Oina

Oina nime (Oyna, Oihna) kohtame esmakordselt 17. sajandi alguse taaniaegseis maa-raamatuis, kus märgitakse Oina Jurg'i talu. Õigupoolest esinevad küll juba 1570.a Maasilinna foogtkonna maaraamatus kaks Kuivastu vakuse peremeest – Heleme Matz ja Heleme Peet, keda võib Oina adra-talumeesteks kahtlustada, sest pärastise Oina Matsi teine nimi Keleme paistab küll Oina nimega ühevanune olevat, aga kindlalt seda siiski väita ei saa. Külast ei räägita Oina puhul ka rootsiaegseis dokumentides veel mitte. 1645.a maaraamatus on kõigi vakupiirkondade talud juba külade kaupa kirja pandud, aga Kuivastu vakuses on nelja küla (Kuivastu, Rässa, Võiküla ja Simiste) järel eraldi kirjas pundenik Oyna Jürgen ja üksjalg Kehlemy Tonnies, kes mõlemad tõenäoliselt Oina mehed on. Sama kordub 1674.a nn. De la Gardie missiivis, kus Kuivastu vakuse lõpus tervelt 19 hajatalu on kirja pandud ilma nende külalist kuuluvust määratlemata. Nende hulgas kaks – Oyna Jack ja Oyna Matz on kindlasti Oina adratalumehed, aga ka Kahlemehs Hannus võib seda olla. Peaks märkima, et selleaegsete dokumentide paleograafias on pahatihti raske eristada väiketähti “a” ja “e” ning ilma lisa-informatsioonita võib eelnimetatud Hannust ühtviisi “kalamehe” või Keleme Hannuseks arvata! Vajalikku paralleelinfot on aga raske leida, seda enam, et sel ajal (ka juba taaniajal) muutusid koormatud adratalumeesteks mitmed endised vabad või poolvabad inimesed, keda veel orduajal paistab Muhus rohkem olnud, kui esmapilgul arvata võiks. Nende kohta aga puudub igasugune teave, sest maaraamatud kajastasid ju ainult koormisi kandvaid nn. erb-bauren’eid. Ka Oina kant võis üks viimaste vabade inimeste “pesapaik” olla, sest vähendatud koormistega pundeniku- või üksjalatalud vaevalt oleksid suutnud ümberkaudsetesse küladesse täiendavat asustust anda. Samas me kohtame nimetatud 1674.a aktis Oyna Hannus’e nimega peremeest Rässas ja 1698.a kaardi-eksplikatsioonis on Rässas koguni kaks sellenimelist peremeest – Oihna Hanso Jahn (tõenäoline eelnimetatu järglane) ja Oihna Laas.
Rootsiaja lõpul rajati Muhus Suuremõisa, Tamse ja Võlla järel neljas riigimõis Nurme. Koos Simiste ja Rässa külade ning ümberkaudsete hajataludega hakkasid Oina talud nüüd Nurme mõisale kuuluma, kuigi enne seda on mõne aja ka pisut varem rajatud Võlla mõisa all oldud. 1698.a kaardil (EAA.308.2.51) kujutatakse kolme Oina talu, aga külaks neid siiski ei nimetata (Simiste ja Rässa kandsid rootsikeelset By lisandit, aga Oina talude juurde oli lihtsalt Oina Gesinder märgitud). Kõige lõunapoolsemat neist kolmest talust – Lemete Juri võib hilisema Matsi eelkäijaks lugeda, aga Oihna Jacko Jahn ja Oihna Matz asuvad üsna pärastiste Juri ja Andruse talude kohal.

17./18. sajandivahetuse ikalduseajad ning järgnenud Põhjasõja ja katku on Oina ainsana Muhu küladest kaotusteta üle elanud. Enamgi veel – siin võib koguni asustuse kasvu täheldada, sest rootsiaja lõpul kaardile märgitud kolme talu asemel on 1713.a Güldenstubbe inkvisitsiooni-protokollis Oinal kirjas neli koormisi kandvat peremeest: Kelleme Tönnis, Oina Matz, Oina Thomas ja Oina Siim. Viimasel on ainult mees ja naine peres (ei lapsi ega vanu) ja hiljem adramaa-revisjonides seda peremeest enam ei esine. Selle asemel ilmub mõistatuslikult 1731.a adrarevisjoni Kicko Jack, keda varasemate dokumentide põhjal võiks hoopis Kansi mõisa meheks pidada. Niisama salapäraselt ta hilisematest adrarevisjonidest ka kaob ja on spekuleeritud, et ta võis hilisema (samanimelise!) Piiri metsavahi eelkäija olla. Kuidas ja miks ta vahepeal Oinal oli ning mis tema perest 1738. aastaks sai, jääb siiski suuresti arusaamatuks. 1738. aastast alates märgivad adrarevisjonid Oinal kolme asustatud talu ja kolme söötis arvestusüksust, kuid viimastest (Kicko Jaak, Oina Andrus ja Oina Matz) on ainult Mats nime põhjal seostatav katku üle elanud Matsiga (Güldenstubbel nr.43). Et sellenimeline peremees juba 1698.a kaardi-eksplikatsioonis esines (talu nr.2 enam-vähem Juri ja Andruse kohal), siis on seda võimalikuks pärastise Andruse eelkäijaks arvatud, mis alles 18.s lõpus uuesti asustuse sai. Kõige rahvarohkem oli katku järel Oina Toomase talu (sel ajal kahe tööeas mehe, ühe naise ja ühe lapsega) ning seda võib hilisemat arvestades Jaani ja Juri ühiseks eelkäijaks pidada. Järjepidevalt on jälgitav ka Keleme ehk pärastine Matsi talu, kus arvatav Lemete Juri järglane Tõnis oli katkuaja üle elanud.
Kuna katku järel olid nii Võlla kui Nurme mõisad teovõimetud, kannavad 18. sajandi esimesel poolel Oina talud oma koormisi taas Suuremõisale, nagu see taaniajast alates oli olnud. Kui sajandi keskel endise vakukeskuse asemel Kuivastu mõis rajati, on 1778.a vakuraamatus Oina talud selle vakupiirkonna kunagiste taludena Kuivastu mõisale kuuluvaiks märgitud, aga esimene hingeloend 1782.a märgib neid jällegi selleks ajaks “ellu äratatud” Nurme mõisa taludena. See oli nn. mõisapiiride korrastamisel toimunud segaduste algus. 1795. aasta hingeloendis kuuluvad Jaani ja Juri talud Nurme mõisale, aga Keleme Matsi poja Aadu pere on hoopis Lõetsas rajatud Ranna mõisa (Kansi mõisa karjamõis) hingedeks arvatud. Ka kõik selleaegsed neli vabadikuperet arvatakse Ranna mõisa vabadikeks. Märgime, et pärastist Andruse talu esimesed hingeloendid veel ei nimeta.
Lõpptulemusena sai 19.s algul Oinast hoopis Hellama mõisa küla ja nähtavasti pidid Oina mehed 19.s esimesel poolel ka Hellama põldudel teol käima. Kuna adrarevisjonides oli Oinal kuus arvestusüksust kirjas olnud, siis üritas Hellama mõis siin lisaks enam-vähem järjepidevale neljale talule veel viienda talu moodustada, milleks ta Suuremõisalt on Nautse Salu Kerstik’u pere saanud (Kerstik oli vahepeal juba Rootsiveres peremeheks seatud). 19.s hingeloendites ongi Oinal viis arvestustalu, mida edasises ükshaaval lähema vaatluse alla võtame, aga ette rutates olgu öeldud, et Kerstiku (Kästiki) talu kadus juba 1860-ndatel, kui Hellamal latsikohti jagati.
Reguleerimisaeg

