HEADER

Käesolev leht oma veebikaustas sündis eesmärgiga tutvustada Saaremaa koduloo-huvilistele pisut Ajalooarhiivi fondi 311. Selle moodustajaks on saanud Saaremaa maareguleerimise- ja revisjonikomisjon ning fondi piirdaatumiteks märgitakse 1731 – 1884. Fondimoodustaja kutsuti ellu vist alles 1760-ndatel aastatel, kui Liivimaa kubermangu-valitsus mõisapiiride korrastamise ja vana adramaa mõiste järjekordse reformimisega algust tegi. Sellega seoses peaks kõigepealt meenutama, et Põhjasõja ajal jäi Saaremaa (koos Muhuga) esialgu umbes pooleks sajandiks omaette provintsi staatusesse – ei kuulunud formaalselt ei Eesti- ega Liivimaa kubermangu koosseisu, sest rootslased jõudsid Kuressaarest varem jalga lasta ja Peeter neilt kapitulatsiooni-aktile allkirja ei saanudki! Nii muutusid saared vormiliselt jälle üheks Liivimaa kreisiks alles 1767. aastal.
Selleks ajaks, kui tsaarivõim oma kubermangu-valitsuste kaudu hakkas uutes provintsides "korda looma", oli Saaremaa rüütelkond (suuresti vist uue võimu all päris oma-algatuslikult) korraldanud juba viis adramaarevisjoni aastatel 1731, 1738, 1744, 1750 ja 1756 ning vastavad mahukad arhivaalid EAA.311.1.89... 93 moodustavadki tänase (2017.a) Saaga vakuraamatute vastava rubriigi esimese ja Saaremaa mõttes kõige olulisema sarja Adremaarevisjonid. Siinkohal ei ole siiski põhjust sellel vaid viiest säilikust koosneval sarjal pikemalt peatuda, sest siinses veebikaustas on saadaval ka hüperlinkidega "spikker" kihelkondade ja mõisade kaupa kõigi revisjonidega haaratud mõisade spetsifikatsiooni-tabelite ja/või vakuraamatute kiireks leidmiseks. Jääb üle vaid rõhutada, et paleograafiat tundvatel ja pisutki saksa keelt oskavatel huvilistel tasuks kindlasti püüda tutvuda nii oma "kunagise kodumõisa" spetsifikatsiooni-tabelile eelnevate üldiste andmetega kui ka vakuraamatule järgnevate konstateerivate punktidega kõnealustes revisjomides.
Et 1760-natel alanud ja peaaegu sajandi väldanud protsessi on sageli nimetatud ka mõisapiiride reguleerimiseks, on siinne failikaust just sellekohase (saksakeelse) nime Regulierungen saanud – seda enam, et 18.s lõpul ja järgnenud sajandivahetuse aegu koostatud rohket kaardimaterjali sisaldab Ajalooarhiivi fond 2072 (nimistu 3) ja neid kaarte on tihti ka reguleerimiskaartideks nimetatud. Koduloolastel on kasulik teada, et rootslased jõudsid enne Põhjasõda oma uued valdused (eriti saared) üsna põhjalikult kaardistada ja neid kaarte koondab fond 308 (nimistu 2 järgi); kaartidest huvitatuil on aga järgmisena põhjust just 2072. fondi poole pöörduda. Siinkohal tuleks küll tähelepanu juhtida mõneti eksitavale seigale, et vene võim alles 1770-ndatel rootslaste poolt kaasa võetud Liivimaa Kaardikoja 17.s lõpu kaarte välja nõudis! Igal asjahuvilisel on VAU kaartide infosüsteemi rakenduse abil lihtne veenduda, et näiteks kaks Muhu kihelkonna Pädaste eramõisa kaarti EAA.308.2.55 (koostamisaeg 1695.a) ja EAA.2072.3.426c-leht_43 (koostamisaeg 1772.a) sisuliselt identseid