Vanamõisa

Üldise arvamuse kohaselt olnud praeguse Vanamõisa küla kohal kunagine Muhu (ainus) ordumõis, mis taaniajal, 1626.a paiku praeguse Laheküla territooriumile, kunagisse Ennekyla vakukeskusesse ümber asustati. Tuleks siiski märkida, et orduaja lõpul ning peale Liivi sõda võis siin mõne suurema talu näol küll midagi tänases mõistes mõisa-taolist olla (teatakse isegi selle asukohta pärastiste Juri ja Tähvena talude vahel), kuid vaevalt see “rohkem” Ordule kuulus kui kõik ülejäänud Muhu külad ja talud. Ei ole ju selge, mis ajast üldse saab Muhus mõisast tänases mõistes rääkida, sest ilmselt oli Jüriöö-eelsel ajal Ordu ainsaks tugipunktiks kindlus-kirik Liival ja hinnuse kogumine kord või kaks aastas toimus paljudes tihedama asustusega piirkondades, mis pikapeale nn. vakuküladeks kujunesid. Orduaja lõpust on Muhus teada 13 sellist vakukeskust, aga küllap on millalgi ka Vanamõisas vakupidusid peetud. Pealegi tekib küsimus, millist vana mõisat märgivad 1569/71. aastate maaraamatud, kus Viiraküla vakuses esimesel kohal on kirja pandud adra-talumees Wannamoyse Mart ja 1592.a maaraamatus leiame Nurme vakuse peremehe Henno Wannemoise? Pigem võiks arvata, et “mõisa” lisanime said mõnikord lihtsalt vakukeskusteks olnud suuremate talude peremehed. Nii on, näiteks, Raugi Nõmme Toomast 1674.a aktis ka nimetatud Wannemoise Thomas, mis tõenäoliselt lihtsalt seda märgib, et kunagi on Nõmmel ehk vakukeskus olnud, aga ega sellepärast veel tavamõistes mõisat (peale suurema talu) ei pruukinud olla! Analoogilise näite võib Raegmast tuua. Mõisast kui oma haritava maa ja inimestega majandusüksusest ning elupaigast saab ehk Muhus enne Liivi sõda siiski vaid Kapi ja Kansi eramõisade puhul rääkida, aga kindlasti jäi Ordu lähimaks tugipunktiks peale Jüriööd rajatud nn. karistuslinnus Maasis.
Oli selle ordumõisaga nagu oli, aga väheste aardeleidude põhjal (paar hoburaud-sõlge jmt.) võib küll arvata, et püsiv asustus praeguse Vanamõisa küla kohal kindlasti ka muinasaega ulatub. Samas puuduvad meil varased kirjalikud allikad ja esimest korda esineb Vanamõisa nimi küla tähenduses esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastast. Siin on Nurme vakuse kolmanda külana kirja pandud kahe adramaa suurune Dorff Wannamoys, kus ühel adramaal kannavad ühiselt koormisi Jürgen ja Hanno ning teisel Manni Gorris. Et viimased taaniaegsed vakuraamatud Tartu arhiivist on kadunud (fondi 854 vana nimistu 2-DII säilikut 1241 ei suudetud seal 21. sajandi algul enam kuidagi leida!), siis ei ole mõtet hakata spekuleerima, kas mehed olid mõisa “ümber asustamisel” Hingekülast Vanamõisa toodud või olid nad siinkandis põlised – pigem kipuks viimast uskuma!
Inimpõlv hiljem, 1674.a De la Gardie missiivis märgitakse Vanamõisa küla kahel adramaal juba viite peremeest: neli neist on Wannemoise lisanimega – Matz, Laur, Hann ja Teffen ning viiendat, veerandil adramaal koormisi kandvat nimetatakse Tanneme Lüll. Võrreldes neid nimesid rootsiaja lõpu kaardi andmetega (EAA.308.2.50) ja arvestades ka katkujärgseid “arenguid”, võib esimest kahte peremeest hilisemate Matsi-Laasu ja Lauri eelkäijateks pidada, kolmandat ehk Simmuga seostada ja neljandat pärastiste Tähvena ja Juri eelkäijaks arvata, aga Tanneme Lülle järglast ei oska nimetatd kaardi eksplikatsiooni-tabelist enam kuidagi leida.
Olgu öeldud, et nimetatud 308. fondi 50. säilik kujutab selleaegseid (dateeritud hinnanguliselt 1698. aastaga) Suuremõisa külasid Nautsest Viirakülani ja selle tervikpildi rasterkujutist on proovitud MapInfo digikaardina registreerida eeldusel, et Nautse selleaegsed talud enam-vähem hilisema küla kohal asusid ning kindlamateks "reeperiteks" valitud kaardil kujutatud Liiva kirik ja Suur kõrts Viirakülas. Kui lisada kaardile eraldi kihina hilisemate elupaikade punkti-koordinaadid (mustad viisnurgad), saame Vanamõisa küla osas illustratsiooniks tuua järgmise ekraanipildi:

Kõigepealt peaks tähelepanu juhtida illustratsiooni ülaserva jäävast Viiraküla Metsast paarsada meetrit Vanamõisa poole jäävale piirkonnale, kus nagu väikest põllulappi kujutatakse ja kaardiväljale oleks nagu "Wana Moisa Eug" (?) kirjutatud!? Paraku ei selgu kaardi andmetest midagi selle kohta, mida rootsiaegsed kartograafid on silmas pidanud ja "ordumõisasse uskujad" võiksid selles ehk "ära tunda" koha, kus kunagi tõepoolest Vanamõisa-Viiraküla ühiseid vakupidusid on peetud, aga siinkirjutaja arvates vajaks mõisa jälgede tuvastamine selles kandis siiski eraldi arheoloogilisi uuringuid.
Esmapilgul võiks arvata, et 19. sajandi hingeloendites kandsid Vanamõisa talud veel rootsiaegseid nimesid, aga hiljem talude juures toodud selgituste valgusel on seda ennatlik väita. Siiski võib Matsi-Laasu nime (hingeloendites lihtsalt Matsi) ka rootsiaegseks arvata. Lauril oli siiski üks sellenimeline peremees veel 18.s viimasel veerandil (Lauri Jahni Laur) ja küllap see talunimi ikka temast jäi, kuigi Lauri nimi figureerib Vanamõisas juba rootsiaja keskelt alates. Lisame, et 18.s adrarevisjonidesse jäi rootsiaegsest Laurist koguni kolm arvestusüksust – peale katku üle elanud Lauri Andrusse Jahn’i veel läbi kõigi adrarevisjonide tühjana seisev Lauri Andrus (1738.a on selle suuruseks ¾ adramaad) ja veerand-adrane Lauri Laas, millest poolt rentis 1738.a andmeil 2 rubla eest aastas keegi vaba mees Christoffer Martensen. 1778.a vakuraamatu järgi kasutas seda maad käsitööline Hinrich Johann Clemens, keda meetrikate ja esimese hingeloenduse põhjal saab Suuremõisa sepaks pidada ja küllap sellest võis ka kuuenda Vanamõisa põlistalu Sepa nimi tulla. Edasises vaatleme Vanamõisa põlistalusid ükshaaval veel pisut lähemalt selles järjekorras, nagu neid märgiti 19. sajandi hingeloendites. Põlistalud varustame küll järjekorranumbritega ja toome ka nende teadaolevad õumärgid, millede “autentsuse” eest siin-kirjutaja siiski ei saa vastutada, sest nii on need kunagi Piiri kooliõpilaste poolt üles joonistatud.
Rootsiaja lõpul rajati Nurme vakupiirkonna baasil Muhu neljas ametimõis (neid saab juba tavamõistes mõisadeks nimetada). Ehkki Vanamõisa küla oli seni Nurme vakupiirkonda arvatud, paistab see Nurme mõisa rajamisel olevat siiski Suuremõisale jäänud, sest 18.s adramaa-revisjonides on küla Suuremõisa esimese külana kirjas (Nurme mõisale arvatud külad olid adrarevisjonides eraldi pealkirja Nurmische Bauren all märgitud). 1778.a vakuraamatus on küla küll ka tervelt Nurme mõisa omaks kuulutatud, kuid esimeses hingeloendis 1782.a oli ta jälle tervikuna Suuremõisale kuuluvana kirjas. Lõplikult jäi Vanamõisa Nurme mõisa külaks alles mõisapiiride korrastamse järel 19.s alguses.
Nälja- ja katkuaja paistab Vanamõisa olevat suhteliselt hästi üle elanud. 1713.a protokollile lisatud vakuraamatus on juba kolm talu (hilisemad Lauri, Juri ja Tähvena) teovõimelisteks arvatud ja järgnevates adra-revisjonides kannab neljandana Suuremõisale koormisi ka Wannamois Simmo. Matsi-Laasu oli 1730-ndatel veel söötis, kuid hiljemalt 1744. aastast hakkas siingi Matze Laso Jack koormisi kandma. Sajandi lõpuks sai (Simmult) omale adra-talu asustuse ka seni vabade inimestega asustatud Sepa ja 18./19. sajandivahetuse nn. reguleerimiskaardid kujutavad Vanamõisas kuute talu. Need on kõige paremini jälgitavad säiliku EAA.2072.3.358 viiendal lehel VAU-keskonnas ja siin toome illustratsiooniks vaid "väljalõike" sellest säilikust nii, et Vanamõisa kõik 6 talu oma numbritega ekraanipildile mahuksid:

Kuus arvestustalu püsis Vanamõisas 19.s lõpuni. Kuigi talude tükeldamine sai võimalikuks juba 19.s lõpul, tekkisid osatalud (Kesküla, Uielu, Silla ja hiljem veel Randla) Vanamõisas alles 20. sajandil.
Uute talurahvaseadustega 1860-ndatel moodustatud mõisavaldade aegu kuulus Vanamõisa Nurme kogukonda. 1869. aastal asutati siin ka luteriusu külakool, kus pikemat aega oli kooliõpetajaks Simmu Tõnu Kann (1849–1923). Juba enne mõisavaldade likvideerimist 1891.a oli moodustatud Nurme ja Suuremõisa ühine kogukond, mille uus vallamaja ehitati 1892/93. aastatel endise Vanamõisa küla maale Piirile. Piiri kujunes 19.s lõpul ja eriti 20.s algul uueks “tõmbekeskuseks” postmaantee ääres, aga sellest räägitakse juba eraldi Piiri küla loos.
EV-aegseis kruntimisandmetes olid kuus Vanamõisa põlistalu peaaegu võrdselt 55-hektarised (suurim oli 55,61-hektarine Sepa ja väikseim Lauri – 54,42 ha). 1939.a talundilehtede järgi olid enam-vähem esialgsesse suurusse jäänud Sepa, Juri ja Lauri; Matsi-Laasust, Simmust ja Tähvenast olid osatalud eraldatud (Randla eraldati Laurist alles üsna enne viimast sõda).
1949.a kevadel tehti Vanamõisast (koos oma Piiri “vabadikukülaga”) kolhoos “Jõud”, mis üsna varsti Viiraküla kolhoosiga “Uus Muhu” ja hiljem “Linnuse” ning Suuremõisa “Kajakaga” liideti. Sellest sai lõpuks ligemale poolt Muhu hõlmav kolhoos “Ühendus” ja Vanamõisa küla põldudele rajati selle töökojad ning muud ehitised. Sel ajal oli miskipärast kombeks ehitised ikka sulapõldu teha – peaasi, et “sai piirikivid maha maetud – maa me kõigi jagu!” Hiljem künti veel olemasolevatel põlispõldudel Venemaa mustmulla vööndi “standardite järgi” peaklibu ja rähk pinnale ning õhuke huumusekiht maapõhja. Siis võis asuda soost ja metsa-heinamaadest uudismaid tegema, aga ega siingi huumusekiht 30-40 sentimeetri sügavust kündi ei oleks võimaldanud. Võib ju küsida, et kus selleaegsete agronoomide mõistus oli, aga teatavasti ei ole mõistus kunagi maailma juhtinud!
Nüüd aga Vanamõisa eluasemetest ja nende inimestest ükshaaval:

1. MATSI-LAASU

Matsi-Laasu talu eelkäija oli Vanamõisas usutavalt juba rootsiajal üsna pärastise Uielu kandis – s.t. üks hilisema Piiri-poolsemaid. Kas 1645.a Manni Gorris just selle Vanamõisa kohaga seotud oli, jääb muidugi teadmata, aga 1674.a Matz ja 1698.a kaardi Matze Laatz (hiljem Laas kirjutatud) olid kindlasti talule hilisema nime andjad. Paraku ei saa me teada, kas 1744. aastaks siin koormisi kandma hakanud Matze Laso Jack (~1700–1763) oli Matsi ja Laasu otsene järglane või lihtsalt katkuga tühjaks jäänud tallu pandud peremees. Peale Jaagu surma peremeheks saanud Andrus (~1715–1783) ei olnud (vanust arvestades) ei Jaagu poeg ega ilmselt ka mitte noorem vend, sest 1783.a surmameetrikas on ühe 70-aastase naise surm, keda Matsi-Laasu Andruse ämmaks nimetatakse! Nii võib arvata, et vanal Jaagul kaks naist oli ja Andrus paistab esimese abielu tütrele koduväiks tulnud, kellega olid Andruse vanemad lapsed Ingel, Kadri ja Jaak sündinud (vanemad tütred olid esimese hingeloenduse ajaks juba mehele saanud). Andruse teiseks naiseks oli 1782. aastal 50-aastane Linnuse Salu-Jaani Tooma tütar Ingel, kellega sündisid poeg Mats (jäi Matsi-Laasu sulaseks) ja veel kolm tütart (Mare, Rõõt ja Made).
Peale isa surma sai peremeheks Andruse 1. abielu poeg Jaak [Saarväli] (~1753–1813), kes 1776.a oli abiellunud Koguva Tooma peretütre Ingliga ja meetrikais leiame nende 7 poega ning 4 tütart. Täisikka jõudsid neist kolm poega ja kaks tütart: vanem poeg Juri Saarväli (1779–1846) sai järgmiseks peremeheks; Mats oli edaspidi (nagu ka onu Mats) sulane ja Andrus võeti 1805. aastal nekrutiks. Siitpeale vaheldusid Matsi-Laasul peremeestena Jaagud Juride pojad ja Jurid Jaakude pojad Saarvälid. Tühi piirkond Matsi-Laasust loode poole (praeguse Piiri alal) kannab 1799. a kaartidel nime Saare Welly ja ilmselt selle järgi said Matsi-Laasu inimesed ka omale priinime.
Märgime, et vana sulane Mats (Andruse p.) suri vallalisena, aga “noorel” Mats Jaagu pojal (s.1782) oli 4 poega ja kaks tütart. Tema vanema poja Andruse (1812-78) pere oli omakorda üsna arvukas ja arvatavasti elas see juba eraldi talu saunas, mis selleks ajaks ehk kunagisel taluasemel pärastise Uielu kohal asus ja mida on mõnikord ka omaette vabadikukohaks – Matsi-Laasu Saunaks nimetatud. Matsi teine poeg Madis sõitis merd (meetrikas märgiti pootsman Madis), aga lapsed sündisid algul Linnuse Uielul, kust naine Kadri pärit oli ja hiljem asus pere Linnuse Rõtule, kust Madis/Matvei Madise p. Saarväli hiljem Leeskopale latsikoha sai. Vana Matsi nooremad pojad Jaak (s.1818) ja Juri (s.1827) võeti nekrutiteks. Vanem poeg Jaak jõudis ka teenistusest tagasi ja sai omale küla piirile Nurme mõisa maast soldatiplatsi, mida Ridasi küla all Põllu kohana on kirjeldatud.
Esimesel Jurist peremehel oli 4 tütart ja kaks poega. Vanem neist, Jaak Juri p. Saarväli (1824–1879) sai sajandi keskel järgmiseks peremeheks; noorem vend, 1836.a sündinud Madis oli viimases hingeloendis Matsi-Laasul kirjas ja suri 1902.a vallalisena, aga täpsemad andmed tema kohta meetrikais ei selgu.
Jaagul (peale katku kolmandal sellenimelisel Matsi-Laasu peremehel) sündis kaks tütart ja 1858. aastal ainus poeg, kes õigeusus Georgiks ristiti. Temast sai sajandilõpu Matsi-Laasu peremees Juri “teine” Saarväli. Juri abiellus 1878. aastal Külasema Leemeti Madise tütre Mare Vapperiga ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Vanem poeg Maksim (Madis) Saarväli jäi viimaseks Matsi-Laasu päris-peremeheks enne talumajanduse hävitamist. Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on tema poeg Aleksander (1910-90) ja tütred Liidia (1913) ning Salomonia (1920). Aleksander asus elama Tallinna. Peale viimast sõda tuli nooremale tütrele Salmele Kunnatilt koduväiks Ridasi Tõnu-Saadul sündinud Kaarel Ling (1922-82). 1959.a rahvaloenduse ajal olid Matsi-Laasul Salme ja Kaarel Lingud poja Jüri ja tütre Kariniga ning manuliseks 23-aastane Hilju Timofei t. Väärtnõu. Sellega jäi Matsi-Laasu koht Linnuse Salu-Jaani juurtega Lingude valdusse.
Enne jagamist oli Matsi-Laasu talu suuruseks märgitud 55,46 hektarit. Sellest eraldati kruntimisel Madise nooremale vennale Ivanile kolmandik ja tekkis Uielu osatalu; Matsi-Laasu suuruseks jäi 1939.a talundilehe järgi 34,82 hektarit.

