NURME MÕIS JA KÜLA

Ilmselt on Nossa oja vesikond üks neid Muhu piirkondi, kus võiks leida vanu – isegi eel-ajaloolisse aega ulatuvaid püsiva asustuse jälgi. Siia, kunagise Litoriinamere ranna-aladele võisid oma jälgi jätta juba nii kamm-keraamika kultuuri kui hilisemad “venekirveste” kultuuri hõimud, kuid arheoloogiliselt on piirkond praktiliselt läbi uurimata (miskipärast keskendus Vello Lõugase tähelepanu põhiliselt Mäla-Raegma, Kansi ja Koguva piirkondadele). Suure tõenäosusega oli siin muinasajal (esimesel aastatuhandel peale Kristust) juba üsna tihedalt asustatud kant oma matmis- ja pühapaikade ning kultuse-objektidega, kuigi kindlalt sellesse aega arvatavaid arheoloogilisi juhuleide on napilt. Nii viitab Hiiemäe nimi arvatavalt Linnuse ja Nurme põliskülade ühise hiie asukohale ja Ristimäe ümbrust arvatakse vanaks matmispaigaks, kust ka luid leitud. Arheoloogiliselt on need kohad siiski uurimata ja dateerimata!
Aljava pool – Kunnati arus on üks Muhus teadaolev lohkudega kultusekivi. Üldiselt on selliseid, arvatavalt inimese tehtud mõne-sentimeetriste ümarate lohkudega rändrahne Eestis teada kuni poolteist tuhat ja neid on seostatud küll ohverdamise, viljakusmaagia ja Skandinaaviast pärit surnute-kultusega ning isegi paleoastronoomiaga. Et nende levikuala kattub varase rauaaja kivikirst-kalmete (Lääne-Eestis ka hilisemate tarandkalmete) esinemisega, on neid enamasti arvatud kas Kristuse-eelse aja või nn. rooma rauaaja tunnistajateks.
Kunnati kivi on 2,5 m pikk, 2,3 m lai ja 85 cm kõrge. Tal on loetud 23 (kunstliku tekkega) lohku, mõned kuni tolli sügavused, mõned vaevu märgatavad. Kivi oli okupatsiooniajal arheoloogia-mälestisena riikliku kaitse alla võetud, kuid ega see peale vastava viida paigaldamist midagi rohkemat ei tähendanud. Väidetavalt (A. Rullingo andmeil) on kunagi kaitse all olnud ka Kunnati arus asunud kivikalme (ei tea, kas Holzmayeri, Muhu köstri Freundlichi või hoopis Muhu linnuses kaevanud S. Bogojavlenski ja R. Stackelbergi tuvastatud), kus olnud tegemist põletusmatusega – seega siis ehk viikingiaega kuuluva kalmega. Kaitsele vaatamata on kalme praeguseks hävinud (või kadunud?)! Loodetavasti suudavad Maavalla Koja muinsuste-kütid, kes nüüd Kunnati kultusekivi “taas avastanud”, oma leide tõhusamalt kaitsta!
Nagu enamuse Muhu asualade puhul, võib Nurme nime varaseimaks kirja panekuks seni pidada Maasilinna foogtkonna maaraamatuid aastaist 1569/71, kus üks 13-st Muhu vakupiirkonnast oli nimetatud Nurmeßche (ka Nurmuste) wacke – varasemaid taolisi kirjalikke allikaid lihtsalt ei ole teada. Nii jääb siinse asustuse ulatus muinasaja lõpul ja ka vallutusjärgsel ajal pelgalt spekulatsioonide teemaks. On siiski loogiline arvata, et viikingi-ajal, arvatavalt 1. aastatuhande lõpupoole rajatud Muhu linnuse esmaseks tagamaaks olid just Rootsivere, Linnuse, Nurme ja Enneküla (Suuremõisa-Laheküla piirkond) põliskülad – kui muinasajal ja vara-keskajal üldse on mõtet küladest rääkida! Siinkirjutaja arvates kujunesid tihedad sumbkülad välja alles Liivi sõja järel ja orduajal oli jätkuvalt pigem muinasajale ja ale-põllundusele iseloomulik hajus asustus säilinud. Selle ettekujutuse kohaselt moodustasid pärastised Igaküla, Paenase, Viiraküla ja Soonda vakused kunagise kaitserajatise (linnuse) n.ö. “teise tagala” ja Tamse, Hellamaa, Urinkase ning Võlla vakused kolmanda tsooni. Pärastised Lõetsa ja Kuivastu vakused jäid sel juhul tõeliseks “ääremaaks”, aga ju siis Suure väina poolt sel ajal välist ohtu ei nähtud. Omaette piirkonnaks võib pidada Pädaste-Simiste-Rässa kanti, kus tõenäoliselt orduajal ka oma hinnuse kogumise koht oli, aga et Pädaste oli  nimetatud maaraamatute koostamise ajaks Johan Knurrenile läänistatud, siis me selle (Muhu neljateistmenda) vakupiirkonna  nime teada ei saagi (Rässa, aga vist ka Simiste selleaegsed adra-talud on nimetatud maaraamatus arvatud Kuivastu vakusesse). Viieteistmenda muinasaja “tõmbekeskusena” Muhus tuleks käsitleda Tupenurme piirkonda, mis taaniajal Franz Kappenile läänistati, aga siiani on ebaselge, millisesse vakusesse Tupenurme adra-talud olid enne nende läänistamist arvatud?  (Peale omaette vakupiirkonna tuleksid kõne alla nii Tamse, Paenase kui Viiraküla vakupiirkonnad).
Nimetatud maaraamatuis n.ö. orduaja ja taaniaja piirilt loetletakse Nurme vakuses 11 adra-talu kokku 11,5 haritud ja kahe söötis adramaaga. Võrdluseks märgime, et suurim vakupiirkond Tamse oli sel ajal hinnatud 18 adramaa suuruseks ja Nurmest suuremad olid veel Enneküla, Igaküla, Paenase, Soonda ja Lõetsa vakupiirkonnad. Tuleks aga kohe lisada, et selleks ajaks oli Muhu jätkuva Liivi sõja tõttu (meenutame Ivan Julma baškiiride rüüsteretki 1560-ndatel aastatel) tublisti kannatanud ja kuigi adekvaatset pilti varasemast asustusest ei anna ei nimetatud ega ka hilisem 1592.a maaraamat. Viimases on viis vakupiirkonda – Igaküla, Viiraküla, Soonda, Hellamaa ja Võlla sootuks kadunud ja järelejäänud kaheksa vakupiirkonna haritud maad vähenenud (Nurme vakuses 14-lt 11-le adramaale). Ilmselt kujunes 16. sajandi lõpp (nn. taaniaja esimene pool) ja 17.s algus, mil rootslased, taanlased ja poolakad endisi Ordu maid jagasid, Muhu jaoks üpris laastavaks ja kannatusterohkeks.
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastast märgitakse Nurme vakuses (Wacke Nurms) kolme küla – peale vakuküla (Dorff Nurmbs) veel 7-adrast Linnuse ja 2-adrast Vanamõisa küla ning Aljava hajatalu (Haliehawo Tönnis). Vakuküla ise on hinnatud 13 adramaa suuruseks ja kirjas on 14 adra-talumeest, kelledest mitmed kandsid sel ajal paarikaupa ühiselt koormisi. Kindlasti jättis oma jälje Nurme asustusele nn. ametimõisa rajamine taaniajal (1620-ndastel) praeguse Laheküla territooriumile. Arvatavas kunagises vakukeskuses, nüüd Vanamõisaks nimetatud külas kandsid koormisi adra-talumehed – ühel adramaal Jürgen ja Hanno ning teisel Manni Gorris (viimase järglasi võib nime põhjal otsustades hiljem Rootsiveres kohata). Samas on pelgalt nimede põhjal üpris raske arvata, millised kunagise Enneküla talumehed seoses mõisa rajamisega olid Nurme ja Vanamõisa ning millised hoopis Igakülla (või kuskile mujale) ümber asustatud. Arvatavalt oli juba taaniaja alguse võimuvaakumi perioodil toimunud ka mõnesugune Nurme põlisküla “tihenemine”, nagu seda näiteks Paenase, Viiraküla ja Soonda puhul võib oletada, aga et varaseim säilinud kaardimaterjal pärineb alles rootsiaja lõpust, kui Nurme põlisküla kohale oli samuti juba ametimõis rajatud, siis jääb pilt kunagisest Nurme külast üpris puudulikuks.
Viimase pildi Nurme põliskülast (enne siia mõisa rajamist) saame nn. De la Gardie aktist 1674.a, kui seni Magnus Gabriel de la Gardie’le kuulunud Muhu saar tema tulevasele väimehele Otto Wilhelm Königsmarckile üle anti. Senine omanik oli vist oma valdustest kõik võimaliku “välja pigistanud” ja kohati jääb mulje, et aktis ka asjade tegelikku seisu pisut paremana on püütud näidata. Esimese kuue (suurema) Nurme talu puhul on siiski märgitud pool või veerand söötis olevaks ja mitmed peremehed (nende seas kaks Nurme küla talumeest) märgitud “jooksus olevaks” (verlauffen). Peale kahe “ära karanud” peremehe on Nurme küla all kirjas veel kaks arvestusüksust ilma inimesi ja loomi näitamata (üks neist – Wannamoisa Hann on nähtavasti lihtsalt topelt kirja saanud, sest esineb ka Vanamõisa küla all!) ning nimekirja viimastel on vaid üks loom (Tule Kire Jaagul härg ja Kuesa Hannusel lehm) kirjas – ei hobust ega noorloomi, samuti mitte tööealisi inimesi! Nii võib arvata, et 24-st kirja pandud “arvestusüksusest” olid kümmekond sel ajal üsna teovõimetud!
Olgu siinkohal loetletud kõik 24 adra-talumeest, kes enne mõisa rajamist olid Nurme küla alla arvatud (asjahuvilistel tasuks nimed siiski originaalist (EAA.854.2.2218) üle vaadata, sest siinkirjutaja ei pea paleograafiat oma tugevaks küljeks!):

