Viiraküla


Kahtlemata on Viiraküla üks Muhu vanimaid püsiasustusega piirkondi Külasema-Põitse-Päelda ja Mäla-Raegma ning küllap ka Hellamaa piirkonna kõrval, kust on teada hilis-neoliitikumi ja/või varasesse pronksiaega (teine aastatuhat enne Kristust) dateeritud arheoloogilisi juhuleide. Peale Kuusiku taluõuest umbes 45 cm sügavuselt musta mulla ja savi piirilt leitud kivitalva (Ajaloo Instituudi leiukataloogi säilik AJ3768) peetakse hilisema (noorema rauaaja) püsiasustuse tõendiks Viirakülas veel Suure kõrtsi läheduses olnud ja nüüdseks osaliselt maantee alla jäänud laibakalmistut, mida on korduvalt kaevatud. Ühe haua avas siin juba 1872.a Holtzmayer, aga põhjalikum uurimine tehti enne uue maantee rajamist Aita Kustini juhtimisel 1962.a, kui fikseeriti 13. sajandist pärinevad 31 luustikku ja 52 esemelist leidu. Pisut varem, 1957. aastal tegid Lembit Jaanits ja Kalju Paaver ka Kuusiku (Tähvena) talu juures väikesed proovisurfid, kust leidsid vanale asulakohale viitavast tüsedast kultuurkihist luid ja söekilde, kuid põhjalikum uurimine jäi siis tegemata ja ei ole sugugi selge, kas selleks üldse veel kunagi aega ja vahendeid leitakse?!
Kohanime onomastika on samuti üsna ebaselge. 1569/70. aasta Maasilinna foogtkonna maaraamatuis kannab üks selleaegsest Muhu 13 vaku-piirkonnast nime Wirakülla Wacke ja vakukülaks võis Viiraküla olla olnud läbi terve orduaja, kuid muinasaega ulatuvad kirjalikud allikad meil kahjuks puuduvad.
Intrigeerivaks probleemiks on seni Friedrich Georg v. Bunge nn. Ürikute-raamatu (Urkunden-buch) 9. köites leiduv läkitus, mille Maasilinna foogt (Voigt von Soneburg) on 1436.a 18. jaanuaril Muhust – Hof Kyrkys auf Mohn Tallinna läkitanud. Mõnede arvates on tegemist toonase ordumõisaga, kuid nimi viitab selgelt kirikule ja siinkirjutaja arvates ei ole enne taaniajal rajatud Suuremõisat Muhus mingit ordumõisa olnud! Küll aga on Viiraküla nähtavasti olnud üks neist paljudest kohtadest, kus foogt oma kaaskonnaga makse ja hinnuseid kogumas käis. Märkimisväärne on, et  juba 1569.a maaraamatus kannab Viiraküla vakuse esimene peremees nime Wannemoyse Mart ja 1592.a maaraamatus leiame Nurme vakuses Henno Wannamoise nime kandva peremehe! Need seigad on nähtavasti viinud mõttele, et kunagi Vanamõisa kohal mõis on olnud, sest Vanamõisa peremehed kandsid taolist lisanime veel rootsiaegseis dokumentides. Paraku kohtame taolist nime ka Raegmas ja isegi Raugi Nõmme Toomase puhul De la Gardie üleandmisaktis 1674. aastal ning “arukam” oleks arvata, et see määratlus lihtsalt vanade (kunagiste ja endiste) vakukeskuste peremehi märgib. Ordul ei olnud ju mingit oma majandustegevusega mõisataolist rajatist Muhus vaja ja n.ö. residemtse maksuameti rolli võis algul Pöidel asunud ning peale Jüriööd Maasi ehitatud ordu tugipunkt vabalt ka Muhu jaoks täita! Selles kontekstis pakub suurt huvi näiteks küsimus, mida rootsiaegsed kartograafid on silmas pidanud järgnevas tutvustatavale kaardile Viiraküla ja Vanamõisa vahele jäävale piirkonnale "Wana Moisa Eug" kirjutamisega?!
Eelnevaga seoses meenub ka Viirakülas veel 20.s levinud pärimus, et kunagi olla küla hoopis Vanamõisa pool metsas asunud! Tundub, et vallutusjärgsel ajal oli Muhu asustus tõepoolest märksa enam hajali ja tihedateks sumbküladeks koonduti alles Liivi sõja järel ning taaniaja algul, kui sellega loodeti ennast sel ajal tegutsenud igasuguste “sõjasulaste” ja muude marodööride rüüsteretkede eest kaitsta, sest kuigi Muhu saar 1564. aastast formaalselt Taani kroonile kuulus, jäi ta vähemalt Kalmari rahuni 1613.a üsna kaitsetuks ja oma “vägitegusid” tegid siin nii Rootsi, Taani kui Poola sõjasulased, Ivan Julma tatarlastest rääkimata!
Esimeses rootsiaegses (1645.a) maaraamatus EAA.1.2.947 esineb Viiraküla esmakordselt omaette külana (Inneküla vakuse 2. küla –  Dorff Wiroküll), ja küla suurust hinnati 7 adramaale. Selgituseks olgu lisatud, et vana Hingeküla vakuküla lakkas küll peale Suuremõisa rajamist külana eksisteerimast, sest selle kohale rajati Muhu ametimõis, mis peale "maksuameti funktsioonide" ka juba omaette majandustegevusega üksust kujutas ja edaspidi Muhu-Suuremõisa ehk Mohn Grossenhoff nime kandis. Hingeküla nimi käibis siiski edasi nelja küla (Soonda, Mäla, Raegma ja Viiraküla) hõlmava vakupiirkonna märkimiseks (1674.a aktis Wacke Henneküll). Et orduajal olid nii Soonda kui Viiraküla omaette vakupiirkonnad, näitab omakorda, kuivõrd nende asustus oli Liivi sõja ja järgnenud maadejagamise segadustes kannatanud. Rootsiaja algul märgitakse siiski Viirakülas jälle üheksat peremeest, kelledest Willike Jack ja Payste Hans ning Lülle Laes ja Matz kannavad koormisi veel ühiselt (kahe arvestustaluna), nii et kokku oleks nagu seitsme majandusüksusega tegemist.
1674.a De la Gardie aktis (EAA.854.2.2218) on samal seitsmel adramaal juba 13 peremeest kirjas, kuigi Arne Urbus ja Liwa Mart seal ilma inimeste ja koormisteta üksusi (?) märgivad. Pelgalt nimede põhjal on siiski rootsiaegsete talude "õigusjärglaste" üle üsna raske otsustada. Nii leiame nimetatud aktis peremehed Albre Pert, Lülle Lauritz ja Lauritze Laes, aga millist neist just pärastise Lauritse (ka Albri Lauritseks nimetatud) talu eelkäijaks arvata, seda on isegi rootsiaja lõpust pärineva kaardisäiliku EAA.308.2.50 järgi raskevõitu ära arvata! Nimetatud 1698. aastaga dateeritud kaart kujutab peale Nurme mõisa rajamist esialgu Suuremõisale jäänud nelja küla (Nautse, Linnuse, Vanamõisa jaViiraküla) talusid ning põlde. Linnuse ja Vanamõisa lugudes on juba selgitatud, kuidas kaardi kui terviku rasterpilti on proovitud MapInfo digikaardiks registreerida ja toome siin illustratsiooniks ühe ekraanipildi sellest kaardist Viiraküla kohta:

Viiraküla 1698.a

Juhime kõigepealt tähelepanu seigale, et kuigi n.ö. reeperiteks olid kaardi registreerimisel Linnuse maalinn ja Liiva kirik (peale selle veel mõned "kinnispunktid"), optimeeris MapInfo kaardi nii, et näiteks Liiva kiriku punkti-koordinaadid (musta kolmnurgaga  tähis) kaardil kujutatud kirikust 70 - 80 meetrit lõuna poole jääks! Kui palju sellest rootsiaegsete kartograafide ebatäpsuse arvele ja kui palju sisestatud koordinaatide võib-olla erinevaist kaardiprojektsioonidest tulenevate vigade arvele peaks panema, jäägu siinkohal analüüsimata, aga üldpilti võib käesoleva otstarbeks siiski rahuldavaks lugeda.
Vaadeldava kaardi eksplikatsioonitabel loetleb Viirakülas tervelt 18 “objekti”, nende hulgas ehk ainsana oma kohal ära tuntav Suur kõrts (Krogen), mille jaoks nii kaardiväljal kui eksplikatsioonis eraldi mingit ZX-sümbolit kasutatakse. Paraku ei oska kaardilt leida eksplikatsiooni viimast viite "punast katust" (numbrid 13... 17), kusjuures nr.17 peaks nagu kõrtsmiku eluaset (Krogaren) kujutama. Ülejäänud talud paiknevad tihedas sumbkülas kõrtsist pisut Liiva pool ja vaid numbrit 4 kandev Arvatse Mats jääb kõrtsist umbes 0,7 km Paenase poole. Kui nunbritega 16 ja 17 eksplikatsioonis esinevad ilma adramaata "objektid" võime ehk siinkohal lihtsalt tähelepanuta jätte, siis ¼-adrased Arne Orbus (nr.13), Liwa Michel (nr.14) ja Tusa Andrus (nr.15) võiksid siiski järgnevalt koostatud n.ö. koond-tabelisse kirja saada. Jälgimise huvides järjestame aga selle tabeli read pigem 100 aastat hilisema nn. reguleerimiskaardi numbrite järjekorras:

Kood Käibenimi 1674.a akt 1698.a kaart 18. sajand 1799.a kaart 19.s hingeloendid
Nr. Adrad Nimi Nr. Nimi Nr. Nimi (1731) 1756 1778 1782 1795 Nr. Nimi Nr. Nimi
VK11 Oti 4 Arvatse Mats* vabadik 1 vabadik Vana Ott vabadik
VK30 Välja 15 Tusa Andrus* vabadik 2 vabadik Välja Laur (kadus)
VK12 Orbuse 2, 10 1+1/4 Orbuse Mats ja Arne Orbus 13 Arni Orbus 6 (Orbusse Mats) K14 N11 K7 K11 3 Vorbusse Laur vabadikud
VK03 Essi 5 Tooma Mats* 2 vabad Hessid 4 Weber Hendemans Gehöff (Suuremõisa valitsejad)
VK17 Tähvena-Tooma 1 1 Lulle Tooma Jürgen 1 Lulle  Teffan 7 (Tähvena Toomas) K1 N10 K3 K10 5 Teffena Tooma Jaan 1 Tähvena Andrese
VK13 Andruse 3,4 1/2+1/2 Lulle Tähve  ja Andrus 7 Lulla Andrus 5 (Paavli Andrus) G4 N8 G3 G6 6 Paavli Andruse Jaak 2 Paavli Andruse
VK18 Tiiriki 8 1/2 Kuesa Villem 12 Kusa Laas 8 (Tooma Mats) K4 N9 K4 K9 7 Kusa Tidrik 8 Kusiko Tidreko
VK14 Peedu 12 1/4 Koetsa Mats 2 Kusa Mats* 3 (Kussa Mats) K6 N7 K6 K8 8 Peedu Laur 3 Kaigo Lauri
VK08 Kuusiku 9 1/2 Kuesa Simo 3 Kusa Teffen 11 Kussa Jaan G7 N6 G5 G5 9 Kusa Tähve 4 Kausa Lauri
VK09 Lauritse 7, 13 1/2+1/4 Lülle Laurits ja Lauritse Laes 10 Lauritze Mihkel 4 (Albri Jurgen) (G3) N5 G6 G4 10 Lauritse Juri 9 Albri Lauritse
VK19 Mihkli 6 1/2 Alber Pert 9 Perdi Laas* 9 (Lüstre Laur) K5 N4 K5 K7 11 Diedriku  Mihkel 5 Kusiko Mihkli
VK15 Reinu 11 Kusa Mart* 10 (Kussa Mart) G6 N3 G4 G3 12 Reina Aadu (taluna kadus)
VK21 Toomu-Jaani 5 1/2 Jahne Mats 6 Tooma Jaan 1
Tooma Jaan
(Suuremõisa  kubjas)
 G1 N2 G1 G2 13 Tooma Andrus 6 Tooma Andruse
VK20 Toomu-Aadu 8 Jaani Mats* N1 G2 G1 14 Tooma Juri 7 Tooma Jurna
11 1/2 Liiva Mart 14 Liiva Mihkel 15 Schulmeister Gehöff (kadus)

Rõhutame kohe, et rootsiaegsed andmed on üsna suvaliselt hilisemate talude ridadele paigutatud ja kaardi eksplikatsioonitabeli nimed selle rõhutamiseks ka enamasti *-dega varustatud. Eriti käib see 1799.a kaardil kujutatud kahe vabadikukoha kohta, milliste rootsiaegseist eelkäijaist oleks loomulikult üsna mõttetu rääkida. Juba nimetatud veerandi adramaaga Liiva Mihkli sai selle juures tabeli viimasele reale paigutada, mis tegelikult ühtki hilisemat (19. sajandisse jõudnud) talu ei kujuta.
Põhjasõja-aegse katkuga on Viiraküla rängalt kannatanud, sest 1713.a Güldenstubbe protokollile lisatud vakuraamatust leiame üksnes Suuremõisa kupja Thoma Jahn’i arvestusüksuse vaid tööealiste mehe ja naise ning ühe poisslapsega. 1731.a adramaa-revisjonis oli lisaks koormisi kandvaks arvatud veel üks Kusa-nimeline peremees – Kusa Jahn, keda me pärastise Kuusiku ehk Tähvena esimeseks katkujärgseks peremeheks oletame. Need kaks on meie tabelis 1731.a veerus "rasvaselt" kirja pandud, aga üheksa nime sulgudes kujutavad kõik selleaegseid söötis arvestusüksusi.
Adramaa-revisjonides märgiti Viirakülas teisel kohal saksa soost kangruid-käsitöölisi: Carl Hessi, keda 1750.a ka kõrtsmikuks nimetatakse ja 1756.a juba Reinhold Hessi. Nii sai tabelisse veel 21. sajandini Viirakülas püsinud Essi koht kirja, mida rahvapärimustes on isegi mõisaks tituleeritud. Küllap erines käsitöölise eluase millegagi külamehe omast, aga “mõisaks” nimetamine võis ka üksnes sellest tulla, et tegemist võõrast soost vabade inimestega oli! Lisagem, et Hessi-nimelisi käsitöölisi kohtame 18.s Muhus veel Võlla mõisa kirjades ja Tupenurmes. Kas need Hessid omavahel ka sugulased olid, ei ole siinkirjutajal teada, kuid see on üpris tõenäone.
1738. aastaks hakkas Suuremõisale koormisi kandma rootsiaegse Lülle Andrus’e (pärastine Poali-Andruse) talu ja 1744. aastaks veel Reinu ehk Kussa Marti Rein. Mõneti mõistatuslik on 1744. aastaks Viirakülas Kansi mõisa taluna ilmuv Kaicko Thomas – eriti talu hilisema nime päritolu. Nimelt on esimestes adrarevisjonides (1731. ja 1738.a) pastoraadil märgitud Levalõpma küla lõpus ¼-adrast osaliselt söötis Hobbokako Thomas’e talu, mis Levalõpmasse kuidagi “ei sobi” ja hiljem teda seal ka ei ole, aga 1744.a revisjonis ilmub Viirakülas Kansi mõisa teise taluna Kaicko Thomas’e nimega üksus, mis hilisemaks Peeduks osutub. Jälgides tühjade arvestustalude esinemis-järjekorda revisjonides ja nende järk-järgulist asustamist, võib oletada, et Peedu taas-asustati rootsiaegse Kusa Matz’i maale, aga mis roll siin pastoraadil oli ja kas ning kuidas Hobbokako Thomas Kansi mõisa Kaicko Thomas’eks muutus, jääb üsna arusaamatuks. Kui me need Toomased ka samastame (Muhu KLAARide ja TUKKade esiisaks loeme), ei olnud nähtavasti siiski põlise, s.t. rootsiaegse Viiraküla mehega tegemist!
1778.a Nurme mõisa vakuraamatu järgi oli selleks ajaks Toomu-Jaani kaheks taluks hargnenud ja terve küla (lisaks veel vaba mees Reinhold Hesse ning vabadik Ott) olid kirjas Nurme mõisa all! Sellest võib ehk üksnes järeldada, et Viiraküla inimesed on erinevail aegadel nii Nurmele kui Suuremõisale tegu teinud. Neli aastat hiljem esimeses hingeloendis 1782.a märgitakse jällegi 6 talu Suuremõisale ja 5 Kansi mõisale kuuluvaiks. Kansi mõisa Orbuse jäi sajandivahetuse “suur-reguleerimiste” käigus vabadikuks ja hääbus ka Reina Aadu talu, mida nii nime kui asukoha mõttes võib pärastise Toomu-Jaani osatalu "eelkäijaks" lugeda. Nii jõudis Viiraküla 19. sajandisse 9 adrataluga, mis peale "reguleerimisi" kõik Suuremõisale hakkasid kuuluma. Edasises vaadeldakse neid veel lähemalt koos neist hargnenud vabadiku-kohtade, soldati-platside ja 20.s osataludega. Toome siin vaid illustratsiooniks ja rootsiaegse kaardiga võrdluseks väljavõtte 100 aastat hilisemast nn. reguleerimikaardist EAA.2072.3.363.
Viiraküla 1800

Peab vaid märkima, et illustratsioonile "ei ole mahtunud" külast tublisti lääne-loode poole jäänud Oti (1) ja Välja (2) vabadikukohad, aga kõik 15 punast numbrit kaardil said koos peremeeste nimedega tabelisse kirja.
Uute talurahvaseaduste jõustudes 1860-ndail jäi Viiraküla loomulikult Suuremõisa kogukonna (mõisavalla) koosseisu, mis formaalselt küll juba 1820-ndaist eksisteeris, kuid nüüd ka sisuliselt mõisast sõltumatuks muutus. Valla kohtumaja hakkas Suure kõrtsi juures asuma, kus ta oli kuni mõisavaldade kadumiseni. Seoses ühendvaldade – Muhu-Suure ja Hellamaa valla tekkega rajati 1892/93. aastail Piirile uus ajakohane vallamaja, kus Eesti Vabariigi algus-aastail 1919-23 oli vallavanemaks Viiraküla Kuusiku Mihail (Mihkel) NOOR ja vallavalitsusse on kuulunud ka Peedu Mihkel KLAAR.
Terve Muhu haldus-keskuseks sai Viiraküla esimese saksa okupatsiooni ajal 1917-18, kui Suure kõrtsi juures (Grünthalil) asus saksa sõjaväe-komandantuur. Komandandiks oli tuntud Muhu ettevõtja Pontus Wernhoff’i poeg Arthur Wernhoff. Sõjaväe moonavooride liikumise hõlbustamiseks sai sel ajal kivisillutise Soonda külavaheline lõik Kuivastu-Kuressaare postmaanteest ja Rein Lahke andmeil olevat kivisillutise saanud ka Viiraküla Toomu-Jaani taluõu.
Küla maakorraldus Eesti Vabariigi ajal algas formaalselt 5. mail, 1926.a, kui Jaan SAARIK tegi Saaremaa Maakorraldus-komisjonile sellekohase avalduse. Maakorraldaja A. Leetmaa ja maamõõtja E. Kenderi tegelikud tööd algasid 1935.a ja lõppesid 34 katastriüksuse moodustamisega 1937.a. Selle töö tulemustele viidatakse ka edasises, kuid eraldi tasuks märkida Rein Lahke poolt meenutatud selleaegseid reegleid ja servituute, mis külaelu pidid aitama järjepidevana hoida. Nii arvati kruntide-vahelised teed alati küla poolt minnes paremale jääva krundi sisse; vaheaiad tehti naaberkruntide peremeeste poolt kahasse nii, et kumbki peremees tegi oma krundi poolt vaadates parempoolse poole vaheaiast jne. Liiva, savi ja kruusa looduslikud leiukohad (ka paemurrud), mis ühe või teise maavalduse sisse jäid, olid kasutamiseks kogu külale. Külale oli eraldatud ka näiteks Ahendas Kearu maavalduse sisse jäänud kalapüügi-ala, mida omanik ei saanud võõrandada. Juba varem, 19. sajandil on Viirakülal olnud oma kalapüügikoht ka Rootsivere rannas.
Teise Maailmasõja jõudmisega Muhusse sai Viiraküla järjekordselt tublisti kannatada: 15/16. septembri lahingus 1941.a süttisid peale Liiva kiriku veel Aki, Jaagu. Juri, Kopli, Metsa, Orbuse ja Tiiriki-Mihkli hooned ning Lauritse tallid. Elanikud varjusid keldrites. Kuusiku keldrisse olevat sakslased olnud valmis granaati heitma, kuid Mihkli poolt välja pandud valge rätik hoidnud selle siiski ära. Siin oli varjul ka selleaegne miilits Särel, kes vormis olnuna sealsamas vahistati ja selle järel Liival maha lasti.
Teise nõukogude okupatsiooni tulekuks olid inimesed 1941.a repressioonidest, millega Viirakülas represseeriti Metsa, Peedu ja Saariku pered, piisavalt ära hirmutatud ning Rootsi põgenesid Kuusiku Mihkel Noor tütardega ja Ansu tüdrukud; Reinu Lindal ja Reinul lahkumine ebaõnnestus.
Üsna kohe peale märtsi-küüditamist 1949.a moodustati Viirakülas kolhoos “Uus Muhu”, mille esimeheks sai Tiiriki-Mihkli Aleksander Väärtnõu. Kui “punane” Sass tegelikult oli või kui palju oli tegu hirmu ja enesekaitselise teesklusega, on takkajärel raske hinnata, kuid Viiraküla naised mäletasid kaua, kuidas Sass neid Siberi ähvardustega kolhoosi-tööle “mobiliseeris”. Varsti ühineti Vanamõisaga kolhoosiks “Jõud”, edasi juba läänepoolset Muhu hõlmanud kolhoosiks “Ühendus” ja lõpuks oldi ainsa suure Muhu kolhoosi osake... Küllap on igal külal “värvikast” kolhoosiajast mitmesuguseid mälestusi, mis kindlasti ka eraldi jäädvustamist vajaksid, kuid siinkohal jätkame siiski Viiraküla põlistalude ja neist kujunenud väike-kohtadega ükshaaval tutvumist selles järjekorras, nagu need 19. sajandi hingeloendites esinesid. Põlistaludel esitame ka nende teadaolevad õuemärgid.