UIELU

Matsi-Laasu viimase peremehe Madise noorem vend Ivan Saarväli (1890–1942) oli meremees, võttis osa Vabadussõjast ja oli hiljem Kaitseliidu Muhu maleva ning ka Eesti Vabadussõjalaste Liidu liige. Kruntimisel eraldati Ivanile kolmandik Matsi-Laasu talust ja tekkis Uielu osatalu, mille suuruseks 1939.a talundilehe järgi oli 17,55 hektarit.
Ivan abiellus 1925.a Juri Madise tütre Juulaga, kuid langes 1941.a nõukogude repressioonide ohvriks. Ivani ja Juula ainus tütar Leida asus hiljem Tallinna ja 1959.a rahvaloenduse ajal oli Uielul Linnuse Uieniidi Arturi õde Riina (Rita) Holm (sünd. Ling). Tema poja Reinu valdusse jäi Uielu koht Viimase omandireformi ajal.
Olgu siinkohal veel ära toodud A. Rullingo koostatud Matsi-Laasu (Uielu) Ivani lühi-elulugu:

Ivan Georgi p. Saarväli sündis 26. veebruaril 1890. aastal Vanamõisa külas Matsi-Laasu peres. Omandas üldhariduse kohalikus vallakoolis. Teenis 1909–1912 Riia lahel sõitval reisilaeval. Alates 1912. aastast teenis Vene mereväes miiniristlejal „Vidnõi“ madrusena kuni 1917. aasta lõpuni. Tuli siis puhkusele kodusaarele, kus langes Saksa vägede kätte ja oli mõni kuu vangis. Tegutses 1918. aasta lõpul ja 1919. aasta algul Muhu saare Omakaitses. Vabadussõja ajal mobiliseeriti Eesti mereväkke, kus teenis alates 25. märtsist 1919 suurtükilaeval „Lembit“ vanemroolimehena. Osales lahingutegevuses Punavägede ja Landeswehri vastu. Demobiliseeriti 1. järgu madrusena 13. aprillil 1920. aastal. Läti iseseisvuse kaitsmisel 1919. aasta suvel Riia all osutatud vapruse eest määrati Ivan Saarvälile Läti Karutapja orden. Ühtlasi omistati talle Läti Vabadussõja mälestusmärk ja mõni aasta hiljem veel läti iseseisvuse 10 aasta mälestusmedal. Pärast Vabadussõda tuli Ivan Saarväli tagasi Muhumaale isatallu, kus töötas mõne aasta. Sai isalt pärandusena 15,52 hektarilise maatüki, millele rajas Uuelu talu. Iseseisvusaastail tgeles talupidamisega. Ivan Saarväli kuulus kohalikku Kaitseliitu ja oli Muhu valla Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu liige ning tegutses aastatel 1933–1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidus. Abikaasa Juulia (sünd. Poleühtid) osales aga kohaliku Naiskodukaitse tegevuses.
Ivan Saareväli arreteeriti 1. juulil 1941. aastal, peeti algul kinni Tallinna Keskvanglas, kust viidi peatselt Irkutski vanglasse. Ta hukati 14. mail 1942. aastal Irkutskis. Tema viimne puhkepaik on teadmata.

