Koguva

Väikese väina äärde jääv Koguva põlisküla on mõneti eriline ja “kuulsaks kirjutatud” selle läbi, et ordumeister Wolter von Plettenberg 1532. aastal ühele Hansken’ile siin 2,5 adramaad läänistas. Samas on selle Hanskeni päritolu ja isegi täpsem järglaskond seni üsna ebaselged! Ühest küljest võiks oletada, et Hanskeni esivanem ehk mõni Jüriööni oma suhtelise vabaduse säilitanud Muhu vanemaid oli – teateid taolistest vabadest inimestest on mitmesuguseid ja vanema staatust (deme oldestenn) märgib ka läänikiri, kuid miskipärast ei ole Hanskeni puhul kasutatud ühtki lisanime ega muud täpsustavat viidet, mis tema päritolule valgust heidaks! Mõtlemapanev on tõik, et paljudeks spekulatsioonideks alust andnud Koggi (või Koggo) lisanimi selles kontekstis alles inimpõlve jagu hiljem välja ilmub, kui Hanskeni (arvatava) poja Asmuse maavaba õigusi taas kinniti. Nii ei olegi imeks panna, et üks viimase sõja järel Kanadasse jõudnud Kodavere kihelkonna juurtega Uno Kook ennast tõsimeeli Koguva Schmuulide kaugeks sugulaseks pidas, sest oma priinime teadis ta just samast Koggi lisanimest tulenevat! Sellega jätame siinkohal onomastika ja ka Koguva külanime teemal targutused pigem lingvistide pärusmaaks ja püüame rohkem kirjutatud allikatele tugineda.
Ajaliselt teine Koguva ürik pärineb Liivi Ordu lagunemise ajast aastast 1565, kui ennast kogu Saaremaa asehalduriks tituleerinud viimane Maasilinna ordufoogt Heinrich von Ludinghausen-Wulff on arvatava Hanskeni poja Asmuse lääniõigust omakorda kinnitanud ja ühtlasi tema nn. kostituskohustusest vabastanud. Siin võiks refereerida selle üriku tõlget, mille Endel Priidel oma 2001. aastal üllitatud raamatus “Koguva ajalugu” teiste teadaolevate Koguva ürikute hulgas on ära toonud: “…mina olen kaalunud ja südamesse võtnud, mil kombel Koggo Aszmus kogu selle minu piirkonna valitsemise aja on minu juures sõjakäigul põlisvaenlase moskoviidi vastu ja niihästi ka praegu käivas mõlema kuningliku võimukandja, Taani ja Rootsi sõjamöllus ennast koos oma pojaga oma võimalust mööda enam kui teised talupojad ustavalt kasutada lasknud ja üles näidanud, oma õigetele ülemustele ka igal ajal vankumatult truuks jäänud…” Nimelt selle truuduse ja ustavuse eest on Wulff Asmuse kostituskohustusest vabastanud. Selle juures on märkimisväärne, et kui Asmuse poeg (nime miskipärast ei mainita!) juba Liivi sõja ajal “tegija” oli, siis jääb ebaselgeks, kes oli 1627.a dokumendis esinev Kerstigk – kas ka Asmuse poeg, pojapoeg või hoopis väimees!? Olgu öeldud, et nii Asmuse kui Kerstiku nimed on taani- ja rootsiaegses Muhus mujalgi esinenud ega ole kuigi “unikaalsed”. Kuna esimeses rootsiaegses maaramatus 1645. aastal juba (samuti arvatavad) Kerstiku pojad Tõnis ja Jürgen figureerivad, siis võib Kerstikut küll Asmuse pojaks arvata, kuid tollaste kiriku-raamatute puudumise tõttu otsest kinnitust sellele seni ei ole!
Nii E. Priideli kui samal aastal ilmunud Ago Rullingo raamatus “Muhumaa” on toodud tabelid Koguva vabatalude kujunemisest, kuid sarnaselt teiste Muhu põlisküladega saab siingi talude hargnemist detailsemalt ikka alles rootsiajast jälgida. Meenutame, et külanimedki on alles 1645. aasta maaraamatus esmakordselt kirja pandud. Et Koguva külanimi Asmuse lisanimest tuleneb, selles ei ole põhjust kahelda, kuid selle nime tähendus ja päritolu jäävad siiski ebaselgeks.
Peaks rõhutama, et ilmselt ei olnud pärastiste Smuulide-Schmuulide esiisa sugugi ainus mees Muhus, kes oma ajaks suhtelise vabaduse oli säilitanud. Võiküla loos on pisut juttu sealsetest vabadest (frey) inimestest ja hilisema Rinsi mõisa kandis olnud Wannaleibe on samuti üks teadaolevaid keskaegseid vabatalusid. Arvatavalt on neid Muhus rohkemgi olnud, kuid ainsana suutsid Koguva mehed oma ürikut, mida hiljem ka “vabaduskirjaks” on nimetatud, läbi sajandite alles hoida ja ka “kehtestada” ning see ürik peaks tänini Saaremaa muuseumis tallel olema. Tuleks lisada, et hiljem oli Koguva meeste valduses teisigi ürikuid (nende hulgas Võiküla vabadele valgust heitev maapealik Engelbrecht Mannerburgi kiri 16. juunist, 1702. aastast) ja väidetavalt olid need viimati rahvakirjaniku nime saanud Tooma Juhan Smuuli valduses. Paraku on peale viimase surma ürikute edasine saatus teadmata! “Kurjad keeled” räägivad, et Juhani viimane elukaaslane olla Koguva ürikuid antikvariaadis realiseerinud, kuid siinkirjutaja ei oska seda kuidagi kommenteerida. Õnneks on (loodetavasti kõigi) nende ürikute fotod, originaaltekstid ja tõlked toodud juba nimetatud Priideli raamatus “Koguva ajalugu” ja seda tuleb ka selle raamatu põhiväärtuseks lugeda. Küla ajaloo ja omaaegsete kirikuraamatute ning teiste allikate tundmist ei saa siinkirjutaja küll Priideli “tugevaks küljeks” pidada! Tema põhieesmärk paistab olnud omaaegsete “prominentide” (Schmuulid, Peegelid ja Tuulikud) sidumine Koguva Tooma taluga, mis õigupoolest 19.s lõpuks nn. postimeeste taludest üheks armetumaks oli jäänud. Samas ei saa kuidagi nõustuda Priideli arvamusega (mida ka A. Rullingo on korranud), et miskipärast said Võiküla vabade inimeste järglased 19. sajandil omale Koguva postimeeste priinime Schmuul. Tegelikult on meetrikatest üsna ilmne, et 18. sajandi teisel poolel on Võikülla asunud Koguva Ansu Tõnise poeg Jaen ja tema järglased said siin 1820-ndatel tõepoolest Koguva Schmuulidega sama priinime. Samas on kahtlus, et juba 18.s alguspoolel Võikülas olnud Toomas Matsi poeg võis üks Hanskeni ja Asmuse järglastest olla (vt. ka Võiküla lugu).
Ago Rullingo on oma raamatus “Muhumaa” Koguva vabakülale omaette pealkirja all terve lõigu pühendanud (lk. 243-254) ja sedagi ei hakka me siin pikemalt refereerima – seda enam, et nn. Koguva vabaduskirjast väga paljudes 19.s teise poole ja 20.s allikates juttu on. Usutavalt oli Hanskeni järglane Koggo Asmus, keda ka 1569/71 aastate viimane Maasilinna foogtkonna maaraamat märgib – 6 marka maaraha maksev Asmus, ein frig bur ja sama nimega mees (Koggi Asmus) on Rootsivere vakuses kirjas veel 1592.a Saaremaa maaraamatus. Ju siis ikka tuleneb tema lisanimest ka tänane külanimi. Samas ei leia 16. sajandil veel kummastki nimetatud maaraamatust jälgi pärastiste teotalude (Jaagu, Laasu ja Sumari) võimaliku eelkäija kohta ning seni on selgusetu, kas need olid taaniajal Asmuse hõimlaste või kuskilt mujalt siia asunud meeste rajatud?
Juba taaniaja teise poole dokumentides kohtame Ke(i)neste Berendt’i nime ja Priideli järgi on (E. Blumfeldile viidates) ühes 1627.a dokumendis kirjas Berendti järglased Keneste Jahn ja Sommer Tönnis (seda dokumenti ei ole siinkirjutaja oma silmaga näinud). Samad nimed – Keynast Jahn ja Sohmre Tönnis esinevad 1,5-l adramaal ühiselt koormisi kandvate peremeestena ka esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastal. Teisena on seal 4-adrase Dorff Kogguwa all kirjas 2,5 adramaaga Kerstigk Jürgen und Tönnis, keda Asmuse poja Kerstiku järglasteks saab lugeda. Neil on kirjas üksnes 6-margane rahaline koormis, aga esimestel märgitakse peale kahe marga maaraha ka naturaal-koormised (9 vakka rukist, 7 vakka otri ja sama palku kaeru) nagu kõigil tavalistel adra-taludel. Kas sellest saab järeldada, et sel ajal Koguvas neli talu oli – kaks n.ö vabad ja kaks teotalu, selle üle võib mitmeti spekuleerida. Igal juhul võib esimest kahte selleaegset peremeest tinglikult pärastiste Jaagu ja Sumari talude eelkäijaiks arvata; pärastine Laasu talu on alles rootsiajal kujunenud. Rootsiaja lõpupoole oli Koguvas juba nelja adrataluga tegemist – Keinaste Laas'u ja Sommere Tönnis’e taludele on lisandunud Werripe Michel’i ja Nickri Peter’i arvestusüksused. Lõpupoole püüame nende katkujärgseid “õigusjärglasi” täpsemalt ära arvata, kuid märgime, et Sumari järjepidevus on Põhjasõja ajal katkenud ja sellest säilis vaid nimi, mille 18. sajandil sai Laasu sugulastalu. Hilisemat Jaagu talu võib rootsiaegse Keinaste Laasu õigusjärglaseks pidada, kuigi see peale katku on asukohta muutnud. Weripe teotalu tundub ainus katku üle elanud talu olevat, kuid see jäi 18.s kolmandal veerandil sööti ega taastunudki hiljem.
19. sajandi hingeloendites kannavad Suuremõisale koormisi kolm Koguva teotalu: Summari, Keinaste ja Laso, kusjuures pärastisele Jaagule juba taaniajast jäänud Keinaste nimi jääb üsnagi mõistatuslikuks oma ilmse seose tõttu Kõinastuga?
Nagu öeldud, olid 1645.a maaraamatus n.ö. vabade meestena kirjas arvatavad Kerstiku pojad Jurgen ja Tõnis. Neid võib arvata sel ajal pärastiste Ansu ja Vanatoa kandis asunuks ja kohta võib ehk tinglikult ka Asmuse “algkoduks” pidada, kust edasine hargnemine alles peale katku on toimunud (hiljem tekkisid siit veel Välja ning 20. sajandil ka Pärdi talud). 1674. aastaks on eraldunud Käspri (katku järel eraldus sellest omakorda Jurna) ja Tooma ning ilmselt üsna pea ka Tõnise (viimasest eraldus 18.s lõpul Andruse). Ometi jäävad nii Priideli (lk.180) kui Rullingo (lk.250) üldjoontes päris kokkulangevates tabelites (Rullingo on osa dokumendi-ridu kui esmapilgul uut informatsiooni mitte-sisaldavad lihtsalt välja jätnud) just rootsiaja osas küsitavused, nagu teistegi Muhu põliskülade puhul, sest selleaegsete kiriku-raamatute puudumise tõttu ei tea me ligikaudugi dokumentides esinevate (pere)meeste vanuseid ega ka seda, keda kelle otseseks järglaseks lugeda! Vabatalu(de) puhul on asi seda tõsisem, et ajaliselt lähedastes dokumentides võisid vennad ja vendade pojad endid kord ühes, kord teises talus peremeheks nimetada – eriti kui arvestada, et nende põhitegevuseks oli sel ajal juba postivedu ja me ei tea midagi hõimlaste omavahelisest “tööjaotusest”. Igal juhul nõudis neile pandud kohustus rootsiaja lõpuks kõigi nelja postitalu ühist tegutsemist ja nagu nimme ei nimeta rootsiaegsed ürikud (riiginõuniku ja kuninganna Kristina elatismaade kindral-kuberneri Gustaff Kurck’i postiveo seadustamine 1669. aastal ega ka maapealik Engelbrecht Mannerburgi “õiguse-mõistmine” 1702. aastal) nimeliselt ühtki meest eraldi, vaid ikka räägitakse impersonaalselt Koguva vaba- ja postitalupoegadest!
Nii jääb üpris ebaselgeks, kas vakuraamatus 1648/49 Tõnise asemele ilmunud Mats ja Andrus olid Tõnise ja Jurgeni vennad? Puht-statistiliselt on tõepärasem, et nad vähemalt kahe Asmuse järglase pojad võisid olla!
Toome siin dokumendi-ridadega tabeli asemel ühe skeemi, kuhu kanname kõik dokumentides esinenud nimed ja püüame neile mingisugused võimalikud/usutavad daatumid omistada ning selle põhjal oletada, kes kelle järglane võis olla. Rõhutame, et esitatut ei saa kuidagi “Asmuse järglaste tõestatud puuks” pidada, sest dokumentide reast võib iga huviline erinevaid omale meelepäraseid “puid konstrueerida” ja üksnes ilmnevate vastuolude selgumisel saaksime vähem tõenäolised variandid elimineerida. Nii tuleb esitatut üksnes ühe võimaliku legendina käsitleda, kus mitmed küsimused on seni lahtiseks jäetud. Selle juures püüame säilitada Rullingo ja Priideli tabeli talude (veergude) järjekorra.

Paneme kõigepealt tähele, et taaniaegsed vakuraamatud 1617-19 (Rullingo ja Priideli andmed; siinkirjutaja ei ole neid dokumente näinud) märgivad jätkuvalt Koggi Asmus’t, kuid on vähe tõenäoline, et juba Liivi sõja ajal Wulffi teenistuses olnud vana Asmus sel ajal veel peremees oli! Pigem võiks tegemist olla juba 1565.a Wulffi poolt samuti ustavaks sõjameheks nimetatud Asmuse pojaga, kellest me paraku midagi täpsemalt ei tea, aga oleme teda siin vana Asmuse poja, Asmus "teisena" kujutanud. Siinjuures väärib tähelepanu, et rootsiaja algul olid ka Kõinastus kaks vabataluks arvatavat peremeest (vt EAA.1.2.947, kaader 303 "Saagas"), keda samuti nimetatakse Asmuseks ja Matsiks! Neidki mehi oleks mõneti loogiline legendaarse Hanskeni järglasteks pidada ja küsitavusi toodud skeemile võib veelgi lisanduda.
1627. aastal väidetakse taani dokumentides Kerstikut esinevat, keda me siin vana Asmuse pojaks oletame ja ennekõike 1645.a maaraamatu põhjal oleme tema poegadeks varem juba nimetatud Jürgeni ja Tõnise arvanud (originaalis Kerstigk Jürgen und Tönnis). Viimane paistab varases keskeas surnud, sest 1648/49 vakuraamatus teda ei meenutata ning tema asemele on ilmunud Andrus ja Mats. Tõnise arvatav vend Jürgen on peremehena kirjas veel 1674.a De la Gardie missiivis nagu ka pärastise Tooma esimeseks peremeheks oletatud Andrus – 1648.a vakuraamatu Andreß. Selleks ajaks on aga kolmandaks peremeheks nimetatud veel Wabbanicke Käsper, keda siinkohal juba järgmise põlve meheks loeme (kuigi ka tema põlvnemine jääb teadmata!).
Nüüd aga peame tõdema, et kuigi rootsiaja alguse neli meest ilmselt ühte põlvkonda kuuluvad ja vana Asmuse pojapojad võivad olla, on nad suure tõenäosusega vähemalt kahe venna pojad, ainult et kuskilt ei selgu, kes neist vennad ja kes kelle onupoeg võiks olla?! Hilisemaist dokumentidest ei selgu kuigivõrd Tõnise ega Matsi järglasi ja oma “liini” välja selgitamiseks jääb Käspri ja Jurna inimestel üle vaid “vana Käspri vaim välja kutsuda”! Samuti jääb teadmata, kas toonast Andrust saab peale Tooma ka Tõnise talu esiisaks pidada? Kuigi pärimustes on Tooma ja Tõnise talusid sugulasteks peetud, tuleks selle juures pigem hilisemat aega arvestada, kui Tooma Toomase poeg Madis (1821-56) 1843. aastal Tõnisele koduväiks läks ja tema järglased hiljem seal peremehed olid! Olgu öeldud, et Schmuulide sugulusabielusid on nende läbi analüüsimiseks liiga palju, kuid võib siiski arvata, et 2. ja 3. põlve sugulased üldjuhul abiellu ei astunud.