kaarte kujutavad! Ilmselt on aga viimane nimetatuist lihtsalt venelaste nõudmisel 1772.a Rootsis tehtud koopia 1695.a kaardist, mis siis millalgi 2072. fondi albumiks nimetatud liitsäiliku 426c ühe lehena on kirjendatud. Pöördudes nüüd ammu uuendada lubatud AISi poole, selgub et kogu "album 426" ainult Saare maakonda (tänase haldus-hierarhia mõttes) sisaldabki, aga see on omakorda kihelkondade kaupa seitsmeks "osa-albumiks" jagatud: a Kaarma, b Jaani, d Pöide, e Püha, f Valjala ja g Karja. Võiks arvata, et see jaotus sellest ajast pärineb, kui c-täht ei olnud veel eesti tähestikku arvatudki, sest AISi järgi on 426c pealkirjaks "Mitmesugused kihelkonnad" ja see peaks sisaldama 25 lehte (kõik 7 osa-albumit kokku sisaldaksid AISi järgi 337 kaardilehte). Nüüd peaks tähelepanelik lugeja küsima, et kuidas siis Pädaste mõisa kaardileht albumis 426c saab nr.43 olla kui AISi järgi selles üldse vaid 25 lehte sisaldub?! Seda tuleks tänastelt rahvusarhiivi spetsialistidelt küsida, aga et siinkirjutaja neid niigi on oma küsimustega ülearu "kiusanud", siis jäägu see siinkohal praegu lahtiseks. Pealegi on paljud kindlasti märganud, et just kaartidega seoses on leht kui niisugune arhiivitöötajate jaoks juba mitmetähenduslik mõiste, sest suuremad kaardid (kas lehe või rullina esinevad füüsilised säilikud) on ju digiteerimisel paratamatult mitme lehena skaneeritud! Lisame ainult, et eespool viidatud VAU kaartide infosüsteemi täpsem otsing annab "leidandmetele" EAA.2072.3.426c hoopiski 38 "sobivat vastet".  Need algavad lehtedega 1a ja 1ap (kas ja kuivõrd neid kaartideks nimetada, selles võib igaüks ise veenduda) ning kohe järgneb leht 3!  Lehtede numeratsioon jõuab neis leidandmetes lõpuks 45-ni, aga 9 lehenumbrit (2, 5, 8, 12, 27, 29, 33, 37 ja 41) on selle juures sootuks ära kaotatud ning kolm lehte (19, 25 ja 44p) on seni digiteerimata. Nii jääb säiliku 426c tegelik lehtede arv üsna arusaamatuks. Küll aga võib kinnitada, et seegi "album" üksnes Saare maakonnaga piirdub ja vähemalt tosina kaardiga on selles kõige arvukamalt esindatud Kihelkonna kihelkond. Võib uskuda. et rootslased kahe Sõrve ja Mustjala kihelkonna kaartide koopiaid hiljem venelastele ei andnudki; peale Kihelkonna on albumis mõned Kärla kihelkonna kaardid ja täiendavalt juba nimetatud Kaarma, Pöide, Püha ning Valjala kaarte. Muhu 17.s kaardid leiab kõik peale Võlla mõisa omade 308. fondist ja seetõttu jääb huviga oodata albumi 426c lehe 44p digiteerimist!
Jätame siiski AISi ning VAU kaardirakenduse arvustamise ja pöördume tagasi algul lubatud 311. fondi juurde. Selle fondi teiseks sarjaks peale Adramaarevisjonide nimetab tänane Saaga rubrikaator Aruannete sarja, milles vaid kaks digiteeritud säilikut 96 ja 97 leiduvad. Need puudutavad Kuressaare (Arensburg) linnaga seotud kolme mõisa "reguleerimist", aga jääb selgusetuks, kui palju 311. fondi kokku 1103-st säilikust arhiivitöötajate meelest üldse aruanneteks kvalifitseeruvad ja millal nende digiteerimist võib oodata?
