Simiste

Tõenäoliselt ulatub Simiste ja Pädaste piirkonna asustuslugu muinasaega, aga täpsemad andmed sellest puuduvad. Igal juhul vääriks hilisema Simiste Ranna ümbrus võimaluste avanedes arheoloogilisi uuringuid siinse kultuurkihi sügavuse täpsustamiseks. Võib-olla oli siin kandis peale saarte allutamist Liivi Ordule isegi mõni orduvendade randumiskoht ja paik maksude ning hinnuse kogumiseks.
Rääkimata 13. ja 14. sajandist puuduvad seni arvestatavad kirjalikud allikad Muhu kohta orduaja lõpuni välja. Kuigi Friedrich Georg von Bunge nn. Ürikuraamat (Urkundenbuch) sisaldab tuhandeid ümber kirjutatud vanu ürikuid, ei leia selle esimestest köidetest Muhuga seonduvat praktiliselt üldse (peale mõne Mone nime mainimise). Nii ei olegi agraar-ajaloolastel selge, milline oli saare erinevate piirkondade asustus ja millisteks vakusteks see näiteks enne Jüriööd oli jagatud?! Orduaja lõpust on küll teada 13 vaku-piirkonda ja võib oletada, et peale Pädaste läänistamist taaniaja algul hakkas ehk Simiste Kuivastu vakusesse kuuluma, aga 1569/70. aastate maaraamatuist ei oska seni ühtki otseselt Simistega seostatavat talu ära näidata! Üldse tuleb tunnistada, et mitmel põhjusel jäävad andmed Simiste külast lünklikeks ka veel 18. sajandil (seoses küla arvamisega kaugel asunud Nurme mõisale rootsiaja lõpul) ja eriti 18./19. sajandivahetuse paiku, kui Buxhövdenite eravaldusse läinud küla jäi kajastamata isegi nn. reguleerimiskaartide spetsifikatsiooni-köites EAA.311.1.1041.
Esimeses rootsiaegses maaraamatus 1650-ndaist aastaist oli 4,5 adramaa suuruseks arvatud Dorff Simmist Kuivastu vakuse viimase, neljanda külana  (Kuivastu, Rässa ja Võiküla järel) kirjas ning selles võib siiski hilisemate Lepiku (Kerra Tönno), Valka (Valgkanno Hans) ja ka 19. sajandi Mardi (Ustallo Tönnis) eelkäijad tinglikult “ära tunda”. 
1670-ndatel rajati Muhus kolmas riigi-  ehk ametimõis Magnusdahl, kuhu arvati senised Urrika ja Kuivastu vakused. De la Gardie üleandmis-aktis (EAA.854.2.2218) 1674. aastal oli Simiste paigutatud Võlla mõisa Kuivastu vakuses kolmandale kohale (Kuivastu ja Võiküla järel; Rässa on viimasena kirjas), aga külas on märgitud ikka vaid 4 talu kokku kolme adramaaga. Peale Lepiku ja Mardi eelkäijate on nüüd ühe adramaaga esimesel kohal Hobbokack Jack – hilisemate Simiste Ranna ja Andruse eelkäija ning lisandunud on teine Ustallo-nimeline talu, kuid sellest pooleadrasest Ustallo Henrich’u üksuset ei selgu hilisemas muud, kui et samanimeline mees ka 1698.a kaardil oli talu nr.8 peremeheks märgitud!
Üsna rootsiaja lõpus moodustati Muhus veel neljas ametimõis Nurme ja miskipärast arvati Oina, Simiste ja Rässa külad koos siinsete hajataludega Nurme mõisale; Kuivastu ja Võiküla jäid tookord veel Võlla mõisa (Magnusdahl) küladeks. Sellest ajast pärineb 1698. aastaga dateeritud kaardisäilik EAA.308.2.51 kolme Nurme mõisa külaga – Simiste, Oina ja Rässa, kuigi Oinat sellel kaardil veel külaks ei nimetata. Säiliku skaneeritud rasterpilti on proovitud MapInfos digikaardiks registreerida lähtudes kolme nimetatud küla selleaegsete hinnanguliste keskpunktide koordinaatidest. Saadud digikaardile on eraldi kihina kantud (orienteerumise hõlbustamiseks) hilisemate eluasemete punkti-koordinaadid ja toome siin väljavõtte sellest kaardipildist Simiste küla osas:


Kaardile joonistatud punaste katustega majakesed peavad selleaegseid talusid märkima ja need on kolme küla jaoks ühise numeratsiooniga varustatud – kõigepealt kolm Oina talu, siis meie pildile mahtunud 11 talu (4 – 14) ja lõpuks viis Rässa talu. Peab siiski selgitama, et talude nr.4 ja nr.5 järglased kandsid 18. sajandi dokumentides pigem Luiskama (Luchase või Lukase) nime ja olid adramaa-revisjonides omaette hajataludena kirjas ning kandsid 1778.a Kuivastu vakuraamatus isegi omaette pealkirja Dorff Luiskama. Nii jääksid "puhtalt" Simiste territooriumile sel ajal 9 talu (nr.-d 6 -14), aga 1713.a Güldenstubbe protokollile lisatud Suuremõisa vakuraamatus leiame neist vaid 3 nälja- ja katkuaja teovõimelistena üle elanud talu.  Paremaks jälgimiseks toome siin ühe tabeli, kuhu kanname kaardi eksplikatsioonitabeli järjekorras kõik 11 kõne all olevat rootsiaja lõpu peremeest:

Kood

Käibenimi

1698.a kaart

1713

Adramaa-revisjonid

1. hingeloend 1782

Kaart 1794

19. sajand

Saadud priinimi

Nr.

Adrad

Nimi

Nr.

Nimi

Nr.

Nimi

SI03

Jõe-Poali

4

1/4

Luchase Pawel

49

*

Luiskama Nigu

Luiskama Neo Pärt

1

7

Jõe-Poali

JÕGI

RS10

Luiskama

5

1/4

Lukas Juri

48

*

Luiskama Aadu

Luiskama Jaan

(Rässa)

METS

SI07

Lepiku

6

--

Kerre Pert

(jäljed puuduvad 1816. aastani)

8

Lepiku a

LÜKKE

SI19

Valka

7

1/4

Ustallo Hans

52

3

Valka Toomas

Valka Toomas Juri p.

5, 6

3

Valka

JÜRGENSON

8

1/2

Ustallo Hidrich

(hilisemad jäljed puuduvad)

SI15

(Uielu)

9

1/2

Simisse Kerst

rootsiaegne nr.9  on vaid tinglikult Simiste 19. sajandi koolitalu (SI15) eelkäijaks märgitud!

SI12

Ranna

10

3/4

Hobboka Mats

50

1

Hobbokacko Andrus ja Tõnis

Ranna Jaak

2

1

Ranna

RAND

SI02

Andruse

11

1/2

Hobboka Jaak

51

2

Rehepapi Mihkel

Mihkli Jaan

3

5

Rehepapi

SAAR

(SI19)

(Valka*)

12

1/2

Lade Mats

Matsi järglased puuduvad, aga 18. saj. lõpuks oli 2 talu

5, 6

(IV)

(Valka)

JÜRGENSON

(SI20)

(Jaagu)

13

1/4

Walka Laur

(tinglik järglane 19.s algusest!)

4

Lepiku b

KÄRME

SI09

Mardi

14

1/4

Ustallo Andrus

4

Uustalu Jurna Andrus ja Jürgen

Uustalu Jaan

4

2

Uustalu

LUHT, PÕLD

Selgitame kõigepealt, et tabeli 2. rida ei leia käesolevas üldse lähemat selgitamist, sest seda tehakse Rässa küla kontekstis. Samal ajal on tabelist hoopis välja jäänud 19.s algul kujunenud Kearu (SI06) talu, mida hiljem kuuendana lähemalt tutvustatakse. N.ö. õigusjärglast ei tekkinud hiljem rootsiaegsel Uustalu Hindrikul (nr.8) ja hilisem Valka-Lepiku ehk Lepiku-Jaagu on üsna tinglikult rootsiaegse Valka Lauri (nr.13) "järglaseks" arvatud. Peale selle tuleks tabeliruumi kokkuhoiuna (või ratsionaalse kasutamisena) võtta ka 19. sajandi Simiste koolikoha märkimist rootsiaegse Simiste Kersti reale, kuigi selle juures ehk mingisugusest asukohalisest järgnevusest rääkida saaks.
Nälja- ja katkuaja elasid Simistes üle neli talu: külast pisut eemal asunud Jõe-Poali (Luiskama) Niggo ja Valka Toomas, aga küla tuumikus juba rootsiajal kaheks hargnenud Hobbokako-nimelised Ranna ja Andruse eelkäijad. Peale katku oli Nurme mõis aastakümneid “rivist väljas” – õigemini olid nii Suuremõisa kui Nurme rentnikeks järgemööda samad isikud – algul Vietinghofide lesed Margaretha von Stackelberg ja Margaretha Glück ning sajandi keskel veel keegi Wolmar Johann von Lau(w) ning seetõttu tehti tegu ja kanti koormised sisuliselt Suuremõisale. 1778.a vakuraamatus ongi kogu küla oma selleaegse viie taluga (peale Jõe-Poali, mis oli hiljuti rajatud Kuivastu mõisale arvatud) Suuremõisa kirjas. Lisaks katku üle elanud neljale talule hakkas 1731. aastaks koormisi kandma veel Mardi eelkäija – Ustallo Jurna Andrus.
1778. aastaks oli vana Valka Toomase talu jagunenud väimees Jaani (~1710–1786) ja “noore” Toomase (~1739–1810, Juri poeg) vahel ning sajandivahetuse kaardil (EAA.2072.3.357) ongi numbritega 4 ja 5 kujutatud kahte talu. Neid ja teisigi momente on aga lähemalt kommenteeritud edasises talusid ükshaaval tutvustades. 
1782. aastaks võttis Matthias von Buxhövden (1754–1814) Nurme mõisa rendile ja tema asus Simistes “korda looma”! Esimeses hingeloendis on viis Simiste talu taas Nurme mõisa kirjas ja lisaks veel vahepeal Kuivastu mõisale arvatud Luiskama paaristalud (Jaani Luiskama ja Pärdi Jõe-Poali). Võib-olla oli Matthiasel juba siis plaan ka Kuivastu mõis rentida (seda ta 1805.a tegigi) ning Luiskama talud võisid esialgu oodata. Kõigepealt oli vaja Otto v. Aderkasilt Pädaste mõis osta ja hakata Simiste küla sellega liitma. Igal juhul teises hingeloendis 1795.a puuduvad nii Pädaste (era)mõis kui Simiste küla ja tervikuna 1794.a Katariina II poolt krahv Friedrich Wilhelm Buxhövdenile kingitud Võlla mõis, mille viimane 1796.a samuti vennale Matthiasele andis. Luiskama taludepaar oli sel ajal aga hoopis Ranna mõisa kirjas. Sajandivahetuse nn. mõisapiiride reguleerimise käigus liitis Matthias Simiste küla osavalt oma Pädaste mõisaga (juba sel ajal osati erastada ehk nil sub sole novum) ja sestpeale esinevad 19.s hingeloendites Pädaste ja Simiste talud läbisegi. Käesolevas on nad siiski eraldatud, sest Kaistu lõpp (erinevalt kaasaegsest aluskaardist teavad kohalikud inimesed, et see ikka Adjanina ja Koeranina vahele jäi!) oli selgeks piiriks ja Kaneküla on sellega kindlalt Pädaste territooriumiks arvatud.
Võrdluseks 100 aastat hilisemast ajast võiks siin illustratsiooniks tuua "väljalõike" 1794. aastaga dateeritud ja üksnes Simiste küla kujutavast säilikust EAA.2072.3.364.

 
Kuigi illustratsioonile on õnnestunud jätta kõik kuus selleaegset Simiste talu alates numbriga 1 Jõe-Poalist Soonda jõe vasak-kaldal ja lõpetades kahe Valkaga (nr.-d 5 ja 6), peab asjahuvilistele soovitama seda lähemalt siiski nn. VAU-keskkonnas uurida, sest Adja ninal on ka selleaegset piirivalve-kordonit kujutatud ning parema suurendusega on mitmed Simiste toponüümid kaardilt välja loetavad.
1811.a hingeloendis on 16-st Pädaste mõisa talust kuus selgelt Simiste talud, kusjuures Kearu oli äsja Buxhövdeni poolt rajatud ja asustatud Sääre mõisast ostetud (pärimuste järgi hundikoera vastu vahetatud) Haini ehk Änni perega. Teisedki Simiste talud olid kõik uued peremehed saanud. Samal ajal oli Pädastes kirja pandud tervelt 10 talu, aga juba viie aasta pärast 1816.a loendis on neli neist kadunud ja edaspidi jagunevadki 14 Pädaste mõisa talu 8:6 Simiste kasuks. Märgime, et Põhjasõja-eelne tase – 10 talu jäi Simistes saavutamata ja alles 19.s lõpus kasvas talude päriseks ostmisel nende poolitamisega Simiste talude arv ühtekokku üheksateistkümneni.
Pärast seda, kui Carl v. Stackelberg 19.s lõpukümnendeil Pädaste mõisamaad talumeestele müüs, hakkas senine mõisavald (kogukond) Hellamaa valla alla kuuluma (erinevalt Rässast, mis Nurme mõisa külana Muhu-Suure valla koosseisu läks) ja jäi sinna valdade liitmiseni 1939. aastal. 1949.a moodustati Simiste, Pädaste ja Rässa küladest kalurikolhoos “Lõunarand”, mille keskus tollaste “generaalplaanide” järgi oli vist Simistesse kavandatud. Õnneks jäi see välja ehitamata (peale sel ajal ehitatud Arumäe maja), sest ennem jõudis kolhooside liitmise aeg kätte. Edasises jälgime tänase Simiste territooriumi talude ning vabadikukohtade kujunemist ja käekäiku talumajanduse likvideerimiseni kolhoosiajal.