2. SIMMU

Simmu talu rootsiaegse eelkäijaga seonduv on pisut ebaselge. Oma nime sai talu peale katku siin 18.s teisel veerandil ja sajandi keskel peremeheks olnud Wannamois Simmo’lt, aga kas Siim või Simmu oli rootsiaja lõpu Vanamõisa mehe Hanno Lemet’i otsene järglane, ei ole selge. Rootsiaegse kaardi järgi oli Hanno Lemet’i talu kolmest arvatava endise “mõisa” piirkonnas olnud talust kõige põhjapoolsem, aga 100 aastat hilisemal nn. reguleerimisaegsel kaardil (EAA.2072.1.358) kannab Simmu Toomase talu numbrit 3 ja asub selleaegsest Matsi-Laasust (nr.2; asus siis veel praeguse Uielu kohal) vaid pisut kagu pool. Sel ajal moodustas tee Uielust (Matsi-Laasust) lõuna pool suurema kaare, nii et selleaegne Simmu jäi Matsi-Laasuga samale poole teed. Uuematel kaartidel võiks Simmu selleaegset asukohta hinnata üsna praeguse Matsi-Laasu vastu üle tee.
Nähtavasti asus Simmu talu oma praegusele kohale (üsnagi rootsiaegse Hanno Lemeti talu kohale, algul toodud kaardipildil nr.20) alles 19.s algul (võib-olla Jaen Kannu peremeheks saades), aga mingeid jälgi talust 18.s lõpul võiks praeguse tee alt ja teest ida pool Matsi-Laasu naabruses leida, kuhu talu peale katku arvatavalt ühe Simmu-nimelise poolt oli üles ehitatud.
1778.a Nurme mõisa vakuraamatusse (erandlikult oli sel ajal Vanamõisa küla arvatud Nurme mõisale, kuigi lõpplikult jäi küla sinna kuuluma alles 19.s algusest) on kantud kaks 3/8-adrast arvestustalu: Simmo Thomas ja Simmo Jahni Juri. Esimest võib “järjepidevaks” Simmu talu peremeheks lugeda, aga arvatav Toomase noorema venna Jaani poeg Juri oli esimeses hingeloendis 1782.a juba pigem tulevase Sepa talu peremees, millest edaspidi eraldi juttu tuleb.
Varastest säilinud abielu-meetrikatest leiame vana Simmu Toomase kaks poega ja kaks tütart. Vanem poegadest, Toomas (~1742–1818) oli isa surma järel Simmul peremeheks; noorem vend Andrus on hingeloendite järgi Võlla Lollil sulaseks ja Võllas ta ka suri. Tema ainus teadaolev poeg Jaak (s.1786) võeti Napoleoni sõdade ajal nekrutiks ja edasised jäljed temast puuduvad. Toomase järglased said priinime SIMMO.
Meetrikate järgi oli “noorel” Toomasel kaks poega ja neli tütart. Miskipärast on Toomas 1811.a loenduse andmeil 1807. aastal vabadikuks kuulutatud ja peremeheks Simmul märgitud tema 1804.a naise võtnud noorem poeg Jaak [Simmo] (s.1782). Vanema venna Mardi (1777–1825) esimene naine ja poeg Mihkel olid selleks ajaks surnud. Mart jäi Simmul sulaseks. Ta võttis teise naise, kellega veel poeg Jaen sündis, kuid temagi suri aastaselt ja ainsana Mardi järglastest jõudis abieluni tütar Eed.
Noorel peremehel Jaagul jõudis Kessest võetud naise Ingliga poeg Juri (1806) ja kolm tütart sündida, aga 1812. aastal pidi temagi minema “keisri isamaad kaitsma” (nagu onu Andruse poeg Võllast) ja tagasi ta oma sõjateelt ei jõudnud. Sellega lõppes Simmode “dünastia” Vanamõisas. Jaagu poeg Juri ehitas omale hiljem Nurme mõisa piirile Tika vabadikukoha, millest Ridasi küla loos lähemalt juttu on.
1816. aastaks oli Simmul peremeheks seatud Igaküla Ennu Juri noorem poeg Jaen Kann (1761–1836), kellest juba mitmete küladega seoses on mujalgi juttu olnud. Ta oli esimese loenduse aegu (1782.a) Kallaste Rootsil sulaseks, hiljem Raugil ja Nurme mõisas (Lingal) kõrtsimeheks, ning teda tuleb Vanamõisa, Rässa ja Kesse KANNude esiisaks arvata. Vanem vend Mihkel sai Nautse Riimil sama (arvatavalt Jaani kõrtsmiku-ametiga seotud) priinime ning on samuti üsna arvuka Nautse KANNude sugupuu juureks.
Jaen Kannul oli kolme naisega neli tütart ja kolm poega (lisaks Tupenurme jäänud vallastütar Made, kes hiljem perekonnanime AHVENAS kandis). Vanem poeg TõnisKann (1792–1860) sai järgmiseks Simmu peremeheks; nooremad vennad Tähve ja Mart (1800-12) on noorelt surnud (1797.a sündinud Tähve surmakanne on küll meetrikast leidmata, aga hingeloendid teda enam ei märgi).
Tõnis Kannul oli Linnuse Neo Mihkli tütre Marega seitse poega ja neli tütart (viimastest üks surnult sündinud). Esimene poeg Jaen suri 3 päeva vanuselt, aga neli järgmist poega jõudsid abieluni; kaks nooremat poega Juri ja Juhan surid taas imikueas. Teine poeg Andrus Kann (1818-79) oli peale isa surma Simmul peremees ning koju jäi ka noorem vend Madis (1821-79), kellel omakorda oli seitse poega. Neljas vend Tõnu (1823-54) läks Kesse sulaseks ja jäi sinna koduväiks. Ta suri suhteliselt noorelt, aga temastki jäi Kesse kaks poega, kes mõlemad abieluni jõudsid. Viies vend Aadu oli kroonut teeninud, abiellus 1860. aastal, kuid võeti vist Vene-Türgi sõja eel uuesti teenistusse ja edasisi teateid temast ei ole. Aadu esimene poeg Andrus suri lapsena, aga 1866.a sündinud Mihail Kann oli hiljem Suures kõrtsis kõrtsimeheks ja rajas omale 20.s algul Piirile Mihkli ehk Kannu nimega mäletatava vabadikukoha. Tema pojast Vassilist on juttu Leeskopa Kästikiga seoses.
Simmule jäänud Andrus ja Madis võtsid teineteise järel Paenaselt naised (Andrus Paenase Andruse Ingel Kao ja Madis Mihkli Riste vallastütre Riste Vaga). Andrusel sündis 4 poega ja 5 tütart, Madisel 7 poega. Neist jõudsid abieluni Andrusel vähemalt 2 poega ja 3 tütart ning Madise seitsmest pojast vähemalt kaks. Kõik nad kasvasid Simmul üles. Selgusetu on seni kahe ühe-ealise Juri – 1855.a sündinud Andruse poja ja 1857.a sündinud Madise poja (ristitud Georgi) hilisemad käekäigud. Madise teine poeg sündis Aaduks, aga ristiti õigeusku salvimisel Stefaniks ja temast sai hiljem Rinsi ja Hellamaa köster. Sajandi lõpupoole asus ta perega Kuressaarde. Stefan Kannu lastest said ehk kõige nimekamad Muhu Kannud, kes Peterburi ülikooli lõpetasid: Nikolai Kann oli hiljem EV haridus- ja sotsiaalministrer, Aleksander Kann jurist ja Peeter Kann mitmete autasudega EV kolonel. Nende lühielulood on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.597-599. Märgime, et enamasti jäid Simmu Kannud luterlasteks, aga ilmselt õigeusu köstriks (psalomštšik) pühitsetud Stefani tõttu olid Madise nooremad pojad kõik õigeusku salvitud või ristitud (peale selle ka Andruse noorema venna, soldat Aadu lapsed).
Andruse vanem poeg Madis Kann jäi Simmu peremeheks; noorem vend Tõnu (1849–1923) pidas pikka aega küla-koolmeistri ametit (algul kodus talutoas, siis Väljale ehitatud koolimajas ja lõpuks vist veel Rässaski). 1907.a soetas Tõnu omale Rässa Jaani talu ja tema järglastest on rohkem juttu Rässa küla loos. Ühe teate kohaselt ostnud Tõnu Kann Rässa Jaani koha Hellamaa kaupmehelt, “metskapten” Andrus Ebrause pojalt Vassili Ebrauselt, aga kuidas see endine Nurme mõisa talu viimase omandisse sai, ei ole siinkirjutajale teada.
Madis Kannu ajal hakkas Simmu Kannude “ramm raugema” – meetrikais leiame vaid kolm Madise poega, kelledest esimene, 1871.a sündinud Tõnu ja viimane, 1882.a sündinud Kaarel surid lapseeas. Üles kasvas vaid keskmine poeg, viimane Simmu päris-peremees Madis Madise p. Kann (1886–1942). Ta abiellus 1907. aastal Mäla Jaani-Andruse Eed Ausmehega, kuid “pojaõnn” oli Simmu koha maha jätnud (olgugi et suured sõjad tulemas!). Sündisid vaid tütred Juula ja Ella. Koduväid tulid Viiraküla Tiiriki-Mihklilt – vennad Väärtnõud, kes enne seda olid Ameerikas Suurel järvistul laevameestena olnud raha teenimas. Vanemale õele Juulale tuli 1932. aastal koduväiks vanem vend Vassili Väärtnõu ja algne 54,72-hektarine Simmu koht tükeldati: 36,4 hektarit jäi Madis Kannu nimele, 1/3 läks Juula kaasavaraks, millega Silla osatalu rajati.
Nooremale õele Ellale tuli 5 aasta pärast koduväiks noorem vend, 1904.a sündinud Ivan Väärtnõu ja nende pere jäi Simmule. Jõudsid kaks poega sündida, aga alanud kurjuse aeg jättis poisid varakult isata. 1959.a rahvaloenduse lehel olid Simmu elanikeks Ella oma 75-aastase ema Eedu ja vanema poja Elduriga (noorem vend Valdur oli nähtavasti loenduse ajal kodust väljas). Eldur Väärtnõu, kes ka käesoleva loo kirja panemisel on aidanud Vanamõisaga seonduvat selgitada ja täpsustada, sai viimase maareformiga isatalu tagasi. Tema noorem vend Valdur ehitas omale kolhoosiajal Simmu õue oma maja ja sellega oleks põlistalu nagu pooldunud, kuid käesolevas on Simmut ikkagi ühe kohana käsitletud, mille kohta alles järgnevad põlved oma otsuseid hakkavad langetama.

