Muhu köstri Freundlichi poolt Rootsivere Suurevarelt põlenud mulla ja tuhakihist leitud kivikirvest (arheoloogia kogu säilik SM8/A-8) tutvustas. Nähtavasti on just see Freundlichi leid andnud ka vanadele Rootsivere meestele põhjust Suurevaret kunagiseks külaasemeks pidada, kuigi praeguste arusaamade järgi siin hoopis keskmise või noorema rauaaja matmispaik on olnud. Muidugi on kalme(d) ühtlasi kaudseks tõendiks muinasasula olemasolust selles piirkonnas, kuid seni on piirkond täpsemalt uurimata, rääkimata ajalistest dateeringutest. 1964. aastast oli Suurevare kalmekoht riikliku kaitse all (nr.702), kuid viimati on Tõnu Sepp seda inventeerinud 1999.a ja 21. sajandil on paik muinsuskaitse registrist välja arvatud!
Rootsivere nime, mida erinevail aegadel on mõneti erinevalt kirja pandud (Rotzeuer, Randeuer, Rozever, Rotzifer), on harilikult ranna-rootslaste ja/või Rootsiga seostatud, aga kui see põhjendatud on, peab nime tekkelugu hiljemalt viikingiaega tagasi ulatuma. Ilmselt kandis piirkond taolist nime juba orduajal, sest seni teadaolevas esimeses kirjalikus allikas – Maasilinna foogtkonna maaraamatuis kannab Muhu 12. vaku-piirkond oma 10,5 haritud ning 3,5 söötis adramaaga nime Rotzeuer Wacke. Igaküla moodustas sel ajal omaette vakupiirkonna (Yckkenkulla) ja ilmselt kuulusid Rootsivere vakusesse veel Nautse ja Koguva talumehed (igal juhul on ein frig bur Asmus vakupiirkonna lõppu 13-ndana kirja pandud).
Väärib märkimist, et juba nimetatud maaraamatus kohtame hilisemast “tuttavaid” Rootsivere nimesid nagu Porse Lowr ja Hanto Tomas. Porsa nimi esineb Rootsiveres läbi taani- ja rootsiaegsete dokumentide (1592.a Hans Pors, 1645.a Pursa Tönnis jne.) ja veel 20. sajandil oli see Mihkli talule paralleelnimeks (19.s hingeloendites Persa). Hanto Tomas’e asemel oli 1592. aastal jälle Hanto Thomas; 1645.a maaraamatus on peremeesteks nii Hantokese Hans kui Hantokese Thomas ja Hantok(e)se lisanimi esineb jällegi läbi rootsiaegsete ja 18.s dokumentide. 19.s hingeloendites kandsid praegused Ansu-Jaani ja Ansu-Tõnise mõlemad Hantoka Jurna nime. Ka Runni nimi on juba 1592.a maaraamatus leitav (Ruuny Lull) ja 1645.a olid Rootsiveres peremeesteks Runni Matz ning Runni Willem. Samuti kohtame taaniajast alates Kerstiku-nimelisi peremehi (1569/70.a Kerstick Jan, 1592.a Kerstick Jaen ja 1645.a Hanti Kerstik) ning kui nende sugu sama viljakas oli, nagu selle ühe arvatava hilisema haru – Rootsivere Tarviste “liin”, siis võib ehk pärastisi Nautse Mihkli Kerstikuid ja Kästiki Aljaseid, aga ka osa Oina Kaski Rootsivere Tarviste kaugeteks sugulasteks pidada.
Kui Suurevaret saab seni vaid tinglikult küla “algkoduks” lugeda, siis teisest asukohast “Lauri all” (praeguse Karjala lähikonnas) on juba üsna kindlad tõendid rootsiaja lõpust pärineva kaardi (EAA.308.2.52) näol. Nimetatud  kaart kujutab "Santjaagu saart" oma kolme külaga (Igaküla, Koguva ja Rootsivere), kus selleaegsed talud on punaste katustega majakestena kaardile joonistatud ja ka eksplikatsiooni-tabelitele viitavate numbritega varustatud. Kaardi skaneeritud tervikpilti on proovitud MapInfos digikaardiks registreerida nelja punkti koordinaatide järgi: Igaküla külakaev, arvatav Koguva Käspri taluõu, Vahtna nina ja selleaegse küla kõige tihedama osa keskpunkt, milleks on oletatud punkti hilisemate Ansu-Jaani ja Ansu-Tõnise ning Runni-Mihkli talude vahel. Saadud kaardile on eraldi kihina lisatud hilisemate elupaikade (mustad viisnurgad) ja mõnede loodusobjektide (mustad kolmnurgad, näiteks Porsa kivi) punkti-koordinaadid ning tulemuseks oleks järgnev ekraanipilt:
Küla rootsiaja lõpul

Kui arvestada, et orienteerumiseks lisatud punktobjektide koordinaadid ei ole enamasti GPSiga määratud vaid pahatihti hilisemailt kaartidelt leitud ilma erinevaid kaardi-projektsioone arvesse võtmata, võib tulemust (ka rootsiaegsete kartograafide täpsust) üldiselt rahuldavaks pidada. Näiteks jääb Muda kohta märkiv viisnurk meie kaardil vaid umbes 120 meetrit talu arvatavaist rootsiaegseist eelkäijaist nr.15 ja nr.16 põhja poole ning seda "korrektsiooni" arvestades osutuksid tänased Ansu-Jaani ja Ansu-Tõnise üsnagi  rootsiaegses külatuumikus olevaiks. Samas me ei tea, mitmeid kordi on 2-3 sajandi jooksul taluhooneid ümber ja pisut uude kohta ehitatud!
Tähelepanu väärib tõik, et juba 17. sajandi lõpul on suurem osa külast oma hilisemal kohal asunud, kusjuures kolhoosiaegse karjalauda piirkonda ehk nn. Lauri alla oli rootsiaja lõpuks jäänud vaid neli talu: Runne Laas, Handuchse Iward, Sallo Lemet ja Sallo Niggo. Sellega seoses tuleks rõhutada, et muinasajal ja arvatavalt ka veel orduajal puudusid üldse tihedad sumbkülad, mis tõenäoliselt Muhus alles Liivi sõja järel on välja kujunenud. Ka vaadeldaval kaardil asub suurem osa külast (kokku oli selleks ajaks Rootsiveres kaarditabelisse 18 arvestustalu märgitud) juba loode-kagu suunas välja venitatud sumbkülana, mis arvatavalt taaniajal võis kujunenud olla. Nii tuleb tõdeda, et kuigi Põhjasõja ajal ja/või katku järel on ehk paljud talud veel oma asukohti muutnud, ei ole 100 aastat hilisemal kaardil neljast Lauri-alusest talust enam ühtegi alles. Siinkohal meenub Rootsivere suuline pärimus sellest, et Põhjasõja ajal olla Lauri-alused talud põlema pandud ja vaid Runni Laasu talu (nr.1) alles jäänud, mille räästast sõjamees mõõgaga olla tule maha löönud!? Kaasaegsel kaardil on see piirkond selgesti eristatav Karjalale suunduvast teest paremal, kus ka 18./19. sajandivahetuse kaartidel veel mitmeid põllusoate (Malsa soat, Jüri soat, Välja ehk Pärna soat jt.) kujutatakse ning arvatavalt jättis piirkonnale pärimustes esineva Lauri-aluse nime katkujärgse Porsa asustaja ning Vahtna kõrtsmiku Mardi poeg Laur, kes 18.s lõpupoole vabadikuks jäi ja kelle eluaset me kaardipildil oleme Salu-Lauriks nimetanud. Selle juures on oletatud, et Lauri isa Mart oli katku üle elanud Runni Mihkli poeg ning 1713.a esimesena koormisi kandma märgitud Laas selle Mihkli vend. Laas ja Mihkel võisid katku järel veel oma kodupõldudel tegutseda, sest kaarditabeli andmeil oli siin haritavat maad ligemale kolm adramaad, aga nende järglased paistavad juba “suurde” külla asunud – nii pärastise kahe Runni talu kui ka Porsa, Jaani (Lauka) ja Salu-Andruse kohale ning Laasu pojapoeg, Laas Matsi poeg läks Niidile koduväiks. Nende hargnemiste illustreerimiseks toome siin lihtsustatud skeemi Laasu ja Mihkli oletatud  2. põlve järglastega:
Runni järglased
 
Dokumentidest ei selgu, milliste De la Gardie aktis (EAA.854.2.2218) olnud Runni lisanimega peremeeste järglased just katku üle elanud Laas ja Mihkel olid, aga edasises on adramaa-revisjonide, 1778.a Suuremõisa vakuraamatu ja esimese (1782.a) hingeloenduse andmetele tuginetud. Peaks siiski lisama, et lisaks katku üle elanud Laasule ja Mihklile oli läbi kõigi adramaa-revisjonide Rootsiveres kirjas veel poole-adrane söötis Runni Jaagu nimega arvestusüksus, aga seda Jaaku me toodud skeemile ei ole osanud kanda.  Veel peab Runni nimega seoses märkima, et sellenimelised peremehed esinesid hiljemalt rootsiaja algusest ka Igakülas (1645.a maaraamatus näiteks Nigu ja Tõnis) ning tegelikult jääbki selgusetuks, kummast külast see nimi algselt pärineb!
Ehkki 1713.a Güldenstubbe protokollis koormisi kandnud Runni Laas – ilmselt rootsiaegses kaardi-eksplikatsioonis ühe adramaaga peremees nr.1 võis sel ajal veel n.ö. Lauri all asuda, ilmus adramaa-revisjonidesse koguni kolm Runni-nimelist arvestusüksust – peale esimestes revisjonides 3. ja 4. kohal olnud Laasu ja Mihkli veel 15-ndana märgitud söötis üksus Runni Jaack, millest hilisem Runni-Mihkli talu sai. 1744. aasta adramaa-revisjonis on 3. ja 4. üksus miskipärast kohad vahetanud; Runni Laso üksusest (1750.a oli peremeheks juba Mats) saab pärastine Runni-Jaani talu külas, aga nüüd kolmandana märgitava ühe-adrase arvestustalu peremeheks oli Runni Michli Jahn ja seda Jaani (Mihkli poega) oleme pidanud hoopis hilisemate Salu-Andruse ning Lauka eelkäijaks arvama! 1750.a esines see veel vaid ¼-adrase tühja arvestusüksusena ja 1756.a revisjon märgib siin maad rentivat ein teutsher nahmens Formann; üks Jaan on aga samas 1750.a revisjonis senise söötis Laucka Jaagu arvestusüksuse peremees ja teda oleme käesolevas vana Runni Mihkli pojaks ning Vahtna kõrtsmiku Mardi vennaks arvanud! Muuseas leiame samast 1750.a revisjonist, et müürsepp Formann on Mäla Sepal ¼ adramaad ostnud, kuid 1756.a märgitakse seal pooleadrase Seppa Thomas’e tühja arvestusüksuse juurde ist zur hoflage Mella … worden  ja veel 1778.a vakuraamatus on see ühe-adrane üksus Mälas kirjas kui von Weymarns Erben. Milline roll “vabal müürsepal” Formannil nn. Poali-Jaagu mõisa rajamise katses Mäla ja Soonda vahele oli, jääb üsna ähmaseks, aga sajandi keskel paistab ta olevat hoopis Vahtnas kõrtsmikuks hakanud. Nähtavasti ta surigi Rootsiveres, sest 1778.a vakuraamatus on Rootsivere lõppu veel märgitud veerandi adramaaga Krüger Adam Hinrich Formanns Wittwe ja “Formanni emandat” kohtame ka esimestes säilinud kiriku-meetrikates peale 1762. aastat. Võimalik, et nn. reguleerimisaegsete kaartide spetsifikatsiooni-köites (EAA.311.1.1041) Rootsivere lõppu lisatud nr.6 – Sallo Laur wüsten Wohn Stelle (NB! number kordab Nautsest Rootsiverre asustatud ja hiljem Oinale viidud Salu Kerstiku numbrit!?) oligi kõrtsmik Formannist säilinud eluase, kus hiljem vabadik Salu Laur pesitses ja temast jäi siis kogu piirkonnale Lauri-aluse nimi.
Tuleks veel rõhutada, et võrreldes mitmete teiste Muhu küladega (Päelda, Soonda, Viiraküla jt.) on Rootsivere suhteliselt rahuldavalt üle elanud 17./18. sajandivahetuse näljahädad ning Põhjasõja-aegse katku. Juba viidatud 1713.a Güldenstubbe inkvisitsiooni-protokolli järgi on nii Igakülas kui Rootsiveres arvatud Suuremõisa ees teokohuslasteks 7 talu (samal ajal Viirakülas ainult üks, Soondas ja Mälas kummaski kaks peremeest jne.). Selle juures on protokollile lisatud Suuremõisa vakuraamatus Rootsiveres kirja pandud kokku 10 mees- ja 9 naishinge (neist kaks vana), kuigi ainult kaks last. Igaküla seitsmes toimivas talus oli samal ajal 13 mees- ja 10 naishinge ning isegi 6 last (3 poissi ja 3 tüdrukut). Kõige edukamalt katku üle elanud külaks võib seejuures lugeda Tupenurmet, kus 1713.a oli kirjas 8 teotalu 11 mees- ja 16 naishingega ning koguni 12 last (9 poissi ja 3 tütdrukut). Suhtelistelt elujõulistena olid kirjas veel Nõmmküla (7 talu), Kallaste, Külasema ja Võlla külad – igas 6 teovõimelist arvestustalu.
Rootsiaegseist 18 talust jäid 18. sajandi adramaa-revisjonidesse Rootsiveres parajasti 18 arvestusüksust (adramaa-arvestus pidi kuidagi klappima!), mis kõik omale 18.s jooksul ka püsiva või lühemaajalise asustuse said, kuid erinevalt teistest Muhu küladest jäid paljud neist 18./19. sajandivahetuse nn. mõisapiiride korrastamisega vabadikeks ja 19. sajandil saame Rootsiveres veel vaid kümnest põlistalust rääkida. Mingisuguse üldpildi sellest võiks anda kokkuvõtlik tabel, kus näiteks algul toodud kaarditabelist saaks lähtuda, aga juba tehtud katse Runni meeste järglaste hilisema käekäigu kirjeldamisel näitab, et niisuguse üheselt mõistetava tabeli koostamine läbi paari sajandi üsna keeruliseks ja seega paratamatult mõneti tinglikuks osutub. 

Kood Käibenimi 1698.a kaart 1713 Adrarevisjonid 1731 - 44 Peremees 1778-82 1799.a kaart 19.s hingeloendid Priinimed 1826
Nr. Adrad Nimi Nr. Nimi Nr. Nimi Nr. Nimi
RV19 Runni 1 1 Runne Laas 16 3 Runni Laas Runni Matsi p. Jaan 10 Runni Juri IV Runni Jaani PÜTTASEP, TÜÜR
RV43 Salu-Lauri 2 3/4 Handukse Iward 21 4 Runni Mihkel "Formanni emand" ?! [6]* (tühi) (kadunud koht)
RV11 Salu.Aadu 3 1/3 Salu Leemet 17 6 Salu Aadu Salu Aadu p. Aadu 7 Salu Aadu Jaen vabadik LIISK
4 1/2 Salu Nigu 17 Salu Andrus
RV01 Ansu-Jaani 5 1/2 Handukse Tõnis (vt. RV02) Handukse Hansu Juri 9 Hansu Jaan V Handoka Jürna KESKÜLA
RV27 Villemi 6 1/2 Villemi Jürgen 18 1 Villema Laas väimees Mihkel Mälast 15 Villemi Mihkel vabadik LEEM
RV09 Laasu 7 1/2 Salu Jürgen 22 5 Salu Andrus Salu Jurna Laas 1 Kerstike Laas X Kerstiko Jaagu TARVIS
RV02 Ansu-Tõnise 8 1/2 Handukse Mats 7 Handusse Hans Handukse Jurna Tõnis 8 Hansu Tõnis VI Handoka Jürna NOOR, TÜÜR
RV08 Jaagu 9 1/2 Kerstik Mihkel 20 9 Kerstiko Mihkli Jaak Jaagu Juri p. Juri  14 Kerstike Juri II Kerstiko Jaagu TARVIS
RV18 Runni-Mihkli 10 1/2 Kerstik Laur 15 Runni Jaak Runni Jaagu Mihkel 11 Runni Mihkli Mats III Runni Jaagu ALLIKIVI, PIRA
RV21 Salu-Andruse 11 1/2 Handukse Andrus 14 Handusse Andrus Jaani p. Juri 5 Andruse Juri VII Salu Jaagu SAAD
RV05 Jaani 12 1/2 Porsa Jaak 13 Lauka Jaak Runni Jaani p. Mats 3 Lauka Mihkel vabadik LAUK
RV12 Mihkli 13 1/2 Porsa Laas 12 Porsa Laas* Pörsa Laasu Juri 2 Porsa Juri IX Persa Laasu HEAPOST
RV25 Manni-Lauri 14 1/2 Manne Jürgen 16 Manni Jurgen Manni Jurna Rein ja Laas 16 Muda Laur vabadik KUPPO
RV37 Jaagu-Laasu 15 1/4 Handukse Jaak 19 2 Jaagu Laas Jaagu-Laasu Jaagu Andrus 13 Jaagu-Laasu Jaak vabadik KADUN
RV13 Muda 16 1/4 Matse Nigu 8 Muda Aadu Aadu p. Jaan ja poeg Mihkel 17 Muda Mihkel I Muda SUURTEE
RV38 Salu-Kästiki 17 1/4 Matse Kerstik 11 Kerstiko Andrus (veel asustamata!) 6 Salu Kerstik (viidi Oinale) (KASK)
RV15 Niidi 18 1/4 Matse Toomas 10 Tooma Hindrik Runni Matsi p. Laas 4 Niidi Laas VIII Niidi Laasu NIED
RV29 Vahtna kõrts Vahtna kõrtsmik Mart* (Vahtna kõrts) 1* Vahtna kõrts Vahtna kõrts

Tabeli kaks esimest veergu kajastavad andmebaasis kasutatud kohaviitu ja neile vastavaid käibenimesid, kusjuures 19. sajandil veel taludena eksisteerinud kümne üksuse nimed on "rasvases" kirjas. Järgmised kolm veergu on sisuliselt algul tutvustatud 1698.a kaardi eksplikatsiooni-tabel. Veergu "1713" on märgitud vaid seitsme katku järel teovõimelise talu järjekorra-numbrid selleaegses Suuremõisa vakuraamatus ning seejärel toodud esimese kolme adramaa-revisjoni arvestusüksuste nimed ning järjekorra-numbrid. Juba 1731.a koormisi kandnud üksused on selle juures "rasvaselt" kirjutatud, aga söötis seisvad üksused, mis tegelikult viimaseid rootsiaegseid peremehi märgivad, on kursiivis esitatud.
Viimase reana on tabelisse lisatud Vahtna kõrts, mille katkujärgseks kõrtsimeheks paistab eespool juba tutvustatud Runni Mihkli poeg Mart olnud. Tähelepanu peaks ehk juhtima tõigale, et adramaa-revisjonides esines kaks Salu Andruse nimega  arvestusüksust: 1) nn. Lauri-alusest Salu Neost (nr.4) jäänu, mille paistab katku üle elanud hõimlane Aadu "pärinud", kuid mis taluna juba 18.s teisel poolel enam ei eksisteerinud ja 2) Laasu eelkäijaks arvatud rootsiaegse Salu Jürgeni katku üle elanud "õigusjärglase" (võib-olla poja?!) Andruse talu külast pisut Vahtna pool. Et viimasele hoopis Kerstike Laas nime jättis, seda selgitame veel talusid ükshaaval vaadates, kuid tasub tähele panna, et lõpuks jäi Salu-Andruse nimi hoopis kolmandale (RV21), Kõinastu juurtega SAAD'ide talule ja neile, kes oma sugupuid pelgalt meetrikate järgi üritavad koostada, võib paljude Salu Andruste esinemine priinimede-eelsel ajal mõnesugust peavalu valmistada!
Pisut ehk arusaamatult on tabelis kirjas sugulastalud Ansu-Jaani ja Ansu-Tõnise. Rootsiajal võib  nende eelkäijaiks (ka asukoha mõttes) lugeda talusid nr.5 (Handuchse Tönnis) ja nr.8 (Handuchse Matz), kuid läbi adrarevisjonide saab nende eelkäijaks pidada vaid 1731.a seitsmendana kirja pandud koormisi kandvat Handuchse Hans’u. Hans oli 18.s teise pooleni peremees ja alles peale esimest hingeloendust 1782.a said Hansu pojapojad Tõnis ja Jaen  omaette peremeesteks. Mõlemast talust räägitakse aga veel lähemalt edasises.
Enne taludest ükshaaval lähemalt rääkimist toome siin väljavõtte 100 aastat hilisemast nn. reguleerimiskaardi  4. paanist (EAA.2072.3.366). Säiliku üpris viletsale seisukorrale vaatamata saame sellest siiki parema pildi Rootsivere kohta kui sama fondi üldiselt paremas olukorras säilikust 359, millel näiteks Vahtna-poolse Laasu talu (nr.1) kohalt on parajasti tükk välja rebenenud!
18./19. sajandivahetuse küla

