Merid

Lugedes Hindrek Meri mälestusteraamatut, saame teada, et "viimase" Eesti esimese presidendi Lennart Meri vanaisa Otto on maetud Kärla surnuaiale Saaremaal ja sellega seoses tekib saarlastel küsimus, kas need Merid ehk kuidagi ka Saaremaa samanimelistega võiksid seotud olla? Nimelt pandi 1820-ndatel Saaremaal sama priinimi tervelt neljas mõisas – Kaarma kihelkonna Piila ja Suuremõisa, Karja kihelkonna Parasmetsa ja Mustjala kihelkonna Paatsa mõisades. Peale selle on onomastika andmebaasi järgi sama priinime saanud veel kahe Keila kihelkonna (Vääna ja Viti) mõisade, Karuse kihelkonna Saastna mõisa ning veel kahe Võrumaa  kihelkonna - Rõuge Viitina ja Urvaste Truuta mõisade talurahvast. Siinjuures tasub tähele panna, et Saaremaalt arvatakse lähtuvat suure Stackelbergide aadli-suguvõsa nn. Pidula-Tumala liin, mis Vikipedia järgi on Peter von Stackelbergi (~1480 – 25.08.1545) kolmandast pojast (samuti Peteri-nimeline) alguse saanud. See Tartu piiskoppide vasall (Peter senior) võitles koos ordumeister Wolter von Plettenbergiga moskoviitide vastu ja oli hiljem Tartu stiftifoogt. Tema vanemast pojast teatakse põlvnevat Stackelbergide nn. Kaagri (mõis Kanepi kihelkonnas Võrumaal) liin; teisest pojast teatakse nn. Kambja liin kujunenud, kuhu hiljem näiteks Lüganuse kihelkonna Purtse mõis ja Helme kihelkonna Taagepera mõis kuulusid. Juba nimetatud Saaremaa liini mõisadena oskab Vikipedia tervelt 22 mõisat nimetada – peale Saaremaa veel mõisu Hiiumaal (Kassari, Putkaste), Vormsis ja mujal – nende hulgas ka Keila kihelkonna Vääna mõis ning Karuse kihelkonna Saastna mõis. Võiks lisada, et Emmaste mõis Hiiumaal on samuti Stackelbergide rajatud ja 19. sajandil sai Emmastest Hiiumaale lausa uus kirikukihelkond. Eraldi märgitakse veel Stackelbergide Pidula-Tumala liini Riisipere haru. Lõpuks peaks nimetama ka Tartu stiftifoogti neljanda poja Haljava liini, kuhu Harju- ja Järvamaa mõisaid kuulus.
Me ei hakka siin uurima, kui palju Stackelbergid 17. ja 18. sajandil omavahel võisid erbkerl'e vahetada (seda on pelgalt 18.s esimeste hingeloendite põhjal ka üsna lootusetu teha!). Jätame kahes Võrumaa mõisas 19. sajandil Meri nimed saanud kõrvale ja märgime vaid, et väikeses Truuta mõisas võidi see nimi (algselt Merri) otseselt talunimest saada (sellist nime kandis 1816. a loendis mõisa 5. arvestustalu). Viitina mõisas sai nime Meri üksainus 35-aastane vallaline sulane Johan Ivani p., kelle vanem vend Mihkel oli 1817. aastal "jalga lasknud" (entlaufen). 