Oina vabadikukohtadest räägime koos põlistaludega, aga nende tekkeajad on üsna ebaselged. Meenutame, et juba 1795.a loend märgib Oinal nelja vabadikuperet, aga kas ja kui paljudel neist sel ajal oma eluasemed olid, ei selgu kuskilt (tihti elasid selleaegsed vabadikud veel talude juures saunades). 19. sajandil paistab olevat vabadikena Oinale asunud Kuivastus uisu-teenistuses olnud Võiküla mehi, kes nähtavasti on selleks ajaks Buxhövdenite eravaldusse läinud Kuivastu mõisast ennast Hellama kroonumõisa külla “turvalisemalt” sisse seadnud. Peale selle on Pärase Matsi vabadik Päraselt Oina Vihukse vabadikukohale asunud, aga selgusetuks jääb, kas koht siin mõne vabadiku eluasemena juba varem on eksisteerinud. Lisaks jääb praeguse Oina küla territooriumile Oina ja Raegma vahel olnud Nurme mõisa heinamaa-vahi koht Soo (ka Soovälja), mis esmase asustuse küll pigem Nautsest on saanud.
Mõisavaldade moodustamisel 1860-ndatel hakkas Oina küla loomulikult Hellama kogukonda kuuluma ja jäi hiljem samanimelise ühendvalla koosseisu. Jaanist eraldus hiljem Põllu pooltalu, aga Andruse, Juri ja Matsi olid EV maareformi ajal veel üle 40-hektarised täistalud (Oina suurim oma 48 hektariga oli Juri talu).
Kui kaua kolhoosikorra tulekuga Oinal veel talud püsisid, ei olegi täpselt teada, aga kui Hellama kolhoos (Hellama ja Pärase külad) Võlla ja Mõegaküla “Ühistöö” kolhoosiga liideti, hakkas ka Oina küla suure “Ühismaa” kolhoosi koosseisu kuuluma. Siinjuures on tähenduslik, et kui küla oli Põhjasõja ja katku peaaegu puutumatuna üle elanud, siis “kolhoosikatk” suutis küla üsna kiiresti tühjaks teha. Kui 1959.a rahvaloenduse ajal oli Oina seitsmes peres veel 18 “hinge”, siis lõpuks jäi Juri Salme Kask viimaseks Oina küla alaliseks asukaks.
Nüüd aga Oina suitsudest veel ükshaaval...

1. JAANI

Kuigi Oihna Jacko Jahn oli juba rootsiaja lõpul Oinal peremees ja Jaani-nimeline peremees oli siin ka kõigis 18.s adrarevisjonides, tuleb viimast siiski pigem Juri talu eelkäijaks arvata (vt. ka toodud skeemi). Peaks märkima, et hilisemate hingeloendite Oina Jürna a (Jaani) ja b (Juri) talud olid vist juba rootasiajal sugulased ja peale katku said põhilisteks “tegijateks” Oina Thomas, keda võib nii pärastiste Jaani SUURKIVIde kui Andruse HEINATite esiisaks lugeda ning Oina Jahn, kes pärastise Juri KASKede ja siit välja läinud KÜLAde esiisaks osutub. Paraku ei selgu säilinud kiriku-meetrikatest Toomase (ega ka Jaani) daatumeid, kuid Toomase vanem poeg Andrus pidi olema pisut enne katku või katku ajal sündinud. Andrus oli 1. hingeloenduse ajal Matsil (Kelemel) ajutiseks peremeheks, kuid tema pojad surid noorelt ja tema järglasi perekonnanime saamas ei olnudki. Peale Andruse on Toomase lastest teada noorem poeg Juri, kellest edasises kohe juttu tuleb ja kaks nooremat õde Made ja Tiiu, kes 1760-ndatel mehele said ning seetõttu ka varastes abielu-meetrikates esinevad.
1778.a Kuivastu vakuraamatus on peremeheks Toomase noorem poeg Juri (~1720-89) ja neli aastat hilisem hingeloend täpsustub tema pere koosseisu. Nimelt on seal kirjas Juri Rootsiverest võetud naine Mare, kolm poega ja kaks tütart. 1795. aastaks oli Juri vanem poeg Jaen (~1755–1820) peremeheks kinnitatud ja pere sai hiljem perekonnanimeks SUURKIVI. Sellest Jaanist jäi ilmselt ka hilisem talunimi, mida hingeloendid lõpuni esimeseks Oina Jurna või Oina Juri taluks märkisid. Juri kaks nooremat venda surid noorelt (Tõnis päris imikuna ja Mihkel 29-aastaselt vallalisena), aga Jurist paarkümmend aastat noorem neljas vend Andrus pandi omaette peremeheks ja temast räägime veel Andruse taluga seoses edasises eraldi.
Jaani esimene poeg Mihkel (s.1796) on lapsena surnud, sest hingeloendites teda ei esine (surmakanne meetrikas on küll ka leidmata!). Kaks nooremat venda ja kolm õde said aga täisealisteks. Vanem vend Aadu Suurkivi (1797–1857) kinnitati isa surma järel peremeheks, kuid tal sündisid Pärase Matsi Kadriga vaid neli tütart ja viimane hingeloend jätab Jaanil peremehe märkimata. Mõneks ajaks sai selleks vist Aadu noorem vend Andrus Suurkivi (1806-76) kuid ta oli hoopis vallaliseks jäänud ja peale tema surma oli talu taas probleemi ees. Õnneks oli Aadu ja Andruse õel Ristel Hellama kõrtsmiku, Tuisu Tähve poja Andrusega kaks vallaspoega sündinud. Vanem neist – Juri võeti küll 1854.a nekrutiks, kuid Riste noorem poeg Andrus/Andrei Suurkivi (1839–1903) “kulus nüüd vägagi peremeheks ära”. Ta oli 1864. aastal abiellunud Raegma Aadu sulase Matsi tütre Ristega (Siig) ja sündisid seitse poega ning kolm tütart. Neli poega surid küll väikestena, aga kolm jõudsid abieluni. Vanem poeg, 1887.a sündinud Georgi võeti 1887.a kroonusse, kust ta tagasi jõudis ja 1896.a Suuremõisa Aadu Mihkli tütre Elenaga (Liisk) abiellus, kuid paari aasta pärast suri. Temast jäi 1897.a sündinud poeg Vassili, kes Kuivastu mässu mahasurumise ajal 1919. maha lasti.
Vana Andruse kaks nooremat poega Ivan ja Timofei jagasid Jaani talu pooleks. Vanem neist, Ivan ehitas omale Jaani kõrvale Põllu koha ja 1879.a sündinud noorem vend Timofei Suurkivi jäi Jaanile.
1925.a võttis Timmu Külasema Kingissepa Juri tütre Raissa naiseks, aga abielu jäi lastetuks. Mis täpsemalt Jaani põlistalu maadega toimus, on ebaselge. Teada on, et juba 19. sajandil on mingi osa Jaani maadest omandanud Kuivastu uisumees Andrei Obukak, kes omale Oinal Peedu koha rajas. Kruntimis-andmetesse on aga jäänud vaid 17,47-hektarine Jaani maaüksus (Lit.1), mille omanikeks märgitud Ivan ja Timofei Suurkivid. Seega peaks see nii järelejäänud Jaani kohta kui Ivani Põllu osatalu koos tähendama.
1959.a rahvaloenduse ajal olid Jaani elanikeks 79-aastane Timofei oma 62-aastase naise Raissaga. Peale nende surma jäi koht tühjaks ja on nüüdseks praktiliselt kadunud.

