Kesse

Suures väinas Muhust ida pool on umbes 1,7 ruutkilomeetrine Kesse laid, mille vastu geoloogid juba üleeelmisel sajandil huvi on tundnud ja mistõttu saare loodust ning tekkelugu ka A. Rullingo raamatus “Muhumaa” (lk.55-58) on üsna üksikasjalikult kirjeldatud. Laidu eraldab Muhust Suure väina sügavaim osa – nn. Kesse süvik, kuigi linnulennult on Kesse pangalt Püssina pangani vaid 3 kilomeetrit. Kesse idakaldalt mandrini jääb umbes 4 kilomaatrit madalat merd.
Ühe 1458.a üriku põhjal otsustades oli laid 15. sajandil veel asustamata, aga 1569.a maaraamat räägib juba kahest Kesse Pauren’ist, kes 8 marka maaraha aastas peavad maksma. Ka esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastast on Lõetsa vakuse lõpus eraldi kirjas Holm Schildau, kus kahte meest – Keße Hans ja Keße Caspar märgitakse pooltteist adramaad harivat, kuid koormisi neil ei ole näidatud. Et rootsiaegse Kesse kaart on siiani leidmata, on raske otsustada, kas esmane asustus laiu idakaldal tekkis, kus hiljem nelja taluga väike küla oli, või on see siiski hilisema Vanaõue kandis alguse saanud. Põhjust kahtlusteks annab tõsiasi, et 1800.a kaardil kannab hilisema majakavahi eluaseme kohal olnud põld Vanaõue põllu nime ja nimed on teadupärast väga pikaealised!
Võib-olla juba rootsiajal, aga kindlasti 18. sajandil on Suuremõis Kesses kõrtsi pidanud. Nimelt jäi Kesse selleaegsete taliteede ristumiskohaks ja kõrts oli siin vooride peatuse ja puhkepaigaks veel 19. sajandil. Ajalooarhiivi “arvepidamises” räägitakse ka Kesse mõisast (Schildau), kuid tavamõistes mõisat ei ole Kesses nähtavasti siiski kunagi olnud, olgugi et dokumentides laid hakkab 19.s omaette üksusena esinema. Mingite dokumentide põhjal teab Rullingo väita, et 1909.a olnud Kesses ligi 8 hektarit (!) mõisa- ja 113 hektarit talumaid, aga millist 8 hektarit on silmas peetud, jääb siinkohal välja selgitamata. Võib-olla oli see 5 tiinu Suuremõisale kuulunud Kesse kõrtsi maad selleks “pidepunktiks”, millega 19. sajandil Virtsu mõisale kuulunud “põllumajanduslik” Kesse oma sideme Muhuga säilitas ja mida Buxhövden (vt. edasist) Virtsu parunile maha ei saanud mängida!
Kui rootsiajal senise Urrika vakuse baasil Võlla ametimõis rajati, on osa varem Tamse mõisale kuulunud Lõetsa vakupiirkonnast (Lõetsa ja Lalli külad ning Kesse laid) nähtavasti Võlla ametimõisa alla arvatud, sest 18.s adramaa-revisjonid märgivad Kesset rubriigis Magnusdahlsche Bauren. Peale katku oli aga Võlla mõis paarkümmend aastat n.ö. rivist väljas ja Kesses katku üle elanud kolm talu kandsid veel 1750.a koormisi Suuremõisale. Ilmselt pidas Suuremõis juba sel ajal Kesses ka kõrtsi ja võimalik, et Rullingo märgitud 8 hektarit just kunagise kõrtsi maadeks tuleb pidada. 1756. aastaks olid Kesse adratalumehed Võlla mõisa alla arvatud, aga kõrtsi pidamine jäi nähtavasti endiselt Suuremõisa õiguseks. Võlla mõisa oluline kõrts oli sel ajal Lõpe kõrts Lehtmetsas, aga peale selle asutati oma kõrtsid veel Raugil ja Rässa ning Võiküla vahel Järvel.
Veel kord tagasi rootsiaega minnes on oluline märkida, et 1674.a De la Gardie üleandmisaktis märgitakse Kesses nelja adratalumeest – Käsper, Ado, Pärt ja Heinrich, kes nagu kuidagi ühiselt 1,5 adramaad kasutavad. Adramaa suurusi ei ole peremeeste vahel kuidagi jagatud ja ilmselt maksid mehed ka selle 1,5 adramaa maamaksu “solidaarselt”. Selle juures peaks märkima, et 1800.a kaardi järgi oli Kesses põllumaid üsna ulatusliku läänest itta (külani) kulgeva ribana laiu keskosas üles haritud, aga ilmselt on siin läbi aegade ka kalapüük ja meresõit olulisteks tegevus-aladeks olnud.

Peale katku said Kesses umbes sajandi jooksul jälle neli talu asustuse, kusjuures kolmel neist võib rootsiaegsest järjepidevusest ka inimeste mõttes rääkida. Vaatame neid edasises ükshaaval lähemalt selles järjekorras, nagu need 19.s hingeloendites esinesid. 1811.a hingeloend märgib, et kõik Kesse “hinged” on Virtsu maahärrale Jacob Friedrich von Helwig’ile müüdud (verkauft) ja järgmised loendid ongi Kessest kui iseseisvast Insel Schildau üksusest kokku pandud. Selle juures puudub neis loendites viide Virtsu maahärrale kuulumisest, kuigi seda, et eravaldusega tegemist, ikkagi rõhutatakse. Vanad külamehed teadsid aga kindlalt, et Buxhövden (ilmselt siis maanõunik Matthias von Buxhövden) Kesse laiu Virtsu Helwigile lihtsalt kaardimängus maha mängis! Kuidas sellega just oli, vajaks arhiividokumentidest omaette uurimist, aga ilmselt sellega seoses on Ajaloo-arhiiv Kesse mõisa “leiutanud”! Tegelikult jäi Kesse sellest ajast küll Virtsu parunite (hiljem von Pistohlkorsi ja von Wahli) valdusse, aga halduslikult on saart ikka Muhu (hiljem ka Hellamaa) kiriku-kihelkonda arvatud. Mõisavaldade aegu on küll ka omaette Kesse talurahva-kogukonnast räägitud, aga näiteks 1826.a loendi lõpus on kogukonna-kohtu koosseisus kolm Võlla mõisa hinge (eesistuja Vahtraste Poali Tõnis Aav, kaasistujad Raugi Juri Tõnis Kusit ja Lehtmetsa Andruse Juri Pruul), aga Kesse esindajaks vaid eestseisja (vorsteher) Tõnis Sihvre. Muuseas, et maahärra kogukonna asjadesse sekkuda ei võinud, on selle Kesse loendi lõpus kirjatoimetajana (Gemeinde Schreiber) hoopis Koguva postimees Hans Smuul kirjas!
Mõisavaldade kadumise järel hakkas Kesse Hellama valla ja lõpuks 1939.a moodustatud ainsa Muhu valla koosseisu kuuluma. Kesse eripärana tuleks siiski veel märkida, et mõisavaldade kadumise järel on Kesses tõeline maade ühiskasutus jätkunud ja talusid kui niisuguseid EV maareformi mõttes ei olegi siin tekkinud! Maa-andmikes on kirjas kuus 8-10-hektarist üksust (ühtviisi endiste talude ja tekkinud vabadikukohtade nimedega) ja peale selle 58,72 hektarit küla ühiseid maid, mille omanikuks märgitakse “Vastavate talude omanikud”. Need kuus üksust ja omanikku olid:

Kood	1674	1713	1750	1756	1800	1816 - 1858	Hilisem nimi
Suuremõis	Võlla mõis	kaart	Nr.	Nimi
KS01	Ado	Mart	(söötis Kesse Aadu)	Kesse Mardi Siffer	3	2	Schifre a	Jaani-Andruse
KS02	Käsper	Kesse Mart	3	Schifre b	Jaani-Aadu
KS02	Heinrich	Mats	Kesse Jaani Mart	Kesse Jaani Mart	2	4	Mardi	Mardi
KS05	Pert	Kesse Matsi Pärt	Kesse Pärt	1	1	Pärdi	Vana-Aadu
KS06			?	Lõpe Hans	põld	Vanaõue
KS09			Kesse kõrts		Kesse kõrts	(Kõrtsiaed)

1. VANA-AADU (PÄRDI)

Katku üle elanud rootsiaegne Kesse Mats võis 1740-ndateni elada, sest 1744.a revisjon märgib veel sellenimelist peremeest, aga säilinud kirikuraamatutest ei leia me tema kohta midagi ja muhulaste andmebaasi on ta n.ö. tuletatud isikuna kantud. Siiski võime tema poegadeks arvata Pärti ja Jaaku, kelledest vaid viimase surmaaja 1765.a kiriku-meetrikast leiame. 1731.a revisjoni Jaanist (skeemi paremas ülanurgas) räägime hiljem Mardi taluga seoses. Vana Matsi arvatav poeg Pärt on 1750. aastal peremeheks märgitud, aga tema surmaaeg on seni kirikukirjadest leidmata! Selle eest kohtame säilinud abielu-meetrikais tema kolme tütart Mare, Made ja Eed, kes kõik mehele said ja peale selle kolme poega. Vanem poeg Jaen oli 1771.a vakuraamatus hiljem tutvustatava vana Siffer’i talus peremeheks märgitud ja kodus jäi peremeheks vallaliseks jäänud teine vend Aad (~1741–1830). Temalt paistab ka Vana-Aadu talunimi jäänud. 19. sajandil esineb talul veel Kesse Pärdi nimi, kuid raske on otsustadsa, kas vana või noore Pärdi järgi?! Aad ja teisedki koju jäänud Vana-Aadu inimesed peale Tustilt tulnud koduväi järglaste kandsid hiljem dokumentides priinime PESTI. See nimi hääbus siiski koos vallalise Aadu surmaga juba 1830.a.
Pärdi noorem poeg Pärt jun. abiellus 1785. aastal Vahtraste Tika Tähvena tütre Tiiuga, aga suri keskeas. Neil oli Tiiuga kolm tütart; kaks vanemat said Vahtrastes mehele (Riste Tikale ja Mare Peetri-Jaagule), aga noorimale tütrele Madele tuli 1820.a koduväiks Tusti Tooma perepoeg Aad (~1777–1845), kes 1826.a oli veel vana ja vallalise Aadu sulaseks märgitud, kuid selle surma järel talus peremeheks kinnitati. Tema järglased hakkasid kandma priinime VONT ja Vontide valdusse jäi Vana-Aadu koht 1940-ndate keeruliste sündmusteni. Peaks lisama, et vana Matsi poeg Jaak (~1715–1765) abiellus teise katku üle elanud Kesse peremehe Mardi tütre Ingliga ja neil oli kaks poega. Vanem poeg Aad sai hiljem Mardi peremeheks ja seal priinime TULGI; noorem vend Mart jäi kodus sulaseks ja hakkas PESTI nime kandma, kuid ka tema suri vallaliselt järglasteta.
Aad ja Made Vontidel sündisid vaid kaks poega – Andrus ja Juri, kes mõlemad ka pered lõid. Vanem poeg Andrus/Andrei Vont võttis Mõegakülast naise ja sündisid omakorda kaks poega, kuid ta ise suri varases keskeas. Noorem vend Juri on omale randa omaette vabadikukoha ehitanud, mida hiljem on Ranna-Saunaks nimetatud.
Viimased hingeloendid ei märgi enam talus kinnitatud peremeest ja nähtavast ei tee seda laiu “eristaatuse” tõttu ka hiljem Hellama koguduse-nimekirjad. Võib öelda, et Andruse järglased olid pärastised Vana-Aadu Vondid ja teise venna Juri järglased Ranna Vondid. Andruse esimene poeg Juri/Georgi Vont (1843–1924) abiellus 1863.a Viiraküla Toomu-Jaani Tooma tütre Ingliga (Elena Lahke) ja sündisid kolm tütart ning kolm poega, kes kõik hiljem abiellusid. Teine vend Mihail ehitas omale Uielu vabadikukoha, millest veel eraldi räägime.
Sajandivahetuse ja 20.s alguse nimekirjades olid Juri Vondi kolm poega oma peredega kõik Vana-Aadul kirjas. Vanem poeg David Vont abiellus 20-aastaselt Lalli Mihkli Maria Kipperiga ja sündisid kolm tütart ning kaks poega. Teine vend Andrei Vont (1874–1916) on ka sajndi lõpupoole ühe Paulinega abiellunud, kuid Hellama meetrikad ei kajasta ei seda abielu ega poja Georgi sündi ja surma. Andrei suri 42-aastaselt tiisikusse ja mis naisest Paulinest sai, kes ilmselt Kesses kunagi ei elanud, jääb koguduse-nimekirjades selgumata! Perepärimusest on teada, et Andrei olla tsaari jahtlaeval mehaanikuks olnud ja küllap ta pere siis hoopiski Peterburis või Kroonlinnnas elas.
Juri noorim poeg Georgi Vont teenis kroonu välja, läks uue sajandi algul Vahtraste Peetri-Jaagule koduväiks ja asus hiljem Lehtmetsa Peekspuule, millest Lehtmetsa loos võib edasi lugeda.
Davidil ja Marel sündisid Vana-Aadul kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg Mihail (1894–1917) laulatati 1914.a Raissa Raunmägiga ja sündisid kaks poega (Nikolai ja Vladimir veel peale isa surma), kes mõne-aastastena surid. Mihkel ise suri 23.11.1917 üsna kummalise meetrikas toodud põhjusega: “ot sotrjasenia mozga proišedšago ot ispuga”! 17-aastaselt on 1914.a surnud ka Mihklist järgmine õde Irina; vanem õde Elena sai mehele ja koju jäid Davidi kaks nooremat last – 1901.a sündinud Maria ja 1905.a sündinud vigane Timofei. Maria sai 1927.a Hellama Värava Vassili Kase naiseks ja pere jäi Kesse Vana-Aadule. Vasselil ja Riial sündisid tütred Griselda (1927) ja Malle (1936) ning poeg Valter (1933). Sõja lõpul põgenes pere (ka Maria vigane vend Timofei) läheneva uue okupatsiooni eest ja jõuti Kanadasse, kus õed Griselda ja Malle veel hiljaaegu elasid. Valter suri järglasteta. Timofei suri 1980.a Kalifornias. Tuleks lisada, et ka siin pakutav Kesse mosaiik on telefoni-vestlustest Griseldaga mitmeid lisakilde saanud.