Stackelbergide Saaremaa (ehk Pidula-Tumala) liiniga seoses oleks kasulik teada, et "Saagas" leiame vakuraamatute rubriigist fondi 1862 (Perekond Stackelberg) ja selle allsarja "Pidula-Tumala liin", kus eri aegade Stackelbergidega on seotud mitmeid huvipakkuvaid vakuraamatuid ja isegi hingeloendeid – nende hulgas üsna täielik suure Maasi riigimõisa vakuraamat 1670. aastast (säilik EAA.1862.1.10), aga ka näiteks katkujärgse (1715.a) Reina mõisa vakuraamat. Küllap võib Taani riigiarhiivist saada täiendavat selgust sellegi kohta, kuidas Holsteini Magnuse ajal Tumala ja Roobaka mõisad kellegi Schulmanni haldamisele said, kellelt need 16.s lõpul või 17.s algul riigireetmise süüdistusega võõrandati ja Taani ülemere-provintsi Kuressaare haldusameti hallata olid. Ilmselt said Stackelbergid rootsiajal oma Saaremaa valdused tagasi ja peale Põhjasõda on Tumala ja Roobaka mõisade omanikuks esimeses Põhjasõja-järgses  adramaarevisjonis 1731.a major Carl Wilhelm v. Stackelberg ning 1756.a Carl Georg v. Stackelberg. Pidula ja väikese Selgase mõisa omanikeks olid 18. sajandil Matthias Christoph  ja hiljem Otto Wilhelm ning Rootsiküla mõisal Johann Gustav v. Stackelbergid. Peaks lisama, et Kaarma kihelkonna Suuremõis (18.s lõpust rüütelkonna mõis) ja Piila mõis ning Mustjala Paatsa mõis olid peale Põhjasõda kroonumõisad, aga selgitamine, kas neis mõisades 1820-ndatel Meri nime saanute juured ehk mõnes Stackelbergide mõisas ei olnud, võiks Saaremaa koduloolastele huvi pakkuda ja siis ka nende uurida jääda. Parasmetsa eramõis Karja kihelkonnas ei kuulunud Stackelbergidele, aga siinsed Meri nime saanud võisid näiteks Roobaka mõisa juurtega olla!
Seoses Saastna mõisaga Karuse kihelkonnas Läänemaal selgub, et seal esineb 1835.a nimedepanemise raamatu järgi (EAA.1864.2.VIII-184:41) Meri nime saanuna vaid Kalda (nr.64) talupere – 1787.a paiku sündinud Aadu Meri omast paarkümmend aastat noorema naise Mari ja 2-aastase tütre Anniga. Aadu isa, Aadu Tõnise p. (~1762 – 1821) oli 1795.a mõisa tollase Kallavere (Kallafer, mis võib hoopis pärastist Saleveret tähendada!) küla 4. talus ja peale sel ajal 9-aastase poja Aadu oli tal veel noorem poeg Mihkel, kes 1811.a loendi andmeil on samal 1795.a 3-aastasena surnud. Lisaks selgub 1795.a loendist, et 1782.a on Aadu sen. olnud Võigaste külas – bey Simmo Juri Jaan, aga 1782.a loendist leiame ta oma Mariga hoopis sel ajal Pandal-nimelisest (ei tea, kas peab tänast Poanset või hoopis Metsküla-lähedast Paga kohta märkima?!) külast Otsa Jaani sulasena – nii või teisiti jääb tema varasem päritolu siinkohal selgumata.

Keskendume nüüd meie mingis mõttes põhitegelase – Otto ema Mari päritolule. Esimeses (1782.a) hingeloendis kandsid kaks Vääna mõisa hajatalu (Liikva ja Orava külade vahel) Laudervälja (hiljem ka Laadervälja) nime. Neist esimeses (mõisa üldarvestuses nr.38) oli peremeheks 1730.a paiku sündinud 52-aastane Jaak omast paar aastat noorema naise Triinuga ja nende kahe poja ning kahe tütrega. Vanem poeg Juhan oli 28-aastaseks märgitud, aga nähtavasti veel vallaline. 1795.a oli vana Jaak veel kodus peremees ja kodus olid ka noorem poeg Toomas ning tema noorem õde Liisu. Vanem poeg Juhan (~1754 – 1820) oli aga Pagavere Ergamale (nr.85; hiljem ka Erjavaks nimetatud) koduväiks läinud ja nüüd seal peremehe rollis. Erjava peretütar Mari oli Juhanist 8 aastat noorem ja neil oli kirjas kaks poega ning tütar – vanuse järjekorras 7-aastane tütar Leenu, 4-aastane poeg Hindrik ja pooleteist-aastane pesamuna Juhan junior. Viimasele pööramegi edasise tähelepanu ja jätame vana Juhani Pagavere Erjavale. 1811.a oli 17-aastane Juhan Juhani p. (1794 – 1875) veel kodus kirjas, aga 1816.a juba Vääna mõisarahva hulgas 18-ndana märgitud 21-aastane mõisasulane. 1826.a leiame Juhani Orava küla Hansu talu peremehena (üldiselt talu nr.45, aga 1826.a vaherevisjonis kandis numbrit 36 ja viimases hingeloendis nr.31).
