LINNUSE


Kahtlemata eksisteeris Linnuse aladel – eriti Villemist Piiri ja Vanamõisa poole asustus juba muinasajal, aga lähemad andmed sellest muidugi puuduvad. Paraku ei vaevunud Läti Hendrik siin omal ajal selle pilguga ringi vaatama, et midagi asustusloolist meie tarbeks kirja panna! Selge ei ole seegi, kas tugev maalinn, mille ristirüütlid 1227.a talvel kuuepäevase piiramise järel vallutasid, rajati siia muhulaste oma jõududega või toimus see koostöös üle-väina nn. Horele piirkonna saarlastega, kuid tõenäoliselt said muhulased sellega ise millalgi Kristuse-järgse esimese aastatuhande lõpupoole hakkama. Ühe arvamuse kohaselt rajasid linnuse esimese aastatuhande keskel nn. suure rahvaste-rändamise ajal Düüna jõe äärest Muhusse asunud liivlased, kellede järglasteks tänased muhulased võiksid endid pidada!
Arheoloogiliselt on linnus seni põhjalikult uurimata ja vaevalt seda peale suure osa linnuse vallide Väinatammi täiteks viimist enam kunagi ette võetaksegi! Muude võimalike muistsete asualade põhjalikumast uurimisest ei ole nähtavas tulevikus ammugi mõtet rääkida. Pisut lähemalt on linnusest ja sellega seonduvast juttu Ago Rullingo raamatus “Muhumaa” (lk.140) ning siinkohal ei ole põhjust ka teadaolevaid arheoloogilisi juhuleide üle kordama hakata.
Niisama napid on meie teadmised Linnuse küla käekäigust vallutusjärgsel orduajal. Üheks Muhu suurimaks külaks ja vakukeskuseks kujunes sel ajal hoopis naaberküla Nurme. 1569/71.a maaraamatutes on Nurmuste vakuse suuruseks hinnatud 13,5 adramaad ja sellesse vakupiirkonda oli Linnusegi arvatud kuni 17. sajandi lõpupoole Nurme põlisküla kohale järjekordne Rootsi riigi ametimõis rajati –  nüüd juba kolmas Tamse ja Võlla mõisade järel lisaks esimesele tänases mõistes mõisale kunagise Enneküla (etümoloogiliselt oleks seda muistset vakuküla ehk õigem Hingekülaks nimetada) kohal.
1645.a maaraamatus on 7-adraseks arvatud Linnuse külas (Dorff Linnus) kirjas kaheksa peremeest, kusjuures Jeseli Jürgen ja Brey Simo kannavad ühiselt koormisi. Võrdluseks lisame, et vakuküla Nurme suuruseks oli sel ajal hinnatud 13 adramaad ja kolmas küla vakuses, kus varem võib-olla ka oma vakukeskus on olnud – Vanamõisa küla oli vaid 2 adramaa suurune. Nautse küla kuulus sel ajal Rootsivere vakupiirkonda.
Rootsiaja lõpust säilinud katastrikaardi (EAA.308.2.50) põhjal otsustades säilitas Linnuse küla suhteliselt hajusa asustuse Põhjasõjani. Kui paljud Muhu külad (Igaküla, Paenase, Viiraküla, Soonda ja mitmed teised) olid selleks ajaks koondunud tihedateks sumbküladeks, siis Linnuse talud paiknevad nimetatud kaardil üpris laialdasel alal praegusest Eemust ja sellest veel ligi kilomeetri jagu lõuna pool olnud kahest Saare talust (nr.-d 3 ja 14 kaardil) edelas kuni Villemist kirde poole jääva kolme taluni.
!7.s lõpu Linnuse

Nimetatud 308. fondi 50. säilik, millest siin ühe väljavõtte (ekraanipildi) tõime, kujutab 1698. aastaga dateeritd kaarti Nautsest Viirakülani ulatuvast piirkonnast. See on mõnede kindlamalt tuntavate punktide (näiteks Linnuse maalinn) järgi MapInfo vahenditega digikaardiks kalibreeritud ja lisatud orienteerumiseks mõnede teadaolevate koordinaatidega punktid (pildil mustad kolmnurgad kohanimedega nagu Taani kurk või Lensi kaev Villemist kirde pool). Toodud väljavõttel leiame kõik kaardi eksplikatsiooni-tabelis kirjas olevat 17 kohta peale nr.2 – Halliawa Simo, mis ilmselt peab selleaegset Aljavat märkima ja on vist kaardiväljast hoopis väljapoole jäänud. Et talunumbrid kaardiväljal üsna läbisegi ja juhuslikult paiknevad, siis toome lisaks ka Linnuse küla osa eksplikatsiooni-tabelist:

Kood Nr. Adrad Nimi Märkusi
LN31 1 1 Wanamoisa Tohmas Villemi talude eelkäija
AL? 2 3/4 Halliawa Simo Aljaval!
LN35 3 1/2 Sarre Matz Kahe Saare talu asemel taastus hiljem vaid üks (vt. ka nr.14)
4 1/2 Linnose Ahd Hilisem "õigusjärglane" tuvastamata
LN02 5 1/2 Jago Tönno Jach Jaagu eelkäija ilma kindla järjepidevuseta
(LN08) 6 1/2 Mühle Peter Tinglikult ehk Neo eelkäija
LN17 7 1/2 Jäsli Laas Tinglikult hilisema Uielu eelkäija (asukoha mõttes)
(LN32) 8 1/2 Simo Laur Katkujärgne järglane tuvastamata (vt. Võsu kohal)
(LN33) 9 1/2 Henno Mart Kaardipildi all keskel (vt. ka nr15 - Lensi vabadikukoha naabruses)
10 1/2 Hallika Hans Katkujärgne järglane tuvastamata
(LN01) 11 1/2 Heimo Laas Vt. Villemist põhja pool! - katku järel ümber asunud!?
LN06 12 1/2 Heimo Simo Võib pärastise Eemu-Lauri eelkäijaks arvata
LN15* 13 1/2 Tullike Jaach Hilisema Tuulegi eelkäija (kuid mitte asukoha mõttes)
LN35 14 1/2 Sahre Andrus Peale katku taastus vaid üks Saare (vt. ka nr.3)
(LN33) 15 1/2 Henno Michel Kas nr.9 põhjapoolne sugulastalu?
16 1/2 Tenso Jack Peale katku enam ei taastatud (vt. kõige põhjapoolsem!)
17 Tõlkimata märkus: Wese Herne Jar Juten Baud ?!

14 Linnuse üksust on ühtviisi poole-adramaalisteks hinnatud; vaid Vanamõisa Toomal (hilisem Villemi) märgitakse tervet adramaad ja Aljava Simmul kolmveerandit adramaad. Pisut arusaamatuks jääb aga viimasena tabelisse märgitud 17. üksus, sest "punast katust" selle numbriga kujutatakse põllutükkidest lõuna pool kaardi raamist välja jäävana ja nähtavasti peab see ühte hiljuti Nurme mõisale arvatud Salu-peredest (võib-olla Vana-Tooma eelkäijat) märkima?!
Paneme tähele, et tihedamalt paiknevad talud vaid maalinnast hommiku pool ja tervelt kolmandik selleaegseist taludest Linnusel (1, 8, 9, 10, 11 ja 15) jäävad küla põhjapoolsesse ossa pärastise Villemi ümbrusse. Meie tabelisse saanud arvestusüksustest  16 kuulusid sel ajal Suuremõisale ja Linnuse küla tervikuna hakkas Nurme mõisale kuuluma alles 19.sajandi algusest.
Hilisemaist Linnuse 13-st talust ei kohta me seni alles 18. sajandil kujunenud Aadu ja Tõnu talusid ega ka 18./19. sajandivahetusel kujunenud Rannat, aga nendest juba edaspidises taludest ükshaaval rääkides.  
Tuleb tõdeda, et rootsiaegse “taseme” saavutas Linnuse küla peale nälja- ja katkuaega alles 18.s viimasel veerandil. Katku järel  on 1713.a protokollis koormisi kandvaks märgitud vaid kolm peremeest: Esli Tonnis, Peter Michel ja Jago Tönso Roos. 1731. aastaks lisanduvad neile Heimo Matz ja Ustallo Jürgen (Aadu eelkäija) ning Nurme mõisale tegu tegevad Sallo Thomas (Vana-Tooma), Sallo Thoma Michel (Salu-Mihkli) ja Sallo Thoma Thomas (Salu-Jaani). 1756. aastaks on aga ka Kansi mõis Linnusel kaks talu hõlvanud: rootsiaegse nr.13 "õigusjärglase Tuulegi ja ühe selleks ajaks kaheks jagunenud Villemi taludest; teine Villemi oli sel ajal kellelegi Oloff Gansfohsile renditud.
1778.a Suuremõisa vakuraamatu järgi on Linnusel 13 poole-adrast ja kaks veerand-adrast talu, nende hulgas Tulicko Michli Tönnis ja Lehe Willeme Jahn, mis esimestes hingeloendites jälle Kansi mõisale kuuluvaiks loetakse. Kaks väiksemat – veerand-adrast talu on selleks ajaks Linnusel Eemu-Laurile tekkinud sõsartalu Heimo Simo Teffe ja ilmselt rootsiaegsete Saare (Sahre) talude kohal taastunud Sare Matzi Jack. Viimast ei märgita enam juba esimeses hingeloendis ja nimetatud vakuraamat on ainus dokument, kus selline talu peale Põhjasõda esineb. Samal ajal kuulusid Nurme mõisale eraldi Dorff Sallo all kirja pandud Salu-Mihkli ja Salu-Jaani poole-adrased talud – nii-siis Linnusel kokku 17 talu nagu rootsiaegse kaardi eksplikatsioon "ennustab". Huvitav on seegi, et Vana-Tooma talu oli 1778.a Suuremõisa vakuraamatusse märgitud, kuigi adrarevisjonides kuulus ta ikka Nurmische Bauren’ite rubriiki ja esimestes hingeloendites arvatakse teda taas Nurme mõisale kuuluvaks.
1795. aastaks olid Lehe Jaanist ja Jäsli Jurist saanud vabadikud, Tuulegi Tõnis kandis veel koormisi Kansi mõisale ja Suuremõisale kuulusid Linnuselt ikkagi 8 talu. Lõpuks arvati kogu küla sajandivahetuse nn. mõisapiiride reguleerimise käigus Nurme mõisale ja Nurme mõisavalla (kogukonna) koosseisu jäi küla ka uute talurahva-seaduste kehtima hakates 1860-ndatel aastatel. Pisut leevendas selleks ajaks ülerahvastatud Linnuse maapuudust Nurme mõisa kehvemate põldude platsikohtadeks jagamine, kuigi peaks märkima, et Leeskopa ja Ridasi platsikülade asukateks proportsionaalselt ehk rohkem Nautse ja Rässa maatamehi sai! Peale mõisavaldade likvideerimist 1891/92. aastail hakkas Linnuse kuuluma Muhu-Suure valla koosseisu, kuhu ta jäi valdade liitmiseni üheks Muhu vallaks 1939. aastal.
Nõukogude okupatsioon peale Teist Maailmasõda lõpetas sisuliselt talumajanduse. 1949.a kevadel  moodustati Linnuse ja Nautse küladest “Linnuse” nimega  kolhoos, mis mõne aja pärast Viiraküla-Vanamõisa “Jõuga” liideti. Edasi oldi kolhoosi “Ühendus” koosseisus ja lõpuks Muhu ainsa suure kolhoosi osa.  Jäägu siiski 20.s teise poole kirjeldamine siinkohal oma aega ootama ja selle asemel keskendume põlistalude ning neist 19.s teisel poolel tekkinud vabadikukohtade käekäigu jälgimisele läbi kahe sajandi. Kõigepealt peaks aga võrdluseks tooma rootsiaegsest 100 aastat hilisema kaardipildi külast ja selleks teeme väljavõtte nn. reguleerimiskaardi nr.3 säilikust EAA.2072.3.358:
Kula 18./19. sajandivahetusel

Tuleb selgitada, et kõnealusele kaardisäilikule (358) ei ole mahtunud kõige Nautse-poolsem Eemu talu. Eemu-Lauri nr.6 maalinnast edela pool on selle kaardi läänepoolseim ja rootsiaegsest kahest Saarest katku järel taastunud Saare Matsi Jaagu üksus ei olnudki sel ajal enam arvestustalu. Et küla endiselt ulatuslikul territooriumil asus, on illustratsioonilt välja jäetud ka selleks ajaks kaheks hargnenud Villemi oma ümbrusega ja sellest toome eraldi pildi juba Villemi talu juures. Tasub aga tähele panna, et 18.s jooksul on külatuumikuks kujunenud viie talu grupp (7, 8, 9, 10 ja 11) Tuulegist lõuna pool, kusjuures peagi vabadikuks jääval Eemu-Lauril on Tuulegi (7) ja Vana-Tooma (9) vahel üks põllusoat, millest arvatavalt pärastine Vana-Tooma priinime tuleneb. Salu-pered (1 ja 2) on oma hilisemal kohal, aga rootsiaegseist talude grupist maalinnast kagu pool on säilinud vaid Tõnsu Juri  talu (3), mille asemel 19.s keskel Salu-Jaani Lingude Uielu kujunes, kuigi see pigem sajandi algul vabasdikuks jäänud Esli Jaani (nr.12) varasemal taluasemel hakkas asuma. Esmapilgul kummastavat tõika, et selleaegse Jaagu (kaardi nr.4) peremeest Wanna Thoma Andruseks nimetatakse, püüame hiljem Jaagu ja Vana-Tooma talude juures selgitada.
Edasises lähtume põlistalude esinemise järjekorrast 19.s hingeloendites ja toome ära ka teadaolevad talude õuemärgid, mis ehk ei pruugi just niisugused välja näha, nagu vanad Linnuse inimesed neid veel mäletada võivad. Esitatud kujutised on kunagi Piiri kooliõpilased (vist Vassili Randmetsa eestvõttel) üles joonistanud, aga igasugune täiendav teave nende kohta oleks teretulnud.

1. VILLEMI

 Õuemärk
Villemiga seoses saab juba rootsiajal kahest talust rääkida ja nende eellugu võib orduaega või kaugemalegi ulatuda, kuigi varasemates maaraamatutes me nende eelkäijaid otseselt ära ei tunne. 1674.a De la Gardie üleandmis-aktis on esimesel kohal Linnusel kirjas üheadrane Wannemoise Willem ja neljandana ½-adrane Wannemoise Henrich. Esimeselt pärineb ilmselt selle talu nimi, mis 1698.a kaardil üsna pärastise Villemi kohal (võib-olla vaid pisut loode pool) asus ja mille terve adramaaga peremeest kaarditabelis Vanamõisa Toomaks nimetatakse. Katkujärgseis adramaa-revisjonides olid aga kaheks poole-adraseks söötis arvestusüksuseks Willeme Simmo ja Willeme Laas. Kui need kokku Toomase tervet adramaad kujutavad, siis jääb arusaamatuks katkueelse Simo Lauri (nr.8) "õigusjärglane" või kajastatus adramaa-revisjonides. Samas võiks Willeme Simmo üksust, mis kellelegi Oloff Gansfohsile oli sajandi esimesel poolel 4 rubla eest rendile antud, ju ka rootsiaegse talu nr.8 jäänukiks pidada?! 
1750. aastast on Villemi Laasu üksusel hakanud koormisi kandma adra-talumees Willeme Laaso Jaach – mees, naine ja kaks poisslast peres. Mõnedel kaalutlustel võib seda Jaaku pidada Rootsivere Muda Aadu pojaks, kuid Muda suure pere koosseis 18.s esimesel poolel on üpris ebaselge. Jaagu täisikka jõudnud või jõudmas kolm tütart surid 1773.a septembris ühekorraga kõhutõppe; vanem poeg Mihkel oli isa surma järel peremeheks, aga nooremad vennad Laur ja Jaak (koos õe Eeduga) on esimese hingeloenduse ajal Rootsiveres arvatava onu Reinu talus. Linnuse kontekstis tuleks lisada, et 1756.a revisjonis on Kansi mõisa lõppu (pärast vabadikke!) lisandunud neli talu: pärastised Rässa Laasu (Seppa Maitzi Jahn),  Linnuse Tuulegi (Tulicke Jacko Tönnis), 18.s lõpul vabadikuks jäänud Lehe Willeme Thomas (arvatavalt samuti Linnusel) ja Soonda Kaegu-Tähvena (Perdi Jürna Teffe).
1778.a Suuremõisa vakuraamatus on Linnusel peremeestena märgitud nii Willeme Laso Jacko Michel – eelnimetatud Jaagu vanem poeg kui ka Lehe Willeme Jahn.  Viimane paistab Viiraküla Tiiriki Diedriku poeg olevat, aga temale eelnenud peremeest Linnusel (1756.a Kansi mõisa Toomast) ei õnnestu kuidagi identifitseerida! Mõlemad talud leiame ka esimeses hingeloendis, kusjuures Mihkel teeb tegu Suuremõisale ja tema talu võib juba üsna kindlalt praeguse Villemi eelkäijaks lugeda; Lee Jaan on aga endiselt Kansi mõisa hing ning raske on otsustada, kus tema talu sel ajal tegelikult asus. 1795. aastaks on Jaanist saanud Kansi mõisa vabadik ja heinamaa-vaht; poeg Aadu on Viirakülas sulaseks (sai perekonna-nimeks LAID) ja siitpeale see talu Linnusel kadus. Nii võis see ikkagi just rootsiaegset talu nr.8 (20. sajandi Vüsu piirkonnas) kujutada.
Villemil oli 1795.a endiselt peremeheks eelnimetatud Jaagu vanem poeg Mihkel, kelle järglasi perekonnanime saamas ei olnudki, kuid sugulased Rootsiveres said hiljem priinime KUPPO. Mihklil oli neli tütart ja ainus poeg Mihkel (s.1788), kes suri nähtavasti lapsena, sest 1795.a loendis teda enam ei esine.
Algul lubasime sajandivahetuse Villemist omaette kaardipildi esitada ja sellel näeme kahte lähestikku kujutatud hoonet, mis suure tõenäosusega mõlemad rootsiaegse talu nr. 1 asemele mahuvad. 
Villemi ~1800

Neist põhjapoolse ja väiksema peremeheks on spetsifikatsiooniköites Willemi Jaan ja lõunapoolsel Willemi Jürri. Viimane oli 1780-ndatel Vanamõisa Simmul peremeheks olnud (Simmu talu Vanamõisas asus sel ajal oma hilisemast kohast oluliselt põhja pool Matsi-Laasu kõrval), kuid jäi seal vabadikuks ja paistab kogu perega Villemile toodud, kusjuures vanem poeg Jaan (1771–1818) on lausa omaette talu saanud. Kuigi seda Jaani ei saa segada vabadikuks jäänud Lee (Lehe) Jaaniga, jääb paraku selgusetuks, kas Vanamõisa Simmu Juri pojale Jaanile moodustati Linnusele tuues talu kunagise Willeme Laso Jaagu maa arvelt või pandi ta senisele Lee Jaani maale peremeheks?! Et Villemist põhja poole jäävat aiaga piiratud ala on veel 20. sajandil Villemi Jaani aiaks nimetatud, peab see nimi olema Vanamõisast toodud Jaanist jäänud, aga on raske ette kujutada, et siiasamasse veel vahepeal Kansi mõisa talu oleks mahtunud! Kaardipildiga seoses peaks veel tähele panema, et rootsiaegsel kaardil Villemist põhja poole jäänud kolmest talust on ainsaks jäljeks veel nn. Oolu soat, mille loodenurgas (ilma talunumbrita) ka üks eluase on kujutatud, aga seda meenutame veel hiljem Ennu-Laasuga seoses
1811.a loenduseks oli vana Juri surnud ja Villemi on siitpeale ühe taluna kirjas, kus juba nimetatud Jaan Juri poeg peremeheks oli. Peale Jaani surma oli tema vanem poeg Tähve (1801-74) veel nooruke (teine poeg Käsper oli 5-aastaselt surnud); Jaani noorem vend Aad võeti nekrutiks ning 1826. aastaks on talus peremeheks pandud Salu-Mihkli Matsi poeg Mihkel/Mihail Mägi. Kui Raissa Kõvamehe ilukirjanduslikku pärimust uskuda, siis ei olevat Salu-Mihkli Mihkel sugugi meelsasti Villemile peremeheks asunud ja Nurme mõisa rentnikul tulnud teda selleks 25 kepihoobiga “stimuleerida”! Siitpeale jäi Villemi talu aga Mägide valdusse ja Jaani poeg Tähve Pärat (Perrati) jäi vabadikuks, keda hingeloendid edasises Villemi sulasena märgivad. Võib arvata, et omaette eluase oli Tähvel ehk 19.s viimase veerandini ja sellest kooslusest saame hea ilukirjandusliku pildi Raissa Kõvamehe raamatust “Kahe väina vahel”. Tähvel oli 5 poega ja 4 tütart, kelledest paljud surid väikestena; ainus täisikka jõudnud poeg Kaarel Pärat (1841-89) sai hiljem Leeskopal Värava latsikoha, aga see oleks juba Leeskopa lugu.
Mihkel Mägi oli ligi 70-aastasenaVillemi peremeheks märgitud ka viimases hingeloendis ja tema vanem poeg Kaarel/Kirill Mägi (1822-69) sai peremeheks olla vaid kümmekond aastat; Mihkli esimene poeg Mats suri 2-aastaselt. Peale Kaarli varast surma olid viimase pojad veel alaealised ja võib-olla sai sulane Tähvegi enne surma ajutise peremehe kohuseid täita, kuid dokumentaalseid andmeid meil siinkohal esitada ei ole!
1884.a võttis Kaarli ainus täisikka jõudnud poeg Matvei Mägi (1861–1926) omale Igakülast naise (Ekaterina Liik) ja oli selleks ajaks arvatavalt kogukonna-kohtu poolt ka peremeheks kinnitatud. Teadaolevalt oli Madisel ja Kadril 8 poega ning 3 tütart. Esimesed pojad (Timofei, Maksim ja Aleksander) surid lapseeas ja kõigile sündisid “asemikud” – teine Timofei läks Nautse Matsile koduväiks, “uus” Aleksander jäi kodus peremeheks ja 1904 sündinud Maksim, kellest viimane teade on 1947.a Keeniast, kui ta Inglise kuningannalt 2. Maailmasõjas osalemise eest medali sai!. Madise vanim abieluni jõudnud poeg Ivan asus EV-aastail Saaremaale ja eelviimane poeg Anton sai kruntimisel vanema õe Juliaga 1/3 talust ning rajas omale varasemas juba korduvalt mainitud rootsiaegsele taluasemele Võsu osatalu. Vana Madise teine tütar Akiliina omandas läheduses Vanaelu vabadikukoha ja noorim õde Irina sai Jaagu Antoni naiseks.
Aleksander Matvei p. Mägi (1899–1986) abiellus Aru Madise kasutütre Irinaga (Kallaste Korjul sündinud Rehepapp) ja neil oli poeg Manivald (1926-89) ning tütar Asta (s.1931). Kruntimisel jäi Villemi talu suuruseks 27,83 ha, millest põldu oli 7,68 ha. 10 aastat peale kolhoosikorra tulekut oli Villemile jäänud Aleksander oma tütre Astaga; Manivald (Valdi) ehitas omale kolhoosiajal Linnuse ja Piiri vahele tekkinud nn. kelmikülas oma maja, mis sai Veere nime ja kus tema lesk Meeta Mägi (sünd. Nõu Tuulegilt) viimati suveti elas.