Ranna

UIELU

Teine Vana-Aadult hargnenud ja pisut noorem elupaik paistab olevat 1870-ndatel ehitatud laiu edela-serva, kus (peale Suureseare abaja) on ka üks mitmest Kesse lautrikohast olnud. Küllap ehk Vana-Aadu Andruse (1821-56) noorem poeg Mihail Vont (1851–1925) ka esimene Kesse majakavaht oli. Ta abiellus 1875.a Lehtmetsa Jaagu Maria Räimega ja kümmekond aastat hiljem sai valmis Kesse majakate tuleliin. Võimalik, et selleks ajaks Mihklil mitte kuigi kaugel alumisest majakast ka oma eluase valmis oli. Neil sündisid Marega neli tütart. Kolm vanemat said mehele; noorim õde Ekaterina (Eriina; s.1889) suri vallalisena. Vanemale tütrele Kristinale tuli koduväiks Puise mees Andrei Mihaili p. Tomingas, kes ka järgmine majakavaht oli. Pärimuste järgi on tema ajal ehitatud ka tänaseni majakavahi kohana teatud eluase, mis 1959.a rahvaloenduses Vanaõue nime kannab. Hellama kirikuraamatuis sellist nime ei kohta, aga peab ütlema, et 1800.a kaardil kannab samal kohal olnud põld Vanaõue põllu nime ja võib oletada, et siin peale katku vist lühikest aega isegi Kesse viies talu on eksisteerinud! Sellest räägime lõpus veel eraldi ja andmebaasis on see koha-viida KS06 saanud, kusjuures Uielu koha-viidaks on KS08.
Tomingate pere elas mäletajate kinnitusel Vanaõuel, aga viimane koguduse-nimekiri märgib Kristina Tomingat oma kahe pojaga Uielul ja mainib, et Andrei Tomingas pere juures ei ela!
Mihail Vondi teine tütar Julia sai 1898.a Simiste Jõe-Poali Ivan Jürissoni naiseks ja kolmandale tütrele Mariale tuli 1927.a koduväiks Võlla Lolli Ivan Mölder (1893–1949), kelle esimene naine oli noorelt surnud. Neil sündis Marega 1932.a ainus tütar Maria, kes samal aastal imikuna suri ja rohkem neil lapsi ei olnud. Sõja ajal põles Uielu maha ja Ivan ehitas külas (kunagise Vana-Mardi kohal) pisikese maja, kus ta naise ja kahe naiseõe – Vanaõue Kristina Tomingase ja vallaliseks jäänud Ekaterina Vondiga peale sõda surmani elas. Viimane teatakse Kesses surnud, aga peale Ivani surma on õed Kristina ja Maria oma keskmise õe Julia koju Simiste Jõe-Poalile asunud. Kristina surigi Jõe-Poalil, aga Marial õnnestus lõpuks veel õepoegade (Tomingate) juurde emigreeruda.
Eespool toodud maa-andmetes oli Uielu Kesses moodustatud üksustest suurim – ligemale 11 ha õdede Kristina Tomingase ja Maria Mölderi nimel. Nüüdseks on Uielu maad Kesses tagasi taotlenud Simiste Jõe-Poali Julia Jürisson-Vondi lapselapsed ja kuigi kohanimi pealkirjas siin kursiivi sai, mis nagu kadunud kohta märgiks, võib see veel uuele elule ärgata!
Võiks lisada, et Vana-Aadu on õigupoolest ainus Kesse talu, kust laiule kahel eelmisel sajandil on uusi elupaiku tekkinud; hiljem jutuks tuleva kunagise sugulastalu Mardi saatus kujunes 19.s lõpupoole ka keeruliseks, kuid sellest juba edasises.