Rootsivere küla tundjad peaksid (eespool toodud tabeli abiga) juba küla selleaegsed 17 elupaika suutma kõik "koju ajada" ilma siin täiendavate kommentaaride lisamiseta. Väljalõikele ei ole mahtunud meie tabelisse viimasena kantud Vahtna kõrts, aga seda on huvilistel soovitav sama fondi ja nimistu säiliku 359 5-ndana skännitud lehelt vaadata 
Võib öelda, et üldiselt püsisid 18.s nn. arvestustalud tervik-üksustena 1860-ndate aastateni, mil peale uute talurahvaseaduste kehtima hakkamist ja raharendile üleminekut sai võimalikuks ka talude jagamine. Põhiliselt tekkisid osatalud ikkagi alles 19.s lõpul ja 20. sajandil. Selles mõttes on Rootsivere üsna erandlik, et siin juba 19.s algul koguni kuus arvestustalu (Salu-Aadu, Salu-Kästiki, Villemi, Jaani, Manni-Lauri ja Jaagu-Laasu) vabadikeks jäid.
Nagu öeldud, kujutasid Igaküla ja Rootsivere orduajal kumbki omaette vakukeskusi, kus ordufoogt talumeeste maksud ja hinnused kohapeal kokku korjas, aga seni on üsna selgusetu, kuidas need külad teoorjuse aegadel oma kohustused mõisa ees kandsid, kui taaniajal nüüdses Lahekülas Muhu esimene riigimõis (ametimõis) oli rajatud? Rootsiverest Suuremõisas teol käimist on siiski pisut raske ette kujutada! Samuti ootavad uurimist ja “lahti mõtestamist” ka 1860-ndatel moodustatud Suuremõisa kogukonna (mõisavalla) dokumendid – niivõrd kui neid üldse on säilinud. Sel ajal olid tähtsamad küla-kogukonna probleemid kogukonna-kohtu pädevuses, aga kuidas nii suures ja hajutatud kogukonnas, nagu Suuremõisa oma seda oli, küsimusi lahendati, oleks üsna huvitav teada.
Oma roll ja tähendus Rootsivere elule oli kindlasti tõsiasjal, et 1576. aastal lasksid taanlased orduaegse “karistuslinnuse” Maasis õhku ja Koguva Hanskeni järglastel ei olnud enam asja siia purjetada. Ühendus Muhu ja Saaremaa vahel hakkas toimuma Orissaare kaudu ja sinna oli Vahtnast oluliselt lühem tee kui Koguva alt. Korduvalt meenutatud rootsiaegsel kaardil on Vahtna nina juba sadamakohana kujutatud ja nii jäi Rootsivere küla oma Vahtna sadamaga Muhu “lääneterminaaliks” Väina tammi valmimiseni 1896. aastal. Regulaarseks pidi ühendus muutuma 17.s keskel, kui Rootsi riik oma küüdi- ja postiveo-korraldustega Koguva meestele postiveo kohustuse pani, aga pea kolme sajandi jooksul on Vahtna kindlasti ka Rootsivere meestele töid ja ameteid pakkunud. Ilmselt juba rootsiajal hakkas Suuremõis Vahtnas kõrtsi pidama; oli juba nimetatud, et peale Põhjasõda olid Vahtnas kõrtsmikeks Runni Mihkli poeg Mart ja hiljem saksa soost Adam Formann. 18. sajandi lõpul asus Vahtnasse ka tsaaririigi piirivalve-kordon.
Järgnevas tutvume Rootsivere põlistalude ja neid asustanud inimestega ükshaaval pisut lähemalt, alustades 19.s algul kadunud või vabadikeks muutunud taludega. Edasises räägime ja nummerdame talusid selles järjekorras, nagu neid esitati 19 .sajandi hingeloendites, kusjuures vabadikukohti ning osatalusid nimetane vahetult oma tüvitalu käsitluse järel.

SALU-AADU ja Aadu


1674.a De la Gardie aktis on Rootsiveres kolmandana kirjas üheadrane Sallo Jurgeni talu nelja tööealise mehega. Muide Nautses oli sel ajal sama suur Sallo Jahni talu, mille eelkäija 1645. aastal samuti Salu Jurgeni nime kandis ja mis Nautses pärastise Mihkli taluna ka katku üle elas. Salu-nimelised talud olid peale selle veel Linnusel ja mõneti pakub huvi, mida see nimi sel ajal õigupoolest tähendas või kust see algselt pärineb? Ühe oletusena võiks arvata, et sellel ehk mingi seos kunagiste hiiekohtadega on, kuigi (metsa)salu tähenduses ei ole see sõna hilisemas muhu keelepruugis just eriti kasutusel olnud.
1698.a kaardil oli Rootsiveres juba kolm Salu-nimelist peremeest – neist kaks (Lemet ja Niggo) külast Nautse pool (Lauri all) ja Jürgen hoopis Vahtna pool (rootsiaegse kaardi nr.7). Kui viimast oleme siin Laasu eelkäijaks lugenud, siis katku üle elanud Salo Thomas (tabelis nr.17) oli nähtavasti Leemeti või Neo järglane “Lauri-alt”. 1731. aastaks on Toomase asemel peremeheks Sallo Ado – mees, naine ja kolm poisslast peres ning see talu võis juba külas asuda. 1750. aastaks on peremeheks saanud Aadu poeg Aad (~1717–1789) ja 1756.a revisjoni järgi on taluga liidetud ka seni söötis seisud Sallo Andruse arvsetusüksus, mis meie tabelis oli 4. Lauri-alusest peremehest Neost jäänuks arvatud. Sel ajal oli Salu-Aadust saanud Rootsivere suurim talu nelja tööeas mehe, nelja naise (üks neist vana) ja nelja lapsega peres. Meetrikaist leiame Aadu ja Nautse Mardi tütre Mare kaks poega ja seitse tütart, kelledest enamus ka abieluni jõudsid. Peale Aadu surma oli 1795.a loendis peremeheks märgitud tema vanem poeg Jaen (1763–1808), kuid 1811.a loendis on talu meeshinged kirjas vabadike hulgas. Aadu mõlemad pojad olid selleks ajaks surnud (Jaen 45- ja noorem vend Aad "kolmas" 42-aastasena) ning talu jäi peremeheta. Jaanil kasvas üles ainult tütar Mare (sai Linnuse Eemu-Laurile mehele, kuid suri ka üsna noorelt) ning Aadust jäid kaks poega – Andrus (1800-71) ja Mihkel (1806-58).
Pere sai hiljem priinime LIISK. Aadu “kolmanda” pojad Andrus ja Mihkel olid 1826.a Paenase Matsil sulastena kirjas ja noorem vend Mihkel võeti siit 1828.a nekrutiks. Mereväes ta ilmselt teenis, sest madruseks nimetati teda nii abiellumisel 1851.a kui ka 7 aastat hilisemas surmakandes, aga perekonnanimeks on hiljem märgitud hoopis PETER ja mõnikord ka PÜTT! Et nii abielu Soonda Kaegu-Tähvena sulase Mihkel Villi tütre Ingliga kui ka kolme tütre sünnid Muhu meetrikais kirja said (hingeloendid teda kui välja teeninud soldatit ei kajasta), võib arvata, et Mihkli pere ehk Aadul elaski ja vanas eas võis ta veel Vahtnas teenistuses olla.
Vanem vend Andrus oli järgnevates hingeloendites Runni sulasena kirjas; abielumeetrikais teda ei leia, aga 1845.a sündis tal Ansu-Jaani Jaen Kesküla lese Marega (Kallaste Punni Mihkli tütar) poeg Mihkel Liisk (1845–1932), kes hiljem omale Suuremõisa 1. külas latsikoha sai. Seegi hakkas Aadu nime kandma ja 1870-ndatel jäi Aadu koht Rootsiveres oma esialgsetest elanikest tühjaks.
Nähtavasti peale abiellumist Koguva Sumari Ristega 1878.a asus Aadule Laasu Madise noorema poja Ivani poeg Ivan Tarvis (s.1858). Tema esimene naine suri noorelt; 1879.a sündinud poeg Mihkel suri 29-aastaselt vallalisena. 1888.a võttis Ivan Paenase Kunni Andruse tütre Mare (s.1861; Ots) teiseks naiseks, kellega sündisid tütred Ekaterina ja Maria (viimane abiellus 1922.a). Kunni Mare olevat J. Smuuli Muhu monoloogide Kunninga Eedu prototüüp, kes “nägi, kuidas mies tulli ja kuu olli selgas”. Ju siis Mare, kui ta Nisu Villemist ilma jäi, pidi Kästiki-Laasu Ivanile teiseks naiseks minema, et “edasi õitseda” 
Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on Salu-Aadu elanikeks märgitud Ivani teise abielu tütar, 1889.a sündinud Ekaterina oma nooremate vendade Ivani (1901) ja Aleksandriga (1903). Viimased paistavad hiljem Muhust välja läinud; Ekaterina oli pärast Veskil, kuhu poolõde Elena mehele sai ja Aadu koht jäi lõplikult tühjaks. Kruntimisandmetes oli 0,11-hektarine Aadu maaüksus (Lit.I) Ivan Tarvise nimel, kuid kruntimises koht ei osalenud ja paistab hiljemalt 1940-ndateks kadunud.

SALU-KÄSTIKI


Läbi 18.s adrarevisjonide seisis Rootsiveres kirjas söötis ¼-adrane arvestusüksus (Kerstiko Andrus nr.11). Nähtavasti tuli see mängu, kui Salu-Aadu pere oma terve adramaa harimisega enam toime ei tulnud ja 1780.a paiku toodi Nautse Kästikilt (Jaagult) Rootsiverre peremeheks Kerstik Mardi poeg (~1730–1808). Sajandivahetuse kaardil näeme tema talu numbriga 6 üsna Andruse (nr.5) kõrval ja Aadu vastas üle tee.
Kerstik oli 1770.a abiellunud Vanamõisa Lauri Ristega, kellega juba Nautses oli sündinud poeg Mihkel ja kolm tütart. 1780.a sündis veel tütar Lutsi (suri 2-aastaselt). Ema Riste suri 1784.a ja Kerstik võttis teiseks naiseks Nõmmküla Tooma Jaani lese, Kallaste Jaagu Mare. Temaga sündisid veel kaks poega ja üks tütar.
Sajandivahetuse mõisapiiride korrastamisel on mingi kombinatsiooniga Kerstiku perest tehtud Hellamaa mõisa hinged ja pere asustati Oinale, kus Kerstiku poeg Mihkel 1811.a oli peremeheks kinnitatud (järglased said Oina priinime KASK). Et mõista, millega seoses Suuremõis oma hinged Hellamaa mõisale loovutas, tuleks ka selleaegseid Nurme ja Hellamaa mõisade vahelisi maade vahetusi uurida, aga Rootsiveres oli nüüdsest üks arvestustalu vähem. Suulistes pärimustes Salu-Kästiki talu või kohta Rootsiveres ei mäletatagi. Mõneti kummastavalt on reguleerimiskaartide spetsifikatsiooniköites EAA.311.1.1041 Rootsivere lõppu lisatud veel Salu-Kästikiga sama number 6 ja selle jures kirjas Sallo Laurs wüsten Wohn Stelle, aga kaardiväljal leiame vaid hulga numbriga 6 tähistatud maakilde Lauri-aluse piirkonnas. Nii jääb siinkohal selgusetuks, kas üldse ja milline seos sellel dokumendireal võiks eespool jutuks olnud vabadiku, Vahtna kõrtsmiku Mardi poja Lauriga olla?!

VILLEMI


Ei saa kindlalt väita, et Villemi kohanimi just 1645. ja 1674. aastate dokumentides esinevalt Runni Willemilt pärineb, aga 1698.a kaardil kannab üks kahest põhjapoolsemast talust külas nime Willeme Jürgen ja tema järglaseks on arvatavalt 18.s adrarevisjonides esimesel kohal märgitav Willema Laas (1713. aasta protokollis on teda numbriga 17 Kitze Laasuks nimetatud). Adrarevisjonides toodud pere koosseisu jälgides võib oletada, et Laas suri 1740.a paiku, aga 1744.a revisjonis on üksuse nimi endiselt Willema Laas. 1750. aastal on peremeheks arvatav Laasi poeg Willema Lase Lehmet (~1700–1769) ja meetrikais kohtame ka Leemeti poega Laasu ning kahte tütart. Vanemale tütrele Marele tuli 1767.a Mälast koduväiks Mihkel Juri poeg (~1733–1812), kelle järglased said priinime LEEM ja Mihkel oli esimestes hingeloendites talu peremehena kirjas. Laas Leemeti poeg (~1754-94) oli esimese loenduse ajal 1782.a talus sulaseks märgitud. Tema esimene naine, Võlla Lolli Matsi tütar Rõõt suri noorelt järglasteta. Ka 1793.a teiseks naiseks võetud Salu Aadu tütre Ristega ei jõudnud lapsi sündida, sest Laas suri 40-aastasena järgmisel aastal ja Riste sai aasta pärast uuesti Runni Jurile mehele.
Koduväil Mihklil sündis Marega kolm poega ja neli tütart. Vanemad pojad surid noorelt – Mihkel 8-kuuselt ja Aad 20-aastaselt vallalisena. Noorem vend Tõnis (s.1774) oli 1795.a  Igaküla Kästikile sulaseks pandud ja 1811.a oli vana Mihkel vabadike seas kirjas. Tõnis abiellus 1801.a Runni Jaani tütre Ingliga ja neil sündisid kaks poega, aga 1813.a võeti Tõnis nekrutiks ja tema tagasi jõudmisest andmed puuduvad. Tõnise vanem poeg Juri suri aastaselt; noorem vend Aadu Leem (1805-77) oli hiljem Soondas ja Viiraküla Poali-Andrusel sulaseks. Tema vanem tütar Kadri kasvas nähtavasti Viirakülas üles (abiellumisel 1855.a on tema perekonnanimeks isegi VAHA märgitud), aga poeg Mihkel Leem (1847–1918) võis ehk surmani Rootsiveres elada. Aadu esimese abielu kolm poega surid noorelt, aga 1852.a võttis Aad teise naise – nekrutiks võetud Mihkel Koplimei lese, Mäla Mardi sulase Aadu tütre Riste Laid-Koplimei ja neil sündis 1859.a veel tütar Mare, kes 3-aastaselt suri. Arvatavalt elas ka Aad oma perega vanas eas Rootsiveres, kus tema esimese abielu noorem tütar Rõõt (abiellus 1866. aastal) ja poeg Mihkel üles kasvasid.
Hiljemalt koduväist peremehe Mihkli (Aadu vanaisa) ajal pidi Villemi talu asukoht muutuma, sest nn. reguleerimiskaardil 1800.a paiku kujutatakse Villemi Mihkli talu (nr.15) üsna sellel kohal hilisema Veski ja Jaagu vahel, kus seda Rootsiveres veel 20. sajandi lõpuni mäletati asunud. Kiriku-kirjades leiame luterlaseks jäänud Aadu poja Mihkel Leeme pere teises Hellamaa koguduse-nimekirjas (1879-91) Mäla küla lõpust, aga elukohta seal ei märgita! Mihkel oli teist korda abiellunud õigeusku Maria Hobustkoppeliga Päraselt ja Hellamaa kogudus hoidis oma “hingedel kiivalt silma peal”. Mihkli esimene abielu oli lastetu, aga Marega sündisid pojad Ivan (1882; hilisem käekäik teadmata) ja Georgi (1889 - 97) ning tütar Elena (1892; sai 1914.a mehele). Viimases luteri personaalraamatus enam perekonnanime Leem ei esine ja Villemi koht ei kajastu ka Rootsivere kruntimis-andmetes. Nähtavasti kadus koht esimese ilmasõja ajal või järel.