17. sajandi viimasel veerandil, kui Rootsi riik nn. reduktsiooniga kogu Muhu valdused riigistas (kaasa arvatud väike Pädaste eramõis), rajati Nurme põlisküla kohale neljas riigi ametimõis. Lisaks senisele Nurme vakusele hakkasid uuele mõisale kuuluma Nautse küla Rootsivere vakusest, Paenase vakuküla koos mõnede Igaküla taludega ja rootsiaja algul Tamse vakusesse ning seejärel Tamse mõisale kuulunud Päelda põlisküla, aga mõneti üllatavalt veel Simiste ja Rässa külad koos sealtkandi hajataludega (Oina kaasa arvatud) ning isegi Hellamaa põlisküla! Selle juures jäi enamus endise Nurme vakuse Linnuse külast Suuremõisale, aga mõned Mäla ja Raegma talud arvati jällegi uuele Nurme mõisale. Linnuselt jäid Nurme mõisale algusest peale Salu-pered ja nähtavasti päris rootsiaja lõpul tekkinud Vana-Tooma. Seni ei ole õnnestunud seda esmapilgul üsna arusaamatut jaotust kahe riigimõisa (Nurme ja Suuremõisa) vahel kuidagi ratsionaalselt seletada ja selgusetu on seegi, mitmes lahustükis Nurme mõisa põllud pidid olema, sest Rässast ja Oinalt (samuti Hellamaalt) vaevalt Nurmes teol käidi! Selgusetu on seegi, kuhu täpsemalt Nurme põlisküla adratalumehed ümber asustati, kui siia mõisapõllud rajati. Eespool toodud loetelus on siiski mõned oletused tehtud (nii, näiteks, ilmub Otza Hans Nautse kaardi-eksplikatsiooni; võib arvata, et Tule Kire Jaagu talust ehk edaspidi Linnuse Tuulegi sai jne.), aga toome siin väljavõtte rootsiaja lõpu kaardist EAA.308.2.53, millel Suuremõisast põhja pool ka juba Nurme mõisat kujutatakse.