Vanaelu (Vana-Oolu)

Villemilt Piiri poole tulles jääb tee äärde uuemal ajal Vanaelu nimega teatud koht, mida etümoloogiliselt võiks ka Vana-Ooluks nimetada. Ei ole küll selgunud, kes kasvatas üles Tuulegi Riste 1873.a sündinud vallaspoja Madise kui Riste 1876.a 33-aastasena suri? On aga põhjust arvata, et Madis just Vana-Oolul üles kasvas. 1892.a märtsis laskis 19-aastaseks saanud Madis ennast Rinsis õigeusku salvida ja aasta pärast laulatati ta Rinsis Uuemõisa vallast Kanissaare külast pärit omast 4 aastat vanema Julia Antoni t. Kirsiga. Sestpeale oli Matvei ja Julia Nõude pere Rinsi pihi-nimekirjades Linnuse vabadike hulgas kirjas ja tundub, et just Vana-Oolul elati. 1903.a kadus Madis pihi-nimekirjadest ja kuskilt ei ole selgunud, mis temaga õigupoolest juhtus (surmakannet Rinsi meetrikas ei ole!), aga kruntimisel sai Julia Nõu nimele 4,29-hektarine popsikoht ja viimases sõja-eelses koguduse-nimekirjas oli ka Juula poeg, 1893.a Tornimäel ristitud Mihail Nõu siin kirjas.
Teatakse, et Juula sai õnnetult surma 1936.a suvel Linnuset tabanud keeristormi ajal. Poeg Mihkel asus mandrile ja müüs koha Villemi Madise tütrele Akiliina Mägile, kellel mandril olid kaksikud pojad sündinud. 1959.a rahvaloenduse ajal oli Akiliina Mägi oma poja Brunoga Vanaelul (niisuguseks oli Vana-Oolu nimi selleks ajaks mugandunud).  
Viimase maareformiga moodustatud Vanaelu katastriüksus on maa-ameti andmeil vaid 0,68 ha ja Vanaelu pererahvaks sai Bruno Mägi oma naise Meidaga (sündinud Tüür Tamselt).

VÕSU

1933.a eraldati Villemi talust kaks kuuendikku – Madise vanema tütre Julia ning noorema poja Antoni osakud ja moodustati Võsu nimega osatalu suurusega 18,71 ha, millest põldu oli 5,6 ha. Ants ehitas Villemi naabruses (pisut lõuna pool, üsna rootsiaegse Simo Laur’i talu kohal) uue maja ja pidas talu kolhoosiaja tulekuni. Teda teati hakkaja mehena (oli mõnda aega kolhoosi esimeheks ja pärast aseesimeheks), kuid Ants jäi vallaliseks. 1959.a rahvaloenduse ajal elasid nad õe Juulaga Võsul. 1990.a hävis maja salapäraselt tulekahjus ja Antsu laip jäi leidmata! Mingi kriminaalasi tol ajal küll algatati, aga tulemusi see ei andnud ja arvatavalt lõpetati asi ilma erilise juurdluseta!
Teatakse, et enne viimast sõda oli Võsul mõnda aega elanud Piiri konstaabel Vassili Ivani p. Sepp, kelle akna Ridasi Nossa-Kopli Ivan olla jahipüssist sisse lasknud. Et aga Ivan teistegi “jaburate tegude” poolest tuntud oli, ei kujuta see siia lisatud pärimusekild erilist “uudisekünnist ületavat” tõika. Üllatav oli aga 21. sajandi esimesel kümnendil näha, kui suureks olid selleks ajaks jõudnud Võsu varemetes noored kased sirguda,,,

2. EEMU

 Õuemärk
Nagu öeldud, oli rootsiaja lõpul Linnusel kaks Heimo-nimelist talu: Heimo Laas Villemist põhja pool ning Heimo Simmo üsna praeguste Eemu ja Eemu-Lauri kohal. Viimane on taluna jälgitav 19.s alguseni, mil see vabadikukohaks jäi ja sellest räägime järgnevas eraldi. Praeguse Eemu eelkäijaks tuleks ehk pigem arvata rootsiajal kuskil praeguse Mäe ja Aru kandis olnud Laasu talu, kuigi ei saa kindlalt väita, et just temast 18.s adrarevisjonidesse poole-adrane Heimo Thomas’e arvestustalu jäi. Siiski on siinkohal sellest eeldusest lähtutud ja see üksus jäi 18.s kolmanda veerandini taas-asustamata. Alles 1778.a Suuremõisa vakuraamatus märgitakse Linnusel viimasena ¼-adrast Heimo Simmo Teffe talu, aga kummalisel kombel ei ole selle Tähve “jälgi” meetrikais õnnestunud leida! Peale selle viitaks nagu määratlus Heimo Simmo Teffe rohkem Eemu-Lauriga samale rootsiaegsele eellasele Heimo Simmo'le! Nelja aasta pärast esimese hingeloenduse aegu on Tähve ilmselt surnud (kuigi surma-meetrikas on kanne leidmata!), sest nüüd on peremeheks märgitud Eimo Techfene Andrus ja kirjas on ka 60-aastane Andruse ema Ingel, keda Eimo Tähve leseks nimetatakse! Meetrikate järgi võiks Andrus pigem olla Mäla Andruse Juri poeg, aga kindel ei saa selles olla! See Juri suri kõrges eas alles 1781.a, mis muudab vähe tõenäoseks võimaluse, et Ingel  lesestumisel uuesti Eimo Tähvega abiellus; viimasel juhul võiks Andrust Tähve kasupojaks arvata.
Nii jääb VÄLJAOTSade Eemu eellugu 18. sajandil mitmes mõttes ebaselgeks. Andrus oli peremees nii 2. hingeloendis 1795.a kui ka 1800.a paiku koostatud nn. reguleerimiskaardi spetsifikatsiooni-köites, kuid eespool juba viitasime, et Linnuse kõige Nautse-poolsem talu on reguleerimiskaardilt nr.3 (säilikud 358, 363 ja 374) välja jäänud ning leitav hoopis 4. kaardipaani (säilikute 359 või 366) paremas servas (Nautse küla läheduses). 
Andrusel oli kaks poega ja neli tütart, kes kõik abieluni jõudsid. Vanem poeg Tähve Väljaots (1779–1844) jäi peale isa surma peremeheks ja noorem vend Tõnis (1783–1851) moodustas talu sulasepere. Tema kuuest tütrest kolm said mehele, aga kaks poega (Tõnu ja Mihkel) ning kolm tütart surid noorelt.
Teisel Tähvel oli neli poega ja kolm tütart. Vanem poeg Jaen/Ivan Väljaots (1810-69) jäi isa surma järel peremeheks. Temal jõudis täisikka ainus poeg Aadu/Aleksei, kuid Aadu eelistas latsikohta Suuremõisas, mis hiljem Alt-Võrkaa või Seiu-Võrkaa nime kandis (plats nr. VIII) ja pärast Jaani surma on peremehe roll läinud Jaani nooremale vennale Madis/Mitrofan Väljaotsale (1813-81). Tallu jäi ka nende noorem vend Andrus/Adrian (1817-83), kellel vaid üks tütar täisealiseks sai. Teise Tähve neljas poeg Tõnu võeti 1845.a nekrutiks ja tema tagasi jõudmisest andmed puuduvad.
Järgmiseks peremeheks Eemul sai Madise vanem poeg Tähve/Filip Väljaots (oli usuvahetusel Filipiks salvitud), kes võiks ka Eemu Tähve “kolmanda” tiitlit kanda. Noorem vend Tõnu/Terenti Väljaots sai Ridasis Eemu nime kandma hakanud latsikoha. 20-aastaselt hakkas naisemeheks ka sulase seisusse jäänud Madise teise abielu poeg Maksim (1853–1915), kuid tema abielu Nõmmküla Ansu Kadriga oli lastetu.
Eemu kolmandal Tähvel oli Raegma Mardi Aadu tütre Marega seitse poega ja kuus tütart, kelledest vaid esimene tütar ja kaks poega väikestena surid. 20. sajandil sai Eemul peremeheks Tähve teine poeg Matvei Väljaots (1869–1918); noorem vend, esimese poja järel taas Ivaniks ristitu rajas omale Eemu vastas üle tee (Nautse pool) Silla vabadikukoha, aga mitu nooremat venda pidid peredega talust välja minema. Mihail, Terenti ja noor Filip asusid Saaremaale. Viimane abiellus 1907.a Rebaski Kukka Marega ja asuti Kavandi külla. Väidetavalt suri Väljaotsade pere Kavandis 1914.a tüüfusesse; jäi vaid hiljem kirikuõpetajaks õppinud poeg Artemi, kes viimases sõjas langes. Pöidele asunud Mihaili ja Terenti peresid me siinkohal lähemalt ei jälgi.
Teisel Matvei Väljaotsal sündis Ranna Ingliga (Elena Aleksei t. Naeris) taas kord kaheksa poega ja kaks tütart, kelledest kolm vanemat poega lastena surid. Teine poeg Anton abiellus 1927.a Iriina Maksimi t. Randmetsaga ja jäi Eemul peremeheks; noorem vend Matvei läks Leeskopa Lingale koduväiks. Vassili Väljaots läks Tõnule koduväiks, kuid tuli peale naise (Julia Maksimi t. Noot; 1907-37) surma Eemule tagasi, mobiliseeriti Punaarmeesse ja jäi Velikie Luki all teadmata kadunuks (teistel andmetel arreteeriti Vassel 1943.a Punaarmees ja talle olla mõistetud 7+3 aastat). Kas noorimad vennad Sergei ja Arseni viimasest sõjast pääsesid, jääb siinkiohal välja selgitamata. 1959.a rahvaloenduse ajaks olid Eemule jäänud Anton ja Iriina kahekesi ja peale nende surma jäi koht tühjaks.
1939.a talundilehe järgi oli Eemu talu suuruseks 47,2 ha, millest põldu oli 9,6 ha. Et selleks ajaks oli Silla Ivan siit ka oma neljandiku saanud, pidi koht 19.s üle 60 hektari olema ja küllap olid juba 19.s algul vabadikeks jäänud teise Eemu talu maad samuti millalgi Väljaotsade Eemuga liidetud.

SILLA

Eemu Madise noorem vend Ivan Filipi p. Väljaots abiellus 1915.a Raissa Matvei t. Ennoga Suuremõisast ja ehitas omale Eemu vastas, Nautse pool teed Silla vabadikukoha. Kruntimisel sai Ivan ¼ Eemu kohast ja Sillast sai 14,73-hektarine osatalu, kus põldu oli 4 ha. Seda väikekohta pidasid Ivan ja Iisa kolhoosikorra tulekuni. Neil olid tütred Juulia, Serafima ja Alevtiina. Kolhoosiajal tuli koju tagasi Aleksander Meederiga abiellunud Serafima oma tütre Katriniga. Viimasele asus koduväiks Tamselt Kondimäe (Sarapuu) Volli poeg Andres Tüür, kellest viimase maareformi järel sai Silla peremees.

(2a) EEMU-Lauri

Ühtpidi on tegemist ühe Linnuse põlistaluga, aga et sellest juba 19.s algul vabadikukoht sai, on siinkohal nime teine pool väiketähtedega kirja pandud. Katku-järgsetes adramaa-revisjonides kandis juba 1731. aastaks Linnusel poolel adramaal koormisi Heimo Matz. Esialgu oli küll harituks märgitud vaid 1/12 adramaad ja tööealist meeshinge nagu talus ei olnudki. Tegemist paistab (vähemalt asukoha mõttes) olevat rootsiaegse Heimo Simmo järglas-taluga ja Matsi võib ehk Simmu otseseks järglaseks pidada. 1744. aastast märgitakse ka tööealist meest ja nüüdseks on juba 1/3 adramaad harituks märgitud. 1750.a revisjon märgib talus koguni kaht vana meeshinge (seni oli neid igas revisjonis üks), aga talu nimeks on ikka Heimo Mats (ka veel 1756.a revisjonis). Mingi tõenäosusega võis isegi kahe järjestikuse Matsiga tegemist olla, aga säilinud kiriku-meetrikad meid selles osas ei aita! Neis esineb alles Eimo Jaan, kes arvatavalt 1750-ndate lõpust peremeheks sai, kuid tema suhe Matsi(de)ga jääb ka teadmata. Jaan suri 50-aastaselt ja 1778.a vakuraamat märgib perepeana Jaani leske Ristet – Suitse (Kuusiku) Jaani tütart Viirakülast. Neil oli kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg Tähve (1761-86) oli esimeses hingeloendis nooreks peremeheks märgitud, kuid ta surigi 25-aastaselt vallalisena ja peremeheks sai noorem vend Laur (1766–1828), kes hiljem sai priinimeks MÕTE (Mötte).
Sajandivahetuse kaardi-spetsifikatsioonis on Laur peremehena kirjas ja ka kaardil kujutatud talu nr.6 juurde on Eimo Laur märgitud, kuid selleks ajaks oli naabrusse asunud pärastiste Väljaotsade Eemu talu (arvatavalt juba 1778. aastaks, mil vakuraamat veel rootsiaegset Heimo Simmo’t meenutab) ja 1811.a loend märgib Lauri juba vabadikuna.
Lauri nimi vabadikukohale jäigi. Tal oli kaks poega: Jaen võeti nekrutiks ja temast ei ole rohkem midagi teada; noorem vend Mihkel Mõte  jäi edasi Linnuse vabadikuks. Tema noorelt surnud esimesest naisest jäi poeg Andrus (1826-69), kellel omakorda oli kahe naisega  3 poega ja 3 tütart, kuid jäägu nende täpsem käekäik siinkohal jälgimata.
Teise naisega sündis Mihklil veel 3 poega ja 2 tütart, kelledest abieluni jõudis vaid noorim poeg Aadu (õigeusus Aleksander) Mõte (1838-70). Tal oli kolm tütart ja ainus poeg Matvei Mõte, kes abiellus Viiraküla Lauritse Ivani tütre Mariaga ja oli Eemu-Lauri omanik 20. sajandil.
Kruntimis-andmetes oli Eemu-Lauri popsikoha suuruseks 4,72 ha, aga Madis hankis vähe-haaval maad juurde ja 1939.a talundilehel märgitakse koha suuruseks 8,04 ha, millest üks hektar oli põldu.
Madise ja Mare tütar Raissa sai Nautse mehele, aga kaks poega Ivan ja Timofei surid noorte meestena (vastavalt 1935. ja 1933. aastal). 1959.a rahvaloenduse ajaks oli Eemu-Lauri ainsaks elanikuks jäänud 79-aastane lesk Mare ja peale tema surma jäi koht tühjaks.

3. RANNA

 Õuemärk
Kolmandana märgivad 19.s hingeloendid üht noorimat Linnuse talu, mida õigupoolest saab jälgida alles alates 1811.a hingeloendist, kui Tuulegi vana Tõnis oli oma nooremate poegadega (Juri, Mihkel ja Tõnis) Laasu talu taha “Naeri maale” uue talu rajanud. Sajandivahetuse reguleerimis-kaardil seda talu veel ei ole, aga hingeloendi märkustest selgub, nagu oleks mehed juba 1798.a siia versetzt! Arvatavalt tekkis talu Kansi mõisa “initsiatiivil” ja peremeheks sai Tuulegi Tõnise keskmine poeg Mihkel, kelle pere oli sel ajal vendadest arvukaim. Ta suri juba 1814.a ja järgmiseks peremeheks sai noorem vend Tõnis jun. Naeris (1765–1842). Priinime NAERIS (ka NAIRIS) said kõik Tuulegi vana Tõnise järglased ja õigupoolest võib seda naeriaia järgi saadud nime ka Tuulegi esmaseks perekonnanimeks lugeda.
Ranna meeste vanemal vennal Juril oli ainus tütar Eed, kes 6-aastaselt suri ja Juri oli surmani Rannal sulaseks. Nooremal vennal Tõnisel oli samuti ainult üks laps – poeg Tõnu. Temast sai esialgu Ranna sulane, aga peale Mihkli poja Aadu täisealiseks saamist kinnitati tema pärimisõiguse järgi peremeheks.
Esimese peremehe Mihkli ainus abieluni jõudnud poeg Aad/Aleksei Naeris (1805-53) oli 1834.a loendis Rannal peremees, aga ta suri suhteliselt noorelt ja samal aastal suri ka tema esimene poeg Mihkel/Mihail jun. Naeris (1826-53). Aadu teine poeg Madis oli veel lapseohtu (kolmas poeg Tõnu oli 4-aastaselt surnud) ja nüüd pidi mõne aja peremehe rollis olema Tõnise poeg Tõnu/Timofei Naeris. Viimane hingeloend Rannal kinnitatud peremeest ei märgi.
Kui noorelt surnud Mihkli ainus poeg Aleksei Naeris täisikka jõudis, kinnitati tema peremeheks ja senine ajutine peremees Tõnu/Timofei asus oma perega vanasse Nurme kõrtsi Lingal. Mihkli noorem vend Madis/Matvei sai samal ajal Ridasis Ranna nime saanud latsikoha. Nii läks pärimine Rannal “viisipäraselt” vana Mihkli vanema poja liinis, kuigi noorema venna Tõnise ja tema poja Timofei (Tõnu) abi vahepeal vaja läks.
Nooremal Alekseil ehk Seiul oli Targa Mare vallastütre Ristega (sünd. Koplimei) viis poega ja neli tütart. Vanemad pojad läksid järgemööda talust välja: Mihail rajas omale hiljem Vainu nime saanud vabadikukoha, Ivan asus Ennule ja Feodor (1876–1965) elas hiljem edaspidi jutuks tuleval Saadul. Nooremad vennad Matvei ja Timofei jäid esialgu koju, kuid 1920-ndatel rajas Timofei omale Kuusiku väikekoha.
Matvei Aleksei p. Naeris (1881–1966) oli viimane Ranna peremees. Kruntimisel jäi peale vendade kuuendike eraldamist tema osak üsna väikeseks, aga 1939.a talundilehe järgi oli koha suuruseks siiski veel 23,33 ha, millest põldu 5 ha.
Simiste Valka-Lepikult võetud naise Raissaga (sünd. Valk) oli Madisel kaks tütart ja poeg Adrian. Viimane (Arnoks kutsutu) läks Paenase Põllule koduväiks ning 1959. aastaks olid Rannale kahekesi jäänud Madis ja Iisa. Nendega koos see noorim Linnuse põlistaludest ka hääbus.