Kuna Keila 3. meetrikaraamat (EAA.1214.2.6) on üpris "auklik" ja ca 20 aastat sajandilõpust sootuks puudulik, siis jäävad siinkohal välja selgitamata Juhan Juhani poja esimese Mari-nimelise naise päritolu ja nende abielu, aga 1826.a vaherevisjonis on pere oma 4-aastase poja Peetriga veel Orava Hansul  kirjas. Samal aastal sündis neile ka Mari nime saanud tütar ja tema sünnikandeks võib Saagas lugeda seda.  1834.a hingeloendis oli Juhan pandud peremeheks talus nr.86, mis siis Lõpe, aga varem ka Klause nime kandis ja see paistab Juhani sünnikülas olnud. 1835. aastaks said Erjava Juhani järglased priinime Rikko, mida hiljem hakati Riko kujul kirjutama.
1850-ks aastaks oli Juhani ainus teadaolev poeg Peeter saanud sama küla ühe Mõhku-nimelise talu (nr.83) peremeheks ja talus olid ka 55-aastane Juhan oma 52-aastaseks märgitud naise Mariga. Peaks lisama, et 1816. aastani oli Pagavere küla all kaks samanimelist talu, milledest esimene (nr.82) peale 1816. aastat tühjaks jäi. Nende nime on kirjutatud kujul Mohko ja Möhko, aga ainult Vääna kandi vanemad inimesed võiksid ütelda, kuidas see nimi peaks täna saama kirja pandud! Kohapealseid asju lähemalt tundmata ei ole mõtet siinkohal ka Rikode sugupuud ja hilisemat käekäiku täpsemalt kirjeldama hakata. Märgime vaid, et Juhan Juhani p. on Keila esimese personaalraamatu andmeil jõudnud olla peale Orava Hansu ja Pagavere Lõpe ning Mõhku veel peremeheks Orava Aristel (nr.51) ja Saugil (nr.57) ning peale esimese naise (kelle tütar meid huvitanud Mari peaks olema), pidi tal veel teine Mari olema, kes 1858.a on 36-aastaseks märgitud ja kellega samal aastal veel kaksikud tütred Triinu ja Leenu sündisid (leeritati 1876. aastal). Teine Mari oli personaalraamatu andmeil Türisalu Kulbi Hansu tütar (s. 1822.a), aga kas ja kui palju esimese Mariga peale 1826. aastat lapsi sündis, jääb siinkohal lihtsalt välja selgitamata.
1847.a 21. veebruaril  kihlati Keila kirikus 25-aastane Hans Morel ja 5 aastat noorem Vääna mõisa Mõhku Juhan Riko tütar Mari (vt. Saagas http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1214.1.165:45). 1850.a loendis olid need Hans ja Mari kirjas arvatavas Hansu sünnikodus – Kumna mõisa Engla küla Pärna talus nr.10 ja neil oli ka juba 3-aastane tütar Ann. Järgmisel aastal on Hans Morel Kumna viimase hingeloendi andmeil perega Vääna mõisa asunud. Vanemas Keila personaalraamatus on kirjas veel nende kaks poega – 1852.a sündinud Juhan ja 1857.a sündinud Hans, kes mõlemad ka leeri-ikka jõudsid (Juhan leeritati 1871. ja Hans 1877. aastal). Surmameetrika aga teatab, et 1863.a 23. detsembri hommikul suri Väänas 42-aastane Saugi Hans. Viimasest kehva kvaliteediga Vääna hingeloendist on pere küll leidmata, sest Saugi (nr.42) talu juures seda ei ole, aga selleaegseist meetrikaist võivad asjahuvilised ehk soovi korral lisatäpsustusi leida. Meenutades nüüd eespool tutvustatud Mari vallaspoja Otto ristimiskannet, võib isegi spekuleerida, et Otto oli Hans Moreli sigitatud, aga jääb küsimus, miks ta sel juhul ikkagi vallaslapsena ristiti?