TÄHVENA-TOOMA 

Õuemärk
19.s hingeloendites on talusid loetud nende paiknemise järjekorras Suure kõrtsi poolt alates, kusjuures Kuusikult läks järg Tiiriki-Mihkli ja Toomu taludeni, sealt tagasi üle tee Tiirikile ja üsna küla keskel olnud Lauritse on loendites viimane. Rootsiaegsel kaardil kannavad kõige kõrtsi-poolsemad talud numbreid 1 ja 5 – Lulle Teffan ja Tohma Matz. Neist jäid 18. sajandisse ½-adrased arvestustalud Teffena Thomas ja Thoma Matz, mis juba 1738.a märgitakse Kansi mõisale kuuluvaiks, kuid asustust näitab Kansi mõis siin esmakordselt alles 1750.a revisjonis oma esimesele kohale märgitud rendiperemehe Teffena Thoma Jurgen näol. Kust mõis selle Jurgeni (Juri) leidis, ei ole selge, kuid tegemist võib ka Viirakülas katku üle elanud mehega olla. Meetrikate järgi suri ta 1775.a umbes 60-aastasena ja esimeses hingelendis oli tema lesk Eed 21-aastase tütre Rõõdaga Kansi mõisa vabadikena Viirakülas kirjas. Juril ja Eedul oli neli poega, kes kõik täisealisteks said, kuid miskipärast ei saanud neist Tähvena-Tooma järgmist rendiperemeest. Vanem poeg Jaen (~1749–1804) pandi sel ajal Kansi mõisale kuulunud Lepiku-Jaanil peremeheks ja tema järglased said priinime LINNUPÕLD; kaks venda Jaak ja Toomas olid sulasteks Soonda Kaegu-Tähvenal ja Kansi Kaegul ning hiljem Kansi mõisa vabadikud – esimene Mõegakülas ja teine Lõetsas väravavahiks; mõlemad surid 1827.a ja perekonnanimeks on neile märgitud KALKUN, kuid see nimi kadus Muhust üsna varakult. Juri noorim poeg Andrus (1768–1846) oli esimese hingeloenduse aegu Kaegul kasvandikuks (aufzögling). Ta jäi pastoraadi hingeks Lepikul ja sai samuti Linnupõllu nime. Lepiku küla loos on nii temast kui vanemast vennast Jaanist pisut rohkem juttu.
Peale Juri surma pandi Tähvena-Toomal peremeheks Kaegu Tõnise poeg Andrus (~1738 – 1794), kellel oli kahe naisega 8 poega ja ainus tütar Kadri. Tema järglased said hiljem priinime AUSMEEL – kaasa arvatud Päraselt pärit ja sünnituse järel surnud esimese naise Mare viimane poeg Andrus, kes emakoju kasulapseks võeti ja hiljem Pärase Andrusel peremeheks sai. Peale selle Andruse jõudsid esimese abielu poegadest täisikka veel vanemad vennad Jaen, Jaak ja Tähve ning peale isa surma sai peremeheks vanim vend Jaen Ausmeel (1773–1843). 19. sajandiks said neist muidugi Suuremõisa “hinged”.
Jaani esimene naine Mare, kellega kuus last sündisid, oli Tupenurme Panga-Juri Laasu tütar. Noorelt surnud Laasu naine Mare sai 1791.a Mõegaküla Andruse-Mihkli vana Mihkli kolmandaks naiseks ja viie aasta pärast kosis Mõegakülast Laasu vanema tütre Mare Viiraküla Tähvena-Tooma Jaen. Selle Mare surm on seni meetrikas leidmata, aga 1826.a võttis Jaen teiseks naiseks noorelt surnud Külasema Mäe-Pärdi Jaani lese, Kallaste Jaagu Mardi tütre Ingli, kellega tal lapsi enam ei olnud. Arvatavalt suri laste ema Mare 52-aastaselt 1825. aastal.
Järgmine Tähvena-Tooma peremees oli Jaani poeg Jaak Ausmeel (1800—1846). Ta suri varases keskeas ja kuigi tal jõudis sündida 5 poega ja 4 tütart, olid pojad isa surma järel veel peremeheks liiga noored. Vanem poeg Mihkel abiellus küll 20-aastaselt isa surma-aastal, kuid viimastes hingeloendites on peremeheks märgitud hoopis Paenase Ansu sulase Jaani poeg Juri Auväärt (1823-66), kes ema Ingli ja venna Mihkliga on Tähvena-Toomale asustatud. Võiks lisada, et Juri Auväärti ema Ingel (pärit Vahtrastest) oli Viiraküla Kuusiku noorelt surnud perepoja (Tähve poja Mihkli) lesk, kes Paenase Ansu sulase Jaani teiseks naiseks sai. Tema esimese abielu lapsed jäid Kuusikule ja nüüd tuli ta oma teise abielu poegadega samuti tagasi Viirakülla.
Ka Juri Auväärt suri varases keskeas ja kuna ta oligi ajutine peremees, läks pärimisõigus tagasi Jaagu pojale Mihkel/Mihail Ausmeelele (1826-88), kes vahepeal oli õigeusku siirdunud. Mihkli vanemad pojad surid noorelt, aga 1856.a sündinud Juri ja 1862.a sündinud ning 1885.a abiellunud Matvei hilisemad käekäigud on seni pisut ebaselged! Nimelt on noor Juri juba 1875.a Rinsi pihinimekirjas märgitud puudunuks (v otlutške) ja 1883. aastast kadus pikemaks ajaks ning ilmus alles 7 aasta pärast (1890.a) naise Annaga Rintsi pihile!  Siinkohal peaks märkima üht infokildu, mille Sulev Äkke “Postimehest” (05.01.1996) üles korjas: nimelt märgib seal lätlane Romans Apsitis, et tema vana-vanaisa olla Muhust pärit Jüri Ausmeel, kes noorena Lätti karjaseks tulnud ja sinna jäänudki! Teadmata küll midagi lähemalt selle Läti Seimi VI kooseisu saadiku ja vist ka millalgi justiitsministriks olnud mehe kohta, pidi tema vana-vanaisaks seesama 12.08.1856 sündinud Tähvena-Tooma Mihkli poeg olema, kes Georgiks ristiti! Kas ta enne lätlase (?) Anna Andrei tütrega laulatamist ka „kroonu välja teenis“, jääb siinkohal teadmata nagu seegi, kas pere tõesti 1903. aastani kohusetruult Rinsis pihil käis, nagu pihi-nimekirjad kinnitavad?! Ilmselt on pere Lätti jäänudki ja peale pihi-nimekirjades kajastatud nelja lapse (tütred Elena ja Anna ning pojad Augustin ja Kristofer) ei tea me Juri järglastest rohkemat midagi.
Juri noorem vend Madis (1862.a Matveiks ristitu) teenis „kroonu selgeks“ ja laulatati 1885.a  Mäla Juri-Matsi Maria Pautsiga. Neil sündis kümmekond last, kelledest enam kui pooled väiksena surid. Rinsi 8. koguduse-nimekirjas (1903 – 1914) on pere Viiraküla Otile märgitud, kuid paistab esimese ilmasõja ajal Muhust lahkunud ja Kuressaares ei ole tema hilisemad perekirjad välja ilmunud!
Napilt kümmekond aastat (1888 – 1897) sai Tähvena-Tooma peremeheks olla Mihkli noorem vend Jaen/Ivan Ausmeel (1840 – 1897), aga veel nooremate vendade Tähve ja Andruse käekäik peale kroonuteenistusi vajaks üksikasjus lisaselgust. Reinu Rein Lahke andmeil olla noorem vend, 1845.a sündinud Andrus Vene-Türgi sõjas olnud, kuigi ta 1875.a Lauritse Andruse tütre Kristina Soondiga abiellus. Arvatavalt oli Andrus selleks ajaks juba välja teeninud soldat, aga et tal meetrikais on kirjas ainsa poja Andrei sünd 1877.a, võis Andrus sel ajal tõepoolest olla taas “türkide” vastu sõdima võetud ja kas ta sealt tagasi jõudis ei ole teada! Tema ainus poeg Andrei Ausmeel on sajandivahetuse paiku oma esimese naise, Toomu-Jaani Terenti tütre Maria Lahkega (s.1881) endises Nurme mõisa kohtumajas Kohtuelul olnud, kust ta ilmasõja järel Varbla asus. 1842.a sündinud onu Tähve käekäik jääb aga üsnagi teadmata.
Sajandi lõpul sai peale isa surma peremeheks Jaani/Ivani ainus poeg Matvei (Madis) Ausmeel ja Eesti Vabariigi algus-aastail tema vanem poeg Jaen Ausmeel (1885–1969).
Peale Kaegu Tõnise poja Andruse peremeheks olekut kandis talu hingeloendite ajal ka Teffena Andrusse nime, kuid külas on see vist läbi aegade rootsiaegset Tähvena-Tooma nime kandnud, mis kõnekeeles millekski “Tänduma”-taoliseks on mugandunud.
Algselt oli talu suurus üle 50 ha. Kruntimisel jagati see Madise lese ja laste vahel: Jaani vennad Madis ja Vassili rajasid oma viiendikkudega Põllu osatalu, õde Mare (abiellus Levalõpma Erikile) sai kaasavaraks 8,87-hektarise Kõrgemäe maaüksuse, mis sisuliselt jäi peremees Jaani kasutada ja talu ametlikuks suuruseks kujunes 24,641 ha (1939.a põllumajandusloendi järgi 29,52 ha), millest 4,648 (6,96) ha oli põldu.
Jaani mitu last surid noorelt abieluni jõudmata, tütar Elfriede (1921–2005) abiellus Kuressaares; kaks nooremat last Linda ja Alfred surid tuberkuloosi ja 1959.a olid Tähvena-Toomale jäänud 73-aastane Jaan naise Raissa ning noorema poja Eeriga. Viimane läks peagi Läänemaale ja peale vanade surma omandas tühjaks jäänud koha Heino Saarik Laheküla Loigult. Tema tütar Eve koos oma mehe, Muhu juurtega Saaremaal sündinud Margus Suurkiviga ehitasid 1990-ndatel taluõue uue maja. Nii on see väga vana Viiraküla elupaik elus ka 21. sajandil!
Varasematest talust lahkumistest tuleks lisaks juba öeldule märkida veel vana Jaani (1773–1843) venna Tähve (1779–1818) asumist sulasena Tiiriki-Mihklile, kus ta 1816.a loendi andmeil lühemat aega ka rendiperemeheks oli, aga sellest veel eespool...

Põllu

Nagu öeldud, said Tähvena-Tooma Jaani nooremad vennad Madis (1891) ja Vassel (1900) maareformiga kumbki viiendiku isatalust ja rajasid 1930-ndatel Põllu osatalu, mille suuruseks kruntimis-andmetes oli 14,15 ha ja 1939.a talundilehel 18,1 ha. Põllumajandus-loenduses oli peremeheks märgitud noorem vend Vassili Ausmeel.
1957.a sai maja pikse-tabamuse ja põles. Mõnda aega elati veel hädapäraselt taastatud Põllul, kuid Vasseli lapsed Aino (abielus Varvas), Aksel ja Leida (abielus Niitla) läksid peagi mandrile ja 1959.a loenduses Põllu kohta Viirakülas enam ei esine. 1980-ndatel ehitas siin omale maja kolhoosi mehaanikuks tulnud Rein Valdmets, kes hiljem erastas ka osa Põllu talu maast. Viimases omandireformis õigustatud subjektina esinenud Aino Varvase poeg Karl Varvas loovutas maa kompensatsiooni eest.

POALI-ANDRUSE

 Õuemärk
Kuigi rootsiaegsel kaardil paistab Lulla Andruse talu (nr.7) ehk rohkem küla tuumikus, võib seda mingi tõenäosusega siiski selleks taluks pidada, millest 18. s adrarevisjonidesse ühe-adrane Pawli Andrus’e arvestusüksus jäi ja kus 1738. aastaks omakorda üks Andrus oli 1/6 adramaad üles harinud. Veelgi enam, mingi tõenäosusega võib talu eelkäijaiks 1645.a maaraamatu Lulle Pawell’i ja 1674.a akti Lülle Andrus’t arvata, nii et katkujärgne Andrus (~1716–1776) vaid talunime kinnistas, aga selle juured ulatuvad nähtavasti taaniaega või kaugemalegi.  Ühtlasi võib viimast Andrust Muhu RANDMETSade ja VAHAde esiisaks lugeda, sest tema vanem poeg Jaak (~1743–1830) sai järgmise peremehena Viirakülas perekonnanime VAHA, aga noorem vend Andrus (~1749–1832) pandi sajandivahetuse paiku Vanamõisa Lauril peremeheks ja sai priinimeks Vanamõisa toponüümi RANDMETS.
Poali-Andruse kandis oma rootsiaegset nime ka läbi hingeloendite ning jäi Vahade valdusse talumajanduse lõpuni 20. sajandil. Peale vana Jaaku olid järgemööda peremeesteks Jaagu poeg Jaak Vaha (1774—1845), siis tema poeg Jaen (1823-87), edasi Jaani poeg Madis/Matvei , viimase poeg Jaen  ja lõpuks Jaani poeg Hermann (Ants) Vaha (1913-41).
On tähelepanuväärne, et Poali-Andruse varasematel peremeestel olid suhteliselt vähe-arvukad pered (paar poega ja tütart) ning ülerahvastus tekkis talus alles 20.s alguseks. Alles Madise (Matvei) pojad, peremeheks jäänud Jaani nooremad vennad pidid talust lahkuma: Mihkel/Mihail rajas omale Kearu vabadikukoha; Madis asus Akile ja noorim vend Vassili (s.1887) sai Nurme asunduses Kalevalla asunduskoha.
Maareformiga said Kearu Mihkel ja Aki Madis kumbki 1/6 Poali-Andruse kohast ja 2/3 jäi kuue üheksandikuna (Jaani lesk Riste ja tema 5 last, kaasa arvatud Jaani esimene, 1903.a sündinud ja noorelt (1925) surnud poeg Ivan) talu koosseisu, mille suurseks 1939.a loenduse andmeil oli 30,73 ha (sellest põldu 7,39 ha).
Noor-peremees Hermann abiellus sel ajal Tupenurme Andrusel pooletera-rentnikuks olnud Feodor Uulits-Rannala tütre Elviga ja jõudis sündida ka tütar Silje, kuid alanud 2. Maailmasõda lõpetas Hermani elutee. Lapsega üksi jäänud Elvi võttis oma õed-vennad (ka isa ja ema) omale tallu abiks ja nii sai Poali-Andrusest peale sõda Viiraküla üks suuremaid peresid – 1959.a olid siin peale Hermani lese Elvi (tütar Silje oli keskoolis) kuus Rannalat: 75-aastane Feodori lesk Akiliina, Elvi vanem õde Sinaida oma vallaspoja Manivaldiga ja veel vend Arnold, õde Akiliina ning ka selleks ajaks Nurme Ehale asunud Valentin Rannala 9-aastane tütar Külli. Lisame, et Feodor Uulits oli Nõmmküla Tänavasuult Kallaste Niidi-Uielule koduväiks tulnud, aga see vabadikukoht ei suutnud kaugeltki ta suurt peret toita ja nii oli ta enne Viirakülla tulemist mingi aja pooletera-meheks Tupenurme Andrusel, mis salapiiriuse afääriga oli päris-peremehe Juri Tuule käest Ivan Suu valdusse läinud. Et sealgi elujärg viletsapoolne oli, aga Niidi-Uielu maja Kallastel oli selleks ajaks hoopis elamiskõlbmatuks muutunud, asuski kogu pere Viirakülla.
Peale Elvi surma ja kolhoosikorra lagunemist taastas talu tütre Silje mees Heino Tallo, kuid ta suri ootamatult 2002.a ja uue aastatuhande algul seisis see Viiraküla põlistalu tühjana. Feodor Uulits-Rannala järglased lahkusid kolhoosiajal kõik Andruselt: Hilda sai Lõetsa Mihkli Eedi naiseks ja elati Võlla Sepal (suri hiljem õetütre Linda juures Kuressaares), Valentin (Vaali) oli mõne aja Essil ja asuti naise koju Nurme Ehale, Rudolf läks Väike-Maarjasse (tuli hiljem tagasi ja asus Nurme Allikale ning suri lõpuks valla hooldekodus). Arnold läks Kirguvalla Väljale koduväiks. Viimasena oli Elviga Andrusel õdedest vanim – Sinaida, kelle vallastütar Linda Rannala töötas koolide inspektorina ja hiljem Kuressaares elas. Tema juures surid nii ema kui Võlla Sepal elanud tädi Hilda.

Kearu

Enne 1. Maailmasõda rajas Poali-Andruse Jaani noorem vend Mihail (Mihkel) Vaha (1879 – 1943) omale küla põhjapoolsete põldude serva Kearu nime saanud vabadikukoha. Mihkli naiseks oli Ridasist pärit, Linnuse Uielu juurtega Elena Lingu vallastütar Raissa (s.1882; ema sai 1891.a ühele saarlasele mehele), keda teati ravitseja ja maarohtude tundjana. Lapsi neil Mihkliga ei olnud ja kasulapseks võeti Kansi Mutsile abiellunud Mihkli õe Maria poeg Vassili Noot, kes kinkelepinguga 14. juunist, 1940.a sai ka Kearu koha omanikuks.
Vassel abiellus Paenase Kunni Raissa Otsaga (1906-87) ja sündis tütar Meida. Viimases sõjas jäi aga Vassel kadunuks ja kuulutati 01.01.1945 surnuks.
1939. a talundilehe järgi oli Kearu väikekoha suurus 12,3 ha, millest põldu oli 3,46 ha. 1959.a olid Kearul 76-aastane Mihkli lesk Raissa ja “noor Iiisa” – 52-aastane Raissa Noot-Ots oma tütre Meidaga. Viimasele tuli kolhoosiajal koduväiks Keskvere mees Ilmar Kamp Saaremaalt ja talude taastamise aegu 20.s lõpul prooviti Kearul veel talu taastada, aga loomulikult ei saanud see selleks ajaks juba hinge vaakuva globaliseerunud kapitalismi tingimustes enam jätkusuutlik olla – seda enam, et kohal otsesed pärijad puudusid.

