Raegma

Raegma piirkonda võib Päelda-Külasema ja Liiva ümbruse kõrval üheks Muhu vanimaks asualaks lugeda. Külast loode poole jääv Kalmamäe nimega tuntud seljandik on muistse matmispaigana ammu teada, kuigi põhjalikumad arheoloogilised uuringud on siin tegemata. Teatavasti on Ants Laikmaa juba 1895.a siin avanud kaks kalmet ja uurimistööde käigus Mäla Ussimättal on Vello Lõugas 1985.a paaril korral ka Kalmamäge külastanud, kuid peale kiire kaitse alla võtmise vajaduse konstateerimist ei ole siin rohkem midagi toimunud. 10 kalmet on küll kaitse alla võetud, kuid nende tegelik arv on seni välja selgitamata. Paik on unikaalne selles mõttes, et siin arvatakse olevat läbisegi meie ajaarvamise eelne (raua-aegne) ja hilisem (13. – 18. sajand m.a.j.) matmispaik ning selle kompleksne uurimine eeldaks üsna mahukaid töid.
Järjekordselt peame tõdema, et kirjalikud allikad Muhu muinasajast ja ka vallutusjärgsest orduaja varasemast perioodist seni praktiliselt puuduvad. Ilmselt kuulusid muistsed Mäla ja Raegma külad Hingeküla (Innekulla, Enneckull) vakupiirkonda, mille nimi-küla on asunud pärastise Suuremõisa (Grossenhof) mõisapõldude kohal. Võib vaid oletada, et Maasilinna foogtkonna maaraamatuis 1569/71.a märgitud viimased Enneküla vakuse talud Pete Tonnies ja Markus Mat võivad Raegma talusid märkida, kuid nimelist seost 1592.a maaraamatu sama vakuse viimaste taludega (Peter Tupsep, Kodder Kocks Hans ja Mello Pentt) me ei tähelda. Ometi leiame esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastast, kus Raegma küla (Raygma) esmakordselt omaette külana kirjas, esikohal Peter Tuppesep’a nime, kes koos veel kolme peremehega – Ustallo Thomas, Wanna Emande Jack ja Kehia mehe Tönno kahe-adrasel arvestusüksusel ühiseid koormisi kannavad. Kas siin just 16. sajandi Peetriga tegemist on, ei olegi oluline, kuid Tupesepa nimi võimaldab üsna kindlalt nimetatud 1592.a maaraamatu talu Enneküla vakuses Raegma taluks arvata ja küllap siis olid seda ka sama vakuse kaks viimast peremeest. Siinkohal tahaks korrata, et palju viidatud Maasilinna foogtkonna maaraamatud (1569/71) ei anna arvatavalt kuigi adekvaatset pilti Muhu orduaegsest asustusest, sest Liivi sõja järel Muhusse tehtud rüüsteretked olid selleks ajaks siinseid külasid tublisti laastanud ja teovõimelisi talusid oli arvatavalt oluliselt vähemaks jäänud. Mõnes mõttes võib olukorda võrrelda Põhjasõja ja Suure katku järgse olukorraga, kui rootsiaegseist taludest veel vaid veerand teovõimelised olid.
Mõneti keeruline on seisukohta võtta 1645.a revisjonis märgitud teise Raegma 2-adrase arvestusüksuse kohta, kus peremeesteks Seppa Hans ja Mele Thomas. Tundub, et siin võib tegemist olla orduajal Kansi eramõisale kuulunud nn. Mielasma piirkonnaga (jääb Raegma Kõrvest pisut Oina poole), kus peale Põhjasõda asustus enam ei taastunud, kuid Kansi mõis olla siin veel 18. sajandil heina teinud. Rootsiaja lõpul Kansi eramõis riigistati, kuid Mielasma talud on vist juba rootsiaja algul (siis veel ainsa) Muhu Suure (Mohn Grossenhoff) ametimõisa Hingeküla vakusesse olnud arvatud.
1674.a, kui Muhu valdused riigikantsler De la Gardie missiiviga Otto Wilhelm von Königsmarckile üle anti, on Raegma (Dorff Raima) all kirjas kuus ¼-adrast talu, milledest pooled on märgitud söötis olevaiks. Nii on erinevalt paljudest teistest Muhu küladest rootsiaja keskel Raegmas olnud märgatav taandareng, sest 1645.a revisjon märkis siin seitset peremeest kokku viiel adramaal. Seda on üheselt raske seletada, kuid võimalik, et esimese nn. ametimõisa rajamisel kunagise Hingeküla territooriumile 17.s algul oli osa sealseid talusid ka Raegmasse ümber asustatud, kuid need ehk ei ole siin “juurdunud” (söötis on Kerre Jack, Wannamoise Matz ja Tille Lehmet). Samas võime 1674.a aktis juba ära tunda pärastiste Raegma põlistalude Aadu (Lolle Jurgen), Juri (Oyna Pert) ja Kusta (Were Tehho) eelkäijad.
Rootsiaja lõpust pärinev katastrikaart (EAA.308.2.49) kujutab tegelikult Kansi ja Suuremõisa alade kaarti Kansi mõisaga loodenurgas ja Raegma külaga kagunurgas. Selle rasterpilt on mõne äratuntava punkti põhjal MapInfos digikaardiks registreeritud, kusjuures ühe "reeperina" on selleaegse Raegma idapoolse külatuumiku keskele arvatud külakaevu kasutatud, mille koordinaate Inna Ligi 2011.a pärandkultuuri objektide inventeerimisel täpsustas.

Peale Raegma küla on püütud pildile jätta selleaegne Kõrve eelkäija – Tuste Juri hajatalu nr.20 ning sellest Oina poole jääv Kansi mõisale kuulunud Mielasma oma kahe taluga (numbrid 4 ja 5 on Kansi mõisa numeratsiooni järgi!). Kümmet talu (20... 29) esitatakse eksplikatsioonitabelis (Mäla talude järel) Suuremõisa taludena ja seda võib talude arvu mõttes Raegma “hiilgeajaks” lugeda. Toome siin nende 10 talu numbritele vastavad nimed väljavõttena kaardi eksplikatsioonitabelist ja lisame veel nende oletatud esinemise 18.s dokumentides, 100 aastat hilisemal kaardil ning 19.s hingeloendites.

1698.a kaart

18. sajand

~1800.a kaart

19. sajamd

Kood

Hilisem nimi

Nr.

Adrad

Nimi

1713

1731

1756

1782

Nr.

Nimi

Nr.

Nimi

1/2

Tuste Juri

Mäla (Suuremõis)

Körwe Tewwen

Körve

RM04

Kõrve

1/4

Oina Michel

vt. Oina Pert (25) ja RM03 (Juri)

1/4

Hobbo Kako Juri

söötis

Oboko Juri Toomas

Tänava

RM12

Mardi

1/2

Lolle Juri

Lolli Paavli Aadu

Aadu

RM01

Aadu

1/2

Werri Teffen

Werdi Gustav

Gustavi

RM05

Kusta

1/2

Oina Pert

söötis

Oina Pedo Mihkel

Juri

RM03

Juri

1/4

Uknini (?) Madle

kadus!

1/4

Kellemeh Matz

NB! Esineb Oinal (nr.42)!

1/4

Sommare Jahn

Summari Aadu

Summari

RM10

Sumari

1/4

Pulli Tönnis

kadus!