Mis ainult ühel korral 1648/49. aastate vakuraamatus esinevat Matsi puudutab, siis hiljem meenutame veel kord 18.s esimesel poolel Võikülas olnud Thomas Matsson’i, kuigi sama hästi võis see Mats ka Tõnise ja hilisema Andruse esmarajaja olla ja Käspri esimene Käsper võis ka (Tooma) Andrus “esimesest” põlvneda!
Esitatu valgusel ei saa me kuigi selget pilti sellest, kuidas vabatalude kujunemine ikkagi on toimunud. Võime vaid nentida, et taaniaja lõpupoole nähtavasti ainsa suurtaluga tegemist oli, aga 1645.a maaraamat märgib sellel juba kahte peremeest. 1674. aastaks on selgelt kolm vabatalu tekkinud – “algkodust” on Käspri ja Andruse talud eraldunud, kuid nende asukohad 1698.a kaardil pakuvad omakorda üllatusi. Nimelt on selleaegne Wabanicko Andruse (pärastine Tooma) talu pigem hilisema Laasu kohal ja küla kõige põhjapoolsem talu on numbriga 1 Wabanicko Kasper! Ainsana leiame enam-vähem Tõnise ja Andruse kohal selleaegse Wabanicko Juri talu (nr.4). Kui Tooma ja Laasu talude asukoha-vahetusest üle 100 aasta hiljem on isegi Koguvas pärimus säilinud, siis Käspri asukohta rootsiaegsel kaardil on Rullingo eksituseks pidanud, sest samas on üsna praeguse Käspri kohal teomehe Werripe Michel’i talu kujutatud, millele numeratsiooni viimane number 8 oli omistatud! Lugu on seda kummastavam, et 100 aastat hilisemal nn. reguleerimiskaardil on Käspri (nüüd ka Jurna) oma kohal ja rootsiaegse Käspri kohal märgitakse sööti jäänud Weripe õuet! Kas ja millal (peale katku) Käspri talu oma asukohta muutis, oleks seni veel üheks rootsiaegse Koguva mõistatuseks, kui ikkagi lihtsalt kartograafi eksitusega ei ole tegemist. Käsprilt pärit Alviine Schmuul usub küll, et talu kindlasti “aegade algusest” on oma praegusel kohal olnud (siin olevat ka teine Koguva vanem ning külakaevuga võrreldav kaev). Muidugi võib rootsiaegsel kaardil tõesti viga olla (eksplikatsiooni-tabeli esimese ja viimase talu nimed on lihtsalt vahetusse läinud!), kuid 1770-ndatel sööti jäänud Väripea aias tasuks võimaluste avanedes siiski arheoloogilisi uuringuid korraldada!
Üsna ebamääraseks jääb meie skeemil Ansu ja Vanatoaga seonduv, aga selle juurde pöördume veel hiljem tagasi. Märgime vaid, et oleme skeemile (ja ka isiku-andmebaasi) kauaaegse peremehe Hanso Andrus’e venna Tõnise lisanud, kelle umbkaudseiks daatumiteks on ~1700 – ~1760 oletatud ja kellel viis poega on täisikka jõudnud. Kõik viis olid 18. sajandil “tegijad”, aga Tõnist ennast me üheski dokumendis otseselt ei kohta! Samas ei saa seda Tõnist kuidagi samastada 1645.a maaraamatu Tõnisega, kes arvatavalt rootsiaja algul on surnud või uppunud.
Kaardi järgi olid rootsiaja lõpul teomeeste ja vabatalud Koguvas tasakaalus – kumbagi oli neli, kusjuures mõneti üllatuslikult on kolm teotalu (Kerinaste Laas, Sommare Jahne Tönnis ja Nigri Peter) tihedalt kobaras koos küla keskel – praeguse Tooma õues ning siit lõuna-kagu poole jääval külavahe-platsil! Neljas teotalu, juba nimetatud Werripe Michel on omaette asunud – olgu siis pärastise Käspri kandis (kuhu ta kaardil oli märgitud) või ikkagi 100 aastat hiljem söötis olevaks märgitud Weripe Aue’l.
Põhjasõja ja katku on postimehed üsna edukalt üle elanud – kõik neli talu olid 1713.a Güldenstubbe protokollis kirjas kokku 21 hingega (neist neli last), kusjuures igas talus on märgitud kaks tööealist meeshinge. Teotaludest on ainsana kirjas Weripe Laas (kaks meest ja üks naine; lapsi ei ole olnud). Teomeeste ja Väripea probleemi juurde tuleme lõpupoole veel tagasi.

Omaette teema on postimeeste saadud priinimi. Selle ümber on Endel Priidel põhjalikult spekuleerinud, kuid nime algne päritolu ja tähendus võivad veel edaspidigi spekulatsioonideks ainet anda!. Märgime, et 1801. aastal (NB! enne üldist priinimede panemist) sai Ansu-Vanatoa Aadu ja Mare poeg Hans kirikukirjas nime Hans Mull ja see Hans on ennast ise hiljem tituleerinud: Kogguwa Hanso Aado Ansmulli suggo Brii Posti Mees! Siin võib näha Asmuse nimega seostamise katset ja võib-olla tulebki hilisemat Schmuul-Muuli nime Asmusest tuletatuks pidada?! 19. sajandi jooksul on küll mitmeid erinevaid nimekujusid (Smuhl, Muul jmt.) kasutatud – võib-olla ka erinevate perede inimeste eristamise sooviga, kuid selget süsteemi selles nimekasutuses ei tekkinud (veel 20. sajandil esines sageli topeltnime Schmuul-Muul märkimist) ja nüüdseks koostatud muhulaste andmebaasis on “normaliseeritud” nimekujuna kasutusel lihtsalt SMUUL. Siin võiks lisada, et teomehed said priinimed AER ja TÜÜR, mis muuseas seda näitab, et nad ka uisumeestena postimeeste teenistuses on olnud, kuigi peale selle oma teokohustused Suuremõisa ees pidid täitma.
Oleme siin korduvalt postimehi nimetanud ja sellega seoses peaks märkima, et juba von Plettenbergi soodamiskiri 1532. aastast pani Hanskenile ühtlasi kohustuse ratsakäskjala andmiseks. See, muide, on õpetlik näide sellest, et vabadusega alati kohustused kaasas käivad, mida ärkamisaja rahvusromantikud ja ka tänased “vabad kodanikud” pahatihti unustama kipuvad… Kui Rootsi riik pea 150 aastat hiljem Saaremaa ja Riia vahelist postiühendust korraldas, oli kindralkuberner Gustaff Kurck’il hea võimalus kunagist läänikirja “tunnistada” ja sellest sujuvalt Koguva meestele postiveo kohustus tuletada. Rootsiaja lõpuks muutus see kohustus tegelikult üsna rängaks koormaks (kaks korda nädalas tuli Kuressaare-Riia post üle Suure ja Väikese väina toimetada) ja ei ole imeks pandav, et Võiküla vabad mehed, kes rootsiajal nähtavasti samuti postiveoga seotud olid, seda hiljem enam kanda ei suutnud. Seda, kui palju mehi sel ajal Muhu väinadel uppunud on, ei suuda dokumentide puudumise tõttu vist kunagi kokku lugeda. Ometi on Koguva “sõgedad” ka peale Põhjasõda Vene tsaaririigi alamatena püüdnud oma kunagisi privileege (ennekõike muidugi vabadust) säilitada ja kuigi lõpuks siin omavahelgi enam üksmeelt ei olnud (ühed soovisid 19.s lõpupoole tavalist rendikohustust, teised tahtsid postiveoga jätkata), lõpetas kubermanguvalitsus alles 1894. aastal nende eriseisuse ja viis postiveo üldistele alustele kõigi kogukondade kulul.
Oma eristaatuse tõttu moodustasid Koguva Post-Bauren’id 19.s mõisavaldade aegu (juba 1795.a hingeloendis) omaette kogukonna oma vallakohtu institutsiooniga, kusjuures kolm teotalu olid Suuremõisa kogukonda arvatud. Enne mõisavaldade kadumist ja ühendvaldade teket saab mõne aja jooksul rääkida isegi Koguva postimeeste ja Kapi ning Rinsi poolmõisade ühisest kogukonnast, kuid hiljem hakkasid Päelda ja Tupenurme mehed Hellama valla koosseisus olema; Koguva küla jäi aga tervikuna Muhu-Suure valla koosseisu. Siinkirjutajat on alati intrigeerinud küsimus, miks Päelda, Kapi ja Tupenurme üsna ebaloogiliselt hakkasid Hellama valla alla kuuluma? Siinkohal võiks spekuleerida, et ehk tahtsid Päelda ja Tupenurme kroonuvalla peremehed endid nimelt Koguva “sõgedatest” eraldada, kuigi seda oletust ei saa siin ühegi konkreetse faktiga kinnitada.
Edasises tutvume Koguva kümne põlistaluga ükshaaval selles järjekorras, nagu need 18/19. sajandivahetuse (1795. ja 1811.) hingeloendites esinesid – kõigepealt seitse postimeeste arvestus-üksust ja siis Suuremõisale koormisi kandnud kolm teotalu. Rõhutame, et hingeloendite esitusjärjekord ei seostu kuidagi talude vanusega vaid pigem nende geograafilise asukohaga külas – mere poolt sisemaa poole liikudes (kolme teotalu arvestamata). Kuigi Smuulid on küla keskel asunud Väljat kaheksandaks “vanataluks” arvanud, jääb see siiski ilma arvestustalu järjenumbrita, sest 19.s hingeloendites see veel omaette arvestusüksust ei moodustanud.

1. JURNA

Jurna talust saame rääkida alates 1731.a adramaa-revisjonist, mil Käspri teise Käspri vanem poeg Juri (ka Jürgen; ~1703–1778) oli isatalu kõrvale omaette talu rajanud (usutavalt oli selleks ajaks ka Käspri oma praegusel kohal, sõltumata sellest, kus see rootsiaja lõpul asus). Säilinud kirikuraamatuis leiame Juri nelja tütre abielud (Juri naise nimi on teadmata): vanemale tütrele Madlile tuli 1766.a koduväiks Ansu-Vanatoa Tõnise poeg Mats (~1740–1815), kellest sai ka järgmine Jurna peremees; noorim õde Kadri sai 4 aastat hiljem Matsi venna Jaani naiseks ja asuti Võiküla Postile. Paneme tähele, et Ansu Tõnise pojad ja Jurna tüdrukud pidid nähtavasti 4. põlve sugulased olema, kuid ilmselt ei ole sel ajal enam Käsprit ja Ansut-Vanatoad sugulasteks peetud! Jurna tütar Riste sai teomehe Jaagu Mihkli naiseks (pärastised Aerud) ning Eed sai küpses eas 1784.a Viiraküla Toomu-Jaani Tooma naiseks, kuid suri järgmisel aastal järglasteta.
Matsil ja Madlil oli kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg Juri Schmuul (1771 – 1851) oli Jurna järgmine peremees; 1774.a sündinud Madis on vist noorelt surnud (või uppunud? – 1795.a loendis teda ei märgita, kuigi surmakanne meetrikas on leidmata) ja noorim poeg, 1781.a sündinud Jakob võeti 1812.a kroonusse (nekrutikohustusest ei ole ka postimehed pääsenud).
31-aastaselt nekrutiks võetud Jakob oli 1805.a abiellunud ja temast jäid poeg Aadu ning tütar Ingel; esimene poeg Mats oli imikuna surnud. Aadu (1807-37) abiellus üsna noorelt, kuid suri 30-aastasena. Temalgi oli poeg ja kaks tütart (Mare suri lapsena, Eed sai mehele). Aadu poeg Madis (1829-81) paistab Jurnal sulaseks olnud, kuid ta võis olla (nagu isagi) eespool jutuks tuleval Rannal üles kasvanud, sest Aadu ja Ingli ema sai teist korda mehele Ranna Andruse naiseks! Madise kolmest pojast ja kahest tütrest jõudis ainsana täisikka Juri (1864–1922), kelle ainus poeg Jaen Schmuul (1893–1976) abiellus 1914.a Maria Äkkega Suuremõisast ning asus Tammikule (ka Uieluks nimetatud).
Peremees Juri abiellus 1794. aastal Rootsivere Ansu-Tõnise Eeduga ja sündisid neli tütart (kolm neist said mehele, Ingel suri lapsena) ning lõpuks ka koha pärija Jaen Schmuul (1810-78). Jaanil oli Ansu Aadu tütre Ingliga (jälle sugulusabielu) ainus poeg Juri (1844–1928) ja onupoja pojast Madisest sulane kulus ilmselt tallu igati ära.
Jurna kolmas Juri Schmuul abiellus 1865.a Välja Riste Schmuuliga ja nende ainus poeg Jaen (1867–1942) oli viimane Schmuulidest peremees Jurnal. Kruntimisel Koguva suurimaks taluks (71,41 ha) jäänud Jurna kinnistati Jaani õe Eedu ning selleks ajaks Jaani tütretütrele Roosile koduväiks tulnud Jaagu Joosep Noore kaasomandisse.
Jaani naine oli Kõinastust pärit Ingel Kohal, kes 89-aastasena oli Jurnal kirjas veel 1959.a rahvaloenduse ajal. Nende esimene tütar Mare sai 1910.a Rootsivere Ansu-Tõnise Tõnu naiseks, kuid mõlemad surid 1913.a tiisikusse ja nende orvuks jäänud tütar Roosi (Rosalie) kasvas Jurnal vanaema juures üles. Roosile tuli koduväiks Jaagu Madise poeg Joosep Noor ja temast sai poole Jurna talu omanik (vormiliselt koos Nuka Eeduga Jurna kaasomanik). Märgime, et 1939.a andmeil oli Jurna ainus uude kinnistusse kantud talu Koguvas (peale Jurna oli kinnistatud veel väike 0,75-hektarine Ranna vabadikukoht).
Jurnale jäid Joosepi ja Roosi lapsed: poeg Endel naise Heljuga ning tütar Juta oma elukaaslase Matti Tammega.