 

Ranna nime on katku üle elanud rootsiaegse Hobbokako Andrus’e talu saanud esimeses hingeloendis 1782.a, kus peremeheks olnud Jaak Tõnise poega (~1712–1788) nimetatakse Simmiste Ranna Jack. 4 aastat varem, 1778.a nimetati teda Suuremõisa vakuraamatus veel Hobbokakko Tönnisse Jack ja usutavalt on ta siin katku üle elanud Andruse poja Tõnise (1750.a peremehe) poeg. Nähtavasti ristis Buxhövden talu Pädaste pool Kaistu lõppe olnud kaua tühjalt seisnud rootsiaegse Ranna Michel’i talu järgi (ju talle siis Hobukaku nimi ei meeldinud!). Ei olegi selge, kas vana Jaak jõudis veel rahulikult kodus surra, aga tema vanem poeg Jaak (~1746–1821) viidi siit peremeheks Lõetsa Rehe-Jaagule (järglased said priinime PÕLD) ning nooremad pojad Mart ja Mihkel asustati Mäla Poali-Jaagule, kus priinimeks saadi AGAR. Rannal pani aga Buxhövden peremeheks ühe hiidlase Mardi poja Laasu (~1740–1801), kelle järglased said hiljem priinime RAND. Pädaste loos on selle Laasu päritolust lähemalt juttu ja siinkohal ei hakata seda üle kordama. Isa surma järel sai peremeheks Laasu ainus poeg, sajandivahetusel Pädastes (Kanel)  peremeheks olnud Toomas Rand (1770–1847) – Laasu vanem poeg Jaak oli 5-aastaselt surnud.
Toomasel sündis 8 poega ja 4 tütart. Esimesed lapsed, kolmikud Andrus, Mats ja Mare surid väikestena, neljas poeg Mihkel suri 14-aastaselt ja veel kaks poega (Jaak ja Andrus) on väiksena surnud. Üks noorematest poegadest, Toomas võeti nekrutiks ning abieluni jõudsid vaid kaks poega ja kaks tütart. Vanem poegadest, Jaen/Ivan Rand (1795–1857) sai järgmiseks peremeheks, aga vana Tooma noorimast pojast Jurist räägime edasi Uieluga seoses.
19.s teise veerandi peremehel Jaanil oli kahe Eeduga 5 poega ja 3 tütart. Esimese abielu poeg Mats ja tütar Ingel surid noorelt – Mats 23-aastaselt jõudmata abielluda. Teisest abielust Vahtraste Peetri-Jaagu Eeduga sündisid 4 poega ja kaks tütart, kelledest kaks nooremat poega (Andrus ja Tähve) jällegi lastena surid. Üles kasvasid Jaani teise abielu pojad Juri ja Jaen. Viimane hingeloend (peale vana Jaani surma) Rannal peremeest ei märgi, aga vanem poeg Juri (1834-99) on vist onu Jurilt koolmeistri ameti pärinud (oli hiljem Uielul) ja peremeheks jäi kodus noorem vend Jaen/Ivan “teine” Rand (1840–1908), kes oli ümberkaudu tuntud ravitseja. Temalgi oli “traditsiooniliselt” kaks naist. Esimese abielu poeg Mihail Rand (1867–1934) sai sajandilõpul Ranna peremeheks. Ta ehitas oma poolõdedele 20.s algul Kopli koha, aga poolvend Ivan “kolmas” Rand võeti Uielule kasulapseks.
Algselt ligi 54-hektarine Ranna talu jagati esimese maareformi käigus selleks ajaks surnud teise Ivani laste vahel kuueks: Kalda sai Mihkli õe Elena kuuendiku, Koplile arvati Mihkli poolõdede Iisa ja Juula kuuendikud ehk seega kolmandik ning Uielule asunud Mihkli poolvend “noor” Ivan ja tema õde Irina said samuti kokku kolmandiku. Nii jäi Ranna põlistalust järgi vaid kuuendik, millel Mihaili poeg Vassili Rand (1913-90) talumajanduse lõpuni veel peremees oli. Vassel töötas hiljem teedevalitsuses ja 1959.a oli kodus kirjas vaid naine Akilina (sünd. Rehepapp Kallaste Rannalt) noorema tütre Leidaga. Ranna koht jäi Vasseli ja Liina tütarde perede valdusse (viimati elas Rannal vanem tütar Vilma perega), kuid peale Liina surma uue aastatuhande hakul alaline elu Rannalt kadus. Nn. suvekodu staatuses  püsib see Simiste põlistalu vist ka uue sajandi teisel kümnendil.

UIELU (Koolielu)

Seni on selgumata, millega vana Ranna Tooma noorem poeg Juri Rand (1812-67) mõisas tegeles, kuid meetrikad nimetavad teda Mõisa Juriks ja tundub, et ta on ka kodust pisut Litsi lõpe pool uue maja ehitanud, mis ühtlasi Simiste esimeseks koolikohaks on olnud. Võimalik, et Juri oli ka esimene koolmeister Simistes. Ranna meestele tüüpiliselt oli tal kaks naist. Esimesest abielust sündisid neli tütart ja kaks poega; esimene neist, Madis suri lapsena, aga teine poeg, 1844.a sündinud Mihkel on hiljem Kuressaarde asunud ja küllap oli ta siis ka pisut kodust kooliharidust saanud – igal juhul paistab, et teomeesteks ei ole Uielu mehed mõisas olnud!
Sajandi keskel paistab Uielul koolmeistrina jätkanud Ranna vana Jaani vanem poeg Juri/Georgi Rand (1834-99), kellel vaid kaks tütart sündisid – Elena suri 2-aastaselt, aga Maria abiellus 1880.a küla-koolmeister Johan/Ivan Vokaga. Nähtavasti elas “teine” Juri oma Kadriga (1822–1904) surmani Koolielul ehk Uielul, sest Hellamaa koguduse-nimekirjas 1892–1908 on nad ikka eraldi vabadike seas kirjas.
Vanal Juril sündis 1851. aastal (enne laulatust teise naise, Järve Peetri tütre Ristega) ka poeg Georgi, seega Uielu “kolmas” Juri. Viimane abiellus 1872.a, kuid naine Riste suri esimese lapse sünnitusel koos pojaga. Noor Juri tegi läbi kroonu-teenistuse ja võttis 1880.a teiseks naiseks Valka Tähve tütre Juula; lapsi neil aga rohkem ei olnud. V. Kolga andmetel on Juri millalgi olnud Pädaste metsavahiks Paorannas, kuid 1892.-1908. aastate koguduse-nimekiri märgib nende asumist Võlla Kõrgeväraval. Arvatavalt on tegemist kohaga, mida verstakaardil ekslikult Kauraväravaks nimetatakse ja mis Simistest Kuivastu mineva tee ääres (vasakul) selleaegsel Võlla mõisa maal asus. Vastav tänane Oinametsa nimega katastriüksus (47801:008:0316) on nüüd arvatud Kuivastu küla territooriumiks ja Kuivastu kontekstis meenutame veel ka Kõrgevärava kohta, kuigi seda, nagu öeldud, tuleb Võlla mõisa maale rajatuks lugeda.
Vana Juri kolmas poeg Jakov/Jakob (s. 21.07.1853) läks noore mehena Riiga, kus pärimuste järgi omandas “kõik laevade ja laevaehitusega seotud ametid”. Tema eestvedamisel ehitasid muhulased Riias oma aurulaeva, mis 19.s lõpul Riia ja Miitavi (Jelgava) vahel ühendust pidas. Loodetavasti saab Jakob Ranna tegemistes Riias millalgi lugeda Viiraküla Orbuse (pärastise Mäla Ansu) Kaarel Noore pojapoja, kapten Ilmar Noore ning tema onupoja, Mäla Mardi Albert Noore mälestustest (vt. ka Mäla ja Viiraküla lugusid), sest Viiraküla Tiiriki-Mihkli (hiljem Orbuse) Madise poeg Kaarel Noor (01.08.1866 – 06.09.1949)  oli noorelt Riias Jakob Ranna õpilaseks ning kompanjoniks ja temast sai samuti tuntud Muhu laevameister. Siinkohal lisame, et 1905.a Saaremaa kutsealuste nimekirjas oli Riias elav Jakob Ranna poeg Aleksander Rand (märgitakse ka tema ema ja 1887.a sündinud õde Mariat), kuid pere edasine käekäik jääb siinkohal välja selgitamata.
Mõisa Juri noorim poeg, 1864.a sündinud Aleksei Rand abiellus peale kroonu-teenistust oma onupoja, Ranna teise Ivani tütre Elenaga. Nemad ehitasid omale Kalda vabadikukoha, millest kruntimisel Elena saadud osaku tõttu Ranna kuuendik-talu tekkis.
Ilmselt olid sajandi lõpul Uielul ka “teise” Juri tütar Mare oma mehe, Pädaste Vesiaalt tulnud Johan/Ivan Vokaga, sest koguduse-nimekiri märgib nende elukohaks Koolielu. Muud kooli-kohta peale Uielu Simistes ei teata ja nii tuleb Koolielu ning Uielu nagu kohanime mõttes sünonüümideks arvata, kuigi see mingist ajast Uielul ka kahe hoone olemasolu ei välista! Omakandis on koolikohta ka Kudinaks nimetatud, millel mõnede arvates pisut halvustav tähendusvarjund oli; mäletatakse stroofi külalaulust: ma koolis käisin Kudinal – seal Litsilõpe kalda peal.
Lastetud Ivan ja Mare Vokad võtsid omale kasupojaks Ranna teise Ivani noorema poja Ivan “kolmanda”, kes Ranna jagamisel oma kuuendiku sai ja koos õe Irina kuuendikuga sai kruntimisel Uielust Ranna kolmanik-talu.
Pärast kolme Juri Uielul peremeheks saanud Ivan Rand (1884–1930) abiellus Aljava Matsi Juri tütre Juliaga (Naaber) ja neil oli kolm tütart ning kolm poega. Lapsed läksid hiljem kodust välja. 1959.a oli Uielul Ivani lesk Juula oma leseks jäänud tütre Akilinaga (abielus Laos) ja 2-aastase pojapoja – Heiki Johannese p. Rannaga. Uielust sai  Ivani ja Juula pärijate suvekodu.

Sugulaste Aleksei ja Elena Randade abielu jäi lastetuks ning Elena olla oma kuuendik-koha pärandanud oma poolõe, edasises täpsustatud Kopli Iisa pojale Arteemi Pintsile (1916-78). Viimane asuski (peale Kopli maja lagunemist) Kaldale ja ehitas siia 1956.a ka uue maja. 1959.a olid Kaldal kirjas juba viis Pintsi. Peale Arteemi lese Minni surma 1997.a jäi koht nende tütre suvekoduks.

Nagu öeldud, ehitas Ranna Mihkel oma poolõdedele Ranna ja Andruse vahele Kopli koha, mis maareformi käigus Ranna kolmandiktaluks muutus. Vanem õde Raissa abiellus Kansi Kudjapea Ivan Leisiga (s.1884), keda ümberkaudu teati parandamatu kleptomaanina (Tustilt pärit Ivani isa Mihkel oli enne Kansis latsikoha saamist olnud Pädaste mõisa moonakamajas Kudjapeal). Ivani ja Iisa pojad võtsid seetõttu abiellumisel omale naiste perekonnanimed.
Kopli koht jäi Ivan ja Iisa Leisi vanemale pojale Arteemile, kuid 1950-ndail maja lagunes ja pere asus äsja jutuks olnud Iisa vanemalt õelt Elenalt päranduseks saadud Kaldale.

 

