Merid
Lugedes Hindrek Meri
mälestusteraamatut, saame teada, et "viimase" Eesti esimese
presidendi Lennart Meri vanaisa Otto on maetud Kärla surnuaiale
Saaremaal ja sellega seoses tekib saarlastel küsimus, kas need
Merid ehk kuidagi ka Saaremaa samanimelistega võiksid
seotud olla? Nimelt pandi 1820-ndatel Saaremaal sama priinimi tervelt
neljas mõisas – Kaarma
kihelkonna Piila ja Suuremõisa,
Karja kihelkonna Parasmetsa ja Mustjala kihelkonna Paatsa
mõisades. Peale selle on onomastika
andmebaasi järgi sama priinime saanud veel kahe
Keila kihelkonna (Vääna ja Viti) mõisade, Karuse
kihelkonna Saastna mõisa ning veel kahe Võrumaa
kihelkonna - Rõuge Viitina ja Urvaste Truuta mõisade
talurahvast. Siinjuures tasub tähele panna, et Saaremaalt
arvatakse
lähtuvat suure Stackelbergide aadli-suguvõsa nn.
Pidula-Tumala liin, mis Vikipedia
järgi on Peter von Stackelbergi (~1480 –
25.08.1545) kolmandast pojast
(samuti Peteri-nimeline) alguse saanud. See Tartu piiskoppide vasall
(Peter senior) võitles
koos ordumeister Wolter von Plettenbergiga moskoviitide vastu ja oli
hiljem Tartu stiftifoogt. Tema vanemast pojast teatakse
põlvnevat Stackelbergide nn. Kaagri (mõis Kanepi
kihelkonnas Võrumaal) liin; teisest pojast teatakse nn. Kambja
liin kujunenud, kuhu hiljem näiteks Lüganuse kihelkonna
Purtse mõis ja Helme kihelkonna Taagepera mõis kuulusid.
Juba nimetatud Saaremaa liini mõisadena oskab Vikipedia
tervelt 22 mõisat nimetada –
peale Saaremaa veel
mõisu Hiiumaal (Kassari, Putkaste), Vormsis ja mujal –
nende
hulgas ka Keila
kihelkonna Vääna mõis ning Karuse kihelkonna Saastna
mõis. Võiks lisada, et Emmaste mõis Hiiumaal on
samuti Stackelbergide rajatud ja 19. sajandil sai Emmastest Hiiumaale
lausa uus kirikukihelkond. Eraldi märgitakse veel Stackelbergide
Pidula-Tumala liini Riisipere haru.
Lõpuks peaks nimetama ka Tartu stiftifoogti neljanda poja
Haljava liini, kuhu Harju- ja Järvamaa mõisaid kuulus.
Me ei hakka siin uurima, kui palju Stackelbergid 17. ja 18. sajandil
omavahel võisid erbkerl'e
vahetada (seda on pelgalt 18.s esimeste hingeloendite põhjal ka
üsna lootusetu teha!). Jätame kahes Võrumaa
mõisas 19. sajandil Meri nimed saanud kõrvale ja
märgime vaid, et väikeses Truuta mõisas võidi
see nimi (algselt Merri)
otseselt talunimest saada (sellist nime kandis 1816. a loendis
mõisa 5. arvestustalu). Viitina mõisas sai nime Meri
üksainus 35-aastane vallaline sulane Johan Ivani p., kelle vanem
vend Mihkel oli 1817. aastal "jalga lasknud" (entlaufen).
Stackelbergide
Saaremaa (ehk Pidula-Tumala) liiniga seoses oleks kasulik teada, et
"Saagas" leiame vakuraamatute rubriigist fondi 1862 (Perekond
Stackelberg) ja selle allsarja "Pidula-Tumala liin", kus eri aegade
Stackelbergidega on seotud mitmeid huvipakkuvaid vakuraamatuid ja isegi
hingeloendeid – nende hulgas üsna
täielik suure Maasi
riigimõisa vakuraamat 1670. aastast (säilik
EAA.1862.1.10), aga
ka näiteks katkujärgse (1715.a) Reina mõisa
vakuraamat. Küllap võib Taani riigiarhiivist saada
täiendavat selgust sellegi kohta,
kuidas Holsteini Magnuse ajal Tumala ja Roobaka mõisad
kellegi Schulmanni haldamisele said, kellelt need 16.s lõpul
või 17.s algul riigireetmise süüdistusega
võõrandati ja
Taani ülemere-provintsi Kuressaare haldusameti hallata olid.
