Piiri

Ametlikult võib Piiri külast rääkida alates 1918. aastast, kui saksa okupatsioonivõimud siia postmaantee äärde selleks ajaks tekkinud käsitööliste, aga ka Vanamõisa ja Linnuse vabadike eluasemed nummerdasid ning Piiri külana kirja panid. Nii võiks küla mõne aasta pärast oma sajandat juubelit tähistada ja seda võiks ka Muhu noorimaks külaks arvata, sest kuigi Lahekülast mõni aasta hiljem saab rääkima hakata, võib viimane ennast keskaegse Hingeküla "õigusjärglaseks" ja sellega lausa põliskülaks pidada (kuigi samale õigusele ilmselt ka pool sajandid vanem Suuremõisa platsiküla tahaks pretendeerida)! Kahjuks ei ole siinkirjutajal Piiri elupaikade sakslaste koostatud numeratsiooni kasutada ja järgnevas püüame Piiri teadaolevaid kohti ning elupaiku hoopis nende arvatava (või ka teadaoleva) vanuse järjekorras loetleda/tutvustada. Küla tekkeajaks oli siit põhja-loode poole jääv männik juba üsna vana. Seda on ikka Piiri metsaks (ka “vana piir” ja “kuninga piir”) nimetatud ja siit pärineb ilmselt ka küla nimi. Mets jäi 18.s keskel rajatud Rinsi mõisa ja Suuremõisa ning Nurme mõisade piirile. See oli hiljemalt 18. sajandi lõpul (nn. Campenhauseni juhend 1783. aastast) riigimetsana siinsete luiteliivade kinnistamiseks istutatud. 1800.a reguleerimiskaardil (EAA.2072.1.358) on sellele kohale märgitud Wald Stück ja sellest Igaküla poole jääb Paljas Arro. Riigimetsast ida poole jäid Linnuse ja Vanamõisa karjamaad, mis 19.s lõpupoole on samuti metsastatud – nn. “uus piir”. Sellega seoses olla isegi Nurme ja Suuremõisa (sel ajal vist juba ühise) kogukonna ning metskonna vahel konflikt tekkinud, sest talumehed ei tahtnud oma karjamaast loobuda ja Vanamõisa Matsi-Laasu Juri Saarväli (s.1858) on olnud üks kohtuasjade ajajaist – pärast seda kui Linnuse meeste loomad olid osa noort männiistandust ära söönud. Siinkohal võiks illustratsiooniks tuua tüki nn. reguleerimiskaardi 3. paanist, juba nimetatud Ajaloo-arhiivi 2072. fondi säilikust 363, mida MapInfos on proovitud digikaardiks registreerida ja kus sajandi jagu enne Piiri küla algusaegu Viirakülast läbi Paljaaru Vahtna poole kulgevat postmaanteed ning väiksemaid selleaegseid teeradu kujutatakse. Vaid pildi paremas allnurgas näeme Vanamõisa põlde ja parema suurenduse korral ka kahte selleaegset talu (Matsi-Laasu nr.2 ja Simmu nr.3).

