KUIVASTU

mõis ja asundusküla


Nüüdseks kadunud Kuivastu mõisa ümbruses moodustab 10 meetri kõrgusjoon umbes poole kilomeetri läbimõõduga “saarekese”, millel arvatavalt siinse piirkonna algne püsiasustus võis tekkida, aga kas see ka muinasaega ulatub, ei ole selge. Siiski on siit kandist teada ka üks ajaloolisse aega arvatav matmispaik ja küllap võisid oma asukad hiljemalt viikingiaja lõpust siin olemas olla. Vallutusjärgsel ajal on Kuivastust saanud üks vakukeskustest, kus orduvennad oma hinnuseid ja andameid kogumas käisid ja Muhu idapoolse vakukpiirkonna keskus on siin olnud 17. sajandi lõpuni. 1569/71. aastate Maasilinna foogtkonna maaraamatuis kannab selleaegne viies vakupiirkond Kueste ja Kuweste nimesid ja need oleks selle vana toponüümi esimesed teadaolevad kirjapanekud.
Sel ajal kuulus Kuivastu vakupiirkonda nähtavasti kogu kagupoolne osa Muhust Võiküla ja Simiste-Rässani ning nimetatud taaniaja alguse maaraamatus on kirja pandud 14 adratalumeest 11 haritava adramaaga. Võib oletada, et kahel adramaal ühiselt koormisi kandnud Rehe Mart ja Bertt, aga küllap ka Hanno Peet olid selle juures just Kuivastu majapidamised.
1592.a Saaremaa maaraamatus (EAA.1.2.963) kandis seesama Muhu 5. vakupiirkond nime Wacke Kuigas ja endiselt loetletakse 14 peremeest, kuigi adramaid oli pisut vähem. Ilmselt võib siingi kahte esimest peremeest – Rehe Tönnis ja Hanno Tenno just Kuivastu meesteks pidada. Nende järel oli kirjas juba Ressa lisanimega peremehi ja selleaegsed arvatavad Võiküla maavabad Woya Matt ja Nissa Surematt ning veel rida seni tuvastamata asukohaga peremehi – nende hulgas ilmselt Simiste – Rässa – Oina piirkonda jäänud selleaegsed hajatalud.
Esimene rootsiaegne maaraamat 1645. aastast märgib viiendas vakupiirkonnas nelja küla: Dorff Kuiwast, Reseküll, Dorff Woye ja Dorff Simmist ning Obuku ja Oina hajatalusid. Vakupiirkonna suurim küla oli sel ajal Võiküla (7,5 adramaad), aga ka 4,5-adramaa suurune Simiste oli n.ö. Muhu keskmisel tasemel (umbes sama suured olid näiteks Külasema, Paenase, Päelda, Kallaste, Vahtraste jt.). Vakukülal oli hinnatud 4 haritavat adramaad ja need olid kaheks 2-adraseks arvestusüksuseks jagatud – esimesel Melo Petz ja Thomas ning teisel Lutzema Laur ja Körtz Pisut Jack koormisi kandmas.
1660-ndatel rajati Urrika ja Kuivastu vakupiirkondade baasil Muhu kolmas riigimõis – Ampt Magnusdhal (Võlla mõis; Tamsele oli mõis kümmekond aastat varem asutatud). 1674.a De la Gardie üleandmisaktis esinevad nüüd Võlla mõisa Kuivastu vakuses endiselt neli küla, kusjuures 4 adramaa suuruses Kuivastu külas (Dorff Kuiwast) märgitakse kuut peremeest: Jahne Pert, Körtze Peet, Jahne Thoma Hannus, Jahne Thoma Tomas, Körtze Jack ja Lutzna Laur – esimesed kaks ühe ning viimased neli poole adramaaga. Paraku puudub rootsiajast Kuivastu piirkonna kaart (enamuse Muhu põliskülade kaardid on 1695. või 1698. aastast olemas) ja me ei saagi teada, kus ja kuidas selleaegsed talud (arvatavalt pärastise mõisa kohal ja ümbruses) paiknesid. Nagu teisteski külades on talude arvukus rootsiajal märgatavalt kasvanud ja enne sajandilõpu näljahädasid pidi neid vähemalt kaheksa olema – nii palju on Kuivastus arvestus-üksusi 18. sajandi adramaa-revisjonides. Samas ei leia vahetult peale katku 1713.a koostatud Güldenstubbe inkvisitsiooniprotokollist ühtki koormisi kandvat Kuivastu talu (kui mitte arvestada hiljem eraldi jutuks tulevat Kaura hajatalu Kuivastu ja Võiküla vahel) . Kui keskmiselt elas Muhus katku üle umbkaudu iga neljas inimene, siis siin on häving hoopis täielikum olnud (täielikult lakkas sel ajal olemast ka Päelda küla ning väga suured on olnud kaotused Hellamal, Pärasel, Soondas ja Viirakülas).
Ainsa jäljena rootsiaegsest Kuivastust on 1731.a adramaarevisjonis märgitud koormisi kandvaks Kötze Jacko Simmo, aga inimesi vaid üks tööeas mees ja üks vana naine. Lisatud märkusest võib aru saada, et on Kuivastu kõrtsimehega tegemist ja tema poolest adramaast on vaid 1/12 harituks märgitud. 1738. aastaks on seegi pool adramaad täiega söötis ja kuigi kaheksat pooleadrast söötis Kuivastu arvestusüksust hoitakse kirjas läbi kõigi adramaarevisjonide ning neid märgivad veel 1760./70. aastate Võlla vakuraamatud, ei saa sellest külast kui niisugusest peale katku enam rääkida.
1750-ndatel rajati endise vakukeskuse kohal järjekordne kroonumõis, mille esimeseks rentnikuks sai kapten von Toll (selleks ajaks olid lisaks rootsiaegsetele tekkinud veel uued riigimõisad: Hellama, Rinsi ja Rannamõis Lõetsas ning riigimõisadena taastatud kunagised Kansi ja Kapi eramõisad). Viimases (1756.a) adramaarevisjonis oli Kuivastu mõisale arvatud lisaks Tustile ja Võikülale üks talu Võllast, kaks Mõegaküla, neli Lehtmetsa ja kaks Lalli talu. Märgime, et Rässa ja Simiste külad olid juba rootsiaja lõpust hakanud sel ajal rajatud Nurme mõisale kuuluma.
1767.a vakuraamatu järgi oli lisaks nimetatule arvatud Kuivastu mõisale veel kaks talu Lõetsast (pärastised Tõnise ja Poali-Juri) ning mõneks ajaks “hõivas” Kuivastu mõis veel Rässa Obuku talud. Sajandi viimasel veerandil sai Kuivastu rentnikuks Otto Friedrich v. Buxhövdeni tütar Agneta Juliana, kellest abielludes sai Ditmar, aga sajandi lõpus anti mõis paruness Toniusele rendita eluaegseks kasutamiseks. Peale veel mõnesid omaniku-vahetusi (vt. ka A. Rullingo “Muhumaa” lk.276) sai 1805.a mõisa oma valdusse maanõunik Matthias von Buxhövden, kes selleks ajaks juba ka Pädaste ja Võlla mõisade omanik oli.
Buxhövdenite eramõisaks jäi Kuivastu mõisamajanduse lõpuni. Sajandivahetuse nn. mõisapiiride reguleerimse käigus sai Buxhövden oma Kuivastu mõisa külaks peale Tusti ja Võiküla veel Raegma, aga Lehtmetsa ja Lalli hakkasid edaspidi tema Võlla mõisale kuuluma. Oma Võlla Ennu talu hingedest tegi Buxhövden Võlla mõisa hinged Lehtmetsa Lepikul ja Raegma küla eest pidi ta Kansi mõisale loovutama senised kaks talu Mõegakülast ning kaks talu Lõetsast (Mõegaküla inimesi asustati sellega seoses Võikülla). Rässa Obuku talud jäid Nurme mõisale, kuid Kuivastu mõis tõi "oma hingi" sealt Võikülla. Lähemalt on selleaegsetest segadustest ja inimeste ümber asustamistest juttu kõigi nende külade lugudes. Illustratsiooniks saame siinjuures tuua väljavõtte 1799.a nn. reguleerimiskaardist EAA.2072.3.356, kus Kuivastu mõisa süda üsna selleaegse postmaantee ääres on kujutatud.
Mõis 1799

Kuivastu kontekstis peaks lisama, et arvatavalt pidas juba rootsiaegne Võlla mõis kuskil siin kandis kõrtsi, millele ka 1674.a akti peremeeste (Körtze Peet ja Körtze Jack) nimed viitavad. Kõrtsist räägib ka esimene katkujärgne adramaarevisjon 1731.a, kuigi Körtze lisanimest oli kirjutaja "näpukaga" Kötza saanud?! Kaardi puudumiseni ei oska küll midagi sellest arvata, kus rootsiaegne kõrts võis asuda. Usutavalt oli see siiski algusest peale enam-vähem samal kohal, kus seda 100 aasta pärast juba nimetatud reguleerimiskaardil kujutatakse ja sealsamas (üle maantee) viimast kõrtsihoonet veel tänapäevalgi näha võime.

