Põitse

Arvatakse, et Põitse ja Külasema ümbrus on sobinud elupaigaks juba kiviaja asukatele. Nimelt kolmest Muhust leitud nn. venekirveste kultuuri kivikirvest pärineb üks Külasemast ja teine Põitsest. Peale selle on siit kandist leitud tulekivilaaste ja kvartsikilde, mis samuti arvatakse kiviaegsele asustusele viitavat. Muidugi ei ole selle juures kuigi selge, mis ajast eluasemed just siin ürgse rannavalli all on olnud, kus me rootsiaja kaardil (EAA.308.2.57) tervelt viit talu kobaras koos näeme ja need osutuvad vägagi täpselt praeguse Põitse põlisküla kohal olevaiks. Mis küla nime puudutab, siis vanimaks kirjalikuks allikaks on meil jällegi (nagu Muhu puhul üldse) 1569./71. aastate Maasilinna maaraamatud, kus Paenase vakuse peremehed Poideste Mart ja Poideste Dirich ilmselt Põitse mehi märgivad. Selle juures jääb põnev lingvistiline küsimus, kas õ-häälik juba muistsete (viikingiaegsete) muhulaste kõnepruugis esines? Et vana Otto Masing selle tarbeks kirjatähe alles 19. sajandil välja mõtles, kohtame praktiliselt 20. sajandini selle nime üsna erinevaid kirjapanekuid: nimetatud Poidaste ja Poiteste taaniajal ning Peudaste, Peidast ja Paidast rootsiajal. 18. sajandi adrarevisjonid kasutavad De la Gardie aktis olnud nime Peidast ja ei ole imeks pandav, et Endel Priidel oma “Koguva ajaloos” on “sõgedate” Põitsest võetud naisi hoopis Pädastest pärinevateks pidanud!
Kuna varaste maa- ja vakuraamatute puhul on meie põhilisteks pidepunktideks peale vakupiirkonna just peremeeste lisanimed, siis peaks märkima ka nimetatud Maasilinna maaraamatu Paenase vakuse üksjalgu Vggulla Jurg ja Vggulla Tomas, keda võib rootsiaegse kaarditabeli peremeeste – Ügle Michle Jürgen (nr.4) ja Üggle Jürgen (nr.5) eelkäijateks arvata. Olgu öeldud, et rootsiaja lõpu kaardil, millest siin illustratsiooniks ühe väljalõike esitame

asusid need talud (numbrid 4 ja 5) enam-vähem praeguste Kästiki ja Ännika kohal ning peale katku jäid mõneks ajaks tühjadeks (katkujärgsetest arengutest räägime hiljem lähemalt), aga Ügeli talunime võib Põitse vanimaks teadaolevaks nimeks pidada. Lisame, et üksjalgadeks on teokohustusega seoses nimetatud omale uudismaa raadanud talumehi, kes maaisandale ühe jalamehe teopäeva pidid tegema. Et Muhus on orduajal vaid väikesed Kansi ja Kapi eramõisad olnud, mida vaadeldav maaraamat üldse ei kajasta, siis teopäevadest on Muhu üksjalgade puhul vist mõttetu rääkida, aga võib oletada, et Ügeli mehed (juba orduajal) ühed esimesed praeguse Põitse küla kohale asunud asukad olid, kes Liivi sõja ajal ordule 14 šillingit maaraha (Landgelt) ja 9 šillingit nn. meistriraha (Mestergelt) pidid maksma (viimane maks on selle juures “uus nähtus”, mis väidetavalt alles Liivi sõja ajal oli sisse seatud). Selle juures jääb meile teadmata, kus selleaegsed täiskoormisi kandnud “päris” talumehed Poidaste Mart ja Dirich oma taludega asusid?
Oletagem, et hiljemalt taaniajal on kaks Põitse põlistalu Ügeli üksjalgade naabrusse ümber asunud (siin põhjapoolse madala metsamaa ja lõunapoolse kõrge seljandiku vahel võis sel ajal kõige turvalisem tunduda) ja 1645.a maaraamatus on 2-adrases Põitse külas (Dorff Peuduste) kirjas 2 asustatud talu (Peuduste Gorrius ja Tyto Jack) ning koormisteta üksjalg Jggely Simon. 1674. aastal oli külas juba 4 talu: Paidaste Michel, Tydo Jürgen ja Andrus ning Higgola Simo (võib-olla seesama 1645.a üksjalg, kes arvatavalt sel ajal praeguse Kästiki või Ännika kohal asus). Märgime, et ühte Tydo lisanimega peremeest võib nähtavasti katku järel söötis olnud Nakitse eelkäijaks pidada ja teine seostub kuidagi pärastise Peele taluga, aga Ännika eelkäijad on sel ajal veel hajataludena külast Tupenurme pool, kus me kahte Henniko-nimelist peremeest (Mats ja Leemet) ka ülaloleval 1698. aasta kaardi paremas servas näeme. Hajataludena on need kirjas juba 1645.a maaraamatus ja De la Gardie akt märgib koguni nelja sellenimelist peremeest, aga neist juba eraldi Ännika põlistalu käsitluses.
Paistab, et 1645.a külale nime andnud Peuduste Gorrius ja tema järglane Mihkel 1674.a aktis on rootsiajal olnud küla loodepoolseim talu praeguse Peele naabruses, kust pärastiste Kästiki ja Ügeli kohale on alles peale katku asutud. Siia jäi aga 19.s alguseni teine Kästiki talu, millele me edasises Vana-Kästiki nime omistame ja mis veel nn. reguleerimiskaartidel 1800.a paiku on kujutatud.
Põhjasõja-järgse katku kaotused Põitses on Muhu keskmisel tasemel või pisut kergemad. 1713.a inkvisitsiooni-protokoll ei märgi küll külasid, kuid kaks Põitse peremeest – Tido Jack (nr.107) ja Kerstiko Mart (nr.108) on selles toodud teovõimeliste talude seas ära tuntavad ja küllap ka 1731.a revisjonis oma hajatalus koormisi kandev Hennika Mart oli tegelikult katku üle elanud (kuigi ehk Güldenstubbe protokollist välja jäänud!). Paari katkujärgse inimpõlve jooksul said Põitses taas viis talu teovõimelisteks ja viiest põlistalust saame Põitses rääkida talumajanduse hävitamiseni 20. sajandil. Selle juures peaks aga märkima, et 18.s adrarevisjonid märgivad Põitses kuut arvestusüksust! Neist neli: Üggle Jürgen, Nackkitze Hans, Pehle Tönnis ja Kersticko Tönnis olid 1731.a veel söötis. Kui esimesest kahest said pärastised Ügeli ja Nakitse talud ning katku üle elanud Kerstiko Mardi talust said asustuse uued Kästiki ja Ügeli, siis mõistatuslikud on 1731.a revisjonis koormisi kandva Pehle Jaagu ja söötis Pehle Tõnis'e arvestusüksused. Eriti kummastav, et 1713.a koormisi kandva Tydo Jaagu asemel on esimeses revisjonis ühtäkki kirjas Pehle Jaak ja peale selle salapärane söötis Pehle Tönnis’e arvestusüksus! Selle juures on rootsiaegne Tydo nimi sootuks kadunud, aga Peele nime rootsiajal Põitses ei olnud! Siinkohal peaks märkima, et samas, 1731.a revisjonis esineb ka Külasemas söötis Pehle Jack’u arvestusüksus ja rootsiaegsel kaardil olid seal nii Sillawelia Tönnis’e (nr.4) kui PaweleJach’u (nr.6) talud! Selle “müsteeriumi” ühe lahendusena võiks oletada, et Külasema loos tutvustatav 100-aastaseks elanud Kolkade esiisa, Peele alias Marjavälja Jaak on millalgi Põhjasõja ajal või järel Põitse asunud ja temast põlvnevad otseselt nii Peele kui Marjavälja Kolkade “liinid”, kuid meetrikaist leiame siiski kahe Jaagu surmad! Sellest teeme lähemalt juttu veel edaspidi Peele talu juures.
Siitpeale on otstarbekas viit Põitse põlistalu ükshaaval jälgida. Lähtume selle juures talude esinemisjärjekorrast 19.s hingeloendites, kusjuures alustame 19.s algul kadunud kuuendast, nn. Vana-Kästiki talust. Põhiliselt 19. sajandil tekkinud vabadiku-kohti nimetame vastavate “tüvitalude” juures. Peale selle teeme lõpupoole juttu veel kahest Põitse territooriumile jäävast, kuid õigupoolest Külasema vabadikukohast (Kopli-)Saadu ja Tõnise, mis meie Külasema loos tehtud “piiri-kokkuleppe” järgi ikkagi Põitse territooriumile jäid. Selgituseks peaks lisama, et ametlikke külade lahkmejooni on mitmel korral muudetud. Külasema loos „panime” Põitse piiri Külasema koplist Rebaski lõunatippu eeskätt selleks, et kaks Külasema põlistalu – Mäe-Tooma ja Mäe-Pärdi Külasema territooriumile jääksid (1990-ndate kaartide järgi jäid need koos Lauri ja Seljaga hoopiski Põitse küla alla!). Esitame siin oma Põitse „piirikirjelduse”, alustades kadunud Tupenurme Tänavasuu ja Põitse Nõmmenuka vahelt, kust Põitse piir põhja suunas Männikust pisut ida pool ja Tupenurme Neo-Koplist lääne pool põhja suunas kulgeb. Edasi pöördub see itta, jõuab Rõuendi ja praeguse kruusakarjääri vahel Liiva-Nõmmküla teeni ja edasi mööda seda teed peaaegu Umna ja Kõrveni, kus see Nõmmküla lõunapiiriga ühtub. Põitse põhjapiiriks on Nõmmküla lõunapiir kuni Mõisaküla piirini endise Kõrve metsa uudismaa-massiivist pisut lääne pool nii, et vana Külasema heinamaavahi koht Vileta jääb Põitse territooriumile. Mõisaküla-Põitse piir kulgeb lõuna suunas kuni Vildiaugust ja Saarikust pisut põhja pool pöördub läände (Tika jääb napilt Mõisaküla territooriumile). Tika ja Lembri vahelt algav piir Rebaskiga suundub lõunasse, pöördub Uue-Mardi ja Konta kohal edelasse ning muutub uue maantee ületamisel piiriks Tamsega. Siit maanteega lõikumise kohast tõmbasime Külasema loos mõttelise joone Külasema koplisse, „lõigates Põitselt ära” Lauri, Mäe-pered ja Kasevilu ning Metsikumäest lõuna poole jääva karjamaa. Sellega jätsime Külasema territooriumile lisaks nimetatuile ka Peetrikivi ja Kesküla kohad. Peaks lisama, et taas korrigeeriti külade lahkmejooni 2007.a veebruaris ja uued piirid erinaevad vahepealseist mõnes osas üsna oluliselt.
Kirjeldatud piirides saame (koos kadunud Vana-Kästiki põlistaluga) loetleda vähemalt 20 teadaolevat Põitse suitsu, mis teeb keskmiselt kolm “lisasuitsu” iga talu kohta. Seda on, muide, oluliselt rohkem kui naaberkülas Külasemas ja Tamse mõisa küladest on see arv ehk vaid Kallastega võrreldav. Selle juures peab märkima, et Põitse juurtega on veel vähemalt kaks kolmest Mõisaküla-Pallasma territooriumile jäävast Korja kohast. Toodud piiri-kirjelduses meenutatud Tika koht on samuti tekkelt Põitse vabadikukoht, kuid siin Mõisaküla käsitlusse jäetud. Puhtalt osataluks saame Põitses nimetada vaid Peele jagamisel tekkinud Männikut. Nüüd aga tutvume kõigi nendega ükshaaval lähemalt.