Hingeloendites kandis see Simiste talu veel rootsiaegset Ustallo nime ja 1731. aastal siin koormisi kandnud Ustallo Jurna Andrust võib ehk 1698.a kaardi-eksplikatsioonis märgitud Andrusega samastada ning seega katkuaja üle elanuks lugeda. 1750.a revisjonis oli peremeheks Ustallo Jurgen ja 1778.a Suuremõisa vakuraamatus sama lakooniline Ustallo Jahn (~1732-84). Tavaliselt märgiti sel ajal peremeheks saanud perepoegade ees lisanimena ka nende isanime, aga taolised lakoonilised peremehe märkimised viitavad pigem uutele tallu asunud (või toodud) peremeestele. Abielu-meetrika nimetas seda Jaani 1764.a Oboko Jurri pojaks ja esimene hingeloend 1782.a ei too tema päritollu muud selgust kui et ta tõesti seesama 1764.a Luiskama Aadu tütre Madega laulatatud Jaen peab olema. Kummastav, et Jaani ainus poeg, 1766.a sündinud Aad kadus peale oma Mõegakülast leitud Ristega laulatamist 1794.a jäljetult (kahjuks 1795.a loend Simistest puudub) ja ainus hilisem jälg Jaanist on tema vallaliseks jäänud tütar Rõõt, kes 1795.a oli Rässa Ansul tüdrukuks ja edaspidi surmani Tupenurme Pangal tüdrukuks (magd), kus ta sai veidra priinime ERRA. Tinglikult on see priinimi andmebaasis omistatud kõigile Jaani seitsmele (kahe abielu) lapsele, kuigi vaid Rõõt seda ametlikult kandis.
Nii jääb selgusetuks, mis 18. sajandi lõpupoole Simiste Mardil täpsemalt toimus! 1811.a loendi järgi on Buxhövden 1809.a pannud Mardil peremeheks Pädaste Luha Leemeti poja Mardi, kelle järglased said priinime LUHT ja kellelt ühtlasi hilisem talunimi jäi, aga samas loendis on talus esikohal Wirthin Micko Ustalo Trin kinder – kolm poega Ado, Hinrich ja Carl, kusjuures keskmine neist on juba 1804.a nekrutiks võetud. Mõne aasta pärast (1813.a) võeti nekrutiks ka noorem vend Karl, kes küll 1811.a jõudis naise võtta ja sündis poeg Juri, kuid viimane suri 14-aastaselt. Mõnda aega on arvatud, et Miko Laas millalgi peale 1782. aastat terve perega oli Hiiumaalt Pädaste mõisa toodud (seda võis oletada Pühalepa kihelkonna 1750.a adramaarevisjoni andmetest), aga kui Sulev Äkke 2016.a juhtus pisut põhjalikumalt Sõrve Jämaja kihelkonna Sääre mõisa esimest (1782.a) hingeloendit uurima, selgus, et niisugune pere seal 54. taluna ilusasti kirjas oli! Suure tõenäosusega jõudis just see pere Mathias Buxhövdeni vahendamisel juba 1780-ndate lõpupoole Pädaste mõisa  ja Laas pandi Simiste Mardil rendiperemeheks, aga tema edasine käekäik on ikkagi ebaselge. Muhu meetrikate järgi neil Triinuga rohkem lapsi ei sündinud ja Laasu surmakannet Muhust ka ei leia! Laasu ja Triinu vanem poeg Aad jäi Simiste sulaseks (Mardil, Andrusel ja vist mujalgi) ning abiellus 1810.a Pädaste Vesiaa Marega, kellel oli selleks ajaks Valka Juriga kolm vallaslast. Need said erinevad priinimed; viimane neist, 1811.a peale Mare laulatust Aaduga sündinud Mare näiteks TÜDREK, millega ehk taheti rõhutada, et ta “tüdruku laps" ja mitte abielust Aaduga sündinud oli! Aaduga sündisid Marel 9-päevaselt surnud poeg Juri ja tütar Riste, kes 1857.a Mäla Ansu Jaani naiseks sai. Aadu laste perekonnanimeks on hilisemais dokumentides LUHT (nagu Mardi uuel pererahval), aga Aadu enda priinimeks on 1826.a loendis peale surma märgitud hoopis PÕLD. Nii keerulised olid sel ajal inimeste ja nimede saatused!
Mart Leemeti p. Luht (~1763–1827) oli surmani Mardil peremeheks, jättis talule oma nime ja järgmiseks peremeheks sai Mardi ainus poeg Juri Luht (1802–80). 1834.a loendis on Juri pere veel Mardil, kuigi peremeest ei ole selgelt märgitud. 1846.a viidi aga Juri kogu perega Rässa Obuku-Hendrikile ja seati seal peremeheks. Seni ei ole selge, kas oli Pädaste mõisal Nurme mõisa ees mingi vana võlg klaarida või millega Paaside “tagandamine” Rässa Obukul seotud oli, kuid 1850.a loendis on Simiste Mardi ainsaks elanikuks sulase Aadu tütar Riste Luht, kes Mäla Ansule mehele sai ja viimane hingeloend märgib Mardi hoopis tühja olevat (eingegangen).
Loodus tühjust ei salli ja Mardile asus Valka Laasu noorem poeg Tähve/Terenti Jürgenson (1814-94). Viimases hingeloendis on tema pere küll veel Valkal esikohale märgitud, aga peremeheks ei ole Tähvet nimetatud, sest selleks võis ehk pretendeerida siit juba lahkunud vanem vend Andrus. Esimeses Hellama koguduse-nimekirjas 1868-79 nimetatakse Tähvet Mardil juba peremeheks ja siin on kirjas ka tema nooremad pojad Tähve ja Joann/Ivan, kes hiljem tagasi Valkale läksid.
Olgu siinjuures märgitud, et 20.s alguseks pea tervet Simiste küla asustanud JÜRGENSONid ja JÜRISSONid olid esialgu selgelt eristatud: Raugi päritolu Pädaste Mäe Tähve järglased said perekonnanime JÜRISSON, aga Valka inimesed JÜRGENSON (ka VALK). Sajandi lõpuks oli Valka “sorti” inimesi väga palju saanud ja kiriku-kirjades (aga edasi ka muudes dokumentides) muutusid (kirillitsa kaasabil) mitmed Jürgensonid Jürissonideks! See “tava” jätkus eriti peale 1. Maailmasõda, kui dokumente hakati eesti keeles täitma. Käesolevas on Valka päritolu inimeste puhul (kuni nimede eestindamiseni) püütud siiski Jürgensoni nime kasutada sellest sõltumata, kuidas nad just kiriku-kirjades märgitud olid.
Tähve vanem poeg Tõnu/Timofei Jürgenson (1838 – 1910) tegi veel vana Tähve eluajal 1885.a mõisaga (Stackelbergiga) Mardi talu ostulepingu ja seda jätkus vist ta nooremale pojale Madiselegi maksmiseks. Tähve keskmised pojad läksid tagasi Valkale (noor Tähve rajas omale Valka-Tähvena koha), aga vana Tähve noorim poeg Georgi on 2-nädalaselt surnud.
Tõnu esimene poeg Mihail suri imikuna, Aleksei rajas omale hilisema Reinu lähedal põllu nurka Nurga vabadikukoha, millest hiljem maareformi käigus Uie-Mardi osatalu kujunes ja Mardil jäi peremeheks Tõnu noorem poeg Matvei Jürgenson-Roosleht (1872 – 1949). Madise esimene poeg Vassili Jürgenson-Mereväli (1896 – 1945) võttis osa Vabadussõjast, sai Kuivastus Männiku asundustalu (üritas 1944.a Kuivastu dessandi ajal oma põlema lastud maja kustutada ja suri aasta hiljem saadud põletushaavade tagajärjel) ja Mardil jäi peremeheks Madise noorem poeg Timofei Roosleht (1900 – 67), kes pidi ka talumajanduse lõpuaastad ära nägema.
Mardi Timmul ja tema Tupenurme Saare-Saadult pärit naisel Iisal oli kaks tütart ja kaks poega. Teine tütar Vaike Roosleht (1932-91) lõpetas Tartus ülikooli ja oli mõne aja Muhu ambulatooriumis jaoskonna-arstiks ning hiljem Kuressaares röntgenoloogiks; vanem poeg, 1938.a sündinud Lembit ehitas 1960-ndatel siinsamas uue maja, mis Saare nime sai ja vana Mardi koht jäi peale lese Iisa surma 1998.a pojapojale – “Saare Kaluri” traalikapteni, Elmar Rooslehe (s.1943) pojale Ahtile, kuigi viimase ajani seisis koht miskipärast tühjana ja lagunes.

Vasselil sündisid 1920.a tütar Emilia (Ella) ja 1930.a poeg Ilmar. Viimane lõpetas Õpetajate Instituudi, oli Läänemaal Turbas matemaatikaõpetaja ja hiljem lõpetas veel TPI teede-insenerina. 1959.a olid Vassel ja Eriina kaks vanainimest Uie-Mardil. Andruse Mihkliga abiellunud tütar Ella suri Andrusel, aga vend Ilmar tuli pensionipõlves koju tagasi ja temast sai Uie-Mardi viimane püsiasukas.

Mardi vana Tõnu võttis 60-aastaselt 1898.a omale veel teise naise – Elena (Ingel) Jakobi t. Jõgi (1864–1935) ja ehitas mereäärsete põldude serva ka väikese maja, mida Põlluks nimetati. Ei ole teada, kas Mardi talu oli selleks ajaks välja ostetud, või jäi  see Tõnu noorema poja Madise mureks, aga vana Tõnu sai ehk kümmekond aastat rahulikku vanaduspõlve. Lapsi neil teise naisega ei olnud ja peale Ingli surma 1935.a Põllu koht nähtavasti kadus.

 

Valka oli Andruse, Ranna ja Jõe-Poali kõrval neljas Simiste talu, mis rootsiaja lõpul nälja- ja katkuaja üle elas. Selle juures peab aga kohe täpsustama, et algul toodud kaardil külatuumikus numbriga 13 kujutatud Valka Laurist puuduvad katku järel igasugused andmed ja tabelis sai katku üle elanud Valka Toomase eelkäijaks hoopis kaardil numbriga 7 esinenud Uustalu Hans arvatud! Panime tähele, et rootsiaja lõpul oli Simistes tervelt kolm Uustalu nimega talu (7, 8 ja 14) ning eelnevas vaadatud Mardi eelkäijaks võik ehk (kaardi ebatäpsusi arvestades) ühtviisi nii numbreid 13 kui 14 arvata, kuid et Uustalu Andrus (nr.14) paistis katku üle elanud olevat ja samas Valka talud 100 aastat hiljem külast oluliselt lõuna pool asusid, tundus põhjendatud, et 18.s lõpu kaks Valka talu juba pigem rootsiaegse Lade Matsi (nr.12) talu piirkonnas asusid. Selle juures jääb muidugi selgusetuks, millal täpsemalt see talu(de) ümber paiknemine aset leidis. Olgu öeldud, et kaardilt mõõtes oli rootsiaegsete nr.7 ja nr.12 talude vahemaa umbes 240 meetrit. 
1750-56.a adrarevisjonides on Valka peremeheks ikka ühtviisi Toomas, kuigi me kirikumeetrikate puudumisel ei saa väita, et just sama Toomasega tegemist on. Tööealisi mehi oli talus rohkem ja 1778.a  Suuremõisa vakuraamatus peremeheks olnud Toomas (~1739–1810), meetrikate järgi Juri poeg, võis Valkal juba kolmas sellenimeline 18. sajandi jooksul olla! Selleks ajaks oli talu juba kaheks jagunenud: ühe vanema Toomase koduväi Jaen, kelle järglased hiljem Lõetsas priinimeks KELDER said, oli omaette peremees ja “noor” Toomas sõsartalu peremees, aga kes neist nn. reguleerimiskaardil numbrit 4 ja kes numbrit 5 kandis, on selgumata. sest kaardiväljale on peremeeste nimed märkimata ning sajandi lõpul Buxhövdenite eravaldusse läinud Simiste küla jäänud kajastamata ka nende kaartide spetsifikatsiooni-köites EAA.311.1.1041.
Viimasel Toomasel teadaolevalt poegi ei olnud; viiest tütrest neli abiellusid (üks Kesse, kaks Võikülla ja Kadri Mõegakülla) ning see talu oli juba Buxhövdeni toimetamisteks “küps”. Tõenäoliselt andis Buxhövden kõigepealt Valka koduväi Jaani pere Kansi mõisale ja paigutas Valkale ühe vististi Saaremaalt toodud Juri Mardi poja (~1750–1812) pere, kelle järglased said priinime JÜRGENSON (üks haru ka VALK). See Juri osutus Simistes “heaks tõuparandajaks”, sest peale oma naise Triinuga sündinud viie poja ja kolme tütre on tal kaks vallaspoega ja vallastütar Pädaste Vesiaa Marega ning veel poeg Andrus Kearu Änni naise Ingliga.
Peale Juri surma 1812.a jäi Valka peremeheks Juri vanem poeg Laas (~1785–1815), aga tema suri juba kolme aasta pärast noore mehena. Teine vend Peeter oli samuti noorelt surnud ja kolmas vend Mart nekrutiks võetud. Neljas vend Mats, kes 1816. ja 1826 a revisjonides on märgitud mõisa toapoisiks, lahkus 1830.a Kuressaarde ning ajutiseks peremeheks pandi Valkal Pädaste Kane Jaagu poeg, 1811.a Pädaste Luhal sulaseks olnud Jaen (1781–1846). Ta sai hiljem priinimeks ÜKSIK. Jaen Üksik oli 1805.a ka Oinalt naise võtnud, aga lapsi neil meetrika andmeil ei olnud ja Valkal ei oleks need vist ka pärimisõiguslikud olnud. 1834.a loendis on Jaen Üksik Valkal veel esikohal kirjas, aga peremeheks teda enam ei nimetata! Järgmisena on märgitud Laasu pojad Andrus ja Tähve ning siis vana Juri poeg, Laasu noorem vend Juri oma perega. Pärimise järjekord oli Laasu vanema poja Andruse käes, aga mõisas kokapoisiks olevat Andrust vist Valka asjad ei huvitanud; 1835.a abiellus ta “saksa soost” kingsepa tütre, Anna Louise Eichfussiga ja “pühkis Simiste tolmu jalgadelt”. 1850.a loend märgib ta juba lahkunuks (sai 1846.a ümberasumisloa) ja Valka on endiselt päris-peremeheta, sest ka Jaen Üksik oli 1846.a surnud. Laasu noorem poeg Tähve/Terenti, nagu varem jutuks oli, jõudis vahepeal tühjaks jäänud Mardile asuda, kuigi hingeloendis teda endiselt Valka kirjas hoiti ja Valkale jäi vana Juri noorem poeg Juri/Georgi Jürgenson (1804-58) oma perega.
Ka viimane hingeloend jätab Valkal peremehe küsimuse lahtiseks. Nüüd on eskohal kirjas hoopis Mardile asunud Tähve pere. Samal ajal paistab talu pidajaks olevat sel ajal surnud noore Juri vanema poja Jaen/Ivan Jürgensoni (1830–1902) pere, kelle noorem vend, 1835.a sündinud Mihkel/Mihail on ennast ka nekruti-kohustusest vabaks ostnud. Mihkel abiellus 1864.a Lõetsa Kearu Ingliga (Koppel) ja esimene koguduse-nimekiri 1868-79 märgib nii Ivani kui Mihkli pered Valkal olevaks (onupoeg Tähve/Terenti oli sellel ajal juba Mardil peremeheks märgitud). Suure tõenäosusega asus Mihkel oma perega peale piirivalve-kordoni Pädastesse kolimist kordonist nagu vabaks jäänud Adjale, kuid selle kohta puuduvad kindlad dokumentaalsed tõendid.
Uue sajandivahetuse koguduse-nimekirjas on nii Ivani kui Mihkli pered vabadike hulgas kirjas, aga vabadike elukohti paraku ei märgitud! Ivani lapsed surid enamasti lapseeas, tütar Kristina sai mehele ja järgmises nimekirjas tema peret enam ei esine; lesestunud Mihkel on poja ja tütrega  ilmasõja-aegses nimekirjas veel märgitud, kuid ikkagi ilma elukohta näitamata. Küllap neil Ingliga kuskil Adja ninal pidi ikkagi oma eluase olema (on räägitud Adja-Saunast ja Adja-Vesiaast), kus neil kaks tütart ja neli poega sündisid (enamus neist suri lapseeas), aga praegused Simiste inimesed seda kahjuks ei mäleta ja vaid mõni juhuslik täiendav infokild võib siin millalgi lisaselgust tuua.
Samal ajal on Valkale asunud Mardi Tähve keskmised pojad Tähve/Timofei jun. (1847–1919) ja Joann/Ivan (1850–1911). Talude väljaostmisel 1885.a talu poolitati: vanem vend Tähve hakkas rajama Valka-Tähvena pooltalu ja noorem vend Ivan tegi lepingu teise poole Valka väljaostmiseks.
Õnnetuseks kaotas Valka Ivan kõik oma kolm poega: esimene poeg oli juba 3-aastaselt surnud, Mihail uppus noore naisemehena 1907. aastal ja noorim poeg Vassili oli neli aastat varem samuti surnud. Talu jäi ainsale tütrele, 1893.a sündinud Raissale, kellele tuli 1913.a Tänavasuult koduväiks Timofei Mihaili p. Jürisson (1883–1963). Uppunud Mihkli lesk olevat talust välja saadetud ja külajuttude järgi olla ta talule ka needuse pannud! Tõtt-öelda oli Valka üks “neetud paik” juba sellest ajast, kui Buxhövden siin oma “tõu-parandaja” Juri peremeheks pani, sest peale teda ei olegi Valkal nagu “päris” peremeest olnud!
Viimane Jürissoni/Jürgensoni pere võttis nimede eestindamisel omale perekonnanimeks KALJUOTS, aga kas see neid vana Valka Juri “karmavõlast” vabastas, ei ole siin-kirjutaja hinnata ega otsustada. 1959.a olid Valkal Mihail ja Raissa Kaljuotsad ja nende 1918.a sündinud tütrele Korneliale oli koduväiks asunud sel ajal 56-aastane Villem Tuust. Nüüdseks on koht suvekoduks võõrandatud.
Kui talu hargnemistest rääkida, siis kõigepealt “pooldus” Valka kaheks juba 18.s kolmandal veerandil ja 19.s algusest võib Valka-Lepiku (hiljem ka Lepiku-Jaagu või lihtsalt Jaagu nimega) talust rääkida. Viimastes hingeloendites oli see kirjas Pädaste mõisa viimase – 14-nda  taluna, aga siin oleks ehk mõttekam ta esitlusjärjekorras ettepoole tuua. Umbes sajand hiljem eraldus Valkast Valka-Tähvena pooltalu ja ainsaks Valka vabadikukohaks võib ehk lõpupoole veel meenutatavat Adja-Saunat nimetada.

