Mõtteid, meenutusi, mälestusi
Kopli servas oli ka mu sünnikodu saun lahtise kaevuga suure veeloigu ääres. Sellest loigust sai saunast tulles ikka läbi sumatud. Oi neid kuldseid aegu!
Koplis oli kiik ja suur ümar tantsumuru, millel rohi päriselt kasvama ei jõudnud hakata, sest see suvel igal nädalavahetusel mustaks tantsiti. Siin oli Külasema ja ümberkaudsete noorte kooskäimise koht. Samas mängiti ka igasuguseid ringmänge, tantsu- ja laulumänge. Alati ei olnud lõõtsapilli kohe käepärast ja siis sai ka oma laulu saatel tantsida või mõnda ringmängu mängida. Meeles on kaks laulikut, kes minu ajal nagu tantsumuru ööbikud olid: Mardi Liina ja Jaagu Liina (pärastine Leemeti perenaine). Üks sageli kõlanud lauludest oli järgmine:
Kui lapsena luitasin luhas
ja mängisin nooruse teel,
siis oli mu süda nii puhas,
kui vesi, mis allikas kees.
Kui mesilind jalga mul nõelas,
see ainuke haav oli mul.
Seda arstida oskas mu ema
ja terveks sai haavatud jalg
Nüüd neiuks juba olen ma sirgun’d
ja neiuna kindel mu meel;
nüüd leinan neid aegu ma taga,
mis kaotasin nooruse teel.
Nüüd lõpmata valu teeb mulle
üks pisar, mis salajas on;
seda arstida ei oska ema
ja terveks ei saa minu rind.
Need sinised lilled, nad meeldivad mulle,
ma köidan nad kimpu ja kingingi sulle,
sest maalitud lilledel lõhna ei ole
ja sunnitud sõprus on südamel’ kole.
Ma nopin need lilled, mis kannab maa pind
all orus, puu vilus, kus tundma sain sind.
Seal ligidal laulis õrn ööbiku suu:
„See noormees on üksinda sulle ju truu“.
Üks ainus kord aastas on õiekuu,
üks ainus kord naeratab nooruse suu:
üht ainukest südant võid armasta’,
ära mitut oma rinnale vajuta.
Kes mitut oma rinnale vajutab,
see kõige kallima kaotab
ja pisaraid valab siis lõputa;
enam armastust iial ei leia ta.
kui ma naabri pulmapidul' sõitsin sinuga.
Läbi paksu kasemetsa viis siis meie tee,
salal viisil laulis ööbik, laulis minule.
Neiukene, noorukene, ilus oled sa!
Tahtsin seda salal viisil sulle ütelda.
Aga hobu tõmbas ruttu, vanker veeres nii,
sõnad sulasivad suhu, jäivad pooleli.
Mõneks ajaks elu saatus kodumaalt viis mind;
tulles tagasi ma tahtsin tervitada sind.
Aga sa ei õitsen enam, ega naeratan;
elu eksi-radadele olid närtsin sa
Leilenderit sai tantsida ka järgmiste sõnadega lauldes:
Ei usu mina sind, sina petad ära mind.
Sina püüad mind ära meelita!
Vale-rii, vale-raa,
vale rim-pam-paa!
Las elan parem ilmas üksinda.
Sinu süda on külm nagu talvine ilm
ja sagedasti naeratab sinu silm.
Vale-rii, vale-raa,
...
Ei seda ei või, ei sulle ei saa
ma iial truudust vanduma
Vale-rii, vale-raa,
...
Sina teised ära petsid oma kavalusega
ja jätsid mind maha leinama.
Vale-rii, vale-raa,
...
Sui oli kätte tulemas,
tali oli mööda minemas;
poisid vedruvankritega
olid kosja minemas.
Üks neiuke läks roosiaeda,
sidus omal kuldsed helmed kaela;
noppis sinililleksed
ja kinkis oma peiul’ need.
Oh Maali, Maali sa ei tea,
su rinnal hingata on hea;
sa sulad minu südames
kui suhkur kuuma kohvi sees.
Las armastan sind üksinda,
ära teisi poisse ihalda;
ole ainult üksi mulle truu
ja unusta kõik ära muu.
Ma ei salli seda ilma peal,
et teised suudlevad sind seal.
Ma armastan sind üksinda,
ära sinagi teisi kallista.
Armastan sind ikka nii
just oma elu lõpuni
ja kui tarvis kauemgi
kasvõi veel külmas hauaski.
Siis sasis iga poiss oma tüdruku käest kinni ja mindi tüdruku poole lühikest suveööd veetma.
Pärast selgus, et kiige juures oli olnud tõeline lööming, mille tagajärjel suri üks noor Igaküla poiss, kes oli tulnud sinna oma pruuti külastama. See pruut oli Külasema Koosi Tiina, kes sel ajal oli suiliseks ühes kopli serva jäänud peres. Seal peres oli ka kaks Tiina-ealist noort poissi. Üks neist vist oligi selles tülis peasüüdlane ja putkas hiljem välismaale. Tiina peigmees jäi aga pussihaavast ja kaotatud verest põdema ning suri vist järgmisel talvel. Tiina leidis omale küll uue peigmehe ja elas veel tükk aega, aga mulle jäi sellest kõigest hinge väga kurb mälestus, olgugi et alles üsna mõistmatu laps olin. Ühte ma siiski arvan olevat aru saanud: kui sa usud ja loodad Jumala abile, siis tema aitab kõigist raskustest üle. Tema on helde ja hea ega karista sind lõpmatuseni, vaid ka halastab ja armastab sind, kui teda kõigest südamest palud.
[Need meenutused on kirja pandud 1998,a sügisel Ü.R.]