Kümnest rootsiaja lõpu talust jäänud kuue talu kohta räägime edasises ükshaaval ja siis viitame veel toodud tabelile, kuid üldises plaanis paneme tähele kaardile märgitud numbrite pisut kummalist järjekorda: numbrile 20 (Kõrve eelkäija) järgnev 21 paistab kaardil Oina-poolse talukobara põhjapoolsena ja selle veerandi adramaa peremeheks oleks eksplikatsiooni järgi Oina Mihkel, aga samas kobaras on veel numbriga 25 poole-adrane Oina Pert ja meie tabelis on hilisem Juri talu (RM03) pigem sellest jäänud läbi kõigi adramaa-revisjonide söötis seisnud Oina Peedu Mihkli arvestusksuse "õigusjärglane". Edasi läheb aga numeratsioon kõige lõnapoolsema eraldiseisva talu juurde, mis rootsiaegse nime järgi peaks hilisema Mardi (RM12) eelkäija olema, kuid tehtud kalibreeringu järgi jääks pärastisest Mardist tubli 400 meetrit veel lõuna poole! Kas seda rootsiaegsete kartograafide või meie kalibreerimise veaks lugeda, jääb siinkohal lahtiseks! Hilisem Mardi jääks meie eksperimendis üsna rootsiaegse talu nr.26 kohale, millest peale katku igasugused jäljed puuduvad ja paleograafia mõttes on küsitav ka selle veerandi adramaa perenaiseks märgitud Madle lisanimi. Paneme tähele, et Suuremõisa-poolsest 4 talu grupist vaid kõige põhjapoolsem (Sommere Jahn nr.28) on katku üle elanud Sumari (RM10) eelkäijana ära tuntav, aga ülejäänud kolme talu jäljed hilisemas Raegmas puuduvad. Tuleks lisada, et rootsiaegse Kellemeh Matsi (nr.27) arvatav hõimlane Tönnis on Güldenstubbe protokolli järgi nagu Oinal katku üle elanud (esineb Suuremõisa vakuraamatus 1713. aastal üldjärjestuses 42. kohal, samal ajal kui kolm Raegma meest olid juba algul (6-nda, 7-nda ja 8-ndana) kirja saanud! Selle tõttu on Mats ikkagi Oina meheks ja muistsele Keleme talule (mõnes mõttes) hilisema nime jätjaks arvatud. Tõtt-öelda on sama aja rootsiaegsel kaardil (EAA.308.2.51) Oinal ka kolm talu, aga üsna hilisema Matsi kohal olnud peremeest nimetati kaardi-tabelis Lemete Juriks ning teda võib hoopis Mielasma meheks arvata, aga siit jõuaksime omakorda katkujärgsete Pädaste "kalameeste" teemani ja nii "globaalseks" ei oleks mõtet Raegma kontekstis minna. Igatahes paistab, et Mats ei olnud põline Raegma mees ja tema Raegma sattumine oleks omaette teema.
Veel peaks märkima, et rootsiaja lõpuks oli lisaks Tamse ja Võlla ametimõisadele rajatud veel Nurme mõis ja viimasele on Raegmast Obukaku-nimeline talu arvatud – pärastise Mardi eelkäija nr.22. Võib-olla sellepärast see oligi kaardil külast võrdlemisi kaugele (Simiste poole joonistatud?!), aga nappide infokildude najal me nende spekulatsioonidega ilmselt "kindlama tõeni" nagunii ei jõuaks ja midagi peab ka "ajaloo saladuseks jääma"!
Ikalduste, nälja- ja katkuaja on 1713.a protokolli järgi Raegmas üle elanud vähemalt kolm talu – Aadu, Kusta ja Sumari; Kõrve paistab Güldenstubbe protokollile lisatud vakuraamatust lihtsalt välja jäänud (peale selle muutus rootsiaegne Tuste Juri Mäla küla alla arvamisega Körwe Jurgeniks), aga Juri ja Mardi talud said omale uue asustuse alles 18.s teisel poolel.
18.s lõpuni tegid kuus Raegma talu tegu Suuremõisale, aga 19.s algul on Matthias v. Buxhövden Kuivastu mõisa erastamisel Raegma küla Kuivastu mõisaga liitnud. Paistab, et enne seda on Raegmat proovitud nn. reguleerimiste käigus Võlla mõisa koosseisu arvata. Võlla mõis oli 1794.a Katariina II poolt krahv Friedrich Wilhelm Buxhövdenile kingitud ja oli seega juba enne Kuivastut Buxhövdenite perekonna eravaldus. Juba 1802.a pandi enamuses Raegma taludes (peale Juri ja Kõrve, kus see toimus mõni aasta hiljem) peremeesteks endised Võlla mõisa “hinged” ja senistest Raegma inimestest said kas Hellamaa mõisa hinged Võllas või Kansi mõisa hinged Mõegakülas. Lõpuks jäi aga küla siiski Tusti ja Võiküla kõrval Kuivastu mõisa kolmandaks külaks. Olgu siinsamas võrdluseks toodud ka väljavõte 100 aastat hilisemast nn. reguleerimiskaardi 2. paani säiliku (EAA.2072.3.357) viiendast lehest, kus selleaegsed 5 talu meie eelnevasse tabelisse kirjutatud numbritega hästi näha ja isegi peremeeste nimed on välja loetavad. Ruumi kokku hoides on välja jäänud vaid Mäla poole jääv Kõrve, mis samal kaardilehel (aga piisavalt kaugel!) Sumariga samasugust numbrit 1 kandis.

Õigeusu tulekuga Muhusse on juba 1851.a Raegmas avatud õigeusu abikool, mis esialgu tegutses Mardi talutoas. Et nii Kuivastu kui Pädaste mõisad olid Buxhövdenite eravalduses, siis teenindas Raegma kool ka Pädaste mõisa külalapsi, aga osaliselt vist ka Suuremõisale kuulunud Mäla küla, Hellamaa mõisa Oina küla ja isegi Nurme mõisa Rässa küla lapsi. 1884.a (Stackelbergi ajal) viidi külakool Raegmast Simistesse, kuid EV algus-aastail, enne uue koolimaja valmimist Simiste ja Rässa vahel tegutses kool taas Raegmas – seekord Sumari talutoas (1923-31). Raegma-Simiste kooli lugu on lähemalt kirjeldatud 1993.a “Muhulase” numbrites 1 – 6.
Erinevalt Pädaste mõisast, kus Stackelberg 19.s lõpul mõisa talumaad enamasti peremeestele päriseks müüs, jäid Raegma ca 50-hektarised talud Kuivastu mõisa rendi-taludeks mõisa-majanduse lõpuni. Kuigi 1860-ndatest algas uue talurahva-seadusega raharendile üleminek, on väidetavalt Kuivastu Buxhövdenid veel 20.s algul “soostunud” teorendiga (seda ehk rohkem küll mõisale lähemate Tusti ja Võiküla talude osas).
19.s teisel poolel kujunes idapoolse Muhu “õigeusklikuks” keskuseks Hellamaa ja 1891. aastast lakkasid omaette kogukondadena eksisteerimast ka kolme eramõisa (Kuivastu, Pädaste ja Võlla) mõisavallad; Hellamaa ja Kansi kroonumõisad olid juba varem ühise kogukonna keskuse Hellamaale ehitanud. Sestpeale kuulus Raegma küla Hellamaa valla koosseisu kuni valdade liitmiseni 1939.a.
Läbi 19. sajandi oli Raegma oma kuue põlistaluga üpris rahvarohke ja elujõuline küla. Viimasest hingeloendusest 1858.a võime Raegmas kokku lugeda 119 “hinge” ja rahvarohkeks jäi küla ka 20.s alguspoolel. Siis saame Raegmat ka Muhu üheks “ärksamaks” piirkonnaks arvata: 1924.a loodi siin külaselts “Algaja” ja 1927.a moodustati selle juurde spordiring “Start”; koos Mäla noortega rajati Mälas spordiväljak ja Mardi Viktor Paisti nimel oli 1936.a selleaegne Saaremaa rekord kuulitõukes. Muide, tema vennapoeg Heiki Paist püstitas veel 1963.a kettaheites Saaremaa rekordi.
Peale 10 aastat kestnud “õitsvat kolhoosikorda” oli 1959.a rahvaloenduse ajaks Raegmasse jäänud 18 inimest. Siiski olid sel ajal “suitsud” veel kõigis kuues põlistalus ja lisaks Uiesauna ning Piiri endistel vabadikukohtadel. Aastatuhande lõpuks (1999.a) oli Raegmasse jäänud vaid kolm püsi-elanikku ja uue aastasaja teisel kümnendil siin enam alalisi elanikke nimetada ei saa, kuigi mõned nn. suvekodud olla veel säilinud.
Järgnevas jälgime kuue põlistalu käekäiku pisut üksikasjalikumalt nende 19.s hingeloendites esinemise järjekorras ja ühtlasi nimetame nendega ühel või teisel viisil seotud väike- ja vabadikukohti.

