Päelda

Päeldas ulatuvad absoluutkõrgused merepinnast keskmiselt 20 meetrini. Seega vabanes piirkond mere alt pärast Litoriinamere taandumist ligikaudu 6000 aastat tagasi. Külast edelasse jääval Selja mäel on jälgitavad ka selleaegse mere rannavallid. Päelda on neid alasid, kus võiks eeldada vanimaid asustusjälgi Muhus, kuid erinevalt naaberküladest siin kiviaegsed leiud seni siiski puuduvad.
Tähelepanuväärne muinasmälestis on Päelda külast pisut ida-kirde poole jääv Juri talu põllul asuv Päelda maalinn. Väikest linnust piirab ringvall, mille läbimõõt on põhja-lõuna suunas umbes 70 meetrit, lääne-ida suunas 50 meetrit. Väliselt on seda raske linnuseks pidada, sest vallivare on madal, kuni 0,8 meetri kõrgune, pealt kattunud rohukamaraga ja vaevu maapinnast eralduv. Linnuse sees ja selle ümber on kaua põldu haritud, mistõttu suur osa kultuurkihist on hävitatud. Sellegipoolest on koht eriliselt kujutatud nii rootsiaegsel kui 1799.a nn. reguleerimiskaardil. Päelda maalinn kuulub nende väheuuritud varaste ringvall-linnuste hulka, millede vanus on tekitanud küsimusi ja kahtlusi. Varem on seda peetud nooremasse rauaaega kuuluvaks poolelijäänud maalinnaks. Vello Lõugase hinnangu kohaselt võib Päelda maalinna aga vaadelda juba I aastatuhande lõpul e. Kr. püstitatud linnusena. 1983. aastal tehti ristlõige vallist. Kuni 3 meetri laiuse paemüüri varingu all oli säilinud söestunud tukke ja keraamikat. Kogutud keraamika sarnanes Vello Lõugase hinnangul ajaarvamise vahetuse paiku kasutusel olnud keraamikaga. Kirjanduses on Lõugas Päelda maalinna määratlenud siiski ka kui vanema rauaaja (1.—5. sajand) linnust. Evald Tõnissoni arvates aga ei saa meie linnused pärineda varasemast ajast kui keskmine rauaaeg (5.—8. sajand). Senised proovikaevamised (1982. aastal Tõnisson, 1983. aastal Lõugas) ei ole siiski asjasse täit selgust toonud.
Päelda küla läheduses on teada ka üks kolmest Muhu noorema rauaaja kiviringkalmest. See kalmistu asus küla endisel karjamaal Rinsi kirikust ida pool. Siin olnud Saaremaa omaaegse muinsuseharrastaja Jean Babtiste Holzmayeri teatel hulk kivivaresid, mis hävitatud suuremalt jaolt 1868-69. aastal, kui hakati korjama kive väinatammi ehitamiseks. 1872. aastal avas Holzmayer Päeldas 9 varet, millest ühes olnud hulk panuseid, teistest ei ole ta aga midagi leidnud. Esimene vare olnud ovaalne, pikkus 3,5 meetrit, laius 3 meetrit, ääre moodustanud umbes poole meetri suurustest kividest ring. Söekihist on siin leitud pronkstraadist kaelavõru katkendeid, hõbedast oimu- või kõrvarõngas, 6 väikest ümmargust hõbelehte, väike hõbedast rõngassõlg, pronksist hoburaudsõlg, rinnakee katkendeid, spiraaltorukesi, mässitud varrasaheliku osi, kaks luku katkendit ja anglosaksi hõbemünt (Ethelred 978 -- 1016). Kõik leiud olid põletamisjälgedega. Panuste seas puudusid relvad, küll aga oli rohkesti hõbeesemeid ja ehteid. Nende järgi on arvatud, et sellesse kiviringi üks üsna jõukas naine oli maetud. Esemete põhjal otsustades hinnatakse see matus 12. sajandi lõppu või 13. sajandi algusesse. Sepa mäe juures on olnud veel ajaloolise aja matmispaik, kust ühe luustiku juurest on ka rootsi raha (Erik XIV) leitud.
Vana Päelda põlisküla on jälgitav 1645. aastast, mil tol ajal Tamse vakusesse kuulunud küla neljal ja poolel adramaal oli 6 peremeest, kelledest Sallo Willem ja Weski Laes kandsid ühiselt koormisi. Huvitaval kombel ei ole selleaegsete peremeeste järglased enam sugugi ära tuntavad 1674.a üleandmisaktis, kuigi talude arv on vaid kahe võrra kasvanud. Hoopis paremini on seostatavad selle akti ja 1698.a kaardi-eksplikatsiooni peremehed; kaardilt aga näeme, et küla koosneb kahest eraldi seisvast talude grupist.