Ilmselt
said Stackelbergid rootsiajal oma Saaremaa valdused tagasi ja peale
Põhjasõda on Tumala ja
Roobaka mõisade omanikuks esimeses
Põhjasõja-järgses adramaarevisjonis 1731.a
major Carl Wilhelm v. Stackelberg ning 1756.a Carl Georg v.
Stackelberg. Pidula ja väikese Selgase mõisa omanikeks olid
18. sajandil Matthias Christoph ja hiljem Otto Wilhelm ning
Rootsiküla mõisal Johann Gustav v. Stackelbergid. Peaks
lisama, et Kaarma kihelkonna Suuremõis (18.s lõpust
rüütelkonna mõis) ja Piila mõis ning
Mustjala Paatsa
mõis olid peale Põhjasõda kroonumõisad, aga
selgitamine, kas neis mõisades 1820-ndatel Meri nime saanute
juured ehk mõnes Stackelbergide
mõisas ei olnud, võiks Saaremaa koduloolastele huvi
pakkuda
ja siis ka nende uurida
jääda. Parasmetsa eramõis Karja kihelkonnas ei
kuulunud Stackelbergidele, aga siinsed Meri nime saanud võisid
näiteks Roobaka mõisa juurtega olla!
Seoses Saastna mõisaga
Karuse kihelkonnas Läänemaal selgub, et
seal esineb 1835.a nimedepanemise raamatu järgi
(EAA.1864.2.VIII-184:41) Meri nime saanuna vaid Kalda (nr.64)
talupere – 1787.a paiku sündinud
Aadu Meri omast paarkümmend
aastat noorema naise Mari ja 2-aastase tütre Anniga. Aadu isa,
Aadu Tõnise p. (~1762 – 1821)
oli 1795.a mõisa tollase
Kallavere (Kallafer, mis
võib hoopis pärastist Saleveret tähendada!) küla
4. talus ja peale sel ajal 9-aastase poja Aadu oli tal veel noorem poeg
Mihkel, kes 1811.a loendi andmeil on samal 1795.a 3-aastasena surnud.
Lisaks selgub 1795.a loendist, et 1782.a on Aadu sen. olnud Võigaste
külas – bey Simmo Juri
Jaan, aga 1782.a loendist leiame ta oma Mariga hoopis sel ajal
Pandal-nimelisest (ei tea, kas
peab tänast Poanset või hoopis Metsküla-lähedast
Paga kohta märkima?!) külast Otsa Jaani sulasena – nii või teisiti
jääb tema varasem päritolu siinkohal selgumata.
Tulles Keila kihelkonna ühe
suurima –
Vääna mõisa
juurde,
võiks algul nimetatud president Lennart Meri vanaisast Ottost
alustada, kuigi oma Meri nime sai ta õigupoolest hoopis
väiksemalt Viti naabermõisalt. Keila kiriku
sünnimeetrika järgi sündis 1864.a
sügisel
Vääna mõisa Orava küla Saugi talu (nr.57) eelmise
aasta lõpul surnud sulase Hans Moreli lesel Maril poeg, kes 18.
oktoobri ristimiskandes Otto nime sai ja vallaslapsena kirja pandi.
Ristimiskanne (vt. Saagas)
on küll nii vormistatud, et sealt täpset
sünnikuupäeva ei
õnnestugi välja lugeda, aga hilisemais dokumentides on
selleks uue kalendri järgi 6. oktoobrit ehk siis 24. septembrit
märgitud. Siinsed täpsed daatumid anname edaspidi reeglina
vana kalendri järgi.