Saaga rubrikaatori järgi on 311. fondil veel kaks sarja, millede digiteeritud säilikud saab kihelkondade kaupa kokku lugeda. Need on Vakuraamatud ning Kaardid ja kirjeldusraamatud. Viimane sari õigupoolest küll kaarte ei sisaldagi, sest ainsat kolme kaadriga Jämaja kihelkonnaga seotud säilikut EAA.311.1.551 ei ole põhjust mingiks kaardiks nimetada ja nn. reguleerimiskaardid peaksid  ju ikka tõesti fondi 2072 koosseisu kuuluma! Küllap oleks õigem viimast sarja nimetada lihtsalt "Kaardikirjeldusraamatud", kuid see peaks ehk kuidagi ka VAU kaartide infosüsteemi puudutama. Viimase väitel on neil 143819 kaarti kirjeldatud (mida iganes sellega tegelikult mõeldakse?), aga Saarema reguleerimiskaartide kirjeldus-raamatuist ei paista see rakendus küll midagi arvavat!
Siinkirjutaja võib oma kunagiste kogemuste põhjal kinnitada, et kõnealuse 311. fondi säilikutes 1040 ja 1041 leiduvad kõigil neljal Muhu kihelkonna reguleerimiskaardil kujutatud külade ning hajatalude spetsifikatsioonid – s.t. kaartidele punaste araabia numbritena kantud talude signatuuride selgitused, mis peale muude andmete ka talu ja selle rendiperemehe nimesid sisaldavad. Just need viimati nimetatud andmed pakuvad loomulikult suurt huvi koduloolastele ja oma "sugupuude uurijatele" ning võib-olla tuleb seda isegi üheks põhjuseks pidada, miks just 2072. fondi kaardid paistavad (enne nende digiteerimist) olevat Tartus Liivi tänava uurimissaalis väga intensiivset kasutamist leidnud! Oma sõnade kinnituseks soovitan VAUs vaadata, mis oli järgi jäänud näiteks Pöide kihelkonna kaardisäilikutest EAA.2072.3.398 või ka EAA.2072.3.411 selleks ajaks, kui neid veel vaid "ühe lehena" digiteerida õnnestus.
Olemata arhiivinduse asjatundja, ei oska arvata, kas midagi 311. fondi kaardikirjelduste sarja taolist on ka teiste Eesti- ja/või Liivimaa maakondade koduloolastel kasutada, aga Saaremaa kolleege kutsuksin küll üles "oma" 311. fondile (ja just viimati nimetatud sarja seisukohalt) suuremat tähelepamu pöörama. Paraku puudub ettekujutus sellest, milliste kriteeriumide järgi on 311-nda fondi enam kui 1100-st säilikust ligemale 170 välja valitud ja need Saagas digiteerituina kaartide ja kirjeldusraamatute sarja nime saanud?! Nimelt kannavad eespool nimetatud Muhuga seonduvad säilikud (kolmandaks veel säilik 1042) AISis lihtsalt ühesugust pealkirja Kirchspiel Mohn ja sealt ei selgu isegi säilikute maht mitte, aga digiteerimata nad siiani on. Tartust õnnestus siiski teada saada, et need kolm säilikut sisaldavad vastavalt 282, 455 ja 448 "pagineeritud lehte". Saagast saab teada, et eespool nimetatud talude spetsifikatsioonid võib leida ka 1790. aastaga dateeritud neljast säilikust 674, 675, 676 ja 677, mis kokku 269 kaadrit sisaldavad ja oma "väärtuslikud spetsifikatsioonid" leiaksin nimetatud nelja säiliku kokku 35-st kaadrist, kui "õigete" kaadrite koopiad telliksin! Võrdluseks mainin siiski, et Pöide kihelkonna analoogilised säilikud 1045 ... 1048 pealkirjaga Kirchspiel Peude on seni samuti digiteerimata, aga nende nelja säiliku kogumahuks (Tartu andmetel) on koguni 1788 pagineeritud lehte (vist siiski lehekülge!). Pealkirjaga Allgemeine Beschriebungen on Pöidelt digiteeritud ainus säilik 687 (69 kaadrit aastast 1786), mis tiitellehe järgi üksnes Pöide reguleerimiskaardiga nr.6 seostub. Sellepärast ei ole hakatud selle säiliku talude spetsifikatsioonidega kaadreid siin kokku lugemagi. Möödaminnes võiks aga tähelepanu juhtida Uuemõisa, Kingli ja Saaremõisaga seotud säilikule 690, mis tähelepanuväärne selle poolest, et taludel kaks signatuuri esitatakse – uus ja vana (vt. näiteks Neemi küla spetsifikatsiooni kaadris 21). Säiliku tiitellehelt võib aru saada, et see Pöide reguleerimiskaardi nr.3 juurde kuulub. Kui nüüd tagasi Muhusse minna, siis sealsed 311. fondi "üldise kirjelduse säilikud" ei märgigi reguleerimiskaardi numbrit, mille kohta säilik käia võiks! Et Muhu puhul vaid neljast põhjast lõunasse ulatuvast kaardipaanist jutt on, mis idast lääne poole ühest neljani numbreid kannavad, siis võiks oletada, et 2. paani üldkirjeldus ehk säilikunumbrit 675 ja 3-nda oma 676 kannab, aga faktiliselt on vastupidi välja kukkunud (674 käib küll kaardi nr.1 ja 677 kaardi nr.4 kohta)! 