 

Valka-Lepiku, mis käibekeeles on ka Jaagu nime kandnud, puudub meie algul toodud tabelis sootuks, sest selle talu kujunemine jääb pigem nn. mõisapiiride reguleerime aega ja 19.s algusesse. Valkaga paistab seda siiski siduvat kahe arvestusüksuse tekkimine 18.s lõpu Valkal, sest Valka esimene jagunemine on kirjas 1778.a Suuremõisa vakuraamatus, kust paraku ei selgu, kus jäi peremeheks koduväi Jaen [Kelder] ja kus Valka “noor” Toomas? Kuigi sajandivahetuse kaardil Valkal lähestikku kahte taluhoonet (numbritega 4 ja 5) kujutatakse, oli pärastine Jaagu hoopis hilisemast Reinust üle paarisaja meetri Pädaste pool ning ilmselt pidid veel alles olevad Valka inimesed sel ajal, kui Buxhövden sinna Saaremaalt ühe Juri uueks peremeheks tõi, omale lausa uue talu rajama (arvestusüksuste arv pidi ikkagi klappima!) Oletagem siinkohal, et Valka-Lepiku rajajaks oli Juri poeg Toomas (~1739–1810), kelle pere esimeses hingeloendis 1782.a koosnes Rootsiverest pärit naisest Lutsist ja viiest tütrest (noorima neist – Lutzi vanuseks on märgitud 12 nädalat). Peale sellesama Lutsi, kes 8-aastaselt suri, abiellusid Toomase tütred aastatel 1794–1801. Toomase naine suri juba 1789.a ja peale Toomase surma 1810.a jäi talu ilmselt tühjaks.
1814.a on Buxhövden toonud siia Randverest ühe keskealise paari – Toomase ja Made, kellel Muhu meetrikad lapsi ei näita. See Toomas suri 1821.a ja 1826.a loendis, kui elas veel vaid lesk Made, on nende priinimeks märgitud LESK (loomulikult kadus see nimi Muhust koos Made surmaga). 1818.a on aga tallu toodud veel Võlla mõisalt saadud Mõegaküla vabadiku Tõnise pere (Tõnis ise oli juba surnud) ja poeg Jaen Kärme (1796–1855) on märgitud peremeheks. 8 aasta pärast, 1834.a loendis on Jaen Kärme pere hoopis Lepiku (Leppiko a) tallu paigutatud ja Valka-Lepikul (sel ajal Leppiko b) oleks nagu 1829. aastast peremeheks olnud endine Võlla mõisa hing – Vahtraste Peetri-Jaagu Jaak “kolmas” Mölder, kes tegelikult hoopis 30. oktoobril, 1828.a meetrikakande järgi suri!
Peaks märkima, et kolm Muhu mõisat Buxhövdenite valdusse organiseerinud maanõunik Matthias suri 1814.a ja 19.s teisel veerandil tegutsesid tema pojad – vanem poeg Aleksander Pädaste, teine vend Peeter Kuivastu ja noorim poeg Otto Võlla mõisa omanikena. Kuidas nad sel ajal omavahel hingi vahetasid ja muid “vägitegusid tegid”, sellest dokumendid reeglina kas vaikivad või valetavad! Nii ei saa ka kindel olla, kas priinimede panemise nn. vaherevisjoni ja 1834.a loenduse vahel sai Valka-Lepiku (hingeloendite Leppiko b) peremeheks Vahtraste Peetri-Jaagu vana või noor Jaak, aga emmalt-kummalt neist pidi talule mõneks ajaks Lepiku-Jaagu (või lihtsalt Jaagu) nimi jääma.
Kindel on, et Vahtraste Peetri-Jaagu vana Jaagu üks vanematest poegadest Jaen/Ivan Mölder (1793–1861; noorest Jaagust järgmine vend) jäi kõnealusel ajal oma noorima poolvenna Andrusega Valka-Lepiku tallu, aga peremeheks teda ei nimetatud. Andrus on 1840.a nekrutiks võetud ja temast hilisemad andmed puuduvad. Lisame, et Andruse vanem vend Juri (vana Jaagu 2. abielu vanim poeg) oli juba 1834.a loenduse järgi Kesse sulaseks läinud.
Jaanil kasvas Simistes küll kaks poega üles (Mihkel ja Andrus), kuid peremeest ei saanud siin neistki. Vanem poeg Mihkel paistab 1860-ndatel Halliste kihelkonda (Uue-Kariste mõisa) läinud, aga nekrutist onu nimekaim Andrus abiellus 1861.a Võiküla Nigula Juri tütrega ning elas vabadikuelu Järve kõrtsi “asumis”, mistõttu teda ehk Rässa ja Võiküla lugudes veel meenutatakse.
1856.a on tallu toodud veel Kuivastu mõisa “hing”, Tustilt pärit Aadu Leis(i) oma perega, aga tuleks märkida, et erinevalt kroonumõisa taludest tõstsid Buxhövdenid oma inimesi palju intensiivsemalt ühest kohast teise ilma neid sellepärast veel rendiperemeesteks kuulutamata!
Esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas (1868-79) olid nii Ivan Mölderi lesk kui Aadu Leisi pere babõli’de hulgas, aga kes neist millises moonakamajas peavarju saanud, see jääbki teadmata (Aadu/Aleksei Leisi pere ehk Kudjapeal). Jaagule on märgitud Ivan Juhani p. Vokk (1814-94) oma perega, kes siia asunud nähtavasti Pädaste Vesiaalt (üle Peedu-Jaagu), kuna Vesiaal selleks ajaks juba kordon oli. Tähelepanuväärne on aga seik, et alates teisest (1880-ndate) koguduse-nimekirjast esineb Simistes jälle Valka-Lepiku nimi ja Jaagut enam ei ole!  Kas sel ajal ka taluhooneid uuesti ja võib-olla pisut teise kohta ehitati (võrreldes näiteks 1800.a kaardi andmetega), ei ole  siinkirjutajale selge.
Tegelikult tuli Valka-Lepiku nimi taaskasutusse Valkade tallu asumisega. Vana Valka Juri ja Vesiaa Mare vallaspoeg Mats (1807-86) ning tema ainus täisikka jõudnud poeg Jaen Valk (1840-95) jäid luterlasteks, mistõttu Hellama kogudusenimekirjad Jaani tallu asumist ei kajasta, aga väidetavalt ostis Jaen 1885.a 51-hektarise Valka-Lepiku talu päriseks ja jõudis siin ka 10 aastat peremees olla.
Jaanil oli kokku 8 poega ja 4 tütart. Vanem poeg Mats/Matvei Valk (1866–1931) jäi  uues kodus peremeheks ja nähtavasti läks ka “õigesse usku”, sest on järgmises Hellamaa koguduse-nimekirjas oma perega Valka-Lepikul kirjas. Madise nooremad vennad Andrus/Andrei, Mihkel/Mihail ja Jaen/Ivan (kõik usku vahetanud) on kirjas Pädaste Vesiaast jäänud vabadikukohal Kadakamäel. Andrus jäigi sinna, aga Mihkel asus enne 1. Maailmasõda Aserisse ja noorim vendadest, 1881.a sündinud Jaen/Ivan Valk sai hiljem Pädaste Veski asunduskoha. Vana Jaani keskmised neli poega surid päris lapseeas.
Lasterikas oli ka Madise pere – 4 poega ja 5 tütart. Vanem poeg Vassili (1891—1960) sai poole talust ja rajas omale Reinu osatalu. Teine poeg Mihkel oli meremees ja elas Pärnus, kuid uppus õnnetult 1929.a. Muhus. Kodus jäi peremeheks kolmas poeg Timofei Valk (s.1899), kes 1924.a võttis Tartus omale Järvamaalt pärit naise Martha (Martine) Hansu t. Salmanni. Noorim vendadest, 1902.a sündinud Andrei läks Ridasisse Irina Kirvesele koduväiks ja suri 1929.a maokatarri.
Timmu oli Omakaitses ja (väidetavalt oma naise ning Vladimir Pallasma kaebuse põhjal) represseeriti viimase nõukogude okupatsioonivõimu poolt.
Paistab, et 20. sajandil on Jaagu nimi taas kuidagi kasutusele tulnud, sest 1959.a olid Jaagul kirjas 59-aastane Martine Hansu t. Valk ja Reinu noor Vassel oma naise Leonidaga (viimased ehitasid omale järgnevas tutvustatava Arumäe maja). Kolhoosiaja lõpul müüs Marta maja Elmar Rooslehele, kes selle Muhu kolhoosile ja viimane omakorda oma funktsionäärile Lindmäele müüs. 1991.a jaaniööl läks maja äikesest põlema ja vist jäigi taastamata. Siinkohal võiks küsida, et kas ka Valka-Lepiku Madise järglased pidid veel vana Valka Juri karmavõlga maksma?

Esimese EV maareformi käigus jagati Lepiku-Jaagu (Valka-Lepiku) talu pooleks ja peremehe Madise vanem poeg Vassili Valk (1891–1960) rajas oma pooltalu. Tema esimene poeg Arseni (1914-29) uppus koos onu Mihkliga Pühadekare juures, teine poeg Valentin (s.1916) jäi koju ning kolmas vend Vassili ehitas 1950. aastatel omale Arumäe maja. Noorematest vendadest Arteemi (s.1921) sai 1944.a kodukülas puhkenud tülis surmavalt haavata ja 1929.a sündinud Kaljo asus Tallinna. Artemi on (oma õige nime all) võtmetegelaseks Herman Sergo autobiograafilises raamatus “Võõra nime all”. Nimelt läksid sõja algul Venemaal mobiliseeritute raudtee-ešelonis nende passid vahetusse ja Sergo elas kogu sõja aja pluss veel  paar aastat pärast sõda Tallinnas Artemi Valk’ina. Siis alles tuli Muhusse kontrollima, kas teine mees ka sõjast eluga tagasi tulnud on ja sai teada, et tuli küll, aga sai kodukülas surma!
Valentin Valk oli aastail 1951—1960 kolhoosi “Lõunarand“ esimees. Tema poeg Eimar (1949) läks koduväiks Võlla Andrusele; teine poeg Mati (1953) asus Viiraküla Jaagule.
Talu hooned said kaks korda tulekahjus kannatada: 1955.a põles ait, mille Valdi taastas, aga 1957.a juba elumaja. Seegi taastati ja 1959.a loenduse ajal oli Reinu pere 6-liikmeline: Valdi oma naise Laine ja kolme lapsega (Eimar, Mati, Marika) ning elas ka 67-aastane isa Vassili. Lõpuks jäid Valdi ja Laine kaheks Reinu vanainimeseks.

Reinu Vasseli kolmas poeg Vassili Valk ehitas kolhoosiajal Kuivastu-Pädaste maantee ja sellelt Simiste uude sadamasse viiva tee nurka (Lepiku-Jaagu kõrval) omale uue maja, mis Arumäeks ristitud. Siin pidi vist tollaste arusaamade järgi uus Simiste (või kogu Lõunaranna kolhoosi) keskus kujunema. Nagu öeldud, oli Vassel 1959.a oma naise Leonidaga Lepiku-Jaagu Marta juures kirjas, aga enne surma elas 90-aastane Vassel veel üksi Arumäel.

 

Mardi (Valka) Tähve/Terenti keskmised pojad Tähve ja Joann/Ivan läksid 1880-ndatel tagasi Valkale ja asusid talu välja ostma. Vanem vend Tähve/Timofei Jürgenson (1847–1913) hakkas Valka põldude Adja-poolsesse nurka oma talu rajama, mis Valka-Tähvena nime sai (nüüdseks lahutab seda Valkast üle Valka maade tehtud uude Simiste sadamasse viiv tee).  Paistab, et selleks ajaks ei olnud enam midagi järel kahest sadakond aastat varasemast taluhoonest, mis 1799.a kaardi järgi üsna lähestikku asusid ja uus Valka-Tähvena jäi ikkagi tubli 300 meetrit Valkast Adja poole (paneme tähele, et viimane asuks meie rootsiaegsel kaardipildil lausa meres!).
20.s sai peremeheks Tähve esimene poeg Mihail Jürgenson (1873—1936) ja tema järel poeg Ivan (1898—1977), kes eestindas oma perekonnanimeks AVILO. Valka-Tähvena Ivan olnud kõva jõumees. 1934.a käis tuntud Saaremaa jõumees Sannik äsjavalminud Simiste koolimajas oma jõunumbritega esinemas. Tavakohaselt kutsus ta ka kohalikke mehi endaga maadlema, lubades 100 krooni sellele, kes teda võidab. Ivan Avilo olevat Sanniku seljatanud ja hiljem kommenteerinud, et see oli tema elu kõige kergemalt teenitud raha.
Ivan oli 1950-51 lühemat aega kolhoosi “Lõunarand” esimees ja aitas oma kolme põlve rajatud kodutalu lõhkuda. Poeg Lennart sai surma autoavariis Tallinnas, aga ka Tervol ja Arvol ei olnud siin enam palju peale hakata. 1959.a olid Tähvenal Ivan ja Tiina poja Tervoga. Viimase poeg Antski (1962–2003) ei tundnud end hiljem siin hästi ja läks isa jälgedes vabasurma (tütar Anne oli end paar aastat varem uputanud). Tähvena hooned müüdi 2001. aastal soomlastele suvekoduks.
Lisame, et juba vana Tähve teise abielu pojad lahkusid üksteise järel talust: Vassili (1880–1938) asus Mõegaküla Annusele ja eestindas oma perekonnanimeks AAS. Tema vanim poeg Augustin (s.1907), kelle käekäik siinkohal ebaselgeks jääb, on võtnud uueks nimeks PAJULA – võib-olla lesestunud õe Salme abielu-nime järgi (?). Järgmine vend Timofei (s.1886) sai Kuivastus Salu asunduskoha, Matvei (1889—1984, eestind. PAJUST) läks koduväiks Lalli Uietoale ja noorim vendadest Andrei (s.1891) läks koduväiks Või Jurile ning võttis Kuivastu Salu Timmuga sama perekonnanime SALUSTE. Võib ju aru saada segadustest, mida Jürgensoni perekonnanime sage esinemine võis 1920-ndatel Simistes põhjustada, aga samas tekib ka kiuslik küsimus, kas nad kõik mitte ei tahtnud alateadlikult vana Valka Juri nimest vabaneda? Võib-olla sellega seletub ka mitmete Jürgensonide “iseeneslik” Jürissoniks muutumine juba enne eestindamise kampaaniat.