Selle kaardipildi kalibreerimisel digikaardiks on lähtutud lisaks kahe mõisa (hilisemate rajatiste põhjal arvatud) koordinaatidele selleaegsest ainsast Aljava Simmo talust, mille koordinaatideks oletatud punkt tänaste Mihkli ja Matsi talude vahel (see osa kaardist jääb illustratsiooniks toodud pildist väljapoole). Nelja “punast katust” (numbritega 2, 3 ja 4 ning veel pisut põhja pool ilma numbrita) näeme kaardil mõisast ida ja kirde pool. Märgime, et kõige põhjapoolsem numbrita koht jääks hilisema Ridasi Kopli ja Uienurme kanti, aga selleaegne Arne Matsi talu (numbriga 2) üle 300 meetri Soodlast Suuremõisa poole. Kahest Kotze-nimelisest talust nr.3 oleks üsna Ridasi Juri  piirkonnas, aga nr.4 Ridasi küla lõpus peksukivist ja kivisüdamega tammest Nossa-Kopli pool.  Peale katku olid need talud tühjaks jäänud ega taastunudki enam, kuigi Kotsi toponüümi ka hiljem Ridasis teati. Miskipärast on 18.s adrarevisjonides tühi Arni Ormus’e arvestusüksus Võlla mõisa (?!) lõpus hajatalude hulgas ja Simistes eksisteerib läbi adrarevisjonide poole-adrane söötis Kotzi Michel’i arvestusüksus, aga vaevalt neid rootsiaegsete Nurme mõisa taludega saaks seostada!
Ühte ilma numbrita "punast katust" näeme kaardil veel Linnuse pool, kuid see peab siinkohal hoopis identifitseerimata jääma. Samuti on kolme ilma numbrita hoonet üsna mõisa läheduses kujutatud, aga need võivad ehk mõisa rajatisi (rehed, tallid vmt.) märkida?! Kaardi eksplikatsiooni-tabelis kannab numbrit 1 kalibreerimisel kasutatud Halliawa Simo, aga Güldenstubbe protokollist selgub, et Põhjasõja ajal on Aljaval ka midagi Suuremõisa karjamõisa taolist olnud ja hiljem jäid kaks Aljava talu ikkagi Suuremõisale kuuluma. Kas Simmu mingi aja ka Nurme mõisale tegu tegi, jääb siinkohal ebaselgeks.
Rootsiaja lõpul Muhut tabanud ikaldused ja näljahäda ning järgnenud Põhjasõda ja katk viisid Nurme mõisa enam kui pooleks sajandiks “rivist välja”. Vahetult peale katku olid ainsad toimivad riigimõisad Suuremõis ja Tamse; eramõisana hakkas taas “hingitsema” Pädaste ja loomulikult pidi elus püsima kirikumõis. Suuresti vist viimase toel äratati üsna pea riigimõisadena ellu kunagised Kansi ja pisut hiljem ka Kapi endised eramõisad; 1730-ndatel hakkas toimetama Võlla mõis ning sajandi keskel rajati lisaks veel (ikka riigimõisadena) Hellamaa, Kuivastu ja Rinsi mõisad ning väike Ranna mõis Lõetsas. Kunagised Nurme mõisa talud kandsid pool sajandit vormiliselt koormisi Suuremõisale, kuigi asja võiks ka nii näha, et Suuremõisal ja Nurmel oli pikka aega sama rentnik (algul von Vietinghofi lesk Margaretha von Stackelberg, siis Margaretha Glück ja sajandi keskel Wolmar Johann von Lauw) ja kuidas kummagi mõisa tulud “kroonile” aruannetes kajastamist leidsid, jääb meile lihtsalt teadmata.
1770-ndate lõpul sai Nurme mõisa rentnikuks noor Matthias von Buxhoeveden (1754–1814), kes on 1778.a Nurme mõisa vakuraamatusse kirja pannud terve Viiraküla, Vanamõisa, Linnuse Salu-pered (Dorff Sallo) ning Paenase ja Päelda külad. Samal ajal on Suuremõisa vakuraamatus (peale Igaküla, Koguva ja Rootsivere) Linnuse ja Nautse külad ning rootsiajal Nurme mõisale arvatud Simiste küla (Rässa kuulus sel ajal Kuivastu mõisale). Juba 4 aastat hiljem – esimeses hingeloendis 1782.a on pilt taas kirju –  Nurme mõisa 33 talu jagunevad 8 küla vahel: Linnusel 3, Nautses 5, Igakülas 3, Paenasel 8, Päeldas 1, Oinal 3 ning Simistes ja Rässas kummalgi 5 talu. Nii Viiraküla, Vanamõisa kui Linnuse kuulusid taas põhiliselt Suuremõisale, kuigi esimeses ja viimases on ka Kansi mõisa talusid. Paistab, et 1778.a vakuraamatud on “esmane reaktsioon” Senati ukaasiga algatatud nn. mõisapiiride korrastamisele, sest kroonumõisade rentnikud olid juba sajandi keskelt alates püüdnud võimalikult paljudest küladest omale talusid haarata, mille tulemusena lõpuks mitmete külade talud koguni 4-5 erineva mõisa alla kuulusid! Ometi ei tahtnud see ülaltpoolt peale surutud haldusreform kuidagi vedu võtta ja tõeliseks maade ning hingede vahetuseks läks alles 18. ja 19. sajandivahetusel.
Teine hingeloend 1795.a eramõisaid ei kajastanud ja sealt leiame ainult ühe Simiste talu – sel ajal Kansi mõisale arvatud Jõe-Poali; ülejäänud Simiste küla paistab selleks ajaks juba Pädaste eramõisale läinud, mille Matthias v. Buxhoeveden kümnekonna aasta pärast ära ostis! Ka Rässa küla ei olnud sel ajal Nurme mõisa, vaid talude kaupa hoopis Kuivastu, Ranna ja Kansi mõisade valduses. Nurme mõisa talude üldarv oli siiski vaid kuue võrra vähenenud, sest juurde oli saadud üks talu Paenasel, üks Linnusel, üks Päeldas ja kaks koguni Kallastel ning Oinale oli jäänud kaks Nurme mõisa talu.
Peale lõpplikke “reguleerimisi” jäid 19. sajandil Nurme mõisa küladeks Linnuse, Nautse ja Vanamõisa ning lõpuks ikkagi ka Rässa; Paenase hakkas edaspidi Suuremõisale ja Päelda Rinsi mõisale kuuluma, aga Oina jäi lõpuks Hellamaa mõisa külaks. Esimestes 19.s hingeloendites loeti Nurme mõisal Linnusel 13, Nautses ja Vanamõisas 6 ning Rässas 9 talu. Sajandi keskpaigaks oli Linnusel ja Nautses kummaski üks talu hääbunud ja kokku kuulus nüüd Nurme mõisale 32 talu.
Juba rootsiajal sai mõisade üheks tuluallikaks kõrtside pidamine. Eriti olulised ja “polü-funktsionaalsed” olid kõrtsid paljude selleaegsete taliteede ääres ja nende ristumiskohtades. Teatavasti oli Muhu metsavaene ja praktiliselt kogu ehituspuit tuli Saaremaalt ja Hiiumaalt kohale vedada. Ka muu selleaegne kaubavahetus toimus suuresti taliteid kasutades ja oma asendi tõttu jäi Muhu pealekauba saarlaste ühendusteedele mandriga – Pärnu ja Haapsaluga. Linnuse-alune allikaterohke ja selleks ajaks juba roostunud rand ei olnud kuigi sobiv koht taliteede maale tulekuks ja valdavalt on taliteed (Tornimäe-Kõrkvere kandist) tulnud maale Aljava alt. Aljavalt Suuremõisa poole jäi 1800.a kaartidel Kunnate karjamaaks nimetatud ala. Siin oli ka üks Nurme mõisa mereäärne – võib-olla rootsiaegne põld, mis reguleerimiskaartidel (säilikud 358 ja 363) kannab nime Kunnate Peld ja  Kunnati arust põhja poole jäävat ala on kaardil nimetatud Linga Rand. Nimi Linnuse Link (ka Nurme Link) on Linnuse Salu-perede ja Aljava vahelise piirkonna toponüüm.
Hiljemalt Matthias v. Buxhoevedeni ajal on Nurme mõis hakanud Linnuse Linkas kõrtsi pidama. Üheks kõrtsimeheks 19.s algul oli siin nähtavasti Igaküla Ennu Juri poeg Jaen, kes 1820-ndatel (arvatavalt oma ametiga seoses) perekonnanime KANN sai. Peale tema Vanamõisa Simmul peremeheks seadmist paistab Lingal kõrtsmikuna toimetanud sajandi algul Saaremaalt Kuivastu mõisa teenijaks toodud Mart Aadu poeg, kes hiljem sai priinime HEBE(N)STREIT (pärast muutus ka EISENBERGiks). Viimastes hinge-loendites on ta küll Kuivastu mõisa vabadikuna kirjas, kuid kirikumeetrikad nimetavad teda Linga Mardiks ja tema poeg Karl Eisenberg sai hiljem omale Ridasis latsikoha.
Millalgi sajandi teisel poolel on kõrts (võib-olla isegi paaril korral) oma asukohta muutnud – nähtavasti muutusid taliteede trassid. Kohta, kuhu kolhoosiajal pullilaut ehitati, teati ka Uue-Kõrtsi nimega ja 1920-ndatel tekkis siia Kõrtsi nimega asundustalu, aga pärimuste järgi olnud ka pärastise Eha kohal kunagised kõrtsi tellisemüürid.
Üheks Nurme kõrtsimeheks oli nähtavasti Linnuse Ranna sulase Mihkli poeg Aad Kirves (1805-69), kelle pojad (Karl Suuremõisas ja Villem Ridasis) hiljem latsikohad said. Aad võis siiski veel vanas kõrtsis toimetada, aga Linnuse Vanatooma sulane Juri Saat (1835-59) sai nähtavasti oma Ridasis Kõrtsi nime saanud latsikoha juba Nurme uuest kõrtsist.
Nn. reguleerimiskaartidel on üsna detailselt kujutatud Nurme mõisakompleksi 18. ja 19. sajandivahetusel. Toome siin illustratsiooniks väljavõtte 1779. a kaardist (EAA.2072.3.358), kus peale mõisa selleaegse häärberi suurt ruudukujulise põhiplaani ja siseõuega lauda-kompleksi näeme (samasugune oli sel ajal ka Suuremõisas),