Muhuga seonduvalt oleks 311. fondi kaardikirjeldussäilikute sidumine 2072. fondi kaardisäiliku numbriga oluline selle tõttu, et igale reguleerimiskaardi kui terviku paaninumbrile vastab vähemalt kolm erinevat 2072. fondi säilikut: nr.1 – 356, 361 ja 372; nr2 – 357, 362 ja 373; nr.3 – 358, 363 ja 374 ning nr.4 – 366, 367 ja 376. Need kaardisäilikud on tegelikult üsna erineva kvaliteedi või ka säilumusega ja küllap pilt teiste kihelkondade osas samasugune on. Sellepärast oleks kõigil huvilistel soovitatav oma kodukihelkonna säilinud kaartidest ja muudestki allikatest parem ettekujutus luua ja sellega algust tehes võiks ehk järgnev Saagast tuletatud tabel 311. fondi kahe sarja kohta ka pisut kaasa aidata:
Kihelkond Vakuraamatud Kaardikirjeldused
Aeg Arv Aeg Arv
Anseküla 1767 - 1811 11 1778 - 1795 14
Jaani 1768 - 1787 4 1770 - 1790 8
Jämaja 1767 - 1812 8 1791 - 1792 3
Kaarma
 1765 - 1811 16 1771 - 1824 12
Karja 1767 - 1778 5 1781 - 1790 42
Kihelkonna 1767 - 1824 18 1790 - 1800 14
Kärla 1778 - 1807 3 1790 - 1827 7
Muhu 1770 - 1809 10 1790 - 1800 7
Mustjala 1767 - 1778 3 1791 - 1803 7
Pöide 1767 - 1790 16 1784 - 1805 6
Püha 1770 - 1838 10 1784 -1788 18
Valjala 1767 - 1795 5 1777 - 1795 25
Kokku: 109 163

Kui oletada, et kõik 311-s fondis leiduvad Saaremaa vakuraamatud (lisaks adramaarevisjonide sarjas olevaile) on tänaseks digiteeritud, siis Saagast saab neid 12 kihelkonna allsarjast 109 kokku lugeda. Kaardikirjeldusraamatute sarja puhul peab küll märkima, et Kärla ja Kaarma allsarjade säilikud 1064 ja 1065 on millalgi ilmselt ekslikult 311-sse fondi arvatud, sest juba dateeringu järgi peaksid need kindlalt rootsiaega ja võib-olla siis pigem 310-sse fondi kuuluma! Peale selle on aga Saaga rubrikaatoris neli säilikut (560, 561, 561a ja 561b) n.ö. allsarja-välistena kaardikirjeldusteks loetud ja peale 12 kihelkonna veel ühe arhivaaliga (576) maakonnalinna Kuressare allsari moodustatud, mida siin toodud tabelisse ei ole lülitatud, kuid mis ühtekokku 168 digiteeritud kaardikirjeldussäilikut moodustaksid.
Nii võime kokku võtta, et tänasest Saagast ühtekokku  5+2+109+168=284 fondi 311 digiteeritud säilikut leiame, aga AISi järgi peaks fondis 1103 arhivaali olema. Mida üle 800 säiliku endast kujutavad, jääb nende eest esialgu varjule, kes Tartusse Nooruse tänavale kohale minna ei saa.

Ülo Rehepapp
Märts. 2017