Tegeliku tõuke Piiri kujunemisel üheks Muhu keskuseks andis mõisavaldade kaotamine ja uue Muhu-Suure vallamaja ehitamine Piirile 1892-93 aastail. 1895.a ehitas omale siin uue maja Piiri metsavaht Kaarel Meltsas ja mõne aasta pärast (1898) valmis imposantne raudkivi-ehitis – Suurevalla magasiait. Umbes samal ajal sai valmis Vanamõisa Juri Madise venna Mihkel Poleühtidi Männikuks ristitud vabadikukoht. Üsna pea asusid siia vabadikena ka Lauri Tõnu Randmets ja Suure kõrtsi kõrtsimees, Simmu Mihkel Kann ning seejärel Linnuse Aadu vabadik (pärastine Piiri-Aadu osatalu). Enne 1. Maailmasõda jõudsid Piiril “kohad sisse võtta” üks pagar Harjumaalt ja rätsepp Jõhvist. 1908.a valmis nn. ministeeriumikooli tarbeks uus koolimaja (kool oli seni Kansi Juriväraval) ja eluasemeid vajasid ka kooliõpetajad. Koolimajaga samal ajal sai valmis selleaegse Suure-valla Tarvitajateühisuse kauplus, mis veel aastatuhande vahetusel kauplusena toimis. Nii kujunes paarikümne aastaga Hellamaa ja Liiva eeskujul kolmas aleviku-tüüpi keskus Muhut läbiva post-maantee ääres. 1905. aastast hakati siin ka aasta-laata pidama.
Eesti Vabariigi ajal sai Piirist üks kultuuri- ja seltsielu keskusi. Magasiait oli oma esialgse otstarbe kaotanud ja sellest sai seltsimaja ehk rahvamaja. Siin korraldas pidusid ja etendas näitemänge Kuressaare Eesti Seltsi Haruselts, hiljem Haridusselts “Tulevik”, kus eestvedajateks olid kooliõpetajad (Anton Sirp, Aleksander Paas jt.) ja aleviku käsitöölised, aga ka Rinsi köster Jupaschevski. Pärastine vallavanem, Sepa Aleksander Üksik olnud aktiivne näitemängudes kaasa lööja, samuti sai see hobiks ja kireks Piiri Vassili Vagale. Elu edenes ka muus mõttes: Ridasi Tõnu Tõnu poeg Ivan Noot (s.1903) asutas omale Piiril ühisusepoega konkureeriva nn. Nooda poe, päevapiltnikuna tegutses Piiril Linnuse Vana-Tooma Ivan Saat jne. 1939. aastal, kui Suure- ja Hellamaa vallad üheks Muhu vallaks liideti, jäi selle keskus (vallamaja) Piirile.
Viimase sõja ajal sai Piiri hoonestus suhteliselt vähe kannatada – põles vaid Anton Sirbi Endla eluhoone. Suuremad olid muidugi inimkaotused, sest aktiivsemad ja ettevõtlikumad inimesed said juba 1941. aastal represseritud ja paljud põgenesid uue punase terrori eest 1944. aastal. Mõned aktiivsemad alles jäänud (sõja ajal Muhusse tulnud Mihkli-Jaagu Vassili Randmets, Piiri Vassili Vaga oma naise Helmiga, Aleksander Paasi tütar Salme Pajur jt.) püüdsid küll ka peale sõda endist kultuurielu (nüüdseks oli sõna “seltsielu” kodanliku igandina halvamaiguliseks ja taunituks muutunud!) taastada, aga erilist edu neil ei olnud. Ainsaks Piiri elu elavdajaks oli siis aastail 1946-53 tegutsenud keskool, kus peale sõda mitmeid juba koolieast väljas noori inimesi oma haridust jätkasid/täiendasid. Muidugi peeti pidusid ka peale sõda ja rändkino näitas patriootlikke sõjafilme, aga toimunud sündmused olid siiski elule oma pitseri jätnud. Selleaegsed noored inimesed võivad ju siin-kirjutajat süüdistada sõjajärgse elu liiga mustades värvides kujutamises, aga jäägu neile võimalus selle elu helgemat poolt oma isiklike mälestustena kirja panna – peaasi, et need mälestused siirad oleksid!
Kolhoosiajal pööras Piiri elu mõnes mõttes uue lehekülje. Vald ja vallamaja olid oma tähenduse kaotanud juba kohe sõja järel, kui Muhus 4 külanõukogu (Hellamaa, Liiva, Piiri ja Põitse) moodustati. 1950.a likvideeriti vald lõplikult ja viimati täitis vallamaja “oma funktsiooni” 1949.a märtsis, kui siia kõigist küladest inimesi kokku aeti ja mõnda aega küüditamise eel siin kinni hoiti. Piiri külanõukogu Täitevkomitee asus hoopis rekvireeritud Nooda poe hoones, kust Jõelaid oma sund-kollektiviseerimist juhatas. Esialgu Vanamõisast ja Piirist tehtud kolhoos “Jõud” liideti üsna pea Viiraküla “Uue Muhuga” ja seejärel “Linnuse” ning Suuremõisa “Kajakuga”. Tekkinud kolhoosi “Ühendus” keskuseks sai Piiri, mis enne “Ühismaaga” liitmist praktiliselt poolt Muhu hõlmas ja sellega oli Piiri taas keskuse rollis. Magasiait oli küll veel kultuurimajaks, aga rohkem hakati “kultuuri tegema” selle taha rajatud töökoja-hooneis, mida ETKVL-i kauplus tõrkumata joogipoolisega varustas. Peale töökodade ehitati kuivati, saekaater, bensiinijaam jmt. ning Vanamõisa Sepa õue sigala (rääkimata kaugematest, teistesse küladesse jäävaist ehitistest). Peale Kunnati Aadut (Ling, Ridasi Tõnu-Saadult) esimeheks pandud Arnold Kolk oli siiski ratsionaalse mõtlemisega mees ja tema meelest piisas peale külanõukogude liitmist vabanenud endise Nooda poe hoonest kolhoosi kontoriks küll. Vallamajast oli saanud Piiri kooli internaat ja uhkemat kontorihoonet Kolk kas ei soovinud või ei jõudnud enne kolhooside järjekordset liitmist ja keskuse Liivale kolimist rajada. Selle asemel ehitati Piirile kahekorruseline 12 korteriga elamu – sotsialismiaegne “moonakamaja”. Hakkasid ka individuaal-elamud kerkima – Tuulmägi maja Aadu maja taha vastu uut maanteed, Laaneväli Jaani maja üsna koolimaja õue ja Voka maja siit veel pisut lääne poole. Juba eelmine esimees Aadu Ling oli ära toonud Kunnatil pooleli jäänud maja ja selle tulevases keskuse-asulas püsti pannud. Siia, Piirilt Linnusele mineva tee äärde tekkis uusasustus, mis lõpuks ulatus Linnuse Kuusikuni ja sai rahvasuus Kelmiküla nime. Tänaseks on selle külaline kuuluvus mõneti ebaselge. Valdavalt kunagisele Linnuse küla maale tekkinud asumi teadlikumad inimesed arvavad endid Linnuse küla alla kuuluvaiks; kuidas nad valla kirjades kajastatud on, jääb siinkohal teadmata, aga maa-ameti kaardiserveril tõmmatud viimane külade lahkmejoon läheb praktiliselt üle omaaegse Jüri Lingu krundi. Jätame tema põlise Linnuse mehena siinkohal Linnuse küla juurde ja loeme edasises Avilo (praeguseks mitme elumajaga Nurme) valduse siinkohal viimaseks Piiri “suitsuks”.
Kolhooside liitmise järel, kui esimeheks oli mandrimees Arved Liitmäe pandud, ehitas Arnold Kolk magasiaida läänepoolsesse otsa (kultuurimajana on vist alati ainult idapoolset otsa kasutatud) sel ajal moodi läinud nn. kolhoosi abitoomise sildi all välja üsna korraliku mahlatööstuse, mis veel 1990-ndatel sügishooajal kõigile muhulastele õunamahla tegemisel teenust pakkus. Kõigist kolhoosi tegemistest Piiril ülevaate andmine läheks pisut pikaks ega ole ka käesoleva eesmärk. Nimetada tuleks ehk veel Voka majast pisut lõuna poole, endise Endla talu karjamaale (nüüdseks taas Linnuse territooriumil) rajatud kolhoosi saunaga jahimaja, sest kolhoosiaja lõpupoole ei saanud ükski majand enam ilma taolise, tänases keelepruugis “läbu-kohata” hakkama – pidevalt oli vaja igat masti asjameestele “meelelahutust pakkuda” (ega saun sel ajal enam ihu harimise koht ei olnud – rohkem ikka lõbustus-asutus!). Nn. lahkmejoone järgi jääb see küll praegu Linnuse külale.
Kolhoosikorra lõpu-aegadel oli Piiril veel n.ö. osakonna keskus, aga kolhoosi kokku varisedes muutus siin olukord üsna troostituks ja eks see põhjustas kolhoosiaegses põlvkonnas ka omajagu nostalgiat “vanade heade aegade” üle, nagu see elus ikka ja alati on olnud. Muidugi teeb aeg jälle oma töö; uue aastatuhande algul tegutsesid endistes töökoja-hoonetes ja juba juurde ehitatud nn. hallides (maakeeli kuurides) ehitusfirma, paar puidutööstust, ehitusmaterjalide kauplus jne. Kuidas siin järgmise saja aasta pärast võiks välja näha, on raske ennustada, aga ilma suurte kataklüsmideta ei kao kord välja kujunenud elupaik tavaliselt enam kuhugi. Nii on Piirilgi põhjust optimismiks tuleviku suhtes.
Nüüd aga põgusalt veel üks-haaval Piiri territooriumile jäävatest kohtadest-paikadest nende “ajaloolises” järjekorras (nüüdseks kadunud kohti märgime kursiivis).