VANA-KÄSTIKI ja Ännika-Sauna

Kuigi me ei tea, kus Poideste Mart ja Dirich Liivi sõja ajal oma taludega asusid (kõne alla tuleks ulatuslik piirkond Külasema-Tupenurme-Põitse kolmnurgas), võib mingi tõenäosusega oletada, et rootsiaja alguse Peudaste Gorrius ja 1674. aasta Paidaste Michel asusid juba praeguses Põitse külas, kus 1698.a kaardil oli numbriga 1 (vt. ülalpool) tähistatud kahte kõrvuti asetsevat “punast katust” ja eksplikatsioonitabelisse märgitud ühe-adrane Paidaste Kerstick. Sellest ajast võime tegelikult ka juba Kästiki nime kasutada, kuigi praeguse Kästiki kohal oli sel ajal hoopis Üggle Michle Jürgen'i talu nr.4 ja üks kaardil kujutatud kahest nr.1 hoonest asus pigem hilisema Peele kohal ning teine sellest veel lääne pool. Nähtavasti elas siin nälja- ja katkuajad üle 1713.a protokollis esinev Kerstiko Mart kahest mehest, kahest naisest (üks neist vanaks märgitud) ning ühest tüdrukust koosneva perega. 1744.a revisjoni ajal oli talus kolm tööeas meest ja kolm naist (peale selle üks vana naine ja viis last) ning peremeheks on Kerstiko Mardi Michel (~1711-90). Ilmselt sedasama Mihklit märgib peremehena ka 1750.a revisjon, kus teda Tamse mõisa kupjaks nimetatakse. Umbes sel ajal on aga hakanud omaette koormisi kandma veel Kerstiko Mardi Jurge ja temast räägime juba edasises praeguse Kästiki taluga seoses. Nähtavasti seesama 71-aastaseks arvatud Mihkel on peremees veel esimeses hingeloendis 1782. aastal. Tal on teada kolm abieluni jõudnud poega ja tütar Ingel, kes 1762.a Koguva Käspri Aadu naiseks sai.
Mihkli vanem poeg Jaak (~1734-98) päris isalt kupja ameti ja oli teises hingeloendis (1795.a) ka talu peremeheks. Teine poeg Mihkel oli juba 1760-te lõpul Pallasmal peremeheks pandud ja kolmas poeg Kerstik läks 1766.a Külasema Leemetile koduväiks ning sai seal peremeheks. Nende mõlema järglased said perekonnanime ARMAS. Vana Mihkli noorem poeg Tõnis (~1747-85) suri varases keskeas. Tema naine Eed (Nõmmküla Toomalt) sai Külasema Kingisepa selleaegse peremehe Juri [Kao] naiseks ja Tõnise kaks poega, Mihkel ning Aad kasvasid Kingisepal üles; kolmas poeg Tõnis suri aastaselt. Neist on ka Külasema loos juttu, kuid märgime, et Tõnise vanem poeg Mihkel sai samuti priinime ARMAS ja oli hiljem mõne aja ka Kingisepal peremeheks; noorem vend Aad võeti 1806.a nekrutiks ja temast rohkem midagi teada ei ole.
Kodus peremeheks jäänud kubjas Jaagul oli Peanase Abru Eeduga seitse tütart ja ainus poeg Mart (1773–1809), kellel 36 eluaastaga kaks naist jõudis olla. Ta abiellus 1793. aastal Aljava Mardi tütre Marega ja sündisid kaks tütart, kuid Mare suri 1798. aastal ja Mart paistab uue sajandi algul Nõmmküla Tõnu-Aadule läinud, kus noor peremees Tähve oli 1798.a surnud. Tõnu-Aadu Tähve lesk Mare (Mõisaküla Laasugalt) ja Tamse mõisa Mardiks nimetatud mees on abielu-meetrika järgi 1799.a 25. pühapäeval (post Trinitati) kantslist maha kuulutatud ja 1800.a viimane abielukanne märgib ka nende laulatust. Tõnu-Aadu Marega sündisid Mardil veel kolm poega ja kolm tütart, kelledest noorim poeg Peeter suri aastaselt, aga teised lapsed paistavad Nõmmkülas üles kasvanud. Hiljem kandsid nad Nõmmküla vabadikena perekonnanimesid KUSSA, LÄKS (algul kirjutati LEKSI), aga ka ALJAV ja tütar Leenu enne abiellumist 1828.a isegi Tõnu-Aadu perekonnanime PEREMEES. Mardi kaks poega Mihkel ja Jaak võeti Nõmmkülast 1824. ja 1820. aastatel nekrutiteks. Nende perekonnanimeks on 1826.a vaherevisjonis KUSSA, aga kroonust tagasi tulemas neid ei olnud ja hiljem seda perekonnanime Muhus ei esine. Märgime, et ainsana neist nimedest püsis 20. sajandini LÄKS, kuid hilisemate sellenimeliste esiisaks on hoopiski Peele ja Nakitse sulane, 1802. aastal sündinud Ännika Mare (?) vallaspoeg Mihkel Läks, kelle isa oli ilmselt seesama kupja Jaagu poeg Mart. See Mihkel kanti sünni-meetrikasse vallaslapsena – isaks märgitud Pawli Jago Mart, kuid 1811.a loend, kus Mihkel 10-aastasena Peelel kirjas oli, kinnitab üheselt, et ta oli Körstiko Jaagu pojapoeg! Nii näeme siin Peele ja Pawli ehk Pauli nimede samastamist ja selleks ajaks paistab Peele nimi siin hoopis tähenduslikum olevat, kui rootsiaegse Kerstiku või tema poja Mardi nimi!
Sajandivahetuse nn. mõisapiiride korrastamise aegu on Tamse mõis oma kuuendast talust Põitses loobunud ja 1811.a loend meenutab nii kubjast Jaaku kui tema poega Marti (mõlemad selleks ajaks surnud) vabadikena. Vabadikuks nimetatakse ka Jaagule 1785.a koduväiks tulnud Juri, kelle päritolu on üsna ebaselge (ta võib olla esimeses loendis Kapi mõisa mõisarahva hulgas kirjas olnud hiidlane, kelle jäljed hiljem kaovad). Loendi väitel on ka see Juri 1804.a surnud, kuigi sellekohast meetrikakannet ei ole õnnestunud leida. Sellel sulase seisusse jäänud Juril oli peretütre Ingliga neli poega ja neli tütart, aga kolm poega surid väikestena ja 1795.a sündinud Juri on noorelt Napoleoni sõdade aegu nekrutiks võetud. Abieluni jõudsid vaid kaks tütart: Eed sai 1809.a Targa Juri naiseks ja Tiiu peale Lepikul leseks jäämist teist korda Külasema Leemeti Andruse naiseks.
Viimasteks dokumentaalseteks jälgedeks katkujärgsest Tamse mõisa kupja talust on nn. reguleerimiskaardil (EAA.2072.3.358) Peelest õhtu pool numbriga 5a kujutatud eluase ja 1816.a hingeloendis märgitud kaks vabadikuperet Jaagu poja Mardi ning koduväi Juri väheste järglastega. Tundub siiski, et eluasemena ei kadunud see koht veel niipea. Nimelt abiellus eespool nimetatud Mardi vallaspoeg, 1802.a sündinud Mihkel Läks 1830.a Ügeli Tooma tütre Kadriga ja kuigi hingeloendid märgivad neid Peele sulaseperena, elati suure tõenäosusega siinsamas Peele naabruses kunagisel taluasemel edasi. Mihklil ja Kadril kasvasid üles kolm poega (1840.a sündinud kaksikud poeg ja tütar surid ristimata). Vanem poeg Madis Läks (1832-57) abiellus 1852. aastal Kallaste Korju Kadriga (Nukk; 1823-54) ja sündis poeg Andrei, kuid Kadri suri 30-aastaselt ning kahe ja poole aastasena suri ka nende poeg. Madis võttis 1857.a Nakitse peretütre Ingli (Nakk) teiseks naiseks, kuid suri ise samal aastal ja sellest abielust jäi ainus poeg Matvei jun. Läks, kes hiljem emaga Nakitse Jaani rajatud Uiekoplile asus.
Mihkli ja Ügeli Kadri teine poeg Jaen/Ivan Läks (1836–1937) võeti 1855.a nekrutiks. Ta jõudis 15-aastase teenistuse järel Muhusse tagasi, abiellus Siljavälja vabadiku, Tammiski Tähve tütre Kadriga (Saarkoppel) ja elas 100-aastaseks. Hiljem teati teda Vildiaugu Jaanina ja selle Ügeli vabadikukohaga seoses meenutame teda veel siinse loo lõpupoole.
Viimase hingeloendi järgi on Mihkel Läks 1850-ndatel surnud (võib-olla uppunud!) ja Kadri sai Päelda Laasu vana peremehe Mihkel Vaga (1805-61) naiseks. Tundub aga, et selleks ajaks oli Leksi Mihklist Rinsi kõrtsimees saanud ja ta oli omale Selja mäel Tooma-Saadu nimega vabadikukoha ehitanud, millest Päelda loos samuti juttu tehakse. Nii olid 1860-ndatel kõik Läksid Vana-Kästikilt kadunud, aga koht paistab eluasemena veel 19. sajandi lõpuni eksisteerinud. Nimelt ilmub 1860-ndate Rinsi kogudusenimekirja Hänniko nimega vabadikukoht Kallaste küla all, aga Kallastel sellist kohta ei ole olnud! Asukateks on siin Raugi Matsi juurtega Kallaste Mihkli-Aadul vabadikuks jäänud Tõnis Toomase p. Tee (1817-75) oma viiest lapsest ainsana üles kasvanud tütre Marega (s.1838). Tõnise naine Kadri, Ügeli Toomase tütar (Murd) suri 1861.a. Selleks ajaks olid Laanetid Kallaste Mihkli-Aadul peremehe õigustesse asunud ja Mihkli-Aadu Tõnis Tee paistab olevat Põitse asunud. Peale Tõnise surma on veel sajandilõpu kogudusenimekirjas HännikoSauna ainsa elanikuna kirjas vallaliseks jäänud Tõnise tütar Mare Tee ja tuleb arvata, et koht just sedasama “Ännika taga ja Peele kõrval” olnud eluaset märgib, kus kaevukoht tänaseni alles ja mida asukoha mõttes võib kunagise kupjatalu asukohaks pidada. Peaks muidugi lisama, et loomulikult ei olnud sel ajal enam midagi alles 18.s taluhoonetest ja küllap olid Ännika Kolgad siia millalgi ka juba oma sauna ehitanud, kus Tõnis Tee viimast peavarju sai. Küll aga võib arvata, et Mihkel Läksi lese Kadri Päelda asumiseni (poeg Jaen oli sel ajal 15-aastases kroonuteenistuses) oli siin igati kunagise talu “õigusjärglasega” tegemist.

