HEADER
Käesolev leht oma
veebikaustas
sündis eesmärgiga tutvustada Saaremaa
koduloo-huvilistele pisut Ajalooarhiivi fondi 311. Selle moodustajaks
on saanud Saaremaa maareguleerimise-
ja revisjonikomisjon ning fondi piirdaatumiteks märgitakse
1731 –
1884. Fondimoodustaja kutsuti ellu vist alles 1760-ndatel aastatel, kui
Liivimaa kubermangu-valitsus mõisapiiride korrastamise ja vana
adramaa mõiste järjekordse reformimisega algust tegi.
Sellega seoses peaks
kõigepealt meenutama, et Põhjasõja ajal jäi
Saaremaa (koos Muhuga) esialgu umbes pooleks sajandiks omaette
provintsi staatusesse – ei
kuulunud formaalselt ei Eesti- ega Liivimaa kubermangu
koosseisu, sest rootslased jõudsid Kuressaarest varem jalga
lasta ja Peeter neilt kapitulatsiooni-aktile allkirja ei saanudki! Nii
muutusid saared vormiliselt jälle üheks Liivimaa kreisiks
alles 1767. aastal.
Selleks ajaks, kui tsaarivõim oma kubermangu-valitsuste kaudu
hakkas uutes provintsides "korda looma", oli Saaremaa
rüütelkond (suuresti vist
uue võimu all päris oma-algatuslikult) korraldanud juba
viis adramaarevisjoni aastatel 1731,
1738, 1744, 1750 ja 1756 ning vastavad mahukad arhivaalid
EAA.311.1.89... 93 moodustavadki tänase (2017.a) Saaga
vakuraamatute vastava rubriigi esimese ja Saaremaa mõttes
kõige
olulisema sarja Adremaarevisjonid.
Siinkohal ei ole siiski põhjust sellel vaid viiest
säilikust
koosneval sarjal pikemalt peatuda, sest siinses veebikaustas on
saadaval ka hüperlinkidega "spikker" kihelkondade ja
mõisade kaupa kõigi revisjonidega haaratud mõisade
spetsifikatsiooni-tabelite ja/või vakuraamatute kiireks
leidmiseks. Jääb üle vaid rõhutada, et
paleograafiat tundvatel ja pisutki saksa keelt oskavatel huvilistel
tasuks kindlasti püüda tutvuda nii oma "kunagise
kodumõisa" spetsifikatsiooni-tabelile eelnevate üldiste
andmetega kui ka vakuraamatule järgnevate konstateerivate
punktidega kõnealustes revisjomides.
Et 1760-natel alanud ja peaaegu sajandi väldanud protsessi on
sageli nimetatud ka mõisapiiride reguleerimiseks, on siinne
failikaust just sellekohase (saksakeelse) nime Regulierungen saanud –
seda enam, et 18.s lõpul ja järgnenud sajandivahetuse aegu
koostatud rohket kaardimaterjali sisaldab Ajalooarhiivi fond 2072
(nimistu 3) ja neid kaarte on tihti ka reguleerimiskaartideks
nimetatud. Koduloolastel on kasulik teada, et rootslased jõudsid
enne Põhjasõda oma uued valdused (eriti saared) üsna
põhjalikult kaardistada ja neid kaarte koondab fond 308 (nimistu
2 järgi); kaartidest huvitatuil on aga järgmisena
põhjust just 2072. fondi poole pöörduda. Siinkohal
tuleks küll tähelepanu juhtida mõneti eksitavale
seigale, et vene võim alles 1770-ndatel rootslaste poolt kaasa
võetud Liivimaa Kaardikoja 17.s lõpu kaarte välja
nõudis! Igal asjahuvilisel on VAU kaartide infosüsteemi
rakenduse abil lihtne veenduda, et näiteks kaks Muhu kihelkonna
Pädaste
eramõisa kaarti
EAA.308.2.55 (koostamisaeg 1695.a) ja EAA.2072.3.426c-leht_43
(koostamisaeg 1772.a) sisuliselt
identseid kaarte kujutavad! Ilmselt on aga viimane nimetatuist
lihtsalt venelaste nõudmisel 1772.a Rootsis tehtud koopia
1695.a kaardist, mis siis millalgi 2072. fondi albumiks nimetatud
liitsäiliku 426c ühe lehena on kirjendatud.
