MÄLA

Jälgides 10 meetri kõrgusjoont Muhu kaardil võime korraldada mõttelise ekskursiooni mööda n.ö. ürg-Muhu arhipelaagi suurima saare idakallast Tupenurmest üle Korista, Lepiku, Targa ja Soonda Mäla ning Raegmani. Arvatavalt võiks kogu sellest piirkonnast otsida ka esmase (kiviaegse) asustuse jälgi ja mõned juhuslikud kirved-talvad neist paigust on ka leitud. 1984-85. aastatel kaevati Mäla Ussimättal Vello Lõugase juhtimisel välja tema arvates noorema rauaaja nn. kivikirstkalme ja siinsamas on Lõugas arvanud olevat ka jäljed vanema rauaaja tarandkalmetest. Samal ajal jäi Raegma Kalmamägi põhjalikumalt uurimata, kuigi ka siin teatakse kindlasti vanad kalmed asuvat.
Mäla kohanimi võib samuti muinasaega ulatuda, sest varaseimas kirjalikus allikas (1569/1571 aastate maaraamatus) esineb nii Soonda kui Võlla vakustes Mele ja Melle lisanimega peremehi ja teadupärast on nimed tihti väga pikaaealised. Peale selle on Mäla ja Raegma vahele jääv piirkond rootsiajal (ka veel 18. sajandil) kandnud Mielasma nime, mida samuti on Mäla nimega seostatud.
Tänase ettekujutuse kohaselt ei maksaks siiski otsida väga lokaliseeritud küla-asemeid, sest arvatavalt oli muinasajal (alepõllunduse aegadel) tegemist valdavalt hajaasustusega ja tõenäoliselt püsis see nii veel orduajal. Siis kujunesid küll välja vakukeskused, kus Ordu esindajad käisid oma makse ja hinnuseid ümberkaudsetelt talumeestelt sisse nõudmas, aga siinkirjutaja arvates koonduti tihedamateks sumbküladeks alles Liivi sõja järel, kui Taani kroon kohalikule elanikkonnale õigupoolest mingit kaitset ei suutnud pakkuda ja endiste Ordu valduste pärast kaklevad Rootsi, Taani ja Poola sõjasulased siin karistamatult laastasid ja röövisid.
Üsna loogiliselt sai orduajal üheks vakukeskuseks Soonda, mis hõlmas talusid Lepikult ja Targalt praeguse Mälani (veel rootsiaja lõpu kaardil on näha neli talu praeguse Mäla küla ja Poali-Jaagu perede vahel Haudemäe põldudest Soonda pool). Raegma võis varem usutavalt Pädaste-Simiste kandis olnud vakukeskuse alla kuuluda, aga et Pädaste viis talu taaniaja algul Johann Knorrile (Knorring) läänistati, siis sellest oletatavast vakukeskusest meil kirjalikke jälgi ei ole.
Tõsiasi, et taaniaja keskel (1592.a maaraamatus) Soonda vakust enam ei ole (kadusid ka Võlla, Hellama, Viiraküla ja Igaküla vakupiirkonnad) annab tunnistust paljude talude laostumisest ja hävimisest taaniaja esimesel poolel. Edaspidi on siinse piirkonna teovõimelised talud arvatud kunagise Suuremõisa-Laheküla piirkonna Enneküla (Hingeküla) vakusesse, mille baasil 17.s algul Taani kroonile kuuluv teoorjuslik ametimõis (Mohn Grossenhoff ehk Suuremõis) rajati.
Koormiste arvestust vakupiirkondade kaupa peeti veel rootsiajalgi, kuid 1645.a maaraamatus on vakupiirkonnad juba küladeks jagatud ja siitpeale võime omaette Mäla külast rääkida. Tegelikult võis tihedam külatuumik praeguse küla kohal juba taaniajal kujuneda, kuigi 1645.a maaraamat seda eriti ei kinnita ja hiljem ikka Mäla küla alla arvatud nn. Poali-Jaagu pered jäidki üsna Soonda külje alla.
1645. aasta maaraamatus on selleaegse ainsa ametimõisa kuuendas vakupiirkonnas (Vacke Ennaküll) neli küla – Mäla, Viiraküla, Soonda ja Raegma, kusjuures esimesena kirjas olev Dorff Mello on hinnatud 4 ½ adramaa suuruseks. Selle juures märgitakse vaid nelja peremeest: Hutty Simmo, Pauly Mart, Seppa Hans ja Leppa Pawel. Viimased kaks kannavad kahel adramaal ühiselt koormisi ja neid võiks mingi tõenäosusega isegi arvata pärastiste Sepa ja Poali-Jaagu talude eelkäijaiks, kuigi järgneva sajandi jooksul paistavad Mäla talud veel üsna palju olevat oma asukohti muutnud (eriti katku järel toimunut arvestades).
1674. aastaks on talude arv märkimisväärselt kasvanud – De la Gardie üleandmisakt loetleb Dorff Mella all juba 13 peremeest, kuigi kaks neist, Thoma Laur ja Pauke Mart on “ära karanud” (verlauffen). Huvitav on, et ka adramaid märgitakse Mälas oluliselt rohkem – kokku 7 ¾ adramaad. Arvestustalude arv oli selleks ajaks küll kõigis külades tublisti kasvanud, kuid enamasti ühe peremehe kohta tuleva haritud maa suuruse arvel ehk teisisõnu inimeste arv oli oluliselt suurenenud, kuid haritav maa üldjoontes mitte.
Rootsiaja lõpuks oli lisaks Suuremõisale endiste vakupiirkondade baasil rajatud veel kolm teoorjuslikku riigimõisat – Tamse, Võlla ja Nurme, kuid Mäla küla on põhiliselt jäänud Suuremõisa külaks (siit oli suhteliselt lähedal nüüd mõisapõldudeks saanud endise Hingeküla põldudel teol käia). 1698.a kaardi-eksplikatsioonis on kirjas 14 Mäla peremeest ja sama palju on n.ö. arvestustalusid ka 1731.a revisjonis (ilma Raegma Kõrveta, mis 18. sajandil ka Mäla küla alla arvati), kuid nad esinevad kahes osas. Et rootsiaja lõpul rajatud Nurme mõisale on kolm Mäla talu arvatud – Mardi Siemo Jürgen, Thoma Pawli Jack ja Masi Teffen, siis esinevad need 18.s adramaa-revisjonides eraldi rubriigis Nurmische Bauren.
Ülevaate saamiseks rootsiaja lõpu taludest ja 18.s arvestusüksustest esitame neid järgmise tabelina:

Kood 1698.a kaart 18.s adramaa-revisjonid 1798.a kaart 19.s hingeloendid
Nr. Adrad Nimi Mõis Adrad Nimi Nr. Nimi Nr. Nimi
ML12 6 1/2 Tohma Pafwele Jack* N1 1/2 Thoma Pawli Jaak 2* Poali Jacko  Michel 2 Poali-Jaagu
ML08 19 3/4 Mardi Simo* N2 3/4 Mardi Siemo Jürgen 4a Simmo Aadu 7 Mardi
ML16 15 1/2 Mase Teffen* N3 1/2 Masi Teffen 2 Pärdi Jaan 5 Pärdi-Mihkli
ML17 3 Moasi Andrus 4 Pärdi-Andruse
ML02 13 1/2 Andruse Juri G1 1/2 Andruse Jürgen 6a Jaani Andrus 11 Jaani-Andruse
ML19 10 1 Rehepapi Jaan* G2 1/2 Rehepapi Mats 8a Rehe Matsi Andrus 10 Rehe-Matsi
ML09 17 1/4 Hanso Andrus G3 1/2 Mella Pert 1 Pärdi Mihkel 3 Mihkli
ML30 7 1/2 Sepa Jürgen Andrus G4 1/2 Sepa Toomas 1* Sepa Mihkel 1 Sepa (Poali)
8 1/2 Sepa Tohmas
ML05 9 3/4 Palli Hans* G5 3/4 Pawli Hanso Pawel 7a Poali Juri 12 Juri-Matsi
ML01 18 1/4 Hanso Hans* G6 1/2 Rehepapi Hans 5 Hansu Aadu 8 Ansu
ML04 11 3/4 Mase Hans G7 1/2 Masi Jaak 10a Jaagu Juri Laas 6 Jaagu-Juri
ML33 12 3/4 Lepse Michel G8 3/4 Ketze Mihkel 9a Kitse Mihkel 9 Kitse-Tõnise
ML20 14 1/2 Hiedlasse Pafwell G9 1/4 Hiidlase Pawli Hans puudub 14 Tähvena
G10 1/4 Hiidlase Pawli Mihkel
ML23 16 1/4 Juri Michel G11 1/2 Juri Mats puudub 13 Uuelu

Tuleks kohe rõhutada, et katku järel jäid enam-vähem oma rootsiaegsele kohale püsima vaid Jaani-Andruse (nr.13 lisatud kaardilõigul) ja Poali-Jaagu Sepa (hiljem Poali). Katku üle elanud Rehematsi (sel ajal Rehepapi) Jaan on võib-olla juba Põhjasõja ajal Haudemäe põldude takka tühjaks jäänud hiidlase Paavli endisele taluasemele (rootsiaja kaardil nr.14) asunud ja sealsed kaks lõuna-poolsemat Mase nimega talu (Teffen nr.15 ja Hans nr.11) jäid sööti. Nende maad tulid kasutusse alles 18.s teisel poolel – esimese “õigusjärglasteks” kaks Pärdi-nimelist talu ja teisel pärastine Jaagu-Juri. Neljanda põldude keskel olnud talu (Palli Hans nr.9) “õigusjärglaseks” sai hiljem küla soatude kohale tekkinud Juri-Matsi. Kõigist ümberasumistest räägime lähemalt veel talusid ükshaaval käsitledes, kuid tabeli selgituseks lisame, et hiljem oluliselt asukohta muutnud suur osa rootsiaegsed talusid on tabelis *-ga märgitud. Toome siin illustratsiooniks ka väljavõtte 1698.a kaardist EAA.306.2.49.

Mäla ~1700

Tuleb tõdeda, et nimetatud säiliku rasterpildi digikaardiks kalibreerimine (MapInfo vahenditega) ei anna hoopiski nii "ootuspärast" tulemust kui näiteks sama 308. fondi suure ulatusega (Paenaselt üle põhjaranniku külade Päraseni) säilikute 56 ja 57 puhul, aga üsna ilmselt on Mäla talud ka rootsiaja lõpul ja katku järel märksa enam oma asukohti muutnud! N.ö. reeperiteks olid kalibreerimisel Kansi mõis (pildi vasakus ülanurgas), Soonda külje alla jäänud Sepa-pered (kaardinumbrid 7 ja 8), Raegma Kõrve ja Raegma külakaev (viimased on siin toodud pildilt välja jäänud). Et pilti mitte ülearu kirjuks muuta, ei ole hilisemate kohtade kihti kaardile lisatudki ja orienteerumise huvides piirdutud vaid mõne punktiga, mille koordinaate 2011.a pärandkultuuri inventeerimise käigus täpsustati (Mälas näiteks külast Kansi poole jäävad lubjaahi ja enne-sõjaaegne spordiplats, Ansu veski asukoht ja kunagine küla kiigeplats).

Selgub, et 17./18. sajandivahetuse näljahäda ja Põhjasõja-aegne katk on küla kõvasti laastanud. 1713.a Güldenstubbe protokollis on kirjas vaid kaks teovõimelist peremeest: Rehepap Jahn, keda toodud kaardil numbriga 10 Haudemäe põldude keskel näeme ja kelle järglased sealt millalgi 18.s jooksul pidid hilisema Rehematsi kohale asuma ning Andrusse Jurri (kaardil nr.13 enam-vähem pärastise Jaani-Andruse kandis). 1731.a revisjonis, kui Rehematsil juba Mats peremees oli, on  hakanud koormisi kandma ka Mella Pärt – nähtavasti rootsiaegse Hanso Andruse maal (kaardi nr.17). Selle juures peab märkima, et nii hilisemad Mihkli- kui Pärdi-pered jääksid rootsiaegsel kaardipildil üsna "sügavale metsa", aga me ju ei tea, kui täpselt see metsapiir oli rootsiaegsele kaardile kantud! Kuigi adrarevisjonides oli Mäla neljanda asustatud taluna kirjas veel Raegma Kõrve, jätame selle siinkohal Raegma küla käsitlusse ja nimetame vaid, et kalibreerimise tulemusel osutuks rootsiaegne Kõrve hilisemast ligemale sadakond meetrit Mäla pool olevaks!  
Uusi koormisi kandvaid talusid lisandus 18.s esimesel poolel vähe: 1744. aastaks on Kansi mõis asustanud ühe Tamse mõisalt (Külasemast või Nõmmküla Toomalt ?) saadud Jaaguga tulevase Jaagu-Juri talu, mille eelkäijaks (arvestusüksuse ehk adramaa mõttes) oleme oma tabelis hoopis põldude keskel olnud Mase Hansu talu nr.11 arvanud, kuigi  asukoha mõttes hilisem Jaagu-Juri üsna rootsiaegse Lepse Mihkli  (nr.12) talu kohale jääks; viimast oleme siiski pigem hilisema Kitse-Tõnise eelkäijaks arvanud! Peaks tähelepanu juhtima, et kõnealusest talust pisut põhja pool on kaardil veel ilma numbrita "punast katust" kujutatud (jääks Uieperest poolteist-sada meetrit lõuna poole) ja nii võib katse rootsiaegseid talusid adrarevisjonide arvestusüksustega siduda isegi mõneti mõttetuks tegevuseks osutuda!
1756. aastaks on Suuremõisale hakanud veel koormisi kandma Pawli Hanso Pawel’i maal Jaani-Andruse vana Jürgeni poeg Juri – tulevane Juri-Matsi. Sellega seoses tahaks rõhutada, et selle Paavli rootsiaegseks eelkäijaks oleme tabelis arvanud põldude keskel olnuist kõige Soonda-poolsemat Palli Hansu, keda kindlasti tuleb eristada Tähvena eelkäijast Hiidlase Paavlist! Viimase rootsiaegne talu numriga 14 oli üks küla läänepoolseid, aga selleks ajaks kui 19.s algul saab Tähvena talust rääkima hakata, ei olnud kindlasti rootsiaegsest taluasemest midagi alles.

Tähelepanu võiks veel juhtida ülaltoodud tabeli esimesele reale kantud Poali-Jaagu eelkäijaks arvatud rootsiaegsele talule nr.6, milline kalibreerimise järgi hilisemast Soonda Kearust tubli 70 meetrit veel Pira poole jääb! Hiljem oli see siiski üsna rootsiaegse  talu nr.8 kohal. Siinsamas oli aga veel numbrit 19 kandnud Mardi Simo talu, mida on suur kiusatus hilisema külas olnud ja Raegma Kõrve Mardi asustatud talu eelkäijaks arvata! Samasuguseks "nime maagiaks" võib lugeda ka Ansu eelkäijaks märgitud rootsiaegset Hanso Hansu talu, mille numbriga 18 kaardil küla kõige lõunapoolsemana leiame.
Nn. Poali-Jaagu peredega seoses on meie tabelis sootuks kajastamata Mäla mõisaga seonduv... 1744.a revisjonisis märgitakse, et rootsiaegse Seppa Thoma maa eest maksab keegi Frau Frantzius ja 1750.a revisjonis on ¼ adramaad Seppa Thomas’e maast antud maurer Formann’ile. Hiljem selgub, et Adam Hinrich Formann oli Vahtnas kõrtsmik, kelle lesk kasutas 1778.a veerandit adramaad Rootsiveres. Kas see Formann oli müürsepp või vabamüürlasest kõrtsmik, jääb vist ajaloo saladuseks (nagu vabamüürlaste asjad ikka!), aga 1778.a, kui kogu Mäla küla oli Kansi mõisa vakuraamatusse märgitud, on seal kirjas ühe adramaa suurune haritud üksus, mida nimetatakse Von Weimarns Erben! Kas mõeldakse selle v. Weimarni pärijaid, kelle lesk Eva Sophia v. Vietinghoff 1730-ndatel aastatel Tamse mõisat rentis või hilisema samanimelise Senati sekretäri (kes 1761.a suvel Muhus oma tütart ristis) tulevasi pärijaid, jääb siinjuures välja selgitamata. 1770-ndate lõpul näeme ka saksa pihtkonna meetrikas major v. Weimarni väimehe, kellegi Schröder aus Mella laste ristseid ja sellega leiab kinnitust suulistes pärimustes levinud teadmine, et Poali-Jaagul (pigem Sepal!) kunagi midagi mõisataolist on olnud. Asja mastaapidest täpsemat pilti omamata jääb siiski lahtiseks, kas seda on põhjust rohkem mõisaks nimetada kui mistahes teisi 18. sajandi vabade inimeste eluapaiku – näiteks Kansi mõisa kingsepa eluaset pärastises Tika metsas on ju pärimustes samuti mõisaks arvatud! 
Hilisemad Poali (Sepa) ja Poali-Jaagu asukad (uued erbkerl’id) on esmakordselt jälgitavad alles 1795.a hingeloendis – esimesed toodud siia Simistest ja teised Rässast, aga sellest juba järgnevas.
1778.a vakuraamatust saame veel Mälaga seonduvalt teada, et ligi kolmveerand sajandit on söötis seisnud (ja jäävadki asustamata) rootsiajal Kansi mõisale kuulunud talud Kõrvest pisut Oina pool (nn. Mielasma), mis kõigis 18.s revisjonides Kansi mõisal kolme tühja arvestusüksusena – Seppa Matz, Tiedo Laas ja Ustallo Matz arvel olid. Esimese “õigusjärglaseks” sai hoopis Rässa Laasu talu Nurme mõisa all, aga Kansi mõis olevat Mielasmal veel 18. sajandil heina teinud. Siin toodud kaardipildile ei ole see rootsiaegne asum kahjuks mahtunud, aga asjast huvitatud võivad sellega otse "Saagas" tutvuda (kuigi see kasutajaks registreerumist eeldaks).
Esimeses hingeloendis 1782.a oli (koos Raegma Kõrve ja seni veel Kansi mõisale kuuluva Jaagu-Juriga) Mälas 11 talu 45 mees- ja 42 naishingega –  kokku 87 inimest. 1795. aastaks on v. Weimarni majapidamine nähtavasti likvideeritud ja Mäla küla all kirjas ka Poali-Jaagu, kus peremeheks esimese hingeloendi Simiste Ranna perepoeg Mihkel ning Sepa (hiljem Poali-Tooma), kus peremeheks Rässa Tõniselt toodud Mihkel Matsi poeg. Sajandivahetuse “reguleerimiste” ja inimeste ümber paigutamiste käigus said asustuse veel seni söötis olnud rootsiaegse Jurri Matz’i ja millalgi (juba taaniajal?) siia asustatud hiidlase Paavli (1674.a nr.9) järglaste maad; inimeste vahetusega Kõrvel sai asustuse hilisem Tähvena ja Mihklilt hargnes veel Uielu (ka Simmu nimega) arvestustalu (meie tabeli viimased read). Sellega oli külas rootsiaegne tase saavutatud – 1811. aastal on Mälas 14 talu, mis on jälgitavad ka järgmiste hingeloenduste (1816–1858) ajal. Elanikke oli 1816. aastal 66 meest ja 85 naist, kokku 151 inimest. 1858. aastal olid need arvud 90 meest ja 93 naist, kokku 183 inimest. 1826. aastal oli Jaani-Andruse Andrus Ausmees Muhu vanim elanik –  96 aastat vana.
Sada aastat hilisemal kaardil (EAA.2072.3.357 - leht 5) peaks küla juba 20.s Mäla inimeste jaoks üsna tuttavana välja paistma:

Mäla_1800

Kui Audemäe põldude takka külla tulev tee on rootsiajast enam-vähem oma kohal püsinud, leiame Mihkli talu (nr.1) üsnagi rootsiaegse Hanso Andruse (eelmisel kaardil nr.17) kohal ja "tuttavatel" kohtadel näema ka teisi üheksat talu oma punaste numbritega, mis algul toodud tabeli 1798.a kaardi veerus olid kirja pandud. Siinjuures ei ole püütud algselt täiesti erinevates mõõtkavades koostatud kaartide maštaape ühtlustama hakata ja viimasel pildil ei ole näha Soonda-poolseid Poali-peresid (nendest toome veel eraldi pildi järgnevas käsitluses).