Praegusest külast pisut põhja pool oli sel ajal 5 talu, milledest kaks – Melgo Andrus (nr.1) ja Wana Kobia Hans (nr.3) peale katku enam “ellu ei ärganud”! Võib ju spekuleerida, et esimene neist edaspidi Paenase Kunni näol eksisteerib, aga erilist alust selleks ei ole, sest Paenasel oli Melke- või Melgo-nimeline talu läbi terve rootsiaja olemas (kas nad juba varasemast ajast Päelda samanimelise taluga kuidagi “sugulased” olid, on omaette küsimus). Võib aga arvata, et rootsiaja algul paiknes küla põhiline osa hoopiski praegusest külast põhja-kirde suunas, kus 1695.a kaardil on veel nelja talu (nr.6... nr.9) kujutatud – viimane neist hinnanguliselt tänase Sepamäe kalmistu lääne-ida-suunalisest teljest isegi põhja pool!
1674.a kuulus küla selleks ajaks rajatud Tamse mõisale ja 1695. aastal juba vastrajatud Nurme mõisale. Põhjasõja ajal jäi aga Päelda täies ulatuses tühjaks ja pärastised kolm talu saavad omale asustuse alles 18.s teisel poolel.
18.s adrarevisjonid on Päelda osas selles mõttes eksitavad, et küla lõppu on paigutatud ka kolm Kapi-nimelist talu, mis kujutavad kunagise Kapi eramõisa jäänukeid ja nendel ei ole midagi ühist Päelda küla talude ega maadega. 18. sajandil ei saa need ka uut asustust, sest nende kohale tekkis (nüüd riigimõisana) uuesti Kapi mõis.
Päelda taasasustamine toimus Kapi ja Kantsi mõisade konkurentsis, millele 1770-ndatel liitus veel Nurme mõis. Esimesena on 1767. aastaks Kapi mõis asustanud rootsiaegse Laure Jack’u talu (1698.a kaardil nr.5) ilmselt Tupenurmest pärit Mardiga (~1732 – 1802), kes on Päelda VAGAde esiisa. Seejärel paigutas Kantsi mõis oma Diedrik’u poja Laasi (~1713 – 1802) Viirakülast rootsiaegse Pehrni Tönnis’e maale (kaardil nr.2) ja sündis Laasu ning nähtavasti Nurme mõis asustas rootsiaegse Koggela (ka Kohola) Matsi maale (kaardil nr.4) seni teadmata päritoluga Juri (~1704–1779) – PEEGELite esiisa. Kõigi kolme talu hooned paistavad uutele kohtadele ja rootsiaegseist pisut lõuna poole ehitatud olevat.
1778.a Nurme mõisa vakuraamatus kuuluksid nagu kõik kolm Päelda talu Nurme mõisale, aga seda ei saa vist väga tõsiselt võtta, sest esimeses hingeloendis 1782.a on Mardi ikka veel Kapi mõisa ja Laasu Kansi mõisa järgi ning Päelda kolm talu kuuluvad igaüks erineva mõisa alla! Segadus lõpetati sellega, et 1800. aastaks on kõik kolm talu Rinsi mõisale (Grabbenhoff) arvatud, kuhu nad mõisamajanduse lõpuni jäidki. 1842.a “degradeeriti” mingite normatiivide põhjal Kapi ja Rinsi mõisad pool-mõisadeks ning arvestust peeti edaspidi ühe Kapi-Rinsi kogukonnana, kusjuures Päelda oli Rinsi “poolmõisa” ainus küla.
Taasasustatud Päelda jäi üheks väiksemaks külaks Muhus ja on öeldud, et Rinsi valla (pere)mehed mahtusid kõik ühe kasuka alla magama. Mõisavaldade liitmise järel hakkas Päelda kuuluma Hellamaa valla alla. Päelda talude suurus on olnud küll mõnevõrra suurem Muhu keskmisest – enne talude poolitamisi ja muid jagamisi olid Päelda talud 63—76 hektarit.
Talude jagamise tulemusena tekkis külas lisaks kaks pooltalu. 1900. aasta paiku tekkis Laasu talu jagamisel Allika ja 1920. aastal Jüri talu jagamisel Kaasiku. Kõigil kolmel Päelda talul tekkisid aja jooksul ka oma vabadikukohad. 1875. aasta paiku sai Laasult asustuse Saadu (ka Tooma-Saadu) ja 1900. aasta paiku Mäe. 1840. aastail on Mardilt oma esmaasustuse saanud Selja ja Nuka ning 20.s algul veel Pühati vabadikukoht.
Vähemalt kaks Päelda vabadikukohta on oma asustuse saanud väljapoolt küla. Selja mäele rajas 1880-ndatel Jaani (ka Jaani-Saadu, Selja-Jaani, Saadu-Jaani) koha Põitse Ännika mees ja Taguküla rajajaks võib pidada Igaküla Ennu Jaani poega Madis Lootust, kes Paenase Tõnisel sulaseks oli. Laasu juures tutvustatava Tooma-Saadu puhul on ebaselge, kas seda saab Laasu esimese Vagadest peremehe Mihkli rajatuks arvata.

1851. aastal hakkas Päelda talutubades tegutsema üks esimesi õigeusu abikoole Muhus (sel ajal veel Rinsis kihelkonna-kooli ei olnud) ja see toimis 19. sajandi lõpuni. Õpetajateks on Päeldas olnud Vanamõisa Välja ja pärastise Ridasi Vaarna Matvei Rull (s.1842), oma küla juurtega Paenase Tõnise Ivan Vaga (1847—1925; hiljem Viiraküla Rihva-Koplil), Tupenurme Mihkli-Jaagu Georgi Auväärt (s.1854), Kallaste Anduvälja Mihail ja Vassili Kindelid, Nõmmküla Tõnu-Aadu (Jaaniõue) Martin Peremees (s.1839) ja teisi. Viimasteks Päelda kooliõpetajateks olid Pallasma Tüü Juri pojad Tähve/Timofei (1871—1966) ja Mihkel/Mihail (1878—1962) Pallased.
Siinkirjutajale on seni jäänud selgusetuks, kuidas ja mis asjaoludel hakkas Rinsi-Kapi kogukond peale mõisavaldade likvideerimist Hellama ühendvalla alla kuuluma? Teatavasti on Hellama valla alla jäänud Pädaste, Kuivastu ja Võlla eramõisade tõttu viimast ka „pärisvallaks” nimetatud, kusjuures Muhu-Suurvald oli (koos Koguva postimeestega) puhtalt kroonuvald. Et viimases otsas on aga Koguva postimehed Rinsi-Kapi kogukonnaga ühtses arvestuses olnud, võib siin ehk nende tahe mängus olla, kes jätkuvalt oma eristaatust tahtsid rõhutada ja (erinevalt Koguva teomeestest) soovisid „pärisvalla” koosseisu jääda?! Ometi jäi Koguva küla Suurevalla külaks, aga Päelda ja Tupenurme kuulusid valdade liitmiseni Hellama valda, kuigi territoriaalses mõttes oleks (vähemalt Päelda) võinud igati kohe Suurevalla koosseisu hakata kuuluma!
Nagu kõigi põliskülade puhul tutvume järgnevas kolme Päelda taluga ja neist tekkinud vabadikukohtadega lähemalt talude hingeloendites esinemise järjekorras.

