Pädaste

Praegune Pädaste küla kujunes välja ühelt poolt 18. sajandil, kui Põhjasõja ajal valdavalt tühjaks jäänud rootsiaegsed talud jälle püsivama asustuse said ning praegusel kujul alles 1920-ndail aastail, kui taaniajast alates põhiliselt eravalduses olnud Pädaste mõis lõplikult asunduskohtadena välja jagati. Ometi võime rääkida ka siitkandi põlisasustusest, mis hiljemalt orduajast on mitme suhteliselt hajali asunud talu või asumina siinkandis eksisteerinud. Nende tekkelugu võib ulatuda muinasaega, kuigi teavet selle kohta praktiliselt ei ole. Tõenäoliselt on esmastes kirjalikes allikates esinenud nimi Peddis üsna vana toponüüm hilisema mõisa kohal olnud asualale, aga selle kõrval on oletatava “tüseda kultuurkihiga” veel Sepa-Saksatoa-Luha piirkond – nn. Metsaküla ja samuti Kaistu lõpe äärde jääv nn. Kaneküla. Need nimed olid veel 20.s kõnepruugis, kuigi “ametlike” külanimedena ei ole need dokumentides otseselt fikseeritud.
Rootsiaja lõpust säilinud kahe üsna sama sisuga Pädaste mõisa kaardi järgi (EAA f.308, n.2, s.55) oli nn. Metsaküla tervelt nelja taluga sumbküla praguse Sepa kandis olnud metsavahi-talust (kaardil nr.8) mõisa poole – enam-vähem praeguse Kopli ja kadunud Saadu ümbruskonnas, kusjuures Luha kohal neil kaartidel veel talusid ei ole!


Kanekülaks nimetame üsna Kaistu lõpe sopis kujutatut (talud nr.1 ...3), kus Kosa Matts (nr.1) võiks ligikaudu hilisema Vesiaa talu kohal olevaks arvata ja sellest lääne-loode poole jäävaid veel kahte talu (nr.2 – Kosa Juri ja nr.3 – Pottri Jaack), millised enam-vähem pärastiste Mäe ja Kuusiku kanti võiks paigutada. Õigupoolest võiks Kaneküla olla Pädaste sünonüümiks mõisa tekkimisest alates (taaniaja algul) kuni selle asunduskohtadeks jagamiseni 1920-ndatel. Nimi ise võib pärineda rootsiaegsel kaardil alles nn. Metsakülas asunud talult nr.6 – Kana Juri, mis nähtavasti juba rootsiaja lõpul on siit merele lähemale – Kaistu lõpe äärde asunud. Edaspidi tuleb sellest veel eraldi juttu.
Paistab, et Metsaküla jäi rootsiaja lõpul (või katkuajal) tühjaks ja vaid kunagisest metsavahi-talust (nr.8) kujunes peale katku Sepa-nimeline Pädaste mõisa talu ning Saksatoa kohale asusid millalgi vabad käsitöölised (sellele viitab koha nimi). Peale Kana Juri on Metsakülast tõenäoliselt juba rootsiaja lõpul praeguse Luha kanti asunud katku üle elanud Lohe Jack ja hiljem sööti jäänud Tomba Ahd. Võimalik, et mõis lihtsalt Metsaküla parematelt maadelt talumehed ümber asustas ja nende senised maad oma põldudeks jättis. Teadupärast olid Kaneküla põllud üsna kehvad ja sellega seoses on huvitav märkida, et rootsiajal paistab Kanekülas suuremat kaalu omandanud kalapüük. Nimelt on De la Gardie üleandmis-akti hajatalude hulgas märgitud Kahlemehs Hannus’t ja nimistu lõpus esineb veel vabadik Kahlamehs Laur. Võib-olla olid kalapüügile “spetsialiseerunud” ka 1731.a Pädaste adrarevisjonis ilma maata märgitud Ranna Michel ja Nellose Jack, kellede järel eraldi poolt söötis adramaad märgitakse.   
Arvatakse, et Muhu ainsaks läänistuseks orduajal oli väike Loysis’e (ka Lechtis, hilisem Kansi) eramõis ja Kapi-Tupenurme piirkond on alles orduaja lõpupoole läänistatud... Peddis oma viie talu ning kolme üksjalakohaga läänistati alles taaniajal 1566.a ja seega pidi orduajal käidama siin kandis ka hinnust kogumas, aga seni ei ole kuskilt selgunud, kas ja kus see Simiste või Pädaste all võis toimuda. Üheks muistseks randumiskohaks Pädaste all võib olla Sulev Äkke kirjeldatav muuli-taoline moodustis Kadakamäe lähedal Kaistu lõpe ääres. Teadaolevalt ei ole arheoloogid siiani Pädaste vastu huvi tundnud, kuid Niidi põldude lähedal on 20.s algul kruusavõtu kohas inimluid välja tulnud. Pädaste mehed olla neid oma sääre- ja reieluudega võrrelnud (NB! üsna sarnane Nõmmküla pärimusega) ja järeldusele jõudnud, et pidid väga pikad mehed olema! Kõik olnud maetud peadega mere poole. Selgusetu aga on, millise ajajärgu matusega – kas viikingiaegse või mõne muu (varasema või hilisema) perioodiga võis tegemist olla!
1569/71.a Maasilinna foogtkonna maaraamatuis on Johan Knurrenile (Knorring) läänistatud viie talu maad ja peremehed (Hinno Matt, Gosi Tonnies, Vlla, Penno ja Lowr Jack) ning kolm üksjalga (Grote Pauffel, Simo Korapette, Lowr Clementius – viimane ist wech verlafwen) ilusasti kirjas, aga nende sidumine hilisemate rootsiaegsete taludega on siiski üpris lootusetu, sest hilisemas taaniaegses maaraamatus 1592.a ja ka esimestes rootsiaegsetes dokumentides me Pädaste eramõisat ei leia! Võiks ainult seda märkida, et arvatavaid Gosi Tonnies’e järglasi, Kosa-nimelisi talusid on 1695. aasta kaardi-eksplikatsioonis tervelt neli tükki – kaks neist (siinse nimekasutuse järgi) Metsakülas ja kaks Kanekülas!
Metsaküla kadumisest oli juba juttu ja Põhjasõja ajal on tühjaks jäänud ka rootsiaegsete kaartide talu nr.1 – Kosa Matts, millest arvatavalt jäänud 1731.a adrarevisjoni vabadik Kose Mart. Rootsiaegseist 2. ja 3. talust (Kosa Juri ja Pottri Jaack) on 1731.a kirjas koormisi kandev Pottri Michel ja söötis Pottri Jack. Teine neist hakkas 1744. aastaks samuti koormisi kandma, kuid sajandi keskel said siit asustuse Ranna (hilisem Vesiaa) ja pärastine Peedu. Ühte endisse tallu toodi millalgi 18. sajandi teisel poolel Pöidelt üks Villem Sanderi poeg, kes hiljem vabadikuks muutus ja reguleerimiskaardil Kaddaka Villemina üsna Kadakamäe lähedal kujutatud eluaseme juures kirjas oli. Esimesena nimetatud Pottri Michel’i talust paistab aga hiljem Mäe talu saanud.
Puudutamata siinkohal lähemalt otse mõisaga seonduvat (lühiülevaadet sellest vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.259) märgime vaid, et ei 1645.a maaraamatus ega 1674.a De la Gardie üleandmisaktis ei märgita Pädaste eramõisat ja võib-olla vaid selle tõttu, et 1691.a reduktsiooni-komisjoni otsusega mõis (lühikeseks ajaks) riigistati, on mõisast 1695-98.a koostatud erinevate kartograafide poolt koguni kaks kaardilehte. Ühte neist me juba põgusalt kommenteerisime ja 18.s adrarevisjonidesse jäänud n.ö. arvestusüksused on üldjoontes arusaadavad. Võiks vaid lisada, et ehk said De la Gardie üleandmis-akti lõpus hajatalude hulka “kogemata” kirja ka mõned Pädaste piirkonna talud, sest ilma Pädaste Sepata ei oska seal esinevat kolme Seppa-nimelist talu (Thomas, Hannus ja Matz) kuidagi “paika panna”! Peale selle võib hilisema Peedu-Jaaguga kuidagi seotud olla hajataludest Lalle Pehdo Laes, aga “ükskord selguvad asjad nii-kui-nii”!
Esimeses hingeloendis 1782.a on Pädaste mõisal kirjas kuus talu ja Käinast sich hieraufhält Liwa Jaacko Michel, kes sel ajal Pädaste kõrtsimeheks oli. 1796.a ostis Pädaste mõisa Otto v. Aderkas’i pärijatelt maanõunik Matthias v. Buxhövden, kes ka Nurme mõisa oli 1782.a rendile võtnud ja nüüd algas tema agar tegevus Simiste küla “erastamisega”. Suuresti jääb see saladuskatte varju, sest 1795.a hingeloend eramõisaid (ka Matthiase vennale Katariina II poolt kingitud Võlla mõisat) ei kajasta, kuid 1811.a loendis püüab Matthias Pädastes koguni kümmet talu loetleda. Nad on küll Simiste taludega läbisegi kirja pandud (kokku 16 talu), aga olgu siinkohal Pädastega seonduvad 9 (koos kahe Luhaga 10) talu nende loendis esinemise järjekorras kõigepealt lühidalt kommenteeritud:

• Temba Hindrich – rootsiaja lõpul Metsakülast Luha naabrusse asunud ja katku ajal tühjaks jäänud talu, kus 1. loenduse ajal oli peremeheks Tembo Ado p. Jaak (~1731–89). 19.s algul see majandusüksus taluna kadus.
• Luha Lehmet – samuti Metsakülast praeguse Luha kohale asunud ja katku üle elanud Lohe Jack’u järglastalu, kus nüüd on uus peremees. Vahepeal on üritatud Luhal kaht talu moodustada. 1744.a revisjoni ajal söötis olnud talus on 1758. aastaks peremeheks seatud arvatavalt sisse toodud Pädaste mõisa kubjas Ahd Laasu poeg. Aadu pojad Pert, Toffer ja Ado on loendis järgmise, 6. taluna kirja pandud, kuid talu number siis maha tõmmatud (jätkatakse sellegipoolest 7. taluga!) ja meeste vanuste kohale kriipsud veetud! Nii jäi siit vaid 1800.a Sõrvest toodud Leemeti ja hiljem tema poja Peetri Luha talu.
• Pedo Michel – rootsiaegse Pottri Jaagu järglase Jaani (ka Ranna Jahn) ja Kane Pedo ühistalust jäänud pärastine Peedu talu.
• Kanne Jaak – Kane nime võib siinkohal ka küla tähenduses mõista ja selle üld-järjestuses 8. talu ainus (samal aastal surnud) hing märgib nn. reguleerimis-aegadel peremeheks olnud Kane Juri Jaaku  Hilisemates loendites seda talu enam ei esine
• Seppa Jaak – rootsiaegsest metsavahitalust moodustatud “arvestustalu”, kus 1800.a kaartide järgi peremeheks Paeranna Jaagu poeg Jaak (1776–1851). Siitpeale saab rääkida Pädaste Sepa talust.
• Vesija Jaak – rootsiaegse Kosa Matts’i talu, mis katku järel tühi, kuid millel ka mingi oletatav seos revisjonides ilma maata märgitud Ranna Michel’i ja Nellose Jaaguga. 1758. aastaks on siin peremeheks pandud üks Hiiumaalt toodud Mart ja 1. loendis on peremeheks tema poeg Laas (~1738–1801), kelle poeg Toomas enne Simiste Rannale üleviimist lühemat aega ka Kanel peremeheks oli. Nüüd on siin peremeheks Vokkade esiisa – Jaak Penti p. (~1739–1826) ja Vesiaa nimega eksisteeris talu 20. sajandini.
• Kanne Tohmas – arvatav vana Kane talu, mis tervele piirkonnale ka Kaneküla nime andnud ja mis siin Pädaste-Simiste piiril 20. sajandini eksisteeris.
• Seppa Hindrich – tühjaks jäänud ja edaspidi kadunud Sepa naabertalu.
• Maeh Teffe – rootsiaegse Kosa Juri (kaardil nr.2) järglas-talu, mis 18.s ka Pottri nime kandis ja nüüd Raugi Renni Juri poja Tähve (1788–1847) on peremeheks saanud; 18./19. sajandivahetusest Mäe talu, mis 19.s lõpul lakkas taluna eksisteerimast, kuid millest 1920-ndatel samanimeline asundustalu sai.

Nii saame peale 1811.a hingeloendust rääkida kuuest Pädaste põlistalust, mida järgnevas pisut üksikasjalikumalt veel üle vaatame. Talurahva-seadustest tulenevalt oli hiljemalt 1860-ndatest aastatest Pädaste eramõisa juurde moodustatud ka mõisavald ehk kogukond, mille vallamaja (kohtumaja) oli Simiste Tänavasuul. Mõisavaldade kaotamise järel 1890-ndatel hakkas Pädaste kuuluma Hellamaa valla alla kuni Muhu valdade liitmiseni 1939.a.
Nüüd aga põlistaludest ja hilisemast asustusest pisut lähemalt eespool loetletud (s.t. 1811.a) järjekorras, kusjuures varakult kadunud talud ja 19.s lõpul väljaostmisel tekkinud osatalud jäävad nummerdamata, aga põlistalud varustame järjekorra-numbriga ning sulgudes märgime nende järjekorda 1816.a loendi Simiste taludega ühises nimekirjas. Taludest tekkinud vabadikukohti või nendega mingil moel seotud hiliseid asunduskohti käsitleme kohe vastava põlistalu järel.

Nii võib seda 18./19. sajandivahetusel kadunud talu tänases keelepruugis nimetada, kuigi omaaegseis dokumentides kirjutati Temba või Tomba (ka Tembo). Talu rootsiaegne eelkäija võis nn. Metsakülas asuda, kust rootsiaja lõpul on (koos Luhaga) merele lähemale asutud, kuid millisega kolmest rootsiaegsest Metsaküla talust tegemist on (välistada võiks ehk kõige enam mere poole “kolinud” Kana Juri), seda olemasolevate andmete põhjal otsustada ei saa. Peale Põhjasõda seisis talu pea pool sajandit tühi ja söötis, kuid enne 1758. aastat on rootsiaegse Aadu maal hakanud taas ühe Aadu pere koormisi kandma ja isiku-andmebaasis on seda Aadut rootsiaegse Luiskama (Jõe-Poali) Neo pojaks oletatud.  Esimese hingeloenduse ajal 1782.a oli selle Aadu poeg Jaak (~1731–1789) talu 40-aastaseks peremeheks märgitud, aga Jaagu vanem vend Hendrik hiljuti Raugi Juril ajutiseks peremeheks pandud.

1789.a Muhus puhkenud rõuge-epideemia võttis Kanekülast kaks Jaaku. Surma-meetrikas on mõlemat nimetatud Kane Jaak – üks neist peremees ja teine vabadik. Jällegi üsna oletamisi on Jaagu vanem vend Hendrik selleks ajaks Raugilt koju tagasi tulnud ja rõugetess surnu oli vabadikuks jäänud Jaak, kellel teisest abielust kaks poega ja kaks tütart jäid. Jaagu noorem poeg Aad jun. suri 6-aastasena juba mõni nädal peale isa surma (vist sellesama epideemia ohvrina), aga vanem vend Jaen kasvas üles ja kandis hiljem priinime ÜKSIK.
Lisame, et Jaagu 1. abielu vanem poeg Mart oli esimese hingeloenduse ajal Raugi Mihkli-Matsil (sel ajal Tõnso) noor sulane, kuid hiljem kaovad tema ja teise venna Juri jäljed nii meetrikais kui hingeloendites. Võib taas kord oletada, et Juri oli peale Peedu väimehe Tõnise arvatavat uppumist mõnda aega Peedul peremeheks, sest sajandivahetuse kaartidel on selle (edasises lähemalt vaadeldava) talu peremeheks märgitud Pebo Jurri. Mida Buxhövden Mardi ja Juriga hiljem peale hakkas (reguleerimis-aegsed inimeste ümberpaigutused ja hingede vahetused mõisade vahel oleksid omaette uurimisteema), ei ole selge, kuid Pädaste “hingeks” jäi vaid Jaagu kolmas poeg Jaen (1781–1846), kes sai priinime ÜKSIK ja oli 19.s keskel mõnda aega Simiste Valka peremees. Tema järgi ongi isiku-andmebaasis kõigile 18.s keskpaiga Tõmba Aadu järglastele tingimisi omistatud priinimi [ÜKSIK].
Hendriku ainus teadaolev, Raugil sündinud poeg Juri suri 1779. aastal ühe kuu vanusena; kahest tütrest noorem sai 1805.a mehele ja Heindrik ise suri 1808. aastal ning 1811.a loenduse ajal on Tõmba talu (meeshingedest) tühi. Siitpeale see talu ka kadus. Tuleks aga lisada, et nimede panemisel said priinime TÕMBA (Tomba) hoopis 1807. aastal maakaitseväkke võetud Linnuse Neo juurtega Andruse pojad Mihkel ja Juri. See Andrus oli Nurme mõisa vabadikuks jäänud ja sai kuidagi Buxhövdenite “hingeks” (oli 1795.a Lehtmetsa Käspril sulaseks). Ilmselt värbas Mathias Buxhövden nii tema kui ta kaks nooremat venda 1807.a nn. maamiilitsa koosseisu. Võimalik, et Andrusest maha jäänud naine Eed oma kahe pojaga hiljem Pädastes peavarju sai – sellele viitab saadud priinimi, sest teisi sellenimelisi talusid või kohti ei ole Muhus teada. Reguleerimisaegsete kaartide järgi asus Tõmba talu üsna Luha kõrval - sellest pisut lõuna pool.