1. MARDI (TÄNAVA)

Nähtavasti tuleks Mardit Raegma põlistaludest kõige nooremaks pidada, sest tema eelkäijaks saab lugeda alles 1690-ndate kaardil esinevat Hobbo Kako Juri talu, mis ehk alles rootsiajal on tekkinud. Võib-olla asus talu oma hilisemale kohale alles Kusta Mardiga taas-asustamisel 18.s viimasel veerandil. Selle juures jääb üsna ebaselgeks, kas Nurme mõisa rajamisel asustati Hobbokako-nimeliste meestega nii Simiste Ranna kui Raegma külje all Mardi eelkäija algselt Rässa Obukult pärit meestega või milline on siiski Hobukaku-Obuku nime tekkelugu. Põhjasõja ajal on see Nurme mõisa talu tühjaks jäänud ja 18.s adrarevisjonid märgivad 1756. aastani seda ½-adrast söötis Raegma arvestustalu rubriigis Nurmische Bauren.
1778.a vakuraamatud (ei Suuremõisa ega Nurme) ei märgi enam sellenimelist arvestusüksust, kuid esimeses hingeloendis (1782.a) on seni Suuremõisale tegu teinud neljale Raegma talule (Kõrve oli sel ajal Mäla küla alla arvatud) lisandunud viies talu, kus peremeheks Oboka Mart.
Meetrikaist selgub, et talule pärastise nime jätnud Mart (~1740-1783) oli 18.s keskel Kustal (rootsiaegne Wärdi Simmo) peremeheks olnud Gustavi poeg. Mart suri varases keskeas ja järgmise hingeloenduse ajal 1795.a on talus peremeheks tema kolmas poeg Toomas (1770–1827). Mardi esimene poeg Mats oli 6-aastaselt surnud, aga teist poega Tõnist (1769–1823) ei märgi hingeloendid miskipärast üldse, kuigi meetrika andmeil suri ta vallalisena 1823. aastal. Sajandivahetuse nn. reguleerimis-kaardil kannab Mardi talu numbrit 5 ja registris märgitakse peremehena Obocko Jurna Thomas – seega on siin kasutusel veel rootsiaegne talunimi. 19.s hingeloendites on aga Mardi talu nimeks hoopis Tänava (algne kirjapilt Tennawa).
Kui Raegma küla nn. reguleerimiste käigus esialgu Võlla mõisale pidi minema, on Matthias v. Buxhövden loovutanud siinsed hinged Kansi mõisale ja 1811.a loendis on Toomas juba Mõegaküla Mardil peremees. Mõegakülas saadi hiljem ka priinimi KODU (KODDO). Kuidas täpsemalt Suuremõisa, Kansi, Kuivastu ja Võlla mõisad omavahel “arveldasid”, jääb üksikasjus kirjeldamata, kuid märgime, et rootsiajast alates oli Mõegaküla Mardi talu Võlla mõisale kuulunud ja Võlla mõisalt saadi 1802.a ka Raegma Mardile uued asukad – Kallaste Paistu Juri pojad Mihkel ja Laur – mõlemad hiljuti abiellunud. Kallaste ja Raugi vahel olnud asumit, kus hiljemalt taaniajal juba kaks, aga rootsiajal koguni viis talu olnud, nimetati omaette Paistu (Payste) külaks ja sealne ainus katku üle elanud samanimeline talu arvati juba 1730-ndatel Võlla mõisale. Sellest küla- ja talunimest tuleneb ka Raegma Mardil hiljem saadud priinimi PAIST.
Vanem vend Mihkel Paist (1763–1826) pandi Mardil peremeheks ja noorem vend Laur (1766–1829) jäi talus sulaseks. Mihklil sündisid esimesest abielust Vahtraste Matsi Marega kuus poega. Esimene poeg Juri oli küll juba enne Raegmasse asumist nädalaselt surnud, aga viis poega kasvasid Mardil üles ja moodustasid arvuka Paistide suguvõsa aluspõhja.
Mihkli vanem poeg Aad/Aleksei Paist (1797–1862) sai isa surma järel Mardil peremeheks ning ta neli nooremat venda jäid oma peredega esialgu Mardil sulaste seisusse. Sulasest onu Lauril kasvas üles ainus poeg Jaen (1807-64), kellest sai Tamse mõisa aidamees ja enne surma sai ta omale Tamse ja Rinsi mõisade piiril (Külasema ja Päelda vahel veel mäletatava Rätsepa naabruses) pisikese Selja vabadikukoha. Siit asuti hiljem “tõmbekeskusesse” Hellamaale ja Jaani pojapoeg Vassili Paist (1881–1968) sai hiljem omale Võlla asunduses Tammevälja koha.
Peremees Aadu kaks venda Mihkel ja Andrus surid kindlasti Mardil. Mihklil jõudis abieluni ainus poeg Jaen/Ivan (1828-91), kes samuti Mardi sulaseks jäi, kuid Ivani poeg Matvei Paist (1883–1926) asus hiljem Viiraküla Uiesaadu vabadikukohale. Noorelt surnud Andrusest jäid pojad Juri ja Karl. Viimase pärastine käekäik on ebaselge, aga Juri Andruse p. Paist (1847–1930) asus peale mõnda aega Raudja Eedu manuliseks olemist oma suure perega Igaküla Ekku (Võrkaale) ja tema järglased sealt hiljem Laheküla Jaanile.
Kolmanda venna, 1804.a sündinud Juri pere paistab olevat 1860-ndatel Muhust lahkunud; neljas vend ja noorim vana Mihkli 1. abielu poegadest – Mart/Martin Paist (1810-60) sai aga oma perega taas Võlla mõisa alamateks, kui ta 1856.a Vahtraste Tikal peremeheks pandi (peagi sai Mardi 2. poeg Juri/Georgi Paist ka Vahtraste Poali peremeheks ja 20.s tekkis Vahtrastes Tika jagamisega veel Paistide Lõo osatalu). 1850.a hingeloendis on Raegma Mardil kirjas 20 mees- ja 13 naishinge – kõik Paistid ning talu oli selle põhjal otsustades vist Muhu kõige rahvarohkem. Peale esimese Mare (1768–1813) surma oli Mihkel võtnud samal aastal teise naise – Obukult Võikülla viidud Obuku-Hendriki Juri tütre Mare, kellega sündisid veel kaks poega ja tütar Eed (sai Viiraküla Tähvena-Tooma Juri teiseks naiseks). Teise abielu poeg Tähve võeti 1838.a nekrutiks ja teadaolevalt ta Muhusse tagasi ei jõudnud; noorem vend, 1824.a sündinud Juhan oli 1850.a loendis veel Mardil märkusega, et ta samal aastal on Kansi mõisa üle viidud, kuid tema edasine saatus on siiani jäänud selgusetuks. Teadmata on ka vana Mihkli 1. abielu poja, 1804.a sündinud ja hiljem luterlaseks jäänud Juri käekäik. Viimases hingeloendis 1858.a on pere küll Raegmas kirjas, kuid nooremate laste Minna ja Priidu sünnid Muhu meetrikais puuduvad (nagu ka loendis kirja pandud Minna aastase vallaspoja Amandus Emil Paisti sünd!). Nii võib arvata, et Juri perest said juba enne uue talurahva-seaduse kehtima hakkamist Kuressaare bürjelid ja 33-liikmeline Mardi talupere 1850.a loendis on tegelikult “pisut liialdatud”!
Suur oli ennekõike peremehe Aadu enda pere, sest temalgi sündis kahe naisega 7 poega ja 2 tütart. Esimene poeg ristiti vanaisa auks Juriks, kuid ta suri 2-aastaselt ja peremehe rolli jäi ootama teine poeg Ado/Aleksei Paist ehk Aadu “teine” (1827–1903). Kolmas poeg Andrus/Andrei (1829-93) sai omale Kansis latsikoha, mille ta vanaisa sünnikodu järgi Paistuks ristis, kuid hiljem hakkas koduväiks tulnud Väli seda Kopliväljaks nimetama. 10 aastat peale esimese poja surma sündinud neljas poeg sai taas Juri nimeks, kuid temagi suri 9-kuuselt – ilmselt ei olnud Raegma Mardile Juri-nimelist (pere)meest enam ette nähtud! Viies poeg Madis/Matvei Paist (1835–1908) asus hiljem Võikülas Nigula talu rentima, kuues poeg Mihkel (1836-59) suri noorelt järglasteta ja seitsmes poeg Tähve/Tihon Paist (1840–1903) sai kodus asutatud külakoolis nii palju kirjatarkust, et võis hiljem ise koolmeistri ametit pidada. Ta abiellus 1864.a Lehtmetsa Aadu peretütre Ingliga ja jäi hiljem koduväina ka Lehtmetsa Aadu peremeheks. 20. sajandil tekkis Lehtmetsas veel Kearu osatalu – ikka Paistide valduses, aga kõiki neid hargnemisi vaadeldakse lähemalt vastavate küladega seoses. Pealegi võiks küsida, kas 20. sajandiks enam kui kümnesse Muhu külla jõudnud Paiste peaks Raegma Mardilt või hoopis Kallaste Paistult hargnenutena käsitlema?!
Mardi teisel Aadul ehk Seiul sündisid rohkem tütred (5 tütart ja 2 poega). Vanem poeg Ivan suri 7-aastaselt ja 20.s algul sai Mardi peremeheks Sei teine poeg Mihail Paist (1871–1949), kes kolm aega ka Hellamaa vallavanemaks oli. Temal sündis Võlla Nõmme peretütre Kristiinaga taas 8 poega ja 2 tütart: esimene poeg Ivan ja kaks tütart surid küll mõne-nädalastena, aga 6 poega said täisealisteks (väiksena suri veel 1909.a sündinud Antoni). 1900.a sündinud Mihail, kes 1930-ndatel oma nime ametlikult Mihkliks muutis, jäi Mardi viimaseks peremeheks (1936.a sündinud poega Heikit arvestamata); nooremad vennad Andrei, Joosep ja Vassili asusid enne viimast sõda Tallinna. Kaks nooremat venda Viktor ja Artemi mobiliseeriti 1941.a Punaarmeesse ja kolhoosiaja alguseks olid Mardile jäänud Mihkel oma naise Julia ning ainsa poja Heikiga.
Kruntimis-andmetes oli 46,09-hektarine Mardi talu Mihail Paisti (ilmselt vana Mihkli) nimel ja perepeaks ei ole noor Mihkel lasknud ennast ka 1959.a rahvaloenduses märkida – see roll on naisele Juulale jäetud.
Palju Paiste on küll Raegmast lahkunud, kuid Raegmas endas Mardi vabadikukohta ei tekkinudki. Võib-olla on see seotud eramõisa eripäraga, sest vähe tekkis vabadikukohti ka Tustil ja Võikülas. Väidetavalt asusid Mardi maal küll Uiesauna ja Mäeaia vabadiku-kohad, aga asukate mõttes tuleb neid pigem Kusta vabadikeks arvata ja Kustaga seoses neist edaspidi räägimegi.