2. JAANI-ANDRUSE (SHIFFRE a)

1713.a inkvisitsiooni-protokollis on 57. taluna kirjas Kesse Mart kahe mehe, ühe naise ja ühe poisslapsega. Arvatavalt oli Mardi talu juba rootsiajal kuskil pärastiste kahe talu (Aadu ja Andruse) kohal ja üks n.ö. Virtsu-poolsemaid Kesses. Ette rutates võib nõustuda Jaani-Aadu uue peremehega, kes oma talu Jaani-Andrusest vanemaks arvab, sest tõenäoliselt ehitas talu pooldumisel just vanem vend Andrus uue talu kodust pisut põhja pool, aga meie siinse esitusjärjekorra tingis tõik, et 19. sajandil just uuem talu hakkas Schiffre a nime kandma ja seetõttu on järgnev jutt esialgu (kuni talu pooldumiseni) pigem kunagisest ühisest eellasest!
Kirikuraamatute puudumise tõttu ei saa me rootsiaegse Mardi perest kuigi selget pilti. Adrarevisjonid märgivad talus ikka kahte (1738.a koguni kolme meest), aga katkujärgne teine tööealine mees on seni jäänud tuvastamata. Muidugi võis vanal Mardil ka poeg Mart olla, sest 1750. aastani nimetatakse peremeest ikka Mardiks ja on küsitav, kas katku üle elanud Mart nii kaua elas, kuid noor Mart (kui ta üldse eksisteeris) peab nähtavasti noorelt järglasteta olema surnud. 1713.a protokollis ja ka 1731.a revisjonis kirja pandud poisslaps, kes 1738. aastaks paistab täisikka jõudnud, võis aga vana Mardi kasupoeg ja pärastine väimees olla. Nimelt sai 1756. aastaks peremeheks Kesse Mardi Siffer, kelle leske Liisut (~1719–1786) esimene hingeloend Kesse Mardi tütreks nimetab! Peale selle arvame vana Mardi tütreks eespool jutuks olnud Jaak Matsi poja naiseks saanud Ingli (neid meenutame hiljem veel “uue” Mardi taluga seoses).
Muhu kontektis on personüüm S(ch)iffer üsna kummaline, aga tuleb tõdeda, et see nimi Hiiumaal märksa rohkem oli levinud ja ju vist ikkagi ühe rootsiaegse “randrüütli” (ei tea, kas Mardi või Peetri?) pojaga tegemist oli. Tema teiseks vennaks võib oletada Rässas 18.s vabadikuna ette tulevat Sambaseare Peetrit ja tekib kahtlus, et poiss ehk Sigfrid’iks oli ristitud, aga see nimi on (hiidlaste eeskujul?) kuidagi Sifferiks muutunud.
Valdavalt surma-meetrikatest leiame Sigfridi alias Sifferi ja Liisu neli poega ja tütre Ingli, kes 1765.a 4-aastaselt suri. Vanem poeg Tõnis on 1766.a märtsis 20-aastaselt surnud (metsas puu alla jäänud) ja teise poja Mihkli surma märgib 6. märtsi, 1770.a kanne, kuid siin vanust ei tooda. Kolmas poeg Paavel oli esimeses hingeloendis Lalli Mihklil 26-aastane sulane, aga mis temast edasi sai, on seni selgusetu. Ainsana on hilisemais dokumentides jälgitav juba algul mainitud noorim poeg Mart (1764–1845), keda meetrikais hiljem Viire Mardiks nimetatakse ja kes priinimeks SEIFERT sai. Tuleks lisada, et Sifferi lesk Liisu oli esimeses loendis koos poja Paavliga Lalli Mihklil kirjas, aga tema surma 1786.a märgitakse miskipärast hoopis Raugil?!
1771.a Võlla mõisa vakuraamatus on Kesse Mardi Siffer veel elus. Meetrika järgi on ta 27. detsembril, 1772.a surnud. Et uut peremehe kandidaati talus ilmselt ei olnud (pojad Paavel ja Mart olid alles alaealised), on peremeheks pandud Vana-Aadu Pärdi vanem poeg Jaen, kes 1764.a oli Võlla mõisa teenijatüdruku Kadriga abiellunud (pärit Saaremaalt Paadla mõisast Kärla kihelkonnast – Kipri Juri tütar) ja selleks ajaks olid neil neli poega ja kaks tütart sündinud ning kaks poega (Tõnis ja Mihkel) ka juba väikestena surnud. Siitpeale said kõik kolm Kesse talu mõneks ajaks sugulastaludeks (vt. ka algul toodud põlvnemis-skeemi).
Jaanil ja Kipri Juri tütrel Kadril kasvasid üles kaks poega: Andrus ja kümme aastat noorem Aad; kaks vahepealset poega (Tõnis ja Mihkel), nagu juba öeldud, surid lapseeas.
Alles siitpeale hakkab meie jutt otseselt Jaani-Andruse taluga seostuma, mille hooned Jaani esimene poeg Andrus 18.s lõpul ehitas ja mille peremeheks teda sajandivahetuse reguleerimis-kaartide register ka nimetab. Et rootsiaegne Kesse Ado arvestusüksus siiani söötis seisis, võib Andrust ka selle taas-asustajaks lugeda. Noorem vend Aadu jäi sisuliselt kodus peremeheks ja tema Jaani-Aadu talust räägime veel eraldi. Märkimisväärne on siinjuures, et hingeloendites hakkasid talud hoopis kummalise nimega vana peremehe Sifferi nime kandma ja nii Andruse kui Aadu pered said ka priinimeks SIHVRE (kirjutatud ka SCHIFFRE). Õigupoolest tuleks nii mitmeti kirjutatud Sihvre nimi kui Viire Mardi järglaste Seiferti nimi ehk ühe ja ainsa nimena “kanoniseerida” – seda enam, et 20. sajandisse need nimed ei jõudnudki!
Andrus Jaani poeg oli 1784.a kihlatud ühe Ristega Rootsiverest (või Kõinastust?), aga nende esimene poeg Tähve ilmub meetrikasse alles 1791. aastal (samal aastal, muide, sündisid Andrusel 18-aastase Mardi Jaani tütre Marega kaksikud vallaslapsed). Tähve suri 5-aastaselt ja üles kasvas Andruse ja Riste ainus poeg Tõnis Sihvre (1794–1874), kes isa surma järel ka peremeheks kinnitati ja 1826.a Kesse kogukonna eestseisjana esineb! 1825.a kihlati Tõnis ühe Eeduga, keda meetrikakandes Mardi Mardi kasutütreks nimetatakse, aga paraku ei ole andmebaasis õnnestunud sellist Eedu tuvastada! Olgu siin “avalikustatud” üks muhulaste andmebaasis tehtud oletusi, mida on ühtviisi raske tõestada või ümber lükata, aga mis seisneb selles, et Tõnis Sihvre 1825.a oma poolõega kihlati! Nimelt suri eespool nimetatud Andruse vallaslastest Mardi Jaani tütre Marega kaksikvend Jaen kahe päevaselt, aga Mareks ristitud õe surma meetrikaist ei leiagi! Neid, kelle surmakanded meetrikaist leidmata, on muidugi palju, aga ei ole siiski võimatu, et Tõnis Sihvre just oma Mardil üles kasvanud ja miskipärast Eedu nime saanud poolõe altari ette viis!
Kuidas ka Tõnise ja Eedu sugulusega lood olid, aga nende ainus poeg Mihkel on alles 10 aastat peale laulatust sündinud ja suri paari-kuusena ning veel 10 aastat hiljem (1845.a) sündis tütar Kadri, kes 1865.a Lõetsa mehele sai. 1834.a loendis oli Tõnis Jaani-Andruse ainus meeshing kahe naisega – oma vana ema ja naise Eeduga.
1842.a on tallu asunud Vanamõisa Simmu Tõnise poeg Tõnu Kann – nii väidab 1850.a loend, aga peremeheks teda ei nimetata ja jääb selgusetuks, kas või mis roll selle juures üldse tolleaegsel Virtsu mõisavalitsejal Mihkel Stammil olla võis? Olgu öeldud, et nüüd on hingeloendile kogukonna-kohtu eesistujana oma ristid teinud hoopis selleaegne Võlla Mardi peremees Andrus Vahter (1811-98) ja kaasistujateks olid Mõegakülast pärit selleaegne Kesse kõrtsimees Mihkel Aru (Arro; 1800-59) ning Pärase Poali Mihkel Hobustkoppel (1808-84). Hakkamata siin Kesse kogukonna-kohtu asjadesse süvenema (selleks oleks kõigepealt vaja kogukonna-kohtu protokolle leida, kui neid säilinud on!), märgime vaid, et viimased hingeloendid Kesses kinnitatud peremehi ei märgi. Võib-olla ajas vana Tõnis Sihvre surmani hoopis Virtsu järgmise paruni Woldemar von Pistohlkorsiga kuidagi asju… Igal juhul on huvipakkuv tõik, et eespool toodud 20.s maa-andmetes puudusid tegelikult viimastena Kessest lahkunud Kannud ja selle asemel olid Jaani-Andruse ja Jaani-Aadu maaüksuste omanikeks hoopis viimase Virtsu paruni von Wahli järglased! Lisame, et vana Tõnis ja Eed surid teineteise järel 1874. aastal ja olid viimased Sihvre-nimelised inimesed Kesses.
Kõrtsimehe amet oli Vanamõisa Simmu Kannudel juba Tõnu vanaisast Jaanist peale tuttav ja noor Tõnugi võis kõrtsi kaudu Kesse sattuda, kuid usutavam on, et ta kroonuteenistusest kõrvalehoidmiseks Kesse jõudis. Nimelt oli ta 1842.a 19-aastaselt komisjoni ees, kuid juba 1846.a abiellus Lõetsa Tõnise Ristega (Kumpas, õigeusus Evgenia). Sündisid vaid kaks poega, sest Tõnu suri juba 31-aastaselt (põhjusena meetrikas lakooniline ot pripadka!).
Viimases hingeloendis olid Andrusel peale vana Tõnis Sihvre ja tema naise ning veel vallalise tütre Kadri kirjas ka Tõnu Kannu lesk oma kahe pojaga. Vanem poeg Timofei (1848-72) ehk noor Tõnu abiellus 1870.a Raugi Nõmme Mihkli tütre Irinaga (Rann) ja neil jõudis poeg Mihail sündida, kuid noor Tõnu on kirikuraamatu andmeil uppunud. (Kui kunagi keegi 19.s teise poole salapiirituse vedu lähemalt uurib, võivad ka noore Tõnu Kannu uppumise asjaolud juhuslikult selguda.)
Esimestes Hellama koguduse-nimekirjades olid Andruse elanikeks vaid Kannud alustades noorelt surnud Tõnu (sen.) teise poja Mihail Kannuga (1851-99). Ta abiellus 1874.a Lõetsa Sassi Rõõdaga (Vilto; Agripinaks ristitud) ja neil oli kaks tütart ning kolm poega. Esialgu oli Andrusel ka vanema venna Timofei (noore Tõnu) lesk oma ainsa pojaga. Sajandi lõpul on nad mõne aja Raugi Laasul olnud (ilmselt enne, kui Raugi Jaani Vassel Laasu talu rentima hakkas), kuid Kesse tagasi tulnud ja elasid hiljem naabriperes Jaani-Aadul, kus neist järgnevas veel täiendavalt räägime.
Andruse Mihkli vanem poeg Boris Kann (1879–1942) on uue sajandi algul Uue-Virtsust naise võtnud (Veera Kubja), kellega kaks poega ja kaks tütart sündisid. Vanem poeg Vladimir (1903-06) suri lapsena, aga noorem poeg Pavel Kann (s.1909) on koguduse-nimekirja järgi 1942.a abiellunud ja kirjas on ka samal aastal sündinud poeg Pavo. Samas on nimekirja huvitav märkus tehtud: “Ütlesid 4. septembril, 1936.a kodu üles”!? Kellele Andruse Kannud kodu üles ütlesid või mida see üldse tähendab, oskavad ehk Kesse Kannude järglased paremini selgitada.
Borisi vanem õde Melania sai mehele; noorem õde Akilina (1885–1910) on Tallinnas surnud. Peale nende olid Andrusel kirjas veel vana Mihkli kaks nooremat poega: 1888.a sündinud Kirill Kann ja 11 aastat noorem Andrei Kann. Viimane on 1920-ndate nimekirjas maha tõmmatud märkusega, et on Venemaal. Võimalik, et ta koos onupoja Mihkli vanema poja Mihail Kannuga (s.1897) Kuivastu mässus osales ja selle järel Venemaale putkas. Kirill on aga kellegi Eulalia (Berta) Kaarli t. Petersoniga abiellunud ja kirjas on ka nende kaks tütart Ksenia (1919) ja Ella (1921). Kas või kui palju nad Kesses elasid, jääb siinjuures ebaselgeks. Jaani-Andruse viimane sisuline peremees Boris Kann ja tema vana ema surid samal ajal 5. novembril, 1942.a, misjärel koht tühjaks jäi. Nüüdseks olla Paveli pojale Pavo Kannule siiski Andruse maid tagastatud ja koht võib taas “ellu ärgata”.

