Laheküla

17. sajandi algul, kui Taani kroon peale Kalmari sõda (1611-13) ennast Muhus kindlamalt tundis, rajati kunagise Enneküla (ka Innekulla, kuigi „kirjakeeles“ oleks seda vist õigem Hingekülaks nimetada!) kohal Muhu esimene riigimõis. See hakkas Suuremõisa nime (Mohn Grossenhoff) kandma ja üldiselt seostatakse seda peale ulatuslikku nn. latsikohtadeks jagamist 1870-ndatel aastatel tekkinud Suuremõisa külaga, kuid mõisa “süda” oli ilmselt selle rajamisest alates praeguse Laheküla territooriumil, kus me näeme seda nii rootsiaja lõpu (EAA.308.2.53) kui 100 aastat hilisematel nn. reguleerimiskaartidel (EAA.2072.3.358). On tekkinud müüt, nagu oleks esimene Muhu riigimõis 1626.a Vanamõisast selleaegse Innekulla territooriumile ümber asustatud, kuid õigupoolest puuduvad kirjalikud allikad, mis kinnitaksid mingi oma majandustegevusega ja Ordule kuulunud mõisa-taolise moodustise olemasolu keskaegses Muhus. Kuna Liivi Ordu põhimure oli oma haldusaladelt maksud ja hinnused kokku koguda ning vajadusel omale sõjasulaseid värvata, siis tekkisid küll nn. vakukeskused (orduaja lõpust on neid Muhus 13 teada), kus ordufoogt kaks korda aastas maksud ja andamid kokku kogus, aga ise on ta ikka Saaremaal – algul Pöidel ja peale Jüriööd Maasilinnas resideerunud.
Nii võib EV algus-aastail tekkinud asundusküla ennast muistse Hingeküla “õigusjärglaseks” lugeda, kuid et siin kolm sajandit Muhu suurim mõis asus, peaks selle ja kunagise vakukeskusega seonduv pigem omaette käsitlusse jääma. Võiks vaid märkida, et muistse Hingeküla tekkelugu ulatub kindlasti muinasaega ja küllap oli piirkond juba Kristuse-eelsel ajal korilastega asustatud, aga seda võiksid vaid põhjalikud arheoloogilised uuringud kinnitada. 5 meetri kõrgusejoon kulgeb praeguse Laheküla territooriumil põhjast lõunasse, teeb Tiigi ja Allika juures esimese “jõnksu” ida poole, et siis Ahenda kohalt hakata taas põhja suunas taanduma. Edela pool jääb siia lähedusse nüüdseks kinni kasvanud Suuremõisa laht (linnukaitse ala), millest küla oma nimegi saanud ja võib arvata, et veel orduajal pääsesid Maasilinna lodjad üsna küla alla siinseid vakuandameid peale võtma. Külast jämedalt võttes vastassuunas ehk ida-kirde poole jääv piirkond, mida võiks toponüümidega Suuremõisa ränk ja Jaani soat markeerida, võib aga oma kamara all paljude kõige kaugemate põlvede esivanemate säilmeid varjata.
Toome siin illustratsiooniks väljavõtte nn. reguleerimiskaardist (EAA.2072.3.358), kus 18. ja 19. sajandivahetuse mõisakompleks üsna hästi näha on:

Suuremõisa põllumajanduslik tegevus jäi juba 1870-ndatel tagasihoidlikuks, kui suur osa endisi mõisa põlde latsikohtadena välja jagati (neid on Suuremõisa loos eraldi käsitletud). Mõnesuguseks tuluallikaks mõisale jäid veel kõrtsid Kuivastus, Liival, Viirakülas ja Vahtnas, aga viimane kaotas seoses väina tammi rajamisega oma otstarbe ja kehtima hakanud riigi viinamonopol muutis kõrtsid üldse mõisale suuresti tulutuiks (19.s esimesel poolel on Suuremõis olnud nii agar viina põletaja, et selleks isegi mandrilt metsavaesesse Muhusse on küttepuid sisse veetud!).
19./20. sajandivahetusel oli Suuremõisa rentnikuks Saaremaa mees Mihkel Truvert (Truuväärt), kes ühtlasi ka Nurme mõisat rentis, kuid nähtavasti sel ajal enam märkimisväärset mõisa oma majandustegevust ei olnudki. 1909. aastast sai viimaseks Suuremõisa rentnikuks Kuressaare proviisor Aleksander Allik ja valitsejaks on tal olnud Laiuse valla mees Serapion Martinson Tartumaalt (viimane suri 1916.a suvel 51-aastaselt südamerabandusse). Sel ajal arvati mõisale kuuluvaks veel 611 hektarit maad (koos metsa- ja heinamaadega) ning 70 talu ligemale 4000 hektari talumaaga. Talude Suuremõisalt välja ostmine ei läinud miskipärast kuigi edukalt (Hellama vallas ja eriti Pädaste eramõisas paistab see hoopis intensiivsem olnud). Aleksander Allik olla esimese ilmasõja ajal üritanud mõisas ka poodi pidada, aga selleks ajaks olid mõis ja selle ümbrus juba äri mõttes ääremaa ning kõrvaline paik. EV algul plaanistati mõisa maa 14 üksuseks, mis peale 216 hektari metsa (viimane jäi riigimetsa maana riigi omandisse) asunduskohtadena välja jagati. Edasises vaatleme tekkinud Laheküla asunduskohti selles järjekorras, nagu need maa-andmikes esinesid.

KOPLI

33-hektarise asunduskoha (Lit.1) sai Rootsivere Salu-Andruse Villemi poeg Jaan Saat. Jaani isa Villem oli omale Rootsiveres Sonni-aluse Toa nimega vabadikukoha rajanud, kus ka Jaan üles kasvas. Peaks märkima, et algselt oli Rootsivere Salu-Andruse perekonnanimi SAAD, aga juba 19.s lõpupoolel hakati seda sarnaselt Linnuse Vana-Tooma perekonnanimega (SAAT) ühtviisi tugeva t-ga lõpus kirjutama ja 20. sajandil ei olnud enam võimalik neid Linnuse ja Rootsivere perekondi nimekuju põhjal eristada.
Luterlane Jaan abiellus 1897.a oma küla Porsa Juri tütre Elena Heapostiga, kes oli õigeusku ristitud ja lapsed pandi neil edaspidi Rinsi meetrikas kirja. Esimene poeg Mihail Saat (1897–1963) jäi Kopli kohta pidama; teine vend Aleksander soetas hiljem Suuremõisa 1. küla Võrka koha, kust Villem Verendel Kuivastu asus.
1939. aastal oli Mihail Saadi nimel olnud Kopli koht juba 35,81 ha; sellest põldu 10,3 ha, heinamaad 9,5 ha ja karjamaad 10,3 ha. Talus oli 2 hobust, 4 lehma ja 2 vasikat-mullikat. 1959. aastaks oli Mihkel poja Heinoga (s.1935) Koplile kahekesi jäänud, aga poja pere valduses on koht uue aastatuhandeni püsinud

AAVIKU

JAANI

Raegma Mardi sulane Juri Paist asus 1880-ndate lõpul oma perega Igaküla ranna-sauna Ekku ehk Võrkale ja siin sündisid ka tema nooremad pojad Matvei ja Aleksei. Paistab aga, et 20.s algul (võib-olla juba enne esimest ilmasõda) on ta Suures mõisas mingit teenistust saanud ja oma perega kunagise mõisa rehe kohal omale eluaseme ehitanud. Igal juhul on Jaani kohanimi Lahekülast palju vanem, sest juba 1800.a kaardil kandis siin olnud mõisa rehi nime Jahni Rehhi. Peaks märkima, et Jaani nimega latsikoht oli ka Suuremõisa 1. külas ehk Ränkas (Tamme ja Mardi vahel) ja seegi võib olla oma nime Jaani rehelt saanud. Hellama esimestes koguduse-nimekirjades on aga “Jaani soat” lausa mitme latsikoha (Tähvena, Aljava, Võrkaa jt.) algseks koha-määranguks ehk Suuremõisa 1. küla sünonüümiks.
Küllap oli vana Juri/Georgi Paist tegev veel 23,27-hektarise asunduskoha saamisel, kui mõisa süda välja jagati, aga maa-andmikes oli selle omanikuks juba Juri poeg Matvei Paist. Tallu jäi ka Madise noorem vend, 1894.a sündinud Aleksei Paist, kes 1923.a ka naise võttis, kuid lapsi neil Rinsi viimane koguduse-nimekiri ei märgi. Peale nende oli Jaanil Madise ja Seiu vallaliseks jäänud vanem õde, 1880.a sündinud Raissa Paist.
1959.a olid needsamad neli vanainimest kõik veel Jaanil kirjas: vennad Matvei ja Aleksei Paistid, nende õde Raissa ja kõige nooremaks inimeseks Aleksei naine, 59-aastane Raissa Aleksei tütar. Väidetavalt jäi koht 1960-ndate lõpul tühjaks ja nüüdseks on see sama hästi kui kadunud.