2. AADU

Juba 1674.a missiivis on Raegmas kirjas ¼-adrane Lolle Jurgen’i talu ja nii võib 18.s keskel Aadu nime saanud talu järjepidevalt jälgida hiljemalt rootsiajast. Sama nimega peremeest – Lolle Juri märgitakse ka rootsiaja lõpu kaardil üsnagi pärastise Aadu kohal asunud talul nr.23, kuigi ei saa väita, et just sellesama Juriga tegemist on. Katkujärgses 1713.a revisjonis kannab Suuremõisale koormisi Lolli Hannus ja 1731.a Lolli Pawel.
1738.a on juba peremeheks Lolli Pawle Adh ja nii sage peremeeste vahetumine jätab lahtiseks, millised neist rootsiaegse Juri otsesed järglased olid või kas mõni neist ka koduväina peremeheks sai? Ilma selleaegsete kiriku-meetrikateta, mis teatavasti 1762.a kevadel pastoraadi põlengus hävisid, jääb see küsimus küll pelgalt spekulatsioonide teemaks. Tuleks siiski märkida, et nii adra-revisjonides kui 1778.a Suuremõisa vakuraamatus esineb söötis ¼-adrane Lolli Hannus’e arvestusüksus, mis tundub olevat 1713.a koormisi kandnud ja peale 1731. aastat sööti jäänud. Selles mõttes ei oleks ehk õige eelnimetatud Hannust Aadu peremeeste järjepidevasse ritta paigutada! Küll aga võib 1731.a koormisi kandnud Paavlit katku üle elanud meheks ja rootsiaegse Juri pojaks pidada.
Viimases adrarevisjonis 1756.a on Aad [Kumpas/Mölder/Toss] (~1706-76) veel peremees ja küllap temast ka hilisem talunimi jäi. Peale tema surma sai 1778.a Suuremõisa vakuraamatu andmeil peremeheks Aadu poeg Pärt (~1738–1819), kelle järglased said hiljem priinime TOSS. 4 aastat hiljem, 1. hingeloenduse aegu on aga Pärt pandud Tupenurme Ansu-Pärdil Kapi mõisa peremeheks ja Raegmas on peremeheks tema teine vend Aad Aadu p. (~1740–1801).
Teisel Aadul oli 6 poega ja 4 tütart, kelledest paar last surid küll väikestena ja kaks poega võeti nekruteiks, kuid uue sajandi algul on kogu pere antud Hellamaa mõisale ja 1811.a loendis on Aadu pojad Jaen ja Mihkel juba Võllas peremeesteks – esimene Nõmmel, kus saadi priinimi KUMPAS ja teine Sepa-Pärdil, kus saadi nimeks MÖLDER. Raegma Aadul on nüüd peremeheks pandud kunagise Võlla mõisa hinge, Võlla Kördi Mardi poeg Mart (1763–1814), kelle järglased said siin priinime SIIG. Sestpeale jäi Raegma Aadu talu Siigade valdusse.
Mardi esimene, Võllas sündinud poeg Andrus suri noorelt ning järgmiseks peremeheks sai teine (samuti veel Võllas sündinud) poeg Aad/Aleksei Siig (1797–1868). Tema seitsmest lapsest kasvasid üles vaid kaks poega ja üks tütar. Vanem poeg Jaen/Ivan Siig (1824–1900) sai isa surma järel järgmiseks peremeheks, kuid tal oli vaid kaks tütart ja nn. esimese poja pärimisliin katkes. 10 aastat noorem vend Andrus/Andrei suri samuti sajandivahetusel ja nüüd jäi mõneks ajaks peremeheks tema poeg Ivan Siig (1871–1911).
Peale Ivan Andruse poja varast surma olid tema pojad (Vassili, Mihail ja Anton) alles alaealised ning mõnda aega oli perepeaks nähtavasti Andruse noorem poeg Vassili Andrei p. Siig (s.1880). Andruse keskmine poeg, 1875.a sündinud Georgi võeti 1896.a mereväkke ja oli teadaolevalt üks kahest muhulasest legendaarse ristleja “Varjag” meeskonnas. Mereväkke jäi ta vist veel 1. Maailmasõja ajal, aga kas ta teisel, muhulaste jaoks veel legendaarsemal ristlejal “Slava” on teeninud, vajaks täiendavat selgitamist. Ohtra karvakasvu ja eriliselt kõva häälega Jurit olla sorts-Juriks nimetatud ja õigupoolest vääriks tema elulugu paljude muhulaste elulugude seas eraldi välja selgitamist ja jäädvustamist.
Peale noorelt surnud Ivani esimese poja – Vassili Ivani p. Siia (1898–1986) abiellumist 1921.a sai temast Aadu viimane peremees ja tema nimel oli ka kruntimis-andmetes 41,23-hektarine Aadu talu. Tema onu Vassili Andrei p. Siig rajas omale EV algus-aastail Pädastes Mihail Kõrtsmiku autasu-maale Mihkli-Aadu nime saanud koha.
Enne viimast sõda olid Aadule jäänud peale Vassili Ivani poja pere (tütred Hilda ja Hermiine ning poeg Meinhard; noorem poeg Heldur oli kaheaastaselt surnud) veel Vasseli nooremad vennad, 1900.a sündinud Mihail ja 3 aastat noorem Anton, aga nemad jõudsid enne viimast sõda “pakku pääseda”. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Aadul 60-aastane Vassili oma tütre Hilda ja talle koduväiks tulnud Aleksei Mihaili p. Laidega, kes selleks ajaks oli jõudnud omakaitses olemise “süü" vangilaagris lunastada. Vasseli poeg Meinhard oli vist selleks ajaks juba Kuressaarde asunud.