Pöördudes nüüd ammu uuendada lubatud AISi poole, selgub et
kogu "album 426" ainult Saare maakonda (tänase
haldus-hierarhia mõttes) sisaldabki, aga
see
on
omakorda kihelkondade kaupa seitsmeks "osa-albumiks" jagatud: a
Kaarma, b Jaani, d Pöide, e Püha, f Valjala ja g Karja.
Võiks arvata, et see jaotus sellest ajast pärineb, kui
c-täht ei olnud veel eesti tähestikku arvatudki, sest AISi
järgi on 426c pealkirjaks "Mitmesugused kihelkonnad" ja see peaks
sisaldama 25 lehte (kõik 7 osa-albumit kokku sisaldaksid AISi
järgi 337 kaardilehte). Nüüd peaks tähelepanelik
lugeja
küsima, et kuidas siis Pädaste mõisa kaardileht
albumis 426c saab nr.43 olla kui AISi järgi selles üldse
vaid 25 lehte sisaldub?! Seda tuleks tänastelt rahvusarhiivi
spetsialistidelt küsida, aga et siinkirjutaja neid niigi on oma
küsimustega ülearu "kiusanud", siis jäägu see
siinkohal praegu lahtiseks. Pealegi on paljud kindlasti märganud,
et just kaartidega seoses on leht kui niisugune
arhiivitöötajate jaoks juba mitmetähenduslik
mõiste, sest suuremad kaardid (kas lehe või rullina
esinevad füüsilised säilikud) on ju digiteerimisel
paratamatult mitme lehena skaneeritud! Lisame ainult, et eespool
viidatud VAU kaartide infosüsteemi täpsem otsing annab
"leidandmetele" EAA.2072.3.426c hoopiski 38 "sobivat vastet".
Need algavad lehtedega 1a ja 1ap (kas ja kuivõrd neid
kaartideks nimetada, selles võib igaüks ise veenduda) ning
kohe järgneb leht
3! Lehtede numeratsioon jõuab neis leidandmetes
lõpuks 45-ni, aga 9 lehenumbrit (2, 5, 8, 12, 27, 29, 33, 37 ja
41) on selle juures sootuks ära kaotatud ning kolm lehte (19, 25
ja 44p) on seni digiteerimata. Nii jääb säiliku 426c
tegelik lehtede arv üsna arusaamatuks. Küll aga
võib kinnitada, et seegi "album" üksnes Saare maakonnaga
piirdub ja vähemalt tosina kaardiga on selles kõige
arvukamalt esindatud Kihelkonna kihelkond. Võib uskuda. et
rootslased kahe Sõrve ja Mustjala kihelkonna kaartide koopiaid
hiljem venelastele ei andnudki; peale Kihelkonna on albumis
mõned Kärla kihelkonna kaardid ja täiendavalt juba
nimetatud Kaarma, Pöide, Püha ning Valjala kaarte. Muhu 17.s
kaardid leiab kõik peale Võlla mõisa omade 308.
fondist ja seetõttu jääb huviga oodata albumi 426c
lehe 44p digiteerimist!
Jätame siiski AISi ning VAU kaardirakenduse arvustamise ja
pöördume tagasi algul lubatud 311. fondi juurde. Selle fondi
teiseks sarjaks peale Adramaarevisjonide nimetab tänane Saaga
rubrikaator Aruannete sarja,
milles vaid kaks digiteeritud säilikut 96 ja 97 leiduvad. Need
puudutavad Kuressaare (Arensburg)
linnaga seotud kolme mõisa "reguleerimist", aga jääb
selgusetuks, kui palju 311. fondi kokku 1103-st säilikust
arhiivitöötajate meelest üldse aruanneteks
kvalifitseeruvad ja millal nende digiteerimist võib oodata?
Saaga rubrikaatori järgi on 311. fondil veel kaks sarja, millede
digiteeritud säilikud saab kihelkondade kaupa kokku lugeda. Need
on Vakuraamatud ning Kaardid ja kirjeldusraamatud.