 

Suure tõenäosusega võib samastada 1674.a aktis esimesel kohal olnud ühe-adrase talu peremeest Hobbokack Jack’u 1698.a kaardil olnud talu nr.11 peremehega – Hobboko Jach, kusjuures talu paistab sel ajal Rannale (Hobboka  Matsile nr.10) lausa külge joonistatud. Eeskätt selle kaardiinfo põhjal võibki väita, et 1713.a koormisi kandnud Rehepap Jurgen oli rootsiaegse Jaagu poeg või vend (kuna juba 1731.a oli peremeheks Rehepape Michel, siis võis katku üle elanud Jurgen üsna vana mees olla!)
Hiljemalt 1731. aastast kuni 18.s kolmanda veerandini oli peremeheks Rehepape Michel, kellest varastes meetrikates ei ole muud jälge, kui et järgmise peremehe, Jaani laste sünnikannetes on isa Mihkli Jaaniks nimetatud; 1778.a Suuremõisa vakuraamatus on sedasama Jaani nimetatud Rehepape Michli Jacko Jahn (~1737–1785), aga esimeses hingeloendis Simmiste Michly Jahn. Et ka abiellumisel on Jaani Jaagu pojaks nimetatud, siis võis ta Mihkli venna Jaagu poeg olla, kuid Jaanil endal leiame meetrikais kuue tütre kõrval vaid ühe, 1778.a (võib-olla kaksikuna) sündinud poja Juri, kes hiljem Kuivastu mõisas priinime EIGNER (ka EIGMEES) sai. Jaani kuuest tütrest on viie laulatused abielu-meetrikas 1791. ja 1809. aastate vahemikus kirjas. Võib-olla oli Tupenurmest 1791.a tulnud koduväi Juri, kelle poeg Juri Ahvenas 19.s keskel Rässa Jaanil korraks peremees oli, isegi Simistes Rehepapi Jaani tütardel mõne aja “peremehe eest”, aga 1795.a Simiste hingeloendi puudumine jätab selle paljaks oletuseks.
1796.a on Buxhövden saanud Tamse mõisast vabadik Siljavälja Hansu pojad Andruse ja Juri (esimene juba naisemees) ning nad tallu paigutanud. Perekonnanimeks saadi hiljem SAAR (Juri võeti küll enne nimede panekut nekrutiks ja mis nime ta “Sarmaatia lagendikel” kandis, jääb vist igavesti teadmata).
Andrus Saar (1767–1845) oli peremees surmani ja temast jäi talule ka Andruse nimi. Viimased loendid Andrusel kinnitatud peremeest ei märgi, kuid “enesestmõistetavalt” olid nendeks Andruse ainus täisikka jõudnud poeg Mihkel/Mihail Saar (1795–1872) ja seejärel Mihkli teine poeg Mihkel/Mihail jun. Saar (1820-93). Siis aga juhtus “äpardus”: noore Mihkli esimene poeg, 1848.a sündinud Matvei oli mõisas kutsariks ja vindise peaga läinud tal hobused kalessi ees lõhkuma ning lõhkunud paruni kalessi (siis oli juba Stackelbergi aeg). Madise eneseuhkus ei lubanud tal minna parunilt andestust paluma ja oma “õiglases vihas” jättis Stackelberg Madise pärimisõigusest ilma ning Saartest said vabadikud. Madis läks 1880.a hiljuti noorelt surnud Võlla Lauri Juri lesele teiseks meheks, aga noorem vend, 1850.a sündinud Andrei läks protesti märgiks (!?) luteri usku ja oli edaspidi Aadu. 1898.a läks ta Ameerikasse ja kes teab, mis nime ta seal sai?!
Stackelberg poolitas Andruse talu. 9. augustist, 1885.a on säilinud leping, millega Pädaste Vesiaalt Jaagule (Valka-Lepikule) asunud Ivan Vokk’i (1814-94) vanem poeg Mihail Vokk (1835–1917) Andruse päriseks ostis; teisele poolele talust lasi Stackelberg ka maja ehitada ja müüs Keskpõllu nime saanud koha (järelmaksuga, nagu teisedki talud) Mäla Poali-Jaagu Mihkli pojale Madis Agar’ile, kes nüüd oma sada aastat tagasi Mälasse viidud esivanemate kodukülla tagasi tuli.
Andrusel elas nähtavasti mõne aja ka Ivani poolvend – vana Vesiaa Juhani teise abielu poeg Priidu/Feodor Vokk, kes Suuremõisas Andruse latsikoha sai (miks muidu kohale Suuremõisas Andruse nimi pandi?).
Kolmandal Andruse Mihklil (nüüd siis Vokal) sündis esimese naisega kaks poega surnult ja ka esimene poeg teisest abielust suri 6-aastaselt. Meheks kasvasid Mihkli nooremad pojad teisest abielust Ivan ja Timofei. Ivan Vokk (1875–1933) võttis osa Vene-Jaapani sõjast ja jäi peale isa surma Andruse peremeheks, noorem vend, 1877.a sündinud Timofei sai Kansi mõisa viimasel jagamisel seal Otsa koha. Ivani vanem poeg Mihail Vokk (1911–2000) oli Andruse viimaseks peremeheks (nooremad vennad Vassili ja Johann surid lapseeas).
Kolhoosiajani jäid Andrusele ka “noore” Mihkli mitu õde. 1959.a olid Andrusele jäänud Mihkel oma naise Emiliaga ja korteriliseks oli siin sel ajal Viiraküla Andruse Vaali (Valentin Rannala). Mihkli tütred lahkusid kodust: vanem tütar Maie sai Tartus arsti kutse, nooremast õest Kristist sai haridustöötaja. Andruse jäi hiljem viimase pere suvekoduks.
Andruse talu suuruseks peale kruntimisi on märgitud 24,18 ha, millest põldu oli 5,5 ha. Nähtavasti oli talu kunagine suurus (enne poolitamist) 50 ha ringis. Uus elumaja on ehitatud 1929. aastal. Andrusel oli ka tuulik, mis juba 1930. aastatel Pädaste Kuusikule müüdi, aga uueks aastatuhandeks loomulikult oma eksistentsi lõpetanud oli.

 

Uus talu tekkis Simistes 1885.a, kui Stackelberg Andruse talu maad poolitas, Kearu taha lasi maja ehitada ja koha Mäla Poali-Jaagu Mihkli (1836-71) pojale Madis Agar’ile (1866–1906) müüs. Keskpõllu (hiljem Kaasiku) maa – kruntimise järel 24,66 ha oli hinnatud 1900 rublale, millest igal aastal tuli Liivimaa krediidipanka 32 rubla maksta. Peale selle tuli mõisnikule maksta veel maja eest 500 rubla, mida Madis mõisas ehitustööga tasa teenis. Peale selle oli Madis seitse aastat Viire majakal madruseks (1902.a olnud seal kuupalk 7 rubla) ja hankis lisateenistust veel kala-püügiga.
Madisel oli neli poega ja neli tütart (viimastest kaks surid lapsena). Vanem poeg Ivan oli Kübassaare majaka madruseks ja uppus 20-aastaselt 6. mai hommikul 1912.a, kui ta oli Adjale pulma tulemas. Keskmised pojad Vassili (1898—1978) ja Viktor (1901—1990) jäid Kaasikule, noorim vend Anton (s.1906) sõitis laevas mehaaniku abina ja jäi 29-aastaselt Kanadasse.
Talul oli oma sepapada, kus teistele peredelegi sepatööd tehti. 1931. aastal osteti Uielult ka tuulik ja talu sai juba selleaegse korraliku talu ilme, aga loomulikult lõpetas uus kord sellegi talu eksisteerimise. Siinkohal saame aga tuua Simiste ainsa taluna näite Vassili Kolga poolt 1952.a suvel (kui Vassel veel Simistes kooliõpetajaks oli) üles joonistatud Keskpõllu aseniplaanist ja elumaja ruumide jaotusest.  Nende originaalid peaksid Koguva muuseumis V. Kolga elamulugude kollektsioonis leiduma.
1959.a olid Kaasikul 4 vanainimest: 92-aastane Madise lesk Kristina (Pädaste Kane Seiu tütar Mölder) ja tema viiest pojast ning neljast tütrest olid koju jäänud 69-aastane Elena, 63-aastane Irina ning 61-aastane Vassili. Koht olla pärandatud Mardi (Saare) Lembitu pojale Avo Rooslehele ja küllap see uuel aastatuhandel siis Rooslehtede valduses ongi.

Selle praeguseks kadunud vabadikukoha tekkelugu ei ole päris selge. Võimalik, et koha rajas juba kauaaegne Simiste Ranna sulane, Raegma Sumari Mihkel Summa (1796–1853), kelle tütar Eed siin oma vallastütardega olla elanud.
Eelmisel sajandivahetusel asus Ruusiaugule Andruse vana Mihkli tütar esimesest abielust Ekaterina Vokk (1867–1919) oma 1899.a sündinud vallaspoja Ivaniga, kes siit hiljem Kaura-Väravale (või Kõrgeväravale?) läks.
Kadunud Ruusiaugu koha “orientiiriks” oli Pädaste Orust pisut Simiste poole tee ääres kasvanud üksik kuusk, mis paraku viimase Pädaste-Kuivastu tee õgvendamise ajal maanteele ohvriks toodi. Praeguste külade lahkmejoonte järgi jääb koht napilt Pädaste territooriumile ja siin nimetame seda  üksnes Andruse vabadikukohana.

 

Nagu juba algul öeldud, olid 18./19. sajandivahetuse kaardil Kearu kohal vaid põllud, kuid 1811.a hingeloendis oli Pädaste mõisa üldarvestuses 14. talu juures kirjas: der von Zerel gebürtige Knecht Hain – jetziger Wirth Kaero Hain, versetzt 1800. Miskipärast on ilmselt sama Knecht Hain von Zerel kirjas ka Valka Juri sulasena, kuid seda tuleb vist Buxhövdeni “näpukaks” lugeda ja pigem kinnitab see tõika, et Kearu talu alles üsna enne 1811. aastat sai asutatud. Peaks märkima, et toodud risti-kujuline õuemärk Kearul pärineb nähtavasti siiski hilisemast Kärmede ajast.
Simistes on küll hiljem Kearu päriseks ostnud Kärmede kohta pärimus, et kaks venda (Juri ja Jaen) olla Saaremaalt hundikoerte vastu vahetatud, kuid seda ei kinnita esimesed hingeloendid ega varased meetrikad. Nimelt said perekonnanime KÄRME hoopis ühe Võlla mõisa hinge – Voi Mihkli (~1716–1773) poja ja Mõegaküla vabadiku Tõnise (~1748–1812) järglased. Tõnise poeg Jaen Kärme (1796–1855) oli 1826.a loendis Lepiku-Jaagul (Leppiko b) peremeheks ja hiljem surmani “päris” Lepiku (Leppiko a) peremees ning tema noorem poeg Tõnu/Timofei Kärme sai 1860-ndatel Kearu peremeheks (vanem vend Juri oli viimases hingeloendis ikka veel Lepiku kirjas). Tuleb tõdeda, et Juri ja Jaani nimelisi vendi Kärmesid ei ole kunagi olnud (olid küll isa Jaen ja poeg Juri) ning hundi hüüdnime võisid nad alles takkajärel pigem Kearu Änni järgi saada, kelle pere tõesti oli Sääre mõisast ostetud (ja miks mitte ehtsate saksa lambakoertega kinni makstud?!). Kearu esimese peremehe Änniks nimetamine tundub õigustatud, sest peale nimekuju Hain esineb meetrikais ka Aein ja Hellamaa koguduse-nimekirjas on tema noorem poeg Juhan kirjas kui Ivan Annov (NB! Mitte Gainov või midagi taolist).
Änni pere sai mingil põhjusel samasuguse priinime, nagu Tamse mõisas Põitse kupja Mihkli järglased – ARMAS ja Armased olid Kearul peremeesteks viimase hingeloendini: algul Änn (~1770–1830), tema surma järel vanem poeg Mats/Matvei (1801-55) ja lõpuks ilmselt noorem poeg Juhan/Ivan (1817-78), kuigi viimane hingeloend enam peremeest ei märgi.
Esimesed Hellamaa koguduse-liikmete nimekirjad märgivad juba Kearu peremeheks viimases loendis Lepikul olnud Tõnu/Timofei Jaani p. Kärme (1823–1903) ja seejärel Tõnu vanema poja Mitrofan Kärme (1850–1918). Viimane tegi nähtavasti Stackelbergiga ka talu väljaostu lepingu – erinevalt enamusest Simiste taludest algul terve talu peale, kuid sattus oma maksetega raskustesse ja 1896.a eraldas Stackelberg temalt võlgade katteks poole (ühtedel andmetel 1/3) talust ning müüs Lõetsa Jaani Juri/Andrei pojale Aleksei Pallasmale. Nii tekkis Uie-Kearu osatalu.
“Hunt-Juri” – Lepiku Jaani vanem poeg jäi luterlaseks ja tema käekäik ei ole Hellamaa koguduse-nimekirjades jälgitav. Ta lahutas oma esimesest naisest, Linnuse Villemi Jaani tütrest Rõõdast, kes Nautse Laasul elas ja hiljem Päelda Laasu Mihkli teiseks naiseks sai. Temast, muide, jäi “Hunt-Juril” poeg Madis (s.1845), keda nähtavasti on ka onupoja ja Kearu peremehe Mitrofaniga segi aetud, sest viimast kutsuti samuti Madiseks. Madis Juri p. Kärmel oli samuti kaks naist: noorelt surnud Linnuse Tuulegi Madise tütrest jäi 1873.a sündinud poeg Madis ja teise naise, Vahtraste Peetri-Jaagu Ruuduga oli poeg Villem, kes 1908.a Nurga Aleksei tütre Ekaterinaga abiellus. Vana Juri võttis teiseks naiseks Juri Pautsi lese, Võlla Sepa Mihkli tütre Irina ja temaga sündis 1867.a tütar Mare. Meetrikates on “Hunt-Jurit” ikka Kearu Juriks nimetatud, aga nähtavasti ehitas ta omale juba 19.s keskel Kearu Lolliniidi heinamaa värava ette oma eluaseme, mis EV maareformi ajal “ilusama” Lilleniidi nime sai.
Tõnu poja Mitrofani noorem vend Matvei Kärme (1865–1924) oli meremees, läks Rässa Kadakale koduväiks, kust hiljem Lalli Toomale asuti. Peale selle paistab Madise soetatud olevat ka Kuivastu Koplimäe asunduskoht.
Mitrofanil (ei tea, kas kahte venda mõlemat on Madiseks kutsutud?!) oli samuti kaks naist. Esimesest abielust sündis ainus poeg Andrei (1876–1916), kes hukkus 1. Maailmasõja ajal Paldiski pommitamisel (oli perega Muhust lahkunud). Teisest abielust sündis 1893.a poeg Mihail, kes võttis osa Vabadussõjast ja sai Vabadusristi kavalerina Pädastes Olevi ehk Kärme asunduskoha. Mitrofani esimese abielu tütrele Elenale tuli 1900.a Võllast koduväiks Sepa-Ansu Mare vallaspoeg Ignati (Hans) Vahter (s.1875). Nende vanem poeg Vassili (s.1907) jäi viimasesse sõtta; 1912.a sündinud noorem poeg Joann/Ivan jäi vanapoisiks; oli kolhoosiajal Simiste sadamas rannavahiks ja oma vanatüdrukuks jäänud õe Evrosiniaga (Roosi) olid ka Kearu viimasteks elanikeks (õed Julia ja Lidia läksid Pärnu). 1959.a olid Kearul kirjas Hansu kolm last: 56-aastane Akilina, 46-aastane Ivan ja nende noorem õde, 39-aastane Roosi (ristitud Evrosinia). Läinud aastasaja lõpuks sai Kearust suvekodu.
Kearu esimese peremehe Änni järglastest said vabadikud. Nähtavasti rajas Änni noorem poeg Johann/Ivan Silla vabadikukoha ja teise peremehe, Änni vanema poja Matsi poeg Madis/Matvei (1841-92) võib-olla Rutja koha, mida veel sajandivahetuse Hellamaa koguduse-nimekirjas märgitakse, kuid mille täpsem asukoht ei olegi selgunud.