3. SUMARI

Ka Sumari põlistalu on Põhjasõja üle elanud ja 1713.a protokollile lisatud vakuraamatus kirja pandud Sommare Jahn on tõenäoliselt sama peremees, kes esineb rootsiaja lõpu kaardi-eksplikatsioonis talu nr.28 juures. Kuigi ei ole õnnestunud selgitada varasemaid rootsiaegseid peremehi, saab talu tekkelugu kindlasti rootsiaja algusesse või veelgi varasemasse aega arvata.
1731.a revisjonis kannab talu sama nime, kuid tööealisteks on märgitud kaks naist ja meeshinged on üks vanaks ning teine veel lapseks märgitud. 1738. aastaks on Jaan nähtavasti surnud, kuid arvatav poeg Jaak juba täisealine. 1744. aastast märgitaksegi peremehena Summare Jahne Jaack (oletamisi 1710 – 1760) ja 1756.a revisjon nimetab teda lihtsalt Summare Jaack.
Suuremõisa vakuraamatus on 1778.a Raegma 4. talu peremees Summare Jacko Pawel (~1736-90), kuid neli aastat hiljem, 1. hingeloenduse ajal on see Paavel oma perega sulase seisuses (zum Knecht) ning peremeheks tema noorem vend Aad (~1744–1822). Järgmise loenduse ajaks on Paavel surnud ja tema lesk lastega kirjas Suuremõisa vabadikena Raegmas, aga Aad on veel Sumari peremees. Ka sajandivahetuse reguleerimis-kaardi registris on talu nr.1 (üsna mäletatava Sumari kohal) peremees Sumari Ado, kuid 1811.a loend väidab, et 1802.a on peremeheks pandud Summari Hindrich (~1761–1814). Tegemist on jälle Võlla mõisa hingega – endise Võiküla vabadikuga, kellel 1800.a kaardil oli Või Taguranna piirkonnas oma eluase (nr.14) ja seal nimetati teda Heimarde Hindrich. Meetrikate põhjal paistab ta olevat Voy Mihkli – 18.s keskel korraks Võlla mõisa poolt Lõetsa viidud ja peagi Võikülla tagasi toodud Mihkli teise abielu poeg. Mihkli esimese abielu poegade Matsi ja Tõnise järglased said hiljem priinime KÄRME, aga Hindriku järglased nähtavasti põlise Sumari talunime järgi SUMMA. Mats suri Võikülas vabadikuna (arvatav Koaritse Mats), aga Tõnis Võlla mõisa vabadikuna Mõegakülas, kust Buxhövden tema järglased hiljem Simistesse viis (pärimuste järgi olla neid Simistes Hunt-Jaaniks ja Hunt-Juriks hüütud).
Pealiskaudselt vaadates lõppes rootsiaegsete Sumari meeste sugu 19.s algul: Pauli pojad Jaen ja Jaak surid Hellamaa mõisa vabadikena järglasteta (keskmine poeg Aad oli juba 2-aastaselt surnud) ning Aadu kaks poega surid samuti lastena. Vana Aad oli lõpuks Hellamaa mõisa vabadik (Pärasel või Võllas?) ja musta huumorina on 1826.a loendis (peale surma) tema perekonnanimeks märgitud SURM! Samasuguseks “huumoriks” võib pidada teise Hellamaa mõisa vabadiku – Rootsivere päritolu Salu Lauri poja Aadu (~1740–1820) perekonnanimena SURM märkimist, kuigi genealoogiliselt võinuks ta pigem HEAPOST olla! Siiski väidab Aadu Musta onomastika andmebaas tõsimeeli, et Muhus on Hellamaa mõisas priinimi SURM pandud!
Peale Või Hindriku surma sai nähtavasti Sumari peremeheks tema ainus poeg Jaen Summa (1787–1818), kuid 1826.a loend väidab, et ta suri 1818.a (meetrika-kanne on siiski leidmata!). Temast jäänud ainus tütar Mare sai hiljem Vanamõisas Rullile mehele ja Sumaril on peremeheks pandud Tusti Tooma Andruse poeg Mihkel (1796–1853), kes oma priinimeks samuti talunimest tuleneva SUMMA on saanud (kuigi oleks võinud TUST olla!). Märgime, et Mihkel Summa vanaisa (Tusti Tooma “teise” Toomase) tädi oli Sumari meeste Paavli ja Aadu ning Võllas priinimed KIIKER ja MÜÜR saanud vendade Jaagu ja Mardi ema.
Nii nagu Tusti Tooma perepoega Andrust “reguleerimiste” ajal mitmele poole ümber paigutati, ei ole ka tema poeg Mihkel miskipärast Buxhövdenitele sobinud ja 1832.a pandi Mihkel Simiste Rannale sulaseks ning Sumarile peremeheks 1811.a loendisse ilmunud ja 1812.a Mihkel Summa vanema õe Kadriga abiellunud Kuivastu mõisa teenija Mihkel Kärner. 1811.a loend nimetab teda 26-aastaseks mõisa kokaks ja 1826.a loend Magazin aufseher’iks, aga saadud perekonnanimi lubab arvata, et ta mõisas ka aedniku ametit on pidanud. Tema päritolu on seni ebaselge – hingeloendid ei märgi, et ta oleks väljapoolt Muhusse toodud ja tegemist võib olla 1822.a surnud Sumari Aadu 1790.a paiku sündinud noorima pojaga, kelle sünniaega meetrikast millegipärast ei leia! Kui see oletus paika peab, oli Sumari ainsaks Raegma taluks, mis veel 19. sajandil rootsiaegsete asukate järglaste valduses oli! Sel juhul osutuksid hilisemad KIIKERid, KÄRNERid ja MÜÜRid veresugulasteks, kuid seni on see muhulaste andmebaasis kajastamata!
Sellel Kuivastu mõisas teeninud Mihklil sündis 1818.a poeg Jaen, kes usuvahetusel ristiti Antoniks ja temast sai 19.s teise poole Sumari peremees Jaen/Antoni Kärner (1818-95). Jaani noorem vend Mihkel (1820-43) suri noorelt vallalisena. Jaanile sündis Tusti Aadu Mihkli tütre Ingliga 4 poega ja 5 tütart. Nooremad pojad Mihail ja Aleksei surid väikestena, aga kaks vanemat poega Andrus/Andrei ja Joann/Ivan jõudsid abieluni. Vanem vend Andrus läks sajandi lõpus oma ainsa tütre Elenaga abiellunud väimehe Aleksander Eisenbergi juurde (Ridasi-Leeskopa) Lingale ning Sumarile jäi varakult surnud teise poja Ivan Kärneri (1850-89) pere.
Ivanil jõudis Lõetsa Juri Marega sündida tütar Raissa ja viis poega. Tema vanem poeg Vassili Kärner jäi viimaseks Sumari päris-peremeheks ja tema nimel oli kruntimis-andmetes ka 46,57-hektarine Sumari talu. Teine vend Ivan (1881–1901) uppus noore mehena ja kolmas vend, 1884.a sündinud Mihail rändas sajandivahetusel välja Ussuurimaale. Nooremad pojad Antoni ja Aleksander surid imikueas. Mingil põhjusel on sajandivahrtusel Sumaril olnud veel Tusti Uietalu Elias (Ilja) Oidekivi pere ja Hellama koguduse-nimekirja järgi oleks nagu Ilja Oidekivi (1847–1928) siin lausa peremeheks olnud – võib-olla oli ta siiski koha ajutiseks rentnikuks. Tema vanem poeg, 1878.a sündinud Vassili sai hiljem omale Võlla asunduses Tölbi-Matsi asunduskoha; nooremad pojad Timofei ja Andrei asusid Tallinna.
Vassel Kärneri esimene poeg Joann/Ivan Kärner (1904-81) pidi Sumari talu kolhoosile loovutama, kuid esialgu oli ta veel peremees. Tema Päeldast võetud naine Lidia Vaga suri 1941.a varsti peale tütre Aime sündi; 1933.a oli sündinud poeg Erki ja lapsed jäid suuresti vanaema – Elena Georgi t. Vaga hooleks.
Vasseli teine poeg, 1907.a sündinud Nikolai asus oma perega Kuressaarde, aga noorim vendadest, 1912.a sündinud Anton tegi Sumaril sepatööd ning oli tuntud hea pillimehena. 1941.a mobiliseeriti ta Punaarmeesse, kuid sõjast õnnestus tervelt tagasi saada. Venna Ivani naise õega abiellunud Anton asus peale sõda Virtsu ja sealt hiljem Lihulasse, kus ka Ivani tütar Aime keskkooli lõpetas. 1959. aastaks olid Sumarile kahekesi jäänud Ivan oma 76-aastase ämma Elena Vagaga ja 1980-ndatest jäi koht tütre Aime (abielus Bahovski) suvekoduks.