19. sajandi 60-ndate aastateni kuulus Mäla küla Muhu-Suuremõisale ja hiljem selle mõisavalla (kogukonna) koosseisu ning jäi ka peale mõisavaldade kaotamist tekkinud Muhu-Suure ühendvalla alla. 1939-50. aastatel oli Muhus üheainsa vallaga tegemist; aastail 1954-60 jõudis küla halduslikult ka Hellama külanõukogu alla kuuluda. 1950. aastal moodustati Mälas kolhoos “Kalev” (esimees oli Rehematsi Vassili Sugul, nime olla Jaagu-Juri Aleks Pauts pannud), mis juba järgmisel aastal “Uue Soonda“ ja “Muhu südamega” ühendati (Mäla, Soonda, Kantsi, Liiva, Levalõpma ja Lepiku küla ning Targa pered). Esimeesteks olid V. Sugul, Uielu Liidi Soopard ja seejärel Eeri Paja kuni 1960.a 1. jaanuarini, mil “Kalev” ühendati “Ühismaaga”.
1869. aastal oli Mälas avatud õigeusu abikool, mis 1886. aastal ühendati Kansi Jurivärava kooliga. Õpetajateks on nähtavasti olnud Soondast Ansule koduväiks tulnud Ado Äkke (1828–1918) ja hiljem Mihkli Ivan Ristkok (1865–1922) ning arvatavalt ka Poali (Sepa) Joosep Ülem. Eraldi koolihoonet Mälas siiski ei ole ehitatud. Kuigi mingi projekt Suuremõisa platsikülaga ühise koolimaja ehitamiseks Tikal paistab 19.s viimasel veerandil olnud, ei ole see mingil põhjusel teostunud  ja koolitöö on talutubades toimunud. Hilisema aja Mäla “ühiselust” peaks ehk nimetama siin EV ajal tegutsenud ühte neljast Muhu spordiseltsist ja 1933. aastal asutatud Mäla Kalameeste Seltsi (üks kolmest Muhu kalameeste seltsist). See kutseühing oli asutatud põhiliselt oma sadama-maa saamiseks Suurlaiul, kuid ametlikult jäigi see maa seltsil saamata. Asutajaliikmeid oli 19; liikmemaks 1 kroon ja sisseastumismaks 50 senti. Esimesse juhatusse kuulusid V. Saksakulm, G. Ristkokk, M. Noot, M. Ausmees ja  A. Sugul. 1938.a oli seltsil 18 liiget; juhatuses Aleksei Pauts (esimees),  Madis Noot ja Vassili Metsaalt. 1934. aastal on liikmemaks olnud 25 senti.
19. sajandil tekkinud vabadikukohti ja hilisemal talude jagamisel tekkinud osatalusid vaatame koos vastava “tüvitaluga” nende edasisel ükshaaval käsitlemisel. Põlistaludest esimesena kadus juba 19. sajandil Kitse-Tõnise (enam vähem samale kohale tekkis hiljem Tõnismäe osatalu). Enne 2. Maailmasõda kadusid ka mitmed vabadikukohad (Konksi, Kasemetsa, Välja jt.). Kui ühtekokku võib Mäla territooriumil kokku lugeda erinevatel aegadel eksisteerinud ligemale 40 elupaika, siis 1959.a rahvaloendus märgib veel 27 peret ja 94 elanikku (18. sajandi lõpu tase!). Nüüdseks on neist veel paljud kadunud, kuid mõned kohad ka juba taastuma hakanud.
Omal ajal on külas neljast asumist räägitud: Altküla (Mihkli- ja Pärdi-pered, Kopli ja Metsa), Ülaltküla (Mardid, Ansu, Jaani-Andruse, Tähvena, Juri-Matsi, Rehematsi ja Kõrve-poolsed vabadikukohad), Sillatagused (Uiepere, Posti, Jaagu-Juri ja Tõnismäe) ning Poali-Jaagu pered. Kõigist neist püüame järgnevas mingi pildi saada.

1. SEPA ja POALI-TOOMA

Õuemärk      Õuemärk (pööratud)
Seppa Hans’u nimega peremees oli Mäla küla all kirjas juba 1645.a maaraamatus ja 1698.a kaardil nägime nende järglasi: nr.7 Seppa Jurgen Andrus ja nr.8 Seppa Tohmas. 18.s adrarevisjonides leiame aga vaid söötis ½-adrane arvestusüksus, millel mõisa rajamise katsest 18.s keskel juba eespool pisut juttu oli (1756.a revisjonis on raskesti loetav märkus  ... ist zur Hoflage Mella ... worden ja 1778.a vakuraamatus kirjas 1-adrane üksus Von Weimarns Erben.) Et sellest majapidamisest siiani selgem ülevaade puudub, siis ei ole põhjust asjal pikemalt peatuda.
1795.a hingeloendis on hakanud Suuremõisale koormisi kandma Mihkel Matsi p. Rässast, kelle pere saab hiljem priinime ÜLEM.
Esimeses hingeloendis oli Mihkel Rässa Ansu perepoeg. Abiellunud 1769.a Lõetsa hiidlase Erma Peetri tütre Marega, sai neil neli poega ja neli tütart kirikukirja. Esimene poeg Mats (1776–1823) suri isast varem ja peremehena ta ei esine. Tal oli kuus tütart ja kaks poega; viimastest jõudis vaid noorem poeg Mats jun. Ülem (1818-77) täisikka ja oli hiljem Tähvenal kirjas ning viimastes hingeloendites hoopis Igaküla Ansu-Matsil ajutiseks peremeheks pandud. Mihkli teine poeg Laas Ülem läks Soonda Jurile koduväiks ja temast on Soonda loos juttu; kolmas poeg Juri suri aastaselt ning isa surma järel on peremeheks kinnitatud vana Mihkli noorim poeg Jaen Ülem.
Jaen on 1807.a abiellunud Aljava Matsi vana Tõnu tütre Rõõdaga (1787–1850) ja sajandi teisel veerandil tekkis Mälas Aljava Matsi Naaberite ning Mäla Sepa Ülemite keeruline “sümbioos”, mille tulemusel Sepal võis juba 19. sajandi algupoolel kaks eluaset olla. Nimelt abiellus 1821.a Jaani naise Rõõda noorem vend – Aljava Matsi Toomas Naaber varakult surnud Sepa Matsi (sen.) tütre Kadriga ja oli 1834.a loenduse ajal Tähvenal ajutiseks peremeheks pandud, kuid 1850.a hingeloendis (peale Jaen Ülemi surma) on Toomas Naaber Sepa peremeheks märgitud! Samal ajal oli Toomase esimene poeg Juri Naaber hakanud elama vabaabielu Jaen Ülemi tütre Eeduga. Neil sündisid kuus poega ja kaks tütart, kes meetrikasse vallaslastena kirja said (perekonnanimeks pandi ikka ÜLEM). Et aga Jaanil ja Rõõdal kasvas üles poeg Mihkel/Mihail Ülem (1816-90), kes pärimisõiguslikuna oli viimases hingeloendis esikohale märgitud, siis jätab see loend peremehe hoopis märkimata! Lisame, et Toomas Naabri teine poeg Mats võeti 1854.a nekrutiks ja tema Krimmi sõjast tagasi ei jõudnud; kolmas poeg Mart suri aga paari-aastasena.
Esimeses Hellama kogudusenimekirjas on Toomas Naabri poeg Juri/Georgi Naaber (1828-93) talus peremeheks märgitud, aga talunimeks Poali-Jaagu! Siinkohal peab rõhutama, et ilmselt oli ikkagi endise Sepa taluga tegemist, aga laiemalt on ju kogu aeg kahe siinse talu puhul Poali-Jaagu peredest räägitud ja Agarite Poali-Jaaguga, millest edasises juttu tuleb, seda siiski segada ei saa (seda enam, et luterlasteks jäänud Agareid Hellama kogudusekirjad ei kajastanudki). Küll aga võis sel ajal Sepa nimi kasutusest välja jääda ja kaugemal hakati rohkem Toomast või Poali-Toomast rääkima. Küllap on see pigem Toomas Naaberi, aga mitte rootsiaegse Toomasega seotud. Samas tundub, et sel ajal võis taluõues kaks eluaset olla, sest siin pidi oma perega elama ka pärimisõigusest ilma jäänud Jaani poeg Mihkel/Mihail Ülem (1816-90). Kumba neist Saksatoaks on kutsutud, oleks viktoriiniküsimus nagu seegi, milline oli Sepa järglastalu õuemärk?  20. sajandil on “oma inimeste ringis” Toomat ka Toaks kutsutud, aga selleks ajaks oli vana Mihkel Ülem juba surnud (muide, tema surmaaeg paistab kogudusenimekirja kantud kirikutähe järgi ja nähtavasti ta ei surnudki Muhus!) ning leske Kadrit lastega märgitakse vabadike seas selgelt elukohta näitamata. Toome siin illustratiooniks ka väljavõtte 1798.a kaardi 3. lehelt, kus Sepa kohta numbriga 1 ja Poali-Jaagut numbriga 2 märgitakse (meie alguse tabelis on need numbrtid *-ga märgitud, sest kattuvad Mihkli ja Pärdi-Mihkli numbritega külas!).

Poali-pered 1798.a

Paneme tähele, et taludest edela pool on veel ühte või kahte hoonet kujutatud, aga kaart nende tähendust ei selgita ja me ei tea, kas need "mõisa ajast" pärinevad või kellegi eluasemeid kujutavad.
Tuleb tõdeda, et kuigi Sepa alias Tooma talu jäi Ülemite valdusse, oli hiljem tegemist vana Jaani tütre Eedu/Evgenia (1827–1913) n.ö. vallaslastega, kes sama hästi oleksid võinud Naabri priinime kanda ja küllap nende isa Juri/Georgi Naaber ka ligemale 40-tiinuse talu välja ostis. Kokku oli Juri Naabril ja Eed Ülemal 8 last – kaks tütart ja kuus poega. Esimene poeg Josif suri 18-aastaselt ja neljas poeg Aleksei 3-aastasena, aga neli poega jõudsid täisikka – nende hulgas taas Joosepiks ristitud viies laps. Vanem neist – 1852.a sündinud Georgi Ülem abiellus 1871.a ja Muhus jõudis tal vähemalt kuus last sündida, aga sajandi lõpul on ta perega Ussuurimaale välja rännanud. Järgmine vend Mihail Ülem (1858–1917) jäi Toomal peremeheks ning esialgu jäi koju ka 1865.a sündinud noorem vend Joosep, kelle hilisem käekäik on mõneti ebaselge. Viimane Hellama kogudusenimekiri märgib tema teise abielu leske Toomal, aga pärimustes räägitakse ka kuskil Soonda ja Mäla vahel olnud Pallingi kohast, mis nime mõttes võib olla mälestus rootsiaegsest  Palli Hnsust (1. kaardi nr.9). Vendadest noorim, 1870.a sündinud Ivan Ülem pidas vanas eas Veskimäel möldri ametit.
Mihail Ülem (Naaber) abiellus 1876.a Tupenurme Saare Priidu tütre Kadriga (Laisk) ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg Mihail jun. Ülem (1883–1929) võttis 1917.a Külasema Ennu Madise tütre Raissa (Kolk) naiseks ja 1920.a sündis tütar Drosiida (Rossina). Rohkem neil lapsi ei olnud. 1939.a oli 42,52-hektarine Poali koht kinnistatud vana Mihkli pärijate kaasomandisse (kruntimisandmetes märgitud “Ülem, Joosep jt.”). Vana Mihkli teine poeg Matvei oli 7-kuuselt surnud, aga noorem poeg, 1889.a sündinud Joosep ehitas hiljem omale Uustalu osatalu ja Toomale jäi Mihkli lesk Raissa oma tütrega, kellele tuli Soonda Ruusiaugult koduväiks Nuudi Villemi poeg Joann Soopard (1911-45). Viimase mobiliseerisid sakslased sõja lõpupoole ja ta langes Kuremäe kloostri all. Temast jäid kaks tütart (Leili ja Saima), kes hiljem Muhust välja läksid ja 1959. aastaks olid Poalile (Toomale) kahekesi jäänud Mihkli lesk, 64-aastane Raissa tütre Drosiida Soopardiga (lapsed on koolis loendatud). Lõpuks jäi Tooma koht vanema tütre Leili Soopardi (abielus Kirs) perele suvekoduks. Tema poolt on Liiva kooli õpilasena 1953.a talvel üles joonistatud ka oma kodumaja plaan, mille ta teadis 1908.a ja rehalse alles 1938.a ehitatud olevat. Selgitame, et sellel ajal oli koduloolane Vassili Kolk algatanud n.ö. elupaikade kaardistamise kampaania kooliõpilaste abiga ja tänu temale saame järgnevas veel kuue Mäla koha majaplaane esitleda. Tänaseks on Koguva muuseumis taolisi vihikulehtedele joonistatud plaane kokku 47 koha kohta 11-st külast (enamasti Liiva kooliõpilaste, aga ka V. Kolga enda poolt joonistatud).

UUSTALU

1930. aastatel ehitas Tooma vana Mihkli poeg ja noore Mihkli noorem vend Josif (Joosep) Ülem omale kodust “hommiku poole” - muistse hiiemäe lähedusse oma osatalu (Mäla hiiemägi oli mingil ajal ka muinsuskaitse registrisse kantud). Ta oli 1922.a abiellunud Soonda Nuudi Juri tütre Ruudu Soopardiga ja neil oli neli poega ning tütar Hildegard. Joosep oli meremees ja pidas hiljem majakavahi ametit. Vanem poeg, 1924.a sündinud Einvald Ülem oli Uustalu peremees kolhoosikorra tulekuni. Hildegard (1926) ja üks noorematest vendadest Konrad (1931) asusid Tallinna; 1928.a sündinud Endel oli oma perega 1959.a loenduses Mäla Koplil kirjas ja noorem poeg, 1934.a sündinud Joosep jun. Ülem (ka Heinoks kutsutud) asus Viiraküla Peedu Liiviga abielludes Soonda Uielule ning hiljem tühjaks jäänud Andrusele.
1959.a olid Uustalul kirjas 70-aastane Joosep Ülem poja Einvaldi ja tütre Hildegardiga. Hiljem soetas Einvald omale Võlla asunduses endises mõisa südames tekkinud Nurme koha (sel ajal muidugi vaid hooned) ja Uustalu koht Mäla-Soonda piiril, väidetava kunagise hiiekoha läheduses lõpetas sellega oma suhteliselt lühiajalise olemasolu.

Saksatoa

Kruntimisandmetes esineb 0,05-hektarine Saksatoa nimega maaüksus (Lit.I), millel arvatavate soldatiplatsidega (Konksi, Värava jt.) samatüübiline litera ja omanikuna märgitud “Ülema pärijad”. Siinkohal jääb selgusetuks, millise Ülema pärijaid mõeldakse. Eespool oli jutuks, et kunagise Sepa peremehe Jaen Ülemi ainus täisikka jõudnud poeg Mihkel Ülem (1816-90), kes viimases hingeloendis veel Toomal (Sepal) esikohal kirjas oli, võis ehk Tooma õue oma eluaseme teha, aga ühtki dokumentaalset kinnitust sellele ei ole õnnestunud leida. Meetrikates on sellel Mihklil 1835.a võetud Mäla Mihkli peretütre Kadriga (Ristkok) kirjas kuus poega ja neli tütart, kelledest abieluni jõudis vaid 1864.a sündinud poeg Joosep/Josif Ülem (abiellus 1872.a Liiva Risti Kaarli tütre Mare Koplimeiga). Arvatavalt on tegemist sellesama Joosep Ülemiga, keda teatakse värsisepana ja koolmeistrina Raegmas, Simistes ning ka Kansi Juriväraval; vanas eas olla ta Hellamal vallakirjutajaks olnud. Mare Koplimeiga on tal kiriku-kirjade järgi sündinud ainus poeg Joosep (see paistab üks Ülemite meelisnimi olnud), kes paari-aastaselt suri.
Nähtavasti on koht hiljemalt peale esimest ilmasõda kadunud.

Pallingi

Suulistes pärimustes räägitakse Poali-Jaagu peredest kuskil eemal olnud Pallingi  kohast, mille võis Tooma vana Mihkli noorem vend Josif (Joosep) Ülem omale ehitada, kui ta 1885.a Rässa Konksi Ekaterina Hopiga abiellus. Hellama pihinimekirjades olid kolme venna (Mihkli, Joosepi ja Ivani) pered alati koos kirja pandud ja kogudusenimekirjadki märgivad Joosepi peret ikka nagu Poalil (alias Toomal), aga viimastest nimekirjades Joosep ise kadus ja märgitakse vaid tema 1910.a võetud teist naist Elena Madise tütart (sünd. Ausmees Jaani-Andruselt). Mis Joosepist sai, jääb siinkohal teadmata. Esimesest abielust sündinud vanem poeg Aleksander suri 2-kuuselt, aga nooremate vendade, Vassili ja noore Joosepi saatus jääb samuti teadmata; ainus tütar Raissa sai 1913.a Suuremõisa mehele. Esimese kruntimise aegsed maa-andmed ei anna Pallingi koha suhtes mingit selgust ja hüpoteetiliseks Mäla suitsuks see siinkohal jääbki. Nimega seoses aga meenutame, et rootsiaegsel kaardil kandis Audemäe põldudel olnud kõige Soonda-poolsem talu nr.9 Palli Hansu nime ja ilmselt on tegemist järjekordse näitega nimede pikaealisusest! Peaks lisama, et 18.s adramaa-revisjonides oli Hansust jäänud (söötis) arvestusüksuse nimeks Pawli Hanso Pawel  ja ilmselt peab rootsiaegne Palli  ühe Paavli  mugandus olema, mis ehk hiidlasest Paavlist eristamiseks käibele tulnud!

Veskimäe

Juri Naabri ja Eed Ülema noorem poeg Ivan Ülem jõudis sajandi lõpuks kroonu selgeks teenida, abiellus Maria Andrei t. Kolgaga ja sündisid poeg Ivan ning kaks tütart. Noor Ivan jäi esimese ilmasõja järel kadunuks, kaks õde said mehele ja vanas eas (1932.a) on Ivan veel Liiva Pendu Kadri tütre Iida teiseks naiseks võtnud. Viimane kogudusenimekiri märgib neid Veskimäe kohal, aga kruntimisandmetest me Ivani oma maaüksust ei leia. Mäletatakse, et Ivan Tooma veskil jahvatas ja siinsamas Veskimäel (Poali-Jaagult pisut Põlluvälja poole) olnud tal ka oma eluase, aga see on nähtavasti viimase sõja ajal või järel hävinud. Lesk Iida Ülem (sünd. Maripuu) oli 1959.a rahvaloenduses Mäla Pärna ainsaks elanikuks ja suri vist sünnikodus Liiva Pendul.