Talu sai oma nime Viiraküla Tidriki vana peremehe Diedrik’u (~1685–1755) pojalt Laasult (~1713–1802), kelle Kansi mõis 1760-ndatel Päeldas pool sajandit söötis seisnud rootsiaegse Pehrni Tönnis’e maal peremeheks pani. Peale tema surma sai peremeheks Laasu vanem poeg Andrus (1757—1818), kelle järeltulijad kannavad 1826. aastast perekonnanime KIVIMÄGI. Andruse kolm venda surid noorelt, tal endal oli aga 6 poega (lisaks üks lapsena surnud vallaspoeg). Vanem poeg Jaen (1789–1817) suri 28-aastaselt ja temast jäänud poeg Aad kasvas üles Nõmmküla Uietalul, kuhu ta ema teist korda mehele sai. Andruse teine poeg Andrus võeti nekrutiks, kolmas poeg suri noorelt ja peale Andruse enda surma sai peremeheks tema neljas poeg Aad Kivimägi (1795–1837). Ta oli 1820.a abiellunud pastoraadi kangru Tõnise tütre Eeduga, kuid esimene ja ainus poeg Gustav (1821) on lapsena surnud; peale selle sündisid neli tütart ja veel enne Aadu surma on 1830-ndate algul pandud Laasul peremeheks naabritalu Mardi peremehe Juri teine poeg Mihkel/Mihail Vaga (1805–1861). Siitpeale said üleaedsetest sugulastalud ja vaid viimasena vaadeldav Juri talu jäi lõpuni Peegelite valdusse.
Uuel peremehel Mihklil sündis Mäla Mihkli Rõõdaga poeg Jaen/Ivan Vaga (1827–1874), kellest järgmine peremees sai. Noorema vend, 1840.a sündinud Jakob on hiljem Kuressaarde asunud. Mihkli ja Rõõda neli tütart said kõik mehele. Vanas eas abiellus Mihkel veel Rinsi kõrtsmiku – Põitse Vildiaugu Mihkel Läksi lese Kadriga ja asus Tooma-Saadu vabadikukohale (Selja mäel).
19.s lõpul oli Laasu peremeheks Ivan „teine” Vaga (1857–1928). Märgime, et nii Mardil kui Laasul oli 19.s teisel poolel kummalgi kaks järjestikust pärimisõiguslikku Ivan Vaga ja koos siitsamast pärit Paenase Tõnise Ivanitega (neid oli 3 põlve!) moodustab see Ivan Vagade „paabel” sugupuu-uurijatele paraja probleemi. Laasu vanal Ivanil oli Pallasma Matsi Kadriga kolm poega ja kolm tütart. Esimene poeg Matvei suri aastaselt; Ivanist sai teine sellenimeline peremees Laasul ja noorem vend Vassili (Villem) läks Kallaste Korjule koduväiks. Vana Ivani naine Kadri suri 1865.a ja Ivan võttis Paenase Kõue Matsi tütre Mare (õigeusus Marfa; sünd. Tagaküla) teiseks naiseks ning sündisid veel kaks poega ja kaks tütart. Kui esimese abielu poeg, noor Ivan peale isa surma peremeheks sai, ehitas teise abielu poeg Mihail Vaga Selja mäele omale Mäe vabadikukoha, mida eraldi tutvustame.
Noorel Ivanil sündisid Paenase Tooma juurtega ja Soonda Jaagul üles kasvanud Marega (Keerd) viis poega ja neli tütart, kelledest kolm poega on lapseeas surnud. Kruntimisel sai Ivan Vaga nimele 41,75-hektarine Laasu talu ja tema vanema poja Aleksander Vaga nimele 24,56-hektarine Allika osatalu. Ivani naine Mare suri 1919.a ja 1921.a võttis Ivan Kessest veel teise naise (Kristina Aru), kellega lapsi enam ei olnud.
Kui Laasu talu peremeheta jäi, tuli Ivani pojapoeg – Allika Sassi teine poeg Nikolai Vaga (1907-69) oma naise Sinaidaga Laasule ja 1959.a olid nad koos Sinaida tütre Vaike Piirsaluga kolm Laasu elanikku. Hiljem tuli Vaikele koduväiks Tupenurme Mardi Madise vanem poeg Albert Hallikäär, kuid tema läks mõne aja pärast pere juurest Saaremaale ja nüüdseks on Laasu koht tühjaks jäänud.
Tuleks veel lisada, et kunagiste Laasu Kivimägide järglased olid hiljem Nõmmküla sulase Aad Kivimägi rajatud Umna vabadikukohal ja Laasu viimase Kivimägidest peremehe Aadu tütre Riste vallaspoeg Matvei Kivimägi (s.1853) sai omale Kapi mõisast Männiku latsikoha. Neist mõlemast on vastavate külade lugudes lähemalt juttu.