LAUKA ja Jaani


Neljandat varakult kadunud talu võib Mihkli (Porsa) kaugeks sugulastaluks arvata, mille eelkäija on tänu Porsa (ka Purse või Pörsa) nimele jälgitav juba 1569/70. aastate maaraamatus. 1674. aasta aktis võime selle nime põhjal Pursa Tönnis’e järglasteks arvata Pörsse Jaaku ja Laest ning samanimelised peremehed esinevad ka 1698.a kaardi-eksplikatsioonis. Sel ajal asusid talud küll üsna küla keskel (nr.-d 12 ja 13 rootsiaegsel kaardil) umbkaudu pärastise Veski kohal kõrvuti. Katku järel olid mõlemad rootsiaegsed Porsa talud “rivist väljas” ning neist on esimestes adrarevisjonides vaid söötis arvestus-üksused (Porsa Laas ja Laucka Jaack järjrkorra-numbritega 12 ja 13). 1750.a revisjoniks on mõlemad talud taasasustatud ja sellest ajast võib ühe peremeest Lauri arvata praeguse Mihkli kohal ning Laucka Jaacko Jahn’i tema naabruses (Mihkli ja Niidi vahel) asuvaiks. Eespool oli see Jaan (sünd. ~1712.a; surmaaeg teadmata) “rootsiaegse” Runni Mihkli pojaks arvatud ja kummalisel kombel kohtame sama Jaani veel esimeses hingeloendis selleaegse Salu-Andruse 70-aastase peremehena, kuigi 4 aastat varem oli tema poeg Juri samas juba peremeheks märgitud! 1782.a hingeloend aga kinnitab, et Jaani naine Eed oli Salu Andruse tütar ja tuleb arvata, et peale Adam Formanni “Lauri alla” asumist on Jaan Salu Andruse (pärastise Laasu) väimehena poegadega jõudnud nii rootsiaegse Laucka Jaagu kui ka Handukse Andruse talud asustada!
Esimeses hingeloendis 1782.a on Laukal peremeheks juba Jaani poeg Mats (~1756–1829), aga Jaani ei kohta hiljem ei hingeloendeis ega surma-meetrikas. Sellega seoses peaks täpsemalt uurima Saaremaa Jaani koguduse meetrikaid ja Kõinastu esimesi hingeloendeid, sest võib-olla suri Jaan hoopis Kõinastus. Segadust lisab tõik, et kuigi Lauka tundub Rootsivere nimi olevat, kannavad selleaegsed Kõinastu inimesed lisanime Lao (ka Laoga) ja meetrikais on tihti raske vahet teha, millal Rootsiveret ja millal Kõinastut mõeldakse. Jaani poja Matsi naine Ingel oli Kõinastust pärit ja 1795. aastaks on Rootsiveres peremeheks pandud Kõinastu mees Mihkel, Laoga Jurna poeg, kes aga 1811.a kogu perega Tamse mõisale anti ja Kallaste Munskal peremeheks seati (said priinime UUSMEES). Võimalik, et Suuremõisa ja Maasi mõisa vahelise hingede vahetusega tegemist oli, millega edasises jutuks tulev Jako Laso Jaak ehk Kõinastu Teetlile viidi.
Mats Jaani poeg sai priinime LAUK. Tal oli Kõinastu Aadu (hiljem Võrklaevad) peretütre Ingliga neli poega ja tütar Kadri. Viimane sai 1808.a Runni Matsi naiseks; vanem poeg Tõnis võeti 1804.a nekrutiks, teine poeg Jaen oli Igakülas ja 1826.a hoopis Mõegakülas sulaseks, kus sai miskipärast Lõetsa priinime KELDER?! Matsi kaks nooremat poega paistavad väikestena surnud ja 1811.a oli Mats ise vabadikuna kirja pandud. Miks Suuremõis oma arvestustalust Rootsiveres loobus ja oma “hinge” Kansi mõisale loovutas, jääb selle juures jällegi arusaamatuks ja vaid mõisapiiride korrastamise kompleksne uurimine võiks siin mingit selgust tuus.
Koht ei jäänud siiski tühjaks ja hilisemast mäletatav Jaani nimi pärineb tõenäoliselt hoopis Jaagu sulase Laasu nooremalt pojalt Jaen Tarviselt (1776–1840), kes Laasul oma venna Mihkli sulaseks oli ja nähtavasti vanas eas vabadikuna Laukale asus. Tarviste suurest sugupuust saame edaspidi Jaagu taluga seoses veel rääkida, kuid siin tuleb Laasul peremeheks jäänud Jaagu Mihkel Tarvise noorema venna järglastest paratamatult juttu teha. Nimetatud Jaen Tarvisel, kes hingeloendite järgi terve elu Laasul oma vanema venna sulaseks oli, sündis kahe naisega 6 poega ja 3 tütart. Vanem tütar Kadri jäi vanatüdrukuks; Mare abiellus 1846.a ning noorim tütar Eed suri 5-aastaselt. Kuuest pojast neli surid samuti lapseeas ja täisikka jõudsid vaid Tõnu ja Laas. Vanem vend Tõnu (1806-87) võeti 1828.a nekrutiks, kuid on pisut vähem kui 15 aastaga teenistuse “selgeks saanud” ja abiellus 1852. aastal Linga Mardi tütre Anna Hebestreitiga. Nende vanem tütar Kadri sai mehele, aga poeg Ivan ja noorem tütar Mare surid noorelt. Küllap elas pere Jaanil, sest väljateeninud soldati priinimeks on meetrikais enamasti JAEN märgitud.
Noorem vend Laas (1817-91) sai vanas eas omale Ridasis Sildu latsikoha; tema poeg Jakob oli Liival kõrtsmikuks ja hakkas seal hiljem poodi pidama. Laasi teise abielu poeg Joosep sai Nurme mõisast asunduskoha, mis Suuremõisa ja Nurme piiril tänini Sildu nime kannab.
Nähtavasti veel vana soldat Tõnu eluajal asus Jaanile Laasu selleaegse peremehe Madis/Matvei Tarvise noorem vend Ivan Tarvis – kunagise Laasu peremehe Mihkli pojapoja poeg. Tema noorem poeg Aleksander võttis osa Vabadussõjast ja sai autasu-maana Nurme mõisas Kaasiku asunduskoha, kuid loovutas selle vanemale vennale Timofeile ja läks ise Tamsele noorelt surnud Korja Madise lesele Iisale teiseks meheks (sealset Madisest pooleli jäänud Mehiku asunduskohta üles ehitama). Kõigest sellest on lähemalt juttu nii Nurme kui Tamse asundusküladega seoses.
Viimase Rinsi koguduse-nimekirja järgi on Jaani viimasteks asukateks 20. sajandil olnud Nautse Jaagu-Mihkli Vassili Aljase lesk Ekaterina (sünd. 1878; Müürisepp) oma kahe tütre Juulia ja Akiliinaga, kes siit on Võikülla läinud, aga see jääb siinkohal lähemalt kommenteerimata. Kruntimisandmetes Jaani maaüksust Rootsiveres ei esine. Arvatavalt paljude varakult vabadikeks muutunud talude tõttu on kruntimiste algul Rootsiveres tervelt 35,5 hektarit nn. küla ühismaad. Enam kui 100-aastane Jaani vabadikukoht kadus Rootsiverest nähtavasti enne viimast sõda.

MANNI-LAURI


Manni (Manne) nimi esineb 1592.a maaraamatus nii Rootsivere kui Nurme vakustes ja raske on otsustada, kumba kanti rohkem selle nime “algkoduks” lugeda (Maasilinna maaraamatuis me seda nime veel ei kohta). Rootsiveres esineb nimi siiski läbi rootsiaja, kuigi 1645.a on Manni Gorris’e nimega peremees ka Vanamõisas!
Rootsiaja lõpul on Porsa Laasu talust pisut praeguse Muda pool ½-adrane Manne Jürgeni talu, millest jäi 18. sajandisse samanimeline arvestusüksus. See seisis läbi kõigi adrarevisjonide kirjas söötis üksusena ja alles 1778.a vakuraamat märgib selle peremeheks Manni Jurna Reinu (~1720 – 1781). Meetrikad nimetavad teda Muda Reinuks ja võib-olla on Muda Aadu pojaga tegemist (oletatav vend Jaak oli 18.s teisel poolel Linnuse Villemil peremeheks).
Reinu naine Mare suri 1762.a aprillis (märgitud 40-aastaseks) ilmselt sünnituse tagajärjel (kuu aega varem oli 2-päevaselt surnud nende tütar Riste) ja rohkem me meetrikaist Reinu pere kohta midagi ei leia. Esimese hingeloenduse ajal 1782.a on Manni-Jurna peremeheks märgitud 30-aastane Laur (~1753–1809) naise Made (Põitse Ännika Matsi tütar) ja äsja sündinud poja Andrusega. Talus on ka Lauri noorem vend Jaak (~1761-97) ja õde Eed (~1757–1830). Nähtavasti on nad hiljuti Linnuselt Rootsiverre (tagasi) toodud; nende vanem vend Mihkel (~1747–1812) jäi Linnuse Villemil peremeheks.
Järgmise loenduse ajal 1795.a oli Laur veel peremees. Tal sündisid Madega ka poeg Aad, kuid 1795.a hingeloendis teda ei ole ja kuigi surmakannet meetrikas ei leia, peab Aad olema ilmselt lapsena surnud. 1803.a võttis Laur veel teise naise – Pädastes sündinud Või Lauri Juri lese Leenu, kellega 1805.a sündis poeg Juri.
1811. aasta loenduseks olid vennad Laur ja Jaak mõlemad surnud ja talust on saanud vabadikukoht. Lauri vanem poeg Andrus oli Võlla Lollil sulaseks (võeti sealt 1812.a nekrutiks), aga 4-aastane Juri on märgitud Saaremaal Kingli mõisa Pahavalla külas “hulkuvaks” (herumtreiber)! Ju ta seal koos emaga “hulkus” – naisi 1811.a loend ei märgi ja Leenut ei ole ka järgnevates hingeloendites, kuigi ta paistab 1828.a Muhus (arvatavalt Rootsiveres) surnud. Juri oli hiljem Mäla Poali-Jaagul sulaseks (kandis priinime KUPPO) ja 1834.a loend märgib ta surnud olevat (meetrikad seda jällegi ei kinnita ega lükka ka ümber!).
Ka Lauri venna Jaagu ainust poega Aadut märgitakse 1811. aastal 17-aastasena (tegelikult 14-aastane!) Saaremaal “hulkuvat”, kuid 1816.a on ta ikkagi Rootsivere vabadikuna kirjas ja võeti siit 1821.a nekrutiks. 1826.a loend märgib takkajärel ka tema perekonnanimeks Kuppo, aga hiljem me seda priinime Muhus ei kohta.
Kas ja milliseid vabadikke peale Kuppode võis veel Manni-Lauril elada, selle kohta andmed puuduvad. Meenutada võiks 18.s lõpupoole arvatavalt Vahtnas teeninud Hendrikut (~1731–1806), kelle viiest tütrest kolm abiellusid. Lutsi oli 1795.a abiellunud Nurme kõrtsmiku poja Mardiga, kes 1811. aastaks oli kuskile kadunud ja 1816.a oli Lutsi kolme vallaslapse ning õe Ingliga Tupenurme asunud. Tal ühe Pärnu mehe Kaarliga sündinud vallaspoeg Priidu sai hiljem Tupenurme Saare peremeheks (priinimega LAISK), aga selle üle arutleme pigem Tupenurme loos. Et need vabadikud Tupenurmes Willema  lisanime kandsid, millist kohta seal enne ega pärast ei ole olnud, võiks neid ehk pigem teisena jutuks olnud Rootsivere Villemi talu ja vabadikukohaga seostada.

JAAGU-LAASU


Rootsiaja lõpul oli Muda lähimaks naabriks ¼-adrane Handuchse Jaagu talu (kaardil nr.15) ja selle järglaseks võib lugeda 1713.a koormisi kandnud Jacko Laas’u, kellel 1731.a revisjonis oli kaks tööeas meest, kaks naist ja üks poisslaps kirja pandud. 1750. aastaks on talus peremeheks Jacko Laso Jaack, kes hiljem vaateväljast kaob (on ka oletus, et ta Laukale toodud Mihkli vastu Kõinastusse Maasi mõisa hingeks anti?!). Siinjuures jääb ebaselgeks, kas Laoga Jurnaks nimetatud Mihkli isa lisanimi Kõinastust või Rootsiverest pärineb?
Jaagu vanema poja Laasi abielu 1766.a paistab juba teine olevat ja ta oli sel ajal ilmselt tulevases Laasu talus peremees, kuhu ta millalgi 1750-ndate lõpul oli koduväina asunud, aga sellest veel eespool. Laasi noorem vend Andrus (~1737-80) oli 1778.a vakuraamatu järgi siin vaadeldava arvestustalu peremees, kuid selleks ajaks asusid taluhooned nähtavasti juba rootsiaegse Porsa Jaagu talu kohal praeguse Veski kandis (1800.a kaardil nr.13; meenutame, et Laucka Jaagu üksuse taas-asustamisel 18.s keskel olid selle hooned kuskile praeguste Mihkli ja Niidi vahele ehitatud).
Meetrikaist leiame Andruse kaks poega ja kaks tütart (noorem tütar Lutsi suri 4-aastaselt). 1782.a hingeloend nimetab 1760.a paiku sündinud vanemat poega Mihklit 18-aastaseks vallaliseks peremeheks, kuid edaspidi kaovad tema “jäljed” nii hingeloendeist kui meetrikaist. Teises loendis 1795.a on peremeheks noorem vend Jaak (1766–1819), kelle järglased said priinime KADUN (Kaddun). Võib-olla on saadud nimi tõesti seotud Jaagu vanema venna Mihkli salapärase kadumisega, millele vaid mõni juhuslik infokild kunagi võib lähemalt valgust heita.
Jaagul oli kaks poega ja neli tütart: esimene poeg Andrus suri imikuna, aga Mihkel Kadun (1810-82) oli hiljem Igaküla Ennu-Matsil sulaseks ning sai vanas eas omale Suuremõisas latsikoha, mis samuti hakkas Ennu-Matsi nime kandma. Ilmselt ei eksisteerinud Jaagu-Laasu koht 19. sajandil enam kuigi kaua ka vabadikukohana, sest suulises pärimuses teatakse seda vanadest kohtadest kõige vähem või üldsegi mitte.

Peale loetletud kuue talu hääbus Rootsiveres 19.s algul veel üks talu, mis 1800.a kaardil (nr.12) samuti Jaagu-Laasu nime kandis ja spetsifikatsiooniköites on selle peremeheks märgitud Jacko Laso Michel! Esmapilgul võiks arvata, et Jaagu kadunud vanema venna talust räägitakse, aga tegemist on hoopis Kõinastust Rootsiverre asunud Mihkli taluga, kelle järglased perekonnanimeks SAAD said. Sellest “segadusest” tuleb edaspidi Salu-Andrusega seoses veel lähemalt juttu, aga omaette kohana ei olegi seda seni Rootsivere nimistusse kantud. Reguleerimiskaardil asus talu Jaagu-Laasu Jaagu talu kõrval umbes sellel kohal, kus omal ajal Mihkli rootsiaegse eelkäija, Porsa Laasu talu kaardil kujutati.
Koos vabadikuks jäänud Vahtna kõrtsmiku Mardi arvestustaluga on sellega 8 üksust 18-st “arvestusest väljas” ja siitpeale võime asuda 20. sajandini elanud kümne põlistalu juurde. Nende puhul saame esitada ka talude õuemärgid, kuid siin võib esineda lahkuminekuid sellest, kuidas neid omas külas mäletati ja täiendav teave selles osas oleks igati teretulnud.

1. MUDA 

Õuemärk
Dokumentides me Muda nime enne Põhjasõda Rootsiveres ei kohta, aga 1698.a kaardil võiks talu eelkäijaks olla numbiga 16 märgitud Matze Niggo talu, mida ehk 1674.a akti Ronne Matz’i üheks järglaseks võib arvata (Matsi lisanimega talusid nimetatud kaardil on tervelt kolm – nende hulgas ka Niidi arvatav eelkäija Matze Thomas). Nii võiks arvata, et kultuurkiht Muda ümbruses ehk sama “tüse ja kõnekas” võib olla nagu põhjapoolses külatuumilus.
1713.a vakuraamatus ei ole Muda talu teovõimeliseks arvatud, aga adrarevisjonides 1731. aastast alates kannab siin koormisi Muda Ado ning peale tööealiste mehe, naise ja kolme poisslapse märgitakse talus ka üht vana meest ja naist. Samanimeline peremees on talul läbi kõigi adramaa-revisjonide ja nii pidi ehk isegi kahe Aaduga tegemist olema, aga selleaegsete meetrikate puudumise tõttu me sellest täpsemat pilti ei saagi. Oleme oletanud, et vana Aadu pojad võisid olla nii Linnuse Villemil peremeheks pandud Jaak (~1722-72) kui Manni-Lauri taasasustanud Rein (~1720-81). Kui Aadul ka poeg Aad oli, siis suri ta arvatavasti enne 1762. aastat (võis ehk vanim poegadest olla), aga see jääb siinkohal pelgalt oletuseks. Oletusi raskendab seik, et 7. jaanuaril, 1767.a on surmameetrikas kanne, mille järgi on surnud 30-aastane Mudda Jaani vend Jaak! See nagu välistaks võimaluse, et Linnuse Villemil peremeheks pandud Jaak üldse Muda Aadu poeg oli, aga Manni-Lauri Reinuga nad siiski sugulased paistavad olevat! Nende arvatavate Muda inimeste vähesed järglased said priinime KUPPO, aga Mudal pandi 1820-ndatel priinimeks SUURTEE.
1778.a Suuremõisa vakuraamatus on peremeheks Muda Ado Jahn (~1725-81), keda samuti võiks vana Aadu pojaks arvata. Tema perest on ka säilinud meetrikais jäljed – kaks tütart ja kuus poega. Vanem poeg Mihkel Suurtee (~1758–1831) on isa surma järel veel vallalisena peremeheks pandud. Hiljem sündis tal Võlla Lolli Lauri tütre Marega ainus poeg Mart, kes 11-aastaselt 1798.a suri ja 1811. aastaks on peremeheks pandud Mihkli noorem vend Jaak Suurtee (1767–1824). Mihkel oli surmani talus sulaseks. Sulaseks jäi ka 1777.a sündinud noorem vend Mart (Jaani kolm poega surid väikestena), kellel Tupenurme Panga Marega ka kaks tütart jõudsid sündida, aga 1814.a võeti Mart nekrutiks ja rohkem me temast ei kuule.
Jaak Suurteel oli Nõmmküla Tooma Ingliga samuti kuus poega ja kolm tütart, aga abieluni jõudsid vaid vanemad lapsed Kadri ja Mihkel ning noorim poeg Juri (1819-95), kes omale hiljem Heinamaa vabadikukoha rajas. Teine noorem vend Ado/Aleksei (s.1815) võeti 1838.a jällegi nekrutiks, aga kolm vahepealset poega ja kaks tütart surid väikestena.
Peale Jaagu surma oli tema esimene poeg Mihkel (1801-75; usuvahetusel ristiti Mitrofaniks) parajasti täisikka jõudnud ja kinnitati peremeheks. Noorel Mihklil sündis esimese naise, Igakülast võetud Ingliga neli poega ja tütar Ingel (1836). Viimane jäi vallaliseks, kuid 1870.a sündis tal vallaspoeg Aleksei (Udo Suurtee vanaisa), kes sajandi lõpul koos emaga Saaremaale asus. Kaks vanemat poega surid imikueas, kolmas poeg Aad/Aleksei (s.1830) sai isa surma järel Mudal peremeheks ning neljas poeg Jaen Suurtee (1833-98) sai Suuremõisa 1. külas Muda nime saanud latsikoha
Peale esimese Ingli surma võttis Mihkel 1852. aastal veel Rässa Obukult teise Ingli (usu-vahetusel küll Olgaks ristitud) ja temaga sündisid veel kaks poega: Nikolai (1853–1935) rajas omale hiljem Sonni vabadikukoha, aga noorim poeg Matvei suri 3-kuuselt.
1850.a abiellus Aad/Aleksei Suurtee Igaküla Neo Matsi tütre Rõõdaga (Irina), aga kas kogukonnakohus ta Mudal juba enne isa surma peremeheks kinnitas, ei ole päris selge. Kui seni olid Muda peremeestel pojad ülekaalus olnud, siis Seil sündis kuus tütart ja neli poega ning viimastest kolm nooremat surid kuu või mõne nädala vanuselt. Vaid vanem poeg Ivan sai täisealiseks ja oleks võinud peremeheks saada, aga mingite intriigidega olla kogukonna-kohus temalt pärimisõiguse võtnud ning talu läks hoopis Sei teise tütre Kristiina (1854–1932) valdusse, kes 1876.a abiellus Linnuse Tõnu Kaarel (Kirill) Noodaga. Nii jäi Sei viimaseks Suurteedest peremeheks Mudal. Tema ainus poeg Ivan (Jaen) Suurtee rajas omale hoopis põldude taha Tänavasuu (ka Malsa) nime saanud vabadikukoha ja siitpeale olid Muda pererahvaks Noodad.
Seni on meetrikaist teada Kaarel ja Tiina Nooda kaks tütart ja kaks poega. Vanem poeg Timofei Noot (1881–1954) jäi Mudal peremeheks ja viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on kirjas tema 1907.a sündinud poeg Kirill (“teine”) Noot ning tütred Raissa, Salomonia, Lidia ja Emilia (Timofei naine oli Maria Tihoni t. Paist Lehtmetsast).
Kruntimis-andmetes oli 55,79-hektarine Muda koht Timofei ja Raissa Nooda nimel (1939.a talundileht märgib suurust 56,97 ha, millest 10,55 ha oli põldu). Noor Kaarel abiellus 1932. aastal Ekaterina Matvei tütrega Ridasist ja sündisid tütred Ellen (sai hiljem Juhan Smuuli teiseks naiseks), Evi (abiellus Mõisaküla Palmi Udoga) ja Meida.
1959.a rahvaloenduse ajaks olid Mudale jäänud 53-aastane Timofei vanem tütar Raissa ja “noore” Kaarli lesk, 52-aastane Ekaterina. Kui koht tühjaks jäi, tuli Kaarli noorem tütart Meida oma perega sünnikoju tagasi, et selle edasi kestmist veel vähemalt oma eluea jagu pikendada.

