MÄLA

Tuleks kohe rõhutada, et katku järel jäid enam-vähem oma rootsiaegsele kohale püsima vaid Jaani-Andruse (nr.13 lisatud kaardilõigul) ja Poali-Jaagu Sepa (hiljem Poali). Katku üle elanud Rehematsi (sel ajal Rehepapi) Jaan on võib-olla juba Põhjasõja ajal Haudemäe põldude takka tühjaks jäänud hiidlase Paavli endisele taluasemele (rootsiaja kaardil nr.14) asunud ja sealsed kaks lõuna-poolsemat Mase nimega talu (Teffen nr.15 ja Hans nr.11) jäid sööti. Nende maad tulid kasutusse alles 18.s teisel poolel – esimese “õigusjärglasteks” kaks Pärdi-nimelist talu ja teisel pärastine Jaagu-Juri. Neljanda põldude keskel olnud talu (Palli Hans nr.9) “õigusjärglaseks” sai hiljem küla soatude kohale tekkinud Juri-Matsi. Kõigist ümberasumistest räägime lähemalt veel talusid ükshaaval käsitledes, kuid tabeli selgituseks lisame, et hiljem oluliselt asukohta muutnud suur osa rootsiaegsed talusid on tabelis *-ga märgitud. Toome siin illustratsiooniks ka väljavõtte 1698.a kaardist EAA.306.2.49.