mille paekivist müürid olla 1920-ndatel asunike vahel ära jagatud, nii et igaüks omale oma osast võis lauda müürid ehitada. Lautade siseõues olnud karjakaev ja inimeste tarbeks eraldi teine kaev, mis alles kolhoosiajal olla täis aetud (kuigi seal väidetavalt hea vesi olnud, mis kunagi otsa ei lõppenud). Tallidest pisut lääne poole jäi mõisa eluhoone (viimati olevat häärber küll hoopis Ristimäe kohal asunud) ja lõuna pool on kaardil näha veel kolm väiksemat abihoonet. Lähemas ümbruses on kujutatud kolme rehte: Ria Rehhi, Wanna Rehhi ja Nailushe Rehhi. Vajaks omaette uurimist, kas mõni neist ehk juba rootsiaegsel kaardil kujutatud “punase katuse” kohal asus, aga selleaegse nn. Riia rehe müüridele olevat Mäla Saadu Metsaaltid 20. sajandil oma Lilleväljaks ristitud asundustalu ehitanud.
Peale Buxhövdeneid oli Nurme mõisa rentnikuks keegi von Wolff, aga 19. sajandi lõpul hakkas mõisat rentima Saaremaa mees – Kahtlast pärit Mihkel Juhani p. Truvert (Truuväärt; s.~1842), kes 1865.a abiellus Muhus Viiraküla Tiiriki-Mihkli sulase Juri tütre Mare Ausmeelega. Mihkli ja Mare teadaoleva ainsa poja Aleksandri (1866–1906) sündi ei ole Muhu meetrikais ja teadmata on ka Mare hilisem käekäik (1882.a on Muhu sünnimeetrikas seevastu Liisa Steinbergi vallaspoja Johannese sünd, kelle isaks märgitud Mihkel Truvärt), aga 1894.a kihlati Muhus Pöidel ristitud 28-aastane kaupmees Aleksander Truwert (isaks Kaufman und Arrendator Mihkel) 22-aastase Kuressaare “bürjeli” Eugenie Helene Ernestine Schleef’iga, kusjuures märgitakse, et laulatus toimub 3. mail Jaani kirikus. Küla-juttudes omakorda mäletati 20. sajandil, et “noor Nurme valitseja” olla hakanud kokku elama Sauemäe Juri naise, Lepiku Mihklilt pärit Mariaga ja tagatipuks oma naise mõisa saunas sadistlikult tapnud! Tõenäoliselt on need dramaatilised sündmused toitnud 20.s pärimusi, nagu oleks Nurme mõis tontide ja kummituste poolest tuntud (“Ui Jeesus, sa elad Nurme mõisas – seal ju nii palju tonta!”). Kas Aleksander Truvert ka ametlikult jõudis Nurme mõisa rentnikuks olla ja mis asjaoludel ta 40-aastaselt suri, jääb siinkohal paraku teadmata.
Kuigi neist asjust on põgusalt juttu ka Leeskopa ja Ridasi latsiküladega seoses, lisame siinkohal veel mõned eelnevaga seonduvad seigad: Vanamõisa Juri Madise vend Juri/Jegor Poleühtid oli väljateeninud soldat, kes sai omale küla serva vastu Leeskopat (jääbki praegu Leeskopa territooriumile) Sauemäe soldatiplatsi ja abiellus 1892.a Lepiku-Mihklil sündinud ja Raugi Jaanil tüdrukuks olnud Maria Jaagu t. Saarega (s.1862). Neil sündis kaks poega ja kaks tütart. 1896.a sündinud Jaan on  viimase luteri personaalraamatu järgi 1946.a vanapoisina surnud, aga noorem vend, 1902.a sündinud Aleksander elas hiljem oma perega Sauemäel (eestindas perekonnanimeks Põlluäär). Nähtavasti pidi pärimustes kirjeldatud armudraama aset leidma üsna varsti peale Juri ja Mare noorema poja Aleksandri sündi (vana Juri suri alles 1935.a!), aga selgusetuks jääb, kes oli Ridasis Põllu Marena mäletatav vanainimene, sest kruntimis-andmetes oli tiinuse Põllu soldatiplatsi omanikuks tõesti üks Truverti-nimeline märgitud!
Enne mõisamajanduse lõppu oli Suuremõisal ja Nurmel taas ühine rentnik – Kuressaare apteeker Aleksander Allik (1866–1953). Suur osa kunagistest mõisa maadest oli juba 1860-ndatel jagatud mõne-tiinusteks platsideks (Muhus latsid). 40-le sellisele latsile tekkisid Leeskopa ja Ridasi latsikülad, millistest lähemalt eraldi lugudes räägitakse. 20. sajandini säilinud 388 tiinu mõisa maid plaanistati 1920-ndate algul ja anti esialgu 12 rentnikule rendile. A. Rullingo andmeil olla moodustatud ka 24 osanikuga osaühing, kes pidi hakkama ühe juriidilise isikuna kõiki endisi mõisa maid ja varasid rentima, kuid peale Vabadussõda said siin omale autasu-maa 8 Vabadussõjast osavõtnut ja lõpptulemusena tekkis 14 asunduskohta ning kunagise Nurme põlisküla asemele sündis asundusküla.
Peale mõisavaldade kadumist 1890-ndatel jäi Nurme mõis oma küladega Muhu-Suure valla koosseisu – kaasa arvatud Hellamaa valla külade keskele jäänud eraldiseisev Rässa küla. Märgime, et juba enne mõisavaldade likvideerimist olid Suuremõis ja Nurme moodustanud ühise kogukonna ja ametlikult käsitleti neidki mõisaid lõpuks poolmõisadena nagu märksa varem oli väikeste Rinsi ja Kapi mõisadega juhtunud. Kunagine Nurme mõisa kohtumaja oli mõisast pisut lõuna pool Nossa oja käärus ja see koht peaks siiani leitav olema, kui kolhoosiaegne maaparandus Nossa oja sängi nii põhjalikult ei muutnud, et Kohtuelu vundament hoopis kadus?
Väidetavalt avati 1876. aastal Nurme mõisas õigeusu abikool, kuid teadupärast on külakoolid tegutsenud kõigis Nurme mõisa külades, kaasa arvatud hilisemad latsikülad. Neid on märgitud ka vastavate külade käsitlustes ega ole põhjust siinkohal üle korrata.
Nurme asundustalude eluiga jäi üpris lühikeseks, mahtudes ühe inimpõlve sisse. 1949. aastal moodustati siin (koos Suuremõisaga) kolhoos nimega “Kajak”, mille esimeheks oli Sildu Evlogi Tarvis. Peagi liideti see “Linnuse”, “Jõu” ja “8. märtsi” kolhoosidega ning moodustati kolhoos “Ühendus”. Loodetavasti leidub veel neid, kes oma mälestusi “õitsvast kolhoosikorrast” on kirja pannud või võiksid seda veel teha, et neid keerulisi aegu elavamana ajaloo tarbeks säilitada. Käesoleva raamidest jääb see siiski välja. Märgime vaid, et 1970-ndatel järjekordse haldusreformi tuhinas otsustati Nurme küla hoopis likvideerida ja Muhu väikseim – Aljava küla sai (algul oma lähimate Nurme perede Saare, Eha ja Hiiemäe, aga lõpuks kogu asundusküla näol) omale tubli täienduse. Hiljem Nurme staatus külana siiski taastati, aga üksikute kohtade “kuuluvus” halduslikus mõttes ühe või teise küla alla on siiani vaieldav. Käesolevas on püütud lähtuda Maa-ameti kaardiserveril kasutatavaist ametlikest (?) külade lahkmejoontest, aga neidki kiputakse aeg-ajalt ikka ja jälle korrigeerima!
Enne kui asume Nurme asundustalude loetlemisele, teeme veel mõne sõna vanast kõrtsikohast, mida hiljem on miskipärast hoopis Leeskopa küla koosseisu arvatud, kuid territooriumi mõttes peaks see ikkagi Nurme küla piiridesse jääma.