1865.a talvel laulatati lesk Mari Morel (sünnilt Riko) Viti mõisa mehe, Ranna-Sauna Jaani teise abielu poja Hans Meriga (Saagas http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1214.1.33:256). Nii sai Otto omale kasuisaks ikkagi Hansu ning võis hiljem ennast Venemaal Otto Gansovitšina tutvustada, aga sellega sai ta ühtlasi ka oma Meri priinime!
Viti mõisa (Wittenpowel) Meri-nimelised põlvnevad 1. hingeloendis 1782.a mõisarahva kirjas olnud 31-aastasest mõisasulasest Jürist (~1751 – 1817), kes ka mõisa kupjaks ja hiljem metsavahiks oli. 1795. aastaks oli ta laulatatud ühe Jüri kihelkonna Rae mõisast (Johanshoff) pärit Annaga ja neil oli kirjas kaks poega – 5-aastane Juri ja pooleteist-aastane Fridrik (ka Predik). Sajandi lõpus sündis veel poeg Jaan. Vanem poeg Juri paistab millalgi 19.s esimesel kümnendil meheikka jõudes Rae mõisa viidud (nii võib 1811.a Viti hingeloendist välja lugeda), aga Fridrikut (~1790 – 1829) kohtame viimati 1826.a vaherevisjonis Polma (Põldma) saunikukohal nr.10, mis varem (1816.a) oli tühjaks jäänud. Seal oli ta perega:  aastat poolteist noorem naine Eva Juhani tütar ja kolm poega (Juhan, Jakob ja Juri). Samal aastal sündis veel tütar Anno, aga Fridrik suri 1829.a ja 1834.a loendis olid Põldma saunikukohal juba uued saunikud. Saab lisada, et Fridriku esimese poja Juhani käekäik on siitpeale ebaselge, aga Jakob ja Juri olid 1850.a (Meri priinimedega) taas mõisarahva kirjas; Jakob seejuures naise Mari ja kahe tütrega. Jakob suri 07.04.1888 ja paar aastat varem on surnud ka tema Mari, kuid laste hilisemat käekäiku ei ole siin edasi jälgitud.
Kupja Jüri noorem poeg Jaan (personaalraamatu järgi sündinud 30.04.1798) oli 1826. aastaks samuti juba pere loonud ja Haiba küla Tooma talus (nr.2) sulaseks ning on hiljem veel vähemalt paaris talus (nr.-d 6 ja 7) sulane olnud. Teadaolevalt sündisid Jaanil ja esimesel Maril (see paistab tolle aja meelisnimi olnud!) 25.11.1824 poeg Aadu ja 14.08.1831 tütar Anno, aga see Mari Aadu tütar on surnud ja 04.06.1838 laulatati Jaan uue Mariga – Vääna mõisa Mugga (?) Jaani lesega, kusjuures laulatusekandes oli Jaan juba Ranna-sauna asukaks märgitud. See saunikukoht kandis hiljem hingeloendites numbrit 17 ja ilmselt seal sündis 11.07.1841 Jaani teise abielu ainus teadaolev poeg, eespool juba nimetatud Hans ning nähtavasti kasvas hiljem seal üles ka Mari Morel-Riko vallaspoeg Otto. Jaani teine Mari suri 57-aastaselt 15.12.1867, aga Jaani enda surmaaeg ja esimese abielu laste käekäik jääb siinkohal teadmata. Viimastes Viti mõisa hingeloendites olid Ranna-saunale (1850.a nr.17 ja 1858.a nr.13) märgitud vaid Jaan ja tema teine Mari ning ning nende teismelise-ikka jõudnud poeg Hans – s.t. Otto Meri kasuisa.