2. KÄSPRI

1674.a De la Gardie üleandmisaktis on esmakordselt kirjas Wabbanicke Käsper’i talu. Nagu eespool selgitatud, jääb Käspri põlvnemine ebaselgeks, kuid siin võiks veel kord meenutada tõika, et 18.s viimasel veerandil abiellusid Jurna tüdrukud kahe Ansu-Vanatoa mehega ja nähtavasti ei ole sel ajal neid peresid enam suurteks sugulasteks peetud. See omakorda lubab arvata, et kui Ansu Tõnise pojad Jaen ja Mats Kerstiku järglased olid, siis Käsper võis kuidagi Asmuse pojast Asmusest põlvneda.
Paistab, et Käsper “esimene” on olnud peremees veel 1702. aastal, kuid 1713.a protokollis esinev Casperi Cäsper (2 meest, 3 naist ja üks tüdruklaps peres) peab juba samanimelist poega märkima. Käsper “teine” on olnud peremees 1750-ndateni ja tal on olnud kaks naist. Esimesest abielust on teada pojad Juri ja Jaak ning Igaküla Ennu Juri naiseks saanud tütar Madli (~1718-88, Lootuste ja Kannude esiema). Jurna talu rajanud vanemast pojast Jurist oli juba juttu; teine vend Jaak (~1714–1795) on esimese hingeloenduse andmeil Kõinastu Matsi tütre Ingliga abiellunud, kuid lapsi neil kirikukirjadest ei selgu. Käspri teiseks naiseks sai Tõnise Matsi tütar Mare (samuti hõimlane), kellega sündis poeg Aad.
Poolvennad Jaak ja Aad paistavad peale Käspri surma vaheldumisi peremehe rollis olnud: 1778.a vakuraamat märgib peremeheks Ado (~1734–1813), kuid esimeses hingeloendis on selleks nimetatud Jaaku. Nähtavasti järglasteta surnud Jaagu järel jäi poolvend Aad peremeheks. Tal oli Põitsest võetud Ingliga kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg, Käsper kolmas Smuul (1767–1842) oli järgmine peremees, kuid emaisa auks Mihkliks nimetatud noorem vend paistab lapseeas surnud (surmakanne kirikuraamatus on jällegi leidmata, kuid 1795.a loendis Mihklit ei ole). Aadu ja Ingli kolm tütart said mehele – noorim neist, Rõõt sai 1809.a Tooma Toomas Smuuli naiseks.
Käsper kolmas abiellus 1791. aastal Ansu Aadu tütre Madega ja sündisid 4 poega ning 2 tütart. Kaks vanemat poega – Aadu (1795–1844) ja Käsper “neljas” (1798–1868) jäid tallu; kolmas vend Jakob suri imikuna, aga noorim poeg Hans Käsper (1811-70) abiellus 1837. aastal ühe Joseph Schönbergi lese Anna Jestijevaga (1800.a paiku Palmse mõisas sündinud – nii võib aru saada laulatusekandest Muhu meetrikas, kuigi Priidel on väitnud, et Anna oli sündinud Schönberg ja madrus Jestijevi lesk!?). Perepärimuse järgi on see Hans hiljem Tallinnas Liivalaia tänaval kõrtsi pidanud.
Vennad Aadu ja Käsper võtsid Kõinastu Teeltlilt naised ja mõlemal oli arvukas järglaskond. Kuigi Aadu suri 50-aastaselt, jõudis tal 6 tütart ja 5 poega sündida. Tütred said kõik täisealisteks ja viis neist ka abiellusid (Rõõt jäi ainsana vallaliseks). Aadu kaks poega surid noorelt (Madis 19- ja Aadu jun. 5-aastaselt); Jaen (1834–1913) jäi vanapoisist sulaseks ning naisemeesteks said esimene poeg Käsper viies Schmuul (1823-68) ning noorem vend Juri (s.1830). Viimane abiellus küpses eas noorelt uppunud Ranna Andruse lese Ingliga (Kõinastus sündinud Kivihall) ja sündis vaid kolm tütart, kelledest kaks väiksena surid (esimene tütar Juula sai Kõinastu Jaen Kivihalli naiseks). Lisame, et Juri surmaaeg on seni teadmata – ta võis uisumehena uppuda ja teda meenutame veel edasises Ranna vabadikukohaga seoses.
Aadu vennal Käspril (neljandal) oli Teeltli Kadriga ka neli poega ja kolm tütart, kuid abieluni jõudsid vaid esimene poeg Mihkel (1838-85) ja tütar Kadri; vanem tütar Ingel (1841-97) jäi vallaliseks, aga üks tütar ja kolm poega on jällegi väikestena surnud.
Sel ajal (19.s keskel) on Käspri olnud nähtavasti üks Koguva tugevamaid ja jõukamaid talusid, kuid 1868.a surid samal aastal kaks Käsprit – juba 1844.a surnud Aadu vend ja ka tema vanem, 45-aastane poeg Käsper viies. Pärimisõiguslik Aadu kolmas oli sel ajal alles teismeline ja talu jäi nagu peremeheta. Kuigi vana Aadu nooremad pojad (Juri ja vallaline Jaen) olid talus, ei ole nendest nähtavasti peremeest olnud ja perepärimuse järgi on sel ajal kogukond talule “kõvasti külma teinud”. Märgime, et Käsper “neljanda” ainus täisikka jõudnud poeg Mihkel (1838-85) on noorena põhiliselt Muhust väljas (Riias ja Tallinnas) ametis olnud ning võttis alles 1874.a naise – Pallasma Saadu Mihkli arvatavalt piirituseveol uppunud poja Madise lese Eed Lember-Armase (Kõinastus sündinud). Sellega seoses peaks lisama, et Pallasma Saadu Mihkli teiseks naiseks (uppunud Madise kasuemaks) oli Käsper viienda õde Mare. Viimane ehk vanas eas küll Käsprile tagasi ei tulnud, aga võib arvata, et vanatüdrukuks jäänud peretütar Ingel Käspri tütar omaealist endist vabadiku leske Eedu perenaisena ei tunnistanud. Nii võiks ka öelda, et Käspri probleemiks sai kindla perenaise puudumine talus.
1880.a võttis Aadu Käspri p. Schmuul (1857–1936) Nautse Pärdi Ingli (Sonn) naiseks ja oli selleks ajaks ilmselt peremehe rolli asunud. Neil jõudsid 4 tütart ja 2 poega sündida, kui Ingel 30-aastasena suri. Teise Ingli võttis Aadu 1893.a oma küla Laasult, kellega esimene laps (tütar) sündis surnuna ja selle järel sündisid kolm poega (Mihkel, Joosep ja Madis), kuid kõik surid noorelt (20-30-aastaste ja vallalistena). Lõpuks võttis Aadu veel 1920.a Kõinastust kolmanda naise – Kadri Võrklaeva, kellega küll lapsi enam ei olnud. Selleks ajaks oli juba peremehe rolli asunud Aadu 1. abielu poeg Aadu neljas Schmuul (1890–1969), kes ka talumajanduse lõpu pidi ära nägema.
Viimasel Aadul oli samuti kolm naist. 1914.a Tupenurme Mihkli-Jaagult võetud Akiliina Auväärt suri sünnitusel. 1920.a, kui isa Aadu kolmanda naise võttis, laulatati poeg Aadu Juula Noorega Kopli vabadikukohalt, kellega sündisid 2-aastaselt surnud poeg Aksel ja tütar Lilli. Viimase sünnijärgse liikumispuude olla Paenase Endriki Eed terveks ravinud. Paraku suri ka Juula noorelt ja 1930.a võttis Aadu “neljas” esimese naisega samanimelise Akiliina Auväärti Kapi Aavikult (samuti Tupenurme Mihkli-Jaagu juurtega) ning sellest abielust kasvasid üles kolm poega ja tütar Alviine (üks poeg suri imikuna).
Kruntimisel sai Aadu Schmuuli nimele 68,79-hektarine Käspri talu, mis 1949. aastast moodustas osa kalurikolhoosist “Tormipoeg”. 1959.a oli Käspri pere 5-liikmeline: loenduslehel olid Aadu ja Liina poegade Esperi ja Albertiga (nooremad lapsed Alviine ja Ülo on sel ajal kodust väljas olnud) ning viiendaks pereliikmeks oli 71-aastane Aadu õde, vallaliseks jäänud Ingel.
Uue aastatuhande algul olid Käspril Alberti lesk Maie pojaga ning Ülo Schmuul naise Juta ja poja Jüriga. Seega oli üks vanemaid postimeeste talusid jätkuvalt S(ch)muulide valduses.

3. ANDRUSE

Kuigi Andruse-nimeline peremees esineb Koguva vabatalude hulgas juba rootsiaja algusest, tuleb 19. sajandi ja tänast Andruse talu siiski postitaludest kõige nooremaks lugeda (kui Välja postimeeste vanaks vabadikukohaks arvata). Veel nn. reguleerimisaegsel kaardil 18/19. sajandivahetusel on Tõnise ja Andruse ühe üksusena kujutatud (kaardil nr.4) ning 1795.a hingeloendis on kahe Andruse-nimelise peremehe (Wabbaniko Tönnisse Andrus ja Matzi Andrus) arvestusüksused järjenumbritega 3 (1261) ja 3b (1262) tähistatud. Samas võib talu kujunemist selle ajaga seostada, kui katku üle elanud Matsi (~1683–1763) kaks poega Tõnis ja Andrus peale isa surma omaette peremeesteks hakkasid. Loeme siin vanemale vennale Tõnisele jäänud talu rootsiaegseks põlistaluks ja Andruse tekkeajaks 1770-ndaid. Kuigi 1778.a vakuraamatus Matsi Andruse talu veel ei märgita, on see 4 aasta pärast 1. hingeloendis juba omaette esimese postimeeste taluna kirjas – peremeheks 60-aastane Andrus (~1722–1804) oma naise Eedu, kolme poja ja kolme tütrega. Siinjuures võiks mainima, et hingeloend nimetab Eedu (~1733–1822) Hanso Juri tütreks, aga siin ei ole põhjust sugulusabielu kahtlustada – nähtavasti oli Rootsivere Ansu-Tõnise peretütrega tegemist!
Andruse ja Eedu viis vanemat last jõudsid kõik abieluni; vaid noorim tütar Mare suri 15-aastaselt. Vanem poeg Juri Schmuul (1766–1842) abiellus 1796.a Paenase Ansu Marega ja asus peale isa surma peremehe rolli. Neil oli Marega kaks poega ning tütar Eed. Esimene poeg Andrus suri paari-aastaselt; noorem poeg Juri (1805-51) oli hiljem sulase seisuses, sest peale Juri surma jäi peremeheks tema noorema venna Jaani poeg Andrus Schmuul (1805-93). Vana Andruse kolmas poeg Tõnis võeti 1813.a nekrutiks, kusjuures tal oli selleks ajaks kolm poega ja tütar sündinud. Tõnise ainus tütar Mare suri 19-aastaselt; esimene poeg Aadu oli mõne-päevasena surnud ja noorim poeg Hans suri 2-aastaselt, aga pärastise peremehega samaealine Andrus Tõnise poeg Schmuul (1809-85) oli hiljem Vanatoal sulaseks ja tema poeg Mihkel sai hiljem Vanatoa peremeheks (sellest räägime lõpupoole lähemalt).
Ligemale pool sajandit Andruse peremeheks olnud Andrus Jaani poeg abiellus 1827. aastal Jurna Juri tütre Eeduga ja neil sündisid kolm poega ning tütar Ingel. Kaks vanemat poega (Jaen ja Madis) surid mõlemad isast varem, kusjuures Jaanist (1828-55) koha pärijat ei jäänud. Madisel (1831-81) oli selle-eest kolm poega ja viis tütart ning Madise lastest räägime veel lähemalt. Andruse ainus tütar Ingel sai Vanatoa Mihkli naiseks, aga noorim poeg Juri (1837-99) olnud küürakas ja jäi vallaliseks. Sellest küürakast kingsepa-Jurist on Koguvas säilinud lugu, kuidas Juri talve läbi pastlaid teinud ja korralikult teeninud ning siis tulnud tal mõte Kuressaare lõbumajja minna. Et ta aga Kuressaare reisi jala ette võtmist paljuks pidas, palganud Juri Tõnise sulase pulk-Mihkli omale “voorimeheks” ja pisut ullike Mihkel (arvatav Välja Rõõda vallaspoeg) ollagi küüru-Juri väikesel vankril oma järel Kuressaarde vedanud, kus ta siis seni vankri all puhkas, kuni Juri lõbumajas omi asju asjas…
Andruse keskmine poeg Madis abiellus 1856.a omast mõned aastad noorema Tõnise peretütre Eeduga (1834–1925; nad olid vendade Andruse ja Tõnise 3. põlve järglased!) ning 20. sajandisse jõudsid Andrusel “üsna puhtaverelised” Schmuulid. Madise ja Eedu kaheksast lapsest surid väikestena ainult poeg Madis ja tütar Kadri; kaks poega ja neli tütart abiellusid. Siinjuures on huvitav märkida, et kõik neli Andruse Madise tütart said omakorda Madiste naisteks: Ingel Välja Madis Schmuulile, Riste Jaagu Madis Noorele, Mare hiljem Saaremaale asunud Jaagu Madis Aerule ja Eed Tõnise Madis Schmuulile.
Andruse peremeheks pidi jääma Madise vanem poeg Jaen Schmuul (1857-85), kes 1880.a Kadri (Anastasia) Ruttuga abiellus, kuid ta suri paraku 28-aastaselt, kui vanaisa Andrus veel elas ja ega temast vist peremeest õieti veel saada ei jõudnudki. 3 nädalat enne Jaani surma sündisid Kadril kaksikud Kadri ja Madis, aga nüüd pidi Jaani noorem vend Mihkel (1862–1949) seni peremeheks olema, kuni noor Madis meheks kasvas. 1908.a abielluski Madis (1885–1933) Männiku-Jaani (Kearu) Irina (ristitud Ekaterina) Maripuuga ja võis peremehe rolli asuda.
Kruntimisandmetes oli 47,39-hektarine Andruse talu siiski onu Mihkli ja Madise kaasomandisse märgitud. Lisame, et Mihkli ja Välja Madise tütre Ingli ainus poeg Jaen suri 9-kuuselt ja rohkem neil lapsi kogudusekirja ei saanudki.
Madise ja Riina tütrele Liinale tuli koduväiks Vladimir Ivani p. Tarvis ja 1959.a loenduslehel olid Andrusel 71-aastane Riina Schmuul (sünd. Ekaterina Maripuu) ning Liina ja Vladimir Tarvised. Sõja ajal või järel oli Andrusele tulnud veel Jaagu Madis Aeru ja Andruse Mare tütar Riste Aer (1902-74), kes vahepeal oli Saaremaal ühe Aleksander Aadu p. Kibitsaga abiellunud. 1918.a oli Ristel vallastütar Alide sündinud ja 1959.a rahvaloenduse ajal oli Andruse teiseks leibkonnaks (Tarviste kõrval) hoopis 40-aastane Aliide Aer ja tema meheks (!) märgitud kasuisa Aleksander Kibits, aga kus pereema Riste ja tütar Heidi kirja said, seda tuleks ehk hoopis Tallinna loenduslehtedelt otsida!
Volli (Vladimir) Tarvis jäi viimaseks Andruse püsielanikuks, aga koht elab Liina ja Volli järglaste valduses edasi ka 21. sajandil.

4. TÕNISE

Siin toodud õuemärk on samasugune Tooma märgiga ja väidetavalt on seda lihtsalt mõnevõrra väiksemana lõigatud, kuid võib arvata, et seda on hakanud alles väimehe Tooma Madise järglased kasutama ja vana Tõnise õuemärki me ei teagi! Samas on Tõnise (Käspri ja Tooma kõrval) üks vanemaid postimeeste talusid, mis ilmselt rootsiaja keskel on kujunenud. Siiski ei leia me 1674.a De la Gardie aktist veel Tõnise eelkäijat, aga 1698.a kaardil on enam-vähem praeguste Tõnise ja Andruse kohal talu nr.4, mille peremeheks Wabaniko Juri. Alguses toodud skeemil oleme selle Juri daatumiteks oletanud umbkaudu 1660 – 1710, sest Priideli andmeil esineb Juri viimati ühes 1702.a dokumendis, aga 1713.a Güldenstubbe protokollis on kirjas katku üle elanud Tõnis. Põhimõtteliselt võib Tõnist kas Juri nooremaks vennaks või pojaks pidada – skeemil oleme teda Juri vanemaks pojaks arvanud, kelle järglased on teadmata. Ta esineb peremehena ka esimestes adramaa-revisjonides, aga 1744. aastaks ilmub peremehena Mats (~1683–1763), kes kõige tõenäolisemalt on Tõnise noorem vend.
Matsil on teada kaks poega – Tõnis ja Andrus ning viimasest oli juba 18.s viimasel veerandil kujunenud Andruse taluga seoses juttu. Arvatav vanem vend Tõnis (~1720-1793) jäi nähtavasti peale isa surma kodutalu peremeheks ja oli seda esimese hingeloenduse järgi 70-aastasena ka 1782. aastal. Temalt pärineb ilmselt ka hilisem talunimi.
Kirikukirjadest selguvad Tõnise neli tütart ja ainus poeg Andrus Schmuul (~1750–1833), kes 1795.a loendis juba peremees oli. Lisame, et teadmata on Tõnise 1762.a sündinud tütre Riste käekäik; kolm tütart said mehele. Tõnise naine Kadri (Vanamõisa Simmu Tooma tütar) oli Tõnisest hulga noorem ja arvatavalt mitte esimene naine.
Andrus abiellus 1781.a Igaküla Ivardi Andruse tütre Marega ja sündisid kolm tütart ning kaks poega. Vanem poeg Andrus jun. Smuul (1796–1859) sai järgmiseks peremeheks, aga Mihkel suri aastasena. Kolmest tütrest kaks said mehele; Ingel suri 11-aastaselt.
“Noorel” Andrusel oli Paenase Andruse Rõõdaga küll kaks poega, kuid mõlemad surid poisieas ja talu pidi koduväiga leppima. Selleks sai Andruse keskmisele tütrele Rõõdale 1843.a meheks tulnud Tooma Toomase poeg Madis Schmuul (1821-56). Küllap oli “võõras veri” eristaatuses Smuulide hulgas üpris tõrjutud, sest aasta varem oli Rõõda vanem õde saanud Tooma vanema perepoja, Toomas Tooma poja naiseks ning Tooma perenaiseks ja ilmselt sellest ajast pärineb ka Tõnise ja Tooma sugulastaludeks pidamine. Andruse noorim tütar Eed sai eespool jutuks olnud naabri- ja sugulastalu Andruse Madise naiseks ja vaid vanem tütar Ingel viidi Mõisaküla Vaadumale ning Riste Rootsivere Runnile – “asised” kohad olid ju needki!
Tõele au andes suri koduväi Madis 35-aastaselt kolm aastat enne äi Andrust ega jõudnudki tegelikult Tõnisel peremees olla. Neil jõudsid aga Rõõdaga kaks tütart ja kolm poega sündida. Mõlemad tütred ja noorim poeg Madis surid lastena, aga kaks poega (Juri ja Jaen) jõudsid abieluni. Kas peale vana Andruse surma oli tütrepoja Juri (1845–1924) täisikka jõudmiseni talule ka hooldaja määratud või said Tooma mehed ka Tõnise asjadega niisama hakkama, ei oska siinkohal kommenteerida.
Tõnise Juri Schmuul võttis 1870. aastal Igaküla Oeldu Tõnise tütre Riste naiseks ja sündisid neli poega – kolmest vanemast said naisemehed; noor Juri suri 20-aastaselt vallalisena. Juri nooremast vennast Jaanist sai koolmeister ja temast räägime veel Koolielu kohaga seoses.
20. sajandil sai Tõnise peremeheks Juri esimene poeg Madis Schmuul (1871–1940) ja tema nimel oli kruntimisandmetes 44,25-hektarine Tõnise talu. Koju paistavad aga jäänud ka Madise kaks nooremat venda Jaen (1876–1931) ja Mihkel (1882–1965) oma peredega. Selleks ajaks olid Koguva mehed samasugused merelt lisateenistuse otsijad nagu kõik muhulased – saar oli juba selgelt ülerahvastatud ega suutnud enam oma asukaid toita.
Madis laulatati 1896. aastal sugulase, Andruse Madise tütre Eeduga, kuid Eed suri 26-aastaselt järglasteta. 1900.a abiellus Madis teist korda Ansu Joosepi tütre Mare Schmuuliga, kuid sellestki abielust ei ole lapsi kirikukirjadesse saanud.
Teisel vennal Jaanil oli Tooma Jaani tütre Ingliga 15-aastase vahega kaks tütart. 1904.a sündinud Riste sai jällegi sugulase, oma vanaonust koolmeistri Jaani poja – Saadu Jaani naiseks; 1919.a sündinud Leida Amende oli aga 1959.a rahvaloenduses Tõnise perepeaks märgitud. Peale tema oli Tõnisel sel ajal kolm vanainimest: Leida onu Mihkel (Madise kolmas vend) oma naise Marega ning 64-aastane Ingel Mihkli t. Schmuul, keda “pisikseks Ingliks” olla kutsutud.
Tõnise “pisike Ingel” oli omaaegse Tõnise sulase Mihkel Schmuuli ja Tooma vana Juri tütre Kadri tütar, kes nähtavasti Tõnisel üles kasvas ja siin ka vallalisena suri. Ebaselge on seejuures Ingli isa Mihkli põlvnemine. Ta pidi olema Jaagu Tõnis Aeru esimeseks naiseks saanud Välja Rõõda poeg, kuid tema sünnikanne meetrikas on üpris kummaline: 13. mail, 1856.a ristiti kirikus 06.05.1856 sündinud Mihkel, kelle vanemateks märgitud Tonnise Andruse Maddis Muul und Reet geb. Muul ja eriti kummastavalt on sünnikohaks Kappimois (!?) Kuigi selleaegsed meetrikad on hiljem ümber kirjutatud ja neis võib ka vigu olla, võib siiski kahtlustada, et Mihkli isa ehk hoopis Tupenurme Lauri Juri oli! Nimelt on 1854.a luteri kihlakuulutustes teineteise järel kirjas: 6. kihlus – Tönis Ado p. Aer ja Välja Reet Mihkli t. ning 7. kihlus – Lauri Juri Tähve p. ja Ulla Marre Tähve t. (Tupenurmest). Viimased laulatati hoopis Rinsis 1855.a 9. jaanuaril ja nende esimene laps (tütar Elena) sai Rinsis sünnikuupäevaks 30.07.1855. Jaagu Tõnise ja Välja Rõõda esimene (seaduslik) poeg ristiti samuti Mihkliks (suri aastaselt), kuid alles 10.07.1857! Et Välja Rõõdal omaealist nimekaimu ei olnud, pidi 1856.a mais sündinud Mihkel (pärastine “pulk-Mihkel”) ikkagi tema poeg olema, kuid miks Jaagu Tõnise asemel isana hoopis Andruse Madis oli kirja pandud (viimasel sündis 1862.a Tõnise Eeduga ka seaduslik poeg Mihkel), jääb üsna arusaamatuks!
Märgime, et Tõnise Madise kolmandal vennal Mihklil sündis Kõinastust võetud Mare Keskülaga kolm poega, kelledest keskmine (Bernhard) on väiksena surnud. Üles kasvasid 1913.a sündinud Herbert ja 1926.a sündinud Edgar Reginaldo. Neil õnnestus 1944.a sõja jalust põgeneda ja mõlemad surid Vancouveris. Herbertist on pisut juttu ka E. Priideli raamatus lk.81-82.
Kolhoosiajal tekkisid Tõnise Leidale üsna regulaarsed suvitajad ja viimase Tõnise elanikuna pärandas ta koha neile. Tõnise omanikuks sai Illari Torv.