Heinamaa

Muda vana Jaagu (1767–1824) noorem poeg Juri Suurtee (1819-95) jäi tallu sulaseks, abiellus 1842.a Runni Tõnu tütre Marega ja neil sündisid poeg Tõnu ning tütar Riste. Riste ei olnud veel poole-aastane, kui ema suri ja orvuks jäänud Riste suri 5-aastasena. Juri uut naist ei võtnud ja paistab olevat asunud pojaga 1852. aastal surnud heinamaavahi Mihkel Värava rajatud eluasemele, sest Heinamaa nime kohtame meetrikais kõigepealt 1820-ndaist heinamaa-vahiks olnud Mihkliga seoses. Temast tuleb Niidi talu juures veel pisut juttu.
Juri ainus poeg Tõnu Suurtee (1844-96) abiellus 1870. aastal Linnuse Neo Marega ja sündisid neli poega ning kuus tütart, kelledest kaks poega ja kolm tütart ka abieluni jõudsid. Vanem poeg, 1874.a sündinud Kaarel abiellus 1906. aastal Soonda Andruse Kadriga ja neil on luteri meetrikas kirjas samal aastal sündinud tütar Iida; pere asus hiljem Saaremaale Kahutsi Jaksteinile. Noorem vend Mihkel (1876 – 1921) oli juba 1900.a Nautse Laasu Ruuduga abiellunud ja neil on teada kolm tütart ning 1911.a sündinud poeg Artur. Mihkli noorim tütar Rosalinda sündis 1917. aastal ja EV aastail mäletatakse Heinamaal elanud Mihkli leske Ruudut kahe tütre ja poja Arturiga (teine tütar Riina suri 5-aastaselt 1909. aastal).
Kruntimisandmetes oli 0,38-hektarine Heinamaa maaüksus veel 1939.a Artur Suurtee nimel kinnistusse kantud, kuid selleks ajaks oli Artur juba emaga Maasi Randveele asunud ja maa olla omandanud Mihkli Ivan Heapost.

Tänavasuu (Malsa)

Asjahuvilistel tuleks selleaegsed Suuremõisa kogukonna-kohtu protokollid üles otsida, sest suulistes pärimustes räägitakse, nagu oleks Muda Ado/Aleksei ainus täisikka jõudnud poeg Ivan Suurtee (s.1858) poolearuliseks ja talu pidamiseks kõlbmatuks tunnistatud! Kuidas ka oli, aga 1877.a Linnuse Aadu Madise tütre Juliaga abiellunud Ivan on omale põldude taga vana põldudevahelise tee või tänava suus vabadikukoha rajanud ja siin sündisid tema viis poega ning kolm tütart (teine neist 1887.a surnuna). Ivani ja Juula esimene poeg Matvei suri 3-nädalaselt, 1879. aastal sündinud Andrei omandas 20.s algul Ridasis Jaagu latsikoha, kuhu ta oma Lehtmetsast võetud naisega asus ja kolmas vend, 1881.a sündinud Vassili Suurtee jäi Tänavasuule. Kaks nooremat poega (Timofei ja Ivan) surid imikueas. Mis kohanimesse puutub, siis leiame 18./19. sajandivahetuse kaartidel nn. Lauri-aluse piirkonnas mitme väikese põllu-soadu hulgas ka Malsa soadu ja seega paistab üsna vana Rootsivere toponüümiga tegemist olevat.
Vasselil sai Paenase vabadiku, Kaera Ivani tütre Juliaga (sünd. Tagaküla) kasvama  kolm tütart ja 1924. aastal sündinud poeg Eimar; kaks esimest last (tütar ja poeg)  surid väikestena ja hiljem suri 16-aastaselt veel tütar Lidia.
Kruntimiste järgi oli 1,7-hektarine Maltsa maaüksus Rootsiveres Vassili ja 4,92-hektarine Kraavisuu juurdelõige (Paenasel) Julia Suurtee nimel. 1939.a talundileht väidab koha suuruseks 6,25 ha, millest 1,7 hektarit oli põldu. 
Teadaolevalt läks Vasseli ja Juula ainus täisikka jõudnud poeg Einar Pärsamale miilitsaks; Sinaida oma vabaabielu tütre Miraldaga sai juba enne sõda mehele, väikekoht jäi tühjaks ja kadus nähtavasti juba enne kolhoosikorra tulekut.

Sonni e. Kaasiku

Kolmas Muda vabadik Rootsiveres oli samuti 1870-ndatel rajatud Sonni. Nn. Sant-Jaagu saart eraldanud ürgvagumuse lõunapoolses otsas sopistub Väike väin Nautse ja Rootsivere vahel lahesopina. Selle Rootsivere-poolsel kaldal ehitas Muda Mihkli teise abielu poeg Nikolai Suurtee (1853–1935) omale vabadikukoha (olnud nn. sonnialustest kõige merepoolsem). Ta abiellus 1874.a Igaküla vabadiku Aadu Verendeli tütre Mare vallastütre Kadriga, kellega kaks poega ja viis tütart (viimane neist surnuna) sündisid. Esimese poja, 1896.a kutsealuseks olnud Matvei hilisem käekäik on teadmata; noorem poeg Ivan suri 7 nädala vanuselt. Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on kohta nimetatud Mihkli-Matsi vabadikuks. Peale Nikolai ja Kadri on nende viiest lapsest ainsana kirjas veel vanem tütar, 1887.a sündinud Ekaterina oma lapsena surnud vallaspoja Eugrafiga (1920-29). Kadrile paistab Suuremõisa Aljavalt koduväiks tulnud Vassili Georgi p. Ligi ja 1959.a olid Rootsivere Kaasiku elanikeks 69-aastane Vassili Ligi oma naise Ekaterina Nikolai tütrega. Sel ajal pidi Sonnil veel nende eluase olema, aga uue aastatuhande algul olid siin veel vaid võssa kasvanud müürid.
Kruntimis-andmetes on kaks Sonni nimega maaüksust: 0,05-hektarine (lit.VIII) Nikolai Suurtee nimel ja 0,58-hektarine (lit.V; Toa) Jaan Saadi nimel. Talundilehel kandis Nikolai Suurtee väikekoht Kaasiku nime ja selle suuruseks on märgitud 3,39 hektarit (1,57 ha põldu).


2. JAAGU

Õuemärk 
Ühtpidi võib Jaagut (ka Kästiki-Jaagu) Rootsivere arvuka Tarviste suguvõsa tüvitaluks lugeda, kuid selle juured ulatuvad kindlasti orduaega ja selle varastest “arengutest” on üsna lootusetu selget pilti saada. Rootsiaegsete peremeeste nimesid jälgides võib mingi tõenäosusega talu üheks “eelkäijaks” arvata 1645.a peremeest Hanti Kerstik, kelle järel võis 1674.a Kerstiko Michel poolel adramaal peremees olla. Samal ajal oli 1674.a tervelt viis Hantokse lisanimega peremeest ja selle nimega võib samuti seostada 1645.a Kerstiku lisanime.
Rootsiaja lõpu kaardi-eksplikatsioonis on samuti peremees Kestich Michel, aga tema taluhooned (kaardil nr.9) paistavad olevat sel ajal Ansu-Jaani ja Ansu-Tõnise vahele ära mahtunud! Kuskilt ei saa me teada, kus täpselt Güldenstubbe protokolli Kersticko Jack 1713. aastal koormisi kandis, aga teda võib siiski üsna kindlalt praeguse Jaagu katkujärgseks peremeheks pidada (esimestes adrarevisjonides nimetatakse tema arvestustalu Kersticko Michli Jack). 1744. aastal on peremehena märgitud Kersticko Michli Jurri (~1705-65), keda võiks Jaagu ainsale teadaolevale tütrele Lutsile tulnud koduväiks pidada. 1778.a vakuraamatus ja esimeses hingeloendis on juba Juri ja Lutsi vanem poeg Kerstike Jacko Jurri (~1736–1819) peremees. Sel ajal oli talu kindlasti ka juba oma praegusel kohal, kus me seda esmakordselt 1800.a kaardil näeme (nr.14 Kerstike Jurri).
Perekond sai hiljem priinime TARVIS ja 20. sajandiks sai see enam kui kümne Rootsivere pere perekonnanimeks. Parema ülevaate saamiseks Tarviste “võidukäigust” Rootsiveres toome siin lihtsustatud skeemi, mida edaspidises teistegi taludega seoses veel kommenteerime. Olgu kohe öeldud, et lihtsuse huvides ei kajasta toodud skeem kaugeltki kõiki hargnemisi ja külast välja minemisi (näiteks võib ka Karjala osatalu Jaagult hargnenuks lugeda, kuigi siin hiljem Vokad asusid). Kuigi hästi ei kajastu toodud skeemil ka Tarviste asumine selleks ajaks vabadikukohaks muutunud Jaanile, millest juba eespool juttu oli ja välja on jäänud Igakülla asunud Laasu Mihkli vanema poja Mihkli poeg Tähve, kes välja teeninud soldatina omale põllutaguse Uielu soldati-platsi sai.

Tarviste lihtsustatud sugupuu

Esimeses hingeloendis 1782.a oli Kästiki-Jaagu pere üpris arvukas. Peale peremehe Juri, tema naise ja kolme tütre olid talus kirjas veel vendade Kerstiku ja Laasi pered – esimesel naine, kaks poega ja tütar ning teisel naine ja kaks poega. Kuueteistmendaks hingeks oli hingeloendi järgi talus 87-aastaseks märgitud ja ilmselt enne katku sündinud vana Juri lesk Lutsi – Kerstiko Jago Tochter.
“Noore” Juri kaks poega olid väikestena surnud ja juba enne Juri surma on (1816.a) peremehe roll läinud vanema venna Kerstiku esimesele pojale Laas Tarvisele (1772–1825). Tema onu, sulane Laas (~1740–1807) suri kolmest vennast esimesena. Tema pojad Mihkel ja Jaen olid selleks ajaks Laasule paigutatud ja neist tuleb edaspidi eraldi juttu (õigupoolest oli juba pisut juttu Jaani vabadikukohaga seoses). Kerstiku noorem poeg Aad jäi Jaagul vanema venna sulaseks ja oli mõne aja ka peremeheks, kui Laas suhteliselt noorelt suri ja tema vanem poeg Mihkel veel peremehe-ikka ei olnud jõudnud.
Mihkel Tarvis (1811-73) oli 1834. aastaks Jaagul peremeheks kinnitatud. Ta abiellus küpses eas (33-aastaselt)  omast hulga noorema Linnuse Salu-Jaani Jaani tütre Rõõdaga (usuvahetusel ristiti Ekaterinaks) ja neil sündis 2-aastaselt surnud poeg Jaen ning 2 tütart. Viimased loendid Jaagul kinnitatud peremeest ei märgi, aga vennad Mihkel ja Juri olid oma peredega mõlemad talus kirjas. Mihkel võttis 1854. aastal veel teise naise – Mäla Tõnisele mehele saanud Igaküla vabadiku Rõõda vallastütre Mare, kelle perekonnanimeks abiellumisel oli KAO märgitud. Rinsi meetrikas on kirjas ka nende poja Nikolai sünd 1854.a augustis, aga viimases hingeloendis oli neile veel ¼ -aastane poeg Ivan "omistatud", kelle sünnikannet meetrikas ei leia! Surma-meetrikas on küll nii Mare kui Mihkli surmad (vastavalt 1861. ja 1873.a) ja vanema (esimese abielu) tütre Kristina surm vallalisena 1884.a. Mihkli teise abielu poeg Nikolai (Mihkel) jäi nähtavasti sulase seisusse ja suri vallalisena järglasteta 59-aastaselt 1913.a, kuid viimasesse hingeloendisse märgitud Ivanist puuduvad edaspidi igasugused jäljed! Võib oletada, et tegemist oli hoopis eespool Lauka ja Jaaniga seoses jutuks olnud vana soldati Tõnu poja Ivaniga, kes 12-aastaselt suri, kuid kellest Mihkel ehk lootis talule veel oma järglast peremeest kasvatada?!  Mihkli esimese abielu tütar Maria suri Jaagul vallalisena 1928. aastal.
Peremehe roll läks Jaagul noorema venna Juri esimesele pojale, 1837.a sündinud Juri/Georgi Tarvisele. Meetrikate järgi oli Mihkli vennal Juril neli poega, aga tallegi on viimases hingeloendis poole-aastane viies poeg Mihail “juurde kirjutatud”, kusjuures teine poeg – tegelik Mihkel/Mihail, kes omale varsti Sonni-Mäe vabadikukoha rajas, on samas 17-aastasena kirjas! Hiljem on dokumendile lisatud küll raskelt loetav märkus, kust võib aru saada, et 1860.a 16. septembril on mingist aktist 700/58 vol.41 midagi auszuplierten! Nii ei saa ei Mihkli ega Juri “juurde kirjutatud” poegi väga tõsiselt võtta! Vana Juri keskmine poeg Tõnu suri 65-aastaselt vallalisena, aga 1853.a sündinud Ivani hilisem saatus jääbki selgumata.
19.s viimase veerandi Jaagu peremehel Juri/Georgi Tarvisel oli Koguva Tooma Juri tütre Eeduga kuus poega ja seitsmenda lapsena sündis 1882.a tütar Elena. Esimene poeg Matvei Tarvis (1865–1940) sai Jaagu järgmiseks peremeheks (ta on ka Vabadussõjast osa võtnud). Kaks poega (Georgi ja Aleksander) surid paari-aastastena, Aleksei rajas omale külatee äärde (Sonni-aluste vastas teest põldude pool) Kearu vabadikukoha ja Mihail sai hiljem kruntimisel veerandi Jaagu kohast ning rajas Veski (ka Maripuu nimega) osatalu. Noorim vend, 1879.a sündinud Ivan on perepärimuste järgi Haapsallu asunud (olnud peale 16-aastast vaheaega viimati Muhus Jaagu vana Madise matustel 1940.a).
Madis/Matvei Tarvise kuuest pojast ja kolmest tütrest jõudsid abieluni vaid kaks poega ja 1893.a sündinud tütar Kristina. Vanem poeg Ivan (1888–1919) abiellus 1912.a Koguva Jurna noore peretütre Ingliga ja oleks pidanud järgmiseks Jaagu peremeheks saama, kuid jäi Vabadussõtta. Tema 1913.a sündinud poeg Vladimir (Volli) rajas hiljem Karjala osatalu, aga Jaagul jäi peremeheks Madise teine poeg, 1893.a sündinud Matvei Tarvis (vahepeal sündinud lapsed Aleksander ja Maria surid imikutena; 1896.a sündinud Anton oli vaimse puudega ja 1959.a kirjas Pädaste invaliididekodus).
Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on Jaagul kirjas vana Madis oma poegade Antoni ja Matveiga. Tema naine – Paenase Kunni sulase Mihkli tütar Elena (sünd. Ots) suri 1932. aastal. Noor Madis abiellus 1921. aastal Nurme Hiiemäe (sel ajal veel Linga-Nurga) Elena Ivani t. Metsniidiga ja neil oli kolm poega – Roland, Robert ja Harald.
Kruntimiste algul oli 56,89-hektarine Kästiki-Jaagu talu Matvei, Mihail ja Vladimir Tarviste nimel. 1939.a talundilehe järgi oli koha suuruseks jäänud 22,25 ha, millest 4,34 ha põldu. Noore Madise pojad Roland ja Robert tegid viimase sõja vastaspooltel läbi; Roland läks peale sõda Runni-Mihklile koduväiks, Robert jäi mandrile (elas Kiisal) ja noorem vend Harald asus Orissaarde.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Jaagule kahekesi jäänud 60-aastane “noor” Madis oma 62-aastase naise Elenaga.

Sonni-Mäe

Jaagul peremeheks saanud Juri/Georgi Tarvise noorem vend Mihkel/Mihail Tarvis abiellus 1874. aastal Runni Juri tütre Ingliga ja ehitas omale Sonni all (Kearu vastas üle tee) Mäe nime saanud vabadikukoha. Meetrikais on Mihklil ja Inglil kirjas vaid kaks poega – Ivan (1875–1932) ja Kirill. Viimane suri 11-aastaselt.
Kus Ivan noorena (sajandi lõpul ja 20.s algul) tööd ja teenistust leidis, jääb siinkohal teadmata; esimene naine oli tal Ansu-Tõnise Riste, kellega kaks poega sündisid. Esimene poeg Anton suri 12-aastaselt; 1910.a sündinud Ivan jun. Tarvis läks hiljem Tamse Mäe (Küüni) Aleksander Mägi tütrele Anettele koduväiks ja kolhoosiajal asuti Tamselt Lõetsa.
Riste suri 27-aastaselt ja 1911.a võttis Ivan teiseks naiseks kauge sugulase – Põllu Aleksei tütre Maria Tarvise, kellega samal aastal poeg Artemi sündis. Artur asus hiljem Kõigustesse. Kruntimisandmetes Mäe kohta Rootsiveres ei esine, aga 1959.a rahvaloenduses olid Mäe elanikeks 70-aastane Ivani lesk Maria oma poja Arteemiga, kes olla Kõigustes oma naisega tülli läinud ja koju tagasi tulnud. 1960-ndate lõpupoole  põles Mäe maja maha ja elulõpu elas Artur hoopis selleks ajaks tähjaks jäänud Lepiku Mullaaugul. 

Kearu

Nagu eespool jutuks, rajas Kearu vabadikukoha 19.s lõpupoole Jaagu vana Madise noorem vend Aleksei Georgi p. Tarvis (1873–1929). Naiseks võttis ta Laasu Madise tütre Maria Tarvise (sugulane 6. põlvest) ja Rinsi koguduses olid kirjas nende kolm tütart ning kaks poega; esimene poeg Aleksander oli nädalaselt surnud. 
Kruntimisel moodustati Jaagu ja Laasu maade arvel algul 1,49-hektarine popsikoht, mis 1939.a talundilehe järgi oli 4,4-hektariseks saanud (0,88 ha põldu). Noor pere läks kodust välja; noorim poeg Ermi asus Kuressaarde ja kolhoosiajal, kui koht oli tühjaks jäänud, paigutati Kearule Orissaares rajooni rahandusosakonna autojuhina töötanud mandri mehe Helmut Ranna pere. 1959.a loenduslehel on Kearul 39-aastane Helmut Augusti p. Rand oma naise Magda ja kahe pojaga. Teatakse, et Sonni-Uielu Jaan Metsniit ostnud Kuressaarde asunud Ermilt Kearu maja, aga et sel ajal kolhoosis mingit maja-omandit olla ei saanudki (kehtis Vene NFSV tsiviilkoodeks ja nn. kolhoosipere seadus), olnud Jaanil tükk tegemist, et majja pandud “üürnikest” lahti saada.
Lõpptulemusena lammutas Jaan Metsniit siiski Kearu maja ja viis selle Orissaarde ning uue aastatuhande alguseks oli selle ase Põllu ja Välja vahel tee ääres juba võssa kasvanud.

VESKI

Arvatavalt peale Juri Tarvise surma, kui Aleksei oli omale juba Kearu vabadikukoha ehitanud, otsustas ka noorem vend Mihail Tarvis (1875–1951) oma pere luua ja abiellus 1914. aastal Aadu Ivani tütre Elena Tarvisega (jällegi 6. põlve sugulane – samuti vana Jaagu tütre Lutsi ja koduväi Juri järglane, nagu Mihkel isegi!). Kas enne EV maareformi mingit ametlikku talu jagamist toimus ja millal Mihkel täpsemalt omale oma elamise rajas, ei ole siinkirjutajal teada, kuid koha nimi on nähtavasti seotud tuulikuga, mille tingmärki võib hoolikal vaatamisel 18./19. sajandivahetuse kaardipildil külast pisut põhja pool näha. 
Kruntimisel sai Mihkel veerandi Jaagu kohast ja 1939.a talundilehel oli koha suuruseks 12,86 hektarit, millest põldu oli 2,5 hektarit. Rinsi koguduse-nimekiri märgib Mihkli ja Leena kahte tütart (esimene tütar Lidia suri imikuna) ning 1919.a sündinud poega Vladimir. Vanem tütar Leonida ja Vladimir (võttis hiljem oma nimeks Ants) asusid Pärnu; Vaikele tuli peale sõda koduväiks Niidi Madis Tarvis, kes 1959.a loenduslehel oli Veski perepeaks märgitud. Peale Madise ja Vaike ning nende äsja sündinud tütre Sirje on sel ajal Veskil veel Madise ema – 81-aastane Muda Kaarli tütar Elena (sünd. Noot), kes Niidi vana Madise naiseks oli. Nii on Veski koht (mitmekordselt ja igati) Tarviste valduses veel uuel aastatuhandel.