VÄLJA

Kallaste Munskale koduväiks läinud Päelda Nurga Madise kolmas poeg Andrus salviti õigeusus Aleksandriks. Aleksander Vaga abiellus sajandi lõpul Raugi Nõmme Terenti Vaske (sen.) tütre Kadriga (Ekaterina) ja paistab olevat eespool jutuks tuleva Silma kordoni juures ametis olnud. Kui Andruse vanem vend Mihkel/Mihail Munskal peremeheks sai, pidid nooremad vennad nähtavasti talust välja minema. Teine vend Matvei asus hiljem Saaremaale, aga noorem vend Andrus jäi Suuremõisa "hingeks". Laheküla pärimustes (Lepiku Rein Ling ja ka Viiraküla Reinu Rein Lahke) räägitakse Ahenda Andrusest, kellel kordonist Ahenda pool oma eluase on olnud ja kust ka Välja asunduskoht olla alguse saanud.
Andrusel ja Kadril sündisid tütar Raissa ja neli poega. Võimalik, et Andruse vanem poeg Matvei Vaga (1896–1933) ka Vabadussõjas osales (dokumentaalset kinnitust siinjuures esitada ei ole), aga mõisa jagamisel on pere omale asunduskoha saanud ja hiljem oli Matvei Vaga nimel Lahekülas 37,88-hektarine Välja asundustalu.
1922.a abiellus Matvei Suuremõisa Rehematsi Raissa Vaheriga (samal ajal laulatati Hellamal Matvei õde Raissa Suuremõisa Tähvena Joosep Pautsiga) ja sündisid kaks tütart ning kolm poega. Tütred Hildegard ja Linda surid väikestena ja noorelt suri ka isa Matvei (viimane poeg Rihard sündis 1934.a peale isa surma). Viimases Hellama koguduse-nimekirjas on Väljal vallalisena kirjas veel Matvei noorem vend Terenti Vaga , aga väidetavalt on temagi 20-aastaselt tiisikusse surnud.
Peale Madis Vaga surma jäi Väljale Madise lesk Raissa oma kolme pojaga (Aleksander, Manivald ja Rihard). Väljale jäi nendest keskmine, 1930.a sündinud poeg Manivald, kes Leeskopa Koplilt naise võttis. 1958.a. sündis tütar Signe (abielus Mehik, asus Kuressaarde) ja 1959.a. poeg Arvo Vaga, kellest Välja peremees sai.

LEPIKU

Linnuse Uueniidi vana Tõnu (1832–1912) poeg Mihkel Ling abiellus 1894. aastal Soonda Tammiku Kadri Väärtnõuga ja neile sündis viis poega ning kuus tütart. 20.s algul otsis Mihkel omale mitmel pool elupaika (oli mõne aja Nõmmküla Insul ja Tõnu-Aadul sulaseks) ning pere elas enamasti Soonda Tammiku saunas. Mihkli vanem poeg, Mihkel “teine” Ling oli Vabadussõjas ja mõisa jagamisel saadi 29,15-hektarine asundustalu, mida nooremad vennad Madis ja Villem aitasid välja ehitada. Märgime, et Lepiku kohanimi esineb juba 1800.a kaardil toponüümi Leppiko allune Peld näol.
Noor Mihkel abiellus 1930.a Piiri Aadu Elena Keskülaga ja sündisid pojad Feliks, Uno ja Rein ning 1942.a veel tütar Ivi. 1944.a põgenes Mihkel koos vanema poja Feliksiga läheneva uue punase terrori eest ja neil õnnestus Ameerikasse jõuda; Leena jäi nooremate lastega Muhusse maha. Poeg Uno hukkus 1957.a; noorem vend, 1938.a sündinud Rein Ling lõpetas Tallinna Merekooli, kuid arusaadavalt ei antud talle välisviisat ja ta tuli koju tagasi. Rein asus võimaluste tekkides 1990-ndatel Lepiku talu taastama ja oli ka taasloodud Muhu vallavolikogu liige.
Nüüdseks ongi Reinu pere Lepikule jäänud; tema poeg Mihkel “kolmas” Ling (Muhus tuntud rookatuste tegija ja MUHRO ettevõtte omanik) asus oma naise isakoju Kapi Mulgile.