Kadunud Tõmbaga seoses on kohane rääkida vanast vabadikukohast, mida Luhast ja kadunud Tõmbast pisut hommiku pool Ruusiaugu nimega mäletatakse. Koha “orientiiriks” oli praegusest Orust veidi Simiste poole jääv tee ääres kasvav üksik kuusk, mis kahjuks maantee laiendamisele ja asfalteerimisele ette jäi.
Võimalik, et eluaseme siia juba kauaaegne Simiste Ranna sulane, Raegma Sumari Mihkel Summa (1796–1853) ehitas, kelle tütar Eed siin oma vallastütardega olla elanud. 19. sajandi lõpul asus Ruusiaugule Simiste Andruse vana Mihkli tütar esimesest abielust Ekaterina Vokk (1867–1919) oma 1899.a sündinud vallaspoja Ivaniga, kes siit väidetavalt on hiljem Kõrgevärava väravavahi-kohale asunud. Olgu öeldud, et Pädaste-Kuivastu teel olnud Kõrgeväravat on ka Kuivastu mõisa piiridesse jääva Kaura-Väravaga segi aetud, aga neist väravavahi-kohtadest on veel Simiste ja Kuivastu külade lugudes juttu.
Praeguste külade lahkmejoonte järgi jääks Ruusiaugu koht ehk napilt Pädaste territooriumile, kuid oma asukate mõttes on pigem Simiste vabadikukohga tegemist.

Tõmbaga seondub teatud mõttes veel vabadikukoht, moonakamaja ja hilisem asunduskoht Jõe, sest algselt võis selle rajada juba 19.s algul Tõmba sulane Mart (~1756–1809). Mardi vanem poeg Andrus (1793–1809) suri 16-aastaselt; noorim lastest, poeg Peeter kasvas üles küll Simiste Kearul ja oli seal ka hiljem sulaseks, aga kolm vanemat õde jõudsid abielu-ikka võib-olla selleaegsel Jõel. Alust nii arvata annab tõsiasi, et Kearul üles kasvanud Peeter sai perekonnanimeks JÄRV ja see seondub vägagi 18./19. sajandivahetuse kaartidele kantud kohanimedega Moisa Jerri ja Jerwe Taggone Metz. Juba rootsiaegseil kaartidel kujutatakse mõisast loode poole jäävat soostunud jäänuk-järve ja kuigi ei ole teada, millise omaniku ajal seda kuivendama asuti, on 100 aastat hilisemail kaartidel näha Pädaste lahte voolav tehis-oja või kraav ja sellest mõisa poole jääv Joe Peld. Eluaset sel ajal siin veel ei olnud, kuid tõenäoliselt asus 1822.a abiellunud Peeter Järv (1800-47) Jõele ja siin kasvasid üles tema kaks poega ja kaks tütart. Võiks lisada, et JÕGI ja JOE pandi priinimedena Simiste Jõe-Poali inimeste poolt “kinni” ning Pädaste “jõeäärsed asukad” pidid Järve nimega leppima.
V. Kolga märkmetes räägitakse samuti Peeter Järvest, keda “metsahärraks” nimetatud ja teatakse ta “Sepa toa taga” – Sepamõisas olevat elanud. Siin mõeldakse nähtavasti Esimese Maailmasõja järel Pädastes olnud metsavaht Järve, kes 1920.a olla oma saamata palga katteks suure (põhjapoolse) osa mõisa alleest lasknud maha raiuda, aga temal ei ole 1847.a surnud Peetriga peale nime nähtavasti mingit seost. Viimase Järve “Sepamõisat” võib küll  Sepaga seostada, kuid 19.s lõpupoole ja 20.s algul paistavad mõisa sepad just Jõel olevat elanud (sepikoda asus sel ajal kindlasti mõisas), nagu V. Kolk hiljem Vassili Jürjestausti ja Vassili Tederi puhul märgibki. Nii teatakse, et parun olla veel 1913.a Jõele uue moonakamaja ehitanud, kus lühemat aega olla elanud ka Pädaste ja Kuivastu mõisa sepp, hiljem Tamsele asunud Vassili sen. Teder.
Peeter Järvel abiellusid kaks poega: Andrus/Andrei Järv (1828–1904), välja teeninud soldat, kelle ainus poeg Ivan suri 17-aastaselt ja noorem vend Tähve/Timofei (1832-73), kelle samuti ainus poeg ja samuti Ivan (s.1865) elas oma kahe naisega (esimene naine Julia Tukk, 1863-91, suri noorelt) Jõel nähtavasti esimese ilmasõjani. Tõenäoliselt lahkus pere Muhust, sest viimastes nimekirjades Järve-nimelisi enam Hellamaa kogudusekirjas ei ole.
Millalgi esimese ilmasõja ajal või järel asus Jõele Saaremaalt Uuemõisa vallast Aleksei Pihl (1869–1935) oma naise (Ekaterina Jakobi t.) ja hulga lastega, kelledest mitmete sünnid juba varem Hellama meetrikasse olid kantud. Mõisa jagamisel said Pihlid omale asunduskoha (kruntimise järel 23,25 ha) ja Jõe muutus asundustaluks.
Viimati elasid Jõel Aleksei tütar Maria Pihl ja talle Mõegakülast koduväiks tulnud Viktor Pallasma. Pärast seda, kui nad Kolga koha ostsid, lakkas vana mõisa sulaste ja moonakate eluase mõneks ajaks Pädaste suitsuks olemast, kuid tuleks lisada, et uuel aastatuhandel olla Jõe koht Maria ja Viktori järglaste poolt uuesti taastatud. Jäägu see siiski mõne uue Pädaste loo teemaks.

Oletamisi asus Luha talu oma praegusele kohale alles rootsiajal, kui Metsaküla talud pidid mõisa põldudele ruumi tegema. Siin elas nähtavasti nälja- ja katkuaja üle Lohe Jack, kes 1731.a revisjoni põhjal on suutnud kahe hobuse ja kahe härjaga veerandist adramaast ühe kuuendiku taas üles harida. 1736.a on peremeheks Jaagu poeg Jahn ja kogu veerand adramaad on harituks märgitud, kuid Jaan oli talu ainus meeshing, nähtavasti suri ja 1744.a on talu taas söötis. 1750. aastaks on siin peremeheks Pädaste mõisa kubjas Aad Laasu p. (s.~1712), kelle päritolu on seni teadmata ja ta on 70-aastasena oma kolme poja ja kahe tütrega peremeheks märgitud ka esimeses hingeloendis 1782. aastal. Tasub lisada, et nimetatud hingeloendis algavad Pädastele befindliche bauren’id pealkirja all Im Dorffe Luhha (kolm üksust: Aadu, tema poja Tõnise ja edasises jutuks tuleva Pöidelt toodud Villem Sandri poja üksused) ja sellele järgneb kaks üksust pealkirjaga Kanne Gesinder ning lõpuks kuuenda arvestus-üksusena juba vaadatud Tomba Gesinde. Kui eespool oli väidetud, et Metsa- ega Kaneküla ei ole dokumentides külanimedena esinenud, siis Luha võib ennast selle hingeloendi järgi lausa külaks nimetada.

Paistab, et Buxhövden üritas Luhal kahte talu moodustada ka hiljem: 1800.a on tallu paigutatud pärimuste kohaselt Mõntust (Sõrvest) toodud Leemet Mardi poeg (~1733–1815), kelle järglased said priinime LUHT. 1811.a loendis on Leemeti poeg Peeter Luht (~1774–1847) Pädaste mõisa viienda talu peremees, aga kuuenda (sealsamas maha tõmmatud) taluna on kirjas eelmise peremehe, kupja Aadu pojad Pert, Toffer ja Ado. Üks vanematest vana Aadu (1. abielu?) poegadest – Tõnis oli selleks ajaks Peedule koduväiks läinud ja peremeheks saanud; Pärt päris isalt kupja ameti ja abiellus 1780.a ühe teadmata päritolu Mary’ga, kuid nende ainus tütar Greet (1782–94, või Riste?) suri 12-aastaselt ja rohkem Pärdist midagi teada ei ole! Vana Aadu noorem poeg Toffer (Kristofer) abiellus 1800.a Võikülast Välja Marega ja paistab Suure kõrtsi  kõrtsimeheks saanud (seda kinnitab nende 1802.a sündinud poja Johanni sünnikanna); noorima venna Aadu jun. käekäik on ebaselge. Igal juhul ei selgu vana kupja Aadu järglasi perekonnanimede saamisel ja isiku-andmebaasis on neile seni omistatud tinglik perekonnanimi /LOA/ (omaette selgitamist vajaks Suure kõrtsi Juhani elukäik).
Sõrvest toodud Leemeti teise poja Mardi pani Buxhövden juba 1809.a Simistes peremeheks ja peale Peetri surma jäi Luha talu peremeheta, sest Peetri esimene poeg Mihkel oli mõni aasta varem surnud (Mihkli vanemad pojad surid lapsena ja noorem poeg Juri kasvas üles Raegma Kustal ning ehitas omale Raegmas Mäeaia koha; tema järglased olid viimati Simiste Saueaugul ja Ivan läks Järve Laudsaunale koduväiks). Peetri teine poeg Andrus võeti Napoleoni sõdade ajal nekrutiks. Viimases loendis on Luha ainus meeshing Andrusest jäänud poeg Madis Luht (1838-83), kes 1861.a abiellus, kuid tema kaks poega surid imiku-eas, tütar Maria sai 1887.a Kaegu Mihkli pojale Madisele mehele ja Madis ise suri nähtavasti Luhal sulasena.
1861.a võttis Mäe Tähve vallaspoeg Mart/Martin Jürisson (1820-85) kolmanda naise ja asus (või pandi) perega Luhale. Mardil oli kokku 13 last, neist 9 tütart. Kaks poega olid surnult sündinud, aga poeg Georgi Jürisson (1863–1940) maksis nähtavasti Luha renti, kuni Kirgu-vallast tulnud Kaarel Maripuu kohta välja ostma hakkas. Georgi (Juri) esimene naine Maria (Grüntal) suri 1896.a ja samal aastal võttis Juri Targa Peetri tütre Kristina teiseks naiseks ning rajas Hellamal Tölbi-Juri vabadikukoha, millest hiljem tema väimehe, Jurka Aleksander Öövli asunduskoht sai.
Sajandi lõpus hakkas Luhat välja ostma Targa metsavahi Nonni Mihkli poeg Kaarel Maripuu (1866–1946). Tema vanem poeg Ivan Maripuu (1889–1942) on kolmandas (ilmasõja-aegses) koguduse-nimekirjas Luha (nimetatud ka Liivi) peremees. Ivan oli, muide, abiellunud Andrus Ebrause tütre Ekaterinaga, mis kaudselt viitab Ebrauste ajal ka Pädaste Sepal viibimisele.
1920-ndatel ostis Ivan omale Suuremõisas Juri koha ja Luhale jäi noorem vend Peeter Maripuu (1901-45), kelle naine Juula oli Oina Jürilt (Ado t Kask; algul elati mõne aja Juula venna Vassili Kase asundustalus Virtsus).
Nonni Kaarli vanema poja Mihkli (1887-1971) võttis Kaarli vanem vend –  Levalõpma Posti Jaen omale kasulapseks ja Mihkel jäi seal peremeheks; Kaarli poeg Juri võttis osa Esimesest maailmasõjast, kaotas seal tervise ja suri vallalisena kodus. Keskmine vend Villem (ka Vassili, 1892–1941) oli meremees ja kuuldavasti ka Tuima Liina kavaler. Ta arreteeriti 1941 ja suri Permi oblasti Ussollagis.
Peetri lapsed lahkusid Luhalt ja 1939.a maa-andmikes 28,93-hektariseks märgitud talust sai tükike kolhoosi “Lõunarand”. 1959.a oli Luha ainsaks elanikuks Peetri 60-aastane lesk Juula. Kolhoosiaja lõpupoole sai Luhast Peetri tütre, Suurelao Manivaldi naiseks saanud Vaike Pajulaid’i suvekodu. Vanem poeg Mardo Pajulaid jäi Luha peremeheks, aga noorem poeg Priit Pajulaid ehitas hiljem omale Paerannas Luha karjamaale Priidu maaüksusele suvila.

1758.a ilmus Pädaste adramaarevisjoni 1/3-adrane Leppe Pedo talu, kusjuures adramaad on eelmisel real oleva Ranna Jahn’i kuuendiku adramaaga looksuluga kokku veetud ja eelmistes revisjonides neljandal kohal olnud Pottri Jahn’i talust (1750.a revisjonis oli selles 4 tööeas hinge – 2 meest ja 2 naist ning 4 poisslast) jäänud vaid nimi – ei maad ega inimesi! Nii tundub, et Pottri Jaanist sai Ranna Jahn (~1717-77) ja meetrikais esinevast Kane Peet’ist (~1700-75), kelle senine staatus teadmata, on samuti peremees tehtud. Meenutame, et Kane esines sel ajal pigem terve Kaneküla tähenduses ja nime Kane Peet tuleks meetrikas mõista analoogiliselt Simiste Juri või Ressa Hans’uga, aga kus Peet seni täpsemalt asus, jääb selgusetuks (märgime vaid, et Peedu-nimelist peremeest ei ole siinkandis varasemast teada; meenub vaid De la Gardie akti hajatalu Lalle Pehdo Laes).
Kane Peedu ainsast teadaolevast pojast Andrusest (~1741-74) peremeest ei saanud (suri isast aasta varem) ja esimese hingeloenduse ajaks 1782.a on sellest kaksiktalust jäänud Pädaste mõisa 2. talu, kus peremeheks Pottri-Ranna Jaani tütrele Inglile (~1747–1820) 1775.a Luhalt tulnud koduväi, kupja Ado poeg Tõnis (nagu öeldud, oli talu loendis Luha küla all kirjas!). 34-aastaseks märgitud Tõnisel on sulasteks-tüdrukuteks Pedo Andruse (~1741-74) lapsed Mihkel ja Mare. Peremees Tõnise enda pojad Peeter ja Jaen surid lapseeas, aga tema enda saatus jääb selgusetuks – võib-olla ta uppus, sest surmakanne meetrikas puudub; lese Ingli leiame aga 1816.a loendis hoopis Võlla Sepalt!
18./19. sajandivahetuse kaartidel on Peedu talu üsna pärastise Peedu-Jaagu kohal, kuid peremehe nimeks võib kaardilt Pebo Juri välja lugeda! Tuleb arvata, et Tõnis uppus juba 1790-ndate algul (või isegi varsti peale esimest loendust) ja enne Buxhövdeni tegevusse asumist 1796.a on siin keegi Juri (võimalik, et eespool jutuks olnud Tõmba Jaagu poeg Juri) peremeheks olnud, kuid ilma 2. hingeloendita see täpsemalt ei selgu. Samadel kaartidel on Pottri-Ranna Jaanist jäänud vaid Ranna nimi Peedu-Jaagu ja Mäe vahelistel põldudel.
1811.a loendi järgi on 1798.a (ilmselt juba Buxhövdeni poolt) Peedu-Jaagul peremeheks pandud  Lõpe kõrtsi Mihkli poeg Mihkel (1771–1824), kes varsti sai priinime VABAT. Võlla mõisa hinged olid nüüd samuti Matthias v. Buxhövdeni “omad” ja mis selle juures eelmisest Peedu peremehest Jurist sai, jääb siinkohal jällegi teadmata. Mihkli isa, Lõpe kõrtsi kõrtsimees oli kunagi Otto Friedrich v. Buxhövdeni poolt Tamse mõisalt Võlla mõisale “välja kaubeldud”  Kallaste Mick’u poeg, kusjuures see Mikk omakorda võis olla katku järel Hiiumaalt Kallastele toodud hiidlane!
Mihkel Vabati (Wabbat) ainus, 1799.a sündinud poeg Mart on 1826.a loendi andmeil viidud Tõlluste kihelkonda ja 1834.a loendis on tallu tagasi tulnud Simiste Rannal ja Lepikul sulaseks olnud Peedu Andruse poeg Mihkel Kaugul (1767–1841), kuid peremeheks teda ei nimetata. Mihkli ainus poeg Madis Kaugul (1799–1842) kasvas üles Luhal, kuid temagi jõudis enne võimalikku peremeheks saamist surra ja 1850.a loend konstateerib vaid Peedu ainsa hinge – Mihkel Kauguli surma!
1856.a on Buxhövden toonud Kuivastu mõisast Peedule Napoleoni sõdade ajal nekrutiks võetud Võiküla Uietalu (Takja) Juri poja Mats Raudjase (1809-69) pere, kuid nendegi asumine Peedul jäi episoodiliseks. Matsi järglased asusid siit pisut segastel asjaoludel Lõetsa ja sealt edasi Kapi Koslale ning esimese Hellamaa koguduse-nimekirja järgi on Peedule asunud Vesiaa Jaen/Ivan Vokk (1814-94) oma suure perega. Tema oli siin veel 1870/80 kümnendivahetusel kirjas, kuid Vokad siirdusid edasi Simistesse (algul Lepiku-Jaagule ja siis hakkas juba Jaani poeg Mihkel Simiste Andruset välja ostma) ning Peedu-Jaagut (poolt Peedu talust; teisest poolest moodustati Niidi - V. Kolga andmed) on hakanud välja ostma Kesse kõrtsmiku, Mõegaküla juurtega Mihkel Aru poeg Andrus/Andrei Aru (algselt Arro).
Sajandivahetusel otsustas Andrei Aru perega (naine Ekaterina Meisterson ja tütar Maria) Ussuuri välja rännata ning müüs Peedu-Jaagu (st. poole endist arvestusüksust) Või Aadu Juri pojale Aad/Aleksei Toom(s)’ile (1846–1919).
Kahe sõja vahel oli Peedu-Jaagu peremeheks Aleksei ainus poeg Vassili Toom (s.1884) ja enne viimast sõda sai siin peremeheks Vassili vanim poeg Josif (Joosep) Toom (1911-76). Vasseli nooremad pojad, 1914.a sündinud Sergei ja 3 aastat noorem Vassili (Enn, s.1917) asusid Tallinna. 1959.a olid Peedu-Jaagu asukateks Joosep Toom naise Emeliania (Elmi) ja kahe noorema lapsega (poeg Tiit ja tütar Marika) – vanemad lapsed Ülo, Tiiu ja Ahto on ilmselt koolides rahvaloenduse lehtedele kirja saanud.
Joosep Toom oli 1950-ndatel endise Pädaste Vesiaa kordoni juures loodud kala vastuvõtu-punkti juhataja ja pidi tekkinud puudujääkide ning tollaste stalinlike ühisvara kaitsmise rangete seaduste põhjal isegi vangla-karistust kandma. 1963.a soetas pere omale Mäla Pärna koha ja selle järel Peedu-Jaagu koht lagunes.
Lõpetuseks võiks tõdeda, et nii paljude erinevate inimeste valduses kui Pädaste Peedu talu oma enam kui 200-aastase eksisteerimise vältel, ei ole vist ükski teine Muhu põlistalu olnud. Kellelt talle Jaagu nimi lisandus, jääb selle juures ikkagi selgusetuks. Kui viimase maareformi ajal oleksid kuskilt välja ilmunud 1870.a abiellunud Vahtraste Peetri-Jaagu Juri Lemberi ja Pädaste Luha Madise ainsa tütre Mare Kauguli järglased, siis oleksid nad ehk “ajaloolise tõe” seisukohalt olnud kõige “õigustatumad subjektid” Peedu-Jaagut tagasi saama, kuid kuuldavasti on see kolme või nelja kinnistuna (Peedu, Jaagu ja Kudjape) nüüdseks Joosep Toomi järglaste valduses ja elu peab edasi minema!