2. POALI-JAAGU ja NOORE-MIHKLI

 Õuemärk
1698.a kaardil numbrit 6 kandnud talu – Thoma Pawli Jack paistab küll pärastistest Poali-peredest tublisti loode pool asunud, kuid ilmselt just sellelt rootsiaegselt peremehelt on jäänud kohanimi, millega 19.s hingeloendites juba jutuks olnud Sepa naabertalu märgiti ja hiljem on see nimi lausa terve siinse asumi üldnimeks saanud. Talu on rootsiaja lõpul Nurme mõisale arvatud, kuid nälja- ja katkuajal tühjaks jäänud ning sellest jäi 18.s adramaa-revisjonidesse sama nimega arvestusüksus, mis sajandi esimese poole söötis seisis. 18. sajandi kolmandal veerandil on siinsed maad olnud eespool jutuks olnud vabade inimeste (Formanni ja v. Weymarni) valduses, kuid sajandi lõpul on Suuremõisa rentnik toonud siia Simiste Ranna Jaagu nooremad pojad Mardi ja Mihkli peredega, kelle järglased said 1820-ndatel priinimeks AGAR.
Peaks lisama, et samasugune priinimi pandi ka Lehtmetsa Jaagul ja 1826. aastal oli see nimi nii Võlla kui Suuremõisa loendites kujul Aggar kirjutatud, aga perede varasemat sugulust ei paista kuskilt ilmnevat! Märgime veel, et erinevatel andmetel oleks nagu mõlemal Poali-Jaagu perel ühesugune H-tähe kujuline õuemärk olnud, kusjuures seda on “püsti” ja “pikali” kujutatud! Sellepärast ei või kindel olla, et siin esitatu just “tegelikkusele vastab” ja ei ole teada, kas hiljem ka Priid Agarite õuemärgi kasutusele võtsid?!
1795.a loendis on noorem vend Mihkel Agar peremeheks märgitud, kuid tal sündis Oinalt võetud Marega viie tütre seas ainus poeg Jaen, kes suri 2-nädalaselt ja peale Mihkli surma sai peremeheks vanema venna Mardi poeg Juri Agar. Mardi (~1759–1829) teine poeg Mihkel suri 7-aastaselt.
Juri võttis 1811.a naabriperest (Sepalt) peretütre Rõõda naiseks ja sündisid kaks poega ning kolm tütart, aga üles kasvas jällegi ainus poeg Mihkel II Agar (1814–1880), kes 1850. aastaks oli peremeheks kinnitatud. Tal oli Kõinastu Teetli Juri tütre Ristega kuus poega ja kaks tütart, kelledest üks tütar ja kaks poega küll lapsena surid, aga neli poega ja Ingel üles kasvasid (viimane sai 1860.a mehele)..
Mihkli esimene poeg Mihkel III Agar (1836-71) suri 35-aastaselt ja temast jäi ainus poeg Madis/Matvei Agar, kes 1890-ndatel ostis omale Pädaste Stackelbergilt Simistes Keskpõllu (Kaasiku) talu. Teine poeg Madis suri imikuna ja peremeheks jäi Mihkli kolmas poeg Jaen Agar (1844–1917). Neljas poeg Karl Agar sai omale Kansi mõisast Pärdi latsikoha, aga viienda poja, 1852.a sündinud Villemi kohta on teada vaid tema leeris olek 1870.a ja hiljem ei räägi personaalraamatud temast midagi!
Jaen Agar abiellus 1868.a Kallaste Munska Marega (Uusmees) ja sündisid kolm poega ning kuus tütart. Vanem poeg, 1871.a sündinud Jaen Agar ehitas omale Põlluvälja koha; kaks nooremat venda (Aleksander ja Villem) surid väikestena. Keskmisele tütrele, 1880.a sündinud Marele tuli 1906.a koduväiks Targa-Peetri Andrei Prii ja siitpeale jäi talu Priidele. Kruntimisel jagati 45-hektarine Poali-Jaagu talu “vennalikult” – 1/3 sai Põlluvälja Jaen Agar ning 2/3 jäi õele Marele. Selle juures ristiti koht dokumentides Noore-Mihkliks ja sellega on vist Agarite noorelt surnud pärimisõiguslikku onu Mihklit ehk Mihkel "kolmandat" Agarit meenutatud! Kõne-pruugis jäi kohanimeks siiski iidne Poali-Jaagu. Lisame, et Jaani vanemal õel Ristel sündisid 1902.a kaksikud vallaslapsed: tütar Riste suri kohe, aga poeg Villem kasvas üles ja teda teati Muhus ikka Sipu Villemina – oli pisut ullike, aga suur laulumees, kellele talgutel ja pulmades meeldis oma laule esitada (kord olla ta lauldud laulude üle arvet pidanud, tehes iga laulu järel lauatükile kriipsu ja talgu lõpus saanud 70 “riipsu” kokku lugeda). Villemi ajal sai (mõneti halvustav) Sipu nimi ka Poali-Jaagu sünonüümiks.
1959. aasta rahvaloenduse ajal olid Poali-Jaagul Andrei ja Mare poeg Vassili Prii oma naise Raissa (sünd. Kipper) ja noorema poja Vassili jun. Priiga. Vanemad pojad Kalju ja Andrei olid juba kodust välja läinud.
Vanem poeg Kalju ehitas omale kolhoosiajal Liival maja; 1980-ndatel tuli Muhusse tagasi Vasseli ja Iisa teine poeg Andrei Prii, kes vahepeal kalatraalidel kaptenina sõitis ja lõpuks omaaegse Kalurikolhooside Liidu aseesimees oli (tema andmed on ka A.Rullingo “Muhumaa” lk. 616 kirjas). Kuidas vennad viimase maareformiga oma sünnikodu jagasid, jäägu siinjuures nende eraasjaks, aga Andrei 1953.a talvel Liiva kooliõpilasena joonistatud majaplaani saame siingi esitleda.

PÕLLUVÄLJA

Poali-Jaagu Jaani poeg Jaen Agar abiellus 1900.a Targa-Tähvena Riste Priiga ja ehitas omale küla poole mineva tee äärde oma elukoha, samal ajal, kui õele Marele Targa-Peetri Andrei Prii koduväiks tuli. Kruntimisel sai Jaen 1/3 kodutalust ja Põlluväljast sai osatalu.
Teadaolevalt oli Jaanil ja Ristel kaks poega ning kolm tütart: vanem poeg Aleksander suri noorelt; 1916.a sündinud Feodor (Veeda) läks hiljem Muhust minema. 1959.a loenduse ajal olid kaks Põlluvälja elanikku Jaani vallaliseks jäänud tütred, 1904.a sündinud Kadri ja kaks aastat noorem Iisa. Koht jäi Jaani ühe lapselapse Tiiu (abielus Pohla) suvekoduks.

3. MIHKLI 

Õuemärk
Algul toodud kaardil oli üsna pärastise Mihkli talu kohal talu nr.17 – Hanso Andrus, kuid sellenimelist arvestusüksust adrarevisjonides ei ole. Samal ajal kannab juba 1731.a revisjonis Suuremõisale koormisi ilmselt nälja- ja katkuajad üle elanud Mäla Pärt. Mingi tõenäosusega võis ta rootsiaegse Hanso Andruse poeg või vend olla ja teda võib arvata nii Mäla Vagade, Metsaaltide kui ka Ristkokkade esiisaks (vt. ka Pärdi-Mihkli juures toodud skeemi). Pärdi vanem poeg Pärt oli kiriku eestseisja ja hilisema Pärdi-Mihkli talu rajaja; teine poeg Mihkel jäi kodus peremeheks ning kolmas poeg Andrus (~1727–1812) on Pärdi-Andruse Metsaaltide esiisa.
Adrarevisjonides pere koosseisu jälgides võib oletada, et vana Pärt on enne 1738. aastat surnud ja peremeheks oli vanem poeg Pärt (~1710–1785), kes paistab olevat 1760-ndatel kodust pisut küla poole oma talu rajanud (Pärdi-perede eelkäija). Kodus jäi peremeheks noorem vend Mihkel, kes 1778.a vakuraamatus ja esimestes hingeloendites veel peremees oli. Mihkli lapsed on vist noorelt surnud; igal juhul meetrikatest on teada vaid tema tütar Mare (~1758–1793), kellele 1777.a tuli koduväiks Laas Aadu poeg Paenase Ansult. Tema sai ka peale Mihkli surma talu peremeheks ja järglased hakkasid hiljem kandma priinime RISTKOK. Et Paenase Ansul saadi perekonnanimi AUVÄÄRT, siis võib Mäla Mihklit igati Ristkokkade tüvitaluks lugeda.
Laasul ja Marel oli kuus poega ja viis jõudsid ka täisikka: vanem poeg Mats Ristkok sai järgmiseks peremeheks, Andrus ja Juri võeti nekrutiteks ning Jaen (1792–1851) sai onu Andruse (Laasu venna) rajatud Uielul e. Simmul hiljem peremeheks. Tähve Ristkok (1797–1859) oli aga surmani Mihklil sulane. Mõneti eriliseks kujunes Laasu teise poja Andruse käekäik. Ta abiellus 1809.a ja 1811.a hingeloendis oli ta Simmul onu Andruse sulaseks, kuid võeti 1814.a nekrutiks. 1826.a Suuremõisa hingeloendis on ta aga loendi algul kirjas märkusega, et on 1817.a teenistusest vabastatud ja sellega ta edaspidi n.ö. vaba mehe staatusesse jäigi – 1834.a hingeloendis on tema pere küll (koos teiste soldati-naistega) kirjas, aga Andrus Lasow’it  ennast hingeloendid hiljem ei kajasta.  
Peremehe Mats/Matvei Ristkoka (1782–1856) esimene poeg Andrus suri 22-aastaselt vallalisena ja viimased hingeloendid Mihklil peremeest ei märgigi, kuid sisuliselt oli selleks Matsi teine poeg Juri Ristkok (1812–1881).
Matsi kolmas poeg, 1814.a sündinud Mats/Matvei Ristkok on Muhust välja läinud ja 1840.a paiku kuskil ühe Lisaga abiellunud. 1850.a loend Matsi naist ei märgi, aga viimasesse loendisse on ta jälle kirja pandud. Neil olid ka tütar Rosalie ja poeg Priidu sündinud (viimane suri 9-aastaselt), aga millise koguduse meetrikas nad kirjas võivad olla, jääb siinkohal teadmata.
Juri Ristkokal oli Sepa Jaani tütre Ingliga (Ülem) kolm poega ja tütar Kadri. Viimane ja keskmine poeg Jaen surid lastena; vanem poeg Mihkel Ristkok (1833-89) ei jäänud oma peremeheõigusi ootama ja on latsikohtade jagamise aegu Hellamal Madismetsa koha rajanud (NB! kohanimi võib eespool jutuks olnud Mihkli onu Mats-Madis Ristkokaga kuidagi seotud olla, aga koha hilisemast käekäigust on Hellama loos juttu). Peale isa surma tuli Mihkel siiski koju tagasi ja Madismetsa koht jäi nooremale vennale Jurile (1844–1916), kes seal sepaametit pidas (teda teati hüüdnimega “vana kõks”).
Mihklil oli Raegma Mardi Ristega (Paist) kuus poega ja kolm  tütart. Kaks Mihailiks ristitut surid väikestena ja peremeheks jäi teine poeg Ivan Ristkok (1866–1922), aga kolmest nooremast vennast (Georgi, Timofei ja Andrei) said preestrid. Kõigi nende lühielulood on toodud ka A. Rullingo raamatus “Muhumaa”; lk.618-619. Samas leiame ka Mihkli venna – sepp Juri Ristkoka poja Vassili eluloo, kellest ehk kõige nimekam Ristkok sai (oli 1921- 40 Kuressaare Nikolai koguduse preester ja ülempreester (1923) ning 1923-40 Saare- ja Muhumaa apostliku õigeusu kiriku praost). Pisut on kirikuteenritest Ristkokkadest juttu ka Hellama loos ja siin ei ole põhjust hakata seda üle kordama.
Ivan Ristkok abiellus 1884.a Jaani-Andruse Madise tütre Marega (Ausmees) ja jäi peale isa surma Mihklil peremeheks. Selleks ajaks oli vist ligemale 40-tiinune talu juba välja ostetud. Ivan oli enne Mäla abikooli Juriväravale kolimist üks viimaseid kooliõpetajaid Mälas ning esimene Muhu-Suure valla vallavanem alates 1891.aastast.
Ivani ja Mare esimene poeg, 1885.a sündinud Mihail oli vaimse puudega ja kaks järgmist poega (Andrei ja Aleksander) surid väikestena. Kolm nooremat poega jagasid talu omavahel: 1894.a sündinud Ivan jun. Ristkok jäi koju, 1897.a sündinud Georgi ehitas omale Mihkli-Juri osatalu ja noorima venna, 1900.a sündinud Vassili osatalu hakkas Uue-Mihkli nime kandma. Kruntimiste algul oli esialgne 41,94-hektarine Mihkli talu veel tervikuna vana Ivani nimel. Ivan Ristkok oli otsustanud lasta ennast koduaeda matta ja selleks ka luba taotlenud, aga päris õue alla vist siiski matta ei lubatud. Küll oli aga Ivani joomasõber, Hellama preester Troitski pühitsenud ja õnnistanud matmiskohaks platsi talu lähedal metsas, kuhu Ivan oma varem valmis tehtud tammekirstus ka maeti. Esimese Suurevalla vallavanema haud, kus nüüd suur tamm ja kuused kasvavad, vajaks küll Muhu vallapoolset n.ö. munitsipaalhooldust nii kaua kui Muhu kodanikkond tema mälestust oluliseks peab.
Noorel Ivanil olid Elena Aljasega tütred Linda ja Erna. 1959.a olid Ivan ja Leena Mihklile kahekesi jäänud ja vanem tütar Linda jäi peale isa surma koju emale toeks. Linda jäigi Mihkli viimaseks püsielanikuks kuni Kuressaarde asunud noorem õde Erna teda aitamas oli.

MIHKLI-JURI

Mihkli vana Ivani viies poeg Georgi (Juri) Ristkok abiellus Ansu Kaarli tütre Juulaga (Noor) ja ehitas Mihkli õue (nn. koera aeda) oma maja. Abielu oli lastetu ja kasulapseks võeti Rässa Tõnise Vassili Vaga naiseks saanud Juula õe tütar Astra, kellele 1950-ndatel  tuli Targalt koduväiks Arno Prii. 1959.a olid Mihkli-Juril veel Juri lesk Juula ja Arno Prii pere (naine Astra ja aastane tütar Külli). Viimased asusid mõne aja pärast Kuusallu ja koha omandas suvekoduks Tallinna mees Tamboom, kelle valdusse see ka viimase maareformiga jäi.

UIE-MIHKLI

Enne viimast sõda sai valmis ka Mihkli vana Ivani noorema poja Vassili Ristkoka oma maja ja seegi ehitati praktiliselt koduõue. Vassel oli Tallinnast naise võtnud (Erna-Josephine Lass, s.1906). 1959.a olid Uue-Mihkli elanikeks Vassel ja Erna ning sõja ajal või järel oli siia vist toodud ka Erna ema, 75-aastane Pauliine Hindreku t. Lass (loenduslehele on tema staatuseks küll “üksik” märgitud); nende ainus täisikka jõudnud tütar Saima (abielus Zilmer) oli sel ajal juba kodust väljas ja on jäänud ka muhulaste andmebaasi kandmata!  Hiljem on kohal mitmeid omanikke olnud ja 1980-ndatest olid Uie-Mihklil Kingsepa-nimelised püsiasukad, aga nendega me siinkohal “lähemat tutvust ei sobita”.

Siinkohal oleks otstarbekas korraks loobuda hingeloendite esitus-järjekorrast ja tutvuda kohe ka teise Ristkokkade taluga, mis 19.s algul tekkis ja hingeloendites eelviimasena (nr.13) kirjas oli:

13. UIELU (SIMMU)

 Õuemärk
Meenutame, et Mihklile olid 18.s lõpul sulasteks toodud Paenase Ansu Aadu pojad Laas ja Andrus. Esimesest sai Mihklil koduväi ja peremees, aga noorem vend Andrus, kes 1790.a Jaagu-Jurilt naise võttis, on sajandivahetusel toimunud mõisapiiride ning maade korraldamisel samuti omaette peremeheks tehtud. Nimelt seisid seni kasutusest väljas rootsiaegseist hiidlase Paavlist ja Juri Mihklist jäänud arvestusüksused. Paistab, et esimesest sai pärastine Tähvena talu, millest lõpupoole juttu tuleb, aga Paenase Ansu Andrusele tehtud talu hakkas hingeloendites Simmo nime kandma. 1811.a loendis, kus talu esmakordselt kirjas oli, on Andruse vennapoeg, Mihklil peremeheks jäänud Laasu poeg Andrus, kes 1809.a oli Rässa Ansult naise võtnud, oma aastase poja Tähvega siin onu Andruse sulasena kirjas (naishingi see loend ei kajasta). Paraku juhtus nii, et peremees Andrusel kasvasid üles kolm tütart ja ainus poeg Mihkel suri 3-nädalaselt, aga sulane Andrus (Laasu poeg) võeti 1814.a nekrutiks. Naine Kadri jäi 4-aastase poja ja 3-aastase tütrega Simmule - s.t. Uielule. Kui nüüd keskeas peremees 1815.a suri, oli talu raskes olukorras ja võimalik, et just sellega seoses on nekrutiks võetud Andrus Laasu poeg 1817.a teenistusest n.ö. ennetähtaegselt vabastatud – igal juhul 1826.a Suuremõisa hingeloendi algusse on märgitud Andrus Laas Sohn... im Jahre 1817 aus dem Militairdienst entlassen. Tema perekonnanimena esineb edaspidi Lasow, aga muu pererahvas hakkas Mihkli inimestega samast RISTKOKa nime kandma, kaasa arvatud Andruse poeg Tähve, kes hiljem peremeheks sai.   
1834.a loendis on peremeheks märgitud soldat Andruse noorem vend, seni Mihklil sulaseks olnud Jaen Ristkok, aga veel enne tema surma on peremeheks kinnitatud soldat Andruse poeg Tähve/Timofei Ristkok. Märgime, et Andrusel sündis peale teenistusest pääsemist Kadriga veel kaks tütart ja poeg Aad. Viimane suri 3-aastaselt; ka enne Andruse nekrutiks võtmist sündinud tütar Kadri suri noorelt vallalisena ja abieluni jõudis peale Tähve vaid tütar Mare, kes Nõmmküla Insule mehele sai.
Ajutine peremees Jaen Ristkok on vanas eas küla Pädaste-poolse värava vahiks olnud ja teda võib (koos pojaga) ehk Värava koha rajajaks pidada.
Tähve Andruse poeg oli 1832. aastal abiellunud naabritalu Mardi Jaagu tütre Rõõdaga ja kinnitati millalgi 1830-ndate keskel peremeheks. Neil sündisid Rõõdaga neli poega ja kolm tütart. Vanemal pojal, 1833.a sündinud Andrusel poegi ei olnud ja ta paistab hiljem oma viie tütrega ühe Kõrve-poolsetest vabadikukohtadest – Kasevälja rajanud. Teine poeg Jaen suri 5-aastaselt ja 1839.a sündinud Mihkel Ristkok oli viimati 24-aastraselt Hellama pihinimekirjas 1863. aastal. Soldati-nimekirjades teda ei kohta, aga Muhust on ta nähtavasti minema läinud.
Peremeheks jäi Tähve noorem poeg Juri/Georg Ristkok (1847–1943). Kõrge eani elanud Juril oli Võlla Mardi Juulaga (Pelagia Vahter) neli poega ja kuus tütart; kolm vanemat poega surid mõne-päevastena ja ainus täisikka jõudnud poeg Ivan Ristkok jäi enne esimest ilmasõda Austraaliasse maapakku.
Kruntimisel jäi 41,26-hektarine Uielu koht vanemate õdede, 1874.a sündinud Kristina ja kaks aastat noorema Juulia nimele. Viimase 1900.a sündinud vallastütrele Juliale tuli koduväiks Lõetsa Sihi Elena vallaspoeg Ivan Aav ja nad ehitasid omale Uiepere koha. Üks noorematest õdedest – 1885.a sündinud Elena sai Linnuse Eemu Terenti Väljaotsa naiseks, kuid jäi esimese ilmasõja ajal leseks, ning tuli oma 1912.a sündinud tütre Lidiaga koju tagasi (viimases Hellama kogudusenimekirjas on nad Uielule märgitud). Samuti lesestus Soonda Nuudi Villem Soopardiga 1911.a abiellunud noorim õde Akiliina. Tema oli 1959. aastaks oma tütre Lidia Soopardi ja selle poja Heikiga jäänud Uielule ning Heiki Soopardi valdusse jäi Uielu koht viimase maareformiga.
Lisame, et koguduse-nimekirjades kandis talu ikka Uielu nime, aga 19.s hingeloendites oli see Simmo nimga. Et ka edasises jutuks tuleva Kõrve Mardi taastatud talu Simmu-Mardi nime hakkas kandma, tuleb vist arvata, et siin ühe rootsiaegse Siimu või Simmu eluase pidi olema, mis saja aasta pärast külas oli toponüümiks muutunud.

Värava

Kuigi ei ole päris selge, millal Pädaste mõisa kõrtsist Mäla pool väravavahi amet sisse seati, võib tõenäoseks Värava koha rajajaks arvata Uielu (Simmu) ajutise peremehe Jaen Ristkoka. Tema naine Kadri oli Mardi Jaagu tütar (Vaske) ja on räägitud ka Siimuõue kohast, aga puudub selgus, kas ja millal Uielu (Simmu) ja/või Mardi (Simmu-Mardi) õue all selle nimega omaette eluase on olnud. Tõenäolisemalt oli see siiski Mardi sulaste Sugulite eluase ja sellest tuleb veel edasises juttu.
Jaen ja Kadri Ristkokkadel oli neli tütart ja ainus poeg Jaen/Ivan Ristkok (1842–1887). Viimast (koos ema Kadriga) märgivad esimesed Hellama kogudusekirjad kindlalt Väraval (Väravavahil). Mäla pärimustes on Värava Ivanit mäletatud kirjaoskaja ja nn. 7. Moosese raamatu tundjana, aga ei ole selge, kas sellega vana või noort Ivanit mõeldakse!
“Noorel” Ivanil oli eespool jutuks olnud Poali-Tooma Toomas Naaberi tütre Eeduga (õigeusus Darja) viis poega ja kolm tütart (viimane surnult sündinud). Kolm vanemat poega (peale teise poja Peetri) surid noorelt; 1873.a sündinud Peeter on sajandilõpu koguduse-nimekirja järgi Tallinna läinud ja noorem poeg, 1883.a sündinud Joosep Ristkok asus esimese ilmasõja järel Saaremaale Paju-Kurdlasse. Ta müüs Värava koha Vahtraste Poalilt Lõetsa Sihile asunud Juri Aava pojale Vassili Georgi p. Aavale.
Vassili Aava esimene naine, Nautse Kästikilt võetud Maria Aljas suri ja 1919.a võttis Vassel Lõetsast teise naise – Maria Vilto. Kolme esimese abielu lapse – pojad Peeter ja Johann ning tütar Agnia käekäik ei ole teada (arvatavalt mindi Muhust välja). Teisest abielust sündisid Vassilil tütred Olga ja Maria ning eelviimases Hellama koguduse-nimekirjas olid kõik viis last veel Mäla Väraval kirjas.
Kruntimis-andmetes oli 0,07-hektarine Värava õuemaa veel Joosep Ristkoka nimel, aga Vassili Aav sai omale popsiseadusega 4,93-hektarise maaüksuse (Lit.A-27), mis Saadu nime kandis. Märgime, et oli veel 0.17-hektarine sama nimega (Lit.V) maaüksus Andrei Metsaalti nimel, mis ilmselt sellenimelist Mäla vabadikukohta märgib.
1959.a loenduse ajal elasid Väraval Vassili lesk Maria oma 1921.a sündinud tütre Olga  ja tema 5-aastase poja Andresega. Koht püsib Aavade valduses ka 21. sajandil.