Koolielu

Saadu

6. TOOMA

Tegelikult puudub meil konkreetne alus väitmaks, et 1648/49.a vakuraamatusse esmakordselt ilmunud Andrus oli just sama Andrus, kes esines 1674.a aktis ja et see oli pärastise Tooma talu eelkäija, kuigi enamasti on nii arvatud. Asja muudab keerulisemaks see, et Andruse-nimeline peremees esines Koguvas järjest rootsiaja algusest kuni teise adramaa-revisjonini 1738. aastal – seega 90 aasta vältel ja kui see ka sama talu peremeest märgib, pidi vähemalt kahe või kolme järjestikuse Andrusega tegemist olema. Oma eespool toodud sleemil kujutasime kahte Andrust, aga kordame, et rootsiaegsete inimeste daatumid on puhtalt oletuslikud ja nende põlvnemine jääb üksnes spekulatsioonide tasemele. Sellepärast alustame siin pigem 1698.a kaardiga, mis maaraamatutega võrreldes oluliselt rohkem informatsiooni pakub.

Sellel kaardil kujutatakse umbkaudu praeguse Laasu kandis numbriga 2 märgitud Wabanicko Andrus’e talu ja selle Andruse daatumiteks oletasime skeemil ~1670 – 1740, arvates, et sama Andrus katku üle elas ja 1738. aastani peremees oli. Et 18. ja 19. sajandivahetuse paiku on Laasu ja Tooma talud oma asukohti vahetanud, seda kinnitavad ka Koguva suulised pärimused ja nii võime seda “kaardi-Andrust” juba suure tõenäosusega tollase Tooma peremeheks pidada. Lisame, et Koguva historiograafid (Leo Tiik nende hulgas) on püüdnud kolme Andruse võimalikke daatumeid tuletada ja selle kohta võib Priideli raamatus lk.89 täpsemalt lugeda. Siinkohal ei hakka me neid oletusi lähemalt kommenteerima ega teema üle polemiseerima ennekõike selle pärast, et ei pea Tooma talu Koguva postimeeste talude seas millegi poolest eriliseks ega omaette tähelepanu väärivaks.
Hilisemais dokumentides saab ainsaks katkuaegse Andruse järglaseks peale 1744. a peremehe Toomase pidada Jurna esimese Juri leske Maret, kes 1. hingeloendis oli 92-aastaseks märgitud. Ei selgu aga Toomase täpsemad daatumid (Tiik ja Priidel on hinnanud, et Toomas “sündis varsti pärast 1715. aastat, abiellus enne 1738. aastat ja oli 1758. aastaks juba surnud”). Teame vaid, et tal on olnud vähemalt kaks tütart ja kaks poega ning viimaseks naiseks Riste, keda esimeses loendis nimetatakse Hanso Siimo tütreks. Selle juures jääb jällegi teadmata, kas Siimu-nimeline mees on Koguvas Ansul-Vanatoal olnud, või oli Riste kuskilt “väljapoolt” toodud?
1778.a vakuraamatus ja esimestes hingeloendites on Tooma peremeheks Juri Tooma poeg (~1740–1809) ja hiljem teine vend Aad (~1742–1822), kusjuures siin arvame 2. loendi vanused tõepärasemateks (esimese loendi vanused paistavad tegelikest ligi 10 aastat nooremad!). Lisame, et Juri ja Aadu õde Ingel sai Viiraküla Tiiriki Diedriku naiseks ja teine õde Kadri Levalõpmale ühe Jaani naiseks, kelle järglased hiljem Rässas priinime TIKKA said.
Juril oli Viiraküla Toomu-Jaanilt võetud Madega kaks poega ja viis tütart, kelledest vaid kaks tütart (Eed ja Made) abieluni jõudsid; mõlemad pojad (Andrus ja Juri) ning kolm tütart surid lapseeas. Aadul seevastu sündis Paenase Ansu Ristega neli poega ja kolm tütart. Kõik tütred ja noorim poeg Tõnis surid lastena, kuid kaks poega – Jaen (1782–1823) ja Toomas II (1790–1865) pidasid 19.s esimesel poolel postimehe ameti kõrval Tooma talu. Keskmine vend Aad (1786–1859) võeti 1805.a nekrutiks, kuid on selle aja kohta üsna erandlikult teenistusest tagasi jõudnud ja suri Koguvas – surmakandes Ausgediente soldat Ado, ledig ja vanuseks märgitud 79 aastat (tegelikult 73).
Jaanil (1782–1823) oli Igaküla Uietalult (selleaegne Lepiku-Mihkli) võetud Marega neli tütart ja pärijaks ainus poeg Juri Schmuul (1814-76): Toomasel (1790–1865) aga Käspri Aadu tütre Rõõdaga neli poega ja kaks tütart (viimastest Kadri sai Igaküla Kästikile mehele, Riste suri 3-aastaselt). Toomase vanem poeg Mihkel suri 11-aastaselt ja koju jäi onupoja Juriga “konkureerima” Toomas III Schmuul (1817-91), kes ennast nekruti-kohustusest vabaks ostis. Vana Tooma kolmas poeg Madis läks eespool jutuks olnud Tõnisele koduväiks, aga neljas ja noorim tema poegadest – Aadu “kolmas” Schmuul (1827-82) jagas onu Aadu saatust ning võeti 1855.a nekrutiks. Temagi on Krimmi sõjast pääsenud ja laulatati 1867.a arvatava Andrus Võrklaeva lese Ingliga (Käspri Aadu tütar). Selle Ingli surmaaeg on selgumata, kuid lapsi ei ole tal kiriku-kirjade järgi kummagi mehega olnud ja 1870.a laulatati Tooma soldat Aad teist korda 44-aastase Ingel Tukaga Päraselt. Aadu surma-aastal 1882 sündis nende ainus teadaolev tütar Juula, kes 6-aastaselt suri; lesk Ingel suri 1890.a.
Vana Aadu esimene poeg, peremees Jaen suri keskeas, kui tema ainus ja pärimisõiguslik poeg Juri oli alles 9-aastane. Nii jäi sajandi teisel veerandil peremeheks onu Toomas. 1835.a laulatati 21-aastaseks saanud Juri Andruse peretütre Ingliga ja 1850.a hingeloend nimetab teda Tooma peremeheks (selleks ajaks oli neil Ingliga ka juba viis tütart sündinud). Ingel suri 1855. aastal ja 1857.a võttis Juri teise Ingli – postimeeste vabadiku Välja Mihkli tütre, kellega veel kaks tütart ja lõpuks 1863.a koha pärija – Juri “kolmas” Schmuul sündis. Viimane oli jällegi isa surma järel alles teismeline ja nüüd oli Toomas “kolmanda” kord peremeheks olla. Temal oli Tõnise Kadriga 7 tütart ja kaks poega. Seitsmest tütrest kaks (Kadri ja Ingel) surid väikestena, kuid viis tütart ja kaks poega jõudsid abieluni. Jätame siin loetlemata viis mehele saanud tütart ja märgime vaid kahte poega, kes mõlemad Sumari tüdrukutega (Tüürid) abiellusid. Jaen Tooma p. võttis juba 1869.a Sumari Tõnu tütre Ingli naiseks, aga kui paarikümne aasta pärast selge oli, et talu pärib siiski Juri Juri poeg, on Jaen oma perega selleks ajaks tühjaks jäänud Rannale asunud. Tooma noorem poeg Madis abiellus 1885.a Sumari Tõnu noorema venna Tähve ainsa tütre Marega ja uuel sajandil asuti üle väina Maasi Linnanukale, kus Madise poeg Jaen EV algul asunduskoha sai. Linnanuka Madise tütar Kadri (1901-85) oli Abruka Tuulikute (kirjamehed Jüri ja Ülo) ema ning tema mälestuste järgi on Priidel väitnud, nagu oleksid Tooma pojad Jaen ja Madis 19.s lõpul “talu juhtinud”. Tõdeme, et kuigi vanemal vennal, pärastisel Ranna Jaanil võis peremehe ambitsioon olla, oli tegelik peremees ilmselt ikkagi 1891. aastani elanud Toomas III. Priidel on aga “Tuulikuteni jõudmise tuhinas” Ranna Jaani sootuks unustanud ning kirjeldab, kuidas sajandivahetuse Tooma suurpere (siis peremeheõigustesse asunud Juri Juri poja ning Madis Tooma poja pered) on suures üksmeeles elanud. Ometi tõdeb ta, et Madise järglased pidid hakkama talust välja minema – nähtavasti oli Madise vanem vend Jaen sel ajal juba Rannal!
Tooma Juri “kolmas” Schmuul (1863–1940) abiellus 1886. aastal Mõisaküla Laasuga peretütre Ingel Metsniidiga ja sajandivahetuseni jõudsid neil kuus last sündida: esimese ja viimasena pojad (Mihkel ja Juri) ning vahepeal neli tütart (Juula, Ruudu, Ingel ja Riste). 1910. aastal suri pereema Ingel 45-aastasena ja järgmisel talvel võttis Juri Vanatoal teenijaks olnud Männiku-Juri (Valli) Ruudu Tuuliku teiseks naiseks. Ruuduga sündisid veel viis tütart ja 1922.a ainus poeg Johannes, kellest sai tuntud nõukogude-aegne kirjamees Juhan Smuul. Kaks tütart esimesest abielust (Juula ja Ruudu) ning teise abielu nooremad tütred Aliide ja Armilde surid lastena, aga viie (pool)õe käekäigud jätame siinkohal kirjeldamata. Neist võib huviline lugeda nii Priideli raamatust kui ka algselt Juhani-nimelise Koguva muuseumi materjalidest Toomal. Märgime vaid, et Juri esimese abielu noorimale tütrele Ristele tuli 1920.a koduväiks Ruudu vend, Valli Juri p. Madis Tuulik ja enne viimast sõda peeti Tooma talu nagu kahe pere peale.
Kruntimisel sai Juri nimele 70,28-hektarine Tooma talu (suuruselt kolmas Jurna ja Ansu järel; Käspri oli neljas). Kahtlemata oli Juri arukas ja laia silmaringiga ning külas lugupeetud mees – mõisavaldade lõpuaastail ka Koguva postimeeste kogukonna talitaja, kuid võib-olla just oma aususe ja sirgjoonelisuse tõttu ei suutnud ta saavutada üksmeelt tavalist rendikohustust pooldavate (eeskätt maast huvitatud ja taluks pürgivate Välja meeste) ning oma privileege säilitada tahtvate Ansu-Vanatoa meeste vahel. Samuti ei suutnud Juri 20. sajandi uutes oludes enam talu kuigi heal järjel pidada (küllap oli oma roll selles ka koduväi Valli Madis Tuulikuga n.ö. kahasse talu pidamisel, sest talu eeldab ikkagi ühte ja kindlat peremeest!).
Juri esimese abielu esimene poeg Mihkel, kes oma perekonnanimeks ametlikult MUUL eestindas, abiellus aasta pärast seda, kui isa teise naise võttis ega soovinudki nähtavasti Tooma peremeheks saada. Ta läks vabatahtlikuna Vabadussõtta (oli kitsarööpmelise soomusrongi luurekomandos) ja sai II liigi 3. järgu Vabadusristi ning Pullapääl preemiatalu. Paraku pidi ta oma elupäevad Siberis lõpetama (pisut lähemalt võib temast näiteks E. Priideli raamatus lk.113 lugeda). Esimese abielu noorem poeg, Juri “neljas” Schmuul hakkas noorelt oma elu elama – evakueerus 1. Maailmasõja ajal Venemaale, osales hiljem Tallinnas Noorte Meeste Kristliku Ühingu tegevuses ja õppis 1932-34 Šveitsis teoloogiat. Ta abiellus lätlannaga ja poeg Ilmars Muuls pidavat isegi eesti keelt oskama!
1959.a rahvaloenduse ajal oli Tooma veel üks rahvarohkemaid Koguvas (7 inimest), kuid Schmuulidest rohkem oli nüüd Toomal Tuulikuid. Esimestest olid sel ajal Toomal Juhani õde Linda ema Ruudu ja poolõe Ingliga, Tuulikutest aga Madis ja Riste tütre Vaike ning 3-aastase tütrepoja Jüriga. Riste suri vist 1967.a kodus, kuid Madis on vanas eas asunud oma vanemate vendade Mihkli ja Villemi uude koju Anijale.
1960-ndatel hakkas nõukogude võim laokile jäänud Tooma hooneid korrastama. Kui algul võis selles ka Juhani initsiatiivi olla, siis hiljem, oma-nimelise muuseumi tekkides soetas ta omale suvekoduks hoopis Kopli vabadikukoha, kus ta segamatult sai viina võtta. Juhan Smuuli tuntus tollases Muhus piirdus ennekõike lugudega sellest, kuidas ta oma Stalini preemiaga soetatud “Pobeda” Väina tammist merre sõitis ja ennast kibekähku Orissaare kõrtsi “hääletas”… Kahtlemata oli tegemist andeka mehega, kuid sarnaselt paljudele sõja läbi teinud meestele langes ta lihtsalt “viinakuradi” küüsi.
Loodetavasti püsib nüüdseks (koos kogu külaga) muinsuskaitse alla võetud Tooma talu praeguse Muhu muuseumi osana mingil kujul veel vähemalt mõne inimpõlve.