1. ÄNNIKA

Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645. aastal on Muhu 9. vakupiirkonnana kirja pandud varem Kapi eramõisale kuulunud Tupenurme küla oma 6,5 adramaa ja 8 peremehe ning viie üksjalakohaga. Lisaks nendele kuuluvad sellesse vakupiirkonda eraldi hajatalude all kaks ½ adramaaga peremeest Hennike Jack ja Hennike Gorrius. See on seni esimene teadaolev Ännika nime kirjapanek ja tuleb arvata, et Põitsest pisut Tupenurme poole (hilisemast Männikust siiski natuke Põitse pool) on hiljemalt taaniajast kaks hajatalu olnud. Muide, siit kandist kuni Tupenurme Külama põldudeni on see piirkond, kus hea tahtmise korral võiks arheoloogiliste võtetega teisigi Põitse muinasaegsete asukate jälgi leida.
1674.a aktis, kui Tamsel juba mõis oli, on Tamse mõisa Paenase vakupiirkonda arvatud Paenase, Külasema, Põitse ja Tupenurme külad ning seitse hajatalu – nende hulgas kaks ¾ adramaa suurust üksust, milledel kummalgi kaks Heinecke lisanimega peremeest märgitud: esimesel Mart ja Mats ning teisel Andrus ja Pent. Ainsana ei märgita naishingi Andruse pooltalus. 1698.a kaardilt saame teada ka nende kahe talu asukohad, kuigi eksplikatsiooni-tabelisse olid selleaegsed peremehed Matz ja Lemet üpris eksitavalt koos kahe Korista peremehega kirja pandud pealkirja all Tambselske Bönder og Byar fölliander – Korrista Gesinder (maatükkide litera G). Segadust lisab tõsiasi, et ka 1731.a adramaarevisjonis on koormisi kandev Hennika Mart (üks mees ja kaks naist) Tupenurme ja Põitse külade vahel pealkirja all Korriska (NB! siis seda külaks ei nimetatud) kirja pandud ja samas esineb ka söötis Hennika Lehmet’i arvestusüksus. Võib arvata, et Mart oli katku üle elanud mees, kuigi 1713.a protokollist me teda ei leia. Lisame, et “rubriik” Korriska esineb läbi kõigi adrarevisjonide, kus ainsaks asustatud taluks on siin jälgitav Ännika ja peale selle kolm söötis arvestusüksust. Alles 1771.a Tamse vakuraamat nimetab (endiselt Tupenurme ja Põitse külade vahel) Dorf Korriska, kus nüüd ainult kahte söötis üksust (Korriska Andrus ja Ustallo Lemet) märgitakse – neid tuleks kaheks katkuga tühjaks jäänud Korista taluks pidada! Selle järel on eraldi kirjas poole haritud adramaaga selleaegne peremees Hennicka Laur pika pealkirja all: Streu Gesinde Zwischen Tuppenurm und Peidast Dorff; Aus Hennicka Marts und Hennicka Lemets Land. Viimane ei jäta küll kahtlust, et Ännika talu läbi 18. sajandi oma kunagisel kohal eksisteeris ja alles 18./19. sajandivahetuse nn. reguleerimiste käigus külla oma praegusele kohale asus.
1738.a revisjonis on peremeheks Hennicka Matz (~1688–1766; arvatav Mardi poeg) ja sama peremeest märgivad kõik edasisesd revisjonid, aga 1771.a vakuraamatus on juba peremeheks nimetatud Matsi vanem poeg Laur (~1724–1813). Meetrikais kohtame Matsi ja Kadri kuute poega ning kolme tütart, kuid Kadri enda kohta ei ole peale surmaaja 1772.a midagi rohkemat teada. Lauri teine vend Pärt (~1727-67) oli 1760-ndatel Nõmmkülas peremeheks pandud, kuid suri seal 40-aastaselt ja tema asemel pandi selleaegsel Nõmmküla Tõnul peremeheks Matsi kolmas poeg Juri. Sellest hiljem kadunud talust saame Nõmmküla loos lähemalt teada. Märgime vaid, et Ännika Matsi neljas poeg Mihkel oli esimese hingeloenduse ajal Külasema Kingisepal peremeheks ja tema poeg Mihkel asus hiljem samuti Nõmmküla Tõnule, kust ta 1826. aastaks Kallaste Torul peremeheks pandi. See Ännika Matsi “liin” sai Nõmmkülas ja Kallastel priinime KORV, aga Põitse jäänud meeste järglased said nimeks LEP(P)IK. Viies vend, Mats jun. Lepik (~1753–1818) oli juba 1795.a loendis ligemale 30 aastat vanema venna Lauri asemel peremeheks nimetatud. Esimeses loendis oli kodus veel kirjas vana Matsi noorim poeg ja nüüdse peremehe vend, 1756.a paiku sündinud Jaen oma naise Rõõda ja poja Toomasega, aga nemad paistavad olevat Muhust minema läinud või viidud, sest hilisemates dokumentides neist igasugused jäljed puuduvad.
Lauril oli Tupenurme Hanso-Mardilt võetud Marega teadaolevalt vaid kaks tütart ja küllap oli see üheks põhjuseks, miks noorem vend Mats peremeheks kinnitati. Noorel Matsil seevastu oli Nautse Pärdi Ingliga kaks poega ja kaks tütart. Vanem poeg Juri Lepik (1776–1861) kihlati alles isa surma järel 1820.a Nõmmküla Hinto Jaani tütre Marega, aga lapsi neil ei olnudki. Siiski oli Juri 1826.a loendis peremeheks märgitud ja noorem vend Mihkel (1780–1830) tal sulaseks. Mihkli kolm poega surid kõik väikestena (abieluni jõudis ainult tütar Mare). Juri järglastest on teada vaid Tüü Ristega sündinud vallastütar Lutsi ja 1834. aastaks on tallu asunud Külasema Marjavälja Hansu poja, Peelel sulaseks olnud Aadu (1764–1840) pere ning Aadu vanem poeg Jaak Kolk (1798–1883) peremeheks kinnitatud. Sestpeale jäi Ännika talu, mis nähtavasti noore Matsi ajal 19.s algul oli külla oma praegusele (rootsiaegse Ügeli üksjala) kohale asunud, Kolkade valdusse. Lisame, et viimase Lepikutest Ännika peremehe Juriga seoses on seni mitmeid “lahtisi otsi”! Hingeloendid märgivad teda küll lõpuni Ännikal, kusjuures Ännikal on tüdrukuna (magd) kirjas ka tema vallastütar Lutsi, kes samuti Ännika perekonnanime Lepik kandis. Tegelikult paistab Juri vanas eas omale hoopis praeguse Mõisaküla territooriumile esimese Korja koha rajanud, mida tema tütre Lutsi järgi veel 20. sajandil ka Lutsna nimega on mäletatud. Sellel Lutsil sündisid omakorda kolm vallaslast – kaks tütart ja poeg Juri. Viimane on üks legendaarsemaid Korja mehi, kes olla kolm korda piibli läbi lugenud, selle siis ära põletanud (kuna see tema meelest valetas!) ja omale Korja mäel ühe kuju ehitanud, mida ta andidega kostitas. Korja kohtadest on Mõisaküla loos lähemalt juttu ja sellega seoses on soovitav lugeda ka Tüü Ruudi (Rafael Pallase) mälestusi, mis veebikausta Pallasma alamkaustas saadaval on. Peale selle on mõistatuseks 1826.a hingeloend, kus peale Juri arvatava seadusliku (1820.a kihlatud) naise on kirjas veel 60-aastaseks märgitud Juri lahutatud naine (geschiedenes Weib) Mare Juri tütar (?!), kelle surmakanne leidub 1831.a meetrikas, aga Juri ja selle Mare laulatust muhu meetrikaist ei leia! Muide, see Mare pidi ka eespool jutuks olnud Vana-Kästiki Mihkel Läksi ema olema ja põhiliselt 1831.a surmakandele tuginedes on üks Mare Juri tütar ka andmebaasi kantud, kuid sellega jääb viimase Ännika Juri Lepiku elukäik siin suureks mõistatuseks! Meenutame, et just tema pidi see olema, kes oma tütrepojale lugemise ja võib-olla muidki “elutarkusi” selgeks õpetas!
Esimesel Ännika Kolgal Jaak Aadu pojal oli Külasema Mardi sulase, Kingisepa Jaani tütre Ingliga kuus poega ja kaks tütart, kelledest neli poega said täisealisteks. Esimene poeg, Marjaväljal sündinud Tõnis/Dionisi Kolk (1821-92) sai järgmiseks Ännika peremeheks ja kaks nooremat venda, Mihkel (1828-76) perega ning Andrus (s.1836) veel vallalisena olid viimases loendis samuti talus kirjas. Andruse kaksikvend Jaak ja keskmine poeg Tähve surid väikestena, aga 1833.a sündinud Jaen võeti 1854.a nekrutiks ja tema võis Krimmi sõtta jääda. Lisame, et Ännika sulase Mihkli poeg Matvei Kolk (1859–1943) oli sajandivahetusel Rinsi kiriku kellameheks ja ehitas seal omale Pähkla koha.
Tõnis abiellus 1840.a Ügeli Kadri vallastütre Ristega (kandis kummalist perekonnanime ELAB) ja sündisid kaks poega ning kolm tütart. Vanem poeg Tähve/Tihon Kolk (1841–1909) sai vanas eas Ännika peremeheks, aga 1854.a sündinud Ivan Kolk ehitas omale 1870-ndate lõpul Päelda maale Jaani-Saadu vabadikukoha.
Tähve abiellus 1867. aastal Tupenurme Lauri Tähve tütre Ingliga (Hallikäär; 1846–1927) ja sündisid viis poega ning kolm tütart. Vanem poeg Mihail Kolk (1869–1952) oli viimane Ännika talu peremees; teine vend Vassili (s.1874) ostis omale 20.s algul Külasema loos tutvustatava Tuhliaa (Kesküla) vabadikukoha, kolmas vend Maksim suri 10-aastaselt, neljas vend, 1886.a sündinud Ivan uppus koos Ranna-Uielu Priiduga Virtsu sadama ehituse ajal ja tema lesk Kristina kahe pojaga oli hiljem jutuks tuleval Sõnni-Saadu ehk Pärna vabadikukohal. Tähve ja Ingli noorim poeg Timofei (Tähve jun.) suri imikuna 3-kuuselt.
Ännika Mihkel laulatati 1894. aastal Pallasma Tüü Marega (Pallas) ja ilmale sai seitse poega ning neli tütart. Kaks vanemat tütart ja kolm poega surid imikueas. Noorom tütar Elena sai Külasema Suurevärava Vassili Kolga ja hiljem veel Tamse kooliõpetaja Ahti Vana naiseks; esimene tütar Kristina sai 1922.a Igakülla mehele. Mihkli vanem poeg Matvei Kolk (1901-80) oli 1919.a veel poisiohtu, kuid väidetavalt olnud ka Kuivastu mässu segatud. Ta sai hiljem isa nimel olnud 51,35-hektarise Ännika põlistalu peremeheks, kuid pidi talu 1949.a Põitsest ja Tupenurmest moodustatud kolhoosile “Õitsev Nurm” loovutama, mille esimeheks ta ise sai. Vana Mihkli teine üles kasvanud poeg, 1905.a sündinud Aleksander läks hiljem Tallinna (abiellus Lõetsa Poali-Andruse Akilina Loorisega); Feodor (1910-86) soetas omale hiljem jutuks tuleva Nõmmenuka koha ja noorim poeg, 1913.a sündinud Georgi ehitas kolhoosiajal omale Nõmmkülas maja. Et Juri Seanina külmhoones töötas, sai tema Nõmmküla kodu Külma nime.
Koju jäänud Madis abiellus 1925. aastal Olga Maria t. Kannaga Rannaküla Aneninalt (viimase Tamse mõisa rentniku Artur Väärnovi vallastütar) ja neil kasvasid üles kaks poega ning kolm tütart (1929.a sündinud Etkar suri imikuna). Vanem tütar Heljo abiellus 1945. aastal Paenase Ivardi Anton Abega; kolhoosiajal läksid kodust välja ka nooremad lapsed. 1959.a rahvaloenduse ajal olid Ännikal peale Madise ja Olga veel Madise ema, 82-aastane Mare ja Saaremaale abiellunud tütre Vaike poeg – 4-aastane Andres Kivi. Noorem tütar Luule sai kirjanik Uustuldi naiseks. Kuressaarde asusid ka Madise pojad Vaino ja Ilmar; esimesest jäi kolm poega, teisest kolm tütart.
Kuigi Ännika Kolgad on Põitses mitmeid kohti teistelt omandanud ja väljapool küla neid ka ehitanud, ei ole Põitses siiski otseselt Ännika inimeste rajatud vabadikukohti nimetada. Peale Ännika tühjaks jäämist sai sellest Saku sovhoosi puhkebaas, mis lõpuks vist ühe omaaegse põllumajandustöötaja (või selle järglaste?) valdusse jäi.