Kärmede Kearule asumise järel on Änni noorem poeg Joan/Ivan Armas (1817-78) nähtavasti ehitanud Pädaste tee äärde praeguse Silla koha eelkäija. Siin elasid hiljem Ivani poeg Mihail Armas (1855-92) oma pere ja vanema õe Elenaga. Mihkli ja tema Soonda Jaagult pärit naise Mare kaks last surid ning 20.s algul elasid siin Mihkli lesk ja Elena Armas (1852–1916) oma vallaspoja Matveiga. Viimane abiellus Peedu-Jaagu Juliana Aleksei t. Toomiga, kuid lapsi neil ei olnud ja enne viimast sõda on Sillale asunud Valka-Lepiku Madise tütar Kristiina (Tiiu) oma Suuremõisa Andruselt tulnud mehe Vassili Metsniidiga.
Metsniitide käes maja lagunes ja uue maja lasi Sillale ehitada Pädaste Kesküla Ivan Ruttu lesk Lidia – Pädaste Villemi Ivan Metsniidi (1881–1934) tütar. Lidia jäi äsja sündinud poja Reinuga leseks 1944.a, kui “vabastajate” poolt Saaremaal vangi võetud Ivan Ruttu ennast hiljem Tallinnas vangilaagris uputas, et Siberisse viimisest pääseda.
1959.a oli Silla ainsaks elanikuks 48-aastane Lidia Ruttu. Hiljem on siin elanud ka Liidi õde – Pädaste Villemi Elvi, kuid kuuldavasti olla Silla koha omanik uuel aastatuhandel juba Elvi tütre-tütar.

Selle seni teadmata asukohaga eluaseme on arvatavalt rajanud Kearu Matsi poeg Madis/Matvei Armas (1841-92) ja koguduse-nimekirjade järgi on siin 19.s lõpul elanud ka Madise tädi, vana Änni noorim tütar Kadri/Ekaterina Armas oma vallaslastega. Madise ainus poeg, 1879.a sündinud Mihail Armas asus 1924.a perega Paadremale.
Tädi Kadril sündis neli vallaslast: tütred surid imikuna (üks sündis surnuna), aga pojad Mihail ja Kirill said täisealisteks. Vanem vend, 1852.a sündinud Mihail Armas on koguduse-nimekirjas märgitud 1889.a kogudusest lahkunuks ja tema saatus jääbki siinkohal teadmata. Mihkli teine naine, Maria Aleksei t. Mees suri Simistes 1914.a; esimesest abielust kasvas Mihklil üles kaks tütart (vanem suri 1913.a 33-aastaselt, noorem õde Maria oli viimases koguduse-nimekirjas Rässas) ja teisest abielust kaks poega. Noorem neist, Timofei suri 21-aastaselt 1916.a, aga vanema venna Vassili juurde on koguduse-nimekirjas märgitud: “kuulu järgi surnud 1922.a” – võib-olla ta osales isegi Vabadussõjas.
Vana Kadri noorem poeg Kirill (1863–1931) on viimases nimekirjas oma naisega Saueaugule märgitud, kust Raegma vabadik Timofei Luht perega oli mandrile asunud. Kirilli poeg Aleksander läks Lolliniidile koduväiks. Rutja koht kadus nähtavasti juba 1920-ndatel ja see võis asuda kuskil Saueaugu ja Uie-Kearu vahel, aga tegelik asukoht tuleks alles kuidagi välja selgitada  ja valla abiga ka tähistada, nagu kõik tänaseks täielikult kadunud kuid teadaolevad kunagised eluasemed..

Nagu öeldud, ehitas “Hunt-Juri” omale Kearu heinamaa-värava ette Lolliniidi koha juba 19.s keskel, kuigi ta hingeloendite lõpuni Lepiku talu kirjas oli. Jurist jäi siia tema teine naine – Raegma Kõrve lesk oma vallaslaste Timofei ja Kristina ning Juri tütre Marega. 1875.a tuli vallastütrele Kristinale Väravalt koduväiks Jõe-Poali sulase Tähve poeg Andrei Jõgi (1851–1919).
Andrei ja Kristina vanemad lapsed läksid kodust välja; noorimale tütrele Kristinale tuli koduväiks Kearu Änni noorima tütre, 1820.a sündinud Kadri/Ekaterina vallaspoja Kirilli poeg Aleksander Armas (1899–1966). 1927.a sündis nende ainus tütar Õnnela, kellel oli ka vaba-abielust poeg Jüri Armas. 1959.a olid Lilleniidil Kristina ja Aleksander Armased tütre Õnnela ning viimase 3-aastase poja Jüriga. Kolhoosiajal töötas Jüri traktoristina ja hukkus töö-õnnetuses. Jüri ema Õnnela Armast, kes vaheldumisi pojalaste juures ja kodus Lilleniidil elas, võibki ehk viimaseks Lilleniidi püsiasukaks lugeda.
EV maareformiga jäi Lilleniidi popsikohaks, mille suuruseks oli 1939.a andmikes 3,67 ha.

“Hunt-Juril” oli teiseks naiseks Raegma Kõrve noorelt surnud sulase Juri Pautsi (1823-48) lesk, Võlla Sepa Mihkli tütar Rõõt/Irina, kellel vahepeal oli kaks vallaslast sündinud: poeg Timofei ja tütar Kristina. Kui Jõe-Poali Tähve poeg Andrei Jõgi Väravalt Lolli-Niidile Kristinale koduväiks tuli, rajas vanem vend Timofei Pauts (1851–1909) omale karjamaale Aru vabadikukoha, mida 20.s on ka Pädaste või Raegma juurde kuuluvaks arvatud! Vassili Kolga juhatuse järgi (50 m Simiste-Raegma teest ida poole ja 150 m Raegma Mardi karjamaa-aiast lõuna poole) leiame koha nn. versta-kaardilt muistsel Simiste karjamaal hõlpsasti (peale Pädaste mõisa likvideerimist arvati see enesestmõistetavalt “Pädaste asundusalaks”).
Peale Timofei surma 18.02.1909 jäi Arule tema poeg Mihail Pauts (s.1874), kes 1899.a oli kuskil väljapool Muhut ühe Liisaga abiellunud ja koguduse-nimekirjades on ka nende kolm last Vassili, Juliana ja Maria. Nende pere paistab olevat 1920-ndatel lahkunud ja viimasteks elanikeks Arul olid Timofei teise abielu tütrele Raissale Soolt koduväiks tulnud Vassili Jürjestaust-Sinijärv. Viimaste asumisega Pädastes saadud Uietoa asunduskohale jäi Aru tühjaks ja sellega loomulikultkadus.

Et Mitrofan Kärme ei jõudnud tervet Kearu talu (samuti umbes 50 ha, nagu kõik Simiste põlistalud) välja osta, müüs Stackelberg Madise võlgade katteks 1896.a osa talust Aleksei Pallasmale. Lõetsa Jaani Juri/Andrei poeg Aleksei Pallasma (1856–1940) sai kihelkonna-kooli ja Riia seminari hariduse ning töötas 19.s lõpuveerandil mitmel pool mandril kooliõpetajana ja ajalehtede juures (teme lühike elulugu on toodud A. Rullingo raamatus “Muhumaa” lk.615). 20.s alguskümnendil tuli Aleksei perega Muhusse, laskis oma talu välja ehitada, kuid pidas edasi kooliõpetaja ametit Rinsis ja hiljem Simistes. Sel ajal oli talu nn. pooletera-rendil Raegma vabadike käes – Maria Jürjestaust poja Georgiga ja hiljem Timofei Kõrv oma perega. Viimased said Pädaste mõisast asunikukohad ja vanas eas kolis Aleksei ise Uie-Kearule.

1925. aastal ehitati uus maja, kuhu asus elama Aleksei tütar, 1908a. sündinud Ludmilla, kes 1931.a abiellus Armin Georgi poeg Luht’iga Raegma Mäeaalt (vanasse majja jäi Aleksei vanem, vallaline tütar Eulalia). Luhtide pojad lahkusid peale abiellumist kodust – 1935.a sündinud Viktor Pädaste Aarnile ja kaks aastat noorem Ilmar Rässa Jaanile.

Kruntimisel oli Uie-Kearu suuruseks saanud 26,89 ha, millest Aleksei andis 1/3 oma 1897.a sündinud pojale Vladimirile. 1959.a oli Uie-Kearu perepeaks 50-aastane Ludmilla Luht ja kirjas olid ka tema pojad Viktor ja Ilmar. Neljandaks Uie-Kearu asukaks oli üksikuks märgitud Ludmilla vanem õde, 64-aastane Eulalia Pallasma, aga loenduslehelt ei selgu, kas Uie-Kearul sel ajal ikka veel kaks elumaja oli? Ludmilla lõpetas oma vanaduspäevad valla hooldekodus, kuigi enne surma ta Uie-Kearu kohta müüa ei lubanud. Aastatuhande vahetuseks sai see võõrandatud ja on vist juba korduvalt omanikke vahetanud, kuid viimastel aastatel on siingi usin ehitustegevus olnud.
Teatakse, et omal ajal olnud Uie-Kearu koha iga-aastane sissemakse krediidikassale 26 (tsaari) rubla. Viimane makse olla tehtud 1921.a.

Uie-Kearu Aleksei Pallasma poeg Vladimir Pallasma sai isalt 8 ha maad ja koos isaga rajati Pallasma-nimeline koht Uie-Kearust pisut lõuna pool. Vladimir abiellus 1919.a Raissa Tustiga, oli lühemat aega Hellamaa vallakirjutajaks ja hiljem pidas mingi aja ka Jõe-Poalil poodi. Ta oli lõivu maksnud ka “punasele ideoloogiale” ja temast sai aastail 1949—1950 kolhoosi „Lõunarand“ esimene esimees. Vladimiri poeg Arkadi langes viimases sõjas Velikije Luki all. 1959.a olid 61-aastane Vladimir ja paar aastat vanem teine naine Maria kaks Pallasma elanikku.
Uuel aastatuhandel hakkas koht põhikaardil millalgi Teemanti nime kandma, aga kui palju see omanikke on vahetanud, seda me siinkohal ei püüagi välja selgitada.

 