Viimane sari õigupoolest küll kaarte ei sisaldagi, sest
ainsat kolme kaadriga Jämaja kihelkonnaga seotud
säilikut EAA.311.1.551 ei ole põhjust mingiks kaardiks
nimetada ja nn. reguleerimiskaardid peaksid ju ikka tõesti
fondi 2072 koosseisu kuuluma! Küllap oleks õigem viimast
sarja nimetada
lihtsalt "Kaardikirjeldusraamatud", kuid see peaks ehk kuidagi ka VAU
kaartide infosüsteemi puudutama. Viimase väitel on neil
143819 kaarti kirjeldatud
(mida iganes sellega tegelikult mõeldakse?), aga Saarema
reguleerimiskaartide kirjeldus-raamatuist ei paista see rakendus
küll midagi arvavat!
Siinkirjutaja võib oma kunagiste kogemuste põhjal
kinnitada, et
kõnealuse 311. fondi säilikutes 1040 ja 1041 leiduvad
kõigil neljal Muhu kihelkonna reguleerimiskaardil kujutatud
külade ning hajatalude spetsifikatsioonid –
s.t. kaartidele punaste araabia numbritena kantud talude signatuuride
selgitused, mis peale muude andmete ka talu ja selle rendiperemehe nimesid sisaldavad. Just
need viimati nimetatud andmed pakuvad loomulikult suurt huvi
koduloolastele ja oma "sugupuude uurijatele" ning võib-olla
tuleb seda isegi üheks põhjuseks pidada, miks just 2072.
fondi kaardid paistavad (enne nende digiteerimist) olevat Tartus Liivi
tänava uurimissaalis väga intensiivset kasutamist leidnud!
Oma sõnade kinnituseks soovitan VAUs vaadata, mis oli järgi
jäänud näiteks Pöide kihelkonna
kaardisäilikutest EAA.2072.3.398 või ka EAA.2072.3.411
selleks ajaks, kui neid veel vaid "ühe lehena" digiteerida
õnnestus.
Olemata arhiivinduse asjatundja, ei oska arvata, kas midagi 311. fondi
kaardikirjelduste sarja taolist on ka teiste Eesti- ja/või
Liivimaa maakondade koduloolastel kasutada, aga Saaremaa kolleege
kutsuksin küll üles "oma" 311. fondile (ja just viimati
nimetatud sarja
seisukohalt) suuremat tähelepamu pöörama. Paraku puudub
ettekujutus sellest, milliste kriteeriumide järgi on 311-nda fondi
enam kui 1100-st säilikust ligemale 170 välja valitud ja
need Saagas digiteerituina kaartide ja kirjeldusraamatute sarja nime
saanud?! Nimelt kannavad eespool nimetatud Muhuga seonduvad
säilikud (kolmandaks veel säilik 1042) AISis lihtsalt
ühesugust pealkirja Kirchspiel
Mohn ja sealt ei selgu isegi säilikute maht mitte, aga
digiteerimata nad siiani on. Tartust õnnestus siiski teada
saada, et need kolm säilikut sisaldavad vastavalt 282, 455 ja 448
"pagineeritud lehte". Saagast saab teada, et eespool nimetatud
talude spetsifikatsioonid võib leida ka 1790. aastaga dateeritud
neljast säilikust 674, 675, 676 ja 677, mis kokku 269 kaadrit
sisaldavad ja oma "väärtuslikud spetsifikatsioonid" leiaksin
nimetatud nelja säiliku kokku 35-st kaadrist, kui "õigete"
kaadrite koopiad telliksin! Võrdluseks mainin siiski, et
Pöide kihelkonna analoogilised säilikud 1045 ... 1048
pealkirjaga Kirchspiel Peude on
seni samuti digiteerimata, aga nende nelja säiliku kogumahuks
(Tartu andmetel) on koguni 1788 pagineeritud lehte (vist siiski
lehekülge!). Pealkirjaga Allgemeine
Beschriebungen on
Pöidelt digiteeritud ainus säilik 687 (69 kaadrit aastast
1786), mis tiitellehe järgi üksnes Pöide
reguleerimiskaardiga nr.6 seostub. Sellepärast ei ole hakatud
selle säiliku talude spetsifikatsioonidega kaadreid siin kokku
lugemagi.