Nagu varem öeldud, rajas Nurme mõis hiljemalt 19.s algul omale Linnuse Linka kõrtsi ja ühena esimestest kõrtsmikest oskasime Jaen Kannu (1761–1836) nimetada. 1816.a hingeloendis oli ta aga juba Vanamõisa Simmul peremeheks pandud ja samas loendis (isegi veel 10 aastat hiljem) oli üks järgmisi Linga kõrtsimehi – Kuivastu Mart Hebestreit (~1785–1860) alles Kuivastu mõisa teenijana kirjas. 1834.a loendis on Mardi pere nn. häusler’itena Kuivastu loendi lõpus ja võis tegelikult sel ajal ehk juba Nurme mõisa teenistuses olla, aga nähtavasti pidi peale Simmu Jaani vahepeal veel keegi kõrtsmiku ametit pidama?!
Linga (Kuivastu) Mardi vanem poeg Johan suri noores eas, aga teine poeg Juri Hebestreit (s.1820) võis peale isa surma ka mõnda aega kõrtsmik olla. Siiski kaovad dokumentaalsed jäljed temast Muhus peale viimast hingeloendust; noorem vend Kaarel sai Ridasis omale latsikoha ja tema perest on juttu Ridasi loos.
Arvatavalt asus Linnuse Ranna vana Tõnu Naeris (1813-84) oma poja Madisega Lingale pärast seda, kui Nurme mõis uue kõrtsi oli ehitanud – tõenäoliselt 1870-ndatel latsikohtade asutamise aegu. Kas Tõnu vanem poeg, 1836.a sündinud Madis/Maksim Naeris, kes 1864.a oli abi-ellunud ja ilmselt Linnusel sündinud esimesed lapsed (tütred Irina ja Elena ning poeg Ivan) peres kasvamas olid, ka mõisalt juba sel ajal mingi maatüki sai, ei ole selge. Arvatavalt Lingal sündisid Madise nooremad pojad – Vassili 1873. ja Matvei 1876. aastal. Vassili (Villem) suri 24-aastaselt, aga Matvei sai hiljem omale vastu Aljavat Saare nimega asunduskoha. Vanema poja, 1867.a sündinud Ivan Naerise pere jäi Lingale; sündisid pojad Vassili (1894) ja Aleksander (1900) ning tütred Julia (1898) ja Akiliina (1904). Noorem poeg Aleksander abiellus Aljava Matsi vana Juri noorima (teise abielu) tütre Tatjanaga ja päris hiljem Leeskopa Kopli koha; vanema venna Vassili juurde on viimases Rinsi koguduse-nimekirjas märgitud “kodust väljas”. Ivani noorem tütar Akiliina abiellus Linnuse Eemu Madis Väljaotsaga, kes viimasesse sõtta jäi ja sõja ajal tuli Liina poja Margusega sünnikoju tagasi. 1959.a rahvaloenduses olid nemad Linga ainsad elanikud – kirja pandud Leeskopa küla all. Hiljem rajas Margus omale kodu Orissaares ja 20. sajandi lõpuks võisid Linga asukoha veel vaid siit kandi inimesed kätte näidata!
Kruntimisandmetes on 13,51-hektarine Linga maaüksus Aleksander Naerise ja Akiliina Väljaotsa nimel (Lit.XXV-a), aga selle moodustumine on ebaselge – igal juhul sama literaga Ridasi Tõnu kohaga (Lit.XXV) sellel vaevalt mingit seost on.

Vana Nurme kõrtsi naabrusse, "Likeniidi alla vastu Lingat" tekkis 19.s lõpupoole veel teine eluase, mille arvatavalt Linnuse Tõnu Kaarel (Kirill) Noot ehitas, kui ta 1876.a Rootsivere Muda Kristiinaga abiellus. Hiljem asus pere Rootsivere Mudale ja Linga-Nurga koha omandas Linnuse Aadu Juri teine poeg Ivan Kesküla. Tema pere läks 20. sajandil Saaremaale. Linga-Nurgale asus asunduskohtade jagamise ajal Soonda Kaegu-Tähvenalt pärit (algselt Mõisaküla Laasuga juurtega) Ivan (Jaan) Metsniit (1871–1926), kes vahepeal Koguvas ja vist ka Orissaares oli elanud. Tema oli Nurme mõisa jagamisel “huvitatud isik” ja sai omale Hiiemäe asunduskoha, millest järgnevas pisut veel juttu tuleb. Kruntimisel Linga-Nurga koht ei osalenud ja 1930-ndatel ta praktiliselt kadus. Uue aastatuhande algul “markeeris” Linga ja Nurga kadunud kohti siia hiljuti püstitatud suvekodu.
Edasi loetleme kruntimisandmete litera-numbri järjekorras Nurme asundustalusid ja meenutame nendega seotud inimesi.

Esimese, 22-hektarise asunduskoha Nurmes sai 1888.a Ridasis sündinud Rootsivere Kästiki vana Laasu 2. abielu poeg Joosep Tarvis. Mõneti segane on siiani Sildu kohanime päritolu. Nimelt ei ole selge, kuidas Laas Tarvise Ridasis saadud latsikohta algselt kutsuti, aga tundub, et Sildu nime sai ta alles hiljem koos Joosepi saadud Nurme asunduskohaga. Väidetavalt on Suuremõisa ja Nurme piiril kunagi olnud Sildu-Saadu nimega soldatiplats, kust nimi tõenäoliselt pärinebki, aga see oleks rohkem  Suuremõisa teema. Tuleks veel märkida, et 1970-ndate haldusreformi ajal, kui Nurme küla pidi hoopis kaduma, arvati Sildu Suuremõisa koosseisu ja sinna kuulub ta vist tänini. Joosep olla oma uue maja küll “tükk maad Nurme poole ehitanud” (vana Sildu-Saadu asukoht on seni välja selgitamata!), aga ikkagi on huvitav vaadata, kuidas Maa-ameti kaardiserveril on püütud Nurme-Suuremõisa lahkmejoont nii sättida, et Sildu Nurme küla territooriumile jääks.

Joosep Tarvisel oli Liiva Risti Marega algul Rinsi ja pärast luteri kirikukirjas kokku seitse poega ja tütar Iida-Anette, aga nooremate laste hilisem käekäik jääb siinjuures välja selgitamata! Vanem poeg Arseeni suri 3-aastaselt, aga 1915.a sündinud Evlogi jäi Sildu kohta pidama. Ta abiellus peale sõda Kallaste Aru-Juri Olgaga ja, nagu juba nimetatud, oli ka Nurmes asutatud kolhoosi “Kajak” esimeheks. 1959.a olid Sildul kirjas veel 70-aastane Joosep ja poja Evlogi pere – tütar Anne ning pojad Aadu, Jüri ja Jaan. Vanem poeg Aadu läks Ridasi Ranna Helga tütrele koduväiks; noorem vend, 1954.a sündinud Jaan Tarvis jäi kodus peremeheks.

Kalevallaks ristitud 14,4-hektarise asunduskoha sai Viiraküla Poali-Andruse Madise poeg Vassili Vaha (1887–1956). Vasselil ja Juulal (sünd. Pere, 1890) oli kaks tütart: vanem neist (Aleftina) sai oma küla Saare Artur Naerise naiseks; Roosile tuli peale sõda koduväiks Saaremaa mees Alfei Olga p. Jõelaid (s.1922). Viimane oli Muhus kurja kuulsusega nõukogude aktivist – 1949.a küüditamise ja kolhooside organisaator. Tema “mälestuseks” sobiks siinkohal ära tuua lapsepõlves kuuldud lorilaul, millest kahjuks vaid paar rida meelde jäänud: “…pista persse oma lauad ja toolid, mis sa Vahtraste Keskülast tõid; pista persse oma seitse voodilina, mis sa Pärase Tõniselt tõid” jne., kuni kõik Muhust küüditatute pered said läbi käidud.
1959.a rahvaloenduse ajal elas Kalevallal veel Vasseli lesk, 68-aastane Juulia Aleksei t. ja koduväi Jõelaiu pere (neil oli Roosiga tütar Juta ja poeg Alar). Varsti asusid Jõelaiud Kuressaarde ja maja müüdi Leeskopa Kästiki Roosi Kannule, kes selle omakorda kolhoosiaja lõpupoole ühele Moskva professorile (olnud südamearst) müüs. Uute aegade tulles võõrandas Moskva mees oma siinse “suvekodu” ja nüüd olla Kalevallast saanud ühe Tallinna mehe suvila.