Vainu

Ranna Sei vanem poeg Mihail Naeris abiellus 1890.a Maria Maksimi t. Keskülaga ja neil sündisid üheksa tütart; kaks Akilinaks ristitut ja ainus poeg Vassili surid väikestena.  Ei ole päris selge, millal Mihkel omale maalinna lähedale põllu serva oma eluaseme rajas, aga EV maareformiga sai ta 1/6 Ranna talust, mis peale Mihkli surma kaheksa naise – Mihkli lese ja seitsme tütre kaasomandiks sai. Kruntimisandmetes kandis koht Vainu nime. Kaugemale abiellunud tütred (Kaegu Villem Alti naiseks saanud Irina ning Võlla abiellunud Elena Sõrm ja Maria Meisterson) oma kaasavarasid loomulikult kaasa viia ei saanud. 1939.a talundilehe järgi oli Vainu suurus 10.33 ha, millest põldu oli 2 ha.
Üks noorematest õdedest, Raissa sai veel Vana-Tooma Joosep Saadu naiseks, aga 1895.a sündinud Kristina ja 17 aastat noorem Aglaida jäid koju väikekohta pidama. Nemad olid Vainu elanikeks ka 1959.a rahvaloenduse ajal, kui manuliseks oli neil kolmanda elanikuna keegi väljastpoolt tulnud 24-aastane Volli Siimoni p. Mahlak.

Ennu ja ENNU-LAASU

Kõigepealt meenutame, et algul tutvustatud rootsiaegsel kaardil oli Linnusel kaks Henno lisanimega talu – kõige lõunapoolsem Henno Mart (nr.9) ja üks põhjapoolsemaid Henno Michel (nr.15), aga 18. sajandi adramaa-revisjonides oli vaid läbi kõigi revisjonide söötis olevaks märgitud pooleadrane Henno Laasu üksus!  Neli aastat enne esimest hingeloendust ilmus aga 1778.a Suuremõisa vakuraamatusse peremees Henno Laso Mart. Selgub, et see Mart oli sajandi alguspoolel Neo talu eelkäija ja talule nime andnud peremehe Petri Nigo poeg ja meetrikais leiame ka tema kaks tütart ning neli poega. Esimeses hingeloendis on vanem poeg Juri (~1758 – 1828; värskelt peremeheks saanud ja veel vallaline) ning kogu pere koosseis ilusasti kirjas. Kui Nurme ja Tamse mõisad omavahel maid ja hingi vahetasid, viidi ilmselt pere siit Külasema Kingissepale, kus Juri ja noorem vend Jaen said hiljem priinimeks KAO (ka KAJO). Kaks venda, Paavel ja Nigu surid noores eas abieluni jõudmata. Sama priinime sai aga veel Juri hiidlasest sulane, kes hiljem Paenase Andrusel peremeheks pandi. Tundub, et see perekonnanimi ja võib-olla isegi Mälas pandud samasugune priinimi tulenevad vanast Linnuse toponüümist. Nimelt kannab 1800.a kaardil üks Linnuse Leeskopa-poolsem põld nime Kao Peld (selle leiab igaüks ka siin teisena toodud illustratsioonilt Salu-peredest pisut kirde pool). Et see rootsiaegse Ennu Mardi (nr.9) talule märksa lähemale jääb kui hilisema Oolu soadu kandis rootsiajal olnud Mihkli talule (nr.15), aga samas 100 aastat hiljem just Oolu soadu loodenurgas (vt. kaardipilti Villemi talu juures) Ennu Laasu (ilma numbrita) eluaset kujutatakse, sellest ei oska muud arvata, kui et rootsiaegsed Mihkel ja Mart võisid sugulased olla, aga kes söötis arvestusüksusele nime andnud Laas neile oli, peab spekulatsioonide teemaks jääma!
Milliste Linnuse ja/või Vanamõisa vabadike eluasemeks see paik võis 19.s jooksul olla, selle kohta on midagi konkreetset raske ütelda. Kindlasti oli siin 19.s lõpupoole juba mitmeid vabadike eluasemeid ja kruntimise eel on 0,56-hektarise Ennu vabadikukoha omanikeks märgitud Irina Kesküla ja Julia Liik.
Lisame, et Ranna Seiu teine poeg Ivan Naeris abiellus Tuulegi Elena Ivani t. Nõuga ja viimases Rinsi koguduse-nimekirjas on kirjas nende kaks poega ning kolm tütart. Millal Ivan oma perega Ennule asus, vajaks küll täpsustamist, kuid kruntimise järel oli Ennust saanud 8,9-hektarine väikekoht Ivan ja Elena Naerise nimel. Nende lapsed lahkusid siit juba enne viimast sõda ja vanem poeg Rafael müüs maa Uiema Kaarel Lingule. Sellega kadus (või jäi taas “varjusurma”?) üks Linnuse vanu eluasemeid.

Kuusiku

Ranna Seiu noorim poeg Timofei Naeris sai 1/12 Ranna kohast ja ehitas omale üsna rootsiaegse Tõnsu Jaagu talu kohale, nn. kelmiküla piirile jääva Kuusiku koha, mille suuruseks 1939.a talundilehe järgi oli 8,59 ha (2,85 ha põldu). Rinsi koguduse-nimekirjas on kirjas Timofei ja Raissa neli poega. Koju jäi kolmas poeg Feodor Naeris (1915-71), kes 1959.a loenduse ajal oma Uielult võetud naise Armilde, tütre Aino ja poja Toivoga Kuusiku 4-liikmelise pere moodustas. Jääb üle sellele Linnuse põhjapoolseimale eluasemele pikka iga soovida, et see veel järgmise kolme sajandi jooksul võiks rootsiaegse Tõnsu Jaagu taluaset markeerida.

4. UIELU, JÄSLI ja TÕNSO

Õuemärk
Juba 1645.a maaraamatus kannab Linnusel Jeseli Jürgen kellegi Brey Simo’ga kahel adramaal ühiselt koormisi ja nime järgi otsustades peaks 1674.a aktis kuuendana märgitud Jäseli Laes tema järglane olema. Kuigi me ei tea, kus talu varem asus, peaks 1698.a kaardil numbriga 7 märgitud samanimelise talu puhul just selle Linnuse põlistaluga tegemist olema ja see asub kaardi järgi otsustades ehk hilisemast Uielust vaid pisut lõuna pool. Talu elas nähtavasti üle ka nälja- ja katkuaja, sest Güldenstubbe protokollis 1713.a on Esli Tonnis koormisi kandvaks peremeheks arvatud ja sama nimega esineb talu läbi 18.s adrarevisjonide 1756. aaastani välja. Pere koosseisu jälgides võib arvata, et selle aja jooksul kahe Tõnisega tegemist oli, aga säilinud meetrikatest me nende kohta lisainfot ei saa. 1778.a vakuraamatus on peremeheks Esli Tönnisse Jahn ja temal kohtame juba meetrikais ka kolme tütart ning kahte poega (Jaani naine suri 1779.a aprillis, kuid tema nime ei olegi surmakandes märgitud!).
Esimeses hingeloendis 1782.a on peremeheks märgitud Jaani p. Juri (~1741–1825), kelle perekonnanimeks 1826.a loendis on EASEL (hiljem esineb ka nimekuju JASVEL). 1795. aastaks oli Juri perest tehtud vabadikud ja Easeli või Jasveli nimega vabadikke kohtame veel edaspidi 19.s esimesel poolel. Hiljem see priinimi Muhus kadus.
Samal ajal oli praegusest Uielust loode pool vana külatänava ääres Tönso Jurri talu (nr.3), millest Laasuga seoses veel juttu tuleb ja mis nähtavasti hiljemalt 1731. aastast siin rootsiaegse kolme talu kohal ainsana koormisi kandis – esimestes revisjonides viiendana märgitud Tönso Tönnis. 1795.a hingeloendis oli Juri pere üsna arvukas (järglased said priinime ABRUK) ja 1811.a oli peremeheks saanud Juri vanem poeg Andrus Abruk (1776–1818). Ta suri noorelt ja 1826.a loendis on peremeheks Andruse noorem vend Juri jun. Abruk (1780–1828), kes 1828.a sügisel Suures väinas uppus (aasta lõpus on surma-meetrikasse tehtud kanne ilma täpset surma aega märkimata, sest meri ei ole laipa välja andnud). Talu jäi peremeheta ja peremeheks seati senine Ranna sulane, Salu-Jaani Juri poeg Mihkel Ling. Siitpeale on põhjust Uielu talust rääkida, ehkki hingeloendites kandis see lõpuni Tõnso (Toenso, Tönso) nime. Kuigi Jäsli, Tõnso ja hilisema Uielu puhul on selgelt erinavate taludega tegemist, on neid siinkohal koos käsitletud, sest esimesest sai juba 18.s lõpul vabadik, aga teine muutus hingeloendite arvestus-taluna sujuvalt Uieluks ja mõnes mõttes võib mõlemat Uielu eelkäijateks lugeda. Me küll ei tea, kuidas kunagised Jäsli ja Tõnso maad Lingude maakasutuses mängu tulid, kuid arvatavalt ehitati sel ajal talu oma praegusele kohale ja vana Tõnso jäi veel mõneks ajaks Abrukitest vabadike eluasemeks. Sellega arvame, et Uielu oma asukoha mõttes siiski rohkem Jäsli kui Tõnsu järglane on!
Mihkel Lingul oli Ranna (Tuulegi) Mihkli tütre Eeduga kaks poega ja viis tütart. Vanem poeg Mats suri aastaselt ja peale Mihkli surma sai Uielul peremeheks tema noorem poeg Jaen/Ivan Ling (1831–1894); 1850.a loend Uielul kinnitatud peremeest ei märgi, kuid Jaani täisikka jõudmiseni oli vist mõne aja peremeheks ka sulase Madise poeg Mihkel Ling (1824 – 67), kes hiljem omale Lensi vabadikukoha ehitas.
Jaen läks ise õigeusku, aga Aljavalt võetud naine Riste jäi luterlaseks ja lastest ristiti ning olid Rinsi pihi-nimekirjades vaid vanemad lapsed; alates 1866. aastast sündinud neli nooremat last ristiti luteriusku ja noorim tütar Juula salviti õigeusku alles abiellumisel 1897.a. Selle juures on oluline märkida, et Jaani 2. poeg Ivan kadus Rinsi pihi-nimekirjadest 4-aastaselt 1866. aastal ja arvatavalt ta lapsena suri, aga surma-meetrikaist on vastav kanne siiani leidmata!
Jaani kolmas poeg Madis (1866–1919) sai järgmiseks Uielu peremeheks ning noorim vend Kaarel asutas sajandi lõpul post-maantee äärde (Eemu karjamaale) väravavahi-koha.
Madis Ling laulatati 1890.a Mäla Ansu Kadri Treieliga luteri kirikus ja nad jäidki luterlasteks. Neilgi oli seitse poega ja 3 tütart. Peale vana Madise surma jagati talu kuue poja vahel – üks noorematest poegadest Anton ja tütar Juula surid lastena. Vanem poeg Kaarel ehitas oma Vabadussõja preemia-maale Kase ehk Uiema väikekoha; Mihkel (1899-1990) ja Joosep (1902-1919?) olid Landeswehr’i sõjas kahuripaadil “Rosa Luxenburg”. Mihkel elas hiljem Narva-Jõesuus ja tema teada Joosep hukkus, kui nende paat põhja lasti, kuid kuulujuttude järgi olla Joosep hiljem salaja (!?) Muhus käinud. Nii on tema käekäik siinkirjutaja jaoks jäänudki kindlamalt teadmata.
Noorim vend Albert-Bernhard jäi viimasesse sõtta. Talu jagunes sisuliselt vana Madise teise poja, 1893.a sündinud noore Madise ja noorema venna Arturi (s.1910) vahel – kummalegi jäi 18,41 hektarit.
Madis jun. Ling abiellus 1922.a Levalõpma Ritsu Juula Kuusnõmmega ja sündis ainus tütar Armilda-Elfride, kes sai Kuusiku Feodor Naerise naiseks. Madis ise suri 52-aastaselt. 1959. aastaks oli Uielule jäänud Artur Ling oma naise Salme ja tütre Siljaga. Silja (abielus Kuusk) tegeleb ka genealoogia ning kodu-uurimisega ja temalt on lisateavet saadud ka käesoleva loo kokku panemisel.

Lensi

Nähtavasti rajas Ranna ja Uielu sulase Madise poeg Mihkel/Mihail Ling peale onupoja Jaani Uielul peremeheks saamist omale Oolu soatu (üsna kunagise Ennu-Laasu talu naabrusse) Lensi nimega vabadikukoha. Nime tekkelugu ei ole selge, aga tuleks märkida, et kuigi sama nime kandis hiljem Ridasis Rässa Juri Mihail Rühvki saadud latsikoht, ei ole neil siiski muud seost peale selle, et Mihail Rühvki naine Ingel (Elena) oli Linnuse Lensi Mihkli esimene tütar. Ridasis ja Leeskopal oli sel ajal teisigi Juri-nimelisi kohti ja küllap siis kinnistus Ridasis koha saanud Mihkli sünnitalu nime asemel hoopis naise Ingli kodukoha nimi.
Lensi Mihklil oli Võlla Sepa-Pärdi Andruse tütre Marega 3 poega ja 4 tütart, aga Rinsi pihi-nimekirjade järgi otsustades on neli keskmist last imikuna surnud ja üles kasvasid vaid vanem tütar Elena ning nooremad lapsed Juula ja Vassili. 1854.a sündinud esimese poja Timofei surma küll meetrikast ei leia, kuid pihi-nimekirja on ta vaid oma sünniaastal kantud ja ilmselt on temagi väiksena surnud. Kaks õde said mehele ja sajandi lõpul oli Lensile jäänud vaid noorim poeg, 1865.a sündinud Vassili (Villem) Ling, kes 1885.a abiellus Vana-Tooma Juri tütre Annaga ja kokku sai neil neli poega ning viis tütart kirikukirja. Kaks vanemat poega ja üks tütar surid siiski imikueas, aga neli tütart ja kaks poega kasvasid üles.
Pärimustes räägitakse sellest, kuidas Lensi Villemi pojad Aleksander ja Josif 20.s algul omale Kuressaare Ühisgümnaasiumis haridust nõutasid ja sarnaselt Mihkli-Jaagu Vassili Randmetsaga pidid nii mõnigi kord koolitee Kuressaarde jala ette võtma.
Villem asus esimese ilmasõja järel perega Tallinna; Lensi koht jäi tühjaks ja praeguseks on leitav veel vaid maja ase mõne õuepuuga ning kaev. Lensi Villemi järglane on nimekas zooloog ja jahindusteadlane, Tallinnas sündinud  Harry Ling (1928 – 84), kelle lühi-elulugu leidub Eesti Entsüklopeedia 5. köites, lk.577.

Värava

Uielu Ivani noorem poeg Kaarel Ling oli postmaanteel mõnisada meetrit Eemust väina tammi poole väravavahiks ja peale abiellumist Nautse Laasu Ristega 1890.a ehitas omale sinna ka pisikese eluaseme. Kaarli ja Riste nelja poja (viies poeg sündis surnuna) ja nelja tütre saatus jääb siinkohal suuresti täpsustamata (osa lapsi surid väikestena), sest Kaarel on siit perega Saaremaale asunud.
Enne Ennule asumist olevat Väraval elanud ka Ranna Ivan Naeris, kellelt omakorda olla selle koha ostnud Tupenurme Panga-Juri Kristiina vallaspoeg Ivan Tuul, kuid teadmata on, kas ja kui palju siin postmaantee ääres EV ajal enam elati? Pallasma loos on pisut rohkem juttu Tupenurme Panga-Juri Kristina vallaspojast Ivanist, kes 1911.a Angerja kirikus Kohila tüdruku Maria Siebergiga laulatati. See pere tuli 1. Maailmasõja ajal Muhusse ja on peale Ivani sünnikodu Tupenurmes veel Raugi ja Lepana rannasaunades peavarju saanud. Ivani viimane poeg Arno sündis 1930.a ja tema sünniaktis on Ivani elukohaks märgitud Linnuse Värava, aga ema Maria elukohaks hoopis Võlla Saadu?!  Viimane peab Võlla ja Mõegaküla vahele 1. Maailmasõja ajal tekkinud Uue-Saadu (ka Kadaka-Saadu) vabadikukohta märkima ja seal on Ivan Tuul ka 1941.a veebruaris kopsupõletikku surnud! Eemu Anton Väljaots muidugi teaks, millal ja kellelt ta oma talu maa sisse jäänud 0,7-hektarise Värava majaplatsi 100 krooni eest ostis, aga temalt seda küsida enam ei õnnestu (andmed pärinevad Vassili Randmetsa märkmetest) ja Linnuse Värava koha märkimine Ivan Tuule elukohaks 1930.a võis üksnes "märgi maha panekut" tähendada!
Peale uue maantee-tammi rajamist 1960-ndatel ei ole Värava kunagine asukoht tõenäoliselt enam kuidagi leitav. Võiks vaid meenutada ka siit mitte kaugele – Väinatammi algusse jäänud Saare trahterit, mis siia 1895.a ehitati. See koht olevat teadjate kinnitusel asunud enam-vähem viimases sõjas langenute mälestusmärgi kohal.

Uiema ehk KASE

Uielu Madise vanem poeg Kaarel Ling (1891–1976) osales Vabadussõjas ja nähtavasti sai ka väikese autasumaa. Kruntimisel sai Kaarel ka ühe kuuendiku Uielu maadest ja rajas küla põhjaosas, Kuusikust Villemi poole Uiema nimega koha, mis kruntimisandmetes Kaseks ristiti. Kaarel ostis Rafael Naeriselt lisaks Ennu maad ja 1939.a talundilehe järgi oli juba Muhu mõistes taluga tegemist: 23,61 ha maad, millest 7,36 ha oli põldu.
1919.a laulatati Hellamaal Kaarel Ling ja Julia Matvei t. Kesküla ja hiljem oli pere Rinsi koguduse-nimekirjas. Siinkohal ei ole selge, kas Kaarel ennast vahepeal ka luterlaseks pidas või oli ta vanaisa Ivani aegadest õigeusklik, kuid “punasele” ideoloogiale on ta küll lõivu maksnud.
Aadu Juulaga sündisid Kaarlil kolm poega ja lapsena surnud tütar Amanda. Vanematest poegadest said aktiivsed “juunikommunistid” – Emilian (Elmar, s. 1920) hukati saksa okupatsiooni-võimude poolt Loode tammikus ja teine vend Endel (1924 – 2006) viidi gümnaasiumi-pingist koonduslaagrisse, kuid jõudis peale sõda koju tagasi. Kuuldavasti osales ta ka 1949.a küüditamisel, olles ise juba perekonna loonud. Hiljem läks ta perest lahku ja olla maetud Kihelkonna surnuaiale.
Kolhoosi esimeheks olnud Kaarli noorim poeg Lembit jäi vallaliseks ja 1959.a rahvaloenduse ajal moodustasid Kaarel ja Juula poja Lembituga kolme-liikmelise Kase pere. Lõpuks jäi Lembit Kasele üksi. 2018.a jaanuaris võttis siinkirjutajaga ühendust Endli tütar Elle (abielus Kiiker) ja andis teada, et peale Lembitu surma pärisid Endli kahe abielu lapsed Kase kinnistu tervenisti, mis juba algselt mitmest katastriüksusest koosnes. Võõrandamisel tekkisid veel Kasemetsa, Kasepõllu jt. katastriüksused. Uue omaniku leidsid ka eluhooned oma õuemaaga ja nii võib öelda, et kase koht Linnusel edasi eksisteerib, kuid Lingudega sellel enam seost ei ole. 