3. JAANI-AADU (SHIFFRE b)

Hakatuseks olgu öeldud, et siin Koolielu Juri Vilto andmete põhjal toodud Jaani-Aadu õuemärk ei ole kindlasti vana peremärk, vaid võib-olla alles Kõvameeste poolt kasutusele võetud. Kuigi hingeloendite kolmandast Kesse talust saame 19. sajandi algusest rääkida, jätkame siinkohal sisuliselt vana rootsiaegse talu lugu sellest ajast, kui Aad Sihvre siin 18. ja 19. sajandivahetusel peremeheks sai. 1816.a loendis on Aad oma Vahtraste Keskülalt 1789.a võetud Mare ja poja Mihkliga omaette Kesse kolmanda arvestustaluna kirjas. Aadu ja Mare noorem poeg Jaen oli 1808.a kuu vanusena surnud ja peale kahe poja neil lapsi ei olnudki.
Aadu ja Mare ainus üles kasvanud poeg Mihkel Sihvre (1801-35) võttis 1821. aastal Raugi Matsi peretütre Mare naiseks ja sündisid kolm tütart ning 1832.a poeg Jaen. 1834.a loend nimetab Mihklit peremeheks, kuid juba järgmisel aastal ta suri. Nüüd pidi lesk Mare mitu aastat lastega üksi talus hakkama saama. Alles 1843. aastal tuli vanemale tütrele Ristele Muhust koduväiks Mõisaküla Vaaduma Andruse kolmas poeg Mihkel/Mihail Kõvamees.
Viimases hingeloendis oli 25-aastane pärimisõiguslik Jaen Sihvre veel talus esikohal kirjas, aga Hellama koguduse-nimekirjadest ei ole teda õnnestunud leida ja tema hilisem saatus jääb siinjuures teadmata. Väimees Kõvameest, nagu teisteski Kesse taludes, ei ole peremehena märgitud; Ristega sündisid aga neli poega ja tütar Ekaterina ning talu jäi mõneks ajaks Kõvameeste valdusse.
Mihkli ja Riste teine poeg Georgi (1853–1905) võeti 1874.a nekrutiks ja tegi vist ka viimase Türgi sõja läbi, kuid jõudis tagasi ja abiellus Tamse Rannaküla tüdruku Kristinaga ning sündis poeg Vassili, keda Vahtraste loos Saadu vabadikukohaga seoses meenutatakse. Teine vend Mihail ehitas omale hiljem Lalli Põllu koha, millest Lalli loos juttu (seal elas ka vendade ainus õde Ekaterina); noorim vend Vassili võeti 1883.a kroonusse ja on 1896.a surnud (arvatavalt mereväes teenides). Jaani-Aadule jäi vana Mihkli vanem poeg Jaen/Ivan Kõvamees (1844–1914). Ta võttis Mõegakülast naise ja sündisid kolm poega ning tütar Uljana. Vanem poeg Andrei oli enne ilmasõda veel Kesses kirjas, kuid oli selleks ajaks ilmselt juba Raegma Piirile asunud, kust ta naise võttis ja hiljem Pädaste Aarnile asus; kaks nooremat venda (Ivan ja Matvei) surid väikestena.
Sellega sai ka Kõvameeste aeg Kesses otsa ja ilmasõja-järgses nimekirjas on Jaani-Aadule asunud noorelt uppunud Andruse Tõnu Kannu ainsa poja Mihail Kann u pere, kes muide Andrei Kõvamehega kälimehed olid – nende naised olid õed, Pädaste moonaka Georgi Oidekivi tütred. Mihail Kannul sündis Raissa Oidekiviga kuus poega ja viis tütart. Esimene poeg Timofei ning kaks nooremat – Josif ja Aleksander surid imikueas; noorelt suri ka kolmas poeg Joan/Ivan (1904-31). Vanemad tütred (Maria, Irina ja Elena) said üksteise järel mehele ja viimases kogudusenimekirjas olid Jaani-Aadule jäänud vanem poeg, Kuivastu mässus osalenud Mihail jun. Kann oma perega. Peale selle olid Jaani-Aadul noorem vend Vassili (s.1906) ning õed Lidia (1910) ja Akilina (1913).
Noor Mihkel abiellus 1921.a Luiskama Ivani tütre Juliaga (Grüntal) ja sündisid kaks tütart (Svetlana 1927 ja Veeli 1929). Kuidas siin esimene nõukogude okupatsioon ja sõjaaeg üle elati, ei oska siinkirjutaja kuigivõrd kommenteerida, aga 1959.a oli Jaani-Aadu ainus Kesse elanikega pere peale majakavahi – Lalli Tähvena Sassi Vanaõue pere. Siis olid siin kirjas 61-aastane Mihail 57-aastase naise Juulia ja 52-aastase venna Vassiliga. Viimane lõpetas oma päevad Pädaste hooldekodus; Mihkel suri Luiskamal ja Juula oli lõpuks oma vanema tütre Svetlana juures Kuressaares. Lidia oma vallastütre Astaga (s.1937) asus Kuivastusse ja Akilina oli juba enne sõda mehele saanud. Viimase maareformi ajal said Jaani-Aadu õigustatud subjektideks Mihkli ja Juula vanema tütre Svetlana (abielus Kolk) järglased.