Kõrts ja sadam 1799

Arvatakse, et rootsiajal oli juba Kuivastus mingil kujul sadam olemas, kuigi varasem ühendus mandriga võis ka Võiküla alt toimuda. Hiljemalt 18. sajandi keskelt on Kuivastust saanud nii postiveo kui mandriga muu ühenduse sõlmpunkt ja piltlikult öeldes pöördus varem saare “teljeks” olnud loode-kagusuunaline Koguvast Võikülla kulgenud postitee nüüd Vahtnast Kuivastu kulgevaks lääne-idasuunaliseks teljeks. Selle juures peab märkima, et kõrtsi pidajaks Kuivastus jäi edaspidi Suuremõis ning Buxhövdenite eramõisal ei olnud sellega ega ka postiveoga otseselt tegemist.
Mõisaga seonduvalt ei ole siinkohal kuigi palju lisada – see vajaks omaette uurimust nii Saaremaa rüütelkonna kui Buxhövdenite perekonna fondides. Võib märkida, et kuigi Buxhövdenid elasid Kuivastus rohkem suveti, on mõisas olnud üsna arvukas teenijaskond. Nii loetleb 1826.a hingeloend mõisarahva hulgas (Hofes Domestiken) 16 mees- ja 17 naishinge. Sageli toodi teenijarahvast lisaks Saaremaalt. 1826.a olid väljastpoolt tooduteks hofskerl Mart Ado p. Hebe(n)streit oma perega, kokk Madis Jaani p. Jonson ja toapoiss Johann Mägi Koigi mõisast. Kuus peret mõisarahva seas oli muhulasi – kolm peret Võikülast ja kolm Raegmast. Viimasteks olid endise Võlla Ennu sulase, reguleerimiste ajal Raegma asustatud Paavel Pautsi pere ja Raegma juurtega aidamehe Mihkel Kärneri pere. Viimase priinime järgi otsustades pidi ta mõisas vist ka kärneri ametit pidama, ehkki loend teda Magazinaufseher'iks nimetab. Heinamaavahi Paavel Pautsi puhul peaks lisama, et tema muidugi ei pruukinud mõisas elada ja tal oli kindlasti selleks ajaks Raegma küla ja Kõrve vahel omanimeline eluase rajatud, millest Raegma loos ka juttu. Sealt, muide, tuli hiljem Kuivastu Poali kohnimi. Raegmas elas sel ajal juba ka Võiküla juurtega metsavaht Mats Raudjas. Võiküla vabadikest sel ajal mõisarahva hulgas kirjas olnud teise heinamaavahi Jaak Silma pere elas arvatavalt alaliselt Võikülas (Silmal!). Väravavaht Peet Siim ja saunamees Tähve Sear võisid ehk mõisa juures elada, aga teisalt tundub, et juba sel ajal võis Kaura Peedul pärastise Peedu kandis oma eluase olla. 
Viimases hingeloendis olid nn. Häusler’itena kirjas ikka veel 73-aastase Mart Hebenstreiti pere (tema järglased asusid hiljem Nurme mõisa) ja samuti lastetu kokk Madis Jo(h)nson oma naisega; toapoiss Mägist oli jäänud tema lesk Stina tütre Ingliga ja samast Koigi mõisast (Pöide kihelkonnast) 1830-ndatel Kuivastu toodud Madis Truumehe pere.
Kuivastu mõisa kolm küla olid oma asendi tõttu üksteisest suhteliselt eraldatud. Teokoormiste aegadel on vist mõisapõldude harimise põhiraskus jäänud lähima – Tusti küla teomeeste õlule, kuigi ilmselt pidi ka Raegmast ja Võikülast Kuivastus teol käidama. 1860-ndate uued talurahvaseadused nõudsid küll raharendile üleminekut, kuid väidetavalt on Kuivastu Buxhövdenid naturaal- ja teorenti isegi veel 20. sajandil üritanud rakendada.
Nagu öeldud, sai juba 18. sajandil Kuivastust sadama ja postijaamaga oluline keskus, kuhu tsaaririik ka oma piirivalvekordoni rajas, aga see kõik ei seostu mõisaga ja oleks hoopis omaette teema. Osundame siiski, et ka piirivalve-kordon on juba ülaltoodud 1799.a kaardipildil kõrtsist lõuna pool kujutatud.
Kuivastu kogukonna (mõisavalla) kohtumaja paistab olevat mõisa juures olnud, kuigi vallakohus pidi mõisast sõltumatu olema! Viimasele mõisa hingeloendile on oma kolm risti teinud eesistuja Mart Raudjas (1813-85) Võikülast ja kaasistujad, Tusti Aadu Aad/Aleksei Leisi (1823–1907)  ning Raegma Kõrve Andrus/Andrei Kõrv (1819-99). Peale mõisavaldade kadumist 1891. aastast hakkas kogukond Hellama ühendvalla alla kuuluma, kuni 1939.a ainus Muhu vald moodustati.
Esimese maailmasõja ajal vallutasid sakslased Saaremaa ja Muhu (dessant Tagalahes maabus 12. oktoobril, 1917.a) ning küllap oli see Saaremaa rüütelkonnale üsna meelepärane, sest viimase 200 aasta jooksul oli rüütelkond pidanud oma kohalikku võimu pidevalt Vene tsaaririigile loovutama. Selleks ajaks oli Kuivastu mõisa omanik Alexander (Axel) von Buxhövden (1856–1919), kes 1915.a oli taas omandanud oma isa Arthur Adolfi käest Stackelbergi valdusse läinud ja hiljem veel Bocki valduses olnud Pädaste mõisa. Peale selle oli ta selleks ajaks Rennenkamff’idele kuuluva Võlla mõisa volitatud rentnik. Väidetavalt olla Buxhövden saksa okupatsiooni aastail oluliselt tõstnud Kuivastu ja Võlla mõisa meeste renti (Pädaste jõudis Stackelberg suures osas päriseks müüa) ja kui seda maksta ei suudetud, hakanud ka uuesti teorenti nõudma. Sellega teenis ta ära oma ja Võlla mõisa meeste suure meelepaha ning maksis 1919.a 16. veebruaril puhkenud Kuivastu mässu ajal selle eest eluga. Kuivastu mässust on mitmetes allikates üsna palju juttu ja siinkohal ei hakka me seda üle kordama. Võiks viidata 1988.a ilmunud Sunila raamatule “Saaremaa ülestõus”, aga lühiülevaade asjade käigust on toodud ka A. Rullingo raamatus “Muhumaa”  (lk.197-198).
EV algusaastail jagati Kuivastu mõis asuduskohtadeks ja tekkis asundusküla, mida edasises talude kaupa üle vaatame. Selle juures jäi Alexander Buxövdeni pärijate nimele 42,65-hektarine nn. eriotstarbe talu (Lit.A-11), mille maa hilisem saatus on siinkirjutajal teadmata. Viimase maareformi aluseks olnud koondandmikus on ühtekokku 40 Kuivastu maaüksust (Lit.A-1… A-40). Literat A-8 kandis Kuivastu kohtade hulgas 17,32-hektarine Timotheus Grünthali Jaanimetsa koht, mille maa oli tegelikult riigimetsast saadud ja kohast endast on Rässa külaga seoses juttu. Märkimisväärselt suur – 75,44-hektarine Postijaama nimega maaüksus (Lit.A-28) jäi Saare maavalitsuse omandisse; peale selle eraldi 1,64 ha postkontori maad (Lit.A-30) posti- ja telegraafi peavalitsusele ning 0,68 ha Kuivastu sadama maad (Lit.A.29) kinnistati Eesti Vabariigi omandisse. Lisaks on kirjas 0,98-hektarine Kalasadama maaüksus (Lit.A-31), mille omanikuks märgitud Kallaste Jõe Ivan Korv. Ilmselt ei olnud sellelegi viimase reformi ajal “õigustatud subjekti” üles astumas.
Kui nimetatud kuus maaüksust välja arvata, saaks rääkida 1920-ndatel tekkinud 34-st Kuivastu asundustalust. Tegelikult jäid mõned neist (Tupenurme Kaasiku Madis Hallikääre Ansu koht ja Rennikse Ruudu Raunmägi koht) välja ehitamata, aga kui siia lisada ka mõned juba 19. sajandil praeguse Kuivastu territooriumil tekkinud vabadikukohad (Tipika, Kaura-Värava, Tusti Ranna) ja kõrtsi ning kordoniga seotud elupaigad, võime ühtekokku ikkagi umbes 40-st Kuivastu suitsust rääkida.
Viimase sõja alguseks oli suurem osa asunduskohti oma hooned enam-vähem valmis saanud, aga nüüd jäädi sõja jalgu. 1941.a 14. septembri dessanti ette valmistades said mitmed Kuivastu hooned sakslaste pommitabamusi ja Kuivastu ning Tusti all dessanti tõrjunud venelaste Balti laevastiku rannakaitseüksus pani küla põlema. Loomulikult oli hoonete taastamine alanud saksa okupatsiooni ajal üsna vaevarikas ja kolme aasta pärast “vabastajate” tulles ootasid ees uued katsumused. Viimasel sõjasügisel põlesid veel mõne talu hooned ja varsti tegi omad “korrektiivid” kohale jõudnud kolhoosikord. Nõukogude ajal algas muidugi ülesehitustöö sadama territooriumil, aga asundusküla jäigi kiratsema, sest lisaks sõja hävitustööle olid paremale järjele jõudnud asunikud 1941. aastal juba tunda saadud repressioonide hirmus siit sõja lõpuks põgenenud.
Sadamast pisut põhja poole ehitati hiljem selleaegse tüüpprojekti järgi grupp individuaalelamuid sadama ja merelaevanduse töötajatele. Praeguseks on need küll erastatud, aga Kuivastu suitsudena siiani andmebaasi kandmata ja käesolevas ei olegi neid ükshaaval loetletud. Edasises püüame põhiliselt saada ettekujutust 1920-ndatel tekkinud asunduskülast, aga kõigepealt tuleks rääkida juba rootsiajast eksisteerinud ja Põhjasõja järel ligemale poolteist sajandit veel taluna kirjas olnud ainsast Kuivastu põlistalust.

KAURA

Rootsiaegse Võiküla kaardi (EAA.308.3-2.58) eksplikatsioonitabelis on viimasena numbriga 18 märgitud pooleadrane Koure Pert’i talu, aga kaardil leiame selle numbri kahe “punase katuse” juures – kõigepealt külas ja peale selle külast oluliselt põhja-loode pool juba praegusel Kuivastu territooriumil, kus Kaura koht veel 20. sajandil asunduskohana “elus” oli.
Eespool juba viidatud 1713.a Güldenstubbe protokollis on katku üle elanute seas 67. kohal kolmandiku haritud adramaaga  Kauri Jahn, kelle pereks märgitud kaks tööeas meest ja kaks naist (ka üks vana mees- ja vana naishing on kirjas, aga lapsi ei märgita). Tuleb arvata, et siin kahe talu inimesi märgitakse, kes nälja- ja katkuaja olid üle elanud, sest 1731.a revisjonis on Suuremõisale koormisi kandvatena kirjas nii Kaura Teffen’a kui Kaura Jahn’i talud – esimene ilmselt hilisem Juri talu Võikülas, aga teine nähtavasti oma rootsiaegsel kohal Kuivastu ja Võiküla vahel. Viimane on siin veel saja aasta jooksul taluna jälgitav.
Kaura Jaani nimi on arvestusüksusel läbi kõigi adramaarevisjonide ja seda kohtame (kohanimena!) ka varastes kiriku-meetrikates. Ilmselt oli peale “rootsiaegse” veel ühe Jaaniga tegemist, aga selgemat pilti katkujärgsetest Kaura inimestest ei olegi seni õnnestunud luua! Pere on kõigis adramaa-revisjonides üpris arvukas – 1750.a revisjon näiteks märgib nelja tööeas meest ning ühte tööeas ja kahte vana naist; 3-4 poisslast ning 1-2 tüdrukut on ka iga revisjoni ajal kirja saanud ja kohati jääb mulje, et Kauralt võib mitmete Võiküla talude katkujärgne asustus pärineda.  Kuigi enne hingeloenduste aega sündinute puhul esineb kirikuraamatuis Kaura nimi (koos paari pärastise Või Juri Saarekakuga) vähemalt 16 korral, ei suuda nende hulgas vana Jaani otseseid järglasi kuidagi määratleda. Veelgi enam – ainus hiljem meetrikais esinev siit kandi Jaen (~1714-97) paistab 1756.a Või Mardil (sel ajal Kangro) peremeheks olnud Jaen Laasu poeg, kelle järglased juba vabadikena said perekonnanime SILM. Samal ajal Kaural peremeheks olnud Jaen jääb meile üsna tundmatuks!
Kummastav, et kui 1756. aastal paistab Kaura Jaani talu igati teovõimeline, siis 1767.a Kuivastu vakuraamat märgib selle söötis olevat (wüst), aga peremehena on märgitud Kaura Jahni Andrus. Arvatavalt oli see Andrus (~1713–1801), kelle järglased hiljem said priinimeks SIIM ja keda võib ehk rootsiaegse Kaura Jaani pojaks arvata, aga meetrikate “interpreteerimise” muudab keerukaks tõik, et Kaura lisanimega esineb veel teine Andrus (~1727–1807), kelle järglased said hiljem Võiküla Väljal priinime KEPP. Mõnede “märkide” järgi võis viimane küll Rässa Obuku Hendriku järglane olla (naine Mare oli Rässa Matsi tütar). Esimese hingeloenduse ajaks oli sellest Andrusest saanud Võiküla Välja (sel ajal Hobboko) talu peremees, aga arvatav Kaura Jaani poeg Andrus on edaspidi vabanikuna kirjas!
Mis tegelikult Kaura rootsiaegsetest katku üle elanud inimestest sai, jääbki üpris ebaselgeks. Võiks vaid lisada, et Siimude esiisal Andrusel jõudsid täisikka kaks poega: Mihkel (~1749–1807) ja Peet(er) (1763–1834), kes hiljem Kuivastu mõisa vabadikena kirjas olid. Esimene jäi vallaliseks, aga Peet laulatati 1797.a Vahtraste hiidlase Jaagu tütre Marega ja meetrikad nimetavad teda kahe poja ning kolme tütre sünnikannetes ikka Kaura Peeduks! Temalt muide võib pärineda pärastine Kuivastu Peedu kohanimi ja tema poeg Andrus Siim (1805-47) võis üks Kuivastu uisumeestest olla!
1771.a Kuivastu vakuraamat kordab, et Kaura on Võlla mõisale kuuluv wüste Land, aga 1778.a vakuraamatus on poolel adramaal peremeheks Kaura Jani oder Leppe Hans (1716-89). Viimase puhul on tegemist 1730-ndatel Hiiumaalt toodud mehega, kes 1750.a revisjonis Võlla mõisa lõpus loetletud viie hiidlaste pere hulgas oli ja keda on arvatavalt peremeheks seatud nii Lehtmetsas Lõpe kõrtsitalus, Kesses kui ka Võlla Lõpel ning kellest lõpuks ikkagi Kuivastu mõisa hing paistab saamud.
Teadaolevalt sündis Hansul oma hiidlasest naise Kerstiga kaks tütart ja kolm poega. Vanem poeg Andrus (~1749–1820; NB! meetrikate kolmas Kaura Andrus) oli 1795. aastaks Võikülas asutatud uue talu (jäigi edaspidi Uietalu nimega) peremeheks pandud. Tema järglased said priinime RAUDJAS ja neist on Võiküla loos rohkem juttu. Teine poeg Jaak (~1751-96) oli 1795.a Kaural peremeheks ja tema järglsed said priinime KAUR. Hansu kolmas poeg Mihkel (~1755-76) suri 21-aastaselt vallalisena.
Meetrikates on Jaagu surmaaeg leidmata, aga 1811.a loend märgib, et ta on 1796.a surnud ja peremeheks on kinnitatud tema esimene poeg Mihkel Kaur (1780–1847); kaks nooremat venda, Andrus ja Carl Gustav võeti Napoleoni sõdade ajal nekrutiteks ja nendest ei ole edasistes dokumentides enam jälgi.
Mihkel Kaur abiellus 1805. aastal Rõõt Tooma tütrega (Mõegakülas sündinud ja selleks ajaks Võikülla toodud) ning neil oli neli poega ja neli tütart. Mingil põhjusel aga 1834.a hingeloend talus enam peremeest ei märgi ja nii Mihkel Kaur kui sulane Andrus Väli oma peredega oleksid nagu Või Mardile paigutatud! Viimastes hingeloendites ongi Mihkel Kaur Või Mardi peremeheks märgitud, aga Kaura talust on Kuivastu mõis viimaste loendite järgi loobunud (märgitakse cessat). Esimene Hellama kogudusenimekiri ei maini Kaura kohta üldse, aga teises nimekirjas (1879-91) on Kaural hoopis Tusti Matsi Matsi poeg Andrus/Andrei Tamm (1842–1904) oma perega. Olgu öeldud, et Mihkel Kauri neljast pojast sai järglasi vaid teine poeg Juri/Georgi Kaur (1817–1900), kellel oli kahe naisega kolm poega, aga need surid kõik lapseeas ja viimased Muhu Kauri-nimelised olid Juri tütre Ekaterina vallaslapsed Raissa ja Vassili. Viimased asusid 20.s algul Raegma, kus senise metsavahikoha juurde teine Raudja vabadikukoht (Raudja-Vasseli) tekkis ning hiljem saadi Kuivastus Ivardi asunduskoht, mida edasises veel eraldi üle vaatame.
Tusti Matsi Andrus Tamme vabadikupere oli Kaural kirjas veel sajandilõpu kogudusenimekirjas, aga tema vanem poeg Timofei Tamm (1864–1904) hakkas sel ajal Buxhövdenile Või Pärdi-Matsi talu renti maksma ja Tammed asusid Võikülla. Sealt tuli aga Kaurale keskeas surnud Uietalu sulase Mihkel/Mihail Raudjase (1839-86) lesk Maria (s. Lepmets Lõetsa Poali-Jurilt) oma poegade Andrei (ristitud Ivaniks, kuid muutus hiljem Andreiks) ja Vassiliga. Märgime, et nende Raudjaste puhul oli tegu kunagi Või Uietalul peremeheks pandud Andrus Raudjase nekrutiks võetud poja Juri järglastega ja õigupoolest tulid Ivan-Andrei ja Vassel nüüd oma vana-vanaisa sünnikoju! Nende õel Kristinal oli vallaspoeg Mihail (s.1898), kes osales Vabadussõjas ja sai hiljem omale Matsalus asunduskoha. Kõik nad olid soldat Juri noorema poja Mardi järglased. Jurist jäi aga veel teine poeg Mats, kes hiljem mõne aja Pädaste Peedu-Jaagul peremeheks oli ja tema järglased olid hiljem Lõetsas ning jõudsid lõpuks Kapi Koslale.
Mihkel Raudjase noorem poeg Vassili jäi esimese ilmasõja järel Tallinna, aga vanem vend, Ivaniks ristitud Andrei Raudjas (1863-1939) abiellus 1888.a Maria Andrei t. Obukakuga ja elas oma perega Kaural. Neil kasvasid üles kaks tütart ja poeg Vassili (1897–1932). Viimane suri 35-aastaselt vallalisena; vanemal õel Elenal sündis 1907.a vallaspoeg Timofei, kes 1938.a abiellus, kuid tema hilisem käekäik ei ole siinjuures teada. Tuleks märkida, et enne viimast sõda on Muhust välja läinud nii Kaura Timofei Raudjase kui Kaura-Värava Timofei Meistersoni pered, aga suulistest pärimustest, kus pahatihti perekonnanimedele tähelepanu ei pöörata, ei selgu, milline Kaura Timmu just Sõrve ja milline Massu asus!
Elena Raudjase noorem õde Kristina abiellus 1918.a novembris Mõegaküla Tänavasuu Mihail Õuega ja järgmise aasta septembris sündis neil poeg Anton, aga isa oli selleks ajaks “silmapiirilt kadunud”. Nimelt pages Mihail Õue Saaremaa mässu mahasurumise järel sellest aktiivse osavõtjana Venemaale ja viimases koguduse-nimekirjas oli Kristina Õue oma pojaga lesena Kaural kirjas. Konstantin Verendeli mälestuste järgi tulnud Mihail Õue 1941. aastal Venemaalt tagsi (oma peret vaatama ja küüditamist ette valmistama!). Väidetavalt on  ta hiljem olnud Saaremaal Valjala kolhoosi esimees ning maetud 1969. aastal Valjala kalmistule.
Kruntimisel sai Andrei Raudjase nimele päris talu mõõtu 24-hektarine Kaura koht (Lit.A-27), mida Andrei surmani pidas. 1959.a rahvaloenduse ajal oli aga Kaural juba arvukas Õuede pere: elas veel 67-aastane Kristina oma poja Antoni, tema naise Hilda ja nende kolme poja ning kolme tütrega (Rein, Maret, Marili, Toomas, Aadu ja Reet). 1960-ndatel oli Kaura elumaja üsna armetuks muutunud ja Anton omandas Hellamal (Võlla asunduses) tühjaks jäänud Võitma koha, kuhu tema suur pere asus. Ainsast Põhjasõja-järgsest Kuivastu põlistalust, mis küll taluna juba 1830-ndatel kadus, ei ole aga nüüdseks peale maa enam midagi järel.