Kruntimisel litera A-3 saanud maaüksus oli algselt eraldatud Piiri kooliõpetajatele (Paas, Sirp ja Tarvis). Seda hakkas nn. pooletera-rendil kasutama Rootsivere Mihkli sulase poeg, Matvei  Heapost (1874–1943), kes 1902.a abiellus Kansi Poali Ruuduga (Raissa Matvei t. Noot; 1878-1959, algselt Linnuse, pärast Ridasi Tõnu Matsi tütar). Pärimuste järgi olla Madis algul elanud koduväina Kansi Poalil ja 1915.a aastal asutud pooletera-rentnikuna Nurme mõisa. Seega pidi koolmeistrite maa olema Nurme mõisast eraldatud juba esimese ilmasõja ajal, kui see veel “tsaari krooni püha omand” oli! Kuidas asjad täpsemalt käisid, võiks ehk selleaegsetest dokumentidest selguda, kuid 1938.a 30. augustiks oli 11,29-hektarine Mõisa maaüksus kinnistatud Matvei Heaposti nimele (kin. nr.5247, teatis nr.4 – ainus Nurme asunduskohtadest, mis ka uude kinnistusse kantud sai).
Madise põhitööks oli ehitustöö (ta olla ka Kunda tsemendivabriku ehitusel olnud). Muhus olid peale tema enda uue kodu Madise ehitatud Nurme Soodla ja Tupenurme Mihkli-Jaagu uus maja.
Rinsi meetrikate järgi sündisud Madisel ja Ruudul kaks poega ja kolm tütart. Esimene poeg suri 6-aastaselt, aga 1918.a sündinud Herman jäi Velikie Luki alla. Vanem tütar Raissa abiellus Tallinnas tisleriametit pidanud Kansi Nuka Jaaniga (Joann Mihaili p. Pere) ja 1930-ndatel elatigi Tallinnas. 1943.a, kui Madis suri, tuli pere Muhusse ja 1959.a loenduse ajal on Nurme Mõisal kirjas peale vana Madise 80-aastase lese Ruudu (Raissa) Jaan ja Raissa Pere oma 12-aastase tütre Ingridiga (pojad Veljo ja Mati olid sel ajal koolipoistena juba kodust väljas). Kolhoosiaja lõpul elas Mõisal lesk Raissa pere oma noorema, vallaliseks jäänud õe Salmega, aga sajandi lõpuks jäi koht Jaani ja Iisa noorema poja, 1943.a sündinud Mati Pere valdusse.

Mäla Sauna (Pärna) Joosep Pauts (1890–1958) võttis osa Vabadussõjast ja sai omale Nurme mõisast autasumaa, millest kruntimisel sai 15,43-hektarine väiketalu. Eluaseme ehitas Joosep omale vanast mõisa aidast – olla ainult sissekäigu lõuna poole ehitanud! Nii peaks koht ehk juba 1800.a kaardil näha olema!
1927.a laulatati Joosep oma küla Kõrtsi Vasseli õe Elena Timofei t. Nõuga  – poeg Albert oli neil juba 1926.a 1. jaanuaril sündinud. 1928.a sündis veel tütar Loore, kes mõne-kuuselt suri ja 1931.a poeg Raul.
1959.a oli Mannalal 33-aastane Albert Pauts oma 63-aastase emaga, aga sajandi lõpuks oli siia jäänud vaid Alberti lesk Hilja, keda tütar Katrin Pauts Tallinnast siis regulaarselt külastas.

Mäla Saadu Andrei poeg Vassili Metsaalt (s.1899) võttis samuti noore mehena Vabadussõjast osa ja sai selle tasuks Nurme mõisast ligi 23-hektarise asunduskoha, kus põldu oli tervelt 14 hektarit (Nurme asunduskohtadest oli nii palju põldu veel vaid Toonelal). Hooned ehitati kunagise Riia rehe kohale, mille müüre sai edukalt ära kasutada ja koht ristiti Lilleväljaks (omas külas on seda ka Rookamäeks kutsutud).
Lilleväljale asus kogu pere: Vassili isa Andrei (1858–1941) ja ema Maria (Tõnise t. Saksakulm Võikülast) ning noorem vend Aleksander Metsaalt, kes 1923.a abiellus Linnuse Salu-Mihkli Timmu tütre Akiliinaga. Vassel võttis 1929.a samuti naise – 1903.a sündinud Maria Randmetsa Ridasist, kuid Hellamaa koguduse-kirjade järgi neil lapsi ei olnud. Aleksandril seevastu on kirjas 1923.a sündinud tütar Rosina (Roosi) ja pojad Arald  ning Arnold.
1959. aastaks olid Lilleväljale jäänud kolm vanainimest: Vasseli lesk, 55-aastane Maria ja 56-aastane Aleksander oma naise Liinaga. Nüüdseks on koht Arnoldi poja (seega endiselt Metsaaldi) valduses.

Kolmas Vabadussõja-talu Nurmes oli Kansi Luha Mihail Kesküla saadud. Ta oli Vanamõisa juurtega, Igaküla Teralalt Kantsi asunud Luha Madise ja Kadri ainus poeg. Ei tea, kas talle “ei istunud tondirohke Nurme mõis” või olid pragmaatilisemad põhjused, kuid 1931. aastal müüs ta oma Toonelaks ristitud asunduskoha Nurmes Linnuse Vana-Tooma Villemi pojale Ivan Saadule ja ehitas omale Liivale uue kodu (praeguse vallamaja hoone, mille ta 1944.a Rootsi põgenedes pidi taas maha jätma).
Linnuse Vana-Tooma Villemi teine poeg Ivan Saat (1898–1974) tegutses noorelt Piiril päeva-piltnikuna ja oli omale siin ka pärastise Nooda poe kohal ateljee rajanud, kuid otsustas oma Piirile krunditud osatalu Anton Sirbile müüa, kui avanes võimalus Luha Mihklilt Nurme Toonela koht osta.
Kruntimisandmetes oli 21,48-hektarine Toonela koht juba Ivan Saadu nimel (põldu 14 ha, nagu Lilleväljalgi). Ivan ehitas uue, laudast eraldi elumaja ja mitmed kõrvalhooned (aidad ja plekk-katusega kuivati). Toonelale asudes oli Ivanil juba kolm poega: Hugo, Kaljo ja Ralf (kaks tütart olid lapseeas surnud). Vanem poeg Hugo jäi viimasesse sõtta. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Toonelale jäänud 61-aastane Ivan omast paar aastat vanema naise Juulaga ja poja Ralfi perega (naine Helju ning 5-aastane poeg Hugo). Sajandi lõpus oli Toonelal juba Ralfi noorem poeg Aavo Saat oma perega.

Kunagise oletatava matmispaiga lähedusse jääv ja mõisaaegsetelt põldudelt nime saanud Ristimäe koht on samuti Vabadussõjas välja teenitud. Selle sai Suuremõisa Andruse Mihail Metsniit, aga et ta oli oma isa ainus poeg, otsustas ta sünnikoju Suuremõisa jääda ja loovutas oma Nurme koha Igaküla juurtega Timofei Puule (1868–1954). Tõnu (Timofei) Puu oli välja teeninud soldat, abiellus sajandivahetuse paiku kunagise Liiva kiriku kellamehe Tähve Tüüri (oli omale Maripuu-aia nimega mäletatava koha Kansi ja Suuremõisa vahel rajanud) tütre Kadriga ja asus siit hiljem Nurme Ristimäe asunduskohta välja ehitama.
Rinsi nimekirjade järgi salviti Kadri Tüür 1899.a õigeusku ja ilmselt samal ajal laulatati ta omast tublisti vanema soldati Tõnu (Timofei) Puuga. Nähtavasti elati esialgu Kansi Maripuu-aial. Nende esimene tütar Raissa sai 1926.a Mõisaküla Korja Madise naiseks. Kaks järgmist last (tütar Lidia ja poeg Anton) surid lapseeas, aga 1914.a sündinud poeg Marsali (Arvo) Puu pääses mobilisatsioonist Punaarmeesse ja abiellus saksa ajal Rässa Obuku-Mardi Ivani tütre, 1925.a sündinud Felistas Luhtiga. Paraku kukkus Arvo üsna varsti sakslaste mobilisatsiooni alla ja sõjast ta tagasi ei jõudnud. Ristimäe noor lesk Veeli jäi esialgu oma äia ja ämmaga Ristimäele (Tõnu ja Kadri noorem tütar Leonida oli Tallinna abiellunud). Veeli nooremale õele Roosile asus Obukul peale sõda koduväiks Muhus velskrina töötanud Fjodor Fedossejev, kelle kaudu Veeli sai omale vahendeid külatüdrukute “titehädast” aitamiseks. Sellega “vahele jäämisel” kandis ta mitu aastat vanglakaristust ja 1959.a rahvaloenduse ajal oli Ristimäe ainsaks elanikuks Veeli ema – Obuku-Mardi Ivani lesk Akiliina Luht (sündinud Ebraus – “metskapten” Andrus Ebrause tütar), kes peale Obuku-Mardi Ivani surma 1947.a oli millalgi tütre juurde Nurme Ristimäele asunud.
Kruntimisandmetes oli Ristimäe 22,22-hektarine asundustalu veel vana Tõnu (Timofei) Puu nimel. Tema minija – Ristimäe Veeli suri uue aastatuhande algul (2005. või 2006.a) oma õepoja, 1946.a sündinud Jevgeni Fedossejevi juures Pärnumaal ja küllap siis päris viimane ka Ristimäe koha.