4. KUSTA

Kolmandaks katkuaja üle elanud taluks Raegmas on 1674.a akti Were Tehho, mis rootsiaja lõpu kaardil kannab numbrit 24 ja peremeheks on (võimalik, et veel seesama) Werri Teffen. 1713.a revisjon märgib selle Raegma talu peremeheks Wärdi Simmo ja 1744. aastaks on peremeheks saanud Werdi Simo Gustav (~1702-82). Üsna tõenäoliselt on siin peremehe roll isalt pojale läinud, kuigi otsest dokumentaalset tõestust jällegi ei ole.
Varastest meetrikatest on teada Gustavi kolm poega: Toomas (~1736-81), Mart (~1740-83) ja Gustav jun. Selgusetuks jääb, kas 1778.a Suuremõisa vakuraamat märgib peremehena vana või noort Gustavit (nagu seegi, kummalt neist lõpuks talule nimi jäi), aga 1. hingeloend 1782.a märgib peremehena juba kindlasti vana Gustavi nooremat poega Gustavit (~1741–1807). 1781.a uppunud vanema poja Toomase leske nimetatakse nüüd vabadikuks (kas Toomas millalgi ka peremeheks oli, ei selgugi!), aga keskmine poeg Mart oli juba varem kunagise Nurme mõisa talu peremeheks pandud, mis nüüdsest tema nime hakkas kandma ja millest varem juba juttu oli.
2. hingeloenduse ajal 1795.a (ka 1800.a kaardi-registris) oli noor Gustav veel Raegmas peremees, kuid nagu teisteski Raegma taludes on 1802.a peremeheks pandud endine Võlla mõisa mees – nüüd Hellamaa mõisale arvatud Võlla Mardi talu perepoeg Juri. Õigupoolest asustati Raegma Kustale terve endise Võlla Mardi peremehe Jaani pere koos vana Jaaniga, aga peremeheks seati juba poeg Juri. Pere sai peagi Raegmas priinime VESKI ja siitpeale on Kusta talu Veskite valduses.
Kusta endised inimesed asustati samal ajal Mõegaküla Tähvenale. Et Gustav “teine” oli naise võtnud alles 30-aastaselt ja selleks oli Mäla Hansu-Jaani (hiljem lihtsalt Ansu) Juri lesk, kes tuli Raegmasse oma kolme lapsega (Gustaviga sündisid veel kaks tütart) ning ümberasumise ajaks oli Gustavi kasutütrele Lutsile tulnud veel Gustavi-nimeline koduväi – Tupenurmes sündinud Lõetsa (Erma) Tõnise vallaspoeg, siis oli pere üsna arvukas. Kõigepealt sai Mõegakülas peremeheks koduväi Gustav ja hiljem Gustav “teise” kasupoeg Jaak, kes aga priinimeks sai ÕUE. Huvitav on siinjuures märkida, et nii koduväi Gustav kui Gustav “teise” venna – Mardi Mardi järglased said perekonnanime KODU, nagu juba Mardi taluga seoses oli märgitud.
Võlla Mardil sündinud Juri Jaani p. Veski (1777–1840) oli 1802. aastast surmani Kusta peremees. Tal oli kaks poega ja kaks tütart, kes kõik ka abiellusid. Vanem poeg Mart Veski (1811-80) jäi isa surma järel peremeheks ning noorem vend Juri (1818-86) talus sulaseks. Ei ole päris selge, kas sulane Juri ise või tema poeg Juri/Georgi Veski (1862–1931) rajas omale sajandi lõpupoole Uiesauna vabadikukoha; Juri tütar Mare sai Võiküla viimase Smuuli, vabadikuks jäänud ja omale Tipikal soldatiplatsi saanud Mihaili naiseks.
Mart/Martin Veskil oli esimese naisega kaks poega ja neli tütart. Vanem poeg Jaen suri nädalaselt, aga teine poeg – Juri/Georgi Veski (1839–1910) hakkas sajandi lõpupoole Kusta talu renti maksma. Tal sündis kokku 5 poega ja 5 tütart. Teine poeg Georgi (1872-90) suri noorelt jõudmata abielluda, kolmas poeg, 1876.a sündinud Vassili läks Mõegaküla Riidale koduväiks ja sai hiljem Võlla asunduses Veskimäe nime saanud asunduskoha, neljas poeg Mihail oli juba 1900.a kutsealuste nimekirjas, aga andmed ilmasõja ajast ja hilisemast puuduvad. 1881.a sündis Kusta Juri viimane, viies poeg Andrei, kes suri 6 päeva vanuselt. Peremeheks jäi Kustal Juri esimene poeg Ivan Veski ja lõpuks tema 1. abielu poeg Ivan jun. Veski (s.1905). Vana Ivani esimene naine – Rässa Jaanilt vöetud Ekaterina Ivani t. Sonn suri 1920.a ja paari aasta pärast võttis vana Ivan veel Lõetsa Matsilt teise naise, kellega sündisid tütar Lidia ja kaks poega. Peale vana Ivani surma läks Mare oma kahe lapse Lidia ja Mihailiga (vanem poeg Eduard oli aastaselt surnud) tagasi Lõetsa.
Kruntimis-andmetes oli 49,27-hektarine Kusta talu veel vana Ivani nimel; 1959. aastaks olid aga Kustale jäänud vaid “noor” Ivan oma naise Elenaga (sünd. Siig); pojad Helmut ja Ülo olid selleks ajaks juba kodust väljas, sest talu-majandust ju enam ei eksisteerinud.
Tuleks veel lisada, et Kusta vanal peremehel Mardil oli kolm naist. Teiseks naiseks võttis ta 1848.a Simiste Jõe-Poali sulase Mihkli lese Riste ja Kustal kasvas üles ka Riste 1. abielu poeg Juri/Georgi Luht (1843-84), kes omale Raegmas Mäe-aia vabadikukoha rajas. Nii on Kustalt tekkinud koguni kaks Raegma vabadiku-kohta, aga põlistalu ise juba praktiliselt kadunud.

Uiesauna

Mäeaia

5. JURI

Viiendal Raegma põlistalul võib rootsiajal kahest võimalikust eelkäijast rääkida. 1698.a kaart kujutab enam-vähem Kusta ja Juri vahel kaht kõrvuti asuvat talu: nr.21 Oina Michel ja nr.25 Oihna Pert. Tuleks märkida, et Kusta eelkäija Werri Teffen (nr.24) asus sel ajal pigem pärastise Juri kohal ja on 18.s jooksul sealt nihkunud oma hilisemale kohale, kus rootsiajal kujutatakse talu nr.21. Nälja- ja katkuajal on mõlemad Oina-nimelised talud (küllap see peab ka varasemat Oinalt põlvnemist tähendama!) välja surnud, aga et 18.s adrarevisjonidesse jäänud söötis arvestus-üksus kannab nime Oina Peedt, siis võib põhitaluks ikkagi kaardil nr.25 all esinevat Pärdi (või Peedi) talu lugeda (sama nimega talu esineb Raegmas juba 1674.a üleandmis-aktis). Võimalik seos Oina külaga ja selle nime Raegma jõudmine jäävad siinjuures muidugi ebaselgeks.
Läbi 18.s adrarevisjonide on Raegamas kirjas ½-adrane söötis Oina Peedu arvestusüksus ja alles 1778.a Suuremõisa vakuraamtu järgi (arvatavalt siiski juba 1760-ndatel) on sellel hakanud koormisi kandma Oina Pedo Jurri (~1727-83). Võib arvata, et Juri oli Raegma “oma küla mees”, aga tema täpsem päritolu jääb siiski teadmata; talule jäi aga sellest ajast Juri nimi.
Säilinud meetrikatest on teada Juri kolm poega ja kaks tütart. Noorem tütar Tiiu suri 16-aastaselt, aga Mare ja kolm venda abiellusid. Juri vanem poeg Juri (1764-93) võttis isa surma järel 20-aastaselt naise ja ilmselt oli ka Juril peremeheks, kuid suri noore mehena (temast jäi poeg Mihkel, kes samuti 33-aastaselt vallalisena suri ja kaks tütart). 2. hingeloendis 1795.a on Juril peremeheks vana Juri teine poeg Mihkel (1766–1829) ja kolmas vend Jaen on tal sulaseks.
Uue sajandi algul, kui Raegma pidi hakkama Võlla mõisale kuuluma, asustati Juri inimesed Mõegaküla Jaagule, kus hiljem saadi priinimeks ÖÖVEL. Mõegakülast toodi aga senised Võlla mõis hinged – Mõegaküla Mardi eelkäijaks olnud talust Raegama Jurile, kus nad said priinime JÜRJESTAUST.
1807. aastast oli Raegma Juri peremeheks Tõnis Jaagu p. Jürjestaust (~1755–1825). Tal oli viis poega, kuid kolm keskmist poega surid noorelt ja abieluni jõudsid vaid esimene ja viies poeg. Vanem poeg Mihkel/Mihail Jürjestaust (1789–1865) jäi isa surma järel Juril peremeheks ning noorem vend Ado/Aleksei (1801-60) talle sulaseks. Aadu poegadest jõudsid abieluni kaks nooremat poega Mihkel/Mihail ja Juhan/Ivan. Mihkel suri noorelt ja temast jäi ainus tütar Mare; noorem vend Ivan asus hiljem Oina ja Raegma vahel olnud kunagise Nurme mõisa heinamaa-vahi kohale Soole. Tema lesk, Rässast pärit Maria Rühvk-Jürjestaust elas 94-aastaseks (kirikukirjad näitavad teda ekslikult isegi 100-aastasena) ja teda mäletati ikka Soo Marena. Ivani ja Mare vanema poja Mihaili poeg Vassili Jürjestaust (1893–1972; eestindatult SINIJÄRV) sai 1920-ndatel Pädastes väikese Uietoa asunduskoha. Ivani ja Mare neli nooremat poega surid lapseeas.
Peremeheks jäänud Mihkel Jürjestaust abiellus 1810.a noorelt surnud endise peremehe Juri tütre Kadriga ja selles mõttes jätkus Raegma Juril naisliinis ka Juri eelmiste inimeste sugu. Mihklil ja Kadril sündis seitse poega ja Juri on peres olnud väga oodatud – kolm poega ristiti Juriks, aga kõik nad surid mõne-nädalaselt! Ka kaks Jaani surid lapse-eas ja täisikka jõudsid vaid kaks poega – Mihkel ja Andrus.
Mis peale vana Mihkli surma 1865.a Juril toimus, jääb mõneti selgusetuks, sest esimene Hellamaa koguduse-nimekiri märgib Mihkli vanemat poega Mihkel/Mihail Jürjestausti (1814-74) hoopis vabadike hulgas, kus tema ainus täisikka jõudnud kuid vallaliseks jäänud poeg Tähve/Timofei (s.1837) on hiljem maha tõmmatud ilma surmaaega või muud selgitavat märkust lisamata! Perepeana oli aga talus kirjas noorema venna, isast 3 aastat hiljem surnud Andrus/Andrei Jürjestausti (1818-68) lesk oma poegade Mihkli ja Ivaniga. Teises nimekirjas on Andruse pojad oma peredega veel mõlemad Juril, kuid sajandivahetuse nimekiri märgib ka noorema venna Ivani peret vabadike seas ja Jurile on jäänud Andruse vanem poeg Mihkel/Mihail Jürjestaust (1845–1914) oma perega.
Mihkel “Andrejev” oli 1870.a abiellunud Raugi Matsi Tähve tütre Kadriga ja neil oli (koos surnult sündinud esimese pojaga) 6 poega ja 3 tütart. Vanem poeg Ivan (1875–1905) suri 30-aastaselt vallalisena ja veel kaks poega (Mihail ja Timofei) surid lastena. Peale isa surma jäi Juril peremeheks neljas vend Vassili Jürjestaust (1883–1931). Noorem vend, 1891.a sündinud Andrei Jürjestaust ehitas omale peale ilmasõda Piiri naabrusse Pädaste-Mäla tee äärde poe, kust üsna varsti siiski Hellamaale kolis.
42,36-hektarist Juri talu nimetab kruntimis-andmik Vassili Jürjestausti päranditombuks ja sellisena ta kolhoosi ühisomandiks muutuski, sest Vassili vanem poeg, 1916.a sündinud Arteemi läks Vanamõisa Jurile koduväiks ja 3 aastat noorem vend Augustin asus peale viimast sõda varemgi Jürjestaustidele kuulunud Soole, millest Oina küla loos ob täiendavalt räägitud. Vasseli tütar Linda oli peale sõda mõne aja Simistes kooliõpetaja, kuid hiljem asus Leisi. 1959.a oli Juri ainsaks elanikuks jäänud 61-aastane Vasseli lesk Kristiina Georgi t. ja peale tema surma jäi koht tühjaks.