Ranna

Õigupoolest võib Jurna aia taga olnud ja vahepeal sootuks kadunud Rannat esimeseks postimeeste vabadikukohaks lugeda, mille paistab Ansu Tõnise poeg Tõnis Schmuul (~1755–1828) juba 18. sajandi lõpus rajanud ja selle järgi peaksime sellest edasises käsitletavate Ansu-Vanatoa talude juures rääkima, kuid et Tooma kolmanda Toomase poeg Jaen Schmuul 19.s lõpul Rannale asus ja mäletatava aja pärimustes on Rannat Toomaga seostatud, siis teeme seda siinsamas. Pealegi oli Rannat juba Jurna ja Käspri talude juures meenutatud.
Eespool oli põgusalt juttu, et Hanso Tõnise poeg Jaen abiellus 1770.a Jurna Kadriga ja koos oma noorema venna, äsja nimetatud Tõnisega on Võikülla asutud, kus Jaen esimese hingeloendi järgi pärastises Posti talus peremees oli (1. loendis nimetatud Wabbanick Jahn) ja veel vallaline Tõnis oli tema sulaseks märgitud. Tõnis võttis 1785.a Rässast naise Ingli (Rässa Rühvkide soost) ja neil sündisid kaks tütart ning kolm poega. Esimeste laste sünnikannetes on Tõnist ka Ressa Tõniseks nimetatud, kuid edaspidi on ta rohkem postkerl Tönnis.
Juba 1795.a loendis oli Tõnis oma Ingli ja kahe pojaga (esimene laps, tütar Kadri oli aastaselt surnud) Koguva Hanso Ado Andruse talus peremehe vennana kirjas. Olgu ette rutates öeldud, et selleaegne Vanatoa peremees Andrus, Jurna koduväi Mats ja Võikülla asunud Jaen ning Tõnis olid tõepoolest kõik Hanso Tõnise pojad, kuigi see Tõnis ei ole vormiliselt Ansul ega Vanatoal peremees olnudki!
Peaks lisama, et toonases Ansu-Vanatoa (arvestus)talus on ühtekokku märgitud 8 mees- ja 8 naishinge ning see hõlmas kõiki rootsiaegse Hansu otseseid järglasi; teiseks arvestusüksuseks oli saanud n.ö. koduväide talu rootsiaegse Hansu talu kohal, kus on kirjas vaid kaks meest ja neli naist-tüdrukut. Tõnis oma Rässast võetud naisega oli arvatavalt juba selleks ajaks omale randa eluaseme rajanud, kuid üldise tavana ei kajastanud hingeloendid vabadikukohti.
1811.a loend väidab, et Tõnise pojad Aad ja Mats on 1795.a surnud (kuigi mõlema surmakanded meetrikast on leidmata!) ja kirjas on vaid poeg Andrus (1797–1846; naisi see hingeloend ei märgi). Andrus abiellus 1822.a Jurna nekruti Jakobi lese Marega (pärit Vanamõisa Jurilt). Teadmata on, kas selleks ajaks oli 1812.a kroonusse võetud Jurna Jakobi kohta ka surmateade olemas või tunnistati Mare 10 aasta pärast lihtsalt leseks? Andrusel ja Marel sündisid kaks poega: 1823.a sündinud Juhan on meheikka jõudes Tallinna asunud, aga noorem poeg Andrus (1825-50) uppus noore mehena nähtavasti uisu peal. Ta oli küll eelmisel aastal Kõinastu tüdruku Ingel Kivihalliga abiellunud, kuid lapsi neil sündida ei jõudnudki. Meenutame, et Ingel sai 1861.a Käspri Aadu poja Juri naiseks, aga kas nad edaspidi Rannal või Käspril olid (või asusid hoopis Kõinastusse?), jääb siinkohal ebaselgeks – igatahes ei ole muhu meetrikatest õnnestunud leida ei Ingli ega Juri surmaaegu, kuid kolme tütre sünnikannetes 1860-ndatel on isa Käspri Juriks nimetatud! Kuna nende ainus täisikka jõudnud tütar Juula Kõinastusse abiellus, võib oletada, et vähemalt Ingel vanas eas Kõinastus suri, aga Juula abiellumiseni 1881.a võisid nad ka Rannal olla.
Rullingo on Koguva kogukonnakohtu materjalides (Koguva muuseumis) kohanud Ranna “varajagamise kaasust” 1850-ndatel – ilmselt peale noore Andruse uppumist ja vanema venna Tallinna asumist. Sealsamas võiks selguda, kes sajandi kolmandal veerandil Rannale jäi ja kas mitte Tooma Toomas III vanem poeg, 1846.a sündinud Jaen juba varsti peale abiellumist 1869. aastal Rannale ei asunud (teise võimalusena võis Jaen tühjaks jäänud Ranna koha hõivata peale Käspri Juri tütre Juula abiellumist). Igal juhul on Tooma Jaen sajandi lõpuks oma suure perega Rannal ja seda, et Ranna Jaen ja Linnanuka Madis vennad olid, mäletati Koguvas samuti veel hiljaaegu. Ranna mehed olla kõik suurt kasvu mehed olnud!
Toome siin Tooma Jaani ja Sumari Ingli kirikukirjadesse saanud kõigi kaheksa poja ja kahe tütre teadaolevad andmed nende vanuse järjekorras, hakkamata rohkem spekuleerima selle üle, kes neist Toomal ja kes Rannal sündisid:

Tiigi

6. ANSU

Kõigepealt tõdeme, et toodud õuemärk paistabki Ansmulli soo põhiline peremärk olevat, kuigi 20. sajandil on Ansul ka A-tähe kujutist viljakottidele tikitud ja piimanõudele (nendele, millega piima meiereisse viidi!) maalitud sarnaselt Pärdi kui sootuks uue osatalu märgiga. Vaidlusküsimuseks võiks olla, kummas (teineteise suhtes 45 kraadi pööratud) asendis ikkagi peaks peremärki kujutama?!
Polemiseerida saaks ka selle üle, kus tegelikult Hanskeni ja Asmuse algne kodu paiknes ja kumba (Ansu või Vanatoa) peaks põlistaludest vanemaks arvama? Märgime, et hingeloendites olid ikka Hanso a ja Hanso b kirjas, aga kirikuraamatuisse ilmus 19. sajandil ka Vanatoa nimi. Samas ei suuda vist keegi kokku arvata, mitu korda juba taaniajast alates on hooneid-eluasemeid ümber ja pisut teise kohta ehitatud! Meenutame, et kaardimaterjalina on meil kasutada kaks põhilist kaarti: rootsiaja lõpust (1698) pärinev kaart EAA:308.2.52, millest väljavõte juba Tooma talu juures oli illustratsiooniks toodud ja nn. reguleerimisaegsed kaardid 100 aastat hilisemast ajast. Toome siin väljavõtte säilikust EAA.2072.3.359), kus hilisema külapildi tundjaid peaks kõigepealt üllatama Tooma (nr.5) ja Laasu (nr.3) asukohad, aga nende kohavahetust oli juba eespool mainitud.

Ilmselt on enam-vähem oma praegustel kohtadel nii Sumari (1) kui Jaagu (2) teotalud, aga huvitav on tähele panna, et söötis Väripea õue ja selleagne koduväi Peetri talu ühesugust numbrit 6 kannavad! Seda kommenteerime veel eespool. Ühe numbriga (4) on kaardil juba jutuks olnud Tõnise ja Andruse kohad ning oma äratuntavatel kohtadel ka Käspri (nr.8) ja Jurna (nr.9) talud.
Siin konkreetsemalt Ansust rääkides juhime tähelepanu numbrile 7, mis jällegi kahte kohta (läänepoolne Hanso Ado ja idapoolne Hanso Andrus) märgib. Kui aga Asmuse "algkodu" asupaika otsida, peaks ehk kõigepealt veel mäletatavas Peetri aias mingeid proovisurfe tegema. Siinkohal väärib tõsist tähelepanu Alviine Schmuuli ja Ago Rullingo kinnitus selle kohta, et 1990-ndate algul, kui Ansu õues kaablikraavi kaevati, ilmusid poole-meetrises kultuurkihis välja kaks korralikult tahutud kiviplaati (või plokki), mis Pärdi tollase soomlasest omaniku valdusse jäid (kuuldavasti sai üks neist Pärdi ahju sisse müüritud). Nii võib hüpoteesi püstitada, et vanim Asmuse järglaste eluase hilisemast Ansust ja Vanatoast pigem põhja-kirde pool asus (rohkem 18/19. sajandivahetuse Peetri elupaiga nr.6 piirkonnas). Praeguste Ansu ja Vanatoa kohale on hooned arvatavalt peale katku (taas?)rajatud, sest 18. ja 19. sajandivahetusel võime Hanso Ado maja enam-vähem Ansu ja Hanso Andruse maja nüüdse Vanatoa õues asuvaiks hinnata.
Nii nagu jäid “lahtised otsad” algul toodud põlvnemis-skeemil, jäävad mõned küsimused Ansu-Vanatoaga seoses ka rootsiaja lõpul ja peale Põhjasõda. Alates 1690. aastast on suurtalu peremehena märgitud Wabbaniko Hans (viimati 1702. aastal), aga Güldenstubbe protokollis 1713.a oli peremeheks Hanso Andrus , keda võiks ehk Hansu pojaks arvata. Talus on tööealisi 2 meest ja kaks naist ning lastest üks poiss ja üks tüdruk. Tuleb arvata, et teiseks täismeheks oli 1725.a omaette peremeheks nimetatud Hanso Thomas ja põlvnemis-skeemile lisatud Tõnis (arvatav Andruse noorem, 1700.a paiku sündinud vend) oli sel ajal veel poisina kirjas; tema esimene poeg Aad oli alles 1730-ndatel sündinud. Kuigi esmapilgul võiks 1725.a omaette peremeheks nimetatud Toomast Andruse teiseks (vanemaks?) vennaks arvata, tekivad selles tõsised kahtlused! Nimelt oli esimeses adramaa-revisjonis juba kuus postimeeste talu kirjas (lisandunud oli ka Jurna), aga Hanso Thomas’e üksusel, näidati vaid kahte tööeas naist ja kahte last ning 1738.a revisjon ei märgi sellenimelisel üksusel enam ei inimesi ega lojuseid! Samasuguses “letaalses seisundis” oli selles revisjonis, muide, ka teine uus talu Jurna ja ei ole välistatud, et Käspri ja Jurna just sel ajal oma praegusele kohale asusid. 1744. aastaks olid nii Jurna kui teine Hanso siiski “normaalsetena” kirjas, aga viimase peremeheks oli nimetatud Hanso Thoma Jahn, kes, nagu selgub, oli hoopis Andruse tütre Made väimees ja Toomasest ega tema järglastest ei ole edasistes dokumentides mingeid jälgi! Ei ole suuri kahtlusi, et see katkujärgne Toomase talu hilisemat koduväide kohta (kaardi nr.6) peab kujutama.
Esimesena tekib midugi mõte, et Toomas võis varakult surra või uppuda – tegelikult ta vist uppuski Suurel väinal kuskil Võiküla ja Pivarootsi vahel, sest kellegi Thomas Matssoni leske Albinat märgitakse 1767.a Kuivastu vakuraamatus Võiküla Tagurannal, aga selle põhjal võib oletada, et Toomas mitte Hansu vaid Matsi poeg oli… Rõhutame, et tegemist on üksnes spekulatsiooni ja algul toodud skeemi “legendiga” ja jääb üsna küsitavaks, kas just 1650.a vakuraamatu Matsi järglasega tegemist oli? On siiski tõepärane, et Koguva postimehed olid juba 18.s alguspoolel sunnitud Võikülas oma “sillapea” looma, kui Võiküla meestest enam postiveol abi ei olnud, aga samas tuli rootsiajast peale pandud kohustust endiselt täita!
Teiseks küsitavuseks katkujärgsest ajast jääb see, kas juba 1713.a peremehena esinev Andrus, kes hiljemalt 1690.a paiku pidi sündinud olema, tõesti 1756. aastani peremees oli? Jälgides pere koosseisu adrarevisjonides, kus 1744.a ühte vana meest märgitakse, võib arvata, et Andrus juba 1750.a paiku on surnud, kuigi viimases revisjonis 1756.a ikka samanimeline talu esineb. Samas paistab kirikukirjade järgi Andrusel noorem vend Tõnis olnud, keda juba korduvalt nimetatud ja kellel on viis poega üles kasvanud, kuid teda ei ole üheski dokumendis peremeheks nimetatud! Ometi tundvad praegused Ansu ja Vanatoa just selle Tõnise ja tema poegade rajatud olevat – võimalik, et isegi Asmuse “algkodu” kohale. Tõnise vanem poeg Aad (~1735–1781) on kirikukirjade järgi 1780.a lõpul Suurel väinal uppunud (küllap postiveol; laip leiti järgmise aasta suvel ja maeti 12.07.1781), aga teda ei ole (nagu ka isa Tõnist) üheski dokumendis peremeheks nimetatud – isegi 1778.a vakuraamatus mitte! Kahe selleaegse arvestustalu peremeesteks olid Hanso Thoma Jahn, kellest hiljem veel pisut räägime, kuid kes vana Andruse koduväina paistab rootsiaegsesse tallu (pärastise Pärdi kohale) jäänud ja Hanso Ado Andrus, kes uppunud Aadu nooremat poolvenda peab märkima ja kelle eluase 1800.a kaardi järgi enam-vähem praeguse Vanatoa kohal pidi olema. Jääb mulje, et Tõnis ja tema vanem poeg Aad olid 18. sajandi keskel nii “pühendunud postimehed”, et nad talust kui niisugusest (rääkimata mingist kroonu arvestustalust!) midagi teada ei tahtnud ja need võisid rahulikult vana Andruse väimehe ning Aadu noorema venna nimel olla!
Siinkohal peaks ehk selguse huvides veel kord loetlema kõik viis Tõnise poega:

Hingeloenduste aegu on Hanso Ado Andruse (hiljem Hanso a) talu vähemalt 1834. aastani ikka kõige rahvarohkem. Näiteks, 1811.a oli sellel kirjas 10 meeshinge, aga koduväi Hanso Thoma Peter’i ehk Hanso b talus 55-aastane Peeter ainsaks meeshingeks. See tähendab, et Hanso a taluna (õigem oleks öelda “arvestusüksusena”) olid kirjas nii Ansu kui Vanatoa inimesed, aga ka selleks ajaks tekkinud postimeeste vabadikukohad Ranna ja Välja. Hanso b märkis 1834. aastani üksnes koduväide talu, mis selle ajani ilmselt pärastise Pärdi kohal oli ja peale Peetri surma sootuks hääbus. Selle juures on oluline mõista, et uute (1860-ndate) talurahva-seadusteni on mõttetu rääkida taludest kui kindla maaga majandusüksustest. Hingeloendite arvestustalud olid üksnes koormiste (rendikohustuste) ja hingede arvestuse aluseks, aga postimehed ei kandnud rendikohustusi ja kuidas nad oma iidset kahte ja poolt adramaad kasutasid, oli puhtalt nende oma kogukonna asi! Omaette teema oleks see, kuidas see 2,5 adramaad hiljem tiinudeks rehkendati, kuid sellesse me ei püüagi siinkohal süveneda. Märgime vaid, et eespool juba jutuks olnud Ranna jäi ka 20. sajandil vabadikukohaks, aga Väljast sai talu, mida postimehed ise oma kaheksandaks “vanataluks” on arvanud. Püüdes teiste põlisküladega sarnast metoodikat rakendada, kus talude kujunemisel eeskätt hingeloendite arvestusüksustest ja võimalikult ka eluasemete asukohtadest on lähtutud, peaksime 6. ja 7. postimeeste “vanataluna” hoopis vahepeal “varjusurmas” olnud Pärdit ning 18. sajandil tekkinud Ansu-Vanatoa “sümbioosi” käsitlema, kuid jäägu Ansu ja Vanatoa omaette põlistaludeks ning Välja varaseks vabadikukohaks tituleerimine siinkirjutaja südametunnistusele.
Rullingo on püüdnud näidata, et 18.s lõpul saab Ansu-Vanatoaga seoses kolmest talust rääkida ja eluasemete mõttes see nii ongi, kuid ametlikke arvestusüksusi oli ikka vaid kaks. Kolme eluaset näeme küll reguleerimis-kaardil, kus praeguse Vanatoa kohal on Hanso Andruse eluaset kujutatud (meenutame, et siin Tõnise poja Andrusega – s.t. uppunud Aadu noorema vennaga tegemist on), kuid Ansu kohal olev talu (eluase) on oma kaardi-nime nähtavasti uppunud Aadu nooremalt pojalt Aadult (1769–1814) saanud, kusjuures see ei ole veel omaette arvestustalu. Oluline sisuline küsimus on pigem selles, kas vaadeldavad kaks eluaset olid 18.s keskel enam-vähem üheaegselt rajatud (Tõnisel oli ju viis poega!) või saab emba-kumba neist vanemaks pidada? Tundub, et selle üle otsustamisel ei saa pärastisest Vanatoa nimest lähtuda ja vaid arheoloogilised uuringud võiksid siin asjasse lisaselgust tuua.
1780.a uppunud Aadust jäid kaks poega ja neli tütart. Vanem poeg Toomas (1761–1815) abiellus 1787.a Käspri Aadu tütre Marega ja sündisid viis poega ning kolm tütart; Toomase uppumist kinnitab 1816.a hingeloend. Pärimuste järgi olla Mare oma lastega Käspri saunas olnud. Kolm poega surid väikestena; Toomas jun. (1792–1843) ja Mihkel (1800-67) kasvasid üles ning ehitasid omale hiljem küla keskel Välja nime saanud koha. Toomase ja Mare vanim tütar Kadri (1790–1847) jäi vanatüdrukuks, aga noorim tütar Mare sai Aadu Aeru 1. naiseks (keskmine tütar Ingel suri lapsena).
Uppunud Aadu noorem poeg Aadu (1769–1814), kellelt ka kaardile kohanimi jäi, abiellus 1796.a Mäla Jaani-Andrue Marega ja neil oli kolm poega ning kolm tütart. Tema pidi ka see legendaarne Aadu olema, kes jalgsi Peterburi reisi ette võttis, et tsaar Aleksander I-le postimeeste järjekordne kaebe- või palvekiri viia. Aadu ja Mare esimene poeg David suri väiksena, aga teine poeg Joosep Schmuul (1799–1861) oli 1834.a loendis senise koduväide arvestusüksuse Hanso b kirja pandud ning sellega sai Ansu talu esmakordselt ka n.ö. arvestusüksuseks, sest ilmselgelt jäi Joosep kodus peremeheks. Ametlikult nimetavad viimased hingeloendid Hanso b peremehena küll alles Joosepi poega Aadu “kolmandat” Schmuuli (1820 –1910). Peaks juhtima tähelepanu tõigale, et kui seni olid Ansu inimesed arvestusüksuse Hanso a kirjas, siis nüüd muutus talu Hanso b arvestusüksuseks, aga E. Priideli interpretatsiooni tema raamatu lehekülgedel 33-35 ei maksaks kellelgi ülemäära tõsiselt võtta! Seda on ka Rullingo kritiseerinud, kuid temagi jäi oma dokumendi-ridadega tabelis formaalselt õige, kuid üpris eksitava peremeeste järjekorra Hanso Thomas – Hanso Thoma Jahn – Hanso (Thoma) Peter juurde, mida ta Priidelist erinevalt Ansu taluga seostada püüab.
Lisame, et Joosepi noorem vend Hans laulatati 1824.a Soonda Nuudi kasvandiku Kadriga, kuid 1834.a loendi andmeil on ta 1831.a nekrutiks võetud ja selle Aesmulli Suggo Brii Posti Mehe edasine käekäik jääb meil teadmata (Hansu ja Kadri lapsi muhu meetrikates ei ole ja võimalik, et nad juba 1820-ndatel Muhust minema läksid). Joosep ise on Kõinastu Matsi Jaani tütre Madega vist Jaani kirikus laulatatud ja peale juba nimetatud Aadu “kolmanda” oli neil kolm tütart, kelledest Riste ja Kadri noorelt surid; Mare (1827-71) suri 44-aastaselt samuti vallalisena.
Ansu Aadu “kolmas” abiellus 1841.a Mäla Mihkli Mare Ristkokaga, kuid alles 1858.a sündis nende ainus teadaolev poeg Joosep (1858–1924). Noor Joosep abiellus 18-aastaselt Igaküla Pärdi-Juri Ristega (Irinaks ristitud) ja sündisid kolm tütart (viimane küll surnuna) ning kolm poega. Esimene tütar Mare sai 1900.a Tõnise Madise teiseks naiseks ja Riste 1903.a Mõisaküla Laasuga Andrus Kolga naiseks.
Kruntimisel jäi Jurnaga samasuurune (70,41 ha) Ansu talu kolme venna kaasomandisse (selle põhjal, muide, võime Hanskeni 2,5 adramaa “ekvivalendiks” ca 500 hektarit lugeda). Vanem vend Jaen jäi Ansule; teine vend Hans Adolf ehitas omale enam-vähem rootsiaegsele talu-asemele Pärdi osatalu, aga noorem vend Madis asus Hiiumaale (töötas enne sõda Heltermaa sadamas).
Viimane Ansu peremees Jaen Schmuul (1885–1943) abiellus 1907.a Saadu Jaani tütre Marega ja neile sündisid neli poega: Anton, August, Bernhard ja Valfred. Pojad sõitsid kõik merd ja kõigil õnnestus (vanematel vendadel juba enne sõda ja 1926.a sündinud Valfredil viimasel sõjasuvel) sõja jalust põgeneda. Jaanil endal jäi uus nõukogude okupatsioon õnneks nägemata.
Peale sõda oli Jaani lesk Mare Ansule üksi jäänud ja siia paigutati Sõrve sõjapõgenikke. Veel 1959.a rahvalenduse ajal olid Ansul peale 70-aastase Mare kirjas keegi Johannes-Oskar Poobus, Sema-nimeline noorem paar ja Elmar Juhani p. Allik.
Kui Ansu peale Mare surma tühjaks jäi, asus siia Vahtraste majakavahi Josif Schapeli tütrega abiellunud Käspri Esper. Neil sündisid Ansul poeg Andrus ja kaks tütart, kes kaela kandma hakates siit loomulikult välja läksid. Viimati elas Ansul Espri lesk Valli (Valentina), kuid uuel aastatuhandel on kuuldavasti (vähemalt osaliselt) Ansu koha omandanud Esperi ja Valli Soome läinud tütar Ive, kes 1990-ndatel Pärdi koha omandanud teise soomlasega olla "Hanskeni õigusjärglaste pärilussõda" pidama asunud!

PÄRDI

Kui asukohast lähtuda, peaksime Pärdi lugu taas rootsiaegse Wabaniko Hans’uga alustama, kuid sellest oli juba Ansuga seoses juttu ja siinkohal meenutame vaid Hansu poja Andruse kahe põlve koduväisid, sest 1834. aastani asus Hanso b arvestusüksus ehk koduväide talu enam-vähem praeguse Pärdi kohal ja kadus seejärel ligemale sajaks aastaks.
1744. aastaks oli Hanso Andruse ainsale teadaolevale tütrele Madele tulnud koduväiks üks selgumata päritolu Jaen (~1712-88) ja esimese hingeloenduseni 1782.a kandis arvestustalu nime Hanso Thoma Jahn, kusjuures meie oletuse kohaselt oli Andruse vend Tõnis poegadega selleks ajaks juba kaks uut eluaset rajanud. Kirikukirjadest selguvad Jaani ja Made kaks poega ning kaks tütart. Pojad Jaak (~1745–1805) ja Hans (~1748–1776) ning vanem tütar Mare (~1756–1826) surid vallalistena, aga nooremale õele Inglile tuli 1791.a Nautsest koduväiks Riimi Jaani poeg Peeter (~1758–1835). Neil oli Ingliga kolm tütart, kes kõik noores eas surid ja 1811.a loendis (kus küll naishingi ei märgitud) oli Hanso Thoma Peter’i arvestusüksusel ainsaks hingeks 55-aastane Peeter. Meenutatud on ka 1805.a vallalisena surnud naisevenda Jaaku (~1745–1805). Nii ei olnud kahe põlve koduväidel pärijaid ja võib arvata, et vabad Smuulid ka kõik selleks tegid, et nende enklaav "võõra verega " rikutud ei saaks! Võib-olla sellepärast oligi nende õigemaks elupaigaks Väripea õue mõeldud, mis ju ka kaardil olevast piirist teomeeste poolele jäi 1816.a loendis, kus arvestusüksus Hanso b nime kannab, oli ainsaks meeshingeks 59-aastaseks märgitud Peeter oma teise naise Eedu (Lehtmetsast võetud Wersi Andruse tütar), esimese abielu tütre Eedu ning 80-aastaseks märgitud ämma Madega. 1834.a loendis oli sellele arvestusüksusele kantud Ansu “teise” Aadu vanem poeg Joosep (1799–1861), kuid see ei tähenda, et Joosep oleks elukohta vahetanud! Sellest ajast sai lihtsalt Ansust arvestusüksus Hanso b, aga koduväide talu jäi tühjaks ja hääbus.
1914. aastal abiellus Ansu Jaani noorem vend Hans Adolf Schmuul (1890–1970) Tupenurme Mardi Madise vanema õe Katariina Hallikäärega (Riinaks kutsutud) ja EV algul ehitati enam-vähem kunagisele taluasemele oma eluase. Mõnede Koguva inimeste arvates on talu nimi Tupenurmest toodud, kuid pigem paistab sellega tegemist olevat, et Hansu ema Igaküla Pärdi-Jurilt pärit oli.
Hansul ja Riinal sündisid kaks tütart Elfriide-Eleonoore ja Elju-Handa, kes sõja järel kodust välja läksid ning 1959.a olid Hans ja Riina kaks Pärdi elanikku. Peale vanade surma müüsid tütred koha suvekoduks ja 1990-ndate algul omandas selle üks Eestisse investeerida üritanud soomlane. Ta omandas ka ühe põlise Ansu paekivihoonetest, kus seejärel nn. kunstitall asutati ja millest Käspri Esperi tütre Ivega suur vaidlusobjekt sai. Kas võisid vennad Jaen ja Hans aimata, et nende varandus veel paari põlve järel nii palju pahandust ja paksu verd võib tekitada?

VÄLJA

Eespool juba tutvustatud Ranna järel vanuselt teiseks postimeeste vabadikukohaks sai küla keskele “välja peale” rajatud koht, millest juba 19.s lõpuks sisuliselt talu sai. 1815.a järjekordselt uppunud Ansu postimehest Toomasest jäid kaks poega, kes pärimuste järgi Käspri saunas üles kasvasid. Vanem neist, samuti Toomas (1792–1843) võttis Igakülast järjepanu kaks naist, kuid mõlemad surid noorelt ja lapsi Toomasel ei olnudki. Võimalik, et Toomas siiski abiks oli, kui tema noorem vend Mihkel (1800-67) peale Andruse Juri tütre Eeduga abiellumist hakkas 1820-ndatel küla ja mere vahele (väidetavalt Andruse maale) omale maja ehitama.
Mihklil ja Eedul sündisid kümme last – seitse tütrt ja kolm poega. Kaks vanemat tütart (Ingel ja Mare) ning üks noorematest – Riste said mehele; Kadri, Rõõt ja Eed surid lapsena või noorelt ja noorim tütar Ruudu (1845–1926) elas kõrge eani vanatüdrukuna.
Kolm venda – Joosep, Madis ja Mihkel jäid esialgu Väljale. Keskmise venna Madise poeg Mihkel tegi 20.s algul randa oma vabadikukoha Mihkli; noorema venna Mihkli ainus poeg Jaen (s.1874) läks uuel sajandil oma perega Saaremaale Turjale ja Väljale jäid vanema venna Joosepi (1828–1905) järglased.
Joosep abiellus küpses eas 1859.a Tooma Juri tütre Marega ja neile sündis ainus poeg Madis (1862–1919). Madise pere 1887.a Andruselt võetud Ingliga sai arvukam, mistõttu onude pojad ka Väljalt lahkuma pidid. Neil oli nimelt kolm poega ja neli tütart. Vanema poja – Välja “teise” Joosep Schmuuli nimele sai kruntimisel 45,73-hektarine talu (pisut suurem, kui Tõnise või Vanatoa). Joosepi ainus poeg Soonda Juri Ruudu Äkkega suri mõne-kuuselt ja hiljem võeti kasulaps. Joosepi teine vend Mihkel oli Sõrves botengarnidega angerjat püüdmas ja jäi hiljem oma Saadult võetud naise Riinaga Mõntu (Mihkel suri 1940.a, aga pere põgenes viimasel sõjasügisel Rootsi). Joosepi ja Mihkli noorim vend Anton (1901-25) on noorelt surnud.
Viimase Joosepi vanem õde Mare sai Vanatoa Madise naiseks (asusid Orissaarde), aga Riste, Ingel ja Riina jäid vallalisteks (viimasel oli tütar Asta). Peale sõda tuli Inglile koduväiks Levalõpma Tooma Madise poeg Mihkel Veskimeister (1897–1981), kelle Kalju asunduskoht Kuivastus viimase sõja algul 1941.a oli maha põlenud ja peale mõnda aega Tallinnas töötamist tuli Mihkel Muhusse tagasi. 1959.a olid väljal 70-aastane lesk Joosep Schmuul oma 5 aastat noorema õe Ristega ning 61-aastased Mihkel ja Ingel Veskimeistrid. Vanas eas ehitas Mihkel omale veel Piirile maja.
Välja vana maja jäi Riina tütre Asta suvekoduks (hiljem olla see Mihkli ja Ingli tütre Ruti pojale Madis Veskimeistrile pärandatud); Joosepi ehitatud uude majja asus nõukogude ajal Tooma Juhani nimelisena asutatud praegune Muhu muuseum oma kontori ja ekspositsiooniga.

Mihkli

7. VANATOA

Ühtegi neist ei ole selgelt peremeheks nimetatud, kuid esitus-järjekord peab (ilmselt postimeeste endi määratud) pärimisjärjekorda tähendama. Jurist pärijat ei jäänud ja Välja mehed miskipärast Vanatoad ei pärinud, kuigi siit on üsna ilmne, miks Väljast 20. sajandil ikkagi talu sai – Vanatoast isegi pisut suurem. Joosep ja Ranna mehed olid siitpeale “oma arvestuses”, aga et Ranna pärijad juba sajandi keskel kadusid, sai Ansu hiljem n.ö. täistaluks.
Vanatoal sai Juri surma järel peremeheks nekrut Tõnise (Andruse talust!) pojapoeg Mihkel Schmuul (1833–1903), keda meetrikad hakkasid ka Vanatoa Mihkliks nimetama. Tema isa Andrus (1809-85) jäi muidugi samuti Vanatoale. Priidel on väitnud, et Vanatoa nimi ilmus 19.s alguse personaalraamatusse, kuid vanim personaalraamat (1771 – 1834) seda küll ei kinnita!
Märgime, et nekrut Tõnise pojal Andrusel oli kaks poega ja kolm tütart, kuid noorem poeg Madis suri imikuna ja kaks tütart jõudsid abieluni. Mihkel abiellus 1857.a jällegi veresugulase Andruse Ingliga ja neil kasvas üles ainus poeg Jaen (1858–1939); järgmine tütar ja poeg sündisid surnult ning noorim tütar Mare suri 2-nädalaselt.
Vanatoa “vana” Jaen abiellus 1878. aastal Soonda Simmu Kadri Vapperiga. Esimesena sündis tütar Riste (sai 1904.a Viiraküla Peedu Madise naiseks) ja selle järel viis poega. Vaid noorim poeg Juri suri kuu vanuselt, aga neli poega said täisealisteks. Esimene poeg Mihkel laulatati 1908.a Haapsalu tüdruku Mathilde Villemi t. Heldemaga ja oli hiljem kooliõpetaja Läänemaal (Sillal). Teine vend, 1884.a sündinud Jaen jun. jäi kodus peremeheks, Madis abiellus Välja Marega ning pere asus Orissaarde (põgenesid hiljem Rootsi) ja noorim poeg Hans (1888–1926) ehitas omale Viirakülas Grünthali poe vastas poe pidamiseks maja, millest ka Viiraküla loos pisut juttu tehakse.
43,23-hektarine Vanatoa talu oli kruntimisandmetes kahe Jaan Schmuuli – isa ja poja nimel. “Noorel” Jaanil sündis Laasu Ristega kolm poega: Artur, Arnold ja Rudolf. Meenub noorena palju kuuldud jutt sellest, kuidas uue nõukogude okupatsiooni ajal NKVD-mehed Jaani üle kuulates talle ette heitsid, et tal poeg Rootsis on. Jaen olla peale pisut mõtlemist vastanud: “… mul on kolm poega Rootsis, aga mis see teie asi peaks olema!” Jaen pidigi Siberis surema, selleks et “Tormipoja” kolhoos Vanatoa talu oma valdusse saaks.
1959.a oli Vanatoa ainsaks elanikuks märgitud keegi Serafima Kana (arvatavalt Mihkli Madise naiseõde Pärsamalt). Siberist tagasi pääsenud Jaani lesk Riste oli oma sünnikodus Laasul kirjas. Koht sai tagastatud viimati Kalmaris ja Gotlandil elanud Jaani nooremale pojale Rudolf Schmuulile, kuid tema surma järel Ruudi tütarde poolt ühele rootslasele võõrandatud. Ruudist võib pisut rohkem lugeda E. Priideli raamatus lk.83 ja tema lühi-elulugu on toodud ka Rullingo raamatus lk.623.