Tuleb tõdeda, et nimetatud säiliku rasterpildi digikaardiks kalibreerimine (MapInfo vahenditega) ei anna hoopiski nii "ootuspärast" tulemust kui näiteks sama 308. fondi suure ulatusega (Paenaselt üle põhjaranniku külade Päraseni) säilikute 56 ja 57 puhul, aga üsna ilmselt on Mäla talud ka rootsiaja lõpul ja katku järel märksa enam oma asukohti muutnud! N.ö. reeperiteks olid kalibreerimisel Kansi mõis (pildi vasakus ülanurgas), Soonda külje alla jäänud Sepa-pered (kaardinumbrid 7 ja 8), Raegma Kõrve ja Raegma külakaev (viimased on siin toodud pildilt välja jäänud). Et pilti mitte ülearu kirjuks muuta, ei ole hilisemate kohtade kihti kaardile lisatudki ja orienteerumise huvides piirdutud vaid mõne punktiga, mille koordinaate 2011.a pärandkultuuri inventeerimise käigus täpsustati (Mälas näiteks külast Kansi poole jäävad lubjaahi ja enne-sõjaaegne spordiplats, Ansu veski asukoht ja kunagine küla kiigeplats).
Selgub, et 17./18. sajandivahetuse näljahäda ja Põhjasõja-aegne katk on küla kõvasti laastanud. 1713.a Güldenstubbe protokollis on kirjas vaid kaks teovõimelist peremeest: Rehepap Jahn, keda toodud kaardil numbriga 10 Haudemäe põldude keskel näeme ja kelle järglased sealt millalgi 18.s jooksul pidid hilisema Rehematsi kohale asuma ning Andrusse Jurri (kaardil nr.13 enam-vähem pärastise Jaani-Andruse kandis). 1731.a revisjonis, kui Rehematsil juba Mats peremees oli, on  hakanud koormisi kandma ka Mella Pärt – nähtavasti rootsiaegse Hanso Andruse maal (kaardi nr.17). Selle juures peab märkima, et nii hilisemad Mihkli- kui Pärdi-pered jääksid rootsiaegsel kaardipildil üsna "sügavale metsa", aga me ju ei tea, kui täpselt see metsapiir oli rootsiaegsele kaardile kantud! Kuigi adrarevisjonides oli Mäla neljanda asustatud taluna kirjas veel Raegma Kõrve, jätame selle siinkohal Raegma küla käsitlusse ja nimetame vaid, et kalibreerimise tulemusel osutuks rootsiaegne Kõrve hilisemast ligemale sadakond meetrit Mäla pool olevaks!  
Uusi koormisi kandvaid talusid lisandus 18.s esimesel poolel vähe: 1744. aastaks on Kansi mõis asustanud ühe Tamse mõisalt (Külasemast või Nõmmküla Toomalt ?) saadud Jaaguga tulevase Jaagu-Juri talu, mille eelkäijaks (arvestusüksuse ehk adramaa mõttes) oleme oma tabelis hoopis põldude keskel olnud Mase Hansu talu nr.11 arvanud, kuigi  asukoha mõttes hilisem Jaagu-Juri üsna rootsiaegse Lepse Mihkli  (nr.12) talu kohale jääks; viimast oleme siiski pigem hilisema Kitse-Tõnise eelkäijaks arvanud! Peaks tähelepanu juhtima, et kõnealusest talust pisut põhja pool on kaardil veel ilma numbrita "punast katust" kujutatud (jääks Uieperest poolteist-sada meetrit lõuna poole) ja nii võib katse rootsiaegseid talusid adrarevisjonide arvestusüksustega siduda isegi mõneti mõttetuks tegevuseks osutuda!
1756. aastaks on Suuremõisale hakanud veel koormisi kandma Pawli Hanso Pawel’i maal Jaani-Andruse vana Jürgeni poeg Juri – tulevane Juri-Matsi. Sellega seoses tahaks rõhutada, et selle Paavli rootsiaegseks eelkäijaks oleme tabelis arvanud põldude keskel olnuist kõige Soonda-poolsemat Palli Hansu, keda kindlasti tuleb eristada Tähvena eelkäijast Hiidlase Paavlist! Viimase rootsiaegne talu numriga 14 oli üks küla läänepoolseid, aga selleks ajaks kui 19.s algul saab Tähvena talust rääkima hakata, ei olnud kindlasti rootsiaegsest taluasemest midagi alles.
Tähelepanu võiks veel juhtida ülaltoodud tabeli esimesele reale kantud Poali-Jaagu eelkäijaks arvatud rootsiaegsele talule nr.6, milline kalibreerimise järgi hilisemast Soonda Kearust tubli 70 meetrit veel Pira poole jääb! Hiljem oli see siiski üsna rootsiaegse  talu nr.8 kohal. Siinsamas oli aga veel numbrit 19 kandnud Mardi Simo talu, mida on suur kiusatus hilisema külas olnud ja Raegma Kõrve Mardi asustatud talu eelkäijaks arvata! Samasuguseks "nime maagiaks" võib lugeda ka Ansu eelkäijaks märgitud rootsiaegset Hanso Hansu talu, mille numbriga 18 kaardil küla kõige lõunapoolsemana leiame.