Nüüd peaks märkima, et 1835.a Keila nimeraamatu järgi said Meri priinime veel Vääna mõisa Sepa-nimelise üksuse nr.60 (üks Türisalu-poolne hajatalu või sepakoht) pererahvas, kus sel ajal  oli peremeheks 1776.a paiku sündinud Mats Tõnise poeg oma teise naise Liisu ja 25-aastase veel vallalise (1. abielu) poja Juhaniga (1809 – 1869). Matsi leiame esimeses hingeloendis 1782.a 6-aastase kasvandikuna Pagavere küla järgi olnud 81. arvestusüksuselt, mis dokumentides kandis Keppota või Koppota (võib-olla siis Kõputa!?) nime. Loendis oli seal esikohal 49-aastane Mats omast 10 aastat noorema naise Anno ja ainsa 3-aastase poja Hansuga, aga ühtekokku oli sinna kirja pandud 11 mees- ja 8 naishinge! Peremees on märkimata ja see paistab olevat sellega seotud, et talu mõisa (s.t. Stackelbergide) maal asus. Peale hiljem metsavahina esinenud Matsi olid üksusele veel kaks sulasperet märgitud, seejärel 20-aastane vallaline sulane Hindrik ning veel 3 alaealist poisslast, keda kõiki on nimetatud Aufzüling või Aufzirling (?) – peab ilmselt kasvandikke tähendama! Lõpuks on kirjas veel üks 47-aastane leskema Leenu ja kaks Anno-nimelist tüdrukut – üks 20-ne ja teine 17-aastane. Paistab, et vähemalt kolm kasvandikku võivad 20-aastaseks märgitud sulase Hindriku nooremad vennad olla, sest 1795.a oli üks neist (6-aastane Mats) juba 19-aastane sulane 68. talus ja 1811. aastaks saanud varem nimetatud Sepa (nr.60) talu peremeheks. Eelmine peremees Hans oli 1810-a surmud ja 35-aastane Mats peremeheks pandud. Ta oli juba naisemees ja kirjas ka 1808.a paiku sündinud poeg Juhan (naisi 1811.a loendis ei märgitud), aga sulaseks oli Matsil 49-aastane Hindrik, kes vahepeal ka 41. talus olnud ja peab ilmselt 1782.a Kõputa 20-aastane sulane olema! 12-aastaseks märgitud Hans on 1795.a loendi andmeil surnud, aga 3-aastast Tõnu kohtame veel hiljemgi.
Paistab, et Mats sai Sepa peremeheks koduväina, sest kui peremees Hans 1810.a suri, oli tema ainus poeg Jüri (1790 – 1812) alles paarikümne-aastane ja surigi noorelt vallalisena, aga õde Anno pidi hingeloendite vanuste järgi (oli 1782.a loendis 6-päevaseks märgitud) isa surma ajal juba ammu mehelemineku eas olema! Tema laulatus Vaheoja (nr.68) sulase Matsiga on meetrikaist küll leidmata, aga see pidi millalgi 1807.a paiku toimuma, sest poeg Juhan märgiti 1811.a loendis juba kahe ja kolmveerandi aasta vanuseks. Sellest Juhanist saigi Sepa järgmine peremees 19.s teisel poolel, aga edasist ei ole põhjust siinkohal enam täpsemalt jälgida.