Ago Rullingo on nähtavasti Vassili Kolga materjalidele tuginedes väitnud, et Tooma-Saadu (ka Selja-Saadu) koha on rajanud Laasu vana Mihkel Vaga (1805–1861), kui ta vanas eas Rinsi kõrtsimehe Mihkel/Mihail Läksi lese Kadriga abiellus.
Põitse loos on Mihkel Läksist rohkem juttu ja siin ei hakka me seda üle kordama. Võtmeküsimuseks on see, mis ajast Rinsi mõis kõrtsi pidas ja millal Leksi Mihklist Rinsis kõrtsimees sai, aga üsna usutavalt on ta omale Selja mäel juba 1830-ndatel eluaseme ehitanud, mis nähtavasti naise isa – Ügeli Tooma järgi Tooma-Saadu nime sai. Et Laasu vana Mihkel, kes Leksi Mihkli lese Kadriga alles 1857.a abiellus, oleks vanas eas hakanud omale veel Selja mäele vabadikukohta ehitama (4 aasta pärast ta suri), on üsna vähe-usutav!
Kõrtsmik Mihklil ja Kadril kasvasid üles kolm poega. Esimene poeg Madis suri 25-aastaselt (kuigi jõudis kahte naist pidada!); teine poeg Jaen elas välja teeninud soldatina hiljem Vildiaugul 101-aastaseks, aga Saadule jäi noorem poeg, 1846.a sündinud Andrus Läks, kes 1871. aastal abiellus Põitse Ännika Tõnise tütre Irinaga (Kolk). Nende esimene poeg Mihail suri 6 päeva vanusel. Selle järel sündisid kaks tütart (Elena ja Maria) ning 1882.a poeg Aleksander Läks, kes 20. sajandil Tooma-Saadu perepeaks oli, kuigi kruntimisel 9,72-hektariseks saanud väikekoht oli maa-andmetes tema ema nimel (selleks ajaks oli Irinaks ristitud Ristest Kristina saanud!).
Aleksander abiellus 1906.a Vahtraste Tähvenale asunud Pädaste mehe Ivan Kõrtsmiku tütre Raissaga ja neil said kogudusekirja kolm poega ning seitse tütart, keda me siinkohal kõiki loetlema ei hakka. 1959.a olid Tooma-Saadule jäänud Aleksandri ja Raissa kaks nooremat last – tütar Vaike (s.1932) ja 4 aastat vanem Arnold oma naise Helju ja 3-aastase poja Aaduga.
Kolhoosiaja algul jõudis Arno Paenasel omale Nõlva koha ehitada, kuid müüs selle Vanaga-Jaani Heimar Maripuule ja asus Võlla asunduse Aia kohale. Õde Vaike läks Hellama Kukele ja nüüdseks on Tooma-Saadu koht Selja mäelt kadunud.

Teine Päelda vabadikukoht Selja mäel on tõepoolest Laasult tekkinud ja selle ehitas Laasu esimese Ivani (s.1827) 2. abielu poeg Mihail Vaga (1871–1954), kes 1930. aastatel ostis omale Suuremõisa Ansu-Jaani latsikoha. 1959. aastal oli ainsaks Mäe elanikuks Mihkli vallaliseks jäänud esimene tütar, 1902.a sündinud Julia Vaga. Temast jäi koht tühjaks ja 1994. aastal ostis selle Paenase Andruse-Mihklilt pärit Kaia Alasi tütar Kärt Alasi. Mäest sai tema suvekodu.

ALLIKA

Laasu „noore” Ivani (1857—1928) 1. abielu poeg Aleksander Vaga (1878–1949) ehitas omale külast Pühati pool Allika osatalu, mille suuruseks oli 1939.a andmeil 24,56 hektarit. Aleksander abiellus Igaküla Ivardi Juulaga (Osa) ja neil oli kolm poega ning kaks tütart. Vanem neist, Rodefiaks ristitu (s.1912) eestindas hiljem oma nimeks Saima. Noorem õde Olga (1914) ja kaks poega surid lapseeas. Vanemad pojad Arkadi (1905) ja Nikolai (1907) läksid meheikka jõudes Muhust välja, kuid viimane tuli hiljem tagasi isakoju Laasule, millest eespool juba juttu oli. Muhust minema läks ka noorim vendadest, 1918.a sündinud Rafael, kes külajuttude järgi hälbinud seksuaal-orientatsiooniga olnud.
1959.a olid Allikal kaks üheealist Vaga nimega naisinimest – 46-aastane Saima Aleksandri t. ja 44-aastane Olga Georgi tütar. Viimase puhul on tegemist edasises jutuks tuleva Pühati Juri tütrega, kellel Saaremaal oli vallastütar Selma sündinud ja kes Allikale üksi jäänud Saimale sel ajal seltsiliseks oli.
Nüüdseks ongi Allika koht Pühati Olga tütretütre Elo pere valduses.

Rootsiaegse Laure Jacko talu asustas Kapi mõis 1756. ja 1767. aastate vahel Tupenurmest pärit Mardiga (~1732 – 1802), kellelt talule ka nimi jäi. 1800-ks aastaks läks talu koos teiste Päelda taludega Rinsi mõisale. Mardil oli kahe naisega 8 poega ja 7 tütart. Vanem poeg Tõnis (1765—1819) viidi Soonda sulaseks ja tema järeltulijad said hiljem priinime RUTTU. Päeldas jäi peremeheks Mardi teine poeg Juri (Jurgen; 1770–1848) ja tema pere sai priinime VAGA. Kolmas vend, noor Mart jäi kodus sulaseks; 4. ja 6. poeg surid lapseeas, aga 5. vend Jaen võeti 1805.a nekrutiks ja temast ei ole rohkem midagi teada. Vana Mardi kaks nooremat poega Jaak ja Andrus jäid samuti sulasteks – Jaak suri Mardil, aga Andrus oli hiljem Põitse Ügelil sulaseks ja Põitses ta ka suri.
Vana Mardi pojal Juril oli jällegi viis poega, kuid vanem poeg Mihkel oli Juri surma ajaks juba eespool jutuks olnud naabritalus Laasul peremeheks pandud. Kodus jäi isa surma järel peremeheks teine poeg Juri/Georgi Vaga (1808-80), keda olla vanas eas kutsutud Tuuka. Kolmas vend Jaen ehitas omale Selja vabadikukoha (vt. järgnevas) ja sai hiljem Paenase Tõnise peremeheks.
Teise Juri ainus abieluni jõudnud poeg Jaen/Ivan (1834–1871) suri varases keskeas isast varem ja ei olegi selge, kas peale vana Tuuka surma oli pojapoja Ivani (1863-97) täisikka jõudmiseni talule ka hooldaja määratud? Võiks öelda, et Tuuka pärimisliin kippus 3 põlve järjest noorelt surema ja peremehe probleem jäi Mardil veel 20. sajandil „kummitama”. Ka Ivan “teine” Vaga suri 34-aastaselt, kui tema esimene poeg Mihail (1883–1929) oli alles 14-aastane ja lesk Kristina (Riste, pärit Raugi Jaanilt) pidi nüüd mõne aja perepeaks olema. Märgime, et omale Pühati vabadikukoha rajanud noorem vend Georgi Vaga elas siiski 59-aastaseks.
Varasematest talust välja minemistest tuleks veel nimetada sulase Mardi poega Jaani, kes Paljaaru metsavahiks oli ja omale Nurga vabadikukoha ehitas. Sellest teeme veel eraldi juttu.
Mardi teisest Ivanist jäi kolm poega, kusjuures kaks vanemat – juba nimetatud Mihail ja teine vend Aleksander (1885—1924) jõudsid mõlemad küll abielluda, kuid Mihkel jättis esimese ilmasõja-järgsetes segadustes pere maha (Vanamõisa Matsi-Laasu Elena Saarväli kasvatas oma kolm tütart siiski Mardil üles) ja perepärimuste järgi suri hoopis Venemaal. Noorem vend Aleksander (Sass) suri jällegi tiisikusse ja 45,94-hektarine Mardi talu, mis kruntimiste ajal on vist ka Mihkli naise Elena nimel olnud, sai pereema Kristina korraldusel Sassi ainsa poja Ivan „kolmanda” Vaga (1907-86) nimele. Mihkli ja Sassi noorem vend Georgi oli selleks ajaks Viiraküla Jaagule koduväiks läinud.
1959.a oli Mardi pere 5-liikmeline. Mardil oli Ivan „kolmas” oma Rannakülast võetud naise Miili, keskmise tütre Maie ja poja Jaaniga ning elas ka Ivani 72-aastane ema Juula; vanem tütar Lembi ja noorem tütar Janne olid sel ajal kodust väljas. Ivani poeg, Mardi „neljas” Jaan Vaga läks kolhoosiajal Muhust minema; kodust välja läksid ka Ivani nooremad tütred Maie ja Janne ning vahepeal Linnuse Vanatoomalt Saadu nime saanud vanem tütar Lembi jäi lõpuks üksi Mardil koduhoidjaks.
Kuna Mardilt on alguse saanud Muhu üks arvukamaid – VAGAde suguvõsa, siis esitame siin ka ühe lihtsustatud skeemi selle kujunemisest.