PÕLLU

Peedu

Kiriku-kirjadest ei selgu kuigi hästi, mis 19.s kolmandal veerandil Võikülas toimus ja siin võiksid Kuivastu kogukonna-kohtu protokollid ehk mingit lisateavet anda, kuid esimene esimene säilinud Hellama koguduse-nimekiri (1868-79) märgib Andrus/Andrei Obukaku (1827-99) Võiküla Nigula peremehena (sellest ja Obukak’udest lähemalt on juttu Võiküla loos). Umbes sel ajal hakkas aga Nigula talu rentima Raegma Mardi perepoeg Madis/Matvei Paist ja järgmine nimekiri märgib Andrei Obukaku peret juba Peedul. Tegemist peab olema Oina Peedu vabadikukohaga, mis külast põhja pool põllu ja karjamaa-aia nurgas (üsna edasises jutuks tuleva Vihukse vastas üle tee) on nn. verstakaardil kujutatud. Paistab, et endine Pärdi-Matsi perepoeg Andrus Obukak oli põhiliselt hoopis Kuivastus uisu peal ametis (Peedu Andrust nimetab ka tuntud uisu-laul) ja nähtavasti on ta omale sel ajal Oinal oma vabadikukoha rajanud. A. Rullingo andmeil olla Andrei Obukak (arvatavalt siin nimetatu poeg) 1898.a omale Jaani talu maadest ka maad soetanud, kui Jaani talu oma rendikohustustega raskustes oli. Selgusetuks jääb aga kohanime päritolu, sest ühtki Peetu ei ole 19. sajandil teada ei Oinal ega Võikülas ja taolist kohanime ei leia ka reguleerimis-aegsel Oina piirkonna kaardil. Koguduse-kirjades märgitakse kohta 19.s hoopis Võiküla all ja alles 1925.-30. nimekirjas ilmub see Oinale!
Vanal Andrus Obukakul oli Võlla Lauri Mihkli tütre Marega (Pea) kolm poega ja neli tütart. Vanem poeg Mihkel suri 3-aastaselt; Andrei jun. Obukak (1862–1942) abiellus 1886.a Raegma Kusta Juri tütre Elena Veskiga ja pere elas Oina Peedul, kuni Andrus omale Kuivastus asunduskoha sai, mis Andruse nime hakkas kandma. Vana Andruse noorem poeg Ivan Obukak sai omale Hellamal Narbla latsikoha, millest Hellama loos juttu on.
Viimases Hellama kogudusenimekirjas on Oina Peedule märgitud Vahtraste Noore-Jaagu Vasseli noorema poja, 1930.a abiellunud Nikolai Meistersoni (s.1907) pere (naine Julia Ivani t. Nikkel ja kaks tütart), kuid samas on pere maha tõmmatud. Väidetavalt olla Kuivastu asunud (noore) Andrei Obukaku 1890.a sündinud poeg Vassili 1942. aastal Peedu maja lammutanud ja Kuivastu Andrusele viinud. Kummalisel kombel ei ole aga kruntimis-andmetes Oina Peedu kohast mingeid jälgi.

2. JURI

Et eespool vaadeldud ja siin veel räägitavatest Jaanidest ning Juridest paremat ettekujutust saada, toome ühe lihtsustatud skeemi:

Skeem

Kui juba jutuks olnud Jaani talunimi jäi katkueelse Toomase pojapojalt Jaanilt (samas hingeloendite nimi tema isalt Jurilt), siis Juri talunimi on katkueelse Jaani pojalt Jurilt jäänud. Selle juures jääb ebaselgeks, kas ja mil moel rootsiaegsed Toomas ja Jaan sugulased olid? Peaks veel märkima, et rootsiaegsed Oihna Jacko Jahn’i ja Oihna Matz’i talud asusid praktiliselt pärastiste Andruse ja Juri kohal ning oma hilisemale kohale on Jaani talu nähtavasti alles Jaen Juri poja (~1755–1820) ajal asunud, kui noorem vend Andrus pärastisel Andrusel omaette peremeheks sai.
Katkueelse Jaani pojal Juril (~1710–1783; rohkem Jaani järglasi ei ole selgunud) oli esimese hingeloenduse andmeil kolm poega, aga nooremat neist, sel ajal 25-aastaseks märgitud Jaani kiriku-kirjades ei kohta ja ka hilisemad hingeloendid teda enam ei märgi. Vanemad vennad Aad ja Toomas olid esimese loenduse aegu juba mõlemad naisemehed ja mõlemal ka pojad kasvamas. Nooremal vennal Toomasel sündis kahe naisega kokku seitse poega ja kaks tütart. Tema esimesest pojast Andrusest sai sajandivahetusel Tamse mõisa hing ja ta pandi Külasema Ennu-Pärdil peremeheks (perekonnanimeks saadi KÜLA). Kaks nooremat poega (Mart ja Tähve) võeti hiljem nekrutiteks, aga pooled Toomase lastest surid lapseeas ja Toomas ise oli juba 1795.a loendis vabadikuks kuulutatud. Selleks ajaks oli vanem vend Aad Juri poeg (~1734–1823) peremeheks kinnitatud. Tal oli Pädaste Kane Peedu tütre Marega viis poega, kuid kaks neist (Jaak ja Jaen) surid aastaselt ja Aad ning Juri teismelistena. Ainsana jõudis meheikka Aadu esimene poeg Mihkel (1769–1810), kes küll isast varem suri ja peremees olla ei jõudnudki, kuid ta oli 1790.a Tölbi Aadu tütre Marega abiellunud ja neil jõudis kuus poega ning neli tütart sündida.
1811.a loendis oli Mihkli esimene poeg Juri Kask (1792–1874) peremeheks kinnitatud (vana Aad oli vanaks ja võimetuks märgitud); kolm nooremat venda Jaen, Andrus ja Aad jäid talus sulasteks (kaks Mihkli poega Tähve ja Mihkel surid lapsena).
Kõik neli venda (peremees Juri ja tema kolm sulast) olid naisemehed ja 19.s keskel sai Oina Juri pere üpris suureks. Kahjuks puudub 1850.a Hellama mõisa hingeloend ja kuna Juri inimesed enamasti luterlasteks jäid, siis ei saa me ka esimestest Hellama koguduse-nimekirjadest pere kohta täit pilti. Peremees Juri ainus poeg Mihkel suri aastaselt, kaks tütart (Mare ja Ingel) said mehele ning Riste suri 20-aastaselt vallalisena. Järgmiseks peremeheks sai teise venna Jaani poeg Andrus Kask (1823–1910), aga Jaani enda käekäik on seni pisut ebaselge. Jaen abiellus 1822.a Viiraküla Kuusiku Laasu tütre Kadriga ja sündisid pojad Andrus ning nädalaselt surnud Jaen (tütar Riste sai hiljem mehele), aga ema Kadri suri noorelt 1831.a ja teist abielu Jaanil ei ole olnud. Samas on tema surmaaeg meetrikas seni leidmata ja teda ei märgi enam ka viimane hingeloend!
Juri ja Jaani kolmanda venna Andruse (1805-75) pere asus 1860-ndatel Hellamale, kus Kuke ja Kasevälja latsikohad saadi. Kukel märgivad koguduse-nimekirjad hiljem ka neljanda venna Aadu (1810-62) ainsat tütart Akilinat.
Andrus Jaani p. Kask abiellus 1852.a Vahtraste Kesküla Tähve tütre Ingliga (Maltis) ja neil oli taas viis poega ning kaks tütart. Andruse vanem poeg Jaen Kask (s.1854) kaob meetrikatest ja luteri personaalraamat märgib ta surnuks ilma surma-kuupäevata (nähtavasti suri kroonuteenistuses). Teine poeg Juri Kask (1857–1947) võttis isalt üle peremehe-kohustused ja Jurile on jäänud ka noorem vend Aadu (1872–1949) oma perega. Aadul sündis Soondast võetud Ruudu Väärtnõuga (1877-1965) poeg Vassel ja neli tütart. Vassel Kask (1896 – 1942) võttis osa Vabadussõjast, oli Vabadusristi II liigi 3. järgu kavaler ja sai Pädastes Rehe asunduskoha, kuid vahetas selle parema vastu Virtsus, kuhu Kase talu rajati. Peale selle oli ta osanik Soonda meeste asutatud Muhu Piimaühistus (lõpetas Õisu piimanduskooli ja oli Muhu Piimaühistus esimene meier) ning ehitas omale ka Liival (algselt laohooneks ja hiljem elumajaks kohendatud) Kase maja. Ta represseeriti esimese nõukogude okupatsiooni ajal 24.02.1941.a ja lasti maha Permi oblasti vangilaagris (tema lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.600). Vasseli vanemad ja õed asusid Virtsu Kase tallu. Vasseli naine Juuli Hallikäär (1902-1999) oli Tupenurme Mardilt. Ta küüditati koos lastega 14.06.1941, kuid sai hiljem tagasi ja elas samuti Virtsus. Vasseli õde Liina abiellus Soonda Nuudi Jüri Soopradiga (Sooäär, s 1899), õde Juula (1898-1978) Pädaste Luha Peeter Maripuuga (1901-1945); õde Alviine-Johanna (Raadik, teises abielus Liik) jäi elama Virtsu, õde Iisa (abielus Saartok) põgenes 1944.a septembris ja elas hiljem Torontos.
Jurist järgmine vend Mihkel Kask (s.1860) paistab olevat Võiküla Pärdi-Matsi Andrus Raudjase tütre Marega abielludes õigeusku läinud ja ta on omale Oina põldude lõunaserva Tänavasuu koha ehitanud.
Juri “kolmas” Kask abiellus 1879.a Raegma Aadu Andruse tütre Marega (Siig), aga nende lasteõnn oli kehvapoolne. Peale ühte surnult sündinud tütart sündis neil 1884.a poeg Vassili; selle järel sündis veel üks tütar surnult ja 1891.a sündis tütar Julia, kes hiljem Soonda Kaegu-Tähvenale mehele sai.
Vassili Juri p. Kask (1884–1963) jäi viimaseks Oina Juri peremeheks, kuigi kruntimis-andmetes oli 48,84-hektarine Juri talu veel isa nimel. Viimane koguduse-nimekiri märgib Vasseli ja Mare (sünd. Abe) poega Aleksandrit (1913-1945), kes 1943.a abiellus Aino Aleksandri tütrega, aga nad on Muhust ära läinud. Vasseli noorem poeg Herman (1921-31) suri 10-aastaselt ja 1959.a loenduslehel olid Juri elanikeks veel Vassel ja Mare oma vallaliseks jäänud tütre Salmega (Salomonia; s.1915). Tema jäi nii Oina küla kui oma sünnitalu viimaseks alaliseks elanikuks.