UIEPERE

Uielu Juula 1900.a sündinud vallastütrele Juulale tuli koduväiks Vahtraste Poali Juri tütre Elena (Väravale asunud Vassili Aava õe) vallaspoeg Ivan Aav. Ta sai nähtavasti ämma kaasavarana mingi osa Uielu maadest ja ehitas 1930-ndatel omale Mälast Liivale suunduva tee äärde oma osatalu. Neil sündisid Juulaga tütar Maimu ja poeg Terje. 1959.a olid lesk Juulia Aav oma 82-aastase ema Juulia Ristkoka ja poja Terjega kolm Uiepere elanikku. Terje Aava valdusse sai Uiepere koht ka viimase maareformiga. Tagastatud maa küll enamuses võõrandati, kuid eluase jäi siiski Terje omaniks.

Kasevälja

Uielu kunagise peremehe Tähve Ristkoka vanem poeg Andrus Ristkok abiellus 1858. aastal Jurimatsi Juri tütre Mare Pautsiga ja neil sündisid viis tütart. Sajandilõpu koguduse-nimekirjas oli nende vanem, 1859.a sündinud tütar Elena veel vallaline; teine tütar oli lapsena surnud ja kolm nooremat õde mehele saanud. Pere elukohana märgitakse Kasevälja. Nähtavasti tuli 1917.a vallalisena surnud Elenale millalgi ilmasõja ajal Raegmast manuliseks Tusti Uietalu Mihkli noorema venna Ilja (Elias) Oidekivi lesk Mare oma vanema poja Vassili Oidekiviga. Viimane sai varsti omale Võlla asundusest Tölbi-Matsi asunduskoha ja Kasevälja (Kasemetsa) vabadikukoht Mälas selle järel ilmselt kadus.

4. ANDRUSE (PÄRDI-ANDRUSE)

Õuemärk 
1778.a Kansi mõisa vakuraamatus on terve adramaa suurune talu Massi Jacko Pert mit ½ hacken Massi Teffens Land, mida võib Pärdi-Mihkli ja Pärdi-Andruse eelkäijaks lugeda. Juba nelja aasta pärast esimeses hingeloendis kannab arvatav Pärdi noorem vend Andrus omaette koormisi ja siitpeale on Andruse talu jälgitav (Pärdist tuleb veel eraldi juttu). Andrusel oli Tupenurme Mihkli-Jaagu Rõõdaga viis tütart ja ainus poeg Jaen (1778–1846), kes 1820-ndatel sai perekonnanime METSAALT (algul kirjutati ka Metsallo).
Jaen abiellus 1800.a Lõetsa Mardi Tähve tütre Marega ja oli 1811. aasta loendis ka peremeheks kinnitatud. Neil oli Marega kolm poega ja tütar Mare. Esimene poeg Andrus suri imikuna, aga teine poeg Jaak/Jakov Metsaalt (1804–1878) kinnitati isa surma järel peremeheks. Noorem vend, 1814.a sündinud Juri jäi talus sulaseks ja temal paistab taluõues ka oma eluase olnud, mis Maasiõue nime on kandnud. 
Jaagul sündisid Mõegaküla Tähvenalt võetud Ristega (Kodu) neli poega ja kolm tütart. Esimene poeg suri alla-aastasena ja peremeheks sai teine poeg Andrus/Andrei Metsaaslt (1829–1904). Kolmas poeg, 1834.a sündinud Mihkel võeti Krimmi sõja ajal nekrutiks ja rohkem me teda dokumentides ei kohta, aga neljas poeg Juri sai omale Suuremõisas Silma latsikoha.
Andruse teine Andrus abiellus 1853.a Sepa Jaani tütre Juulaga (Ülem; õigeusus Justinia) ja sündisid samuti neli poega ning kolm tütart. Esimene poeg Mihail Metsaalt (1854–1936) võttis 1880.a Nautse Laasu Kadri (Kollo) naiseks ja jäi isaga talu välja ostma; teine vend Andrei ehitas sel ajal omale Saadu vabadikukoha; kolmas poeg Ivan võeti 1887.a nekrutiks ja peale teenistust rajas omale uue sajandi algul Kopli koha ning noorim poeg Josif (1868–1927) läks hiljem Võlla Saadule koduväiks.
Mihklil ja Kadril sündisid hakatuseks kolm tütart ja 1896.a poeg Vassili Metsaalt, kelle nimele sai kinnistatud 41,46-hektarine Pärdi nimega talu (naabrimehe Vassili Vaga talu kandis maa-andmikes Pärdi-Mihkli nime). Vassel abiellus Soonda Mihkli Mare Väärtnõuga ja 1929.a sündis noorperemees Manivald Metsaalt, kuid saatuse tahtel sai temast peale sõda hoopis teadusemees ja Vändra (Piistaoja) Katsejaama juhataja (vt. ka A. Rullingo “Muhumaa” lk.608).
1959.a oli peale Vasseli ja Mare jäänud koju nende keskmine tütar, 1934.a sündinud Milvi – Helju ja Saima olid juba kodust väljas. Sel ajal elasid Andrusel veel Vasseli kaks vallaliseks jäänud õde – üle 70-sed Elena ja Kristina. Peale vanade surma ja Milvi abiellumist Herbert Oidekiviga Hellamale jäi koht tühjaks ja Manivald veetis siin oma suvepuhkusi. Peale Manivaldi surma jagati koht Pärnus elava vanaema õe Helju tütre ja Aviloga abiellunud Piiril elava noorema õe Saima vahel, aga mingi osa koos hoonetega olla Manivaldi pärijatele jäänud.

Maasiõue ja Niidi

Mäla pärimustes räägitakse Maasiõue kohast, aga selle asukohta ei teata. Suure tõenäosusega on tegemist Pärdi-Andruse sulase Juri eluasemega siinsamas Pärdi-Andruse õue all, sest Maasi lisanime on hingeloendites kandnud mõlemad Pärdi-pered, aga Vagad paistavad siiski kõik tallu ära mahtunud.
Andrusel peremeheks jäänud Jaagu noorem vend Juri Metsaalt jäi vanema venna sulaseks. Ta abiellus 1836.a Linnuse Eemu Tõnise tütre Ingliga ja neil sündisid kuus poega ning kaks tütart. Paraku suri enamus lapsi väikestena või noorelt: esimene poeg Madis suri 18-aastaselt, kolm järgmist poega (kaks neist Jaaniks või Joanniks ristitud) surid 3-5-aastastena. Viiendana sündinud tütar Maria sai Siimuõue Andrus Suguli naiseks ja eespool jutuks tuleva Rehematsi perenaiseks, aga järgmine tütar Ekaterina suri jälle paari-aastasena. Lõpuks sündisid veel kaks poega: Aleksei jõudis 18. eluaastani, aga viimane poeg, 1858.a sündinud ja kolmandat korda Jaaniks-Ivaniks ristitu oli viimati 21-aastaselt 1879.a Hellama pihi-nimekirjas. Kui vanaks tema elas, ei ole õnnestunud kindlaks teha!
Esimeses Hellama kogudusenimekirjas oli Juri lesk Ingel (Elena) oma kolme lapsega – veel vallalise Maria ja nooremate poegade Aleksei ning Ivaniga Uieniidile märgitud. Võib oletada, et veel vana Juri oli kunagisel Rehematsi vabadikukohal Niidil uue eluaseme teinud, aga see jääb siinkohal pelgaks oletuseks. Juri surmaaega meetrikas ei ole, aga pihi-nimekirjas oli ta viimati 1868.a ja edaspidi on Inglit neis iga-aastastes nimekirjades leseks nimetatud. Nii võib Juri elueaks 54 aastat arvata. Lisame, et Niidi vabadikukoha arvatavast tekkest tuleb veel Rehematsiga seoses juttu.

Saadu

Pärdi-Andruse teise Andruse teine poeg, peremeheks jäänud Mihkli noorem vend Andrei kolmas Metsaalt abiellus 1882.a selleks ajaks Võikülla asunud Tusti Käspri Tõnise tütre Marega (Saksakulm) ja neil oli kaks poega ning kaks tütart. Sajandilõpu Hellama koguduse-nimekirju on vabadike osas küll üpris raske jälgida, kuid nähtavasti asus pere Saadu vabadikukohal (Konksi ja Niidi vahel Raegma tee ääres). Selgusetuks jääb küll, kas Saadu koht Andruse ehitatud oli või tuleb seda temast vanemaks arvata, aga see võib ehk mingi lisainfo kaudu kunagi selguda.
Andruse vanem poeg Vassili Metsaalt osales Vabadussõjas ja 1920-ndatel saadi Nurme mõisast Lillevälja asudustalu, kuhu kogu pere asus. Nii on Andruse perest veel Nurme asunduskülaga koos juttu. Kruntimisandmetes oli Andrei Metsaalti nimel veel väike 0,17-hektarine Saadu maaüksus (Lit.V), mida loomulikult Nurme põllale viia ei saanud, aga Mälas on Saadu koht nähtavasti juba 1920-ndatel kadunud.

Kopli

Pärdi-Andruse Andruse kolmas poeg Ivan Metsaalt võeti 21-aastaselt kroonu-teenistusse, kust ta sajandi lõpuks vabaks sai. Ta võttis Suuremõisa Mardilt omast 14 aastat noorema naise – 1880.a sündinud Juula Feodori t. Ühtid  ja ehitas Mihklilt pisut Metsa poole omale Kopli nime saanud vabadikukoha. Kirikukirjade järgi sündisid Ivanil ja Juulal kaks poega ja kaks tütart. Vanema poja, 1902.a sündinud Timofei käekäik on selgumata, tütred said mehele (noorem tütar Kristina Mõegaküla Mäe Ivan Maasi naiseks) ja viimases koguduse-nimekirjas oli Koplile jäänud lesk Juula noorema poja, 1904.a sündinud Andreiga. Viimane sõitis merd ja jäi vallaliseks (kuigi tal Muhus mitmeid vallaslapsi teatakse olnud) ning viimase saksa okupatsiooni ajal kadunuks. Ühe pärimuse järgi olla saksa okupatsioonivõimud Kopli Reiu selle järel vangistanud, kui ta Kuressaare kõrtsis oma lauakaaslastele olla öelnud, et „poisid – lasema siit jalga!” Hiljem olla teda ühes saksa põgenikelaagris nähtud ja Reiu arvanud, et kui ta sealt pääseb, siis läheb ta Argentiinasse, kus tal naine ja tütar ootamas! Kindlamad andmed Reiu edasisest saatusest siiski puuduvad.
Kruntimisandmetest Kopli maaüksust ei leia. Peale Juula surma on sõja järel siin veel ajutisi elanikke olnud. 1959.a loenduse ajal oli Koplil Uustalu Endel Ülema pere (Endel oma naise Lehte, poja ja kahe tütrega), aga Endli abielu purunes ja ta asus hiljem Koguva. Mõne aja olla Koplil elanud ka Juri-Matsi Arkadi Saksakulmu pere, aga peale nende Juri-Matsile tagasi minemist on koht tühjaks jäänud ja uueks aastatuhandeks ka praktiliselt kadunud.

5. PÄRDI-MIHKLI

 Õuemärk
Nagu juba varem öeldud, olid rootsiaegse Mella Pert’i pojad Pärt ja Andrus 1760-ndatel hakanud harima tervet adramaad rootsiaegsete põldude keskel olnud talude maid ja sellest ajast saabki Pärdi-Mihkli talust rääkida, millest paarikümne aasta jooksul on eespool jutuks olnud noorema venna Andruse talu eraldunud. 78-aastaseks märgitud Pärt Pärdi poeg oli esimeses hingeloendis kirjas als Lostreiber ja peremeheks juba tema poeg Jaen (~1737–1808), aga talu kannab edaspidigi hingeloendites Masi Perdi nime ja selle nime esimene pool oli kahelt rootsiaegsete põldude keskel olnud talult (nr.11 ja nr.15) saadud. Siinkohal tasub meenutada, et taoline nimi on veel Mõegakülas esinenud ja sealses loos oli selle pärinemist oletatud rootsiaegsest Urrika külast enne Võlla mõisa rajamist.
Surmakandes 1785. aastal märgitakse kiriku vöörmündrit Pärti 70-aastaseks, aga see tundub ligikaudne ja pisut “noorendatud” olevat – pigem võib teda Põhjasõja ajal sündinuks arvata. Toome siinkohal parema ettekujutuse saamiseks Mihkli ja kahe Pärdi-pere arvatavast sugulusest ka ühe lihtsa skeemi:

Pärdi-pered

Kiriku eestseisja järglased said priinime VAGA, aga märgime, et Mäla Vagade suguvõsa jäi samanimelisest Päelda Mardi sugupuust märksa tagasihoidlikumaks. Seda enam peaksid genealoogid 19. ja 20. sajandil nende vahel selget vahet tegema.

Teada on vöörmünder Pärdi kaks poega ja neli tütart. Vanemal pojal Jaanil seevastu oli ühe Rootsiverest võetud Ristega ainult kaks tütart, kes pealegi noorelt surid ja 1811.a loendis oli peremeheks Pärdi noorem poeg Mihkel Vaga (~1760 – 1829).
Mihkel laulatati 1783.a Levalõpma Aadu Marega ja neil sai viis poega ning kolm tütart kirikukirja. Esimene poeg Jaen suri 2-aastaselt; kaks järgmist poega Andrus (1792–1817) ja Mihkel (1795–1829) jõudsid küll naised võtta, kuid surid samuti noorelt. Vallalisena suri ka mõned aastad peale isa surma noorim poeg Juri Vaga (1805-32) ja peremeheks jäi Mihkli neljas poeg Jaak/Jakov Vaga. Lisame, et noorelt surnud Andrusest pärijaid ei jäänud, aga Mihkli neljast lapsest kasvas üles pärimisõiguslik Andrus/Andrei Vaga, kes pidas koolmeistri ametit ja tal oli Linnuse Villemilt võetud Kadri Mägiga ka 3 poega. Kaks neist surid lapsena, aga nende esimene poeg Maksim Vaga võis sajandi lõpupoole oma peremehe-õigustesse asuda, kuigi seda peaksid  selleaegsed kogukonnakohtu protokollid näitama.
Kauaaegsel peremehel Jaagul kasvas üles ainus poeg Tähve/Timofei Vaga (1825–1907), kes vist peale isa surma esialgu ka peremeheks jäi, kuid tema vanem poeg, 1858.a sündinud Ivan Vaga läks Rässa Tõnisele koduväiks ja noorem vend Mihail (1873–1923) jäi vallalisena koju sulaseks. Arvatavalt just sel ajal realiseeris koolmeister Andruse poeg Maksim Vaga ka oma pärimisõiguse, kuid ta suri keskeas ja alles tema esimene poeg, 1875.a sündinud Vassili Vaga sai 20. sajandil peremehe rolli asuda.
Maksim Vagal oli Mõegaküla Jaagult võetud esimese naisega neli tütart ja viis poega; 2 nooremat neist surid väikestena ja ema Mare suri 1895. aastal 45-aastaselt. Maksim võttis Igaküla Neo-Jaanilt veel teise naise, kellega 1897.a sündisid kaksikud Mihail ja Kristina, kuid Madis ise suri järgmisel aastal. Teise abielu kaksikud kasvasid Pärdi-Mihklil üles (nende ema suri 1918.a); Mihail Vaga läks hiljem Lõetsa Tõnisele koduväiks, aga kaksikõde Kristina oli oma vallaspoja Kaljuga Pärdi-Mihklil veel 1959.a rahvaloenduse ajal. Peremeheks jäänud 1. abielu vanemal pojal Vassilil kasvasid üles veel kaks venda: 1878.a sündinud Ivan asus hiljem Saaremaale (Öörikile) ja kolm aastat noorem Andrei oli viimasest kogudusenimekirjast oma naise Raissa Metsniidiga samuti maha tõmmatud (kogudusest lahkunud), kuid kuhu mindi, jääb siin välja selgitamata.
41,54-hektarine Pärdi-Mihkli talu oli kruntimisandmetes Vassili Vaga nimel. Tema kaks poega (Mihkel ja Ivan) jäid viimasesse sõtta; 1959.a olid Pärdi-Mihklile jäänud Vassel oma naise Raissaga (sünd. Kann), 85-aastane Vasseli vanem õde Ekaterina ja poolõde Kristiina poja Kaljuga. Viimane töötas hiljem Kõrkvere kalakombinaadis ja asus Kallaste Uiesaadu Adeele Saarkoppelile elukaaslaseks.
Uueks aastatuhandeks on vöörmünder Pärdi talu Mälast kadunud – Pärdi-Mihklilt ei ole teadaolevalt ka Mälas vabadikukohti tekkinud.