MÕISA

Soonda Simmu Jaani poeg Mihkel Vapper (1820-86) võeti nekrutiks, teenis pikka aega mereväes ja tegi vist ka Krimmi sõja läbi, kuid jõudis Muhusse tagasi ja rajas oma soldatiplatsile Soondas Jaaniõue koha. Tema poeg Jaen Vapper (1869–1939) elas oma naise, Kopli-Nuka Ruudu Väärtnõuga Jaaniõuel, kus nende kaks poega ja kaks tütart sündisid. Jaani poeg – Mihkel “teine” Vapper oli ettevõtlik mees ja ühtedel andmetel on nad koos Paeranna Vassili Kasega esimese ilmasõja aegu Suurest väinast üleveoteenust pakkunud, mis nii edukas oli, et Suuremõisa jagamisel soetasid mõlemad mehed omale Lahekülas asunduskohad. See info on siiski “kuulujutu tasemel” ja vajaks täpsustamist – võib-olla on midagi segi aetud Oina Juri Vassili Kase hilisema Kuivastu postijaama rentimisega!
46-hektarine (Laheküla suurim) mõisa südamest saadud Mõisa nimega asundustalu oli kruntimisandmetes Mihkel Vapperi nimel. Teadaolevalt põles 1920.a paiku endine mõisa peahoone maha. Nagu Nurme mõiski, oli see sel ajal mitmete uute asunike peavarjuks ja kuidas just tulekahju juhtus, ei ole siinkirjutajale täpsemalt teada. Igal juhul pidid Vapperid oma talu hakkama üsna tühjalt kohalt rajama ja väidetavalt olla sel ajal ka Jaaniõue maja Soondast Lahekülla toodud ning Mõisale asus kogu vana Jaani pere (Jaani noorema, 1899.a sündinud poja Madise käekäik on seejuures ebaselge – võimalik, et ta hoopis Vabadussõtta jäi!).
Mihkel abiellus 1921.a Mõegaküla Möldri (Jaagu) Ivani tütre Julia Ööveliga, aga abielu oli lastetu ja lahutati 1939. aastal. Mihkel langes 1941.a juuni-küüditamise ohvriks ja jäi Venemaale. Tema noorem õde Juula abiellus 1942.a Toomu (Loigu) Madise poja Villem Saarikuga (sünd. 1909.a Riias). Neil oli juba 1936.a vallaspoeg Vello sündinud, kes nüüd Saariku perekonnanime hakkas kandma ja temale jäi Mõisa koht “õitsvast kolhoosiajast” läbi tuua. Õnnetuseks uppus Vello ise 1980.a sügisel, mistõttu ka koha tagasi-saamine tal endal nägemata jäi.
1959.a loenduslehel oli perekonnapeaks märgitud vallaliseks jäänud Mihkel Vapperi vanem õde Kadri Vapper ja ülejäänud pere moodustasid kolm Saarikut: Kadri õde Juula oma mehe Villemi ja poja Velloga. Uue aastatuhande tulles oli Mõisa koht naispere (Vello naise ja tütre) valduses.