2. ÜGELI (UIELU)

Nagu öeldud, esineb katkujärgne Ügeli esmakordselt 1795.a hingeloendis, kui peremeheks oli juba Jaagu vanem poeg Mihkel Murd (~1745–1816). Üldse on Jaagul teada täisikka jõudnud kolm poega ja kolm tütart. Mihkli kolm õde said mehele, aga vennad Tõnis (~1759–1815) ja Jaak (1763–1832) jäid vallalisteks ning olid surmani talus sulastena kirjas.
Mihklil oli Külasema Leemeti Aadu tütre Eeduga seitse tütart ja kaks poega. Viimastest kasvas üles vaid vanem poeg Toomas Murd (1778–1842), kellest järgmine peremees sai; noorem vend Mihkel suri 4-aastaselt. Nende seitsmest õest jõudsid abieluni vaid nooremad õed Kadri ja Mare; Mihkli vanem tütar Ingel suri 40-aastaselt vallalisena, aga neli õde on lapsena surnud.
Toomasel oli Peele Andruse tütre Ingliga (Kolk) neli poega ja neli tütart. Kaks vanemat poega (Andrus ja Mihkel) surid jällegi väikestena ning üles kasvasid nooremad pojad Toomas ja Juri. Neljast tütrest kolm jõudsid samuti abieluni; nende hulgas eespool jutuks olnud Mihkel Läksi ja hiljem Mihkel/Mihail Vaga naiseks olnud Kadri. Toomas jun. Murd jäi Ügeli peremeheks; noorem vend Juri/Georgi Murd ehitas omale nn. koplialuste põldude serva Vildiaugu vabadikukoha, millest järgnevas eraldi juttu tuleb.
Noor Toomas/Timofei (ka Foma) Murd võttis 1838.a Levalõpma Poali Juri tütre Mare naiseks ja sündisid viis poega ning neli tütart. Esimene poeg Andrus suri 15-aastaselt, aga kaks paari kaksikuid – 1843.a sündinud Mihkel ja Tähve ning 1849.a juba õigeusku ristitud Aleksei ja Georgi jõudsid kõik abieluni. Neljast tütrest sai teadaolevalt mehele vaid noorim tütar, 1856.a sündinud Kristina.
Üks vanematest kaksikvendadest – Mihkel/Mihail Murd jäi sajandi viimasel veerandil Ügeli peremeheks; teine vend Tähve/Timofei paistab olevat omale Uienuka koha rajanud. Nooremad kaksikud Aleksei ja Georgi jõudsid ka mõlemad abieluni, aga Aleksei suri 30-aastaselt ja Elena läks tagasi sünnikoju Pallasamale; nende tütar Ekaterina sai Konta Madis Küla naiseks. Kaksikvend Georgi võeti 1874.a kroonusse ja võttis alles 37-aastaselt Nakitselt naise. Nende esimene laps - tütar Ekaterina suri 2-aastaselt; vanem poeg Madis suri 26-aastaselt vallalisena ja teine poeg, 1896.a sündinud Vassili Murd asus 1920-ndatel Rootsivere Uielule, mida Rootsivere loos samuti märgitakse.
Mihkel/Mihail Murd abiellus 1881.a Külasema Ennu Kadriga (Kolk) ning neil sündisid kolm tütart ja 1892.a poeg Mihail jun. Murd. Tema nimel oli kruntimiste algul Põitse suurim – 52,23-hektarine Ügeli talu. Enne esimest ilmasõda võetud Marega sündis noorel Mihklil 1915.a poeg Aleksander ja 3-4-aastaste vahedega veel neli tütart (üks neist, 1922.a sündinud Elfride suri 13-aastasena). Keerulistel aegadel jäi Aleksander välismaale; kolhoosikorra tulles läksid õed kodust välja ja 1959.a loenduse ajal oli 64-aastane Maria Murd ainus Ügeli elanik. Peaks märkima, et loenduslehel on kohta nimetatud Lepiku – ju vist selleaegsete arusaamade järgi põline Ügeli nimi halvakõlaline või “kahtlase maiguga” oli!
Koht jäi Mihkli ja Mare noorima tütre, vallaliseks jäänud Ilme Murd’i valdusse ja on seega üle 200 aasta samale perekonnale kuulunud.

Vildiaugu

Ügeli vana Toomase noorem poeg Juri/Georgi Murd võttis 1840.a Pallasmalt Eed Armase naiseks ja arvatavalt peale isa surma, kui vanem vend (noor Toomas) Ügelil peremeheks jäi, on nn. koplialuste põldude Rebaski-poolsesse serva oma koha ehitanud. Kirikukirjade järgi oli Juril ja Eedul kaks poega ja tütar Kadri (sai 1866.a Nõmmkülla mehele). 1870-ndate kogudusenimekiri märgib Jurit oma kahe pojaga Vildiaugul.
Vanem poeg Andrus/Andrei Murd (1845-98) abiellus 1871.a Mare Müürisepaga Paenaselt ja on omale kohe eraldi jutuks tuleva Sõnnisaadu koha ehitanud. Noorema venna, 1851.a sündinud Mihaili esimene naine, Nõmmküla Ansu Riste Saabas suri 28-aastaselt järglasteta ja 1879.a võttis Mihkel Insu Aleksei tütre Kristina (Armas) teiseks naiseks, kellega kolm tütart ja poeg Matvei sündisid.
Mihkel suri 57-aastaselt 1908.a. Paistab, et mõne aja on Vildiaugul peavarju saanud ka Nõmmküla Leemeti Andrei Tammiku pere, kes 1891.a Päelda Aru Kaarli tütre Ruudu Lootusega abiellus, sest 1903.a kogudusenimekiri märgib neid Vildiaugul (kuigi Nõmmküla all!) ja hiljem oli kruntimisandmetes Ruudu Tammiku nimel 0,15-hektarine Vildiaugu nimega kinnistatud (kinnistus-teatis nr.151) maaüksus (Lit.XVII). Peale selle on aga sama nimega 0,12-hektarine üksus (Lit.XVI) veel 101-aastaseks elanud Ivan Läksi nimel! Viimase puhul on tegemist eespool jutuks olnud 15 aastat kroonut teeninud Vana-Kästiki Mihkli pojaga, kes 1876.a abiellus omast 15 aastat noorema Tammiski (Siljavälja) Tähve ja Tupenurme Vanaga-Juri Ingli tütre Ekaterinaga (Saarkoppel). 1880.a sündis neil ainus teadaolev tütar Juulia, kes viimases Rinsi koguduse-nimekirjas oli isa ja kasuemaga (Viiraküla Tiirikilt 1907.a võetud vana Jaani teise Kadriga – sünd. Karjane) Vildiaugul kirjas. Väidetavalt on Jaen Vildiaugu koha ostnud, aga seni on selgumata, kas ta selle juba Murdudelt omandas või alles peale teise naise võtmist 1907.a paiku ehk Tammikutelt ostis?!
Kruntimistega sai Vildiaugust 3,18-hektarine popsikoht, kus vana Jaen surmani elas. Elu lõpul olid tema hooldajateks Rebaski Mulgu Tähve naine Elena ja viimaste 1895.a sündinud tütar Irina Pallased. Peale viimast sõda (1950-ndatel) asus Vildiaugule Külasema Maripuu Madise poeg Anton Keinast oma perega ja 1959.a rahvaloenduse ajal oli Vildiaugul Anton Keinasti 4-liikmeline pere: Mäksalt võetud naine Emilde (sünd. Saartok), tütar Viivi ja poeg Mati. 21. sajandil on Vildiaugu suvekoduks võõrandatud.