KARJALA

Teise Jaagu osatalu rajas Vabadussõtta jäänud Jaagu Madise vanema poja Ivani (1888–1919) poeg Vladimir (Volli) Tarvis omale muistse Lauri-aluse piirkonnas. Ta läks aga hiljem Koguva Andrusele koduväiks ning koht jäi nooremale õele Melaniale (Milvi), kellele tuli Kansi Otsalt koduväiks Arseeni Vokk.
1939.a talundilehe järgi oli Karjala osatalu 12,07 hektarit (3,67 ha põldu). 1959.a rahvaloenduses on Karjalal kirjas Ivani lesk (Volli ema) – 64-aastane Ingel Jaani t. Tarvis (sünd. Schmuul Koguva Jurnalt) ja tütre-pojad Raivo, Veljo ning Vaino Vokad (14-aastane Raivo on märgitud perepeaks). Peaks ehk lisama, et perenaine Milvi (Melania) oli miskipärast loendusest hoopis välja jäänud, aga 41-aastane Arseeni Vokk oli hoopis Kansi Otsa ainsa elanikuna kirja pandud!
Arturi ja Milvi pojad läksid hiljem kodust välja - Raivo asus Liiva Kasele, keskmine vend Veljo Saaremaale ja noorem vend Vaino ehitas omale Piirile maja. Peale Arturi surma võttis Raivo ema Liivale oma hoole alla ja uue sajandi teisel kümnendil on Karjala koht tühjaks jäänud ning kuuldavasti võõrandamisel. Selle eest on taastamisel Kansi Otsa koht, mis vahepeal seoses Piirile maja ehitamisega nagu sootuks kadus.

3. RUNNI-MIHKLI

Õuemärk 
Algul oli juba jutuks, et kohe peale Põhjasõda koormisi kandnud Mihklit ja Laasu ei saa järjepidevalt pärastiste Runni talude eelkäijaiks lugeda juba selle tõttu, et need arvatavalt veel oma varasemas asukohas (nn. Lauri all) asusid, kus 1698.a kaardil Rootsivere suurim (ühe-adrane) Runni Laasu talu asus. Asukoha järgi võiks Runni-Mihkli eelkäijaks pigem rootsiaegset Kerstich Lauri arvata, millest ehk adrarevisjonidesse söötis Runni Jaagu arvestusüksus jäi, aga seda märgitakse läbi kõigi adrarevisjonide söötis olevat. Alles 1778.a vakuraamatus kannab see üksus koormisi ja peremeheks on nüüd üks Mihkel (~1706-93), kellelt ilmselt ka praegune talunimi jäi. Täpsema pildi Mihkli perest annab 1782.a hingeloend, kus Mihkel veel peremees oli. Ta oli selles dokumendis märgitud 76-aastaseks ja naine Mare 52-aastaseks, aga täpsustuseks saame siit teada, et Mare oli Runni Matsi tütar. See Mats kandis koormisi juba 1750.a adrarevisjonis ja algul toodud Runni hargnemiste skeemil kujutasime teda katku üle elanud Laasu pojana. Mihkel oleks nagu Matsi vanemale tütrele Marele koduväiks asunud ja seejärel oma talu saanud. Peale Mare leiame varastes säilinud abielu-meetrikates Matsi pojad Laasu (sai koduväina Niidi peremeheks) ja Jaani, kes järgmisena kõne alla tuleva Runni-Jaani peremeheks jäi ning veel kaks Matsi tütart: Eed sai oma küla Jaagu Laasu ja Lutsi Viiraküla Peedu Tõnise naiseks.
Meetrikaist saab kokku lugeda Mihkli ja Mare 6 poega ning neli tütart (kolme vanema lapse täpsed sünniajad enne 1762. aastat jäävad küll teadmata), kelledest esimeses hingeloendis olid kirjas neli poega ja kaks tütart – kaks poega ja kaks tütart olid lastena surnud. Need, kes priinimede panekuni 1820-ndatel elasid, said nimeks ALLIKIVI.
Teises loendis 1795.a on peremeheks Mihkli vanem poeg Mats Allikivi (~1750–1820) ja kolm nooremat venda (Aad, Jaen ja Tõnis) on kõik alles vallalised. Matsil sündis küll neli poega ja kolm tütart, aga täisikka jõudsid vaid kaks tütart: Ingel sai 1819.a mehele ja Mare jäi tallu tüdrukuks. Kaks venda Aad ja Jaen jäidki vallalisteks ning surid mõlemad 1819. aastal. Peale Matsi surma on peremeheks pandud noorem vend Tõnis Allikivi (1777–1846), kes 1803. aastal abiellus Võlla Lolli Mardi tütre Eeduga (“vastukaubana” oli Tõnise õde Eed Võlla Lollile mehele saanud). Tõnisel ja Eedul oli neli tütart ja ainus poeg Jaen, kes hiljem tallu sulaseks jäi, sest peremeheks kinnitati peale Tõnise surma vanemale tütrele Inglile koduväiks tulnud Soonda Suure-Tähvena Tähve poeg Juri/Georgi Pira (1812-76).
Juril ja Inglil oli kolm poega ja kolm tütart; vaid noorim tütar Riste suri imikuna, Rõõt ja Ingel said mehele. Pojad Madis, Juri ja Tõnu olid viimases hingeloendis kõik alles kodus. Vanem poeg Madis kadus Rinsi pihinimekirjadest juba 1866.a; 1869.a nimekirjas öeldakse ta Tallinnas vangis olevat, aga 1872.a märgitakse teadmata kadunuks ja edaspidi teda enam ei meenutata! Noorem vend Juri laulatati 1871.a Ansu-Jaani Ristega, aga nende abielu jäi lastetuks (Juri suri 1902. ja Riste 1920. aastal).
Vana Juri noorem poeg Tõnu/Timofei Pira abiellus 19-aastaselt Maria Müürissepaga Igakülast ja neil sai kaks tütart ning 1872.a ainus poeg Mihail Pira kirikukirja.  Nii ei olegi Runni-Mihklilt vabadikukohti tekkinud.
Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas oli Mihail Piral Paenase Tõnise Madise tütre Elenaga jälle vaid kaks poega Ivan ja Mihail oma peredega kirjas; nende ainus tütar Irina sai 1917.a mehele. Noor Mihkel sai kruntimisel 3/8 talust ja rajas vana külatänava äärde külast pisut põllutaguste poole Uustalu osatalu; vanem vend Ivan Pira jäi Runni-Mihklil peremeheks. Ta abiellus 1912.a Ansu-Jaani Madise tütre Elenaga ja neil olid tütred Leonilla, Salme ja Helju ning poeg Kalju. Küllap oli selleks ajaks vanal Mihklil osa talust juba välja ostetud, aga täpsemad andmed sellest puuduvad (talu päriseks ostmise võis algatada juba vana Mihkli isa Tõnu).
Runni-Mihkli põhitalu suuruseks on algselt märgitud 56,56 hektarit. 1939.a oli talu suuruseks jäänud 34,09 ha, millest 6,62 ha oli põldu. 19. sajandi hingeloendites kandis talu veel rootsiaegset Runni Jago nime, kuigi ühtki reaalset Jaaku ei ole siin peale katku olnud. Kuidas just sellenimeline arverstusüksus oli adrarevisjonidesse tekkinud, mille Runni Matsi koduväi Mihkel taasasustas, jääb selgusetuks.
Peale viimast sõda asus Runni-Mihkli Ivani vanemale tütrele Leonillale koduväiks Jaagu Roland Tarvis ja sellega jõudis Tarvise nimi juba kaheteistmendasse Rootsivere peresse. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Runni-Mihkli elanikeks Leonilla ja Roland oma poegade Peetri ja Reinu ning tütre Tiiuga. Sel ajal elas veel 87-aastane vana Mihkli lesk Elena (Paenase Tõnise Madise tütar).

UUSTALU

Runni-Mihkli Ivani noorem vend Mihail Pira rajas omale osatalu, mis jäigi lihtsalt Uustalu nimega. Talundilehe järgi oli koha suuruseks 17,08 ha, millest 3,72 ha oli põldu.
Mihklil ja Irinal oli kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Feliks (Ferdinand; s.1919) asus hiljem Haapsallu elama. 1959.a elas Uustalul peale Mihkli ja Irina veel noorem poeg, 1924.a sündinud Valentin oma perega – naine Helju Joosepi tütar ja poeg Vello. Hiljem ehitas Vaali omale Piirile endise ühisusepoe voorimehe Mihkel Poleühtidi Männiku vabadikukoha asemele maja, mis tema pere koduks jäi.

4. RUNNI-JAANI

Õuemärk
Eeskätt suulisele pärimusele tuginedes, nagu oleks Runni talu ainsana Põhjasõja ajal vana küla põlemisel alles jäänud, oleme oletanud, et rootsiaegne Runni Laas 1713.a veel nn. Lauri-all koormisi kandis. 1750. aastaks peremeheks saanud Laasu arvatav poeg Mats oli tõenäoliselt juba selleaegsesse põhikülla asunud, kus 100 aastat hilisemal kaardil talu numbriga 10 koduväi Mihkli talust (nr.11) Ansu-Jaani ja Ansu-Tõnise pool näeme. Selle juures võib oletada, et samuti katku üle elanud Laasu (arvatav) teine vend Mihkel veel kodupõldudel oma koormised kandis, aga pojad Mart ja Jaen juba külas asusid. Kordame, et Runni nimeline järjepidevus paistab nii Rootsiveres kui Igakülas tagasi 16. sajandisse ulatuvat (1592.a maaraamatus näiteks esineb Rootsiveres peremees Ruuny Lull) ja nime algne päritolu ning tähendus jäävadki ebaselgeks.
Nagu öeldud, saab esimestes säilinud kiriku-meetrikates tuvastada Laasi poja Matsi kolm tütart ja kaks poega. Matsi teine poeg Jaen (~1737-88) oli 1778.a vakuraamatus ja esimeses hingeloendis arvestustalu peremees ning ilmselt tema järgi kandis talu 19.s loendites Runni-Jaani nime. Jaani naine Rõõt oli Viiraküla Poali-Andruselt ja sealt oli ka sulase Tähve pere, kelle järglased priinimeks VILL said. Jaani ja Rõõda teadaolevast kolmest pojast ja kolmest tütrest on esimeses loendis kumbagi kaks kirjas – vanem poeg Laas oli nähtavasti juba lapsena surnud, kuigi surmakanne kiriku-meetrikas on leidmata ja 1775.a sündinud Kadri suri poole-aastaselt. Jaani järglased said priinimeks PÜTASEPP.
Järgmises loendis 1795.a oli peremeheks juba Jaani vanem ellu jäänud poeg Juri Pütasepp (1770–1830), kes peremehena kirjas ka reguleerimiskaartide spetsifikatsioonis ning noorem vend Mats jäi talle sulaseks. Mõlemad abiellusid, kuid Juril sündis ainus tütar Mare (sai Igaküla Pärdi-Juri Jaani naiseks); Matsi tütar Mare sai oma küla Ansu-Jaani Andruse naiseks, teine tütar Eed jäi vanatüdrukuks ja rohkemat lasteõnne ei ole ka Matsil olnud. Sellega oli rootsiaegse Runni Laasu puus üks “oks kuivanud” ja Pütasepa nimi Muhus selle järel kadus.
1834. aastaks oli Runnil peremeheks kinnitatud kunagise Koguva Laasu peremehe Mihkli poeg Mihkel Tüür (1794–1841). Ta oli 1816. ja 1826.a loendites Ansu-Tõnise sulaseks märgitud, aga arvatavalt oli ta ka Vahtnas uisu peal ametis (isa Mihklit nimetab kirikuraamat kipper Mihkliks). Naiseks oli Mihkel võtnud noorelt surnud Salu-Aadu Riste vallaspoja Juri lese – Linnuse Salu-Jaani Juri tütre Mare, kellega tal sündisid kaks poega ja kolm tütart. Viimastes hingeloendites oli Runnil peremeheks Mihkli vanem poeg Juri Tüür (1823-77) ja noorem vend Tõnu oli sulasena kirjas. Juri kaks poega Koguva Tõnise Andruse tütre Ristega surid 5-aastastena (ainult tütar Mare jõudis 1892.a abieluni) ja peremehe roll läks kümmekond aastat kauem elanud venna Tõnu  kätte. Tõnu Tüür (1826-89) oli 1847. aastal võtnud naiseks Tupenurme Jaagu peretütre Rõõda, kellega tal kuus poega sündisid. Esimene poeg Juri suri 16-aastaselt ja kolm nooremat päris väikestena, aga 1851.a sündinud Tõnu jun. TÜÜR sai järgmiseks peremeheks ja kolmas vend Madis rajas omale hiljem Sonni-Vesiaa vabadikukoha. 1874.a võttis vana Tõnu Linnuse Vana-Toomalt teise naise, kellega sündisid veel kaks tütart ja kolm poega. Teise abielu lapsed ristiti ema järgi õigeusku; tütred said hiljem mehele ja vanem 1. abielu poeg Ivan suri 19-aastaselt vallalisena, aga kaks nooremat venda paistavad talust välja läinud.
Tõnu “teine” Tüür (1851–1944) abiellus 20-aastaselt Koguva Tooma Toomase tütre Marega ja neil sai kirikukirja koguni 8 poega ning nende vahel veel tütar Riste, kes 21-aastaselt vallalisena suri. Esimene poeg, 1872.a luteriusku ristitud Jaen on 1888.a leeris olnud, aga siis märgib luteri personaalraamat ta olevat õigeusku läinud. Jaen teenis kroonu välja, laulatati 1902.a Rinsis Muda Marega (Noot) ja Rinsi pihi-nimekirjades hakati teda peremeheks nimetama. Viimati oli pere armulaual 1912.a, aga selle järel paistab pere muhust lahkunud! Peab lisama, et 2014.a mais võttis siinkirjutaga ühendust USA-s elav Jaani vanema täisikka jõudnud poja Aleksandri tütar Mare (abielus Saar) ja selgub, et Jaani pere millagi esimese ilmasõja ajal või järel Uue-Virtsu asus, kust poeg Aleksander omakorda teise sõja segadustest Ameerikasse jõudis ja seal 80-aastaseks elas (suri 1985.a suvel Baltimore'is, Marylandi osariigis).
Tõnu teine poeg Mihkel suri 28-aastaselt tiisikusse (nagu veel mitmed Tõnu nooremad lapsed) ja kolmandast pojast Madisest sai järgmine Runni peremees. Viiest nooremast pojast kolm on noores eas surnud (Tõnu III näiteks 26-aastaselt kroonu-teenistuses), aga 1886.a sündinud Kaarli hilisem käekäik vajaks veel selgitamist. 1920.a Muhus abiellunud Anton Tüür asus Saaremaale (Lõõne külla). Viimasesse Rinsi nimekirja on luteri usku läinud Anton oma naisega kantud märkusega “krundimees” ja elukoha lahtrisse algul “Saadu” kirjutatud, seejärel see maha tõmmatud ning asemele märgitud “Kaljo”. Võimalik, et Anton Saaremaale asudes oma maa-eraldise Tänavasuu Ivan Suurteele müüs!
Veel vana Tõnu eluajal 1882.a on Tõnu “teine” Tüür teinud talu väljaostu lepingu (dokument Välja Kulno Tüüri valduses), aga õnneks jäi Tõnul nägemata, kuidas tema talu kolhoosi ühisomandiks tehti.
1900.a abiellus teise Tõnu kolmas poeg Madis Tüür (1877–1966) Riste Rasvaga ja oli 20. sajandi Runni peremeheks. Enne kruntimisi oli Madise nimel olnud Runni talu suuruseks 54,63 ha. 1939.a talundilehel oli see pisut vähenenud – 48,84 ha, millest põldu oli ikkagi 14,73 ha. Nähtavasti olid Runni hooned selleks ajaks üsna vanaks jäänud ja Madis otsustas koos poegadega talu hoopis külast välja viia. Uued hooned oma põlluservas külatee ääres said enam-vähem valmis vähe aega enne viimast sõda ja sestpeale saab Rootsiveres Välja talust rääkida. Runni koht külas kadus, kuigi selle õue-kamara all võiks veel rootsiaegse ja ehk ka varasema elu jälgi leida.

Uue-Niidi

Viimases Rinsi nimekirjas on kirja pandud üksik vanainimene Elena Jaani t. Tüür (sünniajaks 11.02.1850), kelle elukohaks on märgitud Uue-Niidi vabadikukoht. Rootsivere vanemad inimesed mäletavad, et Niidi ja Andruse vahel olnud sellenimeline koht, mida ka Kukenänneks olla kutsutud, kuna ükikul vanainimesel olnud ainsaks seltsiliseks kukk! Suure tõenäosusega on tegemist Runni vana Tõnu 2. abielu lesega, kuigi nimetatud Rinsi koguduse-nimekirjas ei klapi paar asja: 1) vana Runni Tõnu 2. naine ei olnud mitte Jaani, vaid Jaagu tütar ja 2) tema sünniaeg (vana kalendri järgi) oli 21.01.1850, aga koguduse-nimekirjas on selleks märgitud 11.02.1850 (võib-olla siiski ka 02.02.1850, sest sel ajal märgiti tihti araabia ja rooma numbreid kuupäevades läbisegi!) – ilmselt uue kalendri järgi. Isanimes võib siiski ka lihtsalt ümberkirjutuse veaga tegemist olla ja siinkohal on seda Elenat (kutsutud vist Ingliks) ikkagi Runni Tõnu leseks arvatud. Ta on kirjas ka Rinsi pihi-nimekirjades koos oma kahe noorema poja Vassili ja Josifiga. Viimaste hilisem saatus jääb siiski teadmata, sest ilmasõja-järgsest koguduse-nimekirjast on nad ilma ühegi märkuseta lihtsalt maha tõmmatud! Küsimuseks jääb seegi, kas eluase üsna Niidi taluõue külje alla oli vana Runni Tõnu või tema teise abielu nooremate poegade ehitatud, aga 1889.a sündinud Joosepit mäletatakse Rootsiveres suure ja tugeva mehena, kes kaks tüdrukut kaenlasse haaranud ja nendega Vahtna kõrtsi läinud!


Sonni-Vesiaa

Runni teise Tõnu noorem vend Madis Tüür oli arvatavasti välja teeninud soldat või madrus, aga kas ta Rootsiveres ka oma soldatiplatsi sai, ei ole selgunud. 1883.a abiellus ta omast aasta noorema Mihkli (Porsa) Madise tütre Ingliga (ristitud Elena Heapost) ja ehitas omale Sonni all vabadikukoha. Kohta teatakse olnud Mäe ja Sonni vahel ning nn. verstakaardil võib selle ka piisava fantaasia olemasolul ära tunda.
Madisel ja Inglil sündis kolm tütart ja kolm poega. Vanem tütar Riste sai 1906.a mehele, aga teisel õel Inglil sündisid kolm vallaslast. 1890.a kaksikutest on Mare saatus teadmata; Tõnu abiellus 1921.a Linnuse Eemu-Lauri Andruse tütre Annaga ja nad paistavad olevat Muhust lahkunud. Muhus laulatati 1924.a ka Madise ja Ingli noorim poeg Aleksander, kuid peale luteri koguduses kirja saanud kahe lapse ei ole ka tema perest hilisemat pilti. Võimalik, et välja läks (või jäi ilmasõtta?) ka  keskmine vend, 1894.a sündinud Madis jun. Tüür. Kruntimis-andmetes me Sonni-Vesiaa kohta ei leia ja arvatavalt kadus see peale vana Madise ja Ingli surma juba 1930-ndatel.