Nn. Poali-Jaagu peredega seoses on meie tabelis sootuks kajastamata Mäla mõisaga seonduv... 1744.a revisjonisis märgitakse, et rootsiaegse Seppa Thoma maa eest maksab keegi Frau Frantzius ja 1750.a revisjonis on ¼ adramaad Seppa Thomas’e maast antud maurer Formann’ile. Hiljem selgub, et Adam Hinrich Formann oli Vahtnas kõrtsmik, kelle lesk kasutas 1778.a veerandit adramaad Rootsiveres. Kas see Formann oli müürsepp või vabamüürlasest kõrtsmik, jääb vist ajaloo saladuseks (nagu vabamüürlaste asjad ikka!), aga 1778.a, kui kogu Mäla küla oli Kansi mõisa vakuraamatusse märgitud, on seal kirjas ühe adramaa suurune haritud üksus, mida nimetatakse Von Weimarns Erben! Kas mõeldakse selle v. Weimarni pärijaid, kelle lesk Eva Sophia v. Vietinghoff 1730-ndatel aastatel Tamse mõisat rentis või hilisema samanimelise Senati sekretäri (kes 1761.a suvel Muhus oma tütart ristis) tulevasi pärijaid, jääb siinjuures välja selgitamata. 1770-ndate lõpul näeme ka saksa pihtkonna meetrikas major v. Weimarni väimehe, kellegi Schröder aus Mella laste ristseid ja sellega leiab kinnitust suulistes pärimustes levinud teadmine, et Poali-Jaagul (pigem Sepal!) kunagi midagi mõisataolist on olnud. Asja mastaapidest täpsemat pilti omamata jääb siiski lahtiseks, kas seda on põhjust rohkem mõisaks nimetada kui mistahes teisi 18. sajandi vabade inimeste eluapaiku – näiteks Kansi mõisa kingsepa eluaset pärastises Tika metsas on ju pärimustes samuti mõisaks arvatud! Hilisemad Poali (Sepa) ja Poali-Jaagu asukad (uued erbkerl’id) on esmakordselt jälgitavad alles 1795.a hingeloendis – esimesed toodud siia Simistest ja teised Rässast, aga sellest juba järgnevas.
1778.a vakuraamatust saame veel Mälaga seonduvalt teada, et ligi kolmveerand sajandit on söötis seisnud (ja jäävadki asustamata) rootsiajal Kansi mõisale kuulunud talud Kõrvest pisut Oina pool (nn. Mielasma), mis kõigis 18.s revisjonides Kansi mõisal kolme tühja arvestusüksusena – Seppa Matz, Tiedo Laas ja Ustallo Matz arvel olid. Esimese “õigusjärglaseks” sai hoopis Rässa Laasu talu Nurme mõisa all, aga Kansi mõis olevat Mielasmal veel 18. sajandil heina teinud. Siin toodud kaardipildile ei ole see rootsiaegne asum kahjuks mahtunud, aga asjast huvitatud võivad sellega otse "Saagas" tutvuda (kuigi see kasutajaks registreerumist eeldaks).
Esimeses hingeloendis 1782.a oli (koos Raegma Kõrve ja seni veel Kansi mõisale kuuluva Jaagu-Juriga) Mälas 11 talu 45 mees- ja 42 naishingega –  kokku 87 inimest. 1795. aastaks on v. Weimarni majapidamine nähtavasti likvideeritud ja Mäla küla all kirjas ka Poali-Jaagu, kus peremeheks esimese hingeloendi Simiste Ranna perepoeg Mihkel ning Sepa (hiljem Poali-Tooma), kus peremeheks Rässa Tõniselt toodud Mihkel Matsi poeg. Sajandivahetuse “reguleerimiste” ja inimeste ümber paigutamiste käigus said asustuse veel seni söötis olnud rootsiaegse Jurri Matz’i ja millalgi (juba taaniajal?) siia asustatud hiidlase Paavli (1674.a nr.9) järglaste maad; inimeste vahetusega Kõrvel sai asustuse hilisem Tähvena ja Mihklilt hargnes veel Uielu (ka Simmu nimega) arvestustalu (meie tabeli viimased read). Sellega oli külas rootsiaegne tase saavutatud – 1811. aastal on Mälas 14 talu, mis on jälgitavad ka järgmiste hingeloenduste (1816–1858) ajal. Elanikke oli 1816. aastal 66 meest ja 85 naist, kokku 151 inimest. 1858. aastal olid need arvud 90 meest ja 93 naist, kokku 183 inimest. 1826. aastal oli Jaani-Andruse Andrus Ausmees Muhu vanim elanik –  96 aastat vana.
Sada aastat hilisemal kaardil (EAA.2072.3.357 - leht 5) peaks küla juba 20.s Mäla inimeste jaoks üsna tuttavana välja paistma:

Kui Audemäe põldude takka külla tulev tee on rootsiajast enam-vähem oma kohal püsinud, leiame Mihkli talu (nr.1) üsnagi rootsiaegse Hanso Andruse (eelmisel kaardil nr.17) kohal ja "tuttavatel" kohtadel näema ka teisi üheksat talu oma punaste numbritega, mis algul toodud tabeli 1798.a kaardi veerus olid kirja pandud. Siinjuures ei ole püütud algselt täiesti erinevates mõõtkavades koostatud kaartide maštaape ühtlustama hakata ja viimasel pildil ei ole näha Soonda-poolseid Poali-peresid (nendest toome veel eraldi pildi järgnevas käsitluses).
19. sajandi 60-ndate aastateni kuulus Mäla küla Muhu-Suuremõisale ja hiljem selle mõisavalla (kogukonna) koosseisu ning jäi ka peale mõisavaldade kaotamist tekkinud Muhu-Suure ühendvalla alla. 1939-50. aastatel oli Muhus üheainsa vallaga tegemist; aastail 1954-60 jõudis küla halduslikult ka Hellama külanõukogu alla kuuluda. 1950. aastal moodustati Mälas kolhoos “Kalev” (esimees oli Rehematsi Vassili Sugul, nime olla Jaagu-Juri Aleks Pauts pannud), mis juba järgmisel aastal “Uue Soonda“ ja “Muhu südamega” ühendati (Mäla, Soonda, Kantsi, Liiva, Levalõpma ja Lepiku küla ning Targa pered). Esimeesteks olid V. Sugul, Uielu Liidi Soopard ja seejärel Eeri Paja kuni 1960.a 1. jaanuarini, mil “Kalev” ühendati “Ühismaaga”.
1869. aastal oli Mälas avatud õigeusu abikool, mis 1886. aastal ühendati Kansi Jurivärava kooliga. Õpetajateks on nähtavasti olnud Soondast Ansule koduväiks tulnud Ado Äkke (1828–1918) ja hiljem Mihkli Ivan Ristkok (1865–1922) ning arvatavalt ka Poali (Sepa) Joosep Ülem. Eraldi koolihoonet Mälas siiski ei ole ehitatud. Kuigi mingi projekt Suuremõisa platsikülaga ühise koolimaja ehitamiseks Tikal paistab 19.s viimasel veerandil olnud, ei ole see mingil põhjusel teostunud  ja koolitöö on talutubades toimunud. Hilisema aja Mäla “ühiselust” peaks ehk nimetama siin EV ajal tegutsenud ühte neljast Muhu spordiseltsist ja 1933. aastal asutatud Mäla Kalameeste Seltsi (üks kolmest Muhu kalameeste seltsist). See kutseühing oli asutatud põhiliselt oma sadama-maa saamiseks Suurlaiul, kuid ametlikult jäigi see maa seltsil saamata. Asutajaliikmeid oli 19; liikmemaks 1 kroon ja sisseastumismaks 50 senti. Esimesse juhatusse kuulusid V. Saksakulm, G. Ristkokk, M. Noot, M. Ausmees ja  A. Sugul. 1938.a oli seltsil 18 liiget; juhatuses Aleksei Pauts (esimees),  Madis Noot ja Vassili Metsaalt. 1934. aastal on liikmemaks olnud 25 senti.
19. sajandil tekkinud vabadikukohti ja hilisemal talude jagamisel tekkinud osatalusid vaatame koos vastava “tüvitaluga” nende edasisel ükshaaval käsitlemisel. Põlistaludest esimesena kadus juba 19. sajandil Kitse-Tõnise (enam vähem samale kohale tekkis hiljem Tõnismäe osatalu). Enne 2. Maailmasõda kadusid ka mitmed vabadikukohad (Konksi, Kasemetsa, Välja jt.). Kui ühtekokku võib Mäla territooriumil kokku lugeda erinevatel aegadel eksisteerinud ligemale 40 elupaika, siis 1959.a rahvaloendus märgib veel 27 peret ja 94 elanikku (18. sajandi lõpu tase!). Nüüdseks on neist veel paljud kadunud, kuid mõned kohad ka juba taastuma hakanud.
Omal ajal on külas neljast asumist räägitud: Altküla (Mihkli- ja Pärdi-pered, Kopli ja Metsa), Ülaltküla (Mardid, Ansu, Jaani-Andruse, Tähvena, Juri-Matsi, Rehematsi ja Kõrve-poolsed vabadikukohad), Sillatagused (Uiepere, Posti, Jaagu-Juri ja Tõnismäe) ning Poali-Jaagu pered. Kõigist neist püüame järgnevas mingi pildi saada.