TIIGI

Rootsivere Ansu-Tõnise sulase Jaani poeg Ivan Noor soetas omale mõisa jagamisel 22,68-hektarise asunduskoha, mis sai Tiigi nime (küllap mõni mõisaaegne tiik siin läheduses oli). Viimases Rinsi koguduse-nimekirjas oli Tiigil kogu vana Jaani pere: lesk Irina (suri 1925.a), poeg Ivan oma perega ja Ivani noorem õde Ekaterina. Ivan oli 1909.a abiellunud Linnuse Salu-Mihkli Mihkli tütre Irinaga Mihaili tütrega ja neil kasvasid üles kaks poega ning kaks tütart (veel kaks poega August ja Heimar surid väikestena). Vanema poja, 1910.a sündinud Endli saatus on dokumentides selgumata; noorem poeg Arved läks peale viimast sõda Suuremõisa Juri Estra-Aino Maripuule koduväiks. 1959.a olid Tiigil Ivani lesk, 73-aastane Eriina, Ivani vallaliseks jäänud õde Ekaterina ja Ivani noorem tütar Laine oma 13-aastase poja Richardiga.
Kui naabripere Allika tühjaks jäi, asus Laine sinna; poeg oli selleks ajaks Kuressaarde läinud ja Tiigi müüdi suvekoduks.

ALLIKA

Põitse Ügeli (Uuelu) Tähve noorem poeg Ivan Murd abiellus 1911.a Mäla Sepa (Poali-Jaagu) Mihkli tütre Mariaga (Ülem) ja soetas Lahekülas asunduskoha, mille Tiigi vastas üle tee välja ehitas. Kruntimisandmetes oli Ivani nimel 38,76-hektarine Allika nimega talu Lahekülas suuruselt teine Mõisa järel. Laheküla asundustaludele tüüpiliselt oli 1939.a põllumajandusloenduse andmeil talus kaks hobust, viis lehma ja pull ning viis noorlooma. Ivan oli peale selle tuntud tuulikute ehitaja ja sel ajal jätkus veel sedagi tööd piisavalt.
Kogudusekirjade järgi oli Ivanil ja Marel kaks poega ja tütar Aino. Pojad Ermi ja Heimar olid aga neist aastakäikudest, mis viimase sõja ohvriteks pidid saama ja nii juhtus ka Allika Ivani poegadega. Kolhoosikorra tulles on ka tütar Aino kodust lahkunud ja 1959.a olid Ivan ja Mare (mõlemad juba 74-aastased) Allikale kahekesi jäänud.
Nagu öeldud, tuli peale Murdude surma Allikale Tiigi Laine Noor, kes siia veel mõneks ajaks koduhoidjaks jäi.

KALDA

Oina Kästiki Aadu tütrel Inglil sündis 1862.a vallaspoeg Villem Kask, kes meheeas Pädaste Paeranna metsavahikohal oli ja selle põlemise järel arvatavalt ka Pädaste mõisapõldude vahel omale uue eluaseme ehitas. Hellama koguduse-nimekirjade järgi oli Villemil Kallaste Jaagu (Uueniidi) Madise tütre Kadriga (Pink) kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Vassili Kask oli arvatav Soonda Jaaniõue Mihkel Vapperi äripartner Suure väina üleveo-artellis, kuigi see info veel täpsustamist vajaks! Kui Mihkel omale Lahekülas mõisa südame sai, siis Vassel on koos isaga 36-hektarise Kalda asunduskoha soetanud.
Vasseli noorem vend Feodor Kask läks hiljem Nurme Soodlale koduväiks, aga viimane Hellama nimekiri märgib Villemi peret tervikuna Laheküla Kaldal. Noorem õde Akiliina sai mehele, aga Raissa ja Vassili jäid vallalisteks ja olid ka 1959.a rahvaloenduse ajal Kalda kaks kolhoosnikku (1939.a oli talus olnud 8 lehma ja pull, kahest hobusest ja noorloomadest rääkimata).
Peale Iisa ja Vasseli surma jäi koht tühjaks ja nüüdseks on see Laheküla suits kadunud.