Teise poole Peedust ostis välja Suuremõisas latsikoha saanud Rootsivere Niidi Tähve/Timofei poeg Mihail Tarvis (s.1861) ja enne viimast sõda oli siin peremeheks tema ainus poeg Ivan (Juhan) Tarvis (1888–1945). Juhani pojad Artemi (Artur, s.1911) ja Herman (Vello, s.1914) läksid mandrile – Artur oli Paadremal metsavahiks ja Vellost sai Pärnus vedurijuht; õde Salomonia (Salme, s.1918) asus Kuressaarde ning noorim õde, 1926.a sündinud Leida-Armilda abiellus Männiku-Kaasiku Raul Maripuuga ning nad ehitasid Liival oma maja.
Niidi maja olla olnud omaaegsel odavaimal moel ehitatud – osa seinu tarjade vahele paigutatud savitäitega. Samas oli tallu ehitatud sepikoda, sest 20. sajandi algupoolel oli see igas talus hädavajalik, eriti kui ei olnud naabertaludega võimalik koopereeruda. Niidi maja lammutati 1950-ndatel aastatel ja maa (26,19 ha) jäi oma aega ootama. 1959.a rahvaloendus enam Niidi kohta Pädastes ei märgi.

Rootsiaegsel kaardil on enam-vähem praeguse Sepa kohal talu nr.8 ja spetsifikatsiooni on märgitud Skogswaktaren. Seega on tegemist Pädaste eramõisa metsavahi-kohaga, kuid kahjuks ei saa me siit mingit informatsiooni selleaegse metsavahi kohta. 18.s adrarevisjonides ei esine ühtki Sepaga seostatavat talu ja tõenäoliselt oli siin edasi metsavahi-koht. Taluna ei leia Sepat ka Otto v. Aderkas’i koostatud esimeses hingeloendis 1782.a, kuid 1811.a loend märgib siin endise peremehena  Seppa Jaak’u (~1742–1804) ja nüüdne (jetziger) peremees on tema poeg Jaak (1776–1851), kes kümnekonna aasta pärast sai priinimeks PAE. Kuidas kunagise metsavahi-koha arvestus-talu(de)ks muutmine toimus, jääb detailides selgusetuks, aga nn. reguleerimiskaartidel (EAA f.2072, n.3-2, s.357 ja s.362) on Sepa kohal kõrvuti kujutatud tõesti kaks talu numbritega 6 ja 7. Esimene on kaardi järgi Kane (Pae) Jaagu talu, aga teise juurde ei ole peremehe nime märgitud. 1811.a loendi põhjal võib arvata, et see kujutab loendi üldjärjekorra 12. talu, kus peremeheks märgitud meetrikais esinev ja selleks ajaks surnud Seppa või Nätsi Hendrik (~1739–1789).
Hendrik oli abielu-meetrika järgi otsustades Tamse mõisas tegutsenud vaba mehe Carl Hermani vallaspoeg ühe 1789.a surnud Liisuga. Ta laulatati 1769.a Külasema Ennu Mihkli tütre Lutsiga ja millalgi asus (või toodi?) Pädastesse. See Hendrik suri 1789.a rõugetesse, tema vanem poeg Andrus võeti 1805.a nekrutiks ja noorem poeg Mihkel viidi Sääre mõisa (võib-olla ei saadudki Simiste Kearu Änni peret pelgalt koerakutsikate eest !). Nii on talu 1811.a loendis sisuliselt tühi ja edaspidi Sepal kahte talu enam ei näidatagi.
Tuleks lisada, et sajandivahetuse kaartidel on näha mõisast Ahendasse viiva tee ääres arvatav metsa- või heinamaa-vahi koht (ilma talu numbrita), kus elab Paija Jaak. Arvatavalt on tegemist 1811.a Sepa endiseks peremeheks märgitud (1804.a surnud) vana Kane Loa (Laasu) Jaani poja Jaaguga, kes esimese loenduse ajal oli Kane talu peremees. Millal Jaak metsavahiks pandi ja Kanel rõugetesse surnud Kane Juri Jaak (~1743-89) peremeheks sai, jääb täpsemalt teadmata nagu väga palju 18.s lõpupoole Pädaste eramõisas troimunust!
Jaak Pae oli 1816.a loendis veel Sepal peremeheks, kuid 1817.a on tallu toodud Nurme mõisa vabadik Laas Kõrtsmik (1775–1838) ja Jaak Pae peab edaspidi jälle metsavahi ametit (arvatavalt asus tagasi Paoranda).
Kõrtsmike saadud priinimi viitab vägagi sellele, et nad 19.s algul Pädaste mõisa kõrtsis ametis olid. Nüüd tegi Buxhövden Laasust Sepal rendi-peremehe ja siia jäid Kõrtsmikud talude väljaostmise ajani. Viimases hingeloendis on Laas Kõrtsmiku kaks poega Mart ja Andrus oma peredega Sepal kirjas. Vanem poeg Mart Kõrtsmik (1810-83) oli sisuline peremees, kuigi hingeloend seda selgelt ei märgi (peaasi, et rent makstud sai!). Nooremast vennast Andrusest jäi ainus tütar Maria (abiellus 1870.a Timofei Jürissoniga), kuid Mardil kasvas üles ja abiellus neli poega. Vanem poeg, 1837.a sündinud Madis on arvatavasti 1860-ndate lõpus uppunud (surmakanne meetrikas puudub), kuid temast jäänud poeg Mihail läks 1890.a Kansi Mardi Mihkli ainsale tütrele Leenale (1872–1900, sünd. Vaske) koduväiks. Sepa Mardi teine poeg Mihkel/Mihail (1840–1912) oli välja-teeninud soldat ja rajas nähtavasti oma soldatiplatsile Saadu vabadikukoha. Kolmas poeg Juri/Georgi (s.1844) võttis Raegma Kõrvelt naise – nende kolmest pojast kaks surid imikueas, pere on sajandi lõpul mõne aja Raegma Kõrvel kirjas ning ainsa täisikka jõudnud poja Mihkli (sünd.1875) kohta märgib sajandivahetuse nimekiri tema asumist 1902.a Tallinna (teistel andmetel uppus ta Matsalus). Vana Mardi neljas poeg Ivan (s.1848, teisest abielust) võttis naise Lalli Uietoalt ja asus Vahtraste Tähvenale.
Nii ei olnudki Kõrtsmikest Sepa talu välja ostjat. Madise lapsed Mihail ja Elena on perepärimuse järgi mõnda aega enne Mihkli Kantsi asumist ka Kõrtsi-Saunal olnud, kus erinevail aegadel mitmeid vabadikke peavarju sai. Paraku puuduvad seni dokumentaalsed andmed Sepa esmase välja-ostmise kohta, kuid kaudselt võib selles “kahtlustada” Andrus/Andrei Ebraust (1851–1927), Rässa vabadiku Peeter Ebrause poega, kes eluaeg merd sõitis, 1878.a Lõetsa Nukalt Kesse Villemi (Filip Brück) noore lese naiseks võttis ja kelle enamus lapsi on vist Lõetsas sündinud. Sajandivahetuse Hellamaa koguduse-nimekirjas märgitakse äkki tema pere asumist Sepal, aga “vanast harjumusest” veel Rässa küla all! Järgmises nimekirjas on see Sepa Raegma alla paigutatud, kusjuures eelmise nimekirja Simiste Sepa on koos Kõrtsmikega kadunud! Selgituseks olgu öeldud, et koguduse-nimekirjades selle ajani veel Pädaste külast ei räägita.  Loomulikult oli senise Kõrtsmike Pädaste Sepaga tegemist, aga mis ajal ja kui kaua Ebra(u)sed siin tegelikult asusid, on teadmata. Kapten Andruse vanem poeg Vassili Ebras (1879–1910) oli sajandi algul Hellamaal vallakirjutaja ja pidas ka poodi. Ta oli abiellunud teise Hellamaa “antvärgi”, Aleksander Mesipuu tütrega ja siin-kirjutajal ei ole teada, kas olid tal perekondlikud põhjused või muidu “must südametunnistus”, kuid 1910.a laskis ta end maha. Arvatavalt olid “kapteniprouaks” saanud Paenase Tõnisel üles kasvanud Igaküla Ennu Madise tütar Ruudu (sünd. Lootus) ja Vassel Ebrase nooremad õed-vennad selleks ajaks Sepalt lahkunud (kui nad üldse seal pikemalt asusud?) ja koht müüdi Mäla Rehematsi Villem Sugulile. Villem oli samuti meremees, abiellus 1911.a Külasema Simmusaadu Elena Mundiga ja 1922.a asus pere (pojad Albert ja noor Villem-William, kes seni vist Simmusaadul kasvasid) Ameerikasse.  Et Villemgi ei olnud ise talupidaja, siis on koht antud “pooletera-rendile” Tornimäelt tulnud Toomas Tuima perele, kelle naine Juula (sünd. Rüütel) poegadega 1920-ndatel Pädastes Tuima (Laine) asunduskoha ostis. Vana Toomas jõudis enne surra, aga kuuldused sellest, nagu oleksid Tuimad millalgi ka Simiste Lolliniidil asunud, lükkab vana Tooma tütretütar Ainu Kään kategooriliselt ümber!
Tõenäoliselt toimus Villem Suguli talu ost ikka enne esimest ilmasõda ja ka Tuimade Muhusse asumistki mäletatakse “enne ilmasõda” olnud (mitte päris sajandi algul, sest lapsed olla Tornimäel sündinud). Seega jääb Sepa “elulukku” paarikümne-aastane must auk (ca 1890-1910), millele ehk arhiivi-materjalid või teadjad inimesed edaspidi valgust heidavad. Olgu öeldud, et Stackelbergi-aegse Pädaste mõisa kaardi (EAA.3724.5.2308) koostamise ajal 1890-91 on Sepa juba müüdud ja Landstelle Seppa mõisa maadest kaardil selgelt eraldatud.
Peale Tuimade oma asundustalu soetamist pidas Sepa kohta Ameerikasse asunud Villem Suguli naise Leena vanem, vanatüdrukuks jäänud õde – Simmusaadu Kadri Mundi (s.1868, Ekaterina), kellel suiliseks oli Julia Läheb Hellamaa Rehelt.
Villem Suguli vanem poeg Albert Sugul (1911-42) ei kohanenud uuel kodumaal, tuli enne viimast sõda Muhusse tagasi, abiellus Sepa suilise Juula Lähebiga ja mobiliseeriti 1941.a Punaarmeesse. Väidetavalt on ta tööpataljonis “marodöörluse eest” maha lastud – olla kolhoosipõllult eelmisel aastal koristamata jäänud herneid hankinud!
1959.a olid kaks Sepa elanikku 48-aastane Juula ja 13-aastane poeg Margus – sõjaaja laps. Kolhoosiaja lõpupoole on Sepast saanud Anne Pitka suvekodu, aga kuidas ja kellele 36 ha endise Sepa talu maid 1990-ndate maareformiga tagastati, jäägu asjaosaliste teada.

Nagu öeldud, on 18./19. sajandivahetuse kaartidel mõisast Ahenda pool ühe mereäärse allika juures kujutatud Paija Jaagu eluase. Mõisa poole jäävat mere-äärset kuni pärastise Jõeni nimetatakse Pajo-Rand ja seega oleks keeleliselt kõige õigem Paoranna nimi, mida hilisemas küll tihti ka Paerannaks on nimetatud. Metsavahi-koha tekkeaeg siin 18.s jääb ebaselgeks, kuid Kane Loa (Laasu) Jaani p. Jaak (~1742–1804, Jaak Pae isa) paistab siin metsavahiks pandud üsna esimese hingeloenduse järel 1780-ndatel aastatel.
18./19. sajandivahetusel Mäel peremeheks olnud Kirjoma Jaagust sai samuti metsavaht ja ta võis siia asuda peale Tähve Jürissoni Mäele toomist, kuid tema ainus täisikka jõudnud poeg Mihkel võeti nekrutiks ja temast järglasi siia nähtavasti ei jäänud. Eespool oli oletatud, et Sepal peremeheks olnud Jaak Pae (1776–1851) metsavahina siia tagasi asus, kuid ka temal ei olnud kestvamat järglaskonda. Esimesest abielust Kane Heimarti tütre Kirstiga (1765–1829) sündinud ainus poeg Mihkel suri nädalaselt; teise, Lõetsast võetud naise Ingliga sündis veel kolm poega, kuid needki surid lapseeas ja 17-aastaselt surnud tütar Ingel (1836-53) oli vist viimane Pae-nimeline inimene Muhus.
V. Kolga märkmetes väidetakse, et Paerannal on metsavahiks olnud mõisamehe, Simiste Ranna Juri (1812-67) poeg Georgi Rand (s.1851). Juri sündis enne vana Juri teist laulatust Peeter Järve tütre Ristega n.ö. ebaseadusliku lapsena, abiellus 1872.a, kuid võeti kroonusse. Naine suri 1874.a ja peale kroonut võttis Juri teise naise – Simiste Valka (selleks ajaks Mardi) Tähve tütre Juula. Vanas eas on Juri perega olnud Võlla mõisa väravavahiks eespool juba mainitud Kõrgeväraval, kuid mõne aja võis ta ka Paorannas metsavahiks olla.
Viimase metsavahina väidab V. Kolk siin olnud Oina Kästiki Ingli vallaspoja Villem/Vassili Kask (s.1862), kelle pere leiame 3. Hellamaa koguduse-nimekirjas (1892–1908). Hiljem sai Villem omale Laheküla Kalda asunduskoha, aga võimalik, et ta vahepeal ka edaspidi jutuks tulevale Pädaste Villemi kohale nime jättis. Nimelt teatakse, et Paoranna põles maha 1900. aastate algul (eespool nimetatud 1891.a kaardil on Paoranna koht oma õueaiaga veel täiesti olemas!) ja peale seda võis Villem omale uue maja hoopis preaguse Villemi kohale teha, sest selle nime pärinemine 100 aastat varasemalt Potri või Kadaka Villemilt on üsna ebatõenäone. Peale põlemist jäi Paoranna koht nähtavasti taastamata ja seda vana Pädaste suitsu võib lugeda 20.s algul kadunuks.

Sepa Mart Kõrtsmiku teine poeg Mihkel/Mihail Kõrtsmik (1840–1912) oli välja teeninud soldat ja paistab omale 1880.a paiku soldatiplatsi õigusega rootsiaegse Metsaküla kohal Saadu vabadikukoha rajanud, mis 1891.a kaardil numbrit XV kannab (Kurepea-Saksatoa asumist pisut lõuna pool). Koguva muuseumis olevaist Hellamaa vallakohtu materjalidest (seega peale mõisavaldade kadumist) saame teada ka Mihkli muredest, kui tema hooletuse tõttu paruni tõlla nahad ära varastati, aga tõsisemaid probleeme sellest siiski ei sündinud. Mihkli vanemale tütrele Mariale (s.1865, noorem õde Julia sündis peale kroonut 1882.a ja kahest tütrest Mihklile piisas) tuli 1890.a Allikivilt koduväiks Tusti Matsi Aadu poeg Timofei Tamm (1862–1928) ja 1891.a sündis neil poeg Vassili, kes 1920-ndatel Pädastes Männiku asunduskoha sai. Sellega kadus ka Saadu vabadikukoht.
Saadu aeda olevat viimati kasutanud Peedu-Jaagu Toomid, kui nad 1963.a Mäla Pärnale asusid ja Saadu aeda omale ajutise kartulimaa tegid.

Kansi Mardile koduväiks läinud Mihail Kõrtsmiku (1861—1939) vanem poeg Mihail (1893—1919) oli posthuumselt Vabadusristi II liigi 3. järgu kavaler ja Kõrtsmikud said Pädaste mõisast autasumaa, mis jäi Mihkli nooremale vennale Joosepile (1905—1944). Joosepil noore mehena kulus talu rajamiseks aega ja vahepeal jõudis Raegma Aadu Vassili Siig maale maja ehitada, millest järgnevas veel eraldi räägime.
Joosep Kõrtsmiku koha suuruseks sai 9,65 ha ja enne viimast sõda jõudis Joosep omale Pädastes ka maja ehitada, mida Mihkli mälestuseks on Mihkliks nimetatud, kuid kõnepruugis jäi sellele pigem Mardi nimi (Kansi Mardi järgi). Viimases sõjas jäi Joosep kadunuks (langes arvatavalt Punaarmee dessanti tõrjudes Narva jõe Permisküla saarel) ja peale sõda elas Mardil Joosepi lesk Raissa (sünd. Metsaalt Suuremõisa Silmalt) lastega.
1959.a loenduslehel olid Mihkli (Mardi) elanikeks 53-aastane pereema Raissa ja hiljuti Harved Lõhmusega abiellunud noorema tütre Alma (s.1937) pere – mees ja äsja-sündinud tütar Viive. Vanem tütar Selma (1935) ning poeg Jüri (1939) olid juba kodust väljas.
Jüri läks Tallinna ja Selma abiellus Saaremaa mehe Aivo Kaburiga ning nad ehitasid omale Liivale maja (mõlemad olid pärastise Muhu kolhoosi spetsialistid). Alma Lõhmuse pere asus hiljem emakoju Suuremõisa Silmale. Maja (koos õigusega kahele hektarile maale) müüdi suvekoduks, aga ülejäänud maa sai vist viimase maareformiga Joosepi lastele tagastatud.
Kohanimedega seoses võiks lisada, et Võnnu lahingus saadud haavadesse surnud Mihkel Kõrtsmiku soov olnud, et tema nimi kunagi talunimes jäädvustataks, kuigi oma talu saamine sai tal sel ajal vaid unistus olla. Hiljem hakati kohta siiski rohkem (Kansi Mardi järgi) Mardiks nimetama. Kansi Mardi oli oma nime aga saanud Mäla Mardilt Kantsi asunud Vaskelt, kellele Mihkli isa Mihail Kõrtsmik koduväiks läks. Tegelikult kandis ka Kansi koduväi Mihail Kõrtsmiku vanaisa, Pädaste Sepa kunagine peremees Mardi nime ja lõpptulemusena võib öelda, et ka vana Sepa Mart Kõrtsmiku nimi on nüüd Pädastes jäädvustatud.    