8. SUMARI

Küllap pärineb Sumari talunimi taaniaegselt Sommer Tönnis’elt, kuid kas ja milline seos tal teise taaniegse mehe Ke(i)neste Berendt’iga võis olla, jääb selgusetuks. Nagu algul öeldud, olid esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a Koguvas kaks adratalumeest – Keynest Jahn ja Sohmer Tönnies. Lisanime tõttu räägime esimesest edasi järgmise – Jaagu taluga seoses. Sommere Tönnis oli aga kirjas kõigis rootsiaegse Koguva dokumentides ja arvatavalt pidi vähemalt kahe järjestikuse Tõnisega tegemist olema, seda enam, et 1698.a kaarditabelis nimetatakse küla tuumikus kujutatud talu nr.7 peremeest Sommere Jahne Tönnis. Märgime, et E. Priidel on osundanud ka 1702.a dokumendile, mis siinkirjutajale on teadmata, kuid Priideli järgi kordab see 1698.a kaarditabeli peremeeste nimesid peale Sommere, kus kaarditabeli Tõnise asemele olla Toomas ilmunud?!
Katku järel on see talu sööti jäänud ja läbi kõigi adramaa-revisjonide märgitakse Koguvas kahte söötis arvestusüksust: Summare Tönnis ja Nickri Peter, kusjuures eespool püüame selgitada, et viimase talus on siiski üks Jaen (~1700-1779) katku üle elanud, keda adrarevisjonid miskipärast Weripe Laasu arvestusüksusega seovad ja kelle vanem poeg Jaen on 1760-ndatel hakanud Sumari Tõnise arvestusüksusel omaette koormisi kandma. Meenutame, et mõlemad sööti märgitud talud (rootsiaegsed nr.6 ja nr.7) olid rootsiaja lõpul praeguse Tooma õuest lõuna-kagu poole jääval külavahe-platsil. Ilmselt on aga 1778.a vakuraamatus esmakordselt peremehena märgitud Somare Jahn (~1732–1816; vt. ka toodud skeemi) omale Weripe Laasu naabrusse sisuliselt uue talu rajanud, mis rootsiaegse arvestusüksuse nime hakkas kandma. Samas vakuraamatus esineb omaette peremehena ka noore Jaani isa, keda nüüd Nikri Petri Jahn’iks nimetatakse ning kahe Jaani (isa ja poja) talude vahele on kirja pandud poole-adrane söötis üksus Weripeh Laas Land! Tuleb arvata, et vana Jaani talu sel ajal veel küla keskel (rootsiaegse Nikri Peetri kohal) oli, kuid sellest räägime veel Laasu taluga seoses. Rõhutame aga, et mõlema talu (Laasu ja Sumari) inimesed said 19. sajandil sama priinime TÜÜR, mis omakorda nende 18.s sugulust kinnitab.
Siin ja edasises toodu paremaks jälgimiseks esitame ka ühe postimeestega analoogilise skeemi, millelt ehk rootsiaegsete ja katkujärgsete teotalude kujunemine paremini paistab, kui Priideli ja Rullingo dokumendi-ridadega tabelist.

Rootsiaegsed ja 18. sajandi teomehed oleme siin Põhjasõda ja katku märkiva “halli tsooniga” eraldanud, millest täismehena vaid Weripe Laas paistab “läbi tulnud”. Ometi on temalgi juba 1713.a kaks tööealist meest märgitud ja mitmesugusteks oletusteks ning spekulatsioonideks jääb siin ruumi küllaga! Kõige problemaatilisemaks jääb ikkagi see, kas Güldenstubbe protokolli Laas võis rootsiaegse Väripea Mihkli otsene järglane olla ja kas tema lisanime saab “paikse” toponüümina käsitleda, sest sellega on seotud rootsiaegse kaardi “vingerpuss” Käspri taluga. Praegu tuleme aga konkreetselt uue Sumari ja selle esimese peremehe Jaani juurde.
Jaen Jaani poeg laulatati 1762.a ühe mitte-muhulase – Unda Madise tütre Liisuga ja sündisid kaks poega ning kolm tütart. Kaks tütart on lapseeas surnud; keskmine tütar Mare sai Võlla Lolli Aadu naiseks. Esimene poeg Paavel (1769–1837) oli järgmine Sumari peremees; noorem vend Juri võeti 1813.a nekrutiks. Ta jõudis 1808.a Tupemurme Saare Andruse tütre Ristega abielluda, kuid lapsi neil kirikukirja ei saanud.
Paavel abiellus 1791. aastal Külasema Leemeti Marega ja sündisid viis poega ning ainus tütar Rõõt, kes 18-aastaselt suri. Kaks nooremat poega Juri ja Tõnis on samuti noorelt surnud ning abieluni jõudsid kolm venda: Mihkel, Andrus ja Jaen.
Mihkel Tüür (1792–1876) abiellus 1816.a Igaküla Oeldu Matsi tütre Kadriga, kuid nende abielu oli lastetu. Teisel vennal Andrusel (1798–1868) sündis Siljavälja Laasu tütre Marega kaks poega ja kaks tütart. Selgelt peremeheks ei ole viimastes hingeloendites kumbagi venda nimetatud. Kolmas vend Jaen suri keskeas, kuid jõudis kahte naist pidada. Esimesest abielust sündisid tal neli tütart, kelledest vaid Kadri abieluni jõudis ja viimasena poeg Tähve Tüür (1841-97). Temast sai Liiva kiriku kellamees ja ta oli õigupoolest esimene katkujärgselt Sumarilt välja läinud mees (pisut on temast juttu veel Kansi ja Suuremõisa latsikülade juures). Teisest abielust jõudis Jaanil ainus poeg Andrus sündida, kes 4-kuuselt suri.
Sumari Andruse kaks poega, Tõnu (1824-98) ja Tähve (1827-71) jäid jälle mõlemad tallu. Tähvel oli ainus tütar Mare, kes hiljem Tooma (Linnanuka) Madise naiseks sai; Tõnul seevastu sündis Vanatoa Juri tütre Rõõdaga neli poega ja kolm tütart. Noorim tütar Eed suri imikuna ja viimane poeg sündis surnult, kuid kolm poega ja kaks tütart jõudsid abieluni. Nüüd oli aga sajandilõpu “olelusvõitluses” olukord tekkinud, kus Tõnu nooremad pojad Mihkel ja Tõnu pidid kodust välja minema ja ehitasid Mäe koha.
Sumarile jäi vana Tõnu esimene poeg Jaen Tüür (1847–1929), kes 1872.a Kõinastust Mare Võrklaeva naiseks võttis. Jaanil ja Marel sai kolm poega ja neli tütart kirikukirja. Mitmed neist – esimene tütar Ingel (1874–1936), keskmine tütar Riste (1881–1930) ja noorem poeg Jaen (1885–1953) jäid vallalisteks; Madis ja noorim tütar Mare surid lapseeas ning abiellu astusid vaid Kadri (sai Igakülla mehele) ja Mihkel Tüür (1883–1953). Mihkli ja vallaliseks jäänud noorema venna Jaani nimele sai kruntimisel 52,29-hektarine Sumari talu.
Mihklil kasvasid Nautse Mihkli Juulaga (Kästik) üles kolm tütart ja kaks poega (noorim tütar Vilma suri 1931.a 6-päevasena). Vanem poeg Ferdinand (Värdi; s.1917) läks peale sõda Männiku Floriida Osale koduväiks ja Endel jäi Sumarile. 1959.a loenduslehel oli Sumaril kolm leibkonda: 67-aastane Mihkli lesk Juula tütarde Roosi (Rodeefia, s.1911) ja Hildegardiga (1921) oli üks leibkond; Endel (1924) oma naise Lainega moodustas teise leibkonna ning vanem õde Selma oli omaette üksikuna märgitud.
Endlil ja Lainel olid tütar Hilja ja poeg Paul – 200 aasta järel teine sellenimeline Sumaril, ning kuigi tema Kallaste Veskilt võetud naine poegade Taneli ja Tõnuga Kallastele tagasi läks, usume, et Sumaril järgmine 200-aastane Pauli-tsükkel käima on läinud.

Mäe

NUKA

Männiku

9. JAAGU

Jaagu teotalu kandis veel 19.s hingeloendites Keinaste nime ja see sunnib kohta siduma taaniaegse Keneste Berendt’i ning rootsiaegsete Keynest Jahn’i ja Keinaste Laas’uga. Kas või mis side taaniaegsel Berendt’il Kõinastuga võis olla, jääb paraku teadmata. Siinkohal tasuks ka Hanskeni läänikirja meenutada, kus ühest laiust Väikeses väinas räägitakse, millel Hanseken kolme vaka külvi maad on raadanud. Mitte ei mõista, miks seda hiljem on püütud Pädaste all oleva Suurlaiuga seosteada, kui esimesena peaks igale paikkonda pisutki tundvale inimesele ju ikkagi Kõinastu pähe tulema!
Talule jäi hilisem nimi nähtavasti adrarevisjonide Jaagu pojapojast Jaagust (~1758–1804), kuid kas esimest Jaaku saab rootsiaegse Keinaste Laasu otseseks järglaseks pidada, sellele ühene vastus puudub. Varem viidatud rootsiaegsel kaardil oli kõnealune talu (nr.5) küla keskel olnud teotaludest kõige läänepoolsem, aga 100 aastat hiljem näeme seda enam-vähem oma tänasel kohal (siin teisena toodud kaardil nr.2). Kui esimene Jaak rootsiaegse Laasu otsene järglane oli, siis võis talu vähemalt 18. sajandi esimese poole veel oma kohal püsida ja võib-olla alles Mihkli ajal ümber asuda. Igal juhul paistab talu enne Ansu väimehe Tõnise peremeheks panekut juba oma praegusel kohal olnud. Jaakudega seoses meenub aga veel üks Koguva pärimus, nagu oleks legendaarne Kiku Jaak Koguva teomees olnud! Olgu öeldud, et Kicko Jack esineb 1723.a Kansi mõisa vakuraamatus ja teda on meenutatud Piiri loos, kus oli oletatud, et ta orduaegsest Wannaleibe (ka Wonneleib) vabatalust võis pärineda. Peame lihtsalt tõdema, et selleaegsetest asjadest arusaamiseks ja pildi loomiseks ei ole piisavalt informatsiooni ja selles mõttes on iga pärimusekild väga väärtuslik ning samas kordame, et igas pärimuses on oma “iva”, kuid tavaliselt on see suust-suhu edasi andes nii moondunud, et seda mingisse mosaiik-pilti sobitada niisama lihtsalt ei õnnestu! Samal ajal seisab ERMis ja Kirjandusmuuseumis suur hulk surnud materjali, mis läbi töötamist ja mõtestamist ootab… Nii tundub praeguse Muhu muuseumi tööpõld lõputu ja 19. ning 20. sajandi küla hoonete-rajatiste “muinsuse” hoidmine nagu ka kinnaste-kapetate koide eest kaitsmine on üsna teisejärguline ülesanne – vaimne vara on materiaalsest igas mõttes olulisem ja ka igavikulisem.
Nii või teisiti on 1731. aastaks hakanud Keinaste Laso Jack, kelle umbkaudseteks daatumiteks 1690–1760 oletame, Suuremõisale koormisi kandma. Adramaa-revisjoni järgi oli Jaagul sel ajal kaks poega ja kolm tütart, kelledest hilisemais dokumentides vaid poeg Mihkel (~1730–~1780) esineb. Mihkli surmaaeg on küll selgumata (temagi on vist merel uppunud!), kuid 1769.a võttis Mihkel teise naise – Käspri (Jurna) Juri tütre Riste, kellega tal kaks tütart (Rõõt ja Mare) sündisid; esimene sai küpses eas Käspri “kolmanda” Käspri teiseks naiseks, aga Mare suri 14-aastaselt. Mihkli esimene naine suri 19.02.1767 (nime surmakanne ei märgi!) ja sellest abielust jäid pojad Mart ja Jaak ning tütar Lutsi (suri 1809.a vallalisena). Mihklit märgib peremehena vaid 1778.a vakuraamat (ilmselt ta siis veel elas), kuid 4 aastat hiljem esimeses hingeloendis oli peremeheks Mihkli vanem poeg Mart (~1745–1800), kes vallalisena ka 1795.a oli peremeheks märgitud. Mihkli teine poeg Jaak (1758–1804) abiellus 1794.a Külasema Kohi Juri tütre Ingliga ja paistab ka peale venna Mardi surma peremeheks kinnitatud, sest just temalt näib olevat talunimi jäänud (hingeloendites kandis talu siiski Keinaste nime edasi!). 1800.a kaardil näeme numbriga 2a talu enam-vähem Jaagu kohal, kuid kaardile on Michli Jaan kirjutatud! Sellenimelist peremeest ei ole talul kindlasti olnud ja siin peab küll “kirjaveaga” tegemist olema, kuidas ka see tekkinud oleks – küllap on ikka Jaaku mõeldud.
Jaagul ja Inglil on teada ainus poeg, 1795.a sündinud Mihkel, kes 1814.a nekrutiks võeti ja sellega said vana Jaagu meesliinid otsa. 1800.a abiellusid Vanamõisa Tähvena noorem perepoeg Tõnis ja uppunud Ansu Aadu tütar Lutsi ning 1811. aastaks oli Suuremõisa rentnik Tõnise oma Koguva arvestusüksusel, kus kaks venda varases eas surid, peremeheks pannud. Tõnise pere sai priinime AER ja ju on temagi uisu peal ametis olnud. Paneme aga tähele, et põlised Koguva mehed hakkasid “väärikamat” Tüüri nime kandma, kuigi sellest lähtudes oleks nagu uisu peal tüürimehi rohkem kui aerumehi olnud!