1723.a Kansi mõisa vakuraamatus (EAA.310.1.551) on kirja pandud 1/6 adramaal koormisi kandev adra-talumees Kicko Jack. Sama nimega mees esineb veel 1731.a adrarevisjonis Oina küla lõpus (nüüd ¼ adramaaga) ja siitpeale jääb Oinale (rootsiaegse Nurme mõisa külla) samanimeline söötis arvestusüksus, mis viimases adrarevisjonis on nagu koormisi kandva Oina Jaani maaga liidetud. Võiks spekuleerida, et sellest Jaagust tehti metsavaht, aga sel juhul pidi Muhus juba palju enne 1783.a nn. Campenhauseni juhendit mingi “metsamajandus” (riigimetsa mõistes) olema olnud?! Samas on üsna ilmne, et pärimustes meenutatud Kiku Jaak, kes Piiri metsas “suure kolinaga oma raudväravaid olla sulgenud”, pidi ehk n.ö. riigi metsavaht olema. Et seda meest hingeloendid ei kajastanud, oleks arusaadav, aga et seni ei ole ka kirikumeetrikaist ühtki sellist Jaaku selgunud, keda Kiku nimega kuidagi siduda annaks, jääb küsimus üsna lahtiseks!
Samas leiame juba tutvustatud 363. kaardisäilikult tänaselt Piirilt napp poolteist kilomeetrit loode pool Ticka Arro nimega ala ja sellel oleks nagu Tickka Jaagu (võib-olla endist?) eluaset kujutatud! Lisamr siia veel ühe kaardipildi samast digikaardiks registreeritud 363. säilikust, kus nimetatud paigast tubli 300 meetrit ida poole jääksid pärastise Piiri Kikuna tuntud paika märkiva punti koordinaadid.

Üsna usutavalt võiski pärimustes räägitav Kiku Jaak olla kaardile kantud Tika Jaaguga samastatav, kuigi tema seos katku-järgse Kansi mõisa adratalumehega jääb üsna spekulatiivseks. Kogu looga seoses peaks muidugi rääkima veel mitmes teises kontekstis kõne alla tulnud muistsest Wannaleib-nimelisest vabatalust, mis taaniajal ühele Jürgen Felgerile läänistati ja kõnealusest kohast vaid napi kilomeetri põhja poole jääb (vt. ka Rinsi mõisa ja küla lugu), aga hoidume siinkohal siiski nende entusiastidega ühinemast, kes veel rootsiaegseis dokumentides esinenud sedasama "mõõka keerutavat Muhu rüütlit" on Koguva Asmuse hõimlaseks arvanud.
1960.a asutas ennast Piiri metsa nõukogude õhutõrje-divisjon ja selle järel sai Kiku nimi Muhus üldtuntuks. Paraku oleksid pärast seda igasugused arheoloogilised uuringud siin täiesti tulutud – isegi kui keegi neid ette võtaks või rahastaks. Praegusel põhikaardil on hästi näha keset Piiri metsa kujutatud raketibaasi positsioonid ja hooned-rajatised. 1945.a topograafilisel kaardil on sellel kohal ka üht kuuri näidatud – ju ehk metsavahi heinaküüni ja sealt on võetud ka meie kaardipildil oleva musta viisnurga koordinaadid (umbes pool kilomeetrit Piirist ja kadunud Saksatoast lääne pool).
Nii peame leppima teadmisega, et siin kunagi metsavahikoht on olnud ja küllap see kadus alles peale seda, kui Päelda Mardi Jaen millalgi 1830/40-ndatel Paljaaru metsavahiks pandi ning ta omale Päelda ja Vanamõisa karjamaade ning Rinsi kiriku maade nurka eluaseme rajas. Kas vana Kiku Jaak veel sel ajal oma raudväravaid kolistas, ei oska arvata, aga hiljem jäi siia metsavahi kasutada olnud heinamaa, mida veel Salme Pajur-Paas mäletas ja kuhu hiljem nõukogude õhukaitsjatel oli hea oma baasi rajada.