Aki

Teiseks Poali-Andruse vabadikuks sai (peale abiellumist 1908.a) peremees Matvei poeg Matvei Vaha (s.1882), kes kunagise kiriku vöörmündri maja kohal omale algul Uus-Andruse ja kruntimisel Aki nime saanud koha rajas.
Madise naine Elena oli sündinud Metsniit – Külasema Koosi Mihkli tütar. Väikekoht (1939.a loenduse andmeil 7,71 ha, millest põldu 2,46 ha) peret ei toitnud ja Madise lisateenistuseks oli ehitustöö. Viimase sõja algul, 1941.a septembris põles Aki (koos Liiva kirikuga) maha, kuid Madis ehitas selle uuesti üles.
Peale sõda elasid Akil noorena Tallinnas pagariks õppinud Madise poeg Vassili Vaha (1909-82) oma elukaaslase Aliide Müürisepp-Vaheriga (Koguvast pärit Paenase Mihkli juurtega Võlla Mardi Alberti naine) ning Vasseli noorem õde, vallaliseks jäänud kauaaegne meditsiini-töötaja Emilia (Elmi) Vaha. Aliide Vaher oli sel ajal endises pastoraadis asunud Liiva kooli teenija ja elas lastega tegelikult kooli õuel olnud kunagises pastoraadi saunas. Koolimajja oli muide 1959.a rahvaloenduse lehel märgitud ka Vassili Vaha, kuigi ta seal vist kunagi elanud ei ole. Hakiks nimetatud koht oli aga miskipärast Kansi küla järgi kirja pandud ja sinna märgitud Madise lesk Elena vallalise tütre Elmiga. Viimane kasvatas üles ka venna ja Aliide Vaheri noorema, 1950.a sündinud tütre Maire Vaheri.
Viimase maareformi ajal astus subjektina üles Vassili Vaha ja Aliide Vaheri poeg Jüri Vaher, kes 1993.a Aki maja ümber ehitas ja sinna Aki kõrtsi rajas. Hiljem läks see Raugi Nõmme juurtega Rein Vaske valdusse.
Kunagisele Aki maale on omale hiljuti uusehitisena Sarapiku nimega eluaseme rajanud veel Kulder Traumann, kuid seda tuleks juba Viiraküla “uue suitsuna” käsitleda.

PEEDU

Õuemärk 
Varem sai juba nimetatud, et on jäänud ebaselgeks, kellega Kansi mõis oma Viirakülas saadud rootsiaegse Kusa Matz’i maa asustas. Ühtpidi võiks tegemist olla Kaegu mehega (kas Tõnise ja Andruse noorema venna või emma-kumma pojaga), aga mõistatuslikuks jääb esimestes adrarevisjonides pastoraadile (Levalõpmas?) koormisi kandnud Hobbokako Thomas ja pealegi kannab revisjoni Kaicko Thomas (~1700-69) meetrikais enamasti nime Pedo Tomas, kust ilmselt ka pärastine talunimi pärineb. Meetrikais kohtame Toomase kaht tütart ja hingeloendite väga ligikaudsete vanuste põhjal üsna üheealisi poegi Laur ja Jaen. Esimene jäi Peedul peremeheks (järglased said priinime KLAAR), aga Jaen on koduväina Lehtmetsa asunud, kust ta pere hiljem Pärasele asustati ja tema järglased said priinimeks TUKK.
Lehtmetsas poja Jaani peret külastades jäi vana Toomas 1769.a suvel kadunuks ja leiti raba-laukas uppununa. Kahtlustati vist koguni enesetappu, sest surmameetrikas seisab (peale situatsiooni kirjeldust): Diese Leiche wurde abseits gelegen ohne Ceremonie auf dem Kirchhof !
1778.a Nurme mõisa vakuraamatus, kus terve Viiraküla oli Nurme mõisale arvatud, oli juba peremeheks Tooma poeg Laur (~1737–1802), kellel teadaolevalt oli kahe naisega 8 tütart ja 2 poega ning kõik jõudsid ka abieluni! Uue sajandi algul sai peremeheks Lauri vanem poeg Tõnis Klaar (1766–1838) ja temalgi oli rohkem “tütre-õnne” – 6 tütart ja ainus poeg Andrus, kes 1833.a Siberisse viidi. 1834.a hingeloendis on peremeheks märgitud Tõnise noorem vend Mihkel Klaar (1786–1845), kes seni sulasena kirjas oli ja siitpeale olid peremeesteks Mihkli järglased: Mihkli vanem poeg Jaen (1816-70), Jaani poeg Tõnu (1842—1904), siis Tõnu poeg Madis (1881–1932) ja lõpuks Madise poeg Mihkel Klaar (1904—1941). Võiks lisada, et Jaanil sündis kuus poega, kelledest koguni kolm Mihkliks ristiti, aga kõik Mihklid surid lapsena ja peremehe kohustus jäi hoopis Tõnule.
Hingeloendites kandis talu küll Kaigo Lauri nime, kuid ilmselt on seda juba taas-asustamisest peale 18.s Viirakülas Peeduks nimetatud. Madise järelt pärisid talu lesk Riste (Koguva Vanatoalt) oma nelja lapsega (poeg Madis ja tütar Alide olid noorelt surnud). Madise tütre Pauliine viiendik läks kruntimisel Orbusele ja talu suuruseks jäi 39,05 ha, millest põldu oli 11,8 ha.
Madise poeg Sander asus Tallinna ja Salme sai Paatsallu mehele (nõukogude okupatsiooni tulles lahkuti Eestist) ning Peedul jäi peremeheks 1933.a Toomu-Aadu Mare Saarikuga abiellunud Mihkel Klaar. Et Mihkli onu – Madise noorem vend Jaan Klaar oli EV kõrgem sõjaväelane (lühi-elulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.601) ja ka 1919.a Saaremaa mässu mahasuruja, siis esimese nõukogude okupatsiooni ajal Peedu pere represseeriti. Mare sai lastega küll Harkust tagasi, aga Mihkel suri Irkutski oblastis 03.12.1941. Mihkli poeg Leonhard lõpetas kiitusega Tallinna Kalandustehnikumi, kuid meresõidu luba saamata üritas sugulaste juurde Rootsi põgeneda. Ta tabati Soome piiril ja pidi siis Venemaa vangilaagrite katsumused läbi tegema. Vabanedes teda Muhusse elama ei lubatud; ta elas Vasalemmas ja hiljem Tartus, kus oma põhitöö (Bibkollektori autojuht) kõrval hakkas Ajalooarhiivis Muhut puudutavaid vanu dokumente uurima (nii palju kui see sel ajal võimalikuks osutus tänu Martin Kivisoo antud fiktiivsele tõendile, nagu oleks ta muuseumi teaduslik kaastöötaja) ning ta on käsitsi ümber kirjutanud kõik Muhu hingeloendid. Olles tublisti  oma juba laagris kahjustada saanud nägemist rikkunud, andis ta oma märkmed noorima õe Vaike mehele – Soonda juurtega ja Pädastes sündinud Sulev Äkkele, tänu kellele need koopiatena ka siinkirjutajal kasutada on. Selle “ära märkimiseks” on Leonhard Klaar muhulaste isiku-andmebaasis kirjena nr.1 fikseeritud.
Mihkli vanem tütar Liivia abiellus 1956.a Joosep (Heino) Ülemiga Soondas ja nende juurde asus hiljem ka ema Mare, kus ta elu lõpuni elas (1959.a olid Mare oma teise tütre Aimega kahekesi veel Peedu elanikeks märgitud). Peedu maja jäi kolhoosile ja see ehitati ümber loomalaudaks! Nüüdseks on see Mihkli noorima tütre Vaike ja tema mehe Sulev Äkke valduses ning ümbrus põlistalu õue vääriliselt ka korda tehtud.
Aegade jooksul talust lahkumisi vaadeldes tuleks peale juba nimetatud Kaegu Tooma poja Lehtmetsa asumist ja vana Lauri ning Tõnise arvukate tütarde abiellumisi märkida Jaani poja Madise (1848 – 1931; peremeheks jäänud Tõnu noorema venna) asumist Saaremaale, kui ta 1911.a Rahula Lassi talu ostis ja kus tema kaks poega 1941.a represseeriti. Tõnu kaksikõed Kadri ja Mare asusid Viiraküla Otile, millest eraldi juttu tuleb. Peaks veel märkima, et kunagi Siberisse viidud Andruse naine Made sai 1841.a omaaegse Paenase Matsi peremehe, Rootsiverest pärit Mihkel Saadi (1795–1878) teiseks naiseks ja Paenasel kasvas üles ka Andruse ainus seaduslik poeg Juri Klaar, kes 1854.a abiellus, kuid tema neli last surid noorelt. Peale selle jäi Andrusest vallaspoeg Tähve, kellest Metsaga seoses hiljem eraldi juttu tuleb. Lõpuks võib Peedult hargnenuks lugeda ka arvatavalt esimest Pulbi põldude taha rajatud elupaika, mis on Matsi nime kandnud.
Lisandus: 5. juulil, 2020. aastal laekus siinkirjutajale Peedu Leonhard Klaari e-kiri, milles ta soovis siinsele pisut oma lapsepõlve mälestusi viimase sõja ajast lisada. Tähelepanu äratamiseks pisut suuremas kursiivkirjas on Leonhardi kirjutatu siinsamas ära toodud (koos täpsustutega enda kohta lisaks minu poolt varem kirja pandule):
Pärast lahingute möödumist oli poisikestel palju tegemist, sest mitmesugust peremeheta nodi vedeles maas: püssid, padrunid, miinid jne. Mul ka oli vene vintpüss, aga ma ei jõudnud pauku teha, sest ema andis selle soldatite kätte. Keegi õnnelik leidis uued saapad. Vahetult pärast sõda, kui poes polnud kaupa ega taskus raha, õhati: tuleks sõda, saaks saapad jalga! Rehepeksumasina kuuri taha oli jäetud mitu (?) kasti reaktiivmiine (ma ei tea, kas nimetus on õige, ma pole sõjaväes käinud). Vanemad poisid tegid metsa tule, viskasid miini lõkkesse ja tulid külasse pauku ootama. Õnneks keegi kannatada ei saanud.
Meist said spetsid miinide ohutukstegemisel.
Ühel pühapäeval(?) läksin koos Andruse Manivaldi ja Tähvena-Tooma Eeriga seiklusi otsima. Õigem oleks küll öelda, et nemad minuga, sest olin neist paar aastat noorem. Jõudsime  Kuivastu-Kuressaare maantee ääres oleva miiniväljani, kus Nautse poisid maa seest miine välja võtsid. Neil olid pikad ridvad käes ja peas usk, et miini lõhkemine ei ole ohtlik, kui vahemaa on üle kahe meetri. Ridvaga aeti miini pealt mätas ära, võeti miin välja ja tehti kahjutuks, st kõrvaldati lööknõel. Meile anti ülesandeks miinid kaugemale viia ja hunnikusse panna. Tasuks saime metallist sütikuid. Nautse poistele oli vaja lõhkeainet põllukivide jaoks. 
Olin oma kandamiga parajasti väljaspool miinivälja,  kui äkki kostis madalahäälne mürts. Mul läksid jalad nõrgaks, sest ilmselt oli juhtunud midagi väga halba. Kästiki Manivaldi ridva all oli maamiin lõhkenud ja talle mulda ja kive vastu nägu paisanud. Minu naabripoiss – Andruse Manivald – seisis natuke kaugemal, aga ka tema sai sodi vastu nägu. Silmad paistetasid kinni, nii et me pidime Eeriga ta koju talutama. Eeri käis veel ta mütsi miiniväljalt ära toomas. Naabripoisi pimedus läks üle, hiljem töötas ta autojuhina, aga Kästiki Manivald jäi pimedaks. 
1941 aastal, kui sakslane tuli ja venelane läks, olime sõja eest varjul Tähvena (Kuusiku) keldris. Praokil ukse vahelt oli näha, kuidas vintpüssidega vene soldatid mööda aedu Kuivastu poole läksid. Mingil põhjusel läks põlema Andruse tall, seda kustutada ei suudetud, aga kaitsti ära lähedal olevad hooned.  Ka meie põhuküün oli ohus, selle katusele laotati märjad kotid, mida aegajalt veega kasteti. Veidi hiljem hakkas suitsu tõusma ka keldri kõrval olevast abihoonest. See kustutati enne kui leekidesse oleks läinud.
Keldris oli varjul ka mundris militsionäär Särel. Räägiti, et Saaremaalt. Ta sidus valge rätiku pähe ja käis ka kustutamas.
Mõne aja pärast ilmus keldri ukse taha saksa vormis mees ja ütles eesti keeles: Ärge kartke! Siis ta tulistas keldrisse, sest miilitsa vormimüts paistis lahtilükatud ukse tagant. Kuul läks vastu vaheseina, mis keldri kaheks jaotas, ruum oli täis püssirohu lõhna. No ma ei tea, nii on mulle meelde jäänud, aga see oli 79 aastat tagasi ja ma olin 6 aastat vana. Särel areteeriti ja olevat Liival maha lastud.

Tallinna Kalandustehnikumis ma õppisin kaks aastat ja ilma kiituseta. Kool jäi pooleli, sest haigestusin tuberkuloosi.
Mordva laagrites olin 6 aastat, aga nägemise rikkusin varem – raamatute lugemisega.
Tallinna Bibkollektoris töötasin kaubasaatjana, mitte autojuhina, autojuhina töötasin hiljem sovhoosis ja mujal.
Leonhard Klaar

Matsi

Omaaegse Rootsivere Runni sulase Tähve noorem poeg Mihkel (1784–1834) oli hiljem Soonda Kaegu-Tähvenal sulaseks ja sai priinime VILL. Mihklil oli Igakülast võetud Eeduga kaks tütart ja poeg Juri, kes 1847.a nekrutiks võeti. Mihkli vanem tütar Ingel sai mehele, aga Rõõt (1820-53) oli Kaegu-Tähvenal tüdrukuks (magd) ja tal sündis vallaspoeg Mihail Vill (1850-86), kes hiljem oli Viirakülas sulaseks ning abiellus Peedu selleaegse peremehe Jaani noorema venna Andruse (1819-53) tütre Marega. 1870-ndatel on Mihkel omale Viiraküla ja Liiva vaheliste Pulbi põldude (maanteest põhja pool) taha vabadikukoha ehitanud.
Mihklil ja Marel sündis 1876.a poeg Matvei ja võimalik, et ainsa ja esmasündinud poja järgi ongi koht hiljem Matsi nime kandnud. Peale Matvei olid Mihklil ja Marel ka kaks tütart Kristina ja Maria. Esimesel sündis 1913.a vallastütar Julia, kes 4-aastaselt suri, aga 1919.a sai Kristina mehele; noorem õde Maria laulatati juba 1905.a.
Matvei Vill abiellus sajandivahetusel Kallaste vabadiku Andrei Tee tütre Ekaterinaga ja Rinsi koguduse-nimekirjas on neil kolm tütart: Raissa (1903), Julia (1906) ja Irina (1910). Märkimisväärne on, et Rinsi pihi-nimekirjades 1901 – 1903 nimetatakse Matveid (Matsi?) peremeheks (hoz.) ja alles 1905. aastast tõsteti pere Viiraküla vabadike rubriiki, kuid seda seika siinkohal lähemalt kommenteerida ei oska!  Esimese ilmasõja järel paistab pere Muhust minema läinud ja nende edasine käekäik vajaks eraldi uurimist.
Matsi aeda edasises tutvustatavate nn. pulbiperede Jaagu ja Jaani vahel, kuhu Jaagu Verner Vaga olla omal ajal kuused istutanud, mäletati siiski veel hiljaaegu. Märgime, et Pulbi põldude taha kujunes terve asum vabadikuperesid, millistest edasises ükshaaval juttu tuleb ja nende puhul kasutamegi kohaviidana Pulbiküla mõistet.

Oti

Uuema aja kontekstis võiks Otit Peedu vabadikuks arvata, kuid juba 1778. a Nurme vaku-raamatus on Viiraküla lõppu märgitud Lostreiber Ott (~1732–1807), kelle neli poega kõik noorelt surid. Vana Ott on oma Soondast pärit Marega kirjas ka esimestes hingeloendites (Kansi mõisa vabadik) ja koht on kujutatud 1799.a kaardil (nr.1 – Loostreiber Wanna Ott). Seega on nii koht kui nimi hiljemalt 18. sajandist pärit. Peaks lisama, et seda 1807.a surnud Otti ei saa kuidagi samastada Suuremõisa jäägri (?) Otiga, kellel 1802.a Linnusel vallastütar Rõõt  sündis ja 1808. ning 1811. aastatel ühe Kadriga seaduslikult poeg Friedrik ning tütar Liisu sündisid – tema on nähtavasti ikka mõisas elanud!
1806. aastal oleks nagu Paenase vabadik Otti Jaack tulnud Viiraküla vabadikuks. See Jaak võeti 1813.a nekrutiks ja ta võis varem küll Paenasel sulaseks olla, aga rohkem tal vist Paenasega pistmist ei ole! Tema isa Mihkel oli Soonda Jaagul sulane, aga siinkohal tuleb arvestada, et meetrikatest ei loe sulaste laste puhul pahatihti õiget isanime välja! Ühe Soonda Jaagu tütreks oleks nagu olnud ka vana vabadik Oti naine Mare ja võib hoopis oletada, et sulane Jaak asus enne nekrutiks võtmist Otile oma tädi Mare juurde! Kuidas ja millal vana Ott omale siia allika juurde oli eluaseme rajanud, jääbki  üksikasjus teadmata, kuid rootsiaja lõpu kaardil me seda kohta siiski veel ei leia (või on see lihtsalt kaardile kandmata jäänud?!).
Enne nekrutiks võtmist sündisid Oti Jaagul kaks poega ja tütar. Vanem poeg Mart ja tütar surid imikutena, aga Juri sai omale priinime VOKK ja see viib mõttele, et Soondaga seotud Viiraküla Jaak võis esimese hingeloenduse ajal Rässa Laasul sulaseks olnud ja sajandivahetusel Pädaste Vesiaal peremeheks saanud Jaaguga kuidagi sugulane olla (viimase järglased said samuti priinimeks VOKK – hilisemad Simiste ja ka Suuremõisa Vokad)! Paraku on seda dokumentaalselt tõestada üpris raske.
Juri Vokk (1812-53) abiellus 1834.a kõrtsmiku ja Vanamõisa Simmule asunud Jaen Kannu tütre Marega ja sündis aastaselt surnud tütar Ingel. Teise Marega, Mäla Sepa Eedu tütrega sündis veel kolm tütart, kuid üles kasvas vaid Ruudu, kes 1872.a sai Põitse Peele sulase ja Rapiku vabadikukoha rajanud Andrus Ühtidi naiseks.
Praeguse arusaama järgi pidi Oti koht 1872. aastast tähjaks jääma, aga „loodus tühjust ei salli“ ja võib-olla juba 1880-ndatel on (peale kroonu-teenistust ja naisevõttu) Otile asunud eespool jutuks olnud Tähvena-Tooma Matvei Ausmeele pere – igal juhul märgib peret Otil Rinsi koguduse-nimekiri 1903 – 1914. Järgmine koguduse-nimekiri (1914 – 1929) on aga Otile märkinud järgnevas käsitletava Tiiriki Madise poja Ivan Karjase pere, kes 1888.a Peedu Tõnu tütre Ristega abiellus.
Vaevalt need kaks peret samaaegselt Otile mahtusid ja tuleb arvata, et Tiiriki Ivan alles selle järel Otile asus, kui Tähvena-Tooma Madis millalgi ilmasõja ajal oma perega Muhust minema läks (siinkirjutajale küll teadmata, kuhu?)! Mõne aja pärast (EV algul?)  asus Uude Virtsu ka Tiiriki Ivani pere ja Oti koht jäi Peedu Tõnu kaksikutele tütardele Kadri (1871—1936) ja Mare (1871—1948) Klaaridele, kes mandril teenijateks käisid. Marel oli vallaspoeg Villem Klaar (1905-90) ja temast sai maareformi ajal algselt 0,38-hektariseks mõõdetud ning juurdelõigetega 3,82-hektariseks popsikohaks saanud Oti omanik.
Villem teenis kingsepa-ametiga ja oli ka osav ehitusmees (kuigi ühe jalaga). Teda ja naist Leenat (sündinud Läks) hinnati külas lahkete ja abivalmis inimestena. 1937.a sündis tütar Laine ja 1943.a poeg Jaan. 1959.a olid Otil kirjas Leena oma poja Jaaniga ning korterilisteks olid siin Kallaste Arumihkli Vasseli tütred Meida ning sel ajal Piiril koolis käinud Luule Saarkoppelid.
Villemi ja Leena laste Jaani ning Laine kaasomandisse jäi Oti koht ka viimase maareformiga 20.s lõpul.