6. JAAGU-JURI

 Õuemärk
1674.a üleandmisaktis oli Mälas tekkinud üheadrane Mase Marte Hanus’e talu, mis rootsiaja lõpuks on kaheks pooldunud: ¾-adrane Mase Hans (kaardil nr.11) ja pooleadrane Mase Teffen (kaardil nr.15). Et Mase või Masi nimi esines varem Võlla mõisa rajamisega kadunud Urrika külas ja hiljem ka Mõegakülas, võib oletada, et Võlla mõisa asutamisel oli ehk vähemalt üks selle lisanimega peremees Urrika’st Mälasse toodud. Maasi nimi püsis 19. sajandil veel eespool jutuks olnud Pärdi-peredel, aga osa nende talude maast on katku järel taaskasutusse tulnud juba 1740.a paiku, kui Kansi mõis sai Tamse mõisalt ühe Jaagu (seni selgusetu, kas Külasemast või Nõmmkülast) ja Mälas peremeheks seadis. Meenutame, et algul toodud rootsiaegsel kaardil oli enam-vähem pärastise Jaagu-Juri kohal samuti talu kujutatud, aga arvestusüksusena oli 1744.a adrarevisjonis Kansi mõisal Mälas pooleadrane talu Massi Jaack, kus mees ja naine poja ning tütrega kirjas olid.
1756.a revisjonis oli juba peremeheks Massi Jacko Jurri ja talu jäi sajandivahetuseni Kansi mõisale kuuluma. Esimeste meetrikate põhjal paistab Juril olnud Simiste Valka Tooma tütrega neli poega ja tütar Riste. Siinjuures on Juri ja Eedu esimese poja, 1760. a paiku sündinud Aaduga seotud üks seni lahendamata mõistatusi. Nimelt on Aad abielumeetrika järgi 1790.a kolmandal advendi-pühapäeval laulatatud Simmo Mardi Aadu lesknaise Rõõdaga! Kõrve Mardi poeg Aad oli küll 1777.a abiellunud Levalõpma Aadu Rõõdaga, aga neil sündisid veel 1792.a poeg Juri ja 1794.a tütar Kadri ning Aad oli 1795.a loendis Mardi peremees! Jaagu-Juri Aadu aga ei märgi (peale esimese) enam ükski hingeloend. Mis temast sai ja kellega ta 1790.a laulatati, on ebaselge (parema puudumisel on andmebaasis pruudiks arvatud üks 1782.a Kansi mõisarahva hulgas kirjas olnud Rõõt, aga tema andmed on nii puudulikud, et ID-number 11116 kujutab andmebaasis sisuliselt "fantoom-isikut"!) Üks selleealine Aad on 1807.a maamiilitsasse võetud 12 Nurme mõisa mehe hulgas! Paraku ei ole Buxhövden suvatsenud seal peale meeste eesnimede ja vanuste täpsemaaid andmeid esitada! Nii tuleks ühe võimalusena arvestada, et Jaagu-Juri Aad võidi maakaitseväkke võtta?!
Jaagu ja Juri järglased said Suuremõisalt priinime UUSVESK. 1811. aastal oli peremeheks kinnitatud Juri teine poeg Laas Uusvesk (~1758–1829). Laasul oli kaks poega ja kuus tütart. Vanemat poega Tähvet hingeloendid ei märgi ja nähtavasti on ta noorelt surnud; noorem poeg Mihkel Uusvesk (1789–1846) jäi talus sulaseks, sest tütrele Eedule (1782–1858) tuli 1803.a koduväiks Juri-Matsi perepoeg Jaen Pauts ja tema paistab Laasu surma järel peremeheks kinnitatud. Laasu kaks nooremat venda Tähve ja Mart jäid vallalisteks ja olid talus sulastena kirjas nagu ka Laasu poeg Mihkel.
Jaanil ja Eedul sündisid viis poega ja 1834.a oli peremeheks juba nende esimene poeg  Juri/Georgi Pauts (1807–1863). Teine vend Tähve sai sajandi keskel Tähvenal peremeheks ja temast tuleb edaspidi veel juttu; kaks poega, Jaen ja Mihkel surid noorelt, kuid viies poeg Jakob (1827-51) jõudis ka aasta enne surma abielluda ning temast jäi õigeusku ristitud poeg Stefan, kes 1875.a abiellus ja kelle pere koguduse-nimekirjades ikka Mäla vabadike lõpus kirjas oli. Seni ei ole siiski õnnestunud välja selgitada, kas tal peale Jaagu-Juri või Tähvena sauna ka mõni oma eluase Mälas olla võis?!
Juri Pautsi kaks esimest last olid tütred, kes väiksena surid; seejärel sündisid pojad Aad ja Juri, kes täisikka jõudsid ning kolm nooremat poega surid taas väikestena. Viimasena sündinud tütar Elena suri ka 23-aastaselt vallalisena. Peremeheks jäi vanem poeg Aad/Aleksei Pauts (1836–1910); teine vend Juri on aga oma perega Rehematsi sauna asunud (hilisem Pärna).
Aadu ehk Sei Pautsil oli Mõisaküla Laasuga Jaani tütre Ristega viis poega ja kaks tütart. Esimene poeg, 1863.a sündinud Matvei võeti 21-aastaselt kroonusse ja sai teenistuses surma; teine poeg Ivan ehitas omale esimese ilmasõja ajal Posti osatalu ja kaks nooremat venda (Mihail ja Aleksei) jäid koju (eelviimane poeg Terenti oli lapsena surnud).
Mihail Pauts (1868–1930) võttis 20. sajandi algul Vanamõisa Väljalt naise (Elena Rull) ja sündisid kolm poega. Esimene poeg Aleksander suri noorelt; teine poeg Aleksei sai Kuressaares gümnaasiumihariduse ning oli hiljem Liival ja Simistes kooliõpetaja. Kolmas poeg Mihaili (1910-36) jäi mandril tööl olles õnnetult rongi alla ning viimaseks Jaagu-Juri peremeheks jäigi 1908.a sündinud Aleksei (Aleks) Pauts. Ta oli spordi-entusiast ja Mäla spordiseltsi asutaja ning muidu ühiskondlikult aktiivne, aga talutöö ei olnud loomulikult tema tugevaks küljeks. See jäi sõjaeelsel ajal rohkem naiste – ema Elena ja vallaliseks jäänud tädi Kadri õlule (Kadri olla viimset päeva oodanud, et “näeks ometi selle suma ka veel ära”!).
42,42-hektarine Jaagu-Juri talu oli kruntimisandmetes Mihail Pautsi nimel, kuigi kolmandik sellest pidi Posti Jaanile kuuluma. 1959.a olid Jaagu-Juril vallaliseks jäänud Aleks oma 83-aastase ema Elenaga ja siia oli asunud ka Posti Jaani tütar Akilina Pauts. Hiljem oli Jaagu-Juril veel mõnda aega Posti Vasseli tütar Laine, kes Pärase Poali Heino naiseks sai ja koht jäi Laine õe Elju (abielus Aleksejev) valdusse, kes selle Veerpaludele müüs. Viimased võõrandasid selle omakorda ühele soomlasele suvekoduks ja viimati 2010.a suvel Jaagu-Juri õues käies jättis elumaja juba üsna troostitu mulje....

POSTI

Jaagu-Juri vana Seiu (Aleksei) teine poeg, kroonuteenistusse jäänud Matvei noorem vend, Ivan Pauts abiellus 1889.a Viiraküla Poali-Andruse Jaani tütre Kristinaga (Vaha) ja ehitas sajandivahetusel omale külla tuleva tee äärde osatalu välja, mis siin olnud vana puust verstaposti järgi olla Posti nime saanud. Kui see post hiljem juba üsna pehkinud oli, olla omas külas kohta ka Mädapostiks kutsutud. Jaen olla hästi sepatööd tundnud, aga et Jaagu-Juri sepikoda viletsasse seisukorda oli jäänud, olla ta Ansu sepikojas töötanud. Ääsis tule üles saamiseks tagunud Jaen mõnd rauatükki nii palju, et sellest piibu sai põlema panna; siis oli juba lihtne piibus süsi hõõgvele ajada ja sellega ääsis tuli üles võtta.
Jaanil ja Ristel oli kolm poega ja neli tütart. Vanem poeg, 1890.a sündinud Vassili Pauts jäi kodus peremeheks, teine vend Mihail (1896–1984) sai Vabadussõjast osavõtu eest omale Lahekülas Aaviku asundustalu ja kolmas vend, 1904.a sündinud Timofei läks Leeskopa Mäele koduväiks. Jaani kolmest tütrest kaks – Raissa ja Elena surid noorelt; Akilina (1898–1984) jäi vallalisena hiljem Jaagu-Jurile.
Posti Vassel võttis Nõmmküla Kearu Mare tütre Juula (Tammik) naiseks ja sündisid kolm tütart ning poeg Valdek. Viimane läks peale sõda Orissaarde; vanem tütar Adeele asus Keila ja nooremad õed (Laine ja Elju) said hiljem ka mehele. 1959.a oli Vasseli lesk Juula tütre Lainega Postile kahekesi jäänud ja kui Laine Pärasele asus, müüdi koht ühele Viljandimaa mehele suvekoduks.

Sauna ja Pärna

Väidetavalt on Rehematsi saunas elanud Suures mõisas rehepapiks olnud Soonda Jaagu Mihkli poeg Tõnu/Terenti Kirves (1831-99), kes mõisast ka Rehematsi latsikoha sai, aga selle ehitasid alles Tõnu väimehed välja (vt. ka Suuremõisa lugu). Arvatavalt oli see saunakoht  siiski juba enne Tõnu Kirvest olemas ja järgmiseks püsivamaks asukaks võib siin pidada Jaagu-Juri Aadu/Aleksei nooremat venda Juri/Grigori Pautsi, kes hiljemalt 1880-ndatel oma perega on siia asunud (1892.a koguduse-nimekirjas kannab koht Sauna nime). Juril oli kahe naisega 14 last, kelledest enamus surid paraku lastena. Saunal kasvas üles Juri 2. abielu noorem poeg, 1890.a sündinud ja õigeusus Josifiks ristitud Joosep Pauts, kes hiljem sai Nurme mõisast Mannala asunikukoha ja temast võime veel Nurme loos lugeda. Juri esimese abielu poeg Villem (Vassili) abiellus 1897.a Lihulas ja jäi Matsallu; Hellama koguduse-nimekirjas leiame ka tema Lihulas ristitud lapsed – poja Georgi (1898) ja tütre Maria (1900).
Kui Siimuõue Andrus Sugul oli Rehematsi talu välja ostnud ja peale Andruse surma tema vanem poeg Mihkel pidi peremeheks jääma, on noorem vend, 1887.a sündinud Andrus Sugul saunakohal päris elumaja ehitanud ja arvatavalt sellest ajast kannab koht Pärna nime.
Andrusel oli Soonda Juri Raissa Äkkega tütar Alma ja poeg Lembit-Alfred. Viimase värbasid sakslased nn. piirikaitsesse; mingi korrarikkumise eest pandi ta kinni ja ta hukkus laagris. Kolhoosikorra tulles asus Alma Saaremaale (Kangruseljale metskonna raamatupidajaks) ja müüs koha Pädaste Peedu-Jaagu Joosep Toomile (1911-76). 1959.a rahvaloenduse ajal oli ainsaks Pärna elanikuks eespool jutuks olnud Veskimäe Ivani lesk Iida Sugul (Maripuu), aga tema on vist vanas eas sünnikoju Liiva Pendule tagasi läinud ja Toomid asusid Pärnale. Viimase maareformiga jäi Pärna koht Joosepi noorema poja Ahto Toomi valdusse.

7. (SIMMU)-MARDI

Õuemärk 
Praegune Mardi talunimi pärineb Raegma Kõrve Juri pojalt Mardilt, kes 18.s kolmandal veerandil rootsiaegse Mardi Simo Jürgen’i maal peremeheks seati. Selle juures on huvitav, et juba 1645.a maaraamatus oli Mäla suurim talu 1,5-adrane Pauly Mart, millest 1674.a üleandmisaktis on saanud ¾-adrane Pauli Marti Simo. Algul juba oli osundatud, et 1698.a kaardil Mardi Simo talu Poali-Jaagu perede naabruses (nr.19) asus ja ega me väga kindlalt ei saa väita, et just sellest rootsiaegsest talust  hiljem Kõrve Mardiga asustatud arvestusüksus jäi, aga nimemaagia mõttes on see intrigeeriv ja võib-olla saab tänane Mardi ennast (nime mõttes) tõesti varsti 400-aastaseks lugeda! Küsimus on seda huvitavam, et rootsiaegsel kaardil oli Mardi Simo ainus Simmu-niimeline Mälas ja sellenimelisi ei ole ka 18. sajandist teada, aga ometi on see veel 19. sajandil toponüümina (nii Mardi kui Uielu talunimena ja Siimuõue vabadikukoha nimena) käibel olnud!
Kõrve Juri poeg Mart on millalgi 18.s keskel Igakülast Terala Juri tütre Mare naiseks võtnud ja säilinud meetrikate põhjal võime nende kolmest pojast ning tütrest Inglist rääkida. Viimane poeg Jaen sündis veel 1764.a, aga ta suri paari-nädalasena. Teadaolev vanem poeg Aad  (~1757–1810) on 1795.a loendis peremeks märgitud, aga teine vend Juri (~1758-88) on noores eas surnud. Tema lapsed Mihkel ja Eed surid ka väikestena. Aadu kahest pojast ja kahest tütrest said täisealisteks vanem poeg Jaak ja noorem tütar Kadri. Priinimeks saadi 1820-ndatel VASKE.
1811. aastal oli Simmu-Mardi peremeheks Aadu poeg Jaak Vaske. Tal oli Paenase Ansu Eeduga (Auväärt) kolm poega ja neli tütart, kelledest esimene poeg Jaen suri 10-aastaselt, aga kuus last jõudsid abieluni. 1850. aastal on peremeheks Jaagu teine poeg Juri/Georgi Vaske (1814-92). Noorem vend Mihkel (1823-90) sai vanas eas omale Kansi mõisast latsikoha (see hakkas samuti Mardi nime kandma) ja Kansi loos on sellest Mihklist ka pisut juttu.
Juri Vaske naine Mare oli oma külast – Jaagu-Juri Jaani tütar. Neile sündis kuus poega ja neli tütart. Esimene poeg Mihkel/Mihail Vaske (1836–1903) jäi loomulikult kodus peremeheks. Teine poeg, 1844.a sündinud Madis abiellus 1870.a Linnuse Salu-Jaani Matsi tütre Ingliga; nende esimesed kolm last sündisid Muhus, aga 1880-ndatel on nad läinud Saaremaale (Jaani kihelkonda). Kolmas poeg Tähve/Terenti Vaske hakkas Võlla mõisalt Raugi Nõmme talu välja ostma; neljas ja viies poeg (Georgi ja Ivan) surid mõne-aastastena ja noorim poeg, 1858.a sündinud Aleksei Vaske  asus meespere kaotanud Võlla Mihklile ning temast on lähemalt Võlla küla loos juttu.
Mihkel Vaskel sündis Soonda Simmu Rõõdaga ainus poeg Mihail (1859–1901), kes koos isaga 1884. aastal talu väljaostu lepingu sõlmis. Ligemale 39-tiinune talu maksis 910 rubla ja 41 kopikat, mis 25 aasta peale tegi 36 rubla ja 41 kopikat aastas.  Noor Mihkel oli sajandi lõpul ka mingi aja Suurevalla vallavanemaks. Ta suri varases keskeas paar aastat isast varem, kuid Mihkli Elena Ristkokaga jõudsid tal kaks tütart ja poeg Mihail sündida. Viimane Mihkel ehk Mihkel “kolmas” Vaske jäi enne esimest ilmasõda Ameerikasse, et sõjamöllust pääseda. Kruntimisel oli 42,3-hektarine Mardi talu õdede Raissa ja Juulia nimel. Vanemale õele, 1886.a sündinud Raissale tuli Aljava Matsilt koduväiks Ivan Naaber ja nende pere jäi Mardile; noorem õde Julia abiellus Ansu Kaarli poja Aleksandriga (Noor) ja nad ehitasid omale Uie-Mardi pooltalu.
Raissa ja Ivan Naaberitel sündis 1908.a poeg Aleksander Naaber, kes jäi viimaseks Mardi peremeheks enne talumajanduse hävitamist. Ta abiellus 1935.a Rehematsi Akiliina Suguliga ja sündisid kolm tütart ning kolm poega. 1959.a, kui vanad veel elasid, oli Mardi üks rahvarohkemaid peresid Mälas – peale vana Ivani ja Iisa olid siin Sass ja Liina nelja noorema lapsega (Aime ja Ants olid juba kodust väljas). Ants asus hiljem Pärnu; noorem poeg Jaan õppis juristiks (uuel aastatuhandel EV prokurör) ja keskmine poeg Lembit Naaber jäi Mardi peremeheks. Pereisa Aleksander Naaber asus peale naise surma vanas eas Liiva Opmannile. Mardi majaplaani on 1953.a joonistanud nii vanem vend Ants kui noorem õde Aili.

UIE-MARDI

1922. aastal abiellus Mardi Mihkli noorem tütar Julia Vaske Ansu Kaarli poja Aleksander Noorega (1896–1978) ja ehitati välja Uie-Mardi pooltalu. Mardi hoonetest olla jäänud Juula kaasavaraks aidarait. Aleksander Noor oli vallatalitaja abi ja Muhu piimaühingu esimees ning tehnikahuvidega entusiast. Ta on ise ehitanud rehepeksumasina (peksukasti ja trumli; mootor oli küla peale ühine), turbahundi, puude juurimise mehanismi jmt.
1959.a olid Uie-Mardil Sass ja Juula poja Albertiga. Albert Noor õppis raadiotehnikat ja ehitas kooliajal, 1957.a Muhu (võib-olla ka Saaremaa) esimese televiisori. Töötanud hiljem Orissaares telefonijaamade seadistamisel, hakkas ta 1972.a kaluriks (tunnistatud “Saare Kaluri” parimaks rannapüügi-kaluriks) ja entusiastlik raadioamatöör on ta veel vanas eas. Albert on, muide, olnud ka siinkirjutajale põhiliseks informandiks Mäla küla hilisemate sündmuste osas ja temaga on “kooskõlastatud” siin esitatud Mäla põlistalude õuemärgid. Alberti emalt Juulalt on Koguva muuseumi töötajad omal ajal hulgaliselt Mäla pärimusi üles tähendanud, milledega Koguvas peaks võimalik tutvuda olema (mõned momendid tema mälestustest on ka käesolevas kasutamist leidnud, kaasa arvatud loo lõppu lisatud Mäla kohanimede loetelu).