Kiku järel teiseks vanimaks kohaks võib viimast metsavahi-kohta lugeda, kuigi seda mitu korda on ümber ehitatud. Arvatav Kiku Jaagu järglane metsavahi-ametis oli 1812.a sündinud Päelda Mardi Jaen, aga tema ehitas oma eluaseme Päelda karjamaa nurka vastu Nurme mõisa maid (Nurme ja Rinsi mõisade piirinurka). Siit tekkis hiljem Saksasoadu koht, millest hiljem juttu, aga võib oletada, et Jaani vanem poeg Juri Vaga (s.1836), kes 1860-ndatel samuti Piiri (Paljaaru) metsavahiks oli, ehitas eluaseme juba üsna praeguse metskonna maja lähedusse. See teatakse asunud 1980-ndate Metsavahi loomalauda kohal ning olnud rehalse ja ühe eluruumiga suitsutare.
Juri Vaga läks hiljem Kaali mõisa kupjaks ja nähtavasti tema järel tuli metsavahiks Kaarel Meltsas (1845–1903). Küllap siis ehitati ümber ka metsavahi eluase, aga Kaarel ehitas 1890-ndatel oma maja vallamaja poole (praeguse Paasi kohal) ja seda olla Kaarliks kutsutud. Selleks ajaks tuli juba uus metsavaht ja metsavahi-maja kuulus sel ajal ikkagi metskonnale, mitte metsavahile. Vanas eas olnud Kaarel raamatu-kaupmees, kes suvel käruga ja talvel kelguga oma raamatukasti vedas.
Järgmiseks tuli Saaremaalt Piirile metsavahiks Mart Lind oma naise Miinaga. Linnuse loos on spekuleeritud, et ta võis Linnuse Laasu (või Rõtu) juurtega olla, aga seni on see dokumentaalselt tõestamata. Tema nooremale tütrele Erikale tuli koduväiks Viiraküla Toomu-Aadu Mihkel Saarik (1905-47), kes ka metsavahi-ameti “päris”. Mihkli esimene naine suri noorelt ja ta võttis teiseks naiseks Igaküla Uiesaadu Julia Osa, kellega oma Piirasalu nimega maaüksust Viirakülas (1/4 Toomu-Aadu kohast) metsavahi-ameti kõrval haris. Peale sõda ta arreteeriti valesüüdistusega koostööst sakslastega ja ta suri Siberis. Lisame, et metsavahil oli n.ö. ametimaana kasutada paar hektarit põldu ja heinamaa (ka kunagise Kiku kohal).
Peale sõda on Piiril metsavahtideks olnud veel Rootsivere Karjala Artur Vokk, Paenase Mihkli Anton Müürissepp ja mitmed teised. 1959.a rahvaloenduse ajal oli siin koguni kaks peret kirja pandud: kõigepealt Kapi Mulgi Sassi pere – perekonnapeaks märgitud 60-aastane vana Sass (Aleksander Palu), tema poeg “noor” Sass naise (Tupenurme Ansu-Pärdi) Leida, poja Mati ja kasutütre Ingega; vahepeal on kirja pandud Piiri Mulgi korterilised ja siis veel Metsavahil Anton Müürissepa pere – naine Drosiida, tütar Silja ja pojad Vassel ning Ülo.
1980-ndate metsavaht Kaarel Väli elas perega Ridasi Tõnisel ja viimane elanik vanas Metsavahi majas enne selle lammutamist oli Tupenurme Niidi Salme Raun.
Uus metskonna maja Piirile ehitati vanast pisut uue maantee poole ja sinna asus Tõnu Tarvis oma perega. Põhimõtteliselt võib kohta 21.sajandi teisel aastakümnel alles olevaks lugeda.

Arvatavast Kiku Jaagu järglasest metsavahiametis – Päelda Mardi Jaanist räägitakse lähemalt Päelda loos, aga siinkohal märgime, et peale metsavahiks olnud vanema poja Juri oli Jaanil veel kolm poega. Keskmine poeg, 1846.a sündinud Priidu oli Vahtnas kõrtsmikuks ja pidas muid ameteid. Priidu jäi Nurgale, aga tema vanem poeg Aleksander Vaga ehitas omale siinsamas (Nurgast pisut lääne poole) 1890-ndatel Saksasoaduks ristitud koha. Ta rändas sajandivahetusel välja Ussuurimaale ja koht jäi tema tädile – vana Jaani tütrele Kadrile (1852–1935), kes noorena Tumala mõisas teenijaks oli ja sealt vallaspoja Villem Vaga (s.1884) sai – olnud “nagu vana Stackelbergi suust kukkunud”! Viimane ehitas hiljem (juba koos 1926.a sündinud poja Vasseliga) välja praeguse Piiri koha.
Piiri Villem Vaga tundis sepatööd, ehitas algul omale väikese puust sepapaja ning 1923.a juba suure ja kapitaalse, mille otsa poeg Vassel (1907—1987) hiljem omale veel lukksepatöökoja rajas. See kõik natsionaliseeriti 1946.a Muhu Kalaühistule ja läks hiljem kolhoosile “Põhjarannik” paadimootorite töökojaks. Vassel oli osav lukksepa ja mitme teise töö peale ning aktiivne seltsielus osaleja (kirjutas ise ja lavastas näitemänge) ning vanas eas oli veel harrastus-kunstnik. Temast sai ka väike-ettevõtja, kes tuletõrje-pritse, hüdropulte ja aia-pritse valmistas ning Eestis ja vist väljapoolgi turustas. Kahe Vassili Vaga – siin nimetatu ja välja rännanud Aleksandri vanema poja (s.1899) lühi-elulood on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.628. Tuleks vaid märkida, et tegemist ei olnud vastastikku tädi- ja onupoja, vaid teineteise vanatädi ja vanaonu poegadega. Peale selle peaks Muhu muuseumis Koguvas olema säilinud Piiri Vassili Vaga omakäeline elulugu ja muid tema kirja pandud mälestusi.
Aktiivne inimene oli ka Vasseli naine Helmi Väärtnõu-Vaga Soonda Tammikult. Koos Vasseliga osalesid nad Piiri seltsielus enne sõda ja peale sõda oli Helmi mõne aja Piiri kultuurimaja juhataja. Nende 1940.a sõndinud poeg Veljo asus 1960-ndatel elama Moskva lähedale ja suri keskaeas. Piiri koht jäi peale Helmi surma Tallinnas elava tütre Inna pidada.
1959.a loenduslehel on Piiri märgitud Rinsi küla alla ja sel ajal elasid veel nii vana Villem oma naise Juulaga kui Vassel oma naise Helmiga – viimaste lapsed Veljo ja Inna olid loenduslehtedele Orissaare kooli internaadis kirja pandud.

1893. aastal valmis Piiril uus Muhu-Suure vallamaja, mida siin-seal korduvalt juba meenutatud. Siinkohal ei ole eesmärgiks hakata üles lugema vallavanemaid ja talitajaid (see võiks omaette teema olla), aga nagu juba öeldud, kaotas vallamaja 1950. aastal oma esmase funktsiooni ja siia paigutati Piiri kooli internaat ning sellega seoses muutus vallamaja ka internaadi kasvatajate eluasemeks. Näiteks oli 1959.a rahvaloenduse ajal siin kirja pandud peale 42 õpilase ka 38-aastane kasvataja Salme Heapost. Teadaolevalt elas vallamajas (enne Metsavahile asumist) ka kooliteenija Salme Raun ja viimati Tupnurme Ansu-Pärdi Herbert Kolu. Võib-olla jäävad mõned kolhoosiaegsed vallamaja asukad siinkohal nimetamata.
Hiljuti seisis hoone veel püsti, aga mida Muhu valla uue arengukava järgi sellega ette võtta kavatsetakse, on siinkirjutajale teadmata. Vallamaja läänepoolses otsas oli kunagi eraldi valla valvuri pisike maja (Tooruse – vene sõnast storož) ja vallamaja põhjapoolses küljes valla seek, kus esimese ilmasõja ajal vist paar naist olla ka peavarju ja valla ülalpidamist saanud. Tänased mäletajad nimetavad küll “tooruse” maja, mille venelased 1945.a maha põletasid, seegimajaks ja võib-olla EV ajal nii oligi, aga siinkohal ei käsitle me kumbagi omaette eluasemena ja loeme need ühte vallamaja “kompleksi” kuuluvaiks.
Olgu siinsamas nimetatud ka 1898. aastal valminud magasiait, mida küll vist eluasemena ei ole kasutatud, aga Piiri uhkeima ehitisena saab see Muhu kohtade registris siiski oma indeksi (PI12).