Tänavasuu

Kuigi A. Rullingo teab, et uisukippar Andrei Raudjas olla Oina Jurilt 0,28 hektarit põldu saanud, kuhu ta Tänavasuu koha rajas, paistab siiski Tänavasuu koha ehitajaks olnud Oina Juri Mihkel Kask (1860–1926), kes 1885.a selle kippari tütre Mariaga abiellus. Et parajasti talude välja ostmise aeg oli, võis kippar Andrus selle majaplatsi (tütre kaasavarana) ehk küll kinni maksta, aga koguduse-nimekiri märgib Andrust 1890.a veel Võil Pärdi-Matsi peremehena ja Oinale paistab ta oma tütre ja väimehe juurde alles sajandi lõpus asunud olevat, kui Tusti Matsi Timofei Tamm Või Pärdi-Matsi talu hakkas välja ostma!
Mihklil ja Marel sündisid kolm poega ja viis tütart. Vanem poeg, 1889.a sündinud Ivan Kask läks hiljem Lepiku Tiigi Marele (Lindental) koduväiks; nooremad pojad Andrei (s.1892) ja Timofei (s.1904) asusid 1920-ndatel Virtsu, kus Põldma-nimeline talu soetati. Märgime, et Tiigi vabadikukoha, millest Lepiku külaga seoses eraldi räägitakse, oli Korista panga all sooservas pastoraadi maale rajanud Roobaka mõisast Vahtna asunud Villem Lindental (~1808-77). Villem oli hiljem ka Kuivastus ametis, kus tal kolm tütart sündisid, aga poeg Friedrich (Priidu), kelle tütrele Marele nüüd Tänavasuu Ivan Kask koduväiks asus, oli juba Tiigil sündinud.
Mihkli ja Mare ühele keskmistest tütardest, 1895.a sündinud Raissale tuli 1920.a koduväiks Võlla Sepa-Ansu Ivan Vahter (s.1889; sel ajal kirjutati tema perekonnanimeks Vaher, kuigi Ivan Võlla Mardi Vahteritest pärines). Neil sündisid kaks tütart ning pojad Nikolai (1922-93), Arnold (1932) ja Ivan (1936). Viimane poeg sündis 1940.a surnuna.
Tõe huvides peab lisama, et 19.s lõpust elas Tänavasuul ka kippar Andrus Raudjas (1844 – 1933) oma naise, Tusti Matsilt võetud Kadriga (1839–1918; Tamm). Teadaolevalt on neil olnud ainult kaks last: Mihkel Kase naiseks saanud tütar Mare ja 1873.a sündinud poeg Ivan, kellest koguduse-nimekirja on viimane märge tehtud 1896. aastal, aga mis temaga 23-aastaselt juhtus, ei ole selge. Arvatavalt sel ajal ongi vana kippar Tänavasuule asunud.
Kruntimis-andmetes Oina Tänavasuu kohta andmed puuduvad (Ivan Vaheri nimel oli küll 4,9-hektarine Kohtuelu maaüksus Hellamal), aga 1959.a rahvaloenduse ajal elas siin veel Ivan Vah(t)eri lesk Raissa oma vallaliste poegade Nikolai ja Ivaniga. Jaan sai mootorrattaga juhtunud õnnetuses surma, aga vallaliseks jäänud Kolla elas viimati üksi Tänavasuul.

3. MATSI

Juba taaniajast (võib-olla varemgi) oli Oinal üheks “tunnusnimeks” Kelema. See eri aegadel pisut erinevalt kirja pandud nimi esines maaraamatuis ja adrarevisjonides ning 18.s ja 19.s esimese poole kirikuraamatuis ning selline oli Matsi talunimi ka 19.s hingeloendites. Ometi on selle (arvatavalt üsna vana) nime tekkelugu selgusetu. Nagu algul öeldud, oli 1645.a maaraamatus kirjas üksjalg (Einfüsling) Kehlemy Tonnies ja suure tõenäosusega oli tema eluase juba sel ajal pundenik Jürgeni talust lõuna pool pärastise Matsi talu kandis. Selgituseks veel, et üksjalad ja pundenikud olid taani- ja rootsiajal tavaliselt tihedamast asustusest eemal omale põllumaa raaadanud talumehed, kes esialgu väiksemaid koormisi kandsid (mõnikord ka peale pandud koormistega endised vabad inimesed). Üksjala nimi arvatakse sellest tulnud, et nad mõisale ühe jalamehe teopäeva pidid tegema, aga millised nende koormised Muhus (enne riigimõisa rajamist) võisid olla, ei ole selge. Pundeniku nime seostatakse sellega, et nende koormiseks sälitis (pund) vilja on olnud.
1698.a kaardi-eksplikatsioonis kannab talu nr.3 (enam-vähem Matsi või siis hiljem lühiajaliselt eksisteerinud Kästiki kandis) küll nime Lemete Juri, kuid 1713.a protokollis on esimese katku üle elanud Oina taluna kirjas Kelleme Tönnis, mees, naine ja poisslaps peres. Arvatavalt sama (rootsiaegne!) Tõnis oli peremeheks ka 1730-ndate adramaa-revisjonides (1738.a oli talus tööealisi mehi ja naisi kumbagi kaks ning neli last: kolm poissi ja üks tüdruk). 1744.a märgitakse peremeheks Kehleme Matz ja teda märgib peremehena veel 1778.a Kuivastu mõisa vakuraamat, kuigi selleks ajaks oli Mats ilmselt surnud. Tõenäoliselt suri Mats enne 1762. aastat, sest säilinud meetrikates tema surmakannet ei ole. Et just Matsi nimi hiljem talule jäi, pidi ta nähtavasti auväärsesse ikka jõudnud kauaaegne peremees olema.
Matsi järel on peremeheks saanud tema 40-aastaselt surnud poeg Andrus (~1736-76), kellel Obuku Juri tütre Ristega kuus poega ja tütar sündisid. Ristet nimetab aga 1. hingeloend miskipärast Keleme Matsi leseks ja "Keleme Matsi Ristena" esineb ta ka kirikuraamatuis. Kuna Andrus varases keskeas suri ja Riste pojad üles kasvatas, siis võib tema keskset rolli mõista ja kuidagi on see kaasa aidanud vana Matsi nime jäädvustumisel. Matsiga seoses võiks veel lisada, et peale noores eas surnud poja Andruse on ka tema kaks tütart noorelt surnud. Eed (~1739-64) oli 1764.a kihlatud Pädaste mehe Jaak Penti pojaga (pärastine Vesiaa peremees ja Vokkade esiisa), kuid nähtavasti enne laulatust “ruudiköima” käies oli Võiküla ja Obuku vahel ära eksinud ning leiti surnuna (surmakanne 1. novembril, 1764.a). Teine õde Mare oli 1782.a loendis veel 25-aastane tüdruk (magd) talus, kuid järgmisel aastal on ta vallalisena surnud.
1782.a hingeloend märgib peremeheks 75-aastase Oina Tooma Andrus’e (~1710-84), kes nähtavasti Matsi poja Andruse surma järel oli ajutiseks peremeheks pandud. Tema vanem poeg Jaak (~1754-86) on ennast surnuks joonud (surmakandes märgitakse, et Nurmische Kerl ... der sich im brandtwein Tod gesoffen hatte) ja noorem poeg Andrus suri 1764.a 3 päeva peale sündimist.
Teises loendis 1795.a, kui talu oli Ranna mõisale arvatud, on peremeheks kinnitatud juba Andruse poeg Aad (1764-1828), kes sai omale priinimeks HOPP (hiljem kirjutati ka OPP). Tema noorem vend Mihkel pandi nn. reguleerimiste käigus Rässa Obukul peremeheks ja sai seal priinime PAAS.
Aadu Hopil oli neli poega ja neli tütart, kuid kaks vanemat poega surid mõne-aastaselt. Isa surma järel sai peremeheks kolmas poeg Juri Hopp (1795–1861) ja esikohal oli ta kirjas ka viimases hingeloendis, kuigi seal peremeest ei olegi märgitud. Noorem vend Aadu oli talus sulasena kirjas, kuid on vist juba ka Konksil metsavahiks olnud. Metsavahi-ametit pidas seal tema ainus poeg Mihkel ja mõnda aega veel Mihkli poeg Ivan, kes omale Hellamal sama-nimelise latsikoha sai.
Juri Hopp on 1816.a abiellunud Pärase Tõnise Jaagu tütre Eeduga (Kokk) ja neilgi oli neli poega ning neli tütart. Eed suri 1849.a 53-aastaselt ja Juri võttis samal aastal Võikülast veel teise naise Kadri (Laast), kellega nad Hellamal õigeusku laulatati. Kadriga sündis 1851.a ka poeg Mihkel, kuid ta suri mõne-aastasena. Noorelt surid samuti kaks Juri esimese abielu poega. Abieluni jõudsid vaid keskeas surnud esimene poeg Andrus (1817-60) ning 13 aastat noorem Tähve/Timofei Hopp (1830–1904). Andruse kaks poega ja kaks tütar surid jällegi lapseeas. Ainult tütar Mare sai 1871.a Tusti Käspri Aadule mehele. Tähve ainus poeg Andrei suri ka 4-aastaselt ja tema vanemale tütrele Mariale tuli 1873.a koduväiks Luiskama Andruse poeg Aleksei Grüntal (1853–1934), kellest nüüd Oina Matsi peremees sai. Nii kadusid Hopid Oinalt juba 20.s algul ja hilisemad Muhu Hopid/Opid on Hellamale asunud Konksi metsavahi Mihkli järglased.
Aleksei Grüntalil sündisid Matsi Marega vaid tütar Elena (suri 1910.a vallalisena) ja poeg Timofei Grüntal (1883–1953). Viimane abiellus 1908.a Võlla Sepa-Ansu Elena Vahteriga ja sündisid kaks tütart ning kaks poega. Vanem poeg, 1913.a sündinud Vassili asus hiljem Kuressaarde; 1920.a sündinud Vladimir jäi vist viimasesse sõtta. Matsile jäi õde Akiliina, kes 1959.a loenduslehel oli Oina Matsi ainus elanik. Peale tema surma jäi koht tühjaks ja nüüdseks on see Oina põlistalu kadunud. Lisame, et enne sõda oli 46,75-hektarine Matsi talu Timofei Grüntali nimel.