Keskendume nüüd meie mingis mõttes
põhitegelase – Otto ema Mari
päritolule. Esimeses (1782.a) hingeloendis kandsid
kaks Vääna mõisa hajatalu (Liikva ja Orava külade
vahel) Laudervälja (hiljem ka Laadervälja) nime. Neist
esimeses (mõisa üldarvestuses nr.38) oli peremeheks 1730.a
paiku sündinud 52-aastane Jaak omast paar aastat noorema naise
Triinuga ja nende kahe poja ning kahe tütrega. Vanem poeg Juhan
oli
28-aastaseks märgitud, aga nähtavasti veel vallaline. 1795.a
oli vana Jaak veel kodus peremees ja kodus olid ka noorem poeg Toomas
ning tema noorem õde Liisu. Vanem poeg Juhan (~1754 –
1820) oli
aga
Pagavere Ergamale (nr.85; hiljem ka Erjavaks nimetatud) koduväiks
läinud ja nüüd
seal peremehe rollis. Erjava peretütar Mari oli Juhanist 8 aastat
noorem
ja neil oli kirjas kaks poega ning tütar –
vanuse järjekorras
7-aastane tütar Leenu, 4-aastane poeg Hindrik ja
pooleteist-aastane pesamuna Juhan junior.
Viimasele pööramegi edasise tähelepanu ja
jätame vana Juhani Pagavere Erjavale. 1811.a oli 17-aastane
Juhan Juhani p. (1794 – 1875) veel
kodus kirjas, aga 1816.a
juba Vääna mõisarahva hulgas 18-ndana märgitud
21-aastane mõisasulane. 1826.a leiame Juhani Orava
küla Hansu talu peremehena (üldiselt talu nr.45, aga 1826.a
vaherevisjonis kandis numbrit 36 ja viimases hingeloendis nr.31).
Kuna Keila 3. meetrikaraamat (EAA.1214.2.6) on üpris "auklik" ja
ca 20 aastat sajandilõpust sootuks puudulik, siis
jäävad
siinkohal välja selgitamata Juhan Juhani poja esimese
Mari-nimelise
naise päritolu ja nende abielu, aga 1826.a vaherevisjonis on pere
oma 4-aastase poja Peetriga veel Orava
Hansul kirjas. Samal aastal sündis
neile ka Mari nime saanud
tütar ja tema sünnikandeks võib Saagas lugeda seda. 1834.a hingeloendis oli Juhan pandud
peremeheks talus nr.86, mis siis Lõpe, aga varem ka Klause
nime kandis ja see paistab Juhani sünnikülas olnud.
1835.
aastaks said Erjava Juhani järglased priinime Rikko, mida hiljem hakati Riko kujul kirjutama.
1850-ks aastaks oli Juhani ainus teadaolev poeg Peeter saanud sama
küla ühe Mõhku-nimelise talu (nr.83) peremeheks ja
talus olid ka 55-aastane Juhan oma 52-aastaseks märgitud naise
Mariga. Peaks lisama, et 1816. aastani oli Pagavere küla all kaks
samanimelist talu, milledest esimene (nr.82) peale 1816. aastat
tühjaks jäi. Nende nime on kirjutatud kujul Mohko ja Möhko, aga ainult
Vääna kandi vanemad inimesed võiksid ütelda,
kuidas see nimi peaks täna saama kirja pandud! Kohapealseid asju
lähemalt tundmata ei ole mõtet siinkohal ka Rikode
sugupuud ja hilisemat käekäiku täpsemalt kirjeldama
hakata. Märgime vaid, et Juhan Juhani p. on Keila esimese
personaalraamatu andmeil jõudnud olla peale Orava Hansu ja
Pagavere Lõpe ning Mõhku veel peremeheks Orava Aristel
(nr.51) ja Saugil (nr.57) ning peale esimese naise (kelle tütar
meid huvitanud Mari peaks olema), pidi tal veel teine Mari olema, kes
1858.a on 36-aastaseks märgitud ja kellega samal aastal veel
kaksikud tütred Triinu ja Leenu sündisid (leeritati 1876.
aastal). Teine Mari oli personaalraamatu andmeil Türisalu Kulbi
Hansu tütar (s. 1822.a), aga kas ja kui palju esimese Mariga peale
1826.
aastat
lapsi sündis, jääb siinkohal lihtsalt
välja
selgitamata.