1890-ndatel ehitas Piirile päris oma maja metsavaht Kaarel Meltsas, keda juba eespool nimetatud, kuid kes poolikute isiku-andmete tõttu seni muhulaste andmebaasi lisamata. Kohta olla algul Kaarliks kutsutud. Millalgi peale vana Kaarli surma 1903.a müüs Kaarli poeg maja Piiri kooliõpetajale Aleksander Paasile. V. Randmetsa järgi toimunud müük juba 1910. aastal, aga A. Paasi eluloos kirjutatu järgi oli ta sel ajal hoopis Keilas ja Riisiperes ning maja ostnud ta alles 1923. või 1924. aastal, mida siis Aleksandri naine mitu aastat olla lammutanud! Kuidas ka oli, aga 1930. aasta paiku asuti uude majja. Enne seda oli 8 aastat Piiri koolimajas elatud. Kaarli kohast jäi alles vaid aida ots, mille juurde Paas omale sauna ehitas.
Aleksander Paas (1882–1967) oli sündinud Kaarma vallas ja seni on välja selgitamata, kas tal ehk Rässa Obuku juured võisid olla, kuna Muhus 1820-ndatel sama priinimi pandi. 1907.a (Koguvas kooliõpetajaks olles) abiellus ta Igaküla Ivardi Ruudu (Raissa) Osaga, kuid järgmisel aastal sündinud tütar Salme oli Keila lähedal sündinud, kus Aleksander mõned aastad õpetajaks oli. Enne esimest ilmasõda tuli ta tagasi Muhusse, oli Külasema Kingissepal ja Viiraküla Rihva-Koplil ning ministeeriumi-kooli Piirile toomise järel Piiril õpetajaks. Ühtlasi oli ta aktiivne seltsielu edendaja ja hiljem Haridusseltsi “Tulevik” koorijuht. Tema tütre Salme kirjutatud isa elulooga saab Koguva muuseumis tutvuda.
1935. aastal tuli Paaside ainsale tütrele Salmele koduväiks 1909.a sündinud Karl Parson; hiljem eestindati perekonnanimeks Pajur. Karl Pajur oli hiljem kolhoosis raamatupidajaks. 1959.a loenduslehel on Paasi elanikeks 76-aastane Aleksander Paas oma tütre ja väimehega ning siin oli sel ajal korteriliseks ka Piiri kooli noor muusikaõpetaja Koidula Keerd Päraselt.
Hiljem jäi Paasi Karli ja Salme tütre Lilja ning talle Külasema Kingissepalt koduväiks tulnud Heimar Keinasti pere koduks.

Väidetavalt 1898.a sai valmis Vanamõisa Juri Madise venna Mihkel Poleühtidi (s.1861) vabadikukoht. Mihkel oli 1886. aastal abiellunud Linnuse Tõnu Mardi tütre Elenaga (Noot) ja Piirile asumise ajaks oli neil sündinud kolm poega ja tütar Maria (kaks vanemat poega olid imikuna surnud ja vist suri väiksena ka noorem poeg Mihail, sest viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on ainult kaks tütart – peale Maria veel Piiril 1900.a sündinud Raissa.
Mihkel teenis ühisuse poe voorimehena (vedas poe kaupa) ja kruntimisel jäi koht 1,5-hektariseks popsikohaks, millest põldu oli 1 hektar. 1959. aastal oli Männiku ainsaks elanikuks 69-aastane Mihkli tütar Maria, kes olla 20 aastat Koguva Ansul suiliseks olnud. Koguduse-kirjade järgi sündis Marel 1918.a vallastütar Ilaria, kes 1936. aastal leeritati, kuid sõja järel teda enam kodus ei olnud.
Peale Mare surma jäi koht tühjaks ja siia ehitas omale kolhoosiajal uue maja Rootsivere Uustalu Valeri (Valentin) Pira. Nii võib seda Piiri elupaika põhimõtteliselt alles olevaks arvata.

Üsna samal ajal Juri Mihkliga ehitas omale Piiril vabadikukoha Vanamõisa Lauri Tõnu Randmets (1869–1916). Tõnul oli Viiraküla Tähvena-Tooma Ingliga kolm poega ja tütar Marie-Alide. Vanem poeg Madis võttis osa Vabadussõjast ja oleks Nurme mõisast ka asunduskoha saanud, kuid loobus sellest ja asus töö-otsinguil õemehe Timofei (Timoteus) Vaga juurde Petserisse, kus ta 1936.a vallalisena suri. Teine poeg Aleksander lõpetas Piiril ministeeriumikooli ja läks Ukrainasse raudtee-inseneride kooli. Venemaa kodusõja ajal olla ta soomusrongi ülemaks olnud; küllap ta üritas kodumaale lähemale jõuda, kuid suri 1924.a Petrogradis (Leningradis). Noorem vend Anton abiellus 1925.a Orissaare tüdruku Anastasia Lopatoga ja oli mõnda aega valla kirjutaja. Viimase sõja lõpul oli Anton Saksamaal Magdeburgis, mis nõukogude tsooni jäi ja saadeti sealt koju; hiljem elas ta Kuressaares.
Vana Tõnu suri üsna noorelt ja Ingel pidas EV ajal veel Piiril poodi, kuid mõne aja pärast äri hääbus. Tõnu ja Ingli tütar Aliide abiellus 1930.a Kallaste Munska juurtega Timofei Vagaga ja asuti mandrile (elati lühemat aega Petseris, Rakveres ja Narva-Jõesuus ning lõpuks Tallinnas). Sõja järel tuli Liide tütarde Regina ja Ingrid-Loorega mõneks ajaks Muhusse (Liide oli 1948/49. õppeaasta Tupenurme algkoolis õpetajaks), aga kui vanem tütar Regina sai Piiril keskkooli lõpetatud, mindi tagasi Tallinna.
Mulgi, nagu enamik Piiri vabadikukohti jäi kruntimisel n.ö väikekohaks. Kolhoosiajal jäi tühjaks jäänud maja kolhoosi valdusse. 1959.a rahvaloenduse ajal olid siia korterisse paigutatud Bruno Soom (selleaegne kultuuritöötaja Piiri rahvamajas) ja Rebaski Tuulesaadu Vasseli tütar Nadežda Tammik oma 2-aastase poja Heinoga. Hiljem ehitas kolhoos majale teise korruse – alla tehti söökla ja ülal olid korterid. Nüüdseks on Liide Vaga tütre Regina (abielus Peet) pere maja siiski tagasi saanud.