5. JAAGU

Õuemärk 
Kohe peale katku (1713.a) on üks kolmest Linnusel koormisi kandvast talust Tönso Jago Roos (seda rootsiaegset nime on ka kujul Rohs või Prohs kirjutatud), aga paneme tähele, et 1698.a kaardil oli kaks Jaagu-nimelist peremeest: peale enam-vähem hilisema Jaagu kohal olnud talu nr.5 veel kõige põhjapoolsem Tenso Jaak (nr.16) ja kumma Jaagu järglaseks katku üle elanud Roosi arvata, ei olegi selge! 1731.a adrarevisjonis oli Roosi järglaseks juba Tönso Tönnis ja Tõnsu nime on 18. sajandil kandnud veel juba Uielu juures osundatud Tõnsu Juri (nr.3) ning ka Laasule talunime jätnud reguleerimiskaardi Tönso Laas (nr.5). Võib vaid arvata, et rootsiaegsed kaks Jaaku sugulased võisid olla, aga hilisem talunimi pigem 1778.a vakuraamatu peremehelt  Haljawa Thoma Jack pärineb! Segadust tekitavaks on siinjuures asjaolu, et adrarevisjonides olid Linnuse 2. ja 3. taluna kirja pandud ka kaks Aljava peremeest (algul Tönno ja Jaack, hiljem Mats ja Mart) ehk Aljava talusid on nagu Linnuse hajataludena esitatud! Ometi kannavad 1778.a vakuraamatus, kus juba omaette Dorff Haljawa esineb, ka Linnuse kaks talu (pärastised Jaagu ja Tõnu) Haljawa Thoma lisanime. Võib-olla oli see Jaak enne peremeheks seadmist hoopis Tõnul – selleaegsel Haljawa Toomal sulaseks olnud ja siitkaudu kandus Haljawa nimi ka Jaagule. Pealegi paistab Jaak ise hoopis Vana-Tooma Toomase järglane olnud, sest reguleerimiskaardi spetsifikatsioonis nimetatakse Jaagu poega Andrust veel Wanna Thoma Andruseks! Esitatu on vaid näiteks selle kohta, milliseid "ristsõna-mõistatusi" peavad koduloo-huvilised 18.sajandi ja priinimede-eelse aja inimeste identifitseerimisel lahendama.
Jaak, kelle järglased said talu asukohale iseloomuliku priinime TÄNAVASUU (Tennawasu), oli 65-aastane Nurme mõisa peremees veel esimeses hingeloendis 1782. aastal ning tema surma järel sai peremeheks vanem poeg Andrus Tänavasuu (1761–1821).
Andruse kaks venda Juri ja Mart surid lapseeas, aga tal endal kasvas üles kolm poega (neljas ja noorim poeg Mihkel suri 2-aastaselt). Et reguleerimiskaardil peremeest Wanna Thoma Andruseks nimetati, peab seda tähendama, et Vana-Tooma rajaja poja-pojaga tegemist oli. 1816.a loendis oli Andrus veel peremees, kuid 1826.a peale Andruse surma nimetatakse tema esimest poega Tõnist (1794–1848) Wächter’iks ja peremeest talus ei märgitagi! Teine poeg Andrus oli nekrutiks võetud ja võib-olla loodeti peremeest nooremast vennast Jurist (s.1802), sest talu nimena märgitakse Halljawa jetzt Jago Jürna! Paraku võeti ka Juri järgmisel aastal nekrutiks ning tallu toodi peremeheks Andrus Randmets Vanamõisa Laurilt. Märgime, et Vanamõisas Randmetsa nime saanud olid sinna toodud omakorda Viiraküla Poali-Andruselt ja Jaagul peremeheks pandud Andruski oli veel Viirakülas sündinud.
Siitpeale jäi Jaagu talu Randmetsade valdusse. Vahimees Tõnisel sündis ainus tütar Eed, kes suri 2-aastaselt; nekrutiks võetud noorematest vendadest edasised teated puuduvad ja Tänavasuu perekonnanimi kadus Muhust koos Tõnise surmaga.
Andrus Randmets oli 1811.a abiellunud Rootsivere Kästiku-Jaagu Juri tütre Ristega ja neil sündisid kolm poega ning kolm tütart (kaks tütart surid lapsena). Vanem poeg Juri/Jegor (1813-55) suri varases keskeas isast varem, ega jõudnudki peremeheks saada, aga teine vend Andrus/Andrei Randmets (1814-78) olnud joomamees ja teda vist peale vana Andruse surma peremeheks ei kinnitatud. Pärimuste järgi olnud ta Linnusel vesiaia vahiks (teadmata on küll, millist vesiaeda ta valvas) ja peale Juri nooremate poegade täisikka jõudmist pidi hoopis talust välja minema ning sai omale hiljem Ridasis Vesiaaks nimetatud latsikoha. Noorim vana Andruse poeg Mihkel/Miron (1830-68) suri samuti noorelt ja tema järglased rajasid hiljem omale Mihkli-Jaagu koha.
Ka varakult surnud Juri neli vanemat poega surid noorelt (kolmas poeg Ivan jõudis küll täisikka, kuid suri vallalisena 28 aastaselt; Tõnu, Mihkel ja Juri on mõne-aastastena surnud).  Abieluni jõudsid vaid nooremad pojad Matvei ja Andrei. Matvei (1847–1910) kaks abielu olid lastetud. Peremeheks kinnitati lõpuks Juri noorem poeg Andrei Randmets (1850-88) – Jaagul nüüd Andrus “neljas” ja temal jõudis Viiraküla Tähvena-Toomal sündinud Paenase Ansu päritolu Irina Auväärtiga sündida kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg Maksim Randmets (1882–1947) jäi Jaagu peremeheks, noorem vend Vassili (1886–1919) ehitass omale hiljem Raja osatalu, aga keskmine vend Timofei suri 3-kuuselt.
Maksim Randmetsal oli esimese naisega poeg Anton ja tütar Irina. Viimane sai Eemu Antoni naiseks ning Anton Randmets oli Jaagu viimane peremees. 1932.a abiellus ta Irina Maksimi t. Mägiga ning sündisid tütar Sanne, poeg Andi ja tütar Asta (viimane asus Tallinna).
1939.a talundilehe järgi oli Jaagu talu suurus 36,98 ha, millest põldu oli 3,86 ha. Anton ja Riina elasid poja Andiga Jaagul veel 1959.a rahvaloenduse ajal ja koht oli elus ka uue aastatuhande algul.

MIHKLI-JAAGU

Jaagu vana Andruse noorelt surnud nooremast pojast Mihklist jäi Luiskama Kaarli tütre Juulaga poeg Ivan Randmets, kes sai kihelkonna-kooli hariduse ja oli noorelt ka küla-koolmeister. 1887.a abiellus ta Kallaste Munska Madise tütre Ekaterinaga ja sündisid neli poega ning kolm tütart.
Ivan suri 38-aastaselt vesitõppe ja millal ta omale Mihkli-Jaagu eluaseme jõudis rajada, ei ole selge, aga 1888.a sündinud ja 35-aastaselt vallalisena surnud esimene poeg Mihail oli ilmselt juba Mihkli-Jaagul sündinud. 1896.a sündisid Ivanil ja Kadril kaksikud pojad, kelledest Antoniks ristitu elas vaid ühe päeva, aga noor Ivan kasvas meheks. Noorim poeg Vassili tuli ilmale juba peale isa surma. Mõlemad nooremad pojad käisid ministeeriumi-koolis ja harisid end hiljem veel omal käel (nende lühi-elulood vt. A. Rullingo “Muhumaa”, lk.617). Ivanist sai kapten ja hiljem veel raadio-operaator. 1944.a põgenes ta oma purjekaga Rootsi. Vassili õppis usu- ja õigusteadust Tartu Ülikoolis ja elas viimase sõjasügiseni Tartus, kus tema korter sõjakeerises hävis.
Õele Juulale tuli Külasema Kingissepalt koduväiks Mihail Keinast ja Rinsi koguduse-nimekirjas on kirjas ka nende 1924.a sündinud poeg Evald, kes onu Ivaniga viimase sõja lõpus välismaale põgenes. Kruntimisel sai Mihkli-Jaagust (ka Kivilossiks nimetatud) 11,33-hektarine väiketalu, kus oli 4 ha põldu. 1959. a loenduse ajal olid Mihkli-Jaagul Mihail ja Juulia Keinast ning sõja järel koju tulnud Vassili Randmets. Peale sõda oli Vassel lühemat aega Piiril kultuurimaja juhataja ning üsna tuntud kultuuri- ja hariduselu edendaja Muhus, kuid uue korra tingimustes mitte just soositud inimene. Erakuna ta surigi, olles siiski jätnud koduloolisi ja muid märkmeid Muhu kohta, milledega nüüd Koguva muuseumis on võimalik tutvuda.
Peaks lisama, et peale Vassili surma pärisid Mihkli-Jaagu koha Levalõpma Toomale abiellunud Vasseli vanema õe Kristina järglased Veskimeistrid.

RAJA

Jaagu Madise noorem vend Vassili Randmets sai 1/3 Jaagu talust ja rajas omale EV algul selleks ajaks keskuseks kujunenud Piirile lähemale Raja koha, millest kruntimisel sai 15,67-hektarine väiketalu (põldu oli 10,5 ha). Kohta pidas vara lesestunud Vassili naine – Ranna Villemi tütar Elena (sünd. Kirves) 1913.a sündinud poja Vladimiriga. Viimane langes 2. Maailmasõja ohvriks ja 1959.a olid Rajal vana Leena oma minija Akiliina ning pojapoja Reinuga. Rein Randmets kaotas tervise kolhoosiajal mehanisaatorina töötades, aga Raja koht Linnuse ja Piiri piiril on siiski alles ka 21. sajandil.

6. LAASU

Õuemärk 
Algul sai juba selgitatud, kuidas rootsiajal olid Tuulegist ja kadunud Jäslist maalinna poole ning Jaagust põhja pool põlise külatänava ääres kolm talu. 100 aastat hilisemal kaardil on Jaagule tekkinud naaber Tönso Laas (nr.5) ja siit põhja pool (maalinna vastas) on alles ainult Tönso Jurri elupaik numbriga 3. Nende kahe Tõnsu eelkäijaks oleks 1744.-1756.a revisjonides Tönso Jahn ning 1731. ja 1738.a revisjonides Tönso Tönnis. Tõnisest ja katku üle elanud Roosist oli juba juttu, aga selgema pildi esitamisest  rootsiaja lõpul ning Põhjasõja ajal peame andmete nappusel siiski loobuma. Ilmselt jagunes Tõnsu Jaani talu millalgi peale 1756.a revisjoni kaheks ja sellest ajast on kindlalt jälgitav praegune Laasu talu, kus peremeheks sai Tönso Jahni Laas.
Laasu järglased said perekonnanimeks LIND. Kolme naisega oli Laasul kolm poega ja neli tütart. Pojad sündisid teisest abielust: esimene poeg Jaen suri 2-aastaselt; teine poeg Juri (1770–1829) oli juba 1795.a loendis vabadikuks nimetatud ja kas ta ise või tema poeg Mihkel on hiljem Rõtu vabadikukoha rajanud. Kolmas poeg Tõnis Lind (1771–1833) oli järgmiseks Laasu peremeheks. Tal oli ainus poeg Tõnis jun., kes 1834.a loendis oli ka peremeheks märgitud, kuid noore Tõnise ainus poeg Kaarel suri 10-aastaselt ja 1850. aastaks on Laasule peremeheks toodud Vanamõisa Tähvena Jaani poeg Johan/Ivan Kesküla. Siitpeale jäi talu Keskülade valdusse ja Linnuse perekonnanimi LIND pikapeale kadus. Noor Tõnis Lind oli sel ajal veel talus oma naisega esimesena kirjas, aga viimane hingeloend väidab ta surnud olevat, kuigi meetrikas on surmakanne leidmata! Sulaseks oli talus veel Laasu esimese abielu tütre Mare vallaspoeg Mats – Tõnu Matsi poeg, kes peale ema Kallastele mehele saamist Tõnul üles kasvas ja seal hoopis perekonnanime NOOT sai. 20.s oli Piiril üks metsavaht Mart Lind, aga tema oli siia Saaremaalt tulnud ja võimalikku seost Linnuse Lindudega ei ole seni tuvastatud (kui just Rõtu Mihkli järglasega tegemist ei olnud!). Arvatavalt ehitas Juhan/Ivan Kesküla Laasule ka uued taluhooned ja vana maja jäi mõneks ajaks Tõnise järglaste – vabadike Lindude eluasemeks.
Juhan/Ivan Keskülal oli viis tütart ja ainus poeg Maksim (1840-69), kes vaid kolm aastat sai isa surma järel peremees olla. Temast jäid poeg Timofei ja tütar Maria. Kas 19.s viimasel veerandil talule ajutine peremees või hooldaja määrati, on siinjuures teadmata, kuid sajandi lõpul sai Timofei Kesküla (1864–1945) Laasul peremeheks. Tal sündisid Ridasist võetud Julia Naerisega viis poega ja kaks tütart. Vanem poeg Vassili jäi noorema venna Aleksandriga koju, Ivan ehitas omale Pärna osatalu, aga keskmine vend Anton läks EV algaastail Tallinna ja hiljem Tartu Ülikooli matemaatikat õppima ning elas hiljem Saksamaal ja lõpuks USA-s (tema lühi-elulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.600).
Vassili Kesküla (1894–1957) esimene naine suri noorelt. 1927.a abiellus ta Paenase Ivardi Madise tütre Irinaga ja sündisid tütred Vilma ja Taimi ning poeg Bruno. Vanas eas võttis Vassel veel kolmanda naise, kellega poeg Jaan sündis.
Talu suuruseks jäi kruntimise järel 41,89 ha, millest põldu oli 12,5 ha. 1959. aastaks olid Laasule jäänud Vasseli lesk Mare poja Jaaniga, teise abielu lastest Bruno ja Taimi ning üksikuks jäänud Vasseli noorem vend Aleksander. Teadmata jääb siinjuures noorima venna Timofei käekäik, kes viimases Rinsi kogudusekirjas samuti veel vallalisena kodus oli (ta võis viimasesse sõtta jääda!). Talu hooneid oli juurde ja ümber ehitatud ning kolhoosiaja lõpupoole (peale vanade surma) müüdi Laasu vana maja Ivo Linnale suvekoduks.

Rõtu

Rõtut võib Eemu-Lauri järel vanuselt teiseks Linnuse vabadikukohaks arvata, sest selle võis rajada juba 18.s lõpul vabadikuks jäänud Laasu Juri Lind või hiljemalt tema 1806.a sündinud poeg Mihkel Lind, keda meetrikaski Rõtu Mihkliks on nimetatud. Mihklil sündis 3 poega ja 6 tütart; esimene tütar Mare sai Salu-Jaani sulase Juri naiseks ja täisikka jõudsid ka kaks vanemat poeg Karl ja Jakob. Esimene võeti 1850.a nekrutiks, aga peale viimase hingeloenduse, kus nad olid Nurme mõisa vabadikeks Linnusel, ei ole neist hilisemaid dokumentaalseid õnnestunud jälgi leida. Selgitamine, kas ehk 20. sajandil Piirile metsavahiks tulnud Mart Lind neist emma-kumma järglane oli, oleks omaette põnev uurimisteema.
Mihkli järgmised neli tütart ja noorem poeg Aad surid väikestena ja ainsa tütrena on viimases loendis 2-aastaseks märgitud Mihkli teise abielu tütar Maria, kusjuures Mihkli teine abielu ja naise Leena päritolu jäävad siinkohal välja selgitamata. Võib arvata, et Mihkel  juba sajandi keskel Muhust väljas tööd ja teenistust leidis ning teise naisegi on ta väljast leidnud.
Nähtavasti jäi koht 1860-ndatel tühjaks ja siia asus Vanamõisa Matsi-Laasu Matsi poeg Madis Saarväli oma perega. Madis sõitis laevadel pootsmanina ja Rõtu sai tema perele peavarjuks. Madise esimesed lapsed olid Vanamõisas sündinud, aga vahepeal paistab Uielult pärit Madise naine Kadri lastega ka Neol olnud (või mingil põhjusel Neo kodakondsena kirja pandud?).
Meremees Madisel sai täisealiseks kaks poega: noor Madis (1839–1910) ja Aleksei (1859-90). Vanem poeg jäi Rõtule, aga Aleksei sai omale Leeskopal latsikoha, mis samuti Rõtu nime hakkas kandma. Noore Madise esimene poeg Madis suri 3-kuuselt; üles kasvasid Jaen ja Villem. Jaen Saarväli (1887–1914) oli üle Muhu tuntud saabassepp ja käsitöö-meister. Ta võttis naiseks Rebaski Kukka Eleena Küla – kooliõpetaja ja kirjamehe Madis Küla-Nurmiku õe, aga 1914.a jäi Leena kahe tütre ja poja Arteemiga leseks ning läks tagasi Kukkale, mille vend Madis talle jättis.
Noorem vend Villem abiellus 1912.a ja jõudis ka poeg Arteemi sündida, kuid Villem paistab ilmasõtta värvatud, kust ta vist tagasi ei jõudnud; Mare ja poja hilisem käekäik jäävad aga välja selgitamata! Linnuse Rõtu jäi tühjaks ja väidetavalt langes ka ilmasõja ajal tuleroaks. Kruntimisandmetes Rõtu kohta Linnusel enam ei esine.
Üsna 20.s lõpul rajas omale praktiliselt Rõtu õue uue eluaseme Saaremaal sündinud kuid ema poolt Linnuse Salu-Jaani juurtega Toomas Kuusk. Vana Rõtu vundament jääb tema majast kümmekond meetrit lõuna poole ja kunagise korstnajala kohta pidavat nüüd lipumast märkima. Sellega saab Linnuse Rõtut taastatud elupaigaks lugeda.

PÄRNA

Laasu Timmu teine poeg Ivan Kesküla sai ¼ Laasu talust ja rajas omale Villemist pisut loode poole (kus ehk rootsiaegne Villemi talu võis asuda) Pärna nimega osatalu. Kruntimisel sai talu suuruseks 14,3 ha, millest põldu oli 5,94 ha. Rinsi koguduse-nimekirjas oli Ivanil naise Raissaga 1921.a sündinud tütar Elvi  ja 12 aastat noorem poeg Andi. Kolhoosikorra tulles asusid noored Orissaarde ja 1959.a oli Pärnale üksi jäänud Ivani lesk Raissa.
Kolhoosiajal asus tühjaks jäänud Pärnale Saaremaalt Muhusse tulnud 1952.a sündinud Priit Oks oma naise Evega (Tupenurme Vanaga-Jaanilt, sünd. Maripuu).  Oksadele jäis Pärna koht ka viimase maareformi ajal ja selleläbi elus veel 21. sajandil.