[Kaasiku ja Piiri]

6. KÕRVE

Raegma kuuendaks põlistaluks oli Mäla ja Raegma vahele jääv hajatalu, mida 18. sajandil enamasti Mäla juurde kuuluvana märgiti, aga mõnikord esines ka päris eraldi Körwe Gesind nimega. Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a ei oska me veel Kõrve eelkäijat ära tunda, aga 1674.a aktis on Hingeküla vakuse ½-adrase hajatalu Kiärve Michel näol suure tõenäosusega tegemist sama taluga, mis 1698.a kaardil Mäla ja Raegma vahel omaette numbrit 1 ja nime Tuste Juri kannab.
Kuidas nälja- ja katkuaeg üle elati, jääb mõneti ebaselgeks, kuid 1731.a adrarevisjonis on Körve Jurgen (~1694–1774) Mäla neljanda asustatud talu peremeheks ja sama nime (arvatavalt ka meest!) märgivad kõik 18.s revisjonid 1756. aastani. Tööealiste inimeste arv talus kasvab (1744.a oli koguni 4 tööealist meeshinge) ja 3-4 last on ikka ka kirjas.
1778.a vakuraamatu järgi on Kõrve talu Kansi mõisale arvatud (selle vakuraamatu järgi muide kuulub kogu Mäla küla Kansi mõisale!) ja nüüd on peremeheks üks Juri vanematest poegadest – Körve Jurna Adh. Esimestest säilinud abielu-meetrikatest leiame vana Juri kolm poega Mart Aad ja Mihkel ning kaks tütart Eed ja Riste.
Esimese hingeloenduse aegu 1782.a on Aad veel Kõrvel peremees (talus oli sel ajal 9 mees- ja 6 naishinge), kuid 1795. aastaks on ta nähtavasti surnud (surma-aeg meetrikas on leidmata!); tema kaks poega Andrus ja Juri on viidud Mäla Rehe-Matsile (saadi hiljem priinimi TARGEM) ning teised kaks poega Jaen ja Aad hoopis Linnusele (saadi priinimi MERKA). Kõrvel on nüüd peremeheks vana Juri teise poja Mihkli poeg Tähve (1766–1818), kelle järglased said perekonnanime TREIEL.
Sajandivahetuse reguleerimis-kaardi registris on Körwe Tewwen veel numbrit 1 kandva hajatalu peremees, kuid 1807.a (NB! juba Buxhövdeni ajal) on peremeheks pandud Võlla Nõmme eelkäija – Võlla mõisale kuulunud Tölbi Tõnise talu perepoeg Jaen (~1758–1831), kes sai omale priinimeks KÕRV (KÖRW). Kõrve senise peremehe Tähve naine, muide, oli uue peremehe õde – Tölbi ehk Nõmme Tõnise tütar Riste. Senine Kõrve rahvas asustati läbi terve 18. sajandi Mälas söötis seisnud rootsiaegse hiidlase Paavli maale, millest sai Mäla Tähvena talu ning Tähve tegi tegu edasi Suuremõisale. Peaks lisama, et rootsiaegse Juri poeg Mart (varem nimetatud Mihkli ja Aadu vanem vend) oli juba enne pärastisel Mäla Mardil peremeheks pandud.
Kõrve Jaanil oli viis tütart ja ainus (veel Võllas sündinud) poeg Mihkel Kõrv (1796–1846), kes nähtavasti isa surma järel peremeheks jäi (1834.a loend seda küll selgelt ei märgi, aga viimastes hingeloendites on eramõisade taludes peremehed enamasti märkimata).
Mihklil oli rohkem “pojaõnne” – talle sündis Mäla Mardi Aadu tütre Kadriga 5 poega, kelledest neli ka täisikka jõudsid. Vanem poeg Andrus/Andrei Kõrv (1819-99) sai järgmiseks peremeheks ja noorem vend Jaen/Ivan Kõrv (1826-86) oma perega jäi samuti Kõrvele. Vana Mihkli teine poeg Mihkel suri 8-aastaselt, Madis (1828-68) suri 40-aastaselt ja temast jäi üks tütar ning noorim vendadest – Juri võeti 1855.a nekrutiks. Arvestamata Kõrvele sulaseks jäänud ühe Linnuselt pärit Eedu vallaspoja Paavli järglasi (said priinime PAUTS) ja siinkirjutaja arvates oli neil juba 19.s esimesel poolel Kõrve ja Raegma vahel oma eluase – hilisem Vanaõue), on viimases hingeloendis Kõrvel kirjas 10 mees- ja 14 naishinge ning erinevalt algul räägitud Mardi talust paistavad need kõik ka tõepoolest Kõrvel elanud olevat!
Kõrve Andrusel sündisid esialgu 4 tütart ja 1851.a sündinud Georgi suri 18-aastaselt. Teine poeg Mihail Kõrv (1853–1940) sai alles sajandi lõpul peremehe rolli asuda, sest vana Andrus võttis veel 1878.a (59-aastasena) Viirakülast teise naise (Kuusiku Tähve tütre Riste Noor) ja hoidis nähtavasti surmani talus “ohjad oma käes”. Talle sündis 1879.a teisest abielust ka poeg Timofei, kes 1904.a Soonda tüdruku Elena Metsniidiga abiellus ning ilmasõja aja elas pere Kõrvel, kus ka kaks poega ja kolm tütart sündisid. 1926.a 30. oktoobril on Timmu perekirjad (naise ja kolme tütrega – kaks poega olid noorelt surnud) Ööriki kogudusele üle antud.
Kõrve viimane Mihkel elas talumajanduse lõpuni ja tema esimesel pojal, 1878.a sündinud Ivanil ei olnudki siin enam palju peale hakata, kuigi Raegma suurim – 50,69-hektarine Kõrve talu tema nimele sai (Ivani noorem vend Mihkel jäi esimesse maailmasõtta ja kolmas vend Maksim suri imikuna). Ivanil sündisid küll Kansi Käspri Juulaga (Pelagia) 2 tütart ja 4 poega, aga talu pidajaid ei pidanud neist enam saama! Vanemad pojad pidid sõjatee läbi käima; Arteemi läks hiljem juba mainitud Uiesaunale koduväiks, 1918.a sündinud Augustin asus Vändra ning nooremad pojad Evald-Johannes (s.1921) ja Arved (s.1924) ehitasid kolhoosiajal omale majad Liivale. 1959.a oli Kõrvele üksi jäänud Ivani lesk – 75-aastane Pelagia (Juula) Timofei t. ja peale tema surma jäi seegi Raegma põlistalu tühjaks.
Kõrvega seoses tuleks veel märkida, et 1807.a toodi koos peremees Jaaniga Kõrvele sulasteks ka tema vennad Andrus ja Jaak. Jaak suri juba 1810.a, aga tema kaks poega Juri (1808-73) ja Mihkel (1810-60) viidi sajandi keskel Võikülla, kus neile Uielu näol päris oma renditalu tekkis. Andrus suri vallalisena ja järglasteta 1830.a Kõrvel.
Põhilisteks Kõrvelt hargnemisteks on olnud veel kauaaegse peremehe Andruse noorema venna Ivani (1826-86) poegade Aleksei ja Dionisi (Tõnise) asumised Rässa Rannale ja Põllule, aga nendest on pikemalt juttu Rässa küla loos. Märgime vaid, et Aleksei pojad Tõnis (Dionisi) ja Ivan said 1920-ndatel omale Pädastes Kuusiku asunduskoha, millest omakorda Pädaste loos täpsemalt juttu.
Kõrvega seostub siiski veel mõneti ebaselge Paavli koha lugu. Nimelt pandi juba 1807.a Kõrvel sulaseks ühe Linnuse tüdruku Eedu vallaspoeg Paavel (isaks oli meetrika andmeil Külasema Ennu-Poali Paavel) ja pere sai priinimeks PAUTS. See Paavel ja tema järglased (teadaolevalt neil Mäla Pautsidega sugulust ei ole) on 19.s hingeloendites ikka Kõrve talu lõpus eraldi kirjas ja tundub, et neil pidi juba sel ajal Raegmas oma eluase olema, mis vägagi paistab pärastise Vanaõue vabadikukohaga samastuvat! Hüpoteesi korras me nad siinkohal samastamegi.