1847.a 21. veebruaril kihlati Keila kirikus 25-aastane Hans
Morel ja 5 aastat noorem Vääna
mõisa Mõhku Juhan Riko tütar Mari (vt. Saagas
http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1214.1.165:45). 1850.a loendis
olid need Hans ja Mari kirjas arvatavas Hansu sünnikodus – Kumna
mõisa Engla küla Pärna
talus nr.10 ja neil oli ka juba 3-aastane tütar Ann.
Järgmisel aastal on Hans Morel Kumna viimase hingeloendi andmeil
perega Vääna mõisa asunud. Vanemas Keila
personaalraamatus on kirjas veel nende kaks poega –
1852.a
sündinud Juhan ja 1857.a sündinud Hans, kes mõlemad ka
leeri-ikka jõudsid (Juhan leeritati 1871. ja Hans 1877. aastal).
Surmameetrika aga teatab, et 1863.a 23. detsembri
hommikul suri Väänas 42-aastane Saugi Hans. Viimasest kehva
kvaliteediga Vääna hingeloendist on pere küll leidmata,
sest Saugi (nr.42) talu juures seda ei ole, aga selleaegseist
meetrikaist võivad asjahuvilised ehk soovi korral
lisatäpsustusi leida.
Meenutades nüüd eespool tutvustatud Mari vallaspoja Otto
ristimiskannet, võib isegi spekuleerida, et
Otto oli
Hans Moreli sigitatud, aga jääb küsimus, miks ta sel
juhul ikkagi vallaslapsena ristiti?
1865.a talvel laulatati lesk Mari Morel (sünnilt Riko) Viti
mõisa mehe,
Ranna-Sauna Jaani teise abielu poja Hans Meriga (Saagas
http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1214.1.33:256). Nii sai Otto
omale
kasuisaks ikkagi Hansu ning võis hiljem ennast Venemaal Otto
Gansovitšina tutvustada, aga sellega sai ta ühtlasi
ka oma
Meri priinime!
Viti mõisa (Wittenpowel)
Meri-nimelised põlvnevad 1. hingeloendis 1782.a mõisarahva
kirjas olnud 31-aastasest mõisasulasest Jürist
(~1751 –
1817),
kes ka mõisa kupjaks ja hiljem metsavahiks oli. 1795. aastaks
oli ta laulatatud ühe Jüri kihelkonna Rae mõisast
(Johanshoff) pärit Annaga
ja neil oli kirjas kaks poega –
5-aastane Juri ja pooleteist-aastane
Fridrik (ka Predik). Sajandi lõpus sündis veel poeg Jaan.
Vanem
poeg Juri paistab millalgi 19.s esimesel kümnendil meheikka
jõudes Rae mõisa viidud (nii võib 1811.a Viti
hingeloendist välja lugeda), aga Fridrikut (~1790 –
1829) kohtame
viimati 1826.a vaherevisjonis Polma (Põldma) saunikukohal nr.10,
mis varem (1816.a) oli tühjaks jäänud. Seal oli ta
perega:
aastat poolteist noorem naine Eva Juhani tütar ja kolm poega
(Juhan, Jakob ja Juri). Samal aastal sündis veel tütar Anno,
aga Fridrik suri 1829.a ja 1834.a loendis olid Põldma
saunikukohal juba uued saunikud. Saab lisada, et Fridriku esimese poja
Juhani
käekäik on siitpeale ebaselge, aga Jakob ja Juri olid 1850.a
(Meri priinimedega) taas mõisarahva kirjas; Jakob seejuures
naise Mari ja kahe tütrega. Jakob suri 07.04.1888 ja paar aastat
varem on surnud ka tema Mari, kuid laste hilisemat käekäiku
ei
ole
siin edasi jälgitud.
Kupja Jüri noorem poeg Jaan (personaalraamatu järgi
sündinud
30.04.1798) oli 1826. aastaks samuti juba pere loonud ja Haiba
küla Tooma talus (nr.2) sulaseks ning on hiljem veel vähemalt
paaris talus (nr.-d 6 ja 7) sulane olnud. Teadaolevalt sündisid
Jaanil ja esimesel Maril (see paistab tolle aja meelisnimi olnud!)
25.11.1824 poeg Aadu ja 14.08.1831 tütar Anno, aga see
Mari Aadu tütar on surnud ja 04.06.1838 laulatati Jaan uue
Mariga –
Vääna mõisa Mugga (?)