Asunduskohtade nimetamisel kasutame edasises n.ö. järjehoidjana maaüksuse numbrit kruntimisandmetes, kuigi sellega mõnesugust siia-sinna hüplemist ette tuleb. Suurem osa asunduskohti tekkisid muidugi endise mõisasüdame ümbruses, aga ka varem sadama ja postijaama naabrusse (eriti siit Võiküla poole) tekkinud eluasemetest said EV maareformiga asunduskohad.

1. Ranna

8-hektarine Ranna maaüksus A-1 oli kruntimisandmetes Juula Pruuli nimel. Tegemist on Lehtmetsa Andrusel sündinud Kansi Lageda Aleksei Pruuli teise poja Andrei Pruuli (1867–1908) lesega, sündinud Jõgi Simiste Lolli-Niidilt. Andrei suri varases keskeas ja ilmasõja-aegses kogudusenimekirjas oli lesk Julia Andrei tütar oma kahe poja ja tütrega veel Kansi Lagedal kirjas, aga järgmine nimekiri (1925-30) märgib neid juba Kuivastu Rannal. On väidetud, et Ranna olnud algselt 19.s lõpupoole tekkinud karjamaavahi koht ja seda on ka Võiküla Nikkelitega seostatud, kuid sellega mõeldakse vist praegusest Rannast tükk maad mere pool – Tusti küla ja mõisa karjamaa piiril olnud kohta, mis ilmselt juba 20.s algul kadus. Kuidas selle nimi Kansi Lageda Andrei Pruuli pere asunduskohale üle läks ja millal viimased tegelikult Kuivastusse asusid, jääb siinkohal üsna ebaselgeks. Võimalik, et pere algul mõne aja tõesti ka nüüdseks kadunud merepoolsel Rannal elas, kus veel 1940-ndate topograafilisel kaardil on mingid rajatised kujutatud.
Arvatavalt ehitas praeguse Ranna koha välja Andrei Pruuli poeg Mihail Pruul koos noorema venna Vassiliga. Viimane asus hiljem Tallinna, aga viimases kogudusenimekirjas oli Kuivastu Rannal 1928. aastal Tusti Matsi Akilina Tammega abiellunud Mihail Pruul oma ema ja venna Vassiliga kirjas. Mihkli ja Vasseli õde Juliania oli saanud Tusti Matsi Ivan Tamme naiseks.
1941.a septembri lahingutes said Ranna hooned tulekahjus kannatada ja mõne aja olla elatud Tusti Matsil kohandatud ajutises elupaigas. Kui palju Mihkel Ranna hooneid taastada jõudis, ei ole siinkirjutajal teada – ta jättis pere maha ja asus hoopis Võlla Sepa-Ansule. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Rannal juba Võlla Jurilt Mihkli ja Liina tütrele Helvele koduväiks tulnud Hermann Georgi p. Mölder ja neil oli 2-aastane poeg Aarne. Sel ajal elas ka veel 53-aastane Akilina Pruul-Tamm. Uue aastatuhande alguseks oli koht tühjaks jäänud, aga maa-omandi  mõttes nähtavasti veel Mölderite valduses.

2. Poali

Poali kohanimi Kuivastus pärineb eespool mõisaga seoses jutuks olnud Raegma heinamaavahi-kohalt, mille juba 19.s algul rajas nn reguleerimiste ajal Kuivastu mõisa hingeks jäänud Võlla sulane Paavel Pauts (1771–1842) ja mida Raegmas ka Vanaõue kohana teati. Selle Paavli pojatütre Elenaga (1854–1924) abiellus 1882. aastal Tusti Matsi Tähve poeg Priidu/Feodor Tamm (1855–1927) ja nähtavasti on ta omale Kuivastu mõisalt mingi kaubaga majaplatsi saanud. Tusti Matsi Tähve Tammest (1824-76) on pisut enam juttu nii Raegma kui Tusti lugudes ja seda me siin ei korda. Märgime vaid, et Tähve poeg Priidu oli Raegma ja Pädaste vahel olnud Kurepea kohal üles kasvanud ja Kuivastusse on ta Vanaõue (Poali) Elenaga Raegmast asunud.
19.s lõpul ilmus Hellama kogudusenimekirja Tusti küla all Poali koht, mistõttu on ka Tusti Poalist räägitud, aga tegemist on sellesama, algusest peale pärastise Kuivastu asundusküla territooriumil olnud ja ilmselt Priidu Tamme rajatud kohaga, millest kruntimisel sai 17,7-hektarine Paali nimega asunduskoht Priidu ja Elena ainsa poja Vassili Tamme (1886–1935) nimel.
Vassili Tamm abiellus 1917. aastal Vahtraste Pärdi Raissa Maltisega ja neil kasvas üles 1921.a sündinud poeg Herman. 1959. a loenduse ajal elasid Poalil Vassili lesk Raissa poja Hermani ja minija, Andruse Vasseli tütre Saimaga (sünd. Obukak). Edasise kohta võiks anda sõna Hermani ja Saima poja Andrese minijale Pille Tammele, kes 2014.a oktoobri lõpul teatas siinkirjutajale saadetud e-kirjas:  Herman (minu abikaasa vanaisa) töötas sadamas erinevatel ametikohtadel (peamiselt vist stividorina). Hiljem kolisid nad ühte nendest tüüp-projekti järgi ehitatud majadest sadamast põhja pool kus elasid surmani (seal elab praegu nende poeg Andres abikaasaga). Nii Paali kui Andruse talukohad on nüüd Andrese poegade valduses. Hetkel käib Andruse maja taastamine ja kui kõik hästi läheb, siis kolime sinna peatselt sisse ja ehk ärkab üks vana talukoht taas elule.
Poali maja lammutati arvatavalt seoses individuaalomandi toimikute sisseseadmisega külanõukogus 1976.a, aga koht püsib jätkuvalt Tammede (Hermani pojapoja) valduses.

3. Andruse

Poali kõrvale sai Oina Peedu Andruse asunduskoht. Peedu Andruse isa – Või Pärdi-Matsi Andrus Obukak (1827-99) oli üks Kuivastu uisumehi. Vahepeal pandi ta mõneks ajaks ka Või Nigulal peremeheks, aga see ei “köitnud” teda kuigi kauaks. Huvitav on jälgida, kuidas vana Andruse peret on Hellama koguduse-nimekirjades kajastatud: esimene nimekiri märgib teda Nigulal, teises on Nigula maha tõmmatud ja Peedu asemele kirjutatud; 3. nimekirjas on Peedu maha tõmmatud ja Lauri asemele kirjutatud ning neljandas tuleb Lauri asemele jälle Peedu. Võib arvata, et Andruse põhitegevus oli uisu “purjede seadmine”, aga oma peret on ta ilmselt proovinud Võikülast Kuivastule lähemale tuua – algul nähtavasti Kuivastu Peedule ja lõpuks on ta Oinal oma vabadikukoha ehitanud, mis ehk just Kuivastu Peedu järgi sama nime sai (olgu öeldud, et kogudusekirjades on pere kogu aeg ikka nagu Võiküla koosseisus!).
Peedu noor Andrei Obukak (1862–1942) abiellus Raegma Kusta Juri tütre Elenaga (Veski) ja neil kasvasid üles tütar Ekaterina ning poeg Vassili. Võimalik, et Vassel ka Vabadussõjas osales – kindlad andmed sellest siin puuduvad, aga 17,53-hektarine asundustalu sai 1890.a sündinud Vassili Obukaku nimele. Vassel võttis Rässast Akilina Mihaili t. Pruuli naiseks ja viimane nimekiri märgib nende lapsi: Saima, Arnold (1928) ja Artur (1929). Esimene, nagu öeldud, sai Poali Herman Tamme naiseks, poisid asusid peale sõda Tallinna.
1959.a olid 68-aastane Vassel ja 60-ne Akilina Andrusele kahekesi jäänud. Koht jäi Saima ja Poali Herman Tamme järglaste valdusse ja on nüüd (2014.a) uuele elule ärkamas, nagu kinnitab eespool toodud lõik Poali Hermani ja Saima poja Andrese minija Pille Tamme e-kirjast.

4. Kalju ja 33. Panga

Andruse kõrvale tekkinud Levalõpma Tooma meeste asunduskohti on mõtet koos vaadata. Tooma vana Juri Veskimeistri noorem poeg Madis Veskimeister (1876–1904) suri noore mehena ja lesk Kadri (1876–1960; sünd. Prii) jäi kolme poega kasvatama. Vanem poeg Mihkel Veskimeister (1897–1981) mobiliseeriti esimesse ilmasõtta (oli Bessaraabia rindel), jõudis sõja lõpul tagasi Eestisse ja võitles ka Vabadussõjas. 1920-ndatel saadi Kuivastus asunduskoht, mis kruntimisel jagati Mihkli ja noorema venna Juri vahel; keskmine vend Villem Veskimeister (1900-41) asus Tallinna.
Kruntimisandmetes on 9,24-hektarine Kalju koht Mihkel Veskimeistri nimel ja 8,18-hektarine vennale jäänud  Panga nimega koht poiste ema, Kadri Veskimeistri nimel.
Mihkel abiellus 1921.a Kirguvalla Kalda Madise tütre Juulaga (Kessel) ja sündisid kolm poega ning tütar Aino. Juula suri 1939. aastal ja 1941.a septembris põles Kalju maja maha. Mihkel sai omale tööd Tallinnas. Ta abiellus seal Koguva Välja Ingel Smuuliga ja sündis tütar Rutt. Peale sõda tuli Mihkel küll 1946.a Muhusse tagasi, kuid asuti Koguva Väljale. Peale tulekahju taastas vend Juri Veskimeister oma samuti põlenud Panga maja Kalju vundamendile ja praeguseks on kahest Veskimeistrite kohast alles vaid Kalju kohal taastatud Panga. Lisame, et Mihkel ehitas omale kolhoosiajal Piirile uue maja, millest Piiri loos ka pisut juttu on. Tema teine naine Ingel suri samuti enne Mihklit ja vanas eas elas ta Piiril oma kolmanda naise – Koguva Tooma Linda Smuuliga. Mihkli teise abielu tütar Rutt Veskimeister päris Koguva Välja koha. Mihkli esimese abielu pojad Manivald ja Mihkel-Harald jäid Tallinna; keskmine poeg Vambola elas viimati Orissaares.
Levalõpma Tooma Madise noorem poeg Juri Veskimeister (1903-1974) on 1920-ndatel Kullamaalt naise võtnud – Meeta Mardi t. Valker (s.1907). 1938. aastal, kui neil juba kaks tütart ja kaks poega (Endel ja Manivald) olid sündinud, lasid nad ennast Muhus ka kiriklikult laulatada, aga Meeta kandis sel ajal juba Veskimeistri nime. 1941.a sündis tütar Helgi, kes 3-aastaselt suri, peale selle veel kolm poega – Jüri, Rein ja Viljo. Nagu öeldud, põles Panga maja Kuivastu tulekahjus maha ja Juri ehitas uue maja venna Mihkli Kalju vundamendile, kuid kohanimeks on Panga jäänud.
1959.a loenduses olid (uuel) Pangal 82-aastane Juri ema Kadri ning Juri ja Meeta oma poja Endliga; nooremad lapsed olid loenduse ajal Hellama kooli-internaadis, vanemad õed Laine ja Hilja olid juba kodust väljas.
2007.a viimati Kuivastus käies oli Endel Veskimeister Pangale üksi jäänud ja noorem vend Viljo oli seda korda parajasti Ridasi Saarel “koduväiks”.