Raegma Aadu Andruse noorem poeg Vassili Siig (1880—1956) oli peale vanema venna Ivani varast surma 1911.a mõne aja kodus peremehe rollis, kuni vennapoeg ja nimekaim, noor Vassili Siig (1898–1986) kodus peremeheks sai. Selle järel on Vassel omale Pädastes Mihail Kõrtsmiku autasu-maale 1926. aastal maja ehitanud ja isegi Mihkli nime (lisaks oma kodukoha Aadu nimele) uue koha nimes jäädvustanud. Vasseli õiguse üle omale Kõrtsmike maale kodu rajada on mitmesuguseid “külajutte” kuni selleni, et Vassel poole asunduskohast pidanud Joosep Kõrtsmikult välja ostma, kuid jäägu see siinkohal nende omavaheliseks asjaks. Igal juhul sai kruntimis-andmetes Vassili Siia nimele Pädastes 9,9-hektarine väikekoht.
Vasselil oli Pädaste asudes Ekaterina Andrei t. Äkkega (Raegma Mardilt) kaks poega ja kaks tütart. Tütar Sinaida sai Saaremaale mehele (Keskvere Vanasilla Kampile); 1918.a sündinud poeg Alvi jäi viimases sõjas kadunuks. 1959. aastaks oli paadimeister Vassel surnud ja Mihkli-Aadul kirjas Vasseli lesk, 73-aastane Ekaterina oma nooremate laste – poja Edmundi (1924) ja tütre Linda-Leonidaga (1921). Kirjas oli siin veel Saaremaale abiellunud Iida sõjaaegne vallaslaps, noorelt surnud 13-aastane  Ingrid.
Edmund suri vanapoisina, aga üle Muhu tuntud tikkija Linda Siig elas milleniumi ajal veel Mihkli-Aadul.

Sepa Kõrtsmikega on seotud veel kolmaski Pädaste asunduskoht, mille sai Sepa (Saadu) Mihkel Kõrtsmiku väimehe, Allikivi Timmu poeg Vassili Tamm (s.1891). Viimases Hellamaa nimekirjas on Männikul kirjas kaks Mariat – Vasseli ema, Saadu Mihkli tütar Maria, sündinud Kõrtsmik ja Vasseli naine Maria Timofei tütar (sünd. Saksakulm).
Noores eas oli Vassili Tamm koolmeistriks Raegma (Simiste) külakoolis ja hiljem Hellamaa (1927-39) ning ka ühendatud Muhu valla vallavanemaks. Nagu iga edukam inimene, ei olnud ta nõukogude võimule usaldusväärne ja pere küüditati 1941. aastal (naine ja lapsed said tagasi, Vassel hukkus laagris; tema lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.626).
Vasseli esimene poeg Herman (s.1914) õppis Õpetajate Seminaris, kuid langes viimases sõjas. Ta mobiliseeriti Tallinnas; 1944.a sügisel olla teda Muhus nähtud, aga on nähtavasti sõja lõpul hukkunud.
1959.a olid Männikul Vasseli lesk Maria tütre Lidia (1921) ja teise poja Richardiga (1926-97). Viimane suri vallalisena; noorem poeg Osvald (s.1932) abiellus kooliõpetaja Õili Krammiga (s.1938). Viimati jäid Männikule Lidia ja Õili kahekesi.

Tuima asunduskoht seondub Sepaga vaid niivõrd, et enne 1. Maailmasõda tuli Muhusse Tornimäel poodi pidanud Viljandimaa juurtega Toomas Tuim (naine Juula oli Pahavalla küla Rüütlite soost) ja nad olid üle 10 aasta Sepa rentnikeks. Pädaste mõisa jagamisel soetas Juula (pojad Vassili ja Aleksander olid selleks ajaks juba täiskasvanud ja Tallinnas ametis, aga vana Toomas juba surnud) 10,53-hektarise Laine maaüksuse ja rajati Laasiksest pisut mõisa pool hiljem Tuima nimega teatud koht. Naabruses (Veski pool) oli omandanud 7,76-hektarise Põllu maaüksuse Simiste Lolliniidi Andrei Jõgi (s.1890, Värava Andrei Jõgi poeg), kes müüs selle Saaremaalt tulnud Arseeni Grünbergile (eestindatult Maajärv). Viimane läks aga Soonda Lauri-Aadule koduväiks ja Tallinnas elanud Vassili Tuim ostis maa ning seegi liideti Tuima (Laine) asunduskohaga (viimase maareformiga said vist Laine ja Põllu üksused taas lahutatud).
Võiks märkida, et noorem Tuima “poistest” – vanapoisiks jäänud Sass oli üks staažikamaid autojuhte, kellel “sohvri paberid” juba 1920-ndaist aastaist; hiljem töötas ta autojuhina Kuivastu sadamas.
1959. aastal olid Tuimal 89-aastane vana Juula oma kahe tütrega – 60-aastane Akilina ja aasta vanem Melania. Esimese tütar Ainu oli sel ajal Tartus ülikoolis ja peale vanade surma jäi koht Ainu (abielus Kään) pere suvekoduks.

Üsna kunagise Metsaküla territooriumile on ühtedel andmetel 19.s lõpus või sajandivahetuse paiku asunud Targa-Peetrilt Terenti Peetri p. Prii (s.1857). Tema isa Peeter oli Targa-Tähvena Tähve noorim poeg, kes ennast 1855.a nekruti-kohustusest vabaks ostis ja Targale sisuliselt kolmanda, Targa-Peetri talu rajas, kuid see ei olnud n.ö. ametlik pärimisõigusega talu ja Peetri järglased hakkasid omale hiljem (eeskätt Hellamaa mõisas) latsikohti soetama. Peeter läks küll õigeusku, kuid oli Rinsi koguduses kirjas ja Hellamaa nimekirjad tema järglasi ei kajasta. Seetõttu jääb siinkohal ka Terenti Pädastesse asumine mõneti ebaselgeks, kuid oma Nõmmkülast võetud naise Ekaterinaga (s.1863, Tammik) on Terenti Pädaste mõisa teenistusse asunud ja korduvalt mainitud 1891.a kaardil on sel ajal veel mõisale kuuluva Koplialuse põllu kirde-servas (Saadust pisut mõisa pool) tähisega VIIII Kopli saun. Ilmselt siin sündisid Tähve ja Kadri kolm tütart, aga mõisa jagamise ajaks 1920-ndatel oli vist Kopli koht juba tühjaks jäänud.
Asunduskoha sai siin Raegma Kusta sulase Juri poja, Uiesauna Georgi Veski (1862–1931) poeg Georgi “kolmas” Veski (Kooriks kutsutud), kes Vabadussõjast osa võttis. Ta abiellus 1922.a Kõrtsi vana Timmu tütre Juliana Äkkega (s.1897) ja pere asus Raegmast Pädaste (siin suri 1931.a ka vana Uiesauna Juri). Koorul sündisid kolm poega ning 1929.a tütar Leida. Esimene, 1922.a sündinud poeg Georgi “neljas” Veski pidi koha pärima; teine vend Oskar (1924) jäi saksa söjaväes kadunuks, aga Evald (1926) tuli peale sõda mandrilt (Kastilt) Pädaste ja oli siin mõne aja mõisas asutatud invaliidide-kodus raamatupidaja.
1959.a olid Koplil kuus Veskit: üle-kuuekümnesed Koori ja Juula ning poeg Juri (Georgi) oma naise Aino ja kahe tütrega. Et noor Juri oli sõja ajal sakslaste politsei-pataljoni värvatud, siis sattus ta 1970-ndate algul Pihkvas korraldatud sõjakuritegude protsessil kohtu alla ja talle mõisteti surmanuhtlus.
1960-ndatel müüs edasises jutuks tulev Mäe Arteemi Kesküla Mäe koha (hooned) Kopli Veskitele (vana Koori veel elas) ja Koplile asus Võlla asunduse Kalju Arno Mereääre pere, kes oli Koori tütre Leidaga (s.1928) abiellunud ja vahepeal ennast Oinal sisse seadnud. Juhime siin tähelepanu tõigale, et 1959.a rahvaloendus-lehtedel on Kopli Koori naine, 61-aastane Juula topelt kirja saanud: nii Oina Põllul tütre ja Arno Mereääre pere juures kui ka Pädaste Koplil koos vana Koori ja poja Juri perega.
Kruntimis-andmetes oli Kopli koha suuruseks ligemale 18 ha. Uued hooned olid ehitatud aastail 1927-32. Nüüd on Kopli Mereäärte valduses ja tänase Pädaste rahvarohkeim pere.

Mõned nn. metsakülla tekkinud asunduskohad jäävad veel edaspidiseks, kuid kõigepealt pöördume tagasi vanade Kaneküla põlistalude juurde.

Rootsiaegsetel kaartidel paistab kõige enam hilisema Vesiaa kohal asuvat Kosi Matts’i talu, aga loomulikult ei saa selle põhjal erilisest “järjepidevusest” rääkida. Esimesse 18.s Pädaste mõisa adramaa-revisjoni 1731.a on arusaamatul moel kantud (eraldi ridadele) kaks “subjekti” ilma maad ja peresid ning loomi näitamata Ranna Michel ja Nellose Jaack ning nende järel näidatud ½ adramaad söötis maad. Lõpus on kirjas vabadik Kose Mart (mees ja naine) raskelt loetava märkusega Soll Sein Land…? Võiks oletada, et rootsiaegse Kosi Matts’i järglasest Mardist oli vabadik saanud, aga mida Ranna Mihkel ja Nellose Jaak endast kujutavad (eespool oli juba spekuleeritud, et võis kalameestega tegemist olla), jääb arusaamatuks. 1736.a revisjonis on Ranna Mihklist saanud päris arvestustalu Ranna Jürge, kus 1/6 atra haritud ja 1/12 söötis olevaks märgitud (peale kahe tüdruk-lapse üks hobune ja üks lehm ka kirjas); Nellose Jaak on ½ söötis adramaad omale “külge saanud”, kuid endiselt koormisteta üksusena kirjas. 8 aasta pärast on olukord üsna endine; ainult Ranna Jurgenil on poeg siginenud, aga Nellose Jaagu poolest adramaast on jäänud vaid veerand (ikka ühtviisi söötis ja ei inimesi ega loomi!). 1750. aastaks oleme alguses tagasi selles mõttes, et mõlemast vaadeldavast üksusest on jälle vaid nimi – nüüd siis Ranna Jurgen ja Nellose Jaak, mõlemal ¼ söötis adramaad.
Radikaalselt on olukord muutunud 1758. aastaks, kui senise “fiktiivse” Nellose Jaagu asemel on Pädaste mõisa viimaseks arvestustaluks Nellose Merth ja ¼ adramaad kõik haritud. Seda talu on juba võimalik Vesiaa eelkäijaks arvata ja Merth on  nähtavasti esimese hingeloenduse andmeil Hiiumaa Suuremõisast ostetud Mart, kelle poeg Laas (~1738–1801) nüüd Pädaste mõisa 5. talu peremeheks on, kuid Buxhövdeni tahtel Simiste Rannal suri.
Meenutame, et “murrangulistel” 1750-ndatel muutus rootsiaegse Pottri Jaagu järglane Jahn sama äkiliselt Ranna Jahn’iks ja moodustas uue Leppe Pedo taluga n.ö. liit-talu, millest Peedu-Jaaguga seoses juttu oli. Tähenduslik on siinjuures tõik, et nn. reguleerimis-kaartidel ilutseb Ranna nimi Kuusiku ja Peedu-Jaagu vahele jäävate põldude kohal, aga kuna Buxhövden selle nime nagunii Simistele “usurpeeris”, siis on ehk ükskõik, kas lugeda Vesiaa varasemaks nimeks Ranna või Nellose või lihtsalt “üks Kane”.
Vesiaa (Wessia) nime leiame esmakordselt 1811.a loendis, kui siia on peremeheks toodud üks Jaak Penti poeg Vokk (~1739–1826). Perekonnanime sai ta enam-vähem “posthuumselt”, aga ta päritolu on siiani ebaselge, ehkki teiste külade lugudes on spekuleeritud tema võimaliku Soonda päritolu üle (Rässa sulane ja Viiraküla Oti ning Põitse Nõmmenuka Vokad). Vokad jäid Vesiaa peremeesteks talu hääbumiseni EV algul. Talu “allakäik” algas nähtavasti piirivalve-kordoni kolimisega Adjalt Kaistu lahe Pädaste-poolsele kaldale. Siin-kirjutajal ei ole midagi teada Stackelbergi võimalikest tehingutest kroonuga, kuid fakt on et Vesiaa talu asemel pani ta müüki hoopis varem tundmatu Adja talu Simistes.
Vesiaal oli Jaagu järel pikemalt peremeheks tema ainus täisikka jõudnud poeg Johan Vokk (1791–1855; teine poeg Mats suri 9-aastaselt). Juhani kaks poega Jaen/Ivan (1814-94) ja Jakob/Jakov (1816-86) elasid mõlemad oma peredega Vesiaal 1860-ndateni. Esimesena lahkus siit vanema venna Ivani pere, kes koguduse-nimekirjade järgi on olnud Peedu-Jaagul ja Simiste Lepiku-Jaagul enne, kui poolt Simiste Andruse talu asuti välja ostma. Jakob/Jakov on esimeses koguduse-nimekirjas veel Vesiaa peremeheks märgitud; siin abiellusid tema pojad Madis/Matvei ja Mihkel/Mihail ning Mihkli lapsedki sündisid Vesiaal enne kui Simiste Lepikule asuti.
Genealoogidele teadmiseks tuleks märkida, et Jakobil sündis usuvahetuse aegu poeg Priidu, kelle sünnikanne “kadus kahe kiriku vahele”! Viimastes hingeloendites on teda Fedor ja Fedro nimetatud, kuid Hellamaa koguduse-nimekirjas on ta ristitud Vsevolodiks ja märgitud, et võeti 1869.a nekrutiks. Oluline on see selles mõttes, et vana Juhan võttis vanas eas oma virtina – Jõe-Poali Tähve tütre Kadri teiseks naiseks ja neilgi sündis 1850.a poeg Priidu, kes hiljem Suuremõisas Andruse latsikoha sai. Tema sai luteri koguduses ilusti kirja, aga hingeloendid märgivad ka teda Frido’ks ja abiellumisel (tal oli koguni kaks naist) läks ta õigeusku ning sai Feodoriks. Pärimis-järjekorras oli ta paar aastat vanemast poolvenna Jakobi pojast eespool ja võib-olla viimane sellepärast Vsevolodiks ristitigi.
“Viimseks mohikaanlaseks” Vesiaal jäi Pädaste mõisa üheks viimaseks kupjaks olnud Jakobi vanem poeg Madis/Maksim Vokk (1840–1927). Ta abielu Raegma Kusta Mardi tütre Ingliga oli lastetu ja 6 aastat vanem Ingel suri juba 1909.a, kuid Madis oli 4. nimekirjas veel üksinda Vesiaal kirjas. Tema surmapäeva – 4. veebruar 1927.a võib ühtlasi Vesiaa talu surma-päevaks lugeda! Viimase maareformiga sai Vesiaa maa õigusjärgseks omanikuks Simiste Andruse peretütre Kristi (sünd. Vokk) poeg Indrek Oll, kes sel ajal oli Kuressaare elanik.
20. sajandil olid Vokad peale Simiste Andruse ja Lepiku jõudnud veel Kansi Otsale ja Suuremõisa Andrusele (lühikeseks ajaks ka Rehematsile) ning Rässa Järvele, aga neist hargnemistest on Simiste ja Rässa küladega seoses juttu ja siinkohal ei ole mõtet neid üle korrata. Pisut abiks sugupuude uurijaile võiks olla järgnevalt toodud lihtsustatud Vokkade sugupuu:

Nagu varem märgitud, sai Kane nime paarisajaks aastaks terve Pädaste mõisa küla, aga nimi paistab pärinevat rootsiaja lõpus nn. Metsakülast siia asunud või asustatud Kana-nimeliselt talult. 1731.a adrarevisjonis on Pädaste mõisal söötis ½-adrane Kanne Jürgen’i arvestusüksus ja Jürgenit võib ehk samastada 1695.a kaardil numbrit 6 kandnud Kana Juriga. Katku üle elanud inimesi pidi talus siiski piisavalt olema, sest juba 1736.a revisjon märgib siin peremeheks Kanne Laas’i ning talus on kolm tööealist meeshinge ja neli last (üks poiss ja kolm tüdrukut). Laas oli peremeheks ka veel 1750.a revisjonis, aga 1758.a revisjon märgib peremeheks juba Laasu poega  Kanna Jahn (~1717-77). Meetrikaist selguvad Jaani poeg Jaak ja tütar Ingel (arvatavalt 1. abielust) ning 1760-ndate algul sündinud poeg Toffer (Kristofer) ja lõpuks veel aastaselt surnud tütar Riinu. Poeg Jaak (~1742–1804) on esimese hingeloenduse ajal rubriigis Kanne Gesinder üldjärjestuse 4. talu peremees (teiseks Gesinde’ks on arvatav Vesiaa eelkäija), kuid hilisemaid andmeid arvestades paistab temast olevat (veel Aderkas’i ajal) metsavaht tehtud, ning Kanel pidi peremeheks saama meetrikais esinev Kane Juri Jaak (~1743-89), kes keskeas rõugetesse suri. Selle järel paistab siin peremeheks olnud noor Nellose-Ranna-Vesiaa Laasu poeg Toomas Rand (1770–1847), sest reguleerimis-kaartidel seisab Peedust pisut kirde pool asuva talu nr.13 ja võib-olla pärastise Kudjapea moonakamaja kohal kirjas Kanne Thomas. 1807. aastaks on Buxhövden saanud Tamse mõisalt sealse vabadiku – Siljavälja Hansu poja Jaagu (1772–1831), kes hiljem saab priinime MÖLDER. Saadud nime järgi võib arvata, et Jaak (vähemalt esialgu) mõisas möldriks oli ja kui Toomas isa surma järel Simiste Rannal peremeheks pandi, sai Jaak nähtavasti Toomase endisele eluasemele asuda.
Sellega võiks ju küsimuse ammendatuks lugeda, kuid Buxhövden pidas vajalikuks 1811.a loendis veel kirja panna nii rõugetesse surnud Kane Juri Jaagu (loendi talu nr.8) kui Siljavälja Hansu poja Jaagu (nr.11) talud. Ühtpidi võiks arvata, et ühe ja sama taluga tegemist on, mis ehk juba rootsiaja lõpust siin vanal rannavallil asunud, kuid 1800.a kaartide (EAA f.2072, n.3-2, s.357 ja s.362) järgi asus Mölderite talu Peedu-Jaagust Simiste pool, pärastise Kuusiku karjamaa nurgas, üsna praegusel Pädaste-Simiste külade lahkmejoonel ja ehk isegi pärastise Simiste Uiesauna kohal!. Et juba rootsiaegse Kana Juri talu siinsamas asus, selles siiski kindel olla ei saa, sest Jaak Mölderit on meetrikais ka Uustalu Jaaguks nimetatud ja maa paistab siin nii vilets olnud, et 19.s sajandi teisel poolel talu nagu iseenesest hääbus. Kust aga vana Kana Juri koldekivid peaksid välja tulema, seda võiksid ehk vaid hoolikad arheoloogilised uuringud näidata. Proovisurfe tuleks teha nii Peedu-Jaagust Simiste pool kui Kadakamäest ja Villemist Mäe pool (see piirkond muutus kolhoosiaegse maaparandusega küll üsna uurimiskõlbmatuks), aga ennekõike ehk Kuusikust kirde poole jäävate vanade kiviaedade piirkonnas.
Varastes meetrikates on Kane nimi üpris sagedane, aga alati ei ole võimalik aru saada, kas seda tuleb konkreetse talu või kogu küla tähenduses mõista. Paistab, et Aderkas’i ajal on Kanekülla toodud inimesi ka Kuramaalt ja küllap neid üritas siit ka tagasi pääseda. Näiteks, leiame 1777.a mais surmameetrikas kande: Tanu Mardi Ann, ist entrunken und am Strand Tod gefunden. Ihr vorsatz war nach Liefland zu gehen, aus also eingestaltene seyn.... Räägitakse veel näiteks Kane Heimart’i lesest Elsust, kellel Kane Laso Toffer’iga sündinud vallaspoeg Toomas Lükka hiljem Simiste Lepikul peremeheks oli, kuid (arvatavalt sisse toodud) Heimarti ja Elsu staatus ning elupaik jäävad siiski teadmata.
Siljavälja Hansu järglased Mölderid on hingeloendites küll omaette Kane nimega arvestus-üksusena kirjas, kuid kinnitatud peremeest (seega siis ka koormiste kandjat) loendid ei nimeta. Jaagu surma järel jäi perepeaks tema ainus poeg Aad Mölder (1804-46), kuid juba keskeas surnud Aadu vanemad pojad Jaen (s.1825) ja Juri (s.1828) võeti teineteise järel 1844. ja 1850.a nekrutiteks. Aadu kolmas poeg Mihkel suri aastaselt ning viimases loendis on talu (?) vanimaks meeshingeks 20-aastane Aadu noorim poeg Aad/Aleksei jun. Mölder (1838–1925). Esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas on noor Aad oma 1866.a võetud naise (Simiste Mardi Tähve tütar Mare, 1842–1927) ja kahe tütrega vabadike hulgas ja sel ajal ei saa kindlasti enam Kanest kui talust rääkida. Igal juhul ei olnud talude päriseks ostmise ajal Stackelbergil võimalik kohta taluna müüa. Samas on 1891.a kaardil piirkond juba mõisast võõrandatud ja see allikas meile Kane “lõpuajast” lisainfot ei anna.
20.s algul oli Aleksei naisega kahekesi Kanele märgitud. Mõlemad elasid kõrge eani. Kane nimi esineb viimati sajandivahetuse nimekirjas; 1920-ndate nimekirjast võib aru saada, nagu asuksid nad Viirel, kuid mõlema surma märgitakse eelviimases nimekirjas hoopis Simiste Keskpõllul (Kaasikul).
Ilmselt olid siinne kehv põllumaa ja raske nekruti-kohustus põhjusteks, miks nn. reguleerimiste ajal tekkinud Kane-nimelisest kohast päris talu ei saanudki. Koos teise Aaduga lõppes ka “seda sorti” Mölderite sugu. Tuleks lisada, et 20. sajandiks siia kanti jäänud Mölderid olid juba Vahtraste Peetri-Jaagu Jaagu järglased Simiste Lepiku-Jaagult. Kanest ei jäänud ei vabadiku- ega hiljem asunduskohta ja “uut korda tervitas” siin vaid rannakarjamaa.

Ligikaudu praeguse Mäe kandis näeme rootsiaegsel kaardil kahte talu – Kosa Juri ja Pottri Jaack. 1731.a adrarevisjonis on ½-adrane söötis arvestusüksus Pottri Jack ja arvatavalt Põhjasõja üle elanud koormisi kandev Pottri Michel. Viimast arvab siin-kirjutaja Mäe eelkäijaks, kuigi suuresti jääb see vaid oletuseks.
Kõigepealt veel kord meenutuseks esimeses adrarevisjonis neljandana märgitud söötis talust: 1736.a on veerand Potri Jaagu arvestusüksusest Ranna Jürgen’i kasutuses ja teine veerand endiselt söötis, kuid üksus kannab juba nime Pottri Jacko Jahn. 1744. aastaks on see Jaan hakanud omaette koormisi kandma. 1750.a revisjonis on talus 4 tööealist hinge ja 4 poisslast, kuid 1758.a paistab Jaanist olevat saanud Ranna Jahn ja lisaks on tekkinud Leppe Pedo talu, millest juba juttu oli. Arvatavalt just sellesse Potri tallu on 1770.a paiku toodud peremeheks Pöidelt üks Villem Sanderi poeg (~1738–1804) ja temast jätkub pisut juttu edasiseski.
Nälja- ja katkuaja üle elanud Pottri Mihkli talus on 1750.a peremees Pottri Ado ja 1758.a Pottri Juri (~1738–1767). Algul oli Tõmba taluga seoses oletatud, et Mihkli järglane Ado pandi seni söötis olnud Tõmba peremeheks. Kui ta just enneaegselt ei surnud (meetrikad sellest ajast puuduvad), siis võis see nii olla, sest selle aja kohta jäi ta peremeheks oleku aeg Potril üsna lühikeseks ja poeg Juri on üsna noorelt peremeheks pandud. Noorelt aga see Juri ka suri ja selle järel on ilmselt tallu peremeheks toodud Ratla mõisast üks Matsi poeg Jaak (1744–1811), kelle järglased saavad perekonnanime MÄE (algul kirjutati Maeh). Just see perekonnanimi ja reguleerimis-kaartidel Mäe kohal oleva talu nr.10 juurde märgitud Mäe Jaagu nimi sunnivad nii arvama. Meetrikais nimetatakse Jaaku küll Kirjoma Jaaguks, aga endisele Potri talule paistab sajandi-vahetusest just Mäe nimi jäänud!
Naise tõi Kirjoma Jaak kodukandist kaasa (laulatus toimus 1777.a Muhus), aga meetrika andmeil sündis tal peale esimese poja Mihkli vaid paari kuuselt surnud tütar Kadri. Õnnetuseks võeti 1778.a sündinud poeg Mihkel uue sajandi hakul nekrutiks ja Jaagust sai 1811.a loendi andmeil metsavaht – Paoranna oli ju Pae Jaagu Sepal peremeheks oleku tõttu tühi! Mäel kinnitas Buxhövden aga 1807.a peremeheks Võlla mõisa hinge – Raugi Renni Juri poja Tähve (1788–1847), kes varsti sai perekonnanimeks JÜRISSON (Jurrissen) – vahelduseks sellele “Jaakude paabelile”, mis sajandivahetuse ümber Pädaste mõisas valitses.
Jürissonid jäid Mäel peremeesteks talude väljaostmise ajani. Tähvele sündis kokku 9 last, kusjuures kolm neist unehelihe – s.t ebaseaduslikult. Nimelt kui Tähvel oma seadusliku naise, Igaküla Ennu-Laasu Ristega juba kolm tütart ja poeg Mihkel kodus olid, juhtus tal “väike vallatus” Kanel tütrukuks olnud Lepiku Mihkli tütre Rõõdaga, kellel 1820.a sündisid kaksikud Mart ja Kadri. Riste võttis vist asja väga tõsiselt, sest järgnes esimene teada olev lahutuse juhtum Muhus, aga Tähve “parandas meelt” ja paari aasta pärast sündis Ristel tütar Tiiu, kes nüüd toimunud lahutuse tõttu omakorda ebaseaduslikult sündinuna kirja pandi! Tähve ja Riste laulatati 1826. aastal uuesti ja viimased lapsed Jaen ja Riste said jälle seaduslikena kirja.
Lepiku Mihkli tütar Rõõt sai 1824.a Nõmmküla Sõo Andrusele mehele, aga kaksikud kasvasid Mäel üles ja 1850.a hingeloendis on Mart oma poolvenna Mihkli järel pärims-järjekorras teisena kirjas (Kadri oli 1848.a mehele saanud).
Peale Tähve surma sai peremeheks tema esimene poeg Mihkel Jürisson (1814-51), kellel varasele surmale vaatamata jõudis kuus poega ja kaks tütart sündida. Vanem poeg Andrus suri küll 7-nädalasena ja üks keskmistest poegadest Juri aastaselt, aga neli poega kasvasid täismeesteks:

• Madis/Maksim (1840–1918) ostis hiljem välja Jõe-Poali talu
• Jaen/Ivan (1842-98) omandas Suure-Lao koha
• Mihail (1848–1931) asus Simiste Tänavasuule ja tema poeg Ivan rajas Pädaste Uietalu asundustalu
• Timofei (1850–1924) ostis välja Simistesse moodustatud Adja talu.

Mihkli pojad oma peredega jäid esialgu Mäele, aga poolvend Mart/Martin (1820-85) asus peale 3. naise võtmist (esimene naine Eed suri järglasteta juba 1849.a ja teine 1861.a) Luhale, kus ta ka suri.
Viimastena lahkusid Mäelt nähtavasti Simiste Tänavasuule asunud Mihail ja Suure laidu asunud Ivan. Sajandivahetuse koguduse-nimekirjas on nende pered vabadike hulgas ja Mäe kohta enam ei märgita – veelgi enam, seda ei ole kujutatud ka 1891.a kaardil ja võib väita, et Mäe oli enne asundukohtade teket terve inimpõlve kadunud. Võib-olla pidas Stackelberg Mäed liialt mõisa südames olevaks või oli mõni muu põhjus, kuid taluna müüki seda nähtavasti pandud ei ole.
Pädaste mõisa lõplikul jagamisel asunduskohtadeks 1920-ndatel sai enam-vähem Mäe kohal 23,47 ha suuruse asundustalu Igaküla Terala (Välja) Jaani poeg Joan (Ivan) Kesküla (1887–1974). Ta oli 1912.a abiellunud oma küla tüdruku Irina Verendeliga ja Igakülas sündisid neil poeg Artemi (1916) ning kaks tütart – Emilia 1920 ja Melania 1923. Ivan oli Vabadussõjas olnud ja ka haavata saanud. Ta ehitas 1920-ndatel omale uued hooned. V. Kolk arvab Mäe eelmised hooned – rehielamu ja ait olevat 1870.a ehitatud ja peale mõnda aega tühjalt seismist olid need üle 50 aasta hiljem kas kasutamiskõlbmatud või tõenäolisemalt Ivan Jürissoni poolt Suure laidu viidud.
1959.a olid Mäel 71-aastane Ivan Kesküla oma kaks aastat noorema naise Irinaga (nüüd Eriina kirjutatud) ja nende sünnipuudega noorema tütre Melaniaga. Poeg Artemi oli 1944. aastal Varblasse asunud; Emilia (1920-94) sai Veski Vladimir Valk’i naiseks. Arteemi müüs koha eespool jutuks olnud Kopli Veskitele ja kolhoosiaja lõpul, peale Kopli Koori surma 1974.a jäi siia tema minia, Oina Andruse Aino oma tütardega. Aino jäi Mäe viimaseks püsiasukaks; koos hoonetega sai talle viimase maareformi ajal 2 hektarit maad. Ülejäänu läks Mereääre maaüksusena Artemi tütre Aili Kareli omandusse, kes ise Lihula vallas Kloostril elab.

“Genealoogiliselt” võib Mäe põlistaluga seostada Uietalu asundustalu nn. Metsakülas, mille sai Mäelt Simiste Tänavasuule asunud Mihail Jürissoni poeg Ivan Jürisson (1878–1964; eestindatult Pajuniit). Uude tallu asus Ivan perega (naine Raissa, 1891–1956; sünd. Äkke oli Pädaste Kõrtsilt) alles 1930. aastal, kui elumaja nii kaugele valmis sai – kõigepealt oli 1928.a laut ehitatud.
Viimane Hellamaa koguduse-nimekiri loetleb Ivani ja Iisa 5 tütart ja kaks poega – 1930.a sündinud Artur ning kolm aastat noorem Paul. 1959.a oli Uietalu 8 inimesega Pädaste rahvarohkeim koht. Elas veel 80-aastane vana Ivan ja kirjas olid tema kolm tütart: Sinaida (s.1915), Antonina (1919; läks hiljem Kõrkverre) ja Hilda (1926); viimasel oli ka 6-aastane poeg Andres. Üks noorematest õdedest – Elviine (1923) oli sõjapõgenikega liitunud ja jõudis lõpuks Austraaliasse. Kodus oli sel ajal ka Ivani noorem poeg Paul (1933), kes Vainola Juta Krammiga oli abiellunud ja neil oli äsja sündinud poeg Tarmo.
Paul ja Juta ostsid kolhoosiaja lõpul Pädaste Kõrtsi maja. Nende poeg Tarmo hukkus autoõnnetuses ja isa ei suutnud seda üle elada ning läks vabasurma; noorem poeg Jaan asus hiljem Liivale Tarvise (Vagale) majja, aga Uietalu pärisid Arturi ja Maie ning poja Erichi järeltulijad.
Lisame, et nimede eestindamise ajal võetud uus nimi Pajuniit esineb toponüümina juba 1800.a kaardil, kus Pajo Nidu Peld kujutatud. Võib öelda, et Uietalu oli paari sajandi järel Kanekülast Metsakülla tagasi asunud talu. Kruntimis-andmetes oli talu suuruseks 17,21 ha, millest 5,07 ha põldu.

Ülejäänud Mäe Jürissonid asusid praeguse Pädaste territooriumist väljapoole, kaasa arvatud Suure laidu omale koha ostnud Jaen/Ivan Jürisson (1842-98). Ehk küll Hanpus-nimeline laid juba 1566. aastast Pädaste mõisale kuulus, ei ole siiski selge, kas see Viiret või Võipea laidu peab tähendama? Leo Tiik arvab selle küll (vist ekslikult) Kesseks, aga Suurlaiul paistavad vähemalt 19, sajandil ikkagi Suuremõisa heinamaad olnud. Tänaste lahkmejoonte järgi jääb Suurlaid Laheküla territooriumiks ja seal tuleb ka Lao Ivani käekäigust lähemalt juttu. Jõe-Poalile asunud Maksimist ja Adja ostnud Timofeist räägitakse Simiste loos.

Peedu-Jaagu ja Mäega seoses oli juba korduvalt märgitud veel teist Pottri talu, mis jäi 1750-ndatel tühjaks ja nähtavasti 1760-ndate lõpul toodi sinna Pöidelt noor abielumees Villem Sanderi poeg (~1738–1804) naise Rõõdaga (Greet). Muhus sündisid nende kuus tütart ja ainus poeg Jaak (s.1788), kellest edasised andmed puuduvad. Märkimisväärne on, et Villemi laste sünni-kannetes on isa nimetatud (peale lihtsalt Villemi) veel Norra, Potri, Kane ja Ranna Villemiks! Seetõttu on raske spekuleerida, mis ajast Villemist vabadik tehti; esimeses hingeloendis on ta Pädaste mõisa 3. talu peremeheks märgitud, kuid nn. reguleerimis-kaartidel kujutatakse enam-vähem praeguse Villemi kohal eluaset, mille juurde märgitud Kaddaka Willem ja ilmselt on tegemist sama Villemiga, kes 1811.a loendis veel peale surma oli vabadikna kirja pandud. Kuigi on “suur kiusatus” arvata, et samalt Villemilt pärineb hilisema siinse asunduskoha nimi, on ikkagi vähe usutav, et see nimi 100 aastat “varjusurmas” oli ja pigem võib uskuda, et 19./20. sajandivahetuse Pädaste metsavaht, Paoranna Villem Kask peale Paoranna maha põlemist oma uue elamise hoopis siia põldude ja karjamaa piirile rajas.
Samuti on selgusetu, kas Villem Kask siin ka parunilt maad rentis – see teeks metsavahi asumise mõisa põldude äärde mõneti arusaadavamaks. Igal juhul ei ole 1891.a kaardil Villemi kohast mingeid jälgi ja tuleb arvata, et see just peale Paoranna põlemist 20.s esimesel kümnendil oli ehitatud. Ilmasõja-aegses koguduse-nimekirjas Villemi peret Pädastes küll ei leia, aga mõisa jagamisel 1920-ndatel aastatel paistab Soonda Kaegu-Tähvena Mare vallaspojal Ivan Metsniit’il (1881–1934) siin midagi siiski ees olemas olnud.  See oletus toetub tõsiasjale, et 1976.a jällegi põlenud Villemi maja oli ehitatud veel vana kombe kohaselt kõrge rehetoaga, mida uutes asunikutaludes enam ei tehtud.
Ivan Metsniit kasvas üles vist Soonda Jaagul. Hellamaa nimekirjades on Mõisaküla Laasugalt Soonda Kaegu-Tähvenale asunud Jaen/Ivan Metsniidi tütar Mare oma vallaspojaga miskipärast leidmata ja ka Villemi-nimelise maaüksuse saamine Pädastes (võib-olla Villem Kaselt ostmine?) siin-kirjutaja jaoks pisut ebaselge. Kruntimise andmeil oli koha suurus vaid 7,92 ha.
Ivanil oli 5 tütart (noorim suri lapsena) ja ainus poeg Feodor (1913–94). Veel viimase sõja ajal pidasid Veeda ja õed koos väikekohta. Vanemale õele, 1908.a sündinud Juliale oli enne sõda Läänemaalt ka koduväi Karl Lõhmus tulnud, kes oli üsnagi veendunud kommunist. Ta tuli sõjast koos võitjatega ohvitseripaguneid kandes tagasi ja oli hiljem Kuressaares ning Orissaare rajooni ajal Orissaares miilitsa ülemaks (pere asus hiljem Türile). Veeda sattus sakslaste vangivalvuriks, kuid et ta oli juba äreval ajal 1944.a sügis-suvel mõned vangid “korraks” koju lubanud (kes muidugi enam tagasi ei ilmunud), siis istus ta “vabastajate” saabudes vaid kartseris ja pääses tõsisematest repressioonidest.
Veeda teine, vanem õde, 1910.a sündinud Lidia sai Kesküla Ivan Ruttu naiseks ja temast on veel Keskülaga seoses pisut juttu. Nooremad õed Evgenia (Senni) ja Emilia (Elvi) lahkusid pärast sõda Muhust. 1959.a oli Villemil Veeda oma Vanamõisa Matsi-Laasult võetud naise Lidiaga ja kirjas oli nende 4-aastane tütar Erika. Neljandana oli kirjas sel ajal siin korteriliseks olnud Linnuse Silla Elvi Väljaots, kes töötas mõisas asutatud vanadekodus. Veeda oli omale sepikoja ehitanud ja ehitas uuesti üles ka 1976.a tulekahjus kannatada saanud hooned.
Hiljuti asus Feodori tütar Erika Pints oma perega Liivale korter-majja ja Villemi maja pandi müüki. Pool asunduskoha maast Kadaka maaüksuse nime all oli juba varem müüdud ja selle uuel omanikul sai 2010.a juba oma puurkaev rajatud. Nii läheb elu siin kunagiste Pädaste mõisa põldude keskel ikka tasapisi edasi.