1. SEPA ja POALI-TOOMA

     

Seppa Hans’u nimega peremees oli Mäla küla all kirjas juba 1645.a maaraamatus ja 1698.a kaardil nägime nende järglasi: nr.7 Seppa Jurgen Andrus ja nr.8 Seppa Tohmas. 18.s adrarevisjonides leiame aga vaid söötis ½-adrane arvestusüksus, millel mõisa rajamise katsest 18.s keskel juba eespool pisut juttu oli (1756.a revisjonis on raskesti loetav märkus  ... ist zur Hoflage Mella ... worden ja 1778.a vakuraamatus kirjas 1-adrane üksus Von Weimarns Erben.) Et sellest majapidamisest siiani selgem ülevaade puudub, siis ei ole põhjust asjal pikemalt peatuda.
1795.a hingeloendis on hakanud Suuremõisale koormisi kandma Mihkel Matsi p. Rässast, kelle pere saab hiljem priinime ÜLEM. Esimeses hingeloendis oli Mihkel Rässa Ansu perepoeg. Abiellunud 1769.a Lõetsa hiidlase Erma Peetri tütre Marega, sai neil neli poega ja neli tütart kirikukirja. Esimene poeg Mats (1776–1823) suri isast varem ja peremehena ta ei esine. Tal oli kuus tütart ja kaks poega; viimastest jõudis vaid noorem poeg Mats jun. Ülem (1818-77) täisikka ja oli hiljem Tähvenal kirjas ning viimastes hingeloendites hoopis Igaküla Ansu-Matsil ajutiseks peremeheks pandud. Mihkli teine poeg Laas Ülem läks Soonda Jurile koduväiks ja temast on Soonda loos juttu; kolmas poeg Juri suri aastaselt ning isa surma järel on peremeheks kinnitatud vana Mihkli noorim poeg Jaen Ülem.
Jaen on 1807.a abiellunud Aljava Matsi vana Tõnu tütre Rõõdaga (1787–1850) ja sajandi teisel veerandil tekkis Mälas Aljava Matsi Naaberite ning Mäla Sepa Ülemite keeruline “sümbioos”, mille tulemusel Sepal võis juba 19. sajandi algupoolel kaks eluaset olla. Nimelt abiellus 1821.a Jaani naise Rõõda noorem vend – Aljava Matsi Toomas Naaber varakult surnud Sepa Matsi (sen.) tütre Kadriga ja oli 1834.a loenduse ajal Tähvenal ajutiseks peremeheks pandud, kuid 1850.a hingeloendis (peale Jaen Ülemi surma) on Toomas Naaber Sepa peremeheks märgitud! Samal ajal oli Toomase esimene poeg Juri Naaber hakanud elama vabaabielu Jaen Ülemi tütre Eeduga. Neil sündisid kuus poega ja kaks tütart, kes meetrikasse vallaslastena kirja said (perekonnanimeks pandi ikka ÜLEM). Et aga Jaanil ja Rõõdal kasvas üles poeg Mihkel/Mihail Ülem (1816-90), kes pärimisõiguslikuna oli viimases hingeloendis esikohale märgitud, siis jätab see loend peremehe hoopis märkimata! Lisame, et Toomas Naabri teine poeg Mats võeti 1854.a nekrutiks ja tema Krimmi sõjast tagasi ei jõudnud; kolmas poeg Mart suri aga paari-aastasena.
Esimeses Hellama kogudusenimekirjas on Toomas Naabri poeg Juri/Georgi Naaber (1828-93) talus peremeheks märgitud, aga talunimeks Poali-Jaagu! Siinkohal peab rõhutama, et ilmselt oli ikkagi endise Sepa taluga tegemist, aga laiemalt on ju kogu aeg kahe siinse talu puhul Poali-Jaagu peredest räägitud ja Agarite Poali-Jaaguga, millest edasises juttu tuleb, seda siiski segada ei saa (seda enam, et luterlasteks jäänud Agareid Hellama kogudusekirjad ei kajastanudki). Küll aga võis sel ajal Sepa nimi kasutusest välja jääda ja kaugemal hakati rohkem Toomast või Poali-Toomast rääkima. Küllap on see pigem Toomas Naaberi, aga mitte rootsiaegse Toomasega seotud. Samas tundub, et sel ajal võis taluõues kaks eluaset olla, sest siin pidi oma perega elama ka pärimisõigusest ilma jäänud Jaani poeg Mihkel/Mihail Ülem (1816-90). Kumba neist Saksatoaks on kutsutud, oleks viktoriiniküsimus nagu seegi, milline oli Sepa järglastalu õuemärk?  20. sajandil on “oma inimeste ringis” Toomat ka Toaks kutsutud, aga selleks ajaks oli vana Mihkel Ülem juba surnud (muide, tema surmaaeg paistab kogudusenimekirja kantud kirikutähe järgi ja nähtavasti ta ei surnudki Muhus!) ning leske Kadrit lastega märgitakse vabadike seas selgelt elukohta näitamata. Toome siin illustratiooniks ka väljavõtte 1798.a kaardi 3. lehelt, kus Sepa kohta numbriga 1 ja Poali-Jaagut numbriga 2 märgitakse (meie alguse tabelis on need numbrtid *-ga märgitud, sest kattuvad Mihkli ja Pärdi-Mihkli numbritega külas!).