Meid huvitab rohkem Matsi ja tema vendade isa, keda hilisemad hingeloendid Tõniseks nimetavad ja kes pidi üsna enne 1782. aastat surema. Nimelt oli Kõputa Hindrik (Matsi vanem vend) 1795-ka aastaks pandud peremeheks mõisa kangru talus nr.41, kus esimese loenduse ajal 35-aastane kangur Juhan märgiti surnud olevat. Koos peremeheks märgitud Hindrikuga olid selles talus 1795.a kirjas (peale Hindriku, naise Mari ja nende kolme tütre) ka Hindriku selleks ajaks 16-aastane noorim vend Tõnu (1782.a 3-aastane) ja nende ema – 60-aastane Leenu. Keila üsna "auklikust" kolmandast meetrikast võib leida ka noore Tõnu arvatava sünnikande – 17.08.1778 sündis Pagavere Koputa Tõnul (?!) ja Leenul poeg, kes samuti Tõnuks ristiti ja ilmselt on 4 aastat hiljem toimunud esimeses hingeloendis talus kirjas just varasem pererahvas ning esikohale pandud pärastise metsavahi Matsi pere peab uut (ajutist?) pererahvast kujutama. Sellega olid 20-aastane perepoeg Hindrik sulaseks ning tema kolm nooremat venda kasvandikeks kuulutatud ja endine perenaine Leenu oma kahe tütrega lihtsalt lesena kirjas. Paraku lõpeb selleaegne Keila surmameetrika 1779.a poole pealt ja vana Tõnu (või Tõnise?!) surmaaega ega vanust ei õnnestugi tuvastada; et teda hiljem hingeloendites Tõniseks nimetati, tuleb vist erinevate kirjutajate "maitseasjaks" arvata.
Meie põhi-eesmärki silmas pidades huvitaks nüüd vägagi, kust kõnealune Tõnu alias Tõnis võis pärit olla või oli ta põliste Pagavere Koputa juurtega? Paraku ei ole Keila 3. meetrikast lootustki leida tema vanemate laste sünde, sest ajavahemikust 1759 kuni 1775 leiame sealt vaid 1765. ja 1772. aastate ristimiskandeid! 1758. aasta lõpust leiame küll isegi kaks Tõnu- ja Leenu-nimeliste laulatuskannet, aga kumbagi neist ei saa kindlalt Koputa Tõnu laulatuseks arvata. Samuti ei leia esimestest hingeloenditest ega kirikuraamatuist mingeid märke või vihjeid sellele, et eespool tutvustatud Viti mõisa kubjas Jüri Jüri poeg (~1751 – 1817) ja Vääna mõisa 81. talu 18. sajandi kolmanda veerandi peremees Tõnis (või Tõnu) võinuks kuidagi sugulased olla. Tegelikult sai Viti mõis Vääna kõrvalmõisaks ja Stackelbergide valduseks küll alles 1858. aastast (peale priinimede andmist), aga võib-olla olid 19.s Stackelbergid eriti "seadusekuulekad" ja hoolitsesid selle eest, et nende kunagi laiali kantud hingede järglased siiski sama priinime saaksid!? Meenutades, et Saastna mõisas Meri nime saanud Kalda Aadu isa Aadu (~1762 – 1821) oli samuti Tõnise pojaks nimetatud ja Vääna Koputa Hindrikuga üsna ühe-ealine, võiks ju siin mingeid seoseid näha, aga leitud infokildude juures oleks see siiski tühipaljas spekulatsioon.