8. ANSU

Õuemärk 
1698.a kaardil on praegusest Pärnast ehk veel pisut lõuna pool talu nr.18 – Hanso Hans, millest me jällegi nimemaagiale tuginedes arvame tänasegi Ansu nimi jäänud. Ilmselt sellest talust jäi adrarevisjonidesse Rehepapi Hansu nimega pooleadrane arvestusüksus, mis katku järel pool sajandit söötis seisis. Jälgides katku üle elanud Rehematsi pere koosseisu adrarevisjonides ja muidki kaudseid tõiku, võib uskuda, et 1760-ndatel omaette koormisi kandma hakanud ja 1778.a vakuraamatus ning esimeses hingeloendis peremeheks märgitud Rehepapi Jahn oli Rehematsi Matsi vend ja katku üle elanud vana Jaani poeg. Peale teda on Ansul veel kaks peremeest Jaani olnud ja nii kandis talu hingeloendite lõpuni ka Ansu-Jaani nime.
Säilinud kiriku-meetrikate ja esimese hingeloendi põhjal saame rääkida Jaani kolmest pojast ja 12-aastaselt surnud tütrest Kadrist. Jaani naine Tiiu oli pärit Paenaselt (Sea Matsi tütar). Nende vanem poeg Juri (~1742-75) suri noores eas. Tema naine Rõõt sai Raegma Kustale uuesti mehele ja seal kasvas üles ka Juri ainus poeg Jaak, kes hiljem Mõegaküla Tähvenal mõne aja peremees oli (sai priinime ÕUE), aga neist asjust on Raegma ja Mõegaküla lugudes lähemalt juttu.
Jaani ja Tiiu nooremad pojad Laur (~1750-89) ja Jaen (~1754–1803) olid esimeses hingeloendis Ansul kaks juba abielus perepoega ja võimalik, et Laur isa surma järel ka peremeheks kinnitati, kuid ta suri samuti varases keskeas ja 1795. aastaks oli peremeheks kinnitatud noorem vend Jaen. Laurist jäi ainus poeg Mihkel (1786–1861), kes sai priinimeks SUGUL ja Lauri tuleb Muhu Sugulite esiisaks arvata. Lisame, et Mihkel Sugul oli eluaegne Mardi sulane, aga Sugulite “tüvitaluks” tuleks pigem Ansut arvata. Mihkli järglastest tuleb aga edaspidi veel Rehematsiga seoses juttu, mis ju õigupoolest nende rootsiaegne algkodu oli!
Ansul peremeheks jäänud Jaen “kolmas” suri ka umbes 50-aastaselt. Tal oli Raegmast võetud Marega neli poega ja kolm tütart. Vanem poeg Juri (1781–1824) oli vigane. 1811.a loendis, peale kolmanda Jaani surma, nimetatakse tema teist poega – Jaen “neljandat” (1784–1817) juba gegenwärtig Wirth ning 1816.a ongi ta hingeloendis Ansu peremeheks märgitud. Juri ja Jaani nooremad vennad Andrus ja Mihkel võeti aga nekrutiteks ning nende saatus on teadmata.
Paraku suri Ansu “neljas” Jaen jällegi 33-aastaselt. Tal jõudsid Lehtmetsa Aadult võetud Marega poeg Mihkel ja kolm tütart sündida, kuid Mihkel oli isa surma järel alles 7-aastane. Vigasel vanemal vennal Juril sündis Päelda Laasu Marega ka neli poega, aga nemadki olid alles lapseeas. Juri esimene poeg, 1812.a sündinud Andrus võeti hiljem jällegi nekrutiks; Juri teine poeg Mihkel suri 19-aastaselt ja 1823.a sündinud kaksikutest kasvas üles vaid Ansu “viies” Jaen (1823-55), kellel kahe naisega jõudsid poeg ja tütar sündida, kuid mõlemad surid väikestena.
1820. aastal toodi Igakülast Ansule nn. reguleerimistega Igakülas vabadikuks jäänud Peetri-Jaani Laur oma perega ja kõik senised ning uued Ansu inimesed said priinime PRUUL. Siinkirjutaja arvates võib selle Lehtmetsa Andruse perekonnanime panekut Mälas sellega seletada, et Jaani lesk Mare oli Lehtmetsas sündinud  ja nüüd talus n.ö. järjepidevuse kandja. Ta sai Igaküla mehe Lauri kolmandaks naiseks ja kuigi Mare isa Aadu järglased said Simiste Jõe-Poalil hoopis priinime JÕGI, paistab muudelgi juhtudel, et veresugulust (mille arvestamist nimepaneku reeglid tegelikult nõudsid) on pahatihti üsna seletamatul kombel  arvestatud.
Laur Pruul laulatati 1820.a Ansu Jaani lese Marega ja neil sündis järgmisel aastal veel tütar Eed, kes 1844.a ka mehele sai. Laur oli vist surmani Ansul peremees. 1846. aastaks oli pärimis-õiguslik Jaani ainus poeg Mihkel (1810–1858) küll ammu täisealine ja perekonnainimene, aga peremeheks on siiski kinnitatud Lauri poeg esimesest abielust Mihkel/Mihail Pruul (1801–1853). Temal sündisid ainult kolm tütart ja vanemale tütrele Eedule (õigeusus Mavra) tuli 1850.a koduväiks Soonda Matsi juurtega küla-kooliõpetaja Aadu Äkke, kes peale äia surma ka Ansu peremeheks sai.
Aadul ja Eedul sündis viis poega ja kuus tütart, aga suurem osa neist surid väikestena; täisikka ja abieluni jõudsid vaid esimene poeg, 1851.a sündinud Mihail ja üks tütardest – Ruudu (1866–1970), keda võib üheks Muhu vanimaks elanikuks pidada (pisut jäi 104 aastast puudu!). Mihklil ei olevat isaga head läbisaamist olnud – küllap olid mõlemad parajalt isepäised. Mihkel oli ilmselt ettevõtlik mees ja üritas tellisevabrikut rajada, aga suurt edu ta ettevõtmisel ei olnud. Teda võib aga Metsa koha asutajaks pidada, kus ta oma tellisepõletamise ahjud ehitas. Ei ole teada, kas vana Aadu jõudis talu välja osta, aga selle olla ta ainsale üles kasvanud tütrele Ruudule jätnud. Viimane sai 1894.a Viiraküla Tiiriki-Mihkli juurtega Orbuse Kaarel Noore naiseks.
Orbuse Kaarel oli noorena Riias Jakob Ranna (Pädaste mõisa teenistuses ning Simistes küla-kooliõpetajaks olnud Juri Ranna kolmas poeg) kompanjoniks ja õpilaseks, kellelt ta oma loomupärasele insenerivaistule täienduseks palju praktilisi laevanduse-kogemusi omandas. 1880-1890 oli Kaarel Muhu uisu kippariks, seejärel Maasimõisa paruni auruluubi masinistiks ja Riia, Tallinna ning Liibavi vahet sõitvatel purjelaevadel kapteniks. Aastail 1885-92 olla ta kolm reisi käinud Saksamaalt piiritust toomas. Peale selle oli Kaarel tuntud laevaehitaja. Tema juhtis Koguva meeste 2-mastilise “Hildegardi” ehitamist 1921. aastal ja “Tuleviku” ehitamist 1923. aastal. Kaks Suure väina uisku on samuti Kaarli ehitatud. Ühtlasi jäi ta mitmete laevade osanikuks (jõe-aurulaev Betty, mis vedas Lätis reisijaid üle jõe; kiviveo-laev Elisabeth, kus ta ise ka kaptenina sõitis jne.) Loodetavasti saavad Kaarli tegemised tema pojapoegade – eespool nimetatud Uie-Mardi Albert Noore ja onupojast kapteni Ansu Ilmar Noore poolt lähitulevikus ka üksikasjalikumalt kirjalikult jäädvustatud.
Peale ilmasõda asusid Kaarel ja Ruudu Ansule. Neil oli Orbusel kolm poega ja kolm tütart sündinud. Vanem poeg Aleksander ehitas hiljem omale eespool juba jutuks olnud Uie-Mardi osatalu; 1898.a kaksikuna sündinud Vassel õppis Peterburis merekoolis ja jäi revolutsiooni järel kodusõja rinde taha, kuid sai siiski optsiooni korras Eestisse tagasi ja elas hiljem Tartus (kaksikõde Marie elas ema Ruuduga viimati vallalisena Ansul). Noorem poeg Artur Noor (1903-90) lõpetas Kuressaare merekooli ja sõitis ennast kapteniks; vanas eas oli ta Virtsu sadama kapteniks. Ka Arturi poegadest – Kalev-Kaarli (1939 - 2012), Henn (1940) ja Ilmar (1941) said meremehed. 1953.a olid kõik kolm venda Liiva koolipoisid ja nooremad vennad Henn ning Ilmar on mõlemad ka selleaegse maja plaani joonistanud.
Kruntimisandmetes oli 41-hektarine Ansu talu Kaarel Noore ja Ksenia Elmeti kaasomandis. See tähendab, et vastu vana Aadu Äkke tahtmist oli talu kruntimisel siiski jagatud (Ksenia ehk Senni oli Metsa Mihkli pojatütar ja sellest veel edasises) ning Metsat võib selles mõttes Ansu osataluks lugeda.
Seda, kui mitmeid kordi on 1760-ndatel keset küla taastatud talu hooneid ümber ehitatud, on raske kokku arvata. Siinkirjutajal on seegi teadmata, kas viimane tulekahju Ansul oli veel vana Aadu Äkke ajal, kui rehalne olla nii uuesti üles ehitatud, et endine küla kaev Ansu õue jäi. Kui küla-rahvas selle üle pahameelt avaldanud, arvanud peremees, et “ega mul sellest kaevust lugu ei ole – võtke ta kaenlasse ja viige minema”! Värava taha ehitatud hollandi-tüüpi tuuleveski oli Kaarel Noore ja poja Aleksandri kätetöö. Kaarel oli ostnud 1913.a Võlla mõisa veski, mis siin uuesti üles ehitati. Kruubimasina oli ta saanud Viiraküla Toomu-Aadu Jaen Saarikult. Veskis sai ka reht peksta ja puid saagida. Kolhoosiajal see üks väheseid Muhu hollandi tüüpi tuulikuid lammutati.
Kunagi on Ansu õuest läbi käinud Ahendast Kesse peale minev talitee. Uue aastatuhande algul on siin kapten Artur Noore noorema poja Ilmari suvekodu; keskmine vend Henn üritab kuuldavasti emakodu, Kansi Luha kohta taastada – antagu neile selleks aega!

METSA

Millal Ansu Aadu esimene poeg Mihail Äkke omale Mihkli taha metsa eluaseme rajas, ei selgu olemasolevaist dokumentidest kuigi täpselt, aga arvatavalt selleks ajaks, kui ta Rässa Tümina (Vesiaa) Tõnu tütre Ingli (Elena Lasn) 1880.a naiseks võttis, võis tal oma telliseahjude juures ka eluase valmis olla – seda enam, et isaga kodus läbisaamine kehvapoolne oli. Paraku suri Mihkli esimene naine juba järgmisel aastal järglasteta ja 1887.a võttis ta Rootsiverest Ridasi Sildule asunud Laas Tarvise tütre Ruudu teiseks naiseks. Temaga sündisid kolm poega ja tütar Elena.
Vanem poeg Vassili Äkke (1888–1914) abiellus enne esimest ilmasõda Pärase Andruse Kadriga (Ekaterina Ausmeel, s.1990) ja sündisid poeg Joann (Ivan; suri 11-aastaselt tiisikusse) ning tütar Ksenia (1915). Nähtavasti võttis tiisikus ka Vasseli ja tema naise, aga Senni abiellus 1935. aastal mandrimehe Eduard Madise p. Elmers’iga ja seesama Ksenia Elmers-Äkke oli ka kruntimis-andmetes Ansu koha kaasomanik. Elmersid müüsid siiski oma osaku maha ja läksid mandrile. Mis Vasseli 1892.a sündinud õest Elenast ja nooremast vennast Alekseist sai, on ebaselge (viimases koguduse-nimekirjas olid nad veel Metsale märgitud); Vasseli teine vend Anton (1890-95) oli juba 5-aastaselt surnud.
Õigupoolest realiseerisid Elmersid oma alles välja ehitamata osatalu tükkidena: põllumaid olla ostnud Mardi ja Pärdi-Mihkli; aidamaja sel ajal oma Mihkli-Juri osatalu ehitanud Georgi Ristkok jne. Endise Metsa maja ostis Rehematsi Mihkli teine poeg Aleksander Sugul, kes asus siia oma kolmandik-talu rajama (ehitas teisele poole teed uue maja), kuid koht jäi endiselt Metsa nime kandma.  
Aleksander Sugul (Metsa Sass) abiellus 1935.a Mardi Ivani tütre Anatoliaga (Tooli Naaber) ja nende uus elumaja Metsal sai valmis üsna enne viimast sõda. Jõudsid sündida poeg Johannes ja kaks tütart; vanem neist suri imikuna. Sass jäi sõtta ja lapsed kasvasid emaga üles. 1959.a oli Metsal kirjas Anatolia Sugul poja Johannesega; 1938.a sündinud tütar Linda, kes 1953.a talvel Liiva koolitüdrukuna oma kodu plaani on joonistanud, oli juba kodust väljas.
Juhan abiellus Kansi Käspri Aimega (Saksakulm) ja neil oli kaks tütart ning poeg Indrek. Hiljem asuti nooremate laste Indreku ja Maarega Kansi Käsprile; Metsale jäi vanem tütar Leena (abielus Päll). Leena pojast pidavat Metsa koha pärija saama.

Siimuõue

Ansuga seoses peaks meenutama veel pärimustes räägitavat Siimuõue kohta, mis arvatavalt kujutas Mardi sulase, Ansu Lauri poja Mihkel Suguli eluaset kuskil Ansu ja Mardi vahel. Mihklil oli Igaküla Ennu-Laasu Juri tütre Tiiuga neli poega ja kaks tütart. Esimene poeg Aadu suri 3-nädalaselt; kaks järgmist poega – Andrus ja Jaen asusid 1860-ndatel Rehematsile ja neist tuleb edaspidi veel juttu, aga noorem poeg Mihkel (1842-65) suri 23-aastaselt. Ilmselt on Siimuõue vabadikukoht juba 1860-ndatel kadunud, aga kuulduste järgi võib see uuel aastatuhandel Uielu ja Mardi vahel taastatud saada!

9. KITSE-MIHKLI

(Õuemärk teadmata)
Jaagu-Juriga seoses juba viitasime 1698.a kaardi läänepoolsemale talule nr.12, mille peremehe oleme kaardi eksplikatsiooni-tabelist Lepse Mihklina välja lugenud. Sellest talust paistab jäänud 18. sajandi adramaa-revisjonidesse 3/4 adramaa suurune Ketze, Kotze ja Kötze, aga 1750-ndatel ka Kitze Mihkli nimega söötis arvestusüksus. Nagu enamus katku ajal sööti jäänud maid Mälas, on seegi tulnud kasutusse alles 1760-ndatel ja 1778.a Kansi mõisa vakuraamatus ning esimeses hingeloendis on selle peremeheks märgitud Kitzi Michli Tönnis, keda mõnesuguse tõenäosusega võib katku üle elanud Jaani-Andruse vana Juri pojaks arvata (vt. ka Jaani-Andruse juures toodud skeemi). Esimesest hingeloendist selgub, et Tõnise naine Riste oli Kaegu Tõnise tütar ja nende viiest pojast ning vähemalt kahest tütrest on hingeloendis kirjas neli poega ja noorem tütar Eed. Esimene poeg Andrus oli 6-aastaselt surnud ja järgmises (1795.a) loendis on peremeheks Tõnise teine poeg Mihkel (1765–1821), kusjuures noorem vend Jaen paistab noorelt surnud. Mihklil sündisid Paenase Matsilt võetud Ingliga kolm tütart ja 1801.a poeg Andrus, kes 16-aastaselt suri. Sajandivahetusel on peremeheks kinnitatud Mihkli noorem vend Juri (1768–1841), kes vist surmani peremeheks jäi. Talunimeks kinnistus aga (vähemalt hingeloendites) rootsiaegne Kitse-Mihkli nimi, kuigi kiriku-meetrikates võib ka Tõniset talunimena täheldada.
Vana Tõnise neljandast pojast Jaagust sai nn. reguleerimiste käigus Nurme mõisa vabadik Rässas ja tema järglased said priinimeks RÄIMES, aga Kitse-Mihkli ehk Tõnise inimesed Mälas said priinimeks KAO. Samasugune nimi pandi Külasema Kingisepal ja Paenase Andrusel ning nende külade ja Linnuse lugudes on seda vanaks Linnuse toponüümiks arvatud. Seni on aga selgusetu, kuidas või miks see nimi ka Mälasse jõudis?
Juri Kao oli 18.s lõpul Pädastest Loa (Luha) Tõnise tütre Mare naiseks võtnud (muhu meetrikais nende laulatust ei ole!) ja neil sündis ainus poeg Andrus ning neli tütart. 1850.a loend enam peremeest ei märgi, kuigi Andrus Kao oli 1828.a Igakülast ühe lapsega Rõõda naiseks võtnud, kellega tal ka kaks poega sündisid. Hingeloendis oli Andrus veel elavana kirjas, kuigi ta sama aasta augustis suri. Nimetatud Rõõt oli 1826.a loendis Igaküla Mihkli-Aadul (sel ajal Lepiku-Mihkli) tüdrukuks ja kandis kummalist priinime EITEA. Ta oli ühe Ingli ja Pädaste mõisa teenistuses olnud Tõmba Jaagu vallaslaps ning Rõõdal omakorda oli Viiraküla Lauritse Mardiga vallastütar Mare sündinud, kes hiljem Kao nime kandis ja 1854.a Rootsivere Kästiki-Laasu Mihkli teiseks naiseks sai.
Andrus Kao vanem poeg Juri (1829-37) suri 8-aastaselt ja 1834.a sündinud noorem poeg Mihkel võeti 1854.a nekrutiks ning jäi arvatavasti Krimmi sõtta. Andruse naine Rõõt oli juba 1844.a surnud; Andrus, nagu öeldud, suri 1850.a ja viimases hingeloendis olid tallu jäänud vaid kaks Andruse vanatüdrukust õde Riste ja Kadri. Sellega oli talu juba 1850-ndatel teovõimetuks muutunud ja mis Suuremõisa rentnik (enne uute talurahvaseaduste tulekut) seniste talu maadega peale hakkas, ei ole selge.
1920-ndatel rajas siia oma osatalu Tähvena Aleksander Pauts, aga sellest on mõtet edasises Tähvenaga seoses rääkida, sest peale võib-olla Tõnismäe nime ei ole sellel kunagise Kitse-Mihkli kohaga midagi ühist.

10. REHE-MATSI

 Õuemärk
Rehematsi on Jaani-Andruse kõrval teine Mäla talu, mis inimeste mõttes nälja- ja katkuaja on üle elanud, sest paistab, et 1713.a protokollis koormisi kandnud Rehepapi Jaan, on sama peremees, kelle talu nr.10 rootsiaegsel kaardil (ühena neljast) veel Audemäe põldude keskel oli. Kas hilisema Rehematsi kohale asuti juba Põhjasõja ajal või millalgi 18.s jooksul, jääb ebaselgeks, aga 100 aastat hilisemal kaardil (EAA.2072.3.357) näeme talu numbriga 8 juba üsna ootuspärasel kohal külas.
1731.a adramaa-revisjonis oli Rehematsil peremeheks Jaani poeg  Matz, kes veel esimeses hingeloendis 70-aastaseks märgitud peremehena kirjas oli. Matsil on teada kolm poega, kes kõik ka abiellusid, aga nende lapsed surid enamasti lapseeas ja mehed ise samuti varases keskeas. Matsi vanem poeg Jaak suri 1774.a ja tema samal aastal sündinud ainus poeg Jaen võeti 1807.a maakaitseväkke. See Jaen oli 1799.a abiellunud Vanamõisa Simmu sulase Juri tütre Ingliga ning neil sündisid poeg ja tütar, kes nüüd orbudena üles kasvasid. Ingel sai hiljem Raegma Aadule mehele, aga Mart oli hiljem Rässas Nurme mõisa hing ja kandis perekonnanime VIND. Et ta oli ainus priinime saanud vanade Rehematsi meeste järglane, on see nimi “tagasiulatuvalt” kõigi vana Matsi järglaste tinglikuks priinimeks pandud.
Matsi teine poeg Juri (~1755-89) ja tema kolm last surid 1789.a puhkenud rõugeepideemia ajal  ja 1795.a oli peremeheks Matsi kolmas poeg Jaen (~1758–1800). Tema tütar Ingel sai mehele, aga kaks poega surid jällegi lapseeas ja sajandivahetusel on Rehematsile toodud Raegma Kõrve senise peremehe Aadu pojad Andrus, Jaen ja Juri, kes hiljem said omale priinimeks TARGEM. Lisame, et sel ajal toimus Raegma Kõrvel täielik inimeste vahetus. Katku üle elanud vana Juri vanem poeg Mart oli juba varem eespool jutuks olnud Simmu-Mardil peremeheks pandud; teine vend Aad oli esimese hingeloenduse aegu veel Kõrvel peremees ja arvatavalt seal ka suri – surmakanne meetrikas on leidmata! Tema vanem poeg Andrus asustati Rehematsile ja nooremad pojad esialgu Linnusele, kus noorim neist – Aad jun.sai peremeheks ja hiljem priinime MERKA. Vana Juri kolmas poeg Mihkel oli 1795.a veel Kõrvel peremees, aga tema poeg Tähve (sai priinime TREIEL) pandi uue sajandi algul samuti Mälas peremeheks (temast tuleb Tähvenaga seoses juttu) ja Kõrvele asustati hoopis senised Võlla Nõmme inimesed, kes siin pärastpoole priinimeks KÕRV said.
Kõrve Aadu poeg Andrus Targem oli 1811.a loenduse ajal Rehematsil peremees ja siin olid nüüd kirjas ka eelmises loendis Linnusel olnud nooremad vennad Jaen ja Juri. Jaen võeti paljude hulgas 1807.a nn. maamiilitsasse ja temast ei ole rohkem midagi teada. Tema Linnusel sündinud kaks poega olid väiksena surnud ja naine Mare (Aljava Mihklilt) hiljem Nurme mõisa vabadik. Kolmas vend Juri oli 1803. aastal Raegma Mardi Lutsiga abiellunud ja neil oli kolm poega ning kaks tütart (peale Lutsi surma oli Juril veel Kitse-Mihkli Marega vallaspoeg Andrus, kes küll nädalaselt suri).
Peremees Andrusel poegi ei olnud ja 1834.a loendis enam peremeest ei märgitagi, kuigi vend Juri Targem (1771–1842) perega siin endiselt kirjas oli. Juri teine poeg, 1807.a sündinud Andrus oli sel ajal juba Sepal sulaseks ja tema poeg Madis asus hiljem Soonda Lauri-Aadule. Viimastes hingeloendites on Rehematsile (hingeloendites endiselt Rehepapi) jäänud Juri poeg Mihkel Targem (1804–1859) oma perega, kuid kinnitatud peremeest ei märgita endiselt. Mihkel oli 1825.a abiellunud Raegma Kusta Juri tütre Ristega ja neil oli kolm poega ning kolm tütart, kelledest abieluni jõudsid vaid vanem poeg Mihkel jun. Targem ja tütar Kadri. Esimeses Hellama kogudusenimekirjas on noore Mihkli pere (koos emaga) juba Konksil ja Rehematsile on asunud senise Mardi sulase, Siimuõue Mihkel Suguli (1786–1861) pojad Andrus Sugul (1829-93) ja Jaen Sugul (1837-97). Ilmselt teadis eluaegne sulane Mihkel Sugul (Rehematsi Matsi venna Jaani otsene järglane) hästi, kuidas tema vaaronu Matsi järglased olid Rehematsil “ebaõnnestunud” ja soovis nüüd, et tema pojad selle talu oma valdusse saaksid. Targemad on hiljem küll ka toimunu pärast protestinud – näiteks leidub Saaremaa Maakohtu fondis 969 1882.a kohtuasi “Targem contra Suggul” (nim.1, säilik 92), aga nähtavasti edutult ja lõpptulemusena jäigi Rehematsi talu Sugulite valdusse.
Talu väljaostmise üksikasju ei ole siinkohal teada, aga peremeheõigused on jäänud vanemale vennale Andrus Sugulile, kellel Pärdi-Andruse (Niidi) Juri tütre Marega (Metsaalt) kasvas üles kaks poega ja tütar Juula (kolm poega surid ristimata). Peale isa surma 1893. aastal olid Andruse pojad, 1881.a sündinud Mihkel ja kuus aastat noorem Andrus alles alaealised ja vallakohtus on kinnitatud leping, millega Mihkli täisealiseks saamiseni jäi talu teise venna Jaani esimese poja Jaen Suguli hooldada. Lisame, et vana Siimuõue Mihkli nooremal pojal Jaanil oli ühe Saaremaalt võetud Tiiuga (Torn) seitse tütart ja kaks poega. Neist kaks tütart ja mõlemad pojad said täisealisteks: juba nimetatud vanem poeg – Jaen Jaani poeg Sugul soetas omale hiljem, kui Rehematsi talu vennapojale Mihklile jäi, Pädaste mõisast Jaani koha; noorem vend, 1882.a sündinud Villem sõitis merd, ostis ka Pädaste Sepa talu, kuid lõpptulemusena jäi Ameerikasse. Mõlemast neist on pisut juttu veel Pädaste küla loos.
20. sajandi algul sai Andruse poeg Mihail Sugul Rehematsil peremeheks; tema noorem vend, 1887.a sündinud Andrus ehitas omale vanal sauna-kohal elamise, mis edaspidi Pärna nime kandis ja millest juba Jaagu-Juriga seoses juttu oli. Siinkohal peaks lisama, et peremehe Mihkli surma järel olid tema vanemad pojad Isaak ja Aleksander taaskord lapseohtu ja arvatavalt oli onu Andrus seni Rehematsil peremehe eest, kuni vennapojad ise meheikka jõudsid.
Kruntimisandmetes oli 41,77-hektarine Rehematsi talu jäänud Mihkli nimele, aga kuidas pojad ja onu Andrus seda hiljem jagasid, see dokumentides ei kajastu. Mihklil oli Kansi Luha Madise tütre Juula Keskülaga viis tütart ja neli poega: Iisak, Vassel ja Artur jäid koju, aga teine poeg Aleksander ehitas omale enne viimast sõda osatalu eespool juba tutvustatud Metsal. Vennad Iisak ja Artur (nagu Metsa Sasski) jäid viimasesse sõtta ja peale sõda sai Vassili Sugul (1912–1985) terve talu “Kalevi” kolhoosile anda, mille esimeseks esimeheks ta ka soostus olema. 
1959.a oli Vassel oma Keilast pärit naisega (Hilja Kaarli t.), vanema tütre Silvi ja nooremate laste Mihkli ning Sirjega Rehematsi 5-liikmeline pere. Kokku oli Vasselil kolm poega ja neli tütart – vanem poeg Mati asus üsna noorelt Saaremaale ja 1944.a sündinud teine poeg Arvid oli aastaselt surnud. Viimase maareformiga jäid kohta jagama Vasseli  noorem poeg, 1950.a sündinud Mihkel Sugul ja Kuressaares elav õde Sirje.