Ridasi Tõnu Tõnu poeg Vassili Noot oli üks Vabadussõjast osavõtnu, kes omale Nurmes ligi 20-hektarise (19,67) koha sai. Ta abiellus Suuremõisa Lepiku Madise (Paenase Mihkli juurtega) tütre Kristiina Müürissepaga, aga koguduse-kirjades ei ole neil lapsi märgitud. Vassel paistab olevat suhteliselt noorelt surnud, sest 1959.a rahvaloenduse ajaks on Tiinast saanud KASK, kuna talle Lahekülast Kalda Veeda – Oina juurtega Feodor Kask koduväiks tuli. Ka nende abielu oli lastetu ja koht (hooned) pärandati Tiina õetütre, Kapi Kosla Kallega abiellunud Helle Müürissepa pojale. Et Kosla perel kolhoosiaja lõpul Soodla majadega midagi peale hakata ei olnud, müüdi need sellele ajale tüüpiliselt linnarahvale suvekoduks.

Rootsivere Kaasiku (Jaani) Ivani noorem poeg Aleksander Tarvis (1895–1968) oli kuues Vabadussõjas osaleja, kes Nurme mõisast 20,67-hektarise asunduskoha sai. Koos vanema venna Timofei Tarvisega (1888–1949) asuti uut kodu välja ehitama; vabadikukoht Rootsiveres jäi tühjaks ning Kaasiku nime sai nüüd Nurme asunduskoht.
1928.a suri kopsupõletikku Mõisaküla Korja Madis, kellel Tamse asunduskülas jäi Mehiku maja ehitus pooleli ja lesk – Ristimäe Tõnu vanem tütar Raissa oma kahe lapsega jäid üsna troostitusse olukorda. Kaasiku Aleksander läks Tamsele koduväiks ja Nurme koht jäi vanemale vennale Timofeile, kelle nimel see oli ka kruntimisandmetes. Timmu ja Leena esimene tütar Alevtiina (Alviine) oli veel Rootsiveres 1911.a sündinud; teine Rootsiveres sündinud tütar ja poeg Marsali surid mõne-aastastena. Nurmes sündisid tütar Linda ja poeg Armand. Viimaste käekäik jääb siinkohal teadmata.
1959.a oli Kaasikule üksi jäänud 47-aastane Alviine Tarvis. Tema vallaspoeg Haljand oli sel ajal Orissaares keskkoolis. Haljand töötas hiljem Tagavere kärjääris, Saaremaa autobaasi Orissaare filiaali direktorina ja lõpuks, peale oma esimese abielu lahutamist lühemat aega Muhus Seanina kalatööstuses.
Haljand Tarvis jõudis oma sünnikodu tagasi saada, kuid raske haigus ei lasknud tal sellest enam täit rahuldust tunda. Uue aastatuhande algul jäi Kaasiku koht tühjaks.

Ridasi Ranna Ivani poeg Ivan Maripuu (1890–1967) sai seitsmenda Nurme asunduskoha Vabadussõjas osalemise eest ja see ristiti Allikaks. Kruntimisandmetes märgitakse koha suuruseks 18,28 hektarit.
Ivan abiellus Linnuse Uielu Madise tütre Elenaga (Ling) ja 1923.a sündis nende tütar Linda. Nähtavasti jäi nende ainus teadaolev poeg Osvald viimase sõja ohvriks. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Ivan ja Leena tütre Lindaga kolm allika elanikku. Vanas eas tuli Lindale “elukaaslaseks” Eha Vaali vend Rudolf Rannala – Kallaste Niidi-Uielult pärit ja sõja järel Viiraküla Andrusele asunud kunagise Nõmmküla Tänavasuu Riidu noorim poeg. Tema “päris” Allika koha, kuid ennem, kui maa jälle hakkas mingit tähendust omama, võõrandati seegi Nurme eluase kellegi suvekoduks.

Linnuse Tuulegi vabadiku, Tänavasuu Timofei poeg Vassili Nõu (1891–1966) võis oma asunduskoha nime viimaselt Nurme kõrtsi-kohalt saada, kuigi ka Ehal teatakse vanu kõrtsi müüre alles olnud. Huvitav on märkida, et 1959.a rahvaloenduse ajal oli Vassili ja Maria Nõude elukohana Nurmes märgitud Kõrve! Ju siis sel ajal Kõrtsi nime nii “halvamaiguliseks” peeti, aga mujal dokumentides ei ole siiski Kõrve nime Nurmes kohanud!
1920-ndatel asus kogu Linnuse Tänavasuu pere oma uude koju: Vassili isa-ema ja kaks õde (vanem vend Mihail oli 5-aastaselt surnud) ja Tänavasuu koht Linnuse Villemi naabruses sel ajal kadus.
Naiseks võttis Vassel Lillevälja Vasseli õe Maria Andrei t. Metsaalti, aga nende lastest puuduvad olemasolevais dokumentides andmed. Nagu öeldud, olid Vassel ja Mare 1959.a ainsad Kõrtsi (Kõrve!?) elanikud.
Kruntimisandmetes kandis 23,41-hektarine maaüksus ikka Kõrtsi nime ja oli Vassili Nõu nimel. Peale Vasseli ja Mare surma olla koht kolhoosiaja lõpupoole kellelegi suvilaks müüdud.

Selle romantilise nimega asunduskoha rajas Koguva Jaagu “noor” Juri – Georgi Noor, kes juba esimese ilmasõja järel Koguvast Aljava Kadarikule asus, kui Villem Ligi siit Saaremaale (Ariste Väljale) läks. Lisame, et Viiraküla Kuusiku mehed asusid 19.s 3. veerandil Koguva Jaagule ja jõudsid NOORe nime Koguvas vähemalt nelja peresse (peale Jaagu veel Jurnale, Koplile ja Kaljule) viia.
Nurme mõisa jagamisel saadi põhiliselt karjamaad, millest Juri ise oma Kõinastust võetud naisega (Kristiina Ivani t.) põldu haris. 1939.a talundilehe järgi oli Eha talu suurus 23,64 ha, millest selleks ajaks juba 10 ha oli põldu. Mõnesuguseks lisa-sissetulekuks oli veel kalapüük.
Juril ja Tiinal oli Rinsi meetrikate järgi kokku viis tütart ja neli poega. neli vanemat last (kaks tütart ja kaks poega) surid väikestena. 1922.a sündinud Arnold asus kolhoosiajal Tallinna (töötas “Kännu Kukes” šveitserina ja sai sellega uhkustada, et ta Iraani šahhinnal olla kasukat seljast ja selga aidanud!).  Noorem vend Ferdinand oli sünni-puudega (ebanormaalselt lühikeste jalgadega), kuid hea laulumees ja tegeles ka tõstespordiga, milleks ta lühikesed jalad talle erilise eelise andsid. Juri nooremale tütrele Hertale tuli peale sõda koduväiks Viiraküla Andrusel elanud, aga Kallaste Niidi-Uielul sündinud Valentin Rannala (Uulits). 1959.a oli Ehal peale Rannalate 3-liikmelise pere (lisaks 2-aastane poeg Rein) üksikuks märgitud 32-aastane Ferdinand Noor.
Kolhoosiaja lõpul jäi Eha koht tühjaks ja maja müüdi venelastele, kes ka uuel aastatuhandel pidavat seda suveti aeg-ajalt kasutama.