7. TUULEGI

 Õuemärk
Vaatamata tõenäoliselt mitmetele hoonete ümberehitustele võib talu nr.13 rootsiaegsel kaardil “reeper-punktina” kasutada, sest nähtavasti on see hiljemalt sellest ajast enam-vähem oma praegusel kohal asunud. Peale katku jäi talu tühjaks ja seisis 18.s esimese poole kirjas ½-adrase Tulicko Jaack’u arvestusüksusena, mis 1756. aastaks on Kansi mõisale arvatud. Viimane adrarevisjon 1756.a nimetab Kansi mõisa peremeest siin Tulicko Jacko Tönnis, kuid 1778.a märgitakse Tuulegit Suuremõisa vakuraamatus ja nüüd nimetatakse peremeest Tulicko Michli Tönnis. Tõnis võis ehk Mihkli poeg olla, kuigi on teadmata, kust Kansi mõis ta Linnusele peremeheks tõi. Arvatavasti on siiski ühe ja sama Tõnisega tegemist.
Esimestes hingeloendites oli eakas Tõnis ikka Kansi mõisa peremeheks märgitud. Võiks arvata, et Kansi mõis ka uue – Ranna talu rajamise Linnusel algatas, millest juba juttu oli. Nn. reguleerimiskaardil on siiski nr.7-ga märgitud Tõnise talu Tuulegi kohal ja Ranna talu veel ei ole, aga 1811.a loendist, kui kogu küla juba Nurme mõisale kuulus, selgub, nagu oleks selleks ajaks surnud Tõnis oma nooremate poegadega juba 1798.a Rannale paigutatud.
Tuulegil on peremeheks jäänud Tõnise vanem poeg Tähve (~1749–1808), aga peale tema surma pandi poja Juri täisealiseks saamiseni ajutiseks peremeheks Vanamõisa Lauri Andruse poeg Mihkel Karba (1786–1852), kes juba varem talus sulaseks oli. 1816.a loendis on vallaline Juri Tähve poeg peremeheks kinnitatud, kuid 1820.a võeti ta nekrutiks! Nüüd jäi Mihkel Karba edasi peremehe kohuseid täitama. Nagu kõik vana Tuulegi Tõnise järglased, said ka Tähve järglased perekonnanime NAERIS, aga 1826.a oli faktiliselt Tuulegile jäänud vaid Juri õde Mare, kes 1827.a Võikülla mehele sai. Tähve noorem poeg Mats paistab noorelt surnud, kuigi surmakanne kiriku-meetrikas on leidmata.
Mihkel Karba abiellus 1825.a Eemu Lauri tütre Marega, aga nende abielu jäi lastetuks. Mihkli juures kasvas üles tema nekrutiks võetud noorema venna Lauri p. Juri Karba, kes hiljem omakorda nekrutiks võeti ja juba 1826. aastaks on Tuulegil peremeheks pandud naabritalu Neo Mihkli teine poeg Mart Nõu. Mihkel Karba jäi Tuulegil sulaseks ja siitpeale on Tuulegi peremeesteks Nõud. Tuleks lisada, et Karbad olid Vanamõisa Lauri “eelmiste”, enne Viirakülast toodud Randmetsade peremeheks panekut Lauril olnud inimeste järglased. Neo Mardi isa Mihkel oli aga arvatavalt Hiiumaalt 1780-ndatel Neole peremeheks toodud, kuigi tema teine poeg Mart oli juba Muhus sündinud. Sellest edaspidi veel Neoga seoses.
Mart Nõu abiellus 1812.a Päelda Mardi peretütre Eeduga ja neil sündisid 3 poega ning 5 tütart. Kõik pojad jõudsid ka abieluni ja jäid nähtavasti oma peredega Tuulegile. Vanemal pojal Madisel (1814-66) oli vaid kolm tütart ja ta võis peale isa surma küll lühemat aega peremees olla, kuid edasi läks pärimisliin keskmisele vennale Andrusele. Nende nooremal vennal Mihklil jõudis täisikka ainus poeg Kirill Nõu, kes paistab onu Andrusega Suuremõisa Mäele asunud, kui Andrus peremehe ohjad kodus pojale Ivanile andis.
Andrus/Andrei Nõul (1824-91) oli viis poega ja neli tütart. Kaks vanemat poega surid imikueas – Mihail 2-nädalaselt ja Matvei 3-kuuselt. Kolmas poeg Ivan jäi Tuulegil peremeheks, Timofei rajas omale Villemi lähedale Tänavasuu vabadikukoha, kust poeg Vassili 1920-ndatel Nurme Kõrtsi asunduskohale asus; noorim vend, 1862.a sündinud Andrei jun. Nõu abiellus 1891.a Rootsivere Muda Elena Suurteega ja asus Lepiku Liivaaugule (arvatav Neo soldati Tõnu rajatud koht, mis selleks ajaks hakkas tühjaks jääma).
1856.a sündinud Ivan Nõul said täisealisteks kaks poega, kusjuures esimene poeg Ivan jun. oli  3-kuuselt surnud. 1883.a sündinud Timofei asus esimese ilmasõja järel Pöide kihelkonda Kaprale ja koju jäi noorim poeg, 1891.a sündinud Aleksander Nõu.
1939.a talundilehe järgi oli Tuulegi talu suuruseks 28,51 ha, millest põldu oli 7,6 ha. Sandri vanemale tütrele Alevtiinale (Elvi) tuli enne viimast sõda Saikla Suur-Rahula külast koduväiks Aleksander Miller, kes eestindas oma perekonnanimeks KALJUSTE.  Ta langes viimases sõjas; poeg Agu ja tütar Eevi jäid emaga Tuulegile ning 1959.a loenduse ajal on lapsed Orissaare Keskkoolis kirja pandud. Tuulegile olid sel ajal jäänud vana Sander oma naise Juulaga ja lesestunud tütar Elvi. 1980-ndatel tuli EPA lõpetanud ja vahepeal maaparandajana töötanud Agu perega koju tagasi ning alustas kõiki toonaseid probleeme trotsides talu pidamist. Igatahes läks tal korda vähemalt 300-aastane Linnuse põlistalu järgmisse aastatuhandesse viia.

Tänavasuu

Tuulegi Ivani noorem vend Timofei Nõu abiellus 1883.a Nautse Pärdi Kadriga (Sonn) ja rajas omale Tänavasuu vabadikukoha. Kohta piirab põhja poolt siiani kõrge kiviaed, mille kohta Rinsi preester Bobkovski olevat kunagi arvamust avaldanud, et ju see mees kuradit kardab, et omale nii kõrge kiviaia on ehitanud.
Tõnul ja Kadril oli kaks poega ning neli tütart. Esimene poeg Mihkel suri 5-aastaselt, aga 1891.a sündinud noorem poeg Vassili sai 1920-ndatel omale Nurme mõisast Kõrtsi asunduskoha ja sellega Tänavasuu koht Linnusel kadus.

8. NEO

 Õuemärk
Algul juba selgitasime, et 1698.a kaardil kandis üks kolmest maalinnast edela pool olnud talust numbrit 6 ja eksplikatsioonis märgitakse selle peremeheks Mühle Peter. Suure tõenäosusega olid nii 1713.a Güldenstubbe protokollis koormisi kandnud Peter Michel kui ka kõigis adramaarevisjonides Linnuse esimese taluna kirjas olev Petri Nigo sellestsamast talust pärit peremehed, aga me ei tea, kas talu veel peale katku samal kohal asus, kus me seda 1698.a kaardil näeme ja millal õigupoolest hilisema Neo kohale (reguleerimiskaardi nr.8) asuti.
Läbi kõigi adramaa-revisjonide peremeheks märgitud ja ilmselt ka talule nime andnud Nigu suri 1770.a 1. mail kalarannas (…wurde beym Fischstrande Krank und starb). Vanust surmakanne ei märgi, aga umbes 70-seks võib teda sel ajal arvata. Talu oli läbi adrarevisjonide üks Linnuse elujõulisemaid (1756.a oli talus tööealisi kolm mees- ja kaks naishinge; peale selle üks vana mees, üks vana naine ja kaks last – poiss ja tüdruk). Neo poegadeks võib pidada sajandi kolmandal veerandil rootsiaegse Henno Michel’i talu (adrarevisjonidses Henno Laas’u arvestus-üksus) asustanud Marti, kellest eespool juba juttu oli ja kindlasti peale Neo surma peremeheks saanud Toomast. Teda märgib 45-aastase peremehena veel esimene hingeloend, kuid siitpeale on pere saatus üpris ebaselge. Meetrikais leiame vaid Toomase ühe poja Jaani (1765-66) ja noorema tütre Eedu (1767-73) surmakanded. Nähtavasti jäid Toomase pojad Nurme mõisa vabadikeks ja said Mathias Buxhövdeni “hingedeks”, keda 18.s lõpu mõisade-vahelistes tehingutes siia-sinna pillutati. Kui esimeses hingeloendis olid Toomase teadaolevad kolm poega (peale väiksena surnud Jaani) Andrus, Jaak ja Mihkel kõik veel kodus kirja pandud, siis 1795.a leiame Andruse Lehtmetsa Käsprile ja Jaagu Igaküla Mihkli-Aadule sulasteks viidud. Pädaste ja Võlla eramõisade hingeloendite puudumise tõttu jääb noorima venna Mihkli asukoht meil hoopis teadmata! 1807.a paistavad kõik kolm venda maakaitseväkke ehk nn. maamiilitsasse värvatud. Ainsana abieluni jõudnud Andruse naine Eed sai oma kahe pojaga hiljem Pädastes peavarju ja sealse katkujärgse talu-nime järgi perekonnanime TÕMBA. See priinimi on siin ja muhulaste andmebaasis tinglikult kogu Neo Toomase perele omistatud, sest tema meessoost järglasi 1820-ndatel enam priinime saamas ei olnud.
1795.a loendis on ühtäkki Linnusele ilmunud 36-aastane peremees Niggo Michel, kellel peale paar aastat noorema naise veel kolm poega ja tütar Mare peres. Peale esimese poja, 1780.a paiku sündinud Aadu olid nooremad lapsed juba Muhus sündinud ja selle põhjal teame, et Mihkel pidi Muhusse asuma 1782. ja 1786. aastate vahel, aga kust ta tuli või toodi, on seni selgusetu. Pere-pärimus räägib, et Mihkel olevat Hiiumaalt pärit ja arvestades seda, kui palju hiidlasi peale Põhjasõda Muhusse toodi, on see vägagi tõepärane, aga miskipärast ei märgi tema Hiiumaist päritolu ei kiriku-meetrikad ega hingeloendid, kuigi tavaliselt seda just hiidlaste puhul märgiti! Sellepärast võib oletada, et kui ka Mihkel sünnilt hiidlane oli, pidi ta (Buxhövdeni abiga?) ehk üle Saaremaa Muhusse jõudma!
Mihklil sündis lisaks 2. loendis kirjas olnuile veel kolm tütart ja vaid eelviimane neist – Kadri suri 3-aastaselt; ülejäänud kolm poega ja kolm tütart jõudsid kõik abieluni ja panid aluse arvukale Linnuse NÕUde sugupuule, mida järgnevas ehk vaid üsna põgusalt suudame käsitleda. Tuleks lisada, et perekonnanime NÕU (NAU) said peale Linnuse Neo inimeste veel Igaküla Lepiku-Mihkli inimesed, aga sugulust nende vahel ei ole ja genealoogidel tuleks 19.s lõpupoole hoolikalt vahet teha, kumma Muhu Nõude haruga on tgemist.
Peale Mihkli surma jäi Neol peremeheks tema esimene poeg Aad/Aleksei Nõu (~1780–1850). Teine vend Mart pandi Tuulegil peremeheks ja tema järglaskonnast oli juba äsja juttu. Noorim vend Mihkel jun. (1790 – 1827) jäi Neol sulaseks ja suri üsna noorelt, kuid temast jäid pojad Tõnu ja Karl ning tütar Kadri, kes kõik täisikka jõudsid. Tõnu võeti 1839.a nekrutiks, aga jõudis teenistusest tagasi ja abiellus 1858.a 40-aastaselt Targa (Saueaugu) Aadu tütre Marega. Lapsi neil teadaolevalt ei olnud, kuid paistab, et soldat Tõnu juba sel ajal Lepikul Saueaugu naabrusse oma soldatiplatsile Liivaaugu koha rajas, kuhu hiljem veel Linnuse Nõusid asus. 20. sajandil seal olnud Nõud olid küll “Tuulegi sorti”, aga nad võisid just suguluse tõttu hiljem sinna Neo Tõnu tühjaks jäänud soldatiplatsile asuda!
Sulase Mihkli teine poeg Karl/Kirill (1821-53) suri samuti noorelt (nähtavasti Neol) ja tema ainus poeg Mihkel suri 2-aastaselt; tütar Maria sai 1873.a Viiraküla Kuusiku soldat Jaagule (Noor, kes omale Suuremõisas Kuusiku soldatiplatsi sai) mehele.
Peremees Aadul oli ainus seaduslik poeg Jaen/Ivan Nõu, kes järgmiseks peremeheks sai (peale selle neli tütart ja aastaselt surnud vallaspoeg Jaak). Jaanil seevastu sündisid kuus poega ja kolm tütart, kelledest vaid esimene poeg Andrus nädalaselt suri. Jaani teine poeg Aad/Aleksei jäi kodus järgmiseks peremeheks; 1838.a sündinud Kaarel/Kirill sai hiljem omale Leeskopal platsikoha ja paar aastat noorem Jaen/Anton Nõu sai platsi Ridasis, kusjuures mõlemad kohad hakkasid Neo nime kandma.
Vana Jaani viies poeg Madis (1843–1909) oli 1872.a nekruti-nimekirjas märgitud nõrga-mõistuslikuks (blödsinnig) ja tema suri kodus vallalisena. Noorim vendadest, 1849.a  sündinud Georgi (ka Jegor) on aga 1871.a nekrutiks võetud ja tema võis Türgi sõtta jääda..
Aad/Aleksei Nõu (1830-90; Aad “teine” ehk Sei) abiellus 1852.a Päelda Mardi Marega ja neil jõudsid 21 aastaga jälle kaheksa poega ning viis tütart sündida. Sei esimene poeg Kirill sai kihelkonna-koolis käia ja oli noorelt Neo talutoas olnud Linnuse külakooli õpetaja. Ta teenis hiljem 7 aastat Kroonlinnas telegrafistina ja hukkus seal õnnetult (väidetavalt jäi kuskil tuisku). Nii jäi aasta noorem teine poeg Maksim oma talu pärimise aega ootama. 1862.a sündisid kaksikud pojad - üks surnuna ja teine, Ivaniks ristitu suri 7 päeva vanuselt. 1863.a sündis viies poeg Aleksei, kellest sai ehk üks väljapaistvamaid Linnuse mehi, aga tema elulugu ei ole miskipärast entsüklopeediasse ega ka A. Rullingo raamatusse jõudnud. 2004.a “Meie Maa” nr.137 (23.07.2004) toob Enn Nõu materjalide põhjal A. Rullingo koostatud Aleksei Nõu lühieluloo, kuid pikema ülevaate temast annab hiljuti avaldatud Enn Nõu oma materjal, mille viimase lahkel loal ka siia Linnuse küla veebi-kausta paigutame (fail “Aleksei_Nõu.pdf”).
1865.a sündinud Sei poeg Georgi suri nädalasena; aasta noorem Mihail oli peale kroonuteenistust 1888-93 Muhus urjadnik (maakordnik) ja olevat sajandivahetuse paiku elanud Väinatammi algusesse 1895.a rajatud Saare trahteris. Hiljem soetas ta omale Saiklas Mäe talu, kuid langes 1941.a nõukogude repressioonide ohvriks ning suri Siberis. Noorim kaheksast vennast – 1868.a sündinud Vassili (Villemiks kutsutud) ehitas omale algul Aru vabadikukoha, kuid lahkus varsti Muhust; temast on edasises veel pisut juttu.
On märkimisväärne, et peale 13 lapse sünnitamist on Sei naine Mare peale Sei surma 1890.a sünnikoju Päelda tagasi läinud, kus 6. Rinsi koguduse-nimekiri teda märgib. Sei olnud suur tugev mees ja üsna kõva viinavõtja. Ta oli ka vallakohtu kohtumees ja küllap võiks Nurme vallakohtu materjalidest tema kohta üht-teist selguda, kui need säilinud oleksid.
Järgmiseks Neo peremeheks sai Sei teine poeg Maksim (Madis) Nõu (1857–1935), kes 1880.a abiellus Paenase Ansu Madise tütre Ristega (Auväärt). Neilgi sai tosin last – kuus poega ja kuus tütart kirikukirja. Esimene poeg Matvei (1881) suri 2-nädalaselt, Timofei (Tõnu; 1882–1953) sai hiljem Saiklas Kägi talu peremeheks (tema noorpõlve rännakuist ja elust esimeses ilmasõjas saame pildi Enn Nõu raamatus “Mõtusekuke viimne kogupauk”, 2005); kolmas poeg Mihail (1887–1941) omandas Kõljalas Lobi talu; oli Pihtla vallavanemaks ja langes 1941.a repressioonide ohvriks; neljas poeg Kirill jäi kodus peremeheks. Kahest nooremast vennast vanem, Aleksei “neljas” Nõu (1893–1989) asus Inglismaale, abiellus inglannaga ja tema järglasi elab seal küllap praegugi. Noorim vend Joosep (1895–1936) kasvas tegelikult Saiklas üles, aga abiellus Salu-Jaani Madise tütre Ristega, kes päris poole Salu-Jaani kohta ning nad rajasid omale Lõhmussalu osatalu.
Neo meeste meelisnimedeks on olnud Mihkel (küllap esimese Mihkli auks on Mihkliks või Mihailiks ristitud 9 poisslast) ja Kaarel. Viimast nime (õigeusus Kirill) on Linnusel pandud viiele poisile. Ka Neo viimaseks peremeheks jäi Madise neljas poeg Kirill (Kaarel) Nõu (1890–1974). Kruntimisel sai Neo talu suuruseks 38,25 ha, millest põldu oli 9,7 ha. Seda pidas Kaarel kolhoosikorra tulekuni. Ta oli tuntud sepp ja küla-pillimees; hiljem oli ka kolhoosis traktoristiks. Kaarli ainus poeg Aleksander (1922-30) suri 8-aastaselt; vanem tütar Leonida sai Salu-Jaani Rafael Lingu naiseks ja 1959.a loenduse ajaks olid Neole jäänud vana Kaarel oma Vanamõisast pärit naise Ekateriina (sünd. Saarväli) ja noorema tütre Heljoga. Viimasel oli Rootsivere Mihkli Udoga ka tütar Ülle, kellele hiljem Leeskopal sündinud ja Kansi Tammel kasvanud Aadi Tuulmägi koduväiks tuli.
Tuleks lisada, et Neo talust on aegade jooksul väga palju inimesi välja läinud ja detailsema pildi saamiseks talust vajaks see omaette käsitlust. Siinkohal vaatame veel põgusalt vaid Linnusega seotud Neolt hargnemisi; teiste Muhu küladega seonduv jääb nende külade (Lepiku, Leeskopa, Ridasi jne.) käsitlusse, kuid üsna palju Neo Nõusid on Saaremaale ja Eestist koguni välja läinud.

ARU

Neo Sei noorim poeg Vassili (Villem) Nõu olla saanud 19.s lõpus 4/25 Neo talust (kuidas ja kelle vahel talu enne EV maareformi jagati, jääb siinkohal ebaselgeks) ja kui ta Igaküla Neo-Jaani Kristiina Vapperiga abiellus, ehitas ta omale Linnusel Mäe naabruses Aru väikekoha. Peagi müüs ta selle Paenase Ansu Madise pojale Madis (Matvei) Auväärtile, kes merd sõitis ja oli noorelt lesestunud Kallaste Korju Marega abiellunud. Muide, Vassili Nõu vanem õde Ingel (Elena) oli Madis Auväärti onu – Rinsi Nuka Jaani naine.
Villem Nõu soetas Saiklas poole Loortse (Andruse) talust, kuid 1911.a ostis tema vanem vend Aleksei Nõu, kes selleks ajaks oli Vene Talurahva Põllupanga Eestimaa kubermangu osakonna direktor Tallinnas, omale Kuke karjamõisa Läänemaal. See koosnes kolmest kinnistust: suurem, Ankru talu vormistati Vassili Nõu nimele ja väiksema – Vesikaare nimega jättis Aleksei omale vanaduspäevadeks. Kolmandaks kinnistuks oli rohkem sisemaale jäänud Suteste metsa- ja heinamaakoht (Ankru ja Vesikaare talud olid päris mere ääres Kukerannas). Sellest ajast elas Ankru Villem Kukerannas, aga Linnusel oli 1906.a sündinud tema poeg Joosep Nõu, kellest sai põllumajandus-teadlane ja kelle lühi-elulooga võib A. Rullingo “Muhumaa” lk.612 tutvuda. 1944.a põgenes Joosep Nõu perega Rootsi, kus Uppsalas omandas arstikutse Joosepi poeg Enn Nõu – pärastine tuntud välis-eesti ja nüüd ka juba sama hästi kodu-eesti literaat.
Aru Madis Auväärt jäi esimese ilmasõja järel kadunuks ja kohta hakkas pidama tema 1906.a sündinud poeg Matvei Matvei p. Auväärt, kes 1932.a abiellus eespool juba mainitud Laasu Salme Keskülaga. Neil sündisid poeg Hubert (1933) ja tütar Liivi (1934).
1939.a talundilehe järgi oli Aru väikekoha suurus 11,33 ha, millest põldu oli 4,65 ha. 1959.a elasid Arul peale Madise ja Salme nende tütrele Liivile koduväiks tulnud Leonhard Pajust ja loenduslehel on kirjas ka viimaste 2-kuune poeg Toomas. Nüüdseks Aru kohal enam alalist elanikku ei ole.

LÕHMUSSALU

Kuigi maa mõttes on Lõhmussalu pigem Salu-Jaani osatalu, tuleks selle rajajaks lugeda ehk siiski Neo Madise nooremat poega Joosep Nõu (1895–1936), kes 1925.a Salu-Jaani Matsi tütre Ristega (Ling) abiellus. Riste pärandusele – poolele Salu-Jaani kohast rajati osatalu, mille suuruseks sai 32,68 ha, sellest 9 ha põldu. Joosep oli õppinud maamõõtja ja töötas ka Põllutööministeeriumi maamöötjana. Ta suri varases keskeas ja temast jäid pojad Heino ja Endel ning tütar Aino.
Peale sõda lahkusid Heino ja Aino Muhust; Aino lõpetas Tartu Ülikooli. Endel abiellus ja 1956.a sündis ka poeg Aivar. Pere ehitas omale Raja naabrusse uue maja, mis Koidu nime sai. Varsti lahutas Endel oma abielu (naine pojaga asusid Tallinna) ja müüs ka maja maha (nüüd elab Koidul Külasema Kasesalult (Ennult) tulnud Heldur Tammik oma perega). Endel Nõu asus hoopis Vanamõisa, kus hakkas mesinikuks ja rajas seal omale Mesila (ka Metsa) nimega teatud eluaseme. Kolhoosiaja lõpupoole tuli talle elukaaslaseks kauge sugulane, Tuulegi juurtega Lepiku Liivaaugu Reiu tütar Aili Nõu ja 1990-ndate algul asusid nad vahepeal tühjaks jäänud Lõhmussalule ning üritasid siin talu pidada. Peale Endli surma läks Aili Mesilale tagasi ja Lõhmussalu koht Linnusel sai ühele soomlasele müüdud.