4. MARDI

19. sajandil kandis Kesse 4. talu Mardi nime ja see nimi on jäänud mehest, keda 1771.a Võlla vakuraamat nimetab Kesse Schildo Jahni Mart ja kelle isa Jaani me algul toodud skeemi paremas ülanurgas kujutasime. See Jaan oli kindlasti “rootsiaegne” ja katku üle elanud mees, aga tema surmaaeg ja vanus on teadmata. Nn. reguleerimis-aegsel kaardil 1800.a paiku on Mardi ja Vana-Aadu lähestikku asuvad (küla loode-poolsemad) talud, aga kuidas talud siin rootsiaja lõpul või peale katku paiknesid, seda me kahjuks kuskilt teada ei saa nagu sedagi, kas Mats ja Jaan võisid kuidagi sugulased olla? Väärib tähelepanu, et esimeses adrarevisjonis 1731.a ei märgitagi talus tööeas meest, küll aga kahte poisslast ja arvatavalt oli vana Jaan hiljuti surnud. Kui üks poistest oli 1756.a peremeheks saanud ja talule nime jätnud Mart (~1720–1780), siis teine vend peab nähtavasti noorelt surnud olema, sest hilisemais dokumentides teda ei kohta!
Mardil sündis ühe 1777.a 60-aastaselt surnud Riinuga teadaolevalt kuus poega ja ainus tütar Mare, kes 1785.a Pärdi sulase Jaagu poja Aaduga laulatati. Sellega muutusid Mardi ja Pärdi ehk Vana-Aadu sugulastaludeks. Esimeses hingeloendis 2 aastat peale vana Mardi surma oli peremeheks miskipärast märgitud tema teine ja vallaline poeg Mihkel. Esimene poeg Jaen oli juba 1770.a Raugi Laasu peretütrega abiellunud ja neil olid kaks tütart ning poeg Mart sündinud – koos onu Mardiga (vana Mardi neljanda pojaga) sai siis juba kolm Mardi Marti – aga peremehi siit ei saanudki! Selleks kinnitati hoopis koduväi Aad ja vana Mardi pojad, kuigi kõik täisikka jõudsid, surid üksteise järel vallalistena. Eelviimane poeg Juri oli juba enne esimest hingeloendust 22-aastasena surnud; lühikest aega peremeheks olnud Mihkel suri 38-aastaselt, neljas vend Mart “teine” ja noorim vend Jaak 30-aastaselt. Ainsana elas vanaks teine vend Tähve, kes hiljem mitmel pool sulaseks oli ja kellel ka (Kessest pärit) Lõetsa Sassi Mihkli lese Eeduga paar vallastütart sündisid. Tähve kandis hiljem priinime MUHU, aga koduväi Aad ja teised Mardi inimesed said priinime TULGI, millest pöärastpoole TUULING sai. Olgu öeldud, et Mardi mehed on vist põhilised Kesse möldrid olnud (Mardi tuulikut näeme ka 1800.a kaardil) ja küllap nende priinime algne kirjapanek samuti mingit mugandust tuulikust peab tähendama.
Aadul ja Marel sündisid kolm tütart ja kaks poega. Vanem poeg Andrus/Andrei Tulgi (1788–1868) kinnitati peremeheks ja noorem vend Mihkel/Mihail Tulgi (1798–1854) jäi sulaseks. Andrus laulatati 1827. aastal Lõetsa Andruse Ristega (Vanasepp), aga nende abielu oli lastetu. Vennal Mihklil seevastu sündisid Lõetsa Juri Madega (Mõis) kolm poega ja kolm tütart. Viimases hingeloendis oli Mardi arvestusüksus Kesse kõige rahvarohkem: elasid veel vana Andrus ja Riste ning kirjas olid Mihkli kolm poega, kelledest vanemad – Juri/Georgi ja Jaen/Ivan olid juba pered loonud; kolmas poeg, 1835.a sündinud noor Mihkel oli veel vallaline. Eespool mainitud sulase Mardi poeg Kusta Tulgi (1816-50) oli varases keskeas surnud, aga tema lesk poja Mihkli ja kolme tütrega olid samuti Mardi kodakondsed. Peale selle oli eraldi kirjas kõrtsmik Mihkel Aru (Arro) pere ja arvatavalt oli juba selleks ajaks Mardi talul kaks eluaset tekkinud. Esimesed Hellama koguduse-nimekirjad räägivad Uue-Mardist ja Vana-Mardist, kusjuures Uue-Mardi jäi lõpuks Arude valdusse ja sellest räägime siin hoopis eraldi.
Kuigi uute talurahva-seaduste tulekuga 1860-ndatel ei saa õigupoolest Mardi talust enam rääkida (pigem sai selle “õigusjärglaseks” Arude Uie-Mardi), märgivad esimesed koguduse-nimekirjad 1890-ndate aastateni Mihkli poja Juri/Georgi Tuulingu peret Vana-Mardil; nooremad vennad, 1833.a sündinud Jaen/Ivan oma perega ja paar aastat noorem Mihkel/Mihail on 1860-ndate lõpul või 70-ndate algul mandrile läinud – vist Häädemeeste kihelkonda.
Juri Tulgi-Tuulingul sündisid Pärase Andruse peretütre Mariaga (Ausmeel) neli poega ja tütar. Teine poeg sündis surnuna ja ainus tütar Irina suri imikuna ning abieluni jõudis teadaolevalt vaid vanem poeg Timofei, kes 1874.a Lõetsa Tähvena Eedu (Evdokia Keskpaik) naiseks võttis. 1862.a sündinud Mihail on 25-aastaselt (vist kroonuteenistuses) surnud ja noorim poeg Georgi ei ole ka Kesse tagasi tulnud.
Mis sajandi lõpul Mardil juhtus, jääb siinkohal üsna ebaselgeks. Sajandivahetuse koguduse-nimekirjast võib välja lugeda, nagu oleks vana Juri 1893.a tulekahjus hukkunud ja tema lesk Mare 1901.a suvel uppunud (?!); Vana-Mardi kohast enam ei räägita ja vabadike seas kirja pandud Timofei pere on Raugi Laasule märgitud. Timofei vanem poeg Vassili suri aastaselt (ka üks neljast tütrest suri väiksena), aga noorem poeg Aleksander abiellus 1907.a Rässa Tõnise Ivani tütre Juulaga (Vaga) ja soetas omale Virtsu mõisast Rame Tooma koha (Raugi Laasut hakkas rentima Jaani Vassili Vaher – vt. Raugi lugu).
Viimaseks Tuulingu-nimeliseks Kesses oli hoopis 1924.a 85-aastase lesena surnud Mardi sulase, “kolmanda” Mardi pojapoeg, kolme naist pidanud Mihail Tuuling (1839–1924). Hiljem Kuressaares elanud 1927.a sündinud Jaani-Aadu Svetlana Kann (abielus Kolk) kinnitas, et tema Tuulingu-nimelisi Kesses ei mäleta.
Mõnes mõttes võib Mardi koha taastajaks pidada eespool juba jutuks olnud Uielu Maria Vondiga abiellunud Võlla Lolli Ivan Mölderit, kuigi Kesse maaomanike ringis teda ei olnud (hoopis tema naine Maria Mölder oli vanema õe Kristinaga Uielu 10-hektarise maaüksuse kaasomanik) ja maa mõttes oli Mardi õigusjärglaseks saanud hoopis Arude Uie-Mardi. Nimelt on Ivan 1893.a maha põlenud Mardi kohale 50 aastat hiljem uue maja ehitanud, kus Ivan ja Maria paistavad sõja aja Kesses üle elanud ja peale majakavahi Mihail Tominga põgenemist on Mardile asunud ka Maria vanem õde Kristina. Peale Ivani surma on õed oma keskmise õe juurde Simiste Jõe-Poalile läinud, kus Kristina ka suri. Marial õnnestus peale Stalini surma 1950-ndate lõpupoole õe Kristina poegade Tomingate juurde emigreeruda. Väidetavalt olla Ivan Mölderi ehitatud maja hiljem Kessest Simiste toodud.