Niidi ja Uieniidi

Mäla Raegma-poolsetest vabadikukohtadest võib Niidit üheks vanimaks arvata, sest nn. reguleerimiste ajal 18./19. sajandivahetusel Rehematsil peremeheõigused kaotanud Jaani 14-aastaselt surnud poja Mihkli surmakandes 1807. aastal on isaks märgitud Nidi Jaan! Nii tuleb arvata, et katkujärgse Rehematsi Matsi poeg Jaen juba sel ajal, kui tulevased Targemad Kõrvelt Rehematsile toodi, omale Mälast Raegma mineva tee äärde vabadikukoha on teinud.
Eespool oli aga jutuks, et Pärdi-Andruse sulane Juri Metsaalt või tema järglased on sajandi keskel või teisel poolel Maasiõuelt Niidile asunud, sest esimeses Hellama koguduse-nimekirjas on Juri lesk – Linnuse Eemu Tõnise tütar Ingel (1815-75) oma kolme noorema lapsega Uueniidile märgitud. Kokku oli Juril ja Inglil kuus poega ning kaks tütart sündinud, aga neli vanemat poega ja teine tütar surid lapseeas. Varasemas juba tõdesime, et ka Juri eelviimane poeg Aleksei (1855-73) suri 18-aastaselt ja tütar Mare sai Rehematsile asunud Andrus Suguli (1829-93) naiseks. Ei ole küll selge, kas ja kui kaua Andrus enne Rehematsile asumist Niidil elas, kuid ilmselt on sajandi lõpukümnendeil Niidi koht veel “elus püsinud". Andruse tütrele Juulale tuli 1910.a koduväiks Kansi Tõnise Timofei Pere teine poeg Ivan Pere ja kruntimisandmetes oli väike 0,29-hektarine Uueniidi maaüksus Juulia Pere (sünd. Sugul) nimel.
Timmul ja Juulal oli kaks tütart: 1918.a sündinud Sinaida suri noorelt; kolm aastat noorem Salomonia ehk Salme läks viimase sõja järel mandrile ja 1959.a loenduslehtedel Niidi kohta Mälas enam ei esine.
Lisame, et käesolevas on nimme Niidist kaks korda räägitud – eespool Pärdi-Andruse ja Siimuõuega seoses ning siin seda algselt Rehematsi vabadikuks arvates, kuigi kaardile on see nn. verstakaardi põhjal ühe kohana kantud, mis pisut enne Raegma ja Kõrvele mineva tee hargnemist asus.

Konksi

Kui Siimuõue Sugulid hakkasid Rehematsit välja ostma, on Mihkel/Mihail Targem omale Raegma tee äärde vabadikukoha ehitanud. Millega seoses see Oina-Rässa metsavahikohaga samasuguse nime sai, jääb siin siiski teadmata.
Mihkel oli 1853.a abiellunud Soonda Peetri Marega (Väärtnõu) ja neil oli kolm poega ning kaks tütart (esimesed lapsed sündisid kindlasti Rehematsil). Vanem poeg, 1855.a sündinud Andrei Targem abiellus 1884. aastal Jaani-Andruse Ekaterina Ausmehega, aga lapsi neil meetrikais ei ole. Ilmasõja-aegne nimekiri märgib Konksil veel vaid Andruse leske Ekaterinat ja mingi aja on siin elanud Ansu (Metsa) Mihkel Äkke naiseks saanud Laas Tarvise tütre Ruudu vallaspoeg Jaen/Ivan Tarvis oma perega (kolm tütart ja poeg Artemi). Kruntimisandmetes oli 0,17-hektarine Konksi maaüksus kellegi Targem K. nimel, aga kellega tegemist on, jääb selgusetuks! Ilmselt kadus koht hiljemalt enne viimast sõda, aga Konksi kaevu karjamaal teati veel uue aastatuhande algulgi.

11. JAANI-ANDRUSE (JAANI)

Õuemärk 
Jaani õues peaks kultuurkiht küll õige “tüse” olema, sest see on ainus Mäla talu, mis ehk hiljemalt taaniajast enam-vähem oma kohal on püsinud. Andrusse Jurri talu esineb nii 1674.a üleandmisaktis, 1698.a kaardil (nr.13) kui ka 18.s adrarevisjonides 1750. aastani. Näljahädad ja katku on talu ka üle elanud ja 1713.a Güldenstubbe protokollis on talus 3 tööealist meest ja sama palju naishingi. Üks rahvarohkemaid oli talu terve 18.s esimese poole (1750.a koguni neli tööeas meest). Kuigi Jaani-Andruse mehed olid pikaealised, pidi rootsiaja keskelt alates siiski vähemalt kaks järjestikust Juri peremeesteks olema, kelledest teine Juri siis ka nälja- ja katkuaja üle elas. Viimane Juri paistab 1756. aastaks peremehe rolli andnud kasuemale Inglile (Kaegu Tõnise tütar; ~1705-95) koduväiks tulnud Jaanile (Andrusse Jurge Jahn) ja edaspidi jäid peremeesteks koduväi Jaani järglased. “Noore” Juri pojast Andrusest sai hoopis Linnuse Eemu peremees, aga venna Jaani käekäik jääb dokumentides selgusetuks.
Lisame, et vana Juri poegadest Tõnisest ja Matsist said 1760-ndatel omaette peremehed – Tõnis eespool jutuks olnud Kitse-Mihklil ja Mats edasises vaatluse alla tuleval Juri-Matsil. Toome siin nende mõneti oletuslike “arengute” selgituseks ka ühe skeemi:

Jaani-Andruse

“Noor” Juri suri 1781. aastal (vanuse asemel märgib meetrika: ein alter Wirth, vor der Pest geboren), kusjuures koduväi Jaen oli neli aastat varem surnud. Juba 1778.a vakuraamatus, aga ka esimeses hingeloendis 1782.a oli peremeheks Jaani poeg Andrus (~1737–1827), kelle järglased saavad priinime AUSMEES. Peale Andruse oli Inglil ja Jaanil ka neli tütart, kes hingeloenduste ajaks juba kõik olid mehele saanud.

Andrusel oli Koguva Smuulide soost Eeduga viis tütart ja kolm poega. Vanem poeg Mihkel (1776-99) suri noores eas, kuid temastki jäi kolm tütart, kes kõik abieluni jõudsid. Nii võib Jaani-Andruse “verd” naisliinis Muhust üsna palju leida, aga siinkohal ei hakka me seda lähemalt analüüsima.
1826. aasta hingeloend nimetab selleaegset vanimat muhulast Andrust veel peremeheks, kuigi juba 1811.a loendis oli ta tunnistatud alt und unvermögend ja peremeheks oli juba siis Andruse noorem poeg Aad Ausmees (1774–1846). Andruse ja Eedu teine poeg Jaen suri aastaselt.
Aad oli 1798.a abiellunud Aljava Matsi Mardi tütre Ristega ja neil oli viis poega ning kolm tütart. Esimene poeg Juri ja kolmas poeg Andrus surid imikutena; teine poeg Jaen (1802-30) suri ka noores eas; temast jäi ainus poeg Andrus Ausmees (1823-71), kes viimastes loendites küll Jaani-Andrusel esikohal kirjas oli, kuid peremeheks ei ole teda kinnitatud (tema kaks poega surid väikestena ja kaks tütart said mehele). Peale Jaani poja Andruse olid viimases loendis talus kirjas Jaani nooremad vennad, 1809.a sündinud Aadu ja kaks aastat noorem Mihkel (1811–1885) oma peredega. Aadul oli vaid kolm tütart ja pärimisliin läks hiljem noorema venna Mihkli järglastele.
Mihklil oli Igakülast võetud Rõõdaga kolm poega ja kolm tütart. 1860-ndail aastail ehitas Mihkli vanem poeg Madis Ausmees omale üle tee (Rehematsi poole) Jaani-Sauna koha ja noorem vend, 1839.a sündinud Jaen jäi Jaani-Andrusele; kolmanda venna, 1841.a sündinud Mihkli käekäik kahjuks personaalraamatust ei selgu, aga ta võib olla Muhust välja läinud või kroonuteenistuses oma otsa leidnud.
Jaanil sündis Levalõpma Mihkli Jaani tütre Marega (Raunmägi) seitse tütart. 1894.a tuli Jaani kolmandale tütrele, 1870.a sündinud Marele koduväiks Aljava Mihkli Madise poeg Madis Ligi  ja asus talu välja ostma. Mare ja Madise kuuest lapsest kasvasid üles jällegi neli tütart – kaks poega (Jaen ja Madis) surid väikestena ja Jaani-Andrusest sai taaskord koduväide koht. Madise ja Mare tütrele Iisale tuli 1925.a koduväiks Linnuse Tõnu perepoeg Madis Noot ja 41,97-hektarine Jaani-Andruse talu (võib-olla Aljava mehe välja ostetud?) sai Iisa ning Madis Nootade nimele.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Jaani-Andrusel Madise lesk Iisa oma kahe poja peredega: Helmutil ja Elfriidel veel lapsi ei olnud; nooremal pojal, 1935.a sündinud Reimundil oli Mõegaküla Padaeite Heljuga (Pajula) ka tütar Pilvi sündinud. Nootade valduses on põline Jaani-Andruse koht Mälas jätkuvalt elus ka uuel aastatuhandel.

Jaani-Sauna

Jaani-Andruse Mihkli vanem poeg Madis Ausmees abiellus 1862.a Mõisaküla Laasuga Tooma tütre Ristega ja arvatavalt sel ajal ehitas omale koduõue vastas üle tee oma eluaseme.Neil sündisid Ristega neli poega ja kaks tütart, aga esimene poeg Ivan ja kaks nooremat (Madis ja Kaarel) surid väikestena. Üles kasvas ainus poeg Mihkel Ausmees, kes 1891.a abiellus Või Posti Tõnise tütre Kadriga (Ekaterina Saksakulm). Mihkel (nagu teisedki Ausmehed) jäi luterlaseks, aga tema ja Kadri kaks last on Hellama koguduses kirja pandud: tütar Raissa (1894–1927) suri noorelt vallalisena ja 1904.a sündinud poeg Vassili sõitis merd ning jäi enne viimast sõda Ameerikasse.
Võimalik, et viimase sõja ajal Jaani-Saunal ka mõni Mare ja Madis Ligi tütardest elas, kuid sõja järel tuli Ridasi Saarelt Jaani-Saunale Soonda Tänavasuu Andrei Metsniidi ja Uielu Juri tütre Raissa (sünd. Ristkok) tütar, 1914.a sündinud Sinaida Metsniit-Roosipuu. Leseks jäänud Sinaida tuli tütre Meeli ning ema Raissaga viimase kodukülla, kus Jaani-Sauna koht oli tühjaks jäänud. Maja oli küll sõja ajal pisut kannatada saanud, kui läheduses kiviaiale langenud pomm lõhkes, kuid mõne aja andis siin veel elada. 1959.a oli Sinaida tütre Meeli ja 80-aastase emaga Jaani-Saunal, kuid peale ema surma läksid Roosipuud mandrile (Ridasi Saare koha müüs Sinaida Kallaste Jaani Valentini ja Kätraniidi Liide tütrele Aimele - sünd. Korv) ja 21. sajandiks oli Jaani-Saunast vaid majaase säilinud.

12. JURI-MATSI (JURI)

Õuemärk 
Juri-Matsi rootsiaegseks eelkäijaks võib tinglikult pidada 1698.a kaardil olevat ¾-adrast Palli Hans’u talu, millest 18.s revisjonidesse jäi sama suur Pawli Hanso Pawel’i arvestusüksus. 1744. aastani seisis see puutumatuna söötis, aga 1750.a revisjon märgib söötis olevana vaid ¼ adramaad ja 1756.a revisjoni ilmub ikka sama nimega 5/12-adrane koormisi kandev talu, kus koguni neli tööealist meeshinge! Rida on looksuluga ühendatud järgmisel real oleva 1/3-adrase Rehepapi Hans’u (pärastise Ansu) veel tühja taluga ja see viib mõttele, et 1750-tel said Rehe-Matsilt koos asustuse nii pärastine Juri-Matsi kui Ansu talu ja Juri-Matsi esimene katkujärgne peremees Juri võis olla Rehematsi Matsi ja Ansu esimese Jaani vend!? See Juri pidi nähtavasti juba 1756.a sisuliselt peremees olema, kuigi see adrarevisjonist selgelt ei ilmne, aga 1778.a vakuraamatus on kolmveerandi adramaaga Hanso Pawli Jurry esimesel kohal kirjas. Mis Jurist sai, on seni selgusetu, sest neli aastat hiljem on esimeses hingeloendis peremeheks Hanso Pawli Matz, keda me siin hoopis Jaani-Andruse vana Juri pojaks oletame ja kelle naine Riste oli Nautse Mardi tütar. Neli aastat varasema vakuraamatu peremees oleks nagu mingi  fiction ja võib-olla oli Juri sel ajal tõesti juba surnud ning esines vaid talunimes?!
Matsil ja Ristel oli kuus poega, aga esimese poja Matsi (1769–1789) ja eelviimase poja Andruse (1780-89) pidi vana Mats rõugeepideemia ajal ise matma. Neli poega jõudsid siiski abieluni ja panid aluse arvukale PAUTSide (esialgu kirjutati BAUTS) suguvõsale, mille üksikasjalik kirjeldamine võiks omaette jututeema olla. Märgime, et 1826.a loendis kandsid seda priinime peale Mäla inimeste veel mõned Suuremõisa hinged Soondas ja Rootsiveres, aga peale selle Võlla Lollil ja Kuivastu mõisa teenistuses. Ometi on kõigi nende juured nii või teisiti Juri-Matsil ja viimast võib igati Pautside tüvitaluks lugeda. Mingil põhjusel on just selle (seni arusaamatu tähendusega) nime panemisel inimeste põlvnemist ja päritolu arvestatud.
Hiljuti (novembris, 2013) juhtis Eda Maripuu Muhu Muuseumist tähelepanu ühele 1886.a "Saarlase" lisale (nr.7 21. juuli põhinumbri juurde), kus on juttu Aleksander I käigust Saaremaale 1803.a suvel. Muu hulgas leidub seal (ilmselt hiljem rahvajuttudest üles korjatud) seik sellest, kuidas keiser tahtnud Puhtut (Virtsu külje all) külastada, aga madala veeseisu tõttu ei olevat uisk seal randuda saanud ja kippar - Mäla Jurimatsi Juri olla keisri oma kukil maale toimetanud. Selle tänuks olla Aleksander lausunud: "Tänasest päevast saadik  pead sa olema kapten Pauts, aga mitte enam kipper"! Pigem paistab 83 aasta jooksul rahvasuus tekkinud legendiga tegemist olevat (puudub isegi dokumentaalne kinnitus sellele, et Juri (1774 - 1839) sel ajal uisu kippariks oli!) ja kui taoline seik ka aset leidis, siis ei too see Pautsi nime tähendusse täiendavat selgust, sest me ei tea, mida "keisrihärra" ikka tegelikult ütles või mida ta kaptenile antud nimega mõtles?!

Mats suri 1791.a ja 1795.a hingeloendis on peremeheks tema teine poeg Mihkel (1771–1799). See Mihkel suri üsna noorelt ja tema pojad Aad ja Andrus olidki need esimesed külast välja läinud Pautsid – esimene kasvas emaga Võlla Lollil üles ja teine Soonda Poalil ning oli hiljem Rootsivere Runnil sulaseks. Üks tema järglane sai hiljem Suuremõisas Mäe latsikoha. Juri-Matsil sai noorelt surnud Mihkli järel peremeheks kolmas vend Juri Pauts (1774–1839); neljas vend Jaen (1777–1832) läks Jaagu-Jurile koduväiks ja temast oli juba varem juttu. Noorim vendadest – 1787.a sündinud Tähve võeti abielumehena 1815.a nekrutiks; temast jäi ainus tütar Eed, kes 1848.a Koguva Laasu Jaen Tüürile mehele sai.
Juri Matsi poeg oli 1796.a Mõegakülast Lalli Andruse tütre Eedu naiseks võtnud ja neil oli kolm poega ning kolm tütart. Esimene poeg Tähve (1798–1832) suri isast varem ega jõudnud peremeheks saada (tal ei olnud ka poegi vaid ainult neli tütart). Teine poeg Mihkel suri paari-aastasena ja järgmiseks peremeheks sai kolmas poeg – Juri jun. Pauts.  1817.a sündis vanal Juril Soonda Juri Ristega veel vallaspoeg Jaen, kes ka perekonnanimega TÖLP esineb, kuid hiljem Juri-Matsi sulasena jäi tallegi Pautsi nimi (tema poeg Madis sai hiljem omale Suuremõisas Jaagu latsikoha). Hingeloendites ja ka selleaegsetes kiriku-meetrikates kandis talu rootsiaegset Hanso Pawli nime, aga külas on nähtavasti juba 19. sajandil Juri-Matsi ja kahe Juri-nimelise peremehe tõttu ka lihtsalt Juri talunimena kasutusel.
Juri-Matsi teisel Juril oli jälle neli poega ja neli tütart, aga kolm nooremat poega surid lapseeas. Juri esimene poeg Madis/Maksim Pauts (1832-79) abiellus 1851.a Aljava Matsi Mare Naaberiga ja sündisid neli poega ning kolm tütart. Madis suri 47-aastaselt ja ei ole selge, kas ta isa surma järel mõned aastad ka ametlikult peremeheks oli või sai selleks juba tema esimene poeg Georgi Pauts ehk Juri “kolmas” Pauts (õigupoolest juba neljas Juri-nimeline peremees katkust arvates!). Madise teine poeg, 1853.a sündinud Mihail paistab olevat sajandi lõpupoole kuskil Muhust väljas surnud (koguduse-nimekirjas märgitakse surma kirikutähe järgi) ja noorematest lastest said vaid tütred Ekaterina ja Maria täisealisteks. Viimane sai 1885.a Viiraküla Tähvena-Toomale mehele, aga Ekaterina suri 1924.a Juri-Matsil vallalisena.
Juri-Matsi kolmas Juri (Georgi) Pauts abiellus 1872.a Raugi Matsi Mare Väärtnõuga ja jälle sai seitse poega ning kaks tütart kirikukirja. Kaks viimast last (poeg ja tütar) sündisid surnutena; 1875.a kaksikutest Georgi suri ühe kuu ja Ivan 23 aasta vanusena ning veel kaks poega (Timofei ja Andrei) on noorelt surnud. Abieluni jõudsid vanem poeg Mihail Pauts (1873–1915) ja üks noorematest poegadest – 1880.a sündinud Vassili ehk Villem, kes omale Välja vabadikukoha ehitas. Viiraküla Lauritsele sai mehele veel Mihkli ja Villemi 1875.a sündinud ning Uljaniaks ristitud õde.
Mihklil sündisid sajandivahetusel võetud Mihkli Raissa Ristkokaga neli tütart. Raissa suri 1911. aastal ja Mihkel võttis teiseks naiseks ühe Kumpase lese – Jaani-Andruse Jaani tütre Juula, kellega 1913.a sündis poeg Vassili. Viimane hakkas hiljem merd sõitma ja tema saatus viimase sõja ajal ei ole teada. Mihkli esimese abielu vanemale tütrele Juulale tuli 1917.a Kansi Käsprilt koduväiks Vassili Saksakulm.
Kruntimisandmetes oli 42,12-hektarine Juri-Matsi talu vana Mihkli teise abielu lese Juulia Pautsi nimel ja koduväi Vassili Saksakulmu pere elas enne viimast sõda Juri-Matsil omaette perena. Vana Mihkli esimese abielu tütred said mehele (noorim tütar, 1907.a sündinud  Akilina läks mandrile) ja sõja järel olid siia jäänud vaid Saksakulmud. 1959.a loenduse ajal oli taas kaks leibkonda, sest Vassili vanem poeg, 1921.a sündinud Arkadi Saksakulm moodustas naise Fride ja ämma Akilinaga (Põld) juba omaette perekonna. Neil olid ka poeg Joonas ja tütar Janne sündinud.
Vassel ja Juula Saksakulmud olid selleks ajaks kahekesi jäänud. Nende esimene poeg Nikolai oli väiksena surnud; Arkadist järgmine vend, 1923.a sündinud Herman jäi viimase sõja ajal kadunuks ja noorem poeg, 1939.a sündinud Tõnis asus täisikka jõudes Tallinna. Muide, tema joonistatud on 1953.a Juri-Matsi majaplaan. Neli tütart olid samuti kõik kodust välja läinud: Dekla sai Kaegu-Tähvena Oleg Naaberi ja Vaike Kõrve Evaldi naiseks; üks õde Erla (Hildegard) oli Riisiperes kasulapseks ja Linda sai Saaremaale (Tõnijal) mehele.
Uuel aastatuhandel sai Juri-Matsi peremeheks juba Arkadi pojapoeg, Joonase poeg Silver Saksakulm.