VÄLJA

Nagu öeldud, viis Runni Madis Tüür oma poegadega 1930-ndatel talu külast välja põldude äärde ja see hakkas Välja nime kandma. Sama nimi esineb muide siinsetel põldudel juba 18./19. sajandivahetuse nn. reguleerimiskaartidel.
Välja esimeseks peremeheks võiks seega olla Madise vanem poeg Ivan Tüür. Enne viimast sõda elasid talus veel Ivani nooremad vennad Ernst (Ärni; s.1911) ja Alman (s.1922). Nimede eestindamise ajal muutis Ärni oma nime Heinoks ja Alman Reinuks. Mõlemad tegid Punaarmees viimase sõja läbi; hiljem läks Ärni-Heino koduväiks Igaküla Võidule, aga Rein suri 1947.a tiisikusse. Nende õde, 1908.a sündinud Juula sai samuti Igakülla mehele.
1959.a rahvaloenduse ajal elas Väljal veel 81-aastane Madis oma 76-aastase naise Ristega ja poeg Ivan naise Raissaga (sünd. Ling, Ridasi Tõnu-Saadu Ivani õde). Viimaste vanemad lapsed (poeg Rauli ja tütar Ellen) olid juba kodust väljas (Rauli töötas hiljem Sakus). Noorem tütar Grete (hiljem ajakirjanik Pärnus; abielus Naaber) oli sel ajal Orissaares keskoolis ja kodus oli Välja peremeheks jäänud Heino-Kulno Tüür (s.1945). Viimane oli veel uue aastatuhande alg-aastail siinkirjutajale oluliseks informandiks ja abimeheks, kui me Sonni-aluste kohtade jälgi selleks ajaks juba üsna võsastunud (et mitte öelda metsastunud) piirkonnas püüdsime tuvastada...

5. ANSU-JAANI

 Õuemärk
19. sajandi hingeloendites märgitakse viienda ja kuuenda Rootsivere talu nimeks mõlemal Handoka Jürna ja mõlemat tuleb ilmselt peale katku koormisi kandma hakanud Handukse Hans’u (~1685–1763) järglas-taludeks arvata. Kuigi 1713.a vakuraamatus ei ole koormisi kandma märgitud ei Ansu-Jaani ega Ansu-Tõnise eelkäijat, oli 1731. aastast (ka järgnevais revisjonides) 7-nda taluna Rootsiveres koormisi kandmas nimetatud Hans, keda ennast tuleb ilmselt katku üle elanuks lugeda. 1778.a Suuremõisa vakuraamatus olid juba Hansu poja Juri kaks poega Tõnis ja Jaen peremeestena kirjas, aga esimesse hingeloendisse 1782.a olid need taas ühe taluna (järjekorra-numbriga 10) kirja pandud – peremeheks 75-aastane Hanso Handoka Juri (~1710-84). Paistab siiski, et Tõnisel juba 1770-ndatest rootsiaegse Handukse Matz’i talu (nr.8) kohal oma talu oli ja sellest räägime lähemalt veel järgmisena, aga rootsiaegse Handukse Tönnis (kaardil nr.5) õigusjärglaseks (ka asukoha mõttes) oleme siin pärastist Ansu-Jaanit arvanud, kus katku järel olid järjestikusteks peremeesteks nimetatud Hans ja Juri ning peale Juri surma sai peremeheks tema noorem poeg Jaen (~1744-93). Rootsiaegse talu nr.5 külje alla (lõuna pool) paistab veel arvatav Jaagu eelkäija, Kerstich Michel’i talu nr.9 mahtunud. Vassili Randmetsa initsiatiivil Piiri kooliõpilaste kogutud õuemärkide kogus on Ansu-Jaani ja Ansu-Tõnise õuemärgina sama kujutis esitatud, mis nende 18. sajandi suguluse tõttu ka usutav on, aga sellegipoolest oleksid täiendavad andmed Rootsivere õuemärkidest, mida veel praegused inimesed mäletada võiksid, oodatud lisa-infoks.
Jaen Juri poeg suri suhteliselt noorelt ja 1795. aastal on numbrit 1204 kandva talu perepeaks märgitud Jaani lesk Riste (Laso Jaani tütar; ~1750–1829). Meetrikais on kirjas Jaani ja Riste kolm tütart ja kolm poega. Pere sai hiljem priinimeks KESKÜLA, kuid seni ei ole selge, kas Vanamõisa Tähvenal ja Kõinastus pandi sama priinimi täiesti sõltumatult või võib siin ka mingitest varasematest sugulussidemetest rääkida?
1811. aastaks on peremeheks kinnitatud Jaani esimene poeg Jaen Kesküla (1784–1834); nooremad vennad Mihkel ja Tõnis on 1820-ndate lõpul Igaküla Teralale paigutatud (algul oli Teralal peremeheks keskmine vend Mihkel ja hiljem noorem vend Tõnis).
Jaen “teisel” Keskülal oli Igakülast võetud Eed Juri tütrega neli poega ja neli tütart. Esimene poeg Mihkel/Mihail Kesküla (1808-77) sai järgmiseks Ansu-Jaani peremeheks ja teine vend Andrus jäi talus sulaseks. 1850.a loend märgib Andrust 2 aastat teadmata kadunud olevat (verschollen), kuigi pere on Ansu-Jaanil kirjas ja viimasest loendusest selgub, et ta 1852.a on tagasi ilmunud ja ennast ka nekrutikohustusest vabaks ostnud (gekauft). Andrusel oli kahe Marega kolm tütart ja kaks poega.Tema vanem poeg Juri suri 22-aastaselt ja noorem vend Jaen aastase lapsena; kolm tütart jõudsid abieluni. Mis Andrusest edasi sai, on pisut ebaselge, sest tema surmakanne kiriku-meetrikais on seni leidmata!
Mihkli ja Andruse kolmas vend, 1814.a sündinud Tõnis võeti 1836.a nekrutiks ja kadus; noorim vend, 1817.a sündinud Jaen suri aga lapseeas.
Mihkel Keskülal sündis Koguva Käspri Marega kaks poega ja kaks tütart. Esimene poeg Mihkel suri imikuna ja üles kasvas Ansu-Jaani Jaen “kolmas” Kesküla. Tema ema suri 1845.a ja järgmisel aastal võttis vana Mihkel teiseks naiseks Igaküla Runni Andruse tütre Ingli, kellega sündis veel kaks tütart ja 1850.a poeg Mihail (pere läks õigeusku). Viimane rajas omale hiljem Saadu vabadikukoha.
Kolmandal Jaen Keskülal oli Mõegakülast võetud Marega neli poega ja kolm tütart. Esimene poeg suri 2-nädalaselt ja sajandi lõpul sai Ansu-Jaani peremeheks Jaani teine poeg Matvei Kesküla (esimene poeg Mihail oli 2-nädalaselt surnud), kes jäi Ansu-Jaani viimaseks Kesküladest peremeheks. Tema poeg Ivan suri 2-nädalaselt ja 1910.a tuli Madise vanemale tütrele Ekaterinale (1888–1980) koduväiks Koguva Laasult Madis Tüür (1888–1944). Ansu-Jaani vana Madise vallaliseks jäänud noorema venna, 1865.a sündinud Mihaili hilisem käekäik jääb siinjuures teadmata.
Kruntimiste algul oli 54,7-hektarine Ansu-Jaani talu peretütre Ekaterina Tüüri nimel. 1939.a talundilehel on talu suuruseks 52,52 ha, millest ligi 10 ha oli põldu. Madise ja Riina abielu jäi järglasteta (üks laps sündis surnuna, teine suri väikesena) ja viimase sõjani pidid nad talu suiliste abiga pidama. Peale Madise surma jäi Riina üksi ja kutsus tallu Sonni-Uietoa pere. 1959.a rahvaloenduses on Ansu-Jaani miskipärast Ennu-Jaaniks “ristitud”; perepeaks on nüüd Mihail Mihaili p. Ots oma  naise Raissa, tütre Regina ja 4-aastase tütrepoja Jaani ning oma õe – 62-aastase Maria Mihaili t. Otsaga. 70-aastane Ekaterina Tüür (s. Kesküla) on omaette kuues elanik talus. Otsade valdusse Ansu-Jaani koht jäigi, aga viimase omandireformi ajal Ansu-Jaanil toimunut me siin enam kommenteerima ei hakka.

Saadu

Ansu-Jaani Mihkli (1808-77) teise abielu poeg Mihail Kesküla abiellus 1874. aastal Jaagu Mihkli tütre Mare Tarvisega ja ehitas omale põldude taha Tänavasuu vastas Saadu vabadikukoha. Paarikümne aastaga sündisid Mihklil ja Marel kolm poega ja kolm tütart. Kaks nooremat tütart surid väikestena; vanem õde Elena sai 1899.a mehele ja kolm poega olid oma peredega esimese ilmasõjani kõik Rinsi pihi-nimekirjades Rootsivere vabadike seas, kuigi noorem poeg Timofei Viiraküla koduväina Jurile asus ja keskmine poeg Mihail jun. Toomu-Jaani Juulaga Virtsu asusid. Sõjajärgses koguduse-nimekirjas on Saadul kirjas vaid vana Mihkli lesk Maria ja vanema poja Ivan Kesküla pere (Ivan oma 2. naise, Igakülast pärit Elena Tähve t. Uustalu ja poja Augustiniga). Samas märgitakse, pere Saaremaale (Öörikule) asumist. 
1913.a abiellus Koguva Tooma sulase Jaani poeg Mihkel Muul Rootsivere Salu-Andruse Madise tütre Marega ja kui Mare kruntimisel 1/6 salu-Andruse maadest sai, on nad tühjaks jäänud Saadu vabadikukoha omandanud. Tuleb arvata, et Ivan koos ema Marega, kes 1935.a suri, pidi Öörikule asuma, sest kruntimis-andmetes oli 0,23-hektarine algne Saadu maaüksus juba Maria Schmuuli nimel. 1939.a talundilehe järgi oli aga Saadust juba 8,82 hektarine väikekoht saanud. Nii võib ka öelda, et kruntimisel sai endisest Ansu-Jaani vabadikukohast hoopis Salu-Andruse osatalu.
1959.a loenduse ajal oli Saadu ainsaks elanikuks 70-aastane Maria Madise t. Schmuul. Peale tema surma jäi koht tühjaks ja viimaseks sajandivahetuseks oli see juba sisuliselt kadunud.

6. ANSU-TÕNISE

 Õuemärk
Nagu juba Ansu-Jaaniga seoses selgitatud, oli rootsiaja lõpul enam-vähem praeguse Ansu-Tõnise kohal Handukse Matsi talu (kaardil nr.8), mis katku järel sööti jäi. 1770-ndatel on selle taas-asustanud Ansu-Jaani Juri vanem poeg Tõnis – 1778.a vakuraamatus Handukse Hanso Jurna Tönnis (~1732–1818). Esimeses hingeloendis oli Tõnise pere miskipärast isa Juri talu all kirja pandud, aga 1795.a on ta (nagu ka juba 1778.a vakuraamatus) omaette peremees. 1811.a oli peremeheks märgitud Tõnise vanem poeg Mihkel (1776–1812), kes noores eas suri ja 1816.a loendis on vana Tõnis taas peremehena kirjas! Ilmselt oli peale Tõnise surma mõne aja peremeheks ka tema noorem poeg, 1781.a sündinud Juri, aga 1826. aastast on peremeheks noorelt surnud Mihkli vanem poeg Andrus/Andrei Noor (1802-77) ja onu Juri jäi talus sulaseks. Võib-olla on just noore peremehe tõttu Ansu-Tõnisel priinimeks NOOR pandud, aga siinjuures jääb õhku küsimus, kuidas ikkagi teises Suuremõisa külas Viirakülas samasugune priinimi anti? Igal juhul ei õnnestu Rootsivere ja Viiraküla Noorte varasemat sugulust kuidagi tõestada.
Pärimisõiguslik Andruse vanem poeg Mihkel/Mitrofan Noor (1827-57) abiellus 1846.a Igaküla Ranna Tähve tütre Ingliga ja sündisid kaks tütart. Vanem tütar Mare sai hiljem Mihkli Ivani naiseks, aga 1852.a  Irinaks ristitu (ilmselt Risteks kutsutud) oli veel viimases Rinsi nimekirjas Kristina nimega kirjas märkusega, et ta kurt-tumm on. Mihkel (usuvahetusel muutus Mitrofaniks) suri 30-aastaselt, jõudmata peremeheks olla. Selleks sai Andruse järel tema noorem poeg Jaen/Ivan Noor (1831-92), kes perepärimuse järgi olla ka talu päriseks ostnud. Andruse vend, samuti Jaen/Ivan Noor (1811-72) oli talus sulaseks; tema vanem poeg Andrus/Andrei Noor sai omale Suuremõisas latsikoha, mis ka Ansu-Tõnise nime hakkas kandma, aga sulase Jaani noorem poeg, 1840.a sündinud Jaen/Ivan jäi omakorda tallu sulaseks. Tema paistab omale põldude taha Keanu koha ehitanud ja tema ainus poeg, 1884.a sündinud Ivan Noor soetas 20. sajandil omale Lahekülas Tiigi asundustalu.
Peremees Jaanil (1831-92) sündis Runni Mihkli tütre Ristega ühtekokku seitse poega ja kaks tütart, aga palju lapsi suri väiksena ja abieluni jõudis alles neljandana sündinud Mihail Noor (1862–1922), kes sajandi lõpul ka Ansu-Tõnise peremeheks sai. Noorematest poegadest kasvasid üles 1865.a sündinud Madis/Matvei Noor, kes hiljem Saaremaale Rahula külla asus ja 30-selt vallalisena surnud Timofei. Noorim tütar Maria sai 1897.a mehele.
Mihkel Jaani poeg abiellus 1882. aastal Koguva Tooma Toomase tütre Rõõdaga ja laskis ennast (peale Rinsi) ka Liival laulatada. Võiks mäkida, et Koguva Tooma viiest abiellunud peretütrest kolm said mehele Rootsiverre: Eed ja Mare Runnile vendadele Tõnule ja noorelt surnud Mihklile ning Rõõt Ansu-Tõnise Mihklile.
Mihklil ja Rõõdal sündisid kaks poega ja kolm tütart, aga Rõõt suri juba 33-aastaselt 1894. aastal ja luterlasteks ristitud lapsedki kippusid noorelt surema. Kaks tütart Ingel ja Mare surid 4-kuuste imikutena; vanem õde Riste sai Mäe Jaani esimeseks naiseks, kuid suri 27-aastaselt. Poegadest vanem, 1885.a sündinud Tõnu abiellus 1910.a, aga suri kolme aasta pärast tiisikusse. Tema Koguva Jurnalt võetud Mare suri mõned kuud varem samuti tiisikusse ja nende ainus  tütar Rosalie jäi 2-aastaselt orvuks.
Mihkli ja Rõõda noorem poeg Jaen Noor (1891–1935) jäi viimaseks Ansu-Jaani päris-peremeheks. Peale Rõõda surma võttis Mihkel teiseks naiseks Runni-Mihkli Ekaterina Pira, kellega veel viis tütart sündisid (neist esimene ja kolmas surid imikutena) ja paari-kuuselt surnud poeg Vassili. 
Viimane Jaen abiellus 1917.a Nautse Tiri Kaarli tütre Juulaga ja 1918.a sündis nende esimene tütar Florida-Elfride. Jaan võttis osa Vabadussõjast, 1925. a sündis teine tütar Salme, aga tiisikus kurnas Jaani tervise juba varases keskeas. Kruntimisandmetes oli algne 54,84-hektarine Ansu-Tõnise koht Jaan Noore nimel. 1939. aastaks oli sellest saanud Rootsivere suurim talu – 62,44 hektarit, millest põldu oli 10,41 ha.
Jaani vanem tütar Florida abiellus Mihkli Aleksander Heapostiga, kuid mees jäi viimasesse sõtta. 1959.a oli Ansu-Tõnisele jäänud vana Mihkli teise abielu tütar, 61-aastane Maria Mihaili t. Noor ja siin oli korteris selleaegne kolhoosi esimees Arnold Nikkel oma perega (hiljem asuti Kansi Nukale).
Uue aastatuhande algul seadis ennast Ansu-Tõnisele sisse Mihkli Ivani noorem tütar Lilja Heapost; Orissaarde asunud Florida on siin-kirjutajale andnud üsna palju informatsiooni Rootsiveres 20. sajandil toimunust, mille eest talle siinkohal saab vaid tänu avaldada.

Keanu

Ansu-Tõnise sulane Jaen/Ivan Noor on 1870-ndatel omale põldude taha Nuka ja Uielu vahele vabadikukoha teinud, mida Keanu nimega teatakse. Ta laulatati 1873.a Rinsis Raugi Laasu Riste Maltisega ja küllap selleks ajaks ka Keanu maja võis juba elukõlblik olla.
Jaanil ja Ristel sündisid neli tütart ja ainus poeg Joann/Ivan Noor, kes 1920-ndatel omale Lahekülas Tiigi asunduskoha soetas. Vana Jaen oli selleks ajaks surnud, aga Tiigile asus koos noore Jaani perega ka tema vallaliseks jäänud noorem õde Ekaterina (vanem õde Elena sai juba 1901.a mehele, aga Jaani kaks õde olid imikueas surnud). Tiigil vist suri 1925.a ka Jaani ema Riste.
Peaks lisama, et Keanu ei jäänud peale Noorte Lahekülla asumist kohe tühjaks, sest väidetavalt on Külasema Marjavälja Mihkli 1901.a Kõinastust võetud naine Ingel millalgi Rootsivere Keanul olnud! Nimetatud Mihkel Kolk teenis mereväes Kaug-Idas ja tuli sealt "plotski" hüüdnimega (vene sõnast flotski). Ta laulatati 1901.a 38-aastaselt omast 4 aastat noorema Kõinastu Teetli Jaani tütre Ingliga, aga teadaolevalt neil lapsi ei olnud. Mihkel suri 65-aastaselt 1928.a, aga kui kaua Ingel veel Keanul elas, on siinkirjutajal teadmata. Igal juhul on Keanu koht peale viimast sõda Rootsiverest kadunud.