Kesse kõrts ja “mõisa varemed”

Enne kui Mardi õigusjärglasest Uie-Mardist rääkida, teeme mõne sõna juttu Kesse kõrtsist, kuigi selle algusaegadest õigupoolest väga vähe teada on. Selgusetu on seegi, kas kõrts Kesses juba rootsiajal toimis, kuigi see tõepärane tundub. 18. sajandil paistab kõrtsi pidamine Kesses Suuremõisa privileeg olnud, aga mis selle järel toimus, kui Buxhövden laiu Virtsu Helwigile maha mängis, on jällegi ebaselge. Nähtavasti on 19.s keskel Kesses kõrtsmikuks olnud Hiiumaalt pärit vaba mees Hindrik Brück (~1807–1878), kellel oma Liisuga Kesses kolm tütart ja kaks poega sündisid. Vanemal tütrel Juulal oli kaks vallaspoega, kelledest vanem lapseeas suri, aga Kaarel abiellus 1879.a Simiste Valka Jaani tütre Elenaga ja tema kaudu jõudis Brücki nimi sajandi lõpuks Pädaste mõisa ning hiljem ka Liivale. Kõrtsmiku kaks tütart said samuti Muhus mehele – Anna Viiraküla Tiiriki (Orbuse) Madis Noorele ja Liisu Paenase Ansu Tõnu Auväärtile. Kesse Hindriku esimene poeg Villem suri 8-aastaselt; teine poeg, Filipiks ristitud ja hiljem ka Villemiks kutsutud, paistab Lõetsas Nuka vabadikukoha ehitanud, millest Lõetsa loos pisut aimu saab.
1830-ndatel on Kesse tulnud Mõegaküla Arult vabadik Mihkel/Mihail Aru (ka Arro), keda 1834.a loend samuti Kesses kõrtsmikuks nimetab. Olgu öeldud, et vaba meest Hindrik Brücki hingeloendid ei kajasta, kuid ilmselt oldi Mihkel Aruga n.ö. kolleegid. Milline nende rollide jaotus täpsemalt olla võis, seda me siinkohal kirjeldada ei oska! Selle asemel toome illustratsiooniks väljavõtte varem esitatud kaardist, kus kõrtsi asukoht selgelt näha:

Mihkel Aru esimene naine, Vahtraste Tikalt võetud Ingel Saar suri noorelt – temast jäänud poeg Juri (s.1838) asus hiljem madrusena Riiga. 1843.a võttis Mihkel Lõetsa Vanapere Riste teiseks naiseks ja sündisid veel pojad Jaen/Ivan (1846) ja Andrei (1848). Mihkel võis ju kõrtsis surra (ja pisut noorem Hindrik kõrtsi edasi pidada!), kuid Mihkli leske ja poegi märgib esimene Hellama koguduse-nimekiri juba Uie-Mardil.
Küllap lakkas kõrtsi tegevus hiljemalt kroonu viinamonopoli kehtestamisega. Peaks lisama, et 1800.a kaartidel on kõrts kujutatud hilisemast Uielust pisut vähem kui poolel teel alumise majakani ja nn. kõrtsi aed on tänaselgi aluskaardil veel nähtav. Siinkirjutaja on varem oletanud, et millalgi võis ehk kõrts hoopis laiu lõunatipus olla, aga Hännasearest pisut laiu sisemuse poole metsa jäävaid paemüüre ja keldrit siiski kõrtsiga seostada ei saa! Nn. verstakaardil on nende juurde Datša kirjutatud ja kõige tõenäolisemalt on siin mingid Virtsu härraste “suve-residentsi” jäljed. Nii on Aado Keskpaiga korraldatud turismiraja viit siin mõisa varemetele põhimõtteliselt isegi vastuvõetav, kuigi mõisast peaks siiski teatud reservatsioonidega rääkima! Kõigepealt peaks aga välja selgitama, kui palju siinsetest inimtegevuse jälgedest võivad hoopis 1920-natest aastatest pärineda, kui siin litograafilist kivi üritati kaevandama hakata ja selleks siia sunnitööliste laagrit kavandati?!