2015.a suvel ilmus Harku valla Teatajas kirjutis omaaegse Rannamõisa Ilmandu küla Meriküllidest ja et siingi Keila kihelkonnaga tegemist, tekkis huvi, et äkki olid Vääna ja Viti mõisades priinime Meri saanud kuidagi hoopis Rannamõisa Meriküllidega seotud?! 1835.a nimederaamatu (EAA.1864.2.VIII-102) järgi said Rannamõisa Ilmandu küla 6. talu 9 mees- ja 7 naishinge priinime Merrekül, mis hiljem Mereküla, Meriküla jmt. nimekujud omandas. Toonane perepea Otto Prediku p. oli 1834.a hingeloendis 65-aastaseks märgitud ja talunimeks Merrekülla. Et priinimi talu toponüümist tuleneb, seda kinnitavad ka varasemad hingeloendid. 1782.a oli perepeaks 50-aastane Otto isa Fridrich (hiljem ka Predikuks nimetatud) ja eriti kõnekas on 1795.a loendi kirjapilt, kus esikohal kirjas 1791.a surnud Merriküll Fridrich, teisena tema 1784.a surnud esimene poeg Johann ning kolmandana 27-aastane 2. poeg Otto – jezt  Merriküll Otto, der Wirth! Ka 1811.a loend nimetab (nüüd juba 43-aastast) 6. talu perepead Merikulla Otto ja kõrvaltvaatajale paistab pärimuste järgi ühest ammusest mereõnnetusest alguse saanud suguvõsa nagu 18.s lõpupoolel veel ühe perena püsinud!?
VAU Kaartide infosüsteemist leiame digiteeritud säiliku EAA.1.2.C-II-4, mis 17.s teise poole Keila kihelkonna kaarti kujutab. Sellel on ilusti näha nii Rannamõis kui Ilmandu küla, aga rida punaste "kastikestena" kujutatud mereäärseid asumeid on seal paraku jäänud ilma toponüümideta. Neid saaksid vaid paikkonda hästi tundvad koduloo-huvilised täpsemalt identifitseerida. Ei saa ju välistada, et nii 18.s teise poole Vääna mõisa Tõnu-Tõnis kui Viti mõisa Jüri võisid hoopiski Rannamõisa kandist pärineda ja isegi Meriküllide hõimlased olla, aga selle hüpoteesi kinnituseks oleks kõigepealt mingeid varasemaid 18.s sajandi allikaid vaja!

Peab tõdema, et pelgalt hingeloendite põhjal ei õnnestu ka Saaremaa mõisades Meri nime saanute puhul nende varasemat sugulust tõestada. Parasmetsa eramõisa 18.s hingeloendid puuduvad Saagas sootuks ja Meri nime saanute vanemaid eellasi leiame vaid Kaarma kihelkonnas selle nime saanutel. Piila mõisa esimeses talus (sel ajal Männiku nimega) oli 1782.a peremeheks märgitud üks 63-aastane Aadu oma 56-aastase naise Evaga (Vinsi Tooma tütar) ja neil oli kirjas 3 poega ning 2 tütart. 1795. aastal leiame Piila küla Suuremõisa loendist ja seal on Männiku Aadut koguni 89-aastaseks arvatud, aga ilmselt on siin eksituse või arvutusveaga tegemist – usutavam on siiski, et ta sel ajal 76-aastane võis olla ja ikkagi peale katku sündinud. Tema esimest poega Mihklit, kes 1782.a 26-aastane poja ja tütre isa ning ilmselt Männiku peremeees oli, järgmises loendis enam ei meenutata ja esikohal oli järgmine poeg – selleks ajaks 38-aastane Karl naise Mari ja kolme pojaga. Naisemeheks on hakanud ka vana Aadu 3. poeg, 24-aastane Hindrik (naiseks jällegi Mari, Anijala Andruse tütar). 19.s algul sai sellest Hindrikust vabadik, keda Kadariku Hindrikuks nimetatakse ja 1811.a loendis on kirjas ka tema neli alaealist poega. Vanim neist – loendis 14-aastane Redik oli priinimede saamise ajaks nekrutiks võetud, aga kolm nooremat venda (Mihkel, Karl ja Peeter) said Piila mõisalt omale priinime Meri.