1902.a olla valmis saanud Linnuse Aadu Madise noorema venna Georgi Kesküla (1868–1947) maja selleaegse postmaantee ääres Linnuse karjamaal. Varakult surnud esimesest naisest jäi Juril kaks tütart ja 1903.a sündinud poeg Aleksander. Teiseks naiseks võttis ta Linnuse Villemi Kaarli tütre Raissa Mägi, kellega samuti kaks tütart ja üks poeg sündisid. Noorem teise abielu tütar, 1907.a sündinud Raissa abiellus hiljem Mõisaküla Vaaduma Vassili Kõvamehega ja on tuntud väliseesti kirjanikuna, kellelt Kanadas rida Muhu-ainelisi raamatuid ilmus. Tuntuim neist on perekonna-looline “Kahe väina vahel”, mis annab hea pildi Muhu taluelust 19. sajandil – prototüübid Raissa emakodust Linnuse Villemilt. Raissa lühike elulugu on ära toodud EE-s ja samuti A. Rullingo raamatus (koos Raissa ja Vasseli tütre, Juta Kitching-Kõvamehe elulooga).
Juri teise abielu poeg Artemi (Artur) Kesküla oli hiljem Piiril ja Liival kooliõpetaja. Ta jäi vallaliseks ja oli 1990-ndatel ainus Piiri-Aadu elanik (suri hiljem poolõe Elena pere juures Laheküla Lepikul). Artur Kesküla õpetas 1953/55. aastatel ka siinkirjutajale nii hästi inglise keele helilise ja helitu “th” hääldamist, et hiljem keskkoolis ega kõrgemas koolis sellega probleeme ei olnud – olgu muld talle kerge!
Juri Kesküla ehitas Piiri koolimaja, mille vallavalitsus olla kullas välja maksnud. 1927.a ostis ta ½ Linnuse Tuulegi talust, mis kruntimisel Piirile sai ja Aadu oli sisuliselt Piiril ainus talukoht selle sõna toonases tähenduses. 1939.a talundilehe järgi oli talu suurus 27,97 ha, millest 8,86 ha oli põldu. Peeti kahte hobust ja viite lehma ning pulli. 1959. aastaks olid Aadule jäänud Artur ja tema vanem poolõde, samuti vallaliseks jäänud Akiliina. Lõpuks jäi koht vana Juri esimese abielu tütre, Akiliina poja-poja Ardo Lingu valdusse.

1905.a paiku tegi omale Piirile maja Suures kõrtsis kõrtsmikuks olnud Vanamõisa Simmu soldati Aadu poeg Mihail Kann (1866–1929). Neil oli Leeskopa Kästiki Maria Ivani t. Aljasega kuus poega ja neli tütart. Vanem poeg Vassili võeti Leeskopa Kästikile kasupojaks ja jäi seal hiljem peremeheks. Noorematest lastest mitu surid väikestena; kooliõpetajaks saanud vanuselt teine tütar Julia suri 24-aastaselt tiisikusse ja mitme lapse hilisemad käekäigud jäävad siinkohal välja selgitamata. Noorim vendadest – 1910. aastal sündinud Nikolai laulatati 1940.a Vanamõisa Juri Iisaga (eestindatult Õie Pajuleht). 1959.a rahvaloendusel oli Kolla küll Vanamõisa Juril kirja pandud, aga hiljem on teda hoopis Juri Mare (võib-olla ämma ?) "laulatamata elukaaslaseks” tituleeritud!?
Igal juhul jäi Kannu koht peale vana Mare surma 1936.a laokile ja 1959.a loenduse ajal ei ole Piiril seda elupaika enam märgitud. 1970-ndatel olla naabrusse asunud Rootsivere Pira Helju maja küttepuudeks teinud. Võiks lisada, et Kannu kohta Piiril ei esinenud juba 1930-ndate kruntimis-andmetes.

Peale 1905. aastat asus Piirile Harjumaalt pärit pagar Karl Falkner (s.1875) oma naise Emiliega (1907.a sündinud tütar Meeta oli juba Muhu sünnimeetrikas kirja pandud). Samal ajal Tarvitajate-ühisuse poega valmis selle kõrvale tema maja, kus Kaarel hakkas pagariäri pidama. Muhus sündis Falkneritel (hiljem eestindati nimi VALKNAks) neli tütart ja 1912.a poeg Osvald.
Sõja ajal lahkus noor pere Muhust ja 1959.a olid Valknale jäänud 83-aastane Karla oma teise naise, 1930.a võetud Kadri Juri t. Saaremäeliga ning manuliseks oli siin 30-aastane Eljuhanda Schmuul.
Hiljem asus Valknerile sõja järel Muhusse jäänud Peeter Oljanoi, kes Leeskopa Uie-Juri Selma Altiga abiellus. Nende poja, Juri Oljanoi pere valdusse sai koht juba 20.s lõpuks ning on seda arvatavalt edasi.