Kunagise Kadaka Villemiga seoses on kohane rääkida ka hilisemast Kadakamäe asunduskohast, millele nime andnud Kaddaka Meggi on märgitud juba 1800.a kaartidel (Potri Villemi eluasemest pisut mere pool). Aarni Liina teadmisel olla siin elanud mõisa kubjas Oad, kuid tegemist võib siiski “mälu ülehindamisega” olla. Kane Aadul ei olnud nagu põhjust Kadakamäele asuda ja teine mõeldav Oad – Tustilt tulud moonakas Aad/Aleksei Leisi (1824-87) oli pigem Kudjapeal, kust poeg Mihkel Kansi mõisa latsikoha sai. Nii jääb see Aarni Liinale mällu istutatud kubjas meil dokumentidest tuvastamata!
Pigem tundub, et millalgi 19.s lõpul rajasid omale kordonist pisut põhja poole eluaseme (mis ilusti näha 1891.a kaardil) kõrtsist välja kolinud Jaen Valk’i kolm nooremat poega Andrus/Andrei, Mihkel ja Jaen/Ivan Valk, kui isa vanema poja Madisega asus Simiste Lepiku-Jaagut välja ostma. Sajandialguse Hellamaa koguduse-nimekirja ilmub ka Kadakamäe koha-nimi ja siin on kõik kolm venda esialgu koos; vanemad vennad Andrus ja Mihkel on ka naised võtnud. Järgmises nimekirjas märgitakse keskmise venna, 1878.a sündinud Mihkli asumist Aserisse (koos naise Raissa Andrei t. Jõgi ja 1914.a sündinud poja Vladimiriga) ja noorem vend Jaen/Ivan Valk (1881–1943) sai 1920-ndatel mõisast Veski asunduskoha. Kadakamäele jäi aga vanem vend Andrus/Andrei Valk (1875–1937), keda võib nii selle koha rajajaks kui 1920-ndatest ka 22,73-hektarise asundustalu peremeheks lugeda (koha suurust arvestades võib oletada, et Andrus ka Vabadussõjast oli osa võtnud!). Talu heinamaaks oli Neolaid.
Andrusel oli Simiste Kearult võetud naisega (Irina Mitrofani t. Kärme) kolm poega ja kolm tütart (noorim tütar Ella suri 1920.a mõne kuuselt). Peale Andruse surma on pere viimase sõja ajal laiali läinud; koht jäi tühjaks ja kadus nähtavasti juba 1940-ndate lõpul. Tänaseks kuuluvad Kadakamäe maad Vesiaa omanikuna nimetatud Indrek Oll’ile.

Pisut kordonist

Piirivalve-kordoni toomise aeg Adjalt Vesiaale ei ole täpselt teada. Verstakaardil (mille täpne dateering siin-kirjutajale samuti ebaselge) nimetatakse seda Vesiaa kordoniks, sest oli nähtavasti Vesiaa talu maale ehitatud. 1891.a kaardil on ta nr.VI Cordon Peddast. Eesti vabariigi maareformiga sai Kadakamäe vabadikukohast asundustalu, kusjuures lõplikult kadunud Vesiaa ja vahepeal varjusurmas olnud Mäe talumaad jagati nüüd kolme ühiku vahel – Kadakamäe, taasasustatud Mäe ja juurde tekkinud Kuusiku. Kordon kui niisugune jäi Kadakamäe maale, aga riigi omandisse.
Arvatavasti oli Saaremaa juurtega Suuremõisa asukas Otto Männilaid (enne eestistamist Ühtid) sõlminud riigiga mingi lepingu kordoni hooldamiseks või rentimiseks – ei ole teada kumb kummale midagi maksis või kas üldse maksis. Tema paat olla seisnud lautris, et vahetevahel merel käia, samuti käis ta aeg-ajalt siin kandis jahil ja jäi mõnikord kordonisse ööbima. Nii kestis see kuni 1945.aastani, kui uus riigivõim tühistas endised lepingud. 1949.a loodi tuntud “vabatahtlikul sunnimeetodil” kalurikolhoos “Lõunarand”, kuhu kuulusid Rässa, Simiste ja Pädaste külad, igaühes oma kaluribrigaad. Kordonihoonele tehti kerge remont ja sellest sai kala vastuvõtupunkt. Enne kolhoosiaega olla mingi vastuvõtupunkt ka mõisas olnud, kuhu kala rannast hobstega kohale veeti, aga kolhoosikord kasvatas hooajalist püüki järsult. Esimeseks juhatajaks oli Peedu-Jaagu Joosep Toom, seejärel Tooma Vambola Veskimeister ja viimasena Sinaida Auga, kes koos tütar Eviga (hilisem Raegma Kusta Helmund Veski abikaasa) ka elas kordonis. Aga tolleaegsete, niigi suuri püügiplaane 1,5-2-kordselt ületavate väljapüükide juures ei mahtunud “tootmine” kuidagi kordonisse ära ja puidust katusealused presendist soolamisbasseinidega venisid kahes reas peaaegu alla mereni välja, iga aastaga aina pikenedes. Iga aastaga ehitati üha suuremaid paate, aga korralikku sadamat ei saadudki rajada, sest Kaistu lõpp on pikalt madal. 1956.a paiku tehtigi kusagil otsus kogu värk likvideerida ja siitkandi mehed hakkasid kala viima üle Väikese väina Kõrkvere küla lähedale Pae ostupunkti, kordon aga jäi jälle mõneks aastaks tühjaks.
1961.a oli Mihkli-Aadu juurest alla soo poole asunud mõisaaegsest heinaküünist kohendatud Pädaste lehmalaut kitsaks jäänud ja amortiseerunud – aga riigivõim nõudis piimatoodangu suurendamist. Alustati siis küla keskel asuvasse Oru koplina tuntud lehtpuusalusse uue lauda ehitust, aga paariks aastaks tuli hädapärase vahevariandina lehmalaudaks teha Kadakamäe kordon. Jällegi -- kerge remont; üheks lüpsjaks tuli ja asus kordonisse elama Suuremõisa Juri Mihkel Maripuu naine Adeleida (sünd. Lasn) koos laste Aime, Kalju ja Aavoga. Nad olid seni elanud Rässa Ansul Teele sünnikodus, kuna Mihkel eelistas mööda suurt kodumaad ringi rännata (vahest püsivamalt Pärnus peatudes).
Kolhoosiaja lõpul müüsid Maripuud kordoni-hoone Tallinna mehele Hando Mäetammele suvilaks. Rookatus oli juba peaaegu läinud, kui 2010. a kevadel ilmusid töömehed platsi ja nüüdseks on uus kivikatus paigas.

Endiste mõisa põldude keskel on kunagi olnud Pädaste mõisa tuuleveski ja sellest põhja pool mõisa rehi (vt. 1890.a kaardil), millest pisut müüri veel säilinud. Siia rajas Kadakamäe Jaen/Ivan Valk (1881—1943) Simiste Uie-Mardilt võetud naise Raissa Aleksei t. Jürissoniga (s.1891) omale väikese asundustalu – kruntimise järel 7,33 ha. Nende kahest pojast noorem, 1921.a sõndinud Vassili jäi saksa sõjaväes kadunuks; vanem poeg Vladimir (Volli, 1917-98) sõdis Eesti Laskurkorpuses ja elas hiljem Mäelt võetud naise, tuntud tikkija Emiliaga (sünd. Kesküla) siin surmani. Volli õed Hilda ja Õnnela said mehele. Viimane abiellus Simiste Palgi Endel Jõesaluga ja nad ehitasid Simistes Jõe-Poali endisele maale omale Veere maja.
Nüüdseks on koht Volli õetütre Karita Rodendau (sünd. Jõesalu) suvekoduks.

Nii veski kui kõrts olid mõisa olulised objektid ehk juba rootsiajal, kuid seni on andmed Pädaste mõisa kõrtsi tegevusest (Knorringi aegadest ka Norra kõrtsi nimega) üpris lünklikud. Rootsiaegseil kaartidel ei leia (vähemalt hilisema kõrtsi piirkonnas) sellest veel jälgi, aga 1800.a kaartidel on kõrtsi hoone selleaegsete paljude teede (ka taliteede) ristumiskohal hästi näha. Esimeses hingeloendis 1782.a Pädaste mõisa lõppu kirja pandud Liwa Jaacko Michel’it (von Dagoe aus dem Kainschen Kirchgebiet der sich hieraufhält), võib esimeseks teadaolevaks kõrtsimeheks pidada (Krüger’iks nimetab teda poja Tõnise sünnikanne 1772.a). Varastes meetrikates esineb veel mitmeid kõrtsiga seostatavaid inimesi. Saadud perekonnanime järgi võiks arvata, et Rässa juurtega Kõrtsmikud on siin 19.s algul ametis olnud. Sajandi esimsesel poolel töötas kõrts nähtavasti “täistuuridel”, kuid Stackelbergi ja Bocki aegadel, kui kroonu viina-monopol kehtis, jääb selle roll ja staatus ebaselgeks. Võimalik, et viimasteks kõrtsmikeks olid siin vana Simiste Valka Juri vallaspoeg Mats Valk ja tema poeg Jaen Valk. Ehk võtab keegi kunagi vaevaks kõrtsi lugu eraldi uurida, kuid käesolevas piirdume vaid hilisema ajaga, kui kõrtsi vastas (üle tee Sepa poole) oli mitmete mõisa sulaste-moonakate eluase Kõrtsi-Sauna (1891.a kaardil kannab see numbrit III ja nime Konti saun!). Siin leidis peavarju ka Soonda Juri Tähve poeg, Mäla Ansul üles kasvanud Timofei Äkke (1859–1937), kes olla mereväes teeninud ja mõne aja veel üleaja-teenijaks ning ühes mereväe orkestis orkestrandiks olnud. 1891.a võttis Timmu Mäla Rehematsi Jaani tütre Juula (Juliana Sugul) naiseks ja ilmselt millalgi enne 1. Maailmasõda on ta kõrtsi hoonesse asunud. Kas tal selle juures Ernst Johan Bockiga (või juba Stackelbergiga?) ka mingi “kaup” oli, jääb käesolevas selgusetuks. Perepärimustest on teada, et vana Timmu on mõne aja uisu peal olnud ja pärast veel piirivalve luubi peal, mille “kodusadamaks” Kaistu lõpp oli.
Timmu kaks tütart abiellusid: 1891.a sündinud Raissa pärastise Uietalu Ivan Jürissoniga (Pajuniit) ja 6 aastat noorem Juliana Kopli Georgi Veskiga; vahepealne õde Maria (1894–1919) suri tiisikusse. Timmu vanem poeg Vassili (s.1901, Ameerikas William) läks 1924.a Ameerikasse ja koju jäi noorem vend Timofei jun. Äkke (1905-86). Eesti vabariigi ajal sai vana Timmu omale 23,3 hektari suuruse asundustalu, mida poeg Timmu uue korra tulekuni pidas.
Noore Timmu kaks naist surid noorelt; Mariast (1905-31) jäi tütar Olga (sünd.1930, hiljem Leeskopa Uietalul) ja Kristinast (1903-37, sünd. Õue) tütar Lidia (sünd.1933, hiljem Paides). Kolmandaks naiseks võttis Timmu Kallaste Veski Madise tütre Raissa Palu, kellega sündisid pojad Kaarel (1941) ja Villem (1945). 1959.a olid Timmu ja Iisa vanema poja Kaarliga kolm Kõrtsi asukat; noorem poeg Villem sai nähtavasti kooli internaadis kirja pandud. Pojad lahkusid mõlemad kodust ja 1980-ndate lõpul müüdi maja Uietalu Paul Pajuniidile. Peale Pauli surma jäi Kõrtsile ainsa elanikuna tema lesk Juta (sünd. Kramm), kes hiljem noorema poja Jaani juurde Liivale kolis. Viimati nähtuna (2010.a suvel) kandis Kõrtsi koht kinnisvara müügikuulutust.

Millalgi 19. sajandil on mõisa kõrtsi juurde tekkinud (üle tee pisut Sepa poole algselt võib-olla just kõrtsi saunana) eluase, kus sajandi lõpupoole mitmed mõisa sulased ja veel 20. sajandil muudki inimesed peavarju saanud. Pärimuste järgi on siin 1870-ndatel elanud arvatavalt uppunud Sepa Madis Kõrtsmiku pere ja noorelt vist ka kõrtsi asunud eespool jutuks olnud Soonda Juri Tähve poeg Timofei Äkke. Peale Timmu kõrtsi asumist on Kõrtsi-Saunal olnud Timmu naisevend – Mäla Rehematsil ajutiseks peremeheks olnud Jaen Sugul oma perega. Kõrtsi-Saunal on (arvatavalt 1920-ndatel) elanud veel Madis ja Ruudu Tuulik oma perega. Madis oli Männiku-Juri Mihkli (ristiti 1852.a Tähveks, hiljem muutus Mihkliks!) poeg, kes 1911.a abiellus Viiraküla Toomu-Aadu Ruuduga ja vahepeal ka Saaremaal elas. Tema vanem poeg, 1912.a sündinud Villem läks hiljem Pärnumaale, paar aastat noorem vend Bärni (1914.a Tornimäel sündinud) oli Suuremõisa Toomu viimane peremees. 74-aastane Ruudu oli aga veel 1959.a rahvaloenduses märgitud Pädaste Kõrtsi-Saunale. Kruntimis-andmetes Kõrtsi-Sauna kohta ei olnud, kuid 1891.a kaardil kannab see miskipärast Konti (?) sauna nime.
Lühemat aega olla (peale viimast sõda) siin elanud veel Hellama Kopli Leena poeg Vladimir (Volli) Jaus (s.1907), kes Raegma Kõrve Salmega abielludes oma perekonnanimeks Känd võttis. Neil olid pojad Heiki ja Urmas ning tütred Tiiu ja Kersti. Siit läks pere edasi Rässa Põllule ja lõpuks asuti Virtsu. Kas Ruudu Tuulik oli sel ajal juba poja juures Suuremõisa Toomul, jääb siinkohal ebaselgeks, kuid hiljemalt 1970-ndatest on Kõrtsi-sauna koht Pädastes kadunud.