5. Männiku-Matsi ehk Rennikse (krunt)

Kuivastu Tusti-poolsete asunduskruntide hulka kuulus veel kunagise Levalõpma Aadu vabadiku, Rennikse Mihkel Raunmägi järglaste saadud krunt, kuhu maja ehitada ei jõutudki. Rennikse Mihkli vanem poeg Madis Raunmägi abiellus 1891. aastal Lepiku-Mihkli Ruudu Allikuga ja neil oli kaks tütart ning 1899.a sündinud poeg Aleksander. Viimane võis ehk ka Vabadussõjast osa võtta (kinnitatud andmed puuduvad), kuid uppus hiljem Võilaiu silmas. Kruntimisel saadi Kuivastus 8,54-hektarine krunt, mille omanikuks on maa-andmikes Madise tütar Ruudu Raunmägi (vanem õde Mare oli 12-aastaselt surnud).
Panga Endel Veskimeistri juttude järgi aitasid Panga inimesed Rennikse maid kasutada. Kuivastus kasvatatud vilja olla esialgu Lepikule viidud, aga et Renniksel ka vilja peksmiseks ruume ei olnud, olla hiljem vili Pangal masindatud. Kui Ruudu Raunmägi üksi jäi ja Rennikse maja Lepikul sisse kukkus, olla Panga mehed Ruudul aidanud selleks ajaks tühjaks jäänud Mäla Pärdil elamist sisse seada. 1959. aastal oli Ruudu 63-aastasena veel üksi Lepiku Renniksel kirjas, aga surnud on ta hoopis Mäla Pärdil.
Rennikse maid kasutas Panga pere ilmselt kolhoosikorra tulekuni, kuid viimase maareformi ajal neile enam “õigustatud subjekti” ei tekkinud ja riigi reservmaaks need vist jäidki.

6. Ristikivi

Ristikivi oli üks Võiküla vabadike Nikkelite saadud asunduskohtadest; teine oli lõpupoole jutuks tulev Lepiku. Lõpus räägime ka lähemalt Kuivastu-Pädaste tee ääres olnud Tipika vabadikukohast, kus Nigula Tähve neljas poeg Vassili Nikkel (1880–1927) kasulapseks olnud. Ta abiellus 1905.a Tusti Käspri vabadiku, Silla Andrei Saksakulmu tütre Elenaga, kes kasulapsena Tusti Toomal üles kasvas. Vasselil ja Leenal sündisid kuus tütart ja peale surnult sündinud poja oli 1912.a veel 2-aastaselt surnud poeg Anton. Tütardest kasvasid üles teine tütar Akilina ja kaks nooremat õde. Varakult suri ka Vassel ise ja koha pidi välja ehitama naispere. Kruntimisandmetes oli 10,62-hektarine väikekoht Elena Nikkeli nimel, kes võlgadega püüdis hooneid valmis ehitada ja oma vanema tütre, 1906. aastal sündinud Akilinaga kohta pidas; nooremad õed Ksenia (Senni) ja Ella pidid varakult hakkama mandril suilisteks käima. Akilinal sündis kolm vallaspoega, kuid ainsana kasvas üles 1928.a sündinud Arnold (Anton ja Artur surid päris väikestena).
1941.a septembris läks juba enam-vähem valmis saanud Ristikivi maja tuleroaks ning kõike tuli otsast alata… Vigalasse abiellunud Ella mees Priidu olla siiski hädapärase elamisvõimaluse suutnud kohendada, nii et sõjaaeg ja esimesed nõukogude okupatsiooni aastad kuidagi elatud said.  
Kui Arnold Nikkel 1954.a ajateenistusest vabanes ja oma elu korraldama hakkas, jäi Ristikivi koht tühjaks. 1959.a loenduses oli Arno perega Rootsivere Ansu-Tõnisel; tädi Senni oli Hellama Lehekoplile mehele saanud ja ema Elena sinna viinud. Nüüdseks on Ristikivist veel vaid vundamendi koht leitav.

7. Koplimäe

Koplimäe nime saanud seitsmes krunt Kuivastus paistab olevat Simiste Lepiku Tõnu Kärme noorema poja Matvei Kärme (1865–1924) soetatud, kuid kruntimisel sai 18,11-hektarine Koplimäe koht Madise lese Raissa (Ruudu) Kärme nimele. Madis oli eluaegne meremees, kes Rässa Kadaka Ivani tütre Raissaga (Ruudu Vind) abiellus ja Rässas kasvasid üles nende kaks tütart ning poeg Vassili Kärme. Viimane läks Lalli Toomale koduväiks, aga vanem tütar Akilina (s.1899) abiellus 1923. aastal Kansi Lageda Ivani poja Georgi Pruuliga, kellest sai Koplimäe koha tegelik rajaja. Lisame, et eespool jutuks olnud Ranna Mihail Pruul oli Koplimäe Juri Pruuli onupoeg.
Juril ja Akiliinal sündis kokku 9 last – kolm poega ja kuus tütart. Vanem poeg Meinhard sõitis laevas, elas segased ajad Inglismaal üle ning tuli vanas eas Eestisse tagasi (asus Kuressaare pansionaati); teine poeg Manivald (1930-41) sai poisieas laskemoona “käitlemisel” surma ja noorim poeg, 1943.a sündinud Jüri asus meheikka jõudes Tallinna.
1959.a oli lastest Koplimäel 1936.a sündinud tütar Luule (abielus Laimets) oma 2-aastase tütre Tiiaga. Tema jäi ka uue aastatuhande algul Koplimäe viimaseks elanikikuks.  

Aidamäe

Siinkohal peaks rääkima ka praeguseks kadunud kunagise Vahtraste vabadiku, Lõetsa Sihi Juri tütre Maria Aava 1907.a sündinud vallaspoja Joann Aava eluasemest kunagise mõisa tiigi vastas vana postmaantee ääres, sest paistab, et Juhan asus Kuivastusse Koplimäe Kärmede koduväina, kui ta 1931. aastal Kärmede noorema tütre Raissaga abiellus. Kruntimisandmetes Kuivastus Aavade nimel maad ei olnud ja arvatavalt oli Koplimäe koht kokkuleppeliselt õdede Akilina ja Raissa vahel jagatud, aga ametlikku koha jagamist ei ole toimunud.
Juhanil ja Iisal sündisid kolm tütart, kelledest esimene ja viimane surid väikestena ning ainsana üles kasvanud Õie sai hiljem Hellama Mäe Platon Saarele mehele. Iisa suri Kuivastus; Juhan asus vanas eas Virtsu ja 1959.a rahvaloenduses Aidamäe kohta enam ei esinenud (väidetavalt olla koht millalgi peale sõda ka põlenud).
Juhime tähelepanu, et kuigi Aidamäe jääb siinkohal järjekorra-numbrita (A-8 oli hoopis Luiskama Ivani venna, Timotheus Grüntali riigimetsast soetatud Jaanimetsa krunt Kuivastu maaüksuste hulgas, mida Rässa küla juures vaadatud), on edasises jätkuvalt järjekorranumbrid vastavuses maaüksuste numbritega.

9. Mäe

Siinkirjutajal on teadmata, kas Kuivastu mässu ajal Buxhövdeni jää alla ajamisel osalenud Mõegaküla Tänavasuu Timofei Õue soetas omale asunduskoha Buxhövdenilt röövitud kulla eest või oli tal muid “teeneid”, kuid tema nimele sai kruntimisel 18,74-hektarine Mäe nimega asundustalu. Meenutame, et eespool Kauraga seoses jutuks olnud Venemaale põgenenud Mihail Õue oli Timofei Õue onupoeg.
Timofei Õue abiellus 1923. aastal Lehtmetsa Saadu Andrei tütre Ekaterina Tomsoniga ja viimases Hellama kogudusenimekirjas on nad tütre Eugenia ning kahe pojaga (Manivald 1925. ja Endel 1927.a sündinud) Mäel kirjas. Külajuttude järgi ei tunnistanud Timmu oma esimest tütart Eugeniat (Senni) omaks ja Senni kasvas Lehtmetsa Saadul üles. Vanem poeg Manivald läks viimase sõja järel Võlla Ärmale koduväiks ja Endel asus Tallinna.
Muhus “lidukõrva” hüüdnimega teatud Timmust ei olnud Mäe koha pidajat ja tema kehvapoolne eluase lagunes veel Timmu eluajal. 1959.a oli ennast 17 aastat nooremaks “deklareerinud” Timofei Mihaili p. Õue loenduslehel ainus Mäe elanik, aga oma vanaduspäevad lõpetas ta Rässas rannavahina.
Koha markeerimiseks on poeg – Võlla Ärma Manivald Õue toonud siia ühe ajutise putka, aga tundub, et pigem ootab koht uue aastatuhande hakul Axel Buxhövdeni pärijate ilmumist, kellede jaoks oli ju omal ajal veel 42,65-hektarine eriotstarbe talu (Lit.A-11) moodustatud…

10. Juurika

Tusti Matsi perepoeg Vassili Tamm võttis 18-aastaselt Kansi Tümina Elena Räime (s.1892) naiseks ja 1915.a sündis nende poeg Herman. Kas see varane naisevõtt Vasseli ilmasõtta võtmistest päästis, jääb siinkohal teadmata, aga nende järgmine laps, tütar Leonida sündis alles 1919. aastal.
Kruntimisel sai Vassili oma nimele üsna mõisa südames 19-hektarise asundustalu, mille ta välja ehitas (maja oli paksude kivimüüridega endisest mõisa pesuköögist kohandatud).
1959. aastaks olid Juurikale jäänud Vassili ja Elena oma noorema, 1930.a sündinud poja Väinoga; vanem poeg Herman oli edasises jutuks tulevale Tammenukale koduväiks asunud. Vallaliseks jäänud Väino Tamm sai mootorrata-õnnetuses surma; keskmiste vendade Evaldi ja Arnoldi hilisem käekäik on välja selgitamata. Peale vanade surma jäi koht tühjaks ning uue aastatuhande algul olid siin vaid varemed säilinud.

12. Aasa

Et järjenumbrit 11 kandnud üksus sisuliselt endist mõisa tähendab, ei ole sellega seoses midagi täiendavalt lisada ja siirdume mõisa õue rajatud Aasa asunduskoha juurde. Mõegaküla Tooma Mihkli poeg Timofei Väli osales nähtavasti Vabadussõjas ja sai mõisa südamest 19,5-hektarise asunduskoha. Ta laulatati 1923.a veebruaris Liiva kirikus Liiva Villemi Ingel Saaremäeliga; aasta varem oli sündinud nende poeg Imander Manivalde, kes noorelt merele läks. Enne viimast sõda sõitis ta “Kumaril”, mis sõja algul interneeriti ja Imander hukkus Leningradi blokaadis. Viimases koguduse-nimekirjas teda miskipärast ei märgitagi; kirjas on vaid Timmu ja Ingli ainus tütar Vaike, sündinud 1927.a, kellele sõja järel tuli koduväiks Gordi Ivani p. Kalbin ja 1959.a loenduses on Aasal peale Timmu ja Ingli kirjas 4-liikmeline Kalbinite pere – olid sündinud pojad Urmas ja Gordei. Kalbinite pere Aasale jäigi.
Märgime, et Aasa oli üks paljudest 1941.a sügisel põlenud Kuivastu kohtadest, mille Timmu siiski juba saksa okupatsiooni ajal suutis taastada.

13. Nurmeaia

Raegama vabadiku Mäeaia Juri poeg Ivan Luht (1872–1926) abiellus 1895. aastal Rässa Laudsauna (Järve) Elena Mölderiga ja elati Võilaiu heinamaavahi majas Rübjagil ning hiljem Või Nukal. Tema perest on veel juttu Raegma ja Võiküla lugudes. Esimesest abielust kasvasid Ivanil üles poeg Andrei ja tütar Lidia. Elena suri ja 1920.a võttis Ivan teiseks naiseks Suuremõisa Lepiku Ivani tütre Elena Müürisepa (s.1876) ning sai omale Kuivastus 10,38-hektarise koha, mis Nurmeaiaks ristiti. Lapsi neil teise Leenaga ei olnud.
Ivan suri keskeas ja kruntimisel jäi koht tema 1. abielu pojale – Andrei Luht (s.1906), kes abiellus Laane Akilina Väliga (Mõegaküla Tooma Mihkli tütar ja Aasa Timmu õde). Viimases koguduse-nimekirjas on neil kirjas tütar Estrid (s.1931) ja poeg Ahto (s.1936). Estrile tuli Vanamõisa (Leeskopa) Sauemäelt koduväiks Alfred Aleksandri p. Põlluäär (sünd. Poleühtid) ning 1959.a loenduslehel on Põlluäärtel kaks tütart ning 2-aastane poeg Ivo kirjas. Üks tütar sai sadamatöölise Subrutko naiseks, kellest lõpupoole veel juttu tuleb, poeg Ivo Põlluäär aga Nurmeaia järgmiseks peremeheks.

14. Kaldamäe

10,76-hektarine Kaldamäe koht oli kruntimisandmetes Mõegaküla Tänavasuu vana Aleksei Õue nimel, aga ilmselt oli koha tegelikuks üles ehitajaks tema vanem poeg Vassili Õue. Aleksei teine poeg Timofei Õue (1891–1915) langes Esimeses Maailmasõjas, aga kolmas poeg Mihail Õue (1896–1969) oli aktiivne Kuivastu mässus osaleja, kellel õnnestus Venemaale pageda ja kes väidetavalt sealt 1941. aastal tagasi tuli ning hiljem Valjalas elas. Kogudusenimekirjad ei märgi Aleksei Õue surmaaega ja viimasest nimekirjast on ka Vassili maha tõmmatud – ju siis pere “õigete punastena” on kirikuga igasugused suhted lõpetanud!
Vassilil oli Linnuse Vana-Tooma Juliana Vassili t. Saaduga kuus poega ja kaks tütart, aga lapsed läksid sõja järel kodust välja. Vanem poeg Osvald Õue läks Ridasi Villemile koduväiks, Etkar (1925-41) suri 16-aastaselt kodus; vanem tütar Vilma asus Tallinna ja noorem õde Veeli suri lapsena. Nooremad pojad Rudolf ja Edi asusid Kuressaarde ning nende juurde jäi ka ema Juula. 1959.a loenduslehel oli 68-aastane Vassili Õue ainus Kaldamäe elanik. Peale tema surma müüsid lapsed koha ja Kaldamäest sai Lemberite suvekodu.