UIE-MARDI

Rõhutamaks, et Uie-Mardi hiljem Kesse maaüksuste seas figureeris, märgime seda siin suurtähtedega, kuigi mõnes mõttes pigem Mardi “õigusjärglasega” on tegemist. Selle juures jääbki selgusetuks, kas või milliste tehingutega eespool jutuks olnud Mardi Tuulingud oma maa-õigustest ilma jäid?
Kõrtsmik Mihkel Aru pojad Jaen/Ivan ja Andrei abiellusid mõlemad 1870-ndatel ja olid sajandilõpu nimekirjas oma peredega Uie-Mardile märgitud. Noorema venna Andrei poeg Timofei suri paari-aastaselt ja Andrei esimene naine, Vahtraste vabadiku Tausa Riste vallastütar Elena Meisterson on ka 1896.a surnud. Andrei võttis teise naise (Melania Feodori t. Mölder) ja väidetavalt on üritanud hakata Pädaste Peedu-Jaagu poolt kohta välja ostma, kuid müüs selle edasi Või Aadu Aleksei Toomile ja läks perega sajandivahetuse väljarändajatega Kaug-Itta.
Kesse jäi vanem vend Jaen/Ivan Aru, kes 1871. aastal Soonda Peetri Kadriga (Väärtnõu; õigeusus ristiti Kseniaks) abiellus ja viis poega ning tütar Kristina sündisid. Viimane sai 1921.a Päelda Laasu Ivan Vaga teiseks naiseks. Jaani ja Kadri esimene poeg Mihail suri aastaselt; kaks järgmist poega paistavad meremeestena noorelt otsa saanud: 1875.a sündinud Georgi uppus 1912. aastal ja kaks aastat noorem Timofei vist juba Vene-Jaapani sõjas 1904. aastal (viimase täpne surmaaeg on teadmata). Noorim vend Joann/Ivan paistab esimesse ilmasõtta jäänud ja 1920-ndate koguduse-kirjas oli Uie-Mardile jäänud 1880.a sündinud Vassili Aru oma Raugi Laasul sündinud naise Kristina Maltisega. Neil sündisid ilmasõja ajal ja järel poeg ning kaks tütart. Ainus poeg Nikolai (1916) suri aastaselt; 1914.a sündinud Mariale tuli 1940.a Päelda Saadult koduväiks Aleksander Läks ja 1941.a sündis tütar Reet, kuid isa mobiliseeriti Punaarmeesse. Vassili ja Kristina surid teineteise järel 1934.a ja tütardel tuli Kessest lahkuda. Kuigi majad peale sõda veel Kesses püsti seisid, ei olnud range piirirežiimi tõttu tavaline elu siin enam võimalik ja Uie-Mardi koht kadus koos ülejäänud külaga.

VANAÕUE

Uieluga seoses oli juttu, et majakavahi Andrei Tomingase ajal on 19.s lõpul ehitatud Kesse uus majakavahi koht, mis hakkas Vanaõue nime kandma. Kindlasti pärineb see nimi juba 1800.a kaardil kujutatud Vanaõue põllult, kuid tekib omakorda küsimus, kust põllule taoline nimi sai? Varasemas sai juba oletatud, et Kesse rootsiaegne asustus ei pruukinud ainult laiu mandripoolsel kaldal olla, aga kuni mõne rootsiaegse kaardi leidmiseni jääb see vaid spekulatsiooniks. Küll aga võib oletada, et siin katku järel lühikest aega võis talu olla, sest 1770.a Võlla vakuraamatus on kolme Kesse talu järel neljandana kirjas ¼ adramaaga Leppe Hans. 1756.a adrarevisjonis haris see hiidlane Hans Lehtmetsas Lõpe kõrtsi maad ja hiljem paistab Võlla mõis ta Võiküla ja Kuivastu vahel olnud iidsesse Kaura hajatallu paigutanud. Viimasest on Võiküla ja Kuivastu lugudes rohkem juttu, aga suure tõenäosusega jõudis Hans vahepeal ka mõne aja Kesses olla. Peab märkima, et Võlla mõisa aktiivne tegevus viimase adramaa-revisjoni ja esimese hingeloenduse vahelisel ajal (eriti peale 1767. aastat ja 1770-ndatel) ei selgu säilinud dokumentidest kuigi hästi ja siin ei ole põhjust ka Hansu Kesses olekul pikemalt peatuda, aga tema põllust (mis küll juba rootiajal võis põld olla!) paistab hilisem majakavahi koht oma nime siiski saanud.
20. sajandil on Vanaõue olnud majakavahtide Tomingate (peale Andrei tema poja Mihaili elupaik, mille Mihkel 1944.a pidi maha jätma. Tomingate vanem poeg Mihail Tomingas (s.1902) abiellus 1929.a Hellama Rehe Vasseli tütre Akilinaga (Läheb), aga lapsi neil Hellama koguduses ei ole kirja pandud. Ta teenis majakavahi ja Kesse metsavahina ja ilmselt elas pere Vanaõuel. Mihkli kolm aastat noorem vend Vassili hakkas noorelt merd sõitma ja jäi juba enne viimast sõda Ameerikas maapakku; sõja lõpul põgenes ka Mihail perega; ema Kristina jäi õdede juurde Uielule, millest juba eespool juttu oli.
Sõja järel oli Vanaõuel mõne aja Lalli Tähvena Aleksander Kipperi pere, kes peale ebaõnnestunud Rootsi põgenemise katseid ja poja kaotust oma naise Hilda ja aastase tütre Piretiga 1959.a loenduslehel Kesse Vanaõuel kirjas oli. Hiljem asus pere siit Virtsu ja majakavahiks tuli Kesse üks Kirbla kandi mees, kellest kolhoosiaja lõpupoole siin täielik laiu peremees sai. Kolhoosiaja algusaegadel peeti Kesses suveti noorloomi (vasikaid ja mullikaid), aga et neid siit sügiseti pahatihti enam kinni püüda ei õnnestunud, siis hiljem sellest praktikast vist loobuti. Seda enam oli majakavahil nüüd hea võimalus siin endistel põldudel ja heinamaadel n.ö. talu pidada.
Nüüdseks on majakad kõik automatiseeritud ja majakavahi ametid kadunud, aga kuuldavasti elab Vanaõuel endine majakavaht siiani – nüüd juba Jaan Lähebi majahoidjana. Nimelt taotles Mihail Tominga naise – Hellama Rehe Akilina Lähebi hõimalane Jaan Läheb viimase omandireformi ajal Vanaõue maad tagasi ja siin oli uue aastatuhande algul ainus Kesses säilinud eluase.

Nii sai koos kõrtsiga üheksa teadaolevat Kesse kunagist suitsu n.ö. üle vaadatud. Kui oletada, et Vanaõue kohal ka kunagi talu on olnud, saame Kesses viiest taluasemest ja kahest vabadikukohast (Ranna ja Uielu) rääkida; kõrts ja Uie-Mardi on n.ö. määratlemata staatusega. Võimalik, et tänaseks Kesses juba uued suitsud on kerkinud, sest viimane “ekspeditsioon” nn. mõisa varemetele 2011.a suvel kogu saare üle vaatamiseks aega ei jätnud! Igal juhul on siin kümme ühe- kuni 10-hektarist katastriüksust kinnistusse kantud ja peale selle veel 71 ha riigimetsa ning teist sama palju riigi reservmaad, mis ehk veel mitmeid “juriidiliselt korrektseid” tehinguid võimaldab. Kesse vanad nimed on uute üksuste nimedena kõik esindatud peale Vana-Aadu. Selle juures on koguni kaks Uielu ja kaks Uie-Mardi nimega katastriüksust ning lisaks Jaani-Aadule ja Jaani-Andrusele veel Jaani-Richardi nimega üksus tekkinud. Igal juhul võib tõdeda, et elu ei kao sellelt omanäoliselt laiult ka uuel aastatuhandel.

Oktoober, 2007; parandatud ja täpsustatud novembris 2011; ümber formateeritud märtsis, 2012.

KESSE