Mäla Rehematsil ootas “oma aega” pärimisõiguslik Andruse poeg Mihail Sugul ja noorema venna Jaani poeg Jaen Sugul (1870–1936) pidi talust välja minema. Ta oli 1904.a abiellunud Mare Keskülaga Igaküla Veskilt ja esimesed lapsed sündisid vist Rehematsil, kuid enne ilmasõda sai Jaanist Pädaste mõisa sulane ja ajutiseks elupaigaks juba vaadeldud Kõrtsi-Sauna. Enne asunduskoha saamist ja selle välja ehitamist 1920-ndatel olla elatud ka Tika metsavahikohal ja mõisas nn. Uiemajas, mis mõisa-kompleksi kuuluva külalistemajana (Herberge) nähtavasti juba Stackelbergi ajal ehitatud (kujutatud 1891.a kaardil) ja kus mitmed hilisemad asunikud hiljem esmast peavarju said.
Mõisa jagamisel saadi Pädaste kõige lõunapoolsem 21,44-hektarine asunduskoht, kus kõigepealt 1923.a aidamaja ja 1925. a ka elumaja valmisid.
Jaani vanem poeg Aleksander (1905-88) läks 1923.a Ameerikasse, noorem poeg Vassili Sugul (1907-44) sõitis merd ja jäi peale isa surma talu pidama, kuid hukkus viimases sõjas. Nende õde Liina (1914-75) abiellus Aidrumäe Voldemar (Valdo) Äkkega (1914-87) ja peale sõda asus pere Jaanile. 1959.a olid Jaanil Valdo ja Liina Äkked oma noorema poja Adoga.
Vanemad lapsed, tütar Helgi (õppis TRÜ-s keemikuks) ja poeg Sulev (TPI elektriinsener) läksid peale keskkooli lõpetamist kodust välja; koju jäi noorem poeg, 1950.a sündinud Ado Äkke.
Sulev Äkke poeg Helgo Äkke (s.1970) rajas 1990-ndatel Jaani maast eraldatud Aerga kinnistule (Koeraninal) oma suvila, mis nüüd Muhu kohtade tabelis Pädaste kõige lõunapoolsema “suitsuna” on kirja pandud.
Tuleks lisada, et Soonda juurtega Viiraküla väimees Sulev Äkke on olnud siin-kirjutajale põhiliseks informandiks Pädaste ja teistegi külade lugude koostamisel ja õigupoolest tema ning naisevenna – Viiraküla Peedu Leonhard Klaari tööst sai alguse muhulaste isiku-andmebaasi koostamine. Olgu siinkohal ära toodud veel Sulevi kokku pandud ema-poolse onu Aleksander Suguli lühike elulugu, mille Muhu muuseum võiks ehk oma seni üsna tagasihoidliku mahuga muhulaste elulugude kollektsiooni lisada:

Seni on vanematest Pädaste kohtadest veel nimetamata väravavahi koht Pädaste-Simiste tee ääres – kannab 1891.a kaardil numbrit VIII selleaegse kõige Simiste-poolsema mõisa põllu (Liblika põld) nurgas. Mis ajast siin väravavaht ametis oli ja kes varasemad väravavahid võisid olla, on selgusetu, kuid 1870-ndatel Simiste Jõe-Poalilt seni arusaamatutel asjaoludel välja tõrjutud Tähve Jõgi pojad Timofei, Andrei ja Ivan rajasid siia omale kindlasti uue eluaseme (kas siin ka varem midagi oli, on teadmata). Värava maja oli selle aja kohta üsna eriskummaline – all raudkivist müüridega loomalaut ja selle teise korrusena eluruumid, kuhu maja otsas väljaspool asuv trepp viis.
Andrei (1851–1919) läks siit peagi Lolliniidile koduväiks, noorem vend Ivan (1855–1913) sai Suuremõisas Värava latsikoha, aga vanem vend Timofei Jõgi (1848–1923) abiellus 1871.a ja jäi Väravale. Timofei (Tähve “kolmanda”) naine oli Simiste Lepiku sulase Mart Mäe tütar Juliana, kelle perekonnanimi MÄE oli nüüdseks kirillitsa kaasabil Mägi’ks muutunud.
Sajandivahetusel on Värava Timmul ja Juulal kirjas tütar Matrona (s.1872), kelle juurde tehtud märkus, et ta po sluham Riias elab ja neli poega. Nähtavasti ei olnud Jõgid kuigi agarad koguduse liikmed ja informatsioon nende käekäigust on väga lünklik. Timofei vanem poeg Ivan (s.1879) võttis 1901.a Võlla Mardilt naise ja Hellamaa meetrika järgi sünnib neil rida lapsi (Joann 1904, Akilina 1905, Raissa 1907 jne.), kuid ilmasõja-aegne koguduse-nimekiri väidab ta Muhu-Suure valla kirja saanud!
Timmu teine poeg Vassili jäi Väravale; kolmanda poja, 1886.a sündinud Timofei juurde on järgmises nimekirjas märgitud “kadunud” ja noorima poja Mihaili (s.1890) juurde kirjutatud “Piiril”. Piiri kohast teeme veel eraldi juttu, kuid ette rutates võib öelda, et Mihklist sai Aarni peremees.
Vassili Jõgil (1882–1920) sündisid kolm poega Timofei, Alfei ja Vladimir, kuid Vassili ise hukkus 1920.a Vabadussõjas ja nähtavasti saadi ka autasumaa – millest kruntimisel sai 17,57 ha suurune Värava asundustalu. Vasseli naine, Raissa Mihaili t. Metsniit Soondast suri 42-aastaselt 1928.a ja kolm poega jäid orbudeks.
Vassili vanem poeg Timofei Jõgi (1911-74) võttis varakult Tupenurme Rõuendi Ivani tütre Akilina (1913-62) naiseks ja hakkas jõudumööda Värava talu üles ehitama, kuid uus sõda tegi omad korrektiivid. Timofei vend Albert (1913.a sündinud ja Alfeiks ristitud) mobiliseeriti Punaarmeesse (töötas peale sõda miilitsana); noorim vend Vladimir (1919–2000) värvati sakslaste poolt. Tal õnnestus peale sõda Saksamaalt Inglismaale pääseda ja 1949.a asus ta Austraaliasse. Volli järglane otsis oma kasuisa – Vally Jogi juuri mõned aastad tagasi Interneti teel Saaremaalt ja kuuldavasti sai ka kirja teel kontakti Timmu tütre Meeliga.
Peale sõda oli Värava maja jäänud üpris armetuks, maa muudeti peagi ühisomandiks ja kui Aidrumäe tühjaks jäi, asus Timmu (Jõgide “üldarvestuses” vana Jõe-Poali Tähve järel Tähve “viies”) 1953.a oma perega Aidrumäele. Värava koht jäi tühjaks ja lagunes. Nüüdseks ei ole sellest märgatavaid jälgi, kuid Timmu tütre Endla poeg Marko Bäärs on nüüdseks omale siin läheduses suvekodu rajanud ja hoiab ühtlasi Värava koha pärimust au sees.

Seda Pädaste maade piirile vastu Raegmat jäävat kohta on tihti Raegma küla juurde kuuluvaks arvatud (nii toimivad ka Hellamaa koguduse-nimekirjad), kuid praeguste lahkmejoonte järgi oleks siiski Pädaste territooriumiga tegemist. Võib arvata, et siin on eelviimasel sajandi-vahetusel koguni kaks eluaset olnud  – ühel ja teisel pool Raegma teeotsa kõrtsist pisut Mäla poole on nn. versta-kaardil näha kahte eluaset ja nende “jälgi” võib aimata ka kaasaegsel aluskaardil. Põhjapoolset kohta, kus väidetavalt 20.s lühikest aega Andrei Jürjestausti pood oli, võib arvata Vene-Jaapani sõjast osa võtnud Kesse Jaani-Aadu Andrei Kõvamees (1865–1943) omale esimeseks eluasemeks rajanud. Küllap siia tuli talle koduväiks ka Värava Mihail Jõgi. Pärast Aarni asunduskoha saamist arvas vist Raegma Juri Andrei Jürjestaust siin sobiva koha poe asutamiseks olevat, kuid see paistab üsna lühiajaline ettevõtmine olnud.
Koguduse-nimekirjades märgitakse aga juba 1890-ndatel Tusti Uietalu Timofei Oidekivi (1865–1908) asumist Raegma Piirile. Timofei abiellus 1890.a Sepa Madis Kõrtsmiku tütre Elenaga (pärimuse kohaselt elati peale isa surma ema ja vennaga Kõrtsi-Saunal) ning küllap siis Timofei siinsamas teede nurgas omale samuti Piiri nime saanud eluaseme rajas. Tuleks märkida, et Andrei Kõvamehe naine, kelle ta juba 1888.a veel Kesses olles võttis, oli sündinud Oidekivi – Timofei õde. Nii asus Andrei peale Vene-Jaapani sõda siia kanti n.ö. tutvuse tõttu, kus naisevend juba ees oli.
Ilmasõja-aegses nimekirjas ja veel 1930-ndate alguseni on (peale Timmu varast surma) lesk Elena Madise tütar oma ämma ja kahe lapsega (üks poeg suri 3-aastaselt 1899.a) endiselt Raegma Piiril kirjas. Viimase nimekirja järgi on aga siia asunud Läänemaalt Sinalepa vallast Muhusse tulnud Rudolf-Osvald Toomson, kes 1922.a abiellus Muhus Raissa Kaarli t. Brükiga (kunagise Kesse hiidlase Hindriku järeltulija). Nad eestindasid oma perekonnanimeks Rõõmus ja poeg Rudolf Rõõmus (s.1931) asus siit Saaremaale vist alles kolhoosiajal.
Seni on Piiri koht Muhu kohtade tabelis Pädaste ühe “suitsuna” kirjas, aga ilmselt tuleks siiski kahest Piirist rääkida (kusjuures põhjapoolset Piirit peaks vist Raegma Juri Andrei Jürjestausti Kaasiku maaüksusega samastama). 20. sajandi lõpuks oli Rudolf jun. Rõõmus omale Piiril ka väikese “suvekodu” ehitanud, kuigi ta alaliselt Saaremaal elas.

Pädaste mõisa jagamisel sai Kesse Jaani-Aadu (vahepeal omale Piiril eluaseme rajanud) Andrei Kõvamees (1865–1943) Pädaste-Simiste tee äärde paarikümne hektarise asunduskoha, mis seni teadmata asjaoludel Aarni nime sai. Vana Andruse (Reiu) järel pidas kohta Väravalt juba 1914.a Piirile tulnud väimees Mihail Jõgi (1890–1966), kellel oli peretütre Akilinaga 1919.a sündinud poeg Ermi (hiljem rahvaloenduses Erich) ja tütar Armilda (s.1925). 1959.a elasid Aarnil üle-kuuekümnesed Mihail ja Akilina; lõpuks jäid Armilda (abielus Luht) oma poja Boris Luht’iga Aarnile kahekesi.

Aarni vastas üle Pädaste-Simiste tee, kus juba 1800.a kaartidel Aidrome Peld märgitud, sai omale asunduskoha Raegma Raudjale (Raudja-Mihkli) asunud Või Aadu Juri poeg Mihail Tooms (1866–1946). Oma Pärasel sündinud naise Irina Timofei t. Pautsiga (1864–1941) sündis Mihklil ainus tütar Raissa, kes 1923.a sai mehele Soonda Ristipõllu Madise pojale Matvei Äkkele. Väimees vist ei olnud asundustalust huvitatud ja Mihkel arvas seda omale vanas eas paljuks pidada, ning müüs 11,21-hektarise koha 1926.a teisele Soonda mehele, Juri Tähve nooremale pojale Madis Äkkele.
Kõrtsi Timmu noorem vend Madis (1875–1947, oli jäänud luterlaseks) võttis 1911.a omaküla tüdruku, Nuudi Ruudu Soopardi (1885-1948) naiseks ja oli vist Pädaste mõisas sulaseks olles algul venna juures kõrtsis (või Kõrtsi-Saunal). Hiljem asuti juba Jaaniga seoses mainitud mõisa-hoonesse (nn. Uiemaja) ja oma Aidrumäe kodu välja ehitama. Kaks tütart surid lapsena ja ainsana lastest oli neil Aidrumäele 1934.a valminud majja asumas poeg Voldemar (Valdo, 1914–1987). Tema läks peale sõda oma naisekoju Jaanile ja peale vanade surma tühjaks jäänud Aidrumäe maja müüdi 1953.a eespool jutuks olnud Värava Timofei Jõgile. 1959. aastal oli Aidrumäe teine 8-liikmeline pere Pädastes (peale Uietalu), kus Timmu ja Liina Jõgid oma nelja tütre ja kahe pojaga kirjas olid.
Värava-Aidrumäe Timmu vanemad lapsed lahkusid peagi kodust. Vanem poeg Ilmar (1932) asus Rässa Kadakale, teine poeg Eino (1934) läks Saaremaale (oli Veere sadama kapten ja elas Kihelkonnal). Vanem tütar Helju (1936) abiellus Herbert Soomiga (ostsid hiljem Simiste Lepiku maja) ja Hilja oli lapsena surnud. Esialgu jäid uude koju veel seitse nooremat last. Tütred Liivi (s.1940, hiljem spordiarst Pärnus) ja Meeli (s.1942, abiellus Vainolale ehk Krammile) läksid kodust välja, 1944.a sündinud Milvile tuli koduväiks Pärase Piiri Aadu Heinla. Muhusse jäid ka Timmu ja Liina kaks nooremat poega: 1946.a sündinud Kalju Pärasele ja kolm aastat noorem Endel Liivale. Lõpuks jäi lesestunud Milvi Aidrumäele üksi.

Teise asunduskoha kunagisest Aidromäe põllust sai Levalõpma Tooma Jaani poeg Vassili Veskimeister (1902–1944). Kruntimise järel oli väiketalu suuruseks 11,57 ha, sellest põldu 2,35 ha. Elumaja sai valmis 1926.a.
1959. aastal olid Toomal kolm Veskimeistrit ja kolm Kaljuri-nimelist (Vambola ei saanud oma abielu Või Juri Elviinega registreerida, kuna selle esimene mees Kaljur oli teadmata kadunuks kuulutatud). Vasseli lesk Juula (sünd. Metsniit Ridasi Saarelt) vanema poja, 1927.a sündinud Vambolaga kandsid Veskimeistri nime ja selle nimega oli ka Vambu ja Elviine esimene tütar Pille, aga Elviine ise ja kaks nooremat tütart Ene ja Aira kandsid Kaljuri perekonnanime.
Vambola pere asus hiljem Kansi Valtrile; noorem vend, 1935.a sündinud Jaanus jäi peale tehnikumi lõpetamist Tallinna. Nende õde Silja (s.1937) abiellus Orissaares Traumanniga ja Toomale jäi Vasseli noorem poeg Kaarli Veskimeister (1939-95) Külasema Mäe-Pärdilt võetud naise Rutiga. Viimane jäi lõpuks jällegi Toomale üksikuna.

Mäe ehk kunagise Pottri põlistalu maadel tekkis Kuusiku nime saanud asundustalu. Vassili Lasnalt Rässa Ranna koha ostnud Raegma Kõrve Aleksei pojad Dionisi (Tõnis, 1884–1968) ja Ivan Kõrv (1896–1985) omandasid siin 1920-ndatel 18,49-hektarise asundustalu, mida nad koos pidasid. Kuigi Ranna maja Rässas müüdi maha, jäi vendadele alles ka Rässa Ranna heinamaa-tükk.
1959.a oli noorem vend Ivan Kõrv Kuusiku perepeaks märgitud ja vanem vend Tõnis oma Juulaga olid tema pereliikmed. Ivan jäi vanapoisiks, aga Tõnis oli 1917.a naise võtnud ja neil olid Juulaga poeg Herman ning tütar Ella. Esimene asus elama Tallinna, kus töötas hulk aastaid Eesti Merelaevanduse raadiojaamas. Ella sai Uuetoa Richard Sinijärve naiseks, kuid peale lesestumist tuli, kui ema veel elas, koju tagasi ja temast sai samuti üksikust vanainimesest “koduhoidja”, nagu neid Pädastes ja teisteski Muhu külades ikka üsna palju võib leida.
V. Kolga andmeil on Kuusiku elumaja ehitatud 1927.a ja ait 1935.a. 1936.a ehitati Kuusikul üles ka ainus Pädaste uue asundusküla tuulik (Simiste Andruselt ostetud).

Liigse “ringi hüplemise” vältimiseks olgu järgmiseks nimetatud Toomast ja Väravast enam-vähem võrdsele kaugusele põhja pool Pädaste-Simiste teed tekkinud Oru asunduskoht. Siin sai omale 14,12 ha maad Lehtmetsa Jaagu Timmu (Timofei) poeg Andrei Räim (s.1898), kes 1922.a abiellus Rässa Luiskama Ivani tütre Akilina Grüntaliga.
Oru Reiu oli pikka aega Kuivastu sadamakapten. 1919.a. Kuivastu mässu ajal olla ta (nõukogude-aegsetel andmetel) esimese lasu teinud ja tapnud valitsuse esindaja lipnik Jefimovi. Selle “vägiteo” eest olla Reiu omal ajal personaalpensinoni saanud, kuigi ta Kuivastu mässu järel oma patte ka Vabadussõjas lunastas. Reiu vanem poeg Hendel (s.1921) läks keerulistel aegadel Kanadasse, teine vend, 1932.a sündinud Etkar asus peale Mäetehnikumi lõpetamist Kiviõlisse ja nooremast pojast Jürist (1934-95, ristitud Georgi) sai Kingissepa rajooni parteikomitee sekretär ning enne surma veel Muhu vallavanem (elulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.619). Nende ainus õde, 1923.a sündinud Juta (abielus Pihel) oli ema ja oma perega (mees ja kolm last) 1959.a Orul kirjas, kuid hiljem asuti Kuressaarde.
Jüri Räime poeg Ragner lõpetas TPI ja oli omal ajal Kõljala sovhoosi direktor; tütrest Marikast sai lastekirurg Kuressaares. Muhu vallavanemaks tulles elas Jüri Orul ja peale tema surma jäi siia tema lesk Õie ning sellega jäi koht Räimede perekonna valdusse.

Üsna mõisa põldude keskele sai ligi 19-hektarise asundustalu Paenase Ivardi juurtega Ivan Georgi p. Abe (1895–1938), kes ka Vabadussõjast osa võttis. Tema vanaisa Mihkel/Mihail Abe (1834–1923) sündis Paenase Ivardil, kuid toodi noore mehena 1856.a Rässa Tõnisele peremeheks. Hiljem sai Mihkel Ridasi Tõnise latsikoha, kust 1859.a R(s.ässas sündinud poeg Georgi Kansi mõisa teisel jagamisel 1920-ndatel omakorda Kansi Mihkli latsikoha sai. Georgi vanem poeg, 1885.a sündinud Mihail jäi Ridasi Tõnisele, aga Kansi koht ristiti Mihkliks vist vana Mihkli auks, kes 1923.a suri. Georgi noorem poeg, 1903.a sündinud Vassili jäi Kansi Mihklile, kuid Vabadussõjas olnud keskmine poeg Ivan, nagu öeldud, sai omale Pädastes asunduskoha, mida algul vist samuti Mihkliks on nimetatud, kuid kruntimisel siiski Välja nime sai. Välja loomalaut on ehitatud endise mõisa küüni müüride vahele.
Ivan suri varases keskeas ja temast jäid vaid kaks last – 1922.a sündinud tütar Armilda ja kaks aastat noorem poeg Hermann. Viimane viidi sõja ajal Saksamaale tööteenistusse, kust sõja lõpul tegevteenistusse mobiliseeriti. Püüdes sõja lõpul iga hinna eest koju tagasi jõuda, pidi ta kõigepealt Siberis mõned aastad karistust kandma. 1959.a oli Väljal 65-aastane Ivani lesk Elena oma tütre Armildaga. Vangistusest sai tagasi ka Herman. Ta võttis Saaremaalt naise, kes tänaseks surnud ja seekord jäi Herman Välja viimaseks koduhoidjaks.