15. Kõrgetalu

Nüüdseks kadunud ühe suurima Kuivastu asunduskoha sai Igaküla Ansu-Jaani vabadik, Jaani-Saadu Vassili Liik. Ta asus 1915.a Mõegaküla Aadule koduväiks ja ehitas seal omale Aadu lõuna-poolsesse otsa ka Tooma-Aadu nimega esinenud eluaseme. Laskumata siinkohal Aadu talu jagamise keerdkäikudesse märgime, et Mõegakülas Vassili Liik oma maad ei saanud, küll aga õnnestus tal Kuivastus ligemale 24-hektarine krunt soetada, kus ta ennast naise Akilina (sünd. Väli) ja kahe pojaga sisse seadis. Mõegakülas sündinud esimene poeg suri aastaselt ja teine poeg Vladimir (1919-32) teismeeas. 1936. aastal suri ka Vasseli naine Akilina (nende neljas poeg Aksel oli sel ajal 7-aastane). Vassel võttis Rässast teise naise – Juliania Ivani t. Pruul, aga lapsi neil rohkem ei olnud.
1941.a sõjasügisel põles Kõrgetalu maha ja pere läks tagasi Mõegakülla, kus poeg Arseeni omale hiljem väikese Välja koha ehitas. Vasseli pimedaks jäänud teine naine suri ja vanas eas asus Vassel Mõegaküla Tänavasuu Akilina Õuele elukaaslaseks; tema noorim esimese abielu poeg Aksel Liik läks täisikka jõudes Muhust minema, kuid tuli hiljem naisega Muhusse tagasi ja elas Kansi Poalil. Neist asjust on veel Mõegaküla ja ka Kansi lugudes pisut juttu, kuid Kõrgetalu koht Kuivastus tuleb praeguseks kadunuks tunnistada.

16. Tammenuka

11,5-hektarine Tammenuka asunduskoht oli kruntimisandmetes Ekaterina Mölderi nimel. Tegemist on Rässa Laudsauna Ivan Mölderi (1869–1916) teise abielu lese, Suuremõisa Matsi Mart Nooda tütre Kadriga (s.1867), kes sajandivahetuse koguduse-nimekirja järgi Võiküla Silmal elas. Ivan Mölder oli Simiste Valka-Lepikul vabadikuks jäänud ja Rässa Järvel omale Laudsauna koha ehitanud Andrus Mölderi poeg. Tal oli esimesest abielust Rootsivere Muda Kadriga 7 last, kelledest kaks poega ja kaks tütart üles kasvasid. Vanem poeg Ivan jäi ilmasõtta; nooremad lapsed Tõnis (Dionisi) ja Raissa on noorelt hakanud mandril teenimas käima. Kadri suri 1907. aastal ja Ivan võttis uue Kadri Suuremõisa Matsilt, kellega lapsi ei olnud. Kui Laudsauna koht Järvel enne esimest ilmasõda patareide ehitusele ette jäi, on Ivan ja Kadri mõneks ajaks Võilaiu silmas olnud vanale karjustekohale Silmale asunud.
Panga Endel Veskimeister on kuulnud, et Tammenuka maja ehitanud Laudsauna Tõnis, kes tema isaga mandril ehitustöödel käis. Paistab, et väikese asunduskoha soetaski Ivan Möldri noorem poeg Tõnis (Dionisi) Mölder (1900-45), keda Hellama kogudusenimekirjad lõpuks märgivad Muhust välja läinuks. Võimalik, et Tõnisel ka mandril mõni “pesapaik” oli; väidetavalt on ta viimase sõja ajal saksa sõjaväes kadunuks jäänud.
Tõnise õde Elena oli Hellama Konksi Andrei Hopi naiseks ja üks nende tütar, Vaike Hopp (s.1928) võeti Tammenuka Kadrile kasulapseks. Peale sõda tuli Vaikele koduväiks Juurika Herman Tamm ja sestpeale sai Tammenuka koht Tammede valdusse.

17. Käspri

Sellega oleme mõisa südamest juba pisut kõrtsi ja postijaama poole liikunud, kus Tusti Käspri Tõnise poeg Andrei Saksakulm oma 22-hektarise asunduskoha sai. Ta abiellus 1919.a Vahtraste Noore-Jaagu Vasseli tütre Irina Meistersoniga. Peale Vabadussõda, kui Kuivastus koht saadi, ostis Andrei Võikülast Taguranna maja, mille ta Kuivastus üles pani. Sündisid seitse poega ning tütar Tekla. Andrei vanem poeg, 1919.a sündinud Herman läks hiljem Saaremaale. teine poeg suri 4-aastaselt ja 1923.a sündinud  Eberhard läks tagasi Tusti Käsprile. Viiendana sündinud Arvi suri 19-aastaselt kopsu-põletikku, aga veel kolm venda jõudsid täisikka.
1959.a oli Käspri pere veel 11-liikmeline (Kuivastu suurim). Kodus olid peale vanade veel Tekla oma äsja sündinud tütrega ja kolm nooremat venda, kusjuures Hagul (1932–2006) oli juba naine ja kolm tütart.
Hagu ehitas omale kolhoosiajal Käsprist pisut lõuna poole oma maja; viies vend Hugo läks Kirguvalla Posti Aino Maripuule koduväiks ja Käsprile jäi noorim vend Vello Saksakulm. Lisame, et Käspri Vello Saksakulmult on käesoleva koostamisel kõige enam sõjajärgse Kuivastu küla kohta teavet saadud.

Männi

Käsprist sai kolhoosiajal kaks Kuivastu “suitsu” sellega, et Andrei Saksakulmu keskmine poeg Hagu Saksakulm siinsamas kodu lähedale oma maja ehitas ja Käspri jäi nooremale vennale Vellole. Männi õue alla kerkis aastatuhande vahetusel omakorda uusi ehitisi, kuid neid (alles kujunevaid) eluasemeid ei hakka me siin üksikasjalisemalt kirjeldama ja loodame, et need kord järgmises Kuivastust koostatavas loos täpsemat kirjeldamist leiavad.

18. Jaani

Ainsana Kuivastu asunduskohtadest oli 1939.a uude kinnistusse kantud 22,51-hektarine Jaani nimega Vassili Aldi pärandustomp. Siin jääb pisut ebaselgeks, mis asjaoludel Kansi Kaegu Mihkli poeg Mihkel/Mihail Alt oma Saadu vabadikukohast Kansis loobus, aga 20.s algul ilmus ta oma naise ja kolme lapsega Hellama kogudusekirjadesse, sest pere on Oina Veoksele asunud. Mihkli poeg Vassili Alt (1889–1928) paistab olevat Vabadussõjast osa võtnud ja Kuivastus saadi 22,51-hektarine asunduskoht. Ebaselge on seegi, kuidas koht Jaani nime sai? Pärase vabadike Lähebite kohta Oinal on küll Veokse-Jaaniks nimetatud, aga siinkirjutaja on seni arvanud, et Mihkel Alti koht naabruses pigem Veokse-Soone oli ja Lähebitega neil seost ei onud?!
Vassili Alt oli ühe mittemuhulase Ella Kusta t. Jürgensiga abiellunud ja 1928.a sündis neil poeg Meinhard. Samal aastal Vassili suri ja lesk Ella on vist hiljem Muhust ära läinud (Ella oli luterlane, aga teda ei leia hiljem ei Liiva ega Hellama kirikukirjades). Nähtavasti jõudis Vassel Kuivastus siiski esmase elamise sisse seada ja Jaanil elasid Vasseli vallaliseks jäänud õed Ekaterina (Kataks kutsutud) ja Raissa, kuigi vaheldumisi on ka Oinal elatud. 1941.a tulekahjust Jaani koht pääses.
Meinhard jäi Vasseli õdede kasvatada ja 1959.a loenduses olid Jaani kaks elanikku 59-aastane Raissa Alt ja vennapoeg Meinhard (Kata oli selleks ajaks vist surnud). Hiljem asus Meinhard Kuressaarde ning koht müüdi sel ajal tavaks saanud moel suvekoduks. Jaanist sai Kuivastu baaripidajate Preegelite valdus.

19. Kuusiku

Külasema Koosi Mihkli poeg Mihail Metsniit oli meremees ja arvatavalt osales ka Vabadussõjas. Ta võttis 1913.a Kesse Vana-Aadu Davidi tütre Elena (Vont) naiseks ja nende esimesed lapsed (Vassili 1914. ja Drosida 1916. aastal) sündisid arvatavasti Kesses.
Mihkel sai omale 21,96-hektarise asundustalu ja ristis selle Kuusikuks. Mihkli ja Leena ainus poeg, 1914.a sündinud Vassili jäi viimasesse sõtta; õde Drosida sai Paenase Mihkli (hiljem Nurmiku) Anton Müürisepa naiseks ja noorem tütar Ellen suri imikuna.
1959.a olid Mihkel ja Leena Kuusikule kahekesi jäänud; peale nende surma omandasid koha Sõrvest Muhusse asunud Laevad ja nende valdusse jäi Kuusiku eluase ka peale viimast maareformi. 

20. Kärneri (Aia)

Suuremõisa 1. küla Võrkaa Villem Verendel oli Kuivastu mõisa viimaseks aednikuks. Tema päritolust saame rohkem teada Igaküla ja Suuremõisa lugudes. Villem abiellus 1892. aastal Konksi metsavahi Mihail Hopi tütre Raissaga (Ruudu) ja ühtekokku sündis neil viis poega ja viis tütart. Kolm vanemat poega jaid ilmasõtta ja Vabadussõtta (1897.a sündinud noorem vend Vassili langes 1919.a Valga all). Neljas poeg Konstantin Verendel (1899–1991) ehitas venna 19,88-hektarisele autasu-maale mõisast kõrtsi pool Kärneri koha. Peaks märkima, et Verendelide valdusse jäi ka endine valitsejamaja mõisa südames, kuhu peale sõda Paju Saksakulmud asusid. Konstantin Verendel oli aktiivne ühiselu tegelane, Hellama abivallavanem ja üks Kuivastu hobu-postijaama rentnikke. Tema lühi-elulugu on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.630.
Konstantin Verendel laulatati 1930.a Hellamal Soonda Tammiku Ruudu Väärtnõuga, aga lapsed said vist luteri usku ristitud. 1944. aastal põgenes Verendelide pere Rootsi. Kärnerile jäi siin teenijaks olnud Akilina Müürisepp oma tütrega ja nad olid Kärneril ka 1959.a loenduse ajal. Hiljem läksid nad Virtsu, koht jäi tühjaks ja 1970-ndatel maja lammutati (sel ajal kohustas nõukogude kord tühjalt seisvad hooned lammutama). 1980-ndatel jõudsid Kuivastu uusasukad Preegelid siia oma ehitise püstitada, aga 1990-ndate algul taotlesid Konstantin Verendeli pojad isa koha tagasi, ostsid ka Preegelitelt nende ehitatud hoone ja Kärneri koht sai taas Verendelide valdusse.

21. Männiku

Simiste Mardi talu välja ostnud Matvei Jürisson-Rooslehe esimene poeg Vassili Jürisson (1896–1945), nagu paljud Kuivastu asunikud, oli ka Vabadussõjas olnud ja sai omale mere ääres (sadamast ca 300 meetrit Tusti poole) 22,72-hektarise Männikuks ristitud asunduskoha. Peaks ehk märkima, et 20. sajandiks olid Simistes Jürissonideks saanud kahesugused inimesed: n.ö. algsed Jürissonid ehk Pädaste Mäe Tähve järglased ja ka Valka Juri järglased, kes õigupoolest said priinime JÜRGENSON, aga miskipärast muutus seegi aja jooksul Jürissoniks. Simiste Mardi talu välja ostnud Tõnu ja hiljem peremeheks olnud Madis (siin jutuks oleva Vassili isa) olid Valka Juri järglased ja pidanuksid õigupoolest Jürgensoni nime kandma. Simistes oli lõpuks nii palju Jürissone, et nad enamasti kõik muutsid nimede eestindamise kampaania ajal oma perekonnanime. Mardi inimestest said Rooslehed, aga Kuivastu Männiku rajanud Vassel võttis oma perekonnanimeks MEREVÄLI.
Vassili Jürisson-Mereväli oli 1919.a abiellunud oma küla tüdruku Juliana Matvei t. Valguga ja teadaolevalt sündis neil kolm poega. Vanem poeg, 1919.a sündinud Vassili jun. Jürisson-Mereväli jäi viimasesse sõtta, Herman asus Tallinna ja Albert põgenes 1944.a Rootsi.
1944.a sügisel Kuivastu dessandi ajal läks Männiku maja põlema. Vassel olla seda meeleheitlikult kustutanud ja suri hiljem saadud põletushaavadesse. Juulale kohendati aidast ajutine elamine, aga lõpuks asus ta poja Hermani juurde Tallinna ja 1959.a rahvaloenduses enam Männiku kohta Kuivastus ei märgita. Hiljem ehitati siia lähedusse eespool jutuks olnud Merelaevanduse individuaalelamud.