SILLA

3. SEPA

Rootsiajast jäi 18. sajandi adrarevisjonidesse Vanamõisas veerand-adrane Lauri Laasu arvestus-üksus, millest poolt rentis 2 rubla eest aastas sajandi teisel veerandil ja veel 1756.a revisjoni andmeil keegi Christof Martensen. Martensoni-nimelisi inimesi oli 18. sajandil ka Rinsi mõisas, aga üksnes kiriku-kirjade järgi on vabade inimeste (liiati veel liikuvate) jälgimine üsna lootusetu. 1778.a Nurme mõisa vakuraamatus on kirja pandud käsitööline Hinrich Johann Clemens, ilmselt samuti vaba mees, aga esimeses hingeloendis on Suuremõisa mõisarahva hulgas kirjas samanimeline mõisas sepaks olev mees ja ilmselt sellest tuleneb ka Sepa talunimi Vanamõisas.
Esimese hingeloenduse ajaks (tegelikult juba nimetatud vakuraamatus 1778.a) on adra-talumeheks tehtud Simmo Jahni Jurri (~1743–1807). Tuleb arvata, et Simmu katkujärgsel peremehel oli peale Toomase veel noorem poeg Jaen (~1715-75), kes varem Simmul sulaseks (või ka Suures kõrtsis kõrtsimeheks) olnud. Tema poeg Juri on seni söötis olnud ¾-adrasel Lauri Andrus’e maal peremeheks seatud (viimasest oli vakuraamatusse söötis olevaks veel vaid ¼ adraad märgitud) ja eluasemeks sai talle nähtavasti endine käsitööliste elupaik, mis jäi Sepa nime kandma. See Vanamõisa Simmu “liin” sai hiljem priinime PÄRAT (Perrati) ja neist on pisut juttu veel Linnuse ja Leeskopa lugudes. Nimelt said Juri ja poeg Jaen nn. reguleerimiste järel 19.s algul Linnuse Villemil peremeesteks ja Jaani pojapoeg Kaarel sai hiljem Leeskopal Värava latsikoha. Arvatavalt viimane Pärati-nimeline Muhus oli enne viimast sõda Tupenurme ja Kallaste vahele Lõetsa metsavahikohale asunud Vassili (Villem) Pärat, kellest järglasi ei jäänud.
Teises hingeloendis 1795.a on Simmo Juri pere vabadikeks arvatud ja Jurit märgitakse Suure kõrtsi kõrtsmikuna; Vanamõisa uude tallu on nüüd peremeheks seatud Juri talule nime andnud Juri [Poleühtid] vanem poeg Laas, keda loend nimetab Seppa Laas. Erinevalt Juri inimestest said Laasu järglased priinimeks ÜKSIK ja siitpeale jäi Vanamõisa Sepa talu Üksikute valdusse.
Laas Üksik (~1740–1825) elas kõrge eani, kuid meetrikate andmeil oli tal Rootsivere Runni Mihkli tütre Madliga vaid kaks poega, kes mõlemad noores eas isast varem surid. Vanem poeg Andrus (1785–1817) oli siiski 1809. aastal abiellunud ja temast jäid tütar Rõõt ning kaks poega Tähve ja Mihkel. Vanaisa surma järel oli Andruse vanem poeg Tähve Üksik (1813-80) alles 12-aastane ja vahepeal oli talus hooldajaks (ajutiseks peremeheks) Juri Tähve poeg Tähve Poleühtid (1799–1864). 1834.a loenduseks oli Sepa Tähve peremeheks kinnitatud ja jäi selleks vist surmani. Tema noorem vend Mihkel (1816–1889) sai omale vanas eas Ridasist latsikoha, mis samuti Sepa (ka Sepa-Saadu) nime kandis.
Tähve/Timofei Üksikul oli kahe naisega neli tütart ja kaks poega. Noorem poeg Mihail suri 5-kuuselt, aga Madis ja neli tütart jõudsid abieluni. Madis/Matvei Üksik abiellus 1860. aastal Riste Allikiviga (jälle Rootsivere Runni-Mihklilt, kust oli pärit ka tema vana-vanaema) ja võib-olla võttis isalt ka enne surma peremehe kohustused üle. Peale kahte tütart sündis 1871.a Madise ainus poeg Georgi Üksik, kellest sai 20. sajandi ja õigupoolest viimane Sepa peremees. Ta jäi varakult leseks, kuid sajandivahetusel sündisid tütred Julia (1894) ja Raissa (1902) ning nende vahel poeg Aleksander (1900).
Kruntimisel jäi Vanamõisa suurim talu (55,61 ha) jagamata ja praktiliselt sama suurena (55,21 ha) näidati seda ka 1939.a talundilehel (13,5 ha oli põldu).
Sepa Juri ainus poeg Aleksander Üksik võttis noorelt osa Vabadussõjast ja oli 1934-39 Suure-valla vallavanem ning ka Saare maavolikogu liige. Ta represseeriti juulis, 1941.a ja temast jäi ainus tütar Milvi (s.1932). Koos Milviga kasvasid Sepal üles veel pisut nooremad Sassi õe Raissa ja Aljava Matsi Juhani lapsed – Enda ja Haljand Naaberid, kes sõja orbudeks jäid. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Sepal Sassi lesk Akiliina (sünd. Saat Linnuse Vana-Toomalt) tütre Milviga, Sassi vallaliseks jäänud vanem õde Julia ja noorem õde Raissa Naaber tütre Endaga (poeg Haljand pidi kodust väljas olema).
Kolhoosiajal ehitati Sepa õue sigala ja peale Suurt katku viimasena taastatud Vanamõisa põlistalu kadus selle "20. sajandi katkuga" esimesena.