LOIGU

Viiraküla Toomu-Aadu Jaen Saarikust (1841–1920), kes omale Suuremõisas Toomu latsikoha sai, on Suuremõisa loos rohkem juttu. Tema kaksikutest poegadest (Madis ja Kaarel), kes esimese ilmasõjani merd sõitsid, tuli Muhusse tagasi Madis Saarik. Ta oli Levalõpma Eriki Madise tütre Mare Saaremäeliga abiellunud, aga Muhus on kirjas vaid tütre Pauline sünd 1904.a (sai Suuremõisa Kõuele mehele); poegade Martini (1906) ja Villemi (1909) sünnid peaksid Riias registreeritud olema, kus laev sel ajal peatus.
Madis soetas omale mõisa jagamisel 14,78-hektarise Loigu nime saanud koha, mille suuruseks 1939.a talundileht juba 27,12 ha märgib.
Madise poeg Martin Saarik (1906-73) abiellus 1932.a Kristina Maripuuga, kuid viimane suri noorelt ja temast jäi ainus poeg, hiljem Viiraküla Tähvena-Toomale asunud Heino Saarik. Teise naise, Ennu-Laasu Timmu tütre Akiliina Ennoga sündis Martinil kolm poega ja kolm tütart, kes peale isa Martini ja 1942.a sündinud noore Madise kõik 1959.a ka Loigul kirjas olid (isa ja poeg Madis on loenduse ajal kodust väljas olnud).
20.s teisel poolel jõudis pere kõik laiali minna, nii et uue aastatuhande hakul pidi keskmine tütar Liisi mandrilt tagasi tulema ja sünnikodu veel mõneks ajaks oma pere hoole alla võtma.

LAO ja SUURELAO

Laheküla all sopistub välja Ahenda poolsaar, millest Pädaste poole jääb nüüdseks juba Muhuga praktiliselt kokku kasvanud Suurlaid. Seda võiks arvata üheks neist kahest laiust, mis kunagi taaniaja algul, 1566.a koos selleaegse Pädaste viie talu ja kolme üksjalakohaga Johann Knorrile (ka Knurren ja Knorring) läänistati (üks oli kindlasti Viirelaid, aga teine, Hanpus-nimeline pidi kas Võipea või Suurlaid olema). Teisalt on hilisem Suurelao väimees Henno Viil välja selgitanud, et, siin olla 19. sajandil heinamaa-vahiks olnud Mihkel Liisk. Tegemist peab olema Rootsivere Salu Aadu pojapojaga, kes hiljem Suuremõisast Aadu latsikoha sai (viimasest on Suuremõisa loos lähemalt juttu). See sunnib arvama, et Suurlaid 18. ja 19. sajandil on siiski Suuremõisale kuulunud ja arvatavalt oli siin laovahiks juba nimetatud Mihkli isa, Rootsivere Salu Aadu poeg Andrus Liisk (1800-71). Sel ajal olla laiul kolm mõisa heinaküüni ja soolaladu olnud, aga kas laovahi eluase juba sel ajal hilisema Lao talu kohal või hoopis pärastise Mäla Kalameeste Seltsi võrgusaunade läheduses Kübassaarel asus, teaks ehk Henno Viil siinkirjutajast paremini.
Nähtavasti sel ajal, kui Mihkel Liisk omale Suuremõisas latsikoha sai, asus laovahiks Pädaste Mäe Mihkli kolmas poeg Jaen/Ivan Jürisson (1842-98), kes Pädaste mõisa “hingena” on Suuremõisa teenistusse asunud (sel ajal ei saanud Buxhövden või Stackelberg seda enam kuidagi keelata).
Jaen Jürisson abiellus endiste Võiküla postimeeste järglase, selleks ajaks vabadikuks jäänud Mihkel Smuuli tütre Marega ja neile sündis seitse poega ning kuus tütart. Paljud lapsed surid väikestena; poegadest kasvasid üles vaid Vassili ja Maksim. Viimane teenis mereväes, oli suurtükilaeva Lembit pootsman ning osales ka Vabadussõjas. Ta pälvis Läti Karutapja ordeni 3. järgu ja sai teenete eest pärast sõda omale laius 29-hektarise talu. Lisame, et kruntimiste järel olid laius (peale Lao asundustalu) tervelt 37 talu heinamaad ja laiul tervikuna olla olnud 32 heinaküüni.
Madis (Maksim) andis osa oma talust vanemale vennale Vassili Jürissonile (1876–1937), kelle nimel oli maa-andmetes 9,41-hektarine Suurelao nimega maaüksus ja Maksim Jürissoni (1887–1978; 1936. aastast Pajulaid) enda nimel oli 19,61-hektarine Lao nimega koht.
Vend Vassel uppus 1937. aastal ja tema (osa)talu selle järel hääbus. Maa liideti taas Madise Lao kohaga.
Madis oli kohe peale sundaja välja teenimist mereväes abiellunud Suuremõisa Veski Timofei Verendeli tütre Ekaterinaga (Aaviku Tiina õde), kuid 1. Maailmasõja ajal mobiliseeriti taas mereväkke. Poeg Manivald sündis alles 1921.a ja selle järel sündisid veel neli tütart ning nädalaselt surnud poeg Filaret. Perekonnanimeks eestindati PAJULAID. Manivald Pajulaid läks 1938.s Pärnu Kalatööstuskooli, tegi sõja läbi ja lõpetas peale sõda veel Tallinna Merekalanduse Tehnikumi tüürimehena ning 1954.a Moskva Kalatööstustehnilise Instituudi. Tema lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.614.
Kodust lahkusid ka Madise tütred ja 1959.a olid Laole kahekesi jäänud 71-aastane Madis oma 4 aastat noorema naise Kadriga (Ekaterina). Peale viimase surma oli Madis vanas eas poja Manivaldi juures ja 1971. aastast jäi koht vaid laste suvekoduks. Kõige andunumaks Suurelao patrioodiks sai noorema tütre Salme mees Henno Viil, kes nüüdseks üle poole sajandi on kõike paigaga seonduvat hoolikalt talletanud ja äia rajatud talu n.ö. elus hoidnud. Sellest on võimalus pilti saada Manivaldi poja Mardo Pajulaidi loodud 4-osalisest koduvideost „Suurelaiu lood”, kus jutustajaks Henno Viil ja see võiks ühtlasi olla eeskujuks kõigile, kes oma kodu (või suvekodu) lugu jäädvustada tahaksid.