22. Peedu

Peedu kohta Kuivastus tuleb asunduskülast oluliselt vanemaks pidada. Eespool oli juba spekuleeritud, et koha nimi siinselt vanalt vabadikult Kaura Peedult pärineb. Vana Kaura Andruse poeg Peet (1763–1834) jäi juba 18. sajandil vabadikuks ja 1826.a loend nimetab teda mõisa väravavahiks. Tal jõudis täisikka ainus poeg Andrus Siim (1805-47), kellel neli poega üles kasvas ja meetrikates on teda ka Pedo Andruseks nimetatud! Paraku ei selgu hingeloenditest ei vabadike elukohad (peale nende mõisalise kuuluvuse) ega ametid, aga Andrust võib suure tõenäosusega üheks Kuivastu uisumeheks pidada.  Et Andruse poja Juri (1834–1912) pere hiljem oma Kansis saadud latsikoha Tagurannaks nimetas, on põhjust arvata, et ta enne seda Võiküla Tagurannal elas, aga vanem vend Mihkel võidi 1855. aastal Kuivastu Peedult nekrutiks võtta ning siin ehk elas ka vallaliseks jäänud kolmas vend Andrus, kes vanas eas küll venna pere juures Kansi Tagurannal suri. Temagi võis üks Kuivastu uisumehi olla ja nii ei ole sugugi selge, kas tuntud uisulaulus esinev Peedu Andrus oli Andrus Andruse poeg Siim (1841–1930) või hoopis Või Pärdi-Matsi Andrus Juri p. Obukak (1827-99), kes kirikukirjade järgi on 19. sajandi viimasel veerandil samuti Peedul elanud ja kes arvatavalt siit Peedu nime ka Oinale viis, kui ta millalgi 19.s lõpupoole seal omale vabadikukoha ehitas
Paistab, et 19. sajandi viimaseks veerandiks oli Peedule asunud Nigula koha rentimisest loobunud uisumees Andrus/Andrei Obukak (1827-99), kelle tütrele Elenale tuli 1888. aastal koduväiks 18-aastane Soonda Matsi perepoeg Juri/Georgi Äkke (1870–1940). Arvatavalt sel ajal asus Andrus Obukak siit nooremate poegade Andrei ja Ivaniga Oinale (tema vanem poeg Mihkel oli 3-aastaselt surnud; Andrei jun. Obukak sai hiljem juba jutuks olnud Kuivastu Andruse asunduskoha).
Teadaolevalt sündis Juri Äkkel Peedu Leenaga kolm poega ja kaks tütart, aga Peedule on asunud ka Juri tädi Kristina (1857–1900), kellel 1887. aastal oli vallastütar Elena sündinud ja sajandilõpu nimekirjades on Peedu Äkkede pere üsna arvukas. Juri nooremate poegade käekäik on seni üsna ebaselge: Mihail kadus hiljem kirikukirjadest ja võis esimesse ilmasõtta jääda; noorema venna Georgi juures on hiljem märkus, nagu oleks ta Venemaal, aga hilisemast puuduvad igasugused andmed. Juri vanem poeg Vassili Äkke oli 1912.a kutsealuste nimekirjas, kuid tema paistab esimese ilmasõja keerisest pääsenud. Ta abiellus 1921. aastal Raegma Aadu Ivani tütre Elenaga (Siig) ja järgmisel aastal sündis tütar Meranda. Leena suri samal aastal ja Vassel võttis teiseks naiseks naabriperest Jõe Ivani tütre Raissa (Hopp), kellega sündisid poeg Arnold ja tütar Aino (1925-28).
Vana Juri nimele sai kruntimisel 21,25-hektarine asunduskoht, mida poja Vassili perega pidama hakati. 1959. aastaks olid Peedule jäänud kaks vanainimest – Vassel ja Iisa; Vasseli esimese abielu tütar Meranda sai Viire majakavahi Villem Veltmanderi naiseks ja poeg Arnold teisest abielust oli asunud Pärnu. Hiljem tuli Viiraküla Essil üles kasvanud Miranda poeg Mart Veltmander oma perega Kuivastusse ja Peedu koht sai Veltmanderite valdusse.

23. Salu

Peedu ja hiljem tutvustatava Ivardi naabriks sai mõisa jagamisel Simiste Valka-Tähvena vana Tähve teise abielu poeg Timofei Jürisson, kes oma perekonnanimeks SALUSTE eestindas. Olgu öeldud, et siingi oli tegemist vana Valka Juri järglasega, kes oleks pidanud JÜRGENSONi nime kandma, aga nagu eespool juba jutuks, oli seegi vahepeal Jürissoniks muutunud. Lisame, et Timmu poolvend Ivan võttis Simistes oma perekonnanimeks AVILO, aga vana Tähve teistest 2. abielu poegadest said AASad Mõegakülas ja PAJUSTid Lallil. Või Jurile koduväiks asunud Timmu noorem vend Andrei võttis omale samuti Saluste nime.
Timmu oli 1917. aastal abiellunud Pädaste moonaka, Saksatoa Timofei Põllu tütre Raissaga ja 1918.a sündis poeg Ivan. Peale Kuivastusse asumist sündisid veel tütred Elviine ja Virve; esimene suri paari-aastasena.
Kruntimisandmetes oli 10,5-hektarine Salu koht Timmu naise Raissa nimel, aga 1959. aastaks oli Iisa surnud; elas veel 72-aastane Timmu ja perepeaks oli nüüd tema poeg Ivan Saluste oma naise Lidia ja kahe-aastase tütre Annega. Viimati elas Lidia tütre juures, aga Salul oli Ivani poeg Jaan Saluste.

24. Ankru

Sadamast Võiküla poole mere ääres sai omale asunduskoha Lõetsa Mäe-Saadu Tõnise poeg Tõnis (Dionisi) Kipper (1889–1944) – Lõetsa Andruse Kipperite kolmas Tõnis. Ta abiellus 1921. aastal Lõetsa Silla Jaani tütre Irinaga (Tustit) ja kogudusekirjades oli neil tütart Leonida ning viis aastat noorem poega Herbert. Viimase nimekirja järgi elas enne viimast sõda Ankrul ka Tõnise õde Julia Kipper oma 1924. aastal sündinud vallastütre Emiliaga.
Kuivastu üks suuremaid, 24,58-hektarine Ankru koht oli kruntimisandmetes Tõnis Kipperi nimel. 1959.a olid Ankrule jäänud 59-aastane Tõnise lesk Irina poja Herberti ja tütre Leonidaga (kutsutud Lindaks). Viimasel sündis vallaspoeg Mati Kipper, kellest sai Ankru omanik ja ühtlasi viimane püsielanik.

25. Jõe

Pädaste Sepa Laas Kõrtsmiku tütrel Marel sündis 1834. aastal enne Oina Matsi Andrusele mehele saamist vallastütar Ruudu, kes Oinal üles kasvas ja õigeusus Matronaks ristiti. Tal sündis omakorda kolm vallaslast (kaks poega ja tütar), kes enamasti hakkasid Oina Matsi perekonnanime HOPP kandma, kuigi mõnikord märgiti sinna juurde ka sulgudes KÕRTSMIK. Ruudu noorem vallaspoeg Ivan Hopp (1868–1938) abiellus 1897. aastal Raegma Aadu juurtega Simiste vabadiku Tähve Siia tütre Uljanaga. Sellest, mis ameteid Ivan pidas, puudub selgem ülevaade, aga võib oletada, et ta juba sajandivahetuse paiku Kuivastu asus. Kogudusenimekirjas on ta küll veel Oina küla järgi kirjas, kuid sinna on juba “Kuivastu Jõe” lisatud ja arvatavalt on Jõe koht enne mõisa jagamist vabadikukohana eksisteerinud.
Kruntimisel sai Ivan Hopi nimele päris talu mõõtu (23,71 ha) asunduskoht. Neil oli Juulaga neli tütart ja poeg Mihail Hopp. Vanem tütar Raissa sai Peedu Vassili Äkke teiseks naiseks; kolm õde (Akilina, Juliania ja Lidia) olid viimases kogudusenimekirjas kõik veel kodus. Kodus oli ka poeg Mihkel, kes oli Suuremõisa Ansu-Jaani Vassili Liigi õe Akilinaga abiellunud ja Jõele oli tulud ka Akilina ema – Lõetsa Nukal sündinud Filip Brücki tütar Maria ning Akilina õe Juula vallastütar Almiire Liik (s.1929). Peale sõda elas Mihail Hopp veel Jõel, aga lapsi neil Liinaga ei olnud ja peale Mihkli surma olla Liina maja maha müünud ning see olla viidud Linnusele. 1959.a loenduse ajal enam Jõe kohta Kuivastus ei esine.

26. Kaura-Värava

Vahtraste Noore-Jaagu peretütar Riste (1806-62) oli Tusti Aadule kasulapseks antud ja jäi hiljem talus tüdrukuks (magd), kuid sai Vahtraste Noore-Jaagu perekonnanime MEISTERSON. Tal sündisid Tustil kolm vallaslast – kaks tütart ja poeg Juri. Üks tütar Mare suri aastaselt, aga Juri ja Ingel kasvasid Tusti Aadul üles (Ingel sai hiljem Vahtraste Pärdile mehele). Juri Meisterson (1833–1909) abiellus 1860.a Rässa Laasu Ruuduga (Lasn; õigeusus Agripina) ja esimene kogudusenimekiri (1868-79) märgib tema peret Tusti küla lõpus, kuid nähtavasti oldi sel ajal juba Kaura naabrusse tekkinud vabadikukohal.
Juril ja Ruudul sündis kolm poega ja tütar Elena. Vanem poeg Andrei (1861-98) suri 37-aastaselt vallalisena; teine poeg Ivan oli 9-kuuselt surnud. Sajandivahetuseks leseks jäänud Juri oli Kaura-Väraval oma tütre Elena (1866–1926) ning noorema poja Timofei perega.
Ilmasõja-aegses kogudusenimekirjas on Timofei pere (naine Julia Timofei t. Uulits ja neli last) Võiküla lõpus kirja pandud ja samas oli ka õde Elena Meisterson oma 1897.a sündinud vallastütre Mariaga. Tehtud märkuste järgi oleks nagu kogu pere Muhust lahkunud, aga Silla Mihkel Toom teadis, et ainult Timofei pere Sõrve asus.
Viimases nimekirjas on Kaura-Väravale jäänud Elena vallastütar Maria Meisterson oma 1925.a sündinud vallaspoja Evaldiga. Ema Elena, kelle pärijate nimel kruntimisandmetes ka 11,78-hektarine Värava nimega maaüksus oli, suri 1926. aastal.
Nähtavasti peale Leena surma, kui kurt Maria Meisterson poja Evaldiga kahekesi jäi (viimases kogudusekirjas on nad ainsad Kauravärava asukad!), on Väravale tulnud Simiste Andruse juurtega Ruusiaugu Kadri vallaspoeg Ivan Vokk, kes 1924.a abiellus Pädaste Peedu-Jaagu Vassili tütre Raissa Toomiga. Ivan Vokk oli Kuivastu mässust osa võtnud. Hiljem teenis ta Viirel majakavahina (enne Veltmandereid) ja Väraval elas nähtavasti põhiliselt Iisa, aga väidetavalt olla Ivan ka Väravale uue maja teinud. Maria Meistersoni (Manni) poeg Evald läks siit meheikka jõudes minema ja teatakse hiljem Pärnus elanud. Vokkadel sündis 1931.a poeg Vambola, aga tema hilisem käekäik jääb siinkohal uusi täpsustusi ootama.
Sõjajärgsel ajal on mõne aja Kaura-Väraval elanud ka Raissa Vokk-Toomi noorem õde Ella (s.1920), kes 1939.a abiellus Saaremaa mehe Eduard Kulliga, aga 1959. aastaks olid siia jäänud 61-aastane Maria Meisterson ja sõrulase Martin Vassili p. Aarmaaga teist korda abiellunud Raissa (sünd. Toom). Mann suri muidugi varem ja Aarmaad jäid viimasteks Kaura-Värava elanikeks. Uue aastatuhande alguseks oli see koht kadunud.

Siinkohal “hüppame üle” viiest maaüksusest: 24-hektarisest Kaurast (A-27) oli juba eespool Kaura põlistaluna juttu; 75,44-hektari Postijaama maaga (A-28) seoses räägime hiljem kõrtsist ja postijaamast pisut eraldi, sadama (A-29) ja postkontori (A-30) puhul ei ole eluasemetega tegemist (viimasega seoses võiks muidugi 1941.a represseeritud postkontori ülemat Lukast meenutada) ning teadmata on, kuidas 0,98-hektarine Kalasadama nimega maaüksus (A-31) moodustati ja kuidas see Kallast Jõe Ivan Korvi nimele sai?! Nii siirdume korraks veel mõisasüdame piirkonda tagasi.

32. Ansu (krunt)

Tupenurme Lauri vabadik, Kapi Kaasiku vabadikukoha rajanud Maksim Tähve p. Hallikäär hakkas oma lapsi (peale kahe esimese) taas luteri usku ristima. Tema teine poeg Madis Hallikäär (1885–1922) laulatati 1913.a Hellamal Pädaste Luha Juri tütre Elena Jürissoniga (1887–1969), aga Leenastki sai luterlane. Kuna Kaasikul oli n.ö. pärimisõiguslik Madise vanem vend Mihail, soetas Madis omale Kuivastus väikese 7,95-hektarise asunduskoha, kuid see jäi tal välja ehitamata. Madise ja Leena kolm poega surid väikestena ja ainsana kasvas üles 1918. aastal sündinud tütar Salme, kes peale sõda emaga Kaasikul elas. Madis suri noorelt ja vanem vend Mihkel jäi pimedaks ning Kaasiku latsikoht jäi sellega samuti peremeheta. Maad Kuivastus kasutati heinamaana; maa-andmikes kandis krunt Ansu nime, aga selle nime päritolu jääb siinjuures teadmata (heinaajal olla Kaasiku inimesed Poalil ööbinud).
Kuuldavasti on Madise tütre Salme poeg Jaan Laaneväli viimase maareformiga Ansu maa tagasi saanud ja sellega võib Kuivastu omale lähitulevikus ehk veel ühe “suitsu” juurde saada, kuid ei maksa sündmustest ette rutata!