Sõnni-Saadu e. Pärna

Uienuka

Teiseks vanemaks Ügeli vabadikukohaks peale Vildiaugu on üks Nuka-nimeline koht olnud, mille Ügeli Mihkli kaksikvend Tähve/Timofei Murd (s.1843) on ehitanud. Siinkohal tuleks tähelepanu juhtida tõigale, et 1860-ndatel Tähve ehitatu ei pruugi veel tänase Uienuka kohal olla, vaid see, nagu nimigi ütleb, on mõnevõrra hiljem tekkinud. Nimelt on Rebaski Sillavärava kanti jäävat keldrit Mõisakülas Nuka keldrina teatud ja mitte Rebaski Nuka vaid just Põitse Uienukaga seostatud!
Tähvel oli Külasema Mäe-Pärdi Eeduga (Kand) neli poega ja neli tütart. Esimene poeg, 1867.a sündinud Mihaili on 36-aastaselt vallalisena surnud, aga meetrikakandest ei selgu, mis õieti Mihkli äkksurma põhjustas?! Tundub, et teine poeg Georgi Murd (1874–1930) ehitas (koos noorema venna Ivaniga?) tänase Uienuka koha ja Ivan sai omale hiljem Lahekülas Allika asunduskoha. Nende neljas vend, 1881.a sündinud Matvei Murd võeti 1902.a kroonusse, aga ilmasõja-järgsest koguduse-nimekirjast teda enam ei leia!
Uienukaga on seotud üks paljudest 20.s alguse maavaidlustest, mis õigupoolest ka nimetatud keldri loole „oma valgust heidab“. Nimelt oli Rebaski Silla-Värava latsikoha (nr.XXV) omanikuks Uienuka Eedu vend – Mäe-Pärdi Jakob Kand, kelle viis poega noorelt surid (või Muhust välja läksid?). Jakob olla Silla-Värava koha õepojale, Uienuka Jurile lubanud, kuid talle “sättis ennast kasupojaks” salapiiritusega sisse kukkunud ja Tupenurme Andruse kohast ilma jäänud Juri Tuul. Kohtus olla 10,63-hektarine latsikoht siiski Uienukale mõistetud ja maa-andmikes on selle omanikuks “Marie Murd jt.” – ilmselt 1930.a surnud Uienuka Juri lesk, 1886.a sündinud Nõmmküla Umna Madise tütar Maria Kivimägi. Nii sai Uienukast kruntimisel väiketalu mõõtu koht.
Juril ja Marel oli kogudusenimekirja järgi kolm poega ja 1923.a sündinud tütar Linda. Vanem poeg Ivan Murd (1907-78) võttis Rinsi Nukalt naise ja asus peale sõda naisekoju Rintsi; teine poeg Vassili (1909-45) langes punaarmees ja noorim vend, 1912.a sündinud Artur asus hiljem Pärnu.
1959. aastal oli Linda Murd ainus Uienuka elanik (vend Ivan oli Rinsi Nukal). Hiljem jäi Linda poeg Jüri Murd Uienuka peremeheks ja koht on jätkuvalt Murd'ude omandis ka peale viimast maareformi.

3. PEELE

Uuemal ajal on omas külas Peelet ka Jaaguks nimetatud, aga hingeloendites ja kirikuraamatuis esineb 18. sajandist alates salapärane Peele nimi. Kuigi siin 18. sajandil vähemalt kahe Jaaguga ja hiljem veel kolmandagagi tegemist oli, pakub just Peele nime päritolu ja 18.s Põitse ilmumine jätkuvalt mõtlemisainet. Varem oli juba öeldud, et rootsiaegseis dokumentides Peele nime Põitses ei olnud; küll aga olid Külasemas rootsiaja lõpu kaardil küla keskel kaks poole-adrast talu Sillawellia Tönnes ja Pawele Jach. Esimesest ei ole Külasemas peale katku mingeid jälgi, aga teisest seisis adramaa-revisjonides 1750. aastani Pehle Jaagu nimega söötis üksus, millel 1756. aastaks ühtäkki ligemale 80-aastane Marjavälja Jaak oli peremeheks märgitud! Rõhutame, et Marjavälja nimi esines selles revisjonis üldse esmakordselt. Põitses seevastu olid rootsiajal kaks Tydo lisanimega peremeest Jürgen ja Hans, kuid katku järel kohtame seda lisanime ainult 1713.a protokollis, kus märgitakse kahe mehe ja kahe naishingega koormisi kandmas Tido Jack’u. 1731. aastaks oli see Jaak miskipärast Pehle Jaaguks muutunud ja 1744. aastast oli peremeheks juba Pehle Jaagu Jaan. Eriti kummastav on aga tõik, et Põitse adramaa-revisjonidesse ilmus söötis pooleadrane Pehle Tönnis'e arvestusüksus, mis 1750. aastaks (endiselt söötis olevana) oli Pehle Hansu üksuseks ümber nimetatud?! Et rootsiaegse Siljavälja Tõnise “jälgi” peale katku Külasemas enam ei leia, tekib kahtlus, et Pehle Tönnis’e arvestusüksus Põitses ehk kuidagi hoopis rootsiaegse Siljawelja Tõnise taluga Külasemas seotud oli, aga sel juhul peab neil ka Külasemas 1774.a 100-aastasena surnud Marjavälja Jaaguga mingi seos olema! Veel 1770-ndate Tamse vakuraamatud märgivad Põitses ¼-adrast Peele Hansu söötis üksust ja lõpuks see nähtavasti ikkagi Peele talu koosseisu jäi! Täit selgust me selle kohta olemasolevaist dokumentidest ilmselt ei saa ja selgusetuks jääb, kuidas ikkagi rootsiaegse BileTõnise ümber asumine (Külasema ja/või Põitse) tegelikult toimus?!
1744. aastal nimetatakse Põitse esimese talu peremeest Pehle Jaacko Jahn, aga selle Jaani ainsaks jäljeks säilinud kirikuraamatuis on tema arvatav poeg Jaan, kes 1765. aastal hiidlase Marega (Dagdensche Erbmagd) laulatati ja kelle jälgi ehk hoopis Hiiumaalt tuleks otsida?!
Alles 1770-ndate Tamse vakuraamatutes kohtame Peele peremehena taas Jaaku, kes esimeste hingeloenduste põhjal on ka muhulaste andmebaasi kantud ja 1811.a hingeloendi väitel 1801.a on surnud. Tema surmaaeg meetrikas on küll leidmata, kuid hingeloendite vanuseid arvestades pidi ta üsna varsti peale katku (1715.a paiku) sündinud olema ja teda võiks ehk esimese katkujärgse Jaagu pojaks arvata (iseasi, kas selle juures 1713.a Tido Jaaku ja hilisemat Pehle Jaaku samastada võib?!). See Jaak on teadmata ajal ühe Sarve Juri (?) tütre Marega laulatatud, aga võimalikest lastest leiame ainsana Kõinastu Matsi Andrusega 1773.a Muhus laulatatud Rõõda.
Olgu siin jälgimise hõlbustamiseks ka üks lihtsustatud skeem toodud:

Kirikuraamatuis esinevad ja muhulaste isiku-andmebaasi kantud isikud on skeemil “kastidesse” paigutatud ja mingil ajal peremeestena esinenud mehed üritatud “rasvases” kirjas esitada. Peale selle on skeemile kantud ka Kolkade perepärimuses mainitavad Mika ja Nuut, kuigi dokumentides neist mingeid “jälgi” ei ole ja võimalik, et neid ei ole kunagi Muhus olnudki! Üsna oletuslikult on üheks sugukonna eellaseks arvatud 1592.a maaraamatus esinev Tamse vakuse peremees Pela Hans, sest tema lisanimi assotsieerub kuidagi 1645.a pundeniku Tõnise lisanimega Bile ja veelgi enam pärastise Põitse Peele kohanimega, olgugi et see Tõnis 1645.a hoopis Siljavälja külla (pärastine Mõisaküla) oli märgitud. Kolkade perepärimus Hiiumaalt Marjaväljale (!?) koduväiks tulnud Mikast võib siiski nii moondunud olla, et tegelik Muhusse asuja ehk hoopis mõni Mika järglane või hõimlane oli – seda enam, kui hilisem Kolga mõisa Miku-Ansu talu Hiiumaaal arvatakse oma nime ikkagi sellelt legendaarselt Mikalt saanud! Muhus jäid talunimed alles 18. sajandil (mõnel juhul ka rootsiaegsetena) püsima, aga Kolkade esiisa pidi küll juba hiljemalt taaniajal olema Muhusse asunud. Samas kohtame Marjavälja nime esmakordselt alles 1756.a adrarevisjonis – s.t pool sajandit peale Põhjasõda ja katku.