KUUSIKU ehk TÄHVENA

Õuemärk 
Tinglikult võib Kuusikut arvata Toomu-Jaani kõrval teiseks katku üle elanud Viiraküla taluks, kus Kussa Jahn (~1685–1768) 1731.a revisjoni andmeil peremees oli. Nii võib Kuusiku talunimi selle Jaani võimaliku esivanema – Kuseox Siemon’i lisanimega võib seotud ja seega rootsiaegne olla, kuigi 18.s kiriku-meetrikais kandis talu pigem Suitse (ka Suitso) nime. Meetrikais kohtame Jaani kahte poega ning nelja tütart; vallaliseks jäänud Riste (~1718–1808) suri 90-aastasena alles 1808.a. Peale vana Jaani surma on 1778.a Nurme vakuraamatus peremeheks märgitud poeg Laur (~1736–1803), kuid juba nelja aasta pärast oli peremeheks pandud peale katku Kansi mõisa poolt Tiiriki peremeheks seatud ning ka talule nime jätnud Diedrichi pojapoeg – Tiiriki-Mihkli esimese katkujärgse peremehe Mihkli poeg Tähve Noor (~1742–1817). Ilmselt tema järgi on talu hiljem ka Tähvenaks nimetatud. Lisame, et Tähve pere on hingeloendis kirjas juba Suuremõisa hingedena, kuigi Tiiriki ja Tiiriki-Mihkli sel ajal veel Kansi mõisale kuulusid.
Seega toimus 18.s viimasel veerandil Kuusikul “dünastia vahetus” – Suitse Jaani pojast Laurist sai vabadik, kes omale Oti ja Orbuse vahel Välja nime kandnud ja 19.s kadunud vabadikukoha rajas; teine vend Jaen läks Rootsiverre koduväiks. Nii said Tiirikist, Tiiriki-Mihklist ja Kuusikust sugulastalud. Meenutame, et esimest ja viimast võib ka rootsiaegseteks sugulasteks pidada. Meetrikad nimetavad Tähvet paaril korral ka Suitse Tähveks, mis omakorda kinnitab, et 18. sajandil talu veel seda nime on kandnud.
Siitpeale oli Kuusiku (vahepeal Suitse ja lõpuks veel Tähvena) NOORe nime saanud perekonna valduses. Muide, sama priinime said ka Rootsivere Ansu-Tõnise inimesed ja kuigi põhimõtteliselt ei oleks tohtinud mitte-sugulased ühes mõisas sama priinime saada, ei ole seni õnnestunud nende Suuremõisa hingede (Rootsivere ja Viiraküla Noorte) varasemat sugulust tuvastada.
Järgmine Kuusiku rendiperemees oli Tähve poeg Laas Noor (1774—1835) ja hiljem tema vanem poeg Jaak Noor (1802-85). Kas ka Jaagu (Jakobi) vanem poeg, 1828.a sündinud Mihkel vahepeal ametlikult peremees jõudis olla, ei olegi selge, aga sajandi lõpul sai peremeheks noorelt surnud Mihkli esimene poeg Georgi Noor (1862-90) ja seejärel Georgi poeg Mihail Noor (1888–1956), kes tagasi luteri usku läks ja ka ametlikult Mihkli nime kandis. Hingeloendites oli talu Kusa (või ka Kausa) Lauri nimega, kuigi seda sel ajal kõnepruugis rohkem siiski vist Tähvenaks nimetati.
Vana Tähve teine poeg Tõnis (1777–1809) läks tagasi (või jäi?) Tiiriki-Mihklile, kus tema poeg Tähve (1805-68) hiljem peremeheks sai, aga sellest juba lähemalt Tiiriki-Mihkliga seoses. Kuusiku Tähve nooremad pojad Tähve ja Mihkel surid Kuusiku sulastena. Laasu kaks poega (peremees Jaagu nooremad vennad) surid lapseeas ning talust pidid lahkuma alles Jaagu pojad, keda peale koju jäänud esimese poja Mihkli oli veel neli: Jaak/Jakov teenis kroonu välja ja sai Suuremõisas soldatiplatsi (ka Kuusikuks nimetatud); Juri/Jegor sai Koguva Jaagu peremeheks ja tema noorem vend Madis (1846–1932) – Koguva Jaagu koduväi ehitas omale Koguvas Vana-Kopli koha. Vana Jaagu viies poeg Tähve (1842-55) suri 13-aastasena. See, kuidas Viiraküla mehed Koguvas “korda lõid”, jääb Koguva küla loos selgitada, aga siinkohal tuleks lisada, et peale kahe Kopli koha asutasid Noored Koguvas veel Kalju koha ning Juri pojapoeg Joosep läks Jurnale koduväiks. Juri poeg Georgi Noor sai aga hiljem Nurme mõisast Eha asunduskoha.
Vana Mihkli esimene poeg ja tema ainus tütar surid lastena ning abieluni jõudis peale peremeheks jäänud Georgi vaid noorem vend Mihail Noor, kes 1891.a abiellus Paenase Tõnise Madise tütre Marega ja on omale Pulbikülla Mihkli-nimelise vabadikukoha ehitanud.
Kruntimisel jäi Kuusiku (teise Viiraküla taluna lisaks Tiirikile) tervikuks – 55,9 ha (põldu 10,21 ha) noorperemehe Mihkli nimele. Mihkli noorem vend Jüri Noor, kes hiljem jutuks tulevale Orbusele asus, oli sel ajal hoopis ehitustöölisena Ameerikas.
Mihkel oli ettevõtlik ja uuendusmeelne peremees: ehitati uus maja, talul oli suur õunaaed ja eeskujulik kanafarm, põllud puhastati kividest jne. EV algusaastail oli Mihkel vallavanem ja hiljem piimaühistu juhatuse liige. Kuigi ta esimestest uue korra repressioonidest 1941.a pääses, olid ta kartused teise okupatsiooni tulekul põhjendatud ja ta põgenes tütarde Lidia (s.1914) ja Hellaga (s.1919) Rootsi ning sealt edasi Kanadasse. Naine Juula (sünd. Raunmägi Levalõpma Mihklilt) jäi poja Manivaldiga  maha, sest usuti peatsesse koju tagasi pöördumise võimalusse. Paraku ei saanud see võimalikuks. Mihkel suri Kanadas; poeg Manivald oli sõja lõpul “soomepoiste” ridades, kuid pääses eluga ja olles juba 1943.a Tallinna Tehnikumi lõpetanud, sai 1945-51 TPI-s arhitekti kutse. 1969-88 töötas Manivald Tallinnas "Eesti Maaehitusprojektis" arhitektina ja osakonna peaarhitektina ning oli Arhitektide Liidu liige 1956. aastast. Ta on planeerinud maa-asulaid, 1960-ndail aastail koostas maaelamute tüüpprojekte (koos Boris Miroviga) ja ühepereelamute projekte. Manivaldi projekteeritud on Narva-Jõesuu põllumajandustöötajate sanatoorium (1961, koos Nikolai Kusminiga), Otepää suusabaas (1963), Kuressaare sidekontori (1972) jm.
Kuusiku hooned jäid kolhoosi valdusse; seal on olnud veterinaar-jaoskond, raamatukogu ja mitmeid korterilisi. 1959.a olid Kuusikul peale 70-aastase vana-perenaise Juula Nõmmküla Ränga Endel Vaht oma naise Floriida Naabri ja viimase tütre Daisyga, Aino Pihl tütre Annega ning veel Piiri Artur Vaga.  Hiljem elas pikemat aega Kuusikul Suuremõisa Kõue Ants Vapper perega, kelle lesk, kooliõpetaja Linda Vapper (sünd. Aab) jäi majahoidjana Kuusikule ka peale talu tagastamist Manivaldi perele.

Välja

Kuusikuga seostub üks Viiraküla vanimatest vabadiku-kohtadest, mis kadus juba 19.s algul. Nimelt jäi Kuusiku katkujärgse peremehe Kusa (Suitse) Jaani poeg Laur (~1736–1803), kes 1778.a Nurme vakuraamatus veel Kuusiku peremeheks oli märgitud, juba esimese hingeloenduse ajaks vabadikuks ja rajas omale Orbuse ja Oti kanti eluaseme, mis algul tutvustatud nn. reguleerimis-kaardil kannab numbrit 2 ja spetsifikatsiooni-köites märgitakse Loostreiber Welja Laur. Lauri ainus poeg Laas suri 3-aastaselt; kaks tütart said 18.s lõpul mehele ja arvatavalt jäi koht peale Lauri surma tühjaks ning selle järel ka kadus.
Vana Suitse Jaani järglasi perekonnanime saamas ei olnud, kuid tinglikult on muhulaste isiku-andmikes neile omistatud perekonnanimi SUIT – ennekõike Suitse talunimega seonduvalt. Ometi sai sama perekonnanime ka 19.s algul nekrutiks võetud Soonda Peetril sündinud Jaagu ja Tupenurme Panga Tooma tütre Mare poeg Andrus (1803-46). Viimased on hingeloendites Tamse mõisa vabadikena kirjas; Mare suri Vaadumal ja Andrus tuli 1834. aastaks Tupenurme Pangale sulaseks, kuid välistatud ei ole, et nad mõnda aega isegi Viiraküla Väljal võisid asuda!?

Mihkli

Kuusiku Juri noorem vend Mihail Noor, keda olla Kutt-Mihkliks kutsutud, abiellus 1891.a Paenase Tõnise Marega (Vaga) ja sündisid tütar Irina ning pojad Matvei (1893) ja Mihail (1898). Ilmselt on Mihkel omale ka Pulbi põllu taha nn. Pulbikülla kõige Levalõpma-poolsema eluaseme ehitanud.
Rein Lahke andmeil abiellus Mihkli vanem poeg Matvei Noor 1922.a Toomu-Jaani Akulina Feodori t. Lahkega ja asuti Uude-Virtsu. Noorema venna Mihaili käekäik ilmasõjas on selgumata, aga kruntimiste ajal Pulbikülas enam Mihkli-nimelist popsikohta moodustatud ei ole ja nähtavasti on koht 1920-ndatel lakanud olemast.  

TIDRIKI-MIHKLI

 Õuemärk
Katkujärgsetes adrarevisjonides kandis üks söötis arvestusüksus Viirakülas nime Lüstre Laur ja seda võiks ehk Lauritse rootsiaegse eelkäija sugulastaluks arvata (vt. nr.9 ja nr.10 algul toodud rootsiaja kaardipildil). 1756. aastaks hakkas sellel Kansi mõisale koormisi kandma Kusiko Didricke Michel (~1717–1800), kes oli Tiiriki esimese (Kaegu) Diedrichi poeg. Peremehena märgivad teda veel esimesed hingeloendid (1795.a arvatud 82-aastaseks!) ja isegi reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köide. Pool sajandit peremeheks olekut kinnistus ka talunimes, milleks hingeloendites algul Kusiko Mihkli ja hiljem rohkem Tidriki-Mihkli (et Tidrikist aja jooksul Tiiriki sai, on vaid keele evolutsiooni probleem ja käesolevas on nimme mõlemaid nimekujusid läbisegi kasutatud – nii Tiiriki-Mihkli kui ka Tiiriki enda puhul). Edasi järgnesid aga talus segasemad ajad. Mihkli vanem poeg Tähve oli ammu juba jutuks olnud Kuusikul (Tähvenal) peremeheks ja kodus sai peremeheks teine poeg Laas (~1750–1814), kuid temal Vanamõisa Matsi-Laasult pärit Kadriga lapsi ei olnud. Talus oli mitmeid sulaseid – nende hulgas Kuusiku Tähve poeg Tõnis oma perega ja eespool nimetatud Tähvena-Tooma Jaani vend Tähve, kellest Laasu surma järel tehtigi ajutine peremees. Olgu märgitud, et vanal Mihklil teadaolevalt peale kahe poja ja ainsa tütre Kadri rohkem lapsi ei olnud.
Tegelik “võim” talus paistab olevat läinud hoopis noorelt surnud sulase, Kuusiku Tõnise lese Riste (1775–1840) kätte. Ta oli Mõisaküla Vaaduma Tooma tütar, kellel esimesest mehest Tõnisest jäid poeg Tähve ning kaksikud Laas ja Kadri. Peale Tähvena-Tooma Tähve peremeheks seadmist lasi Riste ennast 1811.a temaga laulatada ja neil sündisid veel tütar Ingel ning poeg Juri. Viimased said küll perekonnanime AUSMEEL, aga Tõnise lapsed olid NOORed ja see, kas lugeda Viiraküla NOOR’te “tüvitaluks” Kuusikut või Tiiriki-Mihklit, jääb pelgalt “maitseasjaks”!
Ka Tähvena-Tooma Tähve “ei pidanud Ristel kaua vastu” – 1818.a ta suri ja 1820.a otsustas Riste “linnamehi proovida”, abielludes seni vaba mehe staatuses olnud Eriki Matsi poja Jaen Kelnikuga (1794–1841). “Igaks juhuks” võttis ta tallu veel Jaani noorema venna Andruse, aga peremeest ei ole 1826.a hingeloendis targu märgitud! KELNIKud olid pastoraadi poolt freigelassen ja 1826.a hingeloendis oleva märkuse põhjal otsustedes arbeiter’itena Kuressaares olnud, aga Tiiriki-Mihkli Ristel ei olnud vaja neid kaugelt otsida, sest 1802.a paiku vana pastor Kellmanni poolt vabaks lastud kellamees Kristjani pojad Mats ja Juri asusid Levalõpma Eerikile ja seal oli jätkuvalt ka Matsi poegade Jaani ja Andruse eluase (lähemalt on sellest Levalõpma loos juttu).
1834. aastaks on peremeheks saanud Riste esimese abielu poeg Tähve Tõnise p. NOOR (1805-68), kes 1827.a abiellus ja vana Mihkli “veri” oli talus taastatud, kuigi viimased hingeloendid seda selgelt ei märgi. Riste suri 1840.a ja aasta pärast järgnes talle tema 3. mees Jaen KELNIK, kelle noorem vend Andrus oli aga nähtavasti oma perega edasi Levalõpma Eerikil, kuigi Suuremõisa viimased loendid teda “ebaseaduslikult” Viiraküla sulaseperena märgivad!
Tähve/Timofei Noorel sündis oma Igakülast võetud Marega 3 poega ja 4 tütart. Vanem poeg Mihkel (1835-45) suri 10-aastaselt, aga miks teine poeg Madis/Matvei Orbusele asus (vt. edasises), jääb mõneti arusaamatuks – võib-olla ei olnud ta peremehe “seisusest” huvitatud, kuid tõenäoliselt selleaegne kogukonna-kohus ei tunnistanud tema pärimisõigust. Viimast oletust näib kinnitavat 1889.aastast teada olev kohtuvaidlus (EAA.969.1.182): Akte betreffend die Klage der Matvei Noor aus Mohn-Grossenhof wider Jaen Wertnou wegen Nächerrechts auf Gesinde Tidriko. Viimane peab ilmselt Tiiriki-Mihklit tähendama. Tähve kolmas poeg Georgi oli isa surma järel veel alaealine; tema tegi kroonuteenistuse läbi ja oli pärast seda valla vahimeheks-valvuriks (storozh ehk muhu-päraselt “toorus”) Suure kõrtsi juures olnud vallamajas, kuid tema rajatud on ka nüüdseks kadunud Pulbiküla Juri koht.
Nii paistab Tähve/Timofei Noore surma järel Tiiriki-Mihkli peremeheks saanud (arvatavalt kogukonnakohtu otsusega) kunagine Soonda Mihkli perepoeg Juri/Georgi Väärtnõu (1803 – 1887), kes 1850-ndatel Igaküla Runni-Pendil rendiperemeheks oli, kuid peale selle Igaküla arvestusüksuse likvideerimist ja Tiiriki-Mihkli Tähve surma on Viirakülas peremeheks pandud. Seda kinnitavad ka Viiraküla pihi-nimekirjad. Märgime, et 1880-ndatel kaob nagu Tiiriki-Mihkli Viiraküla pihi-nimekirjadest ja nähtavasti asus enne vana Juri surma peremehe rolli tema ainus poeg Jaen/Ivan Väärtnõu (1826–1900), kes oli luterlaseks jäänud või õigeusust luterlusse tagasi läinud (?!). Tema seitsmest lapsest Männiku-Jaani Marega olid üks poeg ja üks tütar väiksena surnud;  Viirakülla tuldi nelja tütre ja noorima poja Madisega, kes 20. sajandil ka Tiiriki-Mihkli peremeheks oli. Lisame, et peale Igakülast tulnud peremehe Jaani tuli Soondast Viirakülla veel viimase onupoeg – Soonda Mihkli noorim perepoeg Jaen Väärtnõu (1839-83), kes nähtavasti talus sulaseks oli.
Perepoeg Madis Väärtnõu (1868–1916) laulatati vanaisa Juri surma-aastal Mäla Jaani-Andruse Ingliga ja neil sündis kolm tütart ning kuus poega, kelledest vanem poeg Tõnu (1890–1917) vist esimesse ilmasõtta jäi. Teine poeg Madis suri 4-aastaselt ja peremeheks sai kolmas poeg Aleksander Väärtnõu (1898–1973). Ta olla kolhoosiajal külanaisi Siberi ähvardustega kolhoositööle sundinud. Kaks venda, Vassel (1900) ja Ivan (1904) läksid Vanamõisa Simmule koduväideks: Vassel rajas Vanamõisas Silla koha (sai 1/3 Simmu talust) ja noorem vend Ivan jäi Simmul peremeheks. Viimasena sündis veel 1908.a taas Madiseks ristitud poeg, kuid tema jäi 22-aastaselt Tallinnas rongi alla.
Kes vana Madise lastest algse Tidriki-Mihkli põlistalu jagamisel millise osaku said, jääb siinkohal täpsustamata (näiteks, Koguva Vanatoa Hansuga Ansule abiellunud Ruudu Madise tütar sai kaasavaraks 4/35 Tidriki-Mihkli talust), kuid talu suuruseks jäi peale kruntimist 35,99 ha, millest põldu oli 6,97 ha.
1959. aastal olid Tiiriki-Mihklil kuus Väärtnõud ja üks Reigo (Aleksandri tütar Hildegard). Peale 60-aastaste Aleksandri ja Riina oli siis veel kodus nende poeg Alfred naise Vilma ja kahe lapsega (tütar Eda ja poeg Mart). Nii Hildegard kui Alfred lahkusid Muhust. Poja juures Kuusalus lõpetasid ka vanad oma elupäevad. Viimase maareformi ajal jagati koht veel kord Alfredi ja Hildegardi laste vahel; hoonete omanikuks jäi Hildegardi tütar Külli Maran (sünd. Reigo) ja mõttelise poole majapidamisest omandas kauaaegne Muhu meditsiinitöötaja Liidia Sander, kes juba pikemat aega oli siin peavarju saanud. Tema majapidamist hakati ametlikult lihtsalt Mihkliks kutsuma, kuigi pikemas ajalises plaanis on see nimepruuk mõneti eksitav.