34. Laane

Kuna numbrit 33 kandnud Pangast oli juba eespool koos Kaljuga juttu, siis asume järgmiseks Mõegaküla Tooma (varem ka Tusti-Tooma) Mihail Väli nooremate poegade, eespool jutuks olnud Aasa Timmu venna Johan Väli ja poolvenna Andrei Väli soetatud 8,72-hektarise Laaneks ristitud koha juurde. Kruntimisandmetes oli koht Mihkli 2. abielu poja Andrei Väli nimel, aga kogudusenimekiri märgib Laanel ka Mihkli esimese abielu poega Joanni ning tütart Akilinat. Andrei (Reiu) töötas enne viimast sõda Tallinnas kalasadamas, kust ta mobiliseeriti ja ta suri Siberis tööpataljonis. Poolvend Juhan (Mihkli esimese abielu poeg) sõitis mehaanikuna laevadel ja sattus samuti venelaste mobilisatsiooni alla. Ta oli 1928. aastal laulatatud Lõetsa Poali-Juri Irina vallastütre Maria Lepmetsaga (Riial oli 1924.a ka vallaspoeg Leonard sündinud), kuid see abielu purunes.
Väidetavalt on 1941.a Punaarmee taandumise ajal Laanel rannakaitse staap olnud ja võib-olla tänu sellele jäi koht tulekahjust puutumata. Märgime, et maja oli 1926/27. aastatel Mõegaküla Tooma noore Mihkli (Ameerikasse jäänud poiste vanema venna) rahadega ehitatud, aga sõja ajal elas siin vaid nende õde, 1902.a sündinud Akilina Väli, kes sai eespool jutuks olnud Nurmeaia Andrei Luhti naiseks ja mõne aja on koht sõja järel päris tühi olnud.
1959.a rahvaloendus märgib Laanel kaht üksikut inimest: 58-aastase Juhan Mihaili p. Väli ja sama vana Raissa Ivani t. Saar. Oma küla inimesed teavad, et viimane oli enne sõda Paadremale mehele saanud Lepiku Ivani tütar (sünd. Nikkel), kes nähtavasti sõja järel lesena Muhusse tagasi tuli ja sõjast tagasi jõudnud Laane Juhani elukaaslaseks sai. Iisa jäigi Laanele ja hiljem tuli siia tema Mustjalga mehele saanud tütre Drosida poeg Aivar Õispuu oma perega. Uuel aastatuhandel sai Laane peremeheks juba Aivari poeg Kaurit Õispuu, kellel samuti oma pere ja see Kuivastu elukoht võiks lootusrikkalt tulevikku vaadata.

35. Lepiku

Või Nigula viimase Nikkelitest peremehe Mihkli noorem vend Tähve/Timofei Nikkel (1838-97) paistab olevat hiljemalt Raegma Mardi Madis Paisti tallu asumise järel Kuivastu vabadikuks jäänud ja arvatavalt võis tema rajatud olla Kuivastu ja Tusti vahel mäletatav Ranna karjamaa-vahi koht. Et seda mitte Kuivastu Ranna asunduskohaga segada, oleme seda praeguseks kadunud kohta Tusti küla alla arvanud, kuigi lahkmejoone järgi peaks seda samuti Kuivastu “suitsuks” lugema. Tähve vanem täisikka jõudnud poeg Ivan Nikkel (1875–1930) abiellus 1898. aastal Oina Jaani Julia Suurkiviga ja sündisid kolm tütart ning kaks poega. Millega Ivan oma peret Rannal ülal pidas, jääb siinkohal täpsemalt teadmata, aga eks ta pidi juhutöid väljas otsima, nagu selleaegsed vabadikud ikka. Lisame, et Ivani noorem vend Vassili, kes eespool jutuks olnud Ristikivi koha sai, on kasulapsena Tipikal üles kasvanud. Vana Tähve kaks esimest poega surid väikestena nagu ka 1880-ndatel sündinud kaks nooremat venda (Mihail ja Timofei).
Ivani naine Juula suri 1918. aastal ja Ivan võttis Soonda Kaegu-Tähvena juurtega Viiraküla sulase Mihkel Villi tütre Kristina teiseks naiseks, kellega 1920. aastal sündis veel poeg Vladimir. Mõisa jagamisel on Ivan omale 11,34-hektarise asunduskoha soetanud, mis maa-andmikes kandis Lepiku nime. Nähtavasti jõudis Ivan enne surma oma vanema poja Timofeiga koha ka üles ehitada, aga 1941.a sügisel sai seegi tulekahjus kannatada. Käspri Vello Saksakulm mäletab, et korstna jalg olnud väljapool seina ja kambrite otsa ehitas peale sõda uuesti üles juba Ivani poeg Timofei Nikkel.
Vana Ivani esimese abielu kolm tütart said mehele (Raissast oli äsja Laanega seoses juttu), aga 1909.a sündinud Vassili käekäik ei ole teada. Ivani teise abielu poeg Vladimir (Volli) jäi viimasesse sõtta.
Enne sõda kohta pidanud Timofei Nikkel võttis Kirblast naise – Emilie-Marie Jaani t. Väet (laulatati 1929.a Lihulas) ja neil kasvas üles kaks poega (üks poeg sündis 1932.a surnuna). Vanem poeg Ebert Nikkel (s.1930) elas sõja järel mõne aja mandril; 1935.a sündinud noorem poeg Heino sai sadamas laadimistöödel õnnetult surma.
1959.a olid Lepikul 57-aastane Timmu naise Emilie ja 80-aastase ema Kristinaga. Peale vanade surma tuli Ebert koju tagasi ja tema kasutütrele tuli koduväiks eespool Tammikuga seoses jutuks tuleva Kutseri Liide Heina tütrepoeg, kuid nemad läksid varsti oma teed. Lepikule asus aga veel Liide Heina vanem, 1934.a sündinud poeg Ludvig Hein ja uue aastatuhande esimesel kümnendil oli Kuivastu Lepiku koht veel igati elus.

36. Paju

Kansi Käspri Tähve noorem poeg Andrei Saksakulm abiellus 1904. aastal noorelt uppunud Mihail Kõrtsmiku lese, Raegma Sumari Ivani tütre Raissa Kärner-Kõrtsmikuga, aga siinkohal jääb teadmata, kus pere esimese ilmasõja ajal elas. Märgime, et Andrei isa Tähve oli Tusti Käspri perepoeg, kes omale Kansi mõisas latsikoha sai, aga Kansi Käsprile jäi Andrei vanaem vend Ivan Saksakulm. Andrei oli nähtavasti esimese ilmasõja ajal Muhust väljas teenistuses ja Iisa võis ehk algul Raegmas olla, kuigi laste sünnikohaks oleme andmebaasis Kansi Käspri märkinud!
Andreil ja Raissal sündisid neli poega ja tütar Elena. Vanemad pojad Joann, Vassili ja Mihail läksid juba 1920-ndatel Muhust välja (Joann ja Mihail on viimasesse kogudusekirja märgitud Tallinnas asuvatena), aga Andrei ehitas omale Kaldamäe ja Nurmeaia vahel Paju nime saanud asunduskoha, mille 10,77 hektarit ta kruntimisel oma nimele sai ja mida koju jäänud nooremate laste Elena ja Antoniga pidama hakati.
Sõja ajal põles Paju koht maha ja elamiseks kohendati enne sõda Verendelide valduses olnud endine valitsejamaja. 1959.a rahvaloenduses on Pajule märgitud 83-aastane Andrei lesk Raissa Saksakulm tütre Elenaga, aga tuleks rõhutada, et see ei olnud enam Andrei ehitatud Paju koht, vaid sõja ajal tühjaks jäänud Verendelide esmane elupaik Kuivastus.
Antonil amputeeriti jalg ja ta suri õest varem; Elena vanaduspäevil asus siia Tallinnast venna-tütar Esta (abielus Viik) ja uue aastatuhande algul oli kunagise valitsejamaja kõrvale veel kunstnik Viigi suvekodu  püstitatud.

37. Tammiku

Soonda Mihkli juurtega Tammiku Kaarel Väärtnõu poeg Jaen Väärtnõu soetas omale vanas eas Kuivastus 10,76-hektarise asunduskoha. Tal oli Rootsivere Heinamaa Tõnu tütre Ristega (1872–1941) kolm tütart ja kaks poega, aga luteri personaalraamatutest ei selgu kuigivõrd Jaani laste hilisem käekäik. Keskmine tütar Ruudu sai Konstantin Verendeli naiseks; poeg Mihkel võis Vabadussõtta jääda, kuid noorem poeg Vassel asus Lihulasse; oli teedevalitsuse autojuht ja 1944.a kolis perega Haapsallu. Vasseli poeg, 1940.a sündinud Eino Väärtnõu lõpetas Tartu Ülikooli füüsiku diplomiga ja oli 1990-ndatel üks Eesti Rohelise Liikumise asutajatest; õde Ell sai ENSV aegadel teenelise arhitekti diplomi.
Tammiku Riste sattus 1941.a sügisel rannas venelaste pandud miinile ja sai surma. 1959. aastal oli 89-aastane vana Jaan üksikuna veel Tammikul kirjas ja siia oli asunud Liidia Ivani t. Hein oma 73-aastase ema ning 12-aastase tütre Marinaga (poeg Ludvig oli vist sel ajal mandril). Liidia oli Tamse mõisa viimase kutsari, Ivan Mihkli p. HEINE (~1875–1934) tütar. Kust kutsar Heine enne ilmasõda oli Tamsele toodud, jääb siin välja uurimata, aga Tamsel sündisid Ivanil Sõnnisaadu Andruse tütre Elenaga kaks tütart ja kolm poega Nüüd oli Kutseri Liideks kutsutud Ivani vanem tütar kuidagi Kuivastu Tammikule asunud. Heinede käes läks Tammiku maja põlema ja taastamas ei olnud seda enam kedagi. Liide olla viimati Saksakulmude üles kohendatud valitsejamajas (uuel Pajul) peavarju saanud.

38. Kopli

Korduvalt jutuks olnud Või Pärdi-Matsi ja pärastise Oina Peedu Andrus Obukaku tütrel Ekaterinal (s.1870) sündis 1896.a vallaspoeg Andrei Obukak. Ta oli selleealine mees, et võis Vabadussõjas osaleda, kuid kindlamad andmed sellest taas kord puuduvad. Igal juhul saadi mõisa jagamisel 12,68-hektarine asunduskoht, mis kruntimisandmetes oli ema Ekaterina nimel – perekonnanimeks eestindati ORUKASK.
Andrei abiellus 1928. aastal Pärase Matsi Ivani tütre Elena Lähebiga, kuid lapsi neil kogudusenimekirja ei saanud. Andrei suri tüüfusesse ja 1959. aastal oli 54-aastane Elena Koplil üksi. Talle tuli Päraselt seltsiks vallaliseks jäänud noorem õde Kristina Läheb (s.1909), kelle hoida olid ka venna Andrei vanema tütre, 1935.a sündinud Helga (abielus Kuik) lapsed. Siingi pääses tuli lahti (“punane kukk” on veel peale sõda Kuivastus agar tegutsema olnud) ja Kopli kohast jäid alles vaid varemed.

39. Ivardi

Lõpuks siirdume mõisa piirkonnast tagasi kõrtsi ja sadama poole, kus Võikülla suunduva tee ääres, kunagise kordoni vastas asub Peedu ja Salu vahel siiani Ivardi nimega koht. Selle nime päritolu on ebaselge ja võib oletada, et koht ehk sarnaselt naabri Peeduga asunduskülast vanem on, aga kas nimi siia Igakülast, Paenaselt või Suuremõisast on toodud, ei ole selge.
19.s keskel Või Mardil peremeheks olnud Juri/Georgi Kauri tütrel, Raegma asunud Ekaterinal oli vallaspoeg Vassili Kaur (1882–1941), kes sai omale Kuivastus 11,3-hektarise asunduskoha ja temast sai Ivardi peremees. Ta oli 1919. aastal abiellunud Raegma Mardi Ivani tütre Mariaga (Paist) ja samal aastal sündis poeg Artemi. Sakslased mobiliseerisid Arturi oma teenistusse, kuid tal õnnestus sõja lõpul Rootsi pääseda (teistel andmetel lasti ta mingi vastuhaku eest sakslaste välikohtu otsusega maha!). Isa Vassili suri 1941. aastal tiisikusse ja 1959. aastaks oli Kauri nimi Muhust kadunud, aga selgub, et Rootsis oli see alles! Helju Auväärt teab, et viimase maareformi ajal tuli Muhu valda Rootsist rootsikeelne kiri Ivardi koha tagastamise asjus ja see oli Artur Kauri pojalt. Nüüdseks on katastrisse kantud ligemale 2-hektarine Ivardi nimega maaüksus, mille omanikku maa-ameti kaardiserver ei avalikusta, kuid arvatavalt on see algselt Arvo Vaheri nimele saanud ja nüüdseks müüdud kinnistu.
Nimelt oli 1959. aastaks Ivardile asunud Simiste Kearu Vassili Vahteri lesk, Saaremaalt pärit Sinaida Kirilli t.Vaher oma 18-aastase poja Arvoga. Märgime, et selleks ajaks oli vanast Võlla perekonnanimest VAHTER jällegi VAHER saanud. Võlla Sepa-Ansu Mardi tütrel Marel (1851–1930) sündisid 1875. aastal kaksikud pojad Hans ja Tähve, kes õigeusus ristiti Ignati ja Timofei. Hans-Ignati läks 1900. aastal Simiste Kearu Mihkli (õigeusus Mitrofan) tütrele Elenale koduväiks ja nende 1907.a sündinud poeg Vassili Vaher võttis Saaremaalt ühe Sinaida Kirilli tütre naiseks. Nähtavasti jäi Vassel viimasesse sõtta ja lesk pojaga asus sõja järel tühjaks jäänud Ivardile.     
Nüüdseks on nii Sinaida kui poeg Arvo surnud, aga Arvo Vaher oli abielus Suuremõisa Ansu Vasseli tütre Maie Noorega. Et viimasele jäi ka Ansu koht Suuremõisas, müüs Arvo Vaher Ivardi koha enne surma maha. Viimati seisis vana maja tühjana, aga kahe hektari maa sihtotstarve oli elamumaa ja võib-olla on koht uuel aastatuhandel juba oma “arendajad” leidnud.