9. VANA-TOOMA

 Õuemärk
Algul illustratsiooniks toodud rootsiaegsel kaardil on kaardi raamist välja jäävana kujutatud talu nr. 17, aga kaarditabelis adramaa suurust ei märgita ja siinkohal ei hakkaks spekuleerima, kas see selleaegset Vana-Toomat või ka Nurme mõisale jäänud Salu-peresid peab märkima?! Vahetult peale katku koostatud Güldenstubbe protokollis, kus külasid ei märgitagi ja eristatud on vaid Suuremõisa ja Tamse mõisa talud (Võlla ja Nurme mõisad olid n.ö. rivist väljas), ei õnnestu kindlalt ei Vana-Tooma ega Salu-perede eelkäijaid tuvastada. Alles 1731.a adramaa-revisjonis kannavad rubriigis Nurmische Bauren (esialgu Suuremõisale) koormisi kolm Linnuse talu: SalloThomas, Sallo Thoma Michel ja Sallo Thoma Thomas. Siitpeale on nii Vana-Tooma kui kaks Salu peret (hiljem Salu-Mihkli ja Salu-Jaani) üheselt jälgitavad ja nad paistavad koguni rootsiaegsed sugulased olevat! “Mõistatamise” 1713.a protokollis muudab keeruliseks veel tõsiasi, et Salu- (Sallo)-nimelised talud esinevad ka Nautses ja Rootsiveres ning seal ilmsete Rootsivere talude hulgas teisena kirjas olev Sallo Thomas võib hoopis Linnuse talu märkida, aga see, kas ta Rootsiveres “ülearune” on, võiks alles Rootsivere küla põhjalikul analüüsil selguda!
Nii või teisiti kujutab 1731.a adrarevisjoni Sallo Thomas seda “vana Toomast”, kellest hilisem talunimi sai, aga oma tänasel kohal näeme talu alles 70 aastat hilisemal kaardil nubriga 9 Tuulegist lõuna pool. Et Toomas “rootsiaegne” mees oli, seda kinnitab tõik, et juba 1738.a revisjonis märgitakse sama talu peremeheks Sallo Thomasse Andrus, kes oli peremeheks ka viimases, 1756.a revisjonis. Tema kohta me veel säilinud kiriku-meetrikaist siiski andmeid ei leia, kuid kolmanda katkujärgse peremehe – Sallo Wanna Thoma Jahn puhul näeme juba tema 3 poega ja 5 tütart. Järgmiseks peremeheks sai Jaani vanem poeg Andrus (1761–1836) ning noorem vend Jaen (1773–1825) jäi talus sulaseks (kolmas teadaolev Jaani poeg Kerstik suri aastaselt). Siin peaks Jaagu taluga seoses räägitud "ristsõna-mõistatusele" lisama, et viimati nimetatud Andrust reguleerimiskaardil Vana-Tooma Jaani Andruseks nimetatakse (erinevalt Vana-Tooma Andruseks nimetatud selleaegsest Jaagu peremehest.
Nimede panekul said Vana-Tooma inimesed priinimeks SAAT ja kõnealusel kaardilgi näeme Tuulegi ja Vana-Tooma vahel nubriga 6 märgitavat (arvatavalt Eemu-Lauri) põllusoatu. Peaks lisama, et analoogiline perekonnanimi pandi Rootsiveres. Kui 1826.a hingeloendis oli Linnuse perekonnanimeks SAAT ja Rootsiveres SAAD, siis hiljem läksid need paraku “sassi” ja 19.s lõpul ning 20. sajandil kirjutatakse reeglina mõlema hõimu perekonnanimel lõppu “tugev t”, mis muidugi genealoogidele võib peavalu valmistada. Siinkirjutaja käänaks neid nimesid Saat – Saadu ja Saad – Saadi, aga ega see erilist selgust asjale ei lisa!
Teadaolevalt oli Andrus Saadul ainult kaks tütart – Eed sai 1820.a Nautse Pärdile mehele ja Ingel suri imikueas. Nii sai peale Andruse surma peremeheks noorema venna, sulase Jaani esimene poeg Andrus “kolmas” Saat (1802-69). Sulase Jaani teine poeg Juri võeti nekrutiks ja kolmas poeg Jaak (1811-75) jäi omakorda Vana-Toomal sulaseks.
Andrus “kolmanda” ajal kujunes Vana-Tooma peremehe- ja sulasepere vahel selles mõttes tasakaal, et nii Andrusel kui Jaagul sündisid 3 poega ja 3 tütart. Andruse esimene ja kolmas poeg surid alla-aastastena ja abieluni jõudis vaid teine poeg Mihkel/Mihail Saat (1826-90), kes võib-olla ka isa surma järel peremeheks oli. Tema esimese abielu poeg Ivan (1852-61) suri aga 9-aastaselt ja teisest abielust 1858.a sündinud Maksim enam Vana-Toomal “peremehe-lootusi ei hellitanud”! Ta on omale (koos isaga) rajanud Oolu vabadikukoha ja Oolul vist vana Mihkel surigi, sest peremehe roll on 19.s teisel poolel Vana-Toomal läinud sulase Jaagu nooremale pojale Madisele. Jaagu vanem poeg Juri Saat (1835-79) sai Ridasis Kõrtsi latsikoha, mida hiljem tema vanema poja Vassili (Villem, s.1862) järgi ka Villemiks on nimetatud.
Madis/Maksim Saat (1841–1925) abiellus 1862.a Päelda Laasu Mihkli tütre Riste (Irina) Vagaga ja neil sündisid 7 poega ning 5 tütart. Maksim Saadu sugupuud on detailselt kirjeldanud Ülo Murd, kelle andmed ka siinkirjutajal kasutada on, kuid selle vähegi üksikasjalikum käsitlus väljuks käesoleva raamidest. Märgime vaid, et Maksimi esimene poeg Vassili (Villem) Saat (1863–1946) jäi Vana-Tooma peremeheks; teine poeg Georgi ja viies poeg Iisak asusid sajandi lõpul Saaremaale Suur-Pahila külla (nende vanemad lapsed surid noorelt ja Saadu nimi siin ei juurdunudki); kolmas vend Maksim (1872–1948) leidis omale Kapi mõisa maadel Kupitse soldatiplatsi näol koduväikoha. Neljas poeg Joosep Saat (1874–1942) abiellus Ranna Mare vallastütre Irinaga ja nende esimesed lapsed sündisid Vana-Toomal, aga 20. sajandi algul soetas Joosep omale Tamse Rannakülas Kraavisuu latsikoha ja asus perega sinna. Noorim täisikka jõudnud vendadest – Ivan Saat ehitass omale hiljem Linnusel Jaani osatalu; Madise ja Riste viimane, seitsmes poeg suri kohe peale sündimist (jõuti siiski Mihailiks ristida). Tema võttis ka ema tervise ja vanas eas võttis Madis omale veel Võllast teise naise, kellega lapsi küll enam ei olnud, kuid kes esimese abielu lapsed üles kasvatas. Madise ja Riste esimene tütar Maria sai Põitse Sõnnisaadu (Pärna) Mihklile mehele ja tema tütrepoeg oli eespool nimetatud Ülo Murd. Riste kaks õde surid lapsena; Elena sai Villemi sulase Ivan Mägi naiseks ja Iriina (1883 – 1959) jäi vallaliseks.
Kuni vana Madis veel peremehe rollis oli, tegi vanem poeg Villem mitmesugust ehitus- ja puutööd. Ta olevat osalenud Kuremäe kloostri ehitusel, oli vokimeister ja igale tööle “lahtiste kätega”. Naise võttis ta isa eeskujul Päeldast – Mardi Ivani tütre Maria Vaga ja neil sündisid 3 poega ning 2 tütart. Kruntimisel jäi talu suuruseks peale jagamisi 31,9 ha, sellest 7 hektarit põldu.
Viimase sõjani pidasid talu Villem ja tema esimene täisikka jõudnud poeg Joosep Saat (1894–1944). Teine vend Ivan (1898–1974) sai veerandi talust, kuid müüs selle Piiri kooliõpetajale Anton Sirbile ja ostis omale Nurme Toonela asundustalu. Noorem vend Anton Saat ehitas oma veerandile Paju osatalu. Villemi vanem tütar Elena sai Aljava Matsile mehele; noorem õde Akilina oli Vanamõisa Sepa Aleksander Üksiku naine.
1959.a oli Vana-Tooma üks Linnuse rahvarohkemaid peresid, sest peale Joosepi lese Iisa ja Villemi vallaliseks jäänud õe Iriina olid veel kodus Joosepi vanemad pojad: Arved oma naisega ja Uno naise ning 2-aastase tütrega. Joosepi noorem poeg Edvard oli sel ajal Orissaares keskkooli lõpetamas, kuid sisuliselt samuti veel Vana-Tooma pereliige. Varsti aga läksid Arvedi ja Päelda Mardi Lembi teed lahku; Uno asus oma perega Nautse Rannaeitele ja Edvard peale EPA lõpetamist hoopis Saaremaale. Nüüdseks on Vana-Toomale jäänud Arvedi teine elukaaslane Vilma Aljas. Tuleks lisada, et Nautse Rannaeitele asunud Uno Saat ehitas ka “kelmikülla” tütre jaoks maja, kus nüüd tütre-tütre pere (Viiraküla Uuesaadult tuli koduväi Rojanok) elab.

Oolu

Oolut võib samuti üheks Linnuse vanemaks vabadikukohaks pidada ja nimigi pärineb siin 18. sajandil olnud muistsetelt põldudelt, mis 1800.a kaardil kannavad nime Olo Soat. Nähtavasti rajas omale siia eluaseme juba Vana-Tooma viimase Andruse poeg Mihkel/Mihail Saat, kui tema esimese abielu poeg Ivan 9-aastaselt suri, ta ise teise naise võttis ja sellega tema 1858.a sündinud pojal Maksimil väljavaated Vana-Toomal peremeheks saada kadusid. Tema ainus esimesest abielust täisikka jõudnud tütar Elena sai Paenase Tõnise Andruse naiseks; teisest abielust sündis peale Maksimi veel kolm tütart, aga kaks neist surid juba väikestena.
Maksim Saat abiellus 1879.a Igaküla Jaagutoa Marega ja pere elas Oolul, kuigi Maksim nähtavasti põhiliselt Muhust väljas tööd ja teenistust otsis. Rinsi viimases koguduse-nimekirjas on Oolu elanikeks Maksimi lesk Maria oma noorima, 1897.a sündinud tütre Akilinaga. Maksimi ainus poeg Vassili ja üks tütardest, Elena surid lastena, aga esimene tütar Julia sai 1904.a Viiraküla vabadiku, Uiesaadu Andrei Karjase naiseks (pere asus hiljem Läänemaale Saastna mõisa). Irina paistab ühe Kesküla naiseks saanud ja elas vist esimese ilmasõja järel lesena Ennul.
Kruntimis-andmetes oli 0,58-hektarise Oolu popsikoha omanikeks märgitud “Saat, Maria ja teised”, aga 1959.a oli Oolu ainus elanik 61-aastane Akiliina Maksimi t. Saat. 20, sajandi lõpuks oli Oolu koht Linnuselt kadunud.
 

JAANI

Vana-Tooma Madise noorim täisikka jõudnud poeg Ivan Saat (1886–1972) rajas omale enne esimest ilmasõda maalinna lähedal vabadikukoha, milleks ta olla saanud ühe üheksakümnendiku Vana-Tooma talust – võis olla ehk poole-tiinune õueplats. Hiljem ostis ta 1/3 Neo talust (siinkohal jääb teadmata, missuguses talu jagamise staadiumis seda kolmandikku arvestati) ja 1939.a loenduslehe järgi oli Jaani talu suuruseks 20,7 ha, millest põldu oli tervelt 6,4 ha.
1907. aastal on Ivan Soonda Lauri-Aadu Raissa Maksimi t. Targemaga abiellunud ja sündisid kaks poega ning kaks tütart. Pojad lahkusid kodust – noorem poeg Ferdinand pidi Saksa sõjaväes olemise eest Siberi-tee ette võtma ja Novosibirskis ta surigi. Kolhoosiajal olid Jaanile jäänud vanad Ivan ja Iisa ning vallaliseks jäänud noorem tütar Lidia. Tema jäigi Jaani viimaseks alaliseks elanikuks, keda Kuressaarde asunud vanema venna Alberti (Alfei) tütre-tütred vanas eas aitamas käisid.

PAJU

Vana-Tooma Villemi noorem poeg Anton Saat (1908-63) sai veerandi Vana-Tooma maadest ja rajas omale Paju nimega osatalu. 1939.a talundilehe järgi oli koha suurus 15,95 ha, millest põldu oli 2,9 ha.
Antoni naine Aliide oli 1910.a Venemaal sündinud Külasema Koplimäe Andruse, Leeskopa Ansu Ingli venna tütar ja eelistas rohkem lastega Leeskopal tädi juures olla. Paju koht jäi lõpuni valmis ehitamata ning 1956.a asus ka Anton Leeskopa Ansule, kus ta mõne aasta pärast suri. Paju maja lammutati ja viidi Kunnatile. Nii jäi selle Linnuse suitsu eluiga üpris lühikeseks.

10. AADU

 Õuemärk
18. sajandi adramaa-revisjonides ja ka 19.s hingeloendites kandis Aadu talu Ustallo nime. 1731.a revisjonis on Linnuse viimase peremehena (peale söötis arvestusüksusi) kirjas Ustallo Jürgen, kellel poolest adramaast 1/6 harituks märgitud. Tõenäoliselt on sama Juriga tegemist, kes 1774.a suri ja kelle kolme tütre abielusid me varastes meetrikates kohtame. Kindlasti on tema poeg 1778.a vakuraamatus Linnusel peremeheks märgitud Ustallo Jürna Jurry, aga oletamisi on selle Juri vanemaks vennaks (siis ka vana Juri pojaks) arvatud veel esimeses hingeloendis talus peremeheks märgitud Ustalo Juri Peeter, kelle järglased said hiljem Rässas priinime ÜLLISAAR. Viimane on kahtlemata Rässa toponüüm, aga tuleb arvestada, et Rässa viidi Peetri järglased alles sajandivahetusel nn. mõisapiiride reguleerimise käigus ja Peeter ise suri Linnusel Neo sulasena. Tema poeg Jaen, kes hiljem Rässa Tõnisel peremeheks pandi, oli esimeses hingeloendis Linnusel Uustalu 5-aastase perepojana kirjas ja sellepärast on isiku-andmebaasis kõigile 18.s Linnuse Uustalu inimestele tinglik perekonnanimi [ÜLLISAAR] omistatud. Asjaolust, et 18.s teisel poolel “ellu äratatud” Nurme mõis oma “kadunud hingi" kokku otsis (Rässa jäi Nurme mõisa külaks), võiks järeldada, et uus talu seoses Nurme põlisküla kohale mõisa rajamisega juba rootsiaja lõpul tekkis, kuigi rootsiaegselt kaardilt me seda talu Linnusel veel ei leia.
18.s lõpu kaardil näeme talu numbriga 10 Neo lõunapoolse naabrina ja peremeheks märgitud Uustalu Jaan oli põline Suuremõisa hing – Raegma Kõrve Aadu poeg. Miskipärast võeti Jaen 1807.a maakaitse-väkke (zum Melitzer) ja 1811.a hingeloendis oli Linnusel peremeheks Jaanist 10 aastat noorem vend Aad (1778–1846), kes sai Nurme mõisalt priinime MERKA (õige oleks vist  MÄRKA lugeda). Lisame, et nende vanema venna Andruse  ja veel ühe venna Juri pered said Mäla Rehe-Matsil priinime TARGEM ja kõik nimetatud neli venda olid Raegma Kõrve Aadu pojad. Uustalu Aadust (rootsiaegse Kõrve Juri pojapojast) jäi ilmselt ka pärastine Aadu talunimi Linnusele (hingeloendites kandis talu lõpuni Ustallo nime).
Aad Merkal oli omakorda viis poega, kelledest kolm küll lapsena surid, aga Andrusel ja noorel Aadul olid isa surma ajal mõlemal juba perekonnad – Andrusel neli ja Aadul kaks poega kasvamas. Miskipärast ei kinnitatud kumbagi peremeheks ja 1850.a loendis on tallu toodud Vanamõisa Tähvena Juri poeg, 1808.a sündinud Madis/Matvei Kesküla oma perega ning viimases hingeloendis oli Madis ka peremeheks kinnitatud. Vana Aadu vanem poeg Andrus jäi Linnuse Aadu sulaseks ja tema nelja poja, kes viimase hingeloenduse ajal kõik Aadu sulasteks märgitud, käekäik jääbki siinkohal analüüsimata. Noorema venna Aadu jun. Merka (1817-77) pere oli teiseks sulasepereks, aga tema rajas omale varsti kunagisel pastoraadi ja Kapi mõisa maade vahel olnud Nurme mõisa maal Maaniidi vabadikukoha, mida hiljem on Tupenurme küla alla arvatud ja Tupenurme loos on Aadu järglastest veel juttu.
Nii on Linnuse Aadu talu 19.s keskpaigast Keskülade valduses. Madisel sündis Igaküla Pärdi-Mihkli Kadriga kaheksa tütart ja vaid kaks poega, kelledest noorem – Madis jun. (1839-57) suri noorelt vallalisena. Järgmiseks peremeheks sai 1837.a sündinud vanem poeg Juri/Georgi Kesküla, kellel Rootsivere Runni-Mihkli Rõõdaga oli 6 tütart ja kolm poega. Kõik kolm poega jõudsid täisikka: 1862.a sündinud esimene poeg Matvei Kesküla jäi Aadul peremeheks; neli aastat noorem vend Ivan abiellus 1881.a Uielu Juulaga ja neid teatakse mõne aja Linga-nurgal olnud enne kui Saaremaale Audlasse asuti. Noorem vend Georgi Kesküla ehitas 20.s algul Vanamõisa maadele Piiril Piiri-Aadu koha – algul vabadikukohana ja sai kruntimisel sellele ka osa Aadu talust.
20. sajandil sai Aadu peremeheks Madise esimene poeg Mihail Kesküla (1885–1958). Mihkli noorem vend Aleksander (1888) suri aastaselt, aga 1900.a sündinud Joosepi kohta jääb siinkohal teave puudulikuks. Kruntimisel sai Aadust Linnuse suurim talu – 52,25 ha, kus põldu oli koguni 22,8 ha. Edumeelse talumehena kolis Mihkel oma taluga külast välja põldude keskele. Huvitav on jälgida, kuidas Aadu uus asukoht jääks rootsiaegsel kaardil põldudevahelise tee äärde, mis tollasest külast Villemini minevalt külatänavalt (nn. taanikurgust) hargnes ja Simo Lauri taluni (pärastise Võsu kohal) kulges. Ju siis sel ajal veel rootsiaegsed põllupeenrad oma maad tundvale peremehele tajutavad olid ja alles kolhoosikord suutis need lõplikult segi pöörata.
Mihklil ja Aljava Mihkli Tõnu tütrel Marel on viimases Rinsi koguduse-nimekirjas neli poega ja ainus tütar Emilia, kes 1936.a Igakülla mehele sai. Vanem poeg Aleksander (1909) ja noorim vendadest – 1918.a sündinud Alfei elasid viimase sõja üle ja on Linnuse elanikeks ka 1959.a rahvaloenduse ajal: Aleksander oli oma naise Leida ja poja Jaaniga Aadul ning Alfred oli omale naabrusse – põldude ja metsa piirile Kaldma koha ehitanud. Teine vend Artemi asus hiljem Pärnu, aga kolmas vend Rafail on noorelt vallalisena surnud.
Aadu Jaan Kesküla lõpetas omal ajal EPA, oli peale lühemat aega Olustveres töötamist Muhu kolhoosis agronoom ja alustas 1991.a kodus talu pidamist. Ta on kolme koosseisu ajal valitud Muhu vallavolikogu esimeheks ning 1997.a sai EV Valgetähe medali.

KALDMA

Kaldmat võiks Aadu osataluks nimetada, aga ta rajati sel ajal, kui nõukogude kord oli juba sisuliselt talumajanduse hävitanud. 1959.a elasid Kaldmal Aadu Mihkli noorem poeg Alfred Kesküla oma Soonda Nukalt võetud naise, Nuudi Jaani tütre Pauline ja kahe tütrega. Sel ajal elas Kaldmal ka veel Pauline 80-aastane ema – Soonda Mihkli Riste vallastütar Mare (sünd. Väärtnõu), kes 1906.a oli saanud Nuudi Jaan Soopardi naiseks Soonda Nuka vabadikukohal.
Uue aastatuhande alguse seisuga tuleb Kaldma koht Linnusel veel elus olevaks lugeda.