4. ANDRUSE

Nagu eespool jutuks oli, võib Andruse talu rootsiaegseks eelkäijaks pidada katku üle elanud Oina Matz’i, kuid tema talu hääbus peale katku ja praktiliselt läbi 18. sajandi seisis dokumentides söötis Oina Matsi arvestusüksus. Alles sajandi lõpul on sellel (vist juba Hellama mõisa poolt) pandud omaette koormisi kandma Jaani Juri noorem poeg Andrus (1774–1852), kellest ka hilisem talunimi jäi (hingeloendites oli talu nimeks lihtsalt Oina). Perekonnanimeks saadi HEINAT. Kordame, et praeguse arusaamise kohaselt jäi Andrus sisuliselt kodus peremeheks ja vanem vend Jaen on oma talu üle tee välja ehitanud ehk teisisõnu on Jaani põlistalu sel ajal oma asukohta muutnud. Esmakordselt esineb Andrus peremehena nn. reguleerimiskaartide registris (EAA.311.1.558) – talu nr.2 Oina Andrus.
Andrusel sündis ainus tütar Ingel ja kolm poega, kelledest keskmine poeg Mihkel suri 3-aastaselt. Viimases hingeloendis on vana Andruse surma järel peremees kinnitamata, aga nähtavasti sai selleks Andruse vanem poeg Juri Heinat (1805-75). Paraku olid tema kaks poega Mihkel ja Andrus imikueas surnud ja pärimis-järjekord läks noorema venna Jaani (1811-61) poegadele. Jaani esimene poeg Juri (1836–1909) võeti 1855.a nekrutiks. Ta jõudis küll Krimmi sõjast tagasi, kuid selleks ajaks oli noorem vend Tähve/Timofei Heinat (1839–1911) peremeheks kinnitatud. Juri rajas oma soldatiplatsile Hellamal Kummi koha ja tema järglasi jälgime Hellama loos.
Tähve abiellus 1860.a Võlla Nõmme Mihkli tütre Mare Kumpasega ja sündisid kaks tütart ning kaks poega. Tütred surid juba väikestena; vanem poeg Andrei (1863–1905) jäi vanapoisiks ja 20. sajandil asus peremehe rolli Tähve noorem poeg Georgi Heinat (1866 - 1913). Ta suri keskeas, kuid Linnuse Villemi Kaarli tütre Juulaga (Juliania) jõudsid kaks poega ja kolm tütart sündida. Nooremad lapsed (nende seas noorem poeg Vassili) surid noorelt; vanem poeg Ivan Heinat (1892–1963) oli viimane Oina Andruse peremees ja tema nimele sai kruntimisel 41,46-hektarine Andruse talu. 1921.a Ridasi Kõrtsilt võetud Raissa Saaduga (Linnuse Vana-Tooma juurtega) sündisid kolm poega ja kolm tütart, kuid pojad (Menander, Ilmar ja Evald) läksid juba enne viimast sõda kodust välja. Tütred said mehele (Vaike asus Tallinna) ning 1959.a olid Ivan ja Iisa Andrusele kahekesi jäänud. Peale nende surma jäi koht veel vaid laste (põhiliselt Ilmari pere) suvekoduks.
Vabadikukohti ei ole Andruse talust (nagu ka Matsilt) Oinale tekkinud.