Silma

Siinkohal ei ole päris selge, millal Suuremõisa alla Nossa soone suudmesse piirivalvekordon rajati, kuid ilmselt oli see 19.s kolmandal veerandil, kui salapiirituse vedu hoogu läks, juba olemas. Kordonis paistab ametis olnud ka Mäla Pärdi-Andruse Jaagu poeg Juri Metsaalt (1839–1915), kes hiljem omale Suuremõisa 2. külas Silma latsikoha sai (kohanimi on kindlasti Silma kordoni või üldisemalt Suurelao silma järgi pandud).
Nähtavasti hiljemalt esimese ilmasõja järel lõpetas kordon oma tegevuse, aga mõisa jagamise aegu on siin ligemale 20-hektarine asunduskoht (19,95-hektarine Silma nimega maaüksus – lit.10) välja mõõdetud. See paistab olevat omanikke vahetanud. Viimati oli see Kansi Ranna Akiliina Luuri (sünd. Paas) nimel, aga viimane Rinsi koguduse-nimekiri märgib Laheküla Silmal hoopis Igaküla Ansu-Matsi Aleksei Osa nooremaid poegi Joosepit ja Ivanit. Viimane asus teatavasti juba 1920-ndatel Hellama Nisuaale, aga arvatavalt olid Igaküla Ansu-Matsi Osad algsed Silma asunduskoha saajad, kes selle Paul ja Akiliina Luuridele on edasi müünud.
Ranna latsikoha Kansis, millest Kansi loos lähemalt juttu, sai omal ajal Rässa Uielu (Ritsu) Tõnu Paas ja tema poja Andrei tütar Akiliina abiellus 1928.a Pärnumaalt Taali vallast pärit Paul Luuriga. Selleks ajaks oli ilmselt ka Silma asunduskoht soetatud ja Luurid ehitasid siin oma talu välja, aga viimase sõja ajal põles see maha ja Paul Luur paistab samuti sõja ohvriks jäänud. Leseks jäänud Akiliina elas hiljem Kansi Rannal, kuid kolhoosikorra tulekuni kasutati veel ka Silma maid Ahendas. 1959.a rahvaloenduse lehtedel siiski Silma kohta Lahekülas enam ei märgita.