40. Uuepere (Nabi)

Ivardilt ja Salult natuke Võiküla poole saame teest paremat kätt kaardile kanda Julia Pere viimase elupaiga, mida Muhus rohkem Rässa rannast toodud Nabi nimega teatakse. Rässa Nabi koht oli Ansu Rühvkide rajatud ja Rässa loos on sellest pisut juttu. Rühvkid said omale 1870-ndatel Ridasis latsikoha ja siinkirjutajale teadmata tekkelooga nimi läks ka Ridasi (sealne sellenimeline koht sai Rein Saksakulmu valdusse). Peale Rässa Nabi tühjaks jäämist asus sinna Mõegaküla Tõniselt Mihail Pere (1857–1909), kes Rässa Ansu Raissa Rühvkiga abiellus. Raissa suri 1888. aastal ja Mihkel võttis järgmisel aastal Konksi metsavahi tütre Maria Hopi teiseks naiseks, kellega sündisid viis tütar; ainus poeg sündis 1903. aastal surnuna.
Rässa Nabi Mihkli ja Mare vanemad tütred said mehele; nooremad (1898.a sündinud Akilina ja 1906.a sündinud Kristina) asusid hiljem Tallinna, aga nende neljas tütar Julia soetas omale Kuivastus 12,64-hektarise asunduskoha, mis kruntimisandmetes Uuepere nime sai. Küllap oli Juula koha soetamiseks pidanud kõvasti kokku hoidma ja selle välja ehitamiseks enam lihtsalt ei jätkunud jõudu, aga külajuttude järgi ei raatsinud Juula maksta, et talle elukõlblik maja oleks ehitatud ja oma mees jäi tal ka leidmata. Koha pidamine piirdus nähtavasti kitse pidamisega, aga peale sõda on Juula siin veel hulk aega üsna armetus olukorras elanud, sest 1959.a loenduses oli ta üksiku Uuepere elanikuna veel kirjas. See Kuivastu elupaik kadus koos Juulaga.

***
Sellega said õigupoolest Kuivastu asunduskohad üle vaadatud ja koos vormiliselt ilma maata Aidamäe ning Käspri Hagu Saksakulmu Männi kohaga oleme loetlenud 36 kohta. Tegelikult tuleb kadunud Paju ja sõja järel taastatud kunagine valitsejamaja muidugi ka erinevateks “suitsudeks” lugeda, aga seni on hoopis täpsustamata n.ö. avalik maakasutus Kuivastus.

Kõrtsi

Siinjuures jääb hiljemalt rootsiajast eksisteerinud Kuivastu kõrtsi lugu, mis omaette uurimist ja käsitlust vajaks, küll üksikasjades esitamata. Kordame vaid, et olulise asukohaga kõrtsi pidamise õigus post-maantee ääres jäi Suuremõisale ja algul oli kõrtsis vist ka rüütelkonna ülalpeetav postijaam. 1840. aastal valmis tänaseni säilinud kahe talliga uhke kõrtsihoone, mida A. Rullingo oma raamatus lk.289-90 pisut lähemalt kirjeldab (meenutame, et 41 aastat varasemal kaardil oli kõrts post-maanteest põhja pool). Üksnes kirikuraamatute ja/või hingeloendite põhjal ei õnnestu järjepidevalt loetleda Kuivastu kõrtsmikke paari sajandi jookul – seda enam, et tegemist ei olnud kohalike talumeeste, vaid enamasti vabade inimestega, kes sageli ka ühest kohast teise liikusid. Teada on, et 19.s algul on pikemalt Kuivastus kõrtsmikuks olnud  keegi Jakob Mersalin ja hiljem kohtame veel nimesid Karl Mäe ning Priidu Pukk. Palju on räägitud 19.s lõpupoole Pöidelt Kuivastu kõrtsimeheks tulnud Kaarel Grünthalist – tuntud kirjamehe Villem Grünthal-Ridala isast, kes hiljem omale Viirakülas Suure kõrtsi hooned omandas.
Tuleks ehk märkida, et uus kõrtsihoone Kuivastus sai ikkagi kõrtsiks ehitatud ja postijaama tarbeks oli juba 1835. aastal valminud omaette hoone 1980.a lammutatud sõjajärgse sadama vaksali kohal, kus veel enne viimast sõda postkontor asus (selle 1,64 hektarit maad kandis maa-andmikes numbrit A-30). Samal ajal Saare maavalitsuse omandisse jäänud üle 75 hektari nn. postijaama maad (A-28) tuleks vist 19.s lõpu ja 20.s alguse rendiettevõtte – Kuivastu hobu-postijaama juurde kuuluvaks lugeda, mis nii või teisiti ka kõrtsiga seotud oli. Seda hakkas 19.s viimasel veerandil rentima Hiiumaa juurtega legendaarne Pontus Wernhoff (1845-99), kellest ühtlasi sai Väinatammi ehituse ettevõtja ja kelle poeg Arthur oli viimane Tamse mõisa rentnik.
Võimalik, et kõrtsi vastu (põhjapoole teed) juba Wernhoffi (mugandunult Väärnov) ajal oli maja ehitatud, mida Kuivastus hiljem Talmanni (või Talvani ?) nimega teati ja mis nüüdseks ametlikult Kõrtsi nime kannab. Kuigi dokumentaalsed andmed on puudulikud, paistavad 20.s algul olnud postijaama rentnikeks Grepid. Gustav Grepp (sünd. umbes 1880.a) abiellus 1921.a Muhus ühe Mihkli kihelkonnast Koongast pärit Pauline Jaani t. Kiisaga (1884–1967; sel ajal kellegi Hans Martini noor lesk) ja sündisid tütar Laine ning poeg Kalju. Gustav Grepi surmaaeg ja asjaolud jäävad siinkohal teadmata, aga 1935. aastal tuli Paulinele koduväiks abielukande järgi Ellama valla mees Jaan Jaani p. Vallemann (1878–1954), kes oma perekonnanimeks HEINLUHT eestindas. Paakul jääb selgusetuks, kas Jaani perekonnanimi on laulatusel valesti kirja pandud või sai Vallemannist kuidagi kõnepruugis Tallmann, aga ilmselt just sellelt Jaanilt jäi praegusele Kõrtsi kohale Kuivastus levinudud Tallmanni nimi!?
Kruntimisandmetes oli ilmselt hiljem moodustatud 3,41-hektarine väike Kõrtsi nimega maaüksus (Lit.A-76) Jaan Heinluha nimel (peale selle oli moodustatud 2-hektarine sama nimega üksus A-77 ilma omanikuta avaliku kasutuse maana).
Jaanil ja Paulinel lapsi ei olnud; Kalju Grepp-Heinlut lahkus Muhust, aga Lainele tuli sõja järel koduväiks Võikõla Uietalu Timmu poeg Feodor (Veeda) Kepp. 1959.a loenduse ajal elas Kõrtsil 74-aastane Pauline Heinluht ning 4-liikmeline Keppide pere: Veeda ja Laine poja Kalju ning tütre Sirjega. Peale nende oli majja paigutatud piirivalvekapteni Gurži pere.
Kalju Kepp jäi viimase maareformiga Kõrtsi (ehkTallmanni) omanikuks, kuid peale maantee laiendusi sisuliselt maantee kaitsevööndisse jäänud eluasemel nähtavasti pikemat perspsektiivi ei ole.

Kordon ja Saare

Juba 18.s lõpupoole rajati Kuivastus tsaaririigi piirivalvekordon ja Kuivastu jäi vene piirivalve keskuseks Muhus ka 20. sajandil. Muidugi ei ole jälle kuigi täpselt teada kordoniga seonduv läbi aegade, aga 19. sajandil ja kuni esimese ilmasõjani on kordoni asupaigaks olnud kõrtsi tagune piirkond siit Võikülla suunduvast teest paremal, Peedu ja Ivardi vastas. Nõukogude ajal ehitas siia omale eluaseme ukrainlasest sadamatööline Leonid Subrutko, kes abiellus eespool jutuks olnud Nurmeaia Alfredi ja Estridi tütrega. Viimase maareformiga tekkis siin 2,3-hektarine Saare nimega kinnistu, mis nähtavasti Subrutkode valdusse sai ja “üldarvestuses” võime sedagi üheks Kuivastu suitsuks lugeda.

Jäägu nõukogude-aegsed ja nüüdseks taas kadunud elupaigad siin ükshaaval nimetamata. 1959.a loenduses räägitakse sadama elamust, kus peale Pädaste Oru Reiu on veel kolm kaheliikmelist peret (Gladkih, Abe ja Täht) kirja pandud ja tööliste majast, mille asukad olid sel ajal Pädaste Tuima Sass (Aleksander Tuim) ning Rässa Tõnise Manivald Vaga. Peale selle on sel ajal sadama vaksalis elanud Juurika Leonida Tamm, kelle nimeks Sadoviks oli saanud ja selleaegses teemajas olid Levalõpma Aadu Silja Prii ning Kessest Kuivastu asunud Asta Kann.
Lõpetuseks peaks aga meenutama hoopis ammu kadunud vabadikukohta Kuivastust Pädaste viiva tee ääres, kus 18. sajansil Koguvast Võikülla asunud postimeeste viimased järglased oma elupäevad lõpetasid:

Tipika

Nn. verstakaardil on Kuivastust Pädastesse suunduva tee ääres kahte lähestikust eluaset kujutatud – teine teisel pool teed ja juurde märgitud dvorõ Tipika. Ühe näol neist on ilmselt tegemist Kuivastu mõisa piirivärava vahikohaga, sest siiani ulatusid Völla mõisale kuulunud Rässa ja Võiküla vahelised Järve piirkonna maad. Teist võiks ehk oletamisi ka soldatiplatsiks arvata, kuid kummal neist vana Juri Smuul 1909.a suri, seda on vist tänaseks hiljavõitu püüda välja selgitada! Õnneks on Vassili Kolk 1952.a oma käega üles joonistanud nii  koha plaani kui ka (vundamendi järgi) ainsa maja ruumijaotuse ja selle põhjal võib arvata, et verstakaardil teest vasakul (Simiste poole minnes) kujutatu ainsat eluaset ning paremat kätt ja Kuivastu-poolne hoopis vabadiku põllulappi kujutab!
18. sajandil Koguvast Võikülla asunud Smuulid olid “tegijad” 19.s teise pooleni, aga siis said neist vabadikud. Viimasteks Smuulidest peremeesteks Võikülas olid 1850-ndatel vendade pojad – Jaen Juhani poeg Postil ja Juri Tõnise poeg Pangal. Viimase ainus poeg Juri suri 1846. aastal lapsena, neli tütart said mehele ja vana Juri (1817–1909) elas kõrge eani vabadikuna. Samal ajal suri onupoeg Jaen küll Postil peremehena, aga tema vanem poeg Andrus (1825-69) jäi vallaliseks, kaks poega surid mõne-aastastena ja noorem, teise abielu poeg Mihail (1848-89; juba õigeusku ristitud) võeti kroonusse. Võib arvata, et vana Panga Juri Smuul oli omale Tipikale väravavahi-koha ammu enne seda ehitanud, kui Mihail Jaani poeg kroonust tagasi sai ja 1880.a Raegma Kusta Juri tütre Maria Veskiga abiellus. Igal juhul ilmus sajandi lõpul Tipika nimi ka Hellama koguduse-kirjadesse.
Soldat Mihail Smuul suri keskeas, aga tal jõudis Kusta Marega kaks poega ja kaks tütart sündida. Esimene poeg Mihail suri mõne päeva vanusel ja Ivan (1885–1908) vaevalt täisikka jõudnuna. Nii jäi Tipikale Mihkli lesk Maria (1849–1917) oma kahe tütrega (Elena – s.1883 ja Maria – s.1888). Kasupojaks võeti selleks ajaks arvatavalt Tusti Rannale asunud Või Nigula Tähve  Nikkeli neljas poeg Vassili Nikkel (1880–1927), kes omale hiljem Ristikivi asunduskoha sai, aga sellest oli juba varasemas juttu. Hiljemalt EV algusaastail on ka viimane Tipika koht kadunud.

Kõrgevärava

Lõpuks peaks veel meenutama samal verstakaardil Tipikalt Konksi poole kujutatud teist väravavahi-kohta, mida kaardil on (ilmselt ekslikult) Kauraväravaks nimetatud! Pigem peab see Vassili Kolgal Kõrgeväravaks nimetatud koht olema, mille on (pärimuste järgi) Simiste Ranna (Uielu) juurtega Georgi Rand (s.1851) oma teise abielu ajal tollasele Võlla mõisa maale (praegune Oinametsa katastriüksus Kuivastu küla järgi) ehitanud. Sellestki kohast on Vassili Kolgalt kaks vihikulehte tema Koguva Muuseumis leiduvas elupaikade kollektsioonis olemas – nii asendiplaan kui varemete järgi tehtud oletuslik maja ruumijaotus.
Juri Ranna ja Valka Tähve tütre Juula abielu oli lastetu ja nende surmaajad on välja selgitamata, aga tõenäoliselt elati  (vähemalt Juula elas) Kõrgeväraval veel 20. sajandi algul, kui Simiste Valka Ivani poeg Mihkel 1907.a õnnetult uppus ja tema noor naine Mare kahe väikese lapsega talust välja tõsteti. Sellest Valka needuse loost on pisut rohkem Simiste külaga seoses juttu.
Kui kaua Valka koha neednud Mare oma lastega Kõrgeväraval oli, jääb ka siin teadmata, aga kruntimis-andmetes enam Kõrgeväravast ei räägita ja ilmselt kadus koht hiljemalt 1930-ndatel (kuigi varemed veel 1952.a on Vassili Kolgale uurimisainet pakkunud!).

Kuigi üle kolmandiku eri aegadel eksisteerinud Kuivastu elupaikadest on tänaseks kadunud, ulatub nende arv (koos nõukogude-aegsete “Antsudega” ) ikkagi 30 piirimaile ja uusi eluasemeid paistab ka uuel aastatuhandel juurde tekkivat. Kas kaua ja palju räägitud püsiühendus mandriga kunagi Muhu “telge” taas Võiküla poole kallutab ja kas see Kuivastule kasuks või kahjuks tuleb, seda saab siiski alles tulevik näidata.

Märts, 2007; pisut kohendatud detsembris, 2011; ümber formateeritud märtsis, 2012 ja üle vaadatud mais, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839