5. KÄSTIKI

Rootsiaegse Nautse Mardi poja, Sallo Kerstik’u (~1741–1806) pere sattus nn. reguleerimiste ajal Suuremõisa rentniku meelevalda. Kõigepealt pandi Kerstik Rootsiveres peremeheks ja ise jõudis ta vist seal surragi, kuid siis on pere antud Hellama mõisa hingedeks ja poeg Mihkel (~1773–1818) pandi Oinal moodustatud viienda talu peremeheks. Miskipärast said Mihkli järglased Oina Juri perekonnanime KASK ja paljude hilisemate Muhu Kaskede puhul peaksid sugupuude koostajad hoolega jälgima, kas on Oina Juri Juri või Nautse Salu Kerstiku järglastega tegemist. Väärib märkimist, et 1826.a hingeloendis on kohe Sallo Kerstik’u ehk Ustallo talu järel vabadikena kirja pandud selleks ajaks nekrutiks võetud Juri endise peremehe noorema poja Toomase pojad Mart ja Tähve samuti perekonnanimega KASK. Toomas oli juba 1795.a hingeloendis vabadikuks kuulutatud ja võib oletada, et tal oli siia põldude serva (linnulennult hilisema Tänavasuu ja Matsi vahel) ka oma eluase rajatud, kuhu ehk Rootsiverest toodud Mihkel oma taluhoonedki ehitas.
Mihklil oli Paenase Toomalt võetud Kadriga neli poega ja aastaselt surnud tütar Mare. Ka kaks poega (Mihkel ja Tähve) surid väikestena ning tallu jäid vennad, 1809.a sündinud Aad ja Juri (1813-86). Viimane võeti 1833.a nekrutiks ja viimases hingeloendis on Kästikil luterlaseks jäänud Aadu pere – naine Rõõt (Hellama kõrtsmiku Tuiso Tähve tütar), neli poega ja neli tütart. Kinnitatud peremeest ei märgi aga Kästikil ei viimane ega juba eelmised hingeloendid. Hiljemalt 1860-ndatel on Hellama mõis oma Oina Kästiki talust loobunud ja vana Aadu paistab Hellama kiriku maadele väravavahiks asunud (selleks ajaks oli suur osa Hellama mõisa maast siinsele õigeusu kirikule arvatud). Aadu vanem poeg Juri võeti Krimmi sõja ajal nekrutiks, kuid jõudis 10 aasta pärast tagasi ja ehitas oma soldatiplatsile Hellamal Põlluotsa koha. Teine poeg Mihkel (1840–1912) sai omale Hellamal Kaasiku nime saanud latsikoha ja kolmas poeg Ivan (1843–1913) on (koos isaga) kiriku maadel Värava koha rajanud, kus neil ka mõni tiin maad kasutada oli (kruntimisel sai Väravast 7,44-hektarine väikekoht). Aadu noorem poeg Andrus (1849–1926) jäi vallaliseks ja elas hiljem vanema venna Juri soldatikohal Põlluotsal. Rõhutame, et kõiki neid pärastisi Hellama Kaski tuleks eristada Oina Jurilt pärit Kuke ja Kasevälja Kaskedest. Oinale ei jäänud aga umbes pool sajandit kestnud Kästiki talust midagi.

Vihukse

Pärase Matsile koduväiks läinud Külasema Koosi Laasu tütrel Inglil sündis vallaspoeg Jaak (1814-89), kes sai Pärase Matsi perekonnanime LÄHEB. Jaak abiellus 1836. aastal Targa-Juri tüdruku Ingli vallastütre Ingliga ja paistab olevat omale Pärase põhjapoolsete põldude taha karjamaale vabadikukoha ehitanud. Kui Pärase pärimustes ei kinnitataks, et ka Pärasel on Vihukse (Veokse) nimega vabadikukoht olnud, siis võiks uskuda, et Jaak Läheb pere luues on kohe Oinale asunud. Nimelt kannab 1800.a kaardil Oina loodepoolne põld nime Wihhuckse Peld ja just nende põldude Mõegaküla-poolsesse nurka oli millalgi Vihukse (hiljem ka Vihukse-Jaani) vabadikukoht rajatud ning tegemist on Oina kohanimega. Võis muidugi olla, et Jaak siiski algul oma eluaseme Pärase karjamaale ehitas, aga Vihukse nime on see alles hiljem (peale Jaagu Oinale asumist) saanud.
Esimese abielu neljast pojast ja ühest tütrest kasvas Jaagul üles ainus poeg Madis (1838-87), kes hiljem omale Hellamal Rehe latsikoha sai. Jaagu esimene naine suri 1853.a ja järgmisel aastal võttis Jaak Võlla Sepa-Mihkli Tähve tütre Mare (Sõrm) teiseks naiseks. 1850.a Hellama mõisa hingeloendi puudumise tõttu ei saa me teada, kuhu Jaagu vabadikupere sel ajal oli märgitud, kuid viimane hingeloend märgib teda Oina vabadikuna ja selleks ajaks oli Jaak kindlasti juba Oinale asunud. Võib spekuleerida, et Jaak asus Oinale siis, kui ta teise naise võttis ja esimese abielu poeg Madis jäi Pärase vabadikukohale, aga Hellama koguduse-nimekirjad meile selles osas mingit pidepunkti ei anna. Kuni Madise Rehe latsikohale asumiseni näidati Jaagu peret ikka koos.
Teise naise Marega sündisid Jaagul veel kaks poega ja kolm tütart. Vanem poeg Ivan Läheb (1855–1933) elas oma perega Vihuksel (sel ajal on kohta ka Vihukse-Jaaniks nimetatud). Noorema venna, 1870.a sündinud Gavrili juures on koguduse-nimekirjas märkus, et ta türmi on mõistetud.
Kruntimisandmetes oli Ivan Lähebi nimel 1,36-hektarine popsikoht (Lit.34). Viimases Hellama koguduse-nimekirjas on Vihuksel Jaan oma teise naise, Ivan Müürisepa lese Elenaga (sünd. Kolk; Vileta Andruse tütar) ja Elena esimese abielu tütre, 1907.a sündinud Akilina Müürisepaga. Viimasel olid ka kaks vallaslast – tütar Helju ja poeg Heiki sündinud. Jaanil endal ei ole (kogudusekirjade järgi) kummagi naisega lapsi olnud. Jaani esimene naine oli Mäla Mardi vana Mihkel Vaske (1823-90) kolmanda abielu lesk, Tupenurme Lauri Tähve tütar Kadri (Ekaterina) Hallikäär.
Jaan suri 1933. ja Leena 1940. aastal. Viimase tütar Akilina asus sõja järel Kuivastu Aiale, kust Verendelid olid Rootsi põgenenud. Rohkem seda Vihukset hilisemates dokumentides ei kohta.
Peaks lisama, et nn. verstakaardil (ka 1940-ndate nõukogude topograafilisel kaardil!) on Vihuksel kahte hoonet kujutatud. Pealegi räägitakse ka A. Rullingo märkmetes Vihukse-Jaani ja Vihukse-Soone kohtadest, kuigi viimase asukate suhtes puudub selgus. Helju Auväärt mäletab kolhoosiaja algul, kui ta Mõegaküla, Oina ja Raegma brigadir oli, Vihuksel elanud Juulat – ilmselt 1959.a rahvaloenduses esimesena Oinal märgitud 56-aastast Juulia Mihaili t. Alti, kelle elukohaks loenduslehel on Sooneääre. Tegemist on Kansi Kaegu (pärast Saadu) Mihkel/Mihail Alt’i (1861–1936) tütrega ja õigupoolest märgib ka viimane Hellama kogudusenimekiri Oinal 1936.a surnud Mihail Alti oma Kallaste Rootsilt pärit naise Irina (sünd. Kand) ja kahe tütrega. Kirjas on ka Vabadussõjast osa võtnud ja Kuivastus (Jaani) asunduskoha saanud Mihkli 1889.a sündinud poja Vassili Alti lesk Ella Kustase t. (sünd. Jürgens) poja Meinhardiga. Nähtavasti jõudis Vabadussõjast osavõtnud ja 1928.a surnud Vassel oma autasu-maale Kuivastus siiski eluaseme valmis teha (kust see Jaani nime sai, jääb siin selgumata), aga lesk paistab poja Meinhardi tädide kasvatada jätnud. Viimased on nii Kuivastus kui Oinal elanud, aga millal ja kelle poolt see teine elupaik Oina Vihuksele ehitatud oli, jääb siin kindlaks tegemata ja seda ei ole eraldi eluasemena ka muhulaste andmebaasis Oina “suitsude sekka” arvatud.