Välja

Juri-Matsi Mihkli noorem vend Vassili Pauts abiellus 20. sajandi algul Saadu Andrei Metsaalti tütre Juulaga (Uljania) ja ehitas omale Konksi naabrusse vabadikukoha, mida Väljaks on kutsutud. Hellama kogudusenimekirja on neil kirja pandud kaks poega (Timofei ja Vassili) ja kaks tütart. Vanem tütar Natalia suri 5-aastaselt 1921. aastal. EV algusaastail asus Vassel poegade ja tütre Salmega Saastna, kus Vanem poeg Timofei olla mõisas kutsariks olnud. Välja vabadikukoht loomulikult sel ajal Mälas kadus.
2018.a suvel võttis siinkirjutahaga ühendust Timmu tütretütar Piret (abielus Järvan), kelle perel alates 1997. aastast on suvekodu Linnuse Saadul ja 2018.a augusti teisel nädalavahetusel pidi seal toimuma Viiraküla Uuesaadu Reiu järglaste kokkutulek. Nimelt abiellus kutsar Timmu 1932.a Välja perega umbes samal ajal Saastna asunud Viiraküla Uuesaadu Reiu tütre Kristina Karjasega ja Eriste (nüüd Kurevere) külas saadi ka asunduskoht, kus perre 4 last sündisid.  Muu hulgas teadis Piret Järvan perepärimustest, et tema vanavanaisad - Välja Vassel ja Viiraküla Uiesaadu Reiu  olla Saastna muhulastest laulu teinud, mida seal Jõulude ajal muhulaste kombel perest perre käies olla lauldud.

14. TÄHVENA

Õuemärk 
Et hingeloendites Juri-Matsi järel kirjas olnud Uielust oli juba Mihkli talu järel juttu, siis võime asuda viimase ja noorima põlistaluks loetava koha – Tähvena juurde. Rootsiaegse hiidlase Paavli maad seisid ühena viimastest 18. sajandi lõpuni söötis ja 1807. aastal on nendel peremeheks seatud Raegma Kõrve Mihkli poeg Tähve , kelle järglased said peatselt priinime TREIEL. Eespool oli juba juttu Kõrve Tähve sugulastest (Mardi Vasked, Rehematsi Targemad ja Linnuse Merkad) ning seda me siinkohal üle kordama ei hakka.
Tähvel oli Võlla Nõmme Tõnise tütre Ristega kaks poega ja viis tütart sündinud. Esimene Juriks ristitud poeg oli (hingeloendi andmeil) 1796. aastal surnud ja 1807.a sündinud poeg sai taas Juri nimeks, kuid ta oli isa surma järel alles 11-aastane ja talu jäi peremeheta (Tähve kaks venda Mart ja Aadu olid ka noorelt surnud). 1826.a loend peremeest ei märgi, aga 1834. aastaks oli Tähvenal peremeheks pandud Aljava Matsi Tõnu poeg Toomas/Terenti Naaber, kes siit varsti algul jutuks olnud Sepale asus. Ei tea, kas vana Kõrve Juri kolmanda põlve järglane Juri Treiel ei tahtnud Mälas peremeheks olla või ei kinnitatud teda selleks, aga hiljem oli ta hoopis Pärdi-Mihkli sulane ja sinna ta jäi surmani. Juril sündisid ka kolm poega ja kolm tütart, aga ainsana kasvas üles noorem poeg Jaen Treiel, kes hiljem Nurme mõisas kupjaks oli ja omale Leeskopal Mäe latsikoha soetas. Mingi tõenäosusega võib Jurit ehk ka pärimustes mäletatava Maasiõe asukaks pidada, kuid jääme siin selles osas varasema oletuse (Pärdi-Andruse Juri Metsaalti) juurde.
Tähvenal sai peremeheks Jaagu-Juri Jaani poeg Tähve Pauts ja sellega tekkis Mälas juba kolmas Pautside talu. Hingeloendites kandis talu rootsiaegset Pawli nime, aga kahest Tähve-nimelisest peremehest on talule kõnepruugis jäänud Tähvena nimi.
Tähvena teisest Tähvest jäi talu taas peremeheta, sest 40-aastaselt surnud Tähve Pautsi kaks vanemat poega olid väiksena surnud ja noorim poeg, 1848.a sündinud Aadu oli alles 2-aastane. Nüüd olid abiks noorelt surnud Juri-Matsi Mihkli (1771-99) poja, Soonda Poalil üles kasvanud ja Rootsiveres sulaseks olnud Andruse pojad Jaen ja Juri Pautsid, kes Tähvenale asusid. Vanem vend Jaen/Ivan Pauts oli seni peremehe eest, kuni Tähve poeg Aadu Pauts täisikka jõudis ja oma peremehe-rolli kandma hakkas. Jaanil, muide, sündis 1852. aastal ka Tähve Pautsi lese Eeduga (Korista Mihkli tütar) vallaspoeg Mihkel Pauts, kes hiljem omale Suuremõisas Tähvena latsikoha sai. Sulaseks jäänud noorem vend, 1827.a sündinud Juri Pauts abiellus aga Tähve Pautsi vanema tütre Ingliga (s.1834) ja sündisid neli poega ning tütar Ingel Pauts. Juri ja Ingli poeg Tõnu/Terenti Pauts sai hiljem omale Kansi Tähvena latsikoha. Nii sai Tähvenast tõeline “Pautside pesa”, mida sugupuude uurijatel võib üpris keeruline olla lahti harutada.
Aadu Pauts (1848–1925) abiellus 1868. aastal Laas Tarvise tütre Eeduga ja sündisid neli poega ning tütar Mare. Eed suri 1886. aastal ja samal aastal võttis Aad Ridasist Kaarel Kirvese tütre Riste teiseks naiseks ning sündisid veel neli poega ja kolm tütart. Nii oli 1907. aastaks 12 uut Pautsi ilmale sündinud (kaks neist küll ka juba surnud), keda me siin ükshaaval üle vaatama ei hakka. Aadu esimene poeg Mihkel Pauts võttis 1889.a Rehematsi Kadri Suguli naiseks ja sündisid kaks tütart (noorem neist – Ingel (1894–1915) on 21-aastaselt surnud), aga viimases personaalraamatus oli vaid Kadri kirjas ja Mihkel oleks nagu eelmise raamatu järgi 1902.a Tallinna läinud!?
Mihkli teine vend Madis Pauts (1876–1941) läks Ridasi koduväiks ja tal sai seal kahe naisega viis last kirja, aga see on pigem Ridasi küla teema. Kruntimisandmetes oli 41,56-hektarine Tähvena talu vana Aadu nimel, kuid selle pidajateks jäid nähtavasti Aadu teise abielu tütred, sest pojad paistavad Muhust välja läinud peale noorima poja, 1907.a sündinud Aleksandri, kes omale hiljem Tähvena arvel kunagise Kitse-Mihkli kohale Tõnismäe osatalu rajas.
Aadu teise abielu tütardest vanim, 1894.a sündinud Ruudu on abiellunud ühe maapakku jäänud valgekaartlase Nikolai Sokoloviga. Perekonnanimeks võeti hiljem PIIRSALU ja arvatavalt abielludes on Ruudu Elisabetiks salvitud, sest 1959.a loenduslehel on kirjas 64-aastane Elisabet Aadu tütar Piirsalu oma poja – Arnold-Vambola Piirsalu (sünd. 03.06.1925) perega. Teadaolevalt oli Ruudul ja Nikolail kaks tütart ja kaks poega: tütred Klara ja Maret asusid Tallinna ja Arnoldi noorem vend Manivald on samuti Muhust välja läinud.
Arnold abiellus Külasema Lauri Priidu tütre Hermelinadaga (Kolk) ja nemad olid viimased Tähvena püsielanikud. Nende lapsed Kreta ja Raivo (vanem poeg Rein on surnud) olla Tähvena koha kellelegi suvekoduks võõrandanud.

TÕNISMÄE

Tähvena Aadu noorim poeg Aleksander Pauts abiellus 1932.a Juula Mihkli t. Poleühtidiga Vanamõisast ja ehitas omale peaaegu kunagise Kitse-Mihkli talu kohale osatalu. Et kadunud talu kunagi ka (Kitse-)Tõniseks nimetati, hakkas see nüüd Tõnismäe nime kandma. Kiriku-kirjadesse said Sassil ja Juulal tütar Ellen (1932) ning poeg Endel (1934). Esimene sai Hellama Peedu Vahur Roi naiseks; Ein-Endel oli 1959.a loenduslehel koos isa ja emaga Tõnismäel kirjas. Ta asus hiljem Tallinna ja peale vanade surma jäi Tõnismäe tema suvekoduks. Peab aga märkima, et Endel on juba noorelt ka koduloo-huviline olnud ja V. Kolgaga koostööd teinud, sest tema koostatud on Tõnismäe majaplaan, aga erinevalt Liiva koolilaste omadest on see 1952.a oktoobriga dateeritud. Siin saame seda seitsmenda Mäla kohaga seoses esitleda, kusjuures erinevalt koolilaste omadest on sellel veel teine leht asendiplaaniga, nii nagu V. Kolga enda joonistatuilgi.

Tika

Lõpuks peaks veel pisut rääkima Mäla territooriumile jäävast vanast metsavahikohast. Tika kohanimi on hiljemalt rootsiaegne, aga tõenäoliselt veelgi vanem ja ilmselt on siin kandis (võib-olla erinevatel aegadel) isegi kaks eluaset olnud. Ühel rootsiaegseist kaartidest (EAA.308.2.53) on Tikast mõnevõrra põhja-loode pool kujutatud Jochum Schöning’u eluaset ja sada aastat hilisemal kaardil näeme üsna ulatuslikke Ticka põlde. 18. sajandi adramaa-revisjonid meenutavad Kansi mõisa vabadikku Ticka Jurri ja tema maad, mille ostnud keegi Hoffmann ning 1778.a Kansi mõisa vakuraamatus väidetakse, et kingsepp Wilhelm Nickel kasutab veerandit adramaad Ticka Jürgens Land. Ilmselt oli rootsiaegne Schöning samuti mõni vaba inimene ja mälestus siin kandis elanud vabadest inimestest ongi pärimustesse jätnud jutud kunagi eksisteerinud Tika mõisast. Selle juures ei oska siinkirjutaja arvata, millisest ajast võivad pärineda teadaolevalt siin kandis senini säilinud keldrimüürid.
18. sajandi lõpust, kui asekuberner v. Campenhauseni korraldusel hakati Muhus metsakultuure rajama, jäi Tikaaru üheks n.ö. riigimetsa piirkonnaks (mändi, kuuske ja kaske istutati/külvati sel ajal veel Paljaarul ja Oinaarul ning selleaegne on ka Hellama männik).
Selgusetu on seegi, millal Tikale metsavahikoht tekkis, sest algselt kuulusid vist nii Oinaaru kui Tikaaru metsad sama metsavahi “valitsemise alla” ja Oina, Rässa ning Simiste piiridele jääv Konksi metsavahikoht paistab hiljemalt 19.s algusest olemas olnud. Mõnede teadete järgi on viimane Oina Matsi Hoppidest metsavaht – Ivan Hopp ka Tikal elanud, aga Ivan soetas omale hoopis Hellamal Konksi latsikoha ja kui ta üldse Tikal on olnud, siis pidi siin metsavahikoht juba enne teda olema.  Üheks esimeseks metsavahiks Tikal võis olla Levalõpma Poali Jaani poeg Jaak (1773–1832), keda Nurme mõisa hingeloend 1826. aastal metsavahiks nimetab ja perekonnanimeks märgitakse tal TIKKA. Jaagul oli ühe Pädastest võetud Marega neli tütart ja need surid enamasti lastena. Ainsana kasvas üles Eed, kellel 1841.a oli Luiskama Kaarel Grüntaliga vallastütar Mare ja tema oli viimane selle perekonnanime kandja, kuni ta 1864.a Pärdi-Andruse Juri Metsaalti naiseks sai (asusid Suuremõisa Silmale).
Kahjuks ei olnud viimastes hingeloendites enam kombeks otseselt mõisadele koormisi mitte kandvaid hingi kirja panna ja Tika metsavahtidest 19.s keskel ning teisel poolel puudub ülevaade (selleks tuleks hoopis muid arhiivisäilikuid uurida). Sajandi lõpupoole on Saaremaalt tulnud Tikale metsavahiks Aadu Tomson (1867–1940), kellel Muhu meetrikates on kirja saaud kaks poega: 1899.a sündinud Aleksander  ja 1912.a sündinud Herbert. Tomsoni nimi eestindati hiljem TOOMSALUks. Aleksander abiellus 1923.a Aljava Mihkli Ingel Ligiga ja päris isalt metsavahiameti. Peale viimast sõda võttis Punaarmeest tagasi tulnud noorem vend Herbert Toomsalu metsavahiameti endale ja Aleksander asus Suuremõisa Ivardile, kuhu poeg Gunnar koduväiks oli läinud. 1959. aastaks oli Herbert Tikale üksi jäänud (poeg Aadu läks koduväiks Külasema Leemetile). Peale tema surma asus Tikale metsamajandis töötanud Kõrkvere mees Uno Õun, kes vahepeal ka Metsa Linda Sugul-Hobustkoppeliga elas ja üks Linda tütardest olla külajuttude järgi uuel aastatuhandel Tika omanikuks saanud, aga täpsem pilt sellest vanast metsavahi-kohast jääb siinjuures üsna fragmentaarseks. Peaks ehk lisama, et 19.s viimasel veerandil paistab plaan olnud Suuremõisa platsiküla ja Mäla laste tarbeks Tikal üks õigeusu külakool rajada, kuid see on vist üksnes heaks kavatsuseks jäänudki!

***
Kui senisele lisada kolm Soonda vabadikku (Kearu, Nuka ja Rauna ehk Uielu), mis külade lahkmejoone järgi täna samuti Mäla territooriumile (Poali-Jaagu perede juurde) jääksid, võime ühtekokku eri aegadel eksisteerinud 40 Mäla “suitsust” rääkida. Neist 16 on praeguseks (mõned juba 19. sajandil) kadunud. Ühel või teisel kujul alles olevast paarist tosinast kohast on vähemalt kümme nn. suvekodu staatuses ja alalisteks suitsudeks on (koos Ain Ülemi Soonda Kearuga) 14 kohta, mis teiste Muhu küladega võrreldes on tegelikult üpris hea näitaja. Loomulikult leiavad Mäla vanemad põliselanikud, kes veel „helget” 20.s esimest poolt mäletavad, et küla lootusetult hääbumas on (seda arvavad kõigi külade vanad asukad). Tasub siiski meenutada, et Põhjasõja ja suure katku järel oli Mälas vaid kolm elujõulist talu (rootsiaegsest 14-st) jäänud, kuid kulus vaid (!) sada aastat, et küla taastuks. Viimasest 50-aastasest „kolhoosi-katkust” on alles napp inimpõlv möödas ja nüüd tuleb 2-3 inimpõlve rahulikult oodata (kui selleks vaid aega on antud)!


Märts, 2006; täiendatud 2007.a veebruaris ja kohendatud 2011.a jaanuaris; ümber formateeritud aprillis, 2012 ning viimati üle vaadatud mais, 2014..

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
ylo@rehepapp.com
tel. 657 2839



LISA

Valimik Mäla kandi kohanimesid

(Põhiliselt Uie-Mardi Juula Noorelt Koguva muuseumi poolt üles kirjutatud)
Kommentaare redigeeritud

Anepao auk        - vastu Raegma maid; esineb ka 1800. aastate kaardil
Allika mets         - heinamaa
Aude mägi          - üldiselt teatakse seda külast Suuremõisa pool, kuid 1800.a kaardil on hoopis Soondapoolsetele põldudele kirjutatud Haude Mää Pöld !?
Audeniidi allikas  -    
Iiemägi               - Tagukopli augu juurest tulles Pärdi talu heinamaal (arvatav Poali-Jaagult kagusse jääv muinsuskaitse registrisse kantud hiiemägi)
Jooksva kivi        - karjamaal
Jõe nurk             -    
Kiigepõllu värav  -    
Kitse mets          -    
Kaera aid            - Mihkli-Jüri talu ehitati kaera aida.
Konksi-esine auk - järskude kallastega, kevadeti ja sügiseti sügava veega auk
Konksi kao        
Kotkaperse mägi  -    
Kuhja niit            - heinamaa
Kutsa mägi      
Kõrve niit     
Kõrve nõgu        
Küünide-alune mets      
Laiari auk           - märg koht Rebase mäest Soonda pool.
Ligeda                - heinamaa
Mardi põld          - varem nimetati Veskite-alune põld (NB! 1800.a kaardil eespool nimetatud Haudemäe põld)
Mialasmoa          - Raegma Kõrvest Oina pool, 1698.a kaardil hästi näha; arvatavalt sama, mis Mälasmäe
Mäla tänav       
Mälasmäe            - Põhjasõja ajal kolitud 2-3 km kaugusele metsa. Küla ajutine asukoht asunud mäe peal, mille nimeks Mälasmäe. Seal olevat vana kaevuase ja ka majade vundamente maa sees. (KV 120, 142)
Mätlik                 - heinamaa
Niidimets     
Palingi mägi          - arvatavalt sama toponüüm on 1800.a kaardi Pallicke Allone
Palingi nurk          - vt. eelmine    
Palingi nõgu          - vt. üleelmine    
Pihelga mägi         - Anepao august küla pool
Poali-Jaagu soat    - põld
Posti soat    
Põllu mägi            - Uustalu juures “heinamaa sees olli üks mägi, kus ohvriande viidi” (vt. ka Iiemägi !)
Püksi põld            - Noore-Mihkli põld oli püksikujuline, kare asus keskel.
Rahklõpe tagune   - heinamaa
Rauna-alune põld  - Mardi põllu otsas, Poali-Jaagu perede juures.
Rebasemägi          - vana topnüüm (1800. aastate kaartidel); ka Rebasemäe nukk    
Rebasemäe kivi     
Risti mägi             - vt. Soonda Ristimäe põllud (1800.a kaardil)
Roogniit               - heinamaa
Saue-augu nurk     - Anepao augu lähedal, küla pool
Soat                     - põllud küla ja metsa vahel
Soo-alune põld       
Soonda kraavi-äärne - heinamaa
Tagukopli auk        - heinamaa
Tagukoppel            - heinamaa
Tagu soat      
Tika mets ja aru     - vanadel kaartidel Ticka Arro (metsastatud)    
Tika põld    
Tika suur kivi    
Tondikivi               - Uuepere maja taga, seal oli tonte nähtud
Tõnise aid              - praegune Tõnismäe koht
Vaarna maa            - heinamaa
Veskite-alune põld  - hiljem Mardi põld (vt. ka varasemat märkust)
Viirusniit, ~mägi     
Vissusse moa         - heinamaa
Välja aid                - Välja õueaed
Urakolli                 - Soonda ja Mäla küla vahepiir, kus olnud värav ja väike vahimaja; võib-olla 1798.a kaardil Warreliko  põlluks nimetatud toponüümist mugandunud!?