Sõrvepoolses mereäärses Keskranna 1. talus paistab 18.s lõpupoole peremeheks olnud üks Andrus (~1736 – 1809), kelle pojad Diedrik ja Hindrik 19. sajandil jällegi vabadikeks kuulutati ja nende pered (1826.a Keskranna 4. ja 5. vabadikupere) said Kaarma Suuremõisalt omale Meri priinimeks. Mustjala kihelkonna Paatsa mõisas sai sama priinime Matsi (nr.13) Gustavi kasupoeg Simmo (Aadu p.; sünd. 1802.a) ja tema õed Mare ning Liisu, kes kõik juba 1816.a 13. talu kirjas olid. Nimelt paistab Matsi Gustavi naiseks saanud ühe Aadu lesk Ann Juri t., kes 1816.a loendis oli Gustavist 14 aastat vanemaks märgitud ja juba siis olid 13. talu kirjas peremehe kasulapsed (kõnealune Simmo ja tema õed). Et Paatsa mõisa varasemad hingeloendid puuduvad, siis jätame Simmo täpsema päritolu – kas ta ehk Parasmetsast või hoopis Kihelkonna poolt võis pärit olla, siinkohal Mustjala koduloolaste selgitada.

Nii peame tunnistama, et selle kohta, miks presidendi vanaisa Otto Meri, pärast seda kui ta 1905.a oli Peterburist perega Tallinna tulnud ja ilmasõja algul 1915.a otsustas perest lahku minna (need tõigad on Indrek Meri mälestusteraamatust), vanas eas 1930-ndatel otsustas Saaremaale asuda, ei oska me siinkohal midagi arvata! Võib ju spekuleerida, et ta oma ilmselt saksa soost naisest Julie-Marie Kepperist esimese ilmasõja algul mingite "patriootiliste tunnete" ajel lahku läks, aga peale selle äratab tähelepanu üks kanne Tallinna Linnaarhiivis olevas Jaani koguduse 3. pihtkonna personaalraamatus, mille järgi on 19.12.1931 Tallinna Perekonnaametis registreeritud Otto Meri abielu Aline Kustavi t. Korjusega (sündinud 21.06.1894 arvatavalt Ridala kihelkonna Mäemõisas (Berghof), kuigi samanimeline mõis ka Võrumaal oli). Sellest Alinest 1930-ndatel koostatud Kärla valla perekirjad vaikivad, kuigi Otto ema Mari Morel-Riko andmed on seal kirja pandud! Kärla kandi külajuttudes mäletatakse Anepesa külas elanud Ottot suure "elumehena", kellel veel enne surma ühe Anepesa naisega vallastütar olla sündinud! Viimane olla sel ajal, kui president Meri oma Saaremaa visiidi ajal Kärla surnuaial oma vanaisa hauda külastas, isegi püüdnud ennast presidendile sugulasena tutvustada.
Jätame külajutud sinnapaika, aga peaks ehk märkima, et Hindrek Meri mälestustes soojalt meenutatud "amamma" põlvnemise Tartumaa Saare mõisa paljulapselisest perest võib mõnesuguse kahtluse alla seada. Nimelt ei leia Maarja-Magdaleena koguduse 1864.a sünnimeetrikast ühegi Kepperi-nimelise sündi Saare mõisas, kuid samal aastal on saksa pihtkonnas küll kirjas ühe Amalia Sophia Kepperi sünd 04.06.1864 Äksi kihelkonna Elistvere (või Maarja-Magdaleena kihelkonna Nigula ?) mõisas – vt. Saagas  EAA.1258.1.23:30. Nii võib arvata, et hiljem Peterburis kooliharidust saanud ja koduõpetajana tegutsenud Julie-Marie siiski pigem saksa soost oli. Kuigi presidendi perekonnaga seonduv on viimasel ajal ülearugi "avaliku huvi" orbiidis olnud, ei ole siin sellest ajast, kui meheikka jõudnud Otto millalgi 1880-ndatel Viti mõisast "laia maailma" siirdus, midagi märkimisväärset lisada. Kodulooliselt võiksid siiski Sauvere kandi juurtega inimesed proovida veel 1930-ndatest säilinud mälestusi ja pärimusi selle mehe kohta kuidagi järgnevatele põlvedele talletada, sest kuni me mäletame, nii kaua me ka elame.

Veebruar, märts – 2014; pisut kohendatud ja täiendatud oktoobris, 2015.
Ülo Rehepapp