Korduvalt viidatud 1891.a kaardil (EAA.3724.5.2308) on kujutatud kaks mõisa rehe-hoonet. Kui kaugema rehe varemeile tekkis eespool jutuks olnud Veski asunduskoht, siis mõisale lähema rehe “päris” siin 23,74-hektarise asunduskoha saanud Nikolai Tustit (1889—1976) Lehtmetsa Käsprilt. Rehe on Pädaste asundustaludest üks suuremaid pindala poolest, kuna temale olevat Viirelaiul teistest suurem heinamaatükk mõõdetud, sest see juhtus kehvemasse kohta – rohkem pilliroogu kui heina. (nähtavasti püüti maadejagamisel õiglased olla).
Lehtmetsa Käspri perepojal ei olnud oma asundustalu välja ehitamisega kiiret, seda enam, et ees olid keerulised ajad. Talu talliseinteks kõlbasid rehe kõrvale aurulokomotiivi jaoks ehitatud hoone müürid; rehest endast ei ole midagi säilinud.  Siiani peaks alles olema veel nn. Rehering (vt. Lisa) varasemast ajast, kui rehepeks käis hobujõul. Elumaja seisis veel peale viimast sõda lõpuni välja ehitamata, sest kuni mõisas invaliididekodu asutamiseni 1950.a elati mõisa juustuvabrikus.
Nikolail ja Raissal (s.1893, Tamm) sündis 1919.a (veel Lehtmetsas) poeg Nikolai jun., kes viimases sõjast sakslaste poolel oli ja väidetavalt Saksamaal suri. Olid veel tütred Armilda (s.1923) ja Leida (s.1926). Viimane abiellus Orissaares Oopkaubaga. 1959.a oli Rehe ainsaks elanikuks 69-aastane Nikolai Tustit. Peale tema surma müüsid tütred hooned 1978.a Lembit ja Ly Uibole, kes 1983.a asusid Rehele alaliselt elama. Vahepeal oli siin elanud veel Aino Aleksandri t. Pihl oma tütre Annega, kuid nemad asusid siit Viiraküla Kuusikule.
Nii on Rehe hoonetel (koos kahe hektari maaga) uued omanikud, kuid ülejäänud vana Nikolai maa on tütardele (või nende pärijatele) tagastatud.
Tuleks veel lisada, et 1891.a kaardil on tollase rehe läheduses (mere pool) hästi näha veel mitmed n.ö. pärandkultuuri objektid: kunagine mõisa tellisepõletamise koht kahe savivõtu kohaga (väiksem põletusahju lähedal ja suurem mere ääres n.ö. Tuima all – Järsusilla (Hafenbrücke) ja nüüdseks sadama süvendamisega osaliselt hävinud supelsilla (Badenhaus) vahel. Ka viimaseid peaks mõisa “pärandkultuuri objektideks” arvama.

Laasikse on Jaani kõrval teine Pädaste küla talu, mille maad ainsatena asuvad kompaktselt ühes tükis, kuna heinamaaks oli tükk Koeraninal ja lisaks Laasikse laid, kuhu pääseb jalgsi. Selle Tuimast pisut Koeranina poole jääva 19,28-hektarise preemia-talu sai Vabadussõjast osa võtnud ja Vabadusristi (II/3) saanud Andrei Matvei p. Väärtnõu Soonda Suure-Tähvenalt. Andrei isa oli 1914.a surnud; ta pidi Suure-Tähvenal peremeheks jääma ja andis koha oma nooremale vennale Timofei Väärtnõule (1900—1933). Timmu abiellus Kristiina Kasega Oina Jurilt. 1929.a sai elumaja valmis ja neil sündisid tütar Lehtotila (1929; olla tahetud Lehte Otilieks ristida, kuid lohakusest sai kirikukirja Lehtotila!) ning poeg Arnold (1932). Lahkhelide tõttu Soondasse jäänud sugulastega uputas Timmu end 1933. aasta suvel. Tütar Lehte õppis EPAs agronoomiks ja asus Hiiumaale. 1959.a oli Laasiksel Arnold Väärtnõu oma naise Hilda ja kahe pojaga (Rein ja Väino). 1960-ndate algul Laasikse põles ja pere asus siit Saaremaale.
Kolhoosiajal tekkis Laasiksele Pädaste kalurite paadisadam ja 1990-ndate algul omandas siin kolhoosi-aegsed hooned ning hiljem ka mingi osa maast Andrei Prii (s.1939) Mäla Poali-Jaagult. Hiljem sadama-rajatised küll võõrandati, kuid ülejäänud maale on Lahe-nimeline kinnistu tekkinud.

Tuimast Villemi pool sai omale väikese (7.77 ha) asunduskoha Raegma juurtega Vassili Jürjestaust (1893–1972, eestind. Sinijärv). Ta oli sündinud Oina küla piiridesse jääval kunagisel Nurme mõisa heinamaa-vahi kohal Soo ehk Soovälja, kuhu ta isa Mihail Raegma Jurilt asus. Naise, Raissa Timofei t. Pauts (s.1896) võttis Vassel Simiste Arult, kus ta enne Uietoale asumist mõne aja ka koduväiks oli. Nende vanem poeg Vassili (1922-41) langes viimase sõja algul, tütred Ella (1924) ja Ludmilla (1920) asusid Kuressaarde ning noorem poeg Richard Sinijärv abiellus Kuusiku Tõnise tütre Ellaga, keda rohkem Elviks kutsuti ja jäi koju.
1959.a olid Uietoal neli Sinijärve: üle-kuuekümnesed Vassel ja Iisa ning poeg Richard oma naisega. Peale Richardi varast surma jäi Elvi ämmaga kahekesi, aga Iisa surma järel läks tagasi sünnikoju Kuusikule. Uietoa koha päris Kuressaares abiellunud Ella Sinijärv-Tinaristi poeg Tõnu Tinarist.
Uietoa heinamaaks oli Juudikse laid, kuhu ainult paadiga pääseb.

Uietoa lähim naaber, 21,46-hektarine Kesküla tekkis samuti mõisa jagamise ajal. Maa soetas omale 20. sajandi algul Põitse Sõnnisaadult Pädaste mõisa moonakaks tulnud Mihail Andrei p. Murd. Sajandivahetuse nimekirjas ta veel Hellamaa koguduseliige ei ole, kuid ilmasõja-aegses nimekirjas on ta naise Maria (Maksimi t. Saat, s.1870) ja viie lapsega märgitud Kudjapea asukaks. Sedasama kordab nimekiri 1925-30, kus Kudjapea on maha tõmmatud, “Kesküla” ja “Pedaste küla” asemele kirjutatud ning märgitakse pere asumist 1932.a “Suurele maale” s.t. Pivarootsi. Kui palju Mihkel siin jõudis valmis ehitada ja mis järgmise omaniku – Rootsivere Nukalt tulnud Mihail Ruttu mureks jäi, jääb siinkohal välja selgitamata.
1871.a sündinud Mihail Ruttu oli kunagisest Koguva Jaagu sulasest, Päelda Mardi Tõnise pojast Aadust Koguva jäänud Aadu tütre, Ingel Ruttu vallaspoeg, kes Leeskopalt 1899.a naise võttis ja Rootsivere Nuka vabadikukohal elas. Nüüd oli tulnud tema kui põlise vabadiku “tähetund” ja koos poegade Timmu ja Ivaniga asuti talu välja ehitama. Paraku tuli sõda vahele. Sakslased värbasid noorema venna, 1909.a sündinud Ivani omale “viimases hädas appi” ja 1944.a langes Ivan Saaremaal “vabastajatele” vangi. Väidetavalt olla vangistatud Ivanil Kuivastu sadamas laevale panekut oodates õnnestunud kohtuda veel oma Villemilt võetud naise Lidia Metsniidiga (nende poeg Rein oli selleks ajaks vaevalt aasta vanaks saanud), kuid vangipõlv Tallinnas osutus talle talumatuks ja mingil moel olla Ivan end Kopli sadamas uputanud. Lidia tuli pärast sõda tagasi Villemile, kust 1960-ndatel aastatel asus pojaga tühjaks jäänud Simiste Sillale.
1959. aastal olid Keskülal 1906.a sündinud vanem vend Timofei Ruttu naise Tiina ja noorema õe Lidiaga. Kasulapseks võeti Aili Kipper Hellama Männamaalt. Kolhoosiaja lõpupoole jäi koht tühjaks ja sellest sai Aili Kipperi poja Toomas Raisti suvekodu.

Päris mõisa külje alla, kunagise teomeeste maja, nn. Teotoa kohale tekkis veel üks asunduskoht, kuhu Vabadussõjas osalemise eest autasu-maa saanud Simiste Kearu Mitrofani (Madise) poeg teisest abielust Mihail-Mihkel Kärme (1893–1964) asus. Mihkli ema oli luteri usku ristitud (pastoraadi Lepiku Madise tütar Mare Saar). Mihkel laulatas end 1921.a Männiku-Juri Madise tütre Ingel Tuulikuga (1896–1966) luteri kirikus ja lasi lapsedki luteri usku ristida. Ta võttis osa Vabadussõjast miiniristlejal “Wambola” ja mere-dessantpataljonis, sai Luuga jõe suudmes haavata ning sai II liigi 3. järgu Vabadusristi.
Peale Vabadussõda kohendas Mihkel vana teomaja elumajaks (kohta kutsuti ka Teotoa), pidas talu ja parisnikuametit. Mihkli ja Ingli vanem poeg Richard-Erhard (s.1922) sõdis saksa poolel ja pääses hiljem Inglismaale, teine poeg Verner suri sündides (1924). 1928.a sündinud tütar Õnnela läks peale sõda Kuressaarde. 1959.a olid Mihkel ja Ingel kaks vanainimest Olevil. Peale nende surma jõuti maja müüa Leonida ja Klaudia Lootustele Suuremõisa Indrikult. Viimased on selle nüüdseks mõisa kompleksile (Sooäär & Co) müünud ning sellest on tehtud külalistemaja.
Viimase maareformiga tagastati Olevi maad Õnnela pojale Peeter Laumile, kes nüüdseks on vanaisa maal ka Olevi nimega suvekodu rajanud. Võiks lisada, et maa-andmikes kandis asundusüksus A19 (19,42 ha) Olevi nime, kuid mõnedes dokumentides on ka Lembri nimi esinenud. Nii Olevi kui Laasikse on mõlemad üsna vanad Pädaste kandi toponüümid.

1921.a abiellus arvatavalt Vabadussõjast osa võtnud Vahtraste Tika Mihkli poeg Aleksander Paist ja sai Pädastes 22,5-hektarise asunduskoha. Aasta pärast suri isa Mihkel (1865–1922) ja lesk, Kaegu Mihkli tütar Ruudu (sünd. Alt) läks noorema poja Ivaniga sünnikoju Kaegule ning vanem vend Aleksander alustas oma elu. Püüdmata siinkohal tema edasisse elukäiku süveneda, märgime, et talupidajat temast Pädastes ei saanud. Kolga toponüüm esineb juba 1890.a kaardil ja ilmselt on siin-kirjutsja varasemas seda nime ekslikult rännumehe ja koduloolase Vassili Kolgaga seostanud!
1934.a ostsid koha kälimehed: Tartumaalt pärit Kuivastu postkontori ülem Gustav Lukas (1887–1942) ja vallakirjutaja Joan Kramm (s.1901) Saaremaalt, Uuemõisast, kellede naised olid õdedest kooliõpetajad – Liiva poodniku Jakob Tarvise tütred: Alviine Lukas (1887 – 1971) ja Hilda Joanna Kramm (1899 – 1980).
1938.a jagati koht ametlikult pooleks (kinnistus-teated nr.22 ja nr.25 30. maist, 1938). Kramm ehitas omale moodsa elumaja; Lukasele sai pooleliolev asundustalu maja, kuhu pere selle valmimise järel 1935.a elama asus. Kohale jäi Kolga nimi; Krammi koht sai ametlikult Vainula nime, kuid rahvasuus jäigi Krammiks.
Gustav Lukas küüditati 1941. aastal ja ta suri Permi oblastis Solikamski vangilaagris 1942.a. Naine ja lapsed pääsesid Harku laagrist koju tagasi. Poeg Ants (s.1935) oli hiljem Järvakandis õpetaja ja õppealajuhataja, EKP Rapla Rajoonikomitee sekretär, EKP Keskkomitee osakonnajuhataja ja viimati Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi direktor. Tema tütar Helve (1932 – 2002) oli matemaatikaõpetaja Haapsalus ja Tallinnas.
1958.a ostsid Kolga koha Jõe Maria Pihl ja talle koduväiks tulnud Viktor Pallasma (s.1913). 1959.a loenduses said siin kirja Viktor ja Maria Pallasmad oma kahe tütrega, ning elas veel 82-aastane Maria ema Ekaterina Jakovi t. Pihl.
Viktori ja Maria tütrele Merikesele tuli koduväiks Võlla Nõmme Mati Kumpas. Nad taastasid hiljem Jõe koha ja Kolga jäi sestpeale nende tütre koduks.

Poolele endisest Kolga maaüksusest (kinnistusteate järgi 11,354 ha) ehitas omale maja vallakirjutaja Juhan (Ivan) Kramm (1901—1942). 1941.a sai temast kälimehe Lukase saatuse-kaaslane, aga temagi naine ja lapsed pääsesid tagasi. 1935.a sündinud poeg Arvo abiellus Värava-Aidrumäe Meeli Jõgiga ning kolhoosiaja mured ja rõõmud suudeti üle elada. Arvo õed abiellusid samuti kodukanti – 1931.a sündinud Jutast sai Uietalul Pajuniit ja 7 aastat nooremast Õilist Männikul Tamm.
1959.a oli Juhan Krammi lesk Hilda (sünd. Tarvis) poja Arvo ja tütre Õiliga kolm Krammi elanikku. Koht jäi Arvo ja Meeli (s. Jõgi) perele.

***

Sellega on praeguse Pädaste territooriumile jäävate teadaolevate elupaikade loetelu ammendatud ja koos hiljuti Koeraninale tekkinud Aergaga sai neid ümargune 40 (tegelikult tuleks juba Lahe ja ehk veel mõned uued suvekodud lisada). Loomulikult oli mõisas “üle ühe suitsu” ja, nagu juba öeldud, vajaks mõis omaette käsitlust, kuid kui Piiril kaht suitsu arvestada, jääksime (ilma mõisata) sellesama arvu juurde. 1939.a Pädaste maksualuste maade nimistust võime eluasemetega maaüksusi leida 35. Nende hulgast on siin seni käsitlemata Saksatoa ja Allikivi, mis siiani on (erineva aja külade lahkmejooni arvestades) Raegma küla alla jäätud, kuid 1891.a kaardi põhjal tuleks see (nii tollel kui ka nn. verstakaardil nelja eluasemega asum) ehk ikkagi Pädaste alla arvata!
Asumi tekkelugu ulatub ilmselt 18. sajandisse, kui siin üks vaba käsitöölise pere on asunud (sellest võib ehk Saksatoa nimi jäänud olla). Reguleerimisaegseil kaartidel (ca 1800.a) leiame siin nime Kurrepe Soat ja 1891.a kannavad kaks eluaset (nr. X Kurrepä Saksatoa ja nr.XII Kurrepä Jurri) just seda nime. Samas ei ole ühtki Juri-nimelist meest õnnestunud 19.s Kurepeaga seostada! Samuti ei ole selge nimetatud kaardil numbriga XI esineva Nurga koha lugu.
Teadaolevalt asus Saksatoale 19.s lõpupoole Lehtmetsa Tähvenalt Timofei Tähve p. Põld (kunagi Hiiumaalt toodud Pärase Peetri 3. põlve järglane) ja 20. sajandil olid siin kirjas tema vallalisteks jäänud poeg Timofei jun. Põld ning tema kaks õde (Elena ja Julia). Vanema õe Elena nimel oli kruntimise järel 7,75-hektarine Saksatoa maaüksus. Timofei jun. Põld oli tumm (kuigi oli 1900.a soldati-nimekirjas!) ja teenis nooremalt elatist taludes sulase ning ka rookatuse tegijana. Elena vallaspoeg Vassel elas oma pere ja tumma onuga Saksatoal veel peale viimast sõda, kuni Vasseli pere Rässa Kadakale ja sealt edasi mandrile asus. Sellega nähtavasti lakkas(id) Kurepea-Saksatoa koht (või kohad) eksisteerimast. Tugeva kehaehituse ja hea tervisega Timofei oli 1959. aastal 80-aastasena veel Rässa Kadakal kirjas, kuid lõpetas oma vanadus-päevad Pädaste invaliidide-kodus.

Kurepea(de)st pisut ida poole jääva Allikivi tekkelugu võib sellega seostada, kui Võiküla Ahuvarelt uppunud Tusti Matsi Aadu lapsed Timofei ja Kristina Tamm Pädaste mõisa moonakateks asusid. Kas neil oli siia asudes juba varem mõisa ehitatud nn. moonakamaja olemas või tuleks neid sarnaselt kroonumõisade vabadikega käsitleda, kes omale ise äärealadele eluasemeid ehitasid, ei ole päris selge.
Kruntimisel sai 5,15-hektarine Allikivi üksus Kristina Aleksei t. Tamme nimele – vend Timofei (1862–1928) oli selleks ajaks juba surnud ja koht kadus koos Kristina Tamme surmaga.

Peale nimetatute on (ka Hellamaa koguduse-nimekirjades) Pädastega seostatud veel Aru ja Saueaugu (isegi Silla) kohti. Esimest neist (ka hiljem lühiajaliselt eksisteerinud Saueaugu arvatavat asupaika) näeme küll siin palju viidatd 1891.a mõisa kaardil, kuid need jäävad siiski pigem Simiste territooriumile ja Simiste külaga seoses neist ka räägitakse.
Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Pädaste (ka Simiste) puhul on mõisniku roll olnud küla kujunemisel märksa tuntavam kui kroonumõisa külades ja 19.s lõpupoole, kui inimeste liikumine juba vabam oli, on Pädaste mõisa sulaseks asumine ümberkaudsete kroonuvaldade vabadikele olnud üsna “atraktiivne”. Märkimisväärne on ka Pädaste ja Simiste meeste osavõtt Vabadussõjast, samal ajal kui 1919.a mässu tegelasi siit eriti teada ei ole (Axel v. Buxhövdeni jääauku ajamine jäi rohkem Mõegaküla, Lehtmetsa ja Kuivastu meeste tööks ja Oru Reiut ei saa samuti Pädaste meheks lugeda).
Jääb lisada mitmete informandide kokku pandud ja Sulev Äkke kommenteeritud Pädaste kohanimede loetelu.