Juri

Tiiriki-Mihkli soldat Georgi (Juri) Noor (s.1852) on Rinsi koguduse-nimekirjades algul soldatiperede hulgas, kust elukoht ei selgu, kuid sajandivahetuse nimekirjas hakatakse Juri kohta märkima.
Teatavasti oli “toorus” Juril Pallasma Saadu Ingel Armasega kaks tütart ja kolm poega. Tütred Maria ja Raissa said Muhus mehele; poegade Vassili (1883), Ivani (1888) ja Feodori (1892) käekäik on mõneti ebaselge, kuid uue sajandi algul on pere Saikla asunud, kus Vassili hiljem Poali talu peremees oli. Pulbikülla asus Toomu-Jaani Terenti tütar Kristina oma mehe, Rootsi-vere Saadult tulnud Timofei (Tõnu) Mihaili p. Keskülaga (1886–1927).
Tõnu oli tuntud ehitusmees, kes käis mandril ehitamas ning tema meeskonna ehitatud olla ka Liiva meierei ja Mundi jahuveski, samuti Viiraküla Reinu maja. Võib öelda, et Tõnu ostis Juri Noorelt Pulbiküla Juri koha. See jäi maareformi järel popsikohaks. Tõnu ja Riste poeg Vladimir (Volli; s.1912) jäi viimase sõja ajal Saksamaal kadunuks; vanem tütar Raissa (1907-77) abiellus Hellamaa Tukale, kuid tema vallaspoeg Endel Kesküla (1928-92) kasvas Juril vanaema juures üles. 1941.a lahingu ajal sai ka Juri maja tulekahjus kannatada, kuid taastati väiksemana ja kõlbas veel mõnda aega elamiseks. Kui Venemaale evakueeritud Liivaaugu Reiu Nõu naine Mare tütarde Asta ja Ailiga peale sõda Muhusse naases, abiellus Endel verinoore Asta Nõuga ja peagi asuti Lepiku Korista-Matsile. Juril elas viimati Tõnu ja Riste noorem tütar Lidia, kes enne sõda Raugi Laasu Joosep Vaheriga oli abiellunud. Viimane jäi samuti sõtta ja peale sõda oli Liidele elukaaslaseks sõjast pääsenud Võlla Mardi Albert Vaher – Aki Vasseli elukaaslase seaduslik mees. Albert olevat oma naist (Aliide Müürisepp-Vaher) kohe tagasi kutsunud, kuid esialgu Liide keeldus. “Lohutuseks” elas Albert mõne aja teise Liide Vaheriga – Raugi Laasu Joosepi lesega, kuid lõpuks elaski oma seadusliku naisega Võlla Mardil. 1959.a rahvaloenduses ei ole Pulbiküla Juri kohta enam ei Liiva ega Viiraküla järgi kirja saanud.
Peale kooselu Võlla Mardi Albertiga oli Juri Liidel veel elukaaslaseks Elmar Vatter ning tema oli oma uue elukaaslase Laine Rootsiga tegelikult Juri viimane asukas. 1980-ndatel on maja lõplikult lagunenud ja lammutatud.

ORBUSE

Hilisema aja kontekstis võiks Orbuset Tiiriki-Mihkli vabadikukohaks arvata, kuid rootsiajal ja veel l8. sajandil on Viirakülas ka sellenimeline talu (või isegi talud?) eksisteerinud. Nimelt kohtame rootsiaegseis dokumentides Viirakülas koguni kahte meest (1674.a aktis nr.2 Orbusse Matz ja nr.10 Arne Urbus ning viimane nimi kordub ka 1698.a kaardi-eksplikatsioonis), kellelt Orbuse kohanimi tõenäoliselt pärineb. Siiski ei ole rootsiaegsel kaardil päris Orbuse kohal veel mingeid asustuse jälgi. Võib-olla peaks 18.s adrarevisjonidesse jänud ½-adrase söötis Orbusse Matz’i arvestusüksust hoopis rootsiaja lõpu kaardil numbriga 4 esinenud Arvatse Matsist jäänuks oletama, aga jäägu see probleem siiski täiendavaid infokilde ootama!
1750.a adra-revisjoniks on Kansi mõis selle üksuse asustanud ühe Jaaguga – Orbose Matzi Jaack (umbes 1715-90), kelle päritolu ei saa kirikumeetrikate puudumise tõttu täpsemalt tuvastada, kuid Kansi mõisa revisjonis on ta viimasena kirjas rubriigis von Tamsal verlegte! Sellega seoses on põhjust märkida, et rootsiaegse Paenase kaardil näeme küla kõige lõunapoolsemat talu nr.12, mis eksplikatsioonis kannab nime Orbuse Michel ja mille jäljed hiljem kaovad. Et Paenase küla rootsiajal Tamse mõisale kuulus ja alles hiljem vastrajatud Nurme mõisale arvati, tuleks kaaluda ka võimalust, et rootsiaja lõpul kuskil Paenase ja Viiraküla vahel Orbuse hajatalu asus, mida me seni ei ole kaartidel leidnud, kuid mis seletaks vastuolu Viiraküla kaardi-eksplikatsiooni ja kaardil kujutatud talude arvu vahel.
Meetrikais kohtame Orbuse Jaagu kuute poega ja nelja tütart – pooled neist “meetrikaeelsel ajal” sündinud, aga pooltel juba kindlad sünniajad teada. Vanem poeg Jaak (~1745–1808) läks Päelda koduväiks ja oli Laasu sulane, kus tema viiest pojast kaks meheikka jõudnut hiljem priinime PIHEL said. Vanem tütar Mare (Muhu PRIIde esiema) sai vanas eas Tusti Aadu vanaperemehe kolmandaks naiseks ja tema poeg Jaen oli üks esimesi teadaolevaid “välja teeninud” nekruteid, kes hiljem perekonnanime ADAMOV kandis. Jaagu tütre Kadri vallaspoeg oli Soonda asunud Juri, kelle järglased RASVA nimeks said ja Orbuse “verd” on ka JAULidel, ÕIGEdel ning KOLKade suures sugupuus.
18.s lõpul olid Orbusel tihedad sidemed Tiiriki taluga: 1795. aastaks Orbuse peremeheks saanud Jaagu poja Lauri (~1750—1834) naine oli Tiirikilt ja Lauri noorem vend Aad (1763–1850) läks omakorda Tiirikile koduväiks ning sai siin peremeheks. Perekonnanimeks saadi KARJANE. Vana Jaagu noorim poeg, 1774.a sündinud Mats võeti nekrutiks ja tema tagasi jõudmisest teated jällegi puuduvad.
Reguleerimisaegsel kaardil esineb Orbuse Lauri talu viimati taluna (kannab numbrit 3a üsna hilisema Orbuse kohal), kuid Lauri ainus poeg Andrus (1795–1818) suri noorelt ja Laurist sai vabadik. Tema kuuest tütrest kolm said hiljem küll mehele, aga nüüd siis vabadiku-tüdrukutena. Ristel oli Peedu Andrusega vallaspoeg Tähve, kes Tiirikil ja Essil üles kasvas (sai priinimeks VORMS) ja hiljem omale Metsa vabadikukoha rajas.
Peale Orbuse tühjaks jäämist 19.s keskel asus siia (juba uue talurahvaseaduse aegadel) Tiiriki-Mihkli Tähve poeg Matvei Noor, keda, nagu eespool oletatud, ei ole kogukonna-kohus Tiiriki-Mihklil pärimisõiguslikuks tunnistanud. Ta abiellus 1860.a Kesse Hindriku tütre Anna Brückiga ja neil oli kolm poega ning kuus tütart. Noorim poeg Matvei suri aastaselt, aga Aleksander ja Kaarel kasvasid Orbusel üles.
Aleksander Noor (1861–1928) teatakse olnud jalast vigane ja pidas kingsepa ametit. Ta abiellus 1884.a Elena (Ingel) Metsaaltiga ja sündisid kolm tütart (keskmine neist suri aastaselt). Peale Ingli surma 1918.a võttis Sassi järgmisel aastal Tiiriki Mihkli tütre Juulia Karjase teiseks naiseks, kellega veel kaks tütart ja poeg Endel sündisid. Viimse sünnikanne 1924.a leidub Rinsi meetrikas, aga samas leiame ka tema surmakande pisut üle kuu vanusena! Selle järel on Sass perega (teise naise ja 1920.a sündinud tütre Kristinaga; esimese abielu kaks tütart olid selleks ajaks mehele saanud) Rakverre asunud, kuid seal väidetavalt rongi alla jäänud. Peale seda õnnetust sündis Juulal 1929.a veebruaris veel tütar Salme, kes vaid 6 päeva elas ja aasta pärast suri ka Juula 41 aasta vanusel. Lisame, et orvuks jäänud Kristiina (1920 – 2007) kasvas üles Külasema Koosi Madise naiseks saanud vanema poolõe Juula käe all.
Kaarel Noor (1866–1949) oli noorelt Riias Simiste Ranna juurtega (1853.a Uielul sündinud) Jakob Ranna käealune ja õpilane ning temast sai tuntud laevaehitaja, mitme purjelaeva osanik ning ta sõitis ka ise merd. Kaarel ehitas Orbusele uue maja, mida Kaarli-Orbusena teatakse. Siin sündisid Kaarlil Mäla Ansu Ruuduga (Äkke) kolm poega ja kolm tütart. Hiljem asus pere Mäla Ansule ja Mäla loos on neist lähemalt juttu. Kaarel müüs (peale vanema venna Sassi Muhust lahkumist) oma maja Pallasma Ellumäe (Saadu) Mihkli pojale Priidu/Feodor Armasele (1868–1933) ja sellest ajast esineb hilisemais kruntimis-andmeis ka 0,148-hektarise Arma kohanimi. Koht jäi Priidu Armase lesele, Nautse Jaagu-Mihklilt pärit Ekaterina Maksimi t. Aljasele (1863–1951); nende kasutütar, Paenase (Rinsi) Uielul sündinud Julia Ots läks hiljem (kuuldavasti koos kasuemaga) sünnikoju tagasi.
Eespool juba mainitud Kuusiku Mihkli noorem vend Jüri Noor (1890–1979), kes noorelt ka merd sõitis, töötas hiljem Ameerikas ehitustöölisena. 1933.a abiellus ta Muhus Peedu peretütre Paulinega, kes esialgu isakoju jäi. Räägitakse, et kui Jüri kodus sündinud tütre pilti nägi, tuli ta kibekähku Ameerikast tagasi ja asus omale Orbuse lähedale uut ameerika stiilis monoliitbetoonist maja ehitama. Sinna jõuti sissegi kolida, aga viimase sõja algul, 1941.a sügisel põles see veel lõpuni ehitamata maja lahingu käigus maha. Jüri pere sai peavarju vana Kadri Armas-Aljase juures ja vanast harjumusest kutsuti kohta endiselt Orbuseks. Siinkohal oleks huvitav teada Kuusiku Juri ehitatud ja sõjas hävinud maja täpsemat asukohta, aga väidetavalt on see Kaarli-Orbusest tükk maad Rinsi pool olnud!
Kruntimisandmete järgi moodustus Orbuse Jüri väiketalu Peedult kaasavaraks saadud Pauline osakust (7,40 ha, sellest põldu 2,78 ha) ja juurdelõigetega 2,27-hektariseks kasvanud Arma (Kaarli-Orbuse) kohast. Kolhoosiajal tõi Juri nii Peedult kui Kuusikult ära abihooneid, milledest kolhoos huvitatud ei olnud ja hakkas oma kunagise unistuse realiseerimiseks Orbuse õue (maantee poole) kahekorruselisena planeeritud maja ehitama. Lahkhelide tõttu rajooni arhitektiga jäi see küll ühe- või 1,5-korruseliseks ja eluasemeks vist ei saanudki.
1959.a olid Orbusel Juri ja Pauline noorema tütre Mildretiga ja Pauline ema, 78-aastane Peedu Jaani lesk Riste. Orbuse Jüri oli viimane Viiraküla kalur, kes Toomu-Jaani Timmuga kolhoosiajal veel Ahendas kala püüdis. Tema kahest tütrest vanem, Illoore (1934-82) abiellus Tallinna; noorem tütar Mildred (s.1941) sai mehele Leisi valda ja tema juures lõpetas oma vanaduspäevad ka ema. Segastel aegadel 1990-ndatael omandas Orbuse hooned üks sakslasest ärimees (?), kes 1990-ndate algul muhulastelt piiramatult saksa markade eest alamõõdulisi ahvenaid kokku ostis. Kuuldavasti on ta aeg-ajalt käinud ka oma siinset “kinnisvara üle vaatamas”, aga selle tulevik paistab ka 21. sajandi teisel kümnendil veel üpris ebaselge.

Metsa

Orbuse Lauri tütrel Ristel (1791–1851) oli Siberisse viidud Peedu Andrusega vallaspoeg Tähve (1819-52), kes sai omale priinime VORMS (Wormse). Hingeloendite  järgi oli Riste Toomu-Jaanil ja Tiirikil tüdrukuks (magd) ning perekonnanimeks on talle ka VANAST märgitud, kuid hiljem seda nime Muhus enam ei esine. Vormsi perekonnanimega seoses räägitakse lugu, nagu oleks selle saanud Vormsist pärit ja laevahukust pääsenud meremees, aga siin tundub olevat pigem Tähve pojapoja Jaani ilukirjandusliku narratiiviga tegemist. Hoopis tõepärasema seletuse pakub Sulev Äkke. Nimelt selgub Muhu saksa pihtkonna meetrikast, et Anna Dorothea Worms sai 1761.a maha vallaspoja Johan Gotlieb’iga, kelle isaks on märgitud käsitööline Johan Ludvig Eichfuss (sai mingitel asjaoludel samal aastal kuskil väljaspool Muhumaad surma). Paari aasta pärast abiellus Anna Dorothea piirivalvuri (Gränze und Strandreuter) Johan Jacob Hessiga, kes hiljem oli Suuremõisas valitsejaks ja elas nähtavasti Essil. Orbuse Riste võis ka Essil majateenijaks olla, ning “kaastundest saatusekaaslase vastu” võis vanaproua Anna Dorothea Riste pojale oma endist perekonnanime pakkuda.
Võimalik, et Tähve noorena ka tõesti laevapoiss ja meremees on olnud, aga 1847.a abiellus ta Kallaste Jaagu Tähve tütre Ingliga ja rajas omale Viiraküla metsa (ei tea, kas Tiiriki või Toomu-Jaani heinamaa-arvale) eluaseme. 1848.a sündis neil poeg Matvei ja paari aasta pärast veel aastaselt surnud Mihail (abielludes oli Tähve õigeusku läinud).
Ema Ingliga Metsal üles kasvanud Matvei Vorms (1848–1933) elas kõrge eani. Ta oli küla metsavaht ja käinud aastaringselt paljajalu – piip alati hambus. Olnud nii nikotiinist pargitud, et rästiku hammustus talle ei mõjunud ja hoopis rästik surnud ära! Linga kõrtsist leitud naise Maria Hebestreit-Eisenbergiga (kunagi Saaremaalt Kuivastu mõisa toodud Mardi pojatütar) sündis tal seitse tütart ja kolm poega. Keskmine poeg Aleksander suri 25-aastaselt vallalisena. Vanem vend Ivan (Jaan) käis kolm aastat Päelda külakoolis, aga terase ja lugemishimulise poisina sai temast mitmete ajalehtede sõnumisaatja ja hiljem “Meie Maa” toimetaja (lühielulugu vt. A. Rullingo “Muhumaa” lk.631).
Metsale jäänud noorem vend Vassili Vorms sai Paide Ühisgümnaasiumi hariduse ja töötas kindlustusagendina ning hiljem konstaablina. Viimane asjaolu sai perele saatuslikuks ja 14. juunil, 1941 pere küüditati. Vassili ise, tema naine ja õde ning tütar Vilma surid Siberis; tagasi said ainult lastekodusse paigutatud nooremad lapsed Ilmar ja Helju, keda sel ajal küll Muhusse enam ei lubatud.
Kruntimisel jäi Metsa 3,8-hektariseks popsikohaks, kus põldu vaid 0,42 ha. 1941.a põles ka maja maha – teatakse, et majas tegid enesetapu lõksu jäänud venelased, kes ise maja süütasid. 1959. aastal Metsa kohta Viirakülas ei eksisteeri. Siiski ehitas Vassili poeg Ilmar Vorms hiljem siia uue maja ja asus Muhusse oma pensionipõlve veetma.

TOOMU-JAANI

 Õuemärk
Algul oli juba märgitud, et vahetult peale katku kandis ainsana Viirakülas koormisi Suuremõisa kubjas Thoma Jahn. Jälgides adrarevisjonides toodud pere koosseisu, võib oletada, et tegemist oli juba 1698.a kaardil numbrit 6 kandnud samanimelise peremehega, kelle daatumiteks võib hinnata 1670 – 1745. 1731-st kuni 1744. aastani oli talus kirjas vanaks arvatud mees, kuid ei ole kindel, kas ikka just kupja Jaaniga tegemist on! 1744. ja 1750. aastate vahel paistab see mees surnud ja kuigi 1750.a revisjonis talu endiselt nime Thoma Jahn kannab, võis sel ajal juba peremeheks olla Jaani vanem poeg Mihkel, kes nähtavasti juba Güldenstubbe protokollis poisslapsena kirjas oli. Ülekaalus on Jaanil olnud tütred. 1738.a revisjon märgib talus 5 tütarlast, kelledest 1744. aastaks üks arvatavalt mehele saanud ja teine juba täisealise naispere esindajana kirja pandud. Isegi varastes meetrikates kohtame Kadrit ja Rõõta, keda Toma Jani Toomase õdedeks tituleeritakse. Selgusetuks jääb aga, mitu naist vanal Jaanil võis olla – vanaks arvatud naisi me adrarevisjonides pere koosseisus ei kohta – Jaani viimane naine paistab Kerdi nime kandnud.
Meetrikate põhjal teame Jaani kahte poega: hiljem Toomu-Aadu asustanud Mihkel ja noorem vend Toomas (sünd. umbes 1720), keda 1756.a revisjon peremeheks märgib.  Viimase järglased said priinime LAHKE, aga Toomu-Aadule asunud Mihkli järglased SAARIK. Mõlema esiisaks võib siiski rootsiaegset Jaani arvata.
Toomas oli peremees ka Nurme mõisa vakuraamatus ning 1. hingeloenduse ajal 1782.a, kuid 1795. aastaks on peremeheks saanud tema vanem poeg Andrus; noorem vend Jaen suri 26-aastaselt vallalisena ning peale selle olid Toomasel veel tütred Kadri ja Mare.
Andrusel on teada ainult kolm last: peale 7-aastaselt surnud Toomase ja vanema õe Kadri vaid järgmiseks peremeheks saanud poeg Jaen Lahke (1786—1868). Tema oli terve 19.s esimese poole peremees ja aitas kindlasti talunime teist poolt kinnistuda, kuigi selleks ajaks nime esimene pool oli mingi keele-piruetiga Toomuks moondunud. Hingeloendites kandis talu veel Toma Andrusse nime.
Jaani esimene poeg Andrus suri 10-aastaselt; Mihkel abiellus 1832.a ja sündisid ka neli poega, kuid nemad oma pärimisõigust ära oodata ei jõudnudki, sest Mihkel suri varases keskeas isast paarkümmend aastat varem. Jaani järgmised pojad Jaen ja Toomas jõudsid samuti abielluda, kuid võeti peagi nekruteiks. Noorest Jaanist lapsi ei jäänud ja tema naine abiellus varsti hoopis Peedu Jaen Klaariga, aga Toomasel jõudis ka Lauritse Mardi tütre Marega tütar Ingel sündida, kes hiljem Kesse abiellus. Ei Jaani ega Toomase kroonust tagasi jõudmisest ole õnnestunud dokumentides mingeid jälgi leida.
Peale vana Jaani surma sai peremeheks tema noorim poeg Jakob/Jakov Lahke (1823-86), kellel oli kolm naist. Esimese naise – Kallaste Rootsi Eedu vallastütre Marega sündisid pojad Madis ja Nikolai. Esimene suri aastaselt, aga Nikolai (Mihkel) teenis kroonut ja ehitas oma soldatiplatsile Uielu koha. Nähtavasti pidi Jakobi esimene poeg Nikolai seetõttu kroonut teenima, et noorelt surnud Mihkli pojad Andrus ja Jaen onu Jakobist pärimis-järjekorras eespool olid!
Jakobi esimene naine Mare suri noorelt ja teise Mare võttis ta Soonda Jaagult, kellega sündis kolm poega ja kaks tütart. Neist vanim, Terenti jäi Toomu-Jaanil peremeheks; nooremad vennad Ivan ja Jakov ehitasid omale Pulbikülas Jaani ja Jaagu vabadikukohad. Vanas eas (1871.a) võttis Jaak veel kolmanda naise – Mäla Mihkli sulase Aadu lese Ingli (sünd. Paist Raegma Mardilt), kellega veel tütar Raissa sündis.
Peale Jaagu surma 1886.a hakkas Toomu-Jaanil peremehena toimetama 1872.a Nautse Kästiki Ristega (Irina Timofei t. Aljas) abiellunud Jaagu teise abielu vanem poeg Terenti Lahke (1850—1933). Tal sündisid kolm poega ja kuus tütart. Vanem poeg Feodor jäi Toomu-Jaanile, aga teine vend Nikolai (Mihkel) rajas omale kunagise Reina Aadu talu kohal pooltalu, mis iidse Reinu nime sai; noorim vend Ivan (s.1891) ostis omale hiljem Lauritse Madise rajatud Nuka koha.
Terenti vanem poeg Feodor Lahke (Priidu; 1875–1957) oli viimane Toomu-Jaani (nüüdseks pooltalu) peremees. Kruntimisel sai talu suuruseks 25,9 ha, millest põldu oli 5,46 ha. Priidul oli kaks poega ja kaks tütart; vanem poeg Timofei (1897–1960) oli põdurama tervisega ja kolhoosiajal sai faktiliseks peremeheks (niivõrd, kui sel ajal üldse on peremehest mõtet rääkida) noorem poeg Artemi Lahke (1913—2001).
1959.a märgiti Toomu-Jaanil kaks leibkonda: Arteemi ja Evgenia (Senni) Lahked tütre Mairega ning kahekesi jäänud Timofei ja Juliania Lahked, kusjuures perepeadeks olid naised märgitud. Koht jäi Artemi noorema tütre, Maire Liitmäe-Lahke valdusse, ning sellest eraldati hiljem veel Toomu nimega maaüksus, kuhu Maire ja Arved Liitmäe (viimase Muhu kolhoosi esimehe) poeg Raido Liitmäe omale maja ehitas.    