4. TÄHVENA

Kuigi Tähvena talu 19. sajandil Tõnise (Tönnisse) nime kandis, võib seda ometi oma praeguse nimega kohata juba 1674.a aktis – Wannemoise Teffen! Siiski on rootsiaegse Tähvenaga (algul toodud kaardipildil nr.21) seotud ka Juri talu, millest edasises eraldi juttu tuleb.
Kohe peale katku, 1713.a Güldenstubbe protokollis on üheksandaks Suuremõisa teovõimeliseks taluks Teffena Jack, kus peale mehe ja naise ka poisslaps kirjas oli. Viimane võib sedasama Hindrikut tähendada, kes järgnevates adramaa-revisjonides Vanamõisa esimese peremehena – Wannamoise Hindrich kirjas oli ja alles 1778.a vakuraamatus on peremeheks Hindricke oder Tönnisse Teffe. Sellele Tähvele (~1730–1808) võiks juba perekonnanime KESKÜLA omistada, kuigi priinimede panekuni Tähve ise ei elanud. Märgime, et ühelt poolt seostab vakuraamatu kanne talu üsna kindlalt eelmise peremehe Hindrikuga ja teisalt rõhutab sugulust rootsiaegse Teffena Hanso Tönnise taluga, kus nüüd peremeheks üks Juri-nimeline ja mida tulebki pärastiseks Juri taluks arvata.
Talunimes kinnistunud Tähvel oli meetrikate andmeil viis poega ja kolm tütart, kes kõik abiellusid. Vanem poeg Mihkel Kesküla (1762–1832) sai isa surma järel Vanamõisas peremeheks (vennad Jaen ja Juri jäid talle sulasteks), aga kolmas vend Jaak (1766–1820) pandi “reguleerimiste” käigus Igaküla Ivardil peremeheks ja tema järglased said hoopis priinime PÕLLUÄÄR. Siinkohal peaks märkima, et mõneti segadust tekitavalt võttis selle perekonnanime eestindamise kampaania ajal Vanamõisa Juri juurtega Leeskopa Sauemäe Aleksander Poleühtid ja nii peaksid genealoogid 20. sajandi Muhu Põlluäärtel vahet tegema, kes “põline” ja kes eestindatud on.
Vana Tähve noorim poeg Tõnis (1773–1843) läks Koguva Jaagule koduväiks ja tema sai seal omale Koguva teomeeste nime AER. Kui nüüd arvestada, et Tähve kolme tütre lapsed kandsid veel kolme erinevat perekonnanime: Eedu lapsed RULL, Mare lapsed UUSTALU ja Rõõda lapsed VÄÄRTNÕU, siis osutub Tähve (arvatav Hindriku poeg ja rootsiaegse Jaagu pojapoeg) vähemalt kuue erineva perekonnanimega Muhu hõimu esiisaks.
Tähvenal toimus edaspidi pärimine Mihkli järglaste liinis ja talu jäi lõpuni Kesküladele; sulase Jaani (1764–1812) poeg Johann Kesküla pandi hiljem Linnuse Laasul peremeheks ja teise sulasest venna Juri (1771–1830) poeg Madis Linnuse Aadu peremeheks. Hiljem olid Linnusel sulasteks ka nende nooremad vennad – Andrus Jaani p. Laasul ja Mihkel Juri p. Aadul. Problemaatiline on aga Tähvena Jaani esimese poja, 1795.a sündinud Mihkli käekäik. Nimelt ei ole siinkirjutajal jaoks piisavalt selged Kõinastu Vana-Jaani 18. ja 19. sajandivahetuse inimeste meetrika-andmed, et otsustada, kas 1832.a Koguva Toomalt naise võtnud ja Muhus laulatatud Kõinastu Jaani Mihkel Kesküla oli Kõinastus sündinud mees või hoopis 19.s algul Kõinastusse kasulapseks antud/võetud Vanamõisa Tähvena Jaani poeg?! 1811.a Kõinastu hingeloendis on Teetlil kirjas üks 11-aastaseks (!) märgitud sulane Mihkel ja lisatud märkus, et ta 1809. aastal Muhu Suuremõisast Kõinastu on toodud ning oleks nagu Runni Jaani poeg! Kõinastu Jaanil, kus hiljem samuti KESKÜLA priinimeks saadi, surid hingeloendi andmeil 1803.a kaks venda Jaak ja Jaen. Kui viimasel ka nooruke poeg Mihkel järele jäi, jääb Vanamõisa Tähvena Jaani esimese poja saatus teadmata, aga ei saa välistada, et Kõinastu Jaanile ikkagi see 1811.a Teetlile märgitud noor muhulane Mihkel jõudis! Küsimus on eriti oluline seoses Kesküla priinime tekkimisega Kõinastus ja vajaks veel täiendavat uurimist ning selgitamist.
Vanamõisa tagasi tulles tõdeme, et 19.s alguse Tähvena peremehel Mihkel Keskülal oli Nautse Kästiki Jaagu tütre Lutsiga kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Juri Kesküla (1819-77) oli sajandi keskel peremeheks, aga noorem vend Mihkel võeti 1842. aastal nekrutiks ja Krimmi sõja järel teda tagasi tulemas ei olnud.
Juri Keskülal oli Koguva Ansu Ingliga ainult kaks poega: vanem, 1841.a sündinud Madis/Matvei Kesküla oli järgmine peremees; Juri noorem poeg Mihail suri 4-aastaselt. Niisama lastevaeseks jäi ka Madise pere: peale sajandivahetusel peremeheks saanud ja kõrge eani elanud Georgi Kesküla (1864–1953) sündis veel vaid 5 aastat noorem vend Ivan, kes hiljem 1/3 Tähvena kohast sai ja omale Kesküla osatalu rajas.
“Noor” Juri abiellus 1884.a Maria Timofei t. Väliga Mõegakülast ja järgmisel aastal sündis nende poeg Matvei Kesküla (1885–1975), kes koos isa Juri ja poja Madisega enne viimast sõda Tähvena kohta pidas. Ema Mare suri 36-aastaselt ja 1908. aastal võttis Juri teiseks naiseks Kansi Kaegu Mihkli tütre Juula Alti, aga temaga ei ole kirikukirjade järgi lapsi olnud. Noor Madis Juri poeg jagas selles mõttes isa saatust, et ka tema esimene naine – Ingel Raunmägi Levalõpmalt suri oma kaksikute poegade sünnitusel 1908.a talvel (21. veebruaril vana kalendri ehk 5. märtsil uue kalendri järgi). Tähvena Madis kolmas Kesküla (1908-84) kasvas üles ilma ema rinda saamata (kaksikvend Vassili suri 2-kuusena). 1928.a abiellus kolmas Madis Põitse vabadiku, Tika Ivan Kolga tütre Elenaga ja neil sündisid neli tütart ning poeg Meinhard.
Peale Kesküla osatalu eraldamist jäi Tähvena talu suuruseks 36,4 ha, millest põldu oli 8,4 hektarit. Selle pidamiseks jätkus Tähvenal isegi oma pere tööjõust. Veel 1959.a rahvaloenduse ajal olid Tähvenal kirjas vana Madis oma teise naisega (Maria Aleksei t. Osa Igakülast) ja noor Madis naise ning noorema tütre Aimaga. Vanemad lapsed olid selleks ajaks kodust lahkunud – poeg Meinhard Tallinna (suri üsna noorelt südamehaigusse), vanem tütar Armilde Pärnu (tema alla-aastane poeg Eiki oli 1959.a loenduslehel Tähvenal) jne. Milleniumi ajaks oli Tähvenale jäänud Madise ja Leena noorema tütre Aima Tuusti pere.

KESKÜLA

5. JURI

Kohe peale katku hakkas Vanamõisas koormisi kandma Teffene Hanso Tönnis – Güldenstubbe protokolli Suuremõisa talu nr.11. Järgnevais adramaa-revisjonides kannab see nime Wannamoise Tönnis ja on Vanamõisa teiseks ning kõige tugevamaks taluks (kupja talu). Paraku ei saa me kuskilt teada, mis suhe oli kohe katku järel teovõimelisteks arvatud Teffena Jack’ul (siin arvatud Tähvena eelkäijaks) ja nimetatud Teffene Hanso Tönnis’el, sest kaardil rootsiaja lõpust leiame vaid Teffene Hans’u talu (nr.21). Loomulik on küll mõlema varasemaks eelkäijaks 1674.a akti Vanamõisa Teffen lugeda, aga edasi peaks ehk Jaagu ja Hansu järgmise põlve esindajateks arvama, nii et Jaak elas katku üle vana mehena ja 1730-ndateks oli tema talus “tegija” juba varem nimetatud Hindrik, aga Hindrikuga sama põlvkonna mees ja hiljem kupjaks pandud Tõnis hakkas katku järel kohe koormisi kandma. Muidugi võis ka kahe järjestikuse Tõnisega tegemist olla (kupja talu pere koosseisu adrarevisjonides jälgides on see üsnagi tõenäone), sest juba 1713.a koormisi kandvaks arvatud Tõnis ei oleks ehk 1756. aastal enam eriti “teovõimeline” olnud! Lisame, et 19.s hingeloendites kandis Tönnisse nime hoopis praegune Tähvena talu ja Juri talunimeks oli Tehwena. Kui ei oleks 1778.a vakuraamatut, siis pakuks kõhklemata kupja talu hoopis Tähvena eelkäijaks ja 18.s esimese poole Hindriku talu Juri eelkäijaks, aga nimetatud vakuraamat väidab vastupidist! Olgu siinkohal veel mõtlemisaineks ära toodud kahe kõnealuse talu nimed viidatud vakuraamatus (EAA.311.1.419) ja esimestes hingeloendites, kusjuures märgime, et 1782.a loendis on Juri enne Tähvenat kirjas, vakuraamatus ja hilisemais loendeis aga vastupidi – Juri järgneb Tähvenale:

Aeg	Tähvena talu nimi	Juri talu nimi
1778	Hindricke oder Tönnise Teffe	Wannamoise oder Tõnnise Jurry
1782	Wana Moisa Techfen	Wanamoisa Tönise Jüri
1795	Tönisse Teffe	Tönisse Jurri
1811	Tönisse Teffe	Toenisse Jurri Teffe