Tõnis Aerul (1773–1843) oli Ansu Lutsiga viis poega ja kolm tütart – neist esimene poeg Tõnu (1798–1830) oli enne laulatust n.ö. vallaspojana sündinud. Ta suri noorelt; tema ainus poeg Mihkel suri aastaselt ja tütar Eed sai 1853.a mehele. Tõnise ja Lutsi teine poeg Juhan (1800-19) suri ka noorelt ning kolmas poeg Aadu 2-nädalasena. Järgmiseks peremeheks sai n.ö. teisel katsel Aaduks ristitud neljas poeg ja viies poeg Tähve suri jällegi kahe kuu vanusel. Kolmest tütrest ainsana jõudis abieluni vanem tütar Mare; Rõõt (1806-71) jäi vanatüdrukuks ning noorim tütar Eed suri 4-aastaselt.
Aad Aer (1810-78) abiellus 1833.a Ansu (Välja) Tooma tütre Marega ja sündisid kolm poega ning kaks tütart. Vanem tütar Ingel suri lapsena, aga Ruudule tuli 1868.a koduväi, kellega edasises lähemalt tutvume. Esimene poeg Tõnis pidi talu pärima, kuid Viiraküla Kuusiku mehed võtsid temalt hiljem sisuliselt talu üle. Aadu teise poja, 1841.a sündinud Madise hilisem käekäik kirikukirjades ei selgu, aga kolmas poeg Tõnu suri 3-kuuselt. Kasulapsena kasvas Jaagul üles veel Madisega üheealine Kõinastu tüdruk Eed, kes hiljem Pallasma Saadu (Ellumäe) Madise naiseks ja lõpuks veel Käspri Mihkli naiseks oli.
Pereema Mare suri 1872.a ja samal aastal laulatati Aad Päelda juurtega Soonda sulase Aadu tütre Ingel Ruttuga, kes Jaagul ümmardajaks oli ja kellega Aadul juba eelmisel aastal vallaspoeg Mihkel oli sündinud (see Mihkel oli pärastpoole Rootsivere Nuka vabadik ja ostis hiljem Põitse mehelt Andrei Murdilt Pädaste Kesküla asunduskoha).
Jaagu teine Tõnis Aer (1834-94) laulatati Välja Mihkli tütre Rõõdaga (eespool arvatud ka Tõnise sulase “pulk-Mihkli” emaks) ning sündisid kolm poega, kuid kõik surid noorelt (Mihkel ja Madis imikueas; Juri sai 23-aastaseks). Rõõt suri 31-aastaselt 1862.a ja Tõnis võttis teiseks naiseks soldati tütre Kadri Adamovi (1838–1904). Sellise priinime oli saanud Kadri isa – väljateeninud soldat Jaen, kes tegelikult oli ühe Tamse mõisa teenistuses olnud Juri ja Orbuse Mare poeg (Targa Priide esiisa Peetri poolvend). Nimelt sai Orbuse Mare Tusti Aadu Aadu 3. naiseks ja Tustilt võeti ka tema poeg Jaen nekrutiks ning nähtavasti sai kasuisa Aadu järgi kroonus priinime ADAMOV. Kroonust tagasi jõudnud Jaen abiellus Viiraküla Lauritse Ingel Üht’iga, aga kus Jaani ja Ingli hilisem elupaik oli, ei olegi selge, sest soldatiperesid hingeloenditesse ei kantud!
Kadriga sündisid Tõnisel veel viis poega ja kolm tütart. Noorim poeg Tõnu suri 7-aastaselt ja viimane tütar sündis 1882.a surnuna; Mare ja Kadri said mehele. Teise abielu vanem poeg Joosep on Rullingo andmeil millalgi Tornimäele asunud, kuid oli 20.s algul Koguvas mõrrasulaseks ja omandas Tamse Riidale läinud Mäe Tõnu Tüüri vabadikukoha (sellest oli äsja juttu). Joosepi teine vend Mihkel (1867-88) olevat 21-aastaselt Tamse all (Paenase lõppes allikate peal) uppunud, aga kolmas vend Jaen/Ivan Aer (1869–1901) laulatati 1900.a Rannaküla Niidi Mihkli tütre Mare Rehepapiga (räägitakse, et Marel olnud Tamse mõisa rentnikust Väärnovist poeg “põlle all” ja Jaen oli Niidil n.ö. hädaabi-väimees).
Tõnise 2. abielu neljas poeg Madis Aer (1873–1912) elas oma perega Andrusel, kus tal Andruse Madise tütre Marega neli poega ja kaks tütart sündisid. Esimene poeg Joosep ja kolmas poeg Jaen surid imikutena, aga 1898.a sündinud Mihklil on 1. Maailmasõja eest õnnestunud Ameerikasse jõuda, kus tema kaks tütart (Elvi ja Naima) veel uuel aastatuhandel Aeru nime kandsid. Madise ja Mare tütrel Ristel sündis vallastütar Aliide (Mõntu asunud Välja Mihkel Schmuul olla selle patu enne surma omaks võtnud), aga hiljem Riste abiellus Saaremaa mehe Aleksander Kibitsaga, keda 1959.a rahvaloenduse lehel oma kasutütre Aliidega Andruse teise leibkonnana juba kohtasime! Riste noorem õde Ingel sai ühele Pöide valla Pitkale mehele ja Saaremaale (Tornimäe kanti) asus ka Madise ja Mare noorim poeg, 1907.a sündinud Anton Aer. Lisame, et Riste oma noorema tütre Heidiga vist 1959.a hoopis Tallinnas oli!
Koguvas on mitmesuguseid jutte ja lugusid sellest, kuidas Viiraküla Kuusiku (Tähvena) Jaagu kaks poega Juri ja Madis 1870-ndatel Koguva Jaagule asusid ja pärimisõiguslik Tõnis Aer oma talust ilma jäi. Objektiivsema pildi sellest peaksid Suuremõisa kogukonna-kohtu protokollid andma, kuid neid ei ole kahjuks säilinud. Üldjoontes paistab asi sellega alanud, et Kuusiku Jaagu noorim (viies) poeg Madis Noor (1846–1932) on 1868.a Jaagu Tõnise nooremale õele Ruudule koduväiks tulnud. Madis olnud joomamees ja ju siis naisevenna Tõnisega ka tülid tekkisid, aga asi päädis sellega, et millalgi 1870-ndatel (arvatavalt siiski peale vana Aadu surma 1878. aastal) tuli Madise vanem vend, Kuusiku Jaagu kolmas poeg Juri/Jegor Noor oma perega Jaagule “korda looma” ja lõpptulemusena sai temast Jaagu peremees, kuna ta nähtavasti Jaagu koha Suuremõisalt välja ostis. Juri lõi noorema venna Madise majast välja ja Madis pidi omale Kopli vabadikukoha ehitama; Tõnis Aeru pere olla Juri aga Jaagu sauna paigutanud.
Juri Noorel oli Kallaste Punni Ristega kolm poega ja tütar Mare. Esimene poeg Maksim Noor (1863–1930; Juri oli õigeusku läinud ja tema pere oli Rinsi koguduses) jäi Jaagu peremeheks; teine vend Jaen/Ivan Noor asus Suuremõisa Sildu-Rannale ja kolmas poeg Juri jun. Noor sai hiljem Nurme mõisast Eha asunduskoha. Nendest on pisut veel vastavate latsikülade lugudes juttu.
Maksim laulatati Andruse Madise tütre Riste Schmuuliga (olid niisiis Madis Aeruga kälimehed!) ja õigeusus sai Ristest Kristina, mida Riste elupäevad olla kahetsenud, et ta mehe pärast usku vahetas! Nende esimene poeg Ivan jäi Jaagule; teine poeg Matvei ehitas omale Jaagult pisut Igaküla poole Kalju osatalu ja Joosep läks Jurnale koduväiks. Ainus tütar Kristiina (ema meelest ehk Riste) sai Rinsi Uielu Matvei Otsa naiseks (suri noorelt rinnavähki).
Kruntimis-andmetes oli 51,4-hektarine Jaagu talu isa Maksimi ja poja Matvei kaasomandis. Nii ei ole Madise vanem poeg, 1887.a sündinud Ivan Noor nagu vormiliselt peremees olnudki, kuid tal sündisid Jaagul Kõinastu Matsi-Jaani Ingliga (Kivihall) kaks poega Rafael ja Heini, kes nõukogude mobilisatsiooni eest põgenema pääsesid ja peale sõda Vancouverisse jõudsid (viimane tuli vanas eas sünnimaale tagasi, kuid asus Pärnu). Siinkohal peaks märkima, et Vancouveris tekkis 1950-ndatel lausa Koguva koloonia (Kalju Helju Noor, kes sealsel eesti surnuaial käinud, teab vähemalt 18 Vancouveris olnud Koguva inimest kokku lugeda). Merel olnud mehed ei tulnud juba ärevate aegade saabudes enam koju tagasi ja Punaarmeel õnnestus Koguvast mobiliseerida vaid neli meest: Nuka (Nurga) Ärni Tüür, Andruse Volli (Vladimir) Tarvis, Sumari Värdi (Ferdinand) Tüür ja Mäe Veeda (Feodor) Müürisepp.
1959.a olid Jaagule jäänud kaks leske: 91-aastane vana Madise lesk Riste (Kristiina) ja Ivani lesk Ingel. Ajutiste asukatena oli sel ajal Jaagul nähtavasti “Tormipoja” kolhoosis ametis olnud Soonda Juri Ülo Äkke oma perega (naine Liiva Pendu Aino ja kaks poega). Viimase maareformiga läks Jaagu koht Sumari Endli tütre, moekunstnik Hilja Tüüri valdusse.

KALJU

Kopli

10. LAASU

Laasu ja Sumari õuemärkide vanust teadmata võib neid siiki rootsiaegseteks arvata, sest sellest ajast on ka sugulas-taludega tegemist. Eespool juba selgitasime, et Laasu esimeseks katkujärgseks peremeheks oli enne katku sündinud Nikri Petri Jahn (~1700–1779), kuid et teda adrarevisjonides miskipärast Weripe Laasu arvestusüksusega seostatakse (sarnaselt sellele, nagu Ansu ja Vanatoa hiljem hingeloendites olid ühe arvestusüksusena kirja pandud), ilmub Jaen peremehena alles enne surma 1778.a vakuraamatus. Et Priidel oma tabelis kõik läbi aegade Weripe lisanimega esinenud peremehed Laasu veergu paigatas, on üsna eksitav. Katku üle elanud Weripe Laasul ei selgu hilisemaist dokumentidest ühtki järglast ja esimeses hingeloendis Nikri Jaani vallaliseks jäänud noorema poja Weripo Laasuks nimetamine on pigem “anakronism”! Siinkohal on suureks abiks 4 aastat varasem 1778.a vakuraamat, kus poole adramaaga Nikri Petri Jahn üsna ilmselt Laasut ja Summara Jahn oma veerandi adramaaga eespool jutuks olnud Sumarit märgib; nende vahele on aga kirja pandud ½ söötis adramaad – Werripeh Laas Land ! Sinna paika see jäigi ja võib kinnitada, et ainus katku üle elanud teomeeste talu 18.s lõpuks hääbus ning seda ei taastanud Suuremõis ka hiljem mitte. Kas Jaani selle juures rootsiaegse Nikri Peetri otseseks järglaseks saab pidada, on omaette küsimus ja sama ebaselge, nagu Jaagu esimese Jaagu Keinaste Laasu pojaks ning Väripea Laasu rootsiaegse Weripe Mihkli pojaks pidamine!
Enamasti jäid talunimedena käibele 18./19. sajandivahetuse nn. reguleerimiskaartide spetsifikatsiooniköites esinenud peremeeste nimed, kuid Laasu peremeheks oli sellel ajal juba Laso Michel. Nii tuleb tunnistada, et Laasu talunimi on 1. hingeloenduse peremehest jäänud, kes 1788.a vallalisena suri, kuid Väripeaga ei olnud sellel Laasul õigupoolest midagi tegemist.
Nikri alias Laasu Jaanil kohtame varastes säilinud meetrikates peale skeemil kujutatud kolme poja ka kahte tütart Mare ja Riste, kes vastavalt 1773. ja 1772. aastatel mehele said. Jaani vanemast pojast Jaanist rääkisime Sumariga seoses; teine vend Tähve (~1748-79) abiellus 1763.a Paenase Tõnise Eeduga ja neil jõudsid tütar Rõõt (suri 2-aastaselt) ning neli poega sündida. Kõik neli poega olid kirjas ka esimeses hingeloendis, kui peremeheks oli Tähve noorem vend ja talule nime jätnud vallaline Laas Jaani poeg (~1754-88). Meetrika järgi suri Tähve 1779.a märtsis, aga et 1778.a vakuraamat peremehena veel vana Jaani märgib, oleme ka tema surma-aastaks 1779 oletanud, kuigi meetrikast on täpne aeg leidmata ja temagi puhul võib uppumissurma kahtlustada!
1795. aastaks oli peremeheks pandud Tähve esimene poeg Nikri Laso Mihkel (1768–1829), sest onu Laas oli 1788.a vallalisena surnud. Tähve teine poeg Mart (1770–1849) on “suur-reguleerimiste” ajal nähtavasti Suuremõisa ja Hellama vahetushingeks saanud ja tema leiame 1811.a loendis hoopis Hellama mõisa vabadikuna ning 1826.a loend märgib teda Oinal heinamaa-vahina (sai seal priinime VAHT). Kaks nooremat venda Jaen ja Laas jäid surmani (hingeloendite järgi) algul vanema venna Mihkli ja hiljem tema poja Tõnise sulasteks. Jaanil oli ka Igaküla Oeldu Andruse tütre Marega neli tütart (kaks neist, Riste ja Mare abiellusid), kuid Mare suri juba 1815.a ja nähtavasti on 40-aastaselt lesestunud Jaen vanapoisist venna Laasuga 1820-ndatel omale külast väljas Tillu pool rannas oma eluaseme teinud, millist kohta Koguvas “poiste aiana” mäletati. Vennad surid mõlemad 1842. aastal – Jaen 68- ja Laas 64-aastaselt. Talust välja asumine võis, muide, sellega seotud olla, et mõisapiiride korrastamise järel pidid Laasu ja Tooma talud oma asukohad vahetama ja vanapoisid ehk sellest “sumast” eemale tahtsid (väidetavalt on ühe Tooma vana aida palgid 1812.a praeguse Laasu õuest Toomale toodud).
Laasu Mihkel võttis 1791.a Külasema Marjavälja Hansu tütre Mare naiseks ja neil oli kolm poega. Esimene poeg Juri on teise loenduse andmeil aastaselt surnud, kuid Mihkel (1794–1841) ja Tõnis (1798–1867) said täismeesteks. Vanem vend Mihkel Tüür viidi noore mehena (juba 1816.a loendis, võimalik, et samuti talude vahetuse ajal) Rootsivere Ansu-Tõnisele sulaseks ja sai 1834. aastaks Rootsivere Runnil peremeheks. Nii jõudis Tüüri nimi üsna varakult ka Rootsiverre. Märgime, et vana Mihklit on poegade sünnikannetes vähemalt ühel korral kippar Mihkliks nimetatud ja seega võib väita, et Laasu Tüürid tõepoolest ka nimele vastavat ametit on pidanud.
Mihkli noorem poeg Tõnis Tüür (1798–1867) jäi isa surma järel kodus peremeheks. Ta oli juba 1816.a laulatatud Jurna Juri tütre Kadriga ja neil oli kolm poega ning 1828.a kaksikud Riste ja Tõnis sündinud. Peale seda sündisid veel kaks poega. Viis vanemat last jõudsid kõik abieluni. Ainus tütar Riste sai 1848.a Kõinastu mehele; kaksikvend Tõnis (1828–1912) võeti 1845.a kroonusse, kuid on 43-aastaselt 1871.a vabanenud ja abiellus 1876.a Käspri Aadu tütre Kadriga. Pärimuse järgi olla soldat Tõnis Käspri veskit ehitanud ja siit ka vanatüdrukuks jäänud Kadri (1837-98) omale kaasa saanud. Nad elanud Vahtna kordoni juures, kus neil 1877.a ka poeg Mihkel sündis. Viimasest räägime veel Põlluvälja vabadikukohaga seoses.
Tõnise ja Kadri kaks nooremat poega on järglasteta surnud: Mihkel (1833-51) suri 18-aastaselt ja 1837.a sündinud noorem poeg Priidu oli viimases hingeloendis veel noore vallalise mehena kodus kirjas, kuid personaalraamatu andmeil on ta 1859.a kroonteenistuses surnud. Kolm vanemat poega jäid aga kõik koju. Neist noorim, Tähve (1825-90) on ennast kroonuteenistusest vabaks ostnud. Ta abiellus küpses eas 1860.a Soonda Simmu ümmardaja Kadri Soondiga ja neil oli ainus poeg Aadu Tüür (1863–1925). Teda peaksid vanimad Koguva inimesed veel Laasu sulasena mäletama. Aadul oli Tooma Toomase tütre Ingliga poeg Madis Tüür (läks Rootsivere Ansu-Jaanile koduväiks) ja tütar Riste, kes Vanatoa Jaani naiseks sai. Vana Tõnise teisel pojal Jaanil (1823-97) oli Mäla Tähvena Eed Pautsiga ainus tütar Ingel, kes sai Külasema Marjavälja Juri naiseks.
Tõnise esimene poeg Tõnu Tüür (1819-87) sai isa järel 20 aastat peremees olla. Talle sündisid Rootsivere Salu-Andruse Ristega (Saad) kaks poega ja kuus tütart – kolm tütart abiellusid, Riste ja Eed jäid vallalisteks ning Kadri suri lapseeas. Tõnu pärimisõiguslik poeg Jaen Tüür (1842-83) suri isast varem 41-aastaselt. Temast jäid kaks tütart (Kadri ja Riste) ning ainus poeg Mihkel, kes isa ja vanaisa surma järel alles alaealine oli. Nüüd jäi Mihkli täisikka jõudmiseni ajutiseks peremeheks Tõnu teine poeg, tulevase peremehe onu Mihkel Tüür (1851–1918), kes hiljem omale Tamsel Kondimäe latsikoha ostis. Selle Mihkli järglastest saame lähemalt “Tamse ajaloos” lugeda. Märgime siiski, et Mihklil oli Mäla Jaani-Andruse Kadriga (Ausmees) kaks tütart ja kaks poega sündinud. Vanemad lapsed (Kadri ja Jaen) surid väikestena; Madis Tüür päris Tamsel Kondimäe koha ja noorim õde Ingel sai Paenase Abru Madise (Vasiksaat) naiseks.
1902.a abiellus Mihkel jun. Tüür (1879–1946) Igaküla Pärdi-Matsi Marega ja asus Laasu peremeheks. Pärimuste järgi olnud uus perenaine küllalt sõnakas ja tallu jäänud noorperemehe tädi, vallaliseks jäänud Eed Tüür (1864–1933) olla nüüd Laasult välja tõstetud, milleks talle külavahele (Välja ja Käspri vahel) väike Kupitse eluase on tehtud.
Mihklil ja Marel sündisid kaks poega (Joosep ja Mattias), kuid mõlemad surid noorelt. Hiljem võeti kasulapseks Tagaverelt pärit noorelt orvuks jäänud Aleksandra (Saale) Kanal, kes omal käel oli tulnud Koguvast karjasekohta otsima. Kruntimisandmetes oli endiste teomeeste taludest Laasu kõige suurem – 53,97 hektarit. Koht oli Mihkel Tüüri nimel ja kaasomanikuna oli märgitud ka kasutütar Aleksandra Kanal. Viimane läks 1944.a sõjasügisel põgenikega kaasa (olla hiljem Vancouveris Tõnise Herbert Schmuuliga abiellunud); Mare suri 1941.a ja juba sõja ajal tuli Laasule suiliseks Paenase Abru Madise tütar Liina Vasiksaat. Vana Mihkel leiti 1946.a suvel looreha kõrval surnuna.
1959.a rahvaloenduses olid Laasu elanikeks Liina Vasiksaat, korterilisena toonane “Tormipoja” kolhoosi raamatupidaja Aino Trepp ja Siberist tagasi pääsenud Vanatoa Jaani lesk Riste Tüür-Schmuul. Viimasel õnnestus hiljem poja juurde Ameerikasse pääseda.
Kolhoosiajal olid Laasul Paenase Abru (Jaani) Vasiksaadud – peale Liina ka vend Artur. Nende surma järel on nüüdseks koha omandanud Kondimäe Madise pojapoja – Tamse Sarapuu Paul Tüüri tütar Kadri Tüür ja nii püsib koht kippar Mihkli järglaste valduses.