1907.a algatas Pallasma Tüü Tähve (Timofei) Pallas ühiskaupluse asutamise mõtte ja 1908.a alustas tegevust Muhu Kaubatarvitajate Ühisus (hiljem ametlikult Muhu Suurevalla Tarvitajate-ühisus “Edu”). Orbuse Priidu Armas ehitas lühikese ajaga üles ka ühisuse oma kauplusehoone – algul üüriti ruume Mulgi Tõnu Randmetsalt, kes ka esimene kaupmees oli ja juba 1908.a lõpus hakati ühisuse oma poes kauplema. Kauba kohale toimetamine kaugemalt (laevadega) oli tülikas ja hiljem tekkis ühisuse tegevuses muidki raskusi. Lähem ülevaade sellest peaks Koguva muuseumis säilinud olema. Märgime siinkohal vaid, et pärastised ühisuse esimehed on olnud G. Keskküla (1919-20), T. Noot (1921-27), A. Sirp (1928-30) ja J. Kramm (peale 1931. aastat).
Peale sõda tegutses endise ühisusepoe ruumides ETKVL-i Piiri kauplus ja uuel aastatuhandel hakkas siin poodi pidama Ridasi Nabi Rein Saksakulm, kes peale Eduard Otsa surma omandas tema Viiraküla Ansul asutatud osaühingu Hansu Pood.

Enne esimest ilmasõda asus Piirile (väidetavalt Jõhvist) rätsep August Mägi, kelle naine Veera olnud Muhu päritolu, kuid noorelt vanematega Peterburi asunud. Rätsep Mägi ehitas omale pärastise Nooda poe vastas (vallamajast Viiraküla pool) uhke verandaga sõrestikmaja ja maja ümber rajati ka iluaed. August Mägi olnud aktiivne ühiselu tegelane, haridusseltsi “Tulevik” asutajaliige ja selle näiteringis osaleja. Tal olnud oma heliplaadi kogu ja tellitud mitmeid ajakirju. Ta suri Muhus 1930-ndatel, aga tema järglastest ei ole siinkohal midagi teada.
Ei ole selge, kas viimane Piiri konstaabel Vassili Ivani p. Sepp oma naisega elasid enne sõda Rätsepal või vallamaja otsas olnud nn. tooruse majas – mõlemad need põletasid venelased peale sõda maha ja need on (peale mõistatusliku Kiku ja üsna reaalse Kannu) seni pöördumatult kadunud Piiri kunagised eluasemed.

Linnuse Vana-Tooma Villemi noorem poeg Ivan Saat (1898–1974) rajas omale EV algus-aastail Piirile (pärastise Nooda poe kohal, Vanamõisa Juri krundil) fotoateljee. Ta sai hiljem ¼ Vana-Tooma talust (Uustalu), mis kruntimisel Piiri koolikrundi kõrvale Linnuse maal mõõdeti. Et maa oli siin kehvapoolne, soetas Ivan Nurme mõisa jagamisel omale Toonela nime saanud asunduskoha ja müüs oma Piiri valdused kooliõpetaja Anton Sirbile.
Anton Sirp (1888–1944) oli esimese ilmasõja järel Muhusse asunud Pöide valla mees. Temagi juured võivad osaliselt Muhus olla, sest selline priinimi pandi 1820-ndatel Muhus ühe 18. sajandil Hiiumaalt pastoraati toodud erbkerl Pendi (Liiva Pendule nime jätnud) mehe järglastele. Anton oli Rakvere kursustel õpetajakutse omandanud (lühike elulugu A. Rullingo raamatus lk.624), tuli Liiva Algkooli õpetajaks, abiellus 1919.a Liiva kõrtsmiku ja poodniku Jakob Tarvise tütre Elisabethiga (Lilli) ning sai 1919. aastast Piiri Algkooli (endise ministeeriumi-kooli) juhatajaks. Piiril sai temast aktiivne ühiselu tegelane, haridusseltsi esimees ja Tarvitajateühisuse raamatupidaja.
Sirp ristis oma talu Endlaks ja ehitas üsna koolimaja lähedale maja. 1939.a talundilehe järgi oli Endla talu suuruseks 12,89 ha, millest 3,27 ha oli põldu. Aadu ja enam kui poole väiksem Endla olid õigupoolest ainsad kaks Piiri talu.
Antoni ja Lilli tütred Aino ja Helga põgenesid 1944.a punase terrori eest ja Endlale jäi üksi lesk Lilli, kelle maja sõja lõpus (ainsana Piiril) maha põles. Lilli kohendas omale saunast elumaja (kutsuti Sirbiks) ja pärandas selle oma õele Juuli Tarvisele. Viimane müüs maja Viiraküla Toomu-Aadu Juulia Aleksei t. Saarikule ja temalt omandas koha Suuremõisa Toomu Kalju Tuulik, kes kolhoosiajal siia oma maja ehitas. Sirbi saun jäi nüüd Kalju Tuuliku õue ja tema elamist on igati põhjust Endla ja Sirbi "õigusjärglaseks" lugeda.

Viimase enne-sõjaaegse ehitusena kerkis 1930-ndatel (senise Ivan Saadu ateljee kohal) Ridasi Tõnu Tõnu poja Ivan Nooda (1903-44) poemaja, mis pidi hakkama ühisusepoele konkurentsi pakkuma. Paraku jäi selle eluiga üsna lühikeseks. Saanud juba 1941. aastal "nõukogude elukorraldusest" aimu, asus Ivan 1944.a sügisel perega põgenikelaevale, mis Danzigi lähistel pommi või torpeedo-tabamuse sai ja uppus. Sellel laeval hukkus palju Liiva kandi muhulasi. Laev murdunud pooleks ja trümmis olnud inimesed, nende seas Ivan Nooda pere (naine Juula Schmuul Koguvast, 8-aastane tütar Astrid ja 5-aastane poeg Arvo) hukkusid. Tekil olnud 14-aastane Raul (1930-80) päästeti ja ta jõudis läbi põgenike-laagrite vintsutuste tagasi Eestisse vanavaneamte ja tädi Raissa juurde Ridasi Tõnule. Hiljem töötas ta Tallinnas ja elas vaaronu Jaan Vaga (1877–1960) majas Nõmmel. Ajateenistuse ajal mereväes Kaug-Idas avastas valvas KGB tema põgenemise saaga – talle mõisteti 1950. aastal 10 aastat vabadusekaotust, millest ta 5 aastat ka vangilaagris oli. Hiljem tööras Raul Vasalemmas ja Tallinnas Piimakombinaadis ning ehitas omale ka Mustamäel kooperatiiv-korteri, kuid suri järglasteta. Peale Raul Nooda olla sellelt põgenikelaevalt pääsenud 16 inimest, nende hulgas ka Korista-Matsi Madis Müüripeal (naine Juula ja lapsed uppusid) ning Liiva köster ja koolijuhataja Andrus Vana naise Nelli ja poja Elmuriga.
Peale sõda mõnitati Ivani mälestust sellega, et siia paigutati Piiri külanõukogu Täitevkomitee. Külanõukogude liitmise järel jäi Muhu külanõukogu Liivale (Kansi Luha Mihkel Kesküla majja) ja Nooda majja asus kolhoosi “Ühendus” kontor. Peale kolhooside liitmist ja kontori viimist Liiva meierei hoonesse jäi Nooda maja edasi kontorihooneks – esialgu Piiri osakonna ja kolhooside lagunemise järel siin mõnda aega toiminud ühistu kontoriks. Uuel sajandil olla maja Muhu jahiseltsi valduses, mis õigupoolest vist seda tähendab, et Piiril siiani ka üks peremeheta kinnisvara asub.