11. TÕNU

Õuemärk 
Tõnu talu on Linnuse põlistaludest üks nooremaid (Rannast ehk vaid 30-40 aastat vanem) ja inimeste mõttes võib seda Aljava Matsilt pärinevaks lugeda. 19.s hingeloendites kandiski talu Haljawa nime ja Tõnu nimi kinnistus alles 19.s keskel peremeheks olnud Tõnu järgi, kes usuvahetusel hoopis Terentiks ristiti.
Esmakordselt on talu fikseeritud 1778.a Suuremõisa vakuraamatus, kus esimesel kohal märgitakse Linnusel poolel adramaal peremeest Haljawa Thomas. Ta oli 18. sajandi keskel Aljaval peremeheks olnud ja sealsele talule nime jätnud Matsi poeg, kelle Suuremõisa rentnik nähtavasti 1760-ndatel (või 1770-ndate algul) Linnusel peremeheks seadis. Olgu öeldud, et läbi adramaa-revisjonide esines Linnusel söötis ½-adrane Otti Jürgen’i arvestusüksus, millest viimases revisjonis on saanud 5/12 söötis adramaad ja see on looksuluga Ustallo Jürgen’i kolmandiku haritud adramaaga nagu ühendatud, aga küllap pidi ikka arvestustalude arv klappima ja nii ongi Uustalust (Aadust) veel pisut lõuna pool 18. sajandi kolmandal veerandil uus talu asutatud.
Meetrikais kohtame Toomase kolme poega ja viit tütart. Nemad või nende meesliini järglased said hiljem priinime NOOT ja kõik Muhu Noodad võivad ennast Linnuse Tõnult pärinevaiks ning ühtlasi Aljava Matsi Naaberite kaugeteks sugulasteks lugeda. Toomase vanem poeg Juri Noot (1766–1828) sai isa surma järel peremeheks. Tema esimene poeg Juri suri aastaselt ja teine poeg Mats (1812-59) oli isa surma järel peremeheks veel liiga noor. Nii pidi ka Juri teine vend Mats (1770–1835) millalgi peremehe rollis olema. Vana Toomase kolmas poeg Tõnu suri 22-aastaselt vallalisena.
1834.a loendis on peremeheks Mats Juri p. Noot (1812-59), aga hiljem on just tema pojad talust välja läinud ja viimastes hingeloendites on peremeheks märgitud hoopiski Matsi vanem seaduslik poeg Tõnu/Terenti Noot (1798–1859). Vanal Matsil oli Laasu Marega veel vallaspoeg Mats (1791–1877), kes Tõnul üles kasvas, ka perekonnanime Noot sai ja hiljem kolm naist pidas, aga tema jäi ikka Tõnul ja Laasul sulaseks. Laasu Mare sai hiljem Kallaste Munska Mardi naiseks (Muld ja Laanet), aga Aljava meestel on hiljemgi kombeks olnud, et nad oma vallaslapsed “omaks tunnistavad” ja oma juures üles kasvatavad.
Nii Mats Juri poeg kui Tõnu Matsi poeg surid samal, 1859. aastal ja nüüd ei ole selge, kas läks peremehe roll vana Matsi kolmandale pojale Toomasele (õigeusus Foma, kellel poegi ei olnud) või 1835.a sündinud Tõnu kolmandale pojale Matsile, sest Tõnu vanemad pojad Toomas ja Kaarel/Kirill (1828-51) olid juba surnud (esimene poeg Toomas suri aastaselt). Surnud oli selleks ajaks ka Tõnu teine vend Juri, kellel ainsana jõudis täisikka poeg Mart. Tema sai Suuremõisas platsi nr. XII, mis hiljem Matsi nime kandis.  Kust Matsi nimi tuli (võib-olla oli ka vana Matsi vallaspoja – sulase Matsi käsi koha saamisel mängus) vajaks küll täiendavat selgitamist, aga see oleks rohkem Suuremõisa teema!
Kui vara surnud Tõnu teise poja Kaarli vanem poeg Mihail Noot täisikka jõudis, kinnitas kogukonnakohus ta Tõnu peremeheks ja umbes sel ajal sai Kaarli noorem vend Mats Noot (1835-1905) Ridasis omale platsikoha, mis samuti Tõnu nime hakkas kandma.
Siinkohal jääb selgusetuks, kas 1834.a peremeheks olnud Mats Juri poja kaks poega Juri ja Tõnu olid selleks ajaks juba talust lahkunud, aga nendest teeme hiljem veel pisut juttu. Tõnu noorem vend Toomas oli Tõnu meestest üks pikaealisemaid, aga tal sündisid ainult tütred (kolm neist surid noorelt ja kaks said 1860-ndail mehele) ja tema ilmselt peremehe rollile ei pretendeerinud ning suri Tõnul sulasena.
Peremeheks saanud Mihaili noorem vend Kirill Kaarli p. Noot (1851–1900) on A. Rullingo väitel 19.s lõpul rajanud Linganurga vabadikukoha. Et vana Nurme kõrtsikoht Nurme asundusküla territooriumile jääb, on Nurme loos ka Linganurgast juttu, aga siin oleme seda juba Aadu Ivan Keskülaga seoses maininud. Nimelt asus Tõnu Kaarli poeg Kaarel Linganurgalt Rootsivere Mudale naisekoju ja mõneks ajaks sai Linga-Nurga ka Aadu Ivani elupaigaks enne tema Saaremaale asumist. 
Sajandilõpu Tõnu peremehel Mihail Noodal oli kolm poega. Esimene neist, Maksim Noot (1873–1933) sai 20. sajandil järgmiseks Tõnu peremeheks; noorem vend Tõnu (Timofei) soetas omale Saiklas Suure-Rahula Andruse talu, aga kolmas vend Martini on 1903.a 25-aastaselt uppunud.
Maksim Noot oli 20. saj algul Väinatammi hooldaja ja 1929.a. Muhu-Suure valla vabatahtliku tuletõrje-ühingu üks asutajaid. Madisel oli Külasema Ennu Madise tütre Marega 6 poega ja 3 tütart.  Esimene poeg Timofei ehitas omale kruntimise ajal Kaasiku osatalu, teine poeg Mihail (1899–1928) oli 20.s algul Tõnul asunud Linnuse külakoolis ja hiljem Tagaverel õpetaja, aga suri noorelt tiisikusse; kolmas poeg Maksim (1901-58) läks Mäla Jaanile koduväiks. Kaks järgmist poega Vassili (1906-51) ja Pavel (1912) suutsid Saaremaa Ühisgümnaasiumi lõpetada ja astusid Tartu Ülikooli – Vassili filosoofiateaduskonda ja Pavel usuteaduskonda. Vassili põgenes 1944.a Saksamaale ja sealt edasi Inglismaale; Pavel aga lõpetas 1931.a oma elu enesetapuga. Madise ja Mare tütar Julia (1907-1937) abiellus Linnuse Eemu Vassili Väljaotsaga, 1918.a sündinud Salomoniast sai abielus Mirme ja ta elas hiljem Tallinnas.
Noorim Madise ja Mare kuuest pojast – Elmar (1921-1944) jäi viimasesse sõtta. Nii jäi 38-hektarine talu (7,2 ha põldu) juba enne sõda üsna tühjaks ja Kansi Kearu Mihail Tuulmägiga (1903-1981) abiellunud Madise keskmine tütar Raissa (1909-1981) tuli oma mehega koju tagasi. Nemad Mihkliga olid kaks Tõnu elanikku ka 1959.a rahvaloenduse ajal. Viimati oli Tõnu omanikuks Mihkli ja Raissa Tallinnas elav poeg, 1935.a sündinud Ahto Tuulmägi, kes oma sünnikodu suvekoduna kasutas.
Väärib märkimist, et sõja-eelsetes maa-andmikes figureerib Noot omaniku või kaasomanikuna 16 korral: Kansis kolmel, Linnusel viiel, Mälas ja Nurmes ühel, Ridasis ja Suuremõisas kahel ning Rootsiveres ja Viirakülas kummaski ühel maaomandil.

Oolumäe ja Mäe

Viimases hingeloendis 1858.a oli Tõnul esimesel kohal kirjas Mats/Matvei Juri p. Noot oma naise, kahe poja ja kolme tütrega. Samal ajal oli hiljemalt 1850. aastast talus peremehe rollis Matsi onupoeg – Tõnu/Terenti Matsi p. Noot. Võimalik, et Mats Juri poeg oli juba selleks ajaks omale küla põhjaosas vabadikukoha rajanud, aga kus see täpsemalt asus, ei ole päris selge. Nn. verstakaardil näeme eluasemeid nii pärastiste Pärna, Vanaelu ja Kallaste kohal kui ka hilisema Mäe kohal (Mihkli-Jaagu ja Aru on hilisema tekkega, ega ole ilmselt veel verstakaardil kujutatud). Tundub, et Oolumäeks nimetatud koht oligi pärastise Mäe kohale rajatud ehk teisisõnu – Oolumäest sai hiljem lihtsalt Mäe, aga seda peaksid veel mõned täiendavad faktid kinnitama.
1859.a surnud Mats Juri p. Noodal jõudsid abieluni kaks poega. Noorem poeg Tõnu/Timofei Noot (1840 - 1907) sai Leeskopal Oolu nime saanud platsikoha ning temast ja ta neljast tütrest räägitakse lähemalt Leeskopa platsiküla loos.
Juri/Georgi Noodal sündisid Vanamõisa Tähvena Ristega (Irina Kesküla) 7 tütart ja kaks poega. Vanem poeg Ivan suri 5-kuuselt, aga 1874.a sündinud Mihail  Noot võttis peale seda, kui tal Paenase Ivardi Kadriga kaks tütart ja kolm poega olid sündinud ja Kadri 1919.a suri, veel 1920.a Külasema Mardilt teise naise (Julia Timofei t. Tänav). Esimese abielu vanem tütart Raissa suri 17-aastaselt, aga Julia võeti Viiraküla Rihva-Koplile kasulapseks ja sai hiljem Paenase Otsa (Kunni) Madise naiseks.
Mäe jäi popsikohaks ka EV maareformiga – 1939.a talundilehe järgi oli koha suurus 3,95 ha, millest põldu oli 2,38 ha. 1959.a olid Mäe elanikeks Vana Mihkli esimese abielu poeg Ivan (Jaan) Noot (1909–1972) oma naise Salmega (Targa-Juri Prii) ja 83-aastase võõrasema Juliaga. Peale Jaani surma läks Salme tagasi oma sünnikoju Targale ja koht anti Paenase Otsa Juuli ja Madise nooremale pojale Mati Otsale, kes oli Laheküla Loigu Linda Saarikuga abiellunud. Mati asus maja remontima ja uuendama, aga uppus õnnetult noore mehena Väikeses väinas kalapüügil. Mäele jäi tema lesk Linda Ots.

KAASIKU

Tõnu Madise vanem poeg Timofei (Tõnu) Noot (1897–1959) sai kruntimisel kolmandiku Tõnu kohast ja rajas omale vastu Leeskopat osatalu, mis sai Kaasiku nime. Talundilehe järgi oli koha suuruseks 17,5 ha 5 ha põllumaaga. Seda pidas Tõnu oma naise Juulaga (Saadu Priidu tütar Julia Naeris 1903-1994) kolhoosikorra tulekuni. Neil olid tütred Valve ja Vaike ning poeg Kalju (1934-1976). Viimane oli isa-emaga Kaasikul kirjas ka 1959.a rahvaloenduse ajal, kuid asus hiljem Kuressaarde; noorem õde Maimu (s.1935) läks Tallinna. Hiljem (pensionieas) tuli Kaasikule vanem õde Valve Vallisaar (1925-2006) oma mehega ja koht oli uuel aastatuhandel veel elus..

Sääre ja SAARE

A. Rullingo andmeil ostnud Matvei Matvei p. Noot (?) 1/12 Neo kohast ja rajanud omale Sääre koha. Jutt on nähtavasti Linga Madise (Nurme kõrtsi asunud Ranna Tõnu poja) nooremast pojast, 1876.a sündinud Matvei Maksimi p. Naerisest, kes 1909.a Aljava Mihkli Ingliga abiellus ja hiljem Nurme mõisast omale Saare asunduskoha sai. Aga alustame algusest... Rootsiaegsel kaardil (EAA.308.2.50) näeme talusid nr.3 Sarre Matz ja nr.14 Sahre Andrus, mis asusid üsna kõrvuti külast tunduvalt edela pool. Adrarevisjonidesse peale Põhjasõda ei ole neist Linnusele arvestustalu nagu jäänudki, aga ometi märgib 1778.a Suuremõisa vakuraamat (peale maata vabadikku Hindrikut) veel veerand-adrast peremeest Sahre Matzi Jack. Seda Jaaku (~1715–1781) ja tema nelja poega ning kolme tütart kohtame ka varastes meetrikates. Jaagu kolmas poeg Jaak (1768–1822), näiteks, oli esimese hingeloenduse aegu Salu-Mihklil sulaseks ja pandi 19.s hakul Mõegaküla Aadul peremeheks. Seal said tema järglased priinime RÄIMAUK ja selle järgi on kõigile vana Saare Jaagu järglastele tinglikult see perekonnanimi omistatud. Vana Jaaku ja tema järglasi loeti nähtavasti rootsiajast juba Nurme mõisa hingedeks. Noor Jaak oli muide enne Mõegakülas peremeheks panemist ka mingiks ajaks Rässa viidud, aga tasub märkida, et Nurme vakuse hajatalude hulgas on poole-adrane Sare Matz’i talu kirjas juba 1674.a De la Gardie üleandmis-aktis. Nii palju praegu rootsiaegsest ja peale katku vaid ainus kord (1778.a vakuraamatus) meenutatud Linnuse talust, mis rootsiaja lõpu kaardi järgi otsustades koguni kahe eluasemega eksisteeris.
Paistab, et 19.s algupoolel kohendas sellel vanal taluasemel omale elupaiga Nurme mõisa vabadik – Nautse Riimi Mihkli vanem poeg Andrus Kann (1788–1851), kes 1830.a Vanamõisa Lauri Jaani lese Madega abiellus. Peale Made surma 1849.a laulatati ta veel Made vallastütre Ingliga, aga lapsi ei olnud Andrusel kummagi naisega. Andrus ise suri 1851. aastal, aga Inglist ei ole midagi täpsemalt teada (ka surmakanne meetrikas on leidmata!).
Ilmselt asus sajandi keskel Saarele ka Andruse noorem vend Mihkel (1800-74) oma Salu-Mihklilt võetud teise naise Riste ja lastega ning siit asus oma Suuremõisast saadud platsikohale Mihkli esimese abielu poeg, 1837.a sündinud Madis/Maksim Kann. Lisame, et usutavalt oli kõnealune Mihkel Nautse Ürikse vabadikukohal üles kasvanud.
Võimalik, et 20.s alguseks (kui Neo talu ehk oli juba Nurme mõisalt päriseks ostetud) jäi koht Neo karjamaa sisse ja Linga Madise noorem poeg Matvei Maksimi p. Naeris üritas siin “päris oma” eluaset rajada. Et seda kunagise talu aset sel ajal kaheteistmendikuks Neo kohast arvati, on muidugi üpris küsitav, aga siinkirjutajal puudub ka toimunud tehingu dokumentaalne kinnitus. Hiljem sai Matvei Naeris Nurme mõisast vastu Aljavat asunduskoha, mis samuti Saare nime hakkas kandma ja seega kadus see eluase siit Linnuse karjamaalt alles 20. sajandil. Selle jälgi võib Väinatammi juurest Linnusele minevast teest Eemu pool veel tänaseni märgata, aga peaks rõhutama, et Tõnu Nootadega ei tea Saare kohal küll mingit seost olevat!

12. SALU-MIHKLI

Õuemärk 
Varasemas oli juba jutuks, et rootsiaegsel kaardil kujutatakse enam-vähem praeguste Salu-perede kohal numbriga 17 märgitud talu, mille 1,5 adramaad nagu ei kuuluks Linnuse küla (s.t. Suuremõisa) alla. Kuidas talu Nurme mõisa rajamise aegu kujunes, jääb üksikasjus teadmata, aga talu-asustus ulatub siin ilmselt taaniaega või varasemassegi (1645.a Sallo Pert ja 1674.a akti Sallo Heimart). Arvatavalt juba rootsiaja lõpul on talu kaheks jagunenud (võiks öelda, et koos Vana-Toomaga koguni kolmeks) ja 1731.a adramaa-revisjonis kannavad siin koormisi Sallo Thoma Michel ja Sallo Thoma Thomas – esimesel kolmandik ja teisel kuuendik adramaad harituks märgitud. Siitpeale on kaks Salu-peret, mida 18. sajandil isegi Dorff Sallo’ks nimetati, üheselt jälgitavad. Et nad “läbi aegade” on Nurme mõisale kuuluned, ei puudutanud neid ka 18./19. sajandivahetuse nn. reguleerimised.
Sallo Tohma Michel on 70-aastaseks peremeheks märgitud veel esimeses hingeloendis 1782.a ja kuigi see pisut uskumatu tundub, et ta üle 50 aasta peremees oli, võis see ometi nii olla! Sel juhul oleks läbi kõigi adrarevisjonide ja 1778.a vakuraamatu ikka sama Mihkliga tegemist, kes kahtlemata ka talule nime jättis. Ometi ei leia me meetrikais ega ka esimeses hingeloendis tema järglasi, kuigi naisemees ta ilmselt oli. Talu inimesed said hiljem priinimeks MÄGI, aga paraku said sama nime veel Tamse mõisas Mäe-Tooma ja vana Tüü talu inimesed ning peale selle veel Võlla mõisalt Mõegaküla juurtega Lehtmetsa Tähvena Andruse pere. Nii ei saa Muhu Mägide puhul siiski a priori nende sugulusest rääkida!
Peale Mihkli surma sai peremeheks tema noorem vend Mats ja edaspidi ongi pärimisliin jäänud Matsi poegade kätte, sest vanal Mihklil nagu järglasi ei olnudki. Matsil seevastu oli kaks poega ja kolm tütart. Vanem poeg Mihkel jun. Mägi (~1760–1837) sai järgmiseks peremeheks ning noorem vend Mats (1763–1841) jäi talus sulaseks.
“Noore” Mihkli neljast pojast kaks vanemat ja viimane on väikestena surnud, aga kolmas poeg Juri Mägi (1798–1856) sai peale isa surma peremeheks. Sulasel Matsil oli samuti kolm poega: vanem poeg Mihkel pandi Villemil peremeheks, keskmine vend Andrus võeti nekrutiks ning noorem vend Juri (1796–1857) jäi ilmselt surmani eakaaslase ja nimekaimust peremehe sulaseks. Tal oli aga 3 poega ja 5 tütart, kelledest vanem poeg Mihkel (1825–1904) ehitas omale karjamaal Luigelõpe äärde heinamaavahi koha Lao. Juri noorem poeg Mats sai Ridasis Matsi (hiljem nimetatud Uienurme) platsikoha.
Peremees Juri esimene poeg Mats/Matvei Mägi kinnitati isa surma järel veel vallalisena peremeheks. 1859.a abiellus ta Tusti Aadu Ristega (Irina Leisi), aga nende esimene poeg Timofei suri aastaselt ja edasi sündisid 8 tütart! Nii lõppes 19. sajandiga Mägide “dünastia” Salu-Mihklil ning 1896.a tuli Elena Mägile koduväiks Raegma Aadu juurtega Timofei Siig Simiste Tänavasuult. Ühtedel andmetel oli ta enne saanud Kansis Mutsi latsikoha, mille ta Linnusele tulles Ridasi Tõnu Mihklile müüs, kuid need andmed vajaksid täiendavat kontrollimist.
Timofei ja Elena Siial oli Hellamaa kogudusenimekirja järgi kolm poega ja kuus tütart, aga poegadest jõudis meheikka ainult 1901.a sündinud Vassili Siig. Ta abiellus 1930.a Raissa Timofei t. Grünthaliga ning sündisid tütar Elga (1931) ning pojad Robert (1933-72), Rein (1938; suri imikuna) ja Ants.
Kruntimisel jäi Salu-Mihkli Aadu järel üheks Linnuse suuremaks taluks – 49,68 ha 17 hektari põllumaaga, mis peagi kolhoosi ühisomandiks muutus. 1959.a oli Salu-Mihkli ainsaks elanikuks märgitud Vassili lesk Raissa, aga hiljem tuli koju Roberti poja, õnnetult hukkunud Ago pere. Nii püsib põlistalu elus.
Roberti noorem vend Ants ehitas omale kolhoosiajal “kelmikülla” oma maja. Nüüdseks on temagi manala-mees, aga Kuusikust pisut Linnuse poole tee äärde jäävas Toome majas paistis hiljuti ka elu olevat.