7. SALU-ANDRUSE

Õuemärk 
Kuigi Sallo lisanimega peremeest kohtame Rootsiveres 1674.a aktis, tuleks seda pigem hilisema Laasu eelkäijaks arvata ja Salu-Andruse rootsiaegseks eellaseks võiks pidada Handoka Andrus’t, kellest samanimeline söötis arvestusüksus adrarevisjonidesse jäi. Esimestes revisjonides kannab see Handusse ja hiljem Hanso Andruse nime. Eksitav on ka tõik, et adrarevisjonides esineb lisaks veel kaks Sallo Andrust – juba 1713.a koormisi kandnud sellenimeline peremees, kelle tallu hiljem Tarvised asusid (Laasu eelkäija) ja sama nimega söötis arvestusüksus nn. Lauri all, mis 18.s keskel varem tutvustatud Salu-Aadu taluga liideti. Võimalik, et Hanso Andruse üksus sai esimese katku-järgse asustuse millalgi 18.s teisel poolel, kui Runni Mihkli poja Jaani (sünd. ~1712.a) senist ühe-adrast talu 1750.a revisjonis veel vaid ¼-adrase tühja üksusena märgitakse ja arvatavalt “Lauri all” hakkas maad rentima Vahtna kõrtsmik Adam Formann. Viimane, 1756.a adrarevisjon seda küll ei kinnita, aga 1778.a Suuremõisa vakuraamat märgib pooleadrast Sallo Andrusse Jani Jurri (~1751–1825) talu. Kummastav, et esimene hingeloend 4 aastat hiljem märgib peremeheks hooipis selle Juri 70-aastast isa Jaani ja 30-aastane Juri on talus (vallalisena) ainsaks tööeas meeshingeks. Siit selgub ka, et Jaani naine Eed oli Salu Andruse (ilmselt Laasu katkujärgse peremehe) tütar ja talu võis sel ajal juba sellel kohal asuda, kus me seda nn. reguleerimiskaardil numbriga 5 näeme. Põhilised tööealised sel ajal peale Juri olid tema neli õde (vanem õde Kadri oli juba 1778.a mehele saanud) ja kolmandaks meeshingeks oli pooleaastane leidlaps (ein Findling) Jaen, kelle edasist saatust ei õnnestu hilisemais dokumentides jälgida (arvatavalt ta lapsena surigi).
Juri abiellus 1793.a Kallaste Paistu Aadu lese Liisuga (üks ebaselge päritoluga Liso Berentz) ja neil sündis poeg Tõnis, kes 1811.a oli Viiraküla Toomu-Jaanil sulaseks ning võeti sealt 1813.a nekrutiks. 1795.a oli 2-aastane Tõnis koos poolõdede – Paistu Aadu tütardega Rootsivere talus, mis selles hingeloendis kandis numbrit 1207 ja peremeest nimetatakse Sallo Andrusse Jurri – arvatavalt ikka seesama vakuraamatust tuttav Juri, kuigi siin teda juba 56-aastaseks märgitakse!? Samas oli Rootsiveres sel ajal veel arvestustalu nr.1200, kus peremeheks 43-aastane Sallo Jacko Michel (~1754–1828). See Mihkel oli esimeses loendis veel Kõinastus – Teetli Jaagu poeg ja nüüd perega Rootsiverre toodud. Nn. reguleerimis-kaardil kandis tema talu numbrit 12 ja asus üsna Jaagu-Laasu Jaagu talu naabruses, millest juba eespool juttu oli. Samal kaardil oli numbriga 5 ka Andrusse Juri talu, mis ju üsnagi Salu-Andruse kohal ja kus arvatav Runni Mihkli pojapoeg Juri sel ajal veel peremees oli. 1811.a loend märgib Juri 1809.a surnud olevat, kuid kiriku-meetrikas on Runni Mihkli Juri surmakanne 4. novembril. 1825.a. Rõhutame jällegi, et jutt ei ole pärastisest Runni-Mihkli talust, vaid “rootsiaegse” Runni Mihkli pojapojast, Juri Jaani pojast, kelle talu siitpeale kadus ja nähtavasti asus Kõinastust siia toodud Jaagu-Laasu mees, kes omale priinimeks SAAD sai, millalgi küla keskelt kadunud Salu-Jaagu kohalt ümber Salu-Andruse kohale! Seost Jaagu-Laasuga rõhutab tõsiasi, et Saadide talu kandis läbi 19.s hingeloendite SalloJago nime, kuigi külas seda arvatavalt (hiljemalt Andruse ajast) ikka Salu-Andruseks kutsuti. Peaks veel lisama, et priinimi, mida algul SAAD kirjutati, samastus hiljem dokumentides Linnuse Vana-Tooma perekonnanimega SAAT, kuigi neil peale kõlalise sarnasuse midagi ühist ei ole!
Mihkel Jaagu pojal olid juba Kõinastus sündinud pojad Andrus ja Jaen ning tütar Mare; Rootsiveres sündisid veel kaks poega Mihkel ja Juri. Salu-Andruse peremeheks jäi Mihkli esimene poeg Andrus Saad (1784–1841). Teine vend Jaen oli talus sulaseks; tal oli ainus poeg Juri (1824-84), kes hiljem oli onu Mihkli sulaseks Paenasel ja lõpuks Igaküla vabadik. Kolmas vend Mihkel Saad pandi 1830-ndatel Paenase Matsil peremeheks ja noorim vend Juri oli samal ajal Igaküla Lepiku-Jaanil sulaseks ning Igakülla ta jäigi.
Andrusel oli Nõmmküla Tooma Jaani tütre Marega neli poega ja tütar Riste, kes 1841.a Koguva Laasule mehele sai. Kaks poega – Mihkel ja Tähve surid mõne-aastaselt; vanem poeg Juri Saad (1806-84) jäi peremeheks ning noorem vend Aadu (1812-92) talle sulaseks. Juril sündis Paenase Ansu Eeduga kolm poega ja viis tütart, kelledest mitu väiksena surid. Tütardest jõudis täisikka vaid noorim tütar Riste, kes Kõinastu mehele sai. Vanem poeg Mihkel (1828-89) jõudis isa surma järel mõned aastad ka peremees olla ja noorem vend Tõnu (1842–1918) jäi jällegi sulase seisusse; keskmine vend Juri suri aastaselt.
Juri vennal, sulasel Aadul oli kolm poega ja kolm tütart. Vanem poeg Mihkel suri 11-aastaselt; Villem rajas omale Sonni-Toa vabadikukoha ja Juri jäi Salu-Andruse sulaseperet täiendama. Temal kasvas üles ainus tütar Elena; kaksikvend Aleksei ja noorem õde Ekaterina surid väikestena.
Mihkel Saadil oli Kõinastust võetud Ingliga kolm poega ja kaks tütart, kelledest abieluni jõudsid vaid vanem poeg Madis ja noorem tütar Riste (paneme tähele, et läbi mitme põlve on Salu-Andrusel just Risted abieluni jõudnud!).
Madis Saad/Saat (1853–1907) abiellus 1878.a Viiraküla Toomu-Aadu Andruse tütre Ristega ja neil sündis neli poega ning neli tütart. Kaks keskmist poega surid vallalistena – Jaen 43-aastaselt Tallinnas ja Tõnu 19-aastaselt kodus. Vanem poeg Juri Saat (1882–1959) oli viimane Salu-Andruse peremees; noorem vend Madis (1894–1959) asus Orissaarde.
Kruntimise algul olid 56.6-hektarise Salu-Andruse talu omanikeks märgitud vanemad vennad Juri ja Jaen Saadid ning 1913.a Koguva Tooma Mihkliga abiellunud Mare (ju siis Laasu Juri Tarvisega abiellunud Liina oma kaasavarast loobus). Väidetavalt saigi Mare 1/6 kohast ja nad asusid Mihkliga eespool jutuks olnud Saadule. 1939.a talundilehel oli Salu-Andruse suuruseks 38,1 ha, sellest põldu 6,28 ha.
Juri Saat oli 1908.a Pöide kirikus laulatatud Ingel Võrklaevaga (Kõinastuga jäid Salu-Andruse Saadide sidemed lõpuni lähedasteks) ja viimases luteri personaal-raamatus on kirjas nende pojad Artur, Einar-Endel ja Erich ning tütred Selma-Alide ja Leida. Artur (1910-42) jäi viimasesse sõtta, Einaril õnnestus sõja lõpul Rootsi põgeneda. Õed lahkusid sõja järel kodust (Selma abiellus Kuressaarde jne.) ning 1959.a rahvaloenduse ajal oli Salu-Andrusele jäänud kolm vanainimest: 77-aastane Juri oma naise Ingliga ning vana sulase Tõnu vallaliseks jäänud tütar – 81-aastane Ingel Saad. Mõne aja elas Salu-Andrusel veel Juri ja Ingli noorem poeg Eeri (Erich) Sonni-Uuetoa Reginaga, aga peale Eeri surma ja Otsade asumist Ansu-Jaanile jäi koht tühjaks. Eeri pärijate valduses seisab see vist tühjana ja ootab oma aega ka uue aastatuhande teisel kümnendil.

Sonni-Toa

Salu-Andruse sulase Aadu poeg Villem Saad (s.1844; surmakanne meetrikais puudub!) abiellus 1876. aastal vist Vahtnas üles kasvanud soldati Jaani tütre Ristega, kelle perekonnanimeks märgiti ADAMOV. Riste isa Jaen oli 1806.a Tustilt nekrutiks võetud, kuid jõudis (esimese teadaoleva nii varase nekrutina) teenistusest tagasi ja kandis hiljem perekonnanime Adamov. Arvatavalt oli ta selle nime saanud Tusti Aadu omaaegse peremehe Aadu järgi, kellele Jaani ema, Viiraküla Orbuse Jaagu tütar Mare (~1743–1823) kolmandaks naiseks oli. Jaani isa oli aga üks 1715.a paiku sündinud Juri, kes 1775.a oli vanas eas Viiraküla Orbuse Marega abiellunud ja kellest lähemad andmed puuduvad. Meetrikais märgitakse teda ka Korja Jurina ja abiellumisel nimetatakse Vahtna kõrtsmiku Formanni lese teenistuses olevaks!
Arvatavalt oli ka Salu-Andruse Villem välja teeninud soldat, sest abiellus alles 32-aastaselt. Kiriku-kirjades leiame Villemi ja Riste ainsa poja, 1877.a sündinud Jaen Saad, kes 1897.a abiellus Porsa Juri tütre Elena Heapostiga ja samal aastal (tegelikult enne laulatust vallaslapsena) sündis nende poeg Mihail Saad. Mihkel paistab Vabadussõjast osa võtnud ja sai 1920-ndatel Lahekülas Kopli asunduskoha, kuhu kogu Sonni-Toa pere paistab asunud. Jaanil ja Inglil sündisid kokku kolm poega ja kaks tütart. Teine poeg Joann suri paari-aastasena ja noorem tütar Salme päris imikuna, kuid 1901.a sündinud Aleksander abiellis 1926.a Suuremõisa tüdruku Irina Ligiga ja nende tütar Linda on ka Lahekülas sündinud.
Kruntimis-andmetes oli Rootsiveres kaks Sonni-nimelist maaüksust: literat V kandnud 0,53-hektarine üksus Jaan Saadi nimel peab Sonni-Toad märkima ja võib arvata, et endise soldatiplatsiga tegemist oli. Koht kadus ilmselt peale siit Laheküla Koplile asumist – sõjaaegsel nõukogude topograafilisel kaardil on see siiski veel kujutatud (asus üsna Sonni naabruses, sellest pisut Vesiaa pool).

8. NIIDI

Õuemärk 
Niidi nimi ilmub Rootsiveres küll alles 18.s lõpupoole, aga talu rootsiaegseks eellaseks võib pidada 1698.a kaardil numbrit 18 kandnud Matze Thomas’t, kellest jäi adrarevisjonidesse poole-adrane Thoma Hindrich’u söötis arvestusüksus. Paistab, et sellel hakkas koormisi kandma Niidi Andruseks nimetatud mees, kellest säilinud meetrikais on vaid kaudsed jäljed. Ta on 1760.a paiku noorelt surnud ja tema lesele – Porsa Mardi tütrele Madele asus 1762.a koduväiks Runni Matsi poeg Laas (~1728–1804), kes 1778.a vakuraamatus ja esimestes hingeloendites peremehena (Thoma Hindricho Laas) kirjas oli. Esimeses loendis on Andruse poeg Aad Laasu ja Made järel esimesena kirjas. Ta oli 1777.a abiellunud ja ka kaks poega ning tütar Eed sündinud, kuid järgnevais hingeloendites Aadu enam ei esine ja ka surma-meetrikas teda ei leia! Tema kolmest lapsest kasvas üles poeg Mihkel (1778–1852), kes sai priinimeks VÄRAV (oli sel ajal väravavaht). Ta abiellus vabadiku-tüdruku, Villemi Eeduga, aga lapsi neil meetrikais ei esine ja Rootsivere vabadikena nad surid. Nagu varem juba öeldud, esineb selle Mihkliga seoses meetrikas Heinamaa nimi ja arvatavalt oli eluase, kuhu Muda sulane Juri oma pojaga sajandi keskel asus, juba Mihkel Värava rajatud.
Koduväi Laasi järel sai Niidi peremeheks tema vanem poeg Andrus (1763–1827) ja noorem vend Jaen jäi talu sulaseks. Nad said perekonnanime NIED, mida tänases keelepruugis peaks ehk kirjutama NIIT. Andrusel sündisid kolm poega ja neli tütart, aga vanem poeg Jaen (1790–1819) suri noorelt (tema kaks Kadriks ristitud tütart surid samuti väikestena) ja kaks nooremat venda päris lapseeas. Sulasel Jaanil oli ka ainult kaks tütart ja peale Andruse surma on 1834. aastaks Niidil peremeheks kinnitatud Andruse vanema tütre Rõõdaga 1820.a abiellunud Laasu Mihkli poeg Tähve Tarvis (1800-69).
Tähvel ja Rõõdal sündisid kaheksa poega ja ainus tütar Mare, kes 2-kuuselt suri. Ka kuus poega surid lapseeas ja üles kasvasid vaid esimene poeg Jaen/Ivan Tarvis (1821-92) ning noorim poeg Tähve. Viimane sai omale hiljem Suuremõisas latsikoha (kandis samuti Niidi nime) ja Rootsivere Niidile jäi peale isa surma peremeheks saanud Jaani pere.
Jaanil sündis Paenase Ivardi Ristega poeg Andrus (1844-75) ja kolm tütart. Andrus oli Väikese väina uisu kippar ja uppus septembritormis 1875. aastal, kui uisk Illiku laiu all ümber läks (22 uisul olnud inimesest pooled uppusid koos kippariga). Andrus ei jõudnudki peremeheks saada, kuid temast jäid Lehtmetsast võetud naise Kristina (Riste) Tüükeriga kaks poega – Matvei ja Andrei, kes hiljem kruntimisel talu jagasid (vt. ka Tarviste hargnemis-skeemi Jaagu talu juures). Vana Jaen oli nähtavasti surmani peremees. Ta võttis 1857.a peale Ivardi Riste surma veel Igakülast teise naise, kellega veel viis poega sündisid. Kolm neist surid väikestena; Aleksei rajas omale Põllu vabadikukoha ja noorim teise abielu poeg Timofei (s.1868) jäi Niidil sulaseks.
Peale vana Jaani surma sai peremeheks noorelt surnud Andruse esimene poeg Matvei Tarvis (1874–1935) – olnud erakordselt suurt kasvu ja tugev mees. Ta abiellus sajandivahetusel Muda Kaarli tütre Elenaga ja viimane Rinsi koguduse-nimekiri märgib nende poegi Antonit (1900), Vassilit (1904) ja Matveid (1909) ning tütart Paulat (1916).
Kruntimis-andmetes oli 54,76-hektarine Niidi talu Andruse poegade Matvei ja Andrei kaasomandis. Nad jagasid selle pooleks ja 1939.a talundileht märgib Niidi suuruseks 23,37 hektarit, millest põldu oli 4,42 ha. Andrei rajas omale Posti ehk Pärna osatalu.
1959. aastal olid Niidile kahekesi jäänud Anton Matvei p. Tarvis oma naise Akiliinaga. Antonit on hiljem omas külas miskipärast Ivaniks kutsutud. Teine vend Vassili põgenes viimase sõja lõpus Rootsi, kuid pere jäi maha ja ta otsustas hulljulge ettevõtmisena perele järgi tulla. Muidugi langes ta nõukogude okupatsioonivõimude kätte ja kuigi hiljem Siberist tagasi sai, ei lubatud teda enam Muhusse elama. Kolmas vend Matvei läks peale sõda Veski Vaikele koduväiks, aga seda oli juba eespool mainitud.
Niidi koht jäi Antoni (Ivani) tütarde Ulvi, Enda ja Hilja valdusse.

POSTI ehk PÄRNA

Uppunud Niidi Andruse teine poeg Andrei Tarvis (s.1876) sai poole Niidi talust ja rajas omale Mihkli vastas küla pool teed pooltalu, mida ametlikult Pärnaks, aga omas külas rohkem Postiks on kutsutud.
Andrus oli noorena nähtavasti Muhust väljas. Ta abiellus küpses eas 1917.a Salu-Andruse Juri tütre Elenaga ja Rinsi koguduse-kiri märgib nende kahte tütart: 1917.a sündinud Emilia ja 1920.a sündinud Drosida.
1939.a talundilehe järgi oli Pärna talu suuruseks 22,51 ha, millest põldu oli 5,11 ha. Kuivõrd see Andruse perele enne viimast sõda elatus-allikaks oli, seda teavad vanad Rootsivere inimesed siin-kirjutajast paremini. 1959.a oli Pärna ainsaks elanikuks jäänud Drosiida Andrei t. Tarvis. Hiljem omandasid koha omale suvekoduks Mihkli Ivani tütar Lehti Heapost oma mehe Andres Jaaksoniga.

Põllu

Niidi Ivani 2. abielu poeg Aleksei Tarvis (1863–1933) abiellus 1886.a Viiraküla Poali-Andruse Kadriga ja ehitas omale külatee äärde põldude serva vabadikukoha. Neil sündisid neli tütart ja kaks poega, kelledest kiriku-meetrikate ajal esimene tütar Maria ja vanem poeg Aleksander Tarvis (1901-50) abieluni jõudsid (noorem poeg Anton suri 3-nädalaselt).
1939.a talundilehe järgi oli Põllu popsikoha suurus 3,74 ha. Aleksander abiellus 1930.a Piiri (Nurga) Priidu tütre Liina Vagaga ja Rinsi koguduse-nimekiri märgib ka nende samal aastal sündinud tütart Astat. Hiljem sündis veel poeg Arved. 1959.a olid Põllu elanikeks Aleksandri lesk Liina poja Arvediga ja vallaliseks jäänud Aleksandri õde, 68-aastane Irina (sel ajal kirjutatud Eriina; vanem õde Maria sai Mäe Ivani teiseks naiseks). Koht jäi Aleksandri ja Liina tütre Asta  (abielus Vingissaar) pere valdusse.