Jõe-Poali hajatalu tekkelugu võib ehk taaniaega ulatuda, aga kunagise tüvitalu Luiskamaga ühine eelkäija on nähtavasti veelgi vanem. 1674.a De la Gardie üleandmis-akti lõpus on 19 hajatalu hulgas veerand-adrane Lülse Paul’i talu ja ilmselt kandis see algul tutvustatud kaardil numbrit 4 ning nime Luchasse Pafwel. Tundub, et sellesama Pauli-Paveli nimi talule jäigi! 1713.a vakuraamatu järgi kandis siin koormisi Luiskama Niggo ja ilmselt olid rootsiaegsed nimed (Lülse, Luhase jmt.) lihtsalt Luiskama nime omaaegsed kirjapanekud. Läbi 18.s adrarevisjonide esinebki Oina ja Simiste külade vahel kaks Luiskama-nimelist hajatalu – ühes peremeesteks Juri ja Aadu (“päris” Luiskama) ning teises 1756. aastani Nigu, mis ilmselt pärastist Jõe-Poalit märgib. Meie kaardilt mõõdetuna asus talu nr.4 küll hilisemast Jõe-Poalist ligemale kirde pool ja kaardilt isegi ei selgu, kummale Soonda oja kaldale see jäi, sest viimast ei ole kaardil üldse kujutatud, aga pärimustest on teada, et talu hiljemgi on ümberehitustega asukohta vahetanud.
1778. aaastal olid mõlemad talud Kuivastu mõisa vakuraamatus kirjas, aga kuna me siin vaid Jõe-Poalist räägime ja Luiskama Rässa küla juurde jätame, siis nimetame siin vaid esimese peremeest – Luiskama Nigu Pärt. Esimesest hingeloendist selgub, et Pärt oli Nigu tütrele Inglile peale esimese mehe Tõnise surma tulnud koduväi, aga tema päritolu (nagu ka esimese koduväi Tõnise oma) ei selgu. Kuivastu mõisa ajal on Nigu tütre Ingli esimese abielu poeg Andrus Või pangal peremeheks seatud.
Teises hingeloendis 1795.a on kaks Luiskama Gesinde’t hoopis Ranna mõisa kirjas, aga siin esineb esmakordselt Jõe-Poali nimi ja selle peremeheks on Joe Pawli Ahd – juba nimetatud Pärdi poeg. Aadu poolvend Mihkel (~1730–1806) oli jäänud vallaliseks; uue sajandi algul viiakse kogu pere Mõegaküla Aadule, kusjuures Linnuselt pärit senine Jõe-Poali sulane Jaak [Räimauk] pannakse seal peremeheks, aga Pärdi pojad Mihkel ja Aad jäävad sulasteks (Aadu kaks meetrikais kirjas olevat poega surid  noorelt).
Jõe-Poalile tõi Buxhövden 1801.a Võlla mõisast hoopis “uue Aadu” – Lehtmetsa Aadu väimehe, Hindrichi Juri poja Aadu (~1744–1819) oma nelja pojaga. See perekond sai Jõe-Poalil hiljem priinimeks JÕGI (JOGGI) ja nad jäid vähemalt  pooleks sajandiks Jõe-Poali pererahvaks.
Vana Aadu järel sai peremeheks tema 1804.a abiuellunud vanem poeg Tähve Jõgi (1780–1845) ja seejärel ehk mõneks ajaks Tähve esimene poeg Andrus/Andrei Jõgi (1806-82), kuigi juba 1834.a loendi järgi on tallu toodud Karja kihelkonnast Koikla mõisast kolm venda, kellede perekonnanimeks Abbe (hiljem ka Habe; kaks vanemat venda suridki Simistes, noorem vend Juri anti hiljem Hellamaa mõisale). Mõneti jääb nende Jõe-Poalile toomine arusaamatuks, sest siin oli Jõgide meespere niigi üsna arvukas: Tähve teine vend Juri oli arvatud mõisateenijate hulka – oli mõisas kutsar ja viidi hiljem Paidesse (Weisenstein in Livland); nooremad vennad Mihkel ja Tõnis olid aga talus sulasteks ja Tähvel endal said ka kolm poega täisealisteks. Paraku peab tõdema, et eriti Pädaste Buxhövdenid on omale alati siit ja sealt mitmesuguseid hingi „kokku krabanud“ ja tihti sai Jõe-Poali just selleks kohaks, kuhu neid (näiteks, hingeloenduste tarbeks) „maha märgiti“.
Viimases hingeloendis moodustavad Tähve kolm poega oma poegadega ja onu Tõnis kokku 9 Jõgidest meeshinge, aga sellegipoolest on 1856.a tallu toodud veel Kuivastu mõisast (Raegma Aadult) Madis/Matvei Siig (1812-69) perega (naine, kolm poega ja neli tütart)! Pärimis-õiguslikul Tähve Jõgi esimesel pojal Andrusel oli küll ainus poeg Priidu, kes 1855.a Caroline Louise Steinbergiga (sündinud Audlas, isa Gustav oli Kuressaares kõrtsmik) abiellus ja Kuressaarde asus (viimases loendis on tema perekonnanimeks märgitud Jegenfeld – seega ehk esimene Jõeväli!), aga miks Andruse nooremad vennad Tähve/Timofei ja Ado/Aleksei pidid talust välja minema, jääb arusaamatuks. Tagatipuks olid mingi aja Jõe-Poalil sulasteks veel Ratased Saaremaalt, aga mis siin 1860-70-ndatel täpselt toimus, on üsna ebaselge. Igal juhul on esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas Jõe-Poalil perepeana kirjas Mats Siia lesk Eed/Evdokia Laasu t. (sünd. Kõrtsmik) ja peremehe rollis ilmselt vanem poeg Madis/Timofei Siig (1833-98). Huvitav, et Madis sai omale usuvahetusel Timofei nime ja noorem vend Tähve ristiti Terentiks!
Timofei Siia naine oli Pädaste Mäe Mihkli tütar Eed/Evdokia ja võib öelda, et Jürissonid asusid Jõe-Poalile kõigepealt “naisliini kaudu”! Eedu vend, Mäe Mihkli teine poeg Madis/Maksim Jürisson (1840–1918) asus Jõe-Poalit välja ostma (Siiad jäid omakorda vabadikeks) ja hiljem jagati talu Madise poegade Ivani ja Mihaili vahel – vanem vend Ivan (1867–1926) jäi Jõe-Poalile ning teine vend Mihail (1869–1945) rajas Soonda jõe vasak-kaldal omale Uietalu osatalu (Madise noorem poeg, 1877.a sündinud Timofei jäi Vene-Jaapani sõtta).
Sai juba tähelepanu juhitud, et rootsiaegsel kaardil ei ole Soonda jõge kujutatud! Kas võib sellest järeldada, et kasvavast Muhu soost tekkis lõunapoolne äravool merre alles hiljem (järv ja Lõetsa jõgi olid rootsiaegseil kaartidel olemas) või on siin lihtsalt (katastri)kaardi puudulikkusega tegemist, seda peaksid geodeedid kaaluma. 1800.a kaardil on jõgi küll olemas (kuidas muidu talule nimi tekkis!), kuid see algaks nagu allikatest umbes hilisema Oina Soo koha juures.
Jõe-Poali viimane peremees oli Ivani vanem poeg Timofei Jürisson (1900-53), kes eestindas oma perekonnanimeks JÕEVÄLI ja võttis eesnimeks Timo (vaevalt ta teadis, et Priidu Jõgi-Palu seda liignime saksapärasemal kujul 80 aastat varem oli kasutanud!). Timmu ja Tupenurme Mardilt pärit naise Leena neli tütart lahkusid üksteise järel kodust; kolhoosnikuks ei tahtnud jääda ka noorim lastest, ainus poeg Aadu – ta õppis vedurijuhiks. 1959.a olid Jõe-Poalil Timmu lesk Leena 19-aastase tütre Ilmi ja 8-aastase poja Aaduga. Hiljem tuli koju tagasi noorim tütardest – kaubandustöötajaks ja raamatupidajaks õppinud Eha Säde oma lastega.
Jõe-Poali eelmine maja, mis 1920-ndatel välgust maha põles, olla asunud jõe vasak-kaldal; uus ehitati külapoolsele kaldale, aga mitmes maja ja asukoht see rootsiajast alates võis olla, seda on küll üpris raske ära arvata.
Jõe-Poaliga lõpetamiseks tuleks lühidalt märkida arvuka Jõgide pere edasist käekäiku: vana Tähve noorematest vendadest järglasi ei jäänud ja Tähve vanema poja Andruse ainus poeg Priidu lahkus Muhust, aga Andruse nooremate vendade Tähve/Timofei ja Ado/Aleksei (Sei) järglaskond oli õige arvukas. Timofei “teine” asus Kärmede Kearule siirdumise järel Lepikule ja jõudis vist siin enne Vokkade tulekut oma elupäevad lõpetada. Tema esimene (seaduslik) poeg Tõnu suri kuue päevaselt, aga kolm poega rajasid omale Pädastes Värava vabadikukoha. Timofei „kolmas” Jõgi (1848–1923) jäi Väravale, Andrei (1851–1919) läks Lolliniidile koduväiks ja noorim vendadest, Ivan (1855–1913) sai Suuremõisas Värava-nimelise soldatikoha.
Vana Tähve noorim poeg Aadu/Aleksei (Sei) oli vist Jürissonide tulekuni Jõe-Poalil, kuid vanas eas olla asunud Uiesauna vabadikukohale. Tema seitsmest lapsest kolm nooremat ja teine tütar Elena surid lastena, kaks tütart abiellusid ja ainsa täisikka jõudnud poja Aleksei Jõgi (1853 - 1904) naine sai teist korda Kansi Jaagule mehele.

1923.a poolitasid Jõe-Poali koha välja ostnud Maksim Jürissoni pojad Ivan ja Mihail talu omavahel. Noorem vend Mihail Jürisson (1869—1945; eestind. KASESALU) ehitas oma osatalu välja jõe vasak-kaldal jõest pisut eemale Konksi poole. Mihaili vanem poeg Vassili Jürisson-Kasesalu (1901—1983) likvideeris 1970-ndatel taluhooned ja asus oma naise ning kolme tütrega elama Virtsu; 1968-69 veeti elumaja puitosa Vasseli naisekoju Mõegaküla Padaeitele. 1959.a oli Vasseli pere veel Uietalul kirjas: naine Lidia ja 83-aastane ema Juliana Timofei tütar (sünd. Sõrm Võlla Sepa-Mihklilt) ning 21-aastane tütar Helgi (abielus Leiumaa) oma pisipoja Arvidiga. Vasseli noorem vend, 1910.a sündinud Joan/Ivan jäi viimasesse sõtta; noorim vendadest, Anton (s.1913) oli juba lapseeas surnud. Viimase omandireformiga said Uietalu maad tagastatud Vasseli nooremale tütrele Hilja Randlale ja vist on juba ajutine suvekodugi püstitatud. Nii ei saa seda Simiste elupaika veel kadunuks lugeda.

Teatakse, et Lepiku-Jaagu kandis (kuskil Arumäe ja Lepiku-Jaagu vahel) olla asunud Uiesauna koht. Meie kaardile on see kuidagi küll Tänavasuust küla poole "maha märgitud", aga see viga on kergesti parandatav, kui keegi sellekohast täpsustavat informatsiooni oskab anda. Hellamaa koguduse-nimekirjades taolist kohanime ei esine ja võib-olla on hoopis lõpus meenutatava Tausa sünonüümiga tegemist, aga samas on teadmata, kuhu asus vanas eas Jõe-Poali vana Tähve noorem poeg Aadu/Aleksei Jõgi (1823–1906) oma perega. Vana Sei vanemad tütred abiellusid juba 1870-ndatel aastatel ja kolm nooremat last surid väikestena, aga ainsal täisikka jõudnud pojal Alekseil (1853–1904) sündis Võikülast pärit naisega (Ekaterina Kepp, 1858–1922) 19.s viimase paarikümne aasta jooksul 13 last ja küllap siis oli kogukonna poolt kuskil neile ka majaplats leitud. “Noor Sei” suri 51-aastaselt ja lesk Kadri sai Kansi Jaagule uuesti mehele. Sinna asusid emaga peale noorimate, 1899.a sündinud kaksikute Andrei ja Kristina ka vanemad pojad Ivan (s.1879) ja Vassili (s.1887) ning Uiesauna (alias Tausa?) koht kadus arvatavasti juba enne 1. Maailmasõda.

Rootsiaegseis dokumentides on Simistes jälgitav talu (1645.a Kerra Tönnis ja 1674.a aktis Kerre Pert), mis 1698.a kaardil kannab numbrit 6 ja mida võib (asukoha mõttes) hilisema Lepiku eelkäijaks lugeda. Nälja- ja katkuajal jäi talu tühjaks ning seisis terve sajandi “varjusurmas”, nii et ka 1800.a kaardil Lepiku eluaset kujutatud ei ole. Talu puudub ka 1811.a hingeloendis, kuid 1816. aastaks on Buxhövden seadnud siin peremeheks Pädaste Sepal sulaseseks olnud Toomase (1781–1833), kes saab priinimeks LÜKKE. Toomas oli Kane Laasu To(c)fer’i ja ühe Kuramaalt toodud Elsu vallaspoeg, kes 1801.a abiellus Kane Jaani tütre Kadriga ja neljanda tütre järel sündis neil 1812.a ka poeg Andrus. 1816.a loendist oli Andrus küll välja jäänud, kuid 1826. aastal 14-aastasena kirjas ja 1833.a võeti ta nekrutiks! Toomase teisest abielust Soonda Targa-Matsi Ristega sündis veel poeg Mihkel, kuid tema suri mõne nädalaselt ja peale Toomase surma 1833.a oli Buxhövdeni 13. talu taas peremeheta.
Juba 1816.a loendis oli Toomasel kasupojaks üks Mart Mihkli poeg (1800-76), kes sai priinime MÄE (MAEH). Ta oli Pädaste (Kaneküla) Mäel mõne aja peremeks olnud Kirjoma Jaagu poja Mihkli vallaspoeg ja jäi elu lõpuni Simiste Lepiku kodakondseks. Temalgi sündis kahe naisega 5 poega ja 6 tütart, kuid enamus lapsi (kõik pojad) surid noores eas või päris lapsena ja meetrikate järgi jõudis abieluni vaid üks tütar. Peremeest temast Lepikul ei saanud ning 1834.a loendi järgi on Lepiku-Jaagult (seoses Vahtraste Mölderite siia toomisega) toodud tallu Jaen/Ivan Tõnise p. Kärme (1796–1855) – “Hunt-Jaen”, kellest Lepiku-Jaagu ja Kearuga seoses juba juttu oli. Tema ja ta noorem poeg Tõnu/Timofei (1823–1903) jäid nähtavasti Lepiku rentnikeks, kuigi hingeloendid nende peremeheks kinnitamist ei märgi.
Meenutame, et Jaani vanem poeg, “Hunt-Juri” rajas omale Lolliniidi vabadikukoha ja Tõnu poeg Mitrofan asus hiljem Kearut välja ostma ning Hellamaa esimese koguduse-nimekirja põhjal on juba 1860-ndatel Lepikule asunud Jõe-Poali vana Tähve teine poeg Tähve/Timofei Jõgi (1814-70) oma perega. Tema pojad lahkusid siit igaüks oma teed (vt. Jõe-Poali lõpus) ja poolt Lepiku talu asus välja ostma Pädaste Vesiaa Mihail Jakobi p. Vokk (1843–1923). Meenutame, et tema onupoeg Mihail Ivani p. Vokk ostis välja Andruse koha.
Mihail Jakobi poja esimene poeg Feodor Vokk (1872–1920) võttis 1897.a Raugi Petsikult naise Pelagia (Juula) Vaheri ja neil sündis neli poega ning tütar Akilina, kes küll 4-aastaselt suri. Imikuna suri ka viimane poeg Matvei, kuid kolm poega jõudsid täisikka. Feodori vanem poeg Joann/Ivan läks Võiküla Pärdi-Matsile koduväiks ja ostis välja ka Pärdi-Matsi talu. Lepiku koht jäi teisele vennale Mihailile (1901-69), kes jäi vanapoisiks. Lepikul elas veel nende noorem vend, 1905.a sündinud Timofei, kes saadud pea-trauma tõttu olla muutunud agressiivseks hulluks ja paigutati vaimu-haiglasse. Enne viimast sõda elasid Lepikul ka vana Mihkli vallalisteks jäänud tütar Elena (Ingel, s.1866) ja poeg Vassili (s.1879), kuid 1959. aastaks oli Lepikule jäänud 57-aastane vanapoiss Mihkel oma 83-aastase emaga.
Peale Mihkli surma müüs Või Pärdi-Matsi Ivan maja kolhoosile ja siia asus Herbert Soom oma perega. Hiljem jäi koht Herbert Soomi tütre Annika pere valdusse.
Lepiku uus kivikatusega palkmaja oli ehitatud aastail 1930-31. Peale uue maja valmimist üüris kolm aastat (1931-34) siin ruume Simiste kool ja selle järel pidas mõned aastad poodi Jaan Pärnpuu. Talu suuruseks oli kruntimis-andmetes 28,45 ha.