Jaani lesega, kusjuures laulatusekandes oli Jaan juba Ranna-sauna asukaks
märgitud. See saunikukoht kandis hiljem hingeloendites
numbrit 17 ja ilmselt seal sündis 11.07.1841 Jaani teise abielu
ainus teadaolev poeg, eespool juba nimetatud Hans ning nähtavasti
kasvas hiljem seal üles ka Mari Morel-Riko vallaspoeg Otto. Jaani
teine
Mari suri 57-aastaselt 15.12.1867, aga Jaani enda surmaaeg ja esimese
abielu laste käekäik jääb siinkohal
teadmata. Viimastes Viti mõisa hingeloendites olid Ranna-saunale
(1850.a nr.17 ja 1858.a nr.13) märgitud vaid Jaan ja tema
teine Mari ning ning nende teismelise-ikka jõudnud poeg
Hans –
s.t. Otto Meri kasuisa.
Nüüd peaks märkima, et 1835.a Keila nimeraamatu
järgi said Meri priinime veel Vääna mõisa
Sepa-nimelise üksuse nr.60 (üks Türisalu-poolne hajatalu
või sepakoht)
pererahvas, kus sel ajal oli peremeheks 1776.a paiku
sündinud Mats Tõnise poeg oma teise naise Liisu ja
25-aastase
veel vallalise (1. abielu) poja Juhaniga (1809 –
1869)
. Matsi leiame esimeses hingeloendis
1782.a 6-aastase kasvandikuna Pagavere küla järgi olnud 81.
arvestusüksuselt, mis dokumentides kandis Keppota või Koppota (võib-olla siis
Kõputa!?) nime. Loendis oli seal esikohal 49-aastane Mats
omast 10
aastat noorema naise Anno ja ainsa 3-aastase poja Hansuga, aga
ühtekokku oli sinna kirja pandud 11 mees- ja 8 naishinge!
Peremees on märkimata ja see paistab olevat sellega seotud, et
talu mõisa (s.t. Stackelbergide) maal asus. Peale hiljem
metsavahina esinenud Matsi olid üksusele veel kaks sulasperet
märgitud,
seejärel 20-aastane vallaline sulane Hindrik ning veel 3
alaealist poisslast, keda kõiki on nimetatud Aufzüling või Aufzirling (?) – peab ilmselt kasvandikke
tähendama!
Lõpuks on
kirjas veel üks 47-aastane leskema Leenu ja kaks Anno-nimelist
tüdrukut – üks 20-ne ja
teine 17-aastane. Paistab, et vähemalt kolm kasvandikku võivad 20-aastaseks
märgitud sulase Hindriku nooremad vennad olla, sest 1795.a oli
üks neist (6-aastane Mats) juba 19-aastane sulane 68. talus ja
1811. aastaks saanud varem nimetatud Sepa (nr.60) talu peremeheks.
Eelmine peremees Hans oli 1810-a surmud ja 35-aastane Mats
peremeheks pandud. Ta oli juba naisemees ja kirjas ka 1808.a paiku
sündinud poeg Juhan (naisi 1811.a loendis ei märgitud), aga
sulaseks oli Matsil 49-aastane Hindrik, kes vahepeal ka 41. talus olnud
ja peab ilmselt 1782.a Kõputa 20-aastane sulane olema!
12-aastaseks märgitud Hans on 1795.a
loendi andmeil surnud, aga 3-aastast Tõnu kohtame veel hiljemgi.
Paistab, et Mats sai Sepa
peremeheks koduväina, sest kui peremees Hans 1810.a suri, oli tema
ainus poeg Jüri (1790 – 1812) alles
paarikümne-aastane ja surigi noorelt vallalisena, aga õde
Anno pidi hingeloendite vanuste järgi (oli 1782.a loendis
6-päevaseks märgitud) isa surma ajal juba ammu
mehelemineku eas olema! Tema laulatus Vaheoja (nr.68) sulase Matsiga on
meetrikaist küll leidmata, aga see pidi millalgi 1807.a paiku
toimuma, sest poeg Juhan märgiti 1811.a loendis juba kahe ja
kolmveerandi aasta vanuseks. Sellest Juhanist saigi Sepa järgmine
peremees 19.s teisel poolel, aga edasist ei ole põhjust
siinkohal enam täpsemalt jälgida.