Uielu

Nähtavasti on Toomu-Jaani Jaagu vanem poeg Nikolai Lahke (ka Mihail, Mihkel; 1848–1933), kes peale kroonuteenistust 1880.a Lauritse Andruse tütre Elenaga abiellus, omale Suure kõrtsi vastas soldatiplatsi õigusega eluaseme rajanud. Teadaolevalt oli Uielu Mihklil ja Leenal 4 poega ja 4 tütart. Vanemad lapsed surid väikestena ja Uielule jäi poeg Matvei Lahke (1889—1971); noorem vend Ivan (s.1891) oli 1912.a kutsealuste ninekirjas ega ole ilmasõjast tagasi tulnud.
Kruntimisel sai nn. popsiseadusega Uielust 4,55-hektarine väikekoht (põldu 0,75 ha), kus Madis oma Või-Aadult võetud naise Iisaga (Raissa Toom; 1889–1970) elas. Elatist teenis Madis mandril kraavikaevajana ja hiljem ka Muhus paemurdjana (tema murtud paest on mitmed Viiraküla hooned tehtud). Poeg Aari (Arno; 1919-54) suri kodus vanapoisina. 1959.a olid 70-le liginevad Madis ja Iisa Uielule kahekesi jäänud ja nende juures oli koolipoisina korteris Kapi Aaviku Madise noorem poeg, 13-aastane Valentin Auväärt.
Hiljem omandas kolhoosilt koha Adolf Mägi, kes siia ka uue maja ehitas. Millalgi läks see Rain Lehe valdusse, kes üritas siia bensiinijaama rajada, kuid vallalt nõusolekut saamata võõrandas selle vist omakorda. Siiski võib Uielut ka 21. sajandil veel Viirakülas alles olevaks kohaks lugeda. Pealegi on Uielu ainus Viiraküla elupaik, millest Koguva muuseumis on Vassili Kolga elamulugude kollektsioonis majaplaan säilinud. Selle on vihikulehele joonistanud 1953.a talvel Liiva kooli õpilasena Uielul korteris olnud Ülo Toom, kellele taoliste plaanide koostamine Vassili Kolga "käealusena" varem juba Pädastest tuttav oli.

JAAGU

 Õuemärk
Toomu-Jaani Jaagu teise abielu noorim poeg Jakov Lahke (1860–1924) abiellus 1887.a Tiiriki-Mihkli peretütre Maria Ivani t. Väärtnõuga (1863–1943) ja ehitas omale Pulbikülas vabadikukoha, mis hiljem kruntimisel osataluks kujunes. Nimelt sai Mare kaasavarana 1/5 Tiiriki-Mihkli kohast ja sellega sai koha suuruseks 10,67 ha. Jaak on Toomu-Jaani talu õemärki pool ringi ümber keskpunkti pööranud, mis siingi suurtähtedega kirjutatud kohanimele lisatud, kuigi päris talu mõõdud sai Jaagu alles koduväi Georgi Vaga ajal.
Jaagu ja Mare esimene poeg Matvei (1890) jäi esimesse ilmasõtta, teine poeg Ivan (1893) läks Ameerikasse ja tütar Julianale (1899–1983) tuli koduväiks Päelda Mardi Georgi Vaga (1893–1952), kes kohaga veel oma Päeldast saadud 18 hektarit liitis. Nii oli lõpuks juba Muhu mõistes taluga tegemist – 1939.a loenduse andmeil oli koha suurus 29,67 ha, millest põldu siiski vaid 2,3 ha.
1941.a septembri lahingus Jaagu hooned põlesid, kuid 1942. aastaks olid siiski juba elamiskõlblikeks taastatud. Juril ja Juulal oli neli poega: esimene poeg Antoni (1922-30) suri noorelt, Verner läks agaralt kaasa “uue ideoloogiaga” ja lasti kom-noorena 1941.a sakslaste poolt Põris maha. 1959.a oli Jaagul Juri lesk Juula oma kahe pojaga. Heintsi abiellus Tartust pärit med-õe Helgi Lalliga ja kirjas olid ka nende kaks tütart Rutt ja Reet; pere asus peagi Tartu. Noorem vend, 1935.a sündinud Alvi lahkus kolhoosiajal samuti Muhust ning peale Juula surma omandas koha Simiste Reinu Mati Valk, kes maja renoveeris ja hiljem siin ka 5,1 ha maad erastas. Nii püsib see Pulbiküla koht elus ka uuel aastatuhandel.

Jaani

 Õuemärk
Toomu-Jaani Jaagu kolmas täisikka jõudnud poeg Ivan Lahke (1855–1917) ehitas Jaagu kõrval oma vabadikukoha, mis siiani tema nime kannab. 1886.a võttis Ivan Rootsivere Ansu-Jaanilt naise (Maria Ivani t. Kesküla) ja nähtavasti üsna üheaegselt said valmis ka nende venna Jaaguga ehitatud eluasemed teine teisel pool seal sel ajal olnud Villide Matsit. Jaan on oma tarbeks Toomu-Jaani õemärgi 180 kraadi päripäeva pööranud, nagu see ka Reinu osatalu juures on kujutatud.
Ivani (Jaani) poja Vassili Lahke (1891–1974) ajal sai Jaanist juurdelõigetega 4,95-hektarine popsikoht (põldu 2,36 ha), kus Vasselil Paenase Kunni Jaagu tütre Elenaga sündisid pojad Rodion (Ruudi) ja Vassili ning tütred Aliine ja Linda. Vanem poeg Ruudi suri Siberis; Vassel abiellus Valve Andrei t. Pruuliga Kuivastu Keldrimäelt, kuid see abielu lahutati. 1959.a olid Jaanil vana Vassel ja Leena ning noor Vassel 9-aastase tütre Maiega. Vassel võttis teiseks naiseks Alma Heinsoo (nn. apteegi Alma, sünd. Kodu). Koos kasupoja Toomas Heinsooga ehitati uus maja ja koht jäi Toomase pere valdusse.

REINU

 Õuemärk
Toomu-Jaani pooltalu Reinu lugu ulatub (vähemalt nime mõttes) aega, kui rootsiaja lõpul superintendent Gabriel Skragge Muhus 1695.a koolikorraldust ellu viis ja Viirakülas koolitalu sisse seati. Algul toodud 1698.a kaardipildil ei oska seda talu küll ära tunda, sest selleaegses kaardi-eksplikatsioonis teda nähtavasti märgitud ei olegi, aga 100 aastat hilisemal kaardil on numbriga 15 märgitud koolikoht ja numbriga 12 Kusa Mardi Reinu talu, kust tänane Reinu oma nime sai.
Katku ajal tühjaks jäänud talu asustas 1744. aastaks Kusemardi Rein (~1700–1763) keda mõnesuguse tõenäosusega võib rootsiaegse Mardi (talu nr. 11 rootsiaegsel kaardil) otseseks järglaseks pidada. Talu märgitakse küll Suuremõisale ja 1778.a vakuraamatus ka Nurme mõisale kuuluvaks, aga usutavamalt oli see 18.s lõpuni just kihelkonna-kooli heaks koormisi kandnud talu. Reinu järel oli peremeheks tema vanem poeg Kusa Mardi Reino Ado (~1742–1815), keda viimati Suuremõisa peremehena märgitakse 1795.a hingeloendis. Tema kaks poega võeti nekrutiteks ja Aadust sai vabadik. 1826.a hingeloendis kannavad järelejäänud vabadikud (Aadu ise oli juba surnud) perekonnanime REINA, mis küll üsna varsti perekonnanimena kadus.
Meetrikaist teame veel Aadu nelja nooremat venda. Pisut noorem Tõnis oli Raegmas ja hiljem Mõegakülas sulaseks ja peale Aadu surma juba liiga vana peremeheks saama. Pealegi ei kadunud talu Suuremõisa arvestustaluna mitte niivõrd peremehe puudusel kui selle tõttu, et see endiselt koolitaluks ja sellisena pastoraadi haldamisele jäi. Lisame, et Aadu vend Jaen (~1752–1829) oli Nõmmküla Toomal peremeheks pandud (sai, nagu Tõniski, priinime PAAK) ja noorim vend Andrus (~1759–1819) oli selleks ajaks peremees Võlla Sepa-Ansul (tema sai priinime SÕRM); neljas vend Jaak suri 3-aastaselt. Nii on Viiraküla Reinu talu 18.s lõpul ka väljapoole küla kaks peremeest andnud.
Kuidas koolitalu edasi toimis, seda hingeloendid ei kajasta. Teada on, et 1792.a oli koolmeister “kaebust tõstnud”, kuna ta ametis oldud viie aasta eest ei olnud palka saanud! Tuleks siiski rõhutada, et tegemist ei olnud mitte 19. sajandi mõistes külakooliga, vaid ikkagi kihelkonna-kooliga, mis tervele kihelkonnale pidi “vaimuvalgust jagama”. Mõnesugust teavet Muhu kihelkonnakooliga seoses võiks ehk Saaremaa konsistooriumi fondist (EAA.1192) leida. 19. sajandil (hiljemalt köster Freundlichi ajal) kolis koolitalu Kaegule, kuid kuhu selleaegne pastoraadi maade ja Viiraküla piir jäi, oleks omaette uurimisteema. Paistab, et 19.s lõpupoole on mingi osa kunagisest koolitalust (arvatavalt lausa taluase) olnud Peedu talu kasutuses, sest Rein Lahke andmeil tegid Toomu-Jaani Terenti Lahke ja Peedu Madis Klaar isegi kirjaliku “Kauba lepingu”, millega Madis andis Reinu maja ehituseks kahe külimitu suuruse maatüki Kooliaias! Leping tehti nähtavasti ilmasõja lõpu-aastail või isegi EV algus-aastail, aga milline oli Peedu Madise “õiguslik alus” selle lepingu  tegemiseks, oleks hoopis omaette teema!
Toomu-Jaani Terenti teine poeg Nikolai (Mihkel) Lahke (1888–1939) abiellus 1914.a veebruaris Ridasi Tõnu peretütre Julia Noodaga (1892–1975), kuid läks varsti Ameerikasse teenistust otsima ja sügisel puhkenud 1. Maailmasõja tõttu jõudis koju tagasi alles 1920. aastal. Selleks ajaks oli isa Terenti kodus siiski ettevalmistusi teinud ja aastaga jõuti Reinu maja nii kaugele, et võis elama asuda. Sündisid tütred Drosida (1921) ja Linda (1923), kuid ehitusele kuluvaks ja pere ülalpidamiseks pakkus kodusaar siiski napilt võimalusi. Mihkel otsustas veel kord meremehe elu kasuks Ameerikas Suurel Järvistul ja hiljem veel Vaiksel ookeanil.  Pingeline elu laastas tervise ja ta suri 51-aastaselt, kui poeg Rein oli alles 5-aastane.
Kruntimisel sai pooltalu suuruseks 23,57 ha, sellest põldu 5.03 ha, mille Mihkel hiljem ka kividest puhastada jõudis ja need kivid kapitaalse taluhoone müürideks lasi laduda. Mihkli tütred said mehele: Drosida Soonda Peetri Albertile ja Linda Lõetsa Suure-Jaagu Vasselile, ning koju jäi ainus poeg Rein Lahke (s.1934; kaksikvend sündis surnuna), kellest kooliõpetaja sai.
1959.a olid Reinul Mihkli lesk Juula ja poja Reinu pere: naiseks toonane veterinaar-töötaja Vaike-Helje ja kaks tütart Ülle ja Helle. Peale selle oli tol ajal Reinul korteris kooliõpetaja Linda Aab. Kuue lapselapsega Rein ja Vaike Lahked olid uuel aastatuhandel Reinule kahekesi jäänud, ehkki tütarde pered neid siin tihti külastavad.

TOOMU-AADU

 Õuemärk
Arvatavalt on Toomu-perede kohal juba rootsiajal kaks sugulastalu olnud, kuid nälja ja katku järel jäi neist esialgu koormisi kandma vaid kupja talu Toomu-Jaani. Viimasega seoses oli juba nimetatud, et millalgi 1756. ja 1778.a vahel hakkas Jaani vanem poeg Mihkel (~1716-81) omaette koormisi kandma ning Toomu-Jaanil jäi peremeheks noorem vend Toomas. Mihkli ainus poeg Mart (~1745-75) suri 30-aastaselt ja esimeses hingeloendis 1782.a on peremeheks Mihkli selgumata päritolu väimees Juri (~1742-82). Temaga juhtus samal aastal õnnetus – ta leiti surnult veski rataste vahel ja tallu pandi ajutiseks peremeheks Koguva sulase Matsi poeg Juri (~1744 – 1814), kes 1795.a hingeloendis oli veel peremehe kohustes. Nende kahe Juri järgi kandis talu 19.s hingeloendites Thoma Jurna nime.
Noorelt surnud Mihkli pojast Mardist jäi siiski poeg Aad (1773–1831), kes talus üles kasvas (Mardi teine poeg Andrus ja tütar Lutsi surid väikestena) ja 18./19. sajandivahetusel ka peremeheks sai. Ta oli surmani peremees ja temalt pärineb kindlalt talunime teine pool. Priinimeks saadi SAARIK ja Toomu-Aadut tuleb Muhu Saarikute n.ö. tüvitaluks lugeda.
Et Aadu isa auks Mardiks ristitud esimene poeg 7-aastaselt suri, sai järgmiseks peremeheks teine poeg Jakob (Jaak) Saarik (1808—1850) ja seejärel Jaagu ainus täisikka jõudnud poeg Andrus Saarik. Andrusel oli viis tütart ja kaks poega. Noorem poeg Jaen Saarik (1861—1948) jäi järgmiseks peremeheks, aga vanema venna Mihkli  käekäik on selgusetu. Tegelikult ei kohta me meetrikais Mihklit üldse, aga viimases hingeloendis on Andruse 7-aastane poeg Mihkel kirja pandud (tulevane peremees Jaen oli veel sündimata!). Tegemist võib ka hingeloendisse sattunud eksitusega olla!
Jaanil oli Rootsivere Mihkli Riste vallastütre Marega viis poega ja neli tütart; kaks poega Tõnu ja Vassel surid noorelt aga kolme poja vahel jagas Jaen Toomu-Aadu koha kolmeks. Vanem poeg Madis Saarik (1885—1916) jäi esimesse ilmasõtta ning tema naine Kadri (sünd. Väärtnõu Tiiriki-Mihklilt) sai hiljem asuda tütre Elfriede (Elvi) juurde Ameerikasse; teine vend, Jaen jun. Saarik rajas omale Saariku osatalu ja noorim vend Mihkel Saarik (1905—1947) oli Piiri metsavahi Mart Linnu koduväina ka metsavahiks, kuid haris samal ajal oma Toomu-Aadu kolmandikku, mis kruntimisel 12,82-hektarise Piirsalu nimega maaüksuse moodustas. Uue okupatsiooni tulekuga 1944.a sügisel Mihkel arreteeriti süüdistatuna “nõukogude aktivistide süstemaatilises reetmises saksa võimudele”, kuigi tõestamist leidis vaid üksainus juhus.  Jäägu see Külasema Ennu Madise anonüümkaebus Kingissepa Mihkli peale 1941. aastast Külasema loos “lahata” – Ennu Madise lasid sakslased Kuressaares maha ja Toomu-Aadu Mihkel oli tema käekirja tõesti ära tundnud, kui saksaaegne konstaabel anonüümkirja talle muuseas näitas (Mihkel käis oma konfiskeeritud jahipüssi tagasi küsimas). Mihklile mõisteti 8+3 aastat ja ta suri Siberis juba 1947.a. Temast jäid pojad Väino ja Ilmar Saarikud. Väino suri Nõmmküla Sõol koduväi seisuses; Ilmar pidas veel Kuressaares pensionipõlve ja talle tagastati viimase omandireformiga ka Piirsalu maaüksus.
Nii jäi Toomu-Aadu põlistalu, mille suuruseks 1939.a talundilehel oli 39,63 ha (põldu 8,3 ha; vist koos Mihkli kolmandikuga) juba enne kolhoosikorra tulekut peremeheta. 1959.a olid Toomu-Aadul kirjas kaks leske: 70-aastane Madise lesk Kadri ja Siberisse viidud Mihkli teine naine Julia (sünd. Osa), kes Mihkli esimese abielu pojad Väino ja Ilmari oli selleks ajaks üles kasvatanud. Kadril õnnestus vanas eas tütre Elvi juurde emigreeruda (Elvi oli 1936.a Lautritse Timmu-Thomas Soondiga Ameerikasse abiellunud) ja Juula jäi viimaseks Toomu-Aadu elanikuks. Viimase maareformi käigus said Toomu-Aadu maad tagastatud Thomase ja Elvi Ameerikas elavale tütrele Caron Soondile, kes paar korda olla käinud ka oma vanematekodusid külastamas.
Tuleks veel lisada, et vanal Aad Saarikul (1773–1831) oli viis poega, kelledest peale peremeheks jäänud Jaagu jõudis abieluni veel noorem vend Aad "teine" Saarik (1815-59). Tema vanem poeg Mihkel (1838-45) suri lapsena, aga noorem poeg Jaen Saarik (1841–1920), peremees Jaani nimekaim, elas kõrge eani ning sai esimeste seas Suuremõisas Toomuks ristitud latsikoha. Vanamõisa Simmu Andruse tütre Eeduga oli tal 3 poega ja 8 tütart, kelledest Suuremõisa loos lähemalt juttu tehakse. Tema pojad, 1866.a sündinud kaksikvennad Kaarel ja Madis olid laevaomanikud ja Riia sadamas laeval sündisid ka Madise lapsed: 1904.a pärastine Kõue perenaine Pauliine (Kõue Liina Vapper-Saarik) ja 1906.a pärastine Laheküla Loigu peremees Martin Saarik; noorem vend Villem läks Laheküla Mõisa koduväiks. Märgime, et 1866.a Muhu luteri sünnimeetrika ümberkirjutuses, mis nüüdseks üle veebi “Saagas” hõlpsalt kasutav, on 22.10.1866 sündinud Kaarel Saariku kaksikvend Madis hoopis välja jäänud! Kaarel paistab Riiga jäänud ja tema hilisemast käekäigust ei ole siinkohal mingisuguseid andmeid esitada.  