Paneme tähele, et taludest edela pool on veel ühte või kahte hoonet kujutatud, aga kaart nende tähendust ei selgita ja me ei tea, kas need "mõisa ajast" pärinevad või kellegi eluasemeid kujutavad.
Tuleb tõdeda, et kuigi Sepa alias Tooma talu jäi Ülemite valdusse, oli hiljem tegemist vana Jaani tütre Eedu/Evgenia (1827–1913) n.ö. vallaslastega, kes sama hästi oleksid võinud Naabri priinime kanda ja küllap nende isa Juri/Georgi Naaber ka ligemale 40-tiinuse talu välja ostis. Kokku oli Juri Naabril ja Eed Ülemal 8 last – kaks tütart ja kuus poega. Esimene poeg Josif suri 18-aastaselt ja neljas poeg Aleksei 3-aastasena, aga neli poega jõudsid täisikka – nende hulgas taas Joosepiks ristitud viies laps. Vanem neist – 1852.a sündinud Georgi Ülem abiellus 1871.a ja Muhus jõudis tal vähemalt kuus last sündida, aga sajandi lõpul on ta perega Ussuurimaale välja rännanud. Järgmine vend Mihail Ülem (1858–1917) jäi Toomal peremeheks ning esialgu jäi koju ka 1865.a sündinud noorem vend Joosep, kelle hilisem käekäik on mõneti ebaselge. Viimane Hellama kogudusenimekiri märgib tema teise abielu leske Toomal, aga pärimustes räägitakse ka kuskil Soonda ja Mäla vahel olnud Pallingi kohast, mis nime mõttes võib olla mälestus rootsiaegsest  Palli Hnsust (1. kaardi nr.9). Vendadest noorim, 1870.a sündinud Ivan Ülem pidas vanas eas Veskimäel möldri ametit.
Mihail Ülem (Naaber) abiellus 1876.a Tupenurme Saare Priidu tütre Kadriga (Laisk) ja sündisid kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg Mihail jun. Ülem (1883–1929) võttis 1917.a Külasema Ennu Madise tütre Raissa (Kolk) naiseks ja 1920.a sündis tütar Drosiida (Rossina). Rohkem neil lapsi ei olnud. 1939.a oli 42,52-hektarine Poali koht kinnistatud vana Mihkli pärijate kaasomandisse (kruntimisandmetes märgitud “Ülem, Joosep jt.”). Vana Mihkli teine poeg Matvei oli 7-kuuselt surnud, aga noorem poeg, 1889.a sündinud Joosep ehitas hiljem omale Uustalu osatalu ja Toomale jäi Mihkli lesk Raissa oma tütrega, kellele tuli Soonda Ruusiaugult koduväiks Nuudi Villemi poeg Joann Soopard (1911-45). Viimase mobiliseerisid sakslased sõja lõpupoole ja ta langes Kuremäe kloostri all. Temast jäid kaks tütart (Leili ja Saima), kes hiljem Muhust välja läksid ja 1959. aastaks olid Poalile (Toomale) kahekesi jäänud Mihkli lesk, 64-aastane Raissa tütre Drosiida Soopardiga (lapsed on koolis loendatud). Lõpuks jäi Tooma koht vanema tütre Leili Soopardi (abielus Kirs) perele suvekoduks. Tema poolt on Liiva kooli õpilasena 1953.a talvel üles joonistatud ka oma kodumaja plaan, mille ta teadis 1908.a ja rehalse alles 1938.a ehitatud olevat. Selgitame, et sellel ajal oli koduloolane Vassili Kolk algatanud n.ö. elupaikade kaardistamise kampaania kooliõpilaste abiga ja tänu temale saame järgnevas veel kuue Mäla koha majaplaane esitleda. Tänaseks on Koguva muuseumis taolisi vihikulehtedele joonistatud plaane kokku 47 koha kohta 11-st külast (enamasti Liiva kooliõpilaste, aga ka V. Kolga enda poolt joonistatud).

UUSTALU

Saksatoa

Pallingi

Veskimäe

2. POALI-JAAGU ja NOORE-MIHKLI

 