Meid huvitab rohkem Matsi ja tema vendade isa, keda hilisemad
hingeloendid
Tõniseks nimetavad ja kes pidi üsna enne 1782. aastat
surema. Nimelt oli Kõputa Hindrik (Matsi vanem vend) 1795-ka
aastaks
pandud peremeheks mõisa kangru talus nr.41, kus esimese loenduse
ajal 35-aastane kangur Juhan märgiti surnud olevat. Koos
peremeheks märgitud Hindrikuga olid selles talus 1795.a
kirjas (peale Hindriku, naise Mari ja nende kolme
tütre) ka Hindriku
selleks ajaks 16-aastane noorim vend Tõnu (1782.a 3-aastane) ja
nende ema –
60-aastane Leenu. Keila üsna "auklikust" kolmandast meetrikast
võib leida ka noore Tõnu arvatava sünnikande –
17.08.1778 sündis Pagavere Koputa Tõnul (?!) ja
Leenul poeg, kes samuti Tõnuks ristiti ja ilmselt on
4 aastat hiljem toimunud esimeses hingeloendis talus kirjas just
varasem pererahvas ning esikohale pandud pärastise metsavahi Matsi
pere peab uut (ajutist?)
pererahvast kujutama. Sellega olid 20-aastane perepoeg Hindrik sulaseks
ning tema kolm nooremat venda kasvandikeks kuulutatud ja endine
perenaine Leenu oma kahe tütrega lihtsalt lesena kirjas. Paraku
lõpeb selleaegne Keila surmameetrika 1779.a poole pealt ja
vana Tõnu (või Tõnise?!) surmaaega ega vanust ei
õnnestugi tuvastada; et teda
hiljem hingeloendites Tõniseks nimetati, tuleb vist erinevate
kirjutajate "maitseasjaks" arvata.
Meie põhi-eesmärki silmas pidades huvitaks nüüd
vägagi, kust kõnealune Tõnu alias Tõnis võis
pärit olla või oli ta põliste Pagavere Koputa
juurtega? Paraku ei ole Keila 3. meetrikast lootustki leida tema
vanemate laste sünde, sest ajavahemikust 1759 kuni
1775 leiame sealt vaid 1765. ja 1772. aastate ristimiskandeid! 1758.
aasta lõpust leiame küll isegi kaks Tõnu- ja
Leenu-nimeliste laulatuskannet, aga kumbagi neist ei saa kindlalt
Koputa Tõnu laulatuseks arvata. Samuti ei leia esimestest
hingeloenditest ega kirikuraamatuist mingeid märke või
vihjeid sellele, et eespool tutvustatud Viti mõisa kubjas
Jüri Jüri poeg
(~1751 – 1817) ja Vääna
mõisa 81. talu 18. sajandi kolmanda veerandi peremees
Tõnis
(või Tõnu)
võinuks kuidagi sugulased olla. Tegelikult sai Viti mõis
Vääna kõrvalmõisaks ja Stackelbergide valduseks
küll alles 1858. aastast (peale priinimede andmist), aga
võib-olla olid 19.s Stackelbergid eriti "seadusekuulekad" ja
hoolitsesid selle eest, et nende kunagi laiali kantud hingede
järglased siiski sama priinime saaksid!? Meenutades, et Saastna
mõisas Meri nime saanud Kalda Aadu isa Aadu (~1762 –
1821) oli samuti Tõnise pojaks nimetatud ja Vääna
Koputa Hindrikuga üsna ühe-ealine, võiks ju siin
mingeid seoseid näha, aga leitud infokildude juures oleks see
siiski tühipaljas spekulatsioon.