Nüüd aga konkreetsemalt Juri inimestest… Et esimeses hingeloendis POLEÜHTIDe esiisa Juri (~1724 – ~1803) naiseks oli temaga üheealine Koguva Matsi tütar Ingel, võib arvata, et Juri ehk oligi kupja Tõnise poeg (mitte väimees). Säilinud abielumeetrikais kohtame tema nelja poega ja tütart Eedu. Vanem poeg Laas pandi juba 18.s lõpul uue Sepa talu peremeheks (nagu eespool selgitasime). Juri teine poeg Andrus (~1748–1788) suri varases keskeas – tema naine sai Linnuse Vana-Tooma Andruse teiseks naiseks ja Juri Andruse ainus täisikka jõudnud poeg Tõnis võeti Linnuselt 1803.a nekrutiks. Sajandivahetuseks olid Juri perepoegadeks jäänud nooremad pojad Tähve ja Jaen (1766–1818) – mõlemad naisemehed. Hingeloendi väitel suri vana Juri 1803. aastal, aga meetrikast on surmakanne siiani leidmata! Nüüd sai Juri poeg Tähve (~1752–1808) mõned aastad peremeheks olla, aga dokumentaalselt ei kinnita seda muu, kui ehk Tähvest jäänud talunimi hilisemates hingeloendites. 1811.a oli vana Juri noorem poeg Jaen oma poja Andrusega lihtsalt peremehe (s.t. surnud Tähve) vennaks nimetatud, aga peremehena märgitakse hoopis sulast Jaani, kelle järglased said priinime RULL ja kellest vana Välja vabadikukohaga seoses veel pärastpoole juttu tuleb.
Tähve viiest pojast jõudsid abieluni vaid kaks – Tähve ja Juri (peale selle kaks tütart Eed ja Mare). Esimene poeg Andrus oli 6-päevaselt surnud ja 1816.a hingeloendis oli peremeheks seatud veel vallaline Tähve teine poeg Jaen (1794–1818). Ta suri paari aasta pärast järglasteta ja nüüd sai ilmselt peremeheks vana Tähve neljas poeg Tähve Poleühtid (1799–1864), aga 1825.a pidi ta minema onu Laasu tallu Sepale ajutiseks peremeheks (dient) ja 1826.a vaheloendis on Juril peremeheks märgitud vana Tähve noorim poeg Juri Poleühtid (1802–1864).
1834. aastaks oli Sepa Andruse poeg Tähve Üksik Sepal peremeheks kinnitatud ja Juri Tähve kodus tagasi (loendis esikohal kirjas), aga peremehena märgitakse endiselt nooremat venda Juri. Viimased hingeloendid Juril kinnitatud peremeest ei märgi – ju vennad solidaarselt seda rolli täitsid, kuni samal, 1864. aastal koos ka surid. Ilmselt oli vanemal vennal oma osa Tähvena püsimises talunimena, aga peale vendade surma hakkas meetrikates kohanimena Juri nimi figureerima ja küllap see oli selleks ajaks ka kõnepruuki ilmunud.
Vendadest jäi kokku viis poega: Tähvest kolm ja Jurist kaks, kes nüüd enam tallu ei mahtunud. Peremeheks jäi Tähve vanem poeg Jaen Poleühtid (1827-88) – nüüd juba kogukonna-kohtu poolt paika pandud. Tähve teine poeg Juri/Jegor Poleühtid võeti 1854.a nektutiks, aga pääses Krimmi sõjast tagasi ja sai Leeskopal latsikoha, mille kasupoja Matvei Rulliga välja ehitas ja mis hakkas Uietoa nime kandma. Leeskopal said latsikohad ka Tähve noorem poeg Mihkel/Mihail (s.1838) ja venna Juri vanem poeg Madis/Maksim (s.1833). Et mõlemad oma kohtadele kodutalu nime tahtsid, ristis Madis oma koha Vana-Juriks ja Mihkel enda oma Uie-Juriks. Juri noorem poeg Mihkel/Mihail Poleühtid (s.1848) läks Rässa koduväiks, kus omale Saunametsa vabadikukoha rajas, aga peale Ridasis latsikoha saamist kinkis Rässa koha oma ristipojale ja ehitas välja veel sama nimega latsikoha Ridasis.
Koju peremeheks jäänud Jaanil kasvasid üles kolm poega (noorim poeg Jaen ja kaks tütart surid lastena). Vanem poeg Madis Poleühtid (1853–1943) elas kõrge eani ja tema nimel oli kruntimisandmetes algne 54,88-hektarine Juri talu. Madise vend Juri teenis pikka aega tsaari-armees ja sai omale vastu Leeskopat Sauemäe nimega soldatiplatsi. Enamasti on seda Vanamõisa küla koosseisu arvatud (ka 1959.a rahvaloenduses), aga 2007.a külade lahkmejoonte järgi jääks see siiski Leeskopa territooriumile ja Leeskopa loos on sellest ka lähemalt juttu. Madise teine vend, Jaani kolmas poeg Mihkel rajas omale sajandivahetusel Piirile Männiku koha, millest lähemalt on juttu Piiri küla loos.
Juri Madisel oli Igakülas sündinud Kadri Ivani t. Väärtnõuga kolm poega ja tütar Juula (1895.a sündis teine tütar surnult). Vanem poeg Mihkel Poleühtid (1877–1937) abiellus 1902.a Levalõpma Aadu Mare Priiga ja enne esimest ilmasõda sündis neil 7 tütart (kuigi väidetakse, et sõdade eel pidavat poisslaste sündivus suurenema!). Kuhu nad kõik mehele said, seda teavad Vanamõisa inimesed siinkirjutajast paremini. Sel ajal halvakõlaliseks peetud perekonnanimi eestindati 1936.a ja selleks valiti PAJULEHT (Sauemäe Aleksander valis miskipärast PÕLLUÄÄR, mis kattub kunagi Igaküla Ivardil pandud priinimega).
Kruntimisandmetes oli algse Juri talu kaasomanikuks märgitud veel Timofei Noot, aga 1939.a talundilehe järgi oli koha suuruseks jäänud ikkagi 54,17 hektarit, millest põldu oli 14 hektarit. Mihkli teine vend, 1883.a sündinud Aleksander suri Juril järglasteta (Lõetsast võetud naine olla ta maha jätnud), aga noorem vend, 1889.a sündinud Madis jäi peale esimest ilmasõda Ameerikasse.
Mihkli eelviimasele tütrele, 1912.a sündinud Alviinele tuli koduväiks Raegma Juri Arteemi Jürjestaust (1916-45), kes viimasest sõjast küll tagasi jõudis, aga mõne aja pärast Saaremaal metsatõõl olles õnnetult surma sai. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Juril kirja pandud lesk Alviine Jürjestaust oma vanema õe – vallaliseks jäänud Marega (eestindatud Pajuleht) ning meeshingeks oli 1901.a sündinud Nikolai Mihaili p. Kann – Simmu Aadu pojapoeg Piiri Kannult, kes kolmanda õe Iisaga (eestindatud Õie) oli 1940.a laulatatud. Juri koht jäi hiljem Alviine ja Arturi poja Kalvin Jürjestausti (s.1942) omandusse.

Välja

Jaen abiellus 1802. aastal Tähvena Tähve tütre Eeduga ja sündisid tütar Mare ning pojad Käsper (1810) ja Mihkel (1812; viimase sünnikannet Muhu meetrikas ei ole!). Hingeloendites olid Rullid Juri talu all kirjas ja raske on otsustada, kas jõudis juba Jaen omale enne surma Välja vabadikukoha ehitada või tegid seda pojad Käsper ja Juri, aga sajandi keskel kohtame Välja nime juba kiriku-meetrikais.
Käsper Rull abiellus 1833.a ja vend Mihkel 1837. aastal (sel ajal oli Välja koht ilmselt juba olemas). Käspri pere jäi tagasihoidlikuks – tütar Kadri ja pojad Juri ning Madis, kes kõik ka abieluni jõudsid. Nooremal vennal Mihklil seevastu oli kahe naisega viis poega ja kaheksa tütart, kelledest paljud küll väikestena surid, aga temalgi abiellusid kaks poega ja kolm tütart.
Vassili Randmetsa märkmetes seisab, et Kaspar (Käsper) olla külameestele lehest (?!) ette lugenud, kuidas peks peab kaduma. Kaspar pandud mõisa keldri kinni ja tema naine Mare (Nautse Mihklilt) läinud Kuressaarest õigust nõudma. Linna jõudes olnud pastlad lagunud ja jalad verel, aga kaebus olla Kuressaare vaimuliku abiga Riiga jõudnud, kust käsk tulnud Kaspar lahti lasta. Surivoodil olnud Kaspari soov, et poeg Madis saaks kooli pandud.
Käspri noorem poeg Madis/Maksim Rull saigi Tamse õigeusu kihelkonnakoolis nii palju koolitarkust, et oli hiljem Päelda Laasul ja Linnuse Neol küla-kooliõpetajaks. Hiljem sai ta Ridasis Vaarna latsikoha ja pidas ka oma kambris Vaarnal kooliõpetaja ametit. Teise latsikoha, Kopli ehk Nossa-Kopli sai Ridasis noorema venna Mihkli vanem poeg Jaen/Ivan Rull. Kahe Juri Rulli – Käspri vanema poja ja Mihkli noorema täisikka jõudnud poja pered elasid nähtavasti Väljal (vabadikest mehed otsisid sel ajal juba suvist teenistust Muhust väljas). Käspri poja Juri kuuest pojast jõudis abieluni vaid 1860.a sündinud Matvei Rull, kes Leeskopa Uietoale kasulapseks võeti. Mihkli poja Juri poeg Maksim Rull (1882–1913) läks koduväiks Ridasi Ranga-Vesiaale. Kõigist neist saame lähemalt teada veel vastavate latsikülade lugudes.
Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas olid Väljale jäänud Mihkli poja Juri Rulli tütred Elena (s.1873), Irina (s.1876) ja Ekaterina (s.1887); nende 0,56-hektarine õueplats oli aga maa-andmetes miskipärast riukamehe – “tüdrukute” onupoja Nossa-Kopli Madise poja Ivan Rulli nimel. Kruntimisel Välja ei osalenud; viimane vanatüdrukutest oli 1959.a rahvaloenduse ajal Väljal 81-aastane Iriina Rull. Pärast tema surma omandas koha selleks ajaks sünnikoju Ridasi Saadule tagasi asunud Leeskopa Uie-Juri Eduardi lesk Iida (Adelaida) Alt ja hiljem jäi Väljale tema tütar Elle.