“Ühenduse” kolhoosi esimene esimees, Kunnati Aadu Ling tõi peale abiellumist Linnuse Jaagu Antoni tütre Sannega Kunnatilt ära seal lõpuni ehitamata jäänud maja ja ehitas selle üles tulevases kolhoosikeskuses. Peale pere asumist Kuressaarde ostis maja Simiste Tähvena Arvo Avilo ja praeguseks on siia juba mitu elumaja kerkinud. Ametlikult kannab koht Nurme nime, aga rohkem teatakse seda vist siiski Avilo nime järgi.
Ei sellel, ega ka järgnevatel Piiri elupaikadel ei ole veel nimetamisväärset “ajalugu” ja siinkirjutajal on enamasti teadmata ka nende ametlikud kohanimed, aga olgu nad siiski igaüks eraldi ära toodud umbkaudu selles järjekorras, nagu nad kolhoosiajal püstitati. Eespool oli juba märgitud praegust Piiri ja Linnuse “lahkmejoont”, mille järgi praegune Avilo majade-kompleks jääks teeäärseist viimasena Piiri külla, aga peale selle kerkisid siit koolimaja ja maantee poole veel mitu maja.

Lõetsa Mardi Arno Tuulmägi küüditati lapsena Siberisse, kuid jõudis sealt tagasi ja ehitas omale 1980-ndatel Piirile (Aadust põhja pool uue maantee äärde) maja, kus ta perega veel uue aastatuhande hakul elas.

Rootsivere Karjala Arseeni noorem poeg Vaino Vokk ehitas omale kolhoosiajal Piiri kõige läänepoolsema maja Aadu karjamaale (jääb koolimajast edela poole). Teatakse, et maja ehitamisl olla Karjala Arturi sünnikodu Kansi Otsal sisuliselt likvideeritud, kuid 21.sajandi teisel kümnendil on Arturi pojapoeg - Vaino poeg Imre Vokk omakorda asunud Kantsis Otsa kohta taastama.

Kõinastu juurtega Orissaare mees Mihkel Kivihall abiellus Külasema Kingissepa Aino Keinastiga ja nad ehitasid Linnuse tee äärde esimesena paremale jääva maja (Kalju Tuuliku Endla lähim naaber).

Levalõpma Tooma juurtega Mihkel Veskimeister, kes peale oma asunduskoha põlemist Kuivastus (vt. ka Kuivastu lugu) Tallinna asus, tuli peale sõda tagasi Muhusse Koguva Väljale koduväiks. Peale oma teise naise surma võttis Mihkel kolmandaks naiseks Tooma Linda Schmuuli ja ehitas Piirile Kivihalli majast Linnuse poole tee äärde veel ühe maja. Praeguseks olla selle ostnud üks Simiste (Reinu või Lepiku-Jaagu?) Valkadest ja küllap ei peaks ta siinkohal enam Veskimeistri nime kandma, aga nimed on paraku konservatiivsed!.

Kapi Kaasiku väimehe, Põllu Vassili Laanevälja poeg Jaan Laaneväli ehitas omale praktiliselt koolimaja õue (Kalju Tuuliku majast loode pool) üsna mahuka maja. Kuulu järgi olla ta ka kunagise Küla-Kaasiku Kuivastus olnud asunduskoha (tagastatud maa) omanik, kuhu enne sõda eluase ehitamata jäi ja kas Kaasiku Salme pojast tulevikus Piiri või Kuivastu mees saab, seda peab vist alles aeg näitama.

Sellega oleme loetlenud (koos vallamaja, koolimaja ja magasiaidaga) 22 Piiri hoonet ja eluaset. Peale legendaarse Kiku on neist pöördumatult kadunud Rätsepa ja Kannu. Kaarli elab oma elu edasi Paasina, aga nn. Tooruse ja seegimaja on selle juures omaette “arvele võtmata”. Nii võib öelda, et Piiri enne-sõjaaegsed kümmekond “suitsu” on nüüdseks peaaegu kahekordistunud ja kolhoosi-kord, mis reeglina põliskülad tühjaks jättis, on noorele Piiri alevikule lootusrikka tuleviku taganud.
Koduloo-huvilistele on Piiri veebikausta allkaust "Albun" tekitatud, kus Piiriga seonduvad mõned fotod (enamasti kooli ja õpilasi puudutavad) on vaatamiseks ja/või alla laadimiseks välja pandud.

Piiri

Kiku

Metsavahi

Saksasaadu ja Piiri

Vallamaja

Kaarli ja Paasi

Männiku

Tõnu ehk Mulgi

PIIRI-AADU (ka Piiri-Juri)

Mihkli ehk Kannu

Pagari ehk Valkneri

Ühisusepood

Rätsepa

UUSTALU ja ENDLA (Sirbi)

Nooda

Nurme (Avilo)

Tuulmägi

Voka

Kivihalli (Hallikivi)

Veskimeistri

Laaneväli