2015.a suvel ilmus Harku valla Teatajas kirjutis
omaaegse Rannamõisa Ilmandu küla Meriküllidest ja
et siingi Keila kihelkonnaga tegemist, tekkis huvi, et äkki
olid Vääna ja Viti mõisades priinime Meri saanud
kuidagi hoopis Rannamõisa Meriküllidega seotud?! 1835.a
nimederaamatu (EAA.1864.2.VIII-102) järgi said Rannamõisa
Ilmandu küla 6. talu 9 mees- ja 7 naishinge priinime
Merrekül, mis hiljem
Mereküla, Meriküla jmt. nimekujud
omandas. Toonane perepea Otto Prediku p. oli 1834.a hingeloendis
65-aastaseks märgitud ja talunimeks
Merrekülla. Et priinimi
talu
toponüümist tuleneb, seda kinnitavad ka varasemad
hingeloendid. 1782.a oli perepeaks 50-aastane Otto isa Fridrich (hiljem
ka Predikuks nimetatud) ja eriti kõnekas on 1795.a loendi
kirjapilt, kus esikohal kirjas 1791.a surnud Merriküll Fridrich, teisena
tema 1784.a surnud esimene poeg Johann
ning kolmandana 27-aastane 2. poeg Otto – jezt Merriküll
Otto, der Wirth! Ka
1811.a loend nimetab (nüüd juba 43-aastast) 6. talu perepead Merikulla Otto ja
kõrvaltvaatajale paistab pärimuste järgi ühest
ammusest mereõnnetusest alguse saanud suguvõsa nagu 18.s
lõpupoolel veel ühe perena püsinud!?
VAU Kaartide infosüsteemist leiame digiteeritud
säiliku EAA.1.2.C-II-4, mis 17.s teise poole Keila kihelkonna
kaarti kujutab. Sellel on ilusti näha nii Rannamõis kui
Ilmandu küla, aga rida punaste
"kastikestena" kujutatud mereäärseid asumeid on seal paraku
jäänud ilma toponüümideta. Neid saaksid vaid
paikkonda hästi tundvad koduloo-huvilised täpsemalt
identifitseerida. Ei saa ju välistada, et nii 18.s teise poole
Vääna mõisa Tõnu-Tõnis kui Viti
mõisa Jüri võisid
hoopiski Rannamõisa kandist pärineda ja isegi
Meriküllide hõimlased olla, aga selle hüpoteesi
kinnituseks oleks kõigepealt mingeid varasemaid 18.s sajandi
allikaid vaja!
Peab tõdema, et pelgalt hingeloendite
põhjal ei õnnestu ka Saaremaa mõisades Meri nime
saanute puhul nende varasemat sugulust tõestada. Parasmetsa
eramõisa 18.s hingeloendid puuduvad Saagas sootuks ja Meri nime
saanute vanemaid eellasi leiame vaid Kaarma kihelkonnas selle nime
saanutel. Piila mõisa esimeses talus (sel ajal Männiku
nimega) oli 1782.a peremeheks märgitud üks 63-aastane
Aadu oma 56-aastase naise Evaga (Vinsi Tooma tütar) ja neil oli
kirjas 3 poega ning 2 tütart. 1795. aastal leiame Piila küla
Suuremõisa loendist ja seal on Männiku Aadut koguni
89-aastaseks arvatud, aga ilmselt on siin eksituse või
arvutusveaga tegemist – usutavam on
siiski, et ta sel ajal 76-aastane võis olla ja ikkagi peale
katku sündinud. Tema esimest poega Mihklit, kes 1782.a
26-aastane poja ja tütre isa ning ilmselt Männiku
peremeees oli, järgmises loendis enam ei meenutata ja esikohal oli
järgmine poeg – selleks ajaks
38-aastane Karl naise Mari ja kolme pojaga. Naisemeheks on
hakanud ka vana
Aadu 3. poeg, 24-aastane Hindrik (naiseks jällegi Mari, Anijala
Andruse
tütar). 19.s algul sai sellest Hindrikust vabadik, keda Kadariku
Hindrikuks nimetatakse ja 1811.a loendis on kirjas ka tema
neli alaealist poega. Vanim neist – loendis
14-aastane Redik oli priinimede saamise ajaks nekrutiks võetud,
aga kolm nooremat venda (Mihkel, Karl ja Peeter) said Piila
mõisalt omale priinime Meri.
Sõrvepoolses mereäärses Keskranna 1. talus
paistab 18.s lõpupoole peremeheks olnud üks Andrus
(~1736 –
1809), kelle pojad Diedrik ja Hindrik 19. sajandil jällegi
vabadikeks kuulutati ja nende pered (1826.a Keskranna 4. ja 5.
vabadikupere) said Kaarma Suuremõisalt omale Meri priinimeks.