Paavli ehk Vanaõue

Paavel Pauts (1771–1842) võttis 1822.a omale Või Kaura Peedu tütre Mare naiseks ja neil sündisid pojad Juri ja Juhan. Mõlemad ka abiellusid, kuid Juri (1823-48) suri noorelt ja temast jäi ainus poeg Mihkel, kes 4-aastaselt suri. Noorem vend Juhan (peale usuvahetust Ivan) Pauts (1827-81) oli aga Kõrve sulasena oma Raegma Jurilt võetud naise ja kaksikute tütardega veel viimases hingeloendis kirjas ja esimesed Hellamaa koguduse-nimekirjad märgivad neid Raegma vabadike seas, kus elukohana Paavli kirjutatud! See annabki põhjust arvata, et eluase Kõrve ja küla vahel ehk juba vana Paavli eluajal olemas oli.
Ivanil oli kolm tütart. Üks kaksikõdedest – Elena sai mehele Tusti Matsi (Kurebe?) Priidule (hiljem Feodor) ja nende poeg Vassili Tamm (1886–1935) sai Kuivastus Poali asunduskoha, mis omakorda lubab arvata, et see kohanimi Raegmast pärineb! Tõtt-öelda märgivad 20.s Hellamaa koguduse-kirjad ka Tustil Poali-nimelist kohta, aga otseselt Tustil sellist ei teata ja sellepärast vajaks Kuivastuga seoses täpsustamist, millal Kuivastu Poalile asuti ja kas ehk Priidu (Feodor) Tamm mõnda aega hoopis Raegmas ei elanud.
Peale Ivan Pautsi surma ja tütarde mehele minemist jäi koht nähtavast tühjaks, kui just Priidu Tamm siin koduväina edasi ei elanud. Siiski paistab koht 20.s alguses olevat tühjaks jäänud, sest pärimuste järgi on Sumari Ivan Kärner andnud oma ainsale tütrele, 1875.a sündinud Raissale, kui see sajandivahetuse paiku Mihail Georgi p. Kõrtsmikuga (1875–1902) abiellus, tüki maad ja kohta, kuhu nad asusid, teatakse ikka jälle Kõrve ja küla vahel, kuid nüüd Vanaõue nimega. Õnnetuseks Mihkel Kõrtsmik uppus (1902.a Matsalus või Vigalas?) ja 1904.a tuli noorele lesele koduväiks Kansi Käspri Andrei Timofei p. Saksakulm. Tema nimel on kruntimis-andmetes ka 1,6-hektarine väike Vanaõue nimega maaüksus Raegmas, kuid Andrei sai Kuivastus Paju asunduskoha. Eelviimases koguduse-nimekirjas on Andrei Saksakulm oma naise Raissa Kärner-Kõrtsmik-Saksakulmu ja lastega veel Raegmas kirjas, kuid viimane nimekiri märgib neid Kuivastu Pajul.
Teatakse, et viimati elas Vanaõuel veel üks Muhusse tulnud arvatav valgekaartlane Sokolov oma Mäla Tähvenalt võetud naise Ruuduga, aga enne viimast sõda on nemadki siit lahkunud; koht jäi tühjas ja kadus kardetavasti lõplikult.

Peale nimetatud kuue põlistalu ja kolme väikekoha (ilma Piiri ja Kaasikuta) jäävad Raegma territooriumile veel kaks Raudja-nimelist eluaset ja Raegma-Pädaste piiril (viimaste külapiiride järgi siiski Raegma territooriumil) veel kunagised Pädaste mõisa moonaka-majad Allikivi, Kurebe ja Saksatoa. Viimaste kohal näeme 1891.a Pädaste mõisa kaardil EAA.3724.5.2308 koguni nelja maja kujutist. Toome siin illustratsiooniks kõigepealt väljavõtte nimetatud kaardist:

Allikivi

Kurebe

Saksatoa

Raudja

1826.a hingeloend märgib Kaura Andruse poega Mats Raudjas (1783–1838) Kuivastu mõisa metsavahina ja kuigi ei ole selge, millist metsa Mats siin Raegma kandis valvas, on ilmselt tema rajanud Raegmast pisut Tika metsa poole esimese “omanimelise” eluaseme. Matsil oli 4 poega ja ainus tütar Eed (1825-98), kes jäi vallaliseks ja on arvatav Raudja koha “järjepidevuse kandja” 19.s lõpuni. Matsi kaks poega surid imiku-eas, aga kaks täisikka jõudnud poega Aad ja Jaen võeti nekrutiteks ning nende Muhusse tagasi jõudmisest andmed puuduvad.
Esimestes Hellamaa koguduse-kirjades on aga Eed (Evdokia) kirjas Raudjal ja tal on nähtavasti manulisteks olnud enne oma suure perega Igakülla asumist Mardi Andruse poja Juri Paisti (1847–1930) pere.
Võib-olla veel vana Eedu eluajal (peale Paistide asumist Igakülla) on Raudjale asunud Või Mardil sündinud Ekaterina (Kadri) Juri t. Kaur (s.1854) oma vallaslaste Raissa ja Vassiliga. Vassili Kaur (s.1882) abiellus 1919.a Mardi Ivani tütre Mariaga ja peagi sai pere omale Kuivastus Ivardi asunduskoha. Sellest ajast on aga vanale Raudja kohale (asus Pädaste poole viivast teest lõuna pool) Raudja-Vasseli nimi jäänud. Kruntimis-andmetes kannab Ekaterina Kauri nimel olev 1,33-hektarine maaüksus Raudja-Uuetoa nime. Miks ta just selle nime sai, selle üle võib mitmeti spekuleerida, aga siinkirjutaja arvates on tegemist ikkagi vana Raudja eluaseme alusega, mis Kuivastusse asudes ju tegelikult tühjaks jäi (viimane koguduse-nimekiri märgib ka Vasseli ema Ekaterina Kuivastu Ivardil asuvaks). Tegelikult on peale Kauride Kuivastusse asumist lühikest aega Raudjal olnud veel üks Eestisse jäänud valgekaartlane Stpan Tšistoresov (1898–1932), kes 1927.a abiellus Soonda Ristipõllu Madis Äkke tütre Ristega (Irina, s.1901) ja neil oli kaks poega – Ilmar ja Arkadi. Arvatavalt peale Stepani surma (või Ristipõllu Madise Hellamaale asumist?) läks Riste lastega Soondasse tagasi. Oma perekonnanimeks eestindasid nad PÕLDEMA. Et peale Vabadussõda Eestisse jäänud valgekaartlastest koguni kaks on Raegmasse asunud, selles võib ehk viimase Kuivastu Buxhövdeni rolli täheldada.
Millalgi 19.s lõpupoole oli Raudja vastas (põhja pool teed) rajanud omale eluaseme Või Aadu sulese Juri poeg Mihail Tooms (1866–1946) ja see koht hakkas Raudja-Mihkli nime kandma. Kiriku-kirjad “nii peent vahet” ei tee, aga viimastes Hellamaa nimekirjades märgitakse Mihail Toom oma Pärasel sündinud naise Irina Timofei t. Pautsiga (1864–1941) siiski juba Raegmas. Mihkli abielu jäi lastetuks. EV maareformiga on talle 5,1-hektarine maaüksus eraldatud, mis kruntimis-andmetes kannab Vanasauna nime. Peale Mihkli surma jäi ka see Raudja koht tühjaks ja nüüd tuleks kummagi Raudja koha täpsete koordinaatide määramiseks vist juba pisut “arheoloogiat harrastada”!

Sellega on teadaolevad Raegma eluasemed ammendatud. Viimastes hingeloendites on Kuivastu mõis loendi lõppu (Raegma on loendi viimane küla) lisanud järjekorranumbriga XXVI Häusler – mõisa kodakondsed. Ilmselt on ikkagi mõisas elanud kodakondsete (mõisa-teenijatega) tegemist ja Raegma küla, mis kuue taluga (20. – 25.) piirdub, see kuidagi ei puuduta.
Kas ja millal praeguseks tühjaks jäänud Raegma küla taas n.ö. püsiasustuse saab, võiks ehk alanud uue sajandi lõpuks selge olla!