Skeemil ei ole kaugeltki kõik hilisemad Vagade hargnemised (näiteks, Nurgalt Kallaste Munskale ja sealt edasi Ridasi ning Lahekülla) kajastatud. Samuti ei ole toodud põlvkondade kõiki meessoost isikuid ja vana Mardi kaheksast pojast on vaid kolm näidatud, kellede läbi suguvõsa laienes.

Päelda Mardi sulase Mardi poeg Jaen (s.1812) oli Paljaaru metsavaht ja ehitas omale Päelda maade nurka riigi metsa piirile Nurga vabadikukoha. Jaani vanem poeg, 1836.a sündinud Juri oli noorena Kuressaares ja 1860-ndatel isa järglane metsavahi-ametis, aga läks siis Kaali mõisa kupjaks ja asus (vist) sajandilõpul hoopis Inglismaale, kus ta vanas eas olla veel ettevõtja olnud. Teine poeg Madis (s.1841) läks Kallaste Munska Ristele koduväiks ja hiljem said Vagad ka Munskal peremeesteks. Jaani kolmas poeg Priidu (s.1846) pidas noorena mitmeid ameteid (oli Vahtna kõrtsis jm.), aga hiljem jäi Nurgale; vana Jaani noorim poeg Jaen (s.1855) võeti 1877. aastal mereväkke ja temast sai meremees Kroonlinnas. Jaen/Ivan Vaga teenis ristlejal „Slava“ ning jäälõhkujal „Jermak“, oli Kroonlinna Eesti koguduse jutlustaja ja olla harrastanud klarnetimängu. Tal oli eestlannast naise Anniga kolm tütart, kelledest vanim Peterburi Konservatooriumis õppis, kuid noorelt suri; kaks nooremat õde õppisid Smolnõis. Jaen sai õnnetult surma ühel 20.s alguse Jõululaupäeval, kukkudes alla lahti unustatud laeva trümmiluugist. Peale Kodusõda opteerus lesk Ann keskmise tütre Clara Henriettega (abielus Dolega-Dziubinski) ja 12.07.1920 Kroonlinnas sündinud tütretütre Tamara Dolega-Dziubinskiga Eestisse ning elati Tallinnas.
Priidu poeg Aleksander (s.1870) ehitas omale Nurga naabrusse Saksasoaduks nimetatud eluaseme, millest pärastine Piiri koht kujunes. Ta rändas 1904.a välja Ussuurimaale ja koha ostis tema tädi Kadri (1852–1935) vallaspoeg Villem Vaga (1884–1962). Vana Jaani tütar Kadri oli Tumala mõisas von Stackelbergi teenijaks olnud ja tema vallaspoja Villemi sarnasus vana Stackelbergiga oli Muhus üldtuntud. Villem ehitas 1926.a uue maja, mida sestpeale Piiri kohana teatakse ja sellest on Piiri küla loos samuti juttu. Nurgal, mida 20.s hakati ka Vana-Piiriks nimetama, elas surmani Priidu ja pärast teda tema teise abielu poeg Artur Vaga (s.1911). Arturi naine Liina oli Hellamaa Väravalt ja kui peale 2. Maailmasõda Nurga ehk Vana-Piiri lootusetult lagunes, asus Liina kahe pojaga oma sünnikoju Hellama Väravale. Nüüdseks on see vana Päelda vabadikukoht kadunud.