Lao

Tuulegi karjamaa servas külast lõuna pool on siiani näha aiakoht, kus 19.s teisel poolel asus Lao heinamaavahi eluase. Ilmselt rajas selle Salu-Mihkli sulase Juri poeg Mihkel Mägi (Juri pere, muide, jäi usuvahetusel luterlasteks). Mihkel jäi vallaliseks, kuid temaga koos olla Laol elanud ka tema nooremad õed Ingel ja Ruudu. Mihkli vanem õde Mare sai 1843.a Nõmmküla Tooma sulase Aadu Sooba naiseks; teine õde Riste suri 11-aastaselt ning kaks Mihklist järgmist last – Rõõt ja Juri surid päris väikestena. Noorim vana Juri lastest, 1837.a sündinud Mats, nagu juba öeldud, sai omale Ridasis platsikoha, kuigi enne seda vist samuti Laol elas.
Nähtavasti peale Mihkli (ja tema õdede) surma jäi Lao koht eluasemena tühjaks ja kadus, kuigi 1932.a on 0,21-hektarise maaüksuse omanikuks märgitud Akuliina Mägi – küllap vist 1894.a sündinud Ridasi Matsi (Uuenurme) Liina.

13. SALU-JAANI

 Õuemärk
Teise Salu-pere peremeheks märgib 1731.a revisjon Sallo Thoma Thomas’t ja tööealisteks märgitakse üks mees ja üks naine; talus on veel üks poisslaps ja viis (!) tüdrukut. 1738.a revisjoni ajal on perepeaks Salu Tooma lesk, aga samas on tööealisi kaks meest ja kaks naist kirja pandud. 1744.a revisjoni kirjutatakse lihtsalt Sallo Thomas ja nüüd on juba kolm mees- ja kolm naishinge tööealistena kirjas. Nii ei saagi aru, mitme Toomasega õigupoolest tegemist oli. 1778.a vakuraamatus on peremeheks Jaen, keda meetrikate põhjal võib Toomase pojaks arvata. Mis temaga 1778. ja 1782. aastate vahel juhtus, jääb aga selgusetuks, sest surmakannet meetrikas ei leia, aga esimeses hingeloendis märgitakse taas perepeana Jaani leske – 54-aastast Rootsivere Muda Aadu tütart Mare. Kirjas on ka Jaani kaks poega ja kolm tütart. Veel on kirjas üks vana lesk Kadri, keda Salu Tooma tütreks nimetatakse, oma poja Aaduga (~1756–1810). Seega pidi vahepeal ka üks Toomase väimees talus olema, kellest jäänud poeg Aadu 54-aastase sulasena vallaliselt suri.
Meetrikate põhjal teame Jaanil olnud neli poega ja viis tütart, aga kaks nooremat poega ja kaks tütart surid mõne-aastastena. Jaani järglased said hiljem priinime LING ja Salu-Jaanit tuleb kõigi Muhu Lingude (ka pärastiste Uielult hargnenute) tüvitaluks lugeda.
Peremeheks sai Jaani vanem poeg Mats Ling ja teine vend Juri jäi talus sulaseks. Sulasel Juril said täisealisteks kolm poega: vanem poeg Jaen jäi kodus sulaseks – tal oli viis tütart ja ainus poeg Juri, kes omale Linnuse ja Nautse piiril Kupitse nimega vabadikukoha rajas ja hiljem Ridasis sama nimaga latsikoha sai. Vana Juri teine poeg Mihkel (1794–1849) oli Rannal sulaseks ja pandi hiljem endistest Tõnso ja Jäsli taludest formeerunud Uielu peremeheks; Juri noorim poeg Madis (1801-40) oli hiljem Uielul sulaseks.
Peremees Matsil sündis esimeseks tütar Mare ja seejärel neli poega. Esimene poeg Toomas suri 2-aastaselt ja perekonnanime saamas ei olnud ka kahte nooremat venda (Mats ja Juri). Ainsana jõudis abieluni Matsi teine poeg Mihkel Ling (1790 – 1855), kes siis ka järgmiseks peremeheks jäi.
Mihklil sündis Mäla Jaani-Andruse Ristega viis poega ja kaks tütart; teine poeg Kaarel-Mihkel suri 3-aastaselt, kuid neli poega said täisealisteks: Mats sai 19.s teise poole peremeheks, Tõnu rajas omale Uieniidi vabadikukoha, vallaliseks jäänud Jaen oli kodus vanema venna sulaseks ja noorim vend Mihkel ehitas omale Saadu vabadikukoha.
Mats “teine” Ling (1818-99) sai isa surma järel Salu-Jaani peremeheks. Temal sündis Vanamõisa Tähvena Juri tütre Rõõdaga neli poega ja neli tütart. Esimene poeg Madis jõudis lühikest aega isa surma järel ka omaette peremees olla; teine poeg Mihkel (1849–1927) sai omale Levalõpmal nn. armuardra latsikoha Välja ja kolmas vend Kaarel (1853–1921) soetas 20.s algul Rässas Ritsu (Uielu) talukoha. Noorim vend, 1859.a sündinud Jaen jäi jällegi koju sulaseks ja nii on Salu-Jaanil ikka üks sulane Jaen “omast käest” võtta olnud – nüüd juba kolmas.
Küllap oli Madis Ling (1846–1900) peremehe rollis juba isa eluajal ja teda võib õigusega Salu-Jaani Mats “kolmandaks” Linguks nimetada. Naise Ingli võttis ta vanaisa eeskujul taas Mäla Jaani-Andruselt ja sündisid neli poega ning kolm tütart. Kaks vanemat, mõlemad Mareks ristitud tütred surid väikestena, aga Kadri (1886-1972) sai 1908.a Nõmmküla Tõnu-Aadu Ivani naiseks. Madise ja Ingli esimene poeg Kaarel suri samuti 8-aastaselt, aga teisest pojast sai Salu-Jaani Mats “neljas” Ling (1879–1906). Paraku jäi tema peremehe aeg varase surma tõttu üsna lühikeseks. Viimasest Matsist jäi ainus tütar Riste, kes hiljem Neo Joosepiga abielludes poole talust sai, millele Neoga seoses juba tutvustatud Lõhmussalu osatalau rajati.
Peale Matsi surma jäi esialgu peremeheks noorem vend Joosep Ling, kes 1910.a võttis Vanamõisa Matsi-Laasult naiseks Julia Saarväli. Neil sai kirikukirja neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Rafael jäi viimase sõja ohvriks; teine vend Valerian tuli sõjast tagasi, kuid asus Audru. Kolmandal vennal õnnestus sõjakeerisest Austraaliasse jõuda ja noorim vend Harald elas hiljem Kuressaares. Kuressaarde asusid sõja järel ka õed Juula ja Salme.
Lisame, et Joosepi noorem vend Madis (1889–1916) oli Kärlal kooliõpetajaks ja langes 1. Maailmasõjas Varssavi all.
Kruntimisel jagati talu pooleks: Matsi tütre Riste poolest sai juba tutvustatud Lõhmussalu osatalu. Joosep Lingu Salu-Jaani suuruseks jäi 27,23 hektarit 10,2 ha põllumaaga. Kas Joosepi pojad Rafael ja Valerian seda omakorda jagasid, ei ole teada, aga 1959.a rahvalenduses on Salu-Jaani inimesed kahel lehel: ühel sõtta jäänud Rafaeli lesk – Neo Kaarli tütar Leonida poja Jüri ja tütre Endaga (kohanimeks Salu-Jaani) ja teisel Joosepi lesk Juula poja Valeriani, minija Elga Vassili tütre ning kahe lapse-lapsega (kohanimeks Salu). Maadel ei olnud kolhoosikorra tingimustes enam mingit tähendust. Valerian asus siit Audrusse ja Rafaeli poeg Jüri Ling ehitas omale Piiril kolhoosikeskusse ehk ”kelmikülla” oma maja.
Väidetavalt tagastati viimase maareformiga Salu-Jaani maad Rafaeli pojale Jüri Lingule, kes peale põllu-pidamise oli ka Muhu ühe turismi-objektina tuntud Eemu tuuliku taastaja ning mölder ja peale selle osav puutöö meister. 1980-ndate lõpus ehitas Jüri rohelise mõtteviisi innuka propageerijana vana Salu-Jaani tuuliku kohale energia-allikaks mõeldud tuuleturbiini ning rajas sinna ka omale töökoja-hooned, kuid energeetika seisukohalt osutusid tema mõtted veel pisut omast ajast ees olevaiks.
Salu-Jaani vanadest hoonetest ei ole loomulikult midagi järel, aga kui palju sinna viimase poole sajandiga uusi hooneid on tekkinud, seda teavad Linnuse inimesed kindlasti siinkirjutajast paremini.

Kupitse

Salu-Jaani sulase Jaani ainus poeg Juri/Georgi Ling ehitas arvatavalt 1860-ndatel omale praktiliselt Nautse küla serva (Vesiaast ja Rannaaitest Linnuse pool) Kupitse nime saanud vabadikukoha. Hiljem sai ta Ridasis samanimelise latsikoha ja see Linnuse suits, mida ka Nautse küla alla on arvatud, kadus ilmselt juba 1880-ndatel.

Uieniidi

Salu-Jaani “teise” Matsi vend Tõnu Ling ehitas omale 1860-ndatel Oolust ja Ennust veel pisut põhja poole – vastu Vanamõisa maid Uieniidi vabadikukoha. Nautse Laasu Ingliga sündis tal kolm poega ja viis tütart. Tütred surid enamasti lastena; vaid Kadri sai 1899.a Pallasmaa Mihkli Madis Armase naiseks. Pojad seevastu said kõik täisealisteks.
Tõnu esimene poeg Mihkel Ling (1864 – 1957) läks üsna varakult kodust välja tööd ja teenistust otsima ning tema elukäik vajaks lausa omaette käsitlust, sest kui ka kõik tema töö- ja elukohad teada oleksid, läheks nende kirjeldamine siinkohal liialt pikaks. 30-aastaselt abiellus ta Soonda Tammiku Kaarli tütre Kadriga ja neil sündisid 11 last. Esialgu oli Kadri lastega Tammikul, aga näiteks 1905.a sündinud Mare sünnikandes on sünnikohaks hoopis Nõmmküla märgitud, sest millalgi on Mihkel üritanud Nõmmküla Insu talu rentida. Mihkli esimene poeg, 1897.a sündinud Mihkel jun. Ling võttis osa Vabadussõjast ja sai sellega seoses Lahekülas Lepiku asunduskoha, mida vennad Madis ja Villem aitasid välja ehitada. Neljas vend Johannes läks Suuremõisa Tammikule (hiljem ka Uielu nimega) koduväiks ja noorim vend Aleksander paistab Muhust välja läinud. Kõigest sellest on veel juttu Suuremõisa ja Laheküla lugudes.
Uieniidile jäi vana Tõnu teine poeg Tõnu Ling (1867–1915), kellel isa “külas käimise tee veel nii selge oli”, et võttis samuti Nautse Laasult naise. Neil sündis Marega viis tütart ja kaks poega. Kolm keskmist last, nende hulgas esimene poeg Madis, surid päris imiku-eas; Uieniidile jäi teine poeg Artur Ling (1912-1984), kes naise Alviine ja 82-aastase ema Marega olid Uueniidil ka 1959.a rahvaloenduse ajal. Hiljem asus Uieniidile Arturi õe Rita Holmi poja Rein Holmi tütre Anu pere.
Uieniidi jäi omal ajal popsikohaks – 1939.a talundilehe järgi oli koha suurus 4,25 ha, millest põldu oli selleks ajaks siiski ligi 3 hektarit käsitsi üles haritud. Kui palju sellest veel tänasel päeval vilja kannab, oleks mõnes mõttes üsna huvitav teada saada!

Saadu (TÕNU-SAADU)

Salu-Jaani “teise” Matsi ja Uieniidi Tõnu noorem vend Mihkel Ling ehitas omale Tõnust pisut Salu-perede poole tee äärde ühe rootsiaegse soadu järgi nime saanud vabadikukoha. Meetrikaist on teada tema kaks tütart: Riste suri 2-nädalaselt ja noorem õde Ingel (1881–1906) 25-aastaselt vallalisena.
Peale vana Mihkli surma jäi lesk Rõõt (Rootsiverest pärit Kesküla; 1842–1930) Saadule üksi ja siia asusid Ranna Seiu kolmas poeg Feodor (Priidu) Naeris (1876–1965) oma teise naise, Salu-Jaani Matsi lese Kadriga. Priidu esimene naine, Vanamõisa Uielult pärit Elena Saarväli (1882–1903) suri noorelt ja nende ainus tütar Julia (sai hiljem Kaasiku Tõnu naiseks) kasvas Rannal Priidu vanemate juures.
Priidu töötas Aseris ja abiellus 1914.a uuesti noorelt surnud Salu-Jaani Matsi (1879–1906) lese Kadriga (1880–1967; sünd. Koha Kõinastust). Matsi ja Kadri vanem tütar Liina oli 2-aastaselt surnud; noorem õde, pärastine Lõhmussalu Riste Ling-Nõu sai nüüd kasuisa ja Priidu tütre Julia Naerise näol ka kasuõe, kui pere Saadule asus.
Kruntimisel sai Priidu 1/6 Ranna kohast  ja Saadust kujunes 10,63-hektarine osatalu, kus oli ligemale 4 ha põldu.
1959.a olid Priidu ja Kadri Tõnu-Saadule kahekesi jäänud. Nüüdseks on kohast saanud sarnaselt paljudele kolhoosiaja lõpupoole tühjaks jäänud elupaikadele kellegi suvekodu.
2018.a suvel saab kinnitada, et alates 1997. aastast on Saadu suvekoduks 1920-ndatel Läänemaale välja rännanud Viiraküla Uiesaadu Andrei (Reiu) tütre Kristina tütretütre Piret Järvani perel, kes hiljuti teatas, et augusti teisel nädalavahetusel (2018.a) toimub Saadul Andrei Karjase järglaste kokkutulek. Sellega seoses saavad pisut täendust veel siinses veebikaustas olevad Viiraküla ja Mäla külade lood - esimene Uiesaadu ja teine Välja vabadikukohaga seoses.

Salu ja Piirisalu

Salu-Jaani Joosepi noorem poeg Valerian Ling ehitas 1960-ndatel omale Rajast ja Koidust veel Piiri poole maja, mis Piirisaluks ristiti. Maja jäi õigupoolest pooleli, sest pere lahkus Muhust ja asus Audru. Selles oli mitmeid ajutisi elanikke, kuni selle kolhoosilt saadud laenuga ostsid Leeskopa Uie-Juri Eduardi poeg Harri Alt oma Laheküla Loigult võetud naise Mariga. Harri olnud sunnitud isegi parteisse astuma, et maja ostuks kolhoosilt laenu saada (selle laenu jõudis ta napilt enne oma surma ka tasuda!)
Hiljem on koht Aasaks nimetatud ja siia jäi Harri lesk Mari Alt – kauaaegne Muhu külanõukogu ja hiljem Muhu valla sekretär.

***
Sellega on Linnuse 13 põlistalu, neist tekkinud vabadikukohad ja osatalud põgusalt üle vaadatud ning kolhoosiaegsed Linnuse inimeste ehitatud nn. kelmiküla kohad lihtsalt nimetatud: Villemi Valdi Veere, Lõhmussalu Endli Koidu, Salu-Mihkli Antsu Toome, Salu-Jaani Juri Lingu Niidu ja Vana-Tooma (Rannaeite) Uno Saadu ehitatud majad, mille ametlik nimi ei olegi teada. Viimastele tuleks lisada veel neli Linnuse territooriumile jäävat kohta, milledel Linnuse kontekstis märkimisväärne “ajalugu” alles puudub: Uisu (Ilmar Uisk), Uue-Saare (Aadu Naeris), Vaariku (Jaan Vapper) ja Posti (?). Seda loetelu täiendaks eespool juba Rõtuga seoses nimetatud 1990-ndatel Toomas Kuuse ehitatud maja praktiliselt kunagise Rõtu kohal. Peale nende jääb Linnuse territooriumile kolhoosi ehitatud saun-jahimaja ja üks pisut vanem Linnuse elupaik, mida lõpuks päris omaette peame käsitlema.

Kallaste

1849.a laulatati Muhu õigeusu koguduses (sel ajal veel eraldi Rinsi ja Hellamaa kogudusi ei olnud) üks Saaremaalt pärit Toomas Peetri p Käsk ja 1826.a sündinud Kadri Põld, kes selle juures Ekaterinaks salviti. See Kadri oli Lehtmetsa Käspri kasvandiku Riste ja Vahtraste Tika sulase Jaani vallaslaps ja Ivanov(n)aks Kadri ka sai. Toomas (nüüd Timofei) oli pärit Karja kihelkonnast ja nähtavasti leidis oma Kadri selleaegsest Võlla mõisa kõrtsist Võiküla ja Rässa vahel Järvel. Kas ja mis asju Toomas Muhus edasi ajas, ei ole selge – teo-talumees ega sulane ta ilmselt ei olnud, sest hingeloendid teda ei kajasta, kuid Hellama 1. koguduse-nimekirjast paistab, nagu oleks ta millegi eest Siberisse saadetud. Kui palju Toomasel ja Kadril lapsi oli, ei ole ka selge, aga 1859. aastal on Hellamaa koguduses registreeritud Timofei ja Ekaterina tütre Irina sünd, kelle perekonnanimeks Käsk ja sajandi lõpupoole on Hellamaal kirja pandud sellesama Irina kolm vallaslast – lastena surnud tütred Maria ja Elena ning täisikka jõudnud Timofei Käsk. Viimane laulatati 1923.a Hellamal eespool jutuks olnud Oolu Madise tütre, 1894.a sündinud Raissa Saaduga, aga viimases Rinsi koguduse-nimekirjas leiame Linnuse vabadike hulgas (Oolu järel) kirja pandud Efrosinia Raissa t. Käsk’i lisatud märkusega “elab Piiri all”. 64-aastane Raissa Käsk oli Linnuse Kallaste ainus elanik 1959. aastal ja teatakse, et ta lasknud omale Kallasteks ristitud koha Vanaelust pisut Piiri poole ehitada alles 1940-ndatel. Enne seda elanud ta oma tütardega Ennul ja Oolul ja vist veel mujalgi, aga mis tema laulatatud mehest (noorest Käsu Toomasest) sai, seda ei ole enam kelleltki küsida!  
Kolhoosiajal “punus omale siia pesa” üks kolhoosi funktsionär Roosna, aga maja läks tal põlema ja kolhoosiaja lõpupoole soetas ta omale selleks ajaks kolhoosi omandisse läinud Lalli Tooma koha. Kallaste maja taastas ta hädapäraselt nii palju, et see õnnestus nn. suvekoduks müüa ja kellegi “suvekodu” oli Kallastel ka uue aastatuhande esimesel kümnendil parajasti "renoveerimisel".

Jahimaja ja baar

1970-ndatel ehitas kolhoos omale endise Endla talu karjamaale jahimaja nime all sauna, mis sel ajal igasuguse “suhtekorralduse oluliseks abivahendiks” oli.  Siin olnud lomp süvendati  tiigiks ja sai “uhke peo pidamise paik”. Kes ja kuidas 1990-ndatel “objekti erastas”, ei ole siinkohal teada ega olulinegi. Võib-olla on mitmed “uljad ettevõtjad” siin uutes oludes üritanud baari pidada, aga paistab, et oma õiget peremeest ei ole see koht leidnud ja loodetavasti enne lõplikku lagunemist ei leiagi!

Nii oleme kokku lugenud 56 erinevatel aegadel praeguse Linnuse küla piirides olnud kohta, mida peale viimati nimetatud sauna võib kõiki ka elupaikadena käsitleda (isegi Saare trahteris olla urjädnik Mihail Nõu omal ajal mõnda aega elanud). Paarkümmend neist on tänaseks küll kas ammu kadunud või kadumas ja mitmed tühjaks jäänud, kuid ikkagi võib täna Linnusel umbes 30 suitsu kokku lugeda. Märkimisväärne osa selles on muidugi kolhoosiaegsetel uusehitistel ehk nn. kelmikülal, mis ju sujuvalt tänasele Linnuse territooriumile ulatub. Tähelepanelikul vaatlusel märkame siiski Linnuse-Piiri sümbioosil mõnesugust erinevust teise omaaegse tõmbekeskuse Hellamaaga võrreldes. Viimasest on tänaseks Muhu suurim küla saanud, mis oma mahult ehk Liiva keskasulaga edaspidi konkureerida võiks, aga Linnuse peaks ehk oma kolhoosiaegsest liiglihast Piiril pigem vabanema ja üksnes oma põlisküla staatusele tuginedes suutma edasi eksisteerida! Olgu talle selle juures lohutuseks, et niisugused omaaegsed Muhu suurimad põliskülad nagu Igaküla või Lõetsa ei suuda talle vist veel mõne järgmise põlve jooksul nimetamisväärset konkurentsi pakkuda!

Mai, 2006; parandatud talvel, 2008 ja kohendatud detsembris, 2011; ümber formateeritud aprillis, 2012 ja veel kord üle vaadatud mais, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
papp@neti.ee
tel. 657 2839