PÕLLUVÄLJA

3. MIHKLI 

Algul toodud kaardil oli üsna pärastise Mihkli talu kohal talu nr.17 – Hanso Andrus, kuid sellenimelist arvestusüksust adrarevisjonides ei ole. Samal ajal kannab juba 1731.a revisjonis Suuremõisale koormisi ilmselt nälja- ja katkuajad üle elanud Mäla Pärt. Mingi tõenäosusega võis ta rootsiaegse Hanso Andruse poeg või vend olla ja teda võib arvata nii Mäla Vagade, Metsaaltide kui ka Ristkokkade esiisaks (vt. ka Pärdi-Mihkli juures toodud skeemi). Pärdi vanem poeg Pärt oli kiriku eestseisja ja hilisema Pärdi-Mihkli talu rajaja; teine poeg Mihkel jäi kodus peremeheks ning kolmas poeg Andrus (~1727–1812) on Pärdi-Andruse Metsaaltide esiisa.
Adrarevisjonides pere koosseisu jälgides võib oletada, et vana Pärt on enne 1738. aastat surnud ja peremeheks oli vanem poeg Pärt (~1710–1785), kes paistab olevat 1760-ndatel kodust pisut küla poole oma talu rajanud (Pärdi-perede eelkäija). Kodus jäi peremeheks noorem vend Mihkel, kes 1778.a vakuraamatus ja esimestes hingeloendites veel peremees oli. Mihkli lapsed on vist noorelt surnud; igal juhul meetrikatest on teada vaid tema tütar Mare (~1758–1793), kellele 1777.a tuli koduväiks Laas Aadu poeg Paenase Ansult. Tema sai ka peale Mihkli surma talu peremeheks ja järglased hakkasid hiljem kandma priinime RISTKOK. Et Paenase Ansul saadi perekonnanimi AUVÄÄRT, siis võib Mäla Mihklit igati Ristkokkade tüvitaluks lugeda.
Laasul ja Marel oli kuus poega ja viis jõudsid ka täisikka: vanem poeg Mats Ristkok sai järgmiseks peremeheks, Andrus ja Juri võeti nekrutiteks ning Jaen (1792–1851) sai onu Andruse (Laasu venna) rajatud Uielul e. Simmul hiljem peremeheks. Tähve Ristkok (1797–1859) oli aga surmani Mihklil sulane. Mõneti eriliseks kujunes Laasu teise poja Andruse käekäik. Ta abiellus 1809.a ja 1811.a hingeloendis oli ta Simmul onu Andruse sulaseks, kuid võeti 1814.a nekrutiks. 1826.a Suuremõisa hingeloendis on ta aga loendi algul kirjas märkusega, et on 1817.a teenistusest vabastatud ja sellega ta edaspidi n.ö. vaba mehe staatusesse jäigi – 1834.a hingeloendis on tema pere küll (koos teiste soldati-naistega) kirjas, aga Andrus Lasow’it  ennast hingeloendid hiljem ei kajasta.  
Peremehe Mats/Matvei Ristkoka (1782–1856) esimene poeg Andrus suri 22-aastaselt vallalisena ja viimased hingeloendid Mihklil peremeest ei märgigi, kuid sisuliselt oli selleks Matsi teine poeg Juri Ristkok (1812–1881).
Matsi kolmas poeg, 1814.a sündinud Mats/Matvei Ristkok on Muhust välja läinud ja 1840.a paiku kuskil ühe Lisaga abiellunud. 1850.a loend Matsi naist ei märgi, aga viimasesse loendisse on ta jälle kirja pandud. Neil olid ka tütar Rosalie ja poeg Priidu sündinud (viimane suri 9-aastaselt), aga millise koguduse meetrikas nad kirjas võivad olla, jääb siinkohal teadmata.
Juri Ristkokal oli Sepa Jaani tütre Ingliga (Ülem) kolm poega ja tütar Kadri. Viimane ja keskmine poeg Jaen surid lastena; vanem poeg Mihkel Ristkok (1833-89) ei jäänud oma peremeheõigusi ootama ja on latsikohtade jagamise aegu Hellamal Madismetsa koha rajanud (NB! kohanimi võib eespool jutuks olnud Mihkli onu Mats-Madis Ristkokaga kuidagi seotud olla, aga koha hilisemast käekäigust on Hellama loos juttu). Peale isa surma tuli Mihkel siiski koju tagasi ja Madismetsa koht jäi nooremale vennale Jurile (1844–1916), kes seal sepaametit pidas (teda teati hüüdnimega “vana kõks”).
Mihklil oli Raegma Mardi Ristega (Paist) kuus poega ja kolm  tütart. Kaks Mihailiks ristitut surid väikestena ja peremeheks jäi teine poeg Ivan Ristkok (1866–1922), aga kolmest nooremast vennast (Georgi, Timofei ja Andrei) said preestrid. Kõigi nende lühielulood on toodud ka A. Rullingo raamatus “Muhumaa”; lk.618-619. Samas leiame ka Mihkli venna – sepp Juri Ristkoka poja Vassili eluloo, kellest ehk kõige nimekam Ristkok sai (oli 1921- 40 Kuressaare Nikolai koguduse preester ja ülempreester (1923) ning 1923-40 Saare- ja Muhumaa apostliku õigeusu kiriku praost). Pisut on kirikuteenritest Ristkokkadest juttu ka Hellama loos ja siin ei ole põhjust hakata seda üle kordama.
Ivan Ristkok abiellus 1884.a Jaani-Andruse Madise tütre Marega (Ausmees) ja jäi peale isa surma Mihklil peremeheks. Selleks ajaks oli vist ligemale 40-tiinune talu juba välja ostetud. Ivan oli enne Mäla abikooli Juriväravale kolimist üks viimaseid kooliõpetajaid Mälas ning esimene Muhu-Suure valla vallavanem alates 1891.aastast.
Ivani ja Mare esimene poeg, 1885.a sündinud Mihail oli vaimse puudega ja kaks järgmist poega (Andrei ja Aleksander) surid väikestena. Kolm nooremat poega jagasid talu omavahel: 1894.a sündinud Ivan jun. Ristkok jäi koju, 1897.a sündinud Georgi ehitas omale Mihkli-Juri osatalu ja noorima venna, 1900.a sündinud Vassili osatalu hakkas Uue-Mihkli nime kandma. Kruntimiste algul oli esialgne 41,94-hektarine Mihkli talu veel tervikuna vana Ivani nimel. Ivan Ristkok oli otsustanud lasta ennast koduaeda matta ja selleks ka luba taotlenud, aga päris õue alla vist siiski matta ei lubatud. Küll oli aga Ivani joomasõber, Hellama preester Troitski pühitsenud ja õnnistanud matmiskohaks platsi talu lähedal metsas, kuhu Ivan oma varem valmis tehtud tammekirstus ka maeti. Esimese Suurevalla vallavanema haud, kus nüüd suur tamm ja kuused kasvavad, vajaks küll Muhu vallapoolset n.ö. munitsipaalhooldust nii kaua kui Muhu kodanikkond tema mälestust oluliseks peab.
Noorel Ivanil olid Elena Aljasega tütred Linda ja Erna. 1959.a olid Ivan ja Leena Mihklile kahekesi jäänud ja vanem tütar Linda jäi peale isa surma koju emale toeks. Linda jäigi Mihkli viimaseks püsielanikuks kuni Kuressaarde asunud noorem õde Erna teda aitamas oli.