Märgime, et esimese hingeloenduse ajal Peelel sulaseks olnud 1740.a paiku sündinud Andrust nimetab abielu-meetrika tema esimesel kihlumisel 1768.a Marjavälja Andruseks (abiellus Mäe-Tooma Kadriga), aga teist naist (Kallaste Uietalult) võttes 1783.a juba Peele Andruseks. Nähtavasti oli ta Külasemas 100-aastaseks elanud Marjavälja Jaagu noorem poeg. Selle Andruse 1. abielu poeg Andrus (1770–1827) pandi sajandivahetusel Peelel peremeheks ja kandis hiljem perekonnanime KOLK. Siin tuleks aga meenutada Vassili Kolga kuuldud pärimust “nimede pookimisest” Peelel. Nimelt olla 1822. aastast Muhu pastoriks asunud noor Schmidt millalgi armulaualiste nimesid kirja pannes üllatunud, kui Peele peremees oma perekonnanimeks NURK ütles ja 1823.a Andrusele koduväiks tulnud Marjavälja Aadu poeg Tõnis (1800-49) oma priinimeks KOLK teatas. Pastori arvates pidanuks ühes peres ikka üks nimi olema ja ta lubanud järele vaadata, kummanimelisi rohkem on ning selle nime perele jättagi. Sel ajal pidi vist ka Tõnise isa, Marjavälja Aad (1764–1840) oma perega veel sulasena Peele saunas elama – igal juhul olnud Kolkasid rohkem ja Peele priinimeks jäänudki Kolk! Sellega seoses märgib V. Kolk oma sugupuu kirjelduses Peele haru kohta, “et nad vere poolest pärispuhtad Kolk’id ei ole, kuigi seda nime kannavad”! Tuleks lisada, et Vassel teadis Peele “haru” tüviisikuna Andruse poega Mihklit (1806-69), kes alles isa Andruse surma järel peremeheks kinnitati, aga 1826.a hingeloendis kannab peremees Andrus poja ja naisega tõesti perekonnanime KOLCK. Paneme tähele, et mingit vahet on ehk üritatud teha – Marjaväljal, kus ka selleaegse peremehe Tõnise vend Aad oma perega (kaasa arvatud Peele koduväi Tõnis) kirjas olid, kirjutatakse priinimi tavalisel moel KOLK (ilma c-ta). Dokumentides ei ole seni õnnestunud perekonnanime NURK kohata, aga kui seda oleks Peelel pandud, pidanuksid seda ehk sajandivahetusel surnud Jaagu ja Sarve Juri tütre Mare järglased kandma! Neid aga lihtsalt ei olnud ja noor Andrus paistab küll täie õigusega lühikest aega enne surma Marjavälja Jaagu järglaste priinime kandnud!

Peaks lisama, et vanal Andrusel oli kahe naisega kaks poega – nimetatud noor Andrus esimesest abielust ja Toomas teisest abielust. Viimane võeti 1812.a nekrutiks ja kadus. Nii jääb meil teadmata, millist priinime ta Muhus oleks kandma hakanud?! Noor Andrus oli 1795.a abiellunud Ügeli Jaagu tütre Kadriga ja tütar Riste sai Marjavälja Aadu poja Tõnise naiseks ja see oli kindlasti Kolkade sugulusabielu (Ristel ja Tõnisel oli ühine vana-vanaisa). Lisaks sündisid Andrusel Ügeli Kadriga kaks poega: vanem poeg Tähve suri aastaselt, aga Mihkel/Mihail Kolk (1806-69) sai järgmiseks Peele peremeheks. Ta abiellus 1828.a Nõmmküla Tõnu-Aadul üles kasvanud varem jutuks olnud Vana-Kästiki Mardi tütre Leenuga ja neil kasvasid üles kolm poega (üks poeg sündis surnuna). Vanem poeg Juri/Georgi Kolk (s.1833) sai omakorda peremeheks; teine vend Mihkel ehitas Siljavälja all vastu Mõisaküla karjamaad Tika koha ja kolmas vend Madis sealt pisut küla pool Saariku koha. Märgime, et 1795. aastast märgivad hingeloendid Peelel ka Hiiumaalt pärit sulase Juri peret, kes nähtavasti juba 19.s algul omale Rapiku vabadikukoha ehitas, kuid sellest räägime kohe eraldi.
Peremees Juri võttis 1855.a Laasuga Tooma tütre Ingli (Metsniit) naiseks ja sündisid viis poega ning kolm tütart. Esimene poeg suri 4-kuuselt; Aleksander Kolk (1857–1932) oli veel kruntimiste algul Peele vana-peremees, aga kaks poega Mihail ja Matvei pidid jällegi talust välja minema: esimene ehitas Külasema kopli all Kalju koha ja teine pisut kaugemale karjamaale Nõmmesaadu koha. Üks poegadest, isalt nime pärinud Jegor Kolk (1863-89) suri 26-aastaselt vallalisena.
Aleksander sen. Kolk võttis 1882.a Päelda Juri Mare naiseks ja kogudusekirjade järgi paistab neil olnud kuus poega ning ainus tütar Ekaterina. Esimene poeg Mihail Kolk (1883–1936) jäi Peelele, kuid talu jagati noorema venna Aleksandriga, kes omale külast välja Männiku osatalu rajas. Teine poeg suri mõni tund peale sündimist (jõuti siiski Ivaniks ristida) ja noorelt paistab surnud ka 1891.a sündinud Matvei. 1895.a sündinud neljas poeg ristiti uuesti Ivaniks. Ta on ühe luterlase Juula Jaani tütrega abiellunud ja 1923.a ka tütar Rosalie sündinud, kuid viimases Rinsi kogudusenimekirjas on kõigile kolmele ristid ette tehtud. Ilmselt peab see seda märkima, et nad kogudusest lahkusid – pere olla Saaremaale asunud. Juba nimetatud Aleksander jun. Kolk, kes omale Männiku pooltalu ehitas, oli “üldarvestuses” viies poeg ja 1904.a on sündinud veel Maksimiks ristitu, kes 1926.a on Tallinnas surnud.
Peele viimane Mihkel abiellus enne esimest ilmasõda Paenase Ansu Mihkli tütre Elenaga (Auväärt) ja neil said kolm tütart ning kolm poega kirikukirja. Kaks poega surid lapsena; 1925.a ündinud Arno mobiliseerisid sakslased viimase sõja ajal ja tagasi ta sõjast ei jõudnud. Kruntimis-andmetes oli 51,43-hektarine Peele talu vendade Mihaili ja Aleksandri kaasomandis; Mihklile jäi sellest 1939.a talundilehe järgi 28,43 hektarit. Mihkli ja Leena vanem tütar, 1914.a sündinud Akilina jäi vallaliseks; tema tütrele Elvele tuli 1950-ndatel koduväiks Kapi Mulgi Ilmar Palu ja 1959.a loenduse ajal oli Peele pere 5-liikmeline: kaks Kolka (Akilina ema Elenaga) ja kolm Palu (Ilmar, Elve ja tütar Enna).
Uue sajandi alguseks oli Elve ema Akilinaga Peelele kahekesi jäänud. Läbi aegade on Peelelt kõige rohkem Põitse vabadikukohti tekkinud, mida siin ükshaaval veel üle vaatame.

Rapiku

Nõmmenuka

[Tika]

Saariku

Kalju

Nõmmesaadu

MÄNNIKU

4. NAKITSE

Ei ole kuigi selge, miks rootsiaegse Tydo Hansu talust jäänud söötis arvestusüksus adramaa-revisjonides ühtäkki Nackkitze Hansu nime kandis, aga nii see paistab olevat ja seda läbi kolme sajandi esinenud nime võib 18.s algusest pärinevaks lugeda. Alles 1756. aastaks on sellel hakanud koormisi kandma Nackise Hanso Jahn (~1719–1792), aga tema päritolu jääb meile teadmata! Esimene hingeloend 1782.a märgib Jaani 63-aastaseks, aga surmakandes 1792.a on ta arvatud vaid 65-aastaseks! Nii ei ole ka tema sünniaeg kuigi täpselt teada, aga kindlasti oli ta alles peale katku sündinud ja teadmata on, kes oli 1756.a revisjonis talus vana mehena kirja pandud mees – võimalik Jaani isa ning teadmata jääb, kust see pere Põitse ilmus või toodi?!
Meetrikates kohtame Jaani ja Tupenurmest pärit Ingli (Ulla Juri tütar) kolme tütart ning ainust poega Tõnis (~1759–1825), kes 1795.a oli peremeheks nimetatud. Nimede panekul sai pere priinimeks NAKK. Tõnisel oli samuti Tupenurmest võetud naisega (Lauri Mardi tütar Kadri) kaks poega ja kaks tütart; poegadest said naisemehed, aga tütred surid vallalistena. Tõnise vanem poeg Mihkel Nakk (1792–1858) sai peale isa surma peremeheks; teine vend Jaen on omale Uiekopli vabadikukoha ehitanud.
Mihkel abiellus 1824.a Tupenurme Vanaga Tähve tütre Eeduga (Peeker) ja sündisid kaks tütart ning kolm poega. Vanem poeg Jaen/Ivan Nakk abiellus 1855.a Ännika sulase, Marjavälja Aadu tütre Marega (Kolk) ja sai järgmiseks peremeheks; teine vend, tallu sulaseks jäänud Mihkel/Mihail Nakk (s.1836) võttis 10 aastat hiljem ka naise ja sündisid tütar ning poeg, aga kolmas vend, 1840.a sündinud Tõnis on 1909.a vallalisena surnud. Lisame, et sulase Mihkli ainus poeg Matvei Nakk (1874–1932) soetas hiljem omale Külasema loos tutvustatava Peetrikivi koha.
19.s kolmanda veerandi Nakitse peremehel, teisel Jaen Nakil sündisid oma Marega neli tütart ja kolm poega. Noorim neist, Maksim (1871-90) suri noorelt; kaks vanemat venda Mihail (1864–1942) ja Ivan (1866–1928) jäid mõlemad Nakitsele, kuid 51-hektarine talu oli vanema venna Mihkli nimel. Viimases kogudusenimekirjas olid Mihklil Pallasma Matsilt võetud Ekaterinaga (Pallas) kirjas tütar Ekaterina ja 1908.a sündinud Matvei. Nooremal vennal Ivanil on samas Ügeli Tiinaga (Kristina Murd; 1870–1929) kaks tütart – Ekaterina ja Kristina, kelledest viimane sai 1930.a Kaarel Tõnu p. Ligi naiseks.
1959.a olid Nakitsele jäänud Mihkli poeg Matvei Nakk (1908-59) omast 12 aastat vanema naise Marie Peetri tütrega, kelle Madis Saaremaalt oli leidnud, kui ta mobilisatsioonist pääsemiseks Pilgusel “hullu mängis”. Madis suri järglasteta. Tallinnas elav Mari poeg Peeter realiseeris 1970-ndatel hooned (Madise ehitatud ruumikas elumaja kambrite ots jäigi lõpuni valmis tegemata) ja kolhoosiaja lõpuks olid Nakitsest jäänud vaid varemed.