Pärimustes räägitakse Tõnukivi vabadikukohast, mis asunud Selja ja Rätsepa juures ja selle olevat rajanud Igaküla Matsi-Ansu noorelt surnud sulase Andrus OSA vanem poeg Tõnu/Timofei Osa (s.1842), kes hiljem omale Kapi mõisast Pihla latsikoha sai. Tõnukivi kohale olla hiljem ehitatud Selja maja. Tõnukivi lammutatud ja viidud Päelda Nurgale. Midagi selles pärimuses ei klapi, sest Mardi sulase Mardi p. Jaen rajas omale Nurga koha nähtavasti juba 1840-ndatel ja kui oli võimalik Tõnukivi maja Selja mäelt Piiri metsa alla viia, pidi see siin juba olemas olema ning rajajaks pidi sel juhul olema juba pärastise Pihla Tõnu isa Andrus (1817–1835), kelle viibimisest siinkandis aga andmed puuduvad. Väidetavalt olevat uue maja Seljale ehitanud Mardi Juri neljas poeg Jaen/Ivan Vaga (s.1816), kes 1856.a Paenase Tõnisele asus ja seal pereneheks sai, aga kus Pihla Tõnu sel ajal oli (latsikoha saamiseni oli veel üle 10 aasta aega), jääb selgusetuks! Usutavam on teine Vassili Kolga pärimustel tuginev teave, et Paenase Tõnisele asunud Jaen Vaga Selja koha Tamse mõisas aidameheks olnud Raegma Mardilt pärit Jaen/Ivan Paistile (1807–1864) müüs. Huvitav on siinjuures, et see Jaen oli kunagi 18.s lõpus Kallastelt Raegma viidud Paistu Juri poja Lauri poeg, kes hingeloendite lõpuni oli kirjas Kuivastu mõisa all Raegma Mardi sulasena. Võib oletada, et lühemat aega Tamse rentnikuks olnud Arthur v. Buxhövden sai isalt – Kuivastu omanikult omale aidamehe! Ilmselt elas Seljal pikemalt aidamehe Jaani ainus poeg Mihkel Paist (s.1842), aga Mihkli noorem poeg Vassili Paist (1881 – 1968) olla V. Kolga andmeil 20.s alguspoolel Selja koha müünud selleks ajaks naabrusse asunud Uietoa e. Rätsepa koha omanikule Ivan Otsale (1887—1952). Viimane ühendas kaks väikekohta ja Selja maja lammutati.
Nii võib tõdeda, et palju räägitud Selja kohta (arvatavalt üsna Rätsepa naabruses) võib küll Päelda Mardi Jaani rajatuks (või siiski Pihla Tõnult omandatuks?) lugeda, kuid ta oskas õige varsti ennast Paenase Tõnisel peremeheks „munsterdada” (sellest on Paenase loos pisut rohkem juttu) ja 19.s teise poole on see pigem Paistide eluase olnud. 19.s lõpu (1880-91) Rinsi koguduse-nimekiri märgib Seljal 1864.a surnud Jaen/Ivan Paisti leske (Või Panga Tõnise tütar Riste Schmuul) ja nende poja Mihkli (s.1842) peret, kusjuures lisatud on märkus, et pere siit Hellama valda on ümber asunud.
Kruntimis-andmetes oli Mihkli ja Rõõda (Viiraküla Poali-Andruse sulase Aadu tütar; sünd. Leem, õigeusus Irina) noorima poja Vassili Paisti (s.1881) nimel veel väike 1,15-hektarine Selja maaüksus (lit.40) ja tema pere (naine ja 8 last) on kirjas ka viimases Rinsi nimekirjas, kus taas kinnitatakse, et pere on Hellama kogudusele „üle antud”. Nähtavasti on koht eluasemena hiljemalt peale esimest ilmasõda kadunud.

Vabadikukoha nr.46 rajas omale külast Lepiku poole 20.s algul Mardi esimese Jaani/Ivani (1836–1871) noorem poeg Georgi Vaga (1868–1927). Siinjuures on huvipakkuv kohanimi, mida tänased Maavalla Koja inimesed kindlalt muistse hiiekohaga seostavad! Seda ja ohvrikive on siit hiljaaegugi otsimas käidud ja Pühati Olga olla neile lahkeks teejuhiks olnud, kuid siinkirjutajale tundub selline muistsete pühapaikade „taasleidmine” pisut primitiivne! Samas võib rootsiaegse kaardi põhjal väita, et kuskil Pühati ja Allika kandis asus kunagi pool Päelda külast. Kus siin aga täpsemalt muinasaegne hiis võis asuda, nõuaks hoopis sügavamat analüüsi ja kaudsete tõendite leidmist (loomulikult ei saa muistse hiie olemasolu Sepamäe lähemas ümbruses eitada).
Pühati Juril oli Linnuse Eemult võetud Marega (Väljaots) viis poega ja neli tütart. Vanem poeg, 1895.a sündinud Ivan paistab peale ilmasõda Muhust väljas pere loonud. Samuti on teadmata noorima poja, 1910.a sündinud ja veel 1929.a koguduse-nimekirja märgitud Vassili saatus. Pühatile jäi Juri teine poeg Mihail Vaga (s.1901), kes Igaküla Ennu-Matsi Elenaga (Liik) abiellus. Vana Juri noorem poeg Aleksander Vaga (1906–1984) rajas omale 1940-ndatel Põesa koha, aga viies vend Georgi suri 2-aastasena.
Mihkli nimele sai 7,37-hektarine Pühati väikekoht. 1959. aastal oli Pühati pere 7-liikmeline: Mihkel ja Leena ning poja Uno pere (naine Vaike, aastane tütar Leevi ning äsja sündinud kaksikud Maret ja Marvel). Lõpuks jäi Pühatile Mihkli noorem õde, 1914.a sündinud Olga Vaga, kes 1959. aastal Allika Saima seltsiliseks oli.

1940-ndail ehitas Pühati Juri kolmas poeg Aleksander Vaga (1905-84) omale külast pisut lõuna poole (Laasu maale) Põesa koha. 1959.a olid selle kaks elanikku 53-aastane Sass ja tema vanem õde – 61-aastane Akiliina. Peale koha tühjaks jäämist omandas selle 1990. aastal Tamse Otsa Richardi poeg Lembit Ots (s.1959) ja Päelda noorim „suits” elab oma elu edasi.