Mustjala kihelkonna Paatsa mõisas sai sama priinime Matsi
(nr.13) Gustavi kasupoeg Simmo (Aadu p.; sünd. 1802.a) ja tema
õed Mare ning Liisu, kes kõik juba 1816.a 13. talu kirjas
olid. Nimelt paistab Matsi Gustavi naiseks saanud ühe Aadu lesk
Ann Juri t., kes 1816.a loendis oli Gustavist 14 aastat vanemaks
märgitud ja juba siis olid 13. talu kirjas peremehe kasulapsed
(kõnealune Simmo ja tema õed). Et Paatsa mõisa
varasemad hingeloendid puuduvad, siis jätame Simmo täpsema
päritolu – kas ta ehk
Parasmetsast või hoopis Kihelkonna poolt võis pärit
olla, siinkohal Mustjala koduloolaste selgitada.
Nii peame tunnistama, et selle kohta, miks presidendi vanaisa Otto
Meri, pärast seda kui ta 1905.a oli Peterburist perega Tallinna
tulnud ja ilmasõja algul 1915.a otsustas perest lahku minna
(need tõigad on Indrek Meri mälestusteraamatust), vanas eas
1930-ndatel otsustas Saaremaale asuda, ei oska me siinkohal midagi
arvata! Võib ju spekuleerida, et ta oma ilmselt saksa soost
naisest Julie-Marie Kepperist esimese ilmasõja algul mingite
"patriootiliste tunnete" ajel lahku läks, aga peale selle
äratab tähelepanu üks kanne Tallinna Linnaarhiivis olevas Jaani koguduse
3. pihtkonna personaalraamatus, mille järgi on 19.12.1931 Tallinna
Perekonnaametis registreeritud Otto Meri abielu Aline Kustavi t.
Korjusega (sündinud 21.06.1894 arvatavalt Ridala kihelkonna
Mäemõisas (Berghof), kuigi samanimeline mõis ka
Võrumaal oli). Sellest Alinest 1930-ndatel koostatud Kärla
valla perekirjad vaikivad, kuigi Otto ema Mari Morel-Riko andmed on
seal kirja pandud! Kärla kandi külajuttudes
mäletatakse Anepesa külas elanud Ottot suure "elumehena",
kellel veel enne surma ühe Anepesa naisega vallastütar olla
sündinud! Viimane olla sel ajal, kui president Meri oma Saaremaa
visiidi ajal Kärla surnuaial oma vanaisa hauda külastas,
isegi püüdnud ennast presidendile sugulasena tutvustada.
Jätame külajutud sinnapaika, aga peaks ehk märkima, et
Hindrek Meri mälestustes soojalt meenutatud "amamma"
põlvnemise Tartumaa Saare mõisa paljulapselisest perest
võib mõnesuguse kahtluse alla seada. Nimelt ei leia
Maarja-Magdaleena koguduse 1864.a sünnimeetrikast ühegi
Kepperi-nimelise sündi Saare mõisas, kuid samal aastal on saksa pihtkonnas küll
kirjas ühe Amalia Sophia Kepperi sünd 04.06.1864 Äksi
kihelkonna Elistvere (või Maarja-Magdaleena kihelkonna
Nigula ?) mõisas – vt.
Saagas EAA.1258.1.23:30. Nii võib arvata, et hiljem
Peterburis kooliharidust saanud ja koduõpetajana tegutsenud
Julie-Marie siiski pigem saksa soost oli. Kuigi presidendi perekonnaga
seonduv on viimasel ajal ülearugi "avaliku huvi" orbiidis olnud,
ei ole siin sellest ajast, kui meheikka jõudnud Otto millalgi
1880-ndatel Viti mõisast "laia maailma" siirdus, midagi
märkimisväärset lisada. Kodulooliselt võiksid
siiski Sauvere kandi juurtega inimesed proovida veel 1930-ndatest
säilinud mälestusi ja pärimusi selle mehe kohta kuidagi
järgnevatele põlvedele talletada, sest kuni me
mäletame, nii kaua me ka elame.
Veebruar, märts – 2014;
pisut
kohendatud ja täiendatud oktoobris, 2015.
Ülo Rehepapp