MIHKLI-JURI

UIE-MIHKLI

13. UIELU (SIMMU)

 

Värava

UIEPERE

Kasevälja

4. ANDRUSE (PÄRDI-ANDRUSE)

 

Maasiõue ja Niidi

Saadu

Kopli

5. PÄRDI-MIHKLI

 

Nagu juba varem öeldud, olid rootsiaegse Mella Pert’i pojad Pärt ja Andrus 1760-ndatel hakanud harima tervet adramaad rootsiaegsete põldude keskel olnud talude maid ja sellest ajast saabki Pärdi-Mihkli talust rääkida, millest paarikümne aasta jooksul on eespool jutuks olnud noorema venna Andruse talu eraldunud. 78-aastaseks märgitud Pärt Pärdi poeg oli esimeses hingeloendis kirjas als Lostreiber ja peremeheks juba tema poeg Jaen (~1737–1808), aga talu kannab edaspidigi hingeloendites Masi Perdi nime ja selle nime esimene pool oli kahelt rootsiaegsete põldude keskel olnud talult (nr.11 ja nr.15) saadud. Siinkohal tasub meenutada, et taoline nimi on veel Mõegakülas esinenud ja sealses loos oli selle pärinemist oletatud rootsiaegsest Urrika külast enne Võlla mõisa rajamist.
Surmakandes 1785. aastal märgitakse kiriku vöörmündrit Pärti 70-aastaseks, aga see tundub ligikaudne ja pisut “noorendatud” olevat – pigem võib teda Põhjasõja ajal sündinuks arvata. Toome siinkohal parema ettekujutuse saamiseks Mihkli ja kahe Pärdi-pere arvatavast sugulusest ka ühe lihtsa skeemi:

6. JAAGU-JURI

 

POSTI

Sauna ja Pärna

7. (SIMMU)-MARDI

 

UIE-MARDI

8. ANSU

 

METSA

Siimuõue

9. KITSE-MIHKLI

10. REHE-MATSI

 

Niidi ja Uieniidi

Konksi

11. JAANI-ANDRUSE (JAANI)

 

Jaani-Sauna

12. JURI-MATSI (JURI)

 

Välja

14. TÄHVENA

 

TÕNISMÄE

Tika

Valimik Mäla kandi kohanimesid