Möödaminnes võiks aga tähelepanu
juhtida Uuemõisa, Kingli ja Saaremõisaga seotud
säilikule
690, mis tähelepanuväärne selle poolest, et taludel kaks
signatuuri esitatakse – uus
ja vana (vt. näiteks Neemi küla spetsifikatsiooni kaadris
21). Säiliku tiitellehelt võib aru saada, et see
Pöide reguleerimiskaardi nr.3 juurde kuulub. Kui nüüd
tagasi Muhusse minna, siis sealsed 311. fondi "üldise kirjelduse
säilikud" ei märgigi reguleerimiskaardi numbrit, mille kohta
säilik käia võiks! Et Muhu puhul vaid neljast
põhjast
lõunasse ulatuvast kaardipaanist jutt on, mis idast
lääne poole ühest neljani numbreid kannavad, siis
võiks oletada, et 2. paani üldkirjeldus ehk
säilikunumbrit 675 ja 3-nda
oma 676 kannab, aga faktiliselt on vastupidi välja kukkunud (674
käib küll kaardi nr.1 ja 677 kaardi nr.4 kohta)!
Muhuga seonduvalt oleks 311. fondi kaardikirjeldussäilikute
sidumine 2072. fondi kaardisäiliku numbriga oluline selle
tõttu, et igale reguleerimiskaardi kui terviku paaninumbrile
vastab vähemalt kolm erinevat 2072. fondi säilikut: nr.1 –
356, 361 ja 372; nr2 –
357, 362 ja 373; nr.3 –
358, 363 ja 374 ning nr.4 –
366, 367 ja 376. Need kaardisäilikud on tegelikult üsna
erineva kvaliteedi või ka säilumusega ja küllap pilt
teiste kihelkondade osas samasugune on. Sellepärast oleks
kõigil
huvilistel soovitatav oma kodukihelkonna säilinud kaartidest ja
muudestki allikatest parem ettekujutus luua ja sellega algust tehes
võiks ehk järgnev Saagast tuletatud tabel 311. fondi kahe
sarja kohta ka pisut kaasa aidata:
Kihelkond |
Vakuraamatud |
Kaardikirjeldused |
Aeg |
Arv |
Aeg |
Arv |
Anseküla |
1767
- 1811 |
11 |
1778
- 1795 |
14 |
Jaani |
1768
- 1787 |
4 |
1770
- 1790 |
8 |
Jämaja |
1767
- 1812 |
8 |
1791
- 1792 |
3 |
Kaarma
|
1765
- 1811 |
16 |
1771
- 1824 |
12 |
Karja |
1767
- 1778 |
5 |
1781
- 1790 |
42 |
Kihelkonna |
1767
- 1824 |
18 |
1790
- 1800 |
14 |
Kärla |
1778
- 1807 |
3 |
1790
- 1827 |
7 |
Muhu |
1770
- 1809 |
10 |
1790
- 1800 |
7 |
Mustjala |
1767
- 1778 |
3 |
1791
- 1803 |
7 |
Pöide |
1767
- 1790 |
16 |
1784
- 1805 |
6 |
Püha |
1770
- 1838 |
10 |
1784
-1788 |
18 |
Valjala |
1767
- 1795 |
5 |
1777
- 1795 |
25 |
Kokku: |
|
109 |
|
163 |
Kui oletada, et kõik 311-s fondis leiduvad
Saaremaa vakuraamatud (lisaks adramaarevisjonide sarjas olevaile)
on tänaseks digiteeritud, siis Saagast saab neid 12 kihelkonna
allsarjast 109 kokku lugeda. Kaardikirjeldusraamatute sarja puhul peab
küll märkima, et Kärla ja Kaarma allsarjade
säilikud 1064 ja 1065 on millalgi ilmselt ekslikult 311-sse fondi
arvatud, sest juba dateeringu järgi peaksid need kindlalt
rootsiaega ja võib-olla siis pigem 310-sse fondi kuuluma! Peale
selle on aga Saaga rubrikaatoris neli säilikut (560, 561, 561a ja
561b) n.ö. allsarja-välistena kaardikirjeldusteks loetud ja
peale 12 kihelkonna veel ühe arhivaaliga (576) maakonnalinna
Kuressare allsari moodustatud, mida siin toodud tabelisse ei ole
lülitatud, kuid mis ühtekokku 168 digiteeritud
kaardikirjeldussäilikut moodustaksid.
Nii võime kokku võtta, et tänasest Saagast
ühtekokku 5+2+109+168=284 fondi 311 digiteeritud
säilikut leiame, aga AISi järgi peaks fondis 1103 arhivaali
olema. Mida üle 800 säiliku endast kujutavad, jääb
nende eest esialgu varjule, kes Tartusse Nooruse tänavale kohale
minna ei saa.
Ülo Rehepapp
Märts. 2017