9. MIHKLI (PORSA)

Õuemärk 
Varem oli juba öeldud, et rootsiaegsed sugulastalud Pörsse Jaak ja Laes küla keskel jäid katku järel mõlemad sööti ja said uue asustuse hiljemalt 1740-ndatel aastatel. Tegelikult paistab rootsiaegse Porsa Laasu pool adramaad asustatud juba enne esimest, 1731.a adramaa-revisjoni katku üle elanud Runni Mihkli poja Mardi poolt, keda me nii oma tabelis kui Runni skeemil ainult Vahtna kõrtsiga seostasime. Nimelt on esimeses kolmes revisjonis pärast üheksat teokohuslast ja kaheksat söötis üksust viimasena Rootsiveres veel kirja pandud Runni Mart – kaheksandik adramaad harituks ja kuuendik söötis olevaks märgitud. Vaevalt need adramaad kuidagi Vahtna kõrtsiga seotud olid ja kuigi Mart millalgi Põhjasõja järel ka kõrtsimeheks sai, tuleb teda samal ajal nähtavasti ka Mihkli ehk Porsa talu esimeseks katkujärgseks peremeheks lugeda. Mardi isa Mihkli surmaaeg on teadmata, aga ta võis isegi pärastisel Mihklil surra ja ühtlasi talule oma nime jätta. 1750.a adrarevisjonis kannab poolel adramaal koormisi Porsa Laso Laur – 1/3 adramaad harituks ja 1/6 veel söötis olevaks märgitud. Peres oli neli tööeas hinge (kaks meest ja kaks naist), üks vana naine ja üks tüdruklaps. Nii tuleb arvata, et see hiljem vabadikuks jäänud Laur Mardi poeg oli, kes hiljem ehk oma "noore põlve mängumaale" (s.t. Lauri alla) asus Adam Formanni armust vabadikupõlve pidama.
1778.a vakuraamatus ja esimeses hingeloendis oli peremeheks juba Porsa Laso Juri (~1722–1791), keda nüüd lihtne on Lauri vennaks ning kõrtsmik Mardi teiseks (tegelikult vist vanemaks) pojaks arvata. Juri naiseks märgib 1. hingeloend Kellama Tõnise tütart Inglit. Meetrikais nimetatakse Jurit paaril korral Mihkli Mardi Juriks, mis meie oletust ehk kõige enam kinnitab. Pealegi nimetatakse meetrikais Porsa inimesi hiljemgi Runni Mihkli inimesteks ja sellest ajast paistabki Mihkli talunimi pärinevat, sest ühtki Mihkli-nimelist peremeest ei ole Porsal viimase kolme sajandi jooksul olnud! Siit järeldub, et peale katku tekkinud Mihkli ja Jaani olid samuti sugalastalud, nagu ka rootsiaegsed Porsa-nimelised arvestusüksused, milledel need talud baseerusid.
Juril ja Inglil on esimeses hingeloendis kirjas neli tütart ja kolm poega, kusjuures vanemate poegade surmakandeid hiljem meetrikast ei leia. See on kaudseks tõendiks, et nad uppumis-surma surid. Vana Juri järel on 1816. aastani peremeheks tema vanem poeg Juri (s.~1760), aga 1826.a loendis, kus pere omale priinime (H)EAPOST sai, märgitakse Juri “teine” samal aastal surnud olevat ning peremeheks on noorem vend Jaen Heapost (1772–1834). Keskmine vend Andrus oli 12-aastasena kirjas vaid esimeses loendis 1782.a ja rohkem ei ole temast midagi teada. Väidetavalt on 1936.a “Eesti Merelaevanduses” juttu 19.s algul Hiiumaa lähedal uppunud meremehest Porsa Jurist ja võib-olla oli ka noorem vend Andrus temaga kaasas! Tuleks siiski lisada, et ka järgmise, kolmanda Porsa Juri surmakannet Muhu meetrikais ei ole!
Jurist jäi kolm tütart ja siitpeale läks pärimisõigus talus noorema venna Jaani poegadele, kuigi neid oli tal ühe seni teadmata päritolu Mare Mardi tütrega vaid kaks – Madis ja Juri. Vanem poeg Madis Heapost (1802-69) oli 1834.a loenduse ajal küll peremeheks kinnitatud, aga tal sündis vaid kolm tütart ja 1850.a loendis nimetatakse peremehena nooremat venda Juri Heapost (s.1806; surmaaeg jällegi teadmata!) ning Madis jäi Porsal sulaseks.
Kolmandal Juri Heapostil oli Igaküla Lauri-Tõnise Jaani tütre Eeduga viis poega ja kolm tütart. Kolm poega jõudsid abieluni, aga vanem neist, Tõnu (1827-58) suri üsna noorelt. Temast jäi ainus tütar Elena, kes 1882.a Matvei Osale Igakülla mehele sai. Juri Juri poeg sai järgmiseks Porsa peremeheks. Tema läks usuvahetusel õigeusku ja ristiti Gerassimiks. Kolmas ja noorim vend Jaen/Ivan Heapost (1845–1929) jäi Porsa sulaseks; tal oli kolm poega, kelledest esimene, Mihail suri 7-kuuselt; teine poeg Matvei läks Kansi Poalile koduväiks ja sai omale hiljem Nurme mõisa südames asunduskoha. Sulase Jaani kolmas poeg, 1879.a sündinud Ivani abiellus 1912.a, aga lapsi tal kirikukirja ei saanud ja tema saatus esimese ilmasõja ajal on ebaselge.
Juri/Gerassim Heapost (s.1840; Juri “neljas”) abiellus 1862. aastal Mõisaküla Vaaduma Juri tütre Ristega ja neil oli neli poega ning neli tütart. Kolm poega (Ivan, Mihail ja Georgi) surid väikestena ja abieluni jõudis vaid Timofei (Tõnu) Heapost (s.1871). Ta abiellus 1896. aastal Koguva Sumari Jaani tütre Ristega ja viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on nende kaks poega – Ivan (s.1905) ja Aleksander (s.1911). Poegade nimel oli kruntimisandmetes ka 56,2-hektarine Porsa talukoht. 1939.a talundilehe järgi oli koha suurus 55,67 ha, millest 14,15 ha põldu.
Ivan abiellus 1931. aastal Pallasma Tüü Madise tütre Olgaga; sündisid tütar Luule (1932) ja poeg Udo (1933) ning edasi tütred Leiu, Lehti ja Lilja. Noorem vend Aleksander abiellus Ansu-Tõnise Florida Noorega, kuid jäi viimasesse sõtta.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Mihkli elanikeks Ivan ja Olga poja Udoga (tütred olid juba kodust väljas, nooremad alles Orissaare ja Piiri kooli internaatides). Mihkli koht jäi varakult surnud Udo laste valdusse, aga otseselt Mihklilt tekkinud Rootsivere vabadikukohti ei olegi siinjuures nimetada.

10. (KÄSTIKI-)LAASU  

Õuemärk
Oleme korduvalt märkinud, et Laasu rootsiaegseks eelkäijaks võib Sallo Jürgen’i talu arvata, kuigi see 1698.a kaardi järgi Laasust justkui pisut enam külast väljas Vahtna pool oleks asunud. Peale rootsiaegs kaardi MapInfos digikaardiks registreerimist osutusid aga rootsiaegne nr.7 ja Laasu lausa 40-meetrise täpsusega kokkulangevaiks. 1713.a kandis seal veerandil adramaal koormisi Salu Andrus – kaks meest, üks naine ja üks tüdruk-laps peres. 1738.a revisjonis oli sellenimeline talu peremeheta (kirja on pandud kaks tööeas naist, üks vana mees ja üks poisslaps), aga edasistes revisjonides on talu ikka Salu Andruse nimega kirjas ja hiljem märgitakse koguni kahte tööeas meest talus. Meetrikaist ei selgu, kas viimane Andrus oli perepoeg või koduväi, aga üheks (noorema) Andruse väimeheks oli ilmselt varem juba jutuks olnud Runni Mihkli poeg Jaan. Et teda aga (koos poegadega) võib nii  pärastise Salu-Andruse kui Jaani (Lauka) taas-asustajaks lugeda, pidi tulevasele Laasule peremeheks jääma teine koduväi – Jaagu-Laasu Jaagu poeg Laas (~1735-84), kes 1778.a vakuraamatus ja esimeses hingeloendis tõepoolest peremees oli. Ta oli 1766.a teist korda abiellunud ühe Hindriko Mihkli (või Jaagu?) tütre Kadriga ja nende lasteks on loendis 8-aastane poeg Jaak ning kolm õde: Mare, Eed ja Ingel. 1782.a sündis veel poeg Andrus, kes 7-aastaselt suri.
Mis peale Laasu surma toimus, jääb mõneti ebaselgeks. Poeg Jaak võttis 1798.a Mõegakülast naise ja sündis ka kolm tütart (kandsid hiljem perekonnanimesid Jürjestaust, Pauts ja Kadun), aga hilisemad hingeloendid Jaaku ei märgi. Võimalik, et ta uppus Vahtna ja Orissaare vahel, sest Riste sai 1821.a uuesti mehele. 1795. aastaks oli Nautsest Rootsiverre peremeheks toodud Salu Kerstik ja Laasu venna Andruse vanem poeg Mihkel oli Jaagu-Laasult “jalga lasknud”. Peale selle oli Kõinastust Rootsiverre asunud Saadide esiisa Mihkel. Igal juhul on reguleerimisaegse kaardi spetsifikatsiooni-köites talu nr.1a nimeks Kerstike Laas ja see ilmselt tähendab juba Jaagu (Tarviste sorti) peremeeste Juri ja Kerstiku nooremat venda Laasi (vt. ka Tarviste puu skeemi), kelle poeg Mihkel Tarvis (1773–1837) 1811.a loendis Laasul peremeheks oli. Samas loendis on Jaagu Laasu surma siiski Jaagul konstateeritud ja selle üle, kummalt Laasult (Jaagu-Laasu või Jaagu) pärineb Laasu talunimi, võib siiani vaielda! Siitpeale sai aga Laasust Jaagu sugulastalu, millele ka 20. sajandil kasutatud õuemärk viitab.
Laasu esimesel Mihkel Tarvisel oli Külasema Koosi Laasu tütre Marega viis poega. Vanem poeg Mihkel sai hiljem mõneks ajaks Igaküla Ennul peremeheks ja oli seal hiljem sulane. Tema vanem poeg Tähve (s.1823) võeti 1842.a nekrutiks, kuid jõudis 15-aastase teenistuse järel tagasi ja rajas (oma soldatiplatsile) Rootsivere põldude taga Uielu koha. Vana Mihkli teine poeg Tähve viis Tarviste nime Niidile ja kolmas poeg Madis Tarvis (1802-69) jäi Laasul peremeheks. Kaks nooremat poega Juri ja Laas surid lapseeas.
Madis Tarvisel oli Salu-Andruse Mihkli tütre Marega neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Juri ja kolmas poeg Tõnu võeti sajandi keskel üksteise järel nekrutiteks. Teine poeg Mihkel (1827-58) suri noores eas, jõudmata peremees olla, kuid 1849.a abiellus ta Jaagu sulase Aadu tütre Kadriga (3. põlve sugulased!) ja neil oli kaks poega ning tütar Maria (Mihkel läks õigeusku). Peale vana Madise surma sai Mihkli esimene poeg Matvei Tarvis Laasu peremeheks; noorem vend Ivan asus selleks ajaks Laasu vabadikukohaks muutunud Jaanile, kuhu onu Jaen oli juba varem oma perega asunud.
Matvei "teine" Tarvis abiellus 1878.a Igaküla Ansu-Jaani Ristega (Kristina Liik) ja neil sündisid neli poega ning kaks tütart. Vanem poeg Ivan suri 4 päeva vanuselt, 1883.a sündinud Matveist sai 20.s Laasu kolmas sellenimeline peremees, kes kruntimisel 1/3 talust nooremale vennale Georgile jättis ja sellega tekkis Juri-Matsi osatalu. 1891.a teist korda Ivaniks ristitud noorim vend paistab esimesse ilmasõtta jäänud.
Kruntimiste algul oli Kästiki-Laasu talu suuruseks märgitud 56,67 ha. Peale Juri-Matsi osatalu eraldamist oli 1939.a loenduslehel jäänud Laasu suuruseks 39,62 hektarit (7,02 ha põldu). Kolmas Madis Tarvis abiellus Koguva Sumari Tõnu tütre Ristega ja neil on teada kaks poega - Anton (1911) ja Rufin (1913). Anton oma naise Paulaga oli Laasu perepea 1959.a rahvaloenduse ajal; peale nende olid Laasul veel 69-aastane Antoni ema Riste ja Antoni pojad Ago ja Ülo. Vanem poeg Ago asus hiljem Kuressaarde, aga noorem vend jäi Laasule.

Uielu ja Kaevu

Igaküla Ennul mõne aja peremeheks olnud Laasu Mihkli esimese poja Mihkel Tarvise (1798–1868) vanem poeg Tähve Tarvis võeti 1842.a nekrutiks. 15-aastase teenistuse järel jõudis ta Muhusse tagasi, abiellus 1858.a Külasema Leemeti Juri tütre Ingel Armasega ja on omale Rootsivere põldude taga arvatavalt saadud soldatiplatsile eluaseme ehitanud. Tähvel ja Inglil oli kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Matvei suri mõne-nädalaselt, aga Ivan Tarvis oli viimases Rinsi koguduse-nimekirjas Uielu perepea. Abiellunud 1888.a Viiraküla Toomu-Jaani Jaagu tütre Maria Lahkega, sündis nende tütar Raissa.
EV algusaastail asus Ivan oma perega Maasi ja koha omandas Põitse Ügeli Juri poeg Vassili Murd (s.1896). Tema nimel oli kruntimis-andmetes ka 0,38-hektarine Uielu maaüksus, mis jäigi popsikohaks. 1959.a loenduse ajal olid Uielu elanikeks 62-aastane Vassili Murd oma 60-aastase naise Elenaga. 1926.a sündinud poja Eimari hilisem käekäik jääb siinkohal teadmata.
Millalgi kolhoosiaja lõpul omandas koha Mäla Poali-Jaagu Vasseli noorem poeg Vassili Prii (s.1949), kes uue aastatuhande alguseks oli siin kunagiste soldatiplatside kohal Kaevu nimega katastriüksuse moodustanud ja see on vist tänini endistest Rootsivere põllutagustest ainus veel “elus olev” koht.

JURI-MATSI

Laasu Madise noorem vend Georgi Tarvis abiellus 1920.a Salu-Andruse Madise tütre Liinaga ja rajas omale 1/3 Laasu talu arvel külast Põllu ja Välja pool põldude keskel Juri-Matsi osatalu. 1939.a talundilehe järgi oli koha suurus 15,67 hektarit.
1959.a olid Juri-Matsile jäänud 62-aastane lesk Liina Tarvis oma 22-aastase poja Ahtoga ja Tarviste valdusse jäi koht ka viimase maareformiga.

***
Sellega oleme Rootsivere põlistalud, nende osatalud ja vabadikukohad üle vaadanud, kuid Rootsivere territooriumile jäävad veel mõned (nii Sonni-alused kui põllu-tagused) vabadikukohad, mille asutajateks on olnud väljapoolt küla siia asunud inimesed. Olgu needki siin tervikpildi mõttes vähemalt üle loetud:

Sonni-Uielu

1837.a sai Mõisaküla Laasuga Jaen/Ivan Metsniit Soonda Kaegu-Tähvenal peremeheks, kuid tema pojad jäid seal vabadikeks, kui talu Aljava Matsi Naabrite kätte läks. Endise perepoja Jaak/Jakov Metsniidi tütar Mare oli hiljem Koguvas teenijaks ja 1895.a Jõulude ajal sündis tal vallaspoeg, kes luteri kirikus Jaaniks ristiti. Kui Jaan Metsniit 1922.a Leeskopa Aljava Madise tütre Julia Sonniga abiellus, on ta omale Rootsiveres Sonni all eluaseme ehitanud. Jaani ja Juula 1922.a sündinud esimene tütar Hildegard on luteri personaal-raamatus märgitud Koguvas sündinuks, aga teise tütre Vaike sünnikohaks 1929.a on märgitud Rootsivere. Poegade Kalju (1935) ja Karli (1937) sünnikohaks on juba Orissaare märgitud. Seega oli Jaani pere Rootsiveres olek üsna lühiajaline ja Sonni-Uielut Sonni ja Toa naabruses Rootsivere suulises pärimuses peaaegu ei mäletatagi.
Eespool oli märgitud, et kolhoosiajal olla Jaan ostnud Kearu Ermilt Kearu maja, mille ta Orissaarde viis. Kas ta juba 1930-ndatel ka Sonni-Uielult midagi Orissaarde viis või ei olnudki siin arvestatavat eluhoonet, jääb selle juures teadmata.

Sonni-Uietoa

Paenase Kunni sulase Mihkli poeg Mihail Ots oli 19.s lõpul Rootsiveres sulaseks ja abiellus 1892. aastal Runni Juri tütre Marega. Ta on omale Sonni all Uietoa vabadikukoha ehitanud (kõige küla-poolsema Sonnile viiva tee ääres), mida mõneti võib ka Runni vabadikuks lugeda. Mihklil ja Marel sündis 1892.a poeg Mihail ning siis veel kolm tütart. “Noor” Mihkel abiellus Mäla Tähvena Aadu tütre Raissaga (s.1899; Pauts) ja 1934.a sündis nende tütar Regina. Kruntimisel jäi Uietoa popsikohaks.
Kui Ansu-Jaani Riina peale viimast sõda üksi jäi, kutsus ta Uietoa pere Ansu-Jaanile ja 1959.a olid sinna asunud viis Otsa: Mihkel oma vallaliseks jäänud õe Maria ja naise Raissa ning tütre Reginaga; viimasel oli ka 4-aastane poeg Jaan, kellest nüüdseks on kuuldavasti Ansu-Jaani perepea saanud.

Peale varem nimetatud nelja Sonni-pere (Mäe, Vesiaa, Toa ja Sonni) ning siin lisatud kahe (Uielu ja Uietoa) kuuluks Sonni-aluste hulka veel seitsmes – Nautse ja Rootsivere piiril Mäest Nautse pool olnud Mulgu, aga seda on harilikult ikka Nautse kohaks loetud. Kuidas Nautse Kästiki Tõnu kolmas poeg Timofei Aljas (s.1882) Mulgule asus, ei ole siinkohal päris selge, aga lähemalt on kohast siiski Nautse loos juttu.
Ka Laasu Tähve põllu-taguse Uielu soldatiplatsi naabrusse tekkis võib-olla juba 19. sajandi keskel n.ö. võõras vabadikukoht: 

Nuka (Rottaugu)

Soonda sulase, Päelda Mardi Tõnise poeg Aad Ruttu (1796 – 1870) “päris” isalt sulase seisuse (kuigi vanas eas vist lühikest aega ka Soonda Andrusel ajutiseks peremeheks oli). Igaküla Ranna Tõnise tütre Rõõdaga olid tal tütar Ingel (1839) ja poeg Andrus (1842) ning vanas eas paistab Aad koos poja Andrusega omale Rootsiveres põldude-taguse vabadikukoha teinud, mida peale Nuka nime on Tamse vallas ka Rottaugu nimega teatud.
Andrusel sündisid Nõmmküla Umnalt võetud Eed/Eudokia Kivimägiga kolm poega ja kolm tütart, kelledest noorim tütar Maria suri väiksena ja 1873.a sündinud Matvei käekäik peale kroonuteenistusse asumist on teadmata. Andruse Vanemad tütred said Muhus mehele ning Muhus laultati ka Andruse pojad Timofei (1871) ja Ivan(1877), kuid nemad on 20. sajandil Saaremaale Öörikule asunud, kus Helve Saartoki andmeil mõlemal vähemalt 20.s lõpuni järglasi oli.
19.s lõpuks jõudis aga kroonu välja teenida veel Koguva Jaagule tüdrukuks jäänud vana Aadu tütre Ingli vallaspoeg Mihkel/Mihail Ruttu. Ingel sai Koguva Jaagu vana Aad Aeru teiseks naiseks ja küllap oli Mihkelgi vana Aadu poeg, kuid dokumendid seda ei kinnita ja Mihkli perekonnanimeks jäi Ruttu!
Kas Mihkel oma soldatiplatsi õigust kuidagi realiseeris ei ole teada, aga 1899.a Leeskopa tüdruku Elena Aljasega abielludes on pere Nukale asunud. Rinsis sai Mihklil ja Leenal neli poega (teine neist suri imikuna) ja ainus tütar Lidia kirja. EV ajal omandas Mihkel Põitse mehelt Andrei Murd’ilt tema Pädastes soetatud Kesküla-nimelise asunduskoha. Pere asus Pädastesse, Nuka koht Rootsiveres jäi tühjaks ja kadus nähtavasti hiljemalt viimase sõja ajal.


***

Nii oleme tuvastanud rootsiajast alates Rootsiveres üle 40 suitsu, aga kui palju neist samaaegselt on eksisteerinud, ei olegi kuigi lihtne kokku lugeda, sest varakult kadunud vabadiku-kohtade, aga ka hilisemate tekke ja kadumise ajad ei ole kuigi täpselt teada. Uue aastatuhande algul võis külas veel 15-16 suitsust rääkida ja oma rootsiaegset “hiilgeaega” küla tõenäoliselt enam ei saavutagi, aga seni, kuni Golfi hoovus meid järgmisest jääajast säästab, on küla tulevik ikka lootusrikas!

September, 2006; kohendatud ja ümber formateeritud veebruaris, 2012 ning mõneti täiendatud juulis, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839