Uie-Kopli

Nakitse Tõnise noorem poeg Jaen Nakk (1802-65) abielleus 1831.a Tupenurme Andruse Ingliga (Tuul) ja on omale külast Tamse pool nn. kopli-aluste põldude serva vabadikukoha ehitaud (1800.a kaardil kannavad need Põitse põllud nime Koppli allune Peld).
Jaanil ja Inglil sündisid neli poega ja kolm tütart, aga enamus lapsi surid väikestena. Üles kasvasid vaid vallaliseks jäänud esimene poeg Mihkel Nakk (1832-79) ja viimane tütar Maria, kes 1875.a Konta Aad Küla naiseks sai. Aad oli nõuks võtnud Kallastele kosja minna, aga juhtus möödaminnes Uiekoplile sisse astuma ja sai siitsamast nooriku kätte – Kallaste kosjareis jäigi ära!
Ingel suri 1856.a ja järgmisel aastal võttis vana Jaen veel Külasemast Kopli-Andruse (Kingisepa) Andruse tütre Kadri Kao teiseks naiseks. 1862.a sündis neil surnuna poeg ja seejärel veel tütar, kes vaid mõne tunni elas (jõuti siiski Kristinaks ristida).
Peale vana Jaani surma jäid Uiekoplile tema teise abielu lesk Kadri ja vallaliseks jäänud esimese abielu poeg Mihkel. Ilmselt sel ajal asus Uiekoplile noorelt surnud Vana-Kästiki Madise lesk, Nakitse peremehe Mihkli tütar Ingel Nakk-Läks oma 1857.a sündinud poja Matveiga ja Uiekoplist sai rohkem Läkside elupaik.
Uiekoplil üles kasvanud Matvei Läks abiellus küpses eas peale kroonu- ja muid teenistusi Kallaste Munska Aadu tütre Juulaga (Uusmees; õigeusus Julita) ja viimane kogudusenimekiri märgib nende tütart Ekaterinat ning 1903.a sündinud poega Matveid – “kolmas” Matvei Läks. Viimane jäi merd sõites Ameerikasse; Kadril (Riinaks kutsutud) sündis 1923.a vallastütar Sinaida, kellega nad veel 1959.a rahvaloenduse ajal Uie-Koplil elasid.
Kruntimiste algul oli maa-andmikes 0,25-hektarine Uuekopli nimega (Lit.XLIV) maaüksus veel vana Jaani (Ivan Naki) pärijate nimel. Popsiseadusega sai Uiekoplist 4,82-hektarine väikekoht.
Viimase nõukogude okupatsiooni ajal, kui mõneks ajaks oli Põitse külanõukogu moodustatud, oli Uie-Kopli Sinaida Läks selle esinaiseks. Peale Riina ja Iida surma jäi koht tühjaks ja kolhoosiaja lõpul omandas selle Tamse Allika Ruudi ja Helve poeg Mati Saartok. Maja sai uuesti ehitatud, kuid Mati Saartoki pere lahku minnes jäi koht Mati esimese elukaaslase, Mulgu Jana Palu valdusse.

Nagu korduvalt märgitud, olid rootsiajal praeguste Kästiki ja Ännika kohal hoopis Ügeli-nimelised talud, mis katku järel söötis seisid. 1750. aastaks on aga praeguse Kästiki kohal hakanud koormisi kandma kupja Mihkli vend Kerstiko Mardi Jürge (~1717-77) ja esimese hingeloenduse aegu oli peremeheks teine vend Jaak (~1715–1801) – Murdude esiisa, kellest eespool Ügeliga seoses juba juttu oli (vt. ka eespool Ügeli juures toodud skeemi).
1795. aastaks on peremeheks saanud Juri (Jürgeni) poeg Aad (~1747–1826) ja tema pere sai hiljem priinime SAARTOK (algul kirjutati ka SATOG). Aadu naine oli üks Tamse mõisa kasvandik Kadri (Kannosepa Käspri tütar), kellega tal oli viis poega ja ainus tütar Mare (sai Vahtraste Peetri-Jaagule mehele). Esimene poeg Mihkel suri 4-aastaselt; teine poeg Villem ja noorim vend Andrus võeti nekrutiteks ning koju jäid 3. ja 4. vend – teist korda Mihkliks ristitu ja Jaen Saartokid.
Mihkel/Mihail Saartok (1796–1869) abiellus Külasema Jaagu Ristega (Vapper) ja sündisid poeg Andrus ning kaks tütart. Viimane hingeloend märgib Mihklit peremehena, aga talus oli kirjas ka noorema venna Jaen/Ivan Saartoki pere, kes teadaolevalt omale vastu Mõisaküla maid Mäksa vabadikukoha rajas. Tema pere edasise käekäigu jätame siinkohal Mõisaküla loos käsitleda.
Mihkli ainus poeg Andrus/Andrei Saartok (1821-76) võttis 1843.a Tupenurme Jaagu Juri tütre Kadri (Raun) naiseks ja 1845.a sündis poeg Mihkel, aga kuu aja pärast väike Mihkel suri ja varsti selle järel suri ka Kadri. Teiseks naiseks võttis Andrus Peele Tõnise tütre Ingli (Kolk), kellega kolm poega ja neli tütart sündisid. Teise abielu esimene poeg ristiti taas Mihkliks, kuigi nüüd juba õigeusku ja seega siis Mihail Saartok, kes isa surma järel ka peremeheks sai. Teine vend Matvei Saartok (1856-94) olla kaks aega kroonut teeninud ja paistab põhiliselt Muhust väljas olnud. Ta abiellus 1882.a Marjavälja Mihkli tütre Ingliga ja teadaolevalt sündisid kolm poega, kelledest vaid keskmine poeg, 1886.a sündinud Aleksander oma tädi (vana Andruse noorima tütre Ekaterina) juures Rätsepal üles kasvas ja hiljem Virtsu asus. Vana Andruse kolmas poeg Andrei Saartok ehitas omale Laasipanga koha.
Mihklil oli Nõmmküla Tõnu-Aadu Elenaga (Peremees) vaid tütar Irina ja kaks poega. Vanem poeg Matvei Saartok (1877–1947) oli õigupoolest viimane Kästiki peremees, kelle nimel oli kruntimiste algul 50,79-hektarine Kerstiku nimega talu. Noorem vend Vassili (1881–1956) läks hiljem Mõisaküla loos tutvustatavale Saartok’ide vabadikukohale Mäksale.
Madis võttis sajandivahetusel Mäe-Tooma Kadri teise abielu tütre Juula (Küla) naiseks. Sündisid viis tütart ja 3-aastaselt surnud ainus poeg Aleksander (1918-1921). Vallalisena suri 20-aastaselt ka eelviimane tütar Efrosinia (1922.-1942); Alma (abielus Rump) läks Tallinna. Vanemale tütrele Mariale (1903–1977) tuli koduväiks Tartumaa mees August Ferdinandi p. Mölder (1905-1971) ja 1959.a loenduslehel märgitakse nende peret (1943.a oli sündinud ka poeg Peeter) omaette Juri kohana. Et Madis oli Kästiki õue uue maja ehitanud, ei hakka me neid siinkohal erinevate Põitse “suitsudena” käsitlema. Sama loenduse teisel lehel on Kästiki elanikeks märgitud Madise lesk, 76-aastane Juulia tütarde Juulia (1906-2004) ja Akiliina (1912-94) ning Juulia vallastütre Helvi (s.1934) perega. Viimasele oli koduväiks tulnud Tupenurme Vanaga-Jaani Manivald Maripuu ja neil oli siis aastane tütar Eve. Maripuud asusid siit hiljem Tupenurme, kus Manivald oma sünnikodu õue uue maja ehitas ja Kästikile jäi Mölderite pere. Peremeheks sai siin Kusti ja Manni poeg Peeter Mölder, kellel omakorda neli poega. Nii võib öelda, et ka viies Põitse põlistalu on sisuliselt alles ning kuuest rootsiaegsest talust on kadunud vaid Vana-Kästiki ja Nakitse. Viimati elasid Kästiki uues majas vallaliseks jäänud õed Julia ja Akiliina; peale viimast maareformi olla selle omanik Juula tütretütar Eve Oks, kes ise elab Linnuse Pärnal. Mann ja Kusti elasid oma perega vanas majas (ametlikult Jüri kohanimega), mis Peeter Mölderi omandisse sai. Peetri vanem poeg, 1963.a sündinud Margus on millalgi Soonda Pira-Saadule asunud.

Laasipanga ehk Panga

Vileta

Põitsest põhja pool, vastu Nõmmküla karjamaad olid Külasema nn. kõrve-alused heinamaad ja nende heinamaade Mõisaküla-poolsesse serva on nähtavasti juba 19.s algupoolel tekkinud heinamaavahi koht, mis on Vileta (ka Viletamäe) nime kandnud. Kindlamad andmed seni puuduvad, kuid koha võis ehitada juba Marjavälja Hansu noorem poeg Hans Kolk (1775–1829), keda mõnikord on küll väidetud vanaduspäevil ka Lepana rannasaunas olnud. Hansul oli kolme naisega kaks poega ja viis tütart, kelledest vaid kaks nooremat tütart ei jõudnud abieluni. Esimese naise Riste võttis Hans 1802.a Kallaste Jaagult (Mardi tütar) ja temaga sündisid poeg Tähve ja kaks tütart. Tähve oli hiljem Marjavälja sulasena kirjas (nagu isa Hanski!), aga V. Kolk teab, et ta oma naisega hiljem onupoja Jaani sulaseperena Külasema Ennul elas (sündisid ka kolm tütart).
Hansu esimene naine Riste suri 35-aastaselt ja 1814.a võttis Hans Nõmmküla Laasu Matsi tütre Rõõda teiseks naiseks, kellega ainus tütar Ingel sündis (sai Lõetsa Poali-Juri soldati Jaani naiseks). Rõõt suri 1820.a ja 1823.a sündis Hansul Nõmmküla Muda Mardi tütre Marega vallaspoeg Andrus, kes Viletale (kas esimeseks või järgmiseks?) heinamaa-vahiks sai. Hans lasi ennast 1826.a ka Muda Marega laulatada ja neil sündisid veel kaks tütart, kes siiski mõlemad vallalistena surid. Mis Hansu Lepana rannasauna asumist puudutab, siis dokumentaalset kinnitust sellele on raske leida ja jääb teadmata, kas ta Viletal või kuskil mujal suri.
Andrus/Andrei Kolk võttis 1856.a Tupenurme Vanaga-Jaanilt Mare Mihkli tütre (Keskpõld; enne Maripuude tulekut olid Vanaga-Jaanil Keskpõllud) naiseks ja sündis poeg Mihail, aga ema suri titevoodis ja paari nädala pärast suri ka poeg. Järgmisel aastal võttis Andrus uue Mare – Kallaste vabadiku Nuka Mihkli tütre (Muld), kellega sündisid poeg Georgi Kolk (1860–1926) ja kolm tütart.
Vileta Juri abiellus 1882.a Vana-Tüü Juri tütre Elenaga (Mägi; s.1858), aga viimane kogudusenimekiri neil lapsi ei märgi. Juri õel Kristinal (s.1863) sündis 1893.a vallastütar Mare (Maria, ka Riia), kellele esimese ilmasõja järel tuli Saaremaalt koduväiks Aleksander Lemberg ja nende pere (sündisid kaks tütart, kelledest noorem suri 8-aastaselt) jäi viimasteks Vileta elanikeks. Juri ja Kristina nooremad õed 1865.a sündinud Maria ja 5 aastat noorem Elena said mehele. (NB! V. Kolga andmeil on Riia lasteta surnud ja Aleksander Lemberg tagasi Saaremaale läinud!?)
Kruntimisandmetes oli 0,78-hektarine Vileta maaüksus, mille omanikeks märgitud “Külasema küla talumehed”. Koht jäi juba enne viimast sõda tühjaks ja praegu teatakse veel vaid Vileta aeda, kust kolhoosiajal oli võimalik oma lehma pidajail heina teha.