Koolimaja

6. LAURI

Vanamõisa kuues põlistalu, algul toodud kaardil kõige lõunapoolsem ja numbrit 18 kandnud, sai oma nime ilmselt 18.s viimasel veerandil peremeheks olnud Lauri Jahni Laur’ilt, aga talu rootsiaegseks eelkäijaks võib juba 1674.a aktis kirjas olnud Wannamois Laur’i lugeda. Suure katku järel kandis Vanamõisas koormisi Lauri Andusse Jahn (Güldenstubbe protokolli 10. Suuremõisa talu), keda hiljem adrarevisjonides Wannamoisa Jahn’iks nimetatakse. Kordame, et peale selle jäid adrarevisjonidesse Lauri Andrus’e ¾-adrane arvestusüksus, mis sajandi viimase veerandini söötis seisis ja osaliselt alles Sepale asunud Simmu Jaani Juri kasutusse läks ning veel ¼-adrane Lauri Laasu arvestusüksus, mis 18.s esimesel poolel oli vabade inimeste käes rendil.
Arvatavalt üsna varsti peale viimast adrarevisjoni 1756. aastal on talu peremeheks saanud Lauri Jahni Laur (~1702-87), keda esimene hingeloend 1782.a veel 79,5-aastase (?!) peremehena märgib. Loendi andmeil oli Laur rootsiaegsele Jaanile koduväiks tulnud – 80-aastaseks märgitud Wanamoisa Jani Tochter Ingel oli loendis samuti veel kirjas. Meetrikais esinevad ka Lauri 4 tütart ja kaks poega: Andrus (~1742 – 1817) oli järgmine Lauri peremees, aga noorem vend Jaen (~1760-82) suri noorelt vallalisena. Pere sai priinimeks KARBA, mis 19. sajandil siiski Muhust kadus. Andrusel sündis küll viis poega, aga kaks vanemat surid lastena ja järgmised kaks poega – 1780.a sündinud Laur ning 3 aastat noorem Jaen võeti teineteise järel nekrutiteks. Mõlemad jõudsid enne seda naised võtta: Laurist jäi kaks poega; Jaanist tütar ja poeg, aga mõlema ainsad täisikka jõudnud pojad võeti omakorda nekrutiteks ja ükski neist ei paista teenistusest tagasi jõudnud. Nii olid Vanamõisa Lauri Karbadel nekrutite andmisega üpris suured teened tsaarikrooni ees.
Andruse noorem poeg Mihkel Karba pandi “reguleerimiste” ajal Linnuse Tuulegil peremeheks, aga üsna varsti läks Tuulegi talu Neo Nõude kätte ja Karbade sugu hääbus ka Linnusel.
1811. aastaks oli Lauril peremeheks pandud Viiraküla Poali-Andruse Andruse poeg Andrus Randmets (~1749–1832). Et perekonnanimi alles Vanamõisas saadi (Viirakülas saadi samal ajal nimeks VAHA), võib Laurit siiski Muhu Randmetsade tüvitaluks lugeda.
Andrusel oli Rootsiverest võetud naise Eeduga kolm poega ja kolm tütart. Tavapäraselt sai vanem poeg Mihkel Randmets (1780–1855) järgmiseks Lauri peremeheks. Noorem poeg, Andrus "teine" Randmets seati millalgi enne 1834.a loendust Linnuse Jaagul peremeheks. Tema pere edasisest käekäigust võib Linnuse loos lugeda. Kolmas vend Tõnis (1791–1818) suri noores eas vallalisena.
Peremees Mihklil oli Matsi-Laasu Jaagu tütre Eeduga kaks tütart ja neli poega. Poegadest kasvasid üles esimene poeg Andrus ning 1830. aastal sündinud kaksikud Juri ja Tõnis. Andrus/Andrei (1821-60) sai arvatavalt peale isa surma peremeheks, kuid ta suri noorelt; temast jäid kaks tütart ja peale Andruse surma on peremeheks kinnitatud üks kaksikvendadest Juri Randmets. Ei tea, kas Juri ka tegelikult oli enne Tõnist sündinud, aga Tõnis asus peale kaksikvenna peremeheks saamist hoopis Liivale ja rajas seal pastoraadi maale (ilmselt ka pastoraadi loal) eluaseme, mida hiljem Raunmäe nimega tunti. Sellega seoses on Tolmu Tõnise kolmest pojast ja kahest tütrest pisut rohkem Liiva loos juttu.
Juri sen. Randmetsal oli 5 poega ja 5 tütart, kelledest pooled abiellusid; esimene poeg Mihkel suri aastaselt, teine poeg Juri Randmets (1864–1913) sai 19. sajandi lõpul Lauri peremeheks, kolmas poeg Andrus (1866-91) suri noores eas vallalisena, neljas poeg Tõnu Randmets (1869–1916) rajas omale sajandi lõpul Piirile Tõnu ehk Mulgi koha ja viies poeg sündis 1872.a surnuna.
Juri jun. Randmets abiellus 1884.a Nautse Pärdi Kadriga ja neil said 4 poega ning 4 tütart kirikukirja. Esimene poeg Mihkel (1891–1912) suri 21-aastaselt tiisikusse, 1894.a sündinud Andrus paistab olevat esimesse ilmasõtta (või Vabadussõtta?) jäänud ja kolmas poeg oli viimane Lauri peremees – Juri “kolmas” Randmets. Ta abiellus 1917.a Pallasma Tüü Riidu tütre Elenaga ja viimase kui õigeuskliku lapsed on Rinsi kogudus pidanud vajalikuks kirja panna (Lauri inimesed jäid üldiselt luterlasteks): kaks tütart ja aastaselt surnud poeg Anton.
Kruntimisel jäi Lauri talu tervikuna (algselt 54,42 hektarit) Juri ja tema õdede-vendade kaasomandisse. Üsna enne viimast sõda eraldati Juri nooremale vennale Vassilile veerand mõttelist osa kohast ja ta rajas omale põlisküla vastas üle tee Randla osatalu.
Juri nooremale tütrele Armildele tuli peale sõda koduväiks Hellamaalt Nisuaa Elmar Osa. Nende abielu oli lastetu. 1959.a olid Elmar ja Armilde ainsad Lauri elanikud. Hiljem ostis Randla Vassel kolhoosilt Lauri hooned oma vanemale pojale Lembitule (s.1943), kelle hiljem Leesla nime kandnud lese valdusse see Vanamõisa põlistalu lõpuks jäi.