Nagu kõik Simiste põlistalud, oli ka Lepiku algselt üle 50 ha ja välja ostmisel eraldati siit Nautse Pärdi Timofei Sonn’ile (1856—1939) pooltalu, mille suuruseks peale kruntimist kujunes 25,19 ha. Talu rajati Soonda jõe äärde Jõe-Poalist ülesvoolu üsna praegusel Rässa ja Simiste piiril ning sai nimeks Palgi (muide, 18./19. sajandivahetuse kaartidel on siinsete põldude kohale kirjutatud Palki Pellud)
Timofei ja tema Viiraküla Toomu-Jaanilt pärit naise Elena esimesed pojad surid noorelt; Palgil jäi peremeheks noorim, 1896,a sündinud poeg Mihail, kes eestindas perekonnanimeks JÕESALU. Naise (Eeva Hindriku t. Oeselg) võttis Mihkel Torgu vallast. Neil sündisid pojad Endel ja Ülo ning tütar Aino-Alide, kellest hiljem abielludes sai Trauman.
1959.a olid Palgil kirjas vaid Mihkel oma naise Evaga – pojad olid nähtavasti sel ajal kodust väljas. Vanem poeg Endel ehitas omale hiljem Veere koha; Palgile jäi noorem vend Ülo Jõesalu.

Palgi Mihkli vanem poeg Endel Jõesalu (s.1923) ehitas kolhoosiajal Jõe-Poali ja Palgi vahele jõe äärde oma maja, mis sai Veere nime. Et sel ajal oli “maa me kõigi jagu”, siis sattus see õnnetuseks Jõe-Poali talu maale, kuid küllap viimane maareform need probleemid ehk kuidagi lahendas. Nii Palgi kui Veere kohad jäid peale viimast maareformi Jõesalude valdusse.

(Õuemärk teadmata)

Adja talu võib alles 19.s lõpul talude päriseks ostmise ajal tekkinuks lugeda. Kuigi rootsiaegsel kaardil numbrit 12 kandnud Lade Matz ehk omal ajal Adjale kõige lähemal asus, ei jäänud 18.s adrarevisjonidesse ühtki Adjaga seostatavat arvestusüksust ja pealegi asus Adja kanti (kuigi nähtavasti Adjast olulselt põhja poole) 18.s lõpul tsaaririigi piirivalvekordon, mida kujutatud ka 1794.a Simiste kaardil (EAA.2072.3.364). Ago Rullingo väidab, et piirivalve tuli Muhusse 1785.a ja kui kordon juba 18.s lõpul rajati, siis on arusaadav, et Buxhövdenil rootsiaegse Lade Matz’i arvestusüksus (kui maanõunik sellise oleks ka kuskilt välja kaevanud) taluna taastamata jäi. Mingil põhjusel kolis aga kordon 19.s kolmandal veerandil (täpne aeg vajaks selgitamist!) Kaistu lõpe Pädaste-poolsele kaldale (vähemalt osaliselt Vesiaa talu maadele) ja rootsiaegse Ranna Michel’i talu, mis oma nime oli juba varem Simiste Rannale “loovutanud” ning veel Vesiaa nimega seni eksisteeris, lakkas Kanekülas olemast. Stackelberg sai aga nüüd Adjal uue talu moodustada, mille ta 1880-ndatel Pädaste Mäe Mihkli nooremale pojale Timofei Jürisson’ile (1850–1924) müüs. Kas kõik just nii oli, vajaks muidugi dokumenteeritud faktidega kinnitamist.
Koguduse-nimekirja ilmus Adja nimi esmakordselt 1892.a, kui peremeheks oli juba Timofei Jürisson. Timmul ja ta naisel – Pädaste Sepa Andruse ainsal tütrel Mare Kõrtsmikul sündisid vaid tütar Julia (suri 20-aastaselt) ja 11 aastat hiljem poeg Vassili (1882–1937). Vassel eestindas enne surma oma perekonnanimeks LAHEÄÄR. Tema esimene tütar Sinaida ja ainus poeg Etkar surid imikueas; teisele tütrele, 1918.a sündinud Antoninale tuli koduväiks Valka-Tähvena Mihkli poeg Vassili Jürgenson, kes abielludes võttis naise perekonnanime. Vasseli ja Niina ainus poeg Elmut Laheäär (1938-80) jäi Tartus auto alla; õde Elgi asus Tallinna ja Ivi (abielus Äkke) jäi koju. 1959.a oli peale Vasseli ja Niina kodus veel poeg Elmut ning noorem tütar Ivi alles aastane.
Peale Laheäärele kuuluva 36-hektarilise Adja maaüksuse oli 1930. aastate maksualuste maade nimekirjas veel 1,54-hektarine Adja-Sauna maaüksus, mille omanikuks märgitud Jürisson T. pärijad. Tegemist võis olla Timmu Jürissoniga, kuid ei saa välistada, et see Jürisson T. hoopis mõnd Valka Juri järglast Jürgensoni peab märkima – teame ju, et 20. sajandiks olid Jürgensonid enamasti Jürissonideks muutunud!

***

Sellega on 19 Simiste talu ja nendega otsesemalt seotud vabadikukohad ning uuemal ajal rajatud eluasemed – kokku 10 “suitsu” põgusalt üle vaadatud või vähemalt nimetatud. Märkimata on veel mõned Simiste territooriumile jäävad kohad – moonakamajad ja muud paigad, mis Pädaste kogukonna maal ja praegusel Simiste territooriumil on mõisa-kogukonna ajal olnud.

Kogukonna-kohtute aegu (1860-90) on Simistesse ehitatud Pädaste mõisa-kogukonna kohtumaja, mida hiljem Tänavasuu kohana teati. See on asunud Uie-Mardi naabruses – jääks praeguse Arumäe vastu üle sadamasse viiva tee. 19. sajandi viimasel kümnendil, kogukonnakohtute likvideerimise järel on siia asunud Pädaste Mäe Mihkli viies (täisikka jõudnutest kolmas) poeg Mihail Jürisson (1848–1931) oma perega. Mihkli seitsmest pojast said kolm täisealisteks: keskmine vend Timofei läks Valka Iisale koduväiks, noorem vend Aleksander läks merele ja 1920-ndate lõpu koguduse-nimekirjas on Tänavasuul veel kirjas vanema venna Ivani pere. Ivan jõudis enne ilmasõda “kroonu selgeks teenida”, võttis 1913.a Pädaste Kõrtsilt Raissa Äkke naiseks ja elas siin ilmselt seni, kuni ta oma Pädastes saadud Uietalu asunduskohale sai asuda. Perekonnanimeks eestindati PAJUNIIT, mis nähtavasti ei ole juhuslik, sest 1800.a kaardil oli pärastise Uietalu kandis Paoniidi põld.
Maa-andmikes oli Tänavasuu popsikoha suuruseks märgitud 0,75 ha, kuid 1959.a loenduslehtedel niisugust kohta Simistes enam ei esine.

Kudjapea nimega mäletatakse siiani üht Pädaste mõisa moonakamajadest, mis Pädaste Kadakamäelt Simistesse suunduva (otse)tee äärde, Peedu-Jaagust pisut Simiste (Adja) poole jäi ja praeguste piiride järgi ka Simiste territooriumil asuks. Olgu öeldud, et Kudjape aed on kujutatud juba 1799.a reguleerimis-kaardil EAA.2072.3.373 ja seega on üpris vana toponüümiga tegemist.
Üheks esimestest Kudjape asukatest võis moonakamajas olla Tusti juurtega Võikülas sündinud ja Pädaste mõisa moonakaks asunud Aad/Aleksei Leisi (1824-87), kelle poeg Mihail hiljem Kansis latsikoha sai – kust mujalt see latsikoht omale nime leidis? Vassili Kolga andmete põhjal võiks järgmiseks Kudjape asukaks arvata Jõe-Poali vana Tähve tütre Kadri (oli Pädaste Vesiaal tüdrukuks ja sai 1849.a Vesiaa Johann Jaagu p.Vokk’a teiseks naiseks, aga jäi juba 1855.a leseks) vallaspoega Jakob Jõgi (1840-98). Jakobi pere on esimestes koguduse-nimekirjades Simiste vabadike hulgas. Tütar Elena sai 1898.a vana Mardi Tõnu teiseks naiseks; Jakobi esimene poeg Maksim suri 7-aastaselt ja järgmised kolm poega (Mihail, Ivan ja Andrei) surid samuti noorte meestena mõne-aastaste vahedega sajandivahetuse paiku.  Paraku koguduse-nimekirjad nende elupaika ei märgi!
Enne asunduskoha saamist on nende nimekrjade järgi sajandi algul Kudjapeal asunud Põitsest Pädaste mõisa sulaseks tulnud Mihail Murd oma perega. Ilmselt oli 20.s esimese maakorralduse ajaks Kudjape moonakamaja juba ilma püsiasukateta ja popsikohta siin moodustatud ei ole.

Peale eelpool nimetatud Aru leiame V. Kolga juhatuse järgi verstakaardilt teisegi Simiste “suitsu” – Arust pisut Pallasma ja Uie-Kearu poole. Arvatavalt jäi siia kuskile ka eespool nimetatud Rutja, kuid samastada neid vist siiski ei saa.
Sajandivahetuse nimekirjade järgi on kohal mingi seos kunagise Jõe-Poali sulase Mihkel Luht’i Raegma Kustal üles kasvanud poja Juri/Georgi Luht’iga (1843-84), kelle pere Raegma vabadike hulgas kirjas oli. Tema  poja Timofei Georgi p. Luht’i (s.1880) juurde on märgitud “Saueaugu” ja ühes nimekirjas isegi “Lepiku Saueaugu”, millest siiski peab nii aru saada, et see Simiste Lepiku maal (aga mitte pastoraadi Saueaugul Lepiku külas) asus!
Viimastes nimekirjades esineb Saueaugu kindlalt Simiste küla all, kuid Luht’id on siit kadunud (teadaolevalt rändas enne 1. Maailmasõda üks Juri poegadest välja Matsallu) ja siia on asunud vanas eas Kearu Änni tütre Kadri vallaspoeg Kirill (Kaarel) Armas (1863–1931) oma perega. Vassili Kolk märgib, et 1912.a olla Kuivastu paruni koertepoiss Kaarel Armas (50-aastane Kaarel ei olnud küll enam “poiss”, aga ega amet meest riku!) toonud Saueaugule Järve kõrtsi lammutamisest saadud ehitusmaterjali. Selleks ajaks võisid Luht’id tõesti lahkunud olla ja küllap siis Saueaugu ka “kapitaalremondi” sai. Kaarli poeg Aleksander läks Lilleniidile koduväiks ja Kaarel omast vanema naisega – Ekaterina Jaagu t. Läheb Oinalt olid nähtavasti Saueaugu viimasteks elanikeks.

Tuleks lisada, et Vassili Kolga “Elamulugude kollektsioon”, mille üks eksemplar ka Muhu muuseumis Koguvas leidub, vajaks hoolikat analüüsi, sest teadupärast põhinesid Vasseli märkmed enamasti suulisel pärimusel, mille puhul inimeste päritolus ja põlvnemises ka faktivigu ette tuli. Hoopis olulisem võimalike vigade selgitamisest oleks just eri aegadel erinevate nimedega mällu jäänud elupaikade võimaliku samasuse tuvastamine. Nii näiteks räägib V. Kolk Ristikivi kohast, kus elanud Ann ja Andrei! Vaevalt, et siin saab tegemist olla Valka Laasu poja Andruse ja tema kingsepa tütrest naise Anna Louisega, aga samas on Anna Muhus 19. sajandil üpris haruldane eesnimi. Hellamaa sünnimeetrikas on aga 1867.a tõeopoolest registreeritud Akilina Jefimovi sünd, kelle isaks piirivalvur Andrei Jefimov ja emaks keegi Anna Davidi tütar! Kas see piirivalvur (Adja või juba Vesiaa kordonist?) ka pikemalt Simistega seotud oli, jääb üsna ebaselgeks, kuid võib oletada, et tal vana Pädaste-Simiste piiri „alumise“ (merepoolse) ristikivi läheduses mingil ajal oma eluase on eksisteerinud, mille selle reguleerimiskaartidel kindlalt märgitud ristikivi järgi isegi tänasele kaardile võiks kanda!
Peale Ristikivi jääb Simistega seoses siin selgusetuks veel Tausa kohanimi. Ühtedel andmetel on see asunud pärastise “Reinu aia nurgas” ja teistel andmetel hoopis kuskil Uie-Kearu kandis! Ei ole ka välistatud, et tegemist oli koguduse-nimekirjas hoopis Rutja nime kandnud Armaste elukohaga, aga sama hästi võib see kohanimi eespool jutuks olnud Uiesauna sünonüüm olla! Kahjuks on täiendava info leidmine suulise pärimusena tänaseks juba üsna raskeks muutunud, kuid ilma selleta ei saa siin nende kohanimede suhtes ikkagi kindlamat seisukohta võtta, rääkimata kohtade kaardistamisest.
Lõpetuseks olgu öeldud, et tihti on Simiste juurde kuuluvaks arvatud veel Konksit (peale vana metsavahi-koha ka Konksi-Kopli ja Jaanimetsa), aga tegelikult jäävad need Rässa piiridesse ja Rässaga seoses on neist ka pisut juttu. Samuti jääb Rässa alale 1934.a valminud uus koolimaja, mida üldiselt küll Simiste koolimajana teatakse. Lalli Tähvena Juri Kipperi Simiste kooli kroonikaga võivad asjahuvilised Muhu muuseumis tutvuda. Siin toome, aga Vasili Kolga mälestuseks lingid tema enda käega joonistatud Simiste koolimaja asendiplaanile ning arvatavalt projekt-dokumantatsioonist kopeeritud korruste plaanidele. Eespool olid juba toodud lingid Vasseli joonistatud Keskpõllu asendiplaanile ning elumaja ruumide jaotusele ja kuigi analoogilistele plaanidele Konksi ning Jaanimetsa kohta viidatakse Rässa küla juures, on need Simiste "albumisse" (koos paari juhusliku foto-illustratsiooniga) paigutatud, kust igaüks neid omatahtsi vaadata ja ka alla laadida võib.