SAARIKU

Toomu-Aadu Jaani kolmas poeg Jaen Saarik (1892—1942) sai veerandi Toomu-Aadu talust ja rajas omale sünnitalu kõrvale perenime saanud osatalu. Ehitusmehe ja maalrina töötas ta aastaid Rootsis ning ehitas ka omale 1930-ndail moodsa maja, mis oli keskküttega varustatud ja keldris oli saun. Enne sõda tuli ta Rootsist tagasi oma ostetud kaatriga, kuid ei jõudnud enam koos perega lahkuda – Muhu Kaitseliidu ülemana ja muidu ettevõtliku inimesena ei olnud ta uuele võimule kuidagi vastuvõetav. Ta viidi 1941.a Siberisse, kus ta hiljem vangilaagris suri; naine lastega said siiski Harku laagrist tagasi.
Jaani naine Eriina pidas esialgu 10,71-hektarist väikekohta (põldu 3,46 ha). Ta oli 1959.a ainus Saariku elanik. Poeg Alvar-Jaan (1930-50) suri tuberkuloosi; verem olid surnud veel kaks vanemat last ja tütar Helju asus kolhoosikorra tulles Tallinna. Tema juurde läks vanas eas ka ema, olles maja müünud kolhoosi zootehniku Aili Liigi perele.
Mati Liik, kes võimaluste tekkides Soomes töötama hakkas, on hoolsa peremehena Saariku hooneid uuendanud ja juurde ehitanud. Tema naine Aire olla kodu nii silmapaistvalt heakorrastanud, et see vabariiklikul tasemel kaunima kodu nimetuse ja presidendi vimpli on pälvinud.

TIIRIKI

Õuemärk 
Üks rootsiaegne Kusa-nimeline talu, mis nälja- ja katkuajal tühjaks jäi, sai juba 1725. aastaks Kansi mõisalt Kaicko Diedrich’i (~1685–~1755) peremeheks ja kandis läbi 18.s koormisi Kansi mõisale. 1756.a revisjonis on peremeheks Diedrichi vanem poeg Laas (~1713–1801), kuid varsti pandi Laas Päeldas (tulevasel Laasul) peremeheks ja Viirakülas jäi peremeheks noorem vend Diedrik “teine” (~1736–1800). Võib ju vaielda selle üle, kummalt Didrikult (isalt või pojalt) talunimi pärineb, kuid kahtlemata on hilisema Tidriki (mugandunult Tiiriki) taluga tegemist. Olgu öeldud, et vanema venna Laasu järglased said Päeldas hiljem priinime KIVIMÄGI, keskmine vend Mihkel pandi rootsiaegsest Lüstre Laurist jäänud arvestusüksuse peremeheks, millest juba Tiiriki-Mihklina juttu oli (perekonnanimi NOOR) ja noore Diedriku järglased said omale priinime HEAKÕRV.
Peale teise Diedriku surma 1800.a sai miskipärast peremeheks tema tütrele Lutsile koduväiks tulnud ja juba eespool nimetatud Orbuse Jaagu poeg Aad (1763–1850), kuigi teise Diedriku p. Laas oli juba 24-aastane ja abielus, jäi ta surmani 1844.a Tiirikil sulaseks.
Orbuse Jaagu järglased said priinime KARJANE ja nii said siitpeale Tiiriki pererahvaks Karjaste-nimelised. Järgmine peremees oli Aadu poeg Jaen/Ivan Karjane (1797–1874), kellel abiellusid kaks poega: Madis/Matvei ja Mihkel/Mihail; neli tütart surid lapsena. Vanem poeg Madis/Matvei (1830—1906) jäi peremeheks, aga Mihkel/Mihail rajas nähtavasti hiljem omale Uiesaadu vabadikukoha.
Matvei Karjane ostis 1892.a 1064 rubla eest talu päriseks ja jõudis selle ka välja maksta, kuigi leping oli 44 aasta peale. Tema poeg Mihail Karjane (s.1858) päris isalt juba välja ostetud talu. Mihkli noorem vend Ivan abiellus Peedu Tõnu tütrega ja pere asus hiljem Uude Virtsu (vt. eespool), aga noorim vend, 1863.a sündinud Matvei jäi vallaiseks. Ta oli lõpuni Rinsi pihi-nimekirjades (1915.a 52-aastaseks märgitud), kuid kas ta kodus suri, jääb siinkohal teadmata.
Peremees Mihaili vanem poeg Ivan Karjane (1892—1943) võttis osa Vabadussõjast ja võitles soomusrongil. Tema kümnest lapsest surid mitu nooremat väikestena; ainus täiskasvanud poeg Vladimir (Volli, s.1921) kadus viimase sõja keerises ja 1959. aastaks olid Tiirikile jäänud Ivani lesk Kristina oma kahe tütrega: Akilina vallalisena ja Natalja abiellunud ETKVL-i kaupmehe Arved Tammega. Viimane läks manala-teele 2012. aastal ja Tiiriki koht jäi sellega oma tuleviku osas selgust ootamas. Lisame, et Ivani noorem vend Vassili läks omal ajal Ameerikasse, kus ta ka perekonna lõi, kuid tema järglastel vist Muhuga (siiani) side puudub.
Tiiriki oli kruntimise järel Viiraküla suurim talu: 58,77 ha, millest põldu oli 10,213 ha.

Uiesaadu

Omale surnuaia lähedusse üle tee (Piiri metsa pool) vabadikukoha rajanud Tiiriki Mihkel/Mihail Karjane (1836–1919) abiellus 1860.a Mäla Poali-Jaagu Mihkli tütre Ingliga ja neil oli kolm poega ning kolm tütart. Vanem poeg Ivan suri aastaselt, aga 1866.a sündinud Mihail paistab juba 19.s lõpul või sajandivahetusel olevat Muhust välja läinud. 20.s alguse koguduse-nimekirjades oli Uiesaadul vana Mihkli noorem poeg, 1877.a sündinud Andrei Karjane (Reiu) oma perega. Tal sai Linnuse Oolu Madise tütre Juulaga (Saat) kirja neli poega ja neli tütart, kuid EV algusaastail on ka Reiu pere Muhust minema läinud. Koha omandas Raegma Mardi Ivani poeg Matvei Paist (1883–1926), kes abiellus 1923.a noorelt lesestunud Külasema Koosi Mihkli tütre Kristinaga (Metsniit-Liik). Neil sündisid pojad Rudolf (1924) ja Arkemi (1926). Madis suri pimesoole-põletikku ja teistkordselt lesestunud Kristina jäi kasvatama vanemat poega; noorem poeg Arkemi (Jaan) anti kasulapseks Kallaste Rootsile, kus Kristina vanem õde Maria Feodor Kanna naiseks oli ja nende abielu oli jäänud lastetuks.
Kruntimisel jäi Uiesaadu popsikohaks (4,19 ha, millest põldu siiski 1,45 ha) ja seda pidas esialgu lesk Kristiina. Rudolf Matvei p. Paist (1924-93) oli eluaegne Muhu meditsiini-töötaja (velsker) ja hea käega hamba välja tõmbaja – hädapärased vahendid selleks olid tal alati ka kodus olemas. Naiseks võttis ta Toomu-Jaani Timmu tütre Elviine (sünd. Lahke).
1959.a olid Uiesaadul 64-aastane Kristina ja poja Ruudi pere: naine Elvi, poeg Andres ja tütar Riina. Andres Paist sai ema-poolseks päranduseks kunagise Lauritse vabadikukoha Nuka, mille Toomu-Jaani Ivan Lahke oli omandanud, kuid selle ta võõrandas. Andres elas vahepeal Kallastel ja siis Rinsi kirikla majas. Koju jäi tütar Riina (s.1955) – kauaaegne muhu sidetöötaja, kellele tuli Saaremaalt koduväiks Aleksander Rojanok.
2018. a suvel võttis siinkirjutajaga ühendust algul nimetatud Andrei Karjase tütre Kristina tütretütar Piret (abielus Järvan), kelle perel on 1997. aastast Linnuse Saadul (ka Tõnu-Saaduna teatud) suvekodu. Selgus, et Reiu pere asus Eesti Vabariigi algaastail Läänemaale Saastna mõisa, kus oli lootust tööd ja hiljem ka maad saada. Sinna asus tol ajal teisigi muhulasi (vt. ka Mäla küla Välja vabadikukoha lugu käesolevas veebikaustas). Üks Reiu neljast tütrest - Kristiina abiellus seal Mäla Välja Vasseli poja Timofei Pautsiga ja Eriste (nüüd Kurevere) külla saadi ka maa asunduskoha rajamiseks. Hiljem, nõukogude okupatsiooni ajal asus Pautside pere (soovimata sovhoosi astuda) sealt Haapsallu, kuid 2018.a augusti 2. nädalavahetusel pidi Linnuse Saadul toimuma Uiesaadu Reiu järglaste kokkutulek. Piret Järvani kinnitesel on neid järglasi ca 200, kuigi Karjase nime pidavat neist veel väga vähesed kandma. Igal juhul neile, kes Viiraküla Karjaste vastu huvi tunnevad, soovitan Piret Järvaniga kontakti otsida.

LAURITSE

Õuemärk 
Põhjasõja ja katkuga jäi Lauritse (nagu peaaegu kõik Viiraküla talud) tühjaks ja sai taasasustuse alles 18. sajandi teisel poolel. Adramaa-revisjonides kandis üheadrane söötis arvestusüksus algul nime Albri Jürgen (arvatav talu nr.10 1698.a kaardil). Juba 1738.a märgitakse, et pool maast on läinud Sallo Thoma Mihklile (ilmselt Nautse mees) ning 1750.a on jätkuvalt söötis üksuse nimeks hoopis Albri Jahn, kusjuures suuruseks on märgitud vaid ¼ adramaad. Mingi side Nautsega on Lauritsel veel hiljemgi, sest 1778.a Nurme mõisa vakuraamat märgib Viirakülas peremeheks Albri Jahni Jurri (~1731–1801),  kes meetrikate järgi oli Nautse Mardi poeg. Kohe järgmisele reale on märgitud ka vabadik Albri Jahni oder Lauritze Mart (~1720–1780). Paneme aga tähele, et see Mart ei saa kuidagi Juri isa (ega Nautse Mart) olla ja kui üldse sugulasega tegemist on, siis pigem Juri vanema vennaga.
Esimestes hingeloendites, kus talu ikkagi Suuremõisale kuuluvaks märgiti, oli peremeheks endiselt nimetatud Juri, kelle poeg Jaen sai hiljem priinime ÜHT, aga 1795.a loendis märgitakse Mardi poja Mihkli juurde voriger Wirths Sohn! Nii paistab, et millalgi on mingi aja ikkagi peremeheks olnud ka üks Mart, aga kes kelle poeg või väimees on, jääb paraku üsna ebaselgeks. Ilmselt sai Juri surma järel peremeheks Mardi poeg Mihkel (~1761–1811), aga et ta loenduse aastal suri, on 1811.a hingeloendis peremees hoopis märkimata.
Järgmiseks peremeheks sai Mihkli poeg Mart (1794—1844), kes 1826. aastast sai perekonnanime USKLIK. Juri järglastest erineva perekonnanime saamine viitab ikkagi sellele, et “vere-sugulastega” Juri ja vana Mardi puhul nähtavasti tegemist ei olnud ja Lauritse Mardiks nimetatu võis mõne rootsiaegse Viiraküla mehe järglane olla.
“Noorel” Mardil oli neli seaduslikku ja üks vallastütar, aga ei ühtki poega; tema vanem vend Mihkel võeti nekrutiks ja noorem vend Jaen suri 24-aastaselt abiellumata; vana Mihkli kaks esimest poega surid juba lapseeas. Nii jäi Mart viimaseks “seda sorti” peremeheks Lauritsel. 1844.a tuli Mardi tütrele Inglile koduväiks naabertalu Kuusiku sulane, Soonda Kaegu-Tähvena  Mare vallaspoeg Andrus/Andrei Soond (1818-77) ja temast sai Lauritse uus peremees. Hingeloendites oli Andrus perega esialgu veel Kuusikul kirjas, kuigi arvatavalt asus juba 1850-ndatel Lauritsele. 1858.a loendi järgi oli Lauritsele  jäänud vaid Mihkel Üht oma Oina Jurilt pärit naise Ingliga. Lapsi neil ei olnud; Mihkel suri 1862.a ja paari aasta pärast sai lesk Ingel Koguva Andruse Andruse teiseks naiseks. Nähtavasti sel ajal sai Andrus Soond ka ametlikult Lauritse peremeheks.
Andrusel ja Inglil oli neli poega ja kolm tütart. Vanem poeg Joann/Ivan sai järgmiseks peremeheks, aga noorem vend Matvei ehitas omale kõrtsitaguse põllu serva Nuka vabadikukoha. Andruse kaks nooremat poega Mihail ja Timofei surid lastena.
Lauritse vanal Ivanil (s.1850) sündisid esimesest abielust Mäla Jaani-Andruse Marega pojad Maksim ja Mihail. Vanemast pojast Maksimist sai meremees ja ta jäi 1914.a ilmasõja algul Ameerikasse; Mihail Soond (1876—1945) jäi Lauritsel peremeheks. Teisest abielust Pallasma Matsi Elena Pallasega sündisid Ivanil poeg Ivan (1889–1978), kes samuti merd sõitis ja hiljem Linnuse Uieniidi Tõnu tütre Juulaga abiellus ning omale Harjumaal Turbas 60-hektarise Pakita talu ostis (maetud said Ivan ja Juula Muhus). Teise abielu nooremad pojad Timofei ja Feodor surid imikutena. Meremees Maksim Soond abiellus 1903.a Mäla Juri-Matsi Juula Pautsiga ja sündisid poeg Timofei ning tütar Julia, kuid peale tütre sündi 1905.a Juula suri. Lauritsel üles kasvanud Timofeist sai hiljem samuti meremees; sõitis ühes laevas Mäla Ansu Artur Noorega ja jäi Ameerikasse, kuid naist võtmas käis 1936.a Muhust (abiellus Toomu-Aadu Elvi Saarikuga). Ameerikasse emigreerus 1923.a ka õde Julia ja aasta hiljem Maksimi teine naine – Soonda Poali Elena Väärtnõu, kes ilmasõja algul kahe tütrega (Raissa ja Akilina) oma sünnikoju Soonda jäi. 1918.a sündis Elenal vallaspoeg Joosep, kes 5-aastasena koos ema ja poolõe Akiliinaga 1924.a samuti Ameerikasse läksid. Kas pere veel Ameerikas koos elas, ei ole teada (Maksim olla rongiõnnetuses surma saanud). Maksimi esimese abielu pojast Timofei-Thomasest jäi tütar Caron Soond, kes oma ema järelt on Toomu-Aadu maid pärinud. Poali Leena vallaspojast Joseph Soondist jäi tütar Kristina Boykin-Soond (s.1950), kes hiljaaegu interneti teel oma Muhu juuri selgitas ja kuuldavasti olla viimasel ajal korra või kaks ka Muhus käinud.
Lauritse Mihkel abiellus sajandivahetusel Rootsivere Heinamaa Tõnu tütre Ingliga ja neil oli kuus poega ning ainus tütar Lidia, kes juba enne viimast sõda Muhust lahkus ning elas viimati Kohtla-Järvel. Kaks vanemat ja neljas poeg surid lapseeas, kolmas poeg Ivan Soond oli viimane Lauritse päris-peremees. Ivanist järgmine vend Vassili (1908-35) uppus meremehena Hispaania rannikul ja noorim vendadest, Artur (1914-41) jäi kommunistide ohvriks Kuressaare lossi hoovis. Teise naise, Leeskopa Neo Kaarli tütre Marega Mihklil enam lapsi ei olnud.
Maareformiga eraldati Mihklile jäänud pooltalust Kaigu nimega maaüksus, mille omanikeks olid Ameerikas surnud Mihkli vanema venna Maksimi poeg Thomas ja Turbasse asunud Mihkli poolvend Ivan. Viimase tütred Luule Aavik ja Helle Trumberg said viimase reformiga oma osa tagasi, aga Thomase tütrele Caronile piisas nähtavasti Toomu-Aadu maast.
1939. aasta talundilehe järgi oli Lauritse talu suurus 39,25 ha, millest põldu 7,48 ha. Mihkli kolmas poeg Ivan Soond (1905-86) abiellus talu suilise Elena Rehepapiga Kallaste Koplilt, kellel selleks ajaks oli Võlla Kansi Ivaniga vallastütar Leonida. Ivaniga sündisid veel tütred Leida ja Aili. 1959.a olid Lauritsel Ivan ja Leena oma noorema tütre Ailiga, vana Mihkli teise abielu lesk – 74-aastane Mare ja korteriliseks kooliõpetaja, Kirguvalla Saadu Salme Tuulik. Leida abiellus Kaegu Kaarli pojapoja Uuno Alt’iga Ridasi Saadule ja nende vanem poeg Arvi päris Lauritse koha, kuigi ise Pärnu elama läks. Tänu Saadu Uuno tehtud remontidele seisab see Viiraküla põlistalu 21. sajandil veel mõne aja ka tühjana püsti.

Nuka

Lauritse vana Ivani noorem vend Matvei Soond (1853–1934) rajas omale 1870-ndatel pärastise Kearu naabruses vabadikukoha, mida Nuka nimega teatakse. Madisel sündisid Linnuse Aadu Mare vallastütre Ingliga (Elena Kesküla, s.1865) kolm poega – Terenti, Vassili ja Mihail. Teada on, et noorelt merd sõitnud Vassili 1925.a 19. veebruaril Kõmsi kirikus Liidia Kreisiga laulatati ja samal aastal sündis neil Virtsu kandis poeg Ilmar ning hiljem veel vähemalt kolm tütart; Terenti ja Mihaili  saatus 1. Maailmasõja ja Vabadussõja ajal on selgumata. Pere oli ka Ilmaril (1925 – 1993), kuid poegi, kes perekonnanime oleks edasi kandnud, tal ei olnud (andmed Ilmari tütrelt Ilvilt – abielus Pihl).
Vana Madis jäi Nukale üksi ja oli vist vanas eas hoopis sünnikodus Lauritsel. Räägitakse, et valesüüdistuse pärast ühe sea kadumises, mis hiljem kuskilt põhukuhjast leiti, olla Madis ennast üles poonud.
Nuka koha ostis Toomu-Jaani perepoeg Ivan Lahke (1891–1971), kes 1912.a oli Lehtmetsa Tänavasuu Ekaterina Meistersoniga abiellunud (esialgu elati Toomu-Jaanil). 1928.a nad lapsendasid Ivani Öörikil sündinud vallaspoja Augustini (1911-44), kes uppus Raugi all 1944.a märtsis, kui grupp muhulasi viimasest sõjast deserteerus.
Nuka jäi popsikohaks – 1939. aasta loenduse järgi oli 5,82-hektarisel kohal põldu 1,70 ha, kuigi kruntimisjärgselt oli põldu vaid 0,4 ha. Küllap Ivan seda omale tasapisi juurde haris. 1959.a olid 70-le lähenevad Ivan ja Eriina Nukal kahekesi. Ivan pärandas koha Uiesaadu Elviine Timofei t. Paistile (s. Lahke), kes selle oma pojale Andresele loovutas. Viimane müüs maja Oti Villemi pojale Jaan Klaarile ja see omakorda Hans H. Luigele suvekoduks. Maa tagastati hiljem maareformi käigus küll Andres Paistile, kuid ta müüs selle Põllunuka nime saanud katastriüksuse Soome kodanikule Salminenile, kes sellele oma maja ehitama asus.