Varasemas oli juba jutuks, et millalgi esimese ilmasõja ajal või järel asus tühjaks jäänud Linga-Nurgale Ivan Metsniit (1871–1926) oma naise, Viirakülas sündinud Koguva Jaagu Juri tütre Marega. Neil oli kolm poega ja kaks tütart sündinud. Esimene poeg Mihail suri aastasena ja noorim poeg Anton 1920.a 10-aastasena, aga 1904,a sündinud “noore” Ivani hilisem käekäik jääb siin välja selgitamata.
Nurme mõisa jagamisel eraldati Jaen Metsniidile tükk karjamaad, millele kruntimisel veel juurdelõige saadi, nii et 1939.a oli koht 17,02 ha suur.
1929. aastal peale Jaani surma tuli nooremale tütrele Raissale koduväiks temast 20 aastat vanem Mäla Pärdi Andrei Vaga (Jaani vanem tütar Leena oli juba 1921.a mehele saanud). Teadmata on, kui palju jõudis Jaan ise omale enne surma põldu raadata või kui palju sellest väimehe tööks jäi, kuid 1939. aastal märgiti väiketalul 3 hektarit põldu. Põllu “tekkelugu” oleks oluline teada selles mõttes, et kardetavasti sel ajal kadus pärimustes mäletatav hiiekivi, mille järgi koht ilmselt oma nime on saanud. See nimi on aga nüüdseks ainus pidepunkt arvamaks, et siin kandis muinasajal võis pühapaik asuda.
Ei ole teada, mis sai Iisal enne abiellumist 1926.a sündinud vallaspojast Vernerist; Andrei Vagaga sündisid tütred Vaoliine-Elviine ja Laine. Nemad läksid kolhoosikorra tulles loomulikult Muhust minema, nii et 1959.a olid Hiiemäele jäänud vaid 78-aastane Andrei Vaga oma naisega (miskipärast on Iisa loenduslehel 10 aastat vanemaks märgitud – ju siis ei usutud, et neil tegelikult 20 aastat vanusevahet oli!).
Pensionieas tuli Laine oma mehega tagasi Muhusse ja nad üritasid Hiiemäel isegi veel talu pidada. Parem “äriidee” oleks ehk olnud hakata muistset hiiepaika "taastama"!

14. SAARE

Üsna Aljava “külje alla” tekkis 14. Nurme asunduskoht. Praeguste arusaamade kohaselt pärineb Saare kohanimi rootsiaegselt Linnuse kaksiktalult, kus veel 1778.a vakuraamatu järgi Sahre Matzi Jack koormisi kandis.
1909.a abiellus Linga Madise noorem poeg Matvei Naeris Aljava Mihkli Ingel Ligiga ja ühtedel andmetel soetas omale selleks ajaks Linnuse Neo karjamaa sisse jäänud vana taluaseme, kus enne seda olid veel Nautse Riimi vabadikud Kannud elanud. Ei ole teada, kui kaugele Madis oma Linnuse elupaiga ehitamisega jõudis (koht Eemust Väinatammi alguse poole oli veel hiljaaegu kunagise eluasemena üsna ära tuntav), aga Nurme mõisa jagamisel sai Madis omale naise kodule ligemale asunduskoha, mis 1939.a talundilehe järgi oli 17,1 hektarit – selleks ajaks 5 hektari põllumaaga.
Madise vanem poeg, 1909.a sündinud Arteemi Naeris abiellus Kalevalla Vasseli tütre Aleftinaga (Alma) ja jäi Saarele; teise venna, 1913.a sündinud Vassili saatus viimase sõja järel on siinkirjutajal teadmata; noorim vend Valentin asus hiljem Saikla. 1959. aastal oli Saare pere 3-liikmeline: Artur ja Alma ning Arturi 79-aastane ema Ingel. Naeriste valdusse oli see Nurme koht jäänud ka peale viimast maareformi.
Saare olla olnud esimene Muhu “elektrifitseeritud” koht, kus 1930.a olla põlenud 16-vatine elektrilamp, mida toitis Aljava Matsi Arturi konstrueeritud veeturbiin.  Elumaja oli väidetavalt ehitatud 1934. aastal.

1959.a rahvaloenduse ajal oli Nurme küla kolmanda elukohana (Sildu ja Kalevalla järel) kirja pandud Kohtuelu, mille ainsaks elanikuks märgitud 75-aastane Maria Egori t. Üksik. Ilmselt oli see Ridasi Sepa Aleksei poja Vassili Üksiku lesk ja Kallaste Lee Juri tütar Maria Seur. Vassel paistab olevat esimesse ilmasõtta jäänud ja nende ainus täisikka jõudnud poeg, 1914.a sündinud Aleksander on Rinsi nimekirja tehtud märkuse põhjal otsustades enne viimast sõda mandrile asunud.
Viiraküla Reinu Rein Lahke andmetel on aga 1920-ndatel Nurme Kohtuelule asunud Viiraküla Tähvena-Tooma Andruse ainus poeg Andrei Ausmeel (1877-1955), kui ta 1924.a Toomu-Jaani Maria Terenti t. Lahkega abiellus. Neil oli viis tütart sündinud (vanim neist, Raissa abiellus hiljem Varblas ühe Sadulsepaga), kui Mare 1918.a suri ja Andrus võttis teise Mare Viiraküla Metsalt, kellega ainus aastaselt surnud tütar sündis. Luteri meetrikas on 1924.a kirjas veel Andrei Ausmeele laulatus kolmanda Marega – Levalõpma Poali Mare Saaremäel’iga, kellega Andrus Varbla asus. Andrus sai omale Varblas asunduskoha (tema pere hilisemat käekäiku seal ei ole jälgitud) ja ilmselt selle järel asus Ridasi Sepa Aleksei lesk, algul  nimetatud Kallaste Lee Juri tütar Kohtuelule ning oli ilmselt selle viimaseks asukaks.
20.s lõpuks oli koht kadunud, aga nn. verstakaardil ja isegi veel 1940-ndate aastate vene topograafilisel kaardil oli kunagise kogukonna kohtumaja asukoht Nossa oja käärus hästi näha.

***

Sellega oleme loetlenud Nurme asundusküla teadaolevad 17 suitsu. Tasub märkida, et 1959. aastal olid (koos sel ajal Leeskopa külla arvatud Lingaga) neist 16 suitsu alles – kadunud oli selleks ajaks vaid Linnuse Aadu Ivani rajatud Linga-Nurga vabadikukoht. Kokku loeti külas (ikka koos Lingaga) 48 hinge. Praeguseks võib Nurmes veel seitsmest alalisest suitsust rääkida (kui Sildu ka veel Suuremõisalt Nurme külla “kaaperdada”) ja viiest nn. suvekodust. Viis kohta on kas tühjad või sootuks kadunud. Võib-olla on selle “puhastustulega” ka tondid ja kodukäijad Nurme mõisa maha jätnud, aga mida siin järgmise saja aasta pärast näha võiks, seda ei oska siinkirjutaja kuidagi ennustada!