Rootsiaegse Koggela Matz’i maale asustas Nurme mõis 1770-ndatel aastatel ühe Juri pere, kelle päritolu ei ole seni selgunud. Esimese hingeloenduse ajal 1782.a kuulus talu veel Nurme mõisale ja peremeheks oli Juri ainus teadaolev poeg Aad (~1755—1813), kelle järglased said priinime PEEGEL. Siinkohal võiks märkida, et Päelda Juri juurtega Tartu Ülikooli ajakirjandus-kateedri rajaja Juhan Peegel on oma juuri otsides oletanud Päelda Peeglite ja Saaremaa Kaarma kihelkonna Peeglite sugulust, kuid et see peaks kaugele priinimede andmise eelsesse aega (18. sajandisse) ulatuma ja sellise suguluse arvestamine 1820-ndatel on üsna ebatõenäoline, siis tuleb ikkagi arvata, et taoline nimi Muhus ja Kaarmal üsna juhuslikult ning teineteisest sõltumata pandi.
19.s alguseks läks talu (koos kogu Päelda külaga) Rinsi mõisale. Aadul oli selleaegselt Lõetsa Jaanilt võetud naise Lutsiga kaks tütart ja neli poega. 3 vanemat last (Mare, Andrus ja Mihkel) surid väikestena; kolmas poeg Laas (1784–1846) jäi vallaliseks talu sulaseks ning peremeheks kinnitati Aadu noorem poeg Jaen Peegel (1789–1855). Tal oli Paenase Abru Tähve tütre Marega neli poega, kelledest esimene (Andrus 1815) on noorelt surnud, aga kolm poega said täisealisteks. Vana Jaen, muide, oli enne surma Rinsi-Kapi kogukonna-kohtu eesistuja. Jaani teine poeg, Jaen jun. Peegel (1821—1884) oli järgmine Juri peremees, aga kolmas vend Juri (1830–1917), kes 1851.a Mardi Marega õigeusus laulatati, sai 1860-ndatel omale Kapi Kaasiku latsikoha. Noorim vend Madis/Maksim Peegel sai Tupenurme Pangal peremeheks ja temast saame enamat teada Tupenurme loos.
Juri noor Jaen abiellus 1843.a Männiku-Jaani Käspri tütre Kadriga (Päelda Juri Peeglid jäid luterlasteks) ja sündisid taas neli poega ming 8 tütart, kuid kolm nooremat poega (Madis, Jaen ja Mihkel) surid alla-aastastena. Ainsana kasvas üles esimene poeg ja 20.s alguse peremees Juri Peegel (1845–1927). Temalgi oli Männiku-Juri Kadriga (Tuulik) neli tütart ja neli poega, kuid kaks vanemat poega (Andrus ja Mihkel) on jällegi mõne kuu vanustena surnud. Juri jagas 1920. aastal koha üles kasvanud kahe noorema poja Juri ja Villemi vahel. Esimene jäi kodus peremeheks, aga teine ehitas oma pooltalu külast lääne pool välja ja see sai Kaasiku nime. Kodus peremeheks jäänud noor Juri Peegel (1880–1949) oli juba 1905.a abiellunud Ruudu Aljasega ja viimases luteri personaalraamatus on neil kirjas ainus, 1909.a sündinud poeg Bernhard. Juri nimele sai kruntimisel 35,48-hektarine pooltalu. Ta ehitas ümber ka taluhooned, kuid kõige selle kolhoosile andmist ta enam ise pealt näha ei tahtnud.
1959.a oli Juril 2. Maailmasõjast pääsenud poeg Pärni (1909-81) oma naise Akiliina ja nelja lapsega: Maire, Jüri, Ando ja Anne. Koju jäi vanem vend Jüri ("üldarvestuses" Juri IV) oma naisega, aga ka Liival elaval nooremal õel Annel sündis lapsi ja see Päelda põlistalu ei peaks pärijate pärast muretsema.

Juri noorem perepoeg Villem Peegel (1889–1935) laulatati 1918.a Soonda Nuudi Juri tütre Ingel Soopardiga ja nad hakkasid oma elu külast pisut õhtu pool sisse seadma. Arvtavalt oli siia Kaasiku-nimeline elupaik juba 19.s lõpupoole tekkinud, sest siit paistab Jaani poeg Juri selle kohanime juba 1870-ndatel Kapile viinud. Kruntimisel sai Villemi nimele 37,38-hektarine Kaasiku pooltalu.
Viimane luteri personaalraamat märgib Villemil ja Inglil neli poega (kokku sündis neid viis) ning 1922.a sündinud tütart Alma (s.1922). Esimene poeg, 1919.a sündinud Albert-Ilmar jäi viimasesse sõtta, aga 1921.a sündinud Mihkel elas vaid 3 tundi.
1959.a oli Kaasiku 8-liikmeline pere Päelda kõige arvukam. Peale leseks jäänud pereema Ingli olid siis kodus tema veel vallaline noorim poeg Heino ja kaks vanemat venda olid juba pered loonud (kummaski peres ka üks laps). Vanem vend Elmar (1924-92) soetas peagi oma perele Rinsi Sarapuu koha; noorem vend Heino läks hiljem Rinsi (Paenase) Uielule koduväiks ja Kaasikule jäi Põitse Nõmmesaadu Veldaga (Kolk) abiellunud keskmine vend Edgar Peegel (1928–2007). Edgar pärandas koha oma noorematele lastele (Triinu ja Priidu); vanem poeg Rein Peegel asus Raplamaale.