Kopli ehk Rihvakopli

Päelda Mardi juurtega Paenase Tõnise Jaani/Ivani noorem poeg Ivan Vaga (1847–1925) oli küla-kooliõpetaja ja kui 1870-ndatel Viiraküla ja Vanamõisa vahele ümberkaudsete peremeeste ühisjõududega uus koolikoht rajati (seni oli külakool Päeldas), jäi Ivan Vaga ühtlasi selle peremeheks. See sai Rihvakopli nime. 1908.a valmis Piiril ministeeriumikooli uus hoone, aga külakool oli Rihva-Koplil 1925. aastani. Kooliõpetajateks on siin olnud peale Ivan Vaga veel Rebaski Kukka Madis Küla-Nurmik ja (võimalike kuid tõestamata) Rässa Obuku juurtega Aleksander Paas.
Ivani esimene naine, Ruudu Juri t. Ausmeel (1849-72) suri varsti peale esimese tütre sündi (tütar Ekaterina sai hiljem Ridasi Tõnu Timofei Nooda naiseks) ja 1873.a võttis Ivan teiseks naiseks Lepiku-Mihkli Juri tütre Ekaterina Saare (1850–1919), kellega sündis veel viis tütart ja kolm poega. Vähemalt kolm tütart surid väikestena ja noorim tütar Elena 22-aastaselt järglasteta; Maria töötas hiljem Tallinnas õmblejana. Ivani vanem poeg Ivan (Jaan) Vaga (1877–1960) sai peale Rinsi õigeusu kihelkonnakooli jätkata haridusteed Kuressaare linnakoolis ja Balti õpetajate seminaris (vt. lühielulugu A. Rullingo “Muhumaa” lk.627) ning oli hiljem Tallinnas, Nõmmel ja Vääna-Jõesuus mitme maja omanik. Nõukogude ajal põlu alla sattununa töötas ta viimati Tallinnas (Nõmmel) majahoidjana, oli ilma pensionita ja vanas eas veel pimedaks jäänud. Tema ja ta pere on maetud Rahu õigeusu koguduse kalmistule Hiiul. Vana Ivani teine poeg Aleksander oli tisler ja asus hiljem Austraaliasse, 1898.a sündinud Vassili oli kunstnik, kuid suri noorelt.
Vanas eas, 1920.a  võttis Kopli Ivan veel kolmanda naise – Raissa Noot Linnuselt (1865–1941), kes oli Rihva-Kopli viimane elanik. Koht oli jäänud 3,34-hektariseks väikekohaks, kus põlluks vaid 0,23 ha aiamaad. 1941.a lahingu ajal põles maja maha ja kolhoosiajal tehti siia hoopis kolhoosi segusõlm, mis vist viimati oli vist ehitusfirma Kehte valduses.

Essi

Essi on üks neid Viiraküla elupaiku, mille lugu mitme põlistalu kõrval nüüdseks pea kolme sajandi taha ulatub. Ilmselt on koht alguse saanud peale Põhjasõda Muhusse asunud vabadest inimestest Hess’idest (ka Hesse) ja neilt oma nimegi saanud. Läbi esimeste adramaa-revisjonide leiame Viirakülas Carl Hessi nime. 1731.a nimetatakse teda lihtsalt Ein Deutsher, aga hiljem nimetatakse kangruks ja 1750.a hoopis kõrtsmikuks, kusjuures siis oli varem 4 rubla eest kasutatud veerand adramaad sööti jäänud. Viimases, 1756.a revisjonis oli aga Viirakülas juba poole adramaaga arvatav Karli poeg Reinhold Hess kirja pandud. Peaks lisama, et 1731.a revisjonis olid Hessi-nimelised kangrud veel Võlla mõisa all Lehtmetsa Nossal (Jonas Hess) ja Tamse mõisale kuulunud Tupenurme Vanagal (Friedrich Hess), aga Viirakülas on Hessid jälgitavad veel 19. sajandil. Et aga 19.s hingeloendid enam vabade inimeste seisusi ei kajastanud, siis peame siingi loobuma nende süstemaatilisest jälgimisest. Hilisemast võiks nimetada veel Metsaga seoses juba jutuks olnud Johan Jacob Hess’i, kes peale piirivalves teenimist on olnud Suuremõisa valitsejaks. Arvatavalt jäigi Essi koht hiljem just Suuremõisas teeninud vabade inimeste eluasemeks, mistõttu rahvasuus ka Essi mõisast räägitakse. 
Seni on selgusetu, millised inimesed Essil 19.s lõpul ja 20.s algul elasid? Hiljem kruntimis-andmetes oli 2,5-hektarise väikekoha (põldu vaid 0,053 ha) omanikuks Neonilla Ivani t. Enno, kellel oli Anna Toompuu ülalpidamise kohustus ja koha müügi keeld ilma viimase loata! Teatakse, et 1935.a surnud Anna Toompuu on olnud ühe viimase Essi käsitöölisest vanapoisi koduabiliseks ja tema kutsunud omale vanas eas seltsiks Maria Piheli vallastütre Neonilla, kelle Saaremaa mees Ivan Aav (1863 – 1927) Maria Vassili t. Piheliga (1874—1949) abielludes lapsendas. Hiljem sai Neonilla Suuremõisa Ennu-Laasu Timofei Enno naiseks, aga hilisemad andmed selle Muhust välja läinud Ennode pere kohta puuduvad. Joann/Ivan Aav on 1927.a Valjala vallas surnud, aga Essi Mari elas oma noorema tütre Larissaga (Klaaraks kutsutud) veel peale viimast sõda Essil. Perekirjadest leiame 1902.a Rakveres laulatatud Ivan Aaval ja Maria Pihelil kaks poega (4-aastaselt surnud Aleksander ja täisikka jõudnud 1905.a Haapsalus sündinud Aleksei) ning kaks tütart (Alla ja varem nimetatud Larissa – hiljem abielus Abiline.
Nimetatud Saaremaa juurtega inimesed on muhulaste andmebaasi kandmata ja kaugemale tagasi ulatuvat infot nende kohta tuleks Pöide ja Tornimäe kirikuraamatutest otsida. Võiks vaid lisada, et ilmselt puudub Metsara küla Ivan Aaval ka varasem sugulus Muhu (Vahtraste Poali) Aavadega, sest lähi-Saaremaal on seda priinime 1820-ndatel pandud veel nii Uemõisa kui Oti mõisades.
1939.a talundilehel oli erinaevalt kruntimis-andmetest Essi koha suuruseks märgitud 3,77 ha, millest põldu juba 1,18 ha, sest Maria Pihel-Aava nimel oli ka väike Raja nimega maaüksus Liival. Peale Mare surma 1949.a on Essile asunud Viire majakavahi Vassili (Villem) Veltmanderi pere, kelle lastel Viirelt kuidagi koolis käia ei õnnestunud. 1959.a olid Essil kirjas kolm Veltmanderit – Meranda oma tütre Maie ja poja Mardiga ning peale selle Piiri Vasseli poeg Veljo Vaga, kes äsja oli ühe tollases Muhu haiglas töötanud venelanna Ljubaga abiellunud (läksid hiljem Moskvasse). Küllap on sel ajal teisigi haiglaga seotud inimesi Essil korterilisteks olnud.
21, sajandil on Essi taas kord Maie Veltmanderi surma järel tühjaks jäänud. Kes ka selle koha tulevased omanikud oleksid, tahaks siinkohal tähelepanu juhtida elukoha auväärsele eale, mis igaühelt siin säilinusse pieteeditundega suhtumist ootaks.

Suure-kõrtsi (Kaarli ehk Krüntali)

Üheks rootsiaegseks kohaks Viirakülas on Suure-kõrtsina tuntud vana kõrts ja hilisem vallamaja, mida juba algul tutvustatud 1698.a kaardil nägime. Selle arengulugu läbi kahe sajandi vääriks omaette uurimust ja käsitlust, kuid jääb siinkohal üsna puudulikuks. On küll teada, et kõrts läbi aegade Suuremõisa haldamisel oli, aga siin tegutsenud kõrtsmike kohta on andmed üsna napid ja lünklikud. Ometi peaks siin vägagi “tüseda kultuurkihiga” tegemist olema.
19.s teisel poolel kujunes siin välja Suuremõisa mõisavalla (kogukonna) halduskeskus. Vallamaja oli Suure-kõrtsil mõisavaldade kadumiseni ja Piirile uue vallamaja ehitamiseni 1892/93. aastatel.
1895.a omandas koha endine Kuivastu kõrtsmik ja 1890-st aastast Hellamaal poodi pidanud Kaarel Grünthal (1853–1933). Kaarel oli pärit Saaremaalt Pöide kihelkonnast Ridala külast. Tema kauged sugulased olid juba ammu Muhus – nimelt toodi 1825.a Rässa Luiskamale peremeheks Reina mõisa toapoiss ja kokk Aadu Grünt(h)al oma naise, kahe poja ja kahe tütrega, aga nende olemasolust ei pruukinud Kaarel Kuivastu tulles isegi midagi teada! Ometi võtsid ka mõned Luiskama Grüntalid hiljem omale Kaarli poja Villemi kirjaniku-nime RIDALA perekonnanimeks, mis tegelikult Kaarli sünniküla Saaremaal märgib.
Kaarel ehitas Viirakülla uue maja ja 1899. aastast asus kogu pere siia elama ning poodi pidama. Esimese saksa okupatsiooni ajal oli Suure-kõrtsil (siis ka Krüntaliks nimetatud) saksa sõjaväe-komandantuur, mida eespool oli juba mainitud. EV algul pidas Kaarel poodi edasi. 1922.a kinkis ta 50 tuhande margaseks hinnatud maja poeg Villemile (1885–1942), kes selleks ajaks veel ainult suveti Muhus viibis (kirjaniku ja pärastise Helsingi ülikooli lektori Villem Grünthal-Ridala elulugu vt. EE-s või Ago Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.594). Koha suuruseks oli sel ajal vaid 0,33 ha, millest kruntimisel sai 3,42-hektarine Kaarli nimega maavaldus.
Pärast Kaarli surma pidas siin viinamonopoli ajal viinapoodi Liiva meier ja selleaegne Suurest väinast üleveo korraldaja, Oinalt pärit Vassili Kask (1896—1942). Samal ajal asusid majas Kaitseliidu ruumid. Teise saksa okupatsiooni ajal oli majas jälle saksa komandantuur ja hiljem uued okupandid – vene sõjaväelased. Kolhoosiajal asutati siia Muhu haigla. Hiljem on majas olnud veel Saare Tööstuskombinaadi teeninduspunkt – juuksur, villavahetus jm. 1959.a rahvaloenduse lehel oli siin küll 13 haigla patsienti kirja pandud, kuid neid, kellel majas sel ajal oma alaline eluase oleks olnud, ei paista kirjapandute hulgas olevat!
1990. aastate algul tagastati hoone Kaarel Grünthali pojapojale, Villem Grünthal-Ridala pojale Veljo Grünthalile (1928–2003). Villemil oli soomlannast naise Idaga kolm poega: Esmo Olavi Mikael (1923-88), Vilmo Lembit Kaarel (1925-75) ja Veljo Tõll Villem. Viimase naine ja lapsed Riho, Tiiu, Kaja ja Merike on suured Eesti ja ka Muhu patrioodid ning lisaks muule oskavad kindlasti ka oma maja ajaloolist väärtust hinnata ja hoida.

Kaarli-sauna ja Männiku

Endise vallamaja kohale lasi Kaarel Grünthal ehitada oma naise Mari tarbeks väikese maja, mida rahvasuus ka saunaks kutsutud. Hiljem on seda kasutatud Muhu haigla ja ambulatooriumi töötajate elamuna. Põhjalikumalt valmistus seal elama doktor Koskaru, kuid ta lahkus Muhust. Lõplikult kohandas selle elamuks ning rajas aia ja kõrvalhooned kaubandustöötaja Asti Auväärt ja uuel aastatuhandel elab seal oma perega ka Asti poeg Jaan Auväärt. Katastri- ja kinnistusdokumentides sai koht uueks nimeks Männiku.

Ansu

Koguva Vanatoa Jaani vend ja vana Jaani noorem poeg Hans Schmuul (1888–1926) ehitas peale esimest ilmasõda omale Viirakülas endise Suure kõrtsi maale (kõrtsi vastas üle maantee) poe. Selleks veeti Või patareide juurest kohale endine kasarmuhoone, mistõttu toad jäid eluruumidena harjumatult kõrgeks. 1917.a abiellus Hans Tiiriki-Mihkli peretütre Ruudu Väärtnõuga, kes sai kaasavaraks 4/35 Tiiriki-Mihkli talust. Kruntimisel lisandus sellele juurdelõige ning algne 0,4 ha kõrtsi maad ja tekkis 2,11-hektarine väikekoht.
Noorelt surnud Hansust jäid kaks tütart Hilda ja Natalja, kes 1944.a sügisel Rootsi põgenejatega liitusid; ema Ruudu jäi koju ja suri 1962.a Ansul. 1959.a oli Ruudul korteriliseks Tupenurme Niidi Salme Raun oma 7-aastase poja Eeroga. Maja hooldajaks jäänud Ruudu vennapoeg Alfred Väärtnõu üüris maja Saare Tööstuskombinaadile; siin on kordamööda töötanud kudujad, õmblejad ja juuksurid. Viimati elas Ansul Saaremaalt pärit fotograaf Eduard Ots (1941-97), kes siin Eesti Vabariigi taastamise järel taas poodi pidama hakkas. Peale tema surma kolis poe uus omanik Rein Saksakulm selle Piirile ja maja jäi tühjaks. Peaks lisama, et Eduard Otsa naiseks sai Leeskopa Kästiki Ester Kann, kellel eelnevalt kolm vallaspoega olid ja Eediga sündisid veel tütar Riina (1977) ning poeg Arni (1981). Paraku suri Eedi enne, kui oma ettevõtmisi Ansul lõplikult vormistada jõudis; Ester läks tagasi sünnikoju Leeskopale ja sealtpeale on Ansu maja juriidiline staatus Viirakülas siinkirjutajale teadmata. Väidetavalt on Hans Schmuuli Rootsi jõudnud tütre Natalia järglased hiljem vähemalt ühel korral ka Muhus käinud, aga 1990-ndate omandireformi õigustatud subjektidena ei ole nad vist üles astunud ja paarihektarine kunagine Ansu maaüksus paistab siiani (2014.a) olevat uude katastrisse kandmata.


Sellega oleme põgusalt tutvunud ja “kaardistanud” erinevail aegadel Viirakülas olnud 31 “suitsu”. Kruntimisel tekkis küll 34 katastriüksust, aga nende hulgas oli ka küla maadest kalmistule eraldatud maa ja Kaigu, Kõrgemäe ning Piirsalu ei kujunenud omaette eluasemeteks. N.ö. kaardile kandmata on seni hiljuti tekkinud uued eluasemed Sarapiku ja Toomu, aga neid on tõenäoliselt juurdegi oodata ja jäägu need järgmist ülevaadet ootama...
Lisame veel väikese valiku Ago Rullingo poolt Oti Villemilt kirja pandud ja Rein Lahke poolt täiendatud Viiraküla vanu kohanimesid, mida ehk edaspidi veel mäletajate poolt täiendatakse ja täpsustatakse.
Käesoleva pildi kokku seadmisel on põhilisteks informantideks olnud Peedu Vaike ja tema mees Sulev Äkke ning Reinu Rein Lahke, aga “üle kuulatud” on veel Kearu Meida Noot, Tiiriki Naadi Tamm ja teisigi Viiraküla teadvaid-tundvaid inimesi.

Aprill, 2006; parandatud ja täiendatud detsembris, 2007 ning novembris, 2011; ümber formateeritud märtsis, 2012 ja viimati kohendatud augustis, 2014.

Kallaste Kopli Ülo Rehepapp
Tel. 657 2839
e-post: papp@neti.ee; ylo@rehepapp.com

 

LISA

Valimik Viirakülaga seotud kohanimesid

Aava-alune mets   ( ka Haavade-alune)
Argivahe mets    
Aul                                                  – madal üleujutatav osa Reinu ja Tähvena-Tooma maadel Ahendas    
Essi mägi                                         – muistse  kalmistu asukoht.
Härjaauk                                         – Vanamõisa ja Viiraküla piiril.
Joagutoa lats       
Joanima nurk        
Jooksva mets       
Kaegu-alused põllud  ( igal talul oli oma lats).
Kaeguniidi mägi    
Kaometsa väli                                 – Põldudetagusel karjamaal, kus oli veerikas allikas.
Kaskede alune  (mets)
Kirikualused latsid                           – Reinust (Kooliaia nukast) Aki poole.
Kiviste ~u mägi                               – kive täis karjamaa surnuaia pool Karja e. Pühati teed (paremat kätt).
Kojametsa        
Koolia’a mägi                                 – Reinust kiriku poole, kus kuused tee ääres.
Kopliväli                                         – küla-taguse metsa äär.
Kosla põllud                                   – Orbuse jäi Kosla põllu nuka sisse (igal talul oma lats)
Kuarna/Kuandre auk                      – Reinu ja Lauritse vahel, Lauritse värava taga
Kullervo kivi                                   – kivil istunud Vassili Grünthal ja Madis Küla-Nurmik, kui nad eepost “Kullervo” tõlkisid
Kõrgemägi                                     – külast põhja pool, enne surnuaeda, tee läheb nüüd otse üle mäe.   Vanasti tehtud seal jaanituld
Kõrtsi koppel                                 – lage maa Härjaaugu ümber vasakul pool teed.
Lange                                             – läänepoolne osa Ahenda heinamaast
Lauritse lõhkine kivi    
Laosilm                                           – täpsemalt Kõva silm – Suurt laidu Ahendast eraldav mere-kitsus; Pädaste poole Soonda maadele jäi Pehme silm
Latisaat                                           – metsas Metsa ja Kopli vahel
Noonap                                          – hobuste karjamaa Päelda-poolsete põldude taga
Orbusse allikad                               – asusid Orbuse taga; praegu kuivanud
Oti allikad                                       – Oti lähedal; kuival suvel kuivavad ära.
Pao arb       
Pajuniit                                            – Koplivälja taga tiigi pool, kust ikka äiksepilved kerkisid
Pulbi nurk                                        – Liiva põldude loodenurk
Pulbi-pered                                      – ka “Manniküla”, kus igas peres Mare olnud
Põlta-tagune                                     – ka Põldetagune (Tiiriki-Mihkli Kaegu-poolne mets)
Päelda mägi                                      – surnuaiast põhja poole, Viiraküla aru keskel; paeaukudest küla pool
Pühati auk                                        – ka Pühati nurk Päelda-poolsel karjamaal
Pühati mägi                                       – Päelda pühati talust Viiraküla pool, Lauritse karjamaal.
Pühati tee                                          – ka Karjatee – Tiiriki takka Pühatini.
Saariku arb      
Saariku-tagune mats   
Samblaauk                                        – Jaagu metsas
Sillaniit                                              – ka Sillaniidi mets
Silmakare                                          – Suurelaiu tee ääres Ahendas (Viiraküla maal)
Soone arb        
Soone lipp                                        – sealsest allikast algab Nossa soon (praegu Tiiriki krundi sees)
Soo arb        
Surnua’a alune  
Suurkivi                                            – Grünthali maja taga, endise Lauritse põllu sees.
                                                            Vanakurat tahtnud jõululaupäeva õhtul põlle sees kivi kiriku-ukse taha viia, aga põllepaelad läinud põllul katki ja kivi kukkunud maha.
Suurekivi-alune põld                         – Lauritse endine põld Suurekivi juures
Tiigitagune                                        – Poali-Andruse talu kohal metsas kaevatud tiik; märjal suvel vesi sees
Täkukivi                                           – Kaegu-aluste põldude otsas küla karjamaal
Vanaõue                                           – kunagisele eluasemele viitav koht metsas
Veskialune lats    (Tiiriki)
Veskialune põld   (Lauritse)
Väravate mägi                                   – Ahendas endistel Viiraküla heinamaadel.