(Kopli-)Saadu

Külasema Ennu-Pärdil peremeheks pandud Oina juurtega Andruse kuues poeg Andrus Küla on 1840-ndatel omale Külasema kopli ja Põitse karjamaa piiril vabadikukoha ehitanud. Vana Andruse Külasema asumisest ja suurest perest (kokku sündis tal 8 poega) on lähemalt Külasema loos juttu.
“Noor” Andrus abiellus 1840.a Tupenurme Ansu-Pärdi Ristega (Toss) ja sündisid kolm poega ning tütred Ingel ja Mare. Andrus suri varases keskeas 1856.a ja Riste jäi kahte poega ning tütart Inglit kasvatama (üks tütar oli 4 päeva vanuselt surnud ja 9-aastaselt suri ka eelviimane poeg Matvei). 1861. aastal tuli Ristele koduväiks leseks jäänud Kohi Jaak Mätas (1808-77). Tema esimene naine, Linnuse Eemult pärit Riste ja kolm last olid surnud. Küllap on Jaak ka koha lõpuni ehitanud – V. Kolk oma märkmetes arvab selle koguni Jaagu rajatud olevat, kuid vähe usutav, et Andrus Küla oma perega Pärdile mahtus!
Jaagul ja Ristel sündis 1862.a tütar Mare (sai 1882.a Ranna-Uielu Maksim Saarkoppeli naiseks), aga mõisast latsikohtade jagamisel soetas Jaak omale Rebaskil Kukka latsikoha ja pere asus sinna.
Umbes sel ajal asus Külasema Leemetil oma peremehe-õigustesse noorelt surnud Madis Vapperi pärimisõiguslik poeg Georgi Vapper (1851-76) ja peale vana Paa-Andruse surma mõne aja kodus ajutiseks peremeheks olnud noorem poeg Tähve/Tihon Vapper (1839 – 1905) asus Kopli-Saadule. Ta oli isalt sepa ameti pärinud ja ehitas nüüd oma sepikoja Saadule.
Esimese naise, Kallaste Anduvälja Matsi tütre Ristega oli Tähvel juba Leemetil neli poega ja tütar sündinud; Saadul sündisid veel poeg Timofei ja tütar Maria, aga seitsmest lapsest kasvas üles vaid esimene poeg, 1861.a sündinud Mihail Vapper, kellest samuti tuntud sepp sai – hiljem Tamse Sepale asunud nn. Vidi-Mihkel. Tähve esimene naine Riste suri 1878. aastal ja järgmisel aastal võttis Tähve Paenase Abru Jaani tütre Ingli (Vasiksaat) teiseks naiseks ning sündisid veel viis poega! Paraku said Tähve kümnest pojast täisealisteks vaid nimetatud Vidi-Mihkel esimesest abielust ning 1884.a sündinud teise abielu poeg Feodor (Priidu) Vapper. Priidu abiellus 1907. aastal Kingisepa Juri tütre Kristinaga ja sündis poeg Vassili ning rida tütreid, kelledest kolm täisikka jõudsid ja Kallastele mehele said.
Kruntimiste algul oli Priidu nimel 0,14-hektarine Saadu nimega maaüksus (Lit.71) ja popsikohaks jäi Saadu ka peale kruntimisi. Priidu ainus poeg Vassili (1908-42) asus Tallinna ja jäi viimasesse sõtta (temast jäänud kaks poega, nüüdseks manalamehed, elasid Tallinnas). 1916.a sündinud tütar Elisaveta sai Kallaste Kopli Anton Rehepapi naiseks ning Kallaste meestega abiellusid ka nooremad, 1921.a sündinud kaksikõed Salme ja Olga. Salme elas oma elupäevad Pärdi Artur Paadi naisena, aga Korju Vassili Vaga naiseks saanud Olga jäi juba viimase sõja algul leseks. Elati ema Kristinaga Saadul, kus sõja-aastail ka venna Vassili pojad (Jaks ja Anton) kasvasid.
1950-ndatel tuli Olgale elukaaslaseks oma pere maha jätnud Suuremõisa Ansu Vassili Noor. Ta ehitas Saadule ka uued majad ja neil sündis Olgaga poeg Vassili Vaga (noor Vassa ehk “purukange”). 1959.a loenduses oli Vassili Noore ehitatud uus koht Külasemas Kuusikuks ristitud ja selle elanikeks Vassili Noor naise Olga Vaga ning 6-aastase poja Vassili Vagaga. Samas oli üksikuna kirja pandud ka 71-aastane Priidu lesk Kristina Vapper (sünd. Keinast). Võiks lisada, et rahvaloendusse on Vassili Noor ja Olga Vaga kahekordselt kirja saanud, sest neid märgitakse ka Kõrkvere kalakombinaadi ühiselamu asukatena!
Vahepeal jäi “purukange” Saadule päris üksi, kuid uuel aastatuhandel on Vassili Vaga ja Valentina Šappel-Schmuuli tütre Helbe (abielus Saksakulm) pere endid Saadul põhjalikumalt sisse seadnud ning see vana elupaik võib veel mõnda aega püsida.
Perepärimusena võiks lisada, et minu emapoolne vanaisa Priidu Vapper oli lahtiste kätega töömees (tegi ka sepatööd), aga samas kõva joomamees ja raske iseloomuga. Palju on kuuldud lugu sellest, kuidas Priidu memme (Kristina) hoole ja armastusega tehtud linase särgi olla pliidi ees pakul kirvega peeneks raiunud, sest sellel juhtunud üks nööp ära tulema või puudu olema!

Tõnise

Saadu üks lähemaid naabreid – Tõnise on samuti oma tekkelt Külasema vabadikukoht, mis praeguste piiride järgi Põitse territooriumile jääb. Selle ehitas 1880-ndatel Marjavälja Mihkli neljas poeg Tõnis Kolk (1861–1933) hüüdnimega Pitk Tõnis, kui ta 1884.a Rootsivere Uielu Mare Tarvisega oli abiellunud. Vassili Kolga andmetel elasid nad algul Marjaväljal ja seejärel Peetrikivil, Tõnise koht olla ehitatud 1895.a.
Tõnis oli tuntud ehitusmees ja eestööline ning väikest viisi ka ettevõtja. Peale selle oli tal veerand osa muhulaste purjelaevas “Elisabeth”, millele Tõnise esimene poeg Jaen Kolk (1885–1975) 16-aastaselt jungaks läks. Kokku oli Tõnisel ja Marel kaks poega ja viis tütart (Jaani kaksikõde sündis surnuna). Kaks vanemat tütart Kadri ja Riste said mehele (Riste sai Nõmmküla Sõo Ivan Külale), aga kolm nooremat (Ingel 1892-1976, Mare 1898-1976 ja Juula 1901-1983) jäid vallalistena koju. Noorem poeg Madis (1895–1912) suri 17-aastaselt, aga Jaanist sai Muhus üks tuntumaid meremehi – nn. Sumba Jaen, kes oli mitmete purjelaevade osanik (1/4 “Mehilin’i”, 1/5 sumplaevas “Vermes”, 1/3 kaljases “Tere” ja 1/8 saarlastega koos ehitatud “Merilinnus”) ning ise nendel ka kipparina sõitis.
1908.a võttis Jaen Igakülast Maria Uustalu (1884-1950) naiseks; sündis tütar Akilina (1910-28) ja 1918.a poeg Eugraf (Eedi). Viimasel õnnestus sõja ajal Rootsi põgeneda ja ta elas veel 20.s lõpul Kanadas. Jaen hankis pojale Tamse mõisa maadest ka Kolga nime saanud 6,9-hektarise maatüki kuhu loomalaut jõuti valmis ehitada (elumaja jäi tegemata); sõja järel jäi see muidugi sinnapaika.
Tõnise algsest maata kohast sai maareformiga 5,4-hektarine väikekoht, kus Jaani vallalisteks jäänud nooremad õed (Ingel, Mare ja Juula) vähehaaval ka põldu pidasid. 1959.a oli koht Uuelu nimega Külasema all kirja pandud ja siis elas Tõnisel veel 73-aastane Jaen oma kolme noorema õega. Viimaseks Tõnise elanikuks jäi neist noorim, 1901.a sündinud Juula Kolk.
Tühjaks jäänud koha võttis oma hoole alla kauaaegne “Ühenduse” kolhoosi esimees Arnold Kolk, kelle naine Laine (s. Saar) oli Tõnise Jaani vanema õe, Lepiku Nuka Jaen Saare naiseks saanud Kadri (1887–1978) tütar. Nii sai üsna paradoksaalsel moel Tõnisest Kolkade suvekodu. Nimelt Arno Kolga naine Laine oli küll Tõnise Jaani õetütar, kuid siiski sündinud Saar. Vassili Kolk on omal ajal püüdnud selgitada Saaremaalt Muhusse tulnud Arnold Kolga ema Iida võimalikku sugulust Muhu Kolkadega, kuid järeldusele jõudnud, et siiski hoopis teise sugu-seltsiga tegemist on ja kauaaegne kolhoosiesimees “koguni mitte Miikast ei põlvne”!

PÕITSE