***

Põitse Ännika kauaaegse peremehe Tõnise noorem poeg Ivan Kolk (1854–1924) abiellus 1878.a Nõmmküla Muda Mare vallastütre Kadriga (Rihvk; õigeusus Ekaterina) ja ehitas omale Päelda ja Paenase piiril eespool jutuks olnud Tooma-Saadu naabruses vabadikukoha. Jaanil ja Kadril said kirikukirja kolm poega ja viis tütart, kelledest küll vaid kaks poega ja noorim tütar Elena üles kasvasid. Esimene poeg Mihail Kolk (1886 – 1973) pidas hiljem kälimehe, Kallaste Ringa Sandriga Rinsis poodi ja teda peaks rohkem 20. sajandi Rinsi Poe asukaks lugema. Vasselist sai peale ministeeriumikooli lõpetamist üks enim maailmas ringi rännanud muhulane (vt. ka lühielulugu Ago Rullingo raamatus „Muhumaa” lk.603), kes enne viimast sõda Muhus pisut ka ettevõtlusega tegeles ja sooja õhu keskkütteseadmete firma asutas. Vanas eas oli ta Simistes ja lühemat aega ka Saaremaal kooliõpetajaks, aga enim mäletatakse teda innuka koduloolasena, kes oma tagasihoidlikke võimalusi arvestades jõudis üsna palju (tänast keelepruuki kasutades) muhu pärandkultuuri talletada.
Vasseli rännakute ajal on Jaani-Saadul elanud ajutisi inimesi (Julia Tammik Nõmmkülast ja mõne aja ka Pühati Vagad). Jaani (ka Saadu-Jaani ja Selja-Saadu) jäi popsikohaks (kruntimis-andmetes oli 0.66-hektarine Saadu-Jaani nimega üksus vana Kadri nimel; sama nimega 3-hektarine juurdelõige aga hoopis ilma omanikuta).
Lõplikult kadus Jaani koht vist alles 1970-ndatel, kui külanõukogu indivuduaalomandi toimikuid sisse seadis ja tühjaks jäänud majad kohustati lammutama.

Vabadikukoha nr.VII/39 rajajaks võib pidada Paenase Tõnisel üles kasvanud Igaküla Ennu sulase Aadu poega Madis Lootust (1823–1883). Tema üheksast lapsest surid neli lapsena (nende hulgas kolm poega) ja ainsa pojana jõudis abieluni Juri Lootus (s.1872), kes enne Esimest maailmasõda asus mandrile. Ta müüs koha Kapi Riida Mihkli vanemale pojale Matvei Soop’ile (1857—1935, sündinud veel Tupenurme Neol). Madisel oli teadaolevalt ainus poeg Mihkel (s.1882), kes arvatavalt hukkus 1. Maailmasõjas ja 1888.a sündinud tütar Juula, kes abiellus ühe ingeri või karjala päritolu mehe Juhannes Peetri poeg Jelisejeviga ja pere elas enne viimast sõda Venemaal. Madis Soop võttis vanas eas oma hooldajaks Mardi Sassi tütre Alviine Vaga (ristitud Alevtina), kellele Paenase Ivardi Matvei Abe koduväiks asus. Peale nõukogude repressioone ja Mõisaküla Laasuga tühjaks jäämist 1949.a asus Abede pere Laasugale ja sealt hiljem Nõmmkülla, kuhu uus Ranniku nime saanud maja ehitati. Umbes samal ajal (1956 – 58) lammutati ka Taguküla maja Päeldas.
Kruntimisandmetes oli 11,12-hektarise väikekoha omanikuks Matvei Soop, aga sõja järel oli „maa me kõigi jagu” ja viimase maareformi ajal ei ole sellele maale „õigustatud subjekti” vist tekkinud. Peaks küll lisama, et sõja järel tuli mõneks ajaks Muhusse ka Jelisejevite pere "riismeid", aga et need Tupenurme asusid, oleks neist õigem Tupenurme loos rääkida.

Mõnda aega esines koostatavas Muhu kohtade registris topelt-kandega Aru koht (kohaviidad PL02 ja LV16), sest Viiraküla Tähvena-Tooma kunagise peremehe Juri noorem poeg Andrus (1768–1846), kes Kansi Kaegul üles kasvas ja mõne aja Lepiku Mihklil oli, kui vanem vend Jaen seal peremeheks oli pandud (said priinime LINNUPÕLD), on üsna praegusel Levalõpma-Päelda piiril omale 19.s esimesel veerandil elupaiga rajanud. Hiljem on seda Päelda küla alla arvatud (ka 1959.a rahvaloenduse ajal), kuid tänaste külade lahkmejoonte järgi jääks see napilt Levalõpma territooriumile ja nii on kohaviidaks jäätud Levalõpma viit LV16 ning viidaga PL02 hakatud hoopis Päelda linnuse kohta märkima. Aru vabadikukohast on niisiis Lepiku ja Levalõpma lugudes juttu (eriti selle algusaegadest). Siin märgime, et Arule jäi Andruse poeg Mihkel Linnupõld (1813–1858) ja hiljem (vist Mihkli kasupojana) asus siia Igaküla Ennu kunagise peremehe, 1779.a sündinud Mardi pojapoeg ja Taguküla Madise hõimlane Kaarel Lootus (1847–1913). Kaarli vanem poeg, 1876.a sündinud Villem Lootus jäi Arule; noorem vend Mihkel suri lapsena. Villemi esimese abielu kolm last on kõik noorelt (1920-ndate algul) surnud; naine Mare (Keerd Soonda Jaagult) suri juba 1916.a ja Villem võttis teise naise Igaküla Ennult – Julia Matvei t. Liik, kellega lapsi ei olnud. 1959.a loenduslehel oli Päelda viimase kohana märgitud Aru, kus ainsana kirjas 34-aastane Mardi Sassi tütar Aino, sünd. Vaga, abielus Ülem (sai Soonda Uustalu Einvald Ülemi naiseks), kes siis Aru Villemi lese Juula hooldajaks oli. 1960-ndatel on koht kadunud.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et teadmata midagi Päelda orduaegsest ja varasemast asustusloost, võib seni küla parimaks ajaks lugeda “vana head rootsiaega”, mille asustuse ulatus siin ei taastunud peale Põhjasõda enam kunagi.

PÄELDA

1. LAASU

Saadu (Tooma-Saadu)

Mäe

ALLIKA

2. MARDI

Nurga

Selja (Tõnukivi)

Pühati

Põesa

3. JURI

KAASIKU

Jaani-Saadu

Taguküla

[Aru]