Soo

Seda Oina ja Raegma vahele jäävat kunagist heinamaa-vahi kohta on erinevail aegadel ka Sooväljaks ja Soopereks nimetatud ning tegemist on ühe üsna vana Oina ümbrusse jääva elupaigaga. Õigupoolest on ka Rässa loo lõpus selle kohaga seonduvast juttu, sest varastes Hellama koguduse-nimekirjades on kohta märgitud Rässa küla järel. Praeguste teadmiste järgi võib koha rajajaks olla Nautse Riimi Pärdi tütre Eedu (1793–1862) vallaspoeg Andrus Kiri (1828-69; isa oli Koguva Sumari Andrus), kes 19.s keskel siin sel ajal olnud Nurme mõisa heinamaadel heinamaa-vahiks pandi. Andrusel sündisid Sool Linnuse Rõtu Juri tütre Ingliga kolm poega ja kaks tütart. Võib-olla veel enne Andruse surma saadi Nurme mõisalt Leeskopal latsikoht ja pere asus sinna (Leeskopal nimetati kohta Kirju’ks, aga ka Jaaguks mis võib Ingli sünnikodu – Linnuse Jaaguga seotud olla).
Järgmisteks Soo asukateks sai Raegma Juri sulase Juhan/Ivan Jürjestausti (1839-75) pere. Jaen suri küll noores eas ja lastena surid ka neli tema viiest pojast, kuid Rässa Jurilt pärit lesk Mare (1834–1928; sünd. Rühvk) kasvatas poja Mihaili ja tütre Elena Sool üles. Mare ise elas kõrge eani ja koguduse-nimekirja märgitud eksliku sünniaja järgi võiks teda isegi 100 aastani elanuks lugeda – tegelikult suri ta 94-aastaselt.
Mihail Jürjestaust (1863–1921) abiellus 1884.a Järve Laudsauna Andruse tütre Maria Mölderiga, kes 1889.a suri (jäi ainus tütar Uljana). 1891.a Kallaste Korjult võetud teise naise Elenaga (Nukk) sündisid Mihklil veel kolm poega ja tütar Akilina. Kaks poega surid noorelt, kuid vanem poeg, 1893.a sündinud Vassili asus Simiste Arule ja sai hiljem omale Pädastes Uietoa asunduskoha (perekonnanimeks eestindati SINIJÄRV).
Millalgi esimese ilmasõja järel või 1920-ndate algul (arvatavalt veel vana Mare eluajal) on Soole asunud teiselt heinamaa-vahi kohalt Hellama Nõmmenukalt Ivan Mihaili p. Sonn, olles 1908.a abiellunud Lehtmetsa Jaagu Eedu vallastütre Akulinaga (Räim). Ivan Sonni nimel oli ka kruntimis-andmetes 0,56-hektarine Soo nimega maaüksus. Viimane Hellama koguduse-nimekiri nimetab kohta Soopere ja siin on kirjas peale Ivani ja Akulina nende 1915.a sündinud poeg Timofei Sonn, kes 1942.a on abiellunud ühe Linda Kaarli t. Mõttusega ja lisatud märkuse järgi on nad Tallinna asunud.
Kus Ivan ja Liina Sonnid oma vanaduspäevad lõpetasid, ei ole siinkohal selge, kuid väidetavalt omandas veel viimase sõja järel neilt koha Raegma Juri Vasseli lesk Kristina Jürjestaust (sünd. Vaher) oma teise poja, 1919.a sündinud Augustini tarbeks ja tõepoolest on 1959.a rahva-loenduses Soo koht veel olemas, kuigi see on miskipärast Rässa küla järgi kirja pandud. Sel ajal olid Sool 39-aastane Augustin Jürjestaust (Soo Kusta) oma naise Meranda ja 9-aastase tütre Maretiga. Varsti läks aga pere siit mandrile, koht jäi tühjaks ning on nüüdseks praktiliselt kadunud.
Huvitav on märkida, et kuigi koht on pea paarisaja aasta jooksul nelja erineva perekonna valduses olnud, saab seda suurema osa ajast ehk Raegma Juri vabadikukohaks pidada ja Raegmale on ta küllap lähemalgi kui Oinale. Soopere külalise kuuluvuse üle võib palju vaielda – siinkohal on koht „Oinale arvatud“ sellel lihtsal põhjusel, et